INTERVJUU
Mart Helme:
„Iga eestlane on Eesti asi“ Lk 2–3
Martin Helme: „Armastus Eesti vastu“ Lk 4–5
Siim Pohlak: „Samamoodi enam jätkata ei saa“ Lk 6
VÄLJAANNE ON POLIITREKLAAM
issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee
Rain Epler: „Energiapoliitika ei vaja loosungeid“ Lk 8
Helle-Moonika Helme: „Kultuurisõjad“ Lk 10
REPORTAAŽ KÕNETUURILT Lk 13
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on järjekindlalt seisnud selle eest, et Eesti Vabariigi president peab saama oma mandaadi otse eesti rahvalt. Oleme vastu kitsas ringis tehtud erakondade tagatoakokkulepete tulemusel presidendi ametisse määramisele.
EKRE näitab suunda
EKRE ei soovi poliitmängudes osaleda, vaid väljendab solidaarsust valdava osaga ühiskonnast, kelle arvates peab presidendi valima rahvas. Seetõttu esitame eesti rahvale oma presidendikandidaadi, kelle seame vastavalt kehtivale seadusele üles valimiskogus, kuid kellele taotleme eelnevalt toetust rahva seas.
Eesti demokraatia huvides tuleb lõpuks seadustada presidendi otsevalimised!
Presidendi otsevalimisi järjepidevalt toetanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on korduvalt esitanud parlamendis vastavasisulisi algatusi. See punkt on olnud algusest peale ka EKRE programmis.
EKRE kongress ütles juba 2016. aastal selgelt välja, et aeg on viia otsevalimised põhiseadusesse. 2021. aastal algatasime rahvahääletuse eelnõu, et anda inimestele võimalus otsustada, kas nad soovivad presidendi otsevalimisi. Enne hääletust korraldas EKRE Toompea lossi ees rahvarohke meeleavalduse. On ilmne, et poliitiline eliit kardab rahva arvamust.
Kuna EKRE on alati toetanud presidendi otsevalimise põhimõtet, on meie Riigikogu saadikud tänavu taas algatanud vastava eelnõu.
Tuletame meelde, et rahval on presidendi valimise õigus enamikus Euroopa parlamentaarsetes riikides. Uuringutest selgub läbivalt, et vähemalt 70% elanikest soovib presidendi otsevalimisi ka praegu. EKRE on koos rahva enamusega ega tagane sellest põhimõttest. Tõstatame teemat seni, kuni rahvas saab õiguse valida oma president.
Eesti vajab tugevat presidenti!
Eesti vajab presidenti, kes on tõeline isakuju – turvaline, tark, põhimõttekindel, aus ning seab alati esikohale eesti rahva. Presidenti, kel on mitmekülgne elukogemus, kes tunneb läbi ja lõhki nii sise- kui ka välispoliitikat.
Selline president on Mart Helme, kes seisab vankumatult Eesti ja eestlaste eest!
Mart Helme on Eesti patrioot ning on alati olnud. Ja Mardil on olnud alati õigus.
Tema põhisõnumid on põhiseaduse taastamine, suveräänsuse kaitse, võimude lahususe tagamine,
tagatubade kokkulepete lõpetamine, eestlaste iibeprobleemidega tegelemine, regionaalarengu ja kogu Eesti eest seismine.
Eesti praegune valitsemine on viinud olukorrani, kus põhiseaduslik kord ei toimi ning see tuleb esimesena taastada.
Eesti peab olema suveräänne riik ega tohi sõltuda Brüsselist pealesurutavate absurdsustega ega ideoloogiaga.
Kohtud on muutunud liiga poliitiliseks ning sekkuvad parlamendi või valitsuse töösse, seades seeläbi kahtluse alla traditsioonilise võimude lahususe. Õigusriigile tuleb anda tegelik sisu.
EKRE väljendab solidaarsust valdava osaga ühiskonnast. Eelistame rahvahääletusi, mitte mingeid poliitmänge tagatubades.
MART HELME
Kõige kõrvetavam probleem Eestis on vähene sündimus. Kui praegused trendid jätkuvad, sünnib meil selle sajandi lõpul eestikeelsetes perekondades kaks ja pool kuni neli ja pool tuhat last aastas. Nii jätkates ei ole mõtet rääkida julgeolekust või majanduse arengust. See trend tuleb keerata tõusule.
Elu ei käi ainult Tallinnas. Tuleb hoolt kanda selle eest, et maal on tööd ja kättesaadavad teenused ja väikekoole ei suletaks.
Ja peamine: Mart Helme esimene samm presidendina on teha kõik selleks, et riigipead saaks hakata valima rahvas!
� Mart Helme on sündinud Pärnus, ta on mitmekordne Riigikogu liige, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees, EKRE aseesimees, ta on olnud ka siseminister.
� Mart Helme on endine diplomaat, tegutsenud kirjaniku ja kirjastaja ning muusikuna, samuti farmerina.
Helmega.
� Mart Helme on abielus Helle-Moonika Helmega. Ta on kuue lapse isa ja vanaisa üheksale lapselapsele.
EKRE KONGRESS
EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Kongressi pöördumine
EKRE – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress seisab põhimõttekindlalt meie põhiseaduses ette nähtud rahvusriigi ideaali kaitsel. Eesti põhiseadus on rahvahääletusel ülekaaluka toetusega kehtestatud rahvuslik kokkulepe, mille elluviimine peab olema iga üksikisiku, organisatsiooni ja poliitiku tegevuse alus.
Tõdeme, et tänane Eesti poliitiline süsteem, aga ka riiklikud ja eraõiguslikud institutsioonid on sellest missioonist taganenud. Eestis ühiskondlikus debatis ei ole kesksel kohal Eesti Asi, pigem seda häbenetakse. Selle asemel näeme, kuidas aetakse kõiki muid asju – euroliidu asja, Ukraina sõja asja, homo- ja translobi asja, tuulikumeeste või sõjatööstuse asja, Palestiina või Venetsueela asja. Kõik see toimub Eesti rahvuslike huvide edendamise asemel, tihti selle arvelt.
EKRE tõstab kõrgele Eesti ja eestluse huvide ülemuslikkuse kehtestamise lipu! Kutsume kõiki koonduma just Eesti lipu alla!
Kõige tähtsam on hoolitseda oma inimeste toimetuleku eest. Kõige tähtsam on hoolitseda Eesti inimeste turvalisuse eest. Kõige tähtsam on tagada eesti rahva kestmine läbi aegade. Kõige tähtsam on Eesti riikliku suveräänsuse jõuline taaskehtestamine. Väikese riigi ja rahvana ei ole meil luksust muretseda kõigi maailma probleemide pärast, meil ei ole luksust hoolitseda kõigi maailma kannatajate eest. Hoolitseme oma inimeste eest!
Järgneva üheksa kuu jooksul toimuvad kahed valimised, kus määratakse Eesti arengusuund lähiaastateks. EKRE kreedo on lihtne ja selge: Eestil peab olema eesti president! Eestil peab olema eesti peaminister! Eesti poliitilise juhtimise tipus peavad olema inimesed, kes seisavad meie rahva kestmise, meie inimeste jõukuse, meie kultuurilise, poliitilise ja majandusliku iseolemise ehk suveräänsuse eest. Inimesed, kes mõistavad, et rahvuse püsimine seisab tugevatel peredel ja traditsioonilistel soorollidel. Kes mõistavad, et jõukuse kasv nõuab odavaid elektri ja kütusehindu ning madalaid makse. Kes seisavad vankumatult meie riikliku suveräänsuse taastamise eest euroliidu ülemvõimu vastu ega lase eesti rahvast käsutada ebademokraatlikel rahvusvahelistel organisatsioonidel. Inimesed, kes oma sõna ja teoga iga päev innustavad rahvuskaaslasi olema uhked oma keele, kultuuri, rahvuse, riigi ja lipu üle.
EKRE koosneb just sellistest inimestest. EKRE esitab just sellised inimesed valimistel kõrgetesse ametitesse. EKRE taotleb just selliste inimeste toetust kõigil valimistel. Me seisame Eesti eest. Me tahame Eestile eesti presidenti ja eesti peaministrit!
Kutsume kõiki rahvuslikult meelestatud inimesi võtma endale valimiste eel missiooni hakata eestkõnelejaks Eesti Asja ajamisel. Kutsume kõiki aktiivselt toetama EKREt ja EKRE kandidaate!
EESTI EEST!
EKRE esimehena jätkab Martin Helme, valiti ka juhatuse ja volikogu uus koosseis
EKRE kongressil valiti erakonna esimeheks tagasi Martin Helme, kes nimetas aseesimeesteks senised aseesimehed Mart Helme, Siim Pohlaku ja Arvo Alleri
EKRE juhatusse kuuluvad valimiste tulemusel lisaks nendele Rain
Epler, Helle-Moonika Helme, Kert Kingo, Anti Poolamets, Evelin
Poolamets, Valmar Veste, Mati Kuklane, Mart Kallas, Elar Niglas, Kristjan Moora ja Aat Purje
EKRE volikokku valiti Eeva Helme, Malle Pärn, Kadri Vilba, Enn Sarv, Kersti Kracht, Eve Pärnaste, Aadu Birnbaum, Maarja Maranik, Mart Järvik, Pille Bergström, Rainer Asuküla, Arvo Imsi, Kai Paks, Riho Nüüd ja Toomas Liivak
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üks asutajaid, erakonna aseesimees, presidendikandidaat, laia silmaringiga ning väga mitmekülgsete kogemustega Mart Helme räägib intervjuus, et poliitikasse tulema suunas teda patriotism, mure eesti rahvuse säilimise pärast ning armastus Eestimaa vastu.
Mart Helme, te olete olnud diplomaat, välisministeeriumi ametnik, ajakirjanik ja ettevõtja, pidanud loomi ja teinud muusikat. Millised neist kogemustest on teid kõige paremini ette valmistanud Eesti presidendi ametiks praegusel raskel ajal, mil rahvusriik on tugeva surve all? No tegelikult kõik, kõik on kaasa võtta sealt. Näiteks kui räägitakse, kuidas meil peab olema välispoliitiliselt kompetentne president, siis ma julgen väita, et mul see kompetents on olemas. Mitte lihtsalt välisministeeriumis töötamise ajast ja isegi mitte lihtsalt sellest, et olin suursaadik Moskvas, vaid ka sellest, et pidasin eelnevalt Eesti delegatsiooni liikmena läbirääkimisi Vene vägede väljaviimiseks. Ja see delegatsioon ei olnud sugugi suur. Kuigi tänapäeval peksavad kõik rusikaga vastu rinda, et kaitseme siin kindlates kätes Eestit, siis kui mina, Raul Mälk ja veel mõni ei oleks tookord viimasel hetkel suutnud saavutada läbimurret, et Lennart Meri sai alla kirjutada need paljuvaieldud juulilepped
ja Vene väed lahkuda, siis oleks meil tõenäoliselt praegu täiesti teine olukord. Me ei oleks suure tõenäosusega NATO liikmesriik.
Nii et mul on välispoliitiline kompetentsus kindlasti olemas.
Aga ka muud elukogemused –olen olnud kirjastaja, olen olnud ülikoolis lektor ning see kõik on viinud mind kontakti väga erinevate ühiskonna segmentidega. Ma ei ole nende segmentide ootusi, muresid ja vajadusi läbi elu suutnud mitte ainult kõrvalt vaadates kaardistada, vaid ka nende sees olles mõista nende keerulisust, sest nagu öeldakse: saatan peitub detailides.
Täpselt samuti olen olnud turismiettevõtjana ettevõtluses, kus on ka palju erinevaid kihistusi.
Ühesõnaga: elukogemus väga erinevatest valdkondadest annab võimaluse näha asja ühtaegu nii väljast kui seestpoolt.
Elukogemus väga erinevatest valdkondadest annab võimaluse näha asja ühtaegu nii väljast kui seestpoolt.“
Ja ma arvan, et nii laia ja mitmekesise elukogemusega inimesi meil presidendikandidaatide hulgas ei ole või vähemalt ei ole ma nende välja pakutud nimede seas näinud.
Kuidas on see pikk tee poliitikuna kujundanud teie arusaama Eesti poliitikast ja rahva tegelikest ootustest? Mida nõrgem on meie rahvuslik kehand, mida madalam on meie sündimus ja mida kõrgemaks kasvab rahva keskmine vanus, seda loiumaks ja letargilisemaks muutub ühiskond tervikuna.
Mässumeelsust jääb vähemaks, nooruslikku energiat enda eest seista, muutusi nõuda, ülekohtule vastu hakata jääb kogu aeg vähemaks ja see on äärmiselt kahetsusväärne.
Olete üks EKRE asutajaid. Mis tingis erakonna sünni? Olen küll EKRE asutaja, kui nii võib öelda, aga EKRE sündis ikkagi Eesti rahvusliku liikumise, mille üks juht oli Martin, ja Rahvaliidu jäänuki ühinemisest.
Kui toimusid Lihula samba avamisega seotud vägivallaintsidendid Lihula rahva ja Eesti patriootide vastu, siis olin äärmiselt kriitiline,
et Rahvaliit, täpsemalt Rahvaliidu juhtkond, on reetnud teatud rahvuslikud ideaalid: ei julge seista nende eest, allub välissurvele ja liberaalsele ajupesule. Selle kriitika tulemusena visati mind Rahvaliidust välja. Aga Rahvaliidus oli palju neid, kes mäletasid mu julget ja selgroogset seisukohavõttu ja endiselt pidasid minust lugu ja toetasid mind. Kui Rahvaliit oli kukkunud Riigikogust välja ning tekkis olukord, kas ta lakkab täielikult eksisteerimast, siis Rahvaliidu viimased sellised juhid pöördusid minu poole palvega, et ma ühineksin nendega, asuksin erakonna etteotsa ja püüaksin kriisi lahendada ja Rahvaliitu sellest välja tõmmata. Idee oligi niisugune, et kui Rahvaliitu ei ole võimalik enam päästa, saaks luua uue erakonna, mida me 2012. aastal ka tegime.
Nii et jah, see sündis puhtast patriotismist. Nägin, et ülejäänud erakonnad peavoolustuvad, kartellistuvad, et meil ei ole ühtegi tõeliselt patriootilist erakonda, vaid sellised libapatriootilised erakonnad, kes kõik vaatavad ikka ühe silma ja kõrvaga kogu aeg Brüsseli ja muude võimukeskuste poole – mida sealt lubatakse ja mida sealt kästakse. See ei olnud mulle vastuvõetav. Tahtsin vastukaaluks poliitilist jõudu, mis seisaks eesti rahva eest, selle väikese rahva eest, kellel peab ka olema oma sõnaõigus oma ajaloolisel kodumaal.
Kuidas teie presidendina saaksite kaasa aidata eesti kultuuri, keele ja rahvuse säilimisele?
Eelkõige sellega, et ei korrutataks mingeid stamploosungeid euroopalikest väärtustest. Missugused need euroopalikud väärtused siis on? Homolipp? Ukraina toetamine? See vajab ikkagi väga sügavat defineerimist.
Eestluse väärtused on samal ajal maha vaikitud. Vähemalt kolm meie viimast presidenti ei ole rahvuslike väärtustega tegelenud.
Praegune president räägib küll targast rahvast, aga see tark rahvas on ju meil ülikoolides ajupestud.
Kui palju oleme lugenud, kui palju orienteerume maailma muusikaklassikas, maailma kirjandusklassikas, maailma üldajaloos…
Jah, meil on nutitark rahvas, aga kas on universaalset sügavust? Oskame pangaülekandeid teha ja üksteist Facebookis ja Instagramis sõimata..., kuid see ei ole tarkus.
Presidendi esimene kohus on tuletada kõigile kogu aeg meelde, mis on meie põhiseadusesse kirjutatud. Mitte ainult rahvuslikke küsimusi, vaid ka neid küsimusi, mis puudutavad isikuvabadusi, mida meil süstemaatiliselt jalge alla tallatakse. Üks eelnõu teise otsa tuleb ja legaliseerib selle, kuidas kõike võib nuhkida, kõiki võib kohtu alla anda, süüdistama hakata ilma tegelikku tõestusmaterjali omamata.
See on põhimõttekindla kriitika valdkond, mida president peab tegema täidesaatva võimu kuritarvituste puhul. Ja mina näen selles väga selgelt oma rolli.
Kuidas Eesti president peaks suhtuma Brüsselist pealesurutavatesse ideoloogilistesse kavadesse nagu rohepööre, migratsioonikavad jne, kui Euroopa Liit sekkub liikmesriikide sisepoliitikasse?
Eks presidendil on oma rahvusvaheline mõõde, sellepärast nõutaksegi temalt, et tal peab olema kompetents välispoliitikas. President saab ju ikkagi kohtuma ka teiste Euroopa Liidu riikide juhtidega vastastikuste visiitide käigus. President saab kahesuunalist poliitikat ajada, ühelt poolt tuua Eestisse teiste presidentide või peaministrite seisukohti teatud põletavates küsimustes, aga ise välja viia meie mured ja seisukohad.
Kui presidendil on autoriteet, siis on presidendil tegelikult võimu. Presidendi võimu garant on presidendi autoriteet, aga selleks peab olema tõepoolest autoriteetne isiksus.“
sealhulgas põhiseaduslikele institutsioonidele on lihtsalt sõnakõlks, mille võib tühistada, nagu meil praegu on tehtud põhiseaduse kommenteeritud väljaandega.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ei ole ju rahvahääletusel heaks kiidetud, see on kamba juristide arvamus, mis tühistab põhiseadust. Sellega ei saa kuidagigi nõus olla.
Kuna president on põhiseaduse kohaselt põhiseadust kaitsev institutsioon – mitte persoon, vaid institutsioon –, siis tulebki presidendina seda teha. Ja teha seda vankumatult ja konflikte kartmata.
Olete öelnud, et presidendina oleks teie esimene asi taastada põhiseaduslik kord, kas seda te oletegi silmas pidanud?
Jah, olengi pidanud silmas, et põhiseaduses on hulk ilusaid paragrahve, ent see põhiseadus on kirjutatud omaaegse demokraatia idealismi lainel üheksakümnendate aastate algul, kui see rahvahääletusega vastu võeti.
Kuid ega siis demokraatia idealiseerimine põhiseaduses tähenda, et kõik kirja pandud nõudmised täitevvõimule ja ametkondadele,
Mäletan, et ma ei olnud isegi veel Riigikogu liige, kui käisin Euroopa parlamendis, seal on selline asi nagu regioonide vaheline grupp – käisin endise Venemaa suursaadikuna rääkimas Balti riikide ja Euroopa julgeolekust suhetes Venemaaga. Vaatasin, et inimesed jäid väga mõtlikuks: ei peagi olema kõige tugevamate seisukohtade alusel kujundatud poliitika Venemaa suhtes, vaid kõige nõrgemate, haavatumate murede ja seisukohtade alusel peab see olema välja töötatud.
Ja see on just asi, mida president saab teha – viia meie mured kõrgeimale tasemele, meist suuremate riikide juhtide ette.
President saab ka aktiivsemalt sekkuda kui ainult kritiseerida, kas siin on tal ka hoovad?
No presidendil on oma vahendid: seadusi mitte välja kuulutada, seadusi vaidlustada, valitsusliikmete ja parlamendiliikmetega kohtumine, oluliste ja põhiseaduse seisukohast küsitavate eelnõude ja initsiatiivide eelnev arutamine, oma seisukohtade esitamine, oma juriidiliste analüüside ja seisukohtade esitamine.
President võib aktiivselt sekkuda ka päevapoliitikasse ja seda ei saa keegi talle keelata. Ei ole nii, et presidendil on vähe võimu, ei ole!
Kui presidendil on autoriteet, siis on presidendil tegelikult võimu. Presidendi võimu garant on presidendi autoriteet, aga selleks peab olema tõepoolest autoriteetne isiksus, kes vaatab asja Eesti rahvuse ja riigi seisukohast, mitte kitsarinnaliste, päevakajaliste või parajasti moes olevate ideoloogiliste dogmade seisukohast, nii et president saab väga palju teha nii-öelda töö käigus.
Ka ei ole mingi küsimus kolmandast maailmast või Aasiast ja Aafrikast Eesti üleujutamine juhuslikult loksuva elemendiga.
Siin on punased jooned ega saa olla mingit liberalismi, ei saa olla eesti rahva häbistamist totrate loosungitega ksenofoobiast või rassismist. See on elementaarne enese alalhoiuinstinkt. Kui tahame, et Eestis ka viiekümne või saja viiekümne aasta pärast on riigikeel eesti keel ja selle maa rahvastiku enamuse moodustavad eestlased, siis ei saa olla mingit taganemisruumi. See on kategooriline imperatiiv.
Nii et teil on ikkagi lootust Eesti tuleviku suhtes ja saab veenda ka tänaseid noori, et rahvuslusel on tulevikku? Maailmas on ikka riike, kus kindlameelselt seistakse rahvusriikluse, oma keele ja kultuuri eest. Ungaris küll Viktor Orban langes, aga tundes ungarlasi, siis ükskõik missugune valitsus Ungaris on, nende prioriteediks jääb Ungari hoidmine Ungarina. Täpselt sama võin öelda Poola kohta. Poola asi on iga poolaka asi. Nad võivad kakelda, olla eri arvamusel paljus, aga kõigil on selge – ühine asi on Poola asi.
Presidendi ülesanne on kõik paljudes küsimustes eriarvamusel olijad – esimeseks, teiseks ja kolmandaks Eestiks jagunevad inimesed – ühe mütsi alla tuua selles ühes küsimuses.
Kui tahame, et Eestis ka viiekümne või saja viiekümne aasta pärast on riigikeel eesti keel ja selle maa rahvastiku enamuse moodustavad eestlased, siis ei saa olla mingit taganemisruumi.“
Euroopa initsiatiivide puhul on teatud mõttekaaslaste koalitsiooni moodustamine alati võimalik, kuigi jah, selle vormistamine jääb presidendi institutsiooni võimalustest väljapoole. Kuid selle initsiatiiviga survestada valitsust Eestile kahjulikest seisukohtadest loobuma on täiesti võimalik.
Mis on see üks ja oluline väärtus, millest te presidendina mingil juhulei tagane, olgu surve milline tahes?
Eesti rahvus. Eesti peab jääma rahvusriigiks, nagu meie 1992. aasta põhiseadus seda sätestab! Siin ei saa taandumist olla.
Lisaks kõik ideoloogilised ajupesud, mis kahjustavad rahvuskehandit, alates liberaalsest seksuaalpoliitikast – kui on selge, et need mõjuvad meie rahvuse püsimisele negatiivselt ja pikemas perspektiivis negatiivse kumulatsiooniga, siis tuleb koputada vastu lauda, et, sõbrad, tuleme nüüd mõistusele. Igasuguste vikerkaarelippude lahtirullimise jätame ära, sest see ei tugevda meie rahvuskehandit, vaid lõhestab meie rahvast.
Teine teema on loomulikult migratsioon, Eesti on ju kolossaalse migratsioonisurve all eelkõige slaavi riikidest ja endisest Nõukogude Liidust.
Paarisaja tuhande inimesega Eestit üle ujutada ei ole mingi küsimus, aga meile on see katastroof.
Iga eestlase asi on Eesti asi. Eesti asi on iga eestlase asi – see on kahepoolne seos. Kui me seda ei suuda, kui meil ei tule presidenti, kes lõhestamise asemel hakkab rahvast liitma, siis on halvasti. Mina tahaksin väga olla rahvast liitev president.
Palun lõpetuseks üks meenutus lapsepõlvest, mis on kujundanud teie teekonda. Ilusaid hetki on palju, alates sellest, kui paljajalu Pärnu mererannas ringi jooksin ja ehitasin sõpradega juhuslikest palgijuppidest parvesid ning kui kõpitsesime tormiga randa uhutud paate sõidukõlbulikuks. Kuid minu rahvuslikku meelsust kujundas seegi, et sealsamas Pärnu rannarajoonis, kus ma sündisin ja kasvasin, oli esimese Eesti vabariigi ajast hästi palju suvilatüüpi maju, mis talvel olid tühjad ja mida kasutati suvitajate majutamiseks. Pärast Teist maailmasõda pandi need kõik täis Vene sõjaväelasi ja nende perekondi. Nii, et meie, eesti lapsed, olime tegelikult seal rahvuslik vähemus ja saime maast madalast tunda, kuidas sind terroriseeritakse, sinuga tüli noritakse ja sulle peksa püütakse anda. Saime aru, et peame kokku hoidma ja vastu hakkama. Minu rahvuslik meelsus on kindlasti ka selle kogemuse tulemus.
Poliitikas on motivatsioon tähtis. Kõik ei saa presidendiks ega Riigikogu liikmeks. „Mis paneb inimesi vabatahtlikult, oma pere, vaba aja ja mugavuse arvelt lööma kaasa kampaanias?“ küsib EKRE esimees Martin Helme. Ja vastab: „Meil peab olema õige mõtteviis. Meil peab olema õige hoiak. Siis tuleb ka õige tulemus.“
Meie inspiratsioon –nii tavaliikmetele kui neile, kes on valitud ametites volikogudes, Riigikogus, varsti võibolla Kadriorus – on armastus Eesti vastu. Armastus oma rahva vastu. Armastus ja austus.
Meie motivatsioon on parem Eesti
Laulusalm küsib retooriliselt, mis värvi on armastus.
Armastusel on väga lihtne definitsioon: see on see, kui sulle on keegi või miski tähtsam kui sa ise. Kui sa hoolid kellestki või millestki rohkem kui oma mugavusest või oma tahtmisest. Armastus on see, kui sa tunned, et oled osa millestki suuremast kui ainult sina ise. Kus „mina“ asemel on „meie“. Ja sa oled nõus allutama oma ego millelegi suuremale.
Meid kõiki inspireerib poliitikas kodumaa-armastus. Armastus Eesti riigi ja rahva vastu! Armastus muudab sind paremaks inimeseks ja innustab sind tegema isetuid tegusid. See inspireeribki meid! Nii
et vastuseks laulusalmi küsimusele: armastus on tumesinist värvi! Nagu EKRE.
Meie motivatsioon ei ole hea töökoht avalikus sektoris, edevus olla kuulus, võimalus positsiooni kasutades kellelegi ära teha või omadele võõrast raha jagada. See on kartellierakondade viis motiveerida oma inimesi.
Meie motivatsioon on parem Eesti! Paremini valitsetud riik. Õiglasem riik. Jõukam riik. Turvalisem riik. Vaimselt tervem riik. Eestikeelne ja -meelne riik.
Oleme viimased viis aastat elanud süvenevalt halvasti valitsetud riigis, kus objektiivselt mõõtes on kõik läinud halvemaks. Reformierakond, kes on aastakümneid võimul olnud ja kelle enesemüüdi aluseks on veendumus, et nad saavad valitsemisega hästi hakkama, on ise selle müüdi pilbasteks purustanud. Nad ei saa mitte millegagi hakkama. Õnneks saavad nende plaanid märtsis 2027 otsa, aga kahju, mis nad on suutnud teha ja veel allesjäänud kuude jooksul suudavad juurde teha, on üüratu. Ning ärgem unustagem, suur osa
sellest kahjust on tehtud koos inimkonna vaenlaseks olevate sotsidega!
Senise valitsuse hävitustöö on mõõtmatu
See, millise hävitustöö jätab endast maha e-valimiste pettusega võimule tõstetud Eesti kõigi aegade kõige vasakpoolsem valitsus, on mõõtmatu. Mülkast välja saamine nõuab väga tõsist üldrahvalikku pingutust ning kannatlikkust. See vajab ka ausust poliitikutelt, mitte läbinähtavalt valelike lubadustega üksteise ületrumpamist ja probleemide ülevõõpamist valimiskampaanias.
Kui soovime, et Eesti kestaks eestlaste rahvusriigina demokraatliku riigikorra alusel, on meil vältimatult tarvis esiteks ausaid poliitikuid ja teiseks täiskasvanumentaliteediga valijaid. Kui riiki juhtivad poliitikud jätkavad valetamist ja varastamist, on riigi lagunemine paratamatu. See, mida meil nimetatakse ühiskondlikuks lõheks või usalduskriisiks, on jõudnud murdepunkti. Kui rahvas, kes peaks olema põhiseaduse järgi kõrgema võimu kandja, tunneb, et võim on tegelikult võõrvõim, tee-
nib Brüsselit, sündikaati või Epsteini võrgustikku või veel midagi; kui rahvas näeb, et valimiste tulemusi tühistatakse kaporatuuri võimupöördega; kui ta näeb, et petitsioonid, meeleavaldused, protestid ei muuda midagi; kui ta näeb, et valimistel teiste või uute parteide toetamine ei muuda vähimalgi määral poliitika kurssi – siis lööb rahvas käega. Ja siis ongi demokraatia surnud. Eesti rahvas ei hakka tegema barrikaadidel revolutsiooni. See pole meie stiil. Eesti rahvas hääletab jalgadega või loobub. Loobub lapsi saamast. Loobub ettevõtlusega tegelemast. Loobub riigikaitse toetamisest. Loobub tööl panustamisest. Loobub korralik olemisest. Me näeme seda juba juhtumas. Sealt edasi tuleb entroopia – kõige lagunemine ja soikumine isevooluteed minnes.
Ka valijal on vastutus Meie erakonnana ja poliitikutena toome poliitikasse tagasi aususe. Me räägime nii, nagu asjad on, mitte ei aja mingit AI-juttu. Räägime nii, et inimesed sellest aru saavad. Ütleme välja ka ebamugavaid tõdesid.
EKRE
Aga ka valijal on vastutus. Vastutus mitte anda oma häält parteidele, kes on neile valetanud. Vastutus mitte toetada poliitikuid, kes nende elu halvemaks teinud on. Vastutus mitte lasta endaga manipuleerida emotsioone kütvate loosungitega. Vastutus teha endale selgeks, mida üks või teine poliitiline jõud teha plaanib ning millised poliitilised jõud on oma lubadusi pidanud, millised mitte.
Teisisõnu, valija ei pea ootama, millal tulevad õiged inimesed tegema õiget asja, valija peab looma tingimused, kus valedel inimestel ei jää muud üle, kui teha õiget asja. Valijal on vastutus käituda täiskasvanulikult, mitte nagu laps, kes nõuab: ma tahan seda saada ja kui ei saa, siis ma ei mängi.
suuri kehtestamist, pidades viha- või vaenukõneks kogu kriitikat, mida tehakse nende läbikukkunud valitsemise ja väärastunud ideede vastu.
Neli suuremat probleemi
Meie ees seisvad neli kõige suuremat probleemi on kokkukukkunud sündimus, põhja aetud majandus, plahvatuslik immigratsioon ja vaba ühiskonna kadumine.
Ka e-valimiste probleem on otseselt seotud vaba ühiskonna kadumisega. Ja kas pole kontrolli alt väljunud julgeolekuasutused ja politiseeritud õiguskaitseorganid samamoodi vaba ühiskonna surmavaenlased?
õõnest miraaži, vaid plaani, kuidas see teoks teha. Tulge meiega kõik, kes ei lepi allakäigu, kahanemise, lõputu vaesuse ja ebaõiglusega. Siis jõuame kiiremini sihile.“
Valija ei saa endale lubada luksust näha maailma nagu punaülikooli teise kursuse tudeng, kes hindab oma lõputus tarkuses maailma selle järgi, nagu see tema meelest peaks olema, mitte ei hinda oma valikuid ja tegevusi selle järgi, milline maailm ta ees tegelikult on.
See ongi kõige arusaadavam veelahe konservatiivide ja liberaalide vahel.
Meil pole palju võimalusi järele jäänud, et kurssi muuta. Ja meil palju neid inimesi ka pole, kes tahaksid, suudaksid ja oskaksid kursimuutust läbi viia. Ütleme otse: pea kõik need inimesed ongi koondunud EKREsse.
Milline on siis see maailm, see Eesti, mis meie silme ees avaneb enne järgmisi valimisi?
Eesti vaevleb eksistentsiaalses kriisis
See on Eesti, mis vaevleb eksistentsiaalses kriisis, sest lapsi ei sünni piisavalt. Eesti, kus valitsus on teadlikult ja tahtlikult majanduse kummuli keeranud, sest nende meelest ei olnud majandus selline, nagu ta olema peaks, ehk piisavalt roheline. Tulemuseks on Euroopa kõige sügavam, kõige pikem ja kõige laiapõhjalisem majanduslangus, mille tulemuseks omakorda on Eesti kõigi aegade sügavaim eelarvekriis.
Valitsus tegi meid liberaalide juhtimisel kõiki vaeseks, sest meie rikkus ei sobinud nende unistatud maailmaga. Ja sellega koos tegi riigi enda vaeseks.
Meie ees on Eesti, mis ägab kõigi aegade kõige sügavamas immigratsioonikriisis. Viimase viie aasta jooksul on Eestisse saabunud võõraid rohkem ja kiiremini kui kunagi varem meie ajaloos. Isegi Karl Vaino ajal, isegi Stalini ajal, isegi tsaar Aleksander III ajal ei saabunud Eestisse nii lühikese aja jooksul nii palju muulasi kui Kaja Kallase ja Kristen Michali ajal. Oleme kaotamas oma kodumaad võõrastele.
Meie silme ees avaneb ka Eesti, kus riigivõim suhtub kodanikesse üha vaenulikumalt ja kahtlustavamalt ning peab vajalikuks meid kõiki lakkamatult jälitada, jälgida ja kahtlustada. End liberaalideks nimetavad totalitaarse riigikorra ehitajad on jalge alla trampinud meie põhiseaduse ja seal tagatud vabadused. Reformierakond, sotsid ja Eesti 0,02 nõuavad innukalt tsen-
– Martin Helme, EKRE esimees
Valimisi võidetakse ja kaotatakse eelkõige selle põhjal, milline poliitiline platvorm suudab kõige paremini kõnetada masse. Parteid omakorda näevad suurt vaeva, et tõstatada ühiskonnas endale soodne teemade nimekiri, millele lahendusi pakkuda.
Seda nimetatakse narratiivi loomiseks. Näiteks sotsid loovad narratiivi, et ühiskonna kõige põletavam probleem on homodele eriõiguste andmine. Tegelikult lõhuvad nad sellega ühiskonna alusmüüriks olevat traditsioonilist perekonda ning edendavad moraalitut, isekat ja tervist kahjustavat elustiili, mille kandvaks jõuks on vimm ja viha ühiskonna vaikiva enamuse ehk n-ö normaalsete inimeste vastu, aga narratiivi edukas kehtestamine võimaldab olematust probleemist teha ühiskondliku debati ilma, et peaks päris muredele lahendusi pakkuma.
Samamoodi töötas Reformierakond aastakümneid selle nimel, et lammutada ja õõnestada Eesti riigikaitset, vahetas üleöö värvi ja punub nüüd usinasti lugulaulu, nagu nad oleksid kõige tublim ja usaldusväärsem erakond riigikaitses. Kuigi Jürgen Ligi saatis laiali sõjaväeluure. Kuigi nad üritasid ajateenistust valimistest valimistesse kaotada. Kuigi nad keeldusid isegi Ukraina sõja alguses veel toetamast lisavõimekuste loomist Eesti riigikaitses. Näeme, et riigikaitsekulutuste plahvatuslik kasv ei ole mõeldud Eesti turvalisuse tugevdamiseks, vaid kaitseväest ja kaitseministeeriumist kaitsetööstuse riiulifirmadesse massiliselt üle jooksnud kapireformikate taskute täitmiseks meie kõigi rahaga.
Meil on lahendused olemas Mis on meie lugu valimistel, mis on EKRE narratiiv? Ikka sama – armastus Eesti vastu. Ja sellest voolav soov asju paremaks teha. Meie narratiiv on usk tulevikku ja valmidus selle nimel pingutada. Meil on lahendused olemas. Oleme neid välja pakkunud enam kui kümme aastat. Vahepeal mõne aasta jooksul saime ka näidata, et kui valitsusse saame, siis hakkame ka oma lubadusi ellu viima.
Meil on vaja rahvastik ja majandus kasvama saada. See ei ole keeruline! Me teame, mida teha. Meil tuleb elekter uuesti odavaks saada. Selleks tuleb loobuda deliirsest rohepöörde ja nullheitme fantaasiast ja põletada põlevkivi nii kaua, kui vaja, ilma et selle pealt CO2 trahvi makstaks. Selleks tuleb päevapealt lõpetada otsesed ja peidetud subsiidiumid juhuelektrile ehk päikese- ja tuuleenergia projektidele. Selleks tuleb vähendada elektri enda aktsiisi ja võrgutasusid. Loomulikult tuleb lõpetada röövellik ja spekulatiivne nn elektribörs. Lisaks elektrile tuleb odavaks teha ka kütus. Tuletan jätkuvalt meelde, et kui EKRE oli valitsuses ja langetas – nagu valimistel lubasime – makse, oli diisli hind 99 senti liitrilt, elektri hind oli kolm senti kilovatilt. Kütusemüüjad olid kasumis nagu ka Eesti Energia. Odav energia on majanduskasvu alus ja keegi peale EKRE ei soovi seda läbi suruda.
Teine majanduskasvu nurgakivi on madalad maksud. Aktsiisid tuleb alla tuua. Käibemaks tuleb alla tuua, maamaks alla tuua, automaks kaotada. Tulumaks tuleb teha astmeliseks nii, et iga kodus kasvava lapse pealt saavad mõlemad vanemad viie protsendi võrra madalama maksu. Absoluutne enamus eesti peredest saab sel moel tulumaksulangetuse.
Ma tean, mida ütlevad nüüd need, kes tulid peale mind riigi rahandust „korda tegema“. Eelarvegeeniused Reformierakonnast, Mart „automaks“ Võrklaev, Anneli „eelarvepoliitika on vastutustundlik“ Akkermann, Jürgen „sööge konserve“ Ligi: makse ei tohi langetada, sest muidu tekib defitsiit ja Brüssel ei luba. Aga defitsiit just nende ajal tekkiski ja võlg käriseb järjest suuremaks just nende juhtimisel.
Viimase viie aasta jooksul on Eesti riigivõlg kahekordistunud ja eelarve „kordategijate“ enda prognoos on, et järgmise nelja aasta jooksul kahekordistub veel.
See ei ole abstraktne teema. Kui mina olin kuus aastat tagasi rahan-
dusminister, maksime võla teenindamiselt eelarves 20 miljonit eurot aastas. Praegu maksame 350 miljonit aastas. Seda on sama palju, kui emapalgale aastas kulub. Nelja aasta pärast on intressimaksed juba 700 miljonit aastas. Oleme nn eelarve kordategijate juhtimisel ja majanduse kasvule aitajate vedamisel riigina pankrotikursil. Kuidas saab rääkida maksutulude vähendamisest, ise samal ajal ausust nõudes? Väga lihtsalt: meie riigil ei ole tuluprobleemi. Meil on kuluprobleem. Sajad miljonid ja miljardid väljaminekuid, mida valimistel pole kunagi lubatud, mida rahvas pole kunagi tahtnud ja mis ei aita ei inimesi, majandust ega riiki. Liberaalide eelarve „kordategijate“ juhtimisel on eelarve kulupool viie aastaga kasvanud 11 miljardilt tänaseks ligi 20 miljardini! Et ametnikud ja poliitikud saaksid pööraselt raha kulutada, tuleb neil rahvalt raha ära korjata ehk kõiki makse tõsta. Aga meie erakond ei soovi teiste raha pööraselt kulutada, vaid soovib, et kõigil kodanikel oleks tänasega võrreldes palju rohkem raha käes.
Kulutamist peab vähendama riik, mitte kodanik! Lõpetame pikema jututa miljardeid musta auku loopiva eelarve kulud. Rail Baltic – läinud! Tuulikute ja päikesemeeste subsideerimine – läinud! Homo-MTÜde toetamine – läinud! Lõputu rahaloopimine Ukraina musta korruptsiooniauku – läinud! Riigikaitsetööstuse nime all sadade miljonite korruptiivne kantimine – läinud! Kliimaministeerium – läinud! Riigiasutuste suvepeod – läinud! Me ei suuda kärpida mitte miljoneid, kümneid või sadu miljoneid, me suudame kärpida miljardeid! Ja kui seda oleme teinud, saab alandada kõiki makse, saab majanduse kasvama, noori peresid toetada ja pensione tõsta. Ja kõik, kes ütlevad, et pole võimalik, lihtsalt ei taha, sest nemad on sellel poolel võrrandist, kelle suunas raha praegu voolab, mitte rahva poolel, kellelt raha ära võetakse. Meie oleme rahva poolel ja teeme selle asja korda!
Ühe asja teeme veel korda. Asume päriselt vähendama bürokraatiat. Mitte ainult ei kaota ministeeriumeid – meil ei ole vaja kliimaministeeriumi! –, mitte ainult ei koonda ametnikke, vähendame ülesandeid,
mis ametnikel on. Ülesandeid, mille tõttu ettevõtted peavad täitma arutuid aruandeid ja mille kontrollimiseks on tööl majade kaupa inimesi. Ühtlasi aitab see lahendada meid kummitavat kvalifitseeritud tööjõu probleemi, sest ametnikud on ju kõrgelt haritud ja koolitatud. Kindlasti nad leiavad tasuva töö erasektoris, mis januneb kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järgi sedavõrd, et otsib inimesi lausa Kasahstanist või Afganistanist.
Teie abiga on Eesti paremad päevad veel ees Meie erakond on ainus tõsiseltvõetav partei Eestis, kes varakult esitas oma presidendikandidaadi, et teisedki erakonnad ja avalikkus saaksid hinnata tema sobivust.
Meil õhatakse unistavalt, et tahaks presidenti, kellel on välispoliitiline kompetents. Mart Helme on siin! Räägitakse, et oleks vaja inimest, kellel on sisepoliitiline kogemus. Halloo, vaadake siia, Mart Helme! Meil nõutakse, et kandidaat peaks olema hea suhtleja ja intellektuaalselt võimekas. Te mõtlete ülikoolides rahvusvaheliste suhete lektorina töötamist või raamatute kirjutamist? Või äkki luulekogude ja laulusõnade kirjutamist? Või ehk peast sütitavate kõnede pidamise võimet? Kas on veel peale Mart Helme selliseid silmapiiril? Vaja olevat kedagi, kellel on autoriteeti ja elukogemust – Mart Helme. Põhiseaduse kaitsja – Mart Helme! Me oleme alati seisnud presidendi otsevalimiste eest ja toome selle seisukoha nüüd, valimiste eel uuesti debati keskmesse. Siin avanebki erakonna toetajatel ja aktivistidel võimalus oma panus anda. Kavatseme suve jooksul koguda toetusallkirju presidendikandidaat Mart Helmele, et näidata: tegu pole lihtsalt parteipoliitilise kokkuleppe kandidaadiga, tegu on kandidaadiga, kelle taga on tuhanded kodanikud oma toetusallkirjaga. Käivitasime üle-eestilise petitsioonikampaania Mart Helme kandidatuuri toetamiseks. Need allkirjad on argument ka valimiskogus! Me oleme see partei Eestis, kes usub Eestisse. Usub, et hoolimata liberaalide poolt tekitatud lagast suudame me oma saatuse uuele, paremale kursile panna. Usume, et Eesti parimad päevad on veel ees.
Viimastel aastatel on Eestis kadunud kindlustunne. Varem elasid inimesed samuti tagasihoidlikult, aga kui tööd tehti, siis saadi hakkama. Nüüd aga on toidupoes näha, kuidas kollaste soodussiltidega tooted kaovad lettidelt kiiremini kui kunagi varem ja ühe rohkemad on hädas arvete tasumisega, arutleb poliitik ja ettevõtja Siim Pohlak
See, mida inimesed omavahel räägivad, erineb totaalselt sellest, mida kuulutab statistika või räägivad valitsuspoliitikud. Kui valitsus räägib edusammudest, majanduskasvust ja kindlates kätes Eestist, siis jäetakse ütlemata, et viimastel aastatel on elu paremaks läinud ainult neil, kes kuuluvad võimulolijate lähiringi või teenivad kasu riigi investeeringutest. Kõigil teistel läheb järjest keerulisemaks.
Inimesed on õigusega pettunud Väljaspool Toompea koridore muretsevad inimesed aga hoopis ülikõrgete elektriarvete pärast, räägitakse, kui kalliks on läinud toit ja kütus ning kuidas pension või palk saavad enne kuu lõppu otsa. See ei ole normaalne olukord.
Ja inimesed, kes on terve elu tööd teinud, on õigusega pettunud. Olles
aastaid oma riiki üleval hoidnud, peavad nad nüüd pealt vaatama, kuidas liberaalsed ja libekeelsed kobakäpad kogu riigi vaeseks valitsevad. Eriti kurb on kuulata vanemaid inimesi, kes ütlevad: „Ega ma enda pärast muretse, aga lastest ja lastelastest on kahju.“ Sellist lauset kuuleb Eestis ringi liikudes järjest rohkem.
Riigilt ei oodata imesid. Tahetakse lihtsalt ära elada nii, et ei peaks iga päev muretsema. Praegu tundub aga liiga tihti, et valitsus elab mingis teises maailmas. Planeeritakse miljoneid siia ja sadu miljoneid sinna, kuid valitsusele palka maksev inimene vaatab samal ajal poes, kas kohvipakk jääb seekord riiulisse või saab veel ära osta. Kerkivad hinnad ja paisuvad arved ei küsi, mis erakonda inimene valis. Need tulevad kõigile ühte-
moodi, kahjuks ka neile, kes Reformierakonna või Eesti 200 maksukaose poolt ei hääletanud.
Kõige rohkem häirib inimesi tunne, et neid, kes on aastakümneid tööd teinud ja panustanud, vaadatakse nagu tülikat kuluartiklit. Pensionär on probleem, sest tema pensioni tõstmine maksab.
Väikeettevõtja on probleem, sest temalt tahaks riik rohkem makse ja riigilõive kätte saada.
Lastega suurpere on probleem, sest neile peab rohkem peretoetusi maksma.
Maainimene on probleem, sest ta tahab normaalseid teid ja toimivat ühistransporti.
Minister soovitab selle peale rahval vähem viriseda ja konserve süüa.
Aga tegelikult hoiavad just needsamad inimesed Eesti elu koos. Need, kes peavad kõige kiuste kohalikku poodi. Need, kes kulutavad suure osa palgast tööle sõitmiseks. Need, kes kasvatavad maal loomi või harivad põldu. Need, kes teevad ehitustööd, või vanavanemad, kes hoiavad suurpere lapselapsi seni, kuni vanemad tööl on.
Eesti ei ole ainult startupid, Rail Baltic ja kallid PR-kampaaniad, millega avalikku arvamust mõjutatakse. Päris Eesti on inimesed, kes igal hommikul tööle lähevad või oma ettevõtet arendavad ja tahavad oma tööga normaalselt ära elada. Töö tegemine peab ära tasuma. Pension ei tohi kaduda elektriarve ja paari poeskäiguga. Elekter peab olema sellise hinnaga, et talvel inimesed ei pea toas külmetama või ettevõtjaid oma firmasid kinni panema.
Kas see on palju tahetud? Ei ole, need kõik on täiesti mõistlikud ootused, mis inimestel oma riigile on. Kahjuks jääb mulje, et Eesti riiki juhitakse rohkem tabelite kui inimeste ootuste järgi. Statistika järgi võib kõik isegi viisakas paista, kuigi ka statistikat on viimasel ajal proovitud ilusamaks rääkida. Inimesed aga ei ela statistikas. Inimesed elavad päris elu.
Eesti ei ole ainult Tallinn
Maal on see eriti hästi näha. Väiksemates kohtades jääb järjest vaiksemaks. Poode, koole ja ettevõtteid pannakse kinni, bussid käivad harvemini ning noored lähevad ära, Tallinnasse või hoopis välismaale. Aga Eesti ei saa olla ainult Tallinn. Eesti peab olema ka Raplamaa, Viru-, Võru-, Valga- ja Saaremaa. Kui maa tühjaks jookseb, jääb lõpuks vaesemaks terve riik.
Samamoodi ei püsi Eesti ilma kohalike ettevõtjateta. Suured rahvusvahelised firmad tulevad ja lähevad, aga kohalik ettevõtja jääb. Tema palkab kohalikke inimesi. Tema toetab kohalikke sündmusi. Tema hoiab väiksemates kohtades elu käimas.
Sellepärast peab riik lõpetama oma inimeste ja ettevõtete pitsitamise.
Ja inimesed, kes on terve elu tööd teinud, on õigusega pettunud. Olles aastaid oma riiki üleval hoidnud, peavad nad nüüd pealt vaatama, kuidas liberaalsed ja libekeelsed kobakäpad kogu riigi vaeseks valitsevad. “
Elektri hind tuleb kontrolli alla saada ja energiakandjate maksukoormust vähendada. Ei ole normaalne, et oma riigis kardetakse talvel elektriarveid rohkem kui külma ilma.
Maksud ei tohi kasvada kiiremini kui inimeste võimalus toime tulla. Ja kõige tähtsam, riik peab jälle oma inimeste poole hoidma. See pole ainult majanduslik küsimus, vaid ka julgeoleku alus.
Eesti inimesed ei ole laisad ega saamatud. Vastupidi. Meie inimesed on harjunud tööd tegema ja raskustega toime tulema. Aga ka kõige kannatlikumal inimesel tekib ükskord küsimus: kaua veel?
Tuleb kuulata neid, kes päriselt elu tunnevad Asjad ei peaks nii olema, saaks palju paremini. Aga selleks peab riik lõpetama oma inimeste ja ettevõtjate elu keerulisemaks tegemise. Tuleb rohkem kuulata neid, kes päriselt elu tunnevad, mitte ainult neid, kes kirjutavad järjekordseid strateegiaid klaasist büroohoonetes.
Meil on olemas Eesti rahva jaoks loodud riik. Teeme sellest nüüd riigi, mis töötab päriselt Eesti inimeste heaks, riigi, kus on turvaline ja kus noored pered näevad perspektiivi lapsi kasvatada ja ettevõtjad oma äri arendada.
Praegu tundub liiga sageli, et riigitüüri on kaaperdanud väike seltskond, kes põrutab riigilaevaga uljalt karide poole ning ei oska enam ammu vaadata elu tavalise inimese või ettevõtja pilgu läbi.
Seda mustrit on nähtud mujal Euroopaski. Aastaid on inimesi liberaalsete jõudude poolt hirmutatud ja omavahel tülli aetud, et hoida võimult eemal rahvuskonservatiive ja tervet mõistust ning toetada süsteemi, mis muudab tavalise inimese elu järjest raskemaks.
Aga inimesed saavad sellest järjest rohkem aru ning poliitika mõjutamise relvad, eelkõige jõustruktuuride ebaõiglased ning ebaproportsionaalsed rünnakud on viimastel aastatel vähemalt Eestis paljastanud osa süsteemi tegelikust olemusest. Massiline pealtkuulamine, jälgimine ja maailmavaateliselt „kahtlaste“ inimeste järele nuhkimine on Eestis jõudnud Nõukogude aja tasemele ja isegi ületab seda, sest digiajastu annab selleks kordades paremad võimalused, see kõik aga ei saa lõputult kesta, sest vastasel juhul jõuame varsti diktatuuri. Vaja on muutust. Eestis on muutuse võimalus kätte jõudmas. Riigikogu valimisteni on jäänud loetud kuud. Teeme nendest valimistest päriselt parempöörde –mitte ainult sõnades, vaid sisuliselt ja tegudes, pöörde parema ja inimesekesksema Eesti Vabariigi poole.
„Kas suur rahvastiku väljavahetamine on teooria või tegelikkus?“ küsib Riigikogu liige Anti Poolamets retooriliselt.
„Suure rahvastiku väljavahetamise teooria autor on prantsuse kirjanik Renaud Camus. Tema arvates tegutsevad rahvastiku muutmise nimel reetlikud eliidid, kes on pühendunud oma tegevuses etniliste prantslaste ja valgete eurooplaste väljavahetamisele ning võõraste rahvastega asendamisele.“
Seejuures osutatakse erilist tähelepanu just eurooplaste väljavahetamisele islamiusulistega, mille vahendid on mõistagi massiimmigratsioon, sisserändajate sündimuse õhutamine ning põliseurooplaste langeva sündimuse ärakasutamine.
Euroopa ei ole enam eurooplase nägu Kontrollime, kas demograafilised trendid toetavad rahvastiku väljavahetamise teooriat? Turu ülikooli majandusteaduse emeriitprofessori Matti Vireni hinnangul on aastaks 2060 praeguse suuna jätkudes Soomes üle 11,8 miljoni välismaa taustaga inimese. Hinnanguliselt läheb ühe somaali pagulase elu jooksul Soomes ülalpidamine maksma miljon eurot. Selleks peab rasket tööd tegema vähemalt 280 põhjanaabrist maksumaksjat. Mida vastutasuks saadakse? Kuritegevusstatistika näitab, et eriti kõrgel kohal on seksuaalkuritegude toimepanekul süürlased, iraaklased, afgaanid jt islami taustaga immigrandid. Inglismaal ja Iirimaal puhkesid Pakistani taustaga vägistajajõukude tegude kinnimätsimise pärast suured rahvarahutused. Kinnimätsimises süü-
distatakse otseselt Briti peaminister Starmerit.
Inglismaal on suur rahvaste rändamine ammu hoo sisse saanud. Asüülitaotlejaid on aastas 100 000 ringis, neist kümned tuhanded tulevad paatidega Prantsusmaalt. Isegi veetõke ei peata, kui riigis on võimul valitsus, kes kõik immigrandid sülitsi vastu võtab. Valitsuse reeturlikkus on britid ülestõusule viinud. Septembris Londonis toimunud immigratsioonivastasel meeleavaldusel osales rekordiliselt 150 000 inimest. Isegi Londoni moslemist linnapea Sadiq Khan tunnistas, et midagi on riigis muutunud. Sisserändevastase ja euroskeptilise Reform UK seljavõit Briti tööpartei ja konservatiivse partei üle hiljutistel kohalikel valimistel kinnitab, et brittidel on reeturlikust eliidist ja islamimassidest kõrini.
Ka Rootsi Statistikaamet kinnitab, et rahvastikumuutused on ülikiired. Viimase kümnendiga on välismaalaste osa Rootsi põhikoolides kasvanud 20% pealt 27%-le. 2023. aastal oli riigis 65 riskipiirkonda ehk nn no-go-tsooni, kus õiguskaitseorganitel on keeruline oma tööd teha. Neis elab üle poole miljoni elaniku, 5% Rootsi rahvastikust.
Taavi Rõivas teatas 2015. aastal, et Reformierakonna visioon Eestist on Uus-Põhjamaa. „Meil on päris head eeldused sinna jõuda,“ teatas Rõivas. Reformierakond on sõna pidanud ning tüürinud Eestit Rootsi tüüpi immigratsioonidüstoopia suunas,
kus põliselanikud tunnevad ennast üha halvemini.
Saksamaal on migranditaustaga 16aastaste osa 40 kuni 43%. Saksamaa Rahvastikuuringute Instituut kinnitab, et eriti hull lugu on paljudes suurlinnades, kus sisserändajate protsent juba üle 50%. Väheste lastega sakslasi sunnitakse laste soetamist moslemitele delegeerima, makstes sisserändejatele hiiglaslikke abirahasid. Kas Saksamaa moslemid on 20 aasta pärast nõus maksma saksa pensionäridele kõrgeid pensione? Vaevalt. Hispaania sotsialistid legaliseerisid hiljuti üle poole miljoni sisserändaja. See ei ole paatide voolu peatanud. Hispaanias on tavaline, kui mõnele kaunile rannale, kus puhkajad veemõnusid naudivad, kihutab inimsmugeldajate paat ning mitukümmend inimest tormab maale, et mõne päeva pärast nõuda asüüli ja kõiki kaasnevaid hüvesid.
USA asepresident J.D. Vance ütles 2024. aasta juulis konservatiivide konverentsil irooniliselt, et Inglismaast saab leiboristide juhtimisel esimene tõeliselt islamistlik riik, kellel on tuumarelv. Iroonia oli lõikav, arvestades, et ta pidas oma ütluses tuleviku Inglismaad radikaalsema islami kandjaks kui Pakistani, kel juba on tuumarelv.
sünge pildi: „Veel hullem on tsivilisatsiooniline häving: poliitiline vabadus ja suveräänsus on ELi ja teiste üleilmsete institutsioonide poolt ohustatud, migratsioonipoliitika muudab kontinenti ja tekitab pingeid, sõna- ja poliitiline vabadus on piiratud, sündimus langeb, rahvuslik identiteet ja enesekindlus kaovad. Kui praegused trendid jätkuvad, on manner 20 aasta või vähema pärast tundmatuseni muutunud.“
Strateegia lisas: „Pikemas perspektiivis on täiesti tõenäoline, et mõne aastakümne jooksul – hiljemalt – muutuvad teatud NATO liikmed enamuse poolest mitte-eurooplasteks. Seetõttu on lahtine küsimus, kas need riigid näevad oma kohta maailmas või liitu Ameerika Ühendriikidega samamoodi nagu need, kes NATO harta algselt allkirjastasid.“
Ainukesed, kes on valmis massiimmigratsiooni kõvera vastassuunas pöörama, on rahvuskonservatiivid. “
USA 2025. aasta lõpus avaldatud riiklik julgeolekustrateegia maalis Euroopa tulevikust
Michali valitsus lõi immigratsioonile uksed valla Eesti sisserändekvooti, mis aitas aastaid sisserännet kontrollida, hakkas Reformierakond juba aastaid tagasi lammutama paarikümne erandi abil. Uksi avatakse aina rohkem – üksnes viimase kuu jooksul on vastu võetud kolm võõrtööjõu sissetoomist leevendavat seadust. Iduettevõttes töötamise võimaldamise sildi all toodi siia juba Kalle Pallingu ja Taavi Rõivase mahitusel Bolti sõitma hulk umbkeelseid tak-
sojuhte. Ülikoolid veeti täis kolmanda maailma tudengeid, kellest palju hakkas samuti pärast õppeviisade saamist hoopis Bolti ja Wolti sõitma. Islamiusuliste arv on plahvatuslikult kasvanud – üksnes kümne aastaga kuuekordistunud. Kaitsepolitsei hoiatab äärmuslaste sisseimbumise eest. Ohtu eiratakse, nagu midagi poleks juhtunud.
Ka Eestit sunnitakse Euroopa Liidu uue rändeleppe alusel, mis äsja Riigikogus seaduseks muudeti, „solidaarselt“ panustama teistesse liikmesriikidesse saabunud pagulasmasside haldamiseks, kas mitmekümne tuhande euroga iga migrandi kohta või olema nõus rändrahvaid oma koju võtma.
Äsja lihtsustati Eestis samuti järsult välistööjõu sissetoomist – avati hulk tegevusalasid, kus palgaks piisab üksnes 80% Eesti keskmisest, ehk saabuma hakkab tõeline odavtööjõud. Ka minister Erki Keldo tunnistas, et tööjõudu otsides vaadatakse just endiste Nõukogude Liidu piirkondade poole, sealhulgas Kesk-Aasiasse. Samal ajal oleme silmitsi Eesti üha kasvava töötusega, mille määr on juba 7,5%. Noorte hulgas lausa 20%.
Samal ajal hakatakse oma hädasolijate asemel võõrtööjõule jagama laia käega vanemahüvitisi, töövõime- ja pensionihüvitisi. Lisaks vähendati mitteresidendist tööandjate koormust, vabastades nad sotsiaalmaksu maksmisest juhul, kui nende töötaja viibib Eestis kuni pool aastat ning tööandjal puudub Eestis püsiv tegevuskoht.
Mida see meie töötutele tähendab? Välismaalastele, kes ise välismaist tööjõudu sisse toovad, ideaalset võimalust maksudest mööda hiilida, näiteks Eesti ehitusturgu solkida, mille järel kohalikud leiavad end töötukassa järjekorrast.
Massiimmigratsioon toimub Eestisse ka ilma Ukraina põgeniketa. Kui Ukraina põgenikud tagasi ei lähe, sest valitsus püüab neid Eestisse põlistada, siis võimendatakse Ukraina rahvastikukriisi ja kahjustatakse nii tühjenevat Ukrainat kui Eestit.
Demograaf Mark Gorfelder ennustab: „Kui vaadata Eesti statistikaameti prognoose, siis nemad on eeldanud võrdlemisi suurt sisserännet kuni sajandi lõpuni ja selle kaasuv mõju on see, et eestlaste osakaal eriti sajandi lõpu poole, eriti nooremates vanuserühmades liigub 50 protsendi juurde.“
Ainukesed, kes on valmis massiimmigratsiooni kõvera vastassuunas pöörama, on rahvuskonservatiivid. Praegu on see veel võimalik, sest paljud mäletavad, kuidas Nõukogude okupatsioon migrante peale surus. Odavtööjõuga Eestit üle ujutavad seadused tuleb tühistada ning ainukeseks vajalikuks sisserändeks peab olema eestlaste tagasiränne.
Euroopa Liidu ja Eesti energiapoliitikat juhib juba pikka aega eeldus, et probleemide lahendus peitub juhitamatu taastuvelektri – tuule ja päikese – võimalikult kiires ja mahukas lisamises elektrivõrku. See eeldus on ekslik. Veel enam: see on strateegiliselt ohtlik nii energiajulgeoleku, tööstusliku konkurentsivõime kui ka riigi toimepidevuse seisukohalt, kirjutab Riigikogu liige Rain Epler
Energiamajanduse arengukava (ENMAK), mis peaks andma Eesti energiapoliitikale selge sihi, osutub lugemisel ülaltoodud valest eeldusest lähtuvaks sõnasalatiks. Ülimaks eesmärgiks seatakse mitmekesisus ning räägitakse „kõigest korraga“, kompromissidest ja paindlikkusest, kuid puudu on fookus ja poliitiline juhtimine. Energiapoliitika eesmärgid peavad olema suunatud riigi majanduse tugevdamisele ning meie toimetulekule kriisis, mitte abstraktsele mitmekesisusele.
Euroopa kui energiavasall
Euroopa Liit on täna energiavasall. Umbes kolmveerand Euroopa Liidu primaarenergia tarbimisest on fossiilne. Sellest omakorda valdav osa – rohkem kui 85% – imporditakse. Euroopa ise toodab vaid murdosa energiast, mida ta tööstus, transport ja kaitsevõime vajavad. See tähendab, et enne kui Euroopas asuv tehas midagi toodab, tuleb mõnele välisriigile tasuda arve energia eest. Ebaõnnestunud energiapoliitika on Euroopa tööstusliku ja sõjalise võimekuse languse üks
olulisi põhjuseid ning selgitab, miks Euroopa ei istu enam laudade taga, kus kujundatakse uut maailmakorda. Väliste jõudude energiast sõltuv riik või riikide ühendus ei ole suveräänne.
Fossiilkütustest loobumine –võimatu ja ebavajalik ENMAK ja Euroopa rohepoliitika lähtuvad ideest, et fossiilkütustest tuleb loobuda. See ei ole ei võimalik ega vajalik.
See ei ole võimalik, sest terve rida tööstuslikke protsesse ei toimi ilma fossiilsete kütuste ja tooraineteta. Terasetootmine, plastid ja polümeerid, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained – kõik need põhinevad fossiilsel primaarenergial või süsinikukeemial. Isegi tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tootmine sõltub fossiilsetest sisenditest.
Fossiilkütuste varud on globaalselt üüratud ning neist loobuda ei ole vaja, kui eesmärk on edukas tööstus ja toimiv riigikaitse. Pikalt juhuenergeetika võidukäiku prognoosinud Rahvusvaheline Energiaagentuur on oma lähenemist radikaalselt korrigeerinud ning ennustab nüüd, et nõudlus fossiilkütuste järele kasvab vähemalt aastani 2050 ja ilmselt jätkab kasvu ka edaspidi. Jutud nafta peatsest lõppemisest on tänaseks laualt maas. Riigid, kes kontrollivad fossiilset primaarenergiat, kontrollivad ka tööstust ja sõjalist võimekust.
Elektri ekspordile peale makstes rikkaks ei saa Valitsuse retoorikas kõlab sageli väide, et kui ehitame piisavalt tuule- ja päikeseparke, muutub Eesti taas
igas olukorras tagama energiajulgeoleku, toetama tööstuslikku ja riigikaitsevõimekust ning hoidma elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid on sekundaarsed ja kehtivad vaid juhul, kui ei ole vastuolus eelnevatega; need võib ka tähelepanuta jätta.
Mõistlik energiamajanduse arengukava, lühiversioon Eesti elektrisüsteemi keskne mõõdik peab olema lihtne ja füüsikaliselt range: juhitav baasvõimsus peab olema 1,2–1,3 korda suurem tiputarbimisest, et riik suudaks toimida ka saartalitluses ja kriisis.
Hiljuti mõõdeti Eestis uus tipukoormuse rekord 1720 MW, mis tähendab, et Eesti-siseselt peab olema vähemalt 2060–2240 MW juhitavat võimsust. Selle selgroo moodustavad põlevkivi ja tuumaenergia: põlevkivil põhinev juhitav võimsus suurusjärgus 1400–1700 MW ning tuumaenergia 300–600 MW. Tuumaenergia puhul ei piisa üldsõnalisest jutust stiilis „võib-olla kunagi see sobib“. Seada tuleb konkreetsed eesmärgid, millal on valmis seadusandlik raamistik, millal tehnoloogia ja asukoht valitud ning millal peab ehitus algama.
elektri eksportijaks. Juhitamatu tootmise puhul tekib tõepoolest vajadus elektri ülejääki eksportida, et säilitada elektrivõrgu toimimine. Sellisel perioodil on hinnad madalad või isegi negatiivsed ning ekspordil puudub majanduslik mõte: elekter liigub üle piiri, raha selle eest vastu ei liigu. Mõistlik eksport toimub külmal, pimedal ja tuulevaiksel talvepäeval, kui elektrit ja soojust on piirkonnas puudu ning hind kõrge. Selleks on vaja juhitavat tootmisvõimsust, mitte juhuslikku ilmast sõltuvat ületootmist. Eesti oli veel 2018. aastal elektrit eksportiv riik. Kuid see eksport põhines juhitaval, kohalikul tootmisel – mitte juhuenergia ületootmisel.
Mis on Eesti energiapoliitika põhiprobleem
Kliimaminister Sutt on poetanud olulise tõe: kui meil ei oleks välisühendusi, oleks meil umbes kolmandik ajast elekter puudu. See peaks olema äratuskell.
Kui energiapoliitika eesmärk on lisaks energia mõistlikule hinnale energiajulgeolek, siis peame välistama olukorra, kus kaablite rikke või kriisi korral jääb riik pimedaks. See paraku nii ei ole. Energiamajanduse arengukava räägib mitmekesisusest ja rohelistest edetabelitest, kuid jätab riigi majandusest ja julgeolekust lähtuvad prioriteedid seadmata.
Eesti huvidest lähtuv energiapoliitika
Tuleb sõnastada lihtne ja aus eesmärk: Eesti energiamajandus peab
Ebaõnnestunud energiapoliitika on Euroopa tööstusliku ja sõjalise võimekuse languse üks olulisi põhjuseid.“
Juhitamatu tuule- ja päikeseelekter saab selles skeemis olla ainult kütusesäästja, mitte süsteemi kandev sammas. Seepärast tuleb elektritootmise portfelli kujundades jälgida, et juhuenergia installeeritud võimsus ei ole üle 40% tipukoormusest ning juhuenergia toodang üle 15% kogu elektritoodangust. Need piirid ei ole ideoloogilised, vaid tulenevad meie elektrisüsteemi stabiilsusvajadusest.
Sama kainelt tuleb käsitleda hoonete kütmist. Kaugkütet ja soojusvarustust tuleb käsitleda kui strateegilist energiajulgeoleku süsteemi, mitte heitmete vähendamise instrumenti. Küttesüsteemi selgroog peab olema mitmekesine ja kohalikele ressurssidele toetuv kütusekombo.
Eesti oludes tähendab see selget toetumist kohalikele juhitavatele soojusallikatele. Kaugküttevõrkudes tuleb säilitada ja arendada põlevkiviõlil ja puidul põhinevaid lahendusi, samuti põlevkivi- ja tulevikus tuumajaamade jääksoojuse kasutamist nende lähipiirkondades. Väljaspool suurlinnu asuvatel tiheasustusaladel peab kaugkütte selgrooks jääma puidupõhine koostootmine.
Kriisivõimekuse tagamiseks peab kaugküttetaristul olema võime kasutada varukütusena vedelkütuseid, ning riigil tuleb selge sõnaga sätestada strateegiliste varude olemasolu nii nafta kui gaasi osas, mitte eeldada, et import ja turuhind on kriisiolukorras kättesaadavad. Hajaasustusega maapiirkondades on mõistlik säilitada mitmekesine kütteportfell, kus elektripõhised kõrge kasuteguriga lahendused (nt soojuspumbad) täiendavad, kuid ei asenda täielikult ahikütet ja lokaalset tahkekütusepõhist kütet. Riigil on otstarbekas säilitada ja toetada ahikütet ka uutes hoonetes, kuna see vähendab sõltuvust tsentraalsest taristust ja suurendab kriisikindlust.
Lõpetuseks. Kui eesmärk on tööstuse areng ja majanduskasv, sõjaline võimekus ja geopoliitiline mõju, siis on fossiilsed kütused ja juhitav energia asendamatud. Euroopa on selles osas suure osa oma kaartidest maha mänginud. Eestil on veel võimalus teha kainem valik.
Energiapoliitika peab lähtuma füüsikast, mitte loosungitest. Kui domineerima jäävad valedest eeldustest lähtuvad ideoloogilised loosungid, ei ole meil ei odavat elektrit, toimivat tööstust ega energiajulgeolekut – sõltumata sellest, kui palju tuuleparke me ehitame.
EKRE esitatud eelnõu kaotada
CO² kvoodikaubanduse süsteem tooks energiahinnad alla
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas kevadel seaduseelnõu, mis lõpetaks Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi jõustamise riiklikult. See vabastaks Eesti ettevõtted saastekvootide ostmisest ning ohjeldaks energia- ja tööstustegevuse hinnatõusu. „Euroopa Liidu rohepööre on algusest peale olnud majanduslikult hukutav ning keskkonnakaitse seisukohast küsitav ideoloogiline ja enesehävituslik poliitika. See on jõudnud tupikusse. See poliitika on põhjustanud tootmiskulude ja energiahindade järsu tõusu, ettevõtete sulgemise, töökohtade kadumise ning tööstuse massilise väljarände. Tulemus on Eesti ja kogu Euroopa konkurentsivõime järsk langus,“ seisab eelnõu seletuskirjas, mille Rain Epler üle andis. Selle eelnõuga peab EKRE prioriteediks seadma Eesti ettevõtete, töökohtade ja konkurentsivõime säilimise.
„Tuuleenergia arendamine on Eestis saanud tugeva poliitilise ja ideoloogilise hoo – valitsus kiirendab seadusmuudatustega planeeringuid, omavalitsustele on jagatud 200 000 eurot tuulearenduste menetlemiseks ning kõigele lisaks lubatakse kuni miljoni euro suurust preemiat tuuleparkide planeeringute kehtestamise eest. Kuid üks oluline küsimus on jäänud tagaplaanile: kes maksab kinni tuuleparkide lammutamise ja keskkonna taastamise, kui projektid jõuavad oma elukaare lõppu ja arendaja pankrotistub?“ kirjutab Riigikogu liige Evelin Poolamets
Juba 2018. aastal soovitas Tartu Ülikooli uuring kaaluda tuuleparkidele finantstagatise kehtestamist, sest puudub kindlus, et kasutusea ületanud tuulikud ka tegelikult demonteeritakse. Täna, aastal 2026, ei ole see tagatis Eestis endiselt kohustuslik. Riik on probleemist teadlik olnud vähemalt kaheksa aastat, kuid sisulist sammu selle lahendamiseks pole astutud. Ülikooli uuring näitab, et ilma finantstagatiseta ei ole mingit garantiid keskkonnakohustuste täitmiseks. Eestis on korduvalt juhtunud, et ettevõtete pankrottide järel jäävad keskkonnakahjud maksumaksjale. Just selle vältimiseks on finantstagatis mõeldud – see peab tagama, et vajalik raha on olemas ka siis, kui arendaja oma kohustusi enam täita ei suuda. Loogiline lahendus oleks siduda see kohustus juba loa andmisega, nagu näiteks jäätmekäitluses.
Keskkonnaagentuuri hinnangul võib juba 2056. aastaks tekkida tuulikute lammutamisest ligikaudu 28 500 tonni jäätmeid.“
Sellest lähtudes on EKRE esitanud eelnõu, et kohustada arendajaid looma finants- ja vastutustagatised, vältimaks olukorda, kus tuuleparkide likvideerimise kulud jäävad kohalike omavalitsuste või maksumaksja kanda. Paraku ettepanek toetust ei leidnud. Kuigi tunnistati, et probleem on olemas, põhjendati otsust nii, et selline nõue tõstaks tuuleenergia hinda. Eelnõu oponendid viitasid sellele, et Lätis ja Leedus sarnased kohustused puuduvad ning nende kehtestamine Eestis vähendaks tuuleenergia konkurentsivõimet.
See lähenemine on lühinägelik. Kui konkurentsivõime nimel jäetakse keskkonna- ja finantsriskid maandamata, tähendab see, et kasum võetakse välja, kuid kohustused jäetakse ühiskonnale.
Riigikogu majanduskomisjonis aprillis toimunud arutelul selgitas Kliimaministeeriumi esindaja Peep Siim, et ministeeriumis on kaalutud
nii finantstagatise kehtestamist kui ka võimaliku fondi loomist. Maismaa tuuleparkide puhul jõuti järeldusele, et küsimus lahendatakse võlaõiguslike lepingutega maaomanike ja arendajate vahel. See tähendab, et arendaja pankroti korral langeb kohustus maaomanikule.
Samuti kinnitab värske Keskkonnaagentuuri analüüs, et muretsemiseks on põhjust küll ja veel. Tuuleparkide elukaare lõpus on vastutus killustunud ning sõltub suuresti arendajate ja maaomanike vahelistest lepingutest. Need on sageli konfidentsiaalsed ning maaomanik on läbirääkimistel nõrgemas positsioonis. Halvimal juhul võib ta aastakümnete pärast avastada, et tema maale rajatud tuulikud ja teised rajatised seisavad kasutuna ja nende eemaldamiseks puuduvad nii raha kui ka selge vastutaja.
Tuuleenergiaettevõtted väidavad, et demonteerimiskulud on elektri hinnas arvesse võetud, samas ei ole Eestis seni koostatud usaldusväärseid ja läbipaistvaid kuluprognoose. See omakorda tekitab küsimuse, kuidas saab arvestada millegi hinnaga, kui seda pole isegi välja arvutatud?
Küsimusi tekitab, et kui tuulistel perioodidel langeb elektri hind nulli või isegi negatiivseks, kuidas kataks see tulevikus mitmemiljonilised lammutuskulud?
Keskkonnaagentuuri hinnangul võib juba 2056. aastaks tekkida tuulikute lammutamisest ligikaudu 28 500 tonni jäätmeid. Ühe 80meetrise tuulikulaba kaal on kuni 26 tonni ning selle materjali Eestis ümbertöötlemise võime puudub. Jäätmed tuleb eksportida, mis omakorda suurendab kulusid.
Sopi-Tootsi tuulepargi näitel on hinnatud, et 38 tuuliku lammutamise kogukulu jääb vahemikku 4,7–5,8 miljonit eurot pluss käibemaks. Kui arvestada, et mõnda omavalitsusse kavandatakse üle saja tuuliku, tekib küsimus: kas kohalikud omavalitsused ja maaomanikud peaksid juba täna koguma talumistasusid ja „tuulepreemiaid“ sukasäärde, kui arendaja oma kohustusi ei täida?
Mitmes Euroopa riigis on tuuleparkide demonteerimise ja jäätmekäitluse kulude katmiseks kehtestatud kohustuslikud finantstagatised. Näiteks Prantsusmaal on see keskkonnaloa lahutamatu osa, mille suurus arvutatakse seaduses sätestatud valemi alusel. Taanis rakendatakse suuremate projektide puhul tagatisi, mis katavad olulise osa tulevastest lammutuskuludest.
Eestis on vastupidi: tuuleparkide rajamist kiirendatakse, kuid nende elukaare lõppu puudutavad reeglid on ähmased – puuduvad ühtne riiklik regulatsioon ja siduvad finantsgarantiid.
Kohalikud omavalitsused peavad vajalikuks selgemaid juhiseid ja riiklikke regulatsioone, mis käsitleksid tuulikute demonteerimist ning jäätmete lõppkäitlust. Ilma selleta jääb oht, et tulevikus seisame silmitsi mahajäetud tuuleparkide ja lahendamata keskkonnaprobleemidega.
Kliimaministeerium on pakkunud lahendusena välja juhised omavalitsustele ja maaomanikele lepingute sisu kohta. Et esimesed hoonestusõiguse lepingud sõlmiti juba aastatel 2022–2023, on juhenditega lootusetult hiljaks jäädud. Näiteks Vinni vallas on teada juhtum, kus notar katkestas lepingu sõlmimise ja soovitas maaomanikul kasuta juristi abi. Lepingus
Kas me oleme valmis elama keskkonnas, kus maastiku lahutamatuks osaks ei ole enam tuulikupark, vaid tuulikukalmistu?“
soovis arendaja hoonestusõigust koguni 60 aastaks. Seejuures ei arvestata hoonestustasu tuulikute eest, „mille suhtes ei ole väljastatud kasutusluba ega tuulikuid, mis on lõpetanud töö“. Veel seisab lepingus, et hoonestaja ei pea eemaldama rajatud teid, platse ega maa-aluseid kaableid – ehk kõige kallim osa demonteerimisest jäeti maaomaniku kanda.
Selliste tingimuste juures ei ole välistatud, et kümnete aastate pärast seisavad kasutud tuulikud maastikul edasi, sest eemaldamiseks puuduvad nii raha kui ka kohustus.
Kas me oleme valmis sellega leppima?
Eesti saaks õppida teiste riikide kogemusest. Soomes on finantstagatise nõude kehtestamine jõudnud seadusloomeni – 2024. aastal käivitati protsess ning valitsuse eelnõu plaanitakse esitada parlamenti 2026. aastal.
Et hoida tuuleenergiat konkurentsivõimelisena, ei tohi loobuda keskkonna- ja finantsriskide maandamisest. Vastasel juhul tähendab see lihtsalt, et risk kantakse edasi järeltulevatele põlvedele. Kas me oleme valmis elama keskkonnas, kus maastiku lahutamatuks osaks ei ole enam tuulikupark, vaid tuulikukalmistu? Odavam elekter ei saa tulla selle hinnaga, et tulevased kulud jäetakse teadlikult katmata ja vastutus võtmata.
Eestis käib taas hoogne kultuurisõda. Selle sõja lahinguväljal ei ole tankid ega suurtükid, vaid vikerkaarelipud, meediakampaaniad, kooliprogrammid ja moraalne sildistamine, kirjutab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme. Ühel pool on valjuhäälne vähemus, kes nõuab, et kogu ühiskond painutaks end nende ideoloogia järgi, kes on riigi toel marssimas meie
avalikus ruumis, ja esitab üha uusi ja uusi provokatiivseid nõudmisi oma eluviiside tunnustamiseks, pugedes küll inimõiguste ja võrdse kohtlemise sildi taha, küll kujutades end ohvri ja nõrgema osapoolena.
Teisel poolel on vaikiv enamus –tavalised eesti inimesed, kes püüavad toime tulla igapäevaeluga, kasvatada lapsi turvalises keskkonnas ja säilitada oma rahvust ning kultuuri. Nad julgevad üha vähem arvamust avaldada, sest neid hirmutatakse vihakõne paragrahvide, massiliste vaigistushagidega, mille ainus eesmärk on tasalülitada normaalne ühiskond ja jõustada vähemuste diktatuur.
Kõige ilmekamat näidet sõjast nägime lahti rullumas 1. juunil –lastekaitsepäeval. Päeva, mis peaks olema pühendatud laste kaitsmisele väärkohtlemise, vaesuse ja ohtude eest, sooviti muuta provokatsioonide areeniks. Just sel päeval otsustas vikerkaarerahvas rullida linnaväljakutel ja koolide läheduses lahti oma
lipud. „Võrdsuse ja mitmekesisuse“ sildi all toimus laste ees täiskasvanute seksuaalsete eelistuste demonstreerimine. See ei ole juhus, see on teadlik valik.
Selline moraalne šantaaž on kultuurisõdade klassikaline relv: endale võetakse hooliva, kaastundliku ja progressiivse inimese roll, vastane aetakse nurka kui moraalne päkapikk.
Samal ajal elavad Eesti pered täiesti teises reaalsuses. Inimesed vaevlevad kasvanud elukalliduse, energiahindade, uute maksude ja bürokraatiaga. Noored pered ei julge lapsi sünnitada, sest teadmatus tuleviku ees on liiga suur. Lasteaiakohtade nappus, koolide ülekoormatus, laste vaimse tervise probleemid ja vanemate väsimus on igapäevased mured. Need ei ole abstraktsed teemad, vaid reaalsed valud, millega tavalised emad ja isad hommikul silmitsi seisavad.
Selle asemel, et riik neile muredele keskenduks, surutakse riiklikul
tasemel peale homotralli. Seejuures tegutsevad nii haridusministeerium, kultuuriministeerium, avalik-õiguslikud meediakanalid ja kohalikud omavalitsused ühiselt samal rindejoonel. Koolidesse tuuakse „mitmekesisuse“ tunde, raamatukogudes korraldatakse pride-teemalisi üritusi ja avalikus ruumis ei tohi enam rääkida tavapärasest perevormist ilma, et sind ei süüdistataks tagurluses. Isa ja ema asemel räägitakse „vanem 1“ ja „vanem 2“. Bioloogiline reaalsus muudetakse „vihakõneks“. Läänes oleme näinud, kuhu see tee viib. Koolides õpetatakse, et iga laps võib olla „sündinud valesse kehasse“, millele järgneb meditsiiniline sekkumine, teismeliste kehade sandistamine ning ühe inimese elu rikutakse jäädavalt. Mistõttu hiljem, kui on aru saadud, mis kohutavaid asju on lastud endaga teha, tulevad kahetsused, enesetapud ja kohtuasjad.
Me ei pea kõike kordama, mis Londonis, Stockholmis või San
Franciscos valesti läks. Eesti saab veel valida.
Laps ei vaja segadust oma keha, soo ja identiteedi kohta. Ta vajab stabiilsust, selgeid piire, armastust ja eeskuju.
Tavalised inimesed ei vihka kedagi. Nad tahavad, et riik tegeleks nende pärismuredega: igapäevase toimetuleku, taskukohase eluaseme, peretoetuste, haridusega, mis õpetab oskusi ja armastust kodumaa vastu, mitte ideoloogilist segadust.
EKRE on olnud ja on ka edaspidi jõud, kes julgeb seda valjusti öelda. Me ei häbene kaitsta lapsi. Me ei häbene kaitsta perekonda. Me ei häbene öelda, et Eesti riik peab teenima eesti rahvast, mitte globaalseid ideoloogiaid. Kultuurisõjas ei tohi vaikida, sest vaikus tähendab alistumist.
Eesti tulevik sõltub sellest, kas julgeme veel kaitsta normaalsust või lastakse kultuurisõja lainel meist üle uhtuda.
Riigikogu EKRE fraktsioon ei piirdu opositsioonis ainult kriitikaga, vaid pakub eelnõusid esitades konkreetseid lahendusi, lisaks on esitatud rohkelt arupärimisi ja kirjalikke küsimusi ministritele, vahendab Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunik Aat Purje.
Aat Purje, Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunik
� Näiteks jaanuari lõpus loodi koalitsioonierakondade eestvedamisel Riigikogus uurimiskomisjon, mille eesmärk on uurida Venemaa mõjutustegevust Eestis. Samal päeval esitas EKRE eelnõu näol alternatiivse ettepaneku, mille eesmärk ei olnud piiritleda mõjutustegevuse uurimist üksnes Venemaaga, vaid luua komisjon, mis uuriks Eesti huve kahjustavat mõjutustegevust laiemalt –olgu see siis lähtunud Venemaalt või mõnest muust välisriigist või hoopis
mõnest rahvusvahelisest organisatsioonist. Eelnõu nägi ette lisaks Venemaa-suunalisele uurimisvajadusele tarviduse tuvastada varjatud rahastamisahelaid, krüptoraha kasutust ja teiste riikide (sh Hiina, Valgevene, Iraan) tegevust. Kahjuks kukutati algatus aprillikuus koalitsiooni häältega läbi.
� Mõjutustegevuse uurimiskomisjon ei jäänud ainukeseks erakorralise parlamentaarse komisjoni moodustamise eelnõuks, mille EKRE kevadistungjärgul algatas. Veebruaris esitas EKRE fraktsioon eelnõu moodustamaks Riigikogus ka rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni.
Meenutagem, et ka pärast 2019. aasta valimisi EKRE osalusel kokku tulnud valitsuskoalitsiooni kokkulepete tulemusena kutsuti Riigikogus kokku vastav komisjon ning EKRE sai selle juhtivaks jõuks.
Kahjuks likvideeris 2021. aastal võimule tulnud Reformierakond rahvastikuministri ametikoha ning koos sellega vastava probleemiga tegeleva komisjoni Riigikogus.
� Jaanuaris tegi EKRE fraktsioon ka eelnõu näol ettepaneku Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõigist projektiga seotud rahvusvahelistest lepingutest. Samasisulise eelnõu esitas erakond 2025. aasta mais.
� EKRE jõudis jaanuaris välja tulla ka eelnõuga, millega nähti ette, et pankrotistunud tuule- või päikeseparkide puhastamise ja demonteerimise kulud ei tohi jääda üksnes kohalike omavalitsuste ja maksumaksja õlule. Sellega sooviti kehtestada taastuvenergia tootmisrajatiste arendajatele kohustuslikud finantsja vastutustagatise mehhanismid.
� Kindlasti tuleb välja tuua märtsis menetlusse antud eelnõu, millega sooviti lõpetada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) riiklik jõustamine ehk lõpetada CO2-kvoodiühikute ostmise kohustus meie ettevõtjatele.
� Märtsis kasvasid pinged Iraanis, mis tõi kaasa nafta tarnešoki. See andis tunda kütusehindades. EKRE pidas vajalikuks sellele kohe reageerida ning inimestele appi tulla. Riigikogus algatati eelnõu, mis üheaegselt alandab bensiini, diisli, gaasi ja kütteõlide aktsiisimäärasid Euroopa Liidu miinimummääradeni ning langetab toiduainete käibemaksumäära viiele protsendile.
� Sealt edasi tuli EKRE aprillis välja eelnõuga, millega kohustatakse Riigikogu poolt Vabariigi Valitsust välja töötama meetmeid, et Eesti numbrimärgiga sõidukite omanikud saaksid bensiini 95 ja diislikütust hinnaga kuni 1,40 eurot liitri kohta.
� Lisaks jõuti märtsis tegeleda veel korruptsioonivastase seaduse lihvimisega, mille puhul EKRE algatatud eelnõu näeb ette, et avaliku võimu teostamise positsioonil olevate isikute huvide deklaratsioon peab sisaldama andmeid ka selle kohta, milliste Eestis või mujal riikides registreeritud organisatsioonide liige deklarant on ning kas tal on lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele ka mõne teise riigi kodakondsus.
� Kui meie kohal hakkasid lendama ja ka alla kukkuma militaardroonid, esitas EKRE menetlusse eelnõu, millega tehti valitsusele ettepanek töötada välja lahendus, mis aitaks inimestel oma varasid paremini kaitsta ja saada sellise kahju puhul hüvitist.
� Aprillis läks EKRE järjekordsele katsele nn erakorralise pangamaksu kehtestamise eelnõuga, mis võimaldaks Eestis tegutsevate pankade erakorralist liigkasuvõtmist maksustada. Esimene kord tuli EKRE ajutise pangamaksu ideega välja juba 2023. aastal, edasi on erakond vastavat eelnõud igal aastal uuesti esitanud.
� EKRE on aastaid juhtinud tähelepanu asjaolule, et pedofiilide karistused on Eestis naeruväärsed. Samuti mäletame võitlust Riigikogus, mida EKRE pidas Reformierakonna ja Eesti 200ga, kui viimased surusid
lastekaitseseaduses läbi punktid, mis karistusregistris pedofiili karistuse selle kandmisel ära peidab ning kui sotsiaaltöötaja on arvamusel, et ta pole peale karistuse kandmist enam ohtlik, võib karistuse kandnud pedofiil lastega taas töötama asuda.
Eeltoodu tõttu algataski EKRE eelnõu, mille peamine eesmärk on välistada pedofiilidel võimalus naasta tagasi tööle lastega.
� Lisaks algatas EKRE koos teiste opositsioonierakondadega kevadistungjärgul veel kaks eelnõud. Üks nendest näeb ette presidendi otsevalimiste kehtestamist, mida EKRE on algusaegadest peale Riigikogus korduvalt taotlenud. Teine eelnõu on tehnilisem ning puudutab valimisvaatlejaid ning nende kaebeõigust.
� Koos teiste opositsioonierakondadega algatas EKRE kahe ministri umbusaldamise – jaanuaris esitati umbusaldusavaldus regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ning veebruaris haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele.
Niisiis seisab EKRE fraktsioon Riigikogus igati meie inimeste kaitsel ning tõestab seda oma tegudega igal nädalal, igal kuul ja igal aastal üha uuesti. Ja põhiline – meil on välja pakkuda ka lahendused.
Oleme pidevalt kuulnud väljendit „Eesti on õigusriik!“.
Seda kasutavad peamiselt õiguskaitse- ja uurimisorganite ning „tribüüniparteide“ esindajad tihti just olukorras, mis tekitab ühiskonnas rahulolematust mõne otsuse või teo pärast, kirjutab EKRE poliitik Kert Kingo
igusriigis kehtivad seadused kõigile ühtemoodi. Inimestele on tagatud põhiõigused (sõnavabadus, omandiõigus, aus kohtumenetlus jne), kohtunikud on sõltumatud ehk ei allu poliitikutele ega tee otsuseid surve all ning seadused peavad olema selged ja etteaimatavad, et inimesed teaksid, mis on lubatud ja mis mitte.
Jälgides meie riigis toimuvat, julgen öelda, et meie õigusriik on selektiivne.
Kriminaalmenetluse alustamiseks peab isiku tegu vastama karistusseadustikus toodud kuriteo koosseisule. Lihtsustatult tähendab see, et toime pandud tegu peab vastama kindlatele iseloomulikele tunnustele. Vastasel juhul ei ole tegemist kuriteoga.
Aga endine peaprokurör on öelnud, et prokuratuur „laiendab“ kuriteokoosseise. Mida see praktikas tähendab? Seda, et prokuratuur on hakanud ametlikult looma kunst-
likke kuritegusid tegudest, mis seaduse järgi ei ole kuriteod. Seega prokuratuur omavolitseb. Ja mitte üksi. Kuna prokuratuur on eeluurimise juht, siis koos prokuratuuriga omavolitseb aktiivselt ka kapo. Nendest omavolitsemistest oleme saanud meediast lugeda. Tuntuim paragrahv, mida oma suva järgi „laiendatakse“, on toimingupiirang. Viimasel ajal on hakatud ka kelmuse ja võltsimise paragrahvi muinasjutuliselt loovalt sisustama. Mis peamine, „laiendamise“ kaudu kriminaalmenetluse alustamist kasutatakse eelkõige poliitilistel eesmärkidel, inimeste represseerimiseks ja maine kahjustamiseks. Meenutage nn EKREIKE valitsuse kukutanud
Kersti Krachti kaasust ning kasvõi mulle konstrueeritud kuritegu.
Samal ajal on kohtud toonud järjest julgemalt välja prokuröride enda seaduserikkumisi. Nii näiteks taandas Harju maakohus 22.10.2021 juhtiva riigiprokurör
Taavi Perni, kuna viimane oli rik-
kunud kahtlustatava kaitseõigust, survestanud kahtlustatavat, vassinud kohtule ning rikkunud kahtlustatava omandiõigust. 09.05.2022 tunnistas Ringkonnakohus prokuratuuri 02.05.2019 jälitustoimingu loa õigusvastaseks. 14.06.2022 tuvastas Riigikohus, et riigiprokurörid Vahur Verte ja Raigo Aas esitasid kohtule valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid.
See näitab, et prokurörid, kes peavad tagama kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja lähtuma oma ülesannete täitmisel rangelt seadustest, on asunud hoopis seaduserikkujate rolli. Nii käituvate prokuröride suhtes ja eelkõige seetõttu, et prokurör esindab kohtus riiki ja kahjustab oma seadusevastase tegevusega riigi mai-
net, oleks ootuspärane eriti paindumatu suhtumine. Aga ei. Ühegi seaduserikkujast prokuröri suhtes pole kriminaalmenetlust alustatud. On ju tragikoomiline olukord, kus prokurör süüdistab kohtus isikut dokumentide võltsimises ja kasutab ise selleks võltsitud menetlusdokumente. Või süüdistab prokurör kohtus isikut kelmuse toimepanemises, millega loodi kellelegi pettekujutelm ehk viidi eksitusse, olles ise samal ajal moonutanud kriminaalas-
Prokurörid, kes peavad tagama kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja lähtuma oma ülesannete täitmisel rangelt seadustest, on asunud hoopis seaduserikkuja rolli.“
Siin jõuame sõna „õigusriik“ juurde tagasi. Kui seaduse ees on kõik võrdsed ja kõiki tuleb kohelda ühtemoodi, siis miks ei kehti seadused prokuröridele endale? Ei ole võimalik olla õigusriik, kui riiki kohtus esindavad prokurörid rikuvad seadusi ja vastutust ei järgne. Seega, lähtudes justiitssüsteemi ühest olulisest lülist – prokuratuurist –, ei ole Eesti kuidagi õigusriik. Pigem saab Eestit nimetada meelevaldseks riigiks. Riigiks, kus võim ei allu seadustele ja otsuseid tehakse suva järgi. Tahaks väga loota, et ükskord saabub aeg, kui seadused kehtivad kõigile ühtemoodi – nii riigivõimule kui lihtinimesele, konservatiividele kui liberaalidele. Täna see nii ei ole.
Sel kevadel sai lõpliku lahenduse üks viimase aja suurimaid justiitsmaffia sekkumisi poliitikasse, kus viis aastat alandatud, sealhulgas viis nädalat süütuna trellide taga olnud Kersti Kracht mõisteti kõikides süüdistustes õigeks.
Paraku ei saa öelda, et sel protsessil ei olnud rohkem tagajärgi kui
inimese alusetu häbimärgistamine, talle ja EKREle moraalse ning materiaalse kahju tekitamine, sest selle protsessi käivitamisega pandi paika Reformierakondlik valitsus, mis on viie aasta jooksul Eesti elu totaalselt põhja juhtinud.
Kersti Krachti sõnul näitas see kaasus, et vandenõuteooria riigipöördest osutuski tõeks.
Ka EKRE esimees Martin Helme rõhutas, et selle protsessi puhul oli tegu poliitilise tellimuse ja justiitssüsteemi kuritarvitusega, et taga kiusata EKRE inimesi ja tervet erakonda, kuid kohus ei lasknud seda läbinähtavalt jultunud sekkumist lõpuks läbi.
Helme sõnul peavad inimesed, kes toona otsuseid tegid, selle kõige
eest vastutama. „Kõik kes omistasid meile korruptsiooni või räpast käitumist, peaks nüüd väga valjusti vabandama,“ ütles Helme. See on minimaalne, mida nad saaksid teha.
See oli süvariigi meeleheitlik püüe sekkuda riigi juhtimisse, sest EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsusliit ei olnud see, mida ilmsete e-valimispettustega saavutada sooviti. Sellele kulus kaks aastat ja igaüks ise näeb, et tagajärjed on jubedad.
Mitte ainult rahapesu uurimine või e-valimiste auditreerimine polnud see, mida kardeti, mäletatavasti korraldati asja avalikustamine päev enne planeeritud Riigikogu hääletust, mis pidi otsustama abieluseaduse rahvahääletuse.
Kuigi advokaat Oliver Nääs nentis, et raske on oletada, mis motiveeris seda asja prokuratuuril kohtusse saatma, märkis ta siiski, et see kaasus on olnud suure poliitilise mõjuga.
dias käis teema, mis oleks pidanud olema esimese suurusjärgu skandaal, ruttu maha.
„Kogu protsess on olnud eriliselt tähelepanuväärne nii poliitilise kaalu, tõendite mahu, kestvuse, aga ka mõistagi asja avaliku käsitlemise mõttes. See lugu hakkas suure kära, ränkade süüdistuste, inimeste vahistamiste ja valitsuse kukutamisega pihta rohkem kui viis aastat tagasi,“ kirjutas Nääs. „Selle protsessi tulemusel on inimestele põhjustatud ränk kahju ning toimunud on sündmusi (sh poliitilisi), mida enam tagasi ei pööra.
Eestis on kombeks selle kõige peale õlgu kehitada ja edasi minna. Ükskord peab see muutuma.“
Tuleb temaga nõustuda. Nagu ka EKRE esimehe Martin Helmega, kes ütles, et poliitikas on kõige suurem patt see, kui oled liiga vara õigel teel. „Me peame poliitiliselt küsima – kes valvab valvurite ehk põhiseaduse kaitsjate üle,“ lisas ta. Prokuratuur kaebas selle otsuse mai lõpus edasi Riigikohtusse.
Sama on kinnitanud oma kommentaarides ka mitu tuntud juristi. Aga keegi ei ole vabandanud ja meejas tegelikke asjaolusid ja püüdnud eksitada kohut.
Oleme iivelduseni kuulnud vasakpoolsete ja globalistide nutulaulu sellest, kuidas mehed on toksilised, vägivaldsed, eelkõige muidugi vägistajad, meie süsinikuheide olla üle piiri ja koduvägivald vaata et ainus panus kolonialismi kõrval. Homeros oli rõhuja, kirjutab kirjanik Sven Sildnik.
Keda on eestlased koloniseerinud ja mis süsinikku saab eesti palgavaene või pärisori endale lubada, olgu ta mees või naine? Tõde uuskommuniste loomulikult ei huvita, nende eesmärk on rahvusriigid ja rahvad hävitada ning parim viis selleks on ässitada emotsionaalsed naiskodanikud lõputusse meestevastasesse ristisõtta.
Mida aeg edasi, seda enam on vasakpoolsete ja feministlike riigikukutajate argumendid suunatud meeste kui bioloogiliste isikute vastu, kõik see agitatsioon on kokku hunnik valesid, aga vaatame igat meeste mõnitamise juhtumit eraldi. Alustame nn teadusest ja meeste CO2 jalajäljest, see on viimane feministlik hitt.
Väidetavalt suurem CO ² ja keskkonna jalajälg Tarbimisharjumused: kommunistide niinimetatud uuringud näitavad, et mehed tarbivad keskmiselt rohkem liha ja kütust (autod, pikemad sõidud), mis suurendab otseselt nende individuaalset süsinikujalajälge. Tööstuslik juhtimine: vasakpoolsed kriitikud rõhutavad, et suurtööstusi ja fossiilkütuste ettevõtteid on ajalooliselt juhtinud mehed, kes on eelistanud kasumit keskkonnasäästlikkusele.
Ökomaskuliinsuse puudumine: keskkonnasäästlikku käitumist (taaskasutus, taimetoitlus) tajutakse sageli ekslikult naiselikuna, mistõttu mehed hoiduvad sellest sotsiaalse surve tõttu.
Samas on sooline profileerimine ekslik: kui asja mõistusega võtta, siis CO2 emissioone tuleb mõõta sissetuleku, elukoha ja individuaalsete valikute, mitte soo põhjal. Rikas lääne naine tarbib rohkem ressursse kui vaene arengumaa mees.
Meeste suurem kütusekulu on vajaduspõhine – see tuleb sageli sellest, et nad on suuremad ja töötavad sagedamini rasketööstuses, ehituses ja logistikas – valdkondades, mis hoiavad ühiskonda toimimas ja millest lõikavad kasu kõik sood.
Meeste panus innovatsiooni on fenomenaalne. Enamik rohetehnoloogiatest, taastuvenergia lahendustest ja kliimamuutustega võitlemise insenertehnilistest projektidest on loodud ja ellu viidud meesteadlaste ja -inseneride poolt.
Vägivaldsus ajaloos ja perekonnas
Ajalooliselt on sõdu, koloniseerimist ja riiklikku vägivalda algatanud ning läbi viinud valdavalt meesriigijuhid ja meestest koosnevad armeed.
Feministlik analüüs viitab statistikale, kus füüsilise ja seksuaalse koduvägivalla toimepanijad on ülekaalukalt mehed, kel on soov kontrollida partnerit.
Süsteemne võim: ajaloolised seadused andsid meestele seadusliku õiguse oma naisi ja lapsi füüsiliselt karistada ja kontrollida.
Sellele on palju vastuargumente. Ajalooline meeste sõjapidamine ei tulenenud vihast, vaid kohustusest kaitsta oma hõimu, perekonda ja riiki. Mehed ohverdasid elu teiste turvalisuse nimel, tänapäeval on aga sõjaõhutajateks kajakallased ja muud kiiksuga tädid. Koduvägivald on sümmeetriline: uuringud näitavad, et mittesurmava lähisuhtevägivalla algatavad naised ja mehed võrdselt. Meestele suunatud vägivald jääb sageli häbi tõttu registreerimata.
Geopoliitiline võimujanu ja konfliktid ei ole omased ainult ühele soole. Ajalugu tunneb agressiivseid naissoost valitsejaid nagu Katariina Suur, Elizabeth I ja Margaret Thatcher.
Toksiline maskuliinsus
Traditsiooniline sooroll nõuab meestelt haavatavuse ja emotsioonide varjamist. Tunnete allasurumine väljendub sageli viha ja agressioonina.
Ennekahjustav käitumine: toksiliseks nimetatakse norme, mis sunnivad mehi riskima oma tervisega, nt arsti vältimine, ohtlik juhtimine, sõltuvusained, et näida mehelikuna.
See käitumismuster tekitab turvatunde puudumist nii ühiskonnas kui ka suhetes, kuna probleeme lahendatakse domineerimise kaudu.
Kriitikute sõnul ründab termin „toksiline maskuliinsus“ mehelikkust, tekitades poistes häbitunnet oma loomuliku konkurentsivõime, riskijulguse ja füüsilise aktiivsuse pärast. Kaitsev maskuliinsus ehk traditsioonilised mehelikud omadused – tugevus, vastupidavus ja emotsionaalne stabiilsus kriisiolukorras – on ühiskonnale hädavajalikud, võtame või päästetöötajad, sõdurid ja politseinikud.
On tekkinud meeste vaimse tervise kriis: meeste suurem enesetappude arv ja abitus ei tule toksilisusest, vaid kaasaegne ühiskond ei paku meestele piisavalt tuge ega mõista nende spetsiifilisi psühholoogilisi vajadusi.
Patriarhaat ja eelis ehk privileegid
Klaaslagi ja palgalõhe: feministid argumenteerivad, et majandus- ja poliitiline süsteem eelistab mehi, jättes naised juhtivatelt kohtadelt ja võrdselt tasustamisest kõrvale.
Tasustamata töö koorem: mehed panustavad ajalooliselt vähem ko-
dusesse majapidamisse ja lastehoidu, elades naiste tasustamata töö arvelt.
Võimupositsioonide monopol: seadused, usundid ja ühiskondlikud reeglid on sajandite jooksul loodud meeste poolt ja meeste huve silmas pidades.
Vastuargumendid on sellised. Meeste ohvriroll (Gynotsentrismi argument): 90–95% ohtlikest töökohal toimuvatest surmajuhtumitest toimub meestega (ehitus, kaevandused ja metsandus). Mehed elavad naistest mitu aastat vähem. See räägib vastu ideele „meeste eelisõigusest“. Sisuliselt on meil eelisõigus rügada ja kärvata. Palgalõhe ei tulene diskrimineerimisest, vaid vabadest valikutest. Naised eelistavad paindlikumat tööaega, humanitaaralasid ja laste kasvatamist, samal ajal kui mehed valivad tasuvamad, stressirikkamad ja pikemate töötundidega tehnilised alad.
Seaduslikud puudujäägid: paljudes riikides on perekonnaseadus (nt laste hooldusõiguse määramine lahutuse korral, loe Olavi Ruitlase romaani „Naine“) ja pensionisüsteemid ajalooliselt või praktiliselt kaldunud naiste kasuks, jättes mehed ebasoodsasse olukorda.
Sotsialiseerumine ja vägivaldne kultuur Poiste kasvatamine: vasakpoolne kriitika märgib, et poisse julgustatakse maast madalast olema agressiivsed ja domineerivad („poisid jäävad poisteks“), mis taastoodab vägivalda.
Vägistamiskultuur (rape culture): feministlik argument väidab, et ühiskond sageli pisendab või õigustab meeste seksuaalset agressiooni ning süüdistab ohvreid.
Vastuargumendid on sellised.
Bioloogiline determinism: poiste agressiivsem ja dünaamilisem käitumine on seotud testosterooni ja evo-
lutsioonilise arenguga, mitte ühiskondliku ajupesuga. Seda käitumist tuleb suunata (nt spordi kaudu), mitte alla suruda.
Lääne ühiskond mõistab seksuaalkuriteod karmilt hukka ja seadused karistavad neid rangelt. Kuid pagulaste pedofiilseid ja vägistavaid jõuke karistatakse harva õiglaselt. Paljud poiste käitumisprobleemid ja kuritegevus ei tulene „mehelikust kasvatusest“, vaid isa puudumisest peres, mis jätab poisid ilma positiivsest mehelikust eeskujust.
Feministliku liikumise ideoloogiline areng Vanasti nõudsid feministid valimisõigust ja haridust. Tänapäeva feminism vaatleb ühiskonda ohvrite ja rõhujate kaudu. Valge heteroseksuaalne mees on asetatud privilegeeritud „rõhuja“ positsiooni, muutes ta kriitika sihtmärgiks.
Marksistid on hädas, sest klassivõitlus on nurjunud. Klikkide ja tähelepanu saamiseks esitatakse radikaalseid väiteid kuni üleskutseni meestevastasele vägivallale.
Tühistamiskultuur annab oma panuse, avalikud eksimused või minevikukäitumine toovad kaasa kiire ja karmi hukkamõistu, kus kriitika kandub sageli üksikisikult üle kogu meessoole.
Vasakideoloogia, eriti feminism, põhineb keeruliste kriiside lihtsustamisel. Ühiskonnal on psühholoogiliselt lihtsam süüdistada üht konkreetset gruppi, antud juhul ajalooliselt võimul olnud mehi, kui tunnistada liberaalse globalismi kokkuvarisemist.
Feminism ei ole lahendus, feminism on osa probleemist. Mida varem me selle nuhtluse ajaloo prügikasti saadame, seda parem.
EKRE liidrid Mart ja Martin Helme tegid kevadel suure rokkiva kõnetuuri „Ärka, Eesti!“, eesmärgiga äratada rahvas apaatsusest, milleni riiki ja rahvast laostav reformierakondlik valitsus on viimastel aastatel tüürinud, kirjeldab EKRE meedianõunik Aarne Mäe
Pooleteise kuu jooksul peatuti 14 Eestimaa paigas, kus mitme tuhande kuulaja positiivne vastukaja oli ühene – poliitikud peavad rahva seas käima ja rahvas vajab äratust.
„Inimesed on kuidagi nõidusunes, paralüüsis, nõutud ja kangestunud,“ rääkis Martin Helme.
Kõnedes tõsteti olulisemate probleemidena esile eesti rahva püsimajäämist ja meie vähest sündimust, samuti ebanormaalselt kõrgeid energiahindu, koormavaid makse ja üldist elukallidust, mis pärsib ühe rohkem igapäevast toimetulekut.
Lisaks EKRE esimehele ja aseesimehele kõneles kõikjal kolmanda etteastujana sealse kandi ringkonnajuht. Kohaletulnud said ka küsimusi esitada ning EKRE poliitikutel sõna otseses mõttes nööbist kinni haarata.
Kõnetuur algas loomulikult Pärnus, kus kuulutati välja ka meie riigi iseseisvus. See linn on tuntud EKRE kants. Tuuri suur finaal toimus poolteist kuud hiljem Tallinnas, äsja renoveeritud Eesti Rahvusraamatukogus.
Tallinnas kõneles kolmandana Urmas Reitelmann, Pärnus Valmar Veste, Haapsalus Helle-Moonika Helme, Kuressaares Kristjan Moora, Viljandis Silvia Takkel, Jõhvis Arvo Aller, Tartus Malle Pärn, Jõgeval Kert Kingo, Rakveres Anti Poolamets, Raplas Siim Pohlak, Põlvas Rain Epler, Võrus Mati Kuklane, Valgas Lilia Müller ja Türil Elar Niglas. Kõik nad on tuntud ekrelased – mõni abilinnapea, mõni Riigikogu liige ja enamik kohalike volikogude liikmed. Toimumispaigad olid keskuste esindussaalid, mis mahutasid sadu inimesi.
ÄRKA, EESTI!
� Poolteist kuud
� 14 Eestimaa paigas
� Tuhanded kuulajad
Näiteks Rakveres tõi kõnekoosolek kohale üle 300 huvilise, kes said ühtlasi imetleda uhiuut maestro Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru muusikamaja. Inimesi vooris üle platsi kahe torniga maja poole juba aegsasti enne algust – noori ja vanu, mehi ja naisi, mõni pere koos lastega; oli kohalikke EKRE liikmeid, aga enamasti tulid lihtsalt inimesed, kes tunnevad muret Eesti tuleviku pärast ja vaatavad lootusrikkalt rahvuskonservatiivide poole.
Esinejad juhatas kõikjal sisse isamaalise laulu rokkiv töötlus, et inimesi letargiast tõepoolest üles raputada.
EKRE aseesimees Mart Helme põimis endale omaselt tõsiste teemade sisse nalju, meenutusi ja võrdlusi, demonstreeris suurt teadmiste- ja ajaloopagasit ning näitas end suurepärase ja otsekohese poliitikuna.
Ajaloolasena läks Helme eesti rahva esimesse ärkamisaega, jõudes laulva revolutsiooni järel tänapäeva. Ta tänas saabunuid: nemad on juba ärganud, nüüd tuleb äratada ka kõik teised, sest sedasi enam edasi minna ei saa.
Lahendusteks on peretoetused, kodulähedane kool, huviringid. Aga kõige rohkem vajame hoiakute muutust. Suurest perest peab saama ideaal. EKRE kaotab automaksu. Lisaks vähendab maamaksu, käibemaksu, aktsiise.
„Aga kust siis raha saada?“ küsis ta ja vastas ise: „Lõpetame reformierakondliku varastamise!“
Ja veel: „Peatame Rail Balticu!“ Viissada miljonit. „Lõpetame rohehulluse!“ Teist samapalju. „Võtame LGBTQQ ja muudelt maailmaparandamise organisatsioonidelt toetuse!“ Veel kolmsada miljonit. „Lõpetame raha saatmise Ukraina musta korruptsiooniauku!“ Kakssada miljonit. „Riigikaitsekulud üle
Martin Helme tõi oma jõulistes programmilistes kõnedes konkreetselt välja EKRE lahendused, mis elu paremaks teeksid, kuid mida praegused juhid järjepidevalt eiravad. Samade sõnumitega läheb erakond vastu ka kevadistele Riigikogu valimistele.
EKRE esimees tõi esile kolm eesti rahva põhiprobleemi. Esimene neist on sündimus: „Kogu ühiskond peab mobiliseeruma, et eestlased rahvana edasi kestaks.“
viie protsendi SKPst ei ole jätkusuutlik. Ja seda ei ole ka vaja.“
Riigimehelikke kõnesid katkestas alatasa toetav aplaus.
„Eestlased, kas on meil veel mehemeelt, et oma riigi ja rahva saatus uuesti enda kätte võtta? On meil veel talupojatarkust, et ehitada üles kodumaa, kus eestlastel on soov elada, kodu luua, lapsi saada ja lõppkokkuvõttes ka seda riiki kaitsta?
On aeg tulla kokku ja näidata, rahvas on jõud!“
Just selliste sõnadega tutvustasime oma kolossaalset ettevõtmist.
Olukorras, kus mugavuspoliitikud teistest erakondadest kardavad rahva sekka minemist, kajastasid silmapaistvat tuuri ka kohalik ja peavoolumeedia. Nädalaleht Eesti Ekspress kirjutas sellest suisa pika reportaaži. Ajakirjanik külastas hoogsaid kõnekoosolekuid Haapsalus, Kuresaares ja Jõhvis.
Kiita said nii show professionaalne ülesehitus kui ka asjaolu, et EKRE pole eales nii paljudes omavalitsustes võimul olnud. Samuti sai kiita esinejate kõnemeisterlikkus:
„See on Mart Helme muster. Ta tõstab publiku varvastele seisma. Ja laseb siis väikse naljaga pinge välja. Ning alustab kohe uuesti.“
Ekspress kirjutas veel: „Ärkvel olevad inimesed peavad moodustama kriitilise massi.“ Paljud pead noogutavad tema [Mart Helme] sõnade taktis. „Äratage oma lähedasi! Äratage oma pereliikmeid! Äratage oma töökaaslasi! Äratage kõiki, keda te usute, et on võimalik sellest nõidusunest äratada!“
Järgnes kirjeldus, kuidas EKRE on pidanud rahva eest ja nimel võitlust nii obstruktsiooni kui ka meeleavalduste korraldamisega, et elu õigetele rööbastele pöörata.
„Aga kas siis maksab hangudega tänavale minna?“ küsib keegi Saaremaal.
„Kui tuleb kutse, olge valmis,“ vastab Martin Helme.
Kõige muu hulgas kirjeldas artikkel EKRE toetajaid: „EKRE tuumikvalijate seas on ettevõtjaid ja kooliõpetajaid. Pensionäre, pastoreid ja endisi kaitseväelasi. Toredad ja sõbralikud eesti inimesed.“
Reformierakonna uus moto:
„Kui lubadus ei täitu, siis uuendame lubadust.“
Kristen Michal räägib pressikonverentsil:
„Meil on selge plaan.“
Ajakirjanik: „Mis plaan?“
Michal: „See selgub järgmises kvartalis, kui plaan muutub.“
Karmen Joller annab intervjuud:
„Peame kuulama teadust.“
Ajakirjanik:
„Millist teadust?“
Joller: „Seda, mis pressiteatega kõige paremini kokku läheb.“
Valitsuse kinnine koosolek.
Kristen Michal: „Meil on probleem.“
Jürgen Ligi: „Kas rahvas jälle vingub?“
Michal: „Ei, seekord nad said aru.“
Ajakirjanik küsib Jürgen Ligilt: „Kas te kahetsete midagi?“
Ligi: „Jah.“
Ajakirjanik: „Mida?“
Ligi: „Et pidin seda küsimust kuulma.“
Miks praegune valitsus armastab tuulikuid rohkem kui Eesti rahvast?
Sest tuulikud ei nurise.
Küsitakse eestlaselt, miks tal lapsi nii vähe on. „No tead,“ ütleb mees, „kui ma pärast 12-tunnist tööd, et makse maksta, veel koju tulen, siis mul pole jõudu enam eestlasi juurde toota. Aga ärge muretsege –teised rahvad teevad seda siin meie eest.“
Valitsuse uus kriisijuhtimise mudel: eita-selgita-nimeta ümber-tee uus töörühmunusta.
Valimiskomisjon: „Tulemused on selgunud!“ Ajakirjanik: „Kes võitis?“ Vastus: „Lubadused.“
11. mail tähistas oma 80. aasta ümmargust sünnipäeva karismaatiline ning samas vastuoluline Ungari maleõpetaja-pedagoog Laszlo Polgar. Uurinud maailmakuulsuste elulugusid, Sokratesest Einsteinini välja, jõudis Polgar järeldusele, et geeniused ei sünni, vaid neid on võimalik kasvatada sihikindla ränga tööga.
Koos oma naise, Taga-Karpaatiast pärit Klaraga pani ta kõik oma kolm tütart koduõppele. Tähtsat osa etendas selles eksperimendis male. Kerge see tollases sotsialistlikus Ungaris ei olnud. Tülli tuli minna kõikvõimalike võimumeestega. Kuigi osa kriitikuid on Polgarit võrrelnud doktor Frankensteiniga, kes oma tütardelt lapsepõlve röövis, kipub õigus jääma austajatele, kes teda tunnustavalt male-Houdiniks nimetavad.
Kõik kolm tütart tõusid maailma paremikku. Noorim Judit kuulus aastaid maailma kümne parima meesmaletaja hulka. Mängiski ta vaid meeste turniiri-
del. Isa Polgar leidis vana kooli mehena, et meeste mäng on siiski midagi enamat. Judit on males tegev siiani. Hiljaaegu ringles Fox News’is video, kus ta oma alati heatahtliku näoga kerges demonstratsioonpartiis ühele Poola ministrile pisut liiga tegi.
Laszlo Polgar ise enam liigset tähelepanu ei vaja. Nagu paljudel malesaurustel, on temaski juudiverd. Nii jagab ta kodu Ungari, Iisraeli ja USA vahel. Seal elavad tema armastatud tütred. Ükski tütar pole vanemate kasvatusmeetodeid kritiseerinud. Vastupidi, pigem on rõhutatud pere ühtekuuluvust. Polgar on kirjutanud kümneid maleraamatuid. Kuulsaim neist on „5334 ülesannet, kombinatsiooni ja mängu“.
Ülesanne meenutab kabekombinatsiooni. Valge sunnib musta tegema vaid sundkäike. Lõpuks on must kuningas omaenda etturitest ümbritsetud. Nagu vangitornis kinni, kui vastase ratsu talle
Valija istub arvuti taha: „Kas mu hääl loeb?“ E-valimiste süsteem: „Loomulikult.“
Valija: „Kuidas?“ Süsteem: „Statistiliselt.“
Kristen Michal selgitab: „E-valimised on turvalised.“
Ajakirjanik: „Kuidas te teate?“
Michal: „Sest me usaldame süsteemi.“
Ajakirjanik: „Kes süsteemi tegi?“
Michal: „Meie.“
Serveriruumis vilgub tuli. Kõik on närvilised.
Kristen Michal: „Kas kõik töötab?“
IT-mees: „Jah.“
Michal: „Kas me saame tulemuse?“
IT-mees: „Jah.“
Michal: „Kas see on õige?“
IT-mees (vaatab ekraani): „…see on tulemus.“
Tuleb eestlane valitsuse esindaja juurde ja küsib: „Ütle mulle ausalt, millal te lõpuks Eesti eest seisate?“
Valitsuse tegelane vastab: „Kui Brüssel selle heaks kiidab ja kui see ei kahjusta meie mainet progressiivsete ajakirjanike silmis.“
Siseminister Igor Taro esitab raporti: „Analüüs näitab, et Onu Heino on kõikjal.“
„Kuidas nii?“
„Ta ilmub alati siis, kui tulemused ei meeldi.“
Laszlo Polgar, matt 3 käiguga
1. Ob8-g3 h4:g3+ 2. Kf2-g1! h5-h4 3. Rg2-f4X matt!
läbi müüride pidulikult mati kuulutab. Sellist matti nimetatakse umbmatiks.
1. Mis riigist otsiti vahepeal eestlaste 13. sajandi sõjavanema Lembitu pealuud?
a) Lätist
b) Poolast
c) Saksamaalt
2. Mis nime kannab praegune EKRE noorterühmitus, mis sai loodud 2025. aastal?
a) Pöördepunkt Eesti
b) Sinine Äratus
c) Rukkilille Lapsed
3. Milline tuntud Eesti kirjanik kasutas varjunimesid A. Pedajas ja Mart Karus?
a) Mait Metsanurk
b) August Gailit
c) Albert Kivikas
4 . Millist ühist nime kannavad Narvas asuv sild, mis on Eesti idapoolseim punkt, ja sild Tartus, mis on Eesti pikim?
a) Sõpruse
b) Rahu
c) Sõja
5. Millises ETV seriaalis mängis Malle Pärn Mallet?
a) „Nõiakivi“
b) „Kaevutee“
c) „Õnne 13“
6. Millise kreeka filosoof-arsti nime kandis aastatel 1998–2009 ilmunud Eesti arstiteaduse ajakiri?
a) Hippokrates
b) Empedokles
c) Diogenes
7. Millise Eesti loodusemehe viimane CD oli „Cardium“ (2005)?
a) Jaan Eilart
b) Fred Jüssi
c) Tiit Petersoo
8. Millisele kalmistule on maetud luteri vaimulik ja filosoof Elmar Salumaa (1908–1996)?
a) Saarde
b) Vana-Roosa
c) Ülikooli
9. Milline värv asendab üliõpilaskorporatsiooni Revelia lipul sinist? Ülejäänud kaks värvi on trikolooril must ja valge.
a) punane
b) kollane
c) roheline
10. Kelle antud intervjuu 2001. aasta märtsis Postimehele tõi Eestis käibele määratluse „Tädi Maali“?
a) Lennart Meri
b) Arnold Rüütel
c) Hardo Aasmäe
Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 2. juuliks 2026 aadressile info@uueduudised.ee või Toompuiestee 27, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10149.
Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale EKRE sümboolikaga kruusi.
Palume ristsõna vastuse juurde ära märkida oma postiaadressi ja selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!
Ristsõna vastus
Minu lemmikartikkel selles lehes
Nimi
Telefon
Aadress
Kui oled vähemalt 15aastane ning pead oluliseks rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi nagu kodumaa ja eestlus, siis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond vajab sind, et koos olla tugevad. EKRE liikmeks olemine on auasi ning meie erakonda kuulumisega annad ühiskondliku panuse Eesti arengusse.
Kui nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse.
Erakonna liikmemaksu suurus on 18 eurot aastas.
Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebilehel www.ekre.ee/liitu
Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhtidega, kelle kontaktid siinkohal avaldame:
Põhja-Tallinna ringkond (Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosad)
Esimees Urmas Reitelmann, urmasreitelmann@gmail.com, +372 501 4562
Ida-Tallinna ringkond (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosad)
Esimees Aat Purje, aatpurje1@gmail.com, +372 5331 3213
Lääne-Tallinna ringkond (Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosad)
Esimees Mart Kallas, mart.kallas@ekre.ee, +372 525 1577
Harju- ja Raplamaa ringkond Esimees Siim Pohlak, siim@tre.ee, +372 5623 6022
Läänemaa ringkond
Esimees Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee, +372 515 8237
Saaremaa ringkond
Esimees Kristjan Moora, kmoora@gmail.com, +372 5645 7847
Lääne-Virumaa ringkond
Esimees Anti Poolamets, anti.poolamets@gmail.com, +372 5691 4374
Ida-Virumaa ringkond
Esimees Arvo Aller arvo@ivtl.ee, +372 5662 4644
Järva- ja Viljandimaa ringkond
Esimees Elar Niglas, elar.niglas@gmail.com, +372 5305 6120
Tartu- ja Jõgevamaa ringkond
Esimees Küllo Kingo, kingo.kyllo@gmail.com, +372 527 9813
Tartu linna ringkond
Esimees Merike Lumi, aadelhein@gmail.com, +372 522 3697
Võru-, Valga- ja Põlvamaa ringkond
Esimees Lilia Müller, lilia.muller100@gmail.com, +372 5647 1906
Pärnumaa ringkond
Esimees Valmar Veste valmar.veste@gmail.com, +372 5664 7382
Soome osakond Esimees
Merliin Grauberg-Riisenberg, grauberg.merliin@gmail.com, +358 4 0040 9749
Rootsi osakond
Esimees Aare Laas, aarelokalaas@gmail.com,
Nüüd on aeg – ühendame jõud! Teeme koos Eesti elu paremaks!
Meie erakonna osalemine valimistel, aga ka igapäevane tegevus valimistevahelisel ajal nõuavad suurt rahalist ressurssi. Oleme väga tänulikud iga toetussumma eest.
ERAKONNA KONTO SEB PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003
ERAKONNA KONTO LHV PANGAS: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916
Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PEREKONNANIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta.
Aitad meie ühisele edule kaasa, kui jagad erakonna postitusi ja rahvuskonservatiivse veebiportaali Uued Uudised artikleid sotsiaalmeedias. www.ekre.ee uueduudised.ee
@rahvuspartei
@rahvapartei
@erakondekre
@uueduudised
@UuedUudisedTV
Trükisõna (erakonna ajaleht, voldikud) levitamiseks võta ühendust oma kodukandi ringkonnaga, mille juhtide kontaktid leiad ajalehe tagaküljelt või erakonna kodulehe www.ekre.ee kontaktide lehelt.
Anna oma toetus Mart Helmele!
EKRE ON EESTIS LIIKMESKONNA SUURUSELT TEINE ERAKOND. 2026. AASTA SUVE SEISUGA ON ERAKONNAL ÜLE 9100 LIIKME.
Toetades Mart Helmet, toetad ka presidendi otsevalimisi Uuringutest selgub läbivalt, et vähemalt 70% elanikest soovib presidendi otsevalimisi. EKRE presidendikandidaat Mart Helme toetab presidendi otsevalimisi ja presidendiks saades asub tegema kõik selleks, et viia see kord põhiseadusesse.
Anna Mart Helme ja presidendi otsevalimiste toetuseks allkiri ja rahvas saab oma hääle tagasi!
VAATA LISA: WWW.RAHVATAHE.EE
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Toompuiestee 27, Tallinn 10149 Telefon: +372 682 9555 E-post: info@ekre.ee
Tellija: EKRE − Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Reklaam on seotud valimistevahelise poliitilise kommunikatsiooniga.
