Issuu

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 5/2020 issuu.com/konservatiividevabasona Martin Helme

Abielureferendumil ütleme loomulikult JAH!

Mart Helme:

„Suveräänsus ei ole müüdav, ostetav ega vahetatav“

Lk 4

Lk 5

Ametisse nimetati siseminister Alar Laneman ja keskkonnaminister Rain Epler

Henn Põlluaas:

„Abieluvastaste EI-kampaania põhineb valedel" Lk 8–9

ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee

Jaak Madisoni ja Merit Männiste elu ümber pisipoja, muusika ja poliitika Lk 12

Biitlitest Metallicani ehk Eesti tippajaloolase Jaak Valge rajum pool

Lk 6–7

Lk 16

Abielureferendum annab hääle rahvale tagasi 2021. aasta kevadeks kavandatud abielu referendum on Eesti demokraatia pidupäev – esimest korda viimase 17 aasta jooksul on kodanikel võimalus kasutada oma põhiseaduslikku õigust rääkida rahvahääle tusel kaasa oma riigi tuleviku kujundamisel.

esti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE), Keskerakonna ja Isamaa esitatud eelnõu kohaselt toimub rahvahääletus 2021. aasta 18. aprillil ning hääletamissedelile kantakse küsimus „Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?“. Referendumil saab rahvas anda vastuse küsimusele, kas riik peaks minema kaasa üha häälekamate nõudmistega võimaldada homodele abielu- ja lapsendamisõigust või soovitakse loomuliku abielu säilimist.

Rahvahääletus lahendab patiseisu EKRE Riigikogu fraktsiooni esimehe Siim Pohlaku sõnul aitab referendum demokraatlikult lahendada juba aastaid kestnud patiseisu. „Terve ja eduka ühiskonna tunnus on inimeste võimalikult lai kaasamine poliitiliste küsimuste otsustamisse, sealhulgas rahva hääletuste kaudu. Pikalt tuha all hõõguv tüli on oluliselt ohtlikum, kui lasta inimestel oma seisukohta väljendada,“ ütleb Pohlak. „Kui enamus ütleb referendumil „jah“, siis on parlament saanud selge sõnumi, et rahvas soovib kaitsta abielu radikaalide ümberkorralduste eest ning samasooliste või näiteks mitmikabielude seadustamist rahvas parlamendilt ei oota. Kui enamus ütleb referendumil „ei“, siis on samamoodi rahva tahe selles küsimuses fikseeritud ning uks erinevate abieluvormide üle arutamiseks ja nende seadustamiseks samuti avatud.“ Pohlaku sõnul on ükskõik millise tulemuse korral selge, et referendum

toob mõneks ajaks rahu ja selguse ning kooseluseaduse vastuvõtmisega ja samasooliste abielu nõudmistega ühiskonnas üles keerutatud tolm saab settida.

Opositsiooni vastuseis Riigikogu opositsioon – Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid – töötavad rahvahääletuse toimumise vastu kahel põhjusel. Esiteks on need erakonnad põhimõtteliselt otsedemokraatia vastu, olles seisukohal, et kui rahvas on valinud endale esindusorganid ehk Riigikogu ja kohalikud volikogud, siis tuleb rahval poliitikute otsustega leppida. Teiseks on sotsid ja Reformierakond homoabielude seadustamise poolt – nad kardavad, et abielureferendumil jääb peale see osa rahvast, kes soovib näha abielu püsimist mehe ja naise liiduna.

Enamik pooldab referendumit ja loomuliku abielu püsimist Opositsiooni marulise vastutöö kiuste näitavad uuringud, et enamik inimesi kavatseb oma hääle referendumil kuuldavaks teha. Uuringufirma Norstat viis novembri teises pooles läbi küsitluse, mille tulemuste kohaselt osaleks rahvahääletusel 75% vastajatest, 18% ei osaleks ning 7% protsenti ei osanud sellele küsimusele vastata. Samuti kinnitab uuring, et referendumil osalejatest 63% soovib abielu jäämist mehe ja naise liiduks. Seisukohad rahvahääletuse küsimuses eristavad selgelt koalitsioonierakondade toetajaid oposit-

Foto: shutterstock

Kui enamus ütleb abielu referendumil „jah“, siis on parlament saanud selge sõnumi, et rahvas soovib kaitsta abielu radikaalide ümberkorralduste eest. sioonierakondade toetajatest. EKRE toetajatest vastaks rahvahääletusel „jah“ 94% ning „ei“ 6%. Keskerakonna toetajatest vastaks „jah“ 86% ning “ei“ 14%, Isamaa toetajatest „jah“ 65% ja „ei“ 36%. Opositsioonierakondade toetajate hulgas on loomuliku abielu püsimise pooldajad vähemuses. Reformierakonna toetajatest vastaks referendumil „jah“ 38% ning „ei“ 62 %, Sotsiaaldemokraatliku Era-

konna (SDE) toetajatest „jah“ 34% ning „ei“ 66 % ning Eesti 200 toetajatest „jah“ 32% ning „ei“ 68%. Teisisõnu, enamik opositsiooni toetajatest pooldab homoabielu.

Eesmärk – rahvahääletus riigivalitsemise osaks! Viimati sai Eesti rahvas referendumil osaleda 2003. aastal, mil toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumiseks.

Siim Pohlak on veendunud, et Eesti rahvas on täiesti pädev olulistel ühiskondlikel teemadel rahvahääletuste kaudu kaasa rääkima. „Poliitikud ei tohi oma rahvast karta. Isegi siis mitte, kui on oht, et referendumi tulemus ei pruugi tema isiklike tõekspidamiste või maailmavaatega kokku langeda,” ütleb Pohlak. „EKRE eesmärk pikemas perspektiivis on muuta rahvahääletus tavapäraseks riigivalitsemise osaks, nii nagu see on Šveitsis, kus toimub aastas mitu referendumit. Otse demokraatia juurutamise huvides on ülioluline, et rahvaküsitlus 2021. aasta kevadel õnnestuks ning iga Eesti kodaniku osalemine selles on ülioluline.“ Loe lisaks samal teeaml lk 2, 4, 8 ja 10

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Just nendes peredes, kus vanemad on tugevas abielus, sünnib keskmisest rohkem lapsi ja nad on keskmisest tervemad ning edukamad. Foto: shutterstock

EKRE volikogu avaldus: rahval peab olema õigus kujundada meie riigi alusväärtusi! 2021. aasta kevadel abielu mõiste üle toimuval rahvahääletusel on kaalul nii demokraatia kui ka Eesti rahva tulevik. EKRE ettepanek panna rahvahääletusele küsimus, kas abielu peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, on kan tud soovist demokraatlikult lahendada ühiskondlik patiseis püsiväärtuste hoidjate ja lammutajate vahel. Lõhkujad on seadnud eesmärgiks heita senised väärtused üle parda ning tuua asemele uued sihid: globalism, immig ratsioon, multikultuursus, sooneutraalsus ja homoideoloogia. Konservatiivid kutsuvad ühiskonna sidususe ja jätkusuut likkuse huvides üles hoiduma radikaalsetest ühiskondlikest eksperimentidest. Küsimus abielu tähendusest on selles maailmavaatelises vaidluses keskse tähtsusega. Euroopa vasakpoolsete jõu dude eeskujul nõuavad Eesti vasakliberaalid – Reformiera kond, sotsiaaldemokraadid, Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 – üha agressiivsemalt homoabielude seadustamist, millest järgmine samm on homodele lapsendamisõiguse andmine. Konservatiivid seevastu peavad oluliseks, et abielu ühiskon na alusväärtusena jääks üksnes mehe ja naise vaheliseks liiduks, s.t institutsiooniks, mis on ühtlasi ühiskonna ja meie rahvuse kestmajäämise üks tagatis. Avaliku arvamuse uuringute järgi ei kiida Eesti inimesed homoabielu heaks. Abielureferendumil saab rahvas anda juriidilist jõudu omava vastuse küsimusele, kas meie riik peaks kaasa minema abieluinstitutsiooni lammutamisega või soovitakse näha abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna – nii, nagu see on lääne tsivilisatsioonis alati olnud. Rahvahääletus ei võta üheltki ühiskonnagrupilt ühtegi õigust ära; selle eesmärk on fikseerida kodanike kui kõrgei ma põhiseadusliku võimu seisukoht küsimuses, milliseid sotsiaalseid suhteid peaks riik pidama seaduse tasandil kaitsmis- ja toetamisväärseks. Ülemaailmne kogemus näitab, et just nendes peredes, kus vanemad on tugevas abielus, sünnib keskmisest rohkem lapsi ja nad on keskmisest terve mad ning edukamad. Oleme arvestanud sellega, et rahva arvamuse küsimine põrkab praeguse poliitilise opositsiooni teravale vastuseisule – võimul olles olid nad harjunud langetama otsuseid rahvaga arvestamata. EKRE leiab, et Eesti ei tohi olla riik, kus poliiti kud ja erakonnad eiravad kodanike arvamust. Reformierakonna hiljutist lubadust valitsuse korraldatud referendum põhja lasta tuleb seega võtta kui sõjakuuluta mist Eesti kodanike põhiseaduslikule õigusele poliitikas kaasa rääkida. EKRE ei luba Eesti demokraatiat nurjata ega naeruvääristada. Järgmisel aastal toimuv abielureferendum on märgilise tähendusega poliitiline sündmus – tegemist on esimese rahvahääletusega viimase 17 aasta jooksul. Selle õnnestu mine näitab, kas Eesti on demokraatlik ühiskond ja kas meie rahval kui kõrgeimal võimukandjal on õigus rääkida kaasa ühiskonna alusväärtuste ja oma tuleviku kujundamises.

EKRE tulek on Eesti poliitika jõujooni tublisti raputanud.

Foto: KVS

Politoloog: ainsa erakonnana on selge tulevikunarratiivi sõnastanud EKRE Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts leiab, et nii Reformierakonnal kui ka Keskerakonnal puudub sidus ja kõnetav narratiiv, seevastu juhib EKRE teemasid, millest kõneldakse ning ta ennustab rahvuskonservatiividele edukat kümnendit. „Praegu on ainsa erakonnana Eestis sidusa ja selge tuleviku narratiivi sõnastanud EKRE. Neil on vastused olemas: õiged eestlased on jalule tõusmas,

taastamaks tõelist rahvusriiki ja heitmas endalt läänest peale surutud liberaalsuse ja poliit korrektsuse ahelaid,“ kirjutab Saarts 10. novembril ajalehes Postimees ilmunud arvamusloos. „Kas Keskerakond ja Refor mierakond väärivadki enam juhtpartei tiitlit, kui juba mõnda aega ei defineeri Eesti poliitika peamisi konfliktitelgi nemad, vaid nad lubavad seda teha EKRE-l?“ küsib Saarts. Ta märgib, et EKRE tulek on

Eesti poliitika jõujooni ning alusloogikat tublisti raputanud, pannes mõlemad suurparteid järjest ebamugavamate valiku te ette. „Nad näivad kaotavat kontrol li ühiskonnale oluliste tuum konfliktide defineerimise üle, tunduvad olevat seesmiselt maailmavaatelises segaduses ega suuda juba mõnda aega sõnastada Eestile uut sidusat tulevikunarratiivi,“ nendib Saarts.

Rahvusringhäälingu nõukogus esindab rahvuskonservatiive Anti Poolamets Riigikogu nimetas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikme Anti Poolametsa Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks. Anti Poolamets kavatseb seista ringhäälingunõukogus selle eest, et ERR lähtuks oma tegevuses Eesti põhiseadusest ja ringhäälinguseadusest. „Rahvusringhäälingul on oluline roll eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisel. Ringhää linguseaduse kohaselt tuleb hoolikalt jälgida poliitilise tasakaalustatuse nõuet. Muu hulgas rõhutab seadus ka seda, et rahvusringhäälingu eesmärk on väärtustada perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit. Seaduses rõhutatakse ka tasa kaalustatuse nõuet valimiste ajal ning enesestmõistetavalt tuleks seda järgida ka rahva hääletuse eelses debatis,“ ütleb Poolamets. „Kindlasti on minu jaoks olulised teemad ka inglise keele ja kommertslikkuse pealetung telekanalites. ETV ei pea era kanalitega vaatajate pärast võidu jooksma.“ Anti Poolamets on lõpeta

Anti Poolamets kavatseb seista ringhäälingunõukogus selle eest, et ERR lähtuks oma tegevuses Eesti põhiseadusest ja ringhäälingu seadusest. Foto: KVS

nud 2000. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning 2010. aastal Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna ajaloo-osakonna. Poolamets on aastaid tegut senud õiguse ja ajaloo õppe jõuna Sisekaitseakadeemias ja olnud 2000. aastate algusest rahvuskonservatiivse poliiti ka eestvedaja. Alates 2019. aastast on Anti Poolamets Riigikogu liige, kus ta juhib põhiseaduskomisjoni.

Anti Poolamets on Riigikokku valitud Lääne-Virumaalt, kus ta kogus 3337 häält, olles sellega kõige populaarsem poliitik sel les valimisringkonnas. Rahvusringhäälingu nõu kogusse kuulub üks esindaja igast Riigikogu fraktsioonist koosseisu volituste lõppemise ni ning neli asjatundjat ERR-i tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast, kelle voli tuste tähtaeg on viis aastat.

www.ekre.ee

EESTI EEST!

5/2020

IT-minister Raul Siem: „Täna puudub e-valmiste turvalisuse osas lõplik selgus, aga selgus on vajalik” IT- ja väliskaubandusministri Raul Siemi eestvedamisel tellib riik e-valimistele rahvusvahelise auditi ja kavatseb anda valimiste järelevalve üle korraldajast sõltumatule ametkonnale. Siemi sõnul on vaja e-vali mistele tähelepanu pöörata, sest need on saanud valimiste oluliseks osaks. 2005. aastal oli e-hääletajate osakaal alla 2% kõigist valijatest, ent viimastel valimistel kasutas e-hääletuse võimalust peaaegu pool vali jaskonnast. Teisisõnu, algselt marginaalne e-hääletuse või malus on muutunud oluliseks rakenduseks. „Vabad, ausad, läbipaistvad ja turvalised valimised on de mokraatliku riigi vundament,“ tõdeb Siem. „Valimiste kaudu teostab kõrgeim riigivõimu kandja ehk rahvas oma võimu. Seega ei tohiks tekitada vaid lust ka küsimus, kas valimised, kui demokraatliku riigi põhi alused ja väärtused, kuuluvad kõige olulisemate riiklike kait seobjektide hulka. Valimiste, sealhulgas e-valimiste näol ei ole minu hinnangul tegemist millegi vähemaga kui riikliku julgeoleku küsimusega.“

küberturvalisuse riski ja sellega tegelemise vajadust. Seetõttu oleme asunud tegema koostööd e-valimiste turvalisemaks muut miseks. Küsimus ei ole üksnes valimistes, vaid riigi julgeolekus ja seda on kõik osapooled mõist nud,“ kõneleb Siem.

Kuidas minnakse edasi? Koalitsioon on kokku leppinud sõltumatu rahvusvahelise audi ti läbiviimises. Koostoos RIA ja RVT-ga tellitakse rahvusvahe listelt ekspertidelt kõrgeimale tasemele vastav turvalisuse hindamine. „Selle raames hinnatakse va limiste protsesse, programmide koodi ning üritatakse süsteemi ja protsesse murda. Hinnatakse ka süsteemi vastavust erineva tele rahvusvahelistele stan darditele ning lõpuks soovime

misseadusi nii, et küberturvali susega tegeleks mitte valimiste korraldaja, vaid korraldajast sõltumatu ametkond. „Eesmärk on vähendada võimalike manipulatsioonide tõenäosust. Praegu on ilmne, et nii VVK-l kui ka RVT-l on väga piiratud suutlikkus korraldada valimistel küberturvet ja järele valvet,“ märgib Siem. IT-ministri nägemuse ko haselt peaks hakkama e-hää letuse süsteemi küberturvet korraldama RIA. MKM annaks omakorda enne igat valimist oma ekspertarvamuse süsteemi turvalisuse kohta. See hinnang on vabariigi valimiskomisjonile sisendiks, mille põhjal otsusta takse e-valimiste korraldamine. „RIA on MKM-i haldusalas ja kui RIA korraldab, siis MKM katusorganisatsioonina teeb EKRE on ainus Riigikogu fraktsioon, kes ei kasuta kuluhüvitisi autoliisingu maksmiseks.

Rahvuskonservatiivid näitavad eeskuju: kuluhüvitiste eest autoliisingut ei maksta

Kas e-valimised on ebaturvalised? Siem ütleb, et kübermaailmas täielikku turvalisust ei eksis teeri, on vaid olemas niinime tatud aktsepteeritav turvalisus. Aspekte on palju: protsessid, kood, serverid, krüptograafia. „Täna puudub e-valmiste turvalisuse osas lõplik selgus, aga selgus on vajalik. Fakt on see, et riigi valimisteenistusel puudub küberturbealane sisuli ne kompetents, protseduurid on puudulikud ja läbipaistmatud, valimistega seonduvaid raken dusi arendatakse episoodiliselt, erinevatele rakendusmooduli tele tehakse küll turbeanalüüse aga terviklikku analüüsi pole siiani tehtud. Tellitud pole ka turvalisust käsitlevat rahvusva helist auditit,“ nendib Siem. Seni on kaardistatud on 25 erinevat e-valimistega seondu vat murekohta, millest enamik puudutab läbipaistmatuid protseduure. OSCE vaatlejad on korduvalt viidanud puudustele Eesti e-valimiste dokumentat sioonis, siseturvalisuse korral damisel jne, jne. Siemi sõnul on küsimus evalimiste turvalisuse osas igati asjakohane, aga õnneks saab olukorda parandada. „Vabariigi valimiskomisjoni (VVK), riigi valimisteenistuse (RVT) ja Majandus- ja kommuni katsiooniministeeriumi (MKM) inimesed on korduvalt koh tunud ning mõistavad selgelt

Foto: KVS

Raul Siem: „Kui audit ja riskihinnang tuvastavad puudusi, mida ei ole võimalik valimiste ajaks kõrvaldada, ei ole e-hääletamise toimumise lubamine julgeolekuaspektist vaadatuna mõeldav.“ Foto: KVS

muidugi saada paranduste plaani. Auditi ja riskianalüüsi tööülesanne on koostamisel ja audit peaks valmima 2021. aasta alguses. Tahame, et kogu süsteem oleks KOV-i valimis te ajaks hindamise läbinud,“ kõneleb Siem. Ta lisab, et varasemate ana lüüside tulemusel on töös mit mesugused uuendused. Uued versioonid tarkvarast arenda takse korraliku dokumentat siooniga ja uuemaid turvalisuse standardeid jälgides. Turvatestimine tehakse põh jalikumaks, serverite majutus ja haldus tuuakse uuele tasemele, suurendatakse riigivõrgu DDoS rünnaku kaitset ning võrguliik luse ja logide seiret teostatakse põhjalikumalt. Sätestatakse üksikasjalikud protseduurid ja nendest kinnipidamise järele valvefunktsioonid. „Vaatame üle kõik organisa toorsed, protseduurilised ja teh noloogilised riskid. Rakendame kaugtõestamise, et e-hääletaja isik oleks tuvastatud ja protsess toimiks samadel alustel paber valimisega,“ ütleb Siem. Samuti on kavas muuta vali

pidevat järelevalvet ja annab mainitud hinnanguid,“ täpsus tab Siem. Seadus on planeeritud jõus tuma 1. jaanuaril 2022. 2021. aasta valimiste täiendavad meetmed on plaanis panna paika koostöölepingu alusel MKM-i, RIA ja RVT vahel.

Kas e-hääletusest võidakse loobuda? Mis saab aga siis, kui rahvusva heline audit leiab meie valimis süsteemist puudujääke, mida pole võimalik valimiste ajaks kõrvaldada? Kas see võib kaasa tuua e-hääletamisest loobumi se? „Audit ja riskianalüüs, aga ka RIA küberturbeekspertide hinnangud on vabariigi valimis komisjonile sisendiks,“ selgi tab Siem. „Kas e-hääletamine toimub või mitte, sõltub vaba riigi valimiskomisjoni otsusest. On ilmne, et kui audit ja riski hinnang tuvastavad selliseid puudusi, mida ei ole võimalik valimiste ajaks kõrvaldada, ei ole e-hääletamise toimumise lubamine julgeolekuaspektist vaadatuna mõeldav.“

EKRE on ainus Riigikogu erakond, kes kasutab kuluhüvi tisi sihtotstarbeliselt ega maksa nende eest autoliisingut. Statistika Riigikogu kõigi 101 saadiku kohta näitab, et 2020. esimesel poolaastal oli kuluhüvitis ühe liikme kohta keskmiselt 4856 eurot. Keskmisest rohkem kulutasid Keskerakond (4663 eurot), sotsiaaldemokraadid (5139 eurot), Reformierakond (5009 eurot). Keskmisest vähem kulutasid EKRE (4134 eurot) ja Isamaa (3793 eurot). Seaduse järgi hüvitatakse Riigikogu liikmele kuludoku mentide alusel tema tööga seotud kulutused kuni 30% ula tuses Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu liikme tööga seotud kulutused on sõidukulud (k.a sõiduki üürikulud), side- ja postikulud, lähetuskulud, bürookulud, koolituskulud, esindus- ja vastuvõtukulud, tõlketeenuse kulud, majutusku lud, uuringute ja ekspertiiside kulud. Enamik EKRE saadikuid kasutab oma kuluhüvitisi poliitili se tegevuse edendamiseks, uuringute ja analüüside tellimi seks ning ekspertide kaasamiseks seadusloome protsessi. 101 Riigikogu liikme peale on ainult üks poliitik, kes ei kasuta kuluhüvitisi sendi eestki – EKRE fraktsiooni esimees Siim Pohlak. „Ma ei soovi põhimõtteliselt neid kasutada,“ ütleb Pohlak, lisades, et mõne fraktsiooniülese kulu maksab ta kinni oma palgast. Rahvuskonservatiivid paistavad silma ka selle poolest, et mitte ükski EKRE saadik ei kasuta kuluhüvitisi autoliisingu maksmiseks. Juba 2016. aastal otsustas EKRE esimese fraktsioonina loo buda parlamendi liikmetele ette nähtud võimalusest tasuda autoliisingu arveid kuluhüvitistest. Sama põhimõte kehtib EKRE fraktsioonis ka praegu. Kuluhüvitiste kasutamise autoliisingu tasumiseks on hukka mõistnud ka Eesti Maksu maksjate Liit. „Ehkki seadus pakub Riigikogu saadikule sellist soodus tust, leiame, et ükski rahvasaadik ei pea olema paremas olukorras võrreldes tavakodanikuga, kes peab oma kulud, sealhulgas autoliisingu, maksma kinni oma palgast,“ selgi tab erakonna esimees Martin Helme. EKRE ettepanekud kuluhüvitiste kaotamiseks ei ole teiste erakondade heakskiitu leidnud.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Loomulikult JAH! Võitlus abielu tähenduse püsimise eest on võitlus oma rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ning põhiseaduslike vabaduste eest, kirjutab EKRE esimees MARTIN HELME.

üsimuse kohta, mis väidetavalt ei muuda midagi ega ole tähtis kellelegi, käib Eesti vasakliberaalses kajakambris taevani kostuv räuskamine ja hammaste kiristamine. Piisab, kui vaadata, millise raevuga üritavad radikaalsed ühiskonna ümberkorraldajad rahvahääletust takistada, et mõista: kaalul on Eesti edasine käekäik. Abielureferendumi teema jaotub põhimõtteliselt võitluseks kolmel üliolulisel teljel. Esiteks, võitlus selle üle, kelle käes on Eestis võim.

Referendumi vastaste rahvavaen Põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Paragrahv 56 täpsustab, et seda võimu teostatakse kahel võrdsel viisil – Riigikogu valimiste ja rahvahääletuste kaudu. Rahvahääletust on taasiseseisvunud Eestis siiani korraldatud ainult kahel korral. Esimest korda sellesama põhiseaduse vastu võtmiseks 1992. aastal ja teist korda 2003. aastal Euroopa Liitu astumiseks vajaliku põhiseaduse muudatuse tegemiseks. Rahvahääletus ehk referendum praegu kehtiva traditsioonilise abielu lukku löömiseks võimalike radikaalsete ümberdefineerimiste eest oleks kolmas kord kolmekümne aasta jooksul, mil kõrgeima võimu kandja saab oma võimu teostada rahvahääletusega. Seda võimu üritavad liberaalid ja vasakpoolsed rahvalt ära võtta. Kõik sõnavõtud ja plaanid rahvahääletuse vastu on tegelikult alatu katse võtta rahvalt ära neile põhiseadusega antud võim otsustada riigielu asjade üle. Kui need katsed õnnestuvad, on põhiseadus muutunud surnud dokumendiks. Sel juhul põhiseaduses antud õigused tegelikult ei eksisteeri. Liberaalidradikaalid ei hakka kunagi neid paragrahve ära kustutama või tühistama, aga praktikas ei oma need enam tähendust ega kehtivust. Siin ei tohi järeleandmisi teha. Meil on väga hea põhiseadus, selle kehtivus peaks olema oluline kõigile, sõltumata sellest, kuidas suhtutakse mõnda erakonda, praegusesse valitsusse või abielu institutsiooni. Kui põhiseadus ei kehti juba esimesest ehk kõige tähtsamast paragrahvist alates, ei ole meil enam õigusriik, vaid jõul ja suval põhinev

Sõnavõtud ja plaanid rahvahääletuse vastu on tegelikult alatu katse võtta rahvalt ära neile põhiseadusega antud võim otsustada riigielu asjade üle.“ Martin Helme

r iik, globalistide tahtele allutatud riik. Me ei tohi lasta sellel juhtuda. Ainuüksi referendumi toimumine on ülioluline poliitiline võitlus, mis liigutab nähtamatult, aga otsustavalt võimu loogikat meie riigis rahva kasuks.

Võitlus väärtuste üle Teine oluline telg on mõistagi võitlus Eesti väärtuste üle. Ka praegu on seaduses kirjas, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. Jaatav vastus küsimusele, kas nii peakski jääma, ei muuda justkui midagi. Tegelikult on see aga väga ulatuslike tagajärgedega poliitiline otsus. Jaatav vastus tähendab, et meil ei ole ega tule kooseluseadust. Jaatav vastus tähendab, et meil ei saa tulevased Riigikogu koosseisud ega valitsused muuta perekonnaseadust n-ö sooneutraalseks, s.t kehtestada homoabielusid. Selleks peaksid nad korraldama uue rahvahääletuse ja saama rahva nõusoleku. Jaatav vastus tähendab ka seda, et kohtutel ei ole võimalik hakata jupi kaupa homoabielusid rakendama või neid välismaiseid seadusi

EKRE tahab riigi ja rahva tulevikku mõjutavaid küsimusi lahendada demokraatlikult, küsides referendumil inimeste arvamust.

abiks võttes Eestisse importima. See lööb lukku kogu tänase seisu ja muudab hulluste juurutamise Eestis raskeks. Veelgi enam, teame, et nende hulluste ehk perekonda ja ühiskonda lammutavate ideoloogiate maaletoojad ei marsi ju ainult homolippude all. Homoteema on seotud kimpu terve hulga muude hävingut toovate poliitikatega nagu massiimmigratsioon, liberaalne tsensuur ning selle rakendamiseks vajalik kõikehõlmav jälgimisühiskond, lastele suunatud sooneutraalsuse propaganda ning loomulikult rahvusliku eneseteadvuse häbimärgistamine ning maha tampimine. Seega ei ole toetus traditsioonilisele abielule mitte pelgalt homoabielude takistamine, vaid vastulöök kogu globalistlikule agendale, vastupealetung liberaalsel frondil. See on meie Ümera lahing rahvusliku identiteedi, kultuuriliste alusväärtuste ning põhiseaduslike vabaduste kaitseks. Tõepoolest, kaalul on Eesti tulevik, sest nii nagu aitab jah-otsus lüüa tagasi üha agressiivsemaks muutuvad ühiskonnalammutajad, annaks ei-poole võit moraalse argumendi asuda kõiki eelpoolmainitud asju ellu viima. Küsimus ise on seatud nii, et kummagi vastuse puhul ei teki kohustust tegutseda, kuid mõlemal on olemas poliitiline kaal. Kui jah-pool võidab, siis ühtegi seadust muutma ei pea ja mõnda seadust suisa ei saa enam muuta, kuid see paneb poliitiliselt seisma liberaalide pealetungi. Kui võidab ei-pool, siis ei pea samuti midagi muutma, sest küsimus, mäletate, kõlab: kas abielu peab jääma ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks? Kui vastus on, et ei pea jääma, siis

see ei tähenda, et ei tohi jääda. Ikka tohib ja tänane valitsus selle nii ka jätab. Kuid ei-poole võidul oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed. Siis ei ole enam ühtegi põhjust mitte rakendada kooseluseadust, kaob ära argument mitte seadustada homoabielusid või lubada homodele lapsendamist. Kui rahvas ütleb, et me ei pea jääma traditsioonilise abielu juurde, siis võtavad liberaalid seda õigusena viia ellu kõik oma hullud ideed, ja sugugi mitte ainult perekonna teemadel. Seega on kaalul ei rohkem ega vähem kui Eesti tulevik. Kevadine otsus määrab Eesti kursi vähemalt kahele järgmisele Riigikogu koosseisule, ehk isegi pikemalt.

Foto: KVS

tohigi olla inimõigus saada taolisele käitumisele riigi eriline toetus. Samas alustas Brüssel alles äsja uut pressingut oma idatiiva liikmesriikide suhtes, et sundida kõigile peale ideoloogilist raamistust. Paljud poliitikud nii Eestis kui ka mujal on selle surve üle lausa õnnelikud. Sotsid ja reformikad, aga ka Eestikahesajatajad on ammu aru saanud, et oma äärmuslike ideede kehtima panemiseks Eestis ei saa nad toetuda rahva mandaadile, vaid et lihtsam, kiirem ja kindlam on teatud asjad lihtsalt ära teha, lastes Brüsselil need meile peale suruda. Nii on võimalik murda rahva vastuseis küll immigratsioonile, küll homoabieludele, küll CO2 maksudele. Ikka võltside kinni-

Brüsselil pole õigust kehtestada mingit ühtset kitsast ideoloogiat, ammugi siis suruda seda ähvarduste, trahvide või sanktsioonidega liikmesriikidele peale. Martin Helme

Kaalul on eestlaste otsustusõigus Kolmas telg, mis meile seoses referendumiga avaneb, on suveräänsuse telg. Näeme Euroopa Liidu, aga ka teiste globaalsete või globalistlike jõukeskuste aina jultunumaks muutuvat sekkumist kuulutada homoabielud universaalseteks inimõigusteks ning sundida riike ja rahvaid neid kohustuslikus korras aktsepteerima. Tuleb veel kord rõhutada: seksuaalsed kõrvalekalded normist ei ole inimõigus, ammugi ei ole ega

tustega, et „ega meile ju ka ei meeldi, aga mis me ikka teha saame…“. Tegelikult ei ole Brüsselil õigust kehtestada mingit ühtset kitsast ideoloogiat, ammugi siis suruda seda ähvarduste, trahvide või sanktsioonidega liikmesriikidele peale. Samuti ei ole ühelgi Eesti poliitikul õigust taolisele survele järele anda. Rahvahääletuse õnnestumine ning jah-poole võit annab neile poliitikutele, kes seisavad meie suveräänsuse, rahvuslike aadete ning kultuuriliste traditsioonide eest, väga tugeva seljataguse.

www.ekre.ee

5/2020

EESTI EEST!

Suveräänsus ei ole

müüdav, ostetav ega vahetatav Nõukogude armees armastasid ohvitserid korrutada: ei oska – õpetame, ei taha – sunnime. Sama mudelit näeme praegu liberaalses läänes, kirjutab EKRE aseesimees MART HELME.

Foto: scanpix

ngari ja Poola absoluutselt legitiimsete ja demokraatlikult valitud valitsuste ründamine on tõstnud päevakorda riikide suveräänsuse küsimuse. Tähelepanuväärne on siinkohal eelkõige see, kes poolakaid ja ungarlasi ründavad. Nendeks on esiteks Euroopa Komisjoni mittevalitud (loe: mitmetasandiliste sobingute tulemusena kokku lepitud) ametnikpoliitikud, kellel puudub igasugune õigus kritiseerida liikmesriikide sisepoliitikat. Teiseks on nendeks igasugust poliitilist legitiimsust mitteomavad rahvusvahelised ärihaid eesotsas George Sorosega. Kõigi nende (ja loomulikult ka kaasajooksikutest kartellipoliitikute) poolt on praeguse, 16.–17. sajandi ususõdasid meenutava ideoloogilise pealetungi käigus lastud käibele halvustav ja alavääristav määratlus „Ida-Euroopa”. Ida-Euroopa on selle käsitluse kohaselt midagi, mis on jäänud kinni pimedasse keskaega ja kus ei mõisteta, et liberaalset demokraatiat omaks võtmata ei paista lääneliku päikeselinna halastav ja õilistav valgus iial nende peale. Ilma selleta määrab Ida-Euroopa end aga igavesti vaesuse ja mahajäämuse nõiaringi.

Nõukogude armees, millega mul paraku tuli omal ajal piisavalt kokku puutuda, armastasid ohvitserid korrutada: ei oska – õpetame, ei taha – sunnime. Sama mudelit näeme praegu liberaalses läänes. Ainult et õpetamise asemel püüavad ideoloogilised dogmaatikud osta endale legitiimsust rahaga. Siiani on see enamasti

Poola ja Ungari mäss rahvusvaheliste suurkorporatsioonide hüpiknukkudest eurokraatide vastu ei ole populism. See on patriotism.“ Mart Helme

Ungarlaste István Püha kroon, mille juures seisab alaline auvahtkond, ei ole ostetav mistahes euroraha eest. Foto: shutterstock

ka õnnestunud. Eriti vaesemate, väiksemate ja geopoliitiliselt haavatavamate riikide puhul, nagu on ka Eesti. Ent legitiimsuse ostmise aeg hakkab erinevatel põhjustel otsa saama. Sest ka kõige vaesemad, kõige aremad ja kõige rumalamad hakkavad aru saama, et tegelikult müüvad nad end naeruväärsete euroseeklite eest ideoloogilisse, majanduslikku ja poliitilisse sõltuvusse. Kui kõik banaalsed ilukõned solidaarsusest ja ühistest väärtustest kõrvale heita, on Brüsseli sõnum EL-i liikmesriikidele järgmine: tahate raha – andke homodele abiellumise õigus; tahate raha – hakake osalema migrantide sundjagamises; tahate raha – laostage oma rahvuslikud majandused kliimasoojenemise vastases võitluses; tahate raha – kiitke heaks vihakõne seadus, jne, jne. Ühtlasi pidage meeles, et direktiiv (eurodirektiiv!) on vanem kui meie ja kaugelt kangem kui teie rahvusromantilised instinktid ning põhiseadused. Kõik see on loomulikult igale vabale ja ausale inimesele vastuvõetamatu. Ning tulemuseks ongi nn populistide (tegelikult rahvuslaste ja patriootide) mäss nn liberaalset (aga tegelikult autoritaarset) impeeriumi ehitavate jõudude vastu. Ning selle mässu liidriteks on poolakad ja ungarlased. Miks just poolakad ja ungarlased? Nende kahe riigi kom-

Brüsseli sõnum EL-i liikmesriikidele on järgmine: tahate raha – andke homodele abiellumise õigus; tahate raha – hakake osalema migrantide sundjagamises; tahate raha – kiitke heaks vihakõne seadus, jne, jne.“ Mart Helme

munismiaegsetele traagilistele kogemustele viitamine on vaid poolik tõde. Taolisi kogemusi on praktiliselt kõigil nõukogude totalitarismi hammasrataste vahelt läbi käinud rahvastel. Mida aga enamikul teistel sarnase saatusega rahvastel ei ole, on tuhandeaastase omariikluse kogemus. Uhkus oma suveräänsuse üle, uhkus oma kangelaste ja kuningate üle, teadmine, et ajaloos on olnud hetki, mil just nemad päästsid kristliku tsivilisatsiooni, et isegi omariikluse kaotamise kordadel on neil alati õnnestunud see tagasi võita ja teadmine, et omariikluse eest seismine on eranditult iga järgneva põlvkonna moraalne kohus. Poola ja Ungari mäss rahvusvaheliste suurkorporatsioonide hüpiknukkudest eurokraatide vastu ei ole populism. See on patriotism. Ungarlaste István Püha kroon, mille juures seisab alaline auvahtkond, ei ole ostetav mistahes euroraha eest. Poolakate

sajandeid kestnud võitlus oma riigi tagasisaamise ja ühteliitmise nimel ei ole müüdav mistahes euroraha eest. Sest suveräänsus ei ole ostetav, müüdav ega vahetatav. See kas on või seda ei ole. Punkt. Meil ei ole kahjuks oma kuningaid ega nende kroone. Meil pole isegi Lembitu pealuud, mis väidetavalt ootab ülesleidmist kusagil Poola provintsimuuseumi hoidlates. Aga meilgi on midagi, mille nii mõnigi meist suurem rahvas on kaotanud: meie sajandeid võõraste ja suuremate all püsima jäänud keel. Ning iga end eestlaseks pidava inimese luus ja lihas elab teadmine, et see maatükk Läänemere ja Peipsi ning Soome lahe ja Läti vahel kuulub meile. On vaja vaid sama kindlameelset veendumust, et see ei ole ostetav ega müüdav, sest tehingu objektiks oleks sel juhul tegelikult meie suveräänsus. Ning sellega ei kaubelda. Ei rublade, eurode, dollarite ega mis tahes muu raha eest.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Siseminister

www.ekre.ee

Alar Laneman:

Peame püüdlema selle poole, et Eesti oleks maailma turvalisim riik Siseministriks tõusnud endine kõrge sõjaväelane ALAR LANEMAN (58) kinnitab, et pole kunagi unistanud kõrgest ametist, sest „nii nagu haamer on vahend töö tegemiseks, on amet ainult vahend eesmärkide saavutamiseks“. Siiski tõdeb Laneman, et oli ministriametiks sisemiselt valmis ning kavatseb jätkata Mart Helme alustatud projektidega, mis puudutavad piirivalve tugevdamist, sisekaitsereservi moodustamist ja immigratsiooni ohjeldamist. Kas olite kohe nõus võtma vastu ministriportfelli, mida erakonna esimees teile pakkus? See on keeruline roll. Aga samas äärmiselt sümpaatne võimalus. Sisemine valmisolek oli olemas. Kui Mart Helme tegi oma lahkumisotsuse teatavaks, küllap siis käis kohe mõte peast läbi, et kes võiks asemele minna ja kas see võiks olla teie? Mõttes oli, et äkki sobiks Leo Kunnas, kes on hästi süsteemne. Pealegi on riigikaitse ja sisejulgeolek omavahel seotud. Endaga seoses ma niimoodi ei mõelnud. Kui hakkad ametite nimel tegutsema, siis see ongi juba vale lähenemine. Tähtis on sisu. Amet on vorm, mingi instrument, mille abil midagi teha. Amet on vahend eesmärkide saavutamiseks, nii nagu haamer on vaid vahend töö tegemiseks. Keegi ei unista ju vahvast haamrist, vaid sellest, mis tööd saab selle haamriga teha. Teil on selleks ametiks Leo Kunnasega sarnased kogemused ja eelised… Mõned juhtimisteemad või lähenemised on universaalsed. Ka siseministeeriumi haldusalas on hierarhilise ülesehitusega struktuure. Kui kaitseväel on olemas valmisolek ja rahuajal harjutatakse, siis siseministeeriumi asutused on pidevalt eesliinil – nii politsei, piirivalve kui ka päästeamet. On palju erinevusi ja on ka palju sarnast, saladus on selles, et neist tuleb aru saada. Millised iseloomuomadusi te enda puhul seda ametit silmas pidades esile tooksite? Ma pean end üldiselt heaks inimeseks ja mul praktiliselt ei olegi puudusi [muigab]. Aga aeg-ajalt tuleb esile ka omadusi, mis näitavad, et päris nii see ei ole. Kui sa töötad täiesti üksi, siis sa ei pea väga mõtlema sellele, milline

sa oled ja kuidas sa käitud. Aga kui oled teistega koos, siis pead olema ka enda suhtes tähelepanelik, et inimestel säiliks töö tegemiseks isu ja motivatsioon. Näiteks ma pole kunagi pooldanud tööle tuleku ja töölt mineku ranget kontrollimist. Peamine on see, et töö oleks tehtud. Kui asutuse juht ei oska tööd organiseerida ja täitmise tempot jälgida, siis tuleks sellele mõelda, mitte minuteid lugeda. Kui on tõsine vajadus, siis tehakse ka ületunde, aga töötegemine ei tohi hakata muud elu segama. Formaalne lähenemine võib olla vajalik, aga see ei ole esmatähtis. Võiks eeldada, et sõjaväelasena nõuate distsipliini? Distsipliin peab olema sisuline. Väline distsipliin on see, kui antakse ülemuse lähenedes käega au ja tehakse marsisammu. Aga oleme näinud ka väga võitlusvõimelist armeed, kus peakate on rullitud paguni vahele ja kraenööp on lahti.

Alar Laneman

Alar Laneman: „EKRE on heas mõttes imelik erakond – kui EKREle teeb mingi asi muret, siis erakond ütleb selle otse välja. Selline suhtumine on poliitikas värskendav.“ Foto: KVS

avaliku tähelepanuga. Mulle see ei meeldi, aga saan aru, et kui võtad vastu ministriameti, siis on avalik huvi paratamatu. Siin ei ole mõtet heietada, kas meeldib või ei meeldi, see lihtsalt on nüüd niimoodi. Kui me vaatame, millise eriala inimesed on meediapildis, siis jääb mulje justkui niisugune olekski päriselu. Meil on meedias väga vähe lugusid tublist ehitajast või kuldsete kätega inimestest.

Eesti saab lubada endale ainult niipalju sisserändajaid, kui suudame edukalt integreerida.“ Alar Laneman

Kui ülesanded täidetakse täpselt ja kvaliteetselt, siis tuleb välja ka sisemine distsipliin. Milliseid omadusi te inimestes hindate? Sõltub sellest, milline koostöösuhe meid seob. Nõuded on erinevad pereliikmele, koostööpartnerile, alluvale. Kuid kõikide puhul on oluline usaldusväärsus. Ideaalne on see, kui eesmärgi seadmise järel leiavad kõik osapooled selle täitmiseks ühise sobiva tee. Uues ametis tuleb kokku puutuda, ja kahtlemata olete juba kokku puutunud, suurema

Mina ei taha muutuda teletupsuks. Isegi mu koer – šveitsi lambakoer Zorro – juba figureerib igal pool. Zorroga seoses meenub, et ühes varasemas intervjuus kasutati teie kohta hüüdnime Chuck Norris. Kust see tuleb? See on ka mulle üllatus. Üks episood, mida ma kahtlustan, võis olla kehaliste võimete testimisel, mis olid üsna rasked. Ja kui kogu väeosa pidi testi tegema, siis teiste motiveerimiseks tegin ise ees. Võibolla poisid siis kerge irooniaga panid selle nime, aga enne ma polnud seda kuulnud.

Kas praegu teeksite NATO testi ära? Nõrk koht on jooksmine, aga toenglamangus kätekõverdused teen küll ära. Teie suur hobi on laskmine. Kümnest väga mööda ei lähe? Eesti Ekspress kirjutas väikese liialdusega, et puha kümned, aga ma ei hakka seda ka ümber lükkama. Ma arvan, et iga ohvitser peab laskma vähemalt hästi, kui mitte väga hästi. Kui vaadata teemasid, millised on siseministrina suuremad asjad, millest kohe kinni haarata? Need teemad on ette antud ja neid me kõik teame. Jätkata sisejulgeolekureservi loomist, suurendada piirivalve võimekust ja ohjeldada sisserännet. Olen ka varem välja öelnud, et peame püüdlema selle poole, et Eesti oleks maailma turvalisim riik. Muuhulgas tuleb tagada, et üleilmse rahvaste rändamise käigus ei tekiks meie riigis suletud elanikegruppe. Eesti saab lubada endale ainult niipalju sisserändajaid, kui suudame edukalt integreerida. Kindlasti selgub veel jooksvalt palju asju. Kui mõelda jõuametite vanuselisele koosseisule, siis kindlasti on olemas kaadriprobleemid. Mida arvate Estonia huku uurimisest? Olete öelnud, et vraki võiks üles tõsta.

44 Sündinud 6. mail 1962 Vändras. 44 Kaitseväes teeninud mitmete üksuste ja asu tuste juhina, 2002–2007 kaitsejõudude peastaa bi ülem (sõjaväeline auaste: brigaadikindral reservis). 44 Lõpetanud Rootsi Kuningriigi Sõjaväeaka deemia (2001) ja Kaitse uuringute Kolledži Londonis (2008). 44 Pärast kaitseväeteenis tust osalenud kodu maise kaitsetööstuse alaliidu loomisel ning töötanud lahingrobo teid tootvas ettevõttes MILREM. 44 Aastatel 2019–2020 XIV Riigikogu liige. 44 Alates 18. novembrist 2020 Eesti Vabariigi siseminister.

See tuleneb uurimise eesmärgist: kui me teeme osalise uurimise, siis saame ka osalised vastused. Aga kas meile sellest piisab? Küsimus on selles, kas me oskame tõlgendada kõike, mida me sealt leiame. Mida väiksemahulisem on tegevus laeva uurimisel, seda suuremahulisemad on kuulujutud ja spekulatsioonid. Olete olnud poolteist aastat Riigikogus, see töö tundub kuiv ja igav. Või saab seda teha nii-öelda loominguliselt? Mida keerulisemad on küsimused, seda lihtsam on neid lahendada, kui saadikute vahel on normaalne läbisaamine. Kui läbisaamine muutub isiklike hinnangute andmiseks, siis on raske midagi saavutada. See on ebameeldiv ja ka ebapraktiline. Miks langes teie valik poliitikasse tulles just nimelt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kasuks? Kunagi küsiti minult, et mida need ekrekad tegelikult tahavad. Siis ma ütlesingi, et seda, mida nad tahavad, seda nad ka räägivad. Alguses peab olema selge, millised on eesmärgid. EKRE on heas mõttes imelik erakond – kui EKRE-le teeb mingi asi muret, siis erakond ütleb selle otse välja. Selline suhtumine on poliitikas värskendav.

www.ekre.ee

5/2020

EESTI EEST!

Keskkonnaminister

Rain Epler:

Mõõdukus tuleb kasuks igas eluvaldkonnas Keskkonnaministriks nimetatud Rain Epler (43) on Kagu-Eesti juurtega mees, kes teinud rahvusvahelist karjääri kindlustusäris ja pannud oma kodutalus Pühajõel püsti pruulikoja. Astusite ametisse novembri keskel. Mis on tulisemad teemad, millega tegelema hakkate? Avalikkuse jaoks on kõige kuumem teema muidugi mets. Käib metsasõda, kus looduskaitsjad ja töösturid on vastandunud. See on teema, millest ei saa üle ega ümber ning sellega tuleb tegeleda. Teiseks, jäätmete teema. Lisaks saan aina rohkem signaale, et tähelepanu vajab kalandust puudutav. Ja muidugi kõik see, mis on seotud Euroopa roheleppe ning sealt tulevate algatustega – see on raam, milles me toimetame ja eks meil on kindlasti oma sõna öelda, kuidas üks või teine initsiatiiv realiseeruma peaks. Aga osa asju on juba kokku lepitud ja peab vaatama, kuidas neid mõistlikumalt ellu viia. Mis metsaga teha? Emotsioone on palju, kuidas osapoolte vahel kokkuleppeni jõuda? Praegu tundub üheks murekohaks või tülide põhjuseks olevat see, et puudub kokkulepe alusandmete osas. Erinevad osapooled kasutavad väitluses mõnevõrra erinevaid andmeid. See on üks koht, millega tuleks kohe tegeleda. Tänapäeval on paratamatult nii, et iga osapool leiab endale vaidluses mõne teadlase, kes tema väiteid kinnitab. Ikkagi, miks see teema nii emotsionaalne on? Osa inimesi tahab lageraide täielikult keelata, osa ütlevad, et mets kukub ilma majandamiseta niikuinii kokku. Ma arvan, et tulebki laiemalt ühiskonnas kokku leppida, kus on tasakaal. Tasakaal selle vahel, mis on majandatav ja mis on rangelt kaitstav. Selle vahele jäävad erinevate piiranguastmetega alad. Meil ei maksa kalduda ei ühte ega teise äärmusesse, tuleb saavutada mõistlik kokkulepe, et meil oleks jätkuvalt metsa, kus inimesed saavad jalutada ja linnulaulu kuulata, ja metsa,

mida saame majandada, sest on ju mets meie olulisemaid loodusvarasid. Teine terav teema on näiteks fosforiidi kaevandamine, millest kunagi algas fosforiidisõda, aga kus nüüd on uued tehnikad ja uued meetodid. Pluss põlevkivi. Fosforiiditeema läheb emotsionaalseks juba siis, kui keegi ütleb sõna „uuringud“. Paljud inimesed leiavad, et kui juba uuritakse, siis pole enam pääsu, küll siis kaevandama ka hakatakse. Mina sellist arvamust

muretsema selle keskkonnamõjude üle, eriti kui mõelda kasvõi nende seadmete utiliseerimisvajadustele. Lisaks on terve hulk tehnilisi probleeme ning ainult tuule ja päikesega ei suuda me oma energiavajadust rahuldada. Rääkides kliimast ja kliimasoojenemisest, siis kas see on paratamatus või saab inimene siin midagi ära hoida? See on tõesti üks suur peatükk. Tegelikult ju väga olulisi vaidlusi kliima muutumise üle ei ole. Vaidluse tulipunkt on pigem seal, kas ja milline on inimese mõju. On hulk inimesi, kes mõtlevad, et me võime hoolimatult loodusressursse kasutada ja sellest ei juhtu midagi, kuid vähem upsakad pole ka need, kes arvavad, et inimene suudab maa-

Inimesed, kes on sattunud ühte äärmusesse, hakkavad midagi parandades liikuma teises suunas, kuid ega pendel ei peatu keskel, vaid ikka jälle teises äärmuses.“ Rain Epler

ei jaga, ma leian, et meil tuleb kursis olla sellega, mis maapõues on. Seda tuleb uurida, seejuures mitte tonti näha ja karta, et kohe läheb kaevandamiseks. Põlevkivi on elektritootmise mõttes tänases roheleppe raamistikus tulevikuta. Kui aga vaadata õlitootmist või muid huvitavaid ideid põlevkivikeemia osas, siis neid ei heidaks esimese hooga kõrvale. Ega see nii lihtne ka ei ole, et ühel päeval paneme uksed kinni ja enam põlevkiviga ei tegele. Ainuüksi sotsiaalses mõttes pole see teostatav. Palju on juttu alternatiivenergiast. Tuule- ja päikeseenergia, tuumajaam, vesinik… Siin on oluline jälgida, et me maha ei jääks, eriti vesinikuenergeetika arendamisel. Kogu maailmas sellega aktiivselt tegeletakse ja nähakse perspektiivi. Eesti peab õigel hetkel rongile hüppama. Kui taastuvenergiast rääkida, siis on hakatud suure hooga tuult ja päikest kasutama. Ent arvatavasti ei olegi nii kaugel aeg, kui hakkame

keral toimuvaid protsesse suurelt muuta või suunata. Mõnedel inimestel on suhtumine, et nemad kavatsevad jätkata ressursside hoogsat kasutamist, aga ülejäänud ilmarahvas peaks samal ajal koomale tõmbama ja oma elustiili muutma. Ma arvan, et selline mõtteviis kätkeb endas ohtusid. Ja siis astuvad mängu kliimahüsteerikud... Mõõdukus tuleb alati kasuks igas eluvaldkonnas. Paraku, inimesed, kes on sattunud ühte äärmusesse, hakkavad midagi parandades liikuma teises suunas, kuid ega pendel ei peatu keskel, optimumis, vaid ikka jälle teises äärmuses. Te jõudsite ministriametisse rahandusminister Martin Helme nõuniku kohalt. Kuidas see teekond käis? Kui valitsus oli ametisse astumas, siis Martin võttis ühendust ja kutsus nõunikuks tulenevalt valdkondadest, millega ma seni olin tegelenud. Ja see koostöö viis järg-

Rain Epler puutus keskkonnateemadega kokku rahandusministeeriumis ministri nõunikuna töötades. Foto: KVS

mise sammuni. Tegelesin rahandusministeeriumis väga palju keskkonnateemadega. See oli väljakutse, mille ma otsustasin vastu võtta. Mis need valdkonnad täpsemalt olid, millega te varem tegelesite? Noorena sattusin kindlustusmaailma, kus töötasin aastaid erinevates rahvusvahelistes ettevõtetes. Muuhulgas viis see töö mind Rumeeniasse, kus olin Kesk- ja Ida-Euroopa IT- ja operatsioonide juht suures kindlustusmaaklerkompaniis Aon. Siis kutsuti mind Eestisse Briti kindlustushiiu RSA juurde. Kui RSA müüs oma üksused maha, oli korporatiivelu end minu jaoks ka ammendanud. Oli rõõm alustada vahelduseks omal käel väikest ettevõtlust pruulikoja näol. Tegemist on Pühajõe pruulikojaga teie enda kodutalus Võrumaal ja see kujutab endas sisuliselt perefirmat. Mõte läks käima inspireerituna naabrimehest, kes tegi kodus väga head õllet. Otsustasin ka ise hobi korras kätt proovida. Tegingi mõned laarid ja tuli täitsa õlle moodi õlu. Sealt edasi tuligi mõte pruulikoda teha ja täiesti ametlikult õlle turule tuua. Tänaseks on kõik tasakesi kasvanud. On olnud väga põnev. Ühelt poolt olen töötanud suurtes rahvusvahelistes korporatsioonides, kuid päriselu jääb seal paratamatult varjule. Selles mõttes on väikeettevõtja elu teistmoodi tore. Õlut on tore teha – protsessi lõpuks saab midagi päriselt valmis. Hästi on tasakaalus ka füüsiline töö ja inimestega suhtlemine.

RAIN EPLER 44 Rain Epler on üles kas vanud Põlvas ja lõpeta nud seal keskkooli. 44 Õppinud Tartu Ülikoolis majandust ja IT-kolled žis infotehnoloogiat. 44 Ta elab perega Võru maal, kuhu osteti vana talukoht ja kus asub ka tema pruulikoda. Peres kasvab kolm poega – kahe-, nelja- ja seitsme aastane.

Kui suur teie ettevõtte sortiment on? Vahepeal tegime erinevaid katsetusi ja turule on tulnud kokku paarkümmend sorti. Põhisortimendi leiab näiteks Selveri ketist üle Eesti, samuti Võrumaa kaubanduses. Katsetamisrõõmu on palju olnud, tuttavatelt ja konkurentidelt uuritud ja vastavat kirjandust loetud. Väga lahe ja orgaaniline arenguprotsess on olnud. Muutus ellu tuli küllalt kiiresti ning kuna tegemist on pereettevõttega, siis abikaasale langeb nüüd suurem koormus paberimajandusega. Minul endal nüüd mõnda aega enam õllepruulimiseks aega ei ole. Kas on veel hobisid? Kui teha aktiivset tööd ja kasvatada kolme last, siis liiga palju aega hobidega tegelemiseks ei jää. Aga üks asi, mida ma jõudumööda olen pusinud, on karmoška, mille sain viis-kuus aastat tagasi kingituseks, ja seda ma kääksutan heal meelel. Noorena õppisin akordionit muusikaklassis ja mängin vahel sedagi. Muusikamehele omased pikad juuksed tuli ministriks saades maha ajada. [Naerab] Amet kohustab. Las see soeng olla nüüd mõnda aega selline, nagu ta praegu on.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Abieluvastaste

EI-kampaania

põhineb valedel

Abielureferendumi vastased ehk EI-kampaania tegijad kasutavad rahva lollitamiseks alusetuid väiteid ja eksitavat sõnavara. Riigikogu esimees ja EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS lükkab EI-poole valeväited otsustavalt ümber.

Abielu institutsioon ei ole rünnaku all ega vaja põhiseaduslikku kaitset

Valeväide

Seda väitis veel hiljaaegu Reformierakond eesotsas Kaja Kallasega ning see oli ka nn kooseluseaduse läbisurumisel laialt levitatud väide. Tegelikkuses oli kooseluseaduse läbisurujate siht jõuda sammhaaval homoabielu seadustamiseni, nagu on see on toimunud kõikides riikides, kus esmalt võeti vastu kooseluseadus. Homoabielu seadustamist lõppeesmärgina tunnistas hiljuti ka sotsialist Sven Mikser, tõdedes, et

lühikesed sammud pole end õigustanud ja et on aeg astuda suur samm – legaliseerida abielu samasooliste vahel. Sotsiaaldemokraadid on teatanud, et toetavad roheliste ja Eesti 200 poolt algatatud homoabielude legaliseerimist nõudvat petitsiooni. Samuti toetab seda Reformierakond, aga hirmust kaotada oma pärisabielu toetavaid valijaid ei julge partei petitsioonialgatajatega ühineda ning püüab abielureferendumit teiste vahenditega põhja lasta.

Loomuliku abielu pooldajad on abieluvõrdsuse vastu Nn abieluvõrdsus on homoabielu pooldajate konstrueeritud uudissõna, millega püütakse tekitada valearusaama, justkui tekitaks abielu mehe ja naise vahel mingit ebavõrdsust, mille homoabielu seadustamine likvideeriks. Abieluvõrdsuse mõiste kasutamise eesmärgiks on abieluinstitutsiooni ja abielu mõiste ümberdefineerimine.

Eestis kehtiva õiguse kohaselt on absoluutselt kõigil täisealistel ja teovõimelistel inimestel ühetaoline ehk võrdne õigus abielluda. Samasoolistele paaridele abieluõiguse andmine ei tooks mitte võrdsust, vaid annaks neile eriõiguse. Ja kui rääkida võrdsusest, siis ei tohiks olla üllatus, et lapsed sünnivad vaid mehe ja naise kooselust, mitte samasooliste viljatust ühiselust.

Valeväide

Abielureferendum on provokatsioon ja lõhestab ühiskonda

Väide, nagu oleks referendum provokatsioon on samaväärne väitega, et igasugune demokraatia ja rahvalt arvamuse küsimine on provokatsioon. Üleskutse mitte kuulata rahva häält kõneleb referendumivastaste kõva käe ihalusest. Näiteks Šveitsis on referendumid poliitilise elu loomulik osa, aastas toimub seal mitu rahvahääletust ning ühiskond pole seal kaugeltki tülis. Vastupidi, rahva hääl annab otsustele suurema legitiimsuse. Tuletame meelde, et Eestis algas ühiskonna lõhestamine aastatel 20142015 nn kooseluseaduse pealesurumisega Reformierakonna ja SDE poolt. Sellega sõideti jõhkralt üle ühiskonna valdava enamuse tahtest. Õnneks jäid seaduse rakendusaktid vastu võtmata, kuid ühiskond oli lükatud kreeni. Abielureferendum ei lõhesta ühiskonda, vaid ühendab. See annab võimaluse ühiselt otsustada, millise tee ja tuleviku me endale ühiskonnana valime.

Valeväide

Abielureferendumi läbiviimisel puudub mõte ja tegelema peaks teiste asjadega

Just nüüd, mil abieluinstitutsioon tahetakse pöörata pea peale ja homoseksuaalsetele paaridele tahetakse anda abieluõigus, on abielule põhiseadusliku kaitse omistamine eriti tähtis ja hädavajalik. Perekonnaseadust, kus abielu on sätestatud mehe ja naise vahelise liiduna, võib praegu igal hetkel muuta. Pärast seda, kui rahvahääletusega kinnitatakse üle, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, ei ole selle muutmine ilma uue rahvahääletuseta võimalik. Riigikogu ei saa siis enam teistsuguseid seadusi vastu võtta ega kohtud olemasolevaid ümber tõlgendada. Rahvahääletusel on väga suur ja oluline mõte. Rahvahääletuse läbiviimine abielu teemal ei mõjuta teiste oluliste küsimustega tegelemist. Valitsus ja Riigikogu tegelevad pidevalt sadade teemade, projektide, algatuste ja seadusemuudatustega, kuid meedia neid teemasid ei kajasta. Kes kahtleb, vaadaku Riigikogu ja valitsuse päevakordi, mis on kõigile kättesaadavad asutuste veebilehtedel. Abielureferendum on üks paljudest valitsuse algatustest ja selle eesmärk on anda inimestele võimalus ise otsustada ja kaasa rääkida meid kõiki puudutaval teemal, vastupidiselt sellele, kuidas toimetati kooseluseaduse vastu võtmisel.

www.ekre.ee

Valeväide

5/2020

EESTI EEST!

Enamus ei tohi referendumiga lahen dada vähemusi puu dutavaid küsimusi

Selle äraspidise loogikaga ei saaks mitte kunagi ühtegi demokraatlikku otsust vastu võtta ega valimisi läbi viia. Demokraatia sisu ja mõte ongi just see, et otsustav on rahva enamuse, mitte vähemuste tahe. Abielu kaitsmine ja sellele rahvahääle tuse kaudu põhiseadusliku kaitse andmine on ühiskonna enamuse võõrandamatu õigus. Rahvahääletus on kantud kõige suuremal moel võrdõiguslikkuse põhimõttest ja annab kõigile kodanikele ühesuguse õiguse otsustada. Küsitluste järgi toetab abielu kui mehe ja naise liitu üle 60% eesti inimestest. Referendumi vastu võitlejad ei aseta end mitte valitsuse vastu, vaid hoopis eesti rahva enamuse vastu. Ühiskonna ja rahva seisukohtadega mittearvestamine viib meid totalitaarsesse režiimi, kus mingi vähemus ütleb enamusele, kuidas peab käituma, kuidas mõtlema, mida tegema. Sellises ühiskonnas me oleme juba olnud ja sinna me ei ole nõus tagasi minema.

Valeväide

Homoabielu on inimõigus

See on järjekordne suurvale. ÜRO Inimõiguste Harta räägib vaid abielust mehe ja naise vahel ning Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et homoabielu mittelegaliseerimine ei ole inimõiguste rikkumine. Seda, et homoabielu ei ole inimõigus, on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise. Demokraatlikke riike, kus geipaaride abielu ei tunnustata, on mitu korda rohkem kui neid, kus tunnustatakse. Eesti ei ole siinkohal mingi erand. Homoaktivistid on lagedale tulnud ka väidetega, nagu raiutaks abielureferendumiga kivisse sovetlikku homofoobsust. Selle loogika järgi on enamik maailma riike ja rahvaid sovetlikud ning homofoobsed. Loomuliku abielu eest seismine ei tee inimestest homofoobe. Enamik inimesi lihtsalt ei taha, et neile surutaks peale loomuvastaseid sättumusi ja soovivad, et midagigi jääks pühaks ning puutumatuks.

Valeväide

Referendumiga võetakse kelleltki õigusi ära

Abielureferendumiga saab abielu endale põhiseadusliku kaitse. Mitte kellegi õigusi sellega ära ei võeta, eriti selliseid, mida pole olemas olnudki. Küll aga soovivad homoabielu pooldajad anda teatud grupile eriõiguse ning hävitada abieluinstitutsioon mehe ja naise liiduna. Ja hoopis see võtab väga palju ära neilt, kes peavad abielu pühaks. Sama rumal on väide, et loomuliku abielu toetajad keelavad teistel armastada. On oluline aru saada, et abielureferendum ei puuduta armastust, ammugi selle keelamist. Mitte kellelgi ei keelata armastada kedagi. Rahvahääletuse teemaks on abielu.

Autor: Erki Evestus

Ei-kampaania eestvedajad ehk LGBT+ rahvas armastab oma palet näidata ja nõudmisi esitada maailma suurlinnades toimuvatel rongkäikudel. Üheks nõudmiseks on homoabielu ja lapsendamisõiguse seadustamine. Fotod: Scanpix

Valeväide

Rahvaküsitluse küsimus on põhiseadusevastane

Tegemist on taaskord referendumi vastaste väärinfoga, mille eesmärk on inimesi eksitada. Põhiseadus ei keela ühegi küsimuse rahvahääletusele panemist, kui see ei puuduta maksusid ja välislepinguid. Nõnda saab rahvahääletusele panna ka väärtusküsimusi. See, millisena näeb meie ühiskond riigi kaitsva tiiva all olevat abielu ja perekonda, on väga oluline osa ühiskonna väärtussüsteemist. Ei ole ühtegi moraalset ega õiguslikku põhjust, miks ühiskonna enamus ei tohiks kaitsta abielu seksuaalvähemuste soovi eest seda hävitada. Abi eluteemalisi referendumeid, kus on otsustatud seksuaalvähemuste õiguste üle, on korraldatud paljudes Euroopa riikides (Iirimaa, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia jne) ning mitmekümnes USA osariigis. Õiguskantsler Ülle Madise on kinnitanud, et küsimus „Kas Eestis peab abielu jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks“ on korrektne ning põhiseadusele vastav. Siin pole millegi üle vaielda.

Kokkuvõtteks Eesti põhiseaduse ja perekonnaseaduse loojad ei tulnud omal ajal selle pealegi, et keegi võiks kunagi seada kahtluse alla abielu kui mehe ja naise liitu, vastasel juhul oleks see kindlasti raiutud lisaks perekonnaseadusele ka põhiseadusesse. Seda on kinnitanud mitmed Põhiseadusliku Assamblee liikmed. Läbi aegade välja kujunenud perekond on ühiskonna alustala ning mehe ja naise liit on ainuke loomupärane liit, millest sünnivad lapsed ja mis tagab meie ühiskonna ja rahvuse edasikestmise. Rahvahääletus võimaldab meil anda abielule põhiseadusliku kaitse, mida see praegu vajab. Kui tahame, et meie ise ja meie lapsed saaksid elada normaalses ühiskonnas, siis tuleb referendumil ilmtingimata osaleda ja öelda selge sõnaga JAH.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Abielu saab olla ainult mehe ja naise liit Me ei tohi jääda ükskõikseks pealtvaatajaks, kui meie ühiskonna aluseid õõnestatakse ja meie inimlikkust hävitatakse, kirjutab lavastaja ja teoloog MALLE PÄRN.

nnetu on see rahvas, kelle valitsus annab välja mingi seaduse, mis keelab inimestel lähtuda oma elukorralduses ja hinnangute andmises klassikalisest igiigavesest kõlblusest ja moraalist, nimetab need tagurlikuks või lausa inimvaenulikuks ümber ja seab need ühepoolse propaganda kaudu põlu alla. Meie meedia on viimasel ajal täis niinimetatud „sooneutraalse abielu“ propagandat. Terve rida sinisilmseid hea südamega inimesi juba pooldavadki seda „uuendust”, kirjutavad naiivseid artikleid, annavad toetusallkirju ja „klikivad“ propagandalehekülgi, justnagu kaasa tundes „rõhutud vähemustele“. Nad on omaks võtnud aktivistide poolt loodud demagoogilise retoorika, sõimavad loomuliku mõtlemisvõime alles hoidnud inimesi „homofoobideks“ ja vihakülvajateks, nimetavad juba ennastki kuulekalt „seksuaalideks“ („heterodeks“), tunnistades sellega, et inimesel kui liigil võibki olla mitu võrdselt normaalset seksuaalset „orientatsiooni“, mille alusel me kõik peame ennast hakkama identifitseerima. See on vale.

Mis on perekond? Inimesed jagunevad seksuaalselt meesteks ja naisteks, sugueluline armastus on võimalik vaid kahe erineva sugupoole vahel ja sellest sünnivad neile ühised lapsed. Perekond

sevad mehe ja naise abielu aluse. Kõik keerleb selle ümber. Nüüd tahetakse see viia tagasi instinktide pinnale, et võrdsustada hälbed, pornograafia, promiskuiteet ja prostitutsioon püha abielulise armastusega. Kaasaegsetes kunstiteosteski juba propageeritakse instinktide prevaleerimist kaine mõistuse üle ja oma ihade kiiret rahuldamist, mitte enam hingelist armastust. Igasugune seksuaalelu ületähtsustamine ja avalikkuse ette kiskumine meie igapäevaelus on tegelikult ebakõlbeline. Seksuaalsus kuulub iga inimese intiimsesse eraellu, seda ei tohi seadustesse kirja panna. Valitsus ei tohi piiluda inimese magamistuppa. Ammugi

Perekond ei ole riigi kaitse all mitte sellepärast, et mees ja naine armastavad teineteist, vaid sellepärast, et seal sünnivad ja kasvavad lapsed.“ Malle Pärn

on seega: mees + naine + nende ühised lapsed. Inimene on oma kultuuriajalooga kujundanud seksuaalinstinktist imeilusa armastusloo. Järglaste saamine on pühitsetud armastusega, mis kuulub ennekõike hinge maailma, intiimvahekord on vaid üks selle komponente, mitte selle alus ega keskpunkt. Missuguseid imelisi teoseid on loodud armastusest muusikas, maalikunstis, poeesias, romaanides! Kunstid ülistavad armastust, pühit-

mitte sundida rahvast avalikult arutama üksteise intiimasju. Intiimelu on kahe inimese vaheline saladus.

Ärgem olgem seksuaalid! Inimesi ei tohi jaotada erinevateks seksuaalideks „nende liikide järgi”, see on alandav. Riigijuhid ei tohi oma rahvast alandada ega sildistada neid nende seksuaaleelistuste põhjal. Perekond on riigi kaitse all sellepärast, et seal sünnivad ja kasvavad lapsed, mitte sellepärast, et mees ja naine armastavad teineteist. Riik

ei tegele inimeste eraeluliste emotsioonidega. Ka üksikvanema laps on riigi kaitse all. Ja homoseksuaalid, kes kasvatavad varasemast elust sündinud lapsi ning jagavad ühist eluaset samast soost elukaaslasega, on üksikvanemana samuti riigi kaitse all. Aga samast soost elukaaslane ei saa olla lapsele teiseks emaks või teiseks isaks. Sest lapsel on ainult üks ema ja üks isa. Kui inimene arvab, et geikooselu võrdsustamine abieluga ei võta kelleltki midagi ära, siis võib talle ainult kaasa tunda. Järelikult tema jaoks ei ole armastus ja abielu enam pühad. Ta on midagi väga oluliselt inimlikku endas ära kaotanud. Enamasti nii ongi, et see, kes ise midagi pühaks ei pea, tahab selle võimaluse justkui kadedalt ära võtta ka kõigilt teistelt. Täiesti absurdsed on demagoogilised väited, et abielu olla nagu ise devalveerunud ja sellepärast ei ole ta enam püha. Me peame lähtuma parimatest, mitte halvimatest. Kuni on veel inimesi, kellele abielu ON püha, ei tohi me seda pühadust mingite seadustega hävitada. Mees-mees ja naine-naine paarisuhe ei ole abielu, see on kokkuleppeline mäng. Seda mõistavad väga hästi need, kes on selle laviini veerema pannud, sellepärast on meedia üleujutatud ühepoolse propagandaga. Sest ausas väitluses jääks kohustusliku „sallivuse“ jutlustajad normaalse elukorralduse kaitsjatele alla. Moraalireeglid ei vanane ega uuene, need kuuluvad loodusseadustesse, mida meie ei saa muuta. Me saame ennast neid rikkudes hai-

Foto: shutterstock

geks teha, oma elu õnnetuks teha, oma inimlikkuse hävitada, sest iga tegu on nagu seeme, mis sirgub suureks taimeks ja hakkab kunagi vilja kandma.

Hääletagem abielu allesjäämise poolt! Võiks muidugi öelda, et ega riigil ei tohiks olla ka abieluga asja, sest seegi on eraelu. Aga riik püsib ju tänu sellele, et mehed ja naised armuvad, abielluvad ja „toodavad” juurde uusi inimesi – riigi kodanikke. Ühiskond uueneb põlvkonniti. Ja laste üleskasvatamine ei ole kerge. See protsess kestab aastaid. Et lapsed võiksid olla meie riigis õnnelikud ja terved, selleks on vaja neid tähtsustada. Ja perekondi toetada. On loomulik, et perekondadele ja lastele võimaldatakse erilisi soodustusi, millest ei saa osa üksikud inimesed või ka paaris elavad inimesed, kes ei „taastooda” rahvastikku. Kui me neid soodustusi hakkame jagama suvalistele kooselavatele paaridele, siis perekond kaotab mõtte ja tähtsuse. Riik alandab perekonna võrdsele tasandile meelelahutusega. Riiklikku kaitset ja toetust vajavad mehe ja naise kooselust sündivad lapsed, mitte suvalised „teineteist armastavad” paarikesed. Inimesed, ärge laske endaga manipuleerida! Austage ennast, igaühes on olemas midagi kordumatut ja imelist! Ärge jääge ükskõikseks pealtvaatajaks, kui meie ühiskonna aluseid õõnestatakse ja meie inimlikkust hävitatakse! Tehke see esimene samm: hääletage kevadel abielu pühaduse allesjäämise poolt!

www.ekre.ee

5/2020

EESTI EEST!

EKRE parandab teiste erakondade vigu Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal lasub ajalooline kohustus parandada teiste, eeskätt Reformierakonna vigu ning upitada kraaviaetud majandus keskteele tagasi, kirjutab õigusteadlane, vaimulik ja konservatiiv IGOR GRÄZIN.

eel kümme aastat tagasi oleksid mu silmamunad olnud suured nagu kanamunad, kui keegi parteilane või muidu poliitik oleks mulle ütelnud, et turumajandust justkui soosiv Reformierakond on varsti sotsialistlik ja et rahvusromantiline EKRE on Eestis ainus partei, mis seisab turumajanduse, kapitalismi ja kodanike jõukuse kaitsel. Aga nii see on, ja kuna see siin on konservatiivide ajaleht, mille lugejad teavad konservatiivsusest ja rahvuslusest niigi palju, siis võtan seletada EKRE-le pakutavad Reformierakonna ja Isamaa sotsialistlikud ahvatlused. Selles on tegelikult miskit imelikku, et EKRE mureks on saanud kolme sotside erakonna (päris sotsid, Reformierakond ja Isamaa) käkkide parandamine. Eriti veel siis, kui EKRE-st saab peaministripartei (ja saabki). Rahvuskonservatiivse erakonnana ei peaks EKRE tegelikult kuigipalju tegelema selle majandusmudeli taastamisega, mille lõid Siim Kallas, Valve Kirsipuu, Heiki Kranich, Uno Mereste, Kaljo Kiisk jt, ning mille sisu on vabaturumajandus. Aga Eestis on kujunenud välja viletsavõitu olukord, kus vaat’ et kõik erakonnad ehitavad sotsialismi, viimasena nüüd siis ka Parempoolsed Isamaa sees. Nii lasubki EKRE-l ajalooline kohustus upitada kraaviaetud majandus keskteele tagasi. Seda enam, et kriisid on loonud Reformierakond ja Isamaa – sh majandust halvav üleminek eurole, majanduse surumine raskete ent mõttetute Maastrichti kriteeriumide alla, eramajanduse riigistamine jne.

Teiste parteide vaated Aga heidame korra pilgu parteide vaadetele, nagu need hetkel veel on. Sotsiaaldemokraadid – teadagi, meenutagem kasvõi totakat alkoholikampaaniat, ja üldse jooksevad nad tühja. Tasub mäletada, et sotsid kannavad täit vastutust praeguse presidendi paikaupitamise eest. Ja nad veavad ühte sotsialistlikku kampaaniat teise järel, sh kirikuvastast kampaaniat. Reformierakond – kah sotsialistlik, sh on nende hingel kapitali ja suurema eraomandi riigistamine, mõttetute riigiasjade finantseerimine (Nordica; Eesti Energia

– Auvere jaam, investeeringud Utah’sse ja Jordaaniasse; praamiühenduste ärasusserdamine; Peipsi kalanduse jätmine NSVL-i aegseks jne jne) ning arutute programmide soosimine (nt kõikvõimalik rohelise edendamine, mida pole vaja), pluss jämedad vead välispoliitikas (soov sõlmida Venemaaga piirileping, halvendades seega oluliselt meie positsiooni suhetes Venemaaga) jne. Ühesõnaga: koledus. Isamaa – lakkab olemast. Samas aga juhtub tegema vigu, mis on vastuolus Eesti riigi ja rahvuse huvidega. Keskerakond – tubli ja hea paljuski ja suudab täna juhtida Eesti riiki nagu kord ja kohus. Kuid häda on selles, et Keskerakonnal puudub mistahes poliitiline programm, mistõttu eksisteerib risk astuda poliitilisi samme, millede sisu pole selge ja millede läbiviimisel puudub kindlus, kas ka nende valijad ja koalitsioonipartnerid neid mõistavad. No nii – jääb siis EKRE, millest on palju kirjutatud ja millel lasub ootamatu ülesanne asuda parandama teiste, eeskätt Reformierakonna vigu, neid, mida on tehtud viima-

Euro kasutuselevõttu võib Igor Gräzini meelest lugeda meie rahanduse kriisi alguseks.

jaoks sugugi kohe selge. Ja uurimiskeskuse Vaba Euroopa (Ivar Raig, Mart Helme, Martin Helme, Igor Gräzin) hoiatusi ei võetud tõsiselt. (Küll aga toimus 2019 Euroopa Parlamendis üheksa riigi, sh Soome ja Rootsi, korraldatud konverents, kuidas pääseda eurost.)

Eesti rahanduse kriisi algus Meie poliitilises ajaloos on olemas üks õõvastav foto – Andrus Ansip (tollane peaminister) ja Jürgen Ligi (tollane rahandusminister) seisavad Postimehes (24.10.2011) käes eurokupüürid. See ta ongi:

Euroopa Komisjon üritab määrida liikmesriikidele pähe 750 miljardit eurot, nõudes samal ajal laenusaajalt sellise poliitilise süsteemi ja poliitika kehtestamist, millist tahab Lääne-Euroopa.“ Igor Gräzin

se kümne aasta jooksul. 17 aastat on liiga pikk aeg ja pealegi hakkas Reformierakond oma käkke keerama alles 2007.-2008. aastal. Tõsiasi, et üleminek eurole oli kapitaalne viga, ei olnud enamiku

meie rahanduse kriisi algus. Esiteks kadus meie pangal Eesti raha reguleerimise võimalus (sest Eesti Pank raha ei trüki). Teiseks ajasime me hukka oma eelarve, kuna hakkasime hoolega järgima nn Maastrichti

Foto: Scanpix

Eestit tabanud kriisid on loonud Reformierakond ja Isamaa – sh majandust halvav üleminek eurole, majanduse surumine raskete ent mõttetute Maastrichti kriteeriumide alla, eramajanduse riigistamine jne.“ Igor Gräzin

kriteeriume, mida tegelikult ei järgi Euroopas ükski tervemõistuslik riik. Tegemist on makromajanduslike näitajatega, mis on meile kohustuslikud, aga ühelegi nn Vana-Euroopa riigile ei ole. Siit tuli muide ka kuulus eelarve struktuurse tasakaalu kriteerium, millel puudub rahanduses vähegi arukas alus. Eelarve tasakaal tähendab lihtsustatult seda, et riigisiseses majanduses on kulud ja tulud tasakaalus, kusjuures riik laenu võtta ei tohi. Aga konks on selles, et kui tekib kohustus laenu võtta, siis võetakse sealt, kust tohib ja laenaja kehtestatud protsendiga. See on suur majanduslik häda, aga ühtlasi ka poliitiline – Euroopa Komisjon üritab määrida liikmesriikidele pähe 750 miljardit eurot, nõudes samal ajal laenusaajalt riigilt nn õigusriigi kriteeriumide täitmist, s.t sellise poliitilise süsteemi ja poliitika kehtestamist, millist tahab LääneEuroopa.

Näide: Saksa liidukantsler Angela Merkel karjub Ungari peale, kuna seal ei kehtivat nn õigusriigi põhimõte. Aga ega Saksa maalgi ju kehti – kriminaalkurjategijast endine Saksamaa kantsler, Venemaalt suurt altkäemaksu saanud Gerhard Schröder jalutab Saksamaal vabalt ringi, kuigi tema koht on esialgu kohtu all ja võimalik et ka vanglas. Praegu aga esitatakse nõudmisi. Seega – kõigepealt peavad riigid laenu vastu võtma ja siis muutma oma riigisüsteemi nii, nagu tahab Euroopa Komisjon. Mis tunne on? Unustada ei tohiks ka asjaolu, et vähemalt Saksamaa arvestab võimalusega kujundada uut majandusruumi kahasse Venemaaga. Ei tundu just juhusena, et LääneEuroopa ehk nn Vana-Euroopa riigid istuvad passiivselt selle laua taga, mille ääres käib arutelu Venemaa osaluse üle Ukraina suveräniteedi tükeldamises.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Jaak Madisoni ja Merit Männiste elu ümber pisipoja, muusika ja poliitika „Oli väga armas aasta,“ lausub EKRE eurosaadiku JAAK MADISONI lauljannast elukaaslane MERIT MÄNNISTE ning saadab sooja pilguga Jaagu süles istuvat poega Jakobit, kes saab just jõulude eel üheaastaseks.

„O

leme ju esimest korda vanemad ja väga põnev on jälgida kogu seda arengut, panna kõike beebiraamatusse kirja, et mis kuupäeval ta midagi tegema hakkas. Ka esimesed sõnad on juba tulnud,“ räägib Merit. Lapsevanemaks olemine on väga eriline tunne, mille teeb veel erilisemaks selle rolliga kaasnev suur vastutus. Läinud koroonakevad lubas perel rohkem koos olla, sest Jaak ei pidanud pidevalt Brüsseli vahet käima. Europarlament pandi kinni märtsi keskel ja uuesti läks töö lahti alles juunis. Ja siis tuli suvi peale. Jaak: „Väga tore oli kodus olla, sai kohustusi jagada – vahepeal tegin mina oma ülikoolitöid ja käisin väikemehega jalutamas, siis tegi Merit omakorda enda magistriõppe lõputööd.“ Suvel tehti perereis Austriasse, Itaaliasse ja Sloveeniasse, millega ühendati nii puhkus kui ka töö. Palju aega veedeti suvel ka Jaagu maakodus Järva-Madisel. Jaak: „Iga uus päev on teistsugune ja minagi õpin lapsega koos aina uusi asju juurde. Eelseisvaid jõule ja Jakobi sünnipäeva ootame õhinal.“

Pipi Pikksukk ja Punamütsike Merit sai sel aastal Eesti Muusikaja Teatriakadeemias lauluõpetajana magistriks; bakalaureusekraad oli tal samas koolis koorijuhtimise erialal juba varem omandatud ning

mõni aasta ka lauluõpetaja ametit Kohilas peetud. Merit lööb pisipoja kõrvalt peaosalisena kaasa Estonia rahvusooperi muusikalis „Pipi Pikksukk“, kus teda on võrreldud legendaarse Katrin Karisma endaga. Meritit tuntakse ka Männiste perebändist, kus ta esineb koos isa ja vennaga. Lisaks kehastab ta Punamütsikest haridusprojektis „Punamütsike ja seitse pöialpoissi“. Samuti esines Merit XII noorte laulu- ja tantsupeol peategelase Hämariku rollis. Veel on ta mänginud Kanal 2 müstilises seriaalis „Nukumaja“ Marianni ning lugenud teksti teleja raadioreklaamidele ning animafilmidele. Meriti eesmärk on arendada lauljana oma soolokarjääri, kirjutada lugusid; ka plaadimõte on juba tükk aega peas keerelnud. Lapse kõrvalt on veidi keerulisem, aga vaatamata sellele on olnud produktiivne aeg. Jaak leiab töö ja pere kõrvalt aega käia ka ülikoolis: „Ülikool on tore koht, aga sellega lõpuni jõudmine nõuab püsivust ning keskendumist. Läksin uuele ringile Tartu

Elupõliste poliitikute suur probleem on see, et nad peavad saama igal juhul tagasi valitud, et maksta kinni oma autoliisingud ja majalaenud.“ Jaak Madison

Jaak Madison: poliitikast ei tohi olla sõltuv 24/7 Tavatult noorena suurde poliitikasse sukeldunud Jaak Madison pole kindel, et ta pensionini poliitikasse jääb: „Riiki saab teenida ka mujal kui poliitikas.“ Erasektorgi on ju suur ja lai maa. „Ma ei taha öelda, et hakkan poliitikast lahkuma, üldsegi mitte, aga on variant teha kunagi midagi ära avalikus või erasektoris, näiteks õigusvaldkonnas, mis on praegu mu erialavalik.“ Jaagu sõnul ei tohi poliitika olla asi, millest sa oled sõltuv 24/7: „Elupõliste poliitikute suur probleem on see, et nad peavad saama igal juhul tagasi valitud, et maksta kinni oma autoliisingud ja majalaenud. Nad teavad, et vas tasel korral tekib neil majanduslik probleem.“ Jaak, Merit ja Jakob oma Tallinna kodus.

Foto: KVS

www.ekre.ee

5/2020

EESTI EEST!

Külas Donald Trumpi kampaaniameistritel Äsjaste USA presidendivalimiste ajal käis Jaak Madi son mitme kolleegiga Ameerika Ühendriikides, kus oli kavas hulk huvitavaid kohtumisi nii Donald Trumpi kampaaniameistritega kui ka Valge Maja ametnikega. Jaak Madison leiab, et lõhe USA ühiskonnas on väga kontrastne – keskmaa- ja lõunaosariigid on vastastikku ida- ja lääneosariikidega, teine vastanduste telg on suurlinnade ja maakohtade vahel. Suurlinnad on multi kultuursed segukatlad ja need on pigem demokraatide ehk liberaalide mõju all, maapiirkonnad on seevastu pigem konservatiivide ehk vabariiklaste kants. Kui vaadata valimiste aktiivsust, siis Biden ja Trump on mõlemad saanud ajalooliselt kõige rohkem hääli, see näitab Madisoni sõnul polariseerumist, sest hääletati kas Trumpi poolt või Trumpi vastu, kuid mitte Bideni poolt. Madison: „Senat jääb tõenäoliselt vabariiklaste kätte, seega pole presidendil suurt jõudu. Tuleb lihtsalt loota, et see neli aastat elatakse seal kuidagi üle.“

2019. aasta jõuludel, mil pere oli veel neljaliikmeline. Foto: erakogu

ülikooli õigusteaduskonda. Kulgeb kenasti, eriti Brüsselis on õhtuti üksi kodus olles hea koolitükke teha.“

Laps kasvab klaverihelide saatel Kui koroonaoht parasjagu ei sega, siis käib Jaak Brüsselis esmaspäevast neljapäevani ning paaritunnine lend Brüsseli ja Tallinna vahel on tema jaoks sama tavaline kui mõnele inimesele TartuTallinna bussisõit. Pealegi on ju tegemist ajutise asjaga. „Kuigi parempoolsete osakaal on pärast viimatisi valimisi europarlamendis suurenenud, püüab Brüssel pandeemia ajel Euroopas rohkem võimu haarata ning tekitada probleeme, mille lahendamine tsentraliseerib liitu veelgi,“ märgib Jaak. Juba 2023. aastal tulevad uued Riigikogu valimised, poliitilised muutused toimuvad pidevalt, seega ei usu Jaak, et ta viis aastat Brüsselis üldse lõpuni on. Merit omakorda pole kunagi elus Brüsselis käinud, küll aga külastanud korra Strasbourgi, kus Euroopa Parlament tavaliselt kord kuus kokku saab. Pikemalt võõrsile elama ta ei kipu, sest peab end väga eestilembeseks inimeseks. „Kuna väikemehega on nii palju toimetamist, siis see aeg, mil issi ära on, läheb meil kiiresti,“ kõneleb Merit. Poliitikast räägitakse kodus üsna vähe. Merit ütleb, et Jaak ei kipugi rääkima, kuigi ta ise mõnikord ikka küsib. „Mina olen ikkagi valinud muusikutee,“ naeratab Merit, „kuid Jaaguga kokku elama asudes hakkas mindki poliitika veidi rohkem huvitama.“ Samamoodi on Jaak omakorda harjunud klaverimänguga ning kui helid Meriti sõrmede alt voolama hakkavad, liigub ka Jakob krõbinal klaveri juurde. „Jaagule vist pigem ikka meeldib, kui ma musitseerin,“ leiab Merit.

„Sõltub laulust muidugi,“ paneb Jaak poolnaljatades vastu. Igatahes naabrid pole seinale veel koputanud. Merit ütleb, et väikemees Jakobil laulueelistust veel pole: „Küll aga meeldivad talle väga emme laulud. Autoga sõites tõstab Jakob häält, kui laul läbi saab.“

Kokku saadi tõrvikurongkäigul Kohilast pärit musikaalne Merit kohtus Järvamaalt pärit poliitik Jaaguga paari aasta eest tõrvikurongkäigul, kus neiu esitas Vabaduse väljakul Eesti sünnipäeval rahvale laulu „Eesti muld ja Eesti süda“. See lugu ja esitus, kuid eeskätt esitaja, puudutas Jaagu hinge nii sügavalt, et ta otsustas neiuga lähemalt tutvust teha. Jaak: „Vaatasin, et keegi laulab ilusasti, uurisin taustainfot, uurisin tuttavate käest, suureks abimeheks oli Brad Jürjens, kes mängis samal üritusel kitarril

Igal juhul kutsun kõiki hääletama abielu püsimise eest mehe ja naise vahelise liiduna.“ Jaak Madison

Eesti hümni. Mis seal ikka, kirjutad ja kutsud välja ja…“ Jaak nendib, et nad ei ole küll abieluga kiirustanud, kuid märgib: „Küllap peagi saab ka see tehtud.” Igal juhul kutsub Jaak kõiki üles kevadisel rahvahääletusel toetama abielu püsimist mehe ja naise vahelise liiduna. „Abielureferendumil tuleb kindlasti minna hääletama ja hääletada normaalsuse poolt, milleks on tavaline perekond ema ja isaga.“

Siim Pohlak:

Pingutame, et meie pere lapsed tunneksid oma juuri Riigikogu EKRE fraktsiooni esimehe SIIM POHLAKU ja tema elukaaslase RENATE SALUSTE perre sündis oktoobri lõpus kolmas laps – kahe tüdruku kõrval rõõmustab vanemaid nüüd ka poisipõnn.

oliitiku elukutse kõrval ka ettevõtlusega seotud Siimu ja tema elukaaslase – lauljana tuntud Renate – peres kasvasid enne poissi juba üks 4- ja üks 2-aastane tüdruk. Kose vallas elavad Siim ja Renate on koos elanud seitse aastat, nad mõlemad väärtustavad peretraditsioone ja soovivad, et nende lastest kasvaksid inimesed, kes hindavad eesti keelt ja kultuuri. „Võib kõlada uskumatult, aga kui soovid, et 21. sajandi globaliseerunud maailmas kasvaksid lastest eesti keele ja kultuuri kandjad, tuleb selle nimel vaeva näha. Praegune olukord ei soosi eestlust ega eesti keelt kuidagi, inglise keel ja globaalsed trendid tungivad peale. Pingutame, et meie peres oleksid eesti rahvuskultuuril põhinevad kombed ja lapsed tunneksid oma juuri, kodukandi lugu ning Eesti ja põhjamaade kultuuritraditsioone,“ räägib Siim. Tema sõnul peaksid tänaste väikeste laste vanemad esitama endale konkreetse küsimuse – kas nende kodust sirguvad eestlust või hoopis kosmopoliitseid väärtusi kandvad inimesed? Elu näitab, mis lõpuks saab, aga n-ö vundament, eriti kujunemisaastatel laotu, loeb palju. Kui kodus on traditsioonid, meelelaad ja tavad, mis väärtustavad perekonda, kodukanti, eestlust ning sellega seotud

tähtpäevi, on lootust, et lapsel tekivad juured, mis ei lase igal elutormil või virvatulel teda eksitada. Ka Siim ja Renate hoiavad au sees peretraditsioone. Üks tähtis sündmus ongi peagi jõulude näol tulekul.

Kui soovid, et 21. sajandi globaliseerunud maailmas kasvaksid lastest eesti keele ja kultuuri kandjad, tuleb selle nimel vaeva näha.“ Siim Pohlak

„Jõulud on läinud järjest kaubanduslikumaks, algavad juba novembris. Meie oleme otsustanud ühe osana oma kodukultuurist, et teeme asju omas rütmis – lapsed teavad, et jõulupuu toome tuppa kindlal päeval jõulude eel, jõululaupäeval viime metsloomadele süüa ja toome kuuse alla jõuluheinad ja nõnda edasi,“ räägib Siim. Jõuludega seotud tavadest meenub talle lapsepõlvest isaga metsast jõulupuu toomine ja ema kodune

piparkoogitegu, mis käis puupliidi ahjus ning mille taignasse läks rohkelt mett. Meeles on, et jõulupuu pidi olema spetsiifilise kujuga, sest kuni 1994. aasta jõuludeni elati tõeliselt väikeses majas ja toanurka mahtus kuusk, millel oksi ühel küljel vähem. Siimu sõnul oli tema rahvusliku meelsuse ja maailmavaate kujunemise aluseks ärkamisaja ja taasiseseisvumise vaim, mis 1990ndate aastate alguses õhus hõljus. Samuti ajalootunnid ja õpikud, kus EW -aegse Eesti kirjeldamisel keskenduti sellele, mis oli esimesel iseseisvusajal hästi. „Kogemuste põhjal tundub, et uute põlvkondade inspireerimiseks ongi vaja asjadest natukene idealistlikumaid käsitlusi,“ lausub Siim. Siim Pohlaku isa Aivar Pohlak on tuntud ja värvikas jalgpallitegelane. Kuigi Siim on sellest johtuvalt ka ise jalgpalli harrastanud, kiskus teda rohkem siiski muusika ja meelelahutusvaldkonna poole. Kahekümne aasta jooksul on ta osalenud enam kui tuhande kontserdi, peo või muu sündmuse korraldamisel Eestis ja Lätis. Kontserttegevuse kõrvalt on viimase kümnendiga üles ehitatud TRE Raadio, mis katab koos sõsarjaamade leviga suurema osa Eesti territooriumist. Praegu on Siimu põhitöö Riigikogus, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonis. Mitme tuntud hiti autoril ja esitajal Renatel aga ilmus väikeste laste kõrvalt hiljuti uus album „Millennium“, millelt leiab lisaks tantsumuusikale ka kaks isamaalist laulu „See maa“ ja „Oma rahvust ei salga ma maha.“

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

(:)kivisildnik: „Mul ei ole midagi viga, ma olen, jah, konservatiiv.“ Foto: KVS

(:)kivisildnik:

Hullud lähevad hullemaks, normaalsetega ei juhtu midagi

Kui loomeinimesed üldiselt on vasakpoolsed, siis literaat Sven Kivisildnik, kirjanikunimega (:)kivisildnik, ei kannata praegu maailmas pead tõstvat marksistlikku kultuurirevolutsiooni silmaotsaski ning ütleb otse ja mahlakalt välja kõik, mida ta mõtleb. Kultuuriinimesed on teiega võrreldes üldiselt poliitilise skaala teises otsas. Kuidas seda seletada? Ma näen lillasid ja näen punaseid, aga ma ei näe kultuuriinimesi. Kultuuriinimesed teevad kultuuri, mitte allhanget vanasorose kontoritele. Ma küll ei julgeks nimetada ennast kultuuritegelaseks, kui tõlgiksin soppa või üritaksin lapsi enesekohitsemisele kallutada. Vanas Testamendis on öeldud: seadus on selleks, et te elaksite, mitte selleks, et te sureksite. Sama võib öelda kultuuri kohta. Kaido Kamal on väga mõistlik essee

2013. aasta Akadeemia detsembrinumbris, „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus”. Kõik, mis tapab ja teeb lolliks, ei ole kultuur, see on relv, massihävitusrelv. Teie olete selgelt konservatiiv. Kas parempoolsete mõtete väljendamise pärast on olnud mingeid tagasilööke ideoloogilisel pinnal kulturnike või muidu tuttavate seas? Mul ei ole midagi viga, ma olen, jah, konservatiiv. Ma olen tagasilöökidega arvestanud, peaksin olema lihtsameelne tobuke, kui tagakiusamine ja alandamine tuleks mulle ootamatult.

Lükatakse kõrvale, kui ei jaga vastavat meelsust, või ei kutsuta kooli esinema? Mõistagi ei saa ma enam burksimüüja palgaga ühes suurusjärgus loometoetust, kirjanikupalgast pole mõtet unistadagi. Kuus raamatut järjest on jäänud Kulka rahastuseta, viimati ilmunud raamatut „Armuloo prügikast” ei lubanud Berk Vaher, üks Kulka nn ekspertidest, Tartu Kirjanduse Majas esitleda – olevat propaganda! Enesestki mõista on samas majas teretulnud esinema mõõdukate pealõikajate eestkõneleja Ahto Lobjakas, kes arutleb teemal, kas eesti keeles on võimalik mõelda. Kas

ja millist tunnustust on mul loota, kui Vikerkaare ja Sirbi luulekriitikuks on tõusnud supervõhik Vilja Kiisler? Viiekümnendad on tagasi. Sama julmus, sama poliitiline sektantlus ja samasugused armetud taidlejad võimupositsioonidel. ERR alustab Müürilehe-põhist kirjandusaadet „Gogol”, nagu poleks Loomingut, progressiideele jäägitult ustavat

tuvõtul lämiseb Grigorjeva, mitte vanakoolimees Andrei Ivanov, tont teab mis suvaauhinna saab transvestiit Pärnits, mitte Maarja Kangro. Grigorjeva ja Pärnits pole kirjanike liidust. Vaene liit, ei näe mina sel helget tulevikku. Hungveipingid lendavad peale, ega nad ei halasta kellelegi, ei pääse nende revolutsioonilise raevu eest ei abordivirtuoosid ega virilad mees

See usuvabadus, mida täna tahetakse, on satanismivabadus.“ (:)kivisildnik

Vikerkaart, punamütsikesest Sirpi ja feministlikku Keelt ja Kirjandust olemaski. Ma ei ole oma mures üksi, ka vanad progressiivsed kirjanikud on üle parda heidetud. Presidendi vas-

feministid, mooramaa sooneutraalid on oma töö teinud – koligu nüüd ajaloo prügikasti. Mu meelest on see õiglane. Jah, muidugi, esinemised, ega ma ei mäletagi, millal ma viimati

www.ekre.ee

kandideerivale filmile, rääkimata eskimo jäätiste ja moorapeade ümbernimetamisest ning vormelautode ülevärvimisest. Kuidas seda ajuvabadust kommenteerida? Lastekohitsejatelt ei olegi midagi mõistlikku oodata, hea, et niigi läks. Hulluks ei ole muidugi läinud mitte asjad, vaid nn inimesed. Ja see hulluksminemine käib ikka mõõduka tasu eest, ja kui inimväärset tasu ei saa, siis antakse vähemalt mingi töökoht või haridust tõendav adjustaat. Mina ei tea ühtegi normaalset inimest, kes oleks hulluks läinud või globalistide surmasekti vasakusu vastu võtnud. Mu lähedased ei ole kliimaklounid, reeturid, kommunistid ega feministid. Hullud lähevad hullemaks, normaalsetega ei juhtu midagi – vaadake mind.

Kes tahab luulest paremini aru saada, töötagu läbi (:)kivisildniku luuleõpikud.

mõnel kirjandusfestivalil esinesin, ega need vist ei olegi eesti kirjanikele enam. Viimane võrku riputatud Prima Vista kava oli suures osas venekeelne, ma ei saanud sellest aru, ei oska kommenteerida. Kas on ka positiivseid näiteid sellest kombinatsioonist: rahvuskonservatiiv+luuletaja? Absoluutselt, maestro Indek Hirv on kindlasti suurim elav eesti luuletaja. Auhinnad lähevad aga mingitele täielikele jobudele, tüüpidele, kes pole elus kolme korralikku luuletustki kirjutanud. Ega Alvar Loog Postimehes asjata mananud, et kui see on eesti luule tipptase, siis pange pood kinni; poolemeelsed andsid tookord aasta parima luuleraamatu auhinna amatöör Eda Ahile. Hirve raamatut Loomingu aastaülevaade aga ei mainigi, kohutavalt ebaõiglane, naeruväärne ja väiklane. Jälk. Mis asi on sallivus? Tülgastavat jälkust pole võimalik sallida ja ei olegi vaja sallida. Sallivus on absurd, täielik absurd ja vedel väljaheide. Kõik, mida sallivusagitaatorid mulle vägisi kaela määrida üritavad, on tülgastav ja üldjuhul ka amoraalne, väärastunud ning ebaseaduslik. Kõike, mis on hea, väärikas, loomulik ja ilus, pole vaja sallida, seda me armastame. Armastame ja austame ilma igasuguse välise surve ja hirmutamiseta. Kohati on asi hulluks läinud, kui vaadata näiteks nõudeid, mida esitatakse Oscarile

5/2020

EESTI EEST!

Kuhu see liikumine võib edasi viia? Millega päädib kultuurisõda? Kultuurisõda ei ole asi iseeneses, see on tavasõjale eelnev ja seda toetav infooperatsioon. Ideaalsel juhul annab relvakonflikti ajupesuga asendada, see on odavam ja jätab vallutajast õilsama mulje. Kultuurisõjaga vallutatutest jääb aga eriti loll mulje, seda ei tohi selle sõja ohvrid hetkekski unustada. Kui lased kommudel ja pankuritel endal kultuurikoti üle pea tõmmata, siis oled sa mõistuselt nõrk – nõrgamõistuslik. Ülekaalukatele relvajõududele alistumine on veel kuidagi mõistetav, kaotus kultuurisõjas on aga kõige piinlikum asi üleüldse. Tehti lolliks ja seejärel

millestki rääkida, hale rähklemine põhjamudas. Nn eksperdid, kes on nende nurjatute otsustega häbistanud iseennast ja luulet, püganud lihtsameelset maksumaksjat ning maksnud ametiseisundit kuritarvitades kätte endast andekamatele, tuleb häbiposti naelutada, need võhikud ei tohi enam kunagi midagi otsustada. Björn Borg, Roger Federer, Rafael Nadal ja Novak Djokovic on kirjutanud tenniseraamatuid, ega see ei ole nende süü, et kõik lugejad Wimbledoni ei võida, isegi

Me vajame reaalselt toimivat kultuuripoliitikat, mis lähtub põhiseadusest, situatsiooni analüüsist ja tervest mõistusest.“ (:)kivisildnik

kõik osalejad ei võida. Ja mis need võidudki väärt on. Mina kui vana võistlustennisist, isehakanud enesetapjalik alpinist ja kahekordne maailmameister strateegias hindan eelkõige võidu ilu. Ma hindan seda, kui tehakse imet, kui tehakse seda, mida teha ei ole võimalik. Meil ei ole isegi luuleõpikute kirjutamine võimalik, ei meenu kedagi peale Ingvar Luhaääre, kes oleks üritanud, Luhaäär vähemalt proovis, ehkki välja tuli puder ja tantrakapsad. Meie suured nomenklatuursed poeedid pole kõik temaatilist artiklitki valmis saanud. Käib üle jõu. Raske aru saada, mille

Klassika, klassika ja veel kord klassika, elu on liiga lühike ja väärtuslik selleks, et seda halinaräpi ja jõusaalimuusikaga rüvetada.“ (:)kivisildnik

kukeks. Paras, mis ma muud oskan öelda.

eest Kätlin Kaldmaadele kirjanikupalka antakse.

Kas sõna on vaba? Mis üldse vaba on või ei ole? Kellele on ja kellele ei ole. Kunagi, vast üheksakümnendate alguses, ütles Priimägi ühe õige asja, siis soiuti usuvabadusest. Priimägi ütles, et see, mida te tahate, on ketserluse vabadus, vabadus uskuda riigi usku on iga valitsuse ajal olemas olnud. Nii ongi. See usuvabadus, mida täna tahetakse, on satanismivabadus – vabadus lapsi pilastada ja ohverdada, vabadus verd juua, vabadus kõigiks pahedeks, perverssusteks ja kuritegudeks, eelkõige riigireetmiseks ja maksumaksja raha varastamiseks.

Kas see on normaalne, et Eestis kirjutatakse rohkem raamatuid, kui neid loetakse? Halvasti kirjutamine ei ole normaalne ka siis, kui kirjutatakse vähe. Saasta lugemine ei ole absoluutselt normaalne, see on ebatervislik. Vaimne dieet peab olema tervislik. Lugemislaud tuleb hoida puhas, õnneks keegi ei sunni meid Mart Kadastiku proosapungestusi lugema. Sanitaarsus eelkõige.

Olete kirjutanud luuleõpiku, kas pärast seda on meie luule kvaliteet paranenud? Tegelikult olen kirjutanud kaks, „Õpetaja ütles” on ka õpik. Aga jah, veel hullemaks on läinud, loomastumine on täielik. Kui aastapreemiad antakse Eda Ahidele, siis pole

juritest. Kui kõlupead ei veere, ei juhtu midagi. Me vajame reaalselt toimivat kultuuripoliitikat, mis lähtub põhiseadusest, situatsiooni analüüsist ja tervest mõistusest. Me ei vaja paraade, me vajame sisemist kultuuri. Kultuuritaristu peab olema funktsionaalne ja terviklik, alates annete väljaselgitamisest, nende koolitamisest, edukatele kultuurimeistritele töökohtade loomisest ja parimate kunstisaavutuste kättesaadavaks tegemisest – hetkel meil funktsionaalset kultuuripoliitikat ei ole.

Mida muudaksite meie kultuuripoliitikas esimesena? Näiteks, kui oleksite kultuuriminister... Teen kõik, et kehtestataks meetmed eesti kultuuri kaitseks, olen siis minister või ei, esialgu oma haldusalas: kvoodid, kaitsetollid, kultuuritusmaks ja kultuurimiinimum. Kultuuriministril tuleb sooritada mitmeid Heraklese kangelastegusid: eelkõige puhastada institutsioonid soroslastest, stagnantidest, formalistidest, idiootidest ja kah-

Kõik, mis hetkel kultuurisfääris toimub, on piinlik segu korruptsioonist, nõdrameelsusest, klounaadist, reetmisest ja eidelikkusest. See on julgeolekurisk number üks, keegi ei saa austada riiki, mille kultuur on Mare Tralla. Kindlalt välistatud. Millised on (:)kivisildniku kultuurisoovitused viimase aja raamatute, filmide, muusika kohta? Ma ei soovita vaadata viimase aja filme, ma ei vaata neid ise ja ei soovita ka vaenlasele, hollivuud ja net fliks on küündimatu propaganda, kodumaised aga harrastusteater. Me peame endale aru andma, et filmiinvesteeringud on nurjunud ning kuulutama välja vaimse pankroti. Läks nagu Jordaania ja Juutahi õliväljadega, edasisel rahapõletamisel ja ajaraiskamisel puudub mõte. Muusikast kuulake klassikat, ka roki- ja popiklassikat. Mõne aasta eest ületas maailmas popiklassika müük esimest korda uue muusika müügi, sageli on ka seriaalide ja filmide tunnusmuusika klassika, see uus savi ei kõlba isegi jõusaalis kuulata. Kas viimase kahesaja aasta jooksul on kirjutatud mõni uus suur ooper? Ei ole. See ei ole muusika, see on äri, ja veel küündimatu äri pealegi. Üldine vaimne mandumine ja loomastumine tababki kõige valusamalt kollektiivseid kunstiliike nagu teater, film ja muusika – kirjanduses ja maalikunstis võib leida veel mõne üksiku helgema pea, aga vaadatavat teatrit ei ole enam olemas, filmifirmadest ja muusikute kollektiividest rääkimata. Klassika, klassika ja veel kord klassika, elu on liiga lühike ja väärtuslik selleks, et seda halinaräpi ja jõusaalimuusikaga rüvetada. Kindlasti on ka tänapäeval väga üksikuid õnnestunud filme, teatri etendusi, kontserte ja plaate, aga nende väljasõelumiseks puudub toimiv ühiskondlik mehhanism ja kõike seda savi ise läbi sõeluda ei ole vähimatki mõtet. See ajakulu, mis läheb uute filmide vaatamisele või plaatide kuulamisele ehk teatris käimisele, ei tasu ennast enam ammu ära, üks vaadatav film kahesajast on

ilmselgelt liiga vähe. Nii jääb ju nälga. Kui kultuuritarbimise kasutegur on alla 90%, siis on mõistlik see tegevus lihtsalt lõpetada, eelkõige kultuuritootjatel. Tarbija saab ka klassikaga väga hästi hakkama, klassika tarvitamise ainus pidur on see, et ta vajab aju ja teatavat ettevalmistust, mida meie haridussüsteem enam ei anna. Muidu on kõik hästi. Ja aju saab ise treenida, pole kosmoseteadus – loe rohkem ja vaata vähem telekat. Kui meie kultuuris on peale raskejõustiku midagi tõeliselt suurt, siis on see meie keel ja kirjandus ning meie kultuurilugu. Loetagu Ants Viirest ja Oskar Looritsat, Uku Masingu ja Jaan Kaplinski esseid. Meil on Tammsaare ja Jaan Oks, meil on Mati Unt ja Vaino Vahingu päevaraamatud, äsja ilmus väga huvitav kaheköiteline esseeride kirjavahetus, Barbarus ja Semper, tungivalt soovitan, näete seestpoolt oma silmaga, kuidas see katastroof juhtub. Ilmus ka „Eesti kõnekäändude” teine, piiblimahtu köide; ülikõva, vanasõnade akadeemiline neljaköiteline monument on juba ilmunud ja ka võrgus saadaval – see on kullaauk, need on meie keiserlikud luuleantoloogiad, mille üle võib olla uhke ja kust keeleilu, vormitäpsust ning mõttelendu võivad nautida ja õppida ka kõige nõudlikumad keele - ja kirjandusgurmaanid. Kindlasti soovitan ka väliseesti autori Arved Viirlaiu romaani „Kes tappis Eerik Hormi?”. See seitsmekümnendatel Kanadas kirjutatud raamat kirjeldab praegu meie ühiskonnas ja hinges toimuvat täpsemalt kui mistahes kaasaegne jutujunn. Valus, põnev ja ka prohvetlik raamat. Tungivalt soovitan. Ja luulet tuleb lugeda, luule on aju jõusaal – juubilar Kalju Lepik on ikka loetud? See oli retooriline küsimus. Kui palju jälgite meediat? Pealkirju vahel ikka vaatan, ei kannata välja, solvavalt loll ja valelik on see meie meedia. Kelleks nad mind seal oma urgastes peavad, kui arvavad, et ma sellist saasta loen ja ehk isegi usun? Olen ma mingi loom või poolemeelne laps?

Kui kõlupead ei veere, ei juhtu midagi.“ (:)kivisildnik

Kommunism ja reetmine on mulle lapsest saati vastikud. Loen Objektiivi, Uusi Uudiseid, Akadeemiat ja jälgin juhtivaid nn vandenõuteoreetilisi ning tsensuuri ohvriks langenud telejaamu nagu TruNews ja Infowars. Meie peavoolikumeedias on kõik valesti – nad on kultuurikauged, halva stiiliga, labased, lollid, müüdavad, soroslased, mõjuagendid, töllmokad, kliimaklounid ja homoaktivistid. Mis mul nendega pistmist?

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Biitlitest Metallicani ehk Eesti tippajaloolase Jaak Valge rajum pool Kui JAAK VALGE (65) ei tuhla parajasti ajaloolasena arhiivides ega võitle Riigikogu liikmena eestikeelse hariduse ja otsedemokraatia eest, võib teda leida rokiklubide higiste seinte vahelt kõrvuti needitud nahktagis karvaste tüüpidega. Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Jaak oma ammusest hobist ja avaldab oma kõigi aegade lemmikud.

aak Valge armastus roki vastu on pärit teismeeast, mil rokkmuusika ühendas endas nii generatsiooni identiteeti kui ka protesti halli nõukogude elu vastu. Elu vastu, kus eelistati magedavõitu estraadi muusikat, mille ekvivalendiks on tänapäeval Eurovision. Selle taustal mõjus lääne rokkmuusika ilmutuslikult, nagu seksuaalgigant eunuhhide seas. Õige ruttu sai Jaagu noorusaja lemmikuks Led Zeppelini „How Many More Times“. See lugu on Led Zeppelini esimese plaadi peal, 1969. aastast. „Lool on kolme erineva bluusiloo suured mõjutused, seega tänapäeval öeldaks, et tegu on plagiaadiga. Aga toona oli autoriõiguse käsitlus vähe teistsugune. Igatahes on esitus väga võimas,“ kommenteerib melomaanist poliitik, kelle jaoks toimus äratus 1970. aastal, mil ta oli õpilasmalevas. Äratajaks oli biitlite „Hey Jude“. Kammerbiitlugu, mis oli äsja 15-aastaseks saanud poisile üleminekuks just paras. Sealt edasi tulid Led Zeppelin, Deep Purple ja Black Sabbath. „Tundus niisugune aus, julge, natuke räme, mässuline muusika, mida kuulates sai siseneda justkui teise, oma maailma. Loomulikult tekkis ka oma subkultuur, kus vahetati rokkmuusika uudiseid ja plaate ning salvestati.“ Jaak nimetab Black Sabbathi lugu „Children of the Grave“ bändi 1971. aastal ilmunud kolmandalt albumilt „Master of Reality“. „See on tegelikult Vietnami sõja vastane lugu, ning seal on mingi idaeurooplase ajastu konflikt sees, sest mina olin muidugi selle sõja kulgu jälgides kommunistide vastu, s.t USA poolt, aga ühtlasi olin ka sõjavastane, nagu enamik minu generatsioonist,“ rääkis Valge, kes kandis toona pikki juukseid ja hipide sõjavastast märki. Oleks tõenäoliselt tõmmanud marihuaanat ka, kui seda saada oleks olnud. *** Jaak on sõpradega mänginud üht seltskonnamängu, mida soovitab

teistelegi. Nimelt saab ju tänapäeval rokkmuusikat erinevatest kanalitest striimida. Lepitakse kokku, et kõik ütlevad oma lemmiklugusid ilmumise kronoloogilises järjekorras ja nii neid ka kuulatakse. Tagatud on mitme tunni jagu muusika nautimist ning ühtlasi on võimalik õppida üksteise maitset tundma ja enda jaoks uut muusikat avastada. Jaagu lemmikud koonduvad aastatesse 1969-1973. Osalt on selle põhjuseks asjaolu, et sinna aega sattus tema n-ö vastuvõtlik iga. Aga ta arvab ka, et see oli rokkmuusika jaoks murranguaeg. „Üks mu sõber ütleb koguni, et siis tehti kogu rokkmuusika valmis, hilisem on kordamine.“ Jaak lisab edetabelisse Jimi Hendrixi loo „Manic Depression“, mis tegelikult hakkas talle meeldima hiljem, alguses tundus liiga diip. Alates 1970. aastate keskpaigast hakkas talle meeldima Pink Floyd, mis pakkus pisut keerulisemat ja intellektuaalsemat muusikat ja sealt lülitas poliitik ning ajaloolane oma edetabelisse Pink Floydi loo „Time“ 1973. aasta plaadilt „The Dark Side of the Moon“. *** 1970. aastate keskpaigas sai väga populaarseks diskomuusika. Seesinane trend tõukas Jaaku vastassuunas – metallimuusika poole, mis oli kõige radikaalsemaks alternatiiviks sellele tema tolleaegse arvamuse kohaselt väikekodanlikule muusikale, mida nautisid ka kommunistlikud noored. 1970. aastate teine pool ja 1980. aastate algus olid Jaagule muusika mõttes nutused, sest suure kolmiku – Led Zeppelin, Black Sabbath ja Deep Purple – hiilgeaeg oli läbi. Judas Priest küll tegutses, aga ei olnud veel nii kõva tegija. „Ka poliitiliselt oli see raske, mõttetu ja lootusetu aeg. Ühiskond ilmutas allakäigu märke, lootusekiirt ei paistnud kusagilt. Kuni lõpuks, enne 1980. aastate keskpaika, tulid välja Metallica ja Manowar ning tõid metallimuusika täies hiilguses orbiidile. Vankumatuna näiv Nõukogude Liit hakkas ilmutama

Jaak Valge – raskemuusika austaja juba teismeeast peale.

Metallimuusika huvi on mul justkui sünkroonis mu demokraatliku või nn populistliku olemusega. ” Jaak Valge

lagunemise märke,“ räägib Jaak Valge ja paneb mängima Metallica loo „For Whom the Bell Tolls“ 1984. aasta plaadilt „Ride the Lightning“. See lugu pole inspireeritud Nõukogude Liidu lagunemisest, vaid Ernest Hemingway raamatust „Kellele lüüakse hingekella“. Eesti muusikud ei saanud siis korralikku metalli teha, aga mõned lood sinnapoole ikka läksid ka, mõni Ruja lugu, aga näiteks ka ansambel Meie. Edasi oligi Jaak täielikult lummatud metallimuusikast, midagi muud sinna kõrvale ei mahtunud, kuni 1990. aastate alguseni, mil seda joont käis korraks häirimas Nirvana ja grunge-stiil. „Tõsi, eks ma seltskonnas kuulan teistsugust muusikat ka, näiteks, Muse’i,“ ütleb Jaak. Ning kõlama hakkab Muse’i „Algorithm“. *** Eesti vabanemine tõi Jaagu jaoks kaasa veel ühe lisaväärtuse – nüüd sai ta oma lemmikuid laivis kuulata. Rock Summer oli võimas värk ja Eestis hakkasid bändid ka kont-

sertturneedel käima. 1994. aastal oli Eestis Manowar, pärast seda on Jaak käinud veel kahel Manowari kontserdil. Ja kõlab Manowari „Holy War“ 1987. aasta plaadi pealt. „Metallimuusika subkultuur on üks huvitav asi. Metallimuusika ise on praegu vägagi elus ja mitmekesisem kui kunagi varem. Eestis toimub – või õigemini toimus enne koroonaviiruse pealetungi – vilgas kontserttegevus, mis praegu on elustumas.“ Jaak on alates 1990. aastatest kuni siiani ikka kontsertidel käinud, viimasel ajal Tallinnas Tapperi klubis ja Rock Cafes. Osalt on see olnud justkui nõukogude ajal nägemata jäänud bändide tagantjärele vaatamine, nagu näiteks Accepti või ka osaliselt Sepultura puhul. Aga Eestisse on tee leidnud ka palju uuemaid ja vähemtuntud metallmuusika bände, mis laivis tasuvad väga vaatamist. „Viimane vägev kontsert, kus käisin, oli Zakk Wylde´i kontsert

Foto: KVS

Rock Cafes veebruarikuus,“ tutvustab Jaak ja paneb mängima Zakk Wylde’i loo „Sleeping Dogs“ 2016. aasta plaadilt. Tegemist on imeilusa ballaadiga, kus kõneldakse võõrandumisest. „Muidu on Zakk Wylde ikka rajusem, ja seal kontserdil, kus ta Black Sabbathi lugusid mängis, oli ta ka väga raju.“ Jaak käis Zakk Wylde’i kontserdil oma pojaga, kes sai nüüd 14. „Mul on palju lapsi, tema on kuues, aga esimene, kes minu mõjul metallimuusikast huvituma hakkas. Nii et mul tasus lastega pingutada, ükskord pidigi see teatepulga edasiandmine õnnestuma. Kasvatas pikad juuksed, kannab Metallica ja AC/DC särke ning üritab teha bändi, harjutab ise keldris trummi. On õnnelik, et AC/DC on jälle vanas heas rivistuses andmas välja uut plaati, mille üks lugu juba avalik,“ räägib Jaak Valge ja laseb oma sõnade kinnituseks kõlada AC/DC „Shot in the Dark’il“. Muide, seda bändi käis ta kuulamas Soomes Tamperes. *** „See metallimuusika huvi, olen mõelnud, on mul justkui sünkroonis mu demokraatliku või nn populistliku olemusega. Sealne publik on erinev inimestest, keda kohtab pangasaalides või supermarketites. Neil kontsertidel on ju ikka saalis kitsas, paratamatult tekib tõuklemist ka, kui näppu visatakse või moššitakse. Minusse suhtutakse justkui erilise austusega; kui inimmassis kusagile suvatsen siirduda, siis antakse teed. Eks ma eristun oma vanusega. Aga jah, need on ägedad Eesti inimesed, kes võivad küll olla ka ülendatud meeleolus, aga suhtuvad üksteisesse erakordse respektiga, nagu tõesti vennad ja õed,“ kõneleb Jaak.

www.ekre.ee

5/2020

EESTI EEST!

Kevade 2.0 Tühitähis t aja ehk kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli kool juba distantsõppele üle viidud huumorinurk

„Teneti“ vaimustuse varjus on paljudele märkamatuks jäänud, et maailmakuulus režissöör Christopher Nolan väntas samal ajal Eestis ka teist filmi, vormides Jõgevamaal linaküpseks Oskar Lutsu „Kevade“ uusversiooni, mis vastab igati Oscari auhindade uutele kriteeriumidele. Pealegi pole Oskar seni Oscarit saanud.

imelt muutis Ameerika Filmiakadeemia hiljuti parima filmi Oscarile kvalifitseerumise nõudeid, et pöörata tähelepanu vähese mitmekesisuse ja esindatuse probleemile. Iga kategooria all on mitu punkti, mis näevad ette, et kaasata tuleb erinevaid vähemusgruppe. Näiteks peavad filmi tegemise juures olema esindatud naised, erinevad seksuaalvähemused ja rassid ning ka puudega inimesed. Selle arvestusega Nolan siin tegutseski ning Tühitähistaja avaldab kokkuvõtte uuest suurteosest.

Jõhker koduvägivald Arno kodus Kui Arno isaga koolimajja jõudis, selgus, et kool oli viidud üle distantsõppele ja norus poiss pidi isaga koju tagasi pöörduma. See ei meeldinud Arnole mitte, sest isatalus ootas teda jõhker koduvägivald. Aga mitte kellelegi polnud sellest rääkida peale „Pealtnägija“. Arno emast ei tea keegi siiani midagi. Arno anus pisarsilmil luba Paunverre jääda. Isa haaras selle peale püksirihma, et teda nüpeldama hakata, kuid tõusvat riidu märkas eemalt lähenev õpetaja Laur, kes lahendas malbel moel tüli ning palus Arnol enda tuppa minna. Arno isa pani mühatades rihma pükstele tagasi ja keeras vihaselt oma Lexuse nina kodu poole. Mõne päeva pärast õppetöö Paunveres jätkus ning Arno sai tuttavaks oma uute klassikaaslastega. Joosep Toots, õige nimega Kentucky Lõvi, oli päritolult indiaanlane. Et oma päritolust tulenevat ebakindlust varjata, üritas ta olla ülevoolav ja seltskondlik ning tegi kõiksugu riukaid. Näiteks tulistas ta ajaviiteks pumppüssist kohalikke karjatalitajaid ning loopis vanaisalt päranduseks saadud tomahoogiga köstrit. Keegi ei pannud seda pahaks, sest selles kandis oli sallivus au sees ning kellelegi ei tulnud hetkekski mõttesse vaest võõramaalast taga kiusata. Paksupoolne Tõnisson hoidus omaette ning oli kuidagi… teist-

moodi. Peale selle, et ta sõi palju, ei teinud ta sugugi välja tüdrukutest. Pikk ja kõhn punapäine Kiir armastas kanda roosat kleiti. Kõik võtsid seda iseenesestmõistetavalt, sest pärines ta ju rätsepaperest ning keegi ei arvanud, et ta võiks olla transvestiit. Kiirt tunnustati, sest ta oli hiljuti Kadrioru roosiaias käinud. Ja Te e l e … Blond Teele jäi Arnole kohe silma. Paraku kudrutas Teele liiga palju Liblega, selle vanamehetoiga, kelle kohta räägiti, et ta olevat päris palju metsapoole ning Teele pakkuvat talle halastusseksi.

Tõnisson, kas sina lasid pagulaslaagri bussi õhku? Ometi Arnole Teele meeldis. Teiste tüdrukute nimesid Arno ei teadnud, sest nad ei öelnud oma nimesid. Pärast tunde võtsid Arno ja Teele oma elektritõukerattad ja sõitsid koos Paunvere peal ringi, hängisid apteegis ning käisid mõnikord teineteisel külas. Kuid üha enam tundis Arno, et ta mõtted rändavad isegi Teelega koos olles rohkem mujale. Kas oli süüdi asjaolu, et ta teadis Teele perverssest suhtest Liblega või oli põhjuseks midagi muud, sellele ei osanud ta vastust anda. Kui ta ükspäev taas kiriku juures tõuksi rentimise jaoks äppi alla laadis, sähvatas – asi on Tõnissonis! Ja justkui juhuslikult jäetigi Tõnisson ühel päeval üksi kauemaks kooli, kus ta pidi pähe õppima põhiseaduse preambuli. Tõnissonil oli kõva pea ja preambul ei jäänud hästi meelde. Muudkui korrutas ja korrutas: keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade… Kuid ka tema mõtted

Keva de 2.0

Režissöör Christopher Nolani lavastatud „Kevade 2.0“ reklaamplakat. Foto: Pixabay

olid mujal. Ta mõtles, kuidas saaks pagulaslaagri bussi õhku lasta, sest pagulaste lapsed, need murjanid, käisid pidevalt kooli ümber lõhkumas ja läbustamas. Niisiis istus Tõnisson õhtul üksi kooli aatriumis ja vaatas ainiti välja aknast, kust paistis pagulaste roheline buss. Siis aga sisenes Arno. Nende pilgud kohtusid ning kõik oli selge. Järgmisel hetkel vajusid poisid üksteise embuses Saku veeautomaadi taha. Järgmisel päeval oli kool ja kogu küla kisa-kära täis – pagulaste buss oli õhku lastud. Tõnisson haaras vahetult enne esimest tundi Arnol varrukast ja ütles: „Kui küsitakse, kas me ühes koju läksime, siis vasta, et jah.“ Arno: „Miks? Siis saavad kõik ju meist teada?“ Tõnisson: „Las saavad pealegi. Sa pead ütlema, et me ühes koju läksime.“ Muidugi arvasid kõik, et kuritööga sai hakkama poolearuline

Lible. Lible lastigi parkimiskontrolöri ametist lahti. See tegi eriti kurvaks Teele, sest Lible hakkas veel rohkem jooma. Arno aga ei suutnud selle ausa valega kaua elada ning sundis Tõnissoni üles tunnistama, et just tema oligi bussi õhkulaskmise taga. „Miks sa seda tegid?“ küsis asjale selgust saada üritanud õpetaja Laur. „Mis nad siis tulevad meie õue peale lällama!“ Arno oli ülestunnistusest selgelt pettunud, kuid armastus Tõnissoni vastu oli pettumusest tugevam. Ühel õhtul Teelet koju saates tunnistas ta neiule: „Ma pean sulle midagi tunnistama… mulle meeldivad poisid rohkem. Eriti Tõnisson.“ Teele: „Kasi minema!“ Arno: „Aga… sa oled mulle ka ikka nagu hea sõber“ Teele: „No eks tule siis.“ Ometi oli külm hoovus nende kahe vahelt läbi käinud. Teele hakkas plaani pidama hoopis karismaatilise indiaanlasega. Lible oli vahepeal hullumajja pandud.

Imelik, lase üks neegriräpp Ühel päeval peatus aga kooli ees Bolti takso ja sealt kargas välja kräsupäine neeger koos oma poisssõbraga. Neeger ütles, et on pärit Nigeeriast ja tutvustas end võõrapärase nimega, mis kellelegi meelde ei jäänud, mistõttu hakkasid kõik teda Imelikuks kutsuma. Tal oli kaasas õlal kantav leierkast, kust tuli räppi, mida keegi sealkandis eales kuulnud polnud. Samal õhtul peeti koolidiskot, Nigeeria poiss pani oma imelise muusikariista taas tümpsuma. Tüdrukud kihistasid nurgas ja tellisid oma lemmiklaule. Koolielu edenes suuremate ja väiksemate vahejuhtumite saatel – kuni naiseriietes Kiir Tootsi poole pöördus: „Kuule, teil seal indiaanlastel on igasuguseid vahvaid nimesid, paku mulle ka paar nime.“

Toots: „Milleks sul neid vaja on?“ Kiir: „Mu vend Haber lapsendas koos kaasa Pilleriga Ameerikast hangitud kaksikud.“ Toots: „Mul on paar head nime, aga mis ma selle eest saan?“ Kiir: „Grammi kanepit.“ Toots: „No hea küll. Siis võib. Vaata, ühe nimi on Sittuv Karu. Aga teise ma tahtsin panna oma lapsele.“ Kiir: „No millal see tuleb. Ütle ikka“ Toots: „Anna üks gramm veel.“ Kiir: „Olgu nii.“ Toots: „Teise nimi on… teise nimi on Mahe Mustikas“ Kiir: „Selline nimi?“ Toots: „Mis tal häda on. Kui ei taha, ära võta.“ Kiir: „Ei-ei sobib küll. Kas katsikule tuled?“ Toots: „Kas kokaiini pakutakse?“ Kiir: „Ikka pakutakse, ja muud kama ka.“ Toots: „Kama mulle meeldib.“ Katsikud läksid aia taha, sest Toots ja Kiir tõmbasid end terrassil pilve, võtsid Imeliku muusikaaparaadi ja panid peale loo „Privet, gorod Narva!“. Kohale kutsuti narkopolitsei koos koertega ning seltskond arreteeriti.

Palamuse saab turismimagnetiks Koolilõpp saabus rutem, kui keegi aimata oskas. Lible lasti hullumajast välja, kuid tervena häbenes ta küla vahele tulla. Arno ja Tõnisson otsustasid avada Paunveres hipilaagri, kuid Terviseameti sekkumise tõttu olid nad seal ainsad asukad. See meeldis neile vägagi. Teele ja Toots põrutasid Ameerikasse ning Imelik jooksis oma poiss-sõbraga edasi Rootsi, sest nad olid kuulnud, et seal on suhtumine neegritesse parem. *** Kohalikud Palamuse inimesed loodavad, et kui Nolani filmi „Kevade 2.0“ saadab Oscari-gaalal edu, muutub nende kodukant üleilmseks turismimagnetiks. Kahjuks ei ole Palamusel enam alles kirikut, apteeki ega koolimaja, sest parema efekti ja filmi vaadatavuse huvides lasi Nolan need lõpukaadrites suure ilutulestiku saatel õhku, mille eest kogu koolipere aegluubis eest ära hüppab.

5/2020

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Autor: Erki Evestus

mälumäng 1. Millise teatri mängukavas on Stefano Massini menunäidend „Lehman Brothers“? a) Tallinna Linnateatri b) Von Krahli teatri c) Eesti Draamateatri 2. Mitmes Vana Toomas on praegu Tallinna raekoja tipus? a) Kolmas b) Viies c) Seitsmes 3. Kes oli aastatel 1978–1980 ansambli Laine meessolist? a) Vello Orumets b) Tarmo Pihlap c) Tõnis Mägi 4. Milline Eesti piirkond läks 1645. aastal Brömsebro rahuga Rootsi riigi koosseisu? a) Saaremaa b) Naissaar c) Noarootsi

ANEKDOODID

Politseinik peatab auto, mis parajasti keelumärgi alt sisse sõitis. Autos istub Valdo Randpere, kes kihutab tööle. „Kuulge, teie – kas te siis ei näe, et sellel tänaval on ühesuunaline liiklus?“ kurjustab politseinik. „Aga ma ju sõitsingi ainult ühes suunas!“ imestab Valdo. Kersti Kaljulaid pöördub arsti poole. „Nii, mille üle kurdate, kas köha on?“ „Ei ole!“ „Aga nohu?“ „Ei.“ „Palavik?“ „Ei!“ „Hingeldama ajab, õhupuudus, pea valutab?“ „Ei, doktor!“ „Aga kuidas te ennast üleüldiselt tunnete?“ „Suurepäraselt, doktor!“ „Selge, paneme kirja: sümptomiteta koroonaviirus!“ Erakonnakaaslased Jevgeni Ossinovski ja Indrek Saar otsustavad koos aja maha võtta ja metsa jahile minna. Jevgeni: „Mida sa teeksid, kui sind ründaks metsas karu?” Indrek: „Kas valge või pruun?” Jevgeni: „Pruun.” Indrek: „Torkaks teist hanguga.” Jevgeni: „Aga kui hangu ei ole?” Indrek: „Laseks püssiga maha.” Jevgeni: „Aga kui relva ei ole?” Indrek: „Aga kus see siis on?” Jevgeni: „Koju unustasid.” Indrek: „Siis jookseks eest ära.” Jevgeni: „Aga kui karu hakkab sind kätte saama?” Indrek: „Aga mina ronin puu otsa!” Jevgeni: „Aga kui puud ei ole?” Indrek: „Mis mets see selline on?” Jevgeni: „No lihtsalt on selline mets.” Indrek: „Vot nüüd ma ei saa aru, kelle sõber sa oled – kas minu või karu?”

Mees tuleb linnavalitsusest töölt koju ja naerab kõva häälega. „Miks sa naerad?“ küsib naine. „Mind lasti lahti!“ vastab mees. „Ja sellepärast oled õnnelik, et lahti lasti?“ „Jah, sest kõik teised pandi kinni!“ 8:00 Tegin lumemehe. 8:10 Feminist kõnnib mööda ja küsib, miks ma lumememme ei teinud. 8:15 Tegin lumememme ka. 8:17 Feministist naaber kaebleb, et büstikas lumememm mõjub seksobjektina ja ei sobi esindama naiskuju. 8:20 Läheduses elav homopaar teeb nägusid ja ütleb, et mõlemad oleks võinud olla lumemehed. 8:22 Transsooline mees/naine küsib, miks ma ei teinud mõlemat eemaldatavate osadega. 8:25 Tänava lõpus elav vegan kaebleb selle üle, et ninaks pandud porgand on toiduaine, mitte dekoratsioon. 8:28 Mind sõimatakse rassistiks, sest

mõlemad on valged. 8:31 Üle tee elav moslem nõuab, et lumememm kannaks burkat. 8:40 Saabub politsei, sest ma olla solvanud kedagi. 8:42 Feministist naaber kaebab selle üle, et lumememmele pandud harja tõttu on tema roll piiritletud. 8:43 Saabub võrdõiguslikkuse esindaja ja ähvardab mind vara arestimisega. 8:45 Saabub TV võttegrupp ja küsib, mis vahe on lumemehel ja lumememmel, ma vastan, et vahe on lumepallides. Nüüd olen seksistlik siga. 9:00 Olen uudistes, kus öeldakse, et ma olen terrorist, rassist, homofoob ja võrdõigusliku ruumi rikkuja, sest kasutan halba ilmastikku vaenu õhutamiseks. 9:10 Minu käest küsitakse, kas mul on kaasosalisi, samal ajal saabub lastekaitse ja võtab mult lapsed ära. 9:29 Vasakäärmuslasest protestijad on solvunud kõige pärast ning nõuavad minu pea mahavõtmist.

malenurk LAHENDUS: Ameeriklane Paul Morphy (1837–1884) oli pimestav välga tus maleajaloos. Saabunud 1858. aastal noorukina Euroopasse, võitis ta kaunis efektses stiilis kõiki siinseid malesuuruseid. Hiljem kodumaale naasnuna, loobus ta lähedaste nõudmisel sisuliselt malest. Maletamist võrreldi tollal vahel ka hasart mänguga. Diagrammseisus matistab valge musta nii: 1. Rc5-d7+ Kb8-c8 2. Rd7-b6+ (kahekordne tuli!) Kc8-b8 3. Lg4-c8+ Vh8:c8 4. Rb6-d7X. Kui kuningas saab mati ümbrit setuna omaenda viguritest, siis nimetatakse seda males umb matiks või ka Lucena matiks.

ÜLESANNE:

P. Morphy – F. Schrufer, Pariis 1859. Valge võidab (D)

6. Millist esinejanime kasutab räppar Maria Annabel Vainumäe? a) Manna b) Tiiu c) Yasmyn 7. Mitu jahimeest on Eestis? Aktiivseid kütte on nende hulgas umbes 2/3. a) 10 000 b) 15 000 c) 20 000 8. Kui vana on Eesti vanim mänd? Puu kasvab Lääne-Virumaal Pedassaare külas. a) 380 aastat b) 480 aastat c) 580 aastat 9. Kes heliloojatest on loonud Cyrillus Kreegile kirjutatud suurteose „Kreegi vihik“? a) Tõnu Kõrvits b) Jaan-Eik Tulve c) Pärt Uusberg 10. Milline neist asulatest kannab Eesti kartulipealinna tiitlit? a) Hanila b) Häädemeeste c) Simuna 11. Mitu korda on tulnud Eesti meistriks jalgpallis Tallinna FC Flora meeskond? a) 10 b) 13 c) 16 12. Millist toiduainet nimetatakse Hiiumaal köstiks? a) Äädikat b) Majoneesi c) Pärmi

koostaja Eino Vaher

Vastused 1c); 2a; 3c; 4a; 5c; 6a; 7 b; 8b; 9a; 10c; 11b; 12c

Kaja Kallas helistab oma isale: „Halloo paps, ma olen poes, mida võtta?" Isa vastab: „Kas sul mask on?" Kaja: „Jah, olen maskis." Isa: „Siis võta kassast raha."

5. Millises Venemaa klubis mängis 2016/2017 hooajal korvpallur Siim-Sander Vene? a) Kaasani Unics b) Saratovi Avtodor c) BC Nižni Novgorod

www.ekre.ee

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „…positiivset vastumürki…“. EKRE sümboolikaga kruusi saavad loosi tahtel endale Ülo T. Maardust, Tiiu T. Kloogalt, Joonas J. Tartust, Tiina K. Tsirguliinast ja Koidu L. Tabasalust. Palju õnne! Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 30. jaanuariks 2021 aadressile ajaleht@ekre.ee või Toompuiestee 27, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10149. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale EKRE sümboolikaga kruusi. Palume ristsõna vastuse juurde ära märkida oma postiaadressi ja selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

5/2020

EESTI EEST!

Ristsõna vastus: ______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi _________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

3 võimalust

aidata kaasa rahvuskonservatiivide edule Võimalus nr 1

Astu meie liikmeks! Kui oled vähemalt 18-aastane, nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on Eesti Vabariigi järjepidevusest ja põhiseadusest lähtuv rahvuslik-konservatiivne erakond, mis liidab rahvusriigi, sotsiaalse sidususe ja demokraatlike põhi mõtete eest seisvaid inimesi. Erakonna liikmel on õigus osaleda hääleõigusega erakonna koosolekutel, kus valitakse juhtorganeid, hääletatakse programmi või põhikirja üle või langetatakse muid erakonda puudutavaid otsuseid; on õigus kandideerida kõigile valitavatele ametitele erakonna sees vastavalt põhikirjale; on õigus teha ettepanekuid põhikirja ja programmi muutmiseks ning erakonnasiseste või erakonna tegevusega seotud küsimuste kohta; on õigus taotleda ja saada erakonnalt moraalset tuge ja kaitset ning toetust ühiskondlikus ja poliitilises tegevuses. Erakonna liikmeks ei või olla ega võeta isikut, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamise vastu või tegutseb Eesti riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse vastu; ei toeta tegelikult erakonna seisukohti ja eesmärke; on osalenud okupatsiooniaegadel repressiivorganite tegevuses; on kuulunud või kuulub välisriikide luureorganitesse; omab kehtivat kriminaalõiguslikku karistust; on vabastatud avalikust teenistusest süülise tegevuse tõttu; kahjustab oma varasema tegevuse või käitumise tulemusel kujunenud maine tõttu erakonna mainet. Liikmemaksu suurus on 12 eurot aastas ehk üks euro kuus. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna struktuuri moodustavad ringkonnad, mis kattuvad Riigikogu valimiste ringkondadega. Ringkonna liikmed võivad luua osakondi valdades või linnaosades. Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebi lehel www.ekre.ee. Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhiga, kelle kontaktid siinkohal avaldame.

Põhja-Tallinna ringkond Põhja-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinna linnaosasid. Kontakt: esimees Meelis Keerberg, mkeerb@gmail.com

Lääne-Tallinna ringkond Lääne-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa. Kontakt: esimees Mart Kallas, kallasmart@hot.ee

Ida-Tallinna ringkond Ida-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna linnaosasid. Kontakt: esimees Kairet Remmak-Grassmann, kairet.grassmann@gmail.com

Harju- ja Raplamaa ringkond Kontakt: esimees Siim Pohlak, siim.pohlak@riigikogu.ee

Läänemaa ringkond Kontakt: esimees Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee

Saaremaa ringkond Kontakt: esimees Daniel Mereäär, daniel.mereaar@gmail.com

Järva- ja Viljandimaa ringkond Kontakt: esimees Rein Suurkask, reinsuurkask@hotmail.com

Võru- Põlva- ja Valgamaa ringkond Kontakt: esimees Lilia Simmul, lilia.simmul@gmail.com

Lääne-Virumaa ringkond Kontakt: esimees Anti Poolamets, anti.poolamets@eesti.ee

Ida-Virumaa ringkond Kontakt: esimees Annika Hiiemäe, idaviru.ekre@gmail.com

Pärnumaa ringkond

Soome osakond

Kontakt: Helle Kullerkupp, kullerkupphelle@gmail.com või ekreparnu@gmail.com

Kontakt: aseesimees Merliin Grauberg, ekre.soome@ekre.ee

Tartu ringkond

Rootsi osakond

Kontakt: esimees Merle Kivest, merlekivest@hotmail.com

Kontakt: esimees Indrek Tiik, tiikindrek@gmail.com

Tartu- ja Jõgevamaa ringkond Kontakt: esimees Kert Kingo, kert.kingo@gmail.com

EKRE peakontor Tallinnas Kontakt: sekretär Ülle Vunk, info@ekre.ee, tel 682 9555 Kontor asub aadressil Toompuiestee 27, Tallinn.

Võimalus nr 2

Tee erakonnale annetus! Kui Sa ei soovi aktiivselt poliitikas osaleda, aga jagad rahvuskonservatiivset maailmavaadet, siis on võimalik teha erakonnale annetus. Nii toetad EKRE poliitilist tegevust, kaasa arvatud ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna väljaandmist. Oleme väga tänulikud iga summa eest! Erakonna konto SEB pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003 Erakonna konto LHV pangas:

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916 Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PERENIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. (Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta.) Suur tänu!

Võimalus nr 3

Aita levitada rahvuskonservatiivset maailmavaadet! Hakka meie sõbraks sotsiaalmeedias – nii oled kursis meie tegemistega ning saad kaasa aidata rahvuskonservatiivide seisukohtade ja sõnumite levikule.

EKRE Facebooki konto: www.facebook.com/rahvuspartei Portaali www.uueduudised.ee Facebooki konto: www.facebook.com/uueduudised