Skip to main content

Kaitse Kodu! nr 8 2026. a

Page 1

KAITsE KOdu! KAITSELIIDU AJAKIRI

8/2026

vABATAHTLIKE mORAALnE KOmPAss On KIndLALT PAIGAs

NAISKODUKAITSJAD HARJUTASID ORKAANIL SIHTÜKSUSTE TEGEVUSI PULSS PUNASES: KODUTÜTRED VÕISTLUSTULES


LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti


ImPREssum

KAITSELIIDU AJAKIRI

8/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: ANTS ANIMÄGI

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad üle 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

8/2026

3


sIsuKORd

6 SÜNDMUS

Kõige paremini korraldatud õppus – Kilp ja Mõõk

8 INIMENE

Margo Raju teekond Krabi rühma poisist Noorte Kotkaste peavanemaks

12 INIMENE

Major Mart Puusepp 85: Saaremaa poisist Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuks, laskespordi arendajaks ja unikaalse aumärkide kogu loojaks

16 VÄLJAÕPE

Elu pärast NAKi ehk vabatahtlike moraalne kompass on kindlalt paigas

20 VÄLJAÕPE

Tagala proovilepanek merel: kuidas jõuavad varud saartele ja haavatud saartelt mandrile?

22 VÄLJAÕPE

Kaitseliitlased ja päästeameti demineerimiskeskus puhastasid Utsali pommituspolügooni

pikka kasvu, füüsiliselt tugev ning 8 Olles mitmekülgsete teadmiste ja oskustega, sai ta

hakkama – võistlustelt toodi ära esikoht. Seal sai ta ka tuleristsed, kuidas suhelda vanemate poistega nii, et sind aktsepteeritaks.

26 VÄLJAÕPE

Võitluskunst aitab ellu jääda

28 HARITUD SÕDUR

CIMIC – mis see on ja millega seda süüakse?

30 HARITUD SÕDUR

Vägivallatu vastupanu – relv, mida kannab ühiskond

34 HARITUD SÕDUR

Droonide mõju kannatanute evakueerimisele Ukraina sõja kogemusel

40 MAAILMAPILK Leinaminutid

46 MAAILMAPILK

Venemaa mobiliseerib. So what?

46

Venemaa „sõjalises erioperatsioonis“ osalejad kui eksistentsiaalne oht Putini režiimile

Meie usume, et rahu naabrite vahel on võimalik, Venemaa toetab paraku Bernhardi mõttemudelit. See on automaatselt elu ja surma, sõja ja rahu küsimus ning meile omase elulaadi hoidmise nimel tuleb väga tõsiselt vaeva näha.

55 MAAILMAPILK

4

8/2026


AuTORId

AUTORID

62 SÕJARAUD

Eesti sõjamehe ikoonilised relvad 2. osa. Kergekuulipildujad

66 KUIDAS ...

Päike põue ehk Kuidas alternatiivsete vahenditega sooja saada

68 MEDITSIIN

Kindralmajor (e) MEELIS KIILI endine Kaitseliidu ülem Poliitikasse suundumine ei tähenda, et Meelis oleks minetanud huvi militaarteemade vastu. Kaugeltki mitte. Tal on, mida öelda. Teil on, mida lugeda.

JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile.

Viis õppusel ettetulevat vigastust: kuidas käitud?

70 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond harjutas Orkaanil sihtüksuste tegevusi

74 NOORED

Pulss punases: kodutütred võistlustules

78 AJALUGU

Ükskord prahvatab vimm ehk Alu lahing 1905

84 MILITAARTURISM

Luftwaffe muuseum – sõjalennunduse ajalugu sakslaste vaatevinklist

88 FILMIARVUSTUS

Säästumarketi tankifilm

90 RAAMATUARVUSTUS

Inimese mõõtu sõja lugu

Esmaabi mõte ei ole iga kriimu pärast õppust seisma panna ega ka mitte hambad ristis kõike lõpuni teha. Mõistlik abi algab hindamisest, jätkub õige võttega ja lõpeb vajaduse korral selge üleandmisega.

68

JUKKO NOONI vabatahtlik autor Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasukese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis. URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel. GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KRISTJAN LAUBHOLTS Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige. KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

8/2026

5


sündmus

KÕIGE PAREMINI KORRALDATUD ÕPPUS –

KILP JA MÕÕK Maakaitsepataljoni B-kompanii sai reservõppekogunemise kutse 4.–11. oktoobrini kestnud õppusele Kilp & Mõõk 2026. Allakirjutanu peab seda kõige paremini korraldatud reservõppekogunemiseks oma rohkem kui kümneaastase Kaitseliidu karjääri jooksul. Tekst: leitnant ALAN BIIN, kompaniiülema abi

Õ misele.

ppus toimus Kaitseväe keskpolügoonil ning oli üles ehitatud selliselt, et õppusel osaleja sai keskenduda ainult õppimisele ja oskuste täienda­

KÕIGEPEALT TEOORIA, SIIS PRAKTIKA

Keskpolügoonil olid erinevate harjuta­ tavate teemade koolituskohad. Rühm sõitis hommikul temale määratud koolituskohta ning tuli päeva lõpus Läsnale tagasi. Koolituskohtades võeti läbi kogu rühma relvastus, lasti nii Negevit kui ka Browningu kuulipildu­ jaid, samuti Carl Gustaf M4 tankitõrje granaadiheitjat, Instalaza tankitõrje­ lasku ja rauaalust granaadiheitjat, heideti käsigranaati ning ka 81 mm miinipildujad tegid oma vajalikud lasud ära. Pärast seda, kui koolitajad olid veendunud, et võitlejad oskavad neile määratud relvi käsitseda, algas kaevikute puhastamise õpe jalaväe­ jagudele. Kõigepealt teooria, siis har­ jutamine paukmoonaga ning seejärel teravmoonaga. Kasutusel olid tõusvad sihtmärgid, mis võimaldas tulejuhti­ mist ja andis tagasisidet tule täpsuse kohta. Treenitavatena osalenud üksused olid õppusel klientidena, mis tähendas seda, et igasugu administreerivat ja toetavat tegevust tuli teha minimaal­ selt. Iga rühm pidi ühe ööpäeva mehi­ tama keskpolügooni tõkestusposte, aga postide vahetus oli organiseeritud mõistlikul viisil, mis toetas väljaõpet ega venitanud päevakava. Õppusel kliendiks olemine oli eriti harjumatu meditsiinijaole, kes tava­

6

8/2026

pärase meditsiini GDs „haavatute“ ootamise ja sidumispunkti telgi kütmise asemel pidid samuti jao koosseisus harjutama kaeviku puhas­ tamist vastasest. Majutamine oli korraldatud Läsna teeninduslinnakus, kus on hea sile plats telgi püstitamiseks, võimalus elektrit kilbist telki tuua ning nor­ maalne söömis- ja hügieenitoimin­ gute taristu. Jah, priimusel toidu valmistamise ja välihügieeni osku­ sed on vajalikud, aga korralikult välja puhanud võitleja omandab õpeta­ tavat tunduvalt paremini kui külma telgi ja pooltoore toidu kangelaslik taluja. Mugavust lisas ka see, et formeerimiskohast Tallinnas saime keskpolügoonile mugavate reisibus­ sidega, mitte ei pidanud sõitma oma soomustatud Unimogide kastis.

VÕIMALIKULT REALISTLIK LÕPUHARJUTUS

Õppekogunemise lõpetuseks tuli kõigil rühmadel läbida lahinglaske­ harjutus, mille käigus pidi üks jagu vastase jao maha suruma, pionee­ rid rajama lõhkeainega läbipääsu tõketest kaevikuni ning jalaväerühm sisenema kaevikusse, puhastama kaeviku vastasest ning asuma sinna kaitsele. Vastase jalaväge ja transportööre matkisid tõusvad sihtmärgid, kaevikus varjuvaid vastase võitlejaid täis- ja poolfiguuri suurused pappmärgid, mille külge olid kinnitatud õhupal­ lid. Vastane loeti hävitatuks alates hetkest, mil kõik õhupallid tema küljes said katki lastud.

Kui tõke kaeviku ees oli virtuaalne, siis lõhkelaengud selle hävitamiseks olid ehtsad ning tänu sellele said kõik kuulda pauku ja tunda ka löök­ lainet. Käsigranaat, mille jao esimene mees enne kaevikusse sisenemist sinna sisse poetas, oli samuti ehtne. Miinipildujarühm teostas rünnakut toetavad löögid UXO alasse selliselt, et kaevikus olijatele olid tabamused nähtavad. Vastase miinipildujatuld imi­ teeris pioneerirühm lõhkelaengutega, mis lisas kaevikus varjujatele parajalt realismi. Droonijagu, kes matkis nii sõbralikke kui ka vaenulikke droone, uuris õppuse ajal AI-lt seda, kui kõva matsu teeb umbes 40 meetri kõrguselt kaevikusse kukutatav tennisepall, et mitte muutuda ohtlikuks oma võitle­ jatele. Kaitses oli vastase transportööride hävitamisel oluline roll raskekuulipildu­ ritel, keda abistanud UGV transportis relva ja laskemoona kaevikusse ning „haavatuid“ sealt minema. Möödunud õppus kinnitas kompanii­ ülema Jari Lauri Allan Laapase seisu­ kohta, et jalaväejaos on ainult kolm ametikohta – jaoülem, kuulipildur ja tankitõrjuja. Kui sellele erialarelvale määratud võitleja välja ei ilmu, siis peab jagu relva suutma efektiivselt kasutada. Mida paremini on kompanii liikmed välja õpetatud, seda paremaid välja­ õppeüritusi neile luua saab. Kui tun­ ned, et sinus on peidus droonimees, kuulipildur, tankitõrjuja või automaa­ tur, siis võta ühendust liitumine@ pohjakompanii.ee.


SILVER JAANSON

sündmus


InImEnE

mARGO RAJu

TEEKOnd KRABI RüHmA POIsIsT nOORTE KOTKAsTE PEAvAnEmAKs Üks esimesi asju, mida Margo Raju selle sügise hakul Noorte Kotkaste peavanemaks saades tegi, oli minna parimate noortega presidendi vastuvõtule. Margo teab omast käest, mida nõuab parimaks kotkaks saamine. Aga kõigest järgemööda. Tekst: MERIKE MÄGISE, vabatahtlik autor EVE TÄHT, Kaitseliidu Võrumaa maleva noorteinstruktor

M

argo astus noorkotkaks juba 2007. aastal ja temast sai Krabi rühma liige. Too­ nane Krabi rühm oli tegus, vanemad poisid saavutasid võistlustel häid tulemusi. Rühmajuhid mõtlesid varakult järelkasvule ja tänu sellele panustati palju nooremate väljaõppesse. Margo jäi neile silma oma motiveeri­ tuse ja sõnapidamisega. Nii saadeti ta juba 3. klassi õpilasena orientee­ rumiskoolitusele, kus said aluse tema head kaarditundmise ja orienteerumise oskused. 2010. aastal, 11aastase poisikesena, osales Margo salgajuhtide koolitusel ja temast sai salgajuht. Samal aastal läbis ta oma esimese maakondliku retke. Olles pikka kasvu, füüsiliselt tugev ning mitmekülgsete teadmiste ja oskustega, sai ta hakkama – võist­ lustelt toodi ära esikoht. Seal sai ta ka tuleristsed, kuidas suhelda vanemate poistega nii, et sind aktsepteeritaks.

8

8/2026

Noorkotkana oli Margo aktiivne ja teadmishimuline. Tema oli alati valmis kõike õppima ja uusi asju katsetama. Tänaseni on tal meeles tolleaegse rühma poiste aktiivsus ja ühtekuulu­ vustunne. Meeskonnatöö oskused olid ka võist­ lustel nende põhitrumbiks. Ülesanded olid jagatud ja, nagu poisid hiljem naeruga pooleks on meenutanud, kuulusid meeskonda aju (Margo), juht, tujutõstja ja käsutäitja. Et nalja ja naeru jätkus kogu aeg, olid nad juhendajatele pinnuks silmas. Vahel ähvardati neid sellepärast võistluselt­ ürituselt minemagi saata. Kõige selle taustal suutsid nad oma ülesanded ikka teistega võrreldes paremini ära teha. Kuidas see neil õnnestus, jäi kõrvalseisjatele ja küllap neile endalegi sageli selgusetuks.

KAVALUS JA MEESKONNATÖÖ VIISID SIHILE Igatahes paistsid poisid silma ori­ ginaalsete lahendustega. Kord oli


InImEnE

tegevuspunktis ülesanne, kus oli tarvis neljakesi matil seistes matt ümber pöörata. Vana tuttav ülesanne. Nemad lahendasid selle nii, et üks poiss võttis teise selga ja Margo kui kõige pikem tõstis lühima poisi jalgupidi üles. Väikse poisi ülesandeks jäi matt kiirelt ümber kerida. Ühtegi ülesannet ei tormatud kohe lahendama. Võeti aega instruktsiooni lugemiseks. Muidugi eesmärgiga leida sealt midagi, mis oli koostajatel kahe silma vahele jäänud. Kui ikka vee keet­ mise ülesande juures oli märge, et „aeg läheb käima siis, kui võistleja läheb vee järele“, siis võib ju arvata, et enne pandi priimus põlema ja alles seejärel toodi tilgake vett. Väikses rühmas pole sul võimalust kusagilt viilida. Kui kord juba aktiivne ja tubli oled, tuleb teha kõike. Kui vaadata võistluste loetelu, kus Margo noorkotkana osalenud on, siis puudub sellest vaid malevõistlus. Seda arvata­ vasti põhjusel, et Võrumaal korraldati male­ ja kabevõistlused samal ajal, seega pidi tegema valiku. 2010. aastal valiti Margo Võrumaa Noorte Kotkaste maleva aasta noor­ kotkaks. Erinevaid tunnustusi on tal aastate jooksul kogunenud mitmeid, sealhulgas on talle omistatud nii noorhauka kui ka noorkotka hoolsus­ pael.

SILVER JAANSON

Samuti oli Margo tegus laagrites, matkadel ja muudel üritustel. Ta oskas juba varakult oma aega ise nii planee­ rida, et saaks kõige meeldivaga tegelda. Väikses koolis vajasid tema panustamist ka õpetajad: muusika­ õpetaja tahtis ikka, et ta laulaks, kehalise kasvatuse õpetaja saatis erinevatele võistlustele. Teised õpetajad ootasid, et

8/2026

9


ta õpiks hästi. Margo õnneks sai ta igas olukorras loota oma täditütrest klassiõele, kes oli nende klassi ainuke tüdruk. Ka siis, kui oli vaja teha väik­ seid koerustükke. Sest süüdlast otsiti enamasti mujalt.

ISESEISVUS, MUUSIKA JA TUNNUSTUSED

Ise endaga hakkama saama õppis Margo varakult. Juba koolieelikuna sõitis ta külas jalgrattaga ringi, mängis teiste lastega ja suhtles kõikidega. Vabadus ja iseseisvus tähendasid ka vastutustunnet ja seda tal jagus. Elades olematu bussiliiklusega maakohas, otsustas ta laulma hakata poistekooris. Pärast koolipäeva maa­ konnakeskusse ja tagasi saamine vajas iga kord korralikku kombineerimist ja võimaluste otsimist. Margo osales Audru laululaagris ning laulis ühend­ 10

8/2026

kooris noorkotkaste 80. aastapäeva aktusel Pärnus. Meeskooris laulab ta tänaseni. Kodunt sai Margo kaasa oskuse teha igasuguseid maamajapidamises vaja­ likke töid. Hiljem endale kodu rajades täiendas ta oma teadmisi raamatukogus. Oma ehitusoskusi on ta rakendanud ka töös noortega. Selle eest pälvis Võrumaa Noorte Kotkaste malev ja 2023. aastal nende malevapealikuks saanud Margo Kaitseliidu 2025. aasta teo tiitli. Nimelt toimus 26.–28. augustini 2025 Võrumaal Kuutsis Varstu noorkotkaste erikatselaager, mille eestvedajaks ja projekti ellukutsujaks oli Margo. Silmapaistev ettevõtmine ühendas praktilise töö, meeskonnavaimu, isa­ maalise kasvatuse ning ehitusoskuste õppimise. Kolme päeva jooksul läbisid noored peaaegu kogu ehitusprotsessi

palkide koorimisest ja seinte ladumi­ sest kuni konstruktsiooni kinnitamise ja rajatise pinnasega katmiseni. Töö oli füüsiliselt nõudlik, kuid valminud punker pakkus osalejatele võimast saa­ vutustunnet ja siirast uhkust tehtu üle. Valminud punker asub Eesti kodu mälestuskompleksi juures ning leiab praktilist kasutust laagrites öömajana ja väljaõppe osana. Noortel on plaanis rajatist tulevikus veelgi täiustada.

JUHINA TAGASI JUURTE JUURDE

Pärast põhikooli lõpetamist asus Margo õppima Tartusse gümnaasiumi. Lõpetades oli tema valik kindel: ta astus Kaitseväe Akadeemiasse. Kui 2017. aastani Krabi rühma tege­ vuses osalenud ning siis sealt vanuse tõttu välja arvatud Margole tehti ette­ panek asuda Võrumaa noorkotkaste

VÕRUMAA NK/KT FOTOKOGU

Noorte Kotkaste 94. aastapäeva pidulik koondus 27. mail 2024 Võrumaal Nõiariigis


InImEnE Kommentaar:

sIsu, sITKus JA sIHT KAITsEväE AKAdEEmIAs

VÕRUMAA NK/KT FOTOKOGU

MIHKEL VESKI, reservleitnant, Riigikaitse Kaitseinvesteeringute Keskuse projektijuht ja Margo Raju kunagine kursusekaaslane

Noorte Kotkaste 80. aastapäeva tähistamine Võrus, Margo paremalt teine (rühmapealiku kõrval). 15. mai 2010

pealikuks, ei võtnud ta seda pakkumist vastu kergekäeliselt. Mõtles ja kaalus pikalt, enne kui otsustas nõusse jääda. Olid tal ju käepärast head mälestu­ sed enda kotka­aastatest, millele olid lisandunud kogemused teenistusest Kaitseväes. Ta ise on öelnud, et suurimaks ülla­ tuseks oli talle avastus, kui palju aega panustavad vabatahtlikud noortejuhid tegelikult oma ürituste ja võistluste ettevalmistustesse ja läbiviimisse, lapsena ju seda ei märganud. Margo ei torma kohe lahendusi pak­ kuma ega olukorda sekkuma. Ta võtab aega vaatamiseks ja kuulamiseks, püüab aru saada, kuidas süsteem tege­ likult töötab, arvestab teiste seisukoh­ tadega ja alles siis teeb otsuse. Ta on innovaatiline, valmis positiivseteks muutusteks, kuid kindlasti ei torma neid ülepeakaela läbi viima. Margo hoiab au sees ka meie aja­ lugu. Noorte Kotkaste 95. aastapäeva tähistamisele Võrru tõi ta kaasa Teise maailmasõja eelse noorkotka ja NK Võrumaa maleva Krabi rühma vana­ kotka Voldemar Kiinoja, kes meenutas noorkotkaste organisatsiooni tegevusi, taasloomist Võrumaal ja selle põhi­ mõtteid. Üks on kindel, Margol on tekkinud noortega hea kontakt. Tal jätkub kan­ natust rahulikult selgitada ja õpetada, kuidas midagi tehakse. Tagasiside tehtule on aus ja konstruktiivne.

TASAKAALUKAS JA TULEVIKKU VAATAV JUHT

Täna, astudes vastu uutele proovikivi­ dele Noorte Kotkaste peavanemana, on Margo Raju teekonna ring täis saanud. Poiss, kes kunagi tegi Krabi rühmas kaardi ja kompassiga esimesi samme, juhib nüüd tervet organisatsiooni. Nagu kinnitas Noorte Kotkaste pea­ vanema asetäitja Maris Esko, on Margo näidanud end igapäevategemistes äärmiselt tasakaaluka ja põhjalikuna. Kõigile selle aja jooksul ette tulnud muredele on ta rahulikult ja sihipära­ selt lahendused leidnud. „Margo ei karda küsida ega tunnistada, kui ta kõike veel ei tea. Talle on oluline leida parim võimalik lahendus, mitte lihtsalt kõige kiirem vastus,“ tunnustab Esko ka Margo oskust leida inimesi, kes oskavad talle nõu anda, kui endal pole kohe vastust võtta. Ehkki Margo on oma tegemistes äär­ miselt põhjalik, kaalub enne otsuste langetamist erinevaid võimalusi ja kuulab ära ka teiste arvamused, on Esko hinnangul üks tema suurimaid tugevusi huumorimeel. Nimelt oskab värske kotkaste peavanem isegi kee­ ruliste otsuste juures nalja teha, mis aitab pingelisemaid olukordi veidi kergemalt võtta. Tema senine elukäik kinnitab, et tõe­ line juht ei kasva mitte käskude, vaid isikliku eeskuju, huumori, sitkuse ja vankumatu pühendumise kaudu.

„Mul oli au tutvuda Margo Rajuga Kaitseväe Akadeemias, kus ta oli minu kursusevend 22. maaväe põhikursusel. Hea kokkusattumusena olime Margoga samas jaos, mistõttu oli meil algusest peale võimalik ohtralt õlatunnet kasva­ tada. Juba esimese kursuse sügisest mee­ nub juhus, kui rühma rünnakuharjutuse eel küsiti, kas keegi on valmis Browning M2 raskekuulipilduja jalgsi rünnakule kaasa võtma. Margo oli esimene, kes algatust üles näitas ja mindki kaasa tõmbas. Mulle tõi see kaasa hulga üsna piinarikkaid sisseimbumiskilomeetreid raskekuulipildujat kandes, kuid võimal­ das saada hea kogemuse ning õppida palju kaaslase sisu ja sitkuse kohta. Just sisust, sitkusest ja tahtest ei ole Margol kunagi puudu jäänud, ta on seda korduvalt tõendanud nii õpingute vältel kui ka hiljem teenistuses Eesti Kaitseväe ohvitserina. Margole on iseloomulik aktiivsus igal rindel. Mäletan, kuidas ta juba õpingute ajal leidis aega nii õpinguteks, kadeti­ kogu tegevustesse panustamiseks kui ka mitmekülgseks spordiks. Pole vähem oluline, et Margo on hea huumorimeelega seltskonna hing, sest see omadus aitab keerulisel hetkel karja koos hoida ning uut indu anda. Kui jõud on otsas, aga pool jooksukraavist veel kaevamata, viskab Margo mingi krõbeda nalja, haarab siis labida enda kätte ja tõmbab oma entusiasmiga kaasa teisedki. Ikka ja aina väärib minu siirast imetlust tema pühendumine Eesti riigi asjale, läbi ja lõhki. Olukorras, kus ma ise pärast pikki õppusenädalaid end tihti ramp­ väsinuna tundsin, võttis Margo vaevaks terved nädalavahetused energiliselt noorkotkaid ja kodutütreid kasvatada, et seejärel esmaspäeval põhitöö osana taas pikka metsalaagrisse siirduda. Ma ei kujuta ette sobivamat inimest noorkotkaste peavanema rolli. Tuult tiibadesse, kotkapealik!“ 8/2026

11


SILVER JAANSON

mAJOR mART PuusEPP 85: sAAREmAA POIsIsT KAITsELIIdu TALLInnA mALEvA PEALIKuKs, LAsKEsPORdI AREndAJAKs JA unIKAALsE AumäRKIdE KOGu LOOJAKs Tänavu 11. novembril tähistab oma väärikat 85. sünnipäeva major Mart Puusepp – mees, kelle elulugu on sama kirev ja teguderohke kui Eesti riigi lähiajalugu. Tekst: EDUARD NIKKARI, Tallinna maleva ajaloopealik

12

8/2026


inimene

S

aaremaal Torgu vallas Ohes­ saare külas sündinud Mart Puusepp on jätnud sügava jälje Eesti riigikaitsesse, juhtides aastakümne jooksul Kaitseliidu Tallinna malevat. Kuid tema haare on palju laiem: ta on rahvusvahelise kate­ gooria laskespordikohtunik ja lasketree­ ner, osalenud Worldloppeti meistrina suusamaratonidel ning Eesti ühe uni­ kaalsema ja tuhandeid eksponaate loen­ dava aumärkide kollektsiooni omanik. Vaatasime koos juubilariga tagasi elule, mis on täis isamaalist pühendumist, sportlikku indu ja kogumiskirge.

Te olite Kaitseliidu Tallinna maleva pealik aastatel 1994–2005, mil organisatsiooni alles uuesti üles ehitati. Millised olid selle perioodi kõige suuremad väljakutsed? „Kui 1990. aasta kevadel algas Kaitseliidu taastamine, töötasin ma ETKVLi ehitusvalitsuses juhataja asetäitjana. Meie kontor asus Tallinnas Türi tänaval: ühel pool teed oli ehitus­ valitsus ja otse selle vastas mööblivab­ rik Kooperaator, mis mõlemad kuulusid ETKVLi süsteemi. Kevadel levis teade, et Kooperaatori klubihoones korraldatakse Tondi Kaitseliidu asutamiskoosolek. Võtsin mõned oma alluvad kaasa ja läk­ sime kohale, et näha, kui palju mõtte­ kaaslasi kokku tuleb. Meid oli koos­ olekul umbes 40 inimest. Kohal viibis ka hilisem Kaitseliidu ülem Kalle Eller, kes pidas põhjaliku kõne Kaitseliidu ideest ja organisatsiooni ametlikust taastamisest. Meie asutamiskoosole­ kuga oli tihedalt seotud ka kohalik kodanike komitee, kelle ruume saime hiljem kasutada koosolekuteks ja uute liikmete vastuvõtmiseks. Koosoleku lõpus oli vaja valida üksusele pealik ja juhatus. Kuna minu lapsepõlvest saadik kogutud teadmised Kaitseliidu ajaloost ja struktuurist olid teistega võrreldes muljetavaldavad, valitigi mind Tondi Kaitseliidu rühmapealikuks.

Kert kutsus mind enda juurde. Ta selgitas, et Tallinna malev vajab hädasti uut pealikku, sest ametis olev mees jätkab peagi teenistust peastaa­ bis. Minu malevapealikuks olles sai Kaitseliit endale ka praeguse Tallinna maleva staabihoone Narva maantee 81. Võtsime selle kinnistu ametlikult üle 1994. aastal Vene Föderatsiooni mereväelt, kes pidas tollal hoones oma meditsiiniüksust. Vene mereväelased olid seejuures üllatavalt korrektsed ja ausad: nad andsid meile kõik võtmed üle ega lõhkunud majast lahkudes mitte midagi. Hoone oli heas korras, meie teha jäi esialgu vaid ruumide põhjalik koristamine ja hilisem remont, et kohandada see Kaitseliidu vajadustele. Kui rääkida veel minu malevapealiku perioodi proovikividest, siis kindlasti tooksin välja koostöö politsei- ja pääste­ametiga, maleva aastapäeva tähistamise Lillepaviljonis, maleva hoonete renoveerimise, malevlaste ühiste suvepäevade korraldamise Eesti eri saartel ning väljaõppe jätkamise, mille oli käivitanud eelmine maleva­ pealik Hillar Tint. Koos politseiga tegime mitu aastat jär­ jest abipolitseinike koolitusi. Koolitusi korraldas peamiselt politsei, kuid tun­ nistused allkirjastasin mina. Käisime koos politseiga patrullides ja avasime Tallinna linnaosades korrakaitse­ punktid, kus osalesid abipolitseinikud. Nendes punktides oli isegi ööpäevane valve. Iga malevkond organiseeris sinna ööseks ühe mehe valvesse, kelle ülesanne oli teada anda, kui midagi vaja on. See oli tollel ajal päris tõsine tegevus koos politseiga.

1992. aasta kevadel läbisin Kaitseväe peastaabi korraldatud ohvitseride kursused. Enne ohvitseriks saamist oli mulle antud vanemveebli auaste ning täitsin Lõuna üksikrühma ja -kompanii pealiku kohuseid. Arvatavasti 1995. aastal, kui toimus ametlik auastmete andmine, omistati mulle juba noorem­ leitnandi auaste.

Päästeametit abistasime peamiselt metsapõlengute kustutamisel. Meenub Aegviidu põleng, mis oli erakordselt ränk. Nii mõnigi meie mees tuli sealt tagasi kopsuvigastustega, mõni osaleja suisa minestas. Pärast seda ütlesin päästeametile, et Kaitseliit ei tule mitte kuhugi appi enne, kui te ei ole meile korraldanud kursust selle kohta, kuidas metsapõlengutel käituda ja ohutult osaleda. Pärast seda hakkaski päästeamet koolitusi korraldama, kui oli soov meie mehi appi saada.

Murranguline hetk saabus 1994. aastal, kui Kaitseliidu ülem major Johannes

Mõte korraldada malevlaste iga-aasta­ seid suviseid väljasõite Eesti saartele

tuli mul sellest, et kuigi ametlikult saime vabatahtlikega iga nädal staabi­ koosolekutel kokku, oli niisama oma­ vahelist läbikäimist vähe. Tekkis idee sõita kuskile loodusesse, olla seal paar päeva koos ja omavahel suhelda. Vabas vormis, mitte ametlikus staabiõhkkon­ nas saab läbi arutada üksteise mõtteid ja kuidas Kaitseliidus asju edasi viia. Rahvusvahelist koostööd tegi malev peamiselt soomlastega. Alguse sai see sellest, et meie malevas puudusid ohvitserid, kellel olnuks teadmised ja oskused teatud spetsiifilistes vald­ kondades – pioneeriõpe, taktikaline laskmine, linnalahing jms – väljaõpet korraldada. Koostööd oli hea arendada, kuna meil oli juba varasemast olemas kontakt (Jukka Mattila jt) 1991.–1992. aasta sissikoolitustelt, mida korral­ dasid soomlased. Sealt meie koostöö pihta hakkaski. Üks minuaegsetest kontaktidest Soomes oli Markus Anaja. Maleva aastapäevi tähistasime põhi­ liselt Lillepaviljonis. Meie vastuvõtte külastasid Tallinna linnapea, linna­ osavanemad, kaitseminister, Kaitseväe juhataja, politsei peadirektor, Tallinna prefekt, peaminister ning sise- ja väliskoostöö partnerid. Külalisi tervi­ tas alati kas Kaitseliidu laulukoor või maleva orkester, mõni ajaloolane tegi sissevaate Kaitseliidu või maleva aja­ lukku. Meenub, et kindral Kert helistas järgmine päev tagasi ja ütles, et ma peaksin igale peastaabi ohvitserile näitama, kuidas tuleb sellist sünd­ must tähistada, ja et Tallinna maleva aastapäevavastuvõtt võiks olla teistele eeskujuks.“

Olete olnud pikaajaline Eesti Laskurliidu juhatuse liige (2002–2023) ja kohtunike kogu esimees kuni aastani 2023. Samuti Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK asutajaliige ja siiani selle juhatuse esimees. Kuidas jõudsite laskespordini ning kuidas hindate Kaitseliidu laskespordi praegust olukorda ja tulevikuväljavaateid? „Taastatud Kaitseliidus hakkasin tõsi­ semalt tegelema laskmise ja laskespor­ diga. Seda eelkõige tänu Ivo Helvikule, kes oli meil maleva staabis relvur ja kantseleiülem. Ta oli varem töötanud Tallinna tselluloosivabriku lasketiirus Sossimäel. Oli seal olnud lasketree­ ner ja tal olid tiirus kõik tuttavad. Tema kaudu saimegi sinna treenima. Kunagine tselluloosivabriku klubi 8/2026

13


inimene oli likvideeritud ja ruum seisis nüüd jõude. Tiirus oli palju relvi, mida saime hakata kasutama, ning neid sai soetada nii malevale kui ka kaitseliitlastele. Laskespordi kohtunikuks sain aastal 2004, kui Mati Mark1 mind kursustele saatis, põhjendades, et nagunii oled iga päev lasketiirus ja võistlustel on kohtunikke vaja. Laskurliidu juhatusse olen kuulunud aastatel 2002–2023 ning Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK juhatuse esimees olen selle algusest kuni tänaseni. Praegu on klubis päris palju noori laskureid, kelle areng on selline, et nad on Eesti tasemel juba medalitele tulnud. Meie klubi on aastate jooksul saanud EMilt ja MMilt 39 medalit, mida ei ole vastu panna ühelgi teisel Eesti laskeklu­ bil. Tänu meile on saanud medaleid ka teised laskeklubid, näiteks Narva laskespordiklubi, kelle liikmeid oleme võistlustele kaasanud, kui meie oma võistlejad ei saanud osaleda. Ka Elva laskespordiklubi ainus rahvusvaheline medal on saadud meie võistkonnas osaledes. Meie klubi noorte liikmete üldine tase on võrreldav teiste Eestis tegutsevate klubide omaga.

aumärgid ja ordenid, mida välisriigid on läbi aegade eestlastele andnud. Kui rääkida kollektsiooni algusest, siis tuleb minna tagasi aega, mil Eestimaale jõudis Teine maailmasõda. Enne sõda oli meie perel kodukülas suur talumaja. Sõja esimese ja teise laine ajal kasutati meie taluhooneid sõjaväehaiglana ehk laatsaretina. Meie maja suured elutoad ja õuekambrid, nagu riidekamber ja teised ruumid, tehti tühjaks ning igale poole paigutati laatsareti tarvis voodid sisse. Seetõttu vedeles talus igal pool sõjaga seotud asju. Nagu teame, oli Sõrve poolsaare kant suur sõjatanner, kus toimusid verised lahingud.

Lisaks laskespordile olete tuntud ka suusaradadelt – olete suusamaratonide veteran ja Worldloppeti meister. Kust leiate selle väe ja energia, et ikka ja jälle starti asuda? „Minul on mõned medalid Eesti suusamaratonidelt. Eestis tegutseb Worldloppeti klubi, mis organiseerib suusamaratonidel käimist välisriikides. Maratone olen sõitnud 24 välisriigis. Nendest 20 riiki kuuluvad Worldloppeti sarja ja osa Euroloppeti sarja – mõle­ mad sarjad olen läbi sõitnud. Olen päl­ vinud Worldloppeti Global Skier’i (või Global Master’i) tiitli, mis antakse siis, kui oled kõik maratonid läbi sõitnud. Minu tiitlil on maailmas 65. number. Pärast 80. eluaastat hakkasin sõitma lühemaid distantse, sest pikkadeks distantsideks valmistumiseks polnud Eestis aastaid lund. Lühidistantsidest on mul kümnest üheksa sõidetud – vaid üks jäi koroonaaja tõttu sõitmata. Kokku olen saanud viis Worldloppeti ja kaks Euroloppeti meistri tiitlit.“

Teie loodud aumärkide ja ordenite kollektsioon (eriti teiste riikide poolt eestlastele antud teenetemärgid) on ainulaadne ja sisaldab tuhandeid eksponaate. Kuidas sündis idee just sellist spetsiifilist kogu looma hakata? „Minu kollektsioonis on täna üle 2000 eksponaadi. Sellest suure osa – umbes 1400 eset – moodustavad spetsiaalselt KAITSELIIDU ARHIIV

Kaitseliidu ja laskespordi kaudu jõudsin laskekohtuniku ja treeneri paberite tegemiseni. Jällegi tänu Mati Markile, kes ütles: oled lasketiiru korda teinud, nüüd on aeg laskmisega tegelema hakata. Mina olen 6. kate­ gooria lasketreener ehk vanemtreener. Laskekohtunikuna on mul rahvus­ vaheline B-kategooria. A-kategooriat ma ei saa, sest ma ei valda puhtalt

inglise keelt, mis on selle kategooria eeltingimus. Olen spetsialiseerunud õhk- ja sportrelvade treeneriks. Hetkel ma enam aktiivne treener ei ole – pigem nõustan ja olen laskjatele mentoriks.“

Kaitseliidu Tallinna maleva pealik leitnant Mart Puusepp. 1990. aastate teine pool 14

8/2026

Kui venelased sisse tulid, tõsteti meie kodukohas kolm küla täiesti tühjaks. Öeldi, et need majad on Vene sõjaväe kasutuses ja teie minge, kuhu tahate. Võtke oma nodi kaasa nii palju kui jõuate ja hakake astuma. Kui me siis ükskord metsast koju jõudsime – pärast seda, kui olid läinud nii vankad kui ka sakslased –, leidsime kodu­ kohast hukkunud sõjameeste riideid ja asju. Neid oli nii hoonetes kui ka õue peal. Mahajäetud riietel olid küljes märgid. Mina hakkasin neid kokku kor­ jama, sest need olid minu jaoks uued ja huvitavad. Ise ma neist muidugi midagi ei jaganud, sest olin siis kõigest 4–5aastane. Lapsena kokku korjatud sõjameeste aumärgid seisid mul kaua aega niisama, kuni ükskord tulid välja mehed, kes olid ise teeninud Saksa sõjaväes ja laskurkorpuses. Tasapisi juhtus nii, et need mehed hakkasid oma aumärke mulle andma, mille tulemusena hakkas mul neid vähehaa­ val kogunema. Suures plaanis niimoodi see aumärkide ja teenetemärkide kogumine alguse saigi. Oma kogu põhiosale sain tugeva aluse 1990. aastate alguses Tallinna Kadaka turul, kus tol ajal sai pisku raha eest osta peaaegu kõike. Just siis tekkiski mul idee, et ma ei hakka koguma kõiki aumärke ja medaleid, vaid keskendun neile, mida välisriigid on läbi aegade eestlastele andnud. Minu kogu kesk­ punktiks jäi Teine maailmasõda – siis on sellel kogumisel ka sügavam mõte. Teise maailmasõja aumärkide kogu on täna väljas Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus. Praegu on sealt mulle teadaolevalt puudu veel vaid üks medal ehk orden, mis on pärit Mongooliast.


ALLIKAS: KAITSELIIDU ARHIIV

inimene

Autasude kätteandmise tseremoonia Kaitseliidu Tallinna maleva staabis 2002. aastal. Vasakult: Markus Anaja ja Erkki Andersson Soome Reserviläisliitto Helsingi Piirist ning Tallinna maleva pealik kapten Mart Puusepp

Minu kogu väärtust on hinnatud nii kõrgeks, et pälvisin Robert de Caluwé rahvusvahelise heraldikaauhinna – fale­ ristika teeneteristi2, mida ükski teine eestlane pole saanud ning mida antakse välja väga harva. Tunnustuse sain 2005. aastal. Tunnustuses toodi välja, et sellist kogu ei ole mitte kellelgi. Esildise tegid Soome kollektsionäärid, kes on olnud minuga kontaktis ning teadsid minu kogu teemat ja ajalugu. Olen korraldanud ka üleriigilisi näitusi, sealhulgas Kaitseliidus. Ametlikult on registreeritud 35 näi­ tust, kus ma oma erinevate kogudega olen osalenud. Kui ma ükskord siit Männiku lasketiirust lahkun, leian kogule uue koha Saaremaal Sõrves, kunagise koolimaja hoones, kus ma ise koolis käisin.“

Te olete sündinud Saaremaal Torgu vallas Ohessaare külas ning hoiate siiani sidet oma kodukandiga (olles seotud ka Torgu Kuningriigi tegemistega). Kuidas on Saaremaa ja Sõrve mehe jonn mõjutanud teie eluteed ja otsuseid? „Minu ema suri kopsupõletikku kõigest kaks päeva enne minu aastaseks saa­ mist. Sel ajal möllas sõda ning mingit

arstiabi ei olnud kahjuks saadaval. Emal olevat olnud väga kõrge palavik, mis päädiski ränga kopsupõletikuga. Ise ma seda aega muidugi ei mäleta – kõigest sellest räägiti mulle alles hiljem, kui olin juba vanem ja hakkasin asjadest aru saama. Pärast ema kaotust jäin isapoolse vanaema kasvatada, kes hoidis ja suunas mind kuni oma sur­ mani 1954. aastal. Pean oma vanaema maailma kõige targemaks inimeseks, kuigi ta oli käinud kõigest kaks talve külakoolis. Hoolimata lühikesest kooliteest oskas ta nii saksa kui ka vene keelt ning luges pidevalt väga palju. Tänu temale oli meil kodus suur ja väärtuslik eestiaegne raamatukogu, mis oli mulle väga tähtis.

gent Andrus Siimon, kes on juhatanud mitmeid noortekoore.

Pärast vanaema surma, kui olin vaid 13aastane, jäin oma tädi hoole alla. Oli 1958. aasta, kui ilma isa ja emata jää­ nud lapsed koguti kokku, sest suurele Venemaa tööstusele oli hädasti uut tööjõudu vaja. Nii toodi mindki Tallinna tööstuskooli – tapi korras, nagu sel ajal kombeks oli. Olen kogu elu pidanud üksinda hakkama saama. Minust mõni aasta vanem õde võeti kasvatada ema vanemate juurde. Nüüdseks on õde juba surnud. Tema poeg on aga tuntud diri­

Intervjuu major Mart Puusepaga tegime 2026. aasta septembris ja oktoobris Harjumaal, Kaitseliidu Männiku laske­ tiirus. Pikem versioon intervjuust on kättesaadav Tallinna maleva kodulehel.

Minu vanematekodust on säilinud ainult 1812. aastast pärinev ait, kõik ülejäänud hooned on kahjuks maha põlenud ja hävinud. Vanaema jut­ tude järgi mäletan, et tema suguvõsa oli seal elanud juba viiendat põlve. Kunagi olevat külla tulnud kaks venda, kes ehitasid oma kodud kahele poole külateed. Nende järglaste kodud ja talud nimedega Innuse ja Hinnuse on kahel pool teed praegugi. Olen väga tahtnud selle talu ajalugu põhjalikumalt uurida, kuid paraku on just Sõrvega seotud kirikuraamatud hävinud või sõjatules ära põletatud.“

VIITED: 1

2

Mati Mark (9. märts 1941 – 21. september 2008) oli üks Eesti ajaloo mõjukamaid ja autoriteetsemaid laskespordi- ja üldspordijuhte. Ta oli tunnustatud laskesportlane, Eesti meister, tipptreener ning pikaaegne spordifunktsionäär. Robert de Caluwé rahvusvahelise heraldikaauhinna laureaatide autasustamine | Eesti Muinsuskaitse Selts

8/2026

15


väljaõpe

Kain Kivissaar


väljaõpe

ELU PÄRAST NAKi

EHK VABATAHTLIKE MORAALNE KOMPASS ON KINDLALT PAIGAS Samal ajal, kui nii mõnigi kaasmaalane nuputab, kuis ohu korral Eestist kiiresti Hispaania päikserannikule pageda, teavad Kaitseliidu vabatahtlikud võitlejad kodunurga iga ristmikku, silda, alajaama või mobiilimasti, mille kaitseks võetakse positsioon sisse kasvõi viimase hingetõmbeni. Tekst ja fotod: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

N

agu paljud keskea lähene­ des Kaitseliiduga liitunud mehed, pole ka Viru maleva maakaitsekompanii jaoülem Kain Kivissaar läbinud ajateenistust. Ta tõdeb, et noorena ei saanud tervisekontrollist läbi. „Ma ei tunne, et ajateenistuse läbi­ nud kaitseliitlastel ja minul, kes pole ajateenistuses käinud, oleks praegu mingit vahet. Arvan, et mõnelgi ajateenistuses käinul, kes teenis, sest pidi, puudub nii kindel moraalne kompass nagu vabatahtlikel. Ma käin ju vabatahtlikuna metsas, tulen kodust oma pere juurest ära, külmetan siin ja saan märjaks. Kui ma mõne kaitseväes käinud sõbraga räägin, kui äge see on, ja kutsun teda Kaitseliitu, ei saa mitmedki aru, milleks mul seda vaja,“ laiutab ta käsi. Kain liitus Kaitseliiduga 2016. aas­ tal, kuid vahepeal viis elu võõrsile ja regulaarselt hakkas mees Kaitseliiduga väljas käima nii 4–5 aastat tagasi. Ta lõi isuga kaasa peaaegu igal Viru maleva õppusel ja laskepäeval, nii et parimatel aastatel kogunes aktiivsus­ tunde 800 kanti.

ÜLIVAJALIK, INFORMATIIVNE JA ARENDAV Möödunud sügisel läks ta Kirde maakaitse­ ringkonna

nooremallohvitseride kursusele. Vabariigi aastapäeva eel lõppenud kursust meenutades jätkub tal üksnes kiidusõnu: „NAKi kursus oli suureks enesearenguks, sain palju teada, kuidas olukordades käituda, milline vastutus lasub jaoülemal. See oli ülimalt vajalik, informatiivne ja arendav.“ Kevadisel suurõppuse nädalal sai Kain juba ka ise jaoülema rolli täita, kui senine jaoülem viidi rühmaülemaks. Siis sai ta aru vastutusest, sellega kaas­ nevast pingest ning vajadusest suuta kiiresti otsuseid vastu võtta. Uue väljaõppeperioodi hakul on ta ootuses, et saaks õpitut rakendada. Ta arutleb, et kui oleks võimalik ja tema teha, tuleks kõik jao liikmed saata NAKi kursusele juba sellepärast, et inimesed saaksid juhi tasandi teadmisi ja mõistmise, kuidas ise ja üksusega olukordades käituda. „Iga jao liige ja üksikvõitleja peaks aru saama, kuidas juht peab mõtlema ning kuidas nemad jao liikmetena peavad käituma. Mulle tundub, et me õpime palju eesmise kaitseliini kaevikusõda, aga NAKi kursus õpetas, et peame olema mobiilsed, liikuvad, varjatud ja suutelised tegema välkrünnakuid. See on minu arvamus, aga leian, et rohkem on vaja õppida varitsuste ja äkkrünna­ kute tegemist, linnalahingut ja posit­ sioonide kaitset, vähem kaevikusõda,“

peegeldab ta suunda, millele NAKi kogemus mõtlema pani. Igapäevaelus töötab Rakvere külje all elav Kain ehituse objektijuhina. Ka seal kuluvad jaoülema abina omandatud kogemused marjaks ära: „Analüüsivõime, organiseeritus, enese­ kontroll ja distsipliin annavad lisaväär­ tust nii eraelus kui töös.“ Küll peab Kain tunnistama, et enda jagamine pere, töö ja Kaitseliidu vahel on keeruline. „Pere tahab oma saada. Olen endale normiks seadnud, et pere on esmatähtis ja muud asjad tulevad pärast seda. Naine toetab. Tööandja on mõistlik ja toetab – kui ütlen, et on vaja minna, siis öeldakse, et selge, mine! Muidugi vaatame eelnevalt üle, et tööasjad toimiks. Mitte üht halba sõna pole öelda ega midagi kurta.“ Ta lisab, et suvekuudel on kaitseliitlik elu olnud rahulik ja ta on saanud rohkem keskenduda tööle ja perele.

SÜDAMEGA ASJA JUURES

Kainil oli Kaitseliidus ees hea sõber, kes õppustelt tulles käis tema juurest läbi, puhus juttu oma kaitseliitlikest tegemistest ja kutsus mitu korda kaasa. „Tema jutt kõnetas, tundus huvitav. Nii ma liitusingi,“ meenutab ta vabatahtli­ kuks riigikaitsjaks hakkamist. „Soomest tagasi kolides soovisin hakata ennast arendama. Kui peaks puhkema sõda, siis mida rohkem on mul oskusi ja teadmisi, 8/2026

17


väLJAÕPE seda suurem on mu tõenäosus ellu jääda. Minule on see põhjus, miks hak­ kasin harjutamisi tõsisemalt võtma,“ ei tee mees saladust.

põlvevigastus: „Tahtsin väga minna ajateenistusse, aga arstlikus komisjo­ nis öeldi, et sellise opereeritud põlvega kaitseväkke ei saa.“

kohe midagi vastata. Eks see ole huvi ja kutsumus. Sõnadega on seda keeru­ line seletada. Lihtsalt tahan minna ja nii on,“ tunnistab ta.

Ta lisab, et sõjalised oskused on riigikait­ ses olulised, kuid oskus metsas ellu jääda on sama vajalik ka tsiviilelus. „Kui peaks tekkima põhjus perega metsa jääda, siis aitavad oskused, mida täna Kaitseliidus on võimalik omandada, hakkamasaa­ misele kõvasti kaasa ja on kasulikud ka muudes igapäevaolukordades,“ leiab ta.

Kaitseliitlast hoiab rivis tahe, kuigi Butov tunnistas, et jalga tuleb säästa nüüdki: „Kui ikka kivi või mingi asi valesti talla alla jääb, siis kipub põlv lii­ gesest välja minema, aga hüppab pups! sisse tagasi. Paar tundi on hell, vahel annab järgmiselgi päeval kergelt tunda, enne kui üle läheb. Mul on metalltuge­ dega põlveside peal, siis laseb olla.“

Oma miinipildujaüksust kiites Rauno sõnu kokku ei hoia: „Me suhtleme omavahel palju ka vabal ajal. Ei ole nii, et saame ainult metsas kokku. Tänava peal näeme, jääme juttu puhuma, on oma suhtluskanalid, kus jagame vahvaid tähelepanekuid,“ kiidab ta relvavendade ühtehoidmist.

Nagu Kain möönis, on tal kaitseväes teeninud tuttavaid, kes jäävad pigem neutraalseks või on isegi kergelt imes­ tunud hoiakuga, kui kuulevad, et keegi vabatahtlikuna riigikaitsest vaimustub. Ent see pole ainult riigikaitse, mis vaimustab. Need on ka inimesed, relva­ vennad. „Kui ma võtan oma rühma ja jao, siis need inimesed on üliägedad. Meil on kujunenud selline omavahel nalja viskav ja lõõpiv jagu. Isegi halvas olukorras üritame midagi head leida ja tuju hoida, nii et kui tulebki nega­ tiivseid emotsioone sekka, on ikka hea tunne, et nalja sai ka,“ muheleb ta. Ta kiidab oma jagu, mis koosneb täielikult inimestest, kes tunnevad sügavat huvi, tahavad teha ja võtavad südamega. „See on hästi tore!“ pole ta kaaslaste kiitmisega kitsi.

NAKi LÕPETAMISEL SAI MIINIPILDURIST SIDEMEES

Eelmisel sügisel astus Kaitseliidu Järva maleva miinipildur kapral Rauno Butov, kes on kaitseliitlane juba 2014. aasta lõpust alates, samale NAKi baas­ kursusele. Nagu Kain, nii hindab ka Rauno tagasivaatavalt kursust väga põne­ vaks ja kasulikuks. Eriti kiidab Rauno skautidest instruktoreid, kes lisasid määrustikesse kirjutatud drillidele oma praktilisest kogemusest saadud vaate koos põhjendusega, miks elus töötavad mõned asjad teisiti. Tänaseks on Raunost saanud äsja loo­ dud staabi toetusrühma sidejao ülem ja nooremseersant. „Novembris tuleb meil üksusega sissejuhatav õppus. Natuke olen saanud ka varasemal õppusel kätt harjutada ja meeskondi juhtida,“ selgitab Rauno. Noorpõlves tõmbas tema ajateenis­ tusse minekule kriipsu peale tõsine 18

8/2026

Ta lisab, et aastate ja trenniga on jalg isegi paremaks läinud, saab hakkama. Kaitseliitu kutsusid Raunot isa ja mõned tuttavad. „Avalduse tegin ära, käisin vestlusel ja kohe algas sõduri­ oskuste kursus. Olin pikka aega formeerija. Kui Järva malevas hakati looma miinipildujaüksust, liitusin sellega. Miinipilduriks saades suurenes minu aktiivsus kaitseliitlasena mär­ gatavalt. Enne tegelesin laskmisega rohkem, nüüd pole selleks enam nii palju aega,” hindab ta aasta keskmiseks aktiivsuseks 300–400 tundi. Tänu nooremallohvitseride kursusele tuli tal nüüd sügisest kevadeni tunde keskmisele kõvasti lisaks, kuid üksuse vahetus on esialgu tempot veidi pidur­ danud. Butov oli kursusele minnes miinipildu­ rina arvutaja, kelle töö hulka kuulus ka otsuste langetamine. „Sellel ametikohal võiks olla seersandi pagun peal. Rääkisin rühmaülemaga kursusele minekust. Ta arvas, et see on hea mõte, leidis mulle võimaluse ning siin ma olen,“ rääkis ta eelmisel sügisel kursust alustades.

TAHAB JA LÄHEB

Eraelus töötab türilane Rauno turva­ süsteemide töödejuhina, tema objektid on üle Eesti. Ta on ka pereinimene. „Nad on poolt. Pereelu see ei takista, keegi ei vaata kurja silmaga, et jälle sa lähed, pigem julgustatakse. Teinekord, kui väljaõpe kestab mitu nädalavahe­ tust järjest, on endal rohkem planee­ rimist, et kõik vajaliku saaks kodus ja tööl tehtud,“ kinnitab Rauno kodu­ seinte toetust. „Üks töökaaslane küsis, miks sa loll sinna selliste külmade ja märgade ilmadega ronid. Ma ei osanudki talle

Uues üksuses tuleb alles hakata mees­ konda üles ehitama ja kokku harjutama. „Muidugi on kahju miinipildujatest lahkuda. Mais oli nendega viimane õppekogunemine ja lahinglaskmised. Sidejao ülemana olen aga oma iga­ päevatöö valdkonnale lähemal,“ võrdles ta. Mida ta soovitaks neile, kel Kaitseliiduga veel seost ega sidet pole? „Igasuguseid huvitavaid jutte võib kokku rääkida, aga inimesel peab ikka endal motivatsioon olema. Kui ise endas seda tahet ei leia, siis asja ei saa. On mul olnud mõni tuttav, keda olen kutsunud, käis esimesed kaks korda ära, aga rohkem ei tulnud. Need, kes tahavad, leiavad ka viisi, kuidas liituda,“ arvab ta, et kuskile tabelisse nime kirja saamiseks pole mõtet tulla, kui tõsine huvi ja soov puudub. Ta toob näiteid mullustelt Siili ja Põhjakonna õppustelt, kus tema miinipildurite üksus sai täiendu­ seks mõned reservväelased. „Üks neist, Tallinnast pärit reserv­ väelane, tuli pärast Põhjakonna Kaitseliitu ja meie üksusesse, sest talle meeldis see, mida me teeme. Samuti liitus rühmaga üks liige ussisõdalaste seast. Õppustel meiega olnud reservväelastelt saime head tagasisidet, nad rääkisid, et sat­ tusid lõpuks ka õppekogunemisele, kus on päriselt äge ja aktiivne tegevus.“ Rauno täpsustab, et ega nad muud erilist teinudki kui viisid läbi oma tavapärast väljaõpet: „Meie lõpu­ harjutus oli õppusel viimane ja sel­ leks, et metsas aeg ei veniks poste tõugates, panime päeval relvad üles, lennutasime drooni, vaatle­ sime positsioone ja tegime muud sellist. Reservväelased said kõiki neid asju meiega kaasa teha.“


väLJAÕPE Rauno Butov


VADIM VLASSOV

väLJAÕPE

TAGALA PROOvILEPAnEK mEREL: KuIdAs JÕuAvAd vARud sAARTELE JA HAAvATud sAARTELT mAndRILE?

Kriisiolukorras ei piisa sellest, kui võitlejad on valmis tegutsema. Taustal peab toimima ka kogu logistiline ahel. Eriti keeruline on see saartel, kus varustuse ja inimeste liikumine sõltub merest, ilmast ning olemasolevatest transpordivõimalustest. Tekst: ANTS VESSMANN, Lääne maakaitseringkonna teavitusspetsialist

20

8/2026


väljaõpe

S

eptembris toimunud Kaitse­ liidu Lääne maakaitsering­ konna suurõppuse Orkaan XX ühe osa eesmärk oli katsetada tagalakompanii sõjaaegseid ülesandeid saarte varustamisel ning haavatute evakueerimisel Hiiumaalt mandrile. Harjutuse fookuses oli kaks olulist küsimust: kuidas tagada saarel võitle­ vate üksuste varustamine ning kuidas tuua kriitilist abi vajavad haavatud või­ malikult kiiresti ja turvaliselt mandrile haiglasse.

VARUSTUS PEAB JÕUDMA SINNA, KUS SEDA VAJATAKSE

Harjumaalt veeti varud Pärnumaale, kus need komplekteeriti ja valmistati ette meretranspordiks. Edasi liikus kaup Läänemaale ja sealt meritsi Hiiumaale, kus varud võitlevate üksus­ teni toimetati. Operatsioonis osalesid koos Kaitseliidu tagalaüksustega ka tsiviilpartnerid. Harjutus näitas praktiliselt, kuidas võib üles ehitada varustusahela olukorras, kus tavapärased transpordivõimalused ei pruugi olla kasutatavad.

KAS HAAVATU JÕUAB MERITSI MANDRILE?

Õppuse teine oluline osa keskendus haavatute evakuatsioonile. Eesmärk oli hinnata, kuidas lahinguväljal haavata saanud võitleja saab esma­ abi ning transporditakse haavatute evakuatsiooniketi kaudu tagalakom­ panii (TaKo) sidumispunkti. Seal ta stabiliseeritakse ja valmistatakse ette meretranspordiks Hiiumaalt mandrile olukorras, kus saare enda tervishoiu­ süsteem kriisi tõttu enam toimida ei saa. Möödunud aastal kasutati õppusel väike­laeva, kuid väikese alusega mere­ reis kestis plaanitust märksa kauem

ning oleks saanud haavatutele saatus­ likuks. Tänavu oli üks tegevusvariante kasutada suuremat ja merekindlamat Riigilaevastiku alust EVA-316, ent kuna ilm muutus tormiseks, kasutati tavapärast parvlaevaühendust. Just sellistes olukordades muu­ tub õppus kõige väärtuslikumaks. Kriisiolukorras ei saa alati jääda lootma ühele lahendusele ja oodata, millal tingimused taas sobivaks muutuvad. Tuleb hinnata olukorda ja kasutada sobivat alternatiivlahendust. Edasi jätkus haavatute logistikaahela harjutamine. Algselt väikelaevale kavandatud haavatu stabiliseerimise ja transpordiks ettevalmistamise etapp viidi läbi suure praami pardal oleval autol haavatute vahetuspunkti (AXP) meetodil. Tegevusse oli kaasatud ka laeva ja sadama personal, kes tagasid evakuatsioonimasina liikumise esma­ järjekorras laevale ja laevalt maha. See pakkus osalejatele võimaluse katsetada, kuidas kohandada meditsii­ nilist ja logistilist tegevust olukorras, kus kavandatud transpordilahendus ei tööta. Samuti saadi koostöökogemus TS Laevade meeskonna ja sadamaid opereeriva ettevõttega.

ÕPPUS EI OLE EKSAM, VAID VÕIMALUS ÕPPIDA

Suurõppuse Orkaan XX tagalakom­ panii väljaõppe peaplaneerija major Kalev Pitsali sõnul andis harjutus osalejatele väärtuslikke kogemusi ning tõi välja mitmeid olulisi õpikohti. „Harjutuse eesmärk oli saada esmane kogemus koostööst Riigilaevastikuga, kellega loodi alternatiivne meretrans­ port mandri ja Hiiumaa vahel. Tugeva tuule tõttu ei saanud küll kõiki planee­ ritud varustuseveo operatsioone läbi viia, kuid ka teostatud operatsioonid andsid olulise väärtuse ja koostöö­

kogemuse. Järgmisel suurõppusel jät­ kame koostööd Riigilaevastikuga ning testime erineva suuruse ja merekindlu­ sega aluseid, et jõuda arusaamale, mis on Kaitseliidu üksustele alternatiivseks meretranspordiks kõige optimaalsem vahend.“ Tema sõnul ongi õppuste üks suu­ remaid väärtusi võimalus katsetada lahendusi enne, kui neid päriselt vaja läheb. „Teine tähtis eesmärk oli harjutada meditsiini evakuatsiooniketti alates allüksuse liikme haavatasaamisest kuni evakuatsioonini mandrile tsiviil­ haigla EMOsse. Põhilised treenitavad allüksused olid TaKo meditsiinirühma sidumispunktid ning allüksuste meditsiinievakuatsiooni meeskonnad. Tugevast tuulest tingituna mängiti evakuatsioon mandrile läbi regulaarse praamiveoga AXP meetodil Heltermaa sadamas, kus tegevustesse kaasus nii sadama kui ka praami personal. Sellised evakuatsiooniharjutused on vajalikud nii treenitavale meditsiini­ personalile õpikogemuste saamiseks kui ka lahinguüksustes teenivatele sõduritele, kes esmase abi andjatena moodustavad olulise osa meditsiini evakuatsiooniketis.“ Õppus kinnitas taas üht olulist põhi­ mõtet: toimiv tagala ei tähenda ainult veokeid, ladusid ja varusid. See tähen­ dab inimesi, koostööd, alternatiivseid lahendusi ja valmisolekut muutunud olukorras kiiresti ümber otsustada. Kui tavapärane tee on suletud, tuleb leida uus tee. Kui ilm muudab plaani, tuleb muuta plaani. Ja kui kriis seab ette uue ülesande, peab tagala olema valmis selle lahendama. Sellist valmisolekut harjutataksegi – et päris kriisi saabudes oleksid lahendu­ sed juba läbi proovitud.


LAURI MÄEPALU

väljaõpe

22

8/2026


väljaõpe

KAITSELIITLASED JA PÄÄSTEAMETI DEMINEERIMISKESKUS

PUHASTASID UTSALI POMMITUSPOLÜGOONI Maailma julgeolekuolukord kinnitab, et suurte maa-alade puhastamine plahvatusohtlikest esemetest, nende tühjadest kestadest ja kildudest on endiselt aktuaalne. Kogu selline tegevus aitab muuta ümbritsevat keskkonda ohutumaks. Selle töö läbiviija peab aga väga hästi teadma piirkonnas aset leidnud sündmusi. See on ettevalmistuse juures väga oluline ning ajamahukas töö – viia end kurssi sellega, kui suurel maa-alal on midagi toimunud ja mida on seal kasutatud. Tekst: major LAURI MÄEPALU, Kaitseliidu peastaabi pioneeriohvitser

P

laaniline demineerimistöö on eesmärgipärane ja eelnevalt kavandatud tegevuskindla maa-ala (nt endiste lahingu­ paikade, sõjaväepolügoonide või ehitusalade) süstemaatiline puhas­ tamine maamiinide ja plahvatusohtlike esemete fragmentidest.

DUBROVSKI 287. LENNUVÄE­ POLÜGOON (S/O 06706) ASUKOHAGA UTSALIS

Jõgeva ja Tartu maakonda Kursi ja Laeva metskondadesse rajati 1953. aastal Dubrovski (Utsali) polügoon. Sellega pandi alus 287. lennuväe­ polügoonile (s/o 06706), mis oli lendurite seas tuntud ka kui Rõika polügoon ja rahvakeeli Laeva polü­ goon. Teeninduslinnak rajati Puurmani lähedale Kirna tallu. Algselt oli pommituspolügooni suurus ligikaudu 1587 hektarit. Aegapidi har­

jutusala aina laienes. Tegevuse käigus sundlikvideeriti sealne küla. Juba 1954. aastal alustati polügooni territoo­ riumil massilist metsa väljaraiumist. Samal ajal algas lennukitelt pommide heitmine. Et kasutati mitmesuguse lõhkejõuga pomme, tekkisid polügooni eri piirkondades erineva suurusega kahjustused. Samuti tulistati parda­ kuulipildujatest, tekitades pinnasesse poolemeetrise läbimõõduga auke. Öistel pommituslendudel visati len­ nukitelt langevarjudega alla valgus­ tuspomme, millede konteinereid võib mitmel pool metsas praeguseni leida. Pommituspolügooni sihtmärgialal asus ka mitmeid makette: imiteeritud lennuväli, tehnika kogunemiskohad, kütusehoidlad jne. Tänaseni on endisel lennuväe pommituspolügoonil palju metallijäätmeid ja ja muud prügi. Samuti võib seal kohata lõhkemata pomme, mürske ning nende detaile.

Keskmine pommitussagedus oli 5 päeva nädalas ja nii kuni 1991. aasta augustini, mil Nõukogude okupat­ sioonivägi seal oma tegevuse lõpetas. See tähendab, et maa-alale pommide heitmine kestis seal ligi 40 aastat. Viimased Nõukogude sõjaväelased lah­ kusid Utsalist 1992. aastal. Polügoonile oli laskmiste täpsuse vaatlemiseks rajatud ka kolm suurt vaatlustorni, millest tänaseks on säilinud ligi 40 meetri kõrgune maamärk – Madisemäe vaatlustorn.

EESTI RIIGISISENE DEMINEERIMISTEGEVUS

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on demineerimistöödega tegeldud praeguseks ligi 35 aastat. Riigi tase­ mel on sellega vähemal või suuremal määral olnud seotud siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi allasutused. Demineerimisvõime arengut on 8/2026

23


väljaõpe tugevasti mõjutanud riiklik poliitika, mistõttu tänaseks on välja kujunenud kaks eraldiseisvat riiklikku asutust, kes pakuvad sarnast teenust. Tulenevalt laiapindsest riigikaitsekäsitlusest on oluline, et sarnaste ohtudega tegelevad asutused oleksid iga hetk valmis oma võimetega teineteist toetama. See nõuab ühtseid arusaamu ja olukorra­ teadlikkust.

DEMINEERIMISTÖÖDE ÕIGUSLIK KORRALDUS

Kaitseväe demineerijad tegutsevad kaitseministeeriumi hallatavatel territooriumidel, harjutusväljadel ja muudel väljaõppealadel, sh Kaitseliidu õppeväljadel, lõhkemata lõhkekehade demineerimisel ja vananenud lahin­ gumoona hävitamisel. Vastava kvalifi­ katsiooniga Kaitseliidu liikmed võivad samuti kehtestatud reegleid järgides seda tööd teha. Eelkõige hävitatakse tänapäevast, plahvatamata jäänud ja aegunud lahingu­moona. Samuti osaleb Kaitsevägi oma demineerijatega rah­ vusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kus ülesandeks on lahingdemineeri­ mine.

Kaitseväe korralduse seaduses on sel­ gelt lahti kirjutatud Kaitseväe õiguslik seisund ja ülesanded, ülesehitus, juh­ timise alused ja jõu kasutamise alused. Päästeseadus sätestab päästeasutuse ülesanded, korralduse ja õigused. Seadused määratlevad detailselt Kaitse­väe ja Päästeameti demineeri­ mise vastutusalad. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täit­ misse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord kirjeldab muu hulgas, kuidas toimub kaitseliitlaste ja kaitse­ väelaste ning nende valduses olevate vahendite kasutamine Päästeameti toetuseks, sealhulgas demineerimistöö teostamisel.

Päästeameti demineerijad tegelevad pommiohu, lahingumoona ohu ja plahvatusohu tõrjumisega maismaal

LAURI MÄEPALU

Kaitseväe, Kaitseliidu ja Päästeameti ülesanded on riiklikult sätestatud erinevates õigusaktides. Kuna demi­ neerimisvõime on olemas nii ühel, teisel kui kolmandal, oleks vaja selgeks teha, millised on õiguslikud alused demineerimistööde läbiviimiseks Eesti Vabariigis üldiselt.

ja siseveekogudes. Doktriinid on väga sarnased, mis loob eeldused heaks koostööks. Teisest küljest on kummalgi oma töökeskkond ning lahingumoona spetsiifikast tulenevalt teadmiste ja oskuste eripära, mistõttu koostöö­ võime saavutamiseks on mõlema asutuse demineerijatel vaja vahetada teadmisi, omandada vastastikku praktilisi kogemusi ja harjutada tegut­ semist keskkondades, kus nende abi võidakse kasutada.

Demineerimisalane pädevus on kahe asutuse vahel jaotatud eelkõige territoriaalselt: maismaa ja sisevee­ kogud on Päästeameti vastutusel; sise- ja territoriaalmeri, majandus­ vöönd, Kaitseväe/Kaitseliidu ter­ ritoorium ning harjutusväljad aga Kaitseministeeriumi valitsemisala demineerijate vastutusel.

LAURI MÄEPALU

Laiapõhjalise riigikaitse edendamise ees­ märgil on sõlmitud koostöökokkulepe Kaitseliidu ja Päästeameti vahel ning selle juurde erinevate koostöövaldkon­ dade alalepped, sh demineerimistööde alane koostöö. Osapooled on sõlminud ametkondadevahelise demineerimis­ alase kokkuleppe, mille eesmärgiks on suurendada reageerimisvõimet ühiste ressursside parema kasutuse kaudu. Seega on Kaitseliit ja Päästeamet seadnud eesmärgiks teha demineeri­ mise valdkonnas koostööd, mis näitab organisatsioonide kontseptuaalset aru­ saama laiapindsest riigikaitsest ja nende avatust kasutada ühise eesmärgi nimel vajadusel teineteise võimeid.

24

8/2026

KOOSTÖÖ KUI LAIAPINDSE RIIGIKAITSE TÄHTIS EELDUS

Sellest tulenevalt sai Päästeameti ja Kaitseliidu vahel kokku lepitud,


Selleks, et minna maastikule süsteem­ selt ala puhastama, on vaja end kurssi viia ala ajalooga, uurida juba tehtud demineerimistöid ja välja tulnud või leitud lõhkekehade nimistut, et oleks teada, mille otsa võib maastikul sat­ tuda. Järgneb reaalne maastikuluure alas, et mõista, milline on keskkond, kuhu me isikkooseisu tööle saadame. See aitab planeerida vajaminevaid ressursse. Utsali endine polügoon ei ole täna riigikaitseline objekt ning sellest tulenevalt juhtis plaanilist deminee­ rimistööd just Päästeameti deminee­ rimiskeskus. Kaitseliit kaasus koostöö alaleppe alusel. Olgugi, et Päästeameti ja Kaitseväe/Kaitseliidu demineerijate

kvalifikatsioonide alused on erinevad, on need üsna lihtsasti võrreldavad ning see ei sega koostööd absoluutselt. Tänavu mindi määratletud alale ühes­ koos eesmärgiga leida ja kõrvaldada võimalikud lõhkekehad ning muud plahvatusohtlikud esemed ja nende jäätmed. Kirna on köitev asukoht, sest Alam­Pedja looduskaitsealana on see praegu inimestest üsna hüljatud. Demineerijate jaoks tähendab piiratud ligipääs seda, et potentsiaalselt leidub alal ohtlikke esemeid. Teisest küljest käib seal matkamas loodussõpru, kes võivad sattuda lõhkekehadele. Maastikul liikus otsingumeeskond ahe­ likus ja markeeris leiud, igale esemele anti sealsamas ka esmane ohuhinnang. Määratud meeskond vajadusel kaevas ja seejärel transportis esemed alalt välja. Raskete lõhkekehade transportimiseks kasutati esmakordselt ka UGV THeMIS maismaatransportööre. Tagasiside oli positiivne, sest nendega oli võimalik raskel maastikul seda kahjustamata välja vedada suures koguses lõhkekehi ja nende detaile. Tööde juhtimiseks kasutasime KOLT süsteemi, kuhu

kanti koordinaat ja lõhkekeha (detail) eesmärgiga luua ala kaart. Kaardile joonistus muster lõhkekehade asu­ kohtadest, mille abil sai teha järeldusi, kust suunast ja mis kompositsiooniga esemeid alal praegu leidub.

VAHUR ALLAS

et 2026. aastal korraldatakse endi­ sel Utsali pommituspolügoonil Päästeameti demineerimiskeskuse juhtimisel plaaniline demineerimine. Kuigi pärast Nõukogude okupatsiooni­ vägede lahkumist on erinevad osapoo­ led seal alasid puhastanud, ei ole need tööd kahjuks väga hästi dokumentee­ ritud või siis pole need dokumendid lihtsasti leitavad.

Kõik väljatoodud lõhkekehad vaadati veel kord üle identifitseerimispunktis, kus kinnitati nende lõplik staatus – ohtlik või mitte ohtlik. Ohtlikud leiud transporditi hävitamiskohta. Täna, ligi 35 aastat pärast pommitamise lõppu, on lennukipommid ja nende erinevad versioonid ikka veel väga heas seisu­ korras, saab lugeda isegi markeerin­ guid ja värvikoode. Tulevikus muutub asi keerulisemaks, sest aeg teeb oma töö ning objektide identifitseerimine on aina raskem. Kokku leiti õppuse ajal alalt kahe töö­ päeva jooksul üle 70 erineva lõhkekeha või selle olulise detaili. Enamik leidu­ dest olid lennukipommid, mille hulgas oli nii õppe­ kui ka lahinguversioone. Õppusel osales üle 30 demineerija ja abidemineerija, üle 50 kaitseliitlase, päästeameti logistikud ja muud abi­ jõud. 8/2026

25


väLJAÕPE

1.

PÜSTOL VASTU KÕHTU, SÕRM PÄÄSTIKUL

vÕITLusKunsT AITAB ELLu JäädA

Lühisari tutvustab nelja võitlustehnikat, et innustada lugejaid osalema Kaitseliidus pakutavates sõjalise lähivõitluse treeningrühmades. Tekst: Shihan* JAAK KABRITS, programmi ESTMAP looja, kutselise treeneri 6. tase

S

ensei** Ivar Viira ja õpilane Mari-Leen Kiirend näitavad, kuidas kaitsta ennast püstoli, automaadi, noa ja rinnust haaramise vastu.

Nagu males, nii võidab ka lähivõitlu­ ses see, kes on ettenägelikum, valdab rohkeid kombinatsioone ning suudab muutuvas olukorras õigeid otsuseid langetada.

ESTMAP-i võitluskooli 4. õppetund: Püstol lähedalt kahjutuks

Püstol võidakse sulle ribide vahele või otsaette suruda väga kitsas ruumis või oma tegevust juhuslike pealtnägijate eest varjata püüdes. Lühike vahemaa * vanemmeister, õpetajate õpetaja ** õpetaja

26

8/2026

annab aga rünnatavale ainulaadse võimaluse initsiatiiv ja vastase püstol üle võtta. Esmalt tuleb näidata valmisolekut alluda. Vastase poole pööratud peo­ pesadega käte tõstmine näitab, et käi­ tud kuulekalt. Käsi tõstes sead ennast ühtaegu valmis vasturünnakuks. Ähvardajaga tasub alustada vestlust. Anna teada, et alistud, ja küsi ründaja soovide kohta. Sina ründad hetkel, kui vastane hakkab rääkima, tema tähele­ panu hajub sekundi murdosaks ja annab sulle võimaluse. Kui haarad ründaja relva nii, et esi­ mene lask läheb mööda või põhjustab sulle vaid mõõdukaid vigastusi, samal ajal aga häirid sa uut vinnastamist, on pool võitu käes.

Haaratud relva ei tohi enam käest lahti lasta. Suure tõenäosusega vigastasid oma kätt nii püstoli kelgu kui püssi­ rohugaasidega, ehkki ei pruugi valu tunda. Ründajat löögiga kostitada on soo­ vitatav, kuid peamine on klammer­ duda relva külge. Lükka vastast mitte ainult käte, vaid kogu keha ja jalgade jõuga. Kui oled relva enda kätte saanud, siis vastasest eemaldudes vinnasta relv enne sihtmärgile suunamist, sest üpris tõenäoliselt tekkis vinnastustõrge, mis ei lase püstolil ilma kohendamata toimida. Eesti sõjalise lahingukunsti programm ESTMAP on lühend nimetusest Estonian Military Martial Arts Program, mis põhineb USA merejalaväe võitluskunstil MCMAP (Marine Corps Martial Arts Program) ja Hokutoryu ju-jutsul. Täpsem info treeningutest: Estonian Martial Arts Program Facebookis: https://www.facebook. com/profile.php?id=61553997956150


väLJAÕPE

2.

LIIGU TORU EEST ÄRA

Astu parema jalaga taha kõrvale, et liikuda kuuli trajektoorist võimalikult eemale, ning samal ajal haara vasaku käega püstoli kelgust ja parema käega relvast altpoolt. Vastane jõuab teha esimese lasu, kuid sinu haare takistab relva laadimist teiseks lasuks.

4.

PAISKA VASTANE PIKALI

Relvast tugevalt kinni hoides astu vasaku jalaga taha kõr­ vale ja tõmba vastase relva hoidev käsi kaarega ülevalt alla.

3.

VÕTA INITSIATIIV ENDA KÄTTE

5.

6 X SILVER JAANSON

Relvast tugevalt kinni hoides pööra vastase käsi koos relvaga üles nii, et relva toru osutab vastase poole.

TEE RELV LASKEKÕLBLIKUKS

Vastane ei suuda sinu võtte tagajärjel relva hoida. Eemaldu vastase pea suunas. Kui oled püstoli enda kätte saanud, siis vinnasta see viivita­ matult, sest rüseluses tekkis suure tõenäosusega tõrge.

6.

VÕTA OLUKORD KONTROLLI ALLA

Suuna laetud relv vas­ tasele ja käsi tal lamada.


haritud sõdur

CIMIC –

MIS SEE ON JA MILLEGA SEDA SÜÜAKSE? Vahel tundub, et meid ümbritsevate mitmekeelsete militaarlühendite kirevas maailmas orienteerumiseks tuleks läbida terve süvendatud kursus. Üks lahtiseletamist vajavaid tähekombinatsioone on kindlasti CIMIC – akronüüm, mis tuleneb mõistest Civil-Military Cooperation ja tähendab tõlkes tsiviilmilitaarkoostööd1 nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Ühtlasi tähistab lühend CIMIC selle ala spetsialisti. Tekst: LY MÄEMURD, vabatahtlik CIMIC

K

uigi palgalised tsiviil-militaarkoostöö spet­ sialistid on ametis aasta ringi, kohtab võitleja CIMIC-meeskonna liikmeid silmast silma eelkõige suurõppuste ajal, mil kaasatud on nii reservistidest kui ka vabatahtlikest kaitseliit­ lastest CIMICud ja töö on kolinud kabinetist põllule.

SUHETE LOOJA

CIMIC, keda omade seas hellitlevalt siimikuks hüütakse, on oluline lüli Kaitseliidu ja kogukonna ning tsiviilorgani­ satsioonide vahel. Õppuse ajal on tema ülesandeks tagada üksustele manöövri- ja tegutsemisvabadus, hoides samal ajal ära kahju tekkimine kohalikele elanikele, eraomandile ja loo­ duskeskkonnale. Ta on suhete looja ja hoidja, mis tähendab, et lisaks loomupärasele nutikusele, paindlikkusele ja laiale silmaringile on oma töös heal CIMICul taskus ka inimhin­ gede inseneri paberid. Inimestel võib olla mitmesuguseid rõõme, muresid ja hirme ning CIMIC puutub nendega kokku alates eeltöö faasist, kui tuleb tegeleda õppuse läbiviimiseks vajalike maa-alade kooskõlastamisega, kuni kahjude hinda­ mise faasini, sest tõde salgamata: päris ilma kahjudeta ei saa

28

8/2026

kunagi. Tähtis on, et need jääksid võimalikult väikeseks ega tooks kaasa suurt pahandust. Aga kui tekkis juba pahandus, siis sedagi tõttab lahendama just nimelt CIMIC. Enamasti selgub siiski, et telefonis kurjana tundunud küla­ mees osutub sündmuskohal hoopis kurvaks külameheks, kes vaatab küsimusi täis pilguga seda segi küntud platsi, mida ta õhtuti pärast tööd on suure hoolega käsitsi silumas käinud. Omal ajal, nagu kuulukse, olevat lisaks arvutile ja telefonile kuulunud CIMICu töövahendite hulka ka reha. Tänapäeval asendavad reha ja labidat isiklikud sõjasaa­ pad ning kui pisikestest siimikujalakestest jääb roobaste materdamisel väheks, kaasatakse kahjude likvideerimiseks raskem tehnika. Peremehe hingehaavade rehitsemiseks piisab enamasti sellest, kui inimene näeb, et tema muret mõistetakse ja tõsiselt võetakse. Mõni selline kiirreageerimine kahjustuste alale viib sujuvalt aruteluni karjakasvatusest või kohalikest rehetaredest ja võib CIMICu paarile päädida kutsega tulla laupäeva õhtul sauna. Jah, inimesed, kellega CIMIC oma töös kokku puutub, on ilusad, head ja koostöövalmid. Valdavalt.


SILVER JAANSON

CIMICu kõige tigedam vastane pole mitte mais teerajal kohatud isane metsis, kellega arvamused lahknema kipu­ vad, ega septembrikuine soodevaheline positsioon, millele renditud esiveolisega ligi ei pääse, vaid leviauk. Sattudes vastasega kontakti, lööb CIMIC autole hääled sisse ja sooritab väljasõidu levipiirkonda, kust tagasi tulles on tal enamasti kaasas luba minna just sellesse paika, kuhu võitlejail vaja on. Samas peame mõistma, et kui metsaülem kaevumiseks rohelist tuld ei anna, sest kaitsepositsioonidele planeeritud männikus asuvad muinaskalmed või just sellel eraldisel, mida üksus tahab kasutada laagripaigana, on end sisse seadnud esimesse kaitsekategooriasse kuuluv orhidee, mille nimegi keegi varem kuulnud pole, siis sellest CIMIC üle astuda ei saa. Omavahelises koostöös leitakse sel juhul alati uus lahendus, sest võitlus ei tohi tagasilöökidele vaata­ mata pidamata jääda. Lisaks koostööle omanike ja üksuste ülematega on CIMICule tähtis ka hea kokkukõla õppuse vahekohtunikega, sest lõppkokkuvõttes on meil kõigil ühine siht – kaitsta oma kodumaad.

FUNKTSIOONILT TAGAJA

Olulisim siin loos on kinnitada, et CIMICu eesmärk ei ole võitlejat segada, isegi kui vahel niimoodi tunduda võib ja pärast õppust kamraadidega saunalaval istudes tahaks ohata: „Aga siis tuli CIMIC ja ajas meid metsast välja ...“ Vastupidi, CIMIC teeb kõik selleks, et saaksime pidada oma

lahingu siin ja praegu ning oleksime samasse kohta tagasi oodatud ka järgmisel korral. See, kuidas käitume täna, suu­ rendab meie ühist usalduskrediiti uuteks õppusteks, mistap peame järgima kokkuleppeid ja kasutama meile usaldatud valdusi heaperemehelikult: ei kaeva, kui pole selleks koos­ kõlastust, ei liigu loata kellegi õuele ning võtame lahkudes kaasa oma prügi ja korrastame paiknemisalad. See on viisa­ kus, millega kaitseliitlastel, kes on ka ise sama kogukonna liikmed, enamasti probleemi pole ning see teeb õppuse alal kõikenägeva silmaga ringi kõndival CIMICul rinna siiralt rõõmsaks. Kuigi CIMIC on oma funktsioonilt tagaja, ei ole tema üles­ andeks tuua üksuse paiknemiskohta kohviautomaati ega organiseerida selle kõrvale pirukamüügiputkat. Asjaolude positiivsel kokkulangemisel võib ta aga ilmuda su kõrvale positsioonile, kaasas väliköögist hangitud ämbritäis sooja kanasuppi ja pool pätsi leiba, laenata sulle söömiseks oma lusikat ning taanduda sama vaikselt, kui tuligi. Sest olgugi ametlikult mänguväline, on ka CIMIC „meie“ ning hoiab omadele pöialt. Alati. VIIDE: 1

13. augustil 2026 kinnitas kaitseväe juhataja uue CIMIC kontseptsiooni, mis sätestab edaspidiseks kasutamiseks termini „tsiviil­militaarkoostöö“. Kaitseliit juhindub samast dokumendist ning koostamisel on ka meie enda CIMIC kontseptsioon.

8/2026

29


väGIvALLATu vAsTuPAnu –

RELv, mIdA KAnnAB üHIsKOnd Kui kõlab sõna „vastupanu“, kerkib enamasti silme ette relvastatud võitleja. Riigi kaitsmine ei piirdu siiski lahinguväljaga. Ka kõige paremini välja õpetatud kaitsevägi vajab enda ümber ühiskonda, mis ei lase vastasel muuta okupatsiooni mugavaks, odavaks ega näiliselt seaduslikuks. Vägivallatu vastupanu ehk Väv on selle ühiskondliku kaitsetahte teadlik rakendamine: inimesed keelduvad vallutaja eesmärkidele kaasa aitamast, hoiavad alles oma riigi õiguspärasuse ning kaitsevad tõde, sidemeid ja igapäevast toimepidevust ilma füüsilist vägivalda kasutamata. Tekst: KRISTJAN KIVIMÄE, vägivallatu vastupanu koordinaator Kaitseliidus

30

8/2026


CIA

HARITud sÕduR Praha kevad 1968

isiklikku julgust. „Vägivallatu“ kirjeldab kasutatavat vahen­ dit, mitte konflikti puudumist ega tegevuse leebust. Väv on ühtlasi ühiskonna loomulik kaitsereaktsioon. Kui võõrvõim ründab inimeste identiteeti, turvalisust või õiglus­ tunnet, tekib vastupanu sõltumata sellest, kas keegi on sel­ leks käsu andnud või mitte. Seetõttu pole peamine küsimus, kas vastupanu tekib, vaid kas see on ette valmistatud, juhi­ tud ja toetatud või kujuneb juhuslikult. Ettevalmistamata vastupanu võib kiiresti kustuda, langeda provokatsiooni ohvriks või seada inimesed tarbetult ohtu. Teadlik vastupanu seob spontaansed teod ühise eesmärgi, rollijaotuse ja turva­ liste käitumisviisidega. Kõige lühemalt öeldes on Väv oma tahte maksmapanek vägivallatute vahenditega. Selle jõud tuleneb tähelepa­ nekust, et ükski valitseja ega okupatsioonivõim ei halda ühiskonda ainult relvade abil. Ta vajab ametnikke, õpetajaid, transporditöötajaid, tehnikuid, ettevõtjaid, kohalikke vahen­ dajaid, infot ja vähemalt osa elanikkonna vaikivat nõus­ olekut. Kui vajalik koostöö hajub, korraldused takerduvad, propaganda kaotab usutavuse ja õiguspärasus jääb saavuta­ mata, suureneb kontrolli hind iga päevaga.

K

äesolev artikkel annab lühikese ülevaate vägi­ vallatu vastupanu olemusest, eesmärkidest ja meetoditest ning selle seosest aja ja ruumiga. Eraldi pööratakse tähelepanu Kaitseliidule, mille tugevus ei seisne ainult relvastatud üksustes, vaid ka vabatahtlikus võrgustikus, kohaliku elu tundmises ja inimeste algatusvõi­ mes. Väv ei asenda sõjalist kaitset, vaid toetab relvastatud võitlust ja teisi riigikaitse valdkondi. Nii tekitab see vastasele lisaprobleeme ja vähendab tema võimalust valitseda valluta­ tud territooriumi kohalike inimeste koostöö abil. Teema on Eestile eriti oluline, sest väikesel riigil pole võima­ lik rajada oma julgeolekut üksnes arvulisele jõule. Meie eelis saab olla ühiskond, kus iga inimene mõistab oma rolli, oskab hinnata olukorda ja suudab tegutseda ka siis, kui tavapärane juhtimine või side on häiritud. Väv annab võimaluse osaleda neilgi, kes ei saa, ei oska või ei soovi relva kanda. Nii muutub riigikaitse tõeliselt laiapindseks ja igaühel on võimalik anda vajalik panus.

MIS SEE Väv ON

Väv on organiseeritud või omaalgatuslik tegevus, millega inimesed survestavad vastast, keelduvad koostööst ja kait­ sevad oma poliitilist tahet ilma füüsilise vägivallata. Selle tuum ei ole passiivsus. Vastupidi: streik, boikott, töö aeglus­ tamine, ebaseadusliku korralduse täitmata jätmine, usal­ dusväärse info levitamine või õiguspäraste institutsioonide hoidmine nõuavad otsustavust, distsipliini ja sageli suurt

Väv toetub kodanikuaktiivsusele ja algatusele. Tegutsemine aitab hirmu jagada ning muuta üksikisiku abituse mõtes­ tatud ühistegevuseks. Kaasa saab haarata kogu rahva: üks inimene dokumenteerib, teine hoiab töös kogukonna side­ võrku, kolmas keeldub propagandat õpetamast, neljas toetab represseeritu peret ja viies säilitab ametliku registri koopia. Ükski selline tegu ei pruugi eraldi näida otsustav. Kuid iga piisk loeb: piiskadest saavad ojad, ojadest jõed ja jõgedest meri. Vastase jaoks tähendab see tuhandeid väikeseid takis­ tusi, mida pole võimalik ühe kontrollpunkti või vahistami­ sega kõrvaldada. Eesti ajalugu näitab, kuidas relvastatud ja vägivallatu vastupanu teineteist täiendavad. Eesti iseseisvus võideldi Vabadussõjas aastatel 1918–1920 kätte relvaga. Riiklik ise­ seisvus taastati 1991. aastal aga eeskätt poliitilise, õigusliku, kultuurilise ja ühiskondliku mobilisatsiooni kaudu. Laulva revolutsiooni massikogunemised, muinsuskaitseliikumine, Rahvarinne, Eesti Kongress, suveräänsusdeklaratsioon, kodanike komiteed, Balti kett ning järjekindel õigusliku järjepidevuse hoidmine ei olnud üksainus sündmus. Need moodustasid pika protsessi, millega taastati avalik tahe, organisatsioonid ja otsustusvõime enne lõplikku iseseis­ vusotsust.

MIKS SEE VAJALIK ON

Vävi eesmärk on takistada vastasel ühiskonna üle täielikku kontrolli saavutamast. Okupatsioonivõim ei vaja ainult sõjalist jõudu, vaid ka kohalike inimeste koostööd. Tal on vaja ametnikke, töötajaid, ettevõtjaid ja teisi, kes tema korraldusi täidaksid ning aitaksid jätta mulje, et uus võim toimib tavapäraselt. Kui inimesed keelduvad koostööst, 8/2026

31


HARITud sÕduR

Väv aitab vähendada vägivalla ja hirmutamise mõju, hoida alles inimeste kaitsetahet ning takistada okupatsiooni muutumist normaalsuseks. Vävi eesmärk on kaitsta Eesti iseseisvust, põhiseaduslikku korda ja territoriaalset tervik­ likkust. Samuti võib Väv tekitada kahtlusi vastase toetajate seas. Kui okupandil ei õnnestu leida piisavalt kaasajooksi­ kuid ega moodustada toimivat valitsust, peab ta ühiskonna kontrollimiseks kulutama järjest rohkem jõudu ja vahen­ deid. Hea Vävi näide on 15. mail 1990 Toompeal toimunu. Mõni päev varem oli Eesti NSV Ülemnõukogu taastanud riigi ametliku nimena Eesti Vabariigi ning lõpetanud Eesti NSV sümbolite kasutamise. Selle vastu protestinud Interliikumise toetajad tungisid Toompea lossi hoovi. Peaminister Edgar Savisaar kutsus raadios inimesi appi sõnadega „Toompead rünnatakse“. Toompeale saabunud rahvahulk ei vastanud rünnakule vägivallaga. Inimeste arvukas ja otsustav kohal­ olek sundis sissetungijad lahkuma ning vastasseis lõppes ilma verevalamiseta. See näitas, kuidas rahumeelne, kuid kindel ühistegevus võib kaitsta riigi seaduslikku võimu.

KUIDAS Väv TOIMIB

Väv toimib kõige paremini siis, kui inimesed tunnevad selle põhimõtteid ja oskavad oma tegevust ette valmistada. Teadmised aitavad vältida katse­eksituse meetodit, valida sobivaid vahendeid ning vähendada osalejate ohtu sattumist. Ettevalmistatud Väv võib olla nii heidutus­ kui ka võit­

lusvahend. Kui vastane teab, et ühiskond ei hakka temaga koostööd tegema, peab ta arvestama pika, kuluka ja keerulise vastupanuga. Vävi tundmine aitab märgata ka seda, kui samu võtteid kasutatakse meie vastu. See on eriti oluline hübriidsõjas, kus naaberriigi sõjalisele tegevusele võivad eelneda valeinfo, vastandumise õhutamine, usalduse lõhkumine ja rahutuste tekitamine. Krimmi okupeerimisel 2014. aastal kasutati relvajõudude kõrval segadust, propagandat ja tunnusmär­ kideta sõdureid. Venemaa püüdis jätta muljet, et tegemist pole sissetungi, vaid kohalike elanike tahtega. Venemaa kiire tegutsemine raskendas ukrainlastel olukorra mõistmist ja ühise vastupanu korraldamist. Teistsugune olukord tekkis Hersonis 2022. aastal. Pärast Vene vägede sisenemist tulid tuhanded elanikud Ukraina lippudega tänavatele ja nõudsid okupantide lahkumist. Relvastamata inimesed seisid sõdurite ja sõidukite ees ning hüüdsid, et Herson on Ukraina. Venemaa oli väitnud, et tema sõdurid lähevad ukrainlasi vabastama, kuid elanikud võtsid nad vastu okupantide, mitte vabastajatena. See oli Vene sõduritele ja propagandale tugev moraalne löök: linna võis sõjaliselt hõi­ vata, kuid selle elanike tahet ei olnud vallutatud. Hiljem suruti avalikud meeleavaldused vägivalla ja vahistamistega maha, kuid need olid juba näidanud nii Ukrainale kui ka maailmale, kelle poolel Hersoni elanikud seisid.

AEGRUUMI MÕISTMISE OLULISUS Vävi KONTEKSTIS

Vävi puhul on õige aja, koha ja meetodi valik võtmeküsimus. Okupant ei jää vallutatud territooriumil tegevusetuks, vaid

Balti kett Tallinna lähedal

HARALD LEPPIKSON/RAHVUSARHIIV

muutub valitsemine vastasele aeglasemaks, keerulisemaks ja kulukamaks.


HARITud sÕduR

püüab oma võimu ja julgeolekut pidevalt tugevdada. Alguses kasutatakse selleks peamiselt sõjaväge, hiljem järjest roh­ kem eriteenistusi, propagandat ja kohalikke kollaborante. Seetõttu peab vastupanu põhinema heal olukorrateadlikku­ sel ning hoolikalt kavandatud tegevusel.

Koolituse lõpus tehakse lühike grupitöö, mille käigus peavad osalejad õpitut kasutades mõne olukorra läbi analüüsima ja leidma sellele sobiva lahenduse. Nii ei jää saadud teadmised ainult teooriaks, vaid panevad iga osaleja mõtlema, kuidas tema saaks kriisi korral tegutseda.

Ettevaatlik planeerimine ei tähenda passiivsust. Kui avalik vastuhakk muutub liiga ohtlikuks, saab tegutseda varjatu­ malt ja väiksemates rühmades. Sobiva võimaluse tekkimisel võib korraldada ka suurema väljaastumise, mis tõmbab rah­ vusvahelist tähelepanu. Kui meedia kaudu jõuavad maailma pildid okupatsioonivõimule vastu seisvatest inimestest ja okupatsioonivõimude kuritegudest, võib see suurendada teiste riikide poliitilist survet ning tuua kaasa sanktsioonide kehtestamist okupantide vastu. Valesti valitud aeg või mee­ tod võib aga jätta eesmärgi saavutamata ja seada osalejad tõsisesse ohtu.

Järgmise sammuna on plaanis lisada Väv lühimoodul Kaitseliidu sõdurioskuste kursusesse. Koolituste kohta saab teavet oma kodumalevast. Vävi põhimõtetega on võimalik tutvuda ka Naiskodukaitse rakenduse „Ole valmis!“ vägival­ latu vastupanu peatükis.

Ajastamise tähtsust näitavad hästi sellised sündmused nagu Praha kevad ja Balti kett. Tšehhoslovakkias alanud libe­ raliseerimisprotsess ehk Praha kevad tekitas 1968. aastal Nõukogude Liidu juhtkonnas hirmu, et reformimeelsus levib ka teistesse idabloki riikidesse. Ööl vastu 21. augus­ tit tungisid Tšehhoslovakkiasse Nõukogude Liidu, Poola, Ungari ja Bulgaaria väed. Elanikud avaldasid neile vastupanu meeleavaldustega, streikidega, raadiosaadetega, plakatitega ja teeviitade eemaldamisega. Okupatsiooniväed kasutasid aga jõudu ning vastupanu ei suutnud tol hetkel poliitilisi reforme päästa. Balti kett korraldati 23. augustil 1989 hoopis teistsuguses olukorras. Nõukogude Liit oli nõrgenenud, ühiskond avatum ning rahvusvahelise meedia tähelepanu suurem. Ligikaudu kaks miljonit inimest moodustasid Eestit, Lätit ja Leedut ühendava rahumeelse inimketi. Okupatsioonivõim ei sekku­ nud sellesse sõjalise jõuga ning ettevõtmine kujunes kogu maailmas nähtavaks vabaduse nõudmiseks. Kui samasugune aktsioon oleks korraldatud stalinlike repressioonide ajal või vahetult pärast sõda, võinuks võim sellele reageerida palju vägivaldsemalt. Need kaks näidet kinnitavad, et sama meetod võib eri ajal ja eri kohtades anda täiesti erineva tulemuse.

KUIDAS ANTAKSE KAITSELIIDUS TEADMISI Vävist?

Kaitseliidu ülema üheks prioriteediks on anda kõigile liik­ metele baasteadmised vägivallatust vastupanust. Kaitseliidu arengukava järgi peaksid need oskused olema 2028. aastaks igal liikmel. Selle ülesande täitmiseks on malevates ette valmistatud Vävi koolitajad, koolitajate võrgustikku laienda­ takse Naiskodukaitse ringkondadesse ning alates järgmisest aastast ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse. Vägivallatu vastupanu lühimoodul ehk VävM, mille käigus koolitajad jagavad baasteadmisi, on kahetunnine loeng. Selles tutvustatakse Vävi olemust, eesmärke ja meetodeid ning selgitatakse, miks on oluline valida õige aeg ja koht.

LÕPETUSEKS

Vastupanu üks eesmärke on ka ellujäämine inimese ja kogukonnana. Säilitada tuleb oma keel, kultuur, väärtused, omavahelised sidemed ja teadmine, et okupatsioon ei ole normaalne ega püsiv. Ka siis, kui avalik vastuhakk pole võimalik, saab hoida alles ühiskonna sisemise vastupanu­ võime. Meie endi ajalugu näitab, et territooriumi sõjaline hõivamine ei tähenda veel kontrolli saavutamist ühiskonna ja inimeste üle. Tähtis on säilitada oma rahvuslik eneseteadvus, üksteise toetus ja vastasseis okupatsioonivõimuga. Elanike toetuse puudumine ei lase okupandil kanda kinnitada, sunnib teda kulutama järjest rohkem ressursse ning nõrgestab tema võimet okupeeritud ala valitseda. Väv ei välista mingil juhul relvastatud võitlust. See on täien­ dav võimalus seista vastu põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, olgu ohuks välisriigi toetatud riigipöördekatse või sõjaline sissetung. Kõik inimesed ei saa kanda relva, kuid igaüks saab anda oma panuse, et Eesti ühiskonna tahet ei oleks võimalik murda ning saaksime elada edasi vabas ja iseseisvas Eestis. ALLIKAD JA PILDIALLIKAD • • • • • •

Balti kett: Rahvusarhiiv – https://www.ra.ee/en/oppematerjal/balti­kett/ Herson 2022: OHCHR – https://ukraine.un.org/sites/default/files/2022-06/22-06-28_ OHCHR_Thematic_Report_Ukraine_ENG.pdf Laulev revolutsioon: Eesti Rahvusraamatukogu / Rahvusarhiiv – https://www.rara.ee/ uudised/laulev­revolutsioon/ Kaitseliidu arengukava 2035: https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/ files/20240608_A_Kaitseliidu_arengukava_2035_KeK_kinnitatud.pdf Ole valmis!: https://naiskodukaitse.ee/ Riigikogu, 15.–16. mai 1990 stenogrammid: https://www.riigikogu.ee/wpcms/wpcontent/uploads/2015/03/1990_15_16_mai.pdf

Vävi PÕHIMÕTETEGA ON VÕIMALIK TUTVUDA KA NAISKODUKAITSE RAKENDUSES „OLE VALMIS!“

8/2026

33


KARL-ERIK TALVET

haritud sõdur

DROONIDE MÕJU

KANNATANUTE EVAKUEERIMISELE UKRAINA SÕJA KOGEMUSEL Käesolev tekst on tõlge Soomes koostatud jaosanitaride ja parameedikute õppematerjalist, mis õpetab peamiselt Ukraina sõja kogemuste najal toime tulema väikeste ja keskmiste droonide tekitatud ohtudega. Tekst: VILHO RONKAINEN, vabatahtlik autor

34

8/2026


haritud sõdur

N

imetatud droonide lennuaeg on tavaliselt 15 kuni 60 minutit ja kiirus 70 kuni 130 kilo­ meetrit tunnis. Lennukaugus ulatub kahest kaheksakümne kilomeetrini. Lennuvahendid kasutavad keskmise või hea lahutusvõimega suumivat kaamerat ja suudavad kanda kuni 30 kilo koormat. Juhib peamiselt inimene ja juhtimine toimub otse või satelliidi vahendusel liikuva raa­ diosignaaliga või kaabli abil, kusjuures ründedrooni pikeeri­ mine sihtmärgile on segamise raskendamiseks järjest enam automatiseeritud. Rootoriga droonide tehniliste andmete vahemik ongi väga suur, sest suur osa droone on tsiviilotstarbelised ja sõjaliseks kasutuseks modifitseeritud. Spetsiaalselt sõjapidamiseks ehitatud droonidel on mitmeid kasulikke omadusi, näiteks tehisintellekti kasutamise võimalus, krüptitud side juhti­ mispunktiga ning vastupidavus segamisele, kuid need on ka märgatavalt kallimad. Koorma kinnitamine droonile, olgu see siis lõhkeaine, toidupakk või esmaabivahendid, vähen­ dab lennukiirust ja tegutsemise kaugust tavaliselt 50 kuni 70 protsenti. Varitseva ründedrooni ja tiibadega droonide lennuaeg ning kandevõime on oluliselt suuremad, kuid lahinguväljal moodustavad droonide enamiku nelja tiivikuga droonid.

DROONIÜKSUSE MÕJU OPERATIIVTASANDIL

Omad droonid aitavad üksustel koguda luureandmeid ning planeerida ja juhtida lahingutegevust, k.a kaudtuld. Droonid kaitsevad üksust vastast tõrjudes, võimaldavad täiendada varusid, rajavad läbipääse vastase ehitatud takistustesse või ehitavad vastasele takistusi, näiteks miinitõkkeid. Muidugi teevad kõike seda ka vaenlase droonid. Droonijagu paistab lahinguväljal hästi silma, mistõttu see paigutatakse füüsiliselt hästi kaitstud kohta, näiteks soomusmasinasse, keldrisse või punkrisse kui vastasele suure väärtusega sihtmärk. Suuremad allüksused ei liigu enne, kui droonid on piirkonna põhjalikult üle vaadanud. Eesliinil hoitavaid allüksusi vahetatakse endisest harvemini, sest need on kogu aeg vastase rünnakute sihtmärgiks. Droonide kasutamiseks kasvab kompanii umbes ühe jao võrra, mis peab olema komplekteeritud nii, et hajutatud lahingutegevuse korral on iga rühma juures vähemalt lahingu­paar ning üksusel peab olema ka oskusteave droo­ nide remondiks või koostamiseks algosadest. Välitingimustes on droonide hooldus keeruline, sest akud vajavad laadimist ja on ilmamuutustele väga tundlikud. Droonid ja nende juhtimisseadmed nõuavad transporti, mis suurendab drooni­ dega üksuse logistilist saba ja üksikvõitlejate koormust. Halb ilm mõjutab nii jalaväe kui kaudtuleüksuste tegevust, sest kaob ära suur osa droonide luureandmetest. Staabi ja

juhtimispunkti olukorrateadlikkus on parem kui eesliinil, sest eesliin näeb ainult enda lähedal toimuvat, aga staapi jookseb kokku nii kõrgema üksuse kui oma allüksuse too­ detud teave. See tekitab nii üleküllastumist kui infonälga, mis mõlemad segavad. Üleküllastumise näiteks on see, kui kahelt lähestikku paiknevalt allüksuselt saabub info märga­ tud vastase kohta. Siis peab juhtimispunkt otsustama, kas kirjeldatakse sama või kahte erinevat vastast ning kas see on suures pildis oluline. Infonälja näitena võib tuua olukorra, kus allüksus näeb ja kuuleb mitmesugust lahingumüra, kuid ei tea, kas see on neile oluline, ning sellepärast viivitab manöövri läbiviimisega.

DROONIDE MÕJU TAKTIKALISEL TASANDIL

Droonisõja tingimustes tuleb unustada vana põhimõte, et on ohtlik lahingutegevuse ala ja suhteliselt ohutu tagala. Ohutut kohta ei ole olemas, sest droonid suudavad vaadelda, kaudtuld suunata ja rünnata igal pool. Sellepärast on endi­ sest olulisemaks ja töömahukamaks muutunud kaitseraja­ tiste ehitamine ja logistika kaitsmine. Passiivse kaitse all mõeldakse kaevumist ning positsioonide ja sõidukite maskeerimist. Aktiivne kaitse tähendab pidevat eetri jälgimist droonisignaalide avastamiseks ning seadmeid nende segamiseks. Samuti on vaja märkimisväärses koguses tõrje­ relvi, nagu jämedate haavlitega laetud püssid, õhutõrjekuuli­ pildujad ning -kahurid. Kuna liikumine paljastab ja toob kaasa vastase tulelöögi, liigutakse positsioonidel ja nende vahel minimaalselt ning sõidukeid kasutatakse vähe. Eelistatakse kergemaid masinaid ja hämaras liikumist, et muuta avasta­ mine vastasele keerulisemaks. Samuti peab liikumist alati katma õhuvaatlus ja -tõrje olemasolevate vahenditega. Need tõsiasjad muudavad ka sõduri elu raskemaks. Kui varem oli võimalik sõita lahingujoonele suhteliselt lähedale ja pärast lahingut lähedale jäetud sõidukitega eemalduda, siis Ukrainas on tavaliseks muutunud kuni 30 kilomeetri pikkused jalgsi liikumised, sest taktikaline sõiduk on droo­ nide piirkonnas sihtmärk ja tabamise korral vennashaud. Tuldud tee ei pruugi enam olla turvaline ehk on vaja leida teine tee või oodata juhtnööre, kust kaudu tagasi liikuda. Täisvarustuses rännak on väsitav ja liikumine aeglane, eriti kui kaasa tuleb tassida ka haavatuid.

DROONIDE MÕJU LAHINGUVÄLJA MEDITSIINIABILE

Venelased ei hooli lahingureeglitest, mis keelavad rünnata haavatute abistajaid. Kindlasti ründavad nad nii meedikuid, sidumispunkte kui evakuatsioonimasinaid, nende hävitami­ sega suurendatakse vigastatud Ukraina võitlejate kannatusi ja suremust. Need on veel ühed sõjakuriteod venelaste sõja­ kuritegude lõputus loetelus. Kõikide vaimne koormus suureneb, sest stress on pidev. Tuntud ja vastikutele miini-, snaipri- ja tankihirmudele 8/2026

35


117. MEHHANISEERITUD BRIGAAD / UKRAINA MAAVÄGI

HARITud sÕduR

36

8/2026


HARITud sÕduR

lisandub droonihirm, mis põhjustab pikaajalist negatiiv­ set stressi. Stress kurnab, närib vaimu ning halvimal juhul hävitab vaimse tervise ja võitlusvõime, sest enamiku ajast on kuulda mingisugust suminat või sahinat ehk droonide lennumüra oma või naaberüksuse lähedal. Vaenlane suudab eristada ja rünnata ka üksiksõdureid ning eriti keskendunult olulisi võitlejaid, kelle hulka kuulu­ vad kindlasti kõik jaosanitarid ja parameedikud. Üksikute võitlejate või sõidukite sihipärane ründamine muudab surmahirmu isiklikumaks ja tekitab tunde, et ollakse kogu aeg sihtmärgiks. See erineb endisaja lahingutegevusest, kus vastase kaudtuli või kuulipildujavalang oli ebaisikuline ja sihitud maa­ala, mitte üksikvõitleja pihta. Praegune olukord sarnaneb varasema snaiprihirmuga, kuid snaiprid sihtisid olulisi võitlejaid ega hakanud tihtipeale juhuslikku sõdurit tulistama. Ka droonijuhtide vaimne ja kehaline koormus on märgata­ valt suurenenud, sest droone ja nende juhte ei ole kunagi piisavalt ning paljud neist töötavad kokkukukkumiseni.

MUUTUSED HAAVATASAAMISE VIISIDES JA HAAVADES

Kui varem olid haavatul üksikud killuvigastused, siis nüüd võib neid olla hulgaliselt, sest väiksemad plahvatused toimu­ vad lähemal ja uued lõhkekehad tekitavad suuremal hulgal väiksemaid kilde. Tänapäeva vigastused on peamiselt ülakehas ja pea piir­ konnas, sest rünnak tuleb tavaliselt ülevalt. Vanasti plahva­ tasid miinid või mürsud pigem maapinnal ja killud tabasid alakeha. Ülakeha, eriti pea killuvigastused on raskemad ja eluohtlikumad kui alakeha vigastused. Suurenenud on põle­ tushaavade, keemiliste põletuste ja kopsuvigastuste hulk, sest sõjakurjategijad kasutavad märgatavas koguses termo­ baarilist laskemoona, mis plahvatab kahes järgus. Esimene, väiksem plahvatus pihustab laiali kergestisüttiva vedeliku pilve, mille teine plahvatus süütab, tekitades tulekera ja kinnistes ruumides ka märgatava alarõhu. Plahvatuse hetkel sisse hingates on hingamisteede ja kopsude põletus väga tõenäoline. Plahvatused ja lööklained tekitavad ka peapõru­ tusi ja sellega seotud ajuvigastusi, mis ei pruugi olla silmaga nähtavad, kuid on mõjult osaliselt või täielikult invaliidista­ vad.

MUUTUSED LAHINGUVÄLJA ESMAABI PROTSEDUURIDES

Haavatuni jõudmise ja abi andmise aeg pikeneb, sest sanitar või evakuatsioonimasin ei pääse haavatuni, vaid satub venelaste uue rünnaku ohvriks. Sanitaril peab olema julgestaja, kes ümbrust jälgides kaitseb nii haavatut kui

sanitari. Tihtipeale tuleb haavatu enne abi andmist eva­ kueerida vastase vaatlusväljast eemale ja maskeerida, kuni olukord rahuneb ning on võimalik vigastused üle vaadata ja abi anda. Väikeste killuhaavade leidmine kubemes, kaelal ja kaenlaalustes ning nende sidumine või tamponeerimine on keeruline. Muutunud olukord tähendab ka seda, et vigastatu evakuat­ siooni aeg positsioonilt tagalasse pikeneb. Varem räägiti sõjaväljameditsiinis „kuldsest tunnist“, mille jooksul vigas­ tatu pidi jõudma sidumispunkti või välihaiglasse. Nüüd on see veninud päevadeks. Žgutte ja rõhksidemeid peab kogu aeg jälgima ja vajadusel täiendama. Eluohtliku verejooksu vähendamiseks kasutatakse traneksaamhapet kas tabletti­ dena suu kaudu või vedelikuna soonde. Vereülekanne tervelt inimeselt otse haavatule on samuti võimalik ja vajalik sellest hoolimata, et isegi teoreetiliselt ajab selline mõte enamiku tsiviilmeedikuid pöördesse.

ELLUJÄÄMISE PÕHIMÕTTED

1.

ÄRA OLE SEAL. Ellujäämise põhimõtteid on hea mee­

les pidada „ellujäämise sibula“ järgi (ingl k surviva­ bility onion). Venemaa sõda Ukrainas on õpetanud, et haavatute kogumispunktid ja välimeditsiini üksused tuleb hoida lahingutegevusest kaugel ja sellepärast pädeva abi saamine venib. Vigastatuid ei saa tagalasse viia oma jõududega, vaid sellega tegelevad eraldi eva­ kuatsioonimeeskonnad. Vastasega kontaktis olev allüksus on pideva vaatluse all, nad ei saa kiiresti ja turvaliselt eemalduda. Liikumise kiirus on evakuatsiooni puhul olulisem kui kaitstus – pigem väike ja kiire soomustamata masin kui soomusauto. Jätkuvalt testitakse ja kasutatakse muid võimalusi evakueerimiseks ja vigastatu abistami­ seks. Näiteks kasutatakse vigastatu liigutamiseks auto­ noomseid kaugjuhitavaid sõidukeid, saadetakse drooniga esmaabivahendeid või õpetatakse lahinguüksusele rohkem esmaabi ja antakse paremaid vahendeid, et vigastatud võitlejat saaks positsioonilt lahkumata kauem elus hoida. See võimaldab ka vähendada evakuatsioonimeeskonna koormust. Samuti peab haavatu ise tagalasse liikuma, kui ta on selleks suuteline.

2.

ÄRA LASE ENNAST AVASTADA. Ülioluline on nii võit­

lejate kui ka üksuste positsioonide maskeerimine ja varjamine. Liikumine, tausta ja olukorda sobimatu värv või kuju, peegeldus, valgus, vari, soojajälg, heli, lõhn või raadiolaine paljastavad. Suur osa vastase positsioone avas­ tatakse jätkuvalt inimeste tähelepanematuse tõttu. Samuti tuleb hoolikalt maskeerida vigastatud, evakuatsioonivahen­ did ja sõidukid. Ülesanne tuleb planeerida hoolikalt, võttes

8/2026

37


HARITud sÕduR

arvesse varjumise võimalusi õhuvaatluse ja otsese vaatluse eest. Kõige otsem teekond ei ole alati kõige parem, vajadu­ sel tuleb vastase tähelepanu kõrvale juhtida ajaks, mis on ülesande täitmiseks hädavajalik. Vihm, tuul, udu ja pakane on jätkuvalt meie sõbrad, sest teevad vastasele vaatlemise ja droonide kasutamise keerulisemaks!

3.

rünnaku ettevalmistusi? Oma tegevuse jälgimine ja äratund­ mine tuleb teha võimalikult keeruliseks, tekitades näiteks valesihtmärkide ning tavalisest intensiivsema raadiosidega muljet suuremast üksusest või manöövrist.

4.

ÄRA OLE HEA SIHTMÄRK. Drooniüksus püüab leida

ÄRA LASE ENNAST TUVASTADA. Märkamine ei

tähenda veel ära tundmist. Vastane peab aru saama, milline soojuskiirguse allikas on inimene või sõiduk ja milline avastatud sihtmärk on tähtis. Näiteks kärssav ja tugevat soojusjälge tekitav objekt võib olla varem puruks­ lastud autovrakk, mida jälgides ja pommitades ei suudeta teisi kohti jälgida ja tulistada. Venelased otsivad ja püüavad hävitada vastase oluliste oskustega sõdureid, näiteks drooni­ operaatoreid, sapööre ja sidemehi. Nende eraldusmärgid ja varustus ei tohi olla eristatav, sest tuvastamine toob kaasa rünnaku. Venelased ei hooli ka punase ristiga märgitud meditsiiniabi masinatest, kogemus on, et neid hävitatakse võimalusel esimeste hulgas. Äratundmise osa on ka olukorra jälgimine ja sellest järelduste tegemine. Kas kohas, kus pidevalt liigub masinaid, asub logis­ tikakeskus või juhtimis­ punkt või tähendab vastase liikumine

kõige tähtsama sihtmärgi, kuid ründab võimalusel ka väiksemaid sihtmärke, kaasa arvatud üksiksõdureid. Tegevuse hajutamine ja varjamine ning piisavad vahemaad üksuste ja sõdurite vahel vähendavad rünnaku sihtmär­ giks sattumise ohtu ning rünnaku korral kaotusi. Mõnus ja soojaks köetud jaotelk supipotiga muutub hetkega vennas­ hauaks, sama üksus eraldi laskepesades magamiskottides kuivikuid närimas jääb võitlusvõimeliseks isegi juhul, kui kuhugi kukub miin. Seega on ettevaatusabinõud alljärgnevad. Varustus, eriti töötavad sideseadmed ja sõidukid, tuleb jätta üksusest eemale, keegi ei maga sideauto all. Minimaalselt liikumist varude täiendamiseks ning evakuatsiooniks tähendab ka seda, et üksusel peab kaasas olema rohkem varustust. Droonirünnak ei ole kunagi viimane, sest kui vaja, ründab vaenlane uuesti. Oma asukoha varjamiseks tuleb

ÄRA OLE SEAL

ÄR

SE ENNAST AVASTA A L DA A

ENNAST TUVAS ASE TAD L A A R Ä LE H O A ÄR

EA SIHTM ÄRK

SAA PIHTA ÄRA AA VIGASTA S DA A ÄR

ÄRA LASE END MÕJUTADA

38

8/2026


HARITud sÕduR

ära kasutada kõiki looduslikke ja inimese loodud võimalusi, näiteks segada vastase droonisignaali, minna tihedate puude või võrgu alla, mis takistavad droonijuhil sihtmärki näha ja drooni selle pihta juhtida.

5.

ÄRA SAA PIHTA. Kõik peavad droonivastase tegevuse põhimõtteid teadma ja neid järgima. Drooniohu jälgimine ja tõrjeks valmisolek peab olema pidev. Õhumärkide pihta tulistamist peab harjutama, sest sih­ tima peab ennakuga, sinna, kuhu droon jõuab hetke pärast! Võimalusel varju droonikindlasse ruumi või leia maastikul droonile raskesti kättesaadav koht. Droonirünnaku kor­ ral peab varjuma ja põgenema ning seda tuleb eelnevalt treenida. Droonil on suur inerts ja raske teha kiireid kursi­ muutusi, mistõttu võivad takistuseks olla järsud käänakud sissepääsudes ja kaevikutes. Autodes liikudes tuleb hoida aknad ja turvavööd lahti, et saaks võimalikult kiiresti välja hüpata. Akende ette riputada kardinad, võrgud või kiled, millesse droon võib kinni jääda. See, kui plahvatus toimub eemal, võib päästa elusid, sest lööklaine kustub õhus kiiresti. Otsetabamuse asemel kümne meetri kaugusel plahvatanud droon teeb palju vähem kahju.

6.

ÄRA SAA VIGASTADA. Droonitabamus ei tähenda alati vigastust. Kaitstud positsioon peab kaitsma rün­ naku eest igast suunast ja kaitse võiks olla kihiline. Näiteks sissepääsul võiks olla mitu ust või käänakut, sest ründedroonid võivad lennata hanereas: esimene hävitab takistuse, järgmine ründab sihtmärki. Võitlejad peavad kandma kaitsevarustust. Põhitähelepanu olgu ülakeha ja pea killukaitsel, lisaks kaitseprillid ning kõrvaklapid, sest vigastusi tekitavad peamiselt väikesed killud ja lööklaine. Plaadikandja ja kõrgete sisselõigetega kiiver võivad tunduda taktikaliselt seksikad, kuid suurema kaitsepinnaga killuvest koos vanamoodsa kiivriga kaitsevad paremini. Süütesegude ja põletushaavade vastu aitab, kui eemaldada positsioonidelt kergestisüttivad esemed ning kasutada raskestisüttivatest materjalidest riidevarustust.

vILHO ROnKAInEn Käesoleva teksti autori nimi on pseudo­ nüüm, mille taga on korduvalt Ukrainas tegutsenud Soome välimeditsiinispet­ sialistide kogemused. Õppematerjali kasutatakse soomlaste ja ukrainlaste täiendõppeks välimeditsiinis. Ukrainat aitavate välismaalaste seas on tavaline kasutada enda ja lähedaste julgeoleku huvides pseudonüümi. Helsingist pärit õige Vilho Erik Ronkainen läks Jätkusõtta 1941. aasta suvel, esialgu suurtükiväelasena. Hiljem viidi ta üle mereväkke madru­ seks. Noormees langes ja jäi kadunuks Teikarsaare lahingutes 5. juulil 1944. Kuna Soomes tegeldakse tänaseni langenute ja kadunute otsimise ning ümbermatmisega, leiti Viljo maised jäänused 19. juunil 2021 Teikarsaarelt mürsuplahvatuse kraatri lähedalt. Sugulaste DNA ja leitud esemete, sh nimeplaadi järgi tehti isik kindlaks 25. jaanuaril 2023 ning ta maeti lastelaste ja sugulaste osalusel sõjaliste auaval­ dustega Hietanieme surnuaeda oma 102. sünniaastapäeval 6. aprillil 2023.

7.

ÄRA LASE END MÕJUTADA. Droonihirmu kaudu mõju­

VILHO RONKAINEN PERE ERAKOGU

tavad droonid tegevust ka ilma ühegi tabamuseta, pidev jälgimine ja tõrjeks valmisolek nõuab palju töö­ tunde. Hästi läbimõeldud ja ettevalmistatud tegevus vähen­ dab kaotuste ohtu ja tõsidust. Selleks on vaja arendada üksu­ ses olemasolevaid lahinguvälja esmaabioskusi ja vahendeid, k.a süütesegude kustutamiseks ja põletushaavade ravimi­ seks. Näiteks peavad käepärast olema esmased tulekustutus­ vahendid ning loputusvesi põletushaavade puhastamiseks ja jahutamiseks. Vigastatu peamine soov ja ülesanne on ellu jääda, üksus jätkab ülesande täitmist. Vigastatu peab tegema end lihtsasti abistatavaks, näiteks peab IFAK olema nähtaval, kokkulepitud ja teistele kättesaadavas kohas. Lahinguvälja esmaabi tuleb treenida kõigil, mitte ainult sanitaridel, ja võimalikult rasketes tingimustes, pimedas ja kiirustades. Sanitare ja päästemeeskondi ei tohi seada liigsesse ohtu, sest vaenlane ründab abi andjaid uuesti, kui selleks võimalus on. Riske tuleb vähendada ja ohtude eest varjuda. Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar 8/2026

39


maailmapilk

LEINAMINUTID Soovin teiega jagada Ukrainas kogetut, sest nagu kirjutas üks tuttav: „See, mis ida ja lõuna poolel toimub, on muidugi teada, aga teist perspektiivi tahaks lugeda kindlasti.“ Andkem siis lugejaile teine perspektiiv.

AGE MERILA

Tekst: AGE MERILA, vabatahtlik autor


mAAILmAPILK

S

õidame projekti „Together Stronger“ raames kolleegi­ dega Ukrainasse sõpruslin­ nale külla. Võtame kaasa ka sõbrad Läti ja Leedu sõprus­ linnadest. Sõidame bussiga. Reis kui nostalgialaks. Sellist ühtsustunnet ja üksteise tundmaõppimist ei kohta ühelgi lennureisil. Kaks päeva möödub nalja ja naeruga. Meid võetakse vastu kena õhtusöögiga. Kõlavad tervitussõnad külaliste, võõ­ rustajate, naiste ja meeste auks. Linn on rahulik ja rõõmus, hotelli restorani aknast paistab kaunis vaade järvele. Promenaadile laskuv trepistik on täis inimesi, kes naudivad pildistamisväär­ set loojangut.

1 Hommikul enne seminari lähen jalu­ tama. Telefonirakendus „Air Alert“ tuletab iga päev meelde leinaminutit sõjas langenute mälestuseks. See teade tuleb mulle juba paar nädalat iga päev kell üheksa. Ma pole sellele suuremat tähelepanu pööranud. Enamasti võtan lihtsalt teadmiseks, mõnikord mõtlen mõne sekundi, enne kui teate kustu­ tan.

ESIMENE LEINAMINUT

Aga siin ühel hetkel linn hangub!!! Kõik jäävad seisma. Inimesed, autod, bussid, mu arust isegi tuul ei puhu. Kuskilt kostab vaid aeglast tiksumist. Kell on saanud üheksa. Ma polnud selleks minutiks valmis. Nurga taga on park, mõtlen otsida pingi, kus rahuneda. Park osutub kan­ gelaste alleeks. „Mäletame! Ei unusta! Ei andesta!“ Kahel pool promenaadi on langenute pildid, nimed ja kuupäe­ vad. Mitusada meetrit. Istun pingile. Rahunemise asemel nutan pool tundi ... Ühel pingil istuvad keskealine ja vanem naine, aeg­ajalt teineteisega

vesteldes. Teisele tuleb mõtlik noor naine. Eemal on kolmene seltskond, omavahel ei suhtle. Paljud jalutavad mööda. Nähes nutetud nägu, ilmub nende silmadesse mõistev pilk. Samal ajal küsitakse peregrupis, kas siin hirmus pole. Hirmus!? Ei ole. Aga sellest minutist hakkab valus. See minut lajatas Ukraina reaalsu­ sega valusamini kui kõik need aastad uudiseid. Lõpuks tõusen lootuses, et liikumine aitab rahuneda. Ei aita… Hotelli ees pargis tuleb vastu vanem reisikaas­ lane. Tema nägu muutub mind nähes küsimärgiks. Ma ei suuda muud, kui anda talle oma kirjapandud emotsiooni lugeda. Ta noogutab mõistvalt. Tuleb teine. Talle ei suuda ma enam sedagi näidata, kõnnin lihtsalt ära. Küllap talle seletatakse. Hotellitoas küsib toakaas­ lane, kas juhtus midagi. Annan tallegi lugeda. Saan aru, et ka seminarile astun sisse nutetud näoga ja mu võime imes­ tunud nägusid taluda ning küsimustele vastata on null. Kopeerin teksti e­kirja ja saadan kõigile selgitusega: „Tulen nutetud näoga. Palun ärge küsige, kas juhtus midagi. Kõik on tegelikult väga hästi. Lihtsalt teises perspektiivis.“ Hiljem kuulen kaaslastelt, et suutsin selle seletusega kogu delegatsioonil silmad pisaraisse ajada.

2 Istun seminaril ja isegi ei nuta, lihtsalt pisarad jooksevad. Rahunemine võtab kokku poolteist tundi. Kuulan ukrainlasi. Saan aru, et sõda on siin igapäevane reaalsus. Pommid küll ei lange isegi mitte iga kuu või pool­ aasta, kuid viimastel aastatel on ümber korraldatud kogu elu, iga mõeldav ühiskondliku elukorralduse tahk. Ja palju on sellist, millele meie mõtlema ei pea. Sõdurite taassotsialiseerimine, haavatud, langenud, põgenikud siia ja siit ära. Vaimne tervis, rehabilitatsioon ja ligipääsetavus hoopis teisel tasandil kui meil.

Mõned laused ja märksõnad: Iga päästetud elu ja aidatud inimene on samm lähemale meie võidule. Et anda inimestele kindlustunne. See on huvitav kogemus, teile väärtuslik ja vajalik. Keskendume sellele, kuidas kriisi­ situatsioonis toime tulla ja seda elanikele kommunikeerida. Mõista, mis on probleemid, ja pakkuda neile lahendusi. Lahendustele orienteeritus. Lahendused pikaks ajaks. Mobiilsed hädaabi lahendused. Turvalisus ja vastupidavus. Kommunikatsioon partnerlinna­ dega. Mõeldakse ühiskonna kõigile kihtidele: lapsed, noored, puuetega inimesed, vanurid, kodutud, üksikud, langenute pereliikmed jne. Kõike kokku võttes: iseenda vastutus kogukonna liikmena on suur. Vaadates slaide mõistan, et siinsed inimesed saavad üdini aru koostöö tähtsusest. Igas valdkonnas on pikad nimekirjad projekte, mis töös. Jah, nad ehk sõltuvad sellest koostööst. Aga just seetõttu mõistavad nad selle olulisust ja hindavad seda sügavalt. Kogu projekti mõte saab kuulates teise mõõtme. Nad soovivad siiralt jagada oma kogemusi, et neist oleks teistele abi. Meelde jäävad väärtused, koostöö ja tänulikkus. Vahepeal mõtlen, et alarmrakendus toimib üle Ukraina. See tähendab, et hangub ju kogu see suur riik ... iga päev, terveks minutiks ... Lõpetuseks ütleb linnapea: „Me oleme rääkinud kõige olulisematest teema­ dest.“ Seest tõmbub õõnsaks. Me oleme kuulnud vaid piskut sellest, millega sõjas olev riik peab tegelema! Mu ilma­ vaade on poole päevaga muutunud. Ka selleks ei olnud ma valmis.

TEINE LEINAMINUT

Järgmisel hommikul võtan teadlikult aja, et olla kell üheksa tänaval. Mõtlen veel, et äkki olin eile lihtsalt õigel ajal 8/2026

41


AGE MERILA

mAAILmAPILK

õiges kohas, kõlareid pole ju ometi terves linnas ja siit ümber nurga oli hukkunute mälestuspark. Ma alahin­ dan sõdiva riigi olukorra tõsidust ja ukrainlasi.

Meenuvad eilse õhtusöögi toostid. Tahvlite lõpus on pooltühi tahvel. Ja alus uue tarvis. Ukrainlased valmistu­ vad praegu kõigeks. Ka eesootavateks surmadeks.

tivas kohalikus bussis on lipp ja vapp. Kõigile sündivatele lastele on esimeseks riietusesemeks disainitud võšõvanka. Mõelge, milliste väärtustega noored neist tingimustest sirguvad!

Mida ma eile ei näinud, on see, et autod mitte lihtsalt ei peatu, vaid inimesed astuvad ka autodest välja. Foorid lülituvad ümber vilkuvale kollasele. Kõlarid on bussipeatustes ja mujalgi. Aeglane tiksumine kostab igal pool. Pärast leinaminutit kõnnin edasi, ümber nurga on oblastivalit­ suse suur maja. Imestan, et mööda reguleeritud ja ikka veel vilkuva fooriga ülekäigurada liigub rahvamass oblastivalitsusse. Siis mõistan, et kogu ametnikkond on selleks leinaminutiks suundunud maja ette platsile! See osutub Stepan Bandera platsiks, mida ääristab graniittahvlite rida hukkunute nimedega. Alates aastast 2014. Kirjaga „Загинули за волю Украйни (hukkunud Ukraina vabaduse eest)“.

Saadan kaaslastele ka tänased muljed. Lisan, et täna olin minagi ette valmis­ tunud ja nutetud näoga ei tule.

Kutsekoolis kuulemegi, kuidas noored hindavad haridust väga, sest tead­ vustavad selgelt, et neist saavad spetsialistid, kes peavad riigi taas üles ehitama. Meile näha pandud tööd kannavad julgelt ja tugevalt Ukraina visuaalset identiteeti, rahvuslike rõivaste, mustrite ja aksessuaaride ilu. Nähtavad tööd – etnograafiliste mustritega kollektsioonid, lilleseades pea­ katted, fotod – annavad edasi tugeva sõnumi, et sõja ajal ei tohi ilu loomist unustada. Pilk jääb pidama õpetajate fotoprojekti „Ukraina minu südames“ pildil, millelt vaatab vastu rahvariie­ tes, elutarkust täis silmade ja olekuga naine. On ilmselge, et need silmad on elus palju tunnistanud.

3 Külastame paari päeva jooksul kutse­ kooli, põhikooli, veepumbajaama, taastusravikeskust ja kalmistut. Ühel pärastlõunal lähen koos noore kaasla­ sega külastama kohalikku noortekes­ kust. Olgugi, et oleme rindest kaugel, on igal pool tunda, et tegemist on sõdiva riigiga. Kodumaa uhkust ja väär­ tustamist näeb igal sissepääsul ja igas ruumis. Ka meid ühel õhtul transpor­


mAAILmAPILK

Ringkäigul näeme kaunite asjade kõrval ka palju praktilisi töid, mida tudengid praktika korras valmista­ vad. Noorte joonistustes kajastuvad kodumaa­armastus ning sõda. Samuti kuuleme, kuidas kooli tegevus sõja alguses põhjalikult ümber korraldati. Ajutiselt sai koolist põgenike keskus, kus idast tulnud said öömaja ja süüa ning neile pakuti teenuseid, mida koolis rahvuslike erialade kõrval õpitakse – juukselõikust, habemeaja­ mist, maniküüri. Õpetajad korraldasid ühiselt supikööki. Praegu keskendub kool peami­ selt rahvusvahelisele suhtlusele ja projektikirjutamisele. Ettekanne aga lõpeb taas pika ülevaatega koostöö­ projektidest. Keskkooli hoone on küll vana, aga värviküllane, soe ja sõbralik. Kõik õpe­ tajad ootavad meid oma klassis, valmis kõigest rääkima ja kõike jagama. Seintel on pildid, koridorides taimed ja pehme mööbel, akendel vitraažid. Klassiustel eneseväärikust ja suhtumist toetavad ütlused. Põrandad lakitud ja värvitud, klassid kaunistatud ja laste ootel. Väheste vahendite ja selgelt nähtava pühendunud tööga on loodud lastesõbralik ja hooliv keskkond, kus ka külalisel on hea olla. Võimalik, et mitte kõik koolimajad ei ole nii tundlikult korrastatud. Koolistaadionil on veel aastakümnetetagused sini­kolla­puna­ sed metallist ronimispuud, mida meil enam ammu ei näe. Ühes ruumis punusid lapsed kaitse­ võrke. Keldris on varjendid tuhandele lapsele. Iga klass teab täpselt, mis uksest minna ja kus ruumis istuda. Seinal aga taas pildid sõjast ja vabast Ukrainast. Aulas tutvustatakse meile kooli hümni, mille viisi ja sõnad kirjutas muusika­ õpetaja, ja lippu, mis kirjeldab kooli väärtusi: tarkus, vabadus ja armastus. Hümn on hoogne ja meeldejääva viisiga, lapsed hõiskavad koos lauldes: meie kool, see oleme meie! Hümni saadab video kooli elust ja tegemistest, kus noored on enesekindlad ja tegutse­ mistahtelised.

Keskkoole on linnas 30, igas tuhatkond õpilast, kellest umbes kümnendik on põgenikud idast. Igas koolis on üks psühholoog. Et need kolmkümmend psühholoogi suudaksid lapsi toetada, on kõigil kord kuus kokkusaamine mentoriga, kus mured läbi arutatakse ja abistaja saab vajadusel ise abi. Psühholoogi toas aga istub toolil Hibuki, pikkade käte ja jalgadega pehme loom, kellele laps saab soovi korral kaissu pugeda ning oma mured ja pained ära rääkida. Või talle kirju­ tada. Ei loe, et ka terapeut kuuleb või loeb. Lapsel saab kergem. Meie lastega tegelevad kolleegid ei ole sellest meetodist varem kuulnud, kuid nad võtavad selle tarkuse kaasa. Vestlustest saame teada, et linna neljas ülikoolis õppis enne sõda ligi kaks korda rohkem tudengeid. On kurb tõsiasi, et paljud on riigist lahkunud ja kardetavasti ei tule enam kunagi tagasi. Koos lastega, kes võiksid selle riigi kord taas üles ehitada.

4 Õhtul noortekeskuses näitab 22aas­ tane (!) veteran meile oma kollekt­ siooni, mille abil ta õpetab noori ohtusid ära tundma, neile vastu seisma ja olema teadlik kõigest, mida sõda ka siinses üldiselt rahulikus tagala­ linnas siiski ette toob. Noormees on jõuline, silmis kindel pilk. Gruppides, mida ta õpetab, on 15–20 noort ja huvi on suur. Laudadel ja seintel on palju varustust, relvade ja pommide makette ning muid esemeid. Eriti rabab meid pommikildude kogu. Saame neid suuri ja nurgelisi tükke käes kaaludes vaid ette kujutada, millist kahju need teha võivad. Noorsootöögi on sõja tingimustes muutunud mobiilsemaks. Töötajad lähevad ise noorte juurde, et vähen­ dada distantsi ja luua tähendus­ likku suhet kogukonnana. Suhtlus ja töö noortega on eriti tähtis, sest propaganda on suunatud eelkõige neile. Noored ise aga osalevad

aktiivselt vabatahtlikus tegevuses. Noortekeskustest, nagu paljudest teistestki kohtadest, said sõja alguses põgenikekeskused, kus majutatakse, jagatakse vahendeid ja lahendatakse muid logistilisi ülesandeid. Haavatute taastusravikeskuses tunnen isegi vaid selja tagant vaadates, et siin treenivad mehed läheksid rindele tagasi. Hoolimata puuduvast jalast või käest. Või mõlemast. Hiljem kuule­ megi, kuidas 95 protsenti neist saavad niipalju terveks, et püüda ühiskonnas hakkama saada. Ning et enamik neist tahab siiski rindele naasta. Nende meeste moto pole „viimse vaenlaseni“, vaid „viimase lihaseni“. Õhtul loen Postimehest Andres Joala loost: „Sõdur võib lahkuda rindelt ja sõjast, aga sõda ei lahku temast enam kunagi. /…/ Sõjast ei tule keegi päriselt tagasi. /…/ Me oleme kõik siin liiga seotud, et tulla [tagasi]. /…/ Ja teen ma mida [kodus]? Vaatan pealt?“ See kõik on nende meeste hoiakusse põletatud. Üks kaaslane ei suuda mehi nähes pisaraid hoida. Personal on professio­ naalne ja toimetab ta kiirelt eemale. Neil meestel ei ole vaja näha pisa­ raid ega tunda teiste haletsust. Aga mida neil vaja on? Psühhoteraapia on väga tähtis, noogutab patsient, kelle sessiooni oleme segama sattunud. Rõhutatakse, et tuleb mõista: sõdu­ rite taassotsialiseerumine on väga keeruline. Siin ei vaja abi mitte ainult sõdurid, vaid ka nende pereliikmed. Kuid milline psühholoog ja milliste meetoditega suudab aidata neid mehi, kellest enamik kipub rindele tagasi? Kõigis asutustes on tunda, kuidas neil on päriselt hea meel meid võõrustada, sest „kui oleme koos, oleme tugeva­ mad“. Projekti nimigi ütleb sama. Kalmistul hajub meie grupp kiiresti. Igaüks leiab oma tee ja tempo. Liigume vaikselt ning mõtlikult. Parasjagu käi­ vad ümberehitustööd. Puidust hauad ja ristid asendatakse kindlate betoonist haudade ja ristidega. Kõige kurvem on 8/2026

43


mAAILmAPILK

ala, kus veel haudu ei ole, aga mida neiks ette valmistatakse. Mõne haua ees istub vanem naine, teise ees seisab noor. Mõne juures askeldatakse mit­ mekesi. Möödun ühest istujast, ilmselt sõduri emast, ja mul tekib tahtmine käsi tema õlale panna. Seda ma siiski ei tee. Kalmistu parkla servas müüri taga näen samuti üksikuid lippe, mille vahelt paistab sinikollane sõjaväekal­ mistu osa. Saan teada, et need lipud on seal aastast 2014.

5 Pärast ametlikku programmi võivad soovijad minna kaubanduskeskusesse. Keskus nagu meilgi, vähemalt seest­ poolt. Kuid ukse ees on droonitaba­ muse saanud maastur. Peal kiri, et kõik mehed jäid ellu (sest droon tabas kapotti), kuid nad jäid ilma sõidukist. Selle näitlikkusega kutsutakse anne­ tama, et brigaad saaks taas endale vajaliku vahendi …

KOLMAS LEINAMINUT

Tean, et täna ei jaluta ma kell üheksa üksi. Mitmed meie seast on minu jagatu tõttu pisaraid valanud ega saa muudmoodi, kui olla ka ise sel minutil koos ukrainlastega. Hiljem tullakse kogetut minuga jagama. Koolis rääkisid õpetajad, et leinaminuti teade kõlab ka klassides, kuid lapsed tõusevad püsti juba enne seda. Kodus vabal päeval aga käitutakse kuidas keegi. Ilmselt seisatavad koos teistega pigem need, kelle kaotused on lähe­ mad. Nii inimeste kui aja mõttes. Viimasel õhtusöögil soovivad paljud meist oma muljeid jagada. Ka mina tõusen, et saada hingelt kõige pakit­ sevam, ka võõrustajaile teadmiseks. Noor kaaslane üle laua vaatab mulle otsa ja ütleb, et loodetavasti ei aja ma neid nutma. Ma ei saa seda lubada. Selle küsimuseta oleksingi ehk veidi kauem vastu pidanud. Nüüd kõnelen murdunud häälel ja pisarad silmis: „Alustan esmaspäevahommikusest minutist, mida olen juba oma kaaslas­ 44

8/2026

tega jaganud. See üks minut esmas­ päeva hommikul kell üheksa tabas mind väga tugevasti ja ülimalt süga­ valt. See minut muutis mu perspektiivi. Ma loodan siiralt, et mehed siin laua ümber, mujal linnas ja riigis ei pea kunagi minema rindele. Ja et mehed, kes praegu on rindel, tulevad tagasi. Elusa ja tervena.“ Lõpetades näen, kuidas abilinnapea vajub näost tõsiseks. Kokku lüüakse vaikides. Näen mitmeid pisaraid. Ka sõbra silmis, kes on Ukrainas palju käi­ nud ja teab sellest kõigest mõõtmatult rohkem kui mina. Hiljem tuleb minuga rääkima leedulanna. Tuleb lätlanna. Tulevad mehedki. Vist elus esimest korda saan ma puhtast südamest öelda, kui rääkijal enam sõnu ei jagu, et ma tean, mida ta tunneb. Mõistame üks­ teist sõnadeta vaikuses. Pärast kuulen projektijuhilt, et uue projekti alged on juba idanemas ja meid kutsutakse tagasi. Saame ka isiklikke kutseid. „Üksi, koos, kuidas tahes. Peaasi, et tulete! Jõudke vaid kohale, me katame siin kõik kulud. Organiseerime kõik kohtumised, mida tahate. Jagame, näitame, räägime.“ Kui see neile pealesunnitud kogemus vaid kellelegi kasulik oleks! Söögi kõrvale jutustame, kuidas keegi meist projektiga liitus. Sedagi, kuidas paljud mahajääjad ei kandideerinud, sest ei julgenud Ukrainasse tulla. Ka ukrainlased räägivad, kuidas neile ei juleta külla minna. Mina näen seda hirmu alles kodus kogemusi jagades ja kojujõudmise teadetele kergendu­ nud vastuseid saades. Inimesed, ärge kartke! Minge! Nii neile kui meile on ääretult tähtis nende kogemust jagada ja saada, et olla paremini valmis. Loomulikult soovime, et meie ei peaks selliste teemadega kunagi sõjaolu­ korras tegelema. Kuid nende sõnul on see sõda kui kriis olnud ka tohutu arengumootor. Sellest kõigest on kasu ka tavaelus. Alarmirakenduseski on ohu kohta öeldud: ära ole hooletu, liigne enesekindlus on sinu nõrkus! Me peaksime seda tõsiselt võtma.

Ukrainas käimata ei ole seda võimalik mõista.

6 Komandanditund. Võimalikule turistile on see ainuke väliselt nähtav sõjamärk peale leina­ minuti ja langenute mälestuskohtade. Südaööl vaibub linnamelu kümne minutiga. Mõnda aega liigub akna taga vaid mõni üksik auto, peamiselt takso. Õhtused koosviibimised hotellis veni­ vad meil aga pikale. Ühel hommikul kuuleme, kuidas üks kolleeg on öösel proovinud komandanditunni toimi­ vust, kõndides laiale tänavale hotelli ees. Kiiresti jõudis temani auto, kust paluti tagasi tuppa minna. Olime just arutlenud, kuidas see tund toimib, kui linn on pime. Arvame, et valvajatel on öövaatlusseadmed. Või on hotellide juures rumalate turistide ohjamiseks suurem valmis­ olek. Viimasel õhtul jääme aga ka ise komandanditunni ajaks valvesse. Lahkumissõnad venivad pikale ja nii jääbki võõrustaja koos meiega istuma. See öö muutub meile maagiliseks hoolimata pärast keskööd läbi linna kaikuvast sireenist, mille kõla endale mällu söövitame. Häire ajal järgime võõrustaja juhendeid, tunneme end turvaliselt ja oleme tänulikud, et meiega on teadlik ja kogenud inimene. Öö jooksul kuulame muusikat, laulame, tsiteerime kuulsaid väejuhte, jagame reisil kogetut. Meelejäävaimana kõlab viide Periklese matusekõnele, kus ta räägib demokraatia alustest, langenute aust ja kuulsusest, sellest, kuidas nad surid ühise hüvangu nimel, hüljates isiklikud tahtmised ja kahtlused. Nad ei surnud imperaatori eest, nad surid oma rahva eest. Nendime, et tänapäeva inimesed ei mõista seda, mida inime­ sed mõistsid juba sajandeid tagasi. Soovime, et tuhandeid aastaid tagasi kirja pandu, mis peaks olema meie ühiskonnakorralduse alus, ka päriselt


AGE MERILA

meis elaks ja meie väärtusi kujundaks. Suunaks looma paremat elu. Tunneme kõik, et meie jaoks on aeg viis päeva seisnud. Aga selles öös tekib kui ajakuristik. Langeme sellesse, unustades kõik muu.

NELJAS LEINAMINUT KODUTEEL

Kell hakkab saama üheksa. Bussijuhtidega on läbirääkimised peetud. Loodame võimalusele peatuda. Võtan mikrofoni, et kaaslasi teavitada. Kuigi üldiselt arvan, et magaja und ei häirita, loodan siiski, et nad ärkavad, sest soov võtta minutiks aeg maha oli ühine. Leiame neli minutit enne ühek­ sat bussipeatuse. Väljume ja seisame vaikides. Meile nähtaval sirgel lõigul

peatub üsna meie lähedal üks takso. Muu liiklus jätkub. Kuid meie jaoks on see hetk püha. Ka siin näen kaaslaste silmis pisaraid...

EPILOOG

Tee ääres on reklaamtahvlil pilt sõdu­ riga ja tekst: me oleme siin selleks, et elada! Kuid igas külas, kust läbi sõidame, on surnuaed, igas surnuaias nurgake lippudega. Enne piiri hakkavad taas pisarad voolama. Ääretult kahju on lahkuda. Kirjutan kergenduse saamiseks maha­ jäänud värskele sõbrale. See koht ja need inimesed on pugenud sügavale hinge. Meenub komandanditunnil öeldu, et sõbrad lähevad, pere jääb.

Leedus sealsetest sõpradest lahkudes ütleb noor ärgas mees, et loodetavasti jõuab see teekond tõelise põhjuseni, millest kõik tekkis. Jääb vaid üle loota koos temaga. Ja tegutseda! Kodus seda kõike kirja pannes pean aeg­ajalt võtma pause. Leevenduseks vaatan tehtud pilte ja salvesta­ tud videoid. Suhtlen kaaslastega. Meenutan jutuajamisi. Meie ehe rõõm ja elusus ning sõprade tarkus annab jõudu ja aitab end koos hoida. Annab lootust. Слава Україні! Esmakordselt avaldatud ajalehes Sakala 8/2026

45


GOOGLE GEMINI

maailmapilk

46

8/2026


maailmapilk

Kõik on omavahel põimitud ja see seos on püha ning peaaegu miski pole teisele võõras. Marcus Aurelius, Iseendale, VII, 9 Tlk Jaan Unt

VENEMAA MOBILISEERIB. SO WHAT?

Me elame tsivilisatsioonide kokkupõrkejoonel ning meil on agressiivne naaber, kelle ühiskond on üles seatud ja toimib hoopis teise filosoofia põhjal. Tekst: kindralmajor (e) MEELIS KIILI, riigikogu liige

S

eda erinevust aitab mõtestada Friedrich von Bernhardi enam kui sajanditagune tees, et sõda on „bioloogiline para­ tamatus“ ja riikidevahelise elu loomulik regulaator. Meie usume, et rahu naabrite vahel on võimalik, Venemaa toetab paraku Bernhardi mõttemudelit. See on automaatselt elu ja surma, sõja ja rahu küsimus ning meile omase elulaadi hoidmise nimel tuleb väga tõsiselt vaeva näha. Mobilisatsioon on kindlasti oluline indikaator ja märgiline muutuja üks­ kõik millise riigi toimimise algoritmis. Seetõttu ei saa seda vaadelda kui sündmust, vaid kui protsessi, millel on mitmekihiline, otseste ja kaudsete mõjudega dünaamika.

Siit tulenebki vajadus küsida ausalt, kas naabri mobilisatsiooni võimalikud järelmid on tegelikult integreeritud meie kaitsepoliitikasse, võimearen­ dusse ja valmiduse planeerimisse. Kas meie ühiskonna tavapärane toimimine on tagatud ka siis, kui naaber toimetab meie vahetus läheduses? Kas mõtte­ kodade arvukad analüüsid ja ettepane­ kud on kirjutatud sahtlisse või oleme võimelised neid ka tegelikult raken­ dama nii intellektuaalse, moraalse kui füüsilise komponendi arendamisel ja riigikaitsesse integreerimisel, et olla oma vastasest parem, kiirem ja täpsem? Kas mõistame asümmeetria, intellektuaalse üleoleku ja odavate operatsioonide loogikat ning oleme võimelised vastase sellist tegevust ennetama ja neutraliseerima? Kas

suudame välja murda oma lineaarsest mõttemudelist ja hakata mõistma, et mobilisatsioon ei ole vaid Venemaa viis sõdureid juurde saada, vaid mõjutab tegelikult aega, ressursse ja riske nii NATO idatiival kui ka üleilmselt. Siin jõuame Clausewitzi juurde: sõja eesmärk on sundida vastane täitma meie tahet. Kas oleme teinud piisa­ valt, et täita efektiivselt strateegilist ülesannet luua olukord, kus Venemaa mõistab juba enne sõda, et ta ei suuda oma tahet meile peale suruda?

MOBILISATSIOON EI TÄHENDA AUTOMAATSELT TUGEVAMAT ARMEED

Kuigi alateadvuses püütakse kvanti­ teeti ja kvaliteeti vastandada, ei ole see

8/2026

47


mAAILmAPILK

seos siiski nii lihtne. Venemaa inim­ ressursi hõlmamisel on ka kvantiteet sageli kvaliteet. Halvasti väljaõpetatud sõdur ei ole automaatselt sõjaliselt väärtusetu. Loomulikult tuleb mobiliseeritud ini­ mene muuta sõjaliseks võimeks ning selleks on vaja juhte, relvastust, logis­ tikat ja väljaõpet. Kuid ülekaal elav­ jõus, eriti linnalahingu tingimustes, ei eelda alati eriüksuse tasandi väljaõpet, vaid väga embrüonaalseid teadmisi. Niinimetatud liharünnakute loogika ei seisne sõdurite säästmises, vaid vas­ tase kulutamises, tema positsioonide ja tulevahendite paljastamises, reservide sidumises ning lõpuks territooriumi hõivamises. Ja siin on tihti mõttelõks, millesse me takerdume. Me kinnistame oma pilgud Ukraina kaartidele, räägime ruutkilomeetritest ja tohututest elavjõu kaotustest mõne ruutmeetri hõivamisel. Me unustame, et sõda ei ole pelgalt lahinguväli, vaid suuremahuline mõõduvõtt nii psühho­ loogilise kaitse, ressursside kui tahte mõõdustikus. Siinkohal tulebki tõdeda, et Venemaa ei taotle mobilisatsioo­ niga ainult massi. Ennekõike ostab ta massiga aega.

KOLM KELLA: MILLISE JÄRGI PLANEERIME MEIE?

Meie jaoks on oluline mõista, kuidas Venemaa aega rakendab, ja seda võib vaadelda kolme kella kaudu: opera­ tiivne, strateegiline ja põlvkonna kell. Operatiivne kell on oma olemuselt kõige lineaarsem ja lihtsam, kuna võr­ randi elemendid on tihtilugu mõõdeta­ vad ja vastavad küsimusele, kui kiiresti suudab Venemaa taastada operatsiooni­ võime. Selle ennustamisel ja mõõtmisel oleme me suhteliselt tublid. Strateegiline kell on juba keerulisema konstruktsiooniga. Suuremaks konfliktiks, sh NATO riikidega mõõduvõtuks vajalike üksuste, varude, logistika ja juhtimise algoritmi tuleb lisada majan­ duslik, diplomaatiline ja poliitiline mõõde. Asümmeetria kontekstis võib selle võrrandi raskuskese olla hoopis kolmanda või neljanda mõju, mitte esmase mõju tasandil. Meie problee­ miks on siinkohal oskamatus kõiki neid mõõtmeid ühtseks tervikuks 48

8/2026

mõtestada. Me oleme suhteliselt head nimetatud mõõtmeid eraldiseisvalt vaagima ja kalkuleerima, kuid selleks, et luua toimiv kaitsepoliitika, on vaja mõista süsteemide ühtset toimimist. Matemaatika, mis ütleb, kui kiiresti taastuvad suuremaks konfliktiks vajalikud üksused, varud, logistika ja juhtimine, on vajalik teadmine. Kuid vastus küsimusele, milline mõju on sellel majandusele, demograafiale ja riigi sotsiaalsetele arengutele, annab võrrandile mõõtme, mis loob tervik­ vaate. Varssavi pakti laialisaatmisega seostub selle viimasele ülemjuhatajale armee­ kindral Pjotr Luševile omistatud, kuid seni algallikaga kinnitamata mõte, et Venemaa tuleb ühe põlvkonna pärast tagasi. Ajaloolise metafoorina on see tähelepanuväärne. 1991. aastast Gruusia sõjani kulus 17 aastat, Krimmi annekteerimiseni 23 ja täiemahulise sõjani Ukrainas 31 aastat. Ligikaudu ühe inimpõlve jooksul liikus Venemaa strateegilisest taandumisest uuesti sõjalise jõu kasutamiseni oma naabrite allutamiseks. See aegrida ja Venemaa varasem ajalugu annab põhjuse eeldada, et põlvkond ongi Venemaa puhul üks strateegilise taastumise loomulik ajamõõde. Kuid ka siin ei saa me piirduda kitsa küsimusega, kui kiiresti muutub Ukraina sõja kogemus uueks ohvitserkonnaks, doktriiniks ja sõjapidamiskultuuriks. Sama oluline on küsida, kas ja kuidas muutuvad Venemaa ühiskonna toimimine ja hoiakud. Just need järeldused annavad lähtealuse välis­ ja kaitsepoliitika pika­ ajaliseks kujundamiseks. Mitte vähem oluline ei ole see meie liitlaste harimisel ja veenmisel, et Putini väljavahetamine ei too kaasa märkimisväärset muutust Venemaa strateegilises käitumises. Tänased tähelepanekud kinnitavad, et ka uus põlvkond kasvab Vene imperialismi ja sõja ülistamise keskkonnas. Seega, põlvkonna kell ei näita aega, mida Venemaa vajab selleks, et muu­ tuda uuesti sõjaliselt ohtlikuks. See võib juhtuda märksa varem. Põlvkonna kell näitab aega, mille jooksul võib välja vahetuda terve sõjaline süsteem, mis hõlmab sõjakogemusega sõdureid ja ohvitsere, kujundab kõrgemat juht­

konda, doktriine ja sõjapidamiskul­ tuuri, taastootes samal ajal ühiskond­ likke hoiakuid, millele see süsteem toetub. Siit johtub oluline järeldus, et Venemaa strateegiline ajahorisont võib olla põlvkond, samal ajal kui meie polii­ tiline ajahorisont kipub olema vali­ mistsükkel ja sõjalise võimearenduse horisont eelarve­ või hankeprogramm. Just nende kellade erinevus võib anda sisulise vastuse Venemaa arusaama kohta asümmeetria olemusest. Ja see peab olema ka meie vastus pikaajaliste visioonide, poliitikate ja võimearen­ duste kujundamisel.

KOLM VENEMAAD JA ÜKSKI NEIST POLE „RAHUAJA VENEMAA“

Nõukogude Liidu lagunemisest möö­ dunud 35 aasta jooksul ei ole Venemaa relvajõududel sisuliselt olnud sõjata põlvkonda. Sõjalise jõu kasutamine ei ole olnud erand, vaid korduv instru­ ment alates Tšetšeenia sõdadest kuni Gruusia, Ukraina ja Süüriani. Kuid ükski neist ettevõtmistest ei nõudnud ühiskonna ja majanduse sellise ulatu­ sega mobiliseerimist nagu praegune sõda Ukrainas, mistõttu oli võimalik hoida suurem osa ühiskonnast sõjast suhteliselt eraldatuna. Täna on tekkinud aga olukord, kus senise värbamismudeli võime katta jät­ kuvalt suuri kaotusi satub üha suurema surve alla. Seni on Venemaa suurus ja sügavus on olnud tema eelis. Ukraina kaugmaalöökide võime hüppeline kasv on tekitanud olukorra, kus kriitiline infrastruktuur on sisuliselt haavatav, sest massiivsel territooriumil ei ole võimalik kõiki olulisi objekte kaitsta ja kõiki pole püütudki kaitsta eeldusel, et need on sügaval tagalas, kuhu vastase löök ei ulatu. Ukraina strateegiline sügavus ja ressursid asetsevad see­ vastu tema toetajate pinnal, muutes Venemaa tegevuse nende vastu era­ kordselt keeruliseks. Seega see, mis oli kunagi Venemaa eelis, on muutunud Ukraina eeliseks. Muutunud olukorras võime teha oma poliitika kujundamiseks teatud liht­ sustuse ja jaotada Venemaa seisundid kolmeks: sõdiv Venemaa, demobilisee­ ruv Venemaa ja taastuv Venemaa. Neid seisundeid ei saa aga lugeda


FLICKR

mAAILmAPILK


mAAILmAPILK

järjestikusteks, vaid kõik kolm seisun­ dit võivad ilmneda ka paralleelselt, kuid kõigil neil seisunditel on oma kindlad tunnusmärgid, mis saavad ja peavad olema olukorra lahtimõtes­ tamise aluseks. Sõdiv Venemaa mobiliseerib ja kulutab, demobiliseeriv Venemaa püüab kohandada majandust sõdadevahelisele mudelile omaseks, rähkleb sotsiaalsete probleemidega ja veteranide integreerimisega ühis­ konda ning taastuv Venemaa kogub jõudu, varusid, taastab sõjatööstust ning muudab sõjakogemust sõjaliseks võimeks uuele konfliktile. On oluline aduda, et iga „Venemaa“ nõuab meilt erinevat reageerimist või, täpsemalt, paindlikku ja robustset poliitikat, sest need kolm Venemaad võivad eksisteerida korraga. Sõdiva Venemaa puhul on meie küsi­ mus: kuidas kasutada aega, mil tema ressursid on seotud ja kuluvad, meie enda kaitsevõime tugevdamiseks, olles samal ajal valmis konflikti võimalikuks laienemiseks? Demobiliseeruva

Venemaa puhul: milliseid riske tekita­ vad sõjast naasvad inimesed, majan­ duslikud ja sotsiaalsed pinged ning režiimi vajadus neid pingeid juhtida; kuidas võivad need mõjutada Venemaa käitumist meie suhtes? Taastuva Venemaa puhul: kui kiiresti muutuvad sõjakogemus, inimesed, tööstus ja res­ sursid uueks sõjaliseks võimeks ning kas meie enda võimearendus liigub sellest kiiremini? Need kolm küsimust ei eelda kolme erinevat poliitikat, vaid üht poliitikat, mis suudab korraga arvestada kõigi kolme Venemaaga.

PMESII: MOBILISATSIOON EI OLE AINULT SÕJALINE NÄHTUS

Selleks, et mõista, kuidas kolm Venemaad kolme kella koosmõjus arenevad, on vaja teha sissevaade ühiskonna toimet kirjeldava süsteemi PMESII kaudu (Political–Military– Economic–Social–Information– Infrastructure). Kuid meil tuleb silmas pidada, et see süsteem ei ole staatiline, vaid seda peab käsitlema nagu dünaa­

milist mosaiiki, kus ühe kivikese muut­ mine toob kaasa muutused tervikpildis. Siinkohal tulebki lahti mõtestada, kui palju ja mil moel võib mobilisatsioon mõjutada erinevaid valdkondi ja lõpuks kogu tervikut. Poliitilises domeenis võivad pinged kasvada, kuid režiimi kontroll, sunnimehhanismid ja mobilisatsiooni poliitiline hind ei ole Venemaa võetud suunda seni vääranud. Valgevene rahu­ tuste näitel võib režiimi vastupidavust hinnata eelkõige kahe muutuja kaudu. Esiteks, kas eksisteerib organiseerunud opositsioon ja sellel on juht või kese, kes suudab ühiskondliku rahulolema­ tuse konsolideerida poliitiliseks jõuks. Teiseks, ja veelgi olulisemana, kas jõustruktuurid jäävad režiimile truuks. Praegu on põhjust eeldada, et Venemaa jõustruktuurid jäävad sarnaselt Valgevenega režiimile lojaalseks. See ei tähenda, et süsteem oleks muutumatu. Majanduslike ja sotsiaalsete pingete kasv, mobilisatsiooni mõju ning sõja võimalikud tagasilöögid võivad muuta eliidi ja jõustruktuuride sisemisi jõujooni. Jõudude ümberpaiknemine režiimi sees ei tähenda aga veel režiimi muutust ning praegu ei ole piisavat alust eeldada Venemaa poliitilise süsteemi fundamentaalset ümberkor­ raldust.

FLICKR

Rahvusvahelises mõõtmes võib samal ajal eeldada Venemaa poliitilise iso­ latsiooni süvenemist eelkõige suhetes Läänega. See ei tähenda Venemaa globaalset isoleerimist, sest Moskva püüab kaotatud poliitilist ja majandus­ likku manööverdamisruumi kompen­ seerida suhete süvendamisega riiki­ dega, kes ei jaga Lääne käsitlust sõjast ja rahvusvahelisest korrast. Ka siin ei pruugi mõju olla lineaarne. Süvenev vastasseis Läänega võib küll piirata Venemaa rahvusvahelist tegevusruumi, kuid samal ajal tugevdada režiimi sisepoliitilist narratiivi piiramisrõn­ gas Venemaast ning aidata õigustada mobilisatsiooni, repressioone ja ühis­ konna jätkuvat militariseerimist.

50

8/2026

Sõjalises domeenis ei ole samuti põh­ just oodata fundamentaalseid muutusi. Küll aga tuleb seda domeeni tähele­ panelikult jälgida. Vene sõjaline kool­ kond ja sõjaline mõte on ajalooliselt


maailmapilk

olnud tugevad. Tõsi, kõik talendid ei läbi seda vahekihti, mis võimaldaks neil jõuda arvamusliidrite ja kõrgema juhtkonna hulka, kuid valikubaas on piisavalt suur, et tippu jõuaksid sellised sõjaväelased ja mõtlejad nagu Nõukogude Liidu marssal Konstantin Rokossovski, armeekindral Mahmut Garejev ja hiljutise näitena kindralpol­ kovnik Andrei Kartapolov. Samuti tuleb krediiti anda taktika­ lise taseme isikkoosseisule, kes õpib kiiresti ja adapteerub olukorraga. Kõik taktikalised uuendused ei jõua siiski doktriini ega muutu seetõttu auto­ maatselt kogu süsteemi omaduseks. Samas tuleb tunnistada, et Vene relva­ jõud on distsiplineeritud. Siinkohal tuleb selgelt eristada distsipliini selle moraalsest väljundist: distsipliin tähendab eelkõige käsule allumist. Vene operatsioonide omapäraks on, et juhtide initsiatiiv ei ole nende toi­ mimise loomulik osa. Käsud tulevad ülevalt ning neid täidetakse järjekindla visadusega vaatamata suurtele kao­ tustele. Selline käitumisnorm eeldab distsipliini isegi siis, kui seda hoitakse üleval sunnimehhanismidega. Probleemsem on vahekiht, kus toimub ametialane edenemine ja taktikalise kogemuse muutmine kõrgema taseme sõjaliseks mõtteks. See on ajalooliselt olnud mõjutatud korruptiivsest nepo­ tismist, mis on pärssinud nii sõjakunsti viljelemist kui ka uuenduste sissevii­ mist ning soodustanud korralagedust ja varastamist. Seega võime eeldada, et mobilisatsioon iseenesest ei too sõjalises dimensioo­ nis kaasa kardinaalset muutust. Pigem võimendab see juba olemasoleva süsteemi tugevusi ja nõrkusi: suuren­ dab valikubaasi ja sõjakogemust, kuid ei kõrvalda automaatselt juhtimis­ kultuuri, nepotismi ega süsteemseid takistusi, mis piiravad õpitu jõudmist taktikaliselt tasandilt kogu sõjalisse organisatsiooni.

MAJANDUSLIK DOMEEN

Majanduslik domeen on võrrandi see muutuja, kus mõju saab olema kõige sisulisem ning mis hakkab teisi domeene nii otseselt kui ka kaudselt mõjutama ja ümber kujun­

dama. Venemaa on üle läinud sõjaaja majandusele, mille üheks peamiseks mootoriks on kujunenud sõjatööstus. See loob töökohti, annab käivet ja hoiab sõda käimas, kuid sellel on omad varjupooled. Sõjaaja majandus ei tooda samas tähenduses ühiskondlikku hüve, vaid tarbib reserve ning tõmbab ressursse riigi ja majanduse teistest sektoritest. See lööb tavapärase majandusstruktuuri sassi ja loob mõneti olukorra, mida võib tinglikult kirjeldada majandustermini „Hollandi tõbi“ (Dutch disease) kaudu. See on olukord, kus üks ülepaisunud majandussektor hakkab lämmatama teisi sektoreid. Tööjõud, kapital ja tootmisvõimsus liiguvad sinna, kus riik tekitab sõjast tuleneva nõudluse. Riigi likviidsust mõjutab ka asjaolu, et suur osa sõjatööstuse toodangust läheb käimasoleva sõja toetuseks ega genereeri ekspordi kaudu samas ulatuses uut välistulu. Üks huvitav aspekt sõja rahastamisel ongi see, et kuna sõjatööstus ei tooda valda­ valt ühiskonnas tarbitavaid hüvesid, toimub omamoodi ringmäng ressursi tõstmisel riigi ühest taskust teise. Raha liigub, ettevõtted saavad käivet ja töötajad palka, kuid toodetud tank, mürsk või droon kulutatakse sõjas ning selle majanduslik ring lõpeb sisuliselt plahvatusega. Et kusagilt peab selle süsteemi käigus­ hoidmiseks tulema ka reaalne ressurss, on osa raskusest asetatud kommerts­ pankadele ja suurtele ettevõtetele, kes peavad sõjatööstust finantseerima. Selle mudeli jätkudes muutub üha olulisemaks küsimus, kust võetakse järgmine ressurss. Üheks võimali­ kuks allikaks on elanike säästud. Kuid säästa suudab eelkõige keskklass, kes Venemaa süsteemis on märkimisväär­ ses osas otseselt või kaudselt riigiga seotud. Seetõttu ei tähenda ka sääs­ tude suurem kaasamine automaatselt üldrahvaliku rahulolematuse tekki­ mist. Finantssüsteemile lisavad survet Ukraina strateegiliselt läbi mõeldud löögid sõjalis-tsiviilkompleksi vastu, sealhulgas objektidele ja ettevõte­ tele, mille toimimine on seotud Vene finants- ja tööstusgruppidega.

Rahvusvahelised sanktsioonid toi­ mivad selles algoritmis omakorda mõju kordistajana. Need ei pruugi ja reeglina ei suudagi süsteemi iseseisvalt peatada, kuid muudavad selle käigus­ hoidmise kallimaks ja vähendavad valikuvõimalusi. Ja just selles kontekstis peame vaatama mobilisatsiooni juba teises mõõtmes. See ei ole enam pelgalt inimeste kokkukutsumine ja relvade alla seadmine. Planeeritava mobili­ satsiooni rakendamine viib paratama­ tult olukorrani, kus sõjaaja majandus hakkab muutuma mobilisatsiooni­ majanduseks, mistõttu sõja vajadustele allutatakse järjest suurem osa riigi rahast, tööjõust, tootmisvõimsusest ja lõpuks ka ühiskonnast. Muuseas, mobilisatsiooni peame ka Eestis ümber mõtestama. Mobilisatsioon ei tähenda lineaar­ selt inimeste kokkukutsumist. Mobilisatsioon tähendab ühiskonna mobiliseerimist, seega kui Venemaa mobiliseerib ühiskonda, ei saa Eesti vastata ainult Kaitseväe mobilisat­ siooniplaaniga.

SOTSIAALNE DOMEEN

Sotsiaalses domeenis on mobilisat­ siooni mõju kõige vahetum ja nähta­ vam. Venemaa suurlinnade elanikud, kes seni on saanud olla sõjas suuresti kõrvaltvaataja rollis, muutuvad samuti mobilisatsiooni subjektiks. Kasvab mobilisatsioonist kõrvalehoidmine ja oskusteabe väljavool, sest osa mobili­ satsiooniealisest ja haritud elanikkon­ nast lahkub riigist. See süvendab niigi halba demograafilist olukorda, mida omakorda halvendavad lahingukao­ tused ning tööeas meeste pikaajaline eemaldamine tavapärasest ühiskonnaja majanduselust. Mobilisatsiooni mõju ei piirdu mobili­ seeritud inimesega. See kandub tema perekonda, töökohta ja kogukonda. Seetõttu muutub oluliseks ka mobili­ satsiooni koormuse jaotus. Kui kaotu­ sed, mobiliseerimine ja sellest tulene­ vad sotsiaalsed probleemid koonduvad ebaproportsionaalselt vaesematesse piirkondadesse ja ühiskonnagruppi­ desse, võib see süvendada regionaalset ja sotsiaalset ebavõrdsust, kuid samal ajal võimaldada suuremate linnade 8/2026

51


maailmapilk

elanikkonnal sõja tegelikust hinnast veel mõnda aega distantseeruda. Veteranide hulk ühiskonnas kasvab ning koos sellega kasvavad nende ootused riigile. Majandus ja sotsiaal­ sed programmid ei pruugi olla võime­ lised neid ootusi täitma. Arvestades sõjas saadud psüühilisi ja füüsilisi traumasid ning asjaolu, et osa võit­ lejatest on värvatud ka kriminaalse taustaga elanikkonna seast, suureneb risk, et sõjas omandatud vägivaldsed käitumisnormid kanduvad tagasi igapäevaellu. See võib väljenduda kuritegevuses, perevägivallas, noorte mõjutamises ning pikemas perspektii­ vis kogu ühiskonna käitumisnormide muutumises. Samas ei ole veteranid ainult sot­ siaalne probleem. Neist kujuneb suur, sõjakogemusega ja ühise identiteediga ühiskonnagrupp, kellel võivad tekkida oma poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed ootused. Režiim peab seda gruppi ühelt poolt kontrollima, kuid teiselt poolt ka enda huvides raken­ dama. Veteranidest võivad saada sõja ja militariseeritud väärtusruumi kandjad järgmisele põlvkonnale. Mobilisatsioonimajandus tähendab samal ajal raha ja ressursside liikumist sotsiaalvaldkonnast ja teistest eluvald­ kondadest sõjapidamise vajadustesse, mis omakorda survestab elatustaset ja avalike teenuste kvaliteeti. Nii hakka­ vad majandusliku domeeni mõjud või­ mendama sotsiaalse domeeni mõjusid. Kõige pikaajalisemat mõju võib aga avaldada sõja normaliseerumine. Kui sõda muutub hariduse, avaliku ruumi, veteranikultuuri ja riikliku identiteedi püsivaks osaks, ei puuduta mobili­ satsioon enam ainult tänast tööealist elanikkonda. See hakkab kujundama järgmist põlvkonda. Sellisel juhul muu­ tub mobilisatsioon demograafilisest ja sotsiaalsest probleemist ühiskonna väärtusruumi ümberkujundavaks protsessiks. Ja see viibki meid järgmise domeenini.

INFODOMEEN

Infodomeen toimib paljuski opera­ tiivse kella skaalal, kuid selle mõju on suuresti suunatud põlvkondliku kella ajaruumi. Koheselt näeme mobilisat­ 52

8/2026

siooni legitimeerimist: väidetakse, et on vaja kaitsta suurt vene kultuuri, et Venemaa on NATO rünnaku all, et pead tõstab neofašism jms. Laias laastus võib seda käsitleda sõja normaliseeri­ mise protsessina, kus see, mis rahuaja ühiskonnas oleks erandlik ja vastu­ võetamatu, muudetakse järk-järgult tavapäraseks ja vajalikuks. Kui vaadelda Venemaa noore kooli­ ealise põlvkonna kooliprogramme ja patriootilist kasvatust, näeme juba uute põlvkondade ettevalmistamist sõja mõttemaailma ja Vene imperia­ lismi jätkumiseks. Paljud analüütikud ei kirjelda Vene identiteeti mitte niivõrd rahvuspõhisena kui imperia­ lismist juhinduvana. See omakorda eeldab, et vastasseis Lääne kultuuri­ ruumiga on ühiskondliku identiteedi üks osa. Kuna kasvatussüsteem on suunatud põlvkondliku kella rakenda­ misele, võime eeldada, et vastasseis on pikaajaline ega muutu Putini või tänase poliitilise juhtkonna välja­ vahetamisega. Infodomeeni teine funktsioon on konstrueerida sõja ja mobilisatsiooni jätkamiseks vajalik reaalsuspilt. Mobilisatsiooni ei pea ühiskonnale esitama mitte riigi poliitiliste valikute tagajärjena, vaid väljastpoolt peale sunnitud vajadusena. Sellises konst­ ruktsioonis ei mobiliseeri Venemaa ühiskonda mitte Ukraina vastu peetavaks sõjaks, vaid Venemaa, tema kultuuri ja ajaloolise õiguse kaitseks. Nii muutub infodomeen üheks mehha­ nismiks, mille kaudu mobiliseeritakse kogu ühiskonda. Kindlasti intensiivistuvad ka infoope­ ratsioonid, mille eesmärk on kasutada ära demokraatlike riikide nõrkusi, mõjutada nende kognitiivset domeeni ning selle kaudu otsustusprotsesse. Selleks ei ole vaja panna Lääne ühis­ kondi Venemaa narratiive uskuma. Sageli piisab kahtluse tekitamisest, ühiskonna polariseerimisest, usalduse vähendamisest institutsioonide vastu ning otsustusprotsesside aeglustami­ sest. Selles mõttes on infooperatsioon üks odava operatsiooni vorme: suhte­ liselt väikese ressursiga võib sundida vastast kulutama ebaproportsionaal­ selt palju aega, poliitilist tähelepanu ja ühiskondlikku kapitali.

Nii ühendab infodomeen kõiki kolme kella. Narratiiv võib sündida operatiiv­ ses ajas, hakata mõjutama poliitilisi otsuseid strateegilises ajas ning kujun­ dada ühiskonna identiteeti põlvkond­ likus ajas.

INFRASTRUKTUURI DOMEEN

Infrastruktuuri domeen mõjutab samuti Vene ühiskonda, sest järjest suurem osa ressursist tuleb suunata kasarmute, polügoonide, raudteede, ladude, remondibaaside ja väljaõppe­ keskuste remonti või ehitusse. Kuna suur osa neist on ka seaduslikud sõjalised sihtmärgid, vajavad paljud juba eksisteerivad rajatised Ukraina süvalöökide tõttu nii löökide tagajär­ gede likvideerimist kui ka täiendavaid turvameetmeid. See tähendab oma­ korda ressursikulu, mis tuleb teiste riigi ja ühiskonna vajaduste arvelt. Sama puudutab objektide kaitsmist. Ukraina kaugmaalöökide ulatuse kasv sunnib Venemaad hajutama õhukaitset ning kulutama järjest rohkem res­ sursse sõjaliste, tööstuslike ja kriitilise infrastruktuuri objektide kaitsele. Kõike kaitsta ei ole võimalik. Seetõttu muutub küsimus, mida kaitsta ja mis jätta riskile avatuks, juba iseenesest strateegiliseks valikuks. Samal ajal jätkub relvajõudude reformi käigus planeeritud uute baaside ja muu sõjalise infrastruktuuri ehitamine. Viimasel on huvitav mõju ka meie aru­ saamadele ning loomulikult peame siin silmad lahti hoidma. Märkimisväärne osa meie jaoks olulistest uusaren­ dustest on käsil Loode-Venemaal ehk Venemaa Euroopa-osas, Lääne kultuu­ riruumi suhteliselt vahetus lähedu­ ses. Sellel on ka ratsionaalne seletus. Nimelt asuvad baasid harilikult seal, kus on inimesed, toetav tsiviilinfra­ struktuur, teede- ja raudteevõrk ning sotsiaalne elukeskkond. Kuid just sama infrastruktuur võimaldab vajadusel rakendada nii asümmeetriat kui ka tekitada vahetut füüsilist ohtu. Mobilisatsiooni seisukohalt ei ole baas ainult kasarmu. See on kogunemis-, formeerimis-, väljaõppe- ja logistika­ sõlm, mille sõjaline tähendus sõltub seda ümbritsevast raudtee-, maantee-, energia-, side- ja tsiviilinfrastruktuu­ rist. Mobilisatsioon muudab seega osa


FLICKR

tavapärasest tsiviilinfrastruktuurist sõjalise süsteemi osaks. Meie jaoks tähendab see, et uut sõjalist infrastruktuuri ei saa hinnata ainult seal rahuajal paiknevate üksuste järgi. Tuleb hinnata ka seda, millise mobili­ satsioonipotentsiaali see loob. Kas ja kui kiiresti on võimalik sinna inimesi koondada, üksusi formeerida, varus­ tada ja välja õpetada ning sealt edasi operatsioonialale liigutada. See on oluline aspekt nii meie heidutuse kui ka tõrjetegevuse planeerimisel. Kõiki neid domeene koos vaadates muutub nähtavaks mobilisatsiooni tegelik ulatus. See ei ole enam sõjaline toiming, vaid protsess, mis muudab riigi ressursside jaotust, ühiskonna toimimist, inimeste käitumist, info­ ruumi ja lõpuks ka füüsilist keskkonda. Ühes domeenis toimuv muutus kandub teistesse ning võib seal esialgset mõju kas võimendada või vähendada.

Seetõttu ei ole meie jaoks oluline ainult küsimus, kui palju inimesi Venemaa mobiliseerib. Olulisem on mõista, milliseks Venemaaks mobili­ satsioon Venemaa muudab ja mida see omakorda sunnib tegema meid. See viib meid loogiliselt tagasi Venemaa asümmeetrilise tegevusmooduse juurde.

ASÜMMEETRIA: MEIE SUURIM PROBLEEM EI PRUUGI OLLA VENE ARMEE

Kuna asümmeetria on sümmeetria puudumine, siis võib meie suurim väljakutse olla Venemaa tegevustele lineaarselt reageerimine – ja just reageerimine, mitte ennetamine. Kõige ohtlikum võib seejuures olla käitumise ja aja asümmeetria. Venemaal toimub sõja normaliseerimine, kuid Lääne ühiskondadele ei ole selline seisund loomulik ning paljudes ühiskondades on juba märgata sõjaväsimust või pigem tüdimust. Erinevalt Ukraina

inimestest saavad Lääne kultuuriruumi inimesed uudistevoo kinni keerata, Ukraina inimesed peavad aga Venemaa jätkuva terrori all edasi elama. Teadmine, et konflikt võib levida ka Euroopasse, on nii mõnelgi inimesel alateadvuses olemas, kuid varjunud igapäevaste toimingute ja probleemide alla. Just sellist tüdimust proovibki Venemaa oma infooperatsioonidega võimendada. Selleks annab suure­ pärase võimaluse põlvkondliku kella rakendamine, sest Lääne kultuuri­ ruumis on põlvkondliku ajahorisondi hoidmine raskendatud demokraatia tsüklilise toimimise tõttu. Venemaa strateegiline järjepidevus ja meie poliitiline tsüklilisus tekitavad juba iseenesest asümmeetria. Ent kui mobilisatsioon toimub Venemaal nii või teisiti, siis ei ole Venemaal vaja selle loomulikule kulule lisaks suunata meie mõjutamiseks 8/2026

53


mAAILmAPILK

kuigi märkimisväärset lisaressurssi. Meil seevastu tekib vajadus toimetada õigesti ja õigeaegselt, et olla valmis Venemaa tegevusi ja võimalikke ülla­ tusi ennetama ning tõrjuma. Venemaa mobiliseerib, meie tõstame valmis­ olekut. Venemaa roteerib üksusi, meie teeme lisaõppekogunemise. Venemaa koondab vägesid, meie suurendame kohalolekut. Siin tekib veel üks oluline asümmeetria tunnusjoon, reageerimiskulu. Venemaa tegevuse tegelikku mõju ei saa mõõta ainult selle järgi, kui palju läheb tegevus maksma Venemaale, vaid ka selle järgi, millise kulu sunnib see peale meile. Üks Venemaa niigi toimuv mobilisatsiooni­ või rotatsioonitegevus võib meie poolel tähendada reserv­ väelaste väljakutsumist, töölt eemal­ olekut, ettevõtete häiritud toimimist, täiendavaid sõjalisi kulutusi, liitlaste ressursside ümberpaigutamist ning poliitilise ja ühiskondliku tähelepanu sidumist. Sel juhul ei pea odav operat­ sioon olema isegi eraldi kavandatud. Asümmeetriline mõju võib tekkida meie reageeringu kaudu. Venemaa jaoks marginaalse lisakuluga tegevus võib tekitada meile ebaproportsionaal­ selt suure reageerimiskulu. Sellise mustri kordumisel võib tek­ kida niinimetatud valmidusväsimus ja sellega koos võlts enesekindlus. Me harjume tekkinud olukorraga ning järjestikused häiresignaalid hakka­ vad tunduma normaalsusena. Selle tagajärjel võime ühel hetkel reageerida sündmustele loiult või mitte enam proportsionaalselt. Just proportsio­ naalne vastus on vaja lahti mõtestada nii kontseptuaalse, moraalse kui ka füüsilise komponendi mõistes, et vältida nii üle­ kui ka alareageerimist. Autoritaarsel Venemaal ning demo­ kraatlikul Eestil ja teistel NATO riikidel on samade tegevuste ühiskondlik hind täiesti erinev. Selles avaldub üks asümmeetria kõige ebamugavamaid vorme. Vastane ei pea alati tegema midagi uut, et sundida meid midagi ette võtma. Ta võib oma tavapärase mobilisatsiooni, vägede formeerimise, rotatsiooni või õppuste kaudu tekitada olukorra, kus meie reaktsioon ise muutub tema tegevuse efektiks. Küsimus ei ole seega, kui­ 54

8/2026

das reageerimiskulu vältida. Peame tunnistama, et valmisolek maksabki ning meie väljakutse seisneb selles, et leida parim viis, kuidas kujundada meie süsteem selliseks, et Venemaa ei saaks väikese sisendiga tekitada meile ebaproportsionaalselt suurt kulu. Huvitaval kombel võib meile suurima väljakutse esitada aga hoopis demobi­ liseeruv Venemaa. Sõdiv Venemaa hoiab ohu nähtavana ja sunnib meid tegutsema. Demobiliseeruv Venemaa võib seevastu tekitada soovmõtlemise, et Venemaa normaliseerub, järelikult saame ka meie pöörduda tagasi rahu­ aja tegevuste, kulutuste ja poliitiliste prioriteetide juurde. Samal ajal liigub Venemaa demobiliseerumisest edasi taastuva Venemaa kursile. Ta taas­ tab varusid, reorganiseerib üksusi, muudab sõjakogemuse doktriiniks ning valmistab ennast ette järgmi­ seks sõjaks. Ja see võib olla juba sõda meiega. Seetõttu ei ole Eesti, NATO ja Euroopa keskne küsimus ainult see, millal Venemaa taastab mingi arvu brigaade, tanke või rakette. Küsimus on selles, kas meie poliitiline, sõjaline ja ühis­ kondlik süsteem suudab säilitada val­ misoleku kauem, kui Venemaa suudab säilitada survet, ega lase sellel survel halvata meie ühiskonna tavapärast toimimist. Siit tuleneb ka vajadus mõtestada ümber meie enda valmisoleku mudel. Eesmärk ei saa olla reageerida igale Venemaa tegevusele samasuguse meh­ hanismiga, vaid kujundada piisavalt paindlik ja robustne süsteem, mis võimaldab muuta reageeringu inten­ siivsust ilma iga kord kogu ühiskonda ümber lülitamata. Selle eelduseks on hea eelhoiatus, selged reageeri­ misläved, sõjalise ja tsiviilvalmiduse integreerimine ning võime eristada tegelikku ettevalmistust survestami­ seks mõeldud tegevusest. Lõpuks tähendab see, et meie eesmärk ei ole üksnes Venemaa järgmiseks sammuks valmis olla. Me peame kujundama oma süsteemi selliseks, et Venemaa ei saaks dikteerida meie reaktsiooni aega, viisi ega hinda. Just selles seisnebki üks võimalus pöö­ rata asümmeetria enda kasuks. Siin

jõuame tagasi artikli alguses püstita­ tud küsimuseni. Meie eesmärk ei saa olla Venemaad tema enda mudelis üle mobiliseerida. Meie eesmärk peab olema muuta Venemaa mobilisatsioon tema jaoks kalliks ja selle sõjaline väl­ jund võimalikult väheväärtuslikuks, hoides samal ajal enda reageerimis­ kulu võimalikult madalal. See olekski asümmeetriline vastus asümmeet­ riale.

KOKKUVÕTTEKS

Venemaa mobilisatsiooni ei saa mõõta ainult kokkukutsutud inimeste arvuga. Kolm kella näitavad, et selle mõju ulatub operatiivsest hetkest strateegilise ja põlvkondliku ajahori­ sondini. Kolm Venemaad – sõdiv, demobiliseeruv ja taastuv – näitavad, et oht ei kao koos lahingute vaibu­ misega. PMESII omakorda näitab, et mobilisatsioon ei puuduta ainult rel­ vajõude, vaid kujundab ümber polii­ tika, majanduse, ühiskonna, inforuumi ja infrastruktuuri. Mobilisatsioon tähendab lõpuks ühiskonna mobili­ seerimist. Meie põhiküsimus ei ole seetõttu mitte kui palju Venemaa mobiliseerib, vaid mida see võimaldab teha Venemaal ja mida see sunnib tegema meid. Kui vastame igale Venemaa sammule line­ aarselt, võib vastane väikese lisakuluga sundida meid kandma ebaproportsio­ naalselt suurt reageerimiskulu. Seetõttu peab meie eesmärk olema muuta iga täiendava mobiliseeritud Vene sõduri marginaalne sõjaline väär­ tus võimalikult väikeseks, hoides samal ajal meie enda reageerimiskulu või­ malikult madalal. Me ei pea Venemaad tema enda mudelis üle mobiliseerima. Me peame olema temast targemad, kiiremad ja täpsemad. Kolm kella, kolm Venemaad ja PMESII viivad lõpuks ühe järelduseni: meie kaitsepoliitika peab suutma mõelda korraga erinevates ajahorisontides, näha Venemaad erinevates seisundites ja mõista nende mõju kogu ühiskon­ nale. Heidutus töötab siis, kui Venemaa mõistab juba enne sõda, et sõltumata sellest, kui palju inimesi ta mobili­ seerib, kui kaua ta ootab või millist asümmeetriat rakendab, ei suuda ta oma tahet meile peale suruda.


FLICKR

mAAILmAPILK

8/2026

55


maailmapilk

VENEMAA „SÕJALISES ERIOPERATSIOONIS“ OSALEJAD KUI EKSISTENTSIAALNE OHT PUTINI REŽIIMILE 2024. aasta veebruaris nimetas Vladimir Putin Ukraina-vastases sõjas osalejaid Venemaa tulevaseks „tõeliseks eliidiks“. Samal ajal kuulutati välja programm „Kangelaste aeg“ (Время героев), mis pidi avama silma paistnud sõjaväelastele tee võimu juurde. Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, meediaekspert

56

8/2026


FLICKR

maailmapilk

S

eda avaldust käsitatakse tava­ liselt lubadusena, et nn sõja­ lise erioperatsiooni veterani­ dele avaneb kiire sotsiaalse ja poliitilise karjääri võimalus. Kuid kohti võimu ülemistel korrustel on vähe ja soovijaid palju. Kes peaks loovutama oma koha uuele „sõja­ lis-poliitilisele eliidile“? Kas Putini oligarhid on valmis jagama võimu ja äri kaevikutest tulijatega? Selles on põhjust kahelda. Kui Putini lubadused osutuvad üksnes kõlavaks fraasiks ega vasta miljoni Ukraina-vastases „sõjali­ ses erioperatsioonis“ osalenu ootus­ tele, võib Putini režiim seista silmitsi reaalse ohuga oma püsimisele. Kombatantide purustuspotentsiaal on tohutu ning Venemaa võim, mis on minetanud oskuse sisemiste ohtudega toime tulla, ei pruugi vastu pidada riiki seestpoolt lõhestava võimsa sõjalise jõu survele.

TERE TULEMAST, „UUS ELIIT“, VÕI VÕÕRASTELE SISSEPÄÄS KEELATUD? Nelja ja poole sõja-aastaga on Venemaal tekkinud tohutu ja jätkuvalt kasvav lahingukogemusega inimeste sotsiaalne rühm. Välisekspertide, sealhulgas Eesti luure hinnangul on Venemaa relvajõududest ja teistest

Ida-Ukrainas tegutsevatest formee­ ringutest läbi käinud kuni 1,5 miljonit inimest. Vene riik püüab neid enneta­ valt olemasolevasse süsteemi lõimida – pakkuda soodustusi, tööd, poliitilist esindatust ja oma kangelasmüto­ loogiat. See skeem toimib seni, kuni jutt käib suhteliselt väikesest arvust demobiliseeritud veteranidest. Kuid mida kauem sõda kestab, seda raskem on kontrollida sõja loodud „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute kriitilist massi. Tänapäeva Venemaal tähendab poliiti­ line võim ühtlasi ligipääsu omandile ja riigi ressurssidele. Uue arvuka sõjalispoliitilise eliidi esiletõus puudutab paratamatult olemasoleva bürokraatia ja äri huve ning teravdab konkurentsi. Venemaal on kujunenud valitsevad mittesõjalised dünastiad, kellele sõjast tulnud võõraid pole vaja. Seepärast luuakse samal ajal, kui Putin lubab kõnepuldist „erioperatsiooni kange­ lastele“ juurdepääsu võimu ülemistele korrustele, Putini riigi kulisside taga filtreid ja tõkkeid, mis piiravad Ukraina sõja veteranide karjäärivõimalusi. Need on autoritaarse võimu igipõlised põhi­ mõtted: karm kaadrivalik status quo säilitamise tagatisena ning juhuslike ja soovimatute tegutsejate kõrvaletõrju­

mine, kui nad võivad väljakujunenud valitsemissüsteemi ohustada. Seetõttu on isegi Putini laialt reklaa­ mitud kaadriprogramm „Kangelaste aeg“ tegelikult selektsioonimehha­ nism, mis jaotab inimesi omadeks ja võõrasteks. Internetiväljaande Meduza uurimus tuvastas 1305 „sõjalises erioperatsioonis“ osalenut, kes pärast demobiliseerimist said ametikoha riigi- või riigiga seotud struktuuris või mingi tasandi saadikumandaadi. Meduza ajakirjanikud täheldasid aga olulist nüanssi: vähemalt 848 uute kaadrite ettevalmistusprogrammi lõpe­ tanut olid juba enne sõda töötanud riigiaparaadis, sõjaväes või jõustruk­ tuurides. Seega viib sõjalis-sotsiaalne lift sagedamini üles neid, kes kuulusid nomenklatuuri juba varem ja kasuta­ vad sõjalist elulugu üksnes lisaboonu­ sena. Iseloomulik on Jevgeni Pervõšovi näide. Enne sõda oli ta Krasnodari linnapea ja Venemaa Riigiduuma liige, seejärel läks teenima Donbassi, läbis programmi „Kangelaste aeg“ ning sai Tambovi oblasti kuberneriks. See ei ole kaevikusõduri muutumine kuber­ neriks, vaid olemasolevale poliitilisele eluloole rindesertifikaadi lisamine. 8/2026

57


maailmapilk

2026. aasta sügisesed valimiskampaa­ niad Venemaal näitasid hästi, kuidas poliitilise värbamise valikumehhanism toimib. Ühtse Venemaa eelvalimistel lisati sõjas osalenud kandidaatide tule­ musele 25 protsenti. Kuid isegi selline soodustussüsteem ei aidanud: juba Ühtse Venemaa eelvalimistel langes kombatantidest kandidaate massiliselt välja. Moskvas ei läbinud valikut ükski „sõjalises erioperatsioonis“ osalenu, nad jäid alla meediategelastele ja administratiivset toetust omanud kan­ didaatidele. Kõigi tasandite valimistel registreeriti 1586 sõjas osalenut ja veterani. Neist osutus valituks 655 ehk umbes 40 protsenti. Venemaa kesk­ valimiskomisjoni andmetel regist­ reeriti Riigiduuma valimistel 186 „sõjalises erioperatsioonis“ osalenut ja veterani, kellest saadikuks sai 46 ehk 25 protsenti. Seega esindab 450-liik­ melises Riigiduumas vaid umbes 10 protsenti saadikutest niinimetatud „uut rahvuslikku sõjalis-poliitilist eliiti“. Kuid kaugeltki kõik neist pole poliitikas uustulnukad.

tegelikke võimu- ja majandusposit­ sioone, samal ajal kui enamik veterane pole lihtsalt valmis kaevikutest välja tulema ning ametnikeks ja saadikuteks muutuma. Seetõttu ei püüa Kreml tegelikkuses vana eliiti uuega asen­ dada, vaid lahustab hoolikalt valitud „sõjalise erioperatsiooni“ veteranid olemasolevas süsteemis. Analüütikud on juhtinud tähelepanu tegelike rinde­ meeste teadlikule segamisele ametni­ kega, kes on jõudnud endale veterani­ staatuse hankida. Selline selektsioon on Kremlile kasulik. Süsteem saab endale „kangelase“, kuid vähendab võimalust, et tekib iseseisev poliitik, kellel on sõjaväelaste seas autoriteeti. Ettevaatlikkuse põhjus on ilmne. 2023. aasta juunis näitas Jevgeni Prigožin, mis võib juhtuda siis, kui relvastatud korporatsioon omandab omaenda rin­ dele toetuva legitiimsuse ja otsustab, et riigi poliitiline juhtkond juhib sõda halvasti. Wagneri kolonnid ei liikunud Kiievi, vaid Moskva poole. Putin vajab seega „uut eliiti“, kuid ei vaja sõjaliste eliitide iseseisvust.

Väljaanne Važnõje Istorii uuris 46 „sõjalise erioperatsiooni“ kaubamärgi all valitud saadiku elulugu. Selgus, et ainult 25 neist polnud varem täitnud nomenklatuurseid ametikohti riigi­ võimus ning olid osalenud tegelikus lahingutegevuses. Seda on märksa vähem kui Kremli esialgne plaan anda „sõjalises erioperatsioonis“ osalenutele kuni 150 kohta Venemaa parlamendis – sellest olid Vene pro­ pagandistid korduvalt teada andnud. Tulemus ei kinnita Putini väidet, et „kangelaste aeg on saabunud“. Pigem on nende aeg lükatud järgmiste vali­ misteni. Pealegi näitasid regionaalpar­ lamentide valimised sõjalise kauba­ märgi külgetõmbejõu piire. Mõnes piirkonnas ei viinud veterane võidule isegi Ühtse Venemaa toetus. Nii osutus Sverdlovski oblasti 50-liikmelisse seadusandlikku kogusse valituks vaid kaks „sõjalise erioperatsiooni“ veterani – ja mõlemad esindasid opositsiooni­ parteisid.

Kaadrite aparaatlik juhitavus on täht­ sam kui nende tegelikud või näilised lahinguteened. Seni on karjääriambit­ sioonidega sõjast naasnud veterane vähe ning võimul on võimalik paigu­ tada neid juhtivatele ametikohtadele mitmesugustes fondides ja asutustes. Kuid ambitsioonidest haaratud vete­ ranide massiline sõjast naasmine võib põhjustada sama massilise pettumuse, kui selgub, et kõik kohad võimu üla­ korrustel on juba hõivatud.

Tekib kahekordne probleem. Vana eliit ei taha loovutada rindemeestele 58

8/2026

„SÕJALISE ERIOPERATSIOONI KANGELASTEST“ KURITEGELIKU MAAILMA LÜPSILEHMADEKS

Enamikule „sõjalises erioperatsioo­ nis“ osalenutest on probleem märksa proosalisem: nad ei unista ametnikuega saadikukarjäärist, vaid tahavad leida tööd, taastada tervise ja õppida uuesti elama ilma sõjata. Kuid sõja­ järgses elus ootab rindemehi hulk ohte: tööpuudus, praeguste sõjaaeg­ sete tasudega võrreldes katastroofiline sissetuleku langus, posttraumaatiline stressihäire, alkoholism ja narkomaa­ nia. See võib kaasa tuua massilise

rahulolematuse. Putini riik mõistab ohu ulatust. Seetõttu on Venemaal loodud ja arendatakse taristut „sõja­ lises erioperatsioonis“ osalenute kohanemiseks rahuaja eluga. Asutatud on fond Isamaa Kaitsjad (Защитники Отечества), toimivad meditsiinilise ja psühholoogilise rehabilitatsiooni, ümberõppe, töölerakendamise ja ettevõtluse toetamise programmid. Tööandjatele pakutakse endiste sõja­ väelaste palkamise eest toetusi. Kuid juba 2025. aasta detsembris tunnistas Kremli esindaja Sergei Novikov, et töö­ tuid veterane on kümneid tuhandeid, ning nimetas neid „ohtlikuks riskitsoo­ niks“. Praegu saavad „sõjalises eriope­ ratsioonis“ osalejad rindel 3000–4000 eurot kuus (siin ja edaspidi on summad eurodes arvestusega 1 euro = 100 Vene rubla). Pärast sõda on nende sisse­ tulekukaotust raske korvata, sest sellise palgatasemega kättesaadavaid töökohti Venemaal peaaegu pole. Sotsiaalsel kohanematusel on ka kriminaalne külg. Venemaa siseministeeriumi andmetel jõudis raskete vägivalla­kuritegude arv 2025. aasta esimesel poolel 15 aasta kõrgeimale tasemele. Eksperdid seos­ tavad seda kasvu muu hulgas varem karistatud inimeste massilise naasmi­ sega rindelt. Kuid oleks viga kujutada „sõjalises erioperatsioonis“ osalenuid ainult potentsiaalsete kurjategijatena. Sageli langevad nad ise röövimiste ja pettuste ohvriks. Põhjus on lihtne: riik on sidunud sõjas osalejaga suured rahavood. Lepingu sõlmimine toob ühekordse väljamakse, teenistus kõrge palga, haavatasaamine hüvitise ning surm lubab hukkunu perekonnale miljonitesse rubladesse ulatuvaid makseid. Tekkis „SVOkapital“. Algul võeti see lihtsalt ära. Näiteks Ukraina sõjas käe kaotanud 21aastane Nikita Nossov Venemaa Primorje kraist sai riigilt umbes 30 000 eurot hüvitist. Nikita sõnul langes ta aga väljapressijate ohvriks, pöördus abi saamiseks politseisse ning, toetust saamata, üritas enesetappu. Moskva lähistel Šeremetjevo lennujaamas paljastas uurimine taksojuhtide jõugu, kes valis ohvriteks sõjaväelasi ja pres­ sis neilt raha välja. Seejärel ilmusid


FLICKR

maailmapilk

8/2026

59


FLICKR

„mustad lesed“. Altai krais näiteks meelitas 13­liikmeline rühmitus „sõjalises erioperatsioonis“ osalenud mehi fiktiivabielusid sõlmima ning sai libaabikaasade kaudu ligipääsu nende pangakontodele ja tulevastele välja­ maksetele. Eelistati ründerühmade võitlejaid, kelle hukkumise tõenäo­ sus oli suurem. Tuvastatud on üle 30 kannatanu ning kahju ulatub umbes 600 000 euroni. „Sõjalises erioperatsioonis“ osalejatel põhineva kuritegeliku äri evolutsiooni järgmine etapp oli juba lepingulise sõduri enda „tootmine“. Näiteks Kirovi oblastis ja Tatarstanis otsis kuritege­ lik rühmitus kodutuid, alkoholi kuritarvitavaid ja lihtsalt äärmiselt vaeseid mehi. Neil aidati dokumendid korda ajada ning nad viidi sõjaväe­ lepingut sõlmima piirkondadesse, kus regionaalsed väljamaksed olid suu­ remad. Värvatule endale võidi jätta 3000–4000 eurot, ülejäänud raha omastati pangakaartide, volikirjade ja fiktiivabielude abil. Tuluallikaks muutus inimese kogu edasine saa­ tus: leping, palk, haavatasaamine ja isegi surm. Nii liikus sõja kuri­ tegelik majandus „SVO­kapitali“ omastamiselt selle kandja tootmiseni. „Kangelasest“ saab „lüpsilehm“. See on oluline täiendus veteranidest lähtuva ohu käsitlusele: relvastatud ja lahingukogemusega inimene võib korraga olla nii potent­ siaalne kurjategija kui ka sot­ siaalselt abitu kuritegeliku ekspluateerimise objekt. Pärast sõja lõppu täidavad sajad tuhanded „sõjalises erioperatsioonis“ osale­ nud Venemaa linnade ja külade tänavaid. Vene õiguskaitsesüsteemile tähendab see kahekordset koormust: ühelt poolt tuleb ennetada kurite­ gevust ja kaitsta inimesi nende võimaliku vägivalla eest, kes on harjunud probleeme jõuga lahen­ dama; teisalt tuleb võidelda maffiaga, kelle ohvriks


mAAILmAPILK

võivad langeda suuri summasid saanud sõjaveteranid. See on Putini riigile veel üks tõsine väljakutse.

„SÕJAKOERAD“ EI ALLU DRESSUURILE

Kogu „sõjalises erioperatsioonis“ osalenute kontingendi võib tingli­ kult jagada kolme rühma. Esimesed on staatusega osalejad, kes unista­ vad võimust ja karjäärist. Teised on ambitsioonideta reaveteranid, kelle jaoks võib rahuaja ellu naasmine kujuneda šokiks. Kolmandasse rühma kuuluvad kombatandid, kellel koha­ nemisprobleemi justkui polegi, sest nad ei taha rahuga harjuda – sõjast on saanud nende eluviis. Need on ideelised ja veendunud Z­sõdalased. Nende jaoks võrdub rahu Ukrainaga kapituleerumise ja reetmisega. Nad unistavad Ukraina relvajõudude täie­ likust purustamisest, Kiievi langemi­ sest, Odessa „vabastamisest“, Lvivi ümberpiiramisest ja Ukraina kui riigi hävitamisest. Nende peamine meem kõlab: „Ukrainlus on haigus. Mina olen arst ja sõidan seda ravima.“ Aastaid kaevikutes elanud inimeste jaoks ei tähenda rahu üksnes demobilisee­ rimist, vaid ka sissetuleku, staatuse, „võitlusvendluse“ vaimu ja elu mõtte kaotust. Need on tõelised „sõjakoerad“ ning kujutavad Putini režiimile kõige tõsisemat ohtu. Oht ei seisne niivõrd võimaluses, et väike veteranide rühm ründab Kremlit – ehkki ka seda ei saa täielikult välistada –, vaid selles, et Venemaal võib tekkida organiseeritud relvastatud korporatsioon, millel on oma, rindele toetuv legitiimsus. 2023. aasta juunis näitas Prigožin juba, kui kiiresti võib selline struktuur muuta kohaliku konflikti sõjalise juhtkonnaga keskvõimu kriisiks. Vene võim ei suuda neid „koeri“ taltsutada – ta kardab neid. Enesesäilitamise nimel saab Kreml üksnes piirata kombatantide võimalust sõjast tagasi tulla. Üks võimalus sellist plahvatusohtlikku inimmaterjali absorbeerida on pakkuda sõjaprofessionaalidele tööd. „Mässaja“ Prigožin, kes lõi erasõjafirma, murdis riigi monopoli sõjalise jõu kasuta­ misele, muutus ohuks ja likvideeriti

Venemaa eriteenistuste operatsiooni käigus – sellest sai Venemaa kaitse­ ministeeriumile õppetund. Riik lõpetas Wagneri grupi iseseisvuse, kuid ei loobunud erasõjafirma mudelist endast. Venemaa Aafrika­struktuurid anti kaitseministeeriumi kontrolli alla ja muudeti Africa Corpsiks. Malis hinnatakse selle suuruseks umbes 2000–2500 inimest. Siin seisnebki Africa Corpsi oluline erinevus endi­ sest Wagnerist: riik ei taha „sõjakoeri“ mitte üksnes kasutada, vaid ka hoida neid vahetu kontrolli all. Aafrika ei suuda aga vastu võtta potentsiaalselt sadu tuhandeid sõjalise kogemusega inimesi. Siis lakkab probleem olemast üksnes Venemaa­sisene. Euroopa käsitleb endisi Vene sõja­ väelasi juba eraldiseisva pikaajalise julgeolekuohuna. 2026. aasta jaanuaris keelati 261 Venemaa „sõjalises eriope­ ratsioonis“ osalenul Schengeni alale siseneda. Suvel saavutas Eesti selle, et Ukraina sõja Vene veteranide sisse­ sõidu piiramise küsimus lisati ELi 21. sanktsioonipaketti. Piirangute põhjus on oht, et endised kombatandid võivad Euroopa riikides toime panna kuri­ tegusid. Eesti võimud on nimetanud „sõjalises erioperatsioonis“ osalenuid Venemaa eriteenistuste võimali­ kuks värbamisreserviks sabotaaži ja õõnestustegevuse korraldamisel ning organiseeritud kuritegevuse rakukeste loomisel Euroopa Liidus. See oht pole ainult hüpoteetiline. 2026. aasta septembris teatas Eesti valitsus ametli­ kult, et augustis Tallinnas kaitsetöös­ tusettevõtte Milrem Robotics hoone süütamise tellisid Venemaa eriteenis­ tused. See ei tähenda, et toimepanijad olid „sõjalise erioperatsiooni“ vete­ ranid, kuid näitab sabotaažiskeemi, milles lahinguväljaõppega inimesed võivad osutuda nõutud ressursiks. Haavatavas olukorras on ka Eesti piiri­ ala. Venemaa relvajõudude, sealhulgas FSB piirivalveteenistuse ebatavalise tegevuse episoodid vahetult Eesti piiri ääres 2025.–2026. aastal ning kontrolljoone rikkumine Vasknarvas ei tõenda iseenesest tulevaste sisse­ tungimarsruutide luuramist. Eesti

julgeolekuteenistustele tõstatavad need aga paratamatult küsimuse ka sellisest stsenaariumist – eriti olukor­ ras, kus Venemaa on Euroopas sabo­ taaži toimepanijaid juba tõendatult kasutanud. Need on eri ohutasandid. Operatsioonid, mis jäävad allapoole avaliku sõjalise kokkupõrke läve, ei too tingimata kaasa Põhja­Atlandi lepingu kollektiivkaitset käsitleva artikli 5 rakendamist. See annab Moskvale võimaluse kasutada diversante, eita­ des formaalselt oma seotust nende tegevusega. Ning sellises tegevuses on Donbassi „koerakuutidest“ pärit kom­ batandid asendamatu ressurss.

PUTINI LÕKS

Sõda Ukrainaga on Venemaale juba toonud hulga väljakutseid ja prob­ leeme, sealhulgas erilise sõjaväelaste seisuse kujunemise, mis elab sõjaaja reeglite järgi ja unistab täielikust võidust Ukraina üle. Sõja jätkumine kasvatab selle sõjalise seisuse kriitilist massi. Seetõttu on Ukraina konflikti külmutamine Putinile ohuks. Rahu ilma võiduta, mida president on neli ja pool aastat Vene ühiskonnale lubanud, võib tekitada „sõjalises erioperatsioo­ nis“ osalenute seas pettumust ja agres­ siivsete meeleolude kasvu. Režiimile ei pruugi kõige ohtlikumaks osutuda mitte need relvastatud inimesed, kes on lakanud Putinit uskumast, vaid need, kes jäid pimesi uskuma Putini propaganda loodud müüti: Venemaa võidab Ukraina, igast „sõjalise eriope­ ratsiooni“ veteranist saab rahvuskan­ gelane ning kaevikutest väljuv „uus sõjalis­poliitiline eliit“ saab riigis kogu võimu. Putin lõi selle müüdi ise. Nüüd peab ta ärevusega jälgima, et Kiievi kolme päe­ vaga vallutamise legendide kangelased ei nõuaks lubaduste täitmist relvad käes Kremlit ümber piirates. Paradoks seisneb selles, et režiimi säilitamiseks ei piisa Putinile enam sõja lõpetami­ sest. Tal tuleb demobiliseerida ühis­ kond ja sõjaidee ise – idee, millele on rajatud Putini võimu legitiimsus. Ja see võib osutuda märksa raskemaks kui armee demobiliseerimine. 8/2026

61


DP­27

RPD­44

RPK­47

MG­42 MG­34

EEsTI sÕJAmEHE IKOOnILIsEd RELvAd 2. OsA. KERGEKuuLIPILduJAd Kui relvahuvilistelt küsida, milline on maailma tuntuim kuulipilduja, kõlab esimese vastusena enamasti Maxim või MG. Teisi kuulipildujaid tuntakse küll välimuse järgi, kuid nende täpsemad nimetused on jäänud laiemale publikule võõraks. Tekst ja fotod: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

K 62

üsimus, millised kuulipildu­ jad on enim mõjutanud Eesti sõjaajalugu ja millised neist on olnud Eesti meeste käes kõige sagedamini, avab aga märksa laiema pildi relvastuse aren­ gust, kasutuskogemusest ja ajastute muutumisest.

õppima nende relvade hingeelu ja kasutusloogikat. Universaal­ ja kerge­ kuulipilduja kui jao peamine tuletoe­ tusvahend on olnud keskne element, mille ümber on traditsiooniliselt üles ehitatud kogu jaotaktika. Seetõttu on kuulipildurid lahinguväljal vastaspoole jaoks alati prioriteetsed sihtmärgid.

Kergekuulipildujaid iseloomustab üldjuhul väiksem kaliiber ja kergem kaal, mis võimaldab kiiret ja mobiilset tuletoetust, eristades neid keskmistest ja rasketest analoogidest. Kuigi täpsed liigituskriteeriumid võivad allikati varieeruda, saab üldjoontes lähtuda just nendest parameetritest.

Kuulipildujatel on Eesti sõjaajaloos olnud kaalukas roll. Eesti mehed on nii lahingutes kui ka eri ajastute ajatee­ nistuses pidanud lähedalt tundma

Kuulipildujate areng sai alguse 19. sajandi lõpus ning Esimeseks maail­ masõjaks olid erinevad kuulipilduja­ tüübid juba laialdaselt kasutusel.

Harkjalale toetuvat kergekuulipildu­ jat saab mõnel juhul hõlpsasti muuta raskemaks ja stabiilsemaks, kui pai­ gutada see kolmjalale või lafetile. See

8/2026


sÕJARAud teeb temast raskekuulipilduja ning teda nimetatakse seetõttu universaal­ seks.

nappuse süvenedes ei suutnud tööstus enam nõudlust rahuldada ning otsiti lihtsamaid ja odavamaid lahendusi.

Ajaloost leiab teisigi huvitavaid lahendusi, näiteks on ühele raamile ja ühise päästikusüsteemi alla paiguta­ tud korraga mitu kergekuulipildujat ja saadud omas ajas toiminud õhu­ tõrje. Kergekuulipildujad on leidnud laialdast kasutust ka soomusmasinate pardarelvadena, mootorratastel ning erinevates improviseeritud tulesüs­ teemides.

Seetõttu arendas relvainsener Werner Gruner välja uue kuulipilduja MG42, mis kasutas sama padrunit, kuid mille tulekiirus ulatus juba kuni 1200 (mõningatel andmetel isegi 1500) lasuni minutis. Relv oli eelkäijast veidi kergem, kuid peamise eelise andis sellele stantsimine, mis tegi masstoot­ mise oluliselt lihtsamaks, odavamaks ja kiiremaks.

Nagu nägime püstolkuulipildujate ja automaatide puhulgi, seostub kergekuulipildujate kasutamine Eestis tugevalt eri okupatsioonivägede kohalolekuga. Esimesed sellesse kategooriasse sobituvad relvad – näiteks Taani ja USA päritolu Madsen ja Lewis – jõudsid Eesti aladele juba Vabadussõja ajal Briti sõjalise abi kaudu. Kergekuulipildujate laialda­ semast kasutusest Eesti pinnal saab siiski rääkida alates Teisest maailma­ sõjast.

MG42­st kujunes Teise maailmasõja üks ikoonilisemaid relvi, mis pälvis liit­ lasvägedelt ja vastastelt hirmuäratava hüüdnime „Hitleri vikat“: relva tiheda tulega sai jalaväge sõna otseses mõttes niita. Laskemoonakulu oli tohutu ning raua kiire ülekuumenemise vältimi­ seks tuli tulistada lühikeste, sihitud valangutega. Intensiivse lahingutege­ vuse korral tuli ligikaudu iga 250 lasu järel relvarauda vahetada. Tänu MG42 geniaalsele ehitusele kulus aga raua vahetamiseks kogenud kuulipilduri abiga vaid mõni sekund.

II MAAILMASÕDA JA METSAVENDLUS Samamoodi, nagu püstolkuuli­ pilduja MP38, sündis ka MG34 (Maschinengewehr 34) Saksa tipp­ inseneride koostöös. Rheinmetalli algsele baaskonstruktsioonile lisati Heinrich Vollmeri patenditud sööte­ lahendused ning relv valmis lõplikult Mauseri tehase arendusmeeskonna käe all. Saksa vintpüssi Mauser Kar98k 7,92 x 57 mm padrunile loodud kergekuulipilduja oli oma efektiivse tulejõu ja võimsa padruniga lahingutes vasta­ sele ülimalt ebameeldiv komponent. Kuni 900 lasku minutis sülitav relv töötas lindisööturiga, tänu sellele sai padrunilinte omavahel liites anda tuld väga pikka aega järjest ja relvamees­ kond ei sõltunud piiratud mahutavu­ sega salvedest või ketastest.

Eesti mehed puutusid nende relvadega Saksa okupatsiooni ajal laialdaselt kokku, sealhulgas Eesti Leegioni või pataljon „Narva“ ridades võideldes. Nii MG34 kui ka MG42 leidsid pärast sõja lõppu tee ka metsavendade relvastusse ning sõjajärgset vastupanuvõitlust jahtinud NKVD siseväed said nende kuulipildujate valu tunda veel pikka aega. Saksa kuulipildujate kasutamist metsavendade juures kinnitavad ka ajaloolised relva­ ja laskemoonaleiud.

Näiteks on väljakaevamistel leitud metsavendade punkritest MG laske­ moona. Tänapäevalgi tuleb Eesti metsadest välja sõjaaegset relvastust – alles 2026. aasta kevadel leiti metsa­ istutuse käigus Vastseliina–Meremäe tee äärest roostetanud MG34, mis anti üle politseile. Sõjajärgsel Nõukogude perioodil takistas aga Saksa kuulipil­ dujate, nagu ka muude lääne relvade kasutamist laskemoona kättesaamatus, seetõttu olid metsavennad sunnitud nendest ajapikku loobuma ja toetuma rohkem Nõukogude okupatsiooni­ vägede arsenalile. Nõukogude armee esimeseks laialda­ selt kasutatud kergekuulipildujaks oli Vassili Degtjarjovi konstrueeritud DP27 (Дегтярёв Пехотный). Relv kasutas 7,62 × 54 mm R vintpüssi padrunit, mis pärines Mosin­Naganti ühistööst. Huvitava kõrvalmärkusena mängis selle padruni ja vintpüssi kujunemisel ajaloolist rolli ka Belgia relvakonstruk­ tor Émile Nagant, kuigi Nõukogude ja hilisem Vene historiograafia on tema panust sageli alahinnanud või hoopis eiranud. Ka DP27­l oli mitmeid puudusi. Relv kasutas eranditult relva peale ase­ tatavat 47 padruniga ketasmagasini, mis oli raske, ebamugav ja piiratud mahutavusega. Fikseeritud harkjalg ei võimaldanud kiiret horisontaalset laskesektori muutmist, mistõttu sih­ timissuuna korrigeerimiseks tuli relv maast üles kergitada. Samas oli DP27 konstruktsioon lihtne, seda oli suhte­ liselt odav toota ja hooldada ning relv oli tuntud oma töökindluse poolest. Need olid keerukama MG­ga võrreldes olulised eelised olukorras, kus relvi

Mobiilsemaks kasutamiseks oli relvale loodud ka 50 padrunit mahutav lindi­ trummel ehk „kopsik“ (Gurttrommel 34), aga tulekiirust arvesse võttes sai seda kasutada vaid väga lühikeste kon­ taktide korral või näiteks kattetuleks positsioonivahetustel. Saksa relvatööstusele iseloomulikult pidi MG34 vastama kõrgetele kvali­ teedistandarditele ja kallid materjalid muutsid selle tootmise aeglaseks ja kulukaks. Sõja edenedes ja ressursi­

PK – Пулемёт Калашникова 8/2026

63


sÕJARAud tuli toota suurtes kogustes ja kasutada sageli rasketes välitingimustes. Ka DP27 leidis metsavendluse perioodil laialdast kasutust, sest Nõukogude päritolu relvastuse suurimaks eeliseks oli laskemoona saadavus. Nii Saksa kui Nõukogude kuulipildujaid oli võimalik paigaldada ka mootorratastele ja soomusmasina­ tele, selleks kasutati spetsiaalseid kin­ nitusi, lafette ja relvaraame (näiteks kuulipilduja DP27 tankiversioon kandis tähist DT ning MG34 modi­ fikatsioon nime Panzerlauf). Metsavennad hankisid oma relvas­ tust mitmel viisil, kombineerides mõlema vaenupoole varustust. Saksa relvi koguti lahinguväljadelt, hangiti Omakaitse ja politseipataljonide ladu­ dest, saadi lahkuvate üksuste mahajäe­ tud varustusest või võeti välja peidiku­ test, kuhu need olid teadlikult eelseisva okupatsiooni tarbeks varutud. Nõukogude relvastust omakorda rööviti okupatsioonivägede ladudest, korjati lahinguväljadelt või saadi trofeedena kokkupõrgetest NKVD ja miilitsaüksustega. Kõiki neid sõjapäe­ vil kätte jäänud või hiljem hangitud relvavarusid kohandati ning remon­ diti olemasolevate võimaluste piires põrandaalustes töökodades.

PUNAARMEE VARJUS

Järgmine eristatav kuulipildujate põlvkond kujuneb pärast Teist maa­ ilmasõda ning hõlmab peamiselt Nõukogude perioodi relvastust.

RPD44 (Ручной Пулемёт Дегтярёва) arendust alustati juba 1944. aastal, saades ilmselt mõjutusi vastaspoole kuulipildujatelt, mis eelistasid lindi­ söötmissüsteeme. Relva konstrueeris taas Vassili Degtjarjov ehk sama inse­ ner, kes oli varasema DP27 autor. Uues relvas tehti eelkäijaga võrrel­ des olulisi täiendusi. Kuigi kasutusel oli relva alla kinnitatav trummel­ salv, kuhu oli rullina paigutatud saja padruniga lint, sai laskemoona ette anda ka otse lindisööturi kaudu ning linte oli võimalik omavahel ühendada. Trummel parandas eelkõige liikumis­ mugavust ning kaitses laskemoona välismõjude eest. RPD44 kasutas 7,62 × 39 mm padrunit, mis sai hiljem tuntuks kui Kalašnikovi 64

8/2026

KSP-58 ja MG-3

automaadi padrun. Staažikamad kaitseliitlased mäletavad seda kerge­ kuulipildujat hästi, sest sarnaselt Rumeenia päritolu automaatidele AK47 kuulus seegi taasiseseisvunud Eesti algusaastatel mitmete Kaitseliidu allüksuste tabelrelvastusse. Siiski polnud ka RPD­s lahendatud mõningaid konstruktsioonilisi puudusi. Näiteks ei võimaldanud selle harkjala lahendus endiselt relva horisontaalselt pöörata ilma seda maast lahti kergita­ mata. See oli Nõukogude relva mär­ kimisväärne miinus võrreldes Saksa MG­dega, mille harkjala kinnitust ja asendit sai muuta igas suunas. Paralleelselt RPD­ga võeti varsti kasutusele ka Kalašnikovi kergekuuli­ pilduja RPK47 (Ручной Пулемёт Калашникова). Sisuliselt oli see pikema relvaraua, tugevdatud kor­ puse ja harkjalaga modifitseeritud AK­automaat, mis kasutas kas suurema mahutavusega kaarsalvi (40 padrunit) või trummelsalvi (75 padrunit). Lisaks kuulus 1960. aastatest alates arsenali kuulipilduja PK (Пулемёт Калашникова), mis erinevalt vara­ sematest kasutas taas võimsat 7,62 × 54 mm R Vene vintpüssi padrunit. Seda universaalset relva oli võimalik paigaldada ka kolmjalale, muutes selle kiiresti raskekuulipildu­ jaks. PK seeria (tankiversioon PKT) on ja oli laialdaselt kasutusel ka soomus­ masinatel ning tankidel. RPK seeria relvi toodeti aga nii 7,62 mm kui hiljem ka (mudel RPK74) 5,45 mm kaliibriga ning neist on loodud arvukalt modifikatsioone.

Kuigi RPD ja RPK ei pruugi kuuluda maailma kõige märgilisemate tulirel­ vade hulka, jätsid need poole sajandi pikkusel Nõukogude perioodil Eesti sõjameeste mälestustesse selge ja püsiva, kuigi sageli soovimatu ajastu­ märgi – läbisid ju tuhanded Eesti mehed nende relvadega kohustusliku ajateenistuse Nõukogude armees või tolle aja relvakonfliktides. Seetõttu on nende kergekuulipildujate mõju Eesti sõjanduskogemusele vaieldamatu.

EESTI NATOsse

Pärast 2004. aastat, mil Eestil õnnestus liituda NATOga, nägi uus relvastus­ formaat ette järkjärgulist ja täielikku loobumist Nõukogude relvapäran­ dist. Kuulipildujatest hakkasid Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu arsenali ise­ loomustama peamiselt kaks jao taseme universaalset tuletoetusvahendit: KSP58 ja MG3. KSP58 (Kulspruta 58) põhineb Belgia relvatööstuse kuulsa FN MAG­i konstruktsioonil, mida toodeti Rootsis litsentsi alusel. Tegemist on 1950. aastatel välja töötatud töökindla relvaga, mis kasutab NATO standard­ kaliibrit 7,62 × 51 mm. Esimesed KSP58 kuulipildujad jõudsid Eestisse Rootsi Kuningriigi abiprogrammide raames juba 1990. aastatel. Kaitsejõud on seda relva intensiivselt kasutanud ning see täidab oma ülesandeid edukalt siiani – nii jao koosseisus kui ka pardarelvana erinevatel transpordivahenditel. Teine samm­sammult teenistusest lahkuv, kuid legendina püsiv MG3 on


sÕJARAud Eesti Kaitseväge ja Kaitseliitu teeni­ nud samuti pikka aega ning on oma eelkäija MG42 otsene järeltulija. Relva konstruktsioonis on võrreldes Teise maailmasõja aegse mudeliga tehtud vaid minimaalseid muudatusi, millest peamine oli üleminek NATO kaliibrile 7,62 × 51 mm. Tänapäevaste sihikute ja lisaseadmete kasutuselevõtt on relva efektiivsust lahinguväljal oluliselt kasvatanud, kuid selle kõige märkimisväärsemaks oma­ duseks on jätkuvalt ülisuur tulekiirus – ligikaudu 1100–1200 lasku minutis. Muutunud on ka relva meeskonna ülesehitus ning lahingutaktika. Kui Teise maailmasõja ajal kuulus kuuli­ pilduja meeskonda olenevalt struk­ tuurist ja relva rollist (kerge või raske) kuni kuus võitlejat – meeskonna ülem, kuulipildur, kuulipilduri abi ning mitmed laskemoona ja julgestuse eest vastutavad sõdurid –, siis tänapäeva­ ses jaotaktikas tegutseb kuulipildur enamasti vaid koos oma abiga. MG3 on olnud laialdaselt kasutusel ka Eesti välismissioonidel ning paljud kuulipildurid peavad seda siiani üheks eelistatumaks ja hirmuäratavamaks tuletoetusvahendiks. Selle iseloomulik ja äratuntav laskmisheli on paljudele relvahuvilistele tuttav ning muutunud omamoodi ajastutähiseks ja kvaliteedi­ sümboliks.

TÄNAPÄEV – UUS PÕLVKOND

Samamoodi, nagu viimaste aastate suurte käsitulirelvahangetega varus­

tati Kaitsevägi ja Kaitseliit moodsate LMT R20 Rahe automaatidega, on põhjaliku uuenduskuuri läbinud ka meie kuulipildujapark. Suures osas amortiseerunud ja oma aja ära teeni­ nud universaalsed kergekuulipildu­ jad asendatakse järk­järgult Iisraeli päritolu kaasaegsete kergekuulipil­ dujatega Negev NG7, millest on Kaitse Kodu! veergudel pikemalt juba juttu olnud. Negev kuulipildujaid on Eesti kaitse­ jõududes tegelikult kasutatud juba üle kahe aastakümne, kuid varasem 5,56 mm versioon on asendunud võimsama 7,62 × 51 mm NATO kaliibriga. Uuele relvale on võimalik pai­ galdada mitmesuguseid lisaseadmeid, mis muudavad selle väga efektiivseks ja ergonoomiliseks jao tuletoetus­ relvaks. Üheks NG7 suurimaks taktikaliseks eripäraks on üksiklaskude režiim. Selle olemasolu on kuulipilduja puhul haruldane ning suurendab märgatavalt relva paindlikkust ja täpsust erine­ vates lahinguolukordades, säästes ka laskemoona. Relva kaal tühjalt jääb alla 9 kilo­ grammi, mis teeb sellest oma kaliibri kohta silmapaistvalt kerge ja mobiilse tuletoetusvahendi. Kuni 1000 meetrini ulatuv efektiivne laskekaugus sobitub ideaalselt Eesti maastiku iseärasuste ja jaotaktika vajadustega. Uue põlvkonna relvasüsteemi tege­ likku tõhusust ja kasutuskogemust

7,92 × 57 mm MG 34 / MG 42

7,62 × 54R mm DP-27

7,62 × 39 mm RPD-44 / RPK-47

71,1 mm

55,5 mm

77,0 mm

82,0 mm

Kuulipildujate padrunid ja parameetrid

7,62 × 51 mm NATO MG­3 / KSP­58 / Negev NG7

meie kliimas saab lõplikult hinnata alles aja jooksul. Siiski räägib Negev NG7 kasuks asjaolu, et relv on olnud eri riikide relvajõudude arsenalis juba alates 2012. aastast. Tegemist on reaalses lahingutegevuses karastunud ja end rahvusvahelisel turul kindlalt tõestanud kuulipildujaga, mis viib Eesti üksuste jao tulejõu täiesti uuele kvaliteeditasemele.

KUULIPILDUJAD EI VAIKI

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi sõjapidamise tehnoloogiline raskuskese on üha enam liikunud kaugmõju­ ja autonoomsete relva­ süsteemide suunas, ei ole kergekuuli­ pildujad oma tähtsust lahinguväljal kaotanud. Vastupidi, nende roll on muutunud palju täpsemaks ja spetsii­ filisemaks. Seal, kus tegutsetakse vahetus tule­ kontaktis, kus maastik piirab sensorite või droonide efektiivsust ning kus üksuse edukus sõltub kiirest, tihedast ja usaldusväärsest otsetulest, jäävad kergekuulipildujad endiselt asendama­ tuks. Võitleja, relv ja taktika peavad moo­ dustama siin lahutamatu koosluse. Hästi väljaõpetatud kuulipildur suudab ka tulevikukonfliktides lokaalsete lahingute kulgu otsustavalt mõjutada, pakkudes vajalikku tuleülekaalu, toe­ tades jao manöövreid ning tekitades vastasele tugevat psühholoogilist ja moraalset survet. Nii seovad kuulipildujad piltlikult vana ja uue sõjapidamise loogika ühtseks tervikuks. Kunagised metsavennad, kes paigutasid oma MG­sid või DP­sid punkrite laskepesadesse, ei teinud tõe­ näoliselt selliseid kõrgtehnoloogilisi analüüse, kuid tänapäevane lahingu­ väli on märksa komplekssem. See eeldab nüüdisaja kuulipildurilt lisaks kindlale käele ka väga head taktikalist väljaõpet, distsipliini ja operatiivset kohanemisvõimet. Seetõttu ei saa kuulipildujat kindlasti mitte käsitleda kui hääbuvat mineviku­ relva, vaid kui pidevalt kohanduvat lahinguvälja elementi, millel on kindel ja jätkuv roll ka modernsel ajastul. Seal, kus toimetab jalavägi (boots on the ground), jääb kuulipilduja alati üheks kõige otsustavamaks ja kaaluka­ maks mõjutusvahendiks lähitulekon­ taktides. 8/2026

65


kuidas ...

PÄIKE PÕUE

EHK KUIDAS ALTERNATIIVSETE VAHENDITEGA SOOJA SAADA Ma tean, mida sa mõtled, aga ei – alternatiivsete vahendite all ei pea ma siinkohal silmas kangemaid jooke. Need tegelikult ei tööta. Mina räägin kividest, teradest ja veest. Eraldi, mitte koos. Kohe selgitan. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

A

ga Asso, ükski neist vahendi­ test ju ei tooda sooja! Täiesti õige, ei tooda tõesti. Küll aga salvestavad need sooja. Ehk nii kive, teravilja kui vett saab ajada kuumaks. Ning see, mis sooja salvestab, annab seda jahtudes ka ära. Nii lihtsalt on. Termodünaamika ja värk. Meile on oluline eralduv soojus õigesse kohta juhtida, mitte lihtsalt tuulde lasta. Õige koht on antud juhul näiteks magamiskott, tasku, põu või muu selletaoline kehaväline, ent samas kehalähedane koht. Potitäis vett põues või peotäis kuuma kruusa magamiskotis ei ole siiski kõige mugavam ja jätkusuutlikum lahendus. Seega – soojendatud materjal tuleb mingil moel pakendada ja portatiivseks muuta. Kohe kõigest lähemalt. Ja korda­ mööda. Sest olgugi lõppeesmärk sama – soojust üle kanda –, on nimetatud materjalid meie püstitatud ülesandes erineva iseloomuga ning nõuavad seetõttu mõnevõrra erinevat käitlemist.

66

8/2026

KIVID KUUMAKS

Kivide kuumutamine algab kivikor­ jest. Päris sügavalt metsast on kive muidugi keerulisem leida kui seeni, ent suvaliselt metsateelt, isegi kui see ei ole pinnatud, leiab maapõuest pinnale kerkinud suuremaid ja väiksemaid kive küll ja veel. Suuremaid kui neid, mis peopessa mahuvad, pole mõtet korjata. Pigem olgu palju väikseid kui paar suurt kamakat. On pärast muga­ vam opereerida. Ja päris iga kivi ei tasu ka üles nop­ pida. Kõiksugused poorsed ning kihili­ sed kivid võivad kuumtöötlemise käi­ gus pauguga puruks minna. Pahatihti on sellise paugu kõrvalsaaduseks ka lendlevad osakesed. Ja kuum kivitükk silmas ei ole jällegi meetod, kuidas me tahame sooja saada. Sestap tuleks eelistada raudkive, nagu need, millega kaetakse saunakeriseid. Need kanna­ tavad ja kannavad kuuma küll. Ent kuidas kivid kuumaks saada? Üks võimalus on lõke. Võib küsida, miks peaks üldse kivide soojendamisega jändama, kui saab end sama hästi ka lõkke juures soojendada. Aga näiteks telki ja magamiskotti ju lõket kaasa ei võta. Vot sellepärast.


KuIdAs ...

Et niiskust võib olla ka näiliselt kuivade kivide sisemistes kihtides, ei tasuks kive kuumutades igaks juhuks ise nägupidi juures passida. Nii et enda ohutuse tagamiseks ära kuu­ muta kive lauale asetatud priimusel, ise samal ajal laua ääres istudes, nagu meie seda videos tegime. Kui kaua kive kuumutada? Hõõguma pole vaja neid ajada. Paras tempe­ ratuur on saavutatud siis, kui käega katsudes tunduvad kivid kuumad, aga ei kõrveta. Parasjagu kuumad kivid tuleb asetada millegi sisse. Selleks sobib väga hästi näiteks sokk. Aga

kindlasti mitte nailonsokk – see võib kuuma mõjul sulada. Parim on ikkagi villane. Mida paksem, seda parem. Valad soki kive peaaegu täis, teed sõlme peale ja ongi portatiivne soojapatarei. Pistad selle endale kas põue, kaenla alla, taskusse või maga­ miskotti. Kuni kivid jahtuvad, annavad nad mõnusat sooja. Sõltuvalt kivide kogusest, kuumusest ja ümbritseva keskkonna temperatuurist, võib sel­ line „radiaator“ toimida mõnekümnest minutist paari tunnini.

TERAD TULISEKS

Võrreldes kõvade, luuleliselt öeldes kivikõvade kividega on pisikestest teradest valmistatud kuumakott märksa kasutajasõbralikum, sest võtab taskusse või kaenla alla surudes keha järgi vormi ja tundub seetõttu pehmem. Väga hästi sobib soojenduskoti valmistamiseks näiteks tatar. Aga ka nisu, oder või soolaterad. Miks mitte ka kuivatatud herned. Proovige. Kuumutamine käib jällegi pannil või mõnes plekkpurgis. Viimaseid meie loodusest ikka leiab, esimesi mitte nii väga.

Erinevalt kividest on teri võimalik ja tegelikult lausa soovitatav kuum­ töötlemise kestel ka segada, et need ühtlaselt kuumeneksid. Mitte nii, et põhjas on kõrbenud ja peal jahedad terad. Ei, kõrbemise vältimiseks ei soovita ma anuma põhja õli valada. Ja terasidki pole vaja ülemäära kuumaks ajada. Kui katsudes kõrvetab, oled liiale läinud. Paksu soki asemel võib soojendatud teradele leida ka mõne muu impro­ viseeritud konteineri. Sobib näiteks torusall või kolmnurkrätik.

VESI LEIGEKS

Need, kes just eilased ei ole, mäleta­ vad lapsepõlvest kuumakotte. Olid sellised kummist, korgiga kotid, kuhu kuum vesi sisse valati ja siis ema käsul kaissu võeti või pea alla asetati. Mingil põhjusel. Miks, seda mina ei mäleta. Ju siis oli vaja. Kummist kotti asendab tegelikult väga hästi ka plastikust pudel. Vett, kui kraani pole, saab näiteks kraavist. Või siis kaasasolevatest varudest. Pärast jahtumist saad seda ju jälle janu kustutamiseks kasutada. Eeldusel, et plastpudel polnud saastunud. Aja kopsikutäis vett priimusel soojaks – täpselt nii soojaks, et kui näpu sisse pistad, siis tunned, et on soe, aga ei kõrveta – ja villi pudelisse. Kui tundub, et sai liiga kuum, ja oodata ei malda, siis mässi pudeli ümber mingi kangas, näiteks särk. Ja pista siis, kuhu vaja. Püsige terved, püsige soojad!

VAJA LÄHEB:

kivid terad vesi plastpudel villane sokk torusall plekkpurk gaasipriimus

Ajakulu: 15 minutit ASSO PUIDET

Aga oletame, et lõket teha pole võima­ lik. On kiire söögipaus ja aega vaid sel­ leks, et gaasipriimusel toit valmis teha ning edasi liikuda. Ja just seesama priimus sobib ka kivide kuumutami­ seks. Näiteks pannil, konservikarbis või muul selleks sobival käepärasel seadeldisel. Vältimaks spetsiifilisi heliefekte ja lendlevaid osakesi, tasub enne kivide kuumutama asumist taas veenduda, et kivid oleksid kuivad. Nimelt kipub märgadesse kividesse ladestunud vesi kuuma mõjul paisuma ja tulemus on jällegi sama: kaboom!

8/2026

67


mEdITsIIn

vIIs ÕPPusEL ETTETuLEvAT vIGAsTusT:

KuIdAs KäITud? Õppusel ei pea juhtuma suurt õnnetust, et päevaplaan muutuks. Piisab porisest kindast silmas, ühest valest sammust, söögitegemisel saadud põletusest või sõrmest, mis libiseb valesse kohta. Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS, Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

N

eed vigastused ei ole üldjuhul eluohtlikud, kuid valesti käsitletuna võivad piirata võitleja võitlusvõimet ja edasist tegutsemist. Täpset õppusevigastuste edetabelit ei ole mõistlik kivisse raiuda, kuid alljärgne­ vad viis olukorda tulevad väljaõppes ikka ja jälle esile.

VÕÕRKEHA SILMAS

Maastikul piisab tuuleiilist, porisest kindast või pimedas liikumisest, et midagi silma satuks ja seda ärritaks. Esimese asjana tuleb hoiduda loomu­ likust reaktsioonist – silma hõõrumi­ sest. Ära hõõru silma! Hõõrumine võib osakese silma pinnalt edasi liigutada ja sarvkesta kriimustada. Loputa silma rohke puhta voolava vee või füsioloogilise lahusega. Võimalusel hoia silm ühe käega lahti, kuid arvesta juba ette, et see võib olla keeruline ja ebamugav. Kui silma lahtihoidmine ei õnnestu, pilguta loputamise ajal. Samuti jälgi, et loputusvesi ei liiguks vigastatud silmast teise. Selle vältimi­ seks kummardu ettepoole nii, et võõr­ kehaga silm jääb allapoole, ning loputa silma sisenurgast välisnurga poole. Kui võõrkeha on silma kinni jäänud, silma läbistanud või ei tule loputa­ misega ära, ei tohi seda sõrmede ega muude vahenditega ise eemaldada. 68

8/2026

Kata silm kergelt puhta sidemega. Suurema vigastuse korral vormi MK1­s olevast kolmnurkrätikust silma ümber sõõrikukujuline tugi, et side silmale ei suruks. Ära avalda silmale survet ning pöördu kiiresti meediku poole. Ohumärgid on udune nägemine, tugev silmavalu, valguskartus, raskused fookustamisel, samuti see, kui silma­ vigastus tekkis suurel kiirusel või tugeva füüsilise jõu mõjul. Säärastel juhtudel otsi kindlasti professionaalset abi.

JALA VÄÄNAMINE

Metsaserv, kraaviserv või asustatud maastik – ükski neist ei küsi, kas jalg on stabiilne. Kui astudes jalg väändub, lõpeta liikumine ja ära proovi valu välja kõndida. Kerge vigastuse korral lõpeta liikumine, väldi vigastatud jalale toetu­ mist ning tõsta jalg toetatult võimalusel südamest kõrgemale – näiteks seljakoti või kokkurullitud riiete peale. See aitab turset vähendada. Vigastusele järgneva 72 tunni jooksul võib turset vähendada külma mähi­ sega. Külmakott või muu külm ese tuleks keerata riide sisse – näiteks kolmnurkrätikusse – ning hoida vigas­ tatud piirkonnal umbes 20 minutit; vajadusel korrata seda iga kahe­kolme tunni järel.

Elastse sideme eesmärk on pakkuda tuge, kuid side ei tohi tekitada tuimust, surinat, sina­ kust ega külmi varbaid. Saapapaelu võib lõd­ vendada, kuid nähtava deformatsiooni või luu­ murrukahtluse korral ära liiguta jalga jõuga ja kutsu meedik. Ingliskeelne akronüüm RICE kõlab nagu riis ja aitab meeles pidada, mida sellise vigastuse korral teha: Rest ehk puhkus, Ice ehk jää või külm, Compression ehk surve ja Elevation ehk kõrgemale tõstmine.

KÄE PÕLETUS

Väliköök, keev vesi, leegisummuti, lõke – kõik need on kuumaallikad, mille juures on lihtne end põletada. Põletuse korral eemalda käsi kohe kuumaallikast ja jahuta seda jaheda, soovitatavalt voolava vee all vähemalt 15 minutit. Jahutamine on ülioluline, sest aitab peatada kuumuse levimist. Kui põletusgeel on käepärast, võib seda kasutada pärast jahutamist; rühmaparameediku varustuses peaks see samuti olemas olema. Eemalda sõrmused, kell ja muud pigistavad ese­ med, kui need ei ole naha külge kinni kleepunud.


INDREK JURTŠENKO

Pärast jahutamist kata põletus puhta sidemega; võimaluse korral peaks sidemele kandma põletusgeeli. Käe sidumisel tuleb arvestada, et kõik sõr­ med saaksid seotud eraldi, mitte üheks suureks ümaraks rusikaks. Plaastritest tuleks kasutada ainult spetsiaalseid põletusplaastreid ning jälgida, et nende suurus vastaks põletuspiirkonnale ja servad ei kleepuks põletuspinna külge.

SÕRMELÕIGE

Inimene ja teravad esemed on õppu­ sel paratamatu kombinatsioon, mis kulmineerub sageli kellegi sõrmehaa­ vaga. Tihtipeale jääme vere tilkumist vaatama ega avalda haavale piisavalt kaua survet. Väiksema lõikehaava korral peak­ sime haavale survet avaldama umbes kümme minutit, et veri jõuaks hüübida ja haava oleks hiljem lihtsam puhas­ tada ning katta. Kui survet avaldada vaid mõni sekund või minut, siis jääbki mulje, et verd tuleb lõputult, kuigi vigastus on väike.

Suurema vigastuse korral saame vere­ jooksu peatada MK1­s leiduva rõhk­ sidemega. Kui väiksema vigastuse verejooks on kontrolli all, loputame haava puhta veega, kuivatame ümbritseva naha ning katame haava sideme või plaast­ riga. Erinevate plaasterdamistehni­ katega sai tutvuda mõnes varasemas Kaitse Kodu! loos.

KUULMISKAHJUSTUS

Kõrvatropi kadumine laskmise ajal ei ole väike äpardus, vaid kuulmiskaitse katkemine. Kui pärast pauku tekib kõrvas kohin, vilin, lukus või valulik tunne, summutatud kuulmine, tasa­ kaaluhäire, pearinglus, veri või eritis kõrvast, siis lõpeta laskmine, kata kõrvad ja anna sellest kohe juhendajale teada. Järgi sealjuures ohutustehnika nõudeid ja laskmisega seotud protse­ duure. Seejärel liigu mürast eemale ja ära mingil juhul laskmisega jätka. Kõrva ei

tohi loputada, sinna vatitikku toppida ega midagi sisse tilgutada. Hoia kõrv kuivana ja pöördu kindlasti samal päeval meediku või tervishoiu­ töötaja poole. Järsk kuulmislangus, tugev pearinglus, verejooks või selge vedelik kõrvast vajavad kiiret meditsii­ nilist hindamist. Esmaabi mõte ei ole iga kriimu pärast õppust seisma panna ega ka mitte kõike hambad ristis lõpuni teha. Mõistlik abi algab hindamisest, jätkub õige võttega ja lõpeb vajaduse korral selge üleandmisega. Eluohtliku olukorra või tõsisema vigastuse korral kaasa kohe oma üksuse meedik või meditsiiniline julgestus ning vajadusel helista 112. Vigastustest hoidumine algab ikkagi ennetamisest ja võimalike vigastuste teadvustamisest. Teeme ise teadlikke valikuid vigastuste ärahoidmiseks! 8/2026

69


naiskodukaitse

NAISKODUKAITSE PÄRNUMAA RINGKOND HARJUTAS ORKAANIL SIHTÜKSUSTE TEGEVUSI Kuidas juhtimispunkt, kaks toitlustuspunkti ning põetuspunkt panid aluse maakaitse toetuse süsteemsele toimimisele. Tekst: IVI KORJU, NKK Pärnumaa ringkond

I

ga aasta septembris toimub Lääne maakaitseringkonnas aasta üks olulisemaid riigikaitseharjutusi – suurõppus Orkaan. Tänavune õppus viidi läbi juba 20. korda. Sel korral harjutati uusi tegevusi ning ka ülesehi­ tuselt oli õppus mõnevõrra teine.

JUUBELIHÕNGULINE SUURÕPPUS TÕI UUED TUULED

Nädal aega maastikul veetnud Kaitseliidu võitlejatele ja reservväelas­ tele lisaks astusid 18.–20. septembril tegevusse Naiskodukaitse Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne ringkonna liikmed, et harjutada uue maakaitse toetuse sihtüksuse tegevusi ja ülesandeid ning saada kogemusi edaspidiseks. Sellises vormis harjutati koordinee­ ritud toetustegevusi Eestis esimest korda, nii et Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond on selles vallas teerajaja. Naistele oli õppuse peamiseks ees­ märgiks katsetada, kuidas suuda­ vad mittesõjalised üksused toetada Kaitseliidu maakaitseüksusi ning teha koostööd kohalike tsiviilasutustega, tagades lahinguvõime ja kogukonna 70

8/2026

vastupidavuse ka kõige kriitilisemates tingimustes.

MaTo, JuPu ja PõPu – TÄHENDUS, FUNKTSIOON JA EESMÄRK

Sõjanduse ja riigikaitse sõnavarasse kuulub palju lühendeid. Suurõppus Orkaan polnud erand – naiskodukaits­ jad võtsid kiiresti kasutusse suupära­ semad lühendid. Maakaitse toetuse sihtüksusest sai MaTo, seda koordi­ neerivast juhtimispunktist JuPu ning põetuspunktist PõPu. Kui maakaitse on lugejale tõenäoli­ selt juba tuttav mõiste, siis maakaitse toetuse sihtüksust tasub veidi lähe­ malt lahti seletada. Naiskodukaitse veebi­lehelt saab lugeda, et kõik Naiskodukaitse liikmed, kes ei näe oma kriisirolli otseses maakaitseüksu­ ses, saavad riigikaitsesse panustada toetavates rollides erialaspetsialistina1. Nii on Naiskodukaitse võtnud enda ülesandeks ette valmistada, kooli­ tada ja mehitada just neid toetavaid sihtüksusi. Sama allikas loetleb, et toetavateks tegevusteks on ellu kutsu­ tud Evakuatsiooni sihtüksus (lühidalt

Evak), Juhtimise toe sihtüksus (lühidalt JuTo) ning Maakaitse toe sihtüksus (lühidalt MaTo). Evakuatsiooni sihtüksus, mille ülesanne on toetada maakaitset ja riigiasutusi suurkriiside lahendamisel (nagu ulatuslik evakuatsioon), on veidi vanem kui teised ning selle üksuse liikmed on saanud juba mõned aastad oma toimimist õppustel harjutada. Naiskodukaitse veebileht selgitab, et JuTos toimetavad staabiassistendid, kes toetavad kriiside korral erinevate staapide sujuvat tööd. MaTo liikmed täidavad kriisiajal erinevaid logistilisi ülesandeid (meditsiin, välitoitlus­ tus, majutus ja varustus). MaTo saigi tänavusel Orkaanil oma tuleristsed, kui õppuse käigus neile vastavad ülesanded jagati ja sihtüksuse toimevõimet testiti.

NAISKODUKAITSE ÜLESANDED JA LOGISTILINE VÕRGUSTIK ORKAANIL

Õppuse legendi kohaselt pidid naised, kes olid valinud mittesõjalised kriisi­ rollid (MaTo), asuma täitma sõjaaja vajadustest tulenevaid ülesandeid. Naiskodukaitse Lääne, Saaremaa ja


KAIT KOSENKRANIUS

Pärnumaa ringkonna naistel tuli luua ja hoida ööpäevaringselt töös terviklik toetusvõrgustik, mis koosnes kolmest punktist: juhtimispunkt (JuPu) asutati Pärnusse. Selle keskuse eesmärk oli koordineerida kõiki toeta­ vaid tegevusi, hoida raadiosidet, analüüsida olukorrateavet ning vahendada infot teiste staapide ja üksustega; põetuspunkt (PõPu) rajati Paikusele. Eesmärk oli pakkuda järelravi ning kergemat medit­ siinilist hooldust Pärnu haiglast suunatud haavatutele ja haiges­ tunutele. Taktikaline eesmärk oli vabastada tsiviilhaiglas voodikohti raskemas seisundis patsientidele; toitlustuspunktid seati üles Ares ning Paikusel, et tagada hajutatud toitlustusvõime lahinguüksustele ja toetavale personalile.

Lisaks täitsid mõned liikmed MaTo majutuse ja varustuse valdkonna ülesandeid, pakkudes logistilist toetust Soontagana malevkonnale. Selline struktuur nõudis selget rollide jaotust ning eri valdkondade spetsialistide tihedat koostööd. Staabiassistendid hoidsid arvutite taga töös infokanaleid, sidespetsialistid tagasid raadioside olemasolu PõPus, meditsiinipersonal viis läbi triaaži ja ravi. Toitlustusmeeskonnad harjuta­ sid kätt nii väli­ kui suurköögis. Koos rollimängijatega oli sel nädalavahe­ tusel väljas umbes kaheksakümmend naiskodukaitsjat.

ETTEVALMISTUSTEST KÄSU TÄITMISENI

Ettevalmistus õppuseks algas juba vara­ kult. Toitlustusmeeskond sai uue katla koolituse kevadel. MaTo meditsiinigrupi

liikmed läbisid kaks põhjalikku välja­ õppenädalavahetust kevadel ja suvel. Aktiivne tegevus sai alguse reede, 18. septembri õhtul, mil naised kogune­ sid Pärnusse Pika tänava staapi käsu kuulamiseks. Laupäeva, 19. septembri varahommikul algas Paikusel põetus­ punkti (PõPu) ülesseadmine. Esmapilgul sarnanes ruumide etteval­ mistus evakuatsioonikoha rajamisele: meeskond vaatas ruumid üle, jagas need tsoonideks, sildistas uksed ning seadis seintele viidad. Samuti seati sisse ladu, jagati välivoodeid, tekke, patju ja linu ning seati üles PõPu staap. Kui aga ruumidesse ilmusid erimärgistusega prügikastid ning seintele kinnitati sildid „Saastunud ala“, „Nakkusosakond“, „Intensiivravi“, „Protseduurid“ ja „Morg“, tõusis adre­ naliinitase märgatavalt. 8/2026

71


nAIsKOduKAITsE Toitlustuspunktide tegevus Ares ja Paikusel

Toitlustuspunktides toetas evakuat­ sioonirühma toitlustusmeeskond MaTo toitlustusmeeskonda. Toitu valmistati nii tuttavas väliköögis kui ka suure võimsusega tsiviilsuurköögis. Õppus kinnitas, et toitlustajad suudavad kriisiolukorras kiiresti kohaneda eri­ nevate olemasolevate ressursside ning köögiseadmetega.

Põetuspunkti meditsiiniline töö ja elustamise õppetund

Põetuspunkti meeskonda kuulusid varem mainitud Naiskodukaitse kolme ringkonna MaTo liikmed ja üks evakuatsioonirühma meessoost jul­ gestaja. Kuigi PõPu juht Silvia Koljal töötab ka tsiviilelus arstina ja mitmel meeskonnaliikmel oli meditsiini­ line taust, kuulus personali hulka ka naisi, kes tegutsevad argielus hoopis teistes valdkondades. Siiski olid nai­ sed korralikult valmistunud – kevadel ja suvel läbitud põhjalikelt koolitus­ telt omandati teadmised ja oskused, mida oli nüüd võimalik praktikas rakendada. „Patsientide“ esimese laine saabudes alustati koheselt triaaži ehk vigasta-

72

8/2026

tute raskusastme määramist. Kergelt haigestunud või traumaga „võitlejad“ suunati tavapalatitesse, samal ajal kui raskemad „haiged“ paigutati inten­ siivravi alale, kus monitooriti pidevalt nende vererõhku, pulssi, kehatempe­ ratuuri ja veresuhkrut. Ühele „pat­ siendile“ manustati tilkinfusioonina valuvaigisteid ning tema südame tegevust jälgiti kardiomonitori abil. Nakkusohtlikud „patsiendid“ (tunnu­ seks oksendamine ja kõhulahtisus) pai­ gutati eraldatud nakkusosakonda. Õppuse üheks dramaatilisemaks ning õpetlikumaks hetkeks kujunes „raske kannatanu“ elustamine. „Patsient“ saabus tugevate valude, uimasuse ja iiveldusega. Veidi hiljem tuvastati tal ka ebastabiilne vaagen, millega kaasnes massiivse sisemise verejooksu oht. Kui selgus, et MaTo standardsest medivahendite komplektist puudus vaagna fiksaator, rakendas PõPu juht Silvia Koljal TCCC (Tactical Combat Casualty Care) koolituselt pärit võtet ning meisterdas termokilest improvi­ seeritud vaagnafiksaatori. „Kannatanu“ andis hiljem tagasisidet, et fiksaator pakkus väga mugavat tuge, millest võib järeldada, et abivahend oli hästi paigaldatud.

Vaatamata meeskonna pingutustele ei suudetud „patsiendi“ elu päästa. See andis meeskonnale võimaluse harju­ tada läbi lahkunu käsitlemise protse­ duur.

Kaplani roll ja meeskonna hingehooldus

Tavaelus mõeldakse harva sellele, millised õiguslikud, eetilised ja emotsionaalsed sammud kaasnevad sõjaolukorras inimese hukkumisega. Põetuspunktis viibinud kaplan suunas ja nõustas meeskonda kogu protse­ duuri vältel. Selgus, et kuigi doku­ mentatsioon jääb meedikute hooleks, kuuluvad mitmed muud olulised toimingud kaplani pädevusse – näiteks kuidas tagada lahkunu inimväärikus, mis saab isiklikest asjadest ning kuidas toetada omakseid.


nAIsKOduKAITsE

ÕPPUSE ANALÜÜS NING PEAMISED ÕPIKOHAD

Võib julgelt väita, et õppuse peamised ülesanded täideti edukalt. Intensiivne praktiline nädalavahetus tõi siiski välja ka mõned õpikohad ja andis olulist sisendit edaspidiseks.

1. Varustuse komplekteerimine ja haldus

Õppusele saabunud meditsiinivarustus oli esialgu pakitud üsna juhuslikult ja läbisegi. Protseduurivahendid, isiku­ kaitsevahendid, tilkinfusiooni tarvikud ja ravimid nõudsid üsna ajamahukat sorteerimist. Pühapäeval komplektee­ riti varustus enne MaTo lattu tagasta­ mist täielikult ümber, mis peaks järg­

misel korral tagama tunduvalt kiirema valmisoleku. Veel pandi õpikohana kõrva taha, et lisaks ravimite tundmi­ sele tuleb juurde õppida tuvastama spetsiifilisi meditsiinilisi instrumente ja seadmeid.

2. Infovoog ja sideühendused (JuPu– MaTo–Medevac)

Õpikohti leidus ka infovahetuse vallas. Põetuspunkt oli oodanud põhjalikumat eelteavet saabuvate patsientide arvu ja nende terviseseisundi kohta. Eelinfo puudumine muudab keerulisemaks voodikohtade ja ressursside planee­ rimise. Samuti vajab veel arendamist meditsiiniliste evakuatsiooniüksuste (Medevac/Casevac) töö korraldamine. Ka põetuspunktis peab info liikuma sama täpselt ja rütmiliselt nagu haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Siiski võib kinnitada, et põetuspunkti meeskond sai ka ootamatute ja erakor­ raliste patsientidega kenasti hakkama ning tuli kõigi punktile antud ülesan­ netega toime.

TUGEV LÄÄNE MAAKAITSE JA EDASINE VAADE

Pühapäeval kell 12.20 kõlas sidekana­ lites: „ENDEX! ENDEX! ENDEX!“

Suurõppus Orkaan XX oli selleks korraks edukalt lõppenud. Kokkuvõttes said kõik lahinguüksused toidetud, haavatud vajalikku ravi, dokumendid täidetud ning staabid hoiti töös. Lääne maakaitseringkonna Naiskodukaitse instruktor ja üks õppuse korraldajatest Siret Tammekänd ning Pärnumaa ringkonna instruktor ja JuPu juht Leiu Lepik jäid tulemustega rahule. Õppust külasta­ nud LäMKR ülemal kolonelleitnant Raigo Paimlal jagus naiste aadressil vaid kiidusõnu. Õppus kinnitas veenvalt, et Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kohalik võrgustik suudab tsiviil­ ja sõjalisi ressursse ühendades tagada riigikaitse toetuse ka kõige raskemates tingimustes. Pärnumaa ringkonna teerajaja roll MaTo sihtüksuse testimisel muudab meie maakaitse ja riigikaitse otseselt tugevamaks ning on heaks eeskujuks kogu ülejäänud Eestile. VIIDE: 1

https://www.naiskodukaitse.ee/Kriisirollid_4362

KAIT KOSENKRANIUS

Pärast vahejuhtumit viidi kaplani ja arsti juhtimisel läbi meeskonna põhjalik supervisioon. Arutati läbi, mis juhtus, mis läks hästi ja mida saaks tulevikus paremini teha. See pakkus meeskon­ nale nii professionaalset analüüsi kui ka olulist psühholoogilist tuge. Oluline oli see, et arutelusse kaasati eranditult kogu meeskond, mitte ainult need, kes olid vahetult lahkunuga tegelenud. See tõstis märgatavalt üksuse lahingu­ moraali ja ühtsustunnet.

8/2026

73


noored

PULSS PUNASES:

KODUTÜTRED VÕISTLUSTULES Oleksin nagu lahinguväljale sattunud. Kogu metsaalune oli täis oigavaid ja abi hõikavaid mehi. Vigastatud olid mööda metsa laiali pillutatud. Verd oli palju. Üks mees oli jäänud puu alla, kuid oli elus ja ootas abi. Oigamise vahele kostis vaikne soov vett saada. Teine mees oli kaotanud õnnetuses jala. Tekst: VERONIKA LAAKSO, NKK Harju ringkond

K

uidas saab vaikses Metsa­ nurme külas Saku külje all juhtuda nii hirmsaid asju, et korraga vajab abi lausa 14 kannatanut? Saab – ja see oli alles algus. Käimas oli kodutütarde esmaabivõistlus Pulss 2026. Ja kuna korraldajateks olid Naiskodukaitse Harju ringkonna naised, siis mindi kogemusi jagama ikka täie rauaga. Hommikul Metsanurme külakesku­ sesse jõudes olin väga üllatunud. Kell oli alles 7.45, kuid autode rivi oli nii pikk, nagu algaks kohe suuremat sorti pidu. Peagi sain võistluse peakorralda­ jalt, Naiskodukaitse Harju ringkonna meditsiinigrupi juhilt Kersti Puusepalt teada, et võistlusega oli seotud kokku 135 inimest.

Võistlusele oli registreerunud 13 kodutütarde võistkonda vanemas vanusegrupis ehk alates 12. eluaastast, võistlustulle astus neist 12. Osalejad olid peamiselt Põhja maakaitsering­ konnast (Tallinn, Harju- ja Raplamaa), kuid võistlema tulid ka Viru-, Lääne- ja Järvamaa kodutütred.

VERI ON LAPIKUS PUDELIS

Ettevalmistused käisid juba täie hooga. Grimeerijad tegutsesid nagu liinitöö­ lised, kelle käe alt ilmusid järjest välja erineva ilme ja raskusastmega kanna­ tanud ehk rollimängijad. Verd oli palju – õnneks oli see kunstveri. Sagimist 74

8/2026

jagus ning vahele kostis kohtunike hüüdeid: „See on vedel veri!“, „Mul on kannataja kadunud!“, „Kus on minu punkti inimesed?“, „Kanistrid veega võta ise kaasa!“, „Lapsevanema load on minu käes!”, „Pärast saab verd peale valada!“ või „Minu veri on lapikus pudelis!“ Kersti ja võistluse peakohtu­ nik esmaabiinstruktor Ruth Pääsuke rääkisid ka eelmise õhtu ettevalmistus­ test: „Keetsime verd ja tegime ville.“ Konteksti teadmata võinuks jääda mulje, et olen sattunud õudusfilmi. Kannatanud ja kohtunikud asusid oma võistluspunktide poole teele ning juba hakkas saabuma rõõmsaid kodutütreid, kelle silmist oli näha põnevuse ootust. Peakorraldaja tervitas noori ja tuletas meelde, et võistlus on hea koht uute oskuste õppimiseks ja olemasolevate kinnistamiseks. Eksimist ei maksa karta – see on turvaline keskkond, kus eksimusest ei sõltu kellegi elu. Samuti rõhutas ta meeskonnatöö tähtsust ja julgust tegutseda ka siis, kui pulss on tavalisest kiirem. „Hakkab juhtuma – pulss lakke ja võistlus alaku!“ nende sõnade saatel läks võistlus käima.

LAHINGUKANNATANU KÄSITLEMINE

Esimesena sattusin punkti, kus tuli osata läbi viia TCCCd ehk taktikalist lahingukannatanu käsitlemist. Sellises olukorras kiirabi appi ei tõtta ning vaja­ lik esmaabi tuleb anda kohalviibijatel.

Noored mõtisklesid hetke ja asusid juhiste järgi tegutsema. „Kuidas ma sellel relval kaitseriivi peale saan?“ küsis üks tüdrukutest. „Sina oled lask­ mas käinud ja tead kõige paremini,“ teatas teine. Pärast enda ohutuse tagamist tuleb otsida ja peatada kannatanu suured verejooksud, seejärel kontrollida hin­ gamist, avada vajadusel hingamisteed, otsida teisi vigastusi, hinnata kanna­ tanu seisundit ning lõpuks ta soojalt katta. Keeruline ülesanne, kuid kodutütred olid tegusad. Kohtunikelt saadi kaasa ka hea soovitus: „Määrake endale juht ja teised teevad asju käsu peale – aita­ mine on siis rohkem koordineeritud. Suhelge omavahel rohkem.“

ÕUNATÜKK KURGUS

Järgmisena leidsin ennast ootamatu pöörde saanud piknikult, kus üks naistest tõmbas endale kurku õuna­ tüki. Õnneks oli lähedal järgmine kodutütarde võistkond, kes kiiresti appi tõttas. Mida teha siis, kui inimene köhib, kuid olukord ei leevene? Esmalt tuleb julgustada teda köhima. Kui sel­ lest abi ei ole, võib anda kuni viis lööki abaluude vahele, suunaga ülespoole. Kui võõrkeha tuleb varem välja, pole rohkem lööke vaja. Kui ka sellest abi ei ole, tuleb rakendada Heimlichi võtet ja helistada numbril 112.


ILLE AAVIKSAAR

noored

8/2026

75


noored Köhimisest nõrkevat piknikulist vaadates tulid vägisi meelde Kersti sõnad: „Kairit Lille käis veel oma aiast värsket kraami korjamas, et kannataja saaks ise valida, mis talle kurku läheb. Valikus on õun, tomat ja kurk.“ Milline hoolivus. Tekkinud olukorrast ehmunud pik­ nikukaaslane vajas aga psühhosot­ siaalset esmaabi ja soojalt katmist. Just selleks on teadmised ja oskused vajalikud – et oskaksime esmast abi anda ega muutuks ehmatuse tagajärjel ise abivajajaks. Kohtunik andis ka nendele noortele kaasa julgustavad sõnad: „Suhelge omavahel rohkem, tehke rohkem koos­ tööd. Te olete üks tiim ja üks löögi­ rusikas.“

KÕNE HÄIREKESKUSESSE

Teed mööda edasi kõndides jõudsin avariipaigale. Mehed, naised ja lapsed olid pillutatud järsule jõekaldale ning abistajatest eraldas neid lai ja sügav jõgi. Võistlejatel oli olukorraga tutvumiseks vaid hetk, seejärel tuli eemalduda ja helistada 112. Tavaliselt tehakse selline kõne „mängult“ ning kõnele vastab kõrval olev kohtunik, kuid seekord anti võistlejatele päris telefon ja kõnele vastas häirekeskuse töötaja Maret Kommer. Häirekeskusele tuli mälupildi põhjal võimalikult täpselt edastada info kõigi kannatanute, nende vigastuste ja sündmuskoha kohta. Kui lihtne on kut­ suda abi kohta, mis asub keset metsa ja kus sa oled ka ise võib-olla esimest korda? Kuidas need koordinaadid siis ikkagi üles leida? Ava kaardirakendus, hoia sõrme oma asukohal ja vajalikud numbrid ongi olemas.

OLUKORRA HINDAMINE

Järgmine sündmuspaik avanes raies­ mikul. Kännul istuv kannatanu oigas, veidi eemal seisis keegi kännu otsas, peksis puukaikaga maad ja kordas hirmunult: „Neid on siin nii palju! Ma ei tule siit ära!“ Silme ette kangas­ tub kultusfilm „Siin me oleme“, kus bravuurikas naisterahvas teatas lakast: „Ma ei tule siit alla!“ Hoidsin ennast ohutusse kaugusesse ja jälgisin tegevust. Ka see olukord lahendati hästi ning kohtunik tunnus­ tas noori just selle eest, et nad tagasid esmalt enda ohutuse: „Mulle väga 76

8/2026

meeldis see, kuidas te sündmuskohta kontrollisite. Super! Ei pea kohe tund­ matusse tormama.“ Ka küsimuste abil saab välja selgi­ tada, kas jäsemevalu võis olla rästiku „kiire puudutuse“ tagajärg. „Kas sa näed kahte väikest torkejälge?“ Pärast salvata saamist tuleks püsida või­ malikult rahulikuna, sest liikumine kiirendab mürgi levikut organismis, ning helistada 112. Kuna salvamiskoht läheb tavaliselt paiste, tuleks eemal­ dada kõik esemed, mis võivad turse tõttu soonima hakata. Ka salvamiskoha jahutamine aitab olukorda leevendada.

KUUMAKAHJUSTUSTE OHJAMINE

Järgmises punktis sai testida teadmisi, kuidas transportida kannatanut näi­ teks metsast välja olukorras, kus kiirabi ligi ei pääse ja abivahendeid napib. Teekond viis läbi kodutütarde laagri. Oli lõunapaus, kuid ega õnnetused aega ja kohta küsi. „Kuum, siin on nii kuum!“ hakkasid peas kõlama laulu­ sõnad. Üks tütarlaps oli ülekuumene­ nud, teine oigas raskete põletushaa­ vade käes. Esialgu oli võistkond nõutu, kuid peagi koguti end ja teadmised hakkasid esile kerkima. Kui on kuum, tuleb jahutada – mida kuumem (loe: põletuse korral), seda pikem jahutus­ periood. Kuna ei olnud voolavat vett, millega saaks põletust piisavalt kaua jahutada, leiti alternatiiv – riie veega märjaks teha. Teisel kannatanul võeti liigsed riided seljast ja pakuti juua. Meeles tasub pidada, et ka soojal suvepäeval võib maapinnal külm hakata. Kehasooja aitab tõhusalt hoida näiteks termotekk. Järgnes lõbus vahepala: kahe minuti jooksul tuli ilma sõnu kasutamata seletada võimalikult palju meditsiiniga seotud mõisteid. Vaatasin imetlusega Lääne kodutütarde sooritust – isegi „massiline verejooks“ ja „termotekk“ polnud nende jaoks liiga keerulised sõnad.

VEEST PÄÄSTMINE

Metsanurme matkarajal edasi liikudes kostsid jõerannast appihüüded. Hääle poole tõtates märkasin üllatusega, et samas suunas jookseb ka hulk mudi­ lasi. Olin hetkeks segaduses, kuid kii­ rustasin edasi. Hiljem selgus, et lapsed olid tulnud matkarajale sünnipäeva pidama. Elevust oli palju, kui selgus,

et seekord oli sünnipäevapeole vürtsi lisamas üllatuslik esmaabivõistlus. Sündmuskohale jõudes märkasin, et keegi oli kummipaadist vette kuk­ kunud ja hulpis kiirevoolulises Keila jões. Esmalt tuli inimest meenutav kannatanu veest välja saada ja seejärel vajalikku esmaabi anda – märjad riided eemaldada ning nii alt kui ka pealt soojalt katta. Samal ajal jooksis üks võistlejatest juba kiirabile vastu, et juhatada abi õigesse kohta. Selle punkti juures jagasid oma tead­ misi ja kogemusi kohalikud koolitajad MTÜ-st Õpime Aitama. „Veest pääst­ mise puhul on kõige olulisem meeles pidada, et hädasolijale ei minda ise vette järele. Esmalt tuleb helistada 112 ja kasutada võimalusel abivahendeid, näiteks päästerõngast või viskeliini,“ selgitasid koolitajad. Aga kuidas viske­ liini kasutada, kui varasem kogemus puudub? Selgeks sai, et sellest ei tasu enne viskamist lõngakera teha ning vett pole samuti mõtet välja valada – nii lendab liin paremini. Punktis toimetasid Rapla, Kohila ja Kaiu kodutütred, kelle tegevus pälvis koolitajatelt tunnustust: „Väga hästi pakitud – soe oli nii alt kui ka pealt ja müts pandi ka pähe. Nagu päris päästjad kohe. Ülihästi tehtud!“ Selgus, et mõned tüdrukud olid lausa sukeldu­ misõpetust saanud. Tore näha, et meie noortel on huvitavad ja mitmekesised teadmised.

AJATEENIJAD ABIKS

Järgmisena jõudsin tagasi loo alguses kirjeldatud „lahinguväljale“. Legendi järgi oli kogukondlik matkapäev tugeva äikesetormi tõttu traagiliselt lõppenud ning murdunud puud olid vigastanud 14 inimest. Kuna kiiresti oli võimalik kohale saada vaid üks-kaks kiirabibrigaadi, tuli teha triaaž ja otsustada, kes neist vajab abi kõige rutem. Rohelise kaardi said need, kes suutsid ise liikuda, kollase need, kelle seisund oli tõsine, kuid stabiilne, ning punane kaart jagati eluohtlike vigastustega kannatanutele. Abivalmis kodutütred olid valmis siduma ka haavu, kuid kohtunik selgitas hiljem: „Ainuke esmaabi, mida triaažis antakse, on žgutt massiivsetele verejooksudele ja hingamisteede avamine.“


ILLE AAVIKSAAR

nOOREd Rahunema suunatud kaaslane andis samal ajal vihjeid: „Me pidime just sööma minema, kõhud olid väga tühjad.“ Lisaks mainis ta kotis olevaid ravimeid ja seda, et kaaslane pidavat end vahepeal süstima. Ahaa, diabeet! Süstal oli tõepoolest kotis, kuid kas seda tohib kasutada? Kui sa pole mee­ dik, siis teist inimest ei süsti, ütlevad juhised selgelt. Küll aga oli kotis veel midagi – pulgakomm ja mesi. Kas neid tohib anda või teeb see olukorra hoopis hullemaks? Kohtunike tagasisidest selgus, et magus oleks sellises olukorras olnud sobilik abiline. Kui mesi on inimese enda kotis, võib eeldada, et tal pole mee vastu allergiat. Seega sobib mett mokale määrida küll – õigemini mää­ ritakse mett suu limaskestale huule ja igeme vahele – ning pulgakommi võib lasta põses sulada. Tavalise väikese kommi puhul tekib aga lämbumisoht.

Punkti jõudes ja võistkonda oodates tekkis mul võimalus uurida, kust metsa alla laiali pillutatud mehed tulnud on. Selgus, et oma panuse võistluse mitmekesisusse ja noorte õppimisse andsid staabi­ ja sidepataljoni ajatee­ nijad ning kannatanud Eesti õhuväest. Uurisin ajateenijatelt, mis tundega nad sellises rollis on ja kas panevad ka ise midagi uut kõrva taha. Selgus, et Eesti metsade rüpes on täitsa tore olla. Kuigi ka neile õpetatakse meditsiini, tuleb kordamine alati kasuks. Võistlust kiideti huvitava ülesehituse ja selle eest, et kogu tegevus toimub õues. Hea meelega ollakse ka edaspidi valmis ülla eesmärgi nimel kannatama (loe: rollimängus osalema).

KAOTATUD TEADVUS

Kiirustasin järgmisse punkti, kuid seal ei õnnestunud mul kohtuda ühegi võistkonnaga, õnneks oli fotograafil parem ajastus. Selgus, et suvilas oli kir­ vega oskamatult ringi käidud ning puu asemel oli see tabanud hoopis jalga. Tulemuseks oli massiivne verejooks, mis vajas kiiret sekkumist. Kahjuks ei suutnud kannatanu kaaslane vajalikku

abi pakkuda, vaid minestas ja vajas ise abi. Ees ootas anatoomiatund. Skelett Julius lootis, et organid ja luude nime­ tused asetatakse talle õigetesse kohta­ desse, kuid võistlejate teadmised olid erinevad ning nii pidi Julius aeg­ajalt leppima ka üllatuslike lahendustega. Tagasihoidlik mees ei protestinud, vaid lasi vaikides kõigel endaga juhtuda. Edasi liikudes märkasin metsavahel kummalist seltskonda. Üks inimene oli auto ukse vahele maha vajunud ja täiesti kontaktivõimetu. Tema kaaslane oli olukorrast selgelt häiritud ja ähmi täis, kuid pidas siiski olulisemaks poo­ leliolevat videot edasi filmida – jälgijad tahavad ju nende live­lugusid näha. Instagrami sai kiirelt äge lugu üles ja TikToki oli vaja samuti videot, kuid abistajad katkestasid tema tegevuse ning suunasid ta eemale rahunema. Võistlejatele tundus olukorra hinda­ mine keeruline. Kas auto oli juhtunuga seotud või mitte? Kas kannatanut tohib liigutada või pigem mitte?

Korrati üle, kuidas sellises seisus inimesele läheneda: „Kõneta, raputa õlast, tee valuvõte, kontrolli hinga­ mist!“ Kui inimesel on pea rinnal ja hingamine korisev, tuleb hingamisteed kiiresti avada ning asetada ta stabiil­ sesse küliliasendisse. Kui aga pole kindel, mis inimesel viga on või kuidas teda aidata, tee kohe 112 kõne.

JULGUST JAGUB

Juba ainuüksi tagasiside kuulamise pärast tasub sellisele võistlusele tulla. Sealt saab palju kasulikku infot ja juhiseid edaspidiseks. Ka selles punktis jagati tähelepanekuid lahkelt ja toe­ tavalt: „Omavaheline koostöö on väga tähtis. Suhelge julgemalt. Julgege kõva häälega välja öelda, mida te mõtlete. Ka seda on sobilik öelda, et ma ei tule praegu mitte millegi peale – kas kel­ lelgi on mõtteid? Kui te ise ei tea, mida teha, ehk läheb kellelgi teisel selle peale pirn põlema. Toetage teineteist julgemalt.“ Need on lihtsad, kuid olulised soovi­ tused, mis ei sõltu vanusest ega kehti ainult võistlusel – neid läheb vaja igas meeskonnas. Ja igas olukorras. Sest isegi siis, kui pulss on kõrge ja oma teadmistes tekib kahtlus, on kõige olu­ lisem julgus hädasolijale appi minna. Nendel kodutütardel, kes osalesid esmaabivõistlusel Pulss 2026, seda julgust igatahes jätkub. 8/2026

77


OPEN AI

AJALuGu

üKsKORd PRAHvATAB vImm EHK

ALu LAHInG 1905 Ajaloo- ja mälestusteraamatutes on 1905. aasta detsembrimässu kohta lugematuid kirjeldusi, ent Alu mõisale on pühendatud üksnes napid read. Tõsi, suuremas pildis oligi kokkupõrge, mida hiljem hakati nimetama Alu lahinguks, vaid põgus episood teiste hoopis dramaatilisemate seas. Tekst: GEA PENTSON, Kaitseliidu kool

78

8/2026


AJALuGu

O

meti kujundas üks lühike talvepäev nüüdseks juba 150aastase mõisahoone tulevikku nii, et tänavu oli Kaitseliidu koolil võimalus tähistada siin oma 25. aastapäeva. Teistsuguste otsuste ja ebaõnne korral oleks saatus kirjutanud sellele majale praegusest hoopis erineva tuleviku.

Teoorjus, kõrged rendihinnad, taludest välja­ tõstmine ning kaitsetus mõisnike omavoli ja ülemvõimu ees viis loomult stoilise eestlase lõpuks selleni, et 1905. aastal toimus talurahva ja mõisnike vahel verine ja ohvriterohke kokkupõrge. Kui mõningates nõukogudeaegsetes ajalookäsitlustes on peetud 1905. aasta sündmusi läbinisti „punaseks“ või vähemalt sotsiaaldemokraatlikuks revolutsiooniks, siis siinse talurahva vastuhaku põhiliseks käivitajaks oli viha parunite vastu ja soov vabaneda mõisa ikkest. Teravaks muutunud olukord vajas plahvatuseks vaid sädet ning selleks sobis Tsaari­Venemaal alanud revolutsiooniline liikumine. Osalejad kinnitavad, et mingist sotsiaaldemokraatlikust ideoloogiast ei teadnud sündmuste kaasaegsed midagi. Mässajate regedel lehvisid küll punased lipud, ent need valiti kaugele paistva erksa värvuse järgi, mitte ideoloogilistel kaalutlustel.

LÜHIDALT ALU HÄRRASTEST JA HÄRRASTEMAJAST

Kuigi Alu mõis – tollal saksapäraselt Allo, varasemalt kand­ nud nimesid Aluwen (1410), Alun (1456), Allun (1464), Allone (1470), Allow (1528) – oli maavaldusena selleks ajaks juba 500 aastat vana, oli Alu mõisa härrastemaja päris uus, kasu­ tuses olnud vaid napid 30 aastat. Peahoone lasi ehitada baltisaksa päritolu aadlik Otto Gustav von Lilienfeld, kes oli mõisa 1858. aastal koos Rapla mõisaga oksjonilt ostnud. Vanad kivihooned lammutati ning uue här­ rastemaja müürid hakkasid Berliinist pärit arhitekti Friedrich Wilhelm Alischi projekti järgi kerkima 1862. aasta suvel. Juba kolme aasta pärast oli hoone katuse all. Ent ehitustööd jäid venima, töötasu maksmisel tekkinud erimeelsused viisid osapooled lõpuks lausa kohtusaali. Ehituse viis lõpule Alischi abilisena tegutsenud ja tollal müürsepp­selliks nimetatud, Virumaalt pärit Friedrich Ferdinand Modi. Algset kavandit muudeti tööde käigus korduvalt lihtsuse suunas, ent ometi sai Alu uuest härrastemajast üks neogooti stiili uhkemaid näiteid. Muidu askeetlikule kindlust meenutavale hoonele lisavad iseloomu sakmestatud karniis ja kuuetahulised nurgatornikesed, massiivne vahitorni meenutav torn ning teravkaarsed aknad. Hoone sai elamiskõlbulikuks alles 1875. aastal, kui sinna asus oma perega elama Otto Gustavi noorim poeg Rudolf Paul von Lilienfeld. Mõni aasta hiljem päris ta isalt Alu­ Rapla ja Sikeldi mõisad ja nii sai just temast mõisnik, kes sattus 1905. aasta sündmuste keerisesse.

MIS JUHTUS ALU MÕISAS?

Sündmuste rekonstrueerimisel on abiks olnud Jüri Lipstali, Mart Tapupere, Lui Pikkovi, Mihkel Aitsami ja Villem Männiste mälestused. 13. detsembril pidasid Rapla talupojad koosolekut, kus valiti endi seast juhid. Ülestõusu üldjuhiks sai Joosep Maksim, tema abideks Anton Martinson, Jaan Uudelt ja Kustas Joller. Juba samal õhtul asuti tegutsema – käidi Rapla politsei­ majas, kreisipolitsei kantseleis, kroonu viinapoes ja kiriku­ mõisas, kus rüüstati ruume, hävitati dokumente, rööviti raha ja relvi koos laskemoonaga. Et aeg oli juba hiline, otsustati Alu mõisasse minek hommikusse lükata. Siiski ilmus samal õhtul veidi enne keskööd mõisasse väike salk mehi, kes relva ähvardusel toapoiss Mihkli käest kolm püssi välja nõudsid ja seejärel saagiga kiiresti lahkusid. Järgmisel hommikul liitus kohalike meestega umbes kümneliikmeline tõldades ja ratsahobustel saabunud salk Tallinnast. Üks osalenutest Villem Männiste meenutab: Hommikul vara tuli vallamaja juurde, kus meie ööbisime, linnameeste salk ja üks nendest pidas meile sütitava kõne. Kõneleja ei lubanud mõisaid põletada, sest sakstele tasutakse kahju kindlustussummade näol, raha võetakse aga rahva käest. Pealegi on neid hooneid peale mõisnikelt võimu ülevõt­ mist rahval endal vaja. Kella kuue paiku hommikul asus kolonn Alu mõisa poole teele. Osalejate hulka hindavad allikad vägagi erinevalt – kümnest kuni viiesajani. Tõenäoliselt on kõik arvud õiged, lihtsalt loen­ datud eri hetkedel ja eri paigus – kes rääkis mässajate tuumi­ kust, kes kogu kolonnist koos uudishimulike pealtvaatajatega. Männiste mälestused maalivad juhtunust ilmeka pildi: kolonni eesotsas sõitsid tõldades linnamehed punase lipuga, osa mehi oli riietunud juba varem saagiks langenud karus­ nahksetesse kasukatesse. Rahvas sosistas, et tõldades olevat pommid. Tõldade järel olid ratsamehed, nende eesotsas kindralimundris ratsanik, vaskkiiver peas ja mõõk vööl. Kindralist oli asi siiski kaugel – tegemist oli Lohu mõisa töölise Jaan Jõgibertiga, kes kandis samast mõisast röövitud paraadvormi. Ratsameestele järgnesid püssidega jalamehed ja kõige taga uudishimulik rahvahulk ilma relvadeta. Kolonn paisunud üle kilomeetri pikaks. Et Alu mõisnikku polnud kohal, mindi mõisavalitseja juurde, nõuti raha, väärtasju ja relvi, kuid ei saadud midagi. Seejärel jagunesid mehed kaheks: ühed läksid viinavabrikusse, teised eesotsas Jolleriga härrastemajja. Mõisa viinavabrik, millest tänaseks pole midagi säilinud, asus praeguse Alu spordihoone kohal. Piiritus lasti tiiki ja 8/2026

79


AJALuGu

kogu aparatuur peksti puruks. Kui kaua lõhkumine kestis ja kas selle käigus ka märjukest mekiti, pole teada, küll aga kiputi nii mõneski teises mõisas ohtralt purjutama. Nii näi­ teks on Raplamaalt teada juhtum, kus maha valatud piiritus kästi segada hobusesõnnikuga, et ohjeldamatule joomisele ometi kuidagi piir panna.

asju majast wälja; kardinad ja põrandawaibad kasteti – wististe selle mõttega, et neid põlema süüdata – petrooleumi sisse. Ainult seeläbi sai mõis päästetud, et juhtumise kombel salk tragunisi rittmeister Rimski­Korsakowi juhatuse all sinna ilmus, kes mässajate salgad mõne hästi sihitud püssi­ pauguga laiali kihutas.

Ühel hetkel sai viinaköögis toimetanud salk teada, et tragunid on mõisa sisse piiranud, ning neil tekkis plaan, kuidas nood eemale meelitada, et lossi lõksu jäänud Jolleri rühm välja päästa – tuleb kiiresti minna Valtu mõisa, süüdata sealne viinavabrik ja niimoodi tragunid Alust Valtusse meelitada.

Suures rüüstamistuhinas tehti saatuslik viga – oli unustatud välja panna valve, mistõttu tragunite saabumine tabas mäs­ sajaid täiesti ootamatult.

Linnamehed koos Jolleriga olid suundunud härrastemajja, kus rüüstetöö kulges esialgu vägagi meeleolukalt. Männiste mälestustes rullub ligi poolteist tundi kestnud aktsioon lahti nii: Kui Alu mõisa jõuti, algas kohe mööbli ja sisseseade lõhku­ mine. Lukksepp Pits võttis tooli, virutas aknasse, ise ütles see­ juures: „Kuradi vereimejad, olete meid küll seitsesada aastat piinanud ja vaevanud, nüüd on tulnud kättemaksmise tund.“ Ruume läbi käies leidsin ühest toast tiibklaveri, istusin toolile ja alustasin mängu, kuna olin koolis klaverimängu õppinud. Klaver oli hea ja ilusa kõlaga, ma polnud veel elus nii heal klaveril mänginud. Minu ümber kogunes veel terve hulk mehi klaverimängu kuulama. Kuulasid küll, kuid siiski lõhkusid klaveri ära. Järgmistes tubades rännates leidsime ühest toast biskviidi­ kasti, hakkasime sealt sööma. Seda nägi üks nägus toatüdruk ja tõi kuskilt moosipotid. Järsku vaatas keegi aknast välja ja hüüdis ehmatanult: „Tragunid tulevad!“ Ruumidest leitud väärtasjad pakiti kokku ja tassiti tõl­ dadesse, kuid mässajatele jäi sellest veel väheks. Keldrist loodeti leida peidetud varandust. Aitsam meenutab: Palju higistamist andsid mõisa rahakapid. Üks kappidest oli peidetud keldrisse põletuspuude taha. Tassiti puid eest ja kohale toodi mõisasepp suure haamri ning raudkangiga. Avamisel leiti sellest vaid üks ese – hõbedane leivakandik. Teine raudkapp oli hoopis tühi. Mõisnik oli väärisasjad aeg­ sasti linna toimetanud. Mõistagi levis juhtunust erinevaid versioone. Viis aastat hiljem kirjutas keegi nördinud lugeja, et Päewalehe väitel olevat mõis rahutuste ajal mässajatest puutumata jäänud, kuid nii see teps mitte ei olnud ja tegelikud asjalood olnud järgmised: 14. dets. ühendasiwad ennast just selle mõisa juures mitme­ sugused mässajate salgad, põhja ja lõuna poolt tulles; umbes 500 inimest wõtsiwad maja oma wõimu alla ja häwitasiwad kõik ära, mis aga nende kätte langes. Koormate wiisi wiidi 80

8/2026

Tragunid jätsid hobused veidi eemale tiikide juurde ja ahelikus lossile lähenedes hakati selle pihta tuld andma. Nii suutsid tragunid mõisa ja Kustas Jolleri salga sisse piirata enne, kui keegi reageerida jõudis, ning algas nn Alu lahing. Mässajate seas tekkis paanika, hakati väljapääsu otsima. Kuna tragunid piirasid hoonet vaid ühest küljest, pääses osa mehi suure maja varjus paraaduksest välja. Tõllad ja ratsahobused langesid kohe tragunite kätte, nendega enam põgenema ei pääsenud. Männiste meenutab: Üks juhtidest kamandas kõik [kümmekond meest] üles kolmandale korrale ja keelas väljajooksmise. Sealt hakkasid meie mehed [jahi]püssidega traguneid tulistama. Piirajad olid nüüd jala. Nende poolt lastud kuulid lendasid läbi akna lakke nagu sitikad. Kellel püsse ei olnud, kamandati põrandale lamama. Selline vastastikune tulistamine kestis paar­kolm tundi. Siis lõpetas Joller selle mõttetu tulistamise, mis oli asjatu las­ kemoona raiskamine, ja käsutas meid kõiki mõisa torni. Kui viimane mees juba tornis oli, tõmmati ka redel sinna üles ja pandi torni luuk kinni. Olime kui hiired lõksus, ainult torni väikestest akendest jäl­ gisime hoolega ümbruses toimuvat. Nagu hiljem kuulsime, oli meie tulistamisest saanud haavata üks ohvitser ja üks soldat. [­­­] Olime seal niikaua, kui õhtuse videviku tulekul tragu­ nid Rapla poole edasi läksid, neid oli 50 mehe ümber. Olime mõisas varjul umbes 5–6 tundi. Õhtu hakul tragunid lahkusid, kartes, et põgenema pääse­ nud mässajad võivad pimedas tagasi tulla ja neile kallale tungida. Seepeale söandasid mässajad tornist alla tulla ja kahjud üle vaadata. Härrastemajas olevat viimne kui asi ära lõhutud. Lipstal mäletab olukorda mõnevõrra teistmoodi: Vastastikune laskmine kestis veerand või pool tundi. Laskmine vältas niikaua, kuni mässajad olid kõik põgenenud. Et tragunid oleks enne lahkunud, kui viimane osa mässajaist, ei vasta tõele.


AJALuGu

Rudolf Paul von Lilienfeld

RAHVUSARHIIV

Dragunid piirasivad ainult ühelt poolt maja ja hakasivad sellest küljest laskma, nii et teinepoolt oli hea põgeneda. Kui oleksivad nõmme poolt tee kaa kinni pannud, siis oleks palju maha jäänud. Ülepea öölda dragunid ei tahtnuvat palju vist tappagi, nemad on lasknud ülesse, seda näitasid välja lastud kuuli asemed mõisa katusel ja korstnate külles.

Mässajad kaua vasta ei lasknud, panivad suurem jagu kohe minema ja olivad siis kõik juba kadunud kui dragunid sisse läksivad. Paar või kolm, mis dragunite kätte jäivad, pärast oli kuulda, et need on ka nende käest ära jooksnud. Aitsam lisab omalt poolt: Tragunitel olid küll paremad püssid, kuid puudus kaitse mõisapõletajate kuulide eest. Tõllas sõitjad jätsid sõiduki kus seda ja teist ning jooksid üle põllu metsa. Ka teised hakkasid taganema. Üks tragun sai haavata, selle järel raskesti ka ohvitser. Tragunid lõpetasid tulistamise, paigutasid ohvitseri tõlda ja lahkusid.

Rüüstamiste laine esimesed päevad olid üldiselt kergemad – koguti pigem relvi, laskemoona ja võib­olla ka julgust. Samuti oli väga oluliseks mõjuriks talumeeste ja mõisnike omavaheline läbisaamine. Kuna Alu mõisnik oli rahva seas heas kirjas ja lugupeetud mees, siis osales Alus vähem kohalikke mässumeelseid talu­ poegi, rohkem mehi oli naaberkihelkon­ nast ja linnast, kuid needki sattusid olema mõõdukama meelelaadiga. Mõisamajapidamise kui kohaliku rahva elatusallika lõhkumine polnud arusaadavalt kohalike huvides, eriti kuna levis kuuldus, et Alu mõisas plaanitakse avada kool. Siiski jääb kahtlus, et süütamine võis olla kaalumisel, sest ettevalmistused selleks olid tehtud – kardinad ja põranda­ vaibad jõuti petrooleumiga üle kasta. Tragunite ootamatu saabumine nurjas võimaliku süütamisplaani ja nii pääses mõis suuremate kahjudeta. Alu mõisahärra ise oli lahkunud mõisast nädal aega enne neid sündmusi. Rahvas arvas, et mõisnik aimas, mis tulemas, ja seepärast olid ka väärisasjad aegsasti linna toimetatud.

Mis täpselt ikkagi juhtus, jääb ilmselt teadmata. Erinevad lahingukirjeldused on ootuspärased, sest igaüks näeb vaid väikest osa sündmus­ test ja tõlgendab seda oma kogemuste kaudu, pealegi teeb aeg mälestustes oma korrektuurid. Ilmselt on kõigil neil omal moel õigus, kuigi nende lood võivad üksteisele vastu rääkida.

Alu mõisale tekitatud kahju hinnati 18 462,17 rubla suuruseks, umbes 1200 rubla sellest moodustas 14 262 liitrit hävitatud piiritust. Võrdluseks: hea lüpsilehm maksis umbes 35 rubla ja korralik tööhobune umbes 90 rubla.

RAHVUSARHIIV

Ühes on kõik sama meelt – tule­ vahetuses hukkus kaks mässajat. Mihkel Rosenberg, 48aastane Hagudi mõisa karjamees, pidas haa­ vatuna vastu veel 4–5 tundi, kuid suri siis mõisa õuel, paarsada sammu peahoonest.

Siiski oli jõutud nii palju lõhkuda, et mõisnik pidi märtsi keskpaigani Tallinnas elama, kuna maja elamiseks täitsa kõlbmata oli, ehkki selle kallal küll kõige agaramalt töötati.

Männiste meenutab: Nägin, kuidas keegi jooksis lahtiste hõlmadega pihtkasukas tiigi poole, kukkus tragunite kuulidest tabatuna ja lendas nagu lastud vares laiali tiibadega tiigi kaldale maha.

Pastor Hermann Girgensohn

Teine, Alfred Krimming, vaid 15aastane Tallinnast pärit nooruk, hukkus mõisatrepil. Vanemad tulid poja surnukehale mõne päeva pärast järele. Tragunite poole peal oli kaks haavatut. Tõsiasi, et Alu mõis pääses süütamisest ja suuremast lõh­ kumisest, võis olla nii kaalutletud otsus kui ka puhas juhus.

Kahjudele vaatamata suhtunud 61aastane Rudolf Paul juhtunusse rahulikult ega olnud kedagi süüdista­ nud, öeldes, et tema on vana mees ja tahab oma mõisas rahulikult surra.

Mõisa peahoone, erinevalt viinaköögist, taastati ja Rudolf Paul von Lilienfeld elaski seal kuni oma surmani 1910. aastal, mil mõisa päris tema lesk koos nende viie tütre ja ühe pojaga. Pärast surma avaldas Ristirahwa Pühapäewaleht tema kohta südamliku artikli, milles kiideti mõisniku ausust, sõbralikkust, abival­ midust ja mõistlikkust.

GIRGENSOHN – SAATAN PASTORIRÜÜS

Mõisate põletamisele järgnesid detsembri lõpus verised karistusoperatsioonid. Ilma kohtupidamiseta lasti maha 8/2026

81


AJALuGu

sadu inimesi, sõjakohtud mõistsid surma veel ligi 200, ihunuhtlust sai 600 inimest ja sadu pandi vangi või saadeti Siberisse. Raplasse jõudis esimene karistussalk jõululaupäeval, 24. det­ sembril 1905. Eriti verise kuulsuse omandas kohalik pastor praost Hermann Girgensohn, sest just tema näpuviibutused saatsid mitmed inimesed peksupingile või püssikuulide alla. Rahva hulgas levinud laulus „Must ronk“ öeldakse tema kohta: See Rapla hingekarjane oli musta ronga sarnane. Ta saatis surma mitu meest ei teadnud keegi, mis asja eest. [­­­] Eht saatan ise oli ta, ei muud saa temast ütelda. Aega raiskamata asuti mässajaid karistama. Juba mõni päev hiljem lasti Alu mõisa maadel maha viis meest, nende hulgas Kustas Joller, Alu ülestõusu üks grupijuhtidest.

OPEN AI

25. jaanuaril keelanud Alu mõisahärra von Lilienfeld oma maa peal tapatalgud ära. Verejanuline pastor leidis uue sobiva koha kirikumõisa jõe kaldal, kus surmamõistetud

82

8/2026

ühekaupa puu külge seoti ja maha lasti. Tema teenijad olevat hiljem rääkinud, et Girgensohn ja Kuusiku mõisahärra Otto Hermann von Lilienfeld, kes oli Alu mõisniku vend, vaada­ nud hukkamisi aknast pealt, lugenud hoope kaasa („et keegi teenitust vähem ei saaks“) ja tõstnud iga mehe mahalask­ mise puhul napsiklaasi, tundes vaatepildist saatanlikku rõõmu. Pastor võttis oma ametinimetust – hingekarjane – ilmselgelt liiga tõsiselt. Kui kirikuhärra käest küsitud, miks ta verevala­ mise koha just oma akna ette määranud, kostnud ta pühali­ kult: Kui hingekarjane pean ma ometi järele valvama, et nende äraneetute hinged ihust lahkudes põrgusse läheksivad. Muidu võiks juhtuda, et mõni neist taevasse tikub, sest ega mässa­ jaid või uskuda! Üldse olnud pastori arvates mahalaskmine liiga kerge karis­ tus, ta ütelnud, et olla ka tarvis sääreluid murda, siis tunneks nad ka valu. Rahva usaldus oma pastori vastu oli kadunud ning 1906. aasta suveks oli aeg küps kättemaksuks – pastorile korraldati atentaat. Ajaleht Postimees kajastab lugu üsna dramaatili­ selt:


AJALuGu

Ülemineva pühapäeval tulistati Valtu Liiva poe juures Rapla kirikuõpetajat Girgensohni. Girgensohnil on 9 haava, peas, kätel ja reitel. Kirikuõpetaja on ravil Tallinnas Diagonissi haiglas. Tulistatud on mitu pauku, laskjad põgenesid teo kohalt ja on seni tundmata ja teadmata, kuigi politsei otsib hoolega taga. Kahtlustatakse küll ühte ja teist, aga õiged süüdlased on siiski leidmata.

plangu äärde viidi, taheti tal silmad kinni siduda, kuid ta keeldus: Kui teil pole häbi süütut inimest maha lasta, siis pole mul ka häbi surra. Kui lajatas esimene pauk, hüüdis Joller valju häälega oma viimased sõnad: Elagu vabadus, ärge unus­ tage selle eest langenuid!

Laskjad jäidki toona tabamata. Alles aastakümneid hiljem selgus tegelikult toimunu. Jaan Uudelt ja Anton Martinson – mõlemad Girgensohni koostatud surmamõistetute nimekir­ jas – tulid Soomest tagasi ja haudusid kättemaksu. Tee peal olid nad hankinud kaks pommi. Ühe proovisid rabas ära, see olla jätnud päris suure augu järele. Teise hoidsid pastori rün­ damiseks alles, kuid viimasel silmapilgul otsustasid pommi siiski mitte kasutada, kartes süütule kutsarile viga teha.

1975. aastal suvel avati mõisa seinal kakskeelne mäles­ tustahvel kirjaga „Siin toimus 14. (27.) detsembril 1905. a. lahing ülestõusnute ja tragunite vahel.“ Vähemalt 2002. aastal oli see kivi veel alles, kuid tänaseks on eemaldatud ja selle asukoht on teadmata.

Juulikuu viimasel pühapäeval varitsesid mehed Valtu poe juures noores kuusemetsas. Postitõllas kirikusse kiirustavat pastorit tulistati teine teiselt poolt teed. Enne jalgalaskmist kuulsid nad veel papi härjamoodi röögatust ja nägid, et tõllast hakkas midagi punast tilkuma. Hiljem selgus, et see polnud mitte pastori veri, vaid laualevõtmise veini pudel. Girgensohn jäi ellu, kuid kaotas ühe silma. Paranemise järel lahkus ta Raplast Kaukaasia eesti koguduse õpetajaks ja hil­ jem Saksamaale, kus ta vaid 55aastasena suri. Raplas peetud lahkumiskõnes nimetas hingekarjane raplamaalasi Aafrika metslasteks ega unustanud surnuaialt nonde vääritute kes­ kelt kaasa võtta oma kolm aastat varem surnud isa säilmeid.

KUSTAS JOLLER – MÄSSAJA VÕI KANGELANE?

Üks Alus toimunud ülestõusu juhtfiguuridest oli Kustas Joller, toona 28aastane Kodilast pärit Valtu tellisetehase töö­ line, kes oli Raplas tuntud kui raskejõustiklane vabamaad­ luse eelkäijas rabelemises – mees, keda Lurichki ei suutnud seljatada. Aktiivsematel ülestõusust osavõtjatel soovitati minna Soome või mujale välismaale ja oodata karistussalkade tegevuse vaibumist. Teised seda tegidki, kuid Joller ei läinud varjule, öeldes: Ega ma pole inimesetapja, vaid olen õigusenõudja, mul pole karta midagi. See meelekindlus – või lihtsameelsus – maksis talle peagi elu. Läinud Kodila mõisa hobuste järele, kohtas ta seal tuttavat teomeest, kes meelitas ta endale külla, lubades pakkuda head koduõlut. Pakutigi, toop toobi järel ja siis juba viinaga segatuna, nii et Joller peagi magama heitis, misjärel ta köitega kinni seoti, reele tõsteti ja Rapla leerimajja vahi alla toimetati. Jumalasulane Girgensohn, etendades nüüd silmakirjalikult päästja rolli, pakkus talle hukkamise eel armuleiba. Joller vastas: Söö ise kui tahad, sinu jumal mind niikuinii ei aita, kui minu oma jumal mind ei aita. Kui Joller mahalaskmiseks

Nii sai Kustas Jollerist Alu lahingu kolmas ohver.

Mõis püsis von Lilienfeldide käes kuni maareformini, mil mõisa maad jagati 37 krundiks. Loss, park, tiigid ning nende ümbrusest natuke põllu­, heina­ ja karjamaad, kokku umbes 30 hektarit, määrati kooli tarbeks. 1922. aastal avatigi siin Alu algkool, mis tegutses mõi­ sas 1954. aastani, mil ruumikitsikuse tõttu koliti mujale. Teadmisi ja oskusi on siinsete müüride vahele jagunud aastakümneteks, alustades Alu kultuuriühingu korraldatud loengusarjadest, algkooli kõrvalt tegutsenud täienduskoolist ja masina­traktorijaama traktoristide kursustest ning lõpe­ tades Alu klubis kogunenud kõikvõimalike huviringidega: kümned muusikakollektiivid, näitering, mälumänguklubi, seenioride klubi ning tehnika­ ja raadioamatööride ring on pakkunud isetegemislusti ja silmasära tuhandetele, just nagu Kaitseliidu kool täna. 1990ndate lõpus jäi mõis tühjaks ja seni elu täis ruumid vajusid vaikusesse. Ent nii, nagu sajand tagasi oli kooli rajamise mõte päästnud väärika hoone suuremast hävingust, juhtus see Kaitseliidu kooli loomisega uuesti. Näib, et selle maja saatusesse on kirjutatud õpetamise ja õppimise vaim – justkui leiaks ta oma tõelise kutsumuse ja õige hingamise just siis, kui tema seinte vahel jagatakse teadmisi ja koge­ takse õppimisrõõmu. Elagu Alu mõis! Elagu Kaitseliidu kool! ALLIKAD: • • • • • • • • • •

Aitsam, M. (2011) 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu: Ilmamaa. Ajalooline pärimus Raplast. (2019) https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/rap/rap. html Karjahärm, T. (2016) 1905. aasta Eestis: mälestused. Tallinn: Argo. Karjahärm, T. (2013) 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn: Argo. Pikkov, L. (2006) 1905. aasta Raplamaal. rmt: H. Treimann, & T. Treimann, Rännud Raplamaa minevikku (lk 197-214). Rapla: Rapla Haridusselts. R. (15.02.1910) Kirjad toimetusele. Päewaleht, lk 3, https://dea.digar.ee/article/ paevalehtew/1910/02/15/10 Tapupere, M. (20.08.1966) Miks „mustale rongale“ anti tinamarju? Ühistöö, lk 2–4. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1966/08/20/9 Tapupere, M. (07.03.1957) Rapla talupojad 1905. aasta revolutsiooni sündmustes III. Ühistöö, lk 3. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1957/03/07/7 Tapupere, M. (23.05.1957) Rapla talupojad 1905. aasta revolutsiooni sündmustes IV. Ühistöö, lk 2. https://dea.digar.ee/article/uhistoo/1957/05/23/6 Lahing Alu mõisas. (25.01.1966) Ühistöö, lk 3. https://dea.digar.ee/article/ uhistoo/1966/01/25/12

8/2026

83


militaarturism

LUFTWAFFE MUUSEUM –

SÕJALENNUNDUSE AJALUGU SAKSLASTE VAATEVINKLIST Saksa relvajõudude lennuväe arengule pühendatud muuseum kannab tänapäevase poliitkorrektsuse mõjul Bundeswehri sõjaajaloo muuseumi Berliini filiaali nime. Vanasti teati seda lihtsalt kui Bundeswehri Luftwaffe muuseumi. Tekst ja fotod: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

84

8/2026


militaarturism

M

uuseumi asutajaks oli tavaline riigiametnik Helmut Jaeckel, kes 1957. aastal hakkas Teise maailmasõja aegseid Luftwaffe sõdurite isiklikke esemeid kollektsioneerima ning neid Ueter­ seni lennuväljal eksponeerima. Kuna muuseum muutus eramuuseumi kohta liiga kulukaks, võttis Bundeswehr selle haldamise 1987. aastal üle. Aastatel 1995–1996 koliti muuseum endisesse Gatowi lennubaasi.

KUULSUSRIKKA AJALOOGA KOHT

Gatowi lennuväljal on pikk ja kuul­ susrikas ajalugu. 1925. aastast oli see purilendurite kogukonna lennu­ väli, kuhu 1934. aastal rajati Saksa transpordilendurite kool (Deutsche Verkehrsfliegerschule, DVS), mille varjus arendati õhuväge. 1935. aastal, kui Kolmas Riik deklareeris end Versailles’ lepinguga seotud piirangutest vabaks, muutus kool üleöö Luftwaffe üheks sünnikoduks, kus õhusõjakoolis nr 2 ja õhusõja akadeemias hakati välja õpe­ tama Teise maailmasõja õhuässasid. Kogu garnison on säilinud oma algses arhitektuurilises ilus, nii nagu see 1935. aastal rajati. Toona anti igale hoonele Esimese maailmasõja Saksa õhuässa nimi ning paigutati hoone ette tema büst. Viimased ei ole kahjuks säilinud. Gatowi lennuväljalt lendas ka Adolf Hitler regulaarselt oma Alpides

asuvasse Berchtesgadeni residentsi. Sealt prooviti viimasel hetkel Hitlerit ka Berliini piiramisrõngast päästa, kui kaks lenduramatsooni, Hanna Reitsch (seni ainuke naisterahvas, kes on saa­ nud I klassi raudristi kavaleriks) ja hili­ sem Euroopa sekspoodide impeeriumi looja Beate Uhse, maandusid Chaussee tänaval Punaaarmee piiramisrõngas. Hitler otsustas aga teatavasti jääda oma peakorterisse. Vahetult pärast sõja lõppu kasutas lennuvälja Punaarmee lennuvägi, ent kui Berliin Potsdami kongressi otsusega okupatsioonitsoonideks jagati, sai Suurbritannia peaaegu viiekümneks aastaks lennuvälja enda valdusesse. Gatowi lennuväli saavutas erilise tähtsuse Berliini blokaadi ajal, kui Nõukogude Liit juunist 1948 kuni maini 1949 sulges maismaaühenduse Berliiniga, et läänesektori berliinla­ sed surnuks näljutada ja külmetada. Gatowi lennuväli muutus üheks väravatest, mille kaudu tagati Berliini igapäevane varustamine tuhande tonni toidu ja kütusega. Lisaks Briti kuning­ likele õhujõududele (RAF) transpor­ tisid lennuväljale asju ka Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja LõunaAafrika kuninglikud õhuväed. Seetõttu on muuseumi väliekspositsioonis Austraalia kingitud transpordilen­ nuk C-47 Dakota Skytrain, mis pälvis Taevarongi nime tänu oma suurele kandevõimele. Õhusõiduk oli kasutusel

8/2026

85


militaarturism

enam kui sajas riigis ning tegi oma vii­ mase sõjalise lennu 1975. aastal USAs. Pärast Saksamaa taasühinemist 1994. aastal lõppes Briti okupatsioon ning Saksa Liitvabariigi relvajõud võt­ sid baasi üle. Tänapäeval asub seal Luftwaffe inspektori (ülema) peakorter ja ajalooline lennuväli koos muuseu­ miga. Sõjaväelinnak kannab kindral Johannes Steinhoffi nime. Tegemist oli Luftwaffe õhuässaga, kes lõpetas Teise maailmasõja ooberstina (kolonelina) ning pärjati Raudristi Rüütliristiga tammelehtede ja mõõkadega. Hiljem sai temast Saksa Liitvabariigi õhuväe ülem, oma karjääri lõpetas ta NATO sõjalise komitee esimehena. Gatowi lennuvälja ajalugu on kajasta­ tud teisel korrusel muuseumiangaari parempoolses tiivas. Väljapanekus leiduvad õhusõjaõpikud ja komandan­ tuuri signaaltrompet, aga ka konservid, mida toimetati Berliini õhusilla abil. Tutvustatakse brittide õhuväe iga­ päevaelu ja varustust.

MULJETAVALDAV KOGU

Lennunduse ajalugu algas 19. sajandil. Seda tõukas tagant sõjaline vajadus arendada nii õhupalle, tsepeliine kui lennukeid. Esimesed pommid lan­ gesid taevast 15. juulil 1849 AustriaVeneetsia sõjas, kui Austria armee kasutas Veneetsia pommitamiseks mehitamata kuumaõhupalle, mille külge olid kinnitatud ajasütikuga pommid. Juba Teises maailmasõjas hävitasid mõlemad vaenupooled ter­ veid linnu. Muuseumil on väliala lennukite ja tehnikaga, kuid kõige väärtuslikumad eksponaadid on peidetud angaaridesse. Muuseumi kogusse kuulub 155 lennu­ kit, sealhulgas kõik lennukid, millel lendasid nii Ida- kui Lääne-Saksamaa lendurid Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Raamatukogus on 30 000 len­ nundusalast raamatut. Muuseumil on ka kaks 830 meetri pikkust lennurada, mis on avatud iga-aastastele lennu­ näitustele, kus esitletakse nii vanu lennukeid kui ka uusi eksponaate. Keset muusemi väliala on Relvavendluse nime kandev pronks­ skulptuur, mis pärineb Ida-Saksamaa õhuväe staabi esiselt. See kujutab lennumanöövrit teostavat punakot­ 86

8/2026

kast ja teda innukalt jälgivat IdaSaksa pilooti. Skulptuuril on tekst „Nõukogude Liidult õppida tähendab õppida võitma“. Välialal on nii lennukid, helikopte­ rid, radarid, õhutõrjesüsteemid kui ka lennuvälja teenindavad tehnika­ vahendid külma sõja vastasleeride ridadest. Omaette grupi moodustab NATO tuumaheidutus koos selle nur­ gakivi, kompleksiga Pershing 1, mida Nõukogude Liidus kasutati inimeste hirmutamiseks läheneva tuumasõjaga. Luftwaffe kasutas seda relvasüsteemi kuni 1991. aastani. Samuti on ekspo­ sitsioonis luurelennukid de Havilland Canada DHC-1 Chipmunk, millega viidi läbi fotoluurelende Ida-Saksamaa kohal. Muuseumis saab näha ka mitmeid ajaloolise taustaga lennukeid, nagu Lockheed F-104 Starfighter, mis on Ameerika ühemootoriline ülehelikii­ rusega hävituspommitaja kuueküm­ nendatest. Starfighter suutis lennata praktiliselt iga ilmaga. Seda toodeti litsentsi alusel ka teistes riikides ja kasutati laialdaselt väljaspool Ameerika Ühendriike. Sealhulgas Saksamaal, kus seostuvad sellega üsna negatiivsed kogemused – Luftwaffe 916 lennukist kukkus alla 292 ja surma sai 116 pilooti, mistõttu pilootide seas kutsuti seda lendavaks kirstuks. Lennukite reas seisev suur McDonnell Douglas F-4 Phantom II on Ameerika kahekohaline ja kahemootoriline iga ilmaga kasutatav pikamaa luure- ja hävituspommitaja. Lennuk asus teenistusse 1961. aastal, kokku ehitati aastatel 1958–1981 5195 Phantomit, mis tegi sellest ajaloo enimtoodetud Ameerika ülehelikiirusega sõjalennuki ja külma sõja tunnuslennuki. Ka vastaspool on muuseumis esinda­ tud. 1950. aastatel Nõukogude Liidus Mikojan-Gurevitši büroos valminud MiG-15 (NATO nimetus Fagot) on maailma arvukaim reaktiivmootoriga hävituslennuk, mida toodeti ligikaudu 18 000 eksemplari. MiG-15 oli laialda­ selt kasutusel Korea sõjas ning ületas lennuomadustelt ja tulejõult ÜRO vägede koosseisus lennanud USA õhu­ jõudude hävituslennukeid. Tasakaal tekkis, kui taevasse ilmusid USA hävi­ tajad F-86 Sabre, mis on samuti välialal

esindatud. 10 000 eksemplariga sai sellest enim toodetud Lääne hävitaja. Huvitav on mitmeotstarbeline trans­ pordikopter Mil Mi-8 (NATO nimetus Hip), mis töötati välja Nõukogude Liidus. Pärast Saksamaa taasühen­ damist jõudis selle tsiviilversioon Luftwaffe käsutuse. Tõenäoliselt oli tegemist Ida-Saksamaa VIPtranspordiks mõeldud helikopteriga. Välja on pandud ka õhutõrjevahendid. Näiteks Nike Hercules, mis oli külma sõja ajal Ameerika Ühendriikides too­ detud esimene pikamaa maa-õhk tüüpi raketikompleks. See oli loodud stratee­ giliste objektide kaitseks ning mõeldud tabama kõrgelt lendavaid sihtmärke, nagu Nõukogude Liidu strateegilisi pommitajaid. Vajadusel sai rakette varustada ka tuumalõhkepeadega. Samuti on välialal Saksa-Prantsuse koostöös 1970. aastatel arendatud õhutõrjerakettide süsteem Roland, mis oli mõeldud madalalt ja väga madalalt lendavate õhusõidukite tõrjumiseks. Relvasüsteem oli ilmastikukindel, autonoomne ja elektroonilistele vastumeetmetele vastupidav. Roland võeti 2005. aastal teenistusest maha, sest arvati, et Euroopas ei ole enam vajadust taktikalise õhutõrje järele, Venemaa on ju sõbralik riik.

HARULDUSTE PARAAD

Luftwaffe esimeseks lennukiks oli 1910. aastal ostetud, Prantsuse len­ nunduspioneeri Henri Farmani 1909. aastal loodud biplaan FARMAN III, mis sai Türgi-Itaalia Liibüa sõjas esimesed tuleristsed. Lennuk ise ei ole säilinud, kuid muuseumis on selle koopia. Veel seisavad angaaris erinevate Fokkertüüpi lennukite koopiad Esimesest maailmasõjast. Nende hulgas hävi­ tustriplaan Fokker Dr.I, millega lendas legendaarne piloot Manfred von Richthofen ehk Punane Parun. Kolm tiiba andsid lennukile väga hea tõste­ jõu ja suurepärase manööverdusvõime, kuid tekitasid ka palju õhutakistust, mis piiras lennuki tippkiirust. Luftwaffe arengule andis hoo Legion Condori ekspeditsioonikorpuse osale­ mine Hispaania kodusõjas. Muuseumis on see ajastu kajastatud vormide, teenetemärkide ja ka lennukimudelite kaudu, mida kaunistavad eraldus­


märkidena mustad püha Andrease ristid. Ekspositsioonis on Hispaanias ühe põhilise lennukina kasutusel olnud ikooniline hävituslennuk Messerschmitt Bf 109. Ühemootoriline ja ühekohaline hävituslennuk kuulus uude monoplaanide põlvkonda, mida iseloomustas suletud kokpit, sisse­ tõmmatav telik ning täismetallist kere. Ligikaudu 33 300 toodetud lennukiga on see üks Teise maailmasõja enim­ toodetud lennukeid ja ajaloo enim­ valmistatud hävituslennuk. Esimene lend toimus 1935. aasta mais ja tänu pidevale täiustamisele oli lennuk kon­ kurentsivõimeline kuni sõja lõpuni. Muuseumis on postamendil ka Messerschmitt Me 163 Komet, mis oli Saksamaa esimene raketijõul töötav lennuk. See oli üks Luftwaffe ülisala­ jastest projektidest, mille arendus algas 1938. aastal, kuid erinevalt V1­st ja V2­st ei reklaamitud seda imerel­ vana. Komet oli esimene lennuk, mis suutis ületada tuhandekilomeetrist tunnikiirust, saavutades maksimu­ mina 1003,67 km/h. Huvitavaks teeb selle lennukile kantud embleem, millel parun von Münchhausen lendab kahurikuulil. Kometi kõrval on Ühendkuningriigi õhuväemuuseu­

mist laenuks saadud ainuke säilinud kahekohaline hävitaja Focke­Wulf Fw 190 F­8/U1. Selliseid lennukeid toodeti vaid 20 eksemplari ning neid kasutati treeninglennukitena. Antud õhusõiduki said Briti üksused kätte 1945. aastal Taanis Grove lennuvälja vallutamisel. Väljapanekus on aastast 1936 pärit, pikkade tiibade ja kõrge teliku tõttu toonekureks kutsutud kolbmootoriga lennuk Fieseler Fi 156 Storch, mis ei vajanud pikka stardirada. Õhusõidukit kasutas Otto Skorzeny kukutatud Itaalia diktaatori Benito Mussolini päästmiseks operatsioonis Eiche (Tamm). Lennuk suutis maanduda ja startida Gran Sasso kaljusel ja kivisel platool, mis oli vaevalt paarisaja meetri pikkune ja asus enam kui 2000 meetri kõrgusel. Teise maailma­ sõja ajal kasutati lennukit põhiliselt vaatlus­, kuller­ ja sidelennukina Luftwaffe ja Saksamaa liitlasriikide õhuvägedes. Strorch püsis õhus ka kiirusel 50 km/h. Kokku toodeti seda 2900 eksemplari. Angaaris on näha Luftwaffe len­ nuk Panavia Tornado IDS, mis tee­ nis luureeskadrillis Immelmann

(Esimese maailmasõja õhuässa Max Immelmanni järgi). Tornado Interdiction/Strike (IDS) on loodud madalal kõrgusel lendavaks hävi­ tuspommitajaks. Tegemist on kahe­ kohalise, muudetava tiivaga, mitme­ otstarbelise lahingulennukiga. Lennuk arendati välja Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Itaalia ühistööna aastatel 1979–1998. Tänapäeva tuletavad meelde angaari lae alla riputatud UAVd, näiteks luuredroon Canadair CL­289. Droon valmis koostöös Kanada, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsusmaaga ning võeti teenistusse 1990. aastal. Seda kasutati Jugoslaavia konfliktis, kus Jugoslaavia armee tulistas alla neist vähemalt üheksa. Kolmandasse angaari seatud näitus „Vahepeatus“ on jagatud kaheksaks osaks ning annab ülevaate Saksamaa sõjalennunduse ajaloost alates esimes­ test rabedatest keiserlikest biplaani­ dest kuni tänapäevase Bundeswehri Luftwaffe lahingulennukiteni. Angaaris on kaheksa konteinerit, mis edastavad iga ajastu kohta tähtsaima sõnumi, ning interaktiivsed peatused, kus saab hankida lisateadmisi. 8/2026

87


FILmIARvusTus

sääsTumARKETI

TAnKIFILm

Tahate filmi, mille vaatamine on ränk? Nii ränk, et pärast silmad valutavad? Inglismaal paisati 2026. aastal avalikkuse ette just sellele kriteeriumile vastav tankifilm „Landship“. Idee tasandil suurepärane, aga valmisprodukt poeb tanki alt läbi. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

L

andshipiga“ on jah selline lugu, et nii­öelda alghari­ duse saamiseks kõlbab ka, aga edasijõudnutele väga ei julge soovitada. Kui „Fury“ on näh­ tud, tasub lähedastega nõu pidada, kas „Landship“ üldse menüüsse võtta või leppida mõne asisema teosega. Ohutus ennekõike. 1917. Esimene maailmasõda. Millalgi augustikuus on eesliinil jalaväge

88

8/2026

toetamas tank märgistusega F41, Mark IV. Tegu on tolle aja tankiehitu­ sele tüüpilise hiigelsuure masinaga, milles pidi hakkama saama peaaegu terve jalgpallimeeskonna jagu tan­ kiste. Pealetungi käigus, ühel mitte eriti ilusal hetkel, jääb tank aga mutta kinni. Liikumisvõimetu tankiga on jällegi väga keeruline peale tungida. Niisiis otsustavad jalaväelased ikkagi taganeda ning tank kõige meeskon­ naga jääb kuskile Saksa ja Briti vägede

vahele lõksu. Selline on ajaloost võe­ tud sündmustik, mida on jõudumööda filmi sisse ümber tõstetud. Üldiselt on „Landship“ parajal mää­ ral ikaldunud. Mõte ise on ülimalt tervitatav: teha film esimese ilmasõja aegse tankiga peaosas. Sihukesi filme ei ole just ülearu palju. Teostus aga on, ütleme, küsitav. Õigust öelda ei saagi aru, mis meediumi ja publikut silmas pidades on „Landship“ valmis treitud.


FILmIARvusTus

Filmi tegijad on ilmselt suures tuhinas ära unustanud, et tegevus vältab mitu päeva. On ju loogiline oletada, et seetõttu on päeval valgem, öösel pimedam. Mis võiks ka ekraanil kajas­ tuda. Vaat oletada te ju võite, aga siin filmis võimutseb lakkamatu pimedus. Ma tean lapsepõlvest ütlust „pime öö kartulivao vahel“. „Landshipi“ ise­ loomustama sobib see suurepäraselt. Valget aega nagu polekski, pidevalt tume ekraan tekitab soovi saavutada öönägemisvõimet. Lisaks on kõikjal udu. Noh, seda võib ju lihtsalt seletada. Iga Inglise sõduri seljakotis on mars­ salikepi asemel teatav kogus udu otse Londonist. Lisaks on udu ja pimeduse komboga võimalik varjata, et tegeli­ kult filmitigi kõik üles suures tühjas angaaris. Angaarimuljet süvendab veider kaja. Kirjade järgi võiks tanki ümber laiuda suur lage plats, aga ometi kuuleb õuestseenides kaja. Noh, läks helindamisel meelest ära, et tankiga toas ei sõideta. Juhtub. Peategelaseks on filmis loomulikult tank. Briti tank Mark IV ja isane. Sel ajal jagunesid tankid veel isas­ ja emastankideks, vegetatiivne palju­ nemine tuli tankidel hiljem. Kahurit ei hoitud tänapäeval levinud kombe kohaselt katusel. Need olid külje peal. Lisaks polnud varastel tankidel kiirust ollagi. Nii et ajaloolistel põhjustel on ulja kihutamise asemel siin filmis kasutusel uljas roomamine. Oma minimalismiga sobiks see tank rohkem teatrilavale kui filmi. Paljud lahendused räägivadki pigem teatri­ kui filmikeeles. Ometi, kui nüüd järele mõelda: kas ma sooviksin veeta teatris poolteist tundi „Landshipi“ vaada­ tes? Tõenäoliselt ei sooviks. Pakun, et hakkaksin niisamuti nurisema. Eestis on olemas mõiste teleteater. See žanrimääratlus oleks „Landshipi“ kohta arvatavasti kõige täpsem. Ometi on näha stsenaristi-režissööri soovi teha ikkagi filmi, mitte teatrit. Selline ebamäärasus muudab minu kui vaataja kahtlevaks ja kõhklevaks. Tekib soov

„LANDSHIP“

Osades: David Dobson, Vin Hawke, Jeffrey Mundell Lavastanud: Callum Burn 1 tund ja 29 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 9. Kajastamist väärt seik ajaloost. Teostus: 4. Kohmakas, pime ja udune. Näitlejatööd kokku: 6. Hea keskmine. Lavastajale: 3. Palun arvestada öö ja päeva erinevusega.

külastada külmkappi, võimaluse korral igavaid kohti edasi kerida või, mis kõige hullem, telefoni sügada. Odavlahendused on need, mis filmile kõige rängemalt mõjuvad. Muistsel ajal võrreldi sääraseid Säästumarketi kaubaga, tänasel päeval populaarsete netikaupluste omaga. Nii pilt, heli kui paraku ka dialoogid on madaltasemel. Oleks nad seda kvantiteedilt, oleksin tõenäoliselt rõõmus. Sest mis saaks olla parem kui „Godot’d oodates“ militaarversioon? Paraku ei ole see film mitte sugugi „Godot’d oodates“. Kvaliteet on samuti puudulik. Ometi on tunda, et tegu ei ole reedese või palgapäevajärgse kvaliteedilangusega. Näikse, et pingutatud ikkagi on. Sest positiivseid momente ju leiab, mis siis, et need on hästi ära peidetud. Aga eelarveliste või mõnede muude kaalut­ luste mõjul on tulemus saanud selline, nagu ta on saanud. Stsenaarium on Callum ja Andrew Burnil kentsakas. Et mitte öelda imelik. Filmimaailmas on mõlemad üsna uued tegijad. Mõned tehtud tööd on siiski selja taga, eeldaks juba mõningast kogemust. Liiatigi on mõlemad valinud oma lemmikžanriks just sõjafilmi. Ometi on filmis episoode, mis kulmud pealaele kergitavad. Mõned näited. Miks on pahad sakslased gaasimaskis­ tatud? Mis hea pärast? Taheti, et film oleks natuke ka kollifilm? Või leiti, et vaenlane peab ilmtingimata olema võimalikult näotu? Mingit otsest vaja­ dust ennast maskeerida ju pole, Briti tankistid askeldavad ringi ilma maskita ja saavad hakkama küll. Mu meelest ei ole mingit vajadust filmi, mis on niigi võimatult udune, keerata veel täiesti mustvalgeks kahe poole vastandumi­ seks. Sündmustikkugi jagub huvitavaid pöördeid. Niipea, kui meeskonnas esiti

TIN HAT PRODUCTIONS

Tundub justkui televisioonile toodetud kraam. Samas saadakse filmis ikkagi surma ja haavata, mis suunab eetriaja pigem õhtusesse vööndisse. Või kinno. Kino jaoks on aga teostus hirmus stuudiomaiguline. Ei välista üldse, et filmitigi ühes suures pimedaks tehtud angaaris.

veidi põlatud ohvitser pildi taskusse viskab, muutub suhtumine. Miks just nii, miks just siis, jääb arusaamatuks. Samas on sel kombel lihtsam stsenaa­ riumi edasi kirjutada. Muidu, hoidku küll, peaks veel sisse pikkima mingeid dialooge, teemaarendusi ja tont teab mida. Läheb käest ära. Hoiame parem madalat profiili edasi. Muidu vaataja veel ehmub. Ja hakkab telefoni sügama. Näitlejate töö on „Landshipis“ peaaegu ainus, millega mina isiklikult rahule jäin. Seedimisjääkidest saia tegemine ei ole kunagi olnud tänuväärne tegevus. Midagi eriti säravat, komeedina tõusu just ei näe. On ilus Harju keskmine. Kuulad, vaatad ja jääd rahule. Keegi puunukku ei mängi, üle ei pinguta. Selline täitsa okei. Silma jääb pigem seetõttu, et filmi ülejäänud komponendid paistavad olema tõesti kusagilt üle jäänud ning kombo on kokku visatud näppuhakanud laojääkidest. Näitlejate mäng hoiab kõike natukenegi koos, muidu oleks päris kole. „Landship“ on saanud kohmakas, kandiline ja aeglaselt liikuv film. Nagu üks esimese ilmasõja aegne suur tank. Lõppeks jääbki film omadega kapitaalselt mutta kinni ning erinevalt ajaloolistest tankistidest ei pääsegi mülkast välja. Sümpatiseerib idee teha film tolleaegsest huvitava, kuid lühikese elukäiguga tankist. Väga kahjuks ei jõua aga väärt mõtted ja teostus omavahel kuidagi kokkuleppele. Tulemuseks on Jaan Tatika imemasin, mis sai hakkama ühtviisi halvasti nii õhus, maal kui uulitsa peal. Film ei ole lõpmatuseni halb. Vaadata kannatab küll. Ikkagi tükk maad parem sellest tuntud ja räägitud B­kategooriast. Täisväärtusliku A­ni aga kahjuks ei küündi. Millest allakir­ jutanul on natuke kahju. Ajalooline tank F41 ühes meeskonnaga väärinuks tiba paremat teostust. 8/2026

89


RAAmATuARvusTus

InImEsE mÕÕTu sÕJA LuGu Olgu kohe hoiatuseks öeldud: Lilli Luugi suvel ilmunud novellikogust „Lühike sõjaajalugu“ ei tasu otsida tavapärast sõjaajalugu. Seal ei ole laia pintsliga tõmmatud suuri lahingukirjeldusi. Pigem meenutab see raamat detailirikast gravüüri, mis vaatleb sõda ja selle tagajärgi tavalise inimese tasandilt, eelkõige naise vaatepunktist ja naise häälega. Tekst: JUKKO NOONI, vabatahtlik autor

N

ovellis „Meie küla naised“ öeldakse see otsesõnu välja: Meie külas on igasuguseid naisi. Mõned naised on rohkem näinud kui teised. Mõned on rohkem näinud kui mehed. /…/ Meie küla naistega on juhtunud asju, mida keegi oodata ei osanud. (lk 54–55). Kes on lugenud Luugi romaani „Ööema“, tunneb tema käekirja ära. Ka siin huvitavad autorit need, kes jäävad ajaloo suurtes käsitlustes tihtipeale tagaplaanile. Need, kes ei kanna relva, kuid peavad siiski sõja ära kandma. „Lühikese sõjaajaloo“ üksteist novelli avavad sama maailma eri külgedest. Ent Luuk ei kirjuta ainult naistest. Novellis „Poiste suvi“ põrkuvad nooruse seiklusjanu ja sõja tegelik­ kus, mille võtab kokku napp tõdemus: Nooruses on kogu aeg kiire, aga kuhu? Sõjas peab ellu jääma. (lk 47). Nii näitab autor, kuidas sõda võib noortele meestele esmalt tunduda võimaluse ja kutsumusena, enne kui selle tegelik hind nähtavaks saab. Seda raamatut ei maksa lugeda kiirus­ tades. Lood on lühikesed, kuid pigem hakkavad need päriselt tööle alles hiljem. Mõni kujund, stseen või tunne jääb lugejaga kaasa ning kogub tähen­ dust veel päevi hiljem. Kirjandusteadlane Jaan Undusk on kirjutanud, et Teise maailmasõja kõige

90

8/2026

LÜHIKE SÕJAAJALUGU Lilli Luuk LR 19–20/2026 Kultuurileht, 2026 112 lk

nagu äikese­eelset rõhumist õhus. Novellis „Auk“ märgitakse kõnekalt: Kuuldused liikusid, et maakonnas on veelgi vallavanemaid kadunud, aga imelikest lohkudest ei räägitud kusagil. (lk 6). Luuk näitab veenvalt, kuidas ajalugu ei jäta jälge mitte ainult mällu, vaid ka kehale ja ümbritsevale maailmale. Mets, raba, põllud, õued ja talud ei ole tema tekstides lihtsalt tegevus­ paigad. Need talletavad toimunut samamoodi nagu inimesed. Loodus ei paku siin romantilist pelgupaika, vaid muutub keskkonnaks, kuhu hirmud, lootused ja kaotused ladestuvad. Luugi looduskujundid ei kirjelda üks­ nes ümbrust, vaid muudavad nähta­ vaks ka tegelaste sisemised pinged, hirmud ja kaotused.

õõvastavamad kogemused ei sündinud sageli rindel, vaid tagalas, kohtades, kus ideoloogiad andsid õigustuse inimlikkuse hülgamiseks (Jaan Undusk „Ideetud eestlased. Eesti sõjakirjan­ dust lugedes“, Vikerkaar, nr 8–9, 2000). Luugi novellid liiguvad samas ruumis. Neid lugusid käivitavad hirm, kahtlus, reetmine, kadumine ja ellujäämine. Sageli ei räägita vägivallast otsesõnu. Ometi on selle kohalolu pidevalt tunda

Samavõrd oluline on vaikimine. Paljudes novellides jääb midagi välja ütlemata. Tegelased ei oska või ei julge kõigest rääkida ning lugejal tuleb tühikud ise täita. Novelli „Luud“ jutus­ taja hääl kõlab teispoolsusest: Kunagi leitakse mu luud. Kuid see juhtub alles siis, kui keegi mind enam ei oota, keegi ei otsi. (lk 43). Ka tegelikus elus ei pärandu traumaa­ tilised kogemused alati terviklike lugu­ dena. Sageli kanduvad edasi hoopis katkestused, aimdused ja seletamatud tunded.


AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Kaitse Kodu! nr 8 2026. a by Kaitse Kodu! - Issuu