Konservatiivide Vaba Sõna, veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / veebruar 2016 Mart Helme

Meie tõelised inimõigused.

Lk 2

Anti Poolamets

Vabadussambad annavad hingejõudu. Lk 3

Massiimmigratsioonivastased meeleavalused Lk 4-5

www.ekre.ee Malle Pärn

Uppuvale laevale reisijaid juurde ei võeta! Lk 7

Uno Kaskpeit

Ehmatav olukord Eesti piiridel Lk 8

Siim Pohlak

Maksusüsteem peab eelistama eestimaist! Lk 9

Konservatiivsest Rahvaerakonnast on saanud kõige kiiremini rahva toetust koguv partei

V

eelistus. Selline andmete näitamise viis muudab erakondade reitinguprotsendid võrreldavaks riigikogu valimiste tulemustega.

Erakondade toetusreitinguid­ mõõdab uudisteagentuuri BNS-i tellimusel ka uuringufirma EMOR, kelle küsitlused on Konservatiivsele Rahvaerakonnale näidanud kõrgemaid toetusprotsenti kui Turu-uuringute küsitlus.

Fotol Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsioon. Vasakult: Arno Sild, Martin Helme, Henn Põlluaas, Jaak Madison, Mart Helme, Raivo Põldaru, Uno Kaskpeit foto: ekre

EKRE toetuse kasv 2015–2016

Allikas: Turu-uuringute AS, ERR

13% 13% 12%

Erakondade reitingud jaanuaris 2016 – tõusjad/langejad

irl

7% EKRE

Reformierakond

Keskerakond

Jaanuar 2016

17%

Vabaerakond

10% Detsember 2015

November 2015

8,1%

9%

26%

SDE

12%

Valimised märts 2015

õrreldes eelmise aasta lõpuga on suurim muutus erakondade reitingutes Konservatiivse Rahvaerakonna toetuse tõus praktiliselt samale tasemele Sotsiaaldemokraatliku erakonna ja Vabaerakonnaga.

Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse tellitud Turu-uuringute AS-i küsitlusest selgus, et erakondade pingerea liidrid on endiselt Keskerakond ja Reformierakond.

Ent kui Keskerakonna toetus (26 protsenti) püsib detsembrikuisel tasemel, siis Reformierakond on toetust kaotanud ning nende toetajate osakaal on langenud novembri tasemele (17 protsenti). Võrreldes kuu varasemaga õnnestus parlamendiparteidest just Konservatiivsel Rahvaerakonnal oma toetust kõige rohkem kasvatada (9%).

Tänu Konservatiivse Rahvaerakonna tõusule ja Reformierakonna langusele kärises opositsiooni kogutoetuse ülekaal võimuliiduga võrreldes taas suureks. Võimukoalitsiooni erakondi toetab 37 protsenti, opositsiooniparteisid 51 protsenti valijaist.

Rahvuste lõikes vaadatuna on Keskerakonna toetus jäänud nii eestlaste kui ka venekeelsete valijate seas detsembrikuisele tasemele – see on vastavalt 14 ja 77 protsenti.

Eestlastest valijate toetuse poolest jääb Keskerakond alla Reformierakonnale (20 protsenti) ning saab võrdselt toetust Vabaerakonna (16 protsenti), EKRE (15 protsenti) ja SDE-ga (14 protsenti).

Turu-uuringute AS küsitles 19. jaanuarist 2. veebruarini 1001 inimest nende kodudes. Uuringufirma esitab andmed vaid neist vastajatest, kel on olemas erakondlik

2

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Meie tõelised inimõigused Meie riigijuhid armastavad pidupäevakõnedes korrutada, kuidas meid on nii vähe ja et igaüks meist on tähtis. Meie tegelikud inimõigused on aga krooniliselt tagamata, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

J

uba kaks aastat käib Eestis äge võitlus homode väidetava diskrimineerimise vastu. Selle võitluse ideoloogid, dekadentlikud krüptomarksistid mandunud Euroopast, väidavad end seisvat universaalsete inimõiguste laiendamise eest kõigile (seksuaal)vähemustele.

Juba aastapäevad käib samasugune absurdini arendatud võitlus ka nn pagulaste inimõiguste eest. „Peame olema kõigi kannatajatega solidaarsed“; „Meil on üldhumanistlikud kohustused“; „Euroopal lasub võlg kolmanda maailma ja oma endiste kolooniate ees“. Nii kõlavad loosungid, mida omakorda pikivad targutused vananeva rahvastiku ja töökäte vajaduse üle.

Eesti rahvas on säilitanud selles olukorras kaine mõistuse ja eluterve hoiaku. Seda hoolimata praegu riiki juhtima sattunud marionettide kurjadest vihakõne süüdistustest ja peaaegu et jälestuseni küündivast piinlikkuse tundmisest oma rahva pärast.

Jah, piinlik on küll, aga seda piinlikkuse tundjate, mitte rahva pärast. Ent kuidas on meil tege-

likult lood inimõigustega, mille eest Euroopas oma rahva reetnud valitsused nii meeleheitlikult võitlevad? Võib öelda, et kehvasti.

Või lausa, et meie elementaarsete inimõiguste tagamise asemel tegeleb valitsus Reformierakonna juhtimisel nende järjekindla likvideerimisega.

Mida ma silmas pean?

Ma pean silmas inimväärse elu võimalikkuse üha kiirenevat hävitamist suurel osal Eesti territooriumist. Sest kas pole meie elementaarne inimõigus saada tööd ja teenida äraelamist võimaldavat palka igas Eestimaa nurgas, selle asemel, et ollakse sunnitud jätma maha oma kodukoht ja perekond ning minenam võõrsile?

Kas pole meie elementaarne inimõigus saata oma lapsed kodulähedasse lasteaeda ja kooli, selmet koondada viimasedki kodukülades elavad lapsed halbu kombeid ja järelvalvetust kultiveerivatesse internaatidesse või sundida koolilapsi kes-teab-mis-moel ja iga ilmaga busse oodates aega surnuks lööma?

Kas pole meie võõrandamatuks inimõiguseks saada täiemahulist ja spetsialistidega kindlustatud arstiabi iga Eesti maakonna keskuses?

Mart Helme

Kas pole meie elementaarne inimõigus, et lasteaed, kool, koolilõuna ja huvialaring on tasuta?

Haridusminister Jürgen Ligil, kes nõuab kõigile kulutustele katteallikaid, topime siinkohal suu kinni nende sadade miljonitega, mis lennutati vastu taevast Estonian Airiga ning nende kümnete miljonitega, mida me kulutame välis- ja arenguabile ning mõttetute rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksudele. Aga ka nende sadade miljonitega, mis kaovad Eestis igal aastal karistamatu korruptsiooni, raiskamise ja varguste läbi.

Kas pole meie võõrandamatuks

inimõiguseks saada täiemahulist ja spetsialistidega kindlustatud arstiabi iga Eesti maakonna keskuses?

Veel hiljuti oli see võimalik, kuid nüüd on meditsiin antud südametute ärikate kätesse, kes muudavad üha kättesaamatumaks ja alakvalifitseeritumaks isegi kiirabiteenuse.

Meie tegelikud inimõigused on paljuski tagamata Kas pole meie vältimatuks inimõiguseks nautida eluõhtut äraelamist võimaldava pensioniga? Iga nelikümmend või rohkem aastat tööd rüganud inimene on ju selle igal juhul välja teeninud. Selle ase-

riiklikku pensioni saavaid pensionäre praktiliselt polekski.

Kas pole meie inimõigus saada vanemas eas, kui hambad paratamatult lagunema hakkavad, suhu korralikud proteesid, maksmata nende eest hingehinda? Selline toetus läheks riigile maksma vaid paarkümmend miljonit eurot ja hambaravi teostamise kaudu ringleks see raha nii või teisiti ka majanduses.

Kas pole võõrandamatu inimõigus see, et puuetega inimesed on riigi erilise kohtlemise all, et nende kodused hooldajad saavad riigilt (sanitari) palka ja nende raske töö läheb kirja täistööstaažina?

Kas pole meie paljulapseliste perede inimõiguseks see, et riik koos kohaliku omavalitsusega leiab neile arvestava suurusega elamispinna ja seisab hea selle eest, et paljulapseline pere ei peaks kartma pangalaenu tasumisega jänni jäämist ning kodu kaotamist?

Meie riigijuhid armastavad pidupäevakõnedes pidevalt korrutada, kuidas meid on nii vähe

Kas pole meie elementaarne inimõigus saata oma lapsed kodulähedasse lasteaeda ja kooli?

Mart Helme

mel kavandavad reformerid pensioniseadust, mis niisugust asja ei võimalda ja mis saadab inimesed tööpostilt otse hauda. Pensioniea pikendamisel pole tegelikkuses mitte midagi pistmist rahvastiku vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemisega. Selle ainus mõte on lükata pensionide väljamaksmisiga nii kaugele kui võimalik, et

ja et igaüks meist on tähtis. Ilusad sõnad. Meie tegelikud inimõigused on aga, nagu iga tavakodanik teab, krooniliselt tagamata. Ja kuni Eestit juhivad tegelased, kellele on kriitiliselt tähtis, mida arvavad meist teised ja mitte see, mida arvab riigist meie rahvas, jäävadki meie tegelikud inimõigused tagamata.

www.ekre.ee

3

EESTI EEST!

Kas patriotism elab Eesti noortes edasi?

Uue põlvkonna noored, kes on sündinud ja kasvanud vabas Eestis, kipuvad unustama, et veel üsna hiljuti ei olnud Eesti vaba, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühenduse Sinine Äratus liige HENRIKA NÄÄGO.

Õ

pin Tallinna Ülikoolis noorsootööd ning noorte areng ja käekäik on minu jaoks huvitav ja ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohast oluline. Noorte kätes on meie riigi tulevik ja selle tuleviku kohta on paljudel arusaadavatel põhjustel küsimusi. Milline saab see tulevik olema, arvestades tänapäeval toimuvad liberalismi vohamist ja marksismi pealesurumist? Must?

Lilla? Miks mitte sini-must-valge?

Airi-Alina Allaste, Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi sotsioloogiaprofessori ja elustiilide uurimiskeskuse juhataja on kirjutanud oma „Noorsootöö õpikus“, et peale iseseisvuse taastamist hakati Eestis rõhutama rahvuskultuuri ülimlikkust. Rahvusriigi uus identiteet loodi selle taustal.

Eestis sai noorte subkultuuride

osaks patriotism. Ülemaailmsed subkultuuride trendid muutuvad Eestis Eesti-keskseteks ning patriotism avaldub siin tegelikkuses mitmes subkultuuris. Hasso Krulli käsitluse kohaselt pole aga rahvuslikud huvid ning rahvusriigi idee üldiselt uute vabastusliikumiste tähelepanu keskmes. Selle asemel tajutakse poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme suurema rahvusvahelise kompleksi osana, tundes end ühtlasi Euroopa Liidu kodanikena.

Rahvuslusest tahetakse jätta muljet kui millestki negatiivsest.

Liberaalide üks lemmiksõnumeid on: „Me oleme kõik üks rass – inimrass.“ Ning sellest tulenevalt ei näe liberaalid rahvusriikide olemasolus väärtust. Me kõik olevat Euroopa Liidu kodanikud, maailmakodanikud. Seoses ohuga, et Eestit võib tabada massiimmigratsioonilaine, on rahvuslus taas päevakorral.

Rahvuslusest tahetakse jätta muljet kui millestki negatiivsest.

Henrika Näägo

Taas on põhjust oma hääl kuuldavaks teha ning end näidata. Nüüd on inimesed jaotunud justkui kahte leeri: oma riigi ja rahva üle uhkust tundvad rahvuslased ning marksistliku Euroopa ajuloputuse läbinud liberaalid, kes näevad rahvusluses midagi äärmuslikku, ebavajalikku ning rassistlikku.

Ometigi on armastus isamaa ning oma kultuuri, keele ja inimeste vastu loomulik ja ilus. Tsiteerides Mart Laari tema raamatust „Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad“: „Rahvus on ajalooline rühm, keda ühendavad sellised loomupärased ja universaalsed tegurid nagu ühtekuuluvustunne teatud territooriumi ja keelega ning perekondlikest sidemetest kaugemale minev ühtsustunne. Rahvusi ei mõelda välja, nad tekivad kultuurilis-etnilise ühtekuuluvuse alusel enesest teadlikuks saamise käigus.“ Olla rahvuslane tähendab soovi hoida ja kaitsta seda, mis on oma.

Mida alandlikumad on inimesed, seda nõrgem on meie riigi tulevik. Meie ajalugu näitab, kust me tuleme ja kes me oleme. Uue põlvkonna noored, kes on sündinud ja kasvanud vabas Eestis, kipuvad unustama, et veel üsna hiljuti ei olnud Eesti vaba. Vabadus tundub nende jaoks loomulik ja iseenesestmõistetav. Ühel pool on vanemad, kes ei kasvata oma lapsi patriotismi ja isamaa armastust väärtustama ning selle tähtsusest aru saama, teisel pool on Euroopa Liit ning selle dikteeritud käitu-

mine, õpetus. Kuid kui arvame, et lootus on kadumas ning rahvuslus unustustehõlma vajunud, siis me eksime. Sellele on võib-olla tekkinud uued ja erinevad väljendusviisid, kuid see elab. Suurt rõõmu valmistab mulle ka siinsete vene noorte suhtumine – neile meeldib Eestis elada, nad peavad end täisväärtuslikeks Eesti kodanikeks ning hoiavad ja austavad Eesti keelt ja kultuuri.

Vaba Eesti põlvkonna üheks positiivsemaks küljeks võib pidada eesti ja vene noorte omavahelist suhtlust. Olen ka küsinud, kas noored oleksid valmis vajadusel võitlema Eesti eest ning minu suureks üllatuseks on enamik vastanud jaatavalt. Siinkohal peavad hästi paika Lennart Meri sõnad Eesti Vabariigi 79. aastapäeval peetud kõnes: „Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma.

Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.“ Nii kaua, kui on eestlasi, nii kaua elab Eesti riik ja armastus selle vastu, ning vastupidi. Nagu president Meri on öelnud: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“ Patriotism elab Eestis edasi!

Vabadussambad annavad hingejõudu Viigem oma noored pereliikmed lahingupaikadesse, kus nende vaarisad Eesti eest võitlesid. Kohamälu paneb koolitundides kuuldu elama, leiab Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ANTI POOLAMETS.

E

esti rahvas püstitas esimese vabadussamba 1921. aastal Kuusallu.

Okupatsioon hävitas kõik loodu. Uuel ärkamisajal alustati vabadusammaste taastamist usus, et võitleme oma riigi uuesti endale. Praeguseks pole vabadussammaste taastamine ikka veel lõppenud – hiljuti said valmis vabadussambad Riigikülas ja Valgas. Ootel on Viljandi vabadussammas, mille taastamisele on konservatiivid õla alla pannud.

Nõukogude Liit võitles mä­lu­ ga ning vahendiks polnud mitte üksnes ajaloo võltsimine, tsensuur või raamatute põletamine, vaid ka surnuaedade ja mälestusmärkide hävitamine. Sõda surnute vastu näitas nii nõukogude võimu julmust kui ka hirmu vastupanu ees. Et kommunism millegi vastu nii ägedalt võitles, näitab tänagi selgelt, et need asjad on ühiskonnale olulised – mälu hoidmine

kindlust nõudvat teekonda, et saada peremeheks omal maal. Sajandeid oli meile vallutajate poolt ette nähtud teenindav roll, ent relv käes ütles eesti rahvas, et ei taha enam võõraste võimu. Rahvas, kelle kaitsetahe tugineb oma ajaloo mõistmisel, on Eesti riikluse alustala. Me ei

välja koha oma riiki omavate rahvaste hulgas, privileegi, mida ei saa endale lubada isegi sellised rahvad nagu kurdid ja kataloonlased. See näitab Eesti rahva sisemist tugevust, riiki loovat jõudu. Praeguse aja väljakutse on selle suure jõu väljendust hoida.

Vabadussambad olgu ka pere­kondliku mälu tugikohad.

Nii tasuks suguvõsa kokkutulekut või perekondlikku kalmistukülastust alustada vabadussamba austami­sega.

Anti Poolamets

on kohustuslik abivahend suuna hoidmiseks kaasaegse maailma tormituultes. Et nõukogude võim hävitas isamaalisi inimesi, ütleb see tänagi selgelt, kes on ühiskonna alussambad. Et nõukogude võim kartis hüsteeriliselt vabaduse monumente, peaksime tänagi mõistma, millise sümboolse jõu allikaks need on.

Vabariigi aastapäevaga tähistame päeva, mil eesti rahvas alustas erakordset söakust, mehemeelt ja

lase sellel talal pehkida, vaid hoiame teed vabadussammaste juurde rohtumata. See mälukaitse aitab vastu seista vene imperialismi külmale hingusele ja globaliseerijate alatusele.

Konservatiivid võiksid 3. jaanuari relvarahu aastapäeva ja 24. veebruari iseseisvuspäeva kõrval algatada ka 28. novembri tähistamise. Seda selleks, et pidada meeles Vabadussõja algust, mil julgesime välja astuda vägivaldse impeeriumi vastu ja võitlesime

Vabadussambad olgu ka perekondliku mälu tugikohad. Nii tasuks suguvõsa kokkutulekut või perekondlikku kalmistukülastust alustada vabadussamba austamisega. See on tunne, mida perekonna noorimad hoiavad endas veel aastakümneid hiljem. Viigem oma noored pereliikmed lahingupaikadesse, kus nende vaarisad Eesti eest võitlesid. Kohamälu paneb koolitundides kuuldu elama.

Sinimägede kaitselahingute mälestuspäeval näen seal liiga

vähe noori, kuigi just see oleks aeg, mil väheseid järgi jäänud veterane peaks vanal lahinguväljal saatma bussitäis austajaid. Noored, julgege küsida, sest teie vanaemad ja vanaisad teavad rohkem kui te arvata oskate.

Kuus aastat tagasi vestlesin vabariigi aastapäeval vanaprouaga, kes rääkis, kuidas tema isa kirjeldas 1918. aasta 23. veebruari iseseisvusmanifesti ettelugemist Pärnus. Rahvas juubeldas ja sõdurid lasid aupauke. See oli jälle üks hingeline niit, mis aitas tugevdada minu sidet vabariigi sünniga.

Ikka veel on Tallinna südalinnas puudu mälestusmärk Otto Tiefi valitsusele, mille enamik ministreid leidis märtrisurma okupantide käe läbi. Tiefi valitsus, kelle selja taga polnud enam mingit sõjajõudu, astus ülekaalukale vaenlasele vastu sama julgelt nagu 24. veebruaril vabariigi väljakuulutajad Päästekomitees.

Vabariigi aastapäeva hommikul viin küünla Viru-Jaagupi Vabadussambale, mille okupandid hävitasid kahel korral. 24. veebruari õhtul läidan tõrviku ja seisan sadade kaasmaalastega langetatud päi Vabaduse väljakul vabadusristi all. Eesti mäletab!

Eesti püsib!

4

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Meeleavaldused ma ja islami pealetungi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond korraldas 6. veebruaril kell 15 üle kogu Eesti toetusüritusi, et avaldada solidaarsust paljudes Euroopa linnades samal ajal toimuvatele massiimmigratsiooni ja Euroopa islamiseerimise vastastele protestiaktsioonidele.

Ü

ritused toimusid Tallinnas Vabaduse platsil, Läänemaal Talumehe kõrtsis, Muhus Liival kohvikus Koek & Moes, Tuhalaane külamajas Viljandi maakonnas, Rakveres Berlini trahteris, Paides Kultuurimaja kammersaalis, Põlvas Vana-Vaksali pubis, Konservatiivse Rahvaerakonna Tartu kontoris ja Konservatiivse Rahvaerakonna Võru kontoris.

Tallinnas toimus toetuspikett, kuid väljaspool pealinna toimusid üritused kohvikuõhtu formaadis. Vaadati protestiaktsioonis osalevate riikide esindajate videopöördumisi ning arutleti massiimmigratsiooni, islami peatungi ning Euroopa väärtuste üle.

Euroopas toimuvate meelavalduste taga oli parempoolseid konservatiivseid jõude ühendav

koostöögrupp Fortress Europe, kuhu kuulub paljude Euroopa riikide rahvaliikumiste (nt PEGIDA, Blok Proti Islamu, Finnish Defence League jt) ning erakondade esindajaid. Eestit esindas koostöögrupis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Koostöörühm kutsuti kokku, et võidelda Euroopas ühiselt massiimmigratsiooni ja islamiseerimise vastu ning rahvusriikide erinevuste säilitamise nimel. 6. veebruaril tuli paljudes Euroopa linnades tänavale kümneid tuhandeid inimesi. Riikideülese koostöö aluseks on 23. jaanuaril Prahas vastu võetud deklaratsioon.

Praha deklaratsioon

• Teadvustades tõsiasja, et islami pealetungi tagajärjel võib Lääne tsivilisatsiooni tuhande aastane ajalugu muutuda peagi olematuks ning teadvustades tõsiasja, et Lääne poliitiline eliit on meid reetnud, deklareerime meie, erinevate Euroopa rahvaste esindajaid, järgnevat:

• Me ei alistu ega loovuta Euroopat vaenlastele. Me oleme

valmis astuma vastu poliitilisele islamile, radikaalsetele islamirežiimidele ja nende Euroopa kollaborantidele. Selle nimel oleme valmis ohverdama oma vabaduse, oma vara, oma töö ja karjääri ning vajadusel ka oma elu, nii nagu tegid seda põlvkonnad enne meid. Niisugune on meie kohustus tulevaste põlvede ees.

• Me keeldume allumast Euroopa keskvalitsusele.

Ülemaailmse eliidi tegevus on toonud meile vaesuse, tööpuuduse, korruptsiooni, kaose ja moraalse kollapsi.

On aeg teha sellele lõpp!

• Me austame Euroopa rahvaste iseseisvust ja kõigi Euroopa riikide inimeste õigust otsustada oma asjade üle nii, nagu nad õigemaks peavad. Me peame pühaks kõigi Euroopa riikide kodanike õigust kaitsta oma maa piire ning õigust otsustada selle üle, milliseid migrante nad oma riiki lubavad ja milliseid mitte. Me juhindume ühistest Euroopa juurtest, traditsioonidest ja väärtustest, nagu ka Euroopa rahvaste ajaloolisest koostööst.

• Me oleme kindlameelselt otsustanud kaitsta Euroopat, sõnavabadust, kõiki teisi kodanikuvabadusi ning meie tavapärast kooselamise viisi.

• Soovime kuulutada oma otsusekindlust ühise

demonstratsiooniga paljudes Euroopa riikides 6. veebruaril 2016.

www.ekre.ee

5

EESTI EEST!

ssiimmigratsiooni vastu

Eesti Konservatiivse Erakonna juhatuse liikme ja toetusürituste koordinaatori Maria Kaljuste sõnul ei tohi Eesti Euroopas toimuvaid protsesse passiivselt pealt vaadata.

Aastatepikkuse multikultipropaganda ja islami pealetungi tõttu on ohus nii Euroopa kultuur kui ka rahvusriigid. Paljude Euroopa riikide valitsused ei suhtu sellesse ohtu täie tõsidusega. Seetõttu on Euroopa parempoolsed jõud hakanud probleemi paremaks teadvustamiseks tegema koostööd.

6

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Mis teeb kellestki sallimatu ja rassisti?

Massiimmigratsiooni ja islami pealetungiga mitteleppimine ei tee Eesti rahvast sallimatuks. Sallimatuks võib pidada hoopis multikulti jutlustajatest rahvuskultuuride hävitajaid, leiab Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige HENN PÕLLUAAS.

O

salesin ühes meediatudengite projektis, kus immigratsiooni suhtes eri seisukohtadel olevad oponendid pidid erinevates küsimustes kompromissi otsima.

Tulemust hindasid kohtunikud, kelleks olid tudengid väitlusklubist. Prooviküsimus oli, mis värvi on armastus. Olime oponendiga erineval arvamusel, kuid leidsime kompromissi – armastus on igal inimesel ise värvi.

Tudengite meelest me kompromissile ei jõudnud. Edasine oli minu jaoks aga tõeliselt hämmastav. Nimelt kuulutas üks kohtunik, et kuna ma ei pakkunud musta värvi, siis näitavat see minu sallimatust teist nahavärvi inimeste suhtes ja minu rassistlikku maailmavaadet. Nii absurdne kui see ka ei ole, on midagi sarnast toimumas terves meie ühiskonnas.

Inimeste sildistamine ja lahterdamine on igapäevane nähtus.

Seda tehakse meelevaldselt, pelgalt selle järgi, mida arvatakse või tahetakse arvata. Poliitilistele oponentidele süüdistuste esitamiseks ei ole vaja sisulist põhjendust ega tõest viidet, vaid see fabritseeritakse meelevaldselt ükskõik mille põhjal. „Tõendid“ esitatakse moonutatult ja neid endale sobivalt interpreteerides. Vasakliberaalne meedia lööb peavoolu vastastele sallimatult sallimatuse või ükskõik millise templi otsaette.

Praeguseks on see saanud juba hirmuäratava ulatuse. Mis juhtub, kui sellistest tudengitest saavad suunanäitajad ja otsustajad meie ühiskonnas? Kas siis tembeldatakse iga iseseisev ja sõltumatu arvamus vihakõneks, nagu reformierakond ja sotsid juba nõuavad, ning teisitimõtlejaid ähvardavad karmid repressioonid? Juba täna ei julge paljud oma arvamust välja öelda, sest kardavad töökoha või positsiooni pärast.

Kas migratsiooni tagajärgedest rääkimine on ikka sallimatus ja rassism?

Minu tütar oli parajasti Pariisis, saja meetri kaugusel kohast, kus islamiterroristid korraldasid ebainimliku massimõrva. Ahto Lobjakase meelest peaks sellega harjuma, islamiterroristid olevat rohkem eurooplased kui meie. Ma ei ole iialgi nõus harjuma sellega, et inimesi mõrvatakse ning linnades plahvatavad enesetaputerroristide pommid. Kas see teeb minust sallimatu? Või ehk isegi rassisti?

suhtes. Kas olen seetõttu sallimatu ja rassist?

Oleme üks väiksemaid rahvaid maailmas

Praeguse olukorra ja valitsus­ poliitika jätkumisel on vaid aja küsimus, mil massiimmigratsioonilaine koos kõikide tagajärgedega ka meie peade kohal kokku lööb.

Henn Põlluaas

Euroopa on üleujutatud sõjapõgenikest ja lihtsalt parema elu soovijatest, töökatest ja tööd põlgavatest inimestest, haritud ja harimatutest inimestest, islamiäärmuslastest ja ISIS-e terroristidest.

Kuigi immigratsiooniametnikud ei suuda nende tausta tuvastada, keeldub meie valitsus immigratsioonile ülempiiri seadmast. Kas migratsiooni võimalikest negatiiv-

Vasakliberaalne meedia lööb peavoolu vastastele sallimatult sallimatuse või ükskõik millise templi otsaette.

Henn Põlluaas

foto: AFP

setest tagajärgedest rääkimine on ikka sallimatus ja rassism või on mitterääkimine hoopis rumal ja vastutustundetu?

Vägistamiste hulk Euroopas on kasvanud plahvatuslikult. Kölnis ja kümnetes teistes linnades toimusid aastavahetusel immigrantide korraldatud massiahistamised ja vägistamised. Ma ei lepi, et minu või kellegi teise naine peaks midagi sarnast kartma või läbi elama. Kas olen seetõttu sallimatu?

Saksamaal on asutud naiste ja tüdrukute kaitseks migrantide ahistamise ja käperdamise eest looma ühissõidukitesse naiste tsoone, kuhu mehed ei tohi minna.

Kui me ei taha sellist absurdsust Eestisse, kas teeb see meid siis sallimatuteks?

Tõsimuslimid ei pea naisi millekski, sunnivad neid meeste teenija rolli ning kandma inimväärikust alandavat burkat. Ma ei pea normaalseks olukorda, kus ka Eestisse võiks tekkida võõraid väärtusi kandev kogukond, kes alavääristab naisi. Kas ma olen selle pärast sallimatu?

Islamiimmigrantide survel ei pakuta paljudes Lääne-Euroopa koolides-lasteaedades enam sealiha ja on loobutud jõulupühade tähistamisest. Soome imaam nõudis jaanipäeva kaotamist. Kas soov, et meie kultuuritraditsioone austataks ja meile ei surutaks peale võõraid kombeid ja arusaamu on sallimatus?

Migrantidele määratud toetused võimaldavad tööd tegemata elada paremini kui keskmist palka saav Eesti inimene. Leian, et see on ebavõrdne ja alatu meie inimeste

Pean õigeks traditsioonilisi perekonnaväärtusi, abielu mehe ja naise vahel, iga lapse õigust nii emale kui isale. Lapsed sünnivad vaid mehe ja naise armastusest ning igasugused nn euroopalikud väärtused, mida meile peale sunnitakse, ei ole väärtused. Kuid ma ei taha ka, et islamiäärmuslased homosid katuselt alla loobiksid ja lesbisid enne kividega surnuks loopimist vägistaksid. Kas olen seetõttu sallimatu homofoob või putinist?

Oleme üks väiksemaid rahvaid maailmas, kel on oma riik, omakeelne kultuur, haridussüsteem ja palju muudki. Olen uhke selle üle ja ei nõustu, et massiimmigratsioon on meie tuleviku võti. Sellist skeemi on juba proovitud. Eesti poleks siis enam Eesti ja rahvas, kes siin elaks, poleks enam eestlased. Eestlaseks olemine tähendab palju enamat kui pelk sissekirjutus.

Ja kes ütleb, et siia saabuvad süürlased, somaalid ja afgaanid tahavad eestlasteks hakata? Kas kedagi võib selles kahtlemise pärast süüdistada sallimatuks või ksenofoobiks?

Küsimusi võib jätkata lõpmatuseni, seda enam, et Riigikontrolli audit kinnitab veenvalt Eesti puuduvat võimekust immigrantide vastu võtmiseks ja nende integreerimiseks. Sellest rääkimine ei ole hirmutamine, kõik põhineb reaalsusel ja tegelikel sündmustel, mis toimuvad iga päev otsustusvõime minetanud Lääne-Euroopas.

Praeguse olukorra ja valitsuspoliitika jätkumisel on vaid aja küsimus, mil massiimmigratsioonilaine koos kõikide tagajärgedega ka meie peade kohal kokku lööb.

See muudab meil toimivat väärtussüsteemi, kultuuriruumi ja rahvuslikku julgeolekut. See muudab Eestit igaveseks.

Muresolemine ja olukorraga mitte leppimine ei tee Eesti rahvast sallimatuks. Küll aga näitavad üles sallimatust ja estofoobiat need inimesed, kes süüdistusi esitavad ja kultuuride mitmekesisusest jutlustades Euroopat hävitada aitavad.

Ma ei taha, et Euroopa ja Eesti kannataks rumala ning vasakliberaalse teerullipoliitika ja lühinägelikkuse tõttu. Verre uppunud, sada miljonit inimest mõrvanud ja sadadele miljonitele lõpmatuid kannatusi põhjustanud kommunism sai alguse samasugusest roosade prillidega kanapimedusest.

Tegemist on teemaga, mille puhul tuleb arvestada rahva arvamusega.

Immigratsiooni teemal tuleb korraldada referendum.

www.ekre.ee

7

EESTI EEST!

Foto: AFP

Uppuvale laevale reisijaid juurde ei võeta!

Me peame oma riigikogule ja eurosaadikutele korduvalt ja kõva häälega meelde tuletama, et nad on valitud rahva poolt teenima meid ja mitte Brüsselit, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige MALLE PÄRN.

M

eile räägitakse pagulaskriisist ja pagulaste abistamise vajadusest, aga me ei näe kuskil pagulasi. Me näeme hoopis tohutuid vägivaldsete ja lärmavate kerjuste masse, mis tungivad üle riigipiiride, nõuavad luksuslikke almuseid, ründavad teedel veoautosid, peksavad jalgadega politseinikke, kaklevad omavahel, vägistavad naisi ja lapsi, ning roojavad täis kõik paigad, kust nad läbi on marssinud.

Euroopas toimuv on räige islami põhjakihi invasioon, vallutusretk, mille loosung on: „Tuld Euroopa rahvusriikide ja kultuuri pihta! Me tulime teilt ära võtma teie kodusid, teie naisi ja lapsi, teie töö vilju, hävitama teie kultuuri, teie heaoluühiskonda, teie loodusvarasid! Me imbume sisse nagu must katk ja me ei lähe enam koju tagasi, sest ka seal ei taheta meiesuguseid!“ Meil ei ole pagulaskriis, sõbrad, meil on valitsuskriis. Meil on vaja

valitsuse vahetust. Me oleme oma poliitilise eliidi lootusetult rasva nuumanud. Tema mõistus ja süda on lakanud töötamast, aga ilma nendeta ei ole võimalik iseseisva riigi rahvast teenida. Ja valitsemine tähendab teenimist.

Me nimetame oma valitsuseliikmeid rahva teenriteks, aga nad käituvad nagu rahva isandad.

Sealjuures ei ole nad tegelikult mitte vabahärrad, vaid karjakoerad Brüsseli keti otsas. Ütelge, missugune isand maksab oma teenritele mitu korda kõrgemat palka kui endale? Ja talub seda, et see teener talle näkku sülitab, ning igal sammul teda sõimab ja halvustab? Kui pime peab inimene olema, kui ta selliselt käitub, kui ta ei saa aru, mida ta teeb?

Rahvast sõimav poliitik saeb ju oksa, millel ta ise istub.

Me peame oma riigikogule ja eurosaadikutele korduvalt ja kõva häälega meelde tuletama, et nad on valitud rahva poolt teenima meid ja mitte Brüsselit, et nad on

Me ei tohi lubada, et meie kodumaa muudetakse hapuksläinud heaoluühiskondade kuulekaks pärisorjaks.

Malle Pärn

valitud kaitsma MEIE elu ja vajadusi, mitte Brüsseli tujusid. Riigikogu ja valitsus on rahva teenrid, mitte isandad. Nad on eesti rahva teenrid, mitte Brüsseli lakeid. Meie maksame neile palka. Me ei valinud neid teenima Brüsselit, vaid eesti rahvast. Kui poleks rahvast, siis poleks ka neid.

Me peame neile juhtidele hüüdma nii kaua kuni nad meid kuulda võtavad: lõpetage eluohtlik koostöö kurjategijatega ja hakake kaitsma oma rahvast!

Laske meil ometi ükskord ehitada valmis oma riik, oma kodu, nii nagu te olete meile lubanud juba 25 aastat! Meie riik on kreenis, nagu oli ühel septembrikuu ööl laev nimega Estonia, ja uppuvale laevale ei võeta reisijaid juurde.

Me ei ole nõus osalema mustanahaliste inimeste massilises küüditamises Euroopa mandrile!

Me ei ole nõus osalema islami eelvägede smugeldamises meie rahva hulka! Me ei taha oma kodumaale kolmandat maailmasõda!

Igal inimesel on õigus elada omal maal Oma rahva reeglite järgi. Ja igal inimesel on õigus ning kohustus kaitsta oma maad ja rahvast sissetungiva vaenlase vastu.

Me tahame, et meie rahval oleks tulevik, et meie lastelastel oleks ilus ja turvaline kodu. Me peame hoidma Eestit suveräänse rahvusriigina. Me ei tohi lubada, et meie kodumaa muudetakse hapuksläinud heaoluühiskondade kuulekaks ja mõtlemisvõimeta pärisorjaks.

Kui keegi leiab, et mu appihüüe on väljenduselt liiga karm, siis

palun, võrrelge seda mõne sallivuslase analoogse proklamatsiooniga kujuteldavate rassistide ja natside vastu. Selliseid proklamatsioone ei mõista meie kõrged isandad ju sugugi hukka. Vastupidi: nad valavad õli tulle.

Kas meie poliitika on nagu ühesuunaline liiklus? Ühes suunas liikudes võib karistamatult öelda ükskõik mida, laimata pahatahtlikult ja täiesti alusetult korralikke inimesi. Aga igas teises suunas öeldud kriitiline märkus häbimärgistatakse kohe nn vihakõneks, seda isegi siis, kui märkus on silmnähtavalt õigustatud. Mustanahalist inimest ei tohi nimetada neegriks, ehkki sellel sõnal ei ole meie keeles absoluutselt mitte mingit halvustavat varjundit, aga valgenahalist tohib karistamatult nimetada rassistiks, võõravihkajaks, homofoobiks, putinistiks ja mida kõike veel.

Ning seda kõike ainult selle eest, et ta tunneb muret oma laste tuleviku pärast?

Hirm meie inimeste südametes ei ole alusetu ega kellegi poolt kunstlikult üles õhutatud. See on väga ratsionaalne hirm. See on hirm, mida tunneb iga terve mõistusega inimene, kui ta istub pimedasse kurvi kihutavas bussis, mille juht on kaotanud kontakti reaalsusega.

8

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Ehmatav olukord Eesti piiridel

Scapix Baltics

Kui põgenikevool Euroopasse jätkub, ei suuda Eesti praegune piirivalve meid illegaalsete piiriületajate eest kaitsta, väidab Riigikogu liige ja endine piirivalveameti piiriosakonna ülem UNO KASKPEIT.

R

änne üle Vahemere või Vahemere riikide kaudu Euroopa Liitu on toimunud rohkem kui 17 aastat. 1998-2013 toimetati Euroopa Liitu ebaseaduslikult 623 118 välismaalast. Viimastel aastatel on Euroopa Liidus varjupaika palunud üldjoontes sama palju inimesi kui viimasel kümnendil kokku – ainuüksi 2015. aastal üle miljoni inimese.

Euroopa Liit üritab saavutada kontrolli oma välispiiride üle ja Euroopa ühtse piiri- ning rannavalve moodustamiseks on püstitatud terve hulk ülesandeid. Kuid seni ei ole märke, et rändesurve oluliselt väheneks. Eesti on selliste arengute taustal elanud justkui mullis ja politsei- ning piirivalveametnike arvu pidevalt hoopis vähendanud. Meist põhjapool asuv Soome muretseb tõsiselt oma idapiiri valve pärast, kuid meie loodame saada olukorra mõne päevaga kontrolli alla kaasates kaitseliitu ja vähendades politseipatrulle.

Viimaste uudiste valguses, kus tänu Vene Föderatsiooni piirivalve kiirele teavitusele õnnestus tabada üle piiri tulnud inimesed ja ka nende smugeldajad, on veelgi selgemini näha piirivalvealase professionaalse koostöö vajadus Eesti idapiiril.

Põgenike sissevool Kontrollimatu põgenike sissevool Kreekast ja Itaaliast on tekitanud

ja ka vägistamiste kohta esitatud sadu kaebusi.

Hollandi peaminister Mark Rutte on hoiatanud, et kui Euroopa Liit ei hakka oma piire valvama ega peata põgenike massilist sissevoolu, riskib ta Rooma impeeriumi saatusega. Põgenikekriis ja terrorirünnakud on seadnud Euroopa Liidu silmitsi väga tõsiste katsumustega. Praegu küll räägitakse Euroopa ühisest piirivalve loomisest, kuid kaldun arvama, et see ei õnnestu, kuna Euroopa Liidu ühist piirivalvestruktuuri Frontex ei ole suudetud või tahetud normaalselt tegevusse rakendada.

Tänaseks on Ungari astunud samme oma piiride kaitseks, sama

Piirivalvel ei ole tänasel päeval enam mingit reservi, sest see on hävitatud tänu meie võimuloleva koalitsiooni „heale tööle“ ja truudele ametnikele.

Uno Kaskpeit

segadust terves Euroopas. Tahtmatus või saamatus oma lõunapiiri kontrollida, on viinud Euroopa Liidu katastroofi ja lagunemise äärele. Tänaseks on kindlaks tehtud, et kaks Pariisi veresauna korraldamises osalenud terroristi saabusid Euroopasse põgenikena Kreeka kaudu. Teise tugeva vastulöögi andis nn Euroopa moraalile 2015. aasta lõpp, kui siia saabunud noortest meestest elunautijad kasutasid ära lõbusaid Euroopa tüdrukuid, seda oma koduste kommete kohaselt. See „katk“ levis paljudes Euroopa suurlinnades. Praeguseks on uusaastapidustustel toimunud ahistamiste

teeb ka tänu uuele valitsusele Poola. Kahjuks vaatab meie valitsus sinisilmselt Euroopa poole ega võta oma sadamate tõhusamaks kontrolliks ja lõunapiiri kaitseks ise midagi konkreetset ette. Peaministri peamine hüüdlause on, et ega migrandid Eestisse nagunii tulla ei taha. Aga kui ükskord ikkagi tulevad?

2013. aasta lõpus viidi Schengeni piirieeskirja sisse muudatus, mille kohaselt ei ole kohustust kontrollida liikmesriikide territooriumil kahe või enama sadama vahel liikuvaid kaubalaevasid.

Tänu sellele muudatusele pidas PPA peadirektor vajalikuks koon-

dada sadamates kontrolli teostanud piirivalvurid. Siseminister väidab oma kirjas, et PPA peadirektor on kehtestanud juhised, millest lähtuda ohuhinnangu koostamisel. Schengeni piirieeskirjad võimaldavad liikmesriikide sadamate vahel liikuvaid laevu kontrollida, kui sisejulgeoleku ja ebaseadusliku sisserändega seotud riskide hinnangud seda nõuavad. Paberi peal on kõik ilus, aga kui Soome ja Rootsi oma sadamad sulgevad ja lõuna poolt suureneb põgenikesurve nii, et tuleb võtta kontrolli alla kõik sadamad, tekib küsimus, kes on võimeline piiri kontrollima?

Kontrolli taastamisest Eesti piiridel Teine tõsine küsimus on meie lõunapiir (Eesti-Läti piir). Tänaseks on Eesti-Läti piiril taastatud ja avatud kõik teed, mis omal ajal olid suletud või läbi kaevatud, sest liiklus toimus ainult kümnekonna piiripunkti kaudu. Paar neist oli mõeldud ainult jalakäijatele, üks Valgas ja teine Iklas.

PPA peadirektor arvas, et vajadusel on võimalik taastada piirikontroll sisemiste ressursside arvelt ja kui vajadus peaks ajaliselt pikemaks venima, kasutatakse kaitseliitu.

See kõik on paberil või suusoojaks öeldult väga ilus, kuid tegelikkuses on kõik hoopis kehvemas olukorras. Piiripunktides, mis määratakse piiriületuskohtadeks, suudetakse ehk kuidagi ületundide arvelt võtta sisenev suund kontrolli alla, kuid roheline piir ja ülejäänud väiksemad teed on suureks probleemiks.

Peadirektor loodab sulgeda rohelise piiri kaitseliitlastega, kuid piirivalvurina võin väita, et see ei

ole reaalne. Kaitseliit ei ole võimeline valvama rohelist piiri ilma sellealase väljaõppeta. Nägin seda komöödiat mõni aasta tagasi, kui Läti piir USA presidendi visiidi ajal nö suleti. Kaitseliitlased olid tublid, nad seisid autodega väikestel teedel ja täitsid neile pandud ülesannet, kuid keegi ei takistanud riiki sisenemist teedevahelisel alal. Teiseks ei ole kaitseliitlased saanud mingit dokumendialast väljaõpet ja see on teadmine, mida ei ole võimalik omandada kahe päevaga.

Kui kevadel ei suudeta Euroopas põgenikevoolule piiri panna, tähendab see Eesti riigile suurt riski. Piirivalvel ei ole tänasel päeval enam mingit reservi, sest see on hävitatud tänu meie võimuloleva koalitsiooni „heale tööle“ ja truudele ametnikele.

Varem oli piirivalvel oma reserv ajateenistuse läbinute näol, mida oli võimalik kasutada kriisiolukorras. Need poisid olid saanud piirivalvealase väljaõppe enne oma teenistuse lõppu ja nad olid valmis osalema piirikontrollis nii piiripunktides kui ka rohelisel piiril. Praegu on muidugi endiselt olemas need piirivalvurid, keda erinevatel põhjustel on koondatud, kuid kahtlen, et need mehed oleksid valmis tulema tagasi teenistusse.

PPA peadirektoril, kelle käe all on piirivalve struktuur osavalt sassi löödud ja pooleldi hävitatud, on seega palju mõtlemisainest. Samuti siseministril, kes on seda tegevust ülevalt juhtinud.

Kuidas nad planeerivad tugeva põgenikesurve korral piirikontrolli taastada? Ja Eesti rahvale ei ole siinkohal mõtet hakata rääkima kaitseliidust ja abipolitseinikest.

www.ekre.ee

9

EESTI EEST!

Kremli kollid Eesti meedias Rahvuskonservatiivide tembeldamist paremäärmuslasteks ning homoideoloogia ja multikulti toetajate nimetamist kodanikuaktivistideks tuleks võtta läbi huumoriprisma, leiab Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nõunik URMAS ESPENBERG.

E

uroopa radikaliseerub ja seda paraku mitte ainult moslemite järjepideva sissevoolu tõttu vaid ka sisepoliitiliselt. Euroopa radikaliseerub eeskätt Euroopa riikides toimuva ideoloogilise võitluse kaudu, mis paraku muutub aina ägedamaks ja räpasemaks.

Kuigi immigratsioonivastased ja läänekristlike väärtuste eest seisjad püüavad oma kodumaad vaid kaitsta ja hoida, on paljudes riikides ja ka EL-i juhtorganites võimul olevad ideoloogilised voolud, nagu uusliberalism ja uusmarksism, asunud konservatiive, rahvuslasi ja teisi patrioote labaselt ründama.

Võtteid selleks jagub uuel punakat tooni peavoolumeedial küllaga. Alustati paremäärmuslusele rõhumisega ja ei põlatud ära ka süüdistusi fašismis ning muudes pattudes. Seda suunda on

vajadusel jätkuvalt kasutatud. Näiteks, kui on vaja nuhelda oponente.

Suvel ja sügisel saadi uut innustust sallimatuse ning rassismi siltide külgekleepimisest.

Pärast Pariisi ja Kölni sünd­ musi on aga paljude tavainimeste silmad avanenud ja tavapäraste siltide külge kleepimine ei tööta enam. Seetõttu tiritigi kapinurgast välja vana hea Kremli kaart, mida hakati hoolega taguma. Kremliitidega sehkendajatel on ju raske loota ausa eestlase poolehoiule.

Vene impeeriumis oli kunagi periood, mis algas dekabristide mässu purustamisega 1825 ja kestis pea paarkümmend aastat.

Kuna teisitimõtlejaid tuli intensiivselt jälitada, muutus terve impeerium suureks politsei- ja sandarmiriigiks. Seda juhtis oma 3. osakonnast (poliitiline politsei) legendaarne Benckendorff. Kuna

postulaatidega, tuleb tembeldada Kremli käsilasteks. Vahet pole, kas tegu on rahvusriigi eest seismise, homopropagandale vastuastumise või laste kaitsmisega ametnike omavoli eest.

Selleks kõlbavad hästi igasugused, tihti ka väljamõeldud argumendid. Olgu või tegu juhuslikekontaktide,kohtumiste,kokkupuutepunktide või lihtsalt ühtelan-

Kõik, kes pole nõus valitseva uusliberalismi, multikulturismi ja neomarksismi postulaatidega, tuleb tembeldada Kremli käsilasteks.

Urmas Espenberg

ametnike mundrid olid sel perioodil valdavalt sinised, läks käibele isegi ütlus, et igal riigivõimu esindajal on sinine sinel, või kui mitte seda, siis on sinelil vähemalt kusagil sinine paik peal.

Kui lugeda peavoolumeediat, eriti aga sotside mõju all olevaid hääletorusid, tekib mulje, et samasugune olukord on välja kujunenud ka 21. sajandi Euroopas. Kõik, kes pole nõus valitseva uusliberalismi, multikulturismi ja neomarksismi

gevate seisukohtadega. Ühesõnaga, loobitakse uljalt sõnnikut, lootuses, et eks midagi ikka külge jääb.

Muidugi kasutab Putin Eu­roo­ pas toimuvaid immigratsioonivastaseid ja muid proteste oma huvides ära. Ühiskonnas ja poliitikas toimubki pidev mõjutamine ja ärakasutamine. Erandiks pole ka EL-i sanktsioonide all ägav Venemaa.

Kuid see ei tähenda automaatselt, et tegu on üksnes Kremli poolt korraldatud tegevuste ning ideedega.

Tuleks teha selget vahet, millised liikumised ja MTÜd on Moskva rahastatud ja millised mitte. Samuti ei tohiks panna kõiki asju ühte suurde patta, ehkki just see näibki olevat nn punameedia ja kristerparislaste teadlik valik. Sest just nii on hõlbus ajada asju segaseks ning oponente sobivalt diskrediteerida.

Needsamad sildistajad on aga tegelikult ise pika ajalooga Kremlist pärineva punaideoloogia järeltulijad ja kandjad. Sotsiaaldemokraadid (ja nende mõju all olevad meediakanalid), kes loobusid 70-80ndatel võitlemast kapitali kui punaste põhivaenlase vastu, jätkavad nüüd sama vihaselt ja hoogsalt oma eelkäijate kuulsusrikkaid võitlustraditsioone. Ainult et nüüd võideldakse selliste asjade vastu nagu traditsiooniline perekond, rahvusriiklus, religioon ja teised inimkonna põlisväärtused.

Olles ise uuspunased, sõimavad nad kremliitideks hoopis teise ja märksa väärikama ideoloogia kandjaid. Aga imestada ei maksa, sest käib ju propagandasõda. Rahvuskonservatiivide tembeldamist paremäärmuslasteks ning homoideoloogia ja multikulti toetajate nimetamist kodanikuaktivistideks tuleks võtta läbi huumoriprisma.

Eesti konservatiivsed suhted välispoliitikas Rahvuskonservatiivne poliitika teeb võidukäiku nii Eestis kui ka Euroopas, kirjutab Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees JAAK MADISON.

P

õhjanaabrite juures Soomes on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna mõttekaaslasteks põlissoomlased, kes on praeguseks jõudnud ka valitsusse. Euroopa Liidu ja immigratsioonipoliitikas on põlissoomlased olnud Soomes peamisteks eestkõnelejateks.

Elutervet suhtumist immigratsiooni esindavad Rootsi demokraadid, kes on tõusnud riigi populaarseimaks erakonnaks – viimase küsitluse kohaselt on neil 28,8% toetust. Rootsi ultraliberaalses ühiskonnas on tegemist ainsa erakonnaga, kes on julgenud nõuda immigratsiooni piiramist ja oma rahvuse kaitsmist. Selline toetus annab suurt lootust, et Rootsi demokraadid, kellega olen ka ise kontaktis olnud, on tulevikus meie erakonna kaudu Eestile heaks liitlaseks ja partneriks.

Konservatiivsel Rahvaerakonnal on olnud väga head suhted ka lõunanaabrite lätlastega. Meie sõpruspartei Rahvuslik Ühendus on üks Läti valitsuserakondadest,

kes seisab Euroopa Liidu tasandil samade põhimõtete eest nagu Konservatiivne Rahvaerakond.

Möödunud aasta 16. märtsil, Läti leegionäride päeval Riias, kiitsin lätlasi eeskuju näitamise eest. Meil tuleb vaid seda eeskuju järgida. Eesmärgiks ei saa olla midagi vähemat kui konservatiivide valitsused 2019. aastal Lätis, Eestis, Soomes ja ka Rootsis. See looks tugeva aluse riikideülesele edukale koostööle, mida oleks lõhenevas ja lagunevas Euroopa Liidus väga vaja.

Konservatiive on saatnud edu ka Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Austrias ja isegi Saksamaal. Ka Prantsusmaal on Rahvusrinne aina tugevamalt surumas nurka sealseid sotsialiste ja vasakäärmuslasi.

Poolas võitsid viimastel valimistel ülekaalukalt konservatiivid, kes hakkasid rakendama rahvuslikku poliitikat, ühinesid Slovakkia ja Ungariga ning kaebasid Euroopa Komisjoni kohtusse seoses kohustuslike mig-

Ka sakslased on väsinud propagandast, mis püüab inimestes tekitada kollektiivset süütunnet nagu oleks nad endiselt süüdi kõigis maailma hädades.

Jaak Madison

randikvootidega. Muuseas, värske Poola valitsus eemaldas kabinetist Euroopa Liidu lipu, mis sümboolselt andis väga selge signaali uutest tuultest.

Austrias oli mul hiljuti au kohtuda sealse Vabadusparteiga, kes oma programmilt ja maailmavaa-

telt on meile lähedasem kui arvata võiks. Vabadusparteid püütakse sarnaselt Rootsi demokraatidega teiste parteide poolt nurka suruda, kuid tulemuseks on hoopis toetajate hulga kasv: ligi 30% toetus, millega ollakse riigi populaarseim erakond.

Sama on juhtumas Saksamaal, kus toetuselt kolmandaks parteiks on kerkinud Alternatiiv Saksamaale (Alternativ für Deutschland) ning mis esindab aina valjemalt mõistuse häält, soovib taastada kiiresti piirikontrolli, peatada migrantidevoolu ning hakata kaitsma oma rahvast.

Sakslased on väsinud propagandast, mis jutlustab sallivusest ja tolerantsusest. Nad on väsinud propagandast, mis püüab inimestes tekitada kollektiivset süütunnet nagu oleks sakslased endiselt süüdi kõigis maailma hädades.

Konservatiivide edu ja koostöö kogu Euroopas on positiivne ka seetõttu, et me peame olema valmis Euroopa Liidu võimalikuks lagunemiseks. Tuleval aastal võib Suurbritannia panna referendumile EL-ist lahkumise küsimuse. Brittide jah-sõna tähendaks ahelreaktsiooni algust. Euroopa Liidu krahhile aitavad kaasa ka massiimmigratsiooni jätk ning lahtine piir Vahemerel Kreekasse ja Itaaliasse.

Koostöösidemed Euroopa riikide rahvuslike erakondadega loovad eeldused ja tingimused rahvusvahelise koostöö jätkumiseks ning erinevate rahvaste ja kultuuride säilimiseks.

10

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Maksusüsteem peab eelistama eestimaist!

Eesti majanduskasv on kahanenud olematuks ja jääb juba maha ka Lätist ja Leedust. Inimeste ettevõtlusaktiivsus on allpool Euroopa keskmist ning probleemiks on madalad palgad ja kõrge väljaränne.

Meil ei ole enam võimalik mööda vaadata asjaolust, et midagi on meie riigis ja selle majanduses valesti, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige SIIM POHLAK.

I

gas riigis mõjutab majandust ja ettevõtlust üldisemalt maksukeskkond. See on kas ettevõtlusaktiivsust soosiv või takistav. Tulusad, riigile maksutulu toovad ja töökohti loovad suured ettevõtted saavad üldjuhul alguse väikeettevõtjast, kellel on võimalik teenida tulu ja oma ettevõtmist vähehaaval laiendada.

Väikeettevõtluse arengut pärsib aga maksukoormus. Kui vaadata meie maksusüsteemi, siis Eesti eripäraks Euroopas on erakordselt madal ettevõtlustulu ja suhteliselt kõrge tööjõu ja tarbimise maksustamine.

Poliitikauuringute keskuse Praxis 2015. aastal avaldatud tootlikkuse ja majandusarengu uuringu tulemustest selgus, et Eesti on Euroopa Liidus madalaima kapitali- ja ettevõtlustulu maksumääraga riik. Kapitalimaksude osatähtsus kogu maksutulust on Eestis ligikaudu 7 protsenti, EL-i keskmine on samas umbes 21 protsenti.

Inimene versus kasum Riigistruktuuride ülalpidamiseks vajalik tulu peab loomulikult tulema maksudest, aga valikute küsimus on, kas riik maksustab ettevõtete kasumeid või tarbimist ja tööjõudu.

Sajandivahetusest alates Eestit juhtinud valitsused on teinud maksupoliitikas väga selge valiku viimase variandi kasuks, väärtustades kapitali ja suunates maksukoormuse tarbimismaksudele-aktsiisidele ja tööjõule. See tähendab, et maksustatud on väärtuste loomise protsess, mitte juba tekkinud tulu.

Praegu kehtiva süsteemi järgi tuleb maksta ettevõtlustulu dividendide pealt, mis tähendab, et kasumi pealt makstakse maksu ainult juhul, kui kasum ettevõttest ausalt ja ametlikult dividendidena välja võetakse. Juhin tähelepanu, et dividendidele eelnev maksuvabastus kehtib ka välismaale tehtud investeeringutele, mis ei osale Eesti SKT loomisel. Riik jagab ettevõtjaga tema äririski Eestist välja investeerimisel. Kui aga teenitud kasumi arvel tehtud investeering välisriiki ebaõnnestub ja maha kanda tuleb, kaob Eesti riigil lõplikult võimalus teenitud kasumist osa saamiseks.

Eesti praegune maksusüsteem teenib sisuliselt suurettevõtjate ja välismaiste korporatsioonide huve ja soosib kapitali ja turu koondu-

Kõigi poliitiliste, ka majanduspoliitiliste, otsuste puhul peab kaaluma, kas otsus on ka õiglane. Ettevõttete kasumi maksustamine on maksuna ju üks kõige õiglasemaid makse üldse. Oluliselt õiglasem kui inimese töötasu või igapäevasete ja eluks vajalike toodete, teenuste maksustamine – näiteks kütuseaktsiisi või riigilõivude tõstmine.

Kasumi maksustamine on õiglane

Tekib küsimus, miks eelistab meie maksusüsteem suurettevõtjaid ja nende kasumeid, millest märkimisväärne osa voolab Eestist välja.

Siim Pohlak

mist väikese ringi ettevõtjate kätte.

Sellise poliitika tagajärjeks on olukord, kus väikeettevõtlus kiratseb ja kõrgete tarbimismaksude-aktsiiside tõttu on tõusnud igapäevaste kaupade nagu kütuse või elektri hind, mis omakorda mõjutab teiste kaupade ja teenuste hindu.

Kõrged tööjõumaksud takistavad ettevõtjatel oma töötajatele väärilise palga maksmist või sunnivad otsima viise maksude tasumise vältimiseks, mille otseseks tagajärjeks on ka eelmisel aastal lahvatanud nn OÜ-tamise skandaal.

Tekib küsimus, miks eelistab meie maksusüsteem suurettevõtjaid ja nende kasumeid, millest märkimisväärne osa voolab Eestist välja, samal ajal kui riigi suurim väärtus – inimene – lahkub riigist madalate palkade ja palganumbri suhtes ebainimlikult kõrgete hindade tõttu?

Miks on maksude raskuskese võrreldes teenitava tuluga veskikivina

kaelas ettevõtjatel, kes alles alustavad töökohtade loomist, samas kui suurte ja hästi toimivate ettevõtete kasumid on sisuliselt maksustamata? Üks võimalik viis olukorra parandamiseks on taastada ettevõtete tulumaks keskmisest suurematele ettevõtetele. Selle arvelt oleks võimalik alandada näiteks tööjõumakse riigieelarvesse lisanduvate tulude võrra.

Ettevõtete kasumi maksustamine võtaks osakese teiste arvelt teenitud rikkusest riigi ühisesse katlasse ja tööjõumaksude alandamine selle arvelt võimaldaks ettevõtjatel maksta inimestele senisest suuremat netopalka. See tähendab, et palgapäeval jõuaks päevast-päeva tööd rabava inimese arvele suurem summa raha.

Kriitikud hakkavad kirjeldatud ettepaneku peale kindlasti rääkima hirmujutte, et tööjõumaksude alandamisest tulenev võit ei pruugi jõuda ahnete ettevõtjate tõttu palgasaajani ja ettevõte võib selle arvelt proovida oma kasumit suurendada.

Selline võimalus on teoreetiliselt olemas, aga olen veendunud, et praeguses olukorras, kus surve palkade tõstmiseks Eestis on tugev ja maksulangetus ning sellest oodatav palgatõus leiaks avalikkuses suurt kajastamist, ei jääks maksulangetuse võrra suurem netopalga tõus tulemata.

Kui mõni ettevõtja otsustabki oma töötajaid pärast maksumuudatust selle arvelt nöörida, siis lei-

seega on ilmselge, et Eesti maksusüsteem, mis ei maksusta kasumit, vaid tööjõudu ja tarbimist, on tugevalt kreenis suurettevõtete ja korporatsioonide poole.

Vägisi tekib paralleel ütlusega: „Kes maksab, tellib muusika“, mida siinkohal kohandaksin: „Kes maksab, tellib poliitika“. Taaskord tuleb välja, et meie maksupoliitika kujundajad on teeninud mitte Eesti rahva, vaid kitsa ringi suurettevõtjate ja välispankade huve.

Sellise maksupoliitika õigustamisel on sisulise analüüsi ja arutelu vältimiseks kasutatud sisutühje loosungeid, silte ja hirmutamist.

Näiteks on maksudiskussioonis väidetud, et kasumi maksustamise puhul hakatakse tekkivaid kasumeid varjama. Viimane väide on puhas demagoogia, sest ka praegusel juhul varjatakse ja skeemitatakse ning välisfirmad ja pangad on aastaid nö laenanud oma kasumeid emafirmadele või neid mõnel muul viisil dividendide tulumaksu vältimiseks riigist välja viinud.

Kodumaine ettevõtlus on riigi üks peamisi tugisambaid „Eelistame eestimaist“ on aastaid vana hüüdlause, millega kutsutakse tarbijaid eelistama kodumaist.

Ka maksupoliitikas tuleks lähtuda samast põhimõttest, sest kodumaine ettevõtlus on riigi üks peamistest tugisammastest. Seetõttu peaks ettevõttete kasumi pealt makstava tulumaksu maksuvaba alammäär olema piisavalt kõrge, et väikesed ja keskmised

Viimase majanduskriisi ajal oli langus väiksem riikides, kus ettevõtete maksustamisel oli raskuskese kasumi maksustamisel.

Siim Pohlak

dub kindlasti samas tegevusalas konkurente, kes küüniliselt igast sendist kinnihoidmise asemel panustavad töötajatesse. Seetõttu panevad tööturul toimivad jõud asja kiiresti paika ja ettevõtluse maksustamise ümberkorraldusest, kus maksude raskuskese liiguks tööjõult kasumile, võidab lõppkokkuvõttes kindlasti enim palgatöötaja või kohalik väikeettevõtja.

Märkimisväärne osa Eesti väikestest ja keskmistest ettevõtetest tuleb napilt ots-otsaga kokku, saab ehk kuidagi kaetud oma kulud, makstud töötajate palgad ning nendega seotud maksud. Samas, lõviosa kapitalist ja kasumitest liigub käputäie (välismaiste) suurettevõtjate kätte,

kodumaised ettevõtted jääksid puutumata.

Kuna suur osa Eesti kasumlikematest suurtest ettevõtetest kuulub väliskapitalile, langeks kõrgema alammäära puhul põhirõhk just välismaalastele kuuluvatele ettevõtetele ja välispankadele. Näiteks oli 2014. aastal Eestis tegutsevate pankade kasum 331 miljonit eurot. Kui kehtestada 35% maks, siis tuleks ainuüksi pankade kasumi maksustamiselt riigieelarvesse 115 miljonit eurot tulu. Kui arvestada maksukohuslasteks ka teised keskmisest suuremad Eestis tegutsevad ettevõtted, siis oleks kasumi maksustamiselt teenitav summa aastas ligikaudu miljard eurot, millega oleks võimalik tööjõule suunatud makse alandada kolmandiku võrra praegusest tasemest. See tähendaks ümardatult, et

www.ekre.ee

11

EESTI EEST!

600 eurost palka saavale töötajale oleks võimalik ilma täiendavate kulutusteta maksta ligi 100 eurot kuus rohkem.

Ettevõtlustulu maksustamine mujal ja kriisiaja efekt Kui eelnevalt mainitud 35% tundub liialt suure numbrina, siis tooksin võrdluseks mõned teised Euroopa riigid: Belgias 34%, Prantsusmaal 36%, Ühendkuningriigis 24%, Saksamaal on ettevõtete tulumaks keskmiselt 30% ning ettevõtlusmaksu nime all saavad sellest osa ka kohalikud omavalitsused.

Ka Eestis võiks kaaluda ettevõtete tulumaksu regionaalseid soodustusi või selle maksu osalist omavalitsuste eelarvesse suunamist ääremaadel. See muudaks ettevõtte tulumaksu ühtlasi ka regionaalpoliitiliseks instrumendiks.

Ettevõtete kasumi maksustamise ja seeläbi tööjõumaksude alandamisega tuleks riik mitmel viisil appi ka Eesti ettevõtjatele. Esiteks soodustab selline samm kodumaist väikeettevõtlust. Väiksemad ja alustavad ettevõtjad, kellel sageli kohe kasumit ei teki, saavad madalamate tööjõumaksude tingimustes oma äri ehitamiseks väikese eelise.

Samuti, riik võtab majanduskliima halvenemisel esmase löögi ettevõtjatelt enda peale.

Kui majanduskriisi tingimustes vähenevad kasumid, siis väheneb ka maksulaekumine.

Praeguses tööjõule keskendunud ettevõtluse maksustamise süs­ tee­mis on esmase löögi all just ettevõtjad ja nende töötajad, sest majanduskriisi korral vähenevate tulude tingimustes on kõrged tööjõumaksud üks peamistest põhjustest, miks paljud ette­ võtjad seisavad valiku ees, kas lasta osa töötajaid lahti, sulgeda uksed, maksta osa töötasust mitteametlikult või lõpetada ühemehe OÜ-de puhul firmast töötasu maksmine. Samuti tuleks analüüsida nähtust viimase majanduskriisi ajast – kriisi ajal oli langus väiksem riikides, kus ettevõtete maksustamisel oli raskuskese kasumi maksustamisel.

Kokkuvõtteks Ettevõtete tulumaks, ehk kasumi maks on üks õiglasemaid makse, mida ettevõttele Eestis tegutsemise eest kehtestada. Ei saa ju arvata, et mõni ettevõte selle tulemusena meilt lahkuks või oma uksed sulgeks. Kui kasum kahanebki näiteks 35% võrra, siis 65% jääb alles ja juhul kui see peakski mõne välismaise suurkontserni jaoks vähe olema, siis tekib kodumaistel ettevõtjatel hea võimalus oma tegevust laiendada.

Verbaalne ringkaitse takistab Eesti elu arengut Eesti valitsuse esmane kohus on tegutseda eelkõige oma riigi ja rahva heaolu nimel ja alles siis tulevad kõik teised, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu liige MONIKA HELME.

V

iimasel ajal on valitsevatel ringkondadel ja ametnikel kombeks ebameeldivate küsimuste käsitlemisel kasutada kahte valvefraasi: „Me ei saa midagi teha“ ja „Niikuinii“. Kohe, kui juttu tuleb immigrantidest, lipsab tolerantpoliitikute ja ka muidu piiratud inimeste suust kärmelt põhjenduseks: „Aga nad tulevad ju niikuinii!“ Kui räägitakse haldusreformist, jõutakse kiiresti tõdemuseni: „Inimesed ju niikuinii lahkuvad maapiirkondadest“. Mistõttu ei jäävatki haldusreformil viimase instantsina muud üle, kui tühjaksjäänud maal veel viimanegi ära põletada. Kõigi meie maad ja rahvast tabanud hädade ja viletsuste põhjus on samuti lihtne: „Üleilmsete protsesside vastu ei saa me niikuinii.“ Teine valvefraas „Me ei saa midagi teha“ läheb käiku siis, kui keegi hakkab valitsusele või ametnikele tegema ettepanekuid selle kohta, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Pikema diskussioonita, või õigemini diskussiooni vältimiseks, hakatakse rääkima kõikvõimalikest eurodirektiividest, mistõttu „me ei saagi midagi teha“. Ja kui sellest kõigest veel ei piisa, kõlbab viimase abinõuna lajatada tõe ja õiguse otsijaile ka malakaga, millele on kirjutatud: “Putini ja Kremli käsilane“.

Selline nn verbaalne ringkaitse on viinud Eesti riigi tõelisse stagnatsiooni. Tavaline inimene ja parlamendierakond, nagu Kon-

servatiivne Rahvaerakond, kes midagi muuta tahaks, tunneb end olevat käsist-jalust seotud. Ja teerull muudkui sõidab.

Tegelikult on lugu siiski nõnda: kui väidetakse, et me ei saa niinimetatud üleilmsete protsesside vastu ja korrutatakse kindluse mõttes veel otsa „niikuinii!“, siis on tegemist ilmselge ja tahtliku alaüritamisega. See on mugav põhjendus mittemidagitegemisele, või mis veelgi hullem – teadlik kaasaminek üleilmsete protsessidega, mis omakorda tähendab väikese riigi ja rahva vastutustundetut ning küünilist hävitamist.

Mõtlevad inimesed on juba ammu aru saanud, et tegelikkuses varjatakse eelnimetatud kõnepruugiga asjaolu, et me pole juba pikemat aega enam suveräänne ning ise oma asjade üle otsustav riik ja rahvas.

Liidult saanud, kuid unustatakse öelda, et me ise pole sugugi vähem vastu andnud. Bilanss on enamvähem võrdne. Ainult et Brüsseli rahatrükimasinast oleme me saanud väljaprinditud lepalehti, vastu oleme aga andnud reaalset väärtust – hävitanud suurkorporatsioonide pealetungi käigus tasapisi oma majanduse ja saatnud lahkelt laia maailma oma

Euroopast saadud klaaspärlite eest oleme märkamatult andnud ära oma kõige tähtsama – iseseisvuse.

Monika Helme

rahva parimad pojad ja tütred.

Seepärast tulekski nii ruttu kui võimalik võtta suund rahvusliku majanduse taaskäivitamisele. Loomulikult kuuleme ka selle mõtte peale kohe käibefraasi: „Mismoodi te seda ette kujutate! Me ei saa mitte midagi teha, eurodirektiivid ei luba! Mida ütleb selle peale Euroopa Komis-

Varem või hiljem peab aga mõni tulevane valitsus võtma selle riski ja, olles küll Euroopa Liidus, hakkama tegutsema ning otsustama eelkõige oma riigi huvidest lähtuvalt.

Monika Helme

Euroopast saadud klaaspärlite eest oleme märkamatult andnud ära oma kõige tähtsama – iseseisvuse. Räägitakse suurtest summadest, mida oleme heldelt Euroopa

loomulikult võimatu. Varem või hiljem peab aga mõni tulevane valitsus võtma selle riski ja, olles küll Euroopa Liidus, hakkama tegutsema ning otsustama eelkõige oma riigi huvidest lähtuvalt.

Mida nad meile ikka teha saavad? Ähvardavad? Kutsuvad Euroopa Komisjoni vaibale?

Viskavad Euroopa Liidust välja?

Nalja teete või! Nii nagu oli Nõu-

jon!“ See on mittemidagitegemise apologeetidele alati hea ja mugav põhjendus. Niikaua, kuni oleme EL-i direktiivide ja keeldudega käsist-jalust seotud, on tegutseda

kogude Liidust väljaastumise võimalus küll teoreetiliselt olemas, kuid praktiliselt mitte, nii on see ka Euroopa Liidus. Vaadake, mida teevad ungarlased ja poolakad! Sealsed valitsused seisavad vankumatult oma riigi ja rahva huvide eest, hoolimata Brüsselist tulevatest süüdistustest ja ähvardustest. Sestap ongi vaja, et ka meil oleksid riigi eesotsas inimesed, kes Euroopas ütlevad – me ei saa rohkem eirata oma rahva ja riigi vajadusi!

Meil on ka solidaarsusest teine arusaam – sellest, mida Brüssel nimetab solidaarsuseks, on tegelikkuses kujunemas väikeriikide ja rahvuste küüniline hävitusprogramm. Me ei saa sellega leppida! Ja ei lepigi, sest meie esmane kohus on tegutseda eelkõige oma riigi ja rahva heaolu nimel ning alles siis tulevad kõik teised. Võtke heaks või pange pahaks! Ainult suveräänne riik saab olla solidaarne, ainult iseseisev rahvas saab olla salliv.

12

veebruar 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Tõelised muutused seisavad alles ees!

Kui 2015. aasta tähistas murrangut Eesti poliitikas mitte ainult Konservatiivsele Rahvaerakonnale, vaid kogu poliitilisele maastikule, siis 2016. aasta tõotab tuua põhjalikke muutusi selles, kes ja kuidas poliitikas tegutseb, kirjutab Riigikogu Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees MARTIN HELME.

K

ui eelmise aasta üheks olulisemaks saavutuseks võib pidada senise poliitilise kartelli murdmist, siis selle sündmuse tõelised tagajärjed hakkavad end alles tunda andma. Konservatiivse Rahvaerakonna parlamenti pääsemine oli kahtlemata kibe pill kõigile neile parteidele, kes lootsid, et pärast valimisi saab ajada asju edasi vanaviisi, ning uskusid, et ega meie oma seitsme saadikuga neid selles suurt segada ei saa. Sellest mõtteviisist kantuna oldi meie vastu õelad ja üleolevad.

Kui veel sügisel rehmasid teised erakonnad meie vaikse, aga kindla populaarsuse tõusu peale käega ja veensid ennast, et tegemist on ajutise, ühest või teisest erakorralisest põhjusest tingitud nähtusega, siis selle aasta alguseks on kõigile kohale jõudnud, et me oleme muutmas Eesti poliitika pöörlemistelge ja jõuvahekordi.

Sellega peavad arvestama praegused valitsusparteid, aga loomulikult ka opositsioonijõud.

Kuni sügiseni kehtis Toompeal hoiak, et kuigi riigikogusse tuli juurde kaks uut erakonda, rahuneb kõik lõpuks jälle maha ja elu läheb vanaviisi edasi.

Meid selline asi loomulikult ei rahulda ja praeguseks on selge, et suuresti just tänu meie jõulisele tegusemisele on tõelised muutused alles ees. Riigikogu kõige väiksema fraktsioonina oleme suutnud viia poliitilise diskussiooni teemadele, mis on olulised nii meile kui ka meie valijatele. Kõige selgemini tuleb see muidugi esile kooseluseaduse küsimuses ja immigratsiooni teemal.

LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Vajame otsusekindlat ja teotahtelist valitsust, kellel on ka autoriteet rahva hulgas. Töötame selle nimel, et oleksime üks neist jõududest, kes niisuguse valitsuse peagi moodustab.

Martin Helme

Tänu Konservatiivide südikusele ja põhimõttekindlusele võtsid nii Vabaerakond kui Keskerakond kooseluseaduse osas väga selge positsiooni. Just tänu meie vankumatusele oli ka IRL sunnitud jääma selles küsimuses kindlaks oma varasematele positsioonidele.

Tõsi, olukord on väga muutuv ja pole sugugi välistatud, et nii IRL kui ka Vabaerakond (või üks neist), lähevad kooseluseaduse küsimuses koalitsiooniga poliitilisele kokkuleppele. Kuid sel juhul teevad nad endale tõsist poliitilist kahju ja maksavad kõrget poliitilist hinda.

Kui nad lähevad kokkuleppele homoideoloogiaga, näitavad nad, et nad pole teps mitte see värske uus jõud Toompeal, kellena nad end reklaamivad. Sel juhul on nad samasugused nagu kõik vanad erakonnad: lubaduste murdjad, põhimõttelagedad, valijale valetavad.

Konservatiivne Rahvaerakond on ka väga jõuliselt paljastanud valitsuse allaheitlikkust ja põhimõttelagedust välispoliitikas ning täielikku saamatust ja vastutustundetust riigikaitseküsimustes.

Kevadest saadik oleme hoidnud valitsust surve all maksu- ja majandusküsimustes. Selgitused ja prognoosid, millega rahandusminister Sven Sester ning peaminister Rõivas kevadel maksutõususid esitlesid, on juba praeguseks osutunud valeks, aga maksutõusude tegelik negatiivne mõju alles hakkab end näitama. On väga tähtis, et riigikogus on erakond, kes kritiseerib Reformierakonna majanduspoliitikat parempoolselt positsioonilt. See tähendab, et end majandusspetsialistide parteina reklaamiv Reformierakond on just majandusküsimustes tugeva kriitika all nii vasakult, ehk Keskera-

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Rahva Ühtsuse Erakond ja Euroopa Rahvusrinne avaldasid 2015. a oktoobri keskel immigratsioonipoliitika vastu meelt ka Tallinnas.

konna poolt, kui ka paremalt ehk meie poolt.

Oleme toonud teravalt avalikkuse ette ka sotsiaaldemokraatide kahtlased sidemed vene rahaga.

Kuigi sotsist spiiker Eiki Nestor annab oma parima, et blokeerida meie sisukaid arupärimisi perekond Ossinovskite äride ja korruptsiooni kohta, oleme siiski täitnud opositsioonipartei olulist rolli ning teinud ära töö, mida meie valitsusmeelnemeedia ei taha teha.

Oleme suunanud sotside hämaratele Venemaaga seotud rahastamisskeemidele tõsise valgusvihu.

Oma terava kriitikaga oleme avanud laiema avalikkuse silmad ja näidanud, et päris igaüks ikka ei kanna peaministri ametit välja.

Taavi Rõivasel puuduvad selleks vajalikud isikuomadused. Kuna tema ainus eesmärk on hoida kinni oma toolist, ei langeta ta ühtegi otsust ega lahenda ühtegi probleemi. Ta kardab, et iga liigutus võib paati ohtlikult kõigutada või isegi uppi ajada. Paradoksaalsel kombel õõnestab aga just tegevusetus ja otsustamatus valitsuse püsimist,

sest tõsised probleemid Eestis muudkui kuhjuvad ning inimeste mured karjuvad lahenduste järgi.

Eelolev aasta saab olema kindlasti väga töine. Kuigi kõik ülejäänud parteid loodavad, et kooseluseadus ja immigratsiooniteema vaikselt ära kaovad, ei tee nad ise selle saavutamiseks midagi mõistlikku. Samal ajal muutub maailmamajanduse olukord üha tõsisemaks ning varasemate valitsuste antud lubadused euro ja pankade päästmiseks võivad tulla meid nuhtlema varem, kui keegi arvata oskab.

Järjest murettekitavamaks muutub ka julgeolekuolukord kogu maailmas ning konkreetselt meie naabruses. See kõik tähendab, et me vajame otsusekindlat ja teotahtelist valitsust, kellel on ka autoriteet rahva hulgas. Praegu meil sellist valitsust ei ole. Meie erakonna asi on töötada selle nimel, et oleksime üks neist jõududest, kes niisuguse valitsuse peagi moodustab. Kuni seda veel juhtunud pole, peame sundima praegust haledat valitsust end natukenegi rohkem pingutama.