1+1. Uus hingamine

Philippe Pozzo di Borgo

1+1 Uus hingamine

Prantsuse keelest t천lkinud Anti Saar

3

Originaali tiitel: Philippe Pozzo di Borgo Le second souffle suivi du Diable gardien Bayard 2011 Le second souffle – Philippe POZZO DI BORGO © Bayard éditions – 2011 © Tõlge eesti keelde. Anti Saar, 2013 Toimetanud Kaia Sisask Korrektuuri lugenud Piibe Kohava ISBN 978-9985-3-2761-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

4

Minu lastele, „et töö jätkuks”

5

6

Eessõna uuele väljaandele

Ühel 2010. aasta jaanuarikuu päeval võtavad minuga ühendust Olivier Nakache ja Éric Toledano, kellest saavad fi lmi „1+1”* režissöörid. Juba paar aastat varem on nad näinud minust tehtud ühetunnist dokumentaalfilmi, mille autor on Jean-Pierre Devillers ja produtsent Mireille Dumas. „Läbi paksu ja vedela”** jutustab sellest, kuidas minusugune rikas ja privilegeeritud tetrapleegik on kõige ebatõenäolisemal kombel saanud kokku noore araabia päritolu kuti Abdeliga ühest eeslinna magalarajoonist. Vastu kõiki ootusi jääme meie kaks teineteist aastateks toetama. Lugu pakub režissööridele huvi.

Mina ja mu abikaasa Khadija võtame nad vastu oma Essaouira residentsis. Neil on kaasas ka peaosadesse mõeldud näitlejad: François Cluzet ja Omar Sy. Kohtusime hiljem veel mitmeid kordi ning ma jälgisin naudinguga nende stsenaariumi arenemist.

Minu esimene raamat „Uus hingamine”,*** mis on tänaseks läbi müüdud, pälvis kriitikutelt üksjagu heakskiitu. Bayard’i kirjas* Film Intouchables, mille peaosades on François Cluzet ja Omar Sy, põhineb tõestisündinud lool minust ja Abdelist. (Siin ja edaspidi autori kommentaarid.) ** À la vie à la mort (2002). *** Le second souffle, Éditions Bayard, 2001.

7

tuse peatoimetaja Frédéric Boyer tegi mulle ettepaneku anda filmi „1+1” linastumise puhul välja raamatu uustrükk, millele oleks lisatud asjakohane eessõna ning veel üks pikem avaldamata tekst.

See tekst, „Kaitsekurat”, jätkab niisiis „Uue hingamise” lugu (mis lõpeb aastaga 1998) ning jõuab välja minu kohtumiseni Khadijaga Marokos 2004. aastal. Sellest perioodist räägib ka filmi „1+1” stsenaarium. Täispika filmi formaadiga seotud piirangud ning režissööride kujutlusvõime viisid neid paljusid olukordi lihtsustama, teisendama, välja jätma või lisama. „Puutumatud”, nagu viitab filmi prantsuskeelne pealkiri Intouchables, oleme me mõlemad mitmeski mõttes. Põhja-Aafrika päritolu Abdel tundis end Prantsusmaal kõrvalejäetuna – nagu need, kes Indias kuuluvad paariate klassi ning keda ei tohi puudutada, kuna see rüvetab. Teisalt jookseb Abdel nii kiiresti, et võmmidel (kui kasutada ta enda väljendust) on õnnestunud teda vaid ühel korral ta pika pätipoisikarjääri jooksul vahele võtta.

Mis puutub minusse, siis majanduslikult kindlustatuna, nende kõrgete müüride taga, mis ümbritsevad mu eramaja Pariisis – mu kuldset vanglat, nagu ütleb Abdel –, kuulun ma „maaväliste” olendite hulka; minusse ei puutu mitte miski. Ma ise aga ei saa midagi puudutada oma täieliku halvatuse ja tundlikkuse puudumise tõttu; inimesed ei tihka mind riivatagi, kuna mu seisukord hirmutab neid, ning üksnes mu õla puudutamine võib mul vallandada kohutava valu.

Me oleme seega tõesti „puutumatud”.

Niisiis seisan ma pöörase väljakutse ees: naasta omaenda mineviku juurde.

8

Üks on kindel: see ei tule mulle enam meelde! Esialgu panin ma oma unustuse selle arvele, et mu abiline Abdel ei ole enam minuga. Kuid järele mõeldes on asi hoopis hullem. Välja arvatud mõned raskesti dateeritavad episoodid, keeldub mu mälu minuga kaasa mängimast. Mälu on jõukate ja tervete inimeste luksus. Viletsust või valu kannatava inimese mälu ei ulatu kaugemale olevikust, murest oma pajuki või elus püsimise pärast.

Prousti madeleine’i-kook ei saa olla muud kui ülemkihist dändi kinnismõte.

Juba aastatest 1998 kuni 2001, mil kirjutasin „Uut hingamist”, piinatuna Béatrice’i hiljutisest surmast ning neuropaatilistest valudest,* on mul keeruline oma läbielatud hetki sõnades taastada. Kannatus hävitab meenutamisvõime. Terved inimesed vananevad, kogudes mälestusi ja kahetsusi; minu mälu on sile.

Igasugust autobiograafiat vürtsitavad paratamatult võltsmälestused ja valed, sattugu need sinna kogemata või meelega; ent jutustus kellestki teisest – antud juhul Abdelist – võib anda temast edasi üksnes mulje, punktiirjoone, milles on hulgaliselt tühikuid.

Kuidas võiks üks hästikasvatatud ja põhimõtetega aristokraat, kes peaksin olema mina, kõnelda Abdeli eest, kes oli meie kohtumise aegu mässumeelne ja eitas igasuguseid norme? Võin edasi anda üksnes sündmusi ja proovida neid analüüsida. Osa * Neuropaatilised valud avalduvad fantoomsete kõrvetustena, mille tugevus sõltub inimesest endast, tema seisundist ja ilmaoludest. Nende all kannatab umbkaudu kolmandik tetrapleegikuid. Minule on osaks langenud jackpot: viimased kakskümmend aastat pendeldab mu valu tase kümnepallisel skaalal 6 ja 9,5 vahel. 10 tähistab maapealset põrgut.

9

Abdelist jääb mulle kättesaamatuks. Omar Sy, kes mängib teda kinolinal, suudab teda hõlpsamini tabada.

Tahtsin kirjutada raamatu, mis ei oleks lihtsalt meelelahutus.

Ma ei tahtnud luua „realistlikku” pilti hädast ja viletsusest, milles oleks oma annus vihkamist ja oma annus meeldivamaid tundeid, mis piirneksid leplikkusega. Ei tahtnud ka optimismi teeseldes naeruväärselt valetada.

Need kakskümmend aastat kokkupuuteid väljatõrjutute maailmaga on teravdanud mu pilku ühiskonna ja selle valupunktide osas ning ärgitanud mind jagama lugejatega mõningaid rohtusid, mis mulle on ammu enesestmõistetavad.

Tänu oma kaitsekuradile – alias Abdelile – olen ma saanud tagasi huumorimeele, mille olin traagiliste sündmuste käigus kaotanud. Film „1+1” kulgeb kerges vaimus ja naljatleval toonil; sellegipoolest on mulle alles jäetud teatud tõsidus, mida pole võimalik kustutada. Oma mänguga toob François Cluzet selle hästi nähtavale.

Filmi režissöörid Éric ja Olivier, produtsent Nicolas Duval Adassovsky ning minu kirjastaja Frédéric Boyer loovutasid osa tuludest suuremeelselt „Simon de Cyrène’i” ühingule, mida ma olen kaua juhatanud. Selle ühingu eesmärk on luua ühiskodusid täiskasvanud invaliidide ja nende kaaslaste tarvis. Olgu nad selle eest tänatud.

Samuti tänan Émeline Gabaut’d, Manel Halibi ja tütart Sabahi, kes lubasid mul uuesti sule „haarata” ja kelleta see raamat ei 10

oleks ilmavalgust n채inud. T채helepaneliku lugemise eest t채nan ka teid, Soune Wade, Michel Orcel, Michel-Henri Bocara, Yves ja Chantal Ballu, Max ja Marie-Odile Lechevalier ja Thierry Verley.

11

12

I raamat UUS HINGAMINE

13

14

Vabastatud mälestused

Kas tuleks mul alustada tänasest, nukrast päevast, pöörduda igatsusega mineviku poole, kurta lootuseta tuleviku üle? Ma ei suuda väärtustada möödunut ega kujutleda end tulevasse. Kõik on minu jaoks hetkes.

Minu luude ja hingetõmmete murdumise punktiks võiks olla õnnetuse päev. 1993. aasta 23. juunil jäin ma halvatuks.

1996. aasta 3. mail, püha Filippuse päeval suri Béatrice. Mul ei ole enam minevikku ega ole ka tulevikku, olen vaid valu, mis on siin ja praegu. Béatrice’il pole minevikku ega tulevikku, ta on vaid kurbus, mis on siin ja praegu. Ja ometi on olemas ka tulevik, meie laste, Laetitia ning Robert-Jeani oma. Õnnetuse juhtumiseni olin ma mees sellest maailmast, kes ihkas jätta endast jälge, ihkas luua.

Pärast õnnetust vallutasid mind mõtted. Pärast Béatrice’i surma, hingevalu. Nende rusude läbitungimatust pimedusest kerkisid mu meelde mälestuspildid. Minu kohviaurudes öödel hägustasid neid kõrvetustunne ja lein.

15

Sügavalt sisimast leidsin ma üles need, kelle olin kaotanud. Mu pikk vaikimine äratas ellu unustatud rõõmud. Mu elu kulgeb iseenesest, piltide jadana.

Esimestel kuudel muutis trahheotoomia* mind tummaks. Üks sõber seadis mu silme ette arvutiekraani ja pani juhtimispuldi mulle lõua alla. Ekraanil jooksis tähestik. Kui kursori peatasin, valis see välja ühe tähe. Tasapisi moodustasid need tähed sõna, siis lause, siis lõigu. Sõnade valimine ja nende trükkimise vaev oli meeldiv; ma ei tohtinud eksida. Igal tähel oli kaal, mis lause ankruna kinnitas; ma nautisin täpsust.

Mul oli võitluskaaslane, kelle pastakaks olid silmapilgutused ning kes suri, kui oli pannud viimase punkti.** Sõnad nöörivad mu kõri, kui mõtlen nendele, kes on surnud üksinduses, ilma rääkimata, ilma nägemata, ilma lootmata. Öösel voodis lamades ei tule mul und. Ma olen halvatud. Hiljem pandi mu kõhule diktofon. See katkestab lindistamise, kui midagi ei kuule – või kui tuju tuleb –, ning alustab uuesti alles siis, kui olen taas rääkima hakanud. Ma ei tea kunagi, kas mu jutt on lindile jäänud. Ja tihti olen ma ise rikkis.

Raske on jutustada midagi ilma valge paberileheta, ilma pliiatsita, millega sõnu maha tõmmata, istumata laua taga, vasak * Trahheotoomia – hingetoru läbitorkamine selleks, et ühendada kopsud hingamisaparaadiga. ** Vt: J.-D. Bauby, „Tuukrikell ja liblikas” (Le scaphandre et le papillon, Pocket, 1998).

16

peopesa otsaesist toetamas; saamata vedada kirjamusta juba kortsuvale paberile. Magnetlindile jääb vaid peaaegu hääbunud hääl, mida ei saa tagasi võtta ega maha tõmmata. Momentvõte kõhklevast mälust.

Olen kaotanud järje. On pime ja mul on valus. Mu pea vajub õlgade vahele. Paremast õlast sööstab läbi justkui pistoda torge.

Olen sunnitud lõpetama. Kass Fa Dieesile meeldib liikuda ringi mu kehal, mis võngub ja tõmbub vibusse, otsekui anuks ta taevast. Ma varisen kokku, vappudes spasmides. Kass mängib selle kehaga, veedab sellel kogu öö – ta tahab tunda ennast elusana minu võpatustele vastates. Õlgade kohalt ihuliikmete otsteni kõrvetab mind pidevalt tuli, mis liigagi sageli paisub. Ma võin öelda, kas homme tuleb ilus ilm või siis, nagu mu lõõmav keha ennustab, hakkab sadama vihma. Ma tunnen teravaid hammustusi kätes, tuharates, reites, põlvede ümber, sääremarjade alaosas.

Mind sirutatakse nelja ilmakaare poole laiali, lootuses, et see toob mulle kergendust. Kuid valud jäävad püsima. Neid nimetatakse fantoomvaludeks. Totruse tipp! Ma nutan, ja mitte kurbusest, vaid valust. Ootan, et pisarad mind rahustaksid.

Ootan nüristumist.

Meile meeldis armatseda küünlavalgel, teineteisega sosistades.

Béatrice uinus hilja, pea minu õlal. Räägin temaga endiselt, kuigi vastu ei kaja midagi.

17

Vahel, kui olen üksindusest haige, kutsun enda juurde filmitudeng Flavia. Tal on lai naeratus, uhke joonega suu ja väljakutsuv vasak kulmukaar.

Seistes vastu valgust, seljas kerge pikk sinine kleit, ei aima ta, et on paljastatud, et ta kahekümne seitsme aastane siluett võib ühes fantoomis ikka veel midagi liigutada. Ma dikteerin talle kõike, mul pole häbitunnet, ta on minu jaoks läbipaistev.

Kass seab ennast uuesti mu kõhule. Kui ta end pöörab, tõmbub mu keha kangeks, nagu vihastaks selle looma kohalolu peale, Béatrice’i puudumise ja lakkamatu kannatuse peale.

Ja siiski tuleb mul rääkida meeldivatest viivudest; siiski tuleb mul unustada, et kannatan.

Ma tahaksin alustada oma viimastest hetkedest, oma ettearvatavast ja vahel ka ihatud lõpust, mis laseks mul ühineda Béatrice’iga. Ma jätan maha need, keda armastan, et kohtuda taas sellega, keda armastasin nii väga. Isegi kui ta paradiisi ei ole olemas, tean ma, et tema on seal, kuna ta sellesse uskus ja kuna mina seda tahan. Seal me siis oleme, oma kannatuste võrra kergemad, teineteise hellas embuses, silmad igaveseks suletud, Béatrice’i juuksed võbelemas siidiste tiibade kahinas.

Béatrice, kes sa oled taevas, päästa mind.

18

Issameie

Meie isa, kes sa oled taevas Jää aga sinna Ja meie jääme siia maa peale Mis on vahel nii kena (Jacques Prévert)* Raske kopsupõletik tõkestas hapniku juurdepääsu mu ajju. Eeter hakkas sahisema. Ja nagu pärast selliseid äraolekuid ikka, hakkas mu pea uuesti tööle üsna deliirsel režiimil; naasin ümbersõidu kaudu läbi paradiisi.

Tulin meelemärkusele haiglavoodis – vist Garches’is. „Ahaa!

Ometi kord tuleme maa peale tagasi!” hüüab Abdel. „Sonime siin juba viiendat päeva; see ei ole enam isegi naljakas! Käisite vist päris kaugel ära. Oma kahe naabrinnaga annate te päris hullari seltskonna välja!”

Naabrinnad annavad endast peagi kismaga märku. Õelam neist on aheldatud voodisse, teine mängib tüdrukutirtsu

* Jacques Prévert, „Kuidas portreteerida lindu” (tlk Ain Kaalep), Perioodika, 1965, lk 9.

163

ja käib mind pidevalt appi palumas. Ta pole täie mõistuse juures ega saa aru, et ma pole võimeline liikuma. Kahe peale kokku on neil vanust ligemale kakssada aastat. „Mis te arvate, Abdel, kas ta käib veel kaua minu üle lolli nalja tegemas?” kirun ma.

Naabrinna teatab mulle, et tal on raskusi käimisega: „See väsitab mind!” „Eks igaühel ole omad mured!” vastan ma.

Täna võisin ma istuda ratastooli ja vaadata üle ka teise naise.

Trellide vahelt, mis on ta voodi ümber, et ta ei saaks oma naabrinnat mõrva eesmärgil külastada, polnud teda kuigi hästi näha.

Tal ei ole nägu, üksnes juuksepahmakaga kolp, millest osa on sisse löödud. Lamades ühel küljel, silmad uksele needitud, räägib ta aina mingis keeles, mida keegi ära ei tunne. Mu teine naabrinna ütleb, et see on kuradi keel. Tema kähe ja pingul hääl pole igatahes inimhääl – see on üks, mis kindel. Ta on alasti oma voodis, oma palatis, oma hullumeelsuses.

Ma püüan oma naabrinnale selgitada, et pole tarvis teist demoniseerida; küllap on sellegi arusaamatu agressiivsuse taga inimolend, kes kannatab. Kuid see jutt mõjub naisele nagu hane selga vesi. Teise kallal võtab kogu teenindav personal. Ta on nagu loom: oma vajadusi, ka kõige loomulikumaid neist, rahuldab ta selliste raevupuhangute saatel, et tema palati koristamiseks kulub alati terve tund. Jah, ta on hull, ja igatahes väga üksildane. Esimene naabrinna, vähemalt üheksakümne aastane, kordab aga üha: „Mul on villand, mul on raske kõndida, ma olen 164

liiga väsinud, mis ma nüüd teen, härra, tulge vaadake, härra, tulge paariks minutikski, paariks minutiks …”

Ta pole ikka veel taibanud, et ma olen halvatud; kutsun Abdeli, kes ta minu palatist ära saadab. Vahel tõmbab ta endal peoga üle näo, paistab nutvat ning läheb tagasi oma palatisse: „Mis minust küll saab?”

Siis muutub ta taas üksikuks ja kaitsetuks tüdrukutirtsuks; kuidas võib küll vanainimesi sedasi hüljata?

Abdel, aidake mind siit välja! *

Sel korral ma veel alla ei anna! Olen vastu pidanud peaaegu kakskümmend aastat. Koht tetrapleegikute panteonis peaks mulle kindlustatud olema. Mingeid teeneid mul, tõsi küll, pole.

Püsin elus järgmistel põhjustel.

Ma olen piisavalt jõukas, et panna mind hooldushaiglasse teiste omasuguste sekka. Kuidas võiksin ma ellu jääda, kui ööl ja päeval ümbritseks mind teiste invaliidide ahastus, kui peaksin kuulma nende nuttu ja karjumist, mööduma tuimalt palatist, mida eelmise asuka lahkumise järel desinfitseeritakse?

Valud hoiavad alles mu viha; pidevas häirituses ei saa ma suikuma jääda.

Alati on minuga mõni imeline naine: Béatrice, kelle ma jätsin 165

pöördumatult ülesvoolu suundunud paati; kaaslannad nagu Clara ja mu praegune naine Khadija.

Lapsed: Laetitia ning Robert-Jean, Sabah („koidik”) ja meie pesamuna Wijdane („sügav hing”).

Abdel, paadimees jõe kalda ja ookeani ranniku vahel.

Ja mulle meeldib hommikukohvi maitse.

Minu kuuekümnendaks sünnipäevaks korraldas Khadija mulle meie Essouira kodus üllatuspeo. Ta oli sättinud kõik nii, et ma jõuaksin Marrakechist koju pärast sadakonda kutsutud külalist.

Kohale olid tulnud mu lapsed ja ema, tädi Éliane, mu ämm Lalla Fatima ja tema lähedased, Anne-Marie, Korsika suguvõsaliin, sõbrad Prantsusmaalt ja Marokost, paraplaanisemud Yves ja Max, Abdel, filmi „1+1” režissöörid Éric ja Olivier.

Reisist ja liigutusest rammetuna improviseerin ma väikese tänukõne kohaletulnutele ja meie pianistidest sõpradele, kes saadavad sünnipäevapidu oivalise muusikaga. „Armas abikaasa!

Tahaksin kõigepealt mälestada neid, kes on meie seast lahkunud: mu kallist ämma, kes saatis nii vapralt oma tütart Béatrice’i, Grannyt, mu hertsogist isa, kes jõudis ära oodata oma viimase pojatütre Wijdane’i.

Kuuskümmend aastat! Olin juba unustanud. Inventuuri tehes tuleb liha ja aedviljad eraldi hoida – see on üks Abdeli nalju –, nii et minu puhul teeb see nelikümmend aastat kõbusat elu ja kaheksateist aastat invaliidsust, arvestades, et 166

iga invaliidiaasta tuleb korrutada seitsmega, nagu koertel.

Arvutage ise!

Tänan Abdeli, kes on aidanud mind sestsaadik, kui kakskümmend aastat tagasi haiglast väljusin; kes oli meiega, kui suri Béatrice, on saatnud mind ja mu lapsi neil rasketel aastatel, päästnud mitmel korral mu elu ning toonud mind viimaks siia, Marokosse, kus mu silmad avanesid, et näha Khadijad.

Olen üles leidnud õnne maitse.”

Abdel on kaitsekurat, kes on pärast oma ekslemisi saanud mulle uskumatuks toeks. See desperado, kes kõiki vihkas ja kõige vastu mässas, on nüüdseks abielus ja kolme lapse isa. Ta on rajanud kanafarmi ning saab endale lubada mõnu pista puuri neid, kes teda kaua olid jooksutanud, kuna sõna poulet tähistab prantsuse keeles nii kana kui ka võmmi.

167

Paha poiss

Enda sõnul on ta meeter ja 70 sentimeetrit pikk, kuid toimib nagu loodusjõud. Ta on Cassius Clay vähendatud versioon … õigemini Muhammad Ali, nagu ta ise mind parandab. Oma vasarasarnaste kätega võiks ta sisse lüüa ükskõik kelle kolba, rääkimata lõualuudest ja muust. Vastane langeks enne, kui märkab, kustpoolt hoop tuleb. Abdel ise vaid kahvataks korra.

Kuid see ei kestaks kaua – varsti oleks tal jälle naeratus näol.

Tal on väga kandiline nägu ja laiad lõuapärad; ta rebib hammastega liha, pistab korraga kinni kolm kilo lammast – ta on elus hakklihamasin. Tahtejõuline lõug, väiksed elavad silmad, mis on alati naerukil, alati liikvel. Kolp nulli peal, habe alati aetud, välimus hoolitsetud ja firmahilbud üll.

Abdel räägib vähe oma paha poisi minevikust. Aastate jooksul olen ta tormilisest noorukieast siiski üht-teist teada saanud.

Olin märganud, et ta suudab läbida sada meetrit välgukiirusel.

Oleksite pidanud sporditegemist jätkama. „Pole enam vaja!” „Miks ei?” „Sadat meetrit on vaja ainult siis, kui võmmid sabas on!”

168

„…” „Muidugist! Saja meetri raadiuses on ikka mõni metrooauk ja sealt edasi võib juba rahulikumalt hingata!” „Kinni kukkusite sellegipoolest!”

Mõni aasta pärast oma palkamist tunnistas ta mulle, et on istunud vanglas. „Ainult mõne kuu,” täpsustas ta siis. „Mis lolluse te siis tegite?” „Ah, puistasime üht juveelipoodi, muud midagi! Lasime ennast kogu kambaga kinni nabida.”

Selle „kambaga” tuli mul tutvust teha, kui Abdel värbas nad tööle meie autorendiäri heaks. Võisime kindlad olla vähemalt selles, et politseiga nad asju ajada oskavad!

Kuivõrd Abdelile meeldib provotseerida, ei kõhkle ta neist asjust rääkida ka minu kõrgest soost sõpradele: „Saate aru, vanglates on talviti soe, seal köetakse, seal on mugav, saab isegi telekat vaadata!”

Tema meelisteemaks minu sõprade juuresolekul on Prantsuse sotsiaalsüsteem: „Miks ma peaksin töötama, kui saan töötu abiraha, üürikompensatsiooni ja tasuta arstiabi? Ei, pole midagi öelda, Prantsusmaa on tore koht,” ütleb ta. „See peaks niimoodi jäämagi.”

Näen oma külaliste nägudelt, et immigratsioonivaenulik Prantsusmaa Rahvusrinne võidab tema sõnavõttudest tublisti toetajaid juurde. Ta ei varja põrmugi, et on petis ja sahkerdaja.

Osa mu sõpru tunneb salamisi muret, et olen pidevalt säärase 169

tegelase seltskonnas. „Minu leivanumber on kaubaautod,” teatab Abdel. „Tuleb üles korjata mõni ärandatud kaubaauto, jagada nodi kamba peale ära ja teha see kippelt rahaks. Vabandust, kunded, maksta saab ainult sulas!”

Ma kahtlustan, et ta tegeleb selle äriga edasi. Mulle on pakutud igasugu kalleid parfüüme, telefone, sülearvuteid, magnetofone, televiisoreid ja mida kõike veel. „Abdel, te ju teate, et ma ei kannata selliseid vigureid.” „Ei, ei, uskuge mind, see on kvaliteetne kaup!”

Sünnipäevaks kinkis ta mulle oivalise juke-box’i, mis oli Fnaci poeketi kinkepakis ja sisaldas kahtsada CD-plaati. Nüüd võin ma kuulata oma klassikalist muusikat neli päeva ühtejutti. Ta ulatas mulle tšeki ja lisas kavalalt: „Kui peaks tekkima mingeid probleeme garantiiga.” Tõeline kingitus! „Abdel, kas teil sellest seadusevastasest tegevusest juba villand ei saa?” küsin ma temalt. „Te suhtlete kõiksugu kupeldajate, spekulantide ja diileritega …”

Ta katkestab mind: „Pidage nüüd, tüdrukute ega narkotsiga mina ei tegele. See on vastuolus minu usuliste põhimõtetega.”

Ta ei joo ega suitseta, kõige muu suhtes on aga üpriski salliv.

Mathieu Vadepiedile, fi lmi „1+1” kunstilisele juhile, kes teeb dokumentaali filmi peaosalistest – nii näitlejatest kui ka proto170

tüüpidest –, pihib Abdel, et on poolteist aastat varguse eest vangis istunud. See kõlab pisut tõsisemalt kui väike juveelipoe puistamine!

Olen mitmendat päeva voodis. Dikteerin oma assistendile Laurence’ile kirja. Minu magamistuppa ilmub kaks politseinikku: „Tahaksime esitada paar küsimust ühe isiku kohta, kes täna öösel kiiruskaamera pildile jäi; sõiduk kuulub meie andmetel teile.” „Aga palun, inspektor.”

Ta ulatab mulle foto Abdelist ühes minu ilusatest autodest. „Jah, tõesti, tunnen ära. Laurence, olge hea, vaadake hoovi, kas sinine Jaguar on alles.”

Laurence, kes on mängule pihta saanud: „Ei, härra, teie autot ei ole.” „Mida? Ei või olla! See ongi ära aetud!” „Küllap vist, härra.” „Kas te tunnete seda isikut?” „Ei. Kas teie teate, kes see on? Või teie, Laurence?”

Laurence kummardub pildi kohale ja kostab süütult: „Ei, härra, pole aimugi.”

Päriselt politseinikud haneks ei lähe, kuid seistes silmitsi halvatuga, kes ägab valudes, laitmatu välimusega sekretäriga miniseelikus ja kogu luksusliku dekooriga, tõmbuvad nad tagasi: „Teate, kui te peaks midagi oma autost või sellest isikust kuulma, ärge kõhelge meile teatamast.” „Hästi, härrased. Aitäh, et tulite.”

171

Lugu kuuldes naerab Abdel pisarateni. „Kaldapealsel pildile jäädes oli mul 150 sees!” „Braavo, Abdel … ja kus on auto?” „See on kõik, mis temast jäi,” ütleb ta mulle võtmeid ulatades. „Panin vastu seina.”

Ta krimpsutab valu pärast nägu; tal on vaagnaluus mõra. Talle paigaldatakse kaks puusaproteesi, kuid ta püsib püsti.

Mireille Dumas’ saates „Isiklik elu, avalik elu”* jutustab Abdel ka tollest juhtumist autoga. Mireille Dumas hüüatab: „Öelge, et see pole tõsi!” Ma tunnistan oma häbi. Abdel süvendab seda veelgi: „Selliseid lugusid on teisigi!”

Invaliidide igapäevast viletsust silmas pidades oli see esinemine üpris kohatu. Abdel ja taktitunne!

Abdel ja autod on aga omaette teema: ta ületab alati kiirust, sõidab ühesuunalistel tänavatel keelatud suunas, ei pea pikivahet, ei peatu punase tule all, sõidab kinnisilmi ja igal mõeldaval keelatud viisil. Ta ise nimetab ennast Ayrton Abdeliks. Ühel päeval asume teele Dangusse, vaatama, kuidas edenevad ehitustööd ühes 18. sajandi hoones, mida ma lasen renoveerida.

Abdel on isehakanud töödejuhataja. Rolls-Royce kihutab kiirteel ligi 200-kilomeetrise tunnikiirusega. * Vie privée, vie publique, jaanuar, 2002.

172

„Võiks ka kiiremini, ma vajutan veel varuga.” „Hoidke pikivahet, Abdel, ja tehke silmad lahti, palun!” „Raisk, kiirtee kassa juures on võmmid! Kas teeme neile kiirabinumbrit?” küsib ta mu elektriajamiga seljatuge alla lastes.

Sandarm käsib Abdelil autoga teeserva tõmmata. Mina esitan oma numbri, silmad kinni. „Te sõitsite kakssada kilomeetrit tunnis.” „See on hädaolukord, härral on hüpertensioon.”

Ma oigan oma nurgas. Abdel kergitab mu kätt ja laseb sel uuesti langeda, et rõhutada mu halvatust. „Kui me ta torustikku mõne minutiga puhtaks ei saa, läheb tal pea lõhki,” ütleb ta, osutades mu invaliidsustunnistusele.

Sandarm kõhkleb ja läheb kolleegiga nõu pidama. Nad naasevad mootorratastel, kõik vilkurid põlemas, ning avavad meile tee Vernoni haigla poole. „Vaat see on juba minek!” juubeldab Abdel.

Haiglas ruttab üks mootorratturitest kiirabiarste alarmeerima.

Abdel paneb lamatistevastased padjad kanderaamile ja tõstab mu politseinike ehmunud pilgu all autost välja. „Kas teil ta pea hoidmiseks patja ei leidu?” küsib ta sanitarilt.

Arstile aga teatab: „Tal on uriinipeetus, tuleb paigaldada kubemealune kateeter.”

Ta annab mulle hea mitu lopsu vastu nägu, et veri käima panna.

Sandarmid saluteerivad ja tõmbuvad eemale. Hoogu sattunud 173

Abdel isegi ei vasta nende viisakustele. „Abdel, ärge kasutage olukorda ära,” pomisen ma. Ning valjemini: „Mis toimub, Abdel, mu pea valutab?” „Ohh! Te olete tagasi, härra Pozzo! Pole midagi, ummistus andis vist liigutamise käigus järele.”

Põetaja poole pöördudes lisab Abdel: „Kas teeksite, palun, autoukse lahti?”

Ta tõstab mind tagasi tõlda.

Olgu jutujätkuks lisatud, et siis külastasime me ka ehitusplatsi, kus Abdeli „meeskond” töötas meie võrratu 18. sajandist pärit hobusetalli renoveerimisel. Talli algupärased puitosad olid juppideks saetud ning neid kasutati küttematerjaliks suures, samuti algupärases kaminas, mis oli kohandatud grillahjuks.

Uued aknad ei kannatanud vett ning olid juba üles tursunud; kõndimisvõimeline inimene ei pääsenud teisele korrusele, ilma et oleks trepil valusasti pead ära löönud. „Teie jaoks pole see probleem,” kommenteeris Abdel, „ja mis puudutab teisi, siis üks lisaratastool leidub meil alati.”

Köögist ei pääsenud söögituppa muidu kui õue kaudu, minu duširuumi uks aga oli ette pandud valepidi, nii et ratastooliga polnud sinna võimalik siseneda – ehituspraagi loend oleks lõputu. Peatasin ehitustööd silmapilkselt.

Tagasiteel, teema vahetuseks: „Abdel, ärge magage, te olete eessõitjale liiga lähedal.” „Ärge muretsege!”

174

Ning juba kes teab mitmes kord selsamal teel põrutas Abdel sõitu aeglustanud autole otsa.

Ma mõistan Mireille Dumas’ jahmunud ilmet.

175