metsaelu_sisu

Metsaelu aabits

Metsaelu aabits (2009)

Tekst: Kätlin Vainola Illustratsioonid: Kristina Reineller Kujundus: Einike Soosaar Hääled ja helid CD-l: Fred Jüssi Väljaandja: Menu Kirjastus ja RMK Kõik õigused kaitstud.

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN

Metsaelu aabits

KEVAD 6 METSA TULEB KEVAD

7

REBASTEL ON POJAD

11

Puudel puhkevad pungad

14

Seemnest sirgub puu

17

suvi 20 Nutikas rebasepoiss

21

Emaga jahil

26

Metsa toidulaud

29

Appi! P천leb!

32

s端gis 36 Rebase iseseisev elu

37

Varumise aeg

41

Uus kodu

44

Pime aeg

47

TALV 50 Esimene lumi

51

Ronga h端端d

57

Talvised kohtumised

59

Rebaste pulmad

62

KEVAD 6

METSA TULEB KEVAD Päike käib üha kõrgemalt ja siin-seal metsa all on lumi juba sulanud. Äsja pojad saanud jänes peab olema ettevaatlik, et kiskjad tema pisikesi poegi üles ei leiaks. Tema selle aasta esimesed pojad sündisid lume peale väikese lohukese sisse. Jänesel urgu pole, ta elabki maa peal. Üks koheva ja talviselt punetava karvaga rebane sörgib hoogsalt jänese jälgedes. Jänes teab väga hästi, et tema jälgede lõhn võib rebase tühjale kõhule huvi pakkuda. Jäneseema teeb haake ja hüppeid, pöörab kiire hoo pealt otsa ringi ja kihutab teisele poole. Nii kaotabki rebane lõpuks jänese käest ja jänkuema saab rahulikult poegade juurde minna.

Lumi muudkui sulab ja taimed hakkavad end sirutama valguse poole.

Päris väikestel jänesepoegadel pole lõhna. Kui nad püsivad vaikselt pesalohus, siis kiskjad ei märka neid.

7

8

9

Kõige esimesena tervitab kevadet pisike kollane lepiklill, kohe-kohe ilmuvad ka sinililled ning varsti on ülaste õitsemise aeg. Nüüd laiuvad puude all korraga sinised, valged ja kollased lilleväljad.

Metsvindi laul kõlab: „Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk.”

Kohale jõuavad rändlinnud, kes tulevad üle merede ja maade tagasi meie metsadesse pesitsema. Kohaletulnute esimene mure on muidugi elukoha leidmine. Iga lind valib endale koha, kuhu pesa ehitada. See võib olla puu otsas, põõsas, maapinnal või muus sobivas paigas. Kui pesa ehitatud, löövad linnud laulu lahti ja nii kuulevad kõik, et see on nende kodu. Uued tulijad otsigu endale uus pesapaik.

Mida valgemaks õues lä-

Varakevadine õitseja – lepiklill.

10

heb, seda valjemaks muutub lindude laul.

REBASTEL ON POJAD Viimasel ajal on laululindude kontsert muutunud eriti häälekaks. Kevadised lauluviisid kõlavad üle värske ja elevil metsa. Kõik peavad ju teada saama, et loomadel on pojad.

Tihedas metsas paistab heledam lagendik, mis on mõnusalt päikest täis. Lagendiku serval on urg. Päike hakkab juba varakult uruesist soojendama ja vahel võib uruaugus näha musta ninaotsa.

See on rebaseema, kes piilub, kas rebaseisa juba tuleb. Rebaseema ise on praegu kodune, tal on pesas viis imearmast rebasekutsikat.

Kutsikad on veel väga väikesed ja urust välja ei tule.

11

Inimesed võtavad metsas puid maha, et teha neist maju, laudu, toole, paberit ja muud tarvilikku. Järele jääb kändudega kaetud lagendik – raiesmik.

12

Rebaseema

ja

rebaseisa

said tuttavaks talve lõpus, siis kui rebaserahvas pidas pulmi ja metsas võis kuulda isaste rebaste klähvimist. Varsti pärast pulmaaega kolis emarebane urgu, mille rebaseisa oli endale sügisel kraapinud.

Nüüd, kui pojad on sündinud, käib perele toitu toomas isa. Kui ta saagiga koju jõuab, saab ka rebaseema kõhu täis süüa.

Kevadises päikeses soojendavad sipelgad oma kehad kuumaks ning viivad kehaga soojuse ka sipelgapessa.

Pisikesi rebasekutsikaid toidab ema piimaga. Ta hoolitseb oma poegade eest suure hoolega – muudkui lakub ja silitab neid keelega. Väikesed rebasepojad mõnulevad soojas pesas, söövad ja tukuvad nohinal.

Nad ei tea veel midagi sellest, mis on väljaspool urgu.

13

Puudel puhkevad pungad Rebaseurgu kostab päev läbi toksimist. See on rähn, kes otsib puukoore all olevatest käänulistest käikudest üraskeid. Toksitud aukudest immitseb mahl mööda puutüve alla. Kleepuv vedelik meelitab ligi igasuguseid putukaid ning rebaseema, kes on tulnud sagivaid putukaid jälgima, limpsab ka ise mõned korrad keelega üle magusa puutüve.

Ilm muudkui soojeneb, pungad ja urvad puudel paisuvad. Kui rebaseisa teeb oma metsaringe, jookseb ta mööda pihlakatest, tammedest, leppadest, haabadest ja vahtratest. Kõik need puud püüavad kinni iga päikesekiire, iga soojusekübeme. Tuul kiigutab õitsema puhkenud urbi ja õhk saab õietolmu täis. Õietolmu on vaja selleks, et sügisel valmiksid seemned.

Ja ühel hetkel mets rohetab! Pungad on avanenud ja neist piiluvad välja õrnrohelised leheotsad. Ööd lähevad üha valgemaks ja metsa sigineb juurde järjest uusi linnuhääli.

Rebaste kodust on kuulda vaikset nagistamist. Pojad on veidi suuremaks sirgunud ja kipuvad juba urus mürgeldama.

14

15

Puu mahl on tegelikult vesi, mida puu juured maast imevad. Juurte sees on toiduvarud, mis lähevad vee sisse ja teevad kasemahla magusaks. Ăœks esimesi lehteminejaid on kask ja viimane on tavaliselt tamm.

16

Seemnest sirgub puu Rebaseuru ees raiesmikul kasvavad mõned männid ja kased. Kevadise sooja päikese käes hakkavad männi ja kuuse käbid avanema ning tuul lennutab nende seemned laiali.

Kui seemneke kukub samblale, ei juhtu temaga midagi.

Selleks, et seeme saaks idanema hakata, peab ta sattuma niiskesse mulda. Nii kasvab mahavõetud puude asemele seemnetest kunagi jälle mets.

Rebaseisa, kes sörgib pikki maid, teab, kus asuvad metssigade rajad ja magamiskohad.

Metssead on kõvad tuhnijad.

Nad otsivad taimede juuri, vihmausse ja tõuke ning söövad neid. Iga tuhnimisega kaevavad nad üles ka suure tüki maapinda. Nii tekivad metsa alla justkui peenrad ja kui

Käbi sees iga käbisoomuse all on varjul kaks seemet.

Seemne küljes on tiivake.

Tuulega lendlevad seemned igale poole laiali.

17

18

mõni seeme sellisesse kobestatud mulda satub, hakkabki see kasvama.

Sageli külvab ka inimene ise puuseemneid või istutab taimi, et uus mets kiiremini kasvama hakkaks. Ühel päris soojal päeval käib rebaseurus äge rabelemine ja lõpuks trügivadki rebasekutsikad ükshaaval välja. Küll on nüüd maailm suur, lõhnav ja imeline!

Järsku tunneb rebaseema ebatavalist lõhna. Ta urahtab hoiatavalt ja pojad jooksevad kiiresti uru poole. Üks kutsikas jääb puujuure taha kinni ja kukub. Ema haarab rebasepojal hammastega õrnalt turjast ja tassib ta urgu varjule.

Nüüd kikitab rebaseema kõrvu ja kuulatab. Kas raiesmikul on inimene? Õnneks pole need inimesed rebasele ohtlikud, nad istutavad puid. Aga oma poegi rebaseema sel päeval enam välja ei lase.

19

suvi

20