Issuu

Ene Rämmeld

t l e g n i H ära

Ene Rämmeld KAIRE KAUR DANIEL

t l e g n i H ära PILGRIM 2026

Usutlenud ja toimetanud Kaire Kaur Daniel Keeletoimetanud Inge Pitsner Küljendanud Lauri Tuulik Esikaanefoto: T.G.M Xaintorxare

ISBN 978-9908-58-053-1 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

ne on jõudnud minu ellu mitmeid kordi ja mitmel erineval moel. Nagu paljude eestlasteni, nii ka minuni jõudis Ene esimest korda „Libahundi“ Tiinana. Sinna lapsepõlve mustvalgesse filmi ta oma eksootilise välimusega jäigi. Järgmisel korral ilmus Ene minu ellu ühel sombusel aprillikuu päeval 1993. aastal Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus, saatjaks noor sihvakas tumedapäine mees. Ene tõi endaga kaasa teistmoodi hõngu. Olin siis üliõpilane ja minus puudus julgus tema juurde minna. Aga meelde ta mulle jäi. Või oli see hoopis Luc? Ei teagi. Aga seda hetke aastate tagant mäletan ma väga selgelt. Järgmisena jõudis Ene minuni läbi tema raamatute, läbi avatuse ja siiruse, mis loetud ridadega minuni jõudsid. Ühel päeval kirjutasin Enele, et olen alati imetlenud tema julgust elada nii, nagu ta elab, ja et ma armastan tema raamatuid ja loomulikult armastan ma Pariisi. Ene vastas mulle kohe. Siis jõudis Ene minuni Enena. Meie esimesel kohtumisel tundsime end nagu väga ammused

6 / H I N G E LT Ä R A

head tuttavad. Meie vahel tekkis kummaline lähedus ja kui Ene tegi pärast meie teist kohtumist ettepaneku kirjutada koos raamat, olin kohe nõus. Alustasime sellega teineteist õieti tundmatagi.

Kaire Kaur Daniel

aire küsimustele vastates sain aru, et ma ise vabatahtlikult poleks tahtnud teatud asju puudutada. Olen ju üles kasvades harjunud eestlaste kinnisusega ja enda ootamatu avameelsus mõnede asjade kohta ehmatas kirjutades mind ennastki. Kui ma olin viieaastane, siis käisin Tallinnas kuulsa psühhiaatri dr Moisari juures, kes kinnitas mu emale, et ma ei ole vaimselt haige, vaid olen elava kujutlusvõimega, ja nii jäeti mind vähemalt kodus rahule. Olin juba lapsena teistmoodi, aga mind aktsepteeriti ja armastati, sest olin kõigiga heatahtlik ja rõõmsameelne ning sõnakuulelik laps. Edaspidi, eriti just Prantsusmaale kolides, hakkasin tundma vajadust minna kellegi juurde pihtima, et puhastuda oma eelnevast elust, mis mind piinas ja millest ma polnud vabanenud ka siia tulles. Ometi pole ma siiani leidnud seda õiget, kuigi mu oma majas elab psühhiaater ja psühholoog ühes isikus. Aga ta pole minu arst, sest Brigitte on mu sõber. Kui me Kairega kohvikus kohtusime, tekkis

8 / H I N G E LT Ä R A

meil kohe usalduslik suhe. Ta kinkis mulle oma raamatu ja pärast selle lugemist tekkis mul mõte, et võiksime koos kirjutada raamatu küsimuste-vastuste teel. Kaire küsis ja mina vastasin, kirjutades üles kõik, mis hetkel pähe tuli. Ühelegi küsimusele ei mõelnud ma kauem kui üks päev ja mitte ühelegi tema küsimusele ei vastanud, et seda ei taha ma sulle öelda.

Ene Rämmeld

Ene, paljud teavad sind „Libahundi“ Tiinana, teiste puhul seostud sa Pariisiga, aga kes oled sa enda jaoks?

a olen naine. Seda sain teada hästi varakult. Mulle meeldis juba lapsena olla meeste seltskonnas. Mulle meeldis kuulata vanemate meeste jutte poliitikast ja elust esimese Eesti Vabariigi ajal. Olin väga aktiivne noor naine. Truu oma elukaaslasele nii kaua, kui koos elasime. Hiljem muutusin, mängides vahepeal ise süüdimatut meesolevust, kes lillelt lillele lendab, ilma et tahaks kellegagi päriselt kokku elada või armastada. Sain aru, mis on ilma armastuseta suhe, aga siis see ei kurvastanud mind. Realiseerisin muretult teismelisena loetud raamatute siivutute kangelannade elusid. Mina elasin ainult sada aastat hiljem kui need minu poolt idealiseeritud naised, kes olid juba siis minu jaoks feministid, sest nad julgesid elada teistmoodi kui tavanaised. Ma tahtsin alati olla kuskil nähtaval, ei tahtnud elada vaikselt ja väikselt nagu hall hiireke. Mul hakkas ruttu igav ja nii on see siiani. Ma pean kogu aeg olema mingis stressieelses seisundis, omama

1 0 / H I N G E LT Ä R A

perspektiivseid tulevikuplaane, mis viiks mind välja mugavustsoonist ja rutiinist. See on minu jaoks vitaalne, sest muidu jään ma haigeks ja tavaline vaikelu tapab mind. Maailmakirjanduse lugemine rikkus mu varakult. Kujutasin ette ideaalmaastikku ja elu, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. Tavaline elu Nõukogude Eestis oli mulle noorena igas mõttes vastumeelne. Ma ei kujutanud ette, et ei saa mitte kunagi reisida kapitalistlikesse riikidesse. Et seda saada, oleksin pidanud kindlasti astuma komparteisse. Kohutav oli minna vastuollu oma tahtmiste, unistuste ja tegelikkusega. Nägin, kuidas paljud minuealised tegid kõik selleks, et oma unistusi ellu viia, aga mina niimoodi ei saanud. Ma ei tahtnud oma hinge ega keha müüa. Tahtsin, et kõik minu unistused täituksid vabalt ja loomulikult, ilma liigsete pingutusteta ja naeratus huulil. Tiinat mängides ma teadsin, et olen suurest noorte naisnäitlejate valikust ainus, kes sai kaamerate ette. Eks neid tõmmusid ja temperamentseid oli ka siis Eestis palju. See teadmine tiivustas mind ja ma tahtsin, et Leida Laius ei pettuks minus. Pidin andma endast parima. Kes ma olen? Näitleja. Ainult siis, kui tingimused töötamiseks on olnud mulle ideaalsed. Seega olen harva töötanud, aga olen siiski mingi märgi eestlastele näitlejana maha jätnud, kasvõi Tiinana

H I N G E LT Ä R A / 1 1

„Libahundis“ ja Illina „Lindpriides“. Kirjutanud neli raamatut, aga mitte arvates, et olen kirjanik. Hetkel ehk vanim eestlanna Pariisis? Kes ma olen, seda ei tea keegi, ka mina ise mitte. Tean vaid üht. Ma olen inimene. Keset tuba seistes ja keset päeva, keset toimetust ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes on palju ühist, väga palju ühist. Ja kõik me ühised, me teame seda. Me teame oma olemise nägu. On asju, mis ei saagi ununeda. On elusid, mis ongi unenägu. Juhan Viidingu geniaalsed luuleread, mis mul aastaid peas keerlevad. Paljudel on minust mingi oma ettekujutus ja nad tahavad, et ma olekski selline. Mõnikord ma ei taha nende ettekujutust minust lõhkuda, ma ei taha neid kurvastada ja lasen neil oma arvamuse juurde jääda. Ma ei tohi isegi väliselt väga palju muutuda, sest siis nad ei tunneks mind enam tänaval ära ja ei ütleks teregi, suhtlemisest rääkimata, sest käin ainult korra aastas Eestis. Täna ei saa keegi minu eest elada, ega keegi ei saa minu eest ka surra. Ma pean üksinda oma üksinduses lõpuni minema, tehes head nägu, nagu

1 2 / H I N G E LT Ä R A

kõik oleks korras. Ma ei taha, et minus pettutakse, aga täna ma ei julge öelda ega isegi mõelda, kas ma olen pettunud selles, et ma pole selle kunagise patsidega Türi tüdruku kõiki unistusi veel täide viinud, sest sellel tüdrukul olid väga kaugeleulatuvad unistused. Vastust pole... ega tulegi. Või nagu laulusõnas: „Vastust teab vaid tuul...“. Mu elu pole veel lõppenud ja ehk mu unistused täituvadki viimasel hetkel. Kui sa vaatad täna peeglisse, siis mida sa seal näed?

a ei pidanud ennast noorenagi ilusaks, pigem sarmikaks, ja järsku viimasel ajal vaatan ehmatusega peeglisse, et see, keda ma seal näen, ei meenuta isegi mulle endale mind ennast. Kes on see uus inimene? Ta mõtleb endiselt nagu mina, tema seisukohad elu ja inimeste kohta on samad nagu enne, aga välimuselt ei meenuta ta mulle mitte kedagi, keda ma tunneksin või tundnud olen. Kuidas elada koos inimesega, kellega sa jagad endiselt iga päev oma mõtteid, tundeid, ühiseid sõpru, poega, oma minevikku, oma korterit, raamatuid ja riideid, aga kes on sulle endalegi füüsiliselt täiesti võõras inimene. Kui hakkad koos elama inimesega, kellesse oled armunud või keda armas-

H I N G E LT Ä R A / 1 3

tad, siis tavaliselt pole sa teda näinud lapsena ega tunne tema vanemaid noorelt, aga mina tean kõike ja kõiki saladusi Ene kohta. Ma ei tea, kas see on hea või halb ja kas ma peaksin ennast mõne asja pärast hukka mõistma. Isegi kahetsema? Samas ma tean, et olen katsunud terve elu olla aus ja mitte teha haiget teistele inimestele, sest siis oleks mul endal hingepiinad, mis takistaksid mu eksistentsi. Kui armastust polnud või see lõppes, siis olin mina see, kes meeste juurest põgenes, ilma et oleksin kahetsusega tagasigi vaadanud. Kõige rohkem haiget tegin oma lapse isale. Aga kas ka teistele, kes mu teele juhuslikult, meelega või kogemata ette jäid? Kelle eest ma põgenesin? Eksistentsialistlik küsimus – olla või mitte olla? Põgenemiseks sellest reaalsusest, mis pole sinu jaoks, on mitu võimalust. Enesetapp, nunnaklooster, epikuurlane-elunautija, filosoof. Või olla näitleja ja kehastada kedagi, kes sa oma eraelus ise ei ole. Just seda karjuvat vajadust olla keegi teine olen tundnud tihti.

1 4 / H I N G E LT Ä R A

Missuguste hetkede puhul oled sa tundnud, et just see on see sinu hetk? Väga tihti saatus koputab uksele, aga kahjuks paljud ei oska seda märgata ja võimalused jäävadki kasutamata. Kas sina oled tundnud ära oma hetke?

Selliseid hetki on mu elus olnud palju. Kui olin viieaastane, võttis ema mind koolipeole kaasa koos lastega laulma. Minu jaoks oli šokk, et publik oli pimedas ja meie prožektorite valguses, aga mulle meeldis, kui esinemise lõppedes valgustatud saalist inimesed plaksutasid meile ja ma nende nägusid nägin. See oli minu esimene kontakt publikuga ja see oli vapustav tunne. Mulle meeldis see väga. Keskkooliajal Türil mängisin nii kooli kui ka kultuurimaja näiteringis ja minu jaoks olid erilised hetked kohe pärast etendust. Vahetasin hästi kiiresti riided ära, et olla esimesena tantsupõrandal ja näidata publikule, et peale näitlemise oskan ka hästi tantsida. See oli siis minu jaoks väga tähtis. Tants oli mulle tasuks nagu suhkrutükk tsirkusehobusele peale head esinemist. Väga oluliseks hetkeks oli kohtumine oma mehe Vladimir Karasjoviga. Oli tunne, et olen temaga kuskil varem kohtunud... Eelmises elus... Ta oli see inimene, keda olin oma ellu nii kaua oodanud,

H I N G E LT Ä R A / 1 5

ta oli elukogenud ja tark, keda sain imetleda. Siis meeldis mulle selle inimese juures kõik, sest temal oli aega minuga päevad otsa rääkida elust ja kunstist, mis mind eriliselt huvitas. Kindlasti oli selliseks hetkeks minu esimene kohtumine Evald Hermakülaga kunagises Tallinnfilmi stuudios Pöögelmanni tänaval. Pidin otsustama, kas temast saab minu partner „Libahundis“. Eelnevalt olin ennast tema vastu häälestanud, sest sellel ajal meeldis ta kõigile, aga juba tema esimene pilk sulatas jää ja minu eelarvamused tema suhtes. Äratundmisrõõm! Meist said sõbrad ja Evald viis mind hiljem ka Vanemuise lavale Tuhkatriinuna. Sain tema käest nii palju teada maailmateatri kohta, sest ta valdas inglise keelt ja jutustas mulle võtete ajal, kuidas kaasaegne teater on Euroopas edasi arenenud ja on mööda mindud vanadest Stanislavski meetoditest. Mulle oli see siis uudiseks ja ma tundsin, et just seda kaasaegset teatrit tahan ma koos temaga teha. Aga hetked, mis muutsid elu jäädavalt?

. jaanuar 1972 Tallinnas Sakala sünnitusmajas kell 18.15. Kui avasin silmad, oli mu ees seinal

1 6 / H I N G E LT Ä R A

kell ja kuskil minust kaugemal magas minu poeg, keda kutsun sünnist saadik Lurbuks. Sünnitus oli väga raske, aga me jäime ellu. Nutsin õnnest. Helistada või üldse kellelegi kõigest üleelatust polnud võimalik rääkida. Tundsin end indiaanlasena, kes sünnitas metsas. Noori emasid ei aidatud, ju taheti vist meelega, et nad kannataksid, et siis ei oleks nad enam meestega vahekorras. Midagi perversset oli personali suhtumises noortesse emadesse. Ometi oli see sünnitusmaja Tallinna parim. Ma ei saanud sellest majast aastaid mööduda, sest mul tekkisid kohutavad fantoomvalud ja need halvasid liikumist. Füüsiliselt oli see minu elu kõige valusam kogemus, mis ei unune iialgi. Samas oli see kõige õnnelikum hetk ja täna olen ma väga tänulik, et minu kõrval on poeg. Tähtis moment meie elus oli Tallinnast lahkumine 30. jaanuaril 1981. aastal, kui pojaga käest kinni hoides Georg Otsa laevale läksime, saatjaks paljude pilgud. Olin viis aastat viisat oodanud, et minna järele oma mehele, kes oli 1976. aastal reetnud Nõukogude Liidu ja Eestist lahkunud. Sain aru, et see oli ajalooliselt väga tähtis hetk, sest meie pojaga ei põgenenud Eestist, vaid lahkusime lõpuks ametlikult Nõukogude Liidu välispassiga. Meie võitsime. Ainult kaotatud aastaid ei saanud enam tagasi.

H I N G E LT Ä R A / 1 7

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Millised olid sinu lapsepõlvemaastikud?

ii kaugele kui ma ennast lapsepõlves vähegi suudan tagasi mõelda, meenuvad ehk esimesena mälupildid Maardu alevikus olevatest puu barakkidest. Ühes sellises, pisikeses ja poolhämaras, me isa ja emaga kunagi ammu elasime. Mäletan sealt ainult hõõguvat elektripliiti kapi taga, mis talvel tuba soojendas. Kui vanemad olid tööl, ei tohtinud ma seda mitte mingil juhul puutuda. Kui vanemad õhtul koju jõudsid, tormasin nende jalgade vahelt õue nagu pissihädas kutsu, kes oli oodanud seda hetke terve päeva. Maardust ma ei mäleta, et nende puumajade ümber oleks keegi lilli kasvatanud. Ümbrus oli hall ja trööstitu. Keemiatehase pikast korstnast tuli kollast suitsu, mida me sisse hingasime. Mitte midagi ilusat ega romantilist ma seal ei näinud. Mäletan ka seda, et poisid leidsid kuskilt liiva seest Saksa sõjaväe kiivrid, mida me erilise huviga mitu päeva takseerisime ja millega mängisime. Meeles on esimene kinoskäimine, kui ema lasi mul kahe minust mitu aastat vanema naabripoisiga sõjafilmi vaatama minna. Mind pandi klubis istuma aknalauale, sest saal oli rahvast täis. Hiigelsuured sõdurite pead ja suurtükipommide plahvatused.

1 8 / H I N G E LT Ä R A

Mäletan, et juba siis keerasin pead, et jubedat sõjakoledust mitte vaadata. Mäletan Liiva surnuaeda. Kui ma olin nelja-aastane, teatas vanatädi Alma (tädi Mutt), et minu ema ootab last, ja palus mul siis õues kurgedelt endale õde või venda soovida. Liiva surnuaia kõrgete mändide vahel kabeli ümber lendasid ainult harakad ja varesed, kes hirmsasti kraaksusid, kurgi seal polnud. Mõtlesin siis, et ega vahet ju pole, ja karjusin neile: „Kurg, kurg, too mulle vend!“ Kui õde sündis ja palju nuttis, siis ma mõtlesin küll, et poleks tohtinud kraaksuvaid vareseid paluda, et vaat mis juhtus nüüd minu palvete peale. Mul on tänaseni kahju, et mul pole hoolivat venda. Aastaid tagasi leidsin Lõuna-Eestist endale sellise venna, nimega Peeter. Eestis käies külastan teda ja lahkudes on mul silmad märjad. Suviti sellel kalmistul elades sain vanatädi toetusel oma esimese teenistuse nii haudade korrashoidja kui kellalööjana. Üks rubla iga matuse eest kulus mulle marjaks ära, sest sain endale oma raha eest riideid ja raamatuid osta ja sellega olid vanemad väga rahul. Pidin üles hüppama, et haarata kinni pulgast, mille alla tõmmates kükitasin kiiresti maha, et kell lööks, kuna elektrikella siis veel polnud. Mõnikord tegin seda mitu korda päevas. Ja peale seda läksin rahulikult kabeli kõrval asuvasse

H I N G E LT Ä R A / 1 9

tööliste tuppa, kus valmistati ette peielaud, ja mina surmtõsiselt, ilma igasuguse häbita, vitsutasin seal peielistega võileibu ja jõin teed, kuulatas jutte kadunukesest, keda nemad hästi tundsid ja maha matsid. Ega mu vanatädile see väga ei meeldinud, et ma neid võileibu seal koos võõrastega sõin. Kodus oli minu jaoks ikka head ja paremat, aga need matuseliste võileivad olid liiga ahvatlevad ja isuäratavad. Mul pole elus nii palju lahtist raha olnud kui siis, sest ma olin üliaktiivne ja kihutasin vanaonu meestejalgrattaga kiiresti ühest surnuaia otsast teise. Tööd oli mul suvel seal alati palju. Mäletan ka seda, kuidas vanaonu Leonhard (onu Paps) õpetas mind, väikest tüdrukut, kaevust vett pumpama: ise istus tagurpidi kaevukaanel ja käsi üles tõstes haaras koogust. Samuti oli Liiva kabel minu esimene saal, kus vabalt esineda sain. Mul oli hea hääleulatus ja kaasasündinud viisipidamine, nii et lõõritasin süüdimatult Veera Neluse ja Yma Sumaci laule. Mind ei heidutanud, et vahel olid kabelis ka surnud, sest ma uskusin siiralt, et kui nad mind kuuleksidki, siis teeks see neile ainult head. Mõnikord ütles vanatädi, et täna on surnu ümbermatmine, ja minuti pealt olin ka mina platsis, et vaadata, mis kirstu sees on ja mis seal sellest inimesest järgi on jäänud. Mäletan, et vanatädi ikka keelas mul seda vaadata, aga ma ei kuulanud ta sõna, sest uudishimu oli liiga suur.

Need on südame- ja mõttetarkuses sündinud read jäägitus otsekohesuses läbilelatu avamisel elukestval teel enese juurde, et olla vaba iseendas loojana, isiksusena, olla nähtaval kunstis. See on raamat elust teatris, mängust teiseks kehastudes, suhtlemisest suurte eeskujudega – Vladimir Karasjovi, Evald Hermaküla, Leida Laiusega. See on raamat lapsepõlvemaastikest sõjajärgses okupeeritud Eestis ja Pariisi aastatest oskuse ja võimega võõrsil ellu jääda, edasi jõuda, ennast teistega jagades iseendaks jääda. Leheküljed sõprusest, armastusest, täiusliku õnne hetkedest hingede ühestudes, mis muutsid elu jäädavalt, arutlemised naise olemusest, emaks saamisest selle ilus ja valus, vahel vajadusest olla iseendaga üksi, siis jälle süvakultuuris teistega suheldes. Need read on kahe hingelähedase inimese siiras avameelsuses sõnadesse seotuna raamatuks vormitud kahekõned kirju vahetades. Seda raamatut tuleb korduvalt lugeda, et kirjapandu tähenduslikkus ka meile pärale jõuaks. Siiras imetluses paevana, TTK emeriitprofessor Rein Einasto

Mind on alati paelunud ja inspireerinud lood inimestest, kes on ühtaegu sõltumatud, kannatlikud, kirglikud ja haavatavad ning Ene on minu jaoks just üks nendest. Esimesest temale saadetud kirjast sai alguse lugu, kus iga küsimus avas ukse uuele eneseavamisele ja iga vastus pani ootama järgmist. See raamat on aus ja siiras vaade ühele kordumatule elule – ja vahest ka peegel, kust lugeja leiab üles iseenda.

KAIRE KAUR DANIEL

PILGRIM.EE

Hingelt ära