Juhtkiri ja sisukord…………..………..lk Meie toimetuse lühitutvustus….…...lk 2–3

Tere, armsad lugejad ja koolipere! Oleme õnnelikud, et teie kätte on jõudnud selle toimetuse esimene number. Loodetavasti

olete märganud, et Prohvet on saanud endale uue kuue. Terve meie toimetus on

selle väljaande kallal kõvasti vaeva näinud ning me oleme terve oma tiimi üle

Prohveti peatoimetajad Luule-Mari Meriste ja Karoliine Nõmmik

Juhtkiri ja sisukord…………..………..lk 1 Meie toimetuse lühitutvustus….…...lk 2–3

Eesti jõulud läbi aja………….….….lk 4–5 Rahvusvahelise jõulukampsuni päeva ajalugu ja kombed………………….lk 6–7 Oh sa helbene aeg! Aga mida Sina jõuludeks soovid?..................................lk 8 LUUBI ALL: Õpilasesinduse president Wilfred Taal……………………….lk 9–10

Tagasivaade 2022. aasta koolisündmustele …………………………………...lk 11–12 KUMU teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres………………………...lk 13 Jõulud tänapäeva tarbimisühiskonnas lk 14 Omaloomingunurk…………………..lk 15 Ideed piparkookide kaunistamiseks …………………………………...lk 16–17

Jõululuuletused………………………lk 18

Aastahoroskoop 2023……………lk 19–22 TKH õpetajate tsitaate……………….lk 23 Jõuluballi plakat……………………..lk 24

kohutavalt uhked. Usun, et naudite seda lehte. Ootame alati oma koosseisu ka uusi

päid, seega kui Teil on mahti ja motivatsiooni, siis on Prohveti uksed teile alati avatud. Head lugemist ja kaunist jõuluaega!

Olen Prohveti üks kahest peatoimetajast. Olen hetkel 17-aastane ja käin 11. klassis. Põhikoolis käisin mujal, nii et olen meie koolis alles teist aastat. Mulle väga meeldib Tartu Katoliku Hariduskeskus ja olen ekstreemselt õnnelik, et valisin just selle kooli.

Enda tutvustamiseks võin veel öelda seda, et hobisid on mul väga palju, kuid neist saaks välja tuua maalimise, klaverimängu, fotograafia, talispordi ja sahtlisse kirjutamise.

Ma olen Kristiine, 17-aastane, 11. klassist ja olen Prohveti keeletoimetaja. Põhikoolis tegelesin ma lühikest aega samuti koolilehega ja olen väga õnnelik, et me ka gümnaasiumis Katoliku lehe otsustasime uuesti käima tõmmata. Varasemalt

tegelesin aktiivselt ratsaspordiga, kuid tervise tõttu pidin lõpetama. Nüüd täidavad mu päevi kitarrimäng, käsitöö ja digitaalne kunst. Väga armastan ma ka mäesuusatamist.

Olen Prohveti üks kahest peatoimetajast. Tegutsen Prohvetis alates sellest aastast ja olen nii õnnelik, et me siin asja uuesti käima ajame. Käin praegu gümnaasiumi 10. klassis ning olen Katoliku Hariduskeskuses esimest aastat. Oma

vabal ajal meeldib mulle tegeleda muusika ja kunstiga.

Berit Aren (küljendus): Olen Prohveti küljendaja. Käin Tartu Katoliku Hariduskeskuse 10. klassis, mis on ka minu esimene aasta siin! Olin ausalt

öeldes juba varem tahtnud tegeleda kooliajalehega ja olen väga õnnelik, et meil on võimalus Prohvetile uus meeleolu

luua. Muidu käin väljaspool kooli ka kunstikoolis ning meeldib fotograafiaga tegeleda. Eriti on tõusnud mu huvi analoogfotograafia vastu.

Ronja Puusepp (toimetus): Olen Prohveti toimetuses. Olen hetkel 15-aastane, käin Katoliku Hariduskeskuse 10. klassis ning see on minu esimene aasta siin koolis.

Prohvetis olen esimest aastat ja olen väga õnnelik, et otsustasin astuda kooliajalehe toimetusse ning proovida midagi uut. Vabal ajal tegelen ma tantsimisega, mida olen teinud vähemalt poole oma elust, ja ka kunstiga.

Eha-Lill Meriste (toimetus): Ahoi! Olen prohvetis inimene, kes artikleid kirjutab. Olen Tartu Katoliku Hariduskeskuse

abiturient ja muidu kah muhe tüüp. Vabal ajal mulle meeldib tegeleda muusika nautimise, kenasti riietumise ja ühiskonna peale kirumisega. Loodan, et naudite selle kuu Prohveti väljaannet ja loodan, et naudite ka tänast võrratut päeva.

Alati ootame enda juurde uusi ja entusiastlikke kirjanikke. Kui soovite meie mõnusa tiimiga liituda, siis andke teada! Meie tegevusi saab jälgida Prohveti Instagrammis @katoliku_prohvet. Korraldame seal ka küsitlusi ning selle kaudu on Teil võimalus meile kirjutada. Kontakteeruda saab veel Prohveti meili

kaudu katoliku.ajaleht@gmail.com.

Väike kingitus Prohveti toimetuse poolt. Spotify playlist jõululauludest:

Rahvakalendris oli pikkade pühade alguseks 21. detsember ehk toomapäev. Toomapäeval tehti kodudes põhjalik suurpuhastus ja hakati jõulutoite valmistama. Mitmel pool tehti õlgedest ja riideribadest Tahma-Toomas, kes siis teise pere ukse alla sokutati. Kui seda edasi ei toimetatud, siis usuti, et järgneval aastal saadab seda pere mustus ja laiskus.

Taludes toimusid peamised jõululised tegevused jõululaupäeval, 24. detsembril. Pühadeks ehiti talud: põrandale laotati õled või heinad, lauale pandi põlema küünlad, lakke riputati õlgedest tehtud jõulukaunistused. Kindlasti oli jõuluõhtu osaks ka saunas käimine. Pärast sauna oli

kombeks jätta esivanemate hingedele sooja vett, seepi ja saunaviht. Samuti jäeti hingedele söök ööseks lauale ja tuli pidi terve öö põlema, et ka hinged saaksid jõulusöömat nautida. Eesti talupoegade jõululauda kattis jõululeib, seapraad, tanguvorstid ja hapukapsas. Liha ja vorst ei olnud talupoegade jaoks eriti igapäevane toit, kuid jõululaupäeval võis liha süüa nii palju kui jaksad. Öösel magati põrandal ja voodid jäeti hingedele. Jõuludel toimuvate tegevuste seas olid mõistatuste mõistmine, osavusmängude mängimine ja viljasaagi ennustamine. Palvetades pöörduti nii vanade maajumalate kui ka Jeesus Kristuse poole, kuna rahvas pidas lugu mõlemast. Perest perre käisid jõuluõhtul jõulusandid, kellele heade soovide eest suupoolist anti. Peresiseselt ei olnud kinkide kinkimine

veel kombeks.

Piltkujutabtalusolevatjõulumeeleolu. Piltonsaadudrahvusarhiivist.

Oleme jõudnud aega, kus jõulud on meile veidi tuttavamad, 20. sajandisse. Jõulukuuse traditsioon jõudis Eestisse alles 20. sajandil. Eestis on kõige tavalisemaks jõulupuuks sellest ajast saadik kuusk, kuid saartel on kuuse puudumisel lepitud ka mändide ja isegi kadakatega - peaasi, et oleks roheline ja igihaljas.

Jõulupuu-traditsiooni isaks peetakse Martin Lutherit. Ka meie komme

jõuluvanale salmi lugeda või kuidagi teisiti näidata, et me aasta jooksul midagi õppinud oleme, on seotud reformeeritud kiriku ja koolihariduse levikuga. Arvatavasti käis esimene jõuluvana Eesti lapsi külastamas 1896. aastal Pärnus Audru-Malla koolimajas. Teadmata on see, kas see jõuluvana ka lastele kinke tõi.

Nõukogude ajal olid jõulud kui kiriklik püha keelatud (Eestis alates 1947. aastast) ning asendati aastavahetust tähistavate nääridega. Töökollektiivides tähistati nääriõhtuid ja nääripidusid, kus kinke jagas näärivana. Kodudes aga tähistati salaja jõule. Näärimeeleolu oli jõuludega võrdlemisi sarnane. Puudus vaid jõulude kiriklik pool. Kirikus käidi poolsalaja ja käisid ka need, kes kirikust muul ajal suurt ei hoolinud. Alles umbes 1980. aastate

keskpaigal vabanes kirikuelu piirangutest ning tekkis uuesti võimalus jõule pidada.

Ametlikult peeti jõule avalikult taas 1989. aastal. Ajalehed andsid välja jõulude erinumbreid, aknatele pandi advendiküünlad, lastele kingiti piltidega advendikalendreid ja öösel hiilisid tubadesse päkapikud. Sellest ajast saadik on jõulud arenenud selleni, millena me seda praegu teame: pühad, mis meenutavad meile anda teistele ja olla tänulik sellele, mis on meil endal.

Ehitudnääripuu.

Autor: Luule-Mari Meriste

Me kõik oleme arvatavasti kuulnud, et millalgi detsembris on traditsioon kanda koledaid jõulukampsuneid, võib-olla oled seda isegi teinud. Kuid kui paljud meist üldse teavad, kust see traditsiooni alguse sai ja miks me koledate jõulukampsunite päeva üldse tähistame?

Kõik sai alguse 50ndatel, kui koledad jõulukampsunid said populaarseks jõulude massilise kommertsialiseerimisega. Esmalt hakati neid kutsuma „Jingle Bell Sweaters“ ehk „aisakella kampsunid“. Nendel kampsunitel olid diskreetsed jõuluteemalised kaunistused, algsed koledad jõulukampsunid ei olnud kunagi mõeldud „koledaks“, need olid tegelikult päris kunstilised ja rõõmsad.

Koledate jõulukampsunite kandmise trend oli meedias tagasihoidlikult esindatud kuni 80ndateni, mil see televisioonis populaarseks sai. Inimene, kes populariseeris veidrate mustritega kampsuneid, oli Cliff Huxtable telešõust „The Cosby Show“. CliHuxtablekandmaskoledatjõulukampsunit telešõus„TheCosbyShow “ .

90ndatel stiil vaibus. Pöördepunkt toimus siis, kui Mark Darcy tegelaskuju jäi 2001. aasta filmis "Bridget Jones’s Diary" häbisse ühe koledama kujundusega jõulukampsuni kandmisega. Pärast seda kogusid koledad jõulukampsunid jälle hoogu ja astusid uue hooga 21. sajandisse.

2000ndatel andis koledate

jõulukampsunite kandmisele hoogu juurde Vancouveris korraldatud esimene

jõulukampsunipidu, mille korraldasid

psühholoog Chris Boyd ja ettevõtja Jordan Birch. Selliste pidude korraldamine levis peagi üle kogu Kanada ja USA ning hiljem üle terve maailma. Peod kujunesid massiivseteks sündmusteks, sageli korraldati neid heategevuse eesmärgil.

2007. aastaks hakkasid Google'is hüppeliselt kasvama koledate jõulukampsunite otsingud ja see trend jõudis aeglaselt taaskord meediasse tagasi. Kuulsused ja haute couture (prantsuse keelest otsetõlkes ,,kõrge õmblemine’’, mis viitab eksklusiivse moe loomisele) leidsid selle trendi 2010. aastatel.

Kümnendi alguses andsid erinevad moeloojad välja „koledate’’ jõulukampsunite kollektsioonid. Peagi jõudsid ka kaubanduskeskused sama trendi juurde ja tänapäeval saab selliseid kampsuneid soetada täiesti uutena, selle asemel et vanakraamipoodides käia või vanemate riidekappides sorida.

Kuulsused, telestaarid ja isegi poliitikud ühinesid selle trendiga. Samuti aitas sotsiaalmeedia palju kaasa koledate jõulukampsunite kandmise levimisele. Noorte seas hakkas see vägagi levima ja retrokampsunite poodidest ostmine sai kiirelt trendiks. Internet aitas seda moodi

veelgi edendada, kuni see muutus ülemaailmseks! Tänu sellele on meil nüüd

rahvusvaheline koleda jõulukampsuni päev, mida tähistatakse igal aastal detsembri kolmanda nädala reedel.

Tähista ka sina 16. detsembril koleda

jõulukampsuni päeva, kandes seljas ainulaadselt koledat kampsunit!

Autor: Ronja Puusepp