100 aastat, 100 raamatut

Eessõna Sada on ilus number – kui sul on näiteks sada eurot, siis on see ikka kõvasti parem kui 98 eurot. Kui keegi elab saja-aastaseks, siis on see sündmus. Teine mees jõuab selle aja jooksul kolm korda äragi surra.

Kas ühe riigi jaoks on sada aastat vähe või palju? Igatahes juhtub selle aja jooksul nii mõndagi: aurumasinast saab 3D-printer, postiljonist sõnum Facebookis, Zeppelinist Boeingud, rubladest margad, markadest kroonid, siis jälle rublad, siis jälle kroonid, siis eurod. Aga mis toimub selle saja aasta jooksul inimesega? Sellele annavad ehk kõige paremini vastuse need sada raamatut, kus peegeldub Eesti ajalugu, sündmused maailmas, kord selgemalt, kord aimatavamalt on näha, mis millega kokku kõlksub, mis tõmbab, mis tõukab.

Mis toimus nende saja aasta jooksul kirjanduses (nii kodumaises, pagulaskirjanduses kui ka tõlkekirjanduses), majanduses, poliitikas, ühiskonnas, mis oli niiöelda teema, millest ei tohtinud rääkida, või kuidas mis ajal pidi rääkima. Vaadake seda rida, mis toimub kirjanduses kahekümnendatel, mis kolmekümnendatel, mis neljakümnendatel, mis viiekümnendatel, kuue-seitsmekaheksa-üheksa-nullindatel jne, ajage näpuga järge ja tehke mõttes oma graafilis-ajalooline kirjanduskõver.

Peeter Helme ja Urmas Vadi

1918

Karl August Hindrey Lõhkiläinud Kolumats

1918 on meie, eestlaste jaoks tähtis aasta, saab alguse meie vabariik. Ja sel puhul on tegemist palju-palju.

Mõned näited: 10. jaanuaril otsustab Maanõukogu kuulutada Eesti iseseisvaks kohe, kui Saksa vägede sissetungi oht muutub vahetuks. 23. veebruaril loetakse Pärnu teatri rõdult ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ning juba järgmisel päeval kuulutatakse välja Eesti Vabariik ja määratakse ametisse Eesti Ajutine Valitsus. Kuid juba 25. veebruari keskpäeval sisenevad Tallinna Saksa väeosad. Õhtuks lahkuvad sadamast viimased Vene sõjalaevad. 4. märtsil peatub Saksa vägede pealetung Narva jõe joonel. Ja ei oskagi öelda, kas see on oluline või mitte, aga 14. veebruaril võetakse kasutusele uus kalender. Ja 1. veebruarist saab, naksti, 14. veebruar.

I

lmub ka Karl August Hindrey lasteraamat „Lõhkiläinud Kolumats“. Ja ehk peegeldab ka see raamat toonast ärevat, rahutut ja julma aega. Sest raamat on tõesti midagi sellist, mis meie tänapäeva lastekirjanduse kaanonisse enam ei mahuks. Seda minu väidet sobiks iseloomustama pea ükskõik milline rida või pilt sellest raamatust. Siin üks suvaline: Kord tuli mures mustlane ja tahtis sõita laadale, ta tahtis kalli raha eest sääl näidata üht musta meest.

Kuid hinge oli heitnud see – ja moor, see karjus kogu tee ...

Seda raamatut läbivad füüsiline jõhkrus ja vaimne vägivald. Kui hallil on kuuskümmend erinevat varjundit, siis sama palju on siin hirmutamise, häbistamise, mõnitamise jmt varjundeid. Või isegi kui neid nii palju ei ole, siis on nad see-eest väga tugevad, sama läbilõikavad kui vorbid Pambu-Peedu tagumikul. Võib vaid oletada, kas sellest raamatust tehakse veel kordustrükke. Ja isegi kui tehakse, kas siis neid näidatakse lastele.

Urmas Vadi

1919 P. G. Wodehouse Minu mees Jeeves

1919 on tormiline aasta nii Eestis kui ka kogu maailmas. Meil on käsil Vabadussõda. Aasta algul on punaväed Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusel, kuid juba 1. veebruariks vabastab Eesti sõjavägi Valga ja Võru ning sõda kandub mõneks ajaks Venemaale.

Maailmas jätkuvad Esimese maailmasõja järellainetused: ülestõusud, mässud ja mõrvad. Kuigi Pariisis peetakse rahukonverentsi, liidendavad ja okupeerivad eri riigid teiste riikide osi või vähemasti püüavad seda teha. Kuigi Suur Sõda on kogu inimkonna kergenduseks läbi saanud, jätkub kõikjal väiksemaid verevalamisi.

S

elle taustal mõjub ehk kohatult optimistlikult Sir Pelham Grenville Wodehouse’i jutukogu „Minu mees Jeeves“ („My Man Jeeves“) ilmumine. Tegu on esimesega tervest raamatusarjast, milles seiklevad alati nutikas ülemteener Reginald Jeeves ning tema naiivsevõitu isand Bertram Wilberforce Wooster. Esimesele maailmasõjale järgnenud viletsal ajal mõjus see osalt juba enne sõda, osalt sõja ajal ilmunud lugude kogumik värske õhusõõmu ja meenutusena parematest päevadest.

Tagantjärele on „Minu mees Jeeves“ aga huvitav sellegi poolest, et siin näeme Wodehouse’i surematute tegelaste kujunemist. Nimelt räägivad vaid pooled lugudest Jeevesist ja Woosterist, teistes kohtame hoopis üht hiljem kadunud tegelaskuju nimega Reggie Pepper – Bertie Woosteri varast prototüüpi.

Elu jooksul üle 70 romaani ja veerandsada jutukogu kirjutanud Wodehouse’i loomingut on tõlgitud ka eesti keelde, 1990ndatel avaldati lühikese aja jooksul neli jutukogu. Tänapäeval seostuvad Jeevesi, Woosteri ning teiste koomilised, kuid ometi ajastu- ja elutruud tegelased eelkõige 1990.–1993. aastal valminud telesarja Stephen Fry’ga Jeevesi ja Hugh Lauriega Woosteri osas.

Peeter Helme

1920 Marie Under Verivalla

Tundub, et see ei olnudki kõige hirmsam aasta. Sest 2. veebruaril sõlmitakse Tartu rahuleping, 12. juulil avatakse ametlikult Panama kanal. Isegi veider mõelda, kuidas inimesed said elada enne Panama kanalit!

6. jaanuaril annavad Viljandi Teatri- ja Kunstiühing Ugala harrastusnäitlejad esimese etenduse.

Kõigi jalkasõprade rõõmuks alustab tegutsemist Eesti Jalgpalli Liit. Aga sellest hoolimata kaotatakse 17. oktoobril Helsingis peetud kohtumisel Soomele 6 : 0. Ilmselt olid vabandused siis samasugused kui praegu – valutav selg, jalg, motivatsiooniprobleemid.

Tihti räägitakse, et just luuletajad on haiged, hingelt ja ka kehaliselt, aga siiski näib, et kõige haigemad on siiski sportlased.

O

mamoodi haigusest jutustab ka Marie Underi sel aastal ilmunud luulekogu „Verivalla“. Seda võib pidada esimeseks eesti zombiluule kogumikuks. Loomulikult on Underi tekstid kannustatud sõja-aastatest ja nähtud jubedustest. Juba kogu esimene, nimiluuletus, algab nii: Iial ei olnud elu nii verine, iial nii surev: põrgu kees üles alt maa ja kustutas taeva.

Kui Marlene Dietrich laulab, kuhu küll kõik mehed jäid, siis ilmselgelt on nendest meestest, sõduritest ja üldse hukkunutest väga kahju ka Underil. Aga kui esimene luuletus kirjeldab asjade seisu, et veri on valla, või vallas on veri, ja teine kutsub inglit appi, kes ilmselt jääb saabumata, siis juba kolmandas luuletuses võtabki maad zombiluule.

Luuletuses „Surnute rongkäik“ tõusevad haudadest süütud surnud, ja ka nende ülestõusmises pole midagi ilusat, nad on verised „ja nende kaameid oime katab haav“. Need kirjeldused vastavad täpselt sellele, mida me oleme harjunud zombifilmidest nägema. See zombindus pole juhuslik. Ka neljas luuletus „Mardus“ algab nii: Ja jälle vaibuvad kõik vereojad, ja kokku kasvab murtud jalg ning käsi Stsenaarium on loogiline ja tavapärane – sõjas surma saanud inimesed ärkavad zombidena ja asuvad oma igapäevatoimetuste juurde ja järgnevaid luuletusi võib lugeda kui zombivaatlusi, et kuidas need zombid, kes siin ilmas ringi käivad, oma eluga hakkama saavad, mis neid vaevab, mis pakub pidet ja rõõmu jne.

Urmas Vadi