LÕPETAJATE MÄLESTUSED

VALLATU JA NÜÜDSEST VILISTLANE

Nimi: Liina Konsap Vanus: 19 Klass: 12.C Silmade värv: pruun Pikkus: 161 cm Tähtkuju: Jäär

Nimi: Robert Valdmaa Vanus: 18 Klass: 12. B Silmade värv: hallid vist Pikkus: kuskil 175 cm kanti Tähtkuju: Neitsi

Kas oled olnud varem suhtes, kui jah siis miks läksite lahku?

Ei ole

Miks oled praegu vaba?

Mulle meeldib olla üksinda.

Kas sisemine- või välimine ilu?

Sisemine on palju olulisem aga välimine on natuke oluline.

Kirjelda oma unistuste kohtingut.

Mulle meeldib väga looduses olla, ehk siis läheks metsa jalutama. Või siis mängiks terve päev simsi :D

Milline võiks olla sinu unistuste poiss?

Umbes sama lahe kui mina. Võiks olla veidi loomingulisem inimene ja peab kuulama sama head muusikat kui mina, sest muidu ma lähen närvi. Meie footonid peaksid võnkuma samal lainel, siis on kõik väga hästi.

Kas usud armastusse esimesest silmapilgust?

Kindlasti, võibolla. Ei, see on jama.

Kas oled märganud NRGs endale sobivat kandidaati?

Olen päris kindel, et ei.

Mida arvad meie teisest vabast ja vallatust?

Kas see on see kes tunnis magab kogu aeg?

Kas soovite lisada enda kohta midagi veel?

Meeldib: mets, vihm, Buratino, kamabatoon, sodida, Frodo(kass), kaltsukates käimine, kanad, tumeroheline ja sokid.

Kas oled olnud varem suhtes, kui jah siis miks läksite lahku?

Ei ole varem suhtes olnud.

Miks oled praegu vaba?

Kuna Eesti on vaba riik.

Kas sisemine- või välimineilu?

Veidi mõlemat. Aga rohkem rõhku sisemise ilu peale.

Kirjelda oma unistuste kohtingut.

Suht suva milline see on, niikaua kui mõlemal lõbus on.

Milline võiks olla sinu unistuste tüdruk?

Kõige tähtsam on, et ta oleks hea huumorisoonega (ei paneks ka pahaks musta huumorit). Teised omadused ei ole nii tähtsad.

Kas usud armastusse esimesest silmapilgust?

Ise ei ole kohanud seda, nii et veel ei usu.

Kas oled märganud NRGs endale sobivat kandidaati?

Võibolla.

Mida arvad meie teisest vabast ja vallatust? Kas ühendate jõud?

Ei tunne teda, kuid tundub tore tüdruk olevat. Vaatab mida tulevik toob.

Kogus: Laura Pau

LÕPETAJATE MÄLESTUSI

Kamp ettevõtlikke ja tegusaid tüdrukuid otsustas 12. klassi lõpus, et oleks tore hakata tunnist vetsus käima. Mitte kõigist tundidest -meil olid omad erilised lemmikud, kus me seda vastloodud mängu mängisime. Reeglid olid lihtsad: kes esimesena tunnis ära väsis läks vetsu ja puhkas seal umbes 5 minutit. Puhkamist alustati sviidi külastusega (sviidiks nimetasime suurimat kabiini WCs). Kui sviidist küllalt sai siis mindi ja istuti näiteks keset vetsu põrandat. Kui vedas, siis liitus mõni teinegi kaaslane. Eriti põnev oli siis, kui liituja polnud sinu enda klassist, sest siis sai uurida, et miks tema tunnist ära väsis ja puhkama tuli. Kuid kui väsimus oli hullem kui tavaliselt ja mõni kärsitu klassiõde ei jõudnud oodata, siis imbus ka tema klassist vetsu. Koos kurdeti rasket elusaatust ja puhuti seebimulle. Kui siirduti tagasi klassi oli vaja teatepulk edasi anda. Koputasid siis ühe väsinud kaaslase õlale, möödus minutpaar ja ta tõusis ja kõndis kindla sammuga sviidi poole. Oluline oli, et kõik mängus osalejad (meid oli kuus) jõuaksid tunni jooksul sviidis käidud.

Meil oli klassiga istumine. Noh eks seda vägijooki oli ka kaugemalt ja lähedamalt nähtud ja ütleme siis nii, et gravitatsioon oli tol päeval minu suhtes eriti tugev. Kuid oh seda õnnetust, järgmisel päeval oli mul arenguvestlus klassijuhatajaga. Olemine oli kehv, loodan, et vaene õpetaja ei loonud mulle sellest negatiivset kuvandi. Aga hoolimata minu konditsioonist ütles ta, et ma olen tark ja võiksin tulevikus midagi sellist õppida, kus on vaja ka tugevaid teadmisi reaalainetes. Aitäh, armas klassijuhataja!

Ühes noormeeste boksis väärtustati väga sporti. Lausa nii väga, et seda tehti ka hilisööl sealsamas ühikaseinte vahel. Kogu lugu algas eksperimendist – kas on võimalik visata jalgpall vastu boksi “esiku” seina nii, et enne, kui see tuppa tagasi põrgata jõuab, lükatakse toauks kinni ja pall jääb seina ja ukse vahele põrkama? Muidugi oleks olnud huvitav arvutada välja ka, mis kiirusega pall liigub ja ka seda kaaluda, et ennustada, mitu põrget pall enne seisma jäämist teha jõuab. Selles boksis ei liikunud mõtted aga alati nii keerukaid radu, ja kamraadidel tuli hoopis põrkavat palli vaadates mõte korraldada boksisisene jalgpalliturniir. Mõeldudtehtud: boksiuks üheks ja toauks teiseks väravaks, peeti maha 1 versus 1 mängude turniir, mäng kestis viie värava löömiseni. Kuna triblamisruumi oli vähe, kujunes mängu peamiseks taktikaliseks käiguks vastu seina pommlöögi panemine, et pall sellest vastase väravasse põrkaks. Võistluse meeldejäävamaiks momendiks kujunes kahe rivaali varvaste valuline põrkumine. Turniir kestis umbes kella kaheteistkümnest poole üheni ja võttis nii läbi, et kõik osalised pärast veel pesemas käisid (sest tegemist on siiski korralike, hügieenist lugu pidavate noormeestega). Naaberboksist uuriti veel, kas kuulsime ka mingit tampimist…

Mul on hästi meeles aeg, mille pidin teatavatel delikaatsetel põhjustel viibima ühiselamust eemal. Muidugi pole tore jääda enda toast ja lühikesest kooliteest ilma, aga see aeg oli tegelikult ka üsna mõnus. Sai veidi aega ühika reeglitest puhata ja hommikused jalutuskäigud värskes õhus tegid päeva alustamise kuidagi lihtsamaks. Sellegipoolest, ühikasse tagasi saamine on veel toredam – eks ikka väärtustatakse seda, millest vahepeal ilma on jäädud ja seltskond on ka üks õpilaskodus elamise suuri plusse.

Talvisel ajal, kui Shoot jälle pärast Bängi liiga varakult kinni pandi, otsisime sõbrannadega sooja kohta, kus bussi oodata. Läksime Circle-K'sse, sest pärast tantsumaratoni oli kõht tühjaks läinud ja sõime kabanosse. Hotdogid otsas, hakkasime lihtsalt aega parajaks tegema, kuna kell oli väga varajane ja kuhugi paremasse kohta ka minna polnud. Me olime kolmekesi ja üsna pea saime aru, et parim aja parajaks tegemise viis on (eriti kellaaega arvestades) pisut tukastada. Ühel hetkel tunnen, kuidas keegi mulle õlale koputab, teen oma silmad lahti ning samal ajal avab ka teine sõbranna silmad. Klienditeenindaja vaatas meid tõsiselt ja lausus: "Silm lahti või uks". Olime kahekesi tanklas unne vajunud, kolmas sõbranna oli sügavas poolunes ja meist taheti otse öeldes lahti saada. Eks sellist poolkodutut olekut ja ula peal olekut mäletab nii mõnigi lennukaaslane oma gümnaasiumiajast.

Minu auto ei tahtnud ühel ilusal päeval kohe üldse mitte käima minna. Kuna 64. A klassis käisid mitmed abivalmid noormehed, tuldi seltskondlikult autot jälle käima lükkama. Krokodillidega keegi enda autot siiski ühendada ei julgenud – tuli välja, et ka kõigil armsatel klassivendadel oli enda auto akudega probleeme.

Mul on meeles üksikud vahvad seigad gümnaasiumiajast. Mäletan kevadisi järves ujumisi. Mäletan, kuidas klassiõega eesti keele tunni ajal ühe kevadpäeva kuumuse tõttu õppimisest pausi olime sunnitud tegema ja ühiselamu kööki jäätist sööma läksime. Mäletan, kuidas tegime kümnendikele tünga, astudes kasvatajahäält tehes boksi, öeldes “Tere, kopp-kopp!” ja vaatasime, kuidas nii mõnigi ehmunud ilme meile vastu vaatas. Mäletan ka paljusid muid seiklusi ja ettevõtmisi, mida oleks Peetrikesse ebaviisakas lisada.

Üheteistkümnenda klassi lõpus käis veidi üle poole meie lennust reisil Itaalias. Reis kestis üheksa päeva, mille jooksul juhtus nii palju, et sellest võiks kirjutada terve raamatu või vändata mitu dokumentaali. Üks lugudest jäi aga iseäranis hästi meelde, see oli tuvilugu. Asi sai alguse sellega, kui seitsmepealine segasooline kamp leidis end Vatikani kõrguvate sammaste ees päikese käes seismas ja nälga tundmas. Kel janu, sel jalad, nagu öeldakse – üsna varsti liiguti juba tempokalt ja lauluviisi ümisedes söögikohta otsima. Kosutava eine ajal ühel kõrvalisel Rooma munakivitänaval hakkas hõredat vihma sadama, iga väike piisk päikesevalgust peegeldamas. Ja lisaks vihmale oli laua lähedusse ilmunud ka üks tuvi. Seltskonna üks liikmetest pillas maha väikese jupi pastast, mida parajasti nautis, kärme tuvi kahmas selle aga noka vahele ja pistis nahka. Suur oli pillaja ahastus, sest linnud ei tohiks ometi jahutooteid süüa, eriti veel selliseid, mis rohke soolaga üle on puistatud. Tuvi aga komberdas rahumeeli eemale ja natukeseks tundus, et kõik on joone peal. Peale arve tasumist ja pilti sõbraliku kelneriga pidime aga mõistma, et hõiskasime liiga vara. Vaid paarkümmend meetrit restoranist eemale jalutades olime tunnistajaks millelegi kohutavale. See sama pastast raske kõhuga tuvi seisis pahaaimamatult munakividel, kui üks agressiivne kajakas talle otsa lendas ja sõna otses mõttes surnuks nokkis. Pastapillaja oli veel mitu päeva tagantjärgi muserdatud ja õhtuti võis teda hotellitubades omaette pomisemas kuulda: “Ma tapsin tuvi, ma tapsin tuvi.”

Kui käisin kümnendas (või üheteistkümnendas, kes see enam täpselt mäletab) klassis, oli minu ja boksikaaslaste maailmavaade veel rikkumata ja meel innukas. Uudishimulike poistena intrigeeris meid küsimus, kuidas töötavad ühiselamu liikumisandurid. Eksperimendi koras panime anduri ette ühe lehe vetsupaberit, et näha, kas anduri tulukese vilkumine kuidagi muutub. Üsna pea unustasime aga enda teo, sest ette tulid uued katsetamised ja küsimused. Nii see paber seal umbes kolm kuud rahulikult rippus, kuni tuli kasvataja ja teatas, et oleme ühiselamu turvasüsteemi rikkesse ajanud. Sellest peale hakkasime tegelema maisemate ja kahjutumate asjadega, käärinud mahla pommidega näiteks.

Ka minul on meeles väiksemad episoodid elust ja tegemistest Nõos. Kohe tuleb meelde, kuidas boksikaaslane minu toakaaslase ja tema padja peal kell kaks öösel kickboxi lööke harjutas, et enne ajaloo arvestustööd närve rahustada. Tuleb meelde, kuidas tegime söögivahetunni ajal Ege Lepale sünnipäevaks kaneelirulle ja viisime need soojana kitarri saatel lauldes ajalooklassi. Meenub jõulutulede ülespanek klassiga detsembriks valmistudes – eriline sündmus, sest tavaliselt on raske tervet klassi kuhugi kohale saada, tol õhtul oli meid koos aga üsna palju. Tuleb meelde ka kontsadega mööda tuba promeneerimine, et alumistele naabritele ikka aeg-ajalt enda olemasolu meelde tuletada.

Oli imeline talvepäev ja kehalise kasvatuse tunni raames külastas meie kooli suusabuss. Vehkisime suusatada nii et seljad märjad. Kuid siis tuli aeg koos paarilisega sõitma hakata. Alguses polnud väga vahva, kui tuli armsat toanaabrit järel vedada, aga siis tuli rollide vahetus ja läks pidu lahti. Või noh, oleks läinud, kuid kahjuks otsustasin mina täpselt siis tema suusakepist haarata kui tema otsustas seda mulle ulatada. Lugulaul lõppes nii, et suusakepp maandus mul silmas. Silma käega kattes tundsin, kuidas midagi voolab ja olin kindel, et see ongi mu silm, millest ma nüüdseks ilma olen. “Säilita rahu!” See oli viimane asi millele ma mõtlesin. Mäletan, et järsku olin ma lumel pikali ja karjusin, ma arvan, et ma pole nii paanikas kunagi olnud. Ma röökisin ja nutsin, ainus mõte mu peas oli see, et nüüd mul ongi ainult üks silm. Tore ja ilus elu! Kui te mõtlete, mida mu toanaaber mõtles, siis vihjena võin öelda, et tema mõtted olid stiilis: ”Kui kallid klaassilmad on?” Aga kuidagi suudeti mulle selgeks teha, et peaksin liikuma kooliõe juurde. Kui õde mind maha oli suutnud rahustada, avasin silma ka. Ja nali on teie kulul, sest mu silm polnudki välja voolanud! See oli kergendus! Silma ma siiski lahti hoida ei tohtinud, panime sellele külma peale ja sõitsime kooliõega emosse. Tore sõit oli,rääkisime maast ja ilmast. Emos nad siis vaatasid ja kirjutasid silmatilgad, et väikest kahjustust ravida. Nimelt oli silmale tekkinud mingi sakiline äär, ma ei mäleta täpselt, mis see oli, aga üks noor praktikant vaatles seda pikalt ja õppis. Kooli tagasi saabudes jõudsin veel isegi selle päeva tundi. Parasjagu käis meil eesti keel, tunnis vaatasime filmi. Imelik oli see,et film lõppes sõnadega:”Kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja!”. Ma arvan, et kogu klass vaatas sel hetkel minu poole, sest naerupahvakas oli suur!

Esimesel aastal Nõos oli minu jaoks kõik uus – uued inimesed, uus elukoht ja uued üritused. Üheks neist oli näiteks tollal alles teist korda toimuv, aga nüüd juba traditsiooniks muutuv ööjooks. Kui ettevõtmisest kuulsin, tahtsin muidugi kohe liituda. Panin endale valmis täisvarustuse, põhjalikult läbiplaanitud kostüümi. Kuigi olin väga põhjaliku ettevalmistusega välimuse osas, sain valesti aru tegevusplaanist. Tuleb välja, et peale mõnda minutit möllu ja adrenaliinirohket tegevust mindi rahumeelselt tagasi oma tubadesse, et tavapärast elu jätkata. Mina

olin end peitnud aga ühe lennukaaslase tuppa. Olin eksinud küll vaid umbes kahe tiiva ja kahe korrusega, aga lugu oli siiski täbar. Võtsin siis julguse kokku, heitsin endalt seljast kostüümi ja astusin vastu esimese korruse valvetöötajale. Seletasin rahulikult, et jäin sõbra tuppa eksikombel magama ja nüüd ärkasin kolina ja lärmi peale üles. Lahke akvaariumitädi lasi mul minna, aga tol korral vedas mul ilmselt meeletult.

Oli üks imekena koolipäev ja õhtuks (ööseks) sai ühe kaaslasega kokku lepitud, et kuna mul toona puudus toakaaslane ühiselamust, siis võiks ta istuda keelatud öötundidel minu juures. Ühiselamus ju kaksi privaataega väga veeta ei saa, et omi jutte rääkida ja tegemisi teha, ja seetõttu tundus see ideaalne võimalus natukene aega segamatult lihtsalt olla. Olgu, kell lõi kell 23.00 ja mina pesin hambaid avatud uksega vannitoas sel ajal, kui keegi suure jooksuga minu tuppa ja seejärel otsejoones voodisse tuiskas. Sain aru, et see oli oodatud kaaslane, kes mulle külla oli kiirustanud. Kuna hambapesu oli pooleli, siis kohe ma enda tuppa ei läinud. Selle ajaga, mille veetsin veel vannitoas, jõudis minu boksiuks lahti paiskuda ja akvatädi võttis VÄGA SUURE karjumise saatel minu kaaslase tukast kinni ning vedas ta minema. Huvitavaks tegi asjaolu see, et mina jäin mängust välja ja mind selle “kuriteo” ajal ei pandud tähelegi, märgiks ajalukku jäi vaid järgmisel päeval Stuudiumis ilutsenud märkus.

Üheteistkümnenda klassi lõpus pidasid 63. lennu õpilased üsna tavatu lennupulma. Kui muidu on igast klassist üks paar üksteisele igavest armastust tõotanud, siis seekord oli terve lennu peale paare vaid üks. Veel tavatum oli see, et mõlemad abiellujad olid noormehed. Igatahes, tavatu või mitte, aga pulmale eelnevalt oli vaja siiski sündmust ka tähistada. Selleks pidasid noored ja nende sõbrad ühikas maha ühe vägeva poissmeesteõhtu, mis igasugu huvitavaid tegevusi sisaldas, aga pikemalt neist rääkima ei hakka, sest see on juba nende endi lugu. Mina olin asjaga seotud vaid nii palju, et sain öösel kella ühe ja kahe vahel kõne sisuga: "Kas sul kondoomi on?". Hakkamata põhjalikumalt pruutpaari tegemistesse sekkuma (kuigi sain teada nii palju, et see oli mingi võistluse osa) ütlesin, et ikka saab ja natukese aja pärast ilmus minu tuppa teele saadetud kuller, kes paki minema toimetas. Paljusõnaliselt kiitis ta mind ja teatas, et nad ei võta antut niisama vaid saan selle ikka tagasi ka. Noogutasin uniselt ja läksin magama ära ning unustasin kogu loo. Seda kuni 63. lennu lõpuaktuseni, kus looga seotud isikud nägid enda viimast võimalust teene eest tasuda. Niisiis, keset pidu ja kleite ja pintsakuid kõndis minuni üks noormees, ulatas mulle laia kaarega kondoomi ja teatas selgelt: "Palun, lubasin tagasi tuua!". Kujutan ette, et paarile läheduses seisnud õpetajale-koolitöötajale võis asjast pisut vale mulje jääda. Sel hetkel sattusin kergelt paanikasse (kuna mul polnud juhuslikult taskuid, kuhu tagasimakset panna), aga tagantjärgi mõeldes on see lihtsalt üks tore lugu, mida nõokatega kokku saades naerusuiselt meenutada.

Üheteistkümnenda klassi lõpus tahtsime oma asju viia majandusruumi, et need seal järgmiseks aastaks oma aega ootama võiksid jääda. Aga asjade pakkimisega viivitasime me üsna kaua, ning alles ööl enne viimast päeva, mil sai asju ära via, otsustasime meie ka lõpuks selle jamaga ühele poole saada. Poole tee peal avastasid kaks neidu, et nende kolmas sõbranna oli tulnud püksata (vaid aluspesu ja pluusiga) 22

asju viima. Kui neiu ise ka aru sai, et miskit oleks nagu seljast puudu, ei hakanud ta enam tagasi minema ja taldu kulutama, vaid käis selle maa ära. Hetk peale seda, kui olime tagasi oma tuppa jõudnud, astus sisse kasvataja Rist ja küsis muiates, et noh kas viisime ka asjad ära. Sellest näost võis lugeda, et kasvataja Rist jälgis tol hetkel kaamerat ja nägi, kuidas üks meist peaaegu et paljalt ühika peal ringi jooksis.