101eestilahingut

EESTI LAHINGUT

Mati Õun Hanno Ojalo

Tekst © Mati Õun, 2012 (ptk 1, 2, 3, 4, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 15, 16, 18, 19, 20, 29, 30, 31, 33, 34, 63, 64, 65, 66, 67, 68, 69, 70, 71, 72, 73, 74, 75, 76, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 85, 91, 92, 93, 94, 95, 96, 97, 98, 101) Tekst © Hanno Ojalo, 2012 (ptk 5, 8, 13, 14, 17, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 32, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58, 59, 60, 61, 62, 77, 84, 86, 87, 88, 89, 90, 99, 100) Fotod ja illustratsioonid © Rahvusarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Saaremaa Muuseum, Mahtra Talurahvamuuseum, autorid ja pärijad, 2012 Toimetaja Ede Kõrgvee Retsensent Ago Pajur Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2529-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Printon trükikoda AS

SISUKORD 1. Kuningas Yngvarri lahing eestlastega 10 2. Salme lahing 12 3. Bråvalla lahing 14 4. Raudvärava merelahing 16 5. Ümera lahing 18 6. Uue sadama merelahing 20 7. Madisepäeva lahing 22 8. Tallinna (Lindanise) lahing 24 9. Lihula lahing 26 10. Muhu linnuse piiramine 28 11. Jäälahing 30 12. Rakvere lahing 32 13. Sõjamäe lahing 34 14. Smolino lahing 36 15. Venelased vallutavad Narva 38 16. Tallinna piiramine 21. august 1570– 16. märts 1571 40 17. Koluvere lahing 42 18. Veresaun Rakvere all 44 19. Tallinna piiramine 23. jaanuar–13. märts 1577 46 20. Narva ja Ivangorodi vallutamine 48 21. Narva lahing 50 22. Erastvere lahing 52 23. Hummuli lahing 54 24. Kastre jõelahing 56 25. Tartu kaitsmine 58 26. Narva kaitsmine 60 27. Läsna lahing 62 28. Vinni lahing 64 29. Mohni-Pärispea merelahing 66 30. Tallinna merelahing 68 31. Kose-Uuemõisa sõda 70 32. Mahtra sõda 72 33. Eestlased Vene-Türgi sõjas 1877–1878 74 34. Mäss ristlejal Pamjat Azova 76

5

35. Kihnu merelahing 78 36. Saksa sõjalaevastiku rünnak Paldiskile 80 37. Saksa dessant Tagalahes 82 38. Võitlused Väinatammi positsioonil 84 39. Väinamere lahing 86 40. Suure Väina merelahing 88 41. Keila lahing 90 42. Narva lahing 92 43. Punapargi (Voltveti) lahing 94 44. Spartaki ja Avtroili vangistamine 96 45. Valkla lahing 98 46. Kehra lahing 100 47. Aidu lahing 102 48. Kärstna lahing 104 49. Utria dessant ja Narva vabastamine 106 50. Paju lahing 108 51. Orava–Petseri lahing 110 52. Pihkva vallutamine 112 53. Võru-Jēkabpilsi operatsioon 114 54. Cēsise (Võnnu) lahing 116 55. Cēsise operatsioon (Limbaži-Starte-Cēsise-Rauna operatsioon) 56. Riia operatsioon 120 57. Rünnak Riiale mere poolt 122 58. Pihkva kaitsmine 124 59. Daugavpilsi lahing 126 60. Orjoli-Kurski lahing 128 61. Krasnaja Gorka operatsioon 130 62. Narva kaitselahingud 132 63. Kommunistide rünnak sõjakoolile 134 64. Sakslased vallutavad Pärnu 136 65. Porhovi lahing 138 66. Tartu vabastamislahing 140 67. Audru lahing 142 68. Kautla lahing 144 69. Rapla võitlused 146 70. Tallinna lahing 148 71. Juminda miinilahing 150 72. Muhumaa dessant 152 73. Võitlused Saaremaal 154

6

118

74. Võitlused Hiiumaal 156 75. Velikije Luki lahing 158 76. Eesti brigaad Neveli võitluses 160 77. Meerapalu lahing 162 78. Narva suurlahing 164 79. Meriküla dessant 166 80. Korsun-Ševtšenkovski väljamurd 168 81. Tallinna pommitamine 170 82. Tankikrahvi rünnakud 172 83. Sinimägede lahing 174 84. Tartu kaitselahingud 176 85. Saksa torpeedopaatide miinileaju Narva lahel 178 86. Vastupealetung Tartu all 180 87. Emajõe rinde läbimurdmine 182 88. Avinurme lahing 184 89. Porkuni lahing 186 90. Keila-Harutee lahing 188 91. Muhumaa dessant 190 92. Väikese Väina ületamine 192 93. Tehumardi öölahing 194 94. Vintri dessant 96 95. Võitlused Sõrves 198 96. Saksa hävitajate Z 35 JA Z 36 miinileaju Naissaare juures 97. Eesti diviis Sileesias 202 98. Kuues Kuramaa lahing 204 99. Saika punkrilahing 206 100. Puutlipalu punkrilahing 208 101. Mäss suurel allveelaevahävitajal Storoževoi 210 Isikunimede register 212 Kohanimede register 217 Fotode ja illustratsioonide allikad

200

221

7

8

K

ui meie esivanemad 10 000 aasta eest Eesti aladele jõudsid ja ennast siin sisse seadsid, ei kujutanud nad ette, et sellest maast saab Tuulepealne Maa ja Veremaa. Samuti seda, et see kaunis maa ahvatleb nii palju kõikvõimalikke vallutajaid, rüüstajaid ja „vabastajaid“, kellega meil peaaegu lakkamatult võidelda tuleb.

Viimase tuhande aasta jooksul on Eestil ja eestlastel olnud vähe rahuperioode, kus puudus vajadus võidelda.

Lisaks Eesti heitlikule saatusele tuleb kohe ka mainida, et kaotusi on ju olnud võitudest rohkem ja iseseisvust oleme vähem maitsta saanud kui iket. Kuidas tuua meie sõjaajaloost välja need 101 lahingut, mis oleksid kõige olulisemad või iseloomulikumad? Üheks võimaluseks on vaadelda ainult Eesti pinnal ja rannavetes toimunud relvakokkupõrkeid, kas siis eestlaste osalusel või võõrvägede omavahelist arveteklaarimist meie maa pärast. Kuid paraku on suur hulk Eesti ajaloo jaoks olulisi ja ohvriterohkeid võitlusi toimunud meie piiride taga – nimetagem kasvõi Landeswehri sõda või Velikije Lukit. Seega valisime käesoleva raamatu jaoks välja kõik need lahingud, millel oli oluline tähtsus Eesti ajaloos, samuti ka need, kus suur hulk eestlasi võõrsil pidi sageli kahtlaste eesmärkide nimel rohkearvuliselt ohvreid tooma. On tõesti üllatav, kui palju erinevaid riike ja rahvaid on lisaks eestlastele sellel maal verd valanud – venelased, sakslased, rootslased, taanlased, soomlased, poolakad, lätlased, leedulased, liivlased, tatarlased – kui nimetada olulisemaid.

Eestimaa pinda on aastasadade jooksul maetud tuhandeid ja tuhandeid sõjamehi ning tapetud rahulikke elanikke. Kindlasti ei ole Eesti kõige rohkem kannatanud maa Euroopas või maailmas, kuid see on meie kodu. Ja meie esivanemad on selle eest võidelnud ja langenud. Neile langenud sõdalastele, Ümera, Võnnu ja Sinimägede sangaritele, ongi see raamat pühendatud.

Kindlasti tekitab meie lahingutevalik, mis on paratamatult subjektiivne, küsimusi ja neid võib olla väga palju.

Miks on välja nopitud just need 101 relvakokkupõrget, mõned isegi Eestist õige kaugel asuvad? Kas ei oleks olnud mõistlik keskenduda rohkem Eesti pinnal toimunud lahingute käsitlemisele? Vaevalt tekitab küsimusi näiteks Ümera (1210) või Paju (1919) lahingu kaasamine. Raamatusse on võetud näiteks Bråvalla (750) ja Koluvere (1573) lahing, samas on välja jäänud Mäo (1603) ja Ruunavere (1567) lahing. Tegelikult oleks võimalik lisada raamatus käsitlemist leidnutele veel samapalju, kuid paraku seab sarja „101 Eesti ...” formaat loomingulisele palangule kindlad piirangud.

Ja tahes-tahtmata pärineb suurem osa lahinguid ikkagi 20. sajandist – I ja II maailmasõjast ning Vabadussõjast. Loodame, et sõjaajaloohuvilised saavad raamatust kasulikke teadmisi ja kriitikud tänuväärset materjali sule teritamiseks!

Raamatus kirjeldatud lahingute toimumise kuupäevad on kuni 1581. aastani Juliuse kalendri järgi, perioodil 1700-1917 tänapäeval kehtiva Gregoriuse kalendri järgi (infotabelis on sulgudes ära toodud ka toona kehtinud Juliuse kalendri kuupäevad) ja alates 1918. aastast ainult tänapäevase kalendri järgi.

Täname kõiki, kes aitasid kaasa selle raamatu valmimisele – eriti Aime Kalapüüdjat, Tiit Noormetsa, Mari Pokkineni, Urmas Salot, Mahtra Talurahvamuuseumi ja Saaremaa Muuseumi.

Mati Õun Hanno Ojalo 9

KUNINGAS YNGVARRI LAHING EESTLASTEGA

1

Suvi 600

Esimene teade lahingust Eestis ja eestlastega pärineb 13. sajandi algupoolel Islandil kirja pandud Ynglingite saagast, mis põhineb poolele tosinale varasemale kirjalikule ning suulisele allikale. Saagas on juttu müütilistest ja seejärel ka ajaloolistest rootslaste kuningatest, kellest ei maksa arvata, et nad valitsesid Rootsimaa üle enamvähem selle tänapäevastes piirides. Ynglingite saaga kuningad olid väikekuningad, kes valitsesid tavaliselt mingit maakonda ja sõdisid mõnikord merekuningatega, „kes ei maganud kunagi suitsuste sarikate all ega joonud kunagi mujalt kui joogisarvest”.

Meie esimese lahinguloo peategelase Yngvarri (ka Yngvar või Ingvar) isa, Sigtuna kuninga Eysteinni tappiski üks merekuningaist, Taanist pärit Sölvi. Sölvi tuli ootamatult oma meestega öösel, kui kuningas Eysteinn pidas Loofundis pidu, piiras peomaja ümber ja põletas Sigtuna kuninga ning tema kaaskonna sisse. Seejärel sõitis Sölvi Sigtunasse ja nõudis, et teda seal kuningaks nimetataks. Seepeale kogusid kohalikud mehed väe, et kuningatapja minema lüüa. Kuid Sigtuna mehed said 11 päeva kestnud võitlustes ise lüüa ja Sölvi saigi lisaks Jüütimaal asuvale kuningriigile teise lisaks.

Aga mitte kauaks. Rootslased tapsid ta ja uueks Sigtuna kuningaks sai Eysteinni poeg Yngvarr. See olevat olnud vägev sõjamees, kes oli tihti sõjalaevadel. Rootsimaal olnud tollal palju sõdu taanlaste ja idateemeestega, ütleb Ynglingite saaga. Aga ilmselt on „idateemehed”

10

saaga üleskirjutamise aegne juurdekirjutis, sest aastal 600 ei olnud skandinaavlased Idateed – Austrvegr’i – veel avastanud. Idatee on viikingiteaegne laevatee, mis läks üle Läänemere ja Liivi ning Soome lahe Ida-Euroopa suurtele jõgedele ja nende kaudu Mustale ning Kaspia merele. See oli tee idaslaavlaste ja soomeugrilaste maadele (Venemaa oli veel tekkimata), Volga-Bulgaariasse, Bütsantsi ja Kesk-Aasiasse.

Kuningas Yngvarri aegadest oli viikingiaega aga veel kaks sajandit. Yngvarr sõitis üle Läänemere itta tõepoolest, aga vaid Eestisse (til Eistlandz). Oli suveaeg ja Yngvarr sõdis paigas, mille nimi olnud Kivi (at Steini).

Eestlased tulnud välja suure ja vapra väega ning rootslased ei saanud nende vastu. Kuningas Yngvarr langes lahingus, ta vägi põgenes peagi – ilmselt paatidel.

Sest purjelaevad ilmusid Läänemerele alles 100 aastat hiljem, aastast 700. Aastal 600 ületati Läänemerd sõudepaatidel.

Kuningas maeti enne rootslaste lahkumist mereranna lähedale Adalsyslas; see tähistab saagades maad, mis on Saaremaa (Eysysla) vastas. Seda on arvatud Läänemaaks.

Kuningas Yngvarri lüüasaamise ja surma ajaks peetakse aastat 600 või 7. sajandi algust. Otsustava lahingu koht ja kuninga matmispaik on aga siiamaani leidmata.

Yngvarri hauda on haritud baltisakslased otsinud Läänemaalt mitmest paigast, kuid edutult. Merearheoloog kapten Vello Mäss on välja tulnud oletusega, et kohanimi at Steini tähendab mõnda mereäärset kõrget kaljut – näiteks Mustjala panka Saaremaal või pankrannikut Pakri poolsaarel. Sellega saab vaid nõustuda.

Olgu veel öeldud, et Yngvarri kõrge ameti päris ta poeg Önundr. Ta „sõitis oma väega Eestimaale, et kätte maksta oma isa eest, läks seal oma väega maale ja sõdis laialt üle maa ning sai palju saaki ja sõitis sügisel jälle Rootsi”.

Rikas maa pidi see Eestimaa olema juba aastal 600, et siit palju saaki oli kaasa viia ja mälestus sellest veel 500 aastat hiljemgi skandinaavlaste hulgas elas.

B: Mäss, Vello. Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn, 1996, lk 59–62. Selirand, Jüri. Viikingiaegsest Eestimaast ja eesti viikingeist. Järelsõna Aron Gurevitši raamatule Viikingite retked.

Tallinn, 1975, lk 123–24. Ynglingite saaga. Tõnno Jonuksi tõlge ja kommentaarid. Tartu, 2003, lk 5–15, 56–59.

Ruunikivi Östergötlandist, Vendeli ajajärgust (550–800 pKr). Väärib tähelepanu, et karmid Põhjala sõjamehed kandsid tol ajal plisseeritud seelikuid!

11

NARVA KAITSMINE

26

Narva kaitsmine

Koht Tulemus Juhid

7. mai–28. august 1704

Narvat vallutama suundus Vene piiramisvägi juba 1704. aasta kevadel enne Tartu käsilevõtmist. Kõigepealt blokeeris vojevood Pjotr Apraksini 8000-meheline korpus mai algul Narva jõe suudme, seejuures seati mõlemale kaldale üles kokku kaheksa suurtükki tõkestamaks Narvale abi saatmist mere poolt. Juunis asuti laagrisse juba Narva ja Jaanilinna juures ning alustati piiramistöid, komandandi käsul põletasid rootslased maha Narva eeslinnad. Esialgu oli Vene sõjaväes ligi 20 000 meest, kuid pärast Tartu langemist 24. juulil saabus kohale ka Šeremetjevi armee ning nüüd oli piirajaid kokku 45 000 sõjameest. Narvat kaitses eri andmetel 4500–5100 rootslast (nende hulka on arvatud ka eestlastest koosnevad Läänemaa ja JärvaViru maarügemendid) jonnaka ja isepäise komandandi Henning Rudolf Horni juhtimisel.

21. juulil alustasid venelased linna tulistamist piiramissuurtükkidest ning saavutasid seejuures ka edu Narva bastionide ja müüride purustamisel. Ööl vastu 12. augustit tabas üks Vene lõhkepomm kindluse suurimat laskemoonaladu, mis õhku lendas. Lisaks sellele kannatas Narva juba pikemat aega toiduainete nappuse käes. Kõigele vaatamata keeldus Horn igasuguse abilootuseta siiski jonnakalt kapituleerumast ja Peeter I valmistas ette tormijooksu. See algas ootamatult 20. augustil kell 14. Ootamatult tabatud Narva kaitsjad (kes olid oodanud rünnaku algust eelmisel ööl ja kellest suur osa nüüd magas) ei suutnud kaua vastu panna ja peale

60

Osalenud jõud Kaotused

Põhjasõda Narva Venemaa võit Venemaa Peeter I feldmarssal Georg Ogilvy 45 000 meest 100 suurtükki 2000–3000 surnut

7.05.1704–28.08.1704 (26.04.–16.08.1704) 1700–1721

Rootsi kindral Henning Rudolf Horn 4500–5100 meest 449 suurtükki 2700 surnut 1843 vangi

tunniajalist ägedat võitlust tungis Vene vägi linna sisse.

Järgnes veresaun ja kahepäevane rüüstamine, mille legendi kohaselt olevat lõpetanud vaid tsaari isiklik sekkumine, kes raius mõõgaga surnuks mitu kõige innukamat rüüstajat.

Vangistatud komandandile olevat raevunud tsaar vastu lõugu andnud ja oobersti kaheks nädalaks ahelates vangikeldrisse sulgenud (liigse ülbuse ja Vene sõjavangide halva kohtlemise eest). Hiljem Venemaale viidud Horn vabanes sõjavangist alles kümne aasta pärast.

Oma kaotusteks tormijooksul nimetavad Vene allikad hämmastava täpsusega 359 langenut ja 1340 haavatut, kogu piiramise jooksul kantud kaotused olid kindlasti suuremad.

Rootslasi sai surma kokku kuni 2000–2700 meest (neist 1300 langes tormijooksu käigus), 1843 langes vangi. Kuid kõige õnnelikumad olid need 400 sõjameest, kes paiknesid Jaanilinnas. Nemad panid vastu kuni 28. augustini ja kapituleerusid siis tingimusel, et neil lastakse koos käsirelvadega vabalt lahkuda. Seekord pidasidki venelased sõna, rootslased läkitati Tallinna ja Viiburisse.

Narva vallutamine oli tsaari jaoks suur võit, lisaks langes venelaste kätte suur sõjasaak – ligi 449 mitmesugust kahurit, haubitsat ja mortiiri, 11 000 püssi ning hulgaliselt muud sõjavarustust.

B: Palli, Heldur. Kui Raudpea läks: pildikesi Põhjasõja ajast.

Tallinn, 1967. Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas.

Tallinn, 2007.

Peeter I peatab r端端stamise Narvas. Fragment A. Zauerweidi maalist.

61

PAJU LAHING

50

30.–31. jaanuar 1919

Paju lahingul oli oluline osa Eesti rahvaväe jaanuari algul alanud vastupealetungis Lõuna-Eesti puhastamiseks vaenlasest. Leitnant Julius Kuperjanovi langemise tõttu selles kuulsas lahingus ja tänu tema kultuslikule staatusele meie sõjaajaloos on tegemist ühe põhjalikumalt läbiuuritud episoodiga Vabadussõjas ja samas on see rohkete ohvrite tõttu tekitanud ka palju vaidlusi.

Olulise raudteetranspordisõlme Valga kaitsmiseks ja eestlaste peatamiseks koondas Punaarmee kiiruga lisavägesid. Nende hulgas saadeti meie vägede vastu ka läti punakütid, kelle võitlusvõime oli teistest Punaarmee üksustest märksa kõrgem.

30. jaanuaril lõi vastupealetungile tulnud 7. läti punakütipolgu III pataljon õhtul kell 23.00 Kuperjanovi Partisanide pataljoni Paju mõisast välja ning järgmisel päeval kell 10.45 sai Julius Kuperjanov operatsiooni üldjuhilt Soome Põhja Poegade rügemendi ülemalt ooberst Hans Kalmilt käsu see tagasi vallutada.

Lahingu algfaasis keskpäeva paiku oli see seotud suurte raskustega – meie soomusrongid ei saanud purustatud sildade tõttu rünnakut toetada, samuti ei olnud veel kohale jõudnud soomlaste Põhja Poegade rügement, kes üritas ära lõigata punaste taganemisteid. Kuperjanovlaste rünnakut, mis algas Kalmi juhtimisvigade tõttu alles kell 12.40, toetas soomlaste suurtükipatarei, mõisa kaitsjaid abistas kaugemalt üks punaste soomusrong ja hommikul ka soomusauto. Samuti pakkusid Paju

108

Koht Tulemus

Paju lahing Eesti Vabadussõda Paju mõis Valga lähedal Eesti-Soome võit Eesti Vabariik Kuperjanovi partisanipataljon Soome Põhja Poegade rügement

Juhid

leitnant J. Kuperjanov ooberst H. Kalm Osalenud Eesti: 300 meest jõud Soome: 600 meest 2 suurtükki 5 kuulipildujat Kaotused Eesti: 20 surnut 52 haavatut Soome: 28 surnut 40 haavatut

30.-31.01.1919 1918–1920

Nõukogude Venemaa Läti 7. kütipolgu III pataljon Muud üksused

E. Vitols 600–800 meest 1 suurtükk, 1 soomusrong, 1 soomusauto, 12 kuulipildujat 28 surnut 23 haavatut

mõisa kivihooned soodsaid kaitsevõimalusi. Lisaks olid ründajad kaitsjatega võrreldes arvulises vähemuses.

Sel ajal (kell 13.15) saigi vaenlase kuulidest surmavalt haavata Julius Kuperjanov.

Põhja Poegade rügemendi I pataljon leitnant Hannula juhtimisel jõudis appi kell 13.30 ja Paju mõis vallutati ägedas käsitsivõitluses õhtul kell 16.30. Lätlastel õnnestus suhteliselt väikeste kaotustega Valga suunas taganeda. Seejuures tapsid soomlased ka kõik taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud punakütid ja eksikombel ka kaheksa keldrisse varjunud mõisatöölist.

Otseselt Paju mõisas võitlesid ühelt poolt 7. läti kütipolgu III pataljon koos mõnede tugiüksustega (400-600 meest) ja meie poolt Kuperjanovi partisani pataljon (300 meest) koos Soome Põhja Poegade rügemendi ühe pataljoniga (700 meest) – kokku ehk poolteist tuhat sõjameest.

Puudustele vaatamata on see lahing üks meie kaunimaid episoode Vabadussõja algperioodist ja seejuures kõige ohvriterohkem. Osavõtjate ja ohvrite arvuga on 20. sajandi autorid sageli liialdama kippunud. Tänu ajaloolase Urmas Salo hoolikale uurimistööle saame nüüd öelda, et surmasaanutena kaotasime raskes Paju lahingus 48 meest (eestlasi 20 ja soomlasi 28, kaasa arvatud haavadesse surnud), visa vastupanu osutanud läti punakütid aga pääsesid kõigest 28 langenu, haavatuna

tapetu ja teadmata kadunuga. Peale selle oli võitlevatel pooltel veel kaks korda rohkem haavatuid.

Suurte kaotuste põhjuseks oli pealetung lagedal väljal päevavalges hästi varjunud vaenlase vastu, rünnak allüksustega eri aegadel, s.t. üldjuhtimise vead ja ka ajutiselt nõrk suurtükiväe toetus. Alusetult on suurtes kaotustes süüdistatud J. Kuperjanovit ning varjatud seda, et lahingu käiku sai muuta vaid H. Kalm.

Paju lahingu tähtsus oli eelkõige selles, et see tõi kaasa Valga langemise Eesti vägede kätte järgmisel päeval ilma võitluseta.

B: Salo, Urmas. Läti punakütid võitlustes Valga pärast 1919. aasta jaanuaris. Valga ja militaaria. Valga muuseumi aastaraamat 2004–2005. Valga, 2005, lk 44–50. Salo, Urmas. Paju lahing – müüt ja tegelikkus. Ajalooline Ajakiri nr 3/2000, lk 69–96. Niinistö, Jussi; Mattila, Jukka. Pohjan Pojat. Helsinki, 1999.

M. Maksolly. Paju lahing 31. jaanuaril 1919. Akvarell.

109

TALLINNA POMMITAMINE

81

9.–10. märts 1944

Kuna Punaarmee otserünnak Eestisse üle Narva maakitsuse 1944. aasta veebruaris ebaõnnestus, võeti ette meie linnade pommitamine õhust. On arvatud, et Venemaal teati Eestis läbi viidud mobilisatsioonist ja pommirünnakute põhieesmärk oli nõrgendada eestlaste (aga ka teiste siinsete rahvuste) vastupanutahet – kui su kodu on tagalas maha põletatud, mis mõtet on veel sõdida? Teine põhjus võis olla tõesti Saksa vägede tagala ja transpordisõlmede kahjustamise soov – lihtsalt ei osatud täpselt pomme heita ja põhiliseks kannatajaks oli tsiviilelanikkond.

Nii võeti 6.–7. märtsi ööl ette hävitav õhurünnak Narvale (õnneks olid elanikud sealt evakueeritud) ja 8. märtsi öösel Jõhvile ning Tapale.

9. märtsi õhtul jõudis pommitamisjärg Tallinnani.

Leningradi lähistelt startinud pommilennukid hakkasid oma surma ja hävingut toovat lasti alla viskama kell 19.28 Eesti aja järgi. See esimene pommituslaine kestis 2 tundi ja 44 minutit, kella 22.12-ni. Tallinna kohal käis selle ajaga umbes 240 lennukit, tekitades tohutuid purustusi ja sadu tulekahjusid. Põlesid Estonia teater, kus oli käinud Eduard Tubina balleti „Kratt” etendus, Niguliste kirik ja Raekoja torn. Kesklinnas olid eriti rängalt pihta saanud Harju tänava äärsed majad, kus restorani Kuld Lõvi ja kino Amor all olevais pommivarjendeis jäid inimesed varemete alla lõksu.

Puitelamute rajoonides Pärnu maantee, Suur-

170

Koht Tulemus Juhid Osalenud jõud Kaotused

Tallinna pommitamine II maailmasõda Tallinn määratlemata Saksamaa teadmata 63 õhutõrjesuurtükki 15 ööhävituslennukit 725 inimest surnutena ja 659 vigastatutena (neist Tallinna elanikke vastavalt 554 ja 519)

9.–10.03.1944 1939–1945

NSV Liit teadmata 300 sõjalennukit 25–26 lennukit 100 lendurit

Ameerika tänava ja raudtee vahel ning Tartu maanteest lõuna pool puhkesid laustulekahjud. Kustutustöid aga ei saanud teha ka eriti tähtsail hoonetel, kuna pommitabamusest purunes magistraalveetoru Ülemistelt linna ja elektrivoolu katkemise tõttu seiskusid veevärgi pumbad.

Sakslastel oli Tallinna õhukaitses kuus rasket õhutõrjepatareid kaliibriga 75 ja 88 mm, üheksa 40-mm automaatkahurit ja ümmarguselt 30 automaatkahurit kaliibriga 20 mm. Lasnamäe lennuväljal paiknes lennusalk 4/NJG 100, mis koosnes 13-st ööhävituslennukist Junkers Ju 88 C6. Need võisid tegutseda täielikus pimeduses, kuid vajasid märgi leidmiseks maapealset lennujuhti, kes omakorda vajas selleks radaritelt saadud andmeid.

Lennukite jälgimise radareid Freya ja Würzburg oli tollal kolmel rongil – Jõgeval Celebes I, Kundas Celebes II ja Raasikul Celebes III, aga ka ööhävituslennukite juhtlaeval Togo, mis õhurünnaku alates Tallinna sadamast just välja sõitis. Iga rong ja ka Togo juhtis ühekorraga kaht lennukit, seega sai korraga juhtida vaid kaheksat ööhävituslennukit.

Hilisõhtul pommitamine lakkas, kuid algas kell 2.07 öösel uuesti. Seekord tuli linna kohale umbes 60 lennukit, mis lasksid langevarjudel alla hõljuda uutel valgustuspommidel. Tollal nimetati seda valgusmängu „jõulupuuks” ja seda on näinud ka siinsete ridade kirjutaja (M. Õ.). Valgustuspommidele järgnesid lõhke- ja

süütepommid, millede allaloopimine kestis kella neljani varahommikul.

Kahe pommituslaine tulemusel põletati maha ja purustati täielikult 1549 hoonet, neist 1218 elumaja.

Mitmesuguseid vigastusi said veel 3524 hoonet, peavarjuta jäid 20 000 inimest. Hukkus üle 700 inimese, neist nimeliselt teadaolevalt 554 tsivilisti, 50 Saksa mundris sõdurit ja 121 Nõukogude sõjavangi. Vigastatuid oli 659 inimest, neist 519 eraisikut, 65 sõjaväelast ja 75 sõjavangi.

Selles terrorirünnakus osalenud lennukeist lasid ööhävituslennukid alla 18 ja õhutõrjekahurid 7–8. Allalastud

lennukeist kukkus üks Hara lahte ja üks Mohni saare juurde; viimaselt pääses eluga kaks meest.

9.–10. märtsi pommitamine 1944. aastal viis küll hulga inimelusid ja tekitas tohutut materiaalset kahju, kuid saavutas moraalses mõttes täiesti vastupidise tulemuse käsuandjate ideele – õhuterror tugevdas eesti meeste tahet Narva rindel vastu panna.

B: Kivimäe, Jüri; Kõiv, Lea. Tallinn tules. Tallinn, 1997. Liias, Taavet. Tallinna õhutõrje 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Akadeemia, nr 3, 2006, lk 417–434. Õun, Mati; Ojalo, Hanno. Võitlused Läänemerel 1943–45. Tallinn, 2010, lk 61–64.

Sõjapurustused Harju tänaval. 1944.

171

SAIKA PUNKRILAHING

99

7. märts 1951

Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944. aastal varjus metsa tuhandeid mehi ja naisi, kes kartsid arreteerimist, mobiliseerimist või küüditamist võõrvõimu poolt. Samuti loodeti aastaid Eesti Vabariigi taastamist Lääne suurriikide toel pärast II maailmasõja lõppu. Aktiivne relvastatud vastupanuliikumine kestis kuni Stalini surmani, tegelikult aga 1950. aastate lõpuni. Viimane metsavend August Sabbe hukkus alles 1978. aastal. Üks metsavendade aktiivsema tegutsemise piirkond oli Võrumaa. Just siin toimus Misso vallas Saika küla lähedal metsas 7. märtsil 1951 ohvriterohke relvakokkupõrge kohalike metsavendade salga ja NSV Liidu julgeolekujõudude operatiivgrupi vahel.

Metsa haarangule suundus mitu veoautotäit julgeolekumehi Vastseliinast. Metsavendade punkri suunas liiguti Mauri küla ja Rebäse küla poolt. Kella 10 paiku hommikul algas äge tulevahetus, mida oli kuulda nimetatud küladesse. Lahing kestis ligi neli tundi ja selle käigus sai surma viis metsavenda (Lembit Tullus, Rudolf Tomba, Voldemar Visk, Evald Keir ja Raimund Pild). Kolm ellujäänud meest suutsid piirajate rõngast läbi murda ja põgeneda. Jälitajatel õnnestus Roland Uibot surmavalt tabada, kuid August Kuus ja haavatud Richard Vähi jooksid ühte metsatallu, võtsid sealt hobuse ja kadusid metsa.

Kohalike elanike juttude järgi olevat julgeolekumehed haarangule läinud mitme mehi täis veoautoga, tagasi

206

Koht Tulemus Juhid Osalenud jõud

Kaotused

Saika punkrilahing II maailmasõja järgne vastupanuliikumine Saika küla piirkond Misso vallas Võrumaal NKVD võit Eesti Vabariik Rudolf Tomba? metsavendade salk: 8 meest

6 langenut 1 haavatu

7. märts 1951 1944–1953

NSVL teadmata Julgeolekuministeeriumi operatiivgrupp: 50–60 sõdurit teadmata, kuulduste järgi 20–30 langenut või haavatut

tulles aga mahtunud terveks jäänud ära ühte autosse.

Surma olevat saanud ka gruppi juhtinud leitnant.

Kaotused olevat küündinud 30 surmasaanu ja haavatuni. Lahingus langenud metsavennad viidi julgeoleku kuuri, kus kohale kamandatud sugulased ja omaksed neid tuvastama pidid. Seejärel maeti surmasaanud Vastseliina lähistele sohu.

Kaks pääsenud metsavenda suutsid end varjata veel kaks aastat, siis langesid nad Puutlipalu punkrilahingus.

B: Metsavennad Misso, Haanja ja Ruusmäe ümbruses. http://www2.spordilinn.ee/metsavennad/

M채lestusm채rk hukkunud metsavendadele. Foto: Kaja Tuul.

207