Issuu

George Orwell

1984 1984 George Orwell

Oli pilvitu külm aprillipäev, kell lõi kolmteist. Lõug lõikava tuule kaitseks vastu rinda surutud, lipsas Winston Smith kiiresti Võiduhoone klaasuksest sisse, ent mitte nii kiiresti, et takistada liivapöörist kaasa tuhisemast. Koridor haises keedukapsa ja vanade kaltsuvaipade järele. Koridori lõpus oli seinale kinnitatud siseruumi kohta liialt suur värviline plakat. Sellel oli meetrilaiune hiiglaslik nägu, mis kujutas ligikaudu neljakümne viie aastast nägusat meest tumedate lopsakate vuntsidega. Winston läks trepi juurde. Lifti polnud mõtet proovidagi. Isegi tavaolukorras töötas see haruharva, praegu oli aga voolupinge päeva ajaks välja lülitatud. See käis vihkamisnädalaks valmistumise kokkuhoiurežiimi juurde. Korter asus kaheksandal korrusel ja Winston, kes oli kolmekümne üheksa aastane ja kellel oli parema jala

pahkluu kohal põletikuline veenilaiend, liikus aeglaselt, kogudes ennast iga natukese aja tagant. Igal trepimademel jõllitas teda lifti vastasseina plakatilt see hiigelnägu. See oli üks noid pilte, mis on tehtud nii, et sealne pilk käib sinuga kaasas. „SUUR VEND VALVAB SIND“ oli selle all kirjas. Korteris luges mahlakas hääl ette malmitoodangu näitajaid. Hääl pärines pikergusest tuhmi peeglit meenutavast metalltahvlist, mis kattis osaliselt parempoolset seina. Winston keeras nuppu ja hääl jäi pisut vaiksemaks, aga sõnad olid endiselt eristatavad. Heli sai sel seadmel (mida kutsuti monitoriks) küll vaiksemaks keerata, kui päris välja lülitada polnud seda võimalik. Winston seisatas akna all, Partei vormiriietuse sinised tunked rõhutasid veelgi tema väheldast kõhetut kuju. Tal olid tuhkblondid juuksed ja loomuldasa punetav jume, näonahk karedast seebist ja nürist žiletist ning talvisest külmast korpas. Isegi kinnisest aknast oli aru saada, et väljas on külm. All tänaval keerutas tuul tolmu ja paberiprahti väikesteks pööristeks. Ehkki päike paistis ja taevas oli kaledalt sinine, oli kõik ilmetult hall peale igale poole kleebitud plakatite. See mustavuntsiline nägu vahtis igast küljest, isegi vastasmaja fassaadilt. „SUUR VEND VALVAB SIND“ teatas kiri ja tumedad silmad vaatasid Winstonile sügavalt silma. Tee peal lipendas tuules teine, nurgast rebenenud plakat, kord peites ja siis taas nähtavale tuues sõna „INGSOTS“. Kaugemal hõljus katuste vahel helikopter, tardudes hetkeks õhku nagu porikärbes, et siis kaarjalt edasi liuelda. See oli politseipatrull, kes akendesse piilus. Ehkki patrullimine ise polnud kuigi oluline. Oluline oli Mõttepolitsei.

Winstoni selja taga mulises diktor endiselt malmist ja IX kolmaastakuplaani ületamisest. Monitor toimis üheaegselt nii vastuvõtja kui ka saatjana. See oli suuteline tabama iga tasasest sosinast vähegi valjema heli, mida Winston tegi, ning veel enam: kui ta püsis metalltahvli vaateväljas, oli teda lisaks kuulmisele ka näha. Mõistagi polnud teada, kas kedagi mingil hetkel jälgitakse või mitte. Võis vaid oletada, kui sageli või mille alusel Mõttepolitsei inimesi jälgib. Oli koguni mõeldav, et jälgitakse kõiki kogu aeg. Igatahes said nad sind pealt kuulata siis, kui aga ise tahtsid. Inimene pidi elama – ja juurdunud harjumuse sunnil elaski – teadmises, et iga tema tekitatud heli kuulatakse pealt ja iga liigutust jälgitakse, kui just ei valitse pilkane pimedus. Winston seisis seljaga monitori poole. Nii oli ohutum, ehkki, nagu ta teadis, võis ka selg äraandlikuks osutuda. Kilomeetri kaugusel kõrgus tahmase maastiku kohal võimas ja valge Tõeministeerium, kus ta töötas. See ongi siis London, mõtles ta mõningase vastikusega, Esimene Lennurada, rahvaarvult kolmas Okeaania provints. Ta üritas meenutada mõnda lapsepõlvemälestust, mis ütleks talle, kas London on alati selline olnud. Kas siin on alati olnud need üheksateistkümnenda sajandi pehkinud lobudike read, tugipalkideks prussid, aknad papiga paigatud ja katused rihvelplekist, lagunenud aiamüürid igasse kanti laiali vajunud? Ja pommitatud alad, kus õhus keerles ehituskipsitolmu ja rusuhunnikutel kasvas põdrakanep, ning piirkonnad, kus pommid olid tühjaks pühkinud suurema platsi, kuhu oli siis püstitatud kanakuudi moodi viletsaid puituberikke. Ent sellest polnud kasu, ta ei mäletanud: lapsepõlvest ei olnud alles midagi peale eredate piltide rea, millel puudus taust ja mis jäid enamasti arusaamatuks.

Tõeministeerium – uuskeeles** Tõemin – oli jahmatavalt teistsugune kui kõik muud nähtavad objektid. See oli tohutu püramiidikujuline ehitis, mille kiiskavvalgest betoonist astangud kerkisid kolmesaja meetri kõrgusele. Sealt, kus Winston seisis, võis eristada valgel seinal kaunis kirjas kolme Partei loosungit: SÕDA ON RAHU VABADUS ON ORJUS TEADMATUS ON JÕUD Kuuldavasti oli Tõeministeeriumis maa peal kolm tuhat ruumi ja maa all teist sama palju. Londonis oli veel kolm samasuguse väljanägemise ja suurusega hoonet. Need kõrgusid ümbritsevate ehitiste kohal, nii et Võiduhoone katuselt võis näha samaaegselt kõiki nelja. Nendes paiknes neli ministeeriumi, milleks riigiaparaat jagunes. Tõeministeeriumi valdkondadeks olid informatsioon, meelelahutus, haridus ja kunst. Rahuministeerium tegeles sõjaga. Armastusministeerium kaitses õiguskorda. Külluseministeeriumi vastutusalaks oli majandus. Uuskeeles nimetati neid Tõemin, Rahmin, Armin, Külmin. Armastusministeerium oli tõeliselt hirmutav. Sellel polnud mitte ühtegi akent. Winston polnud Armastusministeeriumis kunagi käinud, isegi mitte poole kilomeetri läheduses sellest. Sinna pääses üksnes ametiasjus ja selgi juhul pidi läbima okastraataedade, rauduste ja varjatud kuulipildujapesade labürindi. Isegi tänavatel, mis viisid väliste tõketeni, pidasid vahti mustas vormis gorilla näoga valvurid, kes olid relvastatud ogaliste nuiadega. *

Okeaania ametlik keel. Selle struktuuri ja etümoloogia kohta loe lisast.

Winston pöördus järsult ringi. Ta oli mananud näole alandliku optimismi, mida peeti monitori ees soovituslikuks. Ta läks üle toa tillukesse kööki. Lahkunud sel kellaajal ministeeriumist, oli ta ohverdanud sööklalõuna. Ta teadis, et köögis pole muud kui musta leiva kannikas, mida pidi hoidma järgmise päeva hommikusöögiks. Ta võttis riiulilt värvitu vedelikuga pudeli, millel oli lihtne valge silt kirjaga „Võidu džinn“. Sellel oli tülgastav õline lõhn nagu Hiina riisiviinal. Winston valas endale teeklaasitäie, võttis end kokku ja kummutas selle alla nagu arstirohu. Ta läks näost tulipunaseks ja silmad hakkasid vett jooksma. See kraam oli nagu lämmastikhape, pealegi tekkis seda neelates tunne, nagu oleks kumminuiaga kuklasse saanud. Aga järgmisel hetkel andis kirvendus maos järele ja maailm paistis rõõmsam. Ta võttis käkrunud suitsupakist, millel oli kiri „Võidu sigaretid“, ühe sigareti, kuid keeras selle korra mõtlematusest püstasendisse, nii et tubakas pudenes põrandale. Järgmisega läks paremini. Winston naasis elutuppa ja istus lauakese taha, mis jäi monitorist vasakule. Ta võttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ning punase selja ja marmormustrilise kaanega paksu taskuformaadis kaustiku. Miskipärast paiknes monitor elutoas tavatus kohas. Otsaseina asemel, kus see oleks asjakohane, et tekitada ülevaade kogu toast, paiknes see aknaga kohakuti pikemas seinas. Monitori kõrvale jäi orv, kuhu Winston nüüd istus ja mis oli korterit ehitades arvatavasti kavandatud raamaturiiulile. Orvas istudes ja ennast taha kallutades jäi Winston monitori vaateulatusest välja. Mõistagi oli teda kuulda, aga selles asendis polnud teda näha. Ja osalt oligi just toa tavatu planeering andnud talle idee, mida ta nüüd teostama asus.

Aga mõtte oli andnud ka see kaustik, mille ta oli äsja sahtlist välja võtnud. See oli iseäralikult kaunis kaustik. Selle sile, kreemikas, ajaga veidi koltunud paber oli sedasorti, mida polnud enam vähemalt nelikümmend aastat toodetud. Aga Winston mõtles, et see on ehk veel tunduvalt vanem. Ta oli seda märganud (ta ei mäletanud enam millise) aguli väikese kopitanud vanakraamipoe aknal ja teda oli kohe haaranud vastupandamatu soov see endale saada. Parteiliikmetel polnud ette nähtud tavapoodides käia (kaubandusvõrgus, nagu selle kohta öeldi), aga seda ei järgitud rangelt, kuna paljusid asju, nagu kingapaelu ja žiletiteri, polnudki muul viisil võimalik hankida. Ta oli heitnud kiirpilgu ühele ja teisele poole, siis kähku sisse lipsanud ja kaustiku kahe dollari ja viiekümne sendi eest ära ostnud. Tol korral polnud tal sellega veel mingit kindlat plaani. Ta oli selle süüdlaslikult portfelli pistnud ja koju viinud. See kujutas endast kompromiteerivat omandit isegi siis, kui sinna polnud midagi kirjutatud. See, mida ta nüüd teha otsustas, oli päevikupidamine. See ei olnud seadusevastane (miski polnud seadusevastane, kuna seadusi enam polnud), aga kui see välja tuleks, siis võis kindel olla, et teda karistatakse surmanuhtluse või vähemalt kahekümne viie aastaga sunnitöölaagris. Winston kinnitas sule sulepea külge ja imes otsast, et tint liikuma saada. Sulepea oli vanaaegne vahend, millega anti isegi allkirja haruharva, ja ta oli selle salaja ja kaunikese vaevaga soetanud lihtsalt seetõttu, et tema meelest vääris selline kaunis kreemikas paber, et sellele kirjutatakse ehtsa sulega, mitte ei kritseldata pastakaga. Tegelikult polnud ta harjunud käsitsi kirjutama. Jättes kõrvale lühimemod, oli tal tavaks kõik dikteerida kõnetuvastile, mis

oli praegusel juhul muidugi välistatud. Winston kastis sule tindipotti ja kõhkles hetkeks. Teda läbis värin. Mustvalgel jälje jätmine oli otsustav samm. Ta kirjutas väikeste kohmakate tähtedega:

4. aprill 1984 Winston lasi end seljakile. Ta tundis täielikku abitust. Esiteks polnud ta üldse kindel, et praegu oli 1984. Umbkaudu see aeg pidi aga olema, sest ta oli üpris veendunud, et ta on kolmkümmend üheksa aastat vana, ja ta oli kaunis kindel, et on sündinud aastal 1944 või 1945. Kuid hetkel ei saanud ühtki kuupäeva panna paika rohkem kui paariaastase täpsusega. Aga kellele ta seda päevikut üldse kirjutab, tekkis tal korraga küsimus. Tulevastele põlvedele, neile, kes pole veel sündinud. Ta kõhkles hetkeks ka kuupäevas ja siis katkestas pähe karanud uuskeele sõna „topeltmeel“ tema mõttelõnga. Esimest korda mõistis ta oma ettevõtmise tähendust. Kuidas üldse tulevikuga suhelda? See oli juba loomuldasa võimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, millisel juhul see ei võta teda kuulda, või siis erineb sellest ja tema häda jääb seega mõistmatuks. Ta istus ja põrnitses mõnda aega juhmilt paberit. Monitor oli üle läinud sõjakale marsile. Kummalisel kombel polnud ta unustanud mitte üksnes eneseväljendamise oskust, vaid isegi selle, mida ta oli üldse kavatsenud öelda. Ta oli nädalaid seda hetke oodanud ja talle polnud kordagi pähe tulnud, et selleks läheks vaja midagi peale julguse. Kirjutamine ise pidi olema

lihtne. Tal polnud vaja teha muud, kui panna paberile oma lõputu rahutu monoloog, mis oli sõna otseses mõttes aastaid tal peas kedranud. Ometi oli nüüd isegi monoloog vaikinud. Lisaks hakkas veenilaiendi haavand väljakannatamatult sügelema. Aga ta ei söandanud seda kratsida, sest nii läks veenilaiend alati põletikuliseks. Sekundid möödusid. Ta märkas ainult enese ees oleva lehe tühjust, naha sügelust pahkluu kohal, muusika üürgamist ja džinni tekitatud uima. Korraga hakkas Winston paaniliselt kirjutama, ise õieti teadvustamata, mida ta kirja paneb. Tema väike ja lapselik käekiri vonkles leheküljel üles-alla, loobudes algul suurtähtedest ja viimaks ka kirjavahemärkidest.

4. aprill 1984 Eile õhtul kinos. Ainult sõjafilmid. Üks väga hea film kusagil Vahemerel tabamuse saanud pagulasi täis laevast. Publikut naerutasid kaadrid mehemürakast, kes üritas helikopteri eest ära ujuda. algul näidati, kuidas ta püherdas vees justkui delfiin, siis näidati teda läbi helikopteri sihiku, siis oli ta auklik ja meri tema ümber värvus roosaks ja ta vajus nii kiiresti põhja, nagu oleks vesi aukudest sisse läinud. publik möirgas naerda, kui ta põhja vajus. seejärel näidati lapsi täis päästepaati, mille kohal hõljus helikopter. vööris istus keskealine naine, võis olla juuditar, süles umbes kolmeaastane poisike. poisike karjus hirmust ja surus pead ema rindade vahele, nagu tahaks end sinna ära peita, ja naine hoidis tal ümbert ja rahustas teda, ehkki ta oli ise hirmust sinine, kaitstes teda nii, nagu sai, nagu

arvaks, et suudab oma käsivartega poega kuulide eest varjata. siis heitis helikopter nende hulka 20-kilose pommi, käis kohutav kärgatus ja paat lendas pilbasteks, siis oli seal imeline võte lapse käsivarrest mis lendas üles üles üles otse üles taevasse helikopteri ninas olnud kaamera oli seda ilmselt jälginud ja parteilastelt kostis võimas aplaus aga keegi naine prolede osas pistis järsku vinguma ja karjuma et seda ei tohiks lastele näidata nad ei tohiks neil pole õigust laste ees mitte kuni politsei viis naise minema viis ära välja ma ei usu et temaga midagi juhtus kellelegi ei lähe korda mida proled ütlevad tüüpiline prolede reaktsioon nad ei … Winston katkestas kirjutamise mõneti seetõttu, et tal tekkis kramp. Ta ei saanud aru, mis oli teda sundinud sellist lollust välja valama. Aga mingil kummalisel kombel tuli samal ajal talle pähe hoopis teistsugune mälestus, mida ta oli juba peaaegu valmis kirja panema. Ja äkitselt mõistis ta, et just selle teise juhtumi pärast oligi ta korraga otsustanud koju tulla ja hakata just täna päevikut pidama. See juhtus samal hommikul ministeeriumis, kui millegi nii ebamäärase puhul saab rääkida juhtumisest. Oli peaaegu üksteist ja arhiiviosakonnas, kus Winston töötas, tassiti boksidest toole välja, et paigutada need saali keskele suure monitori ette ja valmistuda kaheks vihkamisminutiks. Winston seadis end parajasti keskmises reas istuma, kui kaks inimest, keda ta näo järgi tundis, aga kellega ta polnud kunagi rääkinud, ootamatult saali sisenes. Üks neist oli tütarlaps, kellega ta tihti koridoris kokku sattus. Winston ei teadnud tüdruku nime, aga teadis, et ta töötab

belletristikaosakonnas. Oletatavasti – kuivõrd Winston oli näinud tüdrukut õliste käte ja mutrivõtmega – võis ta olla mõne romaanikirjutamismasina mehhaanik. Ta oli söaka olemisega neiu, väljanägemiselt nii kahekümne seitsmene, paksude tumedate juuste, tedretähnilise näo ja kärmete sportlike liigutustega. Ta kandis tunkede peal kitsast punast vööd, Noorte Antiseksuaalse Liiga sümbolit, mis tõi mitmekordselt mähituna välja puusade kumeruse. Winston polnud teda esimesest kohtumisest peale sallinud. Ta teadis ka põhjust. See oli hokiväljakute ja jääsupluste ja rahvamatkade ja ideelisuse õhustik, mis neiuga kaasas käis. Ta ei sallinud üldse naisi, kõige vähem veel noori ja ilusaid, kes olid kõige innukamad Partei poolehoidjad, loosungite usku, isetegevuslikud pealekaebajad ja teisitimõtlejate väljaselgitajad. Aga see tüdruk jättis talle ohtlikuma mulje kui enamik teisi. Kord oli tüdruk teda nii läbitungival pilgul kõõritanud, kui nad üksteisest möödusid, et see äratas temas õudust. Talle oli koguni mõttesse tulnud, et tüdruk võib Mõttepolitseist olla. Ehkki see polnud, tõsi küll, kuigi tõenäoline. Ometigi tundis Winston iga kord tema lähedusse sattudes veidrat ängi, milles hirm segunes vaenulikkusega. Teine oli O’Brieni nimeline mees, siseparteilane ja nii tähtsas ning võõras ametis, et Winstonil oli sellest ainult ähmane ettekujutus. Nähes musta värvi tunkedes siseparteilast lähenemas, jäid toolide ümber saalivad inimesed vakka. O’Brien oli tugeva kehaehitusega kogukas mees jämeda kaela ja rohmaka toore näoga. Vaatamata hirmuäratavale väljanägemisele oli tema käitumises iseäralikku sarmi. Tal oli kummaliselt relvitukstegev komme prille kohendada, mõjudes nii seleta-

matult tsiviliseeritult. See mõjus samamoodi, nagu oleks tegu kaheksateistkümnenda sajandi aadlikuga, kes ulatab teisele kena žestiga nuusktubakatoosi. Winston oli O’Brienit näinud tosina aasta vältel oma tosin korda. Ta tundis O’Brieni suhtes sügavat poolehoidu mitte ükspäinis seetõttu, et teda võlus kontrast lihvitud kommete ja elukutselise poksija välimuse vahel. Pigemini oli see salajasest usust – või isegi mitte usust, vaid lootusest –, et O’Brieni poliitiline lojaalsus pole täiuslik. Miski O’Brieni näos kõneles sellest selgelt. Aga võib-olla polnudki see teisitimõtlemine, mis tema näkku oli kirjutatud, vaid lihtsalt arukus. Vähemalt oli tal sellise inimese väljanägemine, kellega saab rääkida, kui monitor õnnestuks kuidagi üle kavaldada ja jääda temaga omavahele. Winston polnud kunagi teinud vähimatki katset seda oletust kontrollida, õigupoolest polnud selleks võimalustki. Sel hetkel heitis O’Brien pilgu käekellale, nägi, et kell saab kohe üksteist, ja otsustas ilmselt jääda arhiiviosakonda, kuni need kaks vihkamisminutit läbi saavad. Ta istus Winstoniga samasse ritta, paar kohta kaugemale. Nende vahel istus väike punakaskollaste juustega naine, kes töötas Winstoni kõrvalboksis. Otse tema selja taha istus tumedapäine neiu. Järgmisel hetkel vallandus ruumi otsaseinas olevalt monitorilt võikalt krigisev hääl, nagu oleks mingi koletu õlitamata masinavärk tööle hakanud. See kohutav heli kruvis närvid üles ja pani vihast hambaid kiristama. Vihkamine oli alanud. Nagu tavaliselt, ilmus monitorile rahvavaenlase Emmanuel Goldsteini nägu. Kuulajatest käis läbi kahin. Üks väike punakaskollaste juustega naine piuksatas hirmust ja tülgastusest. Goldstein oli ülejooksik ja äraandja, kes oli kunagi ammu

(keegi ei suutnud enam meenutada millal täpsemalt) olnud üks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna enese tasemel, siis oli ta sidunud ennast kontrrevolutsioonilise tegevusega ja selle eest surma mõistetud, saladuslikul kombel põgenema pääsenud ja haihtunud. Kahe vihkamisminuti programm varieerus päevast päeva, aga Goldstein oli alati keskne tegelane. Tema oli peamine äraandja, parteilise puhtuse esimene rüvetaja. Kõik hilisemad kuriteod, reetmised, diversiooniaktid, kogu teisitimõtlemine ja kõik poliitilised lähenemissuunad lähtusid otseselt tema õpetusest. Ta oli siiani kusagil elus, haududes teispool merd või ehk koguni kusagil siinsamas Okeaania, nagu mõnikord sosistati, välismaiste leivaisade kaitse all oma salanõu. Winstonil tõmbus sisemus krampi. Goldsteini nägemine tekitas temas alati vastakaid tundeid. See oli kuivetu juudinägu võimsa valge kahuse juuksekrooni ja väikese kitsehabemega – tark nägu, ent kuidagi põlastusväärne, seniilselt tobe oma pika kitsa nina ja ninale vajunud prillidega. See sarnanes lamba näoga ja isegi ta hääl meenutas lammast. Goldstein alustas mürgist rünnakut Partei õpetuse vastu – rünnakut, mis oli nii ülepingutatud ja loomuvastane, et lapski näeks selle läbi, kuid ometigi piisavalt usutav, et tekitada ärevust selle suhtes, et äkki mõni vähem arukas inimene laseb ennast alt vedada. Ta halvustas Suurt Venda, mõistis hukka Partei diktatuuri, nõudis viivitamatut rahu sõlmimist Euraasiaga, propageeris sõnavabadust, ajakirjandusvabadust, koosolekute ja mõttevabadust, hüsteeritses, et Revolutsioon on reedetud – ja tegi seda kõike polüsüllaabilises kiirkõnes, mis mõjus Partei kõnemeeste paroodiana ja sisaldas koguni uuskeele sõnu, õigupoolest isegi rohkem uuskeele sõnu, kui lihtne parteilane

tavaelus kasutas. Ja et kellelgi ei tekiks Goldsteini pateetika suhtes kahtlust, marssisid tema taga ekraanil lõputud Euraasia armee kolonnid – ridade kaupa tugevaid, tuimasid asiaadinägusid, mis ilmusid ekraanile ja kadusid, asendudes uute samasugustega. Monotoonne sõdurisaabaste trampimine oli taustaks Goldsteini mökitamisele. Vihkamine polnud kestnud kolmekümmet sekunditki, kui pooled saalisviibijatest hakkasid kuuldavale tooma kontrollimatuid raevukaid hüüatusi. Seda enesega rahul olevat lambanägu ja selle taustaks oleva Euraasia armee hirmutavat jõudu oli raske taluda, liiati tekitas juba Goldsteini nägemine või mõtegi temast automaatselt hirmu ja viha. Goldstein oli kindlam ja püsivam viha objekt kui Euraasia või Ida-Aasia, kuna ühega neist sõdides oli Okeaania üldiselt teisega samas rahujalal. Aga kummaline oli see, et ehkki kõik vihkasid ja põlgasid Goldsteini ja ehkki tribüünidel, teleekraanil, ajalehtedes, raamatutes kummutati, pihustati, naeruvääristati päevast päeva tuhandeid kordi tema teooriaid ja näidati, kui armetult jaburad need on, ei kahandanud see kõigele vaatamata tema mõju. Ikka ja jälle leidus uusi jobusid, kes lasksid ennast eksitada. Ei möödunud päevagi, mil Mõttepolitsei poleks paljastanud tema juhendamisel tegutsevaid spioone ja diversante. Ta juhtis tohutut variarmeed, vandenõulaste võrgustikku, kes olid pühendunud Riigi kukutamisele. Selle nimi olevat Vennaskond. Sosistati lugusid kohutavast raamatust, valeõpetuste kogumikust, mille autor Goldstein oli ja mida salaja levitati. Sel raamatul ei olnud pealkirja. Selle kohta öeldi lihtsalt raamat. Ja neist asjust teati vaid ebamääraste kuulduste kaudu. Vennaskond ega raamat polnud teemad, mida Partei lihtliige oleks jutuks võtnud, kui sai sellest hoiduda.

Winston Smith töötab Okeaania Tõeministeeriumis, kus tema ülesanne on ajalugu ümber kirjutada. Ta on pisike mutter Partei masinavärgis, mida juhib kõikvõimas Suur Vend. Totalitaarses ühiskonnas, kus valitseb propaganda, järelvalve ja tsensuur, leiab Winston kolleeg Julia seltskonnast tuge – armastuse, mõningase vabaduse ja lootuse paremaks tulevikuks. Kuid nad ei tea, et Suur Vend jälgib kõike ja kõiki! George Orwelli (1903–1950) hoiatav düstoopiaromaan „1984“ ilmus esmakordselt 1949. aastal. Futuristlik maailm, kus pole pääsu iga liigutust jäädvustavatest ekraanidest, on meile aina usutavamaks saanud ja teose mõju on ajaga üha kasvanud. Järelsõna on kirjutanud Karl-Martin Sinijärv. Romaan oli kunagises Nõukogude Liidus keelu all.

Sari „Keelatud klassika“ hõlmab kirjanduslikke tippteoseid, mis on olnud ühel või teisel ajal eri riikides keelatud. Neid raamatuid on peetud ja peetakse paiguti siiani poliitilistel või moraalsetel põhjustel avaldamise jaoks sobimatuks. Sari kutsub üles mõtisklema sõnavabaduse teemal ja tähistab meie õigust lugeda. „Keelatud klassika“ esimesed teosed: George Orwell „1984“ D. H. Lawrence „Lady Chatterley armuke“ Jevgeni Zamjatin „Meie“

kEElatud klaSSika