loomanimedega_sisu

Ahvileivapuust ämblikliiliani. Loomanimedega taimi meilt ja mujalt Aleksei Turovski • Urmas Laansoo • Taimi Puusepp • Krista Kaur

Ahvileivapuust ämblikliiliani. Loomanimedega taimi meilt ja mujalt (2012)

Autorid: Aleksei Turovski, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, Krista Kaur Fotod: Olev Abner, Jaan Mettik, Ruth Aguraiuja, Krista Kaur, Corbis, Scanpix Kujundaja: Einike Soosaar Toimetaja: Eva Mere Keeletoimetaja: Killu Paldrok Väljaandja: Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud.

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-495-09-2

Ahvileivapuust ämblikliiliani

Loomanimedega taimi meilt ja mujalt Aleksei Turovski • Urmas Laansoo • Taimi Puusepp • Krista Kaur

Sisukord Ahv 10 Ahvileivapuu (Adansonia) 13 Ahvipuu (Mimusops) 15 Dodo 17 Dodo-kalepuu (Sideroxylon sessiliflorum) 19 Draakon 20 Draakonipuu (Dracaena) 23 Elevant 24 Elevandiõunapuu (Poupartia) 27 Elevanditapp (Argyreia) 29 Emu 32 Emupuu (Duboisia) 35 Hani 36 Tšiili hanemalts ehk kinoa (Chenopodium quinoa) 39 Hanijalg (Potentilla anserina) 43 Harakas 44 Harakkuljus (Linnaea borealis) 47 Haug 48 Havisaba (Sansevieria) 51 Hiir 52 Hiirehernes (Vicia) 55 Hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) 57 Hobune 60 Hobukastan (Aesculus) 63 Hobumadar (Galium verum) 65 Hunt 66 Hundinui (Typha) 69 Hundiuba ehk lupiin (Lupinus) 71 Härg 72 Härjasilm (Leucanthemum) 75 Jänes 76 Jänesekapsas (Oxalis) 79 Jänesekäpp (Leontopodium) 81

Kaamel 82 Kaameliastel (Alhagi) 85 Kalmaar 86 Kalmaark채pp (Encyclia) 89 Kana 90 Kanakoole (Ranunculus ficaria) 93 Karu 94 Karukold (Lycopodium clavatum) 97 Kaasuar 99 Kasuariin (Casuarina) 101 Kass 102 Kassik채pp (Antennaria) 105 Kassitapp (Convolvulus) 107 Miisusaba (Ptilotus) 109 Kiivi 112 Kiivi-aktiniidia (Actinidia deliciosa) 115 Kilpkonn 116 Kilpkonnalill (Chelone) 119 Kukk 120 Kukehari (Sedum) 123 Kukekannus (Delphinium) 125 Kukemari (Empetrum) 127 Kukesaba (Lythrum) 129 Koer 132 Koerahammas (Erythronium) 135 Koi 136 Koirohi (Artemisia absinthium) 139 Konn 140 Harilik konnarohi (Alisma plantago-aquatica) 143 Koolibri 144 Koolibri-s채mplill (Dichelostemma ida-maia) 147 Korallid 148 Havai korallpuu (Erythrina sandwicensis) 151

Kotkas 152 Kotkapuu (Aquilaria) 155 Kurg 157 Kurereha (Geranium) 159 Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) 161 Känguru 162 Kängurukäpp (Anigozanthos) 165 Känguruakaatsia (Acacia paradoxa) 167 Kägu 168 Kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) 171 Kärbes 172 Kärbesõis (Ophrys insectifera) 175 Lagrits 179 Lagritsa-magusjuur (Glycyrrhiza glabra) 181 Leopard 182 Aafrika leopardkäpp (Ansellia africana) 185 Leemur 186 Leemuripalm (Lemurophoenix halleuxii) 189 Luik 190 Luigelill (Butomus umbellatus) 193 Lõvi 194 Harilik lõvikõrv (Leonotis leonurus) 197 Lõvilõug (Antirrhinum) 199 Lõoke 200 Lõosilm (Myosotis) 203 Madu 204 Maohabe (Ophiopogon) 207 Ussilakk (Paris) 209 Meduus 210 Meduuspuu (Medusagyne oppositifolia) 213 Mesilane 214 Mesilasepõõsas (Cyclopia) 217 Nahkhiir 218 Nahkhiirelill (Tacca) 221 Paabulind 222 Paabupõõsas (Calliandra) 225 Paavian 226 Paavianilill (Babiana) 229

Papagoi 230 Papagoigladiool (Gladiolus dalenii) 233 Papagoihelikoonia (Heliconia psittacorum) 235 Part 236 Parthein (Glyceria) 239 Piison 240 Piisonipõõsas (Shepherdia) 243 Pühvel 244 Pühvlihein (Stenotaphrum) 247 Põder 248 Ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium) 251 Rebane 252 Rebashein (Amaranthus) 255 Rott 256 Jamaika rotisaba (Stachytarpheta jamaicensis) 259 Sebra 260 Sebralill (Tradescantia) 263 Siga 264 Sealõuarohi (Scrophularia) 267 Siil 268 Siilkübar (Echinacea) 271 Teder 272 Tedremaran (Potentilla erecta) 275 Tigu 276 Lõhnav teohabe (Cochliostema odoratissimum) 279 Tihane 280 Tihashein (Scutellaria) 283 Tiiger 284 Tiigerlill (Tigridia) 287 Tuvi 288 Tuvipuu (Davidia) 291 Vombat 292 Vombatimari (Eustrephus latifolius) 295 Ämblik 296 Ämbliklill (Cleome) 299 Ämblikliilia (Hymenocallis) 301 Register 302

8

Ahvileivapuust 채mblikliiliani

9

L

oomad ja taimed on omavahel seotud päris mitmel moel. Esmapilgul tundub, et loomadele on taimed olulisemad, sest on nad ju paljudele peamised toiduallikad. Lähemal uurimisel selgub tõsiasi, et ka paljudele taimedele on loomad eluliselt vajalikud, sest kes tolmeldaks neid kauneid õisi, kui poleks linde ja putukaid. Ka taimede viljade ja seemnete levimisel on loomade tähtsus hindamatu. Millegipärast ongi loomad need, kes on paljudele taimedele nime andnud, vastupidiseid juhtumeid on tunduvalt vähem.

Selles raamatus räägimegi loomanimedega taimedest. Otsime seoseid, miks üks või teine taim on omale nime saanud ja kes on need suurepärased loomariigi esindajad, kes on ühel või teisel põhjusel botaanikute-nimeandjate tähelepanu väärinud. Mõnel juhul on taimele otsa vaadates kohe selge, miks on tema nimetus kassikäpp, sebralill, rotisaba, hiirekõrv jne. Teisel puhul aitab meid teadmine, millest üks või teine loom toitub − näiteks vombatimari, elevandiõunapuu, ahvipuu, põdrakanep jt on otsene vihje looma toidulauale. Mõnel puhul on aga seoseid leida üsna raske.

Miks ikkagi taimedel on sellised nimetused nagu teohabe, elevanditapp, koerahammas, maohabe, käokeel jne?

Taimeriigis on palju põnevat ja ootamatut ning selles raamatus on vaid väike valik maailmas kasvavatest loomanimega taimedest. Raamatu teevad eriti värvikaks Aleksei Turovski südamlikud pajatused loomadest.

10

Ahvileivapuust 채mblikliiliani

Ahv

11

A

hvid, kõrgemad esikloomalised ehk primaadid on inimesele kõige lähemad loomaliigid, sest kuulume ju meiegi päris­ ahviliste alamseltsi.

Kui vaadata loomi, kes elavad seltsidena, siis oskavad ainult ahvid kasutada kvaliteetset toitu oma ühiskondliku positsiooni tõstmiseks ja tugevdamiseks. Ambitsioonikas, kuid kaugeltki mitte kõige tugevam ja enesekindlam isane paavian või makaak, kes omal algatusel varustab noori emaseid ahve maitsvate, toitvate ja igati väärtuslike puuviljade, pähklite ja marjadega, loob endale sel moel haaremi ja kindlustab võimu.

Päritolu poolest on kõik ahvilised segatoidulised loomad. Enamiku ahviliikide, vähemalt kitsa­ ninaliste ahvide toidusedelis leidub pähkleid, seemneid, marju ja suuremal või vähemal määral ka lehti või pungi, mugulaid ja juuri. Loomulikult tarbivad ahvilised ka loomset toitu, nagu putukaid, väikseid selgroogseid, lindude mune ja vahel ka raibet. Kuid suurem tähtsus, vähemalt Vana Maailma pärisahviliste menüüs on siiski puuviljadel, ka ahvileivapuu viljadel, kuid nii nagu inimene võtab leiba teiste toiduainete kõrvale, on ahvileiva­ puu viljad ja lehed ahvidele vaid väga mitme­kesise toidu üks osa.

12

Ahvileivapuust ämblikliiliani

Harilik ahvileivapuu ehk baobab kuulub kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda. Perekonnas on kaheksa liiki. Baobab võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Puu oksad on lühikesed ja jämedad, tüve koor pruunikashall. Tumerohelised läikivad lehed on sõrmjad, viie kuni üheksa lehekesega, kuni 20 cm läbimõõduga. Kuival aastaajal langetab puu lehed. Suured lõhnavad valged õied avanevad enne lehtimist.

13

Ahvileivapuu Adansonia Taime nimetus tuleneb tema suurtest, nii inimestele kui ka loomadele söögiks kõlblikest viljadest. Kerajas või silinderjas vili on viltja kollakaspruuni väliskestaga ja söödava jahuse sisuga. Taime seemneid süüakse röstituna ning neist pressitakse õli. Tema C-vitamiini- ja kaltsiumi­ rikastest lehtedest tehakse mitmesuguseid toite, ka ahvileivapuu ehk baobabi õied on söödavad.

Baobab kasvab looduslikult Aafrika savannides. Ta võib elada kuni 2000 aasta vanuseks. Puu pehme urbne puit sisaldab palju vett, mis lubab tal põuaperioode üle elada. Kuivaperioodil saavad elevandid ahvileivapuust vedelikku. Ahvileivapuud kuuluvad maailma jämedaimate puude hulka. Praegu loetakse kõige jämedamaks puuks Lõuna-Aafrikas kasvavat Sunlandi Suurt baobabi, kelle tüve läbimõõt on 10,64 m ja ümbermõõt 33,4 m.

Läbi aegade on baobabi peetud pühaks puuks, kelle juures on tehtud ohverdusi esivanemate vaimudele ning viidud läbi viljakusriitusi. Viljatud naised võtavad kätega puu ümbert kinni, nad lubavad annetusi ning anda oma tulevasele lapsele puu nimi. Usutakse, et juhul, kui nad lubadusi murravad, laps sureb.

Ahvileivapuud kutsutakse tihti pea peale pööratud või pahupidi puuks.

Legend räägib sellest, kuidas kurat rebis baobabi maa seest välja ja surus siis oksad maa sisse, nii et juured jäid õhku. Kuival aastaajal meenutavad ilma lehtedeta oksad tõesti juuri.

Teine legend räägib aga, et baobab oli esimene puu, kelle jumal maa peale saatis. Talle järgnes graatsiline palm ja kui baobab seda nägi, karjus ta, et tahab ka olla pikem. Siis saabus punaseõieline leekpuu ja baobab tahtis endale punaseid õisi, edasi tuli viigipuu ja jälle nõudis baobab ka endale sarnasid vilju. Seepeale jumal vihastas ja et baobabi vaigistada, keeras ta puu pahupidi.

Bušmanid arvavad, et baobab ei sure kunagi, sest Jumal tõmbab ta oksipidi taevasse tagasi. Kohalike uskumuse järgi ei tohi puu õisi murda.

Kes seda teeb, selle pistab lõvi nahka. Kes aga joob vett, milles on baobabi seemneid leotatud, seda ei puutu krokodillid.

14

Ahvileivapuust ämblikliiliani

M

illine toit on kõige inimlikum, inimesele kõige omasem ja tähendusrikkam? Muidugi leib. Nii et puu, mille viljad on suured, söödavad ja kasvavad looduse armust ka metsikult, väärib muidugi oma nimetust. Kas ahvid tõepoolest hoolivad baobabi viljadest, sõltub sellest, kuivõrd kättesaadavad need parajasti on. See sõltub ka ahvi liigist. Ahvileivapuu toitvad ja kõrgete raviomadustega viljad tõmbavad eriti ligi Aafrikas ja Lõuna-Aasias elavaid pärdiklasi.

Paavianidele ja mõnedele teistele pärdiklaste sugukonna liikidele on ahvileivapuu viljad kuivaperioodil kahtlemata ellujäämise pant, nii et soovigem neile jätku leiba.

On veel üks asjaolu, mis oletatavasti seob ahvileivapuu ja ahvipuu vilju ahvidega – nimelt eredad värvid, eriti punased ja oranžid toonid. Terves imetajate klassis ei ole teist seltsi, kelle esindajad oleksid niivõrd mitmekesist värvi nahaga, nagu seda on ahvilised, eelkõige pärdiklased, ning on ju ahvid sametjalt karvased – just nagu baobabi õied ja viljad.

15

Ahvipuu Mimusops Ahvipuu nimetus viitab mõnede autorite arvates taime õite värvile või nende kujule. Perekonna nimetus tuleneb kreeka keelest, kus mimo tähendab ’ahv’ ja ops ’sarnane’. Samas võib nimi tuleneda ka sellest, et mitmete ahvipuuliikide viljad on ahvidele maitsvaks roaks.

Tuntud ahvipuuliik on Etioopiast pärinev Mimusops laurifolia, kelle lehti pandi koos oliivipuu lehtedega Vanas Egiptuses hauakambritesse.

Taime on kultiveeritud Egiptuses tuhandeid aastaid. Teda peeti Egiptuses pühaks puuks ning keiser Arcadiuse ajal oli seadusega keelatud taime välja kaevata ja müüa.

Ahvipuu õied, viljad ja koor on toniseeriva, kootava ja jahutava toimega, mistõttu kasutatakse taime peamiselt hamba- ja igemehaiguste ravis.

Vilju on antud sünnitajale sünnitustegevuse kiirendamiseks. Selleks võeti vilja seest jahune sisu, lisati sellele vett ja segati. Kuivatatud õitest valmistatakse Aswa-nimelist nuusktubakat, mis aitab pea-, kaela-, õla- ja muude valude puhul. Kooretõmmisega pestakse haavu. On tõestatud, et ahvipuu vähendab maomahla nõristumist ja soodustab maohaavandite paranemist.

Ahvipuu kuulub sapotillipuuliste (Sapotaceae) sugukonda, perekonnas on 41 liiki. Ahvipuud kasvavad looduslikult Aafrikas, Madagaskaril, Indo-Malaisias.

Tuntuim liik on lõhnav ahvipuu (M. elengi). See lõhnavate õitega puu on tuntud hispaania kirsi nimetuse all. Puu pärineb LõunaAasiast ja teda hinnatakse tänu väärtuslikule puidule, söödavatele viljadele ja raviomadustele. Lõhnava ahvipuu lehed on nahkjad, elliptilised. Õied on kreemikasvalged, viljad punased.

16

Ahvileivapuust 채mblikliiliani

17

Dodo D

odod ehk drontid olid väga suured, umbes meetrikõrgused ja umbes 20 kg kaaluvad lennuvõimetud tuvisarnased linnud, kes toitusid seemnetest ja puuviljadest ning kes tegid oma pesa maapinnale. Dodode elupaik oli Mauritiuse saarel, kus nad elasid rahulikult kuni 16. sajandini, sest saarel puudusid neile mingilgi moel ohtlikud liigid. Lindudele said aga saatuslikuks inimesed, kes tulid saarele 16. sajandi lõpul. Õigemini said lindudele saatuslikuks koos inimestega saarele toodud sead, kelle ees olid need suured ainult maa peal elavad linnud kaitsetud. 17. sajandit dodod üle ei elanud.

Lääne tsivilisatsiooni kultuurikontekstis tähistab dodo omapärast, tava­elus saamatut veidrikku. Dodoks kutsuti nii mõndagi Oxfordi ülikooli professorit.

18

Ahvileivapuust ämblikliiliani

Dodo-kalepuu kuulub kalepuu (Sideroxylon) pere­ konda sapo­ tillipuuliste (Sapotaceae) sugukonda. Pere­konnas on 75 liiki kogu maailma troopikas levi­vaid puid või põõsaid. Dodo-kalepuu kasvab üksnes Mauritiusel. Taim kasvab 15 m kõrguseks, puukoor eraldub õhukeste ribadena. Tal on võrse tippu koondunud piklikud nahkjad läikivad lehed, valkjad õied ja virsikutaolised kollased viljad.

Vilja­liha ja õlirikkad kõvakestalised seemned on söödavad.

19

Dodo-kalepuu Sideroxylon sessiliflorum

Dodo-kalepuu on oma nime saanud dodonimelise linnu järgi. Taime nimetus tuleneb kreekakeelsetest sõnadest sideros (’raud’) ja xylon (’puit’) ja iseloomustab kalepuu puidu tugevust ja vastupidavust.

Kuni 1973. aastani usuti, et see liik on välja suremas, kuna alles oli vaid kolmteist vähemalt kolmesaja-aastast isendit. Dodopuu täpset vanust pole siiski võimalik määrata, sest tal puuduvad aastarõngad. Oletati, et taime ohtliku vähenemise põhjuseks oli dodode väljasuremine juba 17. sajandil. Nimelt tarvitasid need linnud puu vilju söögiks ning alles pärast linnu seedetrakti läbimist muutusid seemned idanemisvõimeliseks.

See hüpotees siiski vaidlustati, sest avastati ka nooremaid taimi. Selgus, et seemnete idanevusele aitavad kaasa ka teised loomad-linnud, kes dodopuu vilju söövad.

Tänapäeval kasutatakse seemnete idanevuse tõstmiseks kalkunite abi.

Idanevusele kaasaaitamiseks koksivad metsakasvatajad ise seemnete kõva kesta katki. Vaatamata kõigile pingutustele on dodopuu seemnete idanevus siiski kehvapoolne ja taim kuulub maailma ohustatud liikide hulka.

Dodopuu on hinnatud väärt puidu poolest. India ookeani saarte rahva­meditsiinis kasutatakse dodo-kalepuu koort tänu kootavatele omadustele. Sellest valmistatud keedis aitab kurguhaiguste korral ja on hea diureetikum.

20

Ahvileivapuust 채mblikliiliani

Draakon