15417

Prantsuse keelest t천lkinud Pille Kruus

3

Tõlgitud väljaandest: Emmanuelle Arsan Emmanuelle. Livre I: La leçon d’homme Belfond 2013 Esmailmumine 1959, 1967 Kujundanud Britt Urbla Keller Toimetanud Anti Saar © Belfond, un département de Place des Editeurs, 2013 © Tõlge eesti keelde. Pille Kruus, 2013 ISBN 978-9985-3-2907-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

4

1 LENDAV ÜKSSARVIK „Veenusel on mõnutsemiseks tuhandeid viise, aga kõige lihtsam ja kõige vähem kurnav on jääda poollösakile paremale küljele.”

Ovidius, „Armukunst”

Emmanuelle astub Londonis lennukisse, mis peab ta Bangkokki viima. Värske naha lõhn nagu Briti autodes veel pärast pikki kasutusaastaid, vaipade tihedus ja hääletus ning ulmeline valgus on esialgu kõik, mida ta tajub ruumis, kuhu siseneb esimest korda.

Ta ei mõista, mida ütleb talle teda suunav naeratav mees, ent see ei valmista talle muret. Ehk lööbki Emmanuelle’i süda kiiremini, kuid mitte hirmust, vahest vaid võõristusest. Teda tervitava ja juhendava meeskonna sinine vormiriietus ning tähelepanelikkus ja asjatundlikkus aitavad tekkida turvatundel ja eufoorial. Ta teab, et kombetalitused, milleks teda enne pardaleminekut sunniti ja mille saladust ta ei püüagi mõista, avavad uksed ruumi, millest kujuneb kaheteistkümneks tunniks tema maailm; maailm, kus kehtivad tuttavlikest tavadest erinevad reeglid, küll kitsendavamad, aga vahest seetõttu ka meeliköitvamad. Kumeras tiibadega metallmasinas, mis lõikab end ära Inglise suve läbipaistvast varapärastlõunast, kammitsevad need reeglid nii harjumuspäraseid liigutusi kui ka vaba tahet. Vabaduse erksale ärevusele järgneb kuuletumisega kaasnev nauding ja rahutunne.

11

Talle näidatakse kätte istekoht; see asub vaheseinale kõige lähemal. Viimast katab täies ulatuses avausteta kangas; teisele poole siidist seina reisija ei näe. Tühiasi! Ta ihkab vaid anda end sügava tugitooli hoolde, lebaskleda selle villaste käte vahel, selle sireenijalgade kohal ja vastu selle kohevat õlga.

Siiski ei söanda ta veel pikali heita, kuigi stjuuard seda soovitab, näidates kange, mille abil saab seljatuge alla lasta. Mees vajutab nuppu ja peenike valgusvihk joonistab reisija põlvedele helendava ellipsi.

Ilmub stjuardess, kes tõstab käed, et asetada istme kohal paiknevasse kappi kerge meekarva nahkkott, mis on Emmanuelle’i ainus käsipagas, sest naine ei arva, et tal tuleks reisi vältel riideid vahetada, ning ta ei kavatse ka kirjutada ega isegi lugeda. Stjuardess räägib prantsuse keelt ja kerge uimasus, mis on võõramaalast (Londonisse jõudis Emmanuelle alles päev varem) kaks päeva vallanud, läheb nüüd üle.

Stjuardess kummardub tema kohale ja tema blondide juuste kõrval tundub Emmanuelle’i pikk juus veelgi tumedam. Nad kannavad peaaegu ühesuguseid rõivaid: ühel sinisest jäigast kangast seelik ja valge pluus, teisel kitsas toorsiidist seelik ja šantungist pluus. Ometi piisab rinnahoidjast, mis paistab läbi inglanna suvepluusi – kerge, nagu see on –, et jätta tema siluett ilma liikuvusest, mis lubab omakorda aimata, et Emmanuelle’i rinnad on pluusi all paljad. Ja kui lennukompanii ettekirjutused sunnivad esimest kaeluse väljalõiget kurguni kinni nööpima, siis teise korsaaž on piisavalt paokil, et tähelepanelik jälgija võiks juhusliku liigutuse või tuuletõmbe kaasabil märgata tema rinna profi ili.

Emmanuelle rõõmustab, et stjuardess on noor ja samasuguste silmadega nagu tal endal: neisse oleks justkui puistatud õhukesi kullalaaste.

Nende sektsioon, nagu talle öeldakse, on lennukis viimane ja lähim stabilisaatorile. Igas teises lennukis jätaks see istekoht Emmanuelle’i raputuste meelevalda, aga – noore inglanna hääl pehmub uhkusest –

12

„Lendava ükssarviku” pardal on kõik kohad ühtviisi mugavad; vähemalt luksklassis, jätkab ta, sest loomulikult ei saa turistiklassi reisijad nautida sama avarat ruumi, sama pehmeid istmeid ega privaatsust, mille tagavad sametkardinad iga istmerea vahel.

Emmanuelle ei häbene neid privileege ega suurt varandust, mis tuli nende tagamiseks välja käia. Vastupidi, ta tunneb peaaegu füüsilist naudingut, kui mõtleb talle osaks saavast ülemäärasest hoolitsusest.

Nüüd kiitleb stjuardess tualettruumide asetusega, lubades reisijale tutvustada neid niipea, kui lend on alanud. Neid on lennumasina eri paikades piisaval arvul, mistõttu Emmanuelle ei pea pelgama, et teiste reisijate edasi-tagasi saalimine talle tüli teeks. Soovi korral kohtab ta üksnes neid kolme inimest, kellega sektsiooni jagab. Aga kui ta eelistab hoopis seltskonda, võib ta reavahedes jalutades või baaris istudes teiste reisijatega hõlpsalt tutvust sobitada. Soovib ta midagi lugeda? „Ei,” ütleb Emmanuelle. „Ma tänan, see on teist väga lahke. Ma ei soovi hetkel lugeda.”

Ta mõtleb, mida teise meeleheaks küsida. Huvituda lennukist?

Kui kiiresti see sõidab? „Keskmiselt üle tuhande kilomeetri tunnis; ja lennuulatus võimaldab maandumata õhus püsida koguni kuus tundi.”

Seega kestab Emmanuelle’i ainsa vahemaandumisega reis vaevu pool päeva. Ent kuna Maa pöörlemisega kaasa liikudes kaotab ta (näiliselt) aega, ei jõua ta Bangkokki varem kui kohaliku aja järgi järgmise päeva hommikul kell üheksa. Kokkuvõttes ei jää tal mahti enamaks kui õhtustamiseks, magamiseks ja ärkamiseks.

Kaks last, poiss ja tüdruk, kes on niivõrd sarnased, et mõjuvad paratamatult kaksikutena, paotavad kardinat. Emmanuelle märkab neile pilku heites harilikku näotut Inglise koolivormi, punakasblonde juukseid, pingutatult jäist ilmet ja kõrkust, millega nad nappe sõnu loopides lennukompanii töötaja poole pöörduvad. Ehkki nad ei paista olevat vanemad kui kahe-kolmeteistaastased, kehtestab

13

nende enesekindel hoiak töötaja ning nende vahele distantsi, mida esimene ei üritagi kahandada. Nad sätivad end kiirustamata toolidele, mida eraldab Emmanuelle’ist vahekäik. Enne kui neiu jõuab lapsi üksikasjalikumalt uurida, siseneb viimane neljast reisijast, kellele antud sektsioon on reserveeritud, ning neiu tähelepanu kandub temale.

Emmanuelle’ist vähemalt peajagu pikem, nina ja lõug range joonega, vuntsid ja juus mustad, naeratab mees Emmanuelle’ile, kummardudes kergelt tema kohale, et panna ära pehmest tumedast nahast portfell, mis lõhnab hästi. Mehe triiksärk ja merevaigukarva ülikond meeldivad Emmanuelle’ile. Tema hinnangul on mees elegantne ja hästi kasvatatud, koondades seega olulisimaid omadusi, mida reisikaaslaselt oodata.

Ta üritab ära arvata mehe vanust: nelikümmend, viiskümmend?

Mees on ilmselt hästi elanud, kui arvestada mõnukortse silmanurkades. Ta pakub meeldivamat seltskonda, mõtleb Emmanuelle, kui kaks väikest pretensioonikat koolilast. Aga kohe tunneb Emmanuelle endamisi ükskõiksust rutulise sümpaatia ja ka vastumeelsuse osas.

Mõlemad asjata – üheksainsaks ööks!

Peagi on ta piisavalt unustanud lapsed ja mehe, et saaks esile kerkida ärritustunne, mis on esialgset mõnusat olemist häirides juba mõnda aega tema teadvuse pinnal heljunud: stjuardess on saabujate tekitatud liikumist ära kasutades eemaldunud ja Emmanuelle märkab kardina vahelt tema sinist puusa, mis rõhub nähtamatuks jäävat reisijat. Ta heidab endale ette armukadedust, üritab pilku kõrvale juhtida. Kaebelauluna uitab ta mõtteis üks tundmata allikast pärinev fraas: „Üksinda ja hüljatuna.” Ta raputab kinnismõtte peast, nii et mustad juuksed piitsutavad põski ja langevad näole.

Aga noor inglanna ajab end sirgu, pöördub lennuki tagaosa poole, ilmub sirmi vahele, mille laisad jalad ta kahe käega laiali lükkab, ja seisabki Emmanuelle’i kõrval. „Soovite, et tutvustan teile teie reisikaaslasi?” küsib ta ja teatab vastust ootamata meesterahva nime.

14