Eesti Jahimees nr 2021 by Menu Kirjastus

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

KAISMA JAHISELTS: JAHT ALGAB JAHIMAJAST

JUUBILAR UNO KASK AASTA TEEMA „JAHIKODA KORDA!“

HIND 3 €

PRIIDU KOHAVA JAHIMÄLESTUSED REBANE VARITSEB RANNANIITUDEL

ISSN 1406-6661

Nurmkanad

lageda taeva all

Sisukord

7 14

Juhatuse esimene koosolek uuel aastal Olukorrast nurmkanadega – kolm aastat hiljem

18 Nurmkana taasasustamine Iirimaal 22 Põldpüü ehk nurmkana tulevik on ohus 24 Kaisma jahiselts – jahimajast algab jaht 28 Kuldnoka-aasta 30 Rebased ohustavad rannaniitude

linnustikku

34 36 40

44 46 49 50

52 55

58 66

70 71

Akadeemikust jahimees Veiko Uri „Ulukid teel“ – uued eesmärgid Jahise mugavamaks kasutamiseks on valminud äpp! Jahimehe köök Uno Kask – Torilt ja hobusega Hundijaht Lääne-Virus Plokkvibu – 21. sajandi eelistatuim jahivibu, I osa Õige märklehe valikul Moodsad vintrelvade padrunid 2021: 6,8 mm Western Priidu Kohava jahimälestused Tartumaa jahiorganisatsioonid kahe maailmasõja vahel Koerte jahitraumad

Ehhinokokkpaelusside uuringu vahekokkuvõte

Esikaanel Nurmkana ehk põldpüü Perdix perdix Foto Ingmar Muusikus

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

KAISMA JAHISELTS: JAHT ALGAB JAHIMAJAST

JUUBILAR UNO KASK AASTA TEEMA „JAHIKODA KORDA!“

HIND 3 € ISSN 1406-6661

PRIIDU KOHAVA JAHIMÄLESTUSED REBANE VARITSEB RANNANIITUDEL

Nurmkanad

lageda taeva all

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD TALVERIIDED Tuule- ja veekindlast membraankangast ning sooja vatiinvoodriga jahiülikonnad.

Chevalier Setter Pro ülikond

49900 -

Hart Skade ülikond

24900

Alaska Tundra ülikond

27900 Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Jahindus- ja loodusajakiri 1 (268) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium. Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Ander Sibrik ander@menuk.ee, telefon 565 1007 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Ilmar Rootsi, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil. KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks. Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Aasta teema on „Jahikoda korda!“

„J

ahikoda korda!“ on sõnum nii jahiseltsidele, maakondlikele jahiühendustele kui ka EJS-ile. See tähendab, et ausa ja vajaduse korral kriitilise pilguga vaadatakse tänavu üle oma ühenduse olukord, tegevus ja eesmärgid. Üks suur ajend aasta teema valikuks oli lähenev 2023. aasta, kui lõpevad jahimaade kasutusõiguse lepingud. Kasutusõiguse pikendamise avaldus järgmiseks kümneks aastaks tuleb esitada hiljemalt kuus kuud enne kehtiva lepingu lõppemist ehk enamikul jahiseltsidest 2022. aasta novembri lõpuks. Enne seda peab olema saadud jahindusnõukogu seisukoht koos heakskiiduga. Ümarlauas maaomanikega oleme jõudnud ühisele arusaamale, et seltsi ja maaomanike koostöö peab olema hea. Seda tõendavad kokkulepped ja lepingud. Kui seltsil ei ole oma territooriumi maaomanikega probleeme, siis ei tule neid ka jahindusnõukogus heakskiidu saamisel. Keskkonnaamet on andnud teada, et protsessi võib alustada kohe ehk avaldusi võib juba esitada. „Jahikoda korda!“ tähendab, et vaadatakse üle oma organisatsiooni suhted kogukonnaga. Kogukond ja selle liikmed − põllumehed, metsamehed, kodu- ja suvilaomanikud ning paljud teised − on jahimeestele vajalikud partnerid. Kas seltsi suhted kogukonna liikmetega on piisavalt head, kas jaht on au sees või pigem mitte? Kas jahimehi aktsepteeritakse või tõrjutakse? Kas jahikeelde tekib järjest juurde või on tendents vastupidine? „Jahikoda korda!“ tähendab ka seda, et vaadatakse üle seltsi materiaalne olukord. Kas on olemas vajalikud rajatised? Kas on rajatud kõrgistmed vajalikesse ja ka ohtlikumatesse kohtadesse? Kas kütiliiniks kasutatavad sihid on puhtad? Paljudel on tublisti tööd, et viia ellu esmakäitluskohtade investeeringu projekt. „Jahikoda korda!“ tähendab ka ulukiressursi kasutamise ülevaatamist. Kas on rakendatud piisavalt valiklaskmise printsiipe? Kas piirkonnast on kütitud märkimisväärseid trofeesid? Kas küttimismahud on olnud õiged? Kuidas on lood ulukikahjustustega? Kas liikmeskonnal on arusaam, et meie ise oleme ulukiressursi peremehed ja vastutame selle heaolu eest? Me ise loendame, teeme valikuid ja kütime. Kui me seda ei tee, siis teevad teised, aga vastutada ja tagajärgedega tuleb tegeleda ikka meil endal. „Jahikoda korda!“ tähendab ka suhete üle vaatamist ühenduse sees. Kas suhted seltsis on korras? Kas on tagatud, et jaht on kvaliteetaja nautimine, kus pole kohta nääklemistel ega tülidel? Kas väärtushinnangud on paigas? Kas tähistatakse ühiselt ja pidulikult (koos kaaslastega) jahihooaja algust ja lõppu, jahinduslikke tähtpäevi? Kas korraldatakse regulaarselt laskepäevi? Kuidas on lood seltsi liikmete laskeoskusega? Kas peale seaduste järgitakse ka jahinduse head tava? Mida „Jahikoda korda!“ kindlasti ei tähenda? See ei tähenda, et meie jahimeestel oleks eriline mure oma sisekorraga. Üldse mitte! Meie jahiseltsidel on asjad korras ja pigem on Eesti jahindus arengu ning võimaluste poolest üks paremaid Euroopas. See on pigem sõnum, et me ei jääks mugavustsooni, vaid areneks edasi koos muu maailmaga. See on üleskutse saada veel tugevamaks, paremaks ja ühtsemaks kogukonnaks. „Jahikoda korda!“ − rahvusliku jahinduse ja jahimeeste eduks! TÕNIS KORTS Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht

- juhatus -

Juhatuse esimene koosolek uuel aastal Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse koosolek toimus 20. jaanuaril veebis. TEKST EJS FOTO JÜRI JÕEPERA

oosoleku avas president Margus Puust, kes andis seejärel juhtimise üle asepresident Priit Piilmannile. Hundijahi korraldamisest ohjamisalal rääkis Mati Kivistik. Praegune kord ei taga hundijahi korraldajale kaitset vältimatust jahiolukorrast tuleneva üleküttimise ja võimaliku karistuse eest. Näide oli pärit paari nädala tagusest ajast. Probleemi kommenteeris Aimar Rakko keskkonnaametist. Ta tegi ülevaate hundijahi korraldusest viimase kümnendi jooksul ega pidanud mõistli-

kuks hundijahi kehtivat korda sellel hooajal enam muuta. Aimar Rakko lubas märtsis saata juhatusele hundi ohjamiskava, kuhu saab teha ka ettepanekuid. Juhatuse liige Tiit Tammsaar tegi ettepaneku, et hundi suure arvukuse korral võiks anda ka teise küttimismahu. Kui see pole võimalik, siis peaks kaaluma küttimismahtude ümber jagamist ohjamispiirkondade vahel. Aimar Rakko lubas ettepanekut kaaluda. Jahise äppide arendusest tegi ülevaate projektijuht Karri Urban. Esimene etapp on valmis ja äpid avalikult saadaval. Kuidas edeneb rakendamine? Äppe on alla laadinud ligi tuhat jahi-

meest, mis tähendab, et see on taskus umbes 10% aktiivsetest jahimeestest. Teise etapi arendamise arutelu juhtis Priit Piilmann. Volikogu otsus nii teise etapi arendamise kui ka reservist rahastamise kohta on olemas, seega peaks tööd jätkama. Juhatus oli sellega päri. Juhatuse liige Jaak Volmer ja Rannu jahiseltsi esimees Valdo Hermann rääkisid lepingute sõlmimisest maaomanikega Tartu näitel. Jaak Volmer sai vastava töövahendi − kaardi haldamise idee − ümarlauast maaomanikega. Tema sõnul sobib see töövahend seltsidele ja on abiks ka jahindusnõukogus. Põdraküttimise kokkuvõtte tegi tavakohaselt Priit Vahtramäe.

Praegune kord ei taga hundijahi korraldajale kaitset vältimatust jahiolukorrast tuleneva üleküttimise ja võimaliku karistuse eest.

Põtrade arvukus on võrreldes 2013. aastaga vähenenud kaks korda: metsa on võimalik kasvatada, sest metsale tekitatav kahju on minimaalne ja talutav.

- juhatus Jahihooajal 2020 kütiti 4809 põtra. Kõik maakonnad täitsid jahindusnõukogudes kokkulepitud minimaalse limiidi 4623 põtra. Kokkuvõttes täideti jahindusnõukogus kokkulepitud limiidid 105%. Kõige rohkem kütiti Pärnumaal (600), Harjumaal (483), Viljandimaal (419) ja Raplamaal (402). KAUR-i soovitus seireandmete ja juurdekasvu alusel oli 4300 põtra, mis oleks taganud küttimise juurdekasvu piires ega oleks arvukust säilitanud. Kahjuks aga kütiti 509 põtra rohkem, kui oli juurdekasv ja KAUR-i soovitus. Seega viisid jahimehed lõpptulemusena talvituma jäänud põtrade arvukuse alla 10 000. Arvukus on võrreldes 2013. aastaga vähenenud kaks korda ja saavutanud taseme, kus metsa on võimalik kasvatada, sest metskahju on minimaalne ja talutav ning ka põdrad mahuvad elama koos metsaga. Seda kinnitavad ka värsked RMK metsakahjustuste kokkuvõtted: kahjustuste summa on kogu Eestis langenud alla 2000 euro. KAUR-i soovitustest küttisid enam Pärnumaa (100), Ida-Virumaa (71), Lääne Virumaa (53), Tartumaa (43), Valgamaa (41). Võrreldes 2019. aastaga kütiti põtru vähem 1496 isendit, võrreldes 2018. aastaga 2354 ja võrreldes 2017. aastaga 2529 isendit vähem.

Ida-Virumaa põtrade soolise ja vanuselise küttimiskokkuvõtte ülevaate oli koostanud Marko Vinni oma maakonna ja Jüri Tõnissoni üle vaadatud bioproovide alusel. Pulle oli selles valimikus 59% kogu kütitud hulgast (91 isendit 154-st) ja lehmasid 41% (57 isendit 111-st). Pullide keskmine küttimisvanus oli 3,5 ja lehmadel neli aastat. Tegemist on tugevate keskealiste loomadega, keda ei tohiks küttida, sest tegemist on meie põdrakarja põhikarja osaga, kelle ülesanne on toota järglasi. Keskmine vanus peaks jääma vahemikku 1,5–2,5 aastat, sest enamik kütitavatest loomadest peavad olema noorloomad. Meie ülesanne 2020. aastal oli säilitada põtrade arvukus. 3,5–6,5-aastaseid loomi ei tohiks küttida, selles vahemikus loomad toodavad ja tagavad tugeva järelkasvu ja asurkonna populatsiooni jätkusuutlikkuse. Keskmine küttimisstruktuur oli 2020. aastal järgmine: pulle 38,4%, lehmi 32,2% ja vasikaid 29,4%. Võrreldes 2019. aastaga kütiti pulle 2% rohkem ja lehmi peaaegu 2% vähem, vasikate küttimine jäi samaks. Kõige tublim maakond, kes hoidis struktuurist kinni ja mõtles ka homsele, oli Saaremaa, kus protsendid jagunesid lausa võrdselt (33%).

riga. Kokkuvõttes ja andmetele otsa vaadates langes põdra arvukus pärast jahihooaega juba alla 10 000 isendi (täpsemad kokkuvõtted saame siis, kui on olemas ka pabulaloenduse tulemused ja muud seirenäitajad). Mida see kaasa toob? Tänavu sünnib veel vähem vasikaid ja soovituslik küttimismaht langeb juba alla 4000 põdra. Põllumajandus- ja toiduametilt saabus ettepanek määrata uue liitasutuse nõukotta EJS-i esindaja, kelleks sai tegevjuht Tõnis Korts. Võimalikust ebaseaduslikust lihakäitlemisest kõneles Jaanus Põldmaa. Tema sõnul võiks kaaluda registri loomist, et ühe jahiloa alusel ei saaks käitlejatele toimetada mitut looma. Kas seda oleks võimalik teha riigi tasandil? Juhatuse liige Tiit Tammsaar laiendas küsimust. Esmase töötluse kohti peaks arendama edasi, et jahimeestel oleks endal võimalik sellega legaalselt tegeleda. Tegevjuht uurib võimalust põllumajandus- ja toiduameti nõukojas. Samuti tuleb vajaduse korral kokku töörühm, kuhu kuulumiseks andsid nõusoleku Margus Puust ja Tiit Tammsaar. Loodusfotograafidest ja jahiohutusest rääkis juhatuse liige Karel Rüütli. Ta tõi oma praktikast näiteid, kui jahimehed on jahimaadel kohanud

3,5–6,5-aastaseid loomi ei tohiks küttida, selles vahemikus loomad toodavad ja tagavad tugeva järelkasvu ja asurkonna populatsiooni jätkusuutlikkuse. Küttimisstruktuurist on näha, et Põlvamaal ja Võrumaal ei olnud probleeme vasikate küttimisega ning lehmade säilitamiseks kütiti rohkem pulle (Võrumaal pulle 39%, lehmi 27%, vasikaid 34% ja Põlvamaal pulle 40%, lehmi 26%, vasikaid 33%). Ka Viljandimaa jahimeestel oli struktuurist kinnipidamine väga hea (pulle 36%, lehmi 32%, vasikaid 32%). Lühiajaliselt pulle rohkem küttida võib olla isegi õige, sest loodus toodabki isasloomi rohkem, kuid tuleb arvestada, et looduses hukkub samuti kõige rohkem isasloomi ning neid ka kütitakse rohkem. Seega peaks struktuurist ikkagi kinni pidama, muutused võiks kõikuda paar protsenti. Endiselt tuleb juba uuel hooajal limiite vähendada, nii et oleks võimalik küttida sugusid võrdse struktuu-

varjunud ja maskeerimisülikondades loodusfotograafe, kes tihti toimetavad ka jahimeeste söödakohtade ja soolakute ümbruses. See võib olla ohtlik ja tegevust peaks omavahel koordineerima. Otsustati panna üleskutse kodulehele, ajakirja ja võimaluse korral saata ka kirjana, et fotograafid suhtleksid kohalike jahiseltsidega ja koordineeriks tegevust. RMK traditsioonilise ulukikahjude kokkuvõtte tegi Aigar Kallas. Tema sõnul on põdrakahjustused olnud viimasel kolmel aastal stabiilselt väiksed. Metskitse tekitatud kahjud on eelmise aastaga võrreldes siiski suurenenud. Ülevaate EJS-i töö- ja meediaplaanidest 2021 tegi tegevjuht Tõnis Korts. Juhatuse järgmine koosolek on 17. veebruaril.

- uudised -

Valmis jahikoeraplakat Jahikoera-aasta puhul on valminud jahikoeratõuge tutvustav plakat. A2 suuruses plakatil on 25 koeratõugu. Saadaval EJS-i majas hinnaga kaks eurot.

Ametid liideti Põllumajandusameti ning veterinaar- ja toiduameti asemel alustas 1. jaanuarist 2021 tööd põllumajandusja toiduamet. Uus amet jätkab mõlema asutuse seniste ülesannete täitmist ja selle vastutusalasse koondatakse kestlikku toidusüsteemi ning keskkonda toetavad valdkonnad. Põllumajandusja toiduamet jätkab riigi pädeva asutuse ülesannete täitmist määratud valdkondades. Ettevõtjatele ja koostööpartneritele tähendab uus järelevalveasutus suhtlust ühe riigiasutusega. Esialgu jäävad kättesaadavaks kõik senised suhtluskanalid (infotelefonid, üldised meiliaadressid). Kliente ja koostööpartnereid teavitatakse neid mõjutavatest muudatustest. Alates 1. jaanuarist 2021 võib kasutada e-posti aadressi eesnimi.perekonnanimi@pta.agri.ee. Küsimustele vastuste saamiseks võib pöörduda oma tavapärase kontaktisiku poole veterinaar- ja toiduametis või asutuse üldaadressile vet@vet.agri.ee.

Peale aktiivse seakatkupuhangu Raplamaal lisandusid detsembris uute SAK-i kolletena Harjumaa ja Lääne-Virumaa. Lääne-Virumaal tuvastati 15. detsembril kütitud täiskasvanud kuldil seakatk. Ka oli SAK-i viiruse kandja 19. detsembril Viru-Nigula vallas kütitud metsseapõrsas. Mõlemad isendid olid väliselt haigustunnusteta. Samuti leiti Harjumaal Kose jahipiirkonnas 28. detsembril kütitud metsseapõrsalt SAK-i viirus.

Foto: Shutterstock

Sigade Aafrika katk levib

- uudised -

Foto: Shutterstock

Eesti Looduse fotovõistlus AASTA LOOM 2021 ON ROTT Terioloogia selts koostöös MTÜ-ga Aasta Loom, Looduskalendri, Tallinna loomaaia, loodusmuuseumi, RMK ja Eesti Jahimeeste Seltsiga on kuulutanud 2021. aasta loomaks roti. Igal aastal kuulutatakse pidulikult välja aasta tegijad, et neid tiitliga austatud liike rahvale järgneva aasta jooksul lähemalt tutvustada. Juba kaheksa aastat on tehtud valik ka imetajate seast. Lõppenud aastal olid tähelepanu keskmes nahkhiired. Nende salapäraste öiste tiivulistega sai Eestis tutvuda muuseumides näitustel, ringkäikudel looduses, vestlusõhtutel ja videopilti edastava kaamera abil. Aastal 2021 on paslik minna „lendavate hiirte“ tutvustamiselt üle mittelendavatele, alustades meie kõige suurematest hiirlastest – rottidest. Eestis elab kaks rotiliiki: rändrott ja kodurott. Kuigi rotid on aastasadu elanud koos inimestega külg külje kõrval, on meie teadmised nende eluolu, leviku ja mõju kohta meie kooslustele paljuski puudulikud. Viimati uuriti Eestis rotte põhjalikumalt üle 30 aasta tagasi, kui zooloog ja terioloogia seltsi liige Andrei Miljutin kaardistas kahe rotiliigi levikut. Roti valimist aasta loomaks põhjendas zooloog ja terioloogia seltsi liige Tiit Maran sellega, et eriti koduroti leviku ning seisundi kohta on väga vähe teada ja kahju oleks, kui kodurott loodusest märkamatult kaoks.

AASTA 2020 OLI MARUTAUDIVABA Laboriuuringute tulemuste põhjal leidis põllumajandus- ja toiduamet, et 2020. aasta möödus Eestis marutaudivabalt. EJS kogus 999 marutaudi riskiloomaks klassifitseeruva rebase ja kährikkoera peaproovi. Lisaks kogusid volitatud veterinaararstid ja veterinaarjärelevalve ametnikud eri loomaliikide hulgas marutaudikahtlaseks kuulutatud loomade 317 pea- ja ajuproovi.

Eesti Looduse 21. fotovõistluse üldvõidu ehk loomafotode kategooria peaauhinna pälvis fotograaf Remo Savisaar, kes oli pildile püüdnud ühe jalaga liivatülli. Autori sõnul tundus lind vaatamata vigastusele hästi hakkama saavat ja sikutas pildi tegemise ajal maast välja prisket ussikest. Eesti Jahimeeste Seltsi eripreemia pälvis Erik Mandre foto metsseast ja ajakirja Eesti Jahimees auhinna sai Mati Puumi foto jänesest. Eesti Looduse fotovõistlusel osales rekordiliselt palju fotosid: üle 2100 pildi 353 autorilt, kellest 48 osales noorte arvestuses. Remo Savisaare võidufoto liivatüllist.

Ajakirja Eesti Jahimees auhinna sai Mati Puumi foto jänesest.

Eesti Jahimeeste Seltsi eripreemia pälvis Erik Mandre foto metsseast.

Infotelefoni 1313 asemel nüüd 1247

Edaspidi saab keskkonnarikkumistest, reostustest ja abitutest loomadest teatada riigiinfo telefonile 1247. Muudatus on seotud häirekeskuse töö ümberkorraldamisega, mille käigus koondatakse kõik häirekeskuse hallatavad abi- ja infotelefonid ühtse riigiinfo numbri 1247 alla. Ühtset numbrit on lihtne meeles hoida: 1 number, kuhu saab helistada 24/7. Numbrile 1247 helistamine on tasuta. „Üleminek numbrile 1247 protseduuriliselt midagi ei muuda. Häirekeskuse operaator edastab teated kokkulepitud korra järgi vastava maakonna inspektoritele. Kui teade ei puuduta keskkonnaametit, siis suunatakse see vastavale ametkonnale,“ selgitas keskkonnainspektsiooni nõunik Himot Maran. Muudatuste tegemine ja numbri tuttavaks saamine võtab aega. Seepärast jääb esialgu kasutusele ka number 1313, kuhu laekuvad kõned suunatakse numbrile 1247. Keskkonnateateid saab edastada ka e-posti kaudu aadressile 1247@112.ee.

Hundi küttimine jätkub

Tallinna ringkonnakohus tühistas Tallinna halduskohtu määruse, millega jättis MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Sellega taastati keskkonnaameti algselt kehtestatud hundi küttimismaht.

MTÜ

Kaebuse põhiväide

Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna halduskohtule 22. novembril 2020 kaebuse keskkonnaameti käskkirja „Hundi küttimismahu kehtestamine 2020/2021. jahiaastaks“ tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada hundijaht kuni kohtuvaidluse lõppemiseni. Halduskohus rahuldas 7. detsembri 2020. aasta määrusega MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas keskkonnaameti käskkirja kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni osaliselt, s.o 64 isendi kohta, küttida võis kokku 76 isendit. Keskkonnaamet palus 3. detsembri 2020. aasta seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, sest see on põhjendamata ja puudub kahjuliku tagajärje oht. Ringkonnakohus märgib esmalt, et määruskaebuses on põhjendatult juhitud tähelepanu halduskohtu eksimusele esialgse õiguskaitse määruse järgi lubatud küttimismahu määramisel. Nimelt lubas halduskohus igal ohjamisalal, millele küttimismaht määrati, küttida pooled isendid ja nendel ohjamisaladel, kus küttimismaht oli määratud paaritu arvuga, lubati küttida 50% + 1 isend. Kokku 20 ohjamisalast oli küttimismaht määratud 15 ohjamisalal. Halduskohtu esitatud kriteeriumide põhjal tuleb lubatud küttimismahuks kokku 72 isendit, mitte 76 isendit, nagu halduskohus on ise märkinud. Seega ei ole korrektne ka määruse see osa, et käskkirja kehtivus on peatatud 64 isendi kohta, vaid tegelikult hõlmab peatamine 68 isendit.

Kaebuse põhiväiteks võib pidada, et kaebaja hinnangul ei ole hundipopulatsioon Eestis soodsas seisundis, vaid väljasuremise ohu piiril, ning hundi küttimismahu määramine ei toimu teaduslikult põhjendatud alustel (sh puudub täpne ülevaade huntide arvukusest) ja küttimist ei ole suunatud mitte tegelikesse kahjustuspiirkondadesse, vaid kütitakse pigem loodusmaastikel elavaid hundikarju, mis tekitab omakorda probleemseid hunte. Halduskohus on leidnud, et kui kindlalt on teada 22 hundipesakonna olemasolu (kokku u 220 hunti), siis 2020/2021. jahiaastal 140 isendi küttimise korral viiakse hundipopulatsioon alla poole liigi soodsat seisundit. Samuti leidis halduskohus, et isegi kui lähtuda prognoosist, et jahiaasta alguseks on pesakondade arv 32–34 (kokku u 320–340 hunti), millest tuleb maha arvata veel u 6% (s.o tegelikult on kokku u 300–320 hunti), ei välistaks 140 hundi küttimine kahjuliku tagajärje saabumise ohtu, sest puudub objektiivne ülevaade huntide tegelikust arvukusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud väita, et hundi küttimismahtude määramine ei toimu teaduspõhiselt. Halduskohus ja kaebaja on omistanud põhjendamatult määrava tähenduse asjaolule, et hundi tegelik arvukus ei ole täpselt teada ja 20. oktoobri 2020. aasta seisuga oli kindlalt teada üksnes 22 hundipesakonna olemasolu

Foto: Arvi Lepisk

- uudised -

Tasud ei muutu

(u 220 isendit). Pole õige järeldada, et kui hinnang liigi asurkonna seisundile (sh arvukusele) põhineb osaliselt pikaajalistest seireandmetest lähtuval prognoosil, siis ei tugine küttimismahu kehtestamine teaduspõhistele andmetele. Seirearuande sissejuhatusest nähtuvalt on küttimisettepaneku aluseks hinnang liigi asurkonna jahihooajaeelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmetel (nt küttimisstatistika, ruutloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud isendite info) võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustel asurkonna seisundis (levik, arvukus, sooline-vanuseline struktuur) ja prognoositud juurdekasvul. Vaidlusaluse käskkirjaga on hundi küttimismaht määratud 2020/2021. jahiaastaks, mis hundi korral kestab 1. novembrist 2020 kuni 28. veebruarini 2021, seega on selge, et esialgse õiguskaitse jätkuva rakendamise korral saavutaks kaebaja sisuliselt oma eesmärgi (osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, sest ilmselgelt ei ole võimalik asjas tehtava kohtuotsuse jõustumine enne käimasoleva jahiaasta lõppu. Sellistel asjaoludel peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samal ajal ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju. Olukorras, kus suurkiskjate (sh hundi) kaitset ja ohjamist on juba ligi kümme aastat korraldatud sama tegevuskava alusel ning sellega on kaasnenud iga-aastane seire, ei piisa tegevuskavas seatud eesmärkide põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks pelgalt väitest, et see ei taga hundi asurkonna soodsat seisundit.

Jahidokumentidega seotud toimingute eest võetavad tasud jäid tänavu samaks. Eesti ja välisriigi kodanikule esmase jahitunnistuse andmise taotluse läbivaatamine ning väljastamine Eesti kodaniku jahitunnistuse vahetamise taotluse läbivaatamine Eesti kodaniku jahitunnistuse pikendamise taotluse läbivaatamine Eesti kodaniku jahitunnistuse kehtivuse taastamise taotluse läbivaatamine Jahiteooriaeksami või laskekatseeksami vastuvõtmine (iga sooritus) Eesti ja välisriigi kodaniku suuruluki laskekatse või vibujahi laskekatse vastuvõtmine (iga sooritus) Eesti ja välisriigi kodaniku suuruluki laskekatse tunnistuse või vibujahi laskekatse tunnistuse väljastamine

20 € 8€ 8€ 8€ 6€ 2€ 3€

NB! Eesti Jahimeeste Seltsi arvele EE541010052038296002 tuleb tasuda ainult siis, kui taotlus on esitatud EJS-ile. Kui dokumente käiakse pikendamas näiteks Pärnumaa jahimeeste liidus, siis tuleb tasu tasuda nende arvele. Kui soovitakse dokumente muul ajal kätte saada, siis on see võimalik eraldi kokkuleppe alusel ejs@ejs.ee. Dokumentidega seotud toimingud võtavad aega kuni kümme tööpäeva. Dokumente väljastatakse korrektselt täidetud taotluste alusel.

Kaebaja väited, et kütitakse eelkõige tugevaid karjasid (s.o neid lõhkudes) ja võimalik on peaaegu kõigi paljunevate isendite äraküttimine samal jahihooajal (v.a neil ohjamisaladel, kus ei ole küttimismahtu määratud), on üksnes oletuslikud. Seirearuandest ei saa järeldada, et hundi asustustihedus oleks languses, vaid just vastupidi. Kuna 2018/2019. jahiaastal kütiti 60 hunti + 6 eriloaga (küttimislimiit oli 65 isendit) ja 2019/2020. jahiaastal kütiti 64 hunti + 1 eriloaga (küttimislimiit oli 86 isendit) ning juba 2019. aasta sügisel oli hundi pesakondade arv 25 ehk saavutatud tegevuskavas ettenähtud ülempiir, siis on liigi keskmist juurdekasvu arvestades põhjendatud järeldada, et huntide üldine arvukus on tõusuteel. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (sh piiratud ulatuses) ei esine kohtu arvates sedavõrd tungivat vajadust, mis kaaluks üles huntide ettenähtud mahus küttimata jätmisega tõenäoliselt kaasneva kahju avalikule huvile (riigi rahaline kulu kiskjakahjude hüvitamiseks) ja kolmandatele isikutele (hundi tekitatud kahjusid kannatavad loomaomanikud). Keskkonnaamet on veenvalt näidanud, et isegi juhul, kui juurdekasv jääks 2020. ja 2021. aastal keskmisest 20% väiksemaks, ei kahandaks 140 isendi küttimine 2020/2021. jahiaastal hundiasurkonda sellisel määral, et 2021. aasta sügiseks ei mahuks see enam tegevuskavas ettenähtud optimaalsesse vahemikku (15–25 pesakonda). Olukorras, kus 2019. aasta sügisel oli Eestis kokku u 250 hunti ja neist kütiti 2019/2020. jahiaastal 65 isendit, ei saaks isegi keskmisest oluliselt väiksema juurdekasvuprognoosi korral mõistlikult eeldada, et 2020. aasta sügisel ei ole hunte rohkem kui kindlalt teadaolevad u 220 isendit.

Foto: Shutterstock

Hundi asustustihedus suureneb

Keeritsussi uuringu tulemused Teadlased uurisid 2015. aastal Eestis jahimeeste korjatud 463 põdraproovi. Kuuest lihaseproovist leiti nematoodide vastsed, kuid ühtegi keeritsussi vastset ei tuvastatud. ELISA testi järgi olid positiivsed 12 põtra (2,6% koguarvust). Uuringu tulemused tõestasid, et herbivoorid võivad olla keeritsususside levitamise juhuslikud peremehed. Uuringu põhjal keeritsusussi nakkust ei tuvastatud, kuid ELISA tulemused võivad viidata, et Eestis toimub keeritsusussiga kokkupuude väikeses osas põdrapopulatsioonis. Keeritsusstõbi ehk trihhinelloos on inimese ning liha- ja kõigetoiduliste loomade parasitaarhaigus, mida põhjustavad täiskasvanuna peensooles, vastsena lihaskoes nugivad keeritsussid ehk trihhiinid (Trichinella). Keeritsususstõbe on varem tuvastatud näiteks põhjapõtradel, metskitsedel, kobrastel, jänestel, küülikutel jt. Vaata lähemalt uuringu tulemusi EJS-i kodulehelt.

- uudised -

Käitlemiskoha investeeringutoetus PRIA määras jahiulukite käitlemiskoha investeeringutoetust 137 taotleja 158 käitlemiskohale kokku 1 905 523 eurot. Taotlusvoor toimus eelmise aasta 22. juulist 12. augustini ja toetuse eelarve oli kaks miljonit eurot. PRIA on toetuse määramise otsuseid teinud jooksvalt alates oktoobri teisest poolest ja juba on esitatud PRIA-le ka toetuse väljamaksmise taotlusi. PRIA arengutoetuste osakonna menetlusbüroo juhtivspetsialist Bella Štenov: „Tegemist on uue toetusmeetmega, mida PRIA-s ei ole varem menetletud. Kütitud uluki käitlemisel peavad jahimehed käitlemiskohtades rakendama kindlaid hügieenireegleid ning bioohutuse ja -turvalisuse meetmeid. Toetus aitabki jahiseltsidel investeerida nõuetekohaste käitlemiskohtade väljaehitamisse ja käitlemiseks vajalike seadmete ostmisesse.“ Maakonniti määrati kõige enam toetusi Pärnumaale (19), järgnevad Tartumaa (17) ja Viljandimaa (16). Toetust anti nii hoonete ja rajatiste ehitamiseks (sh toetatakse omanikujärelevalvet) kui ka käitlemisettevõttesse seadmete ostmiseks, näiteks telfrid, jahutusagregaadid, konteinerid jms. Käitlemiskoha maakond Harjumaa Hiiumaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Järvamaa Läänemaa Lääne-Virumaa Põlvamaa Pärnumaa Raplamaa Saaremaa Tartumaa Valgamaa Viljandimaa Võrumaa KOKKU

Käitlemiskohtade arv 12 3 6 9 12 5 12 6 19 6 14 17 8 16 13 158

Määratud toetuse summa 152 480 20 385 61 425 95 646 144 597 49 234 105 094 46 136 204 705 77 517 215 429 261 557 98 810 223 350 149 157 1 905 523

Pliimoona keelustamise mõju jahimeestele Foto: Shutterstock

FACE küsimustiku eesmärk on koguda Euroopa jahimeestelt teavet selle kohta, kuidas mõjutab pliimoona keelustamine jahipidamist ja sportlaskmist. Paljudes riikides puuduvad senini jahimeeste kasutuses olevate tulirelvade arvu ja lastud laskemoona usaldusväärsed hinnangud. See tähendab, et ECHA (Euroopa kemikaalide agentuur) võib pliilaskemoona kasutamise keelu sotsiaal-majanduslikku mõju alahinnata. Seega peab FACE koguma usaldusväärset statistikat, et mõista täielikult pliimoona keelustamise mõju jahimeestele ja jahindusele Euroopas. Iga jahimehe panus sellesse on väga tähtis, seega palume võtta mõni minut, et vastata sellele küsimustikule. Küsimustikku saab täita kodulehe või QR-i kaudu.

RANGETE KEELDUDE VASTU Eesti Jahimeeste Selts on vastu Euroopa Komisjoni ettepanekule kehtestada keeld jahipidamisele ja harrastuskalapüügile kaitsealadel, mis hõlmaks vähemalt 10% Euroopa Liidu (EL) territooriumist. EJS pöördus keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga mitte toetada sellises vormis piiranguid. Leiame, et sellel on negatiivsed tagajärjed jahindusele ja kalapüügile ning teistele sotsiaal-majandusliku, kultuurilise ja ökoloogilise tähtsusega tegevustele kogu EL-is. Euroopa Komisjoni ettepanek kujutab endast EL-i tasandil põhimõttelist ja õigustamatut muutust kaitsealade käsitluses. EL-i praeguse korra järgi ei ole Natura 2000 aladel jahipidamise ja kalapüügi vastast eeldust. Vastupidi, seda tegevust peetakse sageli kasulikuks nii sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste väärtuste kui ka nende paikade ökoloogiliste nõuete korral. Seda silmas pidades on Euroopa Komisjon varem rõhutanud, et jahipidamine tuleks Natura 2000 aladel kindlaks määrata peamiselt kohalikul tasandil. Jahinduse ja kalapüügi keelustamisel kümnel protsendil EL-i pindalast võivad olla tõsised tagajärjed. See mõjutab negatiivselt eraomandit ja omandiõigusi, kaotab jahindusest ja kalapüügist tulenevad eelised ning toob kaasa lisakulusid (nt kui kohalik omavalitsus peab tegelema metsloomade ohjamisega), kuid ei aita samal ajal kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. On küsitav, kas mitte Euroopa Komisjon ei kiirusta oma ettepanekuga, ilma et hindaks põhjalikult mõju omandiõigustele, maaelu arengule, turismile, põlisrahva õigustele jne. Peame oluliseks, et liikmesriikidel oleks endiselt voli ja pädevus otsustada ise kaitseja majandamiseesmärkide üle strateegias määratletavate kaitsealade raames ja et see oleks ka kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Euroopa Komisjoni pakutud käsitlus ohustab bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt praegust kaitsealade poliitikat EL-is.

Keskkonnaministeeriumi vastus Keskkonnaministeeriumi hinnangul on komisjoni juhiste järgi kogu jahinduse ja kalastusega seotud tegevus keelatud praegu isegi siis, kuigi see ei pruugi negatiivselt mõjutada kaitstavate alade kaitse-eesmärke. See tegevus toimub tavaliselt väikeses mahus, seetõttu leiab keskkonnaministeerium, et see ei kahjusta kaitsealade loomulikku toimimist. Samuti on keskkonnaministeerium seisukohal, et rangelt kaitstavatel aladel toimuva tegevuse piiranguid tuleks analüüsida ja hinnata üksikjuhtumite põhjal. Lisaks soovitasid nad säästvat kalandust ja jätkusuutlikku jahindust mitte rangelt kaitstavatel aladel kohe keelata, vaid lähtuda eelkõige piirkonna kaitse-eesmärkidest.

- uudised -

Fotod: EJS

Mõniste jahimehed päästsid metssead uppumissurmast

Mõniste jahiseltsi liikmed läksid 23. jaanuaril metssea- ja hirvejahile, kui märgati, et 16-liikmeline seakari ei suuda jõge ületada ning sellest kujunes pikk päästeoperatsioon. „Nägime, kui nad üle niidu jõe poole jooksid ja kadusid ära. Teiselt poolt neid näha enam polnud ja siis jooksime kähku jõe äärde. Seal oli näha, et sead olid juba jões kõik,“ selgitas päästeoperatsioonil osalenud Mõniste jahiseltsi pealik Tauno Tamm. See jõgi on jahimeeste sõnul viis-kuus meetrit lai. Keskelt oli vaid umbes kolm meetrit jääst lahti ja metssead sealt jää peale tagasi enam ei saanud. „Jää oli nii paks, et ise me seda lõhkuda ei jõudnud, mistõttu helistasime Reino Käärmannile, kes elab lähedal,“ selgitas Tauno. Reino tuli traktoriga kohale. Koos üritati jääd abivahenditega lõhkuda ja pikapeale suudeti tekitada sinna nii-öelda koridor. „Sead tahtsid millegipärast kogu aeg ülesvoolu ujuda, aga seal oli tupik ees ja jää kinni. Võtsime siis pikad tokid ja suunasime sead koridori ning siis nad läksid oma teed. „Vette jäi veel viimane põrsas, kellel Madis Kängsepp sai kõhuli visates kõrvadest kinni võtta ja jõest välja tõmmata,“ kommenteeris Tauno. Päästeoperatsioon kestis vähemalt tund aega. „Lõpus vaatasime juba, et on minutite küsimus, kas nad jõuavad ikka jõest välja, sest nad olid juba nii väsinud. Kui aga kalda peale said, siis panid joostes minema,“ ütles Tauno. EJS tänab tublisid Mõniste jahimehi, kes kohe sekkusid ja nägid palju vaeva, et päästa metssead uppumissurmast.

infopäev Jahiulukite käitlemiskoha investeeringutoetuse teabepäev toimus 7. jaanuaril. Teabepäeva eesmärk oli teha kokkuvõte taotlusvoorust, anda juhiseid ehituse alustamiseks, maksetaotluste ja dokumentide esitamiseks e-PRIA keskkonnas. Teavet jagasid PRIA spetsialistid Bella Štenov, Kaimo Puniste ja Kadri Tõldsepp. Infopäeva ülekanne veebis toimus Tartu jahindusklubi kontori stuudiost. Ülekannet koordineerisid Karri Urban ja Tõnu Peterson. Veebis osalejaid oli 69. Veebiseminari avas EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kes tänas PRIA meeskonda koostöö eest ja avaldas lootust, et esimene PRIA jahindustegevust toetav investeeringutoetus ei jää viimaseks. PRIA menetlusbüroo juhtivspetsialist Bella Štenov andis ülevaate meetme taotlusvoorust. Toetuse saamiseks esitati 174 avaldust. Taotletud toetuse kogusumma oli 2 160 902 eurot. Mittevastavaks tunnistati seitse taotlust, sh ei vastanud kuus taotlust käitlemiskoha registreerimise

nõuetele ja üks sisuliselt selle meetme tingimustele. Seitse taotlejat võtsid taotlused tagasi. Päringud käsitlesid enamasti edasist menetlusprotsessi, dokumentide esitamist, objektide tähistamist ja järelkontrolli tingimusi. PRIA arendusbüroo arengutoetuste büroo nõunik Kaimo Puniste käsitles lähemalt ehitusküsimusi. Suuremad eksimused on olnud teatiste edastamine PRIA-le, ehituspäeviku igapäevane täitmine, projekti muudatuste teatiste esitamine rahastajale. Kaimo Puniste soovitas kaasata võimalikult varases ehitusjärgus omaniku ehitusjärelevalvet, et vähem eksida. Enne objekti viimast makset peavad olema korras kasutusõiguse dokumendid.E-PRIA spetsialist Kadri Tõldsepp näitas dokumentide esitamise võimalusi e-PRIA-s. Küsimuste korral palume pöörduda otse PRIA poole: info@pria.ee või telefonil 737 7678. Ootame osalejatelt tagasisidet veebiseminari kohta!

- kaanelugu -

OLUKORRAST

nurmkanadega – kolm aastat hiljem KUIDAS PÄÄSTA NURMKANA EHK PÕLDPÜÜ? Kolme aasta eest ilmus ajakirjas Eesti Jahimees artikkel „Kuidas päästa nurmkana?“ (EJ 2018 nr 3). Jõgevamaa talunik ja jahimees Tiit Seer on viimased viis aastat tegelenud väga pühendunult nurmkanade probleemiga, püüdnud leida võimalusi, kuidas seda ilusat põllulindu Eesti looduses säilitada, kuid põrganud oma tegevuses pidevalt kõikvõimalikele õiguslikele takistustele, mis ei luba meie oma loodusest püütud nurmkanu farmis paljundada ja siis loodusesse taas lahti lasta. Samal ajal põldpüüde looduslik populatsioon nii Eestis kui ka Euroopas väheneb järjekindlalt ohtlikult kiiresti. Hiljaaegu oli telesaates „Osoon“ juttu Läänemere tuura taastamiskavast, mille asustusmaterjal on pärit Kanadast. Läänemere ühe iidsema asuka viimane isend püüti Eestis välja aastal 1996. Euroopa naaritsa aastakümneid kestnud väga keerulisest ja kallist taasasustamisprojektist Hiiumaal teab iga eestlane. Selliseid liigi taastamise ülikalleid, pikaajalisi ja mitte alati edukaid projekte jälgides küsib talupojamõistus, miks

ei võiks riik kaasata rohkem vabatahtlikku eraalgatust ja erakapitali nende linnu- ja loomaliikide populatsioonide päästmiseks, kes praegu elavad veel meie looduses, kuid kõik märgid näitavad, et nende hääbumine on vaid aja küsimus, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Igasugune eraalgatus peaks loomulikult olema tihedas koostöös valdkonna teadlastega, kuid pole mingit õigustust, kui sellist erainitsiatiivi tõrjutakse lihtsalt kui asjatundmatut tegutsemist. Oleks väga lühinägelik, kui ootame nii kaua, kuni nurmkanast saab järjekordne kaitsealune liik, millega kaasnevad ulatuslikud põllumajanduslikud piirangud põllumeestele, kaitsealused põllud, kus on keelatud igasugune inimtegevus ja liikumine ning muidugi mõista tohutud ressursid, mis kuluvad kaitsealuse liigi päästmiseks ja hoidmiseks. Eesti Jahimees küsis Tiit Seerilt, kas viimasel kolmel aastal on toimunud nurmkanade olukorra parandamiseks muutusi. Samuti avaldame kaks artiklit nurmkanade käekäigust Kesk-Euroopas ja Iirimaal. Ehk annab teiste riikide kogemus meile julgust võtta vastu otsuseid, mis aitavad tulevikus kaasa meie looduse liigirikkuse säilitamisele. JAANUS VAIKSOO

TEKST TIIT SEER, Jõgevamaa talunik ja jahimees ILLUTRATSIOON EIKE ÜLESOO FOTOD INGMAR MUUSIKUS

Nurmkana oli aasta lind 2013 (tänavu on Lätis). Sel aastal kogus ja analüüsis ornitoloogiaühing inimeste tähelepanekuid nurmkanade esinemise kohta.

iigikogu maaelukomisjonis arutati 2016. aasta veebruaris nurmkanade kasvatamist, lindude püüdmist ja uuesti loodusesse viimist, nagu on soovitatud jahinduse käsiraamatutes. Tõstatus ka küsimus, kas farmis kasvatatav ja tehistingimustes peetav põldpüü on põllumajanduslik lind või jahilind, sest seda reguleerib kaks seadust. Toonase komisjoni arutluse kokkuvõttes märgiti, et jahiuluki (nurmkana) tehiskeskkonda viimine ja loodusesse tagasi laskmine jahipidamiseks oleks Eestis pretsedent. Euroopa mitmes riigis on jahilindude loodusesse laskmine reguleeritud, seega ei saa see olla midagi ületamatut. Ajaga on taolisteks juhtudeks välja kujunenud riskihindamise süsteem, mida tuleb järgida ja iga erandi tegemine eeldab põhjalikku analüüsi. Samal ajal on vaja pöörata tähelepanu maaelu mitmekesistamisele ja töökohtade loomisele. Keskkonnaministeeriumis oli koostamisel seaduse eelnõu, mis reguleerib ulukite pidamist

- kaanelugu tehistingimustes, seega oleks mõistlik käsitleda nurmkanade küsimust ettevalmistatava seaduse eelnõu raames ja leida kerkinud muredele lahendus. Maaelukomisjon arutas nurmkanade kasvatamist jahipidamiseks uuesti 2016. aasta teisel poolel. Ministri vahetusega lõppes selle teema edasine arutelu. Kui alustasin 2016. aastal nurmkanade kasvatamist, siis palusin keskkonnaministeeriumi ametniku soovitusel ornitoloogiaühingult arvamust, kuidas hakata nurmkana arvukust suurendama ja kuidas metsaga

piiratud põllumassiivil toimida, kui seal nurmkana enam ei ole. Mulle vastust ei tulnud, kuid ministeeriumisse saadetud märgukirjas olid kogu maailmast kogutud uuringute tulemused (6 lk), mis näitasid, kui kahjulik selline tegevus on ja seda juba aastast 1947! Seega juba 70 aastat tagasi mõisteti, et ulukifarmide ülalpidamine ei ole õige tee ja jahiliikide asurkondi saab parimal moel toetada, säilitades ja parandades nende elupaiku. Ent Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika 20-aastane kogemus on näidanud, et põllulindude kaitseks

Euroopa mitmes riigis on jahilindude loodusesse laskmine reguleeritud, seega ei saa see olla midagi ületamatut.

rakendatud põllumajandusmaa kasutamise juhised ja piirangud ei ole põllulindude (sh nurmkana) asurkonna olukorda parandanud.

Farmis kasvatatud nurmkana

Ornitoloogiaühing saatis 16. veebruaril 2016 riigikogu maaelukomisjonile, keskkonnakomisjonile ja keskkonnaministeeriumile arvamuse farmis kasvatatud nurmkana loodusesse asustamise kohta. Selles ei peetud vajalikuks lubada maaomanikul ja põllumehel nurmkana kinni püüda, asustada või aidata kinnises ruumis talve üle elada. Seda tohib seaduse järgi teha kogu Eestit hõlmava kaitsekava kohaselt, kui keskkonnaminister on selle tellinud pärast teadlaste koostatud uuringut, milles on jõutud järeldusele, et asurkonna seisund on halb. Küsimust on kajastatud Maalehes (18.02.2016) ja ajalehes Vooremaa (19.07.2018). Toimunud on ümarlaud, kus põllumajandus-kaubanduskoja, talupidajate keskliidu, EJS-i, keskkonnaministeeriumi ja erametsaliidu esindajad olid nõus, et küsimust on vaja arutada ja leida lahendus, kuidas kaasata maaomanikke, põllupidajaid, jahimehi ning linnuteadlasi ja leida moodus huvirühma loomiseks, nagu seda on suudetud kuues Euroopa riigis. Huvirühmas tegutsevad maaomanikud teadlaste koostatud juhiste järgi ja suurendavad nurmkanade asurkonda sellise määrani, et oksjonil müüdud nurmkanade laskelubadest saadava rahaga on

- kaanelugu võimalik luua taas paremaid tingimusi nurmkanadele ja ka teistele põllulindudele. Aastal 2020 tehti taas ettepanekuid looduskaitseseaduse muudatuse väljatöötamiseks. Põllumajanduses on algamas uus eelarveperiood ja seoses rohepöördega ei ole veel teada, kuidas mõjuvad põllumajandussaaduste tootmisele kavandatavad elurikkuse säilitamise kohustused ning kas neist on kasu ka nurmkana asurkonnale. Põhjamere nurmkana projektiga sarnast katseala või -alasid oleks kiiresti vaja ka Eestis, samal ajal on suund ikka uurida ja analüüsida, mitte kohandada kümne aastaga saadud kogemusi meie oludesse. Sellisel katsealal on vaja • luua nurmkanatibudele söödamaa − putukate alad; • ühendada põllumaal olevad saared rohekoridoridega, et vältida pesakondade lõksujäämist; • piiratud vajaduse korral rajada hekid varjeks kullide eest; • kasutusest väljas servaalad muuta

nurmkana jaoks sõbralikuks; • hoida väikekiskjate arv optimaalne.

Röövlindude küsimus

Nurmkanast toituvate röövlindudega tekiks probleem. Iga pesitseva nurmkanapaari kohta on statistiliselt seitse pesitsevat röövlinnupaari – need kõik on looduskaitse all. Eesti kohta puudub teaduspõhine uuring, kas neid peab olema just nii palju ja igas võimalikus sobivas kohas. Kas saakloomi on piisavalt, et sellist hulka kulle ja kotkaid toita? Kaitsekorralduskavaga on vaadeldud ainult konkreetset lindu, mitte erinevate kaitsealuste röövlindude mõju üksteise toitumisalale ja enamasti on mainitud saakloomade/-lindude vähesust või vähenemist. Kas igal maaomanikul peab olema oma maal kaitsealune lind, loom, taim, kellega kaasnevad looduskaitselised piirangud? Kogu looduskaitsetegevus põhineb maaomaniku majandustegevuse piiramisel, mitte nende kõvahäälsete inimeste rahalisel toel, kes tihti-

Riik peaks nurmkana elupaikade kaitsmisel võrdselt kohtlema nii maaomanikke kui ka kinnisvaraarendajaid.

peale nõuavad üht või teist loodust säilitavat tegevust, korraldavad pikette jne. Kui maaomanik tohiks nurmkana asurkonna majandamise kava tellida pädevast teadusasutusest, siis on teadusesse kaasatud ka erakapital ja raha läheb teadlastele.

Nurmkana elupaikade kaitse

Metsaga ümbritsetud põllumassiivil, kus nurmkana enam ei ole, peab põllumees täitma samasuguseid nõudeid nagu seal, kus lind veel esineb. Linnade ümbrustes paiknevatel endistel põllumaadel, mis on arendajad kruntideks jaotanud, on head elupaigad nurmkanadele. Paraku kaovad need lähitulevikus elamute ja hoonete ehitamisega igaveseks. Arendajatel aga ei ole mingisuguseid kohustusi nurmkanade elupaikade säilitamiseks. Kas see on võrdne kohtlemine? Riik peaks nurmkana elupaikade kaitsmisel võrdselt kohtlema nii maaomanikke kui ka kinnisvaraarendajaid. Siia lisanduvad veel linnukoerte koolitamisega seotud

- kaanelugu probleemid, mis olenevad sageli ka ametniku arvamusest, mitte maaomaniku tahtest. Kogu eelnev näitab, et probleemiga ei suudeta riiklikul tasandil tegelda, samal ajal ei olda nõus looma maaomanikule tegutsemiseks võimalusi, viidates seadusele. Euroopa Liidu linnudirektiiv ei keela maaomanikul või jahimeestel nurmkana asurkonna majandamist, kuid Eesti seadus keelab nurmkana kinni püüdmise, ületalve pidamise ja siis lahtilaskmise ilma eriloata. Jahiseadus annab maaomanikele õiguse oma maal väikeulukitele jahti korraldada või oma õiguse edasi volitada. Oleks loogiline anda nendele aladele, kus nurmkana enam ei ole, maaomanikule nurmkana taasasustamise võimalus. Ma ei oota sellele arvamusele vastuväiteid, vaid tegevust selle nimel, et tulevikus oleks maaomanik riigile oodatud looduskaitseline partner nurmkana asurkonna majandamisel, kes muu hulgas korraldab oma maal taasasustamist või asurkonna täiendamist nagu ka jahipidamist.

- kaanelugu -

Nurmkana taasasustamine Iirimaal Nurmkana ehk põldpüü on olnud nii Eestis kui ka ülejäänud Euroopas läbi aegade populaarne jahilind. Paraku on tema käsi 20. sajandil kõikjal kehvasti käinud ja praegu on liik jõudnud seisu, kus ta on muutunud jahisaagina haruldaseks või lausa kustutatud jahiulukite nimekirjast ning võetud looduskaitse alla. Refereerinud PAULI SAAG, bioloogiharidusega jahimees ILLUTRATSIOON EIKE ÜLESOO FOTOD INGMAR MUUSIKUS

estis on käimas debatt selle üle, kas vangistuses paljundamine ja loodusesse taasasustamine sobib või ei sobi nurmkanapopulatsiooni turgutamiseks. Selle taustal on kasulik vaadelda teiste maade kogemusi. Järgnev kirjatükk on refereeritud 2012. aastal

ilmunud K. Buckley, P. Kelly, B. Kavanaghi, E. C. O’Gormani, T. Carnusi ja B. J. McMahoni artiklist „Every partridge counts, successful techniques used in the captive conservation breeding programme for wild grey partridge in Ireland“. Animal Biodiversity and Conservation, 35.2: 387–393. („Loeb iga nurmkana. Edukaid tehni-

kaid, mida kasutatakse Iirimaal loodusliku halli nurmkana aretusprogrammis“. Loomade elurikkus ja looduskaitse, 35.2: 387−393.) Lisainfo ja artikliviidete jaoks palun vaadata originaalartiklit, samuti palun viidata originaalartiklile siinses tõlkeloos toodud info kasutamisel või levitamisel.

- kaanelugu Juba varem on näidatud, et farmis kasvatatud lindudega taasasustamine on nende suure suremuse tõttu väga ebaefektiivne, mistõttu seda varianti populatsiooni taastamiseks ei kaalutud. Selle asemel otsustati paljundamiseks kasutada loodusest püütud linde ja hankida neid välisriikidest juurde. Täiendavad käitumisuuringud näitasid, et mitmendat põlvkonda vangistuses sündinud lindude kurnad olid peaaegu kaks korda suuremad kui nende metsikutel liigikaaslastel ja farmilindude tibude koorumisedukus oli peaaegu null, sest vanalinnud olid kaotanud järglaskonna eest hoolitsemise oskuse. Vangistuses kasvatatud isendite loodusesse taasasustamist on kasutatud paljude väljasuremisohus loomapopulatsioonide juures, kuid edulugusid on vähe. Peamine murekoht kipub olema vangistuses sündinud isendite suur suremus ja väike sigimisedukus, sest nende võime vabas looduses toime tulla ja ellu jääda on vähenenud. Teistpidi aga, kasutades paljundamisprogrammis loodusest püütud ehk metsikuid isendeid, on samuti probleem isendite ellujäämus ja sigimisedukus, sest mõned liigid kohanevad vangistusega vaevaliselt.

Sissejuhatus

Nurmkana arvukus hakkas Iirimaal vähenema juba 19. sajandi keskel. Nurmkana on Iirimaal varem olnud populaarne jahilind, on üsna üllatav, et aja jooksul on ainult mõnel üksikul maaomandil üritatud neid küttimiseks majandada. Enne teist maailmasõda märgati arvukuse mõningat suurenemist, kuid 1950.−1960. aastatel olid arvukuse hinnangud endiselt tagasihoidlikud ja allakäik jätkus. Aastal 1993 hinnati kogu Iirimaa nurmkana arvukuseks kuni 200 pesitsevat paari ja looduslikud populatsioonid olid säilinud üksnes kahes piirkonnas. Seegi number võib olla üle hinnatud, sest samal ajal lasti jahipidamise eesmärgil loodusesse ulukifarmides kasvatatud linde. Aastal 1996 alustati küll nurmkana aktiivse kaitse programmi, kus muude meetmete hulgas tegeleti ka elupaikade taastamise ja kiskjate ohjamisega, kuid üha kiirenevat allakäiku see peatada ei suutnud. Aastaks 2001, kui alustati selles artiklis kirjeldatud taasasustamise programmi ettevalmistusi, oli looduslik nurmkanapopulatsioon säilinud vaid ühes Iirimaa paigas ja selle suuruseks hinnati ainult 22 lindu. Liigi väljasuremine tundus paratamatu.

Eestis mõjutavad nurmkanade arvukust oluliselt ka talved. Karmil talvel hukkub palju linde.

Aastal 2005 hangiti lisaks linde ka Eestist, väidetavalt oli tegu otse loodusest püütud lindudega. 19

Materjal ja metoodika

Kogu uuringu-/katseala suurus oli 12 km², mille sees omakorda määratleti 5 km² tuumikala. Tuumikalal püüti nurmkanu paljundamisprojekti jaoks ja nad taasasustati, ülejäänud alal tegeleti lisaks kiskjate (peamiselt rebane) ohjamise ja nurmkanale sobivate elupaikade loomise ning majandamisega. Programmi esimesel kolmel aastal (2002−2004) hangiti linde lisaks

- kaanelugu Paraku ei munenud nurmkanad sugugi mitte kõiki mune pessa ja osa mune jäi puuri vedelema. Sellised „eksinud“ munad korjati kokku ja anti kindlat tõugu kodukanadele haududa. Kodukanadest kasuvanematega nurmkanatibusid kasvatati sama metoodika järgi nagu teisigi. Viienädalased tibud võeti kasuvanemate juurest ja viidi loodusesse. Lahtilaskmiskohaks valiti üksiku nurmkana või järglasteta paari territoorium. Sellised järglasteta linnud adopteerisid kohe orbudest tibud ja kasvatasid neid nagu enda omi.

Tulemused ja looduskaitselised soovitused

Soovitatavalt võiks loodusest püüda metsikuid isaslinde ja lubada neil paare moodustada kodustatud emaslindudega. Prantsusmaalt, kus toimus sarnane taasasustamise programm. Tegu oli loodusest püütud lindude järglastega, mitte põlvkondade viisi vangistuses kasvatatud lindudega, nagu ulukifarmides tavaliselt. Aastal 2005 hangiti lisaks linde ka Eestist, väidetavalt oli tegu otse loodusest püütud lindudega. Iirimaa nurmkanade populatsioonil on ühiseid juuri nii ida- kui ka läänepoolsete nurmkanapopulatsioonidega ülejäänud Euroopas, seega leiti selline „veresegamine“ olevat õigustatud. Eestist pärit lindudelt järglaste saamine osutus aga ootamatult raskeks. Nimelt selgus, et nurmkanapaarid, kellest kas üks või mõlemad linnud olid pärit Eestist, peitusid väga suure osa ajast lindlate varjetesse ega viinud oma järglaskonda söödapaikadesse. Selle tulemusena kannatasid tibud alatoitumuse all ja tibude suremus oli väga suur. Programm kestis kümme aastat (2002−2011) ja kõigil aastatel püüti tibude saamiseks linde kohaliku asurkonna hulgast. Kevaditi alustati lindude püüdmist alles pärast seda, kui välitöödel saadud vaatlusandmed kinnitasid, et paarid on moodustunud. Seejärel keskenduti peamiselt üksikute isaslindude püüdmisele. Emaslinde püüti loodusest ainult üksikutel juhtudel, sest looduslikes nurmkanapopulatsioonides on tavaliselt isaslindude „ülejääk“ ja emased leiavad kiiresti paarilise isegi algse paari lagunemise järel. Lindude püüdmisel kasutati peibutisena emaseid nurmkanu, keda hoiti püügipuuri eraldi suletavas osas. Püü-

Programm kestis kümme aastat (2002−2011) ja kõigil aastatel püüti tibude saamiseks linde kohaliku asurkonna hulgast. tud linnud viidi 2,5 m küljepikkusega puuridesse, kus neid ootas juba kolm vastassoost (harilikult siis emast) lindu ja jäädi ootama paari moodustumist. Kui asi õnneks läks ja linnud teineteist omaks võtsid, viidi värske paar uude puuri. Enamikul juhtudel järgnes pesaehitus, munemine ja haudumine. Ööpäev pärast tibude koorumist, pandi pesakond nädalaks spetsiaalse nurmkanatibude jõusöödaga „nuumale“. Kõik puurid, kus linde hoiti, olid tähelepanuväärselt väikesed: uus, nn pesakonnapuur oli mõõtudega kõigest 1,5 × 0,6 × 0,6 meetrit. Põhjus, miks väikeste tibudega pesakondi nii väikestes puurides peeti, oli kurvad kogemused Eestist pärit lindude järglaskondade nälgimisega: pärast seda leiti, et mõistlikum on panna pesakond väikesesse puuri ja pidevalt sööta, mitte oodata, millal nad ise sööma tulevad. Pesakondi küll jälgiti pidevalt, kuid püüti igati vältida nende harjumist inimesega. Kui pojad said viienädalaseks, lasti kogu pesakond koos vanalindudega loodusesse varem valmis vaadatud paika.

Kogemustest õpitakse ja nii kasvas tibude ellujäämus aasta-aastalt, olles 2011. aastal lausa 88,9% − nii head tulemust polnud artikli ilmumise ajaks üheski teises metslindude vangistuses kasvatamise projektis saadud. Vangistuses kasvatatud loomade taasasustamise juures on alati raske koht ka vangistuses sündinud loomade hakkamasaamine ja sigima asumine looduses. Ka selles on Iirimaa eksperimendi tulemused üsna head: sügisese arvukuse keskmine suurenemine kümneaastase ajavahemiku jooksul oli üle 40%. Kokkuvõtteks andsid artikli autorid seitse näpunäidet, mida järgida nurmkanade taasasustamisel. 1. Kunagi ei tohi kasutada kodustatud või farmis kasvatatud linde, sest nende käitumine ei võimalda looduses hakkama saada ega pesitseda. 2. Pesakondade ellujäämise maksimeerimiseks peaks vähemalt üks vanalindudest olema loodusest püütud, ideaalis samast piirkonnast, kus hilisem lahtilaskmine toimub. Kinni püütud ja taas vabastatud metsikud linnud annavad oma ellujäämisoskused edasi järglaskonnale. 3. Soovitatavalt võiks loodusest püüda metsikuid isaslinde ja lubada neil paare moodustada kodustatud emaslindudega. Pesakonnad tuleb panna spetsiaalsetesse puuridesse 24 tundi pärast tibude koorumist, enne tibud ja seejärel vanalinnud. 4. Tibude kümnepäevaseks saamiseni tuleb neile tagada jõusööt. 5. Et vältida inimesega harjumist, peab lindude ja hooldajate kokkupuuted viima miinimumini. 6. Metsikuid nurmkanu ei tohiks vangistuses hoida rohkem kui üks aasta. 7. Juba enne lindude loodusesse laskmist tuleb tegeleda elupaikade hooldamise, kujundamise, lisasöötmiskohtade ehitamise ja kiskjate ohjamisega.

- kaanelugu -

Põldpüü ehk nurmkana

tulevik on ohus

Miroslav Vodnansky Kesk-Euroopa ulukiökoloogia instituudist selgitab, miks on putukate kaitsmine nii vajalik, pidades silmas jahilindude populatsioonide tulevikku.

Vähem linde

Paljude linnuliikide arvukuse vähenemise põhjused põllumajanduspiirkondades on eelkõige sobivate elupaikade kadumine ja toidupuudus. Selles mõttes on laululindudel faasanite ja nurmkanadega palju ühist, et umbes 80% laululindudest on putuktoit vähemalt pesitsusajal hädavajalik. Ometi jääb elutähtsaid putukaid üha vähemaks nendes põllumajanduspiirkondades, kus puuduvad õistaimede kasvukohad.

Põldpüüde populatsioon väheneb pidevalt. 2007. aastal kü�� Saksamaal veel 11 592 põldpüüd, 2018. aastal ainult 1928 (vähenemine 83,37%).

30 000

25 000

20 000

15 000

10 000

5000

2018/19

2017/18

2016/17

2015/16

2014/15

2013/14

2012/13

2011/12

2010/11

2009/10

2008/09

2007/08

2006/07

2005/06

2004/05

2003/04

2002/03

2001/02

2000/01

1999/00

1998/99

1997/98

1996/97

1995/96

1994/95

1993/94

1992/93

0 1991/92

Joonis 1. Põldpüüde ehk nurmkanade küttimine Saksamaal. Põldpüütibude kasvamine sõltuvalt putuktoidust 40 35 30 25 20 15 10

Kaal grammides

äikeulukite olukord tekitab muret kogu KeskEuroopas. Võrreldes aastate jooksul kütitud väikeulukeid, on selgelt näha, kui palju on vähenenud kütitud ulukite arv just viimasel kümnel aastal. Nii kütiti Saksamaal 2018. aastal 64% ja Austrias 59% vähem jäneseid kui aastal 2007. Faasanite küttimisel oli langus veelgi järsem: 2018. aastal kütiti Saksamaal 81% ja Autrias 71% vähem faasaneid kui 2007. Väikeulukite arvukuse vähenemine on tabanud tugevalt ka neid traditsiooniliselt heas seisus piirkondi, kus nende tugev populatsioon on olnud suures osas seotud intensiivse ulukihooldusega, seetõttu jääb mulje, et varem hästi õigustanud ulukihoolduse meetmed praegustes tingimustes enam nii hästi ei toimi. Ent küsimus pole ainult jänestes, faasanites ja põldpüüdes. Need ulukiliigid kujutavad endast vaid üht osa ökosüsteemist, mille bioloogiline mitmekesisus juba aastakümneid järk-järgult väheneb. Viimasel ajal on avaldatud ka alarmeerivaid arve laululindude arvukuse vähenemise kohta. Nii näiteks on Bird Life’i ühe uuringu põhjal tehtud kindlaks, et Austrias on ajavahemikus 1998−2016 vähenenud põldlõokese arvukus 47%.

Põldpüüde küttimine Saksamaal

35 000

1990/91

Ajakirjast Wild und Hund nr 6/2020 refereerinud JAANUS VAIKSOO FOTO INGMAR MUUSIKUS JOONISTUSED EIKE ÜLESOO

5 0

koorumine

1. elunädal

Normaalse toitumisega tibud (100% putuktoidul)

2. elunädal

Vähem sobivama toitumisega tibud (50% putuktoidul)

Tibud, kelle toidus puudusid putukad

Joonis. 2. Põldpüü- ehk nurmkanatibude kasvatamine olenevalt putuktoidust.

Mõne pikaajalise uurimuse järgi on putukate biomass möödunud kümnendite jooksul paljudes piirkondades vähenenud 80%. Paljud putukaliigid on juba täiesti kadunud. Putukate ja lindude väljasuremine on aga otseses seoses umbrohu- ja putukamürkide kasutamisega intensiivpõllumajanduses ning söötis põldude ja teiste

ökoloogiliselt kasulike põllupindade vähenemisega. Põldpüü- ja faasanipopulatsioonide vähenemise peamised põhjused on haudumise ebaõnnestumine ja tibude suur suremus. Eriti niisketel ja külmadel suvekuudel on tibude haudumise ning üleskasvamise õnnestumine sedavõrd väike, et noorlindude juurdekasv

- kaanelugu ei kompenseeri hukkunud vanalinde. Põldpüüde ja faasanite väga väike juurdekasv on seletatav putukate drastilise vähenemisega intensiivselt kasutatavates põllumajanduspiirkondades. Piisav putuktoit peab olema faasanitele ja põldpüüdele kättesaadav erinevatel põhjustel: putukates sisalduvas väärtuslikus valgus on suurel määral elutähtsaid aminohappeid, mida taimses toidus piisavalt ei leidu. Eelkõige haudeperioodil on emaslindude vajadus valku sisaldava toidu järele väga suur. Nagu uuringud näitavad, on põldpüü- ja faasanikanade varustamisel kvaliteetse valguga ja nende paljunemise vahel otsene seos. Putukate kättesaadavus on põldpüüde ja faasanite järelkasvu jaoks hädavajalik. Tibud ei saa kuni kahe nädala vanuseni taimset toitu seedida oma välja arenemata seedetrakti tõttu.

Asendamatu putuktoit

Kui asendamatu on putuktoit põldpüüja faasanitibude kasvamiseks ja ellujäämiseks, näitavad selgelt ulukiökoloogia instituudi toitumisuuringud. Tibud jaotati kolme katserühma, keda toideti erinevalt ja kelle kehalist arengut jälgiti kahe esimese elunädala jooksul. Katserühmal, keda toideti ainult putukatega (100% toiduvajadusest), kasvas põldpüütibude kehakaal esimese kahe elunädala jooksul keskmiselt kaheksalt grammilt 40 grammile ehk viis korda. Sarnaselt kiire kasv oli ka putukatega toidetud faasanitibudel. Ka nende kehakaal peaaegu viiekordistus. Hoopis teine oli pilt teise katserühma põldpüü- ja faasanitibudega, kelle toidu-

vajadusest moodustasid putukad ainult poole ja teise poole taimne toit (erinevate taimeseemnete ja peenestatud rohu segu). Nad ei jäänud märgatavalt maha mitte ainult kasvult, vaid ka sulestiku kujunemine oli selgelt aeglustunud. Nii olid teise katserühma kahe nädala vanused tibud märgatavalt väiksemad. Lisaks sellele olid nad ebapiisava sulestiku tõttu palju tundlikumad külmale ja niiskusele kui ainult putukatega toidetud noorlinnud. Kolmanda katserühma põldpüü- ja faasanitibud, kes ei saanud üldse putukaid, vaid ainult taimset toitu, hukkusid kõik esimesel elunädalal. Sobivates tingimustes kiiresti kasvavatel noortel põldpüüdel ja faasanitel on väga suur putukavajadus. Umbes nädalane põldpüütibu vajab normaalseks arenguks päevas umbes seitse grammi putukaid, mis on peaaegu kolmandik tema kehakaalust. Kui putukaid ei ole piisavalt, aeglustub kehaline areng tunduvalt. Seetõttu ohustavad neid looduslikud vaenlased ja ebasoodne ilma.

Putukate ja lindude väljasuremine on otseses seoses umbrohu- ja putukamürkide kasutamisega intensiivpõllumajanduses.

Ilma mõju

Just ilm mängib kasvuperioodil tähtsat osa. Isegi lühikesed külma- ja vihmaperioodid maist juulini vähendavad märkimisväärselt noorte põldpüüde ellujäämisvõimalusi. Tibud ei suuda esimese kolme nädala jooksul madalatel õhutemperatuuridel oma kehatemperatuuri ise säilitada, seega peavad nad külmaga veetma enamiku ajast ema all, et hoida sooja. Seetõttu on neil aga hulga vähem aega toidu otsimiseks. Uuringus jälgiti, et näiteks nädalased põldpüütibud veetsid niiske ja ligi 15-kraadise õhutemperatuuri juures rohkem kui 80% ajast ema all. Kuiva ja sooja ilmaga (üle 25 ⁰C) viibisid tibud ema all vähem kui 10% ajast. Eriti kriitiline on tibudele pikk vihmaperiood. Kui sulestik märgub, siis toimub suure soojakao tõttu kiire alajahtumine, nii et tibud kaotavad liikumisvõime. Ühe-kahepäevastele põldpüütibudele piisab niiskes rohus 15 soojakraadi juures neljast minutist, et saada külmakangestus. Põldpüütibude ülitundlikkus külmale on tingitud eelkõige nende väga väikesest kehakaalust. Märksa suuremad faasanitibud on vastupidavamad, aga ka neil tekib sellistes tingimustes külmakangestus kaheksa kuni 12 minuti jooksul. Nii jääb noortel põldpüüdel ja faasanitel toidu otsimiseks väga vähe aega. Mida vähem on looduses putukaid, seda tõsisemad on kehvade ilmade tagajärjed põldpüüdele ja faasanitele. Ka selle poolest ei ole praegune olukord võrreldav varasemaga, sest ebasobivate mõjude tagajärjed on muutunud palju tõsisemaks. See kehtib ka röövloomade mõju kohta, kelle surve väikeulukitele – erinevatele looma- ja linnuliikidele – on praegusel maastikul märksa tugevam. Toimivas ökosüsteemis tekivad taimeja loomariigi tihedad vastastikused suhted, mis on seotud omavahel toiduahelate kaudu ja sõltuvad üksteisest: putukad vajavad eluks teatud taimi ja on ise elutähtsaks toiduks paljudele loomadele ning lindudele. Faasanid ja põldpüüd on ühe sellise toiduahela lülid ja tähtsaid ökosüsteemi elujõu ning mitmekesisuse näitajad. Seepärast on kõik abinõud, mida need linnud vajavad, panus bioloogilise mitmekesisuse kindlustamiseks. See kehtib nii elupaikade parandamise kui ka hädatarviliku röövulukijahi kohta. See nõuab väga suurt pühendumist. Tuleb tunnustada jahimehi, kes oma jahipiirkonnas suudavad praegustes oludes hoida elujõulist väikeulukipopulatsiooni ja seda jätkusuutlikult majandada.

- jahikoda korda -

Kaisma jahiselts vastvalminud jahihäärberi ees 2013. aasta suvel.

Kaisma jahiselts –

jahimajast algab jaht

Eesti Jahimeeste Seltsi teema-aasta on „Jahimaja korda!“. See on üleskutse kõikidele jahiseltsidele vaadata enda ümber ringi: kas suhted kogukonna ja naabritega on head, kas seltsis on kõik hästi, kas jahti pidades on väärtushinnangud paigas, kas jahimaja on korras? TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

a Eesti Jahimees plaanib sel aastal Eestis rohkem ringi sõita, käia külas jahiseltsidel ja rääkida jahimeestega, kuidas asjad seltsis edenevad. Esimene sõit viis läbi talvise Eesti Põhja-Pärnumaale Kaisma jahiseltsi.

Karukütid ja naljamehed

Kaisma jahimehed on kanged karukütid: Vändramaa metsad sealt ju kiviga visata. Kindlasti tunnevad Eestimaa jahimehed neid suvistelt kokkutulekutelt, kus

Lisaks uhkele jahimajale on Kaisma jahiseltsil hinnaline nahkköites kroonika ja külalisteraamat.

Pärnumaa esitatud pöörastes rahvast naerutavates taidluskavades Kaisma kütid tihtipeale olulisi rolle mängivad. Just siin lööb välja nende kogukonnavaim ja ühtekuuluvustunne, soov midagi koos ära teha. Külmal jaanuariõhtul võtavad mind suures ja soojas jahisaalis vastu viis jahimeest: seltsi esimees Koit Kivikas, Kaimo Kivikas, Kaido Kivikas, Vassili Padumäe ja Heigo Haljaste. Koit, Kaimo ja Kaido on vennad ja juba kolmandat põlve jahimehed. Kaisma jahiseltsi 35 jahimeest ongi valdavalt kohalikud või on siis nende juured siit pärit. Aastaid ei olnud jahiseltsil oma kooskäimiskohta. Üle 40 aasta jahimees olnud Vassili Padumäe meenutab, et pärast jahti jagati endises kolhoosiaegses

- jahikoda korda -

� Kaisma jahiseltsi jahimaja enne …

�... ja nüüd. Jaanuar 2021.

Kaisma jahiseltsi ja kultuu riseltsi Kerkau ühine vastlapäev. Rahvast oli nagu igal aastal väga pal ju.

Kui Kaisma jahimeeste näitetrupp kokkutulekul lavale tuleb, siis naerab publik nii et kõhud kõveras.

- jahikoda korda -

2014. aasta kokkutulekul Toosikannul võideti taidluses esikoht. tapamajas saak ära ja iga mees läks oma koju. „Päev otsa tegime metsas tööd ja läksime laiali. Maksapraadimisest polnud juttugi.“ Selline asi ei saanud kesta igavesti. Aastal 2009 osteti seltsile vana Kooli talu, mis asus täpselt Kaisma jahimaade keskel, kuid külast ja naabertaludest piisavalt eemal. Kooli ei ole selles talus siiski kunagi peetud, tegemist on 1920. aastatel ehitatud tüüpilise asunikukohaga, milliseid Kaisma kandis oli palju.

Asunikutalust sai jahihäärber

Selts hakkas raha koguma, LEADER-i programmist saadi toetust ja kaks aastat hiljem läks ehituseks. Kohe algusest

peale oli selge, et jahimehed ei ehita maja ainult endale, vaid sellest peab saama kogukonna kooskäimiskoht. Aastal 2012 alustati ehituse teises järgus juba täielikku renoveerimist ja 2013. aasta augustis toimus suur avamispidu. Vana ja luitunud eterniitkatusega asunikutalu oli muutunud uhkeks sindelkatusega häärberiks keset Pärnumaa metsi. Kaisma jahiselts sai sealtpeale justkui uue hingamise. „Majal on tohutu väärtus, siit hakkabki jaht pihta!“ ütleb Vassili. „Varem võttis igaüks oma lihatüki ja läks koju, kuid nüüd ei taha keegi pärast jahti koju minna. Lausa vägisi peab ajama,“ naerab vana jahimees.

Vana ja luitunud eterniitkatusega asunikutalu on muutunud uhkeks sindelkatusega häärberiks keset Pärnumaa metsi.

Kaisma jahiseltsi jahisaalis (vasakult) Koit Kivikas, Kaimo Kivikas, Heigo Haljaste, Vassili Padumäe ja Kaido Kivikas.

- jahikoda korda Ühisjaht 4. oktoobril 2014.

Jahimajas on korralik nüüdisaegne köök ja avar söögisaal. Sauna leiliruumis mahutab pikk lava korraga kümme meest, nii et kahes vahetuses on pärast jahti meestel saunas käidud ja võib koos lauda istuda, et möödunud jahipäev mõnusalt kokku võtta. All jahisaali kõrval on kaks magamistuba, nagu ka teisel korrusel: kokku neliteist voodikohta. Täiesti omaette väärtus on aga ulukite käitlemisruum, kus olemas kõik jahisaagi töötlemise ja hoidmise tingimused. Ulukite vääristamisel paistab Kaisma silma ka selle poolest, et nende seltsi kuulub üks Eesti hinnatumaid taksidermiste, Janno Lang. Tema meistrikätt on näha jahimajas igal sammul: topised riiulitel, hiiglaslik karunahk ja -kolju seinal, väiksem karu magamistoas voodi kõrval, jahisaali seinu palistamas põdra- ja metskitsetrofeed ning laes uhke põdrasarvedest lühter.

Loomi on rohkesti

Ulukipopulatsioonid on Kaisma jahiseltsi maadel hea tervise juures. Jahimaid on üle 13 000 hektari: keskel on vanad mõisapõllud, mida ääristavad suured rabaalad ja metsad. Leidub kõiki loomi. Möödunud põdrajahihooajal kütiti 25 põtra, metskitse küttimisnorm on olnud paaril hooajal väikese seltsi jaoks pigem liiga suur: üle saja, mis teeb keskmiselt kolm kitse jahimehe kohta. Metssigu on kütitud sel talvel juba 20.

Rabakraavides ja Kaisma järve ääres pesitseb palju kopraid. „Kord aerutanud üks mees järvel pikkamööda haavapuust aerudega. Aerutas nii aeglaselt, et kui aerud veest välja tõstis, olid labad läinud,“ räägib tõsise näoga Vassili rahvajuttu Kaisma järve kobrastest. Kõva koprakütt oli üle 20 aasta Kaisma jahiseltsi juhtinud Arvo Lehiste. Tema pidas väga lugu hagijajahist. „Lehisted on pidanud kogu aeg Eesti hagijaid, praegune on vist juba kümnes,“ rehkendab Koit, „ja kuulub Arvo pojale Tarmo Lehistele. Kusjuures kõik hagijad on olnud Printsid.“ Viimastel aastatel on Kaisma jahimaadel rebaseid ja jäneseid päris rohkelt, nii et on, mida hagijatega küttida. Suurulukijahti peetakse laupäeviti, pühapäeval läheb lahti jänesejahiks. Tõsiste küttidena on Kaisma meestel mitu jahikoera. Jahimaja avamispeol kinkis Seliste jahiselts neile Norra põdrakoera kutsika. Kaidol, Kaimol ja Koidul on kolme peale neli Karjala karukoera, Vassilil noor Soome püstkõrv. Kaido sõnul on Karjala karukoerad haruldaselt mõistlikud ja vaiksed, kuid teevad metsas suurepärast tööd. „Karjala karukoer on alahoidlik, haugub looma eemalt,“ seletab Koit. Ega karukoer tohigi olla liialt tormakas,

Kaismal kasutatakse neid peamiselt põdra- ja seajahil. Kuid nagu öeldud, ka karujaht on Kaismal au sees. Mitu meest on aktiivsed karujahimehed. Üks Kaido kütitud karunahk on nii suur, et täidab kogu magamistoa otsaseina. „Koju poleks mahtunudki,“ seletab Kaido. „Ainult välisseina vooderduseks,“ lisab Vassili.

Kogu küla tuleb kokku

Meeste omavahelist lõõpi ja aasimist jälgides ei imesta, et kõvad kütid korraga suvisel kokkutulekul näitemängu tegema satuvad. Aga üks põhjus on siin veel: uus jahimaja liitis kõvasti! Pärast maja valmimist muutus selts väga ühtehoidvaks, pealegi on seltsi liikmete paljud sugulased ja tuttavad siitsamast kogukonnast. Jahimajas ja selle ümbruses toimub palju külaüritusi: vastlad, jõulud, jaanipäevad ... „Rahvast tuleb nagu murdu!“ rõõmustavad mehed, et nende hoole ja armastusega hoitud jahimaja külarahva hulgas nii hinnatud on. Seltsi jahimehe Toomas Tõnissoni abikaasa Imbi on kohaliku näiteringi juht. Just tema eestvedamisel mõeldakse kambaga välja ka need lõbusad jandid, mida kokkutulekul esitada. Igal juhul suitseb korsten Kaisma jahiseltsis pidevalt ja elu keeb. Ehk nagu ütleb vanasõna: „Jahimaja korras, kõik korras!“

- aasta lind TEKST JA FOTOD INGMAR MUUSIKUS

Kuldnokaaasta

Kuldnokk pesaehitusmaterjaliga.

Kuldnokk, 2021. aasta lind, on eestlasele hästi teada ja armastatud. Ta elab kevadest sügiseni meie kõrval, on värvika sulestiku, reipa oleku ja hoogsa ning mitmekesise repertuaariga laulik.

uldnokkade kevadine saabumine on tore sündmus, nende tulekuaeg jääb märtsikuusse, soojadel talvedel tulevad nad juba veebruaris. Nii kuuluvad kuldnokad põldlõokeste, künnivareste ja kiivitajate kõrval meie esimeste kevade-

kuulutajate hulka. Olles inimese toredad lähinaabrid, on rändurite tagasitulek vägagi oodatud, mis toob rõõmu ja elevust. Majaseinale või aeda puu otsa pandud pesakasti võtab kuldnokk ruttu omaks. Vanades parkides ja kalmistutel, kus palju oksaaukudega vahtraid ja pärnasid, leidub hulgi sobivaid kortereid. Seal võib lähestikku elada mitu kuldnokapaari. Õõnespesitsejate korterimuresid lahendavad ka eri liiki rähnid, kes igal kevadel uue pesakambri raiuvad, nii et eelmise aasta pesa jääb teistele huvilistele. Esimesed saabujad on isaste kuldnokkade salgad. Nad hõivavad sobivad paigad, hakates välja valitud kinnisvarast mullust prahti välja viskama. Pesapaigatruudus on kuldnokale loomuomane: sinna, kus ta on sündinud, pöördub ta järgmistel kevadetel tagasi. Sageli läheb konkureeriva liigikaaslase või ette jõudnud varblastega hea korteri pärast löömaks. Kui emaslinnud kohale

jõuavad, alustavad moodustunud paarid ehitustöödega. Üheskoos kantakse pessa kulukõrsi, puulehti, samblikke, linnusulgi ja loomakarvu.

Kuldkollased nokad

Kuldnoka sugupooli saab eristada välimuse järgi. Isaslindu ehib kevadel eriliselt rohekasvioletse läikega sulestik, emaslinnul on metalliläiget mõnevõrra vähem, kuid sulekuube kaunistavad suuremad ja rohkemad heledad tähnid. Nokad on kevadel mõlemal sugupoolel nimele kohaselt kuldkollased. Lähedalt vaadates võib märgata, et isasel on nokatüvik sinaka tooniga, emasel valkjam. Kuldnokka aetakse mõnikord segi isase musträstaga, kelle nokk on samuti erkkollast värvi. Musträsta sulestik aga on ühtlaselt must, mitte heledate tähnide ja küütleva metalliläikega, lind ise suurem ning pikema sabaga, ta hüpleb või jookseb kiiresti maapinnal. Pesaehituse eel algab kuldnokal hoogne lauluaeg. Kuldnokk kaitseb

- aasta lind Kuldnokk laulab katuseharjal.

Kuldnokk õitsval õunapuul.

Isased kuldnokad toidujahil.

lauluga vaid isiklikku pesakambrit, mitte suuremat maavaldust. Lauluhoogu jätkub mai keskpaigani, kui pojad pesas kooruvad. Poegade toitmisel on paarilistel varahommikust hilisõhtuni nii palju tegemist, et laulmiseks enam aega ei jää: uus elu võtab kogu aja ja energia. Repertuaaris kasutab kuldnokk lapsena pesa ümbruses kuuldud helisid ja hääli. Ta on meie parimaid jäljendajaid lindude seas. Laulvat kuldnokka kuulates on huvitav mõistatada, milliste liikide laulukatkeid laulik oma heliloomingus kasutab. Leida võib sealt nii mõndagi. Kuldnokk paneb laulu sisse hiireviu ja pasknääri kräunumisi, peoleo ja musträsta flöödipartiisid, karmiinleevikese ja salu-lehelinnu vilistusi, suurkoovitaja ja metstildri mänguhääli, pääsukeste sädinaid, hakkide kilkeid, pesast mööda kihutavate piiritajate kisa, sookure hüüu ja palju teisi kevade hääli. Metsas ilmavalgust näinud kuldnokk jäljendab metsalindude laule, mere ääres sündinu merelindude

Osa sügisesest kuldnokaparvest.

hääli. Linnast pärit kuldnoka popurrii võib lisaks linnalindude imiteerimisele sisaldada ka autoalarme ja -signaale, telefonihelinaid, uste kääksumist ning muud nüüdisaegset tehismüra. Mis lapsena kuuldud, jääb meelde kogu eluks.

Pulbitsev energia

Nagu inimestelgi, on ka kuldnokkade hulgas andekamaid ja vähesema andega laulikuid. Kuid innukusest ja pulbitsevast energiast ei jää ühelgi kuldnokal vajaka. Laulja istub mõnel kõrgemal oksal, pesakasti katusel või hoone katuseharjal. Lauluhoos kuldnokk lööb pea selga ja noka püsti, ajab kurgualused suled turri, tiivad laiali, vehkides ja väristades neid lauldes, justkui ettekandele ise takti lüües. Laulda oskavad ka emased kuldnokad, kuid nende laul on lühem ja mitte nii kõlav. Kui pojad juuni esimeses pooles pesast lahkuvad, püsivad perekonnad mõnda aega ühistes salkades. Üsna

ilmetu välimusega, ilma kuldse noka ja küütleva sulestikuta poegi toidavad vanalinnud vihmaussidega. Õhtuti kogunevad kuldnokad suurte parvedena ööbima kaldaäärsesse roostikku. Hiigelparve, kus koos tuhandeid linde, lend õhtutaeva taustal võtab põnevaid dünaamilisi kujundeid, meenutades liikumiselt mõne üleelusuuruse mesilassülemi lendu. Noored linnud kiirustavad juba juulis rändele. Oktoobri jooksul lahkub enamik Eesti kuldnokkasid Lääne-Euroopasse. Soojad talved julgustavad kuldnokkasid, mõnesajast mõne tuhande linnuni, mitte rändama, vaid proovima kohapeal talvitamist. Praegusel, ootamatult külmal talvel, risk ennast ilmselt ei õigusta, ja nii mõnelgi julgel kuldnokal jääb uus kevad nägemata. Kuid ellu jäänud rändurid rõõmustavad meid õige varsti oma kuldsete nokkade, helkivate sulekuubede ning pulbitsevate lauludega.

- teadus -

REBASED

ohustavad rannaniitude linnustikku

Tikutaja läänerannikul Keemu rannaniidul.

Niidukahlajate pesitsusedukuse uuring Hiiu- ja Läänemaal näitab, et linnupesade peamine rüüstaja on rebane. Eesti Jahimehe küsimustele vastab üks uuringu korraldajatest, Tartu ülikooli zooloogiadoktorant Triin Kaasiku. TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD TRIIN KAASIKU, CAMILO CARNEIRO, keskkonnaagentuuri rajakaamera

Milles niidukahlajate uuring seisnes ja milliste tulemusteni jõudsite? Viimasel kolmel aastal korraldasime Hiiu- ja Läänemaa rannaniitudel (kummastki maakonnast viis niitu) niidukahlajate pesitsusedukuse uuringu. Niidukahlajad on märgadel avamaastikel pesitsev linnurühm, kelle hulka kuuluvad näiteks kiivitaja, punajalg-tilder, tikutaja, liivtüll, mustsaba-vigle, tutkas, suurkoovitaja, niidurüdi jt. Kolme aastaga sai selgeks, et 86% nende lindude pesadest rannaniidu elupaigas süüakse ära, mis tähendab, et need linnupopulatsioonid ei suuda ennast taastoota. Tänu rajakaamerate kasutamisele teame ka, kes on nende pesade sööjad. Kõige rohkem pesi hävitab rebane, vähem võtavad šaakal, mäger ja ronk. Niisiis oleme teada saanud, et lindude

pesitsusedukusega on kehvasti ja peamine pesarüüstaja on rebane.

Peale niidukahlajate on veel palju teisi maaspesitsevaid linde, kelle arvukus Eestis on ohustatud: metsised, tedred, nurmkanad … Üks rebane suudab väga palju kahju teha, kui ta pesitsusalale satub. Tundub küll nii, sest rebasel on ka komme peita toitu tagavaraks. Ta teeb pesa tühjaks ja kui tal seda toitu parasjagu vaja pole, siis ta peidab selle kusagile rannaniidu lähedale. Kui aga rääkida üldiselt, siis seda on ka Euroopas näidatud, et maaspesitsevatel lindudel läheb tunduvalt halvemini kui teisel rühmadel, mida seostatakse peale elupaiga kao ka väikekiskjate arvukuse suurenemisega.

Kui palju küttisid jahimehed uuritavatel rannaniitudel ja nende ümbruses väikekiskjaid? Väikekiskjate küttimisandmed ei ole väga täpsed, sest need edastatakse jahipiirkondade kaupa. Nendes jahipiirkondades, kus meie uuringualad asusid, kütitakse Hiiumaal igal aastal umbes sada rebast ja mandril (Läänemaal – toim.) kaks-kolm korda rohkem. Seega rebaseid kütitakse, aga ma ei tea, et see oleks praegu linnukaitseks suunatud tegevus. Kas sellest oleks abi, kui jahimehed lööksid kaasa, et parandada niidukahlajate populatsiooni? Ma arvan, et sellest oleks abi. Ent küsimusse tuleks suhtuda ettevaatlikult. Esiteks, kui kusagil rebaseid suunatult

- teadus Niidurüdi on üks ohustatumaid Eestis pesitsevaid linde, keda on siin alles jäänud umbes 200 paari. Individuaalsete värvirõngastega niidurüdide jälgimine annab teadmisi nende ellujäämuse ja eluea, pesitsusedukuse, rände, pesapaigatruuduse ja elupaigakasutuse kohta.

Triin Kaasiku niidurüdi rõngastamas.

Punajalg-tildri pesa. just linnukaitse eesmärgil küttida, siis tuleks samal ajal jälgida seal pesitsusedukust, et vaadata, kas küttimisel on ka positiivne mõju. Mujalt maailmast on näiteid, kus on küll üks rebane välja kütitud, aga selle asemele tuleb territooriumile kaks uut. Selleks, et küttimine hästi toimiks, peaks see olema lahendatud organiseeritult, pikema aja jooksul ja nii, et tulemustel hoitakse silma peal.

Ilmselt poleks kohalikel jahimeestel midagi selle vastu, kui nad oleksid ornitoloogide koostööpartnerid ja kindlasti leiduks ka huvilisi, kes väikekiskjate arvukuse reguleerimisega süstemaatiliselt tegeleks, nagu näiteks Soomes, kus see on väga levinud. Ka osal Inglismaa looduskaitsealadest kasutatakse väikeskiskjate küttimist

Möödunud aasta Eesti Jahimehe viiendas numbris ilmus Tartu ülikooli teadlaste artikkel rebase ja šaakali mõjust rannaniitude lindudele. Selles on kirjas, et jahipidamine on üks kiire võimalus saavutada lindude pesitsemiseks positiivseid tulemusi, küll aga on mainitud, et selle mõju on lühiajaline, kui korraldada küttimisaktsioon vaid korra. Pidevat küttimist on vaja aga regulaarselt korraldada ja jahimeestel peab ka olema huvi väikekiskjate küttimise vastu. Õigupoolest on täpselt sama probleem rannaniitude niitmise ja karjatamisega, sest ka see peab olema järjepidev, et asi käest ei läheks. Kunagi tehti nende projektidega algust ja praegu need toimivad. Miks ei võiks siis ka väikekiskjate küttimine rannaniitudel ja nende ümbruses olla samamoodi järjepidev või seotud lepingutega? See aga eeldaks ka riigi huvi kaasata jahimehi looduskaitselisse tegevusse.

- teadus liigikaitseks, seda tehakse koos muude võtetega, nagu elupaiga taastamine ja röövloomakindlad aiad. Arvan, et seda tasuks ka Eestis proovida.

Kui 86% linnupesadest süüakse ära, siis on see väga karm number. Kas võiks jahimehi kaasata näiteks sellesse samasse uurimisprojekti, kus siis jahipidamise mõju ka põhjalikult uuritakse? See oleks kindlasti väga vajalik uuring. Mida me praegu tegime, oli eelneva seisundi kindlakstegemine. Nüüd võiksime edasi minna lahendusi otsides. Lahendusi on erinevaid. Oleme oma uuringus näidanud, et röövlust mõjutab näiteks see, kui kaugele metsast on lind pesa teinud. Sellest tulenevalt on üks võimalus, mida kavatseme proovida, elupaiga taastamine võsa ja istutatud metsa arvelt. Teine võimalus on röövluskindlad aiad, seda on samuti kavas katsetada. Suunatud jahipidamine oleks kolmas viis, mille peaks sellisesse uurimistöösse lisama. Kui rääkida rannaniitudest, millest paljud on looduskaitsealad, siis on sageli kuulda ka arvamusi, et sellistel aladel peaks olema igasugune jaht täielikult keelatud. Paraku on tunda ka looduskaitsjate ja ornitoloogide hulgas levivat hoiakut, et jahimeestes nähakse rohkem jahikire rahuldajaid, mitte looduskaitsjaid. Nii tekib kergesti vastuolu, kus sujuv koostöö on takistatud. Kas koostöö ei võiks olla hulga tihedam?

Niidurüdi Keemu rannikul.

Meie tulemused viitavad tõesti, et rebase arvukuse reguleerimine tähtsate linnualade piirkonnas võib kahlajatele soodsalt mõjuda.

Munade peamiseks sööjaks osutus uuringu kokkuvõttes rebane.

Olen nõus. Kuigi me räägime rohkem sellest, kuidas inimtegevus liike kahjustab, on kindlasti mõned liigid, kes meie tegevusest palju kasu lõikavad. Üks nendest on rebane. Nüüdisaegne põllumajandus, marutaudi väljatõrjumine, tõenäoliselt ka kliima soojenemine ja see mosaiikne maastik, mis meil suurte looduslaamade asemel on tekkinud – kõik see soodustab rebase käekäiku. Kui rebane võidab inimese tegutsemisest nii palju, samal ajal aga tema saakloomad selle tõttu kaotavad, siis on

- teadus Rajakaamera paljastab ka öised munaröövlid.

Herjava

Vormsi

Paope 20,5 ha

Hiiumaa

Aandi

53,9 ha

57,4 ha

Õunaku 46,7 ha

Põgari-Sassi

Jausa

53,5 ha

30,5 ha

Pagaranna

Tärkma

32,8 ha

22,5 ha

Teorehe 67,5 ha

Keemu 81,5 ha

Muhu Saaremaa Rannaniidualad, kus uuriti kahlajate koorumisedukust ja pesade rüüstajaid. meil vastutus selle probleemiga tegeleda. Rebase küttimismahu suurendamine on üks võimalus.

Möödunud aastal ilmunud Eesti Looduse artiklis (Eesti Loodus 2020 nr 2, lk 54–60 – toim.) tõite välja, et niidukahlajate kõrgaeg oli Eesti Vabariigi ajal enne teist ilmasõda, kui olid talumajapidamised, rannaniitudel tehti heina, hoolitseti selle eest, et röövulukid oleksid kontrolli all. Siis oli ka linnustikul seal märksa parem elu. Peale selle, et tol ajal väikekiskjaid kütiti, oli vast veelgi olulisem see, et siis olid need maastikud palju avatumad, niidud palju suuremad. Praegu on rannaalade maastik kahlajatele palju ebasobivam: kinnisem ja kuivem.

Mis võiks olla lähemad praktilised sammud, milles uurijad ja jahimehed võiksid koostööd teha ja juba midagi konkreetsemat kokku leppida? Pärast uurimistulemuste selgumist pole eriti kaua aega rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas niidukahlajad rannaniitudelt kaovad. Paljud kahlajaliigid on peamiselt elupaiga kadumise tõttu juba praegu ohustatud ja kui nende pesitsusedukus ei parane, siis vaatame lähikümnenditel pealt paari liigi kohalikku väljasuremist ja teiste asurkondade kokkukuivamist. Meie tulemused viitavad tõesti, et rebase arvukuse reguleerimine tähtsate linnualade piirkonnas võib kahlajatele soodsalt mõjuda.

- jahimees -

Akadeemikust jahimees

VEIKO URI TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO INGMAR MUUSIKUS

Eesti maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor Veiko Uri valiti hiljuti Eesti teaduste akadeemia liikmeks. Ta on jahimees ja kuulub Tartu jahindusklubi Järvselja jahiseltsi.

VEIKO URI • • • • • • •

Sündinud 1969. Lõpetanud põllumajandusülikooli metsamajanduse insenerina 1993. Doktorikraad 2001. Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor 2015. Maaülikooli nõukogu liige, maaülikooli metsanduse doktorinõukogu liige. Eesti Vabariigi teaduspreemia uurimuste tsükli „Produktsioon, süsiniku akumulatsioon ning lämmastikuringe kiirekasvulistes lehtpuupuistutes“ eest 2013. Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk 2016.

Kas olete akadeemikute auväärses ringis ainus jahimees? Seda ma ei tea, kui palju akadeemikute hulgas jahimehi on. Võimalik, et olen ainuke.

- jahimees Kuidas te üldse jahinduse ja metsanduse juurde jõudsite? Kas on see esivanematelt kaasa saadud huvi? Seda küll, jahikirg on isalt, tema kõrval hakkasin juba üsna noorena metsas käima. Õppisite metsandust maaülikoolis, mille lõpetasite 1993. aastal. Millal sai teist ametlikult jahimees? Hakkasin Järvseljal jahil käima juba üliõpilasena, nii nagu paljud tolleaegsed metsanduse tudengid, jahimeheks sain aastal 1990. Kas on teil välja kujunenud oma lemmikjaht? Kas käite meelsamini üksi metsas või koos jahiseltsiga ühisjahtidel? Käin nii üksi kui ka seltskonnaga, mõlemal on omad võlud, aga minu lemmik on suvine sokujaht. Olete öelnud, et akadeemiku roll ühiskonnas on tippteaduse edendamine ja riigi ning ühiskonna teaduspõhine nõustamine. Jahipidamine kui iidne tegevusala on sattunud ühiskonnas pideva surve ja kriitika alla. Kuidas olete enda jaoks jahil käimist mõtestanud? Jahil käimine on üks looduses ja loodusega koosolemise vorme. Loomulikult on jaht palju enamat kui looma küttimine, jahil on oma eetika, tavad ja traditsioonid, ühisjaht on ka üks sotsiaalse suhtlemise vorme. Jaht on sama vana kui inimkond ja küllap on jahimeeste geenides midagi sellist, mis neid ikka ja jälle metsa tõmbab. Aukartus elu ees on kahtlemata jahieetika alus. Jahimees peab suhtuma ulukitesse lugupidavalt ja austusega. Sama on ka metsanduses. Mul on sageli tunne, et põhiküsimus, miks inimesed on praegu vaenulikud metsa raiumise vastu, ongi just nimelt eetikas. Praegune metsategu võimsa tehnika abil on sageli räpakas, piltlikult öeldes pole metsa võetud lugupidavalt, vaid järele jääb justkui rüvetatud maa. Selliseid haavu või jälgi on metsades palju. Kuivõrd nüüdisaegne metsatööstus pöörab näiteks kas või metsatehnika arenduses sellele tähelepanu? Eetika, head tavad ja kirjutamata

seadused on vajalikud mitte ainult jahinduses või metsanduses, vaid ühiskonnas laiemalt. Miks metsanduses on olukord nii teravaks läinud, siin on põhjusi palju ja neist on eri vaatenurkadest palju kirjutatud ning räägitud, aga ka eetikal on siin oma osa. Tilk tõrva rikub kogu meepoti ja sageli just negatiivsed näited leiavad laia kõlapinda, aga pahatihti just nende põhjal kujuneb hoiak metsandusse suhtumisel laiemalt. Mis puutub metsamasinatesse, siis nüüdisaegse metsatehnika roll selles vaidluses on üle demoniseeritud. Markantseim näide sellest on vabariigi aastapäeva ühes lavastuses näidatu. Masin on vaid tööriist ja milline näeb lank välja pärast raietöid, oleneb ennekõike sellest, mis tasemega mees masinaga töötab, milline on üldine töökultuur, kui nõudlik on metsamajandaja või maaomanik jne. Muidugi avaldub suur looduslik mitmekesisus ka inimühiskonna kõikides rühmades, sh metsaomanike ja -majandajate hulgas, aga üldiselt on raietööde kvaliteet ja hilisem metsade uuendamine läinud paremuse poole. Muuhulgas on muutunud iseenesestmõistetavaks, et tekkinud kahjustused pärast raietöid korrastatakse.

Jahieetika üks aluspõhimõte on ka see, et kütitud uluk tuleb võimalikult täielikult tarvitada ja vääristada. Raiskamine on patt. Kuid just siin on väga selge veelahe jahipidamise kaudu saadud saagil ja liha tööstuslikult tootmisel, kus kaod on ületootmise tõttu tohutud. Miks aga on endiselt suhtumine jahimeestesse pahatihti negatiivne? Kuidas ja kas oleks võimalik seda suhtumist muuta? Ma arvan, et tõrjuv hoiak jahi ja jahimeeste vastu ei tule sellest, kuidas jahimehed saaki väärindavad, vaid sellest, et heaoluühiskond ja ulatuslik urbaniseerumine on viinud loodusest võõrandumisele. Oma osa mängib ka inimeste puudulik loodusharidus, näiteks kui loomade linna sattumise tõlgendus on, et kõik metsad on maha raiutud ja loomadel pole enam kusagil kohta, kus olla. Ühiskonna arengutrende vaadates pole ma väga optimistlik, et suhtumine jahindusse ja jahimeestesse muutuks lähiajal märgatavalt teistsuguseks.

Jahimehed oskavad looduses hakkama saada ka siis, kui meid tabavad ootamatud olukorrad: looduskatastroofid, pandeemiad jne. Jahimehed on tulnud kogukonnale appi seal, kus riik jääks muidu hätta, hea näide on võitlus sigade Aafrika katkuga (SAK). Tulles tagasi jahimehe maine juurde, tundub, et jahimeest hinnatakse siis, kui häda on käes. Jah, SAK on eespool räägitu kohta hea näide. Selles olukorras teadvustas ühiskond jahinduse vajalikkust väga selgelt. Inimene aga on võtnud endale looduse reguleerija ja kujundaja ning ühes sellega ka vastutaja rolli. Ühiskonnana püüame leida ulukite arvukuse ja inimese majandushuvide kompromissi ning jaht on ainuke reaalne võimalus ulukite arvukust reguleerida. Poleks võimalik kasvatada noort metsa põtrade liiga suure populatsiooni korral, metssigade suur arvukus põhjustab probleeme põllumajanduses, aga ka inimeste pahameelt segi pööratud murukamara pärast taluõues või suvila ümber. Aga seda tasakaalustaja rolli tuleb täita pidevalt, ei saa lasta asjadel vahepeal omasoodu kulgeda ja alles siis tegutsema asuda, kui olukord täbaraks kisub. Ühiskonnal võiks olla tarkust väärtustada jahti ja jahindust ka kriisivälisel ajal. Kuidas te metsandusteadlasena hindate Eesti ulukite elukeskkonda? Ma pole ekspert ulukite arvukuse kohta midagi arvama, aga kui vaadata igaaastaseid küttimis- ja loendusandmeid, siis üldjoontes on meie peamiste jahiulukite seis ju hea. Paratamatult erinevate ulukite arvukus ajas muutub, vahepeal läheb mõnel liigil paremini, vahepeal kehvemini ja nendel muutustel on enamasti väga erinevad põhjused (ilm, taudid, toidubaas, küttimine jne). Näiteks mõnest piirkonnast SAK-i tõttu peaaegu kadunud metssigade arvukus näitab jõudsa kosumise märke, metskitse arvukus on pärast kümnenditagust mõõna taas suur, samal ajal põtrade arvukus on kerges languses. Üle pika aja saame rõõmu tunda tõeliselt lumerohkest talvest. Kas olete jõudnud ka mõnele talvisele jahile? Kas hundijahti olete näiteks sel talvel pidanud? Hundijahti pole jõudnud, aga olen küttinud mõne nugise. Suur tänu ja ikka kivi kotti!

- Liiklusohutus -

„Ulukid teel“ –

uued eesmärgid

Projektis „Ulukid teel“ oli 1. jaanuar 2021 tähtis kuupäev, sest alustati andmete süsteemset kogumist teadusliku uuringu tarvis.

TEKST ja TABELID URMAS SALMU FOTOD JÜRI JÕEPERA, URMAS SALMU

õik suurulukite ja autode kokkupõrked, millest jahimehed teada saavad, olenemata sellest, kas teate andis edasi häirekeskus või kohalikule jahimehele tuttav isik, fikseeritakse Jahise kaardirakenduse tabelis. Tabelist saab reflektorite mõju mõõtev või hindav dokument, milleta pole võimalik kirjeldada ega luua statistilist kokkuvõtet. Edasine on juba numbrimaagia: kui palju ja mis kellaajal toimusid kokkupõrked (kas pimedas või valges jne). Reflektori tööpõhimõte loob kaitsva valgusmüüri vaid sel ajal, kui auto esitulede valgusest moodustub „valgussein“. Seega ei hoia päeval see tõkend suurt metslooma kuidagi teelt eemal.

Muutused Jahises

Jahises on muutunud vaid märke sisestamise asukoht ja lisandunud mõned

täitmist vajavad väljad. Sellekohane teave on vajalik kõigile neile jahimeestele, kes häirekeskuse kontaktisikutena koristavad teedelt hukkunud ulukeid ja seejärel fikseerivad sündmuse Jahises. Teate muudatuse kohta said kõik Jahise kasutajad juba jaanuaris. Bioloog ja jahimees, Eesti maaülikooli dotsent Tiit Randveer on

Tarad kahel pool teed − efektiivne, aga jagab asurkonna mitmeks, omavahel edaspidi mitte enam geene vahetavaks osaks.

reflektorite kohta avaldanud oma seisukoha, mida siinkohal tema lahkel loal kasutan: „Reflektorite (potentsiaalne) positiivne efekt seisneb selles, et need ei takista loomade vaba liikumist, aga loodetavasti (ilmselt, tõenäoliselt) peletavad ohtlikust olukorrast just siin ja praegu. Kuivõrd tõenäoliselt, selle selgitamine ongi algatatud projekti eesmärk.“ Traattarade kohta ütles Randveer aga järgmist: „Tarad kahel pool teed − efektiivne, aga jagab asurkonna mitmeks, omavahel edaspidi mitte enam geene vahetavaks osaks.“

Kontaktisikute täpsustamine

Aasta alguses kohtusid häirekeskuses teenuse 1247 juht Karmen Oks, EJS-i IT-projektijuht Karri Urban ja Urmas Salmu. Jahiseltsidel on vaja täpsustada kontaktisikud, eriti neis jahipiirkondades,

Metskitse arvukuse vähendamiseks on tublisti suurendatud küttimismahte.

- Liiklusohutus -

Jaanuari alguses kohtusid 1247 teenuste juht Karmen Oks ja jahimeeste esindajad, projektijuhid Urmas Salmu ja Karri Urban. mida läbivad peamagistraalid ja kus ulukid ka auto ette jäävad. Eriti läheb meile korda, kui auto põrkab kokku põdraga. Jahimees teab ja hindab meie metsade suurimat valitsejat. Kui valitseja leiab end õnnetul kombel ühtäkki teelt, siis tuleb jahimehel tegutseda, olgu öö või päev. Et häirekeskuse kõneisik saaks kätte õige jahipiirkonna esindaja, peavad kontaktid Jahises olema täpsed. Iseäranis nendel seltsidel, mis on koondunud katusorganisatsioonide alla, olgu näiteks Pärnu, Tartu või Rakvere klubi. Häirekeskuse 1247 uuendatud IT-tööriist on ühenduses Jahises markeeritud andmetega, seega võib endised Excelitabelid varsti unustada.

Kuidas kõik toimib ja kas ikka toimib?

Uut riigiinfo telefoninumbrit 1247 ja asukoha jagamist testis Rakvere jahindusklubi juhataja Jaan Villak. „Alustuseks saatsin Google Mapsist asukohalingi meiliga aadressile 1247@112.ee ja pildi „hukkunud loomast“. Seejärel helistasin 1247 ja selgitasin „õnnetusjuhtumit“. Järgmisena saatsin ainult koordinaadid ja kolmandaks püüdsin ligilähedaselt kirjeldada, nagu oleksin tundmatus kohas. Töötajad on professionaalsed ja kõigil juhtudel leiti õige asukoht kiiresti üles. Tagasi helistamisel kuvatakse riigiinfotelefon 1247. Meiliga tuleb vastus aadressilt 1247@112.ee ja töötaja nimi.

Kasutatakse Jahise kaarti ja kui jahipiirkonna kasutaja andmed on korrektsed, siis edastatakse info kiiresti ning mugavalt. Sõnumi (SMS) saatmine ei ole veel töövalmis. Senine keskkonnainfotelefon 1313 on suunatud uuele riigiinfonumbrile 1247. Kõne alguses teavitatakse, et kõne on tasuline, aga see ei ole enam nii! Enamikul on juba nutitelefonid, kus oma asukoha määramine ja jagamine on imelihtne. Google Mapsis saab oma asukohta jagada meiliga ja lisada ka pildi juhtunust. Edasi on häirekeskusel lihtne juba leida Jahise kaardilt vastava piirkonna kontaktisik, kes hukkunud või vigastatud loomaga edasi tegeleb.

Metskitse hukkumise trendi teedel võiks reflektorid märksa rohkem mõjutada.

- Liiklusohutus Jahimehele on tähtis, et häirekeskuse saadetud asukohalingi või koordinaadid saaks kiiresti ja kadudeta sisestada telefoni või arvutisse. Nii jääb ära pikk kõne ebamääraste selgitustega, missuguse puu või pilve all õnnetus juhtus. Kui helistaja ei saa või ei oska õnnetuspaiga asukohta kirjeldada, siis oleks õigem helistada 112, kus häirekeskuse töötaja saab helistaja asukoha täpselt positsioneerida.“ NB! Enamikus kaskokindlustuse lepingutes on kirjas kohustus teavitada kokkupõrkest metsloomaga kohe ka häirekeskust! Tänan Jaan Villakut korraldatud katse eest, sest vaid nii saame jagada soovitusi, kuidas õnnetusse sattunud isik peaks edasi toimima, eriti nutitelefoni kasutajad. Jahimees omakorda saab aga võimalikult väikese ajakulu ja otsimisega teada, kus hukkunud uluk asub.

Suur tunnustus

Eesti jahimeeste tööst maanteedel valgustõkkereflektorite paigaldamisel ja nõnda ulukite asurkonna eest hoolimisel andis EJS mullu kevadel teada ka Euroopa jahimeeste katusorganisatsioonile FACE, mis esindab enam kui seitset miljonit jahimeest. Selle juures töötab alates aastast 2013 ka keskkonnahoiu komisjon, kes nimetas eestlaste algatuse Euroopa 2020. aasta novembri parimaks projektiks. Eesti Jahimeeste Selts pole varem nii suurt tunnustust saanud! Kokku peeti läinud aastal tunnustuse vääriliseks ühtekokku vaid viit erineva sisuga ulatuslikku keskkonnaalgatust. Meie tööle osaks saanud tunnustus pani aastale ilusa punkti.

Metsloomaõnnetused 2020. aastal

Kui valgustõkke reflektorid veenvalt toimivad, siis võiks väheneda ka kokkupõrked, kus keskkond loovutab osa ulukitest järjekindlalt „liikluslihaks“. Esimesed valgustõkked paigaldati 2020. aasta viimases kvartalis, seega need vaevalt statistikat kõigutasid, aga numbrite keeles on trend valdavalt langusele. Kokkupõrgete arv põtradega on vähenenud. Selline muutus on meeldiv, sest meie suurima metsloomaga ei taha liikluses mitte keegi kokku sattuda. Kuivõrd selline muutus kajastub populatsioonis sel ja järgnevatel aastatel, jäägu teadjamate

Reflektori tööpõhimõte loob kaitsva valgusmüüri vaid sel ajal, kui auto esitulede valgusest moodustub „valgussein“. Seega ei hoia päeval see tõkend suurt metslooma kuidagi teelt eemal. prognoosida. Populatsiooni järsu kahanemise trend ei rõõmusta kedagi. Metskitse arvukuse vähendamiseks on tublisti suurendatud küttimismahte, liikluses on langus nähtav, kuid mitte oodatud suuruses. Selle rohusööja hukkumise trendi võiks reflektorid märksa rohkem mõjutada, seega ootame 2021. aastal muutusi. Muret tuleks aga tunda hirvede ootamatult rohkeks muutunud kokkupõrgete pärast. Enamiku populatsioonist võtavad enda kanda saared, vähemal määral Lõuna-Eesti. Seda näitab ka liiklusstatistika. Põhjuste leidmisel on see mõttekoht. Karu on siiani olnud liikluses peaaegu nähtamatu, kuid 2020. aasta on siingi erandlik. Jämedalt arvutades on 2017.−2019. aasta keskmine 6,6 isendit,

millelt hüpe 14 isendini tähendab enam kui kahekordset suurenemist. Võimalik, et karud on olnud kogu aasta aktiivsed, aga kas see on põhjus, peaks ütlema teadlased ja ulukibioloogid. Korralik lumega talv võiks mõjuda positiivselt. Kuigi häirekeskuse teadete sisu lugemine on enamasti väga morbiidse tooniga, kohtab siingi vahel päris lustakaid kirjeldusi. Üks selline juhtum fikseeriti 29. septembril 2020 kell 8.17 (tekst muutmata): „Leppneemes eramaja hoovis jooksis põder pead pidi jalgpalliväravasse. Värav jäi sarvedesse kinni. Põder jooksis metsa ära. Info edastatud jäägriabile.“ Põtradele mõnusat jalgpallihooaega, meile aga − rahu maanteedel!

- Liiklusohutus Põder

Metskits

Karu

407 319

2017

246

4408

201

4884

2017

2018

2019

2020

Lineaarne trend mõõdukale kasvule

161 116

2018 2019 Pigem pöörab tõusule

2017 2018 2019 2020 Kahe perioodi keskmine trend tõusule

Hirv

9 2017

Metssiga

134

4300

2916

2018 2019 2020 Lineaarne langustrend

173

2020

2017 2018 2019 2020 Kahe perioodi trend järsule tõusule

Liik/Aasta Põder Metskits Metssiga Hirv Ilves Karu

2017 2018 2019 2020 319 407 246 201 2916 4408 4884 4300 173 134 116 161 9 10 10 26 2 11 6 8 2 10 8 14

Joonis. Teedel hukkunud ulukite arv, 2017–2020.

UFORCE 1000 TÄNAVALEGAALNE KOLMEKOHALINE UTV BAASHIND 12 490€

- Kasulik -

Jahise mugavamaks kasutamiseks on valminud äpp! TEKST KARRI URBAN, EJS-i IT-süsteemide koordinaator

Äpp on saadaval Apple’i ja Androidi nutiseadmete kasutajatele. Rakenduses saab hallata Jahises välja antud jahilube, lisada vaatlustulemusi, kontrollida oma jahi- ja laskekatsetunnistuste kehtivust ning hallata isiklikke kontaktandmeid. Lae äpp alla Play poest või App Store’ist. Rakendusega on loodud tehniline võimekus hallata ka suurulukiluba elektroonselt. See aga nõuab kooskõlastusi, mille nimel juba töötame.

- Kasulik Väikeuluki jahiloale küttimistulemuse lisamine Küttimistulemuse lisamiseks jahiloale on mitu võimalust. • Kõige kiirem viis küttimistulemuse lisamiseks on vajutada avalehel lingile + „Lisa küttimistulemus“. Seejärel kuvatakse aktiivsed jahiload, millele on võimalik küttimistulemusi lisada. • Teine võimalus on kasutada ekraani alumises osas olevat plussmärgiga nuppu. Pärast nupule vajutamist tuleb valida, et soovitakse lisada uus küttimistulemus.

Kui oled jahiloa välja valinud, siis väikeuluki loal on vaikimisi märgitud käesolev kuupäev, kütitud arvuks 1. Looma lahtrile vajutades saab valida kütitud väikeuluki liigi. Kui jahipäeval on kütitud mitut eri liiki väikeulukit, siis uue rea saab lisada + „Lisa uus“. Pärast andmete sisestamist tuleb vajutada nuppu „kinnita“.

Suuruluki jahiloale tabamise kohta märke tegemine Suurulukiloale küttimistulemuse märkimiseks tuleb samuti avalehelt valida + „Lisa küttimistulemus“. Selleks, et jahiloale võimalikult kiiresti ja mugavalt küttimistulemus lisada, on rakendus sinu eest suure osa välju automaatselt täitnud. Jahimehel jääb üle kontrollida ning lisada tabatud uluki sugu ja vanus. Kui on vaja küttimiskoht täpsustada, siis kaardile vajutades avaneb kaart tervel ekraanil. Kaardil kuvatakse sinu asukoht (eeldusel, et oled nutiseadmes lubanud asukoha jagamise) ja jahipiirkonna piirid. Asukoha täpsemaks määramiseks saab vaikimisi sisse lülitada satelliitkaardirežiimi. Satelliitkaardi

saab välja lülitada nupust ekraani ülemises servas. Vajutades nupule selle all, saab kuvada ekraanile kogu jahipiirkonna piirid. Kui oled kaardil oma asukohast ära liikunud, siis kolmandale nupule vajutades saab sinna tagasi liikuda. Kui asukoht on õige, siis tuleb vajutada nupule „Vali asukoht“. Kui jahimees on andmed sisestanud ja kontrollinud, siis tuleb vajutada nupule „Kinnita“. Jahiloa küttimisandmeid on võimalik täiendada küttija nime, täpse vanuse ja lisainfoga. Neid andmeid saab jahiloale sisestada ka hiljem. Samuti on võimalik hiljem asukohta korrigeerida.

- Kasulik Jahilubade nimekiri Jahimees saab äpist näha kõiki talle Jahise süsteemis väljastatud jahilube. Jahilubade vaatamiseks tuleb avalehel vajutada jahilubade aknale. Seejärel kuvatakse jahilubade nimekiri, kus kuvatakse uuemad load eespool. Kindla jahiloa leidmiseks saab nimekirja filtreerida staatuse, jahiloa numbri, ulukiliigi ja väljastamise kuupäeva järgi. Selleks

tuleb vajutada üleval paremas nurgas olevale nupule, kust avaneb filtreerimisaken. Kui soovitud filtreerimistingimus on valitud, tuleb vajutada „Näita“. Seejärel kuvatakse soovitud tingimustele vastavad jahiload. Jahiloa detailivaate kuvamiseks tuleb nimekirjas vajutada soovitud loale

Ulukiseireandmete kogumine Ulukivaatlusandmete lisamiseks on mitu võimalust. • Kõige kiirem viis vaatluse lisamiseks on vajutada avalehel lingile + „Lisa uus“. Seejärel kuvatakse nimekiri ulukitest, kelle kohta saab vaatlusi sisestada. • Teine võimalus on kasutada ekraani alumises osas olevat plussmärgiga nuppu. Pärast nupule vajutamist tuleb valida, et soovitakse lisada uus vaatlustulemus. Kui on valitud uluk, kelle kohta soovitakse vaatlus lisada, tuleb järgnevalt määrata vaatluse asukoht. Kui seadmes on lubatud asukoha tuvastamine, siis on sinu asukoht juba vaikimisi ekraanil kuvatud. Vajaduse korral on võimalik asukohta muuta. Pärast asukoha valimist liigutakse edasi järgmisesse etappi, kus on võimalik lisada vaatluse kohta foto või

muu info ja vaikimisi on täidetud vaatluse sisestamise aeg, mida saab vajaduse korral samuti muuta. Viimasesse etappi edasi liikudes tuleb sisestada uluki eriandmed. Selleks, et vaatluse sisestamine lõpetada, tuleb vajutada „Salvesta“. Kui vaatluse sisestaja on piirkonna haldur või usaldusisik, siis kinnitatakse andmed automaatselt, kui need on jõudnud Jahise andmebaasi. Teiste kasutajate andmed peab kinnitama Jahise haldur või usaldusisik Jahise veebikeskkonnas. Äpi avalehel kuvatakse statistika, mitu vaatlust on kasutaja lisanud ja mitu on nendest kinnitatud. Vaatluste aknale vajutades kuvatakse nimekiri kõikidest sisestustest, mida on võimalik erinevate näitajate abil filtreerida.

- Jahimehe köök -

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

Vürtsi ja päikest külmaks talveks

alv on kena külm aeg, kui vürtsikad ja tummised liharoad on kindlasti omal kohal. Raudselt on kõigil jahimeestel mõni põdra-, sea- või kitsetükk sügavkülmas ootamas oma saatust, kuid napib ideid. Veel parem, kui uluk on juba hakkliha kujul. Sel juhul on mul teile üks hea retsept, mille sain ühelt toredalt Kanada härrasmehelt Shawn Moore, kui Kuuba-reisil hotelli basseini ääres Cuba Libre’t trimpasime ja maailma asjadest, sealhulgas kokkamisest, rääkisime. Shawn saatis mulle oma retsepti (nii nagu tookord lubas) hiljem e-posti teel ja iga kord, kui tšillit teen, siis otsin ikka sellesama retsepti välja. Proovin selle siis tõlkida nii ehedalt ja otse, kui suudan.

FAASAN LIGUURIA MOODI Retsept on võetud Vahemeremaade kokaraamatust. Originaalis tehakse küüliku- või kanalihast. VAJA LÄHEB 4 sl oliiviõli 1 suur peeneks hakitud mugulsibul 1 faasan (lõigatud neljaks tükiks) 2 peeneks hakitud küüslauguküünt 1 tl apteegitilli (fenkoli) seemneid 125 ml kuiva valget veini 2 sl peeneks hakitud ürte (rosmariin, salvei, tüümian) 0,5 sidruni mahl 0,5 sidruni riivitud koor 60 g musti oliive Maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta õli kastrulis keskmiselt kuumaks. Hauta sibulat 8−10 minutit või kuni see on klaasjas. Sega juurde küüslauk ja fenkoliseemned. Lisa faasanitükid ja pruunista need üleni. Vala juurde vein ja kuumuta, kuni see osaliselt aurustub. Lisa ürdid, sidrunikoor, oliivid, sool ja pipar. Kata kastrul kaanega ja hauta madalal kuumusel umbes 50 minutit, vahepeal sega. Kui faasan on küps, siis lisa sidrunimahl, sega läbi ja serveeri kohe. Mina serveerisin röstitud polenta ja hautatud paprikaseguga.

- Jahimehe köök -

CHILLI CON CARNE Umbes 1 kg kodust hakkliha (võid asendada põdra-, veisevõi põhjapõdra-hakklihaga) 250 g peekonit 1 roheline paprika 1 punane paprika 1 mugulsibul 3 viilutatud šampinjoni 400 g tomati-pastakastet 400 g purustatud konservtomateid 400 g punaseid (Kidney) konservube 400 g pruune (Kidney) konservube maitse järgi tšillipipart maitse järgi soola maitse järgi värskelt jahvatatud musta pipart 1 tl suhkrut varssellerit (see on valikuline, maitset eriti ei lisa, kuid annab juurde tekstuuri, värvi ja sisu)

Pruunista hakkliha keskmisel kuumusel suuremal pannil. Eemalda tekkinud rasv ‒ sa ei taha seda oma tšillisse! Tõsta pruunistatud hakkliha kaussi ja jäta ootele. Pruunista samal pannil peekonitükid. Nüüd võta suur pott, pane sinna tomatikaste ja purustatud tomatid ning oad, aseta pliidile madalale tulele. Mõne aja pärast lisa pruunistatud hakkliha ja pruunistatud peekonitükid ning viilutatud šampinjonid. Haki paprikad peeneks ja lisa potti. Kui plaanid lisada sellerit, siis nüüd on selleks õige aeg. Haki paar pulka sellerit ja lisa kastmesse. Lisa teelusikatäis suhkrut, see aitab happesust reguleerida ja eemaldab võimaliku mõru meki. Lisa tšillipulbrit, soola ja pipart ning soovi korral muid ürte. Maitsestamisega on selline lugu, et mulle meeldib lisada vähehaaval, siis segan ja vajadusel panen pipart, soola või tšillipulbrit juurde ‒ niikaua kui tundub, et mekk on paras ja õige. Sega pidevalt ja vaata, et segu põhja ei kõrbeks. Mulle meeldib chilli con carne’t serveerida kausis koos riivitud Cheddari juustuga ja paari röstitud saiaviiluga või maisikrõpsudega.

- juubilar -

Uno Kask –

Torilt ja hobusega

Uno Kask Pärnu jahimeeste liidus karvaste keskel.

Uno Kask on viimased kümme aastat juhtinud Pärnumaa jahimeeste liitu. Detsembris tähistas ta 60. sünnipäeva. Jahimees on ta olnud aga juba üle 40 aasta. TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

Oled olnud kogu elu Pärnumaa mees? Jah. Sündisin Toris, käisin Virula kaheksaklassilises koolis, mis praegu on Tori põhikool. Siis tuli Sindi keskkool ja edasi juba Tallinna polütehnilises instituudis (TPI) teedeehitus, mille lõpetasin 1985. Kuidas sa jahiradadele jõudsid? Isa oli jahimees. Aastast 1972 on tõsisem jahimehetee algus. Mida sa sellest ajast mäletad? Mäletan, et jäneseid oli palju. Käisin isaga metsas kaasas. Koeri ei olnud, seega sai kogu aeg mööda jälgi järel käidud ja loomi välja aetud. Siis tuli tavaliselt juba novembri alguses lumi maha.

Ja kevadine nepijaht oli ju too aeg lubatud. Isegi siis veel, kui ma olin juba ametlikult jahimees, võis veel nepijahil käia. See oli ilus aeg. Jahipileti sain 1979. aasta jaanuaris. Olin 17, kui jahimeheeksami ära tegin siinsamas klubimajas. Kirjalik eksam, 60 küsimust. Kursusi tol ajal ei olnud. Kuulusin ToriSindi hooldusala Tori sektsiooni, isa oli samas seltsis.

Siis varsti tuli tudengipõlv peale. Läksin 1980 TPI-sse teedeehitust õppima. Enne seda viilisin aasta aega Vene sõjaväest. Hirm oli küll, aga kui TPI-sse sisse sain, siis enam ei puudutanud keegi. TPI-s oli ju sõjalise kateeder ja muidu ei saanudki kooli lõpetada, kui

said ohvitseriks. Tegelikult tahtsin alguses EPA-sse minna, aga ei saanud tookord sisse, isegi nelja neljaga mitte. Aga ma ei kahetse üldse. Ma ju tegelesin väga tõsiselt ratsaspordiga, kokku 13 aastat, 1972–1985. Siis jätkus aega kõigeks, käisin isegi Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel, tegin takistussõitu. Kui TPI-s käisin, siis elasin Niitväljal ja nii ma seal õppisin ning trenni tegin. Kui aga pärast kooli tuli teha valik, kas ratsutamine või töö, siis valisin töö. Nüüd ei ole enam hobuse selga istunud. Hobune tahab saada hästi palju aega ja töö kõrvalt selle asjaga tegeleda on keeruline, eriti kui on veel muud hobid. Valisin jahinduse ja kalapüügi.

- juubilar Mis te seal Njuksenitsa külas üldse tegite? Tegime valmis isegi ühe seitsmekilomeetrise kruusateelõigu. Ega teid seal olnudki. Venelane ütles selle peale, et kõige parem teemeister on talv. Moodustati tee-ehituspataljonid. Siis mul polnud veel peret, Pärnust võeti neli poissi ja kõik olime vallalised. Elasime ühikas, kuuekesi ühes suures toas. Ohvitseri palk oli 210 rubla pluss toit 30 rubla eest.

Oma jahiseltsi maadel rebasejahil.

Pärnumaa jahimeeste kokkutulek 2019. Juhatuse esimees Uno Kask tänab peakorraldajaid Jaanus Põldmaad ja Hardi Pikkmetsa.

Kui TPI lõpetasid, siis läksid Torisse tagasi? Jah, siis läksin Torisse tagasi. Ja alustasin Pärnu teedevalitsuses Tori piirkonna meistrina. Nõukogude aeg kestis veel kuus aastat … … nii et mul „õnnestus“ 1988 isegi Vene sõjaväes ära käia, ohvitserina. Võeti kaheks aastaks. Kuidas see võimalik oli? Võeti kaheks aastaks veel pärast ülikooli? Ikka. Tuli teade, et olen kohustatud ilmuma komissariaati. Nädal või poolteist oli aega kõigi oma tööde üleandmiseks. Kõik käis väga kiiresti. See oli selline suur kampaania, kui mittemustmullavööndisse hakati teid ehitama. Mind saadeti Volgoda oblastisse Njuksenitsa külla, talvel sai sinna ka

Mäletan, see oli vist 1987. aasta novembris, kui mul oli terve kuu puhkus ja püüdsin karusloomi rohkem, kui oli mu poole aasta palk. autoga ligi, aga kevadel ja sügisel oli ainus ühendus laev või lennuk. Juunis 1988 läksin ja 1989 detsembris olin kodus tagasi. Poliitiliste erimeelsuste pärast visati mind Vene sõjaväest välja. Öeldi, et rikun pataljoni poliitmoraali. Eestis oli ju olnud juba laulev revolutsioon ja kõik need sündmused.

Omamoodi kogemus kogu eluks. No ikka. Küla ümbruses elas väga palju 1936. aastal Ukrainast küüditatud inimesi. Alguses ei saanud aru, mis toimub: üks tädi tuleb küla vahel vastu, kiidab, et oi, kui tublid, teine tuleb vastu ja sõimab okupantideks. Kui ükskord kohalikega jutu peale saime, saime teada, miks meisse niimoodi suhtuti. Ukrainlased, kes seal olid, oleksid võinud ju pärast Stalini surma kodumaale tagasi minna, aga kõigil oli sama küsimus: kuhu ma lähen 20 aastat hiljem, mis mind Ukrainas ootab? Kui lõpuks Eestisse tagasi pääsesid, oli siin varsti iseseisvus käes. Kuidas sul see üleminek sujus? Rahulikult. Olin Toris teemeister kuni aastani 1993, siis edutati mind Pärnu teedevalitsuse juhataja asetäitjaks, hiljem juhatajaks. Seal olin pikalt. AS Pärnumaa teed moodustati 2008, olin selle juhatuse liige. AS Eesti Teed moodustati 2012, seal olin samuti juhatuses. Novembrist 2018 lõpetasin aga tõsisema tegevuse tee-ehituses. Tegin oma väikeettevõtte. Kui ikka enam öösel magada ei saa ja näed Exceli tabeleid silme ees, siis on vist õige aeg ära lõpetada. Nüüd olen täiesti veendunud, et langetasin õige otsuse. Nii et jahti oled pidanud kogu selle aja tee-ehitaja ameti kõrvalt? Juba tunduvalt varem. Kui keskkooli läksin, siis sel ajal püüdsin põhiliselt raudade ja lõksudega: nugis, mink, kährik, harvem ka mõni rebane. Lõksud olid küll isa omad, aga mina käisin vaatamas. Rauapüük oli sel ajal kõva. Mäletan, see oli vist 1987. aasta novembris, kui mul oli terve kuu puhkus ja püüdsin karusloomi rohkem, kui oli mu poole aasta palk. Aga selle eest olin ka peaaegu kogu puhkuse metsas väikekiskjaid püüdmas. Teiste meestega sai püügipiirkonnad omavahel kokku lepitud. Jahikirg ja muidugi ka raha oli põhiline selle asja juures. Kui meil ka praegu oleks riiklik toetus näiteks

- juubilar kährikunahkadele, siis ma arvan, et kärntõbe oleks kordades vähem.

Kas käid ka koeraga jahil? Mis koer sul on? Laika, läänesiberlane, juba kolmas sama tõugu koer. Esimese koera võtsin alles 1996. aastal, kui sain endale maja, enne polnud võimalust. Kui olin väike poiss, siis oli isal Eesti hagijas. Siis peeti palju jänesejahti. Kui mina ametlikult jahimeheks hakkasin, oli jänest juba vähe. Miks neid nii väheks jäi, ei oska seletada. Nagu näiteks ka seda, miks põdrad 1980. aastate alguses kuuski koorisid. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga ei olnud põtrade arvukus nii hirmus suur, aga üks tõsisem metsade koorimine oli 1984. aasta sügisel, kui noored kuusikud olid järsku valged. Mul on ka oma metsas küllalt sellest ajast pärit kuuski, mis on täiesti nahas. Mingi asi põhjustas põdral sellist massilist käitumist. Praegu koorib põder mõne üksiku kuuse. Kas on sul oma lemmikjaht? Kõik jahid meeldivad, kui on hea seltskond. Aga ma olen alati olnud pigem ühisjahtide pooldaja. Lippudega hundijaht on ikka omaette elamus. Üksi käin ma metsas päris palju ja enamasti pole püssigi kaasas. See-eest tean, mis jahimaadel toimub, mis ulukid liiguvad ja kui palju neid on. Tori jahimehed on olnud hea seltskond? Väga hea! Muidu ei saa ju ühes seltsis nii kaua olla. Nüüd ma olen jälle pärast kümneaastast vaheaega seltsi esimees. Seltsi kuuluvad Tori ja Sindi jahtkond. Esimene ajavahemik oli 2002–2009. Väga palju aitab hea jahiseltskonna kujunemisele kaasa jahimaja, mille soetasime 2003. aastal ja mille ehitamise ning korrastamisega on kõik liikmed tõsiselt vaeva näinud. Veelgi paremaks läks elu 2019. aasta sügisel pärast uue ulukite esmakäitlushoone valmimist. Lisaks veel traditsioonide järgimine: Kangru Karikas kettalaskmises, Kangru Kult kuulilaskmises, jõulurahu väljakuulutamine, jahihooaja lõpetamine väikeulukijahiga. See kõik muudab kollektiivi ühtseks ja mõnusaks. Individuaalsed lisasöötmise kohad on kindlasti need, mis murendavad seltskonda. Nüüd juba ligi kümme aastat oled olnud Pärnumaa jahimeeste liidu esimees. Üks kõige suuremaid töid on olnud Pärnumaa jahimeeste lasketingimuste parandamine.

Pärnumaa laskekoolituskeskus. Selleks sügiseks peaks olema suur osa asju tehtud. Alustasime juba Jaan Liivsoni ajal, kui hakkasime vana Tuule tänava lasketiiru asemele tõsisemalt otsima paremat kohta, sest oli selge, et midagi uut on sinna juurde võimatu teha. Saime linnaga kokkuleppele, et tööstusrajooni ja Rääma raba vahele saab laskekoolituskeskuse ehitada.

Alustasid sisuliselt nullist? Jaan Liivsoni juhtimisel tegi otsuse juhatus, kuhu ka mina kuulusin. Detailplaneeringu lepingu allkirjastasin juba mina. Praeguseks riigihange lõpuks käib, aga kui see kõik on ükskord valmis, siis arvan, et see saab olema Eesti, kui mitte Põhjamaade kõige parem lasketiir. Peahoone peab valmima selle aasta lõpuks ja muud rajatised suvel 2021:

Väga palju aitab hea jahiseltskonna kujunemisele kaasa jahimaja, mille ehitamise ning korrastamisega on kõik liikmed tõsiselt vaeva näinud. saja meetri tiir, 50 meetri tiir ja kaheksa kettalaskmispaika, sh kaks kaevik- ja kaks kaarrada.

Lisaks headele laskuritele on Pärnumaa Eesti jahimeeste kokkutulekutel silma paistnud. Mida sa kokkutulekutest arvad? Ma olen seda meelt, et üks aasta võiks olla maakondlik ja teisel aastal vabariiklik kokkutulek. See oleks õige ja sellega suudaks ka taset hoida. Kui teha, siis juba teha. Maakonnas on kokkutulekuid vaja. Pärnumaal on 22 seltsi, mis kuuluvad liitu, kümme on iseseisvad, lisaks veel Läänemaalt tulnud. Oleme teinud varem kahepäevaseid, viimane kokkutulek 2019. aasta suvel oli kolmepäevane. Kui aktiivselt sa praegu jahil käid? Ma arvan, et sellist nädalat ei ole, kui ma oma jahimaadel ei käi. Ka suvel mitte. Aga sügisel, kui algab suurulukijaht, siis peaaegu kõik nädalavahetused

kuni jahihooaja lõpuni välja olen metsas ja vahetevahel nädala sees ka, talvel kindlasti. Kui keegi korraldab hundijahi, siis lähen ikka. Ma tean oma jahimaadel päris hästi, mis loomad kuskil on.

Sina oled see jahimees, kes on ka kalamees. Kala püüan siis, kui kala võtab. Mulle ei meeldi minna õhtul jõe äärde nagu näiteks hullud karbipüüdjad, kes võivad istuda 24 tundi ühe loigu ääres. Kevadel püüan särge ja vimba. Nüüd on ju Sindi pais maas, ei pea enam sõitma Sinti, et kala püüda. See kevadine püük on hästi tore. Talvel käin mõned korrad ikka Pärnu lahe peal ahvenat püüdmas. Üks poegadest on ka kalahaige. Kumbki poeg pole küll jahimees, aga kala püüab noorem ikka kõvasti, jõuab rohkem jõe äärde kui mina. Haugirekord on tal samuti suurem kui mul: 9,2 minu seitsme kilo vastu. Teine poeg peab fotoaparaadiga fotojahti. Oleme koos käinud suviti Soomes kalal Haapajärvel Lappenranta lähedal. Soomlastest jahisõbrad käisid siin jahil ja meie seal kalal. Aga siis tuli SAK vahele. Seakatk tõmbas kriipsu peale, nii et kõik see Soome-poolne suhtlus on kahjuks soiku jäänud. Millised suuremad plaanid on Pärnumaa jahinduses pooleli? Mida tahaksid ära teha peale laskekoolituskeskuse? Jahimaade kasutusõiguse uued lepingud peavad saama tehtud! See on üks lähema aja kõige tähtsam asi. Seda julgen küll öelda, et maakasutuslepingud ühinenud maaomanikega (ÜMO) on viimase viie-kuue aasta jooksul sõlmitud, mis on meil hea trump, mida paljud ei ole suutnud teha. ÜMO-ga on väga hea koostöö, mis muudab ka kasutusõiguse lepingute sõlmimise hõlpsamaks, soodustab vanade jahipiirkondade säilimist ja koostöö jätkumist. Ma arvan, et hea koostöö RMK ja kõigi metsaomanikega on vesi ainult jahimeeste veskile ja mõistlik tegevus. Kui mõni maaomanik ütleb, et tema maa peal ei tohi jahti pidada, siis jahimees peab sellega arvestama, mitte vaidlema või saatma maaomaniku pikalt. Maaomanik on peremees omal maal. Eesti Jahimeeste Seltsi ja Eesti Jahimehe poolt sulle jõudu kõigi nende plaanide elluviimiseks ja jahil ikka kivi kotti! Saame ju üle pika aja nautida metsas lumist talve.

- jaht -

HUNDIJAHT Lääne-Virus

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD AILI PRINKEN, TOOMAS TUUL

Hundijaht Rakkes 9. jaanuaril. Seekord küttisid hundi Jaanus Habakukk ja Kaido Metus.

Viimased lumevaesed talved on soodustanud hundipopulatsiooni jõudsat suurenemist.

eskkonnaamet kehtestas selleks jahihooajaks huntide küttimismahuks 140 isendit, millest 27. jaanuariks oli kütitud 114. Aasta alguses maha sadanud lumi võimaldas pidada edukat hundijahti. Lääne-Viru ohjamisalale anti 15 hundiluba, praeguseks on küttimismaht ka täidetud. Rakke jahimehed avastasid 9. jaanuaril hommikuse luure käigus kahe hundi jäljed. Seltsi esimehe Riho Tederi sõnul olid hundid tulnud Endla rabast ja liikunud Liigvalla rabasse. „Hundijahil on luure ülimalt tähtis. Peab olema täpne ja järjekindel. Lähemate naabri-

Mattias Kangust Viitna jahiseltsist kütitud hundiga. tega on kokkulepe, et iga selts teeb luure ära kella kümneks. Meil läks seekord tund kauem, kuni olime veendunud, et hundid on sees.“ Vähem kui tunniga tuli kokku 75 meest Rakke, Koeru, Simuna, Kiltsi, Väike-Maarja, Laiuse, Laekvere ja Metsise jahiseltsidest ning ala piirati sisse.

Luureandmed olid täpsed ja jaht ei kestnud kaua. Varsti oli kaks hunti tabatud, paraku olid mõlemad kärntõves. Hundid küttisid Jaanus Habakukk ja Kaido Metus. Viitna jahimehed leidsid 14. jaanuaril Viitna asula lähedalt üksiku hundi jäljed. Hunt oli tulnud kõrvalt polügoonilt. Naaberseltside jahimehed kutsuti appi: kokku 45 meest. Oma seltsi jahimees Mattias Kangust oli õnneliku käega kütt. „Tuli mulle otse peale. Vana isahunt, kaalus 38 kilo.“ Mattiase jaoks oli see juba teine hunt. Viis aastat varem õnnestus tal samuti Viitnalt küttida oma esimene susi. Rakvere jahindusklubi esimehe Jaan Villaku sõnul on neil huntidega olnud sel hooajal omajagu probleeme. Juulikuust saadik on hundid murdnud Lääne-Virumaal 12 koera, lisaks muidugi lambad ja muud loomad. Huntide ohvriks langes Rakkes põdrajahi käigus ka Jämtlandi koer Sadu, kellest kirjutasime möödunud aasta Eesti Jahimehe teises numbris.

- vibujaht -

Plokkvibu – 21. sajandi eelistatuim jahivibu I osa

Pildil Mägilaste liige Karina proovimas klubi plokkvibu.

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD MARIO TRAKS

Plokkvibude valik on väga suur ja võib algajal vibuhuvilisel silme eest kirjuks võtta. Kahes järgnevas Eesti Jahimehe numbris seletame põhjalikumalt, milliseid parameetreid jahiploki valikul jälgida, millega arvestada ja millised nõuded varustusele on kirjas jahiseaduses.

lokkvibu leiutas Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis Holless Wilbur Allen 1966. aastal ja sai sellele 1969. aastal ka patendi. Temast sai esimene plokkvibude tootja. Patendi alusel alustas toona plokkvibude tootmist viis kompaniid, kellest tänaseni tegutseb vaid üks – PSE. Viimaste aastakümnetega on plokkvibu teinud läbi kiire arengu nii tehnilistes lahendustes kui ka materjalides, pakkudes nüüdseks oma täpsuses konkurentsi sileraudsele püssile ja vahel seda isegi ületades. Juhtivad plokkvibutootjad annavad igal hooajal välja ka uusi mudeleid, kuid plokkvibud on oma arengus jõudnud punkti, kus niinimetatud uuendused on rohkem kosmeetilised või püüavad luua lisaväärtust pigem kasutajamugavuse kui tehniliste uuenduste kaudu. Valdav osa plokkvibudest toodetakse plokkvibu sünnimaal Ameerika Ühendriikides. Viimastel aastatel on esimesed prototüübid toodetud ka Euroopas ja Venemaal, nii et ootame huviga nende turuletulekut.

Kuidas plokkvibu töötab?

Vibu vinnastamisel salvestame käte energia vibukaartesse, kust see pääste korral noole koos lõikurotsaga teele saadab. Sõna otseses mõttes oma käte jõuga metsas kütitud uluk on

Plokkvibudel on vibukaarte otstes plokirattad.

Plokkvibu koos vibule kinnitatud noolehoidjaga on jahile minekuks valmis.

väljakutse järjest suuremale osale jahimeestest, kes tunnevad huvi vibulaskmise vastu. Traditsioonilistel vibudel on nöör, mille vinnastamisel pingutatakse vibukaarte(õlgade) otsi: mida kaugemale tõmmata, seda raskemaks see muutub. Plokkvibudel on vibukaarte otstes plokirattad. Kaablid koos ploki-tali süsteemiga võimaldavad plokkvibul kasutada tunduvalt jäigemaid kaari kui pikk- ja recurvevibul ning tänu sellele on energiakasutus tunduvalt tõhusam. Jõuõlg on teine, seega kohe pärast esimest tõmmet tõmbetugevus väheneb (vastupidiselt traditsioonilistele vibudele) ja väljatõmbe lõpus tekib 70−85% nn let-off, mis tähendab, et sihtimise ajal tuleb hoida vaid 15−30% vibu tegelikust tõmbetugevusest. PSE tõi 2017. aastal turule 90% let-off’i-ga jahivibu. Kuigi plokirattad hõlbustavad vibu vinnastamist ja vähendavad tajutavat väljatõmbe tugevust, ei tähenda see siiski, et laskur saaks lasta raskema vibuga, kui tal jõud üle käib.

Kineetiline energia

Looma kiireks ja tõhusaks surmamiseks on vajalik noole ja lõikurotsa minimaalne kineetiline energia, mis on väiksemate loomade ja lindude puhul (rebane, kährik, jänes, püü, hani, Soomes nt ka metskits) saavutatav vibuga, mille tõmbejõud on 180 njuutonit - 45 naela ehk 18,5 kg, kopra korral 45 džauli. Võrdluseks, et tähnikhirve, põhjapõdra ja valgesabahirve (Soomes vibuga kütitavad) puhul peab noole minimaalne kineetiline energia olema vähemalt 40 džauli, kopra, ilvese ja hundi laskmisel 45, metssea ja karu tabamiseks 50 ja põdra puhul 60 džauli. Kineetiline energia (KE) ei sõltu ainult vibu väljatõmbetugevusest, vaid seda mõjutab ka noole kaal (m) ja kiirus (v). Valem on järgmine: KE = (m × v2) − 450,800

Vibu tugevus

Täiskasvanutele mõeldud vibude tugevus, mis sobib ka jahipidamiseks, jääb 40−80 naela (18−36 kg) vahele. Sageli tekitab segadust Eesti relvaseaduse nõue, mis alates 45 kg (99 naela) tõmbejõuga vibust nõuab relvaluba. Autor sellist sätet vajalikuks ei pea ja ilmselt sai see kunagi seadusesse sisse kirjutatud tingituna pigem vähesest taustainfost kui praktilisest vajadusest. Praegu võiks selle sealt ka vabalt välja jätta. Nimelt ei ole sellise tugevusega vibu teistest vibudest kuidagi ohtlikum, vaid nõuab kasutajalt vinnastamisel lihtsalt suuremat jõudu. Tasub ka tähele panna, et suurem osa tootjaid sellise tugevusega vibusid ei toodagi ja ka jahipidamises piisab 70−80-naelase (31,75-36,3 kg) tugevusega vibust näiteks Aafrika paksunahaliste ulukite küttimiseks. Eesti jahiseadus sätestab vibu tugevuseks 20−45 kg (44,199,2 naela).

§ 27. Jahivibu kasutamine

(1) Jahivibu käesoleva seaduse tähenduses on relvaseaduse § 18 lõike 1 punktis 8 nimetatud sportvibu tõmbejõuga 20 kuni 45 kilogrammi, mida kasutatakse jahipidamisel ja millele on kantud ilmastikukindlalt jahivibu kasutaja jahitunnistuse number. Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et väikeulukijahil teeks töö kenasti ära ka väiksema tõmbejõuga vibu, nagu eespool ka kirjas, kuid toona sai selline alampiir seadusesse lisatud ühel kindlal põhjusel. Nimelt välistab selline piirang peaaegu täielikult (või teeb väga keerukaks) koos nõutava 100% tabamistäpsusega vibujahi laskekatsel traditsiooniliste vibudega jahipidamise Eestis. Tuletame meelde, et just traditsioonilised vibud (pikkvibu ja recurve ehk vastukaarvibu) on muutnud selle ebatäpsuse pärast murelikuks ka Eesti loomakaitsjad, kes petitsioonis toetusid just traditsioonilise vibuga peetud vibujahi uuringutele ja statistikale 1980. aastatel Ameerika Ühendriikides. Plokkvibu oli alles leiutatud ja sellel ajal veel üsna tundmatu ning võiks öelda, et arengus lausa lapsekingades. Praegu võib kindlalt öelda, et plokkvibude osa maailmas on vibujahis üle 90%. Näiteks Taanis kasutab traditsioonilist vibu ja on sooritanud sellega laskekatse vaid umbes 2% jahimeestest.

Varustus

Põhimõtteliselt koosneb plokkvibu jahikomplekt vibust ja selle külge käivast või kuuluvast lisavarustusest. Vibusid on müügil ka juba n-ö valmis komplektidena. Korraliku uue jahivibu hind jääb 500−1300 euro vahele ja lisavarustusele tuleks arvestada umbes sama summa. Lisavarustuse hulka kuuluvad diopter, sihik, stabilisaator, päästik, noolealus, noolehoidja, koprajahi (või kalapüügi) korral pool. Vajalik on ka spetsiaalne vibu transpordikohver või kott ja loomulikult nooled koos otstega: lõikurotsad jahiks ja tavalised otsad treeninguks. Järgmises numbris räägime lähemalt vibu parameetritest ja varustusest ning mõistetest. • Märkus: vibude tugevuse annavad tootjad alati naeltes.

- laskmine -

ÕIGE

märklehe valikul Läbi aegade on kasutatud harjutamiseks erinevaid loomasiluette, millele on joonistatud tabamispiirkond ja selle sees rohkem või vähem punkte andvad alad.

Selle näite korral oleks lihtlabase lasketulemuse ülekandmisel harjutuse tüübist olenevalt kuni pool laskudest mööda.

õnel märgil kasutatakse lausa miinuspunktidega alasid. Laskmise ajaloos on liigutud järjest enam just selliste lehtede poole, kus kõige väärtuslikum ehk keskpunkt on nn käpa taga ja kogu märkleht pigem kahanev-ümar ja piiratud silueti suurusega. Kirjeldan lasketehnilisest küljest, kuidas nende siluettide ja tabamise loogika toimib.

„Anatoomilised“ märklehed

Märklehele on joonistatud nähtavalt või tagaküljele (ehk laskjale nähtamatult) looma süda, kopsud, suured veresooned, mõnel juhul ka skelett jms. Märklehe mõte on õppida tabama just neid kohti, kus kõige tõhusamalt vähendada uluki valu ja haavamise võimalust.

TEKST ARLES TAAL FOTOD ARLES TAAL, SHUTTERSTOCK

Üks „anatoomilise“ lehe näide. Kõige kurvem on see, et märgi kujundaja on kärsa märkinud positiivseks tabamisalaks!

Need märgid on erinevad ja seal võib olla näiteks väärtuslik tabamisala kael, aju, süda, kopsud. Tõepoolest, tabades ulukit täpselt sinna, on tagatud efektiivne tulemus. Anatoomilise märgi üks edasiarendus on nn hübriidmärk, kus väärtuslike tabamisalade kõrval on ka nn miinuspunktide alad (alad, kus looma vaid vigastatakse) – tabades seda ala, saab miinuspunkte. Jällegi väga täpne käsitlus:: vigastades looma nii, et ta piineldes põgeneb kaua ja kaugele, on tegu ju väga halva lasuga. Järgmine arendus, mida olen näinud, on see, kui väärtuslik tabamisala (aju) on hoopis negatiivse punktipiirkonna ala, sest lask sinna on ääretult suure vigastuse riskiga. Anatoomilised märklehed pole üle riigipiiride väga levinud, seetõttu puuduvad standardid. Üks anatoomilise lehe visualiseering võiks

olla ka kõigi jahimajade seinal – põdrakell. See on visualiseeritud näide sellest, kuidas põdra südame-kopsude piirkond on tabatav siis, kui loom on erineva nurga all, näiteks eestvaates on reaalne tabavusala olematu.

Jahisportlikud ja sportlaskmise lehed

Nendel on joonistatud käpa taha kena ümar kümme (mõnel juhul 5−1 skaala), selle ümber sama ümar 9, 8 ja edasi olenevalt märklehest samasugused 7−1 silma või veidi anatoomilised 5−3−1 alad. Asja lähemalt uurides näeme, et ega looma proportsioon ole ideaalne ja see 10 paikneb pigem kõrguse mõttes looma keskel ning kauguse mõttes esijala teljel või kohe selle taga. Vähe sellest, kümne asukoht on lausa alati fikseeritud kaugusel märklehe ninast või mõnest muust

- laskmine -

Laskude jagunemise illustratsioon 100 m märklehel.

elemendist. Liikuv märk liigub lisaks alati ühtlasel rajal ja alati samal kiirusel. Teisisõnu – märk liigub nii, nagu uluk metsas ei liigu ja 10 asub südamest kaugemal. Tekib õigustatud küsimus, kas me õpetame jahimehi valesti laskma? Kas väga hästi tiirus laskja sihib valesti ja laseb metsas rohkem mööda?

Meie jahimeeste tegelik laskeoskus ja märklehe kuju

Lisaks meie jahilaskjate sportlikuma osa võistlustele olen korraldanud ka mõned Kütiliini võistlused ning mitmeid jahimeeste kokkutuleku laskmisi. Mõlemale saadavad jahiseltsid välja oma parimad laskurid ehk siis kogu Eesti jahimeeste paremiku. Teisisõnu olen saanud näha, kuhu ja kuidas tabavad meie kõikide jahimeeste parimad

esindajad nii seisvat kui ka liikuvat ulukit. Selle põhjal saab teha järeldusi tüüpiliste eksimuste suuruse ja suundade kohta. Loomulikult paistavad siis ka silma vead lasketehnikas, kuid see on eraldi teema.

Seisev märk 50 m Hea on see, et vaid 4% läheb märgist mööda. Aga vaadates lähemalt 8−9 punkti (43%) tabamispiirkonda, siis näeme, et umbes 80% on ülesalla teljel, valdavalt suunaga alla. Kui nüüd anatoomilisel lehel on soovituslik tabamispiirkond viidud märklehe ühte serva, siis läheb kokku umbes 30% laske mööda või tabab uluki jalga. Vaid veidi rohkem satuvad pihta muidu üle looma lendama pidanud kuulid. Hea koera nali ei ole õnnetu lasu korral ju adekvaatne vabandus.

- laskmine -

Mehed harjutavad võistlusel „vale sihtkohaga märgi pihta laskmist“.

Tiirus tehatavad vead kipuvad metsas võimenduma ning sihtkoha muutus suurendab jahimehe ebakindlust. Liikuv märk 50 m Aastal 2019 ei tabanud 12% laskudest lehte: 51% olid 8−9 ja 9% olid tabamiskoha ees või taga (3−5 silma alas). Enamik laske olid tõmmatud ette-alla (vastavalt märgi liikumise suunale). Natuke üles. Need 9% tabavad sihtpunkti märgi alla serva liigutamisel jalgu, suguelundeid või lihtsalt õhku. Vähemalt 30% laskudest muutuvad samuti möödalaskudeks. Seisev märk 100 m Nii esinduslikku võistlust nagu Kütiliin enam ei ole, kuid õnneks käib meil laskmas veidi rohkem kui ainult Eesti paremik (kes samasuguste inimestena teevad samuti vigu). Ebaõnnestunud lasu korral tõmbavad paremakäelised üldiselt lasu alla vasakule ja vasakukäelised paremale. Null silma protsent kasvab märgatavalt: 15 ja kümne silma protsent on 34. Kui me nüüd nihutame sihtimiskoha looma kuju servale lähemale (näiteks alla), siis võib hinnata, et üle poole laskudest läheb mööda. Liikuv märk 100 m See on ainuke märk, mille korral on tulemuste ülekandmine anatoomilisele märgile keeruline: enamik vigu tehakse ... igas suunas. Küll aga juhtub tabamiskoha muutmisel see, et märgist ette sihtimiseks peab sihtima kuhugi val-

gesse õhku (nagu ka kiirelt liikuva uluki korral) ja määramatus suureneb. Üsna tõenäoliselt ka möödalaskude arv. Selle efekti ilmekas näide on ristiga sihikuga sportrelvast 50 m jooksva sea laskmine: sihtimiskoht on märklehe ees ja lasketulemus selgelt kehvem.

Laskemoon

Enamik meie jahimehi kasutab poest ostetud moona ja oma relva ning on selle enam vähem peale lasknud. Olen isegi mõne mehe püssi paika aidanud ja seesama 5 cm hajuring, mis jahilaskuri jaoks on masendav, on jahiks tihti ju piisav. Kui lasta oma laskeoskusele vastavale kaugusele. Mitte et liiga tihti oskuse ja tegeliku laskekauguse vahe kordades erineks või ... Seega on jahil enamikul jahimeestest kasutusel moon, mille tihedus on 5 cm hajuvusega ja anatoomilisel lehel on vajalik 10−15 cm tabamisala üsna lehe servas. Tabamisala keskpunktist möödalasu piirkonnani on 7−8 cm – vaesele laskurile ei jäta me nii eksimuseks pea üldse võimalust.

Anatoomilise märklehe eelised Analüüsin neid vaid lasketehnilisest vaatest (teine autor lisab järgmisse ajakirjanumbrisse teise vaate, väike põnevus ikka ka). Nagu ma väga

lühidalt välja tõin, suureneks anatoomiliste märklehtede kasutusele võtmisel möödalaskude hulk tabamispiirkonnast, mis jahil tekitaks üleliigseid kannatusi ulukile. Tõeliselt hea tulemuse saavutamiseks (mida oskus ulukit õigesti ja täpselt tabada ju on) peab päris palju senisest rohkem harjutama. Eksimisruumi ju õieti ei ole! Peame vaid laskekatse aluseks võtma anatoomilise märklehe ja laskekatse sooritus muutub üsna paljudele ilmvõimatuks. Positiivse stsenaariumi korral jõuaks üle 10 000 jahinaise-mehe üle aasta tiiru tõsiselt harjutama.

Kas võtta anatoomilised märklehed kasutusele?

Julgen jääda vanade märkide toetajate ringi, kui see ülisuur viie punkti alaga väärsiga välja arvata. Potentsiaalsed harjutajad tiirudes teeks ju iga hingega laskmise juures olija südame rõõmsaks, kuid tegelikult ei lahendaks probleemi. Kindlasti paljud õpiks ja areneks. Mina näen aga riskikohti. Õpetades kütid sihtima „õigetesse kohtadesse“, suureneb tulenevalt lasu hetke paljudest muutujatest igal juhul kehvade laskude arv. Sihtides nn keskkohta, suureneb ka psühholoogiliselt tabamiskindlus (kergem sihtida) ja ka kütid on õnnelikumad. Piirkonna keskalale sihtimine on silmale (tänu alateadvuse toimimisele) üsna loogiline ja seegi suurendab märgatavalt tabavust, mis on meie tegelik eesmärk.

Kokkuvõtteks

Anatoomilisi märke ei tohiks nüüd ära visata, vaid nende pihta laskmist peaks kindlasti proovima: nii selleks, et ulukist paremini aru saada, kui ka enese ja oma relva paremaks mõistmiseks. Aga harjutame end tabama neid alasid ja märke, mis süstivad veidi enesekindlust, annavad turvalise sihtkoha ja ka eksimuse korral on meil rauas olnud padrun, mis meie vea kompenseerib (parem kuul, mitte raskem kuul või suurem kaliiber). Ja eks need tiirudes hiilgavad laskuridki eksi samuti metsas – peamiselt küll hoopis oma närvide pärast −, sestap on neil niisama kindel sihtida looma keskele, mitte anatoomilise märgi alasid. PS. Vabandan, et olen kasutanud ühe märgi keskset näidet, kus tabada tuleb kuju servas olevat piirkonda: eri märgid ja kujud võivad olla sellest erineva kujundusega. Laskmisjuttudeni!

- jahirelvad -

Moodsad vintrelvade

padrunid 2021: 6,8 mm Western Winchesteri ja Browningu kontserni 6,8 (mm) Western on 2020. aasta lõpus konstrueeritud uus võimas padrun, mis on mõni millimeeter lühem kui 270 WSM (Winchester Short Magnum), mille baasil see on loodud.

TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD

lustame nimest. Ilmselgelt on 6,8 Western nooremale põlvkonnale suunatud moodsas millimeetermõõdustikus (mis siis, et kasutab ikka 270 kaliiber .277-tolliseid kuule) ja nimetuses puudub sõna „magnum“. Miks „magnumit“ padruni nimetuses pole? Võib-olla on turg „magnumitest“, „ultramagnumitest“ ja „supermagnumitest“ lihtsalt tüdinenud ja tulevad uued ning mõistlikumad nimetused? Väliskujult on 6,8 Western ja 270 WSM padrunid väga sarnased: 6,8 Westerni hülss on 2,2 millimeetrit lühem, aga 6,8 Western kasutab märksa pikemaid ja raskemaid .277 kaliiber kuule, 165 GR (10,7 g) ja 175 GR (11,3 g), mida ei saa kasutada „lähikonkurendid“ 270 WIN, 270 Wby Mag ja 6,8 mm SPC. Ka 270 WSM kasutab palju kergemaid kuule. Põhjus on väga kiires vindisammus, mis 6,8 Westernil on 1 : 8" ja teistel 1 : 8" ning veel aeglasemad. Milleks seda vaja on? Selleks, et tulistada raskete kuulidega, millel on ülikõrge ballistiline koefitsent: näiteks 6,8 Western, Winchester Expedition Big Game Long Range’i (EBGLR) padrun, mis on laetud 165 gr (10,7 g) Nosler

AccuBond Long Range kuuliga, mille B.C. on 0,620. Rasked ja ülikõrge B.C-ga kuulid lendavad väga lameda trajektooriga ning kannavad palju energiat ka pikkadele laskedistantsidele. 6,8 Westerni, Winchester Expedition Big Game Long Range’i padruni 165 GR (10,7 g) kuuli algkiirus on 905 m/sek ja kuuli kineetiline energia relvaraua suudmes on 4380 J. Edasi läheb lugu veel huvitavamaks: 200 jardi (182,8 m) kaugusel on 6,8 Westerni kuulil ikka veel 3530 J ja 500 jardi (457 m) kaugusel 2516 J kineetilist energiat. 200 jardi (182,8 m) peale sisselastuna langeb 6,8 Westerni kuul 300 jardi (274 m) peal ainult 6,3− (16 cm) ja 400 jardi (365 m) peal 18,1− (45,9 cm). Sellistele tulemustele lähikonkurendid vastu ei saa, kui kuuli lennutrajektoor on näiteks 270 WSM padrunil ainult veidi kumeram, siis kineetilise energia vahe on 500 jardi (457 m) peal juba 300 J 6,8 Westerni kasuks ja edasi aina suureneb. Kokkuvõtvalt võib öelda, et 6,8 Western on moodne, kompaktne (padruni kogupikkus alla kolme tolli) magnumpadrun, mis alistab välisballistiliselt tavakasutuse 6,5 mm kuni 6,8 mm lähikonkurendid ja hakkab pikkadel dis-

tantsidel kuuli kineetilise energia poolest lähenema isegi väga võimsatele 270 Wby Mag-ile ja 7 mm Rem Mag-ile. 500 jardi (457 m) peal on 6,8 Westerni kuulil 10,4% rohkem energiat kui 6,5 PRC-l, 14% rohkem energiat kui 270 WSM-il, 59% rohkem energiat kui 6,5 Creedmooril. 6,8 Westerni padruniga laetud relva tagasilöök jääb natuke alla 7 mm Rem Mag-i tagasilöögi. Uue padruni turuletulek 2021. aastal on tehtud Põhja-Ameerika jahimeestele lihtsaks (ja meeldivaks), Browning ja Winchester toodavad nii suures valikus 6,8 Westerni padruneid kui ka relvi, optikatootja Leupold lisas sellele padrunile eriti lihtsalt kasutatava 3-18X 44 mm VX-6HD/Custom Dial System elevation turret optilise sihiku, millel kuuli välisballistiline trajektoor kenasti tornis või vertikaalnupus sees, mõõda kaugus objektini, keera nuppu ja soorita tabav lask. Jään huviga ootama, kuidas PõhjaAmeerika jahimehed uue padruni 6,8 Western vastu võtavad ja mis hakkab toimuma. Saame varsti näha, kas uus padrun hakkab huvi pakkuma ka Euroopa jahimeestele, relva- ja padrunitootjatele.

- Mälestused -

Priidu Kohava oma õpilastega Saue koolis.

KES OLI PRIIDU KOHAVA? Böömimaal, praeguse Tšehhi aladel on Kochtitz, mis poola keeles tähendab „kalliks, ülevaks pidama“. 1307. aastal võttis sinna elama asunud mees endale perenimeks Kochtitz. Aastal 1570 ennistati Johann von Kochtizky paruni seisusse teenete eest keisrile. Sugukonna paiskas mööda ilma laiali 1618. aastal puhkenud 30-aastane sõda. Nii jõudis Mathias Kochtitsky 18. sajandi lõpul kannupoisina teenides Läänemaale. Sinna jäi ta pidama ja võttis naiseks eesti soost Krõõda. Neli põlve hiljem, 20. oktoobril 1887 sündis Läänemaal Lihula vallas Kinksi külas Karba talus poiss, kelle nimeks sai Friedrich Kochtitsky, kuni ta selle 1936. aastal nimede eestistamise käigus muutis Priidu Kohavaks. Tema isa Karl Kochtitsky oli talunik ja sepp. Ema Minna Treubult oli pärit Virtsust. Priidu Kohava asus õppima Tuudi vallakooli Lihula lähistel, seejärel Karuse kihelkonnakooli ja siis Haapsalu linnakooli, kus läbis lisaks pedagoogikaklassi. Ta lõpetas selle 1907. aasta kevadel õpetaja kutsetunnistusega ja asus Läänemaal õpetajana tööle. Ta abiellus Anna Ranggisega ja neil sündis tütar Hilja.

Alates 1914. aastast teenis Priidu Kohava Vene kaardiväe Kexholmi pataljonis. Revolutsiooni puhkedes jäi ta teisele poole rindejoont ja tagasipääs kodumaale venis pöördeliste sündmuste tõttu. Ta töötas lasteaiakasvatajana Uuralites ja õpetajana eesti asundustes Omski kubermangus ning hiljem haridusinstruktorina Omski Kalatšinski maakonnas ja lõpuks lektori ning tunniandjana Peterburis – nii jõudis ta samm-sammult kodumaale lähemale. Eestisse naasis ta 1921. aasta märtsis. Samal aastal alustas ta tegevust Saue kooli rajamiseks ja 1923. aastal valiti ta ametlikult Saue 6-klassilise algkooli juhatajaks. Veel töötas ta Eesti Õpetajate Seltsi karskussekretärina ja Loodusringi Juhi tegevtoimetajana. Samal aastal sündis abiellu tütar Lehte. Aastal 1928 abielu lahutati ja samal aastal abiellus Priidu Kohava Magda Meenkoviga, kes asus tööle Keila kooli raamatukoguhoidjana. Alates 1932. aastast töötas Priidu Kohava ka Tallinna I algkooli õpetajana. Abiellu sündis 1938. aastal poeg Priit Kohava. Aastal 1941 arreteerisid sakslased Priidu Kohava ning saatsid Patarei vanglasse töö- ja kasvatuslaagrisse. Süüdistuse peamine alus oli Nõukogude Liidu teenistuses töötamine aastatel 1918−1921. Vanglas pani ta kirja oma testamendi ja mälestused, mis õnnestus toimetada tema naisele ja pojale. Aastal 1944 viidi ta Bissingeni vangilaagrisse Saksamaal, kus ta aasta pärast suri tüüfusesse. Tema maja asub Keilas Tähe 30. Mihkel Kohava, pojapojapoeg

- Mälestused -

Priidu Kohava jahimälestused FOTOD ERAKOGU

Loodusest

Loodus on minule juba nooremaist aastaist olnud suurim tegur, mõjutaja, sisustaja, on olnud mulle pühadus, jumaluse objekt, Jumal ise ka Looduses. Täielikku rahuldust olen leidnud looduses, olgu rännakuil, jahiretkeil, kalastusel, olgu päeval, öösel, olgu suvel, talvel või neil ilusail ülemineku aastaaegadel – kevadel ja sügisel. Inimest olen armastanud niipalju, kui ta on olnud osa loodusest, inimest kui loomariigi kõrgemat liiki. Üksikuid, kes on olnud liiga kõrvalekalduvad looduse suursugusest rahust, liiga erinevad rahu ja inimesearmastuse mõistest, pole ma soovinud lähedastena võtta, seltskond üldse on mind vähe rahuldanud, üksikud sellest küll. Olles rahuarmastaja, hoidudes igasugusest vägivallast inimese ja looduse vastu, armastades ja hoides loodust, ei ole ma saanud ometi võõraks jääda jahikirele. Jaht on olnud mulle veetlev kõige nooremaist aastaist alates. Olen hiljem kaalutlenud, mõelnud, kas see ei ole halb, looduse hävitamine. Olen ju ka taimetoitlane põhimõtteliselt olnud. Kuid lõpuks olen leppima pidanud, et see „võitlus olemasolu eest“ on paratamatu, lihatoit teatud määrani samuti, seega siis ka jaht. Olen suurima määrani jahi-eetikat täita püüdnud, hoides piinast jahisaagile ja ei ole kunagi saagirohkust soovinud (noore linnu jaht). Kalastamine, ettekujutluses sama veetlev, on tegelikult mulle vähem omane olnud. Jaht oma rännakuga, ühesuguse vaheldusega, looduse mitmekesisuse avaldumisega on mind jõuliselt köitnud.

Mängupüss ja vibupüss

Oli mul üsna noorena sõpru vanade jahimeeste seas. Üsna noorena kingiti mulle (tõi vist isa?) kaheraudne mängupüss, kirjud riideribad olid „tedrekujud“ ja nii käisin kodukoplis „jahil“. Olin seal ka metsavaht, tõkestasin teid. Ühel õhtul olime vennaga seltsis voodis ja isa jutustas meile püüde püüdmisest hobusejõhvist silmustega. See on elavamalt meelde jäänud isa juttudest, kuna

Jaht oma rännakuga, ühesuguse vaheldusega, looduse mitmekesisuse avaldumisega on mind jõuliselt köitnud. üldse vähe mäletan temast (olin siis vast umbes kaheksa ehk vast veelgi noorem). Jutt jäi nii meelde, et linna kooliõpilasena, noormehena selle teostasin ühel väga külmal jaanuarialgul (−30 kuni −31 kraadi). Sain mitu püüd, kuid külmetasin ka varbad see-eest ära ... Enam ei ole ma püüdnud niisuguste silmustega. Katsetasin küll vibupüüdjaga, kuid sellel ei olnud edu (tedred). Ilusa mälestusena on meelde jäänud lumisel talvel sõidud hobusega vallakoolist laupäevaõhtul koju, kui tedred lumistel okstel istusid, otse magus ärevus oli seda nähes. Minu tõsine jahirelv nooruses oli vibupüss. Tõsi, jahisaak ei olnud suur, mõni

kuldnokk sügisel parvest, ka varblasi, mõni kasutamata ohver – linnuke kadakapõõsalt. Aga seda ärevust, mis oli laskmises ... Kuidas kiivitajad meie karjamaal – „porsikus“ – nii osavasti noole eest põiklesid, kuidas nool lõõritava lõokese juurde tõusis ... Ühel kevadööl olin „Hermani-soinel“ – suurel veelombil karjamaal, parti varitsemas, vuhisedes laskusid nad üksteise järele sinna. Muidugi jäin saagita, kuid – ärev öö oli. Üldse „porsik“ oli ja on minu mälestuste ilmas mitmekülgne ja unustamatu. Kuidas seal konnad krooksusid, nii pole neid kunagi enam kuulnud. Prääksusid pardid, lendasid kiivitajad, nende pesi oli mätastel. Ja sügisel kajasid seal neppide „öö-beed“ – ööbeeks hüüdsingi neid. Kurb oli meeleolu neid jälgides, sest siis oli karjamaa romantika lõpul, suure-küla karjased oma karjaga olid asunud heinamaale. Vibupüssi pole ma kuni viimase ajani unustanud, vist praegugi on veel vibu kodus, nooledki. Ja kui ma veel kord seda võiksin, oleksin jällegi vibupüssi omanik ...

Jahipüss

Jahipüssi sain alles hilisemais aastais kasutada. Esimene oli üheraudne eestlaetav, õemehe oma. Noormehena oli see mõnikord kasutada minu käes kauemaks ajaks koguni, kui olin õpetaja Sauel. Õemehega käisime ühel ööl talvel, olin kihelkonna koolis siis, „Koti“ kõrtsi eeskojas jäneseid valvamas. Nad käinud sealt teelt kõrtsi eest ristikheinu otsimas. Pauk – ja õemees Aadu ruttas jänese järele. „Tabas just kõrre pealt,“ ütles ta. Jänesel oli vist kõrs suus veel. Kõberdema metsavahi M. Trauhmani, minu noorepõlve parima sõbra pool käisin koolipoisina ka püssiga metsas ja lasksin. Õemehe üheraudsega sain muidugi juba jahisaaki, kuid eriti ei mäleta, mis just. Seda küll tean, kui kahju mul oli, kui ühel talvisel retkel lume seest paistvat tetre ei lasknud, pidades tema kaela puukännuks. Püssirohusarve ja muud eestlaetava tarbeasjad tegin omale ilusad, kuid eestlaetav ise mind enam ei

- Mälestused -

... ja koos sõprade ning sugulastega.

Oma Keila-maja uksel koos abikaasa Magdaga ... rahuldanud. Ostsin siis omale Sauel vana kaheraudse tagantlaetava. Ka sellest jahisaagist ei mäleta palju, kuigi seda märksa rohkem oli, igasugust juba. Rahul ei olnud ja müüsin ta varsti ära. Siis ostsin juba täiesti uue püssi, kaheraudse tagantlaetava, kukkedega (mulle ei meeldinud kukkedeta, ei olnud seda romantikat neis, mis mulle püssis meeldis). See oli Belgia püss, vist firma „Bayard“ − oli keskmiste hindade sees (150 krooni) ja olin temaga alul väga rahul, hiljem läks ta „pehmeks“, müüsin, kui Sauelt lahkusin, ostes vastu montekristo (revolver oli mul ammu juba). Mäletan väga hästi esimest jahti sellega Sauel ühes kaupmees Piiniga, kaugemal Jõgisoo pool sooserval, lasin lennust esimese pauguga sinikaela ... oli hea meel. Hiljem põllul ja heinamaal neppe (kahte liiki), veelompis piiluparte mõne – oli hea jahipäev. Ja jahiõnne oli kogu selle aja. Kui jälle rohkem maaellu jäin Keilas, ostsin pruugitud (kolmandama kasutajana) kaheraudse kukkedega, väga hinnalise omal ajal, kal. 12 (eelmine oli vist 16 kal.). Ka see oli väga hea püss. Ja esimene jahiretk tõi kohe tedre lennust raba serval. Olin piirita õnnelik – jälle jahipüssi omanik. Naine tuletas seda hiljem meelde, ma öelnud: „Kas oled õnnelikku inimest näinud!“ Ja olin.

Poeg Priit ja jahipüss. See oli viimane püss, selle pidin ära viima kommunistide valitsemise päevil Eestis, 1940. aasta sügisel. (Olin ennem viinud revolvri, siis montekristo, nüüd jahipüssi, isegi kaks jahinuga, üks neist suur.) Ja nüüd võin ainult mälestuses oma „metspardi“ „jahti“ pidada siin, paberil, lootuseta enam olla püssi omanik ja jahimeeski ... /---/

Jahiretked

Mäletades jahiretki, teen seda ilma kavata, nagu üks või teine meenub. Jahilinde ja jahiloomi ka ei liigita. Kirjeldused on rohkem kokkuvõtted mitmest juhust, üldistav pilt, meeleolu.

Sügis, juba värviküllane sügis. Rutates hommikul metsa, on juba öökülma tunda, kahiseb rohi. Kaasik on kollane, rohkesti langenud lehtigi. Pikkamisi liugleb üha uusi lehti alla. Lepik veel üleni roheline. Haavad on kohati veretavpunased. Vaikne orav ruttab lähema puu otsa, kahistades minnes lehti maas ... Tihnikuis keerutab üles metskurvits, kuid kaob kiiresti puude varju ... Punetavad pihlakate marjad okstel pidutsevad kadaka-rästad ... Rästas on mulle olnud armas jahilind, igal ajal õieti, seda rohkem sel hooajal. Lasen meeleldi mõne neist. Soo servalt, kõrgemalt kohalt, kuuldub tedre kudrutamine, kas mälestus möödunud kevadest või eelaimdus, et tuleb jälle kord kevad, kudrutamise aeg ... Kaugemalt kostab hagija kilkamine, „tõstis“ jänese kadakaselt karjamaalt või soo servalt. Põlluservalt tõuseb vurisedes püüdeparv, kaob metsa suunas. Kurgede hääli kolmnurk jääb raba kohale, keerleb seal, laskub kaugele ... Meri ... Veetlev, kutsuv oled sa olnud mulle, kui võisin püssiga õlal ja tugeva varustusega seljakotis, rutata sinu poole. Eriti mäletan sügisesi retki Haapsalu saartele, üksi ja seltsis koos Akkeliga ... Jalgratta pakikandjale koguneb selleks kohandatud varustuskotti, otse

- Mälestused koorem oli ettevalmistus eelmisel päeval, toidu tagavara tuli võtta mitmeks päevaks, M. on valmistanud kotikestesse ja kottidesse nii mitmekesist ... Sõit algas üsna vara, selgel augustikuu hommikul. Kilomeetrit 20−30 sõidetud, tuli puhkus, valitud kohal, eriti kus vesi ja okaspuumets ühinesid, sest seal algas esimene tee keetmine eriliselt selleks määratud nõus, mis rippus ketiga maha pistetud vibul. Varsti üleni suitsenud nõu. Orgi otsas või kohandatud pisikesel pannil lisaks küpsetatud liha. Sai seenigi otse samast korjatud ja küpsetatud. Puhkus peale maitsvat einet, jalad kõrgele kännule tõstetud. Ja siis jätkus sõit, juba hoopis hoogsam, meeleolukam, lauludega. Peale lõunat oli mereranda jõutud, mõnikord veel lisavarustust Haapsalust võetud või mõni liigne raskus sinna jäätud. Ja siis, jättes jalgratta kas Haapsalusse või rannaäärde tallu, algas matk läbi vee. Seal oli öömajaks kas pilliroogudest heinaliste koobas või heinaküün (nagu kaugel Sassisaarel, üle 20 kilomeetri Haapsalust Matsalu poole). Seal toimusid korralised einetamised, lõkkel keedetud tee ja küpsetatud liha maitses ülihästi. Nii kord maiasmokk Akkel leidis, et kodus kunagi pole midagi nii maitsvat söönud, kui siin kadakapõõsaste vahel lõkkel küpsetatud liha, vürtsitatud kadakamarjadega. Ja tee, mis oma avastatud allikast toodud veest keedetud. Samal korral vist seegi oli, kui just valmis saanud tee tema poolt kogu nõuga ümber läks ja tuli uuesti allikale minna, et uues suitsus uus tee valmiks. See läks ruttu, see oli mõnusam kui mõnus, silmad kipitades suitsust. Siis pikutamine päikese soojuses. Olin kord üksi soojal augustiööl otse heinakuhja ääre all ja päris aluspesus kohe, nii see oli. Hele kuupaiste. Uinusin. Korraga ärkan segatud hanede kaagutamisest ... Haarasin püssi, haned aga olid juba kaugele kadunud öhe. Kord hirmsa tormiga, koormatud jahisaagist, tulin kaugelt (2−3 km Võnnusaarelt meie peastaapi Pullirahul). Teel kukkusin vette libedail kividel, jõudes ainult püssi kõrgele heita, üleni märg – jõudsin pärale.

Pilliroog ja muda

Neis tuli rohkesti liikuda. Mudasse jäid jalanõudki mõnikord. Aga pilliroost tuligi ju läheneda ujuvaile partidele või jälle lasta üle lendavaid parte mitmest liigist. Sassisaarel oli kord päikesepaisteline päev, saare rannariba täis sinetavaid

jumikaid, nagu rukkipõld, sumisesid putukad neis ... Ja mina põlvini vees sumades unustanud kõik muu peale sügava rahuldustunde oleviku momendist. Oli seal Sassisaarel neppe ... Sadade viisi ja mitut liiki suuri, üsna väikesi. See oli veetlevaim nepijahi koht merel. Aga ka parte lendas seal saarte vahel mõnikord ööl niipalju, et lõppu ei olnud lennul, prääksumisel, ujuvatel kogudel saarte vahel suisel veel ... Olen seal Pullirahul eksinud, saarte vahel pimedail öil, kui tõusnud vesi maastiku Pullirahudel täiesti muutnud oli, kaua eksinud. Läbimärgadena oleme lõkke ääres riideid vahetanud, taludes liighalbade ilmadega ööbinud. Ka kevaditi olen Haapsalu rannikut külastanud, luigejahil olnud. Ei unu üks saarel veedetud päev, Võnnusaare lähedal, kus hommikul mind lootsikus saarele viidi, õhtul tagasi. Jää sulas saare rannal otse silma nähes päikese

tame onnide lähedal. Päike on tõusnud, ilm selge, mahe lõuna- või edelatuul. Siis kostab nõrk „kouk-kouk, koukkouk“. Onnidesse! Olemegi jääpankade varjul. Vaatan, otsin hääle suunas. Läheneb hõbedane viir punetaval taevafoonil. Luiged tulevad ... Suuremaks kasvab viirg, valjem kostab häälitsemine. Ärevus kasvab. Juba on nad neile tuntud veekogu kohal. Märkavad ujuvaid selles kujusid, sõbralik häälitsus ja nad teevad tiiru lombi kohal, jõuavad selle keskele, valmis laskuma. Nüüd kõlavad paugud, igaüks valib lähima ... Segadus, read tõusevad kõrgemale ... üksikud aga – langevad. Kes vee kohal, kes kaugemale jääle tumeda mütsuga, kes ka liueldes kaugemale jääväljadele. Korjatakse langenuid, jälitatakse haavatuid. Uuesti kohtadele, uus parv läheneb ... Sama tulemus, harva läheb luikede rida ka kaugemalt läbi, ei tule kujudele, mõnigi kord aga päeva jooksul on nad lombi kohale laskumas ja – osa

Oli seal Sassisaarel neppe ... Sadade viisi ja mitut liiki suuri, üsna väikesi. See oli veetlevaim nepijahi koht merel. Aga ka parte lendas seal saarte vahel mõnikord ööl niipalju, et lõppu ei olnud lennul ... kuumuses, minu nägu muutus ainsa päevaga pruuniks. Varjatud, varitsedes luiki, ei saanud seekord küll neid, kuid ilusaid pruune sinikaelu sain ... Merejääl on luike lastud, jääl on kelgu ja lootsikuga liigutud. Haapsalu rannas ja Matsalu lahes toimunud jahiretked ei unune, olles mitmekesisemate mälestuste kirju rida. /---/

Luigejahil

Oli varane kevad 1927. Olin Haapsalu sõbra kaudu saanud võimaluse vilunud küti kaasas luigejahile minna. Sõitsin rongiga laupäeval, peale koolitööd, et tagasi jõuda jällegi esmaspäeva hommikuks – tööajaks. Meid kogunes pühapäeva varahommikul ligemale kaheksa jahimeest. Luigekujud kelgul, asusime üle mere Emby „liivale“, kus suur veelomp jäässe oli tekkinud. Pootshaakidega lükkasime jääpakke, ehitasime ümber lombi rea jääonne. Vette asetatud luigekujud, riietusime üleni valgesse, püssid laetud 00 või peenemate haavlitega. Vara veel, jalu-

neist ei lenda enam põhja poole sealt ... Õhtul kogume jahisaagi kelgule, on üle kümne luige, kellel kaks, kes ilma. Minul õnnestus kindlasti kaks saada, esimene nullidega, langeb vette, teine nr 1-ga, kukkus kaugemale jääle. Oli veel vaieldav kolmas, kuid selle jätsin teistele. – Õhtu hilja, kelgu varju hoides, tegime veel lasud. Mõnigi haavatud jäi mere jääle ... Müstiline, kuid vähe nukrust tekitav jaht, kui seda uhket lumivalget lindu veres jäält haarad ... Raske koormaga sõitsin teisel päeval Sauele. Sule kiskumine olnud raske töö. Noorema luige liha oli väga maitsev, rasvane. Vanem – sitkem. Olen veel käinud, kuid enam pole juhtunud nii head ilma, eriti sobivat tuult. Kord lasksin siiski, kuid oma kogenematuses lasksin enne, kui nad tiiru tegid, seetõttu liiga kiirel ja kaugel lennul, ei tabanud. Kord olin päevi, oli hirmus torm siis. Ainult vareseid lasksin, ühe jäält lennult, teise koguni maavalitsuse trepi eest kaselt ... See julgus jäi tormi tõttu märkamata.

- Mälestused PÄRANDI KOGUJA Aastal 1912 innustus Lihula valla Penijõe kooliõpetaja Friedrich Kohtitstky ehk tulevane Priidu Kohava Eesti rahva muuseumi üleskutsest korjata muuseumile vanavara. Kogumismatkalt Kogumismatkalt isatalu ümbruses sai muuseum 67 eset. Lisaks sai ta 1912. aastal kodumaa päevapiltide võistlusel teise auhinna (esimene auhind jäi toona välja andmata). Eesti rahva muuseum andis 2013. aastal välja „Päevapildiraamatu“, mis põhineb Priidu Kohava 1912. aasta kogumisretke päevaraamatul. Selle tegevustik toimub peamiselt Rame külas, riivamisi on kirjeldatud ka ümberkaudseid külasid Pivarootsist Puhtulaiuni ja Muristest Nehatuni. Kirjapandut ilmestavad rohked illustratsioonid autori fotode ja kogumismatkalt saadud esemetega, tervikpilti aitavad laiendada autori kirjad ning ülevaade tema eluloost.

Ja rohkem ei ole ma luikedega laskekaugusel olnud. Klooga rannal võis neid ainult eemalt näha. Haapsalu jääl oli retk udus, kompassiga tuli teed määrata. Jääpraod. Luiged, rampjalastel jääl, paadiks regi, luige kujud selles.

Jaht Pakri saartel

See oli siis, kui veel jahipiirkondi ei olnud, viimane vaba aasta. Leppisin sõiduks kokku Tallinna jahimeestega. Mootorpaat viis Paldiskist Pakrile. Seal pikem jalamatk saare vastaskaldale. Teel oli järv, kus lasti ilus sarvpütt. Hiljem laskis keegi kogemata lennust ematedre. Jõudsime kohale, jäime laagrisse kadakate varju. Oli vist 1. mai eelne õhtu, väga soe oli, nii oli tore ööbida lõkke ääres, kuigi osa küüni läks. Õhtul kuulsime metskurvitsa mängu ja läksime valvama. Ei saanud nähagi. Hommikul vara algas tetrede jaht, kes hoogsalt kadakate vahel mängisid. Kuid jahimehi oli palju, omajagu hädaohtlik oli see küttimine. Keegi vist siiski laskis kuke, mina aga läksin varsti mere äärde, sest oli juba valgem ja õige jaht oli ju seal mõeldud, peamiselt lagledele (kujudki olid maa sisse pistetavad), kuigi hiljem selgus, et lagled juba lennu lõpetanud olid. Õhtul välja vaadatud rändkividega kaetud pikk maariba oli kohane koht.

Koos Magdaga Keila-Joal.

Asusin kivivarju. Ja varsti lendas videvikus mulle tundmatu suur linnupaar minust hooga mööda. Teine pauk teisele, mõlemad tabasin, paigale jäi siiski üks, kuna teine ära lendas. Uudsuse ärevuses jooksin saagi juurde, arvasin olevat lagle. Kasutades hiljem määrajat, leidsin – oli hahk, pealegi emahahk ... Siiski, kui õige saak – isa – küll ära läks, oli mul ometi hea meel, et nii haruldase linnu lasksin. Laglesid ei näinud keegi. Jäid ainult pardid – ja neid lasksime sooja ilmaga merre kivide varju, sain minagi sinikaela. (Vist ka sel korral lasksin ühe meriharaka, kui see mitte Sassisaarel ei olnud?). Oli ilus päev mere ääres, saaki keskmiselt, tuju ülihea. Kojusõidul lasksid mõned auli, kätte ei saanud vist keegi (mootorpaadilt). Oli võimalus tutvuda ka saarerahvaga, rootslastega. Ka eestlasi elas seal.

Metskurvitsa jaht

Olen jahikirjanduse kaudu sellest jahist nii huvitatud, et see nagu kunstiline nauding, nagu kirjanduslik võlu minu kujutluses tundus. Ja ilus on tõesti see jaht. Esimese tegin kaasa Märjamaal, Kasti-koolis õpetajana elades. Sõitsime jalgratastel, kolm oli meid. Ilus maikuu õhtu, kägu kukkus, kädistas. Juba kuuldusid kaugemalt paugud. Ja varsti kuulsin esimest korda seda konna krooksu-

mist meenutavat häälitsust ... Varsti ka nägin ... Oli mul siis võõras püss. Ei mäleta, kas laske sain, mõni ikka laskis, kuid saagita jäime kõik. Nägime mõne, parem lennuaeg olevat läbi, ka oli seal ümbruses rohkesti padruneid leidunud (lähem mõisnik). Kuigi tühjalt tagasi sõitsime pimedal ööl, oli mulje ammu igatsetud jahist väga hea. Ja ikka olen samas ülevas meeleolus olnud, kui olen käinud kord õige pika (üle 40 km) tee Märjamaa suunas, korduvalt Kloogal. Harilikult hiljaks jäänud, linde vähe, lend ei kordu kindlat rada kaudu. Sedagi ei mäleta, kas Kloogal sain pauke teha. Kuid tuju oli hea, kägu kukkus, teder kudrutas, loodus täis puhkevate lehtede ja õite aroomi. Keila ümbruses olen asjata kohta otsinud, mängu ei ole leidnud. Tagajärjekam on mulle olnud aga sügisene jaht. Leidsin tihnikuist linde, tundmatuid, kiiresti tõusid ja kadusid puude varju. Viimaks teadsin, et need on metskurvitsad ja hakkasin neid sihilikult otsima. Kuid tõusust ei ole ma tihnikus ühtegi lasknud. Esimese lasksin ma varasel sügisel Kahardi kaasikus Keilas. Minu linnukoer Leede jäi tugevalt seisma ... otsisin, märkan – nepp ... Ei võinud seal lendutõusu oodata, kui laskmine tihnikus võimatu oleks olnud lennust. Lasksin, sain ... Tõusis veel teisigi hiljem sealt. Jahikotis mitmesuguse jahisaagi seas – metskurvits ...

- Mälestused Plaanikindlalt, korduvalt käisin raudtee lähedal talu lepikus, kust alati leidsin, laske aga ei saanud. Viimaks ometi, ühel vihmasel ilmal, oli kurvits täiesti lepiku äärel, kuhu koer seisma jäi. Lähenesin põksuval südamel, tõusis, pauk ... laskus umbes 40 m kaugusel, tabatult. See oli mu teine. Ja viimane. Trofeed, lühikesed hoosuled, on pimetoa (fotolabor – T. K.) seinal. Olen lähemalgi veel näinud, aga lasta rohkem ei ole saanud. Mõnes kohas sügisel näinud. Tõsi, hea jahisaak. Kuid ma eelistasin siiski rohukurvitsat ja tikutajat.

Tedred mängivad

Varane kevad. Esimesed rändlinnud on juba tagasi tulnud võõrsilt. Päeval näeb põllul või lagedal heinamaal kiivitajat

hääli kostab lähemalt ja kaugemalt. Ja nüüd näeb juba võistlejaid, pimeduses välgub tihti valge värv, tõus ja äge raputamine kohal, hüpped. Juba riidki areneb, nagu vanal heal ajal, kui kukkede arv mängukohal veel suur oli. Nüüd ei kannata kauem oodata, vaatad lähema, leiad onni seinas koha sihtimiseks ja ... lased. Kajab vaikuses hommiku esimene pauk ... Kohale jääb, rapsledes veel, toome koju. Vaikib mäng, mõni tegelasist lahkub, mõni jääb. Uusi tuleb juurde ja kordub varsti mäng. „Vanal heal ajal“ lastud nii hommikuga ühel kohal mitu kukke, minul pole nii häid mängukohti olnud, on enamasti üksikud mängimas käinud. Idas on koidupuna eriti tugevaks muutunud. Mäng vaikib, lähedal ja kaugel. Siis

Kerge udu madalail kohtadel, kui sammud kojuteele. Lõokesed lõõritavad, kiivitajad, koovitajad ... Partide prääksumist kostab jõe poolt. Kodu lähedal vilistab kuldnokk. On aega, puhkad enne tööle asumist. lendamas, lõoke sirtsub, katsub laulugi mõnikord. Soo kohal on kuulda koovitajaid, õhtul „möhitab“ tikutaja. Tetrede mäng areneb hoogsalt. Nad on üles otsinud vanad tuntud mängukohad, sooservadel, põlluäärtel, heinamaal. Aga veel varem on jahimees kohendanud onnid valvamiseks vanadel kohtadel või rajanud uusi, kui ilmnesid uued mängukohad. Kesköö on möödunud, ei ole enam kaua rahuvoodis olla, eriti kui mängukoht kaugemal on. Asud teele päris pimedas. Ei ole ühtegi häält veel kuulda, astud jahedas öös ekseldes tuntud teele. Siiski, lähemalt põllult hüüdis kiivitaja ... keegi segas ta öörahu, jõuad kohale, kohendad onnis aset, jääd ootama. Soo poolt kostab tikutaja mängulaul, see on õieti esimene looduse ärataja. Varsti on kuulda lähedal lendu, vuhisedes laskub kohale esimene kukk ... Vaikus. Ei hakkagi vaatama, liig pime on veel. Esimesed „khõo-hšš“ kostavad, jälle vaikus. Kordumine, kudrutamiskatsed. Aga juba on kuulda ka võistlejate juurdelendu, varsti hääligi. Elu looduses on vaheajal ärganud, tikutaja möhitab juba teistkordselt, peale vaheaega. Kiivitajaid on rohkem kuulda, käokegi häälitseb juba, nagu ärgates. Koovitaja kurblik-kaeblik hääl kostab jõe poolt. Mõni part vihiseb lennul. Mäng onni ümbruses on täies hoos,

tõuseb päike verevana ... Peale vaikust algab uuesti mäng, uuesti jahtki. Ja lõpeb jahisaagi korjamisega, kui juba mängijad lahkunud. Kerge udu madalail kohtadel, kui sammud kojuteele. Lõokesed lõõritavad, kiivitajad, koovitajad ... Partide prääksumist kostab jõe poolt. Kodu lähedal vilistab kuldnokk. On aega, puhkad enne tööle asumist. Minu mängujaht pole nii arenenud. Mängijaid kohal oli vähe ja esimese paugu järele oli ka mängukoht harilikult tühi. Võis võtta saagi ja lahkuda selleks korraks onnist. Kuid jaht jätkus, nüüd juba hiilides mängijaile mõnel teisel kohal. Tuli roomata, tasa-tasa astuda, põõsaid otsida – kust aga läheneda saaks. Mõnikord õnnestus, tihti aga oli koht nii ligipääsmatu, et peale pingutust ometigi lasta ei saanud. Hiilides juhtus aga ka seda, et äralendaja vastu lendas ja nii sai lennust lasta. Keskhommiku ajal sai raba peal mändide otsas istunud kukkedele hiilides läheneda. Hiilides olen lasknud esimese kuke vist Jälgimäe lähedal heinamaa serval valli tagant. Keilas olen siis lendu tõusnuid mõnikord lasta saanud hea tagajärjega. Onnist olen vist ainult kaks lasknud: esimese lähedal sooserval, teise Akkeli külalisena kaugel suurel sool. Viimast reisi mäletan eriti. Olime suurel sool, Akkel kuulipüssiga. Mina

lasksin oma kuke onnist, Akkelil ei õnnestunud sel hommikul. Polnud mõtet enam oodata, lahkusime sealt, et teel hiilides katsetada. Tugevasti mängisid Karjakülas, jõe ääres, kus suurem rabatükk kesk soist heinamaad. Läksime sinna, ajasime kukki lendu, kes rabast ei lahkunud, vaid seal tiirlesid. Olin keskel raba. Äärel laskis Akkel. Kuulatan, näen üle noorte mändade läheneb kukk ... Maa juba paras, lasen. – Ja uhkelt kaares langeb jahisaak ... Peitsin jahikotti kaks, pead kotisuust välja jättes, nagu see Akkeli viis oli. Ta ei olnud saanud kukke sel hommikul. Ma hiljem, nagu kogemata keerasin selja tema poole ... Muidugi sai ta siis teise kuke omale. Lahkusime, kui päike juba kõrges, sellest ilusast rabatukast. Ilus hommik, mõnus rahuldustunne õnnestunud jahiretkest. Esimeses vaba jahimehe joovastuses (see oli vist 1932. või 1933. aasta kevadel) olin nädalate viisi mängu-jahil hommikuti, tutvudes kohtadega. Päeval oli raskusi, kuid tung sellele ilusale varahommikusele kontserdile oli nii suur, et pidin minema. Saaki palju ei olnud, oli rohkem ümbrusega tutvumine ja mängutehnikaga samuti. Raskem, kuid ilusam jaht on küll varahommikune tedremäng.

Tedrejaht teistel aegadel

Mälestused tedrejahist on nooremast ajast jäänud. Veel siis, kui „kirju tedrekuju“ aset täitis kirju riideriba puu otsas, püssiks mängupüss. Jaht kujudega on hilisemate jutustuste järele, kuuldud meie ümbruse kirglikult jahimehelt Põlma Jürilt ja seal elanud minu sõbralt Hendrik Kukelt, mulle veetlevana meelde jäänud. Ilus külm sügisene hommik. Jahimees on pikkade ritvadega suurte kaskede latva paigutanud mitu tedrekuju (haril. riidest), nokad vastu tuult. Ise on ta kõrges okstest tehtud onnis mugavalt sisse seadnud end ja – ootab. „Ajaja“ jalgsi või ratsa hobusega, piirab puude latva tõusnud tedred väljastpoolt ringi, ajades nad nii üles, et enam-vähem onni suunas liiguvad lendavad. Ja siis on vägagi tõenäoline, et nad märkavad kujusid ja laskuvad teiste omasuguste juurde, sest kuked kevadel nii tülitsejad, on nüüd ühiskondlikeks muutunud, rändlevad seltsis. Kuuldub lend, tulevad ... Kujude lähedale, vabadele kaskedele (neid tuleb jätta) laskuvad juurde tulijad, et urbi nokkida ühise perena. Ja siis – pauk, teine ... Kukub üks või kaks. Teised võivad lahkuda, kuid ajaja võib veel uusi

- Mälestused linde kujudele juhtida ja siis jätkub laskmine, kuni hilise hommikuni, kui jahimees ahne on. Mänguhoos kuuldub emade kaagutamist, „gank-gnak“. Hääl, mida jahimees nii kergelt järele ei tee, kuna isaste „khõv – hõš!“ kergesti omistatakse järeletegemiseks. Emade nagin ajab eriti hasarti kuked, nad hüppavad hääle suunas. Mõnikord, kui emad vastasküljest häälitsevad, võivad kuked onni juurde tulla. Samuti on emad onni juurde, isegi üle jahimehe jalge, jooksnud. Kujudega jahti Eestis pole ma pidanud, kuna see keelatud oli. Küll aga olen Siberis [vist 1918. aasta sügisel, Omski lähedal Ivanovkas, Eesti asunduses] selle jahi omapärast võlu tundnud ja mõnegi tedrekuke lasknud. Ärev on ootamine, laskumise jälgimine. Laskmine muidugi lihtne. Analoogilist olen tunnud Eestis vareste jahil öökulliga, eriti harakad olid nagu tedred oma laskumises. Tetrede jaht lumisel talvel on võimaldanud laskmise lumest. Üksikuid olen lasknud mõnikord, eriti on aga meelde jäänud Saue-Vanamõisa metsas üks suusaretk, kus ma laialisele tetrede peatuskohale sattusin. See on nagu noore linnu jaht. Et nad kaunis kaugele lume all ronivad, siis ei tea õieti, kust ja kunas ta tõuseb; samuti võib paugu peale teine tõusta. Otse jalgade alt tuiskab lumi ... Pauk – mööda ... Kaugemalt tõuseb teine ... See kukub. Lähed otsides edasi, jälle paar tõusu, lased ... kust tõuseb ... See oli otse lahing sel korral, tetri oli rohkesti tõusmas. Saak oli siiski ainult kolm, sest mul on ikka puudunud see külm jahimehe rahu, mis nii vajalik edukaks jahiks. Kuid sellestki oli enam kui küll. Seda enam, et koju teel veel kaks sinikaela allikast tõusul lasksin. Oli vist muudki veel sellekordsel rikkalikul jõululaual (vist telegrafitraatide vastu hukkunud põldpüü ja jänes). Lumest tõusvale tedrele saab jahti pidada ainult sügava lumega, eriti kuhjunud kohtades. Tedred harilikult magavad hea meelega lume all, magamise jälgi võib tihti leida, pugemise kohalt nii sammu paar või rohkem eemal näed lumes auku ja tiivasulgede jälgi selle kõrval, kust magaja tõusnud. Hiilimise hobusega olen Sauel ja Pühakülas kaasa teinud. On mõnus istuda reel, juhi kõrval, ja läheneda piirleval sõidul puudel kössutavaile tetredele. Eriti pehme lumesajuse ilmaga õnnestab see, jõuad laskekaugusele ja – korja saak ... Takistuseks on rohked

Joonistused Priidu Kohavast Patarei vangla päevilt. Arvatav autor tema sõber (ja türmikaaslane) kunstnik Romulus Titus. aiad, traataiad (kuigi mõni mees traadikäärid kaasa võtab). Hilisemal ajal seda jahti pole harrastanud. Juhuslik jaht tõusvaile tedreile on päris harilik sügisel ja talvel. See on tõsine jahimehelik jaht. Ootamata tõuseb tedrekukk oma või jahikaaslase eest, lendab kohta vahetades mööda parajas kauguses, hiilid mõnikord puudel istvaile jne. Saak ei ole muidugi rohke, kuid jahielevus on tähtsam saagist, ootamatus erutab, rännak rahuldab. Ka etteajamine võib mõnikord õnnestada. Sarnaselt, juhuslikult, olen lasknud mitugi korda. Meelde tuleb üks juhus Keilas, olin jahil ühes politseikonstaabli Ansoga. Oli talv. Kaugelt lähenes üksik kukk, möödalennul nii 50–60 head sammu. Lask, uhkelt langeb kukk lumme. Lähen ära tooma, siis alles meenub: aga praegu ei ole enam lubatud kuke laskmine ...

Tunnistan konstaablile oma „õnnetuse“, mis teha ... „Pange kotti.“ − Muidugi, mis seal ikka veel teha. Lask olnud hea!

Noore linnu jaht

Hea koeraga on noore linnu jaht suur lõbu. Koera otsimine, siis tetrede tõus korduvalt, avaral maastikul hea laskmise võimalus, saak rohke. Kuid just viimane asjaolu teeb selle jahi mulle vähem veetlevaks. Tulevad meelde „jubedad“ pildid: jahimees üleni täisriputatud noori tetri silmustel (kuhu neid kiire laskmise puhul kerge paigutada). Ei ole eriti heade koeradega seda jahti kaasa teinud, oma koer seisis halvasti tetrede peal (kärsitu oli). Mõne olen lasknud. Mälestusi siiski häid, nii eriti Keila rabas, avaral kohal, sooserval – heinamaal. Rohket lõbu pakub just koera „töötamine“; otsimine, seis kärsitu, poos. Ja siis tõusud ...

- Mälestused Metsised

Metsiste tõsist mängu ja jahti neile mängul tunnen õieti ainult kirjanduse kaudu. Uraalis 1918. aasta kevadel pidin selle jahiga tutvunema (ka metskurvitsa jaht oli kavas), kuid liikuv front paiskas segamini selle kava. Keilas jäi see ka teostamata, häid kohti lähedal ei olnud. Siiski, ühe metsise olen mängult lasknud. Noor jahisõber (siis veel püssita) Elmar Kobrusepp teadis Ohtu Linnamäe lähedal rabas kohta, kuhu metsised pidid tulema. Kutsus, läksime. Kohal olime vara, peitsime end männapõõsasse peaaegu lagedal rabal. Tema juba kuulis seda omapärast häälitsemist, mina alles hiljem. Häälitsus mulle meelde jäänud ei olegi, kas see „siuhk“ või „luiskamine“ oli. Hääl lähenes ... Varsti nägime, kuidas ta hüpates rabas liikus, ikka lähemale meile. Ootasime, oli juba üsna lähedal. Siis lasksin … Tabasin, kuid mitte just hästi (olin sihtinud pähe), tuli lasku korrata. Ja siis ruttu haarasime hiiglase, Elmar läks temaga otsemat teed sohu, omale maale, kuna mina teed kaudu samasse kohta jõudsin. Sealt toimetasime koju. See oli „salaküti“ jaht, ei olnud ju luba ja maa võõras (riigi).

THERMAL IMAGING

Lask sündis päris maoli olles rohu, kanarbiku jt põõsaste läbi, mis lasku takistasid. See ei olnud ju mäng puul, nagu lugenud olin. Aga mängust oli siiski lastud. Metsis tuli Tuula metsa poolt, kus mäng pidi korralikumalt vist ka toimuma. Muidu olen sügiseti metsiseid võõrsil näinud (haavalehti söömas), kuid polnud siis püssi. Küla ümbruses on üksikud juhuslikult tõusnud, ilma lasu võimalusteta või mitte lasu ajal.

Rabakana

Rabakanu olen lasknud Siberis, meelde jäänud on sellest vähe. Küll aga mäletan ühe juhu, kus kana laskmata jäi. Olin teel koju talvisel õhtul. Kaugemal lumisel põõsal paistab keskel ilus kuulitaoline kogu. Oli juba videvik. Kas lasta? Ei ole mõtet, see on muidugi lumekuul, kuna põõsas kõikjal lumes. Lähenesin siis vist selguse saamiseks, kuul aga kadus põõsast, lendas ... Oli kahju, nii kahju, et see meelde jäi rohkem, kui saak mõnel teisel ajal. Eestis olen rabakanu näinud, Ohtu rabas taga ajanud, kord isegi „Patsaku“ põllu tihnikus vist lasknud, kuid kätte saanud ei ole. Olen kuulnud kevadel

nende mängu, läbilõikav „mökitamine“. Üldse on neid siiski Keila ümbruses vähe. Noorelinnu jahilt keegi laskis.

Laanepüü

Esimest korda nägin laanepüüd Siberi taigas, Tomski lähedal. Olin siis aga hulkur, seekord vist ilma vibupüssitagi, mis hiljem tegin. Olin marju otsimas. Nägin tema osavat varjamist puuoksal, peitemängu. Kloogal õpetaja J. Vahariga käisime valvamas, siis vist kuulsin ainult hääli, lasta ei saanud kumbki. Täiesti juhuslikult lasksin ühe hiljem, olles Akkeli külaline suures männikus, nende piirkonna kaugemal serval. Koerad ajasid, olin varjul jänese ootel, aeg – varane talv. Korraga lendab minu lähedale kuuse otsa, otse selle okstetihnikusse, lind, kes mulle tundmatu näis, sain teda ju ainult okste sees veel näha. Tundus, nagu mõni kull oleks olnud. Uudishimu oli nii suur, lasksin ... Ja okste vahel langes pikkamisi alla – laanepüü ... Pistsin ärevuses jahitasku. Hiljem rääkisin Akkelile. Tema imestas, arvas, et juhuslik nende piirkonnas. Ja hiljem pole ma laanepüüga kohanud, on ju neid vaid suuremates laantes. Järgneb

KAKS UUT TERMOKAAMERAT PULSAR AXION Valida on kahe erineva soojuskaamera mudeli vahel Omadus

AXION XQ38

AXION XQ38 LRF

Laserkaugusmõõtja Video ja foto salvestus Sisemälu Kaal (gr) Mõõdud (mm) Digizoom × Hind eurodes

– Jah 16 GB 350 167 × 49 × 73 3.5−14 1990

Jah – – 400 167 × 74 × 73 3.5−14 2290

Pulsar Axion XQ38 LRF mudel on varustatud laserkaugusmõõtjaga, mis võimaldab mõõta objektide kaugust kiirelt ja täpselt. Kaugemal kui kilomeeter asuv objekt tuvastatakse ± 1 m täpsusega!

New members of AXION family

OPTIKWELT OÜ www.optikwelt.ee tel 5660 3601 optikwelt@gmail.com

- ajalugu -

TARTUMAA jahiorganisatsioonid

kahe maailmasõja vahel TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Aastail 1919 ja 1920 oli Tartumaal pandud alus mitmele jahiorganisatsioonile. Tegevust alustasid Tartu jahiselts, Eesti kütiselts, mitu kaitseliidu kütisalka ning Rõngu jahi ja kalapüügi selts.

artus peeti 28. ja 29. mail 1921 kaitseliidu kütisalkade esimene kongress, millest võttis osa 35 vabariigi kütisalkade esindajat. Kõige rohkem delegaate oli ilmunud Viljandija Tartumaalt, üldse ei olnud kütisalkade esindajaid Harju- ja Saaremaalt. Kõige arvukam kütisalk oli Viljandimaal, kus liikmeid üle 1700. Järgnes Virumaa, kus kütisalga liikmeid oli 1222. Kütisalkade tegevus oli mitmekesine: oli hävitatud röövloomi ja -linde, abistatud politseid varaste jälitamisel, korraldatud ajujahte, organiseeritud märgilaskmist haavli- ja vintpüssidest, söödetud kasulikke ulukeid jne. Võru ja Petseri maakonnas oli tabatud üle 500 rebase, karjapoistele oli makstud hüvitist röövlindude pesade otsimise eest. Pikemaid vaidlusi põhjustas kaitseliidu kütisalkade organiseerimise taktika, samuti üleriigilise kütisalkade liidu asutamise küsimus. Tartu–Võru rahukogule esitati 17. juunil 1921 avaldus kaitseliidu kütisalkade liidu põhikirja registreerimiseks. Asutajaliikmed olid Otto Rinne, Ado Orik ja Robert Tirol. Kütisalkade liit asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti. Eesmärk oli koondada Eestis asuvate küti- ja jahisalkade, seltside ning ühingute tegevus, aidata kaasa nende põhikirjaliste ülesannete täitmisele, võimaldada oma liikmetele juriidilist, tehnilist ja ainelist abi. Liidu liikmeteks võisid olla kõik kütija jahisalgad, seltsid ning ühingud, kellel on juriidilise isiku õigused. Liidu põhikiri registreeriti 18. juunil 1921.

Edgar Terrepson oli 1921. aasta mais Tartus toimunud kaitseliidu kütisalkade esimese kongressi korraldava komisjoni esimees.

Peeter Kann oli loodusesõprade ja korraliku jahi armastajate seltsi Artemis üks asutajaliige.

Vallasekretär Oskar Sarnet oli Jõgeva kütiseltsi asutajaliige.

Hans Sihver oli Ulila maapidajate kütiseltsi Kotkas asutajaliige.

- ajalugu Kurt Meenen oli 1941−1944 Tartu piirkonna komissar.

Kütiselts Wibuane tahab võidelda salaküttimise vastu ja maksab salaküttide ülesandjatele tasu, kui salaküti saab vastutusele võtta. Tartus peeti 14. augustil 1921 küttide kodu ruumides kaitseliidu kütisalkade asemikkude kogu ja liidu asutajate koosolek. Postimees kirjutas 16. augustil 1921 selle kohta järgmist: „Häälteenamusega valiti juhatusse härrad Oidermann, Rüütel, Gnadenteich, Rinne, Stein, Simonlatser ja Smironin. Revisjonikomisjoni valiti härrad Grimm, Põdra ja Kuuse. Lisaks kütisalga sisseastumismaksule maksab iga kütisalga liige Liidule kolm marka aastas. Liidu häälekandjaks jääb Viljandi maakonna kaitseliidu kütisalga väljaandel ajakiri „Eesti Kütt“, mille üksiknumbri hind on 20 marka. Ülejäänud

Hinrich Lohse oli ida maa-alade (Ostland) riigikomissar.

päevakorra küsimuste lahendamine otsustati jätta juhatuse hooleks.“

Uued jahiorganisatsioonid

Tartumaal asutati 1922. aastal mitu uut jahiorganisatsiooni. Varnja kütiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 21. augustil, asutajaliikmed olid Jüri Vaimel, Peeter Martinson, Heinrich Rätsepp ja Aleksander Tõruvere. Selts tegutses kuni 1940. aastani. Aakre jahi- ja kalapüügiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 20. septembril. Asutajad olid neli kohalikku jahimeest. Seltsi tegevus oli lühiajaline. Eesti kütiseltsi Laeva, Kambja ja Kodavere haruseltsid asutati septembris 1922. Loodusesõprade ja korraliku jahi armastajate seltsi Artemis põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 29. novembril 1922. Asutajad olid riigikohtunik Peeter Kann, Tartu ülikooli õppejõud Oskar Daniel ja Eesti Hüpoteegipanga asjaajaja Aleksander Kruusberg. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti. Põhikirja järgi ei tohtinud seltsil olla üle 30 liikme. Selts rentis 1935−1941 Konguta metskonnast 237,6 ha jahimaid ja maksis selle eest renti 35 krooni ja 64 senti aastas. Rendilepingu järgi pidi selts esitama 50 paari halli varese jalgu aastas. Kütiseltsi Wibuane registreeris Tartu–Võru rahukogu 4. jaanuaril 1923.

Asutajad olid Oskar Schlossmann, Augustin Pann ja August Perajärv. Juhatus asus Tartus, tegevus toimus kogu Eestis. Ajalehes Teataja ilmus 8. mail 1923 lühike sõnum, et Tartu kütiselts Wibuane on võõrastel ära keelanud jahipidamise Marama, Vasula, Kirbusoo ja Pilkuse metsades. Ka seltsi liikmetele on keelatud kevadine mõtuse ja tedrekukkede jaht. Selts tahab võidelda salaküttimise vastu ja maksab salaküttide ülesandjatele tasu, kui salaküti saab vastutusele võtta. Ajaleht Postimees kirjutas 2. novembril 1928, et Tartu kütiselts Wibuane rajas endale Vasula metsa faasanikasvatuse. Raskused seisavad selles, et salakütid tapavad faasaneid. Jahi- ja kalapüügi seltsi Wambola põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 13. veebruaril 1924. Asutajad olid Karl Luik, August Mõru, Jaan Raudsepp ja August Mägi. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond Eesti. Postimees avaldas 18. juunil 1927 teadaande, et Tartumaal Kaarepere vallas asuvas Pikkjärves on keelatud igasugune kalapüük. Järve rentnik on jahi ja kalapüügi selts Wambola. Ajakirja Eesti Mets 1932 nr 1 andmeil on jahi- ja kalapüügi selts Wambola rentinud jahipidamiseks Kastre metskonna Tõlgu, Kiipuse, Laane, Murulaane, Aruaia ja Viira metsadest kokku 3032,40 hektarit. Jõgeva kütiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 18. augustil 1924. Asutajad olid Oskar Sarnet, August Meos, August Vindi ja Elias Mägi. Juhatus asus Jõgeva alevis Tartumaal. Luunja jahiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 20. juulil 1925. Asutajad olid Albert Kert, Voldemar Annok ja Jaan Bürger. Postimees kirjutas 15. detsembril 1936, et möödunud pühapäeval korraldasid Luunja jahiseltsi kütid jahi Kõrgeperve vahtkonnas Kavastus. Jahiseltsi kuulub ka arvukalt linnamehi, 15 meest lasid 17 jänest, kaks rebast ja laanepüüsid. Eelmisel pühapäeval said üheksa jahimeest saagiks 22 jänest, kusjuures õnnelikumad olid üks kohalik mees, kes laskis seitse jänest ja üks Tartu prokurör, kelle püss võttis elu neljal pikakõrvalisel. Valguta jahiseltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 3. septembril 1925. Asutajad olid Hermann Peterson, Paul Timse ja Aleksander Kala. Seltsi tegevuspiirkond oli Valguta vald. Tartu linna politseiülema 4. oktoobri 1925. aasta kirjast politsei peavalitsuse ülemale selgus, et Tartus asus Tartu maakonna kaitseliidu kütisalk, esimees Johannes Glück, ja sama salga Tartu harurühm, esimees Gustav Prikkel. Tegevuse laiendamiseks oli kütisalk kogu

- ajalugu maakonnas asutanud harurühmad ehk jaoskonnad, mis töötasid salga põhikirja alusel. Enne 2. veebruari 1925 asutatud maakonna harurühmad olid Kavastu, Pala, Elva, Aakre, Alatskivi, Otepää, Jõgeva, Ranna, Avinurme, Luunja, Kammeri, Vesneri, Palamuse, Voldi, Laius-Tähkvere ja Lohusuu. Otepää jahimeeste seltsi põhikirja registreeris Tartu–Võru rahukogu 3. märtsil 1926. Asutajad olid kuus kohalikku jahimeest, tegevuspiirkond oli Otepää ümbruskond. Postimees kirjutas 31. märtsil 1936, et Otepää jahimeeste selts tähistas oma 25 aasta tegevuse juubelit. Selts oli esialgu asutatud 1911. aastal ja oli üks vanemaid seltse endises Otepää alevis. Seltsi oli koondunud hulk seltskonnategelasi ja jahi- ning kalaspordi sõpru. Liikmete arv on ulatunud vahepeal kuni sajani. Jahipidamiseks on selts rentinud metsi, kalaspordi harrastamiseks oli kauemat aega seltsi käes looduslikult kaunis Pühajärv. Aastal 1932 oli seltsile Otepää metskonna Pilkuse ja Lihuniku metsadest renditud kokku 595 hektarit.

Üleriigiline kongress

Tartus toimus 14. novembril 1926 esimene üleriigiline jahiorganisatsioonide kongress. Osa võttis 12 jahiorganisatsiooni 42 esindajaga. Moodustati komisjon uue jahiseaduse kava redigeerimiseks. Tõstatati üleriigilise jahiorganisatsioonide liidu asutamise küsimus. Liidu põhikirja väljatöötamine usaldati Eesti kütiseltsi ja Tartu jahiorganisatsioonide Artemis ning Wibuane hooleks. Kongressil tehti ettepanek lükata jahihooaja algust kahe nädala võrra edasi. Mustvee kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 16. aprillil 1928. Asutajad olid Mustvee alevi jahimehed Burchard Aidnik, Valter Hain ja August Kangru. Juhatus asus Mustvee alevis, tegevuspiirkond Eesti. Maarja kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 26. septembril 1928. Asutajad olid Voldemar Mässo, August Kurs, Armin Tamm ja Voldemar Amandus. Seltsi juhatus asus Kudina vallas, tegevuspiirkond Tartumaa. Nõuni−Vana-Otepää jahimeeste seltsi põhikirja registreeris siseministeerium 7. novembril 1928. Asutajad olid seitse kohalikku jahimeest. Põhikirja järgi oli seltsi tegevuspiirkond Vana-Otepää vald. Vorbuse kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 24. aprillil

1929. Asutajaliikmed olid Johannes Naadel, Peeter Freimann ja August Sura. Juhatus asus Tartumaal Vorbuse vallas, tegevuspiirkond kogu Eesti. Ulila maapidajate kütiseltsi Kotkas registreeris kohtu- ja siseministeerium 2. juulil 1929. Asutajad olid Hans Luukas, Hans Sihver, Hendrik Tamm, Aleksander Kriisa, Jaan Kriisa, Johan Ratnik ja August Pehka. Juhatus asus Ulila vallas Kaimi külas, tegevuspiirkond oli Puhja kihelkond. Kaarepere kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 3. jaanuaril 1931. Asutajad olid Friedrich Saag, Rudolf Koorts ja August Lang. Tegevuspiirkond oli Kaarepere vald. Tartu jahimeeste seltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 8. detsembril 1931. Asutajad olid Alfred Rutmann, Vilhelm Hoppe ja Aleksander Sukk. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond oli Eesti. Jahiseltsi Diana põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 14. aprillil 1932. Asutajad olid Oskar Schlossmann, Peeter Villak ja Karl Alasi. Juhatus asus Tartus, tegevuspiirkond kogu Eesti. Postimees kirjutas 27. aprillil 1932, et jahiselts Diana on sihiks seadnud peamiselt jahiloomade ja lindude kasvatamise, kaitsmise ja talviti toitmise. Vana-Otepää kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 14. juunil 1932. Asutajad olid Eduard Kukk, August Rebane, Artur

Käärik, Peeter Schmidt ja Karl Tõukar. Juhatus asus Vana-Otepää vallas, tegevuspiirkond Vana-Otepää ja naabervallad. Vastse-Kuuste kütiseltsi põhikirja registreeris kohtu- ja siseministeerium 26. novembril 1932. Asutajad olid kuus Vastse-Kuuste valla jahimeest. Juhatuse asukoht oli Vastse-Kuuste vald Tartumaal, tegevuspiirkond lisaks veel Vana-Kuuste, Ahja, Kastre-Võnnu, Haaslava ja Karilatsi vald. Jahiseltsi Ambu põhikirja registreeris siseministeerium 19. veebruaril 1936. Asutajad olid Leonhard Obet, Karl Puusepp, Elmar Sibul ja Paul Ots. Tegevuspiirkond oli Vara vald Tartumaal. Torma kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 21. juunil 1939. Asutajad olid seitse Torma valla jahimeest. Juhatus asus Torma vallas Tartumaal, tegevuspiirkond Eesti. Palamuse kütiseltsi põhikirja registreeris siseministeerium 15. detsembril 1939. Asutajad olid Aleksander Priks, Ilmar Ott ja August Grünvald. Juhatus asus Palamusel, tegevuspiirkond oli Eesti. Elva kütiseltsil oli aastaiks 1936−1942 renditud Konguta metskonnast jahimaid 213,6 hektarit, mille eest tuli maksta renti 32 krooni ja 4 senti aastas. Samuti pidi selts esitama 48 paari halli varese jalgu aastas. Postimees kirjutas 19. aprillil 1939, et kütiseltsi peakoosolekul otsustati seltsile uusi jahimaid juurde hankida. Elvas

- ajalugu otsustati 7. mail korraldada varesejaht. Seltsi igal liikmel tuli 1. juuliks esitada kolm paari röövlindude jalgu. Sama ajaleht kirjutas 11. novembril 1939, et Elva jahimees A. Austla on käesoleval jahihooajal lasknud viis rebast. Laskmine toimus Meeril, kus Austla on jahipiirkonna kaasomanik. Samal ajal on ta lasknud aga ainult ühe jänese. Viimasena asutatud Tartumaa jahimeeste organisatsioon sõjaeelses Eesti Vabariigis oli Reola jahimeeste selts Ropka vallas, mille põhikiri registreeriti 11. juunil 1940. Sama aasta 5. juulil seltsi tegevus lõppes.

Enne okupatsiooni

Ajavahemikul 1920−1940 asutati Tartumaal võrdlemisi arvukalt jahiorganisatsioone, kusjuures mõne tegutsemisaeg jäi üsna lühikeseks. Mõnda aega tegutsesid veel Saare kütiselts Wibuane (1927), Ranna kütiselts (1928), Roela kütiselts Kotkas (1930) ja Kavastu kütiselts Nool (1933). Arhiivist ei õnnestunud leida mõne seltsi, näiteks Tartu jahiseltsi Kalev, Elva kütiseltsi, Vaimastvere kütiseltsi asutamise protokolle. Eesti Entsüklopeedia IV (1934) andmeil tegutses Tartumaal

1932. aastal kokku 11 jahiorganisatsiooni. Eesti ajalooarhiivis (EAA. 2100. 12. 644) olevail andmeil oli 1937. aastal Tartumaal 17 jahiorganisatsiooni. Seega muutus tegutsevate jahiseltside arv aja jooksul. Nõukogude Liit okupeeris 17. juunil 1940 Eesti Vabariigi ja varsti pandi ametisse ka uus valitsus. Sama aasta 9. oktoobril anti välja ENSV rahvakomissaride nõukogu määrus poliitharidustöö korraldamise kohta. Selle määruse § 8 alusel likvideeriti Eesti jahiseltsid. ENSV rahvakomissaride nõukogu määrusega 15. aprillist 1941 nr 677 muudeti kehtetuks kõik endised jahirendilepingud ja jahiõiguse muud kasutamisvahekorrad. Keelati jahipidamine ulukitele kuni 15. aprillini 1942. Erandina oli lubatud küttida hülgeid, samuti jäneseid taimeaedades ja puukoolides. Metsaametnikud võisid pidada jahti kahjulikele ulukitele.

Saksa riigi jahiseadus

Teise maailmasõja ajal tehti jahikorralduses suuri muudatusi. Riias ilmus 18. oktoobril 1941 ida maa-alade riigikomissari Hinrich Lohse määrus jahipidamise kohta nn Ostlandis. Eestis

pandi 15. detsembril 1941 kehtima Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeim jahindusvõim Eestis oli kindralkomissar Karl-Sigismund Lietzmann, kellele allus seitse piirkonnakomissari. Nemad andsid välja ka jahitunnistusi. Tartu piirkonnakomissar oli Kurt Meenen. Okupatsioonivõimud andsid 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata. Seejuures oli tingimus, et edasi tegutsemiseks loa saanud organisatsioonid pidid peakoosolekud ära pidama veel samal aastal. Kokku anti Tartus ja Tartumaal tegutsemisluba 254 organisatsioonile, nende seas oli ka kuus jahiseltsi. Tartu linna seltsidest said loa edasi tegutseda jahiselts Diana ja Tartu jahiselts Kalev, Tartumaa seltsidest said loa Otepää jahimeeste selts, Ulila maapidajate kütiselts Kotkas, Vaimastvere kütiselts ja Elva kütiselts. Ajaleht Postimees kirjutas 29. detsembril 1943, et jahiselts Diana pidas oma esimese peakoosoleku pärast seltsi tegevuse taasalustamist. Seega mõne Tartumaa jahiorganisatsiooni tegevus 1943. aasta lõpul formaalselt küll taastati, kuid sisulise tegevuseni ilmselt enam ei jõutud. Varsti algas Eestis uus Nõukogude okupatsioon.

Uus Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- jahikoera tervis -

Koerte jahitraumad Loomaarstina töötamise ajal olen palju kokku puutunud jahitraumadega. TEKST PIRET TOBIAS, Sodalis OÜ väikeloomaarst FOTOD PIRET TOBIAS, JAANUS VAIKSOO

langeks liialt, šoki tagajärjel langeb see sageli nagunii.

Tömp trauma

Torkehaavade korral, mis on saadud rinna- või kõhuõõne piirkonda, tuleb kindlasti veenduda, et see ei oleks läbistanud rinnakorvi või kõhuseina. Esmapilgul võib väline nahavigastus

tunduda mitte väga tõsine, ent kui hakata uurima haava sügavust, siis võib see olla sageli ehmatav. Kõhuvõi rinnaõõne piirkonna torkehaavad tuleb kindlasti lasta loomaarstil kohe üle vaadata. Koeraomanikust jahimehel võiks autos olla igaks juhuks puhas rätik või lina, et juba metsas oleks võimalik teha esmane side ja vältida haava edasist saastumist. Kui esineb ka verejooks, siis peab tegutsema väga kiiresti, võimaluse korral tuleb haavale survet avaldades proovida verejooks peatada ja kiiresti loomaarsti juurde sõita. Parimal juhul on loomaarsti number juba telefoni salvestatud, siis jääb ära numbri otsimine, mis sageli on suur ajakulu. Väga tähtis on just külmemal ajal hoida vigastatud koer soojas, et kehatemperatuur ei

Tömbi trauma korral on koera nahk väliselt terve, kuid vigastused selle all võivad olla väga tõsised. Tugev hoop võib purustada jäsemete luid. Kui koer on saanud löögi jala pihta ja selle peale enam ei toeta, siis võib väga tõenäoliselt tegemist olla luumurruga. Tömp trauma rinnaõõne piirkonda võib lõppeda roiete murru ja kopsukelme vigastuse korral ka kinnise õhkrinnaga. Kui ka nahk on läbistatud, siis on tegemist juba lahtise õhkrinnaga. Õhkrinna tagajärjel tekib rinnaõõnde positiivne rõhk normaalse negatiivse rõhu asemel ja loomal ei ole enam võimalik normaalselt hingata. Õhkrinna tekkimisel on tegemist väga ohtliku seisundiga ja loom vajab kohe arstiabi. Samuti tuleb kiiresti tegutseda kõhuseina läbivate või selles piirkonnas muljumisi tekitanud haavade korral, sest esmalt pole teada vigastuse ulatus. Jahikoertel juhtub sageli, et jahil saadud adrenaliinisööst hoiab vigastatud looma keha veel mõnda aega funktsioneerimisvõimelisena, kuigi trauma võib olla tõsine. On esinenud olukordi, kui koer suudab iseseivalt isegi autoni minna, enne kui omanik aru saab, et midagi on väga valesti. Jahikoerad on hämmastavad loomad, kes on väga kannatlikud. Nende valulävi on palju kõrgem kui teistel koertel. Oma kogemusest julgen öelda, et jahitraumale välja sõites ei tea ma kunagi, kui tõsine asi tegelikult on. Pean alati valmis olema kõige hullemaks ja kui mu prognoos osutus ekslikuks, siis on selle üle ainult hea meel.

Tömbist traumast tingitud õhkrinnak laikal. Trauma põhjus: hirve jalalöök.

Operatsioonil. Nüüd on koer juba triksistraksis, kuid jahile ei saa veel minna.

Koera torkehaav. Pildil on näha haava sügavus.

Jahikoerad on hämmastavalt kannatlikud. Nende valulävi on palju kõrgem kui teistel koertel.

namasti on ikka nii, et olen just lõpetanud laupäevase töö kliinikus, koju jõudnud ja maandunud diivanile sooja teega, kui heliseb telefon. Tavaliselt on teisel pool toru rahuliku häälega meesterahvas, kes ütleb, et koera on vaja õmmelda. Küsimusele, mis juhtus, saan vastuse, et sai sea käest kihvaga. Teisel juhul on kõne sisu nn tömp trauma, kui koer on saanud jalahoobi näiteks põdralt või hirvelt. Mõlemal korral vajavad loomad kindlasti kiiret arstlikku ülevaatust.

Torkehaav

- jahikoera tervis -

TEKST EPP MOKS, veterinaar- ja toidulaboratoorium FOTO SHUTTERSTOCK

Ehhinokokkpaelusside uuringu vahekokkuvõte Möödunud aasta algusest osaleb veterinaar- ja toidulaboratoorium Euroopa Liidu rahastatavas projektis, mis keskendub ehhinokokkpaelusside uurimismeetodite väljatöötamisele.

rojekti kaasatud riikides kogutakse proove paelusside peremeestelt. See annab ühest küljest ülevaate ehhinokokkide levikust riigis, teisest küljest jälle materjali (parasiidid) uute analüüsimeetodite väljatöötamiseks. Eesti riigi poolt toetab projekti korraldamist maaeluministeerium, samuti põllumajandus- ja toiduamet (endine veterinaar- ja toiduamet), kellega kokkuleppel uuritakse laborisse saadetud rebasekorjuseid, kas neil ei esine ka teisi haigusi (nt koerte katk). Eestis oli ehhinokokk-paelusside projekti käigus kavas koguda 60 rebasekorjust ja 200 koerte roojaproovi. Aasta 2020 oli nii mõneski mõttes erandlik, proovide kogumist saime alustada alles mais, kui rebaseid enam ei kütitud. Sellegipoolest on 2020. aasta lõpuks laborisse saadetud 68 koerte roojaproovi ja kogutud 16 rebasekorjust: suurema osa sellest

materjalist on saatnud jahimehed, kuid projektis on kaasa löönud ka veterinaararstid. Proove on kogunenud oodatust vähem, seetõttu pikendame proovide saatmise aega. Huvilised saavad proove laborisse saata 2021. aasta 31. märtsini. Projekti käigus kogutud 68 koerte roojaproovi uuriti eelmisel aastal siseparasiitide esinemisele, parasiite leidus 25% uuritud roojaproovis (17 koeral). Peamiselt leidsime erinevate ümarusside mune, neist solkmemune esines 7,4% uuritud proovides (viis nakatunud koera). Välisparasiite (nahalestasid, nahaväive või nende tükke ja lestamune) leidsime 1,5% uuritud proovidest (neli koera) ning ainuraksete parasiitidega oli nakatunud 4,4% uuritud koertes (kolm koera). Projekti käigus kogutud proovide parasitoloogiline uuring maapiirkondades liikuvatele või elavatele koertele on tasuta. Viimasest ussirohu andmisest

peaks olema möödas vähemalt üks kuu. Laborisse saabunud proove uuritakse jooksvalt ja koeraomanikule saadetakse uurimistulemus kohe pärast uuringu lõppu. Projekti käigus jätkub proovide kogumine ja uurimine 2021. aasta märtsi lõpuni. Huvilistel palume tuua oma lemmiku(te) roojaproovid lähimasse veterinaar- ja toidulaboratooriumi või põllumajandus- ja toiduameti piirkondlikku keskusesse. Laborisse saadetud 16 rebasekorjust on seni parasiitide esinemise kohta uurimata. Neljast rebasest, kellel esinesid enne küttimist närvinähud, osutusid koerte katkule positiivseks kaks looma, neist üks oli kütitud Harjumaal, teine Pärnumaal. Rebaste parasitoloogilist uuringut kavatseme alustada lähiajal. Lisaks ootame väga kütitud rebaste korjuseid Hiiu, Jõgeva, Järva, LääneViru, Lääne, Põlva, Valga, Viljandi, Võru ja Rapla maakonnast.

Õnnitleme! JUURU JAHIMEESTE SELTS

MÕISAKÜLA JAHISELTS METSIS

Vello Närep 60 Einart Kask 55

Olev Lipp 70 Mairo Küttis 65 Mehis Halling 60 Endel Kütaru 60 Alar Uuk 60 Kalev Kalda 55 Envar Vilepill 55 Aider Voogla 50 Teet Nigol 50

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

HAAPSALU JAHISELTS

Ats Kasemaa 80 Väino Kokvel 60

Arvi Pihlak 60 Alari Päären 55 Toomas Mägi 50

PADISE JAHIMEESTE SELTS

HARJU JAHINDUSKLUBI

KAIU JAHINDUSKLUBI

PÕLVA JAHISELTS

BUBO JAHISELTS

Ülo Vask 75 Aivo Põldsam 55

DIANA JAHISELTS

Margus Teemant 60

August Timmusk 90 Eevald Aru 85 Harri Roos 80 Udo Pallon 70 Olev Kebbinau 70 Sulev Maripuu 65 Aleksander Bajev 60 Margus Teemant 60 Aivar Linholm 60 Maido Märtin 50

HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Vello Leo 75 Andres Onemar 65 Reijo Viinonen 65 Arvi Toss 55 Mart Mölder 55 Priit Reimann 55

HOLSTRE JAHISELTS

Paul Asu 80 Ülo Tuvi 70

IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Mart Paas 75 Mihhail Sarin 75 Aleksandr Borovkov 65 Vladimir Kruzman 65 Toivo Puhilas 65 Aleksandr Sergejev 65 Arvo Kohver 60 Eldur Lepik 60 Madis Maakaar 60 Tiit Mägi 60 Tiit Vohta 60 Alar Süda 60 Aivar Murumaa 55 Avo Siilak 50 JAHIÜHISTU ELK

Ants Tamm 80 Toomas Sloog 60

Valter Sinijärv 65 Andrus Pajur 60

Janek Litov 50

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Ain Kartau 60 Tiit Sullakatko 60

Tõnis Kannenberg 65 Peep Tali 55 Venda Vainsalu 50 Enno Kojus 80 Vladimir Toropov 65 Heino Kits 65 Tarvo Kase 65 Esper Ilm 55 Madis Runtal 50 Urmas Rammul 50

KEILA JAHISELTS

Harri Blumkvist 65 Eero Stein 55

PÕLTSAMAA JAHISELTS

Uuno Niine 85 Udo Vaaderpass 80

Enn Rosentau 85 Ülar Valksaar 60 Kuido Karu 55 Matis Roots 50

KULLAVERE JAHIÜHISTU

PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

KOSE JAHISELTS

Aado Soosaar 75 Vahur Sepp 65 Tõnu Kajaste 65 LAANE JAHIMEESTE SELTS

Ilmar Alisfeldt 85 Meelis Jõelaan 60 Jüri Silk 50

LIHULA JAHISELTS

Ants Laanemägi 80 Koit Mölder 55

MARTNA JAHISELTS

Enno-Rein Lepmets 81 Ants Heeringas 70 Raivo Kruusamäe 70 Jevgeni Karii 60 Maanus Mäesalu 55 Endrik Raun 55

Einard Vaher 90 Mihkel Naissoo 80 Tõnis Kaimak 75 Arvi Tiido 65 Valdo Palu 65 Arvo Tamsalu 65 Andres Tammsalu 65 Elmar Vaakmann 65 Ain Popp 60 Tervo Nõmm 55 Riho Reepalu 50 Jaano Eensalu 50 Mairold Lehismets 50 Aivar Laud 50 Andres Laasma 50 Raivo Loosaare 50 RAHNOJA JAHISELTS

Udo Miller 90 Riho Sermat 65

RAIKKÜLA JAHISELTS MASSU JAHISELTS

Mart Viipsi 70 Arno Peksar 60 Oleksandr Taratsjuk 60 Margus Neerut 55 Indrek Kaarelson 50

Aivar Pajo 60

RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Ants Matt 80 Avo Tõnne 75

SUISLEPA JAHISELTS

Mart Sikut 60 TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

Ants Simm 80 Aldo Aadamsoo 70 Anatoli Poškurlat 70 Sergei Tšesnõhh 65 Viktor Fronovits 60 Steve Kümnik 50 TARTU JAHINDUSKLUBI

Sulev Steinvald 80 Nikolai Laanetu 75 Enno Lemmats 70 Andres Hermann 65 Valeeri Roht 65 Viktor Arro 60 Alar Tuul 60 Andrei Dogadov 55 Jüri Kukk 55 Kuno Tikk 55 Aivo Põim 50

Õnnitleme suure juubeli puhul! Udo oli 1967. aastal EJS-i üks asutajaliikmeid. Ta on olnud mitu korda EJS-i nõukogu ja juhatuse liige. Ta oli esimese iseseisva jahiseltsi Rahnoja asutamise algataja ja korraldaja Pärnumaal. Ta on siiani aktiivne jahimees. Palju õnne ja tugevat tervist!

Rein Paal 80 Enn Lilleleht 65 TUUDI JAHISELTS

Kalju Jõgismaa 70 Rein Tomingas 65

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Are Noorhani 80 Olev Aru 75 Tulju Ella 75 Reijo Kankaanpää 75 Aarne Vainokivi 75 Jaanus Kuusk 70 Elmut Rand 70 Harri Laanemaa 65 Tõnu Luhaäär 65 Raivo Reinart 65 Ado Vakker 65 Siim Tatter 60 Toomas Alas 55 Andres Eist 55 Tiit Ennemuist 55 Margus Paju 55 Tarmo Rist 55 Toomas Vana 55 Nalmond Meri 50 Alvar Nabi 50 Allar Suuster 50 Tõnet Trave 50

UDO MILLER 90

Eesti Jahimeeste Selts Rahnoja jahiselts

TIHEMETSA JAHISELTS

Valeri Dmitriev 70 Mati Vedder 70 Priit Elhi 65 Voldemar Kurm 65 Enno Taur 65 Erich Koonik 60 Aleksandr Šišanov 60 Anti Kulasalu 55 Urmas Liive 50 VALGU JAHIMEESTE SELTS

Jüri Simsalu 75 Janek Litov 50

VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Ülo Vitsberg 75

VIIRATSI JAHISELTS

Peeter Koval 80

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Rein Nael 80 Jaan Pärl 80 Villi Valdur Luukas 75 Endel Nael 70 Uno Mölter 70 Leonhard Berstein 60 Jaanus Mäemees 55 Herkki Kauts 50 VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Üllar Tamm 50 Lauri Kaaristo 50 Harri Parker 55 Rain Rikas 60 Rein Nikitin 60 Valdur Ast 60 Rein Rätsep 60 Urmas Paltsar 60 Arno Teder 65 Harald Krillo 65 Ilmar Narusk 75

VÄÄNA JAHISELTS

Maidu Rannaväli 80 Raigo Rannaväli 50

NIKOLAI LAANETU 75 Soovime rohkelt õnne ja tugevat tervist meie jahindusteadlasele ja koprauurijale! Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

- KUULUTUSED KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3.20, koos pildiga 6.40. Kuulutus on kodulehel üleval kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada: andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitusega: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Jahikoerte erinäitus 8. mail 2021 Särevere staadionil Registreerimiseks vajalik EKL-i tunnustatud organisatsiooni tõutunnistus. Osaleda saavad ka kõik kupeeritud sabadega jahikoerad! Lisainfo http://jahikoer.ejs.ee/ tel 511 9978, 524 5556

Müüa optika Tasco word class 3-9 × 50 mm 30/30, 100 €. Müüa jahipüss IZ 26 12 kaheraudne T03813, üks lööknõel on katki, 30 €. Kalev, tel 5333 7271.

AGO KENK

29.03.1959‒21.11.2020 Mälestame aktiivset jahimeest, pikaajalist juhatuse liiget, head sõpra. Sügav kaastunne lähedastele!

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

Kaiu jahindusklubi

EJS-i MAJAS ON MÜÜGIL JAHINDUSTARBED Trofeealused (erinevad suurused) 6,40–75 € Lakukivid KNZ (lisanditega) Taanist, 10 kg kuubik 6 € Püünisrauad suured/väiksed 20 / 12 € Pihid suured/väiksed 15 / 10 € Põdrakell 18 € Mutilõks 5 € „Ettevaatust, jaht!“ liiklusmärk 18–32 € Kvaliteetsed Saksa jahinoad ja tarvikud 3–32 € Blanketid (jahiload, jahilubade arvestamise raamatud) 0,04–3 €

„Jaht Eesti moodi“ (inglise keeles) 16 € „Kes meil metsas elavad“ (inglise keeles) 16 € „Sundasunik (kährik)“ (eesti keeles) 16 € „Sõber kaber“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Sõber või vaenlane (kobras)“ (eesti keeles) 16 € „Jahinduse ABC“ 9 € Ilmar Mändmetsa ajalooline lühifilm urujahist „Soovin osta …“ 5 €

SUVENIIRID EJS-i jahinduse hea tava puitalusel 15 € EJS-i logoga termokruus 18 € EJS-i logoga kruus (erinevad) 5–7 € Ajakirja Eesti Jahimees logoga kruus (punane) 7 € EJS 50 logoga pudeliavaja 3 € Magnet-pudeliavaja 3 € EJS-i liikmemärk 9,90 € EJS-i lips kinkekarbis 22 € Võtmehoidjad (sarvest, loomakujudega) 5 € Album „Kui hüüab jahisarv“ (Põltsamaa jahisarveansambel) 10 € Rimoni lambid, küünlajalad, kaminakell ja nagid hind kokkuleppel EJS-i logoga punased jahivestid (suuruses XL, 3 XL ja 5 XL) 7 € (Sarvest) küünlajalad 20–45 €

TRÜKISED JA RAAMATUD „Ulukihaigused ja jahihügieen“ 15 € „Eesti jahikoerad“ 14 € „Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal“ 20 € „Küti käsiraamat“ 12 € „Eesti imetajad“ 18 € „Maitsvalt ulukilihast (metssiga ja põder)“ 14 € Treumanni „Jahimeeste käsiraamat“, uustrükk 12 € F. Reidolf „Jahinduse käsiraamat“, uustrükk 25 € Kaarel Roht „Veelinnumääraja jahimehele“ 7 € „Jäljeraamat“ 2 € „Metsalaulud“ 1 € „Väikekiskjate küttimine“ 7 € Vambola Lillemäe jahiraamatud 10 € Enn Vaino erinevad raamatud 12 € Peep Männil „Susi, kriimsilm, metsatöll (fakte ja lugusid hundist)“ (lasteraamat) 15 €

FILMID „Vanamees ja põder“ 10 € „Eedeni aed“ (eesti ja inglise keeles) 16 €

Lisainfo EJS-i kodulehel www.ejs.ee

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli: PERE MUST LAMMAS Õigesti lahendas 131 vastajat. Võitja ENN KALJULA saab auhinnaks raamatu „Ulukihaigused ja jahihügieen“. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 22. märtsiks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

PAKETTSEADMED KÜLMKAMBRITE JAOKS • LIHTNE PAIGLDADA • EC-MOOTORIGA ÕHUKONDITSIONEER

Rivacoldi külmutusseadmed sobivad kasutamiseks erinevates kohtades, nagu näiteks uluki- ,kala-, kaubandus- ja restoranide külmkambrites. Külmkambri maht (+5 ˚C) 5–50 m3. Sügavkülmkambri ruumimaht (-20 C) 2–20 m3. Põhimudelid on ette nähtud paigaldamiseks lihtsalt läbi külma- või sügavkülmkambri seina. Uue põlvkonna elektrooniline juhtimissüsteem annab rohkem mugavust. Külmaagensina keskkonnasõbralik R290 (propaan) gaas, mis ei kahjusta osooni keskkonda.

Küsi pakkumist: klienditugi@onninen.com või telefonil 610 5550

www.rivacold.ee Maaletooja: Onninen AS

Ei mingeid järeleandmisi!

Vali alati parim! SNICKERS Workwear tegi oma parima talvejope veel paremaks! Täiustatud mudel sai kapuutsi ning veekindluse tagamiseks teibiti jope õmblused.

0404

TASUTA

talvemüts

5804

SNICKERS Workwear AllroundWork 37.5®-isolatsiooniga naiste talvejope. 1107/0404

SNICKERS Workwear AllroundWork 37.5®-isolatsiooniga talvejope 1100/0404, 1100/9504, 1100/5804

154 €

SNICKERS Workwear AllroundWork 37.5®-isolatsiooniga talvepüksid 6619/0404, 6619/9504

129 € Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ

9504

SNICKERS Workwear AllroundWork 37.5® isolatsiooniga kapuutsiga veekindel talvejope

148 €

TASUTA

1102/9504 1102/5804 1102/0404

talvemüts

SNICKERS Workwear AllroundWork 37.5®-isolatsiooniga kapuutsiga parka 1800/0404

EN 343

227 €

Veekindlus: 10 000 mm Tuulekindlus: 6000 gm/m²/24h

Tasuta mütsi (SNICKERS Workwear 9093/6618, väärtus 55 €) saab kaasa ainult talvejopede (SNICKERS Workwear 1100, 1102, 1800, 1107, 1127) tavahinnaga ostu puhul. Kliendi soodustusi ei summeerita.

199 €

EN 343

Veekindlus: 10 000 mm Tuulekindlus: 6000 gm/m²/24h

TASUTA

talvemüts

Uskumatult kerge ja parimate omadustega talvejope. Lisaks kulumis-, vee(jope õmblused teibitud) ja tuulekindlusele: • 37.5® vooder • seljaosas 3D-võrkvooder • kõrge, ﬂiisvoodriga krae, kaitseks tuule eest • käsi soojendavad küljetaskud • lühem esiosa ja pikendatud seljaosa

• Cordura® tugevdus küünarnukkidel • eelpainutatud varrukad • pikendatud varrukaotsad • varrukatel pöidlaaasadega elastsed kätised • lukuga rinnatasku • helkurelemendid.

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a