Meelis Oidsalu

Mida halba saab teha ablas enesele kühveldamine? Aga enesesse sulgunud individualismi kallastele ei võrsu värsket solidaarsust, vaid ebaõiglustunde umbrohi. Ego vajaduste konstantne rahuldamine ei asenda ühiseluks vajalikke püsivamaid väärtusi – kuuluvustunnet ja altruismi. Kui konkurents paisub liiga tihedaks ja sellele allajääjate hulk liiga suureks, siis see ei tõsta enam konkurentsis osalejate motivatsiooni ja taset, vaid mürgitab õhkkonda. Ilmuvad intriigipesad, kellegi saavutustele elevast kaasaelamisest ülemaks saab kahjurõõm teise ebaedu üle, kaasa arvatud oma inimeste ja rahvuse ebaedu üle.

KADEDUSE KIITUSEKS

Nagu öeldud, on kadedus ambivalentse loomuga. See võib olla pärssiv ja inspireeriv, laastav ja loov. Kadedus paneb inimesi tegema uskumatuid tegusid, mis pakub kirjanikele ja filmitegijaile lõputult ainest. Parul Sehgal räägib oma loengus „Ood kadedusele” naisest, kes lõi Facebooki võltskonto, et kirjutada iseendale vihasõnumeid, inkrimineerimaks oma eksmeest ja tema uut pruuti.

Kui palju tüvitekste Shakespeare’ist Proustini on kasvanud välja kadedusest. Parim huumor sünnib piiripealsest olukorrast, kus keegi üritab ebaõnnestunult oma negatiivseid tundmusi varjata. Või karakteritest, kelle enesehinnang ei ole vähimaski korrelatsioonis sellega, mida elul on neile pakkuda.

Lõpetuseks: kadedust on võimalik kodustada. Esiteks tuleb selle niidistik oma emotsioonide sasipuntrast lahti harutada. Nagu alkoholismi või muude sõltuvustega – probleemi saab lahendama hakata alles probleemi tunnistades. Sageli oleme liiga enesekesksed, kivistunud arusaamadega, olematu emotsionaalse hariduse või inimese lugemise oskusega, et midagi sellist omaks võtta. Kadedus seostub nurjumise tunnistamise, häbi ja nõrkusega, mida „mehised” mehed kipuvad enda puhul kirglikult eitama. Ent korraldagem vastu rinda kõmistamisest maha rahunedes korralik introspektsioon ja otsigem vaikselt, maailmamürast eemal rinnust üles kadeduseussike. Uurigem välja, mis on selle juured, põhjused ja tagajärjed. Ei teeks paha meelde tuletada, et sa pole üksi: ühel või teisel viisil tunnevad kadedust, armukadedust, vimma, ülbust, häbi ja enesehaletsust enamvähem kõik inimolendid Maa peal ja lähiorbiidil. Dalailaama ja paavst ehk välja arvatud. Mitte keegi ei anna hinnanguid, sest kõigil on oma enesehinnangu püstihoidmisega liiga palju tegemist.

Alati aitab huumor. See annab hiilgava võimaluse enesest välja pääseda, vaadata ennast kõrvalt nagu koloriitset karakterit kuskilt suhtekomöödiast. Eneseiroonia on alibi, näitamaks, et sa ei võta ennast liiga tõsiselt. See on VIP-pass, millega pääseb hinge varjatud territooriumitele, jäädes sealjuures puhtaks ja haavamatuks. Sest see, kellel on kõik need hädad, ei ole mitte sina, vaid sinu kehastatud karakter. Loomulikult ei lahenda eneseiroonia kõiki probleeme, aga see pakub teraapilist ja meelelahutuslikku kanalit nendega tutvumiseks. Ja omamoodi katartiliseks leppimiseks iseendaga: kui ebatäiuslikkus on inimlikkuse tunnusmärk, siis järelikult oled sa maailma kõige inimlikum inimene.

SEE EI OLE PAAVO PIIGI TUNDEPÄEVIK

Foto: Harri Rospu / TMK

Igatahes on kadestusväärne, millise võimaluse annab teater autorile ka lihtsalt enese romantiliseks avamiseks potentsiaalsetele partneritele. Olen isegi kasutanud tutvumisportaalis jultunult enda luuletuste salvestusi peibutisena, lasknud rahvusringhäälingul wingman’i tööd teha. Samas pidin „Kahekesi” pidevalt lavapartnereid vahetavaid paare vaadates tõdema, et vaevalt nad selle „deidi” järel veel üksteisega kokku tahaksid saada. Olgu siia otsa enesele vasturääkivalt, aga lugeja tõetaju huvides nenditud, et „Kahekesi” ei ole tegelikult Paavo tundepäevik, nagu seda on serveeritud või nagu ma seda isegi serveerin. See mõjub küll nii, aga pole ometi. Näidend on ikkagi midagi muud kui päevik. Ja see pole päevik. Ma reageerin miskipärast, nagu oleks. Sedasi see mulle mõjus. Või siis õigemini, see siin polegi arvustus, vaid mu enda suhtezajoobide projektsioon Paavo teosele. Nii vist oleks õiglasem.

Piik ei lähe enese avamisel ja oma suhtemustrite kujutamisel sugugi kindla peale. Vastupidi, need tegelased seal on nagu Tootsid Teelesid õrnale jääle uisutama utsitamas. See koht „Kevades” on minus ikka ärevust tekitanud. Ma ei saa aru, miks Toots seda teeb? Teele meeldib talle, selge see, ega ta „Tali pruuti” niisama tantsima kutsu, Toots on selle klassi alfa nagu Teelegi, see on selline jõhker koduvägivaldne versioon pulmavalsist. Tootsi alfaisase profiilis on sadismi. „Kahekesi” tegelaste sadism on märksa rafineeritum, Sander Rebase avastseenis mängitud tegelane kutsub Karolin Jürise kehastatu õrnale jääle tsitaatidega Richard Linklateri suheteteemaliste filmide triloogiast. Avastseeni dialoog on nii kuradi kohmetu ja kistud, piinlikuks kirjutatud. Kui enne etendust teksti lugesin, siis ma ei kujutanud ette, et seda saab üldse kuidagi elusalt lavastada, nii et ei olekski lihtsalt kõnetult piinlik seda vaadatagi. Nüüd kujutan.

Henrik Kalmeti tegelane, kes Liisa Saaremäeli ära räägib, on vast kõige suurem munn oma maneeridelt, tema tahab lihtsalt punni eest ära saada, aga tema mängurlust on ka selle võrra lihtsam lahti häkkida. See ongi Tinderi-poisi arsenal, millega Kalmet paugutab. Sarkastiline kõvaksajamine, irooniline enese erutamine. Ehk ainult Tõnis Niinemetsa mängitud mehed võtavad suhtevärki tõsisemalt, samastuvalt. Rebane ja Kalmet põrgatavad oma repliike mõõdetult vastu toaseina justkui partnerihakatisega seinatennist mängides: üks kasutab reketina eruditsiooni, teine toorest erektsiooni. Meelis Oidsalu on päeval riigiametnik ja öösel kultuuriajakirjanik, sh teeb Vikerraadios teatrisaadet ja ERRi kultuuriportaalis käsitööraadiosaadet „Silt viltu”. „KAHEKESI”, KINOTEATER, 90 MIN. AUTOR JA LAVASTAJA PAAVO PIIK, KUNSTNIK ILLIMAR VIHMAR, VALGUSKUNSTNIK IVAR PITERSKIHH, HELIKUJUNDAJA RAIDO LINKMANN. OSADES KAROLIN JÜRISE, HENRIK KALMET, TÕNIS NIINEMETS, URSULA RATASEPP, SANDER REBANE JA LIISA SAAREMÄEL.

Illimar Vihmari lavakujunduses on ilmset osutavust: kolm peeglit lava paremal poolel ja kolm riidekappi lava vasakus nurgas, viide sellele, et kuigi näitlejaid on enamasti laval kaks, siis kordagi ei olda laval kahekesi, alati on seal kapis või peegelpildis keegi nähtamatu kolmas veel. Samas on suudetud tekitada habras ja huvitav tasakaal argise ja tingliku vahel: hakkab silma rekvisiitide puudumine, et suure halli taustatekstiiliga on lavaruum aetud veidike kreeni ning et elutoadiivani ees on vaipa markeeriv pleksiklaas. Samasugune abstraktsuse ja konkreetsuse veiklevus paistab kätte ka neis labürintides lahtiharutatavatest suhtelõimedest. Üksteisele seatakse justkui lõkse ja siis süüdistatakse partnerit sinna lõksu langemises või pettutakse iseenda jahimeheharjumuste tüütavas korduvuses.

Näeme kuues eri variatsioonis, kuidas inimesed sundkäituvad, sundarmuvad, sundanduvad, sundsööstavad, nii nagu labürindi seinad juhatavad. Tegelased on kolmekümnendate keskpaigas. Mõnda on petetud, mõni on ise petnud. Mõni üritab vastleitud partneriga tõeliselt kontakti saada, teine otsib partneris iseennast, kolmas loodab armuseikluse käigus end hetkekski unustada või partneriga seksides frustratsiooni ravida. See on eluperiood, mil üldiselt lähisuhetes pettutakse, küsimus on selles, mis järeldusi sellisest pettumusest tehakse. Sander Rebane, kelle ta kolm pruuti lõpustseenis riidest lahti võtavad, jääb diivanile lebama kui ristilöödu, selline ristilöödu, kes tõigi end nagu kord ja kohus inimkonna pattude eest ohvriks, aga noh… diivanil.

Ma ei tea, miks siin jälle „Kevade” meelde tuleb, aga ikkagi meenus ka see hetk, kus haigusest taastuv Arno küsib Raja Teelelt, et kas too oleks kurb, kui Arno ära sureks. Kas me seda otsimegi suhetest? Kindlust, et keegi oleks kurb, kui ma ära sureks? Kas sellest kurbusest piisabki või on üldse armastuse järele küsimine kurbusesõltuvuse ilming? Mis ajas ikkagi Tootsi Teelet uputama (sest ta pidi ju ometi aimama, et midagi seal õhukesel läbipaistvamal jääpaigal ühel hetkel murdub, millest muidu see nüke üldse)? Surma- ja armutungi läbipõimitus näib olevat ka ülejäänud lavastusest oma abstraktsuse-kujundlikkusega irduva lõpustseeni üks osutusist. Karolin Jürise korpuse ümber põimub päris viimases, Christin Tauli seatud tantsulises pildis ussipulm. Kümnest väänlevast käest ümbritsetuna kaovad Jürise piirjooned, kuni näen tekkinud puntras Medusa pead. „Kahekesi” ainult süvendas mu skepsist ja ärevust romantilise armuelu suhtes. Nii et võtan sõnad tagasi: selline isiklik-pihtimuslik, ehk isegi autoteraapilise taotlusega romantiline künism võib osutuda vägagi üldistusjõuliseks. Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek. Iseasi, kui üldistatav Paavo Piigi ärevavõitu ja isiklik suhetekäsitlus on. Kas teater peakski alati olema üldistav, miks ei võiks teatris olla kohta üldistustaotluseta vaatlusele? Mulle tunduski, et inimene Paavo Piik on palganud dramaturg Paavo Piigi endale terapeudiks ja kutsunud lavastaja Paavo Piigi seda teraapiaseanssi vaatlema.

Kolmekümnendad on eluperiood, mil üldiselt lähisuhetes pettutakse, küsimus on selles, mis järeldusi sellisest pettumusest tehakse. Vaatas Meelis Oidsalu Foto: Siim Vahur