Issuu

SÜGIS 2026

ESTOONLANE

#24

JUHTKIRI

SISUKORD

eater palub publikult alati midagi ülimalt väärtuslikku – aega. Seda ei saa kunagi tagasi, kuid hea teatriõhtu annab vastu midagi, mis jääb: meeleolu, kujutluspildid, muusikafraasid, küsimused või tunded, mis saadavad meid veel kaua pärast etenduse lõppu. Rahvusooper Estonia 120 aasta juubeli eelõhtul on kohane mõelda just ajale. Mitte aastaarvude reale, vaid hetkedele, mille vaatajad on teatrile usaldanud, ning aastatele, mida lauljad, tantsijad, muusikud, lavastajad, kunstnikud ja kõik taustajõud on pühendanud oma kunsti ja ameti lihvimisele. Sellest ühisest kogemusest ongi kasvanud teater, mis ei ela ainult hoones, vaid ka publiku mälus ja südames. Käesolevas ajakirjanumbris liigume läbi mitme ajakihi. Vaatame tagasi Estonia juurtele, millest on välja kasvanud rahvusooperi uus visuaalne identiteet, tähistame kullafondi kuuluva sarmika Helgi Sallo 85 aasta juubelit ning püüame kinni hetke noorte tantsijate Laura Maya ja Marcus Nilsoni praegusest teatriteest. Valgusosakonna juhataja ning valguskunstnik Rasmus Rembel avab täpselt ajastatud töö telgitaguseid, uue algupärase ooperi „Charon“ kunstnikud Jaanus Laagriküll ja Ketlin Saaremäe räägivad, kui pika loomeprotsessi tulemusena sünnib ühe lavastuse visuaalne maailm, ning balletijuht Linnar Looris vaatab Eesti Rahvusballeti tulevikku. Nii kohtub ühes ajakirjanumbris juba talletunud aeg ajaga, mis sünnib otse meie silme all, andes meile võimaluse tabada hetke, mil aeg ja ruum muutuvad eesriide avanedes millekski seninägematuks. Teatri juubel ei kuulu ainult neile, kes tunnevad teatriajalugu. Teatrisse tulles ei pea teadma kõiki nimesid, mäletama kõiki lavastusi ega olema kursis kõigi nüanssidega. Piisab avatud meelest. Ülejäänu on juba teatri ülesanne – muuta talle usaldatud aeg tähenduslikuks. Võib-olla on mõni Estonias veedetud õhtu saatnud sind aastakümneid. Võib-olla ootab sinu kõige suurem teatrielamus alles ees. Me ei tea ette, millisest häälest, liigutusest või loost saab just sinu jaoks see, mis jääb. Selles peitubki teatri kordumatus. Uue hooaja eel soovin sulle aega teatriks: rahulikuks saabumiseks, hetkeks enne tulede kustumist ja etenduseks, mis ei kiirusta meelest minema. Kui sa järgmisel korral saalis istud, oled sünnipäevakingituse juba kaasa toonud. See on sinu aeg. Aitäh, et usaldad selle meile.

2 JUHTKIRI 120 3 ESTONIA VISUAALNE IDENTITEET

5 PERSOON LAURA MAYA JA MARCUS NILSON 9 KULLAFOND HELGI SALLO 85 12 ARGIPÄEV VALGUSOSAKOND 15 FOOKUS EESTI RAHVUSBALLETT LOOMINE 17 MAAILMA OOPER „CHARON“ / OOPER 20 PEALELEND „OTHELLO“ / BALLETT 21 PERELE „KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL“

22 ELAMUS BALLETT „FORSYTHE JA LOORIS“ 24 HARIDUS KONTSERT KÕIGILE

Marion Leppik Ajakirja Estoonlane peatoimetaja

26 MÄNGUKAVA HOOAEG 2026 / 2027 TOIMETUS Peatoimetaja: Marion Leppik Toimetajad: Liina Viru, Maarja Pärn, Brita-Liis Oruste Kujundaja: Reili Evart Korrektor: Liisi Laanemets Esikaane foto: Kalle Veesaar Fotol: Nikos Gkentsef

Väljaandja: Rahvusooper ja -ballett Estonia Estonia puiestee 4, 10148 Tallinn www.opera.ee info@opera.ee Järgmine Estoonlane ilmub 2027

RAHVUSOOPER ESTONIA TOETAJAD 121. HOOAJAL HOOAJA KULDSPONSOR

KOOSTÖÖPARTNERID

KULDSPONSOR

PEASPONSORID

ESTONIA 120

VISUAALNE IDENTITEET ON ROHKEM KUI LOGO Tekst: Mart Anderson, kirjakunstnik

ahvusooper Estonia kõige rikkalikum visuaalne pärand pärineb selle esimestest tegevuskümnenditest. Julged kujundused, isikupärane tüpograafia ja luksuslik stiil kandsid oma aja modernset vaimu ning kujundasid teatrile omapärase visuaalse identiteedi. Järgnenud aastakümnetel see areng katkes. Visuaalne keel muutus ajastu üldistele kujunduspõhimõtetele vastavamaks ning varasem omanäolisus taandus. Praegune kujunduslahendus ei püüa minevikku uuesti luua, vaid arendab seda tänapäevases võtmes edasi. 2021. aastal kujundasin rahvusooperile oma kirjalõike, mida kasutatakse tänaseni peamiselt lavastuste pealkirjades. Selle loomine algas küsimusest, milline võiks olla Estonia visuaalne identiteet ja milliseid väärtusi see peaks kandma. Kirja kujundamisel olid määravad selgus, pidulikkus, musikaalsus, voolavus, elegants, dünaamilisus ja kaasaegsus. Loetavuse ja mõjuvuse huvides kujundati kiri läbivalt suurtähtedena. See pidi mõjuma väärikalt, ent mitte raskepäraselt, olema isikupärane ning säilitama hea loetavuse ka plakatitel ja suures formaadis.

SüGISENE PILETIKAMPAANIA BRAVISSIMO TULEB TAAS! 18.–30. augustini 2026 toimub iga-aastane sooduskampaania BRAVISSIMO! Sooduspileteid saab osta pea kõikidele Rahvusooper Estonia 2026/2027 hooajal suures saalis toimuvatele etendustele ja kontsertidele. Piletid on müügil 30% soodustusega! NB! Soodustus ei kehti järgmistele etendustele ja kontsertidele: � Vana Tallinn Baltimaade ooperigala � „Pähklipureja“ � „Nahkhiir“ � Aastavahetuse balli täispilet koos restoranipääsmega � Kõik esietendused Ballipiletile kehtib soodustus 10%!

Piletid on müügil nii teatrimaja kassas kui kodulehel. Kodulehelt ostes vali soodustus BRAVISSIMO. Soodustus ei kehti varem broneeritud piletitele ja erinevaid soodustusi ei liideta. Lisainfo estonia@opera.ee ja telefonil 683 1210. ESTOONLANE #24

ESTONIA 120

Kirjalõige ammutas inspiratsiooni Estonia arhiivist, eelkõige Peet Areni enam kui saja aasta vanustest kujundustest. Juugendi- ja art déco mõjutustega tähevorme ei kopeeritud, vaid tõlgendati tänapäevases võtmes. Esimesena valmis kõige raskem lõige – Estonia Black –, sest just see sobis kõige paremini plakatitele. Juba esimest tähestikku kujundades tabasin end mõttelt, et pealkirjade vormimaailm näitaks oma tõelist elegantsi just SüNDIS TERVIK, peenemates kirjalõigetes. Värske MIS ON üHTAEGU identiteediuuenduse käigus sai see mõte teoks: lisandusid KAASAEGNE, peenemad lõiked ning kujunes TOETUB ESTONIA selge tüpograafiline hierarhia. Nii kasvas ühest pealkirjade jaoks AJALOOLISELE loodud kirjalõikest välja kogu PäRANDILE. Rahvusooper Estonia visuaalse identiteedi tüpograafiline alus. Töö käigus kerkis küsimus, kas kirjale on märki üldse vaja ning kas selleks peaks olema just teatrihoone kujutis. Paljud rahvusvahelised kaubamärgid on viimastel aastatel loobunud tunnuskujunditest ning piirdunud üksnes sõnamärgiga. Rahvusooperi puhul osutus sobivaks teistsugune lahendus. Nimi Estonia ei ole unikaalne ning pelgalt kirjalahendus ei pruugi alati viidata just rahvusooperile. Estonia teatrihoone on aga selle institutsiooni kõige äratuntavam sümbol. Kui kirja kasutatakse väljaspool teatri tavapärast konteksti, muutub märk rahvusooperi kõige selgemaks visuaalseks tähiseks ning aitab seda eristada teistest sama nime kandvatest nähtustest. Ka hoone stilisatsioon ei sündinud tühjale kohale. Rahvusooper on kasutanud teatrihoone graafilist kujutist

ESTOONLANE #24

ka varem. Uues identiteedis taandati hoone selle kõige iseloomulikumatele arhitektuursetele elementidele ning ühendati kirjalahendusega. Koos uute kirjalõigetega moodustavad need ühtse terviku, kus igal osal on oma roll. Märk ei asenda kirja ega kiri märki – need täiendavad teineteist. Valminud visuaalne identiteet ei koosne ühest logost, vaid omavahel seotud elementidest. Kirjapere, logokiri ja hoonemotiiv moodustavad terviku, mille osi saab vastavalt kasutusolukorrale kombineerida. Nii sündis tervik, mis on ühtaegu kaasaegne, toetub Estonia ajaloolisele pärandile ja moodustab sidusa terviku. E

PERSOON

Töö JA ARMASTUS KäSIKäES Tekst: Liina Viru Fotod: Ana Maria Gergely, Tatjana Mihhailova, Rünno Lahesoo

aura Maya ja Marcus Nilson on Eesti Rahvusballeti noorema põlvkonna tantsijad, kelle senine teekond on toonud nende repertuaari nii maailmaklassika armastatud rolle kui ka võimalusi luua laval täiesti uusi karaktereid. Nad on artistid, kelle puhul põimuvad tehniline nõudlikkus, tundlik kohalolu ja valmisolek pidevalt areneda. Kolleegide sõnul on nad töökas ja teineteist toetav paar nii laval kui ka elus. Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris on näinud nende arengut lähedalt: „Laura töökus ja tantsuline mitmekülgsus on viinud ta esitantsija staatusesse, Marcus aga on end järjepideva tööga tantsinud nooremsolistiks. Nende suhe on mõjunud mõlemale hästi: teineteise kõrval on kasvanud pühendumus, keskendumine ja soov veelgi paremaks saada.“ Töökeskkonnas hinnatakse neid toetavate kolleegidena, kellel on ka hea huumorimeel. Füsioterapeut Sirli Hinn kirjeldab Laurat ja Marcust tähelepanelike ning hoolivate inimestena, kes märkavad nii teineteist kui ka neid ümbritsevaid kolleege. Aus tagasiside, avatud meel ja oskus näha olukordi erinevatest vaatenurkadest teevad neist hinnatud kaaslased nii proovisaalis kui teatrimajas laiemalt. Milline on olnud nende teekond teatris ja elus ning mis paneb nende silmad särama? Te olete nii lavapartnerid kui ka paar päriselus, kuidas need kaks rolli teineteist mõjutavad? Kas koos töötamine pigem lähendab või nõuab vahel ka teadlikku distantsi? Laura Maya (L. M.): Marcusega koos tantsides on meie vahele tekkinud omamoodi usaldus. Me tunneme üksteist tantsijate ja inimestena ning teame, kui suuri riske teineteisega võtta saame. Samas on mul tekkinud usaldus ka teiste kolleegidega, nii et tegelikult on rollide mängimine ja tantsimine töö, sõltumata sellest, kellega tantsid. Naudin väga aga seda, kui saame terve lavastusprotsessi algusest lõpuni oma rollid koos selgeks õppida ja neid ka koos tantsida. Marcus Nilson (M. N.): Teatav eluterve distants on alati vajalik, sest ükskõik kes te teineteisele olete, siis ühte tuppa kinni pannes läheksite lõpuks hulluks. Nagu Laura ütles, meie repertuaar ei kattu väga palju. Minu jaoks on

need hetked väga tähenduslikud, kui saame laval koos tantsida. Loomulikult kehastame tegelasi, kuid on suur vahe, kas ma tantsin seda Laura või kellegi teisega. L. M.: Kui me käima hakkasime, olin mina juba solist ja tantsisin paljudes ballettides peaosi. Olin väga noor. Ma ei usu, et olin siis saavutanud selle küpsuse, mis mul praegu on. Marcus hakkas rohkem solistirolle tantsima, kui me juba koos olime. Ma arvan, et olen aidanud tal väga stressirohketest perioodidest läbi tulla, sest mul on kogemus, kuidas nendega toime tulla – näiteks karjääri edenedes. Marcus maandab mind elus väga palju. Ta rahustab mind ja seda on tõesti vaja. Võtan oma tööd väga tõsiselt ja ühel hetkel hakkas see mu elu üle võimust võtma. Mõtlesin pidevalt tööle – kuidas ma söön, elan, magan … Nüüd olen palju tasakaalukam ja suudan endast anda palju enam. See ei tähenda, et tantsisin halvemini – ma ei saanud närveerimise tõttu seda lihtsalt täienisti nautida. Selle eest pean tänama Marcust. M. N.: Olen temas muutust näinud. Ta on oma töö suhtes enesekindlam ja rahulikum, kuigi Laura on alati olnud professionaalne, pühendunud ja töökas. Mõnikord oli seda kõike lihtsalt liiga palju. L. M.: Varem läksin lavale väga närvilisena ja seetõttu juhtus igasuguseid pisiapse. Loomulikult leiame endas alati

ME TUNNEME üKSTEIST TANTSIJATE JA INIMESTENA NING TEAME, KUI SUURI RISKE TEINETEISEGA VõTTA SAAME.

ESTOONLANE #24

PERSOON

vigu, isegi kui publik vaatab etendust ja mõtleb, et kõik on veatu. Aga ma ei ole enam nii sageli iseenda kõige karmim kriitik. Mul läks kaua aega mõistmiseks, et selline närvilisus ei ole tervislik. See ei aita. Pealegi me ei tea, kui pikk on meie karjäär, seega peaksime iga hetke laval nautima. M. N.: Ainuüksi tõsisest tööst ei piisa, vaja on ka targalt töötada. Lõppeks oled sina see, kes tunneb oma keha kõige paremini. Professionaalina tead, kui palju endast anda. Hakkad tunnetama oma piire, kas midagi on palju või vähe ja kuidas seda tasakaalustada. Kui etenduse või proovi lõppedes tehakse korrektuure, pead need omaks võtma. Pead end ebamugavusest läbi töötama, et see muutuks omaseks. Abiellusite hiljuti. Kuidas see oluline samm teie suhtes sündis? L. M.: Olime kaks hooaega lihtsalt head tuttavad, enne kui käima hakkasime. Marcus oli selline inimene, kellega mulle meeldis söögitoas istuda või proovisaalis rääkida, aga see ei erinenud teiste sõpradega suhtlemisest. Hiljem sain tema garderoobikaaslastelt teada, et nad tegid sageli nalja ja ütlesid Marcusele: „Marcus, sul on tüdrukut vaja! Kes sulle meeldib?“. Tema vastas alati, et Laura. Sõbrad norisid, et see ei juhtu kunagi, aga Marcus jäi endale kindlaks. M. N.: Paljud arvavad, et oleme erinevad, aga oma kasvatuse, eluvaadete, kultuurilise tausta ja pereväärtuste poolest oleme sarnased. Meie esimene tööpäev oli ühine ja ma teadsin kohe, et kui me ühel päeval koos oleksime, sobiksime teineteisele ideaalselt. Seega oli kihlumine ja abiellumine väga loomulik samm. L. M.: Jah. Loomulikult on meie suhtes tõuse ja mõõnu. Aga lõpuks on alati tunne, et tahan veeta ülejäänud elu temaga. Balletitantsija elu nõuab suurt distsipliini, füüsilist pingutust ja pidevat eneseületust. Kuidas te teineteist raskematel perioodidel toetate? M. N.: Kuna meil on sama töö, mõistame enam-vähem, mida teine võib läbi elada või kui raske tema graafik tegelikult on. Seega püüad teha teise inimese elu väljaspool teatrit nii lihtsaks kui võimalik, et ta saaks päriselt taastuda. Kui mul pole graafikus midagi ja tean, et Laura töötab kuni kella 17.30, lähen koju ja hoolitsen selle eest, et tal oleks koju jõudes õhtusöök olemas. Sama on hommikukohviga. See, kellel on tihedam päev, saab kümme minutit kauem voodis olla. L. M.: Väikesed asjad on nii olulised. Varem olin pigem mina see, kellel oli väga tihe graafik. Nüüd aga teeb Marcus iga hooajaga üha rohkem. Ta ei räägi oma tööst ega saavutustest valjult, võib-olla seetõttu ei märgata teda alati piisavalt. Mõnel piisab edutamiseks ühest solistirollist, teisel tuleb viis aastat sama tööd teha. Igaühe teekond on erinev. Arvan, et see võiks varsti juhtuda, sest tantsija karjäär on nii lühike. M. N.: Minu jaoks on kõige suurem tänu publiku vahetu tagasiside. Mulle meeldivad kohtumised publikuga pärast etendusi, kus nad saavad tegelastega pilti teha ja anname intervjuusid. Sest muidu on mullis olemise tunne: tantsid rambivalguses, saal on pime ja vahel tundub, nagu kedagi polekski saalis. Etenduse lõpus saad oma korrektuurid repetiitoritelt kätte ja lähed koju. Kõik.

ESTOONLANE #24

L. M.: Eve Mutso ütles mulle kord, et kui sa esined, ei tea sa kunagi, mida inimene publiku hulgast parajasti läbi elab. Sind vaatab nii palju erinevaid inimesi, võib-olla on see mõne jaoks elu esimene balletikogemus. Või on keegi lapseootel, keegi on just kaotanud pereliikme, keegi on esimesel kohtingul … See tundus huvitav mõte ja miski minus muutus. Tunnen, et tantsin alati publikule, sest on ju põhjus, miks nad on etendusele tulnud. Ja nemad on põhjuseks, miks meie teeme seda, mida teeme. Laura, sinu teekond on toonud sind Antwerpenist ja Münchenist mitmete Euroopa teatrite kaudu Eesti Rahvusballetti. Mis on sind Eestis ja siinsetes loomingulistes väljakutsetes kõige rohkem köitnud? L. M.: Õppisin Müncheni Muusika- ja Teatrikooli Balletiakadeemias, mille kolleeg Ali Urata lõpetas aasta enne minu saabumist. Olime sõbrad ja kui ma kooli läksin, sain sõbraks tema sõpradega. Suhtlesime kõik omavahel ja saime suurepäraselt läbi. Õpingute ajal tegelesin töö otsimisega, mis oli väga raske. Konkureerisin paljudesse truppidesse ja sain praktikandi koha kuhugi, kuhu ma tegelikult minna ei tahtnud. See ongi probleem: noorena muutume vahel meeleheitlikuks ja unustame oma väärtused ja olemuse. Mida ma tahan? Muidugi tahan, et mind märgataks, ja sel hetkel võib tunduda, et vahet pole, kus, peaasi et saaksid tantsida. Aga tegelikult on väga oluline mitte unustada, mida sa kunstnikuna tahad. Käisin prooviesinemistel igal pool, isegi kohtades, kus ma ei tahtnud töötada ja kuhu teadsin, et ma ei sobi. Valetasin oma pikkuse kohta, et prooviesinemisele pääseda ning kohale jõudes olin kõige lühem. See oli minust rumal. Ma ei teeks seda enam kunagi. Mõnikord on isegi rühmatantsijaks saamine väga raske. Otsustasin mitte võtta vastu praktikandi kohta trupis, mis mulle ei meeldinud, sest selle eest ei makstud ka palka. Niisiis jäin veel aastaks kooli. Töötasin vabakutselisena Austrias, kus tantsisin operettides. Aasta hiljem, 2017 hakkasin tööle Peterburis ühes ringreisitrupis. Olin seal aasta ja see oli omaette kogemus. Mingis mõttes olin jätkuvalt õnnetu ja Ali teadis seda. Siis pidin viisa tõttu riigist kümneks päevaks lahkuma ja ta soovitas mul siia prooviesinemisele tulla. Mõtlesin: kus Eesti üldse asub? Mul polnud aimugi! Olin siin viis päeva. Võtsin tunde, tegin prooviesinemise ja sain tööd. Olin nii õnnelik! See oli minu esimene täiskohaga töö. Olen väga tänulik, sest kui siia tulin, nägi Toomas Edur minus midagi. Ta andis mulle võimaluse tantsida rolle, millest mõned olid aastaid unistanud või tantsisid juba ammu enne minu trupiga liitumist. Ma ei olnud ilmselt kõigiks nendeks võimalusteks valmis, aga tema nägi midagi ja pani mind proovile. Võtsin kõik vastu, sest teadsin, et tahan seda. Samas oleksin olnud õnnelik ka rühmatantsija tööd tehes. Aga see, mis mind siin päriselt hoidnud on, on inimesed, kellega olen töötanud. Koreograafid, kes on siia tulnud. Meie endine repetiitor Jared Matthews kujundas mind tantsijana väga. Võimalik, et rohkem kui keegi kunagi üldse. Ka töö Age Oksaga on olnud mulle väga oluline ja silmi avav. Mõnikord arvavad inimesed, et tunnustus tuleb ainult edutamise kujul, aga oma tööd armastusega tegemine ja arenemine on samuti tasu. Ma olen siin õnnelik. Seega, esitantsijaks edutamist ei oodanud ma üldse. Ja ma tõesti

PERSOON

väga armastan Eestit, eriti Tallinna. Mulle meeldib siin elada. Kui me kunagi mõnda teise riiki koliksime, peaks see olema sama hea koht. Tunnen, et oleme siin ära hellitatud. Marcus, sina oled kasvanud välja Tallinna Balletikoolist ja pole läinud otsima kogemusi laia maailma. Mis on hoidnud sind Eestis? Kuidas sa tajud oma arengut noorest tantsijast nooremsolistiks? M. N.: Lapsena teadsin alati, et tahan tantsijaks saada. Ükskõik, mis žanris. Hiljem, umbes 12-aastaselt, läksin lõpuks Tallinna Balletikooli. Enne tegelesin võistlustantsuga ja ballett oli minu jaoks teine valik. Siis muutus võistlustants liiga kalliks ja tundsin, et mu pere ei saa mu huvi enam rahaliselt toetada. Nii jäingi balletikooliga kahekesi. Olin veidi segaduses, sest ballett mulle alguses väga ei meeldinud. Aga kui jõudsin gümnaasiumisse, sain aru, et mul on kolm aastat lõpetamiseni. Käisin teatris etendusi vaatamas ja mulle meeldis see, mida siin tehti. Mõtlesin: kui ma kolm aastat väga kõvasti töötan, on mul võimalus trupiga liituda. Nii ongi minu eesmärk alati olnud töötada Eesti Rahvusballetis. Kui see juhtus, oli see kindlasti üks mu elu õnnelikemaid päevi. Tunnen, et võlgnen väikesele Marcusele selle, et jätkan ja täidan oma lapsepõlveunistuse. Mulle meeldib Eestis, see on minu kodu, mu pere on siin. Saan palju tuge ja nad on väga uhked, et ma tantsin balletti, et mind kutsuti presidendi vastuvõtule … Ja praegu olen ma trupis ainus eesti meestantsija! Kohe on peale tulemas uus põlvkond noori tantsijaid Muba-st – Sergei Upkini imelaste klass hakkab teatrisse voolama! Mis on teile teatris oluline? M. N.: Ühtehoidmine ja ühise eesmärgi jagamine inimestega, et luua ilusat kunsti. Kui kõigil on sama eesmärk, võib sündida midagi kaunist. L. M.: Olen sinuga nõus. Mõnikord aga on tunne, et oleme balletiosakonnas nii isoleeritud, et sooviksin rohkem koostööd eri osakondade vahel, et kokku saaksid erinevad artistid ning saaksime oma kunstivorme rohkem põimida. Teil mõlemal on repertuaaris väga eriilmelisi rolle. Millised neist on teid seni kõige rohkem muutnud, mitte ainult kunstnike, vaid ka inimestena? L. M.: Kõige keerulisem on ilmselt Blanche balletist „Tramm nimega Iha“. See roll keerab mind sisemiselt pahupidi ja seda tantsida on vaimselt väga raske. Päevad läbi rolliga proove teha ning tema nahas elada on keeruline. Seepärast ei suuda ma ette kujutada, kuidas näitlejad hakkama saavad, sest nemad peavad ühe tegelasega elama aasta või isegi kauem. Kui ma olen Blanche, kirjutan palju – teiste rollide puhul ma ei tee seda üldse. Kui ma aga tahan Blanche’i hästi esitada, panen paberile, miks ta teeb seda, mida ta teeb. Miks ta on selline nagu ta on. Enne proove loen, mida olen kirjutanud, seega läheb Blanche’i sisse pugemiseks tunde. Ta on sisemiselt väga katki ja tema tunnete läbielamine ning tema mõtteviisi omandamine ei ole kõige tervislikum. Et kõik oleks laval ehe, pean Blanche’i tunded seostama mingi osaga oma elust, kasutama iseenda kogetud traumat, et leida sobivaid emotsioone ja see on väga valus. Nagu teraapias käimine ja vanade asjade välja kaevamine, selle valu ning sündmuste uuesti läbi elamine. Võib-olla ei ole see üldse see, mida

tema läbi elas, aga ma kasutan neid kogemusi ja seepärast teeb see päriselt haiget. Pärast etendust olen pea nädala endast ära: teen tööd, saan hakkama, aga mu ümber oleks nagu tume pilv. Olen proovinud rollist välja tulemise aega kiirendada, aga kõige paremini töötab ikkagi see, kui luban endal olla, nagu olen. Ka „Õhtustes majades“ pidin leidma iseenda kogemustest midagi, et mängida seda valu, kui kaotan abikaasa või kui „Anna Kareninas“ minult laps ära võetakse. See on väga kurnav. Sellest hoolimata on see mulle kui artistile väga põnev. M. N.: Ma arvan, et naistel on ballettides rohkem traagilisi rolle ja surmi. Ma ei saa võrrelda Anna Kareninat või Blanche’i Rothbartiga, kes „Luikede järves“ lavanurgas sureb või nõiaga, kes „Lumivalgekeses ja 7 pöialpoisis“ kaljult alla tõugatakse. Aga ma olen üsna hea rolli sisseja väljalülitumises. Keegi ütles mulle kord, et laval usutav olemiseks pead sa olema see inimene, mitte teda mängima. Kurikaelte mängimine on minu jaoks palju lihtsam kui näiteks kõige hiljutisem roll, lesk Simone balletis „Asjatu ettevaatus“. See on äärmiselt ekstravertne tegelane, kes ühel hetkel naerab näilise põhjuseta ja siis vihastab. Selline pidev eksalteeritud emotsioonide vahel pendeldamine kurnab etenduse lõpuks väga ära. Mõnikord on eelnev päev olnud väsitav ja pole üldse tunnet, et tahaksid seda tegelast mängida. Aga siis mõtlen, et saalis on inimesed, kes tahavad head teatrielamust saada ning annan endast parima. Vahel see häirib mind sisemiselt, sest tundun endale võltsina, ma ei suuda kõiki neid tundeid päriselt tunda. See on sisemine konflikt, mis minus laval tekib. Aga pean leidma viisi, kuidas see tunne endas käivitada ja muusika täidab ülejäänu. L. M.: Siis võiks öelda, et meie trupi vaimne tervis sõltub sellest, milline repertuaar meil parasjagu on. Valmistud esietenduseks kuid ja elad oma tegelase ning balleti emotsioonides, nii et „Asjatu ettevaatuse“ ettevalmistamine oli väga tore. See on rõõmus lugu ja mulle meeldis selle materjaliga töötada.

OMA KASVATUSE, ELUVAADETE, KULTUURILISE TAUSTA JA PEREVääRTUSTE POOLEST OLEME SARNASED.

ESTOONLANE ESTOONLANE #24 #24

PERSOON

Aga Karenin „Anna Kareninas“? Ta on sinust umbes 25 aastat vanem. Pealegi tantsisid teda enne kui poole nooremat elumeest ja armastajat Vronskit … M. N.: Mulle see roll sobis. Võib-olla olen vana hing. Närvis olin enne esietendust ikka, sest tahtsin, et see roll tuleks õigesti välja. Enne mind tantsis seda Anatoli Arhangelski, seega oli mul väga väärikas eeskuju ja tema jälgedes astuda oli väljakutse. Aga grimm, kostüüm ja muusika aitavad väga palju. L. M.: Kas sa ei tee psühholoogilist soojendust? Mina teen. Näiteks Alice’i puhul häälestan end juba tunde enne etendust, et jõuda lapseni endas. M. N.: Lesk Simone puhul soojendan näolihaseid, sest kui teen laval palju miimikat ja naeratan pidevalt, tõmbavad põsed krampi ja need hakkavad värisema. Milliseid rolle võiks tulevik teie repertuaari tuua? M. N.: Rohkem nüüdisaegset repertuaari ja ka süžeeballette. Tahan teoseid, mis tekitavad vabadustunde, kus saab teha midagi erilist, mitte lihtsalt tantsida klassikalist printsi, kellel puudub tegelik karakterisügavus. Meil on praegu repertuaaris päris palju suurepäraseid süžeeballette. L. M.: Mul on nimekiri koreograafidest, kellega tahaksin töötada või kelle teoseid tahaksin esitada. Forsythe oli üks neist ja tema koreograafiaga töötamine oli täiesti uskumatu tunne. Tahaksin väga tantsida veel mõnda tema teost. Aga ka Jiří Kyliáni ja eksperimentaalse koreograafi Sharon Eyali loomingut. Tema teostel ei ole kindlat süžeed, aga need jutustavad lugu emotsionaalselt. Mõtlen peamiselt neoklassikalisi ja kaasaegseid teoseid, aga on ka klassikalisi ballette, millega tahaksin end proovile panna. Mõtetes tiksub soov tantsida uuesti Juliat, sest kui seda esimest korda tegin, olin väga noor. Tahaksin seda rolli nüüd uuesti kogeda. Kenneth MacMillani „Manon“ oleks täiesti uskumatu! Aga ka John Cranko „Onegin“ ja „Kameeliadaam“. Tahtsin „Asjatut ettevaatust“ väga kaua tantsida ja nüüd see õnnestus. Mõnikord tuleb lasta asjadel juhtuda. Püüan alati mõelda, et ma ei pruugi saada kõike tantsida, aga kui see juhtub, siis on rõõmu topelt! Mul on Eestis tantsides olnud karjääri jooksul väga olulisi hetki: rolle, mida ma ei osanud üldse oodata ning mis on mind tantsija ja inimesena väga palju mõjutanud. Mulle meeldib, et siin on tasakaal kaasaegse ja klassikalise repertuaari vahel. Elu ei piirdu ainult balletisaaliga. Mis teid väljaspool teatrit kõige rohkem huvitab ja aitab tööstressist välja tulla? L. M.: Mulle meeldib väljas jalutada. Vabal päeval ei suuda ma terve päev kodus olla. Pean vähemalt korra välja minema, isegi kui väljas on miinus 20 kraadi. Filmide või sarjade vaatamine aitab mul välja lülituda. Ja mu koerad! M. N.: Jah, kui meil lõpuks on vaba päev ja ilm on ilus, püüame veeta terve päeva koertega õues. Läheme

ROHKEM NüüDISAEGSET REPERTUAARI JA KA SüžEEBALLETTE.

ESTOONLANE #24

hommikul välja ja tuleme tagasi hilisel pärastlõunal. Need on parimad päevad. L. M.: Olen viimasel ajal palju pilatest teinud ja naudin seda. Võib öelda, et see on tööga seotud, aga see meeldib mulle niisama ka. Marcus, sa teed ka ise muusikat, kuidas see loominguline pool on sinu tantsijakarjääri mõjutanud? M. N.: See on kindlasti muutnud seda, kuidas ma muusikat kuulan või kuulen, sest nüüd on muusika tegemine muutunud mulle tööks. Lahutan oma peas kuuldavad mustrid ja eri instrumendid, jälgin, mis kusagil toimub ja mitu takti mingi meloodia kestab. Muusika tehnilisse poolde süvenemine on aidanud mind ka tantsus rütmi leidmisel ja muusika lugemise mõistmisel. Aga see toimib ka vastupidi. Tunnen, et tantsimine ning igapäevane klassikalise muusika kuulamine on aidanud mul näha muusikaproduktsiooni täiesti teise nurga alt. Teen igasugust muusikat. Alguses hakkasin tegema hiphopi ja räpi instrumentaale, mida artistid saaksid kasutada. Siis rohkem R&B-d ning nüüd teen elektroonilist muusikat. Eelmisel aastal tegin Laura jaoks Muba lõpugalaks ka 10-minutilise muusikateose. L. M.: See näitas, milleks Marcus võimeline on. Mina ei ole produtsent ega muusik, ma lihtsalt laulsin ja kirjeldasin talle, mida ma tahan, millist kõla ma soovin. Ja tema lõi täpselt selle, mida ma ette kujutasin. Seejärel tegi ta selle veel ägedamaks, kui ma üldse ette kujutada oskasin. Siis sain aru, et Marcus suudab kõike: luua laule, täispikka muusikateost … Ma arvan, et ta võiks kirjutada ka orkestrile, kuigi ta ise seda ei usu. M. N.: Muusika kirjutamine on veel üks asi, mida tahaksin tulevikus tööna teha. Nägin, mis sai siis, kui seadsin endale eesmärgiks saada Eesti Rahvusballeti tantsijaks. See õnnestus. Proovisin sama mõtteviisi rakendada muusika tegemisel. Esimestel tantsija-aastatel, kui mul oli rohkem vaba aega, oli mul arvuti kaasas või läksin pärast tööpäeva lõppu koju ja hakkasin kohe muusikat kirjutama. Olen oma käekirja otsinud seitse aastat ja lõpuks on see jõudnud sinna, et tunnen end enesekindlana. Spotify-st võib mind leida nime alt Nils. 29. mail avaldasin loo, mis oli täiesti teistsugune. Võtsin folkansambli Rüüt loo „Vihmakõnõ“, mis räägib vihma toomisest põldudele. See on vana seto laul ja ma tegin sellest uue versiooni. Saatsin selle ansamblile ja neile meeldis! Kui te poleks tantsijad, siis kellena ennast näeksite? Kas plaanite sellega hilisemas elus tegelema hakata? L. M.: Kui ma ei tantsiks, oleks minu unistus töötada täiskohaga koreograafina. Olen varem koreograafiat teinud, aga nüüd on mul ideid ühevaatuseliseks balletiks. Tahaksin segada originaalmuusikat ja Marcuse muusikat, sest tean, et mida iganes ma temalt paluksin, suudaks ta selle luua. Me oleksime suurepärane tiim! M. N.: Mul on palju unistusi ja need kõik on kunstiga seotud, näiteks filmitegemine ja videote monteerimine. Rõivadisain on kindlasti üks mu suur unistus. Võib-olla ka maalimine ja joonistamine. Käisin lapsena kunstikoolis. Võiksin kõik need oskused ühendada ja osaleda balleti lavale toomises. Ja üks minu unistus, mille üle inimestele meeldib nalja teha, on saada balleti kunstiliseks juhiks. Kas siin või kusagil mujal. Aga kui selline võimalus minu teele tuleks, võtaksin selle vastu. E

KULLAFOND

MEIE IMELINE JA ARMAS HELGI SALLO Tekst: Jaak Jõekallas Fotod: Rahvusooper Estonia arhiiv

„I

ga uue loo tegemise juures oleme noortega täpselt ühel kaugusel – täiesti alguses. Teatri ilusaim osa ongi alatine algus¹“. Nõnda on öelnud Estonia teatri raudvara, Helgi Sallo, kes on oma üle 60 aasta kestnud lavakarjääri juures olnud tunnistajaks mitmete põlvkondade vahetumisele oma koduteatris, olles samas olnud neile kõigile ka selleks nähtamatuks siduvaks lüliks ja teatepulga edasiandjaks ning kes nüüd näitejuhina aitab noortel artistidel oma hindamatu kogemusega mõista lavakunsti tõdesid ja saladusi. Oma karjääri esikümnendil olevat Helgi Sallo tunnistanud Georg Otsale, et ta tahaks olla tema sarnane ning jõuda ka kunagi sellisele tasemele, et kõik mis ta teeb, on hea ja kvaliteetne. Ja enamgi veel, et polekski vaja muud, kui tulla lavale ning iga fraas on suurepärane! Ja kõik kirjutavad ja ülistavad! Georg olevat vastanud: „Ärge tahtke seda, sest siis ei saa te enam objektiivset kriitikat. Ise teate, et te pole olnud sugugi nii hea, aga kriitikud arvavad oma liigses aukartuses, ja ehk ka rutiini mõjul vastupidist. Olgu teil alati inimene, kes armastab teid nii palju, et juhib tähelepanu ka teie puudustele. Ja arvestage veel, et sajaprotsendilist õnnestumist ei olegi olemas.“ Kogemus, ja eriti lavakogemus, tuleb aastatega. Noore artistina sa lihtsalt ei ole veel kõigeks valmis ja on nii paljutki, mis alles nõuab aega ja avastamist. Helgi on meenutanud hetke opereti „Viini veri“ proovidest aastal 1965, kuidas tema, noore ja algaja lauljaga tuli ühtäkki rääkima Tiit Kuusik, kes samas lavastuses Peaministrit mängis: „Palus,

TEATRI ILUSAIM OSA ONGI ALATINE ALGUS.

et näitaksin oma nooti. Olin kindel, et nüüd juhtub midagi hirmsat, et tegin või laulsin midagi kohutavalt valesti või et olen lihtsalt saamatu. Tema aga ütles: „Kulla laps, miks te siin hingate? Kas poleks loomulikum hoopis siin hingata ja seda nooti proovige laulda nii...“. Ning ta selgitas ja õpetas. Küllap nägi, kuidas ma pabistan nii suurte lauljatega koos töötades ja tegi mu olemise lihtsalt kodusemaks. Sellistel pisiasjadel on noore algaja puhul tihti tohutu tähtsus ja tähendus“². Helgile on looduse poolt palju antud. Temas on see miski, mis paneb teda vaatama ja kuulama. Ta on artist, kes võib meeldida või mitte, aga tema esitus ei jäta sind kunagi ükskõikseks. Ehk nagu on kirjutanud Sirje Endre oma 2023. aastal välja antud raamatus „Helgi Sallo. Sulle kõik nüüd ütlen“: „Laval on etendus, saalis rahvas. Kõik on täpselt nii, nagu teatris ikka, aga miks peatuvad inimeste pilgud just Helgi Sallol? On see tema „mõtlemine rollis“, meistrikunsti saladus või midagi muud? Vallutav sarm, võib-olla“.

¹ Sirje Endre, „Helgi Sallo. Sulle kõik nüüd ütlen“, SE&JS kirjastus, 2023. ² Reet Mikkel, „Helgi Sallo“, Eesti Raamat, 1988.

ESTOONLANE #24

KULLAFOND

MINA EI OSKA TEISITI, KUI ET ROLL PEAB HAKKAMA MINU SEES HELISEMA.

Vaatamata kõikidele headele eeldustele tuleb tunnistada, et nii nõudlikku ja tundlikku lavanatuuri kui Helgi annab otsida. Talle on vastuvõetamatu igasugune pinnapealsus ning ta võib ennast sõna otseses mõttes hulluks mõelda, et ka kõige pisemast ja ehk kõrvalt vaadates tähtsusetust osatäitmisest see miski üles leida. Reet Mikkeli 1988. aastal ilmunud portreeraamatus Helgi Sallost võib lugeda Helgile väga iseloomulikku mõttekäiku muusikali „Mees La Manchast“ lavastuse valmimise ajast aastal 1971: „Aina kummitasid mõtted, miks nii läks nagu läks, miks naerdi mõne koha peal, kus ometi ei peaks? Mõni stseen käis peas nagu filmirull ikka ja jälle otsast peale. See oli hirmus piin, aga hea kah!“ Hiljem on Helgi aga tunnistanud: „Teades oma iseloomu, arvan, et ma ei oleks suutnud leppida ka keskpärasusega. Sellega, et oledki mingi hall hiireke teatris ja keegi sinust ei räägi. Siis oleks ma küll pidanud mõne muu ameti otsima“.³ Helgi on inimene, kes ei tee kusagil ega üheski asjas hinnaalandust. Ta on tunnistanud, et naudib koostööd lavastajaga, kes on temast alati sammu võrra eespool ning kellelt on tal näitlejana midagi noppida, kõrva taha panna ning hiljem seda endast läbi lastes jõuda uute väljakutseteni oma rollilahendustes. Ning ka nüüd, kui Helgi juba aastaid teeb lavatöö kõrvalt näitejuhi tööd, on ta öelnud, et ärkab sageli keset ööd üles, haarab öökapi ³ Enno Tammer, „Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood“, Tänapäev, 2004. ⁴ Hille Karm, „Helgi Sallo. Helgib ja heliseb“, Ajakirjade Kirjastus, 2008.

ESTOONLANE #24

pealt sinna õhtul valmis pandud paberi ja pliiatsi, et vaiksetel öötundidel pähe tulnud mõtted üles kirjutada ning need hiljem noortele kolleegidele edastada. Sellist jäägitut pühendumist tänapäeval sageli enam ei kohta. Tööprotsessis on Helgit äärmiselt huvitav jälgida. Proovidesse tuleb ta sageli väliselt üsna ükskõikse ja kohati isegi tujutu ilmega. Istub kusagile nurka ja kohmitseb seal mõnda aega omaette. Tavaliselt keegi temaga kohe juttu alustada ei söanda ja ka tema ise ei paista eriti jutualdis olevat. Aga ega ta kaua sellist vaikimist kannata. Kui keegi otsa lahti ei tee, hakkab ta äkki ootamatult rääkima millestki, mis on talle miskipärast väga korda läinud ja järgmisel hetkel rõkkab naerda kellegi kommentaari peale, mis tundub talle naljakas. Ja kohe on varem õhus olnud pingeline atmosfäär nagu käega pühitud. Proovides, kus loetakse esimesi kordi tekstimaterjali, üritab suurem osa artiste alati kohe millegi erilisega silma paista, et näidata, kuidas nad juba kohe algusest peale on oma rolli läbi hammustanud ja sellele karakteri leidnud. Helgi on hoopis vastupidine. Oma teksti loeb ta esialgu monotoonselt ja isegi veidi kiretult, esitades aeg-ajalt mõne näiliselt täiesti kõrvalise täpsustava küsimuse. Aga mida edasi, seda rohkem hakkab olukord muutuma. Kui paljud artistid jäävad suures plaanis oma esialgselt välja pakutud variandi juurde ja on end nii mõnelgi juhul esietenduseks juba veidi rutiini mänginud, siis Helgi puhul on kõik vastupidi. Tema osatäitmine muutub iga korraga üha huvitavamaks ja nüansirikkamaks. Ta on näitleja, kes ei rahuldu rolli välise küljega, vaid peab kaevuma inimhinge sügavustesse, et leida sealt pidepunkte iseendaga ning luua sild enda ja rolli vahele. „Mina ei oska teisiti, kui et roll peab hakkama minu sees helisema,“⁴ on Helgi ise tunnistanud. Siinkohal tekib paratamatult võrdlus meie kunagise legendaarse näitlejanna Liina Reimaniga, kelle kohta on kirjutanud Andres Särev: „Esimestel proovidel võis ta abitult kobada, otsida, tihti ei osanud partnerist möödagi minna, astus jala peale. Aga siis ühel päeval, ühe koha

KULLAFOND

peal midagi selgus ja ta leidis võtme. Siis oli enamasti ka kõik selge, polnud vaja enam mitte midagi selgitada. Liina Reiman läks nagu tank, mis oli oma mootori käima saanud. Hämmastav, missugune jõud ja sisemine nägemus võttis näitleja üle võimust, kui ta mängis! Ja tema mäng oli tõesti haarav.“⁵ Väga sügavale minu hinge on Helgi jäänud nimiosaga Jerry Hermani muusikalis „Hallo, Dolly!“ (1996), millega ta tegi oma viimase suure ja mahuka laulurolli Estonia laval. Esimese vaatuse lõpus jääb Dolly lavale üksi ning hakkab rääkima oma surnud abikaasaga, suunates pilgu publiku peade kohale kuhugi nähtamatusse punkti. Helgi alustas seda stseeni vaikselt ja kohmetult, pannes juba esimese lausega terve saali end hiirvaikselt kuulama. Tekkis selline südamlikult intiimne hetk, milles Helgi inimesena ja samas Dollyna sulasid minu meelest üheks ning mingil hetkel tundus mulle, et see oleks olnud nagu Helgi enda pihtimus. Sellel momendil tuli lavale üks kõrvaltegelane – proua Rose, juurviljamüüja ja Dolly tuttav ammustest aegadest. Teda mängis Eva Meil-Malmsten, Estonia kunagine operetisolist, kes oli juba paarkümmend aastat pensionil olnud ning keda ootamatult kutsuti tegema seda väikest rolli. Nende vahel toimus lühike dialoog. Mitte midagi erilist. Aga selle stseeni võlu ei olnudki dialoogis. Helgi ja Eva lõid seal mingi imelise atmosfääri, hapra nagu ämblikuvõrk, mis võib tugevama tuuleiili peale katki rebeneda. Ja ma hoidsin lava kõrval oma järgmist etteastet oodates seda vaadates hinge kinni. See, kuidas nad teineteist dialoogi ajal vaatasid ning kogu atmosfäär, mis jäi õhku sõnadest, mida tekstis ei olnud, aga mis kumasid teksti tagant. Selles oli mingi sõnulseletamatult kurb ja nostalgiline alatoon, mis andis tahtmatult mõista, et elus on kõigel oma aeg, oma algus ja lõpp. „Jah, see oli ilmatuma aja eest…,“ pomises juba veidi nagu iseendale proua Rose-Eva ning hakkas lavalt oma käru järele vedades ära minema. Dolly-Helgi vaatas talle nagu veidi nostalgilise imestusega järele, pöördus siis taas publiku poole, naeratas südamlik-mõtlikult ning jätkas oma monoloogi lahkunud abikaasale. Ühel hetkel läks monoloog vaikselt ja märkamatult üle lauluks „… ja kuni paraad kestab veel…“. See on üks neist imelistest hetkedest kogu minu teatriaja jooksul, mil ma olen tundnud selle miski puudutust laval. Selle miski, mis on teatritegemises nii oluline ning mida me ilmselt kõik alateadlikult otsime teatri maagilises maailmas. Üks kolleeg mõtiskles kunagi teemal, et kuidas oleksid sobitunud tänapäevasesse teatritegemise maailma meie kunagised publiku vaieldamatud lemmikud ja rahva naerutajad Sulev Nõmmik ja Vello Viisimaa. Kas nad oleksid selles leidnud oma koha. Kas nad oleksid ajaga kaasa läinud. See on mõneti väga valus küsimus… Helgi fenomenis on suurt osa mänginud kindlasti see, et ta ei jäänud ainult Estonia teatri artistiks, vaid leidis pidevalt rakendust ka väljaspool koduteatri seinu – teistes teatrites, estraadil ja kindlasti televisioonis. See pidev tegevus on salvestanud tema näitlejakuju väga sügavalt vaatajate mälukaardile. Helgi on tunnistanud, et teda kohutab mõte jääda ühel hetkel pensionärina koju, omamata enam ühtegi uut väljakutset. Ta on justkui tsirkusehobune, kes tahaks kuni viimse hingetõmbeni seista kas laval või kaamerate ees või publikuga silmitsi. Helgi vajab lava nagu õhku. Seal saab

ta alati uue hingamise ning tõuseb iga kord fööniksina tuhast. Ja õnnelik on Helgi ning õnnelik on ka publik, kes saab taas võimaluse näha oma armastatud näitlejannat ning saada osa sellest imelisest puudutusest, milleta oleks teatritegemine tühi ja mõttetu. Kuni tänase päevani rõõmustab ta vaatajaid oma Mrs Pearce’i rolliga Frederick Loewe’ muusikalis „Minu veetlev leedi“, mis on püsinud rahvusooperi lavalaudadel alates aastast 2008. Pikas maani tumerohelises kleidis ja halli juuksekrunniga kuklas, teeb ta selles lavastuses tõeliselt paikapaneva osatäitmise. Ehk nagu Helgi ise on valusalt tõdenud: „Sa tahad tööd teha, sest… Sest aeg, kui saad laval olla, on üürike“. Helgi on tegelikult selline inimene, et ega temale niisama lihtsalt alati ligi ei lähe ja juttu puhuma ei hakka. Teda ümbritseb nagu mingi nähtamatu kaitseväli, millest tuleb kõigepealt läbi tungida. Ja kui see õnnestub, siis avastad sa ühtäkki enda ees ühe äärmiselt sooja inimhinge, kelle silmadesse ja päikeselisse naeratusse võib alati sõna otseses mõttes ära uppuda. Ma olen Helgiga nüüdseks ühist teatrimaja ja lavalaudu jaganud üle 30 aasta. Kas ma tunnen teda praegu paremini kui alguses, aastaid tagasi. Ma ei tea… vaevalt. Kui, siis ehk veidi… Ta on ühtaegu nii lähedane ning samas ka kauge. Ent iga kord, kui ma teda näen, tahaks ma teda kõvasti kallistada. Selle eest, et ta lihtsalt olemas on. Nende imeliste aastate ja hetkede eest selles majas. Selle eest, et ta on lasknud mind enda lähedusse ja mul on olnud võimalus piiluda tema tähesära telgitagustesse, avastades sealt tegelikult ühe lihtsa ja südamliku inimhinge. Selle eest, et ta on kinkinud meie kultuuriruumile ühe tabamatu ime – Helgi Sallo. E

SA TAHAD TööD TEHA, SEST… SEST AEG, KUI SAAD LAVAL OLLA, ON üüRIKE

⁵ „Andres Särevi mälestused Liina Reimanist“, AegKiri 2, 2006.

ESTOONLANE ESTOONLANE #24 #24

ARGIPÄEV

RASMUS REMBEL: VAHEL ON KõIGE TUGEVAM VALGUSPILT PEAAEGU PIMEDUS Tekst: Maarja Pärn Fotod: Veljo Poom

ahvusooperi valgusala juhataja ja valguskunstnik Rasmus Rembel sattus teatrisse juhuse tahtel, ent jäi siia inimeste, töö rütmi ja valguse loodud maailmade pärast. Tema jaoks ei tähenda valgus üksnes seda, et laval toimuv oleks nähtav, vaid valgusega saab suunata vaataja pilku ja anda lavastusele hingamise. Rasmus räägib tööst, kus tehniline täpsus ja loominguline vaist peavad igal õhtul kohtuma. Alustasid Estonia teatrivalgustuse alal 2006. aastal. Kas mäletad oma esimest tööpäeva? Päris esimest ametlikku tööpäeva ma kahjuks enam ei mäleta. Küll aga mäletan, kuidas ma üldse teatrisse sattusin. See lugu algas üsna ootamatult – sõbra poissmeesteõhtul. Seal kuulis üks külalistest, et õpin TTÜ-s elektroenergeetikat, ja ütles, et Estonias otsitakse parasjagu valgustajat. Tema sõnul sobis töö hästi õppivale tudengile ning oli seotud elektri ja elektriseadmetega. Minu jaoks oli teater tol ajal täiesti uus maailm. Ma polnud seotud ei muusika, kunsti ega loometööga ning ausalt öeldes ei teadnud ma isegi, et olemas on sellised ametid nagu valguskunstnik või valgustaja. See valdkond tundus lihtsalt väga kauge ja võõras. Mõtlesin, et miks mitte proovida, ja nii sattusingi proovipäevale. Etenduseks oli „Nabucco“ ja esimene ülesanne oli lühtrite paigaldus stangesse. Võin küll eksida, aga minu meelest nägid need välja nagu suured hallid lõvikujud. Kõige eredamalt ei jäänud meelde mitte tehnika ega lavatagune sagimine, vaid inimesed. Mäletan väga lõbusat, rõõmsat ja kokkuhoidvat seltskonda. Sellist tunnet, et oled sattunud kohta, kus tehakse küll tõsist tööd, aga naer ei kao kuhugi. Tundsin end kohe õiges kohas. Kas valguskunst tähendab sinu jaoks ennekõike tehnilist täpsust või loomingulist mõtlemist ja vaistu? Minu jaoks ei saa neid kahte lahutada. Olen aastatega aru saanud, et ainult vaistust ei piisa, kuid ainult tehnikast samuti mitte. Hea idee jääb ilma teostuseta pelgalt ideeks. Tehnika annab tööriistad, looming aga põhjuse, miks neid kasutada. Valgus ei täida üksnes nähtavaks tegemise ülesannet, valgusega saab luua atmosfääri, toetada lavastuse dramaturgiat ning suunata vaataja pilku ja emotsiooni.

ESTOONLANE #24

ENERGIAT SääSTVAD LAHENDUSED EI OLE LIHTSALT TREND, VAID PäRISELT IGAPäEVASE Töö OSA.

Kas hea valgus peab olema nähtamatu või vastupidi – vahel väga jõuliselt kohal? Hea valgus ei pea minu arvates olema ei nähtamatu ega tingimata jõuliselt esiplaanil, kõik sõltub lavastusest. Mõni lavastus vajab tugevat ja kohalolevat valgus-show’d, kus valgus mõjub peaaegu omaette tegelasena. Teises lavastuses sünnib kõige mõjuvam hetk aga hoopis tagasihoidlikus või hämaras valguspildis, kus just see toimibki kõige paremini. Õige valgus sünnib alati koostöös lavastaja ja kunstnikuga. Igal lavastusel on oma meeleolu ja iseloom ning valgus peab seda toetama. Vahel on valgus peaosaline, vahel peab ta jääma peaaegu märkamatuks. Mõnikord võib kõige mõjuvam valguspilt olla peaaegu pimedus. Millest algab ühe lavastuse valguskujundus? Minu jaoks algab valguskujundus eelkõige kuulamisest. Kuulan lavastaja ideid ja püüan mõista, millise maailma ta soovib lavale luua. Mõni lavastaja tuleb juba väga selge visiooniga. Ta teab täpselt, millest lavastus räägib ja milline võiks olla selle atmosfäär ning valguspilt. Siis on minu ülesanne need ideed võimalikult hästi ellu viia. Mõni lavastaja annab aga vabad käed ning siis saan valgusmaailma kujundada rohkem oma sisetunde ja nägemuse järgi. Seejärel hakkan otsima lavastuse tuju ja hingamist. Kuulan muusikat, vaatan tantsu või lavalist liikumist ning mõtlen, milliseid tundeid need tekitavad. Kus asub valguskujundus ühe lavastuse sünniprotsessis? Millal liitub valgusosakond tööga? Valgusosakond liitub lavastusprotsessiga üsna varakult, kuigi publiku jaoks jääb see enamasti nähtamatuks. Valgusala juhatajana olen protsessi juures juba siis, kui lavastusmeeskond on paigas ning hakatakse sõnastama esimesi kunstilisi soove ja tehnilisi vajadusi. Esimesed arutelud toimuvad sageli juba poolteist aastat enne esietendust.

ARGIPÄEV

Ülejäänud valgusmeeskond ühineb enamasti valguse montaaži ajal, umbes kaks nädalat enne esietendust. Siis muutub töö väga intensiivseks. Kui lavastuses on mõni erilahendus, näiteks dekoratsiooni sisse paigaldatavad LED-ribad, sekkub meeskond juba varem. Valguskunstnikuna kuulen esimestest ideedest samuti varakult, aga tõsiselt asun asja kallale paar nädalat enne lavastusproovide algust. Siis algab põhjalik kodutöö: tutvun tantsude ja muusikaga, vaatan varasemaid lavastusi ja uurin, kuidas on sarnast teemat varem lahendatud. Mõnikord selleks, et leida lavastaja soovidega sobivat klassikalist lähenemist, mõnikord hoopis selleks, et vältida juba nähtud lahenduste kordamist. Kuna valguse loomiseks jääb proovisaalis aega napilt, sünnib suur osa tööst juba enne teatrisse jõudmist. Võtan valguspuldi koju ja programmeerin osa lavastusest 3D-keskkonnas ette valmis. Nii saab proovides keskenduda loomingule ja detailidele, mitte alustada kõike nullist. Kas valguskunstnikul on oma käekiri? Kui jah, siis milles sinu enda käekiri avaldub? Mulle ei meeldi ülevalgustatud lava. Mind kõnetab rohkem valgus, kus on ruumi varjule, atmosfäärile ja kujutlusvõimele. Vahel võib just see, et kõike ei näe lõpuni, mõjuda palju tugevamalt kui täielikult valgustatud pilt. Selline on lihtsalt minu valgustunnetus. Olen mõnest projektist ka loobunud, kui olen teadnud, et see tähendaks üksnes vilgutamist ja puhast show’d. Sellel on kindlasti oma koht ja publik, aga see ei ole minu maailm. Samas ei piirdu tänapäeva teatri valguskujundus vaid klassikalise valguspildiga. Üha rohkem on lavastusi, kus rütmiline kaasaegne muusika, vilkuv valgus ja tugev visuaalne dünaamika on lavastuse sisuline osa. Seda ei saa lihtsalt kõrvale jätta, pigem peab sellega kaasa minema ja oma teadmisi pidevalt täiendama. Näiteks üsna hiljuti tegin kaasa lavastuses „30,75“ (lavastaja ja koreograaf Linnar Looris), kus vilgutamine oligi teadlik osa tervikust. Nautisin seda protsessi väga ja sain palju positiivset tagasisidet nii lavastajatelt, kolleegidelt kui ka publikult. See oli minu jaoks uus kogemus, aga samas väga värske ja põnev täiendus klassikalisse teatrimaailma. Millised tehnoloogilised arengud on valguskunstniku töö päriselt huvitavamaks teinud ja kas on ka midagi, mille puhul on tunne, et vanakooli lahendus töötab endiselt paremini? Tänapäeva valgusmaailm on tehnoloogiliselt teinud väga suure hüppe. Valgustite valik ja nende võimekus on andnud võimaluse teoks teha ideid, mis varem oleksid jäänud lihtsalt mõtteks. Valgus on muutunud paindlikumaks, täpsemaks ja energiatõhusamaks. Viimastel aastatel on teatrivalguses toimunud rohepööre. Energiat säästvad lahendused ei ole lihtsalt trend, vaid päriselt igapäevase töö osa. Mul oli võimalus olla üks eestvedaja suures üleminekuprojektis Estonia teatris, mille käigus liikusime samm-sammult üle energiasäästlikumatele lahendustele. See oli mahukas ja põnev protsess, mis muutis oluliselt kogu valgusparki ja tööloogikat. Hiljuti katsetasime ka tehisintellektipõhiseid jälgimissüsteeme, mis tunduvad esmapilgul muljetavaldavad. Sellised lahendused võivad üsna pea

jõuda ka Estonia lavale ja muuta töö veel täpsemaks ja dünaamilisemaks. Samas on asju, mida uus tehnoloogia ei asenda. Näiteks klassikalised PAR64- ja Svoboda-tüüpi valgustid. Paljud valgustajad ütlevad – ja ma olen nendega nõus –, et nende valgusel on oma eriline soojus ja füüsiline kohalolu. See ei ole ainult valgus, vaid ka tunne. Kui seisad selle valgusvihus, tunned sõna otseses mõttes selle soojust. Olles nüüd kahe lapse isa, saan veelgi selgemalt aru, et minu toonane tunnetus oli õige. Lastele tahaks näidata eelkõige imet, mängulisust ja sära. Liialt raskete või depressiivsete alatoonidega puutuvad nad elus niigi kokku. Sinu tööde nimekirjas on väga erinevaid projekte. Milline neist on sulle kõige enam meelde jäänud ja mis selle eriliseks tegi? Eks kõige erilisem ja meeldejäävam projekt oli minu jaoks esimene suure lava lavastus. Enne seda olin küll teinud mõned ooperi- ja balletigalad ning kammersaalis lavastuse „Kuu on päike“, kuid suurel laval oli minu esimeseks tööks ballett „Medea“ (2013). Kuna mulle usaldati nii suur asi, oli see protsess üsna pingeline, sest loomulikult tahtsin teha oma tööd võimalikult hästi. Samas oli ligi kahenädalane valguse loomise periood täis põnevust, katsetamist ja avastamist. Koos kunstnik Andrea Tocchioga proovisime väga erinevaid valguslahendusi ning tundus, et tema lemmikväljend oli „let’s try!“. Just see pidev otsimine ja julge katsetamine tegid kogu protsessi eriti inspireerivaks. Lõpptulemusena sündis lavastus, mille üle tundsin tõelist uhkust. „Medeast“ sai alguse ka väärtuslik koostöö dramaturg Marco Gandiniga. Sellest kohtumisest sündis hiljem kahe ooperi – „Figaro pulm“ (2017) ja „Jeanne d’Arc“ (2021) – valguskujundus Millised on sinu kui valguskunstniku jaoks Estonia kõige õnnestunumad lavastused? Minu lemmiklavastused on aja jooksul küll veidi muutunud, kuid mõned on jäänud kindlalt meelde. Tooksin välja seitse, mis on kõige eredamalt meeles. 1. „Sisalik“ – minu jaoks kindel esikoht. Mäletan väga hästi, millise vau-tundega esietendusel saalis istusin ja vaatasin. Olin tulemusega ülimalt rahul. Selle lavastuse puhul oli mul juba algusest peale tunne, et sellest tuleb midagi väga head, sest sama lavastaja varasemad tööd olid mulle samuti väga meeldinud. Ja nii läkski. Väga suur roll oli ka heal koostööl lavakunstnikuga. Minu jaoks on „Sisalik“ üks tugevamaid ja terviklikumaid Estonia lavastusi. 2. „Tramm nimega Iha“ jääb meelde tänu oma tugevale visuaalsele poolele. Valgus muutub pidevalt ning aitab luua pingelist ning veidi rusuvat atmosfääri. 3. „Lohengrin“ – kuigi valguslahendus on pigem lihtsam, sünnib koos dekoratsiooni ja suitsuküllase lavaatmosfääriga väga võimas üldpilt. Eriti mõjuv on hetk, kui linnu küünised laskuvad lavale. 4. „Pelléas ja Mélisande“ – rahulikuma tempoga lavastus, kuid just valguse ja dekoratsiooni koosmõju teeb selle minu jaoks väga nauditavaks ning terviklikuks. Meie pigem väiksemal laval mõjub see otsekui mõne suure Euroopa teatri lavastus. 5. Ballett „Onegin“ – üks minu pikaajalisi lemmikuid. Väga

ESTOONLANE #24

ARGIPÄEV

puhas ja selge valguslahendus, kus kõik nivood ja rõhud tunduvad olevat täpselt omal kohal. 6. Balletid „30,75“ ja „Tango“ – need show-tüüpi lavastused väärivad samuti äramärkimist. Valgus on tihedalt muusikaga seotud ning pidevalt vahetuvad valguspildid loovad väga modernse, energilise ja efektse terviku. Kuidas on valgusala sinu Estonias töötatud aastate jooksul muutunud? Kui ma 2006. aastal valgustajana alustasin, oli kogu valguse loomise protsess võrreldes tänapäevaga palju töömahukam ja ajakulukam. Enamik valgusteid tuli käsitsi suunata, nii et iga valguspunkt laval tähendas uue valgusti ülesriputamist, fokusseerimist ja kaablite paigaldamist. Minu tööle asumise ajal jõudsid lavale esimesed uuema põlvkonna liikuvad valgustid, kuid neid oli lavakarbis vaid umbes kuus. Nende võimalused olid veel üsna piiratud ning nende programmeerimine valguspuldist keeruline ja aeganõudev. Enne kui üldse pulti ja programmeerimiseni jõudsime, tuli sageli ligi kolm tundi valgusteid käsitsi suunata ja paika fokusseerida. Tänases valguspargis on need asendunud liikuvate valgustitega, mille puhul piisab õigete kõrguste ja positsioonide paika panemisest. Praeguseks ajaks on muutunud mitte ainult tehnoloogia, vaid kogu tööprotsess. Laval on ligi 200 liikuvat valgustit, mis võimaldavad ühe ja sama seadmega luua väga erinevaid valguspilte, värve ja fookuseid. See tähendab, et füüsiliste ümberkorralduste asemel jääb nüüd rohkem aega loominguliseks tööks ning detailide lihvimiseks. Ka ettevalmistus on muutunud märksa tõhusamaks. Kaabeldust on vähem, programmeerimine valguspuldis on muutunud oluliselt kasutajasõbralikumaks ning suure osa tööst saab läbi mõelda ja ette valmistada juba enne lavaproove. Praegu katsetame ka tehisintellektil põhinevaid jälgimissüsteeme, mis võimaldavad liikuvatel valgustitel soliste automaatselt jälgida. Teatri valgusala juht ei ole ainult kunstnik, vaid ka meeskonna juht. Milline on hea meeskond? Hea meeskond on minu jaoks selline, kus inimesed usaldavad üksteist ja töötavad ühise eesmärgi nimel. Teatris sünnib tulemus alati koostöös, ükskõik kui hea idee kellelgi on – üksi seda ellu viia ei ole võimalik. Valgusosakonnas on eriti olulised professionaalsus, täpsus ja omavaheline

JUHINA PüüAN LUUA TööKESKKONDA, KUS INIMESTEL ON HEA TööTADA JA NENDE SOOVIDEGA ARVESTATAKSE.

ESTOONLANE #24

toetus, sest meie töö on sageli ajakriitiline. Hindan inimesi, kes julgevad kaasa mõelda, oma arvamust avaldada ning vajadusel ka üksteist aidata ja oma teadmisi jagada. Juhina püüan luua töökeskkonda, kus inimestel on hea töötada ja nende soovidega arvestatakse. Milline on valgusala inimese tavaline tööpäev või -öö enne esietendust? Enne etendust algab päev valgusosakonnas ettevalmistuste ja tehnika ülevaatamisega. Lavavalgustajad paigaldavad lavale prožektorid ja tehnika ning veenduvad, et kõik oleks valmis ja töökorras. Valguspuldi operaator käib üle kogu süsteemi. Kontrollib, kas tehnika töötab nii, nagu peab, ning kas valguspildid on korras ja kõik valmis selleks, et etendus kulgeks täpselt kavandatud kujul. Ta teeb viimased märkmed ja kontrollid, sest etenduse ajal peab kogu süsteem toimima laitmatult. Millised omadused peavad inimesel olema, et teatris valguse alal kaua vastu pidada? Arvan, et kõige olulisem omadus on pingetaluvus. Teatris ei lähe asjad alati esimese korraga ideaalselt ning vahel tuleb sama asja mitu korda proovida ja ümber teha. Tööpäevad võivad olla pikad ning üldjuhul töötame õhtuti. Kõige töisem aeg langeb sageli nädalavahetustele, kui enamik inimesi puhkab. Eriti enne esietendust võib töötempo olla päris kiire. Ja lõpuks peab teater meeldima. Kui see maailm sind ei kõneta, on siin raske pikalt vastu pidada. Kui aga kõnetab, ei ole see enam lihtsalt töö, vaid muutub tasapisi eluviisiks. Kas valgusalal töötades on tulnud ette ka ärevaid hetki? Muidugi on. Valgustus on väga tehniline ala ja viperusi ikka juhtub. Enamasti on need ootamatud! Kõige rohkem tekitavad pinget olukorrad, kui vahetult enne olulist valguspilti otsustab mõni seade üles öelda Näiteks võib juhtuda, et mõnel valgustil põleb pirn läbi hetk enne, kui see peab tegema olulise valguslaigu lavale. Või läheb jälgimisprožektori pirn suure paugu ja sädemepilvega läbi nii, et isegi publik ehmatab. Samal ajal peame sekundiga otsustama, mis edasi saab, kas mõni solist jääb hämarusse või leiame kiiresti teise lahenduse. Mõnikord on valgusel lavastuse dramaturgias väga oluline roll. Näiteks mäletan üht „Anna Karenina“ etendust, kus juhtus tõsine tehniline rike. Etenduse lõpus pidi lavale ilmuma lähenevat rongi kujutav valguspunkt ning Anna pidi just selle valguse suunas rongi alla hüppama. Signaalirikke tõttu jäi prožektor süttimata ning kogu lõpuefekt jäi ära. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe puuduva valguspildiga, vaid olulise lavastusliku hetkega, millele kogu finaal oli üles ehitatud. Kui publik saaks üheks õhtuks istuda valguspuldi taha, siis mille üle ta sinu töös kõige rohkem imestaks? Publik imestaks ilmselt kõige rohkem selle üle, mida kõigi nende nuppude ja heeblitega üldse tehakse ning kui palju võib üksainus nupuvajutus muuta. Üks vajutus võib muuta kogu atmosfääri, viia lava täielikku pimedusse või vastupidi. Saalist vaadates tundub kõik loomulik ja iseenesestmõistetav, kuid valguspuldi taga käib lakkamatu töö. E

FOOKUS

KUHU LIIGUB EESTI RAHVUSBALLETT? Tekst: Brita-Liis Oruste Fotod: Mait Jüriado, Rünno Lahesoo

esti Rahvusballett alustab uut hooaega uute väljakutsete ja värske energiaga. Repertuaari naasevad armastatud klassikalised lavastused, kuid publikuni jõuavad ka täiesti uued teosed. Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris räägib intervjuus sellest, millises suunas rahvusballett liigub, kuidas kõnetada tänapäeva publikut ning miks on oluline hoida repertuaar korraga nii klassikaline kui ka julge ja kaasaegne.

Milline on sinu kui kunstilise juhi kõige olulisem eesmärk rahvusballeti arengus? Eesmärk on viia meie balleti tase nii kõrgele, et publik ei valiks enam üksikut lavastust, vaid tuleks teatrisse teadmisega, et iga etendus pakub suurepärase elamuse. Mida uut toob algav hooaeg Eesti Rahvusballetile? Repertuaari naaseb draamaballett „Tramm nimega Iha“ ja klassikaline pärl „Uinuv kaunitar“. Esietendustest toome välja uhiuue lasteballeti „Kapten Morten lollide laeval“, mis põhineb Kaspar Jancise samanimelisel lastejutul, koreograaf on Helen Veidebaum ning heliloojad Kaspar Jancis ja Malle Maltis. Lisaks esietendub klassikalise balletirepertuaari üks tähtteoseid, Aram Hatšaturjani ballett „Gajane“. Millist repertuaari on lähiaastatel oodata? Järgmistel aastatel tuleb repertuaari lavastus „Maailmameistrid“, kus toome publiku ette maailma tuntud koreograafide teosed nagu „Viis Rückerti laulu“ (Peter Darrell), „Bartók concerto“ (Ben Stevenson) ja „Petite mort“ ( Jiří Kylián). Veel on oodata koostöölavastust Leedu Rahvusballetiga, milleks on „Kameeliadaam“ (koreograaf Annabelle Lopez Ochoa) ning lavale jõuavad täispikad balletid „Don Quiijote“ (koreograaf José Martinez) ja „Sylvia“ (koreograaf Manuel Legris). Loodame tuua Estonia lavale selliste koreograafide loomingut nagu Jiří Kylián, Manuel Legris, Peter Darrell, Annabelle Lopez Ochoa, Ben Stevenson, Eve Mutso, Trey McIntyre, Triinu Upkin, Nacho

Duato, Crystal Pite, Christian Spuck, John Neumeier, David Dawson, Mats Ek, Anna Hop jt. Loomingulisi plaane on meeletult palju! Millist repertuaari peab üks rahvusballett tänapäeval pakkuma, et kõnetada kaasaegset publikut? Repertuaar peab olema mitmekesine – klassikast täiesti uute, isegi riskantsete teosteni. Kuidas leida tasakaal klassikalise balletipärandi hoidmise ja uute vormide otsimise vahel? Tuleb lihtsalt jagada repertuaar mitmeks, et igast žanrist oleks piisavalt teoseid. Ka REPERTUAAR klassikaline repertuaar vajab aegajalt uuendamist, et ajaga kaasas PEAB OLEMA käia.

MITMEKESINE – KLASSIKAST TäIESTI UUTE, ISEGI RISKANTSETE TEOSTENI.

Kuidas muuta ballett lähedasemaks inimestele, kes pole selle kunstivormiga varem kokku puutunud? Meil on teatris palju erilisi üritusi ja programme, mis kaasavad publikut enne ja pärast etendust (kohtumine artistidega, pildistamine peategelastega, „Rambipalavik enne esietendust“, haridusprojektid jm). Peame neid projekte edasi arendama, tegema veelgi rohkem, et suunata uus publik köitvate, populaarsete ning arusaadavate lavastuste juurde ning tekitada püsiv huvi.

ESTOONLANE #24

FOOKUS

Kuidas on balletipublik viimastel aastatel muutunud? On rõõm tõdeda, et publik on muutunud nooremaks. See on märk sellest, et läheme korda ka noortele ja oleme kaasaegsed. Kui kunagi tuldi teatrisse suurte nimede peale nagu Helmi Puur, Tiiu Randviir, Tiit Härm või Kaie Kõrb, siis kas tänapäeval mängib samuti rolli see, kes laval tantsib või on fookus pigem lavastusel tervikuna? Teatrisse tullakse nii artistide kui ka lavastuste pärast. Mõlemad peavad olema tipptasemel. Tuntud artist kehva lavastust tantsides ei köida publikut pikemas perspektiivis. Kogu lavastus ja selle esitamine peab jätma sügava mulje – edukas lavastus ja elamus on meeskonnatöö, mitte üksiküritus. Milliseid omadusi ootab tänapäeva rahvusballett balletiartistilt? Artistidelt ootame tugevat klassikalist tantsutehnikat ja töötame nendega selle nimel. Samuti ootame head näitlemis- ja rollisooritusvõimet, valmisolekut arendada ja ennast analüüsida, suurt töövõimet, avatud meelt ja kõige tähtsam – armastust tantsimise vastu, mida on näha igast nende liigutusest. Kuidas hoida trupis loomingulist värskust ja motivatsiooni? Uued huvitavad lavastused ja rollisooritused annavad värskust. Arenev töökeskkond, konkurentsivõimeline palk, tipptasemel juhendamine ja lavastused ning töö iseendaga hoiavad ja tõstavad motivatsiooni. Kuidas hindad Eesti balletitantsijate järelkasvu olukorda? Järelkasv võiks olla parem, eriti just meestantsijate puhul. Naistantsijaid on, aga tase on ebaühtlane, mis sõltub tihti piiratud füüsilistest eeldustest ja vähesest huvist professionaalse tantsija elukutse vastu. Kuidas leiavad tee Eesti Rahvusballetti välismaalt pärit tantsijad?

ESTOONLANE #24

Meie trupp ja teater on Euroopas ja maailmas küllalt tuntud. Meil on heal tasemel repertuaar ja võimalused arenguks, seega on Eesti Rahvusballett atraktiivne noortele tantsijatele, kes saavad siin hea kogemuse ja palju tantsida. Olen ise hoolitsenud selle eest, et hoiame sidet parimate balletikoolide ja -truppidega, nii on tantsijatel meie juurde kõige lihtsam teed leida. Kas on mõni lavastus, mida sooviksite Estonia laval näha, kuid mis jääb lava võimaluste või mõõtmete tõttu teostamata? Ühe näitena tooksin välja Frederick Ashtoni balleti „The Dream“. Kahjuks ei mahu see ilus lavastus meie lavale. Üldiselt on nii, et kõik täispikad ja suured balletid näevad Estonias välja miniatuursed, sest me peame pidevalt tegelema koosseisude, koreograafia ning dekoratsioonide vähendamise ja ümbertegemisega. Meie publik ja artistid väärivad täit elamust, mitte kärbitud versioone suurtest kunstiteostest. Milline lavastus või loominguline unistus on sul Eesti Rahvusballetiga veel ellu viimata? Hetkel on loodetavasti täitumas järgmised unistused: Léo Delibes’i täispikk ballett „Sylvia“ (koreograaf Manuel Legris) ja lühiballett „Petite mort“ (koreograaf Jiří Kyliáni) Wolgang Amadeus Mozarti muusikale. Kindlasti tahaks teha teoks ka koreograafide Christian Spucki, John Neumeieri ja Alexander Ekmani täispikad balletid! Ning mul endal on ka täispika balleti lavastamise plaanid mõtteis mõlkumas ... Mis sind kunstilise juhina praegu kõige enam inspireerib? Tipptasemel tantsijad, koreograafid, repetiitorid ja piisavad rahalised võimalused, sest nii on suur tõenäosus, et sünnib tipptasemel tantsukunst. Milline on sinu lemmikballett praeguses repertuaaris? Koreograafi Marc Ribaud’ „Asjatu ettevaatus“ ja Michael Pinki „Giselle“, mis naaseb mängukavasse hooajal 2027/2028. E

MAAILMA LOOMINE – OOPER

„CHARON“ Tekst: Brita-Liis Oruste Fotod: Tanel Meos, Siim Vahur

29.

mail 2026 jõudis lavale Tõnis Kaumanni ja Andrus Kiviräha uus ooper „Charon“. Mütoloogiliste sugemetega algupärandile lõid fantaasiaküllase visuaalse maailma dekoratsioonikunstnik Jaanus Laagriküll ja kostüümikunstnik Ketlin Saaremäe.

Millest lähtusite „Charoni“ visuaalse maailma loomisel? Jaanus Laagriküll ( J. L.): Kõik sai alguse Kiviräha tekstist, mis andis ette kindlad mängukohad ja sündmustiku. Seejärel arutasime lavastaja Üllar Saaremäega läbi tema mõtted, mis võtmes lavastus teha, ning pingpongitasime erinevaid ideid. Muusika lisas lavastusele meeleolu ning andis aimu, millised kohad on traagilisemad ja millised lõbusamad. Koos muusikaga hakkas kujunema arusaam teose olemusest. Lavakujundust luues soovisin kasutada barokkteatri lavatehnikat kus lavapilti muudetakse kulisse korraga eri suundades liigutades. Just sellist süsteemi kasutati ka ooperižanri sünniaegadel. Selleks võtsime kasutusele peaaegu kõik lavatorni stanged! Ketlin Saaremäe (K. S.): Minu lähtepunkt oli vanakreeka mütoloogia. Tahtsin, et peategelaste kostüümid lähtuksid antiiksetest vormidest, kuid peegeldaksid samal ajal ka tegelaste olemust ja lugu. Kuna Charon tegutseb allilmas – keskkonnas, mis on sünge, tume ja raskepärane –, tundus loomulik, et ka tema kostüüm sobitub sellesse maailma. Samas soovisin teda ümbritsevast veidi esile tõsta ja eristada. Seepärast kujunes tema värvipaletiks tumesinine ja kuld: tumesinine peegeldab allilma tumedust, kuldsed detailid annavad talle väärikust ja rõhutavad tema erilist rolli. Niobe tegelaskuju nägin seevastu juba algusest peale valgusküllase ja puhtana. Minu jaoks oli ta peaaegu ingellik kuju – keegi, kellesse oleks lihtne ja loomulik armuda. Seepärast kujunes tema kostüüm heledaks ja valgeks, et rõhutada tema õrnust ning kontrasti Charoni maailmaga. Nende ühise lapse Leyla puhul tahtsin edasi anda lootust ja tulevikku. Nägin temas kõikvõimsat ja erilist olendit, kes ühendab endas mõlema vanema maailma. Sellepärast valisin talle taevasinise kreeka lõikest inspireeritud kleidi, mis sümboliseerib nii puhtust, avarust kui ka uut algust. J. L.: Mina tegin palju eeltööd, et saada mütoloogilise maailmaga sina peale. Eesmärk oli luua kaks võimalikult vastandlikku maailma: allilm ja unejumal Hypnose riik. Sealt tekkis ka geomeetria mõte. Allilm on nurgeline ja ilma ühegi pehme vormita, sest see, mida inimene on

looma hakanud, on nurgeline ja terav, samas kui looduses teravnurki ei leidu. Seepärast on unejumala riik pehmete vormidega ning hipiajastule omaselt meditatiivne. Kõik vormid liiguvad ja justkui ujuvad – nagu unenägude maailmas. Pean end pigem ruumi- ja atmosfääriarhitektiks. Visandan kogu visuaalse maailma, mis peaks koos valguse, video ja eriefektidega looma ühtse tervikpildi. Loon erinevad visioonid juba 3D-arvutimudelis, milles mängin läbi ka valgusmeeleolud, näiteks kärtspunane, tume ja suitsune või udune. Kunstniku ülesanne ja vastutus ongi luua laval visuaalne atmosfäär.

PEAN END PIGEM RUUMI- JA ATMOSFääRIARHITEKTIKS.

ESTOONLANE #24 #24 ESTOONLANE

MAAILMA LOOMINE

LOOMINGULIST VABADUST OLI SELLE PROJEKTI JUURES PALJU

Mis oli selle lavastuse puhul kunstniku jaoks suurim väljakutse? K. S.: Minu jaoks oli suurim väljakutse seotud varjuderiigi kooriliikmete kostüümidega. Kasutasin LED-kangaid, mis peideti kostüümi. Idee seisneb selles, et kui varjud annavad Charonile kaks münti ja astuvad paati, hakkab nende kostüüm helendama. Seejärel lisanduvad ükshaaval järgmised helendavad kujud, nii et publik saab visuaalselt jälgida, kellel olid vajalikud mündid ja kes on pääsenud paati, samal ajal kui teised varjud jäävad kaldale. Selle lahenduse jaoks tellisime Itaaliast LED-kangad ning kostüümid valmisid Estonia õmblejate käe all. Kõige keerulisemaks osutus aga idee toimima panemine laval koostöös valguskunstnik Rasmus Rembeliga. Varjude kostüümide pealmine kangas oli sillerdav ja vajas efekti esiletoomiseks valgust, samas kui LED-kangas mõjub kõige paremini pimeduses. See tähendas, et pidime leidma väga täpse tasakaalu valguse ja pimeduse vahel, et mõlemad kihid toimiksid ega hakkaks teineteist visuaalselt summutama. J. L.: Üks suur väljakutse oli laval olev paat ja selle liikumine, sest paadi hääletuks ning sujuvaks liikumiseks oli vaja spetsiaalseid mootoreid, mida ei olnud kohapealt võtta. Mul on väga hea meel, et tehnikadirektor Taivo Pahmann ja tema meeskond otsustasid need mootorid tellida. Kõik olid väga rahul paadi liikumise ja saavutatud efektiga. Teine

ESTOONLANE #24

suur väljakutse oli see, et paat tuli teha mitmest tükist. Paat pandi väikestest osadest kokku ja võeti pärast jälle lahti, et seda oleks võimalik transportida ja hoiustada. Minu töös on väga oluline arvestada parameetritega, mis hakkavad lavakujundust dikteerima: kui suured on uksed ja lavatagused ruumid, kui suur on autofurgoon, kuhu dekoratsioone pakkida, ja kuidas kõik need elemendid üldse kardinate ja näitlejate vahelt lavale mahuvad. Alguses mõtlesime teha paadi bareljeefina. Aga see hakkas kripeldama, sest see ei olnud päriselt see, mida tahtsime. Paat on ju üks peategelastest. Otsustasime siis, et teeme täissuuruses paadi. Tegin joonisele nii suure paadi, kui oli võimalik akside vahele mahutada, nii et sellega saaks külje pealt sisse sõita, ilma et pool lava kaasa tuleks. Kõik vajalikud parameetrid panime koos inseneridega paika. Kivirähk ütles mulle hiljem vaikselt, et tal on väga hea meel, et me päris paadi tegime. Tema unistus oli, et see oleks ikkagi nagu „päris ooper“. Tegelikult oli enamik väljakutseid pakkuvatest olukordadest teatri töökodade lahendada: milliseid materjale kasutada, kuidas detailid koos püsiksid ja kuidas mitte segada lavalist liikumist. Dekoratsiooniala juhataja Laura Oolma-Silmann pakkus väga häid variante ning meie koostöö sujus suurepäraselt. Sirvisime lõputult katalooge, et leida sobivaid ja töötavaid lahendusi. Maalisaalis katsetati ka seda, kuidas leida just selline sädelus, mida me allmaailma jaoks tahtsime: natuke ööklubilik ja pisut ohtlikuna näiv. Arvutis olev kavand tuleb lavale tuua ja toimima panna. Päris palju tuli asju ümber tõsta ja nihutada. Kartsin juba, et minuga hakatakse pahandama, et ma jälle midagi ümber tõsta lasen, kuid lavameeskond oli väga abivalmis ja sai aru, et see on osa protsessist. Kõige põnevam ongi alati see, milliste vahenditega kujutlus ellu äratada ja materialiseerida. Kõige huvitavam on hetk, kui laval saavad kokku dekoratsioonid ja lauljad ning kogu loodud maailm hakkab tööle ja elama. Siis liitub protsessiga orkester ja kõige krooniks tuleb saali publik. Mul on alati peaaegu sama suur ärevus kui lauljatel laval. Elan ühtaegu kaasa lauljatele ja tunnetan, kuidas publik seda vastu võtab: kuidas nad tervikut tajuvad, mida näevad ja mis nendeni jõuab. Lõpuks ootad ka tagasisidet ja muljeid, mis hakkas tööle või kuidas keegi midagi nägi ja tajus. Kui pikaks kogu tööprotsess algusest kuni lõpptulemuseni kujunes? J. L.: Kuna nii suures teatris peavad kavandid olema rohkem kui aasta enne esietendust valmis ja seekord tuli pakkumine ootamatult, siis pidin kohe tegutsema hakkama. Üllar leidis mu Estonia teatris kujundusi teinud kunstnike nimekirjast ning kuna teadsime üksteist ka varasemast ajast, siis helistaski ta otsekohe mulle. Mul oli väga hea meel ning siin ei olnud pikka mõtlemist. Kiviräha tekst ja Kaumanni muusika on nii ägedad ning koostöö „Naksitrallide“ lavastusmeeskonnaga, mis suures osas kattub „Charoni“ loomingulise kollektiiviga, oli suurepärane. Pidime otsuseid langetama kiiresti ja konkreetselt ning ülemõtlemiseks polnud aega. Mul oli taas hea meel teha kunstnikutööd suures teatris, sest siin on kõik teistmoodi. Väikeses teatris on ettevalmistusaeg kõigest 3–4 kuud, tihti tuleb ehitada ka ise lavadekoratsioone ning võimalused on väga piiratud.

MAAILMA LOOMINE

See on õpetanud mulle suurt lugupidamist töökodade ja nende inimeste vastu, kes oma kätega lavailm loovad. Vahelduseks on väga tore töötada suures teatris, kus saab visuaalkunsti dirigendina juhtida tervet kunstnike orkestrit. K. S.: Kostüümikavandite loomine algas minu jaoks tegelikult kohe pärast Andrus Kiviräha libreto lugemist. Tegelased ja nende maailmad hakkasid minu peas visuaalselt kuju võtma ning üsna kiiresti tekkis ettekujutus sellest, millised võiksid olla nende kostüümid, värvid ja üldine esteetika. Oluliseks lähtepunktiks oli ka see, et Andrus Kiviräha soov oli näha laval kreeka mütoloogiast inspireeritud kostüüme, mitte kaasaegses võtmes tegelasi hallides ülikondades. See andis väga selge suuna, kuhu edasi liikuda. Kuna lähteülesanne kõnetas mind kohe, kujunesid esimesed kavandid üsna kiiresti ning suurem osa tegelaste visuaalsest maailmast oli minu jaoks varakult paigas. Hilisem töö keskendus pigem detailide täpsustamisele, sümboolika lisamisele ja erinevate tegelaste omavaheliste seoste rõhutamisele kostüümide kaudu. Minu eesmärk oli, et unenäomaailm oleks võimalikult ettearvamatu. Seal leidub eri kõrguste ja proportsioonidega tegelasi, inimesest suuremaid kujusid, loomi, linde ja putukaid. Samuti kasutasin viiteid konkreetsetele tegelastele ja kunstiloole, näiteks võib seal kohata nii Magritte’ist inspireeritud tegelast, Marie Antoinette’i kui ka preestrit. Tahtsin, et publikul oleks pidevalt midagi uut avastada. Samas olen loomult väga praktiline ning seepärast alustasime tööd Estonia teatri kostüümilaost. Vaatasime läbi stangede viisi olemasolevaid kostüüme ning tõime päevavalgele palju vanu ja ammu unustatud esemeid. Sealt algas puhas stilistika: erinevate rõivaste, detailide ja ajastute omavaheline kombineerimine ning nende sobitamine erineva kehaehituse ja karakteriga kooriliikmetele. Nii sündisidki täiesti uued ja ootamatud tegelaskujud. Kuidas toimis koostöö teiste meeskonnaliikmetega ja kui palju oli loomingulist vabadust? J. L.: Jagasime Ketliniga oma nägemust ja meie ideed haakusid. Küsisime tihti teineteiselt nõu ning tegime kõik selleks, et tegelased sobituksid visuaalselt ümbritseva maailmaga ega räägiks üksteisele vastu. Videolahenduse puhul tekkis varakult mõte, et projektsioon jätkaks ja laiendaks laval loodud esteetikat: allilm oleks mustvalge ja unenäomaailm võimalikult värviline. Videokunstnik Rene Topolev tegi suurepärast tööd ning videolahendus sulandus imeliselt lava- ja valguskujundusega. Valguskunstnik Rasmus Rembel märkis lavaproovides tähelepanelikult üles kõik lavastaja ning minu soovid ning vormis need mõjuvateks valguspiltideks. Oluline oli rõhutada teatud sündmusi ja üleminekuid laval, kus just valgusega tuli esile tuua soojust, ebameeldivust, müstilisust ja teisi meeleolusid. On hea, kui tekib usaldus ja koostöö ka lauljatega ning laval valitseb

loominguliselt vaba õhkkond, kus vastastikku võib ideid jagada ning soovitusi anda. Kõik töökodade meistrid olid alati valmis nõu ja jõuga appi tulema, mis tegi ettevalmistusprotsessi sujuvaks ja lihtsaks. Laevaehituse juures sain ka ise käed külge panna. Koos nuputasime lahendusi hiiglasliku Kerberose keti tehnoloogiale. K. S.: Loomingulist vabadust oli selle projekti juures palju, kuid samal ajal oli oluline pidev suhtlus nii Jaanuse kui lavastaja Üllar Saaremäega, et liiguksime kõik ühe ja sama nägemuse suunas. Jaanusega arutasime peamiselt värve, tonaalsust ja eri maailmade visuaalset atmosfääri. Otsisime vastuseid küsimustele, kui süngeks ja tumedaks kujuneb allilm ning millise koloriidiga võiks olla Hypnose unenäomaailm. Minu jaoks oli algusest peale oluline, et unenäomaailm mõjuks allilmale kontrastina – oleks kergem, värvilisem ja teistsuguse energiaga. Kui aga lavastaja pakkus välja mõtte „nupp põhja keerata“ ning luua tõeliselt psühhedeelne ja hullumeelne unenäomaailm, olin sellest vaimustuses. Selline usaldus ja loominguline vabadus andsid võimaluse katsetada julgelt ideedega, mida ehk tavapäraselt ei julgeks välja pakkuda. Just sellistes hetkedes sünnivad kõige põnevamad lahendused ning sain kostüümidesse tuua palju oma fantaasiat ja mängulisust. J. L.: Kohapeal on materjalitunnetus palju vahetum kui kavandite kaudu distantsilt protsessi jälgides. Mulle väga meeldib lavaehitusmeeskonnaga otse suhelda ning dekoratsioone üles seada. See tekitab omainimese tunde ja vastastikuse usalduse. Estonia laval olen saanud oma ideid suurelt ellu viia. Lavastust luues tundsime ühtviisi, kuidas Estonia on teatrikodu ja just niimoodi saab teatrit teha ainult siin. Tahan alati tänada inimesi, kellega koos seda kõike tehakse. Juba esimesest kohtumises peale võeti meid Estonias väga soojalt vastu ning see tekitas koduse tunde. Tuled teatrisse ja tead, et sind oodatakse. Kõik tahavad aidata ja lavastust ühiselt teha. Sellist õhkkonda ei kohta sugugi igal pool. E

ESTOONLANE #24

PEALELEND / OOPER

„OTHELLO“ Tekst: Liina Viru Foto: erakogu

25.

septembril jõuab lavale juubelihooaja esimene uuslavastus, Verdi grandioosne ooper „Othello“, mille toob lavale prantsuse lavastaja Vincent Boussard, kes on töötanud paljudes maailma juhtivates ooperimajades, sealhulgas Baieri Riigiooperis Münchenis, San Francisco Ooperis, Hamburgi Riigiooperis ja Salzburgi festivalil. Boussardi lavastused teeb eriliseks tema võime ühendada minimalistlik lavakujundus, tugev valgusdramaturgia ja detailsed tegelaskujud. Mis teeb selle ooperi nii huvitavaks? Muusika ilu kõrval köidavad mind selles teoses eelkõige dramaturgiline täpsus ja prohvetlik jõud. Verdit paelus Shakespeare, kelle loomingut 19. sajandil taasavastati, ning ta püüdis oma pika karjääri vältel tema teoseid ooperilavale tuua. Kui jätta kõrvale „Macbeth“, mida Verdi ise nimetas oma noorpõlvepatuks, ning „Kuningas Lear“, mille käsikirja ta väidetavalt põletas, siis õnnestus tal Shakespeare’i tõelist olemust tabada alles oma kahe viimase ooperiga, „Othello“ ja „Falstaff“. Minu jaoks on need kaks ooperit otsekui Verdi vaimne testament: ühe terviku kaks poolt, üks farsilik, teine traagiline, mis kujutavad kuristiku servale jõudnud maailma. Milline on selle teose alltekst ja kuidas kõnetab see tänapäeva publikut? Nagu paljud suurteosed, kätkeb ka „Othello“ endas mitut tähenduskihti. Mind puudutab eriti see, kui tugevalt teos resoneerib meie kaasajaga. Loomulikult tõstatuvad siin rassismi, armukadeduse ja lähisuhtevägivalla küsimused, kuid kõige enam rabab mind viis, kuidas teos kujutab maailma, mis näib oma alustelt igavene ja oma veendumustes sügavalt juurdunud, ent variseb mõne „libauudisena“ esitatud vale raskuse all hetkega kokku. Üks peategelastest, Jago, keda kannustavad kättemaksuiha ja kõrkus, otsustab, et ta ei karda Jumalat ning asub tegelikkust oma huvide järgi ümber looma. Tema osavalt õlitatud manipulatsioonimehhanism seab esmalt küsimuse alla kõige pühama, Desdemona truuduse, seejärel paneb selles kahtlema, mustab seda ning viib selle kehastuse barbaarse ja ohvritalitusliku hävitamiseni. Ooperis on selle kehastuseks naine ja tema voorus, kuid ühtaegu on lugu mõistulugu maailmast ja inimlikest väärtustest. Võim ja voorus, isegi kui need on seotud puhtusega, jäävad abituks propaganda ja alternatiivsete faktide ees. Milliseid väljakutseid esitab see teos lauljatele? Tenorile on see üks nõudlikumaid rolle, mis eales kirjutatud. See eeldab erakordseid vokaalseid omadusi, vastupidavust ja näitlejameisterlikkust.

ESTOONLANE #24

Milline on teie isiklik sõnum publikule selle lavastusega? Olgem valvsad valede ja propaganda suhtes. Sellest sõltub maailma ilu. E

OLGEM VALVSAD VALEDE JA PROPAGANDA SUHTES. SELLEST SõLTUB MAAILMA ILU.

PERELE / BALLETT

„KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL“

Tekst: Brita-Liis Oruste Foto: erakogu

orteni seiklusrikkad lood on paljudele tuttavad nii Kaspar Jancise raamatust kui nukufilmist. 27. novembril jõuab Morteni võlumaailm publiku ette ka koreograaf Helen Veidebaumi lavastuses „Kapten Morten lollide laeval“. Muusika autoriteks on Kaspar Jancis ja Malle Maltis. Kaspar Jancis, kes loob muinasjutumaailmale ka dekoratsioonid ja kostüümid, räägib lähemalt, kuidas jõuab värvikas maailm rahvusooperi lavale. Kust sündis idee teha kapten Morteni lugudest lavastus? Idee tuli Helenil, sest ta kuulis raadiost Priit Võigemasti sisseloetud raamatut „Seiklus Salamandril“ koos minu bändi Kriminaalse Elevandi muusikaga. Milline „Kapten Morten“ jõuab Estonia lavale? Estonia versioon põhineb raamatul, kuid on balletile kohandatud ning selles on vähem süžeepöördeid. Muusikal on orkestri esituses ja Malle arranžeeringus teistmoodi kõla. Olen põnevil, kuidas see meil kõik välja tuleb.

KAPTEN MORTEN PõHINEB MU LAPSEPõLVEMäNGUL, KUS MA OMA PUUKOOREST VALMISTATUD LAEVALE PUTUKAID MEESKONNAKS PANIN.

Kas osaled ka ise lavastusprotsessis või keskendud ainult muusikale ja visuaalsele poolele? Olen aidanud Helenil libretot kokku panna ja kommenteerinud Malle näidiseid. Aga minu fookus on põhiliselt visuaalil. See on meil tiimitöö. Milline on kapten Morteni muusika? Muusika saab olema äärmiselt põnev kombinatsioon Kriminaalse Elevandi stiilist ja Estonia orkestri kõlast. See, mida Malle algmaterjaliga teeb, on parajalt hullumeelne, aga väga äge. Kas Mortenis on midagi Sinu enda lapsepõlvest või kujutlusmaailmast? Kapten Morten põhineb mu lapsepõlvemängul, kus ma oma puukoorest valmistatud laevale putukaid meeskonnaks panin. Mul oli ka unistus kapteniks saada. Aga loomulikult on tegemist fantaasiaga. Mind inspireerisid klassikalised fantaasialood nagu „Alice Imedemaal“ ja „Võlur Oz“. Sarnasus Roald Dahli looga „James ja hiigelvirsik“ on juhuslik. Lugesin teost hiljem, kui kriitik oli ilmseid sarnasusi juba leidnud. See on vahva, et algsest ideest on nõnda palju versioone tekkinud. Elagu Morten! E

ESTOONLANE #24

ELAMUS

„FORSYTHE & LOORIS“ Tekst: Maggie Foyer Fotod: Rünno Lahesoo Esimest korda avaldatud portaalis criticaldance.org jaanuaris 2026

esti Rahvusballett on trupina tõusuteel ja esimese Forsythe’i lavastuse lisamine repertuaari on suur samm tipu suunas. Sattusin balleti „In the Middle, Somewhat Elevated“ selle hooaja viimasele etendusele, aga õhus oli tõelist esietenduse elevust, tantsijad olid enesekindlad ja särtsakad ning valdasid oma kunsti. Forsythe eeldab suurepärast tehnikat, rikkudes seejärel kohe kõiki selle reegleid – venitades, lõhkudes ja üles kruvides. See on tehnika, mis põhineb kiirusel, täpsusel ja jäsemete painduvusel, saateks täiuslikult sobiv Thom Willemsi terav, pealetükkiv ja jõuline muusika.

Ei näita mingeid vananemise märke See 1987. aastast pärinev teos, mis on õhtut täitva balleti „Impressing the Czar“ kõige tuntuim osa, ei näita vananemise märke. Kui Balanchine võttis Petipa pärandi ja kohandas selle kaasaegsele Ameerika balletile, teeb balletitehnika Forsythe’i käe all järgmise hüppe edasi. Piiripealses postmodernses ruumis tegevust struktureerides hoiab ta publiku tähelepanu kõrge energiataseme ja pidevate üllatustega. Mehed ja naised on võrdsed ning kõik saavad võimaluse demonstreerida oma elegantset tehnikat ja lihvitud varvastantsu. Etenduse kandvateks jõududeks olid Ami Morita ja Joel Calstar-Fisher, kohe nende kannul Phillipa McCann, Luca Giovanetti ja Oscar Pouchoulin koos suurepärase ansambliga. Morita ja Calstar-Fisher olid võrdsed partnerid nii oma silmapaistva tehnika kui ka lavasarmi poolest, sooritades soubresaut’sid, mis mõjusid kui hüüumärgid, jalad maokeele väledusega ja piruette piiramas vaid muusika kulg. McCann püüdis pilke enesekindla hoiakuga; ta astus sundimatult ette, tegi oma pöörase etteaste ja taandus siis muretult, et näha, kes vaatavad. Giovanetti ja Pouchoulin tõestasid end partnerite ja solistidena, tehes suurepärase, energiast laetud etteaste, ning baleriinide

ESTOONLANE #24

nelik, kellest kõik olid soolotantsija tasemel, eriti paistis silma Laura Maya, täiendas neid ja andis numbrile lisaväärtust. Balleti lavastas Kathryn Bennetts ja seda hoidsid tipptopp seisukorras Gustavo Quintans ja Marina Kesler. Tantsijate rõõm oli tajutav kogu etenduse kestel ja nakatas ka publikut! Kahest osast koosneva kava teine osa, Linnar Loorise „30,75“ uurib kunsti tähendust. Kas see on inimlik esmavajadus või kulukas mõttetus? Roomlased ja teised muistsed impeeriumiehitajad mõistsid, kui oluline on teha oma saavutusi surematuks kaunites kunstides, aga STRESSIROHKETEL tänapäeva juhtidel seda AEGADEL EI OLE oskust kahjuks ei ole. Vabandust, Donald, aga KAHTLUST, KUI Kennedy keskuse nime OLULINE ON muutmisest pole tolku! KUNST KõIGIS OMA Niisiis, kellel on õigus otsustada, mis on sobiv PALJUDES VORMIDES. kunst? Looris keskendub kaasaegsetele teemadele ja vaatleb kunsti positsiooni tarbijaühiskonnas. Kas kunst on hea ainult siis, kui see raha sisse toob? See on tõsine

ELAMUS

küsimus, aga Looris leiab selles rohkesti koomilist ainest. Meie on konferansjee on roosas pintsakus Vitali Nikolajev, kes juhatab meid täie veendumuse ja jabura huumoriga. Kunstnik, dirigent, näitleja, laulja ja kirjanik saavad oma andeid näidata, maalides õhku või viibutades taktikeppi ja Antonio Gallo kirjaniku rollis süstib laval suure täpsusega ringi. Kuid tõestada, miks me kunsti vajame, jääb tantsijate ülesandeks. See ülevoolav balletietendus hõlmab ohtralt tegevust, tõstes tuju ja soojendades südant. Loodetavasti näevad tantsijate innustavat sõnumit ka võimukoridorides liikujad, sest tavapärane ooperimaja külastaja on niigi toetav kodupublik. Stressirohketel aegadel ei ole kahtlust, kui oluline on kunst kõigis oma paljudes vormides. Kaasates peamiselt noortest tantsijatest koosnevat elavaloomulist truppi, annab Looris neile teadlikult palju väljakutseid, et nad saaksid oma oskusi näidata. Lavastus kannab olulist sõnumit noortele tantsijatele maailmas, kus loomevaldkonna eelarved kahanevad, lepinguid jagub napilt ja diplomeeritud tantsijate tase on erakordne. Küsimus pole raha puudumises, vaid selle suunamises. „Forsythe & Looris“ oli ühtaegu sisult mitmekesine kava ja samas ka väga rahuldust pakkuv õhtu täis head tantsu. E

ESTOONLANE #24

HARIDUS

KONTSERT KõIGILE – MUUSIKALINE TEEKOND EMOTSIOONIDE MAAILMA Tekst: Tuuli Potik, Mark Simson

ahvusooper Estonia uus haridusprogramm „Kontsert kõigile“ kutsub lapsi, noori ja peresid ainulaadsele muusikalisele rännakule, kus klassikaline muusika põimub emotsionaalse arengu ja eneseavastusega. Muusikateraapia põhimõtetest inspireeritud interaktiivne kontsert pakub võimalust kogeda muusikat mitte ainult kuulaja, vaid ka aktiivse osalejana.

Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas seisavad lapsed ja noored üha sagedamini silmitsi olukordadega, kus tuleb toime tulla erinevate tunnete, pingete ja ootustega. Muusika pakub selleks loomulikku vahendit. Helid, rütmid ja meloodiad aitavad väljendada seda, mida sõnadesse on vahel raske panna, ning loovad turvalise ruumi iseenda kuulamiseks. „Kontsert kõigile“ lähtub veendumusest, et emotsionaalsete oskuste arendamine on sama oluline kui teadmiste omandamine. Kontserdi loomisel on olulist rolli mänginud muusikateraapia põhimõtted, mis käsitlevad muusikat kui vahendit emotsionaalse heaolu, eneseväljenduse ja sotsiaalsete oskuste toetamiseks. Muusikateraapia ei eelda muusikalisi teadmisi ega oskusi – selle keskmes on inimese loomulik võime muusikat kogeda ja sellele reageerida. Uuringud on näidanud, et muusika EMOTSIONAALSETE aitab vähendada stressi ja ärevust, toetab keskendumist ning loob OSKUSTE võimaluse väljendada tundeid ka siis, ARENDAMINE ON kui sõnadest jääb puudu. „Kontsert SAMA OLULINE kõigile“ toob need põhimõtted kontserdivormi, pakkudes lastele KUI TEADMISTE võimalust turvalises keskkonnas oma OMANDAMINE. emotsioone märgata, mõtestada ja ühiselt muusika abil kogeda.

ESTOONLANE #24

Kontsert viib publiku kujuteldavale teekonnale läbi emotsioonide maailma. Koos muusikute, pillide ja ühise loovusega liigutakse rõõmu ja õnne saarelt viha, kurbuse ja ärevuse kaudu rahu ning tasakaaluni. Iga peatuse juures uuritakse, kuidas erinevad helid, rütmid ja meloodiad võivad peegeldada meie sisemaailma ning aidata keeruliste tunnetega toime tulla. Kontserdi muusikaline kava ühendab eri ajastute ja stiilide heliloojaid. Kõlavad katkendid Wolfgang Amadeus Mozarti, Maurice Raveli, Georges Bizet’, Camille SaintSaënsi, John Kanderi, Olav Ehala ja Ülo Vinteri loomingust. Nende teoste kaudu avaneb publikule rikkalik emotsioonide spekter – mängulisusest ja rõõmust mõtlikkuse ja sisemise rahuni. Muusika on valitud nii, et see kõnetaks eri vanuses kuulajaid ning pakuks äratundmisrõõmu nii klassikalise muusika austajatele kui ka neile, kes alles avastavad selle maailma võimalusi. Publiku viivad muusikalisele teekonnale sõnakunstnik Christin Ots-Erm, pianist Mari Visnapuumägi, kontrabassimängija Raimond Mägi, klarnetist Edmunds Altmanis, viiuldaja Adrian Bravo Lopez ja flötist Lisa Kawasaki. Lisaks traditsioonilistele orkestripillidele kasutatakse kontserdil ka muusikateraapias levinud instrumente, nagu koshi kellad, lauakellad ja elevandikellad, mis aitavad luua erilisi kõlamaastikke ning toetavad kuulajate keskendumist ja sisekaemust. Jutustaja juhatab publikut läbi emotsioonide maailma, aidates märgata muusika erinevaid kihistusi ning luua seoseid kuuldu ja oma tunnete vahel. Kontserdi eesmärk ei ole üksnes pakkuda elamust, vaid anda lastele praktilisi oskusi. Ühise kogemuse kaudu õpitakse, kuidas kasutada muusikat stressi maandamiseks, keskendumise parandamiseks ja eneseväljenduse toetamiseks. Turvalises ja kaasavas keskkonnas saavad lapsed kogeda, et kõik emotsioonid on loomulikud ning neid on võimalik väljendada loovalt ja positiivselt. Õpetajatele ja lapsevanematele pakub „Kontsert kõigile“ võimalust toetada laste emotsionaalset kirjaoskust ja vaimset heaolu ühise kultuurikogemuse kaudu. Kontserdil kogetud tegevusi ja tähelepanekuid saab jätkata ka klassiruumis või kodus, arutledes emotsioonide, muusika ja eneseväljenduse üle. Nii muutub kontsert üheks osaks laiemast õppimise ja kasvamise protsessist. „Kontsert kõigile“ usub, et iga laps väärib muusika kaudu hingetasandil puudutust. Muusika on enamat kui kunstivorm, see on keel, mis aitab mõista iseennast, luua sidet teistega ning leida tasakaalu kiiresti muutuvas maailmas. Muusikateraapia põhimõtetest lähtudes näeb projekt muusikat ka praktilise tööriistana, mis toetab laste vaimset heaolu, emotsionaalset arengut ja eneseregulatsiooni oskusi. Sellist kogemust soovib Rahvusooper Estonia oma uue haridusprogrammiga publikule pakkuda. E

Midnight Scented Dream PARFUM INTENSE

121. HOOAJA MÄNGUKAVA

AUGUST 2026

A S

P 30 kell 12.00–15.00 ESTONIA TEATRILAAT „ESTONIA 120!“

SEPTEMBER 2026 R 4 kell 19.00 L 5 kell 19.00 P 6 kell 15.00* N 10 kell 19.00 R 11 kell 19.00 L 12 kell 19.00 P 13 kell 12.00* L 19 kell 19.00 P 20 kell 15.00 N 24 kell 19.00 R 25 kell 19.00 L 26 kell 19.00 P 27 kell 15.00 K 30 kell 19.00

VANA TALLINN BALTIMAADE OOPERIGALA Rahvusooper Estonia teatrisaalis ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper KABAREE J. Kanderi muusikal ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett Aime Leis 90! CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett KABAREE J. Kanderi muusikal ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett OTHELLO G. Verdi ooper Esietendus! ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale OTHELLO G. Verdi ooper OTHELLO G. Verdi ooper

OKTOOBER 2026 N 1 kell 12.00 R 2 kell 19.00 L 3 kell 19.00 P 4 kell 12.00 N 8 kell 19.00 R 9 kell 19.00 L 10 kell 19.00 P 11 kell 15.00 K 14 kell 19.00* N 15 kell 19.00 R 16 kell 19.00 L 17 kell 19.00 P 18 kell 15.00 K 21 kell 19.00 N 22 kell 19.00 N 22 kell 19.00 R 23 kell 19.00 L 24 kell 19.00 P 25 kell 12.00 K 28 kell 19.00* N 29 kell 19.00 R 30 kell 19.00 L 31 kell 19.00

PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe/Ü. Vinteri muusikal VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi/A. Kruusmaa ballett OTHELLO G. Verdi ooper ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper KORSAAR A. Adami ballett KABAREE J. Kanderi muusikal VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi/A. Kruusmaa ballett VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper CARMEN G. Bizet’ ooper ANNA KARENINA M. Kesleri ballett D. Šostakovitši muusikale KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „ALPI SERENAAD“ Rahvusooper Estonia kammersaalis CARMEN G. Bizet’ ooper KORSAAR A. Adami ballett PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe/Ü. Vinteri muusikal VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi/A. Kruusmaa ballett LOHENGRIN R. Wagneri ooper ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett LOHENGRIN R. Wagneri ooper

NOVEMBER 2026 P 1 kell 15.00 P 1 kell 17.00 K 4 kell 12.00 N 5 kell 19.00* R 6 kell 19.00 L 7 kell 19.00 P 8 kell 12.00 K 11 kell 19.00 N 12 kell 19.00 R 13 kell 19.00 L 14 kell 19.00 P 15 kell 15.00* N 19 kell 19.00 R 20 kell 19.00 L 21 kell 19.00 P 22 kell 12.00 N 26 kell 19.00 R 27 kell 19.00 L 28 kell 19.00 P 29 kell 15.00

MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal HINGEDEPÄEVA KONTSERT Tallinna Jaani kirikus PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe/Ü. Vinteri muusikal ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett KORSAAR A. Adami ballett VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper VALGUS MAAILMA LÕPUST J. Gribi/A. Kruusmaa ballett RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAKONTSERT Estonia kontserdisaalis KORSAAR A. Adami ballett ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett ASJATU ETTEVAATUS M. Ribaud’ ballett FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „RÄNDAJAD TÄHISTAEVA ALL“ Rahvusooper Estonia kammersaalis FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper KORSAAR A. Adami ballett PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe/Ü. Vinteri muusikal VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett Esietendus! MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett

DETSEMBER 2026 K 2 kell 19.00* N 3 kell 19.00 R 4 kell 19.00 L 5 kell 19.00 P 6 kell 12.00 N 10 kell 18.00 R 11 kell 19.00 L 12 kell 19.00 P 13 kell 12.00 K 16 kell 19.00 N 17 kell 19.00 R 18 kell 12.00 R 18 kell 19.00 L 19 kell 19.00 P 20 kell 15.00 T 22 kell 19.00 K 23 kell 12.00 N 31 kell 19.00

ESTOONLANE #24

PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper KORSAAR A. Adami ballett PELLÉAS JA MÉLISANDE C. Debussy ooper KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett RAHVUSOOPER ESTONIA JÕULUKONTSERT Tallinna Jaani kirikus PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett VÄIKE KAVAL REBANE L. Janáčeki ooper PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett MINU VEETLEV LEEDI F. Loewe’ muusikal Harri Vasar 100! PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett ESTONIA BALL – KÕIGES ON SÜÜDI ŠAMPANJA!

Linnar Loorise tantsulavastus TIMBU-LIMBU ÕUKOND JA LUMEMÖLDRID Kalju Kanguri samanimelise lastejutustuse ainetel Rahvusooper Estonia kammersaalis

JAANUAR 2027 K6 kell 12.00 N7 kell 19.00 R8 kell 19.00 L9 kell 12.00 L9 kell 19.00 P 10 kell 15.00 N 14 kell 19.00 R 15 kell 19.00 L 16 kell 12.00 L 16 kell 19.00 P 17 kell 12.00* R 22 kell 19.00 L 23 kell 19.00 P 24 kell 12.00* N 28 kell 12.00 R 29 kell 19.00 L 30 kell 19.00 P 31 kell 12.00

PIPI PIKKSUKK Ü. Raudmäe/Ü. Vinteri muusikal OTHELLO G. Verdi ooper PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett OTHELLO G. Verdi ooper CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett PÄHKLIPUREJA P. Tšaikovski ballett KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/ M. Maltise seiklusballett HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper Esietendus! FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper

VEEBRUAR 2027 K 3 kell 19.00* N 4 kell 12.00 R 5 kell 19.00 L 6 kell 19.00 P 7 kell 12.00 K 10 kell 12.00 N 11 kell 19.00 R 12 kell 19.00 L 13 kell 19.00 P 14 kell 12.00 K 17 kell 19.00 N 18 kell 19.00* N 18 kell 19.00 R 19 kell 19.00 L 20 kell 19.00 P 21 kell 15.00 R 26 kell 19.00 L 27 kell 19.00 P 28 kell 12.00

MÄRTS 2027 K 3 kell 19.00 N 4 kell 19.00 R 5 kell 19.00 L 6 kell 19.00 P 7 kell 15.00* K 10 kell 12.00 N 11 kell 12.00 R 12 kell 19.00 L 13 kell 19.00 P 14 kell 15.00 N 18 kell 19.00 R 19 kell 19.00 L 20 kell 19.00 P 21 kell 15.00*

PULCINELLA & HISPAANIA TUND I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/M. Maltise seiklusballett PULCINELLA & HISPAANIA TUND I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper René Soom 50! FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper SISALIK L. Sumera/M.-M. Lille/ M. Kesleri ballett NAHKHIIR J. Straussi operett KAPTEN MORTEN LOLLIDE LAEVAL H. Veidebaumi/K. Jancise/M. Maltise seiklusballett VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper SISALIK L. Sumera/M.-M. Lille/ M. Kesleri ballett KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „TALVEÖINE“ Rahvusooper Estonia kammersaalis NAHKHIIR J. Straussi operett FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett SISALIK L. Sumera/M.-M. Lille/ M. Kesleri ballett HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper

CARMEN G. Bizet’ ooper FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ CARMEN G. Bizet’ ooper SISALIK L. Sumera/M.-M. Lille/ M. Kesleri ballett ORPHEUS PÕRGUS J. Offenbachi operett HANS JA GRETE E. Humperdincki ooper ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett CHARON A. Kiviräha/T. Kaumanni ooper Harjumaa teatripreemia üleandmine! SISALIK L. Sumera/M.-M. Lille/ M. Kesleri ballett NAHKHIIR J. Straussi operett FORSYTHE & LOORIS „In the Middle, Somewhat Elevated“. „30,75“ FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudioga ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett FIGARO PULM W. A. Mozarti ooper koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudioga

121. HOOAJA MÄNGUKAVA K 24 kell 19.00 N 25 kell 19.00

RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAKONTSERT Estonia kontserdisaalis KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „CHANSON JA CANCIÓN“ Rahvusooper Estonia kammersaalis

APRILL 2027 N 1 kell 19.00 R 2 kell 19.00 L 3 kell 19.00 P 4 kell 12.00 K 7 kell 12.00 N 8 kell 19.00* R 9 kell 19.00 L 10 kell 19.00 P 11 kell 12.00 K 14 kell 19.00 N 15 kell 19.00 R 16 kell 19.00 L 17 kell 19.00 P 18 kell 12.00* K 21 kell 12.00 N 22 kell 19.00 R 23 kell 19.00 L 24 kell 19.00 P 25 kell 12.00 29 kell 19.00 N 29 kell 19.00 R 30 kell 19.00

MAI 2027 P 2 kell 15.00 T 4 kell 19.00 N 6 kell 19.00 L 8 kell 19.00 L 8 kell 19.00 P 9 kell 15.00 K 12 kell 12.00 K 12 kell 19.00* N 13 kell 19.00 R 14 kell 19.00 L 15 kell 19.00 R 21 kell 19.00 L 22 kell 19.00 P 23 kell 12.00* N 27 kell 19.00 R 28 kell 19.00 L 29 kell 19.00 P 30 kell 15.00

JUUNI 2027 N3 kell 19.00 R4 kell 19.00 L5 kell 19.00 P6 kell 12.00* E7 kell 19.00 K9 kell 19.00 N 10 kell 19.00 R 11 kell 19.00 L 12 kell 19.00 P 13 kell 12.00 K 16 kell 19.00 N 17 kell 19.00 R 18 kell 19.00 L 19 kell 19.00 P 20 kell 15.00*

NAHKHIIR J. Straussi operett GAJANE A. Hatšaturjani ballett Esietendus! NAHKHIIR J. Straussi operett GAJANE A. Hatšaturjani ballett ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper GAJANE A. Hatšaturjani ballett MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper SEB publikupreemiate üleandmine! NAKSITRALLID T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper GAJANE A. Hatšaturjani ballett NAHKHIIR J. Straussi operett VÕLUFLÖÖT W. A. Mozarti ooper ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett NAKSITRALLID T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper NAHKHIIR J. Straussi operett GAJANE A. Hatšaturjani ballett NAHKHIIR J. Straussi operett TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri/A. L. Ochoa/P. Salemi ballett RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA GALA MyFitness tantsuauhindade üleandmine! KAMMERMUUSIKA RAHVUSOOPERIS: „KEVADINE“ Rahvusooper Estonia kammersaalis MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper

MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper ALICE IMEDEMAAL G. Schiavoni ballett Läti Rahvusooperis ja -balletis Riias MADAMA BUTTERFLY G. Puccini ooper Läti Rahvusooperis ja -balletis Riias TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri/A. L. Ochoa/P. Salemi ballett BALTI OOPERIGALA Leedu Rahvusooperis ja -balletis Vilniuses NAHKHIIR J. Straussi operett NAKSITRALLID T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri/A. L. Ochoa/P. Salemi ballett LOHENGRIN R. Wagneri ooper GAJANE A. Hatšaturjani ballett LOHENGRIN R. Wagneri ooper KABAREE J. Kanderi muusikal GAJANE A. Hatšaturjani ballett NAKSITRALLID T. Kaumanni/V. Kelleri lasteooper GAJANE A. Hatšaturjani ballett PETER GRIMES B. Britteni ooper Esietendus! TRAMM NIMEGA IHA N. Meckleri/A. L. Ochoa/P. Salemi ballett PETER GRIMES B. Britteni ooper

PETER GRIMES B. Britteni ooper KABAREE J. Kanderi muusikal PETER GRIMES B. Britteni ooper UINUV KAUNITAR P. Tšaikovski ballett TALLINNA MUUSIKA- JA BALLETIKOOLI GALA PULCINELLA & HISPAANIA TUND I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper UINUV KAUNITAR P. Tšaikovski ballett KABAREE J. Kanderi muusikal PULCINELLA & HISPAANIA TUND I. Stravinski ballett, M. Raveli ooper UINUV KAUNITAR P. Tšaikovski ballett UINUV KAUNITAR P. Tšaikovski ballett OTHELLO G. Verdi ooper UINUV KAUNITAR P. Tšaikovski ballett OTHELLO G. Verdi ooper KABAREE J. Kanderi muusikal

Estoonlane_sügis_2026