Konservatiivide Vaba Sõna, 2(6) / 2017 by Konservatiivide Vaba Sõna

ISSN 2504-5881

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja / 2(7)/2017 issuu.com/konservatiividevabasona ajaleht@ekre.ee www.ekre.ee Mart Helme

Käib lahing perekonna, meie keele, meie maa ja metsade eest

Jüri Kukk

ERR olgu kogu ühiskonna teenistuses! Lk 5

Siim Pohlak

„Tundsin, et ei saa sekkumata vaadata, kuidas riigilaev karile juhitakse”

Martin Helme

Kohtud ei tohi olla seadusest kõrgemal Lk 8

Lk 6-7

Lk 4

Henn Põlluaas

Vestlusring

Kuidas ärkas Elajas ehk 10 aastat pronksiöödest

Uue põlvkonna rahvuskonservatiivid Lk 12-13

Lk 10-11

Üllatus! Tõenäoliselt oled sa

maailmavaatelt konservatiiv! Enamiku Eesti inimeste väärtused ja hoiakud on konservatiivsed, ehkki teadlikult ei pruugita ennast konservatiiviks pidada, selgus Ühiskonnauuringute Instituudi korraldatud uuringust.

uringus „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal“ said küsitletavad paigutada end liberaalsuse-konservatiivsuse teljele ning väljendada oma suhtumist teemadesse nagu immigratsioon, multikultuurne ühiskond, islami näokatted, homoseksuaalsus, samasooliste lapsendamisõigus, prostitutsioon, abort, eutanaasia, kerged narkootikumid, abieluvälised suhted jne. Ilmnes, et ligi 80 protsenti Eesti inimestest on suhteliselt sarnastel konservatiivsetel positsioonidel. Aga huvitaval kombel ei lähe inimeste hoiakud kokku nende enda enesemääratlusega.

Käärid hoiakute ja enesemääratluse vahel Kui uurijad palusid inimestel paigutada end liberaalsuse-konservatiivsuse teljele, sai selgeks, et konservatiiviks peab ennast 20 protsenti inimestest ning liberaaliks samuti 20 protsenti. Kõige rohkem, ehk 40 protsenti peab end tsentristideks. Ennast määratleda ei oska 20 protsenti. Vastustest konkreetsetele küsimustele (immigratsioon, homoseksuaalsus, narkootikumid jne) tuli aga välja, et tegelikult on tsentristid ja ennast määratlemata jätnud inimesed oma hoiakutelt väga sarnased neile, kes määratlesid ennast konservatiivina. Uurijad järeldavad, et Eesti kodanikkonda võib üldjoontes iseloomustada kui valdavalt selgest määratlusest hoiduvana, ent samas tsentrist pigem paremale ja eluhoiakutelt kindlalt konserva-

tiivsusesse kalduvana. Teisisõnu, konservatiivid on Eesti ühiskonnas tegelikult enamuses.

Liberaal – kapikonservatiiv? Uurijad toovad välja, et kui konservatiivid vastavad maailmavaatelistele küsimustele järjepidevusega, siis enesemääratluse järgi on liberaalide puhul olukord pigem vastupidine. Järjepidevaid liberaale ehk taolisi vastajaid, kes ütlevad, et nad on liberaalid ning omavad ühtlasi ka järjepidevalt konkreetseid liberaalseid hoiakuid, on vähe.

Paljud, kes nimetasid end liberaaliks, asuvad aga absoluutskaalal oma vaadete poolest kusagil keskel või kergelt konservatiivsuse poolel. Enamik vastajaid, kes nimetasid ennast liberaaliks, vastavad paljudele konkreetsetele küsimustele pigem konservatiivselt. Paljud, kes nimetasid end liberaaliks, asuvad aga absoluutskaalal oma vaadete poolest kusagil keskel või kergelt konservatiivsuse poolel.

Enamik eestlasi eelistab klassikalist peremudelit

Suhtumine homodesse Küsimus, mille puhul omab Eesti ühiskonna enamus selgelt konservatiivset positsiooni, on suhtumine homoseksuaalsusesse. Kui inimesel paluti vastata skaalal 1-10, kas seksuaalsuhted omasoolistega pole mitte kunagi õigustatud või on alati õigustatud, siis selgus, et koguni 58% inimestest valis skaalal punkti 1, mis tähendab, et seksuaalsuhted omasoolistega ei ole mitte kunagi õigustatud. Seksuaalsuhteid omasoolistega peab pigem mitte õigustatuks kokku 71% vastanutest, kes paigu-

tavad end skaalal punktidele 1-4. Pigem või täiesti õigustatuks peab homosuhteid aga 17% vastanutest, kes paigutavad end skaalal punktidele 6-10. Homoseksuaale ei sooviks endale naabriks 38% vastajatest, seega homoseksuaalsust ei peeta küll õigeks, kuid suurem osa inimesi talub omasooiharaid inimesi enda kõrval.

Konservatiivid toetavad EKRE-t Uuringust ilmnes, et mida selgem oli vastajate konservatiivne enese määratlus, seda tõenäolisemalt

Foto: shutterstock

hääletatakse valimistel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt ning mida selgem liberaalne enesemääratlus, seda tõenäolisemalt hääletatakse sotsiaaldemokraatide või Reformierakonna poolt, kes ajavad liberaalset poliitikat. Küsitluse andmed pärinevad AS Turu-Uuringute Omnibuss küsitlustest, mis viidi läbi jaanuaris 2016. ja 2017. aasta alguses.

Uuringu tulemused on täismahus leitavad aadressil www.inst.ee

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Volikogu avaldus

Kohtute omavoli ohustab Eesti demokraatiat! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu võttis märtsi lõpus vastu poliitilise avalduse, milles kutsub üles tegema kohtunike ja prokuröride ametid valitavaks ja tähtajaliseks, et lahendada halva õigusemõistmise probleem.

Volikogu avalduse tekst: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu mõistab resoluutselt hukka juhtumid, kus kohtud asuvad usurpeerima seadusandlikku võimu ning hakkavad õiguse mõistmise asemel õigust looma. Eriti vastuvõtmatu on, kui seda tehakse ideoloogilisest fanatismist ja selges vastuolus seadusandja tahte ning rahva arvamusega. Konservatiivne Rahvaerakond peab Eesti demokraatiale ohtlikuks olukorda, kus president ja riigikohtu esimees esitavad nõudlikus toonis pretensioone parlamendi tööle, et õigustada kohtute omavolitsemist. Sellega näitavad mõlemad, et nad ei ole oma ülesannete kõrgusel põhiseaduse kaitsjatena. Oleme seisukohal, et „kohtute sõltumatuse“ nõudjad on kas meelega või võhiklikkusest valesti aru saanud selle mõiste sisust. Kohtu sõltumatuse nõue kujutab endast vajalikku kaitset täitevvõimu mõjutuste eest. Selle mõiste alla ei saa ega tohi mahutada osade kohtunike soovi olla sõltumatu seadusandja tahtest või ka avalikust kriitikast. Kohtu sõltumatus ei saa tähendada õigust rikkuda seadust. Peame hädavajalikuks muuta seadusandlikku raamistikku kohtute läbipaistvuse ja seaduskuulekuse tõhustamiseks. Süsteem, mille järgi kohtunikud määratakse eluaegselt ametisse Riigikohtu esimehe ettepanekul presidendi poolt, on loonud suletud tsunfti, kus sõltumatuse asemel on kerge tekkima karistamatuse tunne. Fakt on, et tänasel päeval pole sisuliselt mehhanismi, mis võimaldaks seadust rikkuvat kohtunikku tema ametist vabastada. Konservatiivne Rahvaerakond peab tekkinud tsunftimentaliteedi ja halva õigusemõistmise probleemi parimaks lahenduseks kohtunike, aga ka prokuröride ameti muutmist valitavaks ja tähtajaliseks. Kohtunikud ei saa tegutseda ennast Eesti õigusruumist lahti sidudes, Eesti seadusi ja õigluse põhimõtteid eirates või rikkudes. Selliste kohtunike ametis jätkamine on lubamatu. Nende õigustamine ja kaitsmine on otsetee autoritaarsesse ning ebademokraatlikku ühiskonda. Me ei luba sellel juhtuda! Loe ka Martin Helme artiklit „Kohtud ei tohi olla seadusest kõrgemal“ lk 8.

Migrandid Serbia-Ungari piiril ootamas edasipääsu Euroopa Liitu.

Foto: AP

Eelnõu pagulaste vastuvõtmise peatamiseks Eesti Konservatiivse Rahva erakonna fraktsioon esitas Riigikogule eelnõu, et peatada Eesti osalemine pagulaste ümberjaotamise mehhanismis. Eelnõu üle andnud fraktsiooni liikme Jaak Madisoni sõnul on kavandatud poolest tuhandest pagulasest praeguseks Eestisse jõudnud sadakond, kuid vaatamata väidetavale põhjalikule taustakontrollile on pagulasperedes vähese ajaga toimunud kaks võigast kuriteoepisoodi. „Esimesel juhul sidus mees oma abikaasa kinni ning ähvardas põlema süüdata, teisel

juhul süütas mees abikaasa, kes viidi intensiivraviosakonda raskete põletushaavadega. Elu näitab, et võõrast kultuurist pärit immigrandid toovad endaga kaasa tavad ja käitumismudelid, mis on siinses kultuuris vastuvõetamatud ning ohustavad ka põlisrahva julgeolekut.“ Pagulaste vastuvõtmise peatamine aitaks Madisoni sõnul leevendada ühiskondlikke pingeid. „Mitmete avaliku arvamuse uuringute järgi on massiimmigratsiooni vastu 60-70% inimestest. Eesti inimeste julgeoleku tagamiseks ning kultuurilise vastandumise

vältimiseks on mõistlik peatada pagulaste vastuvõtmine määramata ajaks,“ ütles Madison. „Kuna Eesti valitsus on rõhutanud vabatahtlikku osalemist pagulaste ümberjagamise mehhanismis, siis peaks Eestil olema võimalik selle rakendamine vabatahtlikult ka peatada.“ Madison osutab, et Euroopa Liidu pagulaste ümberjaotamise mehhanismis ei osale näiteks Poola, kes on selle vaidlustanud Euroopa Kohtus põhjusel, et tegemist on formaalselt vabatahtliku, kuid tegelikult kohustusliku kvoodisüsteemiga.

Tule konservatiivide fraktsioonile külla Riigikogu avatud uste päeval!

Jür i Ratas pole ametis olnud poolt aastatki, aga juba veereb nagu oravapartei

karikatuur: Reet Ohna

Laupäeval, 22. aprillil tähistab Riigikogu 98. sünnipäeva lahtiste uste päevaga. Üritus algab kontserdiga rõdult ning Riigikogu esimehe Eiki Nestori tervitussõnadega. Kohal on Laste Vabariik tegelustubadega ning selle suve noored laulu- ja tantsupeolised tutvustavad pidu. Kõigil huvilistel on võimalus osaleda ekskursioonidel Toompea lossis ja Riigikogu hoones ning tutvuda parlamendi tööga. Fraktsioonides saab kohtuda saadikutega ja infotunnis esitada küsimusi valitsuse liikmetele. Sel päeval pääseb ka Pika Hermanni torni. Konverentsisaalis saab peale lõunat kaasa elada traditsioonilisele mälumängule koolide ja Riigikogu võistkonna vahel. Kaasa on võimalik mõelda ka

Riigikogu istungisaal.

põnevale laulupeoteemalisele debatile. Päeva jääb lõpetamata ETV Laulustuudio mudilas-

Foto: Paul Kuimet

koor. Sissepääs, üritused ja tegevused on tasuta! Kõik on oodatud Riigikokku kell 11–16.

www.ekre.ee

2(7)/2017

EESTI EEST!

Ettevõtja Rene Kokk:

„Maanteeamet, tule mugavustsoonist välja!” Rapla ettevõtja, Kuusiku Haagisekeskuse tegevjuht ja EKRE Rapla osakonna esimees Rene Kokk on üks neist inimestest, tänu kellele pandi läinud suvel suletud Maanteeameti Rapla teenindusbüroo taas tööle.

okk tõi mullu juunis Rapla teenindusbüroo ette meelt avaldama poolsada inimest ning praegu jätkab ta võitlust selle nimel, et Rapla büroos taastataks teenused endises mahus. Konservatiivide Vaba Sõna küsis Rene Kokalt, miks on Maanteeamet Rapla elanikele nii oluline.

Kuidas hindad Maanteeameti käitumist seoses büroode sulgemisega? Kas asja arutati ka Raplamaa ettevõtjatega, enne kui protsess käivitus? Maanteeameti büroo sulgemiskava tutvustamist Raplamaa elanikele võib nimetada olematuks. Et mingitki infot saada, kutsusime Maanteeameti esindajad Raplasse ettevõtjate ja kogukonna liikmete initsiatiivil. Väidetavalt ei olnud isegi Maavalitsust teavitatud sellest, et Raplas plaanitakse olulised teenused sulgeda. Seda halekoomilisemana kõlasid Maanteeameti esindajate väited, nagu oleks inimeste kokkukutsumine ja selgitustöö tegemine igal pool mujal olnud maanteeameti poolne initsiatiiv, ainult Raplas läinud teisiti. Nagu hiljem selgus, siis nii see ei olnud. Kogu reformi läbiviimine on käinud kiirustades ja mõjuanalüüse tegemata. Millised olid Maanteeameti põhjendused büroode sulgemiseks? Üks esimesi põhjendusi, mis minuni jõudis, oli vajadus lõpetada rahaliselt kahjumlike büroode ülalpidamine. See väide sai aga

kiiresti ümber lükatud, selgus, et ainuüksi Rapla büroo tõi kasumina riigikassasse 2015. aastal ligi 160 000 eurot, sellest on maha arvatud hoone ülalpidamiskulud, tööjõukulud ja muud halduskulud. Seejärel põhjendati, et väikeste büroode tööefektiivsus on madalam kui Tallinnas, mille järel tuldi lagedale väitega, et tegemist on suure korruptsiooniohuga, sest äkki keegi tunneb kedagi, kes töötab büroos. Skandaalid seoses Maanteeameti ebaausate töötajatega näitavad just vastupidist trendi – suurtes büroodes ei suudeta oma töötajaid hallata. Edasi tuli veel mitmeid erinevaid otsitud põhjendusi sulgemisplaanide õigustuseks, näiteks väide nagu ei oskaks väikelinnade autokoolid piisavalt heal tasemel autojuhte koolitada. Kuidas mõjutaks Maanteeameti büroo sulgemine kohalikke ettevõtjaid? Büroo sulgemine maakonnakeskuses, olgu see siis Raplas, Jõgeval või Valgas, mõjub halvasti kogu piirkonna arengule, nii elanikele kui ka ettevõtlusele. Ettevõtted, kes oma igapäevategevuses vajavad Maanteeameti teenuseid, pannakse ebavõrdsesse olukorda võrreldes nendega, kes tegutsevad piirkonnas, kus büroo edasi töötab. Juhilubasid tegema hakkavad noored peaksid hakkama kulutama mitmeid tunde suurlinna autokoolides käimisele ja selle kulu maksaksid kinni enamjaolt lapsevanemad.

Indrek Hirv liitus rahvuskonservatiividega Luuletaja, tõlkija ja kunstnik Indrek Hirv astus Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. Hirv kavatseb esialgu jääda lihtliikmeks. „Tahan oma toetust avaldada, aga mitte esile tõusta või poliitilist karjääri teha. Vähemalt mitte enne, kui selleks väga tõsist põhjust näen,” selgitas Hirv. Praegu valmistab Hirv ette kolme luulekogu.

Ettevõtja Rene Kokk

Milline on praegune olukord ja kas see rahuldab kohalikke vajadusi? Praegune lahendus, kus Rapla büroo on avatud kolmel päeval nädalas, on loomulikult parem kui mitte midagi. Rahulolematuks teeb aga see, et ei ole taastatud kõiki enne 1. juunit 2016 Rapla büroos pakutud teenuseid. Endiselt ei toimi registreerimiseelne ülevaatus väljastpoolt Eestit toodud sõiduautodele, mootorratastele, haagistele, paatidele, mis tekitab sõidukite või haagistega tegelevatele ettevõtjatele Raplamaal tõsist muret ja lisakulu. Rapla on ainus koht Eestis, kus büroo küll on, aga registreerimisteenuseid ei ole taastatud. On lootust, et mai lõpuks saab see võimekus ka Rapla büroos jälle olemas olema. Samuti on kummaline olu-

Foto: Raigo Pajula/Postimees

kord, kus inimene peab liikluseksami järjekorda saamiseks Rapla büroosse kohale tulema, et tõestada elamist Rapla maakonnas. Arvestades seda, kuidas maanteeamet kiidab oma e-teenuste edulugu, võiks sellise pisiasja nagu eksamile registreerimise ja inimese elukoha kindlaksmääramise lahendada ka ilma teisest maakonna otsast büroosse kohale tulemata. Igal juhul jälgime ettevõtjatega olukorda ja teeme ka tulevikus ettepanekuid mõistlike lahenduste leidmiseks. Mida protsessist õppisite? Rumalatele ja kahjulikele otsustele tuleb ühiselt vastu astuda. Maanteeameti büroodega seoses nägime, et kui ühise eesmärgi ja sihiga inimesed koonduvad, siis on see tugev jõud ja võimalik on muuta

ka juba langetatud otsuseid. Protsessi käigus asutati ka mittetulundusühing Avalikult Riigireformist, mille kaudu on plaanis juhtida ka tulevikus tähelepanu muudele riigireformiga seonduvatele kitsaskohtadele. Ühtlasi teen valitsusele ettepaneku täiendada riigiasutuste Tallinnast välja kolimise plaani ideega viia Maanteeamet tervikuna Rapla linna. Raplas on olemas värskelt renoveeritud riigimaja, mis selleks kenasti sobiks. Inimestele, kes elavad piirkondades, kus protesteeriti Maanteeameti teenuste sulgemise vastu, soovitas üks ametnik, et tulgu elanikud mugavustsoonist välja ja hakaku suuremates linnades vajalike teenuste järel käima. Ütleksin siinkohal vastu: „Maanteeamet, tule mugavustsoonist välja!“

Asutati kristlaste ühendus Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas asutati kristlaste ühenduse, mille eesmärk on seista kristlike väärtuste eest ning aidata ainelises kitsikuses elavaid inimesi. Ühenduse esimeheks valiti Tarmo Hints, aseesimeesteks Monika Helme ja Eda Rüütel,

Indrek Hirv

Foto: erakogu

juhatuse liikmeteks Leho Lamus ja Ööle Rannu. Konservatiivide ridades on arvestataval hulgal kristlasi. „Tahame panna oma õla alla erinevate koguduste juures tegutsevatele leivakirikutele ning jagada vaesteabi ja vaimulikku tuge inimestele, kes seda vajavad,“ ütles Hints.

Kristlaste Ühenduse esimees Tarmo Hints

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Käib lahing perekonna, meie keele, meie maa ja metsade eest On traagiline, kui kõrged riigiametnikud, kes peaksid meie riiki ja rahvast kaitsma, püüavad meid veenda, et rahvuste ajastu on möödas ning tulevikus võivad ennast eestlasteks pidada ka mitmesuguseid Aafrika ja Aasia keeli kõnelevad inimesed. Ent nad peavad arvestama, et eesti rahvas ei kavatse lahingut andmata alistuda, kirjutab ajaloolane ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees MART HELME.

ui mu lugejate poolt soojalt vastu võetud esseistlik käsitlus „Lembitu, eestlaste kroonimata kuningas“ ühe osa ajaloolaste poolt kriitika osaliseks sai, pidasin seda algul lihtsalt professionaalse kretinismi teatud ilminguks. Ma eksisin. Mõistsin seda, kui mõni aeg hiljem nägi ilmavalgust koguteose „Eesti ajalugu“ II köide. Meeldetuletuseks: „Eesti ajaloo“ II köitest saime teada, et muistset vabadusvõitlust ei olnudki. Oli hoopiski eestlaste seisukohast positiivselt lõppenud ristisõda. Saime teada sedagi, et tol ajal polnudki eestlasi, et eestlased on noor rahvas, kes omandas meile praeguseks tuttava identiteedi alles 19. sajandil ja seda taas tänu sakslastele – ehk siis tänu sakslastest pastoritele. Eitamata pilti sobituvate pusletükkide olemasolu nendes väidetes, ei saa siiski irooniliselt minna mööda faktist, et meie muinasaja lõpuaegade peamises allikas Läti Hendriku kroonikas nimetatakse meie esivanemaid läbivalt eestlasteks. Ja vaid seal, kus on vaja kohalikke täpsemalt identifitseerida, kasutatakse kitsendavaid määratlusi nagu sakalased, järvalased, saarlased jne. Kõnekas on seegi, et „Eesti ajaloo“ II köide pühendab Jüriöö ülestõusu nime all tuntud sündmusele, mis oli meie muistse kohaliku aristokraatia hävitamise seisukohast otsustav, üksnes napid read, pidades seda laiemas kontekstis vaid lokaalseks ning tähtsusetuks intsidendiks. Jah, on tõepoolest huvitav, kui meie oma rahvuslikud ajaloolased ignoreerivad muuhulgas sedagi, et hilisemad kroonikud – kaasa arvatud paljude poolt eestlaseks peetud Balthasar Russow – räägivad sadadel lehekülgedel eestlastest (kasutades mõnikord küll ka nimetust „maarahvas“) ja et näiteks meile kõigile kasvõi „Viimsest reliikviast“ tuntud Ivo Schenkenberg oli tõenäoliselt eestlane ja et tema sõjasalkki koosnes venelaste eest Tallinna müüride vahele varjule pugenud eesti meestest. Mis puutub pastoritesse ja väitesse, et nemad justkui oleksidki

olnud eesti rahva loojad, siis siin on tõtt vaid niipalju, et hingeharimistöö paremaks tegemiseks said need mehed kiiresti aru, et maarahvale ilma tema keelt oskamata lähedale ei pääse. Ühelt poolt ilmselt akadeemilisest huvist, teisalt ametikohustuste tõttu ja kolmandalt poolt ka valdavalt eestikeelse ja -meelse keskkonna tulemusena hakkasidki nad meie keelt üles kirjutama. Mis on siis põhjuseks, et meie akadeemilised ajalooringkonnad – või vähemalt osa nende ringkondade esindajatest – meie ajaloole seesuguse moonutatud hinnangu annavad? Põhjus on väga lihtne. Ajalugu on alati kasutatud ideoloogilise relvana. Ja ajalugu on alati kirjutanud võitjad. Antud juhul on vaja, et võitjad (Euroopa Liit ja sealne muusikat telliv vasakliberaalne globalistlik eliit) saaksid näidata, et eestlased on hilisajalooline sünnitis, mis on alati olnud selge identiteedita ja mille kiire sulandumine ühisesse Euroopasse on iseenesestmõistetav ja kiire protsess. Ning selle nimel tuleb muidugi ümber kirjutada ka meie ajalugu. Me kõik teame, kui vajalikud on igale rahvale nende ürgset olemust ja elujõudu kehastavad kangelased. Meil on meie mütoloogiliste kangelaste Kalevipoja ja Suure-Tõllu kõrval üheks niisuguseks ka muistne Sakala vanem Lembitu. Mees, kes suutis ristisõdijatele vastupanuks koondada pea kogu Eesti. Mees, kes viis madisepäeva lahingusse tolle aja kohta väga suure armee, tervelt kuus tuhat meest. Kuus tuhat eestlast, kes astusid relv käes kaitsma oma peremeheõigusi meile vähemalt kümne tuhande aasta jooksul kuulunud maal. Nad ei võitnud, aga nad andsid lahingu. Me kõik austame neid selle eest! Me oleme uhked, et meil on olnud Lembitu, sest ta on üks neist vähestest, kes annab meie muistsele vabadusele konkreetse nime. Kuivõrd tähtsaks pidasid Lembitu langemist madisepäeva lahingus ka sakslased, näitab fakt, et nad raiusid maha ta pea ja viisid selle võidu märgina Riiga, kust see tõenäoliselt rändas suure võidu asitõendina edasi Ida-Preisimaale.

Me oleme alati seisnud oma võõrandamatu õiguse eest olla selle maa peremehed. Mart Helme

Lembitu näitas meile, et alati ei saa võita. Kuid alati saab anda lahingu. Ja alati saab olla kangelane. Mida lootusetum tundub võit, seda kangelasmeelsemad on need, kes selle nimel riskida julgevad. Vabadussõja esimestel päevadel uskusid ilmselt vaid naiivsed koolipoisid ja mõned neid juhendavad Esimese maailmasõja aegsed eestlastest ohvitserid, et suurt Venemaad on võimalik lahinguväljal võita. Aga seekord me võitsime. Ja rajasime seitsesada aastat pärast madisepäeva lahingut oma riigi, eestlaste riigi. 1944. aastal uskusid samuti ilmselt vaid kõige kangekaelsemad ja leppimatumad, et Pitkapoistel, piirikaitserügementide riismetel ja soomepoistel õnnestub Stalini sõjamasin Eestis seisma panna. Ei õnnestunud. Aga see, mis õnnestus, oli ometi kriitilise tähtsusega. Kui punaarmeelased Pika Hermanni torni okupantide lippu heiskama asu-

Foto: Liis Treimann/Postimees

sid, pidid nad sealt enne võtma maha mitte Hitleri haakristilipu, vaid meie püha trikoloori. Ehkki kõigest mõneks päevaks, aga Eesti Vabariik oli saanud oma järje ja see järg püsis eksiilis kõik need pikad okupatsiooniaastad. Täna püüavad meie riigi tähtsamad riigiametnikud meid veenda selles, et rahvuste ajastu on möödas. Et me oleme 19. sajandil üle Euroopa rullunud rahvusluse järelkaja. Et niisugust rahvust nagu eestlased pole taas olemas. Et kõik, kes Eestisse elama on sattunud, ongi eestlased ja et seesugustena on meil olemas ka venekeelsed eestlased. Ning tulevikus tõenäoliselt ka mitmesuguseid Aafrika ja Aasia keeli kõnelevad eestlased. See kõik oleks muidugi naljakas, kui see ei oleks traagiline. Ja traagiline on see eelkõige seetõttu, et inimesed, kes nii räägivad, peaksid tegelikkuses meie rahva ootustele vastavalt meie rahvust ja meie rahvusriiki kaitsma, mitte seda lammutama, hägustama ja inimeste – eriti noorte – peadesse ning hinge segadust külvama. Aga just seda nad teevad, nii eelmine kui ka praegune president, nii eelmine kui ka praegune peaminister, mitmed peavoolumeedia ajakirjanikud, vasakpoolsed kultuuritegelased, paljudest kõrgematest riigiametnikest rääkimata. Miks nad seda teevad? Küllap on neist igaühel oma põhjused, vahel võib-olla ka veendumused. Ent kui erinevad need põhjused ja veendumused ka poleks, ühis-

nimetaja on neil sama – selleks on kaugenemine oma rahvast, eesti rahvast, tavalistest eesti inimestest. Ometi me näeme, et nii nagu 800 aasta eest, nii nagu 1918. aastal, nii nagu 1941 ja 1944, nii nagu laulva revolutsiooni päevil, ei kavatse eesti rahvas – üks maailma vanemaid rahvaid – lahingut andmata alistuda. Tegelikult esimesed lahingud juba käivad. Käib lahing meie perekonda, meie moraalseid tõekspidamisi laastada püüdva homointernatsionaaliga, käib lahing eesti keelt taas köögikeeleks muuta tahtvate poliitiliste jõudude ja globalistliku ametnikkonnaga, käib lahing rahvusi massiimmigratsiooni abil segada ja orjastada püüdva suurkorporatsioonide lobiga, käib lahing meie maa ja metsa pärast, käib lahing meie loodusvarade riisumise eesmärgil kavandatava Rail Balticu vastu... Sest nii nagu madisepäeva lahingus, nii nagu Jüriöö ülestõusu päevil, nii nagu Vabadussõjas ja Teise maailmasõja lahinguväljadel – me oleme alati seisnud siin oma võõrandamatu õiguse eest olla selle maa peremehed. Seda on meilt aina püütud ära võtta. Ja üha uuesti oleme me tõusnud, et seda tagasi võidelda. Ikka uute, nagu tuhast tõusnud juhtidega, isegi lootusetuses lootusrikkad. Me ju teame, meie kõigi südames on see loits, et Eesti on Eesti on Eesti on Eesti! Kuni siin elab kasvõi üksainus põlvepikku poisikene, kes kõneleb oma ema keelt – eesti keelt.

www.ekre.ee

2(7)/2017

EESTI EEST!

ERR olgu kogu ühiskonna teenistuses! Maksumaksja ülalpeetav riigimeedia ei tohi olla ühe poliitilise ideoloogia propagandatööriist, vaid peab olema kogu ühiskonna teenistuses, leiab ajakirjanik ja rahvuslane JÜRI KUKK.

ärtsi keskel kogunenud Eesti rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu valis meediaorganisatsiooni uueks juhiks endise Postimehe juhatuse esimehe Erik Roose. Seega on riiklikul meediakanalil nüüd uus juht olemas ja küsimus on selles, mida ta rahvusringhäälingus ette võtab. Rahvusringhäälingust – rõhuga sõnal „rahvus” – ei saa enam ammugi rääkida. ERR on praegu selgelt ühe poliitilise ideoloogia propagandatööriist ega väljenda juba ammu läbilõiget kogu ühiskonna arvamustest, mida püütakse üksikute opositsiooniliste arvamusartiklite aeg-ajalt avaldamisega vähemnähtavaks muuta. Maksumaksja ülalpeetav riigimeedia peab aga olema kogu ühiskonna teenistuses. Senine ERR-i juht Margus Allikmaa küll lahkus ametisse saades Reformierakonnast, kuid polnud raske arvata, et ta jätkab ka erakonnavälisena oravapartei kurssi. Nii läkski. Kodupartei huvide esindamist on Allikmaale ette heitnud paljud poliitikud ja ühiskonnategelased. ERR on kajastanud selliseid valulisi, kogu ühiskonda lõhestavaid küsimusi nagu kooseluseadus ja pagulaste vastuvõtmine ainult valitsuskoalitsiooni seisukohtade kaudu. „Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et ERR oleks Eesti usaldusväärseim ja professionaalseim meediaorganisatsioon, kus inimestel silm särab ja on tore töötada,” ütles rahvusringhäälingu nõukogu esimees Agu Uudelepp pärast Erik Roose äravalimist. Kas see tähendab ülestunnistust, et inimestel enam silmad ei säranud ning usaldusväärsus ja professionaalsus kippusid hajuma? EKRE-vastase hüsteeria aegu oli saadetes „Foorum” ja „Vabariigi kodanikud” tavaks kutsuda auditooriumi ette üks Helmedest, Henn Põlluaas või Jaak Madison, kelle vastu oli kolm enam-vähem valitsusideoloogiat kandvat tipp-poliitikut, ja siis algas ainsa vastalise süsteemne läbitöötamine, mida koordineeris saatejuht. Tänasel päeval tehakse seda pisut varjatumalt. „Terevisiooni” või näiteks Anu Välba jutusaate moodi formaatsaadetesse kutsutakse valdavalt geiagenda inimesi, pagulaspoliitika toetajaid, sageli ka „tagakiusatud” võõraid või multikultuursuse väidetavat ainuõigsust ülistavaid persoone, kõikvõimalik-

Kurb on tõdeda, et peale on kasvanud põlvkond ajakirjanikke, kes pole enam arvamuste vahendajad, vaid nende kujundajad ja kes teevad lugusid vaid oma ideoloogilisest vaatevinklist lähtudes. Jüri Kukk

ke võrd- ja inimõiguslasi, mis jätab ilmselgelt mulje ajupesupoliitikast. Ja iga piinlikuks muutuva olukorra lahendamiseks on saatejuhtide peamiseks argumendiks taas: „Miks sa vihkad geisid/pagulasi?” Rahvusringhäälingus paistab silma ka uudiste üheülbalisus – ei räägita suurtest, sageli miljonite osavõtjatega meeleavaldustest traditsioonilise perekonna toetuseks Itaalias, Hispaanias ja Mehhikos, või PEGIDA marssidest Dresdenis, sest selliseid arenguid pole ERR-i juhkonna arvates inimestel ilmselt vaja teada; need võivad anda arusaamise, et multikultuurseid ja globalistlikke arenguid vastustatakse kogu maailmas. Küll aga kujutatakse ülisuurtena näiteks Poola opositsiooniliste õpetajate väljaastumisi, mis riiklikus mastaabis pole tegelikult eriti mõjusad. Ühtede sündmuste varjamine ja teiste esiletõstmine on juba totalitaarsuse ilming, mida kasutatakse ohtralt ametliku tööriistana demokraatiat hülgavates maades. On häbiväärne, et ERR, sarna-

selt kogu peavoolumeediaga, on jätkanud Donald Trumpi materdamist nii pärast tema valimisvõitu kui ka pärast ametisseastumist, nii et mõnigi poliitik on juba lausunud: „Kuulge, te ju norite tüli meie peamise liitlasriigi presidendiga!” Aga see tendents jätkub, kusjuures ERR-i uudistes on palju sees oletuslikke momente selle kohta, et keegi justkui võib Trumpi vastu välja astuda — rahvusringhääling kasutab seejuures ennustavat uudistetootmist. Aga eks tegu ole ju kogu riiklikku poliitikaga, sest meie peavoolumeedia materdas ka Brexitit, peagi aga tuli välisminister Marina Kaljurannal suruda kätt eraldumise ühel eestvedajal, Briti välisministril Boris Johnsonil. Kogu see jutt puudutab peaaegu kõiki telekanaleid, ajalehti ja muid meediaorganisatsioone. TV3 kutsus hiljuti stuudiosse Soome kooseluseaduse üle arutlema sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhi Varro Vooglaiu, kuid tühistas kutse geiaktivist Reimo Metsa nõudmisel. Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister Paris avaldab kummalisi seisukohti, mille järgi iga sündinud laps on taak Maale. Siit aga jõuamegi ühe olulise probleemini ehk väljaannete kaadriküsimuseni. Ühest küljest on peavoolumeedia sättinud end valitsuserakondade ideoloogia järgi ning see paneb ka ajakirjanikud enesetsensuuri kehtestama, ehk kirjutama vaid poliitkorrektsetel teemadel, sest ametlikust liinist mittehooliv ja seetõttu ebasobiv töötaja saab ruttu hundipassi. Nooremad ja täitsa uued, koolipingist tulevad ajakirjanikud on aga saanud kaasaegse globalistliku ajupesu. Praegu ongi kurb tõdeda, et peale on kasvanud põlvkond ajakirjanikke, kes pole enam arvamuste vahendajad, vaid nende kujundajad ja kes teevad lugusid vaid oma ideoloogilisest vaatevinklist lähtudes. Nii aga tekivad üheülbalised propagandalood. Mingil hetkel pole need enam ühelegi lugejale huvitavad, sest inimestele on omane huvi ka teiste arvamuste vastu. Olen eriti jälginud Kanal2 reporteri Roald Johanssoni autorilugusid ja kahjuks on temaga nii, et kui tema saade räägib pagulastest, siis tead juba ette, et jutt käib nende õnnetust saatusest, nende lootusest uuele elule, nende kannatusest. Või kui räägitakse eestlannade tõmmudest lastest, siis käivad saates vihased rünnakud rassistlike kaasmaalaste vastu. Noorema põlvkonna ajakirjanikele ei tule vist pähegi küsida neiltsamadelt süürlastelt, mida nad tegid oma kodumaal sõja ärahoidmiseks, kas nad ise

Erapooletud või mitte? ETV saatejuhid Marko Reikop ja Andres Kuusk

Araabia kevade ajal kellegi pihta lasid, kas nad kavatsevad sõja lõppedes koju tagasi minna, kuivõrd nad kavatsevad üldse kinni pidada uue asukohamaa reeglitest ja austada siinseid kombeid. Neegrilt lapse saanud eestlannalt ei küsita, miks ta üldse hakkas kokku elama mustanahalisega, kes ta rasedusest kuuldes kohe maha jättis. Ajakirjandusest on kadunud tasakaalustatud, elu sasipuntraid lahti harutav objektiivne kajastus. Huvitav on see, et turumajanduslikus maailmas, kus on tähtis väljaande vaadatavus ja loetavus, sellega seoses ka ostetavus ning reklaamikäive, loobuvad meediakanalid paljudest lugejatest ja vaatajatest sellega, et annavad ühekülgset teavet, mistõttu inimesed otsivad lisainfot mujalt. Kindlasti oleks teistest peajagu üle meediakanal, kes laseks oma veergudele või eetrisse kõrvuti nii geiagenda kui ka traditsioonilise perekonna pooldajad, nii vasakkui ka parempoolsed, nii rahvuslased kui ka globalistid, kes arendaks arvamuste paljusust. Paraku on Eesti meediamaastikul neid vähe, väljaanded eelistavad erinevatel põhjustel kaasas käia valitseva ideoloogiaga, see aga pole enam vaba ja sõltumatu ajakirjandus. Samas ründavad propagandakanalid alternatiivmeediat, kes annab edasi teistmoodi sõnumeid, ning sotsiaalmeediat, kuhu on üle läinud erinevate maailmavaadetega inimeste diskussioon ja vaba suhtlus. Mis aga puutub Eesti rahvusringhäälingu tulevikku, siis tuleb taastada selle kinnipidamine Eesti põhiseadusega sätestatud põhimõ-

Foto: Mihkel Maripuu, Postimees

tetest. Uudisruumi kujundamisel tuleb lähtuda rahvusriigi, eestluse ja suveräänsuse taustast. Me oleme küll Euroopa Liidu liikmed, kuid ka EL-i tegemisi kajastades ei tohiks lähtuda Merkeli-Junckeri teljest, vaid kajastada tuleks kõiki liidusiseseid arenguid, olgu see Brexit või poolakate tüli Brüsseliga, ning seda objektiivselt. Rahvusringhääling peab edasi andma Eesti presidendi ja valitsuse seisukohti, kuid sõna peavad saama kõigi poliitiliste jõudude esindajad põhimõttel, et kellegi ründamisel peab too saama õiguse vastulauseks. Probleemsaated peavad olema saatejuhi poolt neutraalsed ja osalejate poole pealt võrdsed ning saated ei tohi olla ainult ühe ideoloogia, seksuaalse sättumuse või mistahes erineva suunitluse propagandakanaliks. Kõige selle järele peaks aga valvama kogu ühiskonna erinevaid jõudusid esindav nõukogu. Kõigile lugejatele-kuulajatele-vaatajatele aga soovitaks head silma ja teravat mõistust, tundmaks ära, kus minnakse uudise tootmisel üle ideoloogilisele propagandale. Üldjuhul on ju aru saada, et kui kedagi hakatakse arusaamatul põhjusel ülearu kiitma või maha tegema, on selle taga juba suuremad põhjused – kui näiteks hakatakse aktiivselt rääkima geide õigustest või pagulaste kannatustest, on tulemas homoagenda jõuline rünnak või võimurite uus kokkulepe täiendava võõra kontingendi sisseveoks. Eesti võimuerakonnad on näidanud, et ausateks ja siirasteks ei saa neid mingil tingimusel pidada.

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Siim koos elukaaslase Renate ja tütar Sandraga

Foto: erakogu

Siim Pohlak: „Tundsin, et ei saa sekkumata vaadata, kuidas riigilaev karile juhitakse” Mõni võib arvata, et Pohlakute jalgpallidünastia liikmed on end jäägitult pühendanud Eesti jalgpalli arendamisele. Harjuja Raplamaa piiril Tuhala külas koos naise, lauljatar Renatega üheaastast Sandrat kasvatav 31-aastane Siim Pohlak on siiski valinud teise tee.

lles pärinud oma isalt tegutsemistahte ja rahvusliku meelsuse, on Siim seitsme aastaga ehitanud üles kohalike raadiojaamade võrgu, kuhu kuulub kolm Tre Raadio regionaalset kanalit ja üle riigi leviv Ring FM. Samuti on ta viimased kolm aastat aktiivselt osalenud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Harju- ja Raplamaa ringkonna töös, sest nagu ta ise põhjendab: „Nägin, kuidas valitsejad kitsaskohtadele tähelepanu pööramise asemel järjest enam tegelikust elust võõranduvad. Tundsin, et ei saa ilma sekkumata vaadata, kuidas riigilaev karile juhitakse.“

Konservatiivide Vaba Sõna palus Siimult intervjuud ning veendus, et kui temasuguseid selgete sihtide ja otsekohese jutuga mehi oleks rohkem, oleks Eestil lootust. Kuidas sa neile, kes Tre raadiot või Ring FM-i veel enda jaoks leidnud ei ole, oma jaama kirjeldaksid? Pakume lisaks muusikale kohalikke elu kajastavaid saateid ja uudiseid, väärtustame kohalikku elu. Ka kuulajanumber, mis olenevalt perioodist on kõigi jaamade peale kokku suurusjärgus 75000 – 100 000 inimest näitab, et oleme õigel teel. Meil on stuudiod Raplas,

Pärnus, Paides ja Tallinnas. Muusikat mängides hoiame selget joont, et vähemalt pool meie eetris kõlavast muusikast oleks eestikeelne. Miks oled valinud just raadio? Raadio ja meedia on mind paelunud lapsepõlvest peale, ilmselt mõjutas kujunevat noort 1990. aastate alguses avardunud meediamaastik, kus tekkis pidevalt uusi raadiojaamu, telekanaleid, ajalehti. Koolis korraldasin raadiosõlme tööd ning juba siis oli peas mõte ja soov tulevikus mõnes raadiojaamas töötada, või parimal juhul oma raadiojaam rajada. Sattusin diskosid tehes kokku meestega, kes oskasid seletada, kuidas üks kohalik raadiojaam toimib ja mida selle rajamiseks tehniliselt ja sisuliselt teha on vaja. Pärast ringhäälinguloa konkurssi 2010. aasta sügisel kõlas esmakordselt Raplamaal sagedusel 91,3 MHz Tre raadio kutsung. Raadio võlu ja tugevus on kindlasti vahetu info edastamise võimalus, oluliste teemade reaalajas kajas-

tamine. Siin ei jää raadio kindlasti operatiivsuselt alla internetile. Miks oled poliitikas, miks EKRE? Meedia kõrval on poliitika mulle alati huvi pakkunud, täpsemini Eesti riigi käekäik ja see, kuidas elu meie riigis korraldatud on. Olen hoidnud ennast Eestis ja maailmas toimuvaga pidevalt kursis. Ise maal elades olen kõrvalt näinud, kuidas minu varasest noorusest, lootusrikkast 1990ndate algusest, kuni tänase päevani Eesti muutunud on. Elu maal on kokku kuivanud, kadunud on talud, läinud inimesed ja ettevõtted, suletud postkontorid, kauplused ja koolid. Mulle see ei meeldi, ja kuna olen loomult pigem tegutseja, siis tundsin 2012. aasta paiku, et aeg on sekkuda. Nägin, kuidas valitsejad kitsaskohtadele tähelepanu pööramise asemel järjest enam tegelikust elust võõranduvad ja rahva initsiatiiv jääkeldris „külmutatakse”. Tundsin, et ei saa rohkem jääda kõrvaltvaatajaks. Tahtsin

anda oma panuse, et olukorda muuta ja asusin otsima väljundit, mille kaudu oleks võimalik seda teha. Hakkasin otsima poliitilist huvigruppi, kellega oleksid vaated sarnased ja kes oleks elujõuline. Kõige sümpaatsemad tundusid värsked jõud nagu Vabaerakond või EKRE. Käisin Vabaerakonna eellase Vaba Isamaalise kodaniku koosviibimistel ning Vabaerakonna asutamiskoosolekul, aga seal toimunut vaadates ei tekkinud miskipärast soovi erakonda astuda. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt oli seal tunda liiga vähe kirge, soovi olukorda muuta. Kuna usaldan oma tegemistes sisetunnet, siis vabaerakondlast minust ei saanud ning 2014. aasta lõpus otsustasin liituda EKRE-ga. Selle üle on mul ka täna hea meel, ümberringi on konkreetsed inimesed selge jutu ja seisukohtadega. Ükski partei või liikumine pole veatu, aga EKRE puhul näen ma kõige suuremat potentsiaali, et tulevikus tehakse ära reaalseid, riigi ja rahva jaoks

www.ekre.ee

olulisi asju, mitte ei tegeleta asendustegevuste ja peenhäälestusega. Kas me ei ole näoga liiga palju mineviku suunas? Ei ole. Häda on pigem selles, et meie rahva ajaloost tuuakse Eestis viimasel ajal pildile vaid negatiivset. Sellele vastukaaluks peaks Eesti minevikust otsima ja tooma välja ka positiivset. Palju asju oli eelmisel iseseisvusajal ju hästi, tuleks leida seda, mille üle oma minevikust võime uhked olla, millest eeskuju või inspiratsiooni ammutada. Sellised asjad on Eesti riigile ja rahvale vundamendikivideks, need aitavad tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Õnneks on lähenemas EV 100 ja seoses sellega on ehk lootust näha meediapeeglist minevikku ka positiivsemas võtmes. Kui Eesti rahva tulevikust rääkida, kas meie allesjäämiseks on üks laps piisav? Laste arv on lõpuks iga pere oma otsus, aga suhteliselt värske isana – 2015. aasta lõpus sündis esimene laps – võin seni kogetu põhjal öelda, et oma perre tahaksin vähemalt kolme või nelja last. Julgustaksin noori, kes lükkavad esimese lapse saamist „õige aja” ootuses edasi, sellega siiski mitte lõputult venitama. Loomulikult on ka riigi poolt võimalik veel palju ära teha, et luua parimad tingimused noortele peredele, soodustada ja väärtustada laste saamist ja abiellumist. Vaadates Eesti kinnisvara valikut ja hindu, keskmist palka ja töökohtade paiknemist, siis võiks öelda, et noorte valikud on väga keerulised. Mida iibe tõstmiseks tegema peaks? 1988. aastal sündis Eestis üle 25 000 lapse, aastal 2014 vaid 13 000. Kuna Eesti rahva kestmiseks vajalik statistiline sündimuskordaja on 2,1 last pere kohta, siis on praeguse numbri 1,58 juures kriitiliselt oluline suurendada lasterikaste perede osakaalu. Ma ei soovi, et me kordaksime vigu, mida on teinud Lääne-Euroopa riigid, kes on püüdnud korvata vähenenud sündimust massilise sisserändega. Me peame tagama noortele peredele maksimaalse turvatunde, mille üheks alustalaks on oma kodu olemasolu. EKRE valimisprogrammis on olulisel kohal punkt, millega soovime teha lasterikaste perede jaoks Eesti üheks parimaks paigaks maailmas. Aga kuidas? Eestisse tuleb luua riiklik kommertspank, mille üheks tegevusvaldkonnaks oleks ka laenude väljastamine. Abielus olevatele peredele pakuksime välja eraldi kodulaenu, kus iga perre sündinud lapse kohta kustutatakse laenusummast 25%, ehk neljanda lapse sündimise järel oleks perel oma kodu, mille eest nad ei võlgne kellelegi midagi. Kui lastetoetused kasvavad ja vanemapalk säilib, loome suurte perede jaoks tõeliselt head tingimused, mis ühtlasi vähendaks survet välismaale lah-

2(7)/2017

EESTI EEST!

kumiseks. See on julge plaan, aga Eesti vajabki rahvastiku vähenemise peatamiseks erilisi meetmeid. Mõned pakuvad, et kasvatame rahvaarvu immigrantidega. Mis sa sellest arvad? Sotsiaalministeeriumi ametnikud ütlesid 2015. aasta sügisel, et kahe lapsega Brüsseli pagulaskvoodi alusel siia saadetud perele kulutab riik kuni 25 000 eurot aastas, selle-

Nägin, kuidas valitsejad kitsaskohtadele tähelepanu pööramise asemel järjest enam tegelikust elust võõranduvad ja rahva initsiatiiv jääkeldris „külmutatakse”. Siim Pohlak

le lisanduvad kulud tõlketeenusele, keeleõppele ja tugiisikule. Võrdluseks, keskmine kodulaenu jääk oli samal aastal Eestis 37 000 eurot. Selle asemel, et võtta siia sadade kaupa Euroopast ümberjagatavaid sageli kahtlase päritolu ja suurte kohanemisraskustega sisserändajaid, saaksime luua Eesti peredele kindlustunnet ja soodustada sündide arvu suurenemist. Riigieelarvele tekitaks ülalkirjeldatud kodulaenude kompenseerimise mehhanism praeguses olukorras ligikaudu 35 miljonit eurot kulu. Võrdluseks raudteespetsialistide hinnangul saab Rail Balticuga seotud aastane kulurida olema 20–25 miljonit. Sama suur või isegi suurem hakkab raudteespetsialistide hinnangul olema Rail Balticuga seotud aastane kulurida. Lõpuks on need asjad riigijuhtide valikute küsimus. Mõtlev inimene saab aru, et kõigepealt tuleb ära teha olulisim – maa tuleb taas täita lastega. Miks noored ei abiellu, miks nad eelistavad vabaabielu? Oma rolli mängib inimeste väärtuste muutmine või pigem devalveerumine ning ühiskonna peavoolus järjest tugevnev hoiak, et kõik on suhteline – võimalikult palju vabadust, võimalikult vähe kohustusi ja vastutust. Samas on paljudel ka oma isiklikud põhjused. Kui palju on Raplamaa noorel tegelikult võimalusi läbi lüüa ja edu saavutada? Kõigepealt peab defineerima, mis on edu. Kas lugeda eduks uhkeid fotosid sotsiaalmeedias mõnelt glamuuriürituselt või pigem oma kutsumuse leidmist ja sellel alal oma võimete maksimaalset realiseerimist selliselt, et oleks majanduslikus mõttes võimalik normaalselt elada? Mina eelistan

viimast varianti ja arvan, et Raplamaa noortel on võimalused selleks keskmisest paremad. Raplal on võrreldes paljude maakonnakeskustega eelis tulenevalt headest ühendustest Tallinnaga. Kuigi elu ja ettevõtlus koondub järjest enam pealinna, ei pea raplakas ka sagedama pealinnas viibimise puhul ilmtingimata kodukohast ära kolima. Tallinna suhteline lähedus on hoidnud Raplat riigi äärealadega võrreldes ka majanduslikus mõttes veidi paremas seisus. Siiski on maakonnas töökohtadega lood keerulised ja sageli liiguvad just kaugemate kohtade noored olude sunnil pealinna. Minu seisukoht on, et valitsevad poliitikud peavad vastutama selle eest ja andma endast parima, et igas Eestimaa nurgas, olenemata sellest, kui kaugel on Tallinn või Tartu, oleksid tagatud võimalikult võrdsed tingimused ja olulised teenused. Mida siis teha, et Eestimaa tühjaks kolimise ja sulgemise protsessi peatada? Hetkel tundub kõik väljapakutu suvalise sekeldamisena. Muster kipub olema selline, et alguses lahkutakse olude sunnil väiksemast kohast suuremasse maakonna keskusse, sealt pealinna ja edasi juba välismaale. Alustuseks peame saavutama tasakaalu Tallinna ja ülejäänud riigi vahel, et oleks võimalikult vähe põhjust kodukohast lahkuda. Praegu tundub kahjuks vastupidi – maal on kadumas see vähenegi stabiilsus, mis seal oli ning valitsuse vahetus ei toonud kaasa julget ja olulist poliitika muutust, kurikuulus Exceli tabel juhib riiki kindlalt edasi. Haldusreform osutus lõpuni sisuvabaks. Puudus tulevikuvisioon ja inimeste elukorralduse ja harjumustega ei soovitud arvestada. Iga piirkonda oleks pidanud vaatama eraldi ja lähedalt. Praegu tehti asi ära suunaga ülevalt alla, piitsa ja prääniku meetodil, millel oli täpselt üks mõõdik – 5000 elanikku. Eelmise valitsuse ajal käivitati ka muude riigiasutuste maapiirkondadest lahkumine, millest suurimat kõlapinda sai Maanteeameti teenindusbüroode sulgemine, mis peatati osaliselt ainult rahva tugeva vastuseisu tõttu. Kuidas toetab elu jätkumist maapiirkondades see, kui riik sunnib noored sõidueksami ja sellest tulenevalt ka sõidukoolituse tegemiseks 70 kilomeetri kaugusele suuremasse linna sõitma, rääkimata ARK-i teenuseid vajavate kohalike elanike ja ettevõtjate ebavõrdsesse seisu panemisest? Pigem peaks andma suurlinnast kaugtööna tehtavaid ülesandeid maakohtadesse juurde, sest mida vähem töökohti ja inimesi, seda kiiremini surevad välja ka kohapealsed väikeettevõtted – söögikohad, juuksurisalongid, kauplused. Kui rääkida ettevõtlusest, siis praegu on Tallinnast ja Tartust kaugemale jäävates kohtades, niinimetatud ääremaadel – rääkimata saartest –, ükskõik millises valdkonnas tegutsemine kulukam ja keerulisem kui pealinnas. 2014.

Oma jaamades satub Siim eetrisse mõnel korral nädalas, peamiselt Ring FM-is või Rapla Tre Raadios. Foto: erakogu

aastal asus 54% aktiivsetest ettevõtetest Harjumaal, aga näiteks Võrumaal vaid 2% ja Viljandimaal 3%. Need numbrid ei räägi tasakaalust riigist. Peame olukorra muutmiseks looma maale ettevõtluse jaoks paremad tingimused. Kuidas seda teha? Üks mõte – töötamise register Eestis toimib ja seda on kindlasti võimalik täiendada nii, et saaks eristada ettevõtteid või töökohti,

mille tegevus jääb maapiirkondadesse ja kohandada neile soodsamaid maksutingimusi. Üks võimalus oleks vähendada näiteks tööjõumakse 30 protsenti või kaugemates ääremaa nurkades isegi 50 protsenti. Sellest saaksid abi praegu maal tegutsevad ettevõtjad ja usun, et varsti võiksid pealinnast töökohti välja kolima asuda ettevõtted, kelle jaoks asukoht tegevuses määrav ei ole. Kuhu lähevad töökohad, sinna tulevad ka inimesed.

Siim ja jalgpall Siimu isa Aivar Pohlak on Eesti Jalgpalli Liidu president, tema vend Pelle Pohlak juhib klubi FC Flora ning õde Anni Rahula tegutseb muu hulgas ka jalgpallikohtunikuna. Millised on Siimu suhted jalgpalliga? „Jalgpalli satun mängima paaril korral suvel, kui kodulähedases alevis mehed kokku saadakse. Samuti löön aegajalt kaasa mõnes jalgpalli Rahvaliiga matšis, mängides Oru küla võistkonna eest,“ ütleb Siim. Ta on käinud aastatel 1995-1997 Raplamaal, Kehtna jalgpallikoolis, ajal, kui isa Aivar sellega tegeles. „Sellest jalgpallikoolist sirgusid mitmed Eesti tippmängijad, minust aga profijalgpallurit ei saanud, sest huvid oli mujal. Sport ja liigutamine on mulle siiski olulised ning nii käin 4-5 korda nädalas jooksmas või talvel suusatamas,“ märgib Siim.

„Eesti Laulul võiks olla rohkem eestikeelseid lugusid.“ Siim Pohlaku elukaaslane on lauljatar Renate Saluste, keda tuntakse muu hulgas laulude „See maa” või „Stiihia“ esitajana. Aga miks me ei näinud Renatet konkursil Eesti Laul? „Tegelikult Renate laulud saatis, kuid poolfinaali need ei jõudnud. Ju olid žüriil omad põhimõtted ja eelistati just neid laule, mis tänavu finaali jõudsid,“ ütleb Pohlak. Ta möönab, et Eesti Laulul võinuks olla rohkem eestikeelseid lugusid. „Üks põhjus, miks enamik laule olid ingliskeelsed, oli ilmselt see, et korraldati laululaagreid, kuhu oli kaasatud ka välismaiseid laulukirjutajaid. Minu meelest pole vaja karta, et eestikeelsed laulud Eurovisioonil vähem edukad oleksid. Hea näide on kasvõi Ott Leplandi „Kuula”, mis sai poolfinaalist edasi ja lõppvõistlusel 6. koha. Kurvastab, et kuigi alles hiljuti pääsesime venestamisest, on nüüd peaaegu kohustuslik kasutada igal võimalusel inglise keelt,“ ütleb Pohlak. „Eestikeelses laulus on eestlase jaoks kindlasti hingepuudutust rohkem. Proovige – võib ju teha väikese katse, öelda eesti keeles „Ma armastan sind” või inglise keeles „I love you”. Eesti keeles mõtleva inimese hingekeeli puudutab kindlasti emakeelne väljend rohkem.“

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Kohtud ei tohi olla seadusest kõrgemal Kui kohtunik võib langetada endale meelepärase otsuse lähtudes mitte Eesti seadustest, vaid oma maailmavaatest või teise riigi seadustest, siis oleme me riigis, kus ei ole ei õigust ega õiglust, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees MARTIN HELME.

ui jaanuari algul tuli avalikuks Tallinna ringkonnakohtu jõustunud otsus, millega sunniti Harju maavalitsust rahvastikuregistrisse kandma Rootsis sõlmitud samasooliste „abielu“, ei järgnenud sellele kuigi suurt kajastust. Kooseluseaduse ja homointernatsionaali vastased tõstsid protestikisa, kuid laiemat kõlapinda see ei saavutanud. Läks ligi kolm kuud ja teema kerkis ootamatult teravalt uuesti üles. Selleks oli vaja Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute arupärimist justiitsminister Reinsalule nimetatud kaasuse asjus ning arupärimisel välja öeldud seisukohti kohtute ja kohtunike suhtes. Tegemist on ülimalt olulise ja Eestis ammu oma aega oodanud aruteluga kohtute rollist ja karistamatusest. Tallinna ringkonnakohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe otsus oli katse panna Rootsi seadustele toetudes homoabielud kehtima ka Eestis. Seejuures mindi otseselt ja selgelt vastuollu Eesti seadusandja tahtega, kes on kirjutanud meie seadustesse sisse selgesõnalise keelu registreerida mujal riikides sõlmitud abielusid, kui osapooled on samasoolised. Veelkord: Eesti seadused ei luba tunnustada samasoolisi „abielusid“, olgu need sõlmitud kus tahes. Kohtunikud rikkusid Eesti seadust ja asusid siin juurutama Rootsi seaduseid. Seejuures õigustasid kohtunikud oma tegevust põhjendusega, et Eestis on parlamendis vastu võetud kooseluseadus, mis muudab senist arusaama Eesti õigusruumist. Tegemist on pastakast välja imetud argumentatsiooniga. Esiteks ei ole kooseluseadus jõustunud – see jõustub siis, kui võetakse vastu ka rakendusaktid, mida pole aga tehtud. Teiseks teeb kooseluseadus väga kategooriliselt selgeks, et kooseluleping ei ole abielu, need kaks välistavad teineteist. Välistavad seepärast, et kooseluseadust müüdi ju Eesti avalikkusele jutuga, et see ei puutu abieluinstitutsiooni, vaid tegeleb samasooliste isikute varaliste suhete reguleerimisega. Kogu seaduse läbisurumise lahutamatuks osaks oli Eesti avalikkuse eksitamine, ja eksitamise keskseks osaks oli vajadus teadlikult välti-

Seadusi ei tohi teha kohtunikud, vaid parlament

Eesti seadused ei luba tunnustada samasoolisi „abielusid“, olgu need sõlmitud kus tahes. Kohtunikud rikkusid Eesti seadust ja asusid siin juurutama Rootsi seaduseid. Martin Helme

da võimalust panna ühte patta abielu ja kooselu. Kohtunike isetegevus Eestis uue seadusandliku olukorra loomisel kooseluseadust põhjenduseks tuues näitab seda, et nad tegutsesid ideoloogilisel kaalutlusel. See toobki meid kogu probleemi tuumani. Kohtunikud astusid poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel parlamendi töömaale, rikkudes sellega meie põhiseaduse aluspõhimõtteid, demokraatia põhireegleid ja täiesti muuseas ka kehtivaid seaduseid. Peaks vist olema ütlemata selge, et selline asi ei tohiks olla võimalik. Sellised kohtunikud ei tohiks ametis olla. Paraku on taoline juriidiline aktivism Läänes küllalt levinud ja praegu näeme katseid importida meile sealt ka seda, sarnaselt muudele vasakradikaalsetele pahedele nagu multikulturalism, ökofašism, radikaalne feminism ja homoaktivism. Kui kohtunikud võtavad endale õiguse hakata tegema seaduseid või võtavad endale õiguse otsida välja ja

võtta otsuse aluseks mõne sellise riigi seadused, mis aitavad neil teha nende maailmavaate põhjal meelep ärase otsuse, siis oleme jõudnud kohtute omavoli ja türannia alla. Vaatame korraks olukorrale teise nurga alt. Kas president ja riigikohtu esimees tormaks kohtunikke kaitsma ja õigustama, kui mõne kaasuse puhul otsustaksid kohtunikud, et prokuröri nõutud karistus pole piisav ja vaja on määrata surmanuhtlus? Kuna Eestis sellist karistust ei kehti, siis leitakse põhjus, mis aitaks määrata see karistus näiteks Singapuri või Hiina seadustele toetudes! Kas justiitsminister jääks parlamendi arupärimisele vastates stoiliselt rahulikuks ning kinnitaks, et ta ei saa midagi teha ega taha jätta muljet, nagu ta teeks kriitikat kohtu aadressil? Või mis saaks siis, kui mõni kohtunik otsustaks, et narkootikumide omamise eest ei või siiski karistust määrata ja põhistab oma otsust Oregoni osariigi seadustega? Niipea kui me lepime, et iga kohtunik võib langetada endale meelepärase otsuse lähtudes mitte Eesti parlamendi poolt kehtima pandud seadustest, vaid sellest, et ta leiab ükskõik millisest maailma otsast endale meelepärase paragrahvi, oleme me riigis, kus ei ole ei õigust ega õiglust. Mitte keegi ei tea, kuidas olla või mida teha, sest tegelikult ei kehti ühiseid reegleid. Vähemalt sama tähtis on ka see, et kohtunikel puudub legitiimsus ja mandaat seaduste tegemiseks. Selleks on meil eraldi seadusandlik võimuharu. Parlament saab iga nelja aasta tagant endale ideoloogiliste valikute alusel seaduste tegemiseks rahva

mandaadi. Jah, loomulikult jätavad poliitikud kampaania käigus antud lubadusi ja parteiprogramme ka täitmata, kuid valimised toimuvad siiski arusaamisel, et poliitikud avaldavad enne valimisi oma plaanid ja seisukohad ühiskondlikes küsimustes ning selle põhjal saavad inimesed neid kas toetada või mitte. Kohtunikega midagi taolist ei toimu. Kui paljud üldse teavad, kuidas kohtunikud ametisse saavad? Kuidas või kas neid saab ametist vabastada? Kui paljud teavad näiteks seda, et halduskohtuniku palk on sama suur kui riigikogu liikmel, ringkonnakohtunikul aga

Foto: Erik Prozes, Postimees

on riigile või ühiskonnale vaja, ja isegi kui ei teata, siis – mida te meile ikka teha saate?! Nii jõuamegi olukorda, kus kohtunikud rikuvad silmagi pilgutamata võimude lahususe põhimõtteid ning kui neid selle eest teravalt kritiseeritakse, hakkavad nad nõudma kriitika vaigistamist võimude lahususe põhimõttele viidates. Ja president, kes peaks olema põhiseaduse ja demokraatia üks kaitsjaid Eestis, nõuab Riigikogu juhatuselt parlamendisaadiku vaigistamist demokraatiat ohustava probleemi tõstatamise eest. Kui president tahab seista selle eest, et kohtud

Tsunftistunud, võõrandunud ja kõrge korruptsiooniriskiga kohtunikkonna probleemile on olemas lihtne ja tõhus lahendus. Selleks on kohtunike ameti muutmine tähtajaliseks ja rahva poolt valitavaks. Martin Helme

juba suurem? Vastus on, et kohtunikuks saadakse riigikohtu ettepanekul presidendi poolt ametisse nimetamise järel, riigikohtunikud paneb ametisse riigikogu, samuti riigikohtu esimehe ettepanekul. Ja vallandamine? Praktikas on nii, et kohtunikuamet on eluaegne ja ametist saab kohtuniku vabastada ainult ülejäänud kohtunike otsusel. See tähendab, et meil on suletud tsunft, kes ennast taastoodab. Taolises tsunftis on väga kerge tekkima karistamatuse tunne, korruptsioon, võõrandumine ülejäänud ühiskonnast. On kerge tekkima ettekujutus, et teatakse teistest paremini, mida

oleks sõltumatud, saab ta kasutada oma võimu kohtunike ametisse nimetamisel ning määrata ainult selliseid kohtunikke, kelle puhul ta on kindel, et need ei hakka tegelema poliitikaga. Tegelikult on tsunftistunud, võõrandunud ja kõrge korruptsiooniriskiga kohtunikkonna probleemile olemas lihtne ja tõhus lahendus. Selleks on kohtunike ameti muutmine tähtajaliseks ja rahva poolt valitavaks. Jah, see nõuab nii põhiseaduse kui ka kohtute seaduse muutmist, kuid praegune süsteem ei teeni ilmselgelt enam ei õigust, õiglust ega ka mitte eesti rahvast.

www.ekre.ee

2(7)/2017

EESTI EEST!

Milline Euroopa Liit

on kasulik

Eestile

Auk Euroopa Liidu tähelipus, kust paistab Londoni sümbol Big Ben. Britid lahkusid Euroopa Liidust, sest soovisid rohkem iseseisvust. Foto: AFP

Eesti ei tohi heaks kiita Euroopa Liidu muutumist impeeriumiks, kus liikmesriikide valitsustel ja rahvastel sisuliselt puudub õigus oma elu üle otsustada, kirjutab Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees JAAK MADISON.

uu aja eest esitles Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oma plaani, kuidas päästa kriisi sattunud Euroopa Liitu. Niinimetatud Valges Raamatus tõi ta välja viis võimalust liidu arenguks: 1. jätkata muutusteta; 2. naasta EL-i alglätete juurde, mis tähendab ühtset kaubandusblokki; 3. lubada mõnedel riikidel integreeruda teistest kiiremini; 4. integreeruda ainult suurtes küsimustes nagu pensionid, sotsiaalhoolekanne ja kaitse; 5. luua föderalistlik superriik ehk kiirkorras integreerumine. Ehkki selles, millises suunas liikuma hakatakse, peaksid kokku leppima liikmesriigid, ei varjanud veendunud föderalist Juncker, et ta pooldab superriigi sündi ning soovib näha nn sotsiaalset Euroopat ja „kaitsealast integreerumist”. Ühtlasi teatas ta liikmesriikidele, et „Brüsseli tümitamine” tuleb lõpetada. Samuti välistas ta selgelt teise stsenaariumi ehk variandi, mille puhul saaks Euroopa Liidust taas lihtsalt kaubanduslik blokk. Junckeri nägemus on ristivastupidine sellele, mis oleks kasulik Eestile ja mida soovivad näha eelkõige EL-i uued liikmesriigid. Just Brüsseli suurenev diktaat on põhjus, miks Suurbritannia EL-ist lahkus.

Junckeri nägemus on ristivastupidine sellele, mis oleks kasulik Eestile ja mida soovivad näha eelkõige EL-i uued liikmesriigid. Jaak Madison

Liikumine superriigi suunas tähendaks nii Eestile kui ka teistele liikmesriikidele, et nende sõnaõigus suures liidus väheneb

veelgi ning võim koondub üha enam Brüsselisse. Kiirenev integratsioon ehk föderaliseerumine toovad kaasa otsese ja jõulise sekkumise riikide suveräänsusprintsiipidesse. Aina rohkem tuleks meil alluda samasugustele poliitikatele nagu Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), mille kaudu finantseeriti 2012. aastal alanud finantskriisi lahendamiseks Kreeka ja Itaalia võlgasid ning millega Eesti garanteeris 1,3 miljardi euro ulatuses võlgu. Selles küsimuses tegi Riigikohus otsuse, mille kohaselt võib tegemist olla suveräänsusriivega, millega ületatakse olemasolevat, 2003. aastal referendumil saadud mandaati Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kohus tegi küll otsuse, aga ega Eesti poliitika sellest ei muutunud.

Suveräänsuspuue ähvardab Eestit ka seoses immigratsiooniga. Täielikult integreerunud superriigis võetakse liikmesriikidelt igasugune õigus otsustada oma riigi immigratsioonipoliitika üle. Pagulaste ja teiste immigrantide vastuvõtmine otsustatakse Brüsseli koridorides. Praegune pagulasprogramm on vähemalt formaalselt vabatahtlik, ehkki ka siin pole selgust majas. Nimelt on Poola pöördunud Euroopa Kohtusse ja vaidlustanud pagulaste ümberjaotamise mehhanismi, millega paigutatakse ümber pagulasi Itaaliast, Kreekast ning Türgist. Kui kohus langetab otsuse, et tegemist oli suveräänsusriivega, oleks see taas näide Euroopa Liidu liigsest föderaliseerumisest. Praegu arutluse all olev Dublini süsteemi reform ehk arutelu võimaluse üle hakata jaota-

ma immigrante laiali automaatselt kvoodi alusel, on selge häirekell ka Eestile – meie põhiseaduslik järjepidevus on ohus. Eesti peaks tegema kõik selleks, et toetada Euroopa Liidu tulevikustsenaariumina tagasipöördumist alglätete juurde. Alles pärast Maastrichti lepingu ratifitseerimist 1993. aastal hakkas liit majanduskoostöö kõrval ühtlustama liikmesriikide sise- ja justiitspoliitikat. Enne seda oli liidu eesmärk majandusliku koostöö ja vabakaubanduse arendamine, ja nii oleks see pidanud ka jätkuma. Eesti peamine huvi on tagada meie riigi iseseisvus ning omariiklus, kus esikohal on eestlaste huvid. Seetõttu peab Eesti seisma vastu föderaliseerimisele ning toetama Euroopa Liidu kui majandusliidu taastamist.

Raadiosaade

"Räägime asjast" Eetris Mart ja Martin Helme, kes räägivad Eesti asjadest nii, nagu need on! Tulised teemad, huvitavad intervjuud ja saatekülalised.

Igal pühapäeval algusega kell 11 Kordus samal päeval kell 21 Saate järelkuulamine internetis: www.mixcloud.com/raadiosaade

Ring FM Tallinn 105,8 Tartu 104,7 Pärnu 93,9 Lõuna-Eesti 101,7 www.ringfilm.ee

Tre Raadio

Rapla 91,3 Pärnu 92,7 Kesk-Eesti 101,0 www.treraadio.ee

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Foto: Liis Treimann/Postimees

Kuidas ärkas Elajas ehk 10 aastat pronksiöödest Tänavu aprillis möödub kümme aastat pronksiöödest, mil venemeelsed rüüstasid punalippude ja Georgi lintide lehvides kolm päeva Tallinna kesklinna. Mis viis tänavarahutusteni ja kas sarnased sündmused võivad korduda, selle üle arutleb rahvuslane ja Riigikogu liige HENN PÕLLUAAS.

Foto: Liis Treimann, Postimees

ronksiööde (26.-29. aprill 2007) eelmäng algas juba mitu aastat enne dramaatilisi sündmusi. Okupatsioonirežiimi tähtpäevadel pronkssõduri juures korraldatud demonstratsioonid, kus osalesid alati ka Vene saatkonna esindajad, muutusid aasta-aastalt üha massilisemaks ja väljakutsuvamaks. Kui alguses käisid seal enamasti vaid nõukogude veteranid, siis iga korraga lisandus neile üha rohkem ka nooremaid inimesi, kes kandsid rinnas Georgi linte, käes punalippe ja südames vaenulikkust Eesti riigi vastu. Tegemist ei olnud enam langenute mälestamise, vaid provokatsiooni ja kremlimeelsuse väljendamisega. Kõike seda saatis Vene propaganda turmtuli, mis oli suunatud Eesti kui natsiriigi vastu. Asi oli hull juba 2005. aastal, mil siinkirjutaja esitas politseile avalduse keelata riigivastaste meeleavalduste korraldamine, kuid selle asemel viis politsei Tõnismäelt minema hoopis vene äärmuslaste poolt rünnatud Jüri Böhmi, kellelt üritati käest rebida Eesti lippu. Sellest, et tal oli piketi jaoks olemas ametlik luba ja kinni pandud ka aeg, ei hoolitud. Trikolooriga Tõnismäele tulemine keelati üldse ära ning seal Eesti lipuga viibinud Jüri Estam mõisteti selle eest kohtus süüdi. Eesti Vabariigis oli (on?) järelikult kohti, kus seaduslik riigivõim ei

kehti ja kus ei tohi Eesti lippu lehvitada! Samas ei takistatud Tõnismäel Eesti okupeerimise ning Tallinna ja poole Euroopa vallutamise tähistamist ega punalippude lehvides Eesti vallutanud punasõdurite ülistamist, kes ei olnud eesti rahva silmis midagi muud kui stalinistlikud okupandid, röövijad, vägistajad ja küüditajad. Toimuva tõttu aktiveerusid eesti rahvuslased. Korraldati kõnekoosolekuid, ajalookonverentse ja vastudemonstratsioone, kaasa arvatud leinalintidega okastraatpärgade viimist pronksokupandi juurde. Pöörduti korduvalt ka valitsuse poole ning nõuti ažiotaaži tekitava kuju viivitamatut äraviimist ja riigivastase tegevuse peatamist. Seda nõudsid ka paljud teised ühiskondlikud organisatsioonid ja isikud. Näiteks Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoda, mida siinkirjutajal oli au juhtida ja kuhu kuulus enam kui kakskümmend erinevat organisatsiooni: Vabadusvõitlejate Liit, Memento, Vigastatud Sõjameeste Ühing, Tartu Rahu Põlistamise Selts, Soomepoiste Ühing, Reserv ohvitseride Kogu jne. Oodatud resoluutse tegutsemise asemel loobiti kaikaid kodarasse hoopis patriootlikele ringkondadele. Just tollest ajast pärineb mõistusevastane rahvuslaste käsitlemine äärmuslastena, mille taga oli ilmselt riigireeturina süüdi mõistetud vene agent Dres-

Venelaste seas hakkasid levima lendlehed ja internetiüleskutsed lõpetada venelaste rõhumine ja diskrimineerimine, kukutada fašistlik valitsus ja võtta võim enda kätte. Henn Põlluaas

sen, kelle töö KAPO-s oli äärmusluse monitoorimine. Samasugust sildistamist kasutavad nii vasakkui ka paremliberaalid veel tänagi. Agaralt tegutsesid ka Vene saatkonna diplomaadid, kes

www.ekre.ee

2(7)/2017

EESTI EEST!

Foto: Raigo Pajula/Postimees

Foto: Toomas Huik, Postimees

kohtusid kremlimeelsete vasak äärmuslastega, näiteks Andrei Zarenkoviga Konstitutsioonierakonnast ja Dmitri Linteriga Notš noi Dozorist (Öine Vahtkond). Mõlema isiku ja organisatsiooni tegevus muutus pärast iga kohtumist üha aktiivsemaks. Notšnoi Dozor organiseeris Vene saatkonna rahastusel ööpäevaringse vahtkonna Tõnismäele. Kaitsepolitseile ei jäänud märkamata ka Vene eriteenistuste agentide tihenenud visiidid Eestisse. Jaanuaris 2007 leidsid Reva ja Zarenkov, et „võimule on vaja näidata, et ta ei ärataks elajat. Las võim teab, et elajas on tõesti olemas, lihtsalt ta magab”. Klenski edastas Öise Vahtkonna liikmetele üleskutseid, kus räägiti mobilisatsioonist ja valmisolekust number üks. Kutsuti kõiki esimesel kutsel välja tulema. Märtsis üllitas Klenski kirjutise, milles lubati monumendi eest ohverdada isegi elu. Venelaste seas hakkasid levima lendlehed ja internetiüleskutsed lõpetada venelaste rõhumine ja diskrimineerimine, kukutada faŠistlik valitsus ja võtta võim enda kätte. Sellises olukorras jõudis valitsus lõpuks arusaamisele, et olukorra eskaleerumise takistamiseks tuleb midagi ette võtta. Enam ei saanud pead liiva alla peita. Tõnismägi piirati traataiaga ja asuti tegema ettevalmistusi kuju äraviimiseks. Tehti seda aga äärmiselt amatöörlikult, aralt ja asjaga veni-

tades. Esmalt korraldati platsil väljakaevamised, saamaks teada, kas üldse keegi on sinna maetud, arutati, kas kuulutada koht hauaplatsiks, meeleavaldused hauarahu rikkumiseks jne. Info valitsuse kavatsusest lekkis aga välja. Kas lekitajaks oli Simm või Dressen või keegi muu, ei tea. Õige aeg tegutsemiseks lasti otsustusvõimetult mööda. Olukord pingestus mitte päevade, vaid tundidega. Järgnenut mäletavad kõik suurepäraselt. „Elajas” ärkas. Rahutuste käigus õnnestus pronksokupant siiski märkamatult teisaldada. Tervelt kaks päeva märatsesid venelaste hordid pea takistamatult terves kesklinnas. Autodest jagati varakult valmis tehtud ründevahendeid, torujuppe ja metallvardaid. Rünnati politseinikke, rööviti poode, lõhuti vaateaknaid, keerati autosid katusele, põletati kioskeid, joodi, kakeldi... Kõike seda saatsid Eesti riigi vastased sajatused ja hüüded „Rossija, Rossija!”. Sama üritati ka Ida-Virumaal, kuid seal pandi Kaitseliidu poolt asjale kiirelt punkt. Me võime ainult tänulikud olla, et märatsemine vallandus varem, kui organiseerijad olid planeerinud ja et riigikukutamise katse sumbus lihtsalt märatsemiseks. Riigikukutajad väsisid lõpuks ja politsei noppis agressiivsemad ükshaaval ära. Au ja kiitus politseinikele ja kaitseliitlastele, kes olid väljas korda tagamas ja erinevaid objek-

te kaitsmas, kuid siiani on jäänud vastuseta küsimus, miks lasti märatsemisel nii kaua takistamatult kesta, miks näidati riiki viienda kolonni ees võimetu ja nõrgana. Märatsejad oleks saanud võtta kinni kohe Tõnismäele kogunemise alguses või nad lihtsalt laiali lüüa, kuid prevaleeris hirm, ebaprofessionaalsus ja otsustamatus. Siseminister, kes selle eest vastutas, oli pärit sotside ridadest. Kuigi president Ilves lubas, et kõik süüdlased saavad karmi karistuse, kuulutas vene rahvusest kohtunik Violetta Kõvask rahutuste ninamehed, kellele prokurör oli nõudnud karistust rahutuste korraldamise eest – Dmitri Linteri, Maksim Reva, Dimitri Klenski ja Mark Sirõki –, süütuks. Vähe sellest, neile määrati lõpuks sadade tuhandete kroonide ulatuses valuraha „valesüüdistuste“ ja vintsutuste eest. Kahtlustati, et kohtuotsuses mängis rolli kohtuniku tütar, kes andis allkirja pronkssõduri „kaitseks“ ja Eesti politsei „jõhkruse“ vastu ja kes väidetavalt olevat osalenud rahutustes ka ise. Otsus tekitas avalikkuses äärmist meelepaha. See oli kui eesti rahvale näkku sülitamine. Kuidas on võimalik, et vaenlasi, kelle ässitusel rüüstati terve kesklinn, karistamise asemel hoopis premeeritakse? Sellega ei olnud rahul ka õigusringkonnad. Riigiprokurör Triin Bergman teatas, et kohtuotsuse motivatsioonis puudus

Foto: Liis Treimann, Postimees

juriidiline argumentatsioon. Vandeadvokaat Aivar Pilv kinnitas, et karistusseadustikus on küllalt paragrahve, mille alusel oleks saanud nimetatud isikud süüdi mõista. Kuid kõik jäi nii, nagu oli. Tühised olid ka kohapeal kinnivõetud märatsejate karistused ja lõviosa kahjudest on siiani süüdlaste poolt kompenseerimata. Need maksis kinni eesti maksumaksja. Tagantjärgi ilmus välja terve plejaad seltsimehi, kes asusid koos kremlimeelsete venelastega eesti rahvale tuhka pähe raputama ja kinnitasid, et toimunus on süüdi hoopiski eestlaste natsionalism, ksenofoobia ja venelaste tunnete-

ga mittearvestamine. Rahvasuus tituleeriti need inimesed punaprofessoriteks, kuid sellised absurdsed seisukohad ja süüdistused eesti rahva aadressil soovi eest olla peremees omaenda kodus, ei ole kadunud. Kümme aastat peale aprillimässu toimuvad vaenulikust ideoloogiast kantud üritused pronkssõduri juures endiselt. Vene eriteenistused tegelevad õõnestustööga ning tänavu on oodata viienda kolonni rekordilist kohalolu. Kas kõik möödub rahulikult? Kas me oleme valmis, kui Elajas taas äratatakse? Ka praegu on meil siseministriks sots.

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

VESTLUSRING

Uue põlvkonna rahvuskonservatiivid:

„Meie riik väärib hoidmist ja kaitsmist!” Evelin Marjamägi, Hendrika Näägo ja Karl Songisepp on kolm vabas Eestis sündinud noort, keda ühendab see, et nad on rahvuskonservatiivid ja nad soovivad oma tuleviku siduda Eesti riigi ja rahva teenimisega. Konservatiivide Vaba Sõna kutsus nad ühise laua äärde, et uurida, miks nad sellise tee on valinud. Alustame sellest, et kuidas te poliitika juurde jõudsite. EVELIN: Õpingute kaudu. Kui Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvahelisi suhteid õppima läksin, teadsin, et tahan oma tuleviku poliitikaga siduda. Praegu olen Tallinna linna noortevolikogus, mis korraldab noortele üritusi ja poliitikaõhtuid. Osalen noorte sotsiaalse ettevõtluse arengustrateegia koostamise pilootprojektis. HENDRIKA: Mulle on Eesti riigi ja inimeste käekäik alati südamelähedane teema olnud. Poliitikaga tegelemise soov tekkis ülikooli algusajal. Tundsin, et pean kuidagi oma panuse andma, mitte olema lihtsalt vaikiv kõrvaltvaataja. Öeldakse, et maailma muutmist tuleb alustada iseendast. Alustangi. Usun, et iga inimene saab midagi muuta, ja parem on

vähemalt proovida ning anda väikegi panus, kui lihtsalt kritiseerida ja olla negatiivne, või mis veelgi hullem – ükskõikne. Hiljuti astusin ka Kaitseliitu, et olla vajadusel valmis andma oma panus Eesti riigi kaitsmisesse. Enne erakonda astumist puutusin poliitikaga kokku erakonna noortekogus ning ka Tallinna noortevolikogus, kus olin sotsiaalkomisjoni juht. KARL: Minu esimene kokkupuude poliitikaga oli televiisori vahendusel lapsepõlves. Kui isa töölt koju jõudis ja multikad ära pani, olin sunnitud vaatama uudiseid. Ei tea, kui palju see mõjutas, aga pärast gümnaasiumi läksin Tallinna Ülikooli õppima riigiteadusi. Seal valiti mind üliõpilasesindusse Civitas ja sealt edasi juhatusse. Samamoodi anti mulle juhtida ülikooli fotoklubi. 2016.

aastal hääletati mind Tallinna linna noortevolikokku ja hiljem uue liikmeskonna poolt aseesimeheks. Miks liitusite just rahvuskonservatiivse EKRE-ga? EVELIN: Ma leian, et on oluline kaitsta kultuurilist järjepidevust ja Euroopa tsivilisatsiooni püsimajäämist, samuti traditsioonilisi pereväärtusi ja tavasid. Teatud põhiväärtused ei kao kunagi inimese loomuomasest sisemisest tunnetusest, need on olnud aastatuhandeid meie kultuurilise identiteedi aluseks. HENDRIKA: Vaba riik ja perekond on eduka ühiskonna vundament. Globaliseeruvas maailmas tuleb oma kultuuri säilimise eest seista. EKRE on kindlasti kõige eestimeelsem, konkreetsem ja

ausam erakond. Kuigi erakond on üsna noor ning veel palju on vaja tõestada, usun, et selgroog on tugev. KARL: Riigiteadusi õppides otsustasin, et miks mitte liituda erakonnaga. Leidsin EKRE pigem välistamise meetodil. Massiimmigratsiooni ja kooseluseaduse vastu oli ainsana EKRE. Mida poliitikas korda saata tahate? EVELIN: Tahan, et väikelinnades või maapiirkondades ringi käies ei peaks nägema noori, kes ei leia enda kodukoha lähedal normaalset töökohta ja et inimesed esimese suurema probleemina ei tooks välja olematut majanduskasvu ning ääremaastumist. Tahaksin, et alla vaesuspiiri elavaid peresid Eestis ei eksisteeriks ja et valitsuse otsused oleksid ajendatud eesmärgist kasvatada järeltulevat põlve, hoida meie vabadust ja mitte kunagi kaotada kontakti oma juurtega. Tahan, et välismaailm võtaks meid otsustuskindla riigina, kes kaitseb esmajoones oma rahva heaolu. HENDRIKA: Tahan olla ees-

Tahan, et väikelinnades või maapiirkondades ringi käies ei peaks nägema noori, kes ei leia enda kodukoha lähedal normaalset töökohta. Evelin Marjamägi

kujuks ja julgustuseks ka teistele noortele ning näidata, et rahvuskonservatiiv olla on väga eluterve. Loodetavasti õnnestub valimistel eestimeelsete noorte hääl kuuldavaks teha. KARL: Lähiajal keskendun oma põhitööle kohalike valimiste kampaania koordinaatorina, aga sügisestel valmistel seisan EKRE programmiliste lubaduste eest. Olen ühtlasi erakonna Lääne-Tallinna ringkonna aseesimees.

www.ekre.ee

Mis on teie arvates Eestis hästi? EVELIN: Esimesena tuleb kohe meelde see, et eestlased on alati olnud töökad ja ettevõtlikud. Ja innovatiivsed. Mõtleme kasvõi infotehnoloogiale või aktsioonile Teeme ära!, mis on jõudnud ka mujale maailma. Veelgi olulisem on see, et oleme osanud hoida oma elukeskkonda, puhast loodust, millega, ma usun, on igaühel sügavam hingeline side. Oleme jõudnud taasiseseisvumisest alates päris palju korda saata. See peaks meile andma jõudu edaspidiseks. HENDRIKA: Ma armastan reisida. Aga iga kord välismaal viibides mõtlen, kui hea on ikka Eestis elada. Siin on kõik nii lihtne ja loogiline, nii lähedal ja nii kodune. Mina tunnen siin sellist huvitavat eestlaslikku kokkuhoidmist. Seda on raske seletada, aga usun, et paljud tunnevad seda. Räägitakse küll, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, aga tegelikult hoitakse kokku ja ainult eestlane

Probleemideks on maakohtade väljasuremine, noorte Eestist ära kolimine ning põllumajanduse ja ettevõtluse vähene toetamine. Kindlasti ka madal iive – pere loomist tuleks igatepidi toetada ja soodustada. Hendrika Näägo

mõistab eestlast. Lisaks on Eestis palju võimalusi eneseteostuseks ja hea haridus. Isegi raskete olude kiuste teevad kohalikud ettevõtjad oma tööd südamega. Oleme kuulsad ka paljude start-up-ettevõtete poolest. KARL: Muidugi loodus. Aga tallinlasena on põhjust uhkust tunda ka vanalinna üle. Kui me tahame, et see kõik püsima jääb, ei tohi võtta liberaalset, kõike lammutada lubavat hoiakut, mis tahaks vana maha lõhkuda ja kõike uuendada, sest uus olla alati parem. Ma arvan, et Eestis on praegu veel hästi see, et ollakse mõõdukalt konservatiivsed ja alalhoidlikud. See annab lootust, et meie loodust ja ühiskonda tuksi ei keerata. Samas tuleb selle nimel ikkagi võidelda, sest vasakliberaalide surve ühiskonda pidevalt „moodsamaks” ja „sallivamaks” teha kasvab iga päevaga. Nad ei anna endale aru, millega see globalistlik eksperiment sellises väikeses riigis nagu Eesti lõppeda võib. Mis on halvasti? EVELIN: Tundub, et ühiskonnas juurdub arvamus, et teatud seisukohti ja arusaamu ei juleta või

2(7)/2017

EESTI EEST!

ei ole lubatud välja öelda. Sallivuse sildi all nõutakse, et inimesed loobuksid oma tõekspidamistest, sõnavabadusest ja mõtete väljaütlemistest avalikkuses. Ühel arvamusdebatil vestlesin inimestega, kes ütlesid, et tunne on nagu Nõukogude Liidu ajal, kus kardinad pidid ees olema, sest keegi võis näha või kuulda. Tegelikkuses täiesti normaalsete väljaütlemiste korral võivad kaasneda enamuse hukkamõist või muud negatiivsed tagajärjed. Tõsiseks probleemiks on ääremaastumine, inimeste kolimine linna. Kui käisin erakonna jaoks tänavaküsitlusi läbi viimas, siis eranditult nimetati esimese probleemina olematut majanduskasvu ja korralike töökohtade puudust. Tasuvat tööd väiksemates linnades ei leita ja nii minnaksegi Soome, kas ehitama või koristustöid tegema. See takistab aga normaalset pereelu ja pidurdab tugeva ühiskonna kujunemist. Isegi põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise, kasvamise ja ühiskonna alus. Viimase aja negatiivsetest arengutest võib välja tuua haldusreformi. Kui erinevad vallad liidetakse, hakkavad kaduma koolid, kogukonnatunne ja lõpuks ka identiteet. HENDRIKA: Mina tooksin välja maakohtade väljasuremise, noorte Eestist ära kolimise ning Eesti põllumajanduse ja ettevõtluse vähese toetamise. Kindlasti ka madala iibe – pere loomist tuleks igatepidi toetada ja soodustada. KARL: Kuna ma ise tegelen väga aktiivselt spordiga, nii kulturismi kui ka jalgpalliga, siis arvan, et noori peab rohkem spordi juurde meelitama. Uuringud näitavad, et noorte kehalised võimed käivad alla. Isegi kätekõrverdusi ei suudeta enam teha. Aga juba Vana-Rooma aegadest teame, et terve vaim saab olla ikka terves kehas. Mulle on mõistetamatu, kuidas sai eelmise aasta arvamusloo preemia võita Eesti Ekspressi ajakirjaniku Krister Kivi lugu spordi mõttetusest ja sellest, kuidas ta sporti vihkab. Kui sellised artiklid hakkavad võitma preemiaid, siis on preemia andjate mõtlemises midagi korrast ära. Mis järgmiseks tuleb? Et muusika on mõttetu? Tants on mõttetu? Elu on mõttetu? Mina lihasuretamist ei poolda. Kehakultuur on ka kultuur. Inimkeha vajab kehalist koormust, et normaalselt toimida. Kas Eesti noortel on piisavalt võimalusi ennast teostada? HENDRIKA: Ma leian, et on küll. Lihtsalt võta kätte ja tee! Häid ideid ja aktiivseid tegutsejaid toetatakse ka päris hästi meil. KARL: Noorteühendusi, kus noortel on võimalik end asjadega kurssi viia ja õppida, on järjest rohkem. Eks alati on tarvis rohkem eestvedajaid, kes oskaksid nooremaid juhendada. EVELIN: Tööturul on noorel siiski raske, eriti kui oled otse koolipingist tulnud ja erialast kogemust

HENDRIKA NÄÄGO

KARL SONGISEPP

Vanus: 22 Haridus: Tallinna Mustamäe Gümnaasium, Tallinna Ülikool, noorsootöö eriala Huvialad: Kaitseliit, poliitika, lugemine, jõutreening, reisimine, moderntants, fotograafia, maatööd farmis laudas ja põllul

Vanus: 22 Haridus: Tallinna 32. Keskkool, Tallinna Ülikool, riigiteaduste eriala Hobid: võidusõit, jalgpall, jõusaal, kergejõustik

veel pole. Kindlasti saaks parandada suhtumist, et kõigepealt peab olema kogemus ja siis teadmised. Ehk on ka koolisüsteem liialt keskendunud tugeva teoreetilise aluspõhja andmisele, andmata seda elukooli tunnetust, et ka pärast õpinguid on noorel mingisugune aimdus, mis teda võib tööturul ees oodata. Alustavale ettevõtjale on probleemiks ka kõrged tööjõumaksud. Näiteks Lätis on idufirmadele maksusoodustused. Kui paljud teie sõpradest-tuttavatest tahavad oma tuleviku siduda Eestiga ja kui paljud rihivad pigem välismaale? EVELIN: Kui keskkooliajale tagasi mõelda, siis ikka soovitakse minna mingiks ajaks välismaale, kas õpinguid jätkama või maailma avastama. Aga tihti öeldakse, et tulevikku nähakse ikka Eestis ja soovitakse mõne aja pärast koju naasta. Samas on vahel hea ära käia, sest siis hakkad oma kodu hoopis teise pilguga nägema ja rohkem väärtustama. HENDRIKA: Tuleb ette nii üht kui teist. Paljud tahavad mõneks ajaks ära käia, kas töötamas või õppimas ning siis tagasi tulla. Suurem osa õnneks näeb oma tulevikku Eestis. Olin ka ise hiljuti mitu kuud Ameerikas, reis sattus presidendivalimiste aega. Rääkisin paljude inimestega ja nägin, kui jube kallutatud on meedia tegelikult. Lisaks hakkasin seal olles tõsisemalt narkoprobleemile mõtlema – seal on see meeletu probleem. Peame olema ka Eestis selle teemaga ettevaatlikud. Kindlasti soovitan ja julgustan kõigil võimaluse korral võimalikult palju reisida ning

Ma arvan, et Eestis on praegu veel hästi see, et ollakse mõõdukalt konservatiivsed ja alalhoidlikud. See annab lootust, et meie loodust ja ühiskonda tuksi ei keerata. Karl Songisepp

kasutada kasvõi vahetusõpilasena välismaal õppimise võimalust, see on väga hea silmaringi laiendamiseks ning enesearenguks. KARL: Loomulikult ei ole välismaal käimine või õppimine halb. Ka puhkust vajame me aegajalt kõik, kuid mina ei ole siiani leidnud elamiseks paremat kohta kui Eesti. Kellena näete ennast kümne aasta pärast? EVELIN: Selleks ajaks on mul oma pere, kindlasti soovin vähemalt kahte last. Tööalaselt aga soovin poliitikaga tegeleda. Võibolla olen riigiametnik või näiteks diplomaat. Lähitulevikus on kindel plaan ennast poliitikaga siduda. HENDRIKA: Emana. Kümne aasta pärast on mul soovitud haridus – rakenduskõrgharidus noorsootöö erialal, magistrikraad riigiteadustes. Võimalik, et töötan laste ja noortega mõnes riigiametis, aga välistatud pole ka ettevõtlus.

EVELIN MARJAMÄGI Vanus: 24 Haridus: Tartu Jaan Poska Gümnaasium, Tallinna Tehnikaülikool, rahvusvahelised suhted (bakalaureuse kraad) Huvid: võistlustants, TTÜ Väitlusklubi, lugemine

KARL: Kümne aasta pärast olen 32-aastane ning kindlasti tahan omada selleks ajaks juba perekonda. Kümme aastat on pikk aeg, aga viie aasta pärast võiks mu töö olla seotud poliitikaga. On sul poliitikas eeskujusid, olgu Eestis või välismaal? EVELIN: Pean lugu inimestest, kellel on julgust oma seisukohad ausalt ja eneseväärikust kaotamata välja öelda. Minu eeskujud on erakonnad, mis kannavad konservatiivseid väärtusi. Konservatiivsetel erakondadel üle maailma on kanda vastutusrikas roll, et tasakaalustada pealesurutavat vasakpoolset mõttemaailma ehk suundumust piirideta vabaduste poole. Arvan, et inimestele on oluline, kui nende eest võitleb erakond, kes jääb kindlaks põhitõdedele, hoolimata sellest, kustpoolt tuuled puhuvad. Ma austan inimesi, kes võitlevad selle eest, millesse nad usuvad, ehkki neid püütakse meedia poolt vaikima sundida. Sellise otsusekindlusega inimesed on olnud minu silmis näiteks EKRE erakonna poliitikud ja välismaal Donald Trump, Geert Wilders või Briti iseseisvuspartei juht Nigel Farage. HENDRIKA: Mul otsest iidolit pole, aga üks tark ja tugev naispoliitik oli Suurbritannia kunagine peaminister Margaret Thatcher. Ka meie enda erakonnas on tarku ja häid poliitikuid, kellelt on palju õppida. KARL: Nõus, ma arvan, et meie erakonnas on mitmeid poliitikuid, kes võiksid olla eeskujuks paljudele teistele poliitikutele.

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

REPORTAAŽ VÕHANDU JÕE ÄÄREST

Tiit Kala

Soovin talu edasi anda oma lastele

”

„Tead, miks ma olen poliitikas. Mul on neli last ja üksteist lapselast. Ma tahan neile jätta parema Eesti,“ ütleb TIIT KALA, jahi-, metsa- ja põllumees, ühtlasi Räpina vallavolikogu juht.

Eesti hagijas Rapi ja Tiit Kala Foto: erakogu

www.ekre.ee

äpina lähistel Ruusa külas endale juured alla ajanud Tiit Kala on päritolult Tartumaa mees. Peale Luua metsanduskooli lõpetamist töötas ta kaks aasta Kaiaveres metsnikuna. Seejärel tuli ta Ruusa sovhoosi tööle ning kui ühismajandid kadusid, hakkas ettevõtjaks. „Möödunud aastal täitus mul siin 40 aastat. Tulin Ruusa sovhoosi metsnikuks 1976, sest siin on ilus männimets. Direktor oli ka noor asjalik mees ja elu klappis. 1992 hakkasin ettevõtjaks. Ruusa Puidu parimad ajad olid 1998. aastal, kui palgalehel oli 18 inimest,“ meenutab Tiit Kala, kes on raha teeninud ka Novgorodi turul kapsaid müües. Täna toob igapäevase leiva lauale mets ja põld. Parimatel aastatel on ta tootnud 120 tonni otra ja kaera. Kolmevälja süsteem ja 150 kilo väetist hektarile, selgitab Tiit Kala oma retsepti. Suur põllumees ta ei ole ja ajab läbi 25 hektari maaga. Üks põld on kaera all, teine odra all ja kolmandal kasvatab ta ristikut või hernest. „Hernes meelitas metssigu ligi, kuid seda muret enam ei ole. Seakatk on teinud puhta töö. Kui saagi toidukaerana saab müüdud, siis on väga hästi,“ võtab ta põllumehe töö kokku. Praegu proovib ta tagasi tulla ka puiduärisse. „Kümmekond aastat tagasi jagus puitu ka väikeettevõtjale. Täna on lood keerulisemad, kõik tootmissisendid on läinud kallimaks. Kui ma tahan käivitada väikse saekaatri, siis pean Eesti Energialt ampreid juurde ostma ja neid üldse ei huvita, et ma olen neile varem amprid tasuta ära andnud. See summa on juba nii suur, et tekib mõte, kas tasub investeerida,“ seletab Tiit Kala, sest rahanäljas energeetikud teevad mehe murelikuks.

Elu säilitamine maal on kordades odavam, kui elu taastamine maal. Tiit Kala

aastas, oodates saaklooma ilmumist varitsuspaiga juurde, kuid igapäev ma ei lase. Kui teen 20 pauku aastas, siis on hästi. Ja kui mõni lask jääb tegemata, siis pole mõtet kahetseda. Seda teavad kõik metsamehed,“ jutustab Tiit Kala, kelle trofeede hulka kuulub üks hunt ja üks ilves. „Hundi lasin noore mehena, kui töötasin Kaiavere metsnikuna. Jahindusõpe käis elukutse omandamise juurde. Varitsesin üks öö puu otsas, kuulasin kuidas soku möiratused kostsid üle metsa. Samade häälte peale ilmus välja suur hunt. Huvitaval kombel ta ei tundnud mu lõhna ja passis puu all piisavalt pikalt. Ilvese sain ka varitsusjahil. Ilves tuli puu alla nosima metskitse, mille oli peitnud tammelehtede alla,“ jutustab Tiit, lisades, et talle ei meeldi lastelaul kop-kop lahti tee, metsas kuri jahimees. „Jahimehed ei ole kurjad. Meil on kõigil närvid korras. Me oleme ka siin piirkonnas naabrivalve eest. Lumes on iga jälg näha ja õhtuses metsas on iga hääl kuuldav. Loomi metsas jätkub!

Võhandu jõe sillal. Kunagi ujusid siin kolmekilosed säinad ja suured haugid. Foto: erakogu

Olen metsas ligi sajal ööl aastas, oodates saaklooma ilmumist varitsuspaiga juurde, kuid igapäev ma ei lase. Kui teen 20 pauku aastas, siis on hästi. Tiit Kala

Jahimehe kodu. Tiidu kodust võib seina pealt leida metssea, kanakulli, soku sarved. Foto: erakogu

Täna toob igapäevase leiva lauale mets ja põld. Tiit Kala

„Pealinna poliitikud kurdavad, et inimesed lahkuvad maalt ja väikekoolid tuleb sulgeda. Elu säilitamine maal on kordades odavam, kui elu taastamine maal. Kui inimesed lähevad Soome tööle, siis nad võtavad ka lapsed kaasa ja järgi jääb tühjus. Kogukond algab ikka rohujuure tasandilt,“ ütleb Kala. „Maal on võimalik ära elada küll,“ räägib Tiit Kala, kelle kaks poega ei ela isast kaugel. Ikka Ruusa küla mail väiketaludes. Ka pojad Jaanus ja Taavi on jahimehed. Tiidule meeldib varitsusjaht. Talle meeldib õhtul minna kantslisse ehk varitsusonni, võtta kaasa raamat, kuulata loodushääli, mõelda oma mõtteid ja oodata uluki tulekut. „Olen metsas ligi sajal ööl

2(7)/2017

EESTI EEST!

Poeg Taavi tehtud Soometsa talu kaitsevaim

Foto: erakogu

Kuid ilveseluba me see aasta ei saanud, ehkki ka selle ilusa kaslase arvukust oleks vaja piirata. Ilvest on metsas nii palju, et vanaemad ei julge väikeste lastega enam metsa marjule minna!“ Kohalikus poliitikas on Tiit Kala tegev juba palju aastaid. Tollasest vanast Rahvaliidust on paljud erakonnakaaslased, kolleegid ja head naabrid lahkunud ja vahetanud ka poliitilist kuuluvust. Tiit Kalast on saanud Rahvaliidu järeltulija EKRE liige. Räpinas on ta võimukoalitsioonis koos sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonnaga. Pealinna vastuolud kauges maanurgas ei kehti. Pärast sügisesi valimisi tuleb vaadata, mis ühendvallast saab. Räpina vald liitis endaga Veriora ja Meeksi valla. Uus valitav volikogu peab kinnitama nii arengukava kui ka eelarve. „Pidasime ka Setumaaga ühinemisläbirääkimisi. Viimasel hetkel, 22. detsembril hüppasid nad alt ära. Enne seda oli muidugi lõhna tunda, et setodest tulijaid ei ole. Kui nad saavad Seto vallakeskuse Värskasse, siis see võiks neile isegi veidi paremini sobida,“ arvab Tiit. „Tead, miks ma olen poliitikas?“ küsib ta. Ja vastab ise: „Mul on neli last ja üksteist lapselast.

Tiit Kala isa on pärit Mäksa kandist, Aguli järve äärest, neil oli seal ilus talu. Vene ajal pandi isa kulaku nimekirja ja nii pidi ta end metsas ja linnas varjama. Ema suguvõsa on Raadi kandist, ema isavennad ehk vanaonud langesid Vabadussõjas ja nii saadi Raadile väike talu. See põles järgmises sõjas maha. Tiit elas lapsepõlves Annemõisas ja on Ihastes, kus täna eramurajoon, ka karjas käinud. Vanadel aegadel oli Ihaste männikus isegi tedremängu näha. 8. klassi lõpetas ta tänases Treffneris, kust suundus Luua metsanduskooli.

Kõik nad on maa usku. Ma tahan neile jätta parema Eesti. Mõned meie külast ütlevad, et valima pole mõtet minna, et meist ei sõltu nii kui nii midagi. Minu arust sõltub. Tähtis on, et tekib järjepidevus ja oleks talu võimalik edasi anda järgmisele põlvkonnale.“

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Homoaktivismi karuteene Geiaktivistid ja teised sallimatuse väljajuurijad ei anna endale aru, et oma tegevusega teevad nad vähemusgruppidele kasu asemel hoopis kahju, kirjutab jurist ja ajaloolane ANTI POOLAMETS.

iljuti sattusid veidra ideoloogilise invasiooni keskpunkti Rakvere elanikud, sest kohalikel geiaktivistidel on plaan sügisel korraldada LGTBQ+ filmifestival, mille rahastus on plaanitud peamiselt välismaistest allikatest. Vaatamata 26 000 eurosele eelarvele hakati raha pinnima ka Rakvere linnalt. Arvata võib, et toetussummast kordades väärtuslikumaks peeti Rakvere linna logo toetajate nimekirjas, sest kui avalik võim kiidab festivali heaks, on provokatsioon täiuslik. Küllap oli EKRE korraldatud häälekas protest üheks põhjuseks, miks häältega üheksa seitsme vastu Rakvere linnavolikogu toetus festivalile andmata jäi.

Eesmärk: avalikkuse provotseerimine Ent ega festival seepärast toimumata jää. Korraldajate üheks peamiseks sihiks on ilmselt avalikkuse provotseerimine. Seda kinnitas ka festivali korraldaja Keijo Soomelt: „Kui meie eesmärk on teema tõstatamine, siis võib arvata, et väikeses linnas meie teema kannab rohkem, suures linnas lahustuks see ehk muu sekka ära.“ Korraldajate arvates peaks festival muutuma traditsiooniks. LGBTQ+ on lühend seksuaalvähemuste kohta, mis peaks endas koondama kümneid eri vormi transvestiite, lesbisid, biseksuaale, queere ja teisi, kellest tavakodanik pole isegi und näinud. Vaevalt, et Rakveres on nii palju LGBTQplusse, et täita üht saaligi, mistõttu saab festivali üheks eesmärgiks olema ka järeltuleva põlve kasvatamine. Korraldajad juba teatasidki, et „tahame anda eeskuju ja julgustada“. Transvestiite pildistav Rakverest pärit fotograaf ja end „panseksuaaliks“ tituleeriv Alan Proosa nuriseski juba Müürilehes: „Koolilapsed laususid intervjuudes, et nad ei poolda selle festivali toimumist, kuna see rikuks linna mainet. Mul on niisuguse ebaintelligentse ja pimeda suhtumise tõttu Eesti pärast piinlik. Selle festivali eesmärk on ju pelgalt ühiskonna avatumaks ja mitmekülgsemaks muutmine, harimine ning teadlikkuse suurendamine.“

Rahurikkujad privaatsuse austajate vastu Veel 2000. aastate alguses ei tundnud rahva enamus homode toimetamise vastu mingit huvi, konflikt oli minimaalne. Olukord muutus alles pärast Euroopa Liiduga ühinemist, kui meile hakkas

Aktivistide tegevus meenutab punaseid komissare, kes tööliste nimel tegutsedes neile seninägematu vaesuse kaela tõid. Anti Poolamets

kaela sadama Brüsseli „vähemuste kaitse“ juhtnööre ning Eesti ujutati üle projektikohtadega, kuhu said palgale moodsad sotsiaalrevolutsionäärid, kes asusid aega viitmata õhutama kunstlikke konflikte. Need käsu peale tõstatatud teemad viisid kooseluseaduse läbipressimise ja jõulise vastureaktsioonini, mis aitas muuta ka parlamendi jõujooni. Homoseksuaalid, kes pole soovinud oma eraelu aluspüksteni lahti kiskuda või sugulasi foobideks sõimata, on ebamugava dilemma ees. Kas jätkata senise rahuliku eluga või lasta end tõmmata aktivistide-komissaride õhutamisel ühiskondlike konfliktide keskmesse? Kas hakata etendama kannatava ja üha uusi nõudmisi purskava vähemuse rolli? Nende dilemma on seotud veel asjaoluga, et homoaktivistid on tihti ka massiimmigratsiooni kaitsjad. Nii mõnigi on ehk taibanud, et parempoolsed immigratsioonikriitikud, eriti Lääne-Euroopas, seisavad ju tegelikult palju rohkem homoseksuaalide turvalise elu eest kui vasakpoolsed immigratsiooni pooldajad, sest islamiusulised on selles küsimuses vägagi karmid. Üks homoseksuaal pihtis hiljuti, et enne elas ta oma kaldega rahus ning kellelgi ei tulnud pähe teemat tõstatada. Ent agressiivse homoaktivismi mõjul on tema töökaaslasedki pahaseks muutunud ning nii mõnegi ebasõbraliku mär-

LGBTQ+ on lühend seksuaalvähemuste kohta, mis koondab kümneid eri vormi transvestiite, lesbisid, biseksuaale, queere ja teisi, kellest tavakodanik pole isegi und näinud Foto: AFP

kuse teinud. See näitab homoaktivistide väidete paikapidamatust, nagu looksid just nemad sallivamat õhkkonda. Aktivistide tegevus meenutab punaseid komissare, kes tööliste nimel tegutsedes neile seninägematu vaesuse kaela tõid.

Sõnavabadus likvideerida! Üks Euroopa Nõukogu suunis lebab siiani justiitsministri lauasahtlis ning ootab oma aega. See on nõue vihakõne karmiks kriminaliseerimiseks, mille veduriks Eestis on mõistagi sotsiaaldemokraadid. Selle seaduse abil kujundataks Eestist kiiresti orwellilik, selektiivse sõnavabadusega riik. Moodne mõttepolitsei külvab abstraktset hirmu nagu KGB kohalolu, sest vihakõne määratlus põhineb poliitilisel tahtel. Tasub meenutada aktivistide nõiajahti Tervishoiuametis järelevalveosakonna juhatajana töötanud dr Peeter Mardna vastu, kui teda sunniti andeks paluma selle eest, et ta oli nimetanud

sest oma arvamusele, ent kui oled ausa arvamuse välja öelnud, siis algab ahistamine. Irooniline on see, et mitte veel väga ammu peeti homoseksuaalsust psüühiliseks haiguseks, aga 1973. aastal kõrvaldati see psühhiaatriliste haiguste klassifikatsioonist ning tänapäeval vajab ravi hoopis teine uus, raske ja ohtlik haigus „homofoobia“. Ähvardamismehhanismi libeda toimimise juurde käib ka enese kui rõhutud ohvrigrupi esitlemine. Küllap mäletatakse, et „vanas marksismis“ mõeldi ohvritena välja hulk ekspluateeritud klasse. Psühholoogilise kilbina rõhutatakse sealjuures mittediskrimineerimise mõistet.

IRL-i allakäik ja sotside karistuspoliitika Vähemusfestivali toetajaid vaadates on hämmastav, et vasakradikaalsete väärtuste eestkõnelejaks on saanud IRL. IRL-i liige, Rakvere Kolmainu koguduse preester Tauno Toompuu on nii moslemipagulaste eestseisja kui ka pere-

On kahetsusväärne, et kommunismi maitsnud eestlased marksistlikku ideoloogiat ära ei tunne. Kodanliku perekonna ründamine oli juba 1848. aasta kommunistliku partei manifestis tähtsal kohal. Anti Poolamets

homoseksuaalsust psüühiliseks. „Selline isiklikust arvamusest kantud sõnavõtt õhutab sallimatust ja kinnistab homoseksuaalsuse kohta levivaid müüte,“ hüüdis MTÜ Eesti Gei Noored pressiesindaja Madle Saluveer. Kummaline olukord, kus räägitakse demokraatiast ja inimese õigu-

konnavastase homoaktivismi usin abiline. Preester ei anna endale aru, et vale ja silmakirjatsemise soosimine ning ühiskonna nõrgemate, sealhulgas laste arvelt tähelepanu varastamine seksuaalsete kallete eksponeerimiseks on ebaeetiline. Tauno Toompuu ja teine IRL-i volikogu liige Anne Nõgu

jalutasid koguni volikogu istungilt demonstratiivselt minema, kui nägid, et nad ei saagi oma tahtmist. Kuigi LGTB propaganda juurde käib ohvripooside võtmine, siis tegelikuks ohvriks jäi hoopis Rakvere kinomaja koristaja Innele Õispuu. Kuna kristliku meelsusega Innele oli avaldanud festivali kohta kriitilist arvamust oma Facebooki leheküljel ja osalenud EKRE piketil, siis ei läinudki rohkem kui nädal ja koristaja kutsuti sotsist linnavoliniku ning teatridirektori Velvo Väli kabinetti, kus talle tehti selgeks, et teatri maine kahjustamise eest ootab teda ees vallandamine. Direktor andis töötajale „suuremeelselt“ võimaluse paber ise ära teha. Survestatud koristaja kirjutaski avalduse, ent tutvunud oma õigustega, protesteeris ta juba järgmistel päevadel. Ühtki etteheidet ei olnud naisele varem tehtud. On kahetsusväärne, et kommunismi maitsnud eestlased marksistlikku ideoloogiat ära ei tunne. Kodanliku perekonna ründamine oli juba 1848. aasta kommunistliku partei manifestis tähtsal kohal. Hiljem tuli marksistlik filosoof Herbert Marcuse ideele, et proletariaadi asemel tuleb ülendada traditsioonilise ühiskonna lõhkujateks erinevad vähemused. Tema ideed kolisid marksistlike õppejõudude kaudu ülikoolidesse, siis poliitilistesse liikumistesse ning lõpuks muudeti need agressiivseks peavooluks. Orientalist ja teoloog Peeter Espak ütles tabavalt, et Eesti „pinnal toimub võõras, meile imporditud lahing, mis haarab endasse üha rohkem inimesi, kes tahaks südames pigem vanade eestlaste kombel rahulikult oma metsas edasi elada”. Nendel viljadel põhinevat ühiskonna provotseerimist saame näha juba sel sügisel Rakveres.

www.ekre.ee

2(7)/2017

EESTI EEST!

tervis

Kuidas jääda terveks mumifitseeritud õuna ajastul Kauaaegne meedik ja Pärnu Tervistava Stuudio loodusravi terapeut HELLE KULLERKUPP kirjutab, et tervishoius on vaja muuta mõtteviisi – kasulikum ja odavam on haigusi vältida ja ennetada, kui neid ravida.

ui inimene otsustab oma tervise käsile võtta, siis peaks arst või keegi teine olema teenäitajaks, toetajaks ja õpetajaks. Et vaata, hea inimene, kehas käivad protsessid nii ja nii, ja kui sa sellele vastu töötad või kaasa aitad, siis läheb hoopis nii. Hea nõustamine eeldab head füsioloogia ja patoloogia tundmist, nende tõdede selgekstegemise oskust, empaatiat, aega, kaasaegsete uuringute ja avastuste tundmist, avatust, paindlikkust ja veel paljut muudki. Tänases tervishoiusüsteemis seda kõike kahjuks napib. Olemas on küll elektrooniline andmebaas, hulk registreid, manuaale ja ravijuhendeid ning järjest võimsamate ravimite uuringud. Aga kõik geniaalne on tegelikult lihtne. Meenub ühe autoremontija ütlus: kui autol (organismil) mootoriõli (veri) mustaks läheb, siis sa puhastad või uuendad filtrid (neerud, maks, soolestik) ja vahetad õli puhtama vastu. Just süda on inimese neljakambriline mootor ja klappidega süsteem. Üldse on keha üks suur torude, klappide, filtrite ja õlide ja vedelike süsteem, mis töötab füüsika ning keemia algtõdede järgi. Elada tuleks nii, et mehhanism võimalikult kaua vastu peaks. Meie tervishoid peaks rohkem tegelema sellega, et mootor tiksuks kaua ja sujuvalt ning hammasrataste vahele ei satuks kunagi liiva, et torud ning klapid püsiksid puhtana. Kui tegeleda vaid tagajärgedega – uue mootori, klappide, filtrite ja torude ostmisega –, on tegemist palju kallima lõbuga ning pealegi ei ole kõik meie keha varuosad nii lihtsasti vahetatavad. Ainult teaduspõhisesse meditsiini kinni jäänud tervishoiusaurused keelduvad nägemast suuremat pilti. Ei saa meenutamata jätta ülekohut, mida tegi Eesti tervishoiusüsteem peavoolumeediat kasutades ühele mitmekülgsemale, suurte kogemustega ja rahva poolt armastatud arstile dr Riina Raudsikule. Nõiajaht korraldati põhjusel, et dr Raudsik ei teeni-

nud enam süsteemi, ei määranud ravimeid, vaid õpetas tervislikult sööma, jooma, liikuma, organismi puhastama. Õnneks muutuvad patsiendid üha teadlikumaks. Järjest tihemini seisavad meedikud silmitsi patsiendiga, kes on teinud ise uurimistööd ja tunneb kaasaegseid seisukohti vahel pareminigi kui tervishoiutöötaja. Patsiendid ei rahuldu enam ainult tablettidega, mille puhul võib isegi ravimilehtedelt lugeda, missugused uued kõrvaltoimed patsienti ähvardavad. Enam ei sobi patsiendile vastus: „Mis te siia siis tulite, kui rohtu ei võta?“ Aga kuhu siis minna? Mida teha? Tervenemiseks on tarvis kõigepealt analüüsida, mida inimene ise valesti teeb. Inimene peab õppima tervislikult sööma, jooma, liikuma, organismi puhastama. Just sellist õpetust vajavad inimesed iga päev, et keha biokeemia häiretest tulenevad haigused ei saaks areneda. Tegutseda ja oma elu muuta tuleb enne, kui haigus käes on. Sageli juhtub, et inimesel on kaebused, aga kõik analüüsid ja uuringud on korras. Siia ongi koer maetud. Keha annab märku, et midagi on valesti. Sümptomid on märguanne selle kohta, mida võib, ent ei tohiks ravimitega maha suruda. Ega põhjus, miks see kaebus tekkis, ei kao. Kaebused ägenevad mõne aja pärast või avalduvad mujal. Näiteks on allergia levinud kõigis vanusegruppides: nahalööve, nohu, silmade kipitus, kõhulahtisus, astmahoog, käitumishäired, emotsionaalsed muutused jne. Kui allergia põhjust teada ei saada, keha immuunsüsteemi ei rahustata ning filtersüsteeme ei puhastata ega korrastata, on ravimid vaid nende sümptomite mahasurujad. Pikemas perspektiivis on tõsisemate ja ravimatute autoimmuunhaiguste tekkimine tagatud. Nii võib allergiline nohu edasi areneda astmaks, nahalööbega allergiline reaktsioon psoriaasiks, kehale mittesobivate toitude söömise jätkamine ja kõhulahtisuse atakkide eiramine Crohni tõveks

Inimene peab õppima tervislikult sööma

Just süda on inimese neljakambriline mootor ja klappidega süsteem. Helle Kullerkupp

jne. Sellised rasked haigused viivad erinevate asendamatute ainete kroonilise puuduseni, mis omakorda põhjustab teistes süsteemides uusi haigusi. Näiteks krooniliste soolestikuhäirete seisund viib raua, B12 vitamiini ja immuunrakkude puuduseni (70% immuunsüsteemi tugevusest sõltub soolestiku mikrofloorast). Jah, me võime neid aineid toidulisandina juurde võtta, aga mitte alati ei suuda meie keha neid aineid ka omastada. Keha on tark. Kõik see, mis on tundmatu ja pole kehaomane tuleb väljutada ja elimineerida. Nii juhtub sünteetiliste vitamiinidega, anorgaaniliste mineraalidega ja sümptomeid maha suruvate keemiliste ravimitega. Kui vaadata toidulisandite purkide poole, siis peaks õppinud inimene andma soovituse, missugust keemilist ühendit võtta ja missuguses koguses. Pole sugugi ükskõik, missugusel keemilisel kujul kaltsiumi- või magneesiumipreparaat on. Enamasti on tootja eesmärk müüa võimalikult odavalt. Ent kvaliteetne ei ole paraku odav. Seepärast peaks mõtlema, kas võtta odavat ja madala kavliteediga toidulisandit või on parem saada need ained kätte söögist-joogist. Viimane variant on kindlasti tervislikum. Näiteks on apteegis üks enim-

müüdud kaltsiumipreparaate – just odavuse tõttu – kaltsiumkarbonaat, mis pole muud kui tuntud koolikriit. Aga kui rakk „ei tunne” (pole kehaomane) seda ainet, siis terve rakk seda enda sisse ei lase. See aine jääb äraviimiseks, kahjutuks tegemiseks ja väljutamiseks. Seda teevad meie keha filtrid, väljutussüsteemid ja transportkude. Me kulutame selleks palju energiat, mida võiks kasutada palju otstarbekamalt organismi funktsioneerimiseks. Aga kui filtrid on niigi nõrgad ja energiat napib? Isegi kui inimene paastub ja mitte midagi ei söö, toodab keha ikka ainevahetusjääke, mis tuleb kiiresti väljutada. Aga kui filtrid ja süsteemid pole enam vanuse tõttu täiuslikud või on hoopis haiged? Keha on jällegi tark – need ained pannakse sel juhul „kõrvale” ja ettenähtust pikemaks ajaks ringlusesse jäänud ained hakkavad ladestuma. Nii tekivad liivad, kivid, arteritele aterosklerootilised naastud, sidekoes ladestused, tselluliit jne. Kogu saastast püüab keha kas vabaneda või selle „vaiba alla“ peitu lükata. Ja kasu asemel ongi sündinud pöördumatu kahju. Seda hakkab omakorda uurima ja ravima meie kroonilises rahapuuduses vaevlev tervishoiusüsteem. On muutumatu tõde, et keha biokeemia vajab toimimiseks suurt osa Mendelejevi tabeli ainetest ja just naturaalsel, looduslikul kujul. Selge on see, et tervishoid vajab uut mõtlemist: kasulikum ja odavam on vältida ja ennetada, kui ravida. Juba lasteaias võiks hakata õpetama inimkehast aru saamist: kuidas see töötab? Mida ja miks oma kehaga teha tohib ja mida

Foto: repro

mitte? Meie lapsed vajavad terviseõpetust, kus tutvustataks elementaarset kehakeemiat ja füsioloogia alustõdesid. Ka tervishoiusüsteem tuleks uutel alustel üles ehitada: esmatasandi arst või muu tervishoiutöötaja on eelkõige tervisementor ehk juhendaja. Analüüse ja uuringuid tuleks vaadata aspektist – kas midagi hakkab olema puudu või üle. Seda enne, kui haigusele saab diagnoosi panna. Järgmises etapis tuleb appi kitsama eriala arst kaasaegsete elutähtsate ravimite ja meetoditega. Seda siis, kui haigust enam terviseks tagasi pöörata ei saa. Inimkeha pole eksperimenteerimiseks. Teatud aja saab keha hakkama, kuid lõpuks kukub kokku ka illusioon „tervendavast tabletist“. Hippokrates ütles: toit olgu teie ravim. On öeldud, et inimene on see, mida ta sööb. Söömine, aga ka näljatunne, mõjutab meie mõtlemist. Me teame, et tühja kõhuga poodi minna ei tohi, sest me ostame emotsioonidega, mis tulevad näljast ja rahuldamatusest. Pole tähtis, mis on nälja nimi: vedelikupuudus, mineraalide või mõne muu aine puudus, tunnustuse või armastuse puudus. Ajus on ikka üks mõnu ja rahulolu biokeemia, kus õnnehormoone toodetakse sellest, mis meile rõõmu, rahulolu ja naudingut pakub. Ainuüksi ostmine võib rahustada mõneks ajaks toitainetenäljas närvisüsteemi, aga võib-olla kulutasime või ahnitsesime mõttetult? Siinkohal soovitus: kõigepealt söö ja joo kvaliteetselt (väldi mumifitseeritud õunu ja muid kunstlikku keemiat täis toiduaineid), siis mõtle ja seejärel tegutse.

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

muusikalavastust, mida tasub vaatama minna

RAAMATUSOOVITUS 3+3 Kirjanik URMAS ESPENBERG pani ritta kolm lugemiselamust viimasest aastast ning kolm teda enim mõjutanud raamatut.

Monika Helme soovitab

UUS

Rahvusooper Estonia ja Tartu Vanemuise mängukavast leiab praegu tõelisi pärleid, mida ooperi laulja ja muusikapedagoog MONIKA HELME soovitab julgelt kõigile muusikateatri austajatele.

G. Donizetti „Lucia di Lammermoor“ Tartu Vanemuises Välismaiste artistide ja meie enda solistide paremiku kaasamisega on saavutatud korralik Euroopa ooperietenduse tase. Kui vahepeal käisid suisa kultuuriministeeriumi tasemel kõlakad, et Vanemuise ooperipoole võiks kulude kokkuhoiu mõttes sulgeda (et aitab meile ühest ooperiteatrist küll), siis see etendus tõestab veenvalt, et me ei räägi siin mingist provintsist! Imeilus Donizetti muusika ja igihaljas armastuslugu tõstavad kuulaja-vaataja maisest kõrgemale ja need mõned tunnid selle etenduse seltsis väärivad kulutatud raha ja aega.

Michel Houellebecq „Alistumine“

Kohustuslik lugemine neile, kellele läheb korda Euroopa edasine käekäik. Hoiatusromaan sellest, mis võib juhtuda, kui moslemite massilisele sisserändale õigeaegselt ja adekvaatselt ei reageerita. Raamat näitab, milleni viib heaoluühiskonna mugandumine ja moraalilagedus. Selline ühiskond võetakse varem või hiljem vallutajate poolt üle.

G. Giuseppe Verdi „Aida“ rahvusooperis Estonia Ooperiklassika pärl. Põnevaks teeb selle lavastuse asjaolu, et sündmused ei arenegi mitte muistses Egiptuses, vaid tänapäevases hotellitoas. Esimestest taktidest alates areneb laval toimuv nii ootamatus võtmes, et vaevalt jõuad öelda „Oh!“, kui juba järgmises stseenis oled hingetu ega jaksa enam ahhetadagi. Mainin seejuures, et on neid, kellele etenduse kontseptsioon üldse ei meeldi ja on teisi, kes kiidavad seda taevani. Oma isikliku seisukoha kujundamiseks soovitan lavastuse kindlasti ära vaadata. Verdi muusika ja meie solistide hea tase garanteerivad elamuse.

www.ekre.ee

Leo Kunnas „Sõda 2023“ Kohustuslik lugemine neile, kes Eesti pärast südant valutavad. Samuti hoiatusromaan neile, kes peaksid vastutama Eesti kaitsevõime ja kaitseväe aregu eest. Raamatu kaks osa kujutavad ilmekalt, mis saab siis, kui riigi kaitsmiseks on riiki ette valmistatud (osa „Taavet“) ja mis juhtub siis, kui seda tehtud ei ole (osa „Koljat“). Kuigi hukkunuid on mõlemas osas, on kaos ja häving, mis käivitub siis, kui me oma riigi kaitsevõimega piisavalt ei tegele, kohutav. rieliidile. Antud teos pärineb Wagneri varasemast loomingust ning on hilisematega võrreldes meloodiline ja lühike. Lavastus on kontseptualistlik, toodud tänapäeva – lavakujunduses leiavad kasutust nii bordell kui ka ööklubi. Ilmselge kummardus tänapäeva vaatajale. Ja kuna kõrvale pakutakse Wagneri kaunist muusikat ning meie parimaid soliste, siis... kleidid-ülikonnad selga ja ooperisse!

Muusikal „Mamma Mia“ Tartu Vanemuises Ansambel „Abba“ muusikal põhinev ja parimatest paladest meisterlikult kokkumiksitud lavastory, mis mujal maailmas juba tükk aega rehaga raha kokku on roobitsenud, tõi täissaalid ka Tartusse ja Tallinnas Nokia Kontserdimajja. Kaasatud on komöödiateatri näitlejad, Vanemuise solistid ja

armastatud estraadilemmikud. Muusika paneb jala tatsuma, kangesti tahaks kaasa laulda, sest kõik on nii üdini tuttav. Saab nalja ja saab ka pisara silmanurka. Meelelahutust täie raha eest ning mitmeks päevaks hea tuju!

W. A. Mozarti „Figaro Pulm“ rahvusooperis Estonia Alles tänavu 3. veebruaril esietendunud lavastus on juba viies kohalik versioon Mozarti hittooperist, mille libreto oma eraelulise tohuvabohuga sobib tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku. Ooperi alapealkiri on „Pöörane päev“ ja see kujutab üht tormilist päeva Almavivade majapidamises, kus paaž flirdib aedniku tütrega, ihaldades samal ajal hoopis krahvinnat, kuigi tema armastab oma meest. Krahv aga jookseb sabas noorel Susannal, kes on kihlatud Figaroga, kes omakorda on lubanud abielluda doktor Bartolo naise Marcellinaga, kes aga on piisavalt vana, et olla Figaro ema... Vaatemänguline suhtevirvarr koos 18. sajandi levimuusiku W. A. Mozarti kõigile arusaadava muusikalise helikeelega loob õhkkonna, millesse sulanduda on imekerge.

Kalle Mälberg „Melanhoolia“ Ajalooline burlesk ja mõtete tulevärk neile, kes soovivad süüvida Eesti ajaloo kriitilistesse hetkedesse minevikust tänapäevani ja seda just emotsionaalsel moel. Eriti värvikat käsitlemist leiavad aastad 1939-40. Lisaväärtuseks on tolleaegse vaimueliidi kenitlemine ja kirjanduselu põhjalik käsitlus, sest just kirjanikel oli esimestes nõukogude valitsustes väga suur roll. Raamatus avatakse, kuidas algas aastal 1934 esimese vabariigi allakäik ja mis juhtus vapsidega, kuidas lasid Päts ja Laidoner end Moskval ära kasutada, kuidas aitasid sellele kaasa juunikommunistid ja punakirjanikud eesotsas Semperi ja Barbarusega, kuidas anti Eesti ära niisama lihtsalt ning mis toimus Saksa võimu ajal, kuidas kulges uue võimu sisseseadmine. Lõpuks jõutakse otsaga ka tänapäeva.

KLASSIKA 1. Franz Kafka „Protsess” Kafka võtsin kätte varasemas ülikoolieas, mil lugesin läbi kõik tema tähtsamad teosed. Mõjuvõimsaim neist oli kindlasti „Protsess“. Seda lugedes mõistsin, et meie elu on ikka üks päris hirmus asi. Prahas Kafka erinevaid elupaiku uurides sain sellele vaid kinnitust. Sellistes tingimustes elav inimene, kes teeb päevast päeva nüri ametnikutööd, võib tõesti ühel päeval ärgates tõdeda, et on muutunud hiiglaslikuks putukaks.

2. Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita” Bulgakovit sai rohkem loetud ülikooli ajal. Kustumata mulje jätsid „Teatriromaan“ ja novell „Saatanlikud munad“, aga Bulgakovi suursaavutuseks on kahtlemata „Meister ja Margarita“. Seda teost lugedes mõistsin, et elu pole mitte üksnes hirmus, vaid ka naljakas ja see tegi tuju pisut paremaks. Võimalus, et Saatan ja Jumal tegutsesid ka Stalini-aegses Moskvas, lisas optimismi ja suurendas lootust, et diktatuurid pole igavesed ega kõikvõimsad.

3. Gabriel Garcia Marquez „Sada aastat üksildust” R. Wagneri „Lendav Hollandlane“ rahvusooperis Estonia Suurepärane võimalus tutvuda Wagneri loominguga ka neil, kes on kuulnud, et Wagneri ooperid on pikad ja rasked ning mõistetavad ainult oope-

„Sada aastat üksildust“ avardas maailmatunnetust ja avas ukse erinevate rahvaste mõttemaailma. Ladina-Ameerika mõtlemine erineb Euroopa, Aasia või USA mõtlemisest. Mulle on jätnud tugeva mulje teisedki niinimetatud nuevo novella kirjandusvoolu esindajad nagu Llosa, Cortazar, Carpentier, kuid hiljuti meie seast lahkunud Marquez’i „Sada aastat üksildust“ on maagilise realismi lipulaev.

www.ekre.ee

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige

Eesti tähestiku 11. täht

Eesti Vabariik

... mobilis Riigivanem (vallasasi) ... Strandman

Tööriist

Partitiiv

Meeter

Kartlik

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige

Mänguasjad Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Lapsevanem

Mägi Armeenia vapil

Rohukaupmees

Toiduaine

VASTUS

Ansambel

Mehenimi

VASTUS jätkub Oskar

Suuhäälik

Soust Iraani uudisteagentuur

Vedelad jäätmed

Hüva Sademed Art director

Järjestikused tähed ... Gibson

..., vidi, vici

1051.

Alkoholitootja

Einstein ...liiter (10 liitrit)

Areaalid

Eesti rahvustoit Eesti teleseriaal

Olümpiapronks

Riik Aasias

Boston University

Kurja silmaga halva tekitamine Kirglik soov, tung, isu

Katari pealinn Hitleri julgeolekuteenistus (lüh.)

Soomusrong "Kapten ..."

Sõmer(ik)

... taevas, kapten laevas Tangens

...kate (vegetatsioon)

Faatum

...pill

Nõukaaegne repressiivorgan (lüh.) Ukraina rahvalaul

Naatrium

Delirium tremens

Instruction list

Teraapia Luuletuse "Mingem üles mägedele" autor

Reptiil

Kehv, nigel

Endine eesti bänd "... Aknad"

Küdoonia

Haldusüksus

Raadius

2(7)/2017

EESTI EEST!

Naisenimi Jook

Laupäev

Selles

... Vegas

...-Benz Meega segatud õietolm Setu lauluema (1877-1964)

Eesti riik ja Hiiumaa on loodud selleks, et ...............................

... Polaris (Põhjanael) Maletaja Plaatjas puitmaterjal Aili Paju romaan "Merkuuri ..."

Visual objects

Anno Domini Naisenimi Esialgne visand

Mehenimi

Komponent

... Lanka Kaaslasteta Riigikogu EKRE fraktsiooni liige

Veregrupp

Eesti tähestiku 14. täht Istutatav taim

Ukraina maakood Mõistus Porthose kamraad

Teose looja

Naisenimi Küla, kus asub Kuusiku lennuväli Kalavõrk

Ribonukleiinhape

Noot

Tuhkhaud

Fosfor

...kirves Paberkauba Küsitlusleht Strontsium (hellebard) ühik

Saksofonist Võõrtäht Vesi-, vee-

EKRE Tartu ringkonna juht

Amper "Bi-...-Bo" (end. kino Tallinnas)

...traat Paremad

Lakei ...-Hiir

Kõlblusõpetus Keskkoht

Puiestee

USA 43. president

Lõunalaius

Väär-, võlts-

Meistri abiline

How ... you?

Pinnamõõt

... 2000 (Euroopa kaitstavate alade võrgustik Secure Digital

... Mundi (maailma aastal)

Vanaesemetega kaupleja

Seedenõre

Mr. ... (Rowan Atkinson)

Baarium

Väike aed, sulg

Kuur (vene keeles)

Koeratõug

Puhkpill

Küsisõna Poetess ... Kolla (1933-1954) Kritseldama, mäkerdama

Avarii läbi teinud liiklusvahend Lahasematerjal

Sisalik

Liikluseeskiri

Elund

Isikuline asesõna

Vaimulik

Kestus, vältus

Tsentner

USA laulja ... Dylan ...mees (tütremees)

Asutav Kogu

2 x täht

Kaalium

...maadlus

Läti kirjanik ... Ikstena

Peeter Langovits/Postimees

Ese Rocca ... Mare

Allikavee radioaktiivsuse mõõtühik ...napp

Süd ...viiul ehk vioola Nii- ja ...sugune Radio Disney

"Väike ..." (F. Tuglas) Statistikavalitsus Kõnts

Mamps

Skandinaavia mäevaim

...-komando

Õ naaber

Reaumur

Jahiklass

EKRE liige, kirjanik

Eelmise lehenumbri ristsõna õige vastus on „Isu ühes otsas ja vastutustundetus teises“. Komplekti tooteid Saaremaa talupidajalt Maria Kaljustelt (www.ideafarm.ee) saavad loosi tahtel endale Urve Miidla Tallinnast, Ivi Laatsit Võrust, Tiit Jõeveer Tallinnast, Gerly Timusk Jõgevamaalt, Reeta Parmo Tartumaalt. Palju õnne! Käesoleva numbri ristsõna vastuseid ootame hiljemalt 4. juuniks 2017 aadressile ajaleht@ekre.ee või Toompuistee 4, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn 10142. Viis õnnelikku õigesti vastanut võidavad endale Mart Helme elulooraamatu „Õnnesärgis sündinud“. Palume vastuse juurde ära märkida ka selles ajalehenumbris kõige enam meeldinud kirjutise! Aitäh!

Kummalised

Trade union

Ristsõna vastus: Vastus: KESTA IGAVESTI JA MITTE KURADITKI KARTA ______________________________________________________ MINU LEMMIKARTIKKEL SELLES LEHES: ______________________________________________________ Nimi _________________________________________________ Telefon _____________________________________________ Aadress _____________________________________________

2(7)/2017

Konservatiivse Rahvaerakonna häälekandja

www.ekre.ee

Aita teha Eestit paremaks!

Liitu rahvuskonservatiividega! ANKEET Soovin astuda Eesti Konsevatiivse Rahvaerakonna liikmeks. Eesnimi _________________________________________ Perekonnanimi___________________________________ Isikukood________________________________________ Aadress _________________________________________ _________________________________________________ _________________________________________________ E-post___________________________________________ (Mobiil)telefon____________________________________ Saada liitumisavaldus aadressile: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Toompuiestee 4, Tallinn 10142 Meie kontorist võetakse teiega ühendust. Erakonna põhikirja ja programmiga saab tutvuda veebilehel www.ekre.ee NB! Liituda on võimalik ka erakonna kodulehel www.ekre.ee/liikmeks-astumine/, kus saate täita elektroonilise avalduse.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik Eesti partei, kelle vääramatu missioon on Eesti rahvuslike väärtuste ja huvide kaitse.