Aloe vera geel: uudiseid hambaarstidele Richard L. Wynn, PhD
Taimest Aloe barbadensis Mill (perekond Liliaceae) – tuntud ka kui Aloe vera – on käepärane kodus kasvatatav ravim, mida saab kasutada nii niisutajana kui ka väiksemate põletuste, marrastuste ja ärrituste leevendajana.1-4 Arvatakse, et Aloe vera geeli lokaalne manustamine stimuleerib haavaparanemist.3 Tabelis on loend Aloe vera geeli omadustest ja toimetest ning kasutusaladest; Aloe vera geeli on kasutatud gingiviidi ravimiseks ning on leitud, et see on efektiivne ka Herpes simplex viiruste korral.1,4
Taim Aloe barbadensis koosneb kahest erinevast osast, millest mõlemad sisaldavad väga erineva koostise ja raviomadustega aineid. Parenhümaalne kude moodustab aaloelehtede sisemise osa ning see sisaldab geeli (või kummit) – see on läbipaistev, õhuke, maitsetu, tarretisesarnane materjal.3 See kude saadakse lehest, kui geel eraldatakse sisemisest rakupurust.
Taime teine osa koosneb rakkudest, mida nimetatakse peritsüklilisteks tuubuliteks ning mis asetsevad vahetult lehe välimise koore all. Need rakud toodavad eksudaati, mis koosneb kibedast kollasest lateksist, millel on tugev kõhtu lahtistav toime. Eksudaat – mida ei tohi segamini ajada lehe parenhümaalsest osast pärineva geeli/kummiga – on apteekides saadaval sissevõetava ravimina, et esile kutsuda kõhulahtisust. .
emodiin.9 Reynolds ja Dweck loetlesid 16 erinevat polüsahhariidi, mis on eraldatud Aloe vera lehest saadud geelist; muuhulgas eraldati 12 suuremat polüpeptiidi, mille molekulaarmass jäi 15 000 ja 77 000 Daltoni vahele.10 Yamaguchi ja kolleegid teatasid alumiiniumi, boori, baariumi, kaltsiumi, raua, magneesiumi, naatriumi, fosfori, räni ja strontsiumi leidmisest Aloe vera geelist.11
Polüsahhariidkomponendid
Reynoldsi ja Dwecki poolt kirjeldatud polüsahhariidid koosnesid peamiselt erinevas koostises glükomannaanidest (pikad kokku kinnitatud glükoosi- ja mannoosiahelad), millest mõned olid atsetüleeritud; geelist on leitud ka galaktoosi- ja galakturoonhappe polümeere. 10 Erinevad uurijad on geelist leidnud erinevate polüsahhariidide struktuure Yaroni 1991. aastal avaldatud uuring geeli viskoossusest ja reoloogiast näitas, et aaloes leitud glükomannaane leidub harva teistes taimedes ning et just need andsid geelile plastilised omadused, mis meenutavad inimese kehavedelikke.12 Üks geelis olevatest glükomannaanidest on atsetüleeritud mannaan, mida müüakse ka patenteeritult: atsemannaanhüdrogeel (Carrasyn, Carrington Laboratories, Irving, TX; 800.444.2563).13
Bioloogilised toimed Geeli koostisosad Mitmed uuringud on püüdnud geeli keemilisi koostisosi seostada kindlate bioloogiliste toimetega. Aloe vera geeli keemiline koostis on keerukas ning selle abil võib koostada lausa keemilise “Kes on kes” loetelu. 1999. aastal Vogleri ja Ernsti poolt tehtud uuringus on loetletud 75 tõenäoliselt toimivat koostisosa, mille hulka kuuluvad vitamiinid, ensüümid, mineraalid, suhkrud, ligniin, saponniinid, salitsüülhapped ja aminohapped; see loend on koostatud teiste uurijate poolt kokku pandud palju põhjalikuma koostisainete loendi alusel.5-8 Samal aastal avaldati ravijuhtum, kus Aloe vera’t kasutati lameda lihheni ravis ning samas oli ära toodud ka selle taime 39 keemilist koostisainet, mille hulka kuulusid ka asendamatud aminohapped; mitmed mono- ja polüsahhariidid, vitamiinid B1,B2, B6 ja C; niatsiinamiid ja koliin, mitmed anorgaanilised ained; ensüümid, nt happeline ja aluseline fosfataas, amülaas, laktaadi dehüdrogenaas ja lipaas; ja mitmed orgaanilised ühendid nagu aloiin, barbaloiin ja
Niisutavad toimed
Aloe vera geeli niisutav toime näib olevat vee ja polüsahhariidkomponentide koostoime tulemus – need ained annavad tarretiselaadse koostise, mis hoiab segus vett ning takistab aurumist, andes sellega kuivavatele kudedele asetatuna püsivalt niiske keskkonna ning niiskust kinni hoidvad omadused, mis soodustavad niiskuse püsimist kudedes.14
Haavaparanemine