EESTI JAHIMEES nr 4/2021

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

PÕDRA-JÜRI

75

MAARJA JAHIKODA

4

PARTIDE PEIBUTAMISEST KÜTTIMISSOOVITUS

2021

HIND 3 € ISSN 1406-6661

sinikael-part

Sisukord

24

SINA KÜTID, MEIE OSTAME!

6 EJS-i volikogu koosolek 2021 14 Sinikael 1 8 Mustad pilved Eesti jahinduse kohal 22 Metsaomanikud on valmis

LINNAMÄE LIHATÖÖSTUS OSTAB ALGAVAL ULUKIHOOAJAL KOKKU KÕIKI ULUKEID!

24

Kuidas teha vahet suur- ja väike laukhanel?

40 44 50 52 62 64

50

Maarja jahikoda – traditsioonid ja taaskasutus Põdra-Jüri 75 Kuidas šaakal praamil jänest sõitis …

Partide peibutamine Jahimehe köök Plokkvibu – 21. sajandi eelistatuim jahivibu. III osa

66 Majajas 68 Haavlipadruni rõhk 75 Metsloomal on alati peatee 78 Priidu Kohava jahimälestused IV 84 Kuidas kontrollida jahitunnistuse

PAKUME LAIAS VALIKUS

Uuri lisa: varumine: Indrek +372 512 9638 teenustööd: Moonika +372 505 3826

Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest 2020. aastal

36

ULUKILIHAST VALMISTATUD TEENUSTOOTEID!

lepinguid sõlmima

ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust?

44

52 Esikaanel sinikael-part (Anas platyrhynchos) Foto Arne Ader

40

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

PÕDRA-JÜRI

75

MAARJA JAHIKODA

4

PARTIDE PEIBUTAMISEST KÜTTIMISSOOVITUS

2021

HIND 3 € ISSN 1406-6661

3

sinikael-part

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Alaska jahiülikonnad on kerged ja mugava lõikega, sobides hästi liikuvaks jahiks sügis-talvisel hooajal. Komplektid on valmistatud pehmest ja mittekahisevast kangast, mis on kokku lamineeritud vee- ja tuulekindla ning hingava Rain-Stop membraaniga. Joped on kapuutsiga ning püksid reguleeritava värvli ja säärepingutusega, kokku on neil hulk välimisi ja sisemisi taskuid kõige jahil vajaliku (sealhulgas raadiosaatja) mahutamiseks. Valikus on erinevad ülikonnad meestele ja naistele.

Jahindus- ja loodusajakiri 4 (271) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee

Exterem Lite turvacamo ülikond

22900 Extereme Lite Blindtech ülikond

TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418

-

TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil.

22900

KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

Superior Lady ülikond

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee

29900

TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee

Extreme Lite ülikond

19900 Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Naiivne lootus

O

n 28. juuli hommik.

Eesti sõudjate neljapaat on lõpetanud Tokyo olümpiafinaali kuuendana.

Ajakirjanikud saavad sportlastelt esimesed kommentaarid. Alati sõnaosav Kaspar Taimsoo teeb ka seekord enda kulul väikese nükke: „Oli ilmselge, et meie vormikõver on möödas.

Olümpial pole olnud minekut, nagu oleksime tahtnud. Mul endale omane naiivne lootus püsis.“ Naiivne lootus ei ole siiski Kaspar Taimsoo eripära, vaid see sõnapaar on haaranud viimastel aastatel ühiskonda tervikuna, meid kõiki.

Poolteist aastat on maailm elanud COVID-i viiruse rütmis: esimene laine, teine laine, kolmas laine … Iga kord, kui laine taandub, tuleb päike pilve tagant välja ja tekib naiivne lootus, et ehk on nüüd kõik lõpuks möödas, ehk saab jälle vabalt hingata, inimestega kohtuda, kuni … kuni uus laine hoopis suurema jõuga meist üle pühib.

Neli aastat olid Eesti koduseafarmid sigade Aafrika katkust (SAK) puutumata. Tekkis naiivne lootus, et ehk on nüüd suurem oht möödas. Ka jahimehed, kes on viimased aastad SAK-i tõrjumisega ränka vaeva näinud, uskusid, et küllap on viimasel jahihooajal metssigade küttimiseks ette pandud arv liialt ülepingutatud: 7800. Aga sigu hakkas justkui märkamatult igasse kanti juurde tulema ja hooaja lõpuks kütiti Eestis 9978 metssiga! Kõik oli nagu kontrolli all, sellest hoolimata lõi välk sisse ja 14. juulil tuvastati Kiili vallas koduseafarmis SAK. Hukati 2000 siga.

Allasurutud viirused esmapilgul kaovad, mida kaugemale ajahorisondi taha epideemia vajub, seda enam tekib naiivne lootus, et nüüd on see möödas. Aga viirus ise ei kao kuskile, ta lihtsalt ei anna endast kohe märku, areneb, muutub, kogub jõudu, kuni leiab kaitses nõrga koha ja ründab jälle, taas ootamatult.

Eelmise aasta küttimine ei ole metssigade kasvuhoogu maha võtnud. Niisiis pole jahimeestel muud teed, kui jätkata visalt sama joont nagu viimastel aastatel ja proovida hoida metssigade arvukus piirides üks siga 1000 hektari kohta. Meil on koostöös veterinaaride ja seakasvatajatega SAK-i tõrjumise kogemus olemas. Eesti tee on andnud edu ja vaatamata tagasilöökidele ei lase jahimehed käsi lootusetult rüppe.

Kogu selle halva juures, mida SAK on põhjustanud, on see ometi näidanud ühiskonnale jahipidamise vajalikkust. Jahipidamine tähendab ulukipopulatsioonide teaduspõhist ohjamist. Jahimehed on oma ala professionaalid, kes tulevad oma oskuste ja teadmistega vajalikul hetkel ühiskonnale vabatahtlikult appi. Selles seisneb ühe väikese riigi tugevus, et me peame kõigi töödega ise hakkama saama.

Jahimeestel on praegu topelt väljakutse: me peame arvestama korraga kahe viirusega ja korraldama COVID-i tingimustes ühist metsseajahti. Jahimehed saavad hakkama! Isegi kui on lastud petta ennast naiivsest lootusest, et SAK-i oht on möödas, siis võtab jahimees püssi jälle õlale, torkab mõlema viiruse vältimiseks desovahendipudelid taskusse ja läheb uuesti metsseajahile, ükskõik, mis ajal, ükskõik, millise ilmaga.

Ehk tõmmates jällegi paralleeli sõudmisega, tsiteerin lõpetuseks olümpial kuuenda koha saanud neljapaadi liiget Allar Raja: „Sõudmine on räme ala, aga millegipärast tahab inimene seda uuesti teha.“ Naiivne lootus elab meis kõigis.

JAANUS VAIKSOO Eesti Jahimehe peatoimetaja

5

- Volikogu -

- Volikogu -

EJS-i volikogu koosolek 2021

EJS-i volikogu koosolek Harjumaal Siidrifarmis.

Harjumaal Siidrifarmis toimus 17. juunil EJS-i volikogu koosolek, kus 213 volinikust oli kohal 165. Oodatult oli peateema jahipiirkondade kasutusõiguse lepingute pikendamine.

P

ärast pikka piiranguteaega said jahimehed kogu Eestist jälle vahetult kokku, et arutada läbi olulised küsimused, kinnitada EJS-i majandusaasta aruanne ja 2021. aasta eelarve. Avasõnad ütles EJS-i president Margus Puust. Kose vallavanem Merle Pussak rääkis tervituseks humoorika mõistujutu huntidest ja koerast.

EJS-i sümboolse kingituse said 17. juuni sünnipäevalapsed Heimar Lepiksoo Rakvere jahindusklubist ja EJS-i IT-tugi Taavi Möller. Siidrifarmi peremees Aivar Kuusk andis ülevaate vanavanaisa talust, kus ta on viimastel aastatel ellu viinud oma unistuse: elada perega maal, korraldada üritusi ja toota siidrit.

Traditsiooniliselt andis EJS-i president volinike koosolekul üle EJS-i teenetemärgid Ilves ja uue tunnustusena teenetemärgid Kobras. Vapimärgile Metsis sel aastal ühtegi taotlust ei esitatud.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ANDRA HAMBURG, TAAVI MÖLLER

Teenetemärgi Ilves ja Kobras värsked omanikud. Keskel EJS-i president Margus Puust, paremalt teine aasta teo laureaat Urmas Salmu, „Ulukid teel“ projektijuht.

EJS-i tegevjuht Tõnis Korts andis ülevaate seltsi möödunud majandusaastast ja tutvustas uut eelarvet. Volikogu kinnitas nii 2020. aasta majandusaasta aruande kui ka EJS-i 2021. aasta eelarve.

Jahimaade kasutusõiguse lepingute pikendamine

Volikogu keskne päevakorrapunkt oli jahimaade kasutusõiguse lepingute (KÕL) pikendamine, mis on EJS-i jaoks lähima kahe aasta kõige tähtsam teema.

Põhjaliku ülevaate tegi Margus Puust.

Toimunud on metsaomanike ja jahimeeste pingelised arutelud. Probleemi juured ulatuvad 2013. aastasse, kui võeti vastu uus jahiseadus, mille järgi on jahiseltsidel jahipiirkondade kasutuslubade pikendamisel eelis, kui on täidetud kõik seadusest tulenevad tingimused. Nüüdseks on mitu metsaomanike rühma tulnud välja oma huvidega, mis erinevad seadusest ja jahimeeste huvist. Seetõttu on olnud keeruline sõlmida kokkuleppeid.

Keskkonnaminister Tõnis Mölder kutsus 23. aprillil osalised arutelule, ühist meelt ei leitud ja minister andis aega rääkida läbi maikuu jooksul. Selle peale saatis erametsaliit 26. aprillil oma tingimused, mille alusel ollakse nõus KÕL-i pikendama. EJS kutsus omakorda kokku maaomanike ümarlaua, on toimunud mitu kohtumist keskkonnaministriga, suheldud riigikogu keskkonnakomisjoniga jne.

(Ajakirja trükkimineku ajaks 28. juulil on jõutud kompromissile ja osalised

ootavad, millal lõpevad puhkused ning dokument allkirjastatakse. – Toimetus) Margus Puust rõhutas, et jahimeestel tuleb suhtuda maa- ja metsaomanikega sõlmitavatesse lepingutesse tõsiselt ning arendada kohtadel tugevaid tuumikuid, mis koosnevad maa- ja metsaomanikest ning jahimeestest, et säilitada senine jahindussüsteem.

Lepingute sõlmimist ei saa lükata tulevikku ega jätta viimasele minutile, sellega tuleb kohalikel jahiseltsidel tegeleda kohe. Eesti jahinduse alus on kogukondliku jahinduse põhimõte, seetõttu on vaja, et jahiseltsid sõlmiksid jahimaade kasutuse lepingud kohtadel. Esmane on suhtlus maaomanikega ja selle kinnituseks on sõlmitud leping. Kui maaomanikud elavad kohapeal, siis tuleks lepingud sõlmida otse nendega, sest see tagab, et leping ka toimib.

Kõige suurem eesmärk on jahimeeste, maaomanike ja põllumajandustootjate hea läbisaamine, omavaheline kokkulepe on selle kinnitus.

EJS-i juhatuse liige Jaak Volmer tutvustas, kuidas on kulgenud lepingute sõlmimine Tartumaal. Jahimehed otsisid lahendust ja arendasid tarkvara, mis tugines maad.ee rakendusele. Selle kasutamisel selgus, et see ei ole jahimeestele päris sobiv. EJS-i juhatuses otsustati arendada Jahise juurde jahimaade haldusprogramm.

Praegu on osamaksuga liitunud 220 jahiseltsi, mis on suurepärane tulemus. Jahise jahimaade-arendus teeb jahimeeste ja maaomanike kokkulepete sõlmimise ja nende haldamise

Teenetemärgid ja eelarve

Teenetemärgi Ilves sai üheksa jahimeest: Raivo Sass, Ilmar Paal, Eerik Väärtnõu, Ats Kasemaa, Helmuth Kaljo, Enno Hüva, Kalev Päästel, Danel Nirgi ja Raul Viilo.

Teenetemärgi Kobras sai 25 jahimeest: Nikolai Laanetu (teenetemärk nr 1), Aivo Põim, Tõnis Ulm, Vahur Koplimaa, Raivo Kert, Ivo Sepp, Maaris Sveters, Urmas Rooden, Rene Tarum, Viktor Lonski, Margus Kukk, Uno Saks, Arvo Kase, Kaljo Lind, Juhan Pikkur, Argo Vamper, Anne Reitel, Anne Vasarik, Toivo Vaik, Henno Kallas, Viljar Loode, Andres Erik, Mati Ots, Ilmar Ait ja Kaido Kuus.

Eesti Jahimeeste Selts andis esimest korda välja aasta teo auhinna. Selleks valiti Urmas Salmu eestvedamisel käivitatud edukas liiklusohutusprojekt „Ulukid teel“.

6

7

lihtsamaks. Pooled Tartumaa jahiseltsid on KÕL-ide sõlmimise jahindusnõukogus läbinud.

Koosolekul sai sõna ka MTÜ Ühinenud Metsaomanikud (ÜMO) jahindusspetsialist Reevo Paas. ÜMO selgitab pikemalt oma seisukohti selles ajakirjas leheküljel 22–23.

Järgnenud pikk arutelu lõppes volikogu ühehäälse otsusega toetada ulukikeskset jahindust: „EJS-i liikmesorganisatsioonidel tuleb sõlmida maaomanikega, kes seda soovivad, vastastikku sobivad kokkulepped. Seadusest tulenevalt ei ole määratud, kui palju peab kokkuleppeid olema. Oleme seisukohal, et väga hea on olukord, kui lepingutega (sh riigimaadel) on kaetud pool jahipiirkonna jahiks sobivast maast. Soovitus on, et sõlmida tuleb nii palju lepinguid kui võimalik ja vajalik. Toetame koos sellega keskkonnaameti uut jahindusnõukogu töökorra eelnõu, kus nähakse ette konsensuse kaotamist KÕL-i nõusoleku hääletamisel.“

Arengusuunad

EJS-i arengusuundade väljatöötamine ja ettepanekute kogumine on toimunud avalikult ja liikmeid kaasates, neid on arutatud tegevjuhtide nõupidamisel.

Volikogu kinnitas ühehäälselt arengusuunad aastateks 2021–2025.

Koosoleku lõppsõnas soovis EJS-i president Margus Puust kõigile jahimeestele ilusat suve, kuid kutsus üles liikmesorganisatsioone samal ajal tegelema jahimaade kasutusõiguse lepingute sõlmimisega.

- uudised -

- uudised -

Tallinna jahimeeste üldkoosolek

SAK Kiili vallas

ÕPPEVIDEO Valmis video kütitud metskitse käitlemisest isiklikuks kasutamiseks.

Põllumajandus-kaubanduskoja, Eesti Jahimeeste Seltsi ning põllumajandus- ja toiduameti koostöös valminud õppevideos selgitatakse, kuidas on korrektne käidelda kütitud ulukit isiklikuks kasutamiseks. Näidatakse, kuidas toimida, et liha, mis jõuab pere toidulauale, oleks ohutu.

Videot näeb QR-i kaudu.

Saku vallas toimus 29. juunil Tallinna jahimeeste seltsi majas üldkoosolek.

Koosolekut juhatas juhatuse liige Andrus Roostalu. Juhatuse esimees Konstantin Simonov tegi ülevaate seltsi majandus- ja finantsseisust. Küttimise tulemustest ja jooksva jahindusaasta küttimismahtudest rääkis juhatuse liige Toivo Kukk. EJS-i tegevjuht Tõnis Korts kõneles jahipiirkonna kasutusõiguse lepingute pikendamisest.

Tallinna jahimeeste seltsi kuulub 79 liiget, kellest kaks on naiskütid.

Foto EJS

ILMUS AASTARAAMAT 2020

Fotod EJS

Valminud on aastaraamat 2020, kust leiab jahindusürituste ja möödunud aasta statistika ülevaate.

Möödunud aasta muutis eriliseks koroonaviirus, mistõttu tuli ümber sättida nii mõndagi jahimeeste elus ja tegemistes. Aastaraamatus on juttu toimunud üritustest, halduslepinguga seonduvast, IT-arendustest, ulukihaigustest, jahikoertest, „Ulukid teel“ projektist, meediatööst jm.

Aastaraamatuga saab tutvuda QR-i kaudu.

Nakatumine sigade Aafrika katku (SAK) tuvastati ligi 2000 seaga Pihlaka farmis Harjumaal.

Esimene teavitus sigade suremusest farmis jõudis põllumajandus- ja toiduametisse (PTA) 13. juulil. „Positiivne proov tuvastati passiivse seire käigus. Taudi tõttu hukatakse kõik farmis peetavad sead, sest haigusele puudub ravi,“ selgitas PTA peadirektori asetäitja Hele-Mai Sammel. Seejärel korraldab PTA farmi ruumides täieliku puhastuse ja desinfektsiooni, pärast seda on teatud aja möödudes võimalik ruumid sigadega taasasustada. Hukatud sigade eest on võimalik taotleda kompensatsiooni. „Kümnekilomeetrisesse piirangutsooni farmi ümbruses ei jää ühtegi teist seafarmi,“ kinnitas Sammel. Amet juhib kõigi tähelepanu asjaolule, et taudipunkti territooriumile tohivad siseneda ainult PTA volitatud isikud. Vastutustundliku käitumisega saab vähendada riske Eesti seakasvatusele.

Rae vallas leiti 12. juulil umbes viie kilomeetri kaugusel tabandunud farmist surnud metssiga, kellel tuvastati uuringute käigus SAK. Samuti on leitud juulis SAK viiruspositiivseid metssigu Lääne-Virumaalt.

Haigus on hakanud taas levima ja jõudnud ka farmi, seega tuleb edasiste majanduslike kahjude ärahoidmiseks küttimist suurendada. „Juba eelmisel hooajal suhtusid jahimehed küttimiskohustusse väga tõsiselt, etteantud küttimismahu (7800 isendit) asemel kütiti ligi 10 000 metssiga ja ka sellel jahihooajal kavatsetakse küttimist aktiivselt jätkata. Mida väiksem on arvukus, seda raskemini viirus levib,“ selgitas Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

Surnud metssea leidmise korral tuleb helistada telefonil 605 4767. Surnud metssiga ei tohi puutuda.

Pikendatakse linnurahu kaitsealadel Kaotatakse ka riigi ostueesõigus sellise kinnisasja võõrandamisel, mis asub ranna ehituskeeluvööndis, esimese kaitsekategooria liigi püsielupaigas, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis, kaitsealal või hoiualal.

Suurendatakse juriidiliste isikute karistusmäärasid: maksimumkaristusmäär peaks tõusma üle kümne korra: 32 000 eurolt 400 000 eurole. Lisaks täpsustatakse väärteokoosseise: senise üheksa väärteo asemel on 34 väärteokoosseisu. Samuti korrastatakse loodusele tekitatud kahju hüvitamise sätteid, oluliselt tõstetakse esimese kaitsekategooria liikide ja suurkiskjate hävitamise või kahjustamisega tekkivat keskkonnakahju määra.

Kiskjakahju ennetamiseks on kavas suurendada abinõude kulutuste piirmäära.

Jahiseaduse muudatusega tõstetakse uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju ülemmäär 8000 euroni ja võimaldatakse jahiloa elektrooniline väljastamine.

KOGU PERE METSAPÄEV » Põnev rasketehnikanäitus. » Palju tegevust lastele. » Arutelutelk metsaomanikele ja kõigile teistele huvilistele. » Kohalikud otse tootjalt tarbijale (OTT) müüjad. » Mõnusat muusikat ansamblitelt Greip ja Curly Strings. » Päeva juhib Urmas Vaino.

Kogu pere metsapäeval kuulutatakse välja tänavuse metsamajandajate konkursi tulemused, selgub 2021. aasta parim metsamajandaja.

Seekord tähistatakse metsapäeva 21. augustil Pärnus Endla teatri esisel rohealal ehk Vaasa pargis.

Metsapäeval on kohal ka EJS-i esindus oma telgiga. Toimuvad Eesti meistrivõistlused hirve peibutamises. Kolm parimat esindavad Eestit 1.–4. oktoobrini Euroopa hirvepeibutajate meistrivõistlustel Ungaris.

Mis veel toimub? » Kohal on metsas ja metsaga toimetavad organisatsioonid, kes räägivad oma töödest ja tegemistest.

8

VILJANDIMAA JAHIMEESTE ÜMARLAUD Viljandi jahimeeste liidus (VJL) toimus 5. juulil liikmete ümarlaud, kus arutati päevakajalisi küsimusi.

VJL-i juhatuse esimehe Priit Vahtramäe sõnul on jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamine tekitanud palju küsimusi. „Arutasime osakondade muutmist MTÜ-deks, et õigused ja vastutus oleks selgemini piiritletud. See suurendab oluliselt peremehetunnet,” selgitas Vahtramäe.

Külla oli kutsutud ka EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kes tegi ülevaate jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamisest ja andis teavet läbirääkimiste kohta maaomanike esindusorganisatsioonidega. Tegevjuhi sõnul tuleb sõlmida võimalikult rohkelt lepinguid maaomanikega.

Lisaks selgitas ta suurulukilubade kasutuselevõttu Jahise äpi abil. Vastavat seadusemuudatust menetleb praegu keskkonnaministeerium.

Foto EJS

Keskkonnaministeerium saatis juulis kooskõlastusringile looduskaitseseaduse muudatused, mis keelustavad raietööd kaitsealadel 15. aprillist kuni 15. juulini.

Lisaks on kavas muuta metsaseadust, mis lubab valitsusel piirata raiete tegemist kuni kaheks kuuks. „Seadusemuudatus keskendub eelkõige häiringutele, millel on oluline mõju meie linnustiku soodsa seisundi saavutamisele,“ selgitas keskkonnaminister Tõnis Mölder. „Raiete lauskeelu kehtestamine ei ole võimalik, sest see oleks ebaproportsionaalne, sisuliselt iga inimtegevus häirib linde ja loomi.“ Keskkonnaminister rõhutas taas, et kevadiste häiringute tuvastamisel ja tegevuse piiramisel tuleb lähtuda juhtumist ja mõistlikkuse ning proportsionaalsuse printsiibist. Linnurahu üle teeb järelevalvet keskkonnaamet, kuhu on laekunud selle aasta 21. juuni seisuga 137 kaebust metsaraiete kohta, millest 39 juhul on tehtud erineva tähtajaga peatamisotsuseid, neist üheksa olid seotud kaitsealuse liigi leidmisega. Vaideid on esitatud kaheksa otsuse kohta.

Maarja jahikoda avas jahimaja Tartumaal avati 19. juunil pidulikult Maarja jahikoja jahimaja.

Maarja jahikoja juhatuse esimehe Priit Tiksi sõnul saadi tuge Leaderi programmist.

Väga palju tehti vabatahtlikku tööd.

Maja avamisele olid peale kohaliku jahiseltsi liikmete tulnud Leader-grupi, Tartu valla, kohalike külaseltside ja kogukonna esindajad. Pidulikul sündmusel viibis ka EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kes andis üle kingituse.

Tartu valla esindaja Tarmo Raudsepp ütles, et talle meeldivad väga „positiivsed hullud“. Maarja jahikoja juhatuse esimees Priit Tiks tänas meenetega kõiki, kes jahimaja valmimisele kaasa aitasid. Erilise tänu osaliseks sai jahimeeste naabrimees Vahur Poolak, samuti ehitajate esindaja Jüri Loko. Jahimeeste tänusõnad kuulusid ka Jõgeva koostöökoja esindajale Kaire Kaasikule ja toetajale Jüri Puusepale.

EJS soovib jahikojale pikka iga ning ootab liikmeks.

9

- uudised -

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD

Eesti Jahimeeste Seltsi volinike koosolekul anti 17. juunil esimest korda üle aasta teo tunnustusavaldus, mille sai projekt „Ulukid teel“. Auhinna võttis vastu projektijuht Urmas Salmu.

Aasta tegu valiti kahe nominendi hulgast. „Urmas Salmu juhitava „Ulukid teel“ projekti kasuks rääkis asjaolu, et see on suunatud meie organisatsioonist väljapoole ja kasusaajate hulk on väga suur,“ selgitas EJS-i president Margus Puust. „Ulukid teel“ projekti käigus paigaldati Lääne-Viru-, Ida-Viru-, Lääne-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Põlvamaale eelmisel aastal kokku ligi 1000 reflektorit 24 maanteelõigule. Projekt kestab kolm aastat ja Eesti Jahimeeste Selts korraldab seda koostöös If kindlustuse ning Eesti maaülikooliga. Projekti eesmärk on vähendada ulukitega juhtuvate liiklusõnnetuste arvu.

HART TAUNUS JA HEIDE ÜLIKONNAD

Foto EJS

Aasta tegu 2020 on „Ulukid teel“

EJS-i president Margus Puust andis aasta teo auhinna üle Urmas Salmule.

KOHTUMINE RIIGIKOGU ESIMEHEGA

HART HEIDE Foto EJS

Riigikogu esimees Jüri Ratas kutsus 27. mail Toompeale suurte maaelu esindavate organisatsioonide juhid, et arutada nende ühist pöördumist.

EJS-i president Margus Puust: „Mina seisan jahimeeste huvide eest ja keskendusin nendele küsimustele, mis jahimeestele kõige rohkem korda lähevad. Üks valupunkte oli talvise hundijahi liiga kergekäeline keelamine. Oleme seisukohal, et inimese suhted suurkiskjatega Eestis on tasakaalus. Suurkiskjate arvukuse reguleerimine põhineb teaduslikel alustel, ka jahimehed panustavad palju hundiseiresse. Meil on loodud rahvuslooma ümarlaud, mis teeb väga tänuväärset tööd ja kus osalevad koos lambakasvatajatega ka jahimehed. Meil on suurkiskjate komisjon, kus arutatakse peensusteni läbi suurkiskjate populatsioonide kaitse ja kasutamine. Peame vastutustundetuks, kui kogu selle hästi töötava ja toimiva süsteemi seab kahtluse alla inimene, kes millegi eest ei vastuta, ja selle tulemusena keelatakse jaht kõige olulisemal küttimisajal. Kindlasti ei aita see kaasa ulukite kaitsele ja tekitab asjatuid pingeid.“ Puust käsitles ka jahimeestele tähtsaid teisi küsimusi, nagu näiteks hanede kevadise heidutusjahi keelamine. Heidutusjahiga on jahimehed aidanud põllumeestel kahjusid vähendada.

EJS-i president Margus Puust ja riigikogu esimees Jüri Ratas.

President kohtus peaministriga

Foto EJS

Foto J. Randma / valitsuse kommunikatsioonibüroo

JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI VOLIKOGU

10

-

HART TAUNUS

22900

HART KAPRUN JA FIELDER ÜLIKONNAD

Eesti maa- ja rannarahva esindajad kohtusid 8. juunil peaminister Kaja Kallasega.

EJS-i esindas president Margus Puust, kes rääkis jahimeeste kõige suurematest muredest. Üks sellistest on hundijahi vastutustundetu vaidlustamine ja ajutine keelamine.

Maa- ja rannarahva kohtumine peaministriga korraldati vastuseks Eesti maa -ja rannarahva pöördumisele.

Järvamaa jahindusklubi volinike koosolek toimus 15. juunil.

Osales 31 volinikku, lisaks kutsutud külalised. Koosolekut juhtis Lauri Valdur. Klubi juhatuse liige ja Järva-Jaani jahtkonna esimees Margus Vaas andis tunnustusavalduse ‒ vapimärgi ‒ klubi eestvedajale Mati Hõbemäele.

Kinnitati Järvamaa jahindusklubi 2020. majandusaasta aruanne ja 2021. aasta eelarve. Päevakorras oli ka kasutusõiguse lubade pikendamine. Sellest oli kutsutud kõnelema EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kes rääkis kohtumistest keskkonnaministriga, riigikogu keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjonidega.

RMK Järvamaa metsaülem Peeter Puhke rääkis koostööst jahimeestega ja ulukikahjudest.

22900

Hispaania firma Hart jahiülikonnad Taunus ja Heide on sobivad liikuvaks jahiks sügis-talvisel hooajal. Komplektid on valmistatud tugevast mittekahisevast materjalist, vastupidavust lisavad tugevdused jopel ja pükstel.Taunus ülikonna jope on lühema, sportliku lõikega, Heide jope on veidi pikem ja soojem, kerge 40 g vatiinvoodriga. Tuule- ja veepidavuse annavad pinnamaterjaliga kokkulamineeritud Osmotech membraan ning veekindlad tõmblukud. Joped on äravõetava kapuutsiga, neil on mahukad taskud, sealhulgas rinnataskud raadiosaatjale ning seljataskud. Püksid on elastse, seljalt kõrgendatud värvli ja veekindlate tõmblukkudega taskutega.

Kaprun ja Fielder ülikonnad on mõeldud looduses liikumiseks soojemate ja kuivemate ilmadega. Valmistatud kergest ja hästihingavast materjalist, millele on antud pinnatöötlusega mustust ja vett hülgivad omadused.

Kaprun ülikonna jope on kapuutsiga, Fielder ülikonnal on liikumisvabadust suurendavad stretch-materjalist detailid. Pakume Fielder ülikonda ka naiste mudelina.

FIELDER LADY

15500

HART KAPRUN

15500

HART FIELDER

15500

Maa- ja rannarahva kohtumine peaminister Kaja Kallasega.

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

- VÄLISuudised -

Hunte käsitlev uuring Soomes

Leedu Ukmerge rajooni rajakaamera jäädvustas ainulaadse hetke, kus on näha, kuidas hunt üritab metsseapõrsaid söödakohast kinni püüda.

Rajakaamera omanik Petras sõnas Medibasile, et tema söödaplatsil käib üsna palju loomi. „Suuri metssigu on kuus. Kui palju neist on emiseid, on raske öelda ja põrsaid on nii palju, et neid ei jõua isegi kokku lugeda,“ selgitas jahimees. Üsna hiljuti märkas Petras, et ka hundid on söödaplatsile jõudnud. „Tavaliselt käivad nad seal pärast seda, kui metssead on ära läinud. Samas on nähtud ka, kuidas nad jälitavad hirvi ja metskitsi.“ Videost on näha, kuidas kaks hunti söödaplatsile tulevad, üks neist jääb kaugemale ootama, samal ajal kui teine metsseakarja poole sööstab.

Videot näeb QR-i kaudu.

Foto EJS

Soome loodusvarade keskus uuris, kuidas suhtuvad inimesed hunti.

Uuring on soomekeelne ja sellega on võimalik tutvuda QR-i kaudu.

Hundid ja hundipopulatsiooni majandamine kutsuvad Soomes esile elavat arutelu.

Uudised saavad meediakanalites alati palju kajastust.

Riiklik hunte käsitlev uuring toimus 2014. aastal. Pärast seda on tehtud sarnaseid uuringuid ka 2016. ja 2020. aastal. Esimene uuring hõlmas kogu Soome elanikkonda (vanuses 18‒79) ja teine sarnase vanuserühma inimesi mandri-Soomes. Esimese kahe uuringu andmed koguti veebiküsitlusega.

Uuringu tulemused näitasid, et hundi majandamine tekitab Soomes üha levivat (ja ilmselt kasvavat) hirmu suurkiskjate ees. Mõni inimene tajub hunti suurima riskitegurina lastele, kodule või koduloomadele. Ka meedia aitab sellele kaasa. Kodanikud on hundiuudiste ja avaliku arutelu jälgimisel üsna aktiivsed ja nende arvates on riiklikust meediast tulevad hundiuudised usaldusväärsed.

Soomes tekitab probleeme huntide salaküttimine. Viimase uuringu järgi on selle aktsepteerimine pigem tavaline või isegi suureneb.

FACE LOODUSKAITSERAPORT Foto erakogu

Foto Shutterstock

LEEDUS PÜÜDSID HUNDID METSSEAPÕRSAID

Lätis päästis hunt oma kutsikad raiesmikult Lätis õnnestus harvesterijuhil filmida hunti, kes pesast kutsikaid päästis.

Videos on näha, kuidas hunt lagendikult kutsikaid ära viib.

Harvesteri operaator Walter ütles Medibasile, et kuigi ta on tööaastate jooksul näinud erinevaid metsloomi, siis hunti nägi ta esimest korda. „Olen näinud raiesmikult tulevaid põtru, hirvi, sest metsatehnikat nad ei karda, aga hunti pole ma varem näinud.“ Walter tunnistas, et esmane kohtumine algul ehmatas teda. „Ma ei uskunud seda, mõtlesin, et see on koer. Nägin veel, et ta lähenes pesale, võttis midagi suhu ja jooksis. Mõne aja pärast tuli samasse kohta tagasi ja võttis jälle midagi.“ Lõpuks sai mees aru, et need on hundikutsikad.

Hunt naasis raiekohale vähemalt viis korda.

12

Euroopa jahindusorganisatsioonil FACE-l valmis uus bioloogilise mitmekesisuse raport, kus ühe positiivse näitena on välja toodud Eesti „Ulukid teel“ projekt. Ühe näitena bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel on toodud Eesti projekt „Ulukid teel“, mille käigus on ulukiõnnetuste vähendamiseks paigaldatud teedele juba üle 1000 reflektori.

Bioloogilise mitmekesisuse manifest põhineb 470 projektil, mida veavad Euroopa jahimehed, kes investeerivad märkimisväärselt liigikaitsesse ning märgalade, põllu- ja metsamaa elupaikade taastamisse. Raport keskendub sellele, kuidas jahimeeste tegevus aitab kaasa Euroopa liidu bioloogilise mitmekesisuse 2030. aasta strateegia eesmärkide täitmisele.

Vaata raportit QR-i kaudu.

- kaanelugu -

SINIKAEL

- kaanelugu Sinikael-pardi munad on enamasti valkjad, õrna roheka või sinaka varjundiga.

Arvu poolest on neid enamasti 5–13. Vooderduses on olulisel kohal udusuled, mida emaslind nokib oma rinnalt. Kui lind lahkub pesalt, siis katab ta munad udusulgede ja rohukõrtega. Kui me aga linnu pesalt lahkuma ehmatame (fotol kujutatud olukord), siis tuleb meil endil munakurn kinni katta!

TEKST JA FOTOD ARNE ADER

R

ahvasuu on sinikaela kutsunud veel mitmel teisel toredal viisil: rohekael, metspart, talipart, suurpart, märtspart, sorsk ja tsigaparts. Kui nüüdisaegne linnusüstemaatika lahterdab sinikaelad haneliste seltsi, siis 1944. aastal kuulusid nad liistaknokaliste ja 1910. aastal ujujate lindude hulka.

Meie tuntuim ujuja

Pole kahtlust, et sinikael on põhjapoolkera kõige tuntum pardiliik.

Euroopas hinnatakse pesitsevate sinikaelapaaride arvuks kuni 4,6 miljonit paari, kellest Eestisse jääb kuni 60 000 (talvel 16 000 – 21 000 isendit). Meie looduses võib sinikael-parte kohata peaaegu kõikjal: nii merel kui ka sisevetel, nii loodusmaastikel kui ka linnades.

Sinikael on keskmisest ujupardist priskem. Liigi isaslinnud kaaluvad hilissügisel kuni 1,2 kilo ja enamgi. Oma pardikaalukategoorias on ta osav lendaja, kes suudab veest õhku tõusta pikemalt hoogu võtmata. Jahimehed on seesugust imet tabavalt väljendanud: tõuseb nagu kohver.

Keevalised pardi-isandad

Lembemängul isaslind jälitab väljavalitut väljasirutatud kaelaga ja kogu kehaga veepinna vastu liibudes. Tema kaelasuled on seejuures pisut sakru aetud.

Hajameelsed pardiemandad

Sinikael – mis ilus linnunimi! Veider on vaid see, et nimetatu kaelal sinine värv puudub. Harva õnnestub meil siiski märgata, kuis sinikaela roheline kaelasulestik sinakates varjundites küütleb ja küllap sellest tähelepanekust sinikael-pardi levinuim nimi on tulnudki.

Sinikaelte emaslinnud on üldiselt tagasihoidlikud ja malbed, ent mõned neist võivad olla seejuures uskumatult hajameelsed. Siinkohal meenub üks seebiooperilaadne lugu, millest kuulsin Sürgavere linnumehelt Aarne Otsalt.

Kevadel püüab rebane hauduvaid parte nende pesadelt.

14

Sinikaela-isandatel on kombeks kanda pulmarüüd kaheksa kuud järjest ja see on looduse toimetamistes erakordne.

Tavapäraselt muutub lindude sulerüü säravamaks kevadtalvel või kevadel, kuid sinikaela-isandatel juhtub see juba kuldsel sügisel, porikuus. Samal ajal alustatakse ka pardi-emandate võlumist: sinikaelte lembemängud kestavad tõusude ja langustega kogu talve ja kevade.

Talvituspaikadest pesitsusaladele liiguvad sinikaelad enamasti juba paaridena. Isaslindudele omane lustlik elulaad saab nüüd jätkuda seni, kuni emaslinnud pesa ehitavad, munad munevad ja hauduma asuvad. Pardiisandatel, kel pere kasvatamisel suuremaid kohustusi ei ole, jätkub nüüd silma ka uute tutvuste sõlmimisel.

Mõnikord võivad nad olla üpris meeletud: näiteks flirtida isegi teisest liigist pardiemandaga või seksuaalselt ahistada pesal hauduvaid pardimammasid.

15

saarmad. Munasid ja tibusid üritavad näpata varesed, kajakad, tuhkrud, nugised, mingid, kährikud ja kassid.

Ja lõpuks pole ka inimesed siin patust puhtad: sinikael-part on meil enim kütitud jahilind!

Huvitava loo ühe kassi jahikirest pajatab linnuvaatleja Rudolf Tamm, kes vaatles pesal hauduva sinikaela ründamist: „Kord kargas kass oma varitsuspaigast pardile turja. Part tormas koos kassiga vette ja pääses, kass aga sai märja kasuka.“

Eespool öeldut arvestades pole imestada miskit, et sinikael-partide keskmine eluiga on alla kahe aasta. Ent hea õnne korral võivad sinikaelad elada kaua: vanim neist on elanud looduses teadaolevalt üle 29 aasta.

Loomulikult ei puudu elurikkuse võrgustikust ka seesugused liigid, kes sinikaelte enda eluplaane toetavad. Vee- ja maismaataimede, putukate, tigude ja pisemate selgroogsete kõrval, keda sinikaelad toiduks tarvitavad, meenuvad

Robotniiduk väikses aias

M

2 I 42 H I N D

Ühel kevadel tungis sinikaela-emand taluõuel asuva kodukaku pesakasti, lömastas sealse värske kakumuna ja munes samasse oma muna asemele.

Ent järgmisel päeval muutis pardimamma plaani, jätkates munemist hoopiski pesakasti katusel. Alumise eluruumi napsas seejärel enda valdusse hoopistükkis sõtkas, kes samuti munemist alustas ... Sõber Aarne aitas sinikaela-emandat niipalju, et meisterdas pesakasti katusele turvapiirded ja tõstis pesakasti jäänud sinikaelamuna uude, katuse-pessa. Ühel külmal hommikul pesale naastes ajas aga sinikaelamamma taas pesad segi, sättides end hauduma sõtka munakurnale, kusjuures tema enda munad pesakasti katusel jahtusid külma käes ... Õnneks oli pisike sõtka-emand nõnda vapper, et kihutas hajameelse sinikaela valedelt munadelt minema, mistõttu too oma pesale tagasi pöördus. Nädalate möödudes lõppes kõik õnnelikult: pojad koorusid mõlemas pesas!

R

- KAANELUGU -

999 €

Sinikael meie elurikkuses

Sinikael võib olla ilus lind küll, aga ta ka maitseb paljudele. Pesal hauduvat emasparti üritavad tabada rebased ja kanakullid. Talvituvaid parte jahivad ka

Maapinnal pesitsev sinikael on ümbrusesse sulandumise meister.

Pesakohtade valikul on see liik väga paindlik: pesa võib olla ka puu otsas või isegi lillekorvis.

Sinikaela-isandal on roheline kael, mis võib teatud valguses olla sinaka helgiga. Selgelt sinine on aga tema tiivaküüdus, mis moodustab koos musta ja valge ääreribaga sinimustvalge trikoloori. Samavõrd värviküllane tiivaküüdus esineb ka emaslindudel.

16

siinkohal kobras ja inimene. Viimastele meeldib rikastada maastikke paisjärvede ja tiikidega. Kuigi seda ei tehta otseselt partidele mõeldes, tähendab see sinikaeltele uusi toitumis- ja pesitsusvõimalusi.

Praegu on sinikael üha sagedamini inimese silma all. Kuigi see liik on juba ammugi kodupardi esivanem, oleme teda uudsel viisil taas kodustamas.

Linnusõbrad paigaldavad sinikaeltele pesakaste ja rahvas käib neid talvituspaikades imetlemas ning toitmas. Seda viimast ei oleks õige teha sügisel ja sügistalvel, sest nii võime maha suruda partide loomuliku rändeinstinkti. Teine asi on aga olukord, kui veesilmad südatalvel kinni külmuvad ja talvitavad veelinnud nälga jäävad. Siis pole küll õige jätta linde surema, vaid anda neile võimaluse korral teravilja, herneid, päevalilleseemneid või isegi rohelist salatit. Saia ärgem partidele pakkugem: see on küll meeldivalt magus, aga pole kuigi tervislik.

STIHL iMOW® robotniiduk - dünaamiline, tark, osav ja hoolas Sinu muruga!

STIHL iMOW® pakub Sulle vabadust, ühe korra programmeerid, terve suve naudid niidutulemust. Programmeerimiseks ei pea olema ekspert. Intui ivst kasutajaliidest on lihtne kasutada, LED-ekraan on selge ja menüü ees keelne. Ka muruservad saavad niidetud kasutades erinevaid ääreniitmise funktsioone. Kasutades iMOW® äppi, saad oma robo t juh da ka kodust eemal olles. STIHL iMOW® robotniiduki puhul on kombineeritud juh vad tehnoloogiad ja uskumatud mugavused!

Sensorid - takistused, vihm või varguskatse, iMOW® reageerib koheselt.

Dünaamiline niitmisplaan - vastavalt niitmiskoormusele iMOW® lisab või vähendab niitmiseks vajaminevat aega kuni 40% päeva mahust.

Tsoonihaldus – ka sopilised ja keerukad aiad saavad laitmatult niidetud, see on võimalik tänu GPS anduritele.

Akud ja laadimisjaam – intelligentne laadimine säästab akusid. Akud on võimsad, seetõ u järjes kune tööaeg pikk. Laadimisvajaduse tuvastab ja jaama liigub iMOW® automaatselt.

STIHL iMOW® RMI 422

WWW.STIHL.EE

- AKTUAALNE -

- AKTUAALNE -

„Erametsaliidu hinnangul on põhjendamatu ja väär keskkonnaameti ja jahimeeste esindajate praeguseks väljakujunenud seisukoht pikendada 2013. aastal välja antud 10-aastase üleminekuaja kasutusõiguse lubasid. Loa kehtivuse möödumisel tuleb hoopis asuda taotlema uut luba jahiseaduse § 14–17 alusel.

Liit on teinud keskkonnaametile pöördumise, milles palume keelduda mistahes jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamisest.“ Ajakiri Sinu Mets nr 62

Mustad pilved

Eesti jahinduse kohal Lugesin ajakirja Sinu Mets nr 62 ja imestasin. Sõjakirves on jälle välja kaevatud. Üritatakse jahipiirkondi üle võtta. Järelikult peab olema tunda „rasvase lõhna“. Uskuge – te näete virvatulesid.

J

TEKST VELLO VAINURA, Tartu jahindusklubi liige, EJS-i asutamiskongressi delegaat FOTO JÜRI JÕEPERA

ahipiirkond ei ole vabrik, mille võib uuele omanikule maha müüa ja töö käib edasi. Selle korrashoid eeldab majandajat, kes meil on enamasti MTÜ-dena tegutsevad jahiseltsid. Kõik rajatised, mis jahipiirkonnas olemas, on tehtud nende tööga. Praeguseks on iga jahiselts ehitanud ja sisustanud jahimaja, mille juurde kuulub enamasti ka üsna korralik ulukite esmase töötlemise kompleks.

Kui jahiseltsilt jahipiirkond ära võtta, mis mõte sel siis veel on? Kui välja arvata 25 jahimajandi moodustamine 1967. aastal, ei ole terve sõjajärgse aja jooksul niisugust asja olnud. Oma jahimaadel on jahisektsioonid (jahiseltsid)

saanud järjepidevalt tegutseda, on toimunud vaid väikeste sektsioonide liitumisi koos jahipiirkondadega.

Toimiv süsteem

Meie jahiseltside jahindusasjatundlikkus ja korralduslik võimekus pole kehvem kui nõukogudeaegsetel jahiklubidel. Põhimõtteliselt ei annagi paremat kui ühiskondlikel mittetulundusühingutena tegutsevatel jahiühendustel põhinevat süsteemi välja mõelda. Kõik tööd ja toimetused jahipiirkonnas teevad seltsi liikmed n-ö ühiskondlikus korras, ilma palgaliste töötajateta, nii et ühiskonna seisukohast on kõige odavam variant. Toimib riigi (keskkonnaministeerium, ulukiseirekeskus) ja

18

EJS-i (jahindusklubid, jahindusseltsid) sujuv koostöö. Peaks olema piisavalt tõestust leidnud, et Eesti Jahimeeste Selts oma allorganisatsioonidega on riigile kindel ja usaldusväärne partner.

Mainigem, et tähtsamate jahiulukite asurkonnad on heaperemeheliku majandamise tulemusena heas, tasakaalustatud seisus. Seakatkuga võitlemise põhiraskus langes jahiseltsidele.

Needsamad jahiühendused täidavad püüdlikult meie suurulukite küttimisülesandeid. Praegu ongi põdra arvukus märgatavalt alla viidud, mida metsaomanikud peaksid tänulikult tunnustama. Kui lubati kevadist hanede heidutusjahti, siis tulid jahimehed kohe põllumeestele appi.

Suure osa ulukiseirest teevad samuti jahiseltsid. Keskkonnaministeerium ja EJS-i lepingute alusel läksid mitu ministeeriumi ülesandeks olnud funktsiooni (laskekatsed, jahimeeste koolitused, jahidokumentide andmebaasi haldamine) üle seltsile. Riigi käes on seadusloome ja üldise järelevalve korraldamine. Seega – riik (keskkonnaministeerium) peaks küll jahindusorganisatsioonidega rahul olema.

Praeguse süsteemi suur pluss on ka see, et puuduvad sisemised stiimulid salaküttimiseks. Jahiseltsid tunnetavad endid jahimaade peremeestena. Oma liikmetele antakse jahiload enamasti tasuta. Salaküttimine oleks seesama, mis oma sahvrisse vargile minek. Muidugi, igas seltskonnas võib trehvata ka mõni „kärnane põrsas“. Eks need ole ka teada ja säärastel tegelastel hoitakse silm peal. Ka võõrastel gastroleerijatel ei ole kuigi ohutu tegutseda, sest seltsi liikmetel jätkub jahimaadel tegemisi alailma.

Praeguse süsteemi ja väljakujunenud praktika õigsust kinnitab fakt, et kusagil ei ole tulnud algatada jahipiirkonna kasutaja vastu lepingu lõpetamist.

Asi on väga lihtne – selleks pole olnud

põhjust. Jahiseaduse § 18 ja 20 annavad võimaluse ja selged tingimused, millal jahipiirkonna kasutusõiguse luba lõpetatakse või selle pikendamisest keeldutakse. Jahipiirkonna vastutustundliku kasutamise garanteerib kasutaja peremehetunne. Selle annab seesama jahiseaduse § 18 (1), mis ütleb, et kasutusõiguse luba pikendatakse, kui kasutaja on kohustusi korralikult täitnud. Erametsaliidu taotluse realiseerumine tähendaks ei muud kui ladusalt toimiva jahinduskorralduse hävingut.

Eesmärk on tulu teenida Erametsaliidu ideoloogide plaan on selge: panna jahimaad tulu teenima.

Tuluallikaks saab olla jahikülalistele

Eesti jahindus on senini suutnud säilitada demokraatlikule ühiskonnale kohase sisu ja kadestamisväärse stabiilsuse.

tasuliste jahilubade väljaandmine või jahisaaduste müük (või nende kombinatsioon) või ka jahimaade väljarentimine. Kui kõrged hinnad määrata, et kliente tuleks? Lihaloomalubade ostjatena tuleksid vist kõne alla omamaised jahimehed, suurkiskjate korral küllap ka välismaalased. Igal juhul on vaja nendeks jahtideks omanikult teenindust: nii korraldusliku poole pealt kui ka järelevalve mõttes. Nagu Nõukogude ajal kunagi oli: kohapealne metsaametnik pidi jahil kaasas käima. Näib nii, et ilma jäägriteta ei mängi välja.

Küllap läheb palgatööjõudu ka mitmesuguste jahimajanduslike tööde juures tarvis, sest ilmselt oleksid uued jahiühendused väiksemad kui praegused jahiseltsid. Jahimaa rendile andmine oleks hoopis imelik. Milleks veel üht raha kasseerivat vahelüli tarvis on?

Niisugune asi tehti Venemaal. Aastal 2009 kehtestatud jahiseaduse alusel jaotatakse jahipiirkondi avalikel oksjonitel.

Varem Venemaa jahi- ja kalameeste liidu ühiskondlike algorganisatsioonide kasutuses olnud jahimaadest on suurest osast (mõningatel andmetel 40%) saanud uusrikaste, kõrgete riigiametnike jt tähtsate isikute jahimajandid.

Parim Parim rajakaamera rajakaamera on on see, see, mis mis töötab! töötab!

Rajakaamera Rajakaamera Willfine Willfine 4.0CG 4.0CG

al. al. 199€ 199€

Eestikeelne menüü!

Eestikeelne menüü!

Saada endale pilt või video Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee www.rajakaameramüük.ee

Müügipunkt Männikul Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00 Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00

+372 5786 7535 +372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee Info@rajakaameramuuk.ee

- AKTUAALNE -

Kaose poole

Maailm (ja viimasel ajal ka Eesti) astub kiirete sammudega kaose poole. Äärmuslikkus ja populism koguvad populaarsust. Igat sorti aktiviste, kes kõige vastu raevukalt võitlevad, trügib sisse uksest ja aknast. Eesti jahindus on senini suutnud säilitada demokraatlikule ühiskonnale kohase sisu ja kadestamisväärse stabiilsuse. Minu arvates on see kokkuvõttena ökoloogilisest, majanduslikust, organisatsioonilisest ja sotsiaalsest aspektist maailma parim.

Mitte üks parematest, vaid kõige parem.

Metsaomanikud, põllumehed ja jahimehed on ju liitlased ja koostööpartnerid.

Paljud metsamehed ja talunikud on ka

jahimehed ja osalevad aktiivselt jahiseltside tegevuses. Kui see liitlassuhe katkeks, kaotaksid kõik.

Viis esindusorganisatsiooni esitasid 13. mail valitsusele, riigikogule ja presidendile pöördumise, kus sooviti keskkonnapoliitika muutmist stabiilsemaks ja maainimeste huve enam arvestavamaks. Siin olid erametsaliit ja Eesti Jahimeeste Selts kaasvõitlejad. Ja imelik-imelik – teistkaudu õõnestab seesama organisatsioon EJS-i jalgealust.

Metsa majandamine

Olgu märgitud, et kuigi minu arusaamad nn rohepöörde ja keskkonnahoiu asjus on kõvasti radikaalsemad kui ükskõik kui kange ökoloogi või looduskaitse-aktivisti omad (põhimõttelises osas lähenevad need Pentti Linkola vaadetele), ei jaga ma nende metsa-

Eesti Jahimeeste Selts oma allorganisatsioonidega on riigile kindel ja usaldusväärne partner.

majandamise seisukohti. Minu meelest tehakse Eestis seda üldiselt mõistlikult, lageraie ei ole saatanast ja RMK pole kuritegelik moodustis. Metsapoliitika ainukese ja sealjuures väga suure veana näen, et ei tõkestatud metsamaaga äritsemist (mis praegugi täie auruga edasi käib) ja selle sattumist suurte metsafirmade kätte. Riigil oleks olnud lihtne seada piirangud: esmane ostu eesõigus on RMK-l ja järgmisena samas piirkonnas toimetaval füüsilisest isikust maaomanikul: metsa- või põllumehel.

Liberaalse turumajanduse pooldajate suust kuuleme ikka ja jälle: riik on halb peremees ja eraomanik palju parem.

Tavalise äriühingu korral küllap see nii ongi, aga looduskasutusega tegeleva ettevõtte juures mitte. Eraomanikku huvitab kasum, metsa jt loodusressursside muud väärtused jäävad paratamatult tagaplaanile. Siinkohal räägin ikka nendest metsafirmadest, mille omanikud asuvad kaugel ja kõrgel, mitte loodushoidlikest metsameestest, kes ise oma metsa majandavad.

Keskkonnaministeerium on jahinduselu korraldanud ja reguleerinud mõistlikult ning tasakaalukalt. Loodetavasti ilmutab ta ka nüüd otsusekindlust, et see siin juba pikalt sarjatud nurjatu plaan kõrvale lükata.

Avasta maailma!

SEIKLUSEKS POLE KUNAGI LIIGA PIME

FENIX PD36R

FENIX HL60R

Kompaktne ja võimas taskulamp

Võimas ja pika tööajaga pealamp

• Ülimalt vastupidav taskulamp • Aku tühjenemise indikaator • Komplektis laetav 21700 liitium-ioonaku (5000 mAh) • Laadimine USB C-pordi kaudu, juhe kaasas • Vee- ja tolmukindel (IP68)

• Komplektis laetav aku (2600mAh) • USB laadimisjuhe • Vee- ja tolmukindel (IP68) • Valge ja punane valgus • Reguleeritav kaldenurk

FENIX HL60 Võimsus 950 lm Valgusvihk max 116 m

90 € FENIX PD36R Võimsus 1600 lm Valgusvihk max 283 m

120 € Seakatkuga võitlemise põhiraskus langes jahiseltsidele.

FENIX taskulampide tippkvaliteedi, erakordse võimsuse, vastupidavuse ja funktsionaalsuse tagavad parimate materjalide kasutamine ja pidev arendustöö. Lampide valmistamisel kasutatakse kergalumiiniumist väliskorpust, anodeeritud pinnakatet, kristallselget läätse, ülivõimsaid LED-elemente, kullatud vedrusid ning optimaalset energiakasutust. Erinevate töörežiimidega põrutusja veekindlaid FENIX taskulampe usaldavad professionaalid ja armastavad tavakasutajad.

TAMREX OHUTUSE OÜ

20

FENIX CL26R matkalatern

FENIX UC30 Väike, kompaktne ja võimas taskulamp

FENIX UC35 Kompaktne ja võimas taktikaline taskulamp

Võimsus 400 lm Valgusvihk max 25 m

Võimsus 960 lm Valgusvihk max 204 m

Võimsus 1000 lm Valgusvihk max 266 m

72 €

72 €

108 €

FENIX BC25R rattalamp

FENIX BC05 ratta tagatuli

FENIX E03R Üliväike, -kerge (22 g) ja -tõhus taskulamp

Võimsus 600 lm Valgusvihk max 106 m

Võimsus 10 lm Valgusvihk max 6 m

Võimsus 260 lm Valgusvihk max 42 m

90 €

24 €

30 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

Maadest ilma jäänud jahiseltsid lagunesid, „orvuks“ jäänud jahimehed peavad jahivõimalusi otsima riigile kuuluvatel „üldkasutatavatel“ jahimaadel (muidugi mõista raha eest) või, kel rahakott priske, ka eespool nimetatud majandites. Salaküttimine lokkab, suurulukite arvukus on väga väike. Teeme möönduse: Venemaal ei ole puudu laia joonega ülirikastest, kes raha ei loe, ja mõnedki neist on nüüdseks välja ehitanud isiklikud „keiserlikud“ jahibaasid.

Keskmisel jahimehel sinna muidugi asja pole. Ja mis see kõik maksab?

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- AKTUAALNE -

- AKTUAALNE jahipidamist maaomaniku maadel, määrata kindlaks poolte õigused ja kohustused ning jahipidamise tingimused.

Leping reguleerib ulukikahjustuste menetlemist ja ennetamist metsamaal ning põllumaal, koprakahjustuste menetlemist ja likvideerimist. Samuti kokkuleppeid, kas ja kuidas ulukikahjustuste esinemisel neid kompenseeritakse (mis ulatuses, kas rahaga või hoopis nt istutustalgute korraldamisega).

Lepingu lisas on katastriüksuste loetelu ja omaniku tingimused nendel maaüksustel jahipidamiseks, samuti jahirajatiste (jahikantslid, söödapõllud, soolakud jms) rajamise kohta. Kirjeldatud on ka poolte vastutus, mis rakendub kokkuleppe tingimuste rikkumise korral.

Lepingud võivad olla ilma renditasuta või -tasuga.

Tasulisele lepingule lisanduvad punktid, mis reguleerivad tasu suurust, maksegraafikut jms.

KOMMENTEERIB EESTI JAHIMEESTE SELTS EJS on seisukohal, et kokkulepete sõlmimine maaomanikega ja vajaduse korral nende esindusorganisatsioonidega on meie esmaülesanne.

Oleme soovitanud kokkulepped sõlmida võimaluse korral kohtadel, sest just see aitab kaasa kogukonnapõhise jahinduse arengule. Me näeme elusressursi jätkuvat kasutamist just kogukonnapõhise jahinduse abil. See aitab lahendada võimalikke konflikte kohapeal.

Loomaõiguslased nõuavad üha enam avalikkuse tähelepanu ja seetõttu on vaja, et ulukitega seotud küsimusi käsitletakse seal, kus need tekivad. Sellest tulenevalt on väga olulised jahimeeste ja maaomanike head suhted. Suures plaanis jagame ühiseid väärtusi ja seetõttu on koostöö ülitähtis.

EJS on soovitanud hoiduda jahimaa rahalisest rendist. See tendents ei aita kaasa jätkusuutliku jahinduse arengule, vaid tekitab konflikte ja juhib tähelepanu ressursi haldamiselt muudele küsimustele. Peaksime keskenduma ulukikahjude ennetusele ja koostööle sel alal. Põllumeeste katusorganisatsioonid on öelnud, et ennetustööna kokku hoitud raha on märksa suurem ükskõik kui suurest rahalisest rendist.

Jahimaade renti raha eest ei toeta ka riigikogu keskkonna- ja maaelukomisjon ega keskkonnaminister.

Seetõttu soovitame keskenduda ulukikahju ennetamisele, mitte rendirahale.

Lepingu vormi valik

TEKST REEVO PAAS, MTÜ Ühinenud Metsaomanikud jahindusspetsialist FOTO JÜRI JÕEPERA

Metsaomanikud

on valmis lepinguid sõlmima

K

ahetsusväärselt levivad seoses jahimaade kasutamise lepingute sõlmimisega kuulujutud, millel tõepõhja ei ole. Täname Eesti Jahimehe toimetust võimaluse eest selgitada, miks peame tähtsaks maaomanike ja jahimeeste kokkulepete sõlmimist ning kuidas on lepingute sõlmimine korraldatud Eesti suurimas metsaühistus.

Mittetulundusühing Ühinenud Metsaomanikud (edaspidi ÜMO) on Eesti suurim metsaühistu. Meie liikmed on 1256 metsaomanikku, kelle omandis on umbes 194 000 hektarit metsamaad, lisaks arvestatav hulk põllumaad. ÜMO esindab metsaomanikke jahilepingute sõlmimisel.

Praegu on peale eraisikute volitanud meid jahiküsimustes ennast esindama ka 46 metsandusettevõtet, kellele kuulub suur osa juriidiliste isikute metsamaast Eestis.

Nii eraisikust kui ka juriidilisest isikust maaomanikega, kes soovivad jahinduse korraldamiseks metsaühistu tuge, sõlmib ÜMO jahindustegevuse korraldamise kokkuleppe. Sellega volitab maaomanik metsaühistut esindama ennast jahinduslikes toimingutes.

22

Maaomanike esindajatena peame elementaarseks, et omanikku hoitakse kursis, kes tema maadel toimetab ja mida seal teha kavatseb. Samuti on elementaarne, et lepitakse kokku tingimused, millest osalised peavad kinni pidama.

Aasta alguses hakkasime ÜMO-s uuendama jahindusliku maakasutamise lepingu teksti. Aprillis kuulutasime Maalehes, et esindame metsaomanikke jahilepingute sõlmimisel ja avaldasime valmisolekut sõlmida maade jahindusliku kasutamise lepinguid. Kõik eespool mainitu on aga millegipärast tekitanud kuulujutte ja väärinfo levimist, mis omakorda on mõjunud halvasti üldisele suhtlusele jahindusorganisatsioonidega.

Selgitame, kuidas ÜMO-s jahinduslike lepingutega toimitakse.

Metsaomanike huvide kaitse

ÜMO tegutseb maa- ja metsaomanike esindamisel nende huve kaitstes. Nende maaomanike nimel, kellega on sõlmitud jahindustegevuse korraldamise kokkulepe, on ÜMO valmis jahindusorganisatsioonidega sõlmima maade jahindusliku kasutuse lepinguid. Lepingu peamine eesmärk on reguleerida

Sageli küsitakse, miks kasutab ÜMO maade jahindusliku kasutuse lepingus nn rendilepingu vormi. Otsustasime rendilepingu kasuks, sest see hoiab ära lepingu ühepoolse põhjendamatu ülesütlemise, leping on võimalik lõpetada vaid mõlema poole kokkuleppel. Lisaks sobib üks ja sama vorm nii tasulise kui ka tasuta lepingu korral.

Tähtajalist lepingut ei olegi võimalik võlaõigusseaduse (VÕS) üldreeglite kohaselt ühepoolselt korraliselt üles öelda ja võimalik on vaid erakorraline ülesütlemine (nt kui teine pool rikub lepingut).

Lepingu kehtivusaeg oleneb jahipiirkonna kasutajale riigi antud jahimaade kasutusõiguse loa tähtajast.

Lepingute sõlmimise üldised põhimõtted

Maaomanikud ja juhatus on andnud ÜMO meeskonnale jahinduslike lepingute sõlmimiseks selged suunised.

• Traditsiooniline jahipidamine meie metsades peab jätkuma.

• Jahipidamine tuleb korraldada nii, et ulukikahjustused oleksid minimaalsed.

• Lepingute sõlmimiseks ei korraldata konkursse ja ÜMO lepingutel ei ole fikseeritud rahalist hektaritasu.

• ÜMO saadab lepingut soovinud jahindusorganisatsioonile lepingu vormi tutvumiseks ja küsib teise poole arvamust.

• Kui jahindusorganisatsioon pakub rendiks 0 eurot, siis arutatakse lepingut rendisummaga 0 eurot hektari kohta aastas. Kui pakutakse midagi muud, siis arutatakse tingimused vastavalt pakkumisele läbi ja lepingu tüüptingimused rakenduvad saavutatud kokkuleppe alusel.

• Ühele ja samale jahipiirkonnale esitatud mitme sooviavalduse hulgast ei pea eelistama suurima summaga rahalist rendilepingut, vaid tuleb hinnata ka soovijate senist tegevust, järjepidevust jms.

Lepingu vorm ja ÜMO esindatavate jahipiirkonna maaomanike loetelu koos maaomandi pindaladega väljastatakse, kui anda oma soovist teada e-posti aadressil jaht@eestimetsad.ee.

Ootame, et maaomanikega sõlmitakse maa jahindusliku kasutuse lepingud ja soovime, et jahipidamine meie maadel toimuks nii, et ulukikahjustused oleksid võimalikult väikesed.

Iga jahiselts otsustab ise Mis saab ÜMO pakutavatest lepingutest? Kõik jahiseltsid on vabad ise otsustama, kellega ja mis tingimustel nad lepingud sõlmivad.

EJS-i volinike koosolekul andsid volinikud EJS-i juhatusele suunised, et ÜMO kui suure organisatsiooniga tuleks läbi rääkida nende pakutava tüüplepingu tingimused. Vajaduse korral võivad katusorganisatsioonid koostada raamlepingu, millest ühiselt lähtuda. Raamleping kehtestaks üldised põhimõtted ja tingimused, mida lepingutes rakendatakse.

Sellest tulenevalt soovitas EJS liikmetele ÜMO-ga lepinguid mitte enne sõlmida, kui kaks katusorganisatsiooni on tingimused omavahel läbi rääkinud. See on soovitus ja loomulikult on iga liikmesorganisatsioon vaba soovi korral ise läbi rääkima ja sõlmima vastastikku kasulikud lepingud.

Hea näitena võib siin tuua RMK, kellega pool aastat läbi räägiti ja selle tulemusena said jahimehed algsest pakutud variandist tunduvalt paremad tingimused ning ka RMK on meiega suures plaanis rahul. Seega on ühiselt ettevalmistud leping parim.

Volinike soov ja suunised kokku leppida ÜMO-ga lepingu tingimused tulenebki sellest, et saada jahimeestele tervikuna parimad tingimused. See ei tähenda, et EJS sõlmiks ise jahimaade kasutamise lepingud. Jahimaade kasutamise lepingud sõlmib iga jahiselts ise.

Millal läbirääkimisteni jõutakse, selle lepivad pooled edaspidi kokku. Kui milleski on kokku lepitud, siis anname sellest liikmetele kohe teada.

Lepingu peamine eesmärk on reguleerida jahipidamist maaomaniku maadel, määrata kindlaks poolte õigused ja kohustused ning jahipidamise tingimused.

23

- ulukid -

- ulukid Metskitse arvukus on püsinud viimastel aastatel üsna sarnasel tasemel ja laias laastus tasuks seda hoida ka järgneval aastal.

Ulukiasurkondade seisundist ja küttimisest 2020. aastal TEKST RAUNO VEEROJA FOTOD JÜRI JÕEPERA, REMO SAVISAAR

Juuli alguses valmis keskkonnaagentuuris iga-aastane ülevaade „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2021“.

S

arnaselt eelnevate aastatega on aruandes esitatud maakondade tasemel kokkuvõtted ulukiasurkondade seisundi seirenäitajatest, võrreldud neid eelnevate aastatega ja prognoositud muutusi.

Samuti on aruande lahutamatu osa jahiulukite küttimismahtude seadmise soovitused ja nii küttimismahtude jaotamise kui ka jahikorralduse üldisemad suunised. Erinevalt eelmistest aruannetest ei ole seekord maakondlike küttimisandmete, jahipiirkonna kasutajate hinnangute ja ruutloenduse jäljeindeksite esitamisel piirdutud vaid viimase paarkolme aasta andmetega, vaid kõik need on tabelites nähtavad viimase kümne aasta kohta. Eelmiste aruannetega võrreldes teisiti on seegi, et kõigi suurulukite peatükid algavad peamiste tulemuste ja järelduste lühikese kokkuvõttega liigi kohta.

Ulukite seirearuande koostamine on keskkonnaagentuuri iga-aastane riiklik tööülesanne. See on maakondlikele jahindusnõukogudele sõraliste ja keskkonnaametile suurkiskjate küttimismahtude üle otsustamise üks peamisi aluseid. Aruanne on kõigile täies mahus kättesaadav keskkonnaagentuuri veebilehel www.keskkonnaaagentuur.ee.

Samalt aadressilt leiab ka aruande lisad, seireandmete kogumise metoodilised juhendid ja vormid ning viimaste aastate rakendusuuringute ja inventuuride aruanded.

Eelmisel aastal viitasid sisuliselt kõik näitajad üsna üheselt põdra arvukuse märgatavale vähenemisele.

Analüüsitud materjal

Suure osa ulukiseire algmaterjalidest koguvad jahimehed, kellel koos jahipidamise õigusega lasub ka kohustus koguda seireandmeid ja kütitud ulukite bioproove oma jahipiirkonnas. Suur tänu kõigile seireandmeid kogunud jahimeestele!

Lisaks kõigist jahipiirkondadest laekunud küttimisandmetele ja arvukuse või arvukuse muutuse hinnangutele

24

edastasid jahipiirkonna kasutajad möödunud jahiaastal keskkonnaagentuurile 355 põdra, 282 metskitse, 240 metssea, 111 punahirve, 265 hundi ja ilvese ning 254 karu vaatluslehte. Lõviosa suurkiskjate vaatlustest ja ka märkimisväärne osa sõraliste vaatlustest jõudis möödunud hooajal keskkonnaagentuuri infosüsteemi Jahis vahendusel.

Vanuse määramiseks esitati agentuurile 3215 kütitud põdra alalõualuud

ning 165 kütitud suurkiskjalt või šaakalilt võetud hambaproovi, viljakusnäitajate määramiseks 512 kütitud põdralehma ja 66 suurkiskja emaslooma sigimiselundkonda. Üle mitme aasta pakkusid talvised ilmastikuolud piisavalt võimalusi teha ulukite jälje- ehk ruutloendust nii mandril kui ka saartel. Keskkonnaagentuuri laekus jäljeloenduse info 284 loendusruudu kohta 396-st. Vaid Läänemaal jäi teadmata põhjusel enam kui pooltelt maakonna loendusruutudelt jäljeinfo kogumata.

Seitsmendat kevade järjest toimus 47 seirealal kogu Eestis ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus, mille käigus loetakse kokku ka jäneste, metsakanaliste ja metssea ekskremendihunnikud.

Kevadel 2020 tehtud pabulaloenduste tulemuste tõlgendamisega oli omajagu probleeme, sest keeruline oli hinnata, kui suures ulatuses mõjutasid pabulaindeksit erakordselt soojad ja vesised talveolud, siis tänavu seda probleemi ei tohiks olla, sest talvel jagus mitme kuu vältel nii lund kui ka miinuskraade.

Sarnaselt eelnevate aastatega tehti tänavu kevadel ka tavapärast värske põdrakahjustuse seiret, sedapuhku

1577 proovitükil, millest 1103 paiknesid männinoorendikes ning 474 koorimiskahjustuste eas kuusikuis.

Põder

Eelmisel aastal viitasid sisuliselt kõik näitajad üsna üheselt põdra arvukuse märgatavale vähenemisele. Talv 2019/2020 oli haruldaselt soe ja möödus peaaegu lumeta, seega võis oletata, et vähemalt mingi osa arvukuse muutusi peegeldavatest näitajatest oli tingitud tavatult soojadest talveoludest.

Viimasel aastal kogutud seireinfo kinnitab seda oletust ja pigem oli ilmastiku mõju oletatust veelgi suurem.

Valdaval osal seirealadest suurenes põdra pabulaindeks võrreldes 2020. aastaga selgelt. Keskmine indeks kerkis koguni 47%, jäädes 2019. aasta tulemustest vaid 5% madalamaks.

Keskmiselt olid põdrad möödunud sügisel ja talvel endast maha jätnud 6,4 pabulahunnikut 1 km loendusmarsruudi kohta, mis annab seirealade keskmiseks talviseks asustustiheduseks ligi viis isendit 1000 ha kohta. Seirealade kaupa on endiselt ekstreemselt suur asustustihedus Viljandimaal SudisteVeisjärve seirealal, millega kattuvates ja piirnevates jahipiirkondades tuleks küttimissurvet eelseisval jahihooajal

25

kindlasti suurendada. Äärmiselt madalale aga on langenud põdra asustustihedus Lääne-Virumaal asuval VäikeMaarja-Viru-Jaagupi seirealal. Üle mitme aasta taas nii mandril kui ka saartel enamikul loendusruutudest tehtud jäljeradade loenduste tulemusi 2020. aastal kolm korda väiksemal arvul ruutudel tehtud tulemustega väga võrrelda ei kannata. Ent näiteks 2019. aasta tulemustega võrreldes oli põdra jäljeindeks 2021. aastal 6,5% ja 2018. aastaga võrreldes 17% väiksem. Seega on jäljeindeksi muutused üsna sarnased pabulaindeksi omaga.

Aastal 2020 langes jahipiirkondade kasutajate hinnang põdra arvukusele võrreldes 2019. aastaga 12,5%, kuid märtsis 2021 antud hinnangute summa jäi püsima samale 9000 isendi tasemele nagu 2020. aastal. Võrreldes kümme aastat tagasi antud arvukushinnangutega, on aga viimase kahe aasta vastavad numbrid keskmiselt 30% väiksemad.

Jahihooajal 2020 kütiti Eestis 4808 põtra, mis võrreldes 2019. aasta jahihooajaga on ligi 1500 isendit vähem.

Aastal 2020 mitmes arvukusdünaamikat iseloomustavas näitajas toimunud järsu languse tõttu soovitatud ettevaatlikust 4300 isendi küttimismahust kütiti põtru 508 looma enam. See oli

- ulukid -

- ulukid -

Tabel 1. Põdra küttimine ja jahipiirkonna kasutajate koondhinnang arvukusele Maakond

Küttimine

2020/2019 muutus (%)

2020/2011 muutus (%)

Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Järvamaa Läänemaa Lääne-Virumaa Põlvamaa Pärnumaa Raplamaa Saaremaa Tartumaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa

2011 590 147 228 173 255 359 332 137 685 410 321 250 209 416 218

2012 637 168 256 204 258 384 345 154 752 459 316 269 212 481 231

2013 820 222 293 262 363 547 430 199 894 631 357 357 315 618 224

2014 670 165 287 261 280 468 443 180 842 511 362 320 271 516 239

2015 774 170 412 321 346 515 581 216 945 582 382 363 390 590 286

2016 800 164 464 372 421 594 654 289 933 589 406 388 393 601 322

2017 811 183 505 355 392 653 592 265 891 589 414 404 379 590 314

2018 747 171 503 351 406 579 643 222 840 609 398 398 412 573 311

2019 2020 666 476 145 106 464 361 288 177 384 269 475 378 535 392 214 183 755 596 533 403 348 287 329 233 363 290 526 420 279 237

-28.5 -26.9 -22.2 -38.5 -29.9 -20.4 -26.7 -14.5 -21.1 -24.4 -17.5 -29.2 -20.1 -20.2 -15.1

-19.3 -27.9 58.3 2.3 5.5 5.3 18.1 33.6 -13.0 -1.7 -10.6 -6.8 38.8 1.0 8.7

Kokku

4730

5126

6532

5815

6873

7390

7337

7163

6304

-23.7

1.6

2021/2020 muutus (%)

2021/2012 muutus (%)

-1.2 0.0 2.5 12.2 -4.5 -1.6 1.6 9.8 -2.3 -7.6 -5.4 3.6 -9.5 5.3 7.0 0.1

-43.2 -48.6 -6.8 -30.3 -36.4 -27.4 -31.5 -11.8 -21.4 -42.5 -39.1 -17.4 -36.7 -24.5 -19.3 -29.4

Maakond Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Järvamaa Läänemaa Lääne-Virumaa Põlvamaa Pärnumaa Raplamaa Saaremaa Tartumaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa Kokku

4808

Jahimeeste hinnang arvukusele (n) 2012 1460 370 880 660 660 840 920 510 1590 1060 870 690 600 1060 570

2013 1470 390 880 720 700 950 930 530 1680 1140 830 760 650 1110 520

2014 1310 320 880 610 580 870 870 470 1440 920 800 660 570 840 510

2015 1380 310 900 660 590 880 950 480 1520 960 800 670 570 880 510

2016 1220 280 920 600 570 910 870 460 1390 930 800 660 540 850 490

12 740 13 260 11 650 12 060 11 490

õige otsus, sest värsked andmete põhjal tehtud tagasiarvutused osutavad selgelt, et arvukus jäi 2020. aasta alguses problemaatiliste seireandmete põhjal hinnatust siiski märksa kõrgemale tasemele. Küttimissurve oli 2020. aastal ligilähedane asurkonna aastase juurdekasvuga või sellest pisut väiksem.

Jahipiirkonna kasutajate andmete kohaselt hukkus autodega kokkupõrgete tagajärjel Eestis mullu vähemalt 184 ja aasta varem 201 põtra. Tavapäraselt juhtus kõige rohkem põdraga seotud liiklusõnnetusi Harjumaal. Jahihooaja esimeses pooles (septembris-oktoobris) kohtasid jahimehed jahtide käigus põtru pisut sagedamini kui 2019. aastal, kuid sellele eelnenud nelja aastaga võrreldes siiski märksa harvemini.

2017 1220 250 940 570 510 960 810 440 1430 1010 770 650 480 870 500

2018 1060 250 940 510 520 850 800 410 1370 810 700 660 520 800 530

2019 2020 1010 840 220 190 950 800 480 410 520 440 720 620 750 620 410 410 1380 1280 820 660 640 560 610 550 480 420 800 760 480 430

11 410 10 730 10 270

8990

Eelneva üheksa aasta võrdluses suurenes põdrapullide ülekaal kütitud põtrade seas, mis ilmselt on tingitud jahimeeste soovist säästa küttimisest emasloomi, sest vähenenud on arvukus ja viimastel aastatel ka vasikate arv.

Maakondadest kõige enam oli küttimine pullide poole kaldu Hiiu- ja Põlvamaal. Vastupidiselt kütitud loomade soolisele jaotusel valitses põtrade seas tavapäraselt mõõdukas ülekaal ehk 1,3 lehma ühe pulli kohta. Kui mõõdukas kõrvalekalle kütitud isendite soolises jaotuses suurt probleemi ei tekita, siis ei tohiks liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega, eriti kui see on risti vastupidine asurkonnas olevaga.

Vasikate osatähtsus on olnud viimasel kahel sügisel väiksem kui eelneval

26

2021 830 190 820 460 420 610 630 450 1250 610 530 570 380 800 460 9000

kahel aastakümnel. Vasikate vähesust võib vähemalt osaliselt seletada suurkiskjate suurema mõjuga, sest eelneva kümnendiga võrreldes on põdra arvukus vähenenud, karu arvukus aga suurenenud viimase saja aasta ja hundi arvukus kümnendi kõrgeimale tasemele. Vasikate arvu mõningase vähenemise kõrval muid märkimisväärseid muutusi asurkonna vanuselises struktuuris toimunud ei ole ning ka viimasel kahel aastal kütitud põdralehmade viljakusnäitajad (loodete ja tiinuse kollaskehade arv) olid viimase 20 aasta keskmise tasemel.

Kevadel 2021 põdrakahjustuste seire käigus läbivaadatud männinoorendikes esines värskeid, viimasel talvel tekitatud vigastusi 7% ja puu arengut oluliselt

Intensiivistunud küttimisele vaatamata ulatus metssigade arvukus 2020. aasta jahihooaja järel juba 12 000 kuni 13 000 isendinini.

mõjutavaid kahjustusi 3,8% uuritud mändidest. Seda on märksa rohkem kui 2020. aasta kevadel, kui põtrade toitumisjälgi täheldati vaid 2,6% vaadeldud mändidest. Eelmise aastaga võrreldes suurenes kahjustatud puude osa kõigis maakondades. Kõige enam kahjustatud mände leiti Saare- ja Viljandimaa proovitükkidel. Kui vaadata ajas veidi pikemalt tagasi, siis võib näha, et tänavuste kahjustuste määrad on üsna sarnased nendega, mis olid aastatel 2016–2019 ja kahjustuste seire senises aegreas paistab pigem erandlik 2020. aasta tulemus. Sellist suure amplituudiga kõikumist saab seostada eeskätt väga eriilmeliste talveoludega viimastel aastatel. Need mõjutavad nii põtrade elupaigavalikut kui ka toidueelistusi.

Värskelt vigastatud kuuski keskealistes kuusikutes esines 2021. aasta kevadel pisut vähem kui eelneval aastal.

Kõige enam tuli kuuskede koorimist ette Järva- ja Läänemaa proovitükkidel.

Seiratud kuusikute kokkuvõttes esines värskeid vigastusi 0,35%, sealjuures värskeid olulisi vigastusi 0,20% seiratud kuuskedest. Seega olid põdrad viimasel aastal kahjustusi tekitanud kolmele-neljale kuusele tuhandest.

Põdra arvukus jäi 2019. aasta jahihooaja järel seirearuandes hinnatust märksa suuremaks ja ligilähedaselt samal tasemel püsis arvukus ka 2020

jahihooaja järel. Asurkonna 2020/2021. aasta talvist suurust võib hinnata umbes 11 600 isendile. Arvukuse hoidmiseks sarnasel tasemel tuleks eelseisval jahihooajal küttida Eestis umbes 5000 põtra, arvukuste mõõdukaks vähendamiseks tasemele umbes 10 500 looma talvituvas asurkonnas aga ligemale 5600.

Eelneva aastaga võrreldes tuleks põdra küttimismahte suurendada eeskätt suure asustustiheduse või sagedaste ja suurte põdrakahjudega piirkondades.

Väiksema asustustihedusega aladel, kus olulised kahjud puuduvad või esineb neid väga vähe, võiks küttida sarnaselt eelmise aastaga ja vajaduse korral küttimismahte veidi vähendada. Põdraasurkonna looduslähedase demograafilise struktuuri säilitamise huvides tuleks üldjuhul küttida põdrapulle ja -lehmi ligilähedaselt ühepalju. Pullide küttimist on soovitatav alustada sarnaselt lehmade ja vasikate küttimisega alates oktoobrist, kui möödas on Eestis tavaliselt septembri viimasele kahele nädalale langev põtrade jooksuaja kõrghetk.

Metssiga

Seirearuandes 2020 sai ettevaatlikul rõõmustada, et sigade Aafrika katku (SAK) viiruse viimastest leidudest metssigadel oli möödas juba tublisti üle aasta, paraku tõi aasta teine pool kaasa

27

uued leiud nii hukkunud kui ka kütitud metssigadelt Rapla- ja Lääne-Virumaal.

Aruande valmimise ajal oli viimane viiruseleid teada 2021. aasta algusest ja seetõttu lootsime, et ehk õnnestus eelmisel aastal tekkinud nakkuskolded lokaliseerida ning viiruse võimalikule laiemale levikule piir panna. Nii aga ei läinud, sest juba nädalapäevad hiljem tuli põllumajandus- ja toiduametilt teade uutest SAK-i viiruseleidudest metssigadel ja peaaegu nelja-aastase vaheaja järel ka teade viiruse jõudmisest koduseafarmi Harjumaal Kiili vallas.

Metssea arvukus on Eestis viimase kahe aastaga selgelt suurenenud, mida kinnitavad kõik seirenäitajad. Talvistes jäljeloendustes on metssea jäljeindeks märgatavat kasvanud, kui võrrelda aastatega katku laialdase leviku järel. Üsna loogiliselt oli viimasel talvel metssea jäljeindeks kõige kõrgem Hiiumaal, kuid tugevat tõusu võrreldes näiteks 2018. aastaga võib märgata Jõgeva-, Saare- ja Pärnumaal. Väga suure tõusu on jäljeindeks teinud ka Viljandi-, Võru-, Valga-, Põlva- ja Järvamaal, kuid nendes maakondades tuleks ulatuselt suurimate muutuste nägemiseks võrrelda viimase loenduse andmeid 2017. aasta, Viljandimaal isegi 2016. aasta tulemustega. Jäljeloendustega 2018. aastal võrreldes veidi madalam tulemus saadi möödunud talvel

- ulukid vaid Lääne-, Tartu- ja Lääne-Virumaa loendusruutudel. Näiteks 2012. aastaga võrreldes oli möödunud talvel metssea jäljeindeks ligi kolm korda madalam.

Hirvlaste pabulaloenduste käigus leiti sel kevadel metssea väljaheiteid keskmiselt peaaegu kaks korda enam kui 2020. aasta kevadel ning neli korda rohkem kui 2019. aasta kevadel. Metssea tuhnimislaike registreeriti loendustransektidel küll neljandiku võrra vähem kui 2020. aasta kevadel, kuid tuhnimislaigud olid selle aasta loendustes suuremad ja ülestuhnitud alade pindala 1 km loendustransekti kohta oli sama mis eelmisel aastal.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang metssea arvukusele suurenes aastaga 27% (3890 asemel 4946). Eelmise aastaga võrreldes madalamale langes see vaid Lääne-Virumaal.

Jahihooajal 2020 kütiti Eestis 9978 metssiga ehk kaks korda enam kui eelneval jahihooajal. Pärast paariaastast vaheaega kütiti kõige rohkem metssigu taas Saare maakonnas. Eelneva aastaga võrreldes rohkem kütiti metssigu kõigis maakondades. Kesikuid ja täiskasvanud isendeid kütiti kõigis maakondades (peale Ida-Virumaa) rohkem, kui see jahipiirkondade kasutajate enda 2020. aastal antud arvukuse hinnangute järgi oleks võimalik olnud. Möödunud jahihooaja küttimisandmete ja seirenäitajate muutusi arvestades pidi 2020. aasta jahihooaja alguses metssea arvukus olema ligi kaks ja pool korda suurem jahipiirkondade kasutajate hinnangust ja sealjuures ka paar tuhat isendit suurem kui eelmise aasta aruande hinnang. Kuigi arvukushinnangute ja tegeliku arvukuse erinevus on ilmselgelt väga suur, on positiivne, et küttimine haakub tegelikkusega märksa paremini.

Jahiaastal 2020 kütitud isendite sooline jaotus oli sarnaselt 2019. aastaga veidi kaldu kultide poole. Vaadates aga täiskasvanud isendite küttimist eraldi kesikute küttimisest, on selgelt näha, et viimasel kahel jahihooajal on kütitud täiskasvanud kulte emistega võrreldes märksa rohkem: vastavalt 0,65 emist ühe kuldi kohta 2019. ja 0,67 emist 2020. jahihooajal. Paralleelselt täiskasvanud kultide eelisküttimisega vähenes üksikute kultide osatähtsus vaadeldud isendite seas teist aastat järjest. On üsna loogiline, et kui täiskasvanud kulte eeliskütitakse, siis nende osatähtsus asurkonnas ka väheneb ja metssea asurkonna struktuur kaugeneb taas looduslikust. Emiseid hoida ja sellega suurendada asurkonna

- ulukid -

Senini puudub selge arusaam, mis vahemikus on soovitatav punahirve arvukust hoida. juurdekasvuvõimet on selgelt kurjast, samal ajal kui metssea arvukus kiiresti suureneb ja SAK endast taas märku annab.

Intensiivistunud küttimisele vaatamata ulatus metssigade arvukus 2020. aasta jahihooaja järel juba 12 000 kuni 13 000 isendinini. Asurkonna suurt juurdekasvupotentsiaali arvestades tuleks praegusel jahihooajal metssigade üleriigiline küttimismaht tõsta vähemalt 14 000 isendini. Jahimeestel tuleks arvukuse suurendamise vältimisse suhtuda väga tõsiselt ja suurendada küttimismahtu uute metsseakarjade või hea kohaliku juurdekasvu ilmnemise korral. Nii täiskasvanute kui ka kesikute seas tuleks emiseid ja kulte küttida tasakaalukalt. Mitte mingil juhul ei tohiks hoida emiseid ega suurendada asurkonna juurdekasvu.

Punahirv

Punahirve arvukus on suurenenud nii saartel kui ka mandril. Suhtarvudes on eriti suured muutused toimunud ruutloenduse jäljeindeksites ja seirealadel tehtud hirvlaste pabulaloenduste tulemustes. Neid suuri hüppeid nimetatud indeksite keskmises ei saa aga kindlasti suhtarvudes üle kanda arvukuse muutustele. Hirve asustustihedus on Eestis väga ebaühtlane ja erinevused piirkonniti tohutult suured. Sellest tulenevalt

28

olenevad loenduste koondtulemused eeskätt indeksite muutustest suurema asustustihedusega piirkondades. Talviseid jäljeloendusi on aastati tehtud väga erinevas mahus ja tulemus oleneb väga palju sellest, kas hirverohketes piirkondades tehti loendust või mitte, saab riigi tasandil võrrelda omavahel vaid nende aastate loendustulemusi, kui läbitud on enamik loendusruutudest nii saartel kui ka mandril. Viimasel kümnel aastal on seda juhtunud neli korda: 2012, 2013, 2018 ja 2021. Nende aastate võrdlusest joonistub välja märksa realistlikumalt kulgev punahirve arvukuse tõusutrend, mis on selgelt näha nii Mandri-Eesti, Saaremaa kui ka Hiiumaa loendustulemustes.

Pabulaloenduste korral on üksikute väga suure asustustihedusega seirealade tulemuste mõju koondtulemusele kohati veelgi suurem, mistõttu tuleb kindlasti eraldi vaadata Hiiumaa, Saaremaa ja Mandri-Eesti seirealade tulemusi. Ometi on tõsi, et ka eraldi vaadatuna saadi nii Hiiumaa, Saaremaa kui ka Mandri-Eesti seirealadel pabulaloenduste senise aegrea kõrgeimad tulemused. Jättes siinlohal kõrvale pabulaindeksi konkreetsed väärtused, kasvas indeks 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga 23 ja kahanes 14 seirealal. Võrreldes 2019. aastaga, oli hirve pabulaindeks 2021. aastal kõrgem 20 ja madalam 16 seirealal.

Jahipiirkonna kasutajate hinnangul suurenes punahirve arvukus võrreldes eelmise aastaga Hiiumaal ja enamikus Mandri-Eesti maakondadest. Saaremaal jäi aga arvukus jahimeeste arvates samale tasemele. Kõige suuremat arvukuse suurenemist on täheldanud Võrumaa jahimehed. Aasta-aastalt suureneb ka nende jahipiirkondade arv, kus jahipiirkonna kasutajad on täheldanud hirvede olemasolu, mis viitab punahirve leviku jätkuvale laienemisele mandril.

Absoluutnumbrites on punahirve arvukushinnangud enamikus maakondadest paraku koos punahirve arvukuse suurenemisega tegelikkusest aina enam kaugenenud. Kohati kütitakse hirvi juba sama paju kui neid loetakse.

Viimasel jahihooajal kütiti Eestis 2582 punahirve. Võrreldes 2019. aastaga, vähenes maakondadest kütitud hirvede arv vaid Saaremaal, kus kütiti 145 hirve vähem. Mandril kütiti 157 hirve rohkem.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang arvukusele oli 2020. aasta alguses 3316 ja 2021. aastal 3458. Arvestades punahirve asurkonna juurdekasvuvõimet ning viimaste aastate küttimist ja arvukusdünaamikat, peaks arvukus 2021. aasta jahihooaja järel olema Saaremaal juba üle 3,5, Hiiumaal üle 2,5 ja mandril üle kahe korra suurem jahimeeste hinnatust. Ilmselt oleks mõttekas lõpetada jahipiirkonnas elavate isendite arvuliste hinnangute kogumine sellisel viisil ning küsida jahimeeste arvamust punahirve, aga ka näiteks metssea ja metskitse arvukuse muutuste kohta mingil muul moel.

Kütitud hirvede sooline jaotus oli 2020. aastal nii Hiiu- kui ka Saaremal täiskasvanud isendite seas üsna ligilähedane jaotusele üks hirvepull ühe lehma kohta (pullide kerge ülekaaluga).

Mandri-Eestis domineerisid kütitud hirvede seas nagu eelnevatelgi aastatelgi pullid. Erinevalt mitmest eelnevast aastast oli mandri maakondades kogutud hirvevaatluskaartidele märgitud pulle ka veidi rohkem. Ligilähedaselt võrdselt oli pulle ja lehmi Saaremaa vaatlustes ning lehmade väike ülekaal oli Hiiumaa vaatlusandmetes.

Hirvevasikate osatähtsus nii mandril kui ka Hiiumaal veidi vähenes. Saaremaal oli vasikaid vaatlustes rohkem.

Jahipiirkondade kasutajate andmete kohaselt hukkus 2020. jahiaastal liiklusõnnetustes 25 hirve, neist 20 Saaremaal, kolm Hiiumaal, üks Harjumaal ja üks Võrumaal. Jahiaastal 2019 hukkus 18 ja 2018. aastal 13 hirve.

Punahirve arvukus on meil valdavalt suurenenud. Arvestades asurkonna vanuselist ja soolist struktuuri ning juurdekasvunäitajaid, pidi arvukus jätkuva tõusutrendi hoidmiseks 2018.– 2020. aasta küttimismahtude juures küündima juba eelneval paaril aastal 10 000 isendini ning ulatuma viimase jahihooaja lõpus juba ligi 11 000 isendini. Arvukuse edasise kasvu piiramiseks tuleks 2021. aasta jahihooajal küttida Eestis vähemalt 3200 punahirve, arvukuse mõõdukaks vähendamiseks aga sellest märksa rohkem.

Euroopa eri hirveasurkondadest pärit isenditest tekitatud asurkonda ei saa

looduskaitselises plaanis käsitleda loomulikul teel kujunenud loomastiku osana. Senini puudub ka selge arusaam, mis vahemikus on soovitatav punahirve arvukust hoida. Kas üldse peaks midagi ette võtma, kui punahirve asurkonna seisund peaks mingil põhjusel märgatavalt halvenema? Ohjamise eesmärkide selguse huvides tuleks Hiiu- ja Saaremaal koostada põllupidajate, metsaomanike ja jahimeeste huve arvestav ohjamiskokkulepe. Selles määratakse kindlaks kompromisstasemed või -vahemikud, millist asurkonna suurust soovitakse hoida ning millest lähtuvalt võiks koostada tulevikus ka iga-aastased küttimissoovitused.

Metskits

Üldarvukus on viimasel paaril-kolmel aastal püsinud üsna sarnasel tasemel ning suuri ja selgelt tuvastatavaid muutusi toimunud ei ole. Piirkondlikult on viimaste aastate suurema küttimissurve tulemusena toimunud muutusi nii üles kui ka alla.

Metskitse jäljeindeks on viimase viie aasta loenduste kokkuvõttes püsinud üsna samal tasemel. Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on jäljeindeks umbes kolm korda kõrgem. Maakondlikes tulemustes on näha nii indeksite väärtuste tõuse kui ka langusi. Muutuste tõlgendamisel tuleks arvestada, et väikeste valimite tõttu võib osa indeksi hüplemisest olla juhuslik ning sõltuda palju ka loenduste aja ilmastikuoludest ning konkreetsel aastal läbitud ruutude erisustest.

Tabel 2. Metskitse küttimine Maakond Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Järvamaa Läänemaa Lääne-Virumaa Põlvamaa Pärnumaa Raplamaa Saaremaa Tartumaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa Kokku

Küttimine 2011 61 13 31 112 40 51 14 163 20 36 173 233 81 44 139

2012 50 9 21 189 18 54 17 131 27 22 265 328 154 84 179

2013 53 35 73 428 43 40 36 273 67 22 533 629 205 222 225

2014 112 58 123 512 58 99 81 435 159 76 696 639 286 266 472

2015 197 96 131 594 147 213 204 656 339 311 971 805 525 460 615

2016 485 194 328 922 434 446 598 1117 993 530 1309 1113 797 904 830

2017 2018 2019 2020 827 1286 1949 1825 288 292 353 384 539 920 1094 930 1204 1912 2268 2027 600 1039 1385 1111 932 1195 1709 1385 766 1750 2351 2095 1513 1754 2091 1422 1447 2167 3710 2874 949 1645 2105 1876 1768 2132 2242 2040 1600 2539 2646 1993 893 1538 2066 1406 1455 2384 2900 2829 1026 1593 2163 1581

1211

1548

2884

4072

6264 11 000 15 807 24 146 31 032 25 778

29

2020/2019 muutus (%)

2020/2011 muutus (%)

-6.4 8.8 -15.0 -10.6 -19.8 -19.0 -10.9 -32.0 -22.5 -10.9 -9.0 -24.7 -31.9 -2.4 -26.9 -16.9

2891.8 2853.8 2900.0 1709.8 2677.5 2615.7 14864.3 772.4 14270.0 5111.1 1079.2 755.4 1635.8 6329.5 1037.4 2028.7

- ulukid -

- ulukid tuste tegelik hulk ja ulatus on märksa suurem kui MKE aktides kajastuv, sest maaomanikud ei esita ulukikahjude kohta keskkonnametile teatist.

Metskitse arvukus on püsinud viimastel aastatel üsna sarnasel tasemel ja laias laastus tasuks seda hoida ka järgneval aastal. Arvukuse suurenemist ja koos sellega liiklus- ning metsakahjude kasvu vältimiseks tuleks hoida küttimissurvet sel jahihooajal eelmise kahega võrreldes vahepealsel tasemel, küttides suurusjärgus 28 000 kuni 29 000 metskitse. Jätmaks suuremad võimalused looduslikuks valikuks, soovitame metskitse jooksuajal juulis sokujahti mitte pidada.

Suurkiskjad

Karupopulatsiooni suurus Eestis oli 2020. aasta suvel 900–950 isendit ning varakevadel võis arvukus olla ligi 1000.

Mäletatavasti võis möödunud kevadel sarnaselt põdraga näha küllaltki järsku metskitse pabulaindeksi langust, mida suuresti seostasime haruldaselt sooja talve mõjuga. Tänavused loendused seirealadel kinnitasid seda oletust.

Kokkuvõttes kerkis metskitse pabulaindeks 2020. aasta tulemusega võrreldes koguni 38% ehk tasemele 8,9 pabulahunnikut 1 km loendustransekti kohta. See on ühtlasi senise pabulaloenduste seitsmeaastase aegrea kõrgeim tulemus. Eelnev kõrgeim tulemus – 7,9 pabulahunnikut 1 km loendustransekti kohta – saadi 2019. aastal.

Tänavused tulemused olid suuremad 26 ja väiksemad 21 seirealal. Pabulaloenduste marsruudid on paigutatud valdavalt metsaaladele, seega on loenduste tulemused ekstrapoleeritavad eeskätt metsaaladele. Raske on hinnata, kui suures ulatuses sõltub metskitse talvise asustustiheduse kujunemine erinevates elupaikades talvistest ilmastikuoludest ehk kas talvise asustustiheduse suurenemine metsaaladel on tingitud metskitse üldarvukuse suurenemisest või näiteks metskitsede liikumisest paksema lumikattega ajal põldudelt rohkem metsa.

Pabula- ja jäljeindeksist erinevalt hoopis langes – 6,5% – jahipiirkonna kasutajate hinnang arvukusele teist aastat järjest. Maakondadest vaid Saaremaal on jahimeeste arvates metskitse arvukus suurenenud. Suurimat vähenemist võib näha Rapla-, LääneViru- ja Võrumaa jahipiirkonna kasutajate hinnangutes.

Jahihooajal 2020 kütiti Eestis 25 778 metskitse, mida on veidi üle viie tuhande isendi vähem kui 2019. aastal, kui kütiti rekordarv metskitsi.

Jahihooajal 2020 kütitud metskitsede sooline jaotus oli ligilähedane jaotusele üks sokk ühe kitse kohta. Sokkude liigset eelisküttimist on märgata Võru- ja Valgamaa küttimisandmetes. Kitsede suur ülekaal kütitud isendite seas paistab juba mitmendat aastat silma Põlvamaal. Metskitse sügisestele vaatlustele iseloomulikult domineerisid ka 2020. aasta vaatlustes kitsed. Tallede osatähtsus oli mitme eelneva aastaga võrreldes aga veidi tagasihoidlikum.

Eelneval seitsmel jahiaastal järjest suurenes liiklusõnnetustes hukkunud metskitsede arv, kuid 2020. aastal see enam ei suurenenud. Aastal 2019 hukkus liikluses jahipiirkonna kasutajate

30

esitatud andmete alusel 3877, kuid 2020. aastal 3511 kitse. Hukkunud metskitsede arv on võrreldes eelmise aastaga suurenenud kaheksas ja vähenenud seitsmes maakonnas. Kõige rohkem õnnetusi registreerisid jahimehed Harju- (509) ja Pärnumaal (413). Mõlemas maakonnas on see arv võrreldes 2019. aastaga suurenenud. Liikluses hukkunud metskitsede arv on tõenäoliselt märksa suurem, sest kõigist kokkupõrgetest ei pruugi teave jahipiirkonna kasutajani jõuda, samuti pole kõik jahipiirkonnad seda infot iga-aastastesse aruannetesse kandnud.

Kahjusid metsakultuuridele registreeriti metsakaitseekspertiiside (MKE) käigus 2020. aastal vaid kaks (keskkonnaamet, metsaregister). Metskitse värskeid kahjustusi on 2021. aasta esimese viie kuuga registreeritud 39. Kahjustuste olematus numbris 2020. aastal ei ole mõtet otsida seost metskitse arvukuse muutustega, vaid siis säästis metsaomanikke soe ja lumeta talv. Noorte kuuskede ja mändide võrseid söövad metskitsed rohkem talvedel, kui mahlasemate toiduobjektide kättesaadavus on lumikatte ja miinuskraadide tõttu piiratud. Metskitse tekitatud kahjus-

Jahimehed esitasid 2020. aastal KAUR-ile teavet 4560 karu vaatlusjuhtumi kohta. Neist 845 juhul oli tegemiste poegadega emakarude vaatlustega, millest omakorda 477 juhul oli vaadeldud sama-aastaste poegade emakarusid. Vaatlusandmete analüüsi kaasati ka 2021. aasta 1. märtsist 20. maini tehtud 1288 (neist aastaste poegadega 212) karu vaatlust. Olgu mainitud, et 75% vaatlustest esitati Jahise infosüsteemi vahendusel. Vaatusandmete põhjal eristati 89 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda, mis on praeguse seireperioodi (2003–2020) suuruselt teine näitaja: 2019. aastal saadi 94 sama-aastaste poegadega pesakonda. Samad emakarud sigivad tavaliselt üle aasta, seega tuleb vastavat näitajat võrrelda mitte eelneva, vaid üle-eelneva aastaga. Need võrdlused näitavad viimasel kahel aastal selgelt arvukuse suurenemist.

Karupesakonna keskmine suurus 2,48 oli sisuliselt sama, mis aasta varem (siis 2,46). Nelja pojaga emakarusid oli rekordiliselt koguni kümme, aasta varem üheksa. Karupopulatsiooni suurus Eestis oli 2020. aasta suvel 900–950 isendit ning varakevadel võis arvukus olla ligi 1000. Teadaolevalt registreeriti 2019. aastal ka esimesed kaks sama-aastaste poegadega emakaru Lätis, kuid tänavu on rajakaamerasse jäänud ka üks nelja pojaga emakaru umbes 50 km kaugusel Eesti piirist.

Karu rünnakuid mesilatele oli 2020. aastal varasemate aastatega võrreldes märksa enam. Viimase aastakümne suurimad kahjustusmäärad registreeriti Harju-, Tartu-, Valga- ja Viljandimaal, kuid Läänemaal ei olnud ühtegi ning Ida-Virumaal oli vaid üks kahjustusjuhtum. Keskkonnaamet registreeris möödunud aastal 511 karude

rüüstatud mesitaru, 2019. aastal 429 ja 2018. aastal 267.

Eestis kütiti 2020. aastal rekordiliselt 92 karu. Suurimat küttimissurvet rakendati Harju, Jõgeva ja Lääne-Viru maakonnas. Täiskasvanud (varem siginud) emakarusid kütiti enam Jõgevamaal (8) ja Lääne-Virumaal (5), mis asurkonna sigivate emakarude taastumisvõimet (u 20% aastas) kindlasti ületab.

Kuigi karu arvukus suureneb endiselt, ei ole praegu veel teada 2020. aastal oluliselt suurenenud küttimissurve mõju juurdekasvule ehk selle aasta pesakondade arvule. Möödunud jahihooajal kütitud täiskasvanud emakarude arvu põhjal otsustades võib prognoosida pigem pesakondade arvu mõningast vähenemist. Seetõttu tasuks tänavu küttimissurvet pisut vähendada just neis maakondades, kus see 2020. aastal oli suurim. Sel jahihooajal võiks küttida kuni 85 karu. Tulenevalt suuremast küttimissurvest ja täiskasvanud emakarude suurest arvust kütitud isendite seas mullu tuleks karu küttimismahte võrreldes eelneva aastaga vähendada eeskätt Jõgeva- ja Lääne-Virumaal.

Esmajärjekorras tuleks ära küttida ebatavaliselt julge käitumisega ja kahjustusi tekitavad probleemisendid.

Hunt

Sarnaselt karuga oli viimase kümne aasta suurim mullu ka hundi arvukus, mis möödunud sügisel jäi tõenäoliselt pisut alla 300 isendi. Nii jahimeeste kogutud vaatlus- ja küttimisandmete kui ka keskkonnaagentuuri täiendavalt kogutud info alusel eristati 31 hundikarja, mis andsid 2020. aastal järelkasvu. Neist kolme karja territoorium jäi osaliselt ka Läti aladele. Sarnaselt 2019. aastaga ei sündinud Saaremaal ja Hiiumaal möödunud aastal hunte juurde. Hundivaatlusi esitas möödunud jahiaastal 77% Eesti jahipiirkondadest ning teavet esitati 3041 vaatlusjuhtumi kohta. Võrdluseks: 2019. aastal laekus hundi vaatlusinfot 70% jahipiirkondadest ning vaatlusi oli ligi kolmandiku võrra vähem (1922).

Koos hundi suure arvukusega tõusid rekordtasemele ka karjakasvatusele nende tekitatud kahju. Keskkonnaamet registreeris 242 murdmisjuhtu, mille käigus murdsid hundid 1326 lammast ja 44 veist. Eriti paistab silma Raplamaa, kus hundid murdsid 40% kogu Eestis murtud kariloomadest. Ainsa maakonnana ei registreeritud ühtegi juhtu Hiiumaal. Mandril oli kõige tagasihoidlikum Valgamaa.

Viimastel aastatel on märgatavalt

31

Veikorelv OÜ pakub relvasepa teenust: hooldus remont jootmine keermestamine tehase mustoksiidi katmine • leht/spiraalvedru tootmine • deaktiveerimine • tulirelva hoiustamine • • • • •

Kontakt: Relvasepp Veiko Esula Tel 5348 3685 veikorelv@gmail.com Põhja-Pärnumaa vald Aluste küla, Ridala 87601

- ulukid suurenenud koerte murdmine või haavamine. Keskkonnaamet akteeris 2018. aastal 18 koera murdmist, 2019. aastal 22 ning 2020. aastal koguni 44. Lisaks neile on teada veel vähemalt kaheksa koera murdmine või haavamine. Vaid kahel juhul langesid huntide ohvriks jahil olevad jahikoerad, kõik ülejäänud olid hoovikoerad. Enim hundirünnakuid koertele toimus Jõgeva- ja Lääne-Virumaal, kokku 11.

Jahihooajal 2020 kütiti 129 hunti, maksimaalselt lubatud küttimiskvoot oli 149.

Tänavu kevadel on hundi tekitatud kahjustusjuhtumeid registreeritud märksa vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Võib loota, et hundi ohjamise suunamine ja probleeme põhjustanud huntide eelisküttimine oli üsna edukas.

Näiteks eelmise aasta kevadel juba kõige arvukamate juhtudega silma paistnud Harjumaal ja Raplamaal tänavu kevadel kahjustusi polnud.

Põhjapanevaid järeldusi teha veel ei tasu, sest kariloomade murdmise peamine aeg aastas seisab alles ees.

Pikema aja keskmisena on hundiasurkonna potentsiaalne juurdekasvumäär olnud 40% juures, kõikudes aastati vahemikus 30–50%. Küttimissurve oli 2020. aastal 43%, mistõttu peaks keskmise juurdekasvumäära korral säilima hundi arvukus üsna eelmise aasta tasemel. Kui tänavune juurdekasv oleks keskmisest 10% väiksem, jääks pesakondade arv 27 ning äärmiselt madala juurdekasvu korral (–20% keskmisest) jääks pesakondade arv 24 kanti. Ehk on üsna tõenäoline, et viimase üheksa aasta suurimast küttimismahust hoolimata jääb hundi arvukus endiselt suurkiskjate kaitse- ja ohjamise tegevuskavaga soovitud 25 pesakonna ülempiirist suuremaks. Arvukuse vähenemine vahemikku 20–25 pesakonda oleks olnud märksa tõenäolisem, kui oleks täidetud keskkonnaameti kehtestatud lõplik hundi küttimismaht 149 isendit.

Ilves

Möödunud talvel kogusid ja esitasid jahimehed ilvese vaatlusinfot peaaegu kaks korda enam kui eelneval aastal (2020. jahiaastal 2064 ja 2019. aastal 1167 ilvese vaatlusjuhtumit) ja vaatlustega kaeti 77% jahipiirkondadest, kuid pesakondade arvu loodetavat suurenemist ei ilmnenud. Pesakondi tuvastati vaatluste kokkuvõttes vaid 63, aasta varem 64. Selgelt puudulikud olid vaatlusandmed Järva-, Valga- ja Võrumaal. Just nendes maakondades võis

- ulukid asurkond üsna isoleeritud. Lähim teadaolev elujõuline asurkond on Ukrainas. Šaakal ei ole võõrliik, keda tuleks välja tõrjuda, vaid võrdväärne meie pärismaiste liikidega, olgugi et ta on alles hiljuti siia levinud. Seetõttu kehtivad šaakalile samad jätkusuutliku jahinduse põhimõtted nagu teistele pärismaistele liikidele. Jahimeestel endal tuleb neid põhimõtteid järgida, sest šaakal on väikeuluk, kelle jahti reguleerib riik vaid ajaliselt. Šaakal tekitab kohati kahju lambakasvatusele (eriti just rannikuäärsetes hooldatavates poollooduslikes kooslustes), seega tuleks teda intensiivsemalt küttida piirkondades, kus karjakasvatajatel on probleeme, jättes mitteprobleemsed isendid või pesakonnad puutumata või survestada neid küttimisega vähem.

Kärntõve leviku ohjeldamiseks tuleks rebast küttida vähemalt sama intensiivselt nagu eelmisel aastal.

Rebane

Arvukus on taas üle pika aja selgemalt tõusutrendis nii ruutloenduse jäljeindeksi kui ka jahimeeste hinnangute põhjal. Kärntõve tagasihoidlikumale mõjule, mis on suurendanud elumust, viitab kaheaastaste isendite suhteliselt kõrge osa PTA marutauditõrje järelkontrolli käigus kogutud valimi vanuselises struktuuris.

Rebaseid kütiti möödunud jahihooajal 4659, mida on võrreldes 2019. aastaga mõnisada isendit rohkem, kuid siiski märksa vähem kui möödunud kümnendi algusaastatel. Eelkõige just kärntõve leviku ohjeldamiseks tuleks rebast küttida vähemalt sama intensiivselt nagu eelmisel aastal.

Erinevalt eelmise kümnendi algusest on viimasel ajal üsna palju alasid, mida võivad asustada küll üksisendid, kuid mitte sigivad emased. esitamata vaatlusandmete tõttu jääda teatud arv pesakondi analüüsitulemustes kajastamata. Vaatluste ruumilises jaotuses paistab silma pesakondade ja vanuse poolest eristamata ilvesepaaride või rühmade mosaiiksus. Näiteks 2011. aastal, kui ilvesepesakondade arvu hinnati viimati üle saja, tehti 94% ilvesevaatlusi esitanud jahipiirkondades ka pesakondade või rühmade vaatlusi, 2020. aastal vaadeldi pesakondi või rühmi vaid 63% vaatlusi esitanud jahipiirkondadest. Ehk erinevalt eelmise kümnendi algusest on viimasel ajal üsna palju alasid, mida võivad asustada küll üksisendid, kuid mitte sigivad emased.

Siiski viitavad nii ruutloenduse tulemused kui ka jahimeeste hinnangud ilvese üldarvukuse suurenemisele.

Kuigi kumbki ei ole ilvese kohta metodoloogiliselt kõrge usaldusväärsusega, võiks need siiski üldist trendi väljendada. Ilveseid ei ole Eestis vähemalt legaalselt juba viimased viis aastat kütitud, seega on tõenäoline, et pesakonna arvu ja üldarvukuse seos on muutunud ja üldarvukus on tasapisi suurenenud.

Mingil senini teadmata põhjusel ei ole positiivset muutust toimunud sigivate emasloomade arvus.

Ilveseasurkonna üldarvukust võib 2020. aasta sügisese seisuga hinnata vahemikku 400–500 isendit ja asurkonna

32

üldist seisundit endiselt ebasoodsaks.

Seetõttu ei tohiks ka eeloleval hooajal ilvest üheski maakonnas üldkorras küttida.

Hallhüljes

Üldist seisundit nii Eestis kui ka Läänemeres võib pidada väga heaks. Liigi seirearuandest lähtudes on hallhülge arvukus nii Eesti vetes kui ka kogu Läänemeres olnud pikemat aega tõusutrendis: 2019. aastal loendati kogu Läänemeres viimase 20 aasta suurim hulk hallhülgeid. Lennuloendusel 2020. aastal loendati Eesti territooriumil kevadsuvel lesilates karvavahetusel olevaid hallhülgeid 5159, mis on pisut vähem kui aasta varem (5468).

Eesti vetes kütiti 2020. aastal 19 hallhüljest, neist 16 Kihnust. Küttimiskvoot oli 50. Seega oli huvi hülge küttimise vastu sarnaselt eelnevate aastatega ka 2020. aastal üsna tagasihoidlik.

Sel jahihooajal on Eesti vetes lubatud küttida 55 hallhüljest (1% viimase kolme aasta loenduste keskmisest).

Hallhülge kahjud kalandusele on endiselt suured seda peamiselt rannakalurite püüniste (seisevpüüniste) lõhkumise või neis olevate kalade söömise või vigastamise tõttu. Enamasti tekitavad kahju sellele spetsialiseerunud isendid, keda peaks käsitlema kui

Kährikkoer Kährikkoer on meil soovimatu võõrliik ja kärntõve suur levitaja.

nuhtlusisendeid. Paraku praegune seadus ei soosi (ja sageli ka ei võimalda) nuhtlusisendite küttimist kalapüüniste ja püütud kalade kaitseks. Seetõttu soovitame võimalikult kiiresti kutsuda kokku ümarlaud, et otsida lahendusi küttimise võimaldamiseks kalapüüniste juures. Soovitatav oleks koostada ka hallhülge kaitse ja ohjamise tegevuskava. Viimane tegevuskava oli vaid kaitse tegevuskava ning selle kehtivus lõppes juba 2019. aastal.

Šaakal

Territoriaalseid paare või rühmi oli 2020. aastal vaatluste, küttimisandmete ja bioakustilise seire andmete põhjal 25.

Üldarvukus sügisel jäi tõenäoliselt vahemikku 100–200 isendit, kuid täpsemat arvu ei ole praeguste andmete põhjal võimalik välja tuua.

Võrreldes 2019. aastaga, suurenes šaakali arvukus möödunud aastal ning levik laienes nii lääne (Saaremaa) kui ka põhja (Ida-Virumaa) suunal.

Jahihooajal 2020 kütiti 60 šaakalit, neist enamik Lääne- ja Pärnumaal.

Möödunud aastast enam lasti šaakaleid 2018. aastal, siis kütiti 76 isendit. Šaakali üldseisundile on praegu keeruline hinnangut anda, sest tegemist on liigiga, kelle asurkond on alles kujunemisjärgus. Tema arvukus ja levikuala on väike, seega küttimissurve suur ning

33

Arvukus näib olevat püsima jäänud suhteliselt madalale tasemele võrreldes kümne aasta taguse arvukuse kõrgperioodiga. Seda väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka küttimismaht.

Vanemate põlvkondade puudumine PTA marutauditõrje järelkontrolli käigus kogutud valimis viitab kähriku suurenenud suremusmäärale esimesel kahel eluaastal.

Aastal 2020 kütiti 5592 kährikkoera, mis on samal tasemel kahe eelneva jahihooajaga. Võrreldes möödunud kümnendi algusaastatega on viimaste aastate küttimine olnud enam kui kaks korda tagasihoidlikum. Kährikkoer on meil soovimatu võõrliik ja kärntõve suur levitaja, seega hoolimata arvukuse vähenemisest tuleks neid küttida varasemast intensiivsemalt. Kuid puht eetilistest kaalutlustest lähtuvalt soovitame ka kährikkoerale pesakonna üleskasvatamise ajal jahti mitte pidada.

- ulukid -

- ulukid enam ei ole. Varem andsid farmidest põgenenud isendid looduses elavale asurkonnale märkimisväärset tuge. Viimastel aastatel on minke kütitud sajakonna isendi ringis, mis on umbes kaks korda vähem kui eelmise kümnendi esimeses pooles. Mink on meil invasiivne võõrliik, seega on arvukuse muutustest olenemata soovitatav neid küttida varasemast intensiivsemalt.

Jahilinnud

Erinevalt sügisrändest on kevadrändel olevad haned siin stabiilsemalt.

Kobras

Arvukus tundub olevat langustrendis.

Seda väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka eelnevate aastatega võrreldes märgatavalt vähenenud isendite arv. Möödunud jahihooajal kütiti 5551 kobrast, 2019. aastal aga 7127. Tänavu sügisel toimub üle kolme aasta koprapesakondade kaardistamine, mille tulemusena peaks saama parema pildi kopra arvukusest ja asurkonna üldseisundist.

Arvukuse mõningast langusest hoolimata on populatsiooni seisund siiski pigem soodne ja küttimist võib jätkata samade põhimõtete järgi nagu eelmistel aastatel. Eeskätt tuleks kopraid küttida ja varakult välja püüda toimivatest maaparandussüsteemidest ning neist looduslikest vooluveekogudest, kus nad paisudega rajavad kalade (jõeforell) kudemisrändele takistusi. Suurematest voolu- ja seisuveekogudest, samuti inimese aktiivsest majanduslikust tegevusest puutumata lodualadelt, kus nad oma tegevusega elurikkust toetavad, võiks jätta nad küttimata.

Jänesed

Halljänese arvukus on ikka tõusutrendis. Viimased neli aastat on küttimine olnud enam-vähem samas suurusjärgus, üle tuhande isendi, kuid eelmise kümnendi algusaastatega võrreldes on küttimine kasvanud enam kui kaks korda. Halljänese küttimine on üsna tagasihoidlik ja suremustegurina populatsiooni seisundi muutustes väheolu-

line, seega võib neid küttida varasemaga samal tasemel või ka rohkem.

Valgejänese arvukuses väga suuri muutusi ei ole, kuid kerget langust võrreldes mõne aasta taguse ajaga võib välja lugeda nii jahimeeste hinnangutest, küttimisandmetest kui ka ruutloenduse tulemustest.

Hirvlaste pabulaloenduse käigus saadud jänese pabulaindeks on eelmise aastaga võrreldes suurem, kuid üleeelmisega võrreldes väiksem. Alates 2015. aastast aegrida jälgides on see aga olnud üsna stabiilne. Siinkohal tuleb mainida, et valge- ja halljänese pabulaid loendustel ei eristata. Pabulaloenduse marsruudid paiknevad enamasti metsaaladel, võib siiski oletada, et suurem osa loenduste käigus registreeritud pabulahunnikuid kuulub valgejänestele.

Valgejänese küttimine on olnud väga tagasihoidlik, keskmiselt vaid 100–200 isendit aastas, see on suremustegurina väheoluline, mistõttu võib neid küttida samuti nagu varem.

Mäger

Arvukus on viimasel aastakümnel olnud tõusutrendis, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka küttimisandmed. Mäkra kütitakse siiski üsna tagasihoidlikult, sest ta on jahiulukina ilmselt väheatraktiivne liik, kelle küttimiseks pole üldjuhul ka muud tõsiseltvõetavat põhjust (kahjustused, haiguste levitamine jne).

Mägraasurkonna üldseisundit või pidada väga heaks. Mägra sarnast tagasi-

34

hoidlikku küttimist võib jätkata ning asurkonna head seisundit ja arvukuse suurenemist arvestades võib seda huvi korral ka mõistlikult suurendada.

Mets- ja kivinugis, tuhkur, mink

Metsnugise arvukuses ei ole suuri muutusi toimunud, stabiilsust väljendavad kõik seirenäitajad. Metsnugise küttimisarvud on kaks korda väiksemad kui eelmise kümnendi parematel aastatel, kuid see ei näi sõltuvat niivõrd nugise arvukusest, kuivõrd karusnahaküttide aktiivsusest. Ka kütitud kivinugiste arv käib viimastel aastatel üsna sama sammu nugisejahi üldise aktiivsusega. Metsnugisega võrreldes on kütitud isendite arv 30–40 korda väiksem. Küttimisandmete põhjal võib järeldada, et kivinugis on väikese asustustihedusega levinud kogu Eestis, välja arvatud Hiiumaal. Nii metskui ka kivinugise jahti võib jätkata eelmiste aastatega sarnases mahus.

Tuhkru arvukuses pole viimasel paril aastal suuri muutusi toimunud, kuid eelmise kümnendi keskpaigaga võrreldes võib nii jahimeeste hinnangutest kui ka küttimisandmetest välja lugeda arvukuse vähenemist. Tuhkru küttimine on tagasihoidlik, seega võib neid küttida sarnaselt varasema ajaga.

Mingi püügil kastlõksuga võiks võimaluse korral sealt kaaspüügina saadud tuhkrud vabastada.

Mingi arvukuse järsku muutust pole toimunud, kuid viimase kümne aasta võrdluses võib näha langust. Selle põhjus võib olla see, et meie karusloomafarmides minke

Möödunud sügisel oli hanede peatumisaeg meie aladel lühike või ei peatunud nad siin sootuks. Seda väljendab kütitud lindude arv, mis oli viimase kuue aasta väikseim. Valgepõsk-laglesid kütiti aga viimati alla tuhande isendi koguni 13 aastat tagasi. Aastati on väga suured erinevused kütitud hanede hulgas tingitud peaasjalikult sügisrände ilmastikuoludest, millest oleneb nende siinviibimise aeg ehk jahihooaja tegelik pikkus.

Isegi kui me väga sooviks sügisest jahti hanede arvukuse ohjamiseks tõhustada, ei pruugi see mõnel aastal üldse võimalik olla. Seetõttu ei tohiks kindlasti seada täiendavaid ajalisi ega ruumilisi piiranguid hanede küttimisele jahihooajal, mis omakorda vähendaksid võimalusi ohjeldada suureneva arvukusega probleemrühma arvukuse suurenemist.

Hanede tagasihoidlikule küttimisele aitasid kindlasti kaasa ka koroonaepideemia tõttu kehtestatud riikidevahelised liikumispiirangud, mis jahiturismile kriipsu peale tõmbas. See väljendub eriti ilmekalt metskurvitsa kui linnujahiturismi ühe atraktiivsema objekti küttimisarve vaadates: neid kütiti vaid 710, aasta varem aga 3371.

Kevadrändel olevate hanede ja sookurgede registreeritud kahjustustega põllukultuuride pindala oli 2020. aastal võrreldes 2019. aastaga küll väiksem, kuid see väljendab pigem kahjude registreerimise aktiivsust, mitte kahjustuste vähenemist. Erinevalt sügisrändest on kevadrändel olevad haned siin stabiilsemalt ja ilmastikust oleneb pigem nende saabumisaeg, mitte siin veedetud aeg.

Kevadiste hanekahjustuste vähendamiseks lubati 2019. ja 2020. aastal teatud

piirkondades pidada heidutusjahti. Ka tänavu kevadel andis keskkonnaamet välja rangelt reguleeritud heidutusjahti lubava käskkirja, mille aga Eesti ornitoloogiaühing kohtus vaidlustas, esmast õiguskaitset taotles ning selle ka sai. Seetõttu kestis heidutusjaht tänavu vaid mõne päeva. Kuigi heidutusjaht ei ole mõeldud arvukuse reguleerimiseks, vaid toetavaks tegevuseks muu heidutuse kõrval põllukultuuride kaitsel, oleks kevadjaht iseenesest sügisjahiga võrreldes märksa efektiivsem meede suure arvukusega liikide ohjamiseks.

Lisaks hanedele (suur-laukhani ja valgepõsk-lagle) on suureneva arvukusega probleemliik ka kormoran, kelle küttimine on samuti selgelt liiga vähene, et mõjutada juurdekasvu. Kormoranil on kasvav negatiivne mõju kalandusele.

Tänavu kevadel oli Euroopas linnugripi kõrge patogeensusega tüve puhang, mille tagajärgi oli hulgaliselt surnud veelindude, peamiselt siin talvitunud luikedest näha ka Eestis. EFSA (Euroopa toiduohutusamet) mais avaldatud teadusraportis nimetatakse tänavust linnugripiepideemiat siiani laiaulatuslikumaks Euroopas. Epideemiapuhanguid täheldati 24. veebruarist kuni 14. maini Euroopa 24 riigis: 580 juhul linnufarmides (kokku 12,6 miljonit lindu) ning 1051 juhul uluklindude seas. Ka Eestis jõudis viirus kahte linnufarmi.

Uluklindudest oli enamik (u 80%) juhtumeid seotud veelindudega (haned, luiged, kajakad, pardid), teisel kohal olid röövlinnud ning muude lindude osa oli väiksem. Viirusel leiti 16 erinevat genotüüpi, millest järeldatakse, et see on kergesti muteeruv ning kujutab seetõttu suurt ohtu nii lindudele kui ka imetajatele. Linnugripi nagu ka kõigi teiste nakkuslike viirushaiguste levik oleneb selle kandjate asustustihedusest ja nende peremeeste eluviisi sotsiaalsusest. Viirus võib peremeesorganismis püsida pikemat aega, seega tuleb meilt sügisel ja kevadel läbirändavaid sadu tuhanded veelinde käsitleda kui potentsiaalseid nakkusallikaid. Seega tuleb jahimeestel linnujahil kindlasti rangelt järgida bioohutuse nõudeid (PTA juhiste kohaselt).

Ulukiseirearuanne 2021 ning paljud teised ulukeid käsitlevad seire- ja rakendusuuringute aruanded on kättesaadavad keskkonnaagentuuri veebilehel www.keskkonnaagentuur.ee.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna ulukiseirajad tänavad kõiki seirematerjali kogujaid ja soovivad jahimeestele edu jahihooajal.

35

- AKTUAALNE -

- AKTUAALNE Hoolikas vaatlus aitab eristada

TEKST MAIRE TOMING FOTO AIVAR VEIDE JOONISTUSED JARI KOSTET

Suur-laukhane näeb põldudel igal aastal tuhandete kaupa, tema äratundmisega ilmselt probleemi pole. Kui on valge lauk otsmikul ja mustad vöödid kõhul, siis on selge, et tegemist on laukhanega. Väike-laukhane eristamisel suurest tuleb kasuks kogemus, aga alustama peaks ikkagi hoolikast vaatlusest, erisuste tundmisest ja eelkõige nende märkamisest.

häälitsuste tundmine. Väike-laukhane häälitsus on tavaliselt kolmesilbiline ja meloodilisem võrreldes suur-laukhane kahesilbilise hüüdega. Põhja-Skandinaavias Saamimaal, kus on nende kodu, tuntakse väike-laukhane ka „lauluhane“ nime all. Helisalvestisi võib leida aadressilt https://www.xeno-canto.org/species/ Anser-erythropus.

Suurlaukhani.

Armsam välimus

Väike-laukhane põhitunnused

Kuidas teha vahet

suur- ja väike-laukhanel?

Sügis pole enam kaugel. Varsti laskuvad Eestimaa põldudele-niitudele jälle hane- ja lagleparved ning septembris algab järjekordne sügisene hanejaht.

T

uleb meenutada, et kõigi nende kümnete tuhandete tiivuliste hulgas võib leiduda ka ülimalt ohustatud ja rangelt kaitstud väikelaukhanesid. Meil peatuvad rändeperioodil Fennoskandia asurkonna linnud, keda on väga vähe, enam-vähem sadakond lindu. Siin on iga isend arvel ja iga täiskasvanud väike-laukhane kaotusel on tõsine negatiivne mõju kogu populatsioonile. Eriti suur oht väike-laukhanele on kevadrände ajal aprillis-mais lääneranniku ja saarte piirkonnas, kus viimastel aastatel siinseal päevakorda kerkinud kevadjahi eksperimendid võiks äärmiselt suurt kahju tekitada. Sügisränne möödub seniste vaatlustulemuste põhjal küll märksa kiiremini, aga püssikuuliga ikkagi võrrelda ei anna.

Millest alustada?

Kahjuks tuleb tunnistada, et suur- ja väike-laukhanel on tõesti ülimalt keeruline vahet teha, eriti jahil. Tihti esinevad mõlemad liigid samadel aladel ja isegi ühes parves, nii et määramiseks peaks olema head vaatlustingimused, korralik optika, kogemused, kannatlikkus, palju aega jne. Arvata võib, et jahiajal reageeritakse palju kiiremini, kui nende kahe

• Ta on mõõtudelt veidi väiksem kui suur-laukhani.

• Kael on lühem, kompaktsem ja tumepruuni tooni.

• Pea on ümaram ja värvuselt tume pruun, otsmik veidi järsema nurgaga ja silm suhteliselt suurem.

• Nokk on väike-laukhanel eriti lühike ja sügavroosat tooni, noka pikkus on enam-vähem võrreldav nokatüviku laiusega, paistab kolmnurgakujuline.

• Valge otsmikulauk ulatub kõrgele pealaele ja lõpeb umbes silmade vahel.

• Silmarõngas on säravkollane ja

Väikelaukhani. lähedalt vaadates hästi märgatav, aga kaugele ei paista.

Lendavate lindude korral on võimalik eristada väike-laukhane lühemat kaela ja nokka ning suhteliselt pikemaid ja kitsamaid tiibu. Ilmselgelt on need tunnused veel kordades raskemini hoomatavad kui paigal püsivatel lindudel, aga päris lootusetu see ikkagi pole. Lennus oleva parve korral võib abiks olla ka

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väike-laukhaned on suurtest vilkamad ja kiiremate liigutustega, veidi väiksemad, tumedamad, lühema kaela ja kõrgemale ulatuva valge otsmikulauguga. Mustad kõhulaigud on enamasti väiksemad, lühemad ja mitte nii tugevad kui suur-laukhanel. Tiivad on suhteliselt pikemad ja ulatuvad seisval linnul üle sabaotsa. Kollane silmarõngas paistab hästi ainult lähedalt ja heade valgustingimuste korral. Hea optikaga võib seda näha ka mitmesaja meetri kauguselt, aga siis tuleb linnule ikka korralikult otsa vaadata ja seda rõngast otsida.

Subjektiivselt võttes on väike-laukhani lihtsalt armsama välimusega. Pingutagem siis selle nimel, et liikide mitmekesisus säiliks ja üks väike hani ka edaspidi meie kõrval elus püsiks!

Alpha 200i Suur-laukhani.

Lendavate lindude korral on võimalik eristada väikelaukhane lühemat kaela ja nokka ning suhteliselt pikemaid ja kitsamaid tiibu.

36

Väike-laukhani. liigi eristamiseks vaja oleks. Kui hani juba pihus, siis on eristavaid tunnuseid muidugi kergem märgata, aga eesmärk on kindlasti vältida väike-laukhane sattumist kellegi pihku.

Alustada võiks kolmest lihtsast asjast.

1. Probleemi teadvustamine – meie jahilindude hulgas võib esineda ka esimese kategooria kaitsealune liik väike-laukhani.

2. Arusaam, et suur- ja väike-laukhani on ülimalt sarnased.

3. Süvenemine tunnustesse, õppimine ja võrdlemine, et tekiks vähegi lootust neid kaht liiki eristada.

· Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- JAHIKODA KORDA -

Maarja jahikoda – traditsioonid ja taaskasutus

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

Heinakuu põuavines ilmub Vooremaa maaliliste küngaste tagant nähtavale Maarja-Magdaleena noolterav kirikutorn.

Tee keerutab küpsete viljapõldude vahel, esimesed kombainid lõikavad juba otra.

Ja siis äkki paistab otse ees suurtest maakividest laotud hoone otsaviil, millel kiri Maarja jahikoda.

- JAHIKODA KORDA -

Priit Tiks (vasakul) ja Mart Teppo Kalevipoja keskuse vanadest ahju- ja korstnakividest laotud seina taustal.

Maarja jahikoda – vana maakividest tall-kuivati on saanud uue elu.

O

n kaks põhjust, miks Eesti Jahimees läks „Jahikoda korda!“ teema-aastal külla ühele Tartumaa MTÜ-le. Esimene põhjus peitub vormis – Maarja jahikoda – ja teine sisus: just selle suve hakul jõudis MTÜ Maarja Jahikoda vana hoone renoveerimistöödega nii kaugele, et 19. juunil peeti avamispidu. Jahikoda sai korda!

MTÜ Maarja Jahikoda taga seisavad õigupoolest Luua metsanduskooli jahimehed, kellel oli tõsine soov rajada jahimaja, kuhu jahimehed saaksid kokku tulla: jahti alustada ja lõpetada, kütitud ulukeid austada ja nahastada, puhata, süüa teha, saunas käia ning jahijutte puhuda. Mõeldi ka kohalikule kogukonnale, laste- ja noorte koolitustele ning laagritele, mida uues jahimajas saaks edaspidi korraldada.

Maarja Jahikoja juhatuse liikmed Priit Tiks ja Mart Teppo jagasid hea meelega maja sünni tausta ja tagamaid.

Luua metsanduskooli jahimehed on Eestis erandliku staatusega, sest nad kasutavad metsanduskooli jahimaid ega kuulu juriidiliselt ühessegi jahindusorganisatsiooni. Jahimaade rentnik on haridus- ja teadusministeerium ning (jahi)majanduslikku tegevust otsustab ja määrab Luua metsanduskooli direktor.

Arusaadav, et jahipidamine ei ole metsanduslikku eriharidust andva haridusasutuse põhitegevus. „Käisime aastaid ühe jahikaaslase juures kütitud loomi nülgimas, põdra tõmbasime puu otsa, paremaid tingimusi polnud,“ seletab Priit Tiks. „Ka meil endal polnud koos käimiseks kohta ega tingimusi. Nii mõlgutasime aastaid mõtteid oma majast, aga ei näinud väljavaadet.“ Nelja aasta eest otsustasid viis meest härjal sarvist haarata ja 17. märtsil 2017 registreeriti MTÜ Maarja Jahikoda, kuhu praegu kuulub 21 Luua metsandus-

40

Oma jahikoja ehitusel rabasid jahimehed kõvasti tööd.

kooli jahimeest. Koha otsimisel oli õnne: täpselt keset Luua jahimaid seisis tee ääres maakividest ehitatud vana tall või kuivati. Hoone oli üsna kurvas seisus, katus sisse langemas, kasutuskõlblikud olid ainult vanad massiivsed müürid. Peremehega saadi soodsalt kaubale ja „müürid“ osteti ära. Nüüd oli jahimeestel oma jahikoda, kuid seda ainult vormiliselt, maja tuli alles hakata ehitama.

Hoonet, mis on 19. sajandil ehitatud, on kasutatud eri aegadel õige mitmel otstarbel: see on olnud tall, kuivati, viinakelder ja Nõukogude ajal oli lähedal asuva sigala karantiin, kus hoiti uusi emiseid. Iseseisvuse taastamise järel ei tundnud vana maja vastu enam keegi huvi ja see hakkas lagunema. Eks olid jahimehedki siit aastaid mööda sõitnud, kuni tuli see õige äratundmine: ühe jahimaja jaoks super asukoht: otse vallatee kõrval ja keset jahimaid.

41

Hindamatud töötunnid

Ja siis läks lahti! Iga liige pani omaosalusena sisse tuhat eurot pluss 350 MTÜ-sse sisseastumismaksuks, kuid kõige suurem panus olid ikka iga mehe hindamatud töötunnid, mida Priit Tiksi sõnul on kogunenud uskumatult palju. „Alguses oli meeste energia ikka väga suur. Seda oli vaja, sest tulemus ei paistnud esialgu veel tükk aega kusagilt välja: ei olnud vett, elektrit ega hoonet ennastki. Enamik asju on meie enda tehtud. Vingematel vendadel tuli kahe esimese aasta jooksul 50 tööpäeva aastas. Kui katuse vahetuseks saime PRIA-st kohaliku maaelu mitmekesistamise meetmest toetust, siis hakkas ka ehituse valmimise tähtaeg peale suruma. Jahimehed tulid ehitusele juba kahel päeval nädalas.“ Tulemus on kõrvaltvaataja jaoks muljetavaldav: hoone meenutab hästi renoveeritud rustikaalset maahotelli,

- JAHIKODA KORDA kust avaneb miljonivaade heinamaale ja voorele. Kui juba miljonist rääkida, siis ütleb Priit Tiks nüüd juba oma kogemusest, et jahimaja ehituseks ei pea olema tagataskus miljonit, vaid ühtehoidev seltskond ja kõvasti pealehakkamist. Jahiseltsi kuuluvad väga erinevate ametioskustega mehed (ja ka kaks jahinaist), seega oli neil omast käest võtta elektrik, maastikuarhitekt, tisler jne, lisaks toetajad ja sõbrad ning kohalik kogukond, kes on tulnud jahimaja ülesehitamisega üllatavalt hästi kaasa.

Köök – iga jahiseltsi keskpunkt.

Võimalikult palju taaskasutust

Jahimaja uhkele väljanägemisele on andnud väga palju juurde meeste leidlikkus kasutada ehitusel materjale, mis saadud vanade hoonete lammutamiselt tasuta. Nii näiteks on jahisaali

Vanad roovilauad puhastati ükshaaval ära ja nendest sai jahisaali lagi.

toimub juba septembri lõpus noortele jahindus- ja loodushoiulaager mitme õpitoaga. Väga tähtis on suunata noort põlvkonda jahindust mõistma ja teha seda just nimelt jahikultuuri tutvustades. „Külarahvale on kavas hakata korraldama maitseelamusõhtuid,“ räägib Priit Tiks lähematest plaanidest. „Ja muidugi on see maja ju ehitatud kõigepealt meie oma jahimeestele. Ühisjahtidel on jahikoda avatud loomulikult kõigile Luua jahimeestele ja nende külalistele.“

Luua Lehm

ja sauna vahele kõrge sein laotud Kääpalt toodud Kalevipoja keskuse vanadest ahju- ja korstnakividest. Ükshaaval võeti need maha, puhastati ja pandi jahimajas uuesti seina.

Kalevipoja keskuse vanadest trepiastmetest on tehtud WC sein, kuivati vanad roovilauad puhastasid jahimehed koroonapuhkuse ajal hoolega ära ja nendest löödi jahisaalile uhke lagi. Pidulikkust lisavad kõrgete seljatugedega toolid, pärit ühest Portugali kirikust.

Kui lammutati Tartu ülikooli spordihoonet, siis selle vanad valgustid ja tulekindlad vaheuksed leidsid uue elu Maarja jahikojas, trepimademed on omakorda pärit ülikooli ökonoomikumist. Tõesti-tõesti, ökonoomsust kohtab siin igal sammul, kuid tulemus kokku on väga maitsekas, väljapeetud ja stiilne.

Jahikoja meeskond on ülimalt tänulik kõigile, kes selle saavutamisele on kaasa aidanud. „Tööd on rabatud kõvasti, aga nüüd on juba lõbus!“ naerab Priit Tiks. „Avamisel tegime külarahvale lahtiste uste päeva. Uudishimu oli suur, inimesi huvitas, mis sellest vanast lagunenud hoonest on saanud. Küla on meid väga omaks võtnud. Naabriks on väikelaevade ja kümblustünnide tehas Lingalaid, mille omanikuga on meil väga hea läbisaamine, ta on aidanud meid ehitusel alati, kui vaja.“

Uksed on avatud

Lahtiste uste päev ei olnud jahiseltsis ainukordne sündmus. Maarja jahikoda on avatud väljapoole, eriti soovitakse panustada laste- ja noorte loodusharidusse. Koostöös Tartu loodusmajaga

42

Maarja jahikoda koos Luua jahimeestega on algatanud kaks toredat traditsiooni. Juba mitu aastat on peetud 24. veebruaril laskevõistlust Luua Lehm. Lastakse pigilindu ja võitja saab rändkarika. Võistluse idee sünd oli koomiline. Ühe jahipäeva lõpus lepiti kokku, et lastakse veel ainult põdralehma. Ajust tulid välja lehm, pull ja vasikas. Kütiti aga pull ja vasikas. Järelikult tuli hakata mehi õpetama. Nii sündis võistlus Luua Lehm.

Eelmisel aastal korraldas Maarja jahikoda Saaremaal suure hirvejahi, kus osales üle 80 jahimehe. Kahe päevaga kütiti 15 punahirve. Jaht lõppes piduliku ulukite austamisega ja õhtusöögiga. Sel aastal on kindel plaan üritust korrata.

Maarja jahikoda tahab panna suurt rõhku jahikultuuri edendamisele, selleks peab olema aga koht, kust kõik alguse saab ja jahimehed kokku tulevad: oma jahikoda, millel oma hing.

- JUUBILAR -

- JUUBILAR Aga sõjajärgne aeg ise, kui keeruline see oli?

Ikka oli keeruline. Oli kuuliaukudega maju, palju katkiseid peresid. Hakkas tulema tagasi neid, kes asumisel ja elus, alles 1950. aastatel kadusid varemed.

Sõja- ja küüditamislood jõudsid suuremate kaudu ka laste kõrvu. Uue aja valu tundsid ehk rohkem lastekodulapsed.

Aga näiteks kotipoistest kuulsin ainult jutte. Meil oli küll Tõrvas Raudtee tänav, aga plaanitud raudtee jäi sõja tõttu ehitamata, nii ei jõudnud kotipoisid sinna, vaid jäid rohkem Valka.

Huvitav oli muidugi see, et meie lähedal oli Läti, kus tehti ju häid Riga jalgrattaid. Koolipoisina väntasin kord Rigaga Tõrvast Tallinna, see oli juba keskkooli ajal. Päevaga sinna ja nädala pärast päevaga tagasi. Esimese pikema peatuse tegin Anna kiriku aias. Ema oli

PÕDRAJÜRI

75

PÕDER Kogu lugupidamise juures meie suurkiskjate hundi ja karu vastu tuleb tunnistada Eesti metsade valitsejaks ikkagi põder. Pole vist liialdus öelda, et Eesti jahinduse ühtsuse ja tugevuse üks nurgakivi on meie põdrapopulatsiooni hea tervis ja elujõud.

Jüri, sa oled sõjajärgne laps, sündinud ühel aastal näiteks Viivi Luige ja Laanetu Kollaga.

Milline oli sinu seitsmes rahukevad, kus kulgesid sinu lapsepõlvemaastikud?

Ma kasvasin üles Tõrva linnas, maa ja linna piiril. Pärast sõda ehitas isa Tõrva Oru tänava lõppu väikese maja, kuhu kolisime 1947. Meie majake oli linna serval viimane. Elasime seal pead-jalad koos: ema, isa, minust seitse aastat vanem õde, toaseina taga laudas hobune ja muud loomad. Oru tänav sai nime sellest, et see asus metsase Pokardi oru serval, mille põhjas voolas selge Tikste oja.

See Pokardi org oligi minu mängumaa ja minu karjasepõlv möödus seal. Lähedal asuvas Pokardi mõisas, üle oru, oli lastekodu, kus oli palju kooliealisi lapsi ja noori. Tikste oja oli mõtteline piir, kust

44

Põtru oli tol ajal vähe. Mäletad üldse, millal sa nägid esimest korda põtra?

Mäletan. Olin siis koolipoiss. Kaks juhust on meeles. Meie klassis olid kõik maapoisid ja -tüdrukud, sobisime kohe hästi.

Käisin rattaga koolis ja ajapikku said kõik klassivendade kodud läbi käidud.

Nii nägingi Suislepa lähedal klassivend Andrese manu minnes esimest korda põtra. Teine kord oli Puka lähedal bussi-

aknast. Põtru oli ikka väga vähe, neid loendati pärast sõda sadades. Alles 1960. aastatel, kui huntide likvideerimine oli ära olnud, hakkas neil paremini minema.

Ülikooli läksid õppima bioloogiat?

Jah, see kujunes niimoodi, sest mul oli karjasepõlv seljataga, metsavärk meeldis ja oli ka sõpru, kellel oli tohutu looduse- ja linnuhuvi. Omal ajal oli sealkandis väga tuntud loodusemees ja liblikauurija Ermer Merivee, kelle kogu suguvõsa oli sügava loodusehuviga. Ermeri üks vendi Rein juhtus olema minu klassikaaslane. Minu loodusehuvi nii sügav polnud, aga teiste huvi nakatas. Esialgu tõmbas pigem geoloogia, sest matkata mulle meeldis. Aga klassivend ja sõber Mati kutsus Tartusse bioloogiasse eksamitele, sain sisse. Et olin alles 18, siis ei võetud mind ka kohe aega teenima.

Sinust sai Harry Lingi õpilane.

Jah. Üks paljudest. Nii kui kuulsin esmakursuslasena sõna „ökoloogia“, hakkas asi mind paugupealt huvitama. Ja Harry Lingi loengud aasta hiljem olid ülimalt sisukad ning paeluvad. Nii tahtsingi edaspidi saada loomaökoloogiks.

Meil on paljude ulukitega võrreldes põdra seisundist korralik ülevaade.

Selle eest on aastakümneid hea seisnud põdrauurija Jüri Tõnisson, jahimeeste seas tuntud kui Põdra-Jüri, kellel täitus 16. augustil kolmveerand sajandit.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD RAUNO VEEROJA, JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU

pannud linna-sugulastele suitsupekki kaasa, mäletan, et haukasin selle otsast suure tüki, kõht oli hirmus tühi. Kui üles Tselluloosi tehase juurde välja jõudsin (praegu Sossi mägi – J. V.), mõtlesin, et siin on nii tihe liiklus, lükkan parem ratast käekõrval. Läksingi nii alla Kalamajja välja ja üllatasin lõpmata lahket vanatädi Olgat.

lastekodu lapsed ei tohtinud üle minna, aga me käisime ikkagi vastastikku mõlemal pool oja, karjas ja mängimas.

Käisid Tõrvas ka koolis?

Jah, käisin Tõrva keskkoolis. Kogu selle aja oli koolis üks direktor, Arnold Tomberg, väga lugupeetud mees.

Oled öelnud, et kooli ajal tegelesid spordiga. See oli tolle aja poistel väga tavaline?

Väga! Mina polnud mingi kõva sportlane, aga kergejõustik, ujumine, suusatamine ja rattasõit jäid külge. Toonased põlvkonnad olid kõik sellised, kes ei kasvanud üles mitte toas, vaid õues, kõik see käis asja juurde. Iga tee viis orgu, kus saadi teiste lastega kokku ja tegevust jätkus pimedani. Ning oli nii tavaline mängu- ja koolikaaslaste pool külas käia.

Kolm tankisti. Tiit Randveer (vasakult), Margo Tannik ja Jüri Tõnisson Põhja-Euroopa jahiulukite konverentsil Karjalas 2014.

Mis mees Harry Ling oli? Aastakümneid hiljemgi meenutatakse teda kui legendi, kui juttu tuleb jahindusest ja selle korraldamisest.

Ling sündis 1928 ja suri juba 1984, aga ta jõudis uskumatult palju ära teha nii ise uurides ja õpetades kui ka jahinduse korraldamises. Loengutes kasutas Ling alati rohkelt näitlikke materjale. Tihedam kokkupuude tekkis meil teise kursuse järel, suvises zooloogiapraktikumis Porkunis. Meil olid äärmiselt toredad

- JUUBILAR praksijuhendajad, nende hulgas siis Harry ja Ruth Ling, kes oli ornitoloog, ja nende kaks poisslast, Peeter ja Andres.

Harry Ling oli õppejõu ja teadlasena väga laia silmaringiga, kuid väga hõivatud. Enda õppimises tuli üsna iseseisvalt toimetada. Aga programmid olid ikka olemas ja tema kabineti uksele võis tudeng alati nõu saamiseks koputada. Sain 1969 suunamise Aakre katsemetskonda, aga ülikooli lõpetasin 1971. Kogu Eestis olid metsamajandid ja nendes katsemetskonnad. Metsamehi toodi metsamajanditest 1969 asutatud metsainstituuti üle. Siia maandus ka biolooge ning jahinduslik seire- ja uurimistöö.

Enne, kui metsainstituut tehti (Eesti metsainstituut tegutses Tartus 1969–1996), oli Harry Ling koostanud jahimaakorralduse juhendi. Esialgu zooloogiamuuseumi juures asunud töörühma juhtis Ülo Parik, kes tegi jahimaakorraldust kogu Eestis. Rühm toodi metsainstituudi looduskaitse sektori alla.

Kui mind sinna 1973. aasta kevadel tööle võeti, siis oli jahimaadega seotu juba metsakorralduse manu Tallinna kolitud ja kandis uuemat, metsandus- ning arvutikesksemat kuube. Mina aga sain sektorijuhataja August Ördi toetusel hakata tegelema loomastiku ja looduskaitsega, mis väga sobis.

Kas põdraga hakkasid tegelema juba Aakre metskonnas?

Siis veel vähe. Aga et samas olid ulukitarandikud, tuli silm peal hoida nii põdra kui ka teiste hooldamisel ja tarandike seisukorral. Mäletan, et pisteliselt oli põdralõualuid kogutud juba 1960. aastatel. Hiljem polnud nende jaoks vist Tartus ruumi, toodi kottidega metskonna vanasse keldrisse, kuhu minu teada jäidki … Aga ülikooli ajal oli praktikum, kus õpetati põdra vanuse määramist. Õpetas noor aspirant Aari Koff, kes läks hiljem mehele mu sõbrale Matile, kellest sai zooloogiamuuseumi taksidermist. Need olid esimesed kokkupuuted põdrateemaga.

Metskonnas siiski tutvusin ka ulukikahjustuste uurimisega ja tegin esimesi sellekohaseid vaatlusi. See oli suhteliselt uus asi. Looduskaitsesektori juhataja Örd lasi mul paljude kirjandusallikate abi kasutades kokku panna põhjaliku metoodika põdrakahjustuste mahu ja mõju uurimiseks. Põdrakahjustused olid 1970. aastatel juba väga aktuaalsed.

Põdrakahjustused Kui Eesti rajoonides hakati tegema looduskaitselisi inventeerimisi, siis üks mitmetest bioloogitöödest (sh kaitsealuste liikide paiknemise arvelevõtt ja

- JUUBILAR -

Jüri Tõnisson sel suvel Rõõmu tänava kodumaja ees.

Jüri Tõnisson (paremal) ja Meelis Merenäkk põtrade lennuloendusel. jahiulukite seisund) oli põdrakahjustuste sisuline inventeerimine. Seda siis suviti koos mitme töökaaslasega tegimegi.

Esimene oli Pärnu rajoon 1973. aasta suvel, aasta hiljem tuli sama töö Hiiumaal.

Kustumatu mulje jätsid nii sealsed looduskaitsjad, nt Tiit Leito, Maie Jeeser kui ka loodus ise.

Edasi läks nii, et 1971 asutatud Lahemaa rahvuspargil tekkis vajadus uue arengukava järele, mille koostamiseks hakati 1974 kavandama mitme asutuse koostöös süvainventeerimisi. Aasta hiljem läks lahti välitöödeks. Tuli osaleda põdra elupaikade seisundi inventeerimises, ulukiloendustes, ulukiasurkondade vaatluste korraldamises kohalike metskondade kaasalöömisel. Kaks aastat sai mitmekesi põdrakahjustusi uuritud ja kõvasti üle tuhande hektari noori männikuid läbi käidud. Kaasasime ka Palmses zooloogiapraktikumides olnud noori tudengeid.

Kui 1980. aastate alguses arenduskava valmis sai, oli mul erandlik võimalus jääda muud Eestit hõlmava kõrval Lahemaa kui erirežiimiala ulukiseiret jätkama.

Nii sain koostöös lähemate kolleegide ja metsameestega koguda põtrade mõõtandmeid ja lõualuid, teha elupaikade seisundi vaatlusi püsiproovitükkidel, pabulaloendusi jpm, mis kõik hiljem ja mujal Eestis tegemistes kasuks tuli.

Küttimisettepanek Siin-seal Eestis oli 1980. aastateks pisteliselt juba kogutud sõraliste alalõualuid vanuse määramiseks. Küllap tänu heale koostööle metsainstituudiga ja Tiit Randla toel võttis EJS 1987 vastu otsuse hakata jahtkondade abiga kogu Eestis põdra-

46

lõualuid korjama. Ise olin siis põdraga seotud rohkem Lahemaa kaudu, kuid vanuse määramises ja kokkuvõtete tegemises osalesin. Aastal 1988 tundus, et paljud jahtkonnad pidasid „kondikogumist“ ühekordseks aktsiooniks.

Siiski läks korjamine 1989. aastal taas laiemalt lahti ja nii on jäänud siiani.

Mina sattusin põdra haardesse küllap sellegi pärast, et 1991. aastal tellis toonane metsamajanduse ja looduskaitse komitee (praeguse keskkonnaministeeriumi eelkäija) metsainstituudilt põtrade argumenteeritud küttimisettepaneku. Oli viimane aeg ka, sest põdra arvukus kippus käest, keegi ei teadnud, palju neid täpselt on.

Olin siis üks küttimisettepaneku kokkupanijaid. Õnneks oli põdrakahjustuste ulatusest ja paiknemisest kogunenud üksjagu andmeid ja just 1991 oli aasta, kui oli õnnestunud korraldada kogu Eestis põhjalikum pabulaloendus.

Lisaks oli 1991 lähteaastana kasutades võimalik teha põdra nn käibe analüüs, mis näitas, et arvkukus mitte ei suurene, vaid on varasema kõrgseisu järel languses. Olles Lahemaa jaoks umbes neli aastat küttimise ettepanekuid teinud, oli arusaam, et ettepanek peab kajastama populatsiooni suurust ja seisundit, teiselt poolt ka elupaikade seisundit ja põdrakahjustuste ulatust. Siit edasi sai käibepõhiselt tuletada küttimise eesmärkidele vastavad maakonnakvoodid.

Mitte alati ei läinud prognoosid tegelikkusega piisavalt hästi kokku. Viimased taolised põtrade küttimisettepanekud sai tehtud 2011–2012, nii et selline moodus kestis 20 aastat. Peaaegu sinnani, päevast päeva, hiljem ajuti, oli mulle suureks abiks välitöödest andmetöötluseni ülihea kolleeg Malle Mardiste, kes samuti pidas uluki-

seires vastu 75-aastaseks saamiseni. Edaspidi tuli juba põdra osa jahiulukite seirearuannetes, nagu me seda siiani näeme.

Kui mind koondati 2015. aastal, enne keskkonnaagentuuri lävepakku, siis jätkasin ulukiseirega koostööd lepingutega.

Kevaditi, märtsis-aprillis, olen osalenud männikutes ja kuusikutes värskete ulukikahjustuste, valdavalt põdra tekitatud vigastuste seires ja hiljem aidanud enam kui 1000 saja puu valimi andmestikku ka kokku võtta.

Sügiseti on teine suurem töö kütitud põtrade vanuse määramine jahiühenduste kogutud lõualuude järgi ja sarvede mõõtmine, lisaks muude bioproovide kogumine ja transport Tartusse. Neidki materjale, millest saab alati koostatud andmebaas, koguneb tavaliselt tuhandete põtrade kohta. Aitäh jahimeestele selle eest!

Sügiseti on igas maakonnas põdrapäev, kuhu tuuakse need materjalid kokku.

Huvipakkuv on nii põdra ja jahinduse igapäevaga kursisolek kui ka kokkuvõtete tegemine. Siit tuleb igal aastal välja, milline on põdraasurkonna vanuseline koosseis ja milline elupaikade seisund, kui palju oleks mõistlik põtru maakondades küttida, et hoida inimene loodusega pikaaegses tasakaalus.

Balti koostöö Kahtlemata oli 1990. aastate algus keeruline aeg ka jahinduses, pole ime, et põdrapopulatsioon kriitiliselt vähenes. Õnneks tuli meile kõigile – s.t jahindus, ulukid, seire – kõvasti kasuks, et omal ajal olid põdrast lähtuvalt tehtud suured jahipiirkonnad, sh riigijahipiirkonnad. Piiride ja suuruse üle küll vaieldi palju, kuid

süsteem 1990. aastatel ei killustunud.

Lisandusid hoopis jahindusnõukogud, kus ka ise algul osalesin ja sain sõraliste asjus kaasa rääkida. Peamine – ühistööna õnnestus ära hoida põdraasurkonna soolisvanuselise ja asustusstruktuuri kollaps.

Silmaringi avardas kõvasti Balti koostöö.

Lahemaal ja Leedus toimus 1992–1994 kolm põdrasümpoosioni, süvenes koostöö Soome põdrauurijatega, Eesti osales järjest üleilmsetel põdrasümpoosionidel Venemaal, Alaskal, Norras, Jakuutias, Poolas, Kanadas.

Täitunud oli ka Harry Lingi lootus moodustada ulukiuurijatest jahinduslabor, esialgu metsainstituudis, hiljem 2000. aastate algul metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses ja selle „mantlipärijates“ keskkonnateabekeskuses ning alates 2015. aastast keskkonnaagentuuris. Jahimaakorralduse ratsionaalsem pool (näiteks erinevad inventuurid maakondades) võinuks ju tõmbetuultes säilida, praegu tundub olevat näiteks elupaikade struktuuri tundmine veidi unarusse jäänud.

Vähemalt põdra kohta teame ligikaudset elupaikade pindala, mis on abiks arvukuse seirepõhisel hindamisel. Asjatuks on vahel peetud ka maosisuproovide kogumist.

Ometi näitas nende analüüs selgelt, kui vajalikud on põdrale lehtpuud ja eriti pajustikud. Mitte lihtsalt võsad, vaid tohutu metsi kaitsev puhver, mida tasub igal võimalusel hoida. Kehvemates elupaikades võis juba talve eel leida toidus ohumärke metsale: kuusekoorest männi liigse söömiseni. Võib rahuliku südamega öelda, et biomaterjalide kogumine pole olnud kunagi asjatu. Aitäh selle eest!

Kas võid öelda, et just põder on see meie metsade au ja uhkus?

Ma arvan järjest rohkem, et kogu meie metsade ulukikooslus on see rikkus. Ma ei

- JUUBILAR nurgakivi. Nagu ka elupaikade seisundi ja kahjustuste jälgime. Arvukus võib käest minna väga vaikselt, kui küttimisvead akumuleeruvad. Asurkonnad võivad tasapisi nii oodatust üles- kui ka allapoole vajuda, nagu juhtus meil ja naabermaades 1990. aastatel ning taas alles hiljuti, kui kolm aastat jutti üle 7000 põdra aastas küttida võisime. Suurt pilti ei saa kunagi unarusse jätta.

Jakuutias VI põdrasümpoosioni raames korraldatud ekskursioonil (2008). ole selline põdrafanatt, et tõstaksin ainult põdra esile. Tähtis on kogu püramiid, millele suurkiskjad toetuvad. Põder on üks, kes on selle alus, näiteks karule on ta kindlasti tähtis, samuti hundile.

stseenid on ikka põtradega. Nii et ta on põhja pool väga au sees ja mina austan teda kõige selle juures samuti. Kahjustus, see on inimlik mõiste, loom sööb, et ellu jääda.

Põder on põhjamaa loom, teda võib pidada põhjamaa looduse tervise ja elujõu näitajaks.

Kindlasti võib, aga muidugi tuleb sinna juurde ka põhjapõder. Põder on toidu mõõdukas selekteerija, paikne ja valiv.

Kui teda on mõõdukalt, siis võib ta elada ühes kohas kaua aastaid, ilma et midagi juhtuks. Metsamajandus tekitab põdrale rikkama ninaesise kui kunagi varem, nii et teda võib olla palju rohkem kui ürglooduses. Siit ka probleemid ja vajadus sekkuda: mets tähendab inimesele paraku rohkem tarbepuitu kui põdratoitu.

Inimesele on omane otsustada põdra elujõu üle tema sarvede järgi. Need võivad olla vägevad: meilgi on rohkem kui kümne haruga sarvepoole kohta ning laiusega üle 140 cm. Vägevust näitab põder ka muul moel, näiteks põllul seistes – nagu Kalevipoeg, kel meri põlvini.

Kui kliimatundlik on põder?

Kas kliima soojenemine võib ka tulevikus põhjustada seda, et põdra lõunapiir liigub Soome lahe põhjakaldale?

Hästi ei usu, et ta siit lähikümnenditel kaob. Tal peab olema selline elupaik, kus on süüa ja vett, nii et vast päris ära ei kao, kui ei teki mõni karm taud, kui ei jää isolatsiooni, kui metsad püsivad. Palaval põuasel suvel jäävad küll nii vanad põdrad kui ka väikesed vasikad hätta, see on tugev stress nii loomadele kui ka taimedele, kellele just suvi on talveks valmistumise aeg. Aga põder on olemas Tšehhis, Poolas, Saksamaal ja Põhja-Ameerikas poolkõrbeteni välja. Nii et elu on muutlik, lootust on.

Miks põder on just selline metsavööndi loom, miks teda lõuna pool eriti ei leidu?

Kõigepealt tema füsioloogia ja väljanägemine: kogu tema kehaehitus ja vastupanuvõime on mõeldud karmis kliimas toimetulekuks, sealt see tuleb.

Teda on ju varemalt olnud ka KeskEuroopas Briti saarteni välja, aga sealt ta lihtsalt rapiti välja. Põtra on suhteliselt kerge küttida, ta ei ole nii kaval kui hirv, pluss see, et ta on ikka rändav loom ja rändeteedel oli teda lihtne küttida, tehti püünisaugud, kaljude pealt aeti alla ning saadi korraga väga suur kogus liha. Põdrast tarvitati kõik ära, isegi kondid ja luuüdi.

Kaljujooniste peal on põdrad kõige tavalisemad loomad, keda näeb, jahi-

Kuidas mõjuvad põdrapopulatsioonile sellised suurtaristud nagu Rail Baltic?

Kuulda on, et kui üht lõiku Tartu maanteel tehakse neljarealiseks, siis ei tehta enam ulukitele ülekäiku, vaid maantee tõstetakse sobivas kohas üles ja ulukid saavad alt läbi käia. Kui ka Rail Balticuga oleks nii, siis on isolatsioonioht palju väiksem, raudtee oleks üles tõstetud ja elupaigad jätkuksid seal, kus need on.

See saaks olema väga kallis rajatis, niisiis on jutt pigem ulukitunnelitest.

Meil on viimastel aastatel palju räägitud, et põdra arvukusse peab väga tähelepanelikult suhtuma. Millised on sinu soovitused, kuidas põdrapopulatsiooni hoida ja majandada?

Igal juhul on arvukuse ja selle tegelike muutuste seire kõige tähtsam ohjamise

48

On sul veel mõni hobi peale igapäevase töö?

Olles aastast poole rakkes seirega ja pisut ka jahinduskoolituse materjalide nüüdisajastamisega, naudin ülejäänud aega pere seltsis ja püüan tervist turgutada. Minevikust on kaasa võtta naabruses asuv nn puukooli park, mille istutamisest 1970. aastatel osa võtsin. Linna teises servas on terviseradu täis dendropark, kuid siinsesse salusse ei aja naljalt keegi suusarada sisse peale minu. Viimane talv sain siin peaaegu kuu aega suusatamist nautida.

Tegin ühe ringraja asemel spiraali, mida koerajalutajad ei suutnud segi tampida. Ja kui see iganes, siis uue spiraali, mida andis paarkümmend minutit lahti keerutada.

Kui võimalust on, käin ikka suusatamas või rattaga sõitmas. Kahest seireperioodist juba oli juttu. Igast aastaajast jääb pisut üle, et vaadata põdrast kaugemale. Ja nagu suusad on lume, nii on ratas lumemineku ootel.

Eesti jahimehed on sulle ütlemata tänulikud hiigeltöö eest meie põdrapopulatsiooni uurimisel.

Eesti Jahimeeste Selts ja ajakiri Eesti Jahimees soovivad sulle südamest õnne!

Head jahimehed, vaadake peeglisse! Selle töö taga olete ju tegelikult teie ise, juba mitmendat põlve. Aitäh! Olen siiralt tänulik kõigile enda ümber, kelle toel ja kaasabil on saanud teoks ülimalt paeluv ja õppimisvõimalusi pakkuv ühine teekond meie põdraasurkonna siiani ja tulevikus heas seisus hoidmisel.

PERE Abikaasa Anne töötas aastaid Tartus perearstina. Eelmisel kevadel möödus 52 aastat abiellumisest.

Lapsed Neeme (50), Kristjan (48), Mari (46), Mart (44), Taavi (42), Anna-Liisa (38). Igal lapsel oma pere, kus kokku kasvab 18 last.

AVA I L

PARIM JAHIRIIETUS AVAIL Jakk Männiroheline / Suurused 48-60

Looduslähedaselt tumerohelist värvi riided on valmistatud harjatud trikotaažkangast, mis on liikumisel täiesti hääletu. Nii sobivad need täiuslikult põhjapoolkeral jahipidamiseks.

Komplektil on meie kahekihiline SEETEX® membraan, mis talub veesamba rõhku kuni 10 000 mm. Nii oled jahil kindlalt kuivas, isegi tugevama vihmasaju korral. Praktiliste taskute ja läbimõeldud detailide tõttu on tegemist parima jahiriietusega. Kollektsiooni kuulub ka SEETEX® membraaniga nokamüts, mis tagab täiusliku katvuse.

€ 169,Püksid Männiroheline / Suurused 48-60

€ 129,-

J A H I PA U N . E E SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

- Jahijutt -

Kuidas šaakal praamil jänest sõitis …

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et … olen ikka tagasi vaadanud lõppenud jahihooajale.

TEKST KAIRIT KIIN FOTOD VESTO NÕGEL

P

ühapäeval küsis vennas, mis ma siis see hooaeg küttisin. Misma ja misma …

Ausalt?! Küttisin paarkolm kährikut ja mõned võtsin lihtsalt koerte käest ära ja riputasin puu otsa. Nii on. Nojah, koerte eest võtsin ka mõned väiksema raamiga sead, mõtlen ilma pauku tegemata. Veel laupäeval istusin sea seljas.

Oli äraütlemata toredaid hetki koos oma jahinaistega. Loen päevi, mil jälle kohtume.

Sai ise korraldatud nii mõnigi edukas jaht. Ja loomulikult minu kaks karvast sõpra, kelleta mind vist metsas polekski.

No jaa, see viimane lugu …

Kairit astumas koos šaakaliga praami poole.

Piisab, kui keegi meie chat’is viskab õhku sõna „Kuulge …“ ja siis tead, et tuleb kutse jahile. Muidugi lähen. Oot … kütiliini … mere äärde …? Mis ma selga panen (naine ikkagi)? Ei, ma ei mõtle bikiine. Koerainimesena ei ole mu metsariided sobilikud kütiliinis seismiseks. Meenus, et mul siiski kapis üks „Kestuutiselt“ soetatud komplekt. Mis veel? Praamipilet ... Moon … Mari, uuu, aita hädast välja. Sellega ka korras. Uh, ma polnud mandril käinud üle poole

Külmast võetud, aga õnnelikud (vasakult) Nele Eller, šaakalikütt Kairit Kiin, Mari Kirsipuu ja koer Fränki.

50

aasta, nii hea oli autoga sõita pikemat otsa kui 20 km. Ja seal nad olidki – minu tüdrukud! Ja juttu jätkus varaste hommikutundideni.

Väikeulukijaht – minu jaoks täiesti tume maa. No meil on ulukid ikka korpulentsemat sorti. Koerad on sellisel jahil hoopis teised mis suurulukitega. Tore oli kuulda-näha nende tööd. Toimuma pidi viis-kuus aju. Nagu päriselt??? Nii palju?

Aga jaht toimus superhästi ja kiiresti.

Esimene aju – tühi (külm on õues).

Teine aju – väga palju kitsi, kütiti rebane (jälle tuule käes). Kolmas aju meretammil – kütiti rebane (hambad teevad lõk-lõk-lõk, sigakülm, kõik tundub nõme). Oh, nüüd saab supile, soojale supile, mõelge! Päriselt oli supp lausa tulikuum. Mul oli nii külm, et supp ei tahtnud lusika peal seista. Õnneks oli auto sealsamas ja otsisin sealt veel ühe pusa selga. Soe hakkas tasapisi sisse tulema. Neljas aju … sain oma leksikasse uue sõna „polder“. Algul pidime oma kütiliini poldrile panema, kuid siiski saadeti meid mereäärsele liinile. Nii kui aju algas, leidsid koerad poldris olevast urust kaks looma. Nägin, et mingi loom jookseb pikki poldri äärt eemale. Aru-ma-eisaand, mis loom. Koerad pandi jäljele ja kütiti kärnas rebane. „Piki kütiliini tuleb punane kass, olge ettevaatlikud! Piki kütiliini tuleb hallikirju kass, olge ettevaatlikud!“ No ja siis tuli kolmas veel!

Aju hakkas lõppema, kui meie liini jõudis koeramees, kelle kaaslane lasi jälle poldril laulu lahti.

Ja siis hakkas ilutulestik … Piki poldrit meie liini poole jooksis šaakal. Kõik, kelle eest loom läbi jooksis, tegid rauad tühjaks. Vaatasin, et tuleb ja tuleb ja tuleb … Ja siis tuli minu kord … Edasi enam ei jooksnud!

Esimene kuul, viimane haavel … nagu öeldakse.

Viies aju – kütiti rebane. Päeva tulemus: neli rebast, üks šaakal. Kusjuures kaks rebast õnnestus küttida jahinaisel Triinul. Megatubli!

Ja nii sõitiski šaakal praami peal jänest.

Suur tänu korraldajatele!

PS! Vennas, va uskmatu, ei tahtnud kuidagi uskuda mu lugu.

Available calibers

Tegime kuuli igale jahimehele

The best choice for minimum meat damage

Fragmenting bullet for high energy delivery

Designed for extreme longrange accuracy

Reliable stopping power

RAPID EXPANSION

Siin on kuul igaks olukorraks.

Effect 300 m

Effect 100 m

R-Weight 100 m

BONDSTRIKE™ TIPSTRIKE™ ECOSTRIKE™ EVOSTRIKE™ Müügil: Anome, Artemis, Baltic Hunter, Jaanikese Jahinduse, Jahipaun, Konger & Konger, Neli Elu, Schotter, Trapper, Waldu Esindaja Eestis: Trapper OÜ Võru 80 Tartu Tel. 7343900 info@trapper.ee www.trapper.ee

BC

Now it’s up to you.

- JAHIPRAKTIKA -

- JAHIPRAKTIKA -

PARTIDE PEIBUTAMINE

Issi, kas sul on ka nii, et nii kui pardijaht läbi saab, hakkad kohe pardijahti igatsema?

(Minu kaksikud)

Siiski on veel mõned ajalised momendid, mida tasuks tabada. Nimelt on päeva jooksul vähemalt paar korda aeg, kus linnukesed lendavad põldudelelodudele sööma ja naasevad siis puhkama kuhugi kindlasse kohta, kus saab kiskjate eest kenasti sügavamasse vette ujuda. Ilma poolest võiks olla vaikne, väikese vihmaga või selline pilvisem, väidetavalt ei lenda pardid siis kaugele, vaid otsivad meeleldi lähemaid maandumispaiku.

Milline peaks üldse veekogu olema, kus sellist jahti pidada? See peaks olema niisugune, millel pardid kindlalt peal käivad, sest olgu tiik kui ilus tahes, kui seal lindu pole, ei ole ka mõtet asja käsile võtta. Veekogu peaks olema

kahlatav, ehk nii sügav, et veesilmana isegi suvel ära ei kuiva, aga nii madal, et kummipükstega saab selle risti-põiki läbi käia. Paadilt peibutisi vette loopida nagu mereväelased teise maailmasõja ajal miine veesates, pole kuigi huvitav ja ega ka odav – lisastiihia alistamine nõuab lisaressursi. Veesilma laius olgu selline, et kogu ulatuses oleks vaatlus tagatud ja soovitatavalt ka tuli, kuid siin annab ettevalmistustega paljugi korda saata: nii asukoha valik, tuule suund kui ka taimestik võivad puudujääke minimeerida.

Otse loomulikult kirjeldan ma kõike seda sisemaa küti seisukohast, ehkki olen korra või paar ka rannikul jahil käinud, kuid suuremate tulemusteta.

TEKST ja JOONISED TAMUR KUSNETS FOTOD REMO SAVISAAR

On iidne tõde, et kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab ning kes isegi õpetamisega toime ei tule, see administreerib. Noh, administreerimiseni ma selle kirjatükiga ei jõua, aga pisut targutan küll.

Ega ma olegi tunnustatud ekspert, kuid mingi ettekujutus mul siiski on.

P

aljud on minult küsinud, mis mul pardikeste vastu on, et ma neid niimoodi taga ajan. Küllap on mulle partide keeles juba mingi jube hüüdnimigi pandud …

Pigem siiski armastan ma neid ning eriti nende maitset, mis oskuslikult valmistatud rinnaliha korral jätab kustumatu elamuse. End tõsisteks küttideks pidav seltskond pardipaugutamist mingiks jahiks loomulikult ei pea. Asjata!

Peibutusjaht partidele on üsna kindlasti kõige tulemusrikkam lõunasse lennu ajal rändekoridoris, millest parimad on ilmselt läänerannikul ja piki Narva jõge kuni Peipsi-Pihkva

järveni. Ka Võrtsjärv on partidele meelepärane. Egas ilmaasjata ole seal jaht ka kuu aega kauem lubatud!

Sellistes piirkondades on peibutiste õhust märkamine ja rahustav prääksuimitatsioon kaldaroostikust pika lennu teinud partidele tõeline kiusatus, pakkudes kolme olulist hüve: toit, puhkus ja turvalisus. Kui seal juba mingi omameeste parv ees sahmerdab, siis on seal ju kindel olla ...

Mis on selles jahis veel erilist? Kasutatavate materjalide maht ja toetav tegevus. Sellise jahi nimel pingutatakse palju, seetõttu ongi valus kuulata linnukaitsjate mõne aasta taguseid rumalaid nõudeid, et tuleks kehtestada päeva kvoot, näiteks neli

52

lindu, sest niikuinii keegi rohkem ära süüa ei jaksa. Noh, sama loogika alusel ostavad need kvoodikehtestajd ilmselt ka peldikupaberit mõne lehe kaupa, sest ega sa rohkem pühkimiseks niikuinii korraga kuluta ...

Jahimehed saavad kokku, organiseerivad transpordi, vahendid ja mobiliseeruvad paariks toredaks päevaks. Ja siis lüüakse kogu asi lukku nelja pardiga nina peale. Nöök missugune! Kui mina võtaksin puhkuse ja patrulliksin igal hommikul parditiigid läbi, võiksin kergesti pöörata paroodiaks linnukaitsjate kahtlemata õilsa eesmärgi. Aga jätkem see, võõramaa külalisjahimeeste tehtud pahandus vaibus õnneks suurema hüsteeriata ja

mis läks mööda, ei teinud järelikult kurja.

Õige aeg ja koht

Millal aga on kõige parem aeg sedasorti jahiks? Õige – siis kui kallis naine lubab … Selle loa kõrval kahvatuvad igasugused muud reeglid, nagu ettenähtud küttimisperiood, küttimise hea tava, puhkuse kätte jõudmine, öö ja päeva vaheldumine ja kõik muugi – ehkki ignoreerida ei tohi neidki. Lihtsalt kõik nõuded võivad olla täidetud, ent kui naine luba ei ratifitseeri, siis kehtib jahirahu ammu enne jõule ja võib-olla kauemgi veel … Elu on näidanud, et naistega ei ole mõtet vaielda, vähemalt mitte seni, kuni nad ise kohal on.

53

- JAHIPRAKTIKA -

- JAHIPRAKTIKA Gaasipõleti on kiire vahend vee keetmiseks, olgu joogiks või kiirnuudlite leotamiseks. Kukute kopraurgu, saate niisama kõrges roos rubjates märjaks – kiire soojendi on abiks. Mõistlikumad mehed hoiavad varustuses ka sobivat panni ja muid toidunõusid, iseärnis luksusliku meelelaadiga kütid ka maitseaineid. Kui retk venib pikemaks ja kere kulub heledamaks, siis on äärmiselt mõnus võtta pardirinnad või haugikere seibid ning need nii-öelda verivärskelt kerre parkida. Toiduaineid aga ei maksa kaua pakiruumis hoida: hiired kipuvad sisse ronima ja pahandust on siis juba pikemaks.

Emane sinikael-part.

Mis on täiesti erinev pardijahil mere ääres, on tohutu padrunite kulu, sest lindude kiirused on seal hoopis suuremad ja ennaku võtmine keerulisem.

Tulles sisemaa kaitsvasse rüppe tagasi, siis oma tavapärasel jahialal oli mul paar kohta juba silma jäänud. Üks tundus iseäranis magus, kus ma oma kujutelmades paigutasin pardikujud vette, hanekujud ivakese kaugemale põllule ja tuvikujud üle tiigi koristatud nisupõldu, et niimoodi lüüa kolme kärbest, vabandust, kolme lindu ühe hoobiga. Aga polnud mul sellega õnne.

Lähenedes Holger-poisiga sellele magusale tiigile hommikul (et enne peibutiste paigutamist ka niisama sealt obrokit võtta), saime aga pettumuse osaliseks. Parte justkui oli, aga pojaraas ajas nad kuidagi liiga vara lendu ja see ebaõnn rikkus natuke tuju. Heakene küll, oli veel vara, seega ei hakanud me peibutisi üles seadma: ringipatrullimist oli veel ju ees ja rahvast on maailmas mitmesugust, mõni

võib ujuva plastik-prääksu lihtsalt koju tiigi peale kaunistuseks kaasa viia.

Viis varustusklassi

Vajaminev varustus võib olla jaotatud nagu kaitseväeski klasside kaupa.

Liigume täpselt nagu sõjanduseski olulisemast vähemolulisema suunas.

Võiks ju küll öelda, et jahimehel olgu ennekõike püss kaasas, aga see tundub üksnes alguses nii.

I klass. Toit ja vesi Üldiselt ei maksa ilma joogi ega eineta jahile minnagi. Enne lähtejoone ületamist tasub võtta tugev eine. Väliköögivarustus, selline kergem, et varjes kiirelt mõni tee või kohv keeta või, eriti saksiku jahi korral, muna praadida või peekon pruunistada. Külmas oktoobris on soe amps1 ja kuum lonks2 uskumatud enesetunde tõstjad. Seda komplekti tasub auto pakiruumis hoida alati, sest mine tea, mis mingil jahil juhtuda võib.

1

II klass. Riide- ja majutusvarustus On kummaline, aga soojad riided on sellistes tingimustes üliolulised, täpselt nagu vihmariidedki. Kujutate küllap isegi ette, kui oktoobrikuus tibab hõredat vihma, mis mingil hetkel võib minna üle lahedaks lörtsiks või tõuseb kerge tuul.

Kopsupõletik-pleuriit, köha ja nohu, võib-olla mõni hullemgi taud … Mõistlikud kindad või muhv – kogu seda passimise aega ei ole otstarbekas paljakäsi veeta, sest käed muutuvad kohmetuks ja lasketäpsus-kiirus kannatavad.

Riided pole aga kõik, ka tuulevari peab olema, võib-olla koguni varje sademete eest ja see kõik suurendab kaasaskantava varustuse massi. Vähe sellest, see peab olema ka keskkonda sulav, sest partide silmanägemine on üsna hea. Olenevalt ajast võib tarvis minna lausa termopesu või talvejopet.

Vahend, milleta pole mõtet seda jahti alustadagi, on kahlamispüksid. Neid olen juba mitu paari läbi kulutanud ja olen seetõttu otsustanud edaspidi kasutada üksnes kõige odavamaid. Jah, udupeened neopreenist püksid on toredad küll, aga kui mingi tüügas läbi sääre penetreerida ja iga parandamise järel tõdeda, et ikka need närud lekivad, siis kipud käega lööma ja ostad odavamat kraami – lihtsalt pole nii kahju.

Mida riietuse juures vältida? Läikivad pinnad on saatanast (nailon, akrüül), kui just varje ei kata kütti täielikult ja tekstiili sillerdamine ei jõua lenduriteni.

Mõned entusiastid kasutavad koguni ghillie-kostüümi3 Kuigi see pole riietus, siis nägu tasub tumendada, sest hele sihverplaat on põhiline viga, mis algajaid pardikütte vastasele reedab.

Hankige mask, torusall või maskeerimis-

Praemuna ja kuum peekon leivaviilul!

Teevesi mee või suhkruga!

Nimetatakse ka snaipriülikonnaks, selline kaitsevärvi ribalaid-räbalaid täis riietus, mis paistab juba väikesest kaugusest kui kahjutu mätas künkanõlval.

Loomulikult peab seda kombineerima muu maskeeringuga.

2

3

54

värvid. Selles küsimuses peab kontrollima ka jahikaaslasi: mõni võib tulla erkroosa kilekostüümiga ja keerab mmm … mmm … mokka kogu peibutusjahi. Algajad kuulaku kogenumaid!

III klass. Kütus ja määrdeained Noh, siinkohal ei peeta silmas ihu soojendavaid kütuseid, samuti mitte kõrisõlme õlitamist-õlutamist. Üleüldse on alkohol ja tulirelvad sobimatu kooslus.

Linnajahimehe suurim väljaminekuartikkel on kütus. Isegi ilma luuresõitudeta võib see olla mitukümmend kilomeetrit kõrgendatud maastikuläbivusega masinal ja haagisega. Kui selliseid jõulise kubatuuriga sõite võetakse ette piisavalt sagedasti, hakkab see rahakotile mõju avaldama. Seega tuleb retked hästi läbi mõelda ja ühendada mitu kasulikku eesmärki ühte ekspeditsiooni. Logistika on tähtis! Juba jahiauto ülalpidamine on omaette luksus, aga kui hooaeg-kaks peremobiiliga jahti pidada (no ununeb mingi rupskitükk istme alla või niriseb sortsuke sokuverd suve alguses voodri vahele – mis sellest pisiasjast ikka kära teha!), hakkab naine juba ise soovitama hobimasina soetamist.

IV klass. Ehitus- ja tõkestusmaterjalid (pioneerivahendid) Siinkohal peetakse silmas peibutisi, mille abil prääksujad ligi meelitada, maskeerimismaterjale laskepaiga moondamiseks ning tööriistu. Mina varusin endale 2001. aasta Rootsi kunni relvaabist kätte jäänud maskeerimisriiet, Abakhanist ostetud kotiriiet (pihustivärvide, roheliste riideribade ja nöörijuppidega tõhustatud) ning Aliexpressist tellitud maskeerimisvõrku, sellest pidi aitama küll.

Maskeerivat ekraani oli nüüd piisavalt, kuid see peab kuidagi ka üleval püsima. Jah, ma tean, et mõned osavamad seisavad lihtsalt põõsa vahel, aga mina soovisin rohkemat, seega olin varunud konksudega koormakumme, millega saab jalgratta pakiraamile või käsikärule mingit kergemat kraami kinni tõmmata. Lisaks võib kasutada vaiasid ja ettevalmistatud raame.

Peenemad mehed ostavad ehituskauplustest kitsamaid kanalisatsioonitorusid liidenditega ja moodustavad selliselt kavala raami, millele saab kas või teibiga maskeeringu kinni tõmmata.

Mõned mehed punuvad roomatte.

Mina hellitan mõtet kokkupandavast

puitraamist, mille siseküljel oleksid ka riiulid padrunikarpide tarvis ning näiteks laud, millele partide riputamiseks vastavad sisselõiked tehtud.

Aga! Kui see näeb kunstlik välja omaenese silmale, siis näeb see kunstlik välja ka pardi silmale. Mõistlik on näha maskeerimisega rohkem vaeva.

Peibutisi oli mul kuni 30 pardikuju ja kaheksa hanekuju (hanede ja luikede kasutamine koos partidega loob mulje turvalisusest, sest need linnud on äärmiselt ettevaatlikud). Pardikujud olid varustatud ka nööri ja raskusega, sest muidu tõukaks tuul või hoovus neid sinna, kuhu tarvis pole ja mingist ligitõmbavast parvemustrist poleks juttugi.

Hiljem olen nöörist osaliselt loobunud ja kasutanud peenikest trossi. Kõige viimase avastusena tundub mulle peenike kett koos karabiinidega kuidagi vähem töömahukas, kuid ka rahaliselt kulukam.

Karabiinid võimaldavad ühendada peibutisi läbimõeldud jadaks, mida saab vähema vaevaga veekogule pukseerida ning mis veel olulisem, pärast jahti kokku tirida. Selle kõige juures võib olla palju erinevaid lahendusi.

Näiteks kett ja tross võivad olla ankru-

Lorem Ipsum

Tänavalegaalne UTV UFORCE 600 Praktiline abimees nii väiketootmises, kui eratarbimises.

Mahukas kabiin ja kallutav kast, roolivõimendi, nelikvedu, vints ning haakekonks standardvarustuses.

Rohkem infot UTV ja lisaseadmete kohta leiad: https://motohobi.ee

- JAHIPRAKTIKA raskuseks, mis peibutist paigal hoiavad, olenevalt sellest, kas raskus kinnitatakse ette- või tagaotsa, kas kuju nina on all- või üleval pool, lisaks ankrule võib kinnitada kujudele ka raskusi – võimalusi on tohutult.

Lisaks on vajalikud kiin, saag, kirves või tomahook, sest laskepaik, kui see pole insener-tehniliselt juba statsionaarseks välja ehitatud, vajab pioneeriettevalmistust. Vaja on puhastada laskesektor, võib-olla ka majutuskoht, koguda looduslikku materjali maskeeringuks (mida looduslähedasem moondamine, seda parem). Vältida tasub ristuvaid, horisontaalseid jooni maskeeringus, näiteks kui kükitada hundinuiade vahel, siis õlgade joon risti taimevartega äratab pigem kahtlust, seega tasub seda kontuuri hajutada.

On üllatav, kui palju raha neelab jahipidamine, kui sellega põhjalikumalt tegelema hakata. Kvaliteetsete peibutiste⁴ soetamine pole odav ja seetõttu olin ülimeeldivalt üllatatud, kui ametikoha vahetusel tõid minu endised alluvad lahkumispeo kingituseks igaüks peibutuspardi, mis kasvatas minu pardikujude pargi kolmekümnepealiseks. See on Eesti tingimustes üsna suur number (ma ei hakka end võrdlema suurte linnujahigurudega, kellel võib olla peibutiste jaoks lausa omaette hoone).

Minu peibutiste põhimassi moodustavad plastist kujukesed, mis on lihtsad, suhteliselt odavad ja kerged paigaldada.

Nende asend on plastivormiga ette määratud ja kõige sagedasem on tavaline triivija, puhke- või tervitusasendis pardike. Iga varieeruvas asendis figuur aga lõhub stampi ja mõjub elusana, mis tõmbab linde lähemale. Minu kujukogus on toituv part ja ka pulga otsas õhus püsiv maanduv part, mille tiivad pöörlevad tavalise tuuliku põhimõttel, luues mulje maanduvast linnust. Parem oleks muidugi mikromootoriga ja patareidel – sest siis ei sõltu kütt tuulest –, kuid elektroonika on selles valdkonnas keelatud.

Olen soetanud ka USA rahvusliku relvaassotsiatsiooni NRA⁵ pakutavad neopreenist lahtivolditavad peibutuskujud (FUD⁶), mille kasuks räägib nende väike maht, erinevatesse asenditesse seadmise võimalus, kergus, asendi säilitamine nii maapinnal kui ka vees.

Need kujud kannatavad väidetavalt ka seda, kui haavlid neist läbi rabisevad, kuid ma pole igaks juhuks hakanud proovima. Lisaks sillerdab nende NRAFUD-ide pind sulestikuga sarnaselt isegi pimedas ja silm läigib niiskelt nagu elusale silmale kohane. Algajatele (nagu mina seda olengi) on kaasas ka väike juhend peibutiste üles seadmiseks. Neid kujusid võib panna ka

- JAHIPRAKTIKA veepinnal tuule käes liikuma ja nii mõjuvad need veelgi kutsuvamalt.

V klass. Relvad ja laskemoon Jahimees ei tohi olla ihne ja sellisel jahil kulub padruneid omajagu juba hasardist tingitud kiirustamise tõttu. Otse loomulikult on tarvis varuda mitu karpi terashaavleid ja kui padrunipesa kannatab, siis ka magnumeid ning jämedamate haavlitega, et ka eemalduvaid linde karistada. Nagu juba mainitud, peab laskemoona hoidma märgumast ja mitte püssirohu või padrunikestade pärast (sest musta püssirohtu ja papist kestasid nagu isade ajal nüüd vaevalt enam kasutatakse), vaid terashaavlite tõttu: kipuvad kuidagi soomustläbistavaks kokku roostetama, väidetakse.

Mina kõmmutan oma varud läbi piisava kiirusega, nii et seda hirmu eriti ei ole.

Pardiviled on järgmine kategooria.

Nendest võiksid spetsialistid vesta päevi koos näidetega noodivihikutest, sümfooniatest ja aariatest, milliseid laule laulda. Peenemad kütid seavad vilede kasutamise kokku ka vastava liigi kujudega. Ehk siis tehku piilpardid häält enda moodi ja sinikaelad enda moodi … Minul on abikaasalt kaaperdatud prääksuvile tavapärase plärinaga, kuid ostsin ka ise ühe, mis teeb sellist jõulisemat isapardi törtsatust ja peaks vist emaparte ligi meelitama. Kuidas

need viisijupid aga kõlama peaksid?

Internet on tulvil näidisvideoid, igasugused spetsialistid jagavad seal oma oskusi, ole vaid mees ja viitsi järele teha.

Mina olen esialgu proovinud omast tarkusest ja seda, mis vilepakendil kirjas. Mingil hetkel lisasin otsekui vilunud muusik ka improviseerivaid noote. Ma ei ole lõpuni kindel, kas viled kuuluvad tingimusteta V klassi alla, kuid vaja neid siiski läheb.

Hoolikam lugeja on juba märganud, et ma pole isegi korraks maininud midagi koerte kohta. See on sel lihtsal põhjusel, et ma olen küll linnukoeri tegutsemas näinud ja olen neist ka siiras vaimustuses, kuid mul koera ei ole ega ka hangi enne, kui olen saanud jääda püsivalt koju elama.

Vastasel juhul muutuks jahikoer lihtsalt mu naisukese kuuendaks lapseks, kelle eest hoolt kanda. Koer lihtsustab linnujahimehe elu tohutult, kuid sellest kirjutan ma ilmselt alles siis, kui ise ka mingit kogemust oman. Aga koer on hea, sellest parem on vaid kaks koera … Seetõttu rõhutasingi ennist veekogu kahlatavuse nõuet: kütt peab saagi kuidagi käte saama.

Või hoiab kanuud lähedal varuks.

Manöövriskeem Joonis 1. Peibutised ei tohi olla kõik ühesuguse asendiga ja ühtses grupis, see mõjub pigem hoiatusena, samuti tasub vältida olukorda, kus peibutised on kõik peaga vastutuult.

Rääkspardid.

4

ERM-is võib väljapanekul „Uurali kaja“ näha meie hõimurahvaste puidust voolitud pardikujukesi, sealne kollektsioon annab samuti hea ülevaate jahipidamise üksikasjadest.

NRA – National Rifle Association.

6 FUD – Folding up Decoy.

5

56

Joonis 2. Kui küttida kahekesi, siis peab arvestama ohutuse ja sportliku arvestuse pidamisega ning vastavalt jaotama tulealad.

57

Tasub kuulata vanemaid kütte, kes on ala spetsialistid. Pole sugugi nii, et loobid kaldalt oma pardikujud vette ja jääd ootama, millal sinikaelad otse kotti-potti potsatavad. Ei teps! Tähele tuleb panna tuule suunda: pardid eelistavad laskuda vastutuult, sest siis saab mängida tiiva tõstejõuga ja tuule pidurdusjõuga, kaotamata energiat ning tasakaalu. Laskepaiga asukoht peab võimaldama efektiivset tuleulatust kogu lahinguvälja ulatuses, muidu maanduvad prääksud vastaskaldasse ja vahi siis neid tühja kõhu ning täis südamega.

Peibutised peavad olema nähtavad suurelt kauguselt, sest lähedasi parte võib ka meelitamiseta küttida. Peibutised tuleb paigutada nii, et nende vahele jääb piisavalt ruumi uustulnukatele maandumiseks ja ka püssipaugutamiseks (joonis 1–3): pole ju mõistlik koos saagiga ka iseenda varandust auklikuks kõmmutada.

Vesi peibutiste ümber peaks olema pisut mudane või sogane, et jääks mulje paljude lindude kulinaarorgiast. Ning veel – oma saaki ei maksa alahinnata, sest hoolimata plärisevast hääletämbrist ei ole pardid rumalad, vaid vastuoksa, valvsad ja erksad. Peibutised ei tohi olla kõik ühesuguse asendiga ega ühtses rühmas, see mõjub pigem hoiatusena, samuti tasub vältida olukorda, kus peibutised on kõik peaga vastutuult, sest seda teevad pardid siis, kui kavatsevad õhku tõusta. Õhkutõusmise ettevalmistus aga peletab eemale.

- JAHIPRAKTIKA Seepärast peab võimaluse korral kinnitama peibutised ankrunööri külge eri kohtadest ja jätma nende vahele niiöelda mugavusvahed, mis otsekui ütlevad, et meil pole hirmu, kõik on korras, askeldame julgesti – ja tulge teie ka!

Jahimees peab ise määrama oma peibutiste mustriga, kuhu linnud maanduma hakkavad ja seega tasub kõik hoolega läbi mõelda. Kui linnukesed eelistavad maanduda laskepaigast märksa kaugemale, siis on midagi põhimõtteliselt valesti tehtud.

kindla peale. Kui nad on harjunud kuskil söömas või puhkamas käima, siis nad seda harjumust ka jätkavad – kui küttimissurve ei lähe liiga tugevaks.

See käitumismuster võib muutuda ka hooaja edenedes, kui kohalikud pardid rändavad ära ja põhja poolt saabuvad võõrad pardid. Olen märganud, et esimeste külmemate ilmadega partide käitumine muutub. Küllap see ongi isikkoosseisu vahetumisega seotud.

Isikkoosseisust veel nii palju, et peibutamise efekt on suurem hooaja alguses, kui sama aasta pesakonnad pole veel õppinud mõistma inimolendi salakavalust küttimisel ja langevad kaunis lihtsasti ka vähem teravmeelsete jahimeeste saagiks. Üsna kiiresti see muutub.

Peibutiste muster

Maastiku dikteeritud linnulennukoridorist olenevalt saab peibutisi ja laskekohta teataval määral kombineerida. Kui näiteks tugeva tuule korral on kasutada muust maastikust eristuv tuulevari, siis tasub peibutised paigutada vastavalt.

Kui küttida kahekesi, siis peab arvestama ohutuse ja sportliku arvestuse pidamisega ning vastavalt jaotama tulealad.

Universaalsema lahendusena saab kasutada hobuserauakujulist peibutiste mustrit. Väiksemate tiikide-veesilmade korral ei lähe tarvis kuigi palju peibutisi, et säiliks ruum, kuhu maanduda, lisaks võib jahi edenedes partidel tekkida umbusk peibutiste suurte rühmade vastu.

Mõningad (ehkki vähesed) jahimehed eelistavad lasta linde iseendast ülelennul, otse tagantpoolt, mis lubab haavlitel paremini läbi sulekihi tungida, kütid ei reeda end jahilindudele liiga vara ja sihtmärk ei liigu külgsuunas kuigi palju.

Miinus selle juures on tavaliselt otse näkku puhuv tuul (ja isegi hõreda vihma, mõnikord külmemal ajal ka lumesajuga on see kaunis ebameeldiv).

Rõhuv hulk jahimehi eelistab tagant puhuvat tuult. Sellisel juhul märkavad linnud küttide esimesi liigutusi ja ka nende rinnasulestik võib nii mõnegi haavli kinni pidada, kui padrun on nõrk ja distants pisut suurem (iseäranis terashaavlite korral). Kolmandad armastavad lasta linde küljelt, sest see on kõige raskem sihtmärk ja seega sportlikult väljakutsuvam. Inimeste harjumused on erinevad ja mõni mees on näiteks ennaku võtmisel hoopis edukam kui seisva sihtmärgi tulistamisel.

Minu kindel eelistus on lasta parte, kes maanduvad minu suunas, ehk selja tagant puhuva tuulega. Ainus puudus on, et suurema veekogu korral puhub tuul tabatud jahilinnukesed kütist eemale: vaja läheb koera, paati või tuleb joosta ümber järve.

Luure on oluline, sest nii nagu kõik teised, eelistavad ka pardid teha asju

Varitsus- ja laskekoht Rägapart.

Joonis 3. Universaalsema lahendusena saab kasutada hobuserauakujulist peibutiste mustrit.

58

Varitsuskoha saab ette valmistada varakult enne jahiks valitud päeva. Siin peab silmas pidama, et ettevalmistused ei jääks silma vaenulikele pärismaalastele, kellele jahimehed tihti lihtsalt põhimõtteliselt ei meeldi. Rootsis näiteks saevad aktivistid jahikantslite tugijalgu pooleldi läbi, nii et pensionärist kütt võib kukkumise tagajärjel voodihaigeks või muidu invaliidiks jäädagi. Loodusele on selliseid kaitsjaid vaja umbes sama palju kui eunuhhile kondoomi.

Laskepaigaks võib valida kaldapealse, mis annab pisut kõrgema koha ja seega kerge eelise laskja seisukohast. Võimalus on rajada blind keset veekogu, kui seda lubab puutüvede olemasolu kuskil kopratiigi keskel või koguni kuhil ise.

Mõnikord võib iseäranis soodsalt viia veekogu südame suunas poolsaar või neemik ja sellisel juhul tuleb olla osav sapöör ning kõik looduse pakutu ära kasutada. Meie sisemaistel pardikohtadel piisab lihtsatest katusealustest koos maskeerimisekraaniga, et tagada piisav ettevalmistatus. Mida sagedamini mingites kohtades jahil käia, seda selgemaks saab kogu piirkonna jahilindude käitumise seaduspära.

Tulealustuseks on kõige parem aeg lindude laskumisel, kus neil üks liikumissuund (allapoole) on vaja pidurdada ning teine liikumissuund (ülespoole) on tarvis alles käivitada. See annab jahimehele võimalusi rohkem, sest sedasorti ühelt lennurežiimilt teisele üleminek nõuab linnukestelt ekstra pingutust ning ka vastavalt aega. Partide lend aeglustub, peatub ja sisuliselt puudub vajadus ennakut võtta, piisab otse kehasse sihtimisest. Loomulikult võib olla tegemist ka juhtudega, et pardid lihtsalt kontrollivad olukorda möödalennul, kuid vilunud pardikütt oskab

sageli lindude lennustiili järgi öelda, kas prääksujad kavatsevad maanduda või viskasid niisama ühele maandumisrajale silma peale. Kui linnud ka väljaspool laskeulatust teevad rohkem kui ühe ülelennu, siis tasub peibutamist jätkata ja vagusi püsida, sest see viitab, et veesilm pakub neile huvi (ehkki tiirutamine võib omajagu aega võtta).

Jahiretkel Holgeriga

Oh, ja need ettevalmistused, ettevalmistused, ettevalmistused … Juba peibutiste autosse pakkimine oli paras peavalu, sest loomulikult soovisin ma ka muud jahti pidada, panna üles koprapüüniseid ja nii edasi – linnajahimehe asi, aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada. Õnneks oli mul seekord kaasas ainult üks jahikaksik, pikem oli end sotsiaalse surve tõttu sõpradele külla möllinud. Aga minul oli lihtsam, ei pidanud haagist kaasa võtma, sai nibinnabin ilma läbi. Noh, eks mul oli paar kohta valmis vaadatud ju ka, aga selle favoriidist paisjärvekese juures oli sel hommikul kuidagi iseäranis vaikne ning asi tekitas kõhklusi …

Olime Holgeriga muidugi juba jahiretkele tulnud ja plaanis oli koju naasta alles järgmisel päeval, kuid siiski, peibutised vajasid kasutamist. Käinud läbi tavapärased tiigid ja põletanud püssirohtu, jõudsime ühe vähem kontrollitud veesilmani (ma ei hakka reetma selle asukohta, sest kes oma, sellele on see tuttav, ja kes pole meie pundi mees, sellel pole tarvis teadagi) ning kui olime jalastunud, kuulsime juba eemalt pladinat ja prääksatusi.

Kurat, siin oli võimalus!

Ja ma hiilisingi lähemale nagu Tšingatšguk, aga ilmselt mitte nii osavalt, sest viimaks paistis rohukõrte tagant välja ka minu uutes jahipükstes tagumikupool, algas prääksumine, pladin ja sulepuru. Kargasin püsti, endal silmad lindudest kirjud ja jõudsin veel vaid imestada, mis neetud suured ja tumedad pardid need küll on ning andsin tuld, nii et Winchester SXP hõõgus. Salve tühjaks summinud (tegin neli lasku), pidin nentima, et olin alla saanud kaks lindu, kes tiigi pinnal ulpisid – asi seegi.

Panin aga kummipüksid jalga ja kukkusin lähemale sumama. Mul vedas, tiik oli kahlatav ja siis, juba kalda lähedal, sai mulle selgeks, et üks tabatud lindudest oli hoopis suur-laukhani, see suur ja tume part, teine oli tavaline sinikael ja taipasin, miks oli vaja mitu padrunit rohkem kulutada. Olin hane toonud

59

- JAHIPRAKTIKA alla pardihaavlitega, peenike punane auk oli silma kõrval veritsemas, mul oli lihtsalt õnne olnud. Holger oli väga rahul. Siit olime saaki saanud ja kui siia lombile juba hanesid käis, võis ka parte oodata. Algas peibutiste paigaldamine.

See on üks nüri ja tüütu töö, kui teil pole kasutada spetsiaalset õlarihmadega peibutisevõrku, mis mahutab oma paarkümmend plastiklindu. Masinaga mööda taliorast sõita ei sünni, ja polnud teda, kas oleksin pärale jõudnudki, nii mudane ja pehme tundus pinnas. Töö võttis aega paar-kolm tundi, peibutiste paigaldamine vastavalt nende liikidele, suurustele, asenditele: vaatleja siia, toituja sinna, puhkajad sinna … Hanekujud paigutasin mõistagi pisut kaugemale. Hakkasin mõtlema, et tiigi suurusest olenevalt pole alati vaja kõiki kujusid üles seada. Ehk siis pole tarvis kogu veepinda kujusid täis külvata, peab jätma ruumi linnukestele maandumiseks. Nahk oli märg ja kõht tühi, kui tööga valmis sain. Nagu kiuste tiirutas aegajalt pea kohal maandumissooviga prääkslatikaid, aga otse loomulikult oli püss kaldal. Raisk. Siit ka tarkus: pauguraud tuleb kogu aeg ligi hoida.

Teine raske asi oligi varitsuspaiga ettevalmistamine, milleks valisin ühe mõistlikuma, lepavõsatutiga kalda. Vedasin seal maskeerimisvõrgud-kangad laiali ja seadsin muud asjad valmis. Muud asjad: majutuskoht koos telkmantliga, gaasi-priimus koos toidumoonaga (ise võid ju söömata-joomata olla, aga laps-kütt ei tohi nälgida), kirves, kiin ja mis kõik veel. Distants autoni oli vaevalt 150–200 meetrit, aga maha rühkisin ma seda vahet kokku ikka paar kilo-meetrit.

Kiirelt luristasime sisse nuudliroa, ampsasime mõned vorstid ja tüki leiba. Holger krõmpsutas eukalüptimekilisi karamellkompvekke ja mina jõin kohvi.

Siis see algaski: pardid hakkasid otsima maandumisvõimalust ja juba esimese korraga tabasin piilparti, kes plartsatas kuhugi rontide vahele. Järgmisena, juba päris hämaras, peaaegu pimedas, lasksin ilusalt lennult sinikaela, kes kukkus lausa graatsiliselt tiiki. Puhusin ka pardivilet, prääksutasin, nii kuis oskasin ja ennäe imet, part hakkas minuga juttu puhuma! „Prääks,“ ütles ta teiselt poolt tiiki võsast. „Prööt,“ törtsutasin ma vastu ja sedaviisi vahetasime mitu korda viisakusi. Ent püüdsin, mis ma püüdsin, minu veenmisele vaatamata lind varjust välja ei ujunud.

Aga vähemalt suutsin selle linnukese keskustelema meelitada! Asi seegi. Ettevaatlik

oli see sell, ehtne partisan, varjust välja ei tulnud. „Oled üks igavene prääks,“ lausus part võserikust. „Ise oled prööt,“ puhusin vastu.

Tulemuseta dialoog oli, seda peab küll tunnistama. Öö oli samuti meeleolukas. Tegemist oli ikkagi kopratiigiga, seega pidime öö jooksul oma paar korda ärkama selle peale, et mingi lestjalgne tola, kes meie lähedal mööda kraavi kaldale ronis (sellesse kraavi käisime Holgeriga viisakalt kusel), jahilaagri lõhna ninna sai ja hirmsa plartsatusega tiiki kargas. Aga selline asi annab looduses ööbimisele õige maigu.

Juba hommikul poole kuue paiku olime Holgeriga ärkvel, kiire põielkäik, riietumine ja endi varjesse valmis sättimine tehtud, ootasime saabuvat pardiparve. Ma olin näinud küll igasugu videoid, kuid järgnev ületas mu ootused: alles nüüd mõistsin ma, mida tähendas see „maagiline tund“.

Maagiline tund

Ootamatult ja vaikselt olid linnud kohal.

Mõnekümnelinnuliste parvedena vuhises tiigile parte, kuid, oh paraku, oli veel nii pime, et ei näinud sõrmegi suhu pista. Õrn helkimine veepinnal osutas, et sellel mürati ringi solberdada, kuid tulistada ma ei julgenud, sedavõrd segiläbi olid peibutised ja pardid ise. Kuigi kütt ei peaks ihne olema, ei tahtnud ma ka iseenda varandust ribadeks tulistama hakata.

See pardiorgia kestis ehk pool tundi, siis jäi harvemaks ja lakkas viimaks hoopis. Ega ma nüüd nii palju saaki saanud, kui lootsin, aga mõned pardid siiski, rääkimata juba eilsest hanest, mis oli täielik lotovõit sisemaal. Minu jaoks oli taevas tume ja pime selle maagilise tunni alguses ning ma mõistatasin kaua, mida linnud üldse nägid või kas minu peibutised midagi tähendasid. Siis jõudsin järeldusele, et pardid nägid ülalt veepinna läikimist ning tuttavad kujud siin ja seal sisendasid neisse kindlustunnet, nii et kasu võis neist ehk siiski olla. Tegin siit veel teisegi järelduse: selline peibutusjaht võiks olla mõttekam siis, kui öö ja päev ei vaheldu nii järsult ja videvikku jagub pikemaks: ehk siis augustilõpu ja septembrihaku paiku ning kui noored pardid on veel rumalad. Siis ei solvu ka jahisemud, miks ma, reo, nendega põdrajahil pole ja niisama naljaviluks parte taga paugutan.

KASUTATUD KIRJANDUS • Franz Reidolf. Jahinduse käsiraamat (1938, kordustrükk 2014).

• Steven Rinella, The Complete Guide to Hunting, Butchering, and Cooking Wild Game (2015).

• Hank Shaw, Hunt, Gather, Cook: Finding the Forgotten Feast (2011).

• Tips, tactics and user information for NRA FUD.

60

RETSEPT AMEERIKAMAALT Et need toredad linnud leiaksid piisavat austust toidulaual, soovin usinamate lugejatega, kes lõpuni viitsisid veerida, jagada retsepti Ameerikamaalt, kus seda rooga kutsutakse Texas’ poppers.

Seda toitu on võimalik valmistada koguni jahil olles, kui on pikem retk.

Võta pardirinnafileed ja pane marineerima Smoky Hickory Barbeque Sauce kastmesse (maksab, raibe, poes sama palju kui hävituslennuk!), keera iga paari tunni tagant. Ööpäevast on küll mis küll.

Järgmise liigutusena lõika rinnatükid pikkupidi peaaegu servani lahti, nii et seda saab avada nagu raamatut ja määri alumine lehekülg kokku pehme juustuga, võib ka meie Merevaik-Veremaik olla.

Asetata rohelised marineeritud jalapenolõigud1 juustule, sulge raamat ja mähi õhukestese Ameerika toorsuitsupeekoni lõikudesse.

Kinnita hambatikkudega, nii et need meenutavad otsekui koletislikke ninakiini vastseid.

Viimase liigutusena grilli rinnatükid restil süte kohal. Kui peekon on kenasti krõbe (aga mitte kõrbenud!), ongi roog valmis. Kui kellelegi tundub, et prääksu rinnatükk jäi seestpoolt pisut punakaks, siis nii ongi õige. „Kellele ei meeldi pardirind pisut toorena, ei peaks parte küttimagi,“ ütleb Ameerika kõrgelt hinnatud kütt-kokk Hank Shaw ja tal on tuline õigus.2 Kokkamine kuulub minu arvates praegu jahimehe kohustuslike oskuste nimekirja. Selleks, et end kalli kaasa silmis pisutki rehabiliteerida, olen läinud lausa nurjatult kavalat teed: Musikese sünnipäeval (kui algab põdra hiilimisja varitsusjaht!) valmistan selliseid roogasid, et naine kahtlustab juba, et tema aplad keskealised sõbrannad tulevad külla üksnes toitu nautima, aga sõprusest on neil vist suisa pohlad … Üks daamidest oli hiljem kirunud, et kolmas päev juba sünnipäevast möödas, aga ikka veel on kõht täis!

Mina ise aga seisan vaguralt nagu jesuiit kõrval, pajakindad põlletaskutesse topitud ja võtan ühe pisitillukese – aga ainult kalli naiseraasukese terviseks, ei enamat. Eks need järgmised ongi rohkem nagu juba muuks puhuks.

1 Kellele terav mekk mokkamööda pole, saab piprakaunalõigu asendada näiteks marineeritud kurgiga. Iseäranis õrnemas eas lapsukestele ja süütumatele tütarlastele on valutum mahedamat rooga pakkuda.

2 Kui pardiliha liialt läbi küpsetada, muutub see otsekui keedetud maksa sarnaseks tuimaks mõrkjaks käkiks.

- JAHIMEHE KÖÖK -

- JAHIMEHE KÖÖK -

Suvine sokujaht ja suvine köök Käes oli juuli keskpaik ja sokuloa aegumise tähtpäev lähenes ähvardava kiirusega.

0,5 sidrunit koos koorega (väikesteks tükkideks hakituna) 1 loorberileht 2 sl purustatud meresoola 1 sl hakklihamaitseainet 1 sl küüslaugupipart 1 tl Peri Peri maitseainet sidruni ja ürdiga 1 tl värskelt jahvatatud musta pipart 1 tl tüümiani 1 tl rosmariini 2 väikest värsket tomatit (purustatult) 1 sl grillkastet 2 sl mett 3 sl oliiviõli 1 sl Põltsamaa sinepit 0,5 mugulsibulat (peeneks hakitult) 2 küüslauguküünt (peeneks hakitult) hiljem peale määrimiseks Sweet Baby Ray’s grillkastet Sega kõik ained kokku, saadud seguga hõõru ribiplaat mõlemalt poolt kokku ja jäta vähemalt 24 tunniks maitsestuma. Suitsuahjus küpsetasin–suitsutasin–BBQ-tasin 80 ºC juures umbes neli tundi. Küpsemise keskel pintseldasin ribi pealt grillkastmega üle. Kõik sõid ja kiitsid.

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

O

lin küll mitu korda õhtuti põldude ja heinamaade servas pillitamas käinud, kuid ühtegi looma välja ei tulnud. Välja arvatud üks noor põdralehm, kes teeäärses patsikus mind jälgis, samal ajal kui mina binokliga metsaservi takseerisin. Selle aasta suvi oli nii kuum ja raske, et loomad ei tahtnud kohe kuidagi palavusega välja tulla.

Selge, pidin siis ennast ikka hommikul vara välja ajama. Sättisin reede õhtul järgmise päeva äratuse kella nelja peale ja silmad olid lahti juba enne kellahelinat. Pool viis sõitsin metsade ja põldude vahel, kui järsku üks vanem sokk auto eest läbi lipsas, teine, noorem poiss, oli odrapõllul ega lasknud ennast üldse häirida.

Sõitsin rahulikult edasi ja sättisin ennast järgmise põllu servas sisse nii, et noorem pulkadega sokk saaks kenasti ligi ja lask jääks 180 meetri piirimaile.

Hakkasin pillitama ja kohe nägin ka noort sokku viljapõllul minu suunas hüppamas, siis aga kadus ta väikese puudesalu taha ja rohkem teda näha polnud. Pillitasin ja ootasin, pillitasin ja ootasin – mitte midagi. Olin juba loobumas, kui järsku nägin suuremaid sarvi teisel pool puudesalu vilja seest kerkimas. Selge, vanem härra oli kohale tulnud ja saatnud pulkadega poisi metsa paremaid aegu ootama. Näha oli ainult pead ja rikošeti oht oli samuti suur, seega pidin ootama paremat momenti, lasta ei saanud. Vahepeal kadus ka vanem härra vilja sisse.

Pillitasin ja ootasin, pillitasin ja ootasin – mitte midagi.

Lõpuks otsustasin lähemale hiilida ja asja uurida. Kambrist tuli välja täisvask Sako Powerhead Blade ja asemele läks

METSSEARIBI MARINAAD

KOLM SUVIST SALATIT Suitsuahju valik. Koprakoivad, soku-, kodusea- ja metssearibi.

tömbi otsaga raskem, mille hüüdnimi Alaska. Puudesaluni jõudes nägin, et loom ilusti põllul, kükitasin maha ja hiilisin lähemale, kaugus umbes 90 meetrit. Binokliga vaadates nägin, et see oli hoopis kits, seisis kui kivikuju ja imetles midagi. No nii, sokk oli temast mõnikümmend meetrit eemal, poosetas, näitas muskleid, viskas pea kuklasse, lakkus ennast ja nautis olukorda. Kitsel ila tilkus, minul ka.

Sättisin siis põlve maha ja sihtisin jala taha, käis pauk ja tume müts ning sokk oli kadunud. Kerges tekkinud suitsuvines oli hetkeks pilt udune, selginedes nägin, et kits seisab samas kohas, kus ennegi, kuid sokku pole. Kits liikus vaikselt selles suunas, kus sokk enne seisis, näidates mulle asukoha kenasti kätte.

Kits lahkus, kui olin jõudnud paarikümne meetri peale, ilmselgelt oli ta

62

pettunud, sest tants ja tagaajamine jäid ära. Leidsin soku, lask oli perfektne, tänasin Dianat ja tõstsin soku selga ning kandsin viljapõllult välja.

Päev algas kell neli ja pool üheksa olid lihapakid juba külmas. Välja jätsin ühe ribiplaadi, mis oli kavas kiirelt maitsestada ja siis suitsuahjus suitsutada.

Liha suitsuahju ja kolm kerget ning suvist salatit Metskitse ribiplaat kõlab natuke lahjalt (peaaegu veganlikult), seega olin paar päeva varem välja võtnud kopra tagumised koivad, mis ootasid soolvees.

Jahikaaslase Peetri käest olin eelmisel päeval saanud metssea ilusa kulinaarse ribitüki. Õhtusöögiks olid sõbrad külla kutsutud ja tegelikult oli just metssearibi õhtu nael! Metskitseribi oli puhtalt õnne peale välja minek.

VAHEMEREMAADE SALAT (retsept pärit Nami-Namist, veidi kohandatud)

AUSTRAALIA SALAT (Helo retsept, on mis pärit Austraalia reisilt)

u 0,5 kg värsket koorega keedetud kartulit (umbes 2 × 2 cm tükid)

65 g kikerherneid (konserv)

1 väiksema värske porru valge osa (õhukesed viilud)

0,5 dl granaatõuna seemneid

200 g musti oliive 200 g päikesekuivatatud tomatit 150 g kappareid keedetud muna lõike (peale kaunistuseks ja maitseks) KASTE 1 dl oliiviõli 0,25 dl valge veini äädikat 1 sl Vahemere maitseainesegu 1 tl värsket purustatud musta pipart maitse järgi soola

0,5 dl tangu (keedetud, jahutatud) 1/3 värske kurk (hakitud u 1 × 1 cm tükkideks) 50 g päikesekuivatatud tomatit (soovi korral) 1 avokaado (hakitud u 1 × 1 cm tükkideks) 200 g röstitud kõrvitsakuubikuid (1 × 1 cm tükid)

63

ARBUUSI-FETAJUUSTUSALAT (retsept pärit Nami-Namist, veidi kohandatud) u 1 kg arbuusi (tükeldatud 2 × 2 cm tükkideks) 200 g fetajuustu (tükeldatud 1 × 1 cm tükkideks) peotäis basiilikulehti u 0,5 dl röstitud kõrvitsaseemned (soovi korral) peale Gourmante Cream Balsamico’t

- VIBUJAHT -

- VIBUJAHT -

Plokkvibu – 21. sajandi

eelistatuim jahivibu

III osa

kallimatel sihikutel on kaugusemõõtja funktsioon (nagu püssioptikal) ning sihik läheb ise paika.

Treenimiseks sobivad hästi 3D-sihtmärgid.

Kobras on Eesti populaarseim vibujahiuluk.

Päästik

Päästikuid on kahte tüüpi ja ühe nimetus viitab otseselt jahipidamisele: jahipäästik.

Sportlased eelistavad sageli nn pöidlapäästikut ehk seljapäästikut, kuid ka jahimeeste hulgas on neid, kes on valinud jahivarutuseks pöidlapäästiku.

Jahipäästik töötab sarnaselt püssipäästikuga, lask järgneb päästikusõrme tööle. Jahipäästikuid on kinnise lukustusmehhanismiga ja konksuga. Konksuga päästikul on jahil eelis, andes päästikukäele enne lasu sooritamist liikumisvabadust.

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD HÄRMO HIIEMÄE

Artikli kolmandas ehk viimases osas vaatame üle plokkvibu (lisa)varustuse, mida on toimiva jahivarustuse komplekteerimiseks vaja lisaks viburaamile.

Stabilisaator

Vibu külge kinnitatakse stabilisaator, mille pikkus jahivibudel on 4–10 tolli, võistlusplokkidel 10–30 tolli.

Fikseeritud žilett-teravate teradega lõikurotsa kasutatakse jahiks, treenimiseks sobivad tavalised nooleotsad.

L

isavarustuse hulka kuuluvad diopter, sihik, stabilisaator, päästik, noolealus, noolehoidja, koprajahil (või kalapüügil) pool. Vaja on ka spetsiaalset vibu transportimise kohvrit või kotti ja loomulikult nooli koos otstega: lõikurotsad jahiks, tavalised otsad treeninguks ning treeningumatti.

Nooled ja lõikurotsad

Kogu töö teeb jahil ära lõikurots, mille ülesanne on lõigata läbi suured veresooned ja kopsud. Uluki surm on kiire ja kindel suure verekaotuse ning kopsude kokkulangemise tõttu.

Kasutatakse 2–4 teraga lõikurotsi, mille miinimumdiameeter peaks olema näiteks kopra küttimisel 22 mm, suurulukil 25 mm.

Eesti jahiseaduse § 27 sätestab noolele ja lõikurotsale järgmised nõuded: „(2) Jahivibuga jahipidamiseks on lubatud kasutada vibunooli kaaluga vähemalt 20 grammi, mis on varustatud lõikurotsikuga, mille kaal on vähemalt 6,4 grammi ja lõikediameeter minimaalselt 24 millimeetrit ning millele on kantud ilmastikukindlalt jahivibu kasutaja jahitunnistuse number.“ Lõikurotsad võivad olla nii fikseeritud teradega kui ka avanevad. Nüüdisaegsed jahinooled on valmistatud karbonist.

Jahinoole valikul tuleb vaadata selle jäikust (mõõtühik spain) ja kaalu

Nööril olevast dioptrirõngast (esiplaanil) läbi vaadates peab laskur nägema tervet sihikurõngast koos pinidega. Pildil loodiga viie piniga sihik. Lood on abiks vibuasendi kontrollimisel.

Koprapooli kasutamine tagab, et nool jääb vibuga seotuks ka pärast lasku ja kobrast saab seetõttu küttida edukalt ka veest. (mõõtühik grain). Lisaks kineetilisele energiale, mida on vaja uluki surmamiseks ja mille tagab ainult piisava kaaluga nool, võib liiga kerge ja vibule sobimatu nool lasu ajal puruneda, sest ei pea vastu vibu edastatud energiale.

Noole pikkus sõltub laskja vibu väljatõmbepikkusest. Jahinoolteks sobivad

64

seest õõnsad nooletorud, mille sisse liimitakse keermestatud südamik, mis annab võimaluse kasutada samal noolel nii lõikur- kui ka treeninguotsa. Vibu seadistuseks on vaja teha lasud lõikurotsaga. Ülitähtis on lõikurotsa teravus, seega arusaadavalt ei treenita lõikurotstega ülemäära palju. Lõikurotsa

Noolehoidja

Nooled kinnitatakse vibule noolehoidjaga.

purustav jõud lühendab märgatavalt laskemati eluiga. Nii nagu lasketiirus kasutame täismantelkuule ja jahil poolmantlit, kehtib sama ka noole kohta.

Noole hind koos lõikurotsaga jääb 25–40 euro vahele. Noole kinnitusotsana võib kasutada nn põlevat nokit, mis süttib põlema lasu hetkel. See aitab jahimehel näha oma lasu tabamuse täpset asukohta ja lihtsustab hiljem noole leidmist, sest suurel osal juhtudest lendab nool loomast läbi.

Kord juba jahil lastud noolte kontroll on taaskasutamisel väga tähtis, sest vigastatud noole kasutamine võib osutuda ohtlikuks laskjale endale. Sellisel juhul võib nool lasu hetkel vibu peal puruneda.

Flu-flu-nooli kasutatakse linnujahiks. Kohevad suled toimivad langevarju põhimõttel: nool stardib vibult täiskiirusel ja suled on selle tagajärjel vastu noolekeha surutud. Lennu ajal suled avanevad ja pidurdavad hoo. Kui plokkvibu nool võib lennata kuni kilomeetri, mis teeb õhku laskmise ohtlikuks, siis flu-flunooled võimaldavad pidada linnujahti ja nooled on leitavad.

Möödalask, eriti liiga kauge vahemaa pealt, tähendab enamasti kaotatud noolt.

See fakt iseenesest, võttes arvesse noole hinda, sunnib jahimehi väga põhjalikult treenima, et vältida kehva lasku. Pärast lasku otsib jahimees loodusest noole üles. Selle lõikurotsa saab tavaliselt pärast teritamist uuesti kasutada, nool aga tuleb võib-olla asendada.

Nooled võib kinnitada noolehoidjaga vibu külge.

Noolealus

Jahimehele sobib langev noolealus või biscuite ehk nn küpsis. Küpsis, milles noolt ümbritsevad harjased, välistab noole aluselt maha libisemise, kui liigutakse keerulisel maastikul vibuga.

Diopter ja sihik

Diopter on nööril asuv rõngas, millest läbi vaadates saab laskur sihiku sihtmärgile sättida. Väga tähtis on dioptri õige kõrgus nööril. See seadistatakse iga laskuri isiklike parameetrite alusel. Mida väiksem diopter, seda suurem täpsus: dioptrist peab olema näha kogu sihiku rõngas. Liiga suur diopter võib mõjutada lasketabavust. Jahil kasutatavad dioptrid on suurema avaga kui võistluste omad.

Vibu täpsuse tagab sihiku kasutamine.

Jahisihik võib olla kolme, viie või ühe piniga ehk sihikupunktiga, Jahimeestele sobib kõige paremini kolme piniga sihik, mis lastakse siis sisse nt 10, 20, 30 m peale. Ühe pini või luubi ja täpiga sihikut kasutatakse platsilaskmise plokkidel ning nende täpsus on jahisihiku omast suurem. Jahivibud oma sihikutega on samuti väga täpsed. Näiteks valgesabahirve jahil on tabamisala umbes papptaldrikusuurune (süda + kopsud), kuid võistlusspordis räägime konkurentsis püsimiseks mündisuurusest tabamisalast 18 m peal. Ühe piniga sihiku miinus on, et see on vaja enne lasku õigele kaugusele keerata või korrigeerida. Nüüdisaegsematel ja

65

Koprapool või kalastuspool

Jahieeskirja järgi peab koprajahil olema nool kinnitatud vibu külge nööriga.

Paragrahv 4 ütleb: „(12) Hiilimis- või varitsus-koprajahil vibuga peab nool olema kinnitatud vibu külge nööriga.“ See tagab veelise eluviisiga uluki kättesaamise ka pärast tabamust vees.

Treeningu lisavarustus

Väike laskmiskuubik annab võimaluse iseseisvaks treeninguks igal ajal eri kohtades (toas, aias, metsas vm) ning seda on lihtne transportida.

Plokkvibuga treenides tuleb kindlasti vältida, eriti lähedaste vahemaade laskmisel, sama tabamispunkti sihtimist, sest vibu on ülitäpne. See võib maksma minna noole. Võimalus on muidugi kasutada ka pin-nokisid ehk metallsüdamikuga nooleotsi, mille tabamise korral jääb nool terveks ja välja tuleb vahetada vaid purunenud plastikosa.

Loomakujude laskmine ehk 3Dsihtmärgid on jahi hea treening ja ettevalmistus. Nende hind algab umbes 80 eurost (nt küülik), suuremad sihtmärgid võivad maksta 600–800 eurot (nt punahirv). Pabermärgid, mis kinnitatakse laskematile, võivad olla nii ringide kui ka loomapiltidega.

Hästi komplekteeritud ja seadistatud vibu pakub meeldejäävaid elamusi nii trennis, võistlusel kui ka jahil. Nõuandeid saab vibu(jahi)huviline kohalikust vibuklubist või varustuse edasimüüjatelt.

- VIBUJAHT -

- VIBUJAHT -

Majajas Paari-kolmepäevane vibujahiretk telkimisega looduses pakub unustamatuid elamusi.

Kopratamm on 20 meetrit pikk. Priit läheb varitsusse.

Nii nagu heal lapsel mitu nime, on ka kobrast läbi aegade kutsutud erinevalt. Üks variante on majajas, mis on enim kasutusel Võrumaal.

Just sinna järgnev jahilugu meid viibki.

TEKST JA FOTOD VESTO NÕGEL

M

õtlesin ammu, et tahaks teha midagi teistmoodi, pidada jahti nii, et saaks ühildada kaks ühes: natuke seiklust ja ka reisimist ning minna paariks-kolmeks päevaks kodukandist kaugemale jahile. Tingimus oli, et kindlasti ööbime looduses ja telgiga.

Kuskil toasoojas linade vahel oleks ju nagu kodus, kuid see ei ole see, mida ma otsin.

Teise tingimuse seadsin veel: jahti peame vibuga. Minul on vibujahivarustus olemas juba varasematest aastest ja olen suutnud selle „haiguse“ ka Priidule sisse ajada, mistõttu sai temastki sel kevadel vibujahimees. Plaan enamvähem tehtud ja kohalike Võrumaa jahimeestega kokkulepe olemas, võtsime kampa ka kolmanda sõbra Siimu,

kellel vibu veel pole ning tema jahirelvaks oli sileraudne püss. Olgu öeldud, et ka Siimul on plaan olemas ja varsti on ilmselt temalgi vibu koos kõige vajalikuga.

Niisiis, Võrumaale!

Vesto kütitud kobras.

66

Jahipaika jõudsime lõuna paiku.

Kiirelt sai laager püsti ning väike luure õhtuseks jahiks tehtud, et vaadata, kes kuhu end positsioonile seab. Vee äärde jõudsime õhtul poole seitsme ajal. Kobraste pesa oli ehitatud saarele keset veekogu. Suur veesilm oli tekkinud üle 20-meetrise tammi tõttu ja selle äärde seadis end Priit paika. Õhtu oli mõnus, vaikne ning soe, täpselt selline, nagu üks koprajahiõhtu välja võiks näha. Ei läinud väga kaua, kui esimene kobras juba pesa ees kontrolltiire tegi. Natukene tiirutamist ja

loom võttis kursi tammi suunas. Aeglase ja ettevaatliku liigutusega tõmmati nöör vinna ning juba lendaski esimene nool vibust välja.

Tubli, Priit! Esimene jaht vibuga ja kohe edukas. See jäi õhtusel jahil meie ainukeseks kopraks, 15-kilone ilus must loom. Korra sai veel Priit viimases valguses ühe võimaluse, kuid hämaruse tõttu ei näinud ta oksi kopra ja enda vahel, nool muutis suunda ja maandus mitu meetrit enne kobrast vette. Tagasiteel laagrisse suutis Priit end korra oja põhjast leida, aga riided said lõkke ääres hommikuks kenasti kuivaks.

Uus päev

Äratus oli varajane. Kiire kohv tehtud ja vibu kaenlasse ning vee äärde. Tuul oli hommikuks vastikult tugevaks läinud ja hommikusel jahil ei näinud meist keegi kobrast. Päeval sisustasime aega toolidel mugavalt jahijutte puhudes ja Priit nahastas kütitud kopra. Õhtuks tuul vaibus ja eduka jahi head eeldused olid olemas. Taas jäi Priit tammi juurde. Siim läks ojast püssiga natuke allavoolu, kus oli samuti värskeid jälgi kobraste toimetamisest ja mina läksin teisele poole veekogu metsa alla.

Mõni minut pärast seitset hakkas taas liikumine. Esimene kobras ujus minust 30 meetri kauguselt mööda ja paremale.

Sellele järgnes teine, siis kolmas ning isegi neljas. Kõik suundusid justkui ühte kohta. Pimenes aina kiiremini, seega otsustasin proovida lähemale hiilida. Varsti sundis sügavam vesi mind paigale. Sain mõne minuti oodata, kui nägin, et kohast, kust olin just lahkunud ja kaamera statiivile jätnud, teeb üks

nooremapoolne loom statiivi jalgade vahel auringe. Kirusin ennast, et olin vale otsuse teinud, kuid siis nägin, kuidas üks kobras ujub täpselt mulle sülle.

Vajutasin kiirelt vibu peal oleva väiksema kaamera salvestama, tõmbasin rahulikult noole vinna ja saatsin selle teele. Lask tundus olevat täpne, just esijala taha. Haarasin kiiresti nöörist ja mõne sekundi pärast oli mul ainult tühi nöör peos. Ei saanud kohe aru, mis oli juhtunud. Kuidas sai nöör katki minna?

Proovisin nüüd juba vabalt koos noolega siplevale koprale kuidagi lähemale saada. Vesi läks järjest sügavamaks ja kobras üha kaugemale.

Otsustasin, et proovin jälgida, kas ta jääb paika. Jäigi! Aga selle saare kalda äärde, kus pesa peal ja vesi ümberringi. Õnneks olid Priidul kaasas kahlamispüksid ja nendega pääses saarele.

Pärast lasku sai kobras siplemise käigus miskitmoodi nööri hammaste vahele ja lõikas selle nagu noaga läbi. Igal juhul läks kõik hästi, kopra saime kaldale ja riided seljas jäid kuivaks. See jäi selle õhtu ainukeseks saagiks.

Järgmisel hommikul olime taas vara väljas, kuid peale Siimu ei näinud keegi kobrast. Õnneks sai Siim ka oma kopra ja pärast kosutavat hommikusööki oligi aeg laager kokku pakkida ja pikale koduteele asuda. Kõigile neile, kellel soov ekraanilt seda jahti näha, saab seda teha www.youtube.com baltictrophy kanalilt, video nimi „Majajas“. Igal juhul on plaanis sedasorti jahiseiklusi tulevikus veel ette võtta.

Paraku on Eestis vibujahiks veel vähe võimalusi, aga loodame, et see jahiviis kogub meil populaarsust samuti nagu mujal maailmas.

67

- LASKMINE -

- LASKMINE -

Haavlipadruni rõhk Pliihaavlite kasutamine jahil lõpeb lähemas tulevikus.

Eesti jahimehi huvitab, kas edaspidi on üldse võimalik ohutult kasutada vanades (peamiselt Nõukogude Liidus toodetud) jahirelvades näiteks terashaavlitega laetud padruneid. Vahendame Soomes korraldatud testi, mis annab vastuse nii mõnelegi küsimusele.

TEKST ja FOTOD JUSSI PARTANEN

S

eptembris 2020 otsustas Euroopa Liidu REACHkomitee Euroopa komisjoni ettepanekul piirata pliihaavlite kasutamist märgaladel ja nende lähiümbruses.

Edaspidi peavad jahimehed olema teadlikumad, milliseid padruneid oma haavlipüssis võib kasutada. Üldistades võib öelda, et püssiraudu ei lasta lõhki, kui nendest tulistatakse ka veidi suurema rõhuga padrunitest kui need, mille kasutamiseks relva on testitud. Samuti ei põhjusta relvaraudade purunemist kõvast materjalist haavlite kasutamine.

Raudadel võib tekkida tšokkide kohale väljapaisumisi (ingl bulging) või konteineri rebenedes võivad kõvast materjalist haavlid kriipida raua sisepinda. Mõnikord võib relvaraud ka puruneda või sellele võib tekkida muid kahjustusi, kuid ainult siis, kui rauas on olnud mõni takistus, näiteks lumi või tropp.

Artiklis keskendume haavlipadrunite rõhkudele, eriti pliihaavleid asendavate padrunite rõhkudele.

Kas püssirauast lendab välja plii, teras või mõni muu materjal, ei mõjuta see iseenesest rõhku. Asendavate haavlimaterjalide puhul on rõhul siiski suur tähtsus, sest rõhk piirab osalt seda, kui võimsat padrunit relvas võib kasutada.

Ajakirjast Jahti 5/2020 tõlkinud Peeter Hussar.

Nüüd, kui pliihaavlite kasutamine on piiratud, huvitab jahimeest, milliseid padruneid saab ta oma jahipüssis kasutada. Suur mõju on lasu ajal tekkival rõhul. Soome jahimeeste liidu testis kasutatud 12-kaliibriline „relv“, millele on kinnitatud piesoelektriline andur.

Relvade testimiseks kasutatav „rada“ on vaid mõne meetri pikkune.

Tulistatud kuulid ja haavlid lastakse teiselt poolt seina teraslehtrisse, kus nende kiirus ringi tiireldes lõpuks peatub.

Pildil olevasse „vagunisse“ asetatakse testitav relv. See lükatakse seina sisse ja lask vallandatakse distantsilt. Kui relv peaks seejuures purunema, siis see ei vigasta testijat.

Tabel 1. Eri materjalist haavlitega laetud padrunite rõhud Soome jahimeeste liidu testis Materjal

Padrunite maksimumrõhud

C.I.P. (käsitulirelvade testimise rahvusvaheline alaline komisjon) määrab Soomes müüdavate padrunite tehnilised andmed. Lisaks padrunite välismõõtudele määrab C.I.P. ka rõhu, algkiiruse, rõhuimpulsi ning haavlimõõdu maksimumid. Lisaks on terashaavlite korral määratud materjalile maksimumkõvadus.

kiirus, V5 m/s

Padrunimarkide arv testis

Laeng, g

Teras 7,86 g/cm³

12/76

35‒36

422

1036

12

Teras

12/70

32‒36

403

867

15

Vask 8,9 g/cm³

12/76

40

387

996

2

Vask

12/70

30‒34

402

984

3

Tina/tsink 7,14 g/cm³

12/70

32

417

778

1

Plii

12/70

32‒35

399

800

3

Volfram 12 g/cm³

12/70

36

396

757

1

Volfram 17 g/cm³

12/70

28

420

588

1

Seaduse järgi ei kehti reeglid neile, kes ise padruneid laadivad, kuid turvalisuse tagamiseks tuleb reeglitest väga täpselt kinni pidada.

Padrunite rõhke testiti Nammo Vihtavuori Oy testpingis. Lisaks mõõdeti mõned padrunid politsei relvakontrolliosakonnas. Rõhku mõõdeti nüüdisaegse piesoelektrilise rõhuanduriga.

68

Rõhk

Kaliiber

C.I.P. rõhumaksimum standard steel’i padrunitele on 740 bari ja high performance-klassi laengutele 1050 bari.

Haavlipüsside maksimumrõhud

Relvad valmistatakse taluma suuremat rõhku, kui nendest tulistatavad padrunid tekitatavad.

69

Testija Kari Tikkanen esitleb laengu kiiruse mõõtevahendit. Haavlipadruni laengu kiirus mõõdetakse kahe meetri kauguselt raua suust.

C.I.P-nõuete kohased haavlipüssid, milles kasutatakse standard-steelklassi padruneid, peavad olema testitud vähemalt 960-barise rõhuga. Haavlipüssid, millega tulistades kasutatakse high performance’i terashaavli padruneid, peavad olema kasutusrõhult 1050 bari. Et relvadele saaks stantsida terashaavli kõlblikkust tõendava liiliamärgi, peab see olema testitud terashaavli padruniga, mille rõhk on vähemalt 1320 bari.

Testlaskude järel relva kontrollitakse, raud mõõdetakse üle, samuti kontrollitakse luku sulgumise tihedust. Kui kõik on korras, siis on relv kontrolli läbinud.

Vanemate haavlipüsside probleemid

Et asi ei oleks liiga lihtne, siis nii padrunite kui ka püsside testimise viisid on aastatega muutunud. Varem testimisel kasutatud n-ö crushersilindriga mõõdetud haavlipüssi 850-barine rõhk vastab piesoelektrilise meetodiga mõõtes 960-barisele rõhule ja 1200-barine rõhk 1320barisele rõhule.

(NSVL-is kasutati 12 kal relvades padruneid, mis andsid kasutamisel rõhu 600–650 kg/cm², aga mitte rohkem kui 663 kg/cm². Kõik rauad testiti padrunitega, mis andsid padrunipesas 12 kal relvas rõhu 1050+/–50 kg/cm².

Valmis relv testiti padrunitega, mis tekitasid rõhu 1000 +/– 50 kg/cm².

Allikas: M. Blum, I. Šiškin. Jahirelvad (Ohotnitsie ružje), 1984 – tõlkija märkus.)

- LASKMINE Vanade haavlipüsside korral on tihti raske kindlaks teha, millistele rõhkudele on haavlipüss kunagi testitud.

Pappkestaajastu püssid valmistati üldiselt tihedate padrunipesadega ja üleminek padrunipesast rauaõõneks oli lühike ning järsk. Seetõttu ei tohi nende relvadega tulistada suure rõhuga high performance’i padruneid, sest rõhud muutuvad liiga suureks.

Kui sa ei ole kindel, kas mõnd teatud padrunit võib relvas kasutada, siis tasub küsida nõu asjatundliku relvameistri käest.

Inglismaa jahimeeste ühendus BASC on hakanud jahimehi juhendama nii, et vanematest, terashaavlitele testimata, kuid heas seisukorras haavlipüssidest võib lasta standard-steel-klassi laengutega kõigist tšokkidest. Ka vismut ja Tungsten-Matrix on nendele haavlipüssidele kõlblikud. Kõiki highperformance-klassi terashaavlilaenguid ning volframpadruneid tohib lasta vaid 1320 barile testitud terashaavlikõlblikele haavlipüssidele.

Kui sa ei ole kindel, kas mõnd teatud padrunit võid relvas kasutada, siis tasub küsida nõu asjatundliku relvameistri käest.

LASKEMOONA JA RELVADE TESTIMINE C.I.P. Commission Internationale Permanente (C.I.P.) pour l’ epreuve des armes a feu portatives ehk käsitulirelvade testimise rahvusvaheline alaline komisjon asutati 1914. aastal. Soome liitus organisatsiooniga 1983. aastal. Komisjoni kuulub 14 peamiselt Euroopa riiki. Liikmelisusest on kasu Soome relva- ja padrunitööstusele, sest teistesse C.I.P- maadesse müüdavaid tooted saab testida juba Soomes. C.I.P. on riikide ühendus ja otsused kohustavad liikmesriike.

C.I.P. koduleht cip-bobp.org.

SAAMI Sporting Arms and Ammunition Manufacturers’ Institute (SAAMI) on Ameerika Ühendriikide organisatsioon, kuhu kuuluvad maa juhtivad relvade, laskemoona ning nende komponentide tootjad. SAAMI asutati 1926. aastal keskvalitsuse palvel ja

Tabel 2. Vanematele, terashaavlitele testimata haavlipüssidele sobivate padrunite rõhud Soome jahimeeste liidu testis Materjal

Kaliiber

Laeng, g

kiirus, V5 m/s

Rõhk

Padrunimarkide arv testis

Standard steel

12/70

30

378

706

1

Standard steel

12/70

28

407

588

1

Vismut

12/70

32

368

799

1

Tina/tsink

12/70

32

413

778

1

Volframsulam TungstenMatrix

12/70

32

386

800

1

TEADLIK JAHIPIDAMINE Usaldusväärne varustus teadlikule jahimehele

Klassikalise mõõtevahendi abil kontrollitakse, kas rauaõõne sisemõõdud ja tšokid on püsinud C.I.P-i ettenähtud piirides.

selle ülesanne oli koostada ning avaldada valdkonna turvalisuse, kvaliteedi ja asendatavuse standardid, koordineerida tehnilisi andmeid, edendada turvalist ning vastutustundlikku tulirelvade kasutamist.

SAAMI standardid on põhimõtteliselt soovituslikud, kuid alal tegutsejad järgivad neid üldiselt väga täpselt, ka tarbija kaitsest tulenevatel põhjustel.

SAAMI koduleht saami.org.

Testimine Soomes Soomes testitakse relvi ja laskemoona Riihimäel politseivalitsuse relvaosakonnas, mille tunnus on „lõvipea“. C.I.P-maades valmistatud relvi ja padrunid ei ole vaja Soomes eraldi testida, aga näiteks USA-st tulevad relvad kontrollitakse alati Riihimäel või mõne muu C.I.P-maa kontrollikeskuses.

SAAMI padrunitele on tihti võetud ajutine testimistõend mõnest C.I.P-riigist.

Testide erinevused Kuigi C.I.P. ja SAAMI teevad koostööd, leidub ka erinevusi. SAAMI annab haavli-

70

padrunitele kiiruse ja rõhu soovitused erinevatele laengutele ja padrunipikkustele, aga ei mõõda rõhuimpulssi, nagu teeb seda C.I.P. See võimaldab SAAMI padrunitele suuremaid algkiirusi. Peaasi, et rõhk püsib madalana, nii võib algkiirus olla juba üle 500 m/s.

Ameeriklaste padrunite rõhud ongi üldiselt madalamad kui eurooplastel. Seda kinnitas ka meie mõõtmine. Ookeani taga valmistatud padrunitel mõõdeti samad kiirused nagu eurooplastel, aga selgelt madalamate rõhkude juures. See on tingitud aeglasemast püssirohust, mis ei anna sarnast rõhupiiki nagu enamik Euroopa padruneid.

Kõik moodsad terashaavlitele testitud relvad saavad hakkama kõigi padrunitega.

Kõige tähtsam on leida oma relvale head tabamisjoonist andev padrun. Võimalikud pliihaavli kasutuse piirangud on tekitanud arutelu C.I.P-i lubatud kiiruste üle. Paljude jahimeeste soov oleks, et kiired terashaavlipadrunid jõuaks ka Soome turule. See ei oleks küll imerohi, kiiruse tõustes muutub ka tagasilöök ebameeldivaks.

Jälgi meie vastutustundlikke jahilugusid #fjallravenhunting

PURVEYOR TO THE ROYAL COURT OF SWEDEN

- ULUKID TEEL -

KOP-KOP, LAHTI TEE metsas oli kuri jahimees

Metsloomal on alati peatee

TEKST URMAS SALMU FOTO SHUTTERSTOCK

„Metsloomal on alati peatee“ või „Naisel on alati õigus“? Mõlemal juhul võib tegemist olla juhitamatu juhtumiga, viimane küll mehe vaatevinklist. Andku nüüd kõik naised andeks, aga mehed on ju riukalikud!

Kuidas aga on metsloomaga?

Müü oma jahisaak meile! Rannarootsi Lihatööstus omab pikaajalist kogemust ulukiliha töötlemisel. Kokkuvedu tasuta, kiire maksmine ja laialdane teenustöö sortiment.

Täpsem info kodulehelt www.rannarootsi.ee/jahimehele Infotelefon: +372 53 056 715 e-mail: uluk@rannarootsi.ee

Kui mõni aasta tagasi käivitasime Eesti Jahimeeste Seltsis projekti „Ulukid teel“, ei osanud me arvata, et praeguseks jõuame autojuhtide nõustamiseni.

Häirekeskusesse saabunud sõnumeid lugedes selgub, et autojuhtide segadus, kui metslooma ja sõiduki kokkupõrge on juba juhtunud, väärib täiendavat selgitust.

Projekti toimkond ja looduseuurijad, kellele metsloomaõnnetuste suur hulk korda läheb, on koostanud kolmest sammust koosneva, aga lihtsa käitumisjuhendi. Et juhend leida, jätsime välja trükivariandi ja otsustasime QR-koodi kasuks. Nutiseadmete kasutajatele pole QR-koodi kasutamine raske. Nii leiab ja saab salvestada kogu teabe mobiiltelefonile mõeldud paigutuses. Eeldades, et ennetusena mõeldud peatükk ei ole nii populaarne, kui juhtunule lahenduse otsimine, paigutasime esimeseks juhise, kuidas käituda, kui õnnetus on juba juhtunud.

Järgneb teave, kuidas pimedal ajal maanteel lubatud suurima kiirusega sõites märgata teele ilmuvat metslooma. Me ju peaks seda teadma, aga kui rool on peos, on mõtted sihtpunkti või sootuks muu olukorra analüüsimise juures. Kes jõuab veel metsloomale mõelda, kui jälgimisobjekte on pimedal

teel niigi küllaga. Siit hädad aga algavad, sest me ei ole valmis ootamatuseks, mida võib serveerida keskkond.

Kolmanda ja kaugelt mitte vähemtähtsa peatüki moodustab juhtidele mõeldud positsioneerimise selgitus.

Vahendeid ja „vidinaid“ on meie elus palju, oskus neid operatiivselt kasutada aga mitte igapäevane. Sestap tasub näpunäiteid proovida kas või seenele ja marjule minnes, rääkimata sellest, kui käes on pukis passimise aeg. Muidu libistame pilgu ikka telefoni, aga proovi end ka positsioneerida, jaga teadmisi neile, kellel kohe üldse aega pole, kuid kes veedavad tunde maanteetolmus.

See kõik on ühise eesmärgi nimel!

Viimase osana sai kirja materjal, mille kogumise ja sõnastamise eest tänusõnad Val Rajasaarele, Jüri Tõnissonile ja Lauri Kleinile. Materjali oli märksa enam, kui trükisesse jõudis, paraku seavad mahud, inimese esmane lugemishuvi jne omad piirangud. Valikusse jäi loomade aktiivsema liikumise aja tabel.

Rändeajad ja aktiivne liikumine

Kalendris on toodud lindude ja loomade rändeajad ning nende aktiivsema liikumise aeg. Loomulikult tuleb autojuhil olla valvas kogu aeg, kuid sellest kalendrist võib abi olla tavalisemate

75

ohuolukordade ennetamisel. Tabelisse on lisatud ka väiksemad loomad ja linnud, kes inimesele autoteedel ohtu ei kujuta. Neid ohustab inimene ise.

Jaanuar – hirvlased teel soola lakkumas.

Veebruar ja märts – hirvlased võivad vahetada elupaiku ilmastiku pärast või toidu lõppemise tõttu.

Aprill – metsseapesakonnad hakkavad liikuma laiemalt pesakoha ümber, põdralehmad liiguvad poegimiskohtadesse.

Mai, juuni – eelmise aasta põdravasikad on jäetud omapead või ema tõrjub neid, nii satuvad nad ka teedele ja asulaisse, sama võib juhtuda täiskasvanud põtradega.

September, oktoober, november – põdrad, hirved jõuavad jooksuaja tippu, septembri keskpaigast hakkab küll jooksuaeg vaibuma, samal ajal on hirvlased jahist liikuma aetud ja kogunevad salkadesse, elupaigavahetused talve eel.

Veel kord tänan Val Rajasaart, kes nõustus oma aastaid ootama jäänud materjali ühishuvides jagama ja seda ka soovitustega täiendama.

Meie peamiseks vapiks saanud nn liiklusmärk „Metsloomal on alati peatee“, on Val Rajasaare ideekavandi arendus, milleta meie ühine arendus poleks saanud sedavõrd märgilist tähendust.

Vaadake videot:

Kuu

Valgel ajal

Hämarikus ja pimedas

Jaanuar

talilinnud, oravad

kakud

Veebruar

talilinnud, rebased, oravad

kakud, rebased

Märts

rändlinnud, oravad, rebased

kakud, rebased, kährikud

Aprill

konnad ja maod, rändlinnud

kakud, siilid, kährikud

maod, linnud, eelmise aasta põdravasikad noorlinnud, noored oravad jt noorloomad noorlinnud, noored oravad jt noorloomad noorlinnud, noored oravad jt noorloomad

konnad, kakud, metskurvitsad, öösorrid, eelmise aasta põdravasikad, metskitsed, siilid, jänesed konnad, metskurvitsad, öösorrid, kakud, metskitsed, siilid, noored rebased jt noorloomad, jänesed konnad, metskurvitsad, öösorrid, kakud, metskitsed, siilid, jänesed, rebased, kährikud

September

maod, oravad, põdrad

konnad, kakud, siilid, põdrad, metssead, rebased, kährikud

Oktoober

oravad, põdrad, hirved

kakud, põdrad, hirved, metskitsed, metssead

November

talilinnud, oravad

kakud, põdrad, metssead

Detsember

talilinnud, oravad

kakud, metssead

Mai Juuni Juuli August

konnad, kakud, siilid, metskitsed, metssead, rebased, kährikud

Tekst: Val Rajasaar, Lauri Klein, Jüri Tõnisson, Urmas Salmu.

- MÄLESTUSED -

- MÄLESTUSED -

Priidu Kohava

jahimälestused IV FOTOD EESTI RAHVA MUUSEUM, FRIEDRICH KOHTITSKY FOND

Jahiselts, kus liige olnud

„vasehoidja“ olgu veebruar-märts või juuni. Nii ei olegi jahimehel täiesti pauguvaba aega aasta vältel.

Keila jahimeeste selts oli muidugi püsivaim koht. Algul oli see registreerimata rühm. Siis arendasime Keila looduskaitseseltsi jahi, kalastamise ja looduskaitse sektsiooniga. Hiljem eraldasime jahimeeste seltsi, kalastajate seltsi (looduskaitse jäi ühiseks). Olin juhtival kohal, seal moodustasime piirkondi.

Kauemat aega olin Haapsalu jahimeeste seltsi liige, et merejahti kaasa teha. Kloogal olin ka paar aastat (või rohkem), sest see oli lähim merejahi võimalus. Akkeli jahirühmas Keilas olin väga tihti külaline. Sauel olin kaupmees J. Piini seltsis tema jahimail. /---/ Külaline olen olnud veel Tallinna jahimeestele ja mujal.

Jahikohti

Aastaajad jahielus

Sügis on küll jahinduses rohkem elevust tekitav aastaaeg. Kuid see algab juba hilissuvel. Sokujaht haarab juulikuu, see on sissejuhatus. Siis tulevad pardid ja mõned neplased, augusti algul on see jaht juba hoos. Varsti järgneb suur linnujaht – tedred. Püüdega on veel aega. Jänes tuleb päevakorda. Ja nüüd on jahiküllus suurim, igasugu haavleid olen kaasas (kandnud), igasugust saaki võib olla ühel kohal.

Septembri-, oktoobrikuu on vast haripunkt sügisesel küllusjahil. Merel, saartel võivad novembris olla veel tumesinikaelpardi läbilennud.

Talvine jaht, sügavas lumes, suuskadel, lumest koormatud puude vahel.

See on tõsine lõbu. Ja jäljed lumel räägivad elust metsas ja põllul. Kuid eriti saaki siin ära igatse. Jänes on veel ainsam jahiloom.

Siis tuleb kevadevõlu, rändlindude tulek, tedremäng. Kevaditi varahommikuti kerge ilu. Näha ja kuulda on nii palju. Laskmine metsas peamiselt tedrele ja metsisele. Mererannas veel mõned partlased hiljem.

Ja suvi on käes, vaiksem aeg. Õieti vaikne juunikuu. Kuid röövlinnud ja röövloomad tulevad vaiksemalgi ajal,

PÄRANDI KOGUJA Priidu Kohava (1887–1944, aastani 1936 Friedrich Kochtitsky) oli kooliõpetaja, looduse- ja jahimees. Oli aastast 1923 Saue 6-klassilise algkooli juhataja, töötas Eesti õpetajate seltsi karskussekretärina ja Loodusringi Juhi tegevtoimetajana.

Eesti rahva muuseumi üleskutsel käis noore mehena päevapiltniku ja vanavarakogujana Läänemaal kogumisretkedel. Sakslased arreteerisid ta 1941. aastal. Priidu Kohava suri 1944 Bissingeni vangilaagris Saksamaal. Vanglas pani kirja oma jahi- ja loodusmälestused, millest avaldame katkendeid.

Algus Eesti Jahimees 2021, nr 1.

78

Maastik määrab jahi iseloomu. Meil Eestis on iseloomulikumad jahikohad mets, soo, raba, põld, jõed-järved ja meri saartega.

Metsajaht oli mitmekesisemat jahti võimaldav ja kogu aasta läbi. Kui esimene kevadehingus looduses taandub, kui osa maad juba lumest vaba, siis algab tedremäng. Igasugu hääli oli varahommikul ja hilja õhtul metsas, iialgi ei ole lõplikku rahu. Varsti algab ka nii hinnatud ja veetlev metskurvitsajaht ja kestab kuni juba kägu kukub, sääsed öörahu segavad.

Ka metstuvi on kevadel lastav. Vaevalt lõppeb kevadine jaht, kui juba algab suvine – oravajaht. Ja siis ootad ärevusega, millal tuleb suurelinnu jaht.

Kaugel see juuligi, august on käes.

Nüüd algab tedrejaht koeraga. Mõne hiljaks jäänud neplase lasin ka. Metstuvi tuleb varsti. Mõni part lendab metsaservalt üle. Ja siis tuleb september, siis oktoober. Nüüd on tööd linnukoeral veel, nüüd kajab aga ka juba hagija kisamine metsas. Jänesed on lisaks tulnud, sügisjahi haripunkt on käes.

Puudel aga kolletavad lehed, vaiksel ilmal langevad need tasa tasa, tormiga lendavad otse puudelt. Ja maas kahiseb lehti. Ei saa mööda minna ka marjapõõsastest, pohladest, mustikatest ...

Meelduvad, kui vähegi paremaid neist leiad. Jahisaak, seened, marjad, pähklid. Ja jahisaak on tihti nii rasvane, sest sügis on külluse aeg. Talvel liugled suuskadel, ees jänesejäljed. Lumisel oksal näed oravat. Paugud kajavad karges õhus hästi, kui on vaikne. Tuisuga aga on lõbu läbi tormi liuelda kõrgetest hangedest alla. Ja jääd ootama märtsikuud, sest siis algab varsti jälle uus ringkäik.

Soo ei erine ju palju metsast. Kuid mõnegi uue motiivi toob ta juurde.

Meeldiv neile, kes hindavad nepijahti.

Minule oli nepp otse jumalik jahisaak.

Kevadel vara kuulen seal kiivitajat, koovitajat – neid kevadise looduse alustajaid. Ja tedergi mängib meeleldi sooserval. Pardid prääksuvad soos ja kraavides. Kiivitaja soo serval. Õige elu aga läheb soos lahti sügisel, kui sealt tikutajaid, mudakurvitsaid ja rohustest pohladest ülirasvaseid rohukurvitsaid tõstad lendu. Siis tahaks, et see oleks piiritu, porine, rohune.

Aga ka jänes on ju sügisel soos. Kui see on põldude lähedal. Ja teda lased tihti sooservadelt. Ka talvel on nii kergesti jänes soost leitav, juba kaugelt näed teda külmas koera ees, läheneb sulle metsa suunas.

Raba on soost erinev. Kevadel mängib rabaserval teder. Sügisel on ta seal marju söömas. Rebaseema alaline asukoht on raba ja selle ääremaad. Seal toimub kevadel tema kriiskav omapärane mängulaul, seal on sügisel perekonnad noorlinnu jahil. Raba äärelt, eriti turbapõhiste kraavide piirkonnast, lased sügisel mõne tikutajagi. Jänes on tihti rabas, hall äärtel, valge keskelgi. Kurg peatub ikka rabas ...

Rabamaastik, kehv ja liigivaene taimestik, jändrikud aastakümneid vanad põõsasmännid, kuivavad ja kõdunevad tüvid. Kõik see omapära mõjub eriti meeleollu, minule on raba meeldiv koht, avar silmapiir otse kutsub. Peale jahisaagi, olgugi vähese, on rabal veel teisi ande. Murakad, pohlad, sinikad, kohati mustikaidki, jõhvikaid sügisest kevadeni. Seenigi leiad rabast.

Turvast lõigatakse kõigist rabadest ja turbakuhjad ning kraavid on raba üks iseloomujooni.

Põld. Kus põllud enam-vähem ühinevad, veidi suurema pindala moodustavad, seal on ka jahialad. Kevadel kuuldub sealt õhtuti põldpüüde „kirikk“ mängulauluna, sealt võib esimesi kiivi-

tajaid leida ja esimesed lõokesed on põllu mustendavail lappidel või kündmata jäänud kõrtes. Sügisel on jänes tihti põllul varjul koristamata kartuli- ja juurviljaväljadel. Ja püüdeparvi leiad ikka põllult sügisel ja talvelgi. Hilissügisel ja talvel on sügav künd jänese armastatud püüdekoht ja orasepõld tema harilik söögimaa. Juhuslikult eksib sinna teisigi jahiloomi viljaajal.

Koovitaja lendab põlluäärtel. Metstuvi leiab sealt toitu. Neplasi lendab ajuti põldudel. Tedred ja sabakanadki käivad seal toitu otsimas. Põllud metsavahel ja soodeäärtel on üsna silmaspeetavad jahialad.

Jõed-järved. Mageveekogud on peamiselt pardijahiks, nende kallastel, pilliroos ja luhtades leidub aga mitmesuguseid teisigi jahiloomi. Jõe äärest leiad tihti neplasi, kiivitajaid, koovitajaid ja teisi. Järvede ääres on mõnikord laialdased mätlikud maa-alad, kus mitmesuguseid veelinde elab, eriti läbilennul. Kaldarohus leidub rohukurvitsaid, tikutajaid, kaugemal tetri, püüsid, jäneseid.

Meri oma saarte ja rannaga on mitmekesisete veelindude peatuskoht.

Tõsisest veelinnujahist võib just seal rääkida, vägevatest luikedest alates ja kõige väiksemate neplastega lõpetades.

Mere veetlevus on mitmepalgeline.

Vaiksetel päikesepaistelistel soojadel juuli- ja augustikuu päevadel kahistad pilliroos, sulistad ranna ääres vees, meri sätendab silmapiiril päikesekiirtes.

Sügisel näed vahuseid laineid tormisel merel, pilliroog, kui see lõikamata jäänud, plaksutab päid otse veepinnal, pilliroos otsivad varju partide parved.

Kevadel siirdud merejääle, et näha läbilendavate lindude parvi loikudes peatumas. Varsti on seal ka parte näha.

Kevadisel ja sügisesel läbilennul on veelindude ja nende liikide rohkus nii suur, et otse imestama peab seda tuhandete tiibade vuhinat, seda häälte muusikat,

seda edasi-tagasi lendu üle saarte ja neemede, ujumist vees, müttamist kõikjal. Jahiajal olgu siis alati padrunitasku täis ja tagavara kotis.

Kuigi ma hindan üle kõige sügisest rohukurvitsat, tikutajat, mudakurvitsat soodes, metskurvitsaid ja põldpüüsid, siis ometi kisub mind salapärane jõud mõnigi kord aastas ometi merejahile.

Saak ei tarvitse olla nii esmajärguline kvaliteedilt, aga see avarus, see mere omapärane võlu, jahilindude ja üldse fauna mitmekesisus. Ootamatused ja üllatused – see on nii vajalik, seda peab vahest jälle üle elama, et siis metsajahi mõnudega rahulikult elada.

Jahipaigad

Karuselt, minu sünnikohast, on lapsepõlvemälestused peamiselt vibupüssiga.

Kadakane karjamaa ja selle taga mätlik „porsik“, „suure kraavi“ ja „soontega“, eriti „Hermani soodega“. Need olid suured veeloigud. Soo oli muidu üsna kõrgel kohal, nii et ta kuival suvel peaaegu ära kuivas, kaldal oli kanarbik, teistes soodes oli mudased kohad „porsiku“ keskel harilikult ka suvel niisked.

Seal oli alati kevaditi ja sügiseti parte prääksumas, krooksusid konnad. Ja veised olid seal porised. Seal oli rohkearvuliselt kiivitajaid. Seal ka minu vibupüssi nool vihises. Lisaks olid koduniidud, põld, kodukoppel, ait. Seal oli lõokesi, varblasi, kuldnokkasid sügisel.

Metsas sai oravaid jooksutada, keda koer harilikult üles otsis noorte mändide tihnikus, võsastikus.

Kasaril oli jõe ääres mul võõra püssiga võimalus 1911. aastal jahti pidada.

Jõgi, kallas osalt pillirooga, osalt liivane.

Lasksin seal parte, mängukohalt rüükukki, ka ühe koovitaja.

Sauel olin juba jahimees, esialgu õemehe Aadu eestlaetavaga, hiljem oma vana, siis aga täiesti uue kaheraudse taganlaentavaga. See oli veel see

Puhtu sääre ots Virtsu meres.

79

- MÄLESTUSED vana hea aeg, kus jahipiirkonda ei olnud. Kaupmees J. P., sealne suurim jahimees, tasus koduselt külameestele pisut meeleheaks, sai aga käidud ka maadel, kus luba ei olnud, tõreledagi sai. Peamiselt käisin temaga või üksi, kuid tema maa-aladel käisin ka Püha külas, kus ka suuri jahimehi oli. Lähem ümbrus olid põllud, nende taga lehtmets, heinamaa ja karjamaa kadakatega, Lehmja poojõgi ja raba. Jõgisoo poolkõrge arupealne kadakane karjamaa, kaugemal sooheinamaad. Vanamõisa pool oli riigi okasmets. Tähtsam jahiväljal ent oli jänes. Eriti palju oli neid Vanamõisa põllul ja lähismetsas.

Kord ühel mardipäeval, peaaegu palja maaga, „tõstsime“ sealt J. P-ga nii palju jäneseid, et neid väga mitu korraga jooksis. Nii palju jäneseid pole ma Eestis korraga näinud. Koju viisime siiski vähe, kumbki kaks-kolm. Mõne lasksin sel õhtul pimedas, viimane veel üsna koolimaja juures põllul (kõrres).

Tetri sai seal keskmiselt lasta. Part oli juhuse asi, kuigi lasta sai neid, eriti kord talvel ühe karjamaa allika juurest. Ühe metskitse laskmisel olin kaasas. J. P. laskis palju ulukeid. Eriti meeldivaid kohti seal ei olnud. Oli keskmine jahiala.

Märjamaal olen kahel korral jahil käinud. Sauelt käisin Jaan Nurga kutsel temaga jahil ja tõin ka kaasa jahisaaki, kuid eriti ei mäleta, mis – jänest ja metstuve jälgisime. Hiljem (1931) olin seal õpetaja ja sellest ajast on eriti meelde jäänud minu esimene kevadine metskurvitsa jaht, kuigi ilma jahisaagita.

Oli võõras püss.

Keila on olnud minu kui juba rohkem teadlikuma jahimehe liikumisala ja sealt olen korraldanud oma huvitavamad jahiretked Haapsalu ja Paldiski suunas. See on minu jahimeheelu keskkoht olnud. 1928–1941 olen seal ajuti või alaliselt elanud. Esialgu ei olnud mul jahipüssi, varsti aga olin jälle õnnelik jahipüssi omanik ja see minu kaheraudne kukkedega kal[iiber] 12 jahipüss on minuga kõik jahielu rõõmud ja raskused kaasa elanud.

Ei saa Keila jahialasid just huvitavaiks nimetada, suurem veekogu – järv või meri – puudus. Kuid jahti sai seal pidada küllalt. Omas aiaski sealt sai lasta kadakarästaid marjade hooajal, varblasi, vareseid ja röövkasse. Kohe algas lõuna pool Tuula teelt (jõe äärest) kuni Ohtu teeni mõisapõld, selle taga sooheinamaa riba kraavidega ja siis avar Ohtu raba. Sellelt põllult sai lasta jäneseid, põldpüüsid, kiivitajaid, äärel mängisid tedred, küünist pidasime suureviisiliselt varese (jt) jahti öökullikujuga.

Varemete juures oli armsam neppide peatuskoht – neppide väljak. Aga seal oli suurveega kevadel ka rohkesti parte.

Sooheinamaa sulas ühte rabaga ja oli hea jahikoht igal ajal. Tedred mängisid seal, sealt sai noorlinnujahil neid lastud, jänes liikus alati põllu ja raba vahet, peatudes soo osas, aga liikus ka keskrabani. Püüsid oli, metskitsi liikus tihti. Rabakanu oli, mõtuseid oli üle raba Tuula metsas, tulid aga ka rappa.

Sookurg häälitses rabas kevadel ja sügisel, asus aga ka suvel seal kord. Kiivitajad elustasid soiset maa-ala, ulatades

Loovõtmine Karuse kihelkonnas.

80

põllulegi, kiivitajad pesitsesid soo-osas, liikusid põllul. Ligidal oli seal jahimaa ja jahisaak. Metstuvi käis põllul mõisapargist, rabas pesitses rebane, lääne pool Ohtu tee ja raudtee vahel oli kohe põllu järel mätlik ja tiheda võsaga (lepp, kask, kadak) kaetud karjamaa, suurepäraline peidukoht põllult lendavaile põldpüüdele, sealt oli neid väga hea üksikult „tõsta“, läksid nad aga veidi raudtee poole lepikusse, siis osutus laskmine harilikult võimatuks. Ka jänes oli tihti sellel karjamaal. Vahel ka tedred. Selle järel tuli sooserv ja raba. Sooserval suure kraavi ääres oli väga mudane mätlik Kaasiku-Tammiku karjamaa nurk – parim mudakurvitsa ja tikutajate asukoht.

Veel jääga leidsin neid sealt ... Kuid see hea nurgake kuivatati ja muudeti kultuurheinamaaks, põlluks, nagu kaovad pikkamisi meie sood,väheneb nepijahi ala ...

Seal soo, raba ja metsatihniku (Tammiku-Kaasiku kaasik) vahel asus põld. Söömas käisid seal põldpüüd, tedred, jänesed, metstuvid – ikka leidus seal elu. Ka metskitsed käisid. Ja sügisel oli selles tihnikus metstuvide läbilennul peatuskoht, õhtune hea jahikoht.

Põhja poole oli põldude järel kohe kõrge kadakane ja konarlikune arupealne. Seal oli jäneseid ja ka tetri. Ümber metsa oli linna pool spordiväli, männik-kuusik, vareste hakkide ja harakate magamiskoht, öise jahi ala.

Lääne ja põhja suunas lõppes meie jahipiirkond kaugemale ulatuvalt metsade, soode ja kunstheinamaadega.

Ka põlde oli seal. Sinna oli u 4 km meilt, seal leidus igasugust jahisaaki.

Kasari sild.

Virtsu meri. Kadakanina rand.

Idas oli Udriku mägi ja jõgi oma laialise lageda luhaga, kus mõni harv pajupõõsas kasvas ja kraave oli. Karjaküla pool maantee ääres oli põld ja heinamaa soise ja arumaa metsaga, ühe künkaga. Seal oli ka telliskivivabrik. Jälle hea jahikoht. Jõe ääres pardid, luhal rohukurvitsaid jt neplasi, kiivitajaid, koovitajaid.

Põõsais ja rukkis oli jäneseid. Metsaserval tetri. Metsa sees Jooste kunstheinamaal oli suurem kogunemiskoht läbilennul kiivitajaile ja teistele neplastelegi. Seal kõlasid ikka kevadel mõned paugud: selles punktis ei saanud ma muidu küll üsna ausalt jahiseadust pidada. Liiga meelitas see uhke kiivitajalend, see nooruse lemmik ja võlur. Ja mõni igal kevadel (ainult suured) oli minu jahikotis, langenud uhkes kaares kõrgelt lennult. Jooste heinamaade ja jõe vahelmine mets oli hea jahikoht, ka tetri ja püüsid oli ikka seal, jäneseid alati. Rästaid lasksin ka seal vahel.

Jänesed läksid sealt ja telliskivivabriku juurest arupeale või üle spordivälja männikusse, või vastupidi. Selle metsa järele algas Akkeli Karjaküla piirkond,

parim jäneste karjamaa. Seal ka oli rabasaar, kus tedred asusid.

Kaugemal põhjas ja läänes olid Akkeli suured metsad ja sood – mis mulle mõnigi kord jahimaaks olnud.

Klooga piirkond oli üsna mitmekülgne jahiala. Järv – partide asukoht.

Ainult raske oli sealt parte kätte saada, võimatult porine oli – ei lootsikuga, ei jalgsi; suusad jäid mul proovimata. Üks kallas oli liivane, kuid seal just oli vähe parte. Järve ääres metsades käisin metskurvitsa mängus. Metsas olid seal ka laanepüüd ja mõtused. Rohkem kõigist aga võlus siiski meri. Lähemail randadel ei ole palju võimalusi jahiks, pilliroog puudus, parte ei olnud, mõni väike nepp. Aga Klooga piirkond kuulus ju mulle, väga meeldiv jahikoht, Keilast üle 20 klm.

Lohusalu nabe. Seda külastasin ma igal kevadel, kui Klooga jahiseltsis liige olin.

See oli pikk maariba, mis sügavasse merre ulatas, keskel kõrge küngas.

Maanina (neem, nabe) aga täis suuri rändkive. Ainult meri oli seal natuke sügav, ilma lootsikuta võis ainult

81

- MÄLESTUSED -

- MÄLESTUSED -

Vanavarakorjajad Friedrich Kohtitsky ja Erik Lambert Rame külas.

väikesel alal jala käia, lootsikut aga mul ei olnud kasutada. See olukord piiras selle nii huvitava jahikoha kasutamist.

Sinna sõitsin hommikupoole ööd jalgrattal, jalgratta jätsin mäe merepoolsele veerele, nähtavale kohale. Siis otsisin soodsa koha kivide vahel, asetasin jahikoti, panin kättesaadavalt padrunid kivile ja – ootasin. Idataevas punetas, päike ei olnud veel tõusnud – algas lend ... Seda ärevust, kui must „meritedre“ – tõmmusuu vaeras – otse sinu suunas merelt läheneb, harilikult Paldiski poolt. Ootad, sihid ja siis ...

Isegi oma juurde kukkus mõnikord, sest lasta tuli tihti otse või küljelt vastulendu. Ainult neeme lõpus sai küljelennust lasta, kuid tihti pidi seal ka laskmata jätma, sest saak oli ikka nii vee kohal, et äraminek tõenäoline oli, kui päris puhtalt ei tabanud või jälle kaugemale lasksid. Sain mõne veest, aga ära läks ka mõni. Ja laskmata jäi tihti. Aule ei saanud ma ühtegi, õieti lootagi ei saanud. Peale vareste olen seal lasknud kosklaid veel. Ka ühe kulli lasksin kord. Nabel veedetud hommikud ei unune. Läbilendu oli, õigel ajal (maikuul) alati, laskmisvõimalusi hommiku jooksul mitu ja saagita ka koju ei läinud. See ootus, lähenemise jälgimine kaugelt, kuni lasuni – see oli nauding ... meri, paadid kaugemal, laevadki näha!

Matsalu on jahimeeste unistuste maa, see on Eesti jahialade rikkus ja ilutsemiseks koht. Mina ei ole siiski oma võluvaimaid, meeliköitvaimaid mälestusi sealt saanud, vaid Haapsalu saarestikult. Põhjus – ma tahan avarust, enne ja pärast lasku, seal aga pea alati pilliroog.

Pilliroo ääretu väli vaheldumisli veelaikudega – see on Matsalu. Veelindude lõike peab seal küll väga palju olema.

Sügisel on see pardijahi koht, kevadel lastakse luike.

Vali tuul kuni tormini, vesi on tugevasti tõusnud (tuul merelt) – nüüd liigub ümmarguse põhjaga vene või lamedapõhjaline lootsik, päras lükkaja pika haralise rauaga lõppeva mõlaga, ees aga jahimees laskevalmis püssiga. Sõiduk libiseb läbi roo, roost tõuseb part, teine, roogu langeb, roost otsid lastud lindu ...

Ja roogu jääb ka väga suur protsent. See on parim pardijaht – ilusa ilmaga isegi igav ja saagita olla, pilliroog kohiseb, vesi madal, pardid tõusevad kaugelt. Vahest hiilid ujuvatele pilliroovarjust lähemale, kuid see on raske.

Kaldast on õhtuhämaruses hea ülelennujaht, kui pardid merelt põldudele ruttavad. Nagu kuldnokkade parved sügisel ... Siis on otse lahing kuulda. Külamehed lasevad suure eduga otse oma õuest. Olen ühe õhtu kaldalt nii lasknud.

82

Haapsalu saarestik on minu merejahi mälestuste tulipunkt, seniit, kulminatsioonipunkt! Sellele järgneb väike Lohusalu „nabe“.

Haapsalu jahimeeste piirkonda kuuluvatest maa-aladest kasutasin mina ainult mereranda ja saari, maismaa jahiks polnud mul aega kauge maa tõttu. Haapsalu merejahi meeldiv külg oli avarus ja madal meri. Sai seal ju ka lootsikuga ja mootorpaadigagi sõita, kuid harilikum ja armsam viis sügisel oli ikkagi sulistades jalgsi vees.

Kilomeetrit neli-viis Haapsalust tagasi Keila poole, ühe vana kõrtsu lähedal keerasin maanteelt mere poole, tänav, karjamaa, üle kilomeetri mereni.

Siis avanes jahiala: vasemal saarekeste rühm – Pullirahud, sealt mööda kallast paremale, kadakane karjamaa (püüd!), ranna kaugem serv – „Sahaliin“ ja sealt läbi vee (u 2 km) Võnnusaare. Päris Haapsalu lähedal oli ka kaks ala: Lapsika kaldast alates maantee äärt kaudu Tüsse pilliroogu ja jaama taga – tükk mereranda (jaama juures – pardiliste kaitseala).

Ja Haapsalust u 25 km Matsalu poole asus Sassisaar. Oli veel Haapsalust meresõidul Emby liiv ja rand ja veel mõni kaugel Vormsi lähedal (Noarootsi ranna) maa-ala, Kuku kari, mootorpaadiga sõitsin. Haapsalu juures, ühel

ja teisel pool linna olen jahil käinud, kuid eriti saaki ei mäleta. Parte oli, mõned paugud tegin. Mäletan Aafrika ranna lähedal, jahi lõpul einetasime Akkeliga maantee lähedal juba. Tuli üle meie lõuna poolt parv parte. Sõime ja – tühjendasime püssid. Kahjuks tagajärgedeta, olid liig kõrgel. Kuid ärev ootus oli.

Pullirahud Rasmalt ei ole palju läbi vee minna, varsti oled esimesel Väike Väisil ja teine, samuti kolmas. Need on heinamaa tükid, põõsaid ei ole, pilliroogu veidi on. Olen seal käinud päeval ja öösel, olen öid olnud üksi ja Akkeliga.

Käisid söömas ja lendasid üle sealt aned. Neppe oli mõnikord, parte nägi seal ikka, kuid lasta sai harvem, sest lage maastik ei võimaldanud lähenemist. Õhtune, juhtumisi ka päine ülelend ja õhtune lompi sööma laskumisel või väinadesse – siis sai lasta.

Magamiseks kasutasin heinalistest jäänud pilliroost katusealuseid, päris ilusa ilmaga ka lihtsalt kuhjaäärt. Olen ilusaid öid seal veetnud, kuuvalgel, soojal augustiööl, otse pesus, pealisriieteta maganud, anede kaagutamisel ärganud. Olen vaadelnud üle vee Haapsalu tulesid. Olen suure veetõusu ajal pimedas eksinud üle poole öö, kuna maa piirjooned täiesti muutunud olid.

Olen õhtuti parte valvanud, kui nad sinna laskusid. Olen olnud seal korduvalt, kord saaki saades, teine kord veidi rõhutud meeleolus öö vaikuses, kui asi saagita kippus lõppema. Siis tuli mõelda Võnnusaarele. Einetamine toimus lähedal kadakasel karjamaal, kus oli meie oma allikas ja materjali lõkke tegemiseks.

Võnnusaar on üsna suur saar Noarootsi lähedal. Saar on tugevasti piiratud pillirooga, Võnnu küla- (ja Haapsalu-) poolne vähem mudane, seetõttu ka pardivaesem, vastaskallas aga rohkem pilliroogne ja väga mudane, eriti kaugemale naabruses olevate saarekeste poole, seal oli ikka parte. Sellel saarel on suur, vägagi suur Kuradikivi, üks heinaküün ja kuhje. Lõigatakse pilliroogu. Saare keskel olen kiivitajaid lasknud, rannajärvel mõne väikse nepi (eriti vahutavas vees), pilliroos oli aga see õige jahikoht. Seal sai partidele hiilides läheneda, veest tabada, rohkem aga ülelennust lasta. Samuti naabruse saarekestel. Isegi täiesti avavees tuli ülelendu kasutada ja lasta. Võnnusaarest saagita ei võinud tulla, see poleks normaalne olnud. Vannitada sai seal külluses, ühe tormise ilmaga tagasi tulles libisesin kividelt üleni vette, pikali, välja jäi vist käsi püssiga. On püsski vee

all olnud seal. Väsitav läbi vee 2–3 km ots.

Olen Võnnusaares ühel kevadel ka luike valvanud. Luikedest jäin ilma, häid sinikaelu lasksin (siis võis veel kevadel lasta) ja üliilusa jääsulamise ja esimese intensiivse päevitamise tegin päeva jooksul läbi, mis sügavasti mällu on jäänud ilusa päevana. Sõideti lootsikuga Võnnu külast (ja võeti hirmsat tasu „kristliku“ peremehe poolt, nii et nutumaik suus oli, kui siiski Pullirahu kohas suure tormiga rannale lasti). Ööbinud Võnnusaares ei ole, ikka on Pullirahud või selle rand selleks olnud sobivam. Seal on toimunud ilusad päised jahid.

Emly liival olen teinud oma esimese saagirikka luigejahi ja hilisemad äpardunud jahid. Sellel rannal olen kord või kaks hea pardijahi teinud, ühe suure kulli lasknud. Noarootsi rannas Vormsi lähedal oli õhtune pardijaht ja öine tagasisõit mootorpaadil. Jaht oli ilus, meresõit öösel – vägagi ilus. Tulede signaale oli oli rohkesti, Haapsalu tulestik ees.

Sassisaar. Pikk sõit Haapsalust jalgrattal, Akkeliga seltsis kord autol sellele poolsaarele ja tema naabersaartele. Seal olen mitu korda käinud. Heinaküünides sai seal ööbida väga hästi, einetada lõkketule juures, kasutada allikavett.

Sassisaar oli neppide saar kõigepealt.

Lähema „liiva“ (saare) rannaliival oli parvedes neppe, rüükukki ja mitmeid väiksemaid ja suuremaid liike, heinamaal, pilliroo serval ja keskel kraavide kallastel aga sai tikutajatki lasta. Parte oli mõnikord väinakeses Sassisaare (poolsaare) ja „liiva“ (saare) vahel ööseti õige rohkesti ja hea ülelend.

Alati oli neid ka üsna küla lähedalt algava pilliroo serval rannal. Kalda pilliroog oli hea põhjaga, käia oli otse lõbu.

Mäletan üht päikesepaistelist sooja päeva, kui jumikate laias vöös sumitsevate putukate seas liikusin, otse nagu rukkiväljas. Palju neppe oli ka küla lähedal liivasel rannal. Haned olid tihti seal, valvasin neid, kord ülelennust ka lasksin, kuid saagita jäin küll. Aga neppideta ja partideta pole ma sealt küll kunagi tagasi tulnud. Eriti heaks pardijahi kohaks seda ei peetud. Hiljem saadi juurde veel lähedal „liivad“ (saared), eriti Tauksi, kuulus anejahi koht. Mina aga Tauksisse ei jõudnud.

Siberis

Siberit nägin tema lääne osas, peamiselt Omski ümbruseses, läbisõidul – Uuralist Altaini. Mõeldes jahielamustele Siberis, tulevad esmajoones meelde

83

„kolkad“ – metsatukad kesk põlde või heinamaid. Sealne mets on väheseliigiline. Kui mälu ei peta, siis esines seal nelja liiki: kask, lepp (või haab?), paju ja kibuvits (üks või rohkem). Kolkades oli valitsev puu harilikult kask. Need metsatukad olid mõnisada meetrit pikad ribad põldude (või heinamaade) vahel. Põldudel olid nisukuhilad tihti üle aasta (kuiv kliima), seega rikkalikku toitu jänestele, tedredele ja rabakanadele. Rohkem jahiloomi seal ei mäleta. Ja jäneseid seal oli, valgeid jäneseid! Jahiks kasutasin naabri kaheraudset.

Kui läksime jahile, siis harilikult mitmekesi, osa äärtel, vähemalt üks tagant ajaja ja ees, osa kolkade vahel.

Kohe algas suur jooks kolkades, jänes jänese järele, mõni lasti seal, suurem laskmine oli aga ülejooksul kolkast kolkasse. Mäletan, kord lasksin ühes kohas seistes kolka otsas kolm jänest järjest, kuna rohkem laskmist takistas püssi rikkläinud mehhanism, aga oleks võinud veel lasta ... Viljakuhjad olid seal tihti alt nii söödud, et nad seene kuju omasid.

Peale jäneste oli seal küllalt veel tetri.

Sai neidki lastud, isegi kujudeta kord suure eduga. Ja rabakanu oli ka, neid ka mõne lasksin. Põldpüüd aga minu teada seal ei elanud. Hundijahti vahest peeti, mina aga seda kaasa ei saanud teha, piirdusin jänestega. Jänesenahad võeti, liha tihti kas anti koertele või kasutati ainult tagumist poolt.

Peale kolkade tuleb meelde veel jaht järvel. See oli üsna lähedal minu koolile. Oli ka vist endise jõe sängi osa, „staritsa“, nagu sealsed järved tihti olid. Pilliroogu oli laialt. Sügisel lasin pilliroost isegi jäneseid. Parte oli külluses, liike ei mäleta. On meeles eriti üks hommikune jaht, kus pilliroos väikese lombi ääres varitsesin ja väga rohke saagi hiljem veelt kogusin. Ja veel mäletan aegu, kui sügis tuli, järvel juba jää oli ja õhtueha valgusvool üksik part lendu tõusis ja kaugusesse kadus. See oli viimane hooajal.

Lõpuks „jahti“ anijalgades olen ka taigas, Tomski lähedal pidanud. Peatusin seal mõned päevad, käisin marjul, nägin laanepüüsid ja eriti julgeid seedrioravaid. Nende tabamiseks tegin vana tuttava jahiriista – vibupüssi. Kui hea mu relv sai, ei mäleta, aga saaki tõenäoliselt ei olnud, kuigi neid väikesi kütiloomakesi oleks pidanud noolega tabama. Kuid lühike oli ka mu jahiaeg, sõitsin peatselt edasi.

Ja sellega lõpevad mu juhuslikud meeldunud jahiretked.

- JAHIS -

Kuidas kontrollida

jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust?

- JAHIS 4. Pärast sisenemist avanevad sinu tunnistuste andmed.

Keskkonnast on saab printida tõendi, mis kinnitab elektrooniliselt vormistatud tunnistuste olemasolu.

Selleks tuleb üleval paremal nurgas vajutada nupule „Print“.

1. Jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust saab iga jahimees kontrollida Metsise infosüsteemist https://metsis.ejs.ee.

Kontrolli dokumente Jahise äpist!

2. Metsise keskkonda saab siseneda riigi autentimisteenuse kaudu ID-kaardi, mobiil-ID ja Smart-ID-ga.

Jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse andmeid saab kontrollida ka Jahise äpist.

Pärast rakendusse sisenemist tuleb avalehel vajutada inimesekujulisele nupule, mis asub ekraani all paremas nurgas. Äpp on saadaval Apple’i ja Androidi nutiseadmetele.

3. Sisenemise viimases etapis tuleb vajutada Metsise logole.

84

85

Arno Kesküla 80 Jüri Lugus 75 Kalju Kirt 60 PÕLVA JAHISELTS

Raimo Heimola 85 Enn Kaasik 80 Aare Hansen 70 Kuldar Leht 70 Peeter Patrael 70 Raivo Kunst 60 Margus Timmo 60 Ain Raal 60 Aevar Valdas 60 Andis Bulavs 55 Valmar Hinno 50 Viktor Kullasaar 50 Urmas Mälberg 50 PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Õnnitleme!

ABJA JAHISELTS

Enn Murekas 75 Taevo Viitas 50

HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Heller Sööl 65 Ants Saarnak 55

ALLIKU JAHISELTS

Aksel Maiman 70

ARE JAHIMEESTE SELTS

Ants Saard 65

HAIMRE JAHIMEESTE SELTS

Ants Mitt 70

HALINGA JAHIMEESTE SELTS

Harri Sai 75

HARJU JAHINDUSKLUBI

Väino Meistre 80 Hillar Hanscmidt 75 Kalle Toots 75 Joakim Kulakov 75 Jaan Väljak 75 Vello Voog 70 Aleksander Arna 70 Verner Kurg 70 Jevgeni Jors 70 Valdek Tähka 65 Pjotr Travkin 65 Toomas Kesa 60 Endel Linholm 60 Mait Paasik 60 Andres Vainola 55 Lembit Nokkur 55 Tarvo-Raivo Aberut 55 Eero Landra 50 Teet Tamm 50

IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Vladimir Fadejev 70 Nikolai Boriskov 65 Sulev Karu 65 Gennadi Pismennõi 65 Edvart Rautio 65 Uno Muruvee 60 Ardi Raimets 60 Eduard Pääsuke 55 Urmas Vihmaru 55 Valmar Hinno 50 Vello Reisenbuk 50 Vladimir Popov 50 Aivar Uljas 50 JAHINDUSKLUBI TAJASK

Aleksandr Duleikin 70 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Toomas Talve 70 Hando Tõevere 50

JAHINDUSÜHISTU ULUK II

Jaan Laig 75

JAHISELTS GUSTAV

Enno Kuusk 60

JUURU JAHIMEESTE SELTS

Ojar Rohtla 60

Arvi Org 55 Priidik Salus 50

KOHILA JAHIMEESTE SELTS

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

KOSE JAHISELTS

Helmut Jõessaar 80 Aavo Metsla 80 Arkadi Mäkišev 70 Rein Rähn 70 Ants Joala 60 Sulev Märss 55 JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Vahur-Hillar Mölder 85 Evald Martsepp 80 Tiit Talve 70 Vladimir Glushkov 55 Reimo Kirbits 55 Ivar Rask 55 Alar Sakkool 55 Kuldar Krasavin 50 Mikk Metsalu 50 KAIU JAHINDUSKLUBI

Raivo Luige 70 Heiki Veetamm 50 KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Tõnu Pärtma 50

Helmut Lemmsalu 85

Andres Maasing 55 Aare Männik 55 Vallo Paisujõe 55 Jaanus Kivi 50

KULLAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

MAIDLA JAHIMEESTE SELTS

Vane Liivjõe 50 Marek Topper 50 KULLAVERE JAHIÜHISTU

Joakim Kulakov 75 Tiit Vene 65 Elmo Eres 60 Tõnu Uuna 60 Märt Kraft 55 Tarmo Krikk 55 LAANE JAHIMEESTE SELTS

Matti Leinbok 80 Uno Aruksaar 70 Argo Reinboom 55 LEHOLA JAHISELTS

Rein Feldmann 65

Einar Aasa 80 Raul Velleste 60 Aigar Rassmann 60

LEIE JAHIMEESTE SELTS

KOERU JAHIMEESTE SELTS

LINNUSE JAHISELTS

Lembit Liin 70 Jüri Ilves 50

86

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Kalevi Kaur 60

Avo Aljas 60 Kalle Teekivi 60

Ants Välk 65 MASSU JAHISELTS

Matti Kauko 80 Tarmo Viipsi 60 Risto Rajande 50 METSASÕBRAD MTÜ

Anatoli Tambelt 60 MUSTJALA ÜHINENUD JAHISELTS

Veljo Heinmets 60 MÄRJAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Toomas Kotkas 60 Reimi Loel 50 Toomas Lõhmus 50 PADISE JAHIMEESTE SELTS

Ülo Papli 85 Enno Kiviorg 75

PALIVERE-PIIRSALU JAHISELTS

Vallo Paisujõe 55

Villem Jaansoo 80 Kalju Lõpp 80 Sulev Puussaar 80 Jüri Kõresaar 70 Ants Liin 70 Einu Tammearu 70 Ero Herdoja 65 Andrus Mäesalu 65 Uno Saks 65 Urmas Abram 55 Aivar Aedma 55 Jüri Müür 55 Margo Sits 55 Riho Lilleleht 50 Tarvo Noni 50 Aivar Üürike 50 RAIKKÜLA JAHISELTS

Jüri Lipstuhl 85 Ago Leht 60 Gunnar Kalf 50 RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Sihmar Madisson 80 Jaak Lohu 70 Tõnu Saapar 70 Margus Anton 65 Ants Lutsepp 65 Toomas Polluks 65 Villu Sipria 65 Heino Telvik 65 Heldur Tuus 65 Viljar Liiva 50 Marek Roostar 50 Ain Saukas 50 RIMMU KÜTID MTÜ

Tõnu Timmas 60 Harri Valdek 60 Andres Vainola 55 Ilmar Lind 50

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Tõnu Mardo 80 Hillar Hanschmidt 75 Tõnis Mägi 70 Gerard Aavasalu 65 Heiki Rand 65

Peep Kuus 60 Aarne Mesila 60 Tambet Nõgu 60 Margus Männik 55 Alar Raamat 55 Heiki Saaretalu 55 Rain Traumann 55 Ardo Vahter 55 Ardi Aavik 50 Ain Kanemägi 50 Riho Lilleleht 50 Tõnu Mikk 50

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

SINIALLIKA JAHISELTS

VALTU JAHIMEESTE SELTS

Kalju Mitt 75 Herman Taul 75 Sulev Talvik 70 Jaanus Jaanimäe 65 Žori Nevetšerja 65 Rein Männiste 55 Priit Vakmann 55 Indrek Valner 55 Raul Annmann 50 Toivo Luht 50

Jaanus Laos 65 Peeter Bortnik 60

Uno Sirel 80 SUISLEPA JAHISELTS

VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Rein Puu 70

Foto EJS

PÕLTSAMAA JAHISELTS

Agur Tehver 50

SUURE-JAANI JAHISELTS

Illar Rennu 70 Sergo Teas 70

VATLA JAHISELTS

Margo Sits 55

NIITVÄLJA KARIKAS

TARTU JAHINDUSKLUBI

VIIRATSI JAHISELTS

Keila jahiselts korraldab pühapäeval, 12. septembril kell 10 Niitvälja lasketiirus kompleksvõistluse „Niitvälja karikas 2021“.

Rein Murro 80 Hugo Ristmäe 80 Jaak Võsu 80 Ivan Mihhailišin 75 Viljar Otsa 65 Rein Süving 65 Hardi Tullus 65 Enn Veider 65 Valdek Pall 60 Madis Seim 60 Andis Bulavs 55 Argo Moor 55 Urmo Paas 55 Rannar Vesi 55 Jaanus Hundimägi 50 Kaupo Sinikalda 50 TUUDI JAHISELTS

Aivar Lämmergas 65 Anton Aaron 55 Jaanus Rooseniit 50 TÄNASSILMA JAHISELTS

Hannes Lutus 65 TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Ain Roosa 55

UUS-VARBLA JAHISELTS

Ülo Sireli 65 Kaido Vassiljev 50

Rein Puu 70 Imre Lossmann 50 VILJANDI JAHIMEESTE LIIT

Johannes Lukksepp 75 Enn Karlep 75 Enn Müürsepp 75 Kalle Jõks 70 Mardi Laane 65 Mihkel Maala 60 Valdur Remmelgas 60 Nicolai Skjoldby 60 Priit Muttel 50 Jaanus Orgusaar 50 Raivo Viil 50 VORMSI JAHISELTS

Viktor Ojaaru 60 VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Arvo Daniel 80 Are Allas 70 Ago Pärg 70 Alvar Verrev 70 Tõnu Soidla 65 Leonhard Teppo 65 Heiti Neola 55 Jaanus Aim 50 VÄÄNA JAHISELTS

Nikolai Tihhomirov 80

AARE JAAMA 60 Õnnitleme taksidermisti ning head koostööpartnerit!

Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

87

Võistluse pikaajalist traditsiooni jätkates on vanuserühmad järgmised: » üldklass » juuniorid » naised » veteranid » noorveteranid (45–54) » veteranid (55–64) » superveteranid (65 ja vanemad) Võistlusprogramm » JME-2 » Kõrge Kukk (25 märki) » Jahikaar (25 märki) Võistleja valib ise, mis järjekorras alad läbib. Kõik kolm rada on korraga avatud.

Karikatega autasustatakse iga võistlusklassi kolme parimat. Üldarvestusse lähevad kõigi osalejate tulemused.

Võistlusteks registreerimine https://ejsl.ee/voistluskalender (või saates info oma osaluse kohta meilile janikaloos@hotmail.com).

Palume registreerida võistlusele hiljemalt 11. septembriks.

Võistlejatel palume kohal olla hiljemalt kell 9.45. Võistluslaskmiste algus kell 10.00.

Osavõtutasu 30 € (tasutakse kohapeal sularahas, sisaldab toitlustust).

Lisainfo Janika Loos, 5664 7997, janikaloos@hotmail.com.

Tere tulemast Niitväljale!

- kuulutused -

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40.

Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €.

Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Jahikoerte erinäitus 25. septembril 2021 Särevere staadionil Registreerimiseks vajalik EKL-i tunnustatud organisatsiooni tõutunnistus.

Osaleda saavad ka kõik kupeeritud sabadega jahikoerad!

Näitusepäeval kohapeal registreerimist ei toimu.

Lisainfo http://jahikoer.ejs.ee/ tel 511 9978, 524 5556

Müüa Saksa karmikarvalise linnukoera kutsikad, ema ja isa heade jahi- ja näitusehinnetega. Uus veri Eestis. Iseloom hea.

Valmis minema uude koju augusti keskel.

Info tel 5690 5050.

Müüa korralik jahirelv Savage-14-AmericanClassic .308 win .g438621. Hind 1000 €.

Info tel 5373 6487.

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

Müüa kolm Lääne-Siberi laika emast kutsikat.

Sündinud 28. juunil 2021. Kutsikate mõlemad vanemad on töötavad jahikoerad. Isa EST01733/13, ema EST-00290/17. Info tel 551 3081.

Müüa Eesti hagija kutsikad, loovutus alates 13.08.2021. Tel 503 7296.

Jahi- ja metsamehe Ants Londi elulooline raamat „Pööripäevade pöörises“ on saadaval ainult Viljandimaa Coopi kauplustes ja Viljandi Maksimarketis.

Lugeja loksub küüdirongis Siberisse, jõuab karjakuseisusest Siberi metsatehnilisse instituuti, rändab üheraudsega metsakorralduse ekspeditsioonis Jenissei-äärses taigas ja kaheraudsega Eestimaa metsades ning jõuab lõpuks Hispaania mägismaale.

ALBERT TEEMANT 28.01.1928–25.06.2021

Rahulikke retki sealpool silmapiiri, valguses ja vaikuses …

Mälestame pikaajalist Harju jahindusklubi ja Saue jahiseltsi auliiget.

Südamlik kaastunne Margusele, Jürile, Markusele, Ristole peredega isa ja vanaisa lahkumise puhul.

Saue jahiselts

ALBERT TEEMANT

28.01.1928–25.06.2021 Kennelis FoxRanger sündis 26. mail üheksa imearmsat ja vallatut karmikarvalise taksi kutsikat, kolm emast ja kuus isast.

Isa Pasquale Della Val Vezzeno on aktiivne ja hea jahikoer, töötab suurulukitele (põder, punahirv, metssiga, metskits) ja koprale, lisaks erinevatele väikeulukitele ja verejäljele. Läbitud verejälje- ja metsseaaiaeksam, näitusehinded, tehtud silmauuring. Karv on ideaalselt trimmitav, ei ole pehme ega vatine, iseloom väga hea, sõbralik, kodus rahulik.

Emal Jokerdachs Join Me To The Party on läbitud verejäljeeksamid, on edukas näitusekoer ja tehtud on ka silmauuring. Ema on saanud jahil käia, on hea iseloomuga ja heade instinktidega.

Loovutushetkeks on nad kõik kiibitud ja saanud esmased vaktsiinid ning ussirohukuurid, on EKL-i tõutunnistustega. Korralik „stardipakk“ ja kasvatajate abi ning tugi kogu eluks.

Huvi korral võta ühendust telefonil 524 2342, Kätlin. katlin.trump@threod.com.

Mälestame toredat jahikaaslast ja sõpra, kauaaegset revisjonikomisjoni esimeest.

Sügav kaastunne lähedastele.

Harju jahindusklubi

JAAN SAARMA

ALBERT TEEMANT

29.05.1943–11.06.2021

Mälestame head jahikaaslast!

Mälestame pikaajalist jahikaaslast, aktiivset seltsi liiget, sõpra.

Sügav kaastunne lähedastele.

Jahiselts Diana

Kostivere jahiselts

28.01.1928–25.06.2021

89

ristsõna

Uued Vikings

JAHIJALANÕUD AASTAKS 2021 Villrein II Leather BOA GTX, Target GTX ja Elk Hunter Light

VILLREIN II LEATHER BOA GTX on ümara tallaga kerge nahast jalanõu, mis ei väsita jalgu. BOA paelasüsteemiga on jalgapanek imelihtne. Pinguta paelad just endale sobivaks, et jalanõu oleks jalas stabiilne.

Vikings classic TARGET GTX on veekindel jahijalanõu. Valmistatud vastupidavast nahast, nüüdisaegse kerge tallaga.

THE ELK HUNTER LIGHT on ülikerge ja painduv kummisaabas, mis tagab maksimaalse mugavuse ka pikkadel mudastel rännakutel.

Eelmise ristsõna õige vastus oli SUURT SIGA EI TAPA. Õigesti lahendas 72 vastajat. Võitja RAIVO SAAR saab auhinnaks EJS-i kruusi. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 24. septembriks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

vikingfootwear.com

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet.

Mitte kunagi.

Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust.

Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee