Issuu on Google+

nr 1 (85)

E N I L A AL

Selles lehes:

JATE TE JA ÕPETA S A IL P Õ I L O ALA KO TEKANDJA T Õ M A J – E L HÄÄ

mälestused koolielu omalooming järjejutt

oktoober 2009

ol!

ko s i l l a k , e n n õ Palju

arvamused

90 KODUKOOLI JUUBEL

Alal on kooliharidust jagatud juba 90 aastat. 1. augustil 1927. a sai Taagepera valla Ala Algkool 6-klassiliseks. 1934. a ehitati praegune vana kooliosa, ehitustööde ajal töötas kooli 1. ja 2. kl Aadu Niilenderi majas ja 3.-6. kl Karjatnurme koolis. 1936. a alates toimus õppetöö kõigis kuues klassis jälle Alal, õpetajaks ja koolijuhiks oli Karl Meos. 1944. a muudeti kool 7-klassiliseks ja 1. septembril 1961. a muutus kool 8-klassiliseks. 1988. a alates töötab kool 9-klassilisena ning 1. septembrist 1991. a Ala Põhikoolina. Tänase kooli ülesandeks on hea hariduse andmine ja seetõttu on ka kooli missiooniks õpilastele võimetekohast arengut soodustava õpikeskkonna loomine, mis võimaldaks kujuneda inimeseks, kes tuleb toime edasiste õpingutega ja oma eluga. Oleme üksmeelselt jõudnud arusaamiseni, et edukalt toimivas koolis peab valitsema alati töörahu ja kindlusetunne. Haridus on meie jaoks midagi enamat kui koolivõrk ja koolimajad – see on õppimine ja õpetamine, see on kasvamine ja ühiskonna liikmeks saamine. Kooli juures töötab ka koolieelses eas olevate laste rühm ja õpilaskodu, viimases on 17 riiklikul ülalpidamisel olevat õpilaskohta. Kooli viimaste õppeaastate suurimateks saavutusteks on koolile omistatud aukirjad heakorrakonkurssidel osalemise eest, peaministri poolt allkirjastatud tänukiri ja mastilipp kodukaunistamise konkursi raames saavutatu eest ning üle-eelmisel õppeaastal sai kool konkursil õiguse töötada pikapäevakoolina. Paranenud on oluliselt ka kooli materiaalne baas.

Kõik saab alguse koolist, seepärast soovin tervist ja õnne vilistlastele, kodukoolile jätkuvalt edu, palju häid õpilasi ja teguderohkeid aastaid töötajaile! Ants Piirsalu Direktor


2

MÄLESTUSED MINU MÄLESTUSED OMA ESIMESEST JA VIIMASEST...

1966. a lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praeguse Tallinna Ülikooli) algklasside õpetajana. Tol ajal tegutses instituudis suunamiskomisjon ja mina valisin selle kaudu oma esimeseks töökohaks Tõrva Keskkooli. Teadsin Tõrvast ainult seda, et ta asub looduslikult väga ilusas kohas. Suvel tegin külaskäigu Tõrva, kohtusin direktor Lihteniga ja selgus, et minu koht oli antud sama kooli õpetaja tütrele, kes oli just lõpetanud keskkooli. Olin nõutu, pettunud ja väga kurb. Palusin direktorilt nõu, mida edasi teha. Tema soovitas Valga haridusosakonda minna, et seal osatakse pakkuda muid võimalusi. Tõrvas bussi oodates oli meel nutune, vaatasin Õhne jõe kaldal lainete mängu ja kuivatasin silmi… Valga haridusosakonnas kuulsin paljude koolide nimesid, kus vajati algklasside õpetajat. Kõige paremad soovitused kuulusid Ala koolile, kuna see koht on hea bussiliiklusega ja kauni loodusega. Sõitsin veel samal päeval Alale, kõndisin ümber koolimaja, jalutasin jõe äärde, edasi kiriku juures olevale mäele. Sadas vihma. Ülevalt alla orgu vaadates hakkas mulle see paik meeldima ja ma otsustasin võtta vastu õpetaja koha Ala koolis. Ja ma ei kahetse seda, pole kunagi kahetsenud. Esimene direktor oli Alfred Kronberg ja õppealajuhataja Saima Kübarsepp. Sain II klassi juhatajaks, kus õppisid Mari, Marju, Aili, Tiit, Peeter, Ilmar, Silvi, Tiia, Ereene, Riina, Ilme, Ellen ja Evi. (Vabandan, kui eksisin!) Suur osa neist olid usinad õppurid ja me saime hästi hakkama. Edasi on mul olnud palju alguseid (20 lendu), aga kahjuks lõpud ei kuulu meile, algklasside õpetajatele. Nüüdseks olen selles koolis töötanud 43 aastat, viimased 7 aastat ainult raamatukoguhoidjana. Fondeeritud õpikutega pandi mind kohe algusest peale tegelema ja hiljem sain sujuvalt raamatukoguhoidjaks. Nii pikka aega ühes koolis töötada on paljude meelest võimatu, kuid mina pole kunagi vastumeelselt tööle läinud. Mis jääb igaveseks ajaks meelde möödaläinud kooliajast? Aasta pärast kõrgkooli lõpetamist tulid algklassidele uued õppeprogrammid ja mind läkitati täienduskursustele Värska barakkidesse (3 nädalaks). Mul oli häbi kirjutada tööstaaži lahtrisse 1 aasta, kui teistel oli uhkustada palju suuremate numbritega. Oma laulujanu sain ma kustutama hakata Taagepera sanatooriumi naiskooris, mida juhendas Heljo Kase, kes oli Ala kooli matemaatika- ja muusikaõpetaja. Meenub 1969. aasta rongisõit kooriga Tallinna 100. juubelilaulupeole. Sõidu ajal õmblesime oma uutele valgetele vestidele punaseid paelu külge, saime just enne peole minekut uued rahvarõivad. Mind võeti rõõmuga ka rahvamaja naisansamblisse, mida juhendas Kalju Laos. Samuti laulsin kooli trios, milles laulsid veel Raili ja Hille. Tantsisin rahvamaja segarahvatantsurühmas. Õige pea usaldati mulle koolis rahvatantsu õpetamine, siis oli ainult algklasside rühm. Muretsesin rühmale ka uued Mustjala riided (tüdrukutele). Igal kevadel osalesime rajooni laulu- ja tantsupeol. Kahel korral õnnestus tantsida ka Tallinnas koolinoorte tantsupeol. Ükskord saime proloogi jaoks mõeldud riided kätte viimasel minutil. Selgus, et poiste püksid olid nii suured, et nad pidid nendesse ära uppuma. Kuidagi tulime sellestki olukorrast välja! Valus jõnks lööb läbi keha, kui meenutan kahe tüdrukuga juhtunud õnnetusi, ajaliselt lähestikku, üks koolimajas, teine lapse kodus. Nimelt kukkusid nad teiselt korruselt alla kivipõrandale! Mõlemad on läbi ime elus ja terved. Ühest klassist meenuvad kaks kaksikute tüdrukute paari: Heli-Helle olid erinevad, aga Rena-Thea ütlemata sarnased. Mina tegin neil vahet ainult klassiruumis, kui kirjutamise ajal oli pliiats Renal vasakus käes.


MÄLESTUSED

3

Mul on hea meel, et minu väikestest poistest-plikadest on saanud küll mitte ministreid-presidente, aga direktoreid, arste, õpetajaid, kasvatajaid, farmatseute. Isegi kunstnik — Kiwa (Jaanus Kivaste) — on nende seas, ja palju teiste vajalike alade tublisid inimesi. Ala kool oli minu esimene töökoht ja jääb ka viimaseks! Tänan oma kolleege, kes on mind nii kaua talunud! Soovin koolile ja koolirahvale palju õpihimulisi lapsi ja et elu maal kestaks igavesti! Maimu Järv algklasside õpetaja ja raamatukoguhoidja

Inimene on õnnelik, kui tal on tee, mida mööda ta käib, kui tal on täht, mille poole ta püüab, unistused, mille täideviimiseks ta elab. Ma olen õnnelik inimene, sest 42 aastat olen ma tallanud Ala kooli viivat teed, hariduse andmise-saamise teed. On seda vähe või palju? 90 ja 42?! Arvan, et meil kõigil on, mida meenutada. Iga aasta on omanäoline, kordumatu. Õnneks jääb mulle meelde hea – ju siis halba on olnud vähe või pole üldse olnudki. Palju aastaid töötasin pioneerijuhina. Sellest ajast meenuvad mulle toredad laagrid Tündre järve ääres, isetegevusõhtud, karnevalid, rivivõistlused ja viktoriinid. Kas mäletate Kaja mängitud Elisabet Jõhvit, Eve ja Varje Kunksmoori, Kalle ja Uruti turundusi „Pirukale...―? Tublid aktivistid olid Riina, Merike, Mare, Pille, Piret, Piia, Marika, Meelis, Andres, Marje, Jaanus jt – nad tõid tuntust meie koolile nii maakonnas (tollases rajoonis) kui ka vabariigis. Iga õpetaja tahab, et ta kasvandikud leiaksid oma koha elus, et nendest kasvaksid tublid ja töökad inimesed, kes ei kohmetu, kui kohtavad oma vana õpetajat. Ala kool võib olla uhke. Siit on oma alghariduse saanud mitmed õpetajad, teadlased ja poliitikud. Sirgunud on tublisid töömehi, kes on jäänud oma kodukohale truuks, kes austavad oma kooli ja õpetajaid. Ajad aga muutuvad ja meie muutume koos nendega. Lapsed on alati tegutseda tahtnud ja tahavad ka nüüd. Ja nad tegutsevadki, aga kahjuks on vähem omaalgatust, tihti jääb puudu isetegevusrõõmust. Palju on virisemist, omavahelisi nääklemisi, kiusamist. Miks? Kas sa oled mõelnud, et see kõik saab alguse sinust endast, hea õpilane? Alustada tuleb iseenda muutmisest, siis on ka koolikaaslased paremad, õpetajad mõistvamad ja kool meeldivam koht. Õnne pidupäeva puhul! Pürgige edasi oma unistuste teel, ikka võitude nimel oma tähtede poole. Saatku teie tegusid naer ja päikesekiired. Jõudu! Raili Vister algklasside õpetaja


4

MÄLESTUSED ÕPILASEST ÕPETAJAKS

Kui keegi minult küsib, kui pikk on minu staaž Ala koolis, siis vastan alati naljaga pooleks, et 16 aastat – neist pool õpilase ja pool õpetajana. Ausalt öeldes ei osanud ma oma kodukooli tulevase töökohana uneski näha, sattusin siia tänu juhusele. Lõpetasin ülikooli 2000. aasta sügisel ja võtsin nõuks mõneks ajaks aja maha võtta, et uuel sügisel alustada õpinguid õpetajakoolituses. Kevade poole sain telefonikõne Ala kooli tollaselt direktori kohusetäitjalt Ulvi Karult, kes kutsus mind asendama keset õppeaastat töölt lahkuda soovivat inglise keele õpetajat. Kerge kahtlus hinges, kas ma ikka saan hakkama võõrkeele õpetamisega, mis pole mu eriala, nõustusin kolmeks kuuks jääma, et siis minna tagasi Tartusse õpinguid jätkama ja võib-olla sinnapoole ka töökoht otsida. Kolmest kuust on nüüdseks saanud natuke üle kaheksa aasta, ja ma ei kahetse, et olen siia pidama jäänud. Inglise keel asendus pärast õp Raua pensionile minekut eesti keele ja kirjandusega – minu tõelise kutsumusega. Esimene aasta õpetajana oli üsna veider, sest õpilaste hulgas oli palju peretuttavaid ja sugulasi, kaasaarvatud enda vend. Nende jaoks oli naljaks mulle koolis õpetaja öelda, sest väljaspool kooli suhtlesime rohkem nagu sõbrad. Kooligi läksin esimestel tööaastatel koos samas majas elavate õpilastega. Sellega meenub ka üks lõbus lugu: mõnikord sattusin hommikuti kooli minema koos teises klassis õppiva Endiga. See oli väga vahva, sest talle meeldis palju jutustada. Ühel hommikul, kui koolimaja lähedale jõudma hakkasime, ütles Endi, et jäägu ma natuke temast nüüd maha, ta läheb üksi edasi – selgus, et minu üheksandas klassis õppiv vend oli Endit veidi nöökinud sellepärast, et ta õpetajaga koos koolis käib. Minu endistest õpetajatest olid saanud kolleegid, aga mina suhtusin neisse veel mõnda aega kui õpetajatesse, mõeldes sageli, kas pean ütlema sina või Teie. Samas on nad olnud kogu aeg väga toetavad ja mõistvad noorte töökaaslaste suhtes, erilist tuge sain eesti keele õpetaja Ludmilla Raualt, keda võin pidada oma mentoriks. Paljud on küsinud, kas väikeses maakoolis igav töötada ei ole? Olen isegi mõelnud, et gümnaasiumiastmes oleks võimalik kindlasti erialaselt hingelähedasemaid teemasid käsitleda, eriti kirjanduses. Kuid väikeses koolis töötamisel on omad plussid – ja mitte see, et vihikuid on vähem parandada, vaid iga õpilase jaoks jagub rohkem aega, tähelepanu ning hoolivust. Konveiersüsteem hariduses on minu jaoks vastuvõetamatu! Väikeses koolis suudab iga õpilane jätta endast mingi mälestuskillu, tänu millele ta meenub ka siis õpetajale, kui ta on kooli juba ammu lõpetanud. Olen kuulnud ka väidet, et väikeses koolis ei saa head haridust. Minu meelest pole hariduse headus pöördvõrdeline kooli suurusega: ükski kool ei anna head haridust – selle peab õpilane ikka ise omandama. Kogemused näitavad, et sihikindla õpilase jaoks pole vahet, millises koolis ta õpib, vaid kuidas ta õpib. Mis teeb Ala koolis töötamise meeldivaks? Esiteks on siin toredad õpetajad, kes teevad oma tööd hingega, löövad kaasa kõikidel kooliüritustel ja on alati valmis üksteist aitama. Paljud neist on „süüdi― ka selles, et minust üldse õpetaja sai. Aitäh teile tagantjärele! Teiseks on siin vahvad õpilased, kellest ühed on suutnud südamesse pugeda oma rõõmsameelsuse, aktiivsuse, headuse või õpihimuga ning teised on meelde jäänud tootsilike tempude ja vallatustega. Aitäh teilegi, sest teie olete mind kasvatanud selliseks õpetajaks, nagu ma olen. Palju jõudu ja päikest edasiseks kogu kooliperele! Kaidi Kuškis eesti keele ja kirjanduse õpetaja


MÄLESTUSED

5

5 AASTAT ÕPETAMIST Täis on saamas minu viis aastat Ala koolis. See on olnud õpetamise ja kasvamise aeg ka minule. Kevadel saatsin teele oma esimese lennu, kellel on vast kõikse suurem osa minu õpetajaks kasvamisel. Olen nende aastatega kogenud allaandmise ja ahaa-hetki. Raske on välja tuua midagi täpsemalt, sest iga päev on olnud seiklus ja üllatus. Kõige mõnusamad on need hetked, kui ei peagi just õpetama, vaid annan oma õpilastele idee ja näen läiget nende silmis ja nad loovad. Loovad imelisi teoseid. Olen õppinud andma uusi võimalusi, hakkama saama pettumustega ja nautima üllatusi. Igal tunnil võtan ka kõige vallatumat õpilast kui puhast valget lehte. Mäletan, kuidas esimestel töönädalatel ei teadnud täpselt, mida teha. Tundsin, et ei oska ju üldse oma tööd. Kuid iga päevaga ja kolleegide toetusega sai mu tegevus ja eesmärk üha selgemaks. Nüüd naudin igat tööpäeva. Olgugi, et ootan vaheaegu nagu õpilasedki, ootan ma

Õp Ene: Ajalootund. Soovisin, et õpilased arutleksid rohkem ja põhjendaksid oma vastuseid. Seetõttu küsisin iga väite järel: ‖Miks sa nii arvad? Mis selle põhjustas?‖ Ja nii edasi. Pärast veerandtunnist küsimustega pommitamist käratas Rando: ―Üks loll võib rohkem küsida, kui sada tarka vastata!‖ Tohutu pinev paus – vähemalt terve takt! Ja siis… hakkasin südamest naerma, sest öeldu tuli tõeliselt südamest. Kogu pinge kadus ja edaspidi õnnestus arutlemine hoopis paremini.

Õp Kaidi ja õp Lea: Noorte õpetajatena Ala kooli tulnud, pandi meid elama koolimajja. Ühtegi võtit meile aga ei antud. Kui majahoidja uksed lukku oli keeranud, siis olime tubasel režiimil. Kaua sa ikka kõik õhtupoolikud toas veedad? Nii kasutasime, nagu ulakad koolipoisid, akent alternatiivse teena „vabadusse“.

samas pikisilmi, et saaks taas midagi nendega teha. Koos luua ja avastada seda imelist maailma. Oh, nii raske on sellest kõigest rääkida ilma, et liialt filosoofiliseks muutun. Mulle meeldib mu töö siin koolis, mulle meeldivad mu õpilased ja kolleegid. Olen üks õnnelik mutrike selles suures kellavärgis. Usun, et need viis aastat on teinud mind paremaks inimeseks. Kädi Agu huvijuht, kunstiõpetaja

Illustratsioon: Marko Riit 6. klassi õpilane


6 Enelin (87. lend): Kui ma Ala kooli 8. klassi ja õpilaskodusse tulin, ei olnud mul miskipärast suuri ootusi selle kooli suhtes. Esimesest päevast on meeles, et õpilaskodus võtsid kõik mind sõbralikult vastu ja mind uudistasid nii suured kui ka väikesed. Sulandusin sellesse seltskonda kohe. Internaadi kasvatajatega oli läbisaamine nii ja naa: kord saime kiita, kord saime ise lollustega hakkama ja seetõttu pahandada — aga eks see käib ikka internaadielu juurde. Klassis oli läbisaamine kõigiga väga hea. Olid meiegi klassis omad Tootsid: Silver, Kalmer, rääkimata Aigost. Kogu kooli töötajaskond ja õpilased olid väga sõbralikud ja lõbusad inimesed. Eks erimeelsusi oli mitmesuguseid, eriti 9. klassis: poisid pidasid endid superkangelasteks ja kippusid tegema mõnikord lausa lollusi, kuigi oleks võinud hoopis eeskuju näidata noorematele õpilastele... Aga samas, mälestusi peab ju jääma ja mõningaid rumalusi ja naljakaid seiku on hiljem lõbus meenutada. Klassijuhataja oli meil superinimene, kellega sai rääkida alati, kui probleem oli! Ja õiges kohas oskas ta kuri ka olla. Ma mäletan, et eesti keele ja kirjanduse tunnis pidime sageli kuulama meie kalli klassivenna Aigo mõtteid ja kujutelmi, mis ei haakunud tunni teemaga. Nii mõningatelgi puhkudel oskas õpetaja selle naljaks keerata. Ja kui meil, üheksandikel, tutipäev oli, siis ei pääsenud isegi meie kallis klassijuhataja kuivalt koju. Nende aegade meenutuseks tuleksin ma hea meelega jälle ja veedaksin mõned tunnid taas siin koolis.

MÄLESTUSED Kaido (82. lend): Kõigepealt meenub esimene koolipäev, mil astusin esimesse klassi: meil oli üle pika aja koolis jälle lasterohke klass — 17 õpilast, kui õigesti mäletan. Saime kätte oma aabitsad ja mis kõige parem, pabertuutu sisse pandud Snickersi šokolaadid, mõnus tagantjärelegi! Vahvad olid jõulunäidendid, millesse olid sisse pikitud nii laulud kui ka sportlik osa (inimpüramiidid). Halb oli muidugi õpilane olla, kui enda õde õpetajaks tuli, miskipärast vaatas ta alati just mulle otsa, kui keegi pahandust tegi. Ise ta väitis küll, et nii see polnud, aga mina jään oma arvamuse juurde. Tuleb tunnistada, et vahetevahel sai ka õpetajaid kiusatud. Küsimusele, kas kodused tööd on tehtud, sai vastatud, et on ikka: loomad söödetud ja muru niidetud. Ei tea, kas õpetaja naljasoon oli umbes või mis, aga ta kukkus kohe minuga seepärast pahandama... Ise tuli seejuures alati maru rahulikuks jääda ja ausa näoga lubada, et ma enam nii ei tee — aga see ajas õpetaja veel rohkem marru. Kaidi (72. lend): Meenub üks lõbus juhtum: meil pidi tulema füüsikatund, mida andis kooli direktor. Kell helises, kogunesime klassi ukse taha. Möödus kümme minutit, siis veel kümme — õpetajat ei kuskil. Me olime haudvaikselt ka — ega siis tollal ei juletud korda rikkuda. Järsku avanes direktori kabineti uks, mis asus füüsikaklassi kõrval, ja direktor küsis meilt, miks me koridoris seisame. Ütlesime, et ootame õpetajat. ―Ja mis tund teil on?‖ kõlas väga karmilt järgmine küsimus. ―Füüsika,‖ vastasime meie. Usun, et see oli ainus kord, kui õpetaja ei riielnud meiega tegemata koduste tööde pärast.


KOOLIELU

7 REIPALT KOOLIPINGIST

Reedel, 11. septembril tähistas Ala kool, nagu paljud teisedki koolid, tervisepäeva. Kuigi päeva hüüdlause on „Reipalt koolipinki!―, otsustasime õpilased sedapuhku hoopis pingist eemale viia. Koos klassijuhatajatega võeti ette mõnus jalutuskäik Taageperra, kus külaplatsi peal kõik see mees üles rivistati ja võistkondadeks jagati, et pidada maha üks lõbus teatevõistluste maraton. Nojah, päris maratoni mõõtu see ei olnud, aga kehalise kasvatuse õpetaja Ain Veebeli eestvedamisel said maha peetud lõbusad võistlused: võistkondlik täpsusjooks, köie heitmine, naela löömine, kroket ja pakuheide. Lõpetuseks toimus mööda metsa lippude otsimine, millega sai oma võistkonnale veel viimaseid punkte tuua. Kokkuvõtvalt oli lõbus päev värskes õhus, kus kogu koolipere võistles ühtse perena ja kõik olid võitjad. Auhinnad olid samuti tervislikud: 2.-4. koht said auhinnaks suure sõõmu värsket õhku kopsu- Foto: õp Evelyn Tamm desse ja toonust lihastele. 1. koht sai suurepärase arvutikasutuse keelu nädalaks, et puhata silmi ja aju. Suur aitäh kolleegidele mõistva suhtumise ja abi ning Taagepera külaseltsile niidetud külaplatsi eest. Nii algas uus õppeaasta: lõbusalt ja tervislikult. Kädi Agu huvijuht FÜÜSIKA ON VAHVA!

Foto: Laura Renke

Reedel, 25. septembril läksime õpetaja Evelyniga Valga kultuurimajja, kus toimus Teadlaste Öö üritus. AHHAA teadusteater tutvustas seal füüsika ilu ja võlu kavaga ―Maailm, mis on sellel pistmist füüsikaga?‖ Füüsikud tegid palju põnevaid katseid, mõni neist lõppes paugu, mõni suitsuga. Samuti näidati, kuidas tekivad pilved. Hästi põnev oli töötuba ―DNA ja kummikommikarud‖. Saime DNA kohta teada palju uut ja huvitavat. Kõige toredam oli see, et võisime kummikommidega moodustada DNA mudeli. Pärast sõime kõik kommid ära. Laura Renke ja Kristel Paju 8. klassi õpilased

ÜRITUSED KOOLIS: 28. sept — mihklilaat ja oksjon 01. okt — kooli sünnipäev ja sellele pühendatud 90 m jooks 09. okt — õpetajate päeva tähistamine


8

OMALOOMING KAKS SÜGISLUULETUST Õues on ilus ilm, seda näeb minu silm. Uksest sisse trügis

Sügis käes ja ilmad õudsed: vihma sajab, tuul meid kõiki taga ajab.

värviline sügis.

Vihmavari osta vaja, muidu väga märjaks sajad. Kui sa väga märjaks sajad, võid sa suure nohu saada,

Väga kirev kõik on õues, kirjud lehed lastel põues. Poriloigus plirts ja plärts — üsna kaugel on veel märts. Kristina Ehatäht 6. klassi õpilane

võid ka väikse köha saada. Pärast sügist tuleb talv, siis kaela tuleb panna sall. Raivo Viitak 8. klassi õpilane

PEEKONIPIRUKAS Elas kord üks peekonipirukas, kes oli alles soojas ahjus valmis saanud. Pirukas oli kuldpruuniks küpsenud ja küllap väga maitsev. Nii pandigi ta letile, kus ta enda imestuseks kohtas teisigi pirukaid. Ta kohtas ka Antsu, kes tervitas teda muhedalt: ―Tere poisu, kui kaua sina siin olnud oled?‖ Pirukas vastas ehmatusest: ―Ma... ma olen siin umbes 15 sekundit olnud.‖ “Mis su nimi on?” päris Ants. “Mul ei olegi nime,” ütles pirukas kurvalt. “No mis me siis sulle nimeks paneme?” Ants mõtles ja ütles: “Sulle sobiks Peeter!‖ Pirukale meeldis see mõte väga — Peeter Peekonipirukas. Aga kahjuks ei elanud ta õnnelikult elu lõpuni, sest näljane Laura, kes koolist tuli, ostis Peetri ja sõi ta ära. Laura Renke 8. klassi õpilane


OMALOOMING

9 TÜDRUK, KES KARTIS ÄMBLIKKE

Oli kord üks tüdruk nimega Merilyn. Ta oli 12-aastane tütarlaps, kes õppis usinasti, ühesõnaga oli väga hea õpilane. Merilyn elas koos oma isa ja emaga ühes suures uhkes majas. Ühel ööl nägi Merilyn unenägu, kus ta lendas nagu liblikas oma toas. Äkitselt muutusid kõik kapid ja lauad nii tohutult suureks, Merilyn ise aga hirmus pisikeseks. Ta oli sattunud ämblikuvõrku lõksu. Eemalt kostis hirmus hääl ja tüdruku lähedal ilmus välja suur kole ämblik, keda Merilyn polnud kunagi varem näinud. Ämblik sisises kõva häälega: ―Ära tee asja raskemaks, las ma aitan sind!‖ Loomulikult ei mõelnud ta seda hea, vaid halva pärast. Ta ei tahtnud Merilyni unenäost üles äratada. Aga Merilyn ärkas äratuskella peale ja oli õnnelik, et unenäost pääses. See, mida ämblik temaga teha tahtis, oleks kindlasti õudne olnud. Lõuna paiku lõppesid koolitunnid. Merilyn läks koju ning tegi koduseid töid. Peagi saabus õhtu ja Merilyn heitis voodisse. Sulges silmad ja oligi unenägude maailmas. Ta siples ikkagi ämblikuvõrgus ja oli nii hirmul, et ei ärkagi üles. Õel ämblik, kes nägi nii jube välja, oli jälle teele asunud. Merilyn karjus: ―Ma pole mingi putukas, keda sa süüa tahad, lase mul minna!‖ Illustratsioon: Merli Virki

Järsku märkas Merilyn, et ta muutub järjest suuremaks ja ämblik jääb nii väikeseks. Merilyn oli peagi endasuurune ja ämblik oli temast palju väiksem ja armsam. Tüdruk vaatas teda üllatunult. Ämblik ütles: ―Aga miks sa mind kardad? Meie, ämblikud, ei söö tüdrukuid. Ma tahtsin sind ju ämblikuvõrgust ainult välja aidata.‖ Järgmisel päeval rääkis Merilyn oma unenäost ka vanematele. Ta veendus, et ämblikud ongi ÕNNELOOMAD. See ämblik, keda Merilyn unenäos kohtas, kõndis tema toas ringi ja tüdruk võttis ämbliku oma lemmikloomaks. Merli Virki 7. klassi õpilane


10

OMALOOMING

SÜGISJUTT Sügis on üks ilusamaid aastaaegu, mis olla saab, sest sügis on nii salapärane ja värvirikas. Sügise saabudes võivad mõned inimesed kurvad olla, sest soe ja lõbus suvi on lõppenud. Aga on ka rõõmsaid inimesi, sest sügis viib meid sammu võrra lähemale jõuludele, mis annab võimaluse kõike uue hooga paremini teha. Sügise saabudes hakkavad inimesed end soojemalt riietama. Tavaliselt riietutakse tuhmidesse toonidesse. Minu meelest nii ongi õige, sest loodus on juba niigi värviküllane ja seega on kõik tasakaalus. Kahjuks on inimestel sügisel kiire tööle või kooli. Nad ei pane sügise ilu tihtipeale tähele ja see on väga kurb. Aga nädalavahetustel on rohkem inimesi sügise ilu nautimas. Neil on siis rohkem aega. Eriti armas on vaadata paare, kes päiksepaistelisel päeval värviliste lehtede sahinas kõnnivad pargis käest kinni. Ühel sellisel kaunil sügispäeval kohtasin ma üksikul metsateel võõrast. Ma olin sellel päeval heas tujus ja astusin talle ligi ning küsisin: ―Tere, miks te siin nii üksi olete?― Võõras vastas, et ta ootab inimest, kes temaga rääkima tuleks, kes oleks sõbralik ja teda ära kuulaks. Ta arvas, et mina olengi just selline inimene. Ma olin meelitatud. Seejärel tutvustasime me end teineteisele. Ma sain teada, et ta on 16-aastane poiss, kellele meeldib väga kunst. Ja sügis on heaks inspiratsiooniallikaks. Ma olin selle väitega nõus. Siis ma tutvustasin talle ennast ka ning rääkisin, et mullegi meeldib sügis. Ta oli minuga nõus: sügis on imeline aastaaeg. Me saime väga headeks sõpradeks. Saabus kesksügis ja me otsustasime ühel päeval minna mere äärde. Seal oli väga mõnus olla. Meri oli tormine ja hall. See oli väga rahustav. Pärast seda läksime me jalutama mööda metsarada. Mets oli muinasjutuliselt ilus. Viimased sookured lendasid veel kiirustades lõunamaale. See kõik oli nii ilus. Jalutasime mõnda aega ja seejärel tegime väikese puhkepausi. Ma ütlesin talle, et mul on väga hea meel, et ma teda kohtasin. Poole lause pealt ta katkestas mind ja andis mulle väikese kingituse. Ma olin imestunud ja küsisin: ―Mis see on ja mille eest?‖ Poiss vastas, et selle eest, et ma olen nii tore ja mõistlik tüdruk. Ma olin meelitatud ja tegin talle kalli. Ta ütles, et avagu ma nüüd ruttu oma kink. Ta ise oli rohkem põnevil kui mina. Kingituseks oli minu pilt, sügisesel taustal. Tagaplaanil oli värvikirev mets, silmapiiril tormine meri, taevas linnuparv ja kõige selle keskel mina metsarajal. Tundus nii uskumatuna, et kõik see on saadud ühele pildile. Pilt oleks justkui maalitud sellesama päeva põhjal. Poiss küsis viimaks minult, kas mulle meeldib see pilt. Ma vastasin, et muidugi – see on üks ilusamaid kinke mu elus. Poiss ütles mulle: ―Aitäh, et minuga tookord metsarajal nõustusid rääkima. Sellest sai alguse ilus sõprus. Sa oled üks mõistlikumaid tüdrukuid, keda mina tean. Kõik oli väga tore, aga ma pean nüüd minema.‖ Ma küsisin imestades: ‖Kuhu ometi?‖ Poiss vastas: ‖Ära vaeva end sellega, kuhu mina lähen. Ma lihtsalt lähen ja ei tule enam kunagi tagasi. Mäleta mind selle pildi põhjal. See on osake minust.― Kallistades lausus ta mulle veel: ―Hüvasti!― Samal ajal tõusis tuulehoog ja poiss oli justkui õhku haihtunud. Korraga oli ka kõik värvilisus sügisest kadunud, kõik oli vaikseks jäänud. Tasakesi hakkas lund sadama. See oli üks imelik kogemus mu elus. Ja mind jääb igavesti kummitama, kuhu kadus ja kes tegelikult oli see poiss. Kerli Saar 9. klassi õpilane


JÄRJEJUTT

11 MUINASJUTT SIILIST JA ELEVANDIST

Elasid kord siil ja elevant. Nad olid suured sõbrad ja nad elasid Imedemetsas suures lossis. Nende juures elasid veel päkapikud, sest loss oli väga avar ja ruumi jagus kõigile. Neil oli suur lilleline aed ja palju sõpru. Ühel päeval jõudis kätte siili sünnipäev. Siilil oli juubel, ta sai nimelt 10-aastaseks. Kõik päkapikud olid abis ja tegid ettevalmistusi, elevant koristas tube ja kattis lauda. Siil oli aga nii ärevil, et ei suutnud midagi teha. Külla kutsutud olid kõik metsaelanikud, peale ühe. Kuri nõid ei olnud kutsutud, sest kõik metsaelanikud kartsid teda ja ta oleks teistele liiga teinud. Pidu oli lõbus ja kõik olid rõõmsad. Siilil oli terve lossikoridor kinke täis. Sellel ajal, kui teised pidu pidasid, haudus kuri nõid enda koopas kurja plaani. Ta oli väga solvunud, et siil ei kutsunud teda enda sünnipäevale. Tal oli isegi kingitus olemas. Ta oli valmistanud kreemi, millega siil oleks saanud enda okkaid poleerida. Nõid oli seda keetnud terve nädala. Külalised hakkasid siili ja elevandi lossist lahkuma. Mõned lähedasemad sõbrad jäid isegi ööbima. Elevant oli liiga palju söönud ja läks metsa jalutama. Siil aga hakkas oma kinke avama. Elevant kõndis metsaserval ja mõtles minna jõe äärde, mis asus üsnagi lossi lähedal. Ta jalutas ja kuulas linnulaulu, noppis ka mõned lilled. Järsku leidis ta ennast päris sügavalt metsast ja seal ei olnud sugugi enam nii valge ja linnud ei laulnud. Mõned üksikud mürgililled ainult kasvasid. Äkki kuulis ta praksatust. Varesed, kes olid ennast puulatvades positsioonidele seadnud, lendasid nüüd kõik suure kraaksumisega taevakõrgustesse. Elevandil oli hirm ja ta hakkas lossi poole jooksma, kuid leidis ennast aina sügavamalt ja sügavamalt metsast. Äkki nägi ta enda ees nõiakoobast, mis oli väga lagunenud ja mille peale olid kasvanud samblikud. Isegi uks oli vähemalt 300 aastat vana. Uks avanes ja välja astus hirmuäratav nõid, elevant kartis nüüd, mis segane. Ta tahtis ära joosta, kuid ei suutnud ennast liigutada. Nõid ainult naeris kõva häälega: ―Haha-haa... Siit sa enam ei pääse!‖ Ta võttis välja oma loitsuraamatu ning lausus midagi väga tundmatus keeles. Elevant tundis, kuidas ta muutus väga, väga väikeseks, kuni ta oli muutunud rästikuks. Nõid aga naeris jälle, veel kõvema häälega ja veel kurjema alatooniga, ikka aina ha-ha-haa ja ha-ha-haa. “See on sulle selle eest, et sinu sõber siilike ei kutsunud mind enda sünnipäevale! Ma kulutasin terve nädala, et talle kingiks nõiasalvi valmistada. See pidi ta okkad terveks ja läikivaks tegema. Säh sulle nüüd, kui sa lossi tagasi ei lähe, siis sureb siilike kurvastusest, aga kui lähed, siis ta sööb su ära ja muutub ise muinasjuturaamatuks. Tagasi siiliks saan muuta teda ainult mina! Ha-ha-haa!‖ Elen Liigus 6. klassi õpilane järgneb...


12

LUULETUS JA ARVAMUSED

Minu kool Minu kodukool on Ala kool. See asub Eestis lõuna pool. Minu kool on väike, aga aknast sisse paistab päike. Meil koolis toimub rahvatants, direktoril on nimeks Ants. Õpetajad – lahked, head, õpilastel targad pead. Kokatädi Tiia köögis – on tänu talle maitsvad söögid. Hubane ja armas on me kool, pole lõpp veel sellel lool! Me kõik siin kokku hoiame ja sõpru ikka aitame. Siin kõigil meil on naerusuud ja nõnda koolis käime päris mitu kuud. Merli Virki ja Reelika Viitak 7. klassi õpilased

Meie kool on väike, aga ilus. Õpetajad on lahedad, ainult siis ei ole, kui nad märkusi kirjutavad. Õpetatakse ka hästi, sest kool on väike. Kaasõpilased on toredad. Teisiti võiks olla see, et vahetunni ajal võiks olla lubatud poes käia. Raivo Viitak 8. klassi õpilane

Ala Põhikool Helme vald 68507 Valgamaa kool@ala.edu.ee

Minu arust on see kool täitsa tore. Mulle meeldib, et kool on väike, siis saab rohkem aru ja siis saab õpetaja sulle rohkem seletada ja õpetada. Sa tead, kuhu sa pead minema, ei pea palju kõndima ja kiirustama. Olen selle kooliga harjunud ja tunnen peaaegu kõiki, kes siin õpivad. Kui ma peaksin minema teise kooli õppima, siis oleks kõik nii võõrad ja mul oleks seal ebamugav. Ma tahaks ikka tagasi tulla, sest siin koolis on kõik nii armas ja vanamoodi. Kooli saan tulla bussiga, vahel sõidan aga kooli ka rattaga. See on hommikuti hea trenn – ajab une ära. Kui olen pahas tujus, läheb ikka koolis tuju heaks. Mul on toredad klassikaaslased ja hea klassijuhataja. Me saame kõik oma klassis hästi läbi, vahepeal on tülisid ka, aga enamjaolt mitte. Pärast tunde saab minna pikapäevarühma, kus saab õppida ja kui midagi ei oska, siis saab õpetaja käest küsida. Koolis on ka õpilaskodu, kus kaugemal elavad lapsed saavad ööbida. Tagapool on rahvamaja, kus toimuvad igasugused üritused. Õhtuti saab käia ringides, et ei hakkaks igav. Meie koolis võiks olla veel ujula, et saaks kehalise tunnis mõnikord ujumas käia. Mulle meeldib see kool, kus ma käin. See on nii kodune ja armsalt väike. Merit Sillaots 5. klassi õpilane Mulle meeldib see kool ja ma olen selle kooliga rahul. Meil on väike maakool, aga sellest hoolimata on ta mulle väga armas. Mulle meeldib selle kooli rahvas. Nad on väga sõbralikud, kuigi mõnikord ei saa ma mõne õpilasega hästi läbi. Ma ütlen ausalt, et mul on olnud ka halbu hindeid ja ma tahtsin siit koolist ära minna, aga otsustasin siiski teisiti. Ala kool on mulle väga armsaks saanud. Meil on head õpetajad ning suve jooksul on kooli ka ilusamaks tehtud. Veel võiks meie koolis olla ujula ja tenniseväljak. Maarja Brunn 5. klassi õpilane Kaastöid võib saata meilitsi: kaidik@ala.edu.ee

Kooli koduleht: www.ala.edu.ee Telefon (õp tuba): 76 79 255


Alaline 1 (85)