lenni

MARIANNE CRONIN

Lenni ja i t o g r Ma sada aastat Ebatavaline sõprus.

Kahe elu lood.

Siit algab viimane.

BBC VALIK 2021: AASTA RAAMAT

Lenni Kui öeldakse „terminaalne“1, mõtlen alati lennujaamale.

Kujutlen kõrge lae ja klaasseintega avarat registreeri­ misala, sarnastes vormiriietes töötajaid, kes ootavad, et kuulda mu nime ja lennuinfot, valmis küsima, kas pakkisin oma kotid ise ja kas reisin üksi.

Kujutlen ekraane uurivate reisijate emotsioonituid nägusid ja perekondi, kes embavad üksteist, lubades, et see ei jää viimaseks korraks. Ja ma kujutlen iseennast nende seas, kohver mu järel veeremas hästi poleeritud põrandal nii muretult, et ma otsekui hõljuksin, samal ajal otsides ekraanilt pilguga oma sihtkohta.

Sellest kujutlusest pean ma end välja tirima ja meeles pidama, et mitte seda sorti „terminali“ ei peeta minu puhul silmas.

Nüüd on hakatud rääkima ka „elupiiravast“. „Elu­pii­ ravate haigustega lapsed ja noored …“ ütleb õde õrnalt, selgitades, et haigla pakub nüüd nõustamisteenust noortele 1 „Terminaalne“ tähendab lõpul olev või asetsev, „terminal“ on otspunkt, aga ka sadama või lennujaama kindla otstarbega osa. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

11

patsientidele, kelle seisund on „terminaalne“. Ta kohkub ja punastab. „Vabandust, ma pidasin silmas elupiiravat.“ Kas ma sooviksin registreeruda? Nõustaja võib tulla mu voodi juurde või siis võin mina minna spetsiaalsesse teis­ meliste nõustamistuppa. Neil olevat seal nüüd ka telekas.

Valikuid tundub lõputult, kuid see sõna pole minu jaoks uus.

Olen veetnud lennujaamas palju päevi. Aastaid.

Ja ometi pole ma ära lennanud.

Vaatan vaikides ta rinnatasku külge tagurpidi kinni­ tatud kummikella. See kõigub, kui ta hingab. „Kas tahad, et panen su nime kirja? Nõustaja Dawn on väga armas.“ „Ei, aitäh. Mul on endal üks teraapiavorm.“ Ta kortsutab kulmu ja kallutab pead: „Ah nii.“

12

Lenni ja preester

Läksin Jumalaga kohtuma, sest see on üks vähestest asja­ dest, mida siin teha saan. Öeldakse, et kui sa sured, siis sellepärast, et Jumal kutsub sind enda juurde tagasi, niisiis mõtlesin selle sissejuhatusega aegsasti enne tähtaega ühele poole saada. Olin kuulnud, et siinsed töötajad on kohus­ tatud laskma sind haigla kabelisse, kui su usulised tõeks­ pidamised seda nõuavad, ja mina ei tahtnud käest lasta võimalust näha ühe hoobiga tuba, milles ma polnud veel käinud, ja kohtuda Kõigevägevamaga. Õde, keda ma polnud kunagi varem näinud ja kellel olid kirsipunased juuksed, võttis mu käevangu ja juhtis mind piki surnute ja surevate koridore.

Ahmisin iga uut vaatepilti, iga uut lõhna, iga kokku­ sobimatut pidžaamat, mis must möödus.

Võib vist öelda, et mu suhe Jumalaga on keeruline.

Niipalju kui mina aru saan, on ta nagu kosmiline soovide kaev.

Olen talt paar korda midagi küsinud ja mõnel korral on ta mulle neid asju ka andnud. Ülejäänud ajal on olnud 13

vaikus. Kuigi viimasel ajal tundub pigem, et ma vaid pidasin seda vaikuseks, tema aga paigutas sel ajal minusse veel rohkem seda jama – justkui öeldes mulle sellega salamisi „Käi perse“ selle eest, et julgesin talle väljakutse esitada –, et võiksin selle siis aastaid hiljem avastada.

Peidetud aare, minule.

Kui kabeli ukseni jõudsime, ei olnud ma kuigi vaimus­ tunud. Olin lootnud näha elegantset gooti stiilis võlvkäiku, aga selle asemel vaatasid mulle vastu kaks rasket ruudu­ kujuliste mattklaasidega puitust. Mõtlesin, mispärast peaks Jumal tahtma, et need klaasid matid on – millega ta seal tegeleb?

Koperdasime uue õega ustetagusesse vaikusse. „Nonii,“ ütles mees, „tere!“ Ta paistis umbes kuueküm­ neaastane ja kandis musta särki, pükse ning valget koera kaelarihma. Ja nägi välja, nagu oleks ta just praegu oma õnne tipul.

Tervitasin teda: „Teie ausus.“ „See on Lenni … Peters?“ pöördus uus õde küsivalt minu poole. „Pettersson.“ Ta vabastas mu käe ja lisas õrnalt: „Ta on May osakonnast.“ Nii oli tema kõige peenetundelisem viis seda öelda.

Küllap tundis õde, et peaks meest hoiatama, sest too paistis olevat sama põnevil nagu laps jõuluhommikul, kes on avastanud suure lehviga kingipakist mängurongi – kuigi tegelikult oli talle toodud kingitus katkine. Ta võis küll mänguasja kiinduda, kuid selle rattad olid juba küljest tulemas ja oli väga tõenäoline, et järgmisi jõule see enam 14

ei näe. Võtsin oma tilgutikoti, mis oli kinnitatud ratastega statiiviasjanduse külge, ja kõndisin mehe poole. „Tulen tunni pärast tagasi,“ ütles uus õde mulle ja sõnas siis midagi veel, aga ma ei kuulanud enam. Selle asemel vaatasin üles, sealt kiirgas sisse valgust ja mu silmadesse tungis kõikvõimalikes roosades ja lillades toonides valgus­ kuma. „Kas sulle meeldib see aken?“ küsis mees.

Altari taga olev pruunist klaasist rist valgustas kogu kabelit. Risti igast küljest kiirgasid violetsed, ploomi- ja fuksiavärvi ning roosad sakilised klaasitükid.

Terve aken justkui põlenuks. Valgus laotus üle vaiba, pinkide ja meie kehade.

Mees ootas kannatlikult minu kõrval, kuni olin valmis teda kõnetama. „Tore sinuga tutvuda, Lenni,“ ütles ta. „Mina olen Arthur.“ Ta surus mu kätt ja tema tunnustuseks pean ütlema, et ta ei krimpsutanud nägu, kui ta sõrmed puudutasid kohta, kus kanüül mu naha sisse kaevub. „Kas soovid istuda?“ küsis ta, viibates tühjadele pingi­ ridadele. „Väga tore sinuga tutvuda.“ „Te juba ütlesite seda.“ „Kas tõesti? Vabandust.“ Vedasin oma tilgutit järel ja pingini jõudes sidusin hommikumantli vöö tihedamalt ümber piha. „Kas te saate Jumalale öelda, et ma vabandan oma pidžaama pärast?“ küsisin istet võttes. „Sa just ütlesid talle. Ta kuulab alati,“ ütles Isa Arthur minu kõrvale istudes. Vaatasin üles risti poole. „Aga ütle mulle, Lenni, mis sind täna kabelisse toob?“ „Ma kaalun kasutatud BMW ostmist.“ 15

„Nad ütlevad, et ma suren ära.“ „Aga sa oled nii …“ „Noor, ma tean.“ „Ei,“ ütles ta, vaadates mind endiselt, nagu ei usuks oma kõrvu. „Sa oled nii elus.“ Elu on lühike. Mitte keegi ei tea seda paremini kui 17aastane Lenni, kes haiglas oma viimaseid elukuid veedab. Aga kuidas minna, kui ei ole veel õieti elanudki? Arsti ettekirjutusi trotsides ütleb tüdruk jah kõigele, mis monotoonsesse haiglaellu vaheldust tooks. Kunstitunnis kohtab ta lillas pidžaamas vanadaami, 83aastast mässajahingega Margotit, kellega neil on kahe peale kokku tervelt sada eluaastat.

Enne, kui teekond lõpeb, otsustavad Lenni ja Margot luua ühise kunstiprojekti: maalida igast aastast ühe pildi.

„MEELIÜLENDAVAIM RAAMAT 2021.“ The Independent MARIANNE CRONIN (1990) kasvas üles Warwickshire’is Inglismaal. Ta õppis inglise keelt ja loovkirjutamist Lancasteri ülikoolis, seejärel spetsialiseerus rakenduslingvistikale, omandades magistri- ja doktorikraadi Birminghami ülikoolis. „Lenni ja Margoti sada aastat“ on tema debüütromaan.

kirjastus.postimees.ee