Issuu

JUHTIMINE

DONALD RUMSFELD RUMSFELDI REEGLID

POSTIMEHE RAAMAT

Juhi õppetunnid ärist, poliitikast, sõjast ja elust

Sissejuhatus. Laenatud tarkuse hüved

rumsfeldi reeglid

1. peatükk. Alustagem madalaimalt astmelt 15 2. peatükk. Koosoleku juhtimine 31 3. peatükk. Inimeste valimine 51 4. peatükk. Strateegiline mõtlemine 70 5. peatükk. Määramatuse kavandamine 94 6. peatükk. Teadmatud teadmatused 113 7. peatükk. Silmitsi kriisiga 126 8. peatükk. Kohtumine ajakirjandusega 142 9. peatükk. Mida maadlemine õpetab 162 10. peatükk. Heitlemine bürokraatiaga 171 11. peatükk. Maailma kõige edukama juhtimisorganisatsiooni õppetunnid 199 12. peatükk Ovaalkabinetis 220 13. peatükk Kapitalismi toetuseks 240 14. peatükk Tahte optimism 256 Tänusõnad Lisa A: Rumsfeldi eluloost Lisa B: Rumsfeldi reeglid (lühendamata) Märkused

268 269 271 303

7 donald rumsfeld

Sisukord

Läbi elu rännates kohtuvad paljud meist aeg-ajalt millegi huvitava või arukaga ning mõtlevad seejuures endamisi: „Ma peaksin selle kirja panema.” Tõepoolest, minul on olnud kalduvus seda teha juba sealtmaalt, kuhu minu mälestused küündivad. Ilmselt võlgnen selle harjumuse eest tänu oma kooliõpetajast emale. Just tema julgustas mind kirja panema tundmatuid sõnu, mille tähenduse pidin hiljem välja uurima. Aegamööda panin tähele, et ma ei piirdu ainult sõnade ülesmärkimisega, vaid panen kirja ka mitmesuguseid fraase, väljendeid ja näpunäiteid ning kogun need kingakarpi. Näiteks kui mu isa teenis Teise maailmasõja ajal lennukikandjal, siis kirjutasin talle kavatsusest loobuda skauditegevusest, et mul sõpradega sportimiseks rohkem aega jääks. Mitu nädalat hiljem sain vastuse paberil, mis oli õhuke nagu sibulakoor. Seda nimetati rahvasuus „V-kirjaks” („V” tähendas võitu). Isa kirjutas, et loobumisotsuse langetan ma ise, aga ta lisas: „Kui sa loobud ühest asjast, siis võid loobuda ka millestki muust ja üsna pea harjud sa üha kergemini loobuma.” Seegi nõuanne leidis koha minu kingakarbis. Mõni aasta hiljem Floridas Pensacola merelennuväe koolis, õppides lendama ühemootorilise propeller-treeninglennuki SNJ-iga, märkasin selle juhendis mõttetihedat nõuannet: „Kui olete eksinud, siis ronige, säästke ja tunnistage.” Ronimine tähendas, et piloot peab kõrgust koguma, sest siis saab kaugemale näha, orienteeruda ning mootori töö lakkamisel ohutusse maandumispaika planeerida. Säästmine tähendas lennukiiruse vähendamist ja küttesegu lahjendamist, et kütust säästa ning nõnda asukoha tuvastamiseks aega võita. Ja tunnistamine nõudis,

rumsfeldi reeglid

9 donald rumsfeld

Sissejuhatus: laenatud tarkuse hüved

rumsfeldi reeglid donald rumsfeld

et loodaks otsekohe raadioühendus ning teatataks kõigile kuuldel olijatele: „Olen eksinud ning vajan abi.” „Ronige, säästke ja tunnistage” on tõhus nõuanne kõigile, kes on eksinud või triivimas, nagu meie kõigiga võib aeg-ajalt juhtuda. Kui satute mõnes tundmatus paigas sihitult tiirutama, siis astuge tagasi, et leida mingi perspektiiv, aeglustage sammu ja tõmmake sügavalt hinge. Ja kui te ikka veel ei pääse eksiteelt, siis tunnistage seda kõhklematult ja paluge abi. Aastakümneid hiljem, kui ma töötasin president Richard Nixoni administratsioonis, tuli mul sageli kohtuda Nixoni siseküsimuste tippnõuniku, hiilgavalt andeka Daniel Patrick Moynihaniga, kes oli varem teeninud presidentide Kennedy ja Johnsoni alluvuses. Kohtumistelt Patiga tulin alati, olles õppinud midagi uut ja tundes, et elu pakub rahuldust. Oli vähe teemasid, ükspuha kui suureks või väheoluliseks neid võis pidada, mis poleks tema tähelepanu köitnud. Ühe kõneluse aegu ütles Moynihan: „Don, osta ainult musti sokke.” Vaatasin talle küsivalt otsa. „Sa võid kanda neid mis tahes ülikonnaga,” sõnas ta. Sain sellest nõnda aru, et kiirustavas maailmas on võimalik teatud harjumusi ja otsustusi lihtsustades kergemini toime tulla. Aga võib-olla jagas ta mulle lihtsalt garderoobisoovitusi. 1974. aastal presidendiks tõusnud Gerald Ford – minu sõber meie ühistest päevadest USA Kongressis – kutsus mu Valge Maja personaliülemaks. Tal oli ootamatult presidendiks saanuna vaja toime tulla üsna tülikas olukorras, mis oli kujunenud pärast Nixoni jahmatavat tagasiastumist. Oma esimestel päevadel Ovaalkabinetis juhtusin mainima üht „reeglit” neist, mida olin ajapikku kogunud. Kui ta kuulis, et mul on terve kogumik muidki valitsuse juhtimisega seostuvaid tsitaate ja tähelepanekuid, soovis ta seda näha. Niisiis palusin, et mu ammune assistent Leona Goodell need ümber trükiks, ja pärast mõningast lihvimist andsin ühe eksemplari presidendile. Ta nimetas need kärmesti „Rumsfeldi reegliteks” ning soovis, et jagaksin koopia ka igale Valge Maja vanemametnikule. Sestpeale on neid lugenud presidendid, valitsusametnikud, ärimaailma juhid, diplomaadid, Kongressi liikmed ja paljud teised. Tegelikult tundub, nagu oleksid need hakanud oma elu elama. Väärib märkimist, et „Rumsfeldi reeglite” autor ei ole Rumsfeld. Samuti pole need kõik reeglid. Paljud neist on elu õppetunnid ja teistelt kogutud tarkuseterad. Tõtt-öelda ma ei tea, kas mul on elu

rumsfeldi reeglid donald rumsfeld

Kui president Ford kuulis, et mul on valitsuse juhtimisega seotud tsitaatide ja tähelepanekute kogumik, soovis ta seda näha. Andsin talle ühe eksemplari. Ta nimetas need märkmed „Rumsfeldi reegliteks”.

rumsfeldi reeglid donald rumsfeld

jooksul olnud ainsatki tõeliselt originaalset mõtet. Mulle meeldib viibida endast targemate inimeste seltskonnas, kes teavad minust rohkem ja on teinud seda, millega mina pole toime tulnud. Jõuan mingis probleemis enamasti selgusele alles seda teistega arutades. Peaaegu alati on need isikud osutunud väga võimekateks äri-, sõjaväe-, valitsus- või maailmapoliitika juhtideks. Paljugi selle raamatu lehekülgedele jäädvustatust pärineb neilt. Ülejäänud reeglid on peamiselt tähelepanekud, mida olen kuulnud või lugenud, aga ka omandanud rohkem kui 80 aastat kestnud erakordselt õnneliku elu kogemuste varal. Sõnake nende reeglite vormindamise asjus. Olen püüdnud seostada tsitaate teadaolevate allikatega. Reeglid, mis pärinevad minult, samuti need, mille allikad on teadmata – minu arvates võiks neid nimetada „teadaolevateks teadmatusteks” –, on jäetud tekstis täpsemalt määratlemata. Minu arvates on need maksiimid osutunud kasulikuks, kuna need on pilguheit inimolemusse – ajatud tõed, mis on üle elanud meie kultuurimuutused ning mida nüüdistehnoloogia on paljuski tõhusalt arendanud. Enamikul neist on avarad rakendamisvõimalused ja need võivad osutuda kasulikuks, kui püüate tõusta valitsus- või kiriku-, aga ka äri-, spordi- või militaarjuhiks. Need edastavad kontsentreeritud tarkust, millest leiab abi argielus; tarkust, mis lisab arukaid nägemusi kõnelustesse ja kohtumistesse, illustreerib veenvamalt mõtteid või osutub otsuste langetamisel teenäitajaks. Algsed reeglid said koostatud 1974. aastal, kuid neid pole kunagi peetud staatiliseks loeteluks. Olen neid täiendanud ja muutnud alati, kui õnnestus midagi uut teada saada – ja seda juhtub peaaegu iga päev. Võib kindlalt öelda, et möödunud 40 aasta jooksul on nii minu elus kui ka ajaloos tohutult palju muutunud. Ma jätkasin teenimist muudel valitsuse ametikohtadel ning töötasin tegevjuhina kahes firmas, mis kuuluvad ajakirja Fortune koostatud maailma suurima 500 äriühingu nimekirja. Erasektoris õpitu on mõjutanud mind niisama palju või enamgi kui see, mida ma valitsust teenides kogesin, ning reeglid kajastavad seda. Järjepidevad ülestähendused on neid täiendanud, käesolevas raamatus võimendavad neid mitmesugused lood ja anekdoodid. Mõnel juhul tulenevad Rumsfeldi reeglid vigadest, mida olen näinud teisi tegevat, teised on minu enda eksimuste karmid õppetunnid. Niisugusel juhul

rumsfeldi reeglid

13 donald rumsfeld

esindavad need elu jooksul kogutud tarkuse ainulaadset ja personaalset põhituuma. Minu lemmikreegel, mille teiegi võiksite raamatu lehti pöörates meelde jätta, kõlab nõnda: „Kõik üldistused on väärad – kaasa arvatud seegi.” Öeldu rõhutab, et reeglid ei saa olla aruka mõtlemise aseaine. Just see muudab juhtimise nii raskeks, just sellepärast kerkib tõeliselt silmapaistvaid juhte nii harva esile. Rängad otsused nõuavad mitte ainult eeliste ja riskide, vaid ka võistlevate printsiipide, mõnikord koguni vastandlike reeglite kaalumist. Tõepoolest, tuleb ette aegu, kui omandatud tarkust ja harjumuspäraseid toimimisviise tuleb trotsida ning reeglite kogumikud sootuks kõrvale heita. Kindral Douglas MacArthur ütles kord: „Reeglid on selleks, et neid rikkuda, ja liiga sageli selleks, et laisk saaks nende varju peituda.” MacArthur järgis seda ütlust ülemääragi jonnakalt – just reeglite rikkumise ja ülemjuhataja käskude eiramise tõttu vallandas president Harry Truman ta Korea sõja ajal ametist. Ent kindlasti tuleb ette juhtumeid, kus erakordsete juhtide otsustusvõime võib ja peabki reeglitest üle olema. Pole olemas iga elusammu õpetusraamatut ega teekaarti, ei ole algoritmi, millega saaks leida rasketele küsimustele kindlaid, nurjumist välistavaid vastuseid, nagu ei ole ka reegleid, mis sobiksid igasse mõeldavasse olukorda. Reeglid on mõeldud inimeste elu ja karjääri eri etappideks. Mõnda ehk saate rakendada oma praeguseski olukorras. Teised võivad osutuda väärtuslikuks tulevikus, kui te karjääriredelil tõustes endale rohkem kohustusi võtate. Raamat ei ole koostatud kronoloogilises järjekorras, vaid teemavaldkondade kaupa. Võite kasutada seda mis tahes meeldival viisil – lugeda kaanest kaaneni või lehitseda, otsides teid iseäranis köitvat teemat. Loodan, et vähemalt mõni reegel toob teile naeratuse näole. Mereväelenduri, USA Kongressi liikme, Valge Maja personaliülema, USA suursaadiku, kabinetiliikme, presidendi erisaadiku, kaitseministri, firmajuhi, korporatsiooni nõukogu liikme, abikaasa, kolme lapse isa ja seitsme vanaisana olen sageli neist reeglitest tuge otsinud ning teen seda tänini. Tunnistan aga kiiresti, et ma ei ole neid alati järginud. Näiteks kõlab üks minu lemmikreegel nõnda: „Kui te loote reegleid, ärgu olgu neid kunagi üle kümne.”

ui te perekonnanimi pole kuulus – nagu Rockefeller, Kennedy, Vanderbilt või Bush –, siis ei maksa lootagi, et alustate elu hoogsa tõusuga juba kõrgemalt redelipulgalt. Ülejäänud meist alustavad palju madalamalt. Noorpõlves, suure depressiooni ja Teise maailmasõja ajal, vedasin ma raha teenimiseks laiali jääd, võileibu ja ajalehti, müüsin ajakirju, niitsin muru ning töötasin ehitustel, aga ka majahoidja ja vaibapuhastajana. Ajakirja Fortune 500 tippfirma hulka kuuluva Xeroxi peadirektor Ursula Burns (Fortune 500 seltskonnas esimene afro ameeriklanna) alustas firmas suveabilisena. Rahvusliku jalgpalliliiga (NFL) peakomissar Roger Goodell oli Pete Rozelli praktikant ja autojuht. McDonald’si peadirektor Jim Skinner alustas restorani administraatori õpilasena. Jack Welch alustas General Electricus 1960. aastal nooreminsenerina. Kõik mainitud isikud töötasid visalt, koondasid enda ümber tarku inimesi ja tõusid üha kõrgemale.

Alumiselt pulgalt alustades olge valmis õppima neilt, kes on tipus. On päris tavaline, et karjääri alles alustav inimene vaatab ülespoole ja mõtleb, et nood seal temast kõrgemal on sinna jõudnud tänu vedamisele või mingil võluväel, aga võib-olla seetõttu, et neil on mingeid erioskusi, mis ülejäänutel meist puuduvad. Tavaliselt pole nõnda. Minule teadaolevad edukad alustasid peaaegu nullist. Kindlasti oli neil annet, kuid ühtaegu töötasid nad visalt ja õppisid ennast ümbritsevatelt

15 donald rumsfeld

Alustagem madalaimalt astmelt

rumsfeldi reeglid

1. peatükk

rumsfeldi reeglid donald rumsfeld

inimestelt. Ükspuha, kas nad teadsid seda või mitte, järgisid kõik neidsamu reegleid, mis aitavad teistelgi tõusta alg- või kesktasemelt kõrgemale ametikohale. Üks meie tütardest, kes õppis kolledži viimasel kursusel, palus minult karjäärisoovitust. Kui nüüd sellele tagasi mõtelda, siis ei meenu mulle, et ta oleks seda varem küsinud või kas ma üldse olin oma arvamust avaldanud – aga niisama tõenäoline oli seegi, et nõnda võis ju tõepoolest juhtuda. Nagu paljud noored, arutas temagi, kas ta võiks siirduda tööstusse; kas ta peaks elama meie kodulinnas Chicagos, Washingtonis või kuskil mujal. Minu arvates aga oli kõige olulisema tähendusega küsimus, mida ta polnud veel esitanud: mitte kus ta peaks töötama, vaid pigem koos kellega. Mul on kogu karjääri jooksul vedanud, sest olen saanud töötada koos meie riigi ja tegelikult kogu maailma helgeimate peadega. Ma jälgisin, kuulasin ja õppisin. See tegi minust parema kaastöötaja ja lõpuks ka parema juhi. Ühtaegu võimaldas see märksa huvitavamat elu, kui üldse oleksin osanud oodata, lahkudes 1957. aastal mereväe tegevteenistusest 25-aastase abielumehe ja isana, kel polnud raha, sidemeid ega tööd. Mereväe selja taha jätnud, leidsin esimese ametikoha tänu Princetoni ülikooli – olin seal stipendiaadina õppinud – tööbüroole. Juhtus nõnda, et Ohio osariigist Warrenist pärit USA Kongressi liige David Dennison oli kirjutanud ülikooli, otsides haldusassistendiks sobivaid kandidaate. Poliitika ja riigivalitsemine olid mind alati huvitanud, niisiis kiirustasin Chicagost Washingtoni töövestlusele. Dave Dennison vastas igati minu ettekujutusele, missugune peaks üks Kongressi liige olema. Ta oli läbinisti sünnis mees, kes pidas auasjaks esindada oma Kirde-Ohio valimisringkonna inimesi. Pakkumine asuda tema assistendiks vaimustas mind. Erutust, et ma hakkan töötama Kapitooliumi künkal, vaigistas tõsiasi, et mul polnud oma ametikohustustest aimugi. Olin täiesti roheline. Ma ei olnud elus veel kunagi kantseleitööd teinud, mitte ainsaski büroos töötanud. Pärast kolledži lõpetamist olin teeninud lendurina – punkt. Nüüdse töö mahu ja mitmekesisusega – seadusandliku tegevuse jälgimine, valijate kirjadega tegelemine, kõnede kirjutamine ning raadioesinemiste korraldamine – toimetulek tundus olevat lausa võimatu. Töötempo ja ühtaegu minu vilumatus tekitasid iga pika tööpäeva lõpuks täieliku kurnatustunde. Koju jõudsin, magu pingutamisest krampis.

rumsfeldi reeglid

17 donald rumsfeld

Kogu oma karjääri jooksul on tarkade, kogenud inimeste vaateväljas viibimine mulle kasuks tulnud. Pärast Dennisoni assistendina teenimist töötasin Michigani osariigist pärit noore, energilise Kongressi liikme, hiljem USA Senatisse valitud Robert P. Griffini alluvuses. Teatud viisil aitas minu seotus Griffiniga muuta ajalugu. Kui ma Kongressi vahevalimistel esimest korda edu saavutasin, värbas Griffin mu endale appi osalema Esindajatekoja paadunud vabariiklastest juhtkonna vastu suunatud reformimeelsete vastuhakus juba enne, kui mind oli ametisse vannutatud. Kandidaat, keda ta Esindajatekoja vabariiklaste kogu esimehena toetas, oli tema sõber, samuti Michigani osariigist pärit Gerald R. Ford. 1962. aastal alanud sõprus Fordiga muutis mu elu – ja teatud mõttes temagi oma. Tõepoolest on alust väita, et 11 aastat hiljem poleks Richard Nixon valinud Fordi asepresidendiks, kui meie ei oleks 1964. aastal veennud Fordi kandideerima Esindajatekoja vähemuse juhiks. Kongressi teaduse ja astronautika komitee noore liikmena tutvusin hiilgava teadlase, endise Saksamaa raketieksperdi Wernher von Brauniga. Kunagi „Hitleri raketimehena” tuntud dr von Braun oli üks neist, kes projekteerisid raketi V-2, millega Teise maailmasõja ajal tapeti tuhandeid britte. Sõja lõpul tahtsid nõukogulased ta enda teenistusse värvata, kuid ta tuli hoopis Ühendriikidesse, kus aitas edukalt arendada USA kosmoseprogrammi. Von Brauni mõjul huvitusin ballistilistest rakettidest – nii ohtudest, mida need endast kujutasid, kui ka võimalustest, mida need pakkusid. Aastaid hiljem sai osaliselt just nende algsete kogemuste mõjul minust USA raketitõrjesüsteemi eestkõneleja.

rumsfeldi reeglid donald rumsfeld

Pärast Nixoni presidendiks valimist 1968. aastal soovitas ta mul loobuda kohast USA Kongressis ning asuda tööle tema administratsioonis. Lükkasin ta ettepaneku rohkem kui korra tagasi. Lõpuks võtsin ta pakkumise siiski vastu. Minu kogemused täitevvõimu valdkonnas osutusid erakordselt rikastavaks. Jälgisin tähelepanelikult Daniel Patrick Moynihani, kel oli rohkesti huvitavat ja sageli lustakat öelda. Õppisin majandusteadlastelt, nagu George Shultz, Arthur Burns, Herb Stein ja Milton Friedman. Ja ma õppisin ka president Nixonilt endalt, kes hästi mõistis, kui oluline on ka tal endal oma administratsiooni värvatud erakordse mõistusega inimeste teadmistest ja kogemustest osa saada.

Mida visamalt ma töötan, seda õnnelikum olen. Stephen Leacock Tagasi vaadates mõistan, et tütrele antud soovitus sobib ka praegu alustavatele noortele. Ärge keskenduge palgale, ametinimetusele, asukohale ega kabinetiaknast avanevale vaatele. Kõik see tuleb iseenesest, kui töötate visalt, käitute arukalt ning eelkõige leiate võimalusi tegutseda koos andekate inimestega. Kui tahate saada jalgpallitreeneriks, siis igatahes peaksite töötama aasta pigem Bill Belichicki nooremabi või John või Jim Harbaugh’ praktikandina kui mõne vähemtähtsa tegelase vanemabina. Kui soovite areneda näitlejaks, siis leidke endale mis tahes koht Meryl Streepi või Clint Eastwoodi lähedal isegi siis, kui see tähendab neile kohvi toomist või dokumentide paljundamist, alustamist kõige madalamalt redelipulgalt. Tehke mida iganes, et sobituda selle isiku universumi. Kui te õpite parimailt ning tähelepanelikult jälgite andekaid inimesi nende ümber, siis investeerite aega arukalt. Dick Cheney, kelle ma Nixoni administratsioonis oma assistendiks palkasin, kordab meelsasti, et edukale tööle reageerisin ma uute ülesannete kuhjamisega. See on tõsi. Kui boss leiab kellegi, kes on pädev, algatusvõimeline ja õige hoiakuga, siis otsib ta ajendeid, et hoida teda enda lähedal ja toetada tema arengut. Üks paremaid viise seda teha on usaldada neile veelgi suurem vastutus. Kui ma Dick Cheney palkasin, oli ta 28-aastane. Tõsise olekuga noor mees. Kindlasti olid tal ambitsioonid ja eesmärgid, kuid ta ei surunud neid mulle peale. Kahtlen, kas nende hulka kuulus ka

Kui ma 1960. aastate algul Chicagos mõnda aega börsimaaklerina töötasin, pidin koputama igale viimasele kui uksele. Külastatud firmades suhtlesin kindlasti vastuvõtubüroo töötajatega. Mõistsin kiiresti, et nemad, tollal enamasti naised, olid esimene kaitseliin. Nad võisid bossi vastuvõtule soovivaid inimesi kohe edasi juhatada, kuid sama hästi neid tagasi saata. Nemad olid infoallikas, kellelt võis leida suurt abi, kui nad seda tahtsid. Kongressi liikme Dennisoni büroos töötas samuti mitu naist, kes täitsid ladusalt oma ülesandeid. Helen Wangness, Anne Drummond ja Fran Minter olid Kapitooliumi künkal aastaid kogemusi omandanud. Nad õpetasid mulle palju töös vajalikku. Koos rakendasime büroo tööle. Niisuguseid võtmetähtsusega inimesi leidub igas organisatsioonis. Haiglas on need õed, kes sageli õpetavad internidele ja residentidele paljusid patsientide hooldamise olulisi võtteid. Tootmisfirmas võivad need olla töödejuhatajad. Sõjaväes – vanemallohvitserid ja seersandid. Nemad on näinud administraatoreid tulemas ja minemas. Nemad on ametialaste teadmiste varamu, mida nad on enamasti valmis jagama. Paljust neilt õpitust pean kõige olulisemaks mõtet: sõltumata oma positsioonist, otsige abi neilt, kes teavad teist rohkem ning on sel alal kauem töötanud. Leidke need inimesed. Kuulake hoolega. Ja õppige.

Ärge hakake mõtlema, et teie olete boss. Te pole seda.

rumsfeldi reeglid

Õppige neilt, kes on seal kauem olnud.

19 donald rumsfeld

tulevikus USA asepresidendiks tõusmine. Ma pole kunagi kuulnud, et Dick oleks oma palga üle kurtnud, paremat kabinetti küsinud või edutamisele vihjanud. Selle asemel töötas ta hoolega, võttis endale üha suurema vastutuse, pakkus asjalikke nõuandeid, ei tülitanud mind iga pisiasjaga ning täitis ülesanded, mis ma talle andsin. Veelgi enam, ta tegi sedagi, mida temalt ei palutud, kuid millest ta teadis, et see ootab tegemist. Kui annate endast ametikohustuste täitmisel parima, ükspuha kas ülesanne meeldib teile või mitte, siis üllatute, kui kiiresti ümbritsejad teid märkavad.

DONALD RUMSFELD Donald Rumsfeld on Ameerika Ühendriikide poliitik, valitsusametnik ja ärimees. Ainus kahekordne kaitseminister USA ajaloos oli neli ametiaega Kongressi esindajatekoja liige, teenis nelja presidendi tippmeeskonnas ja juhtis kaht Fortune 500 nimekirja kuuluvat firmat. 2011. aastal avaldas ta oma memuaarid „Known and Unknown” („Tuntud ja tundmatu”). ◆ Kui president Gerald Ford kuulis, et tema personaliülem oli juba aastaid kingakarpi juhtimistõdesid kogunud, soovis ta lipikutele kirjutatud kollektsiooni näha. Varsti jagati kogu Valge Maja meeskonnale laiali vihikud, mis said aja jooksul nimeks „Rumsfeldi reeglid”. Käesolev raamat sisaldabki neid sadu sisukaid, vaimukaid ja kohati humoristlikke mõtteteri, mida raamistavad Donald Rumsfeldi enese, maailma ühe lennukaima tippjuhi elukogemused. ◆ „Donald Rumsfeldi eripalgelistes ametites kogetu on õnnistatud materjal tarkuseterade ja õppetundide sõnastamiseks. Kuigi on teada, et reeglid ei saa olla aruka mõtlemise aseaine ning juhtimises pole universaalseid tõdesid, on tema koondatud tähelepanekud väärt vähemalt seda, et eneseanalüüsi kalduvustega juhti või poliitikut ka oma juhtimispõhimõtete üle mõtlema innustada.” Andres Liinat, juhtimiskonsultant