Minu Ameerika3-sisu_lyh

minu ameerika 3

epp petrone

Minu

Ameerika kriis

3. osa

Autoriõigus: Epp Petrone ja OÜ Petrone Print, 2011 Toimetaja: Kaja Sepp Konsultant: Neeme Raud Keel: Riina Tobias Korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Fotoalbumi kujundus: Margit Randmäe Fotod: Siiri Lind, Epp Petrone, Justin Petrone, Helen Rebane Trükk: OÜ Greif ISBN 978–9949–15–194–3 (kogu teos, trükis) ISBN 978–9949–479–72–6 (3. osa, trükis) ISBN 978–9949–479–73–3 (kogu teos, epub) ISBN 978–9949–479–74–0 (3. osa, epub)

www.petroneprint.ee eppppp.tahvel.info/minuameerika

minu ameerika 3

Justinile, ilma kelleta ei oleks minu Ameerikat

5

6

minu ameerika 3

7

sisukord

sisukord

Saateks

11

DETSEMBER 2007

13

Tagaaia varjud

14

See maja

25

Päev pärast jõule

32

Krediitkaardipohmell

40

Ellu jäime!

49

Keegi, kes annab lootust

56

JAANUAR 2008

8

63

Kas tahad tulla šoppama?

64

Raha, see on õnn ja armastus...

74

Väike ristimispidu

80

Keemiast ja külmkapist

89

Obama ja Hillary

100

Postkaardipoliitika

111

minu ameerika 3

Raamatukogust ja rassismist

116

„Lumetorm” ja poliitilised tormid

130

Advokaadist, italiano’st, sangarist ja mormoonist

140

No ikka pangalaen!

150

JUUNI – JUULI 2008

159

Tere, Ameerika!

160

„Lennujaamaromantikat”

171

Tere, Kanada!

177

Totu Kuul

184

Esimene hommik uue linna kohal

188

Selle aasta kohalik „jaanituli”

193

Päev peaaegu Mehhikos

204

Tagasi San Franciscosse

212

Maailm tuli ja puudutas mind

220

Nägemiseni, läänerannik!

224

Tagasi eeslinnaelus

230

Valusad terviseteemad

238

Üks aiamüükide laupäev

251

Ookeani „pai”

260

Vanaema Peg ja tema varandus

265

Telerisõda

270

Emasüda ja isasüda

276

SEPTEMBER – NOVEMBER 2008

281

Kui ruttu unustab laps keele?!

282

Panka ei ole enam?

285

Kas ma saan oma lapse tagasi?

288 9

sisukord

10

Pulmapeaproovi eelõhtul

295

Üks Ameerika pulm

308

Majanduskriisi epitsentris

321

Tutvumine dünamiitnaisega

327

Vabandage, kas teie kaotasite töö?

331

Tüdruk hullus linnas

336

New York, New York!

341

Miamisse?

349

Ühest Ameerika unistusest

356

Maailma lõppu ja tagasi

368

Halloween’i-mõlgutused

379

Torumees Joosepi juhtum

382

Uus president ja see teine onu

385

Rock-Obama!

392

Kolm aastat hiljem

398

minu ameerika 3

saateks

Aasta 2008 oli ajalooline: maailma majandus murdus ja muutus. Ka minul tuli tol aastal läbi proovida ja üle sõnastada mitmed väärtushinnangud.

Suure osa aastast veetsin ma Ameerikas. Lapse ristimispidu, mehega konverentsireisidel kaasaskäimine, suguvõsa suurpulm, ajalooliste presidendivalimiste vaatlemine, sealsamas hoopis hädaliste eesti soost illegaalide ellu sattumine... Tormieelse vaikuse tunnetamine ja siis sügisel suure tormi pealtnägemine otse majanduskriisi epitsentri lähistel. Kõike kokku jagub täpselt üheks raamatuks, mis vaatleb meie elu ühe aasta jooksul: pahaendelisest detsembrist 2007 kuni ajaloolise novembrini 2008. Raamatu pealkiri on „Kriis” – kõlab ehk pahasti, aga eks ole just kriis see, millest kasvavad uued algused.

Tänaseks on meie pere elu mõneti lihtsam, sest mitu valikut on tehtud. Elame Kesk-Eesti väikelinnas Waldorfkogukonnas. Üks siinse raamatu tähtsatest pereliikmetest – televiisor – enam meie peres ei ela. Aga ma ei kahetse midagi 11

saateks

raamatus kirjeldatust: mul on õnnestunud puutuda ja kogeda maailma ka teiselt, tarbijamaailma poolelt. „Kas sa armastad Ameerikat?” on mult küsitud.

Just tänu Ameerikast saadud julgusele ja sirgeselgsusele saan ma seda maad kritiseerida. Kas see paradoksaalne lause saab olla ka armastusavalduse eest, jäägu teie otsustada.

Epp Petrone Viljandi, sügis 2011

12

minu ameerika 3

detsember 2007

13

tagaaia

varjud

tagaaia varjud

Istun päikest täis tagaõuel ja imbun Ameerikasse.

Hetked möödunud ööpäevast on siinsamas, olen ühekorraga Euroopas, Atlandi kohal ja siin. Kadunud on aja ja koha tunnetus, pole veel suuri muresid ja paineid, on vaid tänulik segadus.

Tegime ära, jäime ellu. Jõudsime oma Eesti-elu kapslist siia, pikale saarele New Yorgi lähistele, külla teise kapslisse, kus meid ootab uus reaalsus. Mu laste vanaema ja vanaisa elu.

Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid.

Hetk Varssavi lennujaamast, USAsse suunduvast koridorist. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud, ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on valgustusmasinas. Ja ikka midagi piiksub. Mees laseb end läbi otsida, pöörab ringi, tõstab käsi ja jalgu, lastes oma jäsemeid kombata. Silmad ikka kauguses. Justkui teda polekski siin.

Millele ta mõtleb, kuhu ta end kujutab?

See kõik meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame 14

minu ameerika 3

kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll. Me ju siiski säilitame kõige selle juures oma sisemise väärikuse. Me harjume kõigega, mida ümbruskond meilt nõuab.

Ja me kõik ju teame, et „lendamine pärast 9/11 pole see, mis varem”, nagu öeldakse. Vahel tundub mulle, et nendel protseduuridel on hoopis teine mõte, mitte pommide leidmine pesust. See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt allutatakse suure süsteemi osadeks.

Kolmeaastane Marta asub hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid! Temale on see tõesti vaid mäng.

Ohkan, Atlandi kohal, ja vaatan pilvi. Just siin kusagil ripub mu pärisolemus: ma ei kuulu õigupoolest ei Eestisse ega ka Ameerikasse, ja samasugune ei üks ega teine on mu mees Justin. Me oleme kaugenenud sellest, kus me sündisime, oleme võtnud omaks palju pisiasju teisest kultuurist. Just kusagil siin saavad meie pärisolemused kokku, globaalse küla kohal lennates, juurtest eemal, oma kahele elule kaugelt alla vaadates. Kuhu me edasi läheme? Kas jäämegi üle suure vee pendeldama, kuniks ressursse jätkub? Või toimub valik: kes kelle endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase?

Pilvi vaadates saan järsku aru, et niimoodi ei saagi küsida.

Globaalses külas ei saa ükski maa kedagi päriselt endale, me kõik hõljume kusagil siin... „See on lennukimõte, millest hiljem maa peal enam aru ei saa!” naerab Justin, kui üritan enda äratundmist talle sõnastada.

15

tagaaia varjud

Vaatan tulederägastikku meie all: New York, mis kasvab iga hetkega suuremaks. 20 miljonit hinge, kes kõik tahavad ju vaid parimat. Maabume. Musitan mehevanemaid ja olen rõõmus laste rõõmu pärast.

Edasi istun autos ja vaatan, kuidas mu tütarde silmad suunduvad teleriekraanile. Tunnen taas, et suur osa minust on mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on ameeriklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need asjad teravat rahutust. Ja süüd: esiteks kogu mõtleva maailma ees sellepärast, et me oleme selle haiglaselt raiskava kogukonna osa, ja teiseks tunnen end mehevanemate ees pahasti sellepärast, et ma „ei oska olla tänulik”.

Mõte läheb autos tukkudes kaugele Indiasse. Mu elu seitse aastat tagasi seal maal ei olnud sugugi lihtne: viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, räämas maastik... Aga sellest hoolimata olin ma rahul, sest ma tundsin, et olen õigel teel.

Sellest peale, kui Indiast ära tulin, olen tahtnud sinna rajale tagasi saada. Mis see rada täpselt on, ma ei tea, aga tean, et see on seotud asjade maailmast loobumisega, õigemini selle harvendamisega. Ent Ameerikas tuleb asju ja nendega kaasnevat süütunnet aina juurde.

Jõuame autoga sama eeslinnamaja ette, kuhu tulin esimest korda külla kuus aastat tagasi. Samamoodi enne jõule sõidutati mind lennujaamast siia majja ja samamoodi imestasin autoaknast välja vaadates, kui tohutult palju on siinsete majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid. Nad on suutnud pimeduse tappa, mõtlesin ma, ja see tegi mind kuidagi rahutuks.

16

minu ameerika 3

Ka meie maja on täna ehitud nagu ikka, ja esimene korrus särab täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud: tean, et üksi kodus oleva koera jaoks jäetakse alumisel korrusel alati tuled sisse.

Kõnnime tuppa, lapsed süles. Fikseerin üllatunult, et toas ei põle mitte ainult tuled, vaid käib ka telekas. On järelikult kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid – nad pidid lahkuma lennujaama poole umbes viis tundi tagasi. „Oi, miks telekas sees on?” „Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi jätta, las vaatab telekat.” „Koera jaoks käib telekas?”

Taas tekib see kummaline flirtiv toon, millega siinne suguvõsa mind kohtleb ja millega mina neile vastan. Sest kuidagi peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull ei lase kohe üldse normaalselt elada, ikka leiab midagi kritiseerida, targutada ja küsida. „Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause uue raamatu jaoks!” ütlevad nad. „Ja ongi!” vastan ma. Kõik. Ma ei hakka ütlema, et küllap on teie koer depressioonis, sest temaga ei kõnnita piisavalt. Ma ju tean, kuidas päevast päeva lükatakse edasi temaga jalutamiskohta sõitmist.

Järsku tundub see koer mulle sümbolina. Armas valgelokiline Hannah. Ta on üks neist paljudest, kelles kasvab nukrus. Samamoodi elavad sajad miljonid nii-öelda heaoluühiskonna liikmed, üritades ligi hiilivat depressiooni peletada suuremate söögiportsjonitega, kogu aeg käiva teleriga ja 17

tagaaia varjud

kenasti valgustatud majadega. 150 miljonit lääneühiskonna inimest olevat praegu depressiooni haigestunud, lugesin ma hiljuti – seda on rohkem kui eales varem. On tuvastatud, et selle haiguse ja telekavaatamise vahel valitseb tihe seos.* Ekraani vaatavad inimesed (ja ilmselt samamoodi loomad) kaotavad sideme reaalse eluga, nende sotsiaalne ring väheneb, nad muutuvad passiivsemaks ja õnnetumaks. Ning vastupidi: mida vähem ekraani, seda rohkem on inimesel (ja samamoodi loomal) reaalseid sõbrakontakte, seda õnnelikum ta on... ja seda vähem haigestub ta, muide, ka nohusse.

Nii et depressiooni teleriga ei peleta, selle on teadlased ammu selgeks teinud. Aga millegipärast ei hakka ma seda oma ameerika perele ütlema. Neelan alla, olen viisakas.

Mul on vedanud, et olen seestpoolt näinud kahte niivõrd erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi süüdistada, kindlasti mitte ka neid ameeriklasi. Nemadki on ju siia keskkonda sündinud ja sellega kohanenud.

Öösel algab torm. Kõik katuseräästaste alla kinnitatud elektrilised jääpurikad tõmmatakse tuulega katki, maja ukse ees seisnud papist jõulumees lendab üle eesõue teele.

Hommikul tervitab meid aga selline detsembrilõpuilm, mida Eestis kunagi ei näe. Korraga külm, särav, värske ja roheline, päike on kõrgel, varjud on lühikesed, muru lõhnab. Võib* Andmed raamatust „Remotely Controlled: How Television is Damaging Our Lives”, Aric Sigman.

18

minu ameerika 3

olla vahel aprillikuus viskab meile korraks niisugust õhku, veel jahedat, aga nii päikest täis. Siinmail on selline talveilm tavaline.

Nii olengi lamamistoolid välja sikutanud ja pikutame koos lastega tagaaias, talveriided seljas, ninad tedretäppe püüdmas.

Mitte et kõik nii päikeseline oleks. Varjud hiilivad ligi.

Ma ju teadsin, kuhu ja mis ajaks ma tulen. Homme on jõulud! Need sajad lahtikäristatud pakid. Ülesoovimine, üleehtimine, üleostmine, ülepakendamine ja ülekinkimine, kõik see, mis tekitab minus neuroose. „Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” küsisin enne Justini ema käest. „Väljas on ju päike?”

Ta kustutas ära, mul oli piinlik, temal vist ka.

Hiljem märkasin, et mu lapse päikest täis toas põlevad elektrilised jõulutuled, ja tõmbasin need välja. Natukese aja pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.

Kui ma jätan kõik need tuled päevaseks ajaks põlema, siis tunnen end pahasti. Seega käin ma siin – pooleldi külalise, pooleldi omainimesena, ning kindlasti nende jaoks poolnapakana – ja kustutan aina, aasta-aastalt, neid tulesid.

Aga tõsi on, et kui ma need välja tõmban, siis tunnen end ka pahasti.

Jõuluehted on pööningult alla toodud, mitu suurt kasti.

Kuuse ehtimises on oma ilu, eriti kui kaasatud on lapsed.

Peaaegu iga ehte juurde räägib Justini ema loo: „See on eriti tobe, kunagi ühest geide galeriipoest ostsin” ja „näed, selle ostsin Justini esimeseks jõuluks, kui ta oli kuu aega vana” ja „vaat 19

tagaaia varjud

selle tegi Justin lasteaias” ja „selle tegi üks kohalik kunstnik meie esimese koera auks”... Kuuseoksad nõtkuvad ehetekoorma all, lapsed kiljuvad, lõhnab jõulude järele ja õnn on päris lähedal. Laste ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest tuletab mulle meelde mu oma lapsepõlve: teadmist, et mu esivanemad ei ole sugugi ideaalsed, aga ma kuulun nendega kokku, meid ühendavad rituaalid ja rütmid, mis on tulnud aastate tagant.

Aga lapsepõlvetunnet ei jätku kauaks. Veidi hiljem lähen appi kööki süüa tegema ja pean kartulikoored viskama prügikasti, sest kompostimist siin majas pole. Kui lähen edasi vannituppa, avastan, et kõik meie hommikul korra kasutatud vannilinad on kadunud, arvatavasti ära pesumasinasse ja -kuivatisse viidud.

Nii kaugel mu lapsepõlve kommetest ja väärtustest on see maa, kus kõik aina minema visatakse või ära viiakse. „Ma olen ikka mõelnud, kas meie vannituppa mingisuguseid rätikukonkse ei annaks panna?” võtan ma teema üles. „Milleks?” ei saa Justini ema aru. „Noh, kui oleme end rätikuga ära kuivatanud, saaks selle kuivama panna.” „Aga pole vaja, selle saab ju otse pessu visata! Ega sa ju mingeid mikroobe taha sinna koguda?!” Christine väristab õlgu ja teema on selleks korraks läbi.

Nii saabki minust poole päevaga taas passiivne dissident, kes kogub enda sisse kibedust.

Tänane hommik. „Ma lähen jalutan lastega raamatukokku!” „Ei, ära mine! Tead ju küll, see kurv...”

20