nr 4 (84)
juuni 2009
A ÕPETAJATE J E T S A IL P Õ ALA KOOLI
E N I L ALA ÕTTEKANDJA
HÄÄLE– JA M
KOHTUMINE KIRJANIKUGA 27. mail külastas Ala Põhikooli kirjanik Aidi Vallik. Kuna eelmisel päeval oli toimunud tema Annilugude teemaline näitemängupäev, siis esitati kohtumise alguses kirjanikule tema enda loomingut: VIII klass esitas katkendi teosest „Kuidas elad, Ann?“ ja II/IV klass koos klassijuhatajaga esitasid luuletuse „Emme saiad“. Aidi Vallik rääkis endast ja oma loomingust. Ta elab Haapsalus väikeses aiaga majas. Tema abikaasa on kunstnik Moritz ehk Ott Vallik, kes on illustreerinud ja kujundanud mitmed kirjaniku raamatud. Nende peresse kuuluvad veel kaks koera, kaks kassi ja tänavu 9. klassi lõpetav tütar Mari, kes soovib saada lavastajaks. Loomi armastatakse nende kodus väga, mistõttu neid koheldakse pereliikmetena. Aidi Vallikul on ilmunud praeguseks kaheksa raamatut lastele ja noortele, lisaks neli luulekogu täiskasvanutele. Oma esimese luulekogu „Ärge pange tähele“ avaldas ta pseudonüümi ATS all 1990. aastal, olles 19-aastane. Kirjanikutöös tuleb ette, et peab kirjutama muidki tekste peale raamatute, näiteks on Aidi Vallik sepitsenud ka kõnesid, loonud audiogiidi Haapsalu piiskopilossile, stsenaariumid Kanal 2 „Saladustele“ ning Rainer Sarneti filmile „Kuhu põgenevad hinged?“.
Selles lehes: ❋
koolielu
❋
mõtisklused
❋
omalooming
2
KOOLIELU
Aidi Valliku kõige tuntuma raamatu – „Kuidas elad, Ann? – sünnilugu on väga huvitav. Enne seda, kui ta alustas tegutsemist vabakutselise kirjanikuna, töötas ta Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Arutelus õpilastega selgus, et noortele ei pakuta lugemiseks huvitavaid raamatuid, veel enam – huvitavaid raamatuid pole üldse olemaski. Küsimuse peale, mis peab ühes heas raamatus olema, sai ta vastuseks järgmist: tüli vanematega, kodust põgenemine, õnnetu armastus, alkoholi tarbimine, tulekahju, surm, seks, keegi peab osutuma kellekski teiseks jne. Naljaga pooleks lubas ta oma õpilastele, et kirjutab sellise raamatu, kus kõik need asjad sees on. Mõned aastad hiljem ilmuski raamat 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade ning tormiliste sündmuste keerises, kuhu on tüdruku tõuganud hoolikalt varjatud ning mahasalatud perekonnaprobleemid. „Kuidas elad, Ann?” on võitnud 2000. aastal toimunud noortejutustuste võistluse peapreemia, samuti saanud 2002. aasta Nukitsa konkursil II koha ja pääsenud 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominentide hulka. Raamatust on tehtud 9 trükki, see on pääsenud kooliprogrammidesse ning kirjandusõpikutesse, on ka tõlgitud soome, läti ja leedu keelde. Lätis võitis jutustus 2004. aasta parimate tõlkelasteraamatute preemia. Esimesele Anni-loole Aidi Vallik järgnesid „Mis teha, Ann?“, „Mis sinuga juhtus, Ann?“. Valmimas on ka neljas raamat „Mida me teame Jussist?“ Raamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ põhjal tegi Rainer Sarnet filmi „Kuhu põgenevad hinged?“. Ehkki Aidi Vallik osales stsenaariumi kirjutamisel, talle endale lõpptulemusena film väga ei meeldinud, sest tema arvates jäid raamatuga võrreldes filmis paljud olulised asjad ütlemata. Lisaks sellele oli Annist tehtud nohik ning Anni emast psühhopaat. Noorematele lastele hakkas Aidi Vallik kirjutama kadedusest. Talle meeldisid väga oma abikaasa illustreeritud lasteraamatud, aga tal endal polnud valminud ühtegi sellist raamatut, kuhu Moritz oleks võinud pildid joonistada. Niisiis tuli seegi asi ette võtta. Nüüdseks on ilmunud Aidi ja Ott Valliku koostöös raamatud „Koletise lugu“, „Narkohollo ehk Florose vabastamine“, „Pints ja Tutsik. I raamat“. Viimase raamatu prototüüpideks ning juttude sündmustiku aluseks on Vallikute pere kass ja koer ning eredamad hetked nende elus. Veel on ilmunud Aidi Vallikult noorematele lugejatele „Unekoer“ ning luulekogu „Tirtsti ja turtsti“. Hetkel kirjutab ta järge Anni-lugudele ning Haapsallu loodud Iloni Imedemaal esitatakse sel suvel tema sulest ilmunud lühinäidendeid. Suured tänud õp Kädi Agule ja raamatukoguhoidja Maimu Järvele, kelle eestvõttel kohtumine avala ning sõbraliku kirjanikuga aset leidis. Õp Kaidi Kuškis
KOOLIELU
3 ILUSA LÕPUGA LUGU
13. mail tulid meie kooli näitlejad Aiki Põllusaar, Kregor Kraas ja Allan Kress ning esitasid näidendi „Ilusa lõpuga lugu”. See oli lugu ühest poisist ja tema vanematest, kellel oli kogu aeg kiire. Poisile, kelle nimi oli Sumsar, meeldisid muinasjutud, aga kahjuks ei olnud tema emal ja isal aega neid lugeda. Ühel päeval kuulis Sumsar oma sõbralt lugu kärnkonnast. Ta tahtis, et vanemad talle seda õhtul loeks. Kahjuks ei olnud kummalgi aega: emal oli lihtsalt kiire ja isa lahendas ristsõnu. Sumsar oli väga kurb ja ei saanud kuidagi magama jääda. Ta ärkas üles ja hakkas oma muinasjuturaamatust muinasjutte lugema, kuid siis selgus, et sinna ei olnudki midagi kirjutatud. Poiss märkas, et muinasjututegelased on tema ümber kogunenud. Nad jutustasid talle igasuguseid lugusid hamstrist, hiirtest ja kassist. Hommikul, kui Sumsar ja tema vanemad ärkasid, olid nad nii segaduses ja neil kõigil oli kiire. Õnneks otsustasid nad, et jäävad ikkagi koju, et saaks perega koos midagi lõbusat teha. Lõpuks lugesid nad meile ka tagurpidi luuletuse õigetpidi. See näidend oli tore ja lõbus, aga vahepeal ei saanud väga hästi aru, mis toimub; oleks võinud olla rohkem näitlejaid, mitte ainult kolm. Vahva oli aga, et nad ka publikuga suhtlesid. Elen Liigus 5. klassi õpilane
“Kuidas elad, Ann?” - VIII klass Fotod: õp Arno Alumäe
4
KOOLIELU ÕPPEKÄIK KARULASSE 11. mail käis peaaegu kogu Ala kool Karula rahvuspargis. 1.-5. klassi õpilased
läbisid umbes 500-meetrise õpperaja, kus aktiivõppe käigus sooritasid erinevaid huvitavaid tegevusi ning lisaks jagus neile piisavalt vaba aega looduses mängimiseks. 6.-9. klass läks Peräjärve matkarajale, mis koosnes 15 punktist. Rada möödus Peräjärvest, pisikesest kinnikasvavast metsajärvest, mis on Ähijärve (Karula rahvuspargi suurim järv, 176 ha) järvedeahelas viimane e perämine. Seejärel jõudsime Hundiauku, kus kogesime, et orus kõvasti karjudes ei kaja midagi vastu, nagu metsas tavaliselt juhtub. Käisime ka metsavenna punkris, kus on elanud Eesti üks tuntumaid metsavendi, Alfred Käärmann. Rada lõppes Lossimäel, kus asus Vana-Antsla mõisa jahiloss. Loss hävis 1921. aastal tulekahjus. Kahekordse rõdudega hoone asukohta tähistavad praegu suured elupuud ja lehised, ahjuvaremed ja maakivikelder. Taimedest nägime imeilusa sinise õiega palu-karukella, mis on II kategooria kaitsealune liik. Huvitav oli koht, kust vanasti koguti männivaiku. Veel praegugi on puudel näha triibud, mis vaigu kättesaamiseks tehtud. Oli väga tore päev värskes õhus ja ilusas looduses. VIII klass Lossimäel Foto: õp Arno Alumäe
Egle Orav 8. klassi õpilane
KOOLIELU
5 LÜHIDALT MAIKUU KOOLIELUST Tarmo Evestus
LINNUPÄEV Õuesõppe nädala avas 18. mail toimunud linnupäev, mille viis läbi õpetaja Evelyn Tamme kutsel Tarmo Evestus Otepää looduspargist. Õpilased said Kirikumäel binokliga erinevaid linde vaadelda. See oli väga huvitav. Saime lindudest palju uut teada. Laura Renke 7. klassi õpilane PÄEV LILLIS 26. mail käisime oma klassiga Lillis puid ja põõsaid vaatlemas. Samuti räägiti meile metsloomadest ja toimus maastikumäng. Meid juhendas tore ja sõbralik Ly Laanemets, tänu kellele õppisime rohkem metsa tundma. Reelika Viitak, Merli Virki 6. klassi õpilased
KÜLALINE VÄLISMINISTEERIUMIST 21. mail käis meil välisministeeriumist külas Andre Lipand, kes tegeleb keskkonnaprobleemidega. Alguses ta õppiski loodusteadusi ning füüsikat, aga hiljem sattus poliitikasse. Ta rääkis, miks on oluline teisi riike aidata. Ta lasi õpilastel arvata riike, mida Eesti aitab. Õigesti vastajad said autasuks võtmehoidja. Kõige suuremat abi on Eesti osutanud Afganistanile ja Georgiale (Gruusiale). Veel vajavad abi arengumaad, kus sünnib palju lapsi, levib palju haigusi, aga arstiabi pole kättesaadav. Ka sõja all kannatavad riigid vajavad abi. Kerli Saar 8. klassi õpilane MAIKUU VIIMANE NÄDAL OLI TÄIS TANTSU, LIIKUMIST JA NÄITEMÄNGU: 26. mai Aidi Valliku loomingule pühendatud näitemängupäev 27. mai Reggae-tantsu töötuba Kadri Agu juhendamisel 28. mai Tänavatantsu töötuba Juss Lindmäe juhendamisel 29. mai Orienteerumine 9. klassi eestvedamisel Juss Lindmäe Fotod: õp Arno Alumäe
6
MÕTISKLUS EESTIMAA PUHTAKS – ALUSTAME ISEENDAST Prügi – kogu maailma suur probleem. Prügi ja jäätmeid on kõikvõimalikes
kohtades. Seda on kõik teeääred ja metsaalused täis. Inimesed kõnnivad mööda teed või sõidavad autoga ja neil pole prügi kuhugi panna, osalt prügikastide vähesuse tõttu, nii nad viskavadki selle lihtsalt maha. See on juba läbi aegade olnud suureks mureks, kuid millegipärast on probleemiga järjekindlamalt tegelema hakatud alles viimasel ajal. Toidupakendid, vanad ajalehed, ajakirjad, patareid, televiisorid, külmkapid, katkine mööbel – see on prügi, mida võib leida kõikjalt. Prügist lahti saamiseks on loodud erinevaid koristuskampaaniaid, üha enam on hakatud maailmas jäätmeid taaskasutama. Ent nagu öeldakse: mis oli, see on ja jääb. Eelmisel aastal korraldati kevadel suur prügikoristuskampaania „Teeme ära!“. Sellest võttis osa palju noori ja vanu. Teeääred ning metsaalused said mitmest tonnist prügist puhtaks. Kuid prügi on veel ja veel. Inimesed on aegade jooksul metsade alla tekitanud palju suuri ja kahjulikke prügimägesid, mis on veel täiesti avastamata. Need kahjustavad meie loodust ja loomi. Prügimäed haisevad. Prügi on sinna kõvasti kokku pressitud, nii et hapnik ei pääse ligi ehk teisisõnu –
õhk ei käi läbi. Nii tekitavad
prügimäed tohutul hulgal süsihappegaasi ning sellest veel kahjulikumat ainet – metaani. Igasugune pisemgi prügi võib ohustada loomi: klaasikillud, kilekotid. Koolides on samuti korraldatud prügikoristuskampaaniaid. Ka mina olen Ala Põhikooliga nendes osalenud: koristanud teeääri ja metsaaluseid. Pean aga tunnistama, et minagi olen prahti maha visanud, nii kõndides kui ka autoaknast. Eeskätt on see juhtunud prügikastide puudumise tõttu. Tegelikult ma ikkagi hoolin Eestimaast ja selle puhtusest. Eestimaa puhtuse hoidmiseks tuleks teede äärde rohkem prügikaste panna, tuleks toota loodussõbralikke pakendeid ning taaskasutatavaid esemeid. Kõigepealt peame aga alustama iseendast: toodame vähem prügi ja ei loobi prahti maha! Leila Muru 9. klassi õpilane
MÕTISKLUS
7 MÖÖDA EESTIMAAD RÄNNATES
Eestimaa on ilus maa. Igal pool, kuhu lähed, tükib naeratus näole. Ma tõesti ei liialda. Päike pidavat meile kõigile ühtmoodi paistma, aga loodus on see, mis päikese näojooned esile toob. Mööda Eestimaad rännata on uhke. Meil on palju väikesi saari, mida on tore külastada. Nii mõnedki eestlased tahavad vallutada pigem eksootilisi paradiisisaari välismaal kui meie üksikuid väheasustatud saarekesi. Seda ei saa inimestele muidugi pahaks panna, vastupidi – eemal olles saavad nad aru, kui ilusad tegelikult on meie endi vallutamata saared. Eesti on kummalise maastikuga: Põhja-Eestis on lagedad paepangad, LõunaEestis võrratu kuppelmaastik ja muinasjutulised ürgorud. Eriti meeldivad mulle Eestimaa talved. Eesti on üks metsarikkamaid riike Euroopas ning tänu metsadele avaneb
talvises
hommikus
imekauneid
looduse
kunstiteoseid:
lumi
sätendab
hommikuses päikesepaistes, puud on härmas. Nüüd on aga kevad käes ja suvigi pole enam kaugel. Mulle meeldib suvel perega mööda Eestit ringi sõita. See tekitab perega toreda ühtekuuluvustunde. Muidugi on sihtkohta jõudmisel oma võlu, kuid see hetk, kus oleme ainult meie, tuul, viljapõllud, päike, tuttavad paigad lapsepõlvest – see on võrratu. Ma ei suuda võib-olla hiljem kokku viia kõiki kohti ja nimesid, aga rändaja äratundmisrõõm on seda suurem, kui ta avastab käidud paiga endas uuesti. Ma arvan, et sellepärast tulevadki eestlased erinevatest maailmaotstest tagasi kodumaale, et tunda seda rõõmu, mis neid ees ootab. Suures maailmarändamises toidavad nende südameid mööda Eestimaad rännatud teed. Jaana Marks 9. klassi õpilane
8
OMALOOMING KUI MA OLEKSIN... 6. klassi omalooming
...PART Kui ma oleksin part, siis ma teeksin oma pesa kõrgele, sest maa peal käivad rebased ja muud loomad ning lõhuvad pesa ära. Mina tooksin lastele toitu, kui nad on munast välja koorunud, samuti viiksin pesa kaugemale metsa sisse. Hiljem õpetaksin neid lendama, alustaksin algul madalalt ja läheksin järjest kõrgemale. Ma kaitseksin oma poegi väga: kui mõni lind tuleb, näiteks vares või harakas, siis ma ajaksin nad minema. Kui nad suureks on saanud, siis läheks mina mujale ja lapsed õpiksid iseseisvalt elama. Elvis Kaiv ...TIIGER Kui ma oleksin tiiger, siis ma jahiks loomi ja oleks oma koopas. Ma kohtuksin ematiigriga, kellega koos elada ja jahil käia. Ma teeks temaga palju tiigrikutsikaid, keda ma saaksin õpetada. Ma käiksin koos perega jahil, hoolitseksin nende eest. Ma jookseks koos perega jahimeeste eest ära. Ma kaitseks oma peret. Kui ma sureks, siis jääks minu hing ikkagi oma pere juurde. Käiksin neile end unes vahepeal näitamas, et nad minust liiga palju puudust ei tunneks. Jaan Erdfeldt
...KOER Kui ma oleksin koer, sooviksin ma olla ainuke koer peres, et terve pere hoolitseks minu eest. Kui ma oleksin koer, siis ärkaksin, millal ma tahan. Ma magaksin pehmel diivanil ja ootaksin, millal perenaine mulle süüa annab. Mulle sobiks ainult kõige parem söök. Mul oleks ilus pehme karv. Õue läheksin ma siis, kui ise tahaksin. Ma jookseksin ringi ja mängiksin oma pere lastega. Kõik oleksid minu vastu kenad. Nad jalutaksid minuga ning kallistaksid ja hellitaksid mind. Ma valvaksin maja, kui peret kodus ei ole. Pere äraolekul ma ei teeks pahandust. Ma ei oleks oma perele halb koer. Ma ei satuks kunagi loomade varjupaika. Ma oleksin kindlasti väga õnnelik koer. Kristel Aria
OMALOOMING
9
...KASS Kui ma oleksin kass, tahaksin endale magamiskorvi, kus oleks valge karvane pehme riie, mille peal ma kaua magaksin. Kassina tahaksin kindlasti roosat söögi-kaussi koos sooja piimaga ja teist kaussi koos kassikonserviga. Ma tahaksin, et tuba, kus ma viibin, oleks alati soe ja pere hoolitseks minu eest kogu aeg. Tahaksin, et mul oleks koerast sõber, kellega me hästi läbi saaksime. Me oleks kogu aeg koos ja mängiksime. Temal oleks ka korv, mis oleks minu korvi kõrval ning pere hoolitseks tema eest sama hästi kui minu eest. Käiksin oma sõbra koeraga õues jalutamas ning me käiksime pere autosõitudel kaasas. Kui ma oleksin kass, tahaksin, et minu eest pidevalt hoolitsetaks ning ma usaldaksin oma peret täielikult. Laura Sillaots ...GEPARD Kui ma oleksin gepard, siis ma jookseksin nii kiiresti, et mul oleks taga tolmupilv. Kui mul kõht tühjaks läheks, siis ma saaksin teised loomad kiiresti kätte. Kui mul tekiks teiste loomadega probleeme, siis ma lahendaksin need jooksuvõistlusega, mille mina tavaliselt võidaksin. Kui ma oleksin gepard, siis ma magaksin pool päeva. Kui ma üles ärkan, siis ma läheksin ujuma. Hiljem läheksin allikast jooma puhast vett, mis oleks sama külm kui suvel külmikust võetud limonaad. Kui ma gepard oleksin, siis ma tegeleksin spordiga. Ma võidaksin jooksuvõistlustel ja kõrgushüppes. Ma treeniksin ennast aastaid ja mu hüpperekord oleks kümme meetrit. Paul Järlov ...KASSIPOEG Kassipojana tahaksin ma olla ainus loom peres, et minu pere mind tähele paneks. Ma ärkaksin pehmes voodis ja sööksin koos perega. Seejärel läheksin välja. Väljas võiks kogu aeg soe ilm olla, siis oleks mõnus muru peal mürada. Ma lööksin nurru ja hoiaksin enda pereliikmeid. Ma peseks ennast hästi palju, siis oleksin ma ilus puhas ja haritud kass. Mu karv oleks pehme ja läikiv. Ma püüaks palju hiiri ja sööks muidugi igasugust liha, aga loomulikult ka kõige paremat konservi ja krõbinaid – see meeldiks mulle väga. Õhtul läheksin koos perega magama. Pehmes voodis on hea olla, see on mõnusalt soe ja hubane. Kahjuks elavad paljud kassid tänaval. Mitmed kassid jooksevad kodust ära või jäävad mõne rebase kätte. Minul õnneks midagi sellist ei juhtuks. Kassina ma loodaksin, et keegi mind ei hülgaks, et minul oleks alati soe ja turvaline kodu. Reelika Viitak
10
OMALOOMING
...LÕVI Kui ma oleksin lõvi, käiksin ma palju jahil ja püüaksin palju loomi. Ma jookseksin loomadele väga kiiresti järele. Kui loomad on ära söödud, läheksin ma magama ja magaksin kogu päeva. Õhtul ma läheksin ringi kõndima ja vaataksin, kuidas loomad käituvad siis, kui neid ründab mõni teine lõvi. Nii ma näeksin, kuidas neist kiiremini ja paremini jagu saada. Ma käiksin üpris palju ujumas, sest seal, kus ma elaksin, oleks vesi väga soe. Ma leiaksin endale naise ja meil oleks palju lapsi. Me elaksime rõõmsalt koos ja ma mängiks oma lastega väga palju. Ma õpetaksin neid jahti pidama ja saakloomi jälitama. Me elaksime hästi, kuni mind maha lastakse, aga sellest pole midagi, sest minu lapsed oleksid siis juba suured, tugevad ja osavad lõvid. Tarmo Ranne ...AUTO Kui ma oleksin auto, siis ma sõidaks päev läbi ringi ja rammiksin vahel teisi autosid. Ma ületaksin kiirust ja ajaksin teisi autojuhte hämmeldusse. Kas see poleks tore? See on ju kindel, et igal autol saab bensiin, diisel või nafta otsa, siis ma sõidaksin bensiinijaama ning tangiksin endal paagi täis. Hädajuhtumil ma pumpaks teistelt autodelt bensiini endasse. Seegi on kindel, et iga auto roostetab kord ja läheb mahakandmisele, aga see on hea, sest mind sulatatakse üles ja minust saaks mitmeid uusi autosid. Mauri Kabanen ...KASS Kui ma oleksin kass, tahaksin, et kõik pereliikmed mind armastaksid ja minu eest hoolitseksid. Kõige meelsamini oleksin ma kass nimega Greenu ning ma elaksin maal oma majas. Ma ärkaksin varahommikul koos pereliikmetega ja ootaksin, millal süüa saab. Söögiks võiks olla kassikrõbinad piimaga, aga kõlbaks ka muu toit. Pärast einestamist läheksin õue elu uurima. Ma tahaksin olla halli värvi puhas ja pehmekarvaline kassike. Ma mängiksin oma sõbra koeraga, kellega me saaksime hästi läbi. Koer kuuluks samuti meie perekonda. Ma roniksin tihti õunapuu otsa päikest võtma. Selleks, et hästi ronida, peaksid mul head küüned olema. Hiiri ma ei püüaks, vaid sõbrustaks nendega. Ma mängiksin ka teiste kassidega. Ma teeksin palju muudki, kui ma kass oleksin. Öösiti magaksin ma toas oma korvis, kus oleks pehme ja soe. Soovin, et kõikidel kassidel ja koertel oleks päris oma kodu, kus neid armastatakse ja nende eest hoolitsetakse. Kahjuks see kõikide loomadega nii ei ole. Merli Virki
MÕTISKLUS
11 KUIDAS AVADA LUKUS SÜDANT?
Missugune on lukus süda ja kuidas seda avada? Selle üle tasub sügavalt mõtelda, sest endasse tõmbunud inimesi on meie seas palju. Kui muidu õrn, armastust täis süda on haiget saanud, siis läheb ta lukku. Ta hakkab endas hoidma kurbust, mis lõpuks võib viia isegi vihani. Südant võib võrrelda lilleõiega: päikesepaistelisel ajal õitseb kaunis lill ning teda imetletakse ja tahetakse aina vaadata, kuid öö saabudes või vihmase ilmaga muutub õis kahvatuks ja sulgub. Tema sisse ei näe siis keegi, võib juhtuda, et ta ei avane enam iialgi. Lukus südamega inimestel on väga raske elada. Nad sooviksid kindlasti, et keegi neid mõistaks ja aitaks. Tihtipeale seda aga ei tehta, sest inimesed ei saa sageli aru, et kõrvalolijat miski vaevab. Lukus südamega inimene ei näita välja oma muresid, vaid püüab olla „tavaline“, et keegi midagi ei märkaks. Ta kardab, et teda ei mõisteta. Lukus südamega inimestele tuleks kindlasti abi pakkuda. Abi inimeselt, kes teda mõistaks ning tema murega tegeleda oskaks. Abistaja peaks suutma end teise inimese olukorda panna ja mõtlema sellele, kuidas tema ise tahaks, et temaga sellisel puhul räägitakse või käitutakse. Lukus südamega inimese sõber peaks alguses olema ettevaatlik: kui teine ei soovi oma murest rääkida ega seda jagada, siis ei tasuks talle peale käia. Võiks proovida temaga lõbusalt aega veeta, talle lähedale jõuda, küll siis õpib lukus süda jälle usaldama ning saab aru, et temagi ümber võib olla heasüdamlikke inimesi, kes oskavad jagada rõõmu ja armastust. Parim võti lukus südame avamiseks ongi ARMASTUS! Armastus oskab muret leevendada sõnadetagi. Armastus teeb inimese rõõmsaks ja õnnelikuks ning aitab halbadest aegadest üle saada. Armastus laseb unustada kõik ebameeldiva ning tänu armastusele võib nii mõnigi praegune probleem tunduda hiljem tähtsusetuna. Kui armastuse ning hoolivusega on suudetud süda lõpuks avada, siis vallanduvad sellestki südamest omakorda õrnus ja armastus. Nüüd on ta mitmeid kordi tugevam kui enne, sest tal on unustamatu kogemus ning loodetavasti oskab ta hoida võtit, mis tema luku avas. Kerli Saar 8. klassi õpilane
12
KOOLIELU, OMALOOMING Tänavatants
PUBEKAD Emal on läbi, isal on läbi, pojal on häbi. Pojal hormoonid möllavad, emale koolist telefonid kõllavad. Pojal keha energiat täis, isal linnaminek – eks näis. Isal-emal pea teadmisi täis, pojal kooliminek – eks näis. Mauri Kabanen 6. klassi õpilane
Reggae Fotod: õp Arno Alumäe
Ala Põhikool Helme vald 68507 Valgamaa kool@ala.edu.ee
Töid võib saata meilitsi: kaidik@ala.edu.ee