Issuu

• 1• LOITSUSAU

ÅSA LARSSON & INGELA KORSELL HENRIK JONSSON

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp

TALVEAED

HIRVEKOPPEL

RÄTSEPMEISTRI MAJA

KOOL

MARIEFREDI KIRIK

ESTRIDI & MAGNARI MAJA

GRIPSHOLMI LOSS

P E A T Ü K K

Tabagu teid surm!

„SURM TABAGU TEID kõiki!” karjub väike elukas kileda häälega. Raamatukogu kivilaual seisab puur. Selles kolistab elukas. Jookseb tagajalgadel nagu inimene. Torkab oma pikad käed puurivarbade vahelt läbi ja küünistab kollaste küüntega õhku. Nahk on karvutu ja läigib nagu konnal. Pea on lame, väikesed mustad silmad säravad. Estrid virutab vastu puuri, nii et selle varbad lõgisevad. „Sure ise, sa väike koletis,” toriseb ta. „Mis asi see veel on, Magnar?” Ta küsib seda vennalt, kes seisab tema selja taga. 9

L O I T S U S AU

„Paharet,” vastab Magnar mornilt. „Ma nägin ühte sellist väga ammu, kui ma laps olin. Ema püüdis ühe kinni. Selle sain keldrist kätte. Ta proovis salaust lahti teha.” Estrid kummardub puuri kohale, et paharetti paremini näha. Raamatukogus on üsna hämar, siin pole ühtegi akent. Petrooleumilambid heidavad kiviseintele ja vanade raamatute ridadele nõrka valguskuma. Magnar vaatab oma õde. Estridi nägu on vagusid täis nagu vana puu koor. Tukk on sirge, tumehallid juuksed pea peal krunnis, millest on paar pulka läbi torgatud. „Mis tal siin tegemist on?” küsib ta. „Surm!” sisistab paharet. „Tabagu teid surm!” „Jah, mis küll toimub?” küsib Magnar. „Paharet püüab raamatukogusse sisse murda. Ja siis veel see!” Ta näitab üles lae poole, kust krohvitükid lahti on tulnud. „Raamatukogu laguneb,” ütleb ta. „Aeg tiksub ja pimedus tungib sisse,” ütleb Estrid. „Kas pole need ema sõnad? „Raamatukogu on lihtne valvata hetkeni, mil aeg tiksuma hakkab ja pimedus sisse tungib.”” „Kas sa oled oraaklikaartidelt midagi näinud?” küsib Magnar ja noogutab kivilaua teise otsa poole, kuhu on ringikujuliselt laotatud erinevate kujude ning sümbolitega kaardid. 10

L O I T S U S AU

Estrid läheb kaartide juurde ja vajub tumedale nikerdustega toolile istuma. „Kas ma olen näinud ... Kas sa ei saa seda lojust vaikima sundida?” Paharet haarab varbadest kinni ja raputab, nii et terve puur koliseb. Siis naerab ta kiledalt ja virutab sabaga vastu puuripõrandat. „Vait!” röögatab Magnar ja lajatab samuti vastu puuri. Estrid tõmbab sügavalt hinge. „Kas raamatukogu on ohus?” küsib Magnar murelikult. „Kas meie oleme ohus?” Estrid noogutab aeglaselt. „Ma panin kaarte kolm korda. Kolm korda on Merelaine Saatana peale sattunud. Ja kolm korda on Vikatimees – Surm – Lapse peale sattunud. Ma ei oska seda tõlgendada muud moodi, kui et kurjus tuleb meie peale ja süütud surevad.” „Hukatus! Lähete hukatusse!” karjub paharet. „Pimedus teid sööb! Hakklihaks te saate! Ha-ha-haaaa!” „Kui kassid arvesse lähevad, siis on paharet ühe süütu juba tapnud,” ütleb Magnar kibedalt. „See oli tema, kes üleeile Wikneri kassi kõhu lõhki lõikas ja looma kiriku ette puu otsa riputas.” Estrid tõstab pilgu kaartidelt. 12

L O I T S U S AU

„Ah nii? Rahvas räägib, et see oli teismeliste tegu.” „Rahvas eksib,” ütleb Magnar. „Paharet ise ütles mulle. Kiitles sellega, kui ma ta kinni püüdsin.” „Hihiii, kass!” karjub paharet ja kriibib oma teravaid hambaid kriginal vastu puuripõrandat. „Karjus kõvasti see kass! Tore!” „Neetud paharetid,” jätkab Magnar, „nendega pole nalja. Nad tapavad väikesi loomi, koeri ja kasse.” „Lapsi,” ütleb paharet, matsutab suud ja limpsab oma ussitaolist keelt. „Meeldib väikesi lapsi süüa!” Magnar vaatab teda jälestusega, on alles ilge olevus. Tal ei ole kõrvu ega nina, suur avaus lihtsalt poolitab pea. Paljas mõte, et taoline võiks lapsevankrisse ronida ... „Õnn, et see oli ainuke,” ütleb ta. „Nii et ma sain ta kätte. Ma ei tea, kas ma kahega oleksin toime tulnud.” Paharet sisistab, sirutab oma kõhetu käe välja ja püüab Magnarit küünistada. Kui see ei õnnestu, hakkab ta puuris ringi ronima. Ikka ringiratast, kuni puur kolksuga külili kukub. Siis haarab olevus kinni oma paljast sabast, justkui oleks see vaenlane, ja hakkab seda järama. Magnar raputab pead ja läheb Estridi juurde. Naise nägu on poolhämaras kahvatu. Kindla peale on tal praegu kohutav peavalu. Kaartide panemine imeb 14

TA B A G U T E I D S U R M !

temast kogu jõu välja. Magnar teab seda. Mõnikord on Estrid mitu päeva hiljemgi veel haige. Naine ajab selja sirgu ja teeb näo, et kõik on korras. Kuid Magnar tunneb teda. „Ema ütles alati, et kui aeg tiksub, meelitab see pimeduse siia,” ütleb Estrid. „Meelitab kohale jõud, mis tahavad raamatukogus peituvaid teadmisi ja jõudu enda kätte saada. Kui ma ütleksin, et ma ei karda, siis ma valetaksin. Ma ei uskunud iialgi, et see meie raamatukoguvalvuriteks olemise ajal kätte jõuab.” „Tüdrukupõlves sa soovisid, et see juhtuks,” vastab Magnar nõrgalt naeratades. „Sest siis polnud mul rohkem aru peas kui keldrikakandil!” „Keldrikakand!” hõikab paharet. „Nämm!” „Kas sa näed kaartidel ainult häda ja viletsust?” küsib Magnar vaikselt. „Ei, mitte ainult. Vaata siia – Vikerkaarekaart tähendab ju lootust. Ja siin on Kahe Kaarna kaart!” „Ja siis?” „Kaarnad on jumal Odini abilised. Nad on kavalad ja õppimisvõimelised. Ma usun, et me saame abiväge. Ja vaata siia, siin on Sõdalane, Kelle Mõlemas Käes On Mõõk.” 15

L O I T S U S AU

„Mida see tähendab?” „Tulijad on sõdalased. Tuleb kaks osavat, nutikat sõdalast, ja aitavad meil raamatukogu kaitsta.” „Jumal tänatud,” ütleb Magnar. „Aga meie? Mida meil teha tuleb? Lihtsalt oodata?” „Jah,” ütleb Estrid. „Aga kõigepealt ...” Ta tõuseb toolilt püsti ja läheb puuri juurde. Paharet sisistab ähvardavalt ja ründab Estridi sõrmi, kui too puuri avab. „Kas sa ei peaks kindaid kätte panema?” küsib Magnar murelikult, kuid Estrid on paharetil juba turjast kinni asinud. Ta vaatab pahareti mustadesse silmadesse. Elukas sülitab talle näkku, aga paistab, et Estrid ei pane seda tähelegi. „Aeg tiksub ja pimedus tungib sisse,” ütleb ta. „See on algus. Ja säärase umbrohu ...” Ta raputab paharetti kõvasti. „... juurin ma oma käega välja.” Siis käänab ta paharetil kaela kahekorra. Kostab prõksatus, nagu oleks puuoks pooleks murtud. Ta viskab surnud pahareti puuri ja pühib käed rohelise kombinesooni külge puhtaks.

P E A T Ü K K

Kaks venda

„MIKS ME EI võiks ema juures elada? Ta on nüüd ju terve.” Viggo võtab maast peotäie kive ja püüab laternaposti tabada. Ta viskab mööda ja esimene kivi põrkab ühe akna vastu. Alrik lööb Viggole vastu kätt, nii et ülejäänud kivid maha kukuvad. Alrik vaatab rahutult akna poole, kuid keegi ei tule aknale nende peale karjuma. Nähtavasti pole kedagi kodus. „Jäta järele!” käratab ta oma nooremale vennale. „Me peame nüüd korralikult käituma, saa sellest ükskord aru! Ja ema juures elada me ei saa. Me elame 17

L O I T S U S AU

nüüd Laylah’ ja Andersi juures. Liiguta kärmemini, et me kooli hiljaks ei jääks.” Viggo vaatab maha. Ema hääl oli eile telefonis nii rõõmus. Ta ütles, et tunneb end nüüd palju paremini ja igatseb nende järele. Kõik täiskasvanud räägivad kogu aeg, et ema on haige. See on haigus, mis sunnib teda ennast täis jooma. Mõnikord kaob ta lihtsalt ära ja jätab nad üksi koju. „Kas sa oled nüüd terve?” küsis Viggo eile emalt. „Varsti saan,” vastas ema. Aga kui Viggo küsis, kas nad võiksid koju tulla, siis ema vaikis. Pärast seda tahtis ta Alrikuga rääkida, kuid too keeldus. „Ütle, et mind ei ole,” lausus ta vaid. Ema lausus teeseldult rõõmsa häälega: „Tervita teda ja ütle edasi, et ma tulen tema sünnipäevaks Mariefredi. Mul on talle üllatus. Ütle talle seda edasi.” Siis saatis ta neile telefoni kaudu mõõdutundetult palju õhumusisid. Ema naeris koos Viggoga, natuke liiga kaua, justkui tahaksid nad varjata, kui palju kurbust nende sees on. Viggo hüüdis, et see on piinlik, ning mängis, justkui tahaksid kõik need musid teda ära lämmatada. Ta viskas koguni põrandale pikali ja veeretas end edasi-tagasi, telefon käes, ehkki ema teda ju ei näinud. Õnn, et keegi sõpradest sel hetkel juures ei olnud. 18

KAKS VENDA

Jah, nüüd on aeg endale jälle uued sõbrad leida. Sügisene kooliveerand on poole peal, nad lähevad esimest päeva kooli. Seekord on nende klassideks 4A ja 6C. Mööda tänavat tuleb nende poole naine. Tal on rihma otsas väike karvane helepruun koer. Ja nüüd pole Alrikul tõepoolest kooli enam mingit kiiret. Ta peatub ja küsib, kas tohib koerale tere öelda ja teda silitada. Nii teeb ta alati. Alrik on koerte järele hull. Viggo ohkab. „Muidugi võid sa talle tere öelda,” ütleb naine. „Tusse rõõmustab selle üle.” Alrik kükitab maha, Tusse hüppab talle sülle ja lakub poisi nägu nagu pöörane. „Kas teie oletegi need, kes Laylah’ ja Andersi juurde Rätsepmeistri majja kolisid?” Mariefredi majadel on säärased nimed. Kõikjal ripuvad vanad sildid seesuguste nimedega nagu näiteks Kingsepamaja, Õllepruulija maja ja Tislerimaja. „Jah,” vastab Alrik, koer aga püüab keelega tema kõrva limpsata. „Minu nimi on Alrik, tema on minu vend Viggo.” Tädi vaatab neid ülevalt alla ja alt üles. „Jah, ehkki teie juuksed on eri värvi, on kohe näha, et te olete vennad,” nendib ta. „Teie silmad 19

L O I T S U S AU

on ühesuguse kujuga. Ja teil on ka ühesugused ehted kaelas. Need on ilusad!” „Aitäh!” ütleb Alrik ja jätkab koeraga mängimist. „Tere tulemast Munkhagsgatanile,” sädistab tädi. „See on Mariefredi kõige kenam tänav, kas pole? Võib-olla kõige kenam tänav terves maailmas? Ei, me peame Tussega nüüd edasi minema. Tusse, ütle poistele nägemist!” Ta jätkab oma jalutuskäiku. „Kõige keeenam tänav terves maaailmas!” osatab Viggo pudikeeles ja sügab Alrikut lõua alt. „Sa ju ikka tead, et enne kui pisike Tusse-pusse sul keelega üle näo käis, lakkus ta niihästi oma nokut kui ka maaailma kõige kenamat väikest kakaauku?” „Jäta järele!” nähvab Alrik ja lükkab ta eemale. „Kust sa selle said?” Ta vahib telefoni Viggo käes. Viggo kehitab õlgu. „Kas sa varastasid selle? Tollelt naiselt? Sa oled ju lollakas!” Alrik kahmab Viggo käest telefoni ja jookseb tädile järele. „Halloo!” hüüab ta. „Oota! Vabandust, sa pillasid selle maha!” Tädi võtab telefoni üllatunult vastu. Koer vehib innukalt sabaga ja kipub Alriku najale hüppama. 20

KAKS VENDA

„Oi,” ütleb naine. „Küllap see kukkus mul kotist välja. Väga imelik! Aitäh sulle!” „Sa oled ju ikka tõega lollakas,” ütleb Alrik Viggole, kui nad uuesti kooli poole hakkavad liikuma. „Sa oled üks kuradi varas ja ajad kõik nässu! Kas sa ei saa aru, et Laylah ja Anders on head inimesed? Sa ju mäletad, mis eelmises kohas toimus?” Alrik mõtleb Laylah’ peale. Too armastab naerda, aga see naer pole võlts. Mustad hiiglapikad juuksed on paksus patsis ja ta töötab hambaarstina. Andersil on pea paljaks aetud, habemes on aga juba mõned hallid karvad. Andersil on oma firma ja ta oskab parandada peaaegu kõiki asju, mis katki lähevad. Tal on seljas sinine kombinesoon tekstiga „Sinu osav mees”. Raske on uskuda, et Laylah’l ja Andersil on täiskasvanud lapsed, kes on juba kodunt ära kolinud. Alriku meelest paistavad nad nooremad välja kui ema. Alrik paneb käe ümber Viggo õla ja tõmbab ta enda vastu. Vaba käega poksib ta naljaga pooleks venna laupa. „Sa ju tead, kes on väikevend,” ütleb ta. „Keegi pisike, kes haiseb ja käib õudselt närvidele. Umbes nagu vistrik tagumiku peal. Ainult et vennast ei saa sa kunagi lahti.” 21

KAKS VENDA

Viggo irvitab ega tõuka teda eemale. Nad astuvad ühte sammu. Oktoobri kohta on ilm ebatavaliselt soe. Viggo tõmbab käega läbi juuste, nii et tukk jääb harjana püsti. Alrik heidab pikad juuksed peanõksuga silmade eest kõrvale. „Sa võiksid vähemalt lubada, et püüad ennast korralikult üleval pidada,” ütleb Alrik. „Ei mingeid kaklusi ega trikke.” „Jah, ma luban,” ütleb Viggo. Tõepoolest, Viggo peab oma lubadust. Tema kohta koguni päris kaua. Täpselt üks tund ja nelikümmend seitse minutit.