EESTI JAHIMEES nr 3/ 2021

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

3

JAANUS KUUSIK — JAHIMEES KOGU HINGEST AASTA LOOM ROTT RIGULDI JAHIJA KALAMEESTE SELTS

HIND 3 € ISSN 1406-6661

LAANEPÜÜ

Sisukord

18

6 14

16

Seltsi juhatus mais Maa- ja rannarahva pöördumine: maaelu lämmatatakse ülemääraste piirangutega Jahimeeste selts toetab inimesega arvestavat looduskaitset

18 Laanepüü 22 Jahipiirkondade kasutusõiguse

24

34

28 32

34 36 40 44 50 52 56 62

44

66 70 71

56

lubade pikendamine

Põllumehe kahjusid aitab ennetada kohalik jahimees Looduse kaitsmise väljakutse 21. sajandil Jahiulukite küttimine Eestis 2020/2021. jahihooajal Väike jahiselts Eestimaa loodenurgas Rott – aasta loom Need tüütud väikekiskjad Jaanus Kuusik – jahimees kogu hingest Jahimehe köök Viis müüti vibujahist Priidu Kohava jahimälestused III Pärnumaa jahiorganisatsioonid kahe maailmasõja vahel FITASC 100 Lahkus Eesti jahinduse grand old man Võitleja ja eeskuju

Esikaanel laanepüü Tetrastes bonasia Foto Karl Adami

36

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

3

JAANUS KUUSIK — JAHIMEES KOGU HINGEST AASTA LOOM ROTT RIGULDI JAHIJA KALAMEESTE SELTS

HIND 3 € ISSN 1406-6661

3

LAANEPÜÜ

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Varustus suviseks varitsusjahiks DÖRR SNAPSHOT CLOUD 4G

BURREL RAJAKAAMERAD Lihtsalt seadistatavad. suurepärase pildikvaliteediga 2G ja 4G kaamerad.

Fotosid andmepilve salvestav ja mugavalt äpiga juhitav kaamera.

31900

Burrel S12 2G

199

00

Loodus meis enestes Jahindus- ja loodusajakiri 3 (270) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee

Burrel S12 HD Pro 4G

249

00

TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418

-

ALARMSEADE VARITSUSJAHIKS HA-300

TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil.

Juhtmevabade liikumisanduritega alarmseade, mis annab vastuvõtjasse helisignaali saaklooma lähenemisel.

KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall

109

00

Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

DIGITAALNE ÖÖNÄGEMISSEADE DÖRR ZB-200PV Öönägemisbinokkel digitaalse zoomi ning pildi salvestamise võimalusega.

139

00

FIREFIELD LASERDESIGNATOR

25900

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Fokuseeritava kiirega laservalgusti jahiks pimedas.

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

S

uur suvi ongi käes. Lumerohke talv ja vihmane kevad panid taimed mühinal kasvama. Sellist priiskavat küllust pole siinmail ammu nähtud. Loodus kokku ei hoia, ümberringi vaid puhas ilu ja õitsemine, rääkimata lõhnadest ja lõputust linnulaulust. Ehk tsiteerides Visnapuud: „See õitsmine mind võtab tappa, / üks meri vahutav, üks õite torm.“ Märkasin, et need koduümbruse aasad, kus varem kevaditi mõni üksik nurmenukututt õitses, kirendasid nüüd kollastest taevavõtmetest ja isegi haruldased kullerkupud olid leidnud endale uued rikkalikud kasvukohad. Ilus! Väga ilus!

Aga meie, inimesed, jageleme omavahel omasoodu. Teemadest, mille üle lõputult vaielda, juba puudu ei tule, neid tuleb üha rohkem juurde nii laias ilmas kui ka kodukamaral. Üheks tüliõunaks on seesama loodus, mida me imetleme, millest sageli puudust tunneme ja kuhu me ikka ja jälle pääseda või põgeneda tahame, et väsinud vaimu kosutada.

Mai keskpaiku kirjutas Eesti Jahimeeste Selts alla maa- ja rannarahva pöördumisele Eesti Vabariigi presidendi, riigikogu ja valitsuse poole „võtta senisest suurema tähelepanu alla Eesti maa- ja rannapiirkondade elu toimimine ja püsimajäämine“. Juba on kostnud arvamusi, mis peavad pöördumist loodusvaenulikuks aktiks, sooviks võtta looduselt veel viimast, ehkki seisame maailma ähvardava ökokatastroofi lävel.

Selles ajakirjanumbris selgitame, miks jahimeeste esindusorganisatsioon kirjale oma käe alla pani. Kõige suurem põhjus on mure meie elukeskkonna säilimise pärast, kui maailma rahvastik endiselt kasvab ja loodus peab inimese ees üha taanduma. Kuidas leida tänapäeval inimese ja looduse tasakaal, kuidas saaksid inimene ja loodus elada ning toimida kõrvuti, nagu see on olnud aastatuhandeid? Praegu tundub, et ainus pääsetee on normaalselt toimiv maaelu, kus inimene ja loodus on omavahel lahutamatult seotud, inimene kasvatab endale ja teistele toitu, suhtub loodusesse austusega, kasutab arukalt ja säästlikult neid ande, mida maa ja meri talle pakub ega vaata loodust samal ajal võõrandunud pilguga otsekui külastaja loomaaias.

Maainimest häirib, kuidas üha uute seaduste, reeglite ja ettekirjutustega muudetakse elamine ja töötamine maal ikka keerulisemaks. Seda on tunda saanud ka jahimehed, kellest suurem osa elab maal. Jahimees ei käi juba ammu enam jahil üksnes lõbu pärast, jahindus on kõigepealt looduskaitseline tegevus ja kütt ulukite arvukuse reguleerija. Koduümbruse metsadest kütitud ulukiliha on kõige kõrgema toiteväärtusega mahetoit ja selle saamiseks tekitatud ökoloogiline jalajälg väiksem kui mis tahes muu loomapidamisviis.

Maal tegutsevad jahiseltsid tahavad olla head partnerid nii metsa- ja põllumeestele kui ka kohalikule kogukonnale. Tulla neile appi, kui on vaja ennetada ulukikahjustusi põllul või metsas. Maal elavad jahimehed tunnevad väga hästi loodust, teavad, et kõik on omavahel seotud suur süsteem, kus ühe osakese muutus toob kaasa muutuste ahela. Kuid kõige suuremaid muutusi on põhjustanud ikka inimene ise, kes oma tegevusega on tunginud igal poole loodusesse. Seetõttu peame loodusega ümber käima nagu head aednikud, hoolitsema, et säiliks tasakaal, aitama kaasa seal, kus asjad kisuvad kreeni, olgu see jahimeeste vaatepunktist sigade Aafrika katk, maanteedel autorataste all hukkunud tuhanded ulukid või väikekiskjate rohkuse tõttu kannatavad maaspesitsevad metsa- ja rannalinnud.

Loodus on meis enestes, mitte kusagil teisel pool tara või puutumatutes reservaatides, mida vaid loodusfilmide vahendusel telerist imetleda võime. Ilusat suve!

JAANUS VAIKSOO Eesti Jahimehe peatoimetaja

5

- juhatus -

- juhatus -

Seltsi juhatus

MAIS

EJS-i juhatuse koosolek toimus 19. mail veebis. Osales 15 juhatuse liiget. Koosolekut juhatas president Margus Puust, käsitleti seitset teemat.

TEKST EJS FOTOD RAUL MEE, ERAKOGU

Kasutusõiguse lepingute pikendamisest Päevakorra tähtsaim teema oli jahipiirkondade kasutusõiguse lepingute (KÕL) pikendamine Juhatuse liikmed andsid ülevaate kohtumistest poliitikute ja ametnikega, 10. mail kohtuti erametsaliidu (EEML) esindajatega.

Tulemustest rääkisid juhatuse liikmed Margus Puust, Jaak Volmer ja Raul Vahter. Arutati EEML-i pakutud tingimusi, mida peaks täitma, et nende esindaja oleks nõus jahindusnõukogus pikendamisavalduse heaks kiitma.

EJS-i esindajad esitasid oma argumendid ja ettepanekud. Nad leidsid, et osa tingimuste täitmise kontrollimine on keskkonnaameti pädevuses ja seda võiksid teha nende ametnikud.

nustas koostööd ja pidas selle jätkumist vajalikuks.

Juhatuse liige Endrik Raun rääkis keskkonnaministri visiidist Läänemaale. Kohaliku kogukonna esindajad tundsid huvi, miks peatati KÕL-i pikendamine ja kuidas minnakse asjaga edasi.

Läbirääkimised põllumajandustootjatega Läbirääkimistest põllumajandustootjatega rääkis juhatuse liige Jaanus Põldmaa. Põllumajandustootjad on huvitatud eelkõige kahjude ennetamisest, mitte rendirahast.

EJS-i esindajad kohtuvad ümarlauas põllumajandustootjate esindajatega ja arutavad küsimust edasi.

Aasta teo valimine

Juhatuse eelmisel koosolekul paluti esitada kuu jooksul kandidaate aasta teoks 2020. Saabus kaks ettepanekut.

Nominendid olid projekt „Ulukid teel“ reflektorite paigaldamiseks maanteedele ja projekt esmatöötluskohtade rajamiseks jahiseltsides.

Aasta tegu on eelkõige suunatud organisatsioonist väljapoole, seetõttu langes juhatuse liisk projektile „Ulukid teel“.

Arengusuunad 2021—2025

Kohtumisest maaelu- ja keskkonnaministriga

Kohtumisest maaeluministriga 11. mail kõneles Margus Puust.

Käsitleti KÕL-i küsimust, samuti jahimeeste organisatsioonide rolli sigade Aafrika katku (SAK) tõrjumisel ja selle edasist vajalikkust. Põllumajanduse ja eriti seakasvatuse sektor on endiselt SAK-ist ohustatud ja tõrjemeetmeid tuleb jätkata. Tänu senisele ühistööle pole SAK alates 2017. aastast farmidesse sattunud. Maaeluminister tun-

Põllumajandustootjad on huvitatud eelkõige kahjude ennetamisest, mitte rendirahast.

EJS-i juhatuse liige Tiit Tammsaar osales maa- ja rannarahva pöördumise üleandmisel peaminister Kaja Kallasele.

FACE Balti regiooni asepresident Linda Dombrovska.

6

EJS-i arengusuundade 2021–2025 koostamise hetkeseisu tutvustas tegevjuht. Eelmine kava oli koostatud aastateks 2014–2020. Uued arengusuunad on koostatud viieks aastaks ja nendes käsitletakse seltsi arengueesmärke ning ülesandeid. Arengusuunad arvestavad eelmise tegevuskava saavutusi, aga samuti ühiskonna arengut ja muutusi.

Eesmärk on kindlustada EJS-i kestmine ja areng, kaitsta jahimeeste huve ning arendada jätkusuutlikku ja vastutustundlikku jahindust kiirelt arenevas ning muutuvas ühiskonnas.

Dokumenti koostades on arvestatud nii jahimeeste, maaomanike kui ka ühiskonna teiste rühmade ootusi, mis tulenevad muudatustest õigusolustikus, väärtushinnangutes ning keskkonnaalal tegutsemise nõuetes.

Arengusuundade koostamisel lähtutakse arusaamast, et kestlik jahindus on nüüdisaegse keskkonnakaitse meede ja praktiline osa, seetõttu käsitleme EJS-i kui keskkonnaorganisatsiooni.

Dokumendi kavandamisel arvestati nii EJS-i kui institutsiooni kui ka Eesti jahinduse kui terviku arengut.

Dokumendi viimane versioon on kättesaadav kodulehel ja soovijad saavad teha ettepanekuid ning saata kommentaare: https://www.ejs.ee/ ejs-seab-uued-arengusuunad-aastateks-2021-2025/.

Muud teemad

Kinnitati volikogu päevakord ja toimumise kuupäev. Ssel aastal ei pikendanud valitsus aastaaruannete esitamise tähtaega, seetõttu tuleb volikogu koosolek korraldada juunis. EJS kooskõlastas liikmesorganisatsioonidega pöördumise riigikogule, kus palus aastaaruannete tähtaega pikendada, aga see ei leidnud toetust. Volinike koosolek kutsutakse kokku 17. juunil Harjumaal Kose vallas Virla külas asuvas Siidrifarmis (www.siidrifarm.ee).

Arutati kandidatuuri kooskõlastamist FACE Balti asepresidendi kohale. Kolme Balti riigi jahinduse katusorganisatsioonid olid seadnud

7

üles ühe kandidaadi: lätlanna Linda Dombrovska, kes on töötanud Läti jahimeeste keskorganisatsioonis alates 2004. aastast. Alates 2015. aastast on ta esindanud FACE Balti regiooni selle asepresidendina. Jahinaine on ta aastast 1999. Dombrovska on Läti ja Leedu jahiajakirjade peatoimetaja ja valdab lisaks emakeelele vene, inglise, saksa, prantsuse ja hispaania keelt. Kandidaat kinnitati ühehäälselt.

Maarahva pöördumise üleandmisest peaminister Kaja Kallasele rääkis juhatuse liige Tiit Tammsaar, kes osales Stenbocki majas pöördumise üleandmisel koos teiste allakirjutanud organisatsioonide esindajatega. Lisaks andis Tammsaar üle ka jahimeeste kingituse: Linnamäe lihatööstuse toodangu näidised.

Jahimeeste kokkutulek lükkub taas järgmisse aastasse, sest terviseamet ei andnud sellise suure ürituse korraldamise luba.

Juhatuse järgmine koosolek on 15. septembril.

- uudised -

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Kevad-suviseks jahilkäiguks, matkamiseks või kalapüügiks mõeldud kerged ja vastupidavad komplektid firmadelt Chevalier ja Hart.

HART FIELDER ÜLIKOND

Meeste ja naiste mudelid Kerged, sportliku lõikega jope ja püksid.

Jopel 5 tõmblukuga taskut, sealhulgas antenniavaga raadiosaatjatasku.

Püksid on mugavad, stretch-materjalist detailid põlvedel ja tagaosas lisavad liikumisvabadust. Valmistatud kergest, vett ja mustust hülgivast materjalist.

Laste kaamera tuvastas Tallinnas šaakalid

Foto Shutterstock

Jälgi, mis toimub kevadises metsas!

Tallinna Vaba Waldorfkooli 4. klassi rajakaamerasse jäänud loomad vabaõhumuuseumis osutusid šaakaliteks. Õunu nätsutavad šaakalid käisid mitu päeva järjest kaamera ees ja märgistasid territooriumi. „Vaatasime lastega, et huvitav, miks kaks rebast nii hilja kevadel koos on ja muudkui kahekesi ringi liiguvad,“ kommenteeris laste juhendaja ja koolilaste rajakaamerate liikumise eestvedaja Helen Arusoo. Üllatus oli suur, kui esialgu rajakaamera videol suuri rebaseid meenutavad loomad osutusid hiljem suure ekraani pealt vaadates hoopis šaakaliteks. „Oli oodatav, et Tallinna lääneküljele mingi šaakalipaar tasapisi tekib,“ kommenteeris esimest kindlat tõendit šaakalite olemasolust Tallinnas ulukispetsialist Peep Männil. „Vaadates šaakali leviku arengusuundi ja arvestades sellega, et kogu siinne rannikuala on hundivaba piirkond, annab see loomale soodsad võimalused, sest inimasustus on lähedal ja sööki on kõikjal. Šaakal on kõigesööja.“ Koolilaste rajakaamera abil on tuvastatud nüüdseks juba kaks uut šaakali levikupaika Eestis. Hiljaaegu tõendas Vihasoo algkooli rajakaamera šaakali olemasolu Lahemaa rahvuspargis. Vihasoo lapsi juhendab loodusfotograaf Martin Piispea.

Vabaõhumuuseumi territooriumil elavad ka metskitsed, rebased, kährikud, mägrad ja metsnugised, aga ka koduloomad, nagu hobused, lambad ja kodukitsed, keda külastajatele tutvustatakse talukultuuri osana. Kas vabaõhumuuseumi lambad on ohustatud? „Enamasti šaakalid koduloomadele suurt ohtu ei kujuta. Aga kui šaakalil peaks tulema pojad, võib esineda tallede vargusi. Siis peaks olema ettevaatlikum,“ kommenteeris Männil. Vabaõhumuuseumi on hoiatatud.

Koolilaste rajakaamerate liikumist veab MTÜ Aasta Loom koostöös Looduskalendri, terioloogia seltsi ja Eesti Jahimeeste Seltsiga.

MIKS ON KAITSEVÄEL LUBATUD PLIIMOONA KASUTADA JA JAHIMEESTEL MITTE? Vastab EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Jahimeeste ja militaarstruktuuride pliimoona kasutamise erinevus on, et inimese tapmisel ei satu plii toiduahelasse, kuid kütitud uluki korral satub. Haavatud lind, kelle kotkad ära söövad, mürgitab kotkaid.

Inimene sööb pliiga pikitud liha ja saab doosi. Samuti on mürgised loodusesse lastud haavlid, mida pardid ekslikult kivikeste pähe pugudesse neelavad ja mürgistuse saavad.

Palju tõsisem on küsimus, kes maksab kinni sõjaväemoona korvamise. Need summad on kosmilised.

Sõjaväe plii võib loodusesse jääda ja mürgitada. Ebaõige, aga mis teha.

-

Hart Fielder Hart Fielder Lady

Koolilaste rajakaamera abil on tuvastatud nüüdseks juba kaks uut šaakali levikupaika Eestis.

Hart Kaprun

15500 HART KAPRUN ÜLIKOND

Vastupidavast, vett ja mustust hülgivast materjalist suvine metsaülikond. Kapuutsiga jopel on 4 tõmblukuga taskut. Pükstel on stretch-materjalist detailid liikumisvabaduse parendamiseks ning 6 mugavat taskut.

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

Tuulekindlast windblocker-materjalist kerge jahiülikond. Jopel on palju taskuid, muuhulgas raadiotasku ning mahukas seljatasku. Pükstel mugavad külje-, reie- ja tagataskud.

Chevalier Pixel Camo

19900

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

VALMIS ULUKIKÄITLUSE VIDEO Põllumajandus-kaubanduskoja, Eesti Jahimeeste Seltsi ning põllumajandus- ja toiduameti koostöös valminud filmis selgitatakse, kuidas käidelda kütitud ulukit metsas ja mida tuleb teha, et uluki saaks nõuetekohaselt lihatööstusele või kokkuostjale üle anda.

Videot saab vaadata EJS-i kodulehelt.

Foto MTÜ aasta loom

CHEVALIER PIXEL CAMO ÜLIKOND

Foto EJS

15500

9

- uudised -

- uudised -

Moodne siselasketiir Kanepis

Fotod Shutterstock

Plii keelustamine jahipidamisel ja kalastamisel Kemikaaliohutuse komisjoni koosolek toimus 31. märtsil.

Kõne all oli Euroopa kemikaaliametile esitatud piirangutoimiku lühitutvustus plii turuleviimise või kasutamise piiramiseks haavlite, kuulide ja kalastustarvete koostises ning kaasuvate menetlustoimingute ülevaade. EJS-i esindas koosolekul külalisena tegevjuht Tõnis Korts.

Madis Leivits rääkis plii kahjulikkusest organismile ja tõi näiteid uuringutest. Menetlustoimingutest andis ülevaate terviseameti kemikaaliohutuse osakonna peaspetsialist Raili Moldov.

Plii keelustamine puudutab otseselt nii jahi- ja kalamehi kui ka laskureid. Huvirühmade senine kaasamine otsuste langetamisse pole olnud ilmselgelt piisav.

Seda märkis ka keskkonnaministeeriumi esindaja.

Loodetavasti seda praktikat muudetakse ja edaspidi saavad oma seisukohti edastada ka sihtrühmad, keda need kardinaalsed muudatused puudutavad.

Jahimehed ei ole plii keelustamise vastu, aga soovivad, et üleminekul arvestatakse neid tõsiseid probleeme, mis tekivad. Praegu tundub, et üleminekut pole piisavalt analüüsitud. Otsustajatel puudub täielik ettekujutust, mida see kaasa toob. Vaja oleks rohkem asjatundlikkust ja teadmispõhisust. EJS on valmis omalt poolt panustama.

10

E-ÕPPEMATERJAL „KOHTUMINE METSLOOMAGA“ Keskkonnaameti uus e-õppematerjal tutvustab, miks metsloomad ja inimesed kohtuvad ning annab sellisteks olukordadeks käitumisjuhised.

Hariv materjal koosneb viiest videoklipist ja kinnistavatest ülesannetest, mis on saadaval keskkonnahariduse portaalis. „Inimesed jagavad oma elukeskkonda paljude teiste liikidega, sealhulgas metsloomadega. Selleks et vältida hirmu ja konfliktiolukordi metsloomadega, on vaja mõista nende loomulikku elukorraldust. Üldjuhul ei tohiks inimene sekkuda metslooma ellu, sest nii võime teha loodusele hoopis karuteene,“ selgitas keskkonnaameti keskkonnahariduse büroo spetsialist Maarika Männil, kes on õppematerjali üks koostajatest.

Vaata õppematerjali videoid keskkonnaameti YouTube’i kanalilt.

Lasketiiru majas saab konverentsikeskuses ka koosolekuid korraldada.

Fotod EJS

Väike seltskond avas Kanepis 26. märtsil uue lasketiiru. EJS-i esindas tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Tiir valmis kuue kuuga ja on üks moodsamaid siselasketiire Baltikumis. Tiir on elektrooniline, lasta saab nii liikuvaid kui ka seisvaid märke. Ekraani suurus on 5 × 2,5 m. Jooksev film võib olla nii animeeritud kui ka naturaalne jahiolukord. „Küttida“ saab ka oma relvaga.

Laskemaa on 25 meetrit, kuid optiliselt võib seda pikendada kuni 75 meetrini. Laskmine toimub päris relvade ja padrunitega, ilma et relvale lisataks lisaseadmeid.

Enesekaitset võib harjutada ka käsirelvadega.

Noored saavad harjutamiseks ja laskeoskuse treenimiseks kasutada ka õhkrelvi.

Tiirus on võimalik soetada laskemoona ja relvi saab rentida. Tegevus toimub instruktorite jälgimisel ja juhendamisel.

Laskekeskuses on nüüdisaegne konverentsikeskus, kus saab korraldada koolitusi ja muid üritusi. Ettevõtmise vedaja on kohaliku Põlgaste jahtkonna jahimees Mart Võsu.

Lisainfot saab meili teel info@laskekeskus.ee.

Tiir on elektrooniline, lasta saab nii liikuvaid kui ka seisvaid märke.

- uudised -

!

Maailma parimad

kummikud KÄSITÖÖNA VALMISTATUD KVALITEETSED

Projekt „Ulukid teel“ jätkub Urmas Salmu. Planeeritud kokkuvõte jääb 2022. aasta algusesse.

Ulukiõnnetuste vähendamiseks Eestis on EJS teinud hulga uusi algatusi. Lisaks maanteedele paigaldatud ulukitõkkereflektoritele on käivitatud spetsiaalse kleebise tootmine. Kleebisele kantakse esmane vajalik teave: häirekeskuse telefoninumber 1247 ja lühike juhend, kuidas käituda juba juhtunud ulukiõnnetuse korral.

Kleebisel oleva QR-koodi kaudu jõuab iga nutitelefoni kasutaja loodushariduse eksperdi Val Rajasaare ja EJS-i koostatud laiendatud teabeni, kuhu on koondatud lihtne õpetus, kus ja kuidas märgata ootamatult teele ilmuvat ulukit.

Fotod EJS, Shutterstock

89 €

• Naelte (libisemistõkke) kinnitamise võimalus • Klassikalised kummikud, mida jahimehed ja kalurid eelistavad • Sääre küljel kergesti lukustatava klambriga reguleerimisrihm • Materjal talub –40 °C • Lai sääreosa • Lai liist • Värv: oliiviroheline

KOLI

119 €

KEVO Outlast HIGH

169 €

• Naelte (libisemistõkke) kinnitamise võimalus • Sääre küljel kergesti lukustatava klambriga reguleerimisrihm • Topelt tugevdusega kanna-, külje- ja ninaosa • Põrutust neelav termoisolatsiooniga sisetald • Stabilisaator sise- ja välistalla vahel • Mustust ja pori hülgav pinnaviimistlus • Väljaulatuv naga kannal lihtsustab kummikute jalast äravõtmist • Lai liist • Värv: oliiviroheline

• Naelte (libisemistõkke) kinnitamise võimalus • Sääre küljel kergesti lukustatava klambriga reguleerimisrihm • Topelt tugevdusega kanna-, külje- ja ninaosa • Põrutust neelav termoisolatsiooniga sisetald • Stabilisaator sise- ja välistalla vahel • Mustust ja pori hülgav pinnaviimistlus • Väljaulatuv naga kannal lihtsustab kummikute jalast äravõtmist • Materjal talub –40 °C • Lai liist • Värv: oliiviroheline

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

Koosolekul osalesid (vasakult) Jaan Villak, Tiit Randveer, Urmas Salmu, Karri Urban ja Tõnu Peterson.

TAMREX OHUTUSE OÜ

12

88-574

FINNWALD

88-15731209

! a g a m l i a Ig 88-441

Tartus kohtusid 6. mail projekti „Ulukid teel“ osalised ja arutati ettevõtmise senist kulgu.

Tehti kokkuvõte esimesel poolaastal juhtunud metsloomaõnnetustest nii reflektoritega kaetud kui ka katmata kontrolllõikudel. Kõnealustel lõikudel on toimunud õnnetused vaid valgel ajal, kui reflektoril puudub mõju. Kuigi tulemused annavad põhjust rõõmustada, on märgata ulukite liikumist reflektoritega piiratud lõikudelt nendega katmata aladele. „Üheselt võime aga nentida, et reflektorid avaldavad ulukite liikumisele piiravat mõju, kuid selle vormistamine uuringumaterjaliks vajab kindlasti rohkem aega,“ selgitas projektijuht

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- PÖÖRDUMINE Maa- ja rannarahva pöördumine: maaelu lämmatatakse ülemääraste piirangutega Eesti maa- ja rannarahvas pöördub presidendi, riigikogu fraktsioonide ja valitsuse poole palvega võtta senisest suurema tähelepanu alla Eesti maaja rannapiirkondade elu toimimine ja püsimajäämine.

M

aa- ja rannaelanikele seatakse iga aastaga aina suuremaid piiranguid, seades ohtu maapiirkonna püsielanike kodud, sissetulekud ja kindluse tuleviku osas. Kitsenduste seadmisel jäetakse maarahvas tihtilugu läbirääkimistest kõrvale ning antakse aina suurem sõnaõigus kitsastele huvirühmadele, kel puudub maaeluga tihedam seos. Alla kirjutanud ühenduste sõnul on inimene looduse osa ja nende vastandamine ei too kasu inimesele ega loodusele. Pöördumisele on alla kirjutanud põllumajanduskaubanduskoda, talupidajate keskliit, Eesti Jahimeeste Selts, Liivi lahe kalanduskogu ja erametsaliit.

Eesti linnastub kiiresti. 2019/2020 aasta inimarengu aruande järgi on viimase 20 aastaga riigi maapiirkondadesse rajatud üheksa Viljandi-suurust linna. Linna pealetung ei piirdu ainuüksi uute maa-alade haaramisega. Maa- ja rannapiirkonnas elavate inimeste hääl kostub linlaste oma kõrval järjest nõrgemini ja maarahva vajadusi ning soove arvestatakse üha harvem. Seda suundumust on soodustanud ka omavalitsuste suurenemine haldusreformi tulemusel. Nii hakkab linliku mõtteviisi pealetung lämmatama maa- ja rannapiirkondades elavate inimeste võimalusi toimetulekuks.

Mõned näited ● Riigikogu on aktivistide survel alustanud loomakasvatuse järk-järgulist keelustamist. Aktivistid ei varjagi oma tegelikke motiive ‒ läbi väikeste sammude viia läbi süstemaatiline muutus liha tarbimise vähendamiseks ja lõppeesmärgina liikuda veganluse suunas. Ometi on loomakasvatusel ringmajanduses vältimatu roll kodumaise toidu ja kohaliku orgaanilise väetise tootmisel, mullaviljakuse hoidmisel ning elurikkuse säilitamisel. Keelamistuhinas ei loe seegi, et Eesti loomakasvatajad järgivad maailma ühtesid kõrgemaid nõudeid loomade heaolu ja tervise tagamisel ning see, et põllumajandusloomade loodussüsteemist välja võtmine võib põhjustada suure kahju ka kohalikele ökosüsteemidele. ● Alutagusele rahvuspargi ja täiendavate kaitsealade loomine tõi kaasa suured piirangud metsamajandamisele, mis on hoogustanud piirkonna tühjenemist inimestest.

Alates rahvuspargi loomisest on hoogustunud inimeste ära kolimine sealsest küladest. Vaatamata kohapealsete inimeste vastuseisule on algatatud pargi edasine laienemine olemasolevate kaitsealade arvelt ja uute lendorava püsielupaikade loomine, mis mõjutab veel 134 perekonda.

14

● 2021. aastal oli kaheks nädalaks takistatud hundijaht.

Kriitilisel ajahetkel toimunud paus takistas teadlaste hinnangul vajaliku arvu isendite küttimist, mis omakorda viib suuremate kahjude tekkimiseni, mille sees nii koduloomade ja koerte kaod kui ka inimeste ohtlikud kokkupuuted kiskjatega. ● Ülereguleerimise all kannatab ka Eesti kohalike rannakülade jätkusuutlikkus. Küsitavate keelualade loomine ja valitsuse plaan ajalooliste püügiõiguste vähendamiseks karistusseadustiku abil suretab kutseliste kalurite traditsioonilist kalapüüki. Kahtlusi tekitab ka suurte meretuuleparkide rajamise kava olukorras, kus nende mõju kaardistamiseks ei ole tehtud konkreetseid rakenduslikke uuringuid või toodud välja projektide kumulatiivne mõju (näit kudekarjade ränne Liivi lahes ja merekaablite elektromagnetiline mõju). Kalanduse valdkonnas regulatsioonide seadmisel ei arvestata piirkondlikku omapära. Näiteks viimase kalapüügieeskirja muudatusega ühtlustati püügipiiranguid üle Eesti, arvestamata tegelikke ilmaolusid ning võttes piirkondade kaluritelt ära keskmiselt kümme tindipüügi päeva. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel liiga lühikeseks reguleeritud püügiperioodid viisid selleni, et viiel viimasel aastal on jäänud välja püüdmata kolmandik rahvuslikust kalakvoodist. ● Kuigi haneliste arvukuse eksponentsiaalsest kasvust tekitatud põllukahjud on märgatavalt suurenenud, keelustati kevadine heidutusjaht, mis mõjutab sadu põllumehi, kelle suure töö võib üks haneparv hävitada vaid mõne tunniga. Põllumeeste kahjude hüvitamise praegune süsteem ei kata maaharijate kahjusid, mis ulatuvad miljonite eurodeni aastas. ● Samal ajal on riik jätnud tähelepanuta Eesti jaoks võõrliigi ‒ kormorani ‒ tekitatud kahju rannaaladele ja kalandusele.

Mereimetajate tekitatud kahjud on samuti lõpuni teadvustamata ning hetkel kehtivad piirangud ei toimi.

Tugeva trendina joonistub välja aktivistide soov agressiivselt kaitsta Eesti keskkonda ilma, et kohalikku maainimest nähtaks loodushoiu osana. Üha lisanduvate nõuete läbiv joon on looduse isoleerimine maal elavast inimesest, et muuta loodus linlaste puhkealaks. Kitsad huvirühmad algatavad piiranguid eestlaste traditsioonilistele tegevusharudele, piirates jahipidamist, kalastamist, metsa majandamist ning seades piiranguid toidutootmisele ja loomade pidamisele.

- PÖÖRDUMINE Maaelu ei nähta enam meie rahvuskultuuri vundamendina – „kuni su küla veel elab, elad sina ka.“ Looduskaitselisi või muid piiranguid tehakse ilma põhjaliku sotsiaalmajandusliku või kultuurilise analüüsita piirangute otsesest mõjust maaelule. Samuti puudub kohalikel inimestel sageli sõnaõigus mainitud piirangute kommenteerimisel või nende osas läbi rääkimisel. Uute regulatsioonide juurutamisel opereeritakse sageli ühekülgsete uuringutega, mis ei analüüsi tervikpilti. Nii on maailmas levinud arusaam, et loomade pidamine on üks olulisi kliimasoojenemise tegureid, samas kui Eestis loomade karjatamise vähenemine on juba põhjustanud putukate (sõnnikumardikas), lindude (suitsupääsuke, põldlõoke, rukkirääk, kiivitaja), kahepaiksete ja taimeliikide (näit kullerkupu) arvukuse vähenemist.

Keskkonnaaktivistid soovivad glüfosaadi kasutamise keelustamist, kuigi selle tulemusena võib hoopis kasvada teiste, palju suuremate keskkonnamõjudega ainete kasutamine.

Aktivismi süsteemne, kuid pealiskaudne lähenemine põhjustab kahju nii Eesti maaelu säilimisele kui ka loodusele.

Sellise tegevuse tagajärjel kustutatakse eestlase jaoks igipõlistes töövaldkondades toimetavate inimeste väärtus ja kogemus ning eiratakse nende õigusi teenida endale elatist oma kodukohas.

Juhime tähelepanu, et enamik Eesti keskkonnakoormusest ja saastest tuleneb linnade elutegevusest, kuid viimastel aastatel pannakse vastutus pigem maainimeste õlgadele.

Ometi aitab just maa- ja rannapiirkondade elanike igapäevategevus tasakaalustada nüüdisaegse inimese keskkonnamõju ning tagada linnainimestele toit ja soe tuba. Meie ühiskonnas väärtustatakse kohalikku ja värsket toitu, liigirikast loodust, puidust maju ja mööblit ja keskkonnasõbralikku toasooja, kuid hetkel seatakse maarahva tegutsemisele asjatundmatuid piiranguid, mis takistavad nende hüvede tootmist ja pakkumist. Ka Euroopa rohelepe rõhutab kohaliku toorme tähtsust. Eesti kõrget süsinikuheidet aitavad vähendada just maakasutusega seotud biomajanduslikud tegevused.

Head otsustajad, oleme jõudnud punkti, kus maapiirkondade õigust loomulikule eluviisile tuleb hakata kaitsma.

Maa- ja rannarahva üheksa ettepanekut riigikogule ja vabariigi valitsusele 1. Piirangute ja kitsenduste tegemisel arvestada eelkõige nende inimeste huvidega, kelle arvelt piiranguid kehtestatakse. Leida viise, kuidas lahendada piirangute tõttu töö ja kodu kaotavate inimeste muresid, mitte välistada nende kaasarääkimise õigust.

2. Hinnata piirangute kehtestamisel nende mõju maa- ja rannarahva eluvõimaluse säilimisele ning riskide maandamiseks kaasata valdkonna esindajad juba planeerimise faasis. Iga piirangu või muudatuse puhul hinnata kogukonnale avalduvat sotsiaalmajanduslikku mõju ja Eesti maaelu jätkusuutlikkust.

3. Jaotada maaomanikele pandav koormis ühiskonnas võrdselt ühtlaselt õiglaste kompenseerimiste abil.

Näiteks kulub riigieelarvest lendorava kaitseks aastas umbes 120 000 eurot. Maaomanikel jääb aga piirangute

tõttu aastas saamata 1,8 miljonit. Tegu on kuluga, mis jääb omanike kanda ja mida riik ei kompenseeri.

4. Teadmuspõhise otsustusprotsessi toetamiseks tugevdada objektiivsete rakendusuuringute läbiviimist. Laiapõhjalised teaduslikud uuringud aitavad ühiskonnal leida nüüdisaegsetele väljakutsetele sellised lahendused, mis võimaldavad loodust hoides edasi majandada metsi, kasvatada vilja, karjatada loomi ja püüda kala.

5. Töötada välja terviklik maapoliitika, mis tagab väärtusliku põllumaa kaitsmise toidujulgeoleku kindlustamiseks ja metsamaa energiajulgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamise biomajanduse arendamiseks, strateegilise ja vastutustundliku lähenemise maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel. Vajame ka merenduspoliitikat, mis hõlmab väärtusliku rannikumere kaitsmist toidujulgeoleku tagamiseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist tuuleparkide rajamisel kalade kudealadele, hüljeste ja kormoranide kaitsmisel-ohjamisele ning kalapüügipiirangute kehtestamisele.

6. Võtta kasutusele meetmed maa- ja rannapiirkondades elavate inimeste maale jäämiseks. Teadvustada, et riigi uute looduskaitseliste piirangute seadmine toob kaasa inimeste lahkumist maalt.

7. Kalandussektoris regulatsioonide seadmisel arvestada piirkondlikke eripärasid ja tugineda rakenduslikele uuringutele. Kalandusvaldkonnas kohtuvad omavahel looduslikud, sotsiaalmajanduslikud ja klimaatilised mõjutegurid ning sooviga muuta valdkonna üleüldist käekäiku paremuse suunas peab arvestama nende kõigiga.

8. Suurendada omavalitsuste huvi ettevõtluse arendamiseks ja investeeringute toomiseks maapiirkonda. Selleks tuleb suunata senisest suurem osa ettevõtetelt ja tööjõult kogutavatest maksudest ja tasudest (muuhulgas keskkonna- ja saastetasud) kohalike omavalitsuste eelarvesse.

9. Võtta eesmärgiks, et Euroopa Liidu baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel. Taolised juhtumid peavad olema piiratud väga selgelt põhjendatud vajadusega.

Eesti maa- ja rannarahvas on traditsiooniliselt olnud looduse hoidja, kes igapäevaselt toimetab loodusega kooskõlas ega tee oma elukohale liiga. Soovime, et maainimese väärtus oma elupiirkonna arendaja ja hoidjana oleks taas teadvustatud ja meie muredele pööratud vajalik tähelepanu.

Eesti Erametsaliit Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda Eestimaa Talupidajate Keskliit Eesti Jahimeeste Selts Liivi Lahe Kalanduskogu Eesti rannapiirkondade esindajana 13. mail 2021

15

- PÖÖRDUMINE -

Jahimeeste selts

toetab inimesega arvestavat looduskaitset

BERETTA B ERETT TTA A DT D DT-11 -11 BLAC BLACK CK PRO PR O SP SSPORTING ORTI OR T NG

Reguleeritava R Regu egu ule eer erit itav it avva TSK TSK kabaga kaba ka baga ga võistlusrelv võistlusrellvv HIND H HI N 10 ND 10 254 2 4€ 25

Jahimehed ja kalamehed otsustasid liituda metsa- ja põllumeeste pöördumisega.

E

siteks on metsaomanikud ja põllumehed meie head partnerid. Teiseks ilmnevad looduskaitse praeguses korralduses mõned läbivad jooned. Arvestades inimese üha kasvavat soovi rääkida kaasa tema elu korraldavates protsessides, tuleks looduskaitses kaasata kohalikku inimest otsustamisse rohkem.

Suurkiskjad

Esimene näide: suurkiskjate hundi ja karu arvukuse reguleerimise. Mitu huvirühma, jahimehed, hundiuurijad, keskkonnaamet, MTÜ Aasta Loom, keskkonnaministeeriumi suurkiskjate töörühm jt on teinud kaua väga suurt ja põhjalikku tööd, korraldanud seireuuringuid, koosolekuid ja ümarlaudu, et leida kokkulepe ning tasakaal hundi ja karu kaitsel ning arvukuse piiramisel. Siis aga tuleb paar inimest, kes ei ole nendes protsessides osalenud ega sellesse panustanud, ja põrmustavad hetkega kõik kokkulepped.

EJS on vastu ebaprofessionaalsele keelamisele. Me pole nõus, et üksikud inimesed rikuvad väga suure ja põhjaliku koostöö ja jahimeestel pole võimalik täita ülesandeid, mis ühiskond on neile pannud. EJS ei kahtle Eesti riigi kohtuvõimus, igal inimesel on õigus pöörduda kohtusse, kuid selle õigusega peab kaasnema ka vastutus, kui ühiskonnale põhjustatakse mõõdetavat kahju. Inimese ja suurkiskjate suhe on Eestis habras, aga see on sajandeid toiminud. Väljatöötatud õiguslik kord peaks välistama äärmuslaste rünnakud, sest iga selline tegevus toob kahju hundipopulatsioonile, loob soodsa pinnase ebaseaduslikuks küttimiseks. EJS

soovib igal juhul sellised olukorrad välistada.

Kaitsealad

Teine näide on seotud kaitsealade laiendamisega. EJS ei ole kunagi kaitseala põhjendatud laiendamise vastu, kuid tahame, et ka inimest nähtaks looduskaitse osana. Looduskaitse on pahatihti elitaarne, kus ei arvestata inimest. Kui pisut liialdada, siis sõnum kohalikele inimestele on pigem tõrjuv: hoidke eemale, me hakkame siin loodust kaitsma.

EJS on seisukohal, et looduskaitse toimib siis, kui on läbi räägitud kogukonnaga. Kuid looduskaitse ei saa inimeste igapäevaosaks, kui see pole kooskõlas nendega arusaamadega, kes kaitstaval alal elavad ja toimetavad – siis ei ole see tõhus. Pole kahtlust, et oma erialast lähtuvalt tegutsevad looduskaitsjad professionaalselt, kuid edukas looduskaitse peab toetuma kolmele sambale: kogukonna kaasamisel peab bioloogiliste tegurite kõrval arvestama kindlasti ka sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid.

Näiteks on arusaamatu, kui rahvuspargis keelatakse automaatselt igasugune tegevus (sh jahipidamine), mis ei ohusta tegelikke kaitse-eesmärke, ehkki looduskaitseseaduse paragrahv 26 sätestab: „Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.“ Meil käsitletakse aga rahvusparki kui looduskaitseala. Selline kitsas arusaam soodustab vastuseisu ja sotsiaalsete pingete tekkimist ning tegelikud eesmärgid jäävad täitmata. Maainimest, kes elab looduses, tuleb hinnata looduse

16

BERETT BERETTA BERE TTA A DT DT-1 DT-11 -111 BLACK BLAC BL ACK K SPORTING SP POR O TI TIN NG N G

osana, mitte näha temas segavat tegurit. Loodust peab kaitsma inimtegevuse kahjulike mõjude eest, mitte inimese enda eest, inimene ei saa olla kaitsealade vaenlane.

HIND HI H IND AL. AL. 99198 1998 €

Hülged

BERETTA B BE ERE REETT R ETT TTA A DT D DT-11 -1 11 SP SPOR SPORTING ORTI OR T NG G

Ulukite kaitsekorralduskavad on sageli koostanud bioloogid, kes on selles pädevad, kuid selgelt puudulikuks jääb kaitsekorralduskavade sotsiaalne ja majanduslik külg. Näiteks pole võimalik hallhülgeid küttida suuremal osal nendest piirkondadest, kus nad paiknevad ja tegutsevad, sest tegemist on hülgekaitsealadega. Seetõttu peavad rannakalurid taluma hüljeste põhjustatud suuri kahjusid või sootuks tegevuse lõpetama. Riik on eraldanud hüljeste küttimismahu, kuid neil rannakaluritel, kes on ühtlasi kütid, ei ole võimalik seal hülgeid heidutada (minimaalse küttimisega saavutaks maksimaalse tagajärje), sest küttimine on keelatud. Hülge küttimine ei ole tänapäeval kindlasti eesmärk omaette, vaid tegemist on eelkõige heidutusega, et hoida hülgeid võrkudest eemal. See ei tohi olla normaalsus, kui looduskaitse sildi all ignoreeritakse inimesi, kes elavad rannakülades ja püüavad end traditsioonilise kalapüügi abil elatada.

Need on lühidalt peamised argumendid, miks Eesti Jahimeeste Selts kirjutas alla „Maa- ja rannarahva pöördumisele“. EJS-i soov ei ole ühepoolselt kritiseerida, vaid juhtida tähelepanu, kuidas saavutada ühiselt tõhusaid ja sotsiaalselt laia kandepinnaga looduskaitselisi eesmärke.

Eesti Jahimeeste Selts

HIND AL. HI HIND AL. L 88265 22665 €

BERETTA BE B EER RETT RE TA 69 694 94 SSP SPORTING PO OR RT TIING ING NG HIND H HI IN ND D 3990 399900 € 39

BERETTA B BERE BE ERE ETT TA 69 6694 94 SSP SPORTING POR RT TIING G Reguleeritava Regu Re eg gu ule leer lee erit itavva kabaga itav kaab bag ga HIND H HIN HI IND ND 4330 433 330 €

BERETTA BE ERE RETT TTA TA 69 690 90 SP SPO SPORTING ORTI TING NG G HIIND HIND N AL. AL. 22990 9990 €

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- kaanelugu -

- kaanelugu -

Laanepüü

Laanepüü emaslind võib pesal püsida kuni viimase hetkeni.

Olen korduvalt kuulnud Soome looduspiltnikke nentimas, et metsakanalistest on kõige keerulisem lähedalt tõtt vaadata ja pilti saada laanepüüst.

Täiskurnas võib olla kuni 15 muna, kuid enamasti on autor sattunud pesadele, kus on viis kuni kaheksa muna.

TEKST ja FOTOD KARL ADAMI

Hiliskevadel ja suve esimesel poolel võib metsas liikudes sattuda tihti laanepüü pesakondadele. Tibud lendavad igasse ilmakaarde laiali ning püsivad paigal selle hetkeni, mil emaslind neid vaikselt kokku kutsuma asub.

Püüisand, kes kasutas oma elupigas oja ületamiseks sageli üht langenud tüve.

Tihti annavad laanepüüdest aimu kas jäljed lumel või mõnele kännule, langenud puutüvele ja samblavaibale jäetud väljaheited.

E

siti tekitas see väide minus kummastust, kuid nüüdseks on selgus käes. Laanepüüd pole küll nõnda pelglikud nagu metsised või tedred, kuid neil puuduvad kevaditi kindlad mängupaigad, millel saaks varjest silma peal hoida.

Siiski on igal laanepüüpaaril kuni 25 hektari suurune territoorium.

Nad on üsna paiksed linnud ja teades mõnd elupaika, võib end jälgimiseks sisse seada.

Vaatamata sellele, et mul on õnn kohata laanepüüsid peaaegu igal metsaskäigul, ei õnnestu mul neid toredaid sulelisi nõnda sageli jäädvustada. Enamasti ootavad laanepüüd viimase hetkeni ja lendavad vurinaga puuvõrasse või tiheda kuuse otsa.

Metsapüüde tarvis on vaja rohkelt vaba aega, eeltööd ja kindlasti püsivust. Tihedate puuokste vahel tegutsevaid laanepüüsid on minu silmis veidi keerulisem jälgida ja jäädvustada kui maas vudivaid kanalisi.

Iga isend on isemoodi

Senikaua, kuni jalge all mõni oks ei praksu ja pasknäär ei reeda, saab laanepüü rahulikult mõnel puuoksal või mättal toimetada ning nii on lootust ta pildilegi püüda. Pikalt ta aga metsa ilmunud inimese silmavaadet ei talu, vaid vudib või lendab õige kähku kaugemale ja mõnikord laseb kuuldavale piiksatava hoiatushüüu. Pärast seda on laanepüü usaldust lähipäevil keeruline tagasi võita, kuid nii nagu ikka – iga isend on isemoodi.

Möödunud hilistalvel tegin kodumetsa paaril eraldisel valgustusraiet ja laanepüü oli peaaegu iga päev platsis, toimetas omaette ning mõnikord nokkis noorte langenud kaskede pungi. Mingil määral isegi näis, et ta otsis seltsi ja tundis end toimetava inimese külje all turvaliselt. Aga nagu ikka – neil päevil hoidis ta end varju, kui kaamera kaasa olin haaranud.

Aastaring

Talvel hoiavad püüd sageli lehtpuutukkade ümbrusesse ja krõbedate ilmade korral võivad veeta ühes paigas

18

suisa nädalaid. Nad ei pruugi paari päeva jooksul vahetada pungade nosimiseks isegi mitte puuvõra.

Kõrgel sanglepal või kasel turnides tunnevad nad end tõenäoliselt veidi ohutumalt ja sestap ei lase puutüve kõrval passivast piltnikust end kuigivõrd häirida.

Lume sulamise järel laskuvad nad enam ka maapinnale, kus toituvad seemnetest ja värsketest rohulibledest.

Kui kevad on kuiv, siis reedavad laanepüüsid krõbisevad ja sahisevad puulehed. Pole just palju tiivulisi, kes nõnda metsapõrandal vudiks nagu laanepüüd. See heli saab pärast esimesi kohtumisi hõlpsalt selgeks.

Aprillis tõmbab laanepüüsid pajutibude poole, mida nad napsavad eriti aplalt. See on jõudehetk, kui nad ei pruugi inimest nähes pageda.

Lehekuust sügiseni kaetakse neile aga rikkalik ja värske toidulaud.

Seetõttu on nad territooriumil veidi liikuvamad ja sageli kaovad lopsaka roheluse embusse.

Uudishimulik lind

Esmapilgul võivad laanepüüd tunduda argadena, kuid ühel hetkel muutuvad nad uudishimulikuks. Nimelt, kui lamades püsida laanepüüdele soodsas paigas piisavalt kaua, võivad nad uue objekti ümber hakata tegema ringe, et kindlaks teha, kelle või millega tegu.

Enim töötab see minu kogemuste põhjal kevadel märtsis ja aprillis, kui laanepüüde mõtted on sigimisaja juures, noorlindude uljuse tõttu ka sügisel, septembri algusest oktoobri keskpaigani. Ei tasu arvata, et pärast iga ootamist tuleb uljas laanepüü tompu kontrollima, selleks on tarvis omajagu õnne. Selline tegutsemine on ära tasunud vaid üksikutel kordadel.

Veidi rohkem taluvad inimese kohalolu need isendid, kes puutuvad kahejalgsetega sagedamini kokku.

Pidev häiring heal toitumisalal võib aga viia olukorrani, et lind inimest eriti ei pelga. Julgete isenditega, kes võivad inimesele suisa kümne meetri kauguselt otsa vaadata, olen kokku

puutunud Põhja-Soomes. Eestiski on sadadest laanepüüdest, kellega olen trehvanud, silma jäänud mõned julgemad isendid.

Olen täheldanud, et laanepüüpaari teravaim pool kipub olema emaslind, kes hoiab tihtipeale varju ja annab isaslinnule ohtudest vaikselt märku.

Kevadel aga, kui emaslind on pesal haudumas, on laanepüüisandale võimalik päris lähedale hiilida.

Elupaik

See, kus laanepüüdele elutseda meeldib, võib kirjandusega tutvumatagi metsaskäikude najal selgeks saada, pakkudes mõnikord üllatusi.

Nimelt olen kohanud laanepüüpaari, kes tegutses pidevalt kuusemänninoorendikus, kus leidus üksikuid lehtpuid ja valdav osa lähedalasuvatest puistutest olid heal juhul latiealised. Võin oletada, et nad toetusid mitu kuud suuresti pohladele, mida leidus noorte puude keskel hulgi.

19

Kuigi laanepüü asustab mitmesuguseid metsatüüpe ning eri koostise ja vanusega puistuid, eelistab ta siiski vanemaid segametsasid, mille järelkasvus või alusmetsas on noori kuuski ning alustaimestik on madal ja liigirikas. Kuuski on enamasti vaja varjeks, aga need loovad ka soojema mikrokliima.

Eriti hinnas on mosaiiksed metsad, kus leidub nii tormimurruga häile, vanemaid ja mitmekülgseid eraldisi kui ka enamasti lehtpuudega metsatukkasid – ikka selleks, et pakkuda varjet ning toitu igaks aastaajaks. Külastades näiteks mõnd riigimetsa suuremat vääriselupaika, mille külje all leidub rohkelt lehtpuueraldisi, võib peaaegu kindel olla, et seal on võimalik kohtuda ka laanepüüpaariga. Ühevanuselistes puhtpuistutes ei pruugi laanepüüsid kuigi sageli trehvata. Laanepüüde arvukust mõjutab peale röövloomade ka sobivate elupaikade olemasolu.

- kaanelugu -

Väikekiskjate küttimine päästab metsakanalisi Küsimustele vastab Rasmus Rooden, Ida-Virumaa jahimeeste seltsi Kohtla-Nõmme jahtkonna esimees.

Kohtla-Nõmme jahtkonna maadel kütiti möödunud jahihooajal 18 laanepüüd, see on peaaegu kaks kolmandikku Eestis kütitud 30 laanepüüst.

Tundub, et teie kandis on laanepüüle sobivad elupaigad?

Kohtla-Nõmme jahipiirkond on nagu iga teinegi Ida-Virumaal. Valdava osa moodustavad tiheda alusrindega männikud ja kuusikud, mis on laane-

püüde meeliselupaik. Ei julgeks väita, et arvukus oleks siin märgatavalt suurem kui teistes piirkondades. Küll aga oleme viimastel aastatel selle nimel palju vaeva näinud ja tulemus avaldub nii küttimises kui ka asustuse laienemises teistesse piirkondadesse, kus muidu neid linde ei kohanud.

Seitse-kaheksa aastat tagasi jäi väikekiskjate jaht eri põhjustel tagaplaanile. Ühel hetkel muutus suuruluki ühisjahtidel juba tüütuks, et koerad haukusid pidevalt kährikuid. Võtsime asja käsile paari inimesega, kellele asi huvi pakkus. Esmalt panime välja eluspüügipuure, väga tõhusad vahendid. Sellegipoolest pole see meie kandis parim lahendus. Karud olid jahisaagi tihti enne meid puurist välja võtnud ja kasutuskõlbmatuks muutnud.

Järgmisena avastasime värskelt lõigatud kõrrepõldudel hiiri otsivad kährikud.

Esimesel aastal oli varahommikul või hilisõhtul tavapärane jahisaak viis-kuus looma. Hooajal küttisime kahe peale üle 70 isendit ja lisandusid veel teised väikekiskjad. Samas vaimus jätkates muutus aastatega arvukus nii väikseks, et praegu kütitakse hooajaga terve jahtkonna peale 15 kährikut.

Karusnaha kokkuostu heade hindade tõttu võtsime käsile nugisejahi, mis oli algul keerulisem, kui arvata oskasime.

Hunniku kirjanduse, katsetamise ja koostöö abil teiste piirkondade trapperitega hakkas jaht edenema. See oli kui teine töö, kastide ja raudade kontrollimisring võttis keskmiselt terve päeva. Headel aegadel oli 40 rauda töös. Esimesel aastal saime kokku 62 nugist ja tuhkrut.

Järgnevatel aastatel vähenes väikekiskjate arvukus kiiresti ja mõne aasta pärast lõpetasime püüdmise, sest ei tahtnud metsa tühjaks püüda. Palju on olnud arutelu, kus väidetakse, et metsa pole võimalik tühjaks püüda, aga tegelikult on see lihtne.

Kas küttimise mõjul oli märgata ka kanaliste arvu tõusu?

Väikekiskjate küttimise mõju hakkas välja paistma viiendal-kuuendal aastal eelkõige laanepüü ja nurmkana arvukuse suurenemises. Tavapäraseks on muutunud, et ajujahil lendab laanepüü ehmataval vurinal maast puulatva. Suurim nähtud nurmkanade salga suurus on 26 lindu. Metsisele sobivat elupaika meil pole, mõned isendid liiguvad, aga tetrede kevadised mängud muutuvad aina arvukamaks.

Mida võiks oma kogemuste põhjal soovitada teistele jahiseltsidele?

Kui välja arvata metssead ja külmad ning lumerohked talved, siis meie kogemuse järgi määravad kanaliste arvukuse suuresti väikekiskjad. Kindlasti on jäneste arvukus suurenenud mitu korda.

Linnujaht kogub taas populaarsust, „aga enne tuleb alati anda, kui võtta“.

Laanepüükütt Kohtla-Nõmmelt Kohtla-Nõmme jahimees Pjotr Vähk küttis eelmisel aastal 15 laanepüüd.

Laanepüüjaht ei ole Eesti kuigi levinud. Kuidas teil huvi tekkis?

Huvi tekkis päris ammu koos vanema vennaga jahil käies. Igal juhul hakkas see mulle meeldima. Kõnnid üksi met-

sas, saad olla oma mõtetes.

Hea vaheldus. Ja mind paelub laanepüü vilistamine, kuidas see käib. Laanepüüjahil on parasjagu liikumist. Käid sadakond meetrit, vilistad, ootad, kas tuleb vile vastu või mitte. Tänavu oli huvitav, et laanepüüd ei vilistanudki sageli vastu, vaid jalutasid vaikselt selja taha. Väga vähesed vilistasid vastu.

Mõni lendas ka puule.

Aastaid tagasi tutvustas Enno Allak Eesti Jahimehes laanepüü peibutamist.

Kuidas teie selle selgeks õppisite?

Vaatasin ja kuulasin videoid.

Kõige paremini töötab emase laanepüü vile, emasel on madalam toon ja seda on ka lihtsam järele teha. Isase vile on keerulisem, mul tuleb see küll välja, aga paremini tulevad püüd emase vile peale, nii emas- kui ka isaslinnud.

20

Kus võib laanepüüsid tavaliselt kohata?

Ikka vanemas metsas, kus on kuuske ja mändi, kaske ja haaba. Augustis-septembris sööb laanepüü põhiliselt pohli, see on tema lemmiktoit. Kui pohlad sügisel ära kaovad, siis hakkab kasepungi sööma. Kõige parem on jahile minna hommikul ilusa ja vaikse ilmaga. Vihmase ilmaga laanepüü hästi välja ei tule, istub kuuse all. Aga eriti hea aeg on siis, kui on esimesed külmad. Siis on kohe lust käia ja vile kostab kaugele.

Laanepüüd märgates tuleb paigal seista ja mitte liigutada. Liigutused peavad olema hästi rahulikud, aeglased ja sujuvad.

Milline on tavaline päevasaak?

On päevi, kui pole ühtegi saanud ja olen saanud ka viis tükki ühe päevaga.

Aga pesakonnast ma üle ühe linnu ei küti ja kanasid püüan mitte lasta.

Kuked tunneb hästi ära: need on musta kurgualusega ning vile on pikk ja ilus.

Võrdleksin laanepüüjahti meeleolult kunagise kevadise nepijahiga.

- AKTUAALNE -

Jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamine Veebis toimus 6. mail tegevjuhtide infotund, kus jagati jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamise teavet.

I

TEKST EJS FOTO SHUTTERSTOCK

nfotunnis osalesid 65 liikmesorganisatsiooni esindajad. Teavet jagasid EJS-i president Margus Puust, juhatuse liikmed Jaak Volmer ja Tiit Tammsaar.

Praegu on aktuaalne kehtivate kasutusõiguse lubade (KÕL) pikendamine. Jahindusorganisatsioonid, kellel luba juba on, ei pea jahiseaduse § 18 lõike 1 järgi esitama uueks loa taotlust, vaid seadus võimaldab luba pikendada.

Margus Puust tuletas meelde jahiseaduse lugemisi riigikogus.

Jahiseaduse algses eelnõus olid jahipiirkonna kasutusõiguse load tähtajatud. Teisel lugemisel tehtud ettepaneku järgi muudeti load tähtajaliseks, nähes ette nende pikendamise menetluse iga kümne aasta tagant. Muudatusettepaneku seletuskirja järgi: „/…/ tähtajatu luba ei motiveeri jahipiirkonna kasutajaid piisavalt arvestama maaomanikega jne /…/ leiti, et loa tähtajatus tuleb muuta tähtajaliseks. Muudatusettepaneku kohaselt antakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kümneks aastaks ning loa kehtivuse pikendamine toimub jahindusnõukogu asjakohase seisukoha alusel.“ Margus Puust rääkis, et jahiseaduse järgi pikendatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja täidab kuut eeldust.

22

Kolm vormilist eeldust • Esitab jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale (keskkonnaamet) taotluse kasutusõiguse pikendamiseks (JahiS § 18 lg 1).

• Esitab taotluse kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist (JahiS § 18 lg 1).

• Saab ja lisab taotlusele tööpiirkonna jahindusnõukogu seisukoha koos heakskiiduga (JahiS § 18 lg 1 ja 2 p 2), jahindusnõukokku tasub taotlus esitada 12 kuud enne loa kehtivuse lõppu.

Kolm sisulist eeldust • On täitnud jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud nõuded: seire-, jahiseaduse, teadusuuringute nõuded (JahiS 8 lg 2 p 3).

• On kinnistu omanik või tal on vähemalt ühe kinnisasja maaomanikuga leping samas jahipiirkonnas jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (kontrolliõiguse tagab 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest) (JahiS § 14 lg 5).

• Ei ole karistust jahiseaduse või selle alusel kehtestatud õigusakti nõuete rikkumise eest (JahiS § 20 lg 2 p 7).

Puusti sõnul on tööpiirkonna jahindusnõukogu heakskiit

- AKTUAALNE seaduse järgi loa saamise üks eeldusi ja sisuliselt on seadus jahindusnõukogule andnud õiguse öelda „ei“, mis välistab taotleja edasised võimalused keskkonnaametis luba pikendada.

Seega teeb jahindusnõukogu esmase haldusotsuse ehk jahindusnõukogu ei saa anda arvamust suvaliselt, vaid see peab tuginema faktidele ja olema põhjendatud. Jahindusnõukogu kannab oma otsuse eest vastutust, kuivõrd heakskiidu mitte saamise võib vaidlustada.

Margus Puust selgitas ka kasutusõiguse lubade pikendamise hetkeseisu. KÕL-i pikendamist korraldab keskkonnaamet (KeA), mistõttu lasub temal ka vastutus.

Selleks et kindlustada suure hulga (u 300) KÕL-i pikendamine, otsustas KeA muuta jahindusnõukogude töökorda, mis on kinnitatud ameti peadirektori käskkirjaga. Eelnevalt tehti analüüs. Praegu kehtiv töökord näeb ette konsensuse saavutamist kõigis jahindusnõukogu otsustes. Selles aga on subjektiivne tegur liiga suur ja see võib takistada KÕL-i pikendamise sujuvat menetlusprotsessi.

KeA andis erametsaliidule (EEML), põllumajandustootjate katusorganisatsioonidele ja EJS-ile võimaluse esitada töökorra muutmiseks omad ettepanekud. Maaomanike esindusorganisatsioonid pooldasid konsensuse jätkamist, EJS pakkus lihthäälteenamust või 2/3 häälte nõuet otsuse vastuvõtmisel. Siin tekkisid eriarvamused. (EJS-i arvamuse leiab kodulehelt.)

Samuti palus KeA seisukohta, mida võiks sisaldada juhend, mille KeA otsustas protsessi paremaks korraldamiseks koostada. Ka selles erinesid arvamused. Eriarvamuste tõttu on töökorra muudatused veninud ja takistatud on ka KÕL-i pikendamise protsess.

Keskkonnaminister sekkus ja kutsus 23. aprillil osalised kokku ning andis kuu aega kokkuleppe saavutamiseks. Seniks peatas ta KÕL-i pikendamise protsessi. Minister kuulas ära selgitused ja seisukohad. Osalesid EEML-i, talupidajate keskliidu, põllumajandus-kaubanduskoja, RMK ja KeA esindajad.

EJS-i juhatus pidas nõu

EJS-i juhatuse erakorraline nõupidamine kutsuti kokku 27. aprillil.

Võeti vastu järgmised otsused.

• Seadusega ettenähtud KÕL-i pikendamise protsess peab jätkuma.

• Huvirühmad ei tohi üleminekuperioodi kasutada seadusevastaselt oma eesmärkide saavutamiseks.

• Eesti rahvusliku jahinduse süsteem on kompleksne ja seda muutes tuleb arvestada, et kõik on omavahel seotud. Muutes üht osa, muutub kõik. Nii näiteks osutavad jahimehed praegusest süsteemist tulenevalt enamikku teenuseid riigile tasuta: seire, biomaterjali kogumine, hukkunud loomade koristamine maanteedelt jms.

• Kui jahimeestelt hakatakse nõudma suurt renti jahimaa eest, siis tekib kohe küsimus, kes hakkab maksma senini tasuta osutatavate teenuste eest.

• Riigi ülesanne on tagada stabiilsus, jätkusuutlikkus ning kasutusõiguse lubade pikendamise menetluskord. Samuti tuleb tagada seaduslikkus. Igasugune kõrvalehiilimine seaduse täitmisest peab olema välistatud ja riik täidab siin kontrollifunktsiooni. Seadusandja tahe on tagada jätkusuutlikkuse ja heaperemehelikkuse jahipiirkondade majandamisel. Selleks nähti ette jahipiirkondade KÕL-i pikendamine.

• Ulukiressurss on peremehetu ega ole kellegi oma, seega on riigi ülesanne tagada selle põhiseaduslik kasutamine. Põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

• Tekkinud on era- ja ärihuvid, et KÕL-i lõppemist kasutades takistada nende pikendamist ning lõhkuda kehtiv ja toimiv jahindusesüsteem. Suured välismaised metsafirmad ja nende kohapealsed esindajad survestavad jahindusorganisatsioone, et need maksaksid maaomanikele raha maa kasutamise eest.

EJS leiab, et selline areng ei ole õigusriigile kohane. EJS teeb kõik endast oleneva, et tagada KÕL-i pikendamine seaduse ja selle mõtte kohaselt.

• Oleme nõus keskkonnaministriga, et osalised peaksid saavutama kokkuleppe. Selleks tegutseme vastavalt ja teeme omalt poolt kõik, et jõuda ühistele seisukohtadele.

• Metsa- ja maaomanikud ning põllumajandustootjad on meie strateegilised partnerid, kellega jagame maailmavaatelisi väärtusi.

• Maailm muutub ja meil kõigil on seda koostööd väga vaja olukorras, kus käib „metsasõda“, peatatakse hanede kevadine heidutus, rünnatakse loomakasvatust ja vaidlustatakse hundijaht kohtus.

• Väga paljud Eesti maaomanikud ja põllumajandustootjad mõtlevad samuti. Loodame rahva ja valitsejate mõistusele, et mõisajahindus tagasi ei tuleks ja jahipidamine oleks kättesaadav meie rahvale.

Margus Puust lubas liikmetele kogu juhatuse nimel, et EJS teeb seadusliku protsessi tagamisel kõik mis võimalik ja vajalik ning seisab oma liikmete huvide eest.

Esimene leping

Esimene KÕL on menetletud. Keskkonnaamet pikendas 26. aprillil Märjamaa jahi- ja kalameeste seltsi jahipiirkonna kasutusõiguse loa.

Kuni EJS-i juhatus ja volitatud isikud peavad läbirääkimisi, peaksid kõik seltsid jätkama oma maa jahinduslike lepingute ülevaatamist ja sõlmimist. Kui palju peaks lepingutega kaetud olema? Ehkki seadus lepingute protsenti ei määra, on EJS seisukohal, et mida rohkem kokkuleppeid, seda parem.

Leping on kahepoolne ja pingutama peavad mõlemad pooled. EJS-i seisukoht on sõlmida nii palju kokkuleppeid kui võimalik. See tagab edu nii KÕL-i pikendamisel kui ka edasisel jätkusuutlikul majandamisel. Selleks tuleb suhelda aktiivselt maaomanike ja põllumajandustootjatega. Samuti on vaja jälgida, et täidetud oleksid kõik kohustused, mida KÕL ette näeb, ega oleks rikkumisi.

Ehkki leping on poolte vaba tahe, ei poolda EJS rendirahapõhiseid lepinguid. Tähelepanu tuleks pöörata kahjude ennetamisele ja ka nende hüvitamisele.

Tartu programm

Tartu jahindusklubi juhatuse esimees Jaak Volmer tutvustas Tartus algatatud lepingute haldamise programmi, mis on muutunud Jahise osaks. Lepingute haldamise programmi abil saab jahiselts EJS-i kaudu tasuta teada oma jahipiirkonna maaüksuste omanikest. Programm hõlbustab tunduvalt lepingute sõlmimist ja haldamist mitte ainult KÕL-ide pikendamisel, vaid ka edaspidi.

Tartu jahindusklubi kümmekond jahiseltsi on taotlenud erakorralise jahindusnõukogu kokkukutsumist, kus arutatakse nende seltside KÕL-i pikendamise taotlusi. See peaks näitama, kuidas käituda edasi.

Juhatuse liige Tiit Tammsaar toonitas, et seltside esindajad peaksid olema aktiivsed ka poliitikutega suhtlemisel.

EJS-i kodulehe avalehel on bänner „Jahipiirkonna kasutusõiguse luba“, kust saab asjakohast teavet kasutusõiguse lubade pikendamise kohta. Seal on ka juristi koostatud juhend.

23

- AKTUAALNE -

- AKTUAALNE -

Põllumehe kahjusid aitab ennetada kohalik jahimees Jahiseltsidel seisab ees jahipiirkonna kasutusõiguse loa (KÕL) pikendamine. See on käivitanud aktiivsed arutelud, kuidas peaks olema reguleeritud jahimeeste, maa- ja metsaomanike ning põllumeeste vahel maa kasutamise õigus, kohustused ja vastutus.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO INGMAR MUUSIKUS, SHUTTERSTOCK

K

ui eelmised kasutusõiguse load ligi kümne aasta eest kehtima hakkasid, siis olid lepinguosalised peamiselt jahimehed, metsa- ja maaomanikud, põllumehed jäid enamasti kõrvale.

Kümnendi jooksul aga on paljugi muutunud ja põllumeeste arvates on praegu õige aeg läbi arutada, kuidas korraldada jahipidamine põllumaadel, mida nemad harivad.

Eesti Jahimees ajas juttu Pärnumaa põllumehe Jaanus Põldmaaga, kelle perefirma harib ümberkaudseid maid ligi tuhandel hektaril ja kasvatab lihaveiseid. Ta on ühtlasi aktiivne jahimees.

Jaanus Põldmaa esindab Eestimaa talupidajate keskliitu ja kuulub Eesti jahimeeste seltsi juhatusse.

Jaanus Põldmaa.

24

Jahiseltse ootab ees jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamine. Sina oled nii põllumees kui ka jahimees. Millised on põllumeeste ootused jahimeestele?

Põllumehed on kuidagi põhjendamatult nendest protsessidest eemal olnud. Kui tehti eelmist jahiseadust, siis polnud laua ääres põllumehi, kes oleksid esindanud suurt pilti. Kui aga minna numbritesse ja rääkida, kui palju kellelgi on jahimaid, siis suurim on riigimetsa majandamise keskus (RMK) 1,4 miljoni

hektariga. Põllumeeste kasutuses on umbes miljon hektarit.

Jahiseadust ette valmistades oli metsa pool esindatud väga tugevalt, seda on näha, kui vaadata kahjude poolt. Kahjude maksmine metsakahjustuste korral on seadusesse põhjalikult sisse kirjutatud, põldudest on kuidagi vurinal üle joostud. Nüüd on aga selge, et põllumeestel peaks olema ühtne seisukoht ja nad soovivad olla jahimeestele kindlad partnerid.

Põllumehed on ju samuti maaomanikud nagu metsaomanikudki.

Ma alati parandan seda lauset. Põllumehed ei oma miljonit hektarit, põllumees on tootja. Selle ühe miljoni kohta on statistikaamet öelnud, et 400 000 on omandis ja 600 000 rendil. Umbes 550 000 hektarit on põllumeestel teravilja, kartuli ja köögivilja all. Kui rääkida nüüd sellest, kui suurt pinda võib uluk kahjustada, siis just nimelt seda 550 000 hektarit. Kui tuua siia metsamehed kõrvale, siis igal aastal uuendatakse metsa umbes 35 000 hektarit.

Nii et kui rääkida pinnast, mida uluk võiks kahjustada, siis kümne aasta jooksul rajatud noorendike perspektiivis on see 350 000 hektarit. Kui räägime ulukikahjudest, siis üks oodatud eesmärk on kahjude kompenseerimine.

Metsamehed ja RMK on toonud selgelt

sisse, mismoodi kahjusid korvata.

Põllumees ei saakski rääkida kahjude kompenseerimisest, sest kahjud põldudel on äärmiselt suured.

Kui suured?

Kevadine linnukahju võiks olla umbes miljon eurot: talivili, suvivili, hernes, uba ... Heinamaade esimene niide …

Sellest ei taha keegi rääkida, aga kui linnuparved heinamaalt üle käivad ja oma noosi ära võtavad, siis põllumees esimest niidet sealt ei saa. Esimene niide peaks tulema mai lõpus, aga hani on selle juba ära söönud. Nii et kui räägime põllumeestest kui jahimeeste partneritest ja koostööst, siis põllumeeste suur ootus on kahjude ennetamine. Vaja on lahti rääkida, mida see tähendab, mida teeb üks ja mida teine pool. Praegu on sellest räägitud liiga vähe. On päris selge, et kahjud tekivad.

Me elame Eestis, kus on palju loodust ja põllumeeste teatavad kahjud on loomulikult aktsepteeritavad. Uluk on ikkagi meie ühisomand ja riik otsustab, kui palju ulukeid peab olema, otsitakse taluvuspiiri. Küsimus tekib, kui jahimees teeb oma – reguleerib arvukust –, põllumees teeb oma – katsub samuti ennetada kahjusid –, aga ka riik peaks panustama sellesse ennetusse. Ennetustöö ja omavaheline suhtlus peaks olema tunduvalt parem.

Esimene niide peaks tulema mai lõpus, aga hani on selle juba ära söönud.

25

Praeguses kontekstis, kus me räägime jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamisest, peaks põllumehe vaatepunktist rääkima kõigepealt ennetustööst, siis võib-olla ka kahjude korvamisest, kuid see, millest üldse ei peaks rääkima, on rent. Kui metsamees soovib, et jahimees maksaks renti, siis me oleme seda arvutanud. Kui Eestis oleks rent üks euro hektarilt, siis iga jahimees (13 000) peaks maksma 500 eurot. Kindlasti pooled ei ole nõus.

See pool langeb ära, ülejäänud pool peaks maksma 1000 eurot. Kui 500 eurot oli enne poolele seltskonnale mõeldav, siis 1000 enam mitte, nüüd langeb omakorda pool ära ja rendimaks tõuseb 2000 eurole. Lõpuks jääb vaid käputäis jõukaid jahimehi, kuid see ei ole meie eesmärk.

Niisiis ootab põllumees jahimehelt abi eelkõige kahjude ennetamisel.

Põllumehe eesmärk lisaks kahjude ennetamisele on ka see, et jaht peab olema kogukondlik. See, kes jahil käib, on ikkagi kohalik inimene. Kohalik jahimees on see, kes tuleb põllumehele appi, sest ta ise elab seal. Ei kujuta ette, et kusagilt saja kilomeetri kauguselt tuleb igal õhtul põllult sigu peletama keegi, kes on selle jahipiirkonna rendile võtnud.

Juba päeval on vaja ringi liikuda, et vaadata, kus on kahjud tekkinud.

Põllumehele ei ole mõeldav, et see pole kogukond, kellega ta koostööd teeb. Põllumehel ei pruugi olla kogukonnaga enam nii otsest sidet nagu vanasti, sest üks põllumees harib tohutult suurt territooriumi, nagu minagi, aga kindlasti tuleb omavahel suhelda.

- AKTUAALNE Võib-olla on kasutusõiguse lubade pikendamine just hea põhjus, miks üksteisega kokku saada?

Milline peaks olema sel juhul asjade käik?

Viimastel läbirääkimistel on põllumehed hakanud ennast järjest tugevamalt esindama. Üks probleem on rendimaad. Kuidas tuleb rendimaal põllumehele kaasa jahikorralduse õigus? Ärge saage valesti aru! Põllumees ei hakka jahti korraldama, vaid tal peaks olema õigus leppida kokku ulukikahjud, see küsimus tuleb läbi arutada.

Kas see tooks edaspidi kaasa muutusi ka jahiseaduses?

Riik otsib samuti võimalusi, kuidas liigub jahi korraldamine koos rendiga edasi. Näiteks annab riik maa põllumehele rendile, aga ei anna edasi jahi korraldamise õigust. Nüüd tekib tobe olukord, et põllumees saab kalli raha eest (150–200 eurot hektari eest) põllu rendile, aga jahti korraldada ei tohi, sest riik pole seda õigust talle edasi andnud.

Kui tekivad ulukikahjud, siis põllumees ei saa kellegagi läbi rääkida, vaid peaks ütlema riigile, et see räägiks jahimehega läbi. Mis kõige hullem: jahiseadus ütleb, et ilma lepinguta tohib jahimees käia jahil ainult päevasel ajal, aga ulukikahju tekib öösel.

Kui põllumees võtab maa rendile teravilja, köögivilja või heina kasvatamiseks, siis see, mis ta selle kultuuriga teeb, on tema õigus. Loogiline oleks, et

ka kokkulepe ulukikahjude ennetamiseks oleks tema õigus ja seega oleks jahimehel õigus tulla tema põllule jahile.

Jahti peetakse ju enamjaolt metsas, jaht põllul ongi peamiselt kahjude ennetamine. Jahimees peab põllul jahti sellepärast, et peletada uluk tagasi metsa. Kui ma olen võtnud maa rendile riigilt või tädi Maalilt selleks, et toota vilja, siis mul peaks olema ka õigus sõlmida jahimeestega kokkulepped, mida ma neilt ootan. Milline on minu panus, milline on jahimehe panus, kes, millal ja mida teeb. Jahimees saab selle kokkuleppega minna jahindusnõukogusse ja pikendada kasutusõigust. Asi ongi selles, et põllumees võib olla küll suur maaomanik, aga ta on veel suurem rentnik. Metsameest ja põllumeest ei saa selles mõttes võrrelda, sest metsas pole sellist rentnikku, kes võtab metsa rendile, et seal puid kasvatada. Nii pika ettevaatega inimesi ei ole.

Praegu sõlmib jahimees iga maaomanikuga eraldi lepingud, olgu need kaks, viis või 50 hektarit.

Tulevikus võiks aga olla nii, et jahiselts sõlmibki lepingu ühe põllumehega, kui tema on võtnud kõik need maatükid rendile.

See oleks loogiline. Tädi Maali ei saa anda oma maad veel kellelegi kasutada, kui ta on selle juba põllumehele välja rentinud. Ta ei saa olla ju niisugune ärimees, kes ütleb: „Näe, niitsid heina ära!

Nüüd ma rendin selle heinamaa kaheks nädalaks lastelaagrile välja!“ Kui sügisel

- AKTUAALNE tuleb põllumees jahimehe jutule, et see aitaks tal hanesid peletada, siis ütleb jahimees: „Kuule, sõber, Maali andis maa mulle rendile, mida sina minust tahad?“ See ei ole loogiline. Loogiline on, et kokkulepped sõlmitakse inimesega, kes on maa rendile võtnud ja seda äriotstarbel kasutab, kasvatades seal näiteks vilja.

Seega eesmärk on muuta asi loogilisemaks, lihtsamaks ja ka õiglasemaks.

Igal juhul. Siiani on see jahimeeste ja põllumeeste suhe olnud kuskil tagaplaanil. Kuidagi on tunne, et metsamees on see kõige-kõige, et kõik kahjud, mis on, tekivad metsas.

Jahiseaduse tegemine hakkas omal ajal nii pihta.

Metsamehed on selle eest ka kõvasti seisnud ja võib-olla on see ka just omanditüübiga seotud olnud, aga kümne aastaga on põllumajandus teinud meeletu hüppe. Me toodame väga intensiivselt. Kui kümme aastat tagasi oli hektari viljamüügi käive 500–600 eurot, siis praegu on keskmine käive 1000 eurot. Talirapsilt me ootame käibeks koguni 2000 eurot hektarilt. Kui põllumehel on kümnehektariline talirapsipõld, mida hirvekari on kogu talve külastanud, siis ei ole seal enam mitte midagi peal. Loomulikult ei ole see aktsepteeritav.

Ka põllumeeste katusorganisatsioonid on tunnistanud, et nad on jätnud

jahinduse teema liiga tagaplaanile ja sellega on vaja tegeleda. Näiteks ei kujutaks me enam ette, et metsseapopulatsioon lastakse nii suureks, et nad saavad teha nii palju kahju nagu enne sigade Aafrika katku.

Ungaris on näiteks piirkondi, kus polegi jahikasutajaid, sest kahjud põldudel on nii suured, et mitte keegi ei võta neid enam rendile. See poleks jahimehele enam jaht, vaid töö. Põllumehe huvi ei ole uusi rentnikke otsida, veel vähem sinna mingeid võõraid tuua.

Põllumehe huvi on, et kohalikust kogukonnast tuleks jahipartnerid, kes aitaksid hoida ulukite arvukust kokkulepitud suuruses ja tegeleda kahjude ennetamisega.

Oled välja pakkunud ka ühe idee – kohalik jahikülaline.

Mida sa selle all mõtled?

Mõte on alles toores, aga seisneb lühidalt selles, et tekitada Eestis nn siseturism. Praegu on nii, et olles jahimees kuskil seltsis, ma tõenäoliselt kuskile mujale jahile minna ei saa. See on keeruline. Meil aga on nüüd olemas Jahis, seega oleks lahendus lähedal. Näiteks on meil seltsis probleem, et põdrajahile on tulemas vaid kümme inimest, nendest üks-kaks lähevad metsa ajama, kaheksa kütiliinile. Vähevõitu! Nüüd panen kuulutuse Jahisesse, et Aruväljal on sel ja järgmisel laupäeval põdrajaht, ootame külalisi, õigus on küttida lehma, vasikat ja piikidega pulli. Osalemise tasu on 50 eurot. Jahimees registreerib ära. Kui kümme inimest on registreerinud, siis läheb pakkumine punasesse.

Ja laupäeval läheme jahile.

Ma usun, et see muudab jahi vaheldusrikkamaks, jahimees saab käia eri kohtades jahil. Samuti on jahimehi, kes ei saa kuhugi jahile, sest MTÜ süsteem ei taha uusi mehi vastu võtta. Nii ei pääsegi paljud noorjahimehed jahile. Eestile on aga vaja, et meid oleks rohkem.

Sel kombel võiks korraldada ka näiteks väikekiskjate küttimist, millest kohalikud jahimehed ei ole alati huvitatud, aga jaht on väga vajalik.

Just. See idee ei ole äriprojekt, vaid see võiks tuua rohkem inimesi jahinduse juurde. Meil on vaja lahendusi, kuidas liikmeid juurde saada. Seltse ei kohusta see millekski. Lõppude lõpuks ei ole jahi ainus eesmärk küttida, vaid koos käia ja saada elamus. Käisin näiteks Ida-Virumaal jahil, tekkis tunne, nagu oleksin Soomes või Tšehhis, hoopis teine maastik kui minu seltsis.

Koprad teevad tamme põldude kuivendusvõrku ja paisutavad vee üles.

26

Rein Rosenberg jahimeeste kokkutulekul Kiltsis juhtide võistlusel 2019. aastal.

MILLINE PEAKS OLEMA JAHISELTSIDE SUHE PÕLLUMEESTEGA, KUIDAS PEAKS SEE OLEMA REGULEERITUD? REIN ROSENBERG, Valgamaa põllumees, Valgamaa jahimeeste ühistu ja EJS-i juhatuse liige Põllusaagikused on läinud päris suureks, talinisu näiteks kuus-kaheksa tonni hektarilt. Metssigade hiilgeajal, aastatel 2014‒2015, suutsid nad sajast hektarist 10‒15 nii ära süüa, et sealt ei olnud enam midagi koristada, põllu kõige äärmine tehnorada oli sisuliselt maatasa.

Sigade arvukus on kindlasti taastumas ja viljakasvataja kõige suurem mure on metssiga. Kui lasta tema arvukus jälle väga suureks, siis suudab ta päris palju kahju teha. Et jahimehed selle kahju kinni maksaksid? See ei toimi täna ega hakka toimima ka homme. Küll aga peaks eesmärk olema põllumeeste ja jahimeeste omavaheline hea koostöö, et need kahjud kunagi nii suureks ei kasvaks. Ulukite mõistliku arvukuse korral ei pea põllumees hakkama sajatama, mida ta oma lehmale sisse söödab. Tarvis on koostööd ja lahendused tuleb omavahel läbi rääkida, et ei tekiks tuliseid vastuolusid. Näen koostööd eelkõige kahjude ennetamisel ja mõistuspärasel ohjamisel.

Ka loomakasvatuses on kõige suurem mure metssead, sest karjaga suudavad nad rohumaad päris hästi ära sonkida, kui nende arvukus on suur. Nii et Lõuna-Eesti poolelt vaadatuna on metssiga ikka põhiline.

Päris palju probleeme tekitab ka kobras. Koprad teevad tamme põldude kuivendusvõrku ja paisutavad vee üles. Kui vesi püsib pikalt üleval, siis drenaažitorud nihkuvad paigast ja kogu süsteem on rikutud. Siin on põllumehel vaja kindlasti teha jahimeestega koostööd, et jahivälisel ajal saaks tammid maha võtta ja jahiajal koprad välja küttida. Kui algab koprajaht, siis august ja september on põllumehele kõige kiirem aeg: viljakoristus, maa ettevalmistamine ja talinisu külv. Põllumehel pole võimalik sel ajal veel koprale jahti pidada.

Põllumehed ka rendivad väga palju maid. Suurpõllumees on rentnik, aga kahjud tekivad omaniku põllule.

Kahju tekib rentnikule. Kui omanik põldu ise ei kasuta, siis tema kahju ei kannata. Põllumeestel peaks olema selleks jahimeestega oma lepinguvariant, see oleks ainus mõistlik lahendus. Põllumees näeb töid tehes kiiresti, mis põldudel toimub, aga omanikul sinna vilja sisse asja pole.

Mida soovitaksid jahiseltsidele kasutusõiguse lubade pikendamisel?

Kõige vajalikum on maakasutajate ja jahimeeste koostöö. Et info liiguks, kuhu miskit sel aastal tuleb. Näiteks hernega on nii, et pärast selle maha külvamist hakkavad sead seda kohe üles võtma.

Näen sedagi, et põllumehed ise tuleksid kohaliku jahiseltsi liikmeks, siis saaks koostööd tunduvalt lihtsamalt teha. Nii saaks ka jahimehed paremini põllumehest aru. Kui põllumees teeb põldu, siis on tal samal ajal keeruline jahil käia. Siis on hea, et koormus jaguneks suurema hulga jahimeeste peale.

27

- ARVAMUS -

- ARVAMUS -

LOODUSE KAITSMISE väljakutse 21. sajandil

TEKST PEETER HUSSAR FOTOD TOOMAS TUUL

Sel kevadel on kõneainet tekitanud letaalne heidutus: keskkonnaameti pakutud abinõu, et kaitsta põlde kevadisel läbirändel haneliste eest. Erilise arutelu all on heidutusviisi eetilisus ja tõhusus.

O

leme kõik märganud kevadrändel haneliste rohkust. Ornitoloogide seisukoht on, et suur-laukhanede Euroopas talvituvate populatsioonide suurus on ligikaudu miljon lindu ja valgepõsk-lagledel 1,2 miljonit. Eriti kiiresti on arvukus suurenenud viimasel paarikümnel aastal. Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse lepingu (AEWA) andmete kohaselt oli valgepõsk-laglede Venemaa alamasurkonna arvukus 1950. aastatel madalseisus, olles alla 20 000 isendi. Aastaks 2015 arvestati laglede arvukuseks 1,2 miljonit, mis on seega suurenenud 60 korda. Suurem kasv algas alates 1990. aastatest, muutudes sajandivahetusel eksponentsiaalseks.

Looduslike liikide arvukuse nii kiire suurenemine ei tugine looduslikel toiduressurssidel, vaid kasutatakse ära taimi, mis inimene on endale toiduks kasvatanud. Põllumees ei kasvata neid taimi ainult tulu teenimiseks, et oma peret elatada, vaid meie kõigi toiduks.

Sama olukorraga seisavad silmitsi ka teised nende lindude rändekoridori jäävad maad ja probleemi lahendamisel

on jõutud sarnaste lahendusteni.

Euroopa linnudirektiivi järgi võib heidutuse ühe võttena erandkorras kasutada ka letaalset heidutust. Sellise valiku on langetanud Belgia, Holland, Taani, Saksamaa ja Rootsi. Ei ole põhjust arvata, et nende maade jahikultuur oleks madal. Samuti pole põhjust arvata, et nende keskkonnaspetsialistid oleks otsuste langetamisel kuidagi eriliselt ebaeetilised. Jahimehena olen kogenud, et radikaalne sekkumine võib olla põhjendatud, tuues kaasa alles jäänud isendite elukvaliteedi paranemise.

Näiteks nakkushaiguste leviku piiramisel aitab väiksem arvukus piirata nakkuse levikut.

Linnukaitsjate kriitika

Letaalse heidutuse (eelmistel aastatel kasutati mõistet „heidutusjaht“) korral on paratamatu jahimehe sekkumine.

Seetõttu on jahimehed sattunud linnukaitsjate kriitika alla. Nende väitel ei tunne jahimehed piisavalt linde ega suuda neid jahi käigus liigiti eristada.

Aastakümneid on Eestis kütitavate hanede ja partide liigiline valik olnud selline, et välja arvatud üksikud, kergesti äratuntavad liigid, on jahimees

28

Linnukaitsjate väide, et jahimeest ei saa usaldada, on põhjendamatu.

saanud küttida peaaegu kõiki ette juhtuvaid liike. Seetõttu on jahimehed liigiõppes varem pööranud tähelepanu just kütitud linnu liigi määramisele (näiteks partide määramine tiiva järgi).

Praegu on olukord selline, et viimastel aastatel on mitu pardiliiki (eelkõige sukelpardid) arvatud jahiulukite hulgast välja. Seetõttu on jahimeestel vaja märksa rohkem keskenduda liigi määramisele enne linnu küttimist.

Väga selgelt ilmnes see vajadus tänavuse letaalse heidutuse reeglite korral.

Lubatud oli küttida vaid valgepõsklaglet ja suur-laukhane. Sealjuures on üks neist, suur-laukhani, pealiskaudsel vaatamisel üsna sarnane mittekütitava rabahanega. See aga ei tähenda, nagu ei suudaks jahimees neid enne lasku eristada. Sellele lihtsalt tuleb jahi käigus keskenduda, et õigustada keskkonnaameti jahimeestele usaldatud vastutust.

Linnukaitsjate väide, et jahimeest ei saa usaldada, on põhjendamatu.

Jahimeestena anname endale aru, et letaalse heidutuse korral ei ole tegemist aegade tagant üles korjatud kevadise hanejahiga. Praegu oodatakse jahimehelt 21. sajandile kohast käitumist ja oskusi. Riik ootab meilt nii-öelda täppistööd ehk ulukihoolet väga täpselt ette antud nõuete järgi.

Iseäranis tekitab aga küsimusi linnukaitsjate väide, et hanesid heidutav jahimees häirib põllul liikudes kuidagi eriliselt teisi põllul elavaid linde. Kas haneliste peletamiseks mõeldud ja lubatud paugutid ning laserid neid teisi linde ei häiri? Või kui need muud heidutusvahendid teisi põllulinde ei häiri, miks need siis hanedele kuidagi eriliselt hirmutavad on?

Heidutuseks laialt kasutatavad gaasipaugutid teevad regulaarset müra varavalgest hilisõhtuni, kõik põllulinnud, sh ka haned, harjuvad nendega ruttu, sest tajuvad, et need helid ei kujuta otsest ohtu. Lisaks töötavad paugutid olenemata sellest, kas sel päeval põllul hanesid üldse on. Seda müra peavad taluma ka kõik nende põldude naabruses ja lähiümbruses elavad inimesed pikki nädalaid. Mürareostus on seetõttu märkimisväärselt suur, ehkki paljud inimesed on valinud maaelu just selleks, et olla eemal linnakärast.

Ulukite inimpelglikkuse üks põhjusi on küttimine – see peab paika nii hundikaru kui ka teiste ulukite korral. Haned loomult ettevaatlike lindudena ei ole erand. Seda oli ka kahe eelmise kevade heidutusjahi kogemusest näha. Nädalapoolteise jooksul olid muidu kevaditi inimest mitte pelgavad linnud, kes lasid

29

inimesel üle põllu püsti kõndides parvele läheneda paari-kolmekümne meetrini, hakanud käituma nagu sügisrändel käituvad linnud. See tähendab, et haneparv tõusis lendu juba 150–200 meetri kauguselt, kui nad inimest põlluservas kas või vilksatamas nägid. Kas selleks, et sellele kogemusele nüüd kas või kohtus argumenteerimiseks kaalu saada, tuleks järgmisel kevadel uuesti katseprojekt algatada?

Täpselt suunatud heidutus

Letaalse heidutuse korral ei ole tegemist põllu- või jahimeeste karistusoperatsiooniga lindude vastu. See pole ka lindude arvukuse vähendamise viis.

Letaalne heidutus toetab teiste heidutusviiside tõhusust, tuletades hanelistele meelde, et pauk või põllul liikuv inimene kujutab reaalset ohtu. Letaalne heidutus on üks täpsemini suunatud heidutusviise: konkreetsel põllul, konkreetsetele lindudele suunatud, seega täppistöö ka selles mõttes.

Kindlasti peaks veel arutama selle üle, kui palju väiksem on letaalse heidutusviisi ökoloogiline jalajälg võrreldes teistega, kui palju erinevate võtete korral ressurssi kasutatakse.

Praegu võib ette arvata, et heidutuse maht aastatega kasvab ja lõpuks tekib küsimus ka erinevate heidutusvõtete kuluefektiivsusest.

- ARVAMUS -

Uued Vikings

JAHIJALANÕUD AASTAKS 2021 Villrein II Leather BOA GTX, Target GTX ja Elk Hunter Light

VILLREIN II LEATHER BOA GTX on ümara tallaga kerge nahast jalanõu, mis ei väsita jalgu. BOA paelasüsteemiga on jalgapanek imelihtne. Pinguta paelad just endale sobivaks, et jalanõu oleks jalas stabiilne.

Suur-laukhanede ja valgepõsklaglede arvukus on viimasel paaril aastakümnel kiiresti suurenenud.

Hanede-laglede arvukuse suurenemine on edulugu, mis on sedavõrd suureks paisunud, et kipub oma raskuse all kokku varisema. Isegi kui jätame sellel ja ka mõnel järgmisel kevadel haned letaalselt heidutamata, siis probleem jääb. Hanede arvukus suureneb, väidetavalt enam mitte nii kiiresti, aga siiski. Pidevate kohtuvaidlusega lükkame lihtsalt otsustamise hetke edasi. Kui me õige aja maha magame, siis pakub loodus välja oma lahenduse. Üks hiljutine näide on käepärast: sigade Aafrika katk. Kolmenelja aastaga tuli jahimeestel metssigade arvukus kümme korda väiksemaks saada. Jahimeestena mäletame, et see ei olnud sugugi meeldiv tegevus. Ilmub näiteks linnugripil mõni uus agressiivne tüvi, tuleb lisaks lindudele looduses hukata sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid kodulinde.

Vastuolulised küsimused

On jäänud mulje, et ökoloogiat tahetakse näha süsteemina, kus loodus eksisteerib kuidagi steriilselt inimestest eraldi. Keskkonna päästmise ettevõtmised ei saa olla edukad, kui sealjuures jäetakse arvestamata ikka veel

Kõige levinum mitteletaalne heidutusvahend – gaasipauguti.

Nende tekitatud mürareostust peavad kevaditi pikki nädalaid taluma nii põldudel pesitsevad linnud, ulukid kui ka lähiümbruses elavad inimesed ning koduloomad.

Erandkorras võib letaalset heidutust kasutada Belgias, Hollandis, Taanis, Saksamaal ja Rootsis.

30

kasvava inimkonna aine- ja energiaressursi vajadus.

Lahtimõtestamist vajavad vastuolulised küsimused. Kevadrändel olevate lindude igasugune heidutamine on neile kurnav, häirides toitumist ja seega energiavarude täiendamist. Vastutustundlik oleks kasutada võtteid, mis neid kõige vähematel kordadel lendu tõusma sunniksid, tehes neile siiski kõige kiiremini selgeks, et inimesest tuleb hoida kaugemale. Ökoloogilistele põhitõdedele tuginedes on selge ka see, et kui meie põldude struktuur muutuks hanedele vähem sobivaks või külvipinnad peaksid vähenema, siis ei vähene üksi põllukahjud, vaid see toob paratamatult kaasa haneliste arvu vähenemise.

Kokkuvõtteks tsiteerin Vahur Seppa: „On jahimehe vastutus, et inimeste suhtumine loomadesse ei muutuks vihkavaks!“ Jahimehel on oma oskusliku tegutsemisega võimalik ennetada tulevaid probleeme. Üks 21. sajandi väljakutse võib olla ka küsimus, kas keeldudele ja piirangutele tuginev looduse kaitsmine on ennast ammendanud. Tulevikku suunatud lahendused peavad arvestama palju laiemalt looduse ja inimese kooselu.

Vikings classic TARGET GTX on veekindel jahijalanõu. Valmistatud vastupidavast nahast, nüüdisaegse kerge tallaga.

THE ELK HUNTER LIGHT on ülikerge ja painduv kummisaabas, mis tagab maksimaalse mugavuse ka pikkadel mudastel rännakutel.

vikingfootwear.com

Valgamaa

Viljandimaa

Võrumaa

596 74 2 874 616 5 21 0 16 15 437 653 383 7 9 4 13 1 127 18 529 0 3 0 0 211 6 201 19 48 2 0 27 0 0 0 0 0 274 0 118 40 67 5 2 232 273 57 194 536 29 17 20 0 1 0 0 0 2 1 129

403 12 1 876 559 6 20 0 0 0 279 344 53 2 3 2 9 1 100 4 252 0 0 1 0 20 0 130 9 16 1 1 27 0 0 0 0 0 1 1 81 18 10 68 0 177 3 0 6 129 0 0 0 0 0 0 0 0 0 138

287 1733 2 040 1 933 0 0 0 1 7 671 378 102 0 0 0 77 1 69 6 42 0 0 0 0 224 1 71 60 235 3 0 0 0 0 5 2 15 352 0 34 18 70 72 10 204 118 42 293 623 21 15 56 0 1 0 0 0 5 1 174

233 1 1 993 474 9 4 0 0 1 214 190 121 4 18 7 4 2 63 4 331 0 0 0 0 0 0 56 15 14 2 0 0 0 0 0 0 16 31 0 25 39 3 1 0 68 16 1 27 422 3 11 5 0 2 0 0 4 4 495

290 76 1 406 512 1 2 0 0 0 216 276 98 3 22 27 14 2 30 9 801 0 0 0 0 0 0 2 7 5 0 0 0 0 0 0 0 20 0 0 6 2 0 0 0 8 3 0 2 139 0 0 0 0 0 0 0 0 0 144

420 122 2 829 824 8 7 0 0 0 538 736 122 5 28 4 13 2 76 6 498 0 1 0 0 0 0 58 70 40 2 0 58 0 0 0 0 0 2 0 46 58 13 0 0 117 1 0 6 148 2 0 1 0 0 0 0 0 0 158

237 66 1 581 476 1 10 0 0 0 246 221 68 5 8 8 44 6 24 0 831 0 0 0 0 0 0 22 129 9 0 0 0 0 0 0 0 0 0 3 7 3 9 4 0 23 1 1 11 233 0 0 0 0 0 0 0 0 1 247

4 813 2 582 25 736 9 978 91 129 0 19 60 4 659 5 592 1 727 55 188 96 225 37 1 149 142 5 551 0 30 9 37 710 10 1 074 860 847 22 4 205 1 18 5 7 97 700 7 1 182 634 551 785 21 3 173 642 274 1 123 4 131 134 116 149 1 21 0 0 19 119 6 729

32

Põder Punahirv Metskits Metssiga Pruunkaru Hunt Ilves Hallhüljes Šaakal Rebane Kährik Metsnugis Kivinugis Tuhkur Mink Mäger Saarmas Halljänes Valgejänes Kobras Ondatra Laanepüü Nurmkana Faasan Metskurvits Tikutaja Kaelustuvi Kodutuvi Hallvares Künnivares Ronk Hallrästas Hõbekajakas Merikajakas Naerukajakas Kalakajakas Lauk Kormoran Hallhaigur Rabahani Suur-laukhani Hallhani Valgepõsklagle Kanada lagle Haned kokku Viupart Rääkspart Piilpart Sinikaelpart Soopart Rägapart Luitsnokkpart Punapeavart Tuttvart Hahk Aul Mustvaeras Sõtkas Pardid kokku

4 730 693 1 211 18 159 53 151 100

7 144 12 577 2 023 16 198 190 166 8 419 101 6 210 20 63 6 54 990 12 824 825 2 663 53 398 80 24 108 17 146 76 498 148 760 225 705 2 005 21 3 716 1 066 92 2 963 6 577 490 198 263 9 44 0 20 12 171 11 905

5 126 6 532 5 815 6 873 7 390 7 337 7 163 6 304 829 1 047 1 044 1 252 1 664 1 916 2 757 2 543 1 548 2 884 4 072 6 264 11 000 15 807 24 146 31 032 24 042 20 885 24 909 32 580 17 610 7 690 4 761 4 820 55 38 36 49 55 54 60 67 80 78 38 103 114 104 67 64 87 16 2 19 0 0 0 0 0 0 10 10 9 18 20 3 3 6 32 26 76 26 6 474 4 154 3 815 4 580 5 558 5 274 5 117 4 382 13 111 11 043 9 468 9 848 9 179 6 628 5 781 5 551 3 276 3 830 3 502 2 824 2 646 3 024 3 365 1 517 34 46 99 38 45 106 87 40 252 755 736 571 365 224 243 156 137 239 208 135 160 147 118 91 169 236 186 165 190 197 184 225 10 20 28 32 38 47 44 49 506 412 493 690 987 1 028 1 295 1 063 109 104 45 111 168 155 171 240 5 700 5 572 6 557 6 678 6 610 7 038 6 837 7 127 1 0 0 1 2 0 1 0 49 28 43 36 39 36 35 63 12 46 40 62 22 45 47 16 14 1 20 18 16 13 36 70 827 817 1 547 1 146 1 408 1 657 2 384 3 371 22 32 17 14 17 31 4 8 812 765 683 755 850 824 1,037 1,057 625 636 1 028 955 946 1 028 975 698 2 304 1 960 1 905 1 365 1 366 1 246 1 150 893 32 41 225 62 49 27 25 49 217 154 251 122 20 36 19 3 137 235 130 160 121 198 174 421 69 25 112 17 3 7 4 0 43 45 45 13 9 35 23 19 8 7 5 12 0 4 8 4 48 20 42 55 36 9 55 13 33 38 20 32 57 60 78 89 508 413 392 528 871 778 909 690 94 73 138 152 6 5 17 5 2 360 697 724 1 125 1 060 2 586 1 985 1 346 683 171 236 351 415 1525 714 652 1 162 555 612 712 663 1 024 933 677 1 112 1 710 1 092 3 039 2 622 1 355 4 474 2 194 2 7 32 13 12 44 9 39 5 319 3 141 2 696 5 240 4 772 6 534 8 115 4 908 1 179 967 902 1 308 786 1 434 1 371 1 039 64 75 60 116 163 63 86 172 2 453 1 883 2 081 1 503 1 281 1 619 1 527 1 522 7 515 5 614 5 738 5 242 4 668 4 605 5 237 4 688 606 372 427 353 262 390 336 212 156 168 132 56 113 146 95 158 382 360 331 220 246 252 233 203 25 1 12 25 18 3 2 7 25 11 24 11 53 18 29 15 0 0 0 0 0 0 0 0 15 18 0 2 1 75 0 0 6 0 2 0 0 0 0 0 139 107 77 67 74 107 180 129 12 565 9 576 9 786 8 903 7 665 8 712 9 096 8 145

33

2020/2021

Tartumaa

183 14 1 422 367 3 8 0 0 0 233 155 91 2 12 8 1 2 34 2 258 0 1 0 0 1 1 3 0 13 0 0 2 0 0 0 0 0 1 0 7 9 5 0 0 21 0 0 7 153 0 0 0 0 0 0 0 0 0 160

2019/2020

Saaremaa

392 83 2 095 447 16 15 0 0 0 247 320 52 3 12 0 3 3 165 31 269 0 0 0 25 9 0 11 297 14 5 3 24 0 17 0 0 0 8 2 105 134 26 29 1 295 10 12 36 161 21 24 10 0 0 0 0 0 63 337

2018/2019

Raplamaa

378 0 1 385 311 0 8 0 0 34 332 547 113 0 3 8 16 0 61 2 208 0 2 2 0 41 0 121 58 119 4 0 22 0 0 0 2 0 9 1 315 55 169 315 3 857 69 38 173 323 23 7 15 1 4 0 0 0 8 661

2017/2018

Pärnumaa

269 6 1 111 430 10 9 0 0 0 221 318 92 8 10 0 4 0 85 4 207 0 1 0 0 0 0 23 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 0 147 7 33 2 0 189 0 1 1 36 1 0 0 0 0 0 0 0 0 39

2016/2017

Põlvamaa

182 20 2 027 330 18 4 0 0 0 300 482 157 6 32 8 13 11 117 8 320 0 2 0 0 5 1 22 2 3 1 0 32 0 0 0 0 0 0 0 73 13 8 2 0 96 0 1 3 143 1 0 0 0 0 0 0 0 0 148

2015/2016

Lääne-Virumaa

361 6 930 395 8 11 0 0 2 234 356 75 3 19 6 5 5 84 41 475 0 20 0 0 93 0 79 59 105 0 0 6 0 0 0 0 46 1 0 153 34 110 101 0 398 64 92 104 473 5 13 13 0 11 0 0 14 5 794

2014/2015

Läänemaa

106 368 384 1690 0 0 0 2 0 120 164 54 0 0 0 0 1 6 0 22 0 0 0 0 104 1 10 50 144 1 0 0 0 1 0 3 0 15 0 4 16 9 14 0 43 22 2 162 131 17 23 5 0 2 0 0 0 17 381

2013/2014

Järvamaa

476 1 1 783 614 6 10 0 0 1 371 452 146 7 12 14 9 0 108 7 508 0 0 6 12 2 0 265 85 82 1 0 7 1 0 0 0 0 6 0 61 188 19 172 5 445 62 27 98 481 11 6 24 0 0 0 0 1 14 724

Liik

2012/2013

Jõgevamaa

2020/2021 küttimine kokku

2011/2012

Ida-Virumaa

Põder Punahirv Metskits Metssiga Pruunkaru Hunt Ilves Hallhüljes Šaakal Rebane Kährik Metsnugis Kivinugis Tuhkur Mink Mäger Saarmas Halljänes Valgejänes Kobras Ondatra Laanepüü Nurmkana Faasan Metskurvits Tikutaja Kaelustuvi Kodutuvi Hallvares Künnivares Ronk Hallrästas Hõbekajakas Merikajakas Naerukajakas Kalakajakas Lauk Kormoran Hallhaigur Rabahani Suur-laukhani Hallhani Valgepõsklagle Kanada lagle Haned kokku Viupart Rääkspart Piilpart Sinikaelpart Soopart Rägapart Luitsnokkpart Punapeavart Tuttvart Hahk Aul Mustvaeras Sõtkas Pardid kokku

Hiiumaa

Liik

- jahiulukite küttimine eestis kümnel viimasel jahihooajal-

Harjumaa

- Jahiulukite küttimine Eestis 2020/2021. jahihooajal -

4 813 2 582 25 736 9 978 91 129 0 19 60 4 659 5 592 1 727 55 188 96 225 37 1 149 142 5 551 0 30 9 37 710 10 1074 860 847 22 4 205 1 18 5 7 97 700 7 1 182 634 551 785 21 3 173 642 274 1 123 4 131 134 116 149 1 21 0 0 19 119 6 729

- jahikoda korda -

- jahikoda korda -

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU

Vallipää vana metsavahikoha on Riguldi jahimehed kohandanud mõnusaks väikeseks jahimajaks.

Talviti peavad Riguldi jahimehed sageli jäneseja rebasejahti.

Väike jahiselts Eestimaa

Nii Madis kui ka Valeri kinnitavad, et seltsi tegevuses on sotsiaalne ehk siis seltskondlik osa tihtipeale määravam kui jahipidamine.

loodenurgas

S

elle kevade esimest soojalainet andis oodata. Aga nüüd oli see käes. Tallinna poolt läbi Nõva kandi metsade Eesti loodenurka jõudes keeran auto mõni kilomeeter enne rannikut sisemaa poole. Metsatee viib lõpuks vana maja juurde päikselise välu servas.

Päevinäinud silt maja seinal kinnitab, et siin on elanud Riguldi metskonna Vallipää vahtkonna metsavaht. Vanades metsavahikohtades valitseb mingi seletamatu võlu. Enamasti on need külast eraldi asuvad üksildased paigad keset metsi ja imeilusat loodust. Pole ime, et Nõukogude ajal olid metsavahtideks inimesed, kes otsisid ja leidsid selles suletud diktatuuririigis, kus inimeste samme valvsalt jälgiti, oma vabaduse just sellise metsiku looduse keskelt. Metsavahimajad olid nagu väikesed vabadusesaared, kus õhk oli igas mõttes puhtam ja sai vabamalt hingata.

Riguldi jahi- ja kalameeste selts moodustati paarikümne aasta eest kogukondliku tegevuse edendamiseks, et saaks koos jahti pidada.

34

Suvesoe on löönud maja ees kõrguva kolmeharulise vahtra õitsema ja heinamaa haljendama. Mulle tuleb vastu Madis Otsa, Rigludi jahi- ja kalameeste seltsi juhatuse esimees. Vana Vallipää metsavahikoht on ärganud uuele elule, Riguldi jahimehed on maja ümber ehitanud jahimajaks.

Jänese- ja rebasejaht

Madis Otsa ja Valeri Štšerbatõh.

Väike selts

Riguldi jahi- ja kalameeste selts on asutatud 2000. aasta 19. märtsil ja sinna kuulub 31 meest. Jahimaid on alla 8000 hektari, selle moodustavad Linnamäe ja Riguldi jahipiirkonna alad. Selts moodustati paarikümne aasta eest kogukondliku tegevuse edendamiseks, et saaks koos jahti pidada. Valdav enamik meestest on kohalikud või on neil siinkandis vanematekodu.

Meiega liitub seltsi asutajaliige Valeri Štšerbatõh, looduseja jahimees, tuntud loodusfotograaf, kes elab kohe jahimaja naabruses ja mäletab siinse paiga ajalugu juba 62 aastat, sellest peale, kui ta poisikesena koos vanematega siia elama asus.

Tänu Valerile päästeti vana metsavahimaja tosina aasta eest tulehävingust.

Metsavahtide kohad olid ammu likvideeritud. Maja viimane elanik magas ühel päeval peatäit välja ja ilmselt tema suitsukonist algas ka tulekahju. Valeri, kes tundis allatuult kõrbelõhna, läks naabrit vaatama ja päästis mehe tulest.

Varsti pärast seda õnnetust ostsid jahimehed maja seltsile.

Algasid taastamis- ja remonditööd. Kõigepealt tuli paigata

tules kõvasti kannatada saanud katus ja teha selleks palju ühiseid tööpäevi. Madise sõnul tulid seinte alt välja vanad rootsikeelsed ajalehed, mis viitab sellele, et maja oli ehitatud enne Nõukogude okupatsiooni. Pärast sõda oli siin aastakümneid metsavahiks Adelmani Alfred. Pärast tema penisonile jäämist võttis Valeri selle kandi metsade valvamise enda peale.

Jahimaja taastamisel ja ehitamisel on selts saanud n-ö tuuleenergia toetust. Noarootsis tegutsev Aulepa tuulepark maksab kohalikule kogukonnale MTÜ Noarootsi Tuuleenergia kaudu kompensatsiooni siinsetel maadel töötava 16 tuulegeneraatori eest. Toetust saavad taotleda kõik kohalikud MTÜ-d ja seda võimalust on kasutanud ka Riguldi jahi- ja kalameeste selts.

Umbes pool remonditööde rahast on tulnud aga jahimeeste oma taskust. Jahimaja on lihtne, ümberehitus võimalikult minimaalne. Mehed leppisid kokku, et mingit luksust taga ajama ei hakata. Majas on korralik soojamüüriga pliit, nii saab jahihooaja alguses igal nädalavahetusel toa soojaks kütta, süüa teha ja jahijutte rääkida. Kohe maja kõrval on ka kuur nahavõtmiseks ja külmkamber.

Kui sügisene põdrajahihooaeg on läbi, peavad Riguldi mehed peamiselt jänese- ja rebasejahti, nii nagu kunagi ammustel aegadel. Selle tarvis on seltsil ka kaks head Eesti hagijat.

Varem oli jahielu kirevam, sai küttida ka hunti ja ilvest, nüüd pole mitu aastat neile suurkiskjatele jahti peetud. Madis Otsa on alles noor mees (37), kuid õnneks on näinud aegu, mil ühel jahihooajal küttis kolm ilvest ja hundi. „Hundi- ja ilvesejaht on ikka omaette elamus,“ meenutab Madis. „Meil on veel alles mitu kilomeetrit hundilippe, kasutame neid vahel rebasejahis, paneme lihtsalt lume peale maha. Kusjuures toimivad.“ Valeril on oma suhe huntidega, ta oskab neid peibutada ja on saanud neist haruldasi fotosid.

Pärast sigade Aafrika katku on sigu nähtud ka siinmail, kuid nad on väga liikuvad – tulevad ja kaovad. Sel jahihooajal küttisid Riguldi mehed vaid kaks siga. Seltsi nimes on viide kalameestele, sest iga teine jahimees on ka kalamees. Kuigi erinevalt jahist ühistegevust ei edendata, kuulutakse siiski Läänemaa rannakalanduse seltsi. Madis, kes ise on kutseline rannakalur, näeb kõvasti vaeva, et hülgeid püügimõrdadest eemal hoida. Õigupoolest polegi see täielikult võimalik, kuid kaitse-eeskiri ei võimalda Läänemaal hülgeid küttida. Hülgel ei teki inimpelglikkust, ta ei seosta inimtegevust ohuga. Kaluritel peaks olema õigus oma kalapüüniste juures hülgeid küttida, nii nagu see on lubatud Soomes.

Alates sellest aastast kuulub Riguldi jahi- ja kalameeste selts ka Läänemaa jahindusklubisse ja selle kaudu Eesti Jahimeeste Seltsi. Nii nagu oma seltsis, peavad Riguldi jahimehed ka katusorganisatsioonide ühistegevust vajalikuks, kuid sellest peab kõigile mingil moel tulu tõusma. Selleks tuleb kõigepealt korras hoida muidugi oma seltsi ukseesine.

35

- aasta loom -

- aasta loom -

ROTT – aasta loom

TEKST UUDO TIMM FOTOD AVE KRUUSEL

Tänavuse aasta loom on rott. Igapäevases kõnepruugis tavatseme pisikesi imetajaid kutsuda hiirteks ja hiirtele omase kehaehitusega veidi kopsakama mõõtmetega loomi rottideks.

T

eaduslikus vaates kuulub roti (Rattus) perekond hiirlaste sugukonda. Eelkõige varasemal ajal on biisamrottideks kutsutud ondatraid ja vesirottideks mügrisid, kes kuuluvad hoopis hamsterlaste sugukonda.

Kui näeme pisiimetajaid vaid vilksamisi, siis räägime ikka, et nägime hiirt või rotti, sest täpsemalt polnud liiki võimalik määrata.

Maailmas kuulub roti perekonda 65 liiki (Wilson et al. 2017). Nad on valda-

valt levinud troopilises ja subtroopilises Aasias ning Austraalias. Vaid kaks rotiliiki – rändrott (Rattus norvegicus) ja kodurott (Rattus rattus) – on kohastunud elama inimeste läheduses ning inimese abiga on neil õnnestunud levida kogu maailmas. Erand ei ole ka Eesti, kuhu nii kodu- kui ka rändrott on jõudnud eri teid pidi ja kus nad tänavu aastalooma tiitlit jagavad.

Inimesed ja rotid kohtusid ilmselt juba ammu, sest kodurottide algne kodu India ja rändrottide kodu Hiina

on ka inimeste ammune elupiirkond.

Inimese rajatud varjualused, kariloomadele antav toit ja kogutud toiduvaru meelitasid kindlasti ka rotte.

Võib ka arvata, et juba siis ei olnud inimeste ja rottide kooselu kuigi sõbralik. Kellele ikka meeldiks, kui keegi teine tuleb himustama või rikkuma raske vaevaga kogutud toiduvaru.

Kui inimene hakkas mõtlema välja mooduseid, kuidas oma varusid rottide eest kaitsta, siis otsisid rotid jälle nippe, kuidas ikkagi nendeni jõuda.

Vaatamata inimese jõupingutustele neid hävitada on rotid nutikate inimkaaslejatena suutnud vallutada kogu maailma.

Kodurott.

Nii ongi meie kooselu toimunud pidevas võitluses ja teineteist üle kavaldades.

Elu pidevas surmaohus

Mis on siis rottidel võimaldanud jääda ellu oma kõige suurema ohustaja – inimese – juures? Et jääda võimalikult märkamatuks, peavad nad olema suhteliselt väikesed, et esemete vahele ja alla varjuda. Et varjekoht sobivamaks muuta, suudavad nad vajadusel pinnasesse käike kaevata, aga ka ette jäävaid segavaid asju läbi närida. Kaevamine ja närimine aitab neid ka toiduni jõuda.

Lisaks on rotid head ronijad, mis võimaldab neil sageli jõuda ka rippuma pandud toiduni. Elada tuleb pidevas surmaohus, sestap on nad väga viljakad. Ja muidugi on nad õppimisvõimelised. Seejuures õpivad nad nii oma kui ka teiste vigadest ning hoiatavad ohtude eest liigikaaslasi.

Eestis elavad kodurott ja rändrott.

Troopikas ja subtroopikas saavad need rotiliigid ka looduses hakkama, meie laiuskraadidel ei suuda nad eelkõige külma talve inimese kaasabita üle elada. Nad on omnivoorid ehk kõigesööjad, seega suudavad ellu jääda ka väga kasina toidulaua korral, lülitudes vajadusel ühelt toidult teisele ja süües isegi selliseid asju, mis esmapilgul süüa ei sünnikski: küünlaid, seepi, juhtmete isolatsiooni jne.

Koos ei ela

Esmapilgul tunduvad ränd- ja kodurott üsna sarnased, siiski erinevad nad teineteisest nii välimuselt kui ka eluviisilt.

Rändrotid on kohastunud looduses elama veekogude kallastel, kus nad kaevavad urge ja käivad ujumas. Nad

36

Rändrott. eelistavad rohkem loomset toitu.

Hoonetes eelistavad nad pigem keldreid ja põrandaaluseid.

Kodurotid seevastu on kohastunud elama puude otsas. Nad on väga osavad ronijad ja seetõttu eelistavad elada pigem pööningul. Kodurott eelistab pigem taimset toitu, sealhulgas puuvilju. Rändrotte võib suvel kohata veekogude ääres, soojalembesemaid kodurotte naljalt looduses ei kohta.

Ränd- ja kodurott koos ei ela. Seetõttu ei pöörata sellele enamasti tähelepanu, kumma liigiga parasjagu tegemist on.

Kodurott õigustab Eesti oludes oma nime, sest teda kohtab hoonetest väljaspool üliharva. Tavaliselt on kodurotid tumedat värvi, seetõttu kutsutakse neid ka mustadeks rottideks. Välimuse poolest on kodurott rändrotist saledama

kehaga ja pikema sabaga, mis võimaldab tal osavamalt ronida. Selle juures on sabal väga tähtis roll, sest saba abil hoiab loom nii ronimisel kui ka hüppamisel tasakaalu. Nii on hästi ronivatel loomadel enamasti pikemad sabad.

Koduroti saba ongi pikk ja peenike, kehapikkune või veidi pikem (100–120% kehapikkusest). Saba on ühtlaselt tumedavärviline. Rändrotiga võrreldes on kodurotil ka suuremad kõrvad, mis on peaaegu paljad. Lisaks on kodurotile iseloomulik pikad vibrissid (kompimiskarvad ehk vurrud) ja eelkõige isasloomade seljal pikad hõredad karvad (Miljutin et al., 1991).

Koduroti algkodu on Indias, kust ta paar tuhat aastat tagasi jõudis Vahemeremaadesse ja sealt juba edasi kogu Euroopasse. Pärast rändrottide

Tabel. Kuidas eristada ränd- ja kodurotti?

Tunnus

Kodurott

Rändrott

Värvus

Selg valdavalt tume, hallikaspruun kuni must.

Kõhu pool heledam hall. Harva esineb ka kreemika kõhualusega kodurotte.

Värvi üleminek on sujuv.

Loomulik värvus on hallikaspruun. Kõhu pool heledam hall.

Värvi üleminek järsk.

Laborirottide järeltulijad võivad olla eri värvi.

Ühtlaselt tume.

Pealt tumedam, alt heledam.

Kehapikkune või veidi pikem.

Kehast lühem.

Kõrvad

Suuremad, ettepainutatult ulatuvad 1/3 jagu üle silma.

Lühemad, ettepainutatult ulatuvad silmani.

Silmad Eelistatud elupaik Iseloomulik tegevus

Suuremad.

Pööningud.

Osav ronija.

Väiksemad.

Põrandate alused.

Ujub ja kraabib urge.

Saba

37

- aasta loom -

- aasta loom -

Koduroti levikukaart XX sajandi lõpp.

ÜLESKUTSE Andrei Miljutin kaardistas 1970. ja 1980. aastatel kahe rotiliigi levikut Eestis. Nüüdseks on sellest ajast palju muutunud: hääbunud on üksikloomade pidamine, ümber on korraldatud põllumajanduslik suurtootmine, samuti jäätmekäitlus. See kõik on muutnud ka pisiimetajate, sealhulgas rottide elupaiku.

Praegu koostatakse imetajate levikuatlast ja selle käigus kogume andmeid ka meie rotiliikide leviku kohta.

Eelkõige oleks huvitav teada saada, kuidas on läinud kodurottidel. Kas nad on suutnud oma elupaiku rändrottide pealetungi eest kaitsta ja kui suurel alal ta meil üldse veel esineb?

Kui Jahimehe lugejatel õnnestub oma majapidamises või töökohas mõni rott tabada, võiks artiklis toodud tunnuste alusel liigi ära määrata või tabatud loomast pildi teha ja saata levikuatlase koostajatele aadressile uudo.timm@envir.ee. Samale aadressile võib saata ka teiste imetajate või nende tegevusjälgede pilte. Kui nende järgi on võimalik liigid tuvastada, anname kindlasti tagasisidet, kellega oli tegemist.

Euroopasse jõudmist on kodurottide levila Euroopa parasvöötme aladel oluliselt kahanenud. Nendel aladel on kodurotid asendunud rändrottidega.

Euroopa subtroopilises vöötmes aga on kodurott laiemalt levinud kui rändrott.

Külaline keskajast

Eestis on kodurott piiratud levikuga inimkaasleja. Kodurotid jõudsid Eestisse arvatavasti keskajal, 13. sajandil ja levisid üle kogu maa. Koduroti levila hakkas kahanema 18. sajandist, kui meile jõudsid rändrotid. Praegu on kodurott levinud vaid Peipsi-äärsetel aladel ja Kagu-Eestis. Kodurotte tabatakse vahel ka Tallinna sadamas laevadelt. Need isendid on saabunud soojematest piirkondadest. Sadamahoonetes elavad aga rändrotid, kelle tõttu ei suuda kodurotid seal kanda kinnitada. Kagu-Eestis ja Peipsi ääres elavad kodurotid eelkõige maapiirkondades. Suuremates asulates on juba levinud ka rändrotid.

Hooneid asustab kodurott vajadusel keldrist pööninguni, kuid erinevalt rändrotist eelistab ülemisi korruseid ja pööninguid. Kodurott on osavam ronija kui rändrott, kuid viletsam kaevaja ja ujuja.

Kodurotid toituvad peamiselt seemnetest ja viljadest. Vähemal määral söövad ka rohelisi taimeosi ja loomset toitu. Koduroti toiduspekter on väga lai,

kuid erinevalt rändrotist tarbib ta vähem loomset toitu ja võimalusel rohkem puuvilju.

Lihtsa ehitusega pesa teeb kodurott pööningule, seinte vahele või teistesse turvalistesse kohtadesse. Pesakonnas on tavaliselt 5–7 poega. Koduroti eluiga on 2–2,5 aastat, kuid mõned isendid elavad ka kauem.

Rühmas tegutsev ööloom

Kodurotid on öise aktiivsusega. Erinevalt rändrottidest tegutsevad nad öö läbi (Miljutin et al., 1991). Hämarates ja pimedates ruumides võivad nad olla liikvel ka päeval. Kodurotid elavad mitmest täiskasvanud loomast ja nende järglastest koosneva rühmana, mis kaitseb oma territooriumi võõraste rottide sissetungi eest. Erinevalt rändrotist on kodurott vähem agressiivne ja oma vaenlasi enamasti ei ründa.

Pikema saba tõttu tekivad kodurottidel mõnikord nõndanimetatud „rotikuningad“: mitu rotti põimuvad sabapidi kokku. Ka Eestist on leitud vähemalt kolm „rotikuningat“. Viimane teadaolev leiti 2005. aastal Võrumaalt Saru külast, kokku olid põimunud 16 roti sabad (Miljutin, 2005). See „rotikuningas“ on näha ka Tartu ülikooli loodusmuuseumis.

38

Hoonetes elavaid kodurotte ohustavad peamiselt kassid, koerad ja inimesed. Harvemini võivad nad langeda mõne loodusliku, inimasulas tegutseva kiskja, näiteks tuhkru, kärbi või kaku ohvriks.

Rändrott (Rattus norvegicus)

Rändrott jõudis Eesti aladele kodurotist palju hiljem, kuid on nüüd siin laiemalt levinud ja arvukam kui kodurott. Rändroti nimi on veidi eksitav, sest nad ei rända, vaid on sama paiksed nagu kodurotidki. Eesti keelde on nimi tulnud ilmselt saksa keelest (Wanderratte).

Rändrott on kodurotist keskmiselt veidi suurem. Täiskasvanud looma keskmine kaal on 350 grammi. Saba on tal küll pikk, kuid kehast alati lühem, 68–87% kehapikkusest (Miljutin, 1997).

Kodurotiga võrreldes on rändrott jässakam, suhteliselt väiksemate silmadega, lühemate vibrisside ja kõrvadega.

Kõrvalestad on veidi karvasemad kui kodurotil. Saba on rändrotil jämedam ja lühem, altpoolt heledam. Karvavärvus on seljapoolel hallikaspruun (noored on hallikamad), kõhupoolel aga valkjashall. Värvide üleminek külgedel on järsk.

Rändroti kodumaa on Ida-Hiina, Korea ja Amuurimaa. Sealt levis ta

inimeste kaasabil kogu maailma. Kõige paremini sobib talle parasvöötme kliima. Eestis võib rändrotti kohata peaaegu igal pool. Kagu- ja Ida-Eestis, kus veel leidub kodurotti, on rändroti asustus märgatavalt hõredam, nad elavad peamiselt suuremates asulates ja loomapidamisruumides. Eestisse jõudsid rändrotid tõenäoliselt 18. sajandil kaubalaevadega Lääne-Euroopast.

Toiduga ei pirtsuta

Asulates elavad rändrotid eelistavad kindlaid varjupaiku, kus on piisavalt joogivett ja toitu. Linnades asustavad rändrotid kanalisatsioonisüsteeme, hoonetes aga eelistavad elada alumistel korrustel ja keldrites. Soojal ajal võib meil rändrotti kohata ka looduses, tavaliselt veekogu kaldal. Nõukogude ajal, kui meil oli palju väiksemaid prügimägesid, elas seal sageli rändrotte.

Talveks siirduvad need loomad enamasti tagasi hoonetesse.

Toidu valikul on rändrott leplik, kuigi ka temal on oma eelistused. Need

langevad hästi kokku inimese omadega.

Rändrott eelistab valgurikast loomset ja kaloririkast taimset toitu. Loomset toitu tarvitab ta rohkem kui meie teised närilised. Looduslikus keskkonnas püüab ta väiksemaid loomi, kellest jõud üle käib: konni, väiksemaid närilisi, linnupoegi.

Ta sööb ka linnumune, surnud kalu ja muid surnuid loomi. Aga looduses sööb ta ka taimset toitu: seemneid ja vähemal määral ka õrnemaid lehti. Inimasulates toitub rändrott kõigest kättesaadavast. Ta võib süüa kõike seda, mida sööb inimene, ja palju selliseid asju, mida inimene ei söö. Roti toiduvalik on mõnikord hämmastav: ta võib näiteks mõnuga süüa seepi, juhtmete isolatsiooni või närida isegi kivisütt.

Sotsiaalne kuid agressiivne loom

Soodsates tingimustes paljunevad rändrotid aasta läbi. Keskmiselt on pesakonnas 8–9 poega, kuid ühel emasloomal võib sündida isegi kuni 20 poega. Pojad arenevad ruttu.

Noored rotid saavad suguküpseks juba kahekuiselt.

Rändrotid on aktiivsed enamasti pimedas ja videvikus. Nad on sotsiaalsed loomad ja elavad enamasti rühmadena, mis koosnevad mitmest täiskasvanud isas- ja emasloomast ning nende järglastest. Rühma sees valitsevad ranged reeglid. Igal rotil on kindel positsioon, mis määrab tema sotsiaalse käitumise. Grupil on ühine territoorium, mida nad agaralt kaitsevad liigikaaslastest sissetungijate eest. Seejuures võivad nad võõraid sissetungijaid ka tappa.

Rändrott on üsna agressiivne, seetõttu on tal looduslike vaenlasi peale mõne kiskja vähe. Prügimägedel elavaid rotte käisid jahtimas röövlinnud ja väiksemad kiskjad: tuhkrud, nugised ja rebased. Inimasulas satuvad rändrotid sagedamini kodukasside ja koerte ohvriks. Viimases hädas ründab rändrott vaenlast hoolimata selle suurusest.

Rottide kõige tõsisem vaenlane on siiski inimene, kes hävitab neid massiliselt, kasutades mürke ja lõkse.

KASUTATUD KIRJANDUS Miljutin, Andrei et al. (1991). Experimental research of the relationships between the black rat, Rattus rattus, and the Norway rat, R. norvegicus. – Folia Theriologica Estonica, 2: 18–30.

Miljutin, Andrei. (1997). Ecomorphology of the Baltic rodents: body form, ecological strategies and adaptive evolution. ‒ Folia Theriologica Estonica (3), 111.

Miljutin, Andrei (2005). Rotikuningad Eestis ja mujal. – Eesti Loodus (7): 46–49.

Wilson, Don E. et al. (2017). Handbook of the mammals of the world. Vol. 7. Rodents 1. Lynx Edicions, Barcelona.

39

- ARVAMUS -

Röövlindudest on kõige problemaatilisemad hallvares ja ronk.

- ARVAMUS -

Need tüütud väikekiskjad TEKST VELLO VAINURA FOTOD JÜRI JÕEPERA

ohustatud. Seda on ka tedred, metsised, laanepüüd, nurmkanad, veelinnud, jänesed, samuti värvulised. Nugis rüüstab linnupesi nii maas kui ka puu otsas ja murrab kõige muu kõrval viimasel ajal eriti tähtsaks olendiks muutunud lendoravaid. Et saakloomade käsi paremini käiks, peaks nende vaenlaste arvukust piirama igal pool. See ei ole siiski niisama selge ega lihtne kui sada aastat tagasi.

Keda ja mil määral piirata?

Ükski kiskja ega röövlind ei toitu ainult meie meelest „kasulikest“ ja vajalikest liikidest, neil on ökosüsteemis laiem roll. Kõik nad teevad sanitari tööd ja püüavad pisinärilisi. Ilma selleta oleksid kooslused hoopis teistsugused.

Enam-vähem ühel meelel ollakse vist kährikkoera ja mingi asjus: parem, kui neist nurjatutest võõrliikidest päriselt lahti saaks. Mingi probleemi lahendas loodus õnneks ise ära, see loomake esineb praegu üsna marginaalsena (kui kauaks?) ja keegi ei tea, mispärast.

Kährikkoera võib aga „hävitada“ palju

tahes, lahti ei saa temast iialgi. Rebaseid võiks muidugi rohkem küttida, sest on erinevaid jahiviise ja jaht huvitav.

Nugiseid kütitakse praegu üsna intensiivselt, ometi püsib arvukus stabiilselt suur. Järelikult on vaja veel rohkem püüda. Mägra ja tuhkru ehk võiks praegu tähelepanu alt kõrvale jätta.

Röövlindudest on kõige problemaatilisemad hallvares ja ronk. Vaevalt üldist röövlindude hävitamise kohustust enam kunagi kehtestatakse. Rannikupiirkondade, järvede ja suuremate jõgede aladel asuvad jahiseltsid võiks neid kaht liiki siiski rohkem küttida.

Veelindude jõuline ohustaja on teatud elupaikades kahtlemata merikotkas, aga sellest pole mõtet rohkem rääkida.

Kindel, inimajaloos ikka ja jälle kogetud tarkus on, et loodust muutes ei tea kunagi, mis sellest lõpuks välja tuleb. Üks viimase aja üksühese seose lihtne näide on kiskjate marutaudivastane vaktsineerimine. Kes arvasid, et „lennukilt raha külvamine“ on mõttetu, eksisid rängalt – see asi osutus üle ootuste tõhusaks. Marutaud kadus, kährikkoerad muudkui sigisid. Mõne

Väikekiskjate küttimine väiksel alal ei muuda suurt midagi, kui neid on ümberringi palju.

Mind ajendas kirjutama Jaanus Vaiksoo intervjuu Triin Kaasikuga (vt „Rebased ohustavad rannaniitude linnustikku“, Eesti Jahimees 1/2021). Meeldetuletuseks: rannaniitudel elutsevate kurvitsaliste pesitsemisedukus on väga väike, sest enamiku munakurnadest hävitavad kiskjalised (eeskätt rebane). Probleem ei piirdu aga sugugi ainult rannaniitude ja rebasega.

T

eatavasti olid sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kõik karusnahad kõrges hinnas.

Karusloomi kütiti nii palju kui võimalik igal pool ja nende arvukus oli väike. Samuti hävitati intensiivselt röövlinde, kahjuks ka haruldasi kotkaid. Väheste suurkiskjate mõju muule elustikule oli peaaegu olematu, väikekiskjate arvukust hoidsid vaos vaid jahimehed. Kusjuures saakloomade (jänesed, tedred, metsised, nurmkanad, veelinnud jt) arvukus oli praeguse mõõdupuu järgi ülisuur, nii et kiskjate ja ohvrite suhe oli igati normis.

Siia väike illustreeriv näide. Tartu jahindusklubi kauaaegne töötaja

Osvald Tall on meenutanud, et ta lükkas oma pulmapeo edasi, sest jahipiirkonda ilmus rebane, kelle pidi kiiresti kätte saama. Saigi! Naha eest saadud rahaga tasus ta kooli õppemaksu.

Keda kütitakse?

Praegu kütitakse karusloomadest peaasjalikult nugiseid, kelle püük on imelihtne ja naha esmase töötlemisega vähe vaeva. Rebaseid ja kährikkoeri lastakse juhuslikult muu jahi käigus või kui just oma tarbeks nahka vaja läheb.

See, et mõni jahiselts korraldab talvise jahihooaja lõpus pooltseremoniaalse rebasejahi, üldpilti suurt ei muuda.

40

Realiseerida õnnestub kuidagimoodi vaid nugisenahku, neidki odavalt. See tähendab, et endast lugu pidaval jahimehel käsi rebase ja kährikkoera surmamiseks ei tõuse, kui just haige või vigane loom ette ei satu.

Kas siis üldse on mingigi lahendus võimalik? Ülalmainitud artiklis räägib Triin Kaasiku mõnest meetmest, mida võiks rakendada kaitsealadel ja nendel samadel rannaniitudel (rebaste küttimine liigikaitseks, piirdeaedade ehitamine). Väikekiskjate küttimine väiksel alal ei muuda suurt midagi (kui see ala pole just pisike saar või laid), kui neid ümberringi palju on. Ega rannaniitude elustik ja kurvitsalised ole ainukestena

Rebaseid võiks jahimehed rohkem küttida, sest on mitu jahiviisi ja jaht huvitav.

41

- ARVAMUS aasta pärast järgnes enneolematu kärntõvepuhang, mis kandus üle ka teistele kiskjalistele. Kährikkoerte-rebaste arvukus langes viimaste aastakümnete madalaimale tasemele. Praeguseks näib kärntõbi olevat tagasi tõmbumas ja rebaste-kährikkoerte arvukus mõõdukas tõusus.

Nüüd tagantjärele võime arvata, kui laialdaselt marutaud looduses tegelikult oli levinud. Sellega ei taha ma öelda, et see ränk haigus üks hea asi oli. Inimtegevus on muutnud looduskeskkonda ajaloo algusest peale ja mida aeg edasi, seda rohkem muudab. Protsessidest kõrvale astuda ei saa me enam kuidagi, aga tegevust kavandades on võimalus iga samm põhjalikult läbi mõelda.

Nii või teisiti, karusloomade (ka väikekiskjate) jahti peetakse siiski.

Nende liha üldiselt söödavaks ei arvata (peale kopra) ja karusnahk on ainus, mida saab tarvitada. Rahvusvaheline karusnahaturg läheneb üha enam nullseisule. Loomi surmata, ette teades, et keha koos nahaga metsa mädanema jääb, on amoraalne. Esitan siin ühe uitmõtte.

keegi ootagi, et nahkade eest „eestiaegseid“ hindu hakataks maksma. Hea, kui asi käima saaks ja ressurss kasutust leiaks. Mingi taoline värk toimis nõukogude ajal riigi jahimajandites. Peale ulukiliha varuti ka karusnahku. Kõige uhkemalt oli korraldatud ondatrate küttimine. Ministeerium määras olulisemad ondatraveekogud kogu Eestis (ka jahimeeste seltsi maadel) Tartu metsamajandi majandamisele. Püügilubasid anti sealt enam-vähem valitud isikutele, kel oli kohustus nahad sinnasamasse üle anda. Sellega tegeles Nikolai Laanetu, ainus poolveeliste imetajate asjatundja sel ajal. Igatahes ära need nahad kõik pargiti ja mingeid tooteid neist valmistati. Siin oli loomulikult mängus ministeeriumi erihuvi (meenutuseks: selle aja sisse jäi ka suur kährikunahkade buumiaeg).

Loodust muutes ei tea kunagi, mis sellest lõpuks välja tuleb.

NEW

Vaenlaste rohkus või vähesus on vaid üks tegureist, millest madalama taseme elurikkus oleneb. Võrdleme praeguseid olusid 80–100 aasta tagustega. Siis olid taludel väiksed põllulapid kraavide, põllupeenarde, võsatükkidega.

Praeguseks võssa kasvanud luhtadel ja niitudel tehti heina ja karjatati loomi.

Niideti käsivikatiga (mõnes kohas ka hobuniidukiga), mürkkemikaalid olid tundmatud, põldu hariti hobustega.

Iga talu kasvatas enam-vähem kõiki põllukultuure.

Praegu on looduslike kõlvikute asemel palju tehisobjekte: hooneid, asfaltplatse, teid jm. Üüratutel põllulahmakatel, kus pole ühtki põõsast, kraavi, isegi kivihunnikut enam mitte, sõidavad traktorid mitmesuguste agregaatidega palju kordi üle. Kus seal on linnukesel koht olla ja pesa teha? Ükskõik kui asjatundlikult me kiskjate populatsioone ka „majandame“, kunagist putukate, lindude jm elurikkust enam tagasi ei saa. Midagi on võimalik siiski teha.

Trail T-särk Suurused: S-5XL · € 54,95

NEW

Trail särk Suurused: S-4XL · € 94,95

NEW

KERGE. KAITSEV.

Aitaks ulukinahkade kokkuost

Mis oleks, kui asutaks mingis vormis riigifirma karusnahaasjandusega tegelemiseks. See korraldaks jahimeestelt ulukinahkade kokkuostu ja laseks need ära parkida (seda tööd meil veel seni tehakse). Valmis nahku võiks pakkuda müügiks rahvale, köösneritele ja õmblustöökodadele või asutada kas või oma köösneritöökoja. Ärilise ettevõttena see vaevalt kasumlik on, nii et riigi rahandusliku toeta toime ei tule. Midagi imelikku selles ei oleks, riik rahastab mitmesugust looduskaitselist tegevust nagunii. On ju nüüdisaegne jahimajandus ja jahipidamine (vähemalt arenenud riikides ja Eestis kindlasti) täiesti ühemõtteliselt praktiline looduskaitse.

Jahiorganisatsioonid teevad seda oma kulu ja kirjadega. Meenutame hiljutist suurt võitlust Aafrika seakatkuga. Millised näeksid välja metsanoorendikud, kui jahimehed sõraliste arvukust ei reguleeriks! Suurkiskjate „majandamine“ ohjamiskavade alusel on kulgenud üldjoontes edukalt, vast ainult karu kipub viimasel ajal kontrolli alt väljuma.

Pole kahtlust, et ilma selleta ei saaks stabiilsetest suurkiskjaasurkondadest juttugi olla. Väikekiskjatega tegelemine on senini jäänud „isevoolu peale“, see aga ei toimi.

Loodetavasti ei nõuaks see ettevõtmine võimatult palju raha. Ega

Kunagist elurikkust tagasi ei saa

Trail püksid Suurused: 46-60 · € 119,95

NEW

Trail sokid Suurused: S-XL · € 24,95

TRAIL KOLLEKTSIOON

Kevad- ja suvekuudel on jahipidamiseks vaja riietust, mis kaitseb putukate eest ja sobib ka soojema ilmaga kandmiseks. Härkila uuest kollektsioonist Trail leiad kerged ja hingavast materjalist valmistatud jahiriided, mis on seljas mõnusad ka palavatel päikesepaistelistel päevadel. Veniv kangas kuivab kiirelt. Trail on hea valik jahile, kus on vaja head kaitset higi eest. Kollektsiooni riideid on töödeldud Tanatex® putukatõrjevahendiga, mis peletab eemale nii puugid, kärbsed kui ka sääsed.

Kaitse kestab kuni 100 pesu. Tanatex® sisaldab permetriini, mis ründab putukate närvisüsteemi ja mõjub neile surmavalt. Permetriin ei ole inimestele ohtlik, sest soojavereliste olendite organism suudab selle kemikaali lõhustada. Ära lase tüütutel putukatel ja palavusel oma jahti rikkuda – hangi Trail juba täna.

harkila.com

Kui marutaud kadus, siis kährikkoerad sigisid ja mõne aasta pärast järgnes enneolematu kärntõvepuhang.

42

JAHIPAUN.EE SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

Saadaval kõigis parimates jahinduskauplustes. Informatsiooni lähima edasimüüja kohta leiad lehelt www.harkila.com või telefonilt +45 43 410 410.

- juubilar -

- juubilar need nepijahikevaded. Põdrajahti siis veel kaasa ei võetud, aga isu oli hirmus suur. Kisa hakkas pihta, kui isa nädalavahetusel jahile läks. Kui olin 10–11, siis olin juba meestega metsas. Tol ajal pidi laupäeval veel koolis käima, sõitsin siis pärast jalgratta või sääreväristajaga meestele metsa järele ajusse ajajaks.

Jaanus Kuusik ja kütitud hunditrofeed.

Jaanus Kuusik – jahimees kogu hingest Jaanus Kuusik on pühendunud jahimees.

Pole vist liiast öelda, et kindlasti üle poole elust on ta käinud metsas jahil ja kindlasti koos koertega.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU

J

aanus Kuusiku nimi on tuttav peaaegu igale Eestimaa jahimehele, eriti neile, kellel kodus Lääne-Siberi laika või Vene hagijas. Mees on koeri kasvatanud üle 40 aasta, tema jahikoerte kutsikaid on jagunud Eesti igasse otsa, samuti mitmesse Euroopa riiki.

JAANUS KUUSIK

•

•

•

•

•

•

Sündinud 9. aprill 1961 Pärnumaal Lindil.

Pärnumaa JL Kihlepa-Lindi jahisektsiooni liige.

Kihlepa-Lindi jahisektsiooni esimees 1995–2020.

Autasustatud EJS-i teenetemedaliga Ilves (1997), EJS-i laualipuga (2007) ja Pärnumaa jahimeeste liidu vapimärgiga (2017), mis antakse erilise austusavaldusena kauaaegse ja tulemusrikka töö eest PJL-is.

Teenekas Lääne-Siberi laikade ja Vene hagijate aretaja ja kasvataja (Kotkapesa kennel).

Abikaasa Aeliita, tütar Sandra ja poeg Andreas.

44

Jaanus Kuusiku kodukoht on olnud sünnist saati väike mereäärne Lindi küla Pärnu ja Tõstamaa vahel ning koduseltsiks Pärnumaa jahimeeste liidu Kihlepa-Lindi jahisektsioon, mida ta juhtis veerand sajandit aastatel 1995–2020.

Oled 60 aastat elanud Lindil.

Kas see on olnud sinu perekonna põline koht?

Isa on mul pärit hoopis Rakvere kandist ja ema Kolga-Jaanist. Lindil oli väike meierei, kuhu isa tuli 1959. aastal juustumeistriks, mina sündisin kaks aastat hiljem 1961. Käisin esimesed neli klassi Lindi koolis ja siis Pootsi koolis.

Jahigeenid said isalt?

Jah, isa oli jahimees ja siinsamas ka jahisektsiooni esimees. Juba seitsmeaastasena käisin isaga kevaditi nepijahil, see on mul väga hästi meeles, kõik

Aga ametlikult sai sinust jahimees …?

1979. aastal. Kohe ei tahetud võttagi.

Olin noorena väga aktiivne karusnahakütt, aga nahad olid ju tol ajal väga kallid. Püüti põhiliselt taldrikraudadega ja põhiline oli kährikujaht. Kel vähegi võimalust oli, käis metsas, kolme talvekuuga teeniti aastapalk. Mina sain oma esimese Lääne-Siberi laika juba 1976. aastal, hakkasingi sellega kährikujahil käima. Isa ise pidas Eesti hagijaid, kuigi päris esimene oli tal Poola-Vene hagijas, väga tugev ja hea töökoer, aga tõupaberit ei antud, ehkki oli väga ilusa välimusega. Kui sain ametlikult jahimeheks, siis ostsin endale teise laika, sest esimene kadus ära. Tol ajal varastati tõukoeri päris sageli.

See oli ka aeg, kui Eestimaal oli väga palju põtru ja põdrajahti peeti ikka laikadega.

Seitsmekümnendatel lasti 80–90 põtra hooajal. Sigu algul polnud, nende arv hakkas suurenema 1980. aastatel.

Ma olin siin esimene, kes hakkas sigu söötma, olid nii näljas, et olid kohal ja sõid peo pealt, kui viljaga tulin. Tegin esimesed söödaautomaadid. Söödalt ma sigu ei lasknud. Suuremaks seajahiks läks alles 1990. aastatel. Mäletan, et 1998. aastal lasime 80 siga. Põtradele hakkasime siis soolakuid tegema, ka praegu on meil 40–50 soolakut.

Väike Jaanus (vasakult teine) koos mängukaaslastega Lindil.

Ilvesejaht koos koerte ja mõne kaaslasega on olnud Jaanusele alati elamus.

Jaanus Kuusik on kasvatanud aastakümneid Lääne-Siberi laikadest häid töökoeri.

45

Põtrade arvukus on siiani päris heal tasemel. Siinkandis on põtradele väga sobilik elupaik, head talvitumiskohad, eriti rabad.

Need ilvese- ja hundinahad, mis sul siin toas ripuvad, on kõik sinu kütitud?

Kõik. 1990. aastate alguses tõusis ilvese arvukus tohutult. Koos paarimehe ja hagijaga küttisime igal aastal neli kuni kuus ilvest. Ilves ei ole nii kaval kui hunt. Kui on kitse maha murdnud, siis magab sealsamas lähedal. Hagijas ajab looma puu otsa. Olen küttinud ühe päevaga kolm ilvest.

Hundi arvukus oli Vene ajal väga suur. Pärnus oli kõva hundijahibrigaad, Kase Agu oli brigadir. Hirmus tahtmine oli sinna saada, 1980. aastate lõpust kuulusin sinna. Käisime läbi suured maa-alad. Vahel hakkasime Tori tagant luurega pihta ja Võhmas saime karja piirdesse, suuskadel, lipsurullid seljas, panime 10–12 kilomeetrit liine üles.

Villised olid külmad, mehed läbimärjad, lipsurullid külmunud, õhtul pimedas saime otsad kokku. Esimesed kolm aastat nägingi ainult lipsurulle ja kütitud hunte.

Oma esimese hundi küttisin hoopis põdrajahil, aga hundibrigaadis lasin ühel päeval Surjus kaks hunti: ema ja isa. Pärast jahti üks vana mees otsis mind üles ja pani käe pihku, need samad kaks hunti olid tal neli lammast ära murdnud. Kui oli aga periood, et lund talvel polnud, siis järgmisel aastal ei jõudnud hunte ära küttida. Kokku olen küttinud elu jooksul 33 ilvest, 11 hunti ja ühe karu. Selle lasin Põltsamaalt ja õnneks nii täpselt, et ei liikunudki enam. Olen meestelt kuulnud, et

- juubilar -

BERE BERETTA ETT TA A3 A300 300 0 OUTLANDER OU OUTL UTLLAN ANDE ANDE DER R SY SSYNTHETIC SYNT YNT N HETIC HIND HI IND 11199 199 €

BERETTA A300 BE BER RETTA AA 300 OUTLANDER CAMO O OU TLAN ANDE ER C AMO O HIND H HI N 1295€ ND 12 295€

JAANUS PÕLDMAA,

Hundijahibrigaadis küttis Jaanus Kuusik Surjus ühe päevaga kaks hunti.

sureva karu kaeblemine ei ole meeldiv, see tekitab mingi hingelise tunde.

Tekkis respekt karu suhtes, saan väga hästi aru karupeiedest.

Sa oled Eestis üks tuntumaid laikakasvatajaid, väga paljud jahimehed on saanud sinu koerte kutsikad.

Olen koeri pidanud tegelikult üle 40 aasta, mul on Kotkapesa kennel.

Kui olin 12, siis kinkis isa mulle taksi.

Aga 1972. aastal tekkis hirmus kärntõveaeg. Haigeid loomi oli ropult palju, kärnas nagu puuhalud. Koertele oli see ohtlik, kuigi taksidega urujaht hakkas mulle väga meeldima.

Lätlased hakkasid 1990. aastate alguses korraldama seaaedades koertevõistlusi metsseale, korraldasid Balti matši.

Andres Lillemäe ärgitas võistkonda kokku panema. Mintauts Kalninš, Läti jahikoerte tõuühingu esimees, oli helistanud ja rääkinud, et neil on Vene ajast pikaajaline traditsioon korraldada Balti riikide meistrivõistlusi, et pangu me võistkond kokku ja jätkame traditsiooni. Nii hakkasin Balti matšidel käima, sest meil olid head töötavad koerad. Tänu nendele võistlustele sain palju häid tuttavaid ja kontakte. Mind hakkas see asi tõsiselt huvitama. Hiljem

jättis Andres võistkonna moodustamise minu hooleks, tegin seda üle kümne aasta. See oli aeg, kui koertel oli palju tööd, elasingi tol ajal põhiliselt metsas.

Siis tõin esimesed emased koerad Valgevene kasvandusest, käisime ka seal võistlustel. Kord läksime Eestist 11 koeraga ja saime üheksa diplomit.

Praegu on kõik kahjuks soikunud, seaaiad pandi kinni. Enne sigade Aafrika katku oli mu laikadel igal kevadel üks kuni kaks pesakonda. Mul olid head töökoerad ja jahimehed tahtsid saada nende järglasi.

Koeri pead sa endiselt. Laikade kõrval on ka hagijad.

Lääne-Siberi laikade kõrval on mul kogu aeg olnud ka Vene hagijad ja Vene laigulised hagijad. Hagijatega olen pidanud rebase-, jänese- ja kährikujahti ning muidugi ilvesejahti, kui see oli veel lubatud, ja ka šaakalijahti. Seda looma ei ole meile Eestisse tõesti vaja. Šaakal on inimese halvustamiseks üks karmimaid sõnu ja nii see tõesti on. Ma ei ole kohanud teist kiskjat, kes veel elusat looma sööma hakkab, aga oma silmaga olen näinud, et šaakal nii teeb.

Rääkides Eesti hagijatest, siis see koer on aretatud käpaliste jahiks, ta ei ole sõraliste koer. Oma Eesti hagijaga

46

Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige Aasta oli siis 2001, ma olin värskelt saanud Aruvälja jahiseltsi esimeheks. Loomulikult ei olnud mul noore mehena õrna aimugi metssigade majandamisest ega põtrade, kitsede valiklaskmisest või siis lippudega hundijahi pidamisest või hoopis jahikoerte pidamisest. Kihlepa-Lindi naaberjahiseltsi esimees oli Jaanus Kuusik – mees, kes oli juba siis minu jaoks legend.

Kõik, mida Jaanus Kuusik valju häälega välja ütles, oli noorele esimehele puhas kuld, selge tõde ja ainuke arusaam.

Isegi kui järgnevatel aastatel jäid vahel temas kahtlema, siis nüüd, ise juba pisut elukogenumana, võin kindlalt väita, et temas on alati rääkinud suur armastus jahikoerte, ulukite ja jahinduse vastu. Ta on jahimees suure algustähega.

Soovin sulle veel kord tagantjärele palju õnne juubeli puhul ja luban ka edaspidi kõik su õpetussõnad ära kuulata ning nendega arvestada!

oleme eluaeg vaeva näinud, et hagijas ei ajaks sõralisi. Vene jahimehed, kes Eesti hagijat väga hindavad, panevad nüüd imeks, miks me lubame kasutada Eesti hagijat sõraliste jahil. See selleks, aga jahikoerale on kõige tähtsam, et ta saaks jahti pidada. Kutsikad tahavad pühendumist. Tuleb leida aega metsa minna, mida noorema laikaga, seda parem. Põtra võib 8–10-kuuse kutsikaga ajada juba küll.

Jääb soovida, et leiad piisavalt aega metsa- ja jahiretkedeks ning ikka kivi kotti!

BERETTA A300 BERET TTA A3 A30 00 OUTLANDER SILVER OUTLA OU ANDE D R SILV VER R HIND H IND 11250 25 50 €

BERETTA BERE RE ETT TTA 350 35 50 XTREMA CAMO XT TREMA C AM MO KO HI 11785 HIND 785 €

BERETTA 400 B ERE ETTA 40 00 UPLAND ND KO HIND H HI ND D 11980 98 80 €

BERETTA B ERE ETT TTA A400 00 XPLOR ACTION XPLO OR AC ACTI TION N KO O HIND HI IND 11880 880 0€

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- JAHIMEHE KÖÖK -

- JAHIMEHE KÖÖK Köögiviljadega metskitsekints laagripajas.

Malmpotid ja -pannid

Seekord soovitan kokata õues ja kasutada malmpotte ning -panne.

pada kasutatakse eelkõige välitingimustes ja tehtud on see nii, et all on väikesed jalad ning kaanel kõrgem serv ümber. Kaant saab kasutada pannina, kui see ümber pöörata. Et selline pada „töötaks“, tuleb selle alla ja peale panna hõõguvat sütt, mida saab just laagriplatsil lõkkest õngitseda. Kodus võib kasutada ka söebriketti, mis muudab toimetamise lihtsamaks. Sütt peab panema parasjagu. Ei tohi panna liiga palju – läheb kõrbema! Ei tohi panna ka liiga vähe – küpsetamise aeg venib liiga pikaks. Söekoguse kohta on internetiavarustes lausa tabelid, kui palju panna alla ja kui palju peale vastavalt paja suurusele, kuid terve mõistus aitab hakkama saada ka ilma tabelita.

Malm juhib soojust väga hästi ja on üllatav, kui kiiresti pada kuumaks läheb ning kui kiiresti toit valmib! Küpsetusaega võib arvestada umbes samamoodi nagu tavalises elektripraeahjus. Näiteks koduseapraad valmib 90–135 minutiga.

Laagripajas valmistatud toit on väga maitsev ja mahlane.

Lisaks lihale saab selles pajas küpsetada ka näiteks leiba, magustoiduks kooki või keeta laagriplatsil hommikusöögiks putru. See universaalne pada võiks tõesti olla iga jahimehe või matkaselli varustuse hulgas. Metsa minnes seda ilmselgelt seljas ei kanna, kuid autoga matkale minnes (kui kogu varustus on autos), võiks see samuti kaasas olla. Esmane investeering ei ole teab mis suur, kuid pada on põhimõtteliselt igavene ja neid pärandatakse lastele ning lastelastele. Eestis müüb väga korralikke malmnõusid näiteks

Motonet ja sealt peaks vaatama USA tootja Lodge tooteid. See väga vana ja kuulus firma valmistab kvaliteetseid tooteid. Laagripadasid saab üksteise peale n-ö torniks laduda ja mitut rooga korraga valmistada.

Malmnõud on kasulikud ja head, sest hoiavad hästi temperatuuri, on ideaalsed praadimiseks ja küpsetamiseks, organism saab toiduga kaasa natuke rauda. Need on universaalsed, sest saab valmistada väga erinevaid toite. Need nõud kestavad õige hoolduse korral väga kaua.

Malmnõude korral on tähtis õige hooldus: mida peab tegema ja mida kindlasti ei tohi teha. Kui keegi ütleb, et malmpannil kõrbeb kõik kinni, siis on ilmselgelt seda panni valesti hooldatud.

puhas, siis kuivatan rätiku või köögipaberiga ning jätan paja järelkuivama.

Järgmisel päeval, kui pada on täiesti kuiv, valan patta tubli törtsu toiduõli ja hõõrun köögipaberiga paja õliseks: nii seest kui ka väljast, kaasa arvatud iga pragu ning vahe. Liigse õli kuivatan enne paja ärapanemist. Õigupoolest saab vana ja rooste läinud malmpoti või panni uuele elule aidata. Pann on vaja puhastada ja uuesti sisse õlitada ning see kestab jälle aastaid. Kui mõni tuttav on oma malmnõudest loobumas või soovib neid ära visata, siis küsi endale, tee korda ja naudi kasutamist!

Mida ei tohi teha

METSKITSEKINTS LAAGRIPAJAS

• Ära pese malmnõusid nõudepesumasinas ega ka kange nõudepesuvahendiga!

• Ära leota malmnõusid pikalt!

• Ära pane malmnõusid ära märjana!

• Ära valmista malmnõudes happelist toitu!

• Ära lase malmnõudel muutuda kleepuvaks!

Vale hooldus kahjustab malmnõu pinda, mille tagajärjel hakkab pann või pott roostetama ja põhja kõrvetama.

Malmnõusid on vaja n-ö sisse õlitada (inglise keeles seasoning). Kuidas mina teen hooldust? Pärast kokkamist teen jahtunud poti tühjaks ja pesen puhtaks kuuma veega, kasutan ka nõudepesuharja või vajadusel švammi, kuid väldin nõudepesuvahendit. Kui pada on

TEKST, FOTOD KAIDO TOOM

I

lmad on ilusad ja toimetatakse õues. Koristatakse majaümbrust, niidetakse muru, tehakse lõket … Miks mitte teha ka süüa õues? See on väga lihtne ja kiire ega nõua erilist oskust.

Eestis ei ole ma väga näinud söögi valmistamist lõkke kohal või sütel malmpajas, aga mujal maailmas ja eriti USA-s on see väga populaarne.

Meie esivanematele oli tõenäoliselt igapäevane küpsetada kaanega malmpotis, kuid praeguseks on see oskus vajunud unustuse hõlma.

Malmpajas valmib toit kiirelt ja on väga maitsev ning mahlane.

Inglise keeles kutsutakse malmpotti dutch oven ja õues kokkamise poti nimetus on camp oven. Eesti keeles võiks nimetada „laagripajaks“. Seda

50

PATTA LÄKS u 2 kg metskitse kintsuliha (lõigatud u 5 × 5 cm tükkideks) u 1 kg kodusea kõhuäärt (lõigatud u 5 × 5 cm tükkideks) 2 väiksemat kooritud tervet sibulat 4 küüslauguküünt u 300 g valget peakapsast (suurte tükkidena) u 300 g kooritud porgandijuppe soola, pipart ja jahimehe maitse ainesegu 0,33 l premium õlut (peale valamiseks) NB! Kartulid patta ei mahtunud, need keetsin potis. Ütlesin külalistele, et „tuhlid“ on potis, võtku sealt kõrvale. Nemad küsisid: „Kas runnakad?“ Jäin lolli näoga vaatama. Selle peale seletati, et need on koorega keedetud kartulid. Vaat siis, õppisin jälle natuke kohaliku sõnavara!

Küpsetasin rooga umbes kaks tundi ja tulemus oli ülim! Lastele tegin malmpannil pärmitainast pannkooke, need läksid moosi ja piimaga väga hästi.

Kõik kiitsid söömaaega! Pool jäi veel ülegi. Tõin selle järgmisel päeval mandrile kaasa ja söötsin kodustele sisse.

Väga kvaliteetseid malmist laagripadasid valmistab vana ja kuulus firma Lodge.

Laagripada

Üks viimaseid retsepte, mida Saaremaal oma talukohas tegin, oli metskitse kintsuliha laagripajas. Sügavkülmas oli korralik mitmekilone kamakas ja mul oli vaja sellest kuidagi lahti saada. Seega reklaamisin naabritele, et pakun laupäeval õhtusööki, tulgu nad kõik kohale ning võtku lapsed ka kaasa. Naabrid panid laupäeval kartuleid ja pärast seda oli korralik kõhutäis oma kohal.

51

- VIBUJAHT -

VIIS MÜÜTI VIBUJAHIST Aasta eest Paides toimunud Eesti Jahimeeste Seltsi volikogul tekkis terav arutelu vibujahi üle. Vibujahimehed soovisid legaliseerida Eestis vibujahti metskitsele, nii nagu seda on võimalik pidada näiteks Taanis ja USA-s.

L

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA, ANDRES LILLEMÄE FOTOD MARIO TRAKS, MARKKU AHONEN

oomakaitseorganisatsioonide algatatud vibujahivastane petitsioon tekitas paraku erimeelsusi ka jahimeeste leeris ja nii ei leidnud vibujahimehed vajalikku toetust.

Miks valitseb vibujahile sedavõrd suur vastuseis? Ehkki vibukütid on juba aastaid selgitanud vibujahi tõhusust, on endiselt päris suur eelarvamus vibu kui jahirelva kohta. Vibus nähakse ikka veel arhailist jahipidamisvahendit, mille aeg sai otsa juba sajandeid tagasi koos tulirelvade võidukäiguga. Kõrgtehnoloogia on aga tõstnud vibu uuesti paljude jahimeeste seas au sisse ja vibujaht kogub maailmas üha poolehoidu. Jahti peetakse väga täpse ja tõhusa plokkvibuga, mitte Robin Hoodi lugudest tuttava pikkvibuga.

Vibujahi kohta ringleb müüte, mida jahimehed said kuulda ja lugeda ka EJS-i volikogul. Eesti Jahimehe üks põhiülesandeid on oma liikmeid harida.

Seepärast kummutame mõned müüdid.

vaid lõikama. Mitte ükski kütt (vahet pole, kas vibu- või püssikütt) ei püüa tabada südant või aorti. Põhiline tabamus on kopsudesse. Šokk tekib verekaotusest. Just vibunoole ühekahetollise läbimõõduga nooleots lõikab läbi veresooned ja uluk hukkub väga kiiresti, mõne sekundiga.

Müüt 2

Vibujaht suurulukile on samaväärne suuruluki küttimisega vintraudsest relvast täismantelkuuliga.

Sellist väidet on isegi keeruline kommenteerida! Viidatud uuringut tuleks käsitleda väga allikakriitiliselt (kui me ikka räägime samast uuringust!), sest kõnealune allikas võtab noole tekitud haavakanali suuruseks noole (!), mitte kuuli diameetri ja täismantelkuuli korral kasutatakse küsitava väärtusega infot täismantelkuuli ajutise haavakanali suurusest (mis ei pruugi tõesti olla piisava toimega), mis on teoreetiline ja hüpoteetiline. Vibuga lastud looma haavakanali diameeter oleneb lõikurotsa diameetrist, mis Eesti seaduste järgi peab olema minimaalselt 24 mm.

Korrektsed ja üheselt mõistetavad teadusandmed on loodetavasti kõigile kättesaadavad juba sel aastal.

Nimelt korraldasid Soome teadlased 2019–2020 uuringu, et saada täpset teaduslikku infot noole ja kuuli kohta jahiuluki kudedes. Vibujahimehed panustasid uuringusse 100 reaalselt jahiolukorras kütitud ulukiga ja tulemused ei jätnud lõikurotsa ning noole tõhususes kahtlust.

Müüt 3

Müüt 1

Moodsad vibud on väga võimsad ja noole lennukiirus sedavõrd suur, et noole kineetiline energia võimaldab lastud noolel kiiresti looma kere läbida ja nõnda ei kaasne nooletabamusega piisavat energiaülekannet looma kudedesse ning vigastust, mis looma tapaks.

Nool peabki ulukist läbi lendama ja mitte jätma energiat looma kudedesse,

- VIBUJAHT -

Just vibunoole ühe-kahetollise läbimõõduga nooleots lõikab läbi veresooned ja uluk hukkub väga kiiresti.

Nn avanevad lõikurotsad jäävad lennu ajal suletuks ja avanevad alles ulukiga kokkupõrkel.

52

Vibujahi korral ei taba kõik lasud ja looma surm pole alati valutu ega silmapilkne, seetõttu tekib rohkem haavatud suurulukeid kui jahitulirelvadega küttimisel.

Lasketäpsus jahil oleneb üldjuhul kolmest komponendist: relva täpsusest, jahimehe täpsusest ja jahiolukorrast.

Nüüdisaegne plokkvibu on jahipüssiga sama täpne ja isegi täpsem laskevahend.

Mis puudutab jahimeeste täpsust, siis Taani metskitsede uuring näitas, et haavamisprotsent oli samas suurusjärgus vintraudsete relvade haavamisprotsendiga ja madalam kui kirjandusest teadaolev jahipüssi haavamisprotsent. Kui aga vaadata Hispaania metssigade vibujahiuuringut, siis 199 kütitud loomast ei tabatud ainult kahte!

Eestis tagab jahimeeste lasketäpsuse vibujahi laskekatse, mis on teadaolevalt maailma kõige nõudlikum, eeldades laskurilt 100% täpsust: kuuest märgist tuleb tabada kuut. See ei jäta eksimisvõimalust. Pole alust ega põhjust eeldada, et Eesti jahimeeste otsused jahiolukorras suurendavad jahipraaki.

Bioloog, vibujahimees ja ajakirjanik C. J. Winandi tegi intervjuu neurokirurg Christo Aldrichiga, kes ütles: „Palju on arutatud valu ja kannatamise üle vintpüssi või vibuga jahtimisel.

Seda võivad mõjutada paljud asjaolud, nagu loomaliik, looma taju ja erutuse tase, piirkond, mida sihitakse (s.t elutähtis organ), vintpüssi tüüp ja kaliiber, kaugus jahitavast loomast, jahimehe osavus ja palju muud. Arvan, et surmav lask vibu ja noolega on sama efektiivne kui looma laskmine vintpüssiga, võrreldes ajavahemikku looma tabamisest suremiseni. Oluline on, et noolega kahjustatakse pehmet ümbritsevat kudet vähem, seega põhjustab nool ilmselgelt loomale vähem valu ja kannatusi. Mitu korda on näidatud, et noolega surmava lasu saanud loom jätkab rahulikult söömist väliste valumärkideta, enne kui 15–60 sekundi pärast kustub.

Vintpüssiga kütitud loom põgeneb tavaliselt kiiresti paanikas müra tõttu, mis tulistamisega kaasneb, samuti on ka pehmete kudede kahjustus vindikuuliga märksa laialdasem ja valusam.“ Kui rääkida vibunoole tabavusest võrreldes vintrelvaga, siis Taanis kolmel aastal tehtud uuring vibujahist metskitsele [Statistics on. Roedeer (Capreolus Capreolus) shot with bow and arrow in Denmark.

1.10.1999–15.01.2004.] kinnitab, et metskitsi kütitakse vibuga maksimaalselt 30 meetri kauguselt, tavaline laskekaugus on 11–20 meetrit, seega lask sooritatakse kindla peale. Võimsad vintrelvad ja neile paigaldatud kallis optika ahvatlevad jahimehi proovima lasta ka 200–300 meetri pealt. Vindimehed hooplevad oma jahijuttudes, kui kaugelt nad ulukit tabasid, kuid vibukütid tunnevad uhkust selle üle, mida lähemale neil õnnestus ulukile hiilida.

Müüt 4

Vibujaht tiheasustusaladel ei ole mõistlik ulukite arvukuse piiramiseks linnades.

Praktika räägib enda eest. Allpool mõned näited edukatest projektidest ja riikidest.

53

- VIBUJAHT Available calibers

Tegime kuuli igale jahimehele Eesti vibulaskekatse on maailmas teadaolevalt kõige raskem, tabavus peab olema sada protsenti.

• Hispaanias on vibujahi-uuringuid ja katsejahte korraldatud lausa mitu korda. Ikka selleks, et avalikkuse ja loomakaitsjate hirme leevendada.

Näiteks 15.12.2011–31.01.2012 korraldati Madridis testjaht, mille käigus uuriti veterinaarametis põhjalikult vibuga kütitud 45 metssiga. Analüüsitulemused kinnitasid, et vibuga kütitud ulukitele ei põhjustatud asjatut valu ega emotsionaalseid kannatusi ning nende teadvuskaotus ja surm saabus kiiresti.

Madridi linnapiirkondades on vibujahiga saavutatud suurepäraseid tulemusi ja võimuesindajad hindavad meetodit kõrgelt. Samuti kütitakse populatsiooni reguleerimiseks sigu ja hirvi Madridi lähedal UNESCO biosfäärikaitsealal.

Jahivibudega kütitakse Hispaanias linnades, linnalähedastes piirkondades ja kaitsealadel, kus tulirelvi pole võimalik kasutada. Just samadel põhjustel kaalutakse vibujahi katsetamist Saksamaal Brandenburgi piirkonnas, kus on probleeme metssigadega.

• Prantsusmaal on vibujaht võetud kasutusel linnas invasiivse liigi nutriate arvukuse kontrolliks. Sarnaselt Hispaania Madridi projektiga välistas piirkond jahipidamiseks vintrelva, jahipüssi, lõksude või isegi mürgi kasutamise, sest kõik need

vahendid kujutaks liigset ohtu inimestele, lemmikloomadele, autodele ja majadele.

Koos teadlastega korraldati 2017. aastal projekt, kus nelja jahi käigus kütiti ligi 30 nutriat, millest kümme viidi uuringuteks Hannoveri ülikooli veterinaariainstituuti.

• Soomes kasutatakse vibujahti linnades küülikute arvukuse reguleerimiseks. Samuti on pärast hirvejahi legaliseerimist muutunud vibu vajalikuks vahendiks valgesabahirvede arvukuse reguleerimisel autoavariide vähendamiseks. Edukamad kütid tabavad hooajal vibuga 30–40 hirve ja igaüks võib ise mõelda, kas see arv on jahimehe kohta piisav.

• Ameerika Ühendriikides on tavapärane, et vibudega reguleeritakse valgesabahirvede arvukust linnaparkides.

Christo Aldrich: „On hästi teada, et jaht vibuga on väga vaikne ja väga harva, kui üldse, ehmatab see läheduses olevaid teisi loomi. See ei kehti aga vintpüssiga jahtimise kohta, mille tulemusena kõik loomad, kes on lasu kuuldekauguses, paaniliselt põgenevad. Noolte arv, mis jahil vibuga lastakse, on märkimisväärselt väiksem võrreldes kuulidega, mida tavaliselt ühel jahikäigul jahitava looma

54

pihta lastakse. Mul ei ole kahtlustki, et eetilisel jahtimisel vibuga on palju väiksem mõju nii keskkonnale kui ka looduslikule loomsele ressursile. Pole üllatav, et paljudes riikides julgustatakse seda jahiliiki aktiivselt kasutama ja seda aktsepteerivad nii põllumehed kui ka looduskaitsjad.“

Müüt 5

Mitmel pool Euroopas ja maailmas lubatud vibujaht suurulukitele on pigem vastavate huvirühmade tõhusa lobitöö tulemus.

Vibujahi areng ja legaliseerimine toetub teadusuuringutele ja plokkvibu kui nüüdisaegse ning täpse jahipidamisvahendi tugevatele külgedele ja eelistele. Jahimeeste arv on maailmas pigem langustrendis, kuid vibu kasutavate jahimeeste arv suureneb.

Näiteks Taanis lisandub aastas hinnanguliselt umbes 10% jahimehi, kes lisaks teistel jahipidamisevahenditele võtavad kasutusele ka vibu, uusi jahimehi aga lisandub kõigest 2% aastas.

Lõpetuseks Taani jahimeeste seltsi presidendi Claus Lind Christenseni sõnad: „Vibujahi tulevik Taanis on helge: ühiskonna jaoks on vibujahimees roheline jahimees, tema tegevus on vaikne ja saagiks orgaaniline liha.“

The best choice for minimum meat damage

Fragmenting bullet for high energy delivery

Designed for extreme longrange accuracy

Reliable stopping power

RAPID EXPANSION

Siin on kuul igaks olukorraks.

Effect 300 m

Effect 100 m

R-Weight 100 m

BONDSTRIKE™ TIPSTRIKE™ ECOSTRIKE™ EVOSTRIKE™ Müügil: Anome, Artemis, Baltic Hunter, Jaanikese Jahinduse, Jahipaun, Konger & Konger, Neli Elu, Schotter, Trapper, Waldu Esindaja Eestis: Trapper OÜ Võru 80 Tartu Tel. 7343900 info@trapper.ee www.trapper.ee

BC

Now it’s up to you.

- MÄLESTUSED -

- MÄLESTUSED -

Priidu Kohava

jahimälestused III FOTO EESTI RAHVA MUUSEUMI VÄLJA ANTUD „PÄEVAPILDIRAAMATUST“ ILLUSTRATSIOON EIKE ÜLESOO

sin. Kõige parema meelega muidugi sügisel, marjade ajal.

Anejaht

Jahti olen pidanud, saaki pole olnud.

Aga nii väga oleksin tahtnud ühtki ane!

Pullirahul asjata ootused valved – ei õnnestunud laskekaugusele saada.

Ja ülelennud samuti äpardusid. Oleks pidanud olema rohkem aega valikuks ja kohanemiseks.

Sassi saarel olen siiski ühe paugu ülelennul teinud, pilliroo äärel. Kuid – kaugel. Seal tegin suure vaevaga ka onni maa sisse valvamiseks, kuna aned väljas käisid, põllul. Kavalad – ei tulnud sel hommikul … Ja kaua siis oli mul aega! Ühel kevadel (mais?) tegin ka Keilas ühe paugu kolmele anele ülelennul.

Edasi muidugi lendasid, kuigi üks nagu oleks teistest eraldi hoidnud peale pauku.

Nii jäi ani mul laskmata.

Varblased

Koduvarblased nimelt, kuna põlluvarblasi vähem olen kohanud. Kui ma veel vibupüssi jahimees olin, siis oli varblane jahisaak. Küllap ta oleks maitsev pala olnud ka sügisel nuumatud vilja ja marjadega, kuid oli siis tüsedamat saaki. Varblast olen lasknud kui kahjulikke linde, peamiselt montekristoga, eriti noori. Kui nad väga jultunuks läksid, siis ka parvest jahipüssiga. Kaevuäärselt hõbepajult sai eriti rohkesti noori ja vanu lastud, kord langes ühe montekristo pauguga koguni kaks …

Teine oli kõrgemal samas suunas varjatud olnud. Koduvarblane on samal ajal mulle armas lindki kui alaline majasõber. Kuid et nad liiale läksid aias ja kanade toidu söömises, siis pidi neid ikka vaos hoidma.

Rästad

Rästastest olen jahilinnuna kadakarästast lasknud läbi aasta. Teised rästad (vainu- ja hoburästas) on juhuslikult lastud. Musta rästast olen kord talvel jälginud kadakate sees, kuid ei saanud lasta.

Kadakarästas oli maiuspala sügisel vara, suvel õieti, sai lastud neid montekristoga või jahipüssiga. Kui nad maasikate, hiljem kirsside vargile aeda tulid.

Pihlakamarja ajal oli laskmine pihlakatelt või lähedalt … See on kirjandusest eriti meelde jäänud, see oli huvitavam lasukoht. Kadakatelt sai lastud talvel.

Kevadel vara oli jaht juhuslik. Sügisel oli parvedes lende ja selle jälgimist. Noori sai lasta montekristoga. See oli jaht läbi aasta, väikeste vaheaegadega pesitamise ajal ja mõnikord ka talvel. Peale jahihimu oli ta ju kahjulikkude nimestikus, seega laskmine õigustatud. Poisule tõin kehval ajal, kui muid jahilinde ei olnud, kadakarästa rammuleemeks. Aksakov loeb rästast ka „õilsate“ hulka nagu neppe, kellele praadimisel puhastatud sooled sisse jäätakse.

Jah, rästas, kadakarästas, oli minu jahilind väga tihti, ja hea meelega lask-

kõrgusesse tõusust, õilistub inimene lõõritavat lõokest jälgides, kevadise sinetava taeva all. Lõõritab, rändleb seal edasi-tagasi, ülesse – kuni hakkab laskuma. Ja siis lõpeb laul, suletakse tiivad, ja kuulina laskub lõõritaja, alles lähedal maapinnale avatakse uuesti tiivad, et liueldes laskuda lähedale tõusu kohal. Nüüd on päevad täis lõõritamist, põllud ja lähesed heinamaa ääred täis lõokesi.

Siis tuleb hilissuvi, lõõritamine ei ole enam nii hoogne, kaob. Nüüd võib varsti jälle kõrrepõldudel näha lõokesi hulgana tõusmas. Mida rohkem sügise poole, seda enam. Ja sirtsutamine kostub veel ainult. Püüjahile minnes tõstab koer tihti lõokesi.

Juba noorena võlus mind noolega tõusva lõokese suunas sihtida. Tabamist polnud ju oodata, kuid ilus oli mõlema tõusu jälgida. Hiljem olen kirjandusest lugenud lõokesest kui jahisaagist. Ja olen ühel kevadel, kui eriti palju lõokesi lumelagendikel oli, mõne ka lasknud, et seda soojemalt mailt alles tulnud maiuspala maitseda.

Kui jahisaak väheneb põllukultuuri suurenedes, soode kuivatamisel ja kultiveerimisel, metsade vähenemisel, siis lõokeste arv ei peaks vähenema – see on mind ikka trööstinud. Mitte kui jahisaaki, vaid kui armsamat lindu, kui ilusa ja õilsa sümbooli igatsen ma ikka lõokest lõõritavat …

Tuvijaht

On pea viimastest jahilindudest veel jäänud tuvi, kuid mitte, et ta viimasel kohal oleks, vaid puht järjekorratus, nagu kogu selles mälestuste loetelus.

Tuvijaht on mulle väga palju lõbu pakkunud. Otse kärsitusega ootasin, mil saan tuvi lasta. Akkeliga meelitasime vilega kevadel, ei saanud laskmiseni, varjasid end männikus osavasti. Hiljem, sügisel, olen aga neid küll lasknud, puudelt ja lennust. Eriti meelde jäi üks kaugelt lennust lastud ja puhtalt kukkunud tuvi Paesoo-Pikasti piirides, maantee ääres, ühel sügisel, pühapäeva hommikul. Sügisel sai neid lasta metsast ja põldudelt. Kevadel olen neid vähem lasknud, mõne üksiku Keila spordiväljal, männikus. Pole neid kevadel täidunudki lähedal lasta, las „kuristavad“ seal, elustavad ümbrust. Tuvidel on omad kindlat asukohad suvel. Peale männiku ja mõisa pargi oli neil veel üks lehtmetsa tihnik Pusuvälja põllu ääres.

Sügisel aga, läbilennul, peatusid suured parved Tummiku paksus, juba koltunud kaasikus. Sel oli viljapõld just metsa serval, koht seega neile meeldiv. Õhtuti hiilisin sinna, harva sain puult lasta, kuna nad hästi end varjavad.

Lennust aga kukkus nii mõnigi kaskede vahele, koltunud lehtedele. Läbilend – ja lõpp tuvijahile, kevadeni vähemasti.

Lasknud olen peamiselt kaelustuvisid. Ühe õõnsetuvi lasksin kevadel Keila

Lõoke

PÄRANDI KOGUJA Priidu Kohava (1887–1944, aastani 1936 Friedrich Kochtitsky) oli kooliõpetaja, looduse- ja jahimees. Oli aastast 1923 Saue 6-klassilise algkooli juhataja, töötas Eesti õpetajate seltsi karskussekretärina ja Loodusringi Juhi tegevtoimetajana.

Eesti rahva muuseumi üleskutsel käis noore mehena päevapiltniku ja vanavarakogujana Läänemaal kogumisretkedel. Sakslased arreteerisid ta 1941. aastal. Priidu Kohava suri 1944 Bissingeni vangilaagris Saksamaal. Vanglas pani kirja oma jahi- ja loodusmälestused, millest avaldame katkendeid.

Algus Eesti Jahimees 2021, nr 1.

56

See armas, see võluv … Alati ootan teda, alati täidab ta hinge, üleva meeleolu loob … Kevadel vara, vaevalt on laike lumistel põldudel, mustendab kohati põllupind kesk lumist välja, siis ruttan otsima lõokesi, kas on nad juba jõudnud … Kuldnokk on ju tema „kaasaegne“, see juba vilistab aias. Ja siis kuuled esimesi sirtsumisi, tõuseb neid, tihti mitu koos, parves. Käisime ühes M-iga neid otsimas.

Läheb soojemaks, juba on lõokeste parvi, juba nad levivad järjest suuremal lumest vabaneval põllupinnal, lähemail heinamail, juba on häälitsemine valjem.

Nüüd ootan lõõritamist ... Lõoke toob lõunasooja; lõunati tõuseb juba lõoke, teeb esimesi lõõrituskatseid. Kuid see pole veel lõõritamine, mida mina ootan.

Lõõritamine algab soojade ilmadega, hommikul vara juba tõuseb lõoke kõrgele-kõrgele, kaob otse silmist, hääl kostub … See on lõoke, sümboolne igatsus, tung kõrgemale … Hing täitub sellest kuuldavast sillerdusest, sellest

57

mõisapargis. „Uulitsatuvisid“ (Keilas „kirikutuvi“) olen vähe lasknud.

Röövlinde, kahjulikke linde

Vares oli kahjulikest lindudest küll esikohal minu jahisaagina. Nimelt hallvares. Varese jaoks oli mul ikka lask valmis, varesejaht toimus igal ajal ja igal viisil.

Kevadel sai lastud pesadelt, pealt lennates, pesale lennates, pesal istudes. Ühtlasi hävitati siis ka munad või pojad.

Suvel toimus peamiselt noorelinnu jaht montekristoga, vanad said oma osa jahipüssiga.

Sügisel ja talvel oli ülelennu jaht. Nii oli oma aias põõsaste varjus üsna hea valvamiskoht. Vahel sai ka puudelt lasta. Öösel toimus jaht magavatele varestele spordiväljakul – männikus, ka mõisapargis. Juba õhtul sai lennust mõne lasta, hiljem aga puude otsast magajaid otsida. Tegid tuure, laskusid teisale – jälle lasud.

Eriti hasartne oli aga jaht öökulliga – kujuga, Kingu küüni juures jm. Selle algasime Akkeliga, Kopelmanni ja Akkeli kullid olid. Harilikult ajas üks lendu, teine laskis. Sai aga väga hästi ka üksi lasta, sest ülelend oli seal hea.

See oli erutavamaid jahte … Juba eemalt näen – tuleb … Siis – võtab suuna kujule (ridva otsas, pinul jne.). Kisa … Ja siis algab vihane laskumine kullile, korduvalt …

Oli lahing otse mõnel hommikul.

Muidugi sai küllaltki mööda lastud vaateväli kitsas, varesed liig tormikad.

Kuid kuni kümme sai mõnel hommikul mehe peale. Ära läks ka mõni. Korjamine – kui jaht sai läbi. Viimaks hakkasid pelgama, saak vähenes.

Musta varest olen ainult üksikuid lasknud kevadel läbilennul, kuna ümbruses pesitsuskohti ei olnud.

Harakat sai sama vihaselt lastud kui hallvarest, kuigi neid märksa vähem oli.

- MÄLESTUSED Kulliga haraka laskmine tuletas meelde tedrejahti kujudelt: tuleb, istub naaberpuule ja kädistab, kuni kukub. Üks ilus lask on meeles Sauel, seal veel õpetaja olles, kui kõrgelt ülelennust haraka lasksin, kes propellerina tiireldes (nagu mõni seeme) alla vajus minu lähedale.

Hakk sai oma osa, kui juhtus. Magades olid nad oma kisaga vareste äraandjad. Kujult sai neid vähem lasta, kuna nad lühikest aega, nagu möödaminnes peatusid. Ülelennust ja juhuslikult. Ka montekristoga puudelt.

Ronka pole mul korda läinud lasta.

Kuigi neid linde õieti hoidsin, sest neid oli vähe ja nende müstiline häälitsemine kõrges hõljudes väga omapärane maastiku elustus. Oleks ühe ometi lasknud, kuid ei olnud juhust. „Pasknääre“, metsnääre sai metsas kergesti lasta, ka montekristoga.

Koos Magdaga öökullikujuga vareseid peibutama.

Kullid

Olen lasknud mõned liigid: kanakull, rabapistrik, raudkull, loorkull jt. Enamasti ülelennul, pesalt – harva. Ühe lasksin Lohusalu nabel. Pardijahtidel on saanud neid lasta pilliroost ülelennul. Öökulle pole meelega tahtnud lasta, ühe vist siiski kord. Ka on neid vähe olnud ümbruses.

Kullilõks töötas ka viimasel ajal. Mitu kanakulli saime.

Hulkuvad kassid ja koerad

Kassidega tuli tihti sõjajalal olla. Oma aias, kust nad korduvalt ära viisid tuvisid, kanapoegi, hävitasid linnupesi.

Abiks olid E. Kobrusepp ja Akkel, põldudel ja metsades nimelt. Lastud sai igal lubamatul kohal. Kodus aias lasksin harilikult montekristoga. Jõe ääres olen mitu korda kasse lasknud, puude otsast ja küüni katuselt, kuhu koerte eest jooksid. Olid nii 1 km oma kodudest kaugele tulnud. Arupeal lasksin suure männi otsast ühe kassi, võõra koera eest. Põllul murdsid kassid talvel põldpüüsid, siis sai neid sealt valvatud ja lastud. Kass väljaspool oma kodu oli meile harilikult „lindprii“.

Koertega on muidugi vähem kokkupõrkeid olnud, kuid ka neid olen pidanud mõne laskma, kui nad jahimajanduse ja jahiseaduse seisukohal kahjulikeks osutusid.

Metsloomadest on minu jahiloomaks olnud peamiselt jänes, hall valdavas enamikus, valge – vähem. Metskitse jaht on ainult jahiks jäänud, saagita.

Kahjulikest olen hävitanud mõne nirgi ja tuhkru. Ja see on kogu loetelu, sest

Suusad alla, jahisõber kaasa ja metsa!

Siis aga algab lõbus jahilkäik, kui hommikupool ööd lumesadu lakkab, põldudelt söömast lahkujad jänesed jätavad siis oma raja hästi loetavalt lumele. haruldasemate loomadega pole ma kokku puutunud. Rebast olen ühe korra kaugelt lasknud ja ühe pesakonna poegade toomisel abiks olnud.

Jänesejaht

Meie üldisem, levinum jahiloom on jänes, peamiselt halljänes, kuna valget märksa vähem esineb.

Halljänes on põldude ja metsaäärte elanik, valge elab metsades, kaugemal põldudest. Vahelmiste liikide kohta ei ole mul isiklikult kogemusi, kuigi neid vähemast üks öeldakse olevat. Kohati võib ka kodujänes, vähemalt lühemaks ajaks, metsistunult esineda.

Jänesejahtidest on minule kõige rohkem tuntud jaht oma eest, mõnikord ka linnukoera eest, siis hagijatega ja vähesel viisil ajujaht.

58

*** Varane sügis. Jänesejaht alles algab.

Ilm ilus, selge hommik. Lähed üle põldude. On lõigatud vili, kõrrepõld.

Kõrrest tõuseb lõokesi. Ootamata vuriseb põldpüüparv eemale, laskub kaugemale, kus kartulivarred veel vagudel, kus loomajuurvili veel korjamata. Ja sinna lähed, sest peale püüde võib sealt tõusta ka jänes, hooaja jahisaak. Ja tõusebki, kui oled küllalt lähedale läinud, ta julgeoleku kaalule pannud. Vagude vahel välguvad harva pikad kõrvad või tagumik, lasta raske. Siiski tabad momendi kas hõredamal kohal või vartest väljajõudmisel ja – käes on esimene selle sügise jänes. Pikuti vagusid jälgides näeb märksa paremini. Aga ka kõrres, eriti aedade ääres, võib jänes tõusta, siis on ta nii lähedal, et tuleb

oodata veidi laskmisega, kuni on paras laskekaugus, sammu 30.

Vihmase ilmaga võib jänese leida tihti kadakaselt karjamaalt, kuigi ta muulgi ajal seal hea meelega viibib, olenevalt eriti maastikust ümbruses. Paras tihe ja kõrge kadakapõõsastik on põgenevale jänesele heaks kaitseks, kütile – takistuseks sihtimisel. *** Külm hommik, niisketel kohtadel ja madalatel lõikudel kannab pind jahimeest. Lehti langeb puudelt, tuuleõhk keerutab kuivi lehti maas. Meeleldi peatub nüüd jänes sügavas sügiseses künnis, eriti söödi või uusmaa künnis. Tihti on ta nii varjatud, et vaevalt näed, tõusebki siis ikka lähedalt. Sügavad vaod meelitavad vähese lumega talvelgi jänese oma varju. Kord oktoobri lõpul lasksin jänese sarnasest pesast. Veel olen kord umbes samal ajal lasknud jänese lehtedeta lepapõõsast, mäekünkalt kesk põlde. Tõsi, need ei ole jahieetika seisukohast väärikad lasud, hiljem ei ole ma jänest pesast lasknud ega poolda seda laskmisviisi. Kui vähegi võimalik, siis ikka jooksust, nagu lindu lennust. Künnist lastud jänesega on seoses veel mälestus, et see üks kõige koormavaim jahipäev mulle oli, kui õhtul nelja jänesega kotis ja valutavate õlgadega koju jõudsin. Rohkem pole minu jahikotis jäneseid korraga olnud, kolm – mõnikord. Üldse aga – see ei ole normaalne jahisaak minu hilisema arusaama järele, kui üle kahe on, parem – üks. Ja hiljem olid meie jahinormid ka nii korraldatud (vist max 7), et meelega hoidusid mitte üle 1–2 laskmast päevas, sest jänesejahiaeg on küllaltki pikk ja aega jätkub, kuigi hilisemad jahipäevad enam nii saagirohked ei ole kui sügisesed.

Lehtede langemisel, öökülmadel või külmetanud palja maaga leidub jänest tihti kulust, mätaste varjult või kõrgemate kulutukkade alt. Nii otsisin ma tihti tagajärjega jäneseid Keila jõe aasalt, kus lisaks kulutukkadele veel harvad üksikud pajupõõsad olid, samuti aga leidsin neid ikka ka metsa vahelmistelt karjamaadelt. Ja see oli meeldiv jaht: näed, tõuseb, jookseb, sihid, kukub …

Tuli aga jänes kaugemalt, siis võis ta kukkudes ilusa kukerpalligi teha …

Lehtede langus – ilusam jahiaeg ilusa ilmaga. Siis on metsas ja lagendikul ilu ja elu, peale jänese on veel jahisaagiks mõnigi linnuliik. *** On juba lehed langenud, on jänese asukoht mitmesugune, tihti leiad suures tihnikus, tihti veeloikudest läbi üksikute põõsaste varjus kõrgemal kohal, aga samuti endised kohad, känd ja kulu.

Ka suurte puude tüvede all on ta tihti.

Olen jänese (varane talv oli vist) tabanud suurte puude harude vahelt, meetri kõrguselt peaaegu (see oli Keila jõe ääres; mäel). Vaikse ilmaga võib ta olla ka pillirooserva all. Tormiga tihti kadakapõõsastes, künnis jt vaiksetes kohtades. Soo servadest tõuseb siis tihti jänes. Samuti on ta rabaservades, külmetanud ajal isegi sügavas rabas.

Sealt on ta jooksu hea jälgida, juba kaugelt näha. *** Lumi on öösel maha sadanud, esimene lumi … Harilikult ei tule siis jänes kohe välja pesast, päev-paar ei nähtu jälgi. Siis aga algab lõbus jahilkäik, kui hommikupool ööd lumesadu lakkab, põldudelt söömast lahkujad jänesed jätavad siis oma raja hästi loetavalt lumele, kogu hommikuse toimingu võib sealt lugeda. Samuti – kui eelmisel

Jahiseltskond koertega jahil.

59

- MÄLESTUSED hommikul või päeval lumesadu lakkas, on nii tulek kui ka minek näha. Sulailmaga võib siis jälgi lahti harutades pesani minna ja ka lasta muidugi – peab tundma „haake“ ja maastikku.

Külma ilmaga võib küll üles ajada, kuid lasta harilikult ei saa, isegi näha mitte metsasel maastikul. Sooäärtel aga, kui kaks jahimeest, võib üks harilikule jooksmisrajale jääda, teine magamiskohas otsida, nii võib lastagi.

Haakide harutamisel liigse töö vältimiseks tuleb alati otsida kõrvalehüppeid tagasituldud teelt. On pesale lähedale jõutud, tuleb pesa piirata, jälgides, et väljamineku jälgi ei ole, samal ajal alati tõusu oodates. *** Linnukoera eest laskmine võib olla väga saagirikas, kuid just sellepärast vast ei tulegi seda pooldada. Saagirikas – kui koer jänesele seisma jääb. Olen Leedi eest paar korda lasknud, Keila jõe ääres soos pajupõõsast ja samas piirkonnas põllukulust ka ajas ta juhuslikult kord mulle jänese ette.

Talvisest jahist on meelde jäänud eriti mõni. Kord Sauel tõusis jänes tuisuse ilmaga otse jalge alt kraavist, kus ta trummi all peidus oli. Lasksin selle ja tulin tagasi, kuna kavatsetud reisi ei jätkanud, oli nii kodu lähedal. Hangedest on tõusnud, üks kord jooksis lastud jänes ja jäljed viisid lumehange. Sealt sügavast hangest ajasin ta jalgadega välja (vastu rapsis) ja läbi lumetuisu lasksin sellegi ära. See oli Keilas põllu ja metsa serval, Ohtu pool. Samal hommikul sain ühe rebase peidetud jänese lumest, varesed olid leidnud ja jaole rutanud. Ühel väga lumisel talvel tõusis üsna lähedalt põllult kivi äärest jänes, kui ma seal kivil istuvat varest lasksin.

Tagajärg – ei mäleta. *** Oma või kaasjahimeeste eest sai rohkesti valgeid jäneseid lasta Siberis, metsa „kolkades“ (tukkades) põldude vahel, kus jäneseid nii palju oli, et ühel ainsal kohal kolm maha põmmutasin.

Püssi mehhanismi rikke tõttu rohkem ei saanud enam lasta. (Samal korral andsid haavlid rikošeti ja üks haavas läbi kasuka (!) kaaslase kätt.) Õige jänesejaht peaks küll toimuma hagija eest, kuid minul pole hagijat tihti kasutada olnud. Sügisel sai oma eest jaht saagirikkamgi, külmaga aga on hagijajaht pea ainus ligipääsemise võimalus.

Hagijajahi romantika on jahisarv ja koerte kilkamine … Vaikne hommik, kaugele kajab sarve heli, kaugele kostab ka koerte kilkamine, mitmehääleline.

- MÄLESTUSED Priidu Kohava oli kirglik linnukütt.

Jahikaaslane Akkel.

Läheneb, jooksed ette teatavaile kohtadele, ootad … Siis ilmub jänes.

Lased, kukerpall, seal koergi juba.

Läheb aga kaugelt mööda – ootad teist tuuri. Pesa juurde jäämine on tõenäolise lasu võimalus, kui pesakoht enam-vähem teada. Ilus oli Karjaküla mäel jälgida, kui lagedalt soolt koerad jänesega tulid. Samuti rabas mõnikord.

Mis minule koeraga jahi paheks oli, see oli tegevuseta paigalolek, ootamine kaua. Tahtsin liikuda. Oli aga jahimehi, kes suure mõnuga pesa lähedusse istusid ja ootasid, et küll ta kord tuleb.

Nagu oleks jänes see, mida tingimata vaja. Mina tahtsin liikumist, vaheldust, parajal ajal hüppasin ka jänesele ette.

Meenuvad mõned ilusamad juhtumid. Nii kord talvel, viimasel jahipäeval,

60

ajas koer kaua üht valget jänest. Õhtu eel tuli rabast. Nägin, jooksin ette, vaevalt laskekaugus. Kukkus … Ja oli kõva – kui külmanud (suurest jooksust vist).

Kakerdi lähedal tuli kaugelt soolt kilkamine, lähenes jänes, valge. Lähem jahimees (A. Väli) laskis, ei tabanud.

Sain minagi veel lasta, kukkus … Ühte valget jänest ajasime E. Kuljusega Urge kadakasel karjamaal väga kaua taga, K. laskis ligemale 10 pauku, sai siiski kätte.

Telliskivi vabriku lähedal jooksin tihti jänesest mööda. Kord lasksin seal jänese, kes eriti meeldejäävalt kukerpalli tegi … *** Ja ükskord põgenes seesama jänes Akkeli koerte eest ja otsimise peale leidis ta koera kinni jäänult kivide vahele keset ahju, jänes suus. Päästis koera elu. Minul oli kasutada ühe aasta jooksul Akkeli koer Juta. Oli meil kostil.

Ajas väsimatult. Aitas mõnigi kord leida lastud jänese, tabas vigase. Aga ära eksis ta tihti. Ja veest läbi ei tulnud.

Teiste jahimeeste seltsis olen mõnigi kord koera kasutada saanud. Ka juhuslikult on päris võõrad koerad jänese ette ajanud. On Keilast, lähedalt karjamaalt meeles juhtum, kus jänes Ohtu soost lagedat kaudu mulle otse vastu tuli.

Lasksin – mööda … Tagant teine – mööda … No olin ärevil, tusane! See oli veel algaja saamatus. Niisama lasksin ühel tuisusel ajal lähedal põllult jänest, kes otse lume alt Kingu põllult august tõusis, lumevallil just paugu ajal ühes lumega alla langes, teise lasu ajal aga juba kaugemal oli, ei tabanud … Tõreleda sain eriti Akkelilt, temal ei olnud enam püss laetud, oli jahi lõpp.

Meelde jäävad üksikud juhud, eriti hea tabavusega või tusaseni tegeva äpardusega. Nii lasksid kord Karjakülas

Akkel ja K. Kopelmann omad püssid tühjaks parajalt maalt, kuid jänes läks ära. Minul alul jänese tabamine oli märksa raskem kui linnu tabamine.

(Karjakülas tuisuga u 100 m kauguselt lasksin, jänes läks kaugele, jäi sinna ja … kukkus … Oli õnnepauk.)

Ajujahti olen paar korda Akkeliga kaasa teinud. Olid ka poisid ajajaiks. Ärev ootus, lasu võimalused – kui on loomi. Ühe lasksin. Peab olema hea maastik ümberhaaramiseks ja vastu võtmiseks, siis on ajujaht saagirikas.

Muidugi võib ka rebane ette tulla. Sügisel – ka linde. Ajades on ka lõbus, saab lastagi mõnikord.

Niipalju esialgu jänesejahist. Jääb veel mõni rida teistest neljajalgsetest.

Metskits

Sellest jahist on mul vähe öelda. Kaks korda tedremängu ajal olin Ohtu raba serval, vägagi ligidal, kuid et ma salakütina väga vähe tegutsesin, siis jätsin muidugi laskmata. Sauel, ühes J. Püssi ja kahe Tallinna jahimehega, olin pealtnägija, kui metskits koera eest lasti, ja sain ka 1/4 saagist omale. Viimasel ajal (enne 1940. a) olin ka ametlikult sokujahi piletiga varustatud, käisin palju

metsas, kuulsin sokku küll, hiilisin, olin teedel õhtuti – laskmise võimalust ei olnud. Teised vilega siiski lasksid (võõralt maalt), minul jäi laskmata. Ja see oli kõik. Üsna kena oli õhtuti, kägu veel kukkus viimaseid suutäisi, hommikuti – udu. Ööselgi sai käia …

Rebane

Rebasele olen väljaspool tabavuse kaugust ühe paugu teha saanud …

See on kõik. Näinud ilma püssita olen – vähe sedagi. Ühes E. Kobrusepaga tõime Ohtu rabast ära pojad.

Oravaid – olen lasknud, olen aga ka meelega hoidnud neid armsaid loomakesi.

Nirke olen kaks-kolm lasknud.

Tuhkru – ühe lõksuga oma kuurist püüdnud ja montekristoga siis lõksus surmanud.

Ja see on kõik.

Karu, põder jms loomad on mul nägemata.

Viimane jaht

See oli 1940. a sügisel. Viidud olid minu arsenalist juba kaitseliidu püss, siis revolver, hiljem montekristo. Ja nüüd oli käsk ära viia ka jahipüss, hiljem

ka jahinoad (oli Soome puss ja suur raiumispuss-kinžall tupes) ning püssirohi ja hoidjad. Tegin enne veel jahiretke hommikul vara ühes Leedega lähedal jõe ääres, lasksin lennust oma viimase pardi, kukkus ilusasti, vajudes lähedale jõe kaldale. Panin ta kotti ja siis sattusime rabakurvitsate juurde. Neppe oli juba vähe, ei saanud neid lasta. Ka oli meeleolu juba liiga rõhutud.

Kutsusin Leede – lähme ... Keerasin raba suunale. Laadisin püssi 00-ga. Pidin – oli otsustatud varem juba – lahkuma ka oma jahikaaslasest, kes ei oleks kodust igavust talunud ... Ka mina mitte ...

Rabas. Leede läheb ees, ma põlvitan ta selja taga. Vaatab tagasi, nagu ootaks korraldust, liigub siis edasi. Ja nüüd ... vajub hääletult pikkamisi, samale kohale.

Veli igaks jahiks … ei liiguta enam.

Tagasi vaatamata lahkusin kiiresti.

Kodus lasin veel töökuuri otsa sisse ühe laengu mälestuseks. Siis tugev õlitamine ja viisin oma jahipüssi ära ...

Ja poisule pidin seletama, et Leede jäi metsa. Oli tihti küsimusi temalt. Nii, minu viimane jaht, viimane jahipüss ...

Järgneb

Uus Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- ajalugu -

PÄRNUMAA

jahiorganisatsioonid

Veikorelv VeikorelvOÜ OÜ pakub pakubrelvasepa relvasepa teenust: teenust:

kahe maailmasõja vahel Detsembris 1920 oli Pärnus moodustatud peamiselt linnameestest koosnev Pärnu kütiselts. See tegutses edukalt kuni likvideerimiseni 1940. aastal. Samas oli alates 1929. aastast tegev ka Pärnu jahiselts Taara, mis samuti likvideeriti 1940. aasta lõpul.

K

evadel 1921 asutati Pärnu maakonna kaitseliidu kütisalk, mille põhikirja Viljandi-Pärnu rahukogu registreeris 30. mail 1921. Kütisalgas oli 1921. aastal 353 liiget, salk jagunes kuueks rühmaks.

Neist rühmadest kasvasid edaspidi välja iseseisvad Pärnumaa jahiseltsid.

Viljandi-Pärnu rahukogule esitati 5. aprillil 1921 Audru kütiseltsi registreerimise avaldus. Seltsi asutajad olid Audru valla kaheksa jahimeest, Jüri Sakk Võlla vallast ja Jüri Tannenbaum Sauga vallast. Seltsi juhatus asus Audru vallas, selle tegevus ulatus üle Audru, Koonga, Sauga, Võlla ja Jõõpre valdade.

Liikmemaks oli 50 marka aastas, sisseastumismaks kümme marka. Rahukogu registreeris kütiseltsi 7. mail 1921 ja kandis registrisse nr 776 all.

Ajalehes Pärnumaa Teataja ilmus 6. detsembril 1930 pikem kirjutis „Põllumehed ei lase oma jahiõigust liiga kergelt võtta“. Selles märgitakse, et Audru kütiselts on võtnud kindla seisukoha riigikogus arutusel oleva jahiseaduse eelnõu kohta. Nimelt on tehtud ettepanek kehtestada jahipiirkonna minimaalseks suuruseks sada tiinu.

Sel juhul jääks enamik talupidajaid jahiõigusest ilma. See oleks suur ülekohus talupidajatele ja seda ei tohi mingil juhul lubada. Audru kütiselts on koostanud kuuest punktist koosnevad nõudmised ja teinud need teatavaks riigikogu suurematele rühmadele, et viimased teaksid arvestada põllumeeste huvisid.

Harald Osi oli Pärnu linna metsaülem 1941‒1944.

Jüri Marksoo oli Pärnu maavanem 1920‒1940.

Oskar Kask oli Pärnu linnapea 1924‒1936.

Karl-Sigismund Litzmann oli Eesti kindralkomissar 1941‒1944.

Uulu jahimeeste seltsi asutajad olid Aleksander Riis, Jüri Kõresaar, Jakob Pulk, Ado Evart, Aleksander Kolla ja Johannes Vall. Siseministeerium registreeris seltsi 16. veebruaril 1928. Seltsi juhatus asus Uulu vallas, tegevuspiirkonnaks Uulu, Reiu ja Tahkuranna vallad.

Karksi kütiseltsi asutajad olid August Vink, Jaan Vink ja August Muks.

Avaldus esitati 12. veebruaril 1928, siseministeerium registreeris selle 22. veebruaril 1928. Seltsi juhatus asus Karksis, tegevuspiirkond oli Karksi kihelkond. Liikmemaksuks otsustati määrata 50 marka aastas, sisseastumismaksuks sada marka. Selts esitas 31. juulil 1935 nime muutmise avalduse. Uueks nimeks sooviti võtta Karksi küti ja kalaasjanduse selts. Juhatuse liikmed olid siis August Joosep, August

Vink ja Heinrich Tilk. Siseministeerium kinnitas nime muutmise 8. jaanuaril 1936.

Võlla jahimeeste seltsi asutajad olid Artwig Kusnets, August Karlov ja Jakob Anoon. Avaldus esitati 12. veebruaril 1928, siseministeerium registreeris seltsi 9. märtsil 1928. Seltsi juhatus asus Võlla vallas, tegevuspiirkond oli Võlla vald.

Koonga jahimeeste seltsi asutajad olid Lydia Tamm, Johannes Männikus ja Kristjan Saks. Avaldus esitati 16. veebruaril 1928, siseministeerium registreeris seltsi 6. märtsil 1928.

Tegevuspiirkond on Koonga vald.

Häädemeeste jahiseltsi asutamise avaldus esitati 1928. aasta veebruaris.

Asutajad olid Eduard Grant, Jaan Näär, Teodor Peimann, Juhan Orav, Jaan Leinassov, Mihkel Männik ja Jaan

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Alfred Hahn oli Orajõe jahimeeste seltsi üks asutajaliikmetest.

Abja kalaasjanduse ja jahiselts registreeriti Viljandi-Pärnu rahukogus 20. mail 1926. See oli omaaegse Pärnu maakonna kaitseliidu kütisalga Abja rühma järglane. Aastal 1940 olid seltsi juhatuse liikmed Peeter Nõmm, Hendrik Mäger, Mats Arro, Eduard Loit ja Jaan Loit. Selts likvideeriti 21. septembril 1940 sisekaitseülema otsusega nr 2282-Sk. Mõisaküla kütiringi asutajad olid Karl Murakin, Karl Sumberg ja Gustav Lensment. Nad esitasid 28. septembril 1927 kütiringi registreerimise avalduse siseministeeriumile, kus see registreeriti 3. oktoobril 1927. Kütiringi juhatus asus Mõisakülas, tegevuspiirkonnad olid Abja, Vana-Kariste ja Voltveti vallad.

Tori jahimeeste seltsi registreerimise avaldus esitati 12. novembril 1927.

Asutajad olid Mihkel Ilmjärv, Heinrich Anderson, Peeter Veberman, Aleksander Starast, Mihkel Kesebiir ja Mihkel Lilienthal. Siseministeerium registreeris seltsi 23. novembril 1927. Seltsi juhatus asus Toris, tegevuspiirkond oli Tori, Taali ja Tammiste vald.

Jäärja kütiseltsi registreerimise avaldus oli esitatud 1927. aasta detsembris.

Asutajad olid Gustav Peterson, Jaan Gustavson, Hans Mängel ja Hendrik Kuri. Siseministeerium registreeris kütiseltsi 7. jaanuaril 1928. Seltsi juhatus asus Jäärja vallas, tegevuspiirkond oli Jäärja metskonna metsad.

Aktiivne aasta 1928 Karl Leesment oli Talli kütiseltsi üks asutajaliikmetest.

62

Väga elavalt hakati uusi kütiseltse Pärnumaal organiseerima 1928. aastal.

63

• •hooldus hooldus • •remont remont • •jootmine jootmine • •keermestamine keermestamine • •tehase tehasemustoksiidi mustoksiidi katmine katmine • •leht/spiraalvedru leht/spiraalvedru tootmine tootmine • •deaktiveerimine deaktiveerimine • •tulirelva tulirelvahoiustamine hoiustamine

Kontakt: Kontakt: Relvasepp RelvaseppVeiko VeikoEsula Esula Tel Tel5348 53483685 3685 veikorelv@gmail.com veikorelv@gmail.com Põhja-Pärnumaa Põhja-Pärnumaavald vald Aluste Alusteküla, küla,Ridala Ridala87601 87601

- ajalugu -

- ajalugu Sarja kütiseltsi asutajad olid Karl Manakson, Aleksander Palm, Peeter Kuum ja Hugo Kivi. Avaldus esitati 7. jaanuaril 1935, siseministeerium registreeris seltsi 2. veebruaril 1935, tegevuspiirkonnad olid Abja, VanaKariste ja Voltveti vald.

Ajakirja Eesti Mets 1932. aasta esimeses numbris oli kirjutis „Väljarenditud jahi- ja hoiumetsadest“. Selles on muu hulgas märgitud, et Pärnumaal asuv Pärnu-Jakobi kütiselts on rentinud jahimaad Hallingu metskonna Roodi ja Ora metsadest. Samas kirjutises märgitakse, et Vändra jahimeeste selts on rentinud jahimaad Vändra metskonna Tõusa metsast. Arhiivis nende seltside asutamise kohta andmed puuduvad. Mõnda aega tegutsesid Pärnumaal veel Enge-Mõisaküla kütiselts ja Suure-Jäärja kütiselts.

Likvideerimised

Ajalehes Uus Eesti Pärnu Uudised ilmus 2. märtsil 1940 artikkel „Pärnumaa seltside kalmistu“. Selles on kirjutatud, et Pärnumaa esimese politseijaoskonna piirkonnas suletakse sise-

Stein. Selts registreeriti siseministeeriumis 9. märtsil 1928, tegevuspiirkond oli Häädemeeste vald.

Orajõe jahimeeste seltsi asutajad olid Heinrich Göschel, Alfred Hahn, Villem Vestmann, Aleksander Ostrov, Otto Birkholz, Tõnis Feldmann, Eduard Suster, August Veide, Jaan Pukk ja Albert Henning. Avaldus esitati 27. veebruaril 1928, siseministeerium registreeris seltsi 12. märtsil 1928, tegevuspiirkond oli Orajõe vald.

Kilingi jahimeeste seltsi asutajad olid August Riis, Johan Kaer, Jaan Pill, Ado Talts ja Hendrik Pallo. Siseministeerium registreeris seltsi 14. märtsil 1928. Seltsi juhatus asus Kilingi vallas, tegevuspiirkonnad olid Kilingi, Voltveti, Kariste, Pati ja Surju vald.

Seliste jahimeeste seltsi asutajad olid Jakob Hanschmidt, Vassil Jürgens, Eduard Känd ja Hans Anspal. Avaldus esitati 1. veebruaril 1928, siseministeerium registreeris seltsi 14. märtsil 1928.

Seltsi juhatus asus Seliste vallas, tegevuspiirkonnad olid Seliste ja Pootsi vald.

Seltsi üldkoosolek otsustas 13. veebruaril 1938 seltsi likvideerida. Põhjus – seltsi

Enamik Pärnumaa jahiorganisatsioone likvideeriti ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940 määruse § 8 alusel. majanduslik olukord ei võimaldanud jahimaid rentida.

Langerma kütiseltsi asutajad olid Jüri Andresson, Martin Andresson, Madis Gustavson ja Johann Jaakson.

Avaldus esitati 15. märtsil 1928, siseministeerium registreeris seltsi 27. märtsil 1928. Juhatuse asukoht Kaelase valla Langerma külas, tegevuspiirkond Kaelase vald. Liikmemaksuks otsustati määrata 50 senti aastas, sisseastumismaks kümme senti.

Halliste kütiseltsi asutajad olid Mart Vomm, Peeter Kuum, Juhan

64

Tünder ja Alfred Reinbach. Avaldus esitati 25. juunil 1928, siseministeerium registreeris seltsi 16. juulil 1928.

Juhatus asus Pornuse vallas, tegevuspiirkonnad olid Pornuse, Polli, Kaarli ja Uue-Kariste vald. Liikmemaks tegevliikmetel kolm krooni aastas, sisseastumismaks 25 senti.

Are kütiseltsi asutajad olid Johannes Vaarmann, Jaan Vaarmann, Aleksander Eskusson, Mihkel Ojaberg, Nikolai Ojaberg ja Andrei Bach. Avaldus esitati 3. septembril 1928, siseministeerium registreeris seltsi 7. septembril 1928.

Seltsi juhatus asus Are vallas, tegevuspiirkonnad olid Are ja Suigu vald.

Liikmemaks sada senti aastas, sisseastumismaks kümme senti.

Talli kütiseltsi asutajad olid Gustav Peterson, Karl Leesment, Joosep Reinberg ja August Kartau. Avaldus esitati 1929. aasta novembris, siseministeerium registreeris 3. detsembril 1929. Juhatus asus Talli (Tali) vallas, tegevuspiirkonnad olid Talli, Jäärja, Kilingi ja Laiksaare vald. Liikmemaks üks kroon aastas, sisseastumismaks 50 senti.

ministri otsusega 47 seltsi ja ühingut.

Likvideerimisele määratud organisatsioonid on peamiselt sellised „surnud“ seltsid ja ühingud, millised on aja jooksul kas kaotanud oma olemasolu ots-

tarbe või pole juhtivate tegelaste loiduse tõttu pikema aja jooksul avaldanud mingeid elumärke. Likvideeritud organisatsioonide hulka kuulusid ka Are kütiselts, Audru kütiselts, Langerma kütiselts, Sindi alevi kütisalk ja Uulu jahimeeste selts.

Enamik Pärnumaa jahiorganisatsioone likvideeriti aga ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940 määruse § 8 alusel.

Saksa okupatsiooni ajal pandi Eestis 15. detsembril 1941 kehtima Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeim jahindusvõim Eestis kuulus kindralkomissar KarlSigismund Litzmannile. Kindralkomissarile allus seitse piirkonnakomissari, kes andsid välja ka jahitunnistusi.

Eestis oli seisuga 2. oktoober 1941 välja antud 650 jahitunnistust. Aastail 1941–1942 oli Pärnu piirkonnakomissar Hermann Riecken, 1942–1944 Lothar Bombe. Jahiorganisatsioonid Saksa okupatsiooni ajal üldiselt ei tegutsenud. Eramaadel ja veekogudel oli alates 1942. aastast võimalik moodustada jahipiirkondi.

Sügisel 1944 algas Eestis uus Nõukogude okupatsioon.

Tänavalegaalne UTV UFORCE 1000 Praktiline abimees nii väiketootmises, kui eratarbimises.

Mahukas kabiin ja kallutav kast, roolivõimendi, nelikvedu, vints ning haakekonks standardvarustuses.

Rohkem infot UTV ja lisaseadmete kohta leiad: https://motohobi.ee

- laskmine -

FITASC 100

- laskmine Aastal 2015 peeti FITASC Compak Sportingu MM Tallinnas Männiku lasketiirus.

taasalustada föderatsiooni egiidi all toimuvad iga-aastased rahvusvahelised savituvide laskmise meistrivõistlused. Seda eesmärki silmas pidades tekkis vajadus jõuda UIT-ga vastastikuse mõistmiseni. Aastal 1952 jõudsid mõlemad föderatsioonid kokkuleppele.

FITASC vastutas taas Euroopa meistrivõistluste korraldamise eest igal aastal. Euroopa meistrivõistluste 16 võistlust toimus FITASC-i egiidi all aastatel 1952–1968 olümpia kaevikrajaharjutuses ja 14 võistlust harjutuses Skeet aastatel 1954–1968.

FITASC ja UIT koostöö jätkus 1962. aasta lepingu alusel kuni 1969. aastani. Sellest ajast alates usaldati UIT-le püsivalt mõlemad olümpiaalad. Pühendumust mõlema organisatsiooni lähendamisele suurendas veelgi uus leping 1981. aastal, mille eestvedajateks olid presidendid Olegario Vasquez-Ranaof UIT-st ja Pierre Etienne Guyot FITASC-ist. Nii loodi püsivad koostöösidemed kõigi jahilaskmise spordialadega tegelejate huvides.

Seega tagas 1981. aasta leping täiusliku harmoonia organisatsioonide vahel, kes vastutavad ühelt poolt olümpiaalade ja teiselt poolt mitteolümpiaalasid harrastava organisatsiooni vahel.

Uued alad

Järgnevatel aastatel arendas FITASC uusi tehismärkide laskmise spordialasid: esiteks Universal Trench (viie masinaga kaevikrada), seejärel Sporting, siis Helice (ZZ) ja lõpuks Compak Sporting, jätkates samal ajal elavate tuvide laskmisvõistlust, mis pärines aastast 1921.

Aastal 2003 avaldasid mitu riiklikku laskurorganisatsiooni soovi, et lähtudes kombineeritud ulukilaskmise kontseptsioonist alustatakse FITASC KOMB harjutuse laskmist selleks, et tugevdada jahimeeste ja sportlaskurite loomulikku sidet.

Kombineeritud jahilaskmine sisaldab järgmisi alasid: vintrelvadest harjutuse VSS laskmine (100 m seisvad ulukite siluetid), 50 m harjutus „Jooksev metssiga“, Compak Sporting, Universal Trench / Aut trap laskmine, 40 lasku vintrelvast, 100 lendmärki 4 × 25 seeriates.

Eestlaste saavutused

Praegu kuulub FITASC-i 62 liikmesriiki, 71 laskurorganisatsiooni. Eesti vabariik on FITASC-i liige alates 1997. aastast ja Hannes Kuusmik on FITASC-i juhatuse liige.

Eesti jahispordi liit on korraldanud viis FITASC-i tiitlivõistlust. Kolm korda KOMB EM-i: 2004, 2012, 2019; Compak Sporting EM-i 2011; Compak Sporting MM-i 2015.

Eesti sportlaste eredamate saavutuste hulgas FITASC-i tiitlivõistlustel tuleb ära nimetada Aili Poppi nime, kes on neli korda (2010, 2011, 2016, 2017) tulnud individuaalseks Euroopa meistriks harjutuses FITASC KOMB ja lisaks võitnud hõbemedali ja pronksmedali nimetatud harjutuses. Arles Taal on võitnud Euroopa karikavõistluse vintrelvaharjutuses, Tarmo Eller (KOMB) ja Tauno Tamm (jahikahevõistlus) on võitnud individuaalsed pronksmedalid; Hannes Kuusmik on võitnud Belgia, Prantsusmaa, Leedu ja Läti FITASC-i grand prix'i võistluse. Veikko Tihvan on võitnud Ungari FITASC-i grand prix'i teise koha ja Compak Sportingus Euroopa MV viienda koha. Meeskondlikult on võidetud pronksmedalid FITASC EM KOMB võistluselt harjutuses JKV. Meeskonnas olid Hannes Kuusmik, Tauno Tamm, Tauri Tamm, Rivo Poltimäe, Veikko Tihvan, Kaupo Kindsigo. Meeskondlikult on võidetud pronksmedalid Euroopa MV-l Portugalis, Compak Sportingus, võistkonnas olid Viktor Beregov, Anti Peetso, Hannes Kuusmik.

TEKST, FOTO KAUPO KINDSIGO, Eesti jahispordi liidu revident

Jahimeeste koolitamiseks ja võistlusspordis on jahipüssist tulistatud eluslindude või kunstlikke sihtmärke juba 17. sajandist.

IMAGE. QUALITY

E

simesed reeglid, mis seda tegevust reguleerivad, kehtestati 19. sajandil. Üks esimesi spordiühinguid, mis asutati ametlikult 1867. aastal Pariisis, oli Boulogne’i metsas asuv Circle of the Skaters, mida juhatas prints Joaquin Murat.

Samal aastal moodustati Itaalias Tivoli laskeklubi. Inglismaal asutati 1893. aastral esimene sportlaskmise ühing Inanimate Bird Shooting Association (elutute lindude laskmise ühing).

Nendes klubides, kus peamiselt osales kõrgseltskond, korraldati tähtsaid spordiüritusi kuni esimese maailmasõjani.

Pärast seda tehti sellel spordialal olulisi muudatusi paljudes Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides. Rahvusvaheliste organisatsioonide ühendamiseks, spordireeglite ühtlustamiseks ja kooskõlastamiseks ning nende täitmise üle järelevalveks rahvusvaheliste võistluste ajal oli hädavajalik moodustada rahvusvaheline assotsiatsioon.

Rahvusvaheline ühendus

Prantsusmaa eestvedamisel asutati 4. juunil 1921 Šveitsis Lausanne’is International Union of Hunting (UIC). Selle registrijärgne asukoht oli aadressil rue de Clichy 21 Pariisis Prantsusmaal kuni 1973. aastani. Esimesed asutajaliikmed olid Lõuna-Aafrika, Inglismaa, Belgia, Taani, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Norra, Holland, Rumeenia ja Rootsi. Uue föderatsiooni eesmärk oli koondada maailma

66

riigid, kes harrastasid laskesporti, s.t tuvide tulistamist, savituvide märkilaskmist ja (kuulidega) jooksvate hirvede laskmist, et ühtlustada nende spordireeglid. Esimene president aastatel 1921–1933 oli krahv Justinien Clary. Ta oli Prantsusmaa olümpiakomitee kaasasutaja.

UIC kehtestas rahvusvahelised spordireeglid jahipüssist laskmises kõigi spordialade jaoks ja rakendas neid 1924. aasta olümpiamängudel Pariisis. Seejärel otsustas rahvusvaheline olümpiakomitee, et jahipüssist laskmise spordialad ei kuulu enam olümpiamängude programmi. UIC korraldas oma egiidi all rahvusvahelised meistrivõistlused, mis toimusid igal aastal. Üldkogul 1938 muudeti UIC nime: la Fédération Internationale de Tir aux Armes Sportives de Chasse (FITASC), nagu see on tänapäevalgi. See koondas 27 riigi laskeorganisatsioonid, mis olid jagatud kolmeks spordialaks: tuvide laskmine, savituvide laskmine ja püssidest laskmine.

Pärast teist maailmasõda elavnes laskespordiga tegelemine, tihenesid suhted ka rahvusvahelise laskurliiduga International Union of Shooting (UIT). Peamine erinevus oli, et UIT korraldas maailmameistrivõistlusi ja olümpiamänge iga nelja aasta järel ja osa võis võtta viis sportlast riigi kohta MM-il ning kaks sportlast riigi kohta OM-il. FITASC aga korraldas tiitlivõistlusi igal aastal ja osavõtjate arv ei olnud nii rangelt piiratud.

FITASC-i peaassamblee andis 1951. aastal presidendile, krahv Gouvion Saint-Cyrile ülesande teha kõik endast olenev, et

Soojuskaamerad Axion MUDEL Artikkel SKU № Kaadrite sagedus, GHz Lahutusvõime, pikslit Piksli mõõde, µm Ekraani parameetrid Lahutusvõime, pikslit Suurendus, × Numbriline suum, × Objektiiv, mm «Hirv» tüüpi looma tuvastamiskaugus, m Tööaeg, h Töötemperatuuride vahemik Mõõtmed, mm Kaal, g Kaitseklass Hind, eurot

AXION KEY XM30 77425 50 320 × 240 12 AMOLED 960 × 720 2.5–10 2/4 30 1300 4 -10 °С … +40 °С 143 × 41 × 69 250 IPX7 1290

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@gmail.com www.optikwelt.ee

Õnnitleme!

ARE JAHIMEESTE SELTS

Aldin Talving 65 Ants Saard 65 EIDAPERE JAHISELTS

Artur Kokk 65 HAAPSALU JAHISELTS

Helmuth Kaljo 70 Sulev Heinpalu 70 Martti Kalevi Hämäläinen 70 Eeri Mällo 65 Andrus Varikmaa 65 Jüri Põlluaed 65 Andres Kurg 50 Vello Vichterpal 50 HAIMRE JAHIMEESTE SELTS

Kaido Schmidt 60 HARJU JAHINDUSKLUBI

Ülo Einmaa 80 Vadim Kopõlkov 75 Victor Chistyakov 70 Jevgeni Jors 70 Mati Viilup 70 Jüri Pääsuke 65 Andres Kõiva 60 Oleg Plaksin 55 Hannus Vard 50

HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Uibo Jõgi 80 Jaan Sadul 70 Eigo Jõhvik 65 Tiit Ink 60 Andres Aron 55 Raivo Mölder 55 Ivar Saartok 50 Marko Tisler 50 IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Arvo Lehtla 80 Lembit Nõmm 80 Jaan Kiisel 75 Mati Alles 70 Jaan Pärn 70 Vitali Sergejev 70 Valentin Germanovitš 65 Vladimir Dobrotin 65 Olev Kuusmik 65 Aleksandr Tsvetkov 65 Sergei Kuznetsov 60 Tiit Rekkor 60 Andrei Sudakov 60 Margus Pikhoff 55 Erkki Etverk 50 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Pjotr Andronov 55

JAHISELTS GUSTAV

Jaan Käärik 75 Einar Luts 60

JAHISELTS OTT

Ants Tragon 80 JUURU JAHIMEESTE SELTS

Aivar Rahula 65 Ojar Rohtla 60 Kuuno Ahlberg 50 JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Viljar Käärik 85 Ülo Hoffmann 75 Harri Luht 65 Ivan Kulakov 65 Airet Leheveer 60 Einar Luts 60 JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Enn Salm 85 Vello Ilves 80 Rimon Kaplan 75 Vello Kirsimäe 75 Toivo Kukk 75 Allan Albi 70 Jüri Värk 70 Eduard Postak 65 Aare Kabel 60 Toomas Kelgo 60 Igor Lazaridi 60 Eduard Remmelgas 65 Heiki Sarapuu 60 Hannes Martjak 50 Veljo Vreindlik 50

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Rooland Metsa 55 Vahur Kotkas 50 KOHILA JAHIMEESTE SELTS

Sulev Migur 65 Rein Leitaru 60 Indrek Jõgi 50

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Arseni Eller 65 Meelis Kaustel 65 Sergei Laksberg 65 Eeri Mällo 65 Urmas Lai 60 MAIDLA JAHIMEESTE SELTS

KULLAMAA JAHI-JA KALAMEESTE SELTS

Einar Pärnpuu 60 KULLAVERE JAHIÜHISTU

Kalju Meeru 70 Aare Simmulmann 60 Urmas Saetalu 55 LAANE JAHIMEESTE SELTS

Margus Metsaäär 60 Veiko Ülejõe 50 Ranno Põldme 55

LEHOLA JAHISELTS

Mart Ventsel 65 LELUSELJA JAHISELTS

Kaido Reede 60 LIHULA JAHISELTS

Toivo Teesaar 60

LÄÄNE-LAHEMAA JAHISELTS

Meelis Paalberg 50

Ants Tragon 80 Rein Räpp 75 Aivar Pall 65 Veljo Sarapuu 50 PÕLVA JAHISELTS

Värdi Laev 80

Villu Taal 80 Harry Lihtsa 75 Friedel Ani 70 Meelis Kaup 65 Aavo Kungus 60 Uuno Siitoja 60 Hillar Seli 60 Andrus Tarasov 60 Andres Krasnov 60 Andres Ootsing 55 Ever Kihho 50 Toomas Vahtra 50

MUSTJALA ÜHINENUD JAHISELTS

PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Elmo Kasela 75

KOSE JAHISELTS

Eiko Suuster 65

PÕLTSAMAA JAHISELTS

MARTNA JAHISELTS

Arseni Eller 65 Meelis Kaustel 65

MASSIARU JAHISELTS

Tuomas Hallenberg 50 MASSU JAHISELTS

Eldur Mäeks 70

Anti Levandi 80

Ants Jaanso 85 Tõnu Kangur 75 Endel Meister 75 Valdur Loorents 70 Raul Maidre 70 Kaljo Poldov 70 Kalju Tõnn 70 Heiki Heindla 65 Vladimir Uzikov 65 Andres Jalvi 60 Urmas Salmu 60 Märt Ilbak 55 Vernek Järve 55 Peeter Lorents 50 Kaido Teiss 50

PALIVERE-PIIRSALU JAHISELTS

RAHNOJA JAHISELTS

MÕISAKÜLA JAHISELTS

Henn Moora 55 NÕVA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Ennu Põldma 75 Ain Viidu 70 Meigo Voog 60

PADISE JAHIMEESTE SELTS

Urmas Lai 60

Urmas Väinola 70

RAIKKÜLA JAHISELTS

Jaan Uuetalu 75

RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Arvo Lehtla 80 Vello Metsson 80 Artur Norma 80 Enn Aleste 75 Arvo Soodla 75 Heino Aasa 70 Aleksander Frosch 65 Arne Gordejev 65 Tõnis Hiielaid 65 Raivo Kool 65 Jaak Terask 65 Toomas Hiielaid 60 Aarne Kangur 60 Kaarel Tarto 60 Toivo Värk 60 Mart Kaja 55 Andres Kundla 55 Ülle Läll 55 Urmas Lichtfeldt 50 Aleksander Nitskevits 50 Argo Seilenthal 50 RAPLA VALLA JAHISELTS

Lembit Kongas 65 Arvi Simastel 60 RULLI KÜTID

Jaan Valtsov 80 SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Kalev Teär 85 Henn Lember 80 Alfred Prass 80 Paavel Spitsõn 75 Mait Tänav 75 Valdur Nelis 70 Aivar Kokk 65

Jaan Pinnat 65 Oliver Vana 65 Jüri Aus 60 Heiki Eist 60 Riivo Kallas 60 Urmas Salmu 60 Argo Paju 55 Taimo Sööt 55 Oliver Westphal 55 Raul Melsas 50 Vilmar Rei 50

Raivo Puhke 55 Toomas Salur 55 Eduard Kikas 50 Vladimir Klimušev 50 Vjatšeslav Korobov 50 TIHEMETSA JAHISELTS

Kalju Saar 80 Kaspar Kaugija 55

VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Raul Thomberg 70 Aimar Truu 50

VASTSE-KUUSTE JAHISELTS

Argo Kamja 50

VATLA JAHISELTS

TÄNASSILMA JAHISELTS

Sven-Art Ivask 50

SUISLEPA JAHISELTS

Lembit Pajusalu 70 TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Rein Toming 60

TAEBLA JAHISELTS

TAHKUNA JAHISELTS

UUS-VARBLA JAHISELTS

TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

VAHASTU JAHISELTS

TARTU JAHINDUSKLUBI

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Alti Torm 85 Endel Piir 75 Rein Telling 65 Arno Mölter 65 Jaak Anderson 65 Arvo Kase 60 Henn Moora 55 Kalev Fatkin 50 Marika Ein 50

Benno Kalmus 90

Mati Peetris 80 Kaido Laumets 50 Urmas Kaev 60

Vladimir Timoštšuk 65

Ülo Pastak 80 Taivo Kõvask 70 Tiit Randveer 70 Ain Liivat 70 Jüri Paurson 70 Georgi Šlenduhhov 70 Margus Fuchs 65 Jaan Rästa 65 Gunnar Kaljuvee 60 Ants Punder 60 Aivo Arrak 60 Valdur Udumäe 60 Sander Külm 60 Jorma-Kalevi Hünnonen 55 Taivo Prants 55

VIITNA JAHINDUSÜHISTU

Hannes Kukk 60

Endel Meister 75 Meelis Arusalu 50 Harri Kahl 55

Johannes Alvere 85 Toivo Reinup 80 Olev Koslov 80 Harri Missik 75 Rein Randver 65 Raul Õispuu 60 Jaan Valtsov 60 Marika Ein 50 Toomas Joakit 50 Ormes Kängsepp 50 VALTU JAHIMEESTE SELTS

Ülo Treial 70 Jaanus Laos 65

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

VORMSI JAHISELTS

Jaak Jõgis 50

VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Üllar Mark 60 Aarne Truu 60 Toomas Viitkar 55 Jaanus Kuiv 55 Aivo Troska 55 Harry Kattai 50 Ranno Kuuba 50

ÜRU JAHIMEESTE SELTS

Igor Plahhutin 60 Ivo Kollo 55

ANTI LEVANDI 80 Õnnitleme EJS-i endist direktorit ja laskespordi eestvedajat Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

MATI KAAL 75 Palju õnne! Soovime tugevat tervist ajakirja toimkonna liikmele.

BENNO KALMUS 90

Eesti Jahimeeste Selts

Benno on Suislepa jahiseltsi kõige vanem liige, ta on olnud kunagise Suislepa jahisektsiooni esimees ja hiljem asutatud MTÜ juhatuse liige. Harva kohtab nii kõrges eas aktiivset jahimeest. Alles viimane aasta, mis oli kõigile raske, jättis Benno ühisjahtidelt kõrvale.

Benno on olnud suurepärane jahikaaslane, heatahtlik ja kõigile noorematele eeskujuks oma eetilise ning loodushoidliku suhtumisega jahipidamisse. Õnnitleme suure juubeli puhul!

Soovime palju õnne ja tugevat tervist!

Jahikaaslased Suislepa jahiseltsist

68

Eesti Jahimees

TIIT RANDVEER 70 Palju õnne! Soovime tugevat tervist ajakirja toimkonna liikmele Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

69

- mälestame -

Lahkus Eesti jahinduse grand old man

- mälestame -

Võitleja ja eeskuju

TEKST ERKI AAVIK

ILMAR KANGUR

20.07.1933–15.04.2021

Ü

JAAK VEISSERIK

le poole sajandi oli tema kirg jahil käimine. Ilmar oli kindel, et jahimees peab hästi tundma eeskätt loodust ja loomade bioloogiat.

Ilmar Kangur oli pool sajandit tagasi esimese jahimeeste kokkutuleku üks korraldajatest.

Ta on meenutanud, et oli loodushuviline juba lapsena. „Juhatasin koolis noorte naturalistide ringi. Poisid kutsusid mind kapsakuivatajaks. Koolipoisina hakkasin ka kollektsioneerima. Kõigepealt kogusin marke, põhiline teema ikka loodus ja loomad.“ Huvi looduse vastu viis õppima Tihemetsa tehnikumi, mis jäi pooleli. Ta lõpetas Pärnus eksternina keskkooli ja kutsuti Tallinna Noorte Häälde tööle. Ajakirjanikku temast siiski ei saanud.

Kangurid jõudsid noore perena Jõhvi, mis jäi nende kodulinnaks järgnevateks aastakümneteks. Esialgu läks Ilmar tööle Jõhvi metsapunkti, hiljem kutsuti Jõhvi võitööstusesse.

Kaugõppes hakkas ta õppima ehitust, EKE õppekeskuse juures olid aastased kursused. Pikki aastaid töötas Ilmar Kangur ETKVL-i ehitusvalitsuse Jõhvi jaoskonna juhatajana. Ta käis ehitamas ka Karjalas ja Moskvas.

Jõhvis elades hakkas Ilmar jahil käima. Alguses olid põhiliselt jänese- ja linnujaht. „Mul oli inglise setter Flora. Temaga koos sõitsime ikka motorolleriga linnujahile. Lemmik oli kindlasti nepijaht,“ rääkis ta. Ilmar üksnes ei jahtinud linde, vaid käis noorena päris palju koos Fred Jüssi ja Tiit Randlaga kotkapesi otsimas.

Jaak oli kahe lapse isa ja kolme lapselapse vanaisa.

Jaak lõpetas Tallinna reaalkooli, mehaanikainsenerina Tallinna polütehnilise instituudi (praegu tehnikaülikool) ja Moskva üleliidulise toiduainete tehnoloogia instituudi. Sõudjana võitis Jaak Nõukogude Liidu meistrivõistlustel pronksi ja ametiühingute meistri tiitli, ta oli viiekordne Eesti meister sõudmises ja Eesti meister aerutamises; töötas 24 aastat Väike-Maarja majandis (hiljem Pandivere) spetsialisti ja direktorina. Aastast 1994 elas Kõvasool Koitjärve külas Soodla jõe kaldal.

Jaak oli Eesti Kongressi liige, kindral Johan Laidoneri seltsi liige.

Jahikollektsioon

Ilmar Kanguri jahikollektsioon on omamoodi jahindusmuuseum. Kogusse kuulub tuhandeid temaatilisi postkaarte ja esimese päeva ümbrikke, fotosid, jahimärke ja medaleid, haruldane on tema mündi- ja paberrahakogu. Peale selle on veel jahikirjandus, särgikogu ja tikutopsietiketid ulukiteemal.

Riiuleid kaunistab jahimotiividega õllekannude kogu, mis pärineb valdavalt Saksast ja Tšehhist.

Eesti jahindusajaloo talletamisel on sellel kõigel hindamatu väärtus. Nii nagu Ilmar Kangur isegi oli Eesti jahinduse grand old man. 1983. aastal sai Ilmar Kangurist Eesti jahimeeste seltsi auliige ja 2007. aastal anti talle EJS-i teenetemärk Ilves ja 2013. aastal vapimärk Metsis.

Sügav kaastunne omastele.

Ida-Viru jahimeeste Selts Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

Ilmar Kangur oma kodutalus Lemmakul Rannapungerja jõe ääres 2018. aasta suvel.

70

17.04.1939–05.05.2021

Ilmar Kanguri koduklubi oli Põlevkivibasseini jahindusklubi, kus ta oli aastaid aseesimees.

Kui 1967 asutati Eesti Jahimeeste Selts, siis otsustati korraldada järgmisel aastal üleriigiline jahimeeste kokkutulek. Selle suure massiürituse korraldamise kogemused jahimeestel peaaegu puudusid, varem oli Kalevi jahindusklubide nõukogu korraldanud kolm väiksemat kokkutulekut, millest viimane toimus 1964. aasta suvel Toila-Orus. Ilmselt oli see ka põhjus, miks esimese üleriigilise kokkutuleku paigaks valiti sama koht.

Ü

sna harva juhtub, et ühe niigi silmapaistva isiku isa ja ema mälestused on trükis ilmunud ning neid tuntakse ja peetakse asjatundjate ringkonnas väärtuslikuks.

Samuti on tänapäeval üsna haruldased need inimesed, kes omal vabal valikul muu loodusega koos, selle keskel ja sellega kooskõlas heatujuliselt ning täisväärtuslikult elavad.

See tähendab – ei ole elektrivõrku, telefonilevi, ühistransporti, garanteeritud juurdepääsu ...

See kirjeldus käib märkimisväärselt terase mõistusega, mitmes kõrges koolis haridust saanud, mitme raamatukogu jagu lugenud ja üldse väga tegusa ning jõudsa Jaak Veisseriku kohta üsna hästi. Muidugi mitte ammendavalt.

Kuusalu kirikus ja seejärel kalmistule ärasaatmise järel Kuusalu vanas pastoraadis meenutati ühtviisi nii Jaaku kui ka tema vanemaid Artur ja Valve Helga Veisserikku, vanaisa Arturit ja vanaisa Jakob Ploompuud. Kõigile, kes Jaaku tundsid ja temaga läbi käisid, on jätnud sügavaima jälje tema elulaad Kõvasool, metsade rüpes, soode süles Soodla jõe kaldal igapäeva- ja ilmaelukärast nii kaugel, kui see Eesti võimalik on. Ometi – nii ebatõenäoline, kui see ongi – sai sellelegi looduslapsele saatuslikuks praeguse pandeemia põhjustanud viiruse toodud surmav haigus.

Jaagu ja Kõvasoo lugu algas mitu inimpõlve varem. Jaagu poja Olle Veisseriku järelhüüdest isale: „Tooma-Jüri peremehe ja Laane talu peremehe Jakob Ploompuu pojapoja Jaagu isa Artur võitles oma pojale Jaagule taas iseseisvalt Eestilt tagasi muinasjutuliselt kauni Tooma-Jüri talukoha. Just nimelt võitles, sest Tooma-Jüri maade tagastamine oli 13 aastat vangilaagris Siberit ehitanud vanale, õppinud ja kogenud mehele suur katsumus.“ Kõrvemaal Koitjärvel Kõvasool oli Jaak lisaks oma käikudele teerajaja ka parema, tammsaareliku Eesti poole. Nagu oli seda ka Jaagu ehitatud sild – üle jõe ei kusagile. See oli Jaagu mälestusmärk kirjanik Tammsaarele. „Jaagu kindlat veendumust pidi on tegu just romaani Hundipalu Tiidu ehitatud

kõrge ja kumera jõesillaga, kus Vargamäe Andres seisab ning mõtiskleb inimese töö ja tuleviku üle. Nüüd on meil võimalus seda siinsamas teha. Iseasi, mis tuli pähe Andresel ja mis tuleb meil ...“ Eesti tervishoiu elav legend, arstide dünastia esindaja Peeter Mardna läks 1946. aastal koos Jaaguga esimesse klassi.

Sealtmaalt nad kuni käesoleva kevadeni sõpradena kokku jäidki, sadadeks jahi- ja kalapüügiretkedeks, seenel ja marjul käimisteks, tuhandeteks tundideks ühises sõudemeeskonnas, juttudeks ja mõteteks.

Peeter Mardna: „Ma ei mäleta, et Jaak oleks kunagi millegi poolt olnud. Ikka – vastu! Nõukogude võimu ajal nõukogude võimu vastu, kui Eesti vabariik tuli, siis ikka ühe ja teise asja vastu. Aga üldiselt ikka läbi mõeldud põhjendustega.“ Jaak Veisserik oli konstruktiivne mõtleja, eriti just looduse, loodusseaduste ja tervemõistusliku protsessi asjus. Siinkohal vaid üks põgus näide, mida võib kuulata ERR arhiivist: https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-keskooprogrammkoitjarve-pildid.

Jahimehena oli Jaak Veisserik ehtne kõnnumaa kütt.

Tundis ja austas ümbritsevat, teisi liike, kooslusi. Vast ongi just tähelepanuväärne Jaagu arusaamine keerulistest kooslustest, mitte ainult bioloogilistest. Saak, olgu metsast, mättalt või jõest, leidis kasutamist viimase kui kondini. Jaak oli koeramees, hea näide siberlaste arvamusest, et püssiga mees on tavaline hulgus, koeraga mees – kütt.

Lugemissoovitus » Artur Veisserik „Ma armastasin Eestit“. Ilmamaa 2007 » Valve Veisseriku kogutud mälestused: „Koitjärve – kultuuriküla keset metsa“, koostajad Ants Miidla ja Jüri Veisserik, A. Miidla 2008 » „Koitjärve ja A. H. Tammsaare“, koostajad Jaak Veisserik ja Toomas Haug. Anija vallavalitsus 2005

71

- KUULUTUSED EJS-i MAJAS ON MÜÜGIL JAHINDUSTARBED Trofeealused (erinevad suurused) 6,40–75 € Lakukivid KNZ (lisanditega) Taanist, 10 kg kuubik 6 € Püünisrauad suured/väiksed 20 / 12 € Pihid suured/väiksed 15 / 10 € Põdrakell 18 € Mutilõks 5 € „Ettevaatust, jaht!“ liiklusmärk 18–32 € Kvaliteetsed Saksa jahinoad ja tarvikud 3–32 € Blanketid (jahiload, jahilubade arvestamise raamatud) 0,04–3 € SUVENIIRID EJS-i jahinduse hea tava puitalusel 15 € EJS-i logoga termokruus 18 € EJS-i logoga kruus (erinevad) 5–7 € Ajakirja Eesti Jahimees logoga kruus (punane) 7 € EJS 50 logoga pudeliavaja 3 € Magnet-pudeliavaja 3 € EJS-i liikmemärk 9,90 € EJS-i lips kinkekarbis 22 € Võtmehoidjad (sarvest, loomakujudega) 5 € Rimoni lambid, küünlajalad, kaminakell ja nagid hind kokkuleppel EJS-i logoga punased jahivestid (suuruses XL, 3 XL ja 5 XL) 7 €

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL!

FILMID „Vanamees ja põder“ 10 € „Eedeni aed“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Jaht Eesti moodi“ (inglise keeles) 16 € „Kes meil metsas elavad“ (inglise keeles) 16 € „Sundasunik (kährik)“ (eesti keeles) 16 € „Sõber kaber“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Sõber või vaenlane (kobras)“ (eesti keeles) 16 € „Kui hüüab jahisarv“ (Põltsamaa jahisarveansambel) 10 € „Jahinduse ABC“ 9 € Ilmar Mändmetsa ajalooline lühifilm urujahist „Soovin osta …“ 5 € TRÜKISED JA RAAMATUD „Ulukihaigused ja jahihügieen“ 15 € „Eesti jahikoerad“ 14 € „Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal“ 20 € „Küti käsiraamat“ 12 € „Eesti imetajad“ 18 € „Maitsvalt ulukilihast (metssiga ja põder)“ 14 € Kaarel Roht „Veelinnumääraja jahimehele“ 7 € Lisainfo EJS-i kodulehel www.ejs.ee

ILMAR OJAVERE

04.08.1951‒24.05.2021 Mälestame kauaaegset toredat jahikaaslast.

Sügav kaastunne lähedastele.

Kaberneeme jahiselts Harju jahindusklubi

MIHKEL MIGUR

AADO TÕEVEER

Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40.

Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €.

Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Müüa Saksa karmikarvalise linnukoera kutsikad. EKL-i ja FCI dokumendid olemas.

Sündis 14.04.2021.

Vanemad töökoerad.

Loovutamise ajaks (14.06) on kiibitud ja vaktsineeritud. Rohkem infot 510 1168.

Müüa Ida-Siberi laika kutsikad.

Info tel 504 0474.

Müüa vähekasutatud hästi hooldatud vintrelv poolautomaat BAR2 LIGHT 3006 koos jahivarustusega ja optikaga (RS-0542CF) jahitunnistusega isikule.

Hind kokku 1200 €. Tel 553 2969, Aarne Konsa. Võib kirjutada ka meilile kaisa.konsa@mail.ee.

Soovin osta karabiini IŽ-18 (7,62 × 39).

Müün uued LEE-laadimismatriitsid kaliibritele .22 Hornet; .30-30 Winchester; .45-70 Government ning kasutatud .223 Rem; .308 Winchester ja .30-06 Spr. Tel 520 5338.

REIN KOOL

19.03.1953–08.05.2021 Mälestame head jahikaaslast ja sõpra.

Südamlik kaastunne lähedastele.

23.11.1939‒25.03.2021 Mälestame kauaaegset jahimeest ja Rakvere jahindusklubi liiget.

14.05.1948‒25.04.2021 Mälestame kauaaegset meeldivat jahikaaslast ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Ääsmäe jahiselts

Rakvere jahindusklubi

Kullavere jahiühistu

NIKOLAI KOZANOV

LEMBIT TEESALU

GENNADI TSÕGANOV

Mälestame elupõlist tulihingelist, aktiivset jahimeest.

Avaldame kaastunnet lähedastele.

Avaldame südamlikku kaastunnet omastele kauaaegse jahikaaslase surma puhul.

Tallinna jahimeeste selts mälestab kauaaegset Pikva jahtkonna liiget.

Ääsmäe jahiselts

Koeru jahimeeste selts

18.12.1929‒03.05.2021

29.07.1945‒17.05.2021

72

07.05.1949–22.05.2021

Tallinna jahimeeste seltsi Pikva jahtkond

Igapäevakott igale poole High Coast Totepack

Kuhu iganes sa sel suvel lähed, mahuvad kõik vajalikud asjad mugavalt sinu Fjällräveni uude igapäevakotti. Uus High Coast Totepack on multifunktsionaalne igapäevakott, mida saab kanda nii üle õla kui seljas.

Koti sees on pehmendusega sülearvuti tasku ning kogu kott voldib end mugavalt esitaskusse. Põhikangas ja vooder on tehtud 100% taaskasutatud polüestrist ning aluskangas on tugevdatud meie kauakestva ja veekindla Bergshell kangaga Kohtume vabas õhus!

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli: MEID FILMITAKSE. Õigesti lahendas 114 vastajat. Võitja MARIS ADLER saab auhinnaks EJS-i kruusi. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 23. juuliks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet.

Mitte kunagi.

Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust.

Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee