2 minute read
Käekirjad. PALLAS 2024
by pallasart
Kaisa Eiche
fotograafia osakond, õppejõud, juhataja abi
Kuidas Sa jõudsid oma erialani?
Tee oma erialani on pigem suund sinna, et oskan järjest enam endast aru saada, oma oskusi, aga ka võimalusi hinnata. Teisalt pole fotograafia, mida ma Pallases 2000. aastatel õppisin, üldse kitsalt defineeritud eriala, sest fotoversum on märksa avaram kui kunstiväli. Nii et teekond oma erialani kestab veel pikalt, ma loodan.
Mis Sind inspireerib?
Loominguliste protsesside köitvus seisneb aruteludes ning nendest võrsuvatest teadmistes ja ka tunnetes, mida need esile kutsuvad. Õpilastel on õpejõule seega mõneski mõttes suurim mõju, sest mina ei saa üle nende varju hüpata, aga saan pühendada aega neist varjudest rääkimisele. Loominguga tegelemine on muidugi ka üks õppimise vorm, kus saad tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub. See võib olla nii materjali või protsessiga seotud, tehniline või käsitööline aspekt, aga ka temaatiline või hoopis publikule suunatud reaktsioonide ja tähelepanekute kogumine. Või kõik korraga. Mulle meeldib ikka kogu aeg õppida.
Mida tähendab Sinu jaoks õppejõu töö?
Õppejõu roll põhineb veel praegugi hierarhilisel mudelil, kus üks seletab (jagab teadmisi, kogemusi, oskusi) ja teised vaatavad-kuulavad. Nüüdisaja maailmas on aga julgust ja ettevõtlikkust väga vaja. Seega tunnen suurt vastutust, kui mõelda olukorrale, mis kooli lõpetajaid ees ootab. Valdkond on kultuuripoliitilistes muutustes, kus kunstniku tööd aktiivselt mõtestatakse, sest ettevõtjana tegutsedes on kunstiväljal Eestis väga raske hakkama saada, sotsiaalmajanduslik toimetulek on problemaatiline, konkurents on samuti väga tihe. On loomeerialasid, kus see suurema nõudluse tõttu nii keeruline pole. See tingib muu hulgas loomeerialade haridusvaldkonna emantsipeerumist – kuidas säilitada pidev mõtestatud dialoog laiema avalikkusega. Intelligentset mõttevahetust ja koostööd kolleegide vahel võiks rohkem olla.
Räägi palun üks lugu seoses Pallasega.
Mulle jäi hiljuti ette Vikipeedia artikkel Pallasest, kus mainiti, et 1935. aastal kaaluti kindlamat rahastamist silmas pidades kooli muutmist riiklikuks või sihtasutuseks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama Tallinna Konservatoorium. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eestile üle jõu ja Pallas jäi paratamatult kõrvale. Samas tegutses juba Riigi Kunsttööstuskool, mis struktureeriti 1938. aastal ümber Tarbe ja Kujutava Kunsti Kooliks ja Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks, moodustades ühiselt organisatsiooni Riigi Kunstikoolid. See märgiline õlgu kehitama panev n-ö paratamatus on miski, mis ikka tähelepanu äratab ja mis ulatub varjuna tänasesse päeva.
