identiteet

POLIITIKA

FRANCIS FUKUYAMA IDENTITEET

POSTIMEHE RAAMAT

Väärikuse nõudmine ja kibestumise poliitika

identiteet

Sisukord

fr ancis fukuyama

6

Eessõna

9

Väärikuse poliitika Hinge kolmas osa Sees ja väljas Väärikusest demokraatiani Väärikuse revolutsioonid Väljenduslik individualism Natsionalism ja religioon Vale aadress Nähtamatu inimene Väärikuse demokratiseerumine Identiteedist identiteetideni Meie, rahvas Rahva soo lood Mida teha?

16 23 32 41 44 50 57 68 73 81 91 105 117 134

Märkused Bibliograafia Register

150 164 170

identiteet

eda raamatut poleks olemas, kui 2016. aasta novembris poleks presidendiks valitud Donald Trumpi. Nagu paljud ameeriklased, olin sellest tulemusest üllatunud ja häiritud tagajärgede pärast USA-le ja maailmale. See oli teine suur valimisüllatus sel aastal, esimeseks oli Ühendkuningriigi hääletus lahkuda Euroopa Liidust sama aasta juunis.

Olin veetnud palju viimasest paarist kümnendist modernsete poliitiliste institutsioonide arengu peale mõeldes: kuidas riik, õigusriik ja demokraatlik vastutavus tekkisid, kuidas need arenesid ja omavahel käitusid ning lõpuks, kuidas need alla käisid. Juba enne Trumpi valimist olin ma kirjutanud, et Ameerika institutsioonid käivad alla, kui riigi võtsid üha enam oma valdusse võimsad huvirühmad ja riik oli lukustatud jäika struktuuri, mis oli suutmatu end reformima.

Trump ise oli nii selle allakäigu toode kui ka sellele kaasaaitaja.

Tema kandidatuuri eelduseks oli, et ta kasutaks väljastpoolt tulnuna oma rahvamandaati süsteemi raputamiseks ja selle uuesti funktsioneerima panemiseks. Ameeriklased olid väsinud parteilisest patiseisust ja igatsesid tugeva liidri järele, kes ühendaks uuesti riigi, murdes läbi sellest, mida ma nimetasin „vetokraatiaks“ – huvirühmade suutlikkuseks blokeerida kollektiivne tegevus. Säärane populistlik laine pani Franklin Delano Roosevelti Valgesse Majja ja tegi ümber Ameerika poliitika järgmiseks kaheks põlvkonnaks.

Probleem Trumpiga oli kahetine, nii et sel oli pistmist nii poliitika kui ka iseloomuga. Tema majanduslikust natsionalismist oli teda toetanud valijatele tõenäoliselt oodata asjade halvemaks, mitte paremaks

9

S

fr ancis fukuyama

Eessõna

1 identiteet

Väärikuse poliitika

fr ancis fukuyama

16

M

ingil ajal 21. sajandi teise kümnendi keskel muutus maailma poliitika dramaatiliselt.

Periood varajastest 1970. aastatest kuni 2000. aastate keskpaigani oli tunnistajaks millelegi, mida Samuel Huntington nimetas demokratiseerumise kolmandaks laineks, kui nende riikide hulk, mida võis klassifitseerida valitavateks demokraatiateks, suurenes umbes 35-lt rohkem kui 110-le. Sel perioodil muutus liberaalne demokraatia valitsemise enesestmõistetavaks vormiks, vähemalt ihaldatuna, kui mitte praktikas.1 Paralleelselt selle nihkega poliitilistes institutsioonides toimus vastav majanduslikult vastastikuse sõltuvuse kasv riikide hulgas ehk see, mida me kutsume globaliseerumiseks. Viimast toestasid liberaalsed majanduslikud institutsioonid nagu Üldine Tolli- ja Kaubandus­ kokkulepe (GATT) ja selle järglane Maailma Kaubandusorganisat­ sioon (WTO). Neid täiendasid regionaalsed kaubanduslepingud nagu Euroopa Liit ja Põhja-Aafrika Vabakaubandusleping. Selle perioodi vältel ületas kasvu kiirus rahvusvahelises kaubanduses ja investeeringutes globaalse SKT kasvu ja seda peeti peamiseks jõukuse loojaks.

1970. ja 2008. aasta vahel neljakordistus kaupade ja teenuste väljalase ja kasv ulatus sisuliselt kõikidesse maailma piirkondadesse, samal ajal kui äärmuslikus vaesuses elavate inimeste hulk arengumaades kukkus 42 protsendilt kogurahvastikust 1993. aastal 17 protsendile 2011. aastal.

Enne oma viiendat sünnipäeva surevate laste osakaal vähenes 22 protsendilt 1960. aastal vähem kui viiele protsendile 2016. aastaks.2 Liberaalne maailmakord ei toonud siiski kasu igaühele. Paljudes riikides üle maailma ja eriti arenevates demokraatiates tõusis

identiteet

17 fr ancis fukuyama

dramaatiliselt ebavõrdsus, nii et palju kasvu kasudest voolas peamiselt eliidile, mis oli määratletud esmajoones hariduse alusel.3 Kuna kasv oli seotud kaupade ja raha suureneva hulga ja sellega, et üha enam inimesi liikus ühest kohast teise, oli tegemist suurel hulgal lõhkuva sotsiaalse muudatusega. Arengumaades leidsid külaelanikud, kel polnud varem elektrit, end äkki elamas suurtes linnades, vaadates TV-d või olles ühendatud internetiga üldlevinud mobiiltelefonide kaudu. Tööturud kohanesid uute tingimustega, ajades kümneid miljoneid inimesi üle rahvusvaheliste piiride paremate võimaluste otsingul endale ja oma peredele või katsel põgeneda väljakannatamatutest oludest kodus.

Tekkisid suured keskklassid säärastes riikides nagu Hiina ja India, kuid tööd, mida nad tegid, vahetas välja töö, mida olid teinud vanemad keskklassid arenenud maailmas. Tootmine liikus järjepidevalt Euroopast ja USA-st Ida-Aasiasse ja teistesse madala tööjõukuluga riikidesse. Samal ajal vahetasid naised üha enam välja mehi teenuste domineeritud uues majanduses ja väheste oskustega töötajaid vahetasid välja nutimasinad.

2000. aastate keskpaigas hakkas impulss üha enam avatud ja liberaalse maailmakorra suunas vankuma, liikudes seejärel tagurpidi. See nihe langes kokku kahe finantskriisiga. Esimene pärines 2008. aastal USA laenuturult, mis viis järgnenud suure majanduslanguseni, ja teine tekkis ohust eurole ja Euroopa Liidule Kreeka maksujõuetuse tõttu.

Mõlemal juhul tekitas eliidi poliitika suuri majanduslangusi, töötuse kõrget määra ja sissetulekute vähenemist miljonite tavatööliste jaoks üle maailma. Et USA ja EL olid juhtivad näited, kahjustasid need kriisid liberaalse demokraatia reputatsiooni tervikuna.

Demokraatia uurija Larry Diamond on iseloomustanud aastaid pärast kriise kui „demokraatlikku langust“, milles demokraatiate üldine arv vähenes oma tipus sisuliselt maailma kõikides piirkondades.4 Hulk autoritaarseid riike Hiina ja Venemaa juhtimisel muutusid palju enesekindlamaks ja end kehtestavamaks. Hiina hakkas reklaamima oma „Hiina mudelit“ kui suunda arengule ja jõukusele, mis oli selgelt ebademokraatlik, samal ajal kui Venemaa ründas Euroopa Liidu ja USA liberaalset dekadentsi. Hulk riike, mis paistsid olevat edukad demokraatiad 1990. aastail, libisesid tagasi autoritaarsema valitsuse suunas, kaasa arvatud Ungari, Türgi, Tai ja Poola. 2011. aasta Araabia kevad lõi segi diktatuurid Lähis-Idas, kuid pettis seejärel põhjalikult lootusi suuremale demokraatiale piirkonnas, kui Liibüas, Jeemenis,

identiteet fr ancis fukuyama

18

Iraagis ja Süürias algas kodusõda. Terroristlikku lainet, mis tekitas 11. septembri rünnakud, ei lõpetanud USA invasioonid Afganistani ja Iraaki. Pigem muundus see Islamiriigiks, mis kerkis esile kui majakas läbinisti illiberaalsetele ja vägivaldsetele islamistidele üle maailma.

Sama tähelepanuväärne kui ISIS-e kohanemisvõime oli see, et paljud noored moslemid jätsid oma elud võrreldavas turvalisuses mujal LähisIdas ja Euroopas, sõitmaks Süüriasse ISIS-e nimel võitlema.

Veelgi üllatavamad ja võib-olla tähelepanuväärsemad olid 2016. aasta kaks suurt valimisüllatust: Ühendkuningriigi hääletus lahkuda Euroopa Liidust ja seejärel Donald J. Trumpi valimine USA presidendiks. Mõlemal juhul olid valijad mures majandusküsimuste pärast, eriti need töölisklassist, keda puudutasid töökaotus ja deindustrialiseerimine. Kuid sama tähtis oli vastuseis jätkuvale suuremahulisele immigratsioonile, mis võttis töö kodumaistelt töölistelt ja nõrgestas kauaaegseid kultuurilisi identiteete. Immigratsiooni- ja EL-vastased parteid muutusid tugevamaks paljudes arenenud riikides, märkimisväärseimalt Rahvusrinne* Prantsusmaal, Vabaduspartei Hollandis, Alternatiiv Saksamaal ja Vabaduspartei Austrias. Üle kontinendi eksisteeris nii hirm islamistliku terrorismi ees kui ka vastuolud moslemi identiteedi väljendamisel nagu burka, niqab ja burkiinid.

20. sajandi poliitika oli organiseeritud vasak-parempoolsuse skaalal, mille defineerisid majandusküsimused, nii et vasakpoolsed tahtsid enam võrdsust ja parempoolsed nõudsid enam vabadust. Progressiivne poliitika keskendus töölistele, nende ametiühingutele ja sotsiaaldemokraatlikele parteidele, mis edendasid paremat sotsiaalkaitset ja majanduslikku ümberjaotamist. Kontrastina olid parempoolsed peamiselt huvitatud valitsuse suuruse vähendamisest ja erasektori edendamisest.

21. sajandi teisel kümnendil paistab see spekter andvat teed paljudes piirkondades millelegi, mille defineerib identiteet. Vasakpoolsed on keskendunud vähem laiemale majanduslikule kvaliteedile ja rohkem mitmesuguste marginaliseerituks peetavate rühmade huvide edendamisele – mustanahalised, immigrandid, naised, hispaaniakeelsed, LGBT kogukond, põgenikud jne. Parempoolsed määratlevad vahepeal end patriootidena, kes üritavad kaitsta traditsioonilist rahvuslikku identiteeti, identiteete, mis on tihti selgelt seotud rassi, rahvuse või religiooniga. *

Alates 2018. aastast Rahvuslik Liit. Tlk märkus.

identiteet

19 fr ancis fukuyama

Kauaaegne traditsioon, minnes tagasi Karl Marxini, näeb poliitilistes võitlustes majanduskonfliktide peegeldust, põhiolemuselt jagelemist pirukast saadavate tükkide ümber. Tõesti, see on osa 2010. aastate loost, kui globaliseerumine tekitas märkimisväärse hulga inimesi, kes jäid ilma üldisest kasvust, mis maailmas aset leidis. 2000. ja 2016. aasta vahel ei näinud pooled ameeriklased oma sissetulekute suurenemist; rahvusliku toodangu osakaal, mis läks ühele protsendile tipust, liikus üheksalt protsendilt SKT-st 1974. aastal 24 protsendile 2008. aastal.5 Ehkki materiaalne omahuvi on tähtis, on inimesed motiveeritud ka muudest asjadest, motiividest, mis seletavad paremini oleviku kokkusobimatuid sündmusi. Seda võib kutsuda rahulolematuse poliitikaks. Paljudel juhtudel on poliitiline liider mobiliseerinud järgijaid arusaama ümber, et rühma väärikust on solvatud, halvustatud või muul moel arvestamata jäetud. See rahulolematus kutsub esile nõudmise kõnesoleva rühma väärikuse tunnustamise järele. Oma väärikust taastada püüdev rühm omab palju rohkem emotsionaalset kaalu kui lihtsalt oma majanduslikke huve järgivad inimesed.

Niiviisi on Venemaa president Vladimir Putin kõnelenud endise Nõukogude Liidu lagunemise tragöödiast ning sellest, kuidas Euroopa ja USA on Venemaa nõrkust 1990. aastail ära kasutanud, ajamaks NATO-t selle piirideni. Ta põlgab lääne poliitikute ülimuslikku moraalset seisukohta ja tahab näha Venemaa kohtlemist mitte, nagu president Obama korra ütles, nõrga piirkondliku mängijana, vaid suurjõuna. Viktor Orbán, Ungari peaminister, kuulutas 2017. aastal, et tema naasmine võimule 2010. aastal märkis kohta, kus „meie, ungarlased, otsustasime ühtlasi, et me soovime võtta tagasi oma riigi – me tahtsime võtta tagasi oma eneseväärikuse ja me tahtsime tagasi võtta oma tuleviku“.6 Xi Jinpingi Hiina valitsus on pikalt rääkinud Hiina „100-aastasest alandusest“ ja sellest, kuidas USA, Jaapan ja teised riigid üritasid takistada Hiina naasmist suurjõu staatusesse, mida see oli nautinud ajaloo viimase aastatuhande jooksul. Kui al-Queda asutaja Osama bin Laden oli 14-aastane, leidis tema ema ta Palestiina sundmõttelt, „pisarad voolamas alla ta näolt, kui ta vaatas TV-d oma kodust Saudi Araabias“.7 Tema viha moslemite alandamise pärast kajas hiljem vastu tema noortelt kaasusklikelt, kes läksid vabatahtlikult võitlema Süüriasse usu nimel, mida nende arvates oli rünnatud ja rõhutud üle maailma. Nad lootsid taasluua varasema islami tsivilisatsiooni hiilguse Islamiriigis.

identiteet fr ancis fukuyama

20

Rahulolematus häbistuste pärast oli tugev jõud ka demokraatlikes riikides. Liikumine The Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) kerkis seeriatest avalikkusse jõudnud politsei tulistamistest afroameeriklaste pihta Fergusonis (Missouri), Baltimore’is, New Yorgis ja teistes linnades ja üritas sundida välismaailma pöörama tähelepanu pealtnäha tavalise politseivägivalla ohvrite kogemusele.

Kolledžite kampustes ja kontorites üle riigi nähti seksuaalsetes rünnakutes ja seksuaalses ahistamises tõendit sellest, et mehed ei võta naisi võrdsetena. Äkktähelepanu pälvisid transsoolised inimesed, keda varem poldud tunnustatud kui diskrimineerimise selget sihtmärki. Ja paljud neist, kes hääletasid Donald Trumpi poolt, meenutasid paremaid aegu minevikus, kui nende koht omaenda ühiskonnas oli turvalisem, ja kes lootsid oma tegevusega „muuta Ameerika taas suureks“. Olles samal ajal kauged ajas ja ruumis, olid Putini toetajate tunded lääne eliidi ülbuse ja põlguse pärast sarnased nendega, mida kogesid maaelanikest valijad USA-s, kes tundsid, et kummagi ranniku linnaeliit ja nende meedialiitlased ignoreerisid neid ja nende probleeme.

Rahulolematuse poliitika praktiseerijad tunnustasid teineteist.

Sümpaatia, mida Vladimir Putin ja Donald Trump tunnevad teineteise vastu, pole üksnes isiklik, vaid on kinni nende ühises natsionalismis. Viktor Orbán selgitas: „Teatud teooriad kirjeldavad praegu läänemaailmas toimuvaid muutusi ja USA presidendi esilekerkimist kui võitlust poliitilisel areenil riikidevahelise eliidi – viidatud kui „globaalne“ – patriootiliste rahvuslike eliitide vahel,“ mille seast oli ta varajane näide.8 Kõikidel juhtudel usub rühm, on selleks siis suurjõud nagu Venemaa või Hiina või valijad USA-s või Ühendkuningriigis, et sel on identiteet, mis pole saanud adekvaatset tunnustust – kas riigi puhul välismaailma poolt või sama ühiskonna teiste liikmete poolt. Need identiteedid võivad olla ja on väga erinevad, tuginedes riigile, religioonile, rahvusele, seksuaalsele sättumusele või soole. Need on kõik üldise nähtuse manifestatsioon, milleks on identiteedipoliitika.

Mõisted identiteet ja identiteedipoliitika on üsna hiljutist päritolu, esimest propageeris psühholoog Erik Erikson 1950. aastail, viimane kerkis kultuuripoliitika vaatevälja alles 1980. ja 1990. aastail.

Identiteedil on tänapäeval lai hulk tähendusi, mõnel juhul viitab see lihtsalt sotsiaalsetele kategooriatele või rollidele, teistel juhtudel

identiteet

21 fr ancis fukuyama

põhilisele infole enda kohta (nagu „minu identiteet varastati“). Sel moel kasutatuna on identiteedid alati eksisteerinud.9 Selles raamatus kasutan ma identiteeti spetsiifilises mõttes, mis aitab meil mõista, miks see on kaasaja poliitikas nii tähtis. Identiteet kasvab ennekõike välja erinevusest kellegi tõelise sisemise mina ja sotsiaalsete reeglite ja normide maailma vahel, mis adekvaatselt ei tunnusta sisemise mina väärtust või väärikust. Üksikisikud on ajaloo vältel leidnud end oma ühiskonnaga pahuksis olevat. Kuid üksnes modernsetel aegadel on leidnud vastukaja seisukoht, et autentne sisemine mina on loomuomaselt väärtuslik ja välisel ühiskonnal pole süstemaatiliselt õigus esimese hindamisel. See pole sisemine mina, mis peaks kohanduma ühiskonna reeglitega, vaid ühiskond ise peab muutuma.

Sisemine mina on inimväärikuse alus, kuid selle väärikuse iseloom on muutuv ja ongi ajas muutunud. Paljudes varajastes kultuurides omistatakse väärikus vaid vähestele inimestele, tihti sõdalastele, kes on nõus riskima lahingus oma eluga. Teistes ühiskondades omistatakse väärikus kõikidele inimestele, nii et see tugineb nende loomu­ omasele väärtusele vaba tahet väljendavate inimestena. Ja teistel juhtudel tuleneb väärikus kellegi liikmesusest jagatud mälu ja kogemustega rühmas.

Lõpuks otsib väärikuse sisemine mina tunnustust. Ei piisa sellest, et mul on omaenda väärikuse taju, kui teised inimesed seda avalikult ei tunnusta või, veelgi halvem, mind mustavad või mu olemasolu ei hinda. Austus enese vastu kerkib teiste austusest. Et inimesed ihalevad loomulikult tunnustust, areneb kaasaegne identiteedist arusaamine kiiresti identiteedipoliitikaks, milles üksikisikud nõuavad oma väärikuse avalikku tunnustust. Niiviisi hõlmab identiteedipoliitika kaasaja maailma poliitiliste võitluste suurt osa, demokraatlikest revolutsioonidest uute sotsiaalsete liikumisteni, natsionalismist ja islamismist poliitikani kaasaegsete Ameerika ülikoolilinnakute suhtes. Tõepoolest, filosoof Hegel väitis, et võitlus tunnustuse eest oli inim­ajaloo võimsaim edasiviija, jõud, mis on võtmeks, et aru saada modern­­se maailma tekkest.

Samal ajal kui viimase umbes 50 aasta globaliseerumisest tekkinud ebavõrdsus on peamine faktor seletamaks kaasaja poliitikat, muutub majanduslik vimm palju akuutsemaks, kui see liidetakse häbistuse ja lugupidamatuse tunnetega. Tõepoolest, paljugi sellest, mida me

identiteet fr ancis fukuyama

22

mõistame kui majanduslikku motivatsiooni, peegeldab tegelikult mitte otsest soovi jõukuse ja ressursside järele, vaid raha tajutakse kui staatuse märgistajat ja austuse ostjat. Modernne majandusteooria põhineb eeldusel, et inimesed on ratsionaalsed üksikisikud, kes soovivad kõik maksimeerida oma „kasu“ – see tähendab materiaalset heaolu – ja et poliitika on lihtsalt selle maksimeeriva käitumise laiendus.

Ent siiski – selleks et korralikult tõlgendada inimeste käitumist kaasaja maailmas, peame me laiendama oma arusaama inimlikust motivatsioonist kaugemale sellest lihtsast majandusmudelist, mis praegu nii väga domineerib meie diskursust. Keegi ei sea kahtluse alla, et inimesed on võimelised ratsionaalselt käituma või et nad on omahuvidega üksikisikud, kes soovivad suuremat jõukust ja vara. Kuid inimeste psühholoogia on komplekssem sellest, mida pakub välja lihtsameelne majandusmudel. Enne kui suudame mõista kaasaja identiteedipoliitikat, peame astuma sammu tagasi ja arendama välja sügavama ja rikkama arusaama inimlikust motivatsioonist ja käitumisest. Teisisõnu vajame me inimhinge paremat teooriat.

2

oliitikateooriad on tüüpiliselt rajatud inimkäitumise teooriate peale. Teooriad harutavad lahti regulaarsused inimtegevuses empiirilise informatsiooni massist, mida me võtame vastu maailmast meie ümber, ja loovad loodetavasti põhjuslikke seoseid selle tegevuse ja ümbritseva keskkonna vahel. Võime teoretiseerida on tähtis faktor inimeste evolutsioonilises edus. Paljud praktilised inimesed põlgavad teooriaid ja teoretiseerimist, kuigi tegutsevad pidevalt väljaütlemata teooriate alusel, mida nad lihtsalt ei suuda ära tunda.

Modernne majandus on rajatud ühele säärasele teooriale, mis seisneb selles, et inimesed on „ratsionaalsed kasu maksimeerijad“: nad on üksikisikud, kes kasutavad oma muljetavaldavaid kognitiivseid võimeid toomaks kasu omahuvile. Selle teooriaga käib kaasas mitu edasist oletust. Üks on see, et arvestusühikuks on üksikisik, vastandudes perekonnale, hõimule, rahvusele või mõnele teist laadi sotsiaalsele rühmale. Inimesed teevad mingil määral koostööd, sest nad kalkuleerivad, et koostöö teenib nende individuaalset omahuvi paremini sellest, kui nad tegutseksid omapead.

Teine oletus puudutab „kasu“ iseloomu, individuaalseid eelistusi – auto, seksuaalse rahulolu, meeldiva puhkuse osas –, mis moodustavad ökonomistide järgi „kasu funktsiooni“. Paljud ökonomistid väidaksid, et nende teadus ei ütle midagi lõplike eelistuste või kasude kohta, mille inimesed valivad; see sõltub üksikindiviidist. Ökonomistid kõnelevad üksnes viisidest, mil moel taotletakse ratsionaalselt eelistusi. Niiviisi maksimeerivad veel üht miljardit dollarit teenida üritav riskifondi mänedžer ja oma sõpru päästev, granaadile viskuv sõdur mõlemad

23 fr ancis fukuyama

P

identiteet

Hinge kolmas osa

identiteet fr ancis fukuyama

24

oma erinevaid eelistusi. Eeldatavad enesetapupommitajad, kes on kahjuks saanud osaks 21. sajandi poliitilisest maastikust, üritavad lihtsalt maksimeerida oma neitsite hulka, keda nad kohtavad taevas.

Probleem on selles, et majandusteoorial on vähe ennustuslikku väärtust, kui eelistused on piiratud millegagi nagu näiteks materiaalne omahuvi, olgu selleks sissetuleku või jõukuse taotlemine. Kui laiendada kasust arusaama, võttes arvesse nii egoistliku kui ka altruistliku käitumise äärmused, pole öelda palju rohkem tautoloogiast, et inimesed taotlevad ükskõik mida nad taotlevad. Tegelikult läheb vaja teooriat, miks mõned inimesed taotlevad raha ja turvalisust, samal ajal kui teised valivad surma oma ürituse nimel või annavad aega ja raha teiste inimeste aitamiseks. Öelda, et ema Teresa ja Wall Streeti riskifondi mänedžer maksimeerivad mõlemad oma kasu, jätab kõrvale midagi tähtsat nende motivatsioonide kohta.

Praktikas eeldab tõesti enamik ökonomiste, et kasu tugineb materiaalse omahuvi mingisugusele vormile, mis ületab teistsugused motivatsioonid. See on vaade, mida jagavad nii kaasaja vabaturu ökonomistid kui ka klassikalised marksistid, kusjuures viimased väitsid, et ajalugu kujundavad sotsiaalsed klassid, kes taotlevad majanduslikku omahuvi. Majandusest on saanud tänapäeval domineeriv ja prestiižne sotsiaalteadus, sest inimesed käituvadki enamuse ajast vastavalt ökonomistide piiratumale versioonile inimliku motivatsiooni kohta.

Materiaalsed stiimulid loevad. Kommunistlikus Hiinas oli põllumajanduslik toodang kolhoosides madal, sest talupoegadel ei lubatud endale jätta ülejääki, mida nad tootsid – ja nii nad hoidsidki pigem kõrvale, kui et töötasid palju. Endises kommunistlikus maailmas oli kõnekäänd „nad teesklevad, et maksavad meile, ja meie teeskleme, et teeme tööd“. Kui stiimuleid 1970. aastate lõpul muudeti ja talupoegadel lubati jätta ülejääk endale, kahekordistus põllumajandustoodang nelja aastaga. 2008. aasta finantskriisi üks põhjusi oli, et investeerimispankurid said preemiat lühiajaliste kasumite eest ja neid ei karistatud, kui nende riskantsed investeeringud mõni aasta hiljem vastu taevast lendasid. Probleemi lahendamine nõudnuks stiimulite muutmist.

Kuid samal ajal kui standardne majandusmudel seletab suurel hulgal inimkäitumist, on sel ka palju nõrkusi. Viimase paari kümnendi jooksul on sellised käitumisökonomistid ja -psühholoogid nagu Daniel Kahneman ja Amos Tversky rünnanud mudeli baasoletusi, näidates, et inimesed pole praktikas ratsionaalsed, et nad valivad

identiteet

25 fr ancis fukuyama

näiteks kindla käitumise optimaalsemate strateegiate ees või hoiavad kokku mõtlemise raske töö pealt, kopeerides teiste käitumist.1 Samal ajal kui käitumuslik majandusteadus on alla kriipsutanud olemasoleva ratsionaalse valiku paradigma nõrkust, pole see pakkunud inimkäitumisele selget alternatiivset mudelit. Eriti tasub rõhutada, et sel pole palju öelda inimeste eelistuste iseloomu kohta.

Majandusteooria ei seleta rahuldavalt ei granaadile viskuvat sõdurit või enesetapupommitajat või teisi juhtumeid, kus paistab mängus olevat midagi muud kui materiaalne omahuvi. On raske öelda, et me „ihaldame“ asju, mis on valulised, ohtlikud või kulukad, samamoodi, kui me ihaldame toitu või raha pangas. Seega peame me vaatama teisi inimkäitumise juhuseid, mis lähevad kaugemale majanduslikest, mis tänapäeval domineerivad. See laiem arusaam on alati eksisteerinud; probleem on selles, et me unustame tihti asju, mida me kunagi teadsime.

Inimkäitumise teooriad on rajatud inimloomuse teooriatele: regulaarsustest, mis tekivad universaalselt jagatud inimbioloogiast, vastandudes neile, mis pärinevad inimestest moodustunud erinevate kogukondade normidest või tavadest. Piiri loomuse ja arenemise vahel on tänapäeval väga rünnatud, kuid vähesed inimesed eitaksid, et selle dihhotoomia kaks poolust eksisteerivad. Õnneks ei pea tõmbama täpset joont arendamaks teooriat, mis annab meile kasuliku sissevaate inimlikku motivatsiooni.

Säärased varajased uusaja mõtlejad nagu Thomas Hobbes, John Locke ja Jean-Jacques Rousseau teoretiseerisid pikalt „loomuseisundist“, ürgajast, mil inimühiskond polnud veel tekkinud. Loomuseisund on siiski vaid inimloomuse metafoor, märkides inimeste põhilisimaid iseloomujooni, mis eksisteerivad sõltumatult mingisugusest teatud ühiskonnast või kultuurist. Lääne filosoofilises traditsioonis lähevad säärased diskussioonid inimloomusest veelgi rohkem tagasi, vähemalt Platoni „Riigini“. „Riik“ on dialoog filosoof Sokratese ja kahe noore aristokraadist ateenlase, Adeimantose (kr Aδείμαντος) ja tema venna Glaukoni vahel õiglase polise teemal. Pärast mitme õigluseteooria kummutamist – näiteks Thrasymachuse kinnituse, et „õiglus on see, mis on kasulik tugevamale“ – konstrueerib Sokrates õiglase polise, mis põhineb hinge uurimisel. Sõna „hing“ (kreeka keeles psychḗ) palju enam ei kasutata, kuid nagu pakub etümoloogia, uurib psühholoogia sisuliselt sama asja.

identiteet fr ancis fukuyama

26

Põhidiskussioon hinge loomuse kohta leiab aset neljandas raamatus. Sokrates märgib, et ihaldav osa otsib näiteks toitu ja vett.

Kuid vahel hoidub ka janune inimene joomast, kui ta teab, et vesi on ebapuhas ja võib viia haigestumiseni. Sokrates küsib: „Kas pole mitte nende hinges midagi, mis ajab neid jooma, ja midagi, mis keelab neil seda teha, midagi erinevat, mis kontrollib, mida soovida?“2 Adeimantos ja Sokrates nõustuvad, et see teine, hinge erinev alge, on mõistuslik ja võib tegutseda lahknevalt hinge irratsionaalsest, ihaldavast algest.

Sokrates ja Adeimantos on kirjeldanud modernset majandusmudelit: ihaldav alge vastab individuaalsetele eelistustele, samas kui mõistuslik alge on ratsionaalne maksimeerija. Kuigi Sigmund Freudi ei võeta enam nii tõsiselt nagu kunagi, vastab see eristus laias laastus tema kontseptsioonile ihaldavast Miskist ja Minast, kes hoiab soove kontrolli all – paljuski ühiskondliku surve tulemusel. Kuid Sokrates osutab teist laadi käitumisele, tuues mängu loo ateenlasest Leontiosest (kr Λεόντιος), kes möödub surnukehadest, mille on maha jätnud timukas. Leontios tahab surnukehi vaadata, kuid üritab samal ajal seda mitte teha; pärast siseheitlust ta siiski vaatab, öeldes: „Vaadake, te pagana õnnetusehunnikud, vahtige oma isu täis!“3 Leontios, olles kiusatuses soovist vaadata surnukehi, teadis, et see on vääritu, ja see, et ta andis oma tungidele järele, tekitas temas viha ja jälestust enda vastu.

Sokrates küsib: Nii ka paljudel teistel juhtudel, kas me ei märka mitte, et kui tung sunnib inimest käituma mõistusvastaselt, süüdistab inimene end ja vihastab selle tungi vastu enda sees. Sellise inimese raevust saab tema mõistuse liitlane.4

Me võime panna selle ümber kaasaegsemasse näitesse, kus narkosõltlane või alkohoolik teab, et veel üks doos või naps on talle halb, kuid sellegipoolest võtab selle, tundes sügavat enesepõlgust nõrgaks olemise pärast. Sokrates kasutab sõna thymos viitamaks hinge afektiivsele algele, kus asub viha enda vastu.

Sokrates küsib seejärel Adeimantoselt, kas see osa hingest, mis ei tahtnud vaadata surnukehi, oli lihtsalt veel üks tung või lähtus see mõistuslikust algest. Esimene vaade oleks kaasaegse majanduse perspektiiv, kus üks tung on piiratud üksnes kalkulatsiooniga, et teine, tähtsam tung, tõrjub selle välja. Sokrates küsib, kas on olemas hinge kolmas alge.

FRANCIS FUKUYAMA Francis Fukuyama on Ameerika Ühendriikide polito­loog. Maailmakuulsuse saavutas ta 1989. aastal ajakirjas The National Interest ilmunud artikliga „Ajaloo lõpp“ ja eriti 1992. aastal raamatuga „Ajaloo lõpp ja viimne inimene“ (eesti keeles 2002), mis räägib liberaalse demokraatia ainuvõimalikkusest.

Maailmavaatelt on Fukuyama neokonservatiiv.

Oma teostes on ta käsitlenud riikide ülesehitust, omavahelisi suhteid ja identiteeti. 2001. aastal käis Fukuyama ka Eestis ja osales toonase Hansapanga kevadkonverentsil. ◆ Raamatus „Identiteet“ kõneleb Francis Fukuyama identiteedipoliitikast, mis iseloomustab 21. sajandi algust. Maailma vana poliitiline jaotus, mis põhines inimeste majanduslikul heaolul, on järjest enam asendumas küsimusega: kes ma olen?

On oluline teada, et identiteedipoliitika alused pärinevad juba antiikfilosoofiast, lisanduvad uusaja mõtlejad. Seega on 21. sajandi poliitilisel loogikal kindlad juured, mida mõistmata ei suuda me mõista ka seda, mis tänapäeva maailmas toimub. „Identiteet“ annabki võtme 21. sajandi poliitika mõistmiseks ja vastab küsimustele, mida oleme endalt ehk juba küsinud, kuid millele pole veel vastust leidnud. ◆ Inimväärikus vajab tunnustust ning inimhinge mõistmine paremat teooriat, on ladusa ja ülevaatliku teose põhiiva. Lugeja saab suure pildi ette ning küllaga mõtteainet.

Maria Mälksoo,

Esikaane foto © Shutterstock Autori foto © Shutterstock