AEG. TEEKOND NIMEGA MEES

Saatesõna

Ajast ja sellega kaasnevatest muutumistest, meheks

Panna mehed rääkima hinge ja aja teemadel ning

Ühel juunikuu pühapäeval istusin hubase maakiriku

Lood siin kaante vahel on tunnistuseks hinge-

kasvamisest ning oma kogemustest teekonnal

märgata, kuidas nad vaikselt avanevad – see oli üks

väikeses kõrvaltoas suure laia laua taga. Minust

sügavusest, rahu ja sihikindlusega oma raja

nimega ELU, räägivad siin raamatus 25 erinevas

ütlemata meeltliigutav protsess, mis ei unune kunagi.

üle laua istus Hannes, kes oli usaldamas sellesama

kõndimisest, märgates teekonda ja kogudes tarkust

vanuses meest.

Nendes vestlustes me naersime koos, kuid vahel

raamatu jaoks oma teekonna lugu. Ta täitis toa

elu ja armastuse kohta. Eeskujul on alati varem või

Mis on neile elus tähtis? Mis neid hoiab, mis kannab,

poetasime silmanurgast ka pisaraid. Oli hetki, kus

üheaegselt üdini mehise ja turvalise energiaga,

hiljem elumuutev mõju. Siin on seda palju!

mis nende hinge puudutab, mis hirmutab? Kuidas olla

me olime lihtsalt minuteid vait, kui küsimus puudutas

samal ajal südamesooja, hingestatud olemisega.

päris, nii mehena, isana kui vanaisana oma tugevuses

iseäranis hella kohta või läbielatud kogemust, mis

Just sellisega, nagu raamatu pealkirjas on mõeldud

Raamatu kõik vestlused ja kohtumised puudutasid

kui nõrkuses? Kuidas oma aega väärikalt kasutada,

kogu eluks on sügavale hinge oma jälje jätnud. Kuid

sõnaga Mees.

mu hinge väga. Tunnen siirast tänu usalduse ja

nii et elu mõõdupuuks saaks rõõm ja sügav rahulolu

siiski jätkus neil julgust edasi endasse vaadata ning

elust endast ning maha jääks jäljed, mille üle uhke

oma kogemusi ka jagada ning mõistagi olen selle

Küsimuste teemad olid talle tuttavad – mõtiskluste

tunnetasin. Usun, et selle teose üks suur väärtus on

olla?

usalduse eest siiralt tänulik.

selgus ja sügav elutarkus, mis tema jutus väljendus, ei

kinnitus, et maailma muutmine algab alati iseendast.

Kas mehed tohivad nutta, milline on naiselik naine

kõige selle eest, mida neil vestlustel kuulsin, nägin ja

sünni üleöö, vaid ajapikku, kogemusega, kohaloleku

ning mis on pika ja rahuldust pakkuva suhte toimimise

Seda raamatut võiks lugeda igas vanuses mehed,

ja tähelepanuga igapäevaelus. Tema mõttekäikudes

alustalad? Miks mehed ei taha ennast avada ja mida

et tunda toetust, samastumist ja mõistmist.

oli endasse vaatavaid järelemõtlemise pause, kuid

on elukogenumal mehel öelda noorematele, alles

Ka nooremad mehed, kellel endast vanemate

ometi täitis ka hetkeline vaikus ruumi teadliku rahuga,

oma teed alustavatele mehepoegadele?

elutarkusest võiks eluteel ennetavalt abi olla. Kuid

millist on raske sõnadesse panna.

kindlasti võiksid seda raamatut lugeda ka kõik Selle viimase küsimuse vastused elukogenud meestelt

naised. See annab naistele võimaluse paremini

„Olen õppinud hindama ja väärtustama teelolekut“

kõnetasid mind kui kahe poja ema iseäranis. Mind

mõista, millised on need mehed, kes meie kõrval

on tema tõdemustest üks minu lemmikuid, sest ongi ju

on valinud oma emaks kaks meheks sirguvat poega

eluteed käivad.

me igapäev üks teekond, mida palistavad saavutatud

ja küsimus, kuidas nendest siis kasvatada tõelised

Kuigi naiste ja meeste mõttemaailm ning ülesanded

sihid ning just argised rõõmud ja hingeline kasvamine

mehed, kes saavad elus hästi hakkama, on mind

siin maises maailmas on pisut erinevad, on meil kõigil

neil radadel annab igale saavutatud eesmärgile

saatnud aastaid. Et nad julgeks otsustada ja võtta

siiski üks ühine põhisoov — läbida oma teekond meile

tõelise tooni. Selle tõekspidamise äratundmine ja

vastutust, et nad oskaks enda eest seista ning oma

antud ajas võimalikult tähenduslikult. Mida vanemaks

oma maailmas edasi andmine on ka mulle naise, ema

tee leida. Et nad oskaks armastada ja hoida oma

saad, seda selgemalt mõistad, et aega ei ole meil

ja abikaasana südamest oluline.

naist ja peret. Et nad suudaks hoolitseda ka iseenda

piiramatult ja ühel päeval saab see lihtsalt otsa. Selle

Mis puudutab meid päriselt? Mind näiteks julged,

hinge ja pideva arengu eest. Et mu lastel läheks

teadvustamine teeb meele pisut nukraks, kuid annab

sügavad inimeseks kasvamise ja kujunemise

elus hästi. Sarnased mõtted ja soovid saadavad iga

ka tõuke endale antud aega tähendusrikkamalt

teekonnad. Inimeste lood meie ümber. Elulised

hoolivat lapsevanemat.

kasutada.

jutustused tuttavlike taipamistega kellegi teise

Mind panid meie vestlustes võpatama ning andsid

sõnastuses.

päevadeks mõtteainet meestelt kuuldud lausejupid

Aeg annab ja võtab ning kahtlemata muudab

nagu näiteks „kõikidest meestest, kes saavad lapsi, ei

meid, nii mehi kui naisi, aga inimeseks olemise

Tiivad sai see raamat eelmisel aastal ilmunud teosest

saa isasid“ või siis, et „mu ema tingimusteta armastus

põhiväärtused ei muutu. Inimeseks kasvamine,

„AEG. Teekond nimega Naine“. Nende imeliste naiste

ja isa nõudlik [ehk siis tingimustega armastus] andsid

olemine ja jäämine on meie kõigi põhiline elu

väärikas ilu, elutarkus ja sisemine vägi puudutasid

mulle ellu kaasa kõige olulisema vundamendi ja

ülesanne. Meile kõigile on antud oma aeg ja

sügavalt nii raamatu tegijaid kui lugejaid. Nii

väärtused“.

kogemused ning katsumused, kuid me kõik oleme

sai elu loomuliku kulgemise käigus välja valitud

lihtsalt inimesed, kes soovivad olenemata soost samu

kakskümmend viis väga erinevat, sügava sisuga

Nende ja paljude teiste elutähtsate teemade üle

asju. Mõistmist, hoolimist ja armastust just sellistena,

meest, kelle lugudest vormus raamat „AEG. Teekond

mõtiskledes jagasid mehed sügavalt ja siiralt, mis

nagu me päriselt oleme.

nimega Mees“.

nende hingesoppides on aja jooksul toimunud.

Tiina Ristimets

Keit Pajust

— 6 — 20 — 34 — 44 — 56 — 64 — 76 — 86 — 100 — 112 — 122 — 130 — 144 — 154 — 166 — 174 — 184 — 196 — 208 — 218 — 228 — 238 — 248 — 258 — 270 —

— Lembit Peterson — Peep-Ain Saar — David Vseviov — Jaan Lutsar — Jaan Rokk — Kristjan Järvi — Peep Aaviksoo — Ivo Linna — Hannes Hermaküla — Alar Kivilo — Rein Kasela — Ilmar Raag — Hannes Nelis — Tiit Meren — Dimitri Demjanov — Lauri Räpp — Avo-Rein Tereping — Mihkel Raud — Mati Nurs — Indrek Kivi — Mati Meos — Rauno Pehka — Jüri Arrak — Avo Hein — Indrek Arula —

Mehelikkus on julgus olla.

Olla vaba, olla õrn ja armastav.

Lembit Peterson 69

lavastaja, näitleja, teatripedagoog

8 | 9

Millest unistasite, kui olite 20-aastane?

Unistusi oli palju, siis mul olid ju kõik teed avatud, vähemalt niimoodi tundus.

Tol ajal ma õppisin Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris, nn Panso-koolis, esimesel kursusel režiid. Sel aastal ma ka abiellusin, talvel sündis esimene poeg. Kõrgkooliõpingute ajal oli rahuldavat tasakaalu lavakooli ja pereelu vahel väga keeruline, vahel isegi võimatu hoida. Seda enam, et elasime äärmises ruumikitsikuses, ühiskorteris. Tänu abikaasa Mare suuremeelsele toele ja kannatlikkusele, samuti meie vanemate ja lähedaste abile see siiski õnnestus. Tegelesin siis mitmete asjadega, mulle meeldis kirjutada, tõlkida, olin mõelnud ka ajakirjanikukutse peale. Ma unistasin oma maailmapildi avardamisest, reisimisest, ja sellest, kuidas võimalikult selgelt, täpselt väljendada teatrivahenditega seda, mida ma siis tähtsaks ja kalliks pidasin, mis mu enda hinge puudutas. Poeetilisest teatrist. Oma teatristuudiost. Kirjutamisest ... siis, kui tulevad rahulikud hetked. Mõistagi unistasime koos abikaasaga ka oma eluruumist, kodust, laste heast kasvatamisest. Unistusi oli palju. Huvitaval kombel on neist unistustest ka palju realiseerunud.

Teater on selline koht, mis on erinevate kunstide süntees, aga kätkeb eneses minu jaoks ka filosoofilist või isegi teoloogilist mõtlemist. Teisest küljest on ta selline, mis neelab paratamatult lõviosa elust, võib-olla just tänu sellele sünteesile. Ühtepidi ta aitab muidugi elu mõtestada, avada uut selles reaalsuses, milles oleme ja liigume, tegutseme ja toimime. Võimaldab olla inimeste ja kogu ühiskonnaga elavas loomingulises suhtetoimes. Teisalt võib tema läbi sinu olemus ja olemine liialt kaunite kunstide kütkesse jääda, nii et teater muutub ülimaks ja kõik muu, näiteks elu oma haruldases paljususes ja ka n-ö argielu lihtsad asjad jäävad unarusse ...

Inimeseks saamine ja inimene olemine ongi meie peamine roll.

Millest unistate praegu?

Võib-olla unistan hetkel sellest, et saaks rahulikult aega võtta, et selgemaks mõelda, millest ma unistan ja millised unistused oleksid need, mida tuleks hakata plaanideks tegema, mida teostama. Või mis on ilusad, kuid ilmselt võimatud või viljatud unistused. Muidugi ma tean, millest unistan nii vaimse elu, pereelu kui loomingulise elu plaanis. Aga teistele paistku see, mis teostub. Puud tuntakse viljast. Võib-olla on niimoodi kõige täpsem öelda, et mu unistustest parem osa teostub ka, ehkki vahel teisel moel, kui seda mõelnud olen ... mõtlen välises vormis.

Unistamisega seoses mõtlen, et inimene tajub ühel hetkel oma piire, ehkki ta unistab, et nii tema ise kui kõik, kes ta ümber on, oleksid kuidagi piiritud. Ikka ootad ja loodad teiselt või endalt rohkem. Aga kogu aeg põrkame nii iseenda kui ka teiste piiride vastu, näiteks isa või ema või laps olles. Siis tekib unistus piirideta olekust, mis meid inimesi ühendaks, unistus niisugusest päris reaalsusest, millele saaks tugineda, mis ei hajuks. See on võib-olla natukene imelik unistus, mis minul on, aga ta on, igas hetkes.

Noortel on – nii nagu mistahes eas inimestel üldse – nälg ja janu tõe järele. Kui ma mõtlen ja unistan piirideta olekust, siis see ei ole lahus tõejanust. Tõese reaalsuse pidev otsing ja avastamine – mis vallas siis ka liigute – on see, mida ei tohiks kaotada, millele käega lüüa. Tuleb kuulata selle häält iseendas. See on

LIINA ORLOVA

Mida ütleksite noorematele meestele, kes alles alustavad oma teed?

10 | 11

Tõese reaalsuse pidev otsing ja avastamine – mis vallas siis ka liigute – on see, mida ei tohiks kaotada, millele käega lüüa.

Tuleb kuulata selle häält iseendas.

inimesele vajalik nagu hingamine, nagu kalale vesi, taimele muld. See on „hinge hingamine“. Leia see, mis on „päris“. Selle järele on igatsus, ükskõik millises elueas sa oled, ja selle taju on igalühel erinev. Nagu Juhan Liiv ütleb: Kui mina olin alles väikene mees üks helin mul helises rinna sees See helin on väärtuslik, hoidke seda kui teejuhti, kui suurt aaret.

Kuna Theatrum, kus ma tegutsen, asub endise dominiiklaste kloostri kvartalis, selle varemeis, siis on ehk kohane meenutada ühe ordu hiljutise meistri vend Timothy Radcliffe’i artiklit pealkirjaga „Tõde“, kus ta ütleb, et tõde on võib-olla eelkõige see valgus, mis meile näitab Jumala loodud maailma ilu ja headust.

Ja kui me loodud maailma ilu ja headust millegipärast ei näe, siis me oleme tõest eemal, ei ole temas. See ei tähenda, et me ei näe meid ümbritsevaid sageli hirmsaid ja traagilisigi olusid. Ei. Aga mind aitab see mõte püsida sisemises valguses. Et kui me tahame tõesti tõeni jõuda, siis otsigem seda valgust, mis meile näitab Jumala loodud maailma ilu ja headust. Kõiges, mille sees me oleme. See annab lootuse ja toe asjade nägemiseks. Ja see näitab seda, mida ma võin isegi nimetada mõõtmatuseks, mida ei saagi mõõta. Neotomistlik teoloog Etienne Gilson kirjutab, et õpetaja püüab õpetamise käigus õpilasele tõde edasi anda, õpilane püüab tõde vastu võtta ja tegelikult osutub mõlema õpetajaks see tõde, mis on nende vahel. Kuidagi annab see mõte edasi tõe elusust. Tõde ei ole abstraktsioon lihtsalt.

Kas te olete leidnud Jumala?

Ma tahan Teda otsida ja leida iga päev uuesti. Sest mina muutun, muutuvad inimesed ümberringi, muutuvad olukorrad. Igas olukorras püüan leida Temaga ühendust. See on pidev pürgimus, pidev minek, suhtlemine: kõnelemine ja kuulamine, dialoog. Palve tema kõikvõimalikes vormides. Kontemplatsioon.

Liikumine Tema poole ongi otsimine, siis hakkad avastama asju ja nad hakkavad paistma teises valguses, kui n-ö argipilguga vaadates. Arvan praegu, et Jumala otsing on inimisiksuse arengu põhitingimus.

Mis on teie jaoks mehelikkus?

LEMBIT PETERSON

Julgus olla. Olla vaba, olla õrn ja armastav.

Esimene märksõna on julgus olla, ja teine märksõna on julgus võtta vastutust.

Hiljuti oli meil Theatrumis külas üks Ukraina filosoof, Kiievi Tarass Ševtšenko nimelise ülikooli filosoofiakateedri professor Andrii Baumeister (tal on muide ka oma kanal YouTube’is). Üks kohtumisel viibinu küsis, miks Jumal lubab nii palju kurja ja mis siis teha, kui ei rahulda vastus, et inimene on loodud vaba tahtega. Baumeisteri vastus oli see, et Jumal on loonud inimese küll vabaks, aga ka vastutavaks. See vastutuse osa tahab ununeda. Me tahame vastutuse panna Temale, et nagu Tema tahaks kõike kurja seda lubades, aga unustame ära omaenda vastutuse.

See vabaduse ja vastutuse seos on minu meelest tähtis samuti armastuse puhul.

Julgus olla, julgus olla vaba. Julgus armastada – see on ka julgus. Armastus eeldab samuti vastutust, armastus ja vastutus on ka koos. Vastutuse väärtus … vastutus kujundab meid, see, et me võtame vastutuse mingite asjade eest.

Vastutuse ja vabaduse vastasseose üle mõtlen viimasel ajal palju.

Jaan Lutsar 50

judoka ja judotreener

46 | 47

Millest unistasid, kui olid 20-aastane ja millest unistad praegu 50-aastasena?

aga läheb jälle väga neid mehiseid mehi vaja, ja samas on ka kõvad itimehed täna sõjas asendamatud, maailm muutub.

Minu meelest otsib naine laste kasvatamiseks enda kõrvale ikka sellist meest, kelles on otsustamisjulgust, kelle sõna on kindel ja kes tagab turvatunde. Kui naine ühel hetkel sellise tõsise mehe kätte saab, siis tulevad lapsed ja tihti hakkab naine võtma seda meest nagu ühte nendest lastest. Tulevad küsimused, kas see asi on tehtud, kus sa oled, millal sa koju tuled jne – selline asi hakkab pihta. Põhimõtteliselt, kui mees tüli ei taha, siis ta on kohustatud nõustuma sellise asjaga, sest ta hoolib ja ühel hetkel ta ongi nagu üks nendest lastest, see aga lõhub ära mehe ja naise vahelise suhte, võin seda öelda, sest mul just sarnaselt juhtus. Selline asi tapab mehe-naise suhte ära, huvitav, kuidas see mees küll enne ellu jäi ja veel atraktiivne ka oli? (naerab) Mehelikkus peaks olema mehe au ja võime vastutada, mehe sõna peaks maksma. Pole mõtet plähmida asju, mida sa tegelikult ei tee või mida sa tegelikult ei mõtle. See on minu mõistes üks mehelikkuse jooni. See, kas sa oled karvane, pikk või peenike, see ei mängi absoluutselt rolli. Tähtis on sisu ja hea oleks, kui pakend ka meeldib. Tsiteerin Merle Palmistet, kes ütles väga tabavalt, et mehega peab olema vaimne klapp, hingeline klapp ja füüsiline ligitõmme, väga hästi öeldud.

Mehelik mees on teatud mõttes sõdalane, ma ise õpetan just noori niimoodi.

Noored on nagu koerakutsikad, kes lähevad üksteist närima, mürama. Nad ise ei saagi aru sellest, et lähevad kogu aeg tugevamaks, nii et nad on valmis ühel hetkel ise toitu otsima ja kõike vajalikku tegema. Mentaalselt pead olema valmis, et lähed ja teed seda või teist tööd või asja ja sul on otsustavus ja usk, et saad sellega hakkama. Võtad näiteks auto remontimise ette, saad aru, mis katki on, paned jupid kokku tagasi ja töötabki, uskumatu. Selline asi peaks hakkama juba väiksest poisikesest peale.

Kui ma sain 20 või 25, täpselt ei mäleta, kumb sünnipäev see oli, siis mu isa ütles: „Noh, poja, ütle siis toost!“ Ma polnud eelnevalt just palju tooste öelnud, aga tõstsin pokaali ja ütlesin: „Elagu mina!“, lõin klaase kokku ja kõik tundus uus ja alles ees. Kui olin 40 saanud ja papa oli juba läinud ning kui sõbrad olid ümber laua, meenus see mulle ja ma ütlesin: „Aitäh sõbrad, et te olete olemas!“ Niipalju oli hoiak siis teistmoodi.

Mis on su elu tähtsamad saavutused, mille üle uhke oled?

Minu papa Andres Lutsar tegutses kogu elu, nägi vaeva ja tegi kõik selleks, et Eesti Judo saaks oma maja. See, tema elu projekt, on kindlasti üks suur asi, mille olen tänaseks realiseerinud, aga kunagi ei ole nii, et üks inimene ainult teeb, et ongi ainult minu saavutus või minu töö. Loomulikult armastan ma oma lapsi ja olen ka neid püüdnud kasvatada ja õpetada – aga see tundub mulle nii loomulik, iseenesestmõistetav. Iseasi, kas nad mind kuulavad.

Pean väga oluliseks ikkagi isiksuse sisemist arenemist selles kiiresti muutuvas maailmas ja üritan ka ise olla arenemisvõimeline. Leida ikka ja jälle midagi, mis silma särama paneb. Jätkuvalt pean paljusid asju oma elus ümber mõtestama – see tundub oluline.

Mulle meeldib väga Fred Jüssi väljend, et tuleb molutada – selleks, et mõtestada maailma ja asju enda ümber, peab olema seda molutamisaega. Seda aega on raske leida, kui oled 20–35 või 40, kuidas kellelgi, see on kõige hullem ja kiirem aeg. Samas peab nentima, et ka väga produktiivne, kuna jaksad palju. Kõik tööd, tegemised ja lapsed korraga. Kõik tahavad süüa, nokad lahti, kõik tahavad elada, kõik tahavad kuskil käia. Ja siis sa lasedki nagu logistik, orav rattas, hommikust õhtuni, tööle–koju–tööle, üks asi ajab teist taga, põhimõtteliselt võidki surmani välja panna. Jaapanlane ütleb selle kohta, et ära kiirusta, sest siis sa ei näe, kuidas elu möödub. Selleks, et produktiivne molutamine ette võtta, peab olema mingites asjades stabiilsus, näiteks sissetulek, et ei peaks liiga palju muretsema homse päeva pärast.

Sisemine arenemine toimubki just siis, kui saad rahuliku südamega molutada, saad kiirelt rattalt korraks maha tulla ja hakkad nägema paljusid asju teistmoodi, ka ühiskonda ja inimkonda üldse tervikuna.

Sisemine arenemine toimubki just siis, kui saad rahuliku südamega molutada, saad kiirelt rattalt korraks maha tulla ja hakkad nägema paljusid asju teistmoodi, ka ühiskonda ja inimkonda üldse tervikuna.

Kuidas poegi kasvatada?

Mehelikkus peaks olema mehe au ja võime vastutada, mehe sõna peaks maksma. Pole mõtet plähmida asju, mida sa tegelikult ei tee või mida sa tegelikult ei mõtle.

Mis on õnn sinu jaoks, milline kogemus on teinud su tõeliselt õnnelikuks?

Vigala Sassilt küsiti kunagi, et mis on elu mõte. Vigala Sass ütles, et mis see elu mõte ikka on, elu mõte ongi elamine, aga selleks, et igav ei oleks, pead sa midagi tegema. Õnn on üldse tagantjärele tajutav nähtus – kui sa oled õnnelik, ega sa seda hetkes ei taju, õnn on tajutav tagantjärele. Küll see oli ilus või küll see oli õnnelik hetk või õnnelik aeg … Võib-olla on ka praegu õnnelik hetk – kenade inimestega vestelda, arutada, see on ka õnnelik hetk ju.

Mis on sinu jaoks mehelikkus?

Kui palju tollane ja tänapäevane trenn erinevad?

Ühiskond läheb üha enam sinnapoole, et enam ei tohi mingit füüsilist kontakti olla. Kuskil räägiti, et teoreetikud olid pannud kokku materjali sellest, millised on laste õigused, aga treenerite õigustest polnud absoluutselt ühtegi sõna. Enamus JAAN LUTSAR

Olen ka sellele mõelnud. Vanasti oli mehelik mees selline, kes kilp käes ja oda kaenlas andis tuld ning kauaks teda jätkus, seda keegi ei teadnud. Praeguses heaoluühiskonnas paistab, et mammapojad ongi täiesti aktsepteeritud. Ukrainas

Eks eeskuju on ikka parim vahend. Ma kord küsisin isalt, et miks sa minult nõuad seda, mida sa ise ei tee. Ta vastas, et mis sa minust räägid, kuula, mis ma sulle ütlen – tee minu sõnade, mitte tegude järgi. Laste ja vanemate vahelised emotsioonid rikuvad paljud asjad ära.

Mind kasvatati nii, et mul lasti suhteliselt vabalt olla, ema oli tööl, isa oli kuskil linna peal, ajas asju, õhtul käis tööl, mina olin koolis, tulin koolist, vahest olin kodus, vahest ei olnud. Mingit ülehoolitsemist ei olnud … Olin 8-aastane, kui käisin Õismäelt Piritale trenni, kahe marsaga (marsruuttakso), kui marsast jäid maha, siis läksid kolme bussiga, tund aega sõitu sinna, tund tagasi. Ega mul muud kohustust ei olnudki kui trenn ja kool, need pidid korras olema ja ülejäänu oli oma asi, mis sa tegid. Jõlkusime ringi, tagusime vutti, venelastega sai kivisõda peetud, koolivennaga kitarri mängitud. Sõpradega arusaamatuste korral ei olnud nii, et läksid ja kaebasid isale ära ja keegi läks sinu eest asju klaarima. Oma koha siin päikese all pead ikka ise välja võitlema.

Papa Lutsar ütles alati, et kui lapsed lõuga tõmbavad, ära kunagi vaata, kui palju nad tõmbavad, vaata seda, kuidas ta viimast korda tõmbab.

Selle järgi sa näed ära tema pingutuse potentsiaali, kui palju ta on võimeline endast välja panema. Tihti on nii, et ühel sellil on sisemised reservid, mida ta suudab ära kasutada ja teised ei suuda seda mitte kunagi. Aga see on treenitav, pead hakkama tasapisi oma piiri kogu aeg lükkama. See põhimõte on poisist mehe kasvatamise juures üks olulisemaid asju.

Ma ei ole selle peale eriti küll mõelnud, aga ma arvan, et eks ka geneetiliselt on inimeste pingutusvõimed erinevad. Ma arvan, et kõik polegi võimelised ennast pildituks jooksma. Kui pommid lõhkevad ja sul on laps süles, siis suudad ennast pildituks joosta ka siis, kui ei arva, et oled selleks suuteline. Küsimus on motivatsioonis ja selles, kuidas sa suudad sel hetkel endast kõik välja anda.

Inimene on tegelikult väga võimekas, motivatsioon ongi see, mis käivitab su ressursid ja kui ise kompad oma võimete piire, siis sa oled vägagi suutlik.

Samuti aitab külmas vees käimine, talvine suplus. Mina käisin täna näiteks jões ujumas, ka mul on väga keeruline kevaditi, peale mõningast pausi, kohe külma, jäätumise piiril olevasse vette ronida. Sügisel on oluliselt kergem jätkata jäätumiseni, sest alustad soojemast külmema suunas ja keha on igapäevaselt harjunud. Viimane kord käisin eelmisel aastal vist 15. detsembril, kui lumi juba maas oli. Hüppad hommikul sulpsti vette, see äratab sind üles, väga mõnus on – sihuke tunne, et vau, elu tuleb sisse. Ega sinna ei olegi alati nii mõnus minna, pigem on sealt ikka hea välja tulla!

48 | 49

treenereid ütles, et kui peaks 100% seda dokumenti järgima, oleks see täielik absurd. Mul on trennis samamoodi – kuidas ma siis õpetan ühte või teist asja?

Ma toon näite – meil on selline harjutus, et viie-kuueaastastele paneme lati püsti ja siis nad ronivad mööda latti ülesse ja seal üleval on kuldvõtmeke. See, kes saab kuldvõtmekese kätte, saab pool kuningriiki ja ilusa printsessi endale. Ma olen poistele öelnud, et kes ei taha printsessi, võivad saada ka BMW võtmed – pooled lähevad BMW võtmetele järgi ... Kui tüdrukud ronivad, siis nemad saavad printsi valgel ratsul. Ükskord oli nii, et üks väike tüdruk ronis seal, pingutas hirmsasti – aga no ei jõua veel ronida. Tüdruku isa, endine korvpallur, suur koll, elas lapsele mati kõrval hullult kaasa. Ma siis küsisin talt, et kas ma natuke tagumikust lükata tohin, tüdruku isa, minu hea sõber, vastas, et lükka-lükka.

Tegelikult oli mu küsimus selline provokatiivne, sest tavaliselt ma aitan neid seal niikuinii, ja siis arutasimegi omakeskis, et enam ei tohi kedagi puutudagi, kõik on kohe totaalne ahistamine ja võid süüdistuse saada kes teab milles.

Olen jõudnud ka lapsi õpetades selleni, et kõige tähtsam on õpetada neile selgeks kaotamine. Mängi lapsega kaarte, vaata, mis ta pärast kaotamist teeb, kas hakkab kaardipakki loopima. Lastele peab selgitama, et kaotamine ei ole häbiasi, tuleb ju uus mäng, uus võistlus, alati tuleb uus võimalus.

senseidele: „Ärge unustage, et te ei kasvata mitte sportlast, vaid inimest.“ Selles valguses ei tundu rahulolu keskpärasusega kuidagi põhjendatud. Milliseid isikuomadusi arendab mõtteviis, et „pingutame just niipalju, et käib kah ja piinlik ei oleks“?

Kuidas oled tulnud toime tagasilöökidega? Mis aitab sinul jalule tõusta?

Papa Lutsar ütles ikka noortele senseidele: „Ärge unustage, te ei kasvata mitte sportlast, vaid inimest.“

JAAN LUTSAR

Kõik asjad on harjutamise küsimus, ka pingutamine ja enda proovilepanek.

Loodus annab meile erinevad stardipositsioonid, kuid tahtmine määrab enamasti lõpptulemuse. Keskpärasest paremaks tulemuseks on kõik võimelised, eranditult. Mind väga häirib tänapäevane mõtteviis, et keskpärane olla on ok.

Peaks ikka tahtma olla parim ja selle nimel pingutama – see, kas sa parimaks saad, ei omagi nii väga tähtsust, aga sa kasvatad oma isikuomadusi.

Jaapani judoprofessor Hamano ütles: „Kas sa mängid viiulit, seod ikebanat või maadled judot, see kõik on üks- ja seesama. Eesmärk on püüelda täiuse poole.

Me kõik teame, et seda ei olegi olemas.“ Ja papa Lutsar ütles ikka noortele

Ega paljudest asjadest ei saagi üle, peab õppima nendega elama. Tarmo Urb ütles papa Lutsari 60ndal juubelil: „Aitäh, Lutsar, et õpetasid mulle selgeks kukkumise, püsti tõusma õpetas elu ise.“ Eks igaühel ongi oma viis tagasilöökidega toime tulla ja see ei ole kunagi kerge.

Mõned asjad on lihtsalt pöördumatud. Kuidas see ütlus oligi, et meeste ja naiste vahe olevat selles, et ühed unustavad, aga ei andesta ning teised andestavad, aga ei unusta. Mehed on need, kes andestavad, aga ei unusta. Selles mõttes, et paljud asjad jäävadki muutmata, kuid ühel hetkel nad ei tee lihtsalt enam haiget, pead leppima olukorraga. Minu jaoks on alati olnud oluline asja mõtestamine, ma pean saama loogiliselt aru põhjustest, et teha järeldusi. Kui ma nendeni jõuan, siis vaatangi, et kas isiksusena see ongi see, mis ma päriselt tahan või on see midagi sellist, mida minust oodatakse, eeldatakse. Sinu elu on ju sinu rong.

Sa ise otsustad, mida sa tahad ja mis sulle meeldib.

Kristjan Järvi 50

dirigent ja helilooja

66 | 67

Millest unistasid, kui olid 20-aastane ja millest unistad praegu?

Ma mäletan oma unistusi 20-aastaselt, aga tegelikult ma ei teadnud mitte midagi, kui olin 20-aastane. Praegu on mul sees sama tunne, hingeliselt ma olen ju seesama inimene, aga ma olen lihtsalt palju rohkem kogenenud. Füüsiliselt oli siis ka kõik väiksem ja peenikesem ning psüühilises mõttes ma ei olnud täisteadvusel iseendast. Ma tegelikult ei saanud üldse aru sellest, mis elu on. Sellepärast, ma arvan, saadetataksegi kõige nooremaid sõtta, sest nad pole veel selle teadvuseni jõudnud, et tegelikult aru saada, mis see elu on. Praegu ma tean, mis elu on.

Elu on looming, täielik looming. See on täpselt nii, nagu me näeme kõiki asju õitsemas. See ongi see ainukene põhjus meie elule – pidev igapäevane loomine ja õitsemine.

Mida teeksid vabal päeval?

Mitte midagi. Lihtsalt tunnen momendist mõnu. Meie eesmärk on ju õnnelik olla, aga kas sa pead alati midagi tegema, et õnnelik olla? Mõnu alati ei too õnne, aga kui sa oled õnnelik ja sul on see moment olemas, siis on väga tähtis, et sa oleksid momendis ja võtaksid seda momendi tõenäolisust nagu igaviku tõestust.

See ongi see üldine tunnetus, et mida sa tahaks endale jätta ja teistele tekitada.

Milline kogemus on teinud sind tõeliselt õnnelikuks?

On üks lugu, mis oli minu jaoks nagu valgustusmoment. See valgustusmoment on tunnetus, mida kogesin 5-6-7aastaselt Pärnumaal (enne seda, kui ma Eestist Ameerikasse ära sõitsin). Seal on üks jõgi ja üks suvekodu, mille isa ehitas oma kätega. Sellel ajal inimesed ehitasid kõik ise ja hankisid materjali kusagilt kolhoosist. Ta ehitas sinna ühe sauna, millest tuli natukene rohkem kui saun ja see saigi meie suvilaks. Ema tegi mulle kiige sisse sellise voodi, kus ma tegin oma päevaseid uinakuid. Ma mäletan, kuidas päike paistis läbi kaskede lehtede, mis sahisesid, jõgi kohises ja päike sätendas õrnalt minu kehal ning see linade soojus – see on kõige geniaalsem moment minu elus, kus ma kogesin täielikku taevast maa peal. Selles oli täielik armastus, soojus ja hoolitsus.

Ma üritan seda momenti alati jälle tekitada. See on niivõrd fantastiline tunne ja tegelikult ma tunnen sedasama tunnet siinsamas – siin on mingisugune rahu ja mingisugune ehedus. See ongi see, mis on kõige tähtsam maailmas. Me otsime erinevatest hasartmomentidest erutust, aga tegelikult on see kõik jama.

See on egoga seotud ja mingisuguse värgiga, mis tuleb läbi mõistuse. Kui sa lülitad mõistuse välja, tunnetad ja tunned asju läbi südame ja tõesti elad tänulikkusetundega, et see kõik, mis sul on, on jube äge, siis sa vaatad seda maailma hoopiski teistmoodi.

Kujutad ette – me ju tulime siia kuskilt mitte millestki ja läheme mitte millessegi ning me ei tea, mis pärast surma juhtub ning me ei tea ka, mis enne sündimist oli.

Elu on looming, täielik looming. See on täpselt nii, nagu me näeme kõiki asju õitsemas. See ongi see ainukene põhjus meie elule – pidev igapäevane loomine ja õitsemine.

Ei. Mul oli üks sõber, kes hiljuti suri ära, üks pianist, kes oleks saanud nüüd 70-aastaseks. Ta ütles mulle, et ära muretse, kui ma ära suren, siis tea ühte asja – mul oli väga palju õnne selles elus. Ta ütles, et tal polnud mitte ainult väga õnnelik elu, vaid tal oli ka väga lõbus elu. Lõppude lõpuks see kõik ülejäänu, kui palju raha meil on, kui palju kiitusi me oleme saanud, kui palju oleme kaotanud

K R I S TJ A N J Ä R V I

Kas sa kardad surma?

68 | 69

… kui palju inimesi oled sa tegelikult armastanud või vihanud. See kõik on vaid meie ettekujutus asjadest.

Milline on su tulevikuvisioon? Nii umbes 30 aasta pärast?

Mis sind elus tõeliselt puudutab?

Neid asju on palju. Nii nagu harmooniad muutuvad muusikalises voolus … näiteks fraas, kui sa tunned, et tuleb järksu mingisugune võnge. Sa tunnetad seda sisemiselt ja sa mõtled, et millal tuleb järgmine. Need on need momendid, mis annavad mulle tõestust, et see mittenähtav maailm on see, kus kõik see magic toimub. Meie meeled on nii ülepingestatud, et me ei näe seda. Me ei näe neid ükssarvikuid ja draakoneid. Ma näen neid rohkem kui teised ja ma arvan, et need eksisteerivad absoluutselt. Ma arvan ka, et meie iseenda sagedusest oleneb nende nägemine. Kui me läheme teiste asjade sagedustega kaasa, siis me ka ei näe neid, see maailm muutub siis väga materiaalseks, see võlumaailm kaob ära.

Mu noorim tütar Elsa õpetab mulle, kuidas olla täielikult elus.

Kuidas elu nautida ja rõõmustada.

Jube hea oleks ikka, kui isa ütleks ja ema ütleks midagi. Tegelikult emaga on mul selline rohkem õpetlik suhe – mitte armastuse mõttes, ma armastan oma ema väga-väga palju, aga tema nõuandeid ma mõnikord ei võta kuulda.

Mõnikord ta ütleb, et las asi olla, kuigi mina tunnen, et ma peaks millegi eest võitlema. Mõnikord ta ütleb, et see ei sobi, kui mina arvan, et see sobib. Mõnikord ma kuulan teda ja mõnikord ei kuula. Isaga ma niipalju ei vastandu, sest lõpuks ma näen seda headust tema südames. Mulle on kuidagimoodi väga tähtis, et meie kaks energiat harmoniseeruks. Mitte et ma saaks „jaa“ või „ei“ temalt, vaid et see „ei“ oleks arusaamisega – mitte nii, et ta proovib mind ainult suunata õiguse poole, vaid et ta teab – isegi kui me ei näe sada protsenti ühtemoodi asju –, et ma taotlen seda ja saab aru, miks ma taotlen seda. Kui see juhtub, siis langeb minult koorem, sest ma saan aru, et tema saab aru ja mina saan aru – me saame asjast samamoodi aru, aga me lähenemine on erinev ja meie taotlus on ka kohati erinev.

Kas sa vahel nutad ka?

Kui sa lülitad mõistuse välja, tunnetad ja tunned asju läbi südame ja tõesti elad tänulikkusetundega, et see kõik, mis sul on, on jube äge, siis sa vaatad seda maailma hoopiski teistmoodi.

K R I S TJ A N J Ä R V I

Kelle tunnustus sulle enim korda läheb?

Mis on sinu elufilosoofia või mõni oluline tõekspidamine?

Mina arvan, et elu on hingeline karjatus positiivses mõttes, mille väljenduseks on kirg. Me peaksime suutma selle kire tuua nii lähedale meie elu konstruktsioonile kui võimalik, et need kaks poolust hõõruksid üksteise vastu nii ägedalt kui võimalik. Et me koputaks sinna teise poolsusesse pidevalt, et me isegi mõnikord paneksime pea läbi ja meilt küsitakse, kas sa ei tahaks seal teisel pool olla terve aeg, ja me saaksime vastata, et ei, mulle ikka meeldib siinpool olla ka. Terve aeg niimoodi mänglevalt luua neid momente, mis tekitavad seda elusärtsu.

Muusika on põhiliselt see minu elekter ja kirg.

Mis on sinu jaoks edu?

Egoistlik edu on üks asi, seda sa võid väga kergelt kategoriseerida maisesse elusse. Maine elu on niisugune värk, mis on selline fast and furious, minul on kiirem auto jne. Ma kuulsin hiljuti väga head ütlust, et see mees, kes ei suitseta ja ei joo, et selle elu ei ole pikem, see ainult tundub pikem. Tegelikult on selles mingisugune iva.

Mulle meeldib igasuguseid asju proovida ja eksperimenteerida nii palju, kui sellelt elult on võtta. Võimutsemine – see hoiak, et minu hea on parem kui sinu hea, et võta see minu hea vastu – seda peetakse juba eduks. See on aga mingisuguse asja politiseerimine. Vaata, kui politiseerid asju – poliitiline asi ei eksisteeri ainult poliitikas, see eksisteerib igal tasandil –, siis see tähendab, et kardad loobuda oma võimust. Teistele anda isegi jupikest sellest võimust on ohtlik, sest siis pole asi minu kontrolli all. Tegelikult on aga kõige-kõige geniaalsem alternatiiv see, et loobud kogu võimust ja siis sa näed, et sa oled kõige võimsam.

Sa absoluutselt ei sõltu sellest jamast, mis toimub sinu ümber. Sa tekitad oma voolu. Sina lähed oma rada ja siis sa vaatad, et sinu taga on nii palju inimesi, kes tulevad sulle järele ja sa mõtled, et vau, kuidas see juhtus, ma pole isegi seda palunud. See on tegelik edu minu jaoks.

Selleks ajaks ma olen juba 30-aastane jälle (naerab). Nüüd hakkab see aeg tagasi rullima. Kui ma olen nüüd 50nene, siis järgmine aasta 49, siis juba 48 ja nii edasi. Lõppkokkuvõttes jõuame sinna 0 välja ja siis on aeg lahkuda. Ma niimoodi umbes näengi seda, et kui me teeme edasi sama mänglevalt ja fantaasiarikkalt asju (meie-vormi all mõtlen ma, et mina ja minu erinevad versioonid), omades kogemust, mis me siiamaani oleme kogenud ja kasutades seda baasina, siis me võime väga fantastilisi asju tekitada iseendale ja selle resultaadina ka kõikidele teistele, kes selles hinge- ja mõttepiirkonnas on ehk et kelleni see lainetus jõuab.

Kui sa viskad vee sisse kivi, siis see lainetus oleneb sellest, kui väike see järv või tiik on, mõnele on tiik liiga suur ja teisele on meri liiga väike.

Ma nutan kogu aeg. Minu meelest nutt on tegelikult täpselt sama asi nagu armastus, milles sa nutad ja naerad. See on öö ja päev, kuid sa ei saa omada ühte ilma teiseta, mõnikord sa nutad ja naerad samal ajal. Mõnikord õnnest ja mõnikord suurest kurbusest. Mõnikord suurest otsingust, mõnikord suurest leidmisest.

Elu on üks geniaalne värk ja seetõttu me peame väga õnnelikud olema selle üle, et meil on teadvus, mis juhendab seda elu sellel tasandil, et me saaksime üksteist katsuda ja ära tunda ja ennast käsitleda. Kõiki oma meeli mitte kasutada ainult funktsionaalselt, vaid äratada neid isegi võimsamaks. Võimestada just inimeste loovat hinge. Paljud inimesed ei tea, et nad on loojad.

Iga asi, mida inimene teeb, on üks teadvuse käik, teadvuse katse. Ei ole niisugust asja, et elu on raske. Elu võib muidugi tunduda väga raske ja mõnikord ohverdatakse elu niimoodi ära – et elame siin ja me peame teenime raha ja selles süsteemis olema. Tegelikult ei pea, kui ei taha nii elada, leia ühendus loodusega ja kõik kulgeb. Me lihtsalt ei kujuta ette, et terve see värk toimub meie peas, isegi rohkem kui peas. Kui me lähme magama, siis me lähme sinna maailma, kustkohast see kõik tuleb. Terve maailm on loodud sellest, kus meie unenäod pesitsevad. Kõik see, mis me seal välja mõtleme, oma fantaasiarikkuses, see manifesteerub siia. See on ainukene arusaamine, mida me peame selgitama iseendale – et sealt me tuleme ja siin me tõestame seda manifestatsiooni.

Kui me kõik saaksime sellest samamoodi aru, siis kujuta ette, mida kõike me saaksime siia tekitada, see oleks ju geniaalne. Räägitakse, et tema on geniaalne ja kas sa tead seda inimest … tegelikult me oleme kõik samasugused. Mõned on sildistatud hulludeks, teised geniaalseks ja siis veel ebatavalised, need on need 1%. Lisaks on siis veel see rikkurite klass. Need on osanud läbi sellesama

70 | 71

metoodika suunata oma võime rohkem materiaalse kapitali peale. See võimuklass ka, kes võib-olla pole nii rikas, aga tahab oma elu tõestada läbi võimu ja teiste üle valitsemise.

Kui me kõik aga saaksime maailmast aru nagu see üks protsent, siis meil poleks neid võimutsejaid, poleks neid rikkureid, kes ainult tõestavad oma elu läbi selle fakti, et tahavad midagi meile kõikidele teha. Sest tegelikult teeme koos kõike seda fantastilist asja nimega elu. Minu kõige suurem eesmärk oleks panna kõiki looma ja teadlikult looma. Mitte niimoodi, et ma kogemata tegin midagi, mis meeldis teistele ja mis meeldis mulle ka. Vaid nii, et see oleks eluviis, et see oleks eesmärk.

Me oleme koostegijad ja koosloojad, võtame käest kinni. Nagu oli Balti kett … meil ei jäänud midagi üle, võtsime käest kinni ja olime koos. Kuid miks on vaja jõuda selleni alles siis, kui meil midagi muud ei jää enam üle; alustame sellest punktist, et tegelikult meil ei jäägi midagi muud üle.

Kui kõik laulukaare all laulavad ja me tunneme ennast nagu mesilased, siis kõik tekitavad seda meekärge ja seda võimsust. Võimsus on armastuse vägi.

Tagasilöögid on kõige suuremad kasvumomendid üldse.

Kui me koos kaaslasega saame samamoodi aru elu eesmärgist, loob see võimaluse absoluutsele harmooniale. Kui tema taotlus on minu taotlusest erinev, siis oleme umbes nagu inimesed, kes elavad erinevates dimensioonides.

Mis on sinu jaoks mehelikkus?

Minu meelest on mees see, kes armastab naist. Näeb naistes midagi nii geniaalset, et ta ei saa ilma selle teise poolsuseta elada, sest see täiendab sinu tervet olemust, kes on mees.

Mida tähendab sinu jaoks naiselikkus?

Naiselikkus on võlu. Naised on võlurid – ja mehed on ka võlurid – ja kui need kaks poolt võluvad üksteist, siis see on kõige geniaalsem asi maailmas. See on tõeline muusika, see on midagi erilist, see on optimaalne looming, sealt tuleb laps.

Me oleme loodud siia maise maailma peale hakkama saama …

Selles ongi asi, et me pole loodud siia maise maailma peale hakkama saama.

Selles ongi see terve paradoks, me oleme tegelikult terve selle maise maailma loojad. Kui me saame sellest aru, siis me saame tekitada oma fantaasiarikkuse järgi täpselt seda, mida me tahame. Kõige parem on mitte küsida luba, kas saab teha, vaid lihtsalt teha.

Milline on sinu jaoks ideaalne suhe?

Ma arvan, et kui me saame samamoodi elu eesmärgist aru, siis me saamegi absoluutselt olla harmoonias enamus aega. Kui tema taotlus on erinev kui minu taotlus, siis oleme umbes nagu inimesed, kes elavad erinevates dimensioonides nagu Venemaa ja läänemaailm. Nad soovivad oma arust sama asja, sõnastavad samamoodi, kuid tähendus on erinev. Harmoonia tuleb kodus ka siis, kui teie arusaamine on sarnane.

Ma tean, et paljud inimesed näiteks leiavad seksist väga palju mõnu ja kokkukuuluvust, aga tegelikult on see vaid üks moment, mis tugevdab suhet; kui on ainult seks, siis pole suhtes edasiminekut. Peaksime olema nagu lapsed, kes võtavad käest kinni ja lähevad koos – näiteks siit sinna kuurini. Tahate läbi terve elu koos kuurini jõuda, ja see kuur alati kaugeneb.

Mida on sulle õpetanud isadus?

Elu on täielik seiklus, pane täiega! Kõige tähtsam asi on tegelikult see, et mängida lahtiste kaartidega, täiesti ausalt.

Kuidas oled tulnud toime tagasilöökidega? Millele toetud, kui on raske ja mis aitab jalule tõusta?

K R I S TJ A N J Ä R V I

Alguses ma ei teadnud, mida see tähendab. Mõtlesin, et on jube tore lapsi omada, ja erinevad naised ka.

27. septembril 2019 sündis Elsa ja esimesed kuud oli ta nagu väike laps ikka põhiliselt ema hooleks – vaatasin neid rohkem pealt. Kui hakkas koroona pihta, siis olin Elsaga 2 ja pool eluaastat koos. Mul on kokku 5 last – kõige vanem on 22-aastane, siis 15-aastane, 13-aastane, 11-aastane – ja siis on Elsa, kes on 2,5-aastane. Ta on lihtsalt vapustav. Ma ei näe mitte ainult iseennast temas, ma näen oma isa, oma ema, oma venda ja oma õde. Kõiki inimesi üldse; ja kuidas ta on nagu mini-mina ja siis ma mõtlen, et kustkohast sa õppisid, et olla minu moodi. Palju targem ka lisaks ja palju ilusam ning naine ka peale selle. Nii võimas ja ta süda lihtsalt hõiskab lõbu- ja õnnekires. Ta tahab teada ja kogeda nii palju sellest kõigest, mis on saadaval. Ta on mind nii palju inspireerinud ja õpetanud ning nüüd teen mina teda järgi. Elsa õpetab mulle, kuidas olla täielikult elus.

Kuidas elu nautida ja rõõmustada.

Alguses ma absoluutselt seda ei mõistnud, näiteks veel ka siis, kui minu vanim poeg Luukas oli samavanune. Ma olin siis veel noor, ja siis läksime lahku. Üldse on see Ameerika eluviis selline, et laps on rohkem su omand – sa omad last, ta ei ole sinu osa. Teised lapsed on mul Ameerikas. Kõige vanem on näitleja, mis on isegi veel ebamäärasem amet kui muusik. Aga näitlejad ja kunstnikud, muusikud

ja kõik inimesed, keda loetakse kultuuritegelasteks … tegelikult selline tegevus peakski olema see põhiline tegevus, millega inimesed tegelevad.

Kõik see majandus ja poliitika on sellised tehisvormid, mis ei vii mitte kuskile.

Meil on vaja ehitada neid kosmosevärke ja meil on need haigused … me ei saa sellest aru, et see kõik on tegelikult ühe tsükli tulemus. Meil ei ole vaja kuskile minna, meil on kõik olemas siin, see elu. Me käsitleme seda väliselt, et kõik on väljaspool, tegelikult mitte midagi pole väljaspool. Iga haiguse me tekitame iseendale ise. See on niisugune keskkondlik värk. Me vaatame seda elu absoluutselt valest vaatevinklist. Me vaatame niimoodi, et me oleme millegi sisse tulnud, kuid me peaks vaatama niimoodi, et me ise tekitame seda. Me ise oleme see – ja see ongi paradoks. Laveerida nende kahe asja vahel on väga raske, sest see vajab pidevat meeldetuletust. Alkohol, suitsetamine, narkootikumid, need kõik tuimestavad, et teha seda maist elu veel maisemaks. Lased enda sisse mingisuguse aine, mis ei võimesta seda, mis sul juba on, vaid tumestab. See on nii mõttetu protsess. Aga sa oled selle kultuuri osa ehk et kui sa lähed kuskile, kus inimesed pidutsevad, siis sa tahad ka niimoodi pidutseda, nagu nemad pidutsevad. Isegi kui sul on teine elufilosoofia.

Tagasilöögid on kõige suuremad kasvumomendid üldse. Kui ma läksin teist korda lahku – mul oli üks teine naine ka sellega seotud kuidagimoodi ja mõlemad suhted kukkusid totaalselt ära –, siis ma olingi üksi. Lapsed olid ka, aga lapsed olid siiski emaga, nii et ma olin täielikult üksi. See oli täielik krahh ja mul oli niisugune tunne, et ma ei taha enam elada, ausalt. Minu puhul aitas see, et Hanna-Liis andis mulle teistsugust tähelepanu just sellest naisallikast, mis ei olnud pealiskaudne. Niisuguse arusaamise, armastuse ja soojusega, et ma ei tundnud, nagu olnuks lihtsalt selline mõnus juuresolemine. Kui mees ja naine

tahavad vaid momendiks olla koos, siis mõnikord see sobib küll, aga temal oli mingisugune teine kvaliteet juures. Ma alguses ei tabanud seda, aga nüüd taban, ja me oleme siiamaani koos ja meil on laps nüüd koos. Ta tõi mind sellest välja.

Paljud inimesed ütlevad, et mõistus on see, mis viib sind läbi tule ja vee, et see päästab sind, kuid tegelikult on mõistus väga nõrk. Päästab sinu intuitsioon ja intuitiivne tunnetus. Ma ei allunud oma mõistusele, ma allusin oma tundele.

Kui sinu sisetunne ütleb „jaa“, siis tee, kui sisetunne ütleb „ei“, siis ära tee. Ära lase oma mõistusel ennast üle kavaldada, sest mõistus on tegelikult kõige nõrgem lüli kõikidest. Isegi kui mõistus loogiliselt selgitab ja joonistab kõik välja, et see on absoluutselt õige käik ja see peab niimoodi olema, aga sinu sisetunne on teine, siis ära tee. Kui ma oleks ennast niimoodi ära uputanud oma mõtetesse ja oma mõttemaailma, ma poleks siin rääkimas seda juttu. Ma ei olnud sinnamaani küllalt küps aru saama, et teadvus on tegelikult ainuke koht, kus sa omad kõike, siis kui sa oled üksi. Sa ei pea tegelikult iseennast jagama mitte kellegagi. Sa pead jõudma selleni, et sellest aru saad.

Mis on sinu kõige suurem hirm?

Hirmud on alateadlikud. On palju asju, mida ma teeks ilma läbi mõtlemata.

Aga on olemas balanss, täielik balanss, kuidas sa saad teaostada seda, mida sa tahad, ilma selle hirmu piirita. Sa pole täielikus turvatsoonis, vaid väljaspool seda, ja lükkad piire kaugemale, kuni lõpuks kaotad nad täielikult ära – see on mu taotlus. Minu kõige suurem hirm on, et vanad hirmud pidurdavad seda, et saavutada piiridest täielikku loobumist.

Kui tähtis on sinu jaoks välimuslik muutumine ajas?

Mina näen väga hea praegu välja, võrreldes sellega, milline ma varem nägin välja. See pole selline egostlik jutt. Väga imelikul kombel naised arvavad, et vananemine on halb. Lõppude lõpuks pole vanemaks saamine üldse nii halb – ilu tuleb ju hingest. Inimene vananeb, aga kui tal on ilus hing, kui ma näen seda ilu tema hinges, siis aega ei eksisteeri, ta võib olla 5-aastane või 500-aastane.

See on umbes nagu šamaanidega, mõnikord vaatad, et jube vana, ja mõnikord vaatad, et nagu poisike. See muutub terve aeg niimoodi, oleneb, mis olukorras sa teda näed.

Kas mehed pööravad välimusele vähem tähelepanu ja lasevad ennast käest ära?

Mina arvan, et elu on hingeline karjatus positiivses mõttes, mille väljenduseks on kirg.

Ma arvan, et mehed ei lase ennast käest ära, vaid annavad alla enda taltsutamisega. Ma ise ei tee palju füüsilist, olen üsna laisk. Ma üritan kogu aeg teha, aga see on mul üsna leebe programm. Põhimõtteliselt meil pole isegi vaja midagi süüa, aga see on selline mugavusmoment, me ajame sisse igasugust jama sellepärast, et söömine on kõige parem kaaslane. Täpselt samamoodi nagu alkohoolikutele on alkohol kõige parem kaaslane.

On väga palju mehi, kes hoolitsevad enda eest, aga edevus pole see, millest ma siin räägin, vaid suhtumisest oma kehasse. Kui sa tahad kogeda mingit out of body experience’i (kehavälist kogemust), siis sul peab olema ka keha mitte sült, mis on liha täis, põhimõtteliselt želee, vaid sellel peab olema mingisugune vorm.

Tegelikult sa võid ära tunda inimese vaimsuse tema üleüldise hoolitsuse taseme

Mida tähendavad sinu jaoks au ja väärikus ning vastutus?

Väärikus on väga erinev aust. Väärikus on niisugune seisund, kus sa tunned tõelist ehedust. Sa naeratad iseendale ja saad aru, et terve see asi on nii kerge ja see on nii ilus ja kuidas ma ei näinud seda varem – see on väärikus.

Au on, et kas mina kannan au või keegi teine kannab au, kuid see on tehislik.

Peaaegu nagu kuningatel ja kuningannadel on au ja väärikus – kuid need kaks sõna ei lähe kokku, sest neil pole väärikust, aga nendel on au. Au on rohkem nagu kellegi poolt, nagu Jumala poolt antud väärikus, mis pole tunnetatud, vaid saadud. Sa oled justkui rollis, justkui kostüümis, kõik need tseremooniad käivad sellega kaasas, kuid tegelikult on see vaid tseremooniaalne. Ma arvan, et väärikus on rohkem seotud armastusega. Mina ise otsin ka seda tähendust, aga kindlasti on need kaks erinevat asja.

74 | 75

järgi. Isegi kui ta on paksuke, ta võib olla võtnud selle osaks oma üleüldisest värgist, see on ka üks osa iseenda peegeldusest.

Mina peegeldan välimuselt seda, mis ma olen seest. Ma olen tegelikult nüüd palju paremas vormis, ainuke asi, mis mulle ei meeldi, on see kõht, aga see on ka praegu mingi teema, mis peegeldab mind selles seisundis, kus ma praegu olen. Tulevikus võib-olla mul ei ole seda kõhtu enam. Isegi kui seda pole meeldiv tunnistada, siis see on su vaimne seis. Su hingeline seis peegeldub su kehas.

Terves käitumises ja suhtumises, kuidas sa räägid, kuidas sa teed asju – lõppude lõpuks pole kedagi, keda sa saad rohkem noomida kui iseennast. Kui su elul on üldse viga midagi, siis põhjust otsi ikka iseendast. Sa ei saa kunagi näidata teise peale sõrmega ja öelda, et tema pärast mu elu on sitt, see on 100% ainult minu pärast. Kuigi kui sa tahad, siis muidugi võid, aga mis selle mõte on?

Su hingeline seis peegeldub su kehas.

Terves käitumises ja suhtumises, kuidas sa räägid, kuidas sa teed asju – lõppude lõpuks pole kedagi, keda sa saad rohkem noomida kui iseennast. Kui su elul on üldse viga midagi, siis põhjust otsi ikka iseendast.

Mida ütleksid noorematele meestele, kes alles alustavad oma teed?

Elu on täielik seiklus, pane täiega! Kõige tähtsam asi on tegelikult see, et mängida lahtiste kaartidega, täiesti ausalt. Mitte niimoodi, et natukene oleme ausad või natukene valetame. Ole endaga aus! Muidu sa ainult petad ennast ja sa jäädki petma ennast. Kui sul seda täielikku krahhi ei tule (mis mul tuli), siis sa ei saa aru sellest. Et seda ära hoida – mängi lahtiste kaartidega, alati, kõikidega.

Kui sa tunned, et miski, mis moraalselt ehk polegi vale, aga ei tundu õige – ära tee seda!

Kui sinu sisetunne ütleb „jaa“, siis tee, kui sisetunne ütleb „ei“, siis ära tee. Ära lase oma mõistusel ennast üle kavaldada, sest mõistus on tegelikult kõige nõrgem lüli kõikidest.

Kui saaksid alustada uuesti, mida teeksid teisiti?

Mis on sinu elu tähtsaim roll?

Kui me ei ole õnnetoojad, siis me pole mitte millegi toojad!

K R I S TJ A N J Ä R V I

Ma kahetsen väga paljusid asju, aga selle tõttu on mul selline vaatenurk, et lõppude lõpuks on headus see, mis on privileeg. Pole mitte mingisugust võimu, mis saab headuse vastu. Headus pole mitte usk, vaid printsiip. Alistumise põhimõttel sa annad ära endast kõik, mis võimalik – sellel põhimõttel, et tegelikult sul pole vaja mitte midagi. Meie elu kõige suurem õnn on olla igas mõttes puhas. Kuidagimoodi saavutada pühalikkus ja siis pühitseda seda pühalikkust, puhtust ja panna ennast samasse vormi, kust me tulime. Sa oled tegelikult see valguskiir! Hingepuhtus on igas mõttes puhtus, see ongi see täielik pühitsus, see on pidu, pühalik ärasaatmine mineviku ja tuleviku asjadest. See on üks üleüldine kooslus ja samas see on kõik ja mitte midagi, see on nagu nulli tagasiminek. Meie eesmärk on tekitada õnne! Kui see õnnemoment on saavutatud, siis tuleb seda hoida ja pidevalt luua selle sisse!

Ma arvan, et me jõuamegi tagasi täpselt sinna, kus me alustasime, et see ongi üks ja sama värk läbi erinevate transformatsioonide ja metamorfooside. Me õpime ja tuleme tagasi. Õpime ja tuleme tagasi. Nii kaua, kui me õpime, lähme teisele tasandile ja siis jälle õpime ja tuleme tagasi. See pole mentaalne õppimine, vaid hingeline pidev kosumine ja väljapanek. Nagu loodus, me oleme 100% looduse väljund. Me ei oska seda loodusevärki tegelikult hinnata selle eest, mida ta igapäevaselt näitab meile. Ta näitab, et siin on näidis, tule ja tee järgi! Me tahame ületada seda, kuid ma arvan, et see ületusmoment lõpeb alati mingisuguse hävinguga. Nii kaua, kuni me ei õpi sellest hävingumomendist üle saama kollektiivse organismina, seni me hävime jälle.

Ivo Linna 73

laulja

88 | 89

Kuidas sa ennast 73-aastasena tunned?

Tunnen ennast väga hästi! Eks vanusest tulenevaid hädakesi on – mitte hädasid.

Siiamaani on läinud tegelikult väga hästi ja ma olen tänulik, et mingeid raskeid pauke pole olnud! Ma tunnen ennast ka lava peal siiamaani hästi. Ma naudin seda! Mul on hea olla ja minu meelest tuleb veel välja ka. Ma olen oma sõpradele pillimeestele öelnud, et kui te tajute, et ma hakkan ära vajuma, et siis jumala pärast, öelge. Aga praegu seda hirmu pole olnud ja neli tunnikest laulda pole mingi probleem. Surakat on sees veel küll!

Millest unistasid, kui olid 20-aastane?

Ma mäletan seda aega väga hästi. Ma olin siis juba mõned korrad saanud televisioonis esineda. Pärast kahte aastat pingutusi ülikoolis hakkas see teine maailm mind ikkagi võluma ja ülikoolist sain ma eksmati. Alguses olin kurb ja pärast sõjaväge üritasin veel kaugõppes ühe aasta olla. Olen aru saanud, et eesti filoloogia, mida ma õppisin, see süstis minusse väga hea keeletundlikkuse.

Aga ma tahtsin tol ajal eputada – see oli see unistus. Kui ma läksin 1968. aastal televisiooni, sain tuttavaks Jaak Joalaga, kellest sai hea sõber. Jaak oli sellel ajal tõusev täht number üks ja kõik tüdrukud vahtisid ainult teda. Ma tahtsin ka eputada lava peal ja tunda seda tunnet!

Ma sattusin armeed teenima Tallinnas sõjaväe orkestris, kaks aastat lõin seal suurt trummi, ja sõjaväes oli aega mõelda oma mõttekesi küll ja küll ning siis ma hakkasingi mõtlema, et mida ma tahan siis teha. Otsus sündis kuidagi pikaldase vinnaga, aga ma sain aru, et laulja-elu on see elu, mida ma pean vähemalt katsetama. Katsetasingi ja vaikselt hakkas see asi vedama. Viis aastat olin ansamblis Apelsin, täielik pööre elus, siis tuli Rock Hotel, siis tulid isamaalised laulud. Saatus on mind väga hästi soosinud, et ma olen saanud teha seda, mida ma tahan ning kuidagi on läinud niimoodi, et ma 20-aastasena unistasingi alateadlikult sellest elust, mida ma olen elanud.

Millest sa unistad praegu?

Ma ei saa öelda, et ma tohutult unistan sellest, et ma saaks iga hinna eest lavale minna, aga ma naudin seda värki. Kui on mingi pikem paus – eriti need kurvad koroonapausid kuude kaupa –, siis hakkab kruttima, et ma tahan seda lavaelu tunda. Kui ma olin noor isa, tuuseldasin siia-sinna, aga praegu on rahu majas … ja ma unistan sellest, et lastel oleks kõik hästi ja ma proovin kõik teha, et lapselapsed tunneks end hästi ja et neil oleks oma vanaisa juures hea olla, kui nad tulevad siia. Paratamatult unistad sellest, et tervis püsiks enam-vähem hästi.

Mul oli üks sõber, kes praeguseks on lahkunud, aga kui tema oli 73-aastane, siis ta ütles, et tal on nii kuradi hea olla – ei pea midagi tegema, tal ei ole kohustusi kellegi ees ja et kui see püsiks, siis võiks olla kogu elu 73-aastane.

Mind vaimustab see, kuidas eesti rahvas on läbi tuulte ja tormide püsinud.

Me räägime siin sinuga eesti keeles, see on kihvt, see on uskumatu asi, nii nagu Paul Ariste meile omal ajal ülikoolis rääkis, et see on ime, et eesti keel on püsinud.

ambitsioone või puudujääke või traumasid leevendada. Me ei saa seda vältida ega kontrollida.

Milline saab sinu arvates meie maailm olema umbes paarikümne aasta pärast?

Ma loodan, et maailm püsib! Miljonite aastate vältel on olnud ju täiesti globaalseid katastroofe, millest me näeme mingeid jälgi ja arvatakse ju ka, et vahepeal on elu täiesti ära kadunud. Kui nende tuumaragulkadega peaks mingi asi käima minema, siis võib juhtuda, et elu maal sureb mingiks ajaks välja ja kõik kaob. Aga ma loodan, et seda siiski ei juhtu ja et meie Eesti ja terve maailm püsib! Mind vaimustab see, kuidas eesti rahvas on läbi tuulte ja tormide püsinud.

Me räägime siin sinuga eesti keeles, see on kihvt, see on uskumatu asi, nii nagu Paul Ariste meile omal ajal ülikoolis rääkis, et see on ime, et eesti keel on püsinud. Kõik on tahtnud meid mutta tampida, ära küüditada, minema pühkida, assimileerida, ümber asustada … ja et me oleme püsinud, see on jumala ime!

Mis on sinu kõige suurem hirm?

IVO LINNA

Mõnikord harva satub siia õue peale mõni ussike ja siis hirmuga hüppad eemale, aga ega mu enda elu ei hirmuta, mis mul siin ikka karta!

Kui sa aga näed, kuidas inimkond või suur osa sellest on täiesti hullunud, siis minu jaoks on need asjad arusaamatud. Sa võid mõelda nii ja naa, aga see, mis toimub Ukrainas ja see Venemaa-värk, see on nii absurdne. See hirmutab, mis kellegi peas toimub, millist nuppu vajutatakse selle jaoks, et mingeid oma

90 | 91

Mis on sinu enda jaoks su elu tähtsamad saavutused, mille üle oled uhke?

Mis on sinu jaoks edu?

Ma olen seda edutunnet tundnud siis, kui ma õpin mingit rasket lugu. Näiteks mõnda Olav Ehala laulu – nad on küll meeldejääva meloodiaga, kõik on pealtnäha lihtne, aga siis hakkad õppima ja saad aru, et sa oled täiesti purgis.

Tambid nii kaua, kuni ühel hetkel on tunne, et said härjal sarvist kinni ja nüüd on käes.

1983. aastal tehti filmi nimega „Reekviem“ ja Olav Neuland tuli minu juurde ja ütles, et me mõtlesime sind proovida ühte rolli. Mina pole mingi näitleja ja ütlesin Neulandile, et kuule, mina võin mängida B-kategooria filmides kõige paremini laipa ja see on minu tipp. Neil oli kandidaate sinna filmi veel, aga nad leidsid ikkagi, et mina sobin ja ma tundsin, et ma kasvasin 20 cm pikemaks.

See filmikamp oli Aarne Üksküla, Andrus Vaarik, Sulev Luik, Sven Grünberg – ja sattuda sellisesse kampa, vot see oli uhkuse tunne!

Ma pole kunagi teinud tööd selle jaoks, et kiitust või tunnustust välja teenida, aga ma olin tõeliselt õnnelik, kui Lennart Meri andis mulle Valgetähe teenetemärgi, ja siis, kui nüüd mõned aastad tagasi sain selle vabaduse kivi [Eesti Vabariigi taastamise tänukivi] president Kersti [Kaljulaidi] käest – siis mõtled, et ju siis ma olen midagi õigesti teinud, et mind on märgatud! Mind on tunnistatud öigeks saarlaseks [Tallinna Saarlaste Ühenduse poolt antav tiitel] ja ma olen Muhu valla kultuuripreemia saanud. Muhuga on veel ka see asi, et muhulased on väga kihvt ja kange rahvas ja ega nad alguses kohe kallistama ei kippunud. Pisitasa nad nägid, et asi edeneb ja majad saavad remonditud ning nad võtsid mu omaks ning selle muhu rahva tunnustuse eest ma olen küll tõeliselt õnnelik. Sellised asjad teevad hinge soojaks.

Kõige hingepuudutavam minu jaoks on see, kui tänava peal tuleb vastu keegi inimene, keda ma pole kunagi näinud elus, ja ütleb tere, annab käe pihku ja ütleb näiteks, et ma olen tema lemmiklaulja. On olnud juhuseid, kus inimene on öelnud, et teate, ma olin just hiljuti väga haige ja ma kuulasin hommikust õhtuni ainult teie laule ja see mind päästis. Mis saab veel ilusamat olla? Hiljuti käisime Politsei- ja piirvalveorkestriga Narvas, tegime kontserdi ära ja siis tuli üks vene naine, umbes 40-aastane, ja tal oli süles 3-aastane pojake ning ta küsis, et kas võib pilti teha koos. Ta ütles lapse kohta, et siin on minu Ivo ja et ta pani lapsele nime minu järgi – nii et ma olen lõimumisprotsessis sees olnud. Need on erilised hetked! Eriti tore on lihtsate inimeste tähelepanu, see on kena.

Kõige hingepuudutavam minu jaoks on see, kui tänava peal tuleb vastu keegi inimene, keda ma pole kunagi näinud elus, ja ütleb tere, annab käe pihku ja ütleb näiteks, et ma olen tema lemmiklaulja.

Ma ei ole väga iga asja peale vesistaja, aga siis on küll pisar silmas, kui mu väike lapselaps Evi, kes on umbes 3-aastane, tuleb naeratab sulle näkku ja võtab kaela ümbert kinni – kõik, ma olen müüdud mees kohe!

Mõnikord on mul tulnud ka laval pisar silma, seda ei juhtu tihti, kuid kui mõne loo esitamine on minu jaoks täiuslik, kõik on ilus, siis ma tunnen, kuidas mul on klomp kurgus, nii nagu omal ajal oli nende isamaaliste laulude laulmisega.

Vaatad seda rahvamassi, kes kõik laulavad kaasa … ja me laulame neid isamaalisi ju siiamaani!

Mida on sulle õpetanud suhted lastega?

Ma ei ole väga iga asja peale vesistaja, aga siis on küll pisar silmas, kui mu väike lapselaps Evi, kes on umbes 3-aastane, tuleb naeratab sulle näkku ja võtab kaela ümbert kinni – kõik, ma olen müüdud mees kohe!

IVO LINNA

Ma olen kõigepealt uhke oma vanaema üle! Ma sündisin enneaegselt ja esimese eluaasta jooksul ma põdesin läbi kõik, mis ette juhtus – igasugused kopsupõletikud ja nakkushaigused. Ema rääkis, et mu käed olid nagu sinised pliiatsid ja ta õmbles mulle suririideid. Aga vanaemakene, Elisaveta, poputas mind igasuguste maarohtudega üles. Nii et esimese pildi peal, mis on minust tehtud siis, kui ma olin umbes aastane, olen ma juba mõnus nagu väike põrsake, nägu on ja juba kaalu on tekkinud. Ma olen õnnelik ja uhke ka selle üle, et ma sattusin sündima Saaremaale. Meil vedas, et meil olid sellised õpetajad ja meil oli selline lapsepõlv, nagu ta meil oli. Meie kodukandis oli palju lapsi, me elasime õues, õhtuti lugesime taskulambiga raamatuid teki all ... Selle lapsepõlve üle ma olen tõeliselt uhke!

Mis sind elus tõeliselt puudutab?

Need on õpetanud mind endasse palju kriitilisemalt suhtuma.

Tagantjäreletarkusena võin öelda, et teatud perioodidel olen ma oma lastele vähe tähelepanu pööranud. Mõtled, et miks ma omal ajal tuiskasin igal pool ringi – et tööd on olnud palju, kodusolemist vähe, ja et võib-olla oleks saanud seda kõike reguleerida paremini. Mul on kahju, ja siis piltlikult vaatan peeglisse ja saangi aru, et ma olen paljusid asju valesti teinud. Aga nüüd … mul on vedanud, sest ma olen oma lastega sõber. Ma tean perekondi, kus ei suhelda, elu viib inimesi eri radu pidi, meie oleme aga sõbrad. Me ei näe ju kes teab kui sageli, aga me helistame ülepäeva.

Lapsed on õpetanud mind paremaks inimeseks muutma iseennast, sest vahetevahel pead sa enda salasoppidesse vaatama. Kes sa selline oled ja mida sa tegelikult tahad? Lastega suhtlemine ongi mind palju paremuse poole viinud.

Meil on olnud selles mõttes ka väga hea suhe, et ma ei ole neid kamandanud, nemad vitsa pole saanud, aga mina sain. Pigem saame – minu raskused, nende raskused – kõike rahuliku häälega rääkida ja jõuda siis hea lahenduseni välja.

See, et saab olla lastega sõber – see on taevane kingitus!

Mida on sulle õpetanud suhted naistega?

Naistega on hästi! Mulle meeldivad naised! Kõige suurem tuum on ikkagi see, et peab jõudma kompromissideni. Sa ei saa kamandada teist inimest, et sina pead tegema nii, sest mulle ei meeldi. Ei! Iga inimene on kullatükk ja isiksus! Sa pead hindama seda, mida teine tahab teha. Last sa saad kasvatada, et ära varasta naabri aiast õunu. Mina käisin õunaraksus küll korduvalt, kuigi meil oli aias 50 õunapuud. Aga elukaaslast või abikaasat sa ei saa õpetada teistsugune olema. Ta on väljakujunenud isiksus. Ei ole vaja hakata kramplikult muutma teda. Võib-olla on nooruses, kui on nii-öelda tormiaastad, sul peas rohkem tuult ja tormi, kui vaja oleks. Tahad kogu aeg midagi saavutada, midagi näha, midagi uut kogeda – nii need kooselud lähvad laiali ka. Tihtipeale on armastus pime, sa armud ära ja alles aastate pärast saad aru, et enam ei sobi. On ju ka neid, kes elavad ka laste pärast koos edasi, aga minu meelest sellel mõtet ei ole.

Minul on läinud niimoodi, et nüüd ma olen olnud 27 aastat Imbiga koos ja ma olen väga õnnelik. Me leidsime teineteist juhuslikult, asi hakkas susisema ja arenes edasi. Me tihitpeale istume temaga tundide kaupa ja räägime kogu aeg ja ma ei tea, millest me räägime. Aga me räägime kogu aeg ja kui me oleme teineteisest kaugel, siis me helistame iga päev – ja viis-kuus korda. See on see harmoonia! Me oleme kuidagi jõudnud selleni ja ma ei häbene öelda, et ma olen tõesti väga õnnelikus kooselus.

Indrek Arula 47

fotograaf

272 | 273

Tegelikult mulle meeldib vastutada – mida suurem vastutus, seda rohkem ma ennast saan rakendada.

Millest unistasid, kui olid 20-aastane?

Üsna selgelt mäletan küll ühte hetke, kui ma seisin Stockmanni kaubamaja kõrval ja nägin suurt reklaampilti ja mõtlesin, et tahan ka sellist suurt pilti pildistada. Tundsin mitu aastat kogu aeg, et ma tahaks seda teha. Käisin ülikoolis ja õppisin koreograafiat, aga ma teadsin, et ma ei jää kogu elu tantsuga tegelema. Vanasse kaevu pole mõtet sülitada ja üks asi läks sujuvalt teiseks üle. Kolm aastat hiljem võtsin kaamera ja hakkasin pihta. Ma ei kartnud midagi, teadsin küll, et ägedad fotograafid on ümberringi. Mõtlesin, et mis siis, ma hakkan ka näitust tegema. Läksin Vabaduse väljakul olevasse, endise nimega Moskva kohvikusse, ja küsisin, et kas siin saaks näitust teha, küsiti vastu, et kas sul on liiga palju raha ja mis sa üldse mõtled endast. Lõpuks ma ikkagi sain selle näituse, ei jätnud jonni.

Millest unistad praegu?

Mulle ei meeldi unistusi välja öelda ja mingil määral ma saan aru, et vahet pole, mis 5–10 aasta pärast on, aga hetkel ütlen välja, et mulle meeldib režissööriamet.

See on nagu next level fotograafiast ja ma tean, et see on kohutavalt raske, aga mulle meeldib inimeste maagia ja meeldib seda visuaalsesse-liikuvasse keelde panna. Olen teinud sketch’e, nüüd on vaja leida tee, kuidas suuremalt asju ellu viia. Käisin Los Angeleses just seepärast, et näha, kuidas see maailm käib. Nii palju, kui sain, osalesin filmivõtetel ning ka ühte suuremasse produktsiooni sain läbi tuttava. Mõningaid näitlejarolle tehes olen näinud, kuidas hea produktsioon toimib. Tegelikult on nii, et peab lihtsalt tegema – üks asi viib teiseni. Keegi pole sündinud selleks, ei James Cameron ega Tarantino, kumbki pole filmitegemist koolis õppinud. Oluline on elukogemus.

Mis on su elu tähtsamad saavutused sinu enda jaoks, mille üle oled uhke?

Võib-olla üks väga suur asi on see, et ma olen fotograafiaga suhteliselt kaua tegelenud ja mulle meeldib see endiselt väga. Olen seda 21 aastat teinud ja see pole üldse lihtne. Mulle meeldib väga reisida ning reisimisega seotud pildistamised ja projektid – olgu siis New Yorgis, LA-s või Gran Canarial – on energeetiliselt olnud alati hästi võimsad. Kui sulle usaldatakse sellised projektid, siis see on ikka väga-väga hea tunne. Tegelikult mulle meeldib vastutada – mida suurem vastutus, seda rohkem ma ennast saan rakendada. Ja teha midagi, mis mulle päriselt meeldib.

Milline kogemus on teinud sind tõeliselt õnnelikuks?

Olen mõelnud selle peale, et mis mind õnnelikuks teeb, ja ma arvan, et see on reisimine. Istud lennuki peale ja siis maandud kuskil. Ma ei mäleta, mis reisil see täpselt oli, aga lihtsalt helistasin emale ja ütlesin: „Ma armastan sind!“ Miks muidu selline emotsioon välja ei tule? Järelikult on reisimises mingi teine staadium, kui tuleb selline tunne välja, mis muidu ei tule. Armastus ongi see, et sa ei mõtle tagajärgede peale või et mis see maksma läheb ja mis see endaga kaasa toob. Armastus on tingimusteta hoolimine.

Mis on neile elus tähtis? Mis neid hoiab, mis kannab, mis nende hinge puudutab, mis hirmutab? Kuidas olla päris, nii mehena, isana kui vanaisana oma tugevuses kui nõrkuses? Kas mehed tohivad nutta, milline on naiselik naine ning mis on õnneliku suhte toimimise alustalad?

Miks mehed ei taha ennast avada ja mida on elukogenumal mehel öelda noorematele?

Nende ja paljude teiste elutähtsate teemade üle mõtiskledes jagasid mehed sügavalt ja siiralt, mis nende hingesoppides on aja jooksul toimunud.

Seda raamatut võiks lugeda igas vanuses mehed, et tunda toetust, samastumist ja mõistmist.

Ka nooremad mehed, kellel vanemate meeste elutarkusest võiks eluteel ennetavalt abi olla.

Kuid kindlasti võiksid seda raamatut lugeda kõik naised. See annab võimaluse paremini mõista, millised on need mehed, kes meie kõrval eluteed käivad.

ISBN 978 9916 680 19 3

Ajast ja sellega kaasnevatest muutumistest, meheks kasvamisest ning oma kogemustest teekonnal nimega ELU, räägivad siin raamatus 25 erinevas vanuses meest.