HENDRIK TOOMPERE
SUVISE TIIGI LUMMUSES
E E S S Õ NA
Mulle meeldib rääkida lihtsatest asjadest. Kui sa oled kogu filosoofia ja teoloogia ja esoteerika kursuse ilma eriliste vigastusteta läbinud – et käsi on alles ja pea ka kuidagi veel püsib kaela otsas –, siis ongi õige hetk rääkida hetkest. Sellest, mis hetkel aset leiab. Hetk on see hetk, kus hetkeliselt on ühes ajahetkes sees kogu muster, mis hetkeliselt avaldub. Ütleme siis nii, et fraktaalsus. Igas puulehes on miniatuurselt kodeerunud terve selle puu ehitus, ulatus ja elujõud. Nii on ka meie tajumistega, mida me elus märkame. Kõige olulisemad sündmused leiavad aset just lihtsates episoodides. Kuidas hommikul ringutatakse, kuidas muna praetakse, kuidas pann puhtaks pestakse, kuidas kaasal pead silitatakse, kassile krõbinaid puistatakse. Ja just nimelt, kuidas see kulgeb, mis tajus, mis rütmis, mis tundega. Nii avaneb maailm.
7
Mu pildid on emotsioonide plahvatused. Alustasin maalimist hiljaaegu. Puuduvad kõik tehnilised oskused. Küsisin Toomiku käest, mille ma peaks omandama, ta ütles, et pane samamoodi edasi. Kurvitz kordas sama. Piho aina ärgitas mind edasi tegema ja suuremaid formaate ette võtma. Õunapuu kihistas nurgas naeru ja ajas indu juurde. Mul on hea meel, et mu sõbrad said aru, et see on mul lihtsalt üks tore meelelahutuslik rännak selles maailmas, aga mitte ainult. Mingi asi vajab rada sellest metsast välja. Ma pole ju maalikunstnik. Ma ei oska joonistada. No oskan, aga kui hakkan naist joonistama, tuleb välja hobune. Aga teatud intensiivsus, mingid õhustikud mu piltides siiski on. Mu kirjad ja pildid on tegelikult teater. Võib olla ka film. Film on mu meelest liiga materiaalne. Võtab vaatajal kujutlusvõime ära, sest kõik tehakse puust ette. Teatris, filmis valdan ma tehnikaid küllalt hästi ja pole probleem luua neid õhustikke ja tegelaskujusid, mida ma soovin. Aga see metafüüsiline teater on tühi tuba, nagu me teadvus. Selline teater, kus näitleja tuleb tühjale lavale ja ütleb vaatajatele: „Vaadake, seal on kuu!” Ja nad näevad seda. Seejärel räägin, et näete, kuu seest voolab peenike veenire välja ja täidab nagu lipsti selle nähtamatu klaasi, mis mul käes on, ja vaatajad näevad seda. Miks see hea on? See on hea seepärast, et siis me tajume erinevate maailmade võimalusi. Me kuuleme ja näeme, et me ümber on meeletu looduse kooslus, kus igaühel on oma koht ja ülesanne ja muidu olemise mõnu. Siin, selles
8
raamatus, on lood ja pildid, mis on ühes talv-kevad-suvisügis reas kirjutatud ja maalitud. Mõned lood ja pildid on laenatud varasemast talvest, kevadest, suvest, sügisest. Aga tunnetus on ikka sama nagu siis, kui istusin viieaastasena Ärina trepil ja vaatasin taevast ja puid ja mõtlesin, et kuhu see küll kõik mahub.
9
MITU TOOLI?
Mul üks tuttav sisustas oma korterit ega teadnud, mitu tooli tuleks laua äärde osta. Ütlesin, et kui tahad rahu, siis osta üks tool, kui tahad suhtlust, siis kaks tooli, kui tahad pinget, siis kolm tooli. Edasi läheb juba müraks, Fibonacci jada1.
11
O T S E T A E VA S T
Hommik oli täiesti tavaline. Sõber Erkki Sivonen oli juba ammu koju läinud. Läbi hangede. Tal oli kotis üks minu maal. Ärgates mängis telekas „Hommik Anuga”, kus kaks preilit rääkisid kummitustest. Vika küsis: „Kuule, kas sõidame?” „Sõidame!” ütlesin. Tee viis Andineemele, sinna, kus meil on merekodu. Me lapsed Üüve-Lydia ja Hendrik olid alati valmis ka keset sügavat talve Andikale sõitma, sest see on ju suvila. Pisut pettumust valmistas muidugi see, et seal polnudki meri soe ja päike ei kõrvetanud turjasid ja üldse ei saanud end kohe alukate väele võtta. Mingi imelik vastuolu oli selles suvila ja talve koosluses. Sõitsime seekord kahekesi. Ka kass ei olnud kaela ümber tiirlemas. Valisime kitsama külavahetee – selle, mida mööda kunagi hobuvankritel ja saanidel sõideti. See on ikka ilusam kui joonlauaga tõmmatud Peterburi maantee.
12
Seal on hanged ja põllud on valged ja kurvides auto libiseb ja päike kord paistab otse silma ja siis on selja taga ja siis silitab küljelt su paremaid luid ja lihaseid. See tee on siiruviiruline, kurviline, see tee on kõver. Ja kõikide nende kõveruste taga avaneb uus maastik. Särava hommiku Winterreise – nagu Schuberti teos, mis mängis autos. Üks rebane, kes mööda teeäärt luusis, jäi isegi mõtlikult meid vahtima. Sellest tegin hiljem ka ühe maali. Oli sügav talv, aga juba seletas silm punetavaid pajusid ja õhetavaid metsapuid. Kui me õuele jõudsime, jalutas vastu Mari Lill. Lumi krudises. Ta oli just pannud selga puude tuppatoomise mantli. Ja hakkas rääkima, et ta oli kaotanud oma auto võtme metsas, ilmselt kuskile lumehange ära. No et koer hakkas jalutuskäigul tirima ja siis äkki tuli käsi taskust lipsti välja ja ilmselt nii see võti välja lendaski. Rääkis pikalt ja laialt, kuidas ta oli kõik oma teekonnad läbi kõndinud ja tuhlanud puhtaks ka selle koha, kus koer teda metsas rebis. Kõik naabrid olid lumehangesid sulatamas käinud. Mehed peamiselt soristasid, naised õhkasid hingeliselt, aga ei midagi. Võti hangest ikka niisama lihtsalt välja ei ilmu kui spargel kevadel. Kaks päeva oli juba võtit otsitud. Ma hakkasin lohutuseks rääkima üht lugu, mis mul juhtus autovõtmega paar aastat tagasi, kui mul tuli Ärinale poeg perega külla ja siis kadus ka võti ära. Pöörasime kõik toad
13
pahupidi. Pool päeva vahtisime kõiki õuenurki ja voodimadratsite aluseid läbi, ei midagi. Käisime ka Väike-Maarja prügikonteineris. Ronisin sinna peadpidi sisse ja keerasin kõik kotid ümber. Ikka ei midagi. No mis läinud, see läinud. Kohutavalt närvi ajas, sest tagavaravõti oli Tallinna kodus. Mari rääkis sama asja, et tal on närv nii must, tütar Elisabet jõuab alles ülehomme reisult koju ja uue võtme tegemine maksab mingi 150 eurot. Ma ikka rääkisin oma juttu edasi ja Mari küsis, kas me kohvi soovime. Ma ütlesin kohe, et jah, tahame küll, kuigi plaan oli minna mere äärde kibuvitsamarju korjama. Läksime siis toa poole. Mina muudkui jahvatasin oma lugu edasi, et kuidas ma neid võtmeid ei leidnud ja kuidas ma proovisin nagu Márqueze „Sada aastat üksildusest” tegelane Pilar Ternera sisemise kõrva kaudu meenutada neid käike, mis inimene tegi, enne kui oma olulise asja kaotas. Mari kuulas ja isegi noogutas, aga ei pidanud seda juttu millekski. Siis tuli koer ka ja hakkas kargama ja üldse – mulle tundus, et ah, mis asja ma siin ikka sonin oma võtme loost, ega sest abi ju pole. Astusime siis uksest sisse ja seisingi köögis. Mari ütles, et jalast pole vaja midagi ära võtta, aga mina, nui neljaks, jahusin oma juttu edasi. Rääkisin, et ma leidsin oma võtmed üles nii, et mulle tuli lõpuks meelde, et tegin parajasti köögis süüa ja kokapõll oli ees, kui nägin, et laste auto õue pööras. Ja siis mul plahvatas. Pistsin käe põlletaskusse ja seal see oli. See võti, mida ma olin päev läbi otsinud ja kõigile meeletu
14
trauma tekitanud. Mari jäi seda viimast jutuosa kuulama ja kuna me seisime köögis, siis ta tegevus korraks vakatas ja ta võttis oma nagis rippuvast põllest kinni ja katsus seda. Ja teate, mis! Seal klõbises! Mari pistis käe tasku ja... palun väga, võtmed ilmusid välja! See oli täielik zen-hetk. Nagu Moosese ees oleks põõsas põlema läinud, issanda ingel tuli alla ja lõi mere kaheks. Me kõik purskasime peale pikka pausi naerma, sest see polnud võimalik. Aga oli. Me olime ime tunnistajaks. Miks ma sellest räägin? Peale selle, et kirjeldada imet? See kõik juhtus teatud asjaolude kokkusattumiste tõttu. Esiteks polnud me hommikul üldse kindlad, kuhu sõita. Aga lasime asjal kulgeda. Polnud kindlad, kas minna mööda sirget maanteed või hoopis kõrvalteid pidi. Lasime asjal kulgeda. Ei hakanud tee peal ka burgerit ostma. Lasime asjal kulgeda. Küll aga ostsime lillepoest liilia. Lasime asjal kulgeda. Mere äärde jõudes oli valik – kas minna otse või maja juurde. Lasime asjal kulgeda. Ja tänu nendele kulgemistele ja ajalistele viivitustele sattusimegi Mariga kokku. Sest nagu ta ütles – me ju sagedasti käime seal, aga ega ta siis ise pole alati õues ja poleks ka praegu olnud, sest ta pidi puud ju tuppa viima ja me oleks selle ajaga juba mere äärde jõudnud ja seda juttu poleks üldse tekkinud. Ma ei tea, mis peen kvantmehaanika see oli, aga kogu jutu mõte on selles, et lase kulgeda, märka tähtsusetuid pisiasju elus ja ära jäta oma lugu lõpuni jutustamata.
15
18