Konservatiivide Vaba Sõna, 3(5) / 2018

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 3(5) / 2018 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Mart Helme

„Vajame rohkem elutervet rahvuslikku egoismi“

Jaak Madison

Maido Paju

Päeval Riigikogu liige, öösel abipolitseinik

Kes ja miks pidurdab riigireformi?

Lk 6

Lk 9

Lk 4–5

Henn Põlluaas

„Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on võrdne genotsiidiga“ Lk 10–11

Roland Tõnisson

Pehmoks maskeeritud kurjus Lk 14

Evy Laamann Kalbus

Intervjuu vabadusõjalase Paul Laamanni tütrega Lk 16

Nõuame õiglast riiki!

EKRE tahab kehtestada järelevalve kohtunike, prokuratuuri ja kohtutäiturite üle Riigis on vaja läbi viia justiitsreform, et taastada demokraatlik kontroll õigussüsteemi üle ja vältida seal lokkavat omavoli, võimu kuritarvitust ja korruptsiooni, kirjutab EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees MARTIN HELME.

E

esti põhiseaduse preambulis on kirjas, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Need sõnad on eespool isegi sellest, milleks meie riik loodud on – eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks. Ometi tunnevad liiga paljud inimesed Eestis, et õigluse ja õigusega on meil lood kehvad. Ja kui pole õigust ehk seaduslikkust ega õiglust ehk kõigi võrdset kohtlemist, siis ei saa olla ka vabadust. Täpsemalt: inimeste vabadused jäävad teoreetiliseks. Juhtub see, mis juhtus Orwelli „Loomade farmis“: kõik olid võrdsed, aga mõned olid teistest võrdsemad.

Puudulik järelevalve Õigluse ja õiguse eest peaks eelkõige seisma kohtud ning laiemalt kogu õiguskaitsesüsteem. Paraku on taasiseseisvunud Eestis just kohtud ja prokuratuur isoleerinud end kõige edukamalt igasugusest demokraatlikust kontrollist ning avalikkuse järelevalvest. Kohtunikud teostavad enda üle ise järelevalvet ja prokuratuuri üle ei teosta järelevalvet sisuliselt mitte keegi. Lisaks on kohtuniku amet eluaegne. Kas on siis imestada, et süsteemis lokkab omavoli, kuritarvitused, suvatsemine, hoolimatus tulemuse suhtes? Oleme jõudnud olukorda, kus kohtud teevad poliitiliselt motiveeritud otsuseid

homoagenda jõustamiseks, toetudes mitte Eesti, vaid näiteks Rootsi või USA seadustele. Või tehakse otsuseid seaduste alusel, mida pole olemas, nagu on juhtunud kooseluseadusega. Riigikohus on rahumeeli langetanud otsuseid, mis on karjuvas vastuolus põhiseadusega – näiteks ESM-i ehk Kreeka võlaskeemi osaluse puhul –, aga mitte midagi ei juhtu. Näeme ka seda, kuidas kohtud keelduvad kohtuotsuseid avalikustamast, kuna need on nii jultunult poliitilised. Lihtsam on varjata oma tegevust „isikuandmete kaitse“ loori taha, kui saada jälle tulise kriitika osaliseks. Sama hull on olukord prokuratuuriga. Prokuratuur lekib. Aga ainult siis, kui ta tahab. Näiteks, kui on vaja kedagi avalikkuse ees määrida või mõnitada. See on muide seadusevastane, seega rikub meie õiguskaitsesüsteem ise pidevalt seadust. Prokuratuur venib. Aga ainult siis, kui on vaja. Siis võib protsess kesta viis, kuus, kaheksa aastat, ilma kohtuotsuseni jõudmata. Prokuratuur ei alusta kohtuasju. Aga ainult siis, kui „asi“ puudutab võimuloleva partei kaitse all olevaid inimesi. Sest üldiselt teeb prokuratuur lööktööna kokkuleppemenetlusi, kus süüdimõistmise protsent – ma ei tee nalja, see on 99 – ajaks kadedaks isegi Stalini. Kõik kokku viitab sel-

Kui tahame muuta Eesti riiki elamisväärsemaks ning taastada usalduse riigi ja kodanike vahel, on justiitsreform möödapääsmatu.“ Martin Helme

lele, et prokuratuur teab: protsess ongi karistus, parem võta, mis me pakume või me ruineerime sind aastatepikkuse menetlusega nii rahaliselt, moraalselt, ühiskondlikult kui ka tervislikult.

Kohtutäiturite omavoli Lisame siia veel täiturid, kes võtavad nii inimestelt kui firmadelt välja mõistetud summa asemel rahumeeli ära viimase kui sendi ning sunnivad neid siis nädala-

te kaupa oma vara tagasisaamise nimel võitlema. Kohtud loomulikult ei liiguta sel puhul õiguse või õigluse tagamiseks lillegi. Taoline süsteem viib ühiskondliku kriisini. Sellise korrumpeerunud süsteemi puhul ei ole võimalik, et toimiks demokraatia ja püsiks inimeste vabadused. Ei ole võimalik eraomandi puutumatus, seega ei toimi normaalselt ka vaba turumajandus. Päris kindlasti ei ole võimalik võimude lahusus, millest nii hardalt räägivad meile kohtunikud ise ja neilt meelepäraseid poliitilisi otsuseid saavad sotsid või president. Kui jätame muutmata praeguse süsteemi, muutub Eesti üha ebaõiglasemaks, üha vähem vabaks ja ühtlasi ka üha vaesemaks. Jah, kohtute ning õigussüsteemi reform on raske. Selleks on vaja muuta põhiseadust ning murda praeguse süsteemi edukalt enda huvides tööle pannud võimsate huvigruppide väga vihane ja südikas vastutöö. Aga reformi tegemata jätmise puhul on kõik muud muudatused Eestis sõelaga vee kandmine. Kui me tahame muuta Eesti riiki elamisväärsemaks ning taastada usalduse riigi ja kodanike vahel, on justiitsreform möödapääsmatu. EKRE on ainus jõud Eestis, kes tunnistab olukorra tõsidust ning kellel jätkub südikust ja võitlusvaimu asuda võitlusse õigluse ja õiguse taastamiseks Eestis. Soovime saada järgmistel valimistel rahvalt mandaati kohtureformi ette valmistamiseks, et panna välja töötatud põhiseaduse muutmise plaan rahvahääletusele. Selle reformi keskne osa on demokraatliku kontrolli ja läbi-

Foto: SHUTTERSTOCK

paistvuse tekitamine kohtute ja prokuratuuri üle. Prokuratuuri soovime allutada justiitsministrile, kes kannaks selget vastutust prokuröride seaduskuulekuse ja tegevuse ees.

Õigusemõistjad peavad rahva ees vastutust kandma Kohtunikud soovime muuta valitavaks ja kohtuniku ameti tähtajaliseks nagu USA-s, Šveitsis ja Jaapanis. Samuti soovime tekitada parlamentaarse järelevalvemehhanismi kohtunike ja prokuröride ametisse sobivuse üle. Valimise ja järelevalve mõte on tagada, et kohtunikud kannavad vastutust inimeste ees, kelle nimel nad kohut mõistavad. Kohtunikud ei saa tegutseda rahvast sõltumatult. Üle tuleb vaadata nii riigilõivud kui täiturite tasud, viimaste puhul tuleb aga luua tõhus kontroll kuritarvituste vältimiseks. Eeluurimise ning kohtumenetluse juures tuleb leida tasakaal, kus kurjategijate tõhus karistamine ei tohi ära kustutada süütuse presumptsiooni. Protsess ei tohi olla karistus, karistust tohib määrata ainult kohus oma otsusega. Välistada tuleb võimalus, et kohtunikud asuvad poliitilise tellimuse või isikliku ideoloogia põhjal tegelema kohtuliku aktivismiga, nagu näiteks homoagenda või immigratsiooni edendamiseks. Kindlasti leidub Eestis inimesi, kelle meelest on asjad parimas korras ja muuta ei ole vaja midagi. Neil inimestel on järgmistel valimistel terve rida parteisid, keda toetada. Neil, kes soovivad õiglast riiki, on vaid üks valik: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

2

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Foto: Sille Annuk / Postimees

Vaba Rahva Laul tähistab Eesti taasiseseisvumise aastapäeva

Kõik rahvusmeelsed ja laululembesed inimesed on kutsutud seitsmendale isamaalisele laulupeole Vaba Rahva Laul, kus suure ühislaulmisega tähistatakse Eesti 27. taasiseseivumispäeva. Vaba Rahva Laul toimub 19. augustil algusega kell 18 Eestimaa südames – ajaloolisel Paide Vallimäel. Lisaks suurele ühendkoorile (üle 1600 koorilaulja üle Eesti ja kaugemalt) laulavad meile ja meiega tuntud lauljad Jassi Zahharov, Siiri Sisask, Koit Toome, Nele-Liis Vaiksoo, Boris Lehtlaan, Oliver Leppik ja Renate. Lauljaid saadab Urmas Lattikase bänd. Laulupeolisi rõõmustavad vahvate tantsudega ka Paide tuntud rahvatantsijad. Laulupidu juhib Veikko Täär. Vaba Rahva Laulu traditsiooni algataja ja korraldaja Ülo Kannisto ütleb, et 20. augusti hilisõhtul 1991. aastal Eesti Ülemnõukogus vastu võetud otsus Eesti taasiseseisvumisest oli tol hetkel ainuvõimalik ja õige ning võimaldas meil edasi areneda hoopis teistes tingimustes. „Selle 27 aasta jooksul ametis olnud valitsused on teinud nii häid kui ka kaheldava väärtusega otsuseid, aga riik on kõigele vaatamata edasi arenenud,” tõdeb Kannisto. „Täna oleme teelahkmel: kuidas minna edasi nii, et meie riik ja rahvas jääks püsima ja areneks edasi? Kuidas areneb edasi meie emakeel? Kuidas suureneb eestlaste osakaal kogu rahvastikus? Kuidas vältida suuri kaevandusi, et meil säiliks puhas loodus ja rikkalikud põhjavee varud? Kuidas saavutada see, et eriti tähtsate asjade üle otsustamisel arvestataks rahva enamuse arvamusega?” Kannisto usub, et kooslaulmisega saame kõik jälle natuke paremateks inimesteks. Ta soovitab peole kaasa võtta ka rahvuslipud. Laulupeo pilet maksab Piletilevist ostes 12 eurot, kolm päeva enne kontserti 14 eurot ja kohapeal 15 eurot. Lastele vanuses kuni 10 eluaastat (k.a) on sissepääs tasuta. Vaba Rahva Laul on juba teist aastat Eesti100 ürituste hulgas. Facebook’is on loodud üritus Vaba Rahva Laul, kus saate märkida ennast osalejaks ja kutsuda oma FB-sõpru osalema. Kontakt: Ülo Kannisto, tel 515 4202, ylo.kannisto@gmail.com

Eesti on praegu üks kõrgeima ravimitele kehtestatud maksumääraga riike Euroopas

Foto: erakogu

EKRE tahab hindade langetamiseks ravimid käibemaksust vabastada

Kooslaulmisega saame kõik natuke paremateks inimeseks

EKRE on kõige kiiremini kasvav rahvaliikumine Eestis Sel aastal on erakondadest kasvanud kõige rohkem Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) liikmete arv. Kui 2017. aasta 31. detsembri seisuga oli EKRE-l liikmeid 8231, siis 1. juuni seisuga 200 võrra enam ehk 8431. Kõige rohkem on kaotanud liikmeid IRL, esimese viie kuuga langes IRL-i liikmete arv 119 võrra ehk 8818 liikmelt 8699-le. Parlamendierakondadest suutis veidi liikmeskonda kasvatada Keskerakond (pluss 34 liiget) ja Vabaerakond (pluss kolm liiget). Keskerakonda kuulub 1. juuni seisuga 14 834 liiget ning Vabaerakonda 641 liiget. Teistest parlamendierakondadest langes Sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmete arv 67 ja Reformierakonnal 57 liikme võrra. Reformierakonnal oli liikmeid 12 239 ja sotsidel 5824.

EKRE fraktsioon esitas Riigikogule otsuse eelnõu, mis teeb valitsusele ettepaneku kehtestada ravimitele ja puuetega isikutele mõeldud meditsiiniseadmetele nullprotsendiline käibemaksumäär. EKRE aseesimees Jaak Madison osutab, et Eesti on praegu üks kõrgeima ravimitele kehtestatud maksumääraga riike Euroopas. „Enne Euroopa Liiduga (EL) liitumist kehtis meil ravimitele käibemaksuvabastus. EL-iga ühinemisel tõsteti maksumäär viiele protsendile ja 2009. aastal üheksale. Valitsus põhjendas viimast tõusu majanduskriisiga ja lubas kriisi leevenedes langetada maksu endisele tasemele. Seni pole seda tehtud,” ütles Madison.

„Mitmes Euroopa Liidu riigis – Rootsis, Suurbritannias ja Maltal – kehtib ravimitele käibemaksuvabastus. Oluliselt madalam kui Eestis, ehk vahemikus kaks kuni kuus protsenti, on ravimite käibemaks näiteks Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Horvaatias, Leedus, Ungaris, Hollandis, Portugalis.” Madisoni sõnul peaks inimeste sissetulekuid arvestades olema Eestis medikamendid käibemaksust vabastatud. Tervise Arengu Instituudi andmetel moodustavad kulutused ravimitele suurima osa ehk 38 protsenti inimeste omaosalusest tervishoiukulutuste katmisel, sealhulgas kulutatakse 16 protsenti käsimüügi- ja 22 protsenti retseptiravimitele.

Ravimite maksuvabastus aitaks Madisoni sõnul päästa kümneid inimelusid aastas. „Mitmed heategevusorganisatsioonid aitavad annetuste toel igal aastal sadu inimesi, kuid annetuste abil soetatud ravimitelt tuleb maksta käibemaksu. Näiteks Sihtasutus Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud elu” soetas 2017. aastal ravimeid 1,4 miljoni euro eest ja sellelt summalt pidid nad maksma käibemaksu 126 000 eurot. Käibemaksuks läinud raha eest oleks olnud võimalik alustada 30-40 inimese vähiraviga või tagada kolme-nelja inimese vähiravi kogu aasta vältel.” Madisoni sõnul tähendaks nullprotsendilise käibemaksu kehtestamine riigieelarvele kulu ligi 30 miljonit eurot.

Tule EKRE perepäevale Ridala tallis! Laupäeval, 14. juulil algusega kell 12 toimub Ridala tallis kantri stiilis perepäev EKRE praegustele ja tulevastele sõpradele. Korraldajad soovitavad kaasa võtta piknikukorvi. Kohapeal on avatud ka kohvik. Kavas on Ridala talli ratsude ja tüdrukute show, kaarikusõit ja mängud.

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

3

EKRE volikogu avaldus: Eesti vajab vabaduse, õigluse ja demokraatliku õigusriigi toimimiseks justiitsreformi

Praegu ei saa mitte keegi olla kindel, et riik ise seadusi täidab, mitte keegi ei saa olla kindel, et riik lepinguid jõustab, mitte keegi ei saa olla kindel, et tema suhtes ei kohaldata seadusetut omavoli nende riigivõimu harude poolt, kelle ülesanne peaks olema seaduslikkuse ja õigluse tagamine. Kohtunikud on viimastel aastatel rünnanud aina jultunumalt võimude lahususe põhimõtet, võttes endale parlamendi rolli, kehtestades või tühistades seadusi oma poliitilise suva järgi ning eirates rahva arvamust ja kehtivat õiguskorda. Ettevõtlust pärsib majanduskuritegude ebarahuldav menetlemine, mis vajab täielikku ümberkorraldamist. Majanduskuritegude vastase võitluse nõrkus mõjub laastavalt ettevõtluskeskkonnale ning pidurdab majanduskasvu. Selline olukord õõnestab rahva usaldust nii õigussüsteemi kui kogu riigi vastu. Omavolitsev ja poliitaktiivne õigussüsteem võõrandab kodanikud riigist ning võtab inimestelt ära kindlustunde ühiselt kokku lepitud ja kõigile kehtivate reeglite olemasolust. Praegusel kursil jätkates ohustab

Eestit põhiseadusliku korra lagunemine ning muutumine banaanivabariigiks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu osutab, et õiguskaitseorganid, riigi jõustruktuurid ning kohtud peavad oma tegevuse ja autoriteediga tagama riigis põhiseadusliku õiguskorra. Õiguskaitseorganid peavad kohtlema kõiki isikuid seaduse ees võrdsetena, sõltumata nende positsioonist ühiskonnas. Õiguskorra tagamiseks rakendatavad meetmed ei tohi tuua kaasa inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabaduste ebaproportsionaalset riivet, veel vähem põhiõiguste ja vabaduste rikkumist. Mis kõige olulisem: õiguskaitseorganid peaks olema seaduskuulekuse eeskujuks, mitte pidama end seadustest kõrgemal seisvaks. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond julgeb ainsana Eestis rääkida probleemi tõsidusest ning on valmis läbi viima justiitsreformi. Taoline reform vajab ka põhiseaduse muudatust, millele peame kõige õigemaks saada rahvahääletuselt inimeste toetus. Mõistame, et reformile seisab vastu end demokraatlikust kontrollist ja läbipaistva valitsemise põhi-

Foto: Georg Kõrre / Postimees

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu tõdeb, et vastupidiselt paljukorrutatud loosungile ei toimi Eestis demokraatlik õigusriik nagu peaks, ühiskond ei tugine põhiseaduses ette nähtud õiglusel ja õigusel. Kohtusüsteemi, prokuratuuri, uurimis- ja jälitusorganite, täiturite ja pankrotihaldurite lokkavalt omavoliline ja ebaõiglane tegevus on hakanud riivama inimeste põhiseaduslikke õigusi alates poliitilistest vabadustest, jätkates eraomandi puutumatusega ning lõpetades lagunenud õiguskindlusega.

Eesti õiguskaitseorganid peaksid seisma mitte ainult õiguse, vaid ka õigluse ees

mõtetest edukalt isoleerinud tsunft ja tema suuvoodrid. Reformi peamine eesmärk on taastada demokraatlik kontroll õigussüsteemi üle, et vältida seal lokkavat omavoli, võimu kuritarvitust ja korruptsiooni. EKRE volikogu on seisukohal, et: 1. Kohtunikud tuleb muuta valitavaks ja teha nende ametiajad tähtajaliseks. 2. Parlamendi erikomisjonile tuleb anda järelevalveõigus kohtunike, prokuröride, uurimis- ja jälitusorganite tegevuse põhiseadusele vastavuse üle, võimalusega algatada nende ametist tagandamine juhul, kui on rikutud võimude lahususe põhimõtet (kohtulik aktivism), riivatud inimeste põhiseadusega kaitstud õigusi või kohaldatud seadusi seadusandja

tahte vastaselt. 3. Lõpetada tuleb demokraatliku õigusriigi põhimõtetega vastuolus olev praktika, mille kohaselt prokuratuur kontrollib iseenda tegevust. Prokuratuur tuleb allutada justiitsministrile, kes peaprokurörina teostab järelevalvet ning kannab poliitilist vastutust täitevvõimu seaduskuulekuse eest. 4. Vajalik on kehtestada mõistlikud tähtajad ja lõivud eeluurimis- ja kohtumenetlustele, et lõpetada olukord, kus protsess ise ongi karistus. 5. Korruptsioonikuriteod kõrgetes riigi- ja parteiametites ning erakondades, kui kõige enam rahva usaldust õõnestavad ning riigi legitiimsust kahtluse alla seadvad kuriteod, tuleb muuta aegumatuks ning sisuliselt võrdsus-

tada riigi reetmisega. 6. Riigivastutuse seadus ja selle alusel kahjude hüvitamine peab laienema ka õiguskaitseorganite tegevusele. 7. Kodanikele tuleb anda õigus pöörduda põhiseaduslikkuse küsimustes otse Riigikohtusse. 8. Kehtestada tuleb tõhus järelevalve ja sanktsioonid kohtutäiturite ja pankrotihaldurite ning mitmesuguste inkassofirmade tegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Täitmistasusid tuleb oluliselt vähendada ja võlgade sissenõudmise regulatsioon tuleb muuta õiglaseks, seda nii võlgniku kui võlausaldaja õigusi silmas pidades. Eesti riik vajab justiitsvaldkonna reformi meie kõigi vabaduse, turvalisuse ja heaolu nimel.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kutsub üles toetama rahvaalgatust, mille eesmärk on anda abielule põhiseaduslik kaitse. Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud allkirjade kogumise kampaania taotleb põhiseaduse muutmist viisil, mis välistaks abielu mõiste ideoloogilise ümbermääratlemise lihtseaduste tasandil ning homoabielu seadustamise. Abielu mõistele mehe ja naise liiduna on andnud põhiseadusliku kaitse 14 Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, teiste hul-

gas ka meie naabrid lätlased ja leedukad. Vastavaid ettevalmistusi tehakse ka Rumeenias, kus on selle toetuseks kogutud rohkem kui kolm miljonit allkirja. Abielule põhiseadusliku kaitse andmiseks tuleks muuta Eesti Vabariigi põhiseadust, lisades paragrahvi 27 teisele lõikele esimene lause, mis ütleks: „Abieluna käsitletakse ühe mehe ja ühe naise vahelist liitu.” Sisulises plaanis ei tähistaks põhiseaduse seesugune muutmine Eesti õiguskorras mingisugust muudatust, sest ka praegu ütleb perekonnaseadus

esimese paragrahvi esimeses lõikes, et „abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”. Seega oleks põhiseaduse muudatust vaja mitte olemasoleva status quo muutmiseks, vaid selle kindlustamiseks. Abielule põhiseadusliku kaitse tagamine muudaks abielu mõiste õigusliku ümbermääratlemise keerulisemaks, sest põhiseaduse muutmine on oluliselt raskem kui lihtseaduste ümberkirjutamine. Allkirjade kogumise kampaania toimub kogu 2018. aasta jooksul ja vajadusel ka pärast seda. Petitsioonile kogutud

Foto: Pixabay

Toeta rahvaalgatust! Anname mehe ja naise vahelisele abielule põhiseadusliku kaitse!

Abielule põhiseadusliku kaitse tagamine muudaks abielu mõiste õigusliku ümbermääratlemise keerulisemaks

allkirjade parlamendile üleandmine leiab aset kas 2018. aasta lõpus või 2019. aasta alguses. Sellega paralleelselt tuleb piisaval hulgal Riigikogu liikmetel esitada taotlus vastavasisulise eelnõu algatamiseks

ja menetlemiseks enne 2019. aasta Riigikogu valimisi. Oma toetusallkirja saab anda veebilehel www.abielu.info, samuti aitab allkirju koguda Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oma üritustel.

4

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Mart Helme: „Ükski inimene ei tohiks tunda, et elab ebaõiglases riigis.” Foto: Tairo Lutter / EESTI MEEDIA

Mart Helme

Vajame rohkem elutervet rahvuslikku egoismi

Eestis peaksime me kõik hakkama rahvusekesksemalt mõtlema ja tegutsema, sest ainult siis on lootust, et säilib eestlastele sobiv elukeskkond, keel ja kultuur, ütleb intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale EKRE esimees MART HELME. Hooaeg Riigikogus saab juuni keskpaigas läbi. Kuidas rahvuskonservatiividel läinud on? Peame Eesti suveräänsuse säilitamise eest igapäevast võitlust. Suurem osa eelnõusid, mida Riigikogu menetleb, kujutavad endast eurodirektiivide üle võtmist Eesti seadustesse. Meie erakond on igasuguse EL-i direktiivimajanduse vastu, sest iga direktiiv, mille alusel tehtud seadusi me Riigikogus vastu võtame, vähendab Eesti kui iseseisva riigi suveräänsust. See on asi, mida avalikkus väga ei märka. On igasuguseid kummalisi direktiive, nagu vee-, kiirgus- ja muud direktiivid. Kui neid analüüsida, siis näed, et nende alusel anname jälle tükikese oma suveräänsusest ära Euroopa Komisjonile. See on vastuvõetamatu, sest lõpuks ei otsusta me ise mitte midagi. Kui me praegu räägime, et Riigikogu on valitsuse kummitempel, siis varsti võib olla nii, et parlament on kummitempliks Euroopa Komisjonile. EKRE on saavutanud selle, et kooseluseaduse rakendusaktid on siiani vastu võtmata. See on sundinud vasakliberaalset homo-

lembelist seltskonda - kes endiselt dikteerib Eesti poliitilist agendat pöörduma varuväljapääsude poole. Kohtud on hakanud neid rakendusakte omavoliliselt tekitama. Nii et võitlus jätkub, me oleme selles eesliinil ja ühel hetkel me tühistame kooseluseaduse niikuinii. Oma kontosse võime kirjutada ka selle, et Eestis ei ole sisuliselt pagulasi, neid on umbes 150, kellest pooled on lahkunud ja mõned tagasi saadetud. Samas on võitlus kandunud teisele tiivale ja selleks on surve tuua Eestisse tööjõupuuduse sildi all massiliselt tööjõudu eelkõige slaavi riikidest. Eestisse on järsult suurenenud sisseränne Ukrainast ja Venemaalt, vähemal määral Valgevenest. Lugesin statistikat selle kohta, kuidas Eestis töötab 90 sealt pärit hambaarsti, kes ei oska eesti keelt. Meie arstid lähevad Soome parema palga peale ja asemele tuuakse umbkeelseid venelasi ja ukrainlasi. See on väga ohtlik protsess ja meile teadaolevalt võib Eestis praegu viibida ja töötada kuni 10 000 elamis- ja tööloata inimest. Kuna meil on siin suur slaavi

kogukond, ei ole võimaluste leidmine Eestisse legaalselt sisenemiseks kuigi keeruline. Mitte ainult selleks, et siit edasi Lääne-Euroopasse sõita, vaid ka selleks, et jääda siia, kus on ees suur venekeelne keskkond, milles saab keeleoskuseta töötada. Eelmisel aastal tuli Eestisse ligi 7500 inimest, kellest umbes 5000 on pärit slaavi riikidest. Kui me paneme selle kumuleeruvalt kümne aasta perspektiivi, siis kokku on see Pärnu linna jagu inimesi. Kui me laulva revolutsiooni ajal laulsime „Peatage Lasnamäe“, siis nüüd tuleks laulda „Peatage tööandjad, siseminister Andres Anvelt ja peaminister Jüri Ratas“, sest nemad on need ühiskondlikpoliitilised võtmelülid, kelle tegevuse tagajärjel venekeelne mass siia valgub. Oma töövõiduks – tõsi, poolikuks võiduks – peame seda, et Eesti seadustes on nüüd viimaks kirjas: Eesti hümn on Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. EKRE oleks tahtnud võtta vastu eraldi hümniseaduse, aga kuna võimuliit põhimõtteliselt ei lase läbi mitte ühtegi opositsiooni eelnõud, siis praegu sai hümn kirja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esitatud lipuseaduse muudatuse eelnõuga, ja see on parem kui mitte midagi. Hiljuti esitasime Riigikogule eelnõu ravimite käibemaksust vabastamiseks, mis aitaks vähendada inimeste väljaminekuid.

Meie eesmärk järgmise nelja aastaga on jõuda selleni, et pension oleks tuhat eurot kuus.“ Mart Helme

Ees seisavad Riigikogu ja europarlamendi valimised. Milliste ootustega EKRE neile vastu läheb? Kui praegu on EKRE Riigikogus oma seitsme liikmega kõige väiksem fraktsioon, siis pärast järgmisi valimisi tahame olla kolm korda suuremad ja osaleda valitsuse tegemises. Märgid valimiskampaania algusest on juba praegu õhus. Mitme erakonna seis on praegu väga hapu: endine IRL, Vabaerakond, kiita pole ka sotsidel, kellel läheb halvasti kogu Euroopas. See teeb erakondade juhid ja liikmed närviliseks, paneb neid kasutama alatuid ja konkurente mustavaid rünnakuid. Ka suurparteid, kelleks on peetud Kesk- ja Reformierakonda, ja kelle kõrvale oleme väga jõuliselt välja murdnud ka meie, ei anna meile armu, sest nad kavatsevad

jätkata sedasama mugavat ja sisse sõidetud, kahe suurerakonna näilise vastandumise poliitikat. Meie oleme neile segav faktor, sest EKRE mitte ei mängi vastandumist, vaid me vastandume ka tegelikult liberaalsele, vasakpoolsele ja globalistlikule agendale, mida esindavad Reformierakond ja Keskerakond, aga ka sotsid. Ainuüksi see dikteerib, et valimiskampaania läheb valusaks ja tükati ka räpaseks. Ma ei välista, et erakonna juhtpoliitikute suhtes hakatakse tegema väljamõeldud ja isiklikke rünnakuid. Ka USA-s, kus peetakse võitlust Trumpi vastu, pole tõde oluline, suur osa süüdistustest on välja mõeldud, oluline on protsess, laim, mustamine. Ka Eestis oleme jõudnud selleni, et oluline on leida paragrahvikene, mille põhjal saaks alustada juriidilist menetlust, viia asi kohtuprotsessini, kuigi nagu Edgar Savisaare või Kajar Lemberi puhul näeme, protsess ei jõua kuhugi. Protsess ise ongi karistus. See on vastuvõetamatu ja selleks oleme algatanud justiits­reformiidee Eestis. Kokkuvõttes, me valmistume ja teeme jõulise kampaania. Mis on suurim oht Eesti suveräänsusele ja kuidas kavatseb EKRE sellele vastu astuda? Esiteks meie keele- ja kodakondsuspoliitika, mida ametlikult ei ole justkui muudetud, kuid mis on sattunud tohutu surve alla. Kesk-

www.ekre.ee

erakonna juhi Jüri Ratase soov anda hallipassiinimestele sisuliselt igasuguste nõudmisteta kodakondsus, on seesama vana poliitika – anda kodakondsus kõigile siin­ elavatele venekeelsetele inimestele. Teine on valitsuse tasemel soositav sisseränne, mis toob siia slaavlasi. Kolmas on keelepoliitika lahustumine, mis on toonud kaasa täiesti hullumeelseid ideid, mida on esitanud president Kaljulaid ja haridusminister Reps — kõik lapsed kohustuslikult kakskeelsesse lasteaeda, koolid mitmekeelseks. Milline keel osutub siin paratamatult kaotajaks? Loomulikult väikese kõnelejate hulgaga eesti keel. Vene keele kasutajaid on maailmas umbes 200 miljonit, eesti keele rääkijaid miljoni ringis ja see arv ei näita tormilist kasvutrendi. Valimistele läheme kolme suure programmiga: maksureform, justiitsreform ja tervishoiureform, ja need asjad puudutavad praktiliselt igaühte Eestis. Me ei tea kunagi, millal võime sattuda kasvõi näiteks justiitsmaffia kätte. Selles õigussüsteemis, kuhu Eesti on jõudnud, kehtib stalinlik ütlus: „Tooge mulle inimene, küll me paragrahvi leiame!“. Savisaare juhtum näitab, et inimene on leitud, aga paragrahviga on raskusi — aga küll see leitakse! Ega Savisaare kaitsjad ole ilmaasjata läinud kaitset otsima viidates tervisele, sest sellele on raske paragrahvi leida. Aga muus osas otsimine käib. Mitu aastat väldanud protsess on näidanud, et tõsist kaasust ikkagi ei ole. Poliitiline meelsus Euroopas ja USA-s on viimastel aastatel palju muutunud. Kas ühiskonna polariseerumine jätkub? Ühelt poolt ühiskond polariseerub, aga teisalt näeme, et see on keskklassi vastuhakk kartellipoliitikale. Kristlikus ja läänelikus maailmas on toimunud võimu klikistumine, kliki-poolse paradigma pealesurumine ühiskonnale ja keskklassi olukorra järsk halvenemine. Tegemist on keskklassi vastuhakuga, mitte putinliku vandenõuga, nagu kartell vabandusena näidata püüab. Venemaa agressiivsus on üks põhjus, aga tegelikult kasutatakse Venemaad ära, et leida ettekääne oma võimu säilitamisele. See ei ole igal pool õnnestunud, aga võitlus käib. Süvariik püüab Saksamaa ja Prantsusmaa klikistunud võimu toel saavutada seda, et peavool ei nihkuks sinna, kuhu on juba jõudnud rahvuslikud jõud mõnedes riikides, näiteks Austrias, Ungaris, Poolas. Kui rahvusriik ja suveräänsus muutuvad peavooluks, siis kukub selline projekt nagu Euroopa Liit praegusel kujul kokku. EL muutub selliseks, nagu see algselt oli – Euroopa riikide majanduslikuks liiduks, mis kahtlemata on kõigile kasulik. Lõpeb see, mis oli Saksamaale ja rahvusvahelistele korporatsioonidele kasulik. Lõpeb Euroopa Komisjoni liitriigi ehitamise projekt. Rahvusriikide ja keskklassi positsioonide tugevnemine, rahvuslike majanduste taas-

3(5)/2018

EESTI EEST!

tamine tähendab seda, et Euroopa liigub tagasi oma juurte juurde, muutub uuesti rõõmsameelseks, mitmekesiseks, omavahel konkureerivate ja teatud määral viljakalt eristuvate riikide ühenduseks. Täielik propaganda on väita, et see jõuab varem või hiljem sõjani — ei jõua! Kõige suuremaks vaenlaseks tänasel päeval on Euroopa Liit ise. EL-i all pean silmas Euroopa Komisjoni ja seda juhtivat Saksamaad. Meile, eestlastele, ja ka teistele Balti rahvastele on Saksamaa domineerimine Euroopa Liidus äärmiselt ohtlik, sest Saksamaa on alati otsinud võimalusi koostööks Venemaaga. Saksa sepikoda sõltub Vene energiakandjatest, toormest ja turust. Kui Saksamaa

Tööjõu vaba liikumine Euroopas on toonud kaasa selle, et me toodame spetsialiste meist rikkamatele Euroopa riikidele. Need riigid ajavad enda seisukohast egoistlikku majandus-demograafilist poliitikat, sest nemad riisuvad meie koore, meie rahva ajud ja töökäed. Me ei tohiks seda poliitikat sinisilmselt kaasa teha. Arendada tuleb oma rahvuslikku majandust ja rahvuslikku teaduspoliitikat. Rahvusteadused tuleb selgelt kilbile tõsta ja rakendusteadusi rohkem rahastada. Meie teadlased mõtlevad välja väga häid asju, aga need ei jõua meie tööstusesse ja majandusse. Valitsus saab aidata ehitada silda teadlaste ja ettevõtjate vahele, et

Kui vanemaks jääte, siis avastate, et ei ole suuremat rõõmu kui rõõm lastest ja lastelastest.“ Mart Helme

egoistlikes huvides on Venemaale vabade käte andmine Baltikumis, siis teeb Saksamaa seda kõhklematult. Niisugust asja ei ole meil aga vaja karta sõpruse puhul Ameerika Ühendriikidega, sest ameeriklased näevad geopoliitilist suurt pilti ja on eluliselt huvitatud, et Saksamaa oma tehnoloogia ja knowhow’ga, oma arenenud tööstuse ja finantssüsteemiga ei teeks liitu Venemaaga, tema suure inimressursi, toormebaasi ja turuga. Sest see oleks Ameerikale väga keeruliselt käsitletav geopoliitiline liit. Selle vältimiseks on USA huvitatud sanitaarkoridorist, mis jääks Saksamaa ning Venemaa vahele ja olukorras, kus Euroopa on Euroopa Komisjoni egoismi tõttu lõhenenud, oleme meie üks koridori loomulikest osadest. Me peame panustama liitlassuhetele Ameerika Ühendriikidega, mitte meid ajaloos alati reetnud Saksamaaga. Millisena näete ideaalset Eestit? Eelkõige muidugi rahvusriigina. Me vajame sellist elutervet rahvuslikku egoismi, mis väljenduks muu hulgas rahvuslikus majanduspoliitikas ja rahvuslikus demograafilises poliitikas. Ainult nii säilib meie rahva jaoks sobiv elukeskkond, keel ja kultuur. See tähendab vältimatult noorte perede toetamist. Me võime küll rääkida, et eluea pikenemine on taganud demograafilise stabiilsuse, aga üks vähestest kindlatest asjadest maailmas on see, et kõik inimesed surevad. Inimeste eluea pikenemine võib demograafilisi kahanemisprotsesse pidurdada, aga kui meil järelkasvu ei ole ja kui noored lähevad ära põhjusel, et palgatase ei ole neile vastuvõetav, siis ühel hetkel läheb suur sõjajärgne põlvkond teise ilma ja toimub järsk demograafiline kahanemine. Me peame oskama neid protsesse ette näha, püüdma neid pidurdada ja elanikkonda kasvule pöörata.

meie head ideed ei rändaks koos meie teadlaste ja tööjõuga konkureerivatesse riikidesse. Oluline on ka see, et riigis tuleb lähtuda õigluse printsiibist, mitte ainult majanduslikust kasust. Ükski inimene ei tohiks tunda, et

tervikuna, mis tuleb ümber korraldada. Maksureform peab tagama selle, et riigi maksulaekumised paranevad ja selle tulemusel tekib võimalus pensionide tõstmiseks. Indekseerimisest üksi ei piisa, sest elukallidus läheb eest ära. On vaja tõsta pensioneid! Meie eesmärk on jõuda järgmise nelja aastaga selleni, et pension oleks tuhat eurot kuus. Kolmas asi, laste kasvatamine ja kodus oldud aeg peaks pensioni arvestamisel olema võrdsustatud tööl käidud aastatega. Ja neljandaks, riigis on võimalik tõsta nii palkasid kui ka pensione, kui lõppeb ära arutu raiskamine. Lõpetada tuleb igasugu muiduleivasöömis-organisatsioonide riigieelarvest ülalpidamine. Kuidas läheb teie lastel? Millega nad tegelevad? Lapsed esimesest abielust on elus oma koha juba leidnud. Neil on juba endal lapsed. Kõige vanem tütar Triin on tõlkija ja töötas varem ka kirjaliku tõlke õppejõuna. Pikka aega oli ta ametis Tallinna Ülikoolis. Ta on abielus flaamlasega ja mõnda aega elasid nad Antwerpenis. Nüüd on tema mees tööl Tartu Ülikoolis ja nad on tagasi Eestis. Poeg Martin on minuga koos poliitikas, tema kaksikõde Maarja Vaino on Tallinna Kirjanduskeskuse (Tammsaare ja Vilde muuseum) direktor ning

5

ke pesapunumist ja laste saamist mingisugusesse abstraktsesse tulevikku. Teie kõige suurem turvavõrgustik on teie pere. Kui teil on pere, siis on teil alati koht, kuhu minna. Kui vanemaks jääte, siis avastate, et ei ole suuremat rõõmu kui rõõm lastest ja lastelastest. Abikaasa Moonika on samuti poliitik, Tallinna linnavolikogu liige. Kas kodus püüate poliitikast puhata või, vastupidi, töötate tandemina? Poliitika murrab sisse kogu aeg. Vahetevahel lausa vihastan, et – aitab! – ma ei taha poliitikast kodus nii palju kuulda. Ja vahetevahel ütleb tema mulle sedasama. Aga kuna meil on lapsed, majapidamine ja muud huvid – muusika, arhitektuur, ajalugu –, siis räägime ikka teistest asjadest ka. Millised on suveplaanid? Millest ma poliitikale vaheldust leian ja mida tehes ma puhkan, on mõõdukas füüsiline töö. Suvel Suure-Lähtru mõisas on tööpõld suur. Ainuüksi muruniitmist on hektarite kaupa, lisaks poti­ põllundus, puude saagimine, lõhkumine, ladumine, väike ehitus- ja remonditöö. Kõike seda ma suvel võimalust mööda teen, aga midagi pole parata – kui oled erakonna esimees, siis ikka toimub üritusi ja koosolekuid.

Mart Helme koos abikaasa Helle-Moonikaga, kes võitleb EKRE seisukohtade elluviimise eest Tallinna linnavolikogus Foto: Erik Prozes / Postimees

elab ebaõiglases riigis. Iga inimene peab tundma, et elab riigis, kus võib loota valitsuse õiglasele suhtumisele. Kuidas tagada, et pensionäridel oleks Eestis võimalik väärikalt vananeda? Kõige lihtsam ja kõige vahetumat mõju avaldavam asi on vanadusja töövõimetuspensionide täielik vabastamine tulumaksust. Vanad inimesed on oma pensioni 40-50 aastat kestnud tööga juba välja teeninud, nad on elu jooksul ladunud ühiskondliku rikkuse vundamenti. Teine asi on maksusüsteem

tuntud kolumnist. Praegusest abielust vanim poeg Aap on Soomes arst. Tahab küll Eestisse tagasi tulla, ostis endale Tartus korteri, aga Eesti ja Soome arsti palgavahe on ikkagi kolossaalne. Nooremad lapsed Mark Aleksander ja Anna Martina on veel kooliõpilased. Poeg lõpetab tuleval aastal gümnaasiumi ja tahab minna Tartusse geograafiat õppima. Anna Martina on suur hobusesõber, tegeleb ratsutamisega. Kõikidele noortele inimestele, kes mõtlevad suuri karjäärimõtteid, panen südamele: ärge lüka-

Viimane teie sulest ilmunud raamat, artiklikogumik „Poliitikast ja sõjast“ ilmus neli aastat tagasi. Kui palju jõuate praegu kirjutamisega tegeleda? Mul on peaaegu valmis üks luulekogu. Pooles vinnas on üks jutukogu. Olen jõudnud sellesse ikka, kus peaksin hakkama kirjutama ka mälestusi. Aga mälestuste kirjutamine on tohutult ajamahukas, selle jaoks tõesti praegu aega ei ole. Mõtted keerlevad valdavalt poliitika ja erakonna ümber. Kirjutamine nõuab keskendumist ja seda aega praegu pole. Aga artikleid ikka kirjutan.

6

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Päeval Riigikogu liige, öösel abipolitseinik Kui teile meeldib autoga kiirust ületada, kipute purjus peaga kaklema või olete muul moel halb inimene, siis ei maksa üllatuda, kui teid võtab rajalt maha Riigikogu liige JAAK MADISON isiklikult.

V

ähesed teavad, et ta käib oma põhitöö kõrvalt juba viimased poolteist aastat vabatahtliku abipolitseinikuna tänavatel patrullimas. Intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Madison, mis ajab teda (peamiselt) öösel ja pimedas korrakaitsjaid abistama. Kust tuli mõte minna abipolitseinikuks? Mõte tekkis 2016. aasta sügisel, kui olin vabatahtlike päeval vabatahtlikuna vaatamas politsei tööd. Nimelt üritati Riigikogu liikmeid kampaania korras erinevatesse vabatahtlikesse tegevustesse kaasata, kuid mina olin ainus, kes tundis huvi politseitöö vastu. Olin reedeõhtusel ajal pool vahetust kaasreisijana politseibussis, tibukollane vest seljas ning lihtsalt jälgisin. Selle õhtu lõpus lubasin välijuht Markole, et tulen abipolitseinikuna tagasi. Tol korral võtsid nad seda kindlasti naljana, aga ma tahtsin lubadust täita.

Mis on esimesed sammud, mida teha tuleb, kui inimesel tekib idee abipolitseinikuks hakata? Esimesena tuleb teha vastav avaldus, mille kohta leiab täpset infot aadressil www.abipolitseinik.ee. Sellele järgneb isiku taustakontroll ja antakse edasist informatsiooni. Kindlasti ei tohi olla kriminaalselt karistatud ja kasuks tuleb parem füüsiline vorm. Igal aastal tuleb sooritada füüsiline test jooksmises, kuid see ei tohiks tahtmise korral takistuseks saada. Oluline on oskus inimestega sõbralikult ja viisakalt suhelda, ja mis kõige peamine – tahe aidata suurendada Eesti inimeste turvalisust. Milles abipolitseiniku väljaõpe seisneb? Esmalt tuleb läbida 40-tunnine algkoolitus, kus selgitatakse kõige elementaarsemat. See on alus edasisteks täiendusteks. Kui aga politseitöös on osaletud 100 tundi, tuleb võimalus läbida teise astme koolitus ehk iseseisva pädevusõigusega abipolitseiniku kursus. See suurendab võimalust osaleda erinevates politseitegevustes. Peale selle on erivahendite koolitused, tulirelva koolitus, aktiivsematel ka alarmsõidukoolitus. Kui tihti abipolitseinikuks käid? Üritan käia võimalikult palju ja

seda mitmel põhjusel. Esiteks, kui oled võimalikult palju asjas sees, siis õpid ise aina rohkem. See on omakorda suuremaks abiks politseile, kuna parema ettevalmistusega oled ka ise reaalselt kasulik. Abipolitseinike tase on kõikuv, kuid mida aktiivsem oled, seda kiiremini suureneb pädevus. Hetkel tuleb mul kuus keskmiselt 4-6 korda käimist, kuid eks see sõltub väga palju ka muudest tegemistest. Mõnel kuul on pikemad välislähetused ja saab käia 2-3 korda, suvel aga jällegi rohkem. Mitu tundi oled praeguseks patrullis käinud? Eelmisel aastal alustasin mai lõpus ja aasta lõpuks oli käidud 432 tundi. Selle aasta esimeses pooles on tulnud ligi 300 tundi. Vaadates tundide arvu, ei saa isegi väga aru, et seda palju oleks. Kui on tahe, on ka võimalus. On olnud päevi, kus öösel olen patrullis ja hommikul lähen otse Toompeale tööle. Kui palju öine patrullimine mõjutab tööd Riigikogus? Mõjutab kindlasti ja seda positiivses suunas. See annab väga hea sõrmeotsatunnetuse ühiskonnast, selle probleemidest ja vajakajäämistest. Julgen väita, et peamine probleem Riigikogus on saadikute võõrandumine reaalsest elust. Kui pole kokkupuudet päriseluga, siis on keeruline olla kompetentne ja teha otsuseid, mis mõjutavad meid kõiki. Töötasin enne Riigikogu tööd aastaid erasektoris – alustasin iseseisvat elu 16-aastaselt –, olen tänu politseitööle saanud tohutult teadmisi. Loomulikult on ka väga lõbus, kui inimesed, kellega kokku puutume, teevad üllatunult suured silmad ja imestavad, et: „See on ju Madison!“ Milliste juhtumitega tavaliselt kokku puutud? Põhiline probleem on ikkagi perevägivald. Nii füüsilised kui vaimsed konfliktid, kus kannatajateks on ka lapsed. Vägivald on tingitud eelkõige liiga suurest alkoholiannusest. Kuid lisaks sellele on probleeme alkoholijoobes autojuhtidega, vahel ka võikamad kuriteod. Meenub lõbus vahejuhtum, kus üks turske ja tugev noormees, kes oli tarvitanud narkootilisi aineid ja sattus seetõttu tõsistesse probleemidesse, muutus väga taltsaks ja omamehelikuks, kui vaatas

Jaak Madison käib patrullis keskmiselt kord nädalas

Julgen väita, et peamine probleem Riigikogus on saadikute võõrandumine reaalsest elust.“ Jaak Madison

mulle otsa ja imestunult hüüatas, et kas tõesti Madison. Pärast seda sai politsei kõik oma toimingud väga rahumeelselt tehtud. Noormees soovis isegi rahulikku ööd, kui ta arestikambrisse ööd veetma saatsime. Hiljuti valmis erakondadeülene eelnõu abipolitseinike õiguste laiendamiseks. Oled selle eelnõu üks põhivedajatest. Mida on kavas seaduses muuta ja miks? Olen kokku pannud eelnõu abipolitseiniku seaduse muutmiseks ja teinud selle algatamisel ka aktiivset koostöö PPA, siseminis-

teeriumi ja teiste erakondadega. Nimelt reguleerib politseis abipolitseinike tööd abipolitseiniku seadus, mis aga on tehtud 2010. aastal. Paraku on abipolitseinike töö olemus ja kaasatus väga suuresti muutunud ja seadused on ajale jalgu jäänud. Möödunud aasta sügisel toimus koosolek, kus laua taga olid erinevad osapooled ja ütlesin, et võin selle eelnõu vedamise enda peale võtta. Samal ajal oli selge, et tuleb teha koostööd ministeeriumiga ja otsida poliitilist konsensust. Kuna tegemist on kogu ühiskonda puudutava küsimusega ja politsei iseenesest on ja peabki olema poliitiliselt neutraalne, siis on mul hea meel, et oleme saanud minna ühe hea algatusega edasi erakondade üleselt. Selle eelnõu kohaselt tehakse juriidilisi parandusi abipolitseinike õiguste osas, ühtlustatakse väline vorm samale alusele politseinikega, antakse juurde teatavaid õigusi iseseisva pädevusõigusega abipolitseinikele ja nii mõndagi muud. Kuna abipolitseinike on kaasatud aina enam ka mujal, mitte ainult patrullpolitseis, siis tuleb seadused viia sellega kooskõlla.

Foto: erakogu

Kas abipolitseinikke on juurde vaja? Inimesi, kes tahavad ja on motiveeritud panustama Eesti julgeolekusse, on alati vaja. Abipolitseinike puhul pole eesmärk lihtsalt suur arv nimekirjas, vaid aktiivsete ja pädevate inimeste hulk. Samas ei tohi abipolitseinike suur aktiivsus uinutada riiki ja lükata sisejulgeoleku vastutust liiga palju vabatahtlikele. Sisejulgeolek peab töötama sümbioosis politseiametnike, piirivalvurite, merepäästjate, tuletõrjujate ja vabatahtlikega. Kui palju on Riigikogu liikmete seas abipolitseinikke? Kui palju EKRE liikmete seas? Praegusest Riigikogu koosseisust ma rohkem abipolitseinikke ei tea, aga võib-olla ma eksin. Kuid endine Riigikogu liige Kristjan Kõljalg Järvamaalt on abipolitseinik. Praegusest koosseisust peaks olema Madis Milling vabatahtlik päästja ning Artur Talvik aktiivne merepäästes. EKRE liikmete seas on kindlasti abipolitseinikke, aga raske öelda kui palju. Hiljuti tuli abipolitseinikuks üks meie tublisid noorliikmeid ­Hendrika Näägo.

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

7

Einar Visnapuu tahab riiki, kus eestlased oleks hoitud Kui peaks leidma ühe eestlase, kes on valitsuse ebaõnnestunud aktsiisipoliitikast kõige rohkem võitnud, siis võiks see olla poeketi Alko1000 üks omanikke, 42-aastane Võru ettevõtja EINAR VISNAPUU. Ometi ei kiirusta ta valitsusele aitäh ütlema, sest võimuerakondade poliitika talle meeltmööda ei ole. Hiljuti otsustas Visnapuu liituda rahvuskonservatiividega.

E

inar Visnapuu on sündinud Võrus, elanud Tartus ja Tallinnas, tegelenud metsaäri ja ehitusega, pidanud pubi ja tegeleb nüüd viimased neli aastat alkoholi müügiga. Lisaks müüb nende kett ka toiduaineid. Võiks öelda, et just piirikaubandus on see, millega ta kõige tihedamalt seotud on.

Piirikaubandus oli algul nulltasemel Visnapuu ütleb, et kui tema ja partnerid selle äriga alustasid, polnud piirikaubanduses suurt buumi ette näha, kuigi Eesti ja Läti hinnaerinevus oli märgatav. „See, et meie sellise ettevõtlusega alustasime, oli juhus ja õnn — vaatasime, et suured piiripunktid seisavad tühjana,“ meenutab ta. Esimene Alko1000 kauplus tehti Valka, siis järgnesid Ikla ja Ape. „Esimese kuue kuu järel mõtlesime, et äri tuleb kinni panna, aga siis hakkas meedia aktsiiside erinevusest tingitud hinnavahet nüpeldama ja võib öelda, et ajakirjandus tõi rahva piirile.“ Mehed alustasid kauplustega 2015. aasta oktoobris, piirikaubandus sai aga hoo sisse 2016. aasta jaanipäeva eel. Nüüdseks on tegutsetud veidi alla kolme aasta ja ettevõtja ise usub, et piirikaubanduse mõju saab kett tunda veel kuni kaks aastat. Kuid ka edasiseks tegutsemiseks on A1000 Market oma koha Eestis sisse võtnud. Alko1000 pakub hetkel Lätis tööd 67-le inimesele, Eestis 40-le, kuid Eestisse tuleb poolsada töökohta juurde, sest kauplusi on kavas avada ka Tallinnas, Narvas ja Viljandis. Eestis on nende kett esikohal odava toidukorvi poolest. „Ühel hetkel tuleme Lätist koju ja siis on meil kett siin juba olemas,“ räägib Visnapuu.

Palgad on ettevõttes head Mis puutub piirikaubandusse, siis leiab Einar Visnapuu, et see on elavdanud Eesti ja Läti omavahelist kaubandust ja Eestis on nende alkoholiäri tõttu kannatanud ehk vaid need poed, mis nagunii kasumlikud ei ole.

A1000 Marketi süsteemis saab kõige vähem teeniv töötaja kuus kätte vähemalt 750 eurot. „Oleme tõstnud palgataseme nii kõrgele, et kaadrivoolavust meil pole; tunnen oma töötajaid nägupidi,“ ütleb Visnapuu. „Kui me suudame maksta sellist palka ja lasta kliendid poeuksest välja nii odava ostukorviga, siis järelikult läheb meil hästi, ja meie kasum jääb Eestisse.“ Konkurente kett seega ei karda. Läheb isegi nii hästi, et A1000 Market ja Alko1000 sponsoreerivad spordiklubi A1M Motosport ja Einar Visnapuu on selle tegevusega katnud kõik motospordialad — on olemas erinevad divisjonid autorallis, A1M Motosport Husqvarna motokrossitiim, eraldi driftitiim, klubis on noor andekas jetisõitja Marten Männi. Toetatakse ka Valga-Valka korvpallivõistkonda. Motoklubi on eriti populaarne Lätis. „Tegime klubi selleks, et noored kodust välja tuua,“ selgitab ta. Ettevõtjana häirivad Einar Visnapuud eurodirektiivid ja meeletu hulk ametnikke. „Meie firmaski käivad igasugused kontrollid, aga Brüssel ei tohi otsustada, kuidas meie siin omal maal elame,“ on ta veendunud. Isiklikest veendumustest lähtuvalt toetab ta rahvuskonservatiivset maailmavaadet, sest tal on kaks tütart, kelle julgeoleku pärast ta muretseb, kui siia peaks saabuma massiliselt võõraid. Samuti ei soovi ta kuulda, et tema lapsed võiks lasteaiast või koolist tulles rääkida kaaslastest, kellel on näiteks kaks isa — geiagenda tuleks lastest eemal hoida.

EKRE annab Eesti rahvale tagasi Hiljuti otsustas ettevõtja liituda EKRE-ga. „EKRE räägib selles keeles, millest ka tavainimesed aru saavad,“ põhjendab ta. Erakonnaga liitumise peamiseks põhjuseks nimetab ta immigratsioonisurvet, mis võib jätkumise korral Eesti rahvale saatuslikuks saada. „EKRE juhtimisel võib aga riigist saada selline tore Eesti, millisena on teda ette kujutanud ka meie vanemad ,“ selgitab ta, soovides aidata noori peresid laste üles

Einar Visnapuu Valka piiripunktis Alko1000 kaupluses

EKRE ajab õiget joont, see on tänapäeval haruldane.“ Einar Visnapuu

kasvatamisel, mis mehe hinnangul on eriti raske just emade jaoks. Teise tuge vajava grupina nimetab ta eakaid inimesi. Visnapuu meenutab, kuidas kuulis kord autoga sõites teadet, et riigikogulased on endal palka tõstnud. „Pensionäride puhul ütleb riik, et raha pole, aga sel hetkel mõtlesin, kuidas selle sama tee, mida mööda ma sõidan, on tegelikult ehitanud needsamad pensionärid,“ räägib ta. „Valimistel annavad inimesed hääle sellise ühiskondliku institutsiooni tekkimiseks, kes võitleb rahva huvide eest — ja rahvuskonservatiivid räägivadki selgelt, kuidas asjad tegelikult on ja miks erakond on mingisuguse otsuse just sellisena teinud. EKRE ajab õiget joont, aga see on tänapäeval haruldane!“

Erakonna vahetus tuli mõistmisest Ettevõtja ütleb otsekoheselt välja, et on varem olnud Reformierakonna liige. Kuni avastas , et seal on eesmärgiks ainult oma taskute täitmine, mitte Eesti elu paremaks tegemine. „Kui ma Reformierakonda läksin, siis ei olnud EKRE-t pildil, ei

olnud pagulaskriisi ega kooseluseadust ja nii suurt Euroopa Liidu kummardamist ka polnud nagu praegu,“ selgitab Visnapuu. Tema sõnul ei muutu mitte ainult erakondades olevate inimeste maailmavaade, vaid sageli liigub ka erakond ise liikmetele vastuvõetamatus suunas. „Olen mõelnud, et kui saan

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

vanemaks, siis peaks meil olema selline riik, millist tahtsime taasiseseisvudes, maailmavaatest sõltumata, riik, kus eestlased oleks hoitud, aga praegu tahab sellist riiki ainult EKRE,” selgitab ettevõtja. Ta jätab praegu lahtiseks edaspidise kandideerimise võimuinstitutsioonidesse, kuid kindlasti ei soovi ta olla passiivne erakonna liige. Visnapuu ütleb, et paljud tema tuttavad ettevõtjad kaaluvad samuti rahvuskonservatiividega ühinemist, sest näevad EKRE-s erakonda, kes võib Eesti elu normaalseks muuta.

„Esimese lapse sünni ajal ei osanud hinnata, kui hea on olla isa ja lapsi kasvatada.“ Einar Visnapuu elab Võrus oma ilusas kodus, tal on praeguse abikaasaga 8-kuune tütar ja esimesest abielust 16-aastane tütar, ning ta ütleb, et tahaks veelgi rohkem lapsi. On asju, mida mees oma elus kahetseb ja selleks on tõdemus, et esimese lapse sünni ajal ei osanud ta hinnata, kui hea on olla isa ja lapsi kasvatada. „Nooruses sellele ei mõelnud, halvad teod ei tundunud halbadena — sel ajal oleks keegi võinud öelda, et ära tee nii...“ Visnapuu ütleb, et on kõike ise õppinud, tal on hea ja asjalik meeskond ning ta on elus hakkama saanud. Oma ­haridust peab ta küll puudulikuks, aga koolitee jätkamist päevakorda siiski ei võta. „Tänapäeva ülikoolid toodavad ühesuguse mõtlemisega ja kindlatesse raamidesse surutud inimesi,“ põhjendab ta.

8

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Riik tuleb ametnikelt

tagasi võtta Kui tegelikku võimu teostavad inimesed, kellele pole selleks mandaati antud, kes ei vastuta oma otsuste eest ja kelle üle puudub järelevalve, siis ei ela me vabas ja demokraatlikus riigis, vaid diktatuuris. Sellistele arengutele tuleb tõmmata pidurit nii kiiresti kui võimalik, kirjutab Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni liige ja AS Eesti Keskkonnateenused juht ARGO LUUDE.

E

i ole palju aega möödas sellest, kui tähistasime 25 aasta möödumist taasiseseisvumisest. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli Eesti Vabariik raskes seisus, majandus oli kokku kukkunud, kaubaturud ära kadunud, raha odavnes meeletu kiirusega jne. Isegi õiget oma valitsemisaparaati ei olnud. Midagi siiski oli ka – see oli inimeste suur tahe hakata üles ehitama oma riiki ja elu, see oli vaimustus võimalusest ise otsustada, ise teha, ise tehtust osa saada ja ka ise vastutada. Selge, et tehti ka palju vigu, sest kõike seda tehti ju esimest korda elus ja nõu polnud küsida eriti kelleltki. Seda enam, et paljud ei uskunud üldse, et üks natuke üle miljonilise rahvaarvuga riik selle kõigega hakkama saab. Aga sai. Püsitati lihtsad ja arusaadavad eesmärgid – minna üle oma rahale, aidata jalule eraettevõtlus, panna paika riigi ja kohalike omavalitsuste roll jne.

Arengu asemel taandareng Kindlasti sai muudatuste käigus palju inimesi ka kannatada ja iseolemise ning -otsustamise vaimustuski hakkas tasapisi lahtuma, mõne aja pärast lausa garanteerituna tunduma. Aga riik muudkui jätkas arenemist, tasapisi said remonditud teed, kontorihooned, majade fassaadid, uuenes autopark. Seda kõike arvestades võiks oodata ja arvata, et nüüd, üle 25 aasta hiljem, kui meil on raha, võimalusi ja kogemusi kordades enam, liigume me edasi veelgi kiiremini, areneme ja saame üha paremaks. Aga kahjuks see nii ei ole ning kurvastusega peab tõdema, et pigem on olukord kohati lausa vastupidine.

„Töötan keskkonnavaldkonnas ja näen ametnike nn tõlgendamisvõimu kasvu igapäevaselt.“ Argo Luude

Pole vist väga suur saladus, et juba hea mitut aastat tegeleb riigivõim asendustegevustega. Selleks, et oma vajalikkust kuidagi õigustada, luuakse esmalt ise probleemid, mida siis hiljem suure kisa ja käraga lahendama asutakse. Kui asutakse. Alles hiljuti kuulsime, kuidas riik on tegelikult valmis ja peale peenhäälestamise (mis tõlkes tähendab igapäevategevuste suuremat reguleerimist riigi poolt) polegi vaja midagi muud teha. Viimane valitsus on aga lausa arvanud, et kui enam üldse midagi teha pole, siis võiks igavusest vähemalt maksudega mängida, et siis kogu-

Eesti riigivõimu üks keskusi, ühisministeeriumi hoone Tallinnas Suur-Ameerika tänaval

Foto: Sander Ilvest / Postimees

tud maksuraha hiljem rumalate projektide peale laiali jagada. Seda, et nii riigil tervikuna kui ka enamikul olulistest valdkondadest puudub pikaajaline visioon, ei märka keegi. Mõni konsultatsioonifirma vahel siiski märkab ja nii õnnestub müüa mõnele ministeeriumile kalli raha eest maha ilus värviline presentatsioon nimega see ja see 2025 või 2030. Aga peale ilusate piltide ja hüüdlausete ei leia sealt midagi. Või kui, siis mõne soojaveekotti meenutava rohelise kivi. Valitud rahvaesindajatele paistab nimetatud olukord samuti sobivat. Kui pole pandud paika eesmärki, siis puudub ka oht, et äkki jääb eesmärk tähtajaks täitmata. Kui pole täitmata jäänud eesmärki, siis ei küsi keegi küsimusi, millele on raske anda häid vastuseid ja nii puudub ka oht, et valijal võiks tekkida soov valida asemele mõni tegusam ja eesmärgile paremini pihta saav isik. Tõsiste ja Eesti jaoks oluliste küsimuste lahendamise asemel saab nüüd keskenduda pseudoprobleemidele või üritada progressiivsuse egiidi all juurutada mõnd ühiskonda lõhestavat veidrust.

Tasapisi ja märkamatult oleme juba harjunud sellega, et kohtunikud on võtnud seadusemõistmise sildi all endale ka seaduse tõlgendamise ja vajadusel lausa seaduse looja rolli. Riigikogu aga, selle asemel, et jõuliselt sekkuda, pühib rõõmsalt laubalt higi – väga hea, ei peagi ise enam vaeva nägema. Teame, kuidas maksuametnikud tõlgendavad järjest enam ja üha jõulisemalt maksuseadust, ning seda ikka endale kasulikus suunas. Täna oleme jõudnud sinna, kus maksuametniku arvates tuleks ettevõtlusest teenitud ja dividendidena välja makstud kasumi eest ostetud – näiteks – burgeri pealt maksta lisaks veel sotsiaalmaksu, sest süüa ostetakse ikka ju palga eest ja palga pealt peab sotsmaks olema tasutud. Kohtunikud loomulikult kiidavad sellisele tõlgendusele takka ja Riigikogu on jälle rõõmus – pole küll sellist asja seadusesse kirjutanud, aga kui tõlgendamisega õnnestub inimestelt rohkem makse välja pigistada, siis on see ju tore. Jälle rohkem raha, mida saab arutult laristama tormata.

Riigivõim kaugeneb nii rahvast kui ka tegelikust võimust

Töötan ise keskkonnavaldkonnas ja näen ametnike nn tõlgendamisvõimu kasvu igapäevaselt. Näiteks näeb seadus ette, et jäätmeloa taotlus tuleb menetleda kolme kuuga. Riigivõim aga selle seadusepunkti täitmisega hakkama saada ei soovi ja nii on loodud veider olukord – kui oled esitanud jäätmeloa taotluse, siis hakatakse seda küll menetlema, aga esmalt kõigest mitteametlikult. Küsitakse vajalikke küsimusi, vajadusel peetakse kohtumisi, aga menetlus kui selline justkui ei käi. Niimoodi võib kogu protsess kesta pool aastat või aasta. Kui siis kõik küsimused on vastatud ja jõutud on arusaamisele, et loa võib väljastada, võetakse see nii-öelda ametlikult menetlusse ja, hopsti!, luba on mõne nädalaga käes. Ametlik statistika näitab, et load menetletakse nõutud tähtaja raames, tegelikkus on hoopis midagi muud. Mõni teine ametnik jälle on jõudnud veendumusele, et kui taastada mõnda vana ja tühjakskaevatud karjääri (karjäär täidetakse erinevat liiki pinnase ja

Selle kõige tulemusena on riigivõim jäänud rahvast järjest kaugemale ja nii paradoksaalne kui see ka pole – riigivõim on jäänud järjest kaugemale ka tegelikust võimust. Loodus tühja kohta ei salli ja kui need, kes tegelikult on valitud võimu kandma, võimu kasutades suuniseid rakendama ja otsuseid langetama – ning ühtlasi teostama ka järelevalvet selle üle, et otsused ja suunised täidetud saaksid – , seda ei tee, siis võtavad selle rolli üle teised. Eestis on tegelik võim liikunud Riigikogust ja valitsusest üha enam ja enam ametnike ning kohtunike kätte. Juba praegu otsustavad meie elukorraldusest väga suure osa üle inimesed, kelle pilte me ajalehtede esikaantelt ei leia. Need on inimesed, kes ei anna valimislubadusi, mille täitmist saaks neilt hiljem nõuda, kes ei vastuta avalikkuse ees oma tehtud otsuste või otsustamatuse pärast, kelle nimed ei ütle meile midagi.

Tõlgendab, otsustab, aga ei vastuta

vajadusel ka püsijäätmetega), siis juhul, kui täitmiseks kasutatava pinnase hulgas on klaasikilde, kipsi või kivivilla, on tegu kuriteoga. Mis siis, et eelpool loetletud materjalid on püsijäätmed ja vastavad nii seaduse kui ministri määruse nõuetele. Mis siis, et need samad materjalid on looduslikud ja pärit toorainena võibolla sellest samast karjäärist. Tema ametnikuna ei pea vastama küsimusele, miks peab tema arvates vedama sellise pinnase olmejäätmete prügilasse, mis oleks oma olemuselt väga rumal tegu ja kalli ressursi raiskamine. Ametnik ei pea vastama küsimusele, miks ta keelab midagi, mida seadus lubab. Tema käes on võim. Tema ei pea vastama, tema ei pea aru andma. Tema otsustab. Kui lähebki jamaks, siis tema ei vastuta. Vastutab see poliitik, kelle pilti me ajalehes näeme ja kes on anud ametnikule oma võimu. Ametnikust ei tea avalikkus midagi. Väga mugav positsioon. Aga riigile kahjulik, ja lausa ohtlik. Kui Eestis teostavad tegelikku võimu inimesed, kellele pole selleks mandaati antud, kes sisuliselt ei vastuta oma otsuste eest, kel on eluaegsed töökohad (kohtunikud) ja kelle üle puudub järelevalve, siis ei ela me mitte vabas ja demokraatlikus riigis, vaid totalitarismis, diktatuuris, kus mingil kildkonnal on õigus teostada võimu selle eest vastutust kandmata. Sellistele arengutele tuleb tõmmata pidurit nii kiiresti kui võimalik, sest tendentsi süvenemisel võivad olla fataalsed tagajärjed kogu meie riigile. Imelikul kombel oleme taas jõudnud olukorda, kus me peame hakkama vabastama oma riiki totalitarismi ahelatest ja taastama õigusriigi põhimõtteid. Oleme jälle olukorras, kus riik on vaikselt kaaperdatud ning selle säilimiseks ja õigele kursile pööramiseks tuleb see tagasi võtta. Järgmisel kevadel on valimised. Need on väga olulised, sest kui võim jääb jätkuvalt täna riiki tüürivate erakondade kätte, siis võime olla ühel päeval olukorras, kus uusi valimisi enam ei tulegi. Mingi ametnik otsustab lihtsalt seekord seadust selliselt tõlgendada. Ja Riigikogu plaksutab kaasa. Meil on võimalus asju muuta. Sinul on võimalus asju muuta.

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

9

Reformierakonnale ja Keskerakonnale meeldib enne valimisi kunstlikku vastasseisu etendada, aga mõlemad on tõestanud, et riigireformi nad ellu viia ei suuda Fotod: Scanpix

Kes ja miks

pidurdab riigireformi? Tõelist riigireformi on võimalik läbi viia alles siis, kui ühiskond vabastatakse kartelliparteide poliitilisest korruptsioonist, salatsemisest, teerullipoliitikast, ringkäendusest ja onupojapoliitikast, kirjutab jurist ja Jõelähtme vallavolikogu liige MAIDO PAJO (EKRE).

K

õik – Riigikogu ja valitsuse liikmed, kodanikuühendused ja ettevõtjad, meedia ja muidu asjahuvilised – võtavad viimasel ajal aktiivselt sõna riigireformi teemadel. Üks pikaajalistest veduritest, tunnustatud advokaat ja taasiseseisvumise aegne justiitsminister Jüri Raidla on kahetsusega märkinud, et vaatamata probleemi tõsidusele ei ole seni suudetud poliitilisel tasandil kokku leppida isegi mitte riigireformi mõistes, ning kui asi jätkuvalt vindub, siis väsivad ühed rääkimisest ja teised kuulamisest.

Kartelliparteid ei ole riigireformist huvitatud Kuna reformiideedel on avalikkuses laialdane toetuspind, siis ei saa poliitikud probleeme otseselt eirata. Samas on nii mõnedki jõud asunud sellele vaikselt vastu töötama, lootes, et kõik piirdub, nagu neli aastat tagasi, Jääkeldri- ja Rahvakogu-laadse protsessiga. Teatavasti jäeti Reformierakonna mahitusel tookord rahva heakskiidu saanud põhimõttelised ettepanekud poliitilise süsteemi tervendamiseks Riigikogu sahtlisse tolmu koguma ning räägiti üksnes „peenhäälestusest“. Praegune valitsusliit on Keskerakonna juhtimisel uputanud end riigireformi üksikutesse detailidesse. Venima on jäänud kõik muu peale valdade liitmise, mis praegusel kujul on poolik lahendus. Bürokraatia piiramise ning halduskoormuse vähendamise kohta on koostatud hulgaliselt ettepanekuid, ent ilma praktiliste sammudeta. Pisiasjade ülereguleerimine

Riigireform alaku erakondadest Seni on reformi põhilise eesmärgina nähtud riigivalitsemise tõhustamist ametnike koondamise, bürokraatia vähendamise ning e-lahenduste parema kasutamise kaudu. Kuid sellest ei piisa. Tõhus ja efektiivne võib olla ka diktaatorlik ning salastatud ja hirmuõhkkonnal rajanev valitsemine. Kõrvuti tõhususega tuleb riigireformi peamisteks eesmärkideks seada demokraatlik, aus, avatud ja läbipaistev riigivalitsemine. Selleks tuleb kõrvaldada Eestis tänaseks ilmnenud parteilise demokraatia väärnähtused. Eesti kui demokraatliku õigusriigi ellujäämiseks on võimuerakondadel vaja teha läbi tõsine poliitiline tervenduskuur.

maksumaksjate arvelt ning piirata poliitreklaami mahtu on ühtemoodi külmalt lükatud tagasi nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna juhitava valitsuskoalitsiooni poolt.

Ei ole vaja olla eriti tähelepanelik saamaks aru, et Keskerakond ja Reformierakond ajavad ühte ja sama asja.“ Maido Pajo

Kus on kõige tõsisemad moonutused?

Tõeline riigi­reform peab algama parteide enese­ puhastusest ja enesepiiramisest. Vanadel kartelliparteidel puudub selleks igasugune soov ja tahtmine.“ Maido Pajo

ning ettevõtjaid ja erainitsiatiivi aheldav seadusloome vohab endiselt. Vastupidiselt lubadustele on Keskerakond jätkanud kobarseadustega varasemat Reformierakonna halva õigusloome teed. Ettevõtjate initsiatiiv, millega loodi Riigireformi Sihtasutus, on vajalik eraalgatus, kuid kahjuks on nad võtnud poliitikasse mittesekkumise hoiaku. Kurja juur aga algab justnimelt poliitilise juhtimise tasandilt.

Esiteks, parteide rahastamine riigieelarvest. Võimuerakonnad otsustavad omavahelisel kokkuleppel iseenda rahastamise üle riigieelarvest ning selle maht on algsega võrreldes kümnekordistunud! Liikmemaksud ja erasektori toetused moodustavad tühise osa. Maksumaksjate poolt ülalpeetavad erakonnad on muudetud sisuliselt riigiparteideks. Rahva arvelt on parteid tekitanud iseendile mugava heaolu. Kas erakonnad on saanud rahva käest nõusoleku iseenda ülalpidamiseks maksumaksjate arvelt? Parteide rahastamine riigieelarvest praeguses mahus ilma rahva loata on poliitiline korruptsioon kõige kõrgemal tasemel. Teiseks, piiramatu poliitreklaam. Rahvale määritakse tema enda raha eest pähe piiramatus koguses poliitreklaami kõigis kanalites ööpäev läbi, eelkõige valimiste eel. Kas erakonnad on saanud rahva käest nõusoleku teha neile maksumaksjate raha eest piiramatus mahus poliitreklaami ja ajupesu? Kõik EKRE ettepanekud kärpida kõvasti erakondade rahastamist

Kolmandaks, valimissüsteem. Üleriigiliste nimekirjade kaudu vähese valijate toetusega Riigikokku pääsemine muudab saadikud sõltuvaks parteide tagatubadest ning vähendab nende niigi vähest vastutust valijate ees. Üleriigilised nimekirjad on poliitilise süsteemi tardumise ja stagnatsiooni üks olulisi tegureid. Selle kaudu on saanud poliitikasse imbuda ka praktiliste elukogemusteta nn poliitbroilerid. Saadikute allumine mitte valijate tahtele, vaid parteikontorite diktaadile võimaldab poliitladvikul rahva arvamusest teerulliga üle sõita. Põhiseaduse järgi rahvale kuuluva kõrgeima võimu teostamiseks ei piisa ainult üks kord nelja aasta jooksul - kui sedagi – hääletamas käimisest. Kahjuks on tegelik olukord selline, et senised juhtivad võimuparteid on haaranud endale ise õiguse otsustada ning ajada riigile ja ühiskonnale tähtsaid asju rahva selja taga ja rahvalt nõusolekut saamata. Vajalik on seadustada õiguslikult siduvate rahvahääletuste korraldamine, sealhulgas taastada rahva enda algatusõigus.

Keskerakond ja Reformierakond – nagu sukk ja saabas Õigesti on osundatud sellele, et kuigi Reformierakond ja Keskerakond üritavad teineteisele vastanduda ning jätta rahvale mulje suurtest erinevustest, istuvad tegelikult mõlema erakonna saadikud Brüsselis ühes ja samas saadikurühmas ning ajavad ühte ja sama asja. Ei ole vaja olla eriti tähelepanelik saamaks aru, et ka Eestis ajavad Keskerakond ja Reformierakond ühte ja sama asja, seda nii Rail Balticu kui ka tselluloositehase küsimuses, ning raiskavad ühtemoodi rahva raha. Praktika on näidanud, et kumbki neist ei suuda teha lõppu läbipaistmatule onupojapoliitikale, ringkäendusele, poliitilisele korruptsioonile ja teerullipoliitikale, millega moonutavad ja kahjustavad demokraatlikku õigusriiki ning annavad rahvale halba eeskuju. Nende ainus erinevus on selles, et kummalgi on oma toiduahel. Võib täiesti nõustuda Riigireformi Sihtasutuse poolt avaldatuga, mille kohaselt riigireform ei ole eesmärk iseeneses, vaid see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka tulevikus „kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“. Olen veendunud, et tõelisest riigireformist saab asja alles siis, kui see algab poliitiliselt tasandilt – parteide enesepuhastusest ja enesepiiramisest. Vanadel kartelliparteidel puudub selleks igasugune soov ja tahtmine. EKRE on ainus jõud, kellel on tahet ja sihikindlust taastada Eestis aus ja avatud, tõhus ja läbipaistev demokraatlik riigivalitsemine ning vabastada ühiskond kammitsevatest bürokraatiaahelatest.

10

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on võrdne genotsiidiga Eesti valitsuse kava lahendada meie majandusprobleeme võõrtööjõuga toob kõigepealt kaasa madalamad palgad, kuid viib lõpuks põlisrahva väljasuremiseni, kirjutab EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.

Ü

le kahe aastakümne on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid ja nii edasi. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Eestist on tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud üle saja tuhande inimese ehk 10% meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanud protsessi peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis. Mida ulatuslikum on väljaränne, seda raskem on järele jõuda jõukamatele riikidele ja seda enam lahkutakse. IMF-i hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud olla aastatel 19952012 majanduskasv aastas ligi 1% võrra kõrgem, st et kokkuvõttes jäi nende majanduskasv 15,3% võrra väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv meil suuremgi olla. Meie inimeste tagasikutsumise, tagasitulekule kaasa aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. Oma haritud ja töökate inimestega oleme me doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika.

Sisseränne läheneb okupatsiooniaegsele tasemele Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsus on saatnud Riigikogusse

järjest seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi uksi nii välistööjõule kui ka immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtöötajate soosimisega silma SDE ja nende siseminister Anvelt ning ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ülejäänud kartellierakonnad neist ei erine. Siseministeerium leiab, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde? Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse pärast viisavabaduse sõlmimist Ukrainaga. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, peamiselt Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ligi 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me ei tea, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis 5000-10 000 või enamgi illegaalset töötajat ja nn renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ning arvestus. ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks tooma aastani 2050 Euroopasse sisse vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka need on absurdsed, arvestades, et eestlasi on vaid üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks võtta Eestil 25 aasta jooksul vastu umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba praeguste sisserändetendentside jätkudes moodustub 10-15 aastaga uus-sisserändajatest Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelev kogukond. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega,

Eesti rahva väljavahetamist tehakse hiilivalt, ilusate loosungite all, ilma verevalamiseta, meie endi kätega.“ Henn Põlluaas

mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine ehk genotsiid.

Valitsus avab immigrantidele uusi uksi Sisserände kvoodile, mis on välismaalaste seaduse kohaselt 0,1% rahvastikust ehk ligi 1300 inimest aastas, on kehtestatud 18 erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui korjataks maasikaid ja tehtaks heina ka talvel), lapsehoidjaidkoduabilisi (kes millegipärast makse maksma ei pea), ettevõtete teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem saabuvad perekonnaliikmed. Kvoodi alla ei kuulu ka Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse tuleval või hooajalist

Immigratsioonivastane meeleavaldus Riigikogu ees

Eesti on oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Henn Põlluaas

tööd tegeval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta. Riigikogus on vastuvõtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast oma elamisluba pikendavad. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasemel A2, mis tähendab oskust väljendada elementaarseid vajadusi. Seega piisab fraasidest nagu „mul on kõht tühi“ või „ma tahan pissile“. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse

kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks. Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest kõigest kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad peamiselt inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades nii välja meie enda inimesed, kes on madala palga tõttu lahkunud välismaale. Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõu kasutamine aga takistab majandusel tehnoloogia arenguga kaasa minemist.

www.ekre.ee

liselt tõsta, neist töötab praegu umbes 48 000. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eestlasi, kes on enamasti parimas tööeas ja kes võiksid Eestisse naasta, on üle saja tuhande. Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on üle kümne korra rohkem, kui Eestis täitmata töökohti praegu on ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks. Eriti veel, kui võtta arvesse tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt madalast ja väljarännet soodustavast palgast.

Võõrtöölised toovad hulga probleeme

Foto: Liis Treimann / Postimees

Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua? Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisele ligikaudu kaks korda alla ning on väiksem ka mitme Ida-Euroopa riigi keskmisest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Mis omakorda tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks. Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ligi 13 000. Töötuna on registreeritud 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride tööhõivet on võimalik olu-

3(5)/2018

EESTI EEST!

Siseministeeriumi väide, nagu ei mõjutaks ajutine tööjõud Eesti püsielanikkonda, ei pea paika. Neil kõigil on õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserändajad vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele tuua sisse üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtöölised tulevad siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima, ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pensionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku, kes jääb meie rahva ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil. Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus. Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa enam kõikjal riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%. Seega on nende seas karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgib vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, kõigest 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamik neist toetab Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Venemaa presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit. Nende hoiatustega on välja tulnud ka majandusteadlased ja demograafid, kuid valitsus ei võta neid kuulda. Ainsad, keda kuulatakse on peamiselt väliskapitalil põhinevate ettevõtete esindajad, kellel on täiesti ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi et kasum suureneb. Kokkuvõttes on selge, et sisserännet reguleerivast kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja erandid

tuleb üle vaadata. Probleemi lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järele arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Valitsus ehitab mahajäänud ja vaest riiki Minister Urve Palo kureeritava programmi „Work in Estonia” eelarvesse on eraldatud järgmiseks kolmeks aastaks 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse võõrtöötajate jaoks avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed tööjõuressursina üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse

Sisseränne paneb Eesti madala palga lõksu, ei soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks võõrrahvaga täidetud riigiks. Meenutagem, et nõukogude okupatsiooniaja lõpuks oli Eestisse toodud pool miljonit umbkeelset migranti ning fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua veel üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koosseisu. Kui eestlased on omaenda kodumaal muudetud vähemuseks või siit sootuks kadunud, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest. Ka Eesti riigi olemasolu

Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses.“ Henn Põlluaas

risti vastupidisel seisukohal. Ainult rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele!

Peatagem genotsiid! ÜRO 1948. aastal vastu võetud „Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon“, millega on ühinenud ka Eesti, sätestab, et genotsiid on „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksuseks on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvatunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti. Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupat-

Odavtööjõu sissevool ehitussektorisse on vahetanud välja meie endi inimesed, kes on madala palga tõttu pidanud lahkuma välismaale

Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvutuse kohaselt mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Henn Põlluaas

sisse võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaksid hakkama eesti keelega ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

ei oma sel juhul enam mingit tähendust. Sotsidele ei tähenda see juba praegu midagi, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme rahvuskonservatiividena

11

foto: Shutterstock

siooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all, ilma verevalamiseta, meie endi kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas kuritegelik genotsiid. Eesti Konservatiivne Rahva­ erakond peab vajalikuks luua tingimused, et Eestisse naaseksid siit lahkunud inimesed, kelle kasvatamisse ja koolitamisse oleme panustanud. Riik ei tohi unustada Eesti põhiseaduslikku imperatiivi tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine. Genotsiid Eesti rahva vastu tuleb peatada!.

12

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Maakarja hoidja

Käde Kalamees

Usun, et suudame hoida nii eesti maakarja kui ka eestlust

Kuigi maaelu on jäetud unarusse ja kaua võimul olnud Reformierakond ei ole aru saanud, et maa ja inimesed on meie põlisväärtused, leiab Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK Selts) tegevjuht KÄDE KALAMEES suure optimistina, et veel on võimalik olukorda muuta.

K

äde Kalamees on tõuraamatu pidajana andnud suure panuse eesti maakarja säilitamisse. Kõige eestlasliku alleshoidmine on ka EKRE põhimõtetes ülitähtsal kohal ja seetõttu võib selliseid tublisid naisi EKRE ridades kindlalt pidada maa soolaks.

Olete Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi (EK selts) eesotsas olnud 23 aastat. Kuidas eesti maakarja hoidmine teie südamesse jõudis? Olen eesti maakarjaga kokku puutunud juba lapsest peale, mil meie pere elas Pärivere näidissovhoosis ja minu vanemad töötasid seal loomakasvatuse spetsialistidena. Meie kolimine Tartumaalt Pärnumaale Päriverre oli eeskätt isa Ain-Ilmar Leesmenti soov, sest Päriveres peeti eesti maatõugu ja seal olid suuresti just tema kodutalust põlvnenud maatõugu loomade järglased. Minu jaoks oli maakari suur armastus juba lapsepõlvest, mil ma 10-aastasena käisin Pärivere 200-pealist maakarja koos õega koolivaheajal karjatamas. Tundsin kõiki loomi nägu- ja nimepidi ning õppisin isa juhendamisel maakarja käsitsi lüpsma. Isa oli mulle alati suureks eeskujuks. Kuigi nõukogude aeg ei soosinud nn natsionalistliku tõu ehk eesti maatõu kasvatamist ja aretamist, leidus ikka üksikuid fanaatikuid ja teisitimõtlejaid, kes suutsid selle tõu säilitada ja tõuraamatut pidada. 2014. aastal täitus „Eesti Maatõu Tõuraamatu“ pidamisest 100 aastat. Eesti taasiseseisvumise eel oli minu isa Ain-Ilmari unistuseks maakari kui rahvuslik kari rehabiliteerida ja nii taasasutati tema eestvõttel 14. oktoobril 1989 Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, mille asutajaliige minagi olen. Kuna juba minu vanaisa Kaarel Leesment oli 1920. aastal asutatud EK seltsi esimeses juhatuses, siis ongi kõik olnud järjepidev protsess. Maaülikooli emeriitprofessor, aretusteadlane Olev Saveli on öelnud minu kohta, et ju see maakarja armastus

Nähes, mis maailmas toimub, olen 100% konservatiivse maailmavaate pooldaja.“ Käde Kalamees

geenidega kaasa antud on. 1993. aastal sai isa tagasi oma kodutalu ja tema sooviks oli, et mina tema tööd jätkaksin. Nii võtsin 1995. aastal üle isa töö Eesti Tõuaretusinspektsioonis ja ühtlasi valiti mind ka EK seltsi tegevjuhiks. Tõuaretusinspektsiooni reorganiseerimisel 2000. aastal jäin seltsi tegevjuhiks, tõuraamatu pidajaks. Kui oluline on Eestile oma maakarja säilimine ja kas kohalike tõugude säilimine on osa eestlusest üldse? Kohalike tõugude säilimine on hästi oluline mitte ainult nende geneetikat silmas pidades, vaid ka meie iseteadvuse tõstmisel. Järjest rohkem hinnatakse mujal maailmas oma rahva aretatud tõugusid ja riik, kes on suutnud läbi raskuste oma tõugusid hoida ja aretada, leiab tunnustust ka teiste riikide poolt. Me oleme siis teistele riikidele ka tõsiselt võetavad koostööpartnerid ja konkurendid. Tean seda omast kogemusest suhtlemisel soomlaste,

rootslaste, norrakate, prantslaste, hollandlaste ja teistega. Eesti maatõug on meie kultuuripärand, mis heitlikes majandustingimustes on kahanenud ohustatud tõu staatusesse. See tähendab seda, et tõug on arvel organisatsiooni Food and Agricultural Organization of the United Nation (FAO) ülemaailmses ohustatud tõugude nimekirjas ja Eesti riik on võtnud kohustuse seda tõugu hoida ja säilitada. Nii väikese tõu säilitamine ja aretus nõuab suuri teadmisi, oskusi ja pühendumist, kus igale loomale tuleb läheneda individuaalselt. Olen eesti maatõu aretus- ja säilitustööd teinud juba peaaegu 30 aastat ja võin väita, et aretustulemused on ohustatud väikesearvulise tõu kohta silmapaistvad. Näiteks kõigi aegade parim päevalüpsi rekord tuli 2017. aasta maikuus lehm Pamelal – 62 kilogrammil. FAO andmetel sureb iga nädal maailmas välja üks tõug. Järelejäänud tõud muutuvad üha sarnasemaks. Erinevate geenide olemasolu aga võimaldab korraldada aretustööd paindlikumalt. Maailmas on mitmeid näiteid, kus majandustingimuste muutudes kaotavad tõud konkurentsivõime, kuid mõne aja pärast suudavad nad jälle teiste tõugudega konkureerida. Näiteks soome lammas ja chio lammas Kreekas. Mida rohkem on erinevaid tõuge, seda suurem on loomaliikide bioloogiline mitmekesisus ja ka rohkem erinevaid geene, mis tagavad maailma loomakasvatustoodangu ka tulevikus. Samuti muutuvad inimeste vajadused ja me ei oska praegu arvata, mida tulevikus soovime, aga siis võib olla lootusetult hilja midagi parandada. Kui huvitatud ollakse praegu oma tõugude säilitamisest? Eesti maatõu soetamise huvi on viimase paari aasta jooksul märgatavalt suurenenud. Kahjuks ei ole meil aga uutele soovijatele maatõugu loomi anda. Näiteks praegu tahavad meie kahe suurema maatõu tõufarmi omanikud ise loomade arvu suurendada ja seetõttu ei müü nad midagi. Eilegi helistas mulle maatõu suurima farmi omaniku perepoeg ettepanekuga mõelda ka maatõu osas emasloomade arvu suurendamiseks suguselekteeritud sperma kasutusele võtmise võimalusele. Sihiteadliku ja pühendunud aretustööga oleme suutnud muuta maatõu Eesti loomakasvatajate hulgas atraktiivseks. Kauneid maa-

Käde Kalamees: „Olles maailmas päris palju ringi liikunud, võin öelda, et Eesti on praegu parim koht elamiseks“ Foto: erakogu

tõugu lehmi saate vaatama tulla näitus-konkurssidele Saaremaal 20. juunil ja Ülenurmel, Põllumajandusmuuseumis 1. septembril.

maailmavaatega, seega olen nüüd EKRE aktiivne liige. Nähes, mis maailmas toimub, olen 100% konservatiivse maailmavaate pooldaja.

Kui oluline on teile endale maaelu eheduse alles hoidmine? Minule on see hästi oluline. Püüan seda ehedust hoida oma väikesel maalapil maja ümber. Kasvatame ise kartuli ja köögiviljad, samuti on enda aiast võtta marjad, õunad, ploomid, pirnid, maasikad ja vaarikad. Tean, et minu toit on tervislik ja puhas. Seega olen ise mahepõllumajanduse usku. Olles maailmas päris palju ringi liikunud, võin öelda, et Eesti on praegu parim koht elamiseks. Kuigi maaelu on jäetud unarusse ja eeskätt kaua võimul olnud Reformierakond ei ole aru saanud, et maa ja inimesed on meie põlisväärtused ning neid tuleks hoida. Käies mööda maakarja omavaid maamajapidamisi – neid on üle vabariigi 200 –, näen, et inimesed saavad hakkama. Arvan, et paljud noored, kes uue otsingul maailma avastama lähevad, leiavad mingi aja pärast tagasitee Eestisse, aga seda vaid siis, kui me suudame eemal hoida võõrrahvaste suurhordid, olla isepäised oma asja ajajad ning targalt ignoreerida väljast tulevaid „tarku õpetusi“. Või kui me „hõbeseeklite“ eest oma kallist isamaad maha ei müü.

Kuidas te näete Eesti tulevikku nii maakarja kui ka oma riigi ja eestluse hoidmise seisukohalt? Mida saaks EKRE ära teha? Optimistliku inimesena usun ma alati headesse asjadesse ja seega usun, et suudame hoida nii eesti maakarja kui eestlust. Eesti ajalugu näitab, et rasketel aegadel hoiame väga kokku. EKRE-l ainukese isamaalise erakonnana on vaja selles osas väga palju ära teha. Kui suudaksime tõmmata endi hulka veel rohkem noori hakkajaid inimesi, siis oleks ka tulevik positiivsem. Seega soovin indu ja jõudu ning visadust EKRE noorteliikumisele Sinine Äratus.

Kuidas sattusite rahvuskonservatiivide sekka? Kuna olen olnud põllumajandusega seotud suurema osa oma elust, siis olen kuulunud varem Maaliitu ja Rahvaliitu. Rahvaliidu järglase Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) maailmavaade sobib minu

Milline võiks olla rahvuskonservatiivse Eesti naise roll Eesti ühiskonnas? Tänapäeva maailmas on naise kui kodusoojuse hoidja roll tagaplaanile jäänud. Seetõttu kannatavad lapsed ja kogu ühiskond. Kõiges oleks vaja rohkem tasakaalu ja mõistmist. Konservatiivse maailmavaate kandjana soovitaksin noortele naistele järgmist väärtushinnangute skaalat: kodu, perekond ja alles siis karjäär. Lastele on alati kõige suuremaks eeskujuks oma vanemad, aga ka vanavanemad. Kui perekonnas on kõik hästi, on ka riigis hästi. Ja paraku on hästitoimivas perekonnas väga suur roll naisel. Seega võiks eeldada, et ka hästitoimivas riigis oleks vaja kaasata rohkem tarku ja tasakaalustavaid konservatiivse maailmavaatega naisi.

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

13

Sõjaväeline piirivalve tagab kontrolli piiride ja migratsiooni üle Ainult korralik sõjaväeline piirivalve tagab, et suudame kaitsta riigi piire ning kontrollida oma migratsioonipoliitikat, kirjutab piirivalves teeninud erukolonel UNO KASKPEIT (ERKE).

P

raegune olukord on häbiväärne nii riigikaitseliselt kui ka puhtpraktiliselt, sest meil puudub ülevaade, kes ja kuidas meie riiki saabub ja mille alusel Eestis viibib. Paradoksaalne on seegi, et taolise olukorra tekitamise eest ei vastuta mitte keegi, kuigi teada on kõik ministrid ja muud isikud, kes kunagise hästi töötava Eesti piirivalve hävitasid.

Kuidas loodi Eesti piirivalve Piirivalve loodi 1990. aasta lõpus vabatahtlike baasil. Alates 1993. aastast tuli appi ja alustas meie väljaõppega Soome piirivalve. Alguses õpetati meile piirivalvamist igal tasemel, alustades reapiirivalvuritest ja lõpetades piirivalvepiirkondade ohvitserkoosseisuga. Sellele järgnes väga põhjalik sissiväljaõpe Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskuses. Esmalt koolitasid soomlased välja meie instruktorid, seejärel osalesid sissikoolitusel kõik teenistuses olnud kutselised piirivalvurid ning seejärel algas ajateenijate väljaõpe. Ajateenijatele viidi läbi esmalt sõduri baaskursus, millele järgnes sissiväljaõpe ja kaks viimast ajateenistuse kuud olid poisid kordonites, kus neile õpetati rohelise piiri valvamist. Igas kordonist väljuvas patrullis osales üks või kaks ajateenijat. See oli hea süsteem, sest väga suur protsent ajateenistuse lõpetanud poistest tuli õppima piirivalvekooli, et saada elukutseliseks piirivalvuriks. 2003. aasta riigieelarves loeti siseministeeriumi valitsemisala kaitsekuludeks 324,1 miljonit krooni, millest piirivalve tegevuskulud moodustasid 232,4 miljonit. Sellest 91,7 miljonit krooni olid siseministeeriumi investeeringud mereseiresüsteemi väljaarendamiseks. Otsesteks kaitsekuludeks võis lugeda veel Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskuses ajateenijate sissiväljaõppeks kulutatud 17,4 miljonit krooni ning luure- ja sissikompanii reservväelaste õppekogunemise läbiviimiseks vajalikud 0,5 miljonit krooni. Siseministeeriumi kaitsekulude summa oli puhtalt arvestuslik, et peita kaitseministeeriumi eelarvega võetud kohustus kulutada kaitseotstarbel 2% SKP-st. Siit aga tõusetub otsene küsimus võimul olnud poliitilistele erakondadele: keda te üritasite tookord petta, pannes kogu piirivalve eelarve kaitsekulude alla, kas Eesti rahvast või NATO partnereid?

Valga piirivalve 1990. aastate keskpaigas. Loo autor on tagumises reas kõige parempoolne Foto: erakogu

Sõjaväestatud piirivalve ülesanne on sissitegevuse käigus takistada ja muuta vaenlasele raskeks lisajõudude ning varustuse juurdetoomine.“ Uno Kaskpeit

Eelpool toodud kaitsekulude kättesaamiseks ja hästi toiminud riigikaitselise tegevuse hävitamiseks alustasid kaitsejõudude peastaap ja kaitseministeerium 2003. aastal aktiivset piirivalvevastast kampaaniat, mille eesmärgiks oli lükata piirivalve riigikaitse süsteemist välja. Seda selleks, et saada kätte kaitseotstarbeline raha, mille võimul olnud poliitiline klikk oli peitnud piirivalve eelarvesse. 2003. aastaks ei eraldatud piirivalvele enam raha sissi- ja luurekompanii reservväelaste õppekogunemise läbiviimiseks. Poliitilise kokkuleppe tulemusel alustati aktiivset tegevust kõigi riigikaitset korraldavate dokumentide muutmiseks. Nimetatud dokumendid fikseerisid üheselt põhimõtte, et riiki kaitsevad kaitsejõud, mille moodustavad kaitsevägi, kaitseliit ja rahuajal siseministeeriumi valitsemisalas olevad sõjaväeliselt korraldatud asutused ja üksused. Eelpool nimetatud põhimõte oli kirjas Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes, rahuaja riigikaitse seaduses, sõjaaja riigikaitse seaduses, kaitseväeteenistuse seaduses ja Eesti kaitsepoliitika põhisuundades. Sama seisukoht oli fikseeritud piirivalve arengusuundades aastani 2007. Samuti oli see kirjas

2001. aastal koostatud kaitseväe struktuuri arengueesmärkides ning seda oli ka täiendatud kaitsejõudude struktuuri arengueesmärkide keskpikaks perioodiks. Nii oli see ka piirivalveseaduses, riigipiiri seaduses, hädaolukorra valmisoleku seaduses ning riiklikus kriisireguleerimise plaanis.

Kuidas sõjaline piirivalve laiali saadeti Ajateenijate väljaõpe lõpetati Narva Jõesuu Piirivalve Õppekeskuses 8. aprillil 2005. aastal. Kaitseväe juhatajaks oli tol hetkel kunagine Piirivalve Ameti peadirektor Tarmo Kõuts. Kahjuks ei tulnud selle mehe suust ühtegi piirivalvet kaitsvat sõna. Kõigi nende eelpool nimetatud õigusaktide muutmiseks oli vaja väga hästi organiseeritud tegevust, mitte ainult poliitilisel tasandil, vaid ka erinevate ametkondade juhtide tasandil. Siit aga tekib küsimus: kes oli sellest huvitatud ja mis eesmärkidel? Viimase kirstunaela aitas veel enne 2010. aastat lüüa piirivalvet juhtinud piirivalve ülem Roland Peets, kes seisis selle eest, et kaotada ära ajateenistuse nõue nendelt meestelt, kes soovisid tulla õppima piirivalvuriks. Selle otsusega lammutati piirivalvesse teenistusse tulevate meeste viimane lahinguoskus. Tänutäheks sai Peets siseministrilt „kindrali“ auastme. Aastatel 2005-2010 aitasid piirivalve hävitamisele igakülgselt kaasa veel peaminister Andrus Ansip (13.04.2005-26.03.2014), kaitseminister Jürgen Ligi (10.10.2005-05.04.2007), kaitseminister Jaak Aaviksoo (05.04.2007-06.04.2011), siseminister Kalle Laanet 13.04.200505.04.2007, siseminister Jüri Pihl 05.04.2007-21.05.2009 ja siseminister Marko Pomerants (04.06.2009-06.04.2011). Tänaseks on piirivalve hävitamisega jõutud nii kaugele, et

isegi koolis on löödud piirivalve ja politsei õppesuunad kokku, piirivalve õppeaineid on vähendatud 30% ning politseilisi õppeaineid on selle võrra suurendatud. Selle tulemusel saadakse „superpolitseinik“, kes piirivalvamisest suurt ei jaga. Meie riigipiiri valvamist ei peeta politsei juhtkonna poolt tähtsaks. Palju olulisem on, et superpolitseinik mõõdab põõsas mööduvate autode kiirust, täidab riigi eelarvet ning isiklikku Exeli tabelit, et saada kuu lõpuks oma punktid kirja, sest sellega kaasneb

Kelle huvides oli hävitada süstemaatilise tegevusega piirivalve võimekus tugevdada piiri valvamist kriisi ja sõjalise ohu korral?“ Uno Kaskpeit

tulemustasu. Lihtsa töömehe vaatepunktist on see ka arusaadav, sest pere vajab toitmist. Selle kõige eest võib tänada Reformierakonda, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, IRL-i ja Keskerakonda, tänu kelle tegevusele on politseipealik Elmar saanud piiramatu võimu piirivalve hävitamiseks. Võib öelda, et ta on sellega hästi toime tulnud. Kelle huvides oli hävitada süstemaatilise tegevusega piirivalve võimekus tugevdada piiri valvamist kriisi ja sõjalise ohu korral?

Miks vajame piirivalve taastamist algsel kujul Miks meil on vaja iseseisvat piirivalvet? Me paikneme, nagu soomlasedki, vastu Venemaa piiri

ning tänasel päeval puudub meil igasugune võimekus hakata vastu naabri poolt tekitatud provokatsioonidele. Meile räägitakse NATO vihmavarjust, kuid kahjuks muutub see vihmavari vastaspoole rünnaku korral auklikuks, sest NATO ei ole võimeline tooma siia oma lisajõudusid. Lisajõudude toomise teeb Vene pool lihtsalt võimatuks, sest nad on paigutanud Kaliningradi oma võimsad kaugmaa raketikompleksid, mille tulemusel ei jõua siia õigeaegselt appi mitte ükski NATO lennuk ega laev. Sõjaväestatud piirivalve ülesanne ongi sissitegevuse käigus takistada ja muuta vaenlasele raskeks lisajõudude ning varustuse juurdetoomine. Piirivalvel oli võimalus kutsuda reservist teenistusse oma väljaõpetatud reserv ning alustada tugevdatud piiri valvamist ja teha ettevalmistusi sissitegevuse alustamiseks vaenlase tagalas. Piirivalve sissikompanii paiknes oma vastutusalal hajutatult jagude kaupa. Piirivalve sissijagu koosnes üheksast võitlejast ja jagunes omakorda kolmeks sissigrupiks, kes olid võimelised tegutsema omaette. Igasse jakku kuulus üks täpsuslaskur ja kõik võitlejad olid saanud väljaõppe miinide ja lõhkeaine kasutamiseks vaenlase kolonnide hävitamisel. Valmis olid plaanid peidikute paiknemise kohtadega ning postkastide süsteem, sest sellise tegevuse korral vaenlase tagalas raadiojaamasid kasutada ei ole võimalik. Need üksused olid välja õpetatud tegutsema väikeste gruppidena ja paiknema eraldi, et nende avastamine oleks vaenlasele keeruline. Tänaseks on piirivalvelt riigikaitselised ülesanded ära võetud, kompanii on muutunud ajalooks ning piirivalvest on tehtud politsei. Kallid aatekaaslased, me elame ja töötame selle nimel, et taastada professionaalne, riigikaitselist võimekust omav piirivalve.

14

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Pehmoks maske Kirjanik ROLAND TÕNISSON hoiatab poliitikute ja erakondade eest, kes sunnivad meid kõiki n-ö õnnele ja kasutavad oma kurjade kavatsuste varjamiseks kõige meelsamini ilusaid sõnu inimõigustest ja võrdõiguslikkusest.

S

ünnipäevadele kutsutakse ikka parimaid sõpru. Marxi 200. juubeli auks korraldatud pidulauas istus ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kes ülistas hällilast ja rääkis temast ülivõrdes. Olulisimaks sõnumiks oli väide, et Karl Marx ei vastuta oma õpetuse ajel korda saadetud kuritegude eest. Juncker ei maininud, et Hiinas, Vietnamis, Koreas, Nõukogude Liidus, Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas on sadu miljoneid marksistide ohvreid. Nad kõik surid inimkonna õnne ja parema homse nimel. Marksistid olevat idealistid, kes oma suureks kurbuseks on pidanud julma feodalismi ja kapitalismi vastu ka jõudu kasutama. See kõik olevat vajalik selleks, et pärast viimase sõja lõppu saabuks õnn, milles kõik tunneksid end õnneliku ja hoituna. Isaiah Berlin iseloomustab seda unistust artiklis „Utopismi hääbumine läänemaises mõtlemises“ nii: „Paljud läänemaised utoopiad sisaldavad sarnaseid põhiaineseid: ühiskond elab tulevikus puhtas harmoonias, kõik selle liikmed elavad rahus, armastavad üksteist. Nad on kaitstud füüsiliste ohtude eest, kõikvõimaliku puuduse eest, turvatunde puudumise eest, alandava töö eest, kadeduse ja solvumise eest, nad ei koge ebaõiglust ega vägivalda, elavad pidevas jätkuvas valguses ja leebes kliimas piiritult viljaka ja lahke looduse rüpes. Enamiku, ehk isegi kõikide utoopiate keskseks tunnuseks on see, et neis

ei muutu miski, sest täiuslikkus on saavutatud – uuendusi või muutusi ei vajata, ja kes soovikski muuta olukorda, milles kõik inimese loomulikud soovid on täidetud. Selline nägemus põhineb oletusel, et inimesel on püsiv ja muutmatu olemus ning teatud hulk üldisi, kõigile ühiseid ja kõigi jaoks samadena püsivaid püüdlusi. Kui need püüdlused on jõudnud eesmärgini, saavutab inimloomus lõplikult teostuse.“ Need on ilusad soovid, ent reaalses elus ei ole neid võimalik ellu viia, sest oleme oma sünniomadustelt erinevad. Kui hakata inimesi võrdsustama näiteks sooneutraalsuse põhimõttel, siis on see võimalik ainult vägivallaga. Filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed aastal 1918 järgnevalt: „Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega. Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks. Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond.”

Kaasaegse vasakpoolsuse suurimateks saavutusteks on „võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks“ nimetatud mõistusetuse ja lodevuse triumf.“ Roland Tõnisson

Pagulasabilised ja inimõiguslased süstivad meisse ideoloogiat, mille kohaselt rahvustunne on kitsarinnaline rassism.“ Roland Tõnisson

Uusmarksismi „töösaavutused“ Ja me näemegi, mismoodi meid „sunnitakse õnnele“ – võrd­ õigusvolinik, Toompea kartellierakonnad ja Eesti riigi vastased, nii „brüssellased“ kui „moskvalased“, kasutavad kõige meelsamini oma tegevuse varjamiseks inimõigus­ ideoloogiat ja kõike sellega seonduvat. Feminism, homoseksuaalsuse propaganda ja humanism kui inimesekesksus on uusmarksistliku filosoofia „töösaavutused“. Meil Eestis on omariikluse ja rahva eneseteadvuse lammutamiseks olemas kõik vajalikud institutsioonid – võrdõigusvolinik jälgib, et patriarhaalsus hoiaks oma pea ilusti liiva all ega räägiks liigselt sellest, et inimene saab täiuslikuks mehes ja naises. Pagulasabilised ja inimõiguslased süstivad meisse ideoloogiat, mille kohaselt rahvustunne on kitsarinnaline rassism ja sotsialistidest humanistid-teoreetikud jätkavad väsimatult oma mantrat Kristuse Kiriku repressiivsest iseloomust. Elame ajal, mil enam ei kukutata riike ja monarhiat, vaid ümber on hakatud kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese kõige madalamad tungid on osa tema loomulikust natuurist ning inimene ei pea

mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib. Uusmarksistide arvates peab inimene vastandama end riigile, mille ainsaks ülesandeks on oma kodanike vajaduste ja soovide rahuldamine. Näeme, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks soovi ja vajadust elada ühiskonna heaks. Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste ees ning kõik veeretatakse müstilise „riigi ja ühiskonna“ kaela. Kui kusagil ka sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see eos. Eestis on selle näiteks otsedemokraatia puudumine. Lääne-Euroopa elu näitel on võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolsuse suurimateks saavutusteks on „võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks“ nimetatud mõistusetuse ja lodevuse triumf. Samuti hirm sattuda väljatõugatute kasti.

Marksistid saadaksid kümme käsku prügikasti Vabadus on õigus ebavõrdsusele

– see on ka vabadus inimese loomuse arenemisele eluraskuste ja muutuvate tegijate kaudu. Ilma selleta ei ole elu ega hinge arengut. Me oleme erinevad, sest me kõik oleme omaette väärtuseks Jumala looduses. Kui meid tahetakse teha ühenäolisteks, siis on see normaalse loomisprotsessi ja inimarengu vastane. Siis on meil tegemist taandarenguga, mille viljadeks on sooneutraalsed olendid, androgüünid, kelle hing on kõike muud kui terve ja õnnelik. Taandarengut aga serveeritakse meile progressina. Inimestel on loomupärane omadus võtta mõtlemata vastu seda, mida talle valmisproduktina mugavalt nina ette pannakse. Nii võib keegi seisatuda vaimustunult Napoleoni rinnakuju ees ja õhata: „Milline inimene ta oli! Millisel üllal ajal ta elas!“ Küsides täpsustusi, vastatakse: „Ta soovis ühendada kogu Euroopa, et seal valitseksid vabadus, võrdsus ja vendlus!“ Kui küsida, milles seisnes selle aja üllameelsus, saame teada: „Siis kirjutati ilusat muusikat ja inimesed olid galantsed.“ Küsides, kas galantsus seisnes elegantsis, millega uputati

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

15

eritud kurjus

Homoseksuaalsuse propaganda on uusmarksistliku filosoofia üks „töösaavutusi“ Foto: Scanpix

verre Vendee vasturevolutsioon ja Hispaania Napoleoni-vastane ülestõus, vastatakse pealiskaudse, rahuolematu emotsiooniga. Selline on ka tulevikuühiskonda puudutav kujutelm, mida kirjeldas Isaiah Berlin. Täna, aastal 2018, rajaneb unelm tulevikuühiskonnast „demokraatlikel, euroopalikel väärtustel“. Keegi ei oska täpselt formuleerida, milles need väärtused seisnevad, ent ettekujutuse saame, kui vaatame, mille eest võitleb tänase Euroopa poliitiline ladvik. Selleks on inimese vabastamine iganenud ühiskondlike suhete ahelatest, patriarhaalsest allasurumisest ja religioossest ahistamisest. Selleni on jõutud tänu nn Frankfurdi koolkonnale, mille ideoloogilised isad eesotsas Herbert Marcuse, György Lukács’i ja Erich Frommiga segasid kokku marksismi ühiskonnavaenulikkuse ja psühhoanalüütik Freudi idee inimese seksuaalsusest. Võib öelda, et püüeldakse tagasi „seksuaalse inimese“ juurde, kelle elu ei tohi olla palju enamat kui lõbu ja mõnu, kelle ainsad piirangud siin elus saavad olla seatud vaid iseenda soovide, tujude ja tunnete poolt. Selles valguses nähakse kümmet käsku – ristiinimese moraalikoodeksit – kui surutist, millel ei ole mitte mingisugust legitiimsust.

Hiirte paradiisi trööstitu lõpp Milleni viib selline võrdsustamine, võrdõiguslikkuse ja õnne printsiip? Ühendriikide etoloog (etoloogia on loomade ja inimese käitumist uuriv teadusharu) ja käitumise uurija John B. Calhoun’i (1917– 1995) erihuviks oli demograafiliste tingimuste muutuse mõju gruppide käitumisele. Alates aastast 1946 sooritas ta hulgaliselt katseid rottidega, kelle käitumismallid ei erinegi nii väga inimeste omadest, nagu me täna teame. Tuletagem meelde tema 1968. aastal korraldatud eksperimenti „Universe 25”. Ameerika Psüühilise Tervise Riikliku Instituudi korraldatud katse jaoks rajati aedik mõõtmetega 2x2 meetrit ja kõrgusega 1,5 meetrit. Katsealusteks olid valged hiired. Selles „hiirte paradiisis” hoiti üleval soodne temperatuur, seal oli küllaldane söögi- ja vedelikuvaru ning materjal pesade punumiseks. Närilised olid veterinaaride pideva järelevalve all. Sootsiumi kaitseks tehti võimatuks kiskjate ligipääs ja infektsioonide levik – aedikut puhastati kord nädalas. Seega loodi nendele õnnelikele närilistele eksistentsiks ideaalsed tingimused. Teadlane ise nimetas seda hiirte Utoopiaks. Aedik oli planeeritud 3840-le isendile.

Valminud „hiirteparadiisi” lasti neli paari valgeid hiiri. Sellest momendist algas staadium „A” – asustamine. Seda on nimetatud ka „armiliste hiirte“ etapiks, sest nad panid paika territooriumi ja omavahelised suhted. Esimeste „lapsukeste” sündimise järel algas staadium „B”. Populatsioon kahekordistus algul iga 55 päeva järel. Juba 315 päeva pärast lisandumine aeglustus. Populatsioon hakkas kahekordistuma iga 145 päeva järel – seda luges Calhoun etapiks „C”. Sel ajal jäi aedikus ruumi tunduvalt vähemaks, hiirte arvukus tõusis aga üle 600 isendi. Neil kujunesid välja sotsiaalsed käitumismudelid ja hierarhilised suhted. 560. päevaks oli hiirte populatsioon saavutanud oma maksimumi – 2200 isendit. Tekkis „äratõugatute” kast, mis koosnes põhiliselt noortest isenditest. Nad olid surutud aediku keskele ja olid pidevate agressioonide ohvrid. See oli tingitud ideaalsetest elutingimustest tulenenud eluea pikenemisest, vananevad sugupõlved ei vabastanud noorematele oma kohta. Noored hiired eristusid kergelt hammustatud sabade ja katkutud karvastiku järgi. Pärast pagendust murdusid noored isased isendid psühholoogiliselt ega soovinud enam kaitsta rünnakute eest oma tiineid emaseid. Emased muutusid tunduvalt agressiivsemaks, sest pidid hakkama ise oma järeltulijaid kaitsma. Hiljem kandus nende agressiivsus ka poegade peale, keda nad tapsid. Suur osa emaseid kolis ülemistesse pesadesse, nad eraldusid teistest ega olnud enam huvitatud paljunemisest. Algas staadium „D” – „hiirteparadiisi” langus ja surm. Selles faasis tekkis hiirte sootsiumis elanike uus kategooria – „ilusad” ehk „the pretty ones” või ka „armitud, siledad“. „Ilusateks” nimetati neid

isaseid isendeid, kes ei käitunud liigile omaselt. Nad ei võidelnud emaste ega territooriumi pärast, ei tundnud huvi paljunemise vastu. Nad ainult sõid, jõid, magasid ja puhastasid oma kasukat. Lõpuks sai „ilusatest” ja erak-emastest selles seltskonnas enamus. Hiire keskmine eluiga oli 776 päeva ja see ületas 200 päevaga rep-

Kui meid tahetakse teha ühenäolisteks, siis on see normaalse loomisprotsessi ja inimarengu vastane.“ Roland Tõnisson

roduktiivse ea. Tiinusjuhtumid langesid viimases faasis praktiliselt nullini. Hiirtel kujunes välja homoseksuaalsus. Hoolimata toiduküllusest õitses kannibalism ehk liigisisene üksteise söömine. Populatsioon oli kindlal väljasuremise kursil ja eksperimendi 1780. päeval suri viimane isend. Hiirteparadiis hävitas iseenda.

Koletislik eksperiment inimkonnaga Eksperimendi nimeks sai „Universe-25”, sest eelnevalt oli Calhoun korraldanud 24 sarnast eksperimenti ja see katse luua elusolenditele maist paradiisi jäi viimaseks. Katseid ei olnud mõtet jätkata. Calhoun ise nägi hiirtega juhtunus metafoorset võrdlust inimesi eesootava tulevikuga. Ta iseloomustas oma hoolealuste

sotsiaalset kollapsit „vaimse, spirituaalse surmana”, mida ei olnud võimalik lahutada füüsilisest allakäigust. Ta võrdles toimunut ka Piibli Ilmutusraamatus mainitud inimkonna allakäiguga. Mida me siis sellest loost õpime? Lihtsalt öeldes seda, et sotsiaalset või sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua. Samas üritatakse teha Eestist väevõimuga osalist eksperimendis, mis on sisuliselt „ilusate“-kultust viljelev LääneEuroopa viimas „hiirteparadiisi“ staadiumist „C“ staadiumi „D.“ Lääne-Euroopa elab mõnulevas uimasuses ja ükskõiksuses omaenda tuleviku suhtes. Ta parasiteerib ja hävitab end ise ega vaja selleks isegi mitte moslemitest sissetungijaid. Sest uusmarksistide ja kõikvõimalike sotsialistide poolt sissesüstitud mõnulemisekultus on eurooplastest teinud äärmuslikud egoistid. Nad ei usu ei Universumi Looja seadustesse, ega iseendassegi, nad häbenevad oma olemasolugi, sest ei tea omaenda tsivilisatsiooni olulisusest ja sisust mitte midagi. Nad külvavad selles suhtes vaid demagoogilisi valesid, mida inimesed hea meelega kuulda võtavad. „Võrdõiguslikkuse poliitika“ ning „rõhumise“ likvideerimine viib inimloomuse aheldamise, kastreerimise ja orjastamiseni. Meiega viiakse läbi koletislikku eksperimenti, millest meil on sama piiratud arusaam kui eelnimetatud Napoleoni kummardajal. Eksperiment pole veel kaugele jõudnud, kuigi ta on saavutanud olulisi etapivõite. Lõppkokkuvõtet on aga ikkagi veel vara teha. Ja olen kindel, et sotsialistlik paradiis ei laiene kunagi sinna, kuhu sellel tekkida ei lasta. Selleks pead aga ka sina, hea lugeja, andma oma panuse.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

16

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Vabadussõjalase tütar

Evy Laamann Kalbus

EKRE paistab olevat liikumine, millest võib saada midagi suuremat

USA-s Marylandi osariigis Bowie nimelises väikelinnas elav 95-aastane energiast pakatav vanaproua Evy Laaman Kalbus on tõenäoliselt ainus elusolev eestlane, kes on isiklikult tundnud Eesti ajaloo suurkuju, karismaatilist vabadussõjalaste liidrit Artur Sirku. Evy isa oli Paul Laamann, vabadussõjalaste üks liidreid, ja seetõttu oli Sirk nende juures sage külaline.

K

una tänavu augustis avatakse Eestis Artur Sirgule pühendatud mälestusmärk ning Evy on vabadussõjalaste mälestuse jäädvustamiseks andnud suure panuse – tema sulest on ilmunud raamat nii oma isast kui ka Artur Sirgust – siis külastas teda hiljuti Sirgu monumendi rajamise üks eestvedajaid Jaak Madison ning kinkis prouale monumendi vähendatud koopia. Ühtlasi palus Madison lühikest intervjuud ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna jaoks. Kuidas teie tervis on? Tervisel ei ole häda tõesti midagi. Ma tahan just oma arstist lahti saada. Ma tahan talle ütelda, et ma ei taha temaga enam tegeleda. Veel eelmisel aastal, 94-aastasena, sõitsite autoga ringi? Jaa, sõitsin. Nüüd aga on auto garaažis. Otsustasin, et ei pruugi enam sõita. Kui hästi te Artur Sirku mäletate? Mäletan väga hästi. Tema oli siis suur mees ja mina väike tüdruk ning mina istusin tihti tema põlvel. Tal oli siis ka väikene ting-tang või selline mänguasi taskus, sest tal oli ka omal väike tütar kodus. Paljud vabadussõjalased käisid meil tihti külas ja ka Sirk, kuid Sirk oli minu lemmik. Kuidas te nüüd 95-aastasena vaatate sellele, mismoodi Eesti riik pärast taasiseseisvumist on vabadussõjalastesse ja Artur Sirku suhtunud? Mina arvan, et paljud vihkavad teda. Väga kõvasti vihkavad. Tol ajal (vaikival ajastul) küsiti kogu aeg, et kus Sirk on. Kuid üks endine vabadusvõitleja laskis ta välja (vangivalvur, kes aitas Sirgul 1934. aastal vanglast põgeneda). Tal oli muidu ette nähtud hoopis teine tee põgenemiseks, kuid meri oli tormine ja ta läks läbi Läti. Läti kaudu Soome. Kuidas hindate tänase valitsuse ja Riigikogu suhtumist vabadussõjalastesse?

Ma suhtun väga negatiivselt. Ma tean, et nad ei armasta vabadussõjalasi ja Sirku, sest nemad seisid vaba Eesti eest. Mitte ei olnud okupeeritud Eesti jaoks. Polnud diktatuurilise Eesti poolt, mida Päts (president Konstantin Päts) tegi. Kuid kui teie (EKRE) teete paremini, siis tehke paremini. Saate ühe hääle juurde. Olete Donald Trumpi toetaja. Samas massimeedia räägib, et pea kõik naised toetavad Hillary Clintonit. Mitte mina. Mina ei toeta Clintonit ja siin meedia eksib. Clintonitel on nii palju raha tehtud, et oleks vaja suurt kastiga autot. Kuid nüüd on seda kõike välja tooma hakatud, kust nad oma raha saanud on. Tal on üks fond, mis on mõeldud vaeste abistamiseks, kuid sealt ta ei andnud kunagi raha välja. See läks kõik tema kassasse ja seda kunagi ei uuritud. Nüüd on seda uurima hakatud. Miks seda varem ei uuritud? Varem polnud tuuleke õige. Nüüd on võimalik, et ta võetakse vastutusele. Seda räägitakse kõva häälega ja pole enam vaikselt teki all sosistamine. Trump on olnud juba 1,5 aastat president. Mida siin Ameerikas tema reformidest arvatakse? Tead, mina poleks iialgi tema fänniks saanud. Iialgi mitte. Ta on natuke hampelmanni moodi. Kuid mida ta on teinud, on sellele maale kasuks tulnud. Iga löök, mis ta annab, on hästi. Kui temaga midagi ei juhtu – ta pole enam nii noor inimene –, siis Ameerikast saab uus riik. Saab see riik, mis ta oleks pidanud olema. Kui see nii läheb, on see väga hea. Siis kolivad siit illegaalsed immigrandid minema. Hetkel tulevad Mehhikost immigrandid tuhandete kaupa ja kõiki ei suudeta kinni püüda. Nad toovad kaasa oopiumit ja muid narkootikume. Enamik, kes vangis istuvad, on just sealt maalt tulnud. Mõned on olnud vangis juba neljandat korda. Ameerika on väga kannatlik riik ja kes vähegi tööd teeb, saab siin elada. Ja elatakse hästi.

Minu eelmine abistaja oli sealtpoolt pärit, El Salvadorist, kuid mina ei kannatanud teda enam välja. Nad on nii nahaalseks muutunud, see on täiesti uskumatu. Minul oli ta kaks aastat ja lõpuks ütlesin talle, et ma näen teda vaid tulemas ja minemas, aga ma ei näe teda mitte kunagi midagi tegemas. Üks hetk ütlesin head aega ja ärge enam tagasi tulge. Mida te Eesti poliitikast arvate? Mina jälgin kogu aega Eesti poliitikat. Mul on interneti kaudu kogu aeg pilk peal. Just täna (17. mail) oli uudis, et Eesti president tuleb taas Ameerikat külastama. Enne kui Trump võitis valimised, olid paljud meie tipp-poliitikud, sealhulgas välisminister, väga Clintoni-meelsed. Öeldi ka avalikult välja, et loodetavasti Clinton võidab. Jumal tänatud, et teisiti läks. Kus tuuleke, seal meeleke, nii kiiresti on meelsus muutunud. Kuid EKRE, see paistab olevat liikumine, millest võib saada midagi suuremat. Millal viimati Eestis käisite? See oli 2012. ja 2014. aastal. Kas on veel kavas Eestisse tulla? Muidugi on, ma läheks kas või täna. Kuid ma olen juba liiga vana, et sõitma hakata. Enne vaatasime koos televiisorist uudiseid parempoolselt telekanalilt One America News. Kas see on põhiline kanal, kust te uudiseid vaatate? Just, ma vaatangi kõige parempoolsemaid. See oli üks suur illusioon, et nii-öelda intelligents ja New Yorki inimesed toetavad Clintonit. Kui see oleks nii olnud, oleks Ameerika juba ammu Sorose tagataskus. Trump võib olla hampelmanni tõugu, kuid kui ta on hea hampelmann, on see parem kui mitte midagi. Evy Laamann Kalbuse pikast ja põnevast elust saab lähemalt lugeda ajakirja Kultuur ja Elu 2013/1 numbri Interneti lehelt: kultuur.elu.ee/ke511_kalbus.htm

Jaak Madison külastas USA-s Bowie nimelises väikelinnas elavat Evy Laamann Kalbust 2018. aasta mais Foto: erakogu

Artur Sirgu monument rajatakse Järvamaale

Augusti algul avatakse Järvamaal Ambla kalmistu juures Eesti Vabadussõjalaste Liidu ühe juhi Artur Sirgu monument. Sihtasutus Mälestusselts „Artur Sirk” plaanib ausamba pidulikult avada augusti alguses, mil on Artur Sirgu surma-aastapäev. Sirgu surmast möödus eelmise aasta 2. augustil 80 aastat, kuid selleks ajaks ei saanud monument rahapuudusel valmis. Nüüdseks on raha siiski leitud ja pronksist monument on peaaegu valmis. Monumendi kavand Ausamba kogumaksumus on ligi 36 000 eurot, millest 34 000 eurot on kogutud Riigikogust eraldatud regionaalsete toetuste finantsidest ning millest 2200 eurot on kogutud annetustena ligi sajalt eraisikult. Ausamba autor on skulptor Ekke Väli, pronksi valab Bruno Kadak. Mälestusseltsi „Artur Sirk» eesmärgiks on vabadussõdalaste tegevuse teadvustamine. Sihtasutuse juhatuse liikmed on Triin Kuusk ja Jaak Madison ning nõukogusse kuuluvad ajaloolane Jaak Valge, korporatsioon Sakala vilistlane Art Johanson ning ajaloohuviline Daniel Mereäär.

LUGEMISSOOVITUS

Evy Laamann Kalbus „Tõde ei põle tuleski” Evy Laamann Kalbus on pannud raamatukaante vahele nii oma isa Paul Laamanni kui ka Artur Sirgu elu. 2013. aastal ilmusid mõlemad raamatud kordustrükina pealkirja all „Tõde ei põle tuleski“.

www.ekre.ee

3(5)/2018

EESTI EEST!

17

Eesti 200 – ettevaatust, petukaup! Järgmise aasta Riigikogu valimiste eel püütakse suurärimeeste raha ja Postimehe meediakontserni propaganda abiga müüa Eesti rahvale maha „süsteemiväline jõud“, mis tegelikult sobib süsteemile – poliitilisele ja ärieliidile Eestis ja Brüsselis – ideaalselt, kirjutab HELLE-MOONIKA HELME.

H

iljuti saime meedia vahendusel teada, kuidas Eesti poliitilisele maastikule on tulemas täiesti „uus ja unikaalne“ poliitiline jõud Eesti 200. Nimetatud uue jõu moodustavad aga avalikkusele suhteliselt tundmatud persoonid ning teiste erakondade programmidest kokkukirjutatud tekst, mida suuresõnaliselt nimetatakse manifestiks. Liikumise tõi avalikkuse ette ajaleht Postimees. Läks mööda vaid mõni nädal, kui küsitlusfirma EMOR võttis nimetatud uue jõu erakondade populaarsusuuringute nimekirja, astudes sellega oma tõsiseltvõetavuse osas üsna libedale jääle. Kui siiani on eelistuste nimekirjas olnud vaid äriregistrisse kantud erakonnad, siis nüüd lülitati sujuvalt nimekirja ka MTÜ Eesti 200, kes sinna kuidagi ei kvalifitseeru. Samahästi oleks võinud ju küsida ka teiste poliitikat kujundavate MTÜ-de kohta. Mastaabilt oleks sobinud näiteks üle-eestilise võrgustikuga kodanikuliikumine Maakogu, kellel on muuhulgas välja pakkuda korralikult kokkukirjutatud programm ja hulgaliselt pühendunud liikmeid ning kes toimetab sihikindlalt juba pikemat aega. Ent arvake ära, kes tellib EMOR-ilt erakondade reitinguid? Seesama Postimees, kes Eesti 200 manifesti esimesena avaldas! Nii nagu alati enne valimisi, kasutatakse küsitlusi avalikkuse mõjutamiseks ning antud juhul on niiditõmbajatel vaja hakata juba algusest peale näitama, kuidas „uus jõud toetust kogub“.

Sobivad süsteemile Reeglina hinnatakse erakondi kas uue või juba seniesinenud poliitilise jõuna nende programmiliste punktide, maailmavaate ning erakonnajuhtide mõtteavalduste ja tegude põhjal. Eesti 200 puhul saame kujundada seisukoha, vaadates kõneisikute varasemaid ametikohti ja väljaütlemisi. Kristina Kallas on Tartu Ülikooli Narva Kolledži juht ja MTÜ Pagulasabi aktivist. Ei ole täheldanud, et neis ametites oleks ta millegagi oma tegevuses või väljaütlemistes süsteemile vastukarva käinud. Vastupidi – ta on

Võib arvata, et esilevupsanud „uue” poliitjõu taga on ka Euroopa Komisjon, kelle arvates vajab Euroopa uut hingamist ja kes tunneb suurt muret liikmesriikides tärkava rahvusluse pärast. Helle-Moonika Helme

igas mõttes süsteemile sobinud! Seetõttu püstitan hüpoteesi, et nii kõrgetesse riigiametitesse määrajad kui ka nende taga olevad poliitilised jõud soosivad Kristina Kallast. Tal ei ole mingit nähtavat põhjust tahta jätkata oma poliitilist karjääri väljaspool olemasolevat poliitmudelit. Kuid ta teeb seda ometi, püüdes jätta muljet vastandumisest. See kõik on üldsusele puru silma ajamiseks ja potentsiaalsete valijate petmiseks. Kallas ei tee seda üksi, vaid teda aitavad kõiges justnimelt need, kelle vastu ta esmapilgul võitleb. Käimas on silmamoondus, mille eesmärk on ühiskonda lollitada ja tekitada eelseisvatel valimistel olukord, kus tegelikke muutusi taotlevad jõud ei saaks piisavalt tugevat mandaati

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri lembehetk – mõlemale on rahvustunnusteta ja globalismi edendava poliitilise jõu teke meeltmööda

millegi päriselt muutma hakkamiseks. Muide, kas teadsite, et Kallas on aktiivne kakskeelsuse pooldaja? Samuti tahab ta panna eesti ja vene lapsed õppima ühte kooli. Teine Eesti 200 esindusnägu on Priit Alamäe. IT-miljonär ja suure ettevõtte peaaktsionär, kes kasvatas oma musklid tänu prisketele Eesti riigihangetele. Tema firma on olnud aastaid hanke­ komisjonide üleüldine lemmik. Ta on riigi süsteemides sedavõrd sees, et tavakodanikul on raske hinnata, kus lõpeb era- ja algab avalikõiguslik huvi. Mis on siis lahti, et ühtäkki on „uhiuue” jõu moodustamine nii vajalik? Väidan, et selleks on valija konservatiivseks kaldunud meelsus nii meil kui ka mujal maailmas. Senistele vasakliberaalsetele valitsejatele on see katastroof ja õudusunenägu. Mistõttu tulebki pakkuda midagi uut ja kordumatut, moodsat ja hoogsat ning loota seejuures, et valija seostest ning paralleelidest aru ei saa.

Ärieliidi küünilised dogmad Uue jõuga tahetakse lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Reformierakond ei pruugi kartelli abierakondade nõrkuse taustal valitsemiseks vajalikke hääli kokku saada. Siis tulebki luua „uus jõud”, mis saab Riigikokku propagandatalgute ja äriringkondade piiramatu toe najal. Sellel „uuel jõul“ ei pruugi

Foto: Reuters

olla mingit poliitilist ideoloogiat, piisab paarist populaarsest seisukohast. Ja ruuporist, milles iga lause peab sisaldama sõna „uus“. Loomulikult ei maksa unustada ärieliidi jätkuvat mugavat heaolu, mida tahetakse tagada seaduslikult, eriti tingimustes, kus eurotoetused vähenevad või suisa kaovad. Mõlema Eesti 200 juhtliikme varasemates arvamusavaldustes prevaleerib selge seisukoht: selleks, et tagada elukvaliteedi kestmine senisel tasemel, vajab Eesti hädasti immigratsiooni. Samuti peab olema tagatud uute tulijate vaba juurdepääs meie territooriumile. See kõik kopeerib ärieliidi seniseid dogmasid, mis lahtiseletatult kõlab äärmiselt küüniliselt – kui teie meie pakutava sissetuleku eest töötada ei taha, siis leiame kedagi teie asemele. Selles töös aitab Eesti 200 tähelend sedasama ärieliiti, kes on kogunenud 28 ärimehest moodustunud Riigireformi Sihtasutusse ja kellest paljud nimekad (Koit Uus, Tiit Pruuli, Olari Taal jne) on kogu uue iseseisvusaja tegutsenud pidevalt riigivalitsemise taustal ja rahastanud kõiki kartellierakondi, kelle tegevusega nad nüüd – üllatus, üllatus! – enam justkui rahul ei ole.

Mitte sõnagi eestlusest Võib arvata, et esilevupsanud „uue” poliitjõu taga on ka Euroopa Komisjon, kelle arvates vajab Euroopa uut hingamist ja kes tun-

neb suurt muret liikmesriikides tärkava rahvusluse pärast. Seetõttu on tuldud välja ideega moodustada üleeuroopaline poliitiline liikumine, mille eeskujuks on Prantsusmaa president Macron ja tema En Marche. Nii ei panekski imestama, kui Eesti 200 saaks tulevase föderaalse ning rahvustunnusteta jõu – Macroni Edasimarsil – koos 28 ärimehe, veel mõne „uue” väljailmuva jõu ja europarlamendist kojupöörduva ja tööd otsiva Indrek Tarandi eestvedamisel Eesti filiaaliks, millega siis eesti valijat lollitada püütakse. Kultuurikriitik Toomas Haug on juhtinud tähelepanu, et Eesti 200 manifestis ei ole mitte kusagil mainitud selliseid sõnu nagu iseseisvus, sõltumatus, eesti rahvas, eestlased, eestlus, eesti keel, rahvusriik, isamaa, kodumaa, eestlaste sündivus / iive, rahvuskultuur või eesti kultuur. „Eesti 200 manifestis on mõningaid elukeskkonnaga seotud ilusaid sõnu ja just nagu enneolematult julgeid probleemipüstitusi, aga korralikult võrgutada pole siiski viitsitud. Tegu on kohmakalt varjatud globalistliku agendaga, mis taotleb ühelt poolt heaolu kasvu ja rahvusvahelistumist, teisalt rahvusriigi taandumist ning sulandumist,“ võtab kokku Haug. Milleks ja kellele sellist politilist jõudu vaja on, kui nende tegevuse tulemusna pole meil enam lõpuks ei eestlasi ega eesti keeltki?

18

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Filosoof Roger Scruton hoiatab:

www.ekre.ee

RAAMATUSOOVITUS

Häid asju on kerge hävitada, aga väga keeruline uuesti luua Ühiskonnast ja poliitikast huvituval inimesel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud lausa kaks juhtiva briti kaasaegse konservatiivist filosoofi Roger Scrutoni hiljutist raamatut. Need teosed teevad veenvalt selgeks selle, et kui Eesti ja Euroopa tahavad ellu jääda, tuleb ajada rahvuskonservatiivset poliitkat ning seista vastu vasakpoolsete ja liberaalide survele, kirjutab filosoof ja EKRE fraktsiooni nõunik URMAS ESPENBERG.

E

esti rahvas on põnevas skisofreenilises olukorras: uuringud näitavad, et oma hoiakutelt ja väärtushinnangutelt on 80% inimestest konservatiivid, kuid enamik neist ei pea ennast konservatiiviks. Teisisõnu, konservatiivsusel kui mõistel ja ideoloogial on maineprobleem, ja on selge, kust see kõik tuleb: igat masti arvamusliidrid kultiveerivad meedias ja laiemas avalikkuses suhtumist, et tuleb olla moodne, tuleb häbeneda eestlust ja lammutada rahvusriiki, tuleb olla liberaal, armastada homosid, immigrante ja multikultit. Sest vastasel juhul pole me õiged eurooplased ja meie liitlased ei mõista meid. Selline ajupesu ei muuda küll inimese südamehäält, aga avalikkuses on turvalisem panna ette „moodne mask“. Kas selline olukord on midagi Eestile ainuomast? Kaugel sellest. Hiljuti jõudis poelettidele korraga kaks juhtiva kaasaegse briti konservatiivse filosoofi Roger Scrutoni teost: „Kuidas olla konservatiiv“ ja „Tolad, petised ja tülinorijad“. Neid lugedes selgub, et täpselt samasuguse skisofreenilise olukorra suunas on arenenud ingliskeelne maailm juba 1970. aastatest alates. Ennast uhkusega konservatiiviks pidav Scruton kirjutab, et ebatavaline on olla intellektuaalne konservatiiv. Nii Britannias kui USA-s peab ligi 70% akadeemilistest kodanikest end „vasakpoolseks“. Paljud neist usuvad endiselt sotsialismi ja kommunismi ning on vaenulikud traditsiooniliste väärtuste suhtes. Eestis ja Ida-Euroopas võib Lääne intellektuaalide sinisilmsus näida uskumatuna, kuid me ei tohi unustada, et neil puudub tõelises sotsialismis elamise kogemus. Sotsialism (mille osaks on tänapäeval ka multikultija homoideoloogia) on nende jaoks midagi romantilist, mille poole tuleks pidevalt pürgida. Tavainimesed, keda utoopiate elluviimine ei huvita, saavad aga nendelt samadelt vasakpoolsetelt

kogu aeg hurjutada: miks te olete eelarvamuslikud, seksistlikud või rassistlikud? „Olles lihtsalt need, kes nad on, eksivad tavainimesed uute kõigi hõlmamise ja mitte-vahetegemise normide vastu. Nende aus püüe elada oma arusaamade järgi, kasvatades lapsi, tundes heameelt oma kogukonnast, võttes omaks harjumuspärase ja elujaatava kultuuri, saab vasakpoolsete põlguse ja naeruvääristamise osaliseks,“ kirjutab Scruton. Kui Inglismaad tabas 1980. aastatel massiimmigratsioon ning sellest põhjustatud tohutud muutused, siis ei pidanud vasakpoolsed vajalikuks sellele reageerida – välja arvatud tõsiasi, et igaühte, kes sellel teemal arutleda võttis, nimetati rassistiks. Sarnane olukord, nagu olla kodanlane Lenini Venemaal – süüdistus oli ühtlasi süü tõendus. Scruton aga ei piirdu vaid olukorra kirjeldamisega. Vastupidi, Scruton kutsub üles seisma vastu ühiskonda lammutavale vasakpoolsele ideoloogiale ning pakub sadadel lehekülgedel argumentatsiooni ja näiteid konservatiivse kui elujaatava ideoloogia toetuseks. Omaenda elu ja karjääri näitel kirjeldab ta, kuidas ja miks sai temast konservatiiv.

Scruton – mitte mingi kuivikprofessor! Sir Roger Scruton sündis 27. veebruaril 1944. aastal ja teda peetakse üheks olulisemaks tänapäeva konservatiivse filosoofia ja ideoloogia eestkõnelejaks, aga ka väljapaistvaks multitalendiks. Pärast 1968. aasta üliõpilasrahutusi hakkas Scruton – vastupidiselt paljudele teistele noorintellektuaalidele, kes võtsid omaks populistlikud kultuurimarksistlikud vaated – tundma huvi konservatismi vastu. Ta oli pikka aega esteetika õppejõud Londoni Birkbecki College`is ning ligi paarkümmend aastat konservatiivse poliitikaajakirja Salisbury Review peatoimetaja. Ta on õpetanud Oxfordi, St. Andrewsi ja Bostoni ülikoolides.

tas ja propageeris. Scrutoni meelishobiks oli aga traditsiooniline rebasejaht, mis tema suureks meelehärmiks Inglismaal 2004. aastal keelustati. Scruton on kirjutanud üle 50 raamatu: filosoofia, kunsti, ilukirjanduse, muusika, kultuuri, poliitika, religiooni, veinikultuuri ja seksuaalsuse valdkonnas. Scrutonit võib pidada üheks viljakamaks kaasaegse esteetika asjatundjaks. 2016. aastal löödi Roger Scruton rüütliks oluliste teenete eest filosoofia, hariduse ja kultuuri valdkonnas, ning see on Suurbritannias vähestele osaks langev au. Scrutoni arvates on kaasaegse konservatismi mõtteks mitte taga leinata seda, mis juba lootusetult läinud, vaid pühendada selle säilitamisele, mis on veel alles, ja väärtustada seda, mida on suudetud säilitada Foto: Wikipedia

Scruton osales ka Ida-Euroopa ja eriti Tšehhoslovakkia põrandaaluses kommunismivastases liikumises. Keelatud kirjanduse levitamise ja varjatud loengute pidamise eest saadeti ta 1985. aastal Tšehhoslovakkiast välja. Tema kunagist tegevust on tunnustanud aumedaliga nii Vaclav Havel kui ka Lech Kaczynski. Scruton kirjutab, et 1970. aastatel Poolat ja Tšehhoslovakkiat külastades koges ta kurja maailma nõidust ning õppis sotsialismi nägema teisiti – mitte idealistide unistusena,

Väärtustagem seda, mida on suudetud säilitada Scrutoni arvates on olemas kahte liiki konservatismi. Üks neist seisneb usus pühadusse ja soovis seda kaitsta. Selline usk on ennast ilmutanud läbi kogu meie ajaloo ja jääb alatiseks tuntavalt mõjutama inimeste elu. Kuid oma empiirilises avaldumisvormis on konservatism eelkõige moodne nähtus: reaktsioon tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon, valgustusajastu ja lõpuks Suur Prantsuse revolutsioon. Konservatism saab Scrutoni meelest alguse äratundmisest, et kõiki häid asju on lihtne hävitada, ent neid on väga keeruline uuesti luua. Eriti kehtib see taoliste heade asjade kohta, mis on meile antud kollektiivse varana, näiteks nagu rahu, vabadus, õigus, tsivili-

Need teosed teevad veenvalt selgeks selle, et kui Eesti ja Euroopa tahavad ellu jääda, tuleb ajada rahvuskonservatiivset poliitkat ning seista vastu vasakpoolsete ja liberaalide survele.“ Urmas Espenberg

vaid tegeliku valitsemissüsteemina, mis on ülevalt peale surutud ja jõuga püsti hoitud. Scruton pole olnud mitte tüüpiline akadeemiline kuivikprofessor, vaid tegelenud hoolsalt näiteks põllupidamisega, kusjuures tema lemmikkultuuriks oli tubakas, mille tarbimist ta ise suuresti toe-

seeritus, ühismeel, eraomandi ja perekonna kaitstus. Selliste asjade puhul on hävitustöö kiire, kerge ja asjaomastele lausa põnevgi, kuid väärtuste taastamine ja uute väärtuste loomine on seevastu aeglane, raske ja igav. See on üks 20. sajandi peamisi õppetunde. Scrutoni arvates on konservatiivid

avaliku arvamuse silmis ebasoodsas olukorras peamiselt seepärast, et nende seisukoht on küll õige, aga tüütu; nende oponentide oma aga põnev, olgugi ekslik. Scrutoni arvates on kaasaegse konservatismi mõtteks ja motoks mitte leinata taga seda, mis juba lootusetult läinud, vaid pühenduda hoopis selle säilitamisele, mis on veel alles ja väärtustada seda, mida on suudetud säilitada. Piltlikult öeldes, pole mõtet sundida naisi minema tagasi kööki või koju, aga kui meil õnnestub säilitada väärtused nagu naiselikkus, ilu ja emadus, siis see on juba suur asi. Scruton kritiseerib teravalt kaasaegset poliitkorrektset ja relatiivsetest tõlgendustest kubisevat maailma, kus ei tohi oma veendumust enam otse välja öelda ja tõerääkimist peetakse vanamoodsaks veidruseks. Iga tõekspidamine või teadmiste süsteem, mida vanasti peeti tõsikindlaks, objektiivseks ja oluliseks, on paisatud nüüd põlu alla ja selle lõppu lisatakse erilise häbimärgistamise tarbeks sufiksid -ism või -foobia. Scruton on ka varjamatult eurokeptiline. Ta kirjutab, et Euroopa tsivilisatsioon sõltub rahvuslike piiride säilimisest ja et Euroopa Liit, mis kujutab endast vandenõud nende piiride lahustamiseks, on saanud ohuks Euroopa demokraatiale. Samuti sedastab Scruton, et konservatism suhtub kahtlustavalt kõigisse katsetesse kontrollida ühe maa seadusandlust ja valitsemist paigast, mis asub väljaspool selle maa piire. Meeles tasub pidada Scrutoni sõnastatud aprioorset terve mõistuse seadust ja konservatismi tõde: alati on õigustatud püüe hoida alal asju, mida tahetakse asendada millegi halvemaga. Raamatu väljaandmise eest tuleb avaldada tunnustust Edmund Burke’i Seltsile, 2016. aasta juunis konservatiivse ilmavaate kaitseks asutatud mittetulundusühingule, mille eestvedajaks on analüütik ja mõtleja Hardo Pajula. Selle aasta alguses andsid nad samas sarjas välja Poola konservatiivse filosoofi Leszek Kolakowski teose „Naeruvääristatud Jeesus”. Lugemist väärib ka hiljuti eestindatud Soome autorite teos „Sallivuskond versus väärtuskonservatiivid“. Paistab, et nii nagu konservatiivne ideoloogia kogub jõudu Läänes, muutub Eesti lugejale paremini kättesaadavaks ka konservatismi tutvustav kirjavara.

www.ekre.ee

EKRE juhatuse liige

3(5)/2018

EESTI EEST!

keele Ujumisliit Saksa artikkel

EKRE sümbol

B. Kõrveri operett "Ainult ..."

Tonn

Väävel-

Õiguskeel Loomasööt

Karistusest vabastav VASTUS tõendus

Aasta

Lukufirma

Post mortem

"Meie ... Iraanis" (Kanal 2)

Vanus

Riitsinusõli ehk ...õli

University of Richmond

Sekund

Naisenimi

EKRE osakond Pärnumaal

Keebitaoline õlakate EKRE osak. Harjumaal Oma ala vanim auväärt esindaja

Maarjajää Nahk (inglise k.)

Röntgen

Lahti

EKRE Mustamäe osakonna aseesimees ...maarjapäev

Raugus, tuimus, jõuetus ...mees (lihtsõdur)

Long play Arvelaua eelkäija Lennufirma Regivärsilist rahvalaulu laulma

Insert Line

Naisenimi EKRE Sinise Äratuse juhat. liige ...tonn (miljon tonni)

Aseadmiral ehk ...admiral Number

Teatavale eale sobiv Homoseksualist

EKRE Lasnamäe osak. juhatuse liige Väljasurnud lind

...kiri (ortograafia)

Kaldasendisse viima

Nektar Sama-, võrdEstonian Air

Ajalehtede Liit

Kerge söögikord

Raadiojaam

Eesti Vabariik

Number

Taandumine, tagasiminek Puaasi tähis

Linn Saksamaal

Indiaanlase trofee

Koeratõug Langetõvehoo eelnäht

Naisenimi ...farad (10-12 faradit) Täide minemata ootuste pärast rahulolematust tundma

Saavutuste eest määratav tunnustus ... Teater (Tallinnas)

mi-bemoll ..., J, K, L

Vähe maksev

Suurte õhuvahedega, urbne, poorne Spordivahend

MALLE PÄRN

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Krossisõitja

Meeter

2 x täht Carl Gustaf ... Mannerheim Lucifer

...-kaart

...kamber (kõrtsi tagatuba)

Tünn

Ebareaalne Lehekülg

Indiaanlane

Naisenimi Ulmekirjanik (1954-2017)

Seinatühe

Läti maakood E. Tubina ooper "... õpetaja" Helistamine välismaal, rändlus

"... ja kevad" (A. Kivirähk)

Pügal

Asutav Kogu

Tükk

Mehenimi EKRE Harju- ja ...maa ringkond

U naaber Keelpill

Nelik

Ehtekivi

Ratsaväelane

Rida, rivi

Osatäht Keskkoht Küla Jõelähtme vallas

Algorganisatsioon Saksa keele artikkel

EKRE volikogu liige Küünlalõng

Mäeahelik K.-Aasias

Kuna

Omamine

Islandi maakood

Avaus

Emane lammas

Kaloririkkaim toiduaine Tina

Automark

Kreeka täht

Tseerium

Lauamäng

Lugupidamine, austus (saksa k.) ... la carte

Liharoog Kitsas Jood Pealinn Euroopas

Sik-... Püsi, rahu

Mungalill

Tiliseb, tiliseb ...kell Hektar

Rünnak EKRE ... linna ringkonna esimees on Indrek Särg

Valdo Pandi näidend

Ruumikas

EKRE Tartu- ja Jõgevamaa ringkonna juhat. liige Kõlblus

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige

Küsisõna

Järv (veehoidla) Aafrikas

Tsönoos

Ukraina maakood

"Partners ... Crime" Muusikateadlane ja pianist (1930-2005)

Rott (inglise k.)

A, ..., the Püha härg

...müts EKRE Ida-Virumaa ringkonna aseesimees

Amper Vajunud maakoore osa

Koeratõug

1000.

Isaskala seemnesari

Ussi... (niiskete alade püsik) Northern Union

Konservatiivid on toonud poliitilisele parnassile uue nähtuse: nad räägivad seda, mida nad mõtlevad ja lubavad seda, ...................................................

Milliliiter

...-kiosk

Kreeka täht Ükskõiksus, tuimus "... patuste alev"

Linn Texases

Algeline maaharimisviis Soome ekspeaminister

Andmete ülevaatlik esitus ...paber (läikpaber)

Purskekivim

Kuiv-

Teaduste Akadeemia

S naaber

19

Sõjakooli kursant

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „...millegi tegemises on jõud”. Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud” saavad loosi tahtel endale Aime Kinnep Pärnust, Katrin Kokk Raplast, Ants Piirsalu Tõrva vallast, Rainer Talu Elvast, Villem Jürgens Tallinnast. Palju õnne! Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 1. septembriks 2018 aadressile ajaleht@ekre.ee või Eesti Konservatiivne Rahvaerakond,Toompuistee 27, Tallinn 10149. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Mart Helme raamatu „Kaks mõõka. Hiina jutud”, mille lood on sündinud autori aastakümneid püsinud huvist Kaug-Ida vastu. Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

Olümpiaorgan (lühend.) Aar India osariik

Ristsõna vastus:

Vastus: MIDA TÕESTI TEHA KAVATSEVAD

______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________

Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

20

3(5)/2018

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

3 võimalust aidata kaasa rahvuskonservatiivide edule

Foto: EESTI MEEDIA / tairo lutter

Igaühel meist on võimalik kaasa aidata sellele, et rahvuskonservatiivid koguksid Eestis jõudu, saaksid järgmises Riigikogus kohti juurde ja osaleksid valitsuse moodustamisel. Võimalus nr 1 Astu meie liikmeks! Kui oled vähemalt 18-aastane, nõustud erakonna põhikirja ja programmiga ning tahad kaasa rääkida rahvuskonservatiivse poliitika kujundamisel ja elluviimisel, siis oled teretulnud EKRE ridadesse. Erakonna liikmel on õigus osaleda oma häälega erakonna koosolekutel, kus valitakse juhtorganeid, hääletatakse programmi või põhikirja üle või langetatakse muid erakonda puudutavaid otsuseid; õigus kandideerida kõigile valitavatele ametitele erakonna sees; õigus teha ettepanekuid põhikirja ja programmi muudatusteks; õigus taotleda ja saada erakonnalt moraalset tuge ja kaitset ning toetust ühiskondlikus tegevuses. Erakonna liikmeks ei või olla ega võeta isikut, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamise vastu või kes tegutseb Eesti riikliku iseseisvuse vastu; ei toeta tegelikult erakonna seisukohti ja eesmärke; on osalenud okupatsiooniaegadel repressiivorganite tegevuses; on kuulunud või kuulub välisriikide luureorganitesse; omab kehtivat kriminaalõiguslikku karistust; on vabastatud avalikust teenistusest süülise tegevuse tõttu; kahjustab oma varasema tegevuse või käitumise tulemusel kujunenud maine tõttu erakonna mainet.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna erakonna struktuuri moodustavad ringkonnad, mis kattuvad Riigikogu valimiste ringkondadega. Ringkonna liikmed võivad luua osakondi valdades või linnaosades. Erakonnaga liitumise avalduse saab esitada elektrooniliselt veebilehel www.ekre.ee. Teine võimalus on võtta ühendust EKRE piirkonnajuhiga, kelle kontaktid siinkohal avaldame.

Põhja-Tallinna ringkond Põhja-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Kristiine, Haabersti ja Põhja-Tallinna linnaosasid. Ringkond jaguneb Kristiine, Haabersti ja PõhjaTallinna osakondadeks. Kontakt: Urmas Espenberg, urmase1@gmail.com, tel 5814 1650.

Lääne-Tallinna ringkond Lääne-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosasid. Ringkond jaguneb Mustamäe ja Nõmme osakondadeks. Kontakt: Wesse Allik, wesse.allik@hotmail.com, tel 5562 7396

Ida-Tallinna ringkond

Ida-Tallinna ringkond hõlmab Tallinna Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna linnaosasid.

Ringkond jaguneb Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna osakondadeks. Kontakt: Kairet Remmak-Grassmann, kairet.grassmann@gmail.com, tel 507 8088

Harju- ja Raplamaa ringkond Ringkond jaguneb Rae, Kuusalu, Harku, Kehtna, Rapla, Viimsi, Kohila, Saue, Kiili, Jõelähtme, Märjamaa, Keila, Saku ja Kose osakondadeks. Kontakt: Siim Pohlak, siim@tre.ee, tel 5623 6022

Läänemaa ringkond Ringkond jaguneb Hiiumaa, Lääne-Nigula, Martna ja Haapsalu-Ridala osakondadeks. Kontakt: Hardi Rehkalt, hardi11@hot.ee, tel 515 8237

Saaremaa ringkond Ringkond jaguneb Kuressaare, Muhu, Valjala ja Leisi osakondadeks. Kontakt: Aarne Toomväli, aarne.toomvali@mail.ee, tel 516 8006

Järva- ja Viljandimaa ringkond Ringkond jaguneb Türi,

Võimalus nr 2 Tee erakonnale annetus! Kui jagad rahvuskonservatiivset maailmavaadet, siis palume Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tegevuse toetamiseks ka sinu abi. EKRE saab riigieelarvest võrreldes teiste parlamendierakondadega kõige väiksemat toetust. Peale selle, et suurtele kartellierakondadele ette nähtud toetus on kordades suurem, rahastavad neid ka poliitiliste ettevõtlushuvidega ärihaid. Aita muuta meie võitlust

eestimeelse ja inimsõbraliku ühiskonna eest võrdsemaks! Oma annetusega toetad EKRE poliitilist tegevust, kaasa arvatud ajalehe Konservatiivide Vaba Sõna väljaandmist. Oleme väga tänulikud iga summa eest! Erakonna konto SEB pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE301010002019895003

Erakonna konto LHV pangas: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond EE677700771001338916 Annetuse tegemisel lisa selgitusse annetaja EES- ja PERENIMI ning kindlasti ka ISIKUKOOD. Seadus ei luba erakondadel ilma nime ja isikukoodita annetusi vastu võtta. Suur tänu!

Paide, Viljandi, Järva ja Mulgi osakondadeks. Kontakt: Rein Suurkask, reinsuurkask@hotmail.com, tel 5190 0902

Pärnumaa ringkond Ringkond jaguneb AudruTõstamaa-Paikuse, Saarde, Sauga, Sindi, Lääneranna ja Tahkuranna osakondadeks. Pärnumaa ringkonna kontor asub Pärnus aadressil Akadeemia 9 (Tervistav Stuudio ruumides). Kontakt: Helle Kullerkupp, kullerkupphelle@gmail.com või ekreparnu@gmail.com, tel 514 3325

Tartu ringkond Tartu ringkonna kontor asub aadressil Lai tn 6. Kontakt: Indrek Särg, indreksarg@gmail.com, tel 512 1190

Tartu- ja Jõgevamaa ringkond Ringkond jaguneb Jõgeva, Kastre, Põltsamaa, Mustvee, Elva, Kambja ja Tartu osakondadeks.

Kontakt: Raivo Põldaru, raivo.poldaru@gmail.com, tel 521 5565

Võru-, Põlva- ja Valgamaa ringkond Ringkond jaguneb Põlva valla, Valga linna, Võru linna, Antsla, Rõuge, Räpina, Kanepi, Setumaa, Tõrva, Võru valla, Räpina ja Setumaa ühenduse osakondadeks. Kontakt: Merry Aart, merryaart@gmail.com, mobiil 509 3378.

Lääne-Virumaa ringkond Rakvere, Tallinna tn 12, III korrus, ruum 305. Kontakt: Anti Poolamets, anti.poolamets@eesti.ee, tel 5691 4374

Ida-Virumaa ringkond Kontakt: Madis Toom, madis.toom.001@mail.ee, mobiil 5692 1170

Soome osakond Kontakt: Valver Kõrgemäe, valver.korgemae@gmail.com või ekre.soome@ekre.ee

Võimalus nr 3 Tule valima! Kui sa ei soovi aktiivselt poliitikas osaleda ja erakonnale annetamine ei ole võimalik, aga toetad rahvukonservatiivset maailmavaadet, siis tule 2019. aasta Riigikogu valimistel ja europarlamendi valimistel KINDLASTI valima ning anna oma hääl Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaadile. Ainult nii on lootust, et Eesti poliitikas ka tegelikult mida-

gi muutub ja riigis hakatakse ajama eestimeelset poliitikat. Jälgi meie tegemisi ja seisukohti: EKRE Facebook: www.facebook.com/ rahvuspartei Rahvuskonservatiivide uudisteportaal Uued Uudised: www.uueduudised.ee