paastja

PÄÄSTJA JO NESBØ

Norra keelest1 tõlkinud Maarja Siiner

Originaali tiitel: Frelseren Jo Nesbø 2005 This translation has been published with the financial support of NORLA Toimetanud Minna Salmistu Korrektuuri lugenud Kai Nurmik Kujundanud Eiko Ojala Copyright © Jo Nesbø 2005 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2012 ISBN 978–9985–3–2525–4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2

Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? „See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!”

Jesaja 63

3

4

I OSA

ADVENT

5

6

1. P E A T Ü K K

August 1991. Tähed

Tüdruk oli neljateistkümneaastane ning kindel, et kui silmad kinni pigistab ja keskendub, näeb ta tähti läbi katuse. Ümberringi hingasid naised. Ühtlast rasket unehingamist. Ainult üks norskas, tädi Sara, kes oli saanud koha avatud akna all oleval madratsil.

Ta sulges silmad ning üritas hingata nagu kõik teised. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, eriti sellepärast, et kõik ta ümber oli uus ja teistmoodi. Akna taga oleva öö ja Østgårdi metsa hääled olid teistsugused. Inimesed, keda ta tundis Templi palvetundidest ja suvelaagritest, polnud enam endised. Ka tema ise polnud enam endine. Nägu ja keha kraanikausi kohal peeglis olid sel suvel uued.

Ka tema tunded, veidrad kuuma ja külma lained, mis teda läbisid, kui mõni poiss teda vaatas. Eriti kui üks neist teda vaatas. Robert.

Ka poiss oli sel aastal teistsugune.

Ta avas taas silmad ja vaatas pimedusse. Ta teadis, et Jumal võis teha imesid, ka lasta tähtedel talle läbi katuse särada. Kui Jumal vaid tahtis.

Päev oli olnud pikk ja sündmusterohke. Kuiv suvetuul sahistas niitudel vilja ning lehed tantsisklesid puudel palavikuliselt, nii et valgus langes sillerdades suvekülalistele õuemurul. Nad kuulasid ühe Päästearmee ohvitseride kooli kadeti jutustust oma tegevusest jutlustajana Fääri saartel. Mees oli ettevõtlik ning oli 7

kõnelenud innukalt ja elavalt. Tüdruk oli aga olnud ametis pea ümber tiirutava mesilase äraajamisega, ning kui putukas korraga kadus, oli palavus ta uniseks teinud. Kui kadett lõpetas, olid kõigi pilgud pöördunud komandör David Eckhoffi poole, kes oli vaadanud neid nooruslike naerul silmadega, mis olid üle viiekümne aasta vanad. Mees oli tervitanud neid Päästearmee tervitusega, tõstes parema käe õla juurde, nimetissõrm taevariigi poole, tuues kuuldavale kõlava „Halleluuja!”. Siis palus ta Jumalal õnnistada kadeti tööd vaeste ja tõrjututega ning tuletas neile kõigile meelde Matteuse evangeeliumi, kus seisab, et Jeesus võib Päästjana nende hulgas ringi käia nagu võõras, nagu pikast vangipõlvest pääsnu, kellel pole ei toitu ega riideid. Ning et viimsel kohtupäeval saab õiglastele, kes on endast vähemaid aidanud, osaks igavene elu. Oli jäänud mulje, et kõne tuleb pikem, kuid siis oli keegi midagi sosistanud ja David oli naernud ning öelnud, et õigus, kava järgi pidi olema noorte veerandtund ning et täna oli sõna Rikard Nilsenil.

Tüdruk oli kuulnud, kuidas Rikard komandöri tänades oma hääle tavalisest täiskasvanulikumaks oli teinud. Nagu ikka, oli Rikard oma kõne paberil ette valmistanud ning siis pähe õppinud.

Nüüd seisis ta nende ees, vuristades ette teksti võitlusest, millele ta kavatses oma elu pühendada – Jeesuse võitlusest Jumala riigi eest.

Närviliselt, kuid sellest hoolimata monotoonselt ja uneleajavalt.

Rikardi jõllitav endassepöördunud pilk püsis tüdrukul. Tüdruk pilgutas silmi, vaadates, kuidas poisi higine ülahuul moodustas tuttavaid, turvalisi ja igavaid fraase. Seetõttu ei olnud ta reageerinud, kui üks käsi teda selja tagant puudutas. Mitte enne, kui käsi vahetus sõrmeotstega, mis selgroogu pidi ristluude poole ning edasi alla liikusid, tekitades ta seljal õhukese suvekleidi all külmajudinaid.

Ta pöördus ning vaatas Roberti naervatesse pruunidesse silmadesse. Ja tüdruk soovis, et tema nahk oleks olnud sama tõmmu kui poisil, et too ei näeks tema punastamist. „Ššš,” oli Jon öelnud.

Robert ja Jon olid vennad. Kuigi Jon oli aasta vanem, pidasid paljud neid nooremana kaksikuteks. Kuid nüüd oli Robert saa8

nud seitseteist, ja kuigi nad olid näost endiselt sarnased, olid ka erinevused muutunud märgatavamaks. Robert oli rõõmsameelne ja muretu, talle meeldis nalja visata ja ta oskas hästi kitarri mängida, kuigi ta ei mänginud Templi jumalateenistuste ajal just alati õigesti ja võis naljaviskamisega aeg-ajalt üle piiri minna, eriti kui märkas, et tal õnnestus teisi naerma ajada. Siis sekkus tihti Jon. Jon oli korralik, kohusetundlik poiss, kelle kohta enamik arvas, et ta läheb Päästearmee ohvitseride kooli ja – ilma et seda oleks välja öeldud – leiab endale tüdruku armeest. Roberti puhul viimane võimalus nii enesestmõistetav ei tundunud. Jon oli Robertist kaks sentimeetrit pikem, kuid kummalisel kombel tundus Robert pikemana. Asi oli selles, et Jon oli juba kaheteistkümneaastasena hakanud käima, selg küürus, otsekui kannaks ta kogu maailma kohustusi enda õlul. Mõlemad olid tumedapäised, kenade, ühtlaste näojoontega, kuid Robertil oli midagi, mis Jonil puudus. Midagi silmades, tumedat ja lustihimulist, mida tüdruk korraga nii tahtis kui kartis tundma õppida.

Sel ajal kui Rikard rääkis, oli tüdruku pilk libisenud üle kokku kogunenud tuttavate nägude. Ühel päeval abiellub ta ühe poisiga Päästearmeest, võib-olla saadetakse neid ühte teise linna mõnes teises maakonnas. Kuid nad tulevad alati tagasi Østgårdi, mille armee just ostnud oli ning mis oli nüüdsest armee ühine suvekodu.

Kokkukogunenutest veidi eemal, majja viival trepil, istus heledapäine poiss ja silitas kassi, kes oli ta sülle pugenud. Poisist oli näha, et ta oli tüdrukut just vaadanud, kuid jõudis pilgu enne ära pöörata, kui tüdruk sellest aru sai. Heledapäine poiss oli kohalolijatest ainus, keda tüdruk ei tundud, kuid ta teadis, et poisi nimi oli Mads Gilstrup ja et ta oli Østgårdi endiste omanike lapselaps, et ta oli tüdrukust paar aastat vanem ning et Gilstrupi perekond oli rikas.

Ta oli tegelikult päris kena, kuid temas oli midagi üksildast. Ja mida ta üleüldse siin tegi? Ta oli eelmisel õhtul kohale ilmunud, kõndides ringi, sünge korts laubal, kellegagi rääkimata. Kuid ta oli paaril korral tundnud endal poisi pilku. Kõik vaatasid teda sel aastal. Ka see oli uus.

9

Ta mõtted katkestas Robert, kes talle midagi pihku pistis ja ütles: „Tule küüni, kui kindralihakatis ühele poole on jõudnud. Ma tahan sulle midagi näidata.”

Siis ta tõusis ja lahkus ning tüdruk oleks pihku vaadates äärepealt kiljatanud. Hoides teist kätt suul, poetas ta peos oleva rohu sisse. See oli mesilane. Putukas liigutas veel, kuid sel polnud ei tiibu ega jalgu.

Rikard jõudis lõpuks ometi oma kõnega ühele poole ja tüdruk jäi istuma ning vaatas, kuidas tema ja Roberti ja Joni vanemad kohvilaua juurde taandusid. Mõlemat peret peeti oma koguduses „kindlateks” ning ta teadis, et tal hoiti silma peal.

Siis kõndis ta kemmergu suunas. Alles siis, kui ta ümber nurga oli jõudnud ja keegi teda ei näinud, lippas ta küüni poole. „Tead sa, mis see on?” küsis Robert naerukil silmade ning jämeda häälega, mida tal eelmisel suvel veel ei olnud.

Poiss oli heinal selili ning voolis puujuurt oma taskunoaga, mida ta kogu aeg vööl kandis. Siis tõstis ta selle üles ja tüdruk nägi, mis see oli. Ta oli seda joonistustel näinud. Ta lootis, et siin oli liiga pime, et poiss näeks, et ta jälle punastas. „Ei,” valetas tüdruk ja istus poisi kõrvale heinte sisse.

Ja poiss vaatas teda õrritaval pilgul, otsekui teaks ta tüdruku kohta midagi, mida too ise ei teadnud. Ja tüdruk vastas tema pilgule ning nõjatus selili küünarnukkidele. „Midagi, mis käib siia,” ütles poiss ja korraga oli ta käsi tüdruku kleidi all. Ta tundis kõva puujuurt reite vahel ning enne, kui ta jõudis jalad kokku suruda, läks see vastu aluspükse. Poisi hingeõhk soojendas ta kaela. „Ei, Robert,” sosistas ta. „Kuid ma tegin selle sulle,” vastas poiss kähinal. „Jäta, ma ei taha.” „Kas sa ütled „ei”? Mulle?”

Ja tüdruku hing jäi kinni ning ta ei suutnud korraga ei vastata ega karjuda, kui nad järsku küüniuksest Joni häält kuulsid: „Robert! Ei, Robert!”

10

Ja tüdruk tundis, kuidas poiss lahti lasi, järele andis ning kuidas puujuurikas jäi kokkusurutud reite vahele, kui poiss käe ära tõmbas. „Tule siia!” ütles Jon toonil, millega räägitakse sõnakuulmatu koeraga.

Robert oli naeruturtsatusega end püsti ajanud, tüdrukule silma pilgutanud ning jooksnud välja päikese kätte venna juurde.

Ja tüdruk oli end püsti ajanud, rapsinud riietelt heinakõrred ning tundnud korraga nii kergendust kui häbi. Kergendust, kuna Jon oli üle piiri läinud mängu katkestanud. Häbi sellepärast, et tundus, otsekui oleks Jon pidanud seda rohkemaks kui mänguks.

Hiljem, söögipalve ajal oli ta pilgu tõstnud ning vaadanud otse Roberti pruunidesse silmadesse ning näinud poisi huuli vormimas sõna, millest ta aru ei olnud saanud, kuid oli siiski itsitama hakanud. Poiss oli püstihull! Ja ta ise oli… jah, mis ta ise oli? Ka tema oli hull. Hull. Ja armunud? Jah, just – armunud. Ja mitte lihtsalt armunud, nagu ta oli olnud kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastasena. Nüüd oli ta neliteist ja see oli midagi suuremat. Tähtsamat. Ja palju põnevamat.

Ta tundis siin lebades ja pilguga katusesse auku puurides, kuidas temas pulbitses naer.

Akna all norsatas tädi Sara ning seejärel norskamine vaibus.

Midagi huilatas väljas. Öökull?

Tal oli pissihäda.

Ta ei tahtnud pissile minna, kuid pidi. Minema läbi kastese rohu ning mööduma laudast, mis oli tume ja öösel hoopis teistsugune. Ta sulges silmad, kuid see ei aidanud. Ta ronis magamiskotist välja, torkas jalad plätudesse ning hiilis ukse poole.

Taevasse oli ilmunud paar tähte, kuid need kaovad taas, kui idas tunni aja pärast hahetama hakkab. Jahe õhk silitas ta nahka, kui ta jooksis ja kuulatas öö hääli, teadmata, mis need olid. Putukad, mis olid päeval peidus. Jahti pidavad loomad. Rikard rääkis, et ta oli metsatukas rebast kohanud. Või siis olid need samad loomad, kes ka päeval liikusid, kuid tegid nüüd teistsugust häält. Nad olid muutunud. Otsekui oleksid kesta vahetanud.

11

Kemmerg seisis lauda taga väikesel künkal, teistest eraldi. Ta nägi, kuidas see lähenedes kasvas.

Veider, vildakas ehitis oli tehtud värvimata laudadest, mis olid vanadusest kõverad, hallid ja pragulised. Ei ühtegi akent, kõigest südamekujuline auk ukses. Kuid kemmergu juures oli kõige hullem see, et sa kunagi ei teadnud, kas seal sees juba oli keegi.

Ning temas oli tekkinud kindel tunne, et seal juba oli keegi.

Ta köhatas, et see, kes seal võib-olla istus, saaks endast märku anda. Metsaserval tõusis oksalt harakas. Muidu valitses täielik vaikus.

Tüdruk astus kiviastmele. Haaras klotsist, mis täitis ukselingi ülesannet. Tõmbas seda enda poole. Pime ruum maigutas talle tühjalt vastu.

Ta hingas kergendatult. Istme kõrval oli taskulamp, kuid tal polnud vaja seda süüdata. Ta võttis kaane pealt, enne kui sulges ukse ja pani haagi ette. Siis tõmbas ta öösärgi üles ja aluspüksid alla ning istus. Järgnenud vaikuses tundus talle, et ta kuulis midagi.

Midagi, mis ei olnud ei loom, harakas ega kesta vahetav putukas.

Midagi, mis liikus kiiresti läbi kemmergutaguse kõrge rohu. Siis varjas sorin heli. Kuid tema süda oli hakanud taguma.

Kui ta valmis oli, tõmbas ta aluspüksid kiiresti üles ning jäi pimedasse istuma ja kuulatama. Kuid ainus, mida ta nüüd kuulis, oli puulatvade õrn kohin ja vere kohin tema enda kõrvus. Ta ootas, kuni pulss oli aeglustunud. Võttis siis konksu eest ja avas ukse. Tume kogu täitis peaaegu terve ukseava. Poiss pidi olema seisnud täiesti liikumatult ukselävel ja oodanud. Järgmisel hetkel lebas tüdruk potikaanel ja poiss seisis tema ees. Ta tõmbas ukse enda järel kinni. „Sina?” küsis tüdruk. „Mina,” vastas poiss võõral, väriseval ja rämedal häälel.

Siis kummardus ta tüdruku kohale. Ta silmad hiilgasid pimeduses, kui ta tüdruku alahuule verele hammustas ning tema käsi leidis tee öösärgi alla ning rebis tüdrukul aluspüksid jalast.

Ja tüdruk lebas halvatuna noatera all, mis kõrvetas ta kaelanahka, samal ajal kui poiss oma alakeha tema vastu tagus juba enne seda, kui oli tal püksid jalast saanud, nagu kiimas peni.

12

„Ma lõikan su tükkideks, kui sa sellest kellelegi piiksatad,” sosistas poiss.

Ja tüdruku suust ei tulnud kunagi sõnagi. Sest ta oli neljateistkümneaastane ja kindel selles, et kui ta silmad kinni pigistab ja keskendub, näeb ta tähti läbi katuse. Ta teadis, et Jumal võis teha imesid. Kui Jumal vaid tahtis.

2. P E A T Ü K K

Pühapäev, 13. detsember 2003. Koduvisiit Ta uuris rongiakna peegeldusel oma näojooni. Üritades mõista, milles tema saladus seisnes. Kuid ta ei näinud punase kaelaräti kohal midagi erilist, kõigest ilmetut nägu, mille silmad ja juuksed olid Courcelles’i ja Ternes’i vahelise tunneli seina taustal sama mustad kui metroo igavene öö. Tema süles lebas Le Monde, mis lubas lumesadu, kuid tema kohal laiusid Pariisi tänavad madala pilvekatte all endiselt külmade ja paljastena. Tema ninasõõrmed avardusid, tõmmates sisse nõrka, kuid äratuntavat märja tsemendi, higi, kõrbenud metalli, Kölni vee, tubaka, märja villa ja sapi lõhna, lõhna, mida neil ei õnnestu kunagi metroo istmetest täielikult välja pesta.

Vastutuleva rongi tekitatud õhulaine pani aknaruudud värisema ja pimedus taandus hetkeks möödalaperdavate helendavate valgusruutude ees. Ta kergitas jaki varrukat ja vaatas kella, Seiko SQ50-t, mille ta oli ühelt kliendilt saanud osana tasust. Klaasil olid juba kriimustused, nii et ta ei olnud eriti kindel, et tegu oli ehtsa värgiga. Veerand kaheksa. Oli pühapäeva õhtu ja vagun oli vaevalt poolenisti täis. Ta vaatas ringi. Inimesed magasid metroos, magasid alati. Eriti tööpäevadel. Lasid end lõdvaks, sulgesid silmad, muutes igapäevase reisi unenäotuks mitte midagi sisaldavaks tühikuks, tummaks punaseks või siniseks jooneks metrookaardil, mis ühendas tööd ja vabadust. Ta oli lugenud mehest, kes oli päev otsa niimoodi istunud, silmad kinni, sõites edasi-tagasi, ning alles 13