Kaitse Kodu! nr 2 2026. a

KAITSE KODU!

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 2/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

Kaanefoto: TIINA TUUL WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Viru maleva rahvamatkal osales lumetormi kiuste üle 150 matkalise

8 INIMENE

Väikemehe valuvõtted suures maailmas

12 INIMENE

Mõttemaailma kujundamise õpik: „Ma nüüd

mõtlen, mis siis, kui...“

16 KAITSELIIT

Kaitseliit tunnustas oma parimaid liikmeid

18 VÄLJAÕPE

Võitleja linnalahingus: automaatrelva laskeväljaõpe

22 VÄLJAÕPE

Uudishimulikud droonid ning kuidas nendele reageerida

24 VÄLJAÕPE

Kaitseliitlane peab oskama võidelda päästikule vajutamata

26 VÄLJAÕPE

Soontagana malevkonna laskepäevad – tulemused räägivad enda eest

28 VÄLJAÕPE

32

Kuulipilduja MG-3: tulejõud, mis nõuab korda

VÄLJAÕPE

Talvise tsiklisõidu eripärad

34 KAITSELIIT

Aatelisele eesti mehele vääriline kalm Hiiumaa Käina kalmistule

Kõige kirjeldatu taustal on reaktiivmees Ülaril 24/7 korralik patriotismimeelsuse üledoos ning kas karkudel või ilma lubab ta vajadusel Eesti eest võitlusse tormata, kui talle vaid juhatatakse kätte tema konstruktsiooniga sobiv vaenlane, keda omas tempos nüpeldada.

Droonide vastu on võimalik kasutada mitmeid vahendeid, aga üheks võimaluseks on droon sileraudse püssiga lihtsalt alla lasta. Kaitseliidu valveteenistus korraldas oma töötajatele just sellise laskeväljaõppe. 8

38 MAAILMAPILK

Lõuna-Korea tuumadraama „green light, red light“

44 SÕJARAUD

Droonide ajastu nõuab uut sõjapüssi

50 KUIDAS ...

Rakettahi – kuidas seda valmistada?

52 MEDITSIIN

Et külm ei võtaks: passiiv- ja aktiivsoojendusvahendid

54 NAISKODUKAITSE

49,7 kilomeetrit Põhja Rajul – ei ühtki lisasammu

56 NAISKODUKAITSE

Igale naiskodukaitsjale oma ametikoht – mis, miks ja kuidas

58 NOORED

Noortejuhina nullist sajani droonijuhiks?

60 NOORED

Kaitseliitlik noor on Eestile truu

62 AJALUGU

Auvere lahing 24.–25. juulil 1944. I osa

68 MILITAARTURISM

Rootsi külma sõja hingus – 200 aastat neutraalsust

72 FILMIARVUSTUS

Konflikt – viimase aja realistlikem sõjasari

74 RAAMATUARVUSTUS

Kui minevik ei vaiki: põlvkondlik trauma romaanis „Ööema“

MG-3 on jaorelv, mitte „ühemeherelv“. Tema tulejõud tuleb päriselt esile siis, kui kogu jagu töötab ühtse süsteemina: rollid on paigas, positsioon ja vaatlus toimivad, side töötab ning laskemoon on ette valmistatud.

AUTORID

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti, kuid märkab ka tillukesi detaile.

MARGE TASUR

vabatahtlik autor Jõgeva ringkonna Pedja jaoskonna naiskodukaitsja Marge on Kaitse Kodu! kauaaegne vabatahtlik autor, kes panustab ajakirja nii sõna kui pildiga. Vaadake ja lugege.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

KRISTJAN LAUBHOLTS Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

HANNES NAGEL vabatahtlik autor

Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

VIRU MALEVA RAHVAMATKAL

OSALES LUMETORMI KIUSTE

üLE 150 MATKALISE

Tähistamaks Rakvere vabastamise 107. aastapäeva, korraldas Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna Viru malev koostöös Vinni vallavalitsuse, Rakvere linnavalitsuse ja Rakvere vallavalitsusega rahvamatka.

Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Rahvamatka korraldame Rakvere vabastamise aastapäeva meeles pidades ja mälestame selle „vabaduse matkaga“ neid, kes andsid oma elu Eesti Vabadussõjas meie riigi iseseisvuse eest võitlemisel,“ ütles matka avamisel Viru maleva staabiülem major Kalle Kalme. Viru-Jaagupi noortekeskuse maja juurest alguse saanud ning pärast avapauku mööda Rakvere Luige teed kulgenud matkale tulid nii Viru kui ka paljude teiste malevate kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, ajateenijad 1. jalaväebrigaadist, matkalised Lääne-Virumaalt ja mujalt Eestist.

Tormise ilma kiuste, mis Viru maleva rahvamatkal on aastatega juba vaat et traditsiooniks saanud, osales palju liikumishuvilisi, kes leidsid, et 13kilomeetrine rännak läbi lumetuisu on just see, mida nad vajavad. Kokku võttis arvult viiendast Viru maleva rahvamatkast osa üle 150 matkalise.

Seega oli karmidel ilmastikuoludel ikkagi mõningane mõju, sest aasta varem osales Rakvere vabastamise aastapäevale pühendatud vabaduse matkal üle 170 inimese. Samas aastal 2022, mil tähistati Rakvere vabastamise 103. aastapäeva, tegi matka kaasa vaid kaheksakümmend inimest. Tol päeval, 15. jaanuaril 2022, oli Rakveres samuti külm talvine ilm ning lumehalli taeva all kõikusid temperatuurid -10 ja -7 kraadi vahel.

Mis aga puutub Rakvere vabastamisse punavõimu käest, siis seisnes see selles, et 1919. aasta 12. jaanuari ööl ja varahommikul sisenesid Eesti ja Soome väeüksused Rakverre ning vabastasid linna. See päästis muu hulgas paljude inimeste elu, sest bolševikud ei jõudnud massimõrva Palermo metsas lõpuni viia ja kõiki vange hukata.

Siiski, 82 inimese jaoks, kelle Nõukogude Punaarmee sõjaväelased ja nende kohalikest eestlastest käsilased detsembris 1918 ja jaanuaris 1919 Palermo metsas ilma kohtumõistmiseta erakordse julmusega tapsid, jäi vabastamine liiga hiljaks.

VÄIKEMEHE VALUVÕTTED SUURES MAAILMAS

154 sentimeetrit ja 86 kilogrammi, kõrgharitud noorsootöötaja ja kogenud meelelahutusärimees, kes on tuntud suure eluakrobaadi ja vigastustemagnetina, aga ka Kaitseliidu toetajaliikmena. Originaalsus on selle mehe visiitkaardiks juba aastakümneid ja tema olemus võimaldab andekssaamist ka kõige pingelisemates olukordades.

Tekst ja fotod: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Lõuna-Eestis on Ülari Toots rohkem tuntum hüüdnimega Mr. Big ja tema õige nimi meenub paljudele alles siis, kui vaja digiallkirjastada mõnd lepingut või õnnestub muul moel näha kõnealuse isikuandmeid.

Tal on selge identiteet, mis ei karda kriitikat ega otsi haletsust. Kuna Ülari on ikkagi paar sentimeetrit pikem kui Austraalia poplauljatar Kylie Minogue, siis asetab ta end kahtlusteta maailmastaaridega ühte pingeritta. Loogika on siin lihtne – alati tuleb esile tõsta oma positiivsed küljed, võrrelda end vaid parimatega ning maha vaikida kõik negatiivne. Seetõttu ei häbene Ülari ka kunagi oma arvamust väljendada ning võib selles olla harjumatult otsekohene ja terav.

Tema parimad sõbrad aga teavad, et paksu naha kasvatamine elus hakkamasaamiseks on olnud mehe teadlik valik või arengueksperimendi kaualoodud tulemus ning päriselu Ülari on pigem kaastundlik, abivalmis ja lahke. Tuleb osata vaid võita tema usaldus, kuigi sellest näilisest võidust võib testpiloodile välja kujuneda ootamatu elupõletav ellujäämiskursus.

NOORUSE SEIKLUSJANU

Tartut hästi tundvad inimesed teavad magalarajooni nimega Annelinn, mis majutas lapsepõlves ka selle loo peategelast. Ülari nooruses polnud Internetti ega PlayStationit, seega põnevust tuli hallide kivimajade vahel suuresti ise tekitada.

Isegi tolleaegsed mänguväljakud olid enamjaolt betoonist ehitusmaterjali jääkidest arhitektuurišedöövrid, mis tänaseid euronorme arvesse võttes liigituksid pigem laste surmalõksudeks. Mõnedele kukkumistele ja marrastustele ei viitsitud isegi tähelepanu pöörata. Kaklused naaberhoovi poistega või jalkamängud koos kogemata purukslöödud kortermaja akendega olid igapäevased, aga Ülari otsis pidevalt lisaekstreemsusi, et vähemalt vaimult oma kaasealistest üle olla. Tugeva isiksuse indikaatoriks oli oskus elunorme eirata või kohati ebaterveid seiklusi genereerida.

Ainus, keda sõnakuulmatud poisiklutid toona pelgasid, oli Annelinna

piirkonna kuri noorsoopolitseinik, kes ilmus alati välja valel ajal ja vales kohas ning rikkus ära nii mõnegi huvitava algatuse.

Ülari 1980ndate kriminaalbiograafia on muljetavaldav – viiekordse maja katuselt alla visatud või kogemata kukkunud tõrvapütt, trotüüliga kalastamised, ärandatud ning sohu uputatud teerull ja arusaamatu lõbusõit tornkraanaga. Tõsi, viimasega tema lühikese rööpapaari tõttu kaugele manööverdada ei õnnestunud ja jälle tuli häire peale kohale tõtanud objektivalvurite eest varjuda ehitusjärgus paneelmajja ning hiljem eelmainitud noorsoopolitseinikule selgitusi jagada.

Ülari isiklik traagika seisnes nimelt selles, et teda oli välimuse järgi alati kerge ära tunda ning isegi parima tahtmise korral ei saanud ta oma süüd kunagi teiste kaela veeretada, vaid kõik tagajärjed tuli ise üle elada.

Ülari enda väitel pole ta aga kunagi soovinud pahandustesse sattuda ning vääritutele tegudele innustas teda kontrollimatu huvi tehnika vastu ja tõsiseltvõetavate alternatiivide puudumine. Pedagoogi pojana suutis ta semudega korraldada mõned pinnakad isegi koolimaja õpetajate toas ning vahelejäämisest napilt pääseda. Pöörasus oli väikemehe keskmine nimi ning Ülari tänab saatust, et elukeeris teda teismelisena lõplikult alla ei neelanud.

Erinevaid ebameeldivusi on mehel juhtunud ka hilisemal eluperioodil, aga seda pigem hooletusest. Alles hiljuti juhtus, et öiselt ürituselt väsinuna ja tühja kõhuga koju saabudes asuti sõbraga pelmeene praadima. Paraku aeti oliiviõlipudel segamini koduse pirnisiirupiga ning mõne aja pärast tuli päästeametil kohutava kõrbehaisu tõttu pool kortermaja asjaolude selgumiseni evakueerida. Vihased naabrid aga reeglina andestavad ja ootavad vaikimisi järgmist Ülariga seotud draamat, lootes endiselt õnnele ja ellujäämisele.

KASVURASKUSTEST VÄLJA

Eri kaliibriga pahandustele vaatamata on Ülari oma pisut vähem kui poolesaja-aastase eksistentsi jooksul suutnud saavutada ka palju märkimisväärset. Ta on töötanud diskori ja

õhtujuhina, käivitanud noorteraadio, vedanud eest suuri muusikafestivale ja rokk-kontserte, olnud kaastegev Kanal 2 reporterina, äratanud ellu Ulila suveaia, osalenud mitmetes muusikavideotes, panustanud heategevusse ning teinud palju muud kasulikku ja põnevat.

Ülari elutee märkimisväärseks nurgakiviks on aga omaloodud ettevõte, mis varsti juba paar aastakümmet on tegelenud heli-, video- ja lavalahendustega ning seda isegi rahvusvahelisel tasandil. Firma juhtimine ongi praegu mehe põhitegevuseks, mistõttu ta on tuttav ja suhtleb tihedasti enamiku Eesti artistide ja meelelahutustegelastega. Koostööd on Ülari korduvalt teinud ka Kaitseväe ja Kaitseliiduga ning kõigega kokku on mehe tutvusringkond kasvanud aukartustäratavaks.

Ülari ajatuks ja kentsakaks probleemiks on aga tema isiku pidev segiajamine Tartumaal tuntud väikemehest näitleja Alo Kurvitsaga, mis on mõlemaid viinud kummalistesse olukordadesse. Küll on Ülarit kiidetud hästi esitatud näitetüki eest ja Alot tänatud suurepärase helikvaliteedi või muusikavaliku eest kusagil peol. Kõrvalseisjal on raske hinnata, kumb mees Tartus päriselt tuntum on, kuid mõlemad tegelased on oma eripärast tulenevate asjaoludega ning avaliku ristkäitlemisega leppinud. Minikangelaste omavahelisest läbisaamisest aga täpsem info puudub.

KAITSELIITU? KAITSELIITU!

Pärast Ukraina kannatustekuupäeva tundis mees, et ei saa olukorda kuidagi ignoreerida, otsis välja kõik oma andmebaasi laigulised kontaktid ning avaldas neile valjult soovi riigikaitsesse panustada. Kõlareid, mikrofone ja valgusefekte lahingutesse integreerida oleks pretsedenditu väljakutse ka kõige moodsamale armeele, aga mehe tulistele soovidele tuli kuidagimoodi reageerida.

Ehkki suur võitlejavaim ei tahtnud väikesele kehale kergesti alluda, suudeti saavutada eluterve kompromiss Kaitseliidu toetajaliikme staatusena, misjärel Ülari ja tema ettevõte said hakata organisatsioonile tuge pakkuma.

Vastuvõtukomisjoniks oli Ülari aga valmistunud nii põhjalikult, et lisaks

lohakalt triigitud viigipükstele ja veel hinnasilti talla all peitvatele lakk-kingadele oli tal kaasa haaratud mapp rohkete riigikaitseteemaliste küsimustega, millele vastamisega jäid hätta isegi kogenud kaitseliitlased.

Välja olid prinditud ka kusagilt leitud Cooperi testi nõuded ja mees oli tõsises mures, kas ta oma pisikestel jalgadel joostes ikka suudab etteantud ajaga üle kolme kilomeetri läbida. Õnneks osutusid need kartused alusetuks ja ebainimlikele pingutustele ei sundinud Ülarit keegi.

Loomulikult laienevad toetajaliikmele võimalused Kaitseliidu tegevustes piiratud kujul kaasa lüüa ning lasketiirus püstoli harjutamisest on saanud üks Ülari meelistegevusi. Tulemused on muljetavaldavad, kuigi eelnevalt tuleb läbiviijatel leida pisikestele sõrmedele sobiv püstolimudel.

Hiljuti pakkus malevkond Ülarile tänutäheks võimalust instruktori järelevalve all proovida ka automaadiga märkilaskmist ning sellega täitus tema kauaaegne unistus oma sõjalist kvalifikatsiooni avardada.

Sotsiaalsetel üritustel on Ülari aga kompromissitult aktiivne kaasalööja, olgu selleks malevkonna suvepäevad või jõulupeod, kuhu ta kamraadide rõõmuks ikka ja jälle oma vinge helisüsteemi ning peovalguse püstitab.

SÕDUR VAJAB VORMI

Ühel hetkel avastas Ülari, et hoolimata seotusest Kaitseliiduga ja võimsatest kokkulepetest ei võta keegi teda tõsiselt, kui tal pole sõduri vormiriietust. Kuigi toetajaliikmele seda ametlikult ei väljastata, ei takistanud see pisike detail tulest ja veest läbi käinud karakteril oma soovi realiseerimast.

Kiiresti leiti netipoest sobiv variant, mis ihurätsepa abil kohe kättesaamise päeval parajaks kohendati. Ka korralikud sõdurisaapad ja nokkmüts kuulusid komplekti ning nüüd võis malevlane Toots end peegli ees keerutades juba täisväärtusliku sõjamehena tunda.

Kibelus oli suur, ka esimestele töölähetustele minnes ei suutnud Ülari vormikandmisest loobuda ning noomis paremale ja vasakule kõiki, kes veel polnud Kaitseliidu liikmed nagu tema. Eridisainiga mundri juurde tuli aga

lisada malevkonna sümboolika ja vormiomaniku nimesilt, et kõik oleks veelgi täiuslikum. Esimese eraldas Ülarile malevkond, kuid nimesilti asus mees taas netiavarustest tellima. Vägeva algatuse pisut ebaõnnestunud lõpuna paigutas kurjavaimu kuller oodatud nimesildid pakiautomaadi ülemisele riiulile ning avatud kapiuksele vaatamata ei suutnud väike vapper sõdur ilma kaaslinlaste abita nendeni jõuda.

LUUMURDUDE PRAKTIK

Pärast aastatepikkust läbisõitu, kus tavainimese ühe sammu asemel tuleb teha vähemalt kaks, vajas Ülari kulunud põlveliiges ühel hetkel väljavahetamist. Sellest ettevõtmisest sai aga tõsine katsumus Eesti meditsiinile, sest Ülari allutamine ravimeetoditele oli keerulisem kui Palestiina ja Iisraeli rahuläbirääkimiste korraldamine.

Loomulikult ei olnud Ülaril aega operatsioonijärgseks taastumiseks ning loetud päevad pärast haiglast väljumist askeldas ta valuvaigistitega täidetuna lavalaudadel. Hooletus ei jäänud karistuseta: järgmisel hetkel mees komistas ja murdis juba reieluu, pealegi niivõrd tõsiselt, et uue operatsiooni käigus tuli jala sisemusse paigutada toestav metallplaat. Metallidetektorite läbimiseks on tal nüüd ette näidata meditsiiniline sertifikaat, aga ka haiglaravil olles suutis Ülari palatis paar privaatpidu korraldada ning personali korralikult välja vihastada.

Ise ta luumurdude jadas suurt probleemi ei näe, nimetades end sujuvalt küborgiks, ning vaatamata arstide rusikaviibutustele pole ikka oma elutempot korrigeerinud. Küll aga said

seetõttu tema kauaaegseteks kaaslasteks sõprade abiga tuunitud käimiskargud ning metsikut offroad’i maitsnud elektriratastool, mida Ülari laenab lahkelt välja kõigile rallihuvilistest semudele.

Lasketiirus osales ja osaleb ta järjekindlalt isegi karkudel ning sellega ollakse harjunud. Ja et mitte keskenduda negatiivsele, siis töövabadel õhtupoolikutel teeb Ülari juba spordiklubis personaaltreeneri abil lihastrenne, et vajalik toonus ja võitlusvõime taastada.

TÕLGENDUST VAJAV IDENTITEET

Kuna meelelahutaja põhitööajad langevad nädalalõppudele, saab Ülari soovi korral auru välja lasta pigem tööpäeviti, mis aga ei taha kuidagi sobituda muu maailma moraalistandarditega. Nii on juhtunud, et seltskonda otsides on ta soovimatult välja vihastanud mõne oma sõbra elukaaslase või hullemal juhul terve perekonna. Et aga Mr. Big saab oma tööandja Ülari Tootsiga üllatavalt hästi läbi, on tal vajadusel võimalik endale vabu päevi juurde kaubelda.

Ülarile meeldib ennast pidada ka naistemeheks, ehkki statistika seda

veel ei kinnita. Tema unistuste naine Grete Paia on kahjuks juba abielus, kuid Ülari on kindel, et teadusarengus saabub aeg, mil tema lemmiknaist kloonida saab.

Mr Bigi identiteedi pöördumatuks tunnuseks on ka ähvardavalt lörisev, peagi uunikumi staatust taotlev roheline Ford Mustang, millele on tarvikuid otsitud isegi eestlaste rahvusportaalist Temu. Loobuda ei soovi aga Ülari sellest 30 aastat vanast isendist kuidagi, sest autost pidavat tulevikus saama tema pensionifondi osake.

Kõige kirjeldatu taustal on reaktiivmees Ülaril 24/7 korralik patriotismimeelsuse üledoos ning kas karkudel või ilma lubab ta vajadusel Eesti eest võitlusse tormata, kui talle vaid juhatatakse kätte tema konstruktsiooniga sobiv vaenlane, keda omas tempos nüpeldada.

Kui keegi soovib Eestimaa väikseimast sõjamehest rohkem teada, siis guugeldage või järgnege Tartus mürkrohelise Mustangi urisevale helile. Küll Ülari räägib ise juba kõigest pikemalt ja täpsemalt, ehkki alati tasub valmis olla kurjadeks ootamatusteks.

MÕTTEMAAILMA KUJUNDAMISE ÕpIK: „MA NüüD MÕTLEN, MIS SIIS, KUI...“

Esimesed read raamatust „Valmisolek vastupanuks. I osa“ on nagu sahmakas külma vett näkku. Hetkega saavad teemad, mida justkui tead, aga ei taha teada, reaalsuseks. Aegpomm tiksub ja kunas see plahvatab, ei tea päris täpselt keegi.

Tekst ja fotod: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

Kõigest, millega peab arvestama ning mida tuleb enne õppida ja harjutada, saabki lugeda Jõgeva vallast Palamuse kandist pärit kaitseliitlase Klemens-Augustinus Kasemaa raamatust. Ja mitte ainult lugeda, raamat täidab ka töövihiku rolli. Ühtäkki saab lugejast peategelane, kes jookseb ajaga võidu.

Raamatusarja esimene osa keskendub ettevalmistustele enne konflikti ning võtab fookusesse mõttelise aasta praegusest hetkest võimaliku kriisi puhkemiseni. Raamatu ülesehitus lähtub mõistest „D-päev“, mis on rahvusvaheliselt kasutatav termin sõjategevuse või operatsiooni alguse kohta. Ajajoon kulgeb päevadena D-365 kuni D-0. Mõningast ärevust tekitab muidugi teadmine, et autoril oli suurem osa raamatu sisust koos juba mullu veebruaris. Aga siinkohal eelistan minna edasi teadmisega, et iga

lugeja aeg hakkab tiksuma siis, kui ta raamatu avab.

Kasemaa hinnangul on aasta minimaalne aeg tõsiseks ettevalmistuseks. „See periood võimaldab hinnata riske, koostada plaane, saada ülevaade ja täiendada oma varusid, õppida uusi oskusi, viia ennast paremasse füüsilisse vormi ning muuta üldiselt oma mõttemalle. Lisaks katab see periood neli aastaaega. Eesti on kliima mõistes rikas ja paljude võimalustega maa. Valmistumine on keerulisem ja peab mõtlema ilmastiku nüanssidele,“ selgitab ta, mida raamatu koostamisel silmas pidas.

Autor rõhutab, et raamatu läbitöötamisel tuleb kasutada oma pead. Näpuga järje ajamisest pole suurt kasu. „Raamat on algajale kalapüüdjale esimese õnge andmine. See loob suure pildi ning annab suuna ise edasi uurimiseks ning juurde õppimiseks,“ sõnab Kasemaa.

TÕHUS HEIDUTUS

Ühiskonnas on kriisiteemaliste käsitluste ja raamatute nälg suur. Ingliskeelset materjali jagub, ent tervikülevaadet on sellest keeruline saada. Idee pilti selgemaks lüüa tekkis KlemensAugustinusel Šveitsis välja antud Hans von Dachi käsiraamatut „Total Resistance“ uurides.

II maailmasõjale järgnenud külma sõja ajal käsitleti laiemalt, kuidas ühiskond peaks koonduma ja Nõukogude Liidule vastupanu osutama. „Täna oleme külma sõja ajastusse tagasi jõudmas või juba jõudnudki. Sel korral on Eesti õnneks õigel pool konfliktijoont.

Peame mõtlema, kuidas tänapäevase ühiskonna võimalusi silmas pidades maksimaalselt efektiivselt vastupanu osutada,“ selgitab ta.

„Ukraina piir asub meist päevase autosõidu kaugusel. Pea liiva alla peitmine ei aita, tegutsemine on osa heidutu-

sest. Mida rohkem on inimene ja ühiskond valmis, seda suurem võimalus on vaenlase sissetungi vältida. Ettevalmistusi teha on odavam ja lihtsam kui sõdida,“ võtab Kasemaa veidi pingeid maha.

Kolmeosalise sarja ülesanne on valmistada lugejat ette võimalikuks sõjaliseks konfliktiks. Oluline on rõhutada, et raamatu keskmes pole mitte sõjaks valmistumine, vaid inimese valmisoleku suurendamine ning seeläbi meie heidutusvõime ehitamine. „Esimene eesmärk on konflikti vältida. Kahtlemata vastane enne hindab, kuidas oleme ühiskonnana valmistunud,“ räägib autor. Samas tõdeb ta, et emotsionaalselt on see raske lugemine ning ega kirjutaminegi kergem olnud.

Kogenud kaitseliitlasena on ta aastate jooksul läbinud kõikvõimalikke Kaitseliidu kursusi ja väljaõppeid ning töötanud läbi hulga erialakirjandust.

„Raamatu väljaandmine ei olnud eesmärk omaette, vaid olemasolevate teadmiste süstematiseerimine. Eestis on tehtud kriisiks valmisoleku teemadel tänuväärset eeltööd, kuid põhirõhk on lühiajalisel kriisil – kodus on nädala varu ja selle ajaga loodetakse riigis olukorrale lahendus leida. „Aga kui ei lähe nii? Raamatus on käsitletud pikem periood: mis saab siis, kui konflikt vältab kuu, kaks või enam.“

ABIMEES ALATI KAASAS

Klemens-Augustinus rääkis, et temalt on uuritud, kas ja kunas tuleb e-raamat. Juba alguses otsustas autor, et materjali ta e-raamatuna välja ei anna. Paberil formaat on parem: lugeja saab igal ajal oma plaane täiendada, suurus on täpselt paras kaasas kandmiseks, kõvad kaaned peavad vastu ning olukorras, kus digitaalselt asjadele ligi ei pääse, saab enda märkmetega käsiraamatut reaalselt kasutada. Isegi paber on universaalne, Klemens-Augustinuse

sõnul käis ta seda ekstra valimas. Paber kannatab hästi trükikirja, märkmeid tehes ei jookse „tintekas“ laiali ning selline mõnusalt „kare“ olemine laseb fantaasial lennata. „Kui vaja, saab mõne lehe tulealustuseks välja tõmmata. Metsas võib tulla aga väga äkiline ja pakiline „kriis“, siis sobib paber ka selleks,“ muigas autor.

Keelelise poole pealt võib väikese tiiserina välja tuua sõna „verelased“. Esimesel korral oli tunne, et ehk on „r“ ja „n“ sassi läinud, kuid nii see siiski pole. Autori arvates iseloomustab see sõna idanaabrit vähe täpsemalt. „Kui rahvas sõna kasutusele võtab, jõuab see ehk sõnaraamatussegi,“ naerab ta.

Klemens-Augustinus meenutab, et raamatu koostamisel tuli ikka ette mõttekohti, mis jääb sisse, mis välja. Nii tema ise kui ka toimetaja ja käsikirja lugejad nägid vaeva, et tekst saaks sujuv ja kergesti haaratav. Ka ajaarvamise määramine oli keeruline. „Iga päev ilmub arvamusi ja ennustusi selle kohta, mis hakkab juhtuma. Vahel tundub, et sõnu loobitakse niisama ja tegelikult selget teadmist ei ole. Võibolla ei tea seda ka Venemaa juhtkond. Samas ei ole välistatud oportunistlik tegutsemine,“ toob ta näiteks.

Kui raamatu koostamise, kujundamise, toimetamise ja viimistlemise protsess oli väsitav ning lõpuks suhteliselt kurnav, siis teosega turule pääseda oli üsna lihtne. „Kuna olin ise kirjastaja, võtsid poed raamatu hea meelega vastu. Nende risk on minimeeritud, sest tegija maksab kõik kinni. Kogu seda kirjastamise köögipoolt nähes imestan, et eestikeelset kirjandust üldse ilmub, sest majanduslikku kasu pole oodata,“ rääkis ta.

Kui „Valmisolek vastupanuks. I osa“ tiraaž on 1000, siis ei läinud KlemensAugustinus sellega raamatumaastikku vallutama. Tasuvust ei saa alati rahas mõõta, pigem oli soov midagi praktilist välja anda. „Ära tasub siis, kui meil läheb kõik hästi. Oleme segases ajajärgus: kaabli-, toru- ja piiririkkumised näitavad, kui habras on meie elukorraldus. Tegelikult kannatame juba praegu nii majanduslikult kui vaimselt. Rahulolust ei saa juttugi olla,“ tõdeb Kasemaa ja lisab, et Eesti vaatevinklist on lahendus see, kui Venemaa impee-

rium laguneb tükkideks. Seegi lahendus pole kiire, vaid pikem segaduste periood, kus on ohud ka naabritele.

VALMISOLEK ON ELULINE

Raamat ei keskendu üksnes sõjaohule, vaid kriisidele laiemalt, nendeks võib olla küberrünnak, elektri- või veekatkestus, torm, tuisanud tee või hoopiski matkaja ootamatu vajadus metsas ööbida.

Mõttemallide muutmisega alustamine ei tundugi väga raske. Jätad õhtul kaks tundi diivanil teleka ees istumata, teed selle asemel rohkem trenni ja õpid midagi uut, kasvõi vihmas lõkke tegemist – tundub aus kaup, et olla võimalikult parimal viisil ootamatusteks valmis.

Klemens-Augustinus on Kaitseliidu Jõgeva maleva Vaiga üksikkompanii pealik ja laskeinstruktor ning Vaiga reservväelaste laskespordiklubi juhatuse liige. Teda võib tihti kohata metsas, sest ta on kutseline matkajuht ja jahimees. Kuigi tema enda valmisoleku ja ettevalmistuse pagas on muljetavaldav, nendib ta, et alati saab paremini. „Mul on küll teadmised ja eeldused, aga kunagi ei saa ideaalseks,“ tõdeb ta.

Raamat sobib ka iseõppijale, ent Klemens-Augustinus soovitab astuda Kaitseliitu, hakata abipolitseinikuks või liituda vabatahtlike päästjatega. „Kaitseliit toetab väljaõppe, varustuse, seltskonna ja kaaslastega, annab ülesande, koordineerib ning hoiab suurt pilti,“ kirjeldab autor kaitseliitlase eeliseid. Ta toob kõneka näite, et Teise maailmasõja ajal oli Kaitseliidul sada tuhat liiget, praegu aga kolmkümmend tuhat. Võrreldes aga nüüdset ja toonast rahvaarvu, peaks praegu liikmeid olema 125–130 tuhat. „Meil kasvuruumi jagub. Jääb arusaamatuks, miks on inimeste huvi riigikaitse vastu vähene. Tegelikult ei saa öelda, et meil oleks rahulikum kui aastal 1938. Ses mõttes on Kaitseliit ainuke võimalus,“ juurdleb ta.

Klemens-Augustinus liitus Kaitseliiduga pärast pronksiöö sündmusi. Väikeste vahedega järgnesid Veremaa alustatud Gruusia sõda, Krimmi annekteerimine ning Ukraina sõda. „Olukord ei ole selle aja sees paremaks läinud. Konfliktide ajal on näha rohkem

„VALMISOLEK

VASTUPANUKS I OSA (TÄNASEST D-HETKENI)“

Klemens-Augustinus Kasemaa

176 lehekülge

155 x 297 x 18 mm

Kõvad kaaned

Ilmumisaasta 2025

Kirjastus: MTÜ Vaiga Reservväelaste Laskespordiklubi

liitujaid. Ei saa aru, miks osa inimesi ära vajub. Kust võetakse optimistlik lootus, et olukord on parem?“ arutleb Kasemaa.

Vaiga üksikkompanii pealikuna ütleb ta, et nemadki on kasvanud rühmast kompaniiks Ukraina sõja aktiivses faasis. Sõja esimesel aastal suurenes huviliste arv plahvatuslikult, teine aasta oli aktiivne, aga nüüd on vaiksem olnud. Enda kogemuse põhjal toob ta viimasest ajast välja paar head droonikursust, mida Kaitseliit on pakkunud. Kui uurin kaitseliitlaselt, milliseid väärt kogemusi on ta saanud, siis on vastus lihtne. „Mulle ei meenu nende aastate jooksul ühtegi halba ja mõttetut kursust.“

Praegu kirjutab ta raamatu teist osa, mis keskendub relvastatud vastupanule. Eeldatavasti võiks see trükki jõuda sügisel. 2027. aastasse on kavandatud sarja kolmas osa, mille fookus on relvastamata vastupanul. Raamatut on võimalik soetada Apollost, Rahva Raamatust, Kaitseliidu e-poest, militaartarvete poest Reorg (ka veebipoest) ning Jahimeeste Seltsist. Tuhandest eksemplarist on suur osa juba omaniku leidnud, kel huvi, tasub kärmelt tegutseda.

KAITSELIIT TUNNUSTAS OMA

pARIMAID LIIKMEID

Riigikaitsejuhid andsid

25. jaanuaril Tallinnas Arteri kvartalis üle nii aasta kaitseliitlase ja naiskodukaitsja kui ka aasta noorkotka, kodutütre ja noortejuhtide tunnustused.

Tekst: KAITSE KODU!

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm tänas auhinnatseremoonial peetud kõnes vabatahtlikke nende panuse eest Eesti riigikaitsesse.

„Kaitseliit seisab oma liikmete tahte, väärtuste ja tegude najal ning täna tunnustame vabatahtlikke, kes on oma pühendumuse ja eeskujuga näidanud, mida tähendavad meie põhiväärtused päriselus,“ ütles Kaitseliidu ülem. „Just selliste inimeste õlgadel püsib organisatsiooni tugevus ja laiemalt ka Eesti julgeoleku vundament,“ lisas kindral Tamm.

nast. Heikki liitus Kaitseliiduga 15 aastat tagasi ja on edenenud malevlasest jaoülemaks, olnud instruktorina aktiivselt abis Kaitseliidu koolis ning möödunud aastal lõpetanud edukalt reservrühmaülemate kursuse. Loone malevkonna vastutusalasse jäävad Kohila ja Rapla vald, kus omavalitsustega tehakse koostööd laiapindse riigikaitse arendamisel.

Aasta kaitseliitlane on lipnik Heikki Härm Rapla maleva Loone malevkon-

Aasta naiskodukaitsja on Kairi Moor Viru ringkonnast. Kairi on pika staažiga, pühendunud Naiskodukaitse liige, kes paistab silma nii vabatahtliku juhina kui ka tegusa erialaspetsialistina side- ja staabierialal. Ta on loonud ringkonnale mitmeid juhtimise abimaterjale, mis on tugevdanud ringkonna

administreerimisvõimet. Samuti esindab ta ringkonda õppustel ja võistlustel, korraldab kogukonnale kriisikoolitusi ning koolitab uusi liikmeid.

Aasta kodutütre tiitli pälvis Cristel Tahk, Saue Kodutütarde rühma silmapaistev ja pühendunud liige. Cristel on algatusvõimeline ja loov, ta kirjutab igal aastal noorte omaalgatuse toetuse projekte ning seob neid ka oma õpingutega. Ta on olnud edukas arvukatel võistlustel, sealhulgas viis ta Saue kodutütred kaptenina võidule vabariiklikul patrullvõistlusel Ernake. Cristel on tegus noortekogu liige, ta tutvustab Kodutütreid avalikkusele ning on oma organisatsiooni liikmetele siiras, abivalmis ja inspireeriv eeskuju.

Aasta parim noorkotkas on Rasmus Karro. Rasmus on Harju maleva Kuusalu rühma tugev süda, kelle ümber koonduvad inimesed, ideed ja teod. Ta on maleva meediameeskonna eestvedaja, noortekogu liige ja algatusvõimeline noor, kes kirjutab projekte, juhib väljaõpet ja loob uusi ideid, mille seas on näiteks 2026. aasta üleriigiline etiketi- ja vormilaager. II järgu ja eeskujuliku noorkotka märgi omanikuna ei pelga ta väljakutseid, mille heaks tõestuseks on värskelt omandatud haruldane langevarjuri erikatse. Rasmus esindab organisatsiooni uhkusega auvalves ja paraadidel ning marssis ka 2025. aastal Eesti Vabariigi 107. aastapäeva paraadil. Oma pühendumuse ja

hoolivusega on ta üks neid noori, kelle najal organisatsioon kasvab.

Parimate noortejuhtidena tunnustas Kaitseliit kodutütarde juhti Piret Algot Harju ringkonnast ja noorkotkaste juhti Ahti Valdmetsa Viru malevast.

Aasta parimatele vabatahtlikele andsid tiitlid üle Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kaitseminister Hanno Pevkur ning Kaitseliidu nais- ja noorteorganisatsioonide juhid. Kaitseliit ja Naiskodukaitse tunnustasid oma aasta parimaid seekord 16. korda, aasta parimaid noori ning noortejuhte tunnustati seitsmendat korda. Kandidaate said esitada kõik Kaitseliidu liikmed üle Eesti.

VÕITLEJA LINNALAHINGUS: AUTOMAATRELVA LASKEVÄLJAÕpE

Sarja eelmises artiklis peatusime sellel, kuidas relva võimalikult efektiivselt ja ohutult käsitseda. Et aga olla linnalahingus automaatrelva päästikule vajutades edukas, tuleb alustada tugevast vundamendist.

Tekst: kapten RASMUS AASLAID, KL Pärnumaa maleva kompaniiülem

Laskeväljaõpet viiakse Kaitseliidus läbi eelmisel aastal uuendatud laskeväljaõppe eeskirja alusel, mis annab vundamendi rajamiseks väga head eeldused.

Betooni valamist tuleb muidugi alustada relva- ja ballistikaõppega, liikudes seejärel edasi relva ohutu käsitsemise testiga number 1, mis teadupärast ei hõlma veel laskeharjutusi. Kui esimene test sooritatud, võib julgelt lasketiirus algust teha ning siis on oluline juba relva normaaljooksule seadmine.

MILLISELE KAUGUSELE NULLIDA? Kindlasti tuleb seda teha kõigi sihikutega: mehaaniline sihik, optiline sihik ja lasersihik. Iga võitleja peab oma relva ise normaaljooksule seadma. See nõuab arusaamist kuuli trajektoorist relvarauast sihtmärgini ehk välisballistikast.

Normaaljooksule seadmise ehk sihiku nullimise juures tuleb mängu oluline küsimus: millisele kaugusele relv nullida?

Normaaljooksule seadmise lehed on koostatud relva nullimiseks kaugusele 25 m või 50 m. See tähendab, et kui nullida relv 25 m peale, on tabamused R-20 automaati silmas pidades 50 m puhul +6 cm ja 100 m puhul +16 cm. Võrdluseks: kui nullida relv 50 m peale, on tabamused 25 m puhul -3 cm ja 100 m puhul +4 cm.

Sõltuvalt hoonestatud ala asustustihedusest tuleb nii siseruumides kui välitingimustes olla valmis lähidistantsiks. Erand kinnitab siinjuures reeglit ning pikad sirged teed, väljakud, pargid ja katustelt tegutsemine nõuavad valmisolekut täpseks laskmiseks ka pikemalt distantsilt.

Siinkirjutaja soovitus on üksuse koosseisus tegutsedes kasutada relva nullimiseks 50 meetri nulli, sest sellisel juhul on kuuli tabamispunkt kõige lihtsamini aimatav.

Loomulikult tuleb normaaljooksule seadmise käigus teha endale selgeks kõikide sihikute nullpunktid erinevatel kaugustel, et sihtmärgi tuvastamisel ja kauguse hindamisel õige sihtimispunkt valida ning otsustavalt tabada.

HARJUTA, HARJUTA, HARJUTA

Vundamendi loomiseks on väga oluline teha relvaga harjutusi, ilma et alati peaks kasutama laskemoona. Lasketiirus on aeg piiratud, padrunite hulk samuti. Ilma padruniteta saab relvaga harjutada näiteks tulepauside ajal või lasketiirus enda korda oodates.

E-õppe portaalist Ilias leiab automaatrelva ja laskeõppe kursusekavast vastavad drillimisjuhised. Samuti on väga häid ja interaktiivseid nutitelefonirakendusi, nagu näiteks ukrainlaste loodud Drill, mis on täies mahus kasutamiseks küll tasuline, aga igati seda väärt.

Pärast relva nullimist on automaatrelva põhilised laskeharjutused –normaaljooksu kontroll, korrektne päästmine, tegevus tõrgete korral, peamised (püsti, põlvelt, lamades) ja ebastandardsed laskeasendid, suuna muutmine paigalt ja liikumiselt, ajapiiranguga tegutsemine, toe kasutamine ning salvevahetuse drill – justkui armatuur, mis seob betooni murdumatuks vundamendiks.

Kõik kulmineerub automaatrelva testiga number 3, kus pannakse kogu õpitu ajapiiranguga proovile. Kuna tegemist on testiga, peab kõik olema üheselt mõistetav ja ühtsetel alustel. See on ühtlasi tingimuseks, et osaleda üksuse koosseisus manöövritega lahinglaskmistel.

Sama testi saab aga kasutada ka laskeharjutusena. Näiteks on võimalik lugeda tabamusi vaid ühes kindlas tabamisalas. Või paluda lahingupaarilisel laadida salved selliselt, et harjutuse jooksul saabuvad salvevahetused laskurile ootamatult. Kasutada tasub ka ootamatult tõusvaid sihtmärke erinevates asukohtades ja kaugustel.

Väljaõppe korraldamiseks on jäetud piisavalt mänguruumi ehk jätkulaskeharjutusi võib korraldada põhilaskeharjutuste baasil, kohandades neid vastavasse lahinguolukorda. Ning viimaks – lasketiirus tuleb alati rangelt ja täpselt järgida ohutuseeskirju.

JÄTKULASKEHARJUTUSED

LINNALAHINGU VÕTMES

Kui tugev vundament loodud ehk teisisõnu on tehtud kõik eeltegevused

sihtmärgi edukaks tabamiseks automaatrelvaga, on peale ehitada juba lihtne.

Kirjeldan üht konkreetset kontseptsiooni, mida kasutasime vahetult enne linnalahingu väljaõppe läbiviimist Pärnumaa malevas. Kaitseliidu eripäraks on erineva varasema väljaõppe ja kogemusega võitlejad. See laskepäev andis hea võimaluse ühtlustada relvakäsitsemise ja laskeoskuse taset enne hoonestatud alal tegutsemist.

Oluline on igale laskepäevale integreerida jao erialarelvad, nagu tankitõrjegranaadiheitja ja kuulipilduja. Laskepäeval on mõistlik jaotada laskurid väiksematesse gruppidesse. Päev tiirus tuleks iga kord lõpetada päeval läbi viidud harjutustega pimedas. Kahtlemata käib linnalahingu juurde ka granaadivise, mida tuleks järjepidevalt praktiseerida.

LASKEHARJUTUSED LÄHIDISTANTSILT

Harjutada tuleb relva kiiret sihtmärgile viimist erinevatest valmisolekuasenditest: „kõrge“ ehk relva vintraud suunatud üles ja „madal“ ehk relva vintraud suunatud alla.

Samuti on tähtis praktiseerida tule avamist kõrgest ja madalast kandmisasendist ning relv rihmaga rippesse lasta, seejärel märguande peale relv sihtmärgile viia ja tuli avada. See on hea viis harjutada tule avamist lähedalasuva sihtmärgi pihta, kus on vaja viia vintrauasuue kiirelt sihtmärgile ja tabada sihtmärki enne, kui tabatakse sind.

Siin on võimalik rakendada põhimõtet, et esimesed lasud ei pea olema peensusteni sihitud, vaid tähtis on sihtmärk tabamusega tasakaalust välja viia.

Seejärel jääb võimalust ja aega muuta tabamispunkti ning teha otsustavad lasud kõige haavatavamasse piirkonda. Seda võib sihtmärgil muuta vastavalt vajadusele – lahinguväljal kannavad sihtmärgid enamjaolt kaitsevarustust ja seetõttu on mõistlik sihtida piirkonda, kus see tavaliselt puudub, näiteks massikeskme alumisse osasse.

Arvestades linnalahingu eripära, on kirjeldatud harjutuste läbiviimisel mõistlik kasutada peamiselt püsti ja

põlvelt laskeasendeid. Piltlikult öeldes võiks harjutuste eesmärgiks võtta selle, et laskur suudab märguande peale viia relva ka kinnisilmi sihtmärgil õigele kõrgusele – seda nii püsti kui ka põlvelt laskeasendist. Samal põhimõttel tuleks harjutada ka seljaga sihtmärgi poole olles ja küljelt.

Keerukust on võimalik lisada salvevahetus- ja tõrkedrille rakendades. Laskemoona otstarbeka kasutamise huvides tuleks neid põhimõtteid vahetult enne õpet harjutada korduvalt ilma laskemoonata.

Tähelepanu tuleb siin pöörata ka lahinguvälja kontrolli teostamisele. Meeldetuletuseks, et selle esimene osa on veendumine kõikide sihtmärkide hävitamises ja alles siis järgneb enda külgede ja seljataguse kontroll.

EBASTANDARDSED LASKEASENDID

Alternatiiv kõigile tuttavale ja väga praktilisele standardsele avaustega seinale on näiteks sihtmärgialus koos sellele kinnitatud sihtmärgiga. See

võimaldab muuta avausi väiksemaks ja sunnib kasutama ebastandardseid laskeasendeid.

Alust on võimalik hõlpsalt kasutada lasketiirus varje imiteerimiseks ning papist sihtmärk annab laskurile vahetut tagasisidet, kui ta ei ole arvestanud sellega, et vintraud ja sihik paiknevad eri kõrgustel, ning on seetõttu sihtmärgi asemel tabanud esimesena enda ees olevat varjet.

Selleks, et laskurile avaneks sihtmärk ootamatult, saab avaused märgistada tähistega ning märguande peale tuleb lasud sooritada just kindlast positsioonist.

Kindlasti tuleks laskur viia olukorda, kus on vaja relva kantida – kui relv külili pöörata, muutub ka kuuli lennutrajektoor. Siin on heaks rusikareegliks viia sihtimispunkt salve poole ja üles.

Sihtmärkidena on sellistel harjutustel hea kasutada erinevatel kaugustel asuvaid metallsihtmärke, mis annavad

kohese tagasiside. Juba mainitud salvevahetus varjes peab kuuluma ka selle harjutuse juurde. Lisaks tuleb käsitleda toe kasutamist.

NURKADE AVAMINE

Asustatud alal võideldes on oluline, et varjest välja liikudes tabaksid sina sihtmärki esimesena. Selle harjutamiseks saab ära kasutada standardseid, automaatrelva põhilaskeharjutuste läbiviimiseks mõeldud kinniseid seinu. Nendest saab moodustada sise- või välisnurki. Vahetu tagasiside saamiseks on hea kasutada mitut tõusvat sihtmärki laskepositsiooni kohta, mis võiksid olla määratud langema vähemalt kolmel tabamusel.

Seega, kui võitleja liigub varjest välja ja on haavatav, tuleb sihtmärgi tuvastamisel tegutseda otsustavalt ning veenduda, et sihtmärk saab hävitatud. Vastasel juhul tuleb varjuda ja alustada kogu protseduuri uuesti ning siis tuleks instruktoril tõsta sihtmärk ootamatult muutunud asukohast ja kauguselt.

SIHTMÄRKIDE HÄVITAMINE

RUUMIDES

See harjutus on justkui automaatrelva testi number 3 lühendatud kaugustega variant. Laskur peab liikuma varjet kasutades ning hävitama ootamatult ilmuvad sihtmärgid.

Sihtmärkidena ei saa nii lühikestel distantsidel kasutada metallmärke, tõusvate sihtmärkide kasutamine on samuti keeruline. Lahenduseks võivad olla näiteks sihtmärgile kinnitatud õhupallid, mis tabamusest purunevad ja võimaldavad harjutuse sooritajal hoida tempot ilma instruktori sekkumiseta.

Ohutuse tagamiseks tuleb rajada läbipaistvaid seinu, kasutada saab armeerimisvõrku või sõidukite maskeerimisvõrke. Nii on võimalik luua

hoonesarnane kitsas keskkond. Edasijõudnute puhul võib tinglike ruumide ilmestamiseks ja harjutusele keerukuse lisamiseks paigutada ruumidesse mööblit.

Harjutust saab sooritada ka lahingupaari koosseisus, kus üks tegutseb laskurina lahingumoonaga ning paariline toetab näiteks paukpadrunitega. Just nagu test 3, nõuab ka see laskmine eelnevat harjutamist, et tagada õnnestumine ja ohutus.

Selline ülesehitus annab väga hea ettevalmistuse ja meeldetuletuse linnalahingu praktilise ja üksuse koosseisus väljaõppe jätkuks. Samuti on see suurepärane võimalus võitlejatele individuaalselt läheneda ja tagasisidet anda.

Lasketreening, mis valmistab kodumaa kaitsjad ette linnalahinguks, peab kindlasti sisaldama ka käsigranaadi viskeharjutust.

Kokkuvõtlikult on vajalikud laskeharjutused lähidistantsilt: toe kasutamine, ebastandardsed laskeasendid, nurkade avamine ja ruumide puhastamine. Kõikide harjutuste juures tuleb rakendada varje kasutamist, salvevahetuse drille ja lahingupaari koostööd. Päeva teisel poolel tuleb sarnaseid harjutusi plaani võtta ka piiratud valgustingimustes.

Artikkel on koostatud autori teenistuse jooksul omandatud teadmiste ja oskuste põhjal, kaasa arvatud Briti, Soome ja Prantsuse liitlaste õpetatu. Ei esinda Kaitseväe ega Kaitseliidu standardprotseduure.

UUDISHIMULIKUD DROONID

NING KUIDAS NENDELE

REAGEERIDA

Uudishimu on teatavasti paljude elusolendite kaasasündinud omadus, mis avaldub avastamises, uurimises ja õppimises. Uudishimu tekitab vajaduse omandada uusi teadmisi. Samal ajal eksisteerib ka teadmine või informatsioon, mida me erinevatel põhjustel ei soovi kõrvalistele isikutele avaldada.

Tekst: JAANUS MEHIKAS, Kaitseliidu valveteenistuse staabijuhataja

Selliseks informatsiooniks võib pidada ka Kaitseliidu ja Kaitseväe objektide ümber toimuvat – näiteks läbipääsusüsteemide lahendusi, valveseadmete asukohti, objektil viibivate isikute tegevusi või üksuste väljaõppega seotud üksikasju. Kui on teavet, mida üks osapool üritab endale hoida, siis on ilmselt kusagil ka teine osapool, kes seda infokildu otsib. Selle tulemusena on suurõppustel aeg-ajalt kohatud uudishimulikke fotoaparaadiga seenelisi ja valveobjektide läheduses arhitektuurihuviga videograafe.

Kaitseliidu valveteenistuse valveüksuslaste ülesanne on avastada oht ja tagada valvatava objekti puutumatus. Üheks nimetatud ohuks võib lugeda ka soovimatut tähelepanu või ebatervet uudishimu valveobjekti vastu – näiteks objekti pildistamist nn arhitektuurihuviliste noormeeste poolt. Valveüksuslaste tegevused sellistes olukordades on rutiinsed ja neile hästi teada. Järjest tavalisemad on olukorrad, kus pildi või videomaterjali saamiseks ja uudishimu rahuldamiseks kasutab teine osapool droone. Sellest tuleneb vajadus harjutada ka droonivastaseid tegevusi. Droonide vastu on võimalik kasutada mitmeid vahendeid, aga üheks võimaluseks on droon sileraudse püssiga lihtsalt alla lasta. Kaitseliidu valveteenistus korraldas oma töötajatele just sellise laskeväljaõppe.

TULI VABA

on filmida või pildistada ja mis liiguvad mõnevõrra rahulikumalt. Just selliste droonide mõjutamise harjutamine oli ka valveteenistuse seekordse väljaõppe eesmärk.

Lisaks teoreetilistele teadmistele said valveüksuslased võimaluse lendavate objektide laskmist praktikas harjutada. Sileraudsetele püssidele toodetakse väga eriilmelist laskemoona. Meie kasutasime harjutamiseks 24- ja 36grammiseid padruneid mõõdus 12/70. Ootuspäraselt alustasime klassikalise taldrikute laskmisega. Taldrikud lendasid mitmesse suunda ja laskjal tuli hakkama saada ka otse peale tulevate lendavate objektidega. Päeva tõehetk saabus, kui laskesektorisse sisenes FPV-droon ja kõlas käsklus „TULI VABA!“.

MIS ME TEADA SAIME?

Lühike vastus sellele küsimusele on, et droonide mõjutamine sileraudse relvaga on võimalik. Kas kõik lasud tabasid? Ei, kindlasti mitte. Kas mõni droon ka alla kukkus? Jah.

Õppepäeval said valveüksuslased teada, milliseid droone meie kohal taevas võib kohata, mis on nende eripärad, kui kiiresti nad liiguvad ja millal on parim hetk neid mõjutada. Igale jahimehele, laskesportlasele või füüsikat mõistvale inimesele on selge, et 140 km/h liikuvale lendavale objektile on ülimalt keeruline pihta saada. Ukrainlaste kogemusel peavad droonid objektile lähenedes hoo maha võtma, et vaadelda ja otsustada oma järgnevad tegevused. Kuigi Ukrainas kasutatavatest droonidest on ehk kurikuulsamad just need, mis kannavad lõhkeainet, teevad pauku ning liiguvad pigem kiiresti, on ka seal droone, mille ülesanne

Väljaõppel osalenud õppuritel oli päeva lõpuks tuju hea ja uued teadmised omandatud. Valveüksuslaste uudishimu uute teadmiste vastu sai rahuldatud ja valmisolek meie varjatavat informatsiooni kaitsta paranes. Kindlasti ei jää selline laskepäev ühekordseks projektiks. Et tagada valveüksuslaste head laskeoskused, peame pidevalt treenima ning korraldama ikka uusi ja uusi õppusi. Kaitseliit ongi sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon ja pidev väljaõpe on valve osutamise kõrval ka valveteenistuse kohus.

Selleks, et droonivastase laskeväljaõppe kava kokku panna ning korraldada huvitav ja uusi teadmisi andev õppepäev, ei piisa ainult valveteenistuse pealiku heast tahtest. Oma panuse väljaõppe õnnestumiseks andsid Pärnumaa maleva liikmed, Pärnu Jahilasketiir ja Kaitseliidu peastaap. Õppurite tagasiside on olnud positiivne, valveteenistus tänab kogu korraldusmeeskonda!

KAITSELIITLANE pEAB OSKAMA VÕIDELDA pÄÄSTIKULE VAJUTAMATA

Õppustel näeme sageli, kuidas patrulliv hästikasvatatud kaitseliitlane püüab vastaspoolt mõjutada hoolikalt sõnu valides, kuid tema valmidus oma tahet kehtestada tundub vähe usutav.

Shihan JAAK KABRITS, programmi ESTMAP

Kaitseliitlase lahinguvõimet hinnatakse lasketestide ja taktikaharjutuste põhjal, kuid sellele tuleks lisada lähivõitluse programmi ESTMAP tehnika, et suuta vastast füüsilise jõuga mõjutada ka siis, kui lasta ei tohi või ei saa.

Lähivõitluse stseenid jõuavad lahinguväljalt meediasse harva, mistõttu tänapäeva sõda näib ekslikult vaid droonide võitlusena, kus sõduri ellujäämise määravad infotehnoloogiline vilumus ja varjumisoskus. Pildid sellest, kuidas vaenlane haarab teise poole võitleja kinni ja torkab noa plaadikandjast vabaks jäävasse avausse, mõjuvad verdtarretavalt. Õpitud tehnikatega on võimalik sellises olukorras vähemalt oma elu säästa.

Mitmed kriisistsenaariumid näevad ette kontrollpunktide mehitamist ja patrullimist keset tavainimeste igapäevast saginat. Võib ette tulla, et pahalane eirab kaitseliitlase korraldusi või, veelgi hullem, püüab relva oma

valdusesse saada. Sellisteks olukordadeks tuleb valmistuda, sest kriisi eskaleerimisega kaasnevad hübriidsed provokatsioonid.

POLE SPORT

Sõjalise lahingukunsti programm ESTMAP on relvajõududele loodud lähivõitluse süsteem, mille eesmärk on õpetada sõduritele lihtsaid, kiiresti õpitavaid ja töökindlaid võtteid. Suur rõhk lasub olukorrateadlikkusel ja meeskonnatööl ning üleminekul relva käsitlemiselt relvastamata võitlusele.

Eesti sõjalise lahingukunsti programm ESTMAP on lühend nimetusest Estonian Military Martial Arts Program, mis põhineb USA merejalaväe võitluskunstil MCMAP (Marine Corps Martial Arts Program) ja Hokutoryu Ju-Jutsu’l.

Lahingukunsti programm erineb spordist, sest võistlemise asemel taotletakse ellujäämiseks vajalikke oskusi. Programmis kasutatakse tehnikaid

mitmetest võitluskunstidest, nagu jiujitsu, judo, karate, Muay Thai, kikkpoks ja krav maga. ESTMAPis keskendutakse

ohu kiirele lõpetamisele. Löögid võivad olla sihitud keha tundlikesse piirkondadesse, mida spordis ei lubata.

Kui võrrelda ESTMAPi sportlike võitluskunstidega, siis ilmnevad erinevused ennekõike välises ilus ja eesmärkides. Me ei kogu võidu saavutamise nimel punkte.

Euroopalik poks kujutab endast püstiasendis harrastatavat spordiala, kus puuduvad löögid jalgade, küünarnukkide ja põlvedega ning haarded. Traditsioonilises karates saavutatakse võit tänu viimistletud löögitehnikatega saavutatud punktidele. Sarnaselt olümpiaspordi judoga kasutame heiteid, tasakaalu murdmist ja kontrolli lähidistantsil, kuid lisanduvad löögid ja maha viidud vastase kontrollimine. Sarnasusi võib leida krav maga'ga, mis töötati välja ennekõike politseitöös kasutamiseks, kuigi sellel on ka sõjalisi variante.

Tekst:

looja ja õpetaja

EI VÕISTLE, VAID TREENIME

Kui tavainimesele enesekaitset õpetades soovitaksin harjutada jooksmist, et ohust võimalikult kiiresti eemalduda, siis lahinguülesannet täitvale kaitseliitlasele see alati ei sobi. Kaitseliitlane pole sündinud tapja ja teda peab tulirelva käsitsemiseks treenima. Samuti pole ta innukas tänavakakleja, mistõttu lähivõitlust tuleb õppida ja harjutada.

ESTMAPi sõjalise lahingukunsti programm õpetab lähidistantsil tegutsemiseks haardeid, heiteid ja lööke, et ohu kõrvaldamiseks saavutada vastase üle füüsiline kontroll ja murda tema tasakaal. Selleks, et osata ennast lähikontaktis rünnakute eest kaitsta, õpetame, kuidas kasutada nuga ning käsitseda automaati ja püstolit külmrelvana.

Lähtume treeningutel tõsiasjast, et relva, plaadikandja, lahinguvöö ja raskete saabastega kaitseliitlase liikumisvõimalused erinevad oluliselt võitluspuuris või poksiringis tegutseva sportlase omadest.

Kuigi õpetame valuvõtteid ja lööke spordis keelatud kohtadesse, väldime treeningul asjatut valu tekitamist ja pöörame suurt tähelepanu vigastuste vältimisele. Me ei saa endale lubada, et treeningukaaslane jääb tulemata, sest hoolimatu või eksliku võttega tekkis vigastus.

Vigastuste vältimise eelduseks on turvaline treeningumetoodika, mis tugineb läbimõeldud ja pika kestusega õppekavale. Kui keegi tuleb treeningusse sooviga omandada paari tunniga üks või paar võidukat tehnikat, siis peab ta pettuma. Entusiastlik, kuid oskamatu rahmeldamine põhjustab kõige rohkem vigastusi ja see on meil keelatud. Harjutame treenitava keha ja mõtlemist nii, et vigastuste oht oleks võimalikult väike. See oht on seda väiksem, et me ei võistle, vaid treenime.

Täpsema info treeningute kohta leiab Estonian Martial Arts Programi Facebooki-lehelt: https://www.facebook.com/profile. php?id=61553997956150

SHIHAN

JAAK KABRITS

Tegevus

Tegeles karatega ligi 30 aastat, oli kaheksa aastat Eesti karatekoondise liige. Mitmekordne Eesti meister kontaktvõistluses – kumites

Ju-Jutsu Gošhin Klubi asutaja ja tegevinstruktor

ESTMAPi programmi üks loojatest

Eesti Ju-Jutsu Liidu juhatuse liige

Kvalifikatsioon

Hokutoryu Ju-Jutsu 6. dan, shihan – suure kogemustega õpetaja

International Jiu-Jitsu 5. dan Wado-Ryu Karate Do 1. dan Kickboxing 1. dan

Eesti Olümpiakomitee kutsekvalifikatsiooni 6. tase –kutseline treener

SOONTAGANA MALEVKONNA LASKEpÄEVAD –

TULEMUSED RÄÄGIVAD ENDA EEST

Soontagana malevkond on juba kuus aastat korraldanud oma liikmeskonnale laskepäevi, et hoida ja parandada malevkonna liikmete laskeoskust ning suurendada huvi laskespordi vastu.

Tekst: INDREK LAANEPÕLD, Pärnumaa maleva Soontagana malevkonna laskurpealik

Vajadus sellist laskepäeva korraldada tekkis, kui seltskond laskespordihuvilisi koondus 2020. aastal kinnisesse sotsiaalmeediagruppi, kus hakati laskevõistlusteks ja nendeks harjutamiseks plaane pidama ja infot jagama.

Seejärel hakati laskmishuvilistele kaitseliitlastele kodusele hoiule andma poolautomaatseid vintpüsse M14.

Kuidas aga teada saada, milline relv jookseb ja milline mitte? Alguses sai seda tehtud, „määrides ennast kaela“ harjutavate-treenivate laskekorüfeede Joe Lepa ja Toomas Juksaare treeningutele. Üsna pea jõudis kohale tõdemus, et selline kombinatsioon ei ole jätkusuutlik, sest osalejate seltskond paisus iga korraga ja tipplaskjate harjutamine hakkas kannatama.

MUGAVUSTSOONIST VÄLJA

Mis siis ikka, tuli mugavustsoonist välja tulla ja „teiste seljas elamine“ ära lõpetada. Malevkonna koordinaatori kaudu saime broneerida laskeväljale ajad, igas kvartalis esimese kuu viimane pühapäev. Laskepäevadele me toitlustust ei planeerinud, pigem lähtusime põhimõttest, et pakume välja päeva, broneerime lasketiiru ja moona ning kes soovib, see veedab ennelõuna laskmist harjutades. Malevkonnas oli olemas ka laskeinstruktori paberitega võitleja Fred Kaas, mistõttu töö sai jaotatud nii, et laskurpealik organiseerib koordinaatori kaudu laskepäevaks vajaliku relvastuse, moona, märklehed ja muu vajaliku ning laskeinstruktor on päeva läbiviija.

Algselt oli laskepäeva mõtteks, et saad valida endale M14 relva, selle sisse lasta ning harjutada 100 meetri distantsilt võistluslaskmist lamades, põlvelt

ja püsti asendites. Peagi lisandusid pikemad distantsid 200 ja 300 meetrit. Siis tulid malevkonda R-20 Rahed, need said laskepäeval sisse lastud. Ja et asi rutiinseks ei läheks, oleme mõned korrad sisse toonud ka kuulipilduja laskeharjutused ning tankitõrjegranaadiheitja Carl-Gustav kipsmoonaga laskmised, sest jalaväejao relvi peab iga jao liige oskama kasutada ja nendega ka vastast efektiivselt tabada.

Kui esialgu oli osalejaid parasjagu nii palju, et jälgida laskja sooritust, anda tagasiside ning teha korrektuure täpsemateks tabamusteks, siis ajapikku on osalejate arv suurenenud ja tagasisidestamisega läheb raskeks. Teisalt oskavad staažikamad osalejad nüüd ka ise lasketulemusi analüüsida ja korrektuure teha, mis jätab võimaluse algajaid laskjaid juhendada. Laskepäevadel osalejaid on stabiilselt 15–25, tipphetk oli R-20 sisselaskmisel, kus osalejaid oli üle 40.

LASKMINE PIIRATUD NÄHTAVUSE

TINGIMUSTES

2025. aasta detsembri laskmistele olime plaaninud ka laskmise pimedas / piiratud nähtavuse tingimustes. Taktikalisi laskmisi, nagu test 3, korraldatakse maleva tasandil ja neid me oma laskepäevade kavva võtnud ei ole. Kuid pimedas laskmist ei ole pikka aega harjutatud ja kuna üks meie malevkonna liige, Imre Baumann, oli just lõpetamas relvainstruktori kursust ning pidi selle raames sooritama hinnatava laskeharjutuse korraldamise, siis parimat varianti ei osanud tahtagi. Samuti on R-20 relvadega koos soetatud lasersihikud, kuid kuna nendega väljaõpet läbi viidud ei ole, seisavad need riiulil.

Otsustasime ka selle vea parandada. Kogu laskepäeva ülesehitus oli teistmoodi – kui tavapäraselt algab laskepäev pühapäeva hommikul kell 10, siis seekord toimus see laupäeva pealelõunal. Muudatus tuli teha mitmel põhjusel, üheks neist see, et pimedas laskmist õnnestub harjutada just detsembrikuu õhtupoolikul. Sihtmärkidena kasutasime metallist rinnakujusid, mis annavad kiire tagasiside tabamustest. Tulevärk metallsihtmärkide pihta ja trasseeriva moonaga oli muljetavaldav, kuid selgeks sai ka see, et ei laser- ega punatäppsihikuga pole lihtne valgusraketi, autotulede või prožektori lühiajalise valguse jooksul leida oma sihtmärk ja seda efektiivselt tabada.

TULEMUSED RÄÄGIVAD ENDA EEST

Nende laskepäevade korraldamise tulemusena oleme esindanud malevkonda erinevatel laskevõistlustel. Samuti oleme läbi viinud malevkonnasiseseid Kaitseliidu laskur- ja kütiklassi võistulaskmisi, mistõttu on nii mõnelgi liikmel vormile kinnitatud laskeoskust tõendav embleem. Tänu laskepäevadele on mitu meest või naist paigutanud kodusesse relvakappi M14 või siis hoiustavad seda malevas püramiidis pealekleebitud nimega. Ja mis peamine – liikmetel on teadmine, et 100 m distantsilt on võimalik lasta kümneid ja 200 m distantsilt tabada rinnakuju A-ala, kuid 300 m distantsilt läheb juba keeruliseks.

Eesmärk edaspidiseks on hoida ja parandada malevkonna liikmete laskeoskust ning suurendada huvi laskespordi vastu. Uue väljakutsena lisandub kiirelt liikuvate õhusihtmärkide tabamine.

KUULIpILDUJA MG-3: TULEJÕUD, MIS NÕUAB KORDA

7,62 mm kuulipilduja MG-3 on Saksamaa Liitvabariigis välja arendatud relvasüsteem, mille konstruktsiooniline „sugupuu“ ulatub MG-42ni. Teise maailmasõja järgses relvaarenduses kujunes MG-42 kontseptsioonist lahendus, mis paljudes riikides on püsinud kasutuses aastakümneid.

Tekst: veebel REIMO REITSNIK, Tallinna malev, maakaitsepataljon, instruktor

MG-3 on loodud eeskätt

üksuse tuletoetuse relvaks.

Tööriistaks, millega kujundatakse lahinguruumi: piiratakse vastase liikumist, surutakse maha tema tegevus ning luuakse oma üksusele manöövriks aeg ja ruum. Kuulipilduja roll ei ole „palju lasta“, vaid anda kontrollitud ja eesmärgipärast mõju.

Kui MG-3 on õigesti seotud üksuse plaaniga (sektorid, tuleülesanded, positsioonid, vaatluse ja side toimimine), muutub ta üksuse „ankruks“, millele teised relvad ja manööver saavad toetuda.

Tehnilised andmed:

Kaliiber: 7,62 mm

Padrun: 7,62 × 51 mm

Kuuli algkiirus: ~820 m/s

Tehniline laskekiirus: ~1200 lasku/min

Sihikuline laskekaugus: kuni 1200 m

Efektiivne laskekaugus: harkjalalt ~600 m, kolmjalalt ~800 m

Relva kaal: ~11,5 kg

Relva üldpikkus: 1225 mm

Vintraua pikkus: 565 mm

Tuleulatus (ballistiline): kuni ~3750 m

Need näitajad annavad aimu MG-3 potentsiaalist, kuid praktikas määrab tulemuse see, kuidas relv on seotud üksuse plaaniga: tulesektorid, positsioonid, vaatluse ja side toimimine ning meeskonna ühtne töö. Suur laskekiirus tähendab, et relv suudab lühikese ajaga anda väga tugevat mõju ja see omakorda tähendab, et relva mõju tuleb juhtida.

KASUTAMINE: MG-3 KUI JAORELV MG-3 on jaorelv, mitte „ühemeherelv“. Tema tulejõud tuleb päriselt esile siis, kui kogu jagu töötab ühtse süsteemina: rollid on paigas, positsioon ja vaatlus toimivad, side töötab ning laskemoon on ette valmistatud.

Linttoide tähendab, et relva töökindlus sõltub sama palju meeskonna rutiinist kui mehaanikast – seetõttu on MG-3 puhul võtmesõnadeks tulekontroll, ajastus ja koordineeritus. Kui süsteem toimib, annab relv jaole märkimisväärse tegutsemisvabaduse; kui mitte, on mõju kohe tunda kogu üksuses.

Sihikud ja lisavarustus MG-3 standardlahendus on mehaaniline sihik, mille seadistus ulatub kuni 1200 meetrini. Praktikas võib relvale paigaldada ka optilisi või punatäppsihtimisseadmeid, kuid need ei asenda

põhialuseid: õige laskeasend, tulekontroll ja meeskonnatöö.

Relva praktilisust toetavad harkjalg ning võimalus kasutada MG-3 ka kolmjalal.

See annab rohkem stabiilsust ja aitab tuletoetust täpsemalt ja kauem hoida.

RELVA ÜLESEHITUS

MG-3 on relv, mille töökindlust ja hooldust aitab mõista see, kui vaatad relva suuremate „plokkidena“. Mõned osad saavad rohkem kuuma, teised teevad iga lasuga rohkem tööd. Just nendes kohtades tekivadki kõige sagedamini mustus, kulumine ja tõrked.

Ülevaatlikult saab MG-3 jagada järgmisteks põhiosadeks: tagumine osa (kaba ja taanduri piirkond) – aitab tagada, et töötsükkel kordub ühtlaselt; lukukoda ja lukk – relva töö „süda”, kus toimub lukustumine ja avanemine; söötur/toitesüsteem – tagab lindi ühtlase etteande; vintraud ja esiosa – piirkond, mis saab kõige suurema termilise koormuse; toetuslahendused (harkjalg ja kolmjala võimalus) – annavad stabiilsuse erinevates asendites.

Harkjalg ja positsioonitöö MG-3 tuleefekt sõltub palju sellest, kui stabiilselt relv positsioonil toetub. Harkjalg (ja vajadusel kolmjalalahendus) annab kontrollituma tule, võimaldab sektorit hoida ning vähendab meeskonna koormust pikema tuletoetuse ajal. Hea positsioon toetab täpsust, tulekontrolli ja aitab vältida kiirustamisest tulenevaid vigu.

OHUTUS JA STANDARD

Ohutus on MG-3 kasutamisel eraldi teema. Kõik relvatoimingud, olgu selleks relva võtmine hoiukohast, liikumine, positsioonil tegutsemine või hoolduseks ettevalmistus, toimuvad alati üksuses kehtiva relvaohutuse korra ja tootja/relvuri juhiste järgi. Kõrge tulejõuga relv eeldab, et standardid on paigas ja neid järgitakse alati ühtemoodi.

MG-3 „premeerib standardit ja karistab lohakust“ mitte loosungina, vaid prak-

tilise reaalsusena: suurel töökiirusel saab väike viga kiiresti probleemiks. Seepärast on MG-3 puhul ülioluline, et üksus kasutaks ühtset kontrolli- ja hooldusrutiini ning et jagu oskaks tuvastada, millal „miski ei tundu õige“.

ÜLEVAATLIKULT OSADEKS VÕTMINE

MG-3 lahtivõtmise loogika on lihtne: hoolduse mõttes vaadatakse relva suuremate põhiosade kaupa, et pääseda ligi tööpindadele ja kohtadele, kuhu koguneb mustus. Välitingimustes tehakse lahtivõtmist tavaliselt hoolduseks vajaliku miinimumini.

Praktikas vajavad enim tähelepanu: toitesüsteemi ja lukukoja tööpinnad (tahm, mustus, jäägid); vintrauaga seotud pinnad (tahm, niiskus, kulumine); liikuvad kontaktpinnad (kohad, kus metall töötab metalli vastu ja kulumine tekib kõige kiiremini); kõrge koormusega alad pärast intensiivset laskmist (eelkõige kohad, kus kuumus ja tahm kokku saavad ning hakkavad sujuvat liikumist pidurdama).

HOOLDAMINE: MIS MÄÄRDUB JA MIKS SEE LOEB

MG-3 töökindlus sõltub suuresti sellest, kui järjepidev on relva hoolduskultuur. Tahma ja mustust koguneb paratamatult. MG-3 on ehituselt selge ja loogiline relv, kuid sujuv töö eeldab harjumust: toimingud peavad olema standardsed ning hooldus peab toimuma regulaarselt, mitte siis, kui juba tõrgub.

1) Toite- ja lukukoja piirkond Siia koguneb kõige rohkem tahma ja peent mustust, mis hakkab esimesena mõjutama töötsükli sujuvust. Eriti olulised on pinnad, kus toimub lindi etteanne ja lukustuse töö. Kui sinna tekib kleepuv mustusekiht, võib relv hakata töötama ebaühtlase rütmiga. Hoolduse eesmärk on hoida need tööpinnad hooldatud, et mehhanism liiguks vabalt ja korduvus oleks kindel.

2) Vintrauad ja padrunipesa Niiskus, kuumus ja põlemisjäägid koormavad vintrauda ning padrunipesa piirkonda kõige rohkem. Seetõttu pole siin oluline mitte ainult hooldustoi-

mingute korrektsus, vaid ka tähelepanelik ülevaatus: kas tööpindadel on näha ebatavalist kulumist, kahjustusi või muutust. Regulaarne kontroll aitab vältida olukorda, kus probleem ilmneb alles siis, kui relv peab andma maksimaalset tuletoetust.

3) Intensiivse laskmise järel: kuumus + jäägid

MG-3 kõrge tuletempo tähendab, et teatud kohtadesse koguneb mustus kiiremini ja kuumus „küpsetab“ jäägid tugevamalt külge. Just pärast intensiivset laskmist on oluline pöörata tähelepanu piirkondadele, kus liikumine ja kuumus kokku saavad. Sinna tekib kõige kergemini takistus, mis hiljem avaldub töökindluses.

4) Lint ja laskemoona käsitsemine

Linttoitega relva puhul on lint osa süsteemist, mitte kõrvaldetail. Niiskust saanud, must või mehaaniliselt vigastatud lint võib olla tõrgete allikas sõltumata sellest, kui puhas relv ise on. Seetõttu tuleb käsitleda MG-3 töökindlust tervikuna: relv + lint + meeskonna rutiin.

HOOLDUSKOMPLEKT JA VARUOSAD

Tarvikud ei ole MG-3 juures mugavus, vaid töötsükli loogiline jätk. Suure tuletempoga relv kuumeneb kiiresti ning see seab omad nõuded nii ohutusele kui ka jätkusuutlikule tegutsemisele.

Kuumakindel kinnas ei ole lisavidin, vaid praktiline vajadus: intensiivse laskmise järel peab jagu suutma relvaga ohutult edasi tegutseda, sh vajadusel vintrauda vahetada või relva hooldustoiminguid teha.

Universaalvõti on standardne tööriist, mis aitab teha relvale ette nähtud hooldustoiminguid ja lahendada tüüpilisi olukordi välitingimustes.

Varuvintraud ja varulukusõlm käivad jaorelvaga kokku, sest intensiivne koormus tähendab, et teatud komponendid saavad paratamatult rohkem kulumist ja kuumust. Varu olemasolu vähendab riski, et tuletoetus katkeb kõige ebasobivamal hetkel.

Samasse loogikasse kuulub ka õli — mitte „valad peale ja läheb“, vaid

arusaam, et intensiivne töö nõuab õiget määrimist õigetes kohtades ning regulaarset kontrolli.

Määrimise põhimõtted

MG-3 määrimisel on kaks kuldreeglit: liiga vähe → suurem kulumine ja raskem töö, liiga palju → mustuse sidumine ja probleemide kuhjumine.

Eesmärk on õige kogus õigetes kohtades ning seda alati üksuse juhendite ja relvuri korralduste järgi. Mõistlik määrimine toetab sujuvust, kuid ei tohi muuta relva „õlipüüdjaks“. Kuulipilduja puhul kipub tahm koos liigse õliga moodustama pastat, mis ei ole „parem määrimine“, vaid kulumise kiirendaja.

KOKKUPANEK JA KONTROLL

Pärast hooldust on oluline, et relv „jookseks vabalt“ ja oleks töövalmis. MG-3 juures annavad väikesed apsud end kiiresti tunda, enamasti mitte „katkiminekuna“, vaid ebaühtlase

käigu, takistuse või söötmisprobleemina.

Hea kontroll pärast kokkupanekut keskendub kolmele asjale: sujuv käik: mehhanism peab liikuma ühtlaselt, ilma „kõva kohata“ või ebaloomuliku kriginata; lukustumine ja istumine: detailid peavad minema lõpuni oma pesadesse – kui miski jääb „poolenisti“, tuleb põhjus üles leida (enamasti mustus või vale asend); standardne töökorrasoleku kontroll: tehakse üksuse korras ette nähtud protseduuri järgi.

Rusikareegel: kui tunned, et midagi ei liigu nii nagu tavaliselt, siis peatu, kontrolli üle ja vajadusel võta samm tagasi.

Jao selgroog

MG-3 on jao tuletoetusrelv, mis näitab ausalt, kui tugev on üksuse rutiin. Relv ise on loogiline ja robustne, aga töökindlus ei tule iseenesest. Selle taga on harjutamine, meeskonnatöö ja distsip-

liin. MG-3 suur tulejõud on eelis ainult siis, kui relva juhitakse eesmärgipäraselt ning see hoitakse hooldatuna: õigesti määritud, tööpinnad kontrollitud ja süsteem valmis.

Kui MG-3 ümber on kõik paigas, annab ta jaole väga tugeva selgroo. Kui rutiin logiseb, annab see end kiiresti tunda ka tuletoetuses. Seetõttu on MG-3 parim õpetaja: ta sunnib standardile ja standard hoiab nii relva kui meeskonna päriselt töövalmis.

Kaitseliidu YouTube’i kanalil on avaldatud ligi poole tunni pikkune video, kus tutvustame kuulipildujat MG-3 ja selle rolli jaotasandi tuletoetuses.

Videos näeb relva põhikomponente, kasutusloogikat ning praktilisi tähelepanekuid hoolduse, määrimise ja tarvikute/varuosade olulisuse kohta, et hoida relv töövalmis ka intensiivse kasutuse järel. Relva käsitlemisel lähtu alati üksuse ohutusnõuetest ning instruktori/relvuri juhistest.

TALVISE TSIKLISÕIDU ERIpÄRAD

Talvel mootorratta selga ronimine on ettevõtmine. Veelgi suurem ettevõtmine on ratta käivitamine ja sõitma minek. Harva võib rattureid näha jäistel maanteedel, aga metsades ja jääradadel küll. Peamiselt minnakse talvele vastu enduuro- või motokrossiratastega.

Tekst: MAIK NÕMMSALU, vabatahtlik autor

Enduurosõit on isegi suvel küllaltki mitmekülgne ja tehniline ala, sest möödub peamiselt kohtades, kuhu tavaliste masinatega ei minda: mägedes, metsaradadel, karjäärides jne. Talvel lisanduvad järved, sood ja muud mudamülkad, kuhu sulailmaga asja pole.

Sõiduvarustuses suvega võrreldes väga palju ei muutugi, sõidetakse samade krossisaabaste, krossikiivri ja krossipükstega. Kuna tegu on füüsiliselt väga raske tegevusega, siis pole ju mõtet liiga soojalt riidesse panna. Lisatakse vaid soe pesu, vajadusel jope ja kiivrialune sukk või torusall, mida suvel enamasti ei kanta.

kui nägu, siis kondenseerub niiskus prilliklaasile. Kusjuures mitte välja-, vaid sissepoole, kust seda hoo pealt ära pühkida pole võimalik.

Selle probleemi leevendamiseks kasutatakse topeltklaasiga prille, mis ei lähe nii kergesti uduseks kui ühekordne klaas. Kui see kah ei aita, siis on kaubandusvõrgus saadaval ka elektrilise soojendusega prillid.

NAEL REHVI!

rehvid on kasutusel selleks, et naelad suruksid ennast korralikult pinnasesse ega vajuks läbi.

Enim levinud on 2,2–2,5 mm läbimõõduga krossinaelad, mille tipud on kõvasulamist ja mis ulatuvad rehvist 9 mm välja. Need on universaalsed nii metsas kui ka jäärajal sõiduks, aga ei kõlba kõvakattega teedele, sest seal on naelte kulumine üsna suur.

Soojem riietus võiks seljas olla jäärajal, kus kiirused on suured ja puud ei kaitse tuule eest. Või siis näiteks pikematel matkadel, kus sõit pole eriti tehniline.

Isegi kinnaste koha pealt on seis suhteliselt sama, kantakse pigem õhukesi kindaid, et tsiklitunnetus oleks ideaalne. Parimad on peopesast võimalikult õhukesed ja pealtpoolt neopreeni või mõne muu sooja ja veekindla materjaliga kaetud kindad.

Võimalik on paigaldada ka elektrilised lenksusoojendused või siis suured käekotikesed lenksu otstesse, et käed oleks ilmastiku eest soojas ja peidus. Et lenksusoojendused annavad kuuma vaid peopesadele, siis eriti sooja tulemuse saavutamiseks võib kasutada neid koos lenksuotsakottidega.

Suurimaks probleemiks talvel pole mitte külm, vaid nähtavus läbi prilliklaaside. Kuna prillide sisepind on talvel sõites märkimisväärselt külmem

Tehnilise poole pealt masinaid tavaliselt eriti ümber ei tehta. Väga külma ilmaga kaetakse radikad, et saavutada mootoris normaalne töötemperatuur. Suvel on neljataktilistel mootoritel kombeks keema minna ja talvel on kahetaktilistel raskusi töötemperatuuri saavutamisega.

On ette tulnud, et kahetaktilisel külmub suurema külmaga näiteks karburaator ära, siis tulevad appi neljataktilised, keerates oma summutitorud kahetaktilise suunas, ja masin saab üles soojendatud.

Kuna pimedat aega on meil talvel palju, siis paigaldatakse ka lisatulesid, mida suvel väga ei taheta külge kruvida, sest kukkumisi on palju ja väljaulatuvad plastosad on kerged katki minema.

Jäärajal annab eelise ka jäigem amort ja madalam istumisasend, sest sõit sarnaneb ringrajasõidule.

Talvise tsikli suurim eripära seisneb rehvides. Talvel kasutatakse kõvast segust krossirehve, millele on lisatud naelad, erinevused on naelatüüpides ja naelte asetustiheduses. Kõvast segust

Veel on olemas isetehtud poltpiike või jäänaelu, mis meenutavad krossinaela, aga tipud on teravamad. Poltpiike kasutatakse pigem bike-tüüpi ratastel, millele krossinaelu ei toodeta, et suletud ringradade ajal jäärada nautida.

HOOAEG EI LÕPE

Talvel motoriseeritud liiklemiseks on veel mõned variandid. Väga paksus lumes võib mootorratas asendada ka mootorsaani, esiratta asemele pannakse suusk ja taha lint. Sellist seadet kasutatakse rohkem mägedes paksus lumes sumpamiseks, kus isegi krossinaelaga enam ei liigu.

Meie Kaitseliidu Husqvarna 258-le saab lisada lausa kaks suuska. Suusad asetsevad jalaraudade kõrval, millele juht jalgadega toetub, et lumes püsti püsida, ning edasi veab masinat nagu ikka tagumine ratas. Selle eeliseks on võimalus sõita ka asfaldil, sest suusad saab üles tõsta ja masinat tavalise mootorrattana edasi kasutada.

Vaadates laiemat pilti ja kasutades tänapäevaseid võimalusi, ei peaks ükski mootorrattur hooaega lõpetama ja alustama. Tuleb vaid leida mootorrattale õiged rehvid ja riietus ning unustada sõna hooaeg.

TALVINE TSIKLISÕIT –KIIRE TEEJUHT

Riietus: soe aluskiht, kiivrialune sukk, vajadusel tuulekindel jope

Kindad: peopesast õhukesed, pealt neopreen

Prillid: topeltklaas, et vältida udu

Masin: radiaatori katmine, lisatuled

Rehvid: kõvast segust, naeltega krossirehvid

AATELISELE EESTI MEHELE VÄÄRILINE KALM HIIUMAA KÄINA KALMISTULE

Eelmise aasta juulikuu keskel tuli Hiiumaal kokku väike seltskond, et algatada hea tahte projekt legendaarse Hiiumaa kaitseliitlase Ülo Tuisu kalmu korrastamiseks ning väärilise kalmusamba paigaldamiseks.

Tekst: HEIKI MAGNUS, vabatahtlik autor

Ülo Tuisk (12.10.1932–16.12.2019) oli Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna taastaja, Kaitseliidu Valgeristi kavaler, Kaitseliidu Lääne maleva auliige ja Hiiumaa malevkonna aupealik.

IMELINE PÄEV

Hea tahte algatus sai avalikuks augusti alguses ja häid inimesi, kes toetasid kalmu väärikat tähistamist, oli 49. Annetajaid oli nii Eestist kui Soomest, oma panuse andsid ka kaks organisatsiooni.

Kõik vajaminevad tööd tehti ära hea tahte korras, töid teostasid korraldustoimkonna liikmed Ken Poola, Janek Aug, Svetlana Aug (edaspidi Sveta) ja Velvo Barinov, hea tahte projekti vedas siinkirjutaja Heiki Magnus. Kalmusamba valmistas ja paigaldas kokkuleppehinnaga Soikka OÜ ning õnnistas samuti hea tahte korras EELK Käina Martini koguduse õpetaja Triin Simson.

Kutse mälestuspäevale said kõik isikud kaaslastega ja organisatsioonide

esindajad, kes üleskutsele vastates panustasid. Kõigi kokkutulnute nimel asetati korrastatud kalmule ühispärg ja süüdati kalmulaternas mälestusküünal. Päeva juhtis korraldustoimkonna liige Ken Poola. Mälestuspäeva igati tasemel koosviibimine toimus Tuuletorni kohvikus Ruudi.

Kui enne sündmust, teel Hiiumaale ja ka pärast kohviku aknast vaadates sadas vihma, siis sündmuse ajal oli ilm imeliselt ilus. Sedavõrd ilus, et isegi päike paistis. See ei olnud kindlasti juhus. 2025. aasta oli suhteliselt „vesine“, eriti kirus seda aastat põllumees. Aga sellel päeval ja just selleks ajaks, kui aatelised inimesed olid

kogunenud Käina kalmistu väravasse, et alustada kamraadi mälestuspäeva, lakkas sadu ja päike tuli välja. See oli Ülo kingitus ja tänu meile!

Kalmutähise avamise päeva ei valinud korraldustoimkond juhuslikult, see kuupäev on meile oluline. 12. oktoober on Ülo Tuisu sünniaastapäev, sel päeval oleks ta saanud 93aastaseks. Olen sügavalt veendunud, et Käina kalmistu sai toetajate abil juurde ühe imelise kalmu, mida tasub vaatama minna ja seal hetkeks peatuda.

Pärast Ülo surma on saanud armsaks traditsiooniks minna enne Hiiumaa malevkonna aastapäeva tähistamist

nii-öelda „Ülo juurest läbi“. Usun, et lõppenud aastal oli see külastus eriliselt uhke ja pidulik – korrastatud kalmule on alati ilus asetada mälestuslill ja süüdata kalmulaternas mälestusküünal.

ET

EI UNUSTATAKS

Kalmu renoveerimistööde ja kalmusamba toetuseks laekus 3080 eurot. Kalmusamba kõrgus koos alusega on 95 cm ja laius 60 cm, esiküljel on Põhjakotkas, lahkunu olulised tiitlid, nimi ning sünni- ja surmaaeg. Samba teisel küljel on lihtne, kuid kõnekas ja meile kõigile tuttav laul „Mu isamaa armas“. Kalmul on äärised, üks tellimusel valmistatud lillevaas, kaunis

üLO KAVANDATUD LIpp JA

MALEVKONNA AJALOOLINE LIpp

Hiiumaa malevkonna taastamise ajal ei olnud ajaloolise lipu kohta andmeid, mistõttu lasti Tallinnas valmistada uus ning kingiti see malevkonnale 1993. aasta 23. juunil.

Siinkirjutaja juhtus tänu tänapäevastele võimalustele nägema fotot, mis näitas meile kätte Kaitseliidu Lääne maleva Hiiumaa malevkonna ajaloolise lipu kavandi ja selle kinnitamise kuupäeva. Selle väikese foto põhjal läks liikuma suur algatus. Kõik päädis sellega, et annetuste toel sai malevkond endale tagasi ajaloolise lipu, selle mis 1941. aastal teadmata teed läks. Suursugune sündmus leidis aset 2. oktoobril 2022 Kärdla spordikeskuses, kus osales palju liikmeid, päevakohase kontserdi andis ansambel Untsakad ja päev jätkus malevkonna kodus Kärdlas.

On siiralt kahju, et arhiivist selle kõige kohta sedavõrd hilja teada sain ja Ülo sellest teadmisest sootuks ilma jäi. Kuid selle üle, et malevkond sai endale ajalooliselt õige lipu ja Ülo kavandatud lipp seisab nüüd malevkonnas aukohal, tunneb ilmselgelt uhkust ka Ülo pilvepiiril.

kalmulatern ning kalmusamba ees alus ka mälestuskimbu või -seade tarvis. Kalm on kaetud peenkillustikuga, mis on epoksiidiga kinnitatud, et edaspidi oleks lihtsam hooldada. Kalmutähisel seisab ka lahkunu isa nimi, sest Ülo on maetud tema kõrvale.

Kalmusamba ja kalmu kavandas Heiki Magnus, kes oli Ülo soovil ka tema matusetalituse korraldustoimkonna juht. Ja ettevõtmise korraldustoimkond oli sama, kes korraldas kuus aastat varem Ülo matusetalituse. See andis algusest peale kindlust. Kui Sveta helistas, et võtame asja ette, oli siinkir-

jutaja koheselt meeskonnas. Kohtumisel Käinas, kus osalesid ka Hiiumaa valla esindajad, vallavanem, nõunik ja kalmistuvaht, said kõik vajalikud üksikasjad ja tingimused kooskõlastatud.

Janek. Küllap mõni teinegi on vahel rohulible või kaks ehk ära tõmmanud, kuid jah … Ja ega kalmul midagi lõpe! Ikka käime ja hoiame silma peal.

Aega kulus ligemale kuus aastat, küllap olid sellel ka omad põhjused. Lähedastega sai lõpuks teema läbi räägitud ja alata võis toimingutega, mis kõigi toetajate toel viisid suursuguse sündmuseni.

Ülo kalmul on seni silma peal hoidnud ja seda korrastanud sisuliselt Sveta ja

Korraldustoimkonnal on üks ja ainus soov. Meie selle mõtte algatasime, kalmu kujundasime ja korrastasime, lubage see meil nüüd ka sellisena säilitada.

16. detsembril möödus Ülo surmast kuus aastat. Korraldustoimkonna kutsel kogunes sellelgi päeval tema kalmule ühispärja asetamise talitusele inimesi, kes pole teda unustanud.

Tänu toetajatele on Eestimaal olemas üks vääriline paik ja korraldustoimkond on siiralt tänulik kõigile, kes algatusele panusega vastasid. Tean, et teie hulgas oli ka neid, kes kuulsid Ülo nime esimest korda.

Lõppenud aastal möödus Kaitseliidu Hiiumaa malevkonna loomisest sada aastat ja need, kes panustasid hea tahte projekti, tegid kingituse ka malevkonnale.

Läks aega ligi kuus aastat ja kamraad sai väärika kalmu. Küllap oligi nii, et aeg ootas oma!

VEIDI KA AJALOOST

Hiiumaa malevkond taastati Ülo eestvedamisel mais 1992 ning kuni 31. maini 2023 kuulus malevkond Lääne maleva koosseisu. Vastavalt malevkonna üldkogu ja Saaremaa maleva esindajatekogu otsustele ning Kaitseliidu ülema käskkirjale on Hiiumaa malevkond 1. juunist 2023 Saaremaa maleva koosseisus.

Väljavõte ajalehes Hiiumaa 19. mail 1992 ilmunud artiklist:

Kaitseliidu rühm moodustatud

Laupäeval tuldi Käinas kokku, taastamaks Kaitseliidu liikumist Hiiumaal. Kaitseliidu Käina rühma tuli moodustama üle kahekümne inimese, nende hulgas mitmeid noori mehi. Tallinnast peastaabist viibis koosolekul ja tutvustas Kaitseliidu eesmärke Andrus Noorhani.

Neli tundi kestnud koosolekul kõneldi sellest, et tööle peab rakendama Naiskodukaitse ja Mere-Kaitseliidu, mis Eesti Vabariigi päevil samuti tegutsesid.

Käina rühma komandöriks (pealikuks) valiti Ülo Tuisk.

Hiiumaa Kaitseliidu malevkond tegutseb alates 14. maist 1992.

Väljavõte ajalehes Hiiumaa 26. juunil 1993 ilmunud artiklist:

Kaitseliidu paraad

Võidupüha keskpäeval rivistas end Kärdla Keskväljakule üles Hiiumaa Kaitseliit. Laigulistes mundrites kaitseliitlased olid koondunud püsside alla, tähistamaks Võnnu lahingu aastapäeva.

Vabatahtlikud relvavennad võtsid vastu oma lipu, sümboli, mis neid ühendab ja võitluses võidule peab viima. Uue lipu õnnistas sisse kaitseliitlaste auliige Guido Reinvalla.

Hiiumaa malevkonna pealikule Ülo Tuisule anti kätte Kaitseliidu Valgerist. Pidupäevakõne ja tervitustega esines Soome reservohvitseride klubi liige Osmo Meilahti, kelle vanemad pärit Hiiumaalt.

Ülo Tuisu tervitus ajalehes Hiiumaa 22. veebruaril 2003:

Kümme aastat

24. veebruaril 2003 möödub 10 aastat esimesest pidulikust Kaitseliidu vande andmisest Kärdla Keskväljakul. Aeg on möödunud ja Kaitseliidu Hiiumaa malevkond on pidanud juba mitmeid aastapäevi ning pidulikke sündmusi.

Kõige eredamalt on jäänud meelde aga just see päev. Ei olnud meil endal veel malevkonna lippugi. See lasti valmistada Tallinnas ja kingiti meile 23. juunil 1993. aastal.

Sealsamas Kärdla Keskväljakul toimus ka lipu õnnistamine pastor-emeeritus Gustav Reinvalla poolt. Reinvalla oli siis juba kinnitatud malevkonna kaplaniks.

Hiiumaa malevkond oli üldse esimene Kaitseliidu malevkond, kellel oli vaimulik.

Alguses mõned teiste malevate pealikud panid pahaks ning pidin võtma vastu mõru pilli. Saime hakkama... Nüüd on aga saanud meie malevkonnast Läänemaa maleva osa. Loodan, et aeg annab arutust ja saame veel iseseisvaks Hiiu maakonna eksterritoriaalseks malevkonnaks.

Selle saavutamiseks soovin Teile järgneval kümnendil jaksu ja jõudu. Näidake ennast ikka Hiiumaa rahvale ning viige järgmine pidulik vandeandmine läbi samal meie saare pealinna keskväljakul. Seda oleks tore vaadata.

Soovin malevkonnale, Teie juhtidele head tervist ja vastupidavust. Palju õnne Teile Eesti Vabariigi 85. aastapäeval!

LÕUNA-KOREA TUUMADRAAMA „GREEN LIGHT, RED LIGHT“

Märkimisväärne osa maailma inimestest tajub tänapäevast Lõuna-Koread K-draamade ja K-popi või kõrgtehnoloogiliste toodete kaudu, mis on aidanud kujundada riigile pehme, innovaatilise ja positiivse kuvandi. Ent ärgem laskem end eksitada.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskuse juht

Lõuna-Koreal on märkimisväärne 19 reaktoriga tsiviiltuumaprogramm, mis on hoidnud ka tuumarelva „keelatud ukse“ avatuna: sel on olemas teadustehniline taristu, mis on suuteline katma kogu tuumamaterjali käitlemistsükli, ning tuumaeksperdid, kes on vihjanud, et „kui otsustame seista omil jalgel ja koondame oma ressursid, suudame kuue kuuga tuumarelva valmis ehitada.“1

Tegelik ajakulu võib olla rohkem kui kuus kuud, eriti juhul, kui eesmärk on arendada ja kasutusvalmis relv, ent me ei tohiks alahinnata Seouli suutlikkust ja tahet vajaduse korral väheste takistustega tuumarelv välja arendada.

2025. aasta novembris kogunes Seoulis väike ring endisi Lõuna-Korea kindraleid, tuumainsenere ja tsiviilkaitseteadlasi. Nende kohal rippus Korea tuumajulgeoleku projekti (한국의 핵 안보 프로젝트) loosung. Paberil mõjub see nagu tavapärane heidutusdoktriinide audit, kuid seekord on õhus varasemast tõsisem kaalutlus.

See, mis algas valitsuse tellitud uuringuna, kujunes tasapisi millekski muuks: sellise riigi manifestiks, mis püüab läbi mõelda, mida ellujäämine päriselt tähendab, kui tuleb üha enam loota iseendale. See ei ole ideoloogiline ega efekti taotlev käik, vaid kasvab välja vaiksemast usust ja veendumusest, et kui piisava põhjalikkuse ja paindlikkusega ette mõelda, võib ehk hoida ära põhjast kuklasse hingava sunniviisilise taasühendamise katastroofi.

See on eessõna loole, kuidas seni rahumeelsena püsinud aatom leiab tee ka Lõuna-Korea kriisijuhtimisse, seejuures kiiremini, kui arvame, ja vastu eeldust, et demokraatlik riik ei söanda minna tülli ÜRO Julgeolekunõukoguga.

KUI VIHMAVARI LEKIB

ProjektiA kaks esimest publikatsiooni „Põhjendatus ja elluviimisstrateegia“ (당위성과 추진 전략) ning „Rahvusvahelise üldsuse veenmine ja parteideülene koostöö“ (국제사회 설득과 초당 적 협력) ilmusid möödunud aasta suvel ja tähistavad peent nihet.2

Näiteks esitab esimene publikatsioon valusaid küsimusi ja järeldusi, mis mõjuvad ühtaegu tehniliselt ja eksistentsiaalselt – nii küsitakse esimeses peatükis: „Kas Põhja-Korea oleks tõesti võimetu oma tuumarelvi kasutama?“ ja neljandas peatükis tõdetakse, et „Laiendatud heidutus kuulub nüüd minevikku — strateegiline „müüt“, mida pigem korratakse kui usutakse“. Arutelud ja tõdemused on konkreetsed ja karmid – kui Pyongyang aina arendab oma ründevõimet, siis Seouli kaitsekontseptsioon tugineb suuresti ennetuslöögi teooriatele, mis võivad laguneda juba nulltunnil, kui midagi läheb valesti.

Sõnastused on küll teravad, kuid mitte hoolimatud, sest kirjeldavad LõunaKoreas kasvavat rahutust ja debatti oma peamise liitlassuhte üle, millest ei kiirga enam sooja psühholoogilist kindlustunnet.

Seetõttu pole üllatav, et Seoul ei käsitle Ameerika tuumavihmavarju enam püsivana, vaid tajub seda nagu lepingut, mida tuleb hoida ja hooldada, vajadusel kohandada ja kui tarvis, siis ka uuesti läbi rääkida.

Washingtonile, mis on seni harjunud eeldama, et tema lubadused räägivad enda eest, võib see paista pelgalt sõnamänguna ja võib-olla ongi, ent sõnastusel on tagajärjed, sest ka väikesed ümbertõlgendused kipuvad ajapikku endale hambaid kasvatama.

See mõtteviisi nihe on osalt seotud ka Trumpi fenomeniga, mis on 21. sajandi alguse välispoliitikat ulatuslikult mõjutanud, kuid peamiselt tuleneb uus mõtteviis siiski Põhja-Korea enda käitumisest, mis on järjekindlalt ajanud kahe tee strateegiat: arendada vahendeid, millega annulleerida USA tuumavihmavari, ja luua taktikalise tuumasõja võimed minimaalselt IdaAasia regioonis, eelkõige Lõuna-Korea vastu.B

TUUMAKAHTLUSE VARJUS

Tegelikult on Lõuna-Korea aastakümnete jooksul eri etappides, kord aktiivsemalt, kord passiivsemalt, püüdnud oma tuumarelvaprogrammiga edasi liikuda. Eeskätt võis seda märgata sõja-

väelise diktaatori Park Chung-hee ajal ning mitte üksnes energiajulgeoleku, vaid ka riikliku julgeoleku kaalutlustel.

Näiteks püüti aastatel 1968–1975 hankida nii kasutatud tuumakütusest plutooniumi ümbertöötlemise võimet (ümbertöötlustehast) kui ka keskmaarakette3 või veel 2000. aastal uraani rikastada, ent aastatel 1979–1981 viidi läbi uraani keemilist rikastamist, 1982. aastal eraldati väikeses koguses plutooniumi ja aastatel 1983–1987 valmistati vaesestatud uraanist laskemoona.4

Seejuures näevad vähemalt LõunaKorea tuumanatsionalistid siiani tuumarelva ja -kütuse ümbertöötlemise võimet nii riigi energia- kui ka julgeolekupoliitika olulise osana,5 ent seni veel ilma relvata.

Siinkohal on oluline mainida, et hoolimata riigi märkimisväärsetest ressurssidest oli varasem tuumaprogramm (koodnimega „Projekt 800“) pigem väikesemahuline ja koosnes mitmest alaetapist, nagu näiteks „Projekt 890“ (eesmärgiga töötada välja lõhkepea disain), mis kõik üksteisest sõltusid.

Siiski toimetas sellega vaid käputäis teadlasi ja insenere ning sel puudus kõrge prioriteetsus6, pigem oli see potentsiaalne jokker tagataskus, kindlustamaks end selliste kriisistsenaariumite puhuks, kus on vaja istuda läbirääkimistelaua taha tugevate kaartidega, näiteks kui Ameerika Ühendriigid peaksid tulevikus oma julgeolekukohustusi „optimeerima“.7

Siinkohal on oluline esile tuua sedagi, et kui Põhja-Korea oli 1990. aastatel teadlik Lõuna uraanirikastamisega seotud uurimistegevusest (ning Põhja luurevõimet Lõunas ei tohiks kunagi alahinnata),4 siis võisid Lõuna tegevused omakorda motiveerida PõhjaKoread arendama rikastamisvõimet endalegi.

Kuid miks püüdis Lõuna-Korea üldse tuumarelva arendada? Põhjus peitub selles, et julgeolekukeskkond halvenes 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses märgatavalt. Aastatel 1968–1972 registreeriti Põhja-Koreaga

DMZ tsoonis 722 intsidenti ning tagalas 294 intsidenti. Lisaks järgnes üksteisele mitu Põhja-Koreaga seotud suurt vahejuhtumit: 1968. aasta katse rünnata presidendipaleed, samal aastal aset leidnud USS Pueblo intsident ja 1969. aastal USA mereväe luurelennuki EC-121 allatulistamine.

Kui tulla ajas lähemale, siis samamoodi on julgeolekuolukord demokraatlike riikide vaatenurgast halvenenud aastatel 2022–2026 ning Põhja-Korea järjest kiirenev moderniseerumine hakkab peagi ületama ka seni tehnoloogilise ülekaalu najal toiminud Lõuna-Korea konventsionaalset relvastust.

On äärmiselt ekslik mõelda, et 2026. aastal on Põhja-Korea Rahvaarmee (조선인민군) endiselt eelmise sajandi jäänuk, mis ei suuda õppida ega lahinguväljal edu saavutada olukorras, kus Ukraina sõjatandri kogemused tuuakse koju ja kaasaegne relvastus jõuab üha enam masstootmisse. Seejuures ei

pea relvastus üldse olema maailma tipptase. Piisab sellest, kui on vahendid töö kindla peale ära tegemiseks, veel parem, kui neid on kogustes, mida kannatab ka kaasteelistele müüa (või vahetuskaubana pakkuda), mida samuti tehakse.

HOIAKUD MUUTUVAD

Kui Ühendriigid 1991. aastal Korea poolsaarelt kõik oma tuumarelvad välja viisid, toetas kümnendi lõpus vaid väike vähemus lõunakorealasi riigi püüdlusi tuumakütust ümber töödelda.

Siiski kutsus osa avalikkust ka tollal valitsust üles tuumarelva hankima, ajendiks piirikokkupõrked põhjanaabriga.8

Seevastu 2017. aasta piirikriisi eskaleerudes ning kasvava mure taustal, et USA võib Põhja-Korea rünnaku korral Lõuna-Koread kaitstes kõhelda – kartes provotseerida raketirünnakut Ameerika

Ühendriikide enda vastu –, pöördus avalik arvamus jõuliselt Lõuna-Korea tuumaprogrammi kasuks: küsitluste järgi toetas 60% lõunakorealastest tuumarelvade omandamist.9

2023. aasta küsitlus näitas sedagi, et üle 76% lõunakorealastest toetab tuumarelvade iseseisvat (omaenda) arendamist.10

Aasta hiljem tõi uuring esile olulise nüansi, kui küsimusele „Kas te arvate, et Ameerika Ühendriigid kasutaksid Korea poolsaarel eriolukorra korral oma tuumaheidutust ka siis, kui see tooks kaasa riski, et rünnatakse USAd?“ vastas 60,8% „ei“. Kuigi uuringu raportis märgitakse, et see ei pruugi tingimata viidata usalduse vähenemisele USA suhtes, vaid kajastab pigem PõhjaKorea arenenud tuumarelvaprogramme ja laienenud provokatiivset hoiakut, on see siiski oluline indikaator: nende inimeste osakaal, kes toetavad tuumapüüdlusi, on kanda kinnitanud vähe-

malt suurusjärgus stabiilsed „kuusseitse“ inimest kümnest.

Seda toetab kaks peamist arusaama: Põhja-Korea on de facto tuumariik, mis ei loobu aatomist ilma sõjata, mis tooks kaasa režiimi hävingu, ning teiseks peljatakse, et Ühendriikide 47. president võib oluliselt vähendada või isegi riigist välja viia USA liitlasvägesid, mis on Korea sõja lõpust saadik aidanud seal põhjapoolset lämmatavat vabastamist heidutavalt tõrjuda.

GREEN LIGHT

Kuigi praegu puuduvad märgid, et Lõuna-Korea valitsus kaaluks ametlikult tuumarelvade arendamist, on märgilise tähtsusega nii asjaolu, et lõunakorealased seda laialdaselt toetavad, kui ka kaks eespool mainitud, vaid korea keeles ilmunud köidet, mis näitavad, kuidas Seoul heidutust mitteametlikult ümber defineerib ning kompab Ameerika tuumatagatiste ja USA võimaliku reageerimise piire.

Nagu Jaapanil, nii on ka Lõuna-Koreal olemas tuumarelva loomiseks vajalikud toorained, tehnoloogia ja ressursid. Varem on näidatud, et LõunaKorea suudab rikastada uraani kuni 77% tasemeni; kuigi see tase ei ole eriti sobiv võimsate tuumarelvade jaoks, osutab see siiski, et Lõuna-Koreal on potentsiaal toota relvakõlblikku, veelgi kõrgemalt rikastatud uraani ning seega ka tuumarelvi.

Kuigi Lõuna-Koreal ei olnud varem mandritevahelisi ballistilisi rakette, oli tal olemas lai valik ballistilisi lühi- ja keskmaarakette. 21. mail 2021 tühistati Lõuna-Koreas aastakümneid kehtinud ballistiliste rakettide tegevusulatuse juhised, mis võimaldas riigil arendada ja omada mistahes tüüpi rakette, sealhulgas mandritevahelisi ballistilisi rakette (ICBM) ja täiustatud allveelaevalt lastavaid ballistilisi rakette (SLBM).11

Seega teatas Lõuna-Korea juba 2022. aastal, et on välja arendanud allvee-

laevalt lastavad ballistilised raketid (nt Hyunmoo-4-4). Oluline on seejuures märkida, et Lõuna-Korea on ainus riik, kellel on SLBM-id, kuid ei ole tuumarelva.12

Poliitilisel tasandil on samuti tehtud esimesi samme: eriti 2023. aasta veebruaris ja märtsis, kui Rahvavõimu Partei (국민의힘) juht Chung Jin-suk ütles, et Lõuna-Koreal võib tuumarelvi vaja olla, ning Seouli linnapea Oh Se-hoon kutsus üles riigile neid hankima.13

2025. aastal kinnitas üks Lõuna-Korea salastusastmest vabastatud dokument, et Venemaa on Nõukogude Liidult pärandunud võla tasaarveldamiseks pakkunud riigile tuumaprogrammidega seotud koostööd. Nimelt pakkus Venemaa 1992. aastal edasijõudnud tuumatehnoloogiat, sh tuumajaamade eluiga pikendavaid lahendusi.14

1994. aastal pakkus Venemaa veel lisaks 50 tonni kõrgelt rikastatud

uraani, mis pärines Ukraina tuumalõhkepeadest, ning lisaks 150 tonni madalalt rikastatud uraani aastas kümne aasta jooksul.15

Mõned nimetaksid seda kõike juhuste jadaks: juhtumisi kohtunud diplomaadid võisid kogemata kiruda üleliigse tuumakütuse ülalpidamiskulusid, mille kuulmine võis teistel silmad särama panna. Mõned juhused on kapriissed, nad ilmuvad sinna, kus on nõudlus, kontaktid ja strateegiline võimalus.

AATOMI TÄHETUND

Ka eestlasi võiks lõputult küsitleda selle kohta, kas peetakse vajalikuks tuumarelva omandamist, ning usutavasti ei üllataks vastus kedagi peale Moskva, kus oldaks sellisest soovist iseenesestmõistetavalt sügavalt solvunud ja šokeeritud.

See soov ei teki aga kuskil tühjusest ning kindel on ka see, et see naaseb alati, kui ümbruskond muutub eksis-

MÄRKUSED

tentsiaalselt ohtlikuks ja tagatised on „kindlad nagu Budapesti memorandum“.

Ja kui huvi on piisavalt tugev, leidub maailmas peaaegu alati ka murele lahenduse pakkujaid. Huvi aatomi vastu ja toetus sellele on aga tähtsusetud, kui puudub võime seda käidelda, ja loosungeid eristabki reaalsest poliitikast see, kas tegemist on unistuse või võimalusega.

See on põhimõtteline küsimus, mis ei puuduta ainult Korea poolsaart, vaid kummitab ka Euroopas, rohkem ida- ja põhjapoolsemas piirkonnas, kus mõni rahvas on tehnoloogiliselt ja tööstuslikult suuteline pikemas ajaraamis, ent kõike mängu pannes Koread matkima, sest nende jaoks pole julgeolek ammu enam abstraktne arutelu, vaid päriselus mängitav „Squid Game“, kus kõik teavad, mis juhtub, kui punase tule ajal liigutades tekib kasvõi üks vääratus.

A Projekti eesmärk on 2026. aasta esimese poolaasta lõpuks avaldada neli publikatsiooni, mille autoritena osaleb ligikaudu 50 eksperti Lõuna-Koreast ja välismaalt. Kaasautoriteks on praegused ja endised akadeemikud, mõttekojad, endised diplomaadid, erukindralid ja -admiralid, valitsusametnikud ja teised kõrged ametnikud, kes esindavad eri valdkondi, nagu rahvusvahelised suhted, rahvusvaheline õigus, piirkonnauuringud (Põhja-Korea, Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan, Venemaa, Lähis-Ida jne), sõjauuringud, tuumatehnoloogia ning kaitse- ja julgeoleku-uuringud. Projekt loob laiema põhjuse-tagajärje raamistiku, mis võimaldab tulevastel valitsustel rakendada tuumarelvastumist sammsammult, nii et see ei kurnaks majandust ega šokeeriks liialt maailma üldsust, kui ühel päeval tuleb maavärinana kõlav lakooniline teade selle kohta, et Lõuna-Korea sõna ja tegu julgestab aatom.

B Põhja-Korea režiimi eesmärk on igal juhul enda säilitamine ja puutumatus, tuumarelvad teenivad seda eeskätt heidutusena: need tõstavad välise sekkumise hinda ja annavad Pyongyangile suure manööverdamisruumi. Samas ei tähenda ellujäämisloogika, et agressioon oleks välistatud, sest kui tingimused muutuvad soodsaks (nt maailmasõja keeris) ja Lõuna-Korea jääb üksi, pakub see Põhja-Koreale ideaalse võimaluse taas kord proovida „vabastamist“ ja sel korral on neil kahjuks käes tugevamad kaardid. Seetõttu ei tasu end hetkekski uinutada mõttega, et Pyongyangi ambitsioonid piirduvad vaid status quo säilitamisega.

ALLIKAD:

1 Whyte, L. & Keck, Z., 2017. Can South Korea Build a Nuclear Bomb in 6 Months? The National Interest, 23.09.2017. Leitav: https://nationalinterest.org/blog/buzz/can-south-korea-build-nuclear-bomb-6-months-22437

2 Jang, H.-W., 2025. 한국핵안보전략포럼 ‘한국의 핵안보 프로젝트’ 1·2권 출간 [Korea Nuclear Security Strategy Forum publishes Vols. 1–2 of “The Korean Nuclear Security Project”]. Skyedaily, 10.08.2025. Leitav: https://www.skyedaily.com/ news/news_view.html?ID=281875

3 Hayes, P., 1991. Pacific Powderkeg, American Nuclear Dilemmas in Korea. Lexington Books, pp. 199–208.

4 Kang, J., Hayes, P., Bin, L., Suzuki, T., & Tanter, R., 2005. South Korea’s nuclear surprise. Bulletin of the Atomic Scientists 61(1), pp. 40–49.

5 Lim, E., 2019. South Korea’s Nuclear Dilemmas. Journal for Peace and Nuclear Disarmament, 2(1), pp. 297–318.

6 Reardon, R. J., 2025. Civilian nuclear technology transfers as nonproliferation leverage: a reexamination of South Korea’s nuclear-weapons program. The Nonproliferation Review, pp. 1–23.

7 Cha, V. D., 1999. Alignment despite Antagonism: The United States–Korea–Japan Security Triangle. Stanford, CA: Stanford University Press, pp. 123–125.

8 Mack, A. 1997. Potential, not proliferation: Northeast Asia has several nuclear-capable countries, but only China has built weapons. Bulletin of the Atomic Scientists, 10.01.1997. Leitav: https://web.archive.org/web/20160110200231/ https:/www.highbeam.com/doc/1G1-19580892.html

9 Sanger, D. E., Choe, S. & Rich, M., 2017. North Korea Rouses Neighbors to Reconsider Nuclear Weapons. New York Times, 28.10.2017. Leitav: https://www.nytimes.com/2017/10/28/world/asia/north-korea-nuclear-weapons-japansouth-korea.html

10 Jung, M., 2023. Over 76% of South Koreans support development of nuclear weapons. The Korean Times, 30.01.2023. Leitav: https://www.koreatimes.co.kr/southkorea/defense/20230130/over-76-of-south-koreans-support-developmentof-nuclear-weapons

11 Seok-min, O. 2021. (News Focus) Lifting of U.S. missile restrictions signifies Seoul's missile sovereignty, Washington's China strategy: Experts. Yonhap News Agency, 21.05.2021. Leitav: https://en.yna.co.kr/view/AEN20210522003900325

12 Sang-Hun, C., 2023. In a First, South Korea Declares Nuclear Weapons a Policy Option. The New York Times, 12.01.2023. Leitav: https://www.nytimes.com/2023/01/12/world/asia/south-korea-nuclear-weapons.html

13 Shin, H., 2023. Exclusive: Seoul mayor calls for South Korean nuclear weapons to counter threat from North. Reuters 13.03.2023. Leitav: https://www.reuters.com/world/asia-pacific/seoul-mayor-calls-south-korean-nuclear-weaponscounter-threat-north-2023-03-13/

14 노, 민호., 2025. 러시아, 韓에 우크라 핵탄두서 추출 고농축 우라늄 50톤 판매 제의 [Russia offers to sell South Korea 50 tons of highly enriched uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads]. 파이낸셜뉴스, 28.03.2025. Leitav: https:// www.fnnews.com/news/202503280901096989

15 서, 주희., 2025. 러시아, 30년 전 韓에 우크라 핵탄두서 추출된 우라늄 판매 제안 [Russia offered to sell uranium extracted from Ukrainian nuclear warheads to South Korea 30 years ago]. 채널A, 28.03.2025. Leitav: https://ichannela. com/news/main/news_detailPage.do?publishId=000000465783

DROONIDE AJASTU NÕUAB UUT

SÕJApüSSI

Taktikalised droonid, mida kasutatakse kas luure- ja sihtimissüsteemidena või relvastatud ründedroonidena, on rindel muutunud üha suuremaks ohuks. Tulevikku vaadates on lahingupüsside uueks missiooniks saamas mehitamata õhu- maismaa- ja veesõidukite tõrje. Suure tõenäosusega toob see kaasa haavlipüsside edasiarenduse.

Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL, vabatahtlik autor

Haavlipüssi eelisteks on, et see võimaldab välja lasta korraga palju lendkehi, mis laiali hajudes suurendavad tabamistõenäosust, ning see ei vaja täpset sihtimist, vaid tihti piisab vaid sihtmärgile suunamisest. Seetõttu on vastase kahjutuks tegemise protsess kiirem.

Suuremate haavlitega lastes on tüüpilise jahipüssi efektiivne laskekaugus umbes 30 meetrit ja kuuliga lastes tabab sihtmärki 100 m pealt. Tänapäevaste lahendustega on suudetud haavlilaengu efektiivsust pikendada juba 50 kuni 100 m kaugusele ja alakaliibriliste kuulidega lastes kuni 250 m distantsile.

Vaadates kiirelt liikuvaid ja osavalt manööverdavaid droone, on selge, et tavapärase kaheraudsega ei ole siin suurt midagi ära teha. Vaja on saavutada suurem laskekaugus ja -kiirus ning parem tabamistäpsus.

MILLINE PEAB OLEMA TÄNAPÄEVANE SÕJAPÜSS?

Siinkohal ei saa me rääkida ainult püssist, vaid kogu süsteemist. Peame arvestama ka laskemoona ja koostööd sihtimisseadmetega, mis võimaldavad laskuril relva kiiret kasutuselevõttu, sihtmärgile suunamist, selle liikumisel eelise arvestamist ning ohu elimineerimist laskemoonaga, mis tagab õhumärkide vastase efektiivsuse 50–100 m ulatuses ühe või mitme lennuvahendi purustamiseks järjestikuste üksiklaskudega. Tundub lihtne, kuid kui minna tehniliste lahenduste juurde, et kuidas seda saavutada, kujuneb see parajaks katsumuseks.

Droonide laskmiseks mõeldud relvad on veel varases arengujärgus, sest nendega tõkestatav oht lahinguväljal on suurenenud alles loetud aastad tagasi. Puudulikud on ka militaarstandardid, mis määratleksid relva täpsuse ja vastupidavuse nõuded jm tehnilised näitajad. Pole kehtestatud NATO nõudeid kõnealuseks otstarbeks toodetavate relvade ja laskemoona ühildamiseks.

Tootja, kes suudab valmistada töökindla salvest laetava poolautomaatse haavlipadrunit laskva relva, on teinud ära suure arendustöö, sest see on hulga

keerulisem kui tavapärane iselaadiv vintpüss.

Kestakübara randiga padrunikestad ei ole padrunisalvedes kasutamiseks ideaalsed. Haavlipadrunid ei ole algselt loodud poolautomaatse relva jaoks ja tömp esiots ei lase relvalukul neid sujuvalt salvest padrunipessa suunata.

Samuti leidub väga erineva kestapikkuse, püssirohulaengu ja haavlimassiga padruneid, mis tekitavad lasu hetkel relvamehhanismidele erinevat survet, ja see osutub iselaadivate püsside puhul tihti piiranguks. Militaarrelval peab see kõik toimima ka ekstreemses keskkonnas.

TÖÖKINDLUS JA KASUTUSLIHTSUS

Relva kaal ei tohiks olla märkimisväärselt suurem kui 7,62 mm kaliibriga sõjapüssil, nagu AK-4, R-20 L või M14. Eesmärk on, et laskur jõuaks käest lastes relva suunata ja hoida stabiilselt õhusihtmärgil. Seda on võimalik saavutada kergete materjalide kasutamise ja tehniliste lahendustega.

Droonipüssi hoovad ja nupud peaksid asetsema võimalikult tavalise lahingurelva sarnaselt. Kui me kasutame R-20 automaate, siis peab ka droonipüssil olema samasugune ülesehitus, et tagada treenitud ohutusvõtted, võimaldada kiiret relva kasutamise ümberõpet ja rakendada kriitilistes situatsioonides lihasmällu talletatud drille.

Tahaksin esile tuua R-20 olulise erinevuse võrreldes enamiku tavapäraste AR15/M16 tüüpi relvadega, millel on suur mõju ohutusele. R-20 võimaldab padruni turvaliselt rauda laadida ka kaitseriivistatult, sellal kui teistel relvadel tuleb relv esmalt vinnastada/ laadida ja alles siis on võimalik kaitseriivistada.

Relvaraud peab olema kaitstud kuumakattega, mis kaitseb laskurit laesääre piirkonnas põletuste eest. Kui jahirelval ei ole see eriti oluline, sest lasketempo on väike, siis lahingurelva juures võib see intensiivses tulevahetuses osutuda ülioluliseks. Sellist tüüpi alumiiniumist M-LOK kinnitusavadega laesäär, nagu on automaadil R-20, ei kaitse ainult kuuma eest, vaid aitab

relvarauas laskmise käigus tekkinud kuumust eemaldada, käitudes jahutusradiaatorina.

Relva pära pikkus peab olema reguleeritav, tavaliselt 4–6 astmega, et sobida kõigile laskuritele. Näiteks fikseeritud päraga automaadiga AK-4 on nii lühematel kui ka pikkadel laskuritel ilmvõimatu saavutada korrektset laskeasendit ja sihikupilti.

Relv peab omama NATO/Picatinny sihikuliiste ja M-LOK lisaseadmete kinnitusavasid. AR-platvormi modulaarsus toob lisatarvikute kasutusvõimaluse üle ka haavlipüssidele, võimaldades optika, relvalampide, käepidemete ja teiste lisaseadmete hõlpsat paigaldamist, mis traditsioonilise haavlipüssi puhul nõuaks eritellimusel tööd.

Peame arvestama, et teaduse ja tehnika areng toob iga aastaga juurde sihtimisseadmeid, mis suurendavad tabamistäpsust ja kiirust ning võimaldavad näha pimedal ajal. Kui püss ise ostetakse vähemalt kümneks aastaks kasutamiseks, siis lisaseadmete kinnitusvõimalused tagavad tulevikus uuenduste võimaluse.

MITMEOTSTARBELISUS

Sõdade kogemused näitavad, et sõdurid ei kanna kaasas mitut relva. Tihti langeb valik sellele, mis on parim käesoleva ohu vastu, ning automaat vahetatakse näiteks haavlipüssi vastu. Seetõttu on sõdurile parim lahendus mitmeotstarbeline droonipüss, mis on võimeline katma ka teisi ülesandeid. Selleks peaks lisaks õhutõrjevõimele lahti kirjutatama ka relva mõju maismaatehnika ning isikkoosseisu vastu, et tabada maa-ala- ja punktsihtmärke.

Sihtimisseadmed peavad võimaldama kiiret sihtimist, lubades laskuril keskenduda eelkõige märklauale. Seega võivad tavalised diopter- või sälgu ja kirbuga sihikud, mis piiravad vaatevälja ja on loodud eelkõige maismaa sihtmärkide jaoks, jääda vaid tagavarasihikuteks.

Droonipüssi põhisihikuks on sobilik kas mehaaniline sihtimisliiniga või reflekssihik, kus sihikurist on projitseeritud kaugusesse ning laskur saab

Jaanuari esimestel talvepäevadel Kaitseliidu Männiku lasketiirus toimunud SRA TaReLa (Tallinna Reservväelaste Laskespordiklubi) treeningupäeval oli huvilistel võimalik katsuda ja kasutada SRA jaoks sobilikke relvi, nagu püstolid, püssid, täpsusrelvad ja droonipüssid, ning nende laskemoona

keskenduda ja fookustada oma nägemisteravuse taevas paistvale väikesele objektile.

Droonilaskmiseks ei sobi ka igasugune punatäppsihk, sest tavaline täpp sihikuristil katab kauguses oleva väikese drooni täielikult ja laskur ei saa ühtlase taeva taustal oma sihtimises kindel olla. Droonipüssil peaks olema ümberlülitatav ringi ja täpiga sihikurist, kus ring kujutab haavlipilve hajumisraadiust ja võimaldab liikuval sihtmärgil eelist määrata ning täpp lülitatakse sisse näiteks kuuliga punktsihtmärkide laskmisel.

Suur areng on toimunud soojussihikute kasutuses, mis suurendavad

laskuri võimet avastada, tuvastada ja identifitseerida sihtmärke kaugemalt ning piiratud nähtavusega ajal. On loodud ka „tarku“ sihikud, mis teevad sihtimispunkti valiku kasutaja eest ära. Neid on esialgu veel vähe ja hinnad on kõrgemad kui püssil endal, kuid mõne aasta pärast ei pruugi see enam nii olla.

Üheks selliseks droonisihikuks on Smart Shooter SMASH. Relvale paigaldatuna kasutab see täiustatud tehisintellektil põhinevat masinnägemist, et aidata laskuril täpsemalt sihtida. Ballistilise andmetöötluse võimega arvuti suudab täpselt ära tunda, jälgida ja tulistada nii mehitamata õhusõidukeid kui ka

maapealseid sihtmärke. Süsteem on võimeline liikuvale sihtmärgile lukustuma, analüüsima selle kiirust ja keskkonnatingimusi (kaugus, tuul, niiskus) ning hindama, millal ja kuidas laskja tulistatav laeng sihtmärki tabab. Kui arvuti tuvastab 95protsendise tabamustõenäosuse, saadab see laskjale signaali, märkides sihtimispunkti sihiku ekraanil punase ristiga, et võimaldada täpset lasku.

Mitmeotstarbelisus võimaldab droonipüssi kasutada ka kui automaati, materjalivastast püssi ja uste avajat ning kui surmava jõu kasutamiseks alust ei ole, siis ka provokatsioonide mahasurumiseks. See eeldab mitmekesiste kasutusomadustega relva,

SILVER JAANSON

lisaseadmete, treeninguvahendite ja eriotstarbelise laskemoona soetamist.

HÄVITUSJÕUD JA LASKEKIIRUS

Relv peab olema poolautomaatse laadimissüsteemiga, mis tagab suure tulejõu, võimaldades laskuril kas ühte või mitut sihtmärki tulistada järjest kuni nende hävitamiseni.

Iselaadivad haavlipüssid jagunevad üldiselt inertsi ja püssirohugaasi toimel töötavateks. Inertsisüsteemiga poolautomaatsed relvad on tugeva vedru ja kõva tagasilöögiga, vajades kindlat õlaga toetamist, ning töötavad tõrgeteta ainult tugevajõuliste padrunitega.

Gaasikolvisüsteemiga relvad on hulga pehmema tagasilöögiga, sest lukk avatakse alles siis, kui rõhk vintrauas on langenud, ja luku tagasijooksu impulss on seeläbi väiksem. Seetõttu ongi militaarrelvad töökindluse tagamiseks tihti valmistatud gaasikolvisüsteemiga.

Võrreldes vintraudsete püssidega on haavlipüssides suhteliselt mada-

lad rõhud. Kui tavalise, 12 kaliibriga jahipüssipadruni laeng tekitab surve kuni 11 500 psi, siis vintpüssipadrunite rõhud jäävad vahemikku 50 000–65 000 psi. Sellest lähtudes peab sileraudse püssi gaasikolb olema tunduvalt suurem kui vintraudse relva oma.

Osal haavlipüssidel on see lahendatud oskuslikult – gaasikolb asetseb ümber relvaraua. See ei tee gaasisüsteemi mitte ainult kompaktsemaks, et mahtuda hästi kitsasse ruumi laesääre ja relvaraua vahel, vaid ka kergemaks, sest kasutab gaasikambri ühe seinana raua enda välispinda.

Väga tähtis on stabiilsus ehk kuidas on disainitud ümberlaadimine, mis mõjutab seda, kui palju relv lasu tõttu sihtimisjoonelt ära „hüppab“. Relva tagasilöök peab olema selline, et temaga oleks võimalik sooritada kiirelt järjestikuseid üksiklaske, ilma et relv liiguks sihtmärgilt ära sellisel määral, mis nõuab laskurilt pikemat aega sihtmärgi uuesti leidmiseks.

Ka siin leidub ehituslikke võimalusi, mis töötavad kerge püssi ja tugeva laengu korral. Näiteks suudmekompensaatorid, mis suunavad püssirohugaase selliselt, et püssi tagasijooksu vähendada.

R-20 automaadil on selleks kasutatud kahte lahendust, esiteks asuvad relvaraud, lukusüsteem ja pära samal joonel, mis tagab, et tagasilöök suundub otse laskuri õlga. Teiseks on R-20 tüüpi relvadel puhversüsteem, mis võimaldab stabiliseerida kaalult kerge relva tööd automaatsel või poolautomaatsel režiimil laskmisel.

Relval peab olema vahetatav padrunisalv, mis ei võimalda üksnes kiiret ümberlaadimist, vaid laskur saab ka kiiresti valida, millist tüüpi laskemoona erinevate sihtmärkide puhul kasutada. See lubab ka kinnitada relvale erineva mahuga padrunisalvi, muutes relva seeläbi ülesandele vastavalt paremini kasutatavaks.

Arvestades padrunite endi suurust, on relva kasutamisel otstarbekad salvemahud 5 padruniga rännakul, 10 padruniga manöövritel ja 20 padruniga trummelsalv kaitselahingutes. Need mahud tunduvad esmapilgul väikesed, eriti arvestades, et kaheksa haavlipüssipadrunit võtavad sama palju ruumi kui kolmkümmend 5,56 mm padrunit. Ent kui lugeda kokku kõik haavlid kaheksas padrunis, ja võrrelda seda 30 padruniga, millest igaühel on ainult üks kuul, siis tuleb haavlipüss lähivõitluses väljalastud lendkehade tuletiheduselt ülekaalukalt võitjaks.

Relv peab suutma töökindlalt lasta levinumaid 12/70 kuni 12/76 mm kestapikkusega laskemoona tüüpe. See nõue tagab valmiduse kasutada tsiviilmoona, kui militaarmoona varud on piiratud. Kõik padrunisalvest laetavad relvad ei pruugi võimaldada erineva pikkusega padrunite kasutamist.

Relval peab olema leegisummuti, mis vähendab suudmeleegi sähvatust. Lisaks laskuri maskeerimisele kaitseb leegisummuti võimaliku rauda sattuva lume ja pori eest, mis lastes võib rauasuudme kergesti purustada. Leegisummuti muudab turvalisemaks

purustamisel.

Relvaraua pikkuses on alati tehtud kompromisse: see peab tagama haavlite piisavalt hea tabamis- ja purustusvõime, kuid võimaldama ka manööverdamist sõidukites ja siseruumides. Enamlevinud militaarsete haavlipüsside relvarauad jäävad 45–50 cm vahemikku, kuid tõde peitub laskemoona ja relva koostöös. Pikem vintraud ei taga haavlipüssile alati parimat lahendust, sest laeng saab kiirenduse põhiliselt raua esimese 30 cm läbimisel ja haavlite suunamise maagia sünnib relvaraua suudmeosas.

VÄLJAÕPEGI VAJAB MUUTUST

Kuna väljaõppes võib droonide allalaskmine osutuda kulukaks, on otstarbekas võtta appi simulaatorid. Virtuaalreaalsuse matkijad võimaldavad sooritada tuhandeid laske erinevate stsenaariumitega ning pärast saada ka tagasisidet, kus tehti viga. Need 3D-tehismaailma loovad seadmed on tänapäeval niivõrd levinud, et nende jaoks ei ole vaja ehitada eraldi suurt kalli sisseseadega treeninguhalli, kus üksused ootavad järjekorras, et saaks kord aastas proovimas käia. Need peaksid olema iga väeosa sõdurikodus, kus ajateenijad saavad oma vabast

ajast laskeharjutusi läbi „mängida“ ja omavahel paremuses võistelda.

Näiteks Ukraina firma Atmaraksi loodud lihtne UAV treeninguseade koosneb keskmise võimekusega graafikakaardiga lauaarvutist, täissuuruses relvamudelist, virtuaalreaalsuse maskist ja wifi-ruuterist. Selle kasutamine näeb välja nagu arvutimäng koos lahingumüra, 3D-pildi ja reaalse relva kasutusvõtetega, mis on koostatud lahingukogemuste baasil.

Elektroonika ei võimalda aga kõike, nagu reaalse relva tagasilöök, praktiline relvakäsitluskogemus liikumisel ja tõrkedrillid, selleks on jätkuvalt vajalikud lahinglaskmised välitingimustes.

Võib ju käia tsiviiltiirudes jahitaldrikuid laskmas või riputada sihtmärgid nööriga droonide külge ning põmmutada neid, kuid alati tuleb mõelda logistikale: mis see maksab rahas ja sõiduajas ning kui kiiresti on võimalik treenida näiteks tervet kompaniid sõdureid.

Ka siin on olemas soodsad ja lihtsalt rakendatavad drooniimitaatorid, mida saaks kasutada enamikul laskeväljadel ja hallata üksuse enda varudes. Üks sellistest on treeninguseade Nordic Clays, mis välimuselt meenutab akutrelli, kuid võimaldab käest lastes

lennutada biolagunevaid „taldrikuid“ reguleeritava laskekaugusega 30 kuni 100 m. Kaasaskantav seade on teiste savitaldrikupildujatega võrreldes väiksem, kergem ja lihtsam kasutada. Sihtmärgid on õhemad ja kergemad kui jahilasketaldrikud, need on ainult 6 mm paksud, 11 cm läbimõõduga ning 25 g kaaluga ning neid mahub seljaskantavasse torusalve 50 tükki. Neid taldrikuid saab laskesektorist väljas oleva varje tagant lennutada isegi laskepositsiooni suunas, matkides selliselt droonirünnakut. Oma kerge kaalu tõttu ei tee need alla kukkudes laskurile viga.

Me oleme militaarsete sileraudsete püsside järgmise arenguetapi lävel. Uued ohud esitavad relvade omadustele täiendavaid nõudeid. Vastavalt kriitiliste võimelünkade tekkele suunatakse nende lahendamisse ressursse ja tehakse arendustööd nii meil kui mujal. Arvestades ründedroonide ohtu, peab väekaitse olema prioriteet, sest meie väikese riigi kaitsel on iga sõduri elu väärtus, mida pole võimalik asendada, nii nagu seda saab teha relvastuse ja tehnikaga. Seetõttu peab droonipüssist saama meie võitlevate üksuste relvastuse orgaaniline osa, mis tagab väekontingendi kaitse lahinguvälja viimastel meetritel.

RAKETTAHI –KUIDAS SEDA VALMISTADA?

„Kosmoses viibides on kainestav tunne mõista, et sinu ohutuse peab tagama riigihanke kõige odavam pakkumine,“ on öelnud Alan Shepard, esimene ameeriklane kosmoses.

Rakettahju ehitamine ei ole muidugi raketiteadus, ent odav on see küll.

Vaja läheb sõltuvalt konstruktsiooni eripärast kahte kuni kolme plekkpurki. Ühest ei saa. Sellest saab teistsuguse ahju. Millise, seda on Kaitse Kodu! juba varasematel aastatel kajastanud. Kes otsib, see leiab.

Siinkohal vaatame lähemalt, kuidas teha lihtsamat, kahe purgi rakettahju. Kui nüüd kosmoserakettide analoogiat kasutada, siis kolmest plekkpurgist rakettahi sarnaneb oma keerukuselt inimesed Kuule lennutanud Saturn V-le. Kahest purgist ehitatud ahi on aga pigem Mercury-Redstone 3, millega sõnameister Shepard oma ajalukku läinud kosmoselennu sooritas (väidetavalt kolm nädalat hiljem kui tema ametivend Juri Gagarin teiselt poolt raudset eesriiet). Ehk siis tunduvalt lihtsam, Kuu peale ei vii, aga tõestab, et põhimõte töötab.

MILLEKS RAKETTAHI?

Ent milline on siis rakettahju tööpõhimõte? Ahi on oma olemuselt L-kujuline. Selle ühest, horisontaalsest harust sisestatakse kütus ehk oksad, teises, vertikaalses, liiguvad kuumad põlemisgaasid ja leek kiiresti ülespoole.

Kui tuli süttib, kuumeneb vertikaalne osa kiiresti ning kuum õhk hakkab üles tõusma. See tekitab alarõhu, mis imeb söötetoru kaudu põlemiskambrisse värsket õhku ja uut kütust.

Mida kuumemaks ahi läheb, seda tugevamaks muutub tõmme. Leek ja

kuumad gaasid liiguvad suure kiirusega üles, tekitades iseloomuliku vuhiseva heli. See ongi raketiefekt, mille järgi ahi on nime saanud.

Erinevalt tavapärasest lõkkest ei laperda kuumust kandev leek tuule tugevusest ning suunast sõltuvalt laiali, vaid on sunnitud liikuma otse üles. Sama teema on põlemisega –see toimub piiratult, ühest otsast ning järk-järgult. See teeb ahju ökonoomseks ja stabiilseks – piisab peenikestest kuivadest okstest, et saada tugev ja ühtlane kuumus. Ideaalne olukorras, kus küttepuid napib või suur leek ja suitsusammas on vastunäidustatud.

KUIDAS EHITADA?

Niisiis on vaja kahte plekkpurki. Ühte kõrgemat ja laiemat ning teist kitsamat ja lühemat. Oluline on siinkohal, et need oleksid paksemast materjalist kui tavapärased karastusjoogipurgid. Sobib näiteks Salvesti praekapsa kolmekilone purk ja La Explanada gourmet’ 350grammine oliivipurk. Näiteks.

Kõigepealt tee väiksemast purgist toru. Selleks eemalda purgi kaas ja põhi. Hea on seda teha konserviavajaga, aga sobib ka nuga või muu käepärane tööriist.

Torustamise tagajärjel saadud kahest ümmargusest plekitükist ühe võid utiliseerida. Teise kah, aga enne painuta see kergelt nõgusaks ning aseta suurema purgi alaossa, umbes

kahe sentimeetri kõrgusele põhjast. Ja märgi selle järgi lõikeava piirid kas siis noaotsa, markeri või naelaga.

Nüüd eemalda suurema purgi kaas ning konsumeeri selle sisu. Head isu! Kui aga see etapp oli juba eelnevalt läbitud, saad selle sammu vahele jätta ning suunduda kohe järgmise juurde ehk perforeerima suurema purgi ülemist serva.

Selleks tekita näiteks noaotsaga umbes sentimeetri kõrgusele purgi servast sõrmejämedused augud. Need on vajalikud tõmbe säilitamiseks olukorras, kus pliidile on asetatud katelok, pann või mõni muu kokkamiseks vajalik instrument.

Järgmiseks võta kokku julgus ja kätte nuga või, veel parem, plekikäärid ja lõika eelnevalt markeeritud jälje järgi purgi alaossa ümmargune avaus.

Tekitatud augu sakilised, rõvedaid ja kehvasti paranevaid lõikehaavu jätvad servad võib näiteks peene liivapaberiga üle lihvida, et ahju edasine käitlemine oleks ohutum. Ent ohutus on teatavasti nõrkadele, eksole. Valu on ajutine! Rakettahi tegelikult kah. Aga see selleks.

Nüüd võta väiksem torukujuline purk ning torka see suurema purgi sisse. Mitte siis ülevalt, vaid värskelt lõigatud avast. Nõnda, et see ulatuks umbes purgi keskossa. Ja kergelt allapoole kaldu – see soodustab põlemist. Sellega ongi rakettahi valmis.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kolme purgi lahenduse puhul oleks suurema vertikaalpurgi sees veel natuke kitsam purk ning kahe purgi vahe oleks täidetud tulekindla isolatsiooniga. Näiteks liiva või tuhaga. Selline lahendus ei lase kuumusel plekkpurgi külgedelt välja levida, suurendades nõnda veelgi rohkem rakettahju efektiivsust.

KUIDAS KÜTTA?

Rakettahjuga opereerimiseks ei ole vaja halge ega kirvest. Parim kütus on kuiv, peenike puit – sõrmejämedused oksad, pilpad ja laastud. Mida kuivem, seda parem.

Aseta põlev- ja süütematerjal ahju vertikaalsesse põlemiskambrisse ning mõned oksad juba ka horisontaalsesse, kütuselisamistorusse.

Tuli tuleks süüdata vertikaalses osas, mitte söötetoru otsas. Kui tuli süüdata kütusesöötetoru otsas ehk horisontaalses osas, hakkab leek alguses põlema vales kohas ja suits liigub sinna, kuhu parasjagu lihtsam on –tihti kasutaja suunas.

Kui leek on „korstnas“ sees ja ahi hakkab soojenema, tekib loomulik tõmme, mis imeb õhu ja leegi ise õigesse kohta. Kui kõik on õigesti tehtud, hakkab ahi peagi vaikselt vuhisema – see on märk, et raketiefekt töötab.

Nüüd saab kateloki korstna otsa tõsta ning sööta ahju juba kütuselisamistorust. Kütust ei tasu korraga liiga palju sisse toppida. Rakettahi töötab kõige paremini siis, kui oksad põlevad otsast ja järk-järgult. Nii püsib põlemine puhas ja ühtlane ning pott või pann saab maksimaalse kuumuse.

Muide, kui tulla korraks veel tagasi raketiteaduse juurde, siis Gagarin on öelnud, et meie koduplaneeti kaugelt kosmosest vaadates mõistad, et see on konfliktide jaoks liialt pisike –ruumi on vaid koostööle. Ja rakettahjudele.

VAJA LÄHEB:

1 suur plekkpurk (nt 3–5liitrine konserv) – põlemiskambriks 1 väiksem plekkpurk – horisontaalseks kütusesööturiks nuga või plekitangid

Ajakulu: 20 minutit

ET KüLM EI VÕTAKS: pASSIIV- JA AKTIIV-

SOOJENDUSVAHENDID

Jaanuar kostitas meid lapsepõlve meenutavate suurte lumehangedega ja korraliku, mõnes kohas ligi 30kraadise pakasega. Meile, eestlastele on sellistes tingimustes toimetamine tuttav juba sajandeid, kuid hea on siiski üle vaadata, kuidas külm meid mõjutab ning mida saame enda ja kaasvõitleja abistamiseks ära teha.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, KiMKR meditsiinispetsialist

Milliste vahenditega saame mõjutada soojakadu? Põhivahendiks on meil termotekid, mis liigituvad passiivsoojendusmeetmete alla ehk peegeldavad tagasi kannatanu enda soojust, millega kahjuks alati kaasneb ka soojakadu.

Üldjuhul on parameedikul kotis üks kahest termotekist. Tootjate järgi: Blizzardi tekk on suur kolmekihiline fooliumit meenutav korduskasutatav termotekk mõõtudega 2,3 x 2 m, mis pärast vaakumist välja võtmist võtab väga palju ruumi; Tamrexi tekk on samuti korduskasutatav nailonkangast alumiiniumkihiga termotekk mõõtudega 1,4 x 2,2 m – veidi väiksem kui Blizzardi oma, aga materjali ja mõõdu tõttu mugavam korduskasutada ja kokku pakkida.

HAPNIKUGA REAGEERIVAD VAHENDID Aktiivsoojendusvahenditest populaarseimad on keemilise reaktsiooni abil soojust tootvad elemendid, kus kokkupuutel hapnikuga tekib eksotermiline ehk soojust vabastav reaktsioon. Kaitseliitlaste seaski on kasutusel käte ja varvaste soojendajad, mis pannakse näiteks kindasse või saapasse – üks tuntumaid kaubamärke meie piirkonnas on Thermopad.

Teoreetiliselt saab neid väiksemaid elemente samuti kasutada vigastatu soojendamiseks. Aga tootevalikus on ka suuremaid, mida saab paigutada rindkerele, et soojendada kehatüve. Siiski tuleb nende kasutamisel olla ettevaatlik. Vaja võib olla vahekihti, et hoiduda nahka kõrvetamast, sest vastupidiselt meditsiiniliseks kasutamiseks mõeldud soojenditele võivad need kuumeneda üle 65 °C ja tekitada põletuse. Samal põhjusel ei soovita tootjad kasutada neid magamise ajal. Pärast aktiveerumist annab element sooja keskmiselt 8–12 tundi, eri tootjate soojenditel on erineva pikkusega soojatootmisperioodid.

Spetsiaalselt meditsiiniliseks kasutamiseks mõeldud soojendid on palju turvalisemad – nende maksimumtemperatuur jääb üldjuhul 40 °C kanti, kuumaelemente ümbritsevad materjalid on paksemad ning ühtlustavad paremini kuuma jagunemist. Selles

kategoorias võib tuntuimaks pidada brändi Ready Heat. Tootevalik on väga suur – alates üksikutest elementidest 41 x 46 cm kuni suuremate tekkideni 86 x 122 cm. Üldjuhul saavutavad need oma soojuse 10–15 minutiga ning kestavad ligi 8 tundi. Suuremate elementidega saab katta kogu kehatüve, et vältida alajahtumist ja šokki langemist.

VEEGA REAGEERIVAD VAHENDID

Osa soojenduselemente ei aktiveeru mitte kokkupuutel õhuga, vaid pärast seda, kui paki sees on purustatud vett hoidev kapsel, mis muu kotisisuga segunedes tekitab eksotermilise reaktsiooni. Oleme harjunud nägema sama põhimõttega ühekordseid külmakotte, kuid tegelikult on olemas ka soojakotid – näiteks kaubamärgi all Dispotech. Nende puhul on kaks suurimat muret, et külma käes veekapsel jäätub ja seda ei saa enam kasutada või siis puruneb kapsel maastikul liikudes juba kotis. Ning isegi kui õnnestub neid kasutada, kestab nende soojust vabastav reaktsioon mitu korda lühemat aega kui hapnikuga reageerivatel elementidel. Üldjuhul saavutavad sellised ühekordsed kuumakotid temperatuuri ligi 50 °C ning heal juhul kestavad kuni 30 minutit.

Lisaks tasub mainida, et keha soojendamise eesmärgil ei tasu kasutada sportlastele tuttavaid kuumakreeme ja -geele – nende mõte on lihaste soojendamine lokaalselt, mitte kogu kehatüve soojas hoidmine.

ALTERNATIIVSED VAHENDID

Kui oleme vigastatuga veidi turvalisemasse kohta jõudnud ning ühtegi aktiivsoojendusvahendit enam ei ole, mida siis teha?

Üks kiiremaid ja lihtsamaid variante on kasutada inimkeha soojust ja hakata kaisukaruks, aga see võtab meilt jälle vähemaks inimeste arvu, kes saaksid täita muid ülesandeid.

Teine samuti lihtne võimalus on soojendada vett. Vesi peaks jääma maksimaalselt 40 °C juurde. Tõsi, tavaliselt puudub meil vahend veetemperatuuri mõõtmiseks, ent siin saab kasutada oma kätt – kui suudad hoida sooja veega täidetud pudelit umbes

15 sekundit käes, ilma et see tekitaks kuumatunnet, on pudel parajalt soe soojendamise eesmärgil kasutamiseks. Täida esialgu kolm pudelit sooja veega, võimalusel mässi nende ümber ühekordne riidekiht ning aseta pudel kannatanu kaenlaalustesse (2 tk) ja kubemepiirkonda (1 tk) – sealt korjab keha suuremate veenide ja arterite kaudu kuumuse maksimaalselt endasse ning piltlikult öeldes kannab seda vereringe abil kehasse laiali. Mõistlik oleks neid piirkondi kontrollida iga 20–30 minuti tagant, et hinnata põletuse riski ning vajadusel uus soe vesi pudelitesse valada.

Lisaks veele saame kasutada ka tahkeid asju, näiteks erinevate viljasaaduste teri, liiva, kive, soola, saepuru jne. Emad on kindlasti kursis tatrapatjadega, mida soojendatakse mikrolaineahjus ning asetatakse beebile kõhu peale, et aidata kaasa gaaside liikumisele.

Soojendada saab neid tahked vahendeid mitut moodi. Näiteks kive saame soojendada otse sütel või leegis, terakesi saab soojaks ajada mingil plaadil, pannil või katelokis. Tähtis on, et kõik need vahendid saaksid samuti riide sisse mässitud. Hea nipp on kasutada villaseid sokke, kuhu saab valada soojendatud tahkeid asju. Sokke on võimalik täita ka külmalt ning kateloki peal pidevalt keerates soojendada – tuleb lihtsalt jälgida, et midagi ei süttiks. Sellisel viisil saame toota suuremas koguses soojendavaid elemente, mida vigastatu magamiskoti sisse panna ja tekitada veel rohkem sooja.

Meditsiin on lahinguväljal improviseeritav täppisteadus, sest me teame küll, mida on inimese elu päästmiseks vaja teha, kuid meie vahendid ja võimalused on piiratud ja keskkond tihtipeale ohtlik. Saame välja mõelda palju lahendusi, kuidas vahendite puudumisel inimest soojendada, aga alati peame meeles hoidma kaasnevaid riske ning jälgima, et see ei tekitaks hoopis lisakahju.

Mõtle korraks oma praegusele varustusele, ilmale ja oma kaasvõitlejatele – kuidas saad sina enda ja kaasvõitleja soojuskadu minimeerida, kui see vajadus tekib just nüüd, kohe ja praegu?

49,7 KILOMEETRIT pÕHJA RAJUL –EI üHTKI LISASAMMU

„Mitte kunagi enam sellistes tingimustes,“ lubasin ma endale viimati talvisel militaarvõistlusel (Utria dessant 2019) osaledes. Aga siin ma nüüd olen – kolm Rae jaoskonna uut naiskodukaitsjat kutsuvad neljandaks liikmeks jaanuarikuus (ilmselgelt külma ilmaga) toimuvale Põhja Raju võistlusele ja ma pole päris mitu aastat üldse võistelnud ...

Tekst: KRISTLIN KÕRGESAAR, Rae jaoskonna tegevliige

Otsustasime võistkonna kirja

panna Rae Rajuna, sest kõik liikmed – Kristlin Kõrgesaar, Alla Ferman, Merlin Mandel ja Katriin Sirel – on Rae jaoskonnast, esindajaks kutsusime järvaka Arti Kõrgesaare Pitka 2024 võitjatiimist. Siinkohal mainin, et pooled liikmed oleksid vanuse tõttu võinud olla teistele emadeks – nii suur vanusevahe oli meie tiimis.

Seekordne võistlus sattus niivõrd raju ilmaga päevale, et kõik rajale tulnud naised olid minu hinnangul juba stardis võitnud. Kindlasti mõne osaleja huvi võistlemise vastu pigem langes kui tõusis. Aga raskused ongi ületamiseks.

MIDA SELGA, MIDA JALGA?

Juba enne võistlust alustasime varustuse komplekteerimise ja testimisega. Esimene pikem 35kilomeetrine rännak sai tehtud 23. detsembril ümber Ülemiste järve piki Pirita kanalit, alguse ja lõpuga Jürist. Ilm oli krõbedalt jäine, aga lund veel ei olnud.

Tagasi mõeldes ei andnud see rännak meile mingitki ettekujutust, mis meid Rajul tegelikult ees ootas.

Jõulud ja aastavahetus olid puhkamiseks – esindaja käsk oli, et nädal enne võistlust tuleb jalgadele puhkust anda. Ja see oli kõige raskem – pooled meist osalesid Pärnumaa Noorte Kotkaste 95 päeva järjest liikumise väljakutses!

Mitu kihti selga panna, mis toitu rajale kaasa võtta, mis jalanõud – saapad või overboots’id? Küsimusi oli naistel palju ja kõik tuli enne rajaleminekut ka ära testida. Oleme ju kõik erinevad ja mis sobib ühele, ei ole mugav teisele. Tegime päev enne rajale minemist veel ühe kuuekilomeetrise rännaku, et aru saada, kas oleme ikka valmis. Selleks ajaks oli kohal ka lumi ja korralik miinustemperatuur.

ja jäime ajahätta. Kordasime üle, et edaspidi jaotame kohe rollid ja teeme koostööd.

Üsna ruttu sai selgeks, et meie liikumistempo on punktidevahelise teekonna läbimiseks liiga kiire. Oli siis põhjuseks esimeste seas startimise eelis või see, et mulle meeldib orienteeruda ainult otse – ei ühtegi lisasammu! Igatahes olime iga punkti ootealas peaaegu tund varem kohal. See hakkas ajapikku mängima meie kahjuks, sest temperatuur õues aina langes ja meil said pealiskihid otsa, mida soojenduseks peale panna.

Küll me proovisime aeglasemalt liikuda, teha pause, aga ikka jõudsime ootealale varem. Lõpuks tundus, et olime juba teada-tuntud kiirustajad – „Jälle on number kaks kohal enne esimest tiimi!“ Kord saime ootealalt kätte isegi nulltiimi.

VAIKUS, RAHU JA DROON Raplamaa metsad olid ülikaunid, lumised ja vaiksed. Kohtasime ainult paar korda kahtlasi mehikesi, kes meilt elud võtsid, ja paari kitse jalutamas. Milline rahu ja vaikus sel võistlustrassil valdas – lummav!

Alati on minu lemmikpunktiks olnud luure. Seekord sain valgetele mehikestele päris ligi. Korra nad vist mind ikkagi märkasid ja saatsid pisikese Neo drooni luurama, aga sellel ei õnnestunud mind leida.

pÕHJA RAJU ESIKOLMIK

Üleüldse on luurata raskem kui kümme aastat tagasi – droonid tuvastavad su üsna kiirelt ja vastane teab, kustpoolt neile lähened. Väga hea, et ka võistlustel on droonid juba kasutusel – osalejale annab see päris reaalse ohutunnetuse.

KOHVIMASIN METSAS!

Kogu võistlus oli üsna mitmekülgne ja hariv – saime evakuatsioonipunktis generaatorit käivitada, tingmärke selgitada, esemeid läbi koti ära tunda (istudes samal ajal sõitvas GD-s), tuld kustutada, esmaabi anda, relva ohutuks teha, puusuuskade ja vana puukelguga kelgutada jpm. Iseseisvalt tekitasime endale olukorra „Mida teha jääauku kukkumise korral“. Aga see on teine lugu.

Vastu laupäeva hommikut avastasime rajalt automaatse kohvimasina – see oli täpselt õigel ajal õiges kohas, motivatsioon oli külma tõttu juba päris madalale langenud. Oht oli jääda vastutegevusele vahele, kuid ka kiusatus sooja jooki juua oli suur. Tegime kiired ostud – aga vastase autot märgates kohv ja kakao sinnasamasse kraavi lendasidki. Nii palju siis sellest naudingust.

Meie nutikell näitas finišis 49,7 kilomeetrit – korraldajad olidki lubanud, et raja pikkus on kuni 50 kilomeetrit. Järelikult lugesin kaartigi linnulennult. Eesmärgi – lõpetada – saime täidetud! Ja Vändra sprindil näeme!

Seekord Naiskodukaitse Rapla ringkonna korraldada olnud patrullvõistluse

Põhja Raju eesmärk on arendada naiskodukaitsjate füüsilisi, vaimseid ja oskuste baasil põhinevaid võimeid sõjalis-sportliku võistluse kaudu, tekitada tegevliikmetes huvi patrullvõistluste ja matkade vastu ning rikastada naiskodukaitsjate teadmisi ja oskusi.

EI ÜHTKI LISASAMMU!

Mandaadis võeti meid rõõmsalt vastu. Esimene katsumus, kaardi kiletamine, läks ladusalt, sest Alla oli äsja lõpetanud staabiassistendi kursuse. Alla värsked teadmised tulid rajal korduvalt kasuks – esimeses punktis tuli kooditabeli abil lahti murda sõnum. Unustasime kahjuks ärevusega tiimitöö

I koht: Harju Rajud koosseisus Johanna Rebane (Saue jsk), Marge Nõmm (Saue jsk), Triin Mölder (Saue jsk) ja Elina Kutti (Nissi jsk). Esindaja Pille Põder (Saue jsk).

II koht: Paneme LõPõNõ, Vä? koosseisus Ingrid Nielsen (Lõuna), Ilona Nurk (Nõmme), Kerstin Sillaots (Lõuna) ja Pille-Triin Borgmann (Lõuna). Esindaja Maria-Ann Muru (Vägeva).

III koht: Tupsununnud koosseisus Kärt Koolmann (Kalevi jsk), Birgit KuuskRosenberg (Kalevi jsk), Sirje Vainu (Lõuna jsk) ja Evelin Kern. Esindaja Liina Heinmaa (Kalevi jsk).

IGALE NAISKODUKAITSJALE

OMA AMETIKOHT –MIS, MIKS JA KUIDAS

Naiskodukaitsja ametikoha valikuvõimaluste diapasoon on muljetavaldav, kattes kõik territoriaalkaitse võitlusdoktriinis1 nimetatud „V“-d – võimaldajad, võimendajad ja võitlejad.

Tekst: KATRIN VÄLJATAGA, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Põhja jaoskonna esinaine

See on ilmselt üks põhjusi, miks ametikoha valik kipub olema raske. Võimalusi on palju ja erinevaid. Teine põhjus on segadus valikuga kaasnevates kohustustes. Kolmas „kivi kaelas“ paistab olevat segadus valiku tegemise protsessis endas.

Kolm Naiskodukaitse liiget jagavad noppeid teekonnast oma praegusele ametikohale. Iga kogemuse ja koodnime taga on konkreetne isik.

ESIMENE LUGU: kogemusi jagab Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige „Hundu“

Mina kuulun KL info- ja kogukonnavõrgustiku sihtüksusesse (IKV). Kuidas ma siia sain? Mõni aeg tagasi ilmus

Kaitse Kodu! ajakirja eriväljaanne, mis andis põhjaliku ülevaate kõikidest KL sihtüksustest2. Selleks hetkeks olin juba mitu aastat olnud Pärnumaa EVAK-rühma liige, täites seal erinevaid ametikohti. Tundsin vajadust mujale liikuda, sest töötan eraelus ametikohal, kus mind vajatakse ka kriisiolukordades. Mitmel toolil korraga istuda oleks keeruline ja paratamatult kannataks tegemiste kvaliteet.

IKV tegevus kõnetas mind kohe ja kui maleva kaudu tuli liitumisettepanek, täitsin taotluse. Eeltöö olin juba varem ära teinud, valik sestap lihtne. Olen

valikuga väga rahul, sest kuulumine IKV SiÜ-sse annab võimaluse täita samaaegselt nii oma kohust palgatööl kui ka panustada vabatahtlikuna.

Töö sisaldab palju inimestega suhtlemist ja tegelemist erinevate teemadega alates infovahetusest malevkonna ja kohaliku kogukonna vahel kuni valeinfole reageerimiseni. SiÜ-l on tähtis osa selles, et kogukondadeni jõuaksid kontrollitud käitumisjuhised. Ka õppuste perioodil oleme vajalik ühenduslüli Kaitseliidu kohalike üksuste ning tsiviilelanike vahel.

Enne ametikoha võtmist IKV SiÜ-s hindasin, kui palju on mul võimalusi töö ja kodu kõrvalt panustada. Kõige olulisem küsimus oli, kas saan oma ülesandeid täita ka distantsilt. Suur abi oli maleva koordinaatori ning LäMKR instruktori antud selgitustest.

Maleva ja malevkonna tugi on jätkuvalt olemas, koostöö sujub. 2025. aastal oli mitmeid koolitusi ja õppusi. Ka õppusteväliselt pean kursis olema oma piirkonna infoga. Nõnda kujundan usaldusväärset tugivõrgustikku nii Kaitseliidule kui endale kogukonna liikmena.

Mind innustab armastus inimeste ja oma kodumaa vastu. Suur osa hirmudest ja pahameelest, mis ühiskonnas

levivad, tulenevad sellest, et usaldusväärne info ei jõua inimesteni, ning meelega levitatavast väärteabest. Teadmatus võib tekitada pahameelt ja konflikte ajal, mil me peame kokku hoidma. SiÜ IKV liikmena saan ma oma tööd tehes hoida Kaitseliidu ja kogukonna lähedastena.

Minu nõuanne ametikoha otsijale on: pöördu oma jaoskonna esinaise, ringkonna instruktori või maleva personaliosakonna poole. Nemad teavad, mis kohad on saadaval. Meie kõigi areng saab alguse esimesest sammust. Hirmud tulevad vaid teadmatusest.

TEINE LUGU: kogemusi jagab Naiskodukaitse Tallinna ringkonna liige „Haavikuemand“ Kuulun Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonda, kus olen laskursanitari ametikohal. Minu jaoks oli esimene samm arusaamine, et soovin võtta sõjaaja ametikohta. Jaoskonna esinaiselt küsides sain teada, et malevkonda luuakse uut rühma, kuhu on vaja inimesi. Kuulun Naiskodukaitses oma ringkonna meditsiini erialagruppi ja kuna tahtsin end meditsiini alal täiendada, oli laskur-sanitari ametikoht mulle parim võimalus. Täitsin avalduse, minuga võeti ühendust ja sain soovitud ametikoha. Olin ja olen oma valikus väga kindel.

Sõjaaja ametikoha võtmine on muidugi suur otsus ja vastutus. Nagu öeldakse: Kaitseliiduga liitumine on vabatahtlik, kõik järgnev – kohustuslik. Sulle on aga toeks rühmakaaslased ja juhid, kes sind suunavad ja aitavad areneda. Võtan kinni igast võimalusest õppustel osaleda, kuigi see on mulle väljakutse nii kehaliselt kui vaimselt. Murdumishetkigi tuleb ette, kuid kõigest saab üle.

Mis on minu motivaator? Pärast Venemaa täiemahulist rünnakut Ukrainale teadsin kohe, et kui Eestit peaks tabama sama saatus, siis ei taha ma olla abivajaja rollis. Tahan olla see, kes suudab aidata ja toetada. Laskur-sanitarina on mul taktikalised ja meditsiinioskused, et erinevates kriisiolukordades hakkama saada.

Ametikohta valides ei ole vaja kiiresti otsust langetada. Uuri mitme eriala kohta, esita küsimusi ja vali see, mis su südame rõõmsaks teeb. Sul peab olema lihtsalt soovi ja tahtmist õppida ning ennast arendada. Tahtejõuga võib mägesid paigast liigutada!

KOLMAS LUGU: kogemusi jagab

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna tegevliige „Okaskera“

Mina kuulun evakuatsiooni sihtüksuse (EVAK SiÜ) Tallinna ringkonna EVAKrühma. Olen sellesse SiÜ-sse kuulunud algusest peale, alates ajast, kui EVAK-rühmade kontseptsiooni kokku panema hakati, mis oli umbes aastatel 2016–2017.

Seega ei olnud mul valiku tegemisel ei nõuandjaid ega suunajaid, puudus ka vajadus liitumist kaaluda. Kuna olen organisatsiooni kuulunud pikka aega, on selle aja jooksul muutunud nii minu võimalused, võimed kui ka aeg, mida saan organisatsioonile pühendada. Vastavalt sellele olen valinud oma kohustused.

Väljaõpetest-koolitustest on meil võimalik osa saada ka teistes ringkondades, lisaks on igal EVAK SiÜ erialal (staabiassistendid, sidespetsialistid, reguleerijad, logistikud, varustajad, toitlustusmeeskond, parameedikud ja sanitarid) oma erialaõpped. EVAK SiÜ-l on Tallinna ringkonnas kaks rühma ja neile rühmadele korraldatakse samuti

õpet. Ise olen oma EVAK-rühmas staabiassistendi ametikohal.

Kuna olen eraelus parajasti „koolilaps“ ja sessioonõpe sisustab mu nädalavahetused (mil on kavas ka enamik SiÜ õppeid ja harjutusi), saan rühma õppetegevusest osa võtta harva. Seni, kuni õpingud kestavad, toetan oma rühma muuga – avalduste, meililisti ja suhtlusgrupi haldamise, isikkoosseisu tabeli ja rühmade tegevuslogi pidamise (et aasta lõpus mäletataks, mis tehtud sai!) ning muu paberimajandusega.

Minu jaoks teeb selle töö „magusaks“ teadmine, et kõik, mida me harjutame, on kasutatav ka rahuaja kriisides. EVAK-rühma kuulumise juures tuleb arvestada, et seal peab end rakendama paljudes rollides. Iga rühma liige peab kuuluma küll ühte eespool loetletud erialameeskondadest, kuid vajadusel olema ristkasutatav ka teistes. See eeldab palju meeskonnatöö harjutamist.

VIITED:

1 Riho Ühtegi, Rene Toomse. Territoriaalkaitse võitlusdoktriin. Kaitse Kodu! nr 5, 2021.

2 Kaitseliidu sihtüksused: riigikaitse laia käsitluse toetuseks. Kaitse Kodu! eriväljaanne.

SILVER JAANSON

NOORTEJUHINA NULLIST SAJANI DROONIJUHIKS?

KMinu isiklik huvi droonide vastu on kogu aeg olnud suhteliselt väike, et mitte öelda lausa null. Kuid ma hakkasin asju ajama, et meie organisatsiooni naistel ja noortel oleks võimalus droonidega tegeleda. On ju noored meie tulevik ja nende seast tuleb huvilised juba varakult üles leida.

Tekst: KRISTLIN KÕRGESAAR, Jüris tegutsevate Noorte Kotkaste ja Kodutütarde rühmade noortejuht

ui keegi oleks mulle eelmise aasta alguses öelnud, et õpetan aasta lõpus teisi droone lennutama, siis oleksin ma kõvasti naerda saanud. Ja kui keegi oleks öelnud, et mul on selleks lausa tiim – oleksin naernud veel rohkem.

Kõik hakkas tohutu kiirusega arenema siis, kui ilmus välja

Kuri Kotkas – tsiviilisikute võimalus tasu eest lendama õppida. Paljud minu jaoskonna naised panid end sinna kirja, sest meil endil puudus võime seda ala õpetada või õppesse kaasuda. Ma ei olnud sellega rahul.

VABA TAHE

Kuskilt pidi ise alustama. Otsustasin kutsuda Rae jaoskonna naiskodukaitsjatele ning Jüri noorkotkastele ja kodutütardele droonindusest rääkima kolonel Andres Hairki Kaitseliidu küberkaitseüksusest.

Tutvusime võimalustega ja igaühel oli valik, kas minna edasi ja hakata instruktoriks või pole see teema ikkagi tema jaoks. Mitte keegi polnud millekski kohustatud. Pärast põgusat infotundi saime koduülesandeks läbida Iliases iseseisvalt MÕS I kategooria kursus ehk kaitselennunduse I ja II kategooria mehitamata õhusõiduki kaugpiloodi baaskursus. See ei olnud paljudele lihtne, kuid kangekaelsed naised said hakkama. Ka mõned vanemad noored läbisid selle kursuse.

Järgmisena ootas meid MÕSi instruktori Andreas Idavainu praktiline koolitus, kus pidime endale selgeks tegema FPV-drooniga lendamise matkemängus, DJI Neo drooni ja välitingimustes DJI Mini.

KOGEMUS KOOLITUSELT

Meie esimene proovikivi oma oskusi edasi õpetada jõudis kätte kohe novembris Männiku harjutusväljal – välitingimustes. Kursusele mahub 18 õppurit. Huvi õppe vastu on suur ja siinkohal soovitan, et alati tasub võtta väike ülekate, sest haigeks jääjaid on alati.

Töötube, mille vahel roteeruda, on kolm (simulatsioon, Neo ja Mini). Esimese kursuse tagasisidest saime õpituvastuse, et töötoa kestust peab pikendama vähemalt 75 minutini, et kõik saaksid piisavalt lennutada, ning et ajavõtuga võistluseks (nn drooniralli) töötoa jooksul aega ei jää. Võistlus tuleks teha päeva lõpus eraldi.

Kohtusime õhtuti pärast tööpäeva ja õpetasime mitme kuu jooksul uusi naisi, kes eelnevalt olid Iliases kursuse läbinud. Tänaseks on meil tiimis üle 20 instruktori.

Kui Harju malevas õhtuti harjutamiseks kokku saime, oli naiste silmis näha põnevust ja ärevust, et mitte öelda hirmu eesootava ees. Suutsin kursusele kaasata ka peaaegu terve enda pere. Meie perest õpetavad Neo drooni noorkotkast poeg Romet ja kaitseliitlasest abikaasa Arti ning matkemängu tutvustan mina.

Kohe, kui olime oma päeva kokkuvõtva video sotsiaalmeediasse postitanud, saabus esimene küllakutse. Juba jaanuari alguses õpetasime sama kava järgi naiskodukaitsjaid ja noori Kehra spordihoones. Ilm oli absoluutselt lumisem ja külmem kui novembris Männikul. Kui töötoad valmis ja õpe algas, siis selgus, et Mini kukub jäistes tingimustes ikka lennult alla. Ei aidanud ka spetsiaalsed nipid jäätumise vastu. Õnneks oli spordihoone lagi väga kõrge ja saali mahtus kaks droonitöötuba mugavalt ära. Ei olnud küll ideaalne lahendus, kuid õppurid said oma vajaliku praktika.

KUTSUGE KÜLLA

Aasta algusest õpetame aktiivselt uusi naisi instruktoriteks ning ootame küllakutseid jaoskondadelt ja noorteorganisatsioonidelt. Loodame, et selle aasta lõpuks on üle Eesti koolitatud noortejuhte, naiskodukaitsjaid ja noori, kes droonindust edasi õpetaksid. Julge pealehakkamine on pool võitu!

MIDA pEAD TEADMA ENNE DROONI LENNUTAMIST?

Kui teilgi on huvi, aga ei oska kuskilt alustada, siis võtke julgelt ühendust Kaitseliidu küberkaitseüksuse mehitamata õhusõidukite instruktori Andreas Idavainuga (Andreas.idavain@kaitseliit.ee), kes juhatab teid õigele lennurajale.

Kas mul peab olema kaugpiloodi pädevus?

A1/A3 algpädevus on kohustuslik, kui kasutatakse droone, mis kaaluvad 250 grammi või rohkem. Kindlasti soovitame pädevuse omandada ka väiksemate droonide korral, sest see tagab suurema olukorrateadlikkuse ja ohutuse.

Kui kaugel inimestest ma tohin oma drooniga lennata?

See, kui kaugel inimestest oma drooniga lennata tohib, sõltub drooni peal olevast klassimärgistusest või selle puudumisel drooni kaalust. Inimeste kohal pole lubatud avatud kategoorias lennata.

Kus ma tohin oma drooniga lennata?

Olemas on nii ajutised kui ka alalised piirangualad. Nendega võidakse piirata lubatud lennukõrgust, teatud aladel lendamiseks tuleb saada ala haldava asutuse luba. Kindlasti tuleb kontrollida kaardirakendust nii lennu planeerimisel kui ka vahetult enne lendu.

Andmed: Transpordiamet

KAITSELIITLIK NOOR ON EESTILE TRUU

Eesti noorte seas läbi viidud küsitluse tulemused maalivad põneva, aga kohati ka murettekitava pildi noorte mõttemaailmast – kes peab riigikaitset auasjaks, kes kõhkleb ning kelle usk Eesti kaitsevõimesse on habras.

Tekst: HELEN KAHUR, vabatahtlik autor

Kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud küsitlusele vastas 1044 15–19aastast noort (406 Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liiget ja 638 noort, kes nende hulka ei kuulu).

Kui küsida Kaitseliidu noorelt, kas ta tunneb Eestis elamise üle uhkust, siis peaaegu alati tuleb vastuseks kindel „jah“. Lausa 98% liikmetest tunneb selle üle uhkust, neist 71% suisa väga suurt uhkust.

Kuid pilt on teistsugune nende seas, kes Kaitseliitu ei kuulu. Seal ulatub uhkustunne 76 protsendini – ja see näitaja on viimaste aastatega langenud. Eriti silmatorkav on kontrast Kirde-Eestis, kus vaid iga teine venekeelne noor tunneb, et võib Eestit südamerahuga oma kodumaaks nimetada. See on märk sellest, et lõimumise vallas on veel tööd.

RIIGIKAITSEÕPETUS PÕHIKOOLIS –KAS KOHUSTUS VÕI VABA VALIK? Riigikaitseõpetus põhikoolis ja ajateenistus on teemad, mis näitavad hästi, kuidas noored näevad oma rolli Eesti julgeolekus.

Kaitseliidu noortel on näiteks selge soov, et riigikaitseõpetus jõuaks kõigi õpilasteni – mitte ainult valikainena, vaid ka kohustusliku osana haridu -

sest. Miks? Sest teadmised loovad kindlustunnet. Mitteliikmete seas on toetus taas väiksem – 73% ütleb, et riigikaitseõpetust peaks põhikoolis õpetama üksnes vabatahtliku ainekava vormis.

AJATEENISTUS: AUASI VÕI

AJARAISKAMINE?

Ajateenistust peetakse üldiselt vajalikuks, eriti Kaitseliidu liikmete seas. Samas on näha, et tulevikku planeerivad noored – eriti need, kes soovivad kohe õppima minna – pelgavad, et ajateenistus võib takistada nende isiklikke eesmärke.

Tüdrukute seas domineerib arusaam, et ajateenistus võiks olla vabatahtlik. Seejuures on vene emakeelega tüdrukute seas eriti tugev vastuseis kohustuslikule ajateenistusele.

Mitteliikmete kõhklused on enamasti seotud muude prioriteetidega: soov alustada kohe töö- või õpiteed, mure sotsiaalse elu ja hobide säilimise pärast, ebakindlus tasustamise osas ning hirm, et ajateenistus võib välja viia täismahus sõjalise rollini.

Sellest võiks järeldada, et kaitsetahte kasvatamisel tuleb arvestada noorte erinevate väärtustega ja pakkuda mitmekesiseid viise, kuidas laiapindsesse riigikaitsesse panustada – olgu

siis meditsiini-, pääste-, logistika- või muul alal.

TEADLIKKUS JA KÄITUMISVALIKUD KRIISIS

Kaitseliidu noored teavad üha paremini, mida kriisi korral teha: 68% hindab oma teadlikkust heaks. Usaldusväärse info leidmises ja iseseisvas toimetulekus ollakse kindlad, ebakindlamaks peetakse end varjumises ja evakuatsioonis – neile valdkondadele tasub rohkem keskenduda ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonides.

Mitteliikmetest peab end heaks teadjaks vaid 35% ning suurem osa puudujääke ongi praktilistes oskustes (esmaabi, varjumine, evakuatsioon, võimalused panustada).

MIDA PEAVAD NOORED SUURIMATEKS OHTUDEKS?

Noored tajuvad, et maailm on muutunud. Kui varem on suurimaks ohuks peetud sõjalist rünnakut, siis nüüd nimetatakse esimeste ohtudena valeinfot ja küberrünnakuid. See näitab, et noored elavad digiajastus ja oskavad mõelda kriitiliselt – nende jaoks pole ohuks üksnes tank piiri ääres, vaid ka valeinfost pakatav postitus sotsiaalmeedias.

Samal ajal peab ligi kaks kolmandikku noortest siiski võimalikuks, et Eestit võiks tabada ka relvastatud

konflikt. Murede palett on veelgi laiem – eestikeelsete noorte seas tõusevad esile mured seoses keskkonna ja kliimaga, vene emakeelega noortel aga majanduslik ja sotsiaalne ebastabiilsus.

KAS JÄÄDA VÕI MINNA?

See on ehk uuringu kõige kõnekam küsimus. Kaitseliidu noorte seas on kaitsetahe muljetavaldav – 86% oleks valmis Eesti eest relva haarama, vaid 7% kaaluks lahkumist. Mitteliikmete seas on pilt aga teine – kaitsetegevusse astuks alla poole (48%) ja ära minemist kaaluks suisa 36%. See muster on kõige silmapaistvam tüdrukute ja vene emakeelega noorte seas Kirde-Eestis.

TULEVIKU VÄLJAKUTSE

Uuring toob välja ühe keskse järelduse ja proovikivi: meie seas on palju noori, kes hoolivad ja usuvad Eestisse, kuid seda usku tuleb järjepidevalt kasvatada, toita ja väärtustada. See pole miski, mis tekib või püsib iseenesest.

Kaitseliit ja sellega seotud noorteorganisatsioonid teevad selles vallas hindamatut tööd – nad kasvatavad põlvkonda, kelle jaoks Eesti kaitsmine on kodanikuks olemise loomulik osa. Ent väljakutse peitub seal, kuhu Kaitseliit veel ei ulatu – nende noorte seas on palju selliseid, kes ei tunne seotust, kes on ühiskonnas kõrvaltvaataja rollis või kes ei tunne oma hinges, et Eesti on nende kodu.

Just nende noorteni jõudmine on Eesti riigikaitse järgmine suur eesmärk.

Mitte ainult selleks, et nad oskaksid hädaolukorras tegutseda, vaid et nad tunneksid – see on minu maa, minu rahvas, minu vastutus.

SILVER JAANSON

III SS-soomuskorpuse juhataja Obergruppenführer Felix Steiner (paremalt neljas) koos grupi ohvitseridega. Viimaste hulgas ka Obersturmbannführer Harald Riipalu (vasakult teine) ja Obersturmbannführer Paul-Albert Kausch (vasakult kolmas). August 1944

AUVERE LAHING 24.–25. JUULIL 1944

I OSA

Üheks episoodiks Narva rindel 1944. aasta suvel aset leidnud ägedates võitlustes oli Auvere lahing 24.–25. juulil, kus tähtis roll oli peamiselt eestlastest koosneva 20. SSrelvagrenaderidiviisi allüksustel. Diviisi 45. SS-relvagrenaderirügemendi ülemale Harald Riipalule anti saavutatud tõrjevõidu eest kõrge sõjaline autasu – Raudristi Rüütlirist. Kui senises ajalookirjanduses on lahingut käsitletud peamiselt memuaaride põhjal, siis selles numbris algavas neljaosalises artikliseerias on allikmaterjalina ulatuslikult kasutatud mõlema poole arhiividokumente.

Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Tõsi, Auvere lahingut puudutavad Saksa poole dokumendid on ilmselt juba Teise maailmasõja ajal valdavalt hävinud. Säilinud vähesed materjalid on reeglina pealiskaudsed. Nõukogude dokumente on kasutada rohkem ja need võimaldavad lahingu käiku täpsemalt rekonstrueerida. Üpris üksikasjalikud mälestused pani kirja Harald Riipalu (1951 esmakordselt ilmunud mälestusteraamat ja 1962 avaldatud artikkel, mis teineteist täiendavad), kuid dokumentidega võrreldes peab järeldama, et detailides on Riipalul hulk ebatäpsusi.

Auvere lahing paigutub Punaarmee Leningradi rinde 8. armee 24. juulil alanud pealetungioperatsiooni konteksti. Rindejuhatuse kava kohaselt pidi 8. armee nn Auvere platsdarmi (Nõukogude suur sillapea Narva jõe keskjooksul) põhjaservalt antud löögiga välja tungima mereni Sillamäe–Udria piirkonnas, millega oleks lõigatud ära Narva piirkonnas asuva Saksa grupeeringu taganemistee läände. Seejärel pidi põhja pool Narva linna pealetungi alustama 2. löögiarmee, ületama Narva jõe ning koostöös 8. armeega vastase Narva grupeeringu hävitama.

ja 124. korpusel oli neid vastavalt 812 ja 824. Pealetungilõigu laiust arvestades oli 117. korpusel ühe kilomeetri kohta „torusid“ (50 mm miinipildujateta) keskmiselt 190, samal ajal kui 122. korpusel oli neid 270 ja 124. korpusel 137.

117. korpuse lõiku oli see-eest koondatud kõige rohkem soomusmasinaid – 64 lahingukorras tanki ja liikursuurtükki ehk ligi 45 protsenti 8. armee vastavast näitajast. Põhjuseks oli soomustehnikale sobivam maastik – 122. ja 124. korpuse rindel oli tegemist valdavalt teedeta soise metsamaastikuga, samal ajal kui 117. korpuse rinde ees seisis lagedam maa, ehkki oli kohati samuti soine ja, nagu näeme, valmistas soomusmasinatele raskusi.

24. juuli hommikul alustasid Auvere platsdarmi põhjaserval pealetungi 8. armee 117., 122. ja 124. laskurkorpus, milles oli kokku seitse laskurdiviisi. Neist 117. korpus eesotsas kindralmajor Vassili Trubatšjoviga pidi oma kahe diviisiga murdma vastase kaitse Auvere küla piirkonnas, välja jõudma mereni Udria rajoonis ja siis edenema ida suunas, et aidata 2. löögiarmeel hävitada Saksa vägesid Narva linna piirkonnas.

117. LASKURKORPUSE PEALETUNGIKAVA JA JÕUD

117. korpuse juhatuse plaani kohaselt pidi 24. juuli hommikul kõigepealt rünnakule minema 120. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Aleksei Batluk), mille ülesanne oli soomustehnika toel läbi murda ligi kolme kilomeetri laiuses rindelõigus ja jätkata edenemist üle Auvere kirde suunas. Kohe pärast läbimurde saavutamist kavatseti 120. diviisi vasaku tiiva tagant lahingusse viia korpuse teise ešeloni moodustanud 201. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Vjatšeslav Jakutovitš), mis pidi seejärel põhja sihis edenema. 117. korpuse läänepoolseks naabriks oli 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviis, mille parema tiiva allüksused, nagu hiljem näeme, samuti Auvere lahingust osa võtsid. 117. korpuse idatiival Kõrgesoo põhjaserval seisis 109. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis oli 120. diviisile operatiivselt allutatud. Pataljon püsis 24.–25. juuli lahingu ajal kaitsel.

117. korpuse toetuseks koondatud suurtükivägi sisaldas 268 suurtükki, 155 miinipildujat ja 165 raketiheitjat. Suurtükkidest 98 olid kaliibriga 122–203 mm, ülejäänud 45–76 mm. Miinildujatest olid 72 rasked (120 mm), ülejäänud keskmised 82 mm. Lisaks oli diviiside laskurroodudes kokku 110 kerget 50 mm miinipildujat, mida loeti küll vähetõhusaks relvaks.

Võrreldes 8. armee 122. ja 124. korpuse suurtükiväega oli 117. korpuse oma nõrgem – suurtükke, miinipildujaid (v.a 50 mm) ja raketiheitjaid 117. korpusel kokku 588, samal ajal kui 122.

117. korpuse mõlemad laskurdiviisid olid enne pealetungi inimestega komplekteeritud peaaegu täielikult Leningradi rinde määratud koosseisutabeli järgi. 120. diviisis loeti 23. juuli seisuga 5114 inimest ja 201. diviisis 4994 inimest. See tähendas ühtlasi, et rünnakul elavjõust põhilise osa moodustanud laskurpataljonid (mõlemas diviisis oli kolm laskurpolku, igas kolm pataljoni) jäid inimeste arvult täiskoosseisu lähedale. Laskurpataljonis oli ette nähtud 285 inimest, kes jagunesid kolme laskurroodu (igas 60 inimest), kuulipildujaroodu (38 inimest), miinipildujaroodu (35 inimest; 82 mm miinipildujad), tankitõrjepüssijao (4 inimest), siderühma (10 inimest), sanitaarrühma (5 inimest), varustusrühma (6 inimest) ja pataljoni juhatuse (7 inimest) vahel.

Rünnakule saadeti pataljonist kuni 230 inimest ehk laskurroodude isikkoosseis, keda võidi tugevdada kuulipildujaroodu ja tankitõrjepüssijao võitlejatega. Samuti võidi rünnakule saata näiteks polgu automaaturite rühm (31 inimest) või tankitõrjepüssirühm (22 inimest), harvemini kasutati selleks luurerühma (17 inimest). Laskurpolgu koosseisu kuulus ka sapöörirühm (14 inimest).

Laskurpataljoni relvastuses oli ette nähtud 9 raske- ja 18 kergekuulipildujat, 74 püstolkuulipildujat, 166 vintpüssi, kaks tankitõrjepüssi, neli 82 mm ja kuus 50 mm miinipildujat. Laskurroodudes võis püstolkuulipildujate arv ületada vintpüsside oma, näiteks loeti 120. diviisi 289. laskurpolgu laskur- ja kuulipildujaroodudes enne pealetungi 229 püstolkuulipildujat ja 156 vintpüssi, lisaks veel 54 kerge- ja 27 raskekuulipildujat. Punaarmee oli püstolkuulipildujatega üldiselt rikkalikumalt varustatud kui vastane, ent probleemiks oli nende magasinide nappus. 8. armee aruandluses kinnitati hiljem, et 24. juuli pealetungi alguseks varustati püstolkuulipildujatega võitlejad kahe magasiniga ning kergekuulipildujad DP-27 kolme magasiniga. Magasinide tühjakstulistamisel tuli need uuesti käsitsi laadida, mis oli aeganõudev, või siis tuli neid hankida näiteks rivist väljalangenud kaasvõitlejate juurest.

120. ja 201. diviis olid pealetungi eel koondatud tagalasse, kus said lahinguväljaõpet. Juuli keskel oli diviisidele saabunud täiendus, mis oli üldiselt lahingukogemuseta.

Hiljem näeme, et Auvere lahingus osales Nõukogude poolel ka kolm trahviroodu. Koosseisutabeli järgi formeeritud

trahvirood (235 inimest) vastas inimeste arvult peaaegu tavapataljonile, kuid ei saa välistada, et kõnealused roodud olid nõrgemad (täpsemad andmed puuduvad).

Nõukogude väejuhatus omas enne pealetungi algust üldiselt enam-vähem tõelevastavat pilti vastase diviiside ja brigaadide arvust ja nende paigutusest Narva rindel. Olulisem ebatäpsus luureandmetes puudutas just Auvere piirkonda, kus kõik katsed enne pealetungi algust vange võtta ebaõnnestusid. Seega arvati, et Auvere juures asuvad kaitsel endiselt 61. jalaväediviisi allüksused, ega teatud, et see diviis oli tegelikult vahepeal Narva rindelt lahkunud.

24. juulile eelnenud kahe öö jooksul vahetas 120. diviis

Auverest lõunas välja 123. diviisi, viimane tõmmati 8. armee reservi. Ööl vastu 22. ja 23. juulit paigutati positsioonile suurtükid, mis pidid rünnakut toetama otsesihtimisega tulega. 120. ja 201. diviisi sapööriallüksused rajasid 24. juulile eelnenud öödel läbipääse oma miiniväljadesse.

SAKSA POOLE JÕUD

(8. armee inseneriüksused sellega tõepoolest tegelesidki). Nõukogude rünnakute ühe võimaliku raskuspunktina oletati armeegrupi Narwa (armeegrupi juhatajale allusid Saksa väed Narva rindel) staabis õigesti Auvere piirkonda. Pärast pealetungi algust, 24. juulil Auvere juures vangi langenud Saksa 11. SS-pioneeripataljoni võitleja tunnistas ülekuulamisel, et eelmisel õhtul oldi meeskonda hoiatatud vaenlase võimalikust rünnakust järgmisel päeval. Leidub küll ka vastupidine näide: eesti 45. SS-relvagrenaderirügemendi 3. kompaniist pärit sõjavang väitis, et 24. juuli hommikul rünnakut ei oodatud, eelmisel päeval vastase poolt kostnud tankimootorite mürale polevat tähelepanu pööratud.

Raadio- ja õhuluureandmeid analüüsides oli Saksa väejuhatus juba 20. juuliks jõudnud järeldusele, et vaenlane valmistab Narva rindel ette suuremat pealetungi. 22.–23. juulil kostus Auvere platsdarmil tugevat mootorimüra ja täheldati suurtükiväe sihtmärkide sisselaskmist, mis kõik viitas rünnaku ettevalmistustele. 20. eesti diviisi veteranide mälestustes mainitakse ka metsalangetus- ja ehitustööde müra, mis osutas teedeehitusele pealetungi ettevalmistamiseks

Armeegrupi Narwa juhatus oli vahepeal, 22. juuli hilisõhtul, kätte saanud Hitleri kui Saksa idarinde vägede ülemjuhataja loa maha jätta positsioonid Narva jõe alamjooksu joonel ning tagasi tõmbuda läände nn Tannenbergi kaitseliinile Sinimägedesse, mis pidi võimaldama rindejoont tunduvalt lühendada. Taandumisoperatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine pidi aega võtma mitu päeva, seni oli otsustava tähtsusega, et vastase rünnakud Auvere platsdarmi põhjaserval tõrjutakse.

Auvere juures kaitsel seisvad üksused kuulusid Gruppenführer Fritz von Scholzi juhitud 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisi Nordland operatiivalluvusse. Von Scholz ise allus III SS-soomuskorpusele, viimane omakorda armeegrupile Narwa. Nordlandi läänetiival valmistusid 117. laskurkorpuse lööki vastu võtma Sturmbannführer Harald Riipalu

1944. aasta suvel Narva rindel maha jäetud Saksa sõjatehnika (esiplaanil tankid Panther)

ja Obersturmbannführer Paul-Albert Kauschi juhitud võitlusgrupid (allusid otse Nordlandi ülemale).

Erinevate dokumentide ja mälestuste põhjal võib kinnitatuks lugeda, et 45. SS-relvagrenaderirügemendi ülemale Riipalule allusid tema enda rügement (staap ja staabikompanii, I ja II pataljon, 13. ja 14. kompanii), 20. SS-diviisi füsiljeepataljon (tuntud ka kui „Narva“ pataljon) ja 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii üks rühm. Riipalu mälestuste kohaselt olid tema käsutuses lahingu alguses või allutati selle ajal veel 47. SSrelvagrenaderirügemendi I pataljon, 46. SS-relvagrenaderirügemendi üks kompanii, 45. SS-relvagrenaderirügemendi pioneerikompanii ja kaks kompaniid saksa ründepioneere, kuid ilmselt on Riipalu siin paljuski eksinud. 47. rügemendi I pataljon kuulus tegelikult Kauschi võitlusgrupi koosseisu, seisis selle idatiival Kõrgesoo põhjaserval ja Auvere lahingust osa ei võtnud. 45. rügemendi pioneerikompanii oli selleks ajaks tegelikult ümber nimetatud 20. SS-pioneeripataljoni 1. kompaniiks ning see paiknes neil päevil ilmselt hoopis rinde lähitagalas Narva jõe alamjooksul. Mainitud kaks kompaniid saksa pioneere olid tõenäoliselt pärit Kauschi võitlusgrupi 11. SS-pioneeripataljonist ega allunud Riipalule. Mis puutub 46. rügemendi kompaniisse, siis 46. rügemendi 7. kompanii ühe veterani mälestustes mainitakse tõepoolest, et kompanii viibis sel ajal ajutiselt 45. rügemendi reservis; otsest osavõttu Auvere lahingust siiski ei mainita.

45. rügemendi I ja II pataljon koosnesid neljast kompaniist, neist neljas oli raskekompanii, mille relvastuses olid 8 cm miinipildujad ja raskekuulipildujad. Saksa dokumentide järgi jäi mõlema pataljoni lahingutugevus 22. juuli seisuga 300 ja 400 mehe vahele (täpsemad andmed puuduvad). 24. juulil vangi langenud I pataljoni 1. kompanii sõdur väitis ülekuulamisel, et kompanii lahingutugevuseks oli 90–100 meest,

kelle relvastuse hulgas oli seitse kergekuulipildujat, viis püstolkuulipildujat ja kuni 20 tankirusikat. Kompanii oli hiljuti, juulis, täienduseks saanud mobiliseerituid.

45. rügemendi 13. (jalaväekahurite-) kompanii relvastuses olid 7,5 cm ja võib-olla ka 15 cm jalaväekahurid, kokku arvatavasti kümmekond „toru“. 14. (tankitõrje-) kompaniis oli selle ülema mälestute kohaselt kaks rühma 7,5 cm tankitõrjekahureid, kolmas rühm oli relvastatud tankitõrjeraketiheitjatega (nn. ahjutorud). 7,5 cm tankitõrjekahurid olid ka 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii rühma relvastuses. Kokku oli Riipalu võitlusgrupi käsutuses kuni üheksa 7,5 cm tankitõrjekahurit.

8 cm miinipildujate arv võis 45. rügemendi pataljonides jääda 20 lähedale.

45. rügemendi võitlusvaimu võib üldiselt lugeda rahuldavaks. Siiski oli probleemiks hiljuti lisandunud suure hulga mobiliseeritute minimaalne lahingukogemus. Auvere lahing oli rügemendile terve sõja jooksul tegelikult ka esimene kord, mil kohati soomustehnikat – sellega võitluseks üldiselt kogemus puudus.

Riipalu võitlusgrupi läänetiival asunud 20. SS-füsiljeepataljoni („Narva“ pataljoni) tegevus Auvere lahingus jääb käesoleva artikliseeria tähelepanu alt välja – sellest on juba põhjalikumalt kirjutatud Kaitse Kodu! 2025. aasta kaheksandas numbris.

Kauschi võitlusgrupi eesotsas seisis Obersturmbannführer Paul-Albert Kausch, kes oli ühtlasi Nordlandi diviisi 11. SS-tankipataljoni ülem. Tankipataljoni soomustehnika Kauschile operatiivselt sel hetkel siiski ei allunud, vaid tema

AUTOR: REIGO ROSENTHAL

käsutuses seisis kolm pataljoni: 11. SS-pioneeripataljon, Rotti pataljon (nimetati ka võitlusgrupiks) ja Eesti 47. SS-relvagrenaderirügemendi I pataljon. Neist esimesed kaks võtsid Auvere lahingust osa. 11. SS-pioneeripataljoni kuulus kolm kompaniid, 22. juulil oli pataljoni lahingutugevus 300 ja 400 mehe vahel. 21. juuli õhtu seisuga oli pataljoni 3. kompanii paigutatud Nordlandi diviisi reservi Hirmuse talu juurde. Obersturmführer Rudolf Rotti juhitud pataljon koosnes 11. SS-tankipataljoni soomustehnikata isikkoosseisust (lahingutugevus jäi 200 ja 300 mehe vahele); pataljon oli erinevates Narva rinde lõikudes tegutsenud alates veebruari algusest, omades peamiselt positsioonisõja kogemust. Pioneeripataljoni ja Rotti pataljoni käsutuses olev raskerelvastus piirdus tõenäoliselt väikese hulga raskekuulipildujate ja 8 cm miinipildujatega.

23. juulil koondati Riipalu grupi tagalasse Auvere jaama piirkonda 23. SS-vabatahtlike soomusgrenaderirügemendi

Norge allüksusi, mis jäid ilmselt diviisi Nordland reservi. Võitlustesse Auvere juures neid järgnevalt ei saadetud.

24.–25. juuli lahingus said Riipalu ja Kausch toetust nii Nordlandi diviisi kui ka 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderibrigaadi Nederland suurtükiväelt, samuti otse III SS-soomuskorpusele alluvalt suurtükiväegrupeeringult. Hinnanguliselt oli neis kokku 150 suurtükki kaliibriga 7,5 kuni 28 cm.

Lahingukorras soomustehnikat oli diviisi Nordland tankipataljonis ja tankitõrjedivisjonis järgmisel hulgal: 8 tanki Pz.Kpfw. V „Panther“, 7 tanki Pz.Kpwf. IV, 20 ründesuurtükki StuG III. Soomusmasinad asusid allüksuste kaupa reservis mitmel pool rinde tagalas, sealjuures ilmselt ka Auvere suunal.

Ehkki armeegrupi Narwa olukorrakaartidel on 45. rügemendi II pataljon Auvere lahingu ajal paigutatud Riipalu võitlus-

grupi idatiivale ja I pataljon tsentrisse (läänetiival asus 20. SS-füsiljeepataljon), peab oletama, et tegu on eksitusega. Nimelt viitavad Nõukogude poole andmed, mis saadi 24. juulil võetud vangide ülekuulamisel, et 45. rügemendi I pataljoni 1. kompanii asus Vanamõisa juures, mis tähendab, et Riipalu võitlusgrupi idatiival pidi asuma hoopis I pataljon ning II pataljon tsentris (sellest on lähtutud ka artikliseeria juures olevatel skeemidel). Sellisel juhul oli I pataljoni rindelõigu pikkus ligi 1,3 kilomeetrit ja II pataljonil umbes üks kilomeeter. Võrdluseks: 11. SS-pioneeripataljonil oli see ligi 800 meetrit.

Maastik Auvere piirkonnas oli valdavalt lage, kerge tõusuga lõunast põhja suunas. Kaitse tugines seal kaevikutesüsteemile, mille kohta Saksa allikatest täpsemat kirjeldust ei leia. Nõukogude poolel pärast lahingut kogutud teabe järgi oli kaevikute sügavuseks 1,5 kuni 1,7 meetrit. Kuulipildujapesad kaevikutes olid katmata. Kaevikute läheduses paiknesid meeskonnavarjendid, mis pidasid vastu 76 mm mürsu tabamusele. Eesliini kaeviku ees asus traattõke, selle ees jalaväevastane miiniväli ning viimase ees omakorda tankidevastane miiniväli. Jalaväemiinid olid paigutatud kolme või nelja ritta, ridade vahel oli 80 kuni 100 sentimeetrit, miinide vahele reas jäi 30–35 sentimeetrit. Tankitõrje- ja jalaväevastased miiniväljad olid rajatud ühtlasi kaitse sügavusse Lipsu talu ja Vanamõisa vahelisse piirkonda ning Mesipuu talust läände. Lipsu talust kagusse oli positsioonile paigutatud neli distantsjuhtimisega leegiheitjat, mille tulealasse jäi ristmiku piirkond talust kagus, samuti ristmikult edelasse suunduv teelõik (puudub kinnitus, et mainitud leegiheitjad lahingus kasutamist leidsid). Olgu lisatud, et talu- ja muud hooned Auvere piirkonnas olid varasemate, alates veebruarist kestnud lahingute tagajärjel ilmselt valdavalt varemetes.

mis, – nagu see hiljem tõsiasjaks osutus – kujunes ka Auvere lahingu tulemust otsustavaks teguriks.“ Sügavamal tagalas organiseeriti Riipalu käsul kaitsepositsioonid, mille mehitas 45. rügemendi vooridest ja staapidest pärit isikkoosseis.

Mälestuste järgi olid Riipalu võitlusgrupi tankitõrjerelvad paigutatud järgmiselt: 45. rügemendi 14. kompanii üks 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm I pataljoni ja teine rühm II pataljoni eesliini taga; „ahjutorude“ rühm oli jagatud mõlema pataljoni vahel, enamik relvi paiknes I pataljoni lõigus, kus soomustehnika rünnak oli tõenäolisem. Tankitõrjekahurid olid kaevatud võimalikult maa sisse ja ümbritsetud valliga. 20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm asus positsioonil Lipsu talu piirkonnas.

Riipalu komandopunkt paiknes Repniku küla lõunaservas.

Ilm 24. juuli lahingupäeval oli muutlikult pilvine, sademeteta, õhutemperatuur jäi 19–20 kraadi juurde.

(Järgneb.)

45. rügemendi II pataljoni positsiooni läänetiib asus metsas, kus põhjavee kõrge taseme tõttu oli eesliinile ehitatud hoopis „müür“ kõrgusega 1,8 meetrit ja laiusega üks meeter. „Müüri“ välisseinad koosnesid horisontaalasendis palkidest, välisseinte vahel oli tavaliselt pinnas. „Müüri“ sees paiknesid ambrasuurid tulistamiseks, nende vahel „müüri“ ees asusid maapinnal kuulipildujapesad, mis olid reeglina katmata. Kuulipildujapesade läheduses, „müüri“ taga, asusid maapinnale ehitatud varjendid, kaetud palkide ja pinnasega. „Müüri“ ees paiknes traattõke, selle ees omakorda miiniväljad.

Erinevaid allikaid kõrvutades võib järeldada, et 45. rügemendi I pataljoni eesliinil paiknesid 1. ja 3. kompanii, samal ajal kui 2. kompanii ja 4. (raske-) kompanii I rühm (raskekuulipildujad) moodustasid reservi (2. kompanii oli Riipalu mälestuste põhjal otsustades tema enda reservis). Eesliinil asuvatest kompaniidest oli üks rühm 100–200 meetrit tagapool varus. II pataljoni kohta on andmeid vähem, on teada ühe rühma paiknemine pataljoni reservis lahingu alguses. Riipalu meenutas hiljem rügemendi allüksuste asetuse kohta: „Eeldades ka seda, et vaenlasele on teada senine kaitsesüsteem, mehitatakse peavõitlusliin võimalikult minimaalselt ja oodatava lahingu käik rajatakse tugevate varude manöövrile,

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/313

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1631, T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635, T-312/1637

• 20. SS-relvagrenaderidiviisi kaotusnimekirjad: Bundesarchiv B 563/201603, B 563/201606, B 563/201611, B 563/201612, B 563/201613

• Saksa sõjaväes hukkunud isikute register Berliini Maa-arhiivis (www.ancestry.com/ search/ collections/61888/)

• Josef Rüschoffi autasuesildis: Bundesarchiv R 9361-III/551575

• Leningradi rinde, 8. armee, 13. õhuarmee, 117. laskurkorpuse, 120, 201., 256. laskurdiviisi, 277. ja 281. ründelennuväediviisi, 1. inseneri-sapööribrigaadi, 79. kerge suurtükiväebrigaadi, 2. kaardiväe miinipildujabrigaadi, 322. kaardiväe miinipildujapolgu, 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (https://pamyat-naroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал” (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов "Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг” (https://podvignaroda.ru)

• Punaarmee võetud sõjavangide ülekuulamisprotokollid: Deutsch-russisches Projekt zur Digitalisierung deutscher Dokumente in Archiven der Russischen Föderation. CAMOBestand 500. (https://wwii.germandocsinrussia.org/de/nodes/1-camo-bestand-500)

• Anatol Schmidti kiri 26.08.1982: Rahvusarhiiv ERA 4996/1/25

• Ago Loorpärgi mälestused: Eesti Sõduritund, juuli 2001, Eesti Raadio saade (https:// arhiiv.err.ee/audio/vaata/eesti-soduritund-eesti-soduritund-juuli-2001)

• Hans Savisiku mälestused (Taavi Veileri eraarhiiv)

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe eraarhiiv)

• Hiidlased II maailmasõja lahingutes. Koostanud Otto Mägi. Kärdla, 2006

• Laar, M. Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn, 2012

• Loorpärg, A. Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse. Meenutusi aastatest 19421955. Tallinn, 2006

• Mooney, P. Waffen-SS Knights and their Battles. The Waffen-SS Knight's Cross Holders. Volume 5: June to August 1944. Loyalty and Honour Publishing, 2020

• Pähklamets, K. Ühe leegionäri päevik II maailmasõja päevilt. Tallinn, 2003

• Rahnulo, G. Võitlustes Eesti saatuse eest. // Rindeleht. 05.08.1944

• Rand, H. Lahingud Auveres ja Sinimägedes. // Võitluse Teedel. 2000, nr 2

• Reimann, E. Memuaarid Teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest. Käsikiri, 1992: Tartu Instituudi Arhiiv (Toronto)

• Riipalu, H. Auvere lahing 25. juulil 1944. a. // Võitleja. 01.12.1961 ja 01.01.1962

• Riipalu, H. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004

• Sinimägede lahingud 1944. 80 aastat. Koostaja A. Nõmm. Tallinn, 2024

• Säägi, R. Minu sõjamälestused. Meenutusi Eesti kaitselahingutest 1943-1945. Tallinn, 2007

• Sulger, K. Sõjakäik pealuu märgi all. // Võitluse Teedel. 2001, nr 3

• Uudelepp, H. Narva joonelt Sinimägedesse. // Võitluse Teedel. 1998, nr 1

• Yerger, M. C. German Cross in Gold Holders of the SS and Police. Volume 3. Regiment and Division “Nordland”. San Jose, 2008

•

ROOTSI KüLMA SÕJA HINGUS –200 AASTAT NEUTRAALSUST

Ajavahemikus 1814 kuni 2024 neutraalsena püsinud Rootsil oli külma sõja soojenedes potentsiaalne võimalus jääda kahe tule vahele. Et seda ei juhtuks, rajasid rootslased oma idapiiri äärde võimsa kaitseliini. Nüüd tegutseb ühes selle kindlustuses väike muuseum.

Tekst ja fotod: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

Kui NATO ja Varssavi pakti maade vahel oleks alanud sõda, oleks Rootsi muutunud sihtmärgiks. Mõlemad alliansid vajasid Põhja-Atlandi rannikuala ja sadamaid Põhja-Norras. Nõukogude Liidu tõenäoline rünnak oleks toimunud Põhja-Venemaalt läbi Põhja-Soome ja seejärel läbi Rootsi Norrbotteni lääni. Tegemist oleks olnud maismaarünnakuga, mida on meredessandist mitu korda lihtsam teostada. Kuid Rootsi Kuningriik ei uskunud, et neutraliteet on absoluutne päästevahend, ning valmistas end ette ka halvimaks.

KAITSEKS VENELASTE VASTU I maailmasõja alguses, 1914. aastal plaanis Venemaa murda välja Narviki sadamani Atlandi rannikul ning vallutada selleks Põhja-Rootsi ja PõhjaNorra. Selleks läksid Vene laevastiku peajõud 8. augustil Rootsi laevastiku uputamiseks merele, kuid viimasel hetkel plaani elluviimisest loobuti, võibolla ei tahetud automaatselt muutuda agressorriigiks. Kaitsmaks Põhja-Rootsit, rajas Rootsi kaitsevööndi – Kalixi liini (Kalixlinjen), millest sai Rootsi võimsaim sõjaline kaitseliin umbes 2800 erineva kindlustusega.

datud tugev kaitseliin, mis ka osaliselt realiseerus. Külma sõja aegse Kalixi esimese kaitseliini ülesanne oli pidada venelasi Torneå piirijõel kinni maksimaalselt kaks päeva. Rootsi suurtükiväe tuli ulatus sügavale Soome territooriumile, vaenlase piirijõele lähenedes oli kohaliku Hemvärneti ehk Rootsi kaitseliidu ülesanne õhkida piirijõe sillad. Teisel kaitseliinil tuli vaenlast kinni hoida kaks kuni viis päeva. Teed olid ette valmistatud mineerimiseks ja õhkimiseks ning metsadesse paigutati sadu tuhandeid takistusi, sealhulgas mitu rida draakonihambaid. Põhikaitseliin oli juba tõrjumisliin, mille eesmärgiks oli suruda Vene väed, mis on jõudnud Luleälvenile jõeni, Rootsi piiridest välja. Kogu Kalixi liini rajamisel oli arvestatud, et seda mehitatakse lisaks kaadrisõjaväelastele ka 250 000 reservväelasega. Rootsi kaitsestrateegia Kalixlinjenis ei keskendunud mitte ainult võimaliku sissetungi peatamisele, vaid ka sellele, et takistada punaarmee jõudmist Norra rannikule ja olulistesse süvaveesadamatesse, mis suundusid Atlandile. Kalixlinjen oli külma sõja ajal üks Rootsi kõige paremini varustatud ja salajasemaid kaitsetsoone, hõlmates nii tugevat suurtükiväekaitset kui ka keerukat luure- ja seirevõrgustikku.

Juba 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, kui Rootsi valmistus end kaitsma Venemaa eest, oli Luleälvenile kavan-

nimega Siknäsi patareid, mis ehitati aastatel 1953–1960. Külma sõja ajal oli Siknäsi poolsaarel algselt neli suurtükipatareid. Tänaseks on säilinud ainult Hömyrbergetil asuvad patareid A ja B. Neist viimane ainult väljaspoolt. Kahjuks on linnulennult 1,5 kilomeetri kaugusel asunud patareid C ja D lammutatud. Igas patareis teenis umbes 70–80 meest. Täielikult mehitatud patareides kokku oleks olnud 300–322 sõdurit.

Selle kaitseliini tugevaimad punktid olid Siknäsi kindlustused ehk ametliku

Patareide eesmärk oli kaitsta Rootsi põhjapoolseimat süvasadamat Töret, kus asub ka Läänemere põhjapoolseim punkt. Süvasadam sobis vaenlase suurtele transpordilaevadele ja dessantlaevadele selleks, et maabuda ja rünnata Kalixi liini selja tagant. Lisaks asub Töre lähistel kahe Euroopa põhimaantee strateegiline ristumiskoht, mis avab maavägede üksustele teed lõunapõhja ja ida-lääne suunas. Samuti olid suurtükipatareid suutelised tabama ja hävitama sildu Kalixi jõel. Viimased lahinguüksuste õppused viidi läbi 1990. aastal ja patareid võeti kasutusest maha vastavalt 1992. (tornid C ja D) ja 1998. aastal (tornid A ja B).

LOODUD TUUMASÕJA HIRMUS

Rootsi kaitseotstarbeliste objektide amet (Fortifikationsverket) esitas 2005. aastal muinsuskaitseametile taotluse suurtükipatareide A ja B riiklikuks

mälestiseks kuulutamiseks, kuid kokkuhoiumeetmena otsustas Rootsi valitsus 2008. aastal rajatisi riikliku mälestisena mitte säilitada, vaid panna need müüki. Suurtükipatarei A valmistati 2009. aastal ette üleandmiseks uuele omanikule, suurtükipatarei B tehti seest tühjaks ja suleti. Pärast kultuuriministeeriumiga konsulteerimist ja heakskiidu saamist müüdi suurtükipatarei erakätesse muuseumi rajamise sihtotstarbega. Selle avamiseni jõuti 1. juulil 2014.

Muuseumini viib kitsas ja ettearvamatult käänuline mäkke tõusev tee. Kahjuks on kompleks avatud vaid suvisel ajal, muul ajal tuleb külastus eelnevalt kokku leppida. Muuseumi külastus on võimalik vaid giidiga. Ekskursioon on rootsikeelne, kuid vajadusel saab inglis- või soomekeelse pabertõlke. Giidideks on noored sõjaajaloo entusiastid.

Suurtükipatarei koosneb maa-alusest neljakorruselisest juhtimispunkrist ja maapealsest suurtükipositsioonist. Juhtimispunker oli kaitstud aatomi-, bioloogilise ja keemiarelva eest. Seda reedavad õhufiltrid, mis on peidetud kamuflaažiga kaetud betoonplokkidesse. Tagamaks patarei toimimine ka pärast tuumarünnakut, oli maa-alune punker rajatud massiivsetele vedrudele ning kalju ja punkri vahel laiutas meetrine vahe, mida on võimalik ka punkris vaadata.

Õhukaitse tagamiseks olid patarei „katusel“ 40 mm ja 20 mm kaliibriga õhutõrjekahurid. 40 mm Boforsi õhutõrjekahur m/48 on edasiarendus Teise maailmasõja aegsest ikoonilisest õhutõrjekahurist m/36. Relva esimene versioon toodeti 1947. aastal. 1948. aastal läbis see katsetused positiivselt ning sai nimeks 40 mm lvakan m/48. Rootsi relvajõudude relvastusse kuulus õhutõrjekahur 1951. aastast, moderniseerituna on relv tänaseni mitme riigi arsenalis. Laskekiirus on 4 lasku sekundis. Boforsi 20 mm õhutõrjekahur M/40-70 loodi 1970. aastatel kahese kasutusega, nii õhu-, kui ka maismaasihtmärkide vastu. Ratastel õhutõrjealusel kaalus relv 300 kg. Kui Boforsi 40 mm õhutõrjekahur oli väga tuntud, siis 20 mm oli kasutusel põhiliselt Rootsi ja vähemal määral Taani relvajõududes. Kahuri tulekiirus oli 6 lasku sekundis ja laskeulatus 5 km. Kokku toodeti neid vaid 2700 eksemplari.

40 mm ja 20 mm kahurite näidised on praeguseni muuseumi hoovis ning neid on võimalik ka oma käega katsuda. Maa-aluse juhtimispunkri rajamisel saadud graniitkivid on kasutatud ära kaitsepositsioonide rajamisel ning need on säilinud tänaseni. Seetõttu on näha, kus asus kuulipildujapesa. Objektikaitse mehitamine oli Rootsi kaitseliidu ülesanne.

Kokku oli kindlusel neli suurtükipositsiooni kaheksa kahuriga, igas patareis üks kahe kahuriga. Kuna rootslased on ka sõjanduses rohelise mõtteviisiga ning harrastavad taaskasutust, pärinesid kahurid maha kantud laevalt. Umbes samal ajal, kui ehitati neli Siknäsi patareid, lammutati ka teenistusest kõrvaldatud Rootsi esimene ja ainukene soomusristleja HSwMS Fylgia. Ka maailma väikseima soomusristlejana tuntud alus astus teenistusse 1907. aastal ning see oli ainuke laev, mis püsis Rootsi mereväe teenistuses läbi kahe maailmasõja. Laeva nimi tulenes muinasskandinaavia mütoloogiast ning tähendas naiskaitseinglit. HSwMS Fylgia oli relvastatud kaheksa 15,2 cm kaliibriga suurtükiga, mis olid toodetud 1903. aastal. Laeva suurtükke kasutati Siknäsi patareides ning neile ehitati ümber suurtükitornid. Suurtükitorn oli kaetud kahekordse katusega. Välimine, õhem on mõeldud kaitseks napalmi eest. Kui torn peaks napalmist süttima, tagab see üleelatava temperatuuri torni 8-liikmelisele meeskonnale.

1950. aastatel moderniseeriti kahureid, mille tulemusena suurenes tulekiirus. Ka mürsud ja püssirohukottide metallsilindrid on külastajale vaatamiseks tornis olemas. Püssirohukottide arv on seotud laskeulatusega, kasutatakse ühte kuni kolme püssirohukotti. Kui kahuritest lasti, oli tagasilöök umbes 50 sentimeetrit. Viimane laskmine toimus 1985. aastal. Kui kahuritest tulistatakse, ei kosta see torni sisse, sest kõik tekkivad püssirohugaasid väljutatakse mööda torusid väljapoole. Väljas aga kõlab seetõttu äärmiselt tugev pauk. Meeskond ei sihi kahureid ise, vaid saab juhtimiskeskusest käsu, mitu kraadi torni pöörata ja kahureid tõsta.

Need vanad kahurid suudavad tõhusalt tulistada umbes 17 kilomeetri kaugusele ning väidetavalt on kahurid tänapäeval täielikult töökorras ja muuseumiühingul on olemas ka lit-

sents laskmiseks. Olulised laskmiseks vajalikud komponendid, nagu tagasilöögivedrud, tagasilöögivedelik ja süütesüsteemid, on eemaldatud, kuid muuseumil on neile juurdepääs.

Juhtimispunkri sissepääs on rajatud tuumasõja võimalikkusele mõeldes. Uks ei asu sissepääsutunneli otsas, vaid küljel, et lööklaine saaks kahjustamata tunnelist läbi liikuda. Punkris oli ülerõhk, et vältida saastunud välisõhu sattumist ruumidesse. Huvitava lahendusena on trepikoja põrand eemaldatav, et laskemoona ning suuri ja raskeid esemeid oleks võimalik alumistele korrustele lasta või, vastupidi, sealt üles vinnata.

MEIL OLID SAMASUGUSED ASJAD Giidituur algab -3. korruselt, kus asus laskemoonaruum. Vastavalt juhistele komplekteeriti seal lask ning edastati naaberruumi kahuritõstukisse, et saata püssirohulaeng suurtükitorni. Kuna tänapäeval ruumis laskemoona ei ole, siis asub seal ajalooline ülevaade nii HSwMS Fylgiast kui ka Kalixi liinist. Vitriinis on Fylgia uhked originaalsöögiriistad ja portselan ohvitseride messist ning väljavõtted laeva logiraamatust. Oma esimesel ümbermaailmareisil 1907. aastal deserteeris New Yorgis 27 meeskonnaliiget. Mis nendega juhtus, teab vaid USA migratsiooniamet.

Seina ehib Norrbotteni läänikaart. Seal on näidatud suurtükipatareide asukohad, mis kasutasid laevakahureid, sarnaselt Siknäsi patareiga. Kaart näitab täpselt, kus need kindlused asusid ja millistelt sõjalaevadelt kahurid pärinesid. Tänapäeval on mõned neist muuseumid, kuid enamik on maha jäetud ja lammutatud.

Järgmises kambris asus relvaruum, kus komplekteeriti mürske. Siknäsi suurtükid kasutasid kolme tüüpi mürske. Esimesed olid õppemürsud, mis olid lihtsalt metallplokid. Neid kasutati väljaõppeks ja kalibreerimiseks. Teist tüüpi olid paksu terase läbistamiseks mõeldud soomustläbistavad mürsud. Kolmas tüüp oli šrapnellmürsud, mis olid lõhkeainega täidetud ja tekitasid plahvatusel surmavaid kilde. Lahingutagavara oli umbes 575 mürsku. Õppevõi soomustläbistav mürsk kaalub 47 kg ja šrapnellmürsk umbes 30 kg. Välja on pandud kõiki kolme tüüpi mürske. Selles ruumis hoiti praktiliselt kogu

Patarei süda – suurtükkide laadimisruum, kuhu saabus eelnevates ruumides komplekteeritud lahingumoon

patarei laskemoona ja relvi, mis on ka ekspositsioonis näha.

Edasi on patarei süda – suurtükkide laadimisruum, kuhu saabus eelnevates ruumides komplekteeritud lahingumoon. Ruumi keskel on laevalt pärinev tõsteseade ehk „tüvi“, millega tõsteti mürsud 12 meetri kõrgusele. Tüve sees on näha redel, selle kaudu liikus suurtüki meeskond torni, sest esimese korruse uks suleti. See redel oli ka kindluse meeskonna ainus avariiväljapääs.

Korrus allpool asus patarei aju – lahingukeskus. See on säilinud, nagu oleks sealt alles lõunapausile mindud. Lisaks patareile A juhiti ka sealt kõrvalpatareid B. Ruumis on suur ümmargune kaart, mille keskel on suurtükitornid A ja B, et anda suurtükitornidesse sihtmärkide koordinaadid. Kogu tegevus toetus maastikul asunud tulejuhtidelt saadud informatsioonile, kes edastasid sihtmärkide koordinaate ja korrigeerisid suurtükituld. Lahingukeskusesse saabus ka ilmaprognoos poolsaare lõunaosas paiknenud radariseadme kaudu, mis võimaldas tuld täpsemaks korri-

geerida. Informatsioon liikus traati pidi, sest telefonisignaali oli vaenlasel palju raskem pealt kuulata või segada. Kõrvalruumi, endisesse patareiülema magamis- ja töötuppa, on loodud installatsioon, kus eksponeeritakse Norrbotteni brigaadi üksuse puhkepausi metsas 1970. aastate talvel. See annab hea ülevaate Rootsi sõdurite varustusest ning mälestus Rootsi abist Eesti kaitseväele paneb hüüatama: „Vau, meil olid ka samasugused asjad!“

Maa-aluses kompleksis olid ette nähtud ka kasarmupinnad, ühes neist on tänapäeval konverentsiruum. Igal korrusel olid vooditega majutusruumid. Patarei ülemal oli oma tuba ja luba, teised ohvitserid magasid toas kahekesi, allohvitserid kolmekesi ja sõdurid kuuekesi. Samuti on olemas duširuum ja kuivklosett kasutamiseks. Majutus on sellises seisukorras, nagu Rootsi relvajõud selle jätsid. Kui seltskond jääb 8 ja 30 inimese vahele, võite korraldada ka ööbimise patarei maaaluses kindlustuses, boonuseks Rootsi sõduri hommikusöök. See on võimalus kogeda, mis tunne oli maa-aluses pun-

kerpatareis elada, ja muuseumi giidid organiseerivad teile logelemise asemel ka tihke tegevuse.

Kompleksi esimesel korrusel oli söökla ning modernne köök, kus käidi vahetuste kaupa söömas. Korraga mahtus 20 inimest. Tänapäeval on seal kohvik, kus saab proovida lihtsat rootsi sõduritoitu ning loomulikult katuseKarlssoni lemmikut – kohvi ja kaneelisaia. Kuna punkris jäädi ka haigeks, oli esimesel korrusel laatsaret. Täna on seal muuseumipood, kus saab osta Rootsi relvajõududest maha kantud pisivarustust – nööbid, pagunid, noadkahvlid, tassid jms.

FILIAAL TÖREHAMMI SADAMAS

Saladuskatte all tuleb lisada, et muuseumil on umbes kümnekonna kilomeetri kaugusel Törehammi sadamas ka filiaal. Seal on kahte punasesse majakesse peidetud huvitavad eksponaadid.

Väiksemas, mis meenutab kämpingut, on peidus kahur, täpsemalt Rootsi keskmise tanki Stridsvagn 74 torn koos 75 mm kahuriga. Pärast Stridsvagn 74 teenistusest kõrvaldamist 1981. aastal paigutati suurtükitornid sadamates ja rannikul asuvatesse enamasti betoonist kaitsevallidesse nime all Värntorn 74 (Vahitorn 74). See kahur, mis oli maskeeritud kämpingumajaks, on koos majakesega toodud muuseumi Meldersteinist ning selle ülesandeks oli sõja korral õhku lasta jõe kohal asuv raudteesild.

Suuremas majas on varjul kääbusallveelaev HSwMS Spiggen II. 1990. aastal teenistusse võetud Spiggen II on üks sõjaväe keerukamaid kääbusallveelaevu. Allveelaeva mehitasid kaks inimest, kes istusid kõrvuti kokpitis, mis ulatus masinaruumist ahtrini. 11 meetri pikkuses ja 12tonnise veeväljasurvega laevas oli tegelikkuses ruumi kolmele kuni neljale meeskonnaliikmele. Allveelaev ei olnud varustatud torpeedodega, kuid sõja ajal sai alust kasutada sabotaaži- või luuremissioonideks. Spiggen II sai autonoomselt hakkama kaks nädalat, mis oli imetlusväärne tulemus. Rahuajal kasutati seda peamiselt allveelaevatõrje õppuste õppelaevana, mis matkis vaenlase allveelaeva tegevust. Laev oli teenistuses kuni 2013. aastani 1. allveelaevade flotillis. Loomulikult on muuseumis avatud kohvik ja muuseumipood.

KONFLIKT –VIIMASE AJA REALISTLIKEM SÕJASARI

KVäga sant on hommikul ärgates avastada, et öösel nähtud õudusunenägu läheb ka silmi avades edasi. Veel hullem hakkab siis, kui selgub, et unenägu oli reaalsuse lahjendatud versioon. On kole? Muidugi. Ent ega lõppeks midagi muud üle jää, kui reaalsusega otsast tegelema hakata. Midagi sellesarnast pakub soomlaste üsna värske lühisari „Konflikt“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

esksuvi. Jaanipäev on ohtlikult lähedal. Hanko lähedal metsas peab Soome kaitsevägi õppusi. Ühel hetkel hakkab aga taevast langema – ei, mitte lund. Hoopis langevarjudega rohelisi mehikesi. Mehikesed hõivavad Hanko poolsaare, kuskile metsa sisse jääb lõksu ka mingi osa õppustelt naasvaid soomlasi, kes ühel või teisel põhjusel on jokutama jäänud. Üks väike üksus otsustab pakutava allaandmise asemel vastupanu kasuks.

Kui keegi mulle omateada siiralt soovitab mõnd sarja ligemalt tudeerida, on võimalus, et ma teen näo, nagu oleks mul kiiremas korras ja pikemaks ajaks vetsu asja. Enamasti. Seekord soovitati uuemat Soome sõjasarja „Konflikt“. Tuleb tõde tunnistada, hästi soovitati ja ei tulnud vajadust ravimata kõhuhäda simuleerida. Esimene sats sarjavastast meelsust kadus kohe alguses. Kui Soome audiovisuaaltootes tuleb esimese viie minutiga ära populaarne sõna, mis algab p-tähega ja sisaldab ka palju ärre, siis on tegemist kõva asjaga. Kui kohe järgi tuleb teine populaarne v-tähega algav sõna, kus ei ole ärre, on veel kõvem. Need teised sõnad tulevad

ka. Nii s-tähega kui h-tähega. „No nii!“ öeldakse ka. Mis tähendab, et kõik on väga õige ja autentne.

Sarjade vältimine põhineb minu puhul ikkagi aastate jooksul sisseharjutatud hirmudel. Kui sa saad kolmesaja kaheksakümne üheksandas osas teada, et seesamune vanamutt, kes on 90

aastat vana, on tegelikult peategelase noorem vend, või kolmeaastane pätakas on tegelikult Esimeses maailmasõjas kadunuks jäänud vanaisa, siis see teeb ettevaatlikuks. Soomlaste „Konflikt“ ei ole õnneks viiskümmend hooaega pikk ja seitsekümmend hektarit lai. Kuus osa ainult ongi. Ja arusaamatutest sugulussidemetest ja

peresuhetest õnneks ülearu palju juttu ei tule. Päriselt neist siiski pääsu pole. Aga selle jaksab ära kannatada.

Sarja loomisel on suurem jagu ainest saadud ikkagi Ukraina sündmustest. Vihje Krimmi sündmustele 2014 on vägagi ilmne. Toimuv on kohandatud Soome oludega ja toodud tänasesse päeva. Sarja sõnum on lihtne. See, mis toimus Krimmis, võib toimuda väga vabalt ka Läänemere ääres. Kas Hankos, Hiiumaal või mõnes kolmandas kohas, pole oluline. Vaatajale pakutakse üht võimalikku stsenaariumi, kuidas midagi säärast võiks toimuda. Mitmesuguseid paralleele ja vihjeid lähiajaloole on teoses küll ja veel. „Konflikti“ loojad Andrei Alen, Helena Immonen ja Aku Louhimies on kõvasti eeltööd teinud. Meediat tudeerinud ja märkmikke täis kirjutanud.

Sarja puhul on tavaline, et sisse tuuakse kõiksugu kõrval-, järel- ja eelliine ning tegevusi. Ekraaniaega on laialt käepärast, igale poole saab pressida kõik vähegi käibivad ideed. Paari ohtu sarjaformaat muidugi sisaldab. Kui igasugu ägedaid mõtteid saab üle mõistuse palju, muutub sisu hästihakitud rosoljeks, millest mõnd vähegi seose moodi asja leida on kohutavalt keeruline. Möll käib, aga hiljemalt teise osa poole peal on juba meelest läinud, mille nimel tegutsetakse. Teine võimalus on see, et minnakse kole põhjalikuks kätte ära ja võetakse mingi eriti põnev mure peenikesteks tükkideks lahti. Tulemusena hakkab sari pööraselt venima. Nagu hästimenetletud eelnõu, mida muudkui menetletakse, timmitakse ja peenhäälestatakse. Tegevust on, miski sahmerdamine käib, aga ei jõuta kuhugi. Sama hea, kui Balzaci lugeda. „Konflikt“ ei ole õnneks ei Balzac ega rosolje. Jah, kajastatakse erinevaid tegevusi ning nii mõnigi tegelane katsub õnne multitaskingus, aga ei midagi kohutavat. Jäädakse ikka mõistlikkuse piiridesse.

KONFLIKTI

Osades: Sara Soulie, Peter Franzen, Julia Korpinen, Pirkka-Pekka Petelius

Lavastaja: Aku Louhimies

Osasid: 6

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 10. Väga ajakohane ja hästi läbi mõeldud. Teostus: 9. Miinus üks punkt valesti paigutatud drooni eest.

Näitlejatööd kokku: 9. Oli väga nauditav. Lavastajale: 9. Päris maksimumi naabritele ju ei raatsi anda, saagu 9.

munapäid, molkuseid, pugejaid, asjalikke tüüpe ja neid, kes lihtsalt vahivad suu ammuli. On vaheldust. Tulemus saab huvitavam ka. Isiklikult pakkus väga huvi, mis saatuse on autorid välja mõelnud viinaninast ärihingega peaministrile. Sihukesed ettearvamatu käitumisega tegelased muudavad filmi huvitavaks.

Proua presidendi tegelaskuju puhul on väga selgesti võetud eeskuju lähiminevikust. Sanna Marin oli just selline peaminister, kes kippus kangesti sotsiaalmeedias möllama, mille tagajärjel internet tihtilugu kokku jooksis, teeb seda vististi senimaani. Sarja on välja mõeldud samamoodi käituv president. Niisiis, kohustuslikuks ilusaks naistegelaseks võiks seekord lugeda presidenti. Aga soomlased on kavalad, sarjas on vähemalt kaks naistegelast veel.

Mängima on valitud üpriski head näitlejad. Palju on neid ka. Korralik telefonikataloogi mõõtu lugemine. Kuigi siin filmis on peategelasele osutamine kaunikesti lootusetu, nimetaks ikkagi mõned eriti peamised. Tegelasi on lihtsalt niivõrd palju, justkui oleks sattunud eriti rahvarohkele sugulaste kokkutulekule. Proua president Linnea Saaristo (Sara Soulie), kapten Rami Ohrakämmen (Peter Franzen), Annika Berg (Julia Korpinen), Kai Laavakuru (Pirkka-Pekka Petelius). See, mida nad sarjas teevad, jäägu vaatajale vaadata, aga võin kinnitada, et teevad hästi.

Tehnikahuvilised näevad kindlasti ära suurema jao Soome sõjaväe raudvarast. Papist kahureid ja tankiks maskeerunud veoautosid, plekitükid kunstipäraselt ümber laperdamas, siin ei näe. Kõik asjad tunduvad olevat päris ja rauast. Kuivõrd tegevus toimub ikkagi tänases päevas, pole vaja ka vaeva näha, et arvuti ja käsitöömeistrite abil ekraanile manada mõnd ennemuistset sõjamasinat. Niisiis, selles osas teenib „Konflikt“ sarjana kõvasti rohkem plusspunkte kui mõni filmiformaadis teos, kus tehnikaosakond teinekord piinlikkust valmistab. Kentsakatest olukordadest muidugi pääsu pole. Ma saan aru, mõnda asja tehakse filmi jaoks valesti meelega. Või kogemata. Või hea meelega kogemata. Noh, et oleks ägedam. Või et annaks kangelasele võimaluse veelgi kangelaslikumalt käituda. Seega, kui Soomes tekib tungiv vajadus vaatlusdroon alla võtta, on seda ikka parem teha Fiskarsi labida kui kurgipurgiga. See pole teil siin Ukraina, eksole. Kuigi käibiva tsiviilse droonipiloodina ütleksin, et kahe meetri kõrguselt vaatlust teha pole mingisugust vajadust. Kui piloot pole peast just täiesti soe. Ja tal pole soovi sipelgaid vaadelda. Kahekümne meetri pealt alles hakkab lubama ja veel kõrgemalt on veelgi asjalikum. Aga filmi jaoks käib küll. Ning kahekümne meetri kõrgusele labidaga ei ulata.

Erinevaid karaktereid on stsenaariumisse sisse surutud süle ja seljaga. Sarjas on selleks ka piisavalt ruumi. Sari kestab ju kokku hea mitu tundi, piisavalt on võimalusi kõik nüansid tükkideks võtta. Tulemuseks ongi, et mitte kõik soomlased ei jookse filmis ringi, pussid põigiti hammaste vahel, ja lauseist ei kosta üksnes: „Hakka päälle!“ On isamaalisi tegelasi, on

Sarja on sisse pugenud ka üks kodumaine näitleja. Paistab olevat üldine reegel, et kui viimasel ajal Eestis tehtud filmides on alati mängimas Jan Uuspõld, siis piiritagustesse teostesse sokutab ennast sisse Juhan Ulfsak. Kas see trend tekkis koos „Tenetiga“ või toimis juba varem, ei mõistagi öelda. Ei pannud tähele.

Kõike eelkirjutatut kokku võttes võib sarja „Konflikt“ ikka vägagi soovitada. Nipet-näpet iluvigu võib ju olla, aga paksus plaanis on tegu viimase aja ühe tõsisema ja realistlikuma sõjafilmi või -sarjaga üldse. Ei mingeid plahvatustes hüplevaid bensiinivaate, lõputuid padrunilinte ega laibamägesid kuhjavat superkangelast. Filmis kujutatu on sõna tõsises mõttes üks võimalikest tulevikest. Must stsenaarium, mis võib juhtuda, aga pole kohustuslik.

pÕLVKONDLIK TRAUMA ROMAANIS „ÖÖEMA“

Viimastel aastatel ilmunud eesti kirjanduses võib leida tugevaid ajaloolisi romaane, mille keskmes ei ole mitte suured lahingud, vaid argised, sageli nähtamatuks jäänud kogemused. Need on lood lihtsatest inimestest, kodude purunemisest, vaikimise survest ja põlvkondadeülesest valust – sellest, mis ametlikest ajalugudest sageli välja jääb.

Lilli Luugi „Ööema“ paigutub sellesse ritta loomulikult. Romaan näitab, kuidas ajalugu muutub intiimseks ja isiklikuks, kui seda vaadata läbi inimeste, mitte sündmuste prisma. Vägivallaspiraal ei katke, vaid taastoodab end uuel kujul järgmistes põlvkondades.

Romaanis on mitu liini, kuid põhiliin viib lugeja sõjaaegsesse külakeskkonda, kus elu näib vaikselt jätkuvat, kuigi tegelikult on kõik nihkes. Metsavennad, võimu surve ja kogukondlik ettevaatlikkus loovad atmosfääri, kus iga otsus võib osutuda saatuslikuks. Luuk kirjutab inimestest, kes püüavad ellu jääda olukorras, kus õiglus on ähmane ja lootus habras.

Luuk keskendub eelkõige naistele, kes peavad rasketel aegadel hakkama saama. Mehed on loos pigem taustal, samal ajal kui naised hoiavad kodu, varjavad saladusi, kannavad süüd, mille juured ulatuvad kaugemale kui nende enda elu. Nende igapäevane vastupidamine loob romaani moraalse telje.

See siin on üksikute naiste maja. Või mis naine mina veel olen. Laps. Mats on laps. Mehi majas ei ole, neid nagu poleks kunagi olnudki. Võibolla oleks see olnud üks hetk Hingelt midagi küsida, vanaisa kohta, aga ma ei teinud seda. Ema on öelnud, et ei mäleta temast midagi, et ta oli liiga väike.

See lõik võtab kokku terve perekonna vaikse pärandi: teadmata jäänud lood, katkestatud suhted ja küsimused, mida ei julgeta esitada.

ÖÖEMA

Lilli Luuk

232 lehekülge Saadjärve kunstikeskus

Üks romaani tugevamaid kihistusi on põlvkondlik trauma. Luuk näitab, kuidas vägivald ei piirdu konkreetse sündmusega, vaid imbub peredesse ja keelde, kujundades mustreid, mille järgi reageeritakse ohule või reetmisele ka aastakümneid hiljem. Lapsed ei päri mitte ainult mälestusi, vaid ka vaikimise viise ning sisemisi hoiakuid. „Ööema“ osutab, kui visalt minevik püsib ja kui keeruline on sellest välja murda.

Kultuuris, paljudes kogukondades ja perekondades on tabuteemasid – valgeid laike –, mida ei täideta ei sõnade ega mälestustega. Trauma ei kandu edasi tervikliku loona, vaid killustunud kogemustena, mis põimuvad sooviga

mitte mäletada ja mitte teada. Just see fragmenteeritus loob olukorra, kus minevikust ei räägita mitte üksnes hirmu, vaid ka teadmatuse tõttu. Selline katkestatud mälu ei vabasta, vaid hoiab inimesi pidevas ootuses ja ebakindluses.

Raba ja mets ei ole „Ööemas“ pelgalt dekoratsiooniks, vaid peegeldavad tegelaste sisemist seisundit: hirmu, ettevaatust, lootuse haprust. Naiste vaatenurk annab romaanile erilise jõu. Ellujäämine ei tähenda ainult füüsilist kaitset, vaid ka igapäevaseid otsuseid, mis võivad määrata terve pere saatuse.

Luugi sõnul on nende teemade käsitlemine vajalik just vabaduse mõtestamiseks. „Vabaduse tunnetus ei ole iseenesest mõistetav. See on midagi väärtuslikku, mida tuleb alal hoida ja et sinna juurde ei tekiks liigselt illusioone ja naiivsust, et me ei peaks mitte midagi tegema. Ma usun, et ajaloo tundmine ja nende küsimuste uuesti läbi tunnetamine on just sellepärast vajalik,“ rääkis ta ERR-ile 2025. aasta märtsis.

„Ööema“ sobib lugemiseks kõigile, kes tahavad mõista, kuidas vaikimine, hirm ja vastupanu põimuvad – ning miks iga põlvkond peab uuesti otsustama, mille eest ja kuidas seista. Lugedes tekkisid paratamatult seosed Sofi Oksaneni „Puhastusega“: mõlema teose keskmes on naised, kelle elu kujundavad nähtamatud jõujooned ja mineviku varjud, mis ei lase päriselt edasi liikuda. Luugi romaan ei paku lahendusi, kuid pakub ühe võimaluse oma ajaloo mõtestamiseks.

SAADJÄRVE

KUNSTIKESKUS

Tekst: JUKKO NOONI, vabatahtlik autor

KODUKOHAST!

LEIA KAITSELIIT

Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

VÕRUMAA MALEV

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: valga@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV

Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

SAAREMAA MALEV

Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

PÕLVA MALEV

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9599 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV

RAPLA MALEV Telefon: 718 9949 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

LÄÄNE MALEV Telefon: 718 9449 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

HARJU MALEV Telefon: 717 9989 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9899 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9799 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee

VIRU MALEV