Josh Bazell Võida Vikatimeest

Josh Bazell

Josh Bazell V천ida Vikatimeest

V천ida Vikatimeest

Josh Bazell

V천ida Vikatimeest Inglise keelest t천lkinud Kai Vare

Originaali tiitel: Josh Bazell Beat the Reaper Little, Brown and Company Hachette Book Group Kõik tegelased ja sündmused on välja mõeldud. Mis tahes sarnasused nii elavate kui surnud inimestega on juhuslikud.

Tõlkija Kai Vare Toimetaja Katrin Kern Kujundaja Siim Saidla Trükk Greif ISBN 978-9949-9035-0-4 Kirjastaja Fookus Meedia OÜ www.fookusmeedia.ee Copyright © Josh Bazell, 2009 Tõlge eesti keelde © Kai Vare ja Fookus Meedia, 2010 Kõik õigused on kaitstud.

In memoriam Stanley Tanz, MD 1911–1996

Kui Nietzschel on 천igus, et inimest h채bistada t채hendab ta tappa, siis on mis tahes aus katse autobiograafiat kirjutada eneseh채vituslik.

Camus

V õ i d a v i k a t i m e e st

1 Olen niisiis teel tööle ja peatun, et vaadata, kuidas üks tuvi lumes rotiga võitleb, kui mingi sitapea üritab mind röövida! Loomulikult on mängus relv. Ta läheneb selja tagant ja torkab mulle toru kuklasse. See on külm ja tegelikult teatud akupunktuursel moel isegi natuke mõnus. «Ära erutu, tohtrihärra,» ütleb ta.

Noh, see vähemalt seletab asja. Isegi kell viis hommikul ei ole mina keegi, keda võiks röövida. Ma näen välja nagu Lihavõttesaare kujude laadis ausammas sadamatöölisele.

Aga sitapea näeb siniseid haiglapükse mu mantli all ja tagant lahtisi rohelisi plastkottasid ning arvab seega, et mul on kaasas ravimeid ja raha. Ja et võib-olla olen ma andnud mingi vande, et ma ei viruta sitapeadele, kes mind röövida üritavad.

Mul on hädavaevalt niipalju tablette ja raha, et ise päev vastu pidada. Ja ainus vanne, mille ma enda mäletamist mööda andnud olen, on «kõigepealt ei tohi kannatusi põhjustada». Ma arvan, et see hetk on juba möödas.

«Hea küll,» ütlen käsi üles tõstes.

Rott ja tuvi põgenevad. Argpüksid.

Pööran ümber, nii et relvatoru libiseb kuklalt ja mu ülestõstetud parem käsi jääb sitapea käsivarre kohale. Haaran tal küünarnukist ja nõksan selle ülespoole, nii et sidemed plaksatavad nagu šampanjapudeli korgid.

Võtkem hetkeks aeg maha, et teha lähemat tutvust sellise kena asjakesega nagu küünarnukk.

9

J osh B a z e ll

Kaks luud, küünarluu ja kodarluu, liiguvad teineteisest sõltumatult ja ka pöörlevad. Võite selles veenduda peopesa ülespoole pöörates, siis on küünarluu ja kodarluu X-na risti*. Seega vajavad nad küünarnukis keerulist kinnitussüsteemi sidemetest, mis mässivad eri luuotsad kokku- ja lahtikerivate ribadega sisse ja näevad välja nagu tennisereketi käepidet ümbritsevad lindid. Nende sidemete puruks rebimine on paha lugu.

Aga meil sitapeaga on praegu palju hullem probleem.

Nimelt sel ajal, kui mu parem käsi tema küünarnukki rutjub, kerkib mu vasak käsi kuidagimoodi parema kõrva juurde ja sihib noaterana tema kõri.

Kui hoop tabaks, purustaks see õrnad kõhrerõngad, mis hoiavad kõri avatuna ega lase sissehingamisel vaakumit tekkida. Kui ta järgmine kord sisse hingata proovib, sulgub hingetoru kõvasti nagu pärak, jättes talle Vikatimehe ajas arvestatuna võib-olla ehk kuus minutit. Isegi kui ma oma Propulsatili pastaka talle hingetorusse avause tegemiseks ära lõhun.

Niisiis ma palun ja anun ja meelitan oma kätt ülespoole suunduma. Mööda lõuast või isegi suust (mis võiks olla jäle) sinna, kus see tabab ta nina.

See annab järele nagu märg savi. Märg, oksaraage sisaldav savi. Sitapea variseb sillutisele, teadvusetult.

Enne kui raskelt tema kõrvale põlvili langen, kontrollin, et oleksin rahulik – ma olengi, aga lihtsalt pahane. Sellise töö (nagu tõenäoliselt iga teisegi töö puhul) on planeerimine ja külmaverelisus rohkem väärt kui kiirus.

Mitte et see konkreetne olukord palju planeerimist või * Ja seda saab võrrelda ka jala alaosaga, kus on jäänukina samasugune komplekt. Kaks jala sääreosa luud, sääreluu ja pindluu, on paigale kinnitunud. Välimisele, pindluule, ei toetu isegi keharaskus. Tegelikult võib suurema osa sellest eemaldada, et kasutada seda siirdamiseks või ükskõik milleks, ning kui just pahkluu või põlvega midagi tõsist ei juhtu, ei mõjuta see patsiendi kõndimisvõimet.

10

V õ i d a v i k a t i m e e st

külma verd vajaks. Keeran sitapea külili, et ta surnuks ei lämbuks, ja painutan ta terveks jäänud käsivarre talle pea alla, et ta nägupidi vastu külmunud kõnniteed ei vajuks.

Seejärel kontrollin, kas ta ikka hingab veel. Hingab, tegelikult lausa pulbitseva joie de vivre’iga1. Ka pulss on randmetel ja pahkluude juures mõistliku tugevusega.

Niisiis, nagu sellistes olukordades tavaks, kujutlen, kuidas küsin Gigandilt (prof Marmosetilt), kas võin nüüd lahkuda.

Ja nagu sellistes olukordades samuti tavaks, kujutlen professor Marmoseti lausumas: «Ei.» Ja: «Mida te teeksite, kui see oleks teie vend?»

Ohkan. Mul ei ole venda. Aga ma tean, mida ta silmas peab.

Panen põlve tüübi hävitatud küünarnukile, tõmban luud üksteisest nii kaugele, kui kõõlused kannatavad, ning lasen seejärel aeglaselt tagasi kokku positsiooni, kus kontakt on kõige väiksem. See paneb sitapea läbi une valust oigama, aga ükskõik: sama teeksid nad temaga erakorralise meditsiini osakonnas, ainult et siis oleks ta ärkvel.

Koban ta läbi, et mobiiltelefoni leida. Loomulikult mul ei vea ja enda telefoni ei kavatse ma kasutada. Kui mul oleks tõesti vend, siis kas ta sooviks, et mul tuleks politseiga jageleda?

Selle asemel tõstan sitapea üles ja vinnan ta üle õla. Ta on kerge ja haiseb nagu uriinis ligunenud käterätik.

Ja enne jalule tõusmist võtan üles ka tema relva.

See on täielik saast. Kaks tükki pressitud lehtmetalli – isegi käepidet pole – ning kergelt viltune trummel. Paistab, et selle elutee algas kergejõustikuvõistluste stardirevolvrina. Hetkeks tunnen end Ameerika Ühendriikide 350 miljoni käsitulirelva peale mõeldes pisut paremini. Seejärel 1 TÕLKIJA: Joie de vivre - elurõõm, pr k

11

J osh B a z e ll

näen aga padrunite heledaid vaskseid otsi ja see meenutab mulle, kui vähe on vaja, et kedagi tappa.

Ma peaksin selle minema viskama. Toru kõveraks väänama ja kanalisatsiooni heitma.

Selle asemel libistan ma ta aga oma haiglapükste tagataskusse.

Vanadest kommetest ei ole lihtne vabaneda.

Haigla liftis on väike blond ravimiesitleja, mustas peokleidis ja ratastega kotiga. Neiul on lame rind ja ta selja nõgusus rõhutab tagumikku, nii et ta on nagu seksikas, sihvakas uba. Ta on veidi liiga palju päikest saanud, kahekümne kuue aastane* ja tema nina näeb välja, nagu oleks seda plastilise operatsiooniga kohendatud, aga tegelikult ei ole seda. Tedretäppidega, ausõna. Tema hambad on kõige puhtamad asjad selles haiglas.

«Tere,» ütleb ta, nagu oleks Oklahomast pärit. «Kas me oleme tuttavad?»

«Ei, veel mitte,» ütlen mina. Ise mõeldes: «Sellepärast, et sa oled alles uus töötaja, muidu sa ei oleks nii viletsal ajal siin tööl.»

«Kas te olete sanitar?» küsib neiu.

«Ma olen sisehaiguste osakonna intern.»

Intern on esimese aasta resident, äsja arstiteaduskonna lõpetanud, nii et tavaliselt umbes kuus aastat noorem kui mina praegu. Ma ei tea, kes on sanitar. Kõlab nagu keegi,

* Arstid teavad alati teie vanust. Selle abil saame teada, kas te valetate meile. Selleks on mitu valemit – võrrelda kaelal olevaid kurde käeseljal olevate veresoontega jne, aga tegelikult polegi see vajalik. Kui teie kohtuksite päevas kolmekümne inimesega, kes kõik ütlevad teile oma vanuse, muutuksite samuti päris osavaks.

12

V õ i d a v i k a t i m e e st

kes töötab hullude varjupaigas, kui selliseid varjupaiku veel olemas on.

«Ohoo!» ütles ravimiesitleja. «Arsti kohta olete päris kena.»

Kui ta peab «kena» all silmas brutaalset ja rumala ilmega, nagu minu kogemuste järgi enamik naisi just teebki, siis on tal õigus. Mu haiglasärk on nii pingul ümber, et tätoveeringud õlgadel on näha.

Maoga sau vasakul, Taaveti täht paremal*.

«Kas te olete Oklahomast?» küsin.

«Olen jah.»

«Olete kahekümne kahene?»

«Oh oleks vaid. Kakskümmend neli.»

«Näete paar aastat noorem välja.»

«Jah, aga jumal küll, see on nii igav.»

«Siiani on päris hea. Mis teie nimi on?»

«Staaaaacey,» lausub ta, käed seljal, lähemale astudes.

Siinkohal tuleks öelda, et pidev magamatus on nii silmatorkavalt sarnane purjusolekuga, et haiglad paistavad sageli lõputu hiiglasliku jõulupeona. Välja arvatud see, et jõulupeol ei kavatse teie kõrval seisev juhmakas kuuma noa nimelise asjandusega teie kõhunääret fileerida.

Tuleks ehk öelda ka seda, et ravimiesitlejad, keda on USAs üks iga seitsme arsti kohta, saavad palka flirtimise eest. Või isegi teiega magamise eest – selles asjas pole ma kunagi täit selgust saanud.

«Mis firmas te töötate?» küsin mina.

«Martin-Whiting Aldomed,» vastab tema.

«Kas teil Moxfane’i on?»

Moxfane on ravim, mida antakse pommituslennuki * Tuleb välja, et tätoveering mu vasakul õlal – tiibadega sau, kaks madu – sümboliseerib tegelikult Hermest ja seega kaubandust. Asklepiose ja seega meditsiini sümbol on aga ilma tiibadeta sau ühe maoga. Kes oleks võinud seda arvata?

13

J osh B a z e ll

pilootidele, kes peavad Michiganist õhku tõusma, Iraaki pommitama ja siis ilma peatumata Michigani tagasi lendama. Selle võib ise alla neelata, aga seda võib ka mootorikütusena kasutada.

«Jah, on küll. Aga mis ma vastu saan?»

«Mida te soovite?» küsin mina.

Ta on end peaaegu minu vastu surunud. «Mida ma soovin? Kui ma selle peale mõtlema hakkan, tuleb mul nutt peale. Seda te ju ometi näha ei taha.»

«Parem ikka, kui tööle minna.»

Ta annab mulle mängleva laksu ja kummardub koti lukku lahti tõmbama. Kui ta aluspesu kannab, siis mitte mulle tuntud moel. «Igatahes,» jätkab ta, «need on sellised asjad nagu näiteks karjäär. Või et mul poleks kolme korterikaaslast. Või et mul poleks sellised vanemad, kelle arvates ma oleksin pidanud Oklahomasse jääma. Ma arvan, et teie ei saa mind selles osas aidata.»

Ta ajab end sirgu, käes pakk Moxfane’i ja paar Dermagele, Martin-Whiting Aldomedi kaheksateistdollarilisi kummikindaid. Ta lausub: «Esialgu võiksin aga leppida sellegagi, et näitan teile meie uusi kindaid.»

«Ma olen neid proovinud,» ütlen.

«Kas te olete kunagi proovinud kedagi läbi nende suudelda?»

«Ei.» «Mina samuti mitte. Ja ma vist hirmsasti tahaksin seda proovida.»

Tüdruk vajutab puusaga lifti stoppnupule. «Oih,» ütleb ta.

Ta haarab hammastega ühe kinda randmest, et seda lahti kiskuda, ja ma puhken naerma. Teate küll seda tunnet, kus te pole kindlad, kas teid kasutatakse ära või viibite tegelikult inimolendi seltskonnas.

Mulle meeldib see tunne.

14

V õ i d a v i k a t i m e e st

«Osakond on nagu mingi kuradi õudusunenägu,» ütleb teine intern Akfal, kui ma lõpuks ilmun teda välja vahetama. «Osakond on nagu mingi kuradi õudusunenägu» on internidele sama, mis tavakodanikele «Tere».

Akfal on J-kaardi omanik Egiptusest. J-kaardi omanikel on välismaine arstidiplom ja nende viisa võidakse tühistada, kui residentuuri juhendaja nendega rahul ei ole. Nende kohta on teinegi sobiv sõna: orjad. Ta ulatab mulle väljatrüki praeguste patsientide kohta (tal on samasugune, aga märkmeid täis ja väga kortsus) ning tutvustab mulle seda.

Loba-loba-loba, palat 809 lõunatiivas. Loba-loba kolostoomia infektsioon. Loba-kolmekümne-seitsme-aastanenaine-tulnud-plaanijärgseks-kemoteraapiaks-loba. Seda on ka parima tahtmise korral võimatu jälgida.

Selle asemel nõjatun vastu õeposti lauda, mis meenutab mulle, et mul on haiglapükste* sisetaskus endiselt revolver.

Ma pean selle kuhugi ära peitma, aga riietusruum on nelja korruse kaugusel. Võib-olla peaksin selle õdede puhketoas mingite käsiraamatute taha peitma? Või vastuvõtutoas voodi alla? Vahet tegelikult pole, peaasi, et suudaksin niipalju keskenduda, et hiljem mäletaksin, kuhu ma ta panin.

Akfal jääb lõpuks vait. «Said aru?» küsib ta minult.

«Nojah,» vastan. «Mine koju ja püüa veidi magada.»

«Tänan,» ütleb Akfal.

Akfal ei lähe koju ega püüa magada. Akfal läheb meie

* Haiglaülikonnad on kaht pidi kantavad ja mõlemal pool on taskud, juhuks kui on vaja kellelegi tuimestust teha või midagi sellist, aga olete liialt väsinud, et pükse korralikult jalga panna.

15

J osh B a z e ll

residentuuri juhendaja doktor Nordenskirki jaoks kindlustusdokumente täitma, milleks kulub vähemalt neli tundi.

«Mine koju ja püüa veidi magada» on internide kõnepruugis lihtsalt «Head aega!».

Patsientide kontrollimise ringkäik kell pool kuus hommikul lõpeb tavaliselt sellega, et paras ports inimesi ütleb, et nad tunneksid end hästi kui meie, lollpead, lõpetaksime nende iga nelja tunni tagant ülesajamise, et küsida, kuidas nad end tunnevad. Osa inimesi jätab oma tähelepanekud enda teada ja viriseb hoopis, et keegi varastab nende mp3-mängijaid või ravimeid või ükskõik mida. Igatahes, te heidate patsiendile põgusa pilgu, otsides eriti hoolikalt «iatrogeenseid» (arstide põhjustatud) ja «nosokomiaalseid» (haigla põhjustatud) haigusi, mis kokku põhjustavad kaheksandiku USA surmajuhtumitest. Seejärel põgenete.

Teine asi, mis mõnikord varahommikuse ringkäigu ajal juhtub, on see, et mitte üksi patsient ei kurda mitte midagi.

Mis ei tähenda kunagi midagi head.

Viiendas või kuuendas palatis, kuhu ma sisse astun, viibib Duke Mosby, ilmselgelt patsient, keda ma hetkel kõige vähem vihkan. Ta on üheksakümneaastane mustanahaline mees, kes on haiglas suhkruhaiguse komplikatsioonide tõttu, mis nüüdseks tähendab mõlema jala gangreeni. Ta oli üks kümnest mustanahalisest ameeriklasest, kes teenis Teise maailmasõja ajal eriüksuses, ja 1944. aastal põgenes ta Colditzist. Kaks nädalat tagasi põgenes ta siitsamast Manhattani katoliikliku haigla palatist. Aluspesus. Jaanua16

V õ i d a v i k a t i m e e st

rikuus. Sellest ka gangreen. Diabeet lööb vereringe segi isegi juhul, kui teil näiteks kingad jalas on. Õnneks oli sel ajal Akfali vahetus.

«Mis toimub, doktor?» küsib ta minult.

«Ei midagi erilist, härra,» vastan talle. «Ärge öelge mulle «härra». Mina teenin endale tööga elatist,» ütleb tema. Ta ütleb seda alati. See on mingi sõjaväenali selle kohta, et ta polnud kaadriohvitser või midagi sellist. «Lihtsalt rääkige mulle uudiseid, doktor.»

Ta ei pea silmas oma tervist, mis teda vaevu huvitab, nii et mõtlen välja mingi jama valitsuse kohta. Ta ei saa kunagi teada, et asjad pole nii.

Tema haisvaid jalgu siduma hakates lausun: «Hommikul tööle tulles nägin ma ka üht rotti tuviga võitlemas.»

«Ah nii? Kes võitis?»

«Rott,» ütlen talle. «See polnud üldse tasavägine võitlus.»

«Selge see, et rott saab tuvist jagu.»

Mina ütlen: «Imelik oli see, et tuvi püüdis sellegipoolest. Ta ajas suled kohevile, ise üleni verine. Iga kord, kui ta ründas, hammustas rott teda ainult korra ja virutas ta selili. Tuleks vist öelda, et üks-null imetajate kasuks, aga see oli üsna jälk.» Asetan kuuldetoru ta rinnale.

Mosby hääl kumiseb läbi kuuldetoru. «See rott pidi olema vist tuvile midagi väga halba teinud, et tuvi järele ei jätnud.»

«Kahtlemata,» vastan. Muljun ta kõhtu, püüdes esile kutsuda valu. Mosby ei tee märkamagi. «Kas te õdesid kah täna hommikul näinud olete?» küsin temalt.

«Muidugi. Nad käivad kogu aeg sisse-välja.»

«Kas ka mõni lühikese valge seeliku ja mütsikesega?»

«Mitu tükki.»

Ahah. Kui näete sellistes riietes naist, ei ole see mitte õde, vaid strippar. Kompan Mosby lümfisõlmi.

17

J osh B a z e ll

«Mul on teile üks nali, doktor,» ütleb Mosby.

«Jaah? Milline siis?»

«Arst ütleb mehele: «Mul on teile kaks halba uudist.

Esiteks on teil vähk.» Mees ütleb: «Issake! Mis siis teine uudis on?» Arst vastab: «Teil on Alzheimer.» Mees ütleb: «Hästi, vähemalt pole mul vähki!»»

Ma naeran.

Nagu alati, kui ta seda nalja mulle räägib.

Mosby palati ukse kõrval olevas voodis, mis enne oli Mosby voodi, kuni osakonna administraator otsustas, et Mosby põgenemise tõenäosus on väiksem, kui ta on uksest poolteist meetrit kaugemal, lamab mulle tundmatu paks valgenahaline mees, kellel on lühike hele habe ja 80ndate aastate soeng. Neljakümne viie aastane. Lamab külili, tuli põleb, ärkvel. Kui ma enne arvutist järele vaatasin, oli tema «Peamine kaebus» – rida, milles tsiteeritakse patsienti sõna-sõnalt, mille tõttu ta jätab idioodi mulje – lihtsalt «tagumik valutab».

«Teil valutab tagumik?» küsin ma temalt.

«Jah.» Ta krigistab hambaid. «Ja nüüd valutab mul õlg kah.»

«Alustame tagumikust. Millal valu algas?»

«Me oleme sellest juba rääkinud. See on kõik kaardil kirjas.»

Tõenäoliselt ongi. Paberkaardil vähemalt. Aga kuna paberkaardi võib patsient välja nõuda ja kohtunik tõendina kasutada, siis selle loetavuse nimel eriti ei pingutata.

Tagumikumehe kaart näeb välja, nagu oleks laps sinna mõned lained joonistanud.

Aga arvutikaardil, mis on mitteametlik ja sisaldab igasugust teavet, mida keegi on päriselt vajalikuks pidanud 18

V õ i d a v i k a t i m e e st

mulle edastada, seisab «PK: tagumik valutab» kõrval ainult «Muna? Ishias?» Ma ei tea sedagi, kas muna all on mõeldud «munandeid» või «munapead».

«Ma tean,» ütlen. «Aga vahel on sellest kasu, kui te uuesti räägite.»

Ta ei usu seda, aga mis tal üle jääb.

«Mu tagumik hakkas valutama,» alustab ta pahaselt, «ja umbes kaks nädalat tagasi aina rohkem ja rohkem.

Lõpuks tulin EMOsse.»

«Tulite EMOsse sellepärast, et teil tagumik valutab?

See peab küll kõva valu olema.»

«Kurat, täitsa tappev lausa.»

«Isegi praegu?» Vaatan tüübi valuvaigisti-tilgutit. Sellise koguse Dilaudiidi puhul peaks ta saama omaenese käelt kartulikoorijaga naha maha võtta.

«Isegi praegu. Ja ma ei ole mingi ravimisõltlane. Ja nüüd valutab mul ka õlg.»

«Kustkohast?»

Ta osutab umbes oma parema rangluu keskkohta. Mitte et mina seda õlaks nimetaksin, aga ükskõik.

Näha ei ole midagi. «Kas nii on valus?» küsin seda kohta kergelt susates. Mees karjatab.

«Kes seal on?» nõuab Mosby teisest voodist.

Lükkan kardina kõrvale, et Mosby mind näeks. «Ainult mina, härra.» «Ärge öelge mulle härra...» ütleb tema. Lasen kardina tagasi langeda.

Vaatan Tagumikumehe näitajaid. Kehatemperatuur 37, vererõhk 120/80, hingamissagedus 18, pulss 60. Kõik täiesti normaalne. Sama lugu on ka Mosby näitajate ja kõigi teiste patsientide näitajatega, mida ma hommikuses vahetuses vaadanud olen. Katsun Tagumikumehe laupa, nagu oleksin ta ema. See lõõskab.

Kurat.

19

J osh B a z e ll

«Tellin teile kompuutertomograafi uuringu,» teatan talle. «Kas te mõnda õde olete siin hiljuti näinud?»

«Alates eile õhtust mitte,» vastab ta.

«Kurat,» ütlen valjusti.

Ja nii ongi, naine viis korrust allpool on surnud mis surnud, kohutav õudusgrimass näol, aga tema jälgimislehel seisab: «Kehatemperatuur 37, vererõhk 120/80, hingamissagedus 18, pulss 60.» Vaatamata sellele, et veri on tema kehas niimoodi alla vajunud, et tundub, nagu lamaks ta viie sentimeetri sügavuselt sinise tindi vannis.

Enese maharahustamiseks hakkan kõigepealt riidlema kahe vanemõega. Üks neist on lihav Jamaika naine, kes kirjutab parajasti mingeid arveid välja. Teine on iiri vanamoor, kes surfab internetis. Ma tunnen neid mõlemat ja nad meeldivad mulle – jamaikalanna seetõttu, et ta toob vahel toitu kaasa, ja iirlanna seepärast, et ta lõug on täielikult kaetud karvadega, mille ta kitsehabemeks on püganud. Kui ongi olemas mõni veel parem moodus maailmale keskmist sõrme näidata, siis mina küll ei tea, missugune.

«Pole meie mure,» teatab iirlanna, kui minu kaebused on lõppenud. «Ja midagi pole teha ka. Öösel valvas meil siin see kamp läti vitupäid. Ilmselt müüvad nad praegu kuskil selle proua mobiiltelefoni.»

«Vallandage nad siis,» ütlen mina.

See ajab mõlemad õed naerma. «Praegu on õdedest kerge puudus,» selgitab jamaikalanna. «Kui ehk olete märganud.»

Olen märganud. Ilmselt oleme juba palganud iga viimase kui Kariibi, Filipiinide ja Kagu-Aasia õe ning nüüd juba

20

V õ i d a v i k a t i m e e st

ka suuremast osast Ida-Euroopast. Kui Nietzsche õekese asutatud valgete ülemvõimu kummardava sekti liikmed Paraguay džunglist välja ilmuvad, on neil vähemalt võimalus tööd saada.

«Mina igatahes surmatunnistust välja ei kirjuta,» ütlen.

«Tubli! Ja persse see pakistanlane, jah?» ütleb iirlanna.

Tema nägu on arvutiekraanile märkimisväärselt lähedal.

«Akfal on egiptlane,» lausun. «Ei, ma ei kavatse seda tema kaela ajada. Ma jätan selle teie läti sitturitele.

Kohe!»

Jamaikalanna raputab kurvalt pead. «See seda prouat tagasi ei too,» ütleb ta. «Teie palute neil surmatunnistuse välja kirjutada, nemad teevad lihtsalt kiire väljakutse*.»

«Mind ei koti.»

«Párnela?» sõnab jamaikalanna.

«Mind kah mitte,» vastab iirlanna. «Juhm libu,» lisab ta pobisedes.

Jamaikalanna reageeringust on aru saada, et ta teab, et iirlanna mõtles sellega mind, mitte teda.

«Käskige neil see lihtsalt ära teha,» ütlen lahkudes.

Tunnen end juba paremini.

Aga isegi pärast seda pean väikese pausi tegema. Tund aega tagasi närisin ühe Moxfane’i ja lisaks oma laborikitli taskust leitud Dexedrine’i juhuks, kui Moxfane liiga aeglaselt mõjub, ning nüüd on mul raske keskenduda. Liiga järsk laks oli.

Ma armastan Dexedrine’i. See on kilbikujuline, keskel * «Kiiret väljakutset» kasutatakse siis, kui tahetakse teeselda, et ei teata, et keegi on juba surnud.

21

J osh B a z e ll

vertikaalne joon, nii et see näeb välja nagu häbe*. Aga isegi ainult Dexedrine’iga libisevad asjad mõnikord käest, nii et neile ei saa keskenduda või neid isegi vaadata. Koos Moxfane’iga võib kõik aga hoopis häguseks muutuda.

Niisiis lähen residentide vastuvõtutuppa, et maha jahtuda ja võib-olla võtta pisut bensodiazepiini, mis mul voodiraami on peidetud.

Niipea kui ukse avan, tean, et seal pimeduses on keegi.

Tuba täidab halva hingeõhu ja ihulõhnade lehk.

«Akfal?» küsin ma, teades ise, et Akfal ei saa see olla.

Akfali hais jääb mulle elu lõpuni meelde. See siin on hullem. See on hullem kui Duke Mosby jalad.

«Ei, semu,» kostab nõrk hääl nurgast, kus asub lavats.

«Kes kurat te siis olete?» urisen.

«Operatsioonitoa kummitus**,» vastab hääl.

«Miks te vastuvõtutoas olete?»

«Ma ... mul oli vaja kohta, kus magada, semu.»

Ta pidas silmas: «Kust keegi mind otsida ei oskaks.»

Suurepärane. Vähe sellest, et see tüüp on terve toa haisema ajanud, ta kasutab ka ainsat vaba lavatsit, kuna ülemine neist on kaetud ajakirja Oui aastakäikude 1978–1986 täiskomplektiga, mille ümbertõstmine on üks jube nuhtlus, nagu ma oma kogemustest tean.

Kaalun, kas lasta tal sinna jääda. Ruumi pole haisu tõttu lähitulevikus nagunii võimalik kasutada. Aga samas on mul «Moxfane’i eelis™» ja alati tuleb mõelda preventiivse peletamise peale. * Tegelikult on ingliskeelne meditsiiniline väljend häbemekarvade kohta «escutcheon», mis tähendab ’vapikilp’, kuigi raseerimata inimeste puhul kasvavad ainult naistel häbemekarvad kilbikujuliselt. Meeste karvad on loomulikult kasvades teemandikujulised, osutades üles naba ja alla kubeme suunas. Seega naised, kes raseerivad oma häbemekarvad teemandikujuliseks, peletavad teid alateadlikult eemale. ** Selline töö on tegelikult olemas, aga see pole piisavalt huvitav, et sellesse süveneda.

22

V õ i d a v i k a t i m e e st

«Annan teile viis minutit aega, et siit jalga lasta,» teatan talle. «Siis valan teile pudeli uriini pähe.»

Lahkudes panen tuled põlema.

Tunnen end nüüd veidi keskendumisvõimelisemana, aga siiski mitte piisavalt, et patsientidega vestelda, niisiis lähen ja hakkan arvutist analüüside tulemusi kontrollima. Akfal on enamiku neist juba kaartidele kandnud. Aga seal on ka ühe doktor Nordenskirki tõepoolest tervisekindlustusega patsiendi patoloogiaosakonna uuringuaruanne ja seda pole Akfal puutunud. Doktor Nordenskirk ei luba kindlustatud patsientidega suhelda mitte kellelgi, kes pole valge või asiaat.

Uurin aruannet arvutist. Nicholas LoBrutto nimelise mehe jaoks sisaldab see kamaluga halbu uudiseid. Itaalia nime nähes vallandub mu peas häiresignaal, aga ma olen üsna kindel, et sellest mehest ei ole ma kunagi kuulnud. Ja mafioosod, nagu kõik inimesed, kellel on valikuvõimalus, ei tule Manhattani katoliiklikusse haiglasse. Sellepärast mul lubataksegi siin töötada.

Tähtis fraas aruandes on «näitab sõrmusrakkude olemasolu». Sõrmusrakk on rakk, mis näebki välja nagu sõrmus, mille peal on teemant (või pitsat, kui oma kirju ikka veel vahaga pitseerite), kuna raku tuuma, mis peaks olema keskel, on lükanud vastu kesta valgud, mille tootmist rakk ei suuda peatada, sest tegemist on vähiga. Täpsemalt kas maovähi või vähiga, mis oli maovähk ja on nüüd tekitanud siirdeid, näiteks ajju või kopsudesse.

Kõik maovähid on saast, aga sõrmusrakuline on neist kõige hullem. Kui enamik maovähke puurib lihtsalt maoseina augu, nii et teil võidakse pool magu välja lõigata ja te saate tõenäoliselt edasi elada, suutmata lihtsalt korralikult 23

J osh B a z e ll

sital käia, siis sõrmusrakud tungivad ka mao pinnale, tekitades seisundi nimega nahkpudelikõht. Kogu elund tuleb välja lõigata. Ja kuni teile ükskord diagnoos pannakse, on niikuinii juba liiga hilja.

Nicholas LoBrutto kõhu kompuutertomograafiline uuring ei näita, kas tema kasvaja on siirdeid tekitanud või mitte. (Kuigi nüüd on tal lisaks veel üks võimalus tuhande kahesajast haigestuda mõnda teise vähivormi, mille on põhjustanud kompuutertomograafiast saadud kiirgus. Kui ta niikaua ikka elab.) Ainult operatsioon annaks kindla vastuse.

Ja vahepeal, kell pool seitse hommikul, saan ma tema juurde minna ja talle seda kõike rääkida.

«Härra LoBrutto? Teile on esimesel liinil telefonikõne.

Helistaja küll ei tutvustanud end, aga kõlas Vikatimehe moodi.»

Isegi minu jaoks on praegu napsu võtmiseks liiga vara.

LoBrutto voodi asub Anadale’i tiivas, selle haigla tillukeses luksusosakonnas. Anadale’i tiib püüab välja näha nagu hotell. Vastuvõtuosakonnas on puiduimitatsiooniga linoleum ja üks smokingis tolvan mängib klaverit.

Kui see tõepoolest hotell oleks, hoolitsetaks teie tervise eest muidugi paremini*. Anadale’i tiivas on tegelikult ka kuumad 1960ndate õed. Ma ei mõtle sellega, et nad praegu kuumad oleksid. Ma pean silmas, et nad olid kuumad 1960ndatel, kui nad Manhattani katoliiklikusse haiglasse * Arvate, et lisaraha makstes ei või saada halvemat tervishoiuteenust? Unustage need lõputud uuringud, mis näitavad, et USA kulutab elaniku kohta kaks korda rohkem kui mis tahes muu riik, jäädes tulemuste poolest esimese kolmekümne kuue seast välja.

Meenutage Michael Jacksonit.

24

V õ i d a v i k a t i m e e st

tööle asusid. Nüüd on nad enamasti kibestunud ja dementsed.

Kui ma õepostist möödun, karjub üks neist mulle, kuhu sa kurat lähed, aga ma eiran teda ja jätkan teed LoBrutto «sviiti».

Ust avades pean tunnistama, et haiglapalati kohta on ruum päris kena. Sellel on voldiksein, mis praegu on suuremalt jaolt kõrvale tõmmatud ja mis jaotab ruumi «elutoaks», kus pere võib koos teiega lõunat süüa vinüüliga kaetud kaheksanurkse laua ääres, millelt peaks olema kerge okset ära pühkida, ning «magamistoaks», kus on päris haiglavoodi. Ruumil on maast laeni aknad, millest avaneb vaade Hudsoni jõele, mida just hakkab valgustama idast tõusev päike.

See on silmipimestav. Need on esimesed aknad, millest ma pärast tööle saabumist välja vaatan. Ja neist paistab peegeldus voodis lamavale LoBruttole, nii et tema tunneb mind enne ära kui mina tema.

«Kurat võtaks!» hüüatab ta, püüdes voodil end minust eemale nihutada, aga tilgutivoolikud ja monitorijuhtmed takistavad teda. «Karuküünis! Nad saatsid su mind tapma!»

25