6 minute read

Mõtisklusi sõjamasinate arenguloost, mis viis Eesti oma soomusautode ehitamiseni

Mõtisklusi sõjamasinate arenguloost, mis viis Eesti oma soomusautode ehitamiseni

Sõjamasinad on lahedad! Harva, kui nad kellegi päriselt ükskõikseks jätavad. Salamisi imetleme ikka ja jälle nendesse nurgelistesse terasest kolakatesse kätketud ülevoolavat jõudu, nutikust ja agressiivsust.

Tekst: IVAR JÕESAAR

Filmides ja arvutimängudes samastame end masinakangelastega. Kadestame meie sõdurpoisse, kes nende näiliselt kohmakate monstrumitega õppuste ajal maastikul imeasju korda saadavad. Ja siis oleme ikka murelikud ka, kui meie tujukas ja kade naabrimees seal Peipsi taga omi niigi musklis sõjamasinaid veelgi võimsamaks, vastupidavamaks ja tapvamaks tuunib. Aga sõjamasinad, olgu uued võõrad või vanad omad, on ikka ägedad.

Isegi peaaegu tavalised sõjaväes kasutatavad oliivrohelise-musta-pruunilaigulised veoautod ja maasturid on loodud tavasõidukitest vastupidavamateks ja võimekamateks. Nad näevad tigedamad välja ning nende jõuline ja karm ilu tõmbab enda poole seiklushuvilisi poisse ja plikasid, east hoolimata. Natuke ägedat rallimeest ja pisut sõjakat kangelast on meis kõigis. Mõni küll vahel jonnib ka, et miks Eesti riik järjekordsete sõjasõidukite soetamiseks maksumaksjate raha raiskab, võiks parem selle raha eest igaühele Eesti Vabariigi aastapäevaks näiteks paraja portsu jäätist osta.

Kui lahinguväljale ilmus soomustatud iseliikur

Kuigi sõjavankreid kasutati juba vanas Mesopotaamias ja ka näiteks geniaalsest Leonardo da Vincist on maha jäänud arvukalt inim- või hobujõul liikuvate lahingusõidukite visandeid, tõi kasutuskõlblikud sõjamasinad lahinguväljale ikkagi alles sisepõlemismootorite võidukäik. Ja nii ongi soomustatud sõjamasinad lahinguväljadel möllanud ja sõjaväeparaadidel uhkeldanud vaid napilt kauem kui Eesti Vabariigil iga ehk veidi üle saja aasta.

Sajandeid enne seda mõõtsid erinevate sõjakate võimurite sõjasulased vastastikku mõõgatera pikkust vaid nii- või naasuguse soomusrüü petliku kaitse all. Kuid tarvitses vaid tulirelvadel pisut arenema hakata, kui soomusrüüd kaotasid oma mõtte ning vaenlase kuulide, tääkide ja mürsukildude eest jäid sõdurite nahka kaitsma vaid uhkeldavad värvikirevad kalevist vormikuued ja sõdurõnn. Sõda aga nõudis oma tandritele üha suuremat surmavat jõudu.

Esimesed liikumisvõimelised aurumasinad saadeti Euroopa sõjajanuste kuningate-keisrite armeede sõjakäikudele toeks juba 19. sajandi teisel poolel. Siiski ajasid need algelised ja kohmakad masinad omi asju enamasti lahinguväljadest eemal, vedades kaugelaskekahureid positsioonile või sõidutades mehi raudteel rindele – ikka vanasse harjunud mees-mehe-vastu-lahingusse.

Ka geniaalsest Leonardo da Vincist on maha jäänud arvukalt mitmesuguste inim- või hobujõul liikuvate lahingusõidukite jooniseid
Leonardo Da Vinci

Esimesed tänases mõistes sõjamasinad jõudsid sõja kulgu mõjutama alles 20. sajandi algul. Tõsisemalt püüti nende abiga sõja käiku muutma hakata aga alles siis, kui Esimene maailmasõda oli jõudnud seisu, kus kahe sõjaleeri meeste ihurammu vahele oli tekkinud tasakaal. See oli aeg, mil Lääne-Euroopat lõhestas sõja lõppsaatust määramatult edasilükkav lõputute kaevikuliinide rägastik, mille sügavuses kahe suure leeri sõdurid vastase kuulide ja šrapnellisaju eest varjusid.

Sõjameeste vormikuued olid selleks ajaks kaotanud oma värvikirevuse ja olid enamasti porikarva. Kuid need kaitsesid oma kandjaid kuuli või täägi eest ikka samavõrd kui sajad aastad enne seda. Vaid ülalt langevate mürsukildude ja vastase kuulide vastu olid kaevikumeeste kaitseks välja mõeldud eri kujuga, alt laieneva servaga teraskiivrid.

Esimesed liikumisvõimelised aurumasinad saadeti Euroopa sõjajanuste kuningate-keisrite armeede sõjakäikudele toeks juba 19. sajandi teisel poolel.

Kaevikust turvalisemalt vastase tegevuse jälgimist ja kuulitabamust kartmata tule avamist hõlbustas veel teinegi uuendus. See oli kohmakas, kuulikindlast teraslehest, suletava vaateavaga kaevikukilp, mis suurendas positsioonisõjas veidigi hukukindluse illusiooni. Neil igavatel kaevikukilpidel oli Eesti sõjamasinate loos täita oma, algsest rakendusest hoopis erinev ja olulisem osa. Sellest rääkisime aga lähemalt Kaitse Kodu! 5. numbris seoses soomusautoga Estonia.

Et Esimeses maailmasõjas Läänerindel vastase üha tugevamatest kaitseliinidest läbi murda, viisid mitme sõdiva riigi insenerid viimases hädas lahinguväljale vanameelsetele kindralitele algul pöörasena tundunud lahenduse. Vastase hästikavandatud ja jalaväerünnakukindlaid kaevikusüsteeme hakkas oma roomikutega segi kündma sõjapidamiseks kohandatud linttraktor, tänaseni tankina tuntud sõjamasin. Tankikatsetusi oli mitmeid ja mõlemal pool rindejoont. Neist küllap tuntumad olid Inglise roomikutel ristlejad ehk rasketankid Mark I kuni Mark V ja kogu järgnenud tankiajaloole ehituspõhimõtted kätte näidanud Prantsuse kergetank Renault FT-17.

Suurte tankipartiide tootmiseni jõudsid vaid mõned arenenud metallurgiaga tööstuslikud suurriigid ja Esimese maailmasõja kulgu ei suutnud oluliselt mõjutada needki. Sest veel enne, kui vastsündinud soomusväed jõudsid end ja oma taktikaid tulemuslikult välja arendada, sai see väsinud sõda otsa. Soomusmasinate lõikuspeoks kujunes aga järgmine maailmasõda.

Üks tuntumaid Esimese maailmasõja tanke oli kogu hilisemale tankiajaloole tankiehituse põhimõtted kätte näidanud Prantsuse kergetank Renault FT-17
TANKS-ENCYCLOPEDIA.COM

Tanki vanem vend

Tankid ei tulnud tühjale kohale. Juba teine Inglise-Buuri sõda (1899–1902) viis Lõuna-Aafrika võsaküttide visast vastupanust heitunud britte mõttele kasutada lahinguõnne enda kasuks pööramiseks soomustatud autot. Kuid see sõda lõppes enne, kui lahinguväljale jõudis F. R. Simmsi eestvõtmisel Vickersi sõjatehases valmistatud ja kujult kummulipööratud plekkvanni meenutav Motor WarCar. Katsetusi tehti mujalgi. Vene-Jaapani sõja ajast (1904–1905) on teateid osaliselt soomustatud ja katusel asuvas tornis kuulipildujat kandnud, kuid ehituselt tolle ajastu sõiduautosid meenutanud sõidukite Nakashidze-Charron M1906 valmistamisest ja liikumisest.

Nelja järgmise kümnendi soomusautodele andis ehitusliku malli ette 1904. aastal Austria-Ungari Keisririigis valminud Austro-Daimleri Panzerwagen, millel maastikuläbivuse parandamiseks oli ka uuenduslik vedav esisild. Selle sõjaka jõumasina prototüüpi looma innustas Paul Daimlerit ertshertsog Leopold Salvator von Österreich-Toskana. Neljamillimeetrise soomusega kaetud ja kuulipildujaga relvastatud soomusauto osales kuuldavasti edukalt 1905. aasta Saksa keisririigi manöövritel ja näitas ennast väga heast küljest ka 1906. aastal Austria keiserlikel manöövritel. Paraku ajanud tema mootori käivituse müra perutama Austria-Ungari maaväe staabiülema Friedrich von Beck- Rzikowsky hobuse, mispeale keiser Franz Joseph I olla leidnud, et üllaks sõjapidamiseks ei ole selline seadeldis küll väärikas asi mitte, ja sinna see Panzerwageni arendustöö jäigi.

Tänases mõistes nõrgavõitu mootori, hapra ja jäiga vedrustuse ja kitsaste rehvidega kodarratastega kohmakad ja kapriissed soomusautod vajasid tegutsemiseks kindlat pinnast ning rohkesti ruumi manööverdamiseks.

Enne Esimese maailmasõja puhkemist katsetasid teisedki suured riigid, kuidas rakendada autotööstuse kiirelt arenevaid võimalusi oma sõdimisvõime tugevdamiseks. Kuid nn teljeriikide ehk Saksamaa ja Austria-Ungari osa selles arendustöös jäi esialgu küllalt kesiseks.

Esimesed edukaks peetavad I maailmasõja lahingulised reidid tegid Belgia armee soomustatud autod Minerva juba päris sõja alguses ehk 1914. aasta augustis-septembris, kui sõda läänes oli veel liikuvas faasis. 1914.–1915. aasta vahetusel jõudsid Briti ekspeditsioonivägede käsutusse Rolls-Royce’i ja Lanchesteri kerged soomusautod. Need olid mõeldud kiireteks ründeoperatsioonideks, Lanchester ka oma allatulistatud pilootide evakueerimiseks lahinguväljalt.

Paraku oli Läänerindel selleks ajaks alanud kaevikusõda, mille suurtükitulest songitud ja teedeta maastikul osutusid soomusautod jõuetuks. Alles esimeste Inglise tankide tulles 1916. aasta septembris hakkasid rasked soomustatud roomiksõjamasinad sügaval lahinguruumis oma päris ajalugu tegema. Küll aga leiti vahepeal soomusautodele palju rakendusvõimalusi Idarinde liikuvates lahingusituatsioonides ja sõjas osalevate suurriikide kolooniates peetud relvakonfliktides. Neisse piirkondadesse suur osa Antanti riikide sõjatehastes ehitatud soomusautodest suunatigi.

20. sajandi esimestel aastatel valmis F. R. Simmsi eestvõtmisel Vickersi sõjatehases kujult kummulipööratud plekkvanni meenutav Motor WarCar
ENGINEERING TIMES/TANKS-ENCYCLOPEDIA.COM

Soomusautot ehitada on imelihtne

20. sajandi algul toimis kiirestiarenev autotööstus lihtsa valemi järgi. Sisepõlemismootoreid ja alusvankreid tootvad firmad panid tööstusriikide tehastes kokku mootorist, juhtimisseadmetest ja käiguosast koosnevad liikumisvõimelised autotoorikud ning need tarniti vähemarenenud tööstusega riikidesse maailma eri otstes, kus siis kohalikud tõllassepad ehitasid vastavalt auto omaniku soovile neile peale kas sõiduauto või bussi või veoauto või ka näiteks soomusauto kere.

Suured tööstusriigid tellisid oma sõjavägedele soomusautodeks projekteeritud veoautode partiisid otse relvastuse tootjatelt. Väiksemad riigid pidid soomusautode soetamisel valima – kas osta valmis soomusautod kallilt otse tootjalt või ehitada neid odavamalt ise olemasolevate veoautode alusvankritele. Viimase tee valis oma soomusautode tootmiseks kahe suure maailmasõja vahelisel ajal ka Eesti Vabariik.

Aga Esimese maailmasõja käigus välja kujunenud soomusauto polnud mõeldudki avamaastiku valitsemiseks, mille poole pürgis tema noorem vend tank. Tänases mõistes nõrgavõitu mootori, hapra ja jäiga vedrustuse ja kitsaste rehvidega kodarratastega kohmakad ja kapriissed soomusautod vajasid tegutsemiseks kindlat pinnast ning rohkesti ruumi manööverdamiseks. Nad ei hiilanud ei kiiruse ega maastikuläbivusega. Need olid vaid kuulipildujate või kiirlaskekahuritega varustatud liikuvad tulepunktid, mis polnud mõeldud jalaväelastest dessandi toimetamiseks vahetusse kontakti vaenlasega. Kuid neil oli siiski jalaväesõjas oma oluline koht – nad võimaldasid tuua omade tegevust toetava kuulipilduja või kiirlaskekahuri rünnakul oleva aheliku juurde ning lõid sellega otsustava eelise vähemvarustatud vastase vastu. Lisaks mõjus teadmine, et meiega on soomusauto, hästi ka jalaväelaste võitlusmoraalile.

Ka Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel oli maailma eri paigus palju relvastatud konflikte, kus suure sõja ajal toodetud soomusautodki kaasa tegid. Siiski ei nõudnud ükski neist relvakonfliktidest juba äraproovitud insenerimõtte uutele lennukõrgustele viimist ning soomusautode ehituspõhimõtted jäid üldjoontes samaks. Veidi enam edenes kahe suure sõja vahel tankiehitus, kuid ka siin olid suuremad põhimõttelised uuendused jõukohased vaid suurtele tööstusriikidele. Teises maailmasõjas selgus peagi terasplaatidest kokkuneeditud soomuskerede haprus ja kaitsetus uute tankitõrjerelvade ees. Kiirelt hakkasid arenema energia- ja ressursimahukad kerekeevitus- ja valutehnoloogiad ning paljud teised sootuks uued lahendused ja ehituspõhimõtted.

Eesti sõjamehed said Teise maailmasõja ja sellele järgnenud poole sajandi pikkuse Nõukogude okupatsiooni aegsest sõjamasinate arengust aimu vaid kaudselt. Tõsi küll, meid okupeerivate riikide armeede vormiriietesse pandud eesti poisid sõitsid kaasa ja ka sõdisid nendel võõrastel sõjamasinail, kuid meil endil polnud võimalust ei nende kasutamise üle otsustada ega nende ehitamisel kaasa rääkida.

Hilisematele soomusautodele andis ehitusliku malli ette 1904. aastal Austria-Ungari Keisririigis valminud Austro-Daimleri Panzerwagen