Issuu

KATI, CARL JA ISEVÃ„RKI FARM

„Kati, Carl ja isevärki farm“ 2020 Tekst Leelo Tungal, Aleksei Turovski

Aleksei Turovski Leelo Tungal

Pildid joonistanud Heiki Ernits ja Aleksei Turovski Toimetanud Karin Kastehein Küljendanud Mai Grepp ©Rahva Raamat AS ISBN 978-9949-693-38-2 (köites) ISBN 978-9949-693-39-9 (epub) Trükkinud Print Best Trükikoda OÜ

KATI, CARL JA ISEVÄRKI FARM

Pildid joonistanud Heiki Ernits ja Aleksei Turovski

Isa, ema ja minu plaanid „Maale? Missugusele maale – kas Hispaaniasse, Egiptusesse või kusagile mujale?“ küsisin isalt. Muidugi tean ma veel paljusid maailma maid, aga enamjagu meie klassi lastest on oma vanematega käinud puhkamas ikka kas Hispaanias või Egiptuses. Ega mul poleks midagi selle vastu, et üllatan esimesel septembril oma klassikaaslasi lõunamaa päevituse ja mõne klaaskaanega karbis pesitseva põrnikaga! Isa muigas: „Küllap me kunagi läheme välismaalegi, aga seekord teeme väikese puhkuse siinsamas Eestimaal, vanatädi Õie talus. Ära tee midagi haput nägu! Sa mõtle: värske õhk, soe vast lüpstud piim, lihtne, aga maitsev talutoit, linnud-loomad…“ „Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid! Kiviaeg…“ jätkasin tusaselt isa loetelu. „Egiptusest saaks vähemalt mõne skarabeuse koju tuua, aga selle sooja maapiima sees ukerdavad kindlasti ainult sitasitikad!“ Isa silmad hakkasid pahaselt välkuma: „Kui sa arvad, et skarabeus on sitasitikast millegi poolest parem, siis võta teatavaks, et oled eksiteel. Muide, vanad eestlased ütlesid, et kes aitab selili kukkunud sitasitika jalule, see saab üheksa pattu andeks. Seda esiteks. Ja teiseks on vanatädi Õie puhtust armastav inimene, kelle lüpstud piimas pole eluilmaski mingeid võõrkehasid olnud. Võib-olla sa ei mäleta teda, sest viimati käisime kogu perega Kaasiku talus siis, kui sa olid alles titevankris, aga maapiimast oskasid sa küll juba siis lugu pidada.“ Nojah, eks ma ju tean väga hästi, et isa ärritub alati, kui mõne looma kohta halvasti öeldakse: tema meelest on kõik karvased ja sulelised ja kiletiivalised ühtmoodi armsad ja tublid, isegi rästikud on tema arust huvitavad roomajad ja kärnkonni ei jõua ta ära imetleda! 5

Meie emaga oleme sellega juba harjunud, aga neid, kes isa vähem tunnevad, on paps vahel küll osanud endast välja viia. Näiteks ema kunagise klassiõe Krista, kelle uues Lasnamäe kodus me kogu perega soolaleivapeol käisime: seal vudis äkki üle uhkelt kaetud ja kaunistatud söögilaua kutsumata külaline – pikkade vuntsidega putukas, kes vist ise ka tundis, et ta seltskonda ei sobi, sest puges jahmunult kalavaagna varju peitu. Tädi Krista avas ehmunult suu, tema mees, onu Aare, pööras pilgu mõtlikult lakke ja minu ema tegi näo, nagu poleks ta putukat märganud. Aga isa oli kiire tegutsema: ta tõmbas hallikaspruuni pikakoivalise vaagna varjust välja ja vaatles seda kahe peo vahel hoides nagu mingit kalliskivi. „No näe, Babüloonia saadik jõudis ka pärale!“ ütles ta rõõmsalt. „Issand küll, meil pole siiani tarakane majas olnud!“ ahastas tädi Krista, ise näost tulipunane. „Arvasin, et kui ikka puhtust hoida, siis neid ei tulegi!“ „Vabandust, aga see sõbrake siin pole tarakan, vaid prussakas,“ sirutas isa oma kokkupandud peod tädi Krista poole. „Tarakan on prussakast palju suurem. Ja kui soovite veelgi priskemat prussakat näha, siis müüakse praegu lemmikloomapoes Maroko prussakat, kes on üle kaheksa sentimeetri pikk!“ Tädi Krista ei vaadanud prussaka poolegi, vaid kattis näo kätega. „Vaju häbi pärast kas või maa alla!“ pomises onu Aare. Tahtsin öelda, et seda oleks tal küll raske teha – nende korter asub ju üheteistkümnendal korrusel –, aga nähes, kui kohkunud olid kõik peale mu isa, hoidsin targu suu kinni. Isa aga oli vana rahu ise: „See tegelane siin kannab teaduslikku nime Blattella germanica, aga pärit on ta hoopis Babülooniast. Näib, et tegu on emase prussakaga – tagumiku küljes on tal priske munakapsel. Sealt paunast on tulemas oma kolm-nelikümmend prussakahakatist…“ Onu Aare möiratas, krahmas prussaka isa käest ära, virutas põrandale ja trampis selle otsas nii ägedalt, nagu oleks ta tõesti tahtnud selle läbi kümne korruse maasse tampida. „Kohe esmaspäeval kutsume putukatõrje kohale!“ teatas tädi Krista. Isa laiutas käsi: „Kõige enam kardavad prussakad külma, nii et võiksite tööle minnes terveks päevaks aknad lahti jätta. Ja muidugi peaksid seda tegema ka kõik naabrid…“ 6

Ema tegi näo, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, ja jätkas ennist poolelijäänud juttu tema ja tädi Krista ühistest klassikaaslastest, aga ega vestlus enam kuigi hoogsalt sujunud. Koduteel tegi ema isale ebaviisakuse pärast peapesu ja pärast väikest vaidlust tõotas isa, et edaspidi ei võta ta tädi Krista juuresolekul enam ühegi looma nime suhu. Aga seda ta ei pruukinudki teha, sest edaspidi meid sellesse majja enam ei kutsutud. Muidugi pole mu isa mingi prussakafänn – nagu ma juba ütlesin, huvitavad teda absoluutselt kõik loomad ja selles suhtes on papsil vedanud, et ta hobi ja töö langevad kokku. Loomaaias, kus ta oma teadusetööd teeb, tervitab ta reipalt iga päev kõiki loomi nagu vanu sõpru, alates elevandist ja lõpetades sipelgatega. No võib-olla päris kõigil sipelgatel ta käppa ei suru, aga ega ta neid tähele panemata ka ei jäta. Võiks arvata, et meie kodu lausa kubiseb igasugustest lemmikloomadest: kassid köögis, koerad koridoris ja merisead vannitoas. Aga võta näpust: meil pole ei kassi, koera ega isegi mitte merisiga või hamstriraasu – ja mitte ainult sellepärast, et meie korter asub Õismäe korrusmaja viiendal korrusel, vaid peamiselt ikka seetõttu, et mu ema ei kannata karvu: tal on nimelt karvaste loomade suhtes allergia. Kui ta oleks ka bioloog nagu isa, siis oleks tema elu küll väga raske, kuid ema tegeleb meil hoopis keeleteadusega. Isa naljatab vahel, et keeleteaduse valis ema välja seepärast, et ühegi olendi keel pole karvane. Aga tegelikult on ka ema elukutse isa meelest huvitav ja kasulikki, sest kui isa on valmis saanud järjekordse loomadest pajatava kirjutise, palub ta alati emal seda toimetada, enne kui trükki annab. Isa teaduslikud artiklid on minu meelest üpris igavad, ladinakeelseid sõnu otsast otsani täis, nii et neid oleks paras unejutuks ette lugeda. Aga igasugused loomalood kukuvad tal väga hästi välja ja neid kirjutab ta tavaliselt puhkuse ajal. Selleks suveks pakuti papsile eriti laheda raamatu kirjutamist – see peab jutustama koduloomadest ning mõeldud pole see raamat mitte teadlastele, vaid hoopis lastele. Kõige ägedam on see, et minust saab selle teose esimene lugeja: lubasin papsile, et vaatan kõik ta värskelt valminud jutud läbi ja ütlen, kui jutt kipub minuvanuste jaoks liiga keeruliseks minema. 8

Suvevaheaeg algas igapidi lahedalt: lõpuks ometi sain hommikuti nii kaua magada, kui süda soovis, seejärel seisis ees väike bussisõit Nõmmele, kus me koos sõbratar Tiina ja ta kaksikutest vendade Tooma ja Tõnisega ehitasime nende koduaias endale onni. Vahel sõitsime kesklinna kinno või vaatasime hoopis meie pool kodus loomavideoid, mida isal on jalaga segada. Ema ja isa rääkisid küll aeg-ajalt sellest, et varsti peaksid remonditegijad tulema ja siis tuleb paariks nädalaks leida koht, kus elada, kuid esialgu mingist vanatädi Õiest juttu ei olnud. Tema ei tulnud kellelegi meelde isegi siis, kui ema ühel päeval rõõmsalt õhetades teatas, et talle pakutakse võimalust kuuks ajaks Kanadasse sõita ja sealses väliseesti muuseumis oma uurimustööd jätkata. Muidugi oleksin hea meelega koos temaga Torontosse lennanud, aga ema ütles tõsiselt, et see pole mingil juhul võimalik: lapsi võetakse kaasa lõbusõidule, mitte tööreisile. „Ära muretse, Elle, sõida aga rahumeeli!“ lausus isa rõõmsalt. „Meie Katiga saame kodumajandusega suurepäraselt hakkama!“ „Isa loodab, et tood talle Kanadast mõne känguru kaasa!“ naersin mina. „Kanadas kängurud ei ela,“ muigas isa. „Sealt võib ema näiteks pesukaru kaasa tuua.“ „Ainult siis, kui ta on raseeritud!“ naeris ema. „Pesukarukarvad on kindlasti võimsad allergiatekitajad!“ Nojah, mis tal viga naerda: tema istub lennukisse ja Torontos pakutakse talle tuba üliõpilaste ühiselamus, aga meie isaga pidime lageda taeva alla jääma – nimelt just samal ajal otsustasid remonditegijad meie juurde kolida. Kui isale-emale meenus maal elav tädi Õie, oli nende meelest mitu muret murtud: paps saab maal edukalt oma koduloomaraamatut kirjutada, laps (ehk mina) värskes õhus viibida ja sooja piima juua ning seejuures rõõmustame veel üheskoos ka elatanud sugulast, kes kindlasti tunneb külalistest puudust. Taipasin, et ega mul muud üle jää, kui tuleb ema-isaga nõustuda. Kui olime emale lennujaama tolliväravas järele lehvitanud, sõitsin Nõmmele Tiinale teatama, et vähemasti kaks nädalat nad mind onni ehitama ärgu oodaku: sellal, kui mu sõbrad lahedate asjadega tegelevad, lähen mina 9

lakkamatust vast lüpstud piima joomisest paksuks nagu pall ja on küsitav, kas nad mind enam ära tunnevadki, kui ma ükskord jälle nende väravast sisse veeren. Aga kui ma koju jõudsin, pistis isa mulle pihku äsja printerist tulnud paberilehe. „Sissejuhatuse sain valmis,“ teatas ta rõõmsalt. „Ole vunts ja loe üle!“

Kes on koduloomad? Kõik loomaliigid kuuluvad ühte loomariiki. See tähendab, et me peame nii koera, kassi kui ka varblast, elevanti, vaala, inimest ja pärdikut loomadeks. Koduloomad on sellised loomaliigid, kelle jaoks on loomulik ja kõige õigem elu inimese juures ning temaga koos. Pane tähele, et peale koduloomade on veel väga paljudest liikidest lemmikloomi. Lemmikloomaks võib olla mõni koduloom, näiteks kass või koer, kana või põrsas, aga ka sisalik, kilpkonn, kuldkala, madu, liblikas või papagoi. Väga tähtis on siinjuures see, et loom oleks taltsutatud – ainult siis sobib ta lemmikloomaks, mis küll ei tee temast veel kodulooma. Kunagi elutses minu juures harilik nastik, kes oli igati taltsas ning elas minuga koos sõbralikult ja hästi. Seda seni, kuni mul avanes võimalus lasta nastik talle sobivas paigas loodusesse. Sõber madu ronis rõõmsalt põõsasse ja hiljem kohtasin teda metsiku nastikuna, kellel oli muuseas ka hulgaliselt järglasi. Ligi aasta vältel elas minu juures ka orav Juku, kes kolis hiljem omapäi metsa elama, kus ta samuti väga hästi hakkama sai pärast seda, kui lemmikloomaameti maha pani. 12

Mõned koduloomade liigid metsistuvad ehk saavad oma eluga hakkama, sattudes vabasse loodusesse ja eraldudes inimesest. Teised aga mitte. Näiteks koduhobused, kes sattusid Põhja-Ameerikas loodusesse, muutusid mustangideks. Kodukoerad, kes tulid inimestega Austraaliasse, muutusid seal metsikuteks dingodeks. Kuid selline areng leiab aset ainult väga erilaadsetes looduslikes tingimustes. Eesti loodusesse sattunud kodukoer võib küll mõnda aega elada ja isegi järglasi saada, kuid see ei kesta kaua. Loomi kodustades valis inimene endale sellised erilised kaaslased, kellel olid talle eriti kasulikud omadused. Selliste loomade järglaste seast valis inimene omakorda sellised, kellel need omadused (näiteks võime toota palju piima või kasvatada kiiresti villa) olid veel paremini arenenud. Siis ristas inimene need loomad omavahel ja tulemuseks oli eriliste koduloomatõugude teke, kellest väga paljud ei pea metsikus looduses vastu kahte päevagi. Näiteks lammas, kelle saba sees on nii rohkelt pekki, et see kaalub peaaegu sama palju kui tema ülejäänud kere, on sedavõrd aeglane ja väeti, et tema kinnipüüdmiseks ja ärasöömiseks ei ole vaja hunte, vaid piisab üksikust rebasest.

Koduloomad on enamasti iidsetest aegadest inimesele kasulikud olnud ja elavad ning paljunevad kõige paremini just tsivilisatsiooni tingimustes. Vanimaks teadaolevaks koduloomaks on kodustatud (mitte lihtsalt taltsutatud!) susi ehk hunt. See on muidugi koer, kes sai inimese esimeseks sõbraks vähemalt 25 000 aastat tagasi. Koera esivanem susi elab looduses siiamaani. On aga päris palju koduloomi, kelle esivanemaid enam metsikus looduses ei ole. Selline on näiteks koduveis ehk lehm ja ka koduhobune. Koduloomad on inimesele majanduslikult kasulikud. Nad annavad piima, muna, liha, nahka, villa, vaha ja mett (meemesilane ja siidiliblikas on ka koduloomad). Koduloomad on aastatuhandete vältel olnud meile tööjõuks koormate ja inimeste vedamisel. Hobused ja härjad olid ja on nii mõnelgi pool praegugi suured abimehed põlluharimisel. Koeral on olnud tähtis roll jahil, valvurina ja muidugi karjuse assistendina. Koer on suur meister salakauba ja näiteks pommide leidmisel ning loomulikult on pimedate juhtkoer siiani asendamatu abiline. Kodutuvi on töötanud sajandite vältel postiljonina (nagu muide Teise maailmasõja eel kodumesilasedki). Paljusid loomi hakkas inimene kodustama ja hiljem aretama meelelahutuslikel, aga ka usulistel kaalutlustel. Nii kodustas inimene algupäraselt ilmselt tarva, kellest saigi koduveis, ja ka kuke eelkõige nende ägeduse ja ilmekuse pärast isaste võitlusturniiridel. Võrreldes loomariigi üüratu mitmekesisusega ei ole koduloomade liike siiski üldse palju. Hobune, eesel, kaamel, lammas, kits, siga, meemesilane, siidiliblikas, koer, kass, karpkala, kana, part, hani, kalkun, kodutuvi, Kesk-Ameerikast tulnud laama, vikunja, alpaka, merisiga, Vaikse ookeani saartel näiteks ka polüneesia rott ja mõned teised. Teaduse arenedes hakkas inimene kaasama koduloomi arstiteaduse ja ravimitootmise juures. Koduloomade ajaloolised tekkealad on üle maailma laiali. Kodumesilane on pärit Indiast ja Aafrikast, koduhobune suurest Aasia rohtlast, laamad Andide nõlvadelt LõunaAmeerikast, kodukana Birmast ja Indiast. Põhjapõdergi on koduloom ja pärit muidugi Euraasia põhjaosast. Kusjuures on väga tõenäoline, 14

et põhjapõdra metsikud esivanemad hakkasid ise inimese lähedusse kippuma, sest suitsulõhn inimasustuse läheduses peletas natukenegi verd imevaid lendavaid putukaid ehk kihulasi ja sääski, keda on tundras ja taigametsas suvisel ajal lugematul hulgal. Täiesti võimalik, et ka hundid ja metsikud kassid hakkasid ise inimese vastu suurt huvi tundma, mis omakorda võis anda meile hea võimaluse nendega suhelda. On selge, et inimkond võlgneb oma ajaloolises arengus koduloomadele mõõtmatult palju ja keegi meist ei tohiks kunagi seda unustada.

Maalesõit Enne ärasõitu pidime koos isaga kogu mööbli tõstma suurde tuppa, et remonditegijatel oleks lihtsam tööle asuda. Sealseid maast laeni kõrguvaid raamaturiiuleid polnud lihtsalt võimalik paigast liigutada, need kattis isa vanade ajalehtedega ja pani töömeestele südamele, et nad raamatuid värvi- või liimipritsmetega ei rikuks. Nojah, kui me hakkasime maalesõiduks asju kaasa pakkima, siis selgus, et peaaegu võimatu on kõike vajalikku asjade virnadest üles leida, aga üht-teist me siiski kätte saime ja isa arvas, et ongi huvitavam, kui püüame mõnda aega minimaalse kraamiga toime tulla. Tema meelest peabki inimene hakkama saama sellega, mida ta seljakotis ja käe otsas kanda jõuab. Siis aga selgus, et me ei peagi oma käsi ega selga tassimisega vaevama: mingi ärimees, kes loomaaias hülgeid või saarmaid spondeerib, pakkus isale lahkesti laenuks üht oma pere autodest. See helde pakkumine tuli papsile väga ootamatult ja esialgu ütles ta ei, sest arvas, et sõidumasinat kavatsetakse talle kalli raha eest rentida, ent meil on tänavu rahaga kitsavõitu. Aga tuli välja, et rikas mees ei tahtnud auto laenamise eest sentigi, vaid palus isalt hoopis teistsugust teenust: nimelt otsis ta kedagi, kelle hoolde saaks kaheks nädalaks oma pojakese usaldada – lapsukese ema, kes juhib suurt reisifirmat, oli sõitnud paariks kuuks Aafrikasse ning nüüd olevat ka isal vaja äkiliselt mõneks ajaks põrutada lähetusse, kuhu ta lapsukest kaasa võtta ei saa. Ning kui mu paps oli talle rääkinud vaiksest metsatalust, vast lüpstud piimast ja toredast vanatädist, tekkis ärimehel mõte, et tema pojal oleks tore sellises paigas puhata. „Eks sa ju saad pisipõnnil natuke silma peal hoida?“ küsis isa minult. „Ärimees lubab lapsehoidmise eest veidi vaevatasu ka maksta.“ 16

„Raha oleks vaja küll,“ jäin temaga nõusse. „Ainult et loodetavasti ei pea teda pudelist toitma ega pampersitega jahmerdama.“ Ühel meie klassi tüdrukul – Meelil – on beebidest kaksikvennad ja tema õhkab pikapäevarühmast lahkudes alati, et parema meelega teeks ta matemaatikaülesandeid, kui jahmerdaks vennakeste toitmise ja mähkimisega. Minule tegelikult titad meeldivad, vahel seisab kaupluse ees oma kümmekond beebivankrit, kus magavad roosas või helesinises kombinesoonis imikud nagu lutiga inglid. Aga küllap on Meelil kui kogenud lapsehoidjal omajagu õiguski. Kuid hommikul, kui reibas ärimees oma Citroëni meie paraadukse ette parkis, selgus, et tema beebil pole küll lutist lugu, sest pikkuse poolest oli ta minuga võrdne, aga kaalus kõvasti rohkem. Heledapäisel poisil oli popp soeng – paremalt poolt olid juuksed nulliga maha aetud, vasakul aga rippus pikk blond salk. Jalas olid tal mitme uhke rebendiga teksased ja seljas must T-särk, mille pronnaka rinnaesise jagas kaheks punase-valgekirju Eiffeli torn. „Pampersid langevad õnneks ära,“ sosistasin isale. Tema vastas samuti väga vaikselt: „Ära lõmpsi!“ Poisi nimi oli Karl Robert – nii ta isa vähemasti ütles. Mu reisikaaslane ise pomises oma papa nõudmise peale vaevu: „Tere!“, ega vaevunud seejärel sõnagi lausuma. Kui isad läksid kahekesi autoga pisukest proovisõitu tegema, püüdsin Karl Robertiga juttu teha ja küsisin, kumba nime ta igapäiselt kasutab, kas Karli või Robertit. Ta ei teinud aga algul kuulmagi ja siis sisistas äkki kurjalt: „Carl Robert kirjutatakse C-ga, mitte K-ga! Vanasti oli Carl Robert kõige suurem rahatäht Eestis!“ „Selge! Nii et ma hakkan sind kutsuma Jakobsoniks,“ püüdsin teise tuju väheke tõsta. „Ise oled Ja-ja-jakobson!“ põrutas poiss. „Ku-kutsu mind, ku-kuidas tahad, ega ma niikuini sind ei ku-kuula!“ Raputasin pead: „On sinul aga isemoodi naljad!“ Minu vanemad korrutavad alailma, et teiste inimeste kõnedefekti üle pole ilus nalja teha – see rahatähenimeline poiss aga pidas vist kogelemise mängimist naljakaks… Sellise tüübiga pole arvatavasti küll kuigi tore tädi Õie talus piima lürpida! 17

Isa oli aga proovisõidult tagasi jõudes ülevoolavalt rõõmsas tujus. Ta polnud ju autot juhtinud pärast seda, kui ta meie ürgvana Fordi maha oli müünud, sest selle parandamine läks juba liiga kalliks, aga selgus, et sõiduga sai ta suurepäraselt hakkama. „Tuliuue masinaga on ikka lust sõita!“ kiitis ta Carli isalt autopassi ja volituspaberit vastu võttes. Carli pahurat näoilmet märgates lausus ta lohutades: „Eks sa vist kurvastad, et su isa ei saa meiega maale tulla? Või pahandad, et su nutitelefon jääb puhkuse lõpuni minu kätte? Aga nii me sinu isaga otsustasime – võta heaks või pane pahaks. Ära muretse, kindlasti on teil Katiga seal lahe olla! Luban, et ma teid palju ei sega, mul ju vaja lasteraamatu käsikiri lõpetada ja doktoritöö kallal kõpitseda.“ „Pagasiruumis on natuke provianti ka,“ teatas Carli isa. Aga Carl oli täiesti tummaks jäänud – ta ei lausunud oma papakesele hüvastijätuks sõnakestki. Mulle ka ei meeldinud see, et isa otsustas minuga nõu pidamata korraldada meile telefonivaba maaloleku – mängudest ma eriti ei hooli, aga mõne SMSi vahetaks Tiinaga küll hea meelega… Kuid Carli näoilme järgi võis arvata, et teda on telefonist ilmajätmisega südamepõhjani solvatud. Poiss istus mu kõrval auto tagaistmel täiesti osavõtmatu näoga ja ei vastanud sõnakestki ka siis, kui isa küsis: „Kas maalesõit ei sobinud sinu suveplaanidega?“ Isa heitis meile autopeeglist pika pilgu ja ütles: „Pole midagi, ma olen kindel, et meil tuleb tore suvepuhkus!“ „Ma ei taha mingisse ko-kolkakülasse minna, tahan koos pa-pa-papsiga Singapuri sõita!“ pigistas Carl läbi hammaste. „Aga palun,“ puhkes isa naerma. „Lõpeta kõrgkool, leia endale selline töökoht nagu su isal, ole tubli ja töökas – ja siis osta lennukipilet nagu naksti ära!“ Carl põrnitses mõnda aega altkulmu isa selga ning prahvatas siis: „Ma ei pea te-teiega juttu ajama! Me ma-maksame teile selle s-sõidu eest!“ Selle peale vaatasime me isaga teineteisele otsa ja ei lausunud kumbki tükk aega sõnakestki. Paps vaatas pingsalt teele ja mina uurisin möödavilksatavatelt siltidelt külade ning asulate nimesid. Pidasin mõttes aru, kas isa ka kahetseb, et nõustus sellise virila ja ülbe reisija kaasa võtma. 18

„Kui teil, lapsed, tuleb tahtmine midagi lugeda, siis võtke tagaakna juurest mu roheline mapp – seal on see alustatud loomaraamatu käsikiri,“ lausus isa natukese aja pärast rõõmsal toonil, nagu oleks tal Carli ülbitsemine meelest läinud. Poiss heitis paberilehtedele põgusa pilgu ja raputas pead: „Siin on nii palju pikki sõnu, mina küll ei viitsi neid veerima hakata.“ „Ehk loeb siis Kata meile ette?“ pakkus isa välja. Kehitasin õlgu ja alustasin lugemist: „Lehm, pull ja vasikas… Aga, paps, kui sul on juba enamjagu raamatust valmis, mis mõttega me siis maale sõidame?“ „Sihukesi asju saab ju internetis guugeldades niigi lugeda,“ arvas ka Carl. „Ei noh, kes see internetti jõuab ära kiita,“ muigas isa autopeeglisse vaadates. „Aga kes teab, ehk tuleb tädi Õie farmis mingeid uusi ideid! Vanasti, kui mina teievanune olin, pidas ta ikka ainult ühte lehma, sest ega tal kooliõpetajatöö kõrvalt palju aega üle ei jäänud, aga nüüd, pensionärina, on ta lausa farmeriks hakanud.“ „Kas see teie tädi on mingi kauboi?“ imestas Carl. „Ennemini cow-woman,“ naeris isa. „See tundub küll uskumatuna, aga kui ma Kata soovil tädi Õielt telefonis küsisin, kas tal kodus ikka internet on sees, siis teatas ta uhkelt: „Muidugi on, kuidas ma muidu saaksin farmiga tegelda!“, ja küsis veel, kas me ei taha temalt sada gallonit mett osta või päevalilleõli vastu vahetada!“ „Siis on ta ju päris ärinaine,“ arvasin mina. „Kohe varsti näeme,“ noogutas isa pead. „Aga seni ole pai ja loe meile see lehmadest jutustav lugu ette.“ Alustasin otsast peale: „Lehm, pull ja vasikas.“

hoopis koduloomadest. Kodustatud mäletsejatest on kõige suuremad pärisveislased, kelle esindajateks looduses on gaurid ja nendest veidi väiksemad bantengid ning kõrgel mägedes elavad jakid. Üks liik jakke on ka

kodustatud juba iidsetel aegadel. Pärisveislaste seas on veel pühvlid ja piisonid, kes ei kuulu siiski veiste perekonda.

Koduveise ehk sellesama meie karjamaal sööva lehma kõige tähtsam

esivanem oli tarvas. See loom kadus loodusest juba 1627. aastal. Just tarva kodustasid inimesed umbes 8.–6. aastatuhandel enne meie aega. Muidugi

võttis see kodustamine päris palju aega. Võime aga kindlad olla, et 8000

Lehm, pull ja vasikas

aastat tagasi oli koduveis juba olemas. Tarvas oli äge võitleja. Ta oli tumedat

karva ja pika heleda triibuga seljal ning suurte teravate sarvedega loom.

Koduveise tõugudest sarnanevad tarvaga kõige rohkem hispaania corrida-pull, ungari rohtlaveis, inglise pargiveis ja veel mõned.

Veidi vähem kui 100 aastat tagasi üritasid kaks saksa loomateadlast,

Imetajateks nimetame loomi, kelle lastel on suhteliselt ükskõik, mida emme

sööb. Ükskõik mis liigist nad ka ei oleks, imetajate lapsed ise söövad emapiima. Mõnel õnnelikumal võib vedada lisaks ka tädi või isegi vanaema piimaga.

Imetajate seas on loomi, kes söövad täiskasvanuna teisi loomi, ja neid

tarvaga kõige sarnasematest tõugudest lehmi ja pulle omavahel ja saidki

tarvaga väga sarnase looma. Üks selline elas kunagi ka Tallinna loomaaias. Mäletan, et ta oli väga äge, pidevalt halvas tujus ja sõi peaaegu kaks korda rohkem kui teised sama suured veised. Tegelikult oli ta ikkagi koduveis.

Nüüd räägime sellest, mida tähendab mäletsemine – see on väga tähtis

me nimetame kiskjateks. On selliseid loomi, kes söövad põhiliselt ainult

seedimise omadus. Mäletsejaid võib tõesti toita väga vaese toiduga, millest

on ka segatoidulisi loomi, kes söövad kõiksugu asju, näiteks sead, rotid ja

hobusele, kuid hobune ei ole mäletseja. Tal on üksainus magu, kust toidu-

marju, puuvilju ja pähkleid (näiteks mõned ahvid ja nende sugulased). Ning

inimesed. Samas on imetajaid, kes söövad eranditult taimelehti ja -varsi, muru, puukoort, ka juurikaid ning pungi ja kuna selline toit on suhteliselt

vaene, on seda vaja süüa palju. Päris palju söövad näiteks hobused ja nende

kauged sugulased ninasarvikud. Need kabjalised loomad söövad päevas

mitukümmend kilo heina, oksi ja puukoort. Elevandid manustavad üle 200 kilo rohtu ja oksi päevas ning kui neil veab, siis maiustavad veel puuviljade või maitsvate juurikatega.

Sõraliste seas on veel loomad, keda me nimetame mäletsejaks. Sellised

on näiteks hirvlased ja veislased. Tegelikult on mäletsejad ka kaelkirjakud

ja kaamelid, aga nendest me kiusatusest hoolimata siin ei räägi. Räägime 20

vennad Lutz ja Heinz Heck, tarva aretamise teel taaselustada. Nad ristasid

nad saavad siiski kõik eluks vajaliku kätte. Heinast piisab ka täiskasvanud mass läheb edasi soolestikku. Mäletsejatel on aga lausa neli magu ja nad söövad järgmisel viisil: suus rebitakse hein hammastega peeneks ja neelatakse esimesse makku, mida nimetatakse vatsaks. Seal pressitakse ja sega-

takse purustatud hein ühtlaseks kamakaks, mis liigub järgmisesse makku, mille nimetus on võrkmik. Selle seinad näevad välja nii, nagu oleks mitmest

paksust võrgust punutud. Võrkmikus muutub toidumass täiesti ühtlaseks pastaks, millegi kartulipudru või juurviljapüree sarnaseks. Nüüd läheb see n-ö puder suhu tagasi ja see ongi mälu, mida liigutatakse ehk mäletsetakse suus seni, kuni see muutub vedelikuks. Alles siis avaneb looma

söögitorus eriline renn, mille kaudu mälu voolab ise kolmandasse makku 21

ehk kidekasse. Kidekas valmistab selle juba vedela toidu ette seedimiseks. Sealt läheb toit viimasesse makku, mille nimetus on libedik. Edasi pääseb

toit sooltesse ja seedimisprotsess jõuabki varsti lõpule. Nendes magudes elavad erilised ja väga kasulikud bakterid, kelle abil veis saab niivõrd raskesti seeditavast asjast nagu hein kõik vajalikud ained kätte.

Lehma last nimetatakse vasikaks ja lehmapiim on esmajoones just tema

toit. Lehmal on nelja näsaga udar. Mõned koduveise tõust lehmad annavad

Kass ja Kass

aga palju rohkem piima, kui vasikale on vaja, kuna inimene on neid nii

aretanud. Meie ajal annavad paljud lehmad üle 10 000 liitri piima aastas, millest inimene teeb väga palju maitsvaid ja kasulikke toite, muu hulgas ka maiustusi.

Ilmselt kodustati tarvas kõigepealt oma ägeda loomu tõttu ja usku-

muse päras, et sel loomal on võluomadused. Indias ja veel mõnel maal on

lehmad siiamaani püha looma staatuses. Seal nende liha ei sööda, küll aga armastatakse lehmapiima ja piimatooteid.

Tarvast hakati kasutama veoloomana ja seda ülesannet täidavad tema

järeltulijad mõnel pool tänapäevani. Viimaks võeti veis kasutusele piima- ja

lihaloomana. Tarvas ja koduveis on omamoodi ühiskondlikud loomad: nad elavad karjas ja neil on väga huvitavad omavahelised suhted. Näiteks kui lehmakari on koos vasikatega kuskil karjamaal söömas, siis on väga tähtis,

et lehmad näeksid, mida teeb kas või üks pull, kes peab olema kõrgemal kohal vahti pidamas. Kui pull on kõrgemal kohal ja rahulik, siis lehmad

ei muretse ja saavad kogu tähelepanu suunata näiteks ristiku ja lutserni

leidmisele ning söömisele. Sedasi õnnelikult elavate lehmade piim on eriti kasulik ja rikkalik ning nende vasikad kasvavad kiiresti ja on terved.

Selleks ajaks kui ma ettelugemise lõpetasin, olime jõudnud kenasse kohta, kus vasakul pool maanteed seisis suur tumeroheline kuusemets, paremal aga laius karjamaa, kus haljast rohtu süües jalutas ringi mitukümmend lehma – mõned neist olid mustavalgekirjud, mõned roostepunased. „No näe, siin need lehmapoisid siis passivadki!“ lausus Carl käega karja poole osutades. Isa puhkes naerma: „Ei noh, lehmi ikka poisteks kutsuda ei saa – nemad on teadagi naissoost, kuigi sarved on neil peas nagu pullidelgi.“ Mullegi tuli naer peale: „Carl tegi lehmadega pulli!“ Aga Carl, kes oli ennist mu ettelugemist rahuliku näoga pealt kuulanud, sai äkki vihaseks – ta karjatas kurjalt: „Mi-minu üle ei i-irvitata!“, haaras paberipatakast ühe lehe ning asus mapist leitud pliiatsiga sellele midagi joonistama, minu eest oma kritseldust vasaku käega varjates. „Mis sa tühja asja pärast vihastad!“ raputas isa pead. „See on tänapäeval ju üpris tavaline, et linnalapsed lehmadest-lammastest suurt midagi ei tea. Ja see, et sa neid pudulojuseid joonistad, on ju väga tore – ainult et palun kasuta selleks tühje paberilehti, mitte minu käsikirja, eks! Ja doktoritöö mustand on mul ka seal kaante vahel – seda ei tohi samuti puutuda! Aga puhtaid pabereid peaks seal mapis ka päris palju olema…“ Minagi arvasin, et küllap asus Carl äsja nähtud lehmi paberile kritseldama, kuid õige peatselt selgus, et nii see polnud. Olime just suurelt maanteelt väiksemale pööranud, kui märkasime tee ääres seisvat politseiautot.

„Ega ma nüüd kogemata liiga kiiresti ei sõitnud?“ mõtiskles isa valjusti ja aeglustas igaks juhuks veidike sõitu – autopaberitega oli kõik ju korras, aga ega ta enam hästi mäletanud, kas viimane liiklusmärk lubas sõita üheksakümne või seitsmekümnega. Masina kõrval seisev politseinik ei paistnud meie vastu mingit huvi tundvat ja isa ohkas kergendatult – ju ta siis ikka kiirust ei ületanud. Kuid Carl, imelik poiss, hakkas korravalvurit märgates kätega vehkima nagu tuuleveski ja ei jätnud vehkimist järele isegi siis, kui olime juba politseimasinast üpris kaugele jõudnud. „Mis siis nüüd juhtus?“ küsis isa hämmastunult, kui märkas, et politseinik oli oma autosse hüpanud ja kihutas meile järele. Mõne hetke pärast jõudis korravalvur meist mööda ja käskis oma triibulise sauaga viibutades meilgi peatuda. Isa peatas masina väikese puust bussiootepaviljoni juures, laskis aknaklaasi alla ja ulatas oma dokumendid noorele pikakasvulisele politseinikule, kes tutvustas end nooremseersant Kaarel Kassina. Kass vaatas paberid üle, jättis need enda kätte ning esitas isale karmi küsimuse: „Ja kuhu te kavatsesite röövitud lapsed viia?“ Paps ei saanud algul sõnagi suust, siis vaatas kukalt kratsides minu ja Carli poole ning naeratas korravalvur Kassile: „Mul pole mingit põhjust lapsi röövida – mul on oma tütre ja ta sõbraga niigi tegemist!“ Tahtsin öelda, et Carl pole mulle mingi sõber, aga sain siiski sõnasabast kinni – teadsin ju, et isa on meil igasuguste segaduste klaarimises osavam kui mina. Sellegipoolest kulus ikka päris tükk aega, enne kui politseinik jäi papsi juttu uskuma. Meid oli ta nimelt hakanud jälitama seepärast, et märkas auto tagaaknal appikutset – paberilehte, millele oli suurte tähtedega kirjutatud „Api, api! Labserööv! Mind röövitakse!“ Seda see Carl siis ennist kritseldaski! Ja muidugi oli auto tagaistmel kätega vehkiv poiss nooremseersandile selgeks tõendiks, et politsei sekkumine on hädavajalik. Lõpuks jäi korravalvur Kass siiski uskuma, et tegemist oli „laste naljaga“, kuigi kellelgi meist polnud mingit naerutuju. Kuid Carl, see kurja juur, tegi hädise näo pähe ja kinnitas, et tegelikult oli ja on tal hoopis hirmus häda ja kui ta kohe põõsa taha ei pääse, siis peab püksi tegema. Selgus, et põõsa taha polnud tal vaja minna – kenas bussiootemajakeses oli kemps täitsa olemas. 24

Kui isa jälle autole hääled sisse pani, oli ta Carli peale ikka parasjagu pahane. „Paistab, et sinuga igav ei hakka!“ raputas ta nördinult pead. „Ja fantaasiast sul puudust ei tule: kujutage ette – lapserööv! Kuidas sa selle peale tulid?“ „Ah, ühes filmis oli selline lugu,“ pomises Carl. „Aga kassike on ikka väga lahe kutt!“ „Mis kassike? Kas sa räägid politseinik Kassist?“ imestas isa. Kuid mina juba teadsin, et mu kõrval istuv Carl ei rääkinud politseinikust, vaid väikesest mustast kiisust, kelle ta oli imekombel kusagilt – eks vist siis ootepaviljonist – üles korjanud. Kassike vaatas poisi jakihõlmade vahelt oma erksate kollaste silmadega maailma ja näis eluga rahul olevat. Isa sai kassipoega märgates kurjaks: „Mida see tähendab? Sa oled kellegi kassi tee äärest üles korjanud – millal sa seda juba jõudsid teha?“ „Paistab, et ta on kodust kaugele sattunud,“ arvas Carl. „Tuleb ta kaasa võtta.“ „Ei tule kõne allagi!“ kurjustas paps. „Vaat selline asi on juba lapserööv – kindlasti otsib keegi seda kassipoega taga ja sina solgutad teda siin autos!“ Isa pidas auto kinni, võttis kassipoja Carli sülest enda kätte, silitas teda paar korda õrnalt ja asetas siis teest paari meetri kaugusele maha. „Pea meeles: nii ei tohi kunagi enam teha!“ lausus ta rooli istudes pahaselt Carlile. „Küllap kassike jõuab nüüd kenasti oma pererahva juurde tagasi.“ Kuid vaevalt jõudis isa auto uuesti käivitada, kui pidi selle jälle seisma jätma – sedakorda juba kahe kassi pärast. Politseinik Kaarel Kass oli nimelt märganud, et Citroënist visati välja must kiisuke, ja tõi selle meile tagasi. Ta ei teinud kuulmagi isa selgitust, et see kass pole meie oma, ning pidas maha pika süüdistuskõne: eks ta ole ennegi näinud südametuid inimesi, kes oma lemmikloomadest tüdinedes need kusagile tee äärde saatuse hooleks jätavad, aga tema igatahes ei lase õnnetule kassikesele liiga teha. Kaarel Kass ei saanud küll isa trahvida ega türmi panna, kuid vähemasti seletuskirja nõudis ta kohe kindlasti.

„Ja vaadake, et panete kirja kõik, mida kassist teate!“ kamandas ta. „Kõik, mida ma kassist tean? Oi, aga seda on päris palju!“ vangutas isa pead. „Üht-teist on mul õnneks juba kirjas – iseasi, kas te viitsite seda lugeda…“ Ta soris veidi aega oma käsikirjamapis, leidis siis vajaliku paberilehe, pani teksti alla kirja oma nime ja ulatas politseinik Kaarel Kassile.

eest tõesti pühendunult: ta poleerib neid oma kareda keelekesega, lakub puhtaks ja kuivaks ning teritab hammastega. Kass hoiab oma imelised relvad turvaliselt käppade sees, seni kui on vaja kedagi kinni võtta, kuhugi

ronida või kriimustada mõnd asja või kohta, et jätta maha oma lõhnaga autogramm. Vahel kasutab ta küüsi ka asjade kraapimiseks, et väljendada

Nunnud kütid

kassilikku mõnulemist. Kassi varvaste vahel on erilised näärmed, mis eritavad neile ja teistele loomadele tajutavat lõhna.

Kassi esikäppadel on viis varvast, tagumistel aga neli. Esikäppade esi-

mene varvas on varustatud eriti tähtsa randmeküünisega. Kui kass kellegi Imetajate klassi kiskjaliste selts on suur ja väga mitmekesine. Kiskjaliste hulka kuuluvad kärplased (kärp, nirk, saarmas, tuhkur ja mäger), karud, hüäänid, pesukarud ja teised. Aga kõige enam arenenud kiskjalised on koerlased ja kaslased.

Neid on kokku nelikümmend kaks liiki ja nende seas on suured kas-

lased, nagu tiiger, lõvi, leopard, jaaguar ja lumeleopard, ning väiksemad, kellest ongi kõige tuntum kodukiisu. Kodukassi päritolu on väga huvitav ja üsnagi salapärane.

Kodukassi esivanemate seas on olnud väga tähtsalt kohal euroopa ja

aasia metskass, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas oli tema esivanemate hulgas kindlasti veel ookerkass ning Lõuna- ja Ida-Aasias arvatavasti ka džunglikass ehk leopardkass. Ja täiesti võimalik, et nende seas on väga paljud

teisedki väikeste kasside liigid, kes kõik saavad omavahel toredaid ja terveid järglasi ehk kassipoegi.

Samuti ei ole kindlust selles, millal kodukass tekkis. Mõned arvavad,

et koduloomana oli meie kass tuntud Babüloonias ja Egiptuses 5000 aastat

tagasi. Teised jälle usuvad, et kodukass on meiega juba 7000–8000 aastat.

On ka neid, kes ei välista, et kassi kodustamine toimus eri kiirusega ja

aegadel viimase 10 000 aasta vältel ja toimub praegugi. Üks asi on aga selge: kodukass ei ole kaotanud metsiku kassi jahipidamisoskusi ega -võimeid

(kodustatud hunt ehk koer ei suuda iseseisvalt jahti pidada nii tõhusalt, nagu seda teeb tema esivanem). Vabas looduses ei sure ükski kass nälga.

Kassil on käpakestes loomariigi ühed hiilgavamad relvad – küünised.

Need on alati siledad, puhtad ja väga teravad, sest kiisu hoolitseb nende 28

kinni püüab (olgu selleks hiir, lind, pallike või liblikas), siis teeb ta seda, haarates käppadega vasakult ja paremalt poolt. Randmeküünised on aga

välja sirutatud ja suunatud teineteise poole. Nii et tegelikult püüab kass nagu korvikesega. Küünised on väga tundliku otsaga, nii et neid tuleb lõigata hästi ettevaatlikult eriliste näpitsatega. Kõige parem on jätta see töö loomaarstile.

Kasside võrratud vurrud on samuti väga tundlikud. Kui ta ajab vurrud

puhevile, saab ta nendega mõõta igasuguste käikude ja pragude laiust – sellistesse kohtadesse, kuhu mahuvad puhevile aetud vurrud, mahub ka kogu kass.

Kassidel on suured ja väga ilusad silmad, mis vaatavad otse ette nagu

inimeselgi. Aga kassi silmad on nii suured, et ta näeb palju laiemalt kui meie. Eriti hästi näeb kass videvikus või lausa öösel, kui valgust on väga vähe. Kassi silmad helgivad öösel, nagu oleksid need väiksed laternad.

Tegelikult ei teki valgus kassi silmas, vaid nendes on eriliste rakkude kiht, mis peegeldab silma sattuvat valgust. See võime aitab kassil näha kõige väiksematki liikumist.

Kassil on väga hea haistmismeel ja ta tajub suurepäraselt õrnematki

soojuserinevust keskkonnas. Kui sa kutsud kiisu elutuppa, kus on palju

asju, soe radiaator või kamin ning inimesi, määrab kass otsekohe kõige õdusamalt sooja koha ja suundub sinna.

Kõige peenem ja täpsem kassi meel on aga kuulmine. Ta suudab suu-

nata kõrvu otse ette, küljele ja isegi selja taha. Kõik need võimed on kasulikud suurele kütile ja lisaks on kass lõputult kannatlik. Ta võib tundide

viisi varitseda maitsvaid hiiri või teisi loomakesi nende urgude läheduses.

Võimalik et metsikud kassid hakkasid meelekindlalt pakkuma ennast

Teades lõhna ja heli järgi täpselt, et keegi on seal sees, tasub uksel oodata.

inimestele üürnikuks sellest ajast peale, kui nood asusid ehitama erilisi

loom. Ta lakub ennast mustusest, porist ja ka kassilõhnast alatasa nii puh-

tasid inimesed Mesopotaamias, Egiptuses, Hiinas ja Indias umbes samal

Kassi enda lõhna hiired aga peaaegu ei tunnegi, sest ta on üliväga puhas taks, et isegi koer ei pruugi aru saada, et nurga taga või põõsas konutab liikumatult prillikivina puhas kass.

Kassid on üksildased kütid – nad lähevad jahile üksinda. Ainult

emakass võtab pojad kaasa, et neile õpetust anda. Jahipidamisoskust treenib kass pidevalt ja tegelikult eluaeg – mängudki on tal reeglina trenni eest:

püüdmine, tagaajamine, haaramine, varitsemine jms. Neid võtteid treenib kass isegi siis, kui temaga mängukannide abil mängime.

Kass on väga tark loom ja saab suurepäraselt aru, kas kätt sirutav ini-

mene tahab talle pai teha või teeb seda mängu alustamiseks. Viimasel juhul

tuleb olla valmis selleks, et kass saab su käe kätte ja hakkab seda kui saaklooma murdma. Mängus ei viida neid võtteid muidugi lõpuni.

hooneid teravilja hoidmiseks. Selliseid tavaliselt savist tehtud hoidlaid ehiajal, kui hakkas arenema kodukass. Teraviljahoidlas on soe, kuiv ja seal

kohtab kindlasti hiiri ning väikseid lindegi. Kui kassil on valida, kas püüda hiiri või linde, siis valib ta tavaliselt linnukesed. Muistsel ajal elanud inimesed panid kindlasti tähele, et kui teraviljaaidas elab kiisupere, siis ei

kaota nad üldse vilja rottidele ja hiirtele. Lisaks teeb kass inimese poole

pöördudes imetoredaid häälitsusi – ütleb mjäu! See on tõesti väga huvitav, et täiskasvanud kassid ütlevad mjäu ainult inimestele. Ilmselt on see seotud

sellega, et seda häälitsust kasutavad kassipojad ema poole pöördumiseks.

Nii et kui sulle öeldakse mjäu, siis pakutakse end sulle lapsukeseks ja loodetakse su headuse peale.

Kasside mõnusate omaduste seas tuleb kindlasti mainida nurrumise

Kassipoegi kasvatab ainult emakass. Isakasse ehk kõutse ema poegade

võimet. Seda imetoredat põrinat suudavad kuuldavale tuua ainult väikesed

oodata. Emakass on aga oma poegadele võrratu hoidja, pesija, kaitsja ja

aga see-eest nad möirgavad, mida jälle ei oska väikesed kiisud. Muuseas,

juurde ei luba, sest nendelt ei ole kassipoegadele tavaliselt midagi head õpetaja.

Emased kassid on üsna paiksed. Igaühel neist on oma ala, kuhu või-

vad tulla tuttavad täiskasvanud kassid, kui nad käituvad seal viisakalt ja peavad lugu maavaldaja sõnumitest ja märkidest. Neid jätab kass ohtralt

paljudesse kohtadesse oma alal, kus tal on mitu pesapaika. Emakassid tun-

kaslased. Nende suured suguvennad tiigrid, lõvid, pantrid nurruda ei oska, kass ei nurru sugugi ainult siis, kui ta on õnnelik, vaid ka juhul, kui ta val-

mistub tõsiseks katsumuseks, näiteks armuvõitluseks teiste kassidega või korralikuks jahiks. Nurrumine aitab kiisul pingutuseks ette valmistuda ja lihased töökorda seada.

Kass oli Egiptuses püha loom ja kassi peaga naisterahvakujuline juma-

nevad väga suurt huvi peidupaikade vastu: nad tahavad täpselt teada, kus

lanna Bastet oli vanade egiptlaste meelest üks inimsõbralikumaid jumalusi

suuremat sorti tordikarbi sisse. Isased kassid tunnevad samuti huvi pei-

väga karmilt. Kassidest peeti väga lugu ka Vana-Hiinas ja Jaapanis.

saab minna pimedasse kappi, mõne mööblitüki alla, sahvrisse või isegi dupaikade vastu, aga emaste jaoks on sedalaadi info väga tähtis: alati peab

üldse. Kassi solvanud või talle viga teinud inimest karistati vanas Egiptuses

Hoidu siiski kasside laskmisest loodusesse. Oma aeda võib nad mui-

teadma kõiki võimalusi, kuidas kassipojad ära peita.

dugi lasta, aga ära saada neid võpsikusse või põllule, sest kassi käest ei

allüürnikuks inimese juures, aga ka sellise looma urus nagu mäger. See

ülimalt võimekas kütt ja inimese kohus on jälgida, et kassid looduse tasa-

Kodukassi metsikud esivanemad soovivad alati saada võimaluse korral

paik on nende meelest maailma parim: seal on suured avarad käigud, rohkelt ruume, sealhulgas tühje tagavararuume. Ja mis väga tähtis kassile –

pääse eluga ükski väike linnuke. Ja see ei ole kassi süü. Ta on väike, ent kaalu liialt paigast ära ei lööks.

mägra käimla on eluruumidest küllalt kaugel. 30

*** Noormees silmitses hämmastunult „seletuskirja“, luges seda siit ja sealt, vaatas isale otsa ja kergitas siis imestunult kulmu: „Hoidu kasside loodusse laskmisest… Kuulge, kas teie olete see kuulus Aksel Tuur, kes televiisoris loomadest kõneleb? Jah, muidugi, kuidas ma teid kohe ära ei tundnud – teie saated on ju minu suured lemmikud!“ „Suur tänu!“ pomises isa häbelikult. „Ja nüüd on mul teie autogramm!“ rõõmustas Kaarel Kass. „Võtke heaks,“ naeratas isa. „Aga mul on teile veel üks palve,“ lausus politseinik häält summutades. „Ärge enam kunagi kassi autost välja visake!“

Teekond jätkub Sõitsime nüüd tükk aega vaikides, omavahel ainsatki sõna vahetamata. Et paps on Carli peale äärmiselt pahane, seda võis tunda tema kuklastki, kus üks salk oli miskipärast turritama hakanud. Paistis, et sekeldused politseiga pahandasid teda väga ja nüüd kogus ta jõudu pikemaks sõnavõtuks. Ning tõepoolest: kui olime suurelt maanteelt pööranud metsavahelisele kruusateele, peatas isa auto ja pidas tõsisel toonil maha terve loengu koduloomadega käitumisest, elementaarsest viisakusest ja inimõigustest ning -kohustustest. „Tänapäeval räägitakse liiga palju laste õigustest, aga et lapsel nagu igal inimesel on ka oma kohustused, see unustatakse kahjuks ära,“ lõpetas paps oma jutu. „Mulle ei meeldi sugugi oma maapuhkust alustada moraalilugemisega, aga näib, et see on paratamatu. Ja tegelikult mõtlen ma, et mõni meist oleks pidanud elama sellel ajal, kui ihulik karistamine oli igapäine asi!“ „Aga see kassipoeg oli kindlasti ära eksinud, hundid ja karud oleks ta niikuinii maha murdnud, kui ma teda kaasa poleks võtnud,“ pomises Carl, silitades kiisukest, kes nüüd juba minu põlvedel nurru lõi. Ilus kassipoeg oli – süsimusta keha, valge koonu ja roosa ninaotsaga! „Karud ja hundid – kust sa neid küll leiad!“ mühatas isa. „Noormees, ega sa pole unustanud, et me sõidame kaheks nädalaks külla tädi Õiele? Meil pole aimugi, kas ta on nõus sellega, et toome kassi kaasa.“ „Meie ei saa kiisumiisut endaga linnakodusse kaasa võtta, meie kannatame ju karvaallergia all,“ lisasin mina.