nr 3 (83)
aprill 2009
A ÕPETAJATE J E T S A IL P Õ ALA KOOLI
E N I L ALA ÕTTEKANDJA
HÄÄLE– JA M
Selles lehes: Tõeline sõber Sõber on see, kes mind aitab. Sõber on see, kes mind usaldab. Sõber on see, kes mind mõistab. Sõber on see, kes mind austab. Sõber on see, kes mind ei kiusa. Sõber on see, kes mind ei peta. Sõber on see, kes mind ei narri. Sõber on see, kes mind ei kamanda. Sõbraga koos on alati olla hea. Laura Sillaots 6. klassi õpilane
❋
koolielu
❋
mõtisklused
❋
fotoreportaaž
❋
muinasjutt
❋
luuletused
❋
muistendid
2
KOOLIELU
8. KLASSI ÕPPEKÄIK TALLINNASSE 15. jaanuaril käisime oma klassiga pealinnas, kus külastasime Taani Kultuuri Instituuti ja KUMUt. fotod: õp Evelyn Tamm Taani instituudis räägiti meile Eesti ja Taani suhete ajaloost ning tutvustati taanlaste kombeid. Instituudi peamine eesmärk on arendada koostöösidemeid kunsti ja kultuuri vallas, tutvustada eestlastele Taanit ja taanlastele Eestit. Meenutamaks jõule, meisterdasime jõulusüdameid. Seejärel tutvusime vanalinnaga ning lõpetuseks käisime KUMU kunstimuuseumis. Mairo Murnek 8. klassi õpilane
KOOLIELU
3 PÄEV OLUSTVERES 1. aprillil veetsid 3.-9. klassi õpilased päeva Olustveres, kus sai tutvuda mitmete ametite ja töödega. Üheks giidiks oli Ala kooli vilistlane Helena Jegorov. Mis meeldis 4. klassi õpilastele kõige enam? Mida seal tutvustatud töödest sooviksid nad ise tulevikus tegema õppida? Rauno: Olustveres nägime hobuseid ja Eesti pikimat koolimaja. Seal räägiti põllumajandusest. Kõige rohkem meeldis mulle mesindus, samuti hobusega sõitmine. Ma tahaksin ise ka mesiniku tööd õppida.
Astrit: Olustveres on ilus mõis, mis on mitusada aastat vana. Olustvere lossis on muuseum, kus nägime puunikerdusi ning linnutopiseid. Käisime ka mesiniku juures, fotod: õp Evelyn Tamm kellelt saime teada, et töömesilased on tüdrukud ja isamesilasi kutsutakse leskedeks. Kõige rohkem meeldis mulle hobusega sõita. Ma tahaksin ise ka ratsutamist õppida. Merit: Meile räägiti Olustveres huvitavatest asjadest ning me saime palju uut teada. Nägime käsitööd, topiseid, mesilastarusid, traktoreid ja hobuseid. Mulle meeldisid kõige rohkem mesilastarud ja topised. Ise tahaksin ma õppida hobusekasvatust. Maria: Kõige lahedam oli hobusega sõitmine, topised olid samuti vahvad. Mesilastest saime palju teada. Kaspar: Mulle meeldis traktoriga sõita. Ise tahaksin ära õppida traktori juhtimise ja hobusega ratsutamise.
4
MÕTISKLUS MILLE POOLEST ERINEVAD TÕELISED KUULSUSED KUULSUSE NARRIDEST?
Kuulsaks saamine paistab tänapäeval väga lihtne olevat. Osaled mõnes reality-shows ja oledki üle Eesti tuntud. Minu arvates on aga kuulsus midagi muud kui ajalehe või ajakirja kaanel säramine. Et kuulsaks saada, peab midagi erakordset tegema või milleski andekam olema kui teised. Mõnes saates osalemisega, ilusama kehaga või lihtsalt “lolli mängimisega” kuulsaks ei saa. Nii saab ainult meediakuulsust, mida ei saa tõeliseks kuulsuseks nimetada, sest ajakirjandus teeb inimesi ka ilma nende teadmata kuulsaks: kirjutatakse kellestki või tema tegudest paar sõna, inimesed loevad seda, tunnevad järgmine kord isiku tänaval ära — ongi kuulsus saabunud? Tõelised kuulsused saavad tuntuks hoopis suurte tegudega. Kirjanikud saavad kuulsaks raamatuid kirjutades, lauljad lauldes, tantsijad tantsides, näitlejad näideldes. Samas on ka inimesi, kes on suuri tegusid teinud, aga kuulsaks pole saanud, ehkki nad on selle ära teeninud palju rohkem kui libakuulsused, kes on saavutanud tuntuse kerglastes telesaadetes osalemisega või enda kehaosade paljastamisega. Tõelisi kuulsusi teatakse nende pärisnime või siis nende enda pandud artistinime järgi. Libakuulsustele ehk kuulsuse narridele on aga ajakirjandus nimed pannud, näiteks Uhke-Olga, Baari-Annika, Bussi-Pirjo, Tõehetke-Lilit ja paljud teised. Tegelikult on nad ju tavalised Eesti inimesed, kes pole mitte midagi erakordset saavutanud oma tegudega. Pelgalt kuulsusjanuga ei saavuta midagi! Tõeline kuulsus on see, kui inimest mäletatakse ka veel palju aastaid pärast tema surma ning meenutatakse teda tähtpäevadel. Libakuulsused oma narruses on hetkeline nähtus. Nad on ainult viivuks inimeste mõtetes ning kaovad peagi unustusse. Leila Muru 9. klassi õpilane
MÕTISKLUS
5 MINU PÄEVADE VÄRVID
Esmaspäevad pidavat sinised olema. Minu jaoks on nad pigem rohelised. Esmaspäeval on head tunnid, alustades eesti keelest ja bioloogiast, mis päeva roheliseks teebki, ja lõpetades matemaatikaga, mis on lihtsalt tore tund. Kui lumi on sulanud ja päike järjest eredamalt paistab, on esmaspäev veelgi rohelisem. Teisipäev toob nädalasse pruuni värvi — seda sellepärast, et ajaloo õpikud ja töövihikud on läbi aegade pruunide kaantega olnud. Sinna lisandub veel vene keel. Ega neil õppeainetel midagi viga pole, aga nad on lihtsalt raskemat värvi. Natukene kollast lisavad teisipäeva minu klaveritunnid. Ma avastasin enda jaoks uuesti klaveri ja olen selle üle väga rõõmus, sest ega seda aega pole ju kauaks jäänud — varsti saab kool lõpetatud. Kolmapäev meenutab mulle sinist värvitooni, eelkõige kehalise kasvatuse tundide pärast. Selles tunnis viibime palju õues ning sinine on taeva värv, mis meie pea kohal sillerdab. Tavaliselt on nii, et juba teisipäeva õhtud on helesinised, aga kolmapäeva õhtud lähevad tumedamaks, sest neljapäevaks on väga palju õppida. Neljapäev on kirju päev. Ainetunnid on hästi erinevad, aga üldine toon on lillakas-roosa. Päeva algus on natuke raske, aga pärast tekstiõpetust, mis möödub kiiresti, muutub päev helgemaks. Neljapäeva järel tuleb teadupärast reede — see on tore päev. Eriti siis, kui pole kolmeteistkümnes kuupäev. Reedet vaatan tavaliselt läbi suurte roosade prillide. Laupäev on segu kollasest ja rohelisest. Vaba päev! Õppima ei pea. Televiisorist tulevad tervisesaated, ning pannkoogid — need kuuluvad ka laupäevahommiku juurde. Pühapäev on täis heledaid värve, alustades päikesetõusu kollasega. Siniseks kisub päeva see, et õppima tuleb hakata. Sinine ja kollane aga teevad kokku rohelise — ühe minu lemmikvärvidest. Jaana Marks 9. klassi õpilane
6
KOOLIELU
III VEERANDI SÜNDMUSED PILTIDES: VABARIIGI SÜNNIPÄEV, VASTLAD, MAASTIKUMÄNG JA EMAKEELEPÄEV Pildistas õp Arno Alumäe
KOOLIELU
7
Rohkem pilte: www.ala.edu.ee
8
OMALOOMING
PRINTSESS-DELFIIN Elas kord sinises meres üks ilus delfiin. Ta oli väga õnnetu, sest ta polnud tavaline delfiin — ta oli nõiutud printsess. Talle oli needuse pannud kuri nõid, kes oli kade tema ilu peale. Nõiutud printsessile meeldis teisi loomi ja uppuvaid inimesi aidata või lihtsalt laste lõbuks trikke teha. Seda nägi iga päev pealt merepõhjanõid. Ta oli hea nõid, kes aitas kõiki mereloomi ja ta tahtis aidata ka delfiini, sest kuigi too oli õnnetu, oli ta alati heatahtlik ning abivalmis. Ühel õhtul, kui päike oli juba loojunud, läks merepõhjanõid delfiini juurde ja küsis, kas ta tahaks jälle printsessiks saada. Nõiutud printsess oli suure rõõmuga nõus, sest ta igatses illustratsioon: Merli Virki 6. klassi õpilane
väga inimese elu. Nõid aga lausus: “Selleks pead sa täitma kolm ülesannet, mis ma sulle annan! Oled nõus?” Delfiin-printsess vastas: “Muidugi olen ma nõus.” Ta tahtis väga jälle inimeseks saada. “Sinu ülesanded on järgmised: sa pead tooma mulle ogakala okka ja merekarbitäie kahek-
OMALOOMING
9
sajala tinti. Sa pead tooma mulle ka hai hamba. Need asjad pead sa saama omale lahkuse ja armastusega. Sa ei tohi ühelegi loomale haiget teha.” “Kuidas ma seda küll teha saan?” nõiutud printsess ei jõudnud oma küsimust lõpetadagi, kui juba oli merepõhjanõid kadunud. Delfiin läks ogakala otsima. Ta sukeldus õige sügavale ning leidiski otsitava. “Tere! Mul oleks väga sinu abi vaja. Merepõhjanõid käskis mul kolm soovi täita, siis ma saan jälle printsessiks — ma olen nimelt nõiutud. Üks tema soovidest oli ogakala okas. Kas sa saaksid mulle anda ühe oma okka?” “Muidugi, aga ainult sel juhul, kui sa printsessina ei hakka kunagi veeloomi vangistuses hoidma ega pane neid kitsastesse akvaariumitesse elama.” “Ma luban, et ma ei tee seda kunagi!” “Palun võta minu okas ja pea oma lubadust meeles!” Delfiin-printsess oli õnnelik, ta oli sammukese oma vabadusele lähemal. Ta läks kaheksajalga otsima. Otsis ja otsis, sukeldus veel sügavamale kui enne, kuni leidiski kaheksajala vetikate seest. Ta lausus: “Tere! Mul oleks väga sinu abi vaja. Merepõhjanõid käskis mul kolm soovi täita, siis ma saan jälle printsessiks — ma olen nimelt nõiutud. Üks tema soovidest oli merekarbitäis sinu tinti. Kas sa oleksid nõus?” “Suurima rõõmuga aitan sind, aga ainult siis, kui sa lubad, et ei püüa ega tapa ealeski ühtki merelooma.” “Ma luban, et ma ei tapa ühtki merelooma!” “Palun võta oma merekarbitäis tinti.” Nõiutud printsess oli veel õnnelikum kui enne, sest nüüd oli tal vaja ainult hai hammast. Ta sukeldus veelgi sügavamale, nii sügavale, et enam kaugemale minna ei saanud. Siis ta kohtaski haid. “Tere! Mul oleks väga sinu abi vaja. Merepõhjanõid käskis mul kolm soovi täita, siis ma saan jälle printsessiks — ma olen nimelt nõiutud. Üks tema soovidest oli hai hammas. Kas sa saaksid mind aidata? Ma väga palun sind! Ma ei suudaks elu lõpuni siin vee all elada!” “Oi, ma aitan sind suurima heameelega. Mul üks hammas just valutabki.” Hai müksas oma teravate hammastega vastu kivi ning juba kukkuski hammas, kõldi, suust. “Palun võta see hammas, aga sa pead mulle lubama, et sa kunagi ei viska prügi ega mürgiseid jäätmeid merre!” “Ma luban!” Hai andis oma hamba delfiinile ja nõiutud printsessi ette ilmuski taas merepõhjanõid. ”Ma näen, et sa oled kõik ülesanded väga tublisti täitnud ühelegi loomale haiget tegemata. Nüüd võin ma su tagasi tavaliseks inimeseks muuta, aga kui sa nendele veeloomadele antud lubadusi ei täida, muutud sa igaveseks merevetikaks ning siis ei aita sind enam keegi! Kas sa lubad?” “Ma luban. Ma ju tean, milline on elu mereloomana!” “Palun …” lausus merepõhjanõid ja juba ärkaski printsess oma lossis üles. Ta kohtas loomaarmastajast printsi, kellega nad elasid õnnelikult elu lõpuni, hoides merd ja loodust. Elen Liigus 5. klassi õpilane
10
LUULENURK Karm talv
Tuli talv, tulid karmid tuuled. Oli külm, su süda oli taas kord jääs. Sa olid sama kurb kui iga teinegi talv. Sa teadsid, et ega’s see talv ei möödu teisiti. Su peas keerlesid needsamad mõtted, mis eelmine ja üle-eelmine kordki. Sa ei saanud ikka veel aru — miks? Jällegi läksid sa välja jalutama, üritades millelegi muule mõelda, kuid taas kord asjatult. Sul tuli ikka veel meelde see karm talv, mis tookord Tema sinu juurest jäädavalt viis. Sa ei suuda ikka veel aru saada, miks just Tema, miks just siis, kui olid õnnelikuks saanud. Sa ei unusta kunagi seda lõputa sõda, mis kestab sinu südames veel aastaid ja aastaid ega too sulle Teda tagasi. Sa ei suuda kunagi selle sõja verd ja kurbust unustada. Sa ei suuda unustada, kuidas sa Teda veel viimast korda kätel hoidsid ja tasakesi kuulsid ütlemas: MA ARMASTAN SIND!
Armastus nagu katkine kruus, mis kord puruneb Kui nägin sind esimest korda, mul südames kärgatas pikne, silme eest tõmbus mustaks ja süda kiirendas lööke. Su silmad, need jälgisid mind kui tormituules vahutav ookean. Ma tasahilju silma tegin sul, kuid sa seda ei märganud. Ma vist armusin sinusse kui kastepiisk heina, kui hundi rasvane pilk valgetvilla lambakarja, kui ühel õhtul jalutasin mööda härmatanud tänavaid. Mul oli külm, kuid lootsin sind näha. Ma teadsin, et täna ma sind seal näen. Kuid teisega mind petmas — ei oodanud seda kurvastust. Ma jooksin teadmata suunas, läbi surnuaia, üle staadioni ja läbi mustade laante. Mul oli kiire. Mu süda oli murtud. Kõikjal oli tühjus. Ma ei olnud harjunud sellega. Mul oli kogu aeg olemas keegi, keda armastada, kellest hoolida, keda kaugelt salaja vaadata. Ent nüüd on tal teine. Ma öösiti vahel ärkan veel hirmuhigis, mõeldes ikka sinule, lootuses veel kord õnnelik olla! 2 x Leila Muru 9. klassi õpilane
LUULENURK
Valgest roosist Kord kasvas roos ühel kaunil niidul ning endaga kaasa kauni loo tõi.
11
Kolm meest, julged, tugevad ja vaprad, jooksevad, sest tahavad. Tarmo Ranne 6. klassi õpilane
Ta udusest hommikust võttis päikese kaasa ja kastesest heinast kuldlehti lõi. Ta valgena lootust endas kandis ning lootust teistele edasi andis: et kord tuleb keegi, kes süütab ta’s leegi, ja kauni õie punaseks muudab. Jaana Marks 9. klassi õpilane
Kolm sõpra, ausad, lahked, sõbralikud, tegid pahandust. Reelika Viitak 6. klassi õpilane Kaks meest, pikad, vanad ja head, mängivad korvpalli. Elvis Kaiv 6. klassi õpilane
12
OMALOOMING
Kunstmuistendid Minu vanavanavanavanavanavanavanavanaisa oli suur sportlane. Ta oli vasaraheitja. Kui toimusid esimesed MMvõistlused, siis oli tema esimene, kes ennast kirja pani. Ja oligi aeg näidata oma oskusi. Minu vanavanavanavanavanavanavanavanaisa oli esimene, kes katsele läks. Ta keerutas ja keerutas ja keerutas... Ta sai nii suure hoo, et lendas koos vasaraga minema. Ta lendas mitme kilomeetri kaugusele. Maandumispaigas oli nii kena, et ta ehitas sinna omale talu ja riputas maja seinale oma vasara. Tänapäeval tuntakse seda maja Kiwimäe turismitaluna. Kristina Ehatäht 5. klassi õpilane Ükskord ammu-ammu, kui Õhne jõe nimi oli veel Ahne jõgi, ei julgenud keegi sinna ujuma minna. Kardeti, et täitmatu isuga jõgi neelab su alla. Ühel päeval mõtles Vanapagan, et peaks ära proovima, kas see jõgi on ikka nii ahne, kui arvatakse. Ta ei julgenud kohe enda peal proovi teha. Ta alustas Veisjärve juurest, Ahne jõe algusest. Ta pani pardipoja vette ujuma. Pardike ujus ja ujus, kuid tuli siis kaldale ja lendas ära. Vanapagan ikka ei julgenud ise ujuma minna. Seejärel otsis ta konnapoja, viskas tollegi vette. Konnake ujus, kuid siis kadus ta põhja. Vanakurat arvas, et konnake lihtsalt sukeldus. Põrguisand ikka ei julgenud ujuma minna, ehkki tal oli suur tahtmine teha teiste ees julgustükk — minna üle pika aja Ahne jõkke ujuma. Ta nuputas, kelle ta saaks veel prooviks vette saata. Ta mõtles ja mõtles ning arvas lõpuks, et kõige parem oleks saarmaga proovi teha — suurem loom või nii. Saatiski saarma Ahnesse ujuma. Saarmas ujus ja ujus. Ujus nii kiiresti, et põrguline ei jõudnud talle järele. Siis mõtles Vanapagan, et ta proovib ise ujuda, saagu, mis saab — põrgusse läheb ta nagunii. Vanakurat ajas rahva kokku, et ta julgustükil ka tunnistajaid oleks. Alguses läks tal hästi, seetõttu läksid ka paljud inimesed ujuma: nii rikkad kui vaesed, nii head kui kurjad. Lõpuks jõudsid ujujad silla juurde ja tahtsid jõest välja tulla. Seda suutsid aga ainult tublid, heatahtlikud, abivalmis inimesed. Vanakuri oma uhkuse ning koos paljude ülbete rikaste, varaste ja pättidega kadus aga veekeerisega sügavikku. Inimesed mõtlesid, et ikkagi on see jõgi ahne. Kuid siis märkasid nad parti, konna ja saarmast, kes rääkisid neile, et jõgi võtab ainult kurjasid ja pahatahtlikke inimesi. Inimesed arutlesid siis, et jõgi võib küll ahne olla, aga sellist nime ta siiski ei vääri, sest tegelikult tahtis ta ainult pahadele lõplikku õppetundi anda. Seepärast hakatigi Ahne jõge Õhne jõeks kutsuma. Elen Liigus 5. klassi õpilane Ala Põhikool Helme vald 68507 Valgamaa kool@ala.edu.ee
Töid võib saata meilitsi: kaidik@ala.edu.ee