Konservatiivide Vaba Sõna, august-september 2016

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / august–september 2016 Martin Helme

Euroopa on sõjas! Immigratsiooni peatamisest enam ei piisa Lk 4

Henn Põlluaas

Burkakandja: naine või enese­ taputerrorist? Lk 5

Ruuben Kaalep

Kui eestlane võib olla ükskõik kes, pole meil eestlasena enam identiteeti

issuu.com/konservatiividevabasona Mart Helme

Eesti rahvas ootab juhte, kes astuvad temaga ühte jalga Lk 8

Lk 6

Jaak Valge

ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee

Võimupoliitikute löögid allapoole vööd. Ebakorrekt­ seid ajalooväiteid poliitilises debatis

Urmas Espenberg

Globalismi ja rahvusluse leppimatu heitlus Lk 14

Lk 10

Presidendikandidaat Mart Helme elulugu jõudis kaante vahele Tänavu augustis jõudis poelettidele Paavo Kanguri kirjutatud raamat „Mart Helme. Õnnesärgis sündinud“.

„S

ee raamat räägib Mart Helmest, kes on hariduselt ajaloolane, hobilt mõisnik, tiitlilt suursaadik ning taustalt rokkmuusik ja Sillaotsa taluperemees, jutustades tema lapsepõlvest, kooliteest, esimesest armastusest ja otsingutest, aga ka Eesti diplomaatia viimase kahe kümnendi püüdlustest,“ tutvustab autor Paavo Kangur. Ta lisab: „Kuid selle raamatu pealkiri võiks olla ka „Teise Eesti mäss ehk EKRE sünd“. Kõigepealt suletakse pangaautomaat ja postkontor, siis kool ja pood ning seejärel tehakse eurorahade eest külasse savikoda, misjärel kõik sõidavad unistuste Põhjalasse paremat elu otsima, aga vallavanem üritab tühjaks jäänud koolimajja rajada hullumaja haigekassa rahade arvel. Kurb, aga see on tänane ääremaastuv Eesti, mis on liikumas demograafilise ja sotsiaalse katastroofi suunas peasuuna meedia marulise aplausi ning võimuerakondade ülbe ja vist ka veidi mõistmatu irvituse saatel. Sestap ei ole imestada, et Tamsalu, Varbla ja Suure-Lähtru kandi mehed EKRE kokku panid. Seisukoht sõltuvat ju istekohast. On inimesi, kelle jaoks EKRE on õudusunenägu, ning on inimesi, kelle jaoks EKRE on päästja ja äratuskell.“ Raamatu tutvustamiseks toimuvad kümmekonnas Eestis linnas raamatuesitlused, kus Mart Helme jagab autogramme ja vastab küsimustele.

Mart Helme – hariduselt ajaloolane, hobilt mõisnik, tiitlilt suursaadik ning taustalt rokkmuusik ja Sillaotsa taluperemees.

Augusti esimestel päevadel Tartu ja Pärnu Apollo raamatukauplustes toimunud esitlustele tuli kohale sedavõrd palju rahvast, et raamat lõppes letilt otsa veel enne ürituse lõppu. Mart Helme sõnul ei ole elulooraamatu ilmumise aeg juhuslik, kuid ta ei soovinud ise kirjutada autobiograafiat, mida ta mälestuste rohkuse tõttu teeks ilmselt siiani. Appi tuli tuntud elulooraamatute autor Paavo Kangur, kellega alustati mälestuste kirjapanemist enne 2015. aasta jõule. Mart Helme lubas naljaga pooleks, et autobiograafiani jõuab ta ehk paarikümne aasta pärast.

Mart Helme elulooraamatu esitlus Apollo raamatupoes.

Foto: EKRE

2

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Riigikogule anti üle ligi 40 000 massiimmigratsiooni vastu kogutud allkirja

Otsevalimised annaksid rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhti­ mises ning vähendaksid demokraatia defitsiiti Eestis. Foto: Liis Treimann / Postimees

Rahvas väärib õigust presidenti otse valida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kongress võttis vastu poliitilise avalduse, milles soovib seadustada vabariigi presidendi otsevalimised. Avaldame deklaratsiooni täisteksti: „President Lennart Meri andis 8. oktoobril 2001. aastal, oma ametisoleku viimasel päeval, Riigikogule üle põhiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärgiks oli viia sisse presidendi otsevalimised. 2001. aasta sügisel presidendiks valitud Arnold Rüütel toetas oma eelkäija algatust. Järgnenud 15 aasta jooksul on aga kartelliparteid hääletanud maha kõik algatused presidendi otsevalimisteks ja eelistanud tagatoa kokkuleppeid, et Kadriorgu jõuaks mugavuspresident, kes laseks võimulolijatel segamatult toimetada. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kongress nõuab kodanikele juurde hädavajalikke ja vahetuid mehhanisme osalemiseks riigi juhtimisel. Eesti demokraatia huvides tuleb seadustada presidendi otsevalimised. Praegune valimiskord, mille järgi valib presidendi Riigikogu, ei lähtu Eesti rahva kui kõrgeima võimu kandja põhiseaduslikust staatusest. Rahval puudub sisuliselt võimalus mõjutada presidendivalimiste protsessi. Kehtiv valimisüsteem ei ole kooskõlas põhiseadusliku võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttega. Parlamendis valitud president on kaldu nii Riigikogu kui ka valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade poole. Peatselt ametist lahkuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese seisukohad ja väljaütlemised on selle kõnekaks näiteks. Presidendi üheks oluliseks ülesandeks on tasakaalustada erakondade ja valitsuse tegevust riigi juhtimisel. Otsevalimistel mandaadi saanud president esindaks kõiki Eesti kodanikke, mitte ainult teda ametisse valinud erakondi. Rahva president saaks vabamalt kasutada talle antud põhiseaduslikke volitusi ega peaks kartma otsuseid või avaldusi, mis võimueliidile ei meeldi. Juhime tähelepanu, et presidendi institutsiooni omavatest Euroopa riikidest puudub presidendi otsevalimiste võimalus vaid seitsmes riigis: Eestis, Itaalias, Kreekas, Lätis, Maltal, Saksamaal ja Ungaris. Rahva kätes on riigipea valimine üheksas parlamentaarses Euroopa riigis: Austrias, Bulgaarias, Iirimaal, Leedus, Poolas, Slovakkias, Sloveenias, Soomes ja Tšehhis. Samuti Küprosel, Portugalis, Prantsusmaal ja Rumeenias, kus presidendil on otsustusõigust rohkem. Presidendi otsevalimised on euroopalik komme. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et enamik rahvast tunneb ennast kõrvale jäetuna võimalustest mõjutada riigi olulisi otsuseid ja on presidendi otsevalimiste poolt. Otsevalimised annaksid rahvale võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises ning vähendaksid demokraatia defitsiiti Eestis. Rahva tahte objektiivseks väljaselgitamiseks teeb Konservatiivse Rahvaerakonna Kongress ettepaneku panna presidendi otsevalimiste küsimus põhiseaduse muutmise kaudu rahvahääletusele.“

Eesti Konservatiivse Rahva­ erakonna fraktsioon andis Riigikogu juhatusele üle 39 399 massiimmigratsiooni vastasele petitsioonile antud toetusallkirja. Petitsiooniga nõutakse rahvahääletust, et immigratsiooni- ja pagulaspoliitika oleks Eesti rahva kontrolli all ega ületaks senist taset. Enamik allkirju koguti posti teel, tänavakampaania ja rahvakoosolekute raames, kolmandik allkirju laekus veebilehe www.ekre.ee/petitsioon kaudu. „Alustasime allkirjade kogumist 2015. aasta suvel, kui oli selge, et Euroopasse suunduv massiimmigratsioon ei jäta Eestit puutumata,” ütles Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. „Samuti sai selgeks, et Euroopa Liit kavandab sundkvoote, tsentraliseeritud immigratsioonipoliitikat ja teisi meetmeid, mis rikuvad liikmesriikide suveräänsust ja Euroopa Liidu aluslepinguid.” Koos toetusallkirjadega esitas konservatiivide fraktsioon Riigikogule otsuse eelnõu pan-

Konservatiivne Rahvaerakond nõuab, et immigratsiooni- ja pagulaspoliiti­ ka oleks Eesti rahva kontrolli all ega ületaks senist taset. Foto: EKRE

na 2017. aasta 23. aprillil ehk järgmisel Jüripäeval rahvahääletusele küsimus: “Kas olete nõus, et Eesti Vabariik osaleb Euroopa Liitu saabunud immigrantide ümberjaotamises?” „Rahvahääletusel saadav seisukoht annaks immigratsioonipoliitikale tugeva legitiimsuse. Valijate seisukoht annab selge aluse Eesti seisukohtade esindamisele Euroopa Liidu institutsioonides. Rahvahääletusel tulemuseks saadav “jah” või “ei” annab

Eesti valitsusele aastateks kindlustunde, et ta arvestab oma rahva arvamusega,” ütles Mart Helme. „Immigratsiooniteema on Eesti riigi ja rahva tulevikku silmas pidades strateegiliselt tähtis ning vajab rahvaga nõu pidamist, kui soovime, et riigivõim säilitaks legitiimsuse. Praegu tegutseb valitsus ilma mandaadita, lühinägelikult ohte ja probleeme maha vaikides ning meie kõigi tulevikku ohustades.”

Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete rongkäik Pärnus pärast suvist kongressi.

Foto. EKRE

Konservatiivne Rahvaerakond on eestlaste seas populaarsuselt teisel kohal Eestlaste seas on populaarseim partei Reformierakond, aga teisele kohale on tõusnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, näitab suve alguses uuringufirma TNS Emor BNS-i tellimusel läbi viidud erakondade toetuse uuring. Reformierakonda toetab eestlastest 32,4 protsenti ja Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda 17,9 protsenti, teisi erakondi pooldab vähem vastanuid. Muulaste seas on 68,7 protsendiga ülekaalukalt populaarseim Keskerakond, SDE on teisel kohal 14,9 protsendiga.Piirkondlikult on Konservatiivse Rahvaerakonna toetus kõige suurem Lääne-

maal, Tartu-ja Jõgevamaal ning Põhja-Eestis. Lääne-Eestis toetab Reformierakonda 32, EKRE-t 24,5, Keskerakonda 14,5, Vabaerakonda 10,5, SDE-d 10,3 protsenti ja Erakonda Eestimaa Rohelised 5,4 protsenti. Ülejäänud parteid praeguse seisuga valimiskünnist ei ületa. Tartu regioonis ehk Tartu linnas, Tartu- ja Jõgevamaal toetab Reformierakonda 27,6, EKRE-t 19,8, Keskerakonda 14,3, SDE-d 13, Vabaerakonda 10,4 ja IRL-i 10,2 protsenti. Ülejäänud parteid valimiskünnist ei ületa. Reformierakonna toetus on kõrgeim Põhja-Eestis, kus see

ulatub 35,2 protsendini. SDE-d toetab 17,8, EKRE-t 15,1, Vabaerakonda 12,1, Keskerakonda 9,4 ja IRL-i 8 protsenti. Ülejäänud parteid jäävad allapoole valimiskünnist. Tallinnas on EKRE toetus 10,1%, teistes suuremates linnades (Tartu, Pärnu, Narva ja Kohtla-Järve) kokku 11,7%. Erakondade reitinguprotsendid on näidatud nende vastanute hulgast, kellel on olemas erakondlik eelistus, seega „Ei oska öelda” vastanute protsent elimineeritakse. Kokku küsitles TNS Emor 7.14. juunini telefoni- ja veebiintervjuude teel 1158 inimest vanuses 18-74 aastat.

www.ekre.ee

3

EESTI EEST!

Reformierakonna plaan seadustada topeltkodakondsus ohustab Eesti julgeolekut Topeltkodakondsus kujutab Eestile selget julgeolekuohtu, arvestades meie suurt välis­ päritolu elanikkonna ja Venemaa kodanike arvu, leiab Konservatiivse Rah­ vaerakonna fraktsiooni ase­ esimees Henn Põlluaas. Ettepanekuga seadustada topeltkodakondsus tuli hiljuti välja ka Reformierakonna presidendikandidaat Siim Kallas. Henn Põlluaasa sõnul tuleb meeles pidada, et kodakondsus ei anna mitte ainult õigusi, vaid paneb ka kohustusi. „Mitme riigi kodakondsuse omamine tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga, kohustust tegutseda riigi huvides, millestki loobuda. Sellistele isikutele võib tekkida erinevate riikide sõjaväekohustus, topeltmaksustamine, erinevast seadusandlusest ja muudest asjaoludest tingitud probleeme, millest suurim on kahtlemata lojaalsuse küsimus,“ ütleb Põlluaas. „On täiesti vastutustundetu tekitada olukord, kus näiteks

nii Eesti kui ka Vene kodakondsust omavad inimesed saavad kriisi korral valida, kummale riigile nad lojaalsed on. Miks panna inimene olukorda, kus tal tekib lojaalsuskonflikt? Kas Siim Kallas on topeltkodakondsuse seadustamisega valmis andma Vene kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele? Meenutades Gruusia sõja ajal okupeeritud Osseetiat, kus jagati massiliselt Vene kodakondsust, siis grotesksemal kujul võiks see anda Venemaale ajendi käsitleda Kirde-Eestit enda territooriumina, sest lõviosa seal elavatest inimestest omaks lisaks Eesti kodakondsusele ka Vene Föderatsiooni kodakondsust. Samuti madaldaks see Kremlile oma nn kaasmaalastele „appituleku“ lävendit ja tekitaks liigset kiusatust asuda sõnadelt tegudele.“ Põlluaas juhib tähelepanu ka probleemile, mis tekib seoses topeltkodakondsusega isikute töötamisega riigiametis. „Kuidas pidada läbirää-

kimisi teise riigiga, kui meie läbirääkijatel või ekspertidel on ka selle riigi kodakondsus? Kelle huve esindavad meie diplomaadid, rahvaesindajad, ministrid või president, kui nad omavad mõne muu riigi kodakondsust? Venemaa ei jätaks seda ära kasutamata.“ Konservatiivne Rahvaerakond näeb selget probleemi ka selles, et praegu on topeltkodakondsus reformierakondlastest Riigikogu liikmetel Valdo Randperel ja Imre Sooäärel. Praeguste seaduste järgi ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. „Tekib küsimus, kelle huve esindavad Riigikogu liikmed, kes omavad ka teiste riikide kodakondsust. Tegemist on selge julgeolekuriskiga,” ütles Põlluaas. „Põhiseadusega ettenähtud rahvusriigi kestmine ei ole võimalik, kui me muudame kodakondsuse ­sisulist väärtust mitteomavaks odavaks kaubaks.“

Toomas Kümmel paljastab uues raamatus juhtivate reformierakondlaste musti tegusid VEB-fondi tehingute uurimisega üle kümne aasta tegelenud endine ajakirjanik Toomas Kümmel on valmis saanud uue raamatu „VEBfond. Kadunud raha“. „Täielik läbipaistmatus, puudulikud kontrollmehhanismid, kontrollijate ebakompetentsus, Riigikogu otsuse täitmata jätmine, seadusvastane tegevus, parteiline ringkaitse, ajakirjanduse nõrkus, erapoolik õigussüsteem ja mäng Vene kaardiga on eeldused, mis on lubanud toime panna Eesti ajaloo suurima finantskuriteo. Igale tööealisele eestimaalasele on see maksma läinud umbes 900 Eesti krooni. See ei pruugi olla lõplik hind meie maksumaksja jaoks,“ kirjutab sihtasutuse VEB-Fond likvideerija Rein Järvelill raamatu tutvustuses. „Paarikümne aasta jooksul on sellest raha kadumise loost pea- või kõrvalosatäitjana läbi käinud väga palju inimesi, kellel on selles loos vägagi erinevaid rolle. Mitmed neist toimetavad tänaseni poliitilise või majandusliku eliidi hulgas. Kes on need lipsustatud ja mõjuvõimsad inimesed? Me ei saa kedagi neist nimetada kurjategijaks, sest kedagi pole selles kuriteos süüdi mõistetud ja ilmselt ei mõisteta ka. Ometi on õpetlik süveneda sündmustesse, mis algasid

üle kahekümne aasta tagasi iseseisvust taastava Eesti Vabariigi ühes olulises ja väga palju määravas institutsioonis – Eesti Pangas.“ Toomas Kümmel on öelnud, et värskest VEB-fondi raamatust vaatab vastu peamiselt valetav Siim Kallas. „Tõele au andes tuleb tõdeda, et on ka üksikuid momente, kus ta enam-vähem kogu selle loo kohta tõtt suutis öelda. Nagu me näeme, pole kõigel sellel valetajale endale erilist kahjulikkust küll olnud. Aga samas annan Kallasele au, nii jultunud kahepalgelist teflonit ei kohta isegi parimate saksa praepannide valikus,“ kirjutas Kümmel oma Facebooki kontol. Raamatu maht on 352 lehekülge ning see on varustatud

nimeregistriga. Lisaks on raamatus esitatud nutiseadmetega skaneerimist võimaldavad viited (digimaterjalid, videod jne) QR-koodiga. 1960. aastal sündinud Toomas Kümmel lõpetas 1984. aastal Tartu ülikooli geograafina. Ta on töötanud uuriva ajakirjanikuna Eesti Ekspressi, Eesti Aja ja Eesti Päevalehe toimetustes ning olnud Jõelähtme vallavanem. 1990. aastate alguses tegi ta ka dokumentaalfilme. 2004. aastal andis ta välja raamatu „Isamaa rüüstajad: dokumentaaluurimus suurimast pangaröövist tänapäeva-Eestis ”.

Häälte lugemine Suurbritannia referendumil Euroopa Liitu kuulumise üle. Foto: AFP

Rahvalt tuleb küsida uus mandaat Eesti kuulumisele Euroopa Liitu Pärast Ühendkuningriigi otsust lahkuda Euroopa Liidust (Brexit) peaks oma suhte ühendusega üle vaatama ka Eesti ning korraldama pikas perspektiivis liikmelisuse üle uue referendumi, leiab Konservatiivne Rahvaerakond. Erakonna aseesimees Martin Helme ütles, et esialgu peaks ühiskonnas toimuma dialoog, mille käigus liikmesuse üle põhjalikult arutatakse. „Pikas perspektiivis on vaja ilmselt küsida ka mandaat, selleks on referendum parim lahendus. Praegu ei näitaks see referendum siiski midagi,” ütleb ta. Helme tervitab Briti rahvahääletuse otsust lahkuda Euroopa Liidust, märkides, et tegemist on märgilise otsusega demokraatia ja rahvaste suveräänsuse taaskehtestamisel Euroopas. „Konservatiivne Rahvaerakond on alati pooldanud Euroopa riikide ja rahvaste tihedat koostööd nii majanduse, julgeoleku kui ka kultuuri vallas. Samas peab taoline koostöö tagama riikide suveräänsuse säilimise, olema vabatahtlik, vastastikusel kasulikkusel ning austusel põhinev ning omama regulaarselt uuendatud mandaati rahvalt.“ Helme loodab, et Suurbritannia lahkumise järel Euroopa Liidust käivituvad protsessid, mis võimaldavad lõpuks realiseerida just taolist koostöövormi Euroopa rahvaste vahel. „Oleme seisukohal, et Briti referendumi toimumise fakt ning tulemus on veenvaks tõestuseks, et liit ei toimi sellisena, nagu teda on aastaid euroopa rahvastele reklaamitud. Eelkõige taandub küsimus aina süvenevale demokraatia ja suveräänsuse kaole, samuti permanentsele majanduslikule stagnatsioonile, mis Euroopas valitseb ja mille peamiseks allikaks on Euroopa Liidu poliitiline struktuur,“ märgib Helme. „On selge, et rahulolematus euroliidu liikmelisusega ei ole üksnes Suurbritannia eripära. Usaldusväärsed rahvusvahelised küsitlused näitavad, et soov lahkuda Euroopa Liidust või eurotsoonist on sama kõrge või kõrgemgi Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Hollandis, Kreekas ja mitmes teises Euroopa riigis.” Helme sõnul tuleb Brexiti järel uuele reaalsusele näkku vaadata ning oma valikud läbi kaaluda. „Brexitit ei oleks toimunud, kui euroliitu oleks saanud reformida või kui Brüssel oleks valmis arvestama liikmesriikide eripärade ja soovidega. Eesti rahvas pole kunagi andnud mandaati oma iseseisvuse ära andmiseks ega oma demokraatlikest riigivalitsemise põhimõtetest loobumiseks,“ toonitab Helme.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

4

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Euroopa on sõjas! Kuidas võita? Euroopal on vaid üks võimalus saada tagasi oma kaotatud turvalisus ning naasta harjumuspärase eluviisi juurde. Selleks on suurte islamikogukondade välja surumine Euroopast, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees MARTIN HELME.

A

lustame lihtsamate tõdemustega. Esiteks: islam on (taas) Euroopale sõja kuulutanud. Teiseks: sõja eesmärk on (taas) Euroopa alistamine islamile ehk Euroopa islamiseerimine. Kolmandaks: oma eesmärki viiakse ellu immigratsiooni ja immigrantide hulka peidetud terroristide abil. Paraku on väga paljudel raskusi nende lihtsate tõdemuste aktsepteerimisega. Kui vaadata meie valitsuspoliitikute reaktsioone viimaste kuude verevalamistele, siis on selge, et nad keelduvad nägemast immigratsiooni probleemina ja keelduvad tunnistamast islami keskset rolli tapatööde taga. Sama võib öelda suure osa ajakirjanduse sildi all tegutsevate propagandaväljaannete kohta. Ja loomulikult ei saa oma tegevuse hävituslikkust tunnistada ka nn kodanikuaktivistid, kes on teinud immigrantide maaletoomisest endale suure sissetulekuallika. Peaminister Taavi Rõivas on korduvalt kasutanud Riigikogu kõnepulti selleks, et näägutada Konservatiivse Rahvaerakonna kallal, sest me tegelevat populismi ja hirmutamisega.

Sallivuslaste vandenõu Vaadates uudiseid, mis toovad Euroopast teateid islami nimel korda saadetud tapatöödest, tahaks küsida: kas tõesti polegi midagi karta? Või on kuulikindla klaasi taga sõitvatel ministritel ettekujutus, et kuna neid oht ei ähvarda, ei tasu ka teistel hirmu tunda? Turvalisus on kadunud. Isegi kui vältida rahvarohkeid kohti – Bataclani kontsert, Nice’i rahvapidu, Kölni uusaastaöö, kaubanduskeskused –, jääb alati võimalus saada kuuli burgeriputkas või nuga haiglas, jääda kirve ette rongis või matšeete ette tänaval, lennata kohvikus pommiga õhku või lõikavad islamistid kirikus kõri läbi. Aga kuna valitsusliikmeid see kõik otseselt ei ähvarda, siis antakse meile teada, et lõpetage virisemine ja leppige, et multikulti nimel pole tuhandete surm kuigi kõrge hind. Nii võimulolijatel kui ka väga suurel osal ühiskonnast on kadunud elementaarne alalhoiuinstinkt. Sisuliselt nõuavad immigratsioonipooldajad, et me loobuksime vabatahtlikult oma edasisest eksisteerimisest ja nõus-

Lein pärast koletut terrorirünnakut Prantsusmaal Nice’is.

Vaadates uudiseid, mis toovad Euroopast teateid islami nimel korda saadetud tapatöödest, tahaks küsida: kas tõesti polegi midagi karta? Või on kuulikindla klaasi taga sõitvatel ministritel ettekujutus, et kuna neid oht ei ähvarda, ei tasu ka teistel hirmu tunda? Martin Helme

tuksime surma või orjusega, et nemad saaksid end näidata sallivatena. Me näeme, kuidas paljudes Euroopa riikides on valitsused selges vandenõus oma rahva vastu. Kahjuks ka meil Eestis. Konservatiivne Rahvaerakond on pidevalt hoiatanud, et immigratsioon toob terrorismi. Tõigi. Oleme kogu aeg hoiatanud, et kui me oma piire korralikult valve alla ei võta, siis jõuab oht ka Eestisse. Jõudiski. Oleme kogu aeg rääkinud, et kui poliitiline eliit jätkab oma hukutavat immigratsioonipoliitikat, lagundab see Euroopa Liitu. Brexitiga on ka see protsess alanud. Oleme kogu aeg hoiatanud, et kui valitsused ei kuula oma rahvast, toob see endaga kaasa poliitika radikaliseerumise ja siserahu kadumise. Seegi on juhtunud nii Euroopas, USA-s kui ka Eestis. Ükskõik, millise hüsteerilise tooniga meie konkurendid meid sõimavad, see ei muuda fakti, et meie

oleme poliitilisi protsesse adekvaatselt hinnanud ning sündmusi ette ennustanud, meie vastased on aga elanud luulude maailmas ning õigustanud oma tegevust või tegevusetust lakkamatute valedega. Peaminister Rõivas kinnitas veel veebruari keskel, et otsust Vägevale pagulasi paigutada ei ole tehtud. Täna on nad seal kohal. Just selle tõttu tasuks nii võimueliidil kui ka ajakirjandusel oma seisukohti korrigeerida. Alustada tasub artikli alguses toodud lihtsate tõdemuste omaks võtmisega.

Immigratsiooni peatamisest enam ei piisa Peale Nice’i veretööd on mitmel pool Euroopas hakatud nõudma immigratsiooni täielikku peatamist islamiriikidest. Esialgu nõuavad seda opositsioonis olevad immigratsioonivastased poliitikud: Taani Rahvapartei, Hollandi Vabaduspartei, Austria Vabaduspartei, Prantsuse Rahvusrinne, terve rida Ida-Euroopa parteisid, Konservatiivne Rahvaerakond Eestis. Samas, tänaseks on Euroopas juba niivõrd suur hulk radikaliseerunud moslemeid, et uute lisandumise lõpetamine julgeolekuolukorda ei paranda. Liiga palju on selliseid kogukondi, mille sees on vaenutegevust mugav kavandada ja ellu viia ning kust on lihtne korraldada selle sama kogukonna aina suurenevat radikaliseerumist. Mitte kuidagi ei saa leppida Kaljuranna või Rõivase seisukohaga, nagu oleks tegemist uue normaalsusega, millega tuleb ära harjuda. Surma saamisega ei ole võimalik ära harjuda. Aga mis peamine: miks me peaksime sellega ära harjuma? Tegelikult on Euroopal vaid üks võimalus saada tagasi oma kaotatud turvalisus ning naasta harjumuspärase eluviisi juurde. Selleks on suurte islamikogukondade välja surumine Euroopast.

Šariaadi pooldajad Euroopast välja! See nõuab otsustavust ja lahti ütlemist teatud dogmadest. Vastasel juhul on Euroopa põlisrahvad määratud langema vägivallakeerisesse, mille tulemuseks on kodanikuvabaduste kadumine, demokraatia hävinemine, majanduslik viletsus ja kohati ka islami ülemvõimu kehtestamine koos selle kõigi barbaarsustega. Selge, et praegu võimul olevad inimesed enamikus Euroopa riikides ei suuda taolist poliitikat endale isegi ette kujutada, rääkimata selle ellu viimisest. Meenutame, et Nice’i terrorist oli PrantsuseTuneesia topeltkodakondsusega. Sama oli Saksamaa massitulistamise korraldanud iraanlasega. Ka Brüsseli lennujaama ründajatel oli Belgia kodakondsus. Kodakondsus ei ole enam kategooria, millele toetudes saab inimeste riigis olemise üle otsustada. Mõõdupuuks tuleb võtta väärtushoiakud. Igaüks, kes tunnistab šariaati, kuulutab end automaatselt kõlbmatuks elama Euroopas. Taolised inimesed tuleb saata tagasi nende päritolumaadesse. Loomulikult ei kujuta keegi ette, et miljonite inimeste deporteerimine sujub ilma vastuhakuta ja kokkupõrgeteta. Kuid see on teostatav, kui riigid rakendavad selleks oma jõuressursse. Sõjas nii tehaksegi. Ning sellega kaasneb vähem vägivalda, kui immigratsiooni jätkumise ja islamikogukondade alles jätmisega. Sest võime ka ette ennustada, mis hakkab juhtuma siis, kui valitsused ei muuda oma käitumist ning reageerivad igale massitapmisele vaid leinaseisaku ja sama vana jutuga, et meie ei muuda mitte midagi. Euroopa rahvad hakkavad spontaanselt vastu. Hakkavad toimuma juhuslike moslemite tapmised kättemaksuks. Hakkavad organiseeruma

Foto: Reuters

põrandaalused islamivastased rühmitused.

Kuidas ära hoida kodusõda Võime sedagi ette ennustada, et moslemite mahasurumise asemel valivad poliitkorrektsed etnosuitsidaalsed vasakpoolsed valitsused oma rahva ellujäämise eest võitlevate jõudude represseerimise, mis viib neis riikides kolmepoolse kodusõja olukorrani, kus üheks leeriks on islam, teiseks valitsus ja kolmandaks põlisrahvas. Taolistel valitsustel ei ole enam mingit moraalset autoriteeti ega legitiimsust, mis sunnib neid võimuvastast kriitikat üha jõhkramalt maha suruma. Sellises olukorras ei saa kesta edasi ei sallivus, demokraatia ega normaalselt toimiv majandus. Oma hävitusliku immigratsioonipoliitikaga on Euroopa Liit teel ühiskonnakorralduse poole, mis on äravahetamiseni sarnane tavalise araabia diktatuuriga. Eesti jaoks on valikud väga selged. Me kas väldime siin igasugust immigrantide kogukondade teket (lisaks venelastele, kellega meil on habras ühiskondlik tasakaal leitud), või satume samasse surmakeerisesse, mille tunnistajateks oleme Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Belgias. Me peame taastama tegeliku piirivalve nii maismaal kui ka merel, tagades, et piiri saab ületada – ja asüülitaotlusi esitada – ainult piiripunktides. Me ei tohi aktsepteerida teiste Schengeni riikide poolt antud elamislube ja pagulasstaatust piiriületamise alusena, vaid peame nõudma kõigilt mitte-EL-i kodanikelt Eesti viisat, ilma milleta riiki sisenemine takistatakse. Igasuguseid Brüsselist tulnud ettekirjutusi immigrantide vastu võtmiseks tuleb keelduda täitmast. On aeg asuda meie rahva turvalisust päriselt kaitsma!

www.ekre.ee

5

EESTI EEST!

Burkakandja: naine või enesetaputerrorist? Eestis ja mujal Euroopas ei ole varem olnud vajadust seadusega keelata avalikult burka kandmist, kuid immigratsioonikriisi, üha kasvava asüülitaotlejate hulga ja suureneva terrorismiohu tõttu tuleb seda teha, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees HENN PÕLLUAAS.

A

eg-ajalt kerkib üles burka lubamise-keelamise teemaline diskussioon. Mõlemal poolel on aktiivseid sõnavõtjaid, kuid ilmselgelt on ülekaalukas enamuses need, kes ei toeta meile võõraste tavade ja kommete heakskiitmist. Justiitsministeeriumis on pikemat aega ettevalmistamisel eelnõu burkade keelamiseks, kuid kuna koalitsioonil puudub ühine seisukoht, on see toppama jäänud. Hiljuti välismaal olles sattusin nägema, kuidas hotelli restorani tuli sööma moslemiperekond: mees, kaks naist ja terve hulk lapsi. Pere, välja arvatud naised, oli riietatud läänepäraselt ja kõik sõid silmapaistvalt hea isuga. Kurb oli aga vaadata naisi, kes olid kaetud pealaest jalatallani musta burkaga nagu surmainglid. Ainult silmad välkusid kitsa pilu tagant. Nende õhtusöök piirduski vaatamisega, sest neil ei olnud võimalik normaalselt inimese kombel süüa. Nad ei tohtinud ju nägu katvat läbipaistmatut loori eest ära võtta. Nii nad siis üritasid üksikuid palukesi loori alt suhu pista, kuni olid lõpuks sunnitud loobuma ja tühja kõhuga teiste söömist pealt vaatama. Nälja vaigistamiseks võtsid mõlemad lahkudes üht-teist hotellituppa kaasa. Ei ole vist tarvis mainida, et see oli äärmiselt võõristav ja haletsusväärne vaatepilt. Euroopat tabanud immigratsioonikriisi käigus on tulnud reljeefselt välja, et inimõiguste ja põhiseadusega tagatud üksikisiku õigused on sattunud kolmandatest maadest tulnud rahvusrühmade religioossete ja kultuuriliste erinevuste tõttu surve alla. Islamiusuliste kultuuritaust ja kombed ei tunnista sugudevahelist võrdõiguslikkust, nii nagu näevad ette Eesti tavad, kultuur ja seadusandlus. Naiste ahistamine burka ja niqabi kandmise sunni läbi ei sobi kokku meie kommete ja väärtussüsteemiga. Burka ja niqab näokatete kasutamise keeld avalikes kohtades on selge seisukohavõtt, mis näitab, et inim- ja põhiõigused on seaduse silmis teatud usuliste traditsioonide ees primaarsed. Meil räägitakse tavaliselt burkast, kuid sama levinud on niqab. Milles seisneb nende erinevus? Burka on islamiriikides kasutatav naiste riideese, mis katab kogu keha pealaest jalatallani. Niqab on

Nägu peitvate looride ja rätikute keelamisega annab ühiskond signaali, et Eestisse saabunud immigrantrahvastiku teatud erikombed ei saa olla ülimuslikud kohalikest tavadest. Henn Põlluaas

tavaliselt ristkülikukujuline riie, mis on kinnitatud pearäti külgede ja katab näo nii, et nähtavale jäävad vaid silmad. Islami pühakiri Koraan ei reguleeri burka või niqabi kasutamist, mistõttu nende keelamist avalikes kohtades ei saa käsitleda usuvabaduse, põhiseaduslike õiguste ega Inimõiguste deklaratsiooni 9. artikli rikkumise või diskrimineerimisena. Samale järeldusele jõudis 2014. aastal Euroopa inimõiguste kohus, arutades Prantsusmaal kehtestatud burka kandmise keeldu. Burkade kandmine oli Talibani terrorirežiimi ajal kohustuslik Afganistanis. Enda turvalisuse huvides kannavad seda paljud naised tänagi. Burka ja niqabi kandmise nõude on esitanud enda poolt kontrollitavatel aladel ka terroriorganisatsioon ISIS. Rikkujaid karistatakse karmilt. Burka ja niqabi kandmist ei saa seetõttu vaadata kui naiste vaba tahte väljendust, vaid kui vägivaldset ja dikteeritud sundi. Näokatete kandmist Euroo-

Naiste ahistamine burka ja niqabi kandmise sunni läbi ei sobi kokku meie kommete ja väärtussüsteemiga. Foto: Reuters

pa riikidesse saabunud ja siin elavate islami taustaga naiste puhul tuleb vaadata samast vaatenurgast. Nägu peitvate katete kasutamine on keelatud mitmetes Euroopa maades, nagu näiteks Belgias, Hollandis, Prantsusmaal, Šveitsis ja Bulgaarias, mitmetes riikides kaalutakse nende keelustamist. Osaliselt on islami näokatted keelatud Itaalias, Hispaanias, Šveitsis, Hiinas ja Venemaal. Rõhutatakse, et burka ja niqab-rätikute kasutamine on sobimatu nii kristlikust kui ka ateistlikust vaatenurgast ja on naisi ahistav. Austraalia ülemkohus otsustas hiljuti, et kui töötaja riietus takistab suhtlust teise inimesega, võib tööandja keelata selle kandmise. Lisati, et niqabi kandmise keelamine ei ole diskrimineerimine. Enamikes riikides põhjendatakse näokatete kasutamise keeldu ka rahvusliku julgeolekuga, sest see ei võimalda isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul. Äärmusislamistid on enesetaputerrorirünnakute korraldamisel kasutanud korduvalt keha ja nägu peitvat riietust, sest varjab ju suur ja lohmakas burka pommivööd suurepäraselt. Samad põhjendused pädevad ka Eestis, seda enam et KAPO on hoiatanud kasvava terroriohu eest ja islamiterroristid on lisanud Eesti oma sihtmärkide loendisse. Ka Soome julgeolekupolitsei kinnitusel on terrorioht

praegu suurem kui kunagi varem. Nõue, et inimesed peavad olema avalikus ruumis identifitseeritavad, on loomulik ja õigustatud. Burkakandjad tekitavad kõikjal Euroopas inimestes hirmu ja kummastust, sest kuidagi ei ole võimalik olla kindel, kas tegemist on lihtsalt naisterahvaga või hoopis halbade kavatsuste ja ohvreid otsiva fanaatilise enesetaputerroristiga. Mitmetes maades on burka ja niqabi kandmine karistatav rahalise trahviga: Hollandis 380 eurot, Prantsusmaal 187 eurot, Belgias 179 eurot, Šveitsis 15-25 eurot ja/või kuni seitsmepäevase vangistusega. Nägu peitvate looride ja rätikute keelamisega annab ühiskond signaali, et Eestisse saabunud immigrantrahvastiku teatud erikombed ei saa olla ülimuslikud kohalikest kommetest, headest tavadest, seadustest ja põhiseadusest. Tegemist on selgelt äärmusislami poolt kehtestatud ja terroristide poolt kurjasti kasutatava naisi ja naiste õigusi ahistava nõudega, mida tuleb käsitleda naistevastase vägivalla ühe vormina. Eestis ja enamikes teistes Euroopa riikides ei ole varem olnud vajadust reguleerida kõnealust valdkonda seadustega, kuid immigratsioonikriisi, üha kasvava asüülitaotlejate hulga ja suureneva terrorismiohu tõttu tuleb seda teha. Euroopalike inimõiguste, sugupoolte võrdõiguslikkuse ning

julgeoleku ja turvalisuse huvides peab burka ja niqabi kasutamine avalikes kohtades olema keelatud ja trahviga karistatav. Me ei saa oma riigis aktsepteerida, et naised on eesriide taga nagu vangid, ära lõigatud sotsiaalsest elust ja jäetud ilma igasugusest identiteedist. See teeb võimatuks nende integreerumise meie ühiskonda. Seni Eestis eksisteerinud ja peamiselt tatarlastest koosneva islamikogukonnaga ei ole sarnaseid probleeme olnud, nemad burkat või niqabi ei kanna. Küll aga on nad olnud viimasel ajal hädas Eestisse tulnud radikaalsete islamistidega, kes püüavad neile peale suruda enda kaasatoodud äärmuslikke tavasid. Arvestades immigratsioonisurvet ja islamiusuliste uusimmigrantide täiesti erinevat tausta, tuleb ühiskondliku korra ja turvalisuse tagamise nimel võtta kõnealune seadus preventiivselt vastu praegu kohe, olukorras, kus see puudutab vaid üksikuid isikuid. Reeglid tuleb kehtestada enne, kui Eestis hakkavad tekkima sarnased probleemid nagu paljudes Euroopa riikides. Nende küsimuste reguleerimine tagantjärele on äärmiselt keeruline. Praegu on selleks õige aeg. See oleks eetiline ka teise kultuuritaustaga immigrantide suhtes, kes oleksid sel juhul eelnevalt informeeritud Eestis kehtivate kommete, heade tavade ja seaduste osas.

6

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Erinevus rikastab, päriselt ka Eestlane saab veel minna ürgmetsa seenele või üksikusse lahesoppi kalale ja tunda tõelist kodutunnet. Rahvuskonservatismi missioon 21. sajandil on kaitsta tõelist mitmekesisust, mida liberaalne ideoloogia püüab hävitada. Maailm on vaesem ilma meieta, nagu Eesti mets on vaesem ilma euroopa naaritsa ja lendoravata, kirjutab noorteühenduse Sinise Äratus juhatuse liige RUUBEN KAALEP.

Ü

le sajandi on eesti rahvas vaadanud lootusrikkalt läände. Idast on meid vallutatud, aheldatud, kohati püütud viia lausa väljasuremiseni. Oht Peipsi järve tagant on kord tugevam, kord nõrgem, kuid jääb meile jäiselt kuklasse hingama nii kauaks, kui püsib imperialistlik Venemaa. Me oleme end impeeriumi haardest korduvalt välja libistanud ja lootnud saada lääneriigiks, soovinud maitsta nende vabadust ja uskunud, et just see annab eesti rahvale lõpuks võimaluse eneseteostuseks. Me võitsime laulva revolutsiooni ja ühtäkki olid meile avatud kogu läänemaailma kaubanduskeskuste uksed. Kodutänavale püsti aetud suurfirmade neoontulede all jäi siiski alles kriipiv küsimus – kuhu edasi? NATOsse ja Euroopa Liitu, selge see. Aga kui ka need eesmärgid olid saavutatud, lõikas sama küsimus kusagil põues aina teravamalt. Sest see, mis me lõpuks saavutasime, ei olnud päriselt vabadus. Selles vabaduses ei olnud meie jaoks kohta. Vahest kõige paremini iseloomustab Lääne massiühiskonna paradoksi suhtumine mõttevabadusse. Kõik muud vabadused oleks justkui garanteeritud. Kuid aktsepteeritavate, salongikõlbulike ideede spekter on jäänud üha ahtamaks. Ei saa olla juttugi alternatiividest valitsevale liberaalsele parteiliinile, mis, täpselt nagu kommunismiimpeeriumis, nõuab enese pidevat ülistamist ja inimkonna sotsiaalse arengu maksimaalseks tipuks tunnistamist. Liberaaldemokraatia tahab tõepoolest olla ajaloo lõpp. On’s Lääne maailmavaade seda väärt? Moodsa kiiruse, rikkuse ja massiivsuse taga haigutab tühjus. Sidevahendite areng on kaotanud kõik vahemaad, kuid kiskunud meid eemale oma lähedastest. Haridussüsteem ei avarda mõtlemist, vaid paneb meid raamidesse. Varases eas lasteaeda pandud laps ei roni ehk kunagi kodumetsas kuuse otsa. Neljarealiste maanteede ja kaubamajade kiuste oleme

Kui eestlane võib olla ükskõik kes, pole meil eestlasena enam identiteeti. Ruuben Kaalep

kaotamas kontakti meid ümbritsevaga. Inimene võib käia Kuul, kuid ei suuda bussis kõrvalistujaga vestlust alustada. Iseendaga kõnelemisest rääkimata. Pole juhus, et Läänes on üheks levinumaks diagnoosiks saanud depressioon, mida etnoloogid on traditsioonilistes ühiskondades haruharva täheldanud. Me ei tea tihti, mille poole me igapäevaselt rabeleme. Me ei tea isegi seda, kes me oleme, sest Lääne inimesel ei ole identiteeti. Pealtnäha saab igaüks olla eriline, tunda end vabana kõigist kammitsaist ja määratleda end ükskõik kellena. Aga meilt on võetud ära võimalus kanda kaasasündinud identiteeti. Kui eestlane võib olla ükskõik kes, pole meil eestlasena enam identiteeti. Nii on igal sammul erinevusest rääkiva liberalismi tegelik eesmärk erinevuste kaotamine. Sama massikultuur, sama leib ja tsirkus peab rahuldama iga tarbija vajadused. Iga kõrvalekalle pakutavast maitsevalikust võib olla eksimus parteiliini vastu. Lääne ühiskond on suutnud viia ellu selle, millest iga totali-

Eesti rahvas, kultuur ja maastikud moodustavad terviku, mille hoidmine on meie suurim katsumus ja väljakutse. Foto: repro

taarne süsteem minevikus üksnes unistada võis. Tarbijate massilt on võetud ära võimalus isegi kujutleda alternatiivi liberalismile. Sama linnapilt samade nägudega ootab meid New Yorgis, Londonis, Mumbais ja Hongkongis. Tahes-tahtmata on see hävitamas nii maailma kultuurilist kui ka bioloogilist mitmekesisust. Ajal, mil süsteemi poolt sanktsioneeritud keskkonnakaitsjad võitlevad kliimasoojenemise vastu, ähvardab tarbimisühiskonna soositud kolmanda maailma demograafiline plahvatus paisata immigratsioonilaineid üha lähemale viimastele pelgupaikadele, kus on veel säilinud hajaasustus ja metsik loodus – nagu Eesti. On neid, kes pühendavad oma elu üksikute looma- ja taimeliikide päästmisele, kuid ei võta midagi ette nende huku põhjuste osas. See ongi rahvusluse missioon 21. sajandil. Rahvuslased peavad kaitsma tõelist mitmekesisust, mida püüab hävitada liberalism. Eestlane saab veel minna ürgmetsa seenele või üksikusse lahesoppi kalale ja tunda tõelist kodutunnet, astuda esivanemate jälgedes üle põlispuude juurte ja eesti kultuuri alustalade. Ainult nii saame me mõista, et päris vabadus ei tule meile kaugelt, ei tule ühestki ilmakaarest, vaid et päris vabadus ootab meid koduukse taga. Me jõuame selleni, saades uuesti iseendaks. Nii võib iga Eesti põlistalu ja metsalagendik kanda endas võtit globaalse liberaaldüstoopia kukutamiseks. Meil on säilinud vahendid oma esivanematega suhestumiseks ja oma rahvusliku identiteeti taasleidmiseks. Eesti rahvas, kultuur ja maastikud moodustavad ühe terviku, mille hoidmine on endiselt meie suurim katsumus ja väljakutse, seda lääne massikultuuri kiuste. Me peame õppima end väärtustama. Maailm on vaesem ilma meieta, nagu Eesti mets on vaesem ilma euroopa naaritsa ja lendoravata. Kogu maailma seisukohalt on rahvuste säilitamine meie ajastu

kõige olulisem küsimus ja Euroopa rahvused vajavad säilimiseks samasuguseid või karmimaidki meetmeid kui ohustatud loomaliigid. Väljasuremise üks peamisi tegureid on võõrliikide invasioon ja sellest tulenev elupaikade kaotus. Erinevalt loomadest on inimeste käsutuses vahendid, et püstitada vajadusel oma elupaikade ümber looduskaitseala. Sellise kaitseala kõige klassikalisem näide on rahvusriik. Kui aga rahvuslased tahavad takistada teistele rahvastele ligipääsu oma asuala ressurssidele, on liberaalsed ussikeeled maiad süüdistama neid kitsarinnalisuses ja ainult enda huvide eest seismises. Ent me kavatseme jääda ellu, et säilitada kogu maailma mitmekesisus. Me hoolime kõigist rahvastest ja tahame, et igal rahvusel oleks oma kodumaa. See on vastuhakk liberaalidele, kes tahavad, et iga riik kuuluks kõigile ja seega eikellelegi. Ei ole midagi isetumat maailma päästmisest. Isegi ülerahvastatud maailmas on vajalik, et Eesti rahvusriigi poliitika oleks positiivset iivet soosiv. Aasia ja Aafrika maade rahvastikupüramiid toodab neis kolonialismiajal traditsioonilisest eluviisist väljakistud ühiskondades juurde üha enam maailmakodanikest tarbijaid, kellel kaob läänemaailma rännates viimnegi side oma põliskultuuriga. Kui eestlased suudavad end demograafiliselt taastoota, on see aga, erinevalt arengumaade demograafilisest plahvatusest, abiks maailma mitmekesisusele. Meie esmane mure on meie enda kultuuriline ja füüsiline püsimajäämine, aga sellega ei saa aeg peatuda. Kodutalust üles korjatud rahvuslik impulss tuleb saata ilma mööda laiali, sest kui Euroopa jääb liberalismi meelevalda, pole meil ühelgi juhul pikka pidu. Õnneks ei ole me üksi. Läti, Poola ja Ungari rahvuslased on meist vahest ettegi jõudnud ja seavad meile verstaposte, mille poole püüelda. Kaugemal läänes saadab mõttekaaslasi samuti

edu, kuid ühtlasi on tegu sissetungilainetes kõige enam kannatanud maadega. Ida-Euroopas süttinud rahvusliku eneseteadvuse tähtsust on raske üle hinnata. Seal võivad olla Eesti tulevased liitlased, kes on meie iseseisvuse tõeliseks garantiiks. Just nendes maades, kus sarnaselt Eestiga säilitavad kultuur ja põlismaastik vastumürki massiühiskonnale, on rahvuslus leidnud viljaka pinnase. Eestil on neid vaja, et püstitada üheskoos barjäär lääne liberalismi ja ida imperialismi vastu. Aga ka neil on vaja Eestit, sest ühe jalaga Idas ja teisega Põhjas seistes võime me olla stardiplatvormiks rahvusluse taasäratamisele Põhja-Euroopas. Kahjuks ei ole meil – vähemalt praegu – vahendeid, et kaitsta pealesunnitud väljasuremise eest oma Venemaale jäänud sugulasrahvaid. Just nendel, kes on unustamas oma emakeelt ja kelle rahvaarv iga aastaga väheneb, oleks kõige rohkem vaja rahvuslikku impulssi ja seda väikest uhkusetunnet, mis aitaks tajuda, et nemadki on maailma mõistes olulised. Rahvuslus annab meile tagasi tulevikuvisiooni, mis Läänega integreerudes korraks silmist kadus. Me näeme, et ajalool ei ole lõpp-punkti ja eestlasi ootavad ees üha uued katsumused ning seiklused. Leides uuesti oma identiteedi, võime seista kahe jalaga maa peal, teades täpselt, kes me oleme, vaadates minevikku oma jalge all kodumullas ja heites pilgu tuleviku tähtede poole. Ja mõistes, et maailma väärtus seisneb selle tõelises mitmekesisuses, on see tulevik kogu inimkonnale. Meie saatus on elada ajal, mil maailma ootab kas ühtesulamine ja kängumine liberalismi pakutavas igavas massikultuuris või uus õitseng keset sadu omanäolisi rahvusriike. Meie kätes võib lausa olla jõud kallutada seda kaalukaussi ühele või teisele poole. Iga rahva rahvuslus või selle puudumine loeb. Me oleme kriitilises olukorras. Aga võita on terve maailm ja kaotada ei ole midagi.

www.ekre.ee

7

EESTI EEST!

Tarkus on nagu tammepuu! On kahju, et vanemaid inimesi jääb kõikidel ametikohtadel aina vähemaks. Meie tänapäeva üha noorenev kultuur ja meedia jätab täiesti nälga iga küpsema vaimu, kirjutab Konservatiivse Erakonna juhatuse liige MALLE PÄRN.

M

eil räägitakse hirmuga sellest, et vanu inimesi on rohkem kui noori, ja et noored ei jaksa varsti vanadele pensioni maksta. Pension ei ole almus, see ei ole armuand, see ei ole annetus ega kingitus. See on väljateenitud lisatasu eluaegse tööpanuse eest, see on inimese poolt tehtud investeering tulevikku, mis tuleb talle välja maksta siis, kui ta enam seda tööd ei jaksa teha. Riik, mis ei maksa õiglast pensioni, on nagu petis, kes meelitab müüjalt kauba välja, aga kui maksmise aeg tuleb, siis laiutab käsi ja ütleb, et raha ei ole. Petetu ei saa midagi teha, sest petis peab seadustetegija ametit. Pension on teatud eelnevalt ühiskondlikult kogutud summadest ja toodetud väärtustest arvestatud fondist eraldatud raha, toetamaks vanadusest töövõime-

tuks jäänud inimesi, kes on eluaeg ustavalt ühiskonda teeninud. Meie riigis on peamiseks vanade inimeste vaesuse põhjuseks see, et meie noored valitsejad ja ühiskonna ülesehitajad on need vanad inimesed kui üleliigse ja tülika koorma kõrvale lükanud. Kohe alguses hakati nende pealt kokku hoidma, otsustati, et pensioni hakatakse neile maksma kunagi tulevikus, esialgu eraldati neile mingi minimaalne toetusraha, et neid kuidagi hinges hoida seni, kuni noored riigiehitajad oma eluga järjele on saanud ja oma suurte tulude kõrvalt siis leiavad väikese lisaraha, et vanadele hakata tegelikku pensioni maksma. Võimalik, et nad lootsid: selleks ajaks, kui nad lõpuks tegelikku pensioni maksma peavad hakkama, on suur osa praegustest pensionäridest surnud. Võimalik, et nad uskusid, et riik saab nende

Peamiseks vanade inimeste vaesuse põhjuseks on see, et meie noored valitsejad ja ühiskonna ülesehitajad on need vanad inimesed kui üleliigse ja tülika koorma kõrvale lükanud. Malle Pärn

juhtimisel nii rikkaks, et nad jaksavad hakata ka vanadele pensioni maksma. Võimalik, et nad lihtsalt on unustanud selle, mida nad ehk siiralt kavatsesid siis, sest nende endi sissetulekud on sellest ajast siiani mitmekordistunud, ja rahal, teatavasti, on ka üks halb omadus: ta võib uinutada inimlikud tunded. Meie valitsejad räägivad Eestist kui edukast ja majanduslikult hästi arenevast riigist, kus (nendel) on hea elada, ent tegelikku pensioni ei ole ikka veel maksma hakatud. Peale riigikogulaste muidugi. Edukas riik peaks suutma hoolitseda ka nende inimeste eest, kes on selle riigi heaks terve oma pika elu tööd teinud. Niisiis, meie elame riigis, kus noored ja aktiivsed “tegijad” on oma vanemad ühisest ülesehitustööst kõrvale lükanud, sest vanemad inimesed on tülikad – nemad kipuvad sageli meenutama vanaaegseid “tagurlikke” eetikareegleid või paratamatuid loodusseadusi. Minul on küll kahju, et vanemaid inimesi jääb kõikidel ametikohtadel aina vähemaks. Meie tänapäeva üha noorenev kultuur ja meedia jätab täiesti nälga iga küpsema vaimu. Täiskasvanu võib laste liivakastimängu isegi huviga

pealt vaadata, aga ta ei saa ometi võtta seda tegeliku eluna. Ometi tahaks ka vahel midagi huvitavat lehest lugeda, raadiost kuulda ja telekast vaadata. Lugusid, mis käsitleksid tegelikku elu läbi vaimse ja kultuurse mõistmise, mis pakuksid mingit vähemalt võrdset taset ka vanemaealisele lugejale ja kuulajale. Kujutan ette, et kaunis kole on noorel inimesel, kes tuhkagi veel maailmast ei taipa, hakata valitsema ja suunama endast vanemaid ja targemaid. Muidugi peab ta ennast maksma panema oma võimu abiga, sest muud tuge tal ju veel ei ole. Ja lisaks võimule peab ta käivitama ka oma enesekaitsemehhanismid, mis talle lakkamatult kinnitavad, et ta on õige mees õigel kohal. Sellest võib kujuneda parandamatu psühholoogiline hälve. Sest noor inimene kõrgel ühiskondlikul positsioonil ei ole loomulik nähtus. Igaüks, kes on selle õnnetuse osaliseks saanud, läbib keskmisest suuremad stressiohud. Soome-ugri, iidse eesti, nagu ka ameerika indiaanlaste loomulik ühiskondlik korraldus eeldab noorte juhendamist vanemate poolt. Tarkus on nagu tammepuu, mis vajab kasvamiseks aega.

Kust tuul, sealt meelsus? Ühe rahva ajalugu ei tohiks rahvusvaheliste suhete nimel ümber kirjutada, sest kui minna ajaloo eitamise teed, oleme varsti iseenese eitamise teel, kirjutab noorteühenduse Sinine Äratus juht TRIIN KUUSK.

E

esti suvi möödub ikka nagu unenägu, kuid tahaksin siinkohal tulla tagasi ühe kesksuvise sündmuse juurde. 1944. aastal kestis 26. juulist kuni 10. augustini nn Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil. Neil otsustavail päevil põrkusid Eestimaa pinnal omavahel Saksa ja Nõukogude väed. Nende mõneteise päeva tulemusena lõid saksa Relva-SSi ja Wehrmachti üksused tagasi kõik Punaarmee rünnakud Sinimägede vallutamiseks. 29. juulil, mil Konservatiivse Rahvaerakonna pere oma suvepäevi pidas, oli Vikerraadio pärastlõunase saate Uudis+ päevaküsimuseks : „Kas Sinimägedes Saksa poolel võidelnute kokkutulek kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet?” Et ERR-i retoorika on kallutatud pigem kõigi teiste kui Eesti rahva hüvanguks, ei tule niisugune asi üllatusena, ent sellele vaatamata oli taoline päevaküsimus minu jaoks siiski jahmatav ning seda väga mitmel põhjusel.

Sinimäegede lahingute mälestusüritus Sinimägede memoriaali juures Grenaderi mäel. Foto Mihkel Maripuu / Postimees

Ärgem iial salakem maha oma juuri ja ajalugu. Triin Kuusk

Esiteks on Sinimägedes võidelnute mälestusüritus eelkõige ju meie maa vabaduse eest võidelnute, meid igapäevaselt ümbritsevate

inimeste esivanemate mälestuse austamine ja tänutundega vaatamine sõjast pääsenutele. Siinkohal ei ole tegu sõja ülistamise, õigustamise või ässitamisega. Need mehed, kes tollal alles poisikestena sõtta saadeti, kellest paljud pärast nimetatud päevi enam päikesevalgust ei näinud, on meie rahva märtrid, ka kõigest 16-aastaselt langenuna. Sealt tagasi tulnute kohta pole palju kasutada nimetust sangar või kangelane. Kes meist ei süütaks jõulude ajal küünalt oma esivanematele või lahkunud perekonnaliikmetele? Kes ei külastaks kasvõi korra aastas mõne uinunud lähedase hauda? Miks peaks olema meile lähedaste inimeste mälestamine seostatud rahvusvaheliste

suhetega? See, et nad olid sõdurid, ei muuda fakti, et eeskätt on tegemist meie armsate lahkunutega. Teiseks on säärase küsimuse asetuse varjus peidus kas teadlik või alateadlik iseeneseeitus. Justkui oleks ühe rahva ajalugu midagi, mida annaks rahvusvaheliste suhete nimel ümber kirjutada. Annab muidugi, aga sellisel juhul on tegemist valetamisega. Kui minna ajaloo eitamise teed, oleme varsti iseenese eitamise teel ning laperdame tuules nagu südasuvised võililleseemned – kust tuul, sealt meelsus. Või oleks ehk sel juhul õigem öelda: kust direktiivid, sealt ajaloosündmused? Mina ei taha elada valedel põhinevas ühiskonnas. Iga rahva ajaloos on

sündmusi, millele ei saa uhkusega vaadata, kuid see ei muuda toimunut olematuks. Vastupidi – ajaloo tunnistamine sellisena nagu see on olnud, näitab rahva iseteadlikkust, tõetunnetust ja väärikust. Ja lõpuks paneb mind siiralt imestama see, et kui suur osa rahvast astub välja traditsioonilise perekonna ja abielulise perekonnamudeli kaitseks, siis trambitakse selline vaade põhjamutta argumendiga nagu oleks loomuliku perekonna põhiseaduslik sätestamine äärmine venemeelsus, mida me iseseisva, demokraatliku ja liberaalse riigina endale lubada ei saa. Kui aga on küsimus, kas koguneda oma esivanemate austamiseks kord aastas ajaloolisele mäele Ida-Virumaal, tuleb esmalt arvestada just eelkõige idanaabri suhtumisega sellise ürituse korraldamisse, et mitte saada külge fašisti või natsi märki. Peame oma südames sügavalt järele mõtlema, kas soovime olla märgistatud ebaõiglaselt fašistideks või hoopis õiglaselt oma rahva ajaloo mahasalgajateks. Isegi kui loobuksime rahvusvaheliste suhete parandamise eesmärgil antud ürituse korraldamisest, ei lõpeks idast tulev fašismijutt ikkagi. Seega, hoidkem ikka meeles oma esivanemaid, viigem neile pärgi ja küünlaid, mõtelgem neile tänutunde ja austusega ning ärgem iial salakem maha oma juuri ja ajalugu.

8

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Mart Helme: „Ma ei tee poliitikat sellepärast, et kõigile meeldida. Vastupidi: ma teen poliitikat, mis on hakanud paljudele meeldima."

www.ekre.ee

Foto: Liis Treimann / Postimees

Astume rahvaga ühte jalga Eesti praegused riigijuhid on näidanud, et nad ei ole võimelised ei rahvast teenima ega rahvast juhtima. Aga just rahva teenimist ja rahva juhtimist on vaja, et meie riiki ja rahvast keerulistest aegadest läbi tuua, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees ja presidendikandidaat MART HELME.

H

iinlaste ajalookäsitlus on tsükliline. Sel ajal kui meie oleme Euroopas progressiusku ja vaatame ajaloole kui lineaarselt ülesmäge minevale protsessile, leiavad hiinlased, et ajaloos ja ühiskonna arengus korduvad ringikujuliselt teatud perioodid. Nad usuvad, et valitsejate õigus valitseda tuleb taevalt ja valitsemise mandaat antakse vaid neile, kes suudavad stagneerunud ja kokku jooksnud ühiskonna uuesti käima tõmmata. Ent miski siin päikese all pole igavene. Kuitahes ettevõtlik ja uuenduslik võimu ülevõtja ka poleks, ajapikku tema energia ja uuenduslikkus kahanevad. Saabub uus stagnatsioon ja selle kulminatsioonis annab taevas uue mandaadi jõule, kes seisaku purustada suudab. Nii korduvad-

ki tsükliliselt kriis, uuenemine, õitseng, langus, stagnatsioon ja seejärel uus kriis ning mandaadi üleandmine värsketele jõududele. Hiinlaste käsitlust toetab oma krestomaatilises 1920. aastate algul ilmunud suurteoses „Õhtumaa allakäik“ ka Oswald Spengler. Ta analüüsib erinevate ajalooliste suurtsivilisatsioonide käekäiku ja joonistab selge ning korduva mustri, kus iga tsivilisatsioon teeb oma tekkimise järel läbi kindlad etapid alates formeerumisest, millele järgneb õitseng, ja lõpetades allakäiguga, millele järgneb tsivilisatsiooni häving.

Agoonia lõppfaas Igale hävingule eelneb loominguliselt juba surnud tsivilisatsiooni vananaistesuvi, mille kõige olulisemaks ilminguks on

elu koondumine suurlinnadesse. Maapiirkonnad hüljatakse, maa kui kapital kaotab suure osa oma väärtusest, maa kui elujõu allikas ja patriarhaalselt ühiskonda koos hoidev side on tühjaks imetud ning lagundatud – ja siis saabub tsivilisatsiooni surm. Agoonia astmed võivad olla erinevad, kuid surm on siiski vältimatu. Kõike seda tasub taas meenutada, kui vaatame, mis toimub tänases Euroopas. Juba 1960. aastatel oli ka inglise ajaloofilosoof Arnold Toynbee, kes muide Spengleriga sugugi kõiges nõus ei olnud, sunnitud tõdema, et Euroopa tsivilisatsioon on valmis ja selle aluseks olev kristlus sisuliselt surnud. Ühes oma viimastest kirjutistest oli ta seetõttu sunnitud möönma, et kuigi ta südames sellega nõustuda ei taha, ei näe ta tulevikus Euroopale ometi kuigi helgeid perspektiive. Vaimsusest loobunud, loomingulisuse kaotanud, elujõu mugavusele ohverdanud ja kõike vaid materiaalsete mõõdupuude järgi hindavas ühiskonnas haaravad võimu paratamatult keskpärased küünikud ja oportunistid ning nende juhtimisel ootab ühiskondi ees kriis ning hukatus.

Igale hävingule eelneb loominguliselt juba surnud tsivilisatsiooni vananaistesuvi, mille kõige olulisemaks ilminguks on elu koondumine suurlinnadesse. Mart Helme

Kui prohvetlik. Sest kas ei ole kogu see obamade, merkelite, junckerite, cameronide, rõivaste jne seltskond just see kamp, kes praegu Lääne tsivilisatsioonile nekroloogi kirjutavad. Nekroloogid, nagu teame, on ikka pidulikus ja kadunukest ülistavas toonis. Nii ka praegu, kui fookus sihitakse Lääne tsivilisatsiooni justnagu kõige hiilgavamatele suursaavutustele, milleks on muidugi inimõigused, avatus ja sallivus. Loomulikult jäetakse selle juures mainimata, et inimõigustest on tehtud tegelikke kodanikuõigusi ahistav karikatuur, avatus on toonud Euroopasse islamiterroristide poolt korraldatavad tapatalgud ning sallivuse nimel püütakse maha suruda igasugust vasakliberaalsusele oponeerivat teisitimõtlemist.

Ent see kõik on tegelikult agoonia. Ning nüüd sõltub juba iga riigi, iga rahvuse tervest mõistusest ja enesealalhoiuinstinkti tugevusest, kas ja kui kiiresti kogu see dekadentlik ja enesetapjalik ideoloogia koos oma poliitiliste preestritega ajaloo prügikasti visatakse. Agoonia on tegelikult arenenud juba oma lõppfaasi. Agoonia arengu seisukohast on muidugi tähelepanuväärne see, kuidas on püütud sildistada tervet mõistust esindavaid poliitilisi jõude. Üle kogu Euroopa on see toimunud sarnaste mallide järgi. Kõigepealt püütakse oponente siduda Hitleri ja natsiideoloogiaga. Seejärel järgneb arendusena süüdistus rassismis ja ksenofoobias. Kuna need süüdistused üldreeglina paika ei pea, rahva toetus opositsioonile kipub aga järjest kasvama, võe-

www.ekre.ee

takse kasutusele uus termin: äärmuslased. Kui nn äärmuslus osutub aga sedavõrd populaarseks, et „äärmuslased“ juba parlamentidesse pääsevad ja mõnel pool koguni (Ungari, Poola) ainuparteilisi valitsusi moodustada suudavad, järgneb süüdistus populismis ja lihtsate lahenduste pakkumises. Sealjuures unustavad süüdistajad mainida, et neil endil pole tegelikult üldse mingeid lahendusi ja et nad tegutsevad juba vähemalt kümme aastat parandades, piltlikult öeldes, asfaldiauke vaid propagandaga. Kuna ka meie erakonda, ja mind isiklikultki, on viimasel ajal järjekindlalt populismis süüdistatud, siis tahaksin selle kohta öelda järgmist. Mina ei tee poliitikat sellepärast, et kõigile meeldida. Vastupidi: ma teen poliitikat, mis on hakanud paljudele meeldima. Eesti praegustele valitsejatele olen ma muidugi populist, sest esiteks meeldib minu poliitiline liin paljudele inimestele ja teiseks on meie erakonna poliitika vastand nende poliitikale. Vastand ei tähenda aga seda (nagu eeldavad nemad), et see poliitika on kuidagi vale.

Rahvas pole rumal Sisuliselt väidavad nad ju, et rahvas on rumal ja ei tea, missugune poliitika on õige. No nemad muidugi teavad, mis sellest, et peavad iga nelja aasta tagant seltsamalt rumalalt rahvalt uut mandaati küsima! Tegelikult ei ole rahvas rumal. Kollektiivne tarkus on alati suurem kui üksikisiku või mingi kitsaste huvidega rühma tarkus. Seega – rumal pole mitte rahvas, vaid see, kes rahvast rumalaks peab. Loomulikult ei saa iga inimene aru poliitika kõigist telgitagustest. Aga rahvas saab instinktiivselt aru, kes on aus ja kes ei ole, kes pingutab Eesti nimel ja kes kombineerib vaid enda huvides. Vaadake siinkohal vaid kõike seda, mida on teinud üks saks Kadriorus oma ärmatamisega! Rahvas saab aru ka sellest, kui tehakse vigu. Ikka juhtub. Tegelikult on rahvas ka suuremeelne ning andestab, kui vigu tunnistatakse. Aga rahvas ei andesta, kui vigu valetamise ja propagandaga kinni mätsima hakatakse. Ja veel populismist: mina ja meie erakond ei ole läinud kar-

9

EESTI EEST!

tellierakondade teed, kes on asunud enda suuvoodriks muudetud meedia vahendusel toetust ostma. Meie oleme oma toetuse ausa tööga välja teeninud. Ah et see on populism? Noh, ei tea, kuidas on siis loosungiga: viie rikkama riigi hulka? Või kõikide nende teiste loosungitega, mida kartellierakonnad valimistest valimistesse kasutanud on? Ah, et need ei ole populism? Hästi, ei ole; need on lihtsalt valed.

Nüüd sõltub juba iga riigi, iga rahvuse tervest mõistusest ja enesealalhoiuinstinkti tugevusest, kas ja kui kiiresti kogu see dekadentlik ja enesetapjalik ideoloogia koos oma poliitiliste preestritega ajaloo prügikasti visatakse. Mart Helme

Meie poliitilised oponendid armastavad meie puhul rõhutada ka seda, nagu oleksime me vaid protestipartei, kes on kõigele vastu. Tõsi, me oleme vastu kooseluseadusele, me oleme vastu immigratsioonile, me oleme vastu Eesti–Vene piirilepingule, me oleme vastu maksutõusudele, me oleme vastu haldusreformile, me oleme vastu Kreeka abipakettidele jne. Tegelikult on see pahupidi pööratud pilt. Millelegi vastu olles oleme me tegelikult alati ju millegi poolt.

Terve mõistuse poolt Me oleme terve mõistuse poolt, me oleme tasakaalus ühiskonna poolt, mida ei lammutata homopropagandaga, me oleme Eesti poolt, kus eestlane ei pea käima seinaääri mööda ja tont teab mis ilmakaarest siia kokku uhutud inimestega vigast inglise keelt purssima, me oleme uhkelt oma suveräänsuse eest seisva Eesti poolt, me oleme õiglase ja mõistlikult majandava,

mitte eelarveauke elanikelt kokku kraabitud maksudega täitva Eesti poolt, me oleme riigi poolt, kus inimväärne elu oleks võimalik ka igas Eestimaa külas, mitte üksnes kahes tõmbekeskuses, me oleme selle poolt, et kõigepealt hoolitseda oma laste, vanurite ja puuetega inimeste eest ja alles siis, kui see meile üle jõu ei käi, aidata endast rikkamaid ja kavalamaid. Me oleme õitsvate rukkililledega Eesti poolt, me oleme hirmuvabade laulupidudega Eesti poolt, me oleme rõõmsate lastega Eesti poolt, me oleme Eesti poolt, kust inimesed ei pea kalevipoegadena võõrsile minema, me oleme Eesti poolt, kus teisitimõtlemist ei häbistata ega hurjutata, me oleme Eesti poolt, mis on EESTI, mitte mingi Estoniaks või Estlandiks moondunud geograafiline mõiste. Ja see ei ole populism, see on patriotism. Ja need ei ole „põlastusväärselt lihtsad lahendused“. Need ongi lahendused. Ja me oleme ainus erakond, kellel need lahendused on, sest teistel on ainult eurodirektiivid. Meie erakonna läbimurre suurde poliitikasse tuli peavoolule muidugi ebameeldiva üllatusena, kuid esialgu loodeti, et me jääme Riigikogus väikseima fraktsioonina nn suurte erakondade varju ning osutume kõrgliiga poliitikas vaid ajutiseks ja ühekordseks episoodiks. Me oleme praeguseks tõestanud, et need Stenbocki majas ja Kadriorus hellitatud lootused on osutunud petlikeks. Tegelikult oleme me tänase eesti poliitika keskne intriig. Meiega pole võimalik mitte arvestada. Me mõjutame poliitikat rohkem kui kestahes seda tunnistada tahaks ja seda vaatamata katsetele meid meedias mustata ning võimalust mööda maha vaikida. Sellest hoolimata pole võimalik meist saada ei üle ega ümber. On läinud koguni nii, et isegi kui meist otseselt ei rääkida, räägitakse meist kaudselt ikkagi. Kui me ei ole pildil, siis oleme pildi taga. Aga igal juhul oleme osa kompositsioonist ja meieta pole pilti kui niisugust. Ma oleksin upsakas, kui arvaksin, et see kõik on meie erakonna suure tarkuse ja väga kavala poliitika teene. Ei. Tegelikult on põhjus selles, et meid toetab üha suurem osa rahvast. See, mida me saavutanud oleme, oleme me saavutanud koos rahvaga. Ja seda, mida me saavutada tahame, suudame

samuti saavutada vaid koos rahvaga. Praegu arutletakse Eestis pea igapäevaselt selle üle, kes saab järgmiseks vabariigi presidendiks, missugused isikuomadused peaksid tal olema ja mida ootab temalt rahvas. Räägitakse erakondadeülesest kandidaadist, räägitakse kogemustepagasist, räägitakse suhestumisest välismaaga.

Vanamoodi enam edasi ei saa Kõik see on kindlasti oluline, aga kõige olulisemast meil ei räägita. Ja see kõige olulisem peitub hoopis muus. Nimelt selles, millega ma oma artiklit alustasin. See seisneb rahva (ja võime öelda ka kogu Euroopa mastaabis – rahvaste) pettumuses oma valitsustes. See seisneb usaldusekaotuses valitsuste ja valitsustega vahetult seotud ning nn nomenklatuurist välja kasvanud poliitikute suhtes. Just selles seisneb praeguse Euroopat (ja Eestit) juhtiva võimu agoonia. Oleme jõudnud murdepunkti, kus vanamoodi enam edasi ei saa. Praegused valitsused pole juba ammu enam osa lahendusest, vaid osa probleemist.

Kollektiivne tarkus on alati suurem kui üksikisiku või mingi kitsaste huvidega rühma tarkus. Mart Helme

Selles olukorras pole midagi kummalist, kui rahvas ootab värskeid, lahendusi pakkuvaid ja senisest võimust määrimata juhte. Praegused juhid on näidanud, et nad ei ole võimelised ei rahvast teenima ega rahvast juhtima. Aga just rahva teenimist ja rahva juhtimist on vaja, et meie riiki ja rahvast keerulistest aegadest läbi tuua. Enne Teist maailmasõda nurjas Konstantin Päts Johan Laidoneri kaasabil „haige“ rahva kollektiivsed püüdlused seada riik uutele rööbastele. Tõsi, ka tema seadis riigi uutele rööbastele, aga kahjuks niisugustele, kus rahvale anti täpselt nii palju sõna, kui võimud otsustasid.

Praegu oleme Eestis sarnases olukorras. Võim, mille selja taga on omakorda üle-Euroopaline võim, püüab taas juhtida ühiskonda nii, et rahva kollektiivset tahet pärssida ja kontrolli all hoida. Erinevalt 1934. aasta riigipöördest pole me praegu veel läbinud murdepunkti, kust tagasi pöörata pole enam võimalik. Ent ettevalmistused käivad. Nn vihakõne kriminaliseerimise katsed on osa sellest, rahvuskonservatiivsete ja rahvuspatriootlike poliitiliste jõudude stigmatiseerimine on osa sellest, riikliku suveräänsuse hajutamine ja allutamine Euroopa Komisjonile on osa sellest. Maailm on muutunud ja pätsilikke „lihtsaid lahendusi“ ei saa silmakirjalik ning demokraatiat salamisi tasalülitav Euroopa endale lubada. Sestap keppi vaid painutatakse, mitte ei murta. Aga meie erakond – ja meiega koos suur osa eesti rahvast – ei ole nõus, et koos selle kepiga tahetakse alandlikuks painutada ka meie rahvuslikku selgroogu.

Lembitu ja Kaupo Kaheksasada aastat tagasi tungisid meie maale ristisõdijad, kes tõid „alaarenenud“ eestlastele eesrindliku Euroopa kultuuri. Tule ja mõõgaga, põlisrahvalt maad ja õigusi anastades. Liivlased, meie sugulasrahvas, alistusid suurema vastupanuta – ja neid ei ole enam. Meie esivanemad hakkasid vastu – ja me oleme kõigi kannatuste kiuste ikka rahvusena olemas. Liivlaste kaval olupoliitik Kaupo on selles kontekstis alistumise ja väljasuremise sümbol, meie Lembitu aga kangelasmeele ja kaotusteski iseendaks jäämise sümbol. Tänasel päeval toovad nendesamade ristisõdijate järglased meile omaaegsete tõekspidamistega risti vastupidiseid „väärtusi“. Jälle oleme me „alaarenenud“. Ja eriti usinad on meile seda meelde tuletama meie oma kodumaised kaupod. Nende kohta on rahval aga oma ütlus. Tuletame meelde: „Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees“. Kiltrid, kupjad ja aidamehed pole kunagi olnud rahva enamus. Nad pole kunagi astunud ühte jalga rahva enamusega. Ei astu ka praegu. Rahvas, eesti rahvas ootab aga juhte, kes astuvad temaga ühte jalga.

10

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Ühe erakonna kuulutamine ühtaegu fašistlikuks, natslikuks ja Putini-meelseks nõuab üsna omapärast loogikat. Foto: AFP

Võimupoliitikute löögid allapoole vööd Kui poliitilises debatis hakkavad vohama ebakorrektsetele ajalooväidetele tuginevad kujundid ja võrdlused, siis on põhjust muretseda mitte ainult väheviljaka diskussiooni, vaid ka demokraatia pärast, hoiatab ajaloolane ja õppejõud JAAK VALGE.

M

e oleme ajaloo saadused. Aga mitte valmissaadused, vaid kuni arenemisvõime säilimiseni igavesti muutuvad poolfabrikaadid. See, kuidas ja missuguseid sündmusi me oma senisest valmimisprotsessist esile tõstame, iseloomustab meie praegust olemist ja ettekujutust oma tulevikust. Demokraatlikus ühiskonnas hinnatakse ajaloosündmusi erinevalt, ning võitlus selle ümber on tegelikult ka poliitiline konkurents, võitlus tuleviku pärast, kus võidavad parimad, ühiskonnale sobivamad hinnangud. Kaotajad võivad saada tulevikus uue võimaluse. Autoritaarsetes ühiskondades on aga taoline konkurents täielikult või osaliselt keelatud. Aga ka demokraatlikus ühiskonnas saab hinnangute konkurents viljakas olla vaid korrektsete alusväidete korral. Järgnevalt kirjutan Eesti ja Euroopa Liidu poliitikute ning

suhtekorraldajate poolt sageli tarvitavatest ebakorrektsetest ajalooväidetest, mis mulle viimastel aastatel silma on jäänud. Teen seda kohati piinlikkustunnet alla surudes, sest selgitada tuleb väga lihtsaid asju.

Kas natsiargument on korrektne? Tänapäeva poliitika kõige makjavellistlikum relv nii Venemaal, USAs kui ka Euroopas on seostamine natsismiga. Malakas, millega saab lüüa allapoole vööd. Kellegi nimetamine fašistiks või natsiks tähendab püüdu lükata selliselt nimetatu üle poliitilise spektri ääre, keelustada, või muuta ta poliitiliseks paariaks. Fašism ja natsionaalsotsialism on mõnevõrra erinevad mõisted, ent poliitilises retoorikas tarvitatakse neid tavaliselt sünonüümidena. Fašism või natsism on selgemini defineeritavad kui

Kellegi nimetamine fašistiks või natsiks tähendab püüdu lükata selliselt nimetatu üle poliitilise spektri ääre, keelustada, või muuta ta poliitiliseks paariaks. Jaak Valge

näiteks äärmuslus ja populism, mida täpsustamata polegi nende tarvitajatega võimalik mõistuspäraselt väidelda. Üldtunnustatult peetakse fašismile iseloomulikeks joonteks juhikultust, üht totaalset ideoloogiat, demokraatiavastasust, antimarksismi, antiliberalismi ja antikonservativismi, ning natsionaalsotsialismi puhul kindlasti ka antisemitismi. Kas konservatiivse maailmavaate ja EKRE seostamisel fašismi või natsismiga on mingit alust? Kui liberalismi ja marksismi just ei samastata, siis nimetatud tunnustest võib EKRE juures täheldada vaid antimarksismi. Ent vaevalt sellest fašismisüüdistuseks piisab, sest siis võiks sedasama öelda ka näiteks Reformierakonna, IRLi ja tõenäoliselt ka Vabaerakonna kohta. Ning kuna fašism on antikonservatiivne, siis peaks fašistlik EKRE ühtlasi olema iseenda ideoloogiline vaenlane. Nii, nagu ei tee kedagi fašistiks või natsiks erepunase lipu- ja loosungivärvi kasutamine, ei tee seda ka tõrvikrongkäigud. Erinevad tõrvikutega seotud rituaalid olid levinud aastatuhandeid enne Mussolini, Hitleri ja Franco sündi, levisid aastakümneid peale nende surma ning pole vajadust kahel-

da, et tõrvikurituaale kasutatakse edaspidigi. Iga aasta 1. detsembril toimub Tartu Ülikooli aastapäeva tõrvikurongkäik. Jerevanis korraldatakse traditsioonilisi tõrvikrongkäike Armeenia genotsiidi ohvrite mälestamiseks. Norralased mälestavad tõrvikurongkäiguga Utøya saarel hukkunuid. Ükski kaasaja mainekamatest entsüklopeediatest (Britannica entsüklopeedia, Websteri sõnaraamat, Oxfordi entsüklopeedia, Collinsi sõnaraamat) ei seosta tõrvikurituaale fašistide või natsidega. Lisaks julgen tuletada natsideks ja fašistideks sildistajatele meelde, et Stalini arvates olid peaaegu kõik ta poliitilised vastased fašistid, nende hulgas mõnel ajajärgul ka sotsiaaldemokraadid. Putini propaganda peab aga fašiste, neid Staliniga sarnaselt üliavaralt defineerides, oma põhivaenlasteks ja süüdistab Eestit ja teisi Balti riike fašismis. Ühe erakonna kuulutamine ühtaegu nii fašistlikuks, või natslikuks, kui ka Putini-meelseks, ehkki Putin peab fašiste oma põhivaenlaseks, nõuab üsna omapärast loogikat või huumorimeelt. Lisaks julgen arvata, et EKRE kuulutamise üle natslikuks, või ka Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonna

www.ekre.ee

kuulutamise üle stalinistlikuks või maoistlikuks, poleks Hitler, Stalin või Mao erinevalt Putinist sugugi õnnelikud, vaid vastupidi, võiksid isegi rängalt solvuda.

Kas demokraatia võib olla oht demokraatiale? Natsionaalsotsialismi teemaga jätkates tuleks peatuda aeg-ajalt pinnale kerkivatel väidetel, nagu võiks meid taas ähvardada natside või nendesarnaste totalitaarse ideoloogia esindajate võimuletulek. Polevat õige seda ohtu alahinnata, kuna ka Saksamaal oli natside populaarsus esialgu madal. See mõttekäik võib õigustada teatavate vaadete leviku piiramist, sealhulgas sõnavabadust, või veel hullem, demokraatia enda hävitamist. Natsismi või temale sarnaneva veel kapis oleva koleda kolli peatamiseks on ju aktsepteeritavad kõik meetodid. Ka Konstantin Päts põhjendas autoritaarse korra sisseseadmist just demokraatia kaitsmisega. Nii on sedalaadi mõttekäikude esitamise sisepoliitiline siht mõistetav, ehkki tõelisele demokraadile raskesti aktsepteeritav, sest selle eesmärgiks on populaarsust koguva poliitilise jõu allasurumine, ähvardades seejuures vähemalt kaudselt ebademokraatlike meetoditega. Ning lonkav ja puudulik on ka paralleeli ajalooline korrektsus. On tõsi, et Saksa natsionaalsotsialistide populaarsus oli esialgu madal. Ent populaarsuse tõusu taga oli rida spetsiifilisi põhjusi või tingimusi: see algas Saksamaa majanduse varisemisega kõige sügavamasse majanduskriisi, mida rahuaegne industriaalühiskond kunagi kogenud oli või on, mis tekitas muuhulgas enneolematu tööpuuduse eelkõige noorte meeste seas. Lisandus ebaõiglase Versailles' lepingu tõttu tekkinud alandustunne, rida poliitilisi põhjusi, kaasa arvatud Kominterni konflikti õhutav ja Saksamaa demokraatlikke jõude õõnestav poliitika, ning lõpuks väga olulise tegurina nn noorte pais ehk reeglipärase rahvastikuarenguga kaasas käiv faas, mil noorte 15–29-aastaste täiskasvanute osakaal ühiskonnas on ülikõrge. Saksamaal oli see faas just 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul. Noortele rahulolematutele meestele oli natsism justkui uus religioon, see omandas usufundamentalismi kuju. Venemaal näiteks levis ja võttis noorte täiskasvanute ülikõrge osakaalu faasis usufundamentalismi kuju kommunismiusk. Ning paljude moslemiühiskondade käärimisel ja radikaliseerumisel on praegu just seesama taust. Hetkel ei ole Euroopas loodetavasti oodata sedavõrd ränka majanduskriisi, teiseks on meie inimesed individualiseerunud ega võta omaks religioossetele sektidele omast fanaatilist maailmavaadet, ning juhul, kui tõepoolest peaks korduma nn noorte pais – mis on äärmiselt väheusutav – saaksime sellest teada 15–30 aastat varem Nii pole natsionaalsotsialismi või sellega sarnase totalitaarse ideoloogia võidule-

11

EESTI EEST!

pääs läänemaailmas nö rohujuuretasandilt kuidagi usutav. Küll aga tuleb märkida, et suuremal osal – aga tõsi, mitte kõigil – demokraatiavastaste riigipöörde juhtudel või järk-järgulistel üleminekutel autoritaarsusele on demokraatia hävitajateks ikkagi

kõne keelustamisega või mis tahes muude argumentidega, vaid vastupidi, lahenduseks on demokraatia laiendamine. Kui keegi nimetab seda vaadet populistlikuks, siis paluge tal selgitada, kes on populist ja mille poolest erineb populist demokraadist.

sõjalased, kes olid kõige järjekindlamad iseseisvuse pooldajad, olid aga koos demokraatiaga likvideeritud. Kuid loomulikult ei ole ka korrektne väita, et Eesti iseseisvus oleks demokraatia säilimise ja vabadussõjalaste võimukoalitsioonis olemise korral alles jäänud.

Kas iseseisvuse kaotuse põhjuseks oli välispoliitiline passiivsus ja liitlaste puudumine?

Kuna fašism on antikonservatiivne, siis peaks fašistlik EKRE ühtlasi olema iseenda ideoloogiline vaenlane. Jaak Valge

võimulolijad – nii, nagu oli Konstantin Päts Eestis; seega tuleks demokraatiat kaitstes pidada terasemalt silmas just võimulolijaid. Saksamaa näitega illustreeritakse ka väidet, justkui võiks demokraatia hävitada end ise, ühiskonna enamuse tahtel demokraatliku protsessi käigus. On tõsi, et 1920. aastatel valitses Saksamaal näiliselt demokraatia ning 1930. aastate algul kasvas natside populaarsus jõudsasti. Ent natside võimuletulekut ei ole siiski korrektne pidada demokraatliku protsessi tulemuseks ja päris kindlasti polnud natside võimuletuleku põhjuseks üleliia ulatuslik demokraatia. Vastupidi. Nagu märgitud, haarasid natsid võimu ülalkirjeldatud spetsiifiliste ja vaevalt kunagi korduvate tingimuste taustal ning teiseks polnud Saksamaa juba enne natside võimuletulekut kuigi demokraatlik. Juba 1932. aastal oli tekkinud olukord, kus valitsus ei sõltunud enam parlamendist, vaid presidendi erakorralistest dekreetidest. Tolles kaoses ei tulnud natsid võimule mitte demokraatlikul teel, vaid nagu minu hea kolleeg, III Reichi asjatundja Olaf Mertelsmann sellekohaseid uurimusi kokku võttes toonitab, poliitiliste intriigide tulemusena. Natside võimul olemise aegsed rahvahääletused ei puutu asjasse, kuna sõnavabadust enam polnud ja seega ei kajastanud need enam rahva arvamust. Nii nagu seda ei kajastanud valimised ja rahvahääletused Nõukogude Liidus. Ma ei oska nimetada ajaloost ühtegi juhtumit, mil ühiskond ei soovi enam iseotsustusõigust ja likvideerib omaenda kätega hästi töötava demokraatia. Kriipsutan alla, just töötava demokraatia, sest see väide ei pruugi kehtida individualiseerimata ja sügavalt religioossete ühiskondade kohta, kuhu demokraatia on eksporditud väljastpoolt, nagu tänapäeva Iraak või Afganistan, või ebaküpsete ühiskondade kohta, kuhu demokraatia on üle võetud kunstlikult, nagu 1950.–1970. aastate Aafrika riigid. Nii võib üldistavalt öelda, et demokraatia probleemide korral ei saa tänases läänemaailmas olla retseptiks demokraatlike õiguste, eelkõige iseotsustusõiguse, aga ka sõnavabaduse, piiramine nn viha-

Kuidas jäi Eesti ühiskond vabadusest ilma? Eesti iseotsustusõiguse laiendamise ehk rahvaalgatuse ja rahvahääletuse vastased viitavad sageli Eesti kurvale kogemusele, sest me olevat jätnud end ise 1933. aastal rahvaalgatuse korras esile kutsutud rahvahääletusega vabast ühiskonnast ilma. Kui tegemist on siira arvamusega, aga mitte otsitud argumendiga, siis tuleb tunnistada, et ilmselt ei ole mina ja mu kolleegid suutnud ühiskonnale piisavalt selgitada, kuidas toimus Eesti demokraatia kadumine. Teema väärib pikemat käsitlust, aga olgu siinkohal täheldatud, et 1933. aasta rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus

Paljude poliitikute perioodiliselt korrutatava väite kohaselt oli iseseisvusest ilmajäämise põhjuseks 1939.–1940. aastal liitlaste puudumine – viga, mida meie tänane poliitika korrata ei tohiks. Loomulikult on tõsi, et liitlaste olemasolu on julgeolekupoliitiliselt soovitatav, ent kindlasti pole Eesti praegu iseseisev ainult tänu liitlastele. 1939.–1940. aastatel ei kuulunud Eesti tõepoolest tugevasse sõjalisse blokki ega olnud meil ka sellist tugevat, ehkki ideoloogiliselt ja poliitiliselt ambivalentset toetajat nagu on praegu USA. Kuid toonase Eesti Vabariigi juhtkond ei olnud välispoliitiliselt passiivne ja ei ole korrektne teda selles süüdistada. Maailm oli lihtsalt teistsugune ning USA sugune tugev liitlane oleks ehk mööndustega olnud vaid Natsi-Saksamaa. Vaevalt et tänased süüdistajad sellise liitlase valikut oleksid soovinud. Ning see, et Eesti paratamatu sõjaline neutraalsus toona iseseisvust ei kaitsnud, ei tähenda, et me ei

Samuti on tõsi, et paljud konfliktid toimuvad rahvuslikul ja religioossel pinnal, aga väide, et just rahvuslus viib sõjale, on kindlasti ebakorrektne. Täpsem oleks väita, et sõjale viivad isekad majandushuvid ning šovinism, eelkõige suurriiklik šovinism. Ning tuletagem meelde, et näiteks I maailmasõda puhkes vastuolude tõttu multikultuursete impeeriumide vahel. Kui lugeda kokku sõjalised konfliktid rahvusriikide ja multikultuursete riikide vahel, siis pole kindel, et esimesi saab rohkem. Ainuüksi Euroopa Liidu teeneks ei saa pidada ka inimeste ja kaupade vaba liikumist, sest puudub põhjus, miks ei võiks rahvusriigid kehtestada omavahel viisavaba režiimi või likvideerida tollipiiranguid. Viisavaba reisimine toimus ülemaailmselt ka enne I maailmasõda, kui keegi polnud Euroopa Liidust kuulnudki. Väliskaubanduspiiranguid on raskem mõõta, ent näib, et ka need olid toona väiksemad kui praegu. Globaliseerumine ei tähenda iseenesest sõjaliste konfliktide ohu vähenemist. Võimalik, et just kaasajal praktiseeritav nn neoliberalistlik globaliseerimisvorm, mil suurkorporatsioonid on saanud enneolematu tegutsemisvälja ja -voli, on põhjustanud eri ühiskondade vahel ja ühiskondade siseselt enneolematult suured elatustaseme vahed. Igatahes on selge, et nimetatud vastuolud on üheks sõdade, konfliktide, sunnitud migratsiooni, terrori jms allikaks.

Lõpetuseks

Sõjale viivad isekad majandushuvid ning šovinism, eelkõige suurriiklik šovinism. Jaak Valge

ei jätnud meid vabadusest ilma, vaid tugevdas täitevvõimu, mis oli kujunenud olukorras paratamatult vajalik. Suuremast osast poliitilistest vabadustest jättis meid ilma hoopis 1934. aasta riigipööre. Ning kui soovida vastata samaga väitele, nagu oleks rahvas end ise vabadusest ilma jätnud, siis võiks öelda, et vabaduse likvideeris poliitiline eliit, sest peale 1934. aasta 12. märtsi riigipööret kiitis parlament nö esimese soojaga, teadmata fakte ja võimalikke edasisi käike, pöörde heaks. Aga ka selline vastuväide oleks ebakorrektne, sest ajalooprotsess on keeruline, paljudest otsestest, kaudsetest ja hargnevatest mõjudest koosnev põhjuslike seoste kett või kangas, kus toosama parlamendi otsus oli vaid üks lüli või lõim. Viimased säilinud vabadused ja iseseisvuse võttis Eestilt 1940. aasta juunipööre ehk Nõukogude okupatsioon. Tihti ei teadvustata, et autoritaarkorra tingimustes säilinud jõuetud nn demokraatliku opositsiooni juhid – Tõnissoni pooldajad ja sotsiaaldemokraadid – olid Moskvale veel järeleandlikumad kui Pätsi autoritaarvõim . Vabadus-

tohiks näha oma ideaali blokivälise neutraalse riigina niipea, kui see julgeolekupoliitiliselt vähegi võimalik on.

Kas Euroopa Liit on rahu tagatis ja rahvuslus killustab ning viib sõjale? Neid väiteid esitatakse Euroopa Liidu föderaliseerumist propageeriva poliitilise agenda kontekstis tihti. On tõsi, et euroliidu riigid ei ole omavahel sõdinud. Aga pidada rahu Euroopas ainult euroliidu teeneks on ebakorrektne kasvõi juba sellepärast, et me ei tea, mis oleks Euroopas ilma Euroopa Liiduta juhtunud. Küll aga kaitses minu juhendatud tudeng Liina Lember 2013. aastal Tartu Ülikoolis lõputöö, kus tõestas aastatel 1946–2000 toimunud 284 ulatuslikuma sõjalise konflikti näitel, et demograafiliselt kõrgelt moderniseerunud ühiskonnad – ning ainult sellised ühiskonnad on olnud Euroopa Liidu liikmed – pole üksteisega sõdinud, sõltumata sellest, kas nad on olnud Euroopa Liidus või mitte.

Loomulikult on kõigil, ka poliitikutel, õigus kasutada oma argumentatsioonis just selliseid kujundeid ja võrdlusi, nagu nad ise soovivad. Ent kui argumentatsiooni käigus esitatud alusväidete moonutused hakkavad ühes suunas kallutatuna paljunema, siis on põhjust muretsemiseks, ning mitte ainult väheviljakaks kujuneva diskussiooni, vaid ka demokraatia pärast üldse. Fašismi ja natsismiga (aga osalt ka paremäärmuslusega) sildistamise kasutamine võib aga määratleda kasutajaid endid. Nimelt on loogiline, et mingi poliitilise jõu ebademokraatlikkus on seda suurem, mida laiemalt nähakse oma vaenlasi, ehk teisi poliitilisi jõude, keda mitte ainult ei keelduta tunnistamast võimalike poliitiliste partnerite või poliitiliste vastastena, vaid keda soovitakse vaenlastena üle poliitilise parda visata. Nõukogude Liidus nimetati neid rahvavaenlasteks. Seejuures ei hoolitud nende ideede kandepinnast ühiskonnas. Seega võib juhtuda, et kõige kirglikumad nn äärmusluse vastu võitlejad on tegelikult ise äärmuslased. Nagu kommunistid ja natsid olid tõepoolest äärmuslased, kuna nad ei tunnistanud, et teistel, ka neist populaarsematel poliitilistel jõududel, on eluõigus. Tänased sildistajad võiksid mõelda, kas nad ikka tahavad sarnaneda kommunistide ja natsidega.

12

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kodakondsus näitab lojaalsust riigile Kui läbi peaks minema paari reformiparteilasest poliitiku unistus ning Eestis seadustataks topeltkodakondus, võivad sellel olla ettearvamatud tagajärjed, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees, jurist PAUL PUUSTUSMAA.

K

odakondsus ja sellega seotud väärtused on ajakirjandusnäriliste söögilaual sagedased külalised. See toob klikke, sütitab kirgi ja tekitab tuliseid vaidlusi, sest asi on põhimõttes, hinnangutes väärtustele ja väärikusele. Eriti kuumaks on kodakondsuse küsimus küpsetatud pärast seda, kui mitmed juhtivad poliitikud on hakanud esitama küsimusi Imre Sooääre ja Valdo Randpere topeltkodakondsuse ning presidendikandidaat Marina Kaljuranna sünnijärgse kodakondsuse kohta. Aeg-ajalt julgeb mõni europoliitik kinnitada, et meie kodakondsuse regulatsioon on piisavalt tugev. Kohati kasutavad nad Eesti kodakondsuspoliitika kohta isegi sõna „konservatiivne“. Samas on arusaamatu, milleks soovib mõni teine kaasseltsimees samast võimuliikumisest, et Eesti riik kehtestaks oma konservatiivses kodakondsuspoliitikas topeltkodakondsuse võimaluse. Seda soovitakse justkui seepärast, et välistada võimalik vastuolu kodakondsuse regulatsiooni ja kehtiva põhiseaduse vahel. Hinnates viimastel aastatel meedias avaldatut saab selgeks, et eestimaalaste enamus on selles küsimuses jagunenud väga erinevatesse leeridesse. Tõusetuvad selged küsimused: mis tähendus on kodakondsuse instituudil, kuhu me oma kodakondsuspoliitikaga peame jõudma või tahame jõuda ning kas topeltkodakondsuse või mitmikkodakondsuse võimaldamine on ühiskondlikule olukorrale ning riigile konstruktiivselt või destruktiivselt mõjuv nähtus? On loogiline, et asja mõistmise juures on paslik heita pilk ajaloole ja meenutada, kust tuleneb kodakondsus ning milline on selle nähtuse juur. Teades nähtuse juurt, saame me järeldada, milline on taim, mis sellest kasvama peab. Vastasel juhul juhtub taas see, mis on väga omane meie infoajastule ja eriti levinud poliitilisest korrektsusest juhinduvates süsteemides: nähtusele antakse uus tähendus ja vale muudetakse tõeks nagu Orwelli romaanis „1984“.

Kes on kodanik? Tuntuima fundamentaalse aluse omandas kodakondsuse instituut ilmselt antiikse Rooma aegadel. On aga ülimalt tõenäoline, et koda-

Kodakondsuse mõte on olla oluliseks seoseks inimese ja riigi vahel. Paul Puustusmaa

kondsuse instituut pärineb siiski antiiksest Kreekast, kust roomlased selle üle võtsid ja täiustasid. Kodakondsus on tihedalt ja lahutamatult seotud riigi tekke teooria ja alustega. Tegemist on ilmselgelt esmase privileegiga, mille riik läbi õiguste ja kohustuste seose oma kodanikele (monarhiates kuningas oma alamatele) annab. Alusmõte on lihtne ja selge – mina, riik, kuningas annan sulle õigused kanda kodaniku nime, saada riigilt/valitsejalt kaitset ning spetsiifilisi õigusi (privileege), kodaniku kohustus on samas tasuda makse (riigi ülalpidamine) ja teostada teatud teenistusi (tsiviilvõi armeeteenistus). Seega seob kodakondsus kodaniku riigiga ja vastupidi. Mõlemad on üksteisest sõltuvad. Läbi sajandite ja aastatuhandete on tugeva kodakondsusega riik suutnud siduda eriliste privileegide kaudu inimeste tahet riigi tahtega. Üks tahab olla kodanik ja realiseerida kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, teine omakorda aga omada kodanikke, kelle tugevusest, moraalist ja heaolust sõltub riigi/valitseja püsivus ning heaolu. Monarhiates on see side veelgi silmapaistvam. Antiikses Spartas tähendas kodakondsus varandusliku seisuse tagamist ja osavõttu riigi valitsemisest. Roomas omakorda andis kodanikuks olemine terve rea privileege, nagu näiteks õigus

Kodakondsus: kas ainult pass või midagi enamat? Foto: Toomas Huik / Postimees

kohtule, vabanemist kehalistest karistustest, kaubandusõiguse (Ius commercii), riigiteenistuse õiguse (Ius honorum), sealhulgas ka sõjavälja teenistuse koos võimalusega saada nö ratsa rikkaks. Kodakondsuse mõte on olla oluliseks seoseks inimese ja riigi vahel. Mida tugevam ning sotsiaalselt kindlustatum on riik oma territooriumil, seda väärtuslikum on selle kodakondsus. Mida nõrgem on riik, seda väärtusetum on selle kodakondsus. Kodakondsust mõjutab ka globaliseerumine. Mida globaliseerunum on ühiskond, seda väiksema väärtusega on sellise globaliseerunud mulli sees eksisteeriva „kodakondsuse“ või seda instituuti asendava nähtuse väärtus. Teatud olukorras võivad globaliseeruvas ühiskonnas eksisteerivad kodakondsused muutuda ohtlikuks ja lõhestada sellisel teel olevat ühiskonda, mistõttu tuleb klassikalise kodakondsuse institutsiooni asemele leiutada ja kodifitseerida uut tüüpi suhted. Üheks selliseks uut tüüpi suhete näiteks võib lugeda tänapäevast nn euroopa liidu kodakondsust, mis püüab siduda ühte puntrasse klassikalise konservatiivse kodakondsussüsteemi ja tampida see juriidilises sulatusahjus segamini homosuhete, üle-euroopaliste hämarate väärtuste, eeltoodust tulenevate kummaliste õiguste ja kohustustega erinevates ühiskondades, kus on erinevad usulised/sotsiaalsed väärtushinnangud ning isegi riik-

Üks on aga kindel – korralik, kodakondsust vääristav ja oma kodanikke austada püüdev riik ei tohi kodakondsusega seotud paradigmat hägustada ega jätta kõrvale küsimust kodaniku lojaalsusest. Paul Puustusmaa

likud formatsioonid – alates diktaatorlikest presidentidest ning lõpetades konstitutsiooniliste ja – oh imet – vägagi demokraatlike monarhiatega.

Topeltkodakondsus toob sotsiaalsed pinged On sügavalt kaheldav, kas selline pudru ja kapsad saab anda ühiskonnale kindlust ja tuge, küll aga on usutav, et selline olukord võib esile kutsuda sotsiaalseid pingeid koos tundmatu tulevikuga. Konservatiivne poliitika loob tegeliku ettenägemisvõime ja elimineerib ühiskondlikud vapustused just seeläbi, et kaitseb väärtusi, mis on end pika aja jooksul õigusta-

nud ega kiirusta ehitama õhulosse „uue inimese“ või „progressiivsema ja võrdsema ühiskonnakorralduse“ nimel, nagu seda on püüdnud teha ja nagu seda mitmesugused vasakpoolsed jõud ka tänapäeval teha püüavad. Võib-olla on paratamatus, et kunagi saavad eksisteerima ulmevaldkonnast teada-tuntud planetaarsed riigid (Maa kui üks riik) ja kodakondsuse tähendus kaob sootuks. Kuid me ju ei tea, kas asjad ikka lähevad nii. Kaldun selles kahtlema ja pean tänapäevaseks riiklikuks ülesandeks liikuda tagasi konservatiivsema kodakondsuspoliitika suunas, mis looks majandushoobade ning privileegide kaudu isu riikliku kodakondsuse järele ning seoks paremini kodaniku ja riigi, tugevdades mõlemat olulisel määral. Nii saame korrastatuma riigi ning usaldusväärsema kodaniku, kes omakorda üksteist toetavad. Omaette teema on muidugi ka topeltkodakondsus või mitmikkodakondsus, kus ühele isikule kuulub mitme erineva riigi kodaniku staatus ja sellest tulenevad õigused-kohustused, samuti kodakondsuse taastamise ja naturalisatsiooni küsimused. Üks on aga kindel – korralik, kodakondsust vääristav ja oma kodanikke austada püüdev riik ei tohi kodakondsusega seotud paradigmat hägustada ega jätta kõrvale küsimust kodaniku lojaalsusest. Nagu klassikud on öelnud: kes kummardab mitut jumalat, ei kummarda tegelikult ühtegi. Kodakondsusel on selge lojaalsuse mõõde. See töötab korrektselt riigi ja rahva hüvanguks vaid siis, kui inimene on teadlikult valinud ühe riigi kodakondsuse. Kui see valik lõheneb, tekib poliitiline ebaselgus ja väheneb lojaalsus. Halvimal juhul loob see olukord purunenud ühiskondlikud suhted ja kuritegeliku algallika. Seetõttu on parimaks valikuks olukord, kus kodakondsus on tajutud mõtestatud tegevuse ja konkreetse sooviavalduse kaudu, kus konkreetne isik on võtnud endale teadlikult õigusi ja seega ka kohustusi selgepiirilise riikliku institutsiooni ees. Eeltoodust tulenevalt ei tohiks olla tabuks sellise kodakondsussüsteemi seadustamine, kus kodakondsus saadakse teadliku tegevuse teel, teatud eelduste olemasolul ning teadliku valikuga, aluseks sünnikoht, vanemad, vanus ja tahe. Samuti on loogiline, et riiklik kaitse ja toetus, sealhulgas kodakondsus, on teatud olukorras minetatav, seda näiteks juhul, kui isik valib teadliku tegevusega teise riigi kodakondsuse; või mõnel muul väga olulisel juhul.

www.ekre.ee

13

EESTI EEST!

Meie palgad tõuseksid, kui riik vähendaks tööjõumakse.

Foto: KRISTJAN TEEDEMAA / TARTU Postimees

Kuidas parandada Eesti ettevõtluskeskkonda Ettevõtja ja Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige SIIM POHLAK pakub välja viis ideed, kuidas parandada Eesti majanduskliimat ning muuta rahvast jõukamaks.

maksuauk. Eelnevalt kirjeldatud maksusüsteemi muudatustega on võimalik toetada olulisel määral Eesti väike- ja pereettevõtlust.

1.

3.

Vähendada tööjõumakse

Tööjõumaksud on Eestis ebamõistlikult kõrged. Maksustatud on väärtuste loomise protsess, mitte tekkinud tulu. Selline maksusüsteem teeb alustav- või väike­ ettevõtja tegevuse keeruliseks. Kõrged tööjõumaksud pidurdavad ettevõtluse arengut ning kombineerituna kõrge kütuse- ja elektriaktsiisi ning vohava bürokraatiaga on praeguseks tekitatud olukord, kus turul ellujäämiseks peab väikeettevõtja pingutama pidevalt püksirihma, tegutsema seaduse piirimail või maksma töötajatele ebaõiglaselt väikest töötasu, samas kui suurte ettevõtete kasumid on sisuliselt maksustamata ja võimaldavad nende tegevuse aktiivset laiendamist.

2.

Maksustada suurettevõtete ja väliskapitali kasum Kui eelpoolnimetatud väärtuste loomise protsess ehk tööjõukulud on meil suure maksukoormusega, siis kasum ja sellest tekkiv kapital on sisuliselt maksustamata. Maksustatud on ainult dividendidena väljamakstav osa kasumist. Selline süsteem on tekitanud olukorra, kus (alustavad) väikeettevõtjad tulevad kõrge maksukoormuse tõttu hädavaevu ots-otsaga kokku, kuid suurfirmad ja väliskapital saavad maksuvabade kasumite tingimustes oma ettevõtteid laien-

Väljaspool nelja Eesti suuremat linna on järjest kärbitud avalike teenuste kättesaadavust. Siim Pohlak

dada ja väiksemaid alustavaid konkurente üles osta või väiksemaid tegijaid turult tõrjuda. Omaette teema on suurkorporatsioonide ja pankade üldjuhul maksuvabalt Eestist välja liikuvad kasumid. On tehtud arvutused, mis näitavad, et 35% kasumimaksuga, mis puudutaks keskmisest suuremaid Eesti ettevõtteid ja välisfirmasid, oleks võimalik katta ligi miljardi euro ulatuses tööjõumaksude vähendamisest tekkiv

Soodustada väikeja pereettevõtlust

Eestlased on ettevõtlik rahvas. Hoolimata praegusest väikeettevõtete vastasest vaenulikust bürokraatiast ja suurettevõtjaid ning väliskapitali soosivast maksukeskkonnast, leidub siiski ettevõtlike inimesi, kes püüavad kasvõi palgatöö kõrvalt vähehaaval oma ettevõtet käivitada. Tähelepanuta ei tohi jääda ka see, et praegu hakkab parimasse tööikka jõudma juba Eesti Vabariigis hariduse saanud, sündinud ja kasvanud põlvkond, kellega vesteldes selgub, et paljudel on pärast mõningast töökogemuste ja -teadmiste omandamist soov hakata iseendale tööandjaks või asuda senise kontoritöö asemel tegelema ettevõtlusega endale südamelähedases valdkonnas. Olgu selleks siis ravimtaimede kasvatamine, IT-teenuste pakkumine, pagaritöökoda või ökoloogiliselt puhta toidu tootmine. Pereettevõtlusel on ka kasvatuslik aspekt. Kui lapsed saavad esmase töökogemuse oma pere ettevõttes, siis võivad nad kooli lõpetamise järel näha välismaale tööotsingutele minemise asemel hoopis võimalusi, mida pakub perefirmas tegutsemine ja selle arendamine. Lääne-Euroopas paistavad pereettevõtted üldjuhul silma sotsiaalselt vastutustundliku ja tasakaaluka tegutsemisega. Sageli ollakse heas mõttes uhked, et

antud hotelli, autopoe või restorani asutas juba vana-vanaisa, kelle väärikas eeskuju, kvaliteedinõuded ja töö-eetika on innustuseks ning eeskujuks järgmistele põlvkondadele. Siin on koht, kus riik peab maksusüsteemi ümberkorralduste, bürokraatia vähendamise ja erinevate motivatsioonipakettide abiga kujundama olukorra, mis panustab tulevikule – annab arengutõuke väikeettevõtlusele, mis omakorda soodustab tugevate, ajaloo ja traditsioonidega väikeste ja keskmise suurusega perefirmade tekkimist ja kujunemist, mis suudaksid omakorda, olenevalt valdkonnast, konkureerida kodumaisel turul iseseisvalt või ühistulise tegevuse kaudu suurfirmade ja väliskapitaliga, muutes Eesti ettevõtlusmaastiku oluliselt mitmekülgsemaks.

4.

Toetada ühistulist tegevust

Koos väikeettevõtluse soodustamisega tööjõumaksude alandamise ja kapitali maksustamise kaudu, tuleb senisest veelgi aktiivsemalt toetada ühistulist tegevust ja luua sellele Eestis järjest laiem kandepind. Oluline on, et tekiksid tugevad, erinevatest väikeettevõtjatest või üksikisikutest koosnevad ja rahvuslikul kapitalil, st kohalike inimeste tegevusel ja rahal, põhinevad ühistud, mis suudavad oma toodete või teenustega konkureerida siseturul edukalt suurettevõtetega ning pikemas perspektiivis siseneda soovi korral ka välisturgudele. Ühistulisel tegevusel on lisaks sotsiaalne efekt. Mida rohkem on

peremehi ja -naisi, ettevõtjaid, kes ühistegevuse abiga suudavad püsida konkurentsis, seda tugevamaks kujuneb pikas perspektiivis meie kodanikuühiskond, mis suudab oluliste kohalike projektide teostamisel haarata vajadusel ise initsiatiivi ega jää sõltuma erinevatest eurorahadest, mis lähiaastatel nagunii lõppemas on.

5.

Erinevad mikromeetmed ja lisavõimalused

Soodustada tuleks noorte hooajalist palkamist ja kaotada tuleks alla 18-aastaste töötasult sotsiaalmaksu maksmise kohustus, sest ravikindlustus on kuni 18-aastastel noortel nagunii olemas. Tunnustama ja motiveerima peaks ettevõtjaid, kes palkavad noori hooajatöödele ja panustavad seeläbi tulevikku, kujundades noortes tööharjumuste ja -kultuuri teket. Karmistada tuleb karistusi ja sanktsioone finantskuritegude eest. Erinevate JOKK-skeemide ning firmasid likvideerivate “tankistide” soosimine vähendab usaldust ettevõtjate vahel ning suretab välja kohusetundlikud ja ausalt tegutsevad ettevõtted. Kui valitsuse majandus- ja maksupoliitika on suunatud alustavate ja väikeettevõtjate soosimisele, siis väheneb vajadus erinevate (alustavaid) ettevõtteid toetavate fondide ja sihtasutuste järele, mis on järjest paljastuvate asjaolude põhjal osutunud lisaks oma põhifunktsioonile ka valitsevate ringkondade tagatubadega seotud isikutele riigi rahaliste vahendite kantimise kohtadeks.

14

august–september 2016

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Foto: repro/arhiiv

Globalismi ja rahvusluse leppimatu heitlus Rahvustunde tugevnemine paljudes Euroopa riikides näitab, et üleilmastumine ei ole ühesuunaline ja paratamatu protsess, vaid igale jõule mõjub vastujõud, kirjutab filosoof ja EKRE fraktsiooni nõunik URMAS ESPENBERG.

Ü

ldiselt defineeritakse globalismi kui erinevate globaliseerumisideoloogiate segu. Termini võtsid laiemalt kasutusele Manfred Steger ja Paul James alles 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses. Paul James defineerib globalismi kui dominantset ideoloogiat, mis pürgib maailmavõimule erinevate ajaloolis-poliitiliste formatsioonide abil. Ta toob näiteks Kreeka impeeriumi, Rooma ja teised vanaaja impeeriumid. Samuti koloniaalimpeeriumid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Paljud uurijad peavad oluliseks teha vahet globalismi erivormidel. Manfred Steger nimetab klassikalist ehk turuglobalismi, juriidilist globalismi ja usulist globalismi, ning kõige hiljutisema vormina džihaadi ehk islamiglobalismi. Rahvuslusest välja kasvanud globalismi võib nimetada suuršovinistlikuks imperialismiks ja enamik vanu impeeriumeid olid just globalistlikud (neist viimane oli Kolmas Reich, mis, tõsi küll, venitas välja vaid kuus aastat ja põhines peamiselt sõjategevusel). 20. sajand tõi aga esile totaalse globalismi, üleilmastumise, mis on rahvusteülene, ehkki üks või teine riik võib siin mängida ka veduri rolli, ning millel on kaks valdavat vormi: vasak- ja parempoolne globalism.

vatiivsemate ideoloogiate surve tõttu. Selle ideoloogia kandjad on kulutanud ära ilmatud eelarved ja riiklikud ressursid ning muutnud paljud Euroopa riigid kaitsevõimetuks ja abituks, seda nii ähvardava Venemaa kui ka pealetungiva islami ees. Oma võimu päästmiseks on nad ennast kokku sobitanud peavoolu ehk nn inimnäolise reguleeritud turukapitalismi ja neoliberalismiga.

Vasakpoolne ehk marksistlik globalism See suund on ajaloo jooksul muutnud oma vorme. Idee isaks võib pidada Karl Marxi ja tema majanduslik-poliitiliste formatsioonide vaheldumise ning klassivõitluse teooriat, mille kohaselt viib inimkonna õitsele töölisklass, kes kaotab klassiühiskonna ja ehitab üles üleilmse kommunistliku õnneriigi. Alguses eksisteeris ja arenes marksistlik globalism valdavalt bolševistliku tööliste-talupoegade maailmarevolutsiooni idee elluviimise vormis NSV Liidus (pea­ ideoloogid Vladimir Lenin ja Lev Trotski). See algas 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooniga, jätkus Kominterniga ja kujunes sotsialistlikuks maailmasüsteemiks nn Varssavi lepingu raames. Humaansest ühiskonnast jäi too globalismi vorm kaugele, sest kollektiivne tootmisvahendite haldus ei toonud kaasa oodatud hüpet tootmises ega inimeste heaolu kasvus. Materiaalsed hüved olid kättesaadavad vaid vähestele, peamiselt parteinomenklatuurile. Viimane usurpeeris võimu ja keelustas isikuvabadused, mis tegid süsteemist globaalse rahvaste vangla ja viletsuse impeeriumi. Allajäämine Läänele võidurelvastumises, majanduse lagunemine, demokraatia puudumine ning rahvaste vabaduspüüdlused viisid süsteemi krahhini. Blokk lagunes NSV Liidu ja Jugoslaavia kokkuvarisemisega

Parempoolne ehk klassikaline turuglobalism

Sotsiaaldemokraatide loobumine võitlusest kapitali vastu kujundas vasakpoolsuse uueks lipulaevaks ülemaailmse võitluse muude rõhutud kihtide, nagu homode, naiste, rõhutud rasside ja rahvaste õnne eest ning lõi uue multikultuurse maailmakorra. Urmas Espenberg

1990. aastate alguses. Kuuba on praegu muutuste teel ja ainus tolle aja jäänuk on veel Põhja-Korea. Marksistliku globalismi järeltulijaks võib pidada kultuurimarksismi. Sotsiaaldemokraatide loobumine võitlusest kapitali vastu, mis visati välja töölisparteide programmidest 1980ndatel, kujundas vasakpoolsuse uueks lipulaevaks ülemaailmse võitluse muude rõhutud kihtide, nagu homode, naiste, rõhutud rasside ja rahvaste õnne eest ning lõi uue multikultuurse maailmakorra (Frankfurdi koolkond, Herbert Marcuse, tänane sotsialistlik internatsionaal, EL-i riikide vasakjuhid ja nende ideo-

loogid ), mis pidi viima inimkonna uuele õitsengule. Peamise vaenlasena nähti kodandlikku perekonda, väikekodanlikke algeid inimeste sees, mis ei soodusta inimkonna üleüldist vennastumist ja harmoonia teket. Inimest tuleb ümber kasvatada totaalse sallivuse vaimus ja seda vajadusel sunnivahenditega. Kuna tegelikult tõstab antud suund globalismist ekslikult püünele asjad, mis ei arvesta turupõhisest kapitalismist tekkivate arengute ja põhilise osa elanikkonna huvidega, liigub kultuurimarksism ummikusse, seda eeskätt elu realiteete ja püsiväärtusi eirates ning ka konser-

Turuglobalism on maailmamajanduse arengul põhinev suund, mis kasvas välja Lääne koloniaalimpeeriumide mudelist ja mille ideoloogiaks on valdavalt neoliberalism. Paljud peavad neid sünonüümideks nagu näiteks Kanada mõtleja John Ralton Saul. Üks turuglobalismi põhiideolooge on aga Francis Fukuyama. Termin globalism võeti esimest korda laiemalt kasutusele 1940. aastatel USA-s, ajal mil pärast Teist maailmasõda oli Ühendriikidest kujunemas maailma juhtiv jõud, kuna muud riigid olid purustatud ja nende majandused laostatud. Stardiks peetakse Marshalli plaani Euroopa ülesehitamisel, millest hiljem kasvas välja Euroopa Liit. Maailmaturuga liitusid osa Aasia riike nagu Jaapan, Singapur ja hiljem Lõuna-Korea, samuti Kanada ja Austraalia. Ka Ladina-Ameerika on üleilmastumisega majanduslikult seotud, kuid vähem, peamiselt USA kaudu. Väliskorporatsioonid, mis kohalike diktaatorite ajal peremehetsesid, on kaotanud suure osa privileegidest, kuid rahvuslikud rikkused (nt põlismets selva) on jätkuvalt hädaohus. Kui NSVL kokku kukkus, haa-

www.ekre.ee

rati vastastikusel soovil enda huvisfääri ka endine idablokk. Arvati, et nüüd on selle voolu üleilmne edu kindlustatud, kuid pärast mõningat kosumist õnnestus Venemaal luua Vladimir Putini juhtimisel siiski oma huvidel põhinev alternatiivne globaalne euroasiaatlik blokk SRÜ riikidest. Ukraina oma läänemeelsusega tekitas Venemaa blokki tõsise mõra ja see päädis sõjalise konfliktiga Donbassis. Venemaa üritab kaasata oma mõjusfääri ka kolmanda maailma riike, nagu Hiina, India, Venezuela, Iraan, Süüria, Liibüa jt. Tooraineterikaste kolmanda maailma riikide pärast on alati käinud võitlus. Neid on kaasatud maailmamajandusse, algselt kolooniatena, hiljem vabade rahvusriikidena. Kuid nüüd on neil olemas ka oma rahvuslikud huvid. Kui varises kokku punase Hiina mudel, haarati ka see riik globaalsesse majandusse, kusjuures Hiina ise on muutunud selle üheks suurimaks veduriks. Samas on Pekingil ka omad rahvuslikud ja geopoliitilised huvid. Hiina püüab haarata oma huvisfääri kolmanda maailma riike nagu Angola ja Mosambiik. Paljudes riikides on Hiina majanduse eelpostid nn hiinalinnad. India, kes kaitses aastakümneid oma turge, loobus protektsionismist 1990. aastate alguses, liitudes samuti üleilmse majandussüsteemiga. Täna on ligi pool Suurbritannia immigrantidest hindud. Hiiglaslikku India turgu sihivad paljud Lääne korporatsioonid. Nii Hiina, India kui ka Venemaa, kes kõik on võtnud kursi globalismile, püüavad samas säilitada oma erihuvisid, samuti on neis suurriikides jätkuvalt palju probleeme mitmete rahvaste ikestamisega, kes ihkavad vabadust ja iseseisvust. Hiinas ja Venemaal esineb lisaks tõsiseid demokraatia ja tsensuuriprobleeme. Pärast Osmani ikke ja BritiPrantsuse protektsiooni alt vabanemist ning koloniaalsüsteemi kokkuvarisemist, aga peamiselt siis, kui leiti tohutud naftavarud, hakkas omaette süsteemiks muutuma Araabiamaade blokk. Sellel blokil on tihedad sidemed teiste islamiriikidega. Neid liidab ka ühine usk – islam –, mis on antud bloki ideoloogiline nurgakivi. Viimased arengud on viinud osa islamiriike radikaliseerumise radadele. Uue kalifaadi teke Iraagis ja Süürias viitab globaalse džihaadi võimalusele, mille kohaselt vallutaks islam kogu maailma. Mõnel islamiriigil (nt Pakistan) on ka tuumapomm. Nende erisuste tõttu ei ole siiani kujunenud välja täiesti ühist globaalset maailmamajandust, vaid see on pigem sporaadiline, blokiline või osaline. Mingid osad teevad tihedat koostööd, teised vähem ja mõned üldse mitte (kehtivad pidevad embargod, blokaadid, poliitilised erimeelsused, religioossed tülid). Turuglobalismi eesotsas on suured rahvusvahelised panga- ja finantskontsernid, samuti trans-

15

EESTI EEST!

natsionaalsed ehk hargmaised korporatsioonid nagu Coca-Cola, McDonalds, Sony, Microsoft, Ford, Renault, Peugeot, Toyota, Unilever, Colgate, Pampers, Shell. Samuti riikideülesed organisatsioonid nagu IMF, Maailmapank, Arengupank, WTO, OPEC jt. Kuigi maailma juhtimisele on ühel või teisel moel pretendeerinud kõik globalistlikud ideoloogiad, on sellega kõige kaugemale jõudnud just turuglobalism. Ilmselt annabki Oxfordi Ameerika sõnaraamat just seepärast globalismi definitsiooniks ülemaailmsete protsesside planeerimise ja juhtimise ning käsitleb riikide valitsusi ja kodanikke kui globaalseid nähtusi.

Rahvusriigid kui segav asjaolu Rahvusriigid ja rahvused muutuvad selle ideoloogia vaatevinklist aina vähemtähtsaks, isegi segavaks asjaoluks. Turuglobalismi põhiideoloogiaks on neoliberalism, lääne nn põhiväärtused ja nende eksport. Üritatakse juurutada ühiskonnaelu korraldust muutvaid seaduspärasid: rahvusriikide rolli minimeerimist, kõikide rasside ja rahvuste võrdsust ja turupõhist segunemist (seetõttu soositakse pagulust kui uue tööja tarbimisjõu allikat), soositakse ka homoseksuaalsust, kõiki teisi isiku- ja valikuvabadusi, sest kõik on tarbijad ja tekitavad juurde aina uusi turge ja tarbijagruppe. Inimeste eristamine ja teatud vastandumine rahvuse, rassi, usu või seksuaalse sättumuse alusel ei ole turuglobalismile meelepärane. Selle mudeli baasiks on globaalsed turud ja globaalsed elanikud ilma oluliste eripäradeta. Keeleks on valdavalt inglise keel, Euroopas ka saksa ja prantsuse keel. Pooldajad võrdlevad globaliseerumist inimkonna progressiga, peavad seda paratamatuseks ning heaolu allikaks (Fukuyama). Plussidena märgitakse maailma kui terviku majanduslikku arengut ja üldist heaolu kasvu, kaasa arvatud kaubavahetuse suurt laienemist eri piirkondade ja riikide vahel. Sellele paneb aluse uus kiire transport, aga ka tehnoloogiad ja kommunikatsioonid, sest äri saab nüüd ajada ka interneti teel. Kõik see tegevat maailma võrdsemaks ja paremaks elupaigaks, sest lammutab suletust ja kolklust. Ent üleilmastumise vastu on olemas palju jõude ja liikumisi, mis teevad selle õnnestumise küsitavaks. Erinevad riigid või riikide blokid, erinevad keeled ja rahvused, erinevad rassid, erinevad tavad, kombed ja kultuurid, erinevad usud (millest osad on võitlevad ja agressiivsed), erinevad rahvuslikud huvid, teatud rahvuste eriline eneseidentiteet (nt juudid, araablased, venelased). Maailmamajanduse arengut takistavad ka kõiksugu konfliktid, sõjad, boikotid, embargod, blokaadid. Mitte ainult väikesed, vaid ka suured rahvused tahavad olla kaardil ja jääda ajalukku rahvustena. Viimane ilmekas näide on Brexit ja

Suurbritannia. Kõik see nurjab turuglobalismi väljavaateid. Üleilmastumisega kaasneb rida negatiivseid protsesse. Globalism lõhub ja lammutab rahvusi ja rahvuskultuure, sest tegu on teatud kultuurilise imperialismiga, kultuurisõjaga, kui soovite. Massikultuur surub peale universaalset ja primitiivset meelelahutust (Hollywoodi filmid, arvutimängud, popmood, popmuusika). Globalism annab hoobi väikestele rahvuskeeltele, suurendab immigratsiooni ja tekitab ühiskonnas plahvatusohtliku rahvuslik-rassilise segu, mis ei pruugi rahulikult koos toimida. Integreerumise asemel toimub getostumine ja tekivad paralleel­ ühiskonnad. Puhkevad konfliktid ja saabub pidev terrorioht. Välistatud pole ka kodusõda.

Globalism pärsib maaelu Samuti orjastab globalism arengumaade inimesi ja sealset tööjõudu. Kuna elu koondub suurlinnadesse ja konglomeraatidesse, pärsib see elu maal ja soodustab väikeste riikide (nt Eesti, Läti) ning teatud piirkondade kolgastumist, hävitades rahvuslike majanduste arengu. Kolgastunud kohtadest lahkutakse. Nii on Balti riigid kaotanud kümnendiku oma elanikkonnast. Majanduses domineerivad ülemaailmsed ketid, seda nii toitlustuses kui ka hotellinduses, rääkimata muudest sfääridest. Lõputu tarbimine kahjustab loodust. Globalismi turuline vorm dehumaniseerib inimest omal moel. Kuigi sõnades kiidab globalism ettevõtlikust ja initsiatiivi, suureneb tegelikkuses

lõhe eliidi ja rahva vahel pidevalt. Probleemiks on hea ja tasuva töö puudus ning kasvavad palgaerinevused. Ühiskonnas on juhtival kohal rikkad inimesed, kellele raha annab ka poliitilise võimu. Ülejäänud on rohkem tarbimisühikud või tööjõud. Neile mõeldakse välja aina uut meelelahutust, digivirtuaalsust ja meelemürke, mis asendavad tarbimisnirvaanat, kui raha napib. Moraal käib alla, sest kõike mõõdetakse tarbimise mõõdupuu järgi. Armastus, seks, suhted – kõik muutub kaubaks. Dialektiline alternatiiv globalismile on rahvuskonservatism. Nimetagem seda tervemõistuslikuks rahvusluseks, mille vastukaaluks on täielik endassesulgumine à la Põhja-Korea. Globalismi juures tuleks toetada ainult mõningaid aspekte (kauba- ja kultuurivahetus, majanduslik ning sõjaline koostöö (NATO). Rahvusriigid on paindlikumad, nad hoiavad oma keelt ja kultuuri, kaitsevad rahvastikku ja kombeid, turvalisust, loodust jne. Globalism aga lammutab seda kõike ja on kontrollimatu. Kesksed organisatsioonid UNESCO, ÜRO, EN, WHO, ROK ei suuda protsesse detailidena hallata. Globalism ei arvesta rahvuste ja rahvuskultuuridega ega ole seega sobiv ühiskonnamudel paljudele riikidele. Ka Euroopa Liidule sobiks kõige enam vabade ja suveräänsete rahvusriikide mudel. Praegu soovib Euroopa Liit vastutasuks uute sildade, teede ja hoonete rajamise eest õigust luua rahvusriikides, kaasa arvatud Ees-

Globalism ei arvesta rahvuste ja rahvuskultuuridega ega ole seega sobiv ühiskonnamudel paljudele riikidele. Ka Euroopa Liidule sobiks kõige enam vabade ja suveräänsete rahvusriikide mudel. Urmas Espenberg

tis, multikultuurne, multirassiline, multiusuline ja sooneutraalne Lääne suurkorporatsioonidest sõltuv tarbimisühiskond. Üleilmastumine suurendab immigratsiooni ja paneb liikvele rahvahulgad, mis võivad Lääne tsivilisatsiooni hävitada. Üleilmastumine on kaootiline ja tekitab suhteliselt nõrga ja kontrollimatu ebaturvalise ühiskonnamudeli. Rahvuslus seevastu annab ühiskonnale vajaliku stabiilse korra ja raamistiku asjade toimimiseks, muutes seega maailma paremaks, elamisväärsemaks ja arusaadavamaks kohaks. Üleilmastumine ei hooli keskkonnast ja loodusest, inimestest, indiviididest, rahvustest, perekonnast.

Rahvused kui maailma immuunsüsteem Iga rahvas peaks säilitama õiguse valida endale ise sobiv poliitiline kord ja ideoloogia, ega tohiks sekkuda teiste valikutesse. Sellega lõppeks nii „demokraatia eksport“ kui ka islamiusu ja -tavade vasturünnakud maakera sellel poolel, kus on harjutud lääneliku elukorraldusega. Rahvused on maailma arengut kontrolliv ja korrastav mehhanism, kaitse- ja immuunsüsteem, mis säilitab maailma kultuurilis-keelelise rikkuse ka tulevastele tsivilisatsioonidele. Me ei taha elada sellisel planeedil, mis on kaetud ühetaolise, sooneutraalse, multirassilise ja multikultuurse biomassiga. Tulnukate ees oleks piinlik, vaevalt et nemadki on kõik ühesugused rohelised mehikesed, nagu armastatakse mõelda. Viimaste aastate sündmused näitavad, et rahvuslus ei kao globalistide meelehärmiks kusagile, pigem hoopis tugevneb. Seda tõestab rahvuslike erakondade populaarsuse kasv Euroopa riikides, aga ka USA-s (Donald Trump). Vastuolu rahvusluse ja globalismi vahel kujunebki ilmselt 21. sajandi poliitilise ideoloogia peamiseks paradigmaks. Just nende vastandite dialektilises heitluses kujuneb maailma edasine ajalugu.

Rahvusriigid hoiavad oma keelt ja kultuuri, kaitsevad rahvastikku ja kombeid.

Foto: Tairo Lutter / Postimees.

16

august–september 2016

Filmilavastaja

Püssipära

Ehk

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

Briti peaminister Maitseaine 1979-1990, konservatiiv

Raadius

Omakaitse

... kummi!

Tribuut

VASTUS

USA president 1981-1989, konservatiiv Jumalad (ladina k.)

Eksisteerima

Samuti

Reede

Cash ... carry

Veesõiduk

... Pikksukk

...hoki

Teleajakirjanik Hobusõiduki juht

Secretary of Justice

Justkui

Konstruktsiooni tugevdav materjalisisene varrastik Kaspia särjed

Pidulik koosolek EKRE juhatuse liige

Iirimaa rahvuslik lennukompanii ... Lingus Eesti kroon

Jutuvadin

Mart ja Martin Helme jutusaade Tre Raadios Mens sana in corpore ...

USA filminäitleja ... Stone Tänav (läti keeles)

...-hepatiit

Poola president 1990-1995, konservatiiv 18. saj. filosoof, konservatismi isa

...jooks (äkkmäratsushoog)

See Nina (inglise k.)

Mida on Taavi Rõivas peaministrina hästi teinud?

Raatus Prantsuse päritolu punane vein Eesti Wabariik

Tugev presendist kate (veokil)

... am, you are

Tik-...

Nagu (inglise k.)

Kolmest kriipsust koosnev trükitäht ... koorib vaeseid, vaene koorib kartuleid (vanasõna)

Imestushüüatus Kunstnik ... Hoidre (1916-1993)

Walter Scotti ajalooline romaan "... Roy"

Euroopa Liit

Teose looja

Kala

Tühi jutt, plära

Bangladeshi maakood Dokumentaalne Vändra kurttummade kooli esimene juhataja

Hektar Feodaalne töökohustus mõisale Isikuline asesõna

3 x täht Vapside üks juhte Endine ansambel "... Aknad" Kreeka täht

Eesti Raamat

Kahekohaline jalgratas

Muutusaste Linnapea

Rahandusosakond

Riik, mille vapil on harf Soome odaviskaja ... Mannio Norra maakood

International Labour Organization Pähklivõi

Rebase kodu Liit, ühendus North Papagoi

Lasteekraan

... kett (1989)

Väävel

Hiina filosoofia põhimõiste

Eskulaap

Strontsium

2 x täht

Linnufarm Pikkus- ja pindalaühik Aasias

Väljasurnud lind Linn Saksamaal

Naisenimi

Kajalood

Naisenimi

Persoon

Lumionn

Kere

Suu osa

Windowsi algosake

Riigikogu noorim liige

Veregrupp Vanus

Lind

Astaat

... Pacino Ansambli "Fix" esimene solist Džaul

...ütlev kääne Einstein Spordirajatis

Õigesti vastanute vahel loositakse välja viis MART HELME elulooraamatut „Õnnesärgis sündinud“. Võitjad kuuutame välja järgmises Konservatiivide Vaba Sõna numbris ning võtame nendega ise ühendust! Ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 30. septembriks 2016 aadressil ajaleht@ekre.ee või Toompuiestee 4, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10142.

Palume ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise. Aitäh!

Evald Tammlaane näidend "Valge ..." Eksabait

Kasutama (inglise k.)

Ravimiamet

Opus ... (katoliku kiriku organisatsioon)

American English

Puccini ooper "... Butterfly" Theodore

Lind

Ümbrusest värvitooni poolest erinev pinnaosa

Furunkul Kuu (lühend.)

Pidu, pillerkaar

Kusiveresus

Kõige kõhnem trükitäht

EKRE juhatuse liige

...foobia (võõrapelgus) Ajaühik (lühend.)

Osmium Malemaailmameister 1960-1961

Valimiskast

Vasco ... Gama

Kreeka täht

Seda, et ...............!

N naaber

Estonian Air

...-komando

Jood Kellelegi kuuluv mõtteline osa tervikvarast

Spetsialiteet

...-õiguslik Institutsioon

...meeter Eesti helilooja ... Tally Riik (pealinn Masqat) Haru

Äritegevus

Laulja Peamine, põhiline, eriti oluline

Poetess Soome ... Veetamm rahvuskivi (1907-1995)

Noorkotkas

Luule

Meeskond (inglise k.)

Soome president 1944-1946, konservatiiv ...-B hambahari

Tantsutaat ... Toomi (1902-1983) Lennukimark

Kongo DV endine nimi

Aasta

EKRE aukohtu liige

Ohmu

Rõhu- ja pingeühik Masinat käitav seade

... priori

Maa-

...-kop

3 x täht

Vana-Rooma münt

Väheldane vaadikujuline puunõu

Naisenimi Iko Marani teos "..., õige nimega Vant" Vana-Rooma riigiametnik

...kaamera

2 x täht

Milligramm ... Johann von Krusenstern

Äkiline isemeelne tuju

..., E, F

Distinctive unit insignia

www.ekre.ee

Millegi esialgne arenguvorm S naaber Prantsuse vaimulik

Vaalarasv

Ristsõna vastus: ______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES:TEIST Vastus: LUISA VÄRK OOTAB

LAST

______________________________________________________ Nimi ­_________________________________________________

Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________