6 minute read

Metsavendade jälgedes II - Läänemaal ja saartel

Metsavendade jälgedes II - Läänemaal ja saartel

Metsavendade jälgedes sarja esimeses osas olid vaatluse all Pärnu- ja Raplamaal asuvad punkrikohad ning mälestusmärgid. Nüüd oleme jõudnud Lääne-Eestisse ja saartele.

Tekst: MARTIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

Saartel oli metsavendlust võib-olla natukene vähem ruutkilomeetri kohta kui mandril, kuid relvastatud vastupanutegevus seal siiski eksisteeris ja toimetas. Saarel metsavennaks olemine oli isegi raskem kui mandril, sest esiteks oli tegutsemisraadius piiratud ja teiseks olid kohal ka uue korra lisajõud – piirivalvurid. Ometigi on Saaremaal tegutsenud Elmar Ilp, kellest vahel veriseid lugusid jutustatakse. Silmas tuleb siiski pidada, et metsavennad pidasid vastu niikaua, kuni neil oli toetajaid. Omadega vastuollu minnes jäi metsavend üksi, aga üksi ei saanud kuidagi ellu jääda.

Statistika järgi langes Eestis 2003 metsavenda, Läänemaal hukkus neist 112, Saaremaal 30 ja Hiiumaal kuus. Need andmed on kindlasti ebatäpsed ja vajavad edasist uurimist, mille juures saavad abiks olla ka kohalikud kaitseliitlased, kes on oma

kodukohas toimunuga kursis. Kuigi maa-ameti veebilehelt ligipääsetavas pärandkultuuri kaardirakenduses on näha üle saja metsavendlusega seotud objekti, puudub paljude kohta igasugune taustteave. Kirjeldan allpool mõningaid paiku, mida huvireisil olev lugeja võib külastada.

Tähtis ei ole kiri, vaid hoopis sõnum
FOTO: MArtin Andreller

Ehmja punkrikoht ja mälestuskivi

1945. aasta sügisel rajas suurem (umbes 15–20 meest) Martna valla metsavendade salk endale talvepunkri Kuusemaale Ehmja küla lähedale tihedasse metsa. 20. jaanuaril 1946 arreteeris julgeolek Ehmja külas Edgar Koitsaare talus viis selle grupi meest. Ülekuulamise, ilmselt ka peksmise tulemusel saadi teada punkri asukoht. Järgmisel päeval, 21. jaanuaril piiras 40-meheline operatiivgrupp punkri ümber.

Punkris viibinud viiele mehele tehti ettepanek vabatahtlikult väljuda ja alla anda. Sellest metsavennad keeldusid. Puhkenud lahingus, mis kestis umbes tund aega, hukkusid kõik punkris olnud metsavennad: August Lehtsalu, Herman Madissoo, Aleksander Remmel, Johannes Sipp ja Saksa sõjaväest maha jäänud sakslane Werner Weiser (või Kaiser). Lahingu käigus sai haavata neli operatiivgrupi liiget.

Julgeoleku dokumentidest on näha, et metsavendadel oli kasutada üks automaat, kaks poolautomaati, neli vintpüssi, üks nagaan ja laskemoona. Punker koos toidutagavarade ja igapäevaesemetega süüdati põlema, metsavendade surnukehad aga viidi tuvastamiseks Haapsallu. Kuhu nad seejärel maeti, pole teada.

Külas varem koos Lembit Lehtsalu ja Elmo Pärnametsaga arreteeritud Endel Lehtsalu mõisteti tribunali otsusega 26. augustil 1946 Tallinna vanglas nr 1 surma ning otsus viidi täide sama aasta 23. detsembril.

Punkrikoht on praeguseks läbi uuritud ja sinna on paigaldatud mälestuskivi. Lisaks on punkri ümbruses puude küljes lihtsa-

mad, kuid seda mõjuvamad sildid, mis on pandud sinna juba aastate eest ühe eraisiku poolt (kirjaviis muutmata): “Metsavendade punkri asupaik, ehitatud nende oma poolt 1945. aasta suvel. Jäi elutult tühjaks 1946. aasta talvel punaväelaste vastu võideldes haarangu ajal 21. jaanuaril. See asupaik tuleb hoida siinkohal mälestusena alles”, „Lugupeetud mööduja. Kui teie juhtute siit läbi minema, siis võtke müts peast ja hetkeks seisatage nende kuue nooremehe metsavenna mälestuseks, kes langesid siin oma punkri ees haarangus punaväelaste vastu võideldes 1946. aasta talvel 21. jaanuaril. 2006. aastal möödus 60 aastad” ja „Tähelepanu. Metsavendade punkri ümbruskonnas mets olgu 100 meetri raadjuses inimkäte poolt puutumata ürkses looduses. Kus inimene oma saega siia kohta metsa puid mahavõtma ei või tulla. Las see koht siin metsas säilima veel praegu jääda nende noormeeste mälestuseks, kes siin metsas lanngesid”.

Koordinaadid:  58°54’10.75’ ja 23°47’50.79’’

Puusepa talukoht ja mälestusmärk Sinalepas

Läänemaa metsavendade langemispaigas Puusepa talukohal on rist kirjaga „1949 5. juunil mõrvati siin kommunistide poolt Jaan Halliksberg, Robert Halliksberg, Vladimir Eine, August Heinaste“. Julgeoleku aruande kohaselt toimus operatsioon Artur Jaksi salga hävitamiseks.

5. juunil piirati sisse Erika Pildi talu. Kell 1 öösel väljus majast agent Kukk (Robert Jõgisaar) ning tegi haarajatele ülevaate, kes täpselt majas on. Operatsiooni läbiviija kapten Glušanin andis pärast andmete saamist korralduse tegevust alustada.

Majast kutsuti välja Erika Pilt, kellele pakuti võimalust nelja-aastane poeg majast välja tuua. Sissepiiratud metsavendadele tehti ettepanek alistuda. Metsavennad sellega ei nõustunud. Järgnenud tulevahetuse käigus hukkusid Jaan ja Robert Halliksberg ning abistajad Vladimir Eine ja August Heine. Erika Pilt vahistati, kuid Artur Jaksil õnnestus Jaan Halliksbergi kattetule all põgeneda.

Piirajate hulgast sai tulevahetuses surmavalt haavata meditsiiniteenistuse leitnant Marfin. Kergemate vigastustega pääses kaks sõdurit. Lahingus süttinud talumaja põles maani maha.

Koordinaadid: 58°49’52.9’’ ja 23°33’58.63’’

Ridala vana kalmistu ja mälestusmärk

Läänemaal Ridala vanal kalmistul on metsavend August Nõmmiku sümboolne kalm, millel seisab vana raudrist kirjaga „August Nõmmik 5. märts 1922 – 17. juuli 1959. Metsavend, langes haarangul. Eesti eest surmani“.

Nõmmik kuulus Arnold Lemba salka koos Nikolai Haioga. Nad langesid 1949. aastal, üks 17. mail Kullamaal ja teine 18. mail Piirsalu lähedal. Metsavend asus ennast üksi varjama rahvasaadik Ella Niinemäe juures, kes töötas samal ajal ka Ahli küla töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee (TSN TK) sekretärina.

Esialgne paaripäevane palve vana tuttava juures peavarju leida venis kümne aasta pikkuseks redutamiseks, mis lõppes 17. juuli 1959 haarangus. August Nõmmik hukkus talle kaua varjupaigaks olnud talu hoovil oma abikaasa sünnipäeval.

Arreteeritud taluperenaine vabastati mõned päevad hiljem, kuigi vallandati ametikohalt koos tööraamatusse tehtud sissekandega „Ahli küla TSN TK sekretäri kohalt maha võetud ja rahvasaadiku kohustest tagasi kutsutud seoses bandiidi varjamisega“.

Koordinaadid: 58°52’42.01’ ja 23°36’44.35’’

Eikla punkrikoht ja mälestuskivi

1945. aasta oktoobris kogunes Pärsamaa valla Luulupe küla kanti seitse meest: Harald Alpeus, Aleksander Tuuling, Elmar Ilp, Johannes Tulk, Priidu Jürgens ning vennad Artemi ja Juhan Mets. Viimaste kodutalu Torga lähedal heinaküünis alguses ka elati. Sealt käidi ümbruskonnas nii toitu kui

ka informatsiooni kogumas. Oktoobri lõpul kuulsid Ilp ja Tuuling plaanitavast haarangust, mida pidi tulema juhtima üks ohvitser Kuressaarest. 28. oktoobril korraldati varitsus, mille käigus tapeti julgeoleku operatiivvolinik leitnant Nikolai Rumjantsev, kellelt trofeeks saadud mundrit kandis hiljem Elmar Ilp.

Novembri alguses otsustasid metsavennad Juhan Metsa eestvedamisel ehitada Eikla kuivendatud sooheinamaale talvepunkri. Vahetult pärast selle valmimist lahkus salgast kaks metsavenda, kellele järgnes 20. detsembril ka Elmar Ilp. Varjendisse jäid talvituma vennad Artemi ja Juhan Mets, Aleksander Tuuling ning Harald Alpeus.

Punkrist lahkunud metsavend Jürgens meelitati end legaliseerima. 1946. aasta märtsi alguses ta aga arreteeriti ja viidi ülekuulamisele, mille käigus andis ta Eikla punkri asukoha üles. Ka oli ta nõus hakkama julgeoleku teejuhiks punkri ründamise operatsiooni ajal. Harald Alpeuse ning Artemi Metsa ütluste järgi, mis on kirjas arhiivisäilikutes, algas lahing 3. märtsil umbes kell üks päeval. Lahingu alguses sai surma Juhan Mets. Sugulaste sõnul aga lasi Juhani maha tema vend, tulles vastu raskelt haavatu palvele teda mitte venelaste kätte jätta.

Vastutule avanud metsavennad tapsid kohe vaenlase sõduri, kes oli valanguga läbi ukse tabanud Juhan Metsa. Metsavendade punkri korstnasse visatud granaat aga plahvatas punkri lael, sest korstnasse oli sisse punutud võrk. Pärast Saksa kuulipildujast MG tule avamist oli vaenlane sunnitud tagasi tõmbuma. Kuna punkri turbakiht oli süttinud, otsustasid metsavennad sealt lahkuda. Selle käigus vaenlast rohkem ei nähtud.

Ründajatest langes kolm meest, haavata sai viis. Metsavendadest sai surma ainult Juhan Mets, kelle laiba valasid kamraadid bensiiniga üle ja panid põlema, et teda ei saaks tuvastada.

Punkrist põgenema pääsenud Artemi Mets arreteeriti juhuslikult 23. oktoobril 1947 kodutallu minekul. Teda julgestanud AleksanderTuuling üritas küll kamraadi vabastada, tappes selle käigus Saaremaa rahvakaitsepataljoni palgasõduri Arteemi Aderi, kuid see ebaõnnestus. Harald Alpeus arreteeriti 1946. aasta suvel ja Aleksander Tuulingu tappis julgeolekuagent Endine 12. mai ööl 1953. aastal.

Lahingukohal avati 4. märtsil 2011 mälestuskivi kirjaga „Metsavend Johann Mets 25.03.1906 langes võitluses NKVD-ga 03.03.1946“.

Koordinaadid: 58°26’27.17’ ja 22°34’23.75’’

Emmaste surnuaed ja mälestusmärk

Emmaste surnuaial on rändrahn kolme metallristi ja mälestusplaadiga „23.06.1951 lahingus langenud metsavendade mälestuseks. Priidu Mäe, Eevald Pomerants, August Tuut“.

Ilma konkreetse juhita grupp elas rahulikult, kuni nende sekka sokutati agent. Valter Koore mälestuste järgi leiti 1951. aasta aprillipäeval, kui lumi oli juba sulanud ja päike soojendas mõnusalt metsaalust, ühe küüni lävepakult istumas keegi räsitud ja väsinud olemisega varjaja. Mees võeti kampa ning ta osutus agaraks kontaktide loojaks ja küladest toidutoojaks.

Jaanipäeva eel said Sõru ranna kalurid piirivalvelt korralduse tuua Saaremaalt Hiiumaale mehi. Theodor Pruuli mälestuste kohaselt toodi sadakond piirivalvurit ja viis tigedat jälituskoera. 23. juuni öösel poole kolme paiku kuulis Pomerants esimesena metsast raginat. Punkrist väljunud metsavennad avastasid, et nad on ümber piiratud. Alanud ebavõrdses tulevahetuses langesid Pomerants ning Pärnumaalt pärit ja Sõru rannas piirivalvuriks olnud August Tuut. Priidu Mäe, kes olevat juba varem öelnud, et tema ennast venelaste kätte vangi ei anna, lasi endale kuuli pähe.

Valter Koor ja Einar Pruul arreteeriti kohapeal, eelnevalt oli kinni võetud Erik Heinloo. Temaga koos olnud metsavend, keda peetakse ühtlasi ka grupi äraandjaks, jäi kadunuks. Lahingus olevat haavata saanud ka paar julgeolekumeest ja piirivalvurit.

Ehmja punkrikohta ümbrusesse on omaalgatuslikult paigaldatud mitmeid silte
Foto: Martin Andreller