KUNST Paremäärmuslaste oma kunstivool – [30Rebeka Põldsam, Nika Kalantar

Kõik eelnev on valdavalt USA-spetsiifiline. Lõviosa paranoiadest ja žargoonist sünnib USA Redditi ja 4chani foorumites, mida ei saa kanda üks ühele üle Eesti konteksti, eriti põhjusel, et Eesti paremäärmuslus tugineb mõneti teistsugusele kontekstile ja narratiivile kui USA või Jaapani oma. Eestis ei saa rääkida endisest võimsast impeeriumist, vaid hoopis väikeriigist, mida aheldas sotsialistlik poliitika ja õõnestab ebastabiilne piir idas. Mõned teemad aga konverteeruvad peaaegu täielikult. Esiteks mure etnose kadumise pärast, mis USA versioonis on hirm, et riigi elanikkond muutub etniliselt nii mitmekesiseks, et „valged jäävad vähemusse”. Eestis kardetakse nii ukrainlaste kui ka ebamääraselt tõmmumate inimeste massilist sisserännet à la olgu tõmmu, moslem või ukrainlane, aga jube hirmus, kui ikka keegi „varastab” töökohti, mille Kalevipoegadeks läinud ehitajad hädas maha jätsid. Teiseks paranoia, et ülejäänud maailm naerab „meie” üle ja kellelgi on plaan riik hävitada, et anda ülemvõim geidele, loomaõiguslastele, feministidele ja teistele ühiskonna vähemustele. Paremäärmusliku hirmu raviks on militaristlik illusioon päästa maailm rahva „tõelist häält” esindava paremäärmusliku „normaalsusega”.

MÄRKA EESTIMAIST FASHWAVE’I

Kui võtta arvesse domineeriva fashwave’i ajalugu ja seoseid 1980ndate ja neoantiigiga, asetuvad Eesti fashwave’i kujundid rahvusülese kunstivoolu sisse kui valatult. Eesti sinakasrohelised ja roosakaslillad musta summutatud tühiala triibud ümbritsevad vabadussõja sümboolikat ja Jüri Arraku 1980ndate loomingust pärit sõdivaid kangelasi. Eesti paremäärmuslastele sobivad 1980ndate viited ka nõukogude aja lõpu suure rahvusliku ärkamise poolest, mis kulmineerus laulva revolut

siooni ja veidi hiljem halli passi poliitikaga, mis pole senini lahendust saanud. Eesti fashwave’i vastasseisu sümboliseerib abstraheeritud arusaam muistsest vabadusest, mida kaitsesid Lembitu ja Kaupo ning mis jätkus hiljem vabadussõja ja taasiseseisvumisega. Näiteks 2019. aasta Sinise Äratuse korraldatud tõrvikurongkäigul hüüti, et meie vabadusvõitlus ei saa kunagi läbi. Sinise Äratuse tunnusvisuaalid on loodud fashwave’i vaimus, meenutage kas või Etnolaine kleepsu, millega kaeti 2018. aastal sotside reklaamid ja Eesti LGBT Ühingu tänavasilt.

Küünilisele humanitaarile võib see kõik kõlada absurdselt naljakana, kuna paremäärmuslus on nii silmapaistvalt kõige selle kütkes, millele ideoloogiliselt vastandutakse. Oluliseks peetakse visuaalset esitust, millele aitab kaasa ka teadlik kehakujundamine, riietumine, asendite ja märkide abiga paremäärmuslikuks kehastumine. See kõlab ju täpselt nagu poleemika Judith Butleri performatiivsusteooria üle, mille põhjal on identiteet miski, mida esitatakse. Paremäärmuslased lihtsalt peavad Butlerist lähtuvat nn sooideoloogiat hirmuäratavaks sigaduseks. 1980ndad olid Eestis küll rahvusliku liikumise aeg, aga see ei tähendanud üldse sellist segregatsiooni eestlaste ja venelaste vahel, nagu on nüüdseks välja kujunenud, vähemalt kui vaadata, kui palju segaperekondi tekkis Eestis just 1980ndatel. Nii et igatsus projitseeritakse jällegi millelegi, mida tahetakse vältida. Vastuolulisus pole muidugi mingi patt ja paremäärmuslaste põhiväärtus on militarism, millest ei tohiks mööda vaadata, vaid millega peaks end võimaluste piires kursis hoidma. 1 Vt näiteks Saint Pepsi muusikavideoid. 2 Misteramazing 2016. Vaporwave: Genre Redefined. – YouTube, 09.11. 3 Ugwu, R. 2016. How Electronic Music Made By NeoNazis Soundtracks The Alt-Right. – Buzzfeed, 13.12. Paremäärmuslus on silmapaistvalt kõige selle kütkes, millele ideoloogiliselt vastandutakse. Allikas: Etnolaine Facebooki leht