Kiri Esse emale Esse tegelik nimi oli John Erik ja nagu Lassegi, oli ta ilmale tulnud riigihaigla vallasemade sünnitusosakonnas. Tema ema, noor vallaline õpetajanna Norrlandist, oli sõitnud Kopenhaagenisse, et seal anonüümselt sünnitada. Naine pärines sügavalt religioossest perest, kus „sohilapse” koju toomist ei oleks mõistetud ega sellega lepitud. Sellepärast kirjutas Esse ema 1931. aasta suvel kirja Astridile, kelle perekonnanimeks oli nüüd saanud Lindgren ning kes elas koos Sture ja Lassega kahetoalises köögi ja vannitoaga korteris Vulcanusgatanil Atlaskvarteretis. Arvestades, kui kenasti ja turvaliselt oli nende elu nüüd sisse seatud, võttis Esse ema, kes oli Lasse-emmet varem Håbets Allél kohanud, endale vabaduse küsida, et ega Astrid ja tema mees ei võiks kaaluda Esse lapsendamist? Kuue lehekülje pikkuses kirjas 26. augustist 1931 lükati see pakkumine sõbralikult, kuid kindlalt tagasi. Esse ema andis vastuse Kopenhaagenis Marie Stevensile lugeda, too kirjutas kirja kohe ümber ja pani tuleviku jaoks tallele, sest tema arvates oli see üks kõige targemaid ja ilusamaid mõtteavaldusi lapse loomuse kohta ja selle kohta, kuidas täiskasvanud lastega ümber käivad. Astridi kiri oli pikk ja tungiv katse panna Esse emale aru pähe ja mõjutada teda ise oma lapse eest vastutust võtma, ükskõik, mida tema perekond või linnakese elanikud sellest siis arvavad. 23-aastane Lasse-emme jagas omaenda pojaga seotud südametunnistusepiinu ja meeleheidet, tuues näiteid mitmetest silmiavavatest olukordadest, mida ta oli kogenud noore lapseta emana teiste noorte, rohkem või vähem õnnetute lapseta emade keskel. Ja ühtlasi tegi ta kirjas seda, mida proua Stevens pidas erakordseks, nimelt vaatas ta probleemidele ennekõike lapse vaatevinklist: „Ma ei usu, et Te ettegi kujutaksite, kui kohutavalt raske on väikesel lapsel olla niimoodi juuripidi üles tõmmatud ja uude kohta ümber istutatud. Seda ei teadnud ka mina, enne kui ma Lasse koju tõin. Väljastpoolt võib jääda mulje, nagu läheks kõik küllaltki valutult, laps kohaneb pealtnäha 116
kiiresti ja rõõmsalt uue olukorraga, kuid aeg-ajalt tuleb ette olukordi, mis näitavad, milline piiritu äng ja ebakindlus tegelikult temas peitub.” Astrid Lindgren hoiatas Esse ema, et ta oma poissi liiga sageli ümber ei paigutaks, sest selline asi „kahjustaks teda terveks eluks”, nagu Astrid ütles. Selle asemel peaks ta võtma kokku kogu oma julguse ja tahtejõu, viima Esse koju kaasa oma sünnilinna ja seal ta uhkusega ette näitama. Ja siinkohal rääkis Astrid loo omaenda pikast võitlusest Vimmerbys, mida tal oli tulnud pidada kahel rindel: ühelt poolt linna peal, kus hukkamõist ja keelepeks olid olnud mõõtmatud, ning teiselt poolt Näsis, kus Hannal ja Samuel Augustil oli kulunud olukorra ja väikese Lassega leppimiseks mitu aastat: „Ma olen üles kasvanud ülimalt auväärses kodus. Minu vanemad on väga usklikud. Meie perekonnas ei ole mitte kunagi mitte kellegi aul olnud mitte mingisugust plekki, jah, see käib terve meie suguvõsa kohta. Ma mäletan ikka veel ajast enne Lasse sündi, millist õudust ja nördimust tekitasid minu emas noored naised, kes said niinimetatud sohilapse. Ja siis sain mina niisuguse lapse. Ma uskusin, et mu vanemad ei ela seda üle. Sellegipoolest tõin ma Lasse koju. Kõigepealt Stockholmi, sest ma polnud saanud vanematelt luba teda koju tuua. Niipea, kui ma selleks loa sain, sõitsin ma koos Lassega koju Vimmerbysse.” Esimese paari aasta jooksul ei olnud poiss niisiis Vimmerbys teretulnud. See seletab, miks Astrid Hannale ja Samuel Augustile kirjutades ei nimeta aastatel 1927–29 mitte kunagi oma sõite Kopenhaagenisse, ei räägi mitte kunagi kõige vähematki lapselapse tervisest ja arengust, ei lisa kirjale ühtki neist fotodest, mille Carl Stevens Lassest ja Essest Villa Stevnsi aias oli teinud ning Lasseemmele Stockholmi ja Lasse papale Vimmerbysse saatnud. Kihlalaps või mitte, igal juhul oli Lars Blomberg olnud Astridi ja tema vanemate vahelises kirjavahetuses aastatel 1927–29 tabuteema. See asjaolu muutus siiski radikaalselt 1930. aastal, kui Näsist sai rohkem kui aastaks Lasse uus kodu. Nii Hanna kui Samuel August 117
võtsid poisi omaks, nagu oleks ta olnud nende endi väike pesamuna. Astrid kirjutas Esse emale, kui tohutult vabastav oli olnud kohtuda näost näkku Vimmerby elanikega, jalutades linna peal, Lasse käekõrval. Muuhulgas ka Reinhold Blombergiga, kes oli, nagu öeldud, uuesti abiellunud ja veel lapsi saanud. Esimene päev, kui Astrid käis linnas mööda ärisid, käe otsas teda valjusti emmeks hüüdnud Lasse, ning vaatas kahepalgelisusele ja sallimatusele otse silma, oli toonud talle kolossaalse kergenduse. Väikelinnas polnud mitte keegi unustanud peatoimetaja lahutusprotsessi ja Astrid Ericssoni äkitset kadumist 1926. aastal: „Te oleksite pidanud nägema, kuidas inimesed mind jõllitasid, kui ma tulin, Lasse käekõrval. Kui mul oli linnas asju ajada, siis jalutasime seal üheskoos häirimatult ringi ning tema hüüdis mind valju ja selge häälega emaks, nii et polnud mingit kahtlust, kellega oli tegemist. Ärge arvake, et kogu see vahtimine, sosistamine ja keelepeks mind kõige vähematki oleks puudutanud. Me olime väga enesekindlad, nii Lasse kui mina. Ja ei läinud kuigi kaua aega, kuni inimesed lõpetasid jõllitamise ja tagaselja sosistamise, järk-järgult hakati minusse suhtuma peaaegu et lugupidavalt. Sest teate, parim viis inimeste suu kinni panemiseks on näidata neile, et nende kahtlustel on alus. [...] Pange tähele minu sõnu: lapse saamine ei ole häbiasi. See on õnn ja au, oma sisimas saab iga inimene tegelikult sellest aru.” Seda oli loomulikult lihtne kirjutada värskelt abiellunud naisel, kes elas Stockholmis moodsas korteris koduse pereema elu, kuid sellest hoolimata tulid need sõnad südamest. Pole teada, mida Esse ema kirjast arvas, kuid poissi ta Norrlandi ei viinud. Esse jäi kasuema juurde Håbets Alléle kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni ja kolis siis Rootsi, kus ta võttis muide jälle ühendust Lasse ja perekond Lindgreniga, jutustab Karin Nyman. Lasse jäi vanaema ja vanaisa juurde Smålandi elama kuueteistkümneks kuuks ja kui uskuda nii tema ema juttu kui ka seda, mida Lars Lindgren ise oma hilisemas elus rääkis, siis elas ta sel ajal Näsis peaaegu sama õnnelikku „Bullerby-elu” nagu tema ema 118
Astridi vanematel oli aastatel 1926–29 väga raske oma vanima tütre uue staatusega leppida. Kui Lasse aga 1930. aastal Näsi kolib ja 1931. aasta sügiseni sinna jääb, tekib vanavanemate ja Astridi väikese poja vahel väga tugev ja soe side. (Foto: Erakogu/Saltkråkan)
kunagi oma lapsepõlves, kui ta oli kuulunud õdedest, vendadest, vanematest, vanavanematest, sulastest ja tüdrukutest koosnenud lähedasse ja turvalisesse suurperre. Sageli käis Lasse koos vanaema, vanaisa, tädi Stina, tädi Ingegerdi või onu Gunnariga Vimmerbys ja seal nägi teda mõnikord tema isa, kes endiselt arvas, et väike Lasse sarnaneb väga sellele noorele tüdrukule, kellesse ta oli kunagi nii armunud. Jutujalal olid Astrid ja Reinhold endiselt. Nad suhtlesid lausa nii tihedalt, et aastatel 1930–31 kirjutasid nad teineteisele sõbralikke kirju, milles Astrid narris Reinholdi sellega, et too saab viimasel ajal ainult poisslapsi. Sellest anti teada ka tädi Stevensile Lasse-emme jõulukirjas 16. detsembril 1931: 119
„Lasse isa Vimmerbys on saanud veel ühe poisi, seda ei ole ma vist varem rääkinud. Ma kirjutasin talle (me vahetame ikka veel mõnikord kirju, meie mõlema abikaasa teadmisel), et ta peaks vahelduseks ka mõne tüdruku muretsema. Lasse ja tema uus isa on paremad sõbrad kui ma oleksin kunagi julgenud oodata. Lasse armastab ja imetleb minu meest, tema aga on omalt poolt Lasse üle vist natuke uhke ja arvab, et ta on imetore poiss.” Nii optimistlikult alustas Astrid Lindgren uut kümnendit, pärast seda, kui nad olid Sturega 4. aprillil 1931 abiellunud. Laulatus ei leidnud aset mitte Vimmerby kirikus, vaid Hanna ja Samuel Augusti kodus Näsis, kus lähimaks naabriks oli kirikuõpetaja. Mingit suuremat pidu ei peetud ja ei tehtud ka erilist pulmafotot, kuid pulmatordi peal olnud õnnelikku pruutpaari kujukest hoidis Astrid terve oma ülejäänud elu jooksul kirjutuslaua sahtlis alles. Kui ta paar päeva pärast laulatust Lassele seletas, et nüüd on poisil kaks isa – üks Vimmerbys ja teine Stockholmis – ja lisas, et mõlemad on esmaklassilised ja hoolivad temast väga, siis vaatas Lasse emale otsa ja ütles rootsi keeles: „Mul on kolm isa. Carl on ka minu isa.”
Kõrvalleheküljel: 4. aprillil 1931, veidi aega pärast seda, kui Sture lahutus on lõpuks ometi jõustunud, abielluvad Astrid Ericsson ja Sture Lindgren Näsis. 9. märtsil 1931 Astridile saadetud kirjale lisab Sture väikese väljalõike Sydsvenska Dagbladeti õigusrubriigist, mis räägib, et kuninglik Skåne kihelkonnakohus on, nagu Sture seda sõnastab, „teinud neile pulmakingituse”. „Kingitus” seisneb selles, et Sture ei pea maksma oma eksnaisele elatisraha 30 krooni kuus, mida naine oli nõudnud. (Foto: Erakogu/Saltkråkan)
120
Teie lapsed ei ole mitte teie lapsed
Aadressil Vulcanusgatan 12 viiendal korrusel püüti hoida perekonna väljaminekuid kontrolli all „Koduperenaise praktilise arveraamatu” abiga. Need olid väikesed pruunid vihikukesed oma aja moele vastava funkstiilis esikaanega ja vanapärase tagakaanega, millele oli trükitud kiri: „Seitse reeglit, mida peavad tähele panema inimesed, kes ei mõista olla kokkuhoidlikud”. Vihikutes oli rikkalikult ruumi majapidamiskulude ja arvepidamise jaoks, kuid nende lehekülgedele kippus sattuma ka teist laadi dokumentatsiooni. Kõige muu hulgas hoogsaid laste pliiatsijoonistusi ja täiskasvanu käega kirja pandud päevikulaadseid märkmeid, kõrvuti vaprate katsetega majapidamisarvestust pidada. Noorel, kogenematul koduperenaisel toimetamist jätkus, samuti ka seda, mille peale raha kulutada. Pealkirja „Mitmesugust” all 1931–32 võis näha sissekandeid nagu: kingaparandus (1.35), nugade teritamine (1.75), tolmuimeja (20.00), purjekas Lassele (1.35), J. P. Jacobseni kogutud teosed (10.00), õmbluskarp (4.50), „Onu Tomi onnikese” piletid (2.35) ja „rumalused” (8.50), mis iganes see siis ka oli. Ja perekond Lindgreni äärmiselt sisutiheda arveraamatu lehekülgede vahel oli ka väike väljalõige Dagens Nyheterist sõnadega: „Teie lapsed pole mitte teie lapsed. Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred. Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist, ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile. Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid. Sest neil on nende eneste mõtted. 122
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi, sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes. Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks. Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.” (Tõlkinud Doris Kareva) Prohvetlikult kõlavad read Liibanoni luuletaja Kahlil Gibrani raamatust „Prohvet”, mis ilmus rootsi keeles 1933, olid pannud Astridi kääride järele haarama. Ta poleks saanud olla rohkem nõus. Lapsed on meil ainult laenuks, sellepärast tuleb neile iga päev pakkuda nii palju armastust ja lugupidamist kui endast leida suudad. Püüdes olla pühendunud ema, oli ta ise hakanud kirja panema oma rohkeid tähelepanekuid Lasse kohta. Kui poiss käitus veidralt, ütles midagi naljakat või esitas küsimusi, mis sageli arenesid mõnda vendade Marxide komöödiat meenutava dialoogini, siis läksid käiku majapidamise arveraamatu leheküljed: „Lars: Kas vanaema on sinu ema? Emme: Jah! Lars: Ja sina oled minu ema? Emme: Jah! Lars: Ütle mulle, kas vanaema on minu pojake?” Kui nelja-aastane poiss pärast pikki rõõmsaid kuid vanaema ja vanaisa juures Näsis tagasi ema ja uue isa juurde pöördus, siis sai ta omaette toa aknaga hoovi poole. Sture ja Astrid magasid Vulcanusgatani-poolses elutoas. Ülemusega abiellumine tähendas, et Astrid pidi loobuma tööst K.A.K-s. Arvestades, kui palju hoolt ja tähelepanu vajas Lasse, oli ka loomulik, et tema ema jäi koju nii pikalt kui võimalik. 123
Kui Lasse tuleb pärast pooltteist aastat Näsis 1931. aasta sügisel koju Astridi ja Sture juurde Vulcanusgatanile, on ta nagu uuesti sündinud. Nüüd tuleb tal aga veel kord harjuda uue keskkonna, uue perekoosseisu ja uute mängukaaslastega. (Foto: Erakogu/Saltkråkan)
Septembri alguses 1931 tõid Hanna ja Samuel August Lasse Stockholmi. Lasse teisest suvest Smålandis oli neil rääkida hirmsaid asju. Kõigepealt oli jõmpsikas kukkunud alla kõrge heinasao otsast ja saanud tõsise peapõrutuse, teine kord oleks ta väljas tee peal peaaegu auto alla jäänud. Hannal oli aga varuks ka lõbusamaid lugusid lapselapsest, kes tegi alatasa nii nutikaid märkusi, et Näsis arvasid kõik, et poiss on läinud emasse. Ühel päeval oli poiss väga pikalt välikempsus istunud. „Tule juba, Lasse!” hüüdis Hanna, mille peale poiss vastas: „Aga vanaema, mul on ju tarvis asja teha ja nüüd läks mul sinu pärast aur välja!” Jah, Lasse oli suve jooksul suureks kasvanud, ka vaimselt. Astridi arvates oli ta varsti peaaegu lapseeast väljas. Ta rääkis oma vanuse kohta väga täiskasvanulikult ja see oli üks põhjus, miks Astrid otsustas hakata „Koduperenaise praktilise arveraamatu” tagumistele tühjadele lehtedele poja arengu kohta ülestähendusi tegema. Varsti kogunes sinna terve rodu pildikesi ja stseene, tunduvalt lühemaid kui need lood, mille keegi Alma Svensson Kassisalu talus Vahtramäe vallas palju aastaid hiljem oma sinistesse vihikutesse kirjutas. Need olid stseenid ühest lapsepõlvest, mis nii kergesti oleksid võinud unustusse vajuda ja mida Astrid kuskil arveraamatu ridadel „Larsianaks” nimetas. Ta alustas sõnadega: „Tean ise, kui tore oleks olnud, kui minu lapsepõlvest oleks säilinud veidi rohkem materjali. Sellepärast kirjutan mõned Lasse väikesed vigurid siia mälu järgi üles.” Juba üksi 1931. aasta sügisel oli sageli põhjust paberi ja pliiatsi järele haarata, kuid alati polnud see põhjus kuigi rõõmustav. Lasse esimene päev suurlinna lasteaias ei möödunud näiteks eriti edukalt. Poiss oli küll tikkinud papitükile kärbseseene, kuid ei olnud sugugi tahtnud koos teiste lastega istuda ja salmi pähe õppida. Koju tulles ei jäänud jõuline reaktsioon tulemata ja Astrid arvas, et see oli igati loomulik: „Eile õhtul tahtis Lasse riidest lahti võttes üksi olla. Kui ma sisse tulin, et vaadata, kuidas tal läheb, siis ta ütles: „Küll on tore üksi olla!” Ta on mulle varem öelnud, et tema arvates on nii tore, kui me kahekesi tema 125
toas istume ja ainult roosa lamp põleb, aga „ikkagi on veel toredam olla üksi, nii et roosa lamp põleb”. Tema vajadus üksi olla rõõmustab mind. Ta hakkab suureks saama.” Astridi märkmed puudutasid kõike alates poja hommikuaskeldustest ja hambaarstivisiitidest kuni kõne, motoorika, harjumuste ja unistusteni. Märkmete vahele võis jääda nädalaid või kuid. Kui Lasse ükskord suureks saab, ütles ta Astridile, siis ehitab ta igavikumasina – või siis vallutavad nad koos põhjapooluse: „Ema, meie hakkame elus koos palju toredaid asju tegema. Kui me ainult aega saame!” Aga raha? Majapidamisarvestus kõneles kahjuks selget keelt sellest, et 1930. aastatel tuli perekond Lindgrenil iga viieöörist sõrmede vahel veeretada, kuigi Sture Lindgreni loomusega kokkuhoidlikkus ei sobinud. Tema Autoomanike Liidu (Motormännens Riksförbund, M) direktoriks nimetamist tuli veel tükk aega oodata ja K.A.K. juhataja palgast ei piisanud perekond Lindgreni vajaduste katmiseks, eriti mitte siis, kui 1934. aastal tuli ilmale Karin. See tähendas, et Astrid pidi leidma rohkem tööotsi vabakutselisena ja ajutisi kontoritöid, sel ajal kui lapsehoidja kodus laste järele vaatas. Tulutoovate ülesannete hulgas, millega võis igal aastal arvestada, oli K.A.K. kord aastas ilmuv reisijuht ja teedeatlas. Mitmel korral täitis Astrid ka automobiiliklubi populaarse grand prix sekretäri ülesandeid. 20. juunil 1922 trükkis Svensk Motortidning (Rootsi Motoleht) ära pikema artikli pealkirjaga „Autojuhi puhkus”, mille autoriks oli Astrid Lindgren. Tegemist oli väljavõttega sama aasta K.A.K. reisijuhist, milles pakuti välja kolm puhkusereisi marsruuti läbi Skandinaavia maastike. Stiil oli suupärane, lustakas, väga pildiline ja täis liikumist: „Või nii, et härral on viimaks ometi alanud puhkus ja ta soovib oma isamaal väheke ringi vaadata? Suurepärane. Paarinädalase puhkuse jooksul tuleks püüda näha võimalikult palju. Tohin ma pakkuda välja väikese mõnusa 10–11 päevase autoreisi läbi Rootsi ja Norra? Nonii. Läheme siis alustuseks K.A.Ksse ja hangime autole lubatähe.” 126
8. augustil 1933 toimub K.A.K. igasuvine Grand Prix 30 km pikkusel ringil Norra Vrami lähedal Skånes, Astrid Lindgren on ametis võidusõidu sekretärina. Rallil osalevad Euroopa parimad võidusõitjad ja automargid nagu Maserati, Ford ja Mercedes, kuid võitjaks tuleb Itaalia markii Antonio Brivio oma Alfa Romeoga, keskmise kiirusega 125 km/h. (Foto: Erakogu/Saltkråkan)