Minu Pariis-sisu

minu pariis

urmas v채ljaots

kuidas moepealinnas ellu j채채da

Raamat sisaldab artikleid ja artiklikatkeid, mis on ilmunud ajakirjades Stiil, Trend, Köök ja ajalehtedes Postimees ning Eesti Ekspress.

Raamat on välja antud Prantsuse Kultuurikeskuse toel.

Autoriõigus: Urmas Väljaots ja Petrone Print OÜ, 2009 Toimetaja: Tiina Kaalep Keel ja korrektuur: Riina Tobias Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Küljendus: Aive Maasalu Kaanefoto: Stockxpert Trükk: AS Greif ISBN 978–9985–9931–4–9

www.petroneprint.ee

sisukord

Sissejuhatus I OSA: PRAKTILINE KEELEKÜMBLUS EHK AVASTADES JA KOHANEDES Ja lennuk maandus...

Ma sain kooli sisse!

Juba pursin!

Teine reisikiri Vodka Zubrowka Kas kümme ruutmeetrit kõlbab korteriks?

Pruut metroost ja elu eeslinnas Läänerindel muutusteta Seitseteist kevadist hetke 1. Hetk Alanis Morissette’iga 2. Minu muusika 3. Ilmast ka 4. Reisihetk 5. Kultuurihetk 6. Klatš ehk kuhu kadusid Chaneli parukad?

7. Ummikus 8. Sünnipäev 9. Usaldushetk ehk ära usalda entsüklopeediat

9

14 16 21 24 30 41 53 63 71 72 72 73 74 77 78 80 82 83

5

sisukord

10. Tsirkus 11. Kokaiini- ja suitsuhetk 12. Stipendium 13. Hetk rõõmsa uhkusega 14. Prantsusmaa sünnipäev 15. Gay-pulmad 16. Kabaree 17. Teenindusest Neliteist ruutmeetrit ehk tagasi Pariisis Suveöö unenägu: homme Eestis

84 85 86 86 88 89 91 92 93 99

II OSA: KUIDAS PRANTSLASED IGAPÄEVAELU ELAVAD Kuidas prantslased puhkavad 102 Kuidas prantslased tööl käivad ja ei käi 106 Kuidas prantslased praktikaid teevad 111 Kuidas prantslased streigivad ja meelt avaldavad 122 Kuidas prantslased haiged on 134 Kuidas prantslased pangas käivad 140 Kuidas prantslased bürokraatiatuuliku(te)ga võitlevad 149 Kuidas prantslased viisakad on 159 Kuidas prantslased nurisevad ehk prantslaste rahvussport 165 Kuidas prantslased pereelu elavad 171 Kuidas prantslased ronge armastavad… ja vihkavad 175 Kuidas prantslased söövad 179 Kuidas Pariisis piknikuid peetakse 185 Kuidas Pariisis töölõunal käiakse 188 Kuhu Pariisis sööma minna 191 Quiche Lorraine 192 6

minu pariis

Crêpes Croissant ja baguette Macaron Boeuf à la Tartare Klassikaline Luksuslik Loominguline Poseeriv Tsentraalne Eksperimenteeriv Kuidas Pariis roheliseks muutub Kuidas Pariisis kortereid ostetakse ja üüritakse Kuidas Pariisis elukohta valitakse Kuidas Pariisis järjekorras seistakse „Pariisi sündroom” Kuidas Prantsusmaal ellu jääda ehk veidrused igapäevaelust Toas ei võeta jalanõusid ära Nädalane metrookaart kehtib esmaspäevast pühapäevani, mitte seitse päeva Pangaautomaat annab kõigepealt kaardi, seejärel raha Tšekiraamat on endiselt popp Pesumasina asemel on pesumaja Rongipiletid tuleb komposteerida Miks vedelevad Pariisi tänavatel vaibad? Õpi selgeks: „Carafe d’eau” WC-d on vanamoodsad S’embrasser ja bisou-bisou ehk embame ja musi-musi

193 194 194 195 195 196 196 196 197 197 198 203 216 224 229 231 231 231 232 232 233 233 234 234 235 235 7

sisukord

Magusroaks on juust Apteeki rahata!

Numbrita korterid ja koodiga välisuksed Hapukooreta salatid AZERTY ja QWERTY Viisakust pigem rohkem kui vähem!

Tabac ja Presse (Süle)koerad restoranis Söö baguette’i!

Toidupoodide lahtiolekuaegadest Canard Enchainé ja Les Guignols III OSA: MOEMAAILMA TELGITAGUSTEST Modellielust Visa hingega kõrgmood Soldes ehk „hullud päevad” prantsuse moodi Moeinimeste mured Elodie – tõeline pariisitar Pariisitari moesaladused Kultusdisainerid Prantslaste stiiliikoonid

236 237 239 240 241 241 242 243 243 244 244

248 255 259 263 265 272 274 277

Vulgaarsusest pariislase pilgu läbi

282

Lõpetuseks

286

8

sissejuhatus

Kui Francine Pairon 2001. aasta 6. aprillil Tallinnas lennuki pealt maha astus, ei olnud ma veel kunagi mõelnud, et ühel päeval võiksin minna õppima Prantsusmaale. Tudeerisin Tartus suhtekorraldust alles II kursusel ja kõigepealt oli bakalaureusega vaja ühele poole saada. Prantsuse keelt polnud ma kunagi õppinud. Kolm aastat hiljem, 2004. aasta augustis, kolisin aga juba Pariisi.

Olin küll juba enne seda saatuslikku kohtumist hakanud tasapisi välismaiste magistriprogrammide poole piiluma – tellinud brošüüre Londoni, Milano ja New Yorgi moekoolidest.

Franc’, nagu teda familiaarsemalt tuntakse, on Euroopa moeringkondades tuntud ja tunnustatud daam – Brüsseli maineka La Cambre’i moekooli üks eestvedajaid, mistõttu kutsuti ta Pariisi, Prantsuse moeinstituudi ehk Institut Français de la Mode’i ehk IFMi juurde moedisaini postgraduate-programmi looma. Peale selle on Franc’ tuntud entusiastliku ning uuele 9

sissejuhatus

avatud visionäärina, kes talente haistab. Lootsin, et äkki huvitaks teda ka SuperNoova žürii töös osalemine – sellise profi kohalolu ainult lisaks kaalukust. Ta oligi nõus! „Urmas, tead, meil on IFMis ka spetsiaalne moe-management’i programm. Ma arvan, et see sobiks sulle ideaalselt. Sa pead sinna tulema,” ütles Franc’ mulle pärast kordaläinud etendust Vene Draamateatris tõsiselt ja sisendavalt silma vaadates.

Pandora laegas oli pärani avatud ja teiste koolide programmikaustade riiulile lisandus ka IFMi oma. Pärast sellega põhjalikumat tutvumist olin veendunud, et just sinna pean minema.

New York on Euroopast ikka tiba kaugel (ma polnud kunagi välismaal elanud!). Itaalias ja Milanos on küll tuntud-mainekaid moemaju, kuid enamasti on nad perekondade omanduses, kes neid oma suva järgi dirigeerivad, ning Itaalia pole ka tuntud just erilise ärijuhtimise Mekana. London on jällegi pulbitsev loovpesa, kuid inglastel on välja käia vaid mõni üksik maailma mastaapi moefirma.

Nii jäigi loogilise elimineerimismängu tulemusena sõelale ikka veel maailma moekeskusena trooniv Pariis. Linn, mis on koduks moebrändidele nagu Chanel, Hermès, Louis Vuitton, Cartier, you name it. Pealegi, nende omanikfirmadest on suurem osa börsiettevõtted ehk toimivad rahvusvahelise äri ja suurkorporatsioonide reegleid silmas pidades. Erinevate õppeprogrammide kõrvutamine vaid kinnitas mu orientatsiooni: vähemasti paberil võimaldas IFM kõige põhjalikumat tutvust selle luksus- ning moeäri hästikaitstud südame ehk tootearenduse ja turundusega.

Oli vaid üks suur aga – selles koolis toimub moeärijuhtimise õppetöö prantsuse keeles (erinevalt Franc’i veetavast inglis10

minu pariis

keelsest moedisainiprogrammist). Keeles, mida ma polnud kunagi õppinud. Mis siis ikka – kui prantsuse keeles, siis prantsuse keeles. „Ega see nüüd nii raske kah olla saa, eks tuleb ära õppida!” otsustasin.

Hakkasingi keelt õppima, kursustel ja eraviisiliselt, napid poolteist aastat enne lennuki peale astumist. Selle aja jooksul ma keelt muidugi selgeks ei saanud. Hoolimata sellest, et olin ka välja otsinud prantsuskeelse raadio, mille saatel nii mõnigi kord uinuda õnnestus... Ja hoolimata pingutustest prantsuskeelse satelliitkanali pealt kolmeaastastele mõeldud multikaid vaadata. Isegi nende keeleline tase oli minu jaoks ületamatu!

Nii juhtuski, et kui Prantsuse piirivalvur ühel vahepealsel Pariisi-reisil mulle midagi küsivalt kohmas, ei mõistnud ma sellest ikka halligi. Kõik pingutused kui ilmaasjata! Mulle sai väga selgeks, et kui soovin tõesti lähiajal selle moe-management’i magistriprogrammi läbida, tuleb keele omandamiseks vastavasse keskkonda kolida. Muidu võin seda kaks korda nädalas kuni pinsini tudeerida ja ikka mitte midagi aru saada.

Kui IFMis esimesest katsetevoorust edasi sain ja vestlusele kutsuti, oli selge, et tuleb teha otsustav liigutus. Kui mind vastu võetakse, pean kooli minekuks nagunii sinna jääma; aga ka vastasel juhul tuleb keele selgeks saamiseks ikkagi kohale jääda ja uuesti proovida.

Kui mul tol hetkel poleks olnud Pariisis elavaid soome sõpru Teemut ja Anttit, kes julgustasid, poleks ma ehk nii lihtsalt oma tollases Eesti töökohas, rõivakaubandusettevõttes Baltika lahkumisavaldust sisse andnud ning kodinaid kokku pakkinud. Olen neile selle toetuse eest äärmiselt tänulik. Poleks olnud Franc’ Pairon’i, poleks ma IFMist ehk iial kuulnudki.

11

sissejuhatus

Olen tallegi väga tänulik. Nagu ka oma toetavale perele, sõpradele, kellest mitmed raamatuveergudelt läbi käivad, kuid teised pole mitte vähem tähtsad.

Järgnevatel lehekülgedel saate lugeda minu kogemusest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislastega. Neil kahel on oluline vahet teha, sest Pariis ei ole Prantsusmaa, nagu Tallinn ei ole Eesti. Mõnevõrra liialdatult sobib illustratsiooniks Balzaci kirjeldus 19. sajandi Prantsusmaast, mil riik oli jaotatud kaheks suureks tsooniks, nagu ta täheldas, Pariisiks ja provintsiks: viimane kadestas Pariisi; tollele aga meenus provintsi eksistents vaid siis, kui temalt oli taas vaja raha küsida. Minagi kirjutan peamiselt Pariisist, sest siin ma elan ning seda kohta tunnen Prantsusmaal kõige paremini.

Loomulikult ei oleks see teos saanud valmida ilma kõigi mu Prantsuse juhu- ja päris tuttavateta, sõpradeta, kes ainest on pakkunud ning olnud teejuhtideks siinses elus, kultuuris ja keeles, eelkõige tänan Pierre’i, Martinit ja Davidi.

Tänan samuti Koidu Raudveret, Britt Rosenit ja Meelis Kapstast, kes on nõu ja jõuga abiks olnud nii raamatu valmimisel kui ka kõigi nende aastate jooksul laiemalt. Muidugi lähevad tänud ka mu toimetajale Tiina Kaalepile ja Epp Petronele, ilma kelleta poleks see teos trükivalgust näinud.

Urmas Väljaots Pariis, 24.12.2008

12

i osa: praktiline keelek端mblus ehk avastades ja kohanedes

ja lennuk maandus...

Ehk sellest, mis juhtub, kui 17 ülekiloga lennukile minna ning kui palju maksavad makaronid ja hiina toit.

From: Urmas Väljaots Sent: 25 August 2004 19:34 Subject: Elus ja kohal!

Kiire läkitus internetikohvikust!

Andres tõi mu lennujaama ära ning oli mu 17 (!!!) ülekilo tunnistajaks... Jube. Arvasin siiralt, et lubatud on 35 kilo, kuid selgus, et vaid kakskümmend. Õnneks oli tšekk-in-gööl hea inimene ja sai mulle anda kümme lisakilo, kuid seitsme eest pidin maksma ja ainuüksi see oli valus.

Sel nädalal olen keeltekoolis. Võtan alustuseks ühenädalase intensiivkursuse. Võtaks rohkemgi, aga see on megakallis.

Isegi sakslased ja teised rikkamatest riikidest ütlevad, et hind on soolane. Tundub, et kolmandik kursustel osalejatest ongi saksakeelsed, teine osa on hispaaniakeelsed, kolmanda moodustavad jaapanlased ning siis paar muud nagu mina ja üllatuslikult vaid mõni harv ingliskeelne. Inimesed on toredad ja sõbralikud. Paljud on Erasmusega koolivahetuse tegijad, kes 14

minu pariis

läbivad enne õpingute algust selle intensiivkursuse. Muid erilisi elamusi keeltekoolis seni pole. Nagu vabrik – iga nädal ühed sisse ja teised välja. Kangelastegu, kui õpetajal mõni nimigi meelde jääb...

Loomulikult on siin kallim kui kodus, aga paljud asjad on minu üllatuseks enam-vähem sama hinnaga kui Eestis ning makaronid on kohati odavamadki. :) „Väljas” süües võib ka viie euro eest kõhu täis saada, variantideks on falafel (friteeritud juurviljapallikesed Lähis-Ida köögist), pita, odav hiinakas, hamburger, sandwich. Ehk mitte just see, mida saab pidada kõige tervislikumaks... Midagi korralikumat on kümne-viieteist euro ringis, mis on loomulikult kallis, kui päevane söögieelarve ei tohiks ületada kümmet eurot... Mis siis ikka. Selline tavaline vaese tudengi elu. Seda ju ennegi elatud. :) Uskumatu. Olengi Pariisis. Kui vahva. Täiesti uus algus.

15