Eesti Jahimees nr 2/2021

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

HALJALA JAHIMEESTE OMA MAJA TRAPPER 2020 IDA-VIRUMAAL

HIND 3 €

2

3×75

RISTO VIHT AARNE VAINOKIVI NIKOLAI LAANETU

ISSN 1406-6661

Meenutusi NEPIJAHIST

UUS ISUZU D-MAX ootab väljakutseid!

Hind al 25 490 €

Tallinn

Tartu

Kuressaare

Pärnu

Narva

Haapsalu

Sõpruse pst 18c, tel. 667 5511 Ilmatsalu 28, tel. 742 5797 Tallinna mnt 82, tel. 443 2113

Kerese 40g, tel. 356 9333

Kihelkonna mnt 8a, tel. 452 4337 Tallinna mnt 78, tel. 50 81 185

Viljandi

Tallinna 86, Peetrimõisa küla, tel. 444 8866 Rohkem infot: topauto.ee

Sisukord

22

6 14 16 18 22 26 30 35

30

38

42 43

44 46 48 50

53

35

58 66 74 76 80

38

66

Seltsi juhatus märtsis Alusta uut jahihooaega Jahises!

Nepijahist lähiminevikus Meenutusi nepijahist Metskurvits vajab küpset metsa Oma maja ehitusest sündis tugev selts Risto Viht 75 Aarne Vainokivi väärtuslik elu senisel 75 aastal Nikolai Laanetu – nähtus (Eesti)maa ja vee piirilt Pingetest tiine hundijahihooaeg Hundid söönud, lambad terved – kas nii on võimalik?

Jahimehe köök Trapper 2020 jahiaasta Ida-Virumaal Õige märklehe valikul II Plokkvibu – 21. sajandi eelistatuim jahivibu II osa Mis saab pliimoonast?

Asjade seis kevadel 2021 Priidu Kohava jahimälestused II Linnugripp. Mida peaksime sellest teadma?

Johannes Kert – mees meie hulgast Viibates kadunud retkekaaslasele Moodsad vintrelvade padrunid 2021: 277 SIG Fury

Esikaanel metskurvits Scolopax rusticola

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

Foto Ingmar Muusikus

TRAPPER 2020 IDA-VIRUMAAL

HALJALA JAHIMEESTE OMA MAJA

HIND 3 € ISSN 1406-6661

3

2

3×75

RISTO VIHT AARNE VAINOKIVI NIKOLAI LAANETU

Meenutusi NEPIJAHIST

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Jälgi, mis toimub kevadises metsas!

Kevad-suviseks jahilkäiguks, matkamiseks või kalapüügiks mõeldud kerged ja vastupidavad komplektid firmadelt Chevalier ja Hart.

HART FIELDER ÜLIKOND

Meeste ja naiste mudelid Kerged, sportliku lõikega jope ja püksid.

Jopel 5 tõmblukuga taskut, sealhulgas antenniavaga raadiosaatjatasku.

Püksid on mugavad, stretch-materjalist detailid põlvedel ja tagaosas lisavad liikumisvabadust. Valmistatud kergest, vett ja mustust hülgivast materjalist.

-

Hart Fielder Hart Fielder Lady

15500

CHEVALIER PIXEL CAMO ÜLIKOND

Hart Kaprun

15500 HART KAPRUN ÜLIKOND

Vastupidavast, vett ja mustust hülgivast materjalist suvine metsaülikond. Kapuutsiga jopel on 4 tõmblukuga taskut. Pükstel on stretch-materjalist detailid liikumisvabaduse parendamiseks ning 6 mugavat taskut.

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

Tuulekindlast windblocker-materjalist kerge jahiülikond. Jopel on palju taskuid, muuhulgas raadiotasku ning mahukas seljatasku. Pükstel mugavad külje-, reie- ja tagataskud.

Chevalier Pixel Camo

19900

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Jahindus- ja loodusajakiri 2 (269) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Ander Sibrik ander@menuk.ee, telefon 565 1007 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil.

KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Muutustega kohaneja jääb ellu

J

uba rohkem kui aasta käib meie ümber sõda nähtamatu vaenlasega ja võitu ei paista. Iga päev saame rindeteateid, kui palju on hukkunuid, kui palju laatsaretis, kui paljud on võitlustandrile naasnuid. Esimene laine, teine laine, kolmas laine, ikka üles ja alla nagu tormisel merel.

Sellega on võimatu harjuda. Koosolekud ja kokkusaamised on enamjaolt kolinud internetti, aga puudu on neljasilmavestlustest koosolekuruumi kaugemas nurgas. Saame küll omavahel ekraanide vahendusel suhelda, aga igatseme tavapärase läbikäimise ja pidulike jahiürituste järele.

Kui nüüd sama hooga ja metafooridega jätkata, siis alates selle aasta veebruarist on jahimeeste võitlustandril ennast „elusuuruses“ nähtavaks teinud uus vaenlane ja see on raskmetall plii.

Plii kahjulik mõju eelkõige inimeste kesknärvisüsteemile on teada juba üle 2000 aasta. Mürgina jõudis plii laiema publikuni 1990. aastate alguses, kui suure ohu tõttu inimestele ja keskkonnale hakati üle minema pliivabadele kütustele.

Aastal 2002 kasutati pliikütust veel 86 riigis, praeguseks on selle kasutamine peaaegu lõppenud ja keelatud. Autotööstus on muutusega kohanenud: leiti alternatiivid ja detonatsioonikindlus saavutati muude, ohutumate meetoditega.

Veebruarist algas üleminekuaeg pliimoona keelustamiseks jahinduses. Peale kaheksa aastat tagasi jõustunud muudatuste veelinnujahil laienevad piirangud nüüd kõigile märgaladele ja piirkonnale, mis jääb neile lähemale kui sada meetrit.

Keeld puudutab jahti kõigile jahiulukitele, keda tohib haavlitega küttida.

Määruseni jõudmiseks kulus viis aastat ja see hõlmab peale jahinduse ka jahilaskesporti ja lasketiire.

Paralleelselt algas kaks aastat tagasi täiesti uue, kolmanda määruse ettevalmistamine pliimoona (sh pliikuulide) täielikuks keelustamiseks, mis loodetakse jõustada järgneva kaheksa aastaga. Võib kindlalt väita, et see tähendab uut epohhi jahinduses, jahi- ja sportlaskmises. Laskemoona tootjad peavad leidma uued materjalid, jahimehed vahetama välja sobimatud relvad. Ümber tuleb ehitada määrustele mittevastavad tiirud. Vaatamata õilsale eesmärgile seisame keeruliste ja kulukate muudatuste ees.

Ent nagu on öelnud teadusfilosoof Jacque Fresco: „Kui tahad elada paremas maailmas, siis pead püsti tõusma ning selle paremaks tegema.“ Kui eesmärk on parem elukeskkond, laskesportlase, jahimehe ja tema pereliikmete tervise kaitsmine, siis asetub kõik oma kohale. Nende määruste mõju hindamiseks meie tiirudele ja jahilaskespordile on EJS koostöös EJSL-iga asunud juba tegutsema.

Püüame kasutada tervet mõistust ja pakkuda lahendusi, et tiirud jääksid avatuks.

Eestis on umbes sada lasketiiru ja laskepaika. Kui treenimiskohti nimetatud määruste tõttu vähendatakse, siis kannatavad laskeoskus, jahiohutus ja ka ulukid.

Evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwin, kes oli nooruses kirglik jahimees, on öelnud: „Ellu ei jää kõige targem ega kõige tugevam, vaid see, kes suudab kõige paremini muutustega kohaneda.“ Ei jää muud üle kui targa mehega nõustuda.

Me peame muutustega kohanema. Sama kindlalt, kui tuleb õppida koroonaviirusega koos elama, tuleb seljatada ka pliioht. Kui suudame teha nii, et uute määruste tõttu harrastajate hulk laskespordis ei vähene ja jahinduse üks nurgakividest – jahimeeste laskeoskus – ei halvene, oleme hästi hakkama saanud.

Hundid söönud, lambad terved.

ENDRIK RAUN EJS-i juhatuse liige

5

- juhatus -

Seltsi juhatus

MÄRTSIS TEKST JA FOTO EJS

Juhatuse korraline koosolek toimus 17. märtsil veebis.

Osales 18 juhatuse liiget. Päevakorras oli kümme teemat.

Koosolekut juhtis Margus Puust, protokollis Lea Truska.

K

oosolekul osales keskkonnaameti (KeA) eluslooduse ja kalanduse järelevalve arendusosakonna peainspektor Liivi Plumer, kes tegi ülevaate jahijärelevalvest. EJS-il oli võimalus anda eelnevalt teada huvipakkuvad teemad.

Ettekandja tutvustas, milliseid väärteomenetlusi jahiseaduse alusel eelmisel aastal menetleti. Alustati

Liivi Plumeri ettekanne oli väga sisukas ja professionaalne, juhatuse liikmed said vastused paljudele küsimustele.

130 väärteomenetlust (2019. aastal 118). Kõige rohkem jäeti maksmata jahipidamise õiguse eest, selliseid juhtumeid fikseeriti 50. Teisel kohal oli jahiloata jahipidamine (29) ja kolmandal jahiohutuse ning relva transpordinõuete rikkumine: 15 korda.

Sinna kuuluvad näiteks küttimine hoonetele liiga lähedal, uluki asemel põllumajanduslooma küttimine, poolautomaatsete salvede kasutamine, kuhu mahub rohkem kui kaks padrunit.

EJS ja keskkonnainspektorid on teinud viimastel aastatel tihedat koostööd jahiohutuse parandamiseks. Foto 2018. aastal toimunud nõupidamisest, keskel Liivi Plumer.

6

- juhatus Jahipidamise dokumentide probleemidega oli seotud 13 menetlust.

Juhatuse liikmed küsisid helisummuti ja selle kasutamise kohta.

Miks peab seda peale ja maha kruttima? Juhatuse liikme Tiit Tammsaare sõnul pole see mõnel mudelil võimalik. Keskkonnajärelevalve lähtub relvaseadusest, aga ettekandjal ei olnud midagi selle vastu, kui EJS esitab sobiva muudatusettepaneku.

Seda on EJS juba ka teinud.

Liivi Plumer andis ülevaate järelevalvereidist Saaremaal jaanuaris.

Alustati kümme väärteomenetlust: neljal juhul oli relv autos laetud, ühel juhul oli laetud jahirelv järelevalveta, kahel juhul kasutati poolautomaattulirelva, mille salve mahtus üle kahe padruni, kolmel juhul oli maksmata jahipidamise õiguse tasu. Siia tuleb lisada, et sel päeval oli jahtidel palju jahimehi mandrilt, seega ei olnud kontrollimisel tegemist ainult saare jahimeestega.

Peainspektor tutvustas inspektori õigusi. Neil on õigus läbi vaadata vallasasju, mille hulka kuuluvad ka autod ja teatud tingimuste korral isik kuni 48 tunniks kinni pidada. Selle kohta on kindlad piirid ja kord. Neil on ka turvakontrolli õigus, seda teevad samast soost isikuid. Teatud juhtudel on õigus siseneda valdusesse, minna sisse jahimajja ja teha läbivaatusi. Eluhoonesse sisenemisel on vaja kohtuniku luba. Kui inspektorid avastavad vallasasju, mis ei ole seaduslikud, võidakse võtta need hoiule. Kui nende omamine ei ole lubatud, siis võib olla õigus asjad teatud tingimuste korral hävitada.

Korrakaitseseadus määrab ära ohutaseme. Sellest oleneb ka inspektori käitumine konkreetsel juhul. Liivi Plumer tutvustas inspektorite vorme.

Sinine vorm asendub rohelisega sujuvalt. Käise või rinnaosas on märge, et tegemist on keskkonnaametiga.

Liivi Plumeri ettekanne oli väga sisukas ja professionaalne, juhatuse liikmed said vastused paljudele küsimustele. Lepiti kokku, et selliseid kohtumisi jätkatakse. Neile küsimustele, mis eeldasid põhjalikumat infot teistelt ekspertidelt, saavad juhatuse liikmed vastused kirjalikult. EJS tänab ettekandjat ja KeA-d!

Andres Lillemäe tutvustas pliihaavlite keelustamist Euroopa Liidu (EL) märgaladel (vt ka artiklit

lk 54–55) ja tegi kokkuvõtte ulukinahkade kokkuostust. EJS on kolm aastat ostnud kokku põdra- ja hirvenahku. Kiita tuleb jahiseltse, kus on asjad hästi korraldatud ja asjad laabuvad.

Margus Puust kordas üle põhimõtted, mille järgi langetatakse tunnustusavalduste otsused. Avaldused ja ettepanekud laekusid EJS-i 15. märtsil. Need vaadatakse üle koosolekul aprillis. Kindlasti peab koosolekul olema kohal isik, kes oskab kandidaadist rääkida ehk tema esitaja või viimase esindaja (see võib olla juhatuse liige). Vastasel juhul võib piisava teabe puudumise tõttu tunnustus saamata jääda.

Eelarve täitmisest 2020 ja eelarveprojektist 2021 rääkis tegevjuht Tõnis Korts. See oli eelarvete teine lugemine. Eelmisel koosolekul tehti ettepanekuid, mis olid nüüd olid arvesse võetud. Pärast arutelu otsustasid juhatuse liikmed saata eelarved volinike koosolekule kinnitamiseks.

EJS on kolm aastat ostnud kokku põdra- ja hirve hirvenahku.

Kiita tuleb jahiseltse, kus on asjad hästi korraldatud ja asjad laabuvad.

Läänemaa jahindusklubi (JK) liikmeks astumise tõttu esitas Palivere-Piirsalu jahiselts avalduse lahkuda EJS-i liikmeskonnast.

Läänemaa JK on EJS-i liige. Nagu selliste muutuste korral tavaks, kuulasid juhatuse liikmed ära Läänemaa JK esindaja Endrik Rauni ülevaate.

Juhatus rahuldas avalduse ja tunnustas maakondlikku koostööd.

Arutati jahieeskirja muudatusettepanekut lubada kasutada kitsejahil kuni 39 cm turjakõrguseid ajavaid koeri. Ettekande tegi juhatuse liige Endrik Raun. Küsimus oli arutlusel juba koosolekul novembris, kui otsustati, et tuleb teha täiendavad taustauuringud. Seda juhatus tegigi.

Eelnevalt olid juhatuse liikmetele

7

saadetud materjalid nii Soome kui ka Rootsi kohta. Arutelu tulemusel otsustati muudatusettepanekut toetada.

Liikluses vigastatud ulukite kohta tegi ettekande Jaanus Põldmaa. Jahiseaduse paragrahvi 34 järgi tuleb liiklusõnnetuses hukkunud ja liiklusõnnetuse tõttu surmatud suurulukist ning tema osadest viivitamata teavitada jahipiirkonna kasutajat või keskkonnaametit. Nimetatud suuruluk ja tema osa kuuluvad jahipiirkonna kasutajale, kes surnud tarbimisväärtuseta suuruluki utiliseerib või matab kohapeal kokkuleppel maaomanikuga.

Probleeme põhjustavad endiselt aga vigastatud ulukid. Mure on vana ja kerkib aeg-ajalt. Aeg on edasi läinud ja ühiskonnas on tekkinud uued huvirühmad, seega peaks niisugused küsimused olema täpselt reguleeritud.

Praegu on jahimeestel seadusest tulenev kohustus koristada teelt ja utiliseerida või matta liiklusõnnetuses hukkunud suuruluk. Otsustati, et tegevjuht kohtub asjaomaste ametite esindajatega, et leida probleemile lahendus.

Räägiti tunnustusavaldusest aasta tegu, mis esimest korda olid arutusel eelmisel koosolekul. Idee autor on Marko Vinni. Vahepeal lisati tunnustusavalduse statuudi eelnõusse juhatuse liikmete ettepanekuid. Näiteks tegi Mati Kivistik ettepaneku kohaldada aasta tegu mitte kalendriaasta, vaid jahiaasta kohta ja esitada ettepanek 15. märtsiks, nii nagu teised tunnustusavalduste ettepanekud. Oma ettepanekud oli esitanud ka Priit Vahtramäe. Ta tõi näiteks mõtte osatähtsuse kohta, mis aitaks juhatuse liikmetel otsustada.

Ettepanek oli arvestada teo olulisust, sisu, jahinduslikkust, armastust metsloomade vastu, liigikaitset toetavat ja propageerivat tegevust, teo kajastust meedias jne. Juhatus otsustas, et kõik see võiks olla abistava materjalina statuudis. Tunnustusavaldus rakendub alles järgmisest aastast, seega otsustati anda juhatuse liikmetele veel aega teha täiendavaid ettepanekuid.

Siiski oldi seda meelt, et eelmise aasta teo eest võiks tunnustada kohe. Seda toetas juhatuse liige Tiit Tammsaar.

Koosoleku juhataja Margus Puust palus juhatuse liikmetel esitada oma ideed järgmiseks, 21. aprilli koosolekuks.

- uudised Foto Liis Keerberg / ornitoloogiaühing

Esimene nurmkana sai GPS-saatja

Jaanus Elts nurmkanaga Sada.

Ornitoloogiaühingu ja Vaibla linnujaama koostöös paigaldati esimest korda Eestis GPS-GSM-saatja nurmkanale, kes sai ornitoloogiaühingu juubeliaasta puhul nimeks Sada.

Vaid üheksa grammi kaaluva saatja paigaldasid 9. märtsil isasele nurmkanale Jaanus Elts ja Liis Keerberg ornitoloogiaühingust. Linnu aitasid kinni püüda Art Villem Adojaan ja Amaranta Põld Vaibla linnujaamast. Ornitoloogiaühing tähistab oma 100. aastapäeva, seetõttu otsustati linnule nimeks anda Sada.

Lind, kes kaalus 430 grammi, sai jalga ka Vaibla linnujaama rõnga. Sada oli saatja panekul väga kannatlik ja lendas pärast vabastamist oma hinnalise seljakotiga vurinal Võrtsjärve roostiku poole.

Nurmkana Sada aitab ornitoloogidel paremini mõista, milline on Eestis aasta läbi elava ja talviti ka aedadesse toitu otsima tuleva põllulinnu elupaigakasutus ning ellujäämust mõjutavad tegurid. Aastatel 1980–2017 on liigi arvukus vähenenud üle kahe korra. Kunagisest rohkearvulisest inimkaaslejast ja jahilinnust on saanud väheneva arvukusega liik, kuid senini pole selge, kas põhjus on pigem nurmkana looduslike vaenlaste suur arvukus või maakasutuse muutus.

Tegevjuhid pidasid nõu veebis Eesti Jahimeeste Seltsi liikmesorganisatsiooni juhtide nõupidamine toimus 11. veebruaril veebis. Koosolekul osales 64 inimest.

Avakõne pidas Margus Puust, kes nentis, et jahimeeste kogukond toimib koroonaolukorrale vaatamata hästi. Siiski on endiselt mure leviva seakatku pärast. Jahipiirkonna kasutusõiguse load hakkavad lõppema, seega tuleks lepingute sõlmimist ergutada ja taotleda pikendamist juba praegu.

Märjamaa jahiseltsi esindaja Priit Kotkas kirjeldas, kuidas nemad said maakondlikus jahindusnõukogus kasutusõiguse

nõusoleku. Ülevaadet kuulati suure huviga ja esitati küsimusi.

Andres Lillemäe, EJS-i tegevjuhi asetäitja, rääkis pliimoona keelustamist. Karri Urban, IT-projektide koordinaator, esitles projekte ja rääkis üleminekust suuruluki jahilubade paberivabale platvormile. Ajakirja Eesti Jahimees digiversioonile üleminekust ja juubilaride õnnitlemisest rääkis peatoimetaja Jaanus Vaiksoo. Projektist „Ulukid teel“ tegi ülevaate projektijuht Urmas Salmu. Lõpetuseks tutvustas tegevjuht Tõnis Korts EJS-i arengusuundi 2021.‒2025. aastaks.

Seakatku infopäeval 25. veebruaril selgus, et kuigi juhtumite arv on aastatega märgatavalt vähenenud, levib viirus Eestis endiselt.

Eesti maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professori Arvo Viltropi sõnul oli Eesti viirusevaba 2019. aasta veebruarist kuni 2020. aasta augustini. „Sigade Aafrika katku (SAK) viirus tuvastati taas Raplamaal 25. augustil ühel metsseal, kes leiti maantee äärest,“ selgitas Viltrop. „Kõige tõenäolisemalt on inimene viiruse uuesti sisse toonud.“ Praegu on Eestis kaks aktiivset seakatkukollet: Raplamaal ja Lääne-Virumaal. Aastal 2020 oli 76 SAK-positiivset metssiga, neist 60 antikehapositiivset ja 16 viiruspositiivset. Tänavu jaanuari lõpuks oli uuritud 2074 metssiga, kellest 15 olid SAKpositiivsed, 14 antikehapositiivsed ja üks viiruspositiivne.

Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna nõuniku Maarja Kristiani sõnul on seakatk laialt levinud ka mujal Euroopas: „Seakatk levib praegu aktiivselt Slovakkias, Serbias, Moldovas, Ungaris, Baltikumis, Saksa–Poola piiri ääres ja eriti suure levikuga on see Rumeenias. Taudi on suutnud likvideerida vaid Tšehhi ja Belgia.“ Uued seakatkuleiud Eestis ohustavad kindlasti metsseapopulatsiooni, aga ka kodusigu, mistõttu peavad jahimehed jälgima bioturvalisust nii enne jahti, jahi ajal kui ka pärast seda.

Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhtivspetsialist Anne-Ly Veetamm: „Esmakäitluse nõuded on tähtsad, alati tuleb jälgida puhastamise ja desinfitseerimine nõudeid, et vältida haiguse levitamist.“

8

Foto Shutterstock

SEAKATKU VIIRUS LEVIB ENDISELT

Uued seakatkuleiud ohustavad metsseapopulatsiooni ja ka kodusigu.

- uudised Metskitsedega toimus eelmisel aastal 4325 liiklusõnnetust.

METSSIGADE KÜTTIMISKOHUSTUS TÄIDETUD Jahihooajal 2020/2021 kütiti Eestis 9715 metssiga. Surnuna leiti 30 ja hukati 45 SAK-i tunnustega metssiga.

Keskkonnaamet kehtestas esialgse küttimismahu 7800 isendit, kuid sigade Aafrika katku leviku piiramise tõttu täideti küttimismaht 125-protsendiliselt.

Küttimismahu täitis enamik jahiseltse. Enim (1922 isendit) kütiti Saaremaal, rohkelt kütiti ka Hiiumaal (1690), Viljandimaal (800) ja Harjumaal (604). Valdavalt kütiti kulte või kesikkulte.

Jahimeeste seltsi presidendi Margus Puusti sõnul on tähtis hoida metssigade arvukus väike, eriti kui arvestada, et SAK on jälle siin-seal pead tõstnud. „Väikese arvukuse korral on lootust, et katk ei levi kolletest kiiresti laiali ja suudame selle lokaliseerida. Samal ajal on oluline, et täidame nagu ka SAK-i viiruse esimese laine ajal korrektselt bioturvalisuse nõudeid,“ lisas Puust.

Raplamaal, kus eelmise aasta augustis leiti SAK-i kolle, oli jahiaasta lõpuks kütitud 546 metssiga ja seega oli kohustuslik norm (350) isegi ületatud.

Veebruari lõpuks oli uuritud 3814 metssiga, nendest kuus olid surnud, 3804 kütitud ja neli hukkunud või hukatud. Lisaks oli 22 SAK-positiivset, nendest kaks viiruspositiivset.

Liiklusõnnetused metskitsedega vähenesid Möödunud aastal oli mõnevõrra vähem metskitsedega juhtunud liiklusõnnetusi.

Eesti Jahimeeste Seltsi projekti „Ulukid teel“ juhi Urmas Salmu sõnul oli metskitsedega liiklusõnnetusi mullu ligi 11% vähem (2019. aastal 4884, 2020. aastal 4315). „Kuigi metskitsedega juhtunud liiklusõnnetuste vähenemise kindlad põhjused pole teada, on pakutud nende arvukuse väikest vähenemist ja hõredamat liiklust, aga ka mõlema koosmõju. Veel on vara öelda, kas õnnetuste vähenemine oli tingitud ka „Ulukid teel“ projekti käigus paigaldatud peletavate reflektorite mõjust,“ selgitas Salmu.

Häirekeskuse infotelefoni 1247 andmete kohaselt põhjustasid 2020. aastal enim liiklusõnnetusi metskitsed (4325). Põtradega oli liiklusõnnetusi 200, metssigadega 161, punahirvedega 26, karudega 14 ja ilvestega kaheksa. Enamik liiklusõnnetusi juhtus Harju maakonnas.

Metsloomadega liiklusõnnetuste vähendamiseks alustas jahimeeste selts koostöös If kindlustuse ja maaülikooliga aasta algul reflektorite mõju uuringut maanteedel.

Projekti käigus paigaldati eelmisel aastal seitsme maakonna (Lääne-Viru, Ida-Viru, Lääne, Pärnu, Viljandi, Tartu ja Põlva maakonda) 24 maanteelõigule kokku ligi tuhat uluki valgustõkkereflektorit.

Jahimeeste selts ostis ulukinahku Nahku ei tohiks viia metsa, need peaks jõudma kokkuostu. Üle-eelmisel aastal varuti ulukinahku ligi 500 ja eelmisel aastal 600, tänavu saadi juba 709 põdra- ja punahirvenahka.

Tähtis on, et nahku ei viidaks metsa, vaid toodaks kokkuostu. Kõik jahisaadused tuleb ära kasutada. Nahku toodi Harju-, Hiiu-, Järva-, Pärnu-, Rapla-, Tartu-, Põlva-, Võru- ja Viljandimaalt.

Ostetud nahkadest valmistab meie partner Soomes koeratoitu.

Tänavu osteti üle 700 ulukinaha.

9

Foto EJS

Vabariigi aastapäeva paiku andis Mõisaküla jahiselts Metsis kohalikule kogudusele 300 hirvekonservi.

Mõisaküla jahiseltsi Metsis esimehe Toomas Oissari sõnul on neil kohaliku kogukonna ja kogudusega väga hea läbisaamine: „Juba neli aastat on jahimehed ja kogudus korraldanud jõuluajal koostöös tänulõuna, millega jahimehed tänavad kogukonda. Viiruse tõttu jäi vahetu kokkusaamine küll ära, aga otsustasime selle asemel kinkida kogudusele ühest kütitud hirvest valmistatud 300 konservi.“ Eesti Jahimeeste Seltsi arvates on tegemist igati hea algatusega, mis väärib järgimist. Sarnaste ettevõtmiste kohta on teateid ka teistest Eesti piirkondadest. Nii näiteks annetasid Metsküla ja Kärla jahimeeste selts mullu detsembris toidupangale ulukilihakonserve.

Foto Jüri Jõepera

HIRVEKONSERVID KOGUDUSELE

- uudised -

Veebruari lõpuks oli kogu Eestis kütitud 131 hunti, lisaks üks eriloaga Harjumaal.

Keskkonnaamet kehtestas tänavuseks jahihooajaks küttimismahu 149 isendit. Seega enamik küttimismahust täideti, 18 luba jäi aga realiseerimata.

Enim kütiti hunte Pärnumaal, 24 isendit. Raplamaal kütiti 17, Lääne-Virumaal 16, Järvamaal 13, Harjumaal ja Võrumaal 11, Ida-Virumaal kümme, Viljandimaal ja Põlvamaal seitse, Läänemaal viis, Tartumaal ja Jõgevamaal neli ja Valgamaal kaks isendit.

Alates 2018. aastast korraldatakse Eestis huntide küttimist mitte enam maakondade piiride, vaid ohjamisalade järgi. Sellega suunatakse küttimissurve eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal hundikarju, kes elavad loodusmaastikel ega põhjusta kahju. Nii on võimalik säilitada hundiasurkonna soodne seisund ja vähemalt piirkonniti ka ökoloogiline funktsioon, hoidudes samal ajal ülemäärasest kahjust lambakasvatusele.

Hundiasurkonna soodne seisund tuleb säilitada.

NÕUDED LASKETIIRUDELE EJS-is arutati lasketiirudele kehtestatavaid uusi nõudeid.

Koosolekul osalesid 4. veebruaril siseministeeriumi korrakaitseja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Sven Põierpaas, jahilaskespordi liidu juhatuse liige Sven Rannaväli, EJS-i juhatuse liikmed Jaak Volmer, Endrik Raun ning EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Foto keskkonnaamet

Foto Kaupo Kindsigo

Foto Shutterstock

Jahimehed küttisid 131 hunti

Haljala jahilasketiir.

Laetud relv.

SAAREMAAL KONTROLLITI JAHIMEHI

kaks juhtumit, kui jahipidamisõiguse tasu oli maksmata jäetud,“ märkis Haamer.

Reid oli suunatud eeskätt jahiohutuse kontrollimisele.

Selliseid ühisreide on ametil kavas korraldada ka edaspidi. „Kontrollimine näitab, et üsna levinud on sõitmine püssikotist väljas oleva laetud relvaga. See on äärmiselt ohtlik nii jahimehele endale kui ka kaasreisijatele ja kõrvalistele isikutele,“ ütles keskkonnaameti eluslooduse ja kalanduse järelevalve arenduse osakonna peainspektor Liivi Plumer. Suure riskiga on ka ühisjahid, kus jahimehed unustavad enne kogunemist ja liikumist relvad ohutuks teha. Samuti on olukordi, kui relv jäetakse järelevalveta ja kõrvalistele isikutele ligipääsetavasse kohta.

Jahimeestel tuleb ka meeles pidada, et keelatud on kasutada poolautomaatseid jahitulirelvi, mille salve mahub rohkem kui kaks padrunit.

Keskkonnaamet tänab kõiki jahipiirkondi meeldiva koostöö ja mõistliku suhtumise eest korraldatud kontrollidesse. Jahiohutus ja turvalisus on kõigile vajalik.

Jaanuari lõpus kontrollisid keskkonnaameti järelevalveosakonna inspektorid koos politseiga Saaremaal toimunud üksik- ja ühisjahte ning tuvastasid jahiseaduse rikkumisi.

Alustati kümme väärteomenetlust, enamik neist seotud jahiohutusega. „Kahjuks tuleb tunnistada, et jahiohutusega on jahimeestel endiselt probleeme. Ühel juhul oli laetud jahirelv jäetud järelevalveta, ülejäänud juhtudel oli relv autos relvakotist väljas ja laetud,“ ütles keskkonnaameti Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer.

Kontrollimistel leiti ka inspektoritele esitatud jahi- ja laskekatsetunnistuste ning andmebaasi üksikuid ebakõlasid, aga praeguseks on need puudused likvideeritud. Kontrollimiste käigus tuvastati ka relvaseaduse rikkumisi, millega tegeleb edasi politsei- ja piirivalveamet. „Hea meel on, et varasemad kontrollid nii Saaremaal kui ka mandri-Eestis on jahimehi distsiplineerinud. Seekord oli vaid

10

- uudised MUUDETI SEAKATKU KAASKIRJA Põllumajandus- ja toiduamet (PTA) on muutnud SAK-i kaaskirja.

Foto EJS

Muudatused on alljärgnevad » Lisandunud on proovide vastuvõtjate andmed (PTA esinduse nimi, proovi vastuvõtja nimi, proovide vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg). Selline info lisatakse kaaskirjale, kui proov on laborisse liikunud PTA kaudu. Kui jahimees ise viib proovi laborisse, siis kaaskirja seda osa ei täideta. » Muutunud on metssea vanuse märkimine. Varem pidi märkima viimase variandina, et loom on üle kaheaastane, nüüd tuleks täpsustada, kui vana loom hinnanguliselt on.

Muutused on tingitud soovist saada täpsemalt infot võimalike SAK-positiivsete metssigade vanuse kohta. Lisaks on proovide vastuvõtja info alusel võimalik jälgida proovide liikumist ja labor saab küsida täiendavat teavet proovi vastuvõtjalt.

Kui proovi on võtnud jahimees, siis ei tohi kaaskirjal proovivõtja lahtrisse märkida, et proovi on võtnud JVA (järelevalveametnik) või volitatud veterinaararst.

Kui muudatuste kohta on küsimusi, saab lähemat teavet põllumajandus- ja toiduametist telefonil 605 4756 või e-kirjaga aadressilt helen.prommik@pta.agri.ee.

Andres Lillemäe ja Maret Kärdi rääkisid jahikoertest.

JAHIMEESTE SELTS JA KENNELLIIT ARUTASID JAHIKOERTE KÜSIMUST Seltsi majas räägiti kennelliidust, jahikoertest ja nende kasutamisest.

Jahimeeste seltsi külastas 9. veebruaril Eesti kennelliidu liige Maret Kärdi. Koosolekul arutati EJS-i koostööd kennelliiduga ja seltsi võimalikku astumist liidu liikmeks. Vaadati läbi maailmas kasutatavate jahikoerte nimekiri ja arutati nende võimalikku kasutamist Eestis.

TEKST JA FOTO TIINA TÕNISSOO, Valgamaa jahimeeste ühistu

R Kaks isahunti on Laatres tabatud.

Hundijaht Laatres Valgamaal Laatre jahipiirkonnas peeti jaanuari viimasel nädalalõpul edukat hundijahti. Kütiti kaks isahunti.

11

eede hommikul leidsid kohalikud kütid kolme hundi jäljed, ala piirati sisse ja naaberseltside kütte kutsuti appi.

Lõuna paiku alustati lippude vedamist, pimeduse saabudes oli ring tehtud. Õhtu tuli peale ja mehi oli ka vähevõitu, seega otsustati lükata jaht järgmisse hommikusse.

Laupäeva varahommikuse piiramise käigus leiti ühe (emahundi) väljuvad jäljed öösel sadanud värskel lumel, jäi üle vaid loota heale õnnele, et teised kaks hunti on piiratud alal ikka veel alles.

Jahimehi oli kohal rohkem kui tavalisel põdrajahil, lisaks kohalikele Laatre ja Vähero meestele ka Pühajärve, Sangaste ja Kaagjärve jahiseltside kütid. Jaht registreeriti ja aju võis alata.

Eduka ühisjahi käigus kütiti kaks isahunti, samal ajal registreeris ka Põlgaste jahipiirkond isahundi küttimise: Valga-Tartu ohjamisala huntide küttimislimiit sai selleks hooajaks täidetud.

- VÄLISuudised -

Foto Shutterstock

Eelmisel aastal väljendasid mitu poliitikut muret selle pärast, kuidas Euroopa Komisjon käsitles REACH-i määruse alusel pliimoona keelustamist märgaladel.

Väideti, et Euroopa Komisjoni looduskaitseüksus rikkus eeskirju, julgustades eksperdirühma riiklikke esindajaid aktiivselt hääletama, et tagada positiivne tulemus. Paljud europarlamendi liikmed väljendasid muret, kuid komisjon eitas vääriti käitumist. Pärast kaebust Euroopa ombundsmanile on tulemus selge.

Ombudsman leiab, et komisjoni taotlus läks üle piiri sellest, mis on asjakohane komisjoni õigustatud huvi, kui komisjon palus sõnaselgelt Euroopa Liidu lindude ja elupaikade direktiivi eksperdirühma (NADEG) liikmetel pöörduda riigiametnike poole, et toetada komisjoni määruse eelnõu positiivset hääletustulemust. Eeskirja kohaselt on nende ülesanne anda komisjonile nõu ja teavet. Nende roll ei laiene komitee hääletuse mõjutamisele. Ombudsman märkis veel, et selline eksperdirühm ei tohiks esitada niisugust taotlust, nagu esitati NADEG-i liikmetele.

FACE presidendi Torbjörn Larssoni sõnul on Euroopa Liidu demokraatia miljoneid Euroopa kodanikke alt vedanud: „Komisjon rikkus menetlusreegleid ja nõuetekohast tava, mis puudutab miljoneid kodanikke. Nii tõsistele väidetele haldusomavoli kohta reageerisid küll europarlamendi liikmed, kuid nad peavad tulevikus olema palju tugevamad.“ Larsson loodab, et ombudsmani otsus vaadatakse läbi ning sellest õpitakse.

Foto Shutterstock

EUROOPA KOMISJONI TEGUTSEMINE OLI ÕIGUSVASTANE

Trofeeasju arutati seekord veebis.

Jahindus ei ohusta loodust Aeg-ajalt peetakse jahindust liikide kadumise ja elupaikade halvenemise üheks ohuallikaks, kuid see ei vasta tõele.

FACE teatel tuleneb selline oletus Euroopa Liidu looduse seisundi viimasest aruandest, kus esitatakse jahinduse kohta eksitavat teavet. Statistikat vaadates ilmneb hoopis teine pilt. Jahindus moodustab kõigist ohuallikatest ainult 0,66%. Liikmesriigid teatasid vähem kui 1% juhtudest, et jahindus on liikide ja elupaikade jaoks suur ohuallikas.

Vaid kolm liikmesriiki olid jahinduse märkinud suure ohuallikana elupaikadele, aruandeid esitati aga 5596. Vaid 0,17% aruannetes arvati, et loodust mõjutavatest teguritest survestas jahindus kõiki muid liike peale lindude. Näiteks lõhe ja Vahemere tuhvelhomaar kuuluvad nende 12 liigi hulka, kellele on suur ohuallikas just jahipidamine.

2,58% aruannetes arvati, et jahipidamine ohustab linde.

Ohud loodusele on struktureeritud kahele hierarhilisele tasandile. Põllumajandus, metsandus ja kliimamuutus on esimesel tasandil, kuid jahindus on liikide ekspluateerimisel üks paljudest alamkategooriatest.

Jahipidamine mõjutab oluliselt umbes 86 linnuliiki. Kõige sagedamini teatati liikidest, kelle populatsioon on pigem heas seisus ja trend stabiilne või kasvav, näiteks hallhani või kormoran. Samal ajal on see vastuolus Euroopa Komisjoni juhendiga, kus liikmesriikidele tehti ülesandeks mitte teatada suurest ohuallikast nende liikide kohta, kellel on kindel populatsiooni staatus ja stabiilne või suurenev suundumus. Kui seda oleks järgitud, vähendaks see veelgi jahinduse kui ohuallika suhtelist osatähtsust.

Loodusdirektiivi alusel tuleb liikmesriikidel teatada, mida nad näevad liikide kadumise ja elupaikade seisundi halvenemise peamiste põhjustena. Seetõttu annavad nad aru ohuallikatest, mida arvestatakse teatud aja jooksul mõjutada saanud elupaikade ja liikide korral, ning ohtudest, millel on tõenäoline mõju järgmisel kahel aruandeperioodil.

12

CIC-i KOMISJON PIDAS ARU JAHITROFEEDE KÜSIMUSES CIC-i peakontori ja CIC-i trofeekomisjoni ühine koosolek oli veebis.

Koosolek toimus 25. veebruaril, räägiti CIC-i trofeekomisjoni koosoleku korraldamisest ja uue käsiraamatu väljaandmist.

CIC-i peakorterit esindasid Kristof Hecker ja Luna Milatovic. Trofeekomisjoni poolt võtsid osa aseesimehed Andres Lillemäe, Tony Dalby-Welsh ja vanemad trofee-eksperdid Ian Watson Inglismaalt ning Larry Taffe Iirimaalt.

Hundid on Hispaanias kaitse all Hundid võeti Hispaanias kaitstavate liikide hulka koos Ibeeria ilvese ja Pürenee pruunkaruga. Selle kiitis heaks riikliku looduspärandi komisjon.

Siiani olid kaitse all ainult Hispaanias Duerost lõuna pool asuvad hundipopulatsioonid, põhjapoolseid hunte võis küttida, kirjutab 10. veebruari World Animal News.

Ibeeria hunt ehk Hispaania hunt kuulub hallhundi alamliigi sekka. Hunte on Hispaanias umbes 1500‒2000 ning 90% neist elab põhjapoolsetel aladel.

Teaduskomitee ettepanek lisada Hispaania hundipopulatsioon erikaitserežiimi alusel looduslike liikide loetellu ning looduskaitse alla arvestab nende tähtsust kultuuri- ja teaduspärandina.

Ettepanek ootab veel keskkonnaministri allkirja.

Kui huntide õiguslik seisund on lahendatud, siis teeb riikliku looduspärandi ja bioloogilise mitmekesisuse komisjon ettepaneku moodustada töörühm hundi uue kaitsestrateegia väljatöötamiseks kogu Hispaanias.

FlexiWork pükstega 100-eurone PUSA TASUTA kaasa!

Osta mistahes SNICKERS Workwear FlexiWork tööpüksid tavahinnaga, saad selle PUSA

TASUTA SNICKERS WORKWEAR tehniline pusa

Ülimalt õhuke, kerge, mugav ja funktsionaalne tehniline pusa tööle, trenni või vabal ajal kandmiseks. Väga hea hingavusega pusa istub seljas nagu valatud, mugav kõrge krae kaitseb tuule eest ja sile, naha vastas meeldiv kangas kaitseb UV kiirguse eest (UPF 50+).

a vä rt 94 är 48 tu /5 s 1 85 07 8 €

Kontaktivabalt e-poest www.tamrex.ee

6903

6902

6923

6932

154 €

100 €

129 €

141 €

159 €

174 €

177 €

6604

6904

111 €

8604

Eemaldatavate ripptaskutega stretš-tööpüksid.

8604

UUS

5804

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub.

6905

0404

6914

0404

6208

5804

Tasuta pusa saab kaasa mis iganes FlexiWork pükste ja LiteWork 6208/0404 pükste tavahinnaga ostu puhul. Kampaania kestab kuni tasuta pusasid jätkub.

Kampaania ei kehti Snickers Workwear lastepükste ostu puhul.

TAMREX OHUTUSE OÜ

8704 9504

9504

5804

5804

5804

6604

8704

116 €

8604

0404

6933

8704

5804

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Türi-Alliku • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- aktuaalne -

Alusta uut jahihooaega

JAHISES! Kõige parem on liituda jahinduse infosüsteemiga just nüüd, uue jahihooaja alguses.

Jahist kasutab juba ligi 250 jahipiirkonda

Rollid Jahise süsteemis

toimingute arv

Kasutaja+ • Taotleb teiste isikute nimel oma piirkonna suur- ja väikeuluki jahilubasid.

• Vaatab oma jahipiirkonna jahilube ja küttimistulemusi.

• Haldab oma jahipiirkonna vaatlustulemusi, jahinduslikke objekte, maa-alasid, eriolukordi ja ruutloendusi.

• Koostab maksete, jahilubade, ulukiseire ja küttimisaruandeid.

25 000

tegevus

Vaatlused 2021/2020

5269

11 786

0

2951

5 000

7789

10 000

Suurulukiload 2020/2019

1367

15 000

8011

19 074

20 000

12 654

Haldur • Haldab oma jahipiirkonnaga seotud kasutajaid ja nende rolle määratud piirkonnas.

• Taotleb ja väljastab teiste isikute nimel oma piirkonna suur- ja väikeuluki jahilubasid.

• Haldab oma jahipiirkonna jahilube ja küttimistulemusi.

• Haldab oma jahipiirkonna vaatlustulemusi, ulukiõnnetusi, jahinduslikke objekte, maa-alasid, eriolukordi ja ruutloendusi.

• Koostab maksete, jahilubade, ulukiseire ja küttimisaruandeid.

Jahise kasutamine on suurenenud igal jahihooajal. Lõppenud hooajal lisati üle 12 000 ulukivaatluse, väljastati ligi 8000 väikeuluki ja üle 19 000 suuruluki jahiloa.

4110

I

nfosüsteem Jahis on loodud selleks, et anda jahipiirkonna haldajale ja jahimehele jahilubade väljastamise, jahimaa haldamise, ulukiseire andmete kogumise ning suhtlemise tõhusam tööriist.

Infosüsteemi kasutamiseks tuleb esitada vabas vormis taotlus Eesti Jahimeeste Seltsile (ejs@ejs.ee või karri.urban@ejs.ee). Taotluses peab olema kirjas, milliseid funktsionaalsusi soovitakse kasutama hakata ja kes määratakse piirkonna halduriks. Edaspidi määrab piirkonna haldur oma organisatsiooni liikmete õigusi ise.

Väikeulukiload 2019/2018

Infosüsteemi Jahis kasutamise statistika jahihooaegadel 2021/2020, 2020/2019 ja 2019/2018.

Jahise mugavamaks kasutamiseks on valminud äpp

Rakendus on huvilistele kättesaadav eelmise aasta lõpust ja ühildub nii Androidi kui ka iOS-i (Apple) seadmetega. Äpis saab hallata infosüsteemis Jahis välja antud jahilube, lisada ulukivaatlusandmeid, kontrollida oma jahi- ja laskekatsetunnistuste kehtivust ning hallata isiklikke kontaktandmeid.

Rakendust kasutatakse juba 1570 seadmes, mis on ligikaudu 15% aktiivsetest jahimeestest. Äpi kaudu on lisatud 705 ulukivaatluse teadet ning 822 korral on lisatud küttimistulemusi.

Peale kasutusmugavuse suurendamise oli äpi loomise üks eesmärk luua tehniline võimekus hallata ka suurulukilube elektroonselt. Tartu ja Hiiu maakonnas on alustatud suuruluki elektroonsete jahilubade kasutamise testimist koostöös keskkonnaametiga. Pärast testimisperioodi laiendatakse seda võimalust ka teistele piirkondadele, kus Jahise süsteemi kasutatakse.

Usaldusisik • Kinnitab oma jahipiirkonnaga seotud vaatlustulemused.

• Lisab oma jahipiirkonnaga seotud ulukiõnnetuse.

Jahimees/tavakasutaja Vaikimisi on kõigil kasutajatel need õigused.

• Taotleb suur- ja väikeuluki jahilubasid.

• Vaatab endaga seotud jahilubasid ja lisab neile küttimistulemusi.

• Vaatab kaardilt vaatlustulemusi, jahinduslikke objekte, maa-alasid ja eriolukordi.

• Lisab vaatlustulemusi.

• Vaatab jahipiirkondade kontaktandmeid.

14

Toosikannu teab ja soovitab!

MeriKoivula paikka, jonne arki ei yllä

paikka, jonne arki ei yllä

Jahimees on ka kalamees!

Kalapüük ja puhkus Soomes Turu saarestikus!

• • • • • •

8 mootorpaati + 6 sõudepaati Kalapuhastuslauad, suitsuahjud ja grillid 7 uut villat sauna ja Kamado Joe grilliga 6 uuendatud palkmaja ühise pesuhoonega Spordiväljakud Koosolekusaal 60 ja saun 15 inimesele

Eestikeelne teenindus ja koduleht Merikoivula.fi

- kaanelugu -

Nepijahist lähiminevikus

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REMO SAVISAAR, INGMAR MUUSIKUS

Metskurvits (Scolopax rusticola) on väheldane rändlind, kes saabub meile märtsi lõpul, aprilli alguses. Linnul on mitu rahvapärast nime: metsnepp, valdsnepp, korbits, kurvits.

M

adis Treumanni „Jahimeeste käsiraamatus“ (1924) nimetatakse teda korrpiitsakaks. Üldiselt öeldakse kõige sagedamini lihtsalt nepp. Kevadist nepijahti peeti jahtide krooniks.

See ei nõudnud palju aega ega suurt pingulolekut ja võimaldas tajuda looduse kevadist ärkamist. Nüüd on kevadine nepijaht juba hulk aastaid keelatud ja paljudel jahimeestel on sellest säilinud vaid mälestus.

Sügisene nepijaht ei ole nii emotsioonirikas kui kevadine. Siis lendavad nad peamiselt toidukohale, tehes seega ainult ühe lennu. Peamine erinevus

Nepid ilmuvad kevadel Eestisse koos linavästrikega.

seisneb aga selles, et linnud lendavad siis tummalt ja kütt ei ole nende ilmumiseks ette valmistatud.

Kevadine nepijaht

Neppide mängulend algab õhtul paarkümmend minutit pärast päikese loojumist ja kestab ligikaudu ühe tunni.

Mängulend toimub ka varahommikul, kuid siis pole see nii aktiivne. Külmadel ja tuulistel õhtutel pole nepilendu üldse või lendab mõni üksik lind. Kõige sobivamad on pilves nõrga uduvihmaga vaiksed ja soojad õhtud. Nepp lendab sageli heinamaade, raiestike ja võsa kohal, eelistades niisket ja soostunud metsa. Kõrges metsas toimub ka lend kõrgemal. Mängulennuks valitud kohti kasutab nepp igal aastal. Õhtusele lennule on soovitatav minna vähemalt pool tundi enne päikese loojumist, siis on piisavalt aega otsida endale sobiv asukoht.

Isaslinnu häälitsus koosneb kahest osast, nn krooksumisest ja piuksumisest.

"Tähelepanu väärib (nepi) noka ehitus ka seepoolest, et lind suudab noka otsapoolset osa ülespoole painutada, ilma et ta seejuures oleks sunnitud nokka avama." (F. Reidolf.

Jahinduse käsiraamat)

16

- kaanelugu meil ka läbirändavad isendid, nii et nepilend võib olla mõnikord väga intensiivne. Pole imestada, kui osav kütt ühel õhtul neli-viis lindu laseb. Üldiselt võib aga kütt tunnistada jahi kordaläinuks, kui ta tabab ühte-kahte lindu. Üldiselt ilmuvad nepid kevadel Eestisse koos linavästrikega.

Pesitseb kaks korda

Emaslinnu häälitsuseks on ainult piuksumine. Isaslinnu häälitsemist on kuulda juba vähemalt saja meetri kauguselt. Linnu liginedes peab kütt hoiduma liigutamisest, sest muidu võib nepp teda märgata ja muuta lennusuunda. Kõige parem on lasta terava nurga alt vastutulevat lindu või siis päris külje pealt. Üldse ei peaks laskma kaugemalt kui 45 sammu ja lähemalt kui 25 sammu. Laskmiseks kasutada haavleid nr 7 ja nr 8. Vastutulevat lindu on sobivam lasta seetõttu, et siis kukub lind tabamise korral küti lähedusse. Eemalduvat

lindu lastes kukub see sageli maha üsna kaugel ja saaki ilma koerata leida on keeruline, eriti hämarikus. Üks vana nõuanne nepijahil on ühe õhtu jooksul asupaika mitte vahetada. Linnud vahetavad mõnikord oma lennusuundi.

Nepi lähemale meelitamiseks on soovitatud visata müts või kinnas väikese kaarega õhku. Lendav isaslind peab seda laskuvaks emaslinnuks ja sööstab talle järele. Võimalusel võtku kütt nepijahile alati linnukoer kaasa, teda loomulikult oheliku otsas hoides. Soodsate ilmastikutingimuste korral mängivad

Nepiema päästab poegi vaenlase eest. Eesti Kütt 1922, nr 3.

Eestis pesitseb nepp kaks korda. Seetõttu toimub mängulend alates aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani ja alates juuni keskelt kuni juulini. Välimuse järgi on isas- ja emaslind raskesti eristatavad. Emaslind muneb maas asuvasse pessa tavaliselt neli muna, millest 17–18-päevase haudumise järel kooruvad pojad. Väärib tähelepanu, et vana nepp kannab hädaohu korral mõnikord oma pojad teise kohta. Ühe kuu vanuses jätab emaslind pojad maha ja 1,5 kuu pärast on need juba täiskasvanud. Täiskasvanud nepp kaalub 250–340 grammi.

Neppide ränne lõuna poole toimub septembris-oktoobris, harva hiljem.

Et kevadine nepijaht oli füüsiliselt üsna kerge, siis tegelesid sellega võrdlemisi aktiivselt ka omaaegsed Balti mõisnikud. Neil olevat olnud ka üks omapärane traditsioon. Nepijahile minnes võetud kodust võileib kaasa.

Kui esimene nepp oli kätte saadud, siis pigistati nepi soolestikust pooleldi seeditud sisu võileivale. Säärast võileiba peetud suureks delikatessiks! See komme pole veel praegugi mõnel maal kadunud.

Keelud

Nepp oli juba ammu väga hinnatud jahilind, seega hakati mõtlema ka tema kaitsmisele. Vene 1892. aasta jahiseaduse järgi oli nepijaht keelatud 1. juunist kuni 15. juulini. Eesti vabariigi esimeses jahikalendris (1920) oli nepijahi keeluaeg 13. juunist kuni 28. juulini. Eesti 1934. aasta jahiseaduse järgi oli nepijaht keelatud 1. juunist kuni 15. augustini. Eesti kindralkomissari piirkonnas jõustus 5. detsembril 1941 uus jahipidamise määrus, mille põhjal oli nepijaht lubatud 1. septembrist kuni 30. aprillini.

Nõukogude korra ajal oli kevadine nepijaht lubatud.

Eesti keskkonnaministri 22. märtsi 1993. aasta kirjaga keelati alates 1994. aastast kevadine metskurvitsajaht. Nii vajus unustuse hõlma see väga meeleolukas kevadine jaht, mida paljud vanemad jahimehed seniajani heldimusega mäletavad.

17

- kaanelugu -

Meenutusi nepijahist

Jahil. Maru ja Peeter.

FOTOD TOOMAS TUUL, ERAKOGU

Kuigi kevadine nepijaht on juba hulk aastaid keelatud, tekitab see paljudes jahimeestes siiani tugevaid tundeid ja elavaid mälestusi.

Minu esimene nepijaht PEETER HUSSAR

On aprillikuine veidi sompus tuulevaikne õhtu, hakkab tasapisi hämarduma. Ümberringi aegamööda võssa kasvav karjamaa, taamal veidi kõrgem kaasik. Olen ootamiseks valinud koha väiksema lagendiku servas kasvava kaheharulise kase kõrvale. Õhus on kevadist rõskust, ilm on parajalt selle piiri peal, et ei oska ütelda, kas on soe või külm. Igal juhul on selles varasele kevadele iseloomulikku niisket lõhna. Kuulan hoolega, siin-seal tiuksub või vilistab mõni lind, aga need hääled polnud need, mida ootasin.

Arusaamine, et linde on metsaservas vilistamas rohkem kui üht liiki, tekkis juba paar aastat varem, esimesi kordi koos isaga mõne metsasihi või lagendiku serval seistes. Nüüd tean, et suurem osa neist häälitsejatest olid vainu-, laulu- ja musträstad, kindlasti oli seas ka mõni punarind.

Ja sealt see kostab, vaikselt aga kindlalt: kroo, kroo! Hetke pärast juba tugevamalt: kroo! Võsa kohal läheneb veidi laperdades, natukene nagu küürus hoiakuga pika nokaga lind – nepp.

Tervituseks tõsta müts

Olen juba paari aastaga isa kõrval õppinud, et õhtul esimesele mööda lendavale nepile tuleb tervituseks mütsi tõsta. Nii teen seegi kord, aga viskan sama liigutusega mütsi kõrge kaarega lagendiku kohale, kus see siis laperdades maha kukub. Lisaks viisakusavaldusele on sellises liigutuses isalt õpitud vanemate jahimeeste kütitarkus, et mängulennul kaaslast otsiv metskurvits võib õhus laperdavat mütsi pidada teiseks kurvitsaks ja järgmise tiiruga veel lähemalt üle lennata.

Sedasi see esimene kurvits võsa kohal kaugemale kadus.

Erutust ja ärevust on noore poisi hinges üksjagu. Oleks ehk

18

võinud siiski proovida? Võib ju see lind jääda selle õhtu ainukeseks. Kuigi sellise ilmaga peaks lendu ikka olema? Oleks siis, et ilm on tuuline või külmem, siis ei toimu lendu kas üldse või on see mõni üksik lind ja väga kõrgel. Jah, täna on teisiti. Ei kulu rohkem kui üle viie minuti ja eemalt kostab iseloomulik tiuks, selline eripärane, kõlalt vastupidine häälitsus rästaste vilele. Kohe on ka kuulda seda tasast krooksumist. Seekord lendavad kaks lindu peaaegu ideaalse nurga all üle. Isa õpetusest on meeles, et kui kurvitsad tulevad kahekesi, siis lase ikka alati tagumist, see on tõenäoliselt isaslind. Lähebki sedasi, et hetke pärast korjan karjamaa kulult selle õhtu esimese saagi!

Linnujahile linnukoeraga

Õhtu on just selline, et lend on korralik, selle paari-kolme kümne minuti jooksul, kui kindla peale lasta näeb, lendab karjamaa kohalt üle veel kolm-neli lindu. On see siis tingitud mütsi viskamisest, aga lõpuks tuleb madalalt ja ikka krooksudes otse kase peale üksik kurvits. Vinnastan jälle püssikuked, sihin õhus veidi kõikuva lennuga lindu ja saan kätte temagi.

Tänaseks õhtuks on jaht läbi.

Sellest aprilliõhtust on nüüd möödas paar aastat vähem kui 50 aastat. Need nepijahiõhtud olid esimesed, kuhu 14-aastasel poisil usaldati üksi minna. Ka see, et meie perre tulid linnukoerad, esimene neist Vene spanjel Karru, sai osalt alguse nendest kevadistest õhtutest. Olen kindlalt veendunud, et Karru tundis metskurvitsa nii hääle kui ka lennu järgi ära.

Usun ka, et ta sai aru, milline lind on juba laskekaugusel. Päris mitu korda, kui ta lindu pilguga oli jälginud ja selja tagant lask ei kostnud, vaatas ta üle õla tagasi ning haugatas küsivalt.

- kaanelugu Vanad mälestused seina peal ANDRES LILLEMÄE Üksikuna kössitab Kuusiku talu lumiste puude vahel. Võtan ukse lahti ja ninna lööb terav kopituse lõhn. See lõhn tekib majadesse siis, kui elanikud on lahkunud. Astun edasi ja terve maja nagu ärkab ellu. Minu mälestuspiltides: isa ja ema, lapsed on veel väikesed ja käratsevad, koerad jooksevad ringi, elu keeb. Kurgus hakkab pitsitama.

Kuusikul oli vana traditsioon. Külamehed tulid kokku kevadiseks nepijahiks. Kõige esimeselt ajaliselt kütitud metskurvitsalt võeti tiib ja löödi seina peale. Kõrvale kirjutati, kes ja mis kuupäeval oli õnnelik kütt. Vaatan, kõige varasem märge on Jaan Villota 29 III 1991.

Jaan Villota oli pikaaegne Pööravere jahiseltsi esimees.

Koid on tiiva ammu juba unustusse närinud, aga kirjutis on siiani alles.

Meenub üks jahilugu. Kui mehed Kuusiku jahikambrisse taas kokku tulid, siis oli õhus palju indu ja energiat. Sai üle pika aja jälle koos olla ja metsa minna. Koprajahti ju tookord polnud. Enamik meestest polnud sellest elukast kuulnutki, rääkimata nägemisest.

Kiiresti jagati kütikohad ja mindi laiali. Isa läks nagu ikka meie talu igipõlisele küttimiskohale. Mina läksin Kannusepale, naabrite juurde. Olime sinna juba aastaid tagasi teinud metssigade söödakoha. Kuusiku mehed on sealt oma 40 aastat sigu küttinud. Nüüd on keegi uustulnuk selle enda omaks kuulutanud.

Söödakoha ümber oli selline paras niit, kust kurvitsad üle lendasid. Kaasa võtsin karmikarvalise Saksa linnukoera Roi. Ka koer oli indu täis. Rihmast tuli ikka kahe käega kinni hoida.

Vägisi kiskus metsa poole. Minna oli oma kilomeeter. Kohale jõudes oli suur higipull otsa ees. Lasin koera lahti, las jookseb ennast tühjaks. Kus siis oli minek – nagu rakett ühest välu servast teise! Kiiresti häda ära ja uuesti, kapaki, kapaki, kapaki!, nii et maa müdises. Vahepeal püherdamine ja siis uuesti edasi.

Mitu tiiru ümber söödaautomaadi ja jälle edasi. Koer oli mitu kuud linnas kinni olnud ja tundis kevadest ehedat rõõmu.

Elamuse pärast

Kevadisele metskurvitsajahile ei mindud saagi, vaid elamuse pärast. Kevad tuli. Seadsin ennast laskekohale sisse ja kamandasin koera enda ette istuma. Teadsin juba, et koera kuulmine on tüki maad parem kui minul ja kui koer pöörab pead, siis tuleb rauad sinna keerata.

Esimene elamus on lõhnabukett. Olen käinud viskikoolitusel Iirimaal, konjakikoolitusel Prantsusmaal ja veinikoolitusel Saksamaal. Sealt olengi selle sõna endale meelde jätnud. Milliseid lõhnaühendeid sommeljeed näiteks veinist välja võluvad, on imestamist väärt! Kevadel aga on oma, eriline lõhnabukett.

Igal juhul pole see vanilli või kardemon. Ühest küljest kindlasti niiskus ja rõskus ning mädanenud lehed, kogu talvine tragöödia elu kadumisega. Teisest küljest taas uus ärkamine. On ütlemine: kogu õhk on armastusest paks. Tärkavad lilled. Puude pungad pakatasid raginaga ja lindude kisakoor trillerdas kogu maailmale oma kosjasoovidest. Kisa oli nii kõva, et vahel ei kuulnud oma mõtteidki.

Aga ma teadsin, et kisakoor jääb lõpuks vakka ja siis on kõrvus oodata ainult ühte häält. Seda võluhäält!

Toetasin tagumiku maha langenud kasele, aega oli küll.

Mõtted liikusid aeglaselt ühest kõrvast teise nagu kaamelikaravan siiditeel. Istusin ja lihtsalt nautisin elu koos selle

Andres Lillemäe.

värvikireva kaaskonnaga, kes minu ümber toimetasid. Kuskil prääksus part, krooksusid konnad, varesed tegid häält. Üksik auto sõitis mööda. Taevane isa keeras päikest nagu õlilampi aina väiksemale tulele. Nirvaana. Õhk hakkas järsult külmenema ja lindude laulupidu pani nokad kinni. Järsku läks kiireks. Koer kargas püsti, keeras pea paremale ja sealt ta tuligi, kõrge metsa kohalt. Koort-koortpilts, koort-koort-pilts.

Pauk käis nii kiiresti, et ei saanud arugi, aga alla ta tuli. „Apport!“ – ja saak toodi kätte. Alles hiljem õpetas Mihkel Meri mulle, et esimesel nepil tuleb minna lasta, kergita vaid kaabut.

Kui koer saagi kätte tõi, alles siis tulid elamused. Värisesime koeraga mõlemad erutusest. Kõige suurem rõõm oli koera heast tööst. Nepijahil on koer äärmiselt vajalik instrument. Ilma koerata jääb suur osa saagist kaduma, tean seda oma kogemusest.

Metskurvitsal on selline sulemuster, et kõnnid meetri pealt mööda ega näegi.

Kaabu lend

Sügisesel pardijahil näiteks ei olnud mul tihtipeale püssi vajagi. Piisas koerast ja korvist. Isegi mõne hane sai sedasi.

Riputasin nepi nagu kord ja kohus jahipauna külge. Roi tahtis mitu korda seda sealt näksimas käia, aga pidin kasutama oma autoriteeti, et ta linnu rahule jätaks.

Tükk aega oli vaikus. Ainult taevasikk mökitas ja tegi piruette.

Jälle tõmbas koer trammi ja järgmine kurvits tuli. Kaugel. Olin kuskilt lugenud, et tuleb müts õhku visata. Panin oma jahikaabu Marsi poole teele nagu lendava taldriku ja kukk keeras otse peale.

Põmm! kõneles IZ-27 ja koera tööd polnud vajagi. Kukkus otse jalge ette.

19

- kaanelugu tavaliselt. Uskuge mind, aga juttu jätkus kauemaks ja pada kaabiti leivatükkidega puhtaks. Ja Kuusiku talu tagakambris kõlas mõnus laulujoru: „Et vein, et vein, et vein meid vinti ei tee …“ Nüüd liiguvad kambrites vaid varjud.

Koera otsustav hüpe

Andrese truu jahikaaslane - Saksa linnukoer Roi. Võtsin saagi maast üles ja kõndisin kaabu järele. Üritasin küll Roid kaabu järele saata, aga võta näpust. Kirusin mõttes ennast, et oleks pidanud koera ka kaabut ära tooma õpetama.

Kiskus juba pimedaks, mõttes oli ära minna. Pauku oli tehtud.

Saaki oli rohkem kui küll. Tavaliselt oligi tulemus paar neppi õhtu kohta.

Järsku kuulsin mingit huvitavat heli, mida ma siiani kirjeldada ei oska. Välu kohale ilmusid kaks kurvitsat, kes teineteist taga ajasid. Siia-sinna, siia-sinna. Panin oma Tamasseri rauad üürgama: põmaki, põmaki ja duplee! Pihta said mõlemad. Üks kukkus kohe alla, aga teisel jäid veel tiivad kandma ja vajus metsa ära. See muuseas on nepijahil täiesti tüüpiline olukord, et lind metsa vajub. Siin ongi koera vaja.

Esimese tõi Roi kohe ära ja teist hakkasime otsima. Ei leidnud.

Ilmselt otsisime valest kohast. Taskulampi ka polnud! See oli viga. Läks pimedaks ja otsustasin, et tulen hommikul tagasi.

Kümme pauku ja neli potentsiaalset neppi ei olegi väga paha.

Tõe nimel peab tunnistama, et mõne paugu lasin ikka mööda ka.

Kodus oli juba pidu täies hoos. Puskaril lasti hea maitsta ja kogu köök oli nepisulgi täis. Villota Jaan oli kõigele lisaks ka väga hea kokk. Nepid puhastati ära ja pandi kohe leeme sisse keema.

Hiljem lisati rõõsk koor. Ka minu saak lisati katlasse. Saagist ilma polnud jäänud keegi. Kellel üks, kellel kaks lindu – nagu

Hommikul läksin kergelt haige peaga oma viimast lasku kontrollima. Nagu olin arvanud, olin pimedas natuke vale suuna võtnud. Õige kurss käes, hakkasin koeraga kulgema ja järsku vaatan, koer seisabki. Aga lindu pole. Otsin siit ja otsin sealt – ei ole.

Koer aga ikka seisab. Pidasin koerale pika loengu maailma poliitilisest olukorrast ja rahvaste sõprusest, aga tema ikka seisab.

Hakkan ära minema, koer ei tule. Kasutasin juba vähe kõvemat leksikat, mis viitas vene keelele, kui koer järsku hüppas ja nepp pani jooksu.

Nüüd läks kõigil jooksuks. Aeg-ajalt sai lind tuule tiibadesse ja lendas mõne meetri, ja siis uuesti punuma. Lasta ei saa, koer on vahel. Keel on juba vesti peal, katsu sa tihedas võsas joosta. Ja järsku näen pilti, mis on siiamaani silmade ees. Kui lind järjekordselt lendu sai, startis koer. Kõik toimus nagu aegluubis. Koer venitati nii pikaks nagu kummipael ja lind rabati umbes kahe meetri kõrguselt hambusse. Toimus sujuv maandumine ja käis krõks. Lind hammustati läbi ja oligi saak käes.

Tean küll, et see on ääretu viga, kui saak läbi hammustatakse.

Siberis laseb kütt laika kohe maha, kui see midagi sellist soobliga näiteks teeb. Mina aga lõõtsutasin nagu auruvedur, saak oli käes – mida veel! Ma ei hakanud isegi koeraga tõrelema. Linnulennult oli laskekohani pool kilomeetrit. Nepp oli pugenud vana kulu sisse maadligi oleva kuuseoksa alla. Kuidas ilma koerata saak oleks üles leitud? Nüüd tuli mulle meelde, kuidas koer oli niimoodi hüppama õppinud. Ta püüdis hoovis nii lennult varblasi tabada. Häda ei olnud midagi, lind kõlbas ju süüa. See jahiretk jäigi eriliseks. Kunagi ei tabanud ma õhtu jooksul nelja lindu ja see jäi ka ainukeseks metskurvitsa-dupleeks.

Kõnnin edasi, iga trofeega on seotud omad mälestused ja jutud. Vanad mälestused ja uued mälestused. Kes need vaid kirja paneks.

Mälestusi nepijahist RIMON KAPLAN Aasta oli siis 1968. Novembrikuus sain Vene kroonust koju ja detsembris läksin tööle Tallinna juveelitehasesse. Jahi ja relvade huvi oli mul juba lapsest saati, olin lugenud selle kohta raamatuid. Õnneks oskasin lugeda ka vene keeles, sest eesti keeles oli sel alal kirjandust siis vähe. Sõjaväes sain ka jahipileti, aga jahil käia seal muidugi ei saanud. Juveelis oli esimene asi otsida üles jahisektsiooni esimees ja järgmise aasta kevadel saingi Eesti jahipileti ning jahisektsiooni liikmeks.

Põhilood, mis mind huvitasid, olid ikka esmajoones suurtest loomadest: karud, hundid, ilvesed, põdrad. Jahilindudest ei teadnud ma suurt midagi: haned, pardid, tedred … Olin nendest muidugi kuulnud, aga erilist huvi need mulle ei pakkunud. Kes see nepp aga on? Täitsa tundmatu vennike. Mida lähemale jõudis aprillikuu, seda rohkem rääkisid vanad kütid nepijahist.

Käisime ka Rocca al Mare jahilasketiirus, kus juhendaja oli nüüd juba manalamees Volodja Bobrov. Seal tegingi tutvust kaarrajal laskmisega. Terve sektsiooni peale oli siis meestel kolm mootorratast ja üks motoroller ning ühes külgkorvis

20

Rimon tuleb nepijahilt.

algaski minu esimene jahile sõit. Sihtkoht oli Jäneda. Üle 50 aasta on möödunud, aga meeles on see metsatee, lagunenud talumaja kaugel künka peal ja need kaks jahikaaslast, kellega koos sai nepilennu algust oodatud. Nemad on juba ammu siirdunud parematele jahimaadele. Sel korral sain ma ka nepi lasta ja sellest ajast peale sai nepijahist minu lemmikjaht. Sai käidud koos sõpradega ja üksi, tihti rongiga. Ööbitud mullustes heinakuhjades. Hiljem saime Jäneda Lehtse sektsiooni kaashooldajateks. Ehitasime söödahoidlaid ja nendes heinte sees ööbisime.

Nepijaht algas tavaliselt 12. aprillil ja kestis maipühadeni või võidupühani (9. mai – toim.) enam täpselt ei mäleta, aga vahele ei jätnud ühtki jahipäeva. Eriti huvitav oli uute lennukohtade otsimine ja tekkisid meelispaigad. Aastatega need peaaegu ei muutunud. Need olid unustamatud kevadõhtud:

Minu nepijahtidest on jäänud mõned fotod ja albumisse kleebitud maalrisuled ning ka üks amatöörfilmike sellest ilusast ajast. päike hakkas loojuma, hämardus, järjest vaikisid lindude hääled ja lõpuks lähenes kuskilt kauaoodatud krooksumine ning siutsumine. Lend oli vahel kiire ja kõrge, vahel madalam ja aeglasem: see olenes ilmast ja parim lennuilm oli veidi sompus tuulevaikne ning soojem õhtu. Vahel lendas korraga kuni kolm lindu ja oli näha ka midagi õhuvõitluse taolist. Enamasti olid ikka üksiklennud. Paarislennud olid aga eriti kiired ja kõrgemast pilotaažist. Õhtu viimased lennud toimusid juba nii pimedas, et hääl oli, aga pilti mitte.

Nipid olid ka

Saak ei olnud kunagi suur, tavaliselt üks kuni kolm lindu, mõni üksik kord neli ja rekord oli viis neppi. Vahel oli ka nulltulemus: kas seisid vales kohas, kas polnud lendu või läksid haavlid õigesse kohta, aga nepp lendas vales kohas.

Nepil oli ka trofee, selle nimi oli maalrisulg: kummalgi tiivanukil oli üks väikene kõva ja terava otsaga suleke. Selle sulekesega olevat maalikunstnikud tõmmanud kõige peenemaid värvijooni.

Tingimata pidi jahil kaasas olema taskulamp, maha kukkunud lindu oli tema kirju värvuse tõttu hämaras päris keeruline üles leida. Aasta hiljem tõin endale Leningradist spanjelikutsika ja temast sai ligi 15 aastaks hea abiline nii nepi kui ka teiste tabatud lindude ja loomade leidmisel.

Ka sügiseti sai spanjeliga neppe jahitud, aga see oli rohkem juhuslikku laadi.

Mõned nipid olid ka. Õhtuse lennu ootel olen teinud väikese lõkke üles. Selle mõtte peale tulin siis, kui mitu korda olin näinud, et jaanipäevalõke kuskil looduses meelitas neppe ligidalt üle lendama. Samuti pidi aitama, et kui krooksuv isaslind vähe kaugemalt lendab, siis viska müts kaarega üles: siis pidi kavaler arvama, et emaslind laskus maha teda ootama. Minul see nipp ei ole tulemust andnud.

Veel oli tihti nii, et lend läks mõne kõrgema puu suunas.

Minu nepijahtidest on jäänud mõned fotod ja albumisse kleebitud maalrisuled ning ka üks amatöörfilmike sellest ilusast ajast. Kahju, et see jaht on jäänud ja vist jääbki minevikku.

Tervisetõend relvaloa taotlemiseks ja pikendamiseks Confidost!

Tervisekontrolli ja psüühilise seisundi hindamise saad teha kiiresti ning mugavalt ühes kohas.

Info ja broneerimine:

Tegevusluba: L05060

- kaanelugu -

Metskurvits vajab küpset metsa Ei pea olema ökoloogiaekspert mõistmaks: selleks et loodusmaastikult kaoks linnu- või loomaliik, ei ole neid vaja otsatult küttida, vaid piisab palju vähem kulukast ettevõtmisest – elupaikade hävitamisest.

K

TEKST JAANUS AUA FOTOD INGMAR MUUSIKUS, SHUTTERSTOCK

ui liik ei ole evolutsiooni käigus arenenud piisavalt paindlikuks, et hõlvata uusi kõlvikuid ja seal ka edukalt hakkama saada, siis hääbub veel üks jahiobjekt ajaloo hämarusse ...

Ilmselt teab iga jahimees, et koovitaja on kolinud meie rabadest taliviljapõldudele, sookurg raiesmikele ja põllumassiivide servaaladele, karud tunnevad ennast ühtmoodi mõnusalt nii metsanoorendikes kui ka laantes. Ehk näiteid liikide paindlikkusest on heas mõttes piisavalt.

Siiski ei puudu ka vastupidised, sageli vägagi kurvad faktid. Teame ju kõik, et kaljukotkas on jäänud truuks rabavaikusele ja metsis, vapilind, eelistab ikka rabaservade mänguplatse, põldtsiitsitaja laul on muutunud üliharul-

daseks ja lendorava nägemiseks tuleb mõnel juhul kulutada nädalaid ...

Metskurvitsate arvukus nende ajaloolistel talvitusaladel Lõuna-, Lääneja Edela-Euroopas hakkas kiiresti vähenema juba 1980. aastate alguses, vähenedes sajandivahetuseks umbes kolm korda. Põhjuseks peeti toona üleküttimist talvitusaladel. Nii täiendavatele karmimatele jahipiirangutele kui ka uute kaitsealade loomisele vaatamata arvukuse kiire vähenemine üksnes jätkus.

Päästeaktsioon

Talvitusaladel kütitud rõngastatud neppide andmed näitasid, et linnud pärinesid peaasjalikult Skandinaavia maadest, Baltikumist ja Venemaa Euroopa-osast. Peamiselt Prantsuse ornitoloogide eestvedamisel korraldati

22

1990. aastatel Eestisse mitu ekspeditsiooni, mille käigus uuriti meilt läbirändavate metskurvitsate päritolu, muu hulgas tunti huvi ka meie kohaliku kurvitsapopulatsiooni olukorra vastu.

Sajandivahetuseks oli selge, et meie neppide arvukus püsis aastastele looduslikele fluktuatsioonidele vaatamata suhteliselt stabiilne, kuid n-ö põhivastutus talvitusaladel toimuva eest on hoopis Venemaal väljakujunenud olukorral. Nii kandiski Prantsusmaa oma projektide põhiraskuse, kevadise mängulennu uurimise ja sügisperioodil metskurvitsate püüdmise ning rõngastamise üle Venemaa avarustele. Eestis täitsid aga avanenud ruumi itaallased, kes moodustasid Itaalia suurima jahindusorganisatsiooni toel Vormsi saarele 2006. aastal metskurvitsate

- kaanelugu uurimiseks spetsiaalse jahikeeluala.

Mõni aasta hiljem lisandusid laiapõhjalisse rahvusvahelisse koostöösse ka Hispaania ja Ungari metskurvitsauurijad ja võiski nentida, et päästeaktsioon nii Venemaal, Eestis kui ka Skandinaavia maadest Taanis oli hoo sisse saanud.

Kuigi kevadised nepilennu-uuringud ja sügisesed läbirändavate metskurvitsate arvukushinnangud Vormsi uurimisalal näitasid väga stabiilset arvukust, vähenes talvitavate metskurvitsate arv nende ajaloolistel talvitusaladel.

talvitusaladel ei pruugi olla metskurvitsate arvukuse vähenemise peapõhjus.

Kui Vormsi saarel 2019. aastal tehtud nepilennu uuring näitas lennus osalevate isaslindude arvu drastilist vähenemist – „haihtunud“ oli 40% lindudest – oli selge, et põhjuseid tuleb hakata otsima sootuks mujalt kui jahindusega seotud küsimustest.

Kuhu nad kaovad?

Esmane analüüs näitaski, et Vormsi uurimisala küpsetest metsadest oli 12 aasta jooksul maha võetud umbes

Kuigi metskurvitsate arvukuse vähenemise ilmselt peamine põhjus on sigimiskõlblike elupaikade kadumine, on oma mõju ka kliimamuutusest tingitud soojadel talvedel talvitusaladel.

Miguel Minondo, Hispaania metskurvitsaklubi toonane president, uurinud eelnevalt põhjalikult nii Vormsi saare kui ka Eesti metsanduse ajalugu, esitaski 2014. aastal mõtte, et jahisurve

25% ja see oli ilmne põhjus, miks kümnendi lõpuks linnud saarelt kaduma hakkasid. Juba siis oli hästi teada tõsiasi, et metskurvits vajab paljunemiseks küpset metsa. Raiesmikel võib ta küll

UFORCE 1000 Kolmekohaline tänavalegaalne UTV

https://cfmoto.ee

käia toitumas, kuid pesa ta sinna enamasti ei raja. Samal aastal teatasid ka prantslased ulatuslikest metsalangetustöödest Venemaal ja metskurvitsate arvukuse langusest kõigis Venemaa piirkondades, mille tulemusena hakkas selguma üks arvukuse vähenemise tegelikest põhjustest.

Kevadel 2019 hakkasid itaallased Genova ülikooli professori Silvio Spano eestvedamisel huvi tundma peaaegu olematute talvede ehk kliimamuutuse mõju kohta metskurvitsate rändele Balti mere arhipelaagis. Sama aasta sügisel korraldasid nii prantslased kui ka hispaanlased ekspeditsiooni Viljandimaale, mille käigus püüti ja rõngastati enam kui 50 metskurvitsat, kellest 12 varustati ka GPS-saatjatega.

Aktsiooni tulemusest kujunes aga sensatsioon.

Kuigi GPS-saatjatega metskurvitsatest hukkusid eri põhjustel kaks Eestis ja üks Leedus, suundus traditsioonilistele talvitusaladele Prantsusmaale vaid üks metskurvits. Viis neppi ületasid Põhjamere ja jõudsid Inglismaale ning suisa kolm isendit otsustasid talve veeta hoopis Skandinaavias: Rootsis, Taanis ja Norras! Seega, kuigi

- kaanelugu Võib arvata, et talvel Skandinaavias toimunud kurbmäng ei jää ka meie metsades tähelepanuta: vabatahtlike linnuvaatlejate abil toimub Eesti ornitoloogiaühingu koordineeritav kevadise nepilennu üle-eestiline seire meil juba neli aastat järjest ja suhtelise arvukuse muutus ei tohiks jääda märkamata.

Tõsine murekoht aga on meie metsadega toimuv: nii nagu Eesti jahimees, vajab ka metskurvits täisväärtuslikuks toimetamiseks ikkagi küpset metsa. Metskurvits on pikaealine lind ja liigi arvukuse muutus ei avaldu kahe-kolme aastaga. Meie loodusmaastike kadumise tagajärjel võib nepi arvukus järsult väheneda alles 10–15 aasta pärast, olles siis juba aga pidurdamatu. Seda ei taha meist ju keegi. metskurvitsate arvukuse vähenemise ilmselt peamine põhjus on sigimiskõlblike elupaikade kadumine, on oma mõju ka kliimamuutusest tingitud soojadel talvedel talvitusaladel.

Selle tulemusena hakkasid linnud eelistama talvitumist hoopis Balti mere ümbruse maades.

Metsade seisund

Kuidas läheb meie neppidel?

Kunagisest ülipopulaarsest kevadjahist on praeguseks alles vaid nostalgia. Kui veel 30 aastat tagasi kütiti meil hinnanguliselt 5000 kuni 10 000 kurvitsakukke igal kevadel, siis praegu koos koertega peetavad sügisjahid nende arvudeni ei küündi: kuni 2000 kütitud metskurvitsat aastas on juba pigem hea tulemus.

Vaatamata jahisurve vähenemisele nii meil kui ka talvitusaladel, väheneb selle ülipopulaarse jahilinnu arvukus siiski. See trend ei ole tugev, kuid räägib siiski viimastel kümnenditel toimunud muutustest. Võib arvata, et need on seotud meie metsade seisundiga. Tõsi, oma ja mitte vähetähtis roll on ka kliimamuutusel, mis kiire ja tugeva ilmastikumuutuse tõttu võib põhjustada ilmselt sadade tuhandete neppide hukkumise, nagu juhtus tänavu jaanuaris-veebruaris Norras. Ühest küljest on ilmavangi jäämine ikkagi osa looduslikust valikust, teisest küljest elab iga vähegi tugevam kurvitsapopulatsioon niisugused piirkondlikud katastroofid kenasti üle ja normaalsete pesitsustingimuste korral taastub arvukus tavaliselt juba mõne aastaga.

"Metskurvitsa lihtne pesa, mis mõningaist kuivanud kõrtest ja lehist ehitatud, asetseb tihedas niiskevõitu metsas mõne puu, põõsa jne. varjul..." (F. Reidolf)

ANNA TEADA METSKURVITSA JA TIKUTAJA PESAST! Maaülikooli ja Tartu ülikooli ornitoloogid osalevad üleilmses koostööprojektis, et uurida nende kurvitsaliikide käitumist, kelle munade ja poegade eest hoolitseb vaid üks vanalind. Eestis on arvukamad sellised liigid metskurvits ja tikutaja, neil on hauduja emaslind.

Nagu jahimehed hästi teavad, leiab metskurvitsa pesa pigem juhuslikult, tavaliselt siis, kui lind mõne meetri kauguselt või koguni peaaegu jala alt lendu läheb.

Kui leiad metskurvitsa või tikutaja pesa, palun võta pesa koordinaadid, tee pesast pilt ja saada need andmed päeva-paari jooksul Hannes Pehlakule aadressil hannes@xenus.ee.

Võimaluse korral külastavad teadlased pesa ja paigaldavad sinna termologeri, mis võimaldab jälgida linnu käitumist pesitsuse ajal ja saada teada pesitsuse tulemuse. Logeri andur on mõne millimeetri suurune ega sega haudumist. Hea meelega jagame kogutud andmeid ja töö tähtsamaid tulemusi pesaleidjaga.

24

R

M

2 I 42 H I N D

Robotniiduk väikses aias

999 €

STIHL iMOW® robotniiduk - dünaamiline, tark, osav ja hoolas Sinu muruga!

STIHL iMOW® pakub Sulle vabadust, ühe korra programmeerid, terve suve naudid niidutulemust. Programmeerimiseks ei pea olema ekspert. Intui ivst kasutajaliidest on lihtne kasutada, LED-ekraan on selge ja menüü ees keelne. Ka muruservad saavad niidetud kasutades erinevaid ääreniitmise funktsioone. Kasutades iMOW® äppi, saad oma robo t juh da ka kodust eemal olles. STIHL iMOW® robotniiduki puhul on kombineeritud juh vad tehnoloogiad ja uskumatud mugavused!

Sensorid - takistused, vihm või varguskatse, iMOW® reageerib koheselt.

Dünaamiline niitmisplaan - vastavalt niitmiskoormusele iMOW® lisab või vähendab niitmiseks vajaminevat aega kuni 40% päeva mahust.

Tsoonihaldus – ka sopilised ja keerukad aiad saavad laitmatult niidetud, see on võimalik tänu GPS anduritele.

Akud ja laadimisjaam – intelligentne laadimine säästab akusid. Akud on võimsad, seetõ u järjes kune tööaeg pikk. Laadimisvajaduse tuvastab ja jaama liigub iMOW® automaatselt.

STIHL iMOW® RMI 422

WWW.STIHL.EE

- jahikoda korda -

Oma maja

Jahimaja koos esmakäitlushoonega.

ehitusest sündis tugev selts

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JAANUS VAIKSOO, ERAKOGU, KAUPO KINDSIGO

MTÜ Haljala Jahisport avas eelmisel suvel Lääne-Virumaal tipptasemel jahilasketiiru. Mõni aasta varem valmis Vihulas jahimaja ja ulukite esmakäitlushoone. Kõik on ehitatud seltsi oma jõududega. Ehituseks kulunud töötunde pole aastate jooksul keegi kokku lugenud.

H

aljala jahiseltsi tänasest ja eilsest päevast rääkisid Eesti Jahimehele MTÜ Haljala Jahisport juhatuse liikmed Alar Randoja, Sander Heinla ja Kristo Lipp.

Haljala Jahisport on viimasel ajal silma paistnud sellega, et ehitas Haljala lähedale vana prügila asemele moodsa lasketiiru, kus on kõik võimalused tegeleda erinevate jahilaskealadega (vt ka Eesti Jahimees nr 5, 2020). Ehitus on veel pooleli, kuid selline suurejooneline ettevõtmine kasvas välja väikeste sammudena alates oma maja ehitusest aastast 2004.

Pisut ajaloost

Seltsi esimehe Alar Randoja poeg Robin Randoja kirjutab parasjagu kirjandusõpetaja Külli Heinla juhendamisel 8. klassi uurimistööd, mille teema on Haljala jahindus. Ta on lähemalt uuri-

nud ka seltsi tekkelugu. Robin kirjutab: „Kui 1967. aastal loodi Eesti Jahimeeste Selts, koondusid ka Haljala ümbruse jahimehed Haljala jahisektsiooni, mis kuulus Rakvere jahindusklubi alla.

1960. aastate keskel ehitati kirjanik Osvald Toominga ja autojuht Karl Luhti eestvedamisel Pihuvere jahimaja. Jahimajas oli suur kaminasaal, seintel jahitrofeed ja lindude topised. Väiksem oli kabinet-raamatukogu ning jahimajas oli ka köök. Nii sai see maja mitte ainult jahimeeste kogunemiskohaks, vaid seal peeti ka loodusteemalisi üritusi, koolilapsed kohtusid kirjanik Osvald Toomingaga, kõneldi loodusest ning loeti loodusluulet. Kaminasaali sai kasutada ka pidulike sündmuste puhul: peeti juubelisünnipäevi, pulmi, kooli lõpupidusid.

Pihuverre oli rajatud lasketiir, kus sai harjutada ja pidada võistlusi. Lasketiirust ja seal pesitsevast linavästrikupaarist kirjutas Osvald Tooming oma

26

jutustuses „Kohanemisvõime“ (raamatus „Puude taga on mets“, 1983).“ Rakvere jahindusklubi alla kuulusid Haljala kandis väiksemad jahtkonnad Vihula, Võsu ja Haljala, mis 27. mail 1984 toimunud üldkoosolekul otsustati liita üheks Viru jahisektsiooniks, kus oli kolm brigaadi: Haljalas oli brigadir Peeter Heinla, Vihulas Enn Randoja ja Võsul Ülo Kokamägi. Viru jahisektsiooni juhtis Olev Lipp.

Kuidas majalugu pihta hakkas?

Alar Randoja: Täpsustuseks olgu öeldud, et varasemalt oli nii Haljala kui ka Vihula jahimeestel oma jahimaja, kuid meie ei olnud omanikud. Pihuvere jahimaja jäi erastamise käigus maaomaniku maale ja jahimehed seal enam käia ei saanud, maja lagunes ja lükati mingil hetkel kokku.

Sander Heinla: Kui oma maja enam ei olnud, siis vahepealsed kümmekond

Sel talvel sai pidada ägedaid jänesejahte: (vasakult) Olev Lipp, Marko Saar, Sander Heinla ja Mati Toming ning hagijad Kratt, Kaia ja Tannu.

MTÜ Haljala Jahisport jahimaja Vihulas.

aastat toimetasid jahimehed meie kuuri all Haljalas. Juriidiliselt oli meil üks sektsioon, aga jahimaa oli pooleks jagatud: Vihula mehed pidasid jahti oma ja Haljala mehed oma poolel.

Alar Randoja: Mingil hetkel hakkasid seltskonnad segunema. Mõned Haljala mehed olid Vihula pundis ja mõned Vihula mehed jälle Haljala seltskonnas. Et tegutsesime juba aastaid tegelikult ühe mütsi all, siis otsustasime luua 2004. aastal MTÜ Haljala Jahisport. Samal aastal ostsime seltsile Vihula mõisa taga asuva vana puidu-

töökoja, kus valmistati põhiliselt aknaid ja uksi, kõrval kuuris hoiti puitmaterjali. Sügisesel põdrajahil olime juba seal toimetamas.

Sander Heinla: Mäletan, see oli esimene põdrajaht, kui puidutöökoja põrandal kuidagimoodi põtradelt nahka nülgisime. Sügasime Alariga kukalt, et nii küll tööd teha ei saa. Kohe esmaspäeval ostsime neli paadivintsi, loopisime kuurialuses, kus hoiti saematerjali, pool kuuri tühjaks ja panime esimesed vintsid üles. Nii et nädala pärast rippusid põdrad juba kuuri all.

27

- jahikoda korda -

Seajaht novembris 2020.

Ja nii tekkisid uue maja ehitusplaanid?

Alar Randoja: Jah, saime aru, kui hea oli seal toimetada, ei olnud enam keset Haljala alevit. Esimese hooga leppisime kokku, et ehitusmaterjalid ostame, aga töö teeme ise. Järgmisel kevadel pärast jahihooaega hakkasimegi pihta. Esimene projekt oli uue põranda valamine. Laudpõrand oli sisse vajunud, puidutöömasinad põranda küljes kinni. Hakkasime tegema nädalavahetustel hoogtööpäevi.

Kristo Lipp: Samamoodi ehitasime ülejäänud asjad: seinad, saunakarkassi, saunaruumid, katuse. Kõige hiljem tuli teine korrus.

Alar Randoja: 2006. aastal üritasime maja ehituseks toetust saada, et teeks korraga kõik valmis. Näiteks vana eterniitkatus vajas vahetamist. Leppisime kohaliku külaseltsiga kokku, et ka nemad saavad siis seda maja kasutada.

Komisjon tuli eesotsas tollase maavanemaga kohale ja maavanem otsustas, et jahimeestel on raha küll. Nii me toetust ei saanud ja nüüd olemegi samamoodi ehitanud – 16 aastat, igal aastal natukene.

Kristo Lipp: Viimased paar aastat oleme saanud ikka juba nautida. Kõik vajalikud asjad on nüüd olemas.

Sander Heinla: Kõrvalhoonele panime samuti uue katuse, selle ühes nurgas on külmhoone ja betoonpõrand äravooluga. Ka see on jahimajaga koos üles ehitatud.

Mida tähendab seltsile oma jahimaja?

Kristo Lipp: Oktoobrist alates kuni jahihooaja lõpuni oleme kõik nädalavahetused seal. Pärast edukat jahti teeme süüa, kes tahab, käib saunas.

Ma arvan, et see on väga oluline koht.

Sander Heinla: Praegu ei kujutaks teisiti ettegi. Saab süüa teha, pesta, ööbida. Teisel korrusel on magamisosa: kümme voodit, nii saame korraldada laskmislaagreid, koolitusi, kõik võimalused on olemas.

Kristo Lipp: Soe maja ootab, õhk-õhkküte on sees. Tuled pärast jahipäeva sooja tuppa.

Alar Randoja: Tagasi vaadates on kõige parem meel selle üle, et näed, kuidas suurel tööl on olnud ka tulemus.

Kas maja kasutab ka kohalik rahvas?

Alar Randoja: Me maja raha eest välja ei rendi, aga inimesed on ikka oma üritusi jahimajas pidanud. Näiteks need, kelle jahimaid me kasutame.

Nii saame vastastikku kasulikud olla.

See aitab maaomanikega hoida häid suhteid.

Nimi Haljala Jahisport viitab sellele, et laskesport on tähtis.

Alar Randoja: MTÜ asutamise aegu tegelesime mina, Kristo ja Ivar Vainola aktiivselt laskmisega. Arvasime, et peaks selle kuidagi omavahel siduma, et

28

me ei käi ainult jahil, vaid oluline on ka sportlik pool.

Kristo Lipp: Vana jahimaja juures Pihuveres oli samuti jooksva metssea tiir ja ka taldrikuid sai seal lasta.

Alar Randoja: Kristo isa Olev Lipp oli jahilaskmise eestvedaja. Nad käisid sageli Tallinnas harjutamas. Olev võttis Kristo kaasa, mina hakkasin käima koos nendega, siis sai Ivar kampa võetud, samuti tuli Sander punti. Nii see läks. Nüüd omakorda käivad tiirus harjutamas juba meie pojad. Praegu ongi koondunud põhiline tegevus lasketiirule.

Kristo Lipp: Jahilasketiir on alles mõned aastad tegutsenud. Kogu energia on kulunud ehitusele. Alustasime täiesti nullist: harjutasime ühe heitemasinaga trapi laskmist. Niitsime platsi puhtaks ja lasime. Teha on veel väga palju. Tiirumaja on pooleli, selle sisustamine on eeloleva suve projekt, lisaks vindilaskmise rajatised. Nimekiri on päris pikk. Mõte on ehitada valmis terviklik kompleks. Tööd jagub aastateks. Tiiru ehitamisse on seltsi liikmed tohutult panustanud.

Alar Randoja: Näiteks tiirumaja jaoks tõime Kundast vana palkmaja, võtsime seal lahti ja panime siin kokku.

See on otsast lõpuni oma meeste töö.

Kui alustasime oma jahimaja ehitust, siis alguses oli mehi, kes kahtlesid, kas sellest ikka asja saab. Alguses tuli kokku alla kümne mehe, käisime igal nädalavahetusel, ühed ja samad mehed ehita-

sid. Kui aga nüüd on vaja mehi kokku ajada, siis tuleb meid juba suuremal hulgal. Meestel on tekkinud usk, alguses seda ei olnud. Meil on osavõtt olnud kogu aeg vabatahtlik. Tööd ei ole pidanud seltsi liikmed rahaga kompenseerima. Materjalid loomulikult ostame.

Sander Heinla: Kui lasketiirus on ehituspäevad, siis 20 meest on alati kohal, mõnikord isegi 30. Tiiru ehitusel käib tööl umbes sama suur seltskond nagu metsas jahil.

Kristo Lipp: Mehed tulevad ka oma tehnikaga appi. Ükskord oli ehitusplatsil korraga viis traktorit.

Alar Randoja: Algusaegadel oli omavahelisi jagelemisi meeste vahel rohkem. Nüüd aga on ka ühisjahtides palju mehi kohal. See näitab, et omavaheline suhtlus on läinud palju paremaks. Jahiseltskond on väga hea ja tubli. Vanad jahmehed löövad samuti jõudumööda kaasa nii tiirus kui ka jahil, nad on alati kohal ja küsivad, millal jälle saab tulla.

Põdrajaht on muidugi põhiline, aga mis jahti veel ühiselt peate?

Kristo Lipp: Põdrajaht läheb sügisel üle seajahiks. Ja tänavu olid väga vinged jänesejahid, mitu ekipaaži oli väljas. Metsad jäid juba väikeseks.

Alar Randoja: Jah, omavahel tekkis juba väike võistlus. Kitsejaht ongi jäänud üksikjahiks, aga ülejäänud on kõik koos. Isegi koprajahil käiakse sageli koos seltskonnaga. Üldiselt teeme ühiselt väga palju asju.

Põdrajahiga läheb hooaeg lahti ja nii kuni kevadeni välja.

Alar Randoja: Tagasi vaadates on kõige parem meel selle üle, et näed, kuidas suurel tööl on olnud ka tulemus.

Rajakaamera Rajakaamera WillFine 4.0CG WillFine 4.0CG

225€ 225€

Rajakaamera Rajakaamera pakett Pakett sisaldab: sisaldab: pakett Pakett Rajakaamera

299€ 299€

Rajakaamera Aku 12v 9Ah Aku 12v 9Ah Toitekaabel Toitekaabel Mälukaart Mälukaart Eestikeelne juhend Eestikeelne SIM-kaart juhend SIM-kaart (piiramatu aastane (piiramatu aastane pakett) pakett)

Kiire tarne Kiire Kogu tarne kaup kohapeal olemas Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel Rohkem infot meie veebilehel Eesti meistrivõistlused Compak Sportingus (CSP-200) möödunud suvel uhiuues Haljala jahilasketiirus.

www.rajakaameramüük.ee www.rajakaameramüük.ee Müügipunkt Männikul

Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00 Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00 Info@rajakaameramuuk.ee +372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee

+372 5786 7535

- JUUBILAR -

RISTO VIHT Jõgevamaa jahimees, jahindusbioloog, valgesinikaela aretaja, Eesti vutikasvatuse alusepanija Risto Viht tähistas 11. märtsil 75. sünnipäeva.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ALEKSANDR KOZULIN, ERAKOGU

P

raegu peab Risto Viht pensionipõlve Tammemäe jahimajas, mille pere rajas Pedja jõe kaldale vana vesiveski kohale.

Poeg Tõnist on samuti nakatanud jahipisik. Tema jätkab järjepidevust jahiradadel viienda põlvena.

Kust kandist nii mitmekülgne ja tegus mees pärit on?

Sündinud olen Läänemaal Suure-Lähtru mõisas, kus ema oli kooliõpetaja. Sealt läksime varsti elama Noarootsi Pürksi.

Esimene klass möödus Riguldi koolis

75

oma ema klassis, edasi käisin Pürksi koolis, kus lõpetasin seitse klassi. Metsanduse huvi oli mul juba maast madalast. Isa oli mitmendat põlve jahimees, tal olid jahist ja metsandusest põhjalikud teadmised. Kodus oli 16-kaliibriline üheraudne jahipüss, millega isa küttis põhiliselt soo- ja veelinde ning jäneseid.

Ta tegi ka topiseid, Haapsalu muuseumis on võib-olla tänini mõni alles.

Jõgevamaale sattusin nii, et tahtsin minna õppima metsatehnikumi. Sõitsin siis 1960. aasta sügisel Haapsalust Tallinna kaudu Kaareperesse ja jõudsin hoopis Kuremaa põllumajandustehnikumi trepile. Seal seisis üks proua, kes käskis mul ümber pöörata ja üle Palamuse Luuale minna. Nii jõudsin paarikümne-kilomeetrise matka järel lõpuks metsatehnikumi.

Luual sai sinust ka jahimees?

Tehnikumis õppis minust paar kursust eespool Kallo Kask, hilisem kuulus Mahtra jääger, kellele olin õpipoisiks.

Esimeseks jahitööks oli mul tema kütitud tedrekukkede kitkumine. Pärast tehnikumi lõpetamist läksin tööle looduskaitseinspektoriks Matsalu looduskaitsealale ja siis varsti kolmeks

30

aastaks sõjaväkke. Nii et minu tegelik jahipidamine ja jahindustegevus algas ikka pärast sõjaväge. Tulin siis Matsallu inspektoriks tagasi.

Jõudsid tagasi Läänemaale. Ometi on kõige viljakamad aastad sinu elus möödunud koos abikaasa Enega Jõgeva- ja Tartumaal.

Ene Viht on Eesti tunnustatumaid metsakanaliste – metsise, tedre ja laanepüü – uurijaid.

Mul on elus õnne olnud. Kõik minu ettevõtmised, mida olen teinud suure vaeva ja armastusega, on vilja kandnud.

Abiellusin Enega pärast sõjaväge Matsalus. Olen õnnelik, et Ene tuli minu ellu, ta on läbi ja lõhki loodusinimene ja me mõistame teineteist hästi. Ainuke kord meenuvad mulle väikesed erimeelsused ühest hundijahist. Olin tegev hundibrigaadis. Ühel päeval info ei liikunud ja õhtu eel saime teada, et Kolga-Jaanis on hundid olemas. Tormasime kiiresti kohale, ja et aega nappis, asusime kohe infot kontrollima.

Kõik oleks olnud hästi, kuid kahel kütitud hundil olid paraku rihmad kaelas.

Enele meeldis seda lugu pajatada kõikidele tuttavatele ja sõpradele, et tema

- juubilar mehel ei ole muud teha, kui KolgaJaanis koerajahil käia.

Kuuekümnendate aastate lõpus asutati Eesti metsainstituut ja Ene läks Tartusse teadust tegema. Ta oli juba ülikooli diplomitöö teinud Harry Lingi juhendamisel metsakanalistest. Minust sai aga Kaarepere metsakatsejaama riikliku jahijaoskonna juhataja. Seal töötades hakkas koitma, et jahinduse ja jahimajanduse teadmised on napid. Läksin Moskvasse kaugõppesse jahindusbioloogiat õppima. Õppisin kuus aastat.

Minust sai bioloog-jahindusteadlane, see andis väga laia pildi, mis toimub jahinduses kogu Nõukogude Liidus.

Mida tähendab sulle jahimajandus?

Moskvas õppides sain aru, et jahindus pole hobi, vaid majandusharu, kus on suured traditsioonid ja pikaaegne tegevus. Jahipidamine ja jahimajandus on väga erinevad. Jahimajandus on majandusharu iidsetest aegadest, mis on pidevalt arenenud koos inimkonna arenguga alates odast, vibust, lõksudest ja püünistest ning lõpetades nüüdisaegsete tulirelvadega. Jahimaa pidamine nõuab pidevaid ja mitte väikseid investeeringuid, alustades biotehnilistest abinõudest ulukiressursi suurendamiseks, lisaks igasugused muud jooksvad kulutused. Kvaliteetset jahti saab korraldada ainult siis, kui on tagatud kõik jahiks vajalikud tingimused, ja neid ei ole vähe. Kuidas külv, nõnda saak.

Tahan meenutada inimesi, kes olid Eestis pühendunud jahimajanduse arendamisele. Need olid jahinduse majakad noortele jahimeestele: perekond Veermaad, tuntud Tartu arstid, kelle ajaarvamine toimus setterite nimede meenutamise järgi; Jaan Naaber, kes oli ministeeriumi ja minu tegutsemiste vahendaja; pastor Harald Meri: suur jahitraditsioonide austaja ja Eesti hagija aretaja; Elmar Redel, Siberi vangilaagrist tagasi tulnud mees, kelle igapäevases elus oli väga tähtis linnujaht setteriga. Need olid jahindusele pühendunud inimesed, see oli nende kirg ja entusiasm.

Mulle teeb muret jahimajanduse jätkusuutlikkus, sest tehnika kiire areng ja loodusseadused ei käi ühte sammu.

Näiteks Moskva-aastatel koolipingis sai selgeks, kui suur tähtsus on ühiskonnas karusnahal ja selle väärtustamisel.

Punase väljaku lähedal oli külmhoone, kus säilitati karusnahku oksjonite vahel. Mulle on arusaamatu, kui linnarohelised kuulutavad, et nahka ja lihatooteid ei ole otstarbekas tarbida, aga mõned neist kannavad karakullkasukat, mis on valmistatud päevavanuste lambatallede nahkadest.

ZEISS DTI 3/35 Uue põlvkonna termokaamera

Pärast Moskvas õppimist jätkasid tööd Kaarepere jahimajandis ja läksid EPA-sse aspirantuuri.

Minust sai jahindusspetsialist pikkade aastate jooksul. Olen doktorikraadiga jahindusbioloog ja õnnelik, et sain

Jahipidamine on teatud meditatsioonivorm, see on tegevus ettevõtlikele inimestele, kes vajavad väljumist igapäevarutiinist.

HIND 2950€

Risto Vihti 70. sünnipäev. Kaarel Roht (paremal) ütles ikka, et iga trofeed tuleb vääristada ja austada, võtta vastu sellisena, nagu see on antud.

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

31

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- juubilar enam puhvaikas ega kalavinskites.

Jaht on edasiviiv jõud, see annab energiat järgmiseks töönädalaks, jahil suhtlevad omavahel mõttekaaslased.

Jahipidamine on teatud meditatsioonivorm, see on tegevus ettevõtlikele inimestele, kes vajavad väljumist igapäevarutiinist. Mulle on meelde jäänud paar toredat seika. Üks sakslasest jahihärra küttis söödalt kuus metssiga. Järgmisel päeval kuulis aga hundipesakonna ulgumist.

Mees oli vaimustuses: „Wunderbar!“ Sigu on nähtud Saksamaal küll, aga sellist hundikontserti pole eluski kuulnud.

Teine vana Saksa härra tuli kümneks päevaks Eestisse, käis Narvas vaatamas kongi, kus ta vangis oli, käis Viljandis sakslaste surnuaial ja soovis küttida põdrapulli. See õnnestus tal alles viimase päeva hommikul: mees sai trofeepulli. Aega oli vähe, jäime hiljaks, et ta oli aga Lufthansa töötaja, siis lennuk ootas pool tundi. „Nüüd lähen koju, müün auto ära ja ostan trofee välja,“ ütles ta hüvastijätuks.

Need on südamlikud hetked, kui jahimees on saanud teostada oma unistuse.

Kaarel Roht ütles ikka, et iga trofeed tuleb vääristada ja austada, võtta vastu sellisena, nagu see on antud.

Aastal 1986 Hiiumaalt kütitud hirvetrofee, Balti jahitrofeede näituse grand prix, Vilnius 1989.

teadlasena tegutseda Eesti jahinduses süvitsi. Pärast ülikooli alustasin Kaareperes vutikasvatust, rajasime vutifarmi. Vutt on traditsiooniline vana jahilind. Moskvas sai selgeks, et vutimunad on väga väärtuslikud, samuti on vutt geneetiliselt väga hea katselind.

Jaan Naaber aitas selleks palju kaasa, Ene käis Moskvas teemaga tutvumas, Kuremaa tehnikumist saatsime kaks inimest väljaõppele. Nii need vutid Eestimaale tulid. Alguses ei tahetud neid omaks võtta, eestlane vajab harjumiseks aega. Poodidesse ei saanud vutte ega vutimune müügile, aga nüüd on need täitsa tavalised. Vutimuna ei lähe pahaks, on mikroobivaba. Omal ajal müüsime neid Viru hotelli, ministrite nõukogu sööklasse ja Moskva biovabrikutesse vaktsiinide tootmiseks.

Vutte oli palju, ikka mitu tuhat. Kui tahad millegagi tegeleda, siis tuleb tegeleda põhjalikult.

Peale selle oli metsakatsejaamas pardifarm, kus kasvatasime muskusparte ja sinikaelparte, kuid neid oli raske turustada, sest sinikaela nahk on

sinakas, inimesed ei ostnud sellist. Eesmärk oli saada ulukiliha müügilettidele.

Selleks hakkasin tegelema valge sinikaelpardi aretamisega ja samal ajal olin Tartus aspirantuuris, kus kaitsesin kandidaadikraadi pardimajandusest.

Siis aga riigivõim muutus ja vutifarm läks erakätesse. Vene aja lõpus olin Puurmani riikliku jahimajandi direktor ja pärast selle likvideerimist hakkasin tegelema väikest viisi jahiturismiga siinsamas vanas vesiveskis Pedja jõe kaldal.

Olid üks esimesi, kes rajas tänapäevased jahimajandid Eestis.

Majakad olid riiklikud jahimajandid.

Kui Edgar Saks tõi jahindusse fotojahi, Kaarel Roht trofeede vääristamise, hindamise ja näituste korraldamise, siis võin küll vist enda teeneks pidada, et Eestis tekkisid jahimajandid. Varem ei väärtustatud eriti seda jahiasja, paljudel polnudki kohta, kuhu jahisaak panna, kus koos maksa praadida. Kuid see pool on jahinduses väga tähtis. Nüüd on jahikultuur oluliselt muutunud ja teinud pika sammu edasi, keegi ei käi jahil

32

Sul on kodus kaks erilist trofeed.

Kõige armsam on 1986. aastal Hiiumaalt kütitud hirvetrofee: 232,57 palli.

Kümme päeva sai selleks vaeva nähtud, enne kui jaht õnnestus. Asja teeb eriliseks aga see, et 1989. aastal Vilniuses toimunud Balti jahitrofeede näitusel võitsid need hirvesarved ja minu karukolju näituse grand prix’id. Sain korraga kaks Balti näituse peaauhinda.

Kui aktiivselt sa praegu metsas jahil käid?

Olen pühapäevajahimees. Käin enamasti üksi, mitte kollektiivjahtidel.

Näiteks koprajaht on väga huvitav, sest kobras ei ole loll loom. Jahindus tahab rahulikku meelt ja tasakaalu. Peab oskama looduse jälgi lugeda. Bioloogiliselt käivad asjad tsükliliselt. Tuleb aeg, kui jahimees kütib laanepüü ja on õnnelik. Praegune aktiivne metsamajandus alistab lihtsalt mõne elupaiga ära. Näiteks omal ajal lõikas BAM-i ehitamine soobli asurkonna pooleks, rännutee lõigati ära. Igal aktiivsel tegevusel on kõrvalnähud ja neisse peaks suhtuma väga tähelepanelikult ning tasakaalukalt.

Suur tänu selle suure töö eest Eesti jahinduse edendamisel ja edaspidiseks ikka kivi kotti!

PAKETTSEADMED KÜLMKAMBRITE JAOKS • LIHTNE PAIGLDADA • EC-MOOTORIGA ÕHUKONDITSIONEER

Rivacoldi külmutusseadmed sobivad kasutamiseks erinevates kohtades, nagu näiteks uluki- ,kala-, kaubandus- ja restoranide külmkambrites.

Külmkambri maht (+5 ˚C) 5–50 m3. Sügavkülmkambri ruumimaht (-20 C) 2–20 m3.

Põhimudelid on ette nähtud paigaldamiseks lihtsalt läbi külma- või sügavkülmkambri seina.

Uue põlvkonna elektrooniline juhtimissüsteem annab rohkem mugavust.

Külmaagensina keskkonnasõbralik R290 (propaan) gaas, mis ei kahjusta osooni keskkonda.

Küsi pakkumist: klienditugi@onninen.com või telefonil 610 5550

www.rivacold.ee Maaletooja: Onninen AS

DACIA

DUSTER N1 4x4

17 990 € SOODUSHIND

Hinna sees: lülitatav nelikvedu, 1,5 Blue dCi 115hj diiselmootor, registreeritav N1 kategooria tarbesõidukina, Comfort varustustase, esiistmete soojendus, tagumised parkimisandurid, kiirusepiirajaga püsikiirusehoidik, mehaaniline kliimaseade, ABS-pidurid + hädapidurdusassistent, elektrooniline stabiilsuskontroll + veojõukontroll + mäeltstardiassistent, mägipidur, elektrilised klaasitõstukid, leed-päevasõidutuled, udutuled, Dacia Plug & Radio: raadio MP3, USB, Bluetooth, juhtnuppudega roolil, 16” valuveljed. Hinnad sisaldavad käibemaksu. Pilt on illustratiivne. Pakkumine kehtib, kuni kaupa jätkub.

Keskmine kütusekulu (WLTP) 5,4-5,6 l/100 km, CO2 emissioon 142-148 g/km.

dacia.abcmotors.ee

Dacia soovitab TALLINN Abc Motors AS Kadaka tee 72a tel: 624 0420

PÄRNU Pereauto OÜ Pärlimõisa tee 24 tel: 447 7300

VILJANDI Rael Autokeskus OÜ Tallinna mnt. 97 tel: 433 0987

HAAPSALU Tradilo OÜ Tallinna mnt. 73 tel: 473 1383

RAKVERE Wiru Auto OÜ Kreutzwaldi 7 tel: 329 5560

- juubilar -

Aarne Vainokivi väärtuslik elu senisel 75 aastal

TEKST ERKI AAVIK FOTOD ERAKOGU

„Saar – 6.37! Vevers – 6.42! Nook – 6.51!“ Kas see on mingi vana hea luurekooli salakood? Ei, need on korraldused, mida Aarne Vainokivi jagab jahikaaslastele järgmiseks hommikuks.

Aarne Vainokivi ja loo autor, EJS-i toonane president Erki Aavik 2002. aastal Saarte jahimeeste seltsi uue lasketiiru avamisel.

N

eed on kellaajad, mil nimetatavad, Jüri, Ülo ja Riho, peavad täies valmisolekus ja varustuses oma väravas seisma. Selleks päevaks kokku lepitud autojuht Aarne peatub neis väravais tõepoolest Preisi täpsusega. Ja nii iga kord. Hilinemata. Rahulikult. Kindlalt.

Peab tunnistama, et Aarne käitumine tekitab segadust: inimestele jääb mulje, et maailm võibki niimoodi toimida.

Aarnet kirjeldada on seepärast riskantne. Need, kes teda ei tunne, ei usu, et niisugune inimene tegelikult olemas on, selline, kelle sõnad ja teod on täielises kooskõlas. Ja kõik kokku on kooskõlas maailma mõistliku osaga. Kui Aarne pensioniiga kätte jõudis, siis ...

Jah, see on omaette pikem jutt, kuidas see kõik toimus, aga igal juhul lõpetas Aarne ehitustegevuse juhtimise ja – jäi pensionile. Aga mitte tegevusetuks.

Aarne jätkas ehituste järelevalve alal:

nii mõnegi ehitaja nuhtluseks ja kõigi tema klientide õnneks. Selle kohta vaid üks näide. Kuivastu sadama viimase suure rekonstrueerimise üks tähtis tegelane peaaegu nuttis, kui rääkis, et mitte ükski kant betooni ei läinud vee alla nii, et Aarne Vainokivi ise ei näinud.

Ebaeestlaslikult eitusest loobudes tähendab see, et Aarne jälgis isiklikult ehituse kõiki operatsioone koha peal olles, nõu andes, vigu vältides. Hull mees, ütleb üks teine Saaremaa ehitusettevõtja.

Neile, kes ehitustegevusega pole kokku puutunud, selgituseks, et ehituse järelevalvet tehakse (liigagi tihti) ka nii, et ametimees käib heal juhul korra kuus kohal ja lihtsalt allkirjastab paberid ...

Hea eeskuju

Juubelite ja matuste puhul ülistatakse peategelast, sageli mõõdutundetult.

Aarnega on võimalik seda vältida, tunnistades, et tema täiuslikkus käib ikka

35

närvidele ka. Peamiselt seetõttu, et tahaks ju ise ka ... Natukenegi ... Õnneks on hea eeskuju järgimisel nii mõnigi meie hulgast ka tõepoolest pisut paremaks saanud.

Veel üks tahk. Kadrinast pärit Aarnet peetakse Põlvamaa meheks, kus ta pärast Tallinna polütehnilise instituudi (praegu tehnikaülikooli) lõpetamist ehituse alal suuri tegusid tegi ja juhatas Põlva KEK-i ning Põlva maakonda täitevkomitee esimehena. Nii oli tal Lõuna-Eesti mehe maine, kui ta 1989. aastal Saaremaale tuli ja Saare KEK-i juhtima asus. Kuid las temast kõnelevadki Põlvamaa inimesed! Üks esimesi asju, mida Aarne Vainokivist meenutatakse, on tema ülesastumine 1988. aasta Lõuna-Eesti segakooride laulupäeval Intsikurmus, kus paljude laulupidude üldjuht Ants Üleoja Aarne Vainokivi välja hõikas ja too 4500 laulja ette eneselgi ootamatult dirigendipulti astuma pidi. Friedrich August Saebelmanni „Kaunimad laulud“ sai hästi juhatatud, ühendkoor ja publik olid vaimustuses! (Kas sellest võis Aarnele abi olla, et armas abikaasa Madli on ameti poolest koorijuht?)

Põlva inimesed meenutavad Aarne tõhusat tegevust kodanike algatuse toetuseks selle nimel, et Rosmale, koolija haridustegelase Johannes Käisi kodukohta kool asutataks. Meenutatakse Aarne ettekannet Jakob Hurda sünniaastapäevale pühendatud konverentsil.

Iga meenutaja võtab jutuks Aarne innuka tegutsemise Eesti vabariigi taastamise ja meie vabaduse nimel. Nii mõnigi ütleb, et Aarne kindel meel, sõnavõtud ja teod olid talle 1989. aasta keeristes toeks ja eeskujuks.

Põlva kandis on üsna levinud teadmine, et Aarne oli – juba ammu Saaremaal elades – Põlvamaa kohaliku

- juubilar -

Aarne Vainokivil on kõik kontrolli all. Eesti jahimeeste kokkutulekul 2004 Saarte jahimeeste seltsi telklaagrit valvamas.

ajalehe Koit viimane tellija ja teda tundes võib kindel olla, et ka lugeja.

Aarne käib alati Põlvamaa tähtpäevadel ja käis ka maavalitsuse kui institutsiooni pidulikul lõpetamisel.

Räägitakse Vainokivi jalajäljest Põlvamaal, kauaaegne kolleeg tegi lühikese kokkuvõtte: „Kõik, mis ühe korraliku inimese kohta käib, see käib ka Aarne Vainokivi kohta.“ Põlvamaalt ütlesid värskema sõna selle kirjatüki tarbeks Eela ja Arvo Jää, Ruth Ruus ja Lea Leivo.

Saarlasem kui elupõline kohalik

Aarne meelitas oma muusikust ja pedagoogist abikaasa Madli ning kaks poega kaasa ja kolis 32 aastat tagasi Saaremaale, kus asus rohkem kui 1000 töötajaga Saare KEK-i juhatama. Kumb osavamalt Aarnet Saaremaale meelitas, kas Ants Tammleht või Peeter Palu, see vaidlus ei jõudnudki Peetri meie hulgast lahkumise tõttu finaali, kuid juba mõni aasta hiljem oli tervele seltskonnale selgeks saanud, kuidas Aarne on

püham kui paavst ehk saarlasem kui nii mõnigi sünnipärane ja elupõline kohalik. Seda kiidavad nii põlvalased kui ka saarlased, et Aarne tunneb kodumaad ja kodukanti väga põhjalikult, loodust, aja- ja kultuurilugu ning inimesi.

Kõik tuttavad rõhutavad, et Aarne Vainokivi on sõnapidaja.

Kogenud jahimees lõi kaasa Metsküla ja hiljem Pihtla jahiseltsis (mille liikmeks on alati olnud väga raske pääseda) ning valiti uue sajandi alguses Saarte jahimeeste seltsi (SJS) presidendiks ja juhatuse esimeheks. Aarne eestvõttel said uue elu sisse Kalamaja jahinduskeskus, ehitati jahimeeste maja ja hostel, korrastati paadisadam ning eriti suure objektina vägev lasketiir. Seltsi 40. ja 50. aastapäevaks välja antud juubeliraamatute eestvedaja ja taganttõukaja oli muidugi Aarne Vainokivi.

Saaremaa jahikaaslased on Aarne asjus üsna ühte meelt. Eelkõige on talle jahil tähtsad loodus ja seltskond.

Kauaaegne maavanem (ja kütt jumala armust!) Jüri Saar on veendunud, et

36

Aarne koos lapselaps Elisega oma uue kitsede söögimaja juures.

Aarne jaoks on jahipäev õnnestunud, kui tema sektoris laulavad linnud ja seda ei sega laskeulatusse ilmunud uluk, kelle tõttu sunniks püssipauk linnud vaikima.

Riho Nook teab muidugi palju toredaid juhtumeid, kuid eriti rõhutab, et Aarne määrab linnujahil ära kõik pardid ja teised linnud, ka need, kes lendama jäävadki.

Eriti just Metsküla päevilt meenutatakse: Aarne olevat alati hoolitsenud, et tal oleks kaasas mõni lisaports lõunasööki juhuks, kui mõnel mehel oli hommikul kiireks läinud ja enda oma maha jäänud. Aarne oli see, kes alati laua kattis: hommikuks, lõunaks, pärast jahti – kõik soliidselt karpidega kaasas ja arukalt, olusid arvestades ette valmistatud. Aga ka muul viisil järgis Aarne tavasid ja kandis jahikaaslaste eest hoolt.

Meie ühine hea sõber, hiljuti lahkunud Margus Leivo ütles, et kui mõni mees mõmiseb ja murrab, siis Vainokivi ei mõmise ka ... Ta pidas silmas, et Aarne on selge sõnaga tegudeinimene.

***

- juubilar -

Las nüüd lõpuks ütleb paar sõna ka asjaosaline ise!

Miks sa üldse jahil käid?

Mulle meeldib meeletult loodus ja jahilkäik on üks võimalus loodusega suhelda.

Minu kui jahimehe jaoks ei ole kõige tähtsam uluki küttimine, vaid vahetu looduses olemine tõeliselt toredas seltskonnas.

Minu parimad sõbrad on jahimehed! Võib ju küsida, miks jahile, kui ise elad maal.

Jah, ma elan Saaremaal Vätta poolsaarel täiesti mere ääres kadastiku keskel, aga jahilkäik on suur vaheldus imekaunis looduses koos toredate jahikaaslastega.

Suvel teeb koduse elu huvitavamaks kolme taruga tillukese mesila pidamine.

Talvel söödan linde, imetlen ümber maja kõndivaid metskitsi ja jäneseid. Minu kodu jääb Pihtla jahiseltsi võrratule territooriumile. Olen ise selle liige.

Milline jaht sulle ikka veel meeldib?

Vanuse tulles on minu jahieelistused muutunud. Vanasti oli kõige vahvam üksi loomi varitseda ja linnujahil käia.

Nüüd olen aga meelsasti kütiliinis. Nii kena on seal üksinda istuda, imetleda loodust ja võimaluse korral täita oma jahimehekohust. Need ajad on möödas, kui vahel tuli ajajana tegutseda, aga ka see amet oli tore.

Tore oleks muidugi ka linnujahil käia, aga ühel viimasel korral, kui abikaasa Madli hakkas parti kitkuma ja too šokist toibudes otsustas hakata köögis ringi lendama, öeldi mulle ränki sõnu ning oligi linnujahiga kõik.

Miks inimesed ikka veel jahti peavad?

Põhipõhjus on ikka loodusearmastus ja tore seltskond. Tähtis on seegi, et loomade arvukust reguleerivad kiskjad,

IONS FR AT

Y

GE

RMA

haigused või jahimehed. Kui minult on mõni natuke võhikliku ellusuhtumisega inimene küsinud, miks inimesed ometi jahil käivad, siis lasen tal valida loomade arvukust reguleeriva kolme võimaluse vahel. Pärast vähest mõtlemist valitakse alati jahimehed ... *** Tõsise ja soliidse oleku ning sellest sündiva iseloomuliku autoriteedi juures on Aarne väga peene huumorimeelega, ka see on tema juures ... tõhus. Nii on õige see kirjatükk vastavas toonis ka kokku võtta.

Kuressaare linnavalitsus korraldas suuremat sorti võõruspeo, vastuvõtu, nagu tänapäeval on kombeks nimetada.

Aarne oli ja on oma korrektsuse poolest ju tuntud: nagu üks Põlva-aegne kolleeg ütles, ei unustanud Aarne küll tavaliselt midagi, aga märkmik oli tal alati kasutuses, et midagi juhuse hooleks ei jääks.

Seekord oli aga linnavalitsuse pidu Aarnel kahe silma vahele jäänud ja midagi aimamata või halba soovimata korraldas ta samal ajal oma uue puukuuri avamise.

Nagu selgus, oli linnavalitsuse saalis õige hõre ...

SUURUSTE JA ERINEVATE ON L E! VA DA A D, KÜSI JÄREL INFOKS, SA KIKÜLMIKU LU U GA DE LISA

OM

INNO V

Millal ja miks sai sinust jahimees?

Jahimees sai minust 1975. aastal. Töötasin tol ajal Põlva KEK-is juhatuse esimehe asetäitjana ja Põlva KEK-i jahigrupi liige must saigi. Jahialad olid Põlva ligidal, aga palju käisime jahil ka Orava kandis.

Jahimeheks hakkasin seepärast, et sealne loodus meeldis mulle väga ja ka tolleaegne jahiseltskond koosnes headest tuttavatest, väga toredatest meestest. Meil oli jõe

ääres väike jahimaja, kus valmistasime kütitud ulukitest vorsti. Ülesanded olid seal jagatud ja minul tuli teha äärmiselt keerulist tööd, siduda rõngasvorst kokku!

Minu ülesanne oli ka maksast ja südamest suurepärane supp keeta.

N

ULUKIKÜLMIK - LAAGERDA LIHA JA VORSTI ÕIGESTI !

LU 9000® PREMIUM

LU 10000® PREMIUM

Antibakteriaalne siseosa

Valmistatud roostevabast terasest

Verevann ja lukustatav uks

Verevann

Reguleeritav LaPlus- ventilatsioon

Reguleeritav LaPlus- ventilatsioon

Elektrooniline LWS display

Elektrooniline LWS display

Temperatuuri vahemik -5 kuni +16 °C

Temperatuuri vahemik 0 kuni +15 °C

Energiatarve: 1,6 Kwh/24 h.

Energiatarve: 1,6 Kwh/24 h.

Kondensaadi automaatne aurustamine.

Kondensaadi automaatne aurustamine.

Ulukikaal kuni 200 kg max.

Mahutavus 1250 liitrit

Kolme riiuli paigalduse võimalus.

Soovitud temp. saavutamine ca. 20 min.

Külmiku sisemine mõõt: 1740x675x585mm

Külmiku sisemine mõõt: 1930x800x800mm.

Külmiku välimine mõõt: 2020x770x750mm

Külmiku välimine mõõt: 2400x900x900mm.

Erihind

4x

2x

1.750 EUR Turustaja Eestis: Siro Haldus Oü,, Külmalätte, Truuta küla, Otepää vald, Valga 67302, Estonia Mobile +372 5205882, Email: frankonia.est@gmail.com

Erihind

6x

4x

2x

2.636 EUR Info Telefonil +372 76 70 060

- juubilar -

Nikolai Laanetu – nähtus (Eesti)maa ja vee piirilt TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Jahimeeste hulgas tuntud Laanetu Kolla on bioloog ja jahindusteadlane, kes on peaaegu kogu teadliku elu pühendanud veeeluliste loomade, iseäranis kopra, saarma ja ondatra uurimisele.

Meie jahiulukite elu ja käitumise suurpärane tundja ning looduse mõtestaja tähistas 29. jaanuaril 75. sünnipäeva.

Kui sulle nüüd tagantjärele õnne soovida, siis see ei ole sul elus esimene kord sündimise päeva tagantjärele tähistada.

Olen sündinud 29. jaanuaril ja Mikitamäe vallamajas tuli laps ära registreerida. Selleks oli kuu aega, aga 1946. aasta talv oli nii külm, et kui ema-isa ükskord vallamajja jõudsid, oli möödunud üle kuu ja nad pidid trahvi maksma. Siis nad otsustasid, et teevad poisi kümme päeva nooremaks ja nii saigi mulle ametlikult sünnitunnistusse ning passi 9. veebruar. Ma ise pean sünnipäeva loomulikult 29. jaanuaril.

See võimaldab mul kümme päeva õnnitlusi vastu võtta. 29. jaanuar on tennüspäiv – tänupäev. Ema ütles alati, et olen sündinud tennüspäiväl – õnnistatud lapsuke. Elu oli Setumaal tol ajal üsna karm, 1948 tehti kolhoos ja siis hakkas õudne näljaaeg. Meid oli viis poissi majas. Kõik tuli üles kasvatada.

Vee- ja vee-elustikuga puutusid Setumaal vist maast madalast kokku?

Värska laheni oli kaks kilomeetrit ja Karisilla ojani kolm-nelisada meetrit, see veekogude lähedus hoidis kõigil rannikuäärsetel inimestel elu sees. See loomne proteiin, mis kevadel kalade kudemisega kättesaadavaks muutus, päästis näljast. Õppisime maast madalast jõe ääres västraga vahtima. Ma olin viie-kuuene, vennad olid koolis, kui mul õnnestus västraga esimene haug püüda.

Hiljem olin juba kõvem poiss. See suhe veekogudega, mis siis kujunes, tekitas alatiseks austuse looduse vastu.

Nii et Tartu ülikooli läksid bioloogiat õppima.

Läksin jah kohe bioloogiasse. Viiendas klassis jäin lülisamba tuberkuloosi, kolm aastat olin nagu kips voodis. Kui sealt välja sain, siis Mikitamäe koolis tõmbas muidugi sport. Lõpetasin Räpina keskkooli 1965. aastal ja siis astusin ülikooli.

Tõuke selleks andis sanatooriumi bioloogiaõpetaja Endla Teder. Väga palju sõltub sellest, kes on su õpetaja ja minu suhe loodusega oli nii tugev, et mul polnud nagu muud mõtetki. Keskkoolis käisin juba ekspeditsioonidel kaasas. Ülikooli läksin kindlalt ihtüoloogiat õppima. Olin kaunis põikpäine, aga et ma oma olümpiaaditöö tegin kopra levikust Kagu-Eestis, siis Harry Ling tahtis, et ma hakkaksin uurima kobrast. Ling ütles mu ihtüoloogi-jutu peale, et milles

38

küsimus, koprad on poolveelised imetajad ja nende kõrvalt saan hoopis laiema ettevalmistuse ja vaate ihtüoloogia huvile.

Viis aastat sain ikka väga palju välitöödel käia, tegin ülikooli mootorpaadiga Peipsi ja Pihkva järvele mitu tiiru peale, ülikooli lõpetamise järel veel ühe tiiru, lisaks Narva veehoidla.

Sel ajal hakkasin üsna tõsiselt uurima ondatrat ja koguma andmestikku saarma leviku kohta. Lingil oli põhimõte: ükskõik, millist uurimistööd me teeme, peame nägema lisaks oma uurimisobjektile ka laiemalt. Ta pooldas materjali süsteemset kogumist. Harry Ling koolitas kahe kursuse ulatuses välja kümme jahinduse eriprogrammiga lõpetanud jahindusspetsialisti, sest ta tahtis luua ülikooli juurde jahinduse eriuuringute laborit. Rohu Karla, Tiit Randveer, Anne Kirk, Ene Viht, Jüri Tõnisson – kõik tema õpilased. Kui selline mees oleks kauem elanud, siis meie jahinduse selgroog oleks hoopis tugevam.

Ütled, et Harry Ling andis tõuke läheneda jahindusele süsteemselt, et ei saa uurida ainult üht liiki. Sa ise oled seda mõtet eluaeg endas kandnud.

See oleks väga lühinägelik võtta probleemi ühekülgselt. Kui Harry Ling saatis välitöödele, siis käskis ta üles märkida kõik liigid, kes seal on. Juba materjali kogumine oli süsteemne. Aga sellel süsteemsel lähenemisel on lisaks väga heale poolele kahjuks ka negatiivne külg: sa ei saa mitte kunagi väga põhjalikult keskenduda ühele probleemile ja sinu töö ei ole niimoodi dissertaabel ehk akadeemiliselt kaitstav.

- juubilar seoseid, et kui mingi asi muutub, siis sellel on alati põhjus. Põhjus-tagajärg seoste nägemine ongi see, mis on ökoloogide põhiülesanne ja uurimisvaldkond. Selline süsteemne käsitlus annab omakorda arusaama mingi probleemi lahendamiseks või otsuste langetamiseks.

Ma austan väga praegust teadust, aga paljud tööd on tsiteeritud omakorda teistest töödest. Mul on olnud elus õnne, et olen pidanud väga palju ise uurima.

Et jõuda ökoloogia sügavama mõistmiseni, peab olema väga suur isiklik kogemus. Kui seda ei ole, siis raamatutest seda kokku panna ei ole võimalik.

Loodust ei uurita omavahelistes seostes. Mulle kui loodushuvilisele kõrvaltvaatajale hakkab see silma näiteks mõne liigi kaitsmisel.

Kehtestatakse kaitsevööndid, liikumiskeelud, rääkimata igasuguse jahipidamise ja metsa majandamise keelamisest, aga olukord ei parane, pigem halveneb.

Nii on näiteks lood meie metsakanaliste, metsiste ja tetredega.

Kus tehakse vigu, kust need tulevad?

Vead tulevad väga lihtsatest asjadest, põhimõtteliselt looduse mittetundmisest.

Kui me vaatame seda, kuivõrd olid metsad varem inimestega asustatud,

BLASER R8 SUCCESS SILENCE HIND AL. 5980€ BLASER R8 ULTIMATE SILENCE HIND AL. 5108€

Materjali oli väga palju, seetõttu jäid kõik Harry Lingi õpilased jänni kraadi kaitsmisega. Nii ka mina. Sain kandidaaditöö valmis ja eelkaitsmise tehtud, aga siis suri ülikoolis terve plejaad loodusteadlasi ja kaitsmiskomisjon ei vastanud enam nõuetele. Hea kolleeg pakkus kaitsmist Venemaal Jekaterinburgis, ainult et järjekord oli viis aastat. Ütlesin, et võileiva ja vorsti järjekorras pean niikuinii seisma, aga kaitsmise järjekorras ma küll seisma ei hakka, saan ka ilma kraadita ära elada.

Sellel kaitsmata jätmisel oli väga suur mõju: mul oli võimalik ja ma sain üsna laialt tegeleda paljude probleemidega.

Kui oleks kraadi kaitsnud, siis oleksin hakanud tegelema väga kitsal alal. Nüüd olen saanud tohutu välitööde praktika ja see on andnud süsteemse nägemise mitte ainult ühe-kahe liigi, vaid kogu ökosüsteemi käitumise kohta.

Ondatrat uurides käisin ringi väga palju: kõik Ida-Eesti veekogud, LääneEesti piirkond. See andis tohutu andmebaasi, küttisin ondatraid üle kahe poole tuhande, korjasin koljusid ja mõõtsin.

Statistiline materjal on unikaalne, sellist võimalust enam ei tule. Kuidas üks introdutseeritud liik käitus, kuidas sellega paralleelselt muutusid ja käitusid teiste liikide populatsioonid. Sa näed

Kopra sugu saab määrta ainult kombates.

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

39

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- juubilar kui palju seal käidi, siis kõigi nendesamade metsiste, tetrede, laanepüüde arvukus oli kogu aeg suurem. Vaatamata sellele, et neid kütiti ja inimesi oli maal palju. Inimtegevus kui selline oli loodusesõbralik.

Praegu toimuvad hoopis teised protsessid. Looduskaitseseadused tehakse tulenevalt euronõuetest ja teadusuuringutest, mille kohta tuuakse näiteid. Näiteks paljude liikide korral – hunt, karu, ilves – ei ole kaugeltki määrav territoriaalsus, mida praegu väga rõhutatakse, vaid just nimelt elupaikade kvaliteet ja sellest tulenevalt saakloomade populatsioonide seisund. Arvesse peab võtma ka lubatavat arvukust, mis tähendab, kas ka inimtegevus kannatab välja neid kahjustusi. Kõik need asjad peavad lähtuma optimaalse arvukuse määramisest.

Bioloogilise optimaalse arvukuse juures on liigid kõige kõrgema reproduktiivsusega. Tegevuskava peab tagama liigi asurkonna kaitse ja seisundi, mis on optimumi lähedane, mis vastab elupaikade kvaliteedile ja suurusele. See on põhiline, millega tuleb tegeleda. Et liiki kaitsta, peame teadma, kuidas me seda kaitseme. Kõige parem kaitse on õigesti korraldatud kasutus.

Kõige ohtlikum on vähekompetentne kaitse, mis võib põhjustada arvukuse liigse suurenemise, mis toob kaasa populatsiooni iseenesliku degradatsiooni ehk vaesumise, tulemuseks on liigi väga pikaajaline depressioon.

Optimumi lähedase asurkonna hoidmisel püsib liik elujõuline ja terve.

Suure asustiheduse korral levivad paratamatult haigused, parasiidid, viirused, lisaks liigisisese konkurentsi tulemusena suur suremus. Näiteks karu arvukus on paljudes kohtades üle territoriaalse lubatavuse piiri ja selle tulemusena tapavad suuremad karud emast võõrdunud noorloomad. Ja kui ema ei suuda kaitsta, siis lüüakse maha ka esimese aasta pojad.

Räägi lõpetuseks natuke hoopis ansamblist Rajacas. Kuidas see tekkis ja kuidas te nii kuulsaks saite?

Tol ajal olime omajagu kuulsad tegelased me kõik. Pärna Priit hakkas kirjutama Kvissentali ajalehte Kaks Sammu Edasi, Üks Tagasi. See oli huvitav periood ülikooli ajal, me olime nagu pagenduses: ühikas oli kaks kilomeetrit linnast väljas. Hommikul läksime ülikooli, õhtul tagasi. Pärna Priit alustas kirjutamist ja meie teised püüdsime ka midagi juurde kirjutada. Priidul oli väga

Harry Lingi üilõpilane Laanetu välitöödel kopraasundusi uurimas.

RAJACAS Rajacas oli peamiselt Tartu ülikooli bioloogia- ja geograafiatudengitest koosnev ühendus, kuhu kuulusid geograafiatudeng Ain Kallis, bioloogiatudengid Toomas Sutt, Priit Pärn, Rein Tenson ja Nikolai Laanetu.

Esimene esinemine toimus 27. märtsil 1966 Tartu ülikooli klubis. Pilati avalikke raadiosaateid ja tehti musta huumorit.

Esineti aastatel 1966–1970, koosseisu kuulusid ka Mati Laane, Arne Vaik, Ilmar Kotta, Jüri Kask ja Mihkel Zilmer.

häid nalju ja ta tegi karikatuure sinna juurde, siis see hakkas silma Kallise Ainile ja Suti Tomile, teaduskonna vanematele üliõpilastele.

Vaja oli teha teaduskonna etendusi ülikooli klubis, seega kutsuti meid

40

kampa ja tegime ansambli. Mõtlesime, mis nimeks panna. Tollal oli väga populaarne Venemaa programm Majak – Majakas. Me muutsime ühe tähe ära ja panime Rajacas. Etendused olid eksprompt, leppisime kokku, kes mingit nalja laval teeb ja hiljem tulid laulupoisid juurde, Mihkel Zilmer jt. Nii tulid absurdinaljadega etendused, mis läksid eriti üliõpilaspäevadel väga peale ja said populaarseks. Käisime isegi Siberis Krasnojarski krais esinemas. Kõige vägevamad esinemised olid sõjaväeosades, mitu tuhat soldatit saalis.

Siis tõusid küll ihukarvad püsti, kui sõdurid hüppasid toolide peale püsti ja pilotkad lendasid lae alla. Olime seal ligi kolm nädalat. Need muljed olid ikka enneolematud.

Meie esinemised olid ülikooli tudengipäevade naelad. Käisime sügiseti ka kolhoosides esinemas, raha ei saanud, aga süüa saime kõvasti. Rahvas tahtis hambutut nalja ja pila, inimesed said sellest aru ja neile meeldis. Rajacas ei seganud elu ega õppimist. Ülikooli tudengielu kõrval üks väga mõnus vaheldus.

OUTD O OR TROUSER S

KAS OLED VALMIS? OUTDOOR TROUSERS Seelandi kollektsioon Outdoor Trousers esindab kõike, mida jahimees vajada võib. Stretch, Reinforced ja Membrane mudelitega oled valmis uut jahihooaega tervitama. Strech mudel matkamiseks ja maastiku avastamiseks, tugev ja vastupidav Reinforced mudel jahimaade hooldamiseks või veekindel Membrane mudel märja ilma jaoks – Outdoor Trousers’i pükste kollektsiooni abil oled uueks põnevaks hooajaks hästi ette valmistunud.

K A M PA A N I A-

HIND Püksid Stretch Pine green / Raven Suurused 48-60

€ 99

€ 79,95

Püksid Reinforced Pine green / Raven Suurused 48-60

€ 129

J A H I PA U N . E E SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

€ 109

Püksid Membrane Pine green / Raven Suurused 48-60

€ 159

€ 139

- aktuaalne -

Pingetest tiine hundijahihooaeg

TEKST PEEP MÄNNIL FOTO SHUTTERSTOCK

Möödunud aasta hundijahihooaeg algas poliitikute katsega jõuliselt sekkuda hundi kaitse ja ohjamise korraldamisse, nõudes küttimismahtude olulist suurendamist. Sellele järgnes keskkonnaameti (KeA) käskkirja vaidlustamine kohtus, mis tõi kaasa hundijahi osalise külmutamise.

Õ

nneks ei saatnud kumbagi neist emotsionaalsetest algatustest lõplik edu ja asurkonna tasakaalustatud kaitse ning ohjamine jätkus teadmistele tuginevalt ja pikaajaliselt seatud eesmärkidest lähtuvalt.

Teatud ringkondades oli möödunud hundijahihooaja alguseks kasvanud hirm, et huntide arvukust ei suudeta ohjata, mis tooks kaasa olulisi negatiivseid tagajärgi hundirünnakute lisandumise tõttu kari- ja koduloomadele ning suureneva kisklussurvena uluksõralistele. See hirm ei olnud tekkinud tühjalt kohalt: sisuliselt olematute lumeolude pärast talvel 2019/2020 võis vähese küttimisedukuse põhjal prognoosida niigi soovitud ülempiiril oleva hundipopulatsiooni märgatavat kasvu, samuti oli möödunud suvel ja sügisel suurenenud hundirünnakute arv nii lammastele kui ka koertele. Vahel tõlgendati valesti ka keskkonnaagentuuri (KAUR) ulukiseirearuande juurdekasvuprognoosi: seal välja toodud asurkonna kasvu eeltingimused 32–34 pesakonnani eelmise aasta sügiseks jäeti tähelepanuta ja nimetatud numbreid käsitleti kui absoluutset tõde.

surve limiit teistmoodi jaotada (üleriigiline või maakonnapõhine) oli suur.

Möödunud aasta esmane küttimislimiit oli siiski määratud mõnevõrra julgemalt kui varem. Selle põhjused olid juurdekasvuprognooside aja jooksul suurenenud usaldusväärsus ja eelmise talve kogemus lumepuudusest tingitud võimaliku väikese küttimisedukuse kohta. Esmase küttimislimiidi julgema määramise negatiivsed tagajärjed võivad ilmneda aga lokaalselt: jahihooaja alguseks on teave pesakondade leviku kohta üldjuhul veel puudulik (viimastel aastatel teada 60–80% pesakondadest), seetõttu võib mõnda ohjamispiirkonda määratud limiit põhjustada üleküttimist, mis võib mõjuda hundi demograafiale (lühiajaliselt) halvasti. Selle riski osaliseks maandamiseks määrati vähe-

malt viie hundikarja säilitamiseks Eesti eri osades kolm ohjamisala, kus hunti küttida ei tohtinud.

Samal ajal võis mõnele ringkonnale tunduda esmane määratud küttimismaht 140 ääretult suur. Kuigi viimase kahe aastakümne jooksul on 2008. ja 2011. aastal kütitud üle 150 hundi, on lubatud mahtu suurendatud jahihooaja jooksul ning esmane limiit on olnud tagasihoidlikum. Ehk oli just see üks (kuid kindlasti mitte ainus) põhjus, miks MTÜ Eesti Suurkiskjad KeA käskkirja kohtus vaidlustas ja ka sai esmase õiguskaitse, et külmutada limiit pooles mahus ligi kuuks ajaks. Siiski tühistas kõrgema astme kohus KeA argumentidele tuginedes õiguskaitse ja detsembris osaliselt peatatud jaht sai jaanuari algusest hooaja lõpuni jätkuda.

Muretseda pole põhjust

Möödunud jahihooajal kütiti olemasolevate andmete alusel 129 hunti. Lisaks neile arvestati määratud limiidist maha kaks jahi käigus haavatud isendit, keda järgneva 24 tunni jooksul tabada ei õnnestunud. Hundi esmane küttimiskvoot täideti 12 ohjamispiirkonnas ning jäi osaliselt täitmata kolmes.

Jahihooaja viimaseks kaheks nädalaks limiidi teise osana viiele ohjamisalale antud kokku üheksast loast ei realiseeritud ühtegi. Kui viimased välja arvata, võib möödunud jahihooaega hundi ohjamise seisukohalt pidada üsnagi edukaks ja loota on hundi arvukuse mõningast vähenemist. Mis ulatuses seda prognoosida võib, selgub siiski hiljem, kui kõik vaatluste ja kütitud isendite andmed on kokku võetud ning analüüsitud. Üsna kindlasti võib aga öelda juba praegu, et suureks muretsemiseks ei tohiks olla põhjust kellelgi: tänavune arvukus ei ole nii suur kui mullu ja asurkonna soodne looduskaitseline seisund säilib.

Esmane limiit

KAUR-i ettepanek määrata hundi esmane küttimislimiit lähtus sarnaselt varasemate aastatega juurdekasvuprognoosi miinimumväärtusest ja suve jooksul kogutud andmetest hundipesakondade paiknemise ning kahjustuste kohta. Esmane küttimislimiit 140 järgis niisiis ettevaatlikkuse printsiipi, põhinedes prognoositud minimaalselt 26 pesakonna olemasolul ja eesmärgil vähendada hundipesakondade arvu 2021. aasta sügiseks 20-ni. Samuti jätkati hundi ohjamist ohjamisala põhjal, kuigi

42

- aktuaalne -

Hundid söönud, lambad terved –

kas nii on võimalik?

Eesti jahinduses pole viimastel aastatel kirglikumat vaidlusteemat kui hunt.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO SHUTTERSTOCK

õne all on huntide arvukus, küttimismaht, loendus, ohjamisalad, salaküttimine, hunt kui rahvusloom, huntide murtud lambad, koerad, hundivaen, hundihirm, hundiarmastus, huntide sotsialiseerimine, hundid lambanahas, libahundid … Kõik see on kütnud lõputult kirgi nii meedias kui ka inimeste omavahelises suhtlemises.

Küllap on peaaegu kõik nõus, et hunt on tippkiskja, meie metsade uhkus ja austust vääriv loom, kelle arvukas populatsioon annab tunnistust Eesti looduse heast tervisest. Kui palju võiks hunte aga Eestis olla ja kui palju neid siin tegelikult on, selles küsimuses ei lõpeks vaidlused isegi siis, kui õnnestuks tõepoolest mingi valemiga kõik Eestimaa hundid ühel päeval ükshaaval kokku lugeda.

seltsi jahimehe kaudu teada, et Kasemetsa talus olid hundid koera maha murdnud. Koer, kelle magamisase asus kõrvalhoones, vanas maakividest aidas, oli hommikul kadunud. Pererahvas leidis pooleldi söödud koera laiba mõnikümmend meetrit eemal. Andres Kägu tegi selgeks, et see oli kahe hundi töö ja võttis ühendust hundiuurija Marko Kübarsepaga keskkonnaagentuurist.

Kägu ja Kübarsepp on aastaid suhelnud.

Jahimees leiab, et hundiuurijad ja jahimehed ei vaheta sageli infot. Ikka tekkisid varem kahtlused, kas anda hundi küttimiseks luba või mitte, polnud vastastikust usaldust, ehkki hoiti sidet ja räägiti. Nüüd on jahimeeste vaatluste põhjal tänu Jahisele hakanud asjad muutuma: see on koht, kus jahimeeste teave ja teadlaste teabevajadus kokku saavad.

Rohkem suhtlust

Tol talvel olid kohalikud jahimehed kõvasti pingutanud, teinud järjekindlalt hundivaatlusi, lugenud üles kõik jäljed, fikseerinud info vähemalt kord ööpäevas ja hundiuurijatega pidevalt suhelnud. Uurijad omakorda teavad väga palju huntide kohta. Järeldus oli mõlemalt poolt üks: siinkandis on palju hunte. Kasemetsa talu koera murdmise juhtumit tuvastades kinnitas Marko Kübarsepp, et sealkandis liigub kaks hunti, kes on põhjustanud probleeme, ja tegi keskkonnaametile ettepaneku eraldada kaitsealale kahe nuhtlusisendi küttimisluba. Kaardil määratud ala jääb

Viljandi jahimeeste liidu kolme jahiseltsi maadele: Päri–Metsküla, Lambitu ja Sürgavere.

Andres Kägu sõnul koondas ta seejärel jahimeeste jõud, et kahele hundile jälile saada ja need ümber piirata, kuid kahe nädala jooksul see ei õnnestunud.

Korraks hundid näitasid ennast, siis tulid sulad ja asi libises käest. Hundijaht lõppes. Ent jahiseltsi esimees näeb seda juhtumit siiski pigem positiivselt: „Kõik toimus operatiivselt. Hundid murdsid koera, jahimeeste jutu peale tuli keskkonnaametnik asja kontrollima ja selle tulemusena väljastati kaks nuhtlusisendite küttimisluba. Kõik tugines kontrollitud faktidele ja varasemale infole konkreetsete huntide kohta. Tahan öelda, et hundiuurijad ja jahimehed peaksid omavahel märksa rohkem rääkima, mitte elama oma infomullis.

Hundiuurijad teavad asju, teavad väga palju. Jahimehed omakorda näevad kogu aeg, mis metsas toimub. Normaalne jahimees ei ole teadlane ega peagi olema, sellepärast ongi vaja, et tema kogutud teave jõuaks hundiuurijateni, kes siis omakorda annaks tagasisidet, kuidas asjad huntidega tegelikult on.“ See juhtum on hea näide, et iga hundiga seotud küsimust ei pea klaarima meedia vahendusel, vaid lahenduse leiavad asjaosalised suheldes, infot vahetades, võrreldes ja üksteist usaldades.

Ehk on tõesti võimalik Eestis ka vana hea rahvatarkuse järgi toimetada: hundid söönud, lambad terved.

K

Niisiis, jääb üle vaid üks tee: hundiuurijad, keskkonnaametnikud ja jahimehed peavad omavahel võimalikult palju suhtlema, teavet vahetama, rääkima avatud kaartidega, et tekiks usaldus.

Olgu siinkohal üks positiivne näide Viljandi jahimeeste liidu Sürgavere jahiseltsi maadelt, mis jääb Pärnu–Viljandi hundiohjamisala piiridesse, mis omakorda ühtib paljuski Soomaa rahvuspargi piirkonnaga, kus hundijaht on keelatud.

Veebruari alguses sai Sürgavere jahimeeste seltsi esimees Andres Kägu oma

Koostöö teadlastega

43

- Jahimehe köök -

Hirvelihakarri

ehk natuke Indiat Eestimaa külma kevadesse Kui me perega Uus-Meremaal elasime, siis saime tuttavaks eri maade ja kultuuride inimestega.

hed lähedased sõbrad olid pärit Indiast, meie lapsed käisid samas lastehoius, koos käisime matkal ja rannapuhkusel ning aeg-ajalt korraldasime ühiseid olenguid, mis sisaldasid alati ka head-paremat söögipoolist.

Hindud Ajit ja Sushita tõid külla tulles alati kaasa karrit ning keedetud riisi. Sushita õpetas mulle, kuidas õigesti valida ja keeta riisi, ehkki enda arvates tegin ma juba siis elu parimat riisi. Mul oli veel arenguruumi! Ajiti õpetas mind karrit valmistama. Tal olid India maitseainete poest vürtsid kaasa oste-

tud ja kokkamine võis alata. Valmistasime kanakarrit ja see ei jäänud viimaseks ühiseks kokkamiseks. Vürtsid jättis Ajit mulle, et saaksin omal käel edasi katsetada. Ükskord pärast edukat hirvejahti tuli mõte valmistada hirvelihast karrit. Ajit ütles, et nemad kasutavad tavaliselt kana või kodukitse liha, seega rasvavaese hirvelihaga ei saanud väga valesti minna. See kabehirvelihast karri oli üks paremaid, mis mul õnnestus valmistada! Viisin seda tööle paarile kolleegile maitsta ja ka nemad kiitsid ning soovisid retsepti. Kohalik maoori Jordon oli sellest nii vaimustuses, et palus India maitseained ja vürtsid endale, kui Eestisse tagasi kolisin.

Eesti tavapoest karri valmistamiseks maitseaineid leida on paras väljakutse (ei ole valikut), kuid midagi on siiski saada, kui paar poodi läbi käid. Mina sain põhikomponendid Selverist ja Coopist. Loomulikult võib minna ka lihtsama vastupanu teed ja osta valmis karrikastme või karripasta, aga eks isetegemise rõõm ole omamoodi rõõm.

Seekord kasutasin karri tegemiseks metskitse seljafileetükki.

Autor koos Ajitiga karrit valmistamas.

Hirvelihakarri.

KOOSTISOSAD 1 metskitse seljafilee (u 700 g) 2 keskmist valget mugulsibulat 2 küüslauguküünt 1 cm jupp ingverit 4 sl jahvatatud India pähkleid 2 sl Garam Masala maitseainet 2 sl karri maitseainet 2 sl kuivatatud jahvatatud koriandrit 2 sl kuivatatud maitserohelist 1 kaneelikoorepulk 10 tk musta terapipart jahvatatud tšillit vastavalt maitsele maitsestamiseks soola ja pipart 180 g maitsestamata jogurtit 500 ml vett 2 sl õli praadimiseks suur peotäis värsket koriandrit

Võta suurem pott ja pane pliidile keskmisele kuumusele. Vala potti küpsetusõli ja must terapipar. Samal ajal lõika liha umbes 3 × 3 cm tükkideks, lisa potti ning pruunista, lisa hakitud sibul, küüslauk ja ingver. Kui sibul on klaasjas, siis lisa järgemööda segades kõik kuivad vürtsid ja maitseained, kaneelikoor ning vesi.

Vähenda kuumust ja hauta umbes 10 minutit. Lisa maitsestamata jogurt ja värske hakitud koriander. Sega ja hauta edasi umbes 20 minutit. Nüüd hakka tšillipulbri ja soolaga maitset paika timmima. Kui liha on mõnusalt pehme, siis on karri valmis.

Serveeri riisiga ja maitseta värske hakitud koriandriga.

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

Ü

44

Jahihooaja ERIPAKKUMINE lõikelaudadele Ulukiliha hügieenilise ja mugava töötlemise tagab polüetüleenist profikvaliteediga lõikelaud.

Meie pakutavad plastikust lõikelauad on füsioloogiliselt ohutud, lõhna-ja maitsevabad, lõikevahendeid säästvad, lihtsalt puhastatavad, keemiakindlad ning vastavad Euroopa Liidu direktiivile 2002/72/EC (erisätted toiduainetega kokkupuutel).

Soodushind*:

Standardmõõt: 20 × 20 × 20 × 20 × 20 × 20 × 20 × 20 × 20 ×

500 500 500 600 700 700 600 1000 1000

× × × × × × × × ×

1000 1500 2000 1000 1500 2000 3000 2000 3000

mm mm mm mm mm mm mm mm mm

37 56 74 45 78 104 134 149 223

€ € € € € € € € €

(* hinnale lisandub käibemaks)

Lisaks standardvalikule on võimalik tellida ka erimõõdulisi lõikelaudu / tööpindu

Tellimusi ja päringuid ootame e-posti aadressile info@merrem.ee või telefonil 737 7820 Vaata lisa: www.merrem.ee

- jahipraktika -

Trapper 2020 jahiaasta

Ida-Virumaal

V

õistluse eesmärk on populariseerida jahti väikekiskjatele. Aidata kaasa noorema põlvkonna trapperite pealekasvule ja maaspesitsevate kanaliste arvukuse suurenemisele.

Kas saame öelda, et täitsime kõik seatud eesmärgid? Ei, kindlasti mitte.

Kas ongi võimalik ühe aastaga saavutada selles jahivaldkonnas märkimisväärne edu? Võimalik, et on. Esimesel aastal me kindlasti kõik eesmärke ei saavutanud. Õnneks saame öelda, et alt ka ei läinud. Rada tuleb lõpuni käia, et eesmärkidele lähemale jõuda. Jahinduses on praegu kõige tähtsam suurulukijaht ja see toob kõige rohkem jahimehi kokku. Väikeulukijaht on endiselt kõrvaltegevus, üksikute jahimeeste hobi ja vähesed kulutavad oma vaba aega väikekiskjate tagaajamisele.

Kannatlikku meelt õppimisel

Käisin ka ise tänavusel jahihooajal selle tee läbi ja püüdsin anda võimalikult suure panuse väikekiskjate küttimisse.

Tagasilööke oli rohkem kui küll. Õigupoolest on nugisepuurid mul juba kolm hooaega üleval olnud. Esimese aasta saak oli null. Eelmisel aastal sain ühe metsnugise, kahjuks oli kärnas ja peale hinges oleva rõõmu läksin koju labida järele ning kaevasin nugise auku.

Sel aastal oli juba parem: kaks metsnugist ja üks pasknäär. Pasknääri ma küll ei tahtnud, aga see käib kahjuks selle jahiga kaasas, et kaaspüügina võib mõnikord teisi loomi või linde raudade vahele sattuda. Jutu mõte on, et kolm hooaega olen lugenud ja õppinud, kuidas väikeulukijaht käib. Aga tundnud rõõmu ja rahulolu, kui lõpuks olen suutnud looma raudadega tabada.

Kolme aastaga olen väga palju kordi pidanud puuri juurest tühjalt tagasi vantsima. Ent minu meelest on õppida vaja ja tähtis on mitte alla anda. Kirjutasin just sellepärast, et innustada teisi: ärge andke alla ega loobuge.

TEKST MARKO VINNI FOTO ERAKOGU

Ida-Viru jahimeeste selts kutsus ellu IdaVirumaa jahtkondade väikekiskjate küttimise võistluse, mis kestis ühe jahiaasta.

Põllult kütitud rebane. Maidla jahimeeste selts.

Veel üks näide. Ühel augustipäeval varitsesin kalda peal kobrast. Vihma tibutas ja järsku kuulsin põõsastikus sahinat: oma mõtetes kährikkoer astus mulle lähemale. Ma tean jahimehena küll, et kährikkoera võib küttida aasta läbi, aga noh, selline tuutu, jalutab mulle otse sülle, kuidagi ei teki tunnet, et peaks püssi lahti päästma … Nii need neli punkti minust eemaldusid (neli punkti oli võistlusel võimalik saada ühe kütitud kähriku eest). Jahinduse mõte pole vägisi kedagi küttida, see ei too rõõmu ega väärtusta jahimehe mainet.

Kui aga mõtestame jahindust, siis on küttimine tihti hädavajalik.

kährikuid satub vähem linna ja teistesse asulatesse. Vähetähtis pole seegi, et loomad ei lõpeta elu autorataste all.

Eelmise aastaga võrreldes jäi küttimine enam-vähem samale tasemele, kokkuvõttes veidi suurenes (9,2%), õnneks ei vähenenud. Võrreldes aga aastaga 2009, kui küttimine ületas 1100 isendi piiri, on veel päris palju minna. Kahju on, et võistlusest osavõtt oli veidi tagasihoidlik. Oleks oodanud suuremat ja aktiivsemat osavõttu.

Küllap on tegemist nii uue üleskutsega, et paljudel võtab mõttega harjumine aega. Loodame, et järgmistel aastatel on osavõtt aktiivsem.

Võistluste vajalikkus

Kopraid on raskem tabada

Kõik jahtkonnad, kes soovisid võistlustel osaleda, pidid saatma mulle pildid kütitud loomast. Piltidelt oli näha, et päris suur protsent kütitud ulukitest olid kärntõve tunnustega. Kärntõbi vohab metsades päris laialdaselt ja kindlasti on selle haigusega võitlemise üks viis just küttimine. Mõned jahtkonnad on ka eelnevatel aastatel panustanud küttimisse ja neil on juba märgata kanaliste arvukuse suurenemist. Väikekiskjate küttimine tagab, et rebaseid ja

46

Viimastel aastatel populaarseks muutunud koprajaht näitas eelmisel jahihooajal vähenemise märke. Eelmisel jahihooajal olime maakondade võrdluses kopra küttimises neljandal kohal, tänavu aga kindlasti langeme selles võrdlustabelis.

Viimastel aastatel on kopra küttimisele suuremat tähelepanu pööratud ja paljud jahtkonnad on kahjustuspiirkondadest koprad välja küttinud.

- jahipraktika 1400 1200 1000

653

800 600

200 0

218 2 0

189

Šaakal

Rebane

602 334

77 62

19 8

6 2

5 7

Kährik

Nugis

Tuhkur

Mink

Mäger

2019/2020

Kokku

2020/2021

Joonis 1. Küttimise võrdlus 2019/2020. ja 2020/2021. jahiaastal.

Kobras on kindlasti üks nendest ulukitest, kes haakub trapperite tegevusega, sest palju kopraid kütitakse just püünisraudadega.

Parimad

Sel jahiaastal tunnustas Ida-Virumaa jahimeeste selts tublimaid jahtkondi järgnevalt.

I koht – Maidla jahimeeste selts, 362 punkti – Jahipauna kinkekaart 450 eurot.

460

2019/2020

326

400

669

II koht – Voka jahtkond, 185 punkti – Jahipauna kinkekaart 250 eurot.

III koht – Narva jahtkond, 90 punkti – Jahipauna kinkekaart 200 eurot.

Tunnustasime ka jahtkonda, kes küttis kõige rohkem kopraid.

I koht – Auvere jahtkond, 61 kobrast – Jahipauna kinkekaart 100 eurot.

II koht – Sillamäe jahtkond, 59 kobrast – tänu ja kiitus!

III koht – Voka jahtkond, 49 kobrast – tänu ja kiitus!

Soojuskaamera Pulsar Krypton XG50 Hind, eurot 4250 Soojuskaamera Pulsar AXION KEY XM22 Hind, eurot 990

2020/2021

Joonis 2. Kopra küttimine 2020/2021. jahiaastal.

Kuidas edasi?

Nurisemiseks pole põhjust, asjaga tuleb tegeleda ja kätt pulsil hoida. Kindlasti jätkame võistlust ka sel jahiaastal ja tunnustame edaspidigi tublimaid trappereid.

Kavas on täiustada juhendit ja tuua sisse nooremate jahimeeste vanuseklass, et suunata just neid trapperi raskele, aga põnevale teele. Üks idee võiks olla üle-eestiline noorjahimeeste/-trapperite võistlus. Kõik mõtted ja tegevus on teretulnud, mis suurendaks selle jahivaldkonna laiemat kandepinda.

Eestis saab jahitunnistust hakata taotlema 16. eluaastast, aga keegi ei keela isa ja vanaisaga juba varem koos metsas käia. Võimaluse korral võiks ajakiri Eesti Jahimees selliseid lugusid kajastada.

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@hot.ee www.optikwelt.ee

- laskmine -

Õige märklehe valikul II Eesti Jahimehe eelmises numbris tekkinud arutelu (vt Arles Taal „Õige märklehe valikul“, EJ nr 1, lk 52–54) algas juba aasta tagasi.

Tookord tuli jutuks noorjahimeeste kursusel esitatud küsimus, kuhu peaks ulukit ikkagi tabama.

TEKST PEETER HUSSAR ILLUSTRATSIOONID EIKE ÜLESOO FOTOD REPROD

S

Pilt 1. Suuruluki laskekatse märkleht. Laskurile selgelt nähtava tabamisala puhul arutatakse tihti, kui palju tuleks sihtida valge ringi ette.

ellisele küsimusele on ikka olnud klassikaline vastus: „Käpa taha“. Aga kus see „käpa taha“ täpsemalt on? Ja miks just sinna? Asja arutades jõudsime järjekordselt anatoomiliste märklehtedeni.

Samade küsimustega on tegelenud jahimehed ka teistes riikides juba aastakümneid. Paistab, et probleem on ikka sarnane. Sportlaskmise laskeharjutuste märklehtedega harjutades ei saada küllaldast vilumust, et valida tabamiskoht jahiolukorras. Eriti paistab see silma märklehtede korral, kus laskurile on näha selgelt eristatav tabamisala siluetil.

Just algajale jahimehele oleks vaja kogemust, et saaks silma harjutada võimalikult loomutruu märklehe peal. Selliseks alternatiiviks on arendatud erinevaid variante, kus tulistatakse looma siluetti, mis on üleni looma loomulikes värvitoonides.

Põhimõttel, et tabamisala laskurile laskmise ajal märgata ei ole, vaid on märgitud märklehele sellises toonis kontuuriga, mis on näha alles lasu tulemuse kontrollimisel. Variantidena on tabamisala märgitud ringiga või nummerdatud ringidena

(pilt 2). Nende taustal võivad olla märgitud ka elutähtsate elundite kontuurid või on elundite kontuuridega leht eraldi. Viimastel aastatel on näha, et ära on jäänud n-ö kahepoolsed märklehed, kus märklehe tagaküljel on looma anatoomiline läbilõige, sest selliste märklehtede kontrollimine on ebapraktiline.

Eelmises ajakirjanumbris kirjutab Arles Taal asjalikult nii anatoomiliste kui ka sportlaskmisteks kasutatavate märklehtede eripärast.

Pilt 2. Algajale jahimehele oleks vaja võimalust harjutada võimalikult loomutruu märklehe peal. Tabamisala laskurile laskmise ajal märgata ei ole.

Pilt 3. Mida rohkem erinevaid võimalusi, mis jäljendavad reaalseid jahiolukordi, seda kindlamalt alustav jahimees ennast jahil tunneb.

48

Vitaalala

Kas anatoomilise märklehega on võimalik õppida ulukit kuidagi valesti tabama? Tahan siinkohal kummutada ühe levinud arusaama, nagu oleks kõige parem tabamus uluki südamesse. Jah, süda on üks eluliselt väga oluline organ, aga võiksime südame tabamusse suhtuda samamoodi nagu ajusse tabamusse. Mõlema organi tabamisel sureb loom küll kiiresti, kuid nende organite tabamisele keskendudes on põhjendamatult suur risk eksida ja looma vaid haavata, põhjustades talle kohatult suuri piinu.

- laskmine Võiksime tõhusasse tabamisalasse suhtuda samamoodi nagu viimastel aegadel on teinud kogenud ja kõrge jahikultuuriga naabermaade jahimehed. Elutähtsate organitega ala, nimetatud mitmel pool ka vitaalalaks, piiritletakse eesservas õlavarreluu ja abaluu omavahel moodustuva kolmnurgaga, üleval on piiriks selgroog ja alumises servas süda ning tagumise serva moodustab kopsu tagaserv. Nõnda piiritletud tabamisala keskpunkti jääb kops – kõige suurem elutähtsatest organitest. Sel juhul püsime tabamisala tsentriga ka meil traditsiooniliselt välja kujunenud piirkonnas. Samuti on miinimumini viidud kõik riskid, mida eelmises artiklis on kirjeldatud anatoomilise märklehe kohta. Kõige suurem erinevus kirjeldatud märklehtedel meil siiani kasutatud lehtedega oleks see, et laskur näeb laskmise ajal loomulikes värvides looma siluetti ja peab tabamiskoha valima, nägemata siluetil nähtavalt paiknevat tabamisala tsentrit.

Kindlasti ei lähe ma kaasa aruteluga, kas mõni märkleht on õige ja teine vale. On erinevaid jahilaskespordi harjutusi ja

Igasugune lasketreening parandab kas või vägisi laskeoskust. Mida rohkem kütil sedalaadi erinevaid kogemusi on, seda kindlamalt ta ennast muutuvates jahiolukordades tunneb.

nendega tegelemiseks vastavad märklehed. Igasugune lasketreening parandab kas või vägisi laskeoskust. Mida rohkem kütil sedalaadi erinevaid kogemusi on, seda kindlamalt ta ennast muutuvates jahiolukordades tunneb.

Harjutamine teeb meistriks

Õnnetu olukord oleks aga, kui konkreetne märkleht jääks alustava küti ainukeseks treeningukogemuseks. Parem pole olukord meil ka suuruluki laskekatse korral. Laskekatse tulemust on märklehe valgete ja mustade (tumehallide) ringide pealt selge ja lihtne kokku lugeda. Jään seisukohale, et tihti keskendutakse siiski selle tabamisala tabamisele. Enamasti pole laskuri jaoks üldse oluline, milline siluett selle märklehe taustaks on (pilt 1). Kui see katse jääb aga jahimehe ainukeseks (halvemal juhul siis iga kahe aasta tagant) lasketiirukogemuseks, siis sellest ei piisa jahil vajaliku laskevilumuse saavutamiseks.

Ennekõike rõhutaksin alustavat jahimeest silmas pidades: mida rohkem on erinevaid võimalusi, mis jäljendavad tegelikke jahiolukordi, siinjuures nii ulukite loomutruusid märklehti, erineva kiirusega ja ka erineva nurga all liikuvaid („ründav karu“ või „ründav siga“), seda kindlamalt ta ennast jahiolukordades tunneb (pilt 3).

Kokkuvõtteks tsiteerin üht lõiku Arles Taali artiklist: „… laskmist peaks kindlasti proovima: nii selleks, et ulukist paremini aru saada, kui ka enese ja oma relva paremaks mõistmiseks. Aga harjutame end tabama neid alasid ja märke, mis süstivad veidi enesekindlust, annavad turvalise sihtkoha …“

Uus Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- vibujaht -

PLOKKVIBU –

21. sajandi eelistatuim jahivibu II osa TEKST RITA-ANETTE KOHAVA, FOTOD GERT KLEIN, VESTO NÕGEL, ERAKOGU

Eelmises ajakirjanumbris rääkisime plokkvibu ajaloost ja tööpõhimõttest, seekord tuleb juttu vibu parameetritest ning jahiploki ja platsilaskmise ploki erinevustest.

Jahiplokk (hunting compound) ja platsilaskmise plokk (target compound)

Enne, kui vaatame plokkvibu parameetreid lähemalt, tuleb selgitada kaht mõistet. Paljudele võib tulla üllatusena, et plokkvibu on üldmõiste, mis võib tähendada nii viburaami kui ka täiskomplektset vibu koos lisavarustusega.

Et asi veel segasem oleks, siis jaotatakse plokkvibud tüübilt omakorda kaheks: jahiplokid ja nn platsilaskmise ehk võistlusplokid.

Plokkvibu mõiste ja parameetrid

Plokkvibu all peetakse tavaliselt silmas eelkõige viburaami, mille laskevalmis seadistamiseks on vaja lisavarustust, mis enamasti komplekti ei kuulu ja mille saab iga laskja vastavalt oma soovidele juurde komplekteerida (lisavarustusest saab täpsemalt lugeda artikli viimases osas). Kui teadmisi napib, siis on turul ka nn ready-to-usekomplektid või aitab müüja lisavarustuse valikul. Et vältida üllatusi, on hea teha endale selgeks vähemalt põhimõisted ja parameetrid.

Kasutan tekstis mulle harjumuspäraseid eestindatud mõisteid, tuues sulgudes ära nende ingliskeelsed vasted.

Komplekteeritud ja laskmiseks valmis plokkvibu. Päästikuaas, diopter, sihik ja stabilisaator ei kuulu viburaami juurde ja tuleb eraldi soetada, kui tegemist ei ole just ready-to-use-komplektiga.

50

- vibujaht -

Tegemist on siiski võrdlemisi uue alaga Eestis, seega tasub tähele panna, et käibel on ka teisi termineid ja eks aeg näitab, mis neist kasutusse jäävad ja omaks võetakse. Ingliskeelseid termineid on vaja teada eelkõige seepärast, et tootja lehelt või mujalt veebist taustainfot uurides on need universaalsed.

Seega: Eestis on kasulik ja vaja teada väljatõmbetugevust kilogrammides, kuid vibu soetamisel naeltest ei pääse.

Viburaam. Lühidalt öeldes koosneb viburaam käepidemest (riser) ja kaartest (limbs), mida ühendab kaablisüsteem.

Vibu pikkust (axcel-to-axcel) mõõdetakse kaarte otstest. Jahivibul on see tavaliselt vahemikus 28–34 tolli, platsilaskmise plokil 38–40 tolli. Mida väiksem ja kompaktsem on vibu, seda lihtsam on sellega metsas liikuda.

Vibu raami kaal (mass weight) – jahiplokkidel jääb see tavaliselt vahemikku 3,5–4,5 naela (1,58–2,04 kg), platsilaskmise plokkidel 4,5–5,2 naela (2,04–2,35 kg). Loomulikult eelistab jahimees väiksemat ja kompaktsemat vibu, sest vaadates asja läbi huumoriprisma: üldtuntud tõde on, et iga hommikul metsa kaasa võetud sada grammi

kaalub päeva lõpuks vähemalt kilo!

Nöörivahet (brace height) mõõdetakse vibu käepidemest. Jahivibudel on see 5–6 tolli, platsilaskmise plokil 7–8 tolli. Väga lihtsustatult: mida väiksem nöörivahe, seda suurem kiirus.

Noole kiirus (FPS – foot per second), mis jääb uuematel plokkvibudel 300–340 FPS vahele, on enamasti mõõdetud 70-naelasel vibul 30-tollise väljatõmbe juures. Ilmselgelt on noole kiirus seotud vibu tõmbetugevusega.

Lisaks sellele mängivad noole kiirusel rolli ka näiteks väljatõmbepikkus ja noole kaal. Noole kiirus on ka sportlastele tähtis, kuid mitte peamine. Erinevalt sportlasest ei pruugi aga jahimehel aega olla. Seega on noole kiirus jahimehele ülioluline, sest just noole kiirus ja kaal on kineetilise energia võrrandi osa, tagades noole hea läbistavuse.

Let-off on mõiste, millel puudub eestikeelne termin. See tähistab, mitu protsenti on vibu hoidmistugevus väiksem tegelikust väljatõmbetugevusest.

Jahivibudel eelistatakse suuremat let-off’i kui võistlusvibudel.

Võistlusvibul on let-off vahemikus 60–75% väga hea, sest soorituse aeg peab olema optimaalne ja liiga pikalt sihtimine pigem halb. Jahimees aga

KUIDAS SAADA ARU, MILLINE ON SOBIV VÄLJATÕMBETUGEVUS? Istu toolile ja proovi vinnastada vibu istudes. Kui vibust käib jõud vinnastamisel üle ainult ülakeha lihaseid kasutades (ilma puusi kompenseerimiseks kasutamata), siis on vibu tugevus sobiv. Arvesta, et jahil on istudes ja vibu vinnastamine külma lihasega tavapärane ning lisa see juba oma harjutusrutiini!

51

peab sageli ootama vinnastatud vibuga kaua laskmisvõimalust. Seega, mida suurem let-off, seda parem. Jahivibudel võib let-off olla kuni 90%. Mis tähendab, et vinnastades 27,21 kg (60 naela) raskuse plokkvibu, jääb väljatõmbe lõpus vibu tunnetatavaks ja hoitavaks vinnastusraskuseks vaid 2,72 kg (6 naela), sama tugevusega võistlusvibuga, let-off 60%, on see 10,88 kg (24 naela).

Väljatõmbe pikkus tollides (draw lenght) ja väljatõmbe tugevus naeltes (draw weight). Plokkvibu valimisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka väljatõmbe pikkusele. Osal plokkvibudest, nn laiatarbevibudel, on see laias vahemikus reguleeritav. Kvaliteetsemad vibud valmistatakse tellija mõõtude järgi ja reguleerimisevahemik on sel juhul väike. Seda tuleb silmas pidada kindlasti näiteks kasutatud vibu ostmisel. Mõne valmistaja korral piisab väljatõmbe pikkuse muutmiseks mooduli vahetusest. Seda on võimalik juurde tellida.

Ka väljatõmbe tugevuse reguleerimine on eri tootjatel ja mudelitel erinev.

On vibusid, mille väljatõmbevahemik on 3–70 naela ja vibusid, millel tugevuse reguleerimisvahemik peaaegu puudub.

Isikliku väljatõmbepikkuse saad ära mõõta kohalikus vibuklubis või vibumüüja juures.

Pane tähele!

Üks levinumaid valevalikuid on liiga tugeva plokkvibu soetamine, eriti algajatel. Näiteks 70-naelase (31,75 kg) väljatõmbega vibu on päris kindlasti algajale mitmes mõttes liiga raske. Esiteks on liiga tugeva vibuga peaaegu võimatu omandada õiget lasketehnikat.

Teiseks võib saada lihaserebestuse või närvipõletiku, kui jätta enne laskmist tegemata lihaste soojendusharjutused.

Esimeseks soovitan alati lihtsamat, suurema reguleerimisvahemikuga vibu.

Nii saab sama vibu vastavalt oma füüsise arengule tugevamaks keerata või vajadusel väljatõmbepikkust korrigeerida. Ka järelturul on sellisele vibule tunduvalt lihtsam omanikku leida.

Käelisus. Nagu ka püsse, tehakse vibusid nii parema- kui ka vasakukäelistele. Vibu käelisust tähistavad inglise keeles lühendid RH (right hand) ja LH (left hand).

Artikli viimases ehk kolmandas osas räägime üle nooled, lõikurotsad, sihikud, dioptri, päästikud, noolehoidjad, noolealusest, treeninguvarustusest ja võtame kokku mõisted ning terminid.

- vibujaht -

Mägilaste kolmas kopra ühisjaht Paraku on koroonapandeemia seadnud ühistegevusele piirid. Sarnaselt eelmise aastaga toimub kevadine kopra ühisjaht virtuaalselt 1.–10. aprillil kogu Eestis.

Osalema on oodatud kõik Eesti vibujahimehed!

KEVADINE VIBUJAHT KOPRALE Kohe, kui talv märtsi esimesel nädalal veidikeseks tagasi tõmbas ja veed voolama hakkasid, jõudsid esimesed aktiivsed vibukütid avada kevadise koprajahihooaja.

Mario Traksil õnnestus esimesed koprad sellel hooajal küttida Järvamaal Päinurme jahiseltsis.

Vesto Nõgel küttis oma kopra Viljandimaal.

52

- aktuaalne Madala „surve“ padrun 9,3 × 82.

Vintraudse relva pliikuul.

Mis saab pliimoonast?

Asjade seis kevadel 2021 Maailmale on ammu teada, et plii ja selle ühendid on väga mürgised.

Järk-järgult on hakatud selle materjali kasutamisest loobuma.

Kõigepealt toidunõudes ja mänguasjades, seejärel värvides ning muudes pliisisaldusega toodetes.

TEKST ANDRES LILLEMÄE FOTOD ANDRES LILLEMÄE, JAANUS VAIKSOO, SHUTTERSTOCK

J

ahipidamisel kasutatava pliimoonaga jõuab plii nii loodusesse kui ka inimese toiduahelasse. Pliid süües hukkuvad veelinnud ja kullilised, kes omakorda söövad pliimürgistusse surnud veelinde või jahinduslikke tapajäätmeid.

Pliikuulid ja pliid sisaldavad kuulid fragmenteeruvad ulukit tabades ja nii satub plii nende inimeste organismi, kes seda ulukiliha tarbivad. Samuti on ohustatud koerad, kellele sageli söödetakse ulukite esmakäitlemisel tekkinud jäätmeid. Plii põhjustab väga paljusid haigusi ja on eriti ohtlik lastele ning rasedatele.

Uuringute järgi vähendaks ainuüksi laskemoona vahetus 20 aasta jooksul

plii loodussesse pääsemist 1,7 miljoni tonni võrra.

Ranged keelud

Euroopa Liidu REACH* komitee hääletas 3. septembril 2020 pliihaavlite märgaladel kasutamise keelustamise poolt. Kahe aasta pärast ei tohi enam märgaladel ja märgaladest saja meetri raadiuses pliihaavleid kasutada. Nüüd on europarlament selle ettepaneku kinnitanud.

Veelinnujaht pliihaavlitega on EL-is juba aastaid keelatud, Eestis alates 2013. aastast, kuid kehtima hakkav piirang puudutab ka veelindude hulka mitte kuuluvaid linnuliike, väikeulukeid (näiteks jänes, rebane, šaakal, mink, tuhkur, mäger, kobras jt) ja mõnda

* REACH komitee registreerib, hindab, autoriseerib ja piirab kemikaalide kasutust.

53

suurulukit (hunt, metskits, ilves), keda tohib lasta nii haavlite kui ka kuulidega.

Eelnõus on märgala defineeritud Ramsari konventsiooni alusel, mille järgi on märgalad looduslikud või tehislikud, alalised või ajutised seisva või voolava, mageda, riimveega või soolase veega soo-, madalsoo-, turba- või veealad, sealhulgas mereveealad, mille sügavus mõõna ajal ei ületa kuut meetrit.

Asja teeb keeruliseks see, et veekoguks peetakse juba ühe ruutmeetri suurust veelompi. Nii spordis kui ka jahipidamises on sellise veelombi ümber saja meetri raadiuses keelatud igasuguse pliimoona kasutamine ja ka kaasas kandmine. Jahimehel, sportlasel ja teda saatvatel isikutel ei tohi autos või muus transpordivahendis pliimoona leiduda.

- aktuaalne IŽ-27E - hea ja töökorras jahirelv.

Kas juba varsti vanaraud?

Meie väga tiheda võsaga maastikul on raske määrata seda sadat meetrit. Õigusriive tekib, sest kehtiva eeskirja järgi ei pea mitte inspektor, vaid jahimees tõestama, et ta ei olnud selle saja meetri sees. Senistest kogemustest teame näiteks, et terasmoonaga lastes tuleb kasutada kaks numbrit suuremat haavlit ja tulistada kaks korda lähemalt kui pliihaavliga. Terasmoon on kõige odavam seni pakutavatest variantidest plii asendamisel. Volfram näiteks maksab 6–8 eurot padrun.

Meie vanad relvad aga terasmoona eriti kaua välja ei kannata.

Praeguseks on REACH aga teinud nii jahipidamiseks kui ka spordiks pliimoona täieliku keelamise uued ettepanekud.

• Kogu sileraudne laskemoon, mis sisaldab pliid, keelatakse viie aasta jooksul. Keelatakse ka sileraudse relva kuulid.

• Teised pliid sisaldavad laskemoonad ehk vintraudsete relvade kuulid: » üleminekuperiood 18 kuud kesktulepadrunile ≥ 5.6 mm (suured kaliibrid); » üleminekuperiood viis aastat ääretulepadrunile ja kesktulepadrunile ning < 5.6 mm (väikesed kaliibrid, k.a kaliiber .22).

• Erand tehakse sportlaskmisele.

Liikmesriigid võivad otsustada, kas piiranguid kehtestatakse ehk pliimoona võib sportlaskmises kasutada ainult rahvusvahelistel või olümpiaaladel, kui tiirupidajad puhastavad oma tiiru vähemalt > 90% pliist.

Inglased otsustasid, et kui tiirud puhastada, siis sealt laekuva plii saab värvilise metalli kokkuostu ära anda, aga ainult juhul, kui peale plii ei ole kasutatud muid metalle (teras, vask, volfram, tsink). Segusid vast ei võeta.

Erandid

• Sisetiirudes laskmine • Politsei • Korrakaitse • Sõjavägi- ja kaitseliit • Esmatähtsa taristu kaitsmine • Kaubalaevandus või väärtusliku laadungi saatmine meretranspordil • Avaliku ruumi kaitse • Enesekaitse • Turvalisuse

• Tehniliseks testimiseks • Materjalide testimine ja arendamine • Aine määramine • Ballistiline uuring • Kohtuekspertiis • Ajaloolised ja muud tehnilised uuringud REACH-i dokument on 849 lehekülge pikk ja selle vastuvõtmiseks kulus seitse aastat. Seda on kirjeldatud kui EL-i kõige keerulisemat õigusakti.

Suurimad väljakutsed FACE hinnangu kohaselt

• Kogu pliilaskemoona keeld viie aasta jooksul on juba iseenesest paras väljakutse.

• Üleminekuperioodid on liiga lühikesed.

• Kaliibrid 410 ja 28 on dokumendist välja jäänud.

CIP on n-ö rahvusvaheline tehnilise järelevalve komisjon, mis sertifitseerib kõik relvad ja laskemoona, et need oleksid kasutamisel ohutud. Maailmas on kasutusel relvi esimese ja teise maailmasõja ning ka nõukogude ajast.

Nendel puudub CIP ehk ohutu kasutamise märk. Jutt käib padrunipesa pikkusest, tšokkidest ning madal- ja kõrgsurvepadrunitest. Vanad relvad on 65 mm pikkuse padrunipesaga ja padruneid sellise kesta pikkusega maailmas peaaegu enam ei toodeta, 70 mm padrunit sinna sisse panna ei tohi.

Täistšokk terasele eriti ei sobi.

Piltlikult öeldes on enamik alternatiivmaterjale pliist kergemad ja rahuldava tabamuse saamiseks on uued padrunid suurema rõhuga. Kas vanad relvad peavad nendele uutele rõhkudele vastu? Küsimus ongi selles, kes korjab need kümned tuhanded vanad relvad kokku, katsetab ja paneb neile CIPmärgi ning mis see kõik maksma läheb ja kes maksab?

Vintpüsside kaliibrid

FACE soovitab teha ettepaneku tõsta kaliibri keelu määrang 5,6 mm pealt 6,5 mm peale. See annaks kergema hingamise sportlastele. Kui mõtet laiendada, siis on vanades drillingutes ja ka sotsialismi ajal Saksa DV-s ja Tšehhoslovakkias toodetud kombineeritud relvades müstilisi kaliibreid, mis jäävad 5,6 ja 6,5 mm vahele. Kaliibrite paljusus on muidugi hea, aga padrunitootjad

54

vaevalt hakkavad neid väheseid kaliibreid uutes tingimustes tootma.

Kindlasti hakkavad neid haruldasi kaliibreid tootma nn nišifirmad.

Näiteks kaliibrit 9,3 × 82 toodab maailmas ainult üks Austria firma ja selle padruni hind on praegu seitse eurot.

Mis saab kaliibritest, kus pliivabad alternatiivid on väga piiratud ja kehtib ainult viieaastane üleminekuperiood?

Näiteks kõik 22LR sportrelvad.

Paljud vanade kombineeritud relvade padrunid on ainult täispliikuuliga. Mis materjaliga asendada plii? Milliseks kujunevad rõhud, kui asendusmaterjal ka leitakse. Kuidas peab vastu relv ise?

Vindiraua vindisamm ja harja kõrgus on kahtlemata pliiga tulistamiseks teine kui muu materjaliga. Vaja on üle vaadata riikide õigusaktid, mis käsitlevad pliimoona kasutamist ja kuuli kasutamist kaalu ning energia põhjal (jahiseadus tuleb avada).

Probleemid

• Võimatu on lasketiire 90-protsendiliselt puhastada (lisaks on kulutused väga suured).

• Kehtivad keskkonnaload ja -nõuded tuleb läbi vaadata.

• Pliid sisaldavate jooksvate märkidega tiirude puhastamise ja ümberehitamise kulud on suured (Rootsis, Soomes ja Eestis jooksev põder, Eestis jooksev metssiga).

Kuidas edasi?

• Läheb relvade massiliseks väljavahetamiseks. Kes maksab?

• Kes kompenseerib jahimeestele ja laskuritele keelu alla minevate miljonite padrunite maksumuse ja nende utiliseerimise?

• Uue moona kasutamisel tuleb arvestada suurema rahakuluga. Jahipidamine muutub tunduvalt kallimaks.

Kokkuvõtteks

Mida vähem pliid loodusesse satub, seda tervem on keskkond. Alternatiivmaterjalide kasutamisega on tervem meie pere, ulukid ja inimkond. Ärge hakake oma vanade relvadega katsetama uue moonaga, see võib lõppeda parimal juhul haiglas. Vanade relvade aeg on varsti muuseumis või seinal.

Kahjuks.

BERETTA B ERETT TTA A DT D DT-11 -11 BLAC BLACK CK PRO PR O SP SSPORTING ORTI OR T NG

Reguleeritava R Regu egu ule eer erit itav it avva TSK TSK kabaga kaba ka baga ga võistlusrelv võistlusrellvv HIND H HI N 10 ND 10 254 2 4€ 25

BERETT BERETTA BERE TTA A DT DT-1 DT-11 -111 BLACK BLAC BL ACK K SPORTING SP POR O TI TIN NG N G HIND HI H IND AL. AL. 99198 1998 €

BERETTA B BE ERE REETT R ETT TTA A DT D DT-11 -111 SP SPOR SPORTING ORTI OR T NG G HIND AL. HI HIND AL. L 88265 22665 €

BERETTA BE B ERE ER RETT TA 69 694 94 SSP SPORTING PO OR RT TIING ING NG HIND H HI IN ND D 3990 399900 € 39

BERETTA B BERE BE ERE ETT TA 69 6694 94 SSP SPORTING POR RT TIING G Reguleeritava Regu Re eg gu ule leer lee erit itavva kabaga itav kaab bag ga HIND H HIN HI IND ND 4330 433 330 €

BERETTA BE ERE RETT TTA TA 69 690 90 SP SPO SPORTING ORTI TING NG G HIIND HIND N AL. AL. 22990 9990 €

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- MÄLESTUSED -

Priidu Kohava

jahimälestused II FOTO EESTI RAHVA MUUSEUMI VÄLJA ANTUD „PÄEVAPILDIRAAMATUST“ ILLUSTRATSIOONID EIKE ÜLESOO

Põldpüüd

Armsad linnud, väga armsad. Ka jahisaagina head, eriti hindas neid ka Magda (abikaasa Magda Meenkov – toim.), mis mulle nende tabamise veel meeldivamaks tegi.

Esimene tutvus nendega toimus, kui olin linnakoolis (vist 1907–1908), väga pakaselisel aastavahetusel, kui hobusesaba jõhvidest valmistatud (isa jutu põhjal) silmustega, mis olid asetatud hagana-terade lassu, mõned tabasin, kes jalgupidi, veel elav, kes peadpidi sisse jäänud ... Üle 30 kraadi võttis minu varbad. Hiljem silmustega püüdnud ei ole.

Minu püüjaht on peamiselt olnud oma eest püüsid üles ajades või ette ajamisel lastes. Hiljem abistas mind ka linnukoer Leede – kuigi ainult osalt. Ka teistega seltsis olen jahti kaasa teinud.

Keilas oli kord püüsid üsna rohkesti. Minu suurem lask oli vist 16 ühel sügisel. Meie jahinorm oli hiljem vähendatud.

Kõrrepõld, viljakuhilate asemed, viljamasindamise kohad – sügisel on seal ikka elu: lõokesed tõusevad, talvitajad jt on sealt toitu otsimas. Ei olegi nii kurb see sügisene põld, kuhu suvisest rikkusest on jäänud vaid kõrred.

Vurisedes tõuseb võsa lähedalt põldpüüde parv, hirmutamata veel alles ...

Ei saa jätta kasutamata laskmise võimalust, tabad äärelt ühe, kaks ...

Kogud saagi kiiresti, et jälgida parve laskumist kas kaugemal põllul või heinamaa serval, kaugel ei ole ka raba sealt, kuhu nad ikkagi jäävad.

Jälgides heinamaale laskunuid, avaneb juba korralik üksikjaht, kui mets väga tihe ei ole: tõuseb, lased. Ja harilikult ka kogud saagi. Ka rabas on tulemused samad, laskujaid üles otsida pole raske, lendavad harilikult ikka valitud suunas.

See on algul, kui pesakond veel hirmutamata; hiljem – ja õnneks – ei ole ligipääsu võimalus enam nii suur. Üsna huvitav oli jaht, kui põllult püüd üles aeti, metsa ääres ees olid.

PÄRANDI KOGUJA Priidu Kohava (1887–1944, aastani 1936 Friedrich Kochtitsky) oli kooliõpetaja, looduse- ja jahimees. Oli aastast 1923 Saue 6-klassilise algkooli juhataja, töötas Eesti õpetajate seltsi karskussekretärina ja Loodusringi Juhi tegevtoimetajana.

Eesti rahva muuseumi üleskutsel käis noore mehena päevapiltniku ja vanavarakogujana Läänemaal kogumisretkedel. Sakslased arreteerisid ta 1941. aastal. Priidu Kohava suri 1944 Bissingeni vangilaagris Saksamaal. Vanglas pani kirja oma jahi- ja loodusmälestused, millest avaldame katkendeid.

Algus Eesti Jahimehe eelmises numbris.

58

Hooga tulevad, otse peale ... Kui parve keskele ei taha lasta, et mitte liiga palju haavata, võid möödagi lasta. Äärest möödaminnes on saak kindlam.

Meenub üks juhuslik püüjaht Joosti kunstheinamaal. Olime kahekesi Karl Kopelmanniga (püssisepp), kuna Akkel läks kaugemalt metsa poolt. Kaks pauku sealtpoolt ...Vaatame – mõned püüd lendavad meie suunas ... Peatume, vist põlvitasimegi lagedal kraavikaldal. Tema laseb – mööda, minu pauk – mööda, tema teine pauk – püü kukub, minu teine – kukub ... Akkel jäi seekord ilma.

Leede abil oli püüjaht põlluäärsel mätlikul, tihedate põõsaste ja harvemate kasepõõsastega kaetud karjamaal hea.

Parve peale sattudes oli ta kärsitu, tormas peale, karjamaale laiali laskunud üksikuid püüsid otsides aga seisis ja – võis lasta. Koerata otsimine oli seal aegavõttev. Ka haavatuid otsis ta. Kord rabas sain ka ainult tema abil saagi kätte. Ja põllult võttis ta ühe veel elava haavatud püü kord kinni.

Liiga neile armsatele lindudele ei teinud, määrasime normid üsna väikesed.

Mina küll pidasin normist kinni. Püüjahi aeg ei ole ju pikk, läbi see ilus aeg.

Kuid ega püüdele sellep(ärast) võõraks jäänud: talvel algas püüde söötmine.

Suusad, terad kotiga kodust ja valitud kohale. Tegime ka kaitseid, varjualuseid.

Ilus oli vaadata, kui valgel lumel pruunid kerad liuglesid õhtul sööma. Käisin mina söötmas, käis Magda, naaber Elmar Kobrussepp. Ka teistele jahipiirkonna kaaslastele olid määratud kohad ja osalt nad täitsid ka ülesande.

Kevadel ei olnud püüdega otsest kokkupuudet, küll aga kõlasid põllult nende otsivad hüüded õhtuti hilja nii veetlevalt, kutsuvalt ... kirikk, kirikk ... Suvel juhtus ka pesa leidma.

Neplased

Suur sugukond on see, ei tunne ma kõiki neid kaugeltki ... Armsad linnud suures enamuses, igal oma võlu. Jahisaagina mõni neist eriti ülistatud, üldse – õilsam seisus.

Tuntuim neplaste esindaja oli mulle nooruses kiivitaja. Mätlikul karjamaal, sajuga niiskel, porisel „porsikus“ häälitsesid linnud, keda nimetasime meie, karjused: „Õõ-beed“. Nii kõlas nende hääl. Siis oli sügis, karjamaalt loomad enamuses heinamaale aetud. Meie kari ei olnud veel karjamaalt lahkunud, käisin siis oma vibu püssiga „õõ-beesid“ lennutamas. Noolega seda vilgast lindu muidugi ei taba. Olen hiljem seda neplast jahipüssiga tabanud, kuid sarnast häälitsust kui nooruses, pole ma enam kuulnud, sarnast kurbust ka mitte.

Saue-Jõgisoo põllul, esimesel jahil oma uue Bagardiga tabasime suure parve neplasi, nagu kuldnokaparve. Lasksime parve, linde kukkus. See oli sakslaste „kuldvihmlane“, ei mäleta praegu ta kirjanduslikku nime, tumepruunide tähnidega helekollasel üldsulestikul.

Ka Keila põllul olen parve kaugel lennul näinud. Lasknud olen Pastaku põllul varasügisel ühe montekristoga. Patsaku tihniku porise haiseva kraavi kaldalt lasksin kord üsna väikese tumeda neplase, rasvase looma, jäi määramata selle nimi.

Rüükukkede mängu olen ainus kord näinud, see oli Kasari jõe kaldal (võis olla 1910–1912 vahel). Olin lootsikus, üheraudne küljelt lukustatav (Roosenfeldti) püss kaasas. Meelde jäi see elav ja väga kirju seltskond, sagimas tiheda koguna üsna veepiiri lähedal, liivasel pinnal.

Muidugi lasksin. Parv lahkus, maha jäi

kas üks või rohkem – ei mäleta enam.

Seda aga tean, et ühe kooli (Riida) kogule toppisin.

Hiljem olen mere ääres lasknud kukki ja kanu, suure parve seas. Mäletan, Petrogradis (1915–1916) oli jahimees, kes mererannas kujudega jahil käis.

Klooga rannas olen käinud üksi ja ühes M-ga montekristoga neppe laskmas, ja olen mõnegi seal lasknud. Avaral kaldal üksikud nepid, lasksime kaugelt.

Rindes olin kade noorele müürnikule, kes Kasari jõe luhasel kaldal nepijahil käis.

Haapsalus Võnnu saarel olen üksikuid väikesi neppe lasknud otse veepiiril, vahutükikeste seast, liivasel rannal.

Pullirahul oli ka neppe, kuid vähem.

Meeldejäävam nepijaht on toimunud Sassi saarel (üle 20 km Haapsalust Matsalu poole). Parte ei olnud seal mitte alati külluses, küll aga ikka neppe. Mäletan seal saarte vahel oli laialdasi liivaseid randu ja suurtes parvedes lendasid seal nepid. Lähema pilliroo varjust sai vahel ka läheneda. Tihti tuli lasta aga lennust.

Veetlev pilt oli, kui sarnane suur parv (rüükuked – kanad jt.) liivasel rannal jooksis ... Mõne siis ikka tabasid. Aga väga palju lõbu pakkus just lennust lask.

Avaral rannal oli lend ette näha, sihtida aega, kukkumine nauditav, saak alati kättesaadav. Sai seal lastud väikesi ja suuri, hiljem määratud. Lastud neppide arv ületas ikka partide saagi seal.

Ka heinamaal sai lasta.

Kurvitsate mäng. Illustratsioon ajakirjast Eesti Kütt 1923, nr 4, lk 17.

59

- MÄLESTUSED Seal lasksin kord ka kivilt ühe meriharaka, mille liha üks Tallinna jahimees väga kiitis. Minule ta erilist huvi ei pakkunud jahisaagina, lind ise ei ole ka nii „gratsiöös“ kui teised saledad nepid, on kohmakas lind oma punase nokaga.

Ja nüüd jäävad järele neplastest need, kelledele jahti olen pidanud üksikult.

Need on: kiivitaja, koovitaja ja siis need neli õilsamat: metskurvits, rohukurvits, tikutaja ja mudakurvits.

Koovitaja. Suurim neppidest, rahuliku lennuga, pruunika nepisulestikuga, haruldaselt pika nokaga.

Kiivitaja

Elevust on tekitanud minus alati see tuntuim neplane nooremaist aastaist alates.

Ta oli alaline seltsiline mätlikul karjamaal Karusel, minu kasvukohas, kirikukülas. Tema pesi nelja munaga mättal leidus tihti. Hoidsime neid, kui kogemata õnnetus ei tabanud pesa, sest väga ühtesulav roheline – must värv oli munadel maastikuga. Kuidas nad seal lendasid siis pea kohal, otse ähvardades, kui pesade piirkonnas liikusid, hüüdes korduvalt oma heledat: „Kiivit ...“ Ja kui huvitav oli jälgida noole eest osavasti põiklevat „kiive“ ... Ta oli lennukunstnik, osavaid „surmasõlmi“ tegi ta nagu mängides, lõbu pärast. Õhtul hilja ja hommikul vara, isegi öö pimeduses võis ikka kuulda kiivitaja häälitsust, kas uniselt mättal või lendlemas.

Olen Patsaku põllu-heinamaa piiril käinud tihti nende lendu vaatlemas, jahimehena aga ärevalt oodanud, millal jõuab kiivitaja ...

Seal põllul oli tihti esimesi, nägin kaugemalt tulijaidki jõe äärsel. Hiljem avastasin tõsise kiivitajate koonduskoha Joosti kunstheinamail. Seal ka olen kõige rohkem ja plaanilikumalt neile jahti pidanud. Näed või kuuled – kiivitaja on seal parvi mõnikord. Läheneda tuleb päris avaral maastikul, varjata saab harva. Tõusevad, teevad tiiru. Nad on arad, pelglikud, ei tule lähedale nagu hilisemal ajal, pesitsemise hoos. Need on läbilendajad, peatuvad toitu otsides heinamaal – põllul. Harva saab nende tõusult neid lasta, harva teeb ka mõni julgem oma esimese uudishimulennu jahimehe suunas, harilikult kõige lähema.

Siis peab kohe laskma, hiljem ei kordu see. Mul oli viisiks, nende araks muutudes, katsuda neile lennul ette jooksta.

Nad on kõrges, nagu julgemad siis, kuid ometi toob mõni õnnestunud pauk jämedamate haavlitega (nr 3, hiljem – 5) üksiku alla ... Teised lahkuvad põhja suunas, jookstes lähened maha kukkuvale varakevadisele jahisaagile, peidad selle metalliselt läikiva linnu jahikotti.

Ristleval lennul sai lähemalt lasta. Avar maastik võimaldas jahti pidada, kuni liig rahutuks muutusid juba. Saagirohkust ei

Kord tõin ka mune kiivitaja pesast, et seda väga kiidetud Bismarki maiusrooga maitseda. Kiivitaja mune hinnatakse kõrgelt. olnud, seda pole ka tahtnud. Aga igal varakevadel tahtsin ikka mõne lasta (kuigi see hilisemas jahiseaduses keelatud oli, kuid ma ei saanud seda pidada, oli see ju ainus kindlam jahiaeg, sügisel sai neid harva veel lubatud ajal näha).

Tahtsin seda enam, et ka M(agda) neid linde perenaisena tunnistas. Hiljem ei lasknud, kui nad juba paigalisteks muutusid.

Patsaku kiivitajaid lasin üksikuil kordadel ja üsna vähe, sest neid hoidsin pesitsemiseks, et kuulda ja näha suvel kiivitajat lähedal kodule. Mõne siiski lasksin, rohkesti sai aga neid siis jälgida, põllu ja sooheinamaa vahet joostes. Kevadel varem, põllul hiilides. Ei mäleta, kas ma kevadel kunagi maast olen kiivitajat üldse lasknud.

On meeles üks lask Joosti heinamaal.

Tabas, aeroplaanina hakkas kiivitaja liuglema, pea lehvitamata enam tiibu.

Kuid liugles, kaugele üle põllu, maantee, kõrgele karjamaalsele põllule ...

Seal vajus tiireldes alla ... Kaua otsisin, kiiker aitas, leidsin siiski.

Klooga-Paldiski (Madise) rannal, kui see veel vaba oli, käisin mõnigi kord

60

kiivitajajahil, tõin kaasa. Kord augustis tõin üksiku Sassi saarelt.

Sügisel, lubatud ajal, võis harva näha veel kiivitajat. Siiski, oli erandeid. Olen neid siis näinud jälle kesapõldudel, kartuli põldudel. Ka mere ääres. Üks saagirikas aasta oli aga, kui Patsaku juures Orava heina-karjamaal neid jälgisin, lennust ja kord vist ka maast lasksin mõne.

See oli nii noore linnu jaht. Sel sügisel nad püsisid, jaht kestis rohkem kui üks päev, ja ikka olid nad veel seal. Oli vist hilinenud pesakond.

Kevadel aga ootasin neid eriti, nagu soojamaa külluses toitunud, olid nad hinnatavamad.

Kord tõin ka mune kiivitaja pesast, et seda väga kiidetud Bismarki maiusrooga maitseda. Kiivitaja mune hinnatakse kõrgelt.

Kiivitaja oma värvuselt erineb ju neppidest, tal on tutt, ta lend on väga omapärane, kuid nepi saledus ja väledus tal on. Ja mälestuste linnuna on ta minule nii armas ... Luuletasin kord koolipoisina õitselistest ja uinuvast karjast: ... kiivitaja kussutusel kari, lõke lähedusel ...

- MÄLESTUSED Kiivitaja tagasijõudmist kevadel ootasin suurema ärevusega, tema lend ja hääl andis suvel maastikule koduse ilme ...

Koovitaja

Nimi sarnane, lind aga sootuks teine kui kiivitaja. Suurim neppidest, rahuliku lennuga, pruunika nepisulestikuga, haruldaselt pika nokaga. Ja koovitaja hääl, see soiguv kaeblik hääl kostab kaugele soolt, tema elukohalt ...

Magda armas mälestuste lind ...

Aga ka mulle väga armas linnuna.

Kevadel ja sügisel ka vist olen teda kuulnud vaevalt nähtavast kõrgusest.

Ettevaatlik, ega temale ligi nii kergesti ei saa. Lasknud olen neid vähe. Kasaril vist esimese (1910–1912), mille toppisin koolile. Liha oli „vinske“. Keila jõe äärsel heinamaal ja kord ühes Akkeliga Karjaküla rabas olen neile jahti pidanud.

Mäletan seda udust hommikut, kui neid Keila jõe ääres jälitasin. Üks noor tuli laskekaugusele, selle võtsin siis ...

Lendasid nad heinamaal, kus hein kaartes lamas. Otsisid vist tõuke heina alt. Selle liha oli väga halva maitsega, ei söönudki ...

Karjakülas nägime siis viimaseid, Akkel sai ka lasta ühe, kuid kadus raba põõsastikus.

Üldse kaob ta lubatud jahi ajaks, sügiseks, harilikult Keila ümbrusest, lasta saab teda sügisel seal harvem, nagu kiivitajatki.

Kevadel aga on koovitajaid külluses, Keila jõe ääres soisel heinamaal alates Joostist kuni Patsakuni Keila mõisa lähedal.

Kevadisel tedrejahil kuuleb teda tihti hommikul, näeb kojutulekul. Kui juhtub, lasedki siis.

Ja koovitaja hääl, see soiguv kaeblik hääl kostab kaugele soolt, tema elukohalt ...

Aga üldse, jahisaagina ta mulle veetlev ei ole. Küll aga on ja jääb ta üheks armsamaks soise heinamaa elustajaks, kui ta aeglaselt tiirleb, laskub, kui ta soiguv häälitsus kaugele kajab ... Kevaditi kõrguselt tervitab mõnikord see hääl.

Sügisel näeb neid lahkumisreisil lühemat aega.

Kuulata tahaks koovitajat veel kord kevadel, ühes sellega, kes seda häält nii armastas ...

Tikutaja „mökitab“

Noorena tundsin seda lindu ainult kui mökitajat, taevasikku rohkem hääle järele. Hiljem nägin vahest ka allalaskuvat, siis tikutajat …

Tikutaja on üks omapärasemaid sooelanikke, kevaditi õhtuti ja varaste hommikute muusika tekitaja. Harva näeb teda mökitamise momendil kõrgel järsult keerlemas, mõnikord ka alla laskumas.

Ega kevadel teda lase … Tema äratab kevadisel hommikul looduse, tema kiirustab tedremängu minnes jahimeest: tikutaja esimene mänguhüüd, peab varsti kohal olema, teise ajal võib juba hilja olla …

Tikutaja mökitus ja krooksuvad konnad kevadõhtul – nii on meeles varemaist aastaist.

Jahisaagina olen tikutajast teadlik peale Aksakovi (Заметки русского охотника) kiidulaulu sellele linnule, keda tema esimeseks paigutab, nii maitseva kui ka väga raskesti tabatava jahisaagina. Peab olema osav laskma, lend on liig vilgas, ootamatu, pööretega.

SINU SOOVIDEST JA VAJADUSTEST LÄHTUVALT konfigureerime sulle parima lahenduse. Küsi järele!

Heym AG Saksamaalt – rätsepatöö meistriklass!

Info telefonil +372 76 700 60 ● Turustaja Eestis: Siro Haldus OÜ Külmalätte, Truuta küla, Otepää vald, Valga 67302, Eesti Mob. +372 52 05 882, E mail: frankonia.est@gmail.com

- MÄLESTUSED Keila ümbruses on tikutajaid, kuid mitte just palju. Kindel koht, kust neid ikka leidsin, oli Patsaku varemete juures – jõe ääres väikeses soos, minu „neppide väljakul“. Väga hea koht oli enne kuivatamist ka veel Tammiku-Kaasiku porine sooserv, üksikuid leidus raba kraavide läheduses.

Ja Joosti heinamaade kraavikaldail, eriti suurel maanteele suunduval kraavil. Siis veel Udriku mäe juures jõel. Veel Regastiku talu lähedal jm.

Laskmine toimus oma eest, hiljem oli suureks abiks Leede, kes neppe hästi otsis. Lasksin peente haavlitega nr 10 ja 11, harva ka 9 ja 8 või 7, kuidas valida oli.

Kui tikutaja kukkus, see oli tõesti erutav sündmus. Muidugi, lasksin mööda mõnigi kord, kuid tikutajaid olen siiski palju lasknud, otsides neid kõikjal, kus oli. On nad ju laiali pillatud, igal vähegi soisemal kohal. Leede eest sai lasta, Leede otsis rabast kukkunud tikutajaid.

Noorelinnu jahina on eriti meelde jäänud Keila jõe ääres, Karjaküla suunas, lopsakas aasarohi, kus perekond end varjas, kus nagu uhkes rohtlaanes üle kõrge rohu lendavaid noori sai tabada. Ka Patsaku soo kraavikaldal sai nii kord lasta.

Tihti oli raskusi üksiku linnu määramisel, kas on ta tikutaja või rohukurvits.

Hiljem võis valgete sabasulgede jt tunnuste varal see kergemini toimuda. Ka lend oli kergesti eraldatav hiljem. Tikutajat olen isegi jääga veel otsinud. Ja ka jõulu ajal tõusis ta allikakaldal jõe ääres.

Rohukurvits

Minu eelistatuim jahisaak, rasvane rohukurvits sügisel … Tikutajast veidi rahulikum, suurem, rohkem jahilind kui sportliku kalduvusega tikutaja. Nagu rohkem kohane, oleks ta kõige „linnum“ kui see liig elegantne tikutaja. Ometi on

ta väga ilus, sale, nepiline läbi ja lõhki.

Kui tikutaja rohkem soisel, vesisel ja mudasel maal liigub, siis kohtab teda rohkem heinamaisel maal. Leidnud olen teda tihti seltsis tikutajaga, nende maastikul. Eraldi leidnud olen Joosti lähedal jõe ääres, Rägastiku-Kärneri talu kunstheinamaal, Pikati talu karjamaal jm. Leede on jällegi abistanud, ta on laisem tõusma kui tikutaja, seega võid koerata kergesti mööda minna. Tema kohta on soovitatud nöörijaht, nööriga kahe vahel liikumine. Lasta on teda märgatavalt kergem. Ja maha kukkudes kukub rasvane rohukurvits „lõhki“ – nii mäletan jahikirjandusest. Sümboolselt on see tõesti nii, tegelikult – võimalik. Leidub sügisel ka põldudel.

Mõndagi head jahisaaki mäletan, rasvane rohukurvits on meeldejäänum maiuspala. Ja rasvane on rohukurvits sügisel alati. Tikutaja on mõnikord väherasvane.

Rukkirääk

Mudakurvits

Partlased

Selle väikese „kiidu“-nepiga lõpetaksin neplaste jahi. Tundma sain teda Tammiku-Kaasiku porisel karjamaal. See on nüüd kuivatatud … Ja kaob nii nepijahi parem maastik meil!

Ta on nii laisk tõusma (ja küllaltki rasvane kah), et teda ilma koerata ei tabagi, kui just otse peale ei juhtu, nagu mõnikord oli. Leede teene oli rohkem, et mõne mudakurvitsa olen lasknud.

Rohkem leiukohti ei mäleta. (Või oli ka Patsaku „neppide väljakul“?)

Aeglane, lendab lühikest maad, lasta kergem. Haavlid muidugi peenikesed vaja.

Tuulise ilmaga soovitatakse neppidele läheneda alla tuule, sest nad tõustes teevad käänaku vastu tuult, tulles nii jahimehele lähemale.

62

See väsimatu saagija suviseil õhtuil.

Korduv vali „rääk, rääk“, muusika, mis iseloomustab rohurikkaid heinamaid ja viljavälju, teeb suvise õhtu ja öö võluvaks.

Olen teda mittejahimehena harva näinud. Jahimehena – peamiselt Leede abiga. Tema juba naljalt õhku ei tõuse. Äärmisel sunnil teeb lühikese lennu otsesuunas ja laskub esimesel soodsal varjaval kohal.

Lasta oli teda äärmiselt lihtne. Kui aga maastik avar on ehk olgu siis, kui liig ligidalt mööda lased, ehmatades tõusu otse jalge eest. Rasvane lind, kuigi just mitte nepile väärtuselt sarnane. Piklik keha.

Olen mõned lasknud. Hiljem meelega laskmata jätnud linnu, keda vähe, kes muusikamehena nii võluv, „jalarändurina“ teeneterikas. Las elustab meie heinamaid ja põlde korduv vali „rääkräääääk“ …

Ei suuda meelde tuletada üksikuid liike nimeliselt, keda lasknud olen. Esikohal tuleb aga meelde tõmmu-vaeras, Kloogal tuntud „meretedre“. Seda lindu olen mitmel korral lasknud Klooga lähedal, Lohusalu nabel. Nabel oli hea ülelennu koht, seal toimus ka minu jaht vaerastele. „Meretedre“ on tabav nimetus, sest tõmmuvaeras tuletab tõesti meelde isatetre – must, sama suur (või suuremgi pisut), valged lapid küljel. Kui nende aeg oli tulnud, oli Klooga mehi rohkesti nabel. Sain aga mõnikord ka täiesti üksi olla. Lasta sai ikka ülelennul (harvem veest!), kukkusid nad siis kas vette või nabe kivide pinnale. Vettekukkumisest läks paratamata mõni kaotsi, kui lask osaliselt tabas, sest vesi oli seal kaunis sügav ja sõidukit minul kasutada ei

- MÄLESTUSED olnud. Vaeras oli hea jahisaak, jaht temale meeldiv. Kasutasin siis igal kevadel selleks mõne reisi, kuidas aega sain.

Samal nabel sai ka aule lastud. Kuid ma ei mäleta, et ma ühtegi oleksin kätte saanud. Nad ei tulnud naljalt üle nabe, vaid läksid ikka otsa tagant ja nii kaugelt, et lasta harva sai ja needki paugud kahtlased olid, vähemalt puhta tabamisega, haavatult aga neid ilma sõidukita ei saanud. Aulijaht mootorpaadilt jäi mul kavatsuseks, Tallinna rannal tegid seda Tallinna jahimehed mõnikord.

Veelindudest tuleb meelde veel lauk (kirjanduslik nimi?), kes alalise padistamisega tülitas, eriti Matsalu lahes, vähem ka Haapsalus, Võnnusaarel.

Jahisaagina ma teda ei tahtnud.

Pardijaht

Parte on palju perekondi ja liike. Esikohale paigutatakse küll alati sinikael, lastud saab aga kõiki ettetulevaid. Mina siiski palju liike lasknud ei ole, kuna pole saanud neist muinasjutulistest oktoobri-novembri jahtidest Haapsalu lähedastel saartel osa võtta, kus lugemata rohkuses igast liigist parte parvedena üle lendab, kui tunni-paariga kaasavõetud padrunid lastud on. Ja kaasa võetakse neid vähemalt umbes 50 ikkagi.

Peale sinikaela olen lasknud luitsnokke („lusikanokke“), piiluparte ja mõne teise liigi esindajaid, keda nimeliselt ei oska siin meelde tuletada. Kosklaist – vist kaks liiki (Lohusalu nabel ja Sassisaarel).

Part jahilinnuna on mitmeti huvitav, jahiviisid on meeleolulised, maastik veetlev, aga ka part laual on hästi valmistatult maitsev, kui perenaine asjatundlikult toimib. Ja minu perenaine seda suutis, ta ise ka hindas parti. Kasutasin siis ka kõik võimalused jahiks. Ja minu viimane jahisaak oli ka sinikael Keilas, Udrikumäe lähedal lennust …

Sügisel oli meil pardipraad ka vekkpurkides, konservidena.

Pardijaht … Palju ja mitmekesiseid pilte meenub.

Sauel, Jõgisoo piirkonnas, soisel rohurikkal maastikul. Oleme kaupmees J. Piiniga seal, minul uus jahipüss Bayard. Oleme märki lasknud ja püssilasuga rahul. Siis tuleb lennust meie suunas sinikael … Viskan põlvili rohusse, ootan, lasen … Ilusas kaares langeb part … On hea meel saagist, eriti – uue püssi esimene pauk oli saagiga. Samal korral lasksime kojuteel arupealseist veelompidest veel piiluparte, mina 3–4 vist. Oli vesine sügis ja tuuline päev.

Enne jõulupühi. Tulen koju jahilt,

enne lõunat igal juhul. Heinamaa-karjamaa serval, kusagil lepikus on kinnikülmumata allik. Sealt … tõuseb parv sinikaelu. Lasen, kaks langeb, vist ka kahe pauguga. Ka see oli Sauel, vist samal aastal ja sama püssiga.

Matsalu … Partide paradiis … Aga ka jahimeeste! Olen Haapsalu jahimeeste seltsi liikmena seal mõnigi kord jahil olnud, „Suitsu all“. Harilikult toimub seal jaht venest, „lükkaja“ kaasabil. Hea jahisaak on tormise ilmaga, kui pardid lähedalt tõusevad ja kui kõrge veeseis võimaldab vabama liikumise, kuna madala veega raske on igast kohast läbi minna.

Vene või lootsik kahiseb pilliroos.

Istud sõiduki ninas lükkaja eel. Part tõuseb … Lased … Teine – lased … Kukuvad pilliroogu, otsimine. Paratamata jääb suur protsent pilliroogu (nii jahiaruande lehelgi märkida), saad, mis hästi tabatud. Tormise ilmaga, parajast kaugusest.

Lootsik liigub vabal veel, pilliroosaarekeste vahel. Hiilides näed ujumas kaugemal parte. Lootsik kaob pilliroogu, et vastasserval partidele läheneda. Õnnestub – lasen ka veelt tõusvaid ja vette kukkuvaid …

Ilm ja osav lükkaja tingivad jahisaagi rohkuse. Peab tundma kohti, oskama väga vaikselt liikuda. Tasutakse ka lükkajale tubli päevapalk. Minule isiklikult ei ole see jaht eriti meeldiv: ei näe avarust, mis merejahil nii meeldiv, saak jääb tihti pilliroogu. Eelistan mereranda, kus ranna pilliroos jalgsi hea liikuda, avar vaade kaugele, pilliroo-ala piiratud.

Matsalu lahe jahtidest oli veel õhtune jaht kaldalt. Olen ühe kaasa teinud, ühes M-iga. See ei unune … Veel ei ole päike loojunud, asume kaldale. M ja meie saatja jäävad heinakuhja varju, mina lähen pilliroo servale. Päike vajub, ehavalgus. Juba tõusevad merest pardid, parvena, suund põldudele. Ööseks.

Läheneb parv, teine … Valid kohta, kust rohkem lootusi läbilennuks. Juba pimeneb. Paugud kostavad, otse lahing …

Külamehed lasevad heade tagajärgedega oma õuest. Mina ja mõnigi teine – kalda pilliroo äärelt. Paugud, välkuv tuli, mütsuvad pardid, alla krabisevad haavlid …

Kogume – mis keegi saanud. Ilma ei jäänud, palju ka mitte saaki. Pime – koju. Ühel Matsalu rännakul sai ühes Lihula õpetajatega peatatud Virtsus, Puhtus.

Sai parte ja sai angerjaid … Piilude peale sai eriti paugutatud, nad olid parajal maal, et ikka enne vette jõuda, kui haavlid tabasid. Laskmine oli avaral merel, saartel, pilliroo puhmaste ääres … Et sealne peatuskoht meil jahisaaki ainult keeta, mitte praadida võimaldas, siis

63

Veikorelv VeikorelvOÜ OÜ pakub pakubrelvasepa relvasepa teenust: teenust: • •hooldus hooldus • •remont remont • •jootmine jootmine • •keermestamine keermestamine • •tehase tehasemustoksiidi mustoksiidi katmine katmine • •leht/spiraalvedru leht/spiraalvedru tootmine tootmine • •deaktiveerimine deaktiveerimine • •tulirelva tulirelvahoiustamine hoiustamine

Kontakt: Kontakt: Relvasepp RelvaseppVeiko VeikoEsula Esula Tel Tel5348 53483685 3685 veikorelv@gmail.com veikorelv@gmail.com Põhja-Pärnumaa Põhja-Pärnumaavald vald Aluste Alusteküla, küla,Ridala Ridala87601 87601

- MÄLESTUSED seisid pardid laual, jäid pererahvale, kuna angerjad päevakorras olid.

Minu suurimad pardijahid on peamiselt Haapsalu ümbruses toimunud, 2–3 päeva kestusega ja minule kohase saagirohkusega (nii umbes 6–10). Lisaks nepid. Ahne pole ma olnud, eriti suuri lasuvõimalusi pole ka olnud. Tegin oma sõidud ikka nii augusti keskel. Esimesed jahid olid parte araks teinud, pojad suuremad, sügisest rändu ei olnud veel, seega aeg vaiksem, minule väga kohane.

Siiski ühe oktoobri-novembri jahi oleksin kaasa teinud ju, kuid – aega raske tabada sel ajal. Üks äpardunud luigejaht lõppes Võmmussaares pardijahina jääl, kevadel.

Jää sulas nagu imeväel, päike kõrvetas näo pruuniks ühe päevaga, suured jääpardid – sinikaelad istusid silmapilguks vahest jää-äärele või lendasid üle minu – siis sain oma 2–3 parti jahikotti.

Pullirahul olen öösel valvates lasknud, roostiku äärde hiilinud, saak seal väiksem. Võmmusaarel oli aga hea kallas, pilliroog või saared. Sai kahlata pilliroos, pardid lendasid selle kohal. Lased, kukub.

Hiilid läbi pilliroo päises laiskuses ujuvate partide poole. Kaugel, kuid mõne siiski tabad veel ujuvana …

Saarte vahel, sitkes savis, väsinud. Seal lendab üle parv, seal saare pilliroos mõni tõuseb … Lased.

Sassi saarel umbes sama hea kallas, ka saarte vahel, pilliroog. Aga seal ka rannaribal mõnikord tõus. Ega sealtki tühjalt ei tule, on neppe, on aga ka parte.

Sassi saarel oli öösiti mõnikord suur kogunemine ja hommikuti väga tugev ülelend piki kallast.

Haapsalu jahtidest on meeles üks ilus öine jaht mootorpaadiga kusagile kaugemale saarele, kus öösel varitsesime. Mina ja sealse jahiseltsi esimees hr Evald saime kumbki oma paar parti, lennust ja kujule laskuva veelt, teised jäid siiski ilma. Aga sõit tagasi, tuled merel – see kõik jäi elava mälestusena meelde, kuna jahtki veetlev oli. (See oli vist Noarootsi kallas.)

Veel tuleb Haapsalu rännakuist meelde üks pikem jalaretk kaugel rannal, kuhu lootsikuga sõitsime. Sai palju käia, saime

tublisti märjaks. Aga ilus jaht oli, minnes mööda rannariba, pardid tõusevad. Lasksin kord teise pauguga teise tõusva pardi, mis langesid ühel ajal, tõusnud roostiku kõrrest …

Pakri saarel, äpardunud laglejahil, mil lasksin oma ainsa aha, sain lasta mõnegi pardi. Varitsedes kivide taga ülelendu.

Klooga järvel olen väheste tagajärgedega jahti pidanud, sest sealne järv ei lase ligi partidele ei jala ega lootsikus, hirmus muda. Saak seal oli juhuslik.

Kas ma Lohusalu nabel sinikaelu lasknud olen, ei mäleta, aga kosklaid olen mõnel ülelennul lasknud. Sinikaelu seal oli vähe lendamas, puudub pilliroog.

Noorepõlve mälestuses on elavalt prääksuvad pardid karjamaa porsakus ja üks öö vibupüssiga Hermanni soonel (muidugi ainult lendu jälgimas saagita).

Keilas teostus minu pardijaht esialgu montekristoga Patsaku saviaukudes. Püss puudus siis. Mõnegi lasksin. Tuula tee-jõe piirkonnas oli alati parte liikvel, kevade esimesigi nägi seal. Kuid eriti ei mäleta, et sealt palju oleksin lasknud, polnud ju ametlik jahipiirkondki seal. Ohtu rabasoo piirides olen mõnegi piilupardi lasknud. Eriti mäletan ühte lasku Kingu karjamaal, kus kraavist tõusnud piilut lennult lasksin. Part tõusis kõrgele õhku, lehvis ja – langes siis vertikaalselt alla …

Need sügisesed piilud sookraavidest olid üsna mõnus vaheldus, juhuslik leid.

Mäletan ühte lasku soos raudtee lähedal, veelombi kohal, kui mööda lendav piilu vette kukkus, tabatud otse pähe.

Keila suuremad pardijahid on aga kõik toimunud Udriku–Karjaküla vahelisel jõeäärel. Ja peamiselt sügisel, kuna kevadine jaht keelatud oli. Siiski, päris ilma pardita ei tahtnud ka kevadel olla.

Nii läksin ühel tormisel õhtul kohalejõudnud parte vaatama. Algas lend piki jõge. Peatusin, lasksin ühe … Kukkus jäisele maale lõhki osalt. Torm ja pime öö olid selleks jahiks kohased. Varakevadine jaht oleks ju nii meelitav olnud, kuid vähe sai seda teostada. Pesitsemise eel, kui pardid paigale jäid, muidugi ei tahtnud enam lasta, kuigi siis oleks võimalusi olnud.

64

Sügis. Pardijaht alanud … Esimesed katsed harilikult Udriku mäe kohal kõrkjas. Vähe saab … ja parte vähe seal siis veel. Kuid esimesi siiski. Hiljem on neid seal ja jões rohkem.

Udune hommik. Lähenen, Leede jala juurde sunnitud, supluskohale – harilik partide öine asukoht. Tõesti, on, tõusevad … Lasen, kukub üle jõe pilliroogu, kõrkjasse … Suur otsimine ühes Leedega. Kätte saame siiski. Leede toob ta välja. Teinekord – langeb jõkke. Siis näen esimest korda üllatudes, kui vahva on Leede: pikema kaalumiseta tormab ta vette, ujub piki jõge, võitleb, püüdes suuga parti, ära toob … Minu austus tõusis tugevasti tema suhtes. Hiljem kordus see, mõnigi kord oli ta suureks abiks.

Piki jõge hiilides sai mõnegi lasta arvem veest, rohkem aga lennust. Ka toimus lend piki jõge, nii oli seal ikka lasu juhuseid.

Kõikidest Keila jahtidest partidele oli rekordilisem, hoogsam üks sügisene jahiaeg, kui tugevasti juba vett oli aasal.

Jõe käärud metsa kohal (meie jahipiiri lähedal).

Lähen varakult kohale, kraavikaldal, mõni harv põõsas. Kohandan istumise võimaluse. Pimeneb. Karjaküla poolt ilmuvad esimesed … Kaares lasevad nad lähedale vette. Lasen … Ja koguni pimedas. Vaheaeg, uuesti tulevad, kaugelt mööda … Jälle, laskekaugusele, pauk …

Ja vajub, kogun ... Nii veel, mööda ja lähedale. Kolmas ... Juba on pime, enam ei näe ka ehavalguse vastu. Lähen seekordse saagiga. Pimedas tõusevad eel veest mitu ja mitu parti, prääksuvad …

Lasta ei ole enam võimalik.

Ja pardijahiga lõppes minu viimne jaht, Udriku lähedal … Olin jõelt tagasi.

Tulid lennuga Karjaküla poolt. Võtan sihi, lasen … Vajub … Ei ole enam Leedet, pean ise otsima. Ja leian sinikaela jõekaldalt, kiriku mäe lähedalt.

Kotti. Jahisaak oli see viimane …

Ja siis viisin ära oma viimase tulirelva.

See oli 1940. aasta sügisel.

Järgneb

Taiga MFS GTX aastaringselt looduses liikujale al. 299,90

Dovre Extreme MFS ,,wide’’ GTX – laia liistuga, raskematesse oludesse al. 299,90

Stowe GTX – aastaringseks kasutamiseks (kaasas õhuke ja paks (villa)tald) 199,90

Caracas GTX ja Caracas Lady GTX – Vahatatud nubuknahast saapad 179,90

Esindaja Eestis: Trapper OÜ, Võru 80, Tartu Tel. 7343900, info@trapper.ee, www.trapper.ee

Island MFS Active GTX ja Island Lady MFS Active GTX – aastaringselt looduses liikujale al. 269,90

Bregenz – seemisnahksed vabaajajalatsid 199,90

- aktuaalne -

Linnugripp

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD JÜRI JÕEPERA, ERAKOGU

Mida peaksime sellest teadma?

Veebruaris tuvastati Tallinnast Kopli poolsaarelt leitud kühmnokkluigel eriti ohtlik linnugripi viiruse tüvi H5N8. Märtsi keskpaigaks oli nakatunud luiki leitud juba kogu põhjarannikult.

L

innugripp avastati LääneVirumaal Viru-Nigula vallas linnukasvatustalus, kus hukati üle 70 linnu. Märtsi alguses tulid teated juba massiliselt surnud luikedest VäänaJõesuu rannaalalt ja Pärispea poolsaarelt.

Märtsi keskpaigaks on nakatunuid leitud juba kogu põhjarannikult.

Teada on, et see linnugripi tüvi on väga ohtlik ja nakkav ning kuulub eriti ohtlike loomataudide hulka. Seetõttu hukatakse kõik linnud, kui viirus satub kodulinnufarmi. Alanud on lindude kevadränne, mis muudab viiruse leviku ohu eriti suureks. Jahimehed liiguvad iga päev palju looduses, seega on suur tõenäosus, et nad võivad leida surnud linde. Kuidas käituda? Kas jahimehed saavad viiruse leviku tõkestamisel abiks olla?

Maailm on praegu igasuguste sarnaste viirusepuhangute korral väga tundlik. Milline on tõenäosus, et linnugripi viirus H5N8 võib nakatada ka inimest?

Olev Kalda, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja: Venemaalt laekus

Imbi Nurmoja.

Olev Kalda.

Sel kevadel on põhjarannikult leitud linnugripiga nakutunud luiki.

66

20. veebruaril 2021 info väidetava linnugripiviiruse tüve H5N8 (praegu kõige laiemalt levinud haigestumist põhjustav viirustüvi) kandumisest linnult inimesele. Terviseamet andis 21. veebruaril hinnangu, mille kohaselt ei ole A-viirused (H5N8) omandanud püsiva leviku võimet inimeselt inimesele, seega on leviku tõenäosus väike. Seda toetab ka Euroopa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje keskuse (ECDC) koostatud ja 24. veebruaril 2021 avaldatud ohuhinnang (https://www.ecdc. europa.eu/en/publications-data/ threat-assessment-first-human-casesavian-influenza-h5n8). Üldist nakatumisohtu hinnatakse väga madalaks, linnupidamisega seotud inimestel madalaks.

Inimeselt inimesele ülekandumine ei ole tõendatud.

Imbi Nurmoja, veterinaar- ja toidulaboratooriumi direktori asetäitja loomahaiguste alal: Gripiviirused üldiselt on enamasti loomaliigile spetsiifilised ja on inimesele üle kandunud üksikutel juhtudel. Inimeste nakatumisest lindudel esinevate gripiviiruse tüvedega on aasta jooksul teatatud väga harva, peamiselt on nakatunud farmitöölised või muud-

- aktuaalne moodi haigete lindudega lähikontaktis olnud inimesed. Seega, teatav võimalus viiruse ülekandumiseks inimesele on olemas, kuid seda hinnatakse praegu väga väikseks.

Gripiviirus muutub väga kiiresti ja teadlased kõikjal maailmas jälgivad väga hoolega tüvede omaduste muutusi, selleks et võimalikult kiiresti avastada viirustüved, millel võiks olla potentsiaali inimestele üle kanduda. Eestis tegeleb linnugripi tuvastamise ning viirustüvede täpsema iseloomustamisega veterinaarja toidulaboratoorium. See täidab ka riikliku referentlaboratooriumi ülesandeid ja on seetõttu tihedas kontaktis Euroopa Liidu referentlabori ning teiste Euroopa riikide linnugripi riiklike laboritega.

Rahvusvaheline koostöö annab ligipääsu kõige värskematele leidudele ja infole.

Hukkunud lindude leidmise korral oleme saanud kindlad juhtnöörid. Kui aga jahimees ja tema pereliikmed on ise juhtumisi linnukasvatajad või neil on kodumajapidamises kanad ning nad satuvad juhuslikult kohta, kus on surnud linnud, kas nad peaksid sel juhul ennast põhjalikumalt desinfitseerima ja kuidas?

Olev Kalda: Kui peetakse kodulinde, tuleb enne lindude juurde minemist ja nende toitmist pesta käed ning vahetada rõivad ja jalatsid. Selleks et kaitsta kodulinde, tuleb hoida neid siseruumis ja vältida igasugust kokkupuudet metslindudega. Samuti ei tohi lindude juurde lasta kõrvalisi isikuid. Kui märkad ebatavalist suremust, tuleb sellest teavitada veterinaararsti.

Põllumajandus- ja toiduamet on andnud selged juhised, kuidas käituda, kui

leitakse hukkunud mets- või veelinde.

Kontakti hukkunud lindude korjustega tuleb vältida ja kindlatel juhtudel (veelinnud, suured röövlinnud, hulganisti muid metslinde) tuleb teavitada ametit telefonil 605 4767 või helistada 1247.

Hukkunud ja võimalikku viirust kandvate korjuste nõuetekohase kõrvaldamise korraldab põllumajandus- ja toiduamet.

Kas linnugrippi H5N8 ja sigade Aafrika katku ohtlikkus on võrreldav nii bioloogilises kui ka majanduslikus mõttes?

Imbi Nurmoja: Kõige parem oleks nakkushaigusi omavahel mitte võrrelda, sest põhjalike erialateadmisteta võib see viia meelevaldsete järeldusteni, mis külvavad segadust. Parem on lähtuda põhimõttest, et iga nakkushaigus on erinev. Bioloogilises plaanis on mõlemad haigused liigispetsiifilised, linnugripp on lindude ja sigade Aafrika katk sigade haigus. Nii viirusliku tekitaja, vastuvõtlike loomaliikide, haiguse kulu ja kliinilise väljendumise kui ka muude nakkushaigust iseloomustavate näitajate poolest on tegemist väga erinevate haigustega.

Siiski ühendab linnugrippi ja sigade Aafrika katku nende kuulumine viirushaiguste ja eriti ohtlike loomataudide nimekirja. Mõlemad on haigused, mis põhjustavad tõsiseid tagajärgi nii loomade tervisele kui ka majanduslikku kahju sektorile, lisaks võivad need levida kiiresti üle riigipiiride. Diagnoositud haigus mõjutab märkimisväärselt elusloomade ja liha ning lihatoodete rahvusvahelist kaubandust, seetõttu on mõlemad haigused maailma loomatervise organisatsiooni (OIE) ning Euroopa Komisjoni eriti ohtlike loomataudide nimekirjas.

Kas linnugripi levik on seotud lindude arvukuse suurenemisega? Teatavasti on viirus levinud just veelindude hulgas.

Paljude kaitsealuste liikide arvukus on viimastel aastatel tohutult suurenenud, näiteks valgepõsklagled. Kas poleks praegu mõistlik olla paindlik ulukite arvukuse reguleerimisel, et me ei seisaks ühel päeval silmitsi järjekordse katastroofiga, kus hävib kõik see, mida aastaid oleme kaitsnud, lisaks on oht väga paljudele teistele liikidele, sh inimesele ja kodulindudele?

Imbi Nurmoja: Iga nakkushaigus on erinev, mis tähendab, et erinevad ka kontrolli- ja tõrjemeetmed.

67

PÜSSI KABADE VALMISTAMINE Valmistame Teie püssile purunenud või ebasobiva kaba asemele uue vastavalt teie soovile

Viimistlus on tähtis töö

Rihvelduse lõikamine

Pähkel otse Türgist

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- aktuaalne Loomataudide korral, mis põhjustavad haigestumist nii kodu- kui ka metsloomadel ja -lindudel, on haiguse leviku piiramine metsloomapopulatsioonis alati raske ülesanne. Teatavate haiguste korral on metsloomade arvukuse piiramine väga vajalik meede, sest just metsloomapopulatsioon on sagedasti haigustekitaja reservuaar, kust toimub selle ülekanne koduloomadele ja -lindudele.

Näiteks kui suhteliselt paikse eluviisiga metssigade arvukuse vähendamine aitab märgatavalt kaasa võitluses sigade Aafrika katku vastu, siis linnugripi korral mets- ja veelindude arvukuse piiramist ei kasutata. Teatavad mets- ja veelinnuliigid on linnugripile rohkem vastuvõtlikud ning need linnuliigid haigestuvad ja surevad sarnaselt kodulindudega. Aga on hulk linnuliike, kes on viiruse kandjad ega haigestu kliiniliselt. See tähendab, et viirust kandvad rändlinnud võivad seda kanda sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele ja linnupopulatsiooni arvukuse lokaalsel piiramisel pole mõju.

Olev Kalda: Kõrge patogeensusega linnugripi leviku sidumine lindude arvukusega ei ole põhjendatud. Muidugi levib viirus seda tõhusamalt, mida rohkem linde see suudab nakatada, aga otsest seost praeguse puhanguga ei ole kinnitatud.

SAK-i epideemia puhkemisel rakendati väga rangeid meetmeid ja tõrjumisse kaasati ka jahimehed.

Alguses kogusid ja matsid jahimehed korjuseid. Mitu aastat järjest aga on jahimeestel päris pingeline metssigade küttimise riiklik tellimus, et vähendada nende populatsiooni ja seega ka viiruse leviku ohtu. Kas sarnaseid meetmeid on kaalutud ka linnugripi korral, kui avastatakse viirusesse nakatunud metslindude kolle?

Olev Kalda: Arvestades, et lindude ränne on kohe hoogustumas ja nakkuse levik võib veelgi suureneda, on ameti koostöö teiste riigiasutuste, seltside ning kohalike omavalitsustega väga vajalik, eelkõige taudi leviku tõkestamiseks ja majanduskahju ära hoidmiseks. Selleks et arutada võimalikku koostööd, on amet juba kohtunud või kohtumas koostööpartneritega.

Koostöö on vajalik nii teavituseks, hukkunud lindude kogumiseks kui ka bioohutusnõuete täitmiseks. Operatiivselt tuleb koguda nakkusohtlikku materjali (hukkunud lindude korjused).

Kindlasti on viiruse leviku edasiseks tõkestamiseks vaja olla eriti hoolas, et

viirust kodulindudele mitte edasi kanda haigete lindude või nende väljaheidetega määrdunud rõivaste ja jalanõudega.

Kui kaua võib linnugripi viiruse puhang kesta? Kas peame arvestama kevadega või olema valmis pikemaks ajaks, et kaitsta kodulinde?

Imbi Nurmoja: Sarnaselt inimeste gripiga algab ka linnugripi hooaeg sügisel ja haigestumine vaibub kevadel. Ja nii igal aastal. Suvel võib leida teatavates kohtades Euroopas üksikuid puhanguid, kuid enamasti on neid võrdluses

talvega vähe. Sarnaselt inimestel esineva gripiga on linnugripi levik aastati erinev, sest seda põhjustavad erinevate tõvestavate omadustega viirustüved.

Enamasti leitakse Euroopas samal hooajal ringlemas mitu eri viirustüve, kuigi enamasti domineerib neist üks. Seisuga 11. märts 2021 (alates oktoobrist 2020) on Euroopa riigid teatanud 2141 kõrge patogeensusega linnugripileiust koduja metslindudel, millest enamik on põhjustatud viirustüvest H5N8. Lisaks on leitud lindudel väike arv teisi kõrge patogeensusega viirustüvesid, nagu H5N1, H5N3, H5N4 ja H5N5.

Viirusega nakatunud rändlinnud võivad seda kanda sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele.

LINNUGRIPI PEAMISED SÜMPTOMID » Harja, lokutite ja näopiirkonna turse » Isutus, uimasus, kõhulahtisus » Linnud hingeldavad ja hari ning lokuti muutuvad siniseks » Munatoodangu järsk langus

KODULINDUDE KAITSMISEKS » hoia linde siseruumis ja väldi igasugust kokkupuudet metslindudega; » ära lase kõrvalisi isikuid oma lindude juurde; » enne lindude juurde minemist ja nende toitmist pese käed ning vaheta rõivad ja jalatsid; » kui märkad ebatavalist suremust, teavita veterinaararsti; » välisriigist tohib linde ja haudemune tuua vaid veterinaarsertifikaadi alusel.

68

MIDA TEHA, KUI LEIAD SURNUD LINNU? Kui leiad hukkunud veelinde (haned, luiged), hulganisti surnud metslinde või surnud röövlinnu (kullid, kotkad) korjuse, palume sellest teavitada, helistades infotelefonil 605 4767. Linde ei tohi ise kokku koguda ega neid kuhugi toimetada, sellega võid viiruse levikut suurendada. Vajaduse korral võtab amet ka proovid.

Kodulinnu surmast teavita veterinaararsti, kellelt saad edasised suunised.

Rohkem infot põllumajandus- ja toiduameti veebilehel www.pta.agri.ee, sinna on kogutud ka vastused korduma kippuvatele küsimustele. Iga nädal uuendatakse linnugripi leviku kaarti ja muud teavet. Operatiivselt leiab infot ka ameti Facebooki-lehelt.

- SISUTURUNDUS -

Söödapõllud ja soolakud ulukitele Riistasiemen OÜ on hoolitsenud ulukite eest juba aastast 1989.

U

lukite tervis sõltub paljudest asjaoludest, mis peavad olema omavahel tasakaalus. Ulukid vajavad nii toitu kui ka varjet. Söödapõllu võib teha mitmekesiseks, külvates ühele põllule mitut sorti taimi. Jahipiirkonna alale võib rajada ka mitu põldu.

Söödapõllul ei pea kasvama ainult kapsas ja kaer, sinna võib külvata ka mitmeaastaseid taimi. Neid ei söö ainult sõralised, vaid ka jänesed.

Mitmeaastased taimed hoiavad mulla koostise tasakaalus.

Tähtis on ka talvine lisasöötmine.

Hästi korraldatud söödapõldude süsteem tagab ulukitele toidu nii, et seda pole tarvis metsa vedada. Ulukid kaabivad ise toidu lume alt välja.

See säästab jahimeeste kulusid.

Ulukite koondumine söödapõldude juurde hoiab kokku jahimeeste aega.

Küttimislimiidid saab ruttu täidetud ja rohkem jääb aega perele.

Põldude juurde saab rajada soolakuid. Diana Mineraalikuoppa on mineraalide segu, mis pannakse maasse kaevatud auku. Ei ole vaja otsida soolakuks sobivat puud ega

Ulukite koondumine söödapõldude juurde hoiab kokku jahimeeste aega.

Diana kiskjapeibuti on osutunud väga tõhusaks väikekiskjate küttimisel.

Söödapõldude juurde saab rajada soolakud.

70

tassida soolakive. Vaatlused näitavad, et eriti kevadel külastavad ulukid soolaauke suure hoolega ega vaheta elukohta, kui söödapõld ja soolak on samas paigas.

Nii suur- kui ka väikekiskjate arvukuse reguleerimine on ulukihoole.

Diana kiskjapeibuti on osutunud väga tõhusaks eriti väikekiskjate (rebane, kährik) küttimisel. Peibutuskoha saab teha igale poole, sest see ei haise ja maasse kaevatud pulber ei riiva kellegi silma.

Ulukite heaolu on kõige tähtsam!

Söödakapsas.

ERINEVATE PÕLDUDE JAOKS

SÖÖDAPÕLDUDE SEEMNEID SAAD LIHTSALT TELLIDA www.riistasiemen.ee

Õnnitleme!

ABJA JAHISELTS MTÜ

Lembit Toodo 50

BUBO JAHISELTS

Ants Lätt 80 Ardi Holst 50 Hardi Zupping 50

DIANA JAHISELTS

Madis Kinks 70

HALINGA JAHIMEESTE SELTS

Toomas Härm 60

HARJU JAHINDUSKLUBI

Hillar Kask 90 Henno Kaska 85 Vladimir Mihailov 75 Vladimir Triskin 75 Herbert Kaal 75 Kalju Saulep 70 Enn Raa 70 Toivo Truss 70 Sulev Mererand 65 Uno Abel 65 Meelis Saluneem 60 Raimo Saaremets 60 Gunnar Piigert 55 Kalmar Ridala 50 Mart Kikas 50 Mait Siil 50 Andrei Matrjosin 50 Marko Kits 50 Rene Poll 50 Heino Märks 50 HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Väino Nurk 70 Indrek Kirss 65

Margus Hanson 65 Peeter Toom 60 Tuomas Nuoritalo 60 Kuido Kogermann 50 HOLSTRE JAHISELTS

Ülo Tuvi 70 Einar Pagil 60 HUBERTUSE JAHISELTS

Herbert Kaal 75 Uno Abel 65 Harly Mägi 50 Heino Märks 50 Rene Poll 50 IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Mihhail Pištšik 85 Slavik Astašenkov 75 Enn Haav 75 Kalle Kohver 65 Valentin Andreijanov 60 Igor Janukov 60 Vladimir Mihhailov 60 Hillar Sekk 60 Urmas Salu 55 Nikolai Kravetski 55 Jevgeni Balakirev 50 Kuido Laanemets 50 Robert Targijainen 50 Igor Tšurkin 50 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Jüri Selter 60 JAHISELTS GUSTAV

Rein Kaarmäe 55

JUURU JAHIMEESTE SELTS

Konstantin Põldes 70 JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Kalju Kütt 85 Enn Ambo 80 Lembit Lindsalu 75 Lembit Korkmann 70 Kunnar Põder 50 Kaido Kruus 50 JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Enn Rooba 85 Mati Arro 80 Ants Martsepp 80 Ants Vahisalu 80 Martin Jürgen 75 Toivo Saar 75 Paul Jalast 70 Anatoli Rõbaltšenko 70 Aado Oherd 70 Ants Kaiv 60 Andrus Õunapuu 60 Uuno Roosalk 60 Peeter Hallikas 60 Eduard Tilik 60 Aleksandr Tširko 60 Allan Lussmaa 55 Lenno Kuurmann 50 Meelis Somelar 50 KAIU JAHINDUSKLUBI

Hillar Sakkool 80 Marek Lusti 50

KEILA JAHISELTS

Aivar Nõu 65 Aivar Riisalu 60

72

KLUBI TAJASK

Vassili Gussev 55 KOERU JAHIMEESTE SELTS

Sulev Matrov 65 Georg Tippi 65 Meelis Tambla 50

LINNAMÄE JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Mart Paalmäe 60 Allan Nõupuu 55 LINNUKÜTI JAHIÜHING

Argo Veskilt 55

KOHILA JAHIMEESTE SELTS

LINNUSE JAHISELTS

KOSE JAHISELTS

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Heiki Hepner 55 Toomas Küütaru 50

Raul Udam 70 Aare Ader 55

KULLAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Aivar Alavere 50 Vane Liivjõe 50

Sulev Heinpalu 70 Helmuth Kaljo 70 Jüri Põlluaed 65 Andrus Varikmaa 65 Valdo Kivi 60 Andres Kurg 50 Vello Vichterpal 50

KULLAVERE JAHIÜHISTU

MAIDLA JAHIMEESTE SELTS

Väino Pärismets 85

Kaido Kiik 70 Elmo Laurimäe 70 Ivo Valter 55 Rainer London 55 Tarmo Eres 50

Kalle Väljur 50

KUNDA JAHINDUSKLUBI

MASSU JAHISELTS

MASSIARU JAHISELTS

Artur Nõmm 60

Heiti Kalinkin 50

Arno Peksar 60 Tiit Tumma 55

LEHOLA JAHISELTS

Ivan Sarnavski 55

Rein Ruut 80 LIHULA JAHISELTS

Jaak Taevas 70

METSASÕBRAD MTÜ

MUSTJALA ÜHINENUD JAHISELTS

Jaanus Pere 65 Urmas Auväärt 50

MÕISAKÜLA JAHISELTS

Roland Gabor 55 NOAROOTSI JAHIMEESTE SELTS

Mart Paalmäe 60 Valdo Kivi 60 NÕVA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Aivar Piiriste 50 PADISE JAHIMEESTE SELTS

Rein Lilienberg 75 Vladimir Kozõrev 60

PÕDRALA KÜTT MTÜ

Riho Valtner 60 Kalju Kirspuu 50 PÕLTSAMAA JAHISELTS

Martin Jürgenson 60 Andrus Kohv 50 Kalle Norto 50 PÕLVA JAHISELTS

Juhan Kuusik 85 Raivo Zopp 85 Jüri Konsap 80 Georg Mahla 75 Aimar Teever 65 Aivar Saag 65 Jüri Nikitin 60 Andres Palopääl 55 Ivar Lints 55 Andrus Roosi 55 Asko Paat 50 Olav Tammik 50 Elar Ilm 50 Kaupo Luha 50 PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Vello Must 85 Raivo Raudkivi 85

Tammi Ansper 80 Anatoli Dalidovitš 65 Jüri Sau 65 Aldin Talving 65 Jaanus Kuusik 60 Mihkel Mihkelstein 60 Artur Nõmm 60 Harri Oskar 60 Arvi Savolainen 60 Avo Talts 60 Tiit Eensalu 55 Alar Kalmet 55 Kalle Kurrot 55 Argo Mättas 55 Tiit Saulep 55 Andzela Leis 50 Andres Jakobson 50 Villu Sits 50 Marek Soobik 50 Margus Toomsalu 50 RAIKKÜLA JAHISELTS

Toivo Remmelgas 60 Rain Eendla 50

RULLI KÜTID MTÜ

Rein Pitsi 75 Urmas Laanmäe 55

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Bruno Hiiuväin 75 Turvald Kuusk 75 Volodja Šarov 70 Gordei Kalbin 65 Riho Nook 65 Tõnu Aljas 60 Uku Madis 55 Rein Maimann 55 Ivo Kostikov 50 Janek Ligi 50 Enno Saar 50 Ainer Torn 50 Märten Vaikmaa 50 SINIALLIKA JAHISELTS

Arvo Rodi 75

Avo Kangro 60 Madis Ajaots 55 Andres Kaljuvee 55 Riho Lätti 55 Valter Marge 55 Andres Toode 55 Nikolai Judin 55 Meelis Pärn 50 Indrek Retter 50 Riho Reim 50 Sulev Säde 50 Viljo Tehvand 50 Kaido Zettur 50 Hardi Zupping 50 TIHEMETSA JAHISELTS

Kuido Jänes 50 TÄNASSILMA JAHISELTS

Valdo Mikkor 55

SUISLEPA JAHISELTS

TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Ülo Loo 80 Madis Mäe 80 Slavik Astašenkov 75 Hans Lillemets 75 Vello Järveots 65 Heino Pohla 65 Märt Sutt 65 Ain Okas 60 Peep Priisalu 60 Raudo Raja 55 Sergo Sokolov 50 Jaan Aru 50

SUURE-JAANI JAHISELTS

VAHASTU JAHISELTS

RAPLA VALLA JAHISELTS

Karl Mangusson 85 Ants Ilves 80 Viktor Elman 75 Aimar Teever 65 Ervin Lokko 60 Jaak Nigul 60 Jüri Nikitin 60 Arvi Savolainen 60

RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Aavo Mägi 85 Peeter Simastel 80 Lembit Kull 70 RIMMU KÜTID MTÜ

Margus Leets 50

Priit Aule 70

Jaak Soosaar 85 TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

Einard Ruul 90 Anatoli Mantulenko 80 Gennadi Linden 65 Jaanus Tärk 60 TARTU JAHINDUSKLUBI

73

Andrus Ehala 50

Ants Lauriste 80 Harri Kahl 55 VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Rein Kõgel 80 Ago Kõrv 75 Rein Pitsi 75 Madis Kinks 70 Enn Mihailov 65 Jaan Õunapuu 65 Riho Valtner 60 Aivar Tsimmer 60 Urmas Laanmäe 55 Ilvar Sarapson 55 Meelis Lentso 50 Rein Rosenberg 50 Ariko Oper 50

VALGU JAHIMEESTE SELTS

Harly Mägi 50

VALTU JAHIMEESTE SELTS

Tõnis Mahlapuu 75

VANA-VIGALA JAHI JA KALAMEESTE SELTS

Rein Ets 85 Jaanus Pao 50

VATLA JAHISELTS

Arno Peksar 60

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Helmut Sankovski 85 Endel Kangur 80 Ruuben Rahumets 80 Jüri Karposvki 60 Ain Ant 60 Tõnis Johannes 60 Enn Kinguste 55 Kalmer Jürimäe 50 Igor Tšurkin 50 Ain Uha 50 VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Heldur Press 95 Raivo Sild 85 Tuudo Hommik 75 Peep Kimmel 60 Aivar Kukk 60 Hugo Säre 60 Silver Toots 60 Alar Kuus 55 Ever Kattus 50

VÄÄNA JAHISELTS

Ivar-Vello Rinne 85 Hillar Kukk 50

ÜRU JAHIMEESTE SELTS

Arvo Kullapere 70 Aleksander Kutelev 70

- mälestame -

Johannes Kert – mees meie hulgast lihtsalt meie jahi- ja jahinduslikke kohtumisi. Neid ju aastate jooksul ikka kogunes!

Esindusjahid

Kui noor inimene sureb, siis otsib korralik kristlane jumalale õigustust. Kui selle üheainsa kõigevägevama peale väga ei looda, siis tuleb leppida loodusseadustega.

TEKST ERKI AAVIK FOTO ERAKOGU, SCANPIX

„E

re tuli kustub ruttu,“ öeldi ligi pool sajandit tagasi Georg Otsa lahkumise puhul.

Poisikesele jäi see meelde. Samast ajast jäi meelde ka Tallinna muusikakeskkoolis tunde andnud Tallinna riikliku konservatooriumi vana kooli professorite Bruno Luki, Herbert Laane, Leo Normeti ja Karl Leichteri nõudmine, et kõik, mis iganes parasjagu käsil, peab olema tehtud sisemise põlemisega. Seda nõuti eestiaegse kasvatuse kohaselt vaiksel väljapeetud häälel, kuid väga kindlalt – sisemise põlemisega.

Johannes Kert oli ere tuli, aga põlemine oli sisemine.

Et siinkohal paatoslik imetlemine ja ilukõne lõpetada, peaks nüüd jutu pöörama sisepõlemismootori peale. Aga paatosest loobumine ei tähenda tingimata labast nalja. Niisiis meenutan

74

Esindusjahte korraldati 1990. aastatel palju. Olari Taali ja Toomas Sildmäe eeskujul kutsusid pärast vaba majanduse hoo sisse saamist jahiseltskondi kokku ka ettevõtjad, kes ise jahimehed polnudki. Arusaadavalt kujunes enamikul jahtidest teatud tuumikseltskond. Kui ajad seltskondlikus mõttes veidi rahunesid, koostati kutsutavate nimekirju juba kaalutletumalt.

Nii jõudsid kohalike kui ka rahvusvaheliste esindusjahtide külaliste sekka meie kõrgemad sõjaväelased. Mõnest ei saanud uuest püssist ja headest saabastest hoolimata jahimeest ja selles pole midagi halba. Mõnega oli omajagu sekeldamist, mõne välismaisega kohe eriti ...

Kaitseliiduga seoses tulid meie hulka Benno Leesik ja Johannes Kert. Mõlema kohta kehtis varalahkunud Margus Leivo iseloomustus: mõmiseb ja murrab. See tähendas, et mehed palju juttu ei ajanud, aga oma asja ajasid korralikult ära. Kui oli vaja – kopsasid põdra külili, oli vaja – käisid ja korjasid koerad kokku. Kui oli vaja – pidasid kõnet, vihtlesid saunalaval NATO kindraleid, võtsid külameestega viina ja viskasid seltskonnas head nalja.

Jahil nagu saunaski pole jahivälistel tiitlitel, rahakotil ega muul vägevusel tähtsust. Kõik ühesugused jahimehed kuulavad jahijuhatajaks valitud kaaslase sõna nagu sõjaväeski.

Mõnigi kõrgem sõjaväelane ja poliitik, keda Johannes Kert kaitseliidu ülemana või kaitseväe juhatajana võõrustas, ajas kohalike külameestega ühes jahiseltskonnas olles oma nina püsti, ootas erikohtlemist. Johannes Kert nohises vuntsi ja tema pilk kolis vaevumärgatavalt kulmu alla. Aga ega’s ta sellest numbrit teinud. Kui tegi, siis mahlase naljaga.

Sõjaväeline hoiak, kõrge ohvitseri vankumatu väärikus oli Johannes Kerdi loomulik osa.

Kauasest päris heast tutvusest hoolimata ei paindunud mu keel talle kunagi Juku ütlema, ka vastu hommikut mitte ja ega nüüd kirjutadeski. Seda mõistavad küllap kõik, kes Johannesega kokku puutusid.

Mannerheim

Rääkisin Johannesele muidugi oma lemmiklugusid tema kolleegist Carl Gustaf Emil Mannerheimist. Ühe tuntud loo, mille taustast ja asjaoludest meil korduvalt juttu oli, jutustasin Johannesele Kullamaa jahimajas pärast pikka õhtusööki.

Adolf Hitler üllatas Mannerheimi 1942. aastal, kui Mannerheimil täitus 4. juunil 75 eluaastat, külaskäiguga Soome.

Nad kohtusid Imatral, kus vastne Soome marssal võõrustas kantslerit oma salongvagunis.

Saksamaa saadik Helsingis oli 1935–1944 doktor Wipert von Blücher. Mälestuste kohaselt said nad Mannerheimiga isiklikul pinnal hästi läbi ja kui Hitler lasi Mannerheimi oma

- mälestame tähtpäevale kutsuda, siis mõistagi esitas kutse Saksamaa saadik. Oli see ametlik vastus, mis ta oli, kuid eravestluses olla Mannerheim Wipert von Blücherile oma keeldumist põhjendanud nii, et marssalid ei käi kapralite sünnipäevadel.

Ajasime veel hulga aega juttu, sellest ja teisest. Nii kella kolme paiku läksime magama. Kella poole kuue ajal, tund enne jahileminekuks vajalikku ärkamist, äratas mind Johannes. Ta rääkis mulle, kuidas nende meeste kohtumiste, visiitide ja vastuvisiitidega lood tegelikult olid.

Muidugi oli see lugu ilus Mannerheimi kuvandit loov müüt.

Ja Johannes naeris hea loo peale ning mõistis ka, kus algab muinasjutt. Aga ajal, kui ei olnud internetti, nutitelefonist rääkimata ja isegi tavalise mobiiltelefoni levi Kullamaa Koopas oli kehvemast kehvem, kupatas ta oma adjutandi varasel hommikutunnil talle raamatust fakte ette lugema.

JOHANNES KERT

03.12.1959–04.03.2021 Meie hulgast lahkus 4. märtsil kindralleitnant Johannes Kert.

Johannes Kert sündis 3. detsembril 1959. aastal Petseris.

Ta lõpetas 1977. aastal Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi ning 1981 Tartu ülikooli kehakultuuri eriala. Õppis ja täiendas end hiljem kõrgemas tankivägede koolis Harkivis, George C. Marshalli nimelises Euroopa julgeoleku-uuringu keskuses Saksamaal, Soome vabariigi maakaitse kõrgkoolis ning Ameerika Ühendriikide Army War College’is Pennsylvanias.

Juba enne Eesti iseseisvuse taastamist pühendas Johannes Kert end Eesti teenimisele sõjaväelasena.

Alates 1990. aastast oli ta kaitseliidu liige, järgmisel aastal sai temast kaitseliidu Tartu maleva pealik. Aastatel 1993‒1996 oli ta kaitseliidu ülem ja 1996‒2000 Eesti kaitseväe juhataja.

Kindralleitnandi auastme sai ta aastal 2008.

Johannes Kert kuulus XIII ja XIV riigikogu koosseisu. Teda on autasustatud Kotkaristi II klassi teenetemärgi (2001), kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgiga (2008).

Jahimehena pühendas ta palju aega ja energiat Eesti jahinduse edendamiseks. Ta oli riigikogu jahimeeste toetusgrupi liige. Olles oma kogemuste ja oskuste poolest relvaasjanduse ekspert, andis ta hindamatut nõu jahi ohutustehnika parandamiseks.

Jahimeestel on eredalt meeles 2019. aasta suvel toimunud kokkutulek Läänemaal Kiltsis, mille korraldamisel koos kaitseliiduga oli Johannes Kert oma väsimatu energiaga abiks.

Sõjaväelase ja poliitiku pingelise töö kõrval armastas Johannes Kert veeta aega ja laadida ennast looduse keskel ning jahiretkedel.

Mälestame Eesti väljapaistvat riigimeest ja head mõttekaaslast.

Rahulik ja teadlik

Johannes Kert oli skeptiline optimist või optimistlik skeptik.

Või mõlemat.

Huvitav on meenutada, et keegi ei tänitanud kunagi Johannese Nõukogude armee karjääri asjus, nagu see mõnegi teise puhul tavaline oli. Küllap ikka kartsid Johannest kui maadlejat ...

Kriitikuil polnud ju õieti palju öelda: fotograaf, maadleja, treener ...

Väga hea ju!

Jahimehena oli Johannes Kert, nagu öeldud, rahulik, teadlik.

Kes teda ei tundnud, pidas teda tõsiseks ja endassetõmbunuks.

Koguni süngeks. Polnud Johannesel häda midagi, ta oli hea kaaslane nii jahil kui ka enne ja pärast. Mõistis nalja ja inimesi.

Ah jaa, hiljaaegu lugesin ühe Eesti mehe mälestusi ajateenistusest Nõukogude sõjaväes. Rühmaülemat, kes oma poisse väga hoolega hoidis, ta küll nimepidi ei nimeta, aga pole kahtlust, et see oli Johannes Kert.

Eesti Jahimeeste Selts

Johannes Kert – mees meie hulgast Kivi kotti seal tundmatutel radadel!

75

- mälestame -

Viibates kadunud retkekaaslasele Tartumaal Palupõhja looduskoolis kogunesid ühel sügispäeval noored.

Valges tehti väljas tööd, õhtul istuti ringis ja kuulati lugusid SuurEmajõe ülemjooksu metsikutest paikadest. Tulid jutuks ka hundid.

Siis ütles üks eestvedaja, nagu muuseas, et teab mõne kilomeetri kaugusel paika, kus hundid sageli uluvad. Läheks kuulaks, kas nad täna õhtul ka järsku uluvad?!

Kõik olid muidugi päri.

TEKST JUHANI PÜTTSEPP FOTO INGMAR MUUSIKUS

M

indi vaimustusega, paarkümmend inimest.

Igasugused taskulambid ja omavahelised jutuajamised olid välistatud. Kivi kruusateel ka ei tohtinud klõbiseda, rääkimata telefoni piuksust. Teejoon paistis pimeduses vaevalt

jälgitav.

Kõnnitud oli vast pool tundi, kell hakkas saama kümme.

Eemalt paistis üks jahikantsel, kus jäädi seisma ja pinevalt kuulatama. Hetked lausa surisesid ootusest ja oh imet – veniski üle kunagise raielangi kõrge ulgumine ja seejärel teine.

Noorte nägusid pimeduses näha polnud, kui üle kraavi võserikust välja asus pisut kühmus mees, petrooleumilambi klaas käes. Tema ulguski, said kõik korraga aru. Kõik taipasid, et see oli kokku lepitud ja osavalt välja peetud hundimäng, aga pettumust kellelgi ei olnud, sest mees võserikust, Ilmar Rootsi, rääkis tagasiteel Palupõhjal põnevalt sutest ja nende elukommetest: „Vähemalt kümme korda tuleb käia, siis ühel korral võib-olla õnnestub hundid päriselt üles leida. Niisugune on minu praktika.“ See õhtu jäi meelde – nagu paljud teised õhtud ja päevad, mida kellelgi on olnud võimalust veeta koos jahimees Ilmar Rootsiga. *** Ilmar Rootsi pidas huntidega sidet paarkümnend aastat.

Esimese vastuse sai ta 1987 Põltsamaa jõe äärest Peterna soost. Kõige põnevamad kohtumised, kus ka hundid hüüdjat uudistama tulid, pärinevad Kariste soo veerest. Ilmari kutsu-

76

Ilmar Rootsi ühe ilusa matkapäeva õhtul Emajõe ääres Palupõhjal.

ILMAR ROOTSI •

•

•

•

•

•

Pärit Harjumaalt Karilepa külast Tõnu talust. Õppis Padise 7-klassilises koolis ja Jäneda põllumajandustehnikumis, kus omandas agronoomi kutse.

Esimese medali Eesti murdmaajooksu esivõistlustel võitis 1958, Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetas 1966. aastal.

Töötas treenerina Viljandis, kehalise kasvatuse õpetajana Tartu 5. keskkoolis, spordimetoodikuna ja ametiühingu esimehena Tartu KEK-is, 1970. aastate lõpust Eesti metsainstituudi looduskaitse osakonnas.

Aastal 2011 kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö „Hunt ja inimene: suhted Eestis 18. sajandi keskpaigast 19. sajandi lõpuni“.

Raamatud „Tuli susi soovikusta“ (2005), „Jaht ja ulukid rahvakultuuris“ (2014).

Eesti Jahimeeste Selts andis Ilmarile 2020. aastal oma kõrgeima autasu, vapimärgi Metsis.

- mälestame mist ja võsavillemite vastuseid on jäädvustanud ka Eesti Televisiooni loodussaade „Osoon“.

Ilmar teadis kõnelda, et 19. sajandi alguses olid hundihüüdjad Liivimaal nõutud mehed. Valitsuse 1825. aasta määrusega põhines jaht 15. augustist 1. oktoobrini just peibutusel.

Otto Wilhelm Masing kirjutas toona oma Maarahva Nädalalehes, et põhiline puudus sügissuvisel jahil oli meeste nappus, kes oleksid osanud hunte peibutada. Masing märkis, et üks oskaja mees pidi olema kusagil Lätimaal ja teine Eestimaal.

Balti-Saksa autor Carl Russwurm teatab ka ühest 19. sajandil Vormsi saarel Söderby külas elanud mehest, keda kutsuti Hundi-Jakobiks ja kes olevat osanud huntidega rääkida.

Ilmar ise hunte ei küttinud. Ta kutsus hunte seepärast, et dialoogid pimeduses andsid infot karjade kohta. Ta ütles, et tunneb end nende territooriumil alati külalisena. Siiski uskus Ilmar, et Alam-Pedja ja Järveselja hundid teadsid teda häälest – ja vastasid kui tuttavale. „Peibutama pead kogu hingest, mitte niisama tuimalt,“ selgitas Ilmar. „See peab ütlema: olen siin, mina, üks teie hulgast!“ *** Ilmari kodus Tartu serval Eerikal viiekordse paneelmaja korteris valitses süsteem kõiges, mis puutus raamatutesse, dokumentidesse, ka spordiautasudesse.

Ilmar luges rohkesti venekeelset kirjandust ja riiuleil seisid ka nõukogudeaegse kuukirja „Ohhoota i ohotnitše hosjaistvo“ („Jaht ning jahimajandus“) numbrid.

Kord küsisin Ilmarilt, milliseid artikleid ta sealt loeb. Järgnes hämmastavalt põhjalik vastus, alates sellest, et Ohhoota teises numbris (november 1955) kirjutati Eesti hagijast. Ilmar saatis mulle veel tagantjärele kirja lugudest, mis teda „Ohootas“ enam huvitanud olid: „Näiteks 1964 nr 5 ja 1966 nr 7 – loomad ilmaennustajatena; 1968 nr 11 – kirjanikust ja jahimehest Ivan Turgenevist.“ Selline täpne joon oli Ilmarile iseloomulik.

Oma hundimonograafiat koostades oli ta veetnud lugematu arvu tunde raamatukogudes ja arhiivides. Mõni ime siis, et mälumänguvõistkondades oli Ilmar kõrgesti hinnatud liige.

Läinud sügisel küsisin temalt, mis seaduse järgi kütiti Eestis pärast Teist maailmasõda kakke, vareseid, rästaid. Ilmar kahetses siis esmalt, et ta on oma arhiivi juba saatnud jahimeeste seltsi, aga jagas mulle kohe üksikasjalikud juhised, kuidas Tõnis Kortsu kabinetist vajalik brošüür kätte saada: „Kollases konjakikarbis on tsaariaja ja nõukogude aja jahiseadused …“ Enne kui jõudsin selle kollase konjakikarbini, helistas Ilmar juba tagasi ja luges õige vastuse ette (mõned materjalid olid tal siiski koju jäetud): „Määrus (nr 481) 25. juunist 1947 pani paika jahiloomad ja viimaste hulka kuulusid siis kõik kullilised, lumekakk, kassikakk, kõik vareslased, varblased ja ka hallrästas (kadakarästas).“ Ühesõnaga – kui kerkis küsimus Eesti jahinduse ajaloo kohta, siis Ilmar oli esimene, kelle poole pöörduda.

tollipulk kaasas,“ hoidis Ilmar meie tuju üleval. „Hundi samm on 70 sentimeetrit pikk!“ „Võiks ju metsa all magada,“ arutles ta, kui olime juba kümme kilomeetrit maha kõmpinud. „Aga sellisest magamisest jääd kangeks.“ Ilmaril endal olid vanades metsavahikordonite kuurides ööbimisest suured kogemused.

Siis helistas Ilmarile elukaaslane, kes tema pärast muret tundis. „Läheme, tuju on hea,“ rääkis Ilmar telefoni. „Raske tee on alles ees. Linnud jäävad laulma, aga kas meie ka kuiva jalaga Ristsaarde jõuame, ei tea.“ Linde tundis Ilmar kõrgel tasemel. Aastail 2001–2018 juhendas ta Tartu ülikooli zooloogiaosakonna üliõpilastele linnuvaatluste välipraktikume.

Kui edasisel astumisel avastasime keset teed tehtud hundihunniku, selgitas Ilmar: „Ta on nii nagu meiegi. Tuli häda peale, laseb ära. Tee peal käib hunt aga seepärast, et temalgi on vaja energiat kokku hoida.“ Kui me viimaks poolepäevase matka järel üsna suure raba serva jõudsime, olin juba päris võhmal. Ilmari jutust tuli aga välja, et ta oli 1969. aastal neljanda eestlasena jooksnud 10 000 meetrit alla poole tunni. Ees laius lõputuna näiv, sookaskedega kaetud madalsoo, kus igal sammul üle pahkluu sisse vajud. Pulss peksis ja palusin sõpradelt, et võiksime sooületuse katkestada ja tagasi Kirnale pöörduda.

Olen Ilmarile südamest tänulik, et ta mu palvet kuulda võttis. Kui kuiv maa taas paistma hakkas, ütles ta: „Juhani, hüüa hurraa, oled eluga pääsenud! Ei ole mõtet hulljulgelt riskida, sest asi ei ole iga kord seda väärt. Nüüd hakka harjutama!“

ILMAR ROOTSI

12.05.1937‒19.02.2021 Meie hulgast lahkus 20. veebruaril Eesti tuntumaid jahindusloolasi, ajakirja Eesti Jahimees kauaaegne autor ja toimkonna liige Ilmar Rootsi.

Ilmar Rootsi oli pärit Harjumaalt Padiselt, kuid suurem osa tema elust möödus Tartus, ta oli ka Tartu jahindusklubi liige.

Ta oli väga mitmekülgse ja laia silmaringiga.

Jahimehe ja suure ajaloohuvilisena kujunes Ilmar Rootsist aastate jooksul Eesti jahindusajaloo üks parimaid tundjaid ja uurijaid. Ta avaldas üle saja artikli ajakirjades Eesti Loodus, Eesti Mets ning Eesti Jahimees, kirjutades Eesti jahinduse ajaloost ja ulukitest, meie esivanemate uskumustest ja kommetest seoses jahi ning ulukitega.

Tema elutööks kujunes aga hundi mineviku ja rahvapärimuste uurimine.

Ilmar Rootsi kuulus ajalehe Jahimees ja sellest välja kasvanud ajakirja Eesti Jahimees toimkonda peaaegu väljaande asutamisest saadik.

Eesti Jahimeeste Selts autasustas Ilmar Rootsit 2020. aastal EJS-i kõrgeima autasuga, vapimärgiga Metsis.

Mälestame head kaaslast ja kolleegi. Südamlik kaastunne lähedastele.

*** Kord kevadel otsustasime matkata põiki üle Alam-Pedja kaitseala Puurmani lähistelt Kirnalt Laeva kanti Ristsaarde: Ilmar, fotograaf Ingmar Muusikus ja allakirjutanu. Ilmar oli kaasas teejuhina. „Küll siis näeme, kui ellu jääme,“ hõikas ta jumalagajätuks meid Kirnale sõidutanud noorele daamile.

Ilmar astus ees, üle õla visatud kaarditaskus täpsed kaardid Vene lennuväepolügooni ajast. Minna oli 20 kilomeetrit. „Kui pika sammuga me läheme? Mõõdame ära, mul on

Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

77

- Jahimehe raamat KAKS KAPPI PEAB SUL KODUS OLEMA: PÜSSIKAPP JA RAAMATUKAPP ...

Milliseid raamatuid üks jahimees loeb? Õnneks pole sellele küsimusele vastust. Jahimehi leidub ju Eestiski igat masti, akadeemilistest isikutest kuni poolkirjaoskamatute looduslasteni. Ja ega akadeemiku staatus tähenda veel, et vabal ajal tingimata raamatuid loetaks, võib-olla käiakse peamiselt jahil. Mõistlik tegevus nii üks kui ka teine. Kätte jõudnud vaiksel hooajal võib siiski mõni tund lugemiseks üle jääda ja selleks puhuks ...

ERKI AAVIK

DNA abil 54 000 aasta kaugusele

M

õnikord satub kätte raamat, mis väga jõuliselt edendab jahinduslikku mõtet ja „meie asja“ ajamist ehk jahinduse ja jahipidamise propagandat. Üks selline on „Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat“.

Konservatiivsemale raamatusõbrale võib pealkiri olla eksitav: äkki on mingi esoteeriline soga. Sisu aga jutustab Rootsi teadusajakirjaniku Karin Bojsi rännakutest esivanemate aimatavat lugu pidi Euroopa ja Rootsi inimese kujunemisest, meie sugulaste pikast rännakust koobastest kohvikutesse, viskeodaga küttimisest nutitelefonini, mis korraga nii koera jälgib kui ka Ameerika presidendi kõnet üle kannab.

Kas teate, kuidas sündis Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“?

Selma Lagerlöfilt telliti Rootsi maateaduse õpik algkoolile. Andekas kirjanik tegi seda üsna omamoodi, pannes koolilapsed oma kodumaad vaatama muinasjututegelase silmade kaudu ja huvi hoidmiseks tema seiklustele kaasa elama. Karin Bojs on üsna sarnaselt võtnud tegevusteljeks teekonna mööda kiiresti lisanduvate DNA-uuringute võimalusi oma esivanemate ja sugulaste jälitamisel 54 000 aasta kaugusele.

Selle teekonna käigus kirjeldab Karin Bojs üsna kergesti loetavalt inimese kui liigi edenemist Aafrikast ja Lähis-Idast siiakanti. Tema sihtpunkt on mõistetavalt Rootsi, aga me oleme ju nii lähestikku, et küllap peab kõik ka mingil määral meie alade kohta paika.

Lõiguke Karin Bojsi raamatust: „Mõned leiavad, et põlluharimine on olnud läbi aegade kõige kahetsusväärsem leiutis. Ameerika kirjanik ja füsio-

KARIN BOJS

Minu Euroopa perekond.

Viimased 54 000 aastat

• Tallinn, Varrak, 2018.

• Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma • 476 lk Raamat sai Rootsis 2015. aastal aimekirjanduse hulgas Rootsi kirjastajate auhinna Augustpriset.

loog Jared Diamond on kasutanud näiteks sellist väljendit nagu „inimkonna suurim eksitus“.

78

/---/ Mõnikord kaldun nõustuma, et varem, küttide ja korilaste ajal ning enne põldude rajamist, oli kõik parem. Näiteks siis, kui võrdlen Vaarikatüdrukut ja Österödi naist – kaht kõige olulisemat Rootsist leitud ürgnaist. Ühel pool õbluke 19-aastane tüdruk, kes seoti kinni ja uputati järve mingite hämarate uskumuste tõttu – pole teada, mis selle põhjuseks oli, aga võib-olla oli seal tegemist saagi ja kõrgemate jõududega.

Teisel pool heas toitumuses, atleetlik 80-aastane naine, kelle hammaste seisund on parem kui enamikul tänapäeva Rootsi pensionäridel ja kes suri pärast pikka ja aktiivset küti- ja korilaseelu rannaäärses saarestikus.

Kui peaksin neist ühega koha vahetama, siis valiksin vähimagi kõhkluseta Österödi naise.“ Üks tähtsamaid avastusi, mida DNA uurimine on võimaldanud, selgitab, et põhja aladel juba kanda kinnitanud kütid-korilased ei muutnud oma elulaadi, olgu mitmekümne või mitmesaja põlvkonna jooksul. Põlluharijad tulid lõuna poolt küttidele lisaks ja kaua aega elati kõrvuti, kütid pigem rannaaladel ning põllupidajad sisemaal. Kuni lõpuks, palju aastatuhandeid pärast neid rändeid, hakkas küttimine põllundusega võrreldes kahanema.

Soovijad leiavad raamatu lõpust selgitusi ja juhendeid oma uuringute korraldamiseks ning raamatust loetuga jätkamiseks.

Kirjutaja on valinud mõõduka tempo, kuid kirjeldatav on siiski parasjagu seikluslik. Ja meie rahvuslikku uhkust aitab hoida üks raamatu peategelane, Eesti juurtega geneetik Svante Pääbo, kelle ajakiri Time valis 2007. aastal maailma saja mõjukama isiku hulka.

- Jahimehe raamat -

LUGEMISELAMUS LOODUSHUVILISTELE

M

is köidab jahimehi?

Miks tänapäeval jahil käiakse? Puukallistajatele¹ jääb muidugi kaugeks mõte, et jahimees täidab inimese kui liigi kohta looduslikus loomulikus toitumisahelas.

Seda üldisemalt. Aga isiklikult? Enamik meist on eelkõige loodushuvilised, väljendugu see huvi kuidas tahes.

Loomad-linnud eelkõige – nähtav ja inimtegevusega hõlpsasti seotud maailm. Mõlemas, nii linnu- kui ka loomariigis leidub väga veidraid tegelasi ja kuigi neid ei kütita ega ole vast kunagi kütitudki, on selliste hulgas ka ohustatuid ning lihtsalt haruldasi. „Charles Darwinile, kes neid sisalikke siin 1835. aastal ühe esimese bioloogina põhjalikumalt kirjeldas, paistsid need loomad suisa kurjakuulutavatena. Oma päevikus nimetab ta neid pimeduse paharettideks.

Darwin ei suutnud algul kuidagi ära arvata, millest nad siin söönuks saavad.

Kaljudel polnud ju näha ainsatki rohuliblet. Vastuse saamiseks talitas ta nii, nagu tubli zooloog noil aegadel tegema oli harjunud. Ta lasi mõned iguaanid maha ja uuris nende maosisu.“ See lõik on pärit hästi tuntud rännumehe Hendrik Relve värskest raamatust „Minu elu uhkemad loomad“.

Nii saate sealt ka konkreetse eluka kohta ise edasi lugeda. Seda lugemist soovitan igale loodushuvilisele ja jahimehele kohe väga soojalt!

Hendrik Relve on tuntud ja tunnustatud loodusemees, ajakirjanik ning järjekindel looduse võlu vahendaja.

Tema raadiosaated ja senised raamatud ei vaja ka jahimeeste hulgas tutvustamist. Värskeima raamatu pealkiri vastab sisule.

Olude sunnil lugesin seda kõigepealt elektroonilises vormis. Mõistagi oli kohe selge, et esimesel võimalusel tuleb päris raamat kätte saada, sest selle oluline osa on ju autori fotod!

Mõnikord on raske öeldagi, kumb on peategelane ja kumb kõrvaltegelane, kas pilt või tekst.

HENDRIK RELVE

Minu elu uhkemad loomad

• Tallinn, Varrak, 2020 • 328 lk

võimalused olnud juhuslikku laadi ja kaugeltki mitte nii hea ettevalmistusega. Vastavates peatükkides on Relve kirjeldused varasematest tutvustest hoolimata värsked, justkui uued. See jutt on siia kirja pandud aga hoopis ühe teise loo sissejuhatuseks: nimelt sellele, kuidas ma Hendrik Relvega pisut lähemalt, kuigi ikkagi mitte isiklikult tuttavamaks sain.

Tutvus

Võib ette kujutada, milline vaev oli Hendrik Relve jaoks vähemalt teise sama mahuka köite jagu loomi-linde välja jätta – igal raamatulgi on omad piirid. Valik on väga kirev ja tutvustatavad tegelased kõik kindlasti ühel või teisel või koguni mitmel moel uhked.

Nagu öeldud, autor on nad oma elupaikades üles pildistatud. Üks korralik ja lihtne ning kõigile loetav loodusraamat laiast maailmast.

Olen mõndagi selle raamatu tegelastest samuti nende elupaikades kohanud. Tõsi, erinevalt Relvest on minu

Nii umbes veerandsaja aasta eest olin Ida-Aafrikas loodusretkel ja selles kandis leidub ka muu inimtegevuse kasinuse korral ülimalt aktiivseid kaubitsejaid, nende hulgas ka giiditeenuste pakkujaid. Peab ütlema, et paljudes maailma paikades olen ikka ja jälle pidanud imetlema selliste tegelaste keelelist andekust. Nii ka seekord.

Tarvitses meil kaaslasega mõni maakeelne sõna vahetada, kui üks kohalik meie keele tuvastas! Maailma kuue kuni kaheksa tuhande keele seast keset Aafrika poolkõrbe tundis tõenäoliselt algharidusega piirdunud tänavasell meie vähem kui miljonilise seltskonna suhtluse kõla järgi ära, paari lause peale! Teatud selgituse saime hetke pärast.

Too giidikandidaat näitas meile oma külalisteraamatut, kus oli üsna värske eestikeelne sissekanne, mida omanik tutvustas kui maailma parimat soovituskirja. Lugesime, et raamatu omanik on just sama palju usaldusväärne kui kõik teised temasugused. Pole talle midagi erilist ette heita, kuid ega ta teistest ka kuidagi paremini silma paistnud ning eks valvel peab ikka ise olema. Olusid, mille tutvustamist ta meile pakub, paistab poiss tundvat ning igal juhul püüab ka kimbatuse korral lahenduse leida. Nii et, kallid kaasmaalased – ikka omal vastutusel ja valvsust säilitades.

Alla kirjutanud Hendrik Relve ja Lembit Laja.

Nüüd siis avaneb lõpuks võimalus selle ammuse hea ja õpetliku soovituse eest kogenud rännumeest tänada!

1 Puukallistajad ehk pseudo-looduskaitsjad tegelevad keskkonnakaitsega valdavalt isiklikel mainekujunduslikel põhjustel või kasinate teadmiste toel.

Peamine tunnus on palju kära ja vähe villa ning enesestmõistetav valmisolek kaitsta üht liiki teiste liikide ja koosluste arvel, teadmata või koguni huvi tundmata propageeritavate ja kasutatavate võtete kõrval- ning kaasmõjude vastu.

79

- jahirelvad -

Moodsad vintrelvade

padrunid 2021: .277 SIG Fury SIG Saueri väljatöötatud uus 6,8 mm padrun on nende töö tulemus USA armee uue põlvkonna relvade Next Generation Squad Weapons (NGSW) programmis.

U

us SIG Saueri padrun .277 SIG Fury annab üheksagrammisele kuulile algkiiruse 914 m/s ja korraliku suudmeenergia 3660 J. Mis siin erilist on? Sellist algkiirust suudavad näidata ju paljud 6,8 mm perekonna padrunid, igivana 270 Win ja võimas 270 Winchester Short Magnum näiteks?

Tähelepanuväärne on see, et 277 SIG Fury suudab kuuli algkiiruse 914 m/s anda vaid 16 tolli ehk 40,6 cm pikkuse rauaga relva korral. Teadaolevalt iga relva raua pikkusele lisatud toll ehk iga 2,54 cm lisapikkust annab sellest rauast väljalendavale kuulile lisakiiruse 9,14 m/s. Rauast, mille pikkus on 24 tolli ehk 61 cm välja lennates oleks 277 SIG Fury üheksagrammise kuuli algkiirus juba 987 m/s ja seda 277 SIG Fury padruni (mis on väliskujult ja mõõtudelt väga 308 WIN-i sarnane) kompaktsete mõõtude juures. Kuidas on see võimalik?

Vastus on 277 SIG Fury padruni kosmiliselt kõrges rõhus, mis on USA spordirelvade ja laskemoona tootjate instituudi The Sporting Arms and Ammunition Manufacturers’ Institute (SAAMI) standardi järgi 80 000 psi ehk 5515 bari relva padrunipesas ruuttolli kohta. Ka kõige võimsamatel jahipidamisel kasutusel olevatel magnumkaliibrilistel padrunitel ei ületa padrunipesas rõhk 65 000 psid. Näiteks padruni 6,5 × 55SE rõhk on 3100 bari, 30-06 Spr on rõhk 4136 bari ja 308 Win padrunipesa rõhk 4274 bari.

Väga eriliseks teeb 277 SIG Fury padruni konstruktsioon: hülss on vasesulamist, aga hülsi kand ja lukustusseib on tehtud roostevabast terasest, et

TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD

277 Fury hülsi kand on terasest.

277 Fury padruni sütik on teraskapslis.

277 Fury padrun on välismõõtudelt väga 308 Win sarnane.

SIG Sauer Cross poltsilinderlukuga jahirelv. ülisuurt rõhku taluda. Padruni sütik asub täielikult teraskapslis. SIG Sauer nimetab seda hülsi terase-vasesulami kombinatsiooni hübriidiks ja „viimase 50 aasta suurimaks innovatsiooniks“ padrunitehnoloogias.

Välisballistiliselt on 277 SIG Fury padrunist väljalendaval kuulil 20–25% rohkem kineetilist energiat kui (USA) turuliidril 6,5 Creedmooril ja 277 SIG Fury kuul vajub 1000 jardi peal (914 m) 1,8–2,7 m 6,5 Creedmoorist vähem.

Vintrelv SIG Sauer Cross

SIG Sauer on müüki toonud väga kerge (2,94–3,08 kg), poltsilinderlukuga, summutikeermega varustatud relvarauaga vintrelva SIG Sauer Cross, millel on kokkuklapitav laad. Kaliibrist olenevalt on relva kogupikkus 92,7–97,8 cm. Kokkuklapitud laadiga on relva pikkus 63,5–68,6 cm. Valikus on kolm kaliibrit: 277 SIG Fury, 6,5 Creedmoor ja 308 Win. Praegu on USA turul enamik SIG Sauer Crossi esimeste partiide vintrelvadest ära müüdud. SIG Sauer pakub 277 Furyle kolme padrunit: täismantelkuuliga 8,74 g (135 GR) Elite Match

80

Grade; poolmantelkuuliga 9,7 g (150 GR) Nosler AccuBond ja 9 g (140 GR) poolmantelkuuliga Elite Hunter Tipped (Sierra Tipped Game King). Kompaktne jahivintrelv SIG Sauer Cross, mis on kokkuklapitud laadiga transpordiasendis vaid 68 cm pikk, mahub hõlpsalt ka seljakotti. Sig Saueri maaletooja Eestis lubas (muheledes), et SIG Sauer Cross jahirelva näevad ja saavad Eesti jahimehed letil katsuda 2021. aasta teisel poolel.

Vaid kolmekilost relva on mugav käsitseda ja pikkadel hiilimis- või peibutusjahtidel kaasas kanda. Sõltumatud testijad on kiitnud SIG Sauer Crossi match-klassi päästikut, väga head lasketäpsust ja ergonoomilisust. Kompaktne, kuid võimas padrun 277 SIG Fury (mis pikemate relvaraudade korral annab kuulile suurema algkiiruse ja kineetilise energia kui 270 Winchester Short Magnum padrun) annab kuulile lameda lennutrajektoori ja võimaldab jahimehel teha pikki tabavaid laske. Huvitav on vaadata, kas USA ja Euroopa jahimehed kiidavad heaks ja võtavad innovaatilise 277 SIG Fury padruni kasutusse. Algus on olnud paljutõotav.

- kuulutused KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40.

Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €.

Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Jahikoerte erinäitus 8. mail 2021 Särevere staadionil Registreerimiseks vajalik EKL-i tunnustatud organisatsiooni tõutunnistus.

Osaleda saavad ka kõik kupeeritud sabadega jahikoerad!

Lisainfo http://jahikoer.ejs.ee/ tel 511 9978, 524 5556

Nelja-aastane Lääne-Siberi laika (EST0290/17) otsib peigmeest. Aktiivselt jahil käiv koer, töötab põdraga, metsseaga, nugisega. Verejälje ajamise võistluste 3. järgu diplom. Jooksuaega on oodata maikuus.

Maxim, tel 551 3081.

Müüa korralik jahirelv 12 kal IZ 27 E. Hind kokkuleppel. Info tel 5193 8457.

Müüa korralik kaheraudne jahipüss Gogswell-Harrison cal 12 Extra Quality Victor Ejector, London. Valmistatud 1907, kuldornamendiga. Hind 2300 €.

Tel 524 5433, iff.kesa@mail.ee.

Müüa kasutatud, kuid hästi hoitud kolmeraudne drilling Sauer 16,7 × 57. Peal Zeissi sihik 1,5-6 × 40. Hind 2100 €. Ivar, tel 526 7644.

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

REIN VILJAK

10.08.1943–28.02.2021 Mälestame aktiivset jahimeest, kauaaegset Harju jahindusklubi revidenti.

Sügav kaastunne omastele.

Harju jahindusklubi ja Kiili jahiselts

ANTS KUKK

04.07.1941–27.02.2021 Mälestame toredat kauaaegset ja aktiivset jahikaaslast.

Sügav kaastunne lähedastele Pajusti jahiselts

ILMAR ROOTSI

12.05.1937–19.02.2021 Mälestame elupõlist jahimeest ja Eesti Jahimeeste Seltsi Metsise teenetemärgi omanikku.

Laeva jahiselts, Tartu jahindusklubi

30.10.1938–03.03.2021

Aegviidu jahimehed

MARGUS ANOK

01.10.1955–31.01.2021 Mälestame head sõpra ja jahikaaslast.

Südamlik kaastunne lähedastele.

Vahelaane jahiselts

Mälestame aktiivset jahimeest, kauaaegset jahiseltsi esimeest ja klubi juhatuse liiget.

Sügav kaastunne lähedastele.

Ardu jahiselts, Harju jahindusklubi

JAAN KOIDUSTE

12.08.1945–08.03.2021

AIN UUS

Mälestame seltsi kauaaegset liiget ja head sõpra ning avaldame siirast kaastunnet lähedastele.

JAAN KOIDUSTE

12.08.1945–08.03.2021

KALJU VALGUS

21.10.1939–08.03.2021 Veel eile olid rõõmus elujaatus, kel pooleli ja plaanis tuhat tööd.

Ei unes võinud aimata, et saatus su liivakella täna puruks lööb.

Valusas leinas mälestame head sõpra ja kauaaegset jahikaaslast ning avaldame kaastunnet omastele.

Keila jahiselts

81

Lahkunud on pikaaegne esimees ja jahikaaslane.

Avaldame kaastunnet lähedastele.

Ardu jahiselts

JAAN KOIDUSTE

12.08.1945–08.03.2021 Mälestame head jahikaaslast ja kauaaegset Ardu jahiseltsi esimeest.

Sügav kaastunnet omastele.

Kõue jahiselts

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli: TÕMBUSID PESUS KOKKU Õigesti lahendas 86 vastajat. Võitja KAJA TÕNISSON saab auhinnaks raamatu „Ulukihaigused ja jahihügieen“.

Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 21. maiks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

TEADLIK JAHIPIDAMINE Usaldusväärne varustus teadlikule jahimehele

PURVEYOR TO THE ROYAL COURT OF SWEDEN

Ostame Eesti metsamaad, ka looduskaitsealasid.

Me ei tee lageraiet.

Mitte kunagi.

Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust.

Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee