Univisioon 2

UNIVISIOON

Maailmataju II Autor: Marek-Lars Kruusen

Tallinn September 2015

4 Holograafia

SISUKORD 1

Holograafia ................................................................................................................................................................................................................................ 3

2

Fotograafiline Universum .......................................................................................................................................................................................................... 4

3

Galaktikad .................................................................................................................................................................................................................................. 8

4

Taevased udukogud................................................................................................................................................................................................................. 34

5

Universumi t채hed .................................................................................................................................................................................................................... 66

6

Mustad augud.......................................................................................................................................................................................................................... 85

7

Planeedid ................................................................................................................................................................................................................................. 94

KASUTATUD FOTOD...................................................................................................................................................................................................................... 129

2

1 Holograafia

Holograafia tuleb kreeka keelest holos ( terve, kogu, täis- ) ja kreeka keelest graphó ( kirjutan, kujutan ). Universumi holograafia või holograafiline visioon. See on Universumi visuaalne informatsioon. Pildid sisaldavad visuaalset informatsiooni. Need fotod ei ole illustratiivse tähendusega. See valdkond Maailmatajus esindab seda külge, mida iga mõistusega intellekt Universumis peab oma enda silmadega nägema – Universumit ennast. Ilmselt on see ka kõige tähtsam Maailmataju taju liik. Näha reaalselt oma enda silmadega neid Universumi vaateid, mis on siin piltidena välja toodud. Oma silm on ju kuningas või üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Reaalne Universumi nägemine on kohe kindlasti inimese elus kõige tähelepanuväärseim kogemus, sündmus. See on võimalik teostuda ainult reaalsete Universumi rändudega, mitte seda kujutledes. Inimene tajub Universumit. Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles, kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti ilmne. Kosmosetehnoloogia üheks suurimaks probleemiks on see, et kuidas läbida suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Avakosmoses esinevad ju väga suured ruumi mastaabid. Kuid lahendus sellele probleemile on tegelikult üllatavalt lihtne – tuleb liikuda ajas. Ajas rändamine võimaldab läbida väga suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Ja seetõttu oleks ajamasina tehnoloogia loomine suur läbimurre ka kosmosetehnoloogias. Kuid kosmoses töötamiseks kasutavad inimesed skafandreid. Neid skafandreid ei ole tegelikult vaja kasutada, kui inimesed on suutelised väljuma oma kehadest ja eksisteerima energiaväljadena. Näiteks on inimesed oma kehadest väljunud UFO pardal viibides.

Holograafia, kuid miks mitte fotograafia? Seda sellepärast, et alguses oli plaanis teha nendest fotodest ruumilised pildid. Kuid asjaolud siiski muutusid. Ilmselt alles järgmises trükis teeme nendest fotodest ruumilised pildid. Praegu piirdume siin kahemõõtmeliste fotodega. Kuid ega see asja sisu muuda. Tänapäeval on juba olemas ruumilised fotod. Mängitakse isegi kolmemõõtmelisi arvutimänge ja vaadatakse kolmemõõtmelisi filme. Kuid kolmemõõtmelisi skulptuure veel nii laialt kasutusel ei ole. Just neid nimetatakse sageli hologrammideks. Kuid virtuaalreaalsuseid peetakse näiteks arvutimängude tulevikuvõimaluseks, mille korral saab mängija olla „üleni“ mängu sees. Ka seda võimalust on näidanud väga paljud ulmefilmid. Seetõttu jagunebki „virtuaalne maailm“ kolmeks dimensiooniks ( nii nagu on ruumil kolm mõõdet ): ruumilised fotod ( ehk ühedimensionaalne virtuaalreaalsus ), hologrammid ( ehk kahedimensionaalne virtuaalreaalsus ) ja virtuaalreaalsus ( ehk kolmedimensionaalne virtuaalreaalsus ). See tähendab seda, et virtuaalreaalsusel on kolm erinevat vormi, kuid oma olemuselt on need kõik samasugused.

3

2 Fotograafiline Universum

Ilma nägemismeeleta ei oleks astronoomia teadus võimalik toimida. Astronoomia kasutab nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni rohkem kui teised teadused kokku. Valgus, mis tuleb kaugetelt tähtedelt, on astronoomidele sama oluline kui fossiilileiud paleontoloogidele või kivimiproovid geoloogidele. Kauged taevakehad on meile paraku füüsiliselt kättesaamatud. Nende kohta hangitakse teadmisi just tähtedelt tuleva valguse kaudu. Kauge taevakeha heleduse, kuju, asukoha ja värvi kaudu saab teada tema kohta teavet.

Pilvitul öösel on taevas värvitu ja paistab taevalaotuses tuhanded valged tähed. Kuid kõik tähed ei ole tegelikult võrdselt valged. Näiteks mõnel tähel on pastelne sinakas, kollakas või oranžikas värvitoon. Kuna suvetähe Antarese oranžikas värvitoon jäljendab planeedi Marsi punakat kuma, siis pandi tähele nimeks Antares, mille nimi tähendab Marsi rivaali. Mars tähendab kreeka keeles Arest.

Universum ise on tegelikult palju värvilisem, kui seda taevast otseselt näha saab. Meie enda silmad ei ole lihtsalt seda võimelised nägema. Nõrk tähevalgus ei suuda ergutada meie silma võrk- kesta punase, rohelise ja sinise värvi retseptoreid, sest tal on selleks liiga vähe energiat. Selle tähe valgus võib olla sadu tuhandeid valgusaastaid läbi kosmose liikunud. Meie silmades on kolvikesed. Need on rakud, mis saadavad värviinfo edasi peaaju nägemiskeskusesse ja seal luuakse sellest värviline pilt. Kepikestekujulised rakud on aga tundlikumad. Need suudavad ka öösel vastu võtta footoneid ja loob meile mustvalge pildi.

Suured teleskoobid suuresti võimendavad valgust. Ilma selleta me neid värve ei näeks. Taeva- kehade värvused annavad teadlastele vihjeid nende keemilisest koostisest, temperatuurist, kosmoses liikumisest ja kauguse Maast. Kõige loomulikumad värvid on planeetidel. Nende värve on kõige lihtsam tõlgendada. Planeedid ise tegelikult ei helenda, vaid nad ainult peegeldavad tähtede valgust. Planeetide värvus sõltub sellest, et millist lainepikkust nad neelavad. Näiteks Neptuun ja Uraan on sinakad planeedid. Nende planeetide atmosfääris neelab metaan punast valgust.

Mars on aga punane planeet, sest selle planeedi pinnases olev roostekarva raudoksiid neelab just rohelist valgust. Sama- sugune põhimõte esineb ka Maa looduses. Näiteks Maa loodus on enamasti roheline, sest taimedes esinev klorofüll neelab punast valgust. Nii paistavadki lehed rohelised.

Ka kõrgtemperatuurilistel objektidel esineb värvus ja valgus. Tähe temperatuur tehakse kindlaks just tema värvuse kaudu. Kehade kuumenedes muutub enamasti nende värvus. Näiteks raua kuume- nemisel muutub selle värvus kirsspunasest kollakasoranžini. Mida väiksem temperatuur on tähel, seda punasem ta välja paistab. Vastupidisel korral on täht sinine. Tähtede populatsioonide värve annavad edasi just galaktikatest tehtud värvipildid. Galaktika välises osas on tavaliselt noored tähed. Need on sinaka tooniga ja väga suurte temperatuuridega. Kuid galaktika keskosas on enamasti vanemad tähed ( nagu meie täht Päike ). Need on madalama temperatuuriga ja paistavad välja kollasemad.

Kõige värvilisemad objektid kosmoses on tähtedevahelised helendavast gaasist pilved. Näiteks neoongaas muutub erkkollaseks, kui see juhtub elektriseeruma. Teised gaasid on helendusmisel igaüks oma värvi. Värvivarjundid on küllastatud ja väga selged ning puhtad. Kosmoses leiduvad gaasid ergastuvad magnetväljades, UV-kiirguses ja siis, kui mõni täht plahvatab ja selle lööklaine gaasi helendama sunnib, põrgates sellega

4

kokku. Kõik värvused on tingitud keemiliste elementide olemasolust Universumis. Näiteks hapnik helendab sügavsiniselt, lämmastik roheliselt, väävel kollaselt jne. Kuid vesinik helendab kas punaselt või roheliselt, sõltuvalt sellest, et milline on vesiniku energiatase.

Kosmose objektidest näeme palju värvilisi pilte. Kuid selle saamiseks hangitakse energiat elek- tromagnetilise spektri kogu nähtavast osast.

Värvipildid saadakse peamiselt kolme erineva värvi kombineerimisel. Näiteks punane, roheline ja sinine on kolm põhivärvust. Kõik teised värvused on nende kolme värvi kombinatsioon. Erinevaid värvusi võib olla isegi miljoneid. Et aga saada värvide puhtust ja originaalsust leiutas 1930. aastal värvifilmitööstus Technicolor selleks vastava tehno- loogia. Läbi punase, rohelise ja sinise filtri säriti korraga kolm mustvalget filmirulli. Seejärel lasti mustvalged filmid läbi samasuguste värvifiltrite. Pärast seda trükiti need korraga ühele värvifilmile.

Niimoodi sooritavad ka kosmost fotografeerides kaamerad. Pilte sooritatakse läbi erinevate värvifiltrite. Enamasti pannakse kokku täielik loomulike värvide spekter. Seda saadakse siis, kui mõdasid filtreid kasutatakse kohakuti. Kuid astronoomid kasutavad ka mingite kindlate valgussa- gedustele häälestatuid filtreid. Sellisel juhul kasutatakse pikkusühikut nimega ongström. Üks ongström on üks kümnemiljondik meetrit.

Näiteks Päikese aktiivsetes piirkondades olev vesinik helendab lainepikkusel 6562 ongströmi. Filtrid võivad näidata ka struktuure detailsemalt.

Selleks nad blokeerivad ülearuseid lainepikkusi.

Kosmosekaameratel on enamasti kümneid värvifiltreid. Just selliste kaameratega on saadud kõige paremad fotod. Näiteks kosmoseteleskoobil Hubble´il on olemas täiustatud ülevaatekaamera, samuti ka marsikulguri kaamerad, kosmosejaama Cassini kaamera Saturnil jne. Need on kaamerad tegemaks teaduslikku tööd. Need filtrid jagavad valguse värvid väga täpselt.

Fototöötlusega ühendatakse kogu selline informatsioon kujutiseks. Teaduslik ja esteetiline foto oma olemuselt tegelikult väga ei erinegi.

Igasugune foto peab ( võimaluse korral ) sisaldama värvitoone mustast kuni valgeni. See tähendab seda, et esindatud peab olema täielik spektri skaala. Fotode värve uuritakse ja analüüsitakse juba teaduslikult, et saada detailidest üha rohkem infot.

Kuid digitaalfotograafia kasutusele võtuga hakati kosmosepiltidele lisama ka tehisvärve. See sai alguse 1970. aastal. Näiteks erinevaid värvitoone anti hallidele värvidele. Kuid need fotod ei kaotanud oma väärtust. Nad omasid sellegipoolest teaduslikku infot, mida siis astronoomid analüüsida said. 1980. aastail tehti väga palju kosmosepilte. Tänapäeva arvutitöötlus suudab töödelda veelgi keerulisemat digitaalset pilditöötlust.

Värvitoone määratakse tänapäeval palju täpsemalt, kui seda aastakümneid tagasi teha sai.

Kuid foto koostamine vajab subjektiivset tõlgendamist ja lähenemist. Enamasti koostatakse kosmosepilt teleskoobi abiga või saadetakse pilt otse kosmoseaparaadist Maale. Näiteks arvati kunagi seda, et Jupiteri ammooniumi jääkristallidest pilved peaksid olema valged. Arvati ka seda, et Marsi atmosfäär on samuti sinaka tooniga nii nagu Maa atmosfääri korral. Kuid hiljem selgus, et Marsi atmosfäär on hoopis roosaka tooniga.

Universumis on olemas ka selliseid elektromagnetlaineid ( värvivarjundeid ), mis ulatub nähtava valguse lainepikkuste piirkonnast väljapoole.

Näiteks on olemas infrapunakiirgus ( mis on põhjustatud soojast tolmust ), raadiolained ( mis levib tähtedevahelises gaasis ), röntgenikiirgus ( mis on põhjustatud kõrgtemperatuurilisest plasmast ). Need kiirgused on oma olemuselt täpselt ühesugused – elektromagnetlained, kuid need erinevad oma lainepikkuste poolest.

Valgus on elektromagnetlaine. Heli on aga füüsikalise keskkonna tiheduse perioodilise muutumi- se levimine ruumis. Nähtav valgus moodustab ainult imetillukese osa kogu elektromagnetlainete skaalast. Kui me ei tea peale nähtava valguse ka teisi elektromagnetlainete pikkusi, siis ilmselt ei ole Universumi teaduslik uurimine võimalik. Kuid see teeb võimalikuks teleskoopide kasutamine. Kuid raadiolainetel, röntgen- ja 5

infrapunakiirgusel ei ole meie mõistes värve. Seetõttu antakse neile suvalised värvid, et muuta need kiirgused inimesele siiski nähtavaks. Näiteks mõned kosmosepildid on tehtud infrapunakiirguses, millel on erinevad lainepikkused. Seetõttu tehakse nende lainepikkus- te eristamiseks pikad lainepikkused punasteks, keskmised rohelisteks ja väiksed sinisteks toonideks. Sellisena tulevad üsna värvilised pildid. Tehisvärve kasutatakse eriti siis, kui paljude objektide värvused on ühesugused. Näiteks kui kõik tähed paistavad kollastena. Peale infrapunakiirguse võib ka näiteks röntgenikiirgust lasta paista värvilisena. Astronoomias sisaldavad kosmosepildid teadus-likke fakte. Inimesed on võimelised kujuteldamatult suurt Universumit nägema väga piiritletult. Kuid tänu teleskoopidele ja fotode arvutitöötluse tehnoloogiale on võimalik seda puudust korvata.

Nüüdisajal tehakse selliseid kosmosepilte, mida pole mitte kunagi suudetud koostada. Saadud fotod Universumist sisaldavad nii teaduslikke fakte kui ka esteetilist ja emotsionaalset tooni. Mida sügavamale Universumisse vaatame, seda kaugemal ruumis ja ka ajas ( minevikku ) me neid taevaobjekte näeme.

Alloleval fotol näeme kogu Universumi struktuuri – alates meie Päikesesüsteemist kuni kaugeimate galaktikate superparvedeni. Meie planeet Maa tiirleb ümber Päikese. Päike tiirleb ümber Linnutee Galaktika keskme ja Galaktika omakorda triivib Universumis Kohalikus Galaktikaparves. Galaktikad moodustavad parvesid ja need omakorda superparvesid. Joonise on koostanud Kenneth Eward.

6

7

3 Galaktikad Universumis moodustavad tähed hiiglaslikke süsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad tekivad ja kujunevad välja alles väga pika aja jooksul. Nende struktuur on pidevas muutumises. Gravitatsioon tõmbab hiiglasliku tolmu- ja gaasipilve kokku, mida leidub tähtede- vahelises ruumis. Gravitatsioon on galaktikate loojaks. Galaktikaid hoiab koos ka gravitatsioon, kuid samas tõmbab see ka üksteisele lähemale. Enamasti galaktikad suurenevad siis, kui nad lähenevad üksteisele ja ühinevad. Kuid ka galaktikad ise moodustavad veel suuremaid süsteeme kui tähed.

Gravitatsioon loob galaktikate parvi. Näiteks Linnutee galaktika kuulub galaktika parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks. Selles aga esineb ainult kolm tosinat galaktikat. Universumi galaktikad on väga erinevates suurustes. Näiteks hiidgalaktikates võib olla isegi rohkem kui kolm tuhat miljardit tähte, kui arvestada ka tekkejärgus olevaid tähti. Kuid kõige väiksemates galaktikates esineb vähemalt umbes paarsada tuhat tähte.

Linnutee galaktikas eksisteerib umbes 150 – 200 miljardit tähte. Galaktikad esinevad enamasti kolmel põhilisel vormil. Näiteks ovaalsete pallide sarnased galaktikad on elliptilised. Enamasti on need galaktikad ka kõige suuremad. Spiraalgalaktikatel on keskosas mõhn ja kettas õhemad kõverduvad harud. Näiteks meie oma Linnutee galaktika on spiraalgalaktika. Galaktikaid, millede kuju puuduvad, nimetatakse korrapäratuteks galaktikateks. Need galaktikad on enamasti väikesed ja nendes sisaldub enamasti ka vähe tähti. Spiraalgalaktikad liituvad üksteisega ja moodustavad niimoodi elliptilisi galaktikaid.

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

25

26

27

28

29

30

31

32

33

4 Taevased udukogud Kosmos ei ole tegelikult päris tühi nagu ta esmapilgul paistab. Seda täidab tähtedevaheline aine, mis koosneb gaaside ( peamiselt vesiniku ja heeliumi ) ja tolmu ( peamiselt süsiniku ja räni ) segust. See gaaside ja tolmu segu on enamasti tähtede ja galaktikate toormaterjaliks. Nende tihenemisel moodustuvad gaasi- ja tolmupilved ning neid nimetatakse udukogudeks. Udu ja pilve tähistab ladina keelne nimi nebula, mis on ka rahvusvaheliselt tuntud. Ühes ainsas udukogus võib tekkida sadu tuhandeid tähti. Ka udukogusid liigitatakse nii nagu galaktikaid, kuid ainult nii, kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid.

Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii toimub ka pärast meie Päikese eluea lõppu, kuid seda alles umbes viie miljardi aasta pärast.

34

35

36

37

38

39

40

41

42

43

44

45

46

47

48

49

50

51

52

53

54

55

56

57

58

59

60

61

62

63

64

65

5 Universumi tähed Tähed on energiat ja kiirgust genereerivad gaasikerad. Ka meie Päike on täht. Tähed esinevad peaaegu ükskõik millistes mõõtudes. Näiteks vähem kui kümnendik meie Päikese massist võivad esineda punased kääbustähed. Kuid näiteks Päikese massist sadu või isegi tuhandeid kordi suuremad on ülihiidude massid. Linnutee galaktikas esinevad enamasti just punased kääbused. Seda, et kui suure massiga on täht, määrab tähe eluaja ja ka lõpu. Mass väljendab keha ainehulka. Näiteks mida suurem on tähel mass, seda kuumemalt ja heledamalt täht põleb. Tähe põlemise ajal esinevad termotuumareaktsioonid, mille käigus muutuvad aatomituumad. Tähtede värvus sõltub samuti temperatuurist. Näiteks sinised tähed on kõige kuumemad, mis on rohkem kui 25 000 kraadi. Kuid nendest kuumemad on sinised ülihiiud, sest nendes põleb vesinik kiiremini.

Punased tähed on kõige väiksema temperatuuriga, mis ulatub alla 3200 kraadi. Paljud tähed on aga kollased – nagu meie Päike. Tähe eluea pikkuse määrab samuti tähe mass. Näiteks suurema massiga tähed põlevad kiiremini ja seega kustuvad nad kiiresti ära. Aeglasemalt põlevad tähed ehk madalama temperatuuriga tähed elavad palju kauem. Tähed moodustavad tähtede parvi, mis liigitatakse kahte rühma. Näiteks hajusparvi moodustavad noored tähed. Need on üsna väikesed ja struktuurilt hõredad. Kuid kerasparvi moodustavad juba vanemad tähed. Nende kuju on juba kindlamad. Tähtede hajusparved olid aga üsna hõredad ja ebakindla struktuuriga. Seda põhjustab nõrk gravitatsiooniväli, mis ei suuda tähti koos hoida. Galaktikate perifeerias võib esineda tähtede hajusparvi. Näiteks spiraalgalaktikate harudes või elliptiliste galaktikate välisserval. Tähtede kerasparved on aga hajusparvede omast palju suuremad ulatudes 100 000 kuni miljoni täheni. Enamasti on nad kerakujulised. Kerasparved esinevad enamasti galaktikate keskosas. Neid peetakse Universumi ühtedeks vanimateks struktuurideks. Nad ei liigu kaasa galaktikate üldise pöörlemisega, vaid liiguvad ümber galaktika keskme omaenda orbiidil.

66

67

68

69

70

71

72

73

74

75

76

77

78

79

80

81

82

83

84

6 Mustad augud Mustad augud on aegruumi piirkonnad, kus aeg ja ruum on lakanud eksisteerimast. Must auk avaldub ainult gravitatsioonis, mille külgetõmbejõud on niivõrd suur, et isegi valgus ei pääse sealt välja. Mustad augud sünnivad pärast tähtede surma. Kui massiivsel tähel saab tuumkütus otsa, plahvatab ta supernoovana. Mustad augud sünnivad surevatest tähtedest siis, kui nende tähtede massid ületavad vähemalt kolm korda meie Päikese massi. Musta augu tihedus on lõpmata suur ja tekkinud auk on aga väga väike. Aegruum on musta aegu ümber kõverdunud lausa lõpmatuseni. Kõik, mis musta auku kukub, ei pääse sealt enam kunagi välja. Musta auku ümbritseb nn sündmuste horisont, mis on seda suurem, mida massiivsem on must auk. Musta augu keskel asub singulaarsus, mis on lõpmata väike. Kõik, mis ületab musta auku sisenemisel sündmuste horisondi, ei pääse enam sealt kunagi välja. Sellepärast, et selleks on vaja valguse kiirusest suuremat kiirust, mis ei ole muidugi reaalne. Valguse kiirus vaakumis on ju piirkiirus looduses. Teleskoobid ei ole võimelised nägema ainet, mis asub musta augu sündmuste horisondi lähedal. Musta augu tsentris näib aeg olevat peatunud, sest gravitatsioon aeglustab aja liikumist. Seda efekti on teleskoobid vaadelnud.

85

86

87

88

89

90

91

92

93

7 Planeedid Vanaaja astronoomid täheldasid Jupiteri, Marssi, Veenust ja Saturni valguspunktidena, mis liiguvad ümber tähtede. Seepärast tulebki sõna „planeet“ kreeka keelest, mis tähendab hulkuvat tähte. Kuid teleskoobiga avastati Uraan ja Neptuun. Planeedid sünnivad pärast tähtede sündimist. Näiteks tähed ju sünnivad tihedates gaasi ja tolmu udupilvedes. Tähe kujunemisel tekib tema ümber lapik tolmuketas. Selle pöörleva tolmuketta ajal sünnivadki planeedid. Selline tolmuketas moodustabki planeete. See koosneb väga väikestest ainekübemetest. Enamasti saavadki tähesüsteemid sellest alguse – ka meie Päikesesüsteem. Planeedid, mille pinnad on üsna tahked, moodustuvad ketta siseosas. Seal koosnevad tolmukübemed enamasti magneesiumist, ränist ja rauast. Kuid gaasilised hiidplaneedid moodustuvad ketta välimises osas. Seal esinevad aineterad on palju kordi suuremad, mis koosnevad enamasti jäätunud veest, ammooniumist ja metaanist. Need osakesed põrkuvad üksteisega kokku. Nad liiguvad väikese kiirusega kokku ja liituvad suuremateks osadeks. Mida suurem osa kokku moodustub, seda kiiremini kasvab gravitatsioonijõud ja seda kiiremini hakkab ainet juurde tulema. Niimoodi võib planeet valmis saada umbes saja või paarisaja miljoni aastaga.

94

95

96

97

98

99

100

101

102

103

104

105

106

107

108

109

110

111

112

113

114

115

116

117

118

119

120

121

122

123

124

125

126

127

128

KASUTATUD FOTOD

Esitatud pildid Universumist on v천etud j채rgmistel interneti aadressidel: http://www.spacetelescope.org/images/ http://www.spacetelescope.org/videos/

Nende fotode ja videode kasutamise 천iguse kohta saab lugeda ja kontrollida j채rgmisel interneti aadressil: http://www.spacetelescope.org/copyright/

129

130