Kaitse Kodu! nr 8 2016. a

ILUS JA KÕHE HARA SADAM KAITSELIIDU AJAKIRI 8/2016

Rahvusvaheline rannikukaitseõppus maailma vanimas tegevväeosas

KAITSELIIDU PÄEVAD SAAVAD UUE SISU

8 | 2016

KAANEFOTO: CAROLINA LORENTZSON NILSSON

Kommenteeri artikleid, vaata pilte, hoia silm peal ajakirja ilmumisgraafikul

www.facebook.com/kaitsekodu

10

INIMENE Aasta kaitseliitlane Aare Kabel: „Kaitseliidus on mind hoidnud hea sõpruskond ja tahe valmis olla“

16

VÄLJAÕPE Tulevased jaoülemad proovisid Kotkalennul oma tiibu

18

VÄLJAÕPE Skandia 2016 – rahvusvaheline rannikukaitseõppus maailma vanimas tegevväeosas

24

VÄLJAÕPE NATO sõdurid näitasid Ungaris oma vaprust

26

VÄLJAÕPE Uus hingamine laskeõppes

28

SÕJASPORT Võistluse algus ei ole kunagi stardis

32

SÕJASPORT Külakorda käiv luurevõistlus pakkus ohtralt põnevust

34

INIMENE Maailma parandamine algab iseendast

40

KAITSELIIT (Visuaalselt) ühtse Kaitseliidu loomine

46

KAITSELIIT Kaitseliidu päevad saavad uue sisu

48

HARITUD SÕDUR Kõik kuulid ei ole võrdsed ehk Kuulide läbistavusest

53

SÕJARAUD Black Hornet Nano – neljatolline spioon taevalaotuses

56

AJALUGU Minevikku avastamas ehk Kolonelleitnant Juhan Purga lugu

60

ÜLEELAMINE Saed – palju erinevaid, kuid mõeldud siiski üheks

66

NAISKODUKAITSE Kiirus, täpsus ja hea maitse – välitoitlustuse erialavõistlus

70

NOORED Rootsi noori motiveeris meeskonnavaim ja oma rahva esindamine

74

MILITAARTURISM Vastuoluline Hara sadam – ilus ja kõhe

78

TEST Suurus ei loe, hind seevastu küll

Selles numbris Ükski tiitlitest ei toimi pere toetuseta. Lähedaste heakskiit ja mõistev suhtumine on ülioluline. Muidu poleks ma saanud kuhugi minna.

10 18 Relv käes, metsa alla pikali visata on kordades ohutum, kui teha sama liikuva paadi pardalt vette, isegi madalasse vette. Selliseid tegevusi peab harjutama, muidu teeme vastasele elu liiga lihtsaks.

Edasi sõltub kõik juba maleva personalipoliitikast – kui palju instruktoreid ja vabatahtlikke ennast sinu külge haagib, sest nad teavad, et sina oled see mees, kes kõike oskab. Esialgu ei luba edevus ja kohusetunne neile ka „ei” öelda.

28

34 4

8 | 2016

35

Ma aiman, mida võisid tunda võistlejad rajal – väsimus, villis jalad, motivatsioonipuudus ja teadmine, et võistluse ainus ilus hetk on finišijoone ületamine. Küll aga puudus mul teadmine, mis on tehtud selleks, et Sookoll 2016 toimuks.

48 Püstol ja püstolkuulipilduja on kehvakese läbivuse pärast olnud armeedes aastakümneid ülemate staatuse näitaja või toetavate üksuste lähikaitserelv enne käsivõitluse algust.

8 | 2016 53

70

See laste mänguasja suurune kopter on asendamatu abivahend patrullretkedel ja võimeline hakkama saama ka rasketes keskkonnaoludes ja tuulise ilmaga.

Esimest korda viisime võistlejad ka kaevikutesse ja punkri vallutamine laserrelvadega toimus samas kohas, kus 1944. aastal peeti reaalseid lahinguid Punaarmee ja Saksa vägede vahel.

Ehk tuleb kunagi kivi alt välja keegi, kes võtab vaevaks täpsemalt rääkida, mida ja kuidas Hara sadamas sel hämaral ajal ikkagi toimetati.

74 8 | 2016

5

Sündmused

KAIRE REILJAN

SIGRID HARTMAN

ÖöKEAT-i võitsid Katseliidu noored Neljapäeva, 13. oktoobri hilisõhtul Haapsalus maha peetud esimese öise ohutusteemalise võistlusmängu „Kaitse end ja aita teist“ (KEAT) võitis kodutütarde ja noorkotkaste võistkond. Kella poole kaheksa paiku startis linna eri paigus asuvaid kontrollpunkte otsima üksteist võistkonda. Et tegemist oli ohutusmänguga, olid ka paljud kontrollpunktide ülesanded seotud ohutusega. Nii sai proovida pöörlevas autos istumist ja suitsusukeldumist, tiirus püssi lasta ja päästeveste selga panna. Tuli ka demonstreerida oma tantsuoskust ning näidata teadmisi ja oskust õiget infot leida.

Reservõppekogunemine Põhja maakaitseringkonnas 17. –23. oktoobrini oli Kaitseliidu Tallinna, Harju ja Rapla malevate baasil moodustatava reservpataljoni õppekogunemine, kus osales 300 võitlejat.

Reservõppekogunemise põhirõhk oli allüksuse ülematel ja erialaspetsialistidel. Põhja maakaitseringkonna ülema kolonelleitnant Toomas Väli sõnul valmistuti reservõppekogunemisega osaluseks suurõppusel Kevadtorm 2017.

Tankipurustajad harjutasid RÕK-l „odaviset“ Peatselt hakkavad Põhja maakaitseringkonna lahinguüksustele õppustel tuge pakkuma kaasaegsed odamehed: 17.–23. oktoobrini aset leidnud väga sisutiheda reservõppekogunemise veetsid tankipurustajad teistest eraldi ning omandasid kogenud instruktorite juhendamisel Javelini kasutamise oskusi. Lisaks relva- ja laskeõppele viisid elukutselised tankitõrjujad tankipurustajaid kurssi ka Javeliniga varustatud üksuste taktikanüanssidega. Seega on tankipurustajate arsenali nüüdseks lisandunud veel üks vägagi kardetav relv – Javelin ehk maakeeli Oda.

RAPLA MALEV

Raplakad käisid Soomes laskevõistlusel Rapla maleva kaitseliitlased Tõnis Otstavel, Anti Grünberg, Andrus Illopmägi, Endel Kaasiku, Marek Multram, Valdu Reinaas, Silver Reinaas, Kalle Toomet ja Aigar Rassmann osalesid 7.–9. oktoobrini Soome Vabariigis Upinniemi mereväebaasis toimunud 16.

Heikki Tuokko mälestusvõistlustel laskmises.

Mälestusvõistlustel võib lasta ainult II maailmasõja aegsetest relvadest: nii vintpüssist (SKY) kui ka püstolitest (Parabellum, Husqvarna jt).

6

8 | 2016

ALUTAGUSE MALEV

Kaheksas Gustav Lokotari mälestusvõistlus Kaheteistkordse laskmise maailmameistri Gustav Lokotari kaheksandad mälestusvõistlused võitis individuaalselt Aleksei Osokin Viru malevast ja Tallinna maleva võistkond koosseisus Raul Erk, Ain Muru, Janis Aarne ja Elmet Orasson, Võistkondadest tuli teiseks Sakala maleva võistkond ja kolmandaks Viru maleva esindus.

Tulejoonel oli 54 laskurit kümnest malevast, mis on senine osalusrekord ja korraldajate lootustes ka populaarsuse kasvu näitaja.

ELMET ORASSON

Laskur- ja kütiklasside normide täitmise võistlus 22. oktoobril toimus järjekordne individuaalne laskur- ja kütiklasside normide täitmise laskevõistlus Avinurmes Muru lasketiirus. Võisteldi kolmel alal: automaadist 10 lasku lamades ja 3 x 10 lasku erilaskeasendis 100 m distantsil; püstolist 25 m distantsilt. Edukaimalt esines Lüganuse malevkonna kaitseliitlane Tarvo Johanson. Malevkondadest oli täpseim Narva malevkond. Laskevõistluste peakohtunik major Ain Krondel iseloomustas laskevõistlusi järgmiselt: „Osalejaid oli vähe, aga tulemused olid märkimisväärsed. Kõik võistlusel osalejad täitsid laskurklassi normi.“

Tartu maleva kompaniiülem tegi eduka MMA profidebüüdi Tartu maleva kompaniiülem Alar Hutrov tegi 21. oktoobril Saku suurhallis korraldatud võistlusel Xplosion Fight Series profidebüüdi MMA-s ehk sportlikus vabavõitluses, kus võitis Leedu vabavõitlejat Mantas Selvenist kohtunike ühehäälse otsusega. Selle matšiga alustas Alar Hutrov (pildil paremal) oma profikarjääri ning tema kui amatöörsportlase kontole jäi 11 võitu, 5 kaotust ja 2 viiki. Alar Hutrov tõdes, et profimaailmas on ta alles oma tee alguses ning kerge ei saa seal kindlasti olema.

NÕMME MALEVKOND

SAKALA MALEV

Sakala malev ja JK Tulevik sõlmisid koostööleppe Kaitseliidu Sakala malev ja Viljandi jalgpalliklubi Tulevik sõlmisid 27. oktoobril koostööleppe, mille põhieesmärk on arendada Viljandimaa inimeste sportlikku tegevust ja riigikaitsealast teadlikkust. Järgmisel aastal plaanivad koostööpartnerid mitmeid ühistegevusi.

Jalgpalliklubi Tulevik võimaldab Sakala maleva liikmetel kasutada kunstmuruväljakuga jalgpallistaadioni ja hakkab maleva liikmeid treenima.. Sakala malev viib jalgpalliklubi Tulevik esindusmeeskonnale läbi riigikaitsekoolituse. Koos kavandatakse üritusi, mis tutvustavad maakonna elanikele nii riigikaitselisi kui ka sportlikke tegevusi.

8 | 2016

8 | 2016

7

November

1 1999. aastal suundus ESTPATROL-1 operatsioonile Kosovos

2

3

4

5

6

7

8

9

10 1913. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp!

Rotalia; 2002. aastal toimus esimene „Kõikide laste isadepäev“

11 1918. aastal lõppes I maailmasõda; 1918. aastal asutati Kaitseliit, samuti Pärnumaa, Järva ja Viru malevad

12 2010. aastal suundus operatsioonipiirkonda Adeni lahes esimene laevakaitsemeeskond

13 1884. aastal asutati Vabadussõjas osalenud EÜS Põhjala

14 1909. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp!

Sakala; 1911. aastal asutati Vabadussõjas osalenud ENÜS

15 1

16 1918. aastal asutati Eesti kaitsevägi; 1919. aastal alustas Punaarmee pealetungi Narva rindel

17

18 1918. aastal asutati Valga malev

19

20 1918. aastal asutati Saaremaa malev

21 1918. aastal loodi merevägi ja õhuvägi, asutati staabi- ja sidepataljon ning varustusvalitsus (toetuse väejuhatus)

22

23

24 1944. aastal langes Sõrve poolsaare langemisega kogu Eesti territoorium Punaarmee kätte

25

26 1900. aastal asutati Vabadussõjas osalenud korp!

Vironia; 1918. aastal asutati sõjavägede peastaap

27

28 1918. aastal algas Narva langemisega Eesti Vabadussõda

29

30

1 1924. aastal toimus Tallinnas kommunistide mässukatse; asutati Kaitseliidu akadeemiline malevkond ja sadama malevkond

2 1919. aastal formeeriti Läänemere laevastiku divisjon

3 1890. aastal sündis kindralmajor Johannes Orasmaa

4

Detsember

Kalender

8

5 1919. aastal algasid uuesti rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga

6 1917. aastal algas 1. Eesti diviisi moodustamine ja loodi Viru pataljon

7

8

9 1991. aastal toimusid kaitseväe peastaabi juures esimesed ohvitseride kursused

10

11

12 1918. aastal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp ja Briti eskaader saabus Tallinna reidile

13

14 1949. aastal langes metsavend Richard Saaliste

15 1917. aastal loodi pioneeripataljon

16 1919. aastal toimusid kaitselahingud Narva rindel

17 1919. aastal paiskasid Eesti väed Punaarmee Peipsi taha

18

19 2000. aastal loodi kaitseväe tervisekeskus

20 1918. aastal loodi Kalevi pataljon; 2001. aastal lõpetas KVÜÕA 1. lend

21 2008. aastal saabus koju viimane Iraagis teeninud jalaväerühm ESTPLA-17

2 22

23 1918. aastal korraldasid Eesti merejõud dessandi Kundasse; asutati Kuperjanovi pataljon

24

25 1941. aastal algas Eesti laskurdiviisi moodustamine

26

27 1992. aastal taasloodi Kaitseväe Lahingukool

28

29

30 1918. aastal saabusid Eestisse esimesed Soome vabatahtlikud

31 1919. aastal sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga; 1947. aastal toimus Põrgupõhja punkrilahing

8 | 2016

kaitsekodu

KAITSELIIDU AJAKIRI 8 | 2016

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!

Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Rein Säinas Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kaitseliit

Makett: Allan Kukk/Directormeedia Küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu Telefon 717 9106

Naiskodukaitse

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Noored Kotkad

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kodutütred Kaastööde saatmise tähtajad: 29. november

Kaitseliit Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 15 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 25 000 vabatahtliku.

Kaitse Kodu!

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Rääkides me loome!

Tavapärase organisatsiooni loomise käsitluse järgi loovad organisatsiooni selle liikmed.

Kahtlemata vastab see tõele nii sõna otseses kui laiemas mõttes, kuid sellest hoolimata ei tasuks tähelepanuta jätta ka alternatiivseid lähenemisi.

Vähe uuem organisatsiooni loomise käsitlus seab esikohale hoopis kommunikatsiooni, mis ei ole pelgalt viis informatsiooni edastamiseks ja vastuvõtmiseks mistahes suunal ja kanaleid pidi, vaid hoopis midagi suuremat – see on organisatsiooni looja ning alustala, millel organisatsioon tekib ja püsib.

Kommunikatsioon on teatavasti suhtlus, mis toimub inimeste vahel mitmetel eri tasanditel.

Meie kontekstis siis kaitseliitlastelt kaitseliitlastele. Nii oma sõnades kui tegudes, mille hulgast mõned on väga head ja mõned võib-olla natuke vähem. Aga ka viimaseid on vaja, et vähem heast saaks jälle väga hea.

Seetõttu ei kajasta me ajakirjas ainult üdini positiivseid teemasid, vaid räägime ka asjadest, mis pole võib-olla kõigile päris meeltmööda.

Olgu nendeks siis läbipõlemine või visuaalselt üht(la)se Kaitseliidu loomine või hoopis midagi muud. Rääkida on vaja, sest rääkides me loome oma organisatsiooni!

Karri Kaas, peatoimetaja

8 | 2016

9

INIMENE

Aasta kaitseliitlane Aare Kabel: „Kaitseliidus on mind hoidnud hea sõpruskond ja tahe valmis olla“ 10

8 | 2016

KARRI KAAS

Mullune aasta kaitseliitlane Aare Kabel on Kaitseliidus tegutsenud ligi veerand sajandit. Talunikust kaitseliitlane ise on patrullvõistlustel karastunud, nüüd paneb ta võistlejaid proovile korraldajana.

Tekst: MARGE TASUR

Kevadest on turske rammumees palju muutunud, meenutab ehk sihvakat kümnevõistlejat. „Elumuutused tuli ette võtta – raske olemisest sai isu otsa,“ teatab Aare. Kaitseliidus suure ja tugeva tegijana tuntud, kuid praegu 98 kg kaaluv mees jääb oma hiilgeaja kehakaalule 147 kg märgatavalt alla.

Aare muigab, et paljud sõbrad ja tuttavad on ligi astunud ning imestanud, kes see mees küll on. Kõigi kamraadide rahustuseks kinnitab kaitseliitlane, et tervis on hea ning tunne kergem. Meelehärmi teeb ainult suvine põlvevigastus. Kodus traktorit putitades astus kaitseliitlane nii õnnetult, et põlv käis liigesest välja. Kannatas veel paraadil ja Pitka luurevõistlusel ära käia, aga siis hakkas tunda andma. Siiski on Aare lootusrikas, küllap põlv ka ajaga taastub.

Eneseteostus sõpradega Aare elutoas püüavad suures klaasvitriinis pilku karikad. „Ükski tiitlitest ei toimi pere toetuseta. Lähedaste heakskiit ja mõistev suhtumine on ülioluline. Muidu poleks ma saanud kuhugi minna,“ tunnustab Aare oma perekonda. Kõige kõvemaks saavutuseks peab kaitseliitlane 2001. aasta Erna retke võitu. „See on absoluutne tipp! Hea meeskonnatöö, üksi seda ei saavuta, kõik olime võrdselt tugevad,“ kinnitab ta.

Teisele kohale platseerub Aare tiitlite edetabelis 1999. aasta Eesti Rammumehe II koht. Kaitseliitlane suutis toore jõuga vedada busse ja

rekasid, veeretada traktorikumme, tassida kive, kotte ja tünne. „See oli ülikõva tulemus,“ sõnab mees praegugi rahulolevalt. Kolmanda koha edetabelis hõivavad sangpommitulemused. Aare on sangpommi kahevõistluses kahekordne kaitsejõudude meister. „Rohkem ma pole seal osalenud,“ jääb ta tagasihoidlikuks, olenemata sellest, et mõlemal korral oli õnnestumine täielik. Oma sangpommitiitlitest tal selge ülevaade puudub. „Üle kümne korra olen küll Eesti meistriks tulnud, aga võib ka 15 olla,“ jääb rammumees vastusega hätta. Siis tulevad riburada teisedki patrullvõitluste tiitlid. Väikese arvutuse põhjal on Aare osalenud 15 eel-Ernal, 13 Erna retkel, 13 Utria dessandil, lisaks võistlustel Soomes, Taanis, Lätis ja Austrias.

Välismaa militaarvõistlustel ei ole mees seda kohanud, et teisipäeval saadetakse võistlejad rajale ja alles laupäeval korjatakse ära. „Ööbimine, olgu või kolm tundi, on ikka kindlal territooriumil. Või siis öine tegevus üldse puudub. Välismaal ollakse inimsõbralikumad. Siin lastakse meid metsa ja aetakse veel taga – oleme väheke sadistlikumad,“ naerab Aare.

Oma meeskonnaga läks ta esimest korda patrullvõistluse rajale 1997. aastal ja aasta hiljem pani Aare kamraadidega võitluse kinni.

Kuldne aasta oli aga 2001, mil esikoht napsati nii eel-Ernal, Ernal kui Utrial. Viimase Utria läbis kaitseliitlane 2010. aastal. Võidukana otsustas Aare võistlemisega lõpetada.

8 | 2016

INIMENE

Hoolimata põlvevigastusest oli Aare tänavu Võrus toimunud võidupüha paraadil riigiliputoimkonnas

11

KRISTJAN PRII

INIMENE

Aasta kaitseliitlane ja naiskodukaitsja kuulutati välja tänavu jaanuari alguses Viljandi pärimusaidas toimunud tseremoonial

„Kaitseliidus on mind hoidnud dessandil kui Pitkal ülesannete lätahe valmis olla ja tugev sõpruskond. biviija.“ Kui Utria dessandil on vaja Ma ei käiks õppustel ja patrullvõistteha kolm ülesannet, siis on Aare lustel, kui kamraadlust ei oleks,“ lõpuks täpselt sama väsinud, nagu sõnab Aare. oleks ise rajal.

Kui kannatus läbi, jõuab mitu Võisteldes meeldisid kaitseliitlapäeva hiljem kohale rahuldus – misele just sellised ülesanded, kus oli dagi on tehtud. Rajal ei jõua raskustunda ettevalmistaja higi ja vaeva tele mõelda, siis on vaja teha. „Miks – oma oskuste pealt ei oldud kokku kurat ma siia tulin, võiks kodus hoitud. „See oli meie viga, kui takissaunas istuda ja õlut juua, mitte siin tusrajal ei jaksanud. Hea ülesanne vaevelda, jalad puru!“ muigab Aare peabki väsitama,“ on Aare veenvõistlusrajal rähklemist meenutadunud. Samas vaimus on ta meesdes. Sõjalis-sportlik võistlus on Aare konnaga ülesandeid maksimaalselt jaoks ikka enesetõestus ning tsipake hästi ette valmistanud. au ja kuulsust sõpradega.

Aare erilised lemmikud on talvised võistlused. „Külmaga on võimalik võidelda, aga kuumaga Hea ülesanne väsitab mitte. Miinus kolmekümne kraadiga Patrullvõistlustest loobudes tekkis tühi koht. Aare sai võistlusest uuesti on palju kergem olla – riided selga ja teed tööd!“ jagab Aare oma kogemuosa võtta, aga hoopis teisest küljest. si. Tal on selgelt meeles 2003. aasta „Olen juba aastaid olnud nii Utria

Kaitseliidus on mind hoidnud tahe valmis olla ja tugev sõpruskond. Ma ei käiks õppustel ja patrullvõistlustel, kui kamraadlust ei oleks.

12

8 | 2016

Utria luurevõistlus, mis krõbeda külmaga katkestati. „Mulle hullult meeldis! Olime lõbusad ja võidus kindlad. Meeskonnad kukkusid ja kukkusid.

Meid otsiti juba mööda sihte taga, et võistlus on läbi. Vaatasime, et vastutegevus sõidab ringi ja panime jälle metsa minema! Ikka lõpu poole, kes sinna jõuab, on ju võidumees,“ naerab Aare, kuidas neid oli pärast võistluse katkestamist pea võimatu metsast kätte saada.

Pakases on ta karastunud Eesti Põllumajandusakadeemia tudengina.

Toona reisis matkasell sageli mööda Venemaad. „Olen miinus viiekümnega Siberis olnud. Poolpiletiga oli sõit nii odav, et ei tasu rääkidagi,“ muheleb mees.

Kabeli „kala“ Ülesannete koostamisel püüab Aare tuntud tegevustesse uusi seoseid luua ja rohkelt praktilist tegevust pakkuda. Igas ülesandes on ka Kabeli „kala“, mõni võistkond ikka hammustab selle läbi. Ühel aastal oli kaitseliitlastel tarvis Kohtla-Järve kaevandusmuuseu-

MARGE TASUR

mis maa-alustes käikudes vabastada vastase hõivatud juhtimispunkte ja taastada traatside. „Omavahel mõtlesime, et kõige õigem on minna telefonitraati pidi – traati oli vaja kontrollida,“ räägib ta võimalikust lahendusest. Üks võistkond tabas selle ära ja suutis ülesande kiirelt lahendada. Teised otsisid tummades käikudes. „Ühel aastal lasime võistlejatel Utrial miinipilduja üles seada ja lahinguolukorda viia. Nad leidsid selle vaenulikult territooriumilt – võõra relva korrasolekut tuleb kontrollida,“ juhib Aare tähelepanu olulisele detailile. Seekord oli „kala“ hoopis vintrauda topitud karvamüts. Üks võistkond vaatas sisse, teised karvikut ei leidnud. „Üks „tillikas“ veel,“ tabab Aaret pärimise peale äratundmine. Mitmele rajale on ta pannud nummerdatud militaarobjekte. „Võistkonnad ei teadnud rajale minnes sellest midagi, pärast küsisime vastuseid numbrite ja objektide kaupa. Selle eest sai boonussekundeid,“ kirjeldab mees.

Esimesel aastal oli ülesanne suur üllatus, teisel aastal teadsid võistlejad, et Kabel teeb jälle oma tähelepanuülesannet. „Kolmandal aastal tegime veel, kõik tegid märkmeid,

Kuuse all puhates või metsas jalutades on Aare leidnud mitmeid sõjaaegsed vidinaid, nagu padruneid, miinikesti ja relvajuppe

aga me ei küsinudki midagi – panime lihtsalt õrritamiseks!“ räägib Aare, kuidas talle meeldib rajale üllatusi pikkida. Ühe elemendina on Aare rajale läbipugemiseks toonud veoauto

rehvidest toru. „Kui ma veel suur ja ilus olin, siis mõned mehed kippusid porisema, et siit ei mahu ju läbi! Ütlesin, et ma ise testisin.

Siis enam vastu ei vaieldud – kõik mahtusid läbi,“ muheleb Aare, kel-

L I S A T E AV E

   

      

Sündinud 18. juunil 1961. aastal Jõgevamaal 1979. aastal lõpetas Jõgeva keskkooli 1984. aastal lõpetas EPA metsamajanduse erialal Aare on Albu vallas Kakerdaja raba kõrval Mõnuvere külas talupidaja: 20 lüpsilehma, 60 hektarit heinamaad ja 120 hektarit metsa Aare on Albu vallavolikogu liige ja sotsiaalkomisjoni esimees 2001. aastal valis Naisliit Aare Eesti aasta isaks Üle kümne aasta on ta olnud Roosna-Alliku kompaniipealik Kuulus pikki aastaid Järva maleva juhatusse 2012. aastal omistas president Toomas Hendrik Ilves talle leitnandi auastme Abikaasa Marega abielus 35 aastat Neli last ja kaheksa lapselast

MARGE TASUR

Aare Kabel

8 | 2016

13

lele meeldib kõik ülesanded ise läbi teha, et teada, mida see võistlejatele tähendab.

MARGE TASUR

Kõige kõvemaks saavutuseks peab kaitseliitlane 2001. aasta Erna retke võitu

Esialgu anti mehele nädalavahetuseks metsa kolm paukpadrunit. Nüüd ei minda enne, kui kuus täissalve laetud.

MARGE TASUR

INIMENE

Valmisolek tegutseda Aare võeti Kaitseliidu liikmeks 1993. aasta märtsis. „Mina loen alguseks ikka 1992. aastat, kui avalduse kirjutasin,“ märgib mees.

Toona oli ajendiks suur ja ebasõbralik idanaaber. „Mul oli kaks kutset, üks Kodukaitsesse ja teine Kaitseliitu. Mõlemas olid sõbrad ees ja ajasid õiget asja, kuigi olid konkurendid,“ meenutab Aare. Selle ajaga on teinud organisatsioon hüppelise arengu. „Toonaseid samme pole tänapäeval võimalik teha. Esimesed relvad tõid rühmaülem auto pagasnikus. Kalašnikovid. Jagas kätte: võta, mees – see on relv!“ kirjeldab Aare ja lisab, et oskused, mida relvaga teha, tulid hiljem. „Kus oli mahajäetud liivakarjäär ning ohutus tagatud, seal sai laskmist harjutada. Nüüd on need täitsa unustatud asjad,“ sõnab ta.

Aare nendib, et kõrged nõudmised relvaõppele ning -ohutusele on vajalikud. Neile olukordadele, kus algusajal relvadega ülekäte mindi,

Aare leidis selle kiivri 25 aastat tagasi, kui ta äiapapaga talumaade sihte ajas. Siis viskas ta leiu puu alla, mis tast ikka koju vedada. Eelmisel suvel läks Aare uurima ja kiiver oli sealsamas, kuhu ta selle jättis. Ilmselt on tegemist 1930. aastate Nõukogude armee värvitud viisnurga ja kuklaharjaga kiivriga. Neid kandsid mehed, kes tulid siia 1940.–1941. aastal

14

8 | 2016

ei ole õigustust. Relvi saadi ja jagati teisiti, nii sattus neid ka juhuslikesse kätesse. „Sisuliselt olime valmis lahingusse minema, võõrad väeosad olid veel sees. Käisime ülevõtmise ajal Tapa külje all väeosasid valvamas. See oli keeruline aeg, igasugu pahad käisid kiusamas, kõiki tuli rahustada,“ räägib ta algaastatest.

Kaitseliitu astumine tähendaski valmisolekut – kui oli vaja, siis oli vaja. Aare ja temasugused mehed pidid ise ostma saapad, mundri ja padruneidki. Nõukogude armee oli veel sees ja laskemoona liikus. Esialgu anti mehele nädalavahetuseks metsa kolm paukpadrunit. Nüüd ei minda enne, kui kuus täissalve laetud. Kes väljas viitsib käia, saab riided ja varustuse. „Üheksakümnendatel moodustasid meie üksuse sõbrad ja kohalikud jahimehed,“ lausub Aare, kes on veendunud territoriaalse kaitse põhimõtte toetaja. Aare hinnangul on territoriaalsus oluline, kodu juures on võimalik aktiivsemalt tegutseda. Seda soovitust jagas ta ka oma kaitseliitlasest pojale Mihklile, kes isa kompanii asemel astus Tallinnas Põhja kompanii liikmeks. Nüüd on eluolu muutunud. „Üksused on eksterritoriaalsed, noored liiguvad maalt linna tööle ja õppima. Osad töötavad piiri taga ja kui ollakse kuid eemal, siis on kodus nii palju töid, et meiega enam tegutseda ei saa,“ toob ta näiteks. Kaitseliitlane lisab kohe, et mehed on olemas ja tulevad reaalses olukorras

välja. Seda kinnitas kasvþi 2007. aasta pronksiÜÜ.

Kui oleks Aare teha, siis korrastaks ta auastmete andmise pĂľhimĂľtteid. „Mina teeksin vahet tegevteenistuse ja Kaitseliidu auastmete andmise poliitikal. Kaitseväes on see Ăľigustatud – kui on kĂľrgharidus, oled väärt ohvitseri auastet.“ Aare arvab, et Kaitseliidus vĂľiks kuni kaptenini olla ilma kĂľrghariduseta. Kui mees ennast sĂľjaliselt aktiivselt täiendab, siis vĂľiks talle vastavalt auastmeid juurde anda.

Paljudel lipnikel vĂľi nooremleitnantidel on potentsiaali. Aga kui oled juba Ăźle neljakĂźmne, siis on keeruline pere ja tÜÜ kĂľrvalt Ăźlikooli minna. „Kui vĂľtad Kaitseliidu koolis kursuseid, peab tee lahti olema. See annaks vabatahtlikele lisamotivatsiooni,“ nendib Aare.

Vene kroonus Aare ei käinud. Kutse oli olemas ja aprillis tuli minna. „Läksin märtsi lĂľpus komissariaati, tĂľend kaasas, et naine sĂźnnitab kohe teise lapse. Lahke komissar oli, andis nädala dokumentide korrastamiseks,“ jutustab Aare ja lisas, et kahe lapsega oleks kĂźll kroonust välja saanud, ent see oleks vĂľtnud kuid.

Komisjon oli 2. aprillil, poeg Mihkel sßndis päev varem, 1. aprillil. Abikaasa oli veel pojaga haiglas, kui isal

Aare arvab, et kui mees ennast aktiivselt sĂľjaliselt täiendab, siis vĂľiks talle vastavalt auastmeid juurde anda. lapsele nimi pandud ja sĂźnnitunnistus korras. Tähistamist oli topelt, teine laps tähendas, et kroonusse ei pidanud minema. „Seisin hommikul komissariaadi ukse taga. Ăœtlesin, et

. Komissar mui-

INIMENE

MARGE TASUR

Aare hinnangul on territoriaalsus oluline, kodu juures on vĂľimalik aktiivsemalt tegutseda

gas – !“ jutustab Aare, kuidas kroonuteenistus temast mÜÜda läks.

Mehe sĂľnul ei ole see kripeldama jäänud. „Ma ei kahetse seda, et ei läinud. Samas olen kuulnud, et need, kes käisid, tunnevad sama.“

KOMMENTAAR

Aare väimees Mart: „Kaitseliitlasest äia kþrval olen mþistnud, et Kaitseliit algab oma kodu kaitsest. Kodu ei ole mees ßksinda vþi mees ja naine. Kodu on lapsed. Kaitsmine ei ole ainult rßnnakule vastu hakkamine.

Kaitsmine on ennetus, mida me koos abikaasa Sillega igapäevaselt teeme. Vastutus laste ees, keda kasvatame. Nad peavad hakkama saama maailmas, kus keegi meist veel päevagi elanud ei ole. Oleme oma laste jaoks olemas ja pßßame lapsi ohustavaid riske maandada, et nad saaksid hakkama omavahel ja sĂľpradega ega upuks nutimaailma.“

8 | 2016

15

Tulevased jaoülemad proovisid Kotkalennul oma tiibu Kaitseliidu kool viis 17.–23. oktoobrini Raplamaal läbi nooremallohvitseride kursuse lõpuharjutuse Kotkalend.

5 X KARRI KAAS

VÄ L J A Õ P E

Tekst: KK!

16

8 | 2016

Juba viiendat aastat aset leidnud Kotkalend on Kaitseliidu kooli eri kursuste integreeritud harjutus, mille eesmärgiks on luua tulevastele jaoülematele võimalikult terviklik pilt nende rollist oma allüksuse juhtimisel, pakkudes selleks võimalikult realistlikke tingimusi, samuti anda hinnang nende sooritusele edasiste ülesannete valguses. „Kursuslane saab hinnangu mitmelt suunalt. Alustame enesehinnangust, millele lisandub kogenud ja väljaõppinud instruktori hinnang. Lisaks küsime ka õppurit rühmaülemana juhtinud ohvitseridelt ja talle allutatud reameestelt, kuidas tulevane jaoülem oma ülesannetega toime tuli,“ kirjeldas kursuslaste praktilist proovilepanekut kooli pealik Erik Reinhold.

Võrreldes eelmise Kotkalennuga oli tänavune harjutus mõnevõrra väiksem, sest keskendus ainult nooremallohvitseri kursusele. Kui varem valmistasid nooremallohvitsere ette mitmed malevad, siis sel aastal oli see eranditult Kaitseliidu kooli teha. „Me oleme kursuse jooksul sisse viinud terve rea uuendusi, mis puudutavad kursuse korraldamist ja hindamist,“ märkis kooli pealik Reinhold ning avaldas lootust, et mitmed nendest leiavad lähimas tulevikus rakendamist ka teistel – rühmavanema ja rühmaülema – tasemekursustel.

Järva maleva kaitseliitlane Tenek Mäekivi tõi peamise põhjusena, miks ta läks nooremallohvitseride kursusele, välja soovi ennast edasi arendada.

Lisaks tahtis ta aru saada, kui kerge või raske on jaoülem tegelikult olla. „Sõdurina on lihtne jaoülema kallal viriseda, et ta ei saanud ühe või teise asjaga hakkama, aga kui sa pole ise jaoülem olnud, siis sul puudub pädevus selliste hinnangute andmiseks,“ arvas tulevane jaoülem Mäekivi.

Kogu kursusega jäi ta lõppkokkuvõttes väga rahule juba sellepärast, et instruktoritena olid sellel rakendatud inimesed, kes on kaitseväes oma igapäevast leiba teeninud juba aastaid, käinud ennast täiendamas välismaal ning osalenud ka missioonidel mitmetes piirkondades üle maailma.

Tänavune Kotkalend viidi põhiliselt läbi Varbola-Ohukotsu piirkonnas ning sellest võttis osa ligi 300 kaitseliitlast ja kaitseväelast.

17

VÄ L J A Õ P E

Skandia 2016 – rahvusvaheline rannikukaitseõppus maailma vanimas tegevväeosas Kaitseliitlane teab üldjuhul, mis vahe on rannikukaitsel ja rannavalvel. Aga tao mind kasvõi relvakabaga, esimene pilt, mis mul ükskõik kumma puhul pähe tuleb, on aegluubis jooksev hüpnotiseeriva büstiga punases trikoos tibi ja mitte auväärne coastal defence.

VÄ L J A Õ P E

Tekst: MARTIN MÄGI

18

8 | 2016

Kompaniiülem Göran Karlsson seletab läbiviidavat sadamakaitseprotseduuri. Taamal on CB90 võtnud meresuu oma kaitse alla

MARTIN MÄGI

Merele me tormituule ja kõrge lai- nast haakida mu lahinguvesti külge, ne tõttu esimesel päeval ei saanudki, mille riputasin nagisse, panemata saabast selle küljes tähele. Vana oleksime veeskamisel paadi ära hämar kasarm, eks. Vaatasin kotis lõhkunud. Õppusel kogetud raskused, pisut paadiharjutusi, ilmastiku- olevat ühte saabast vaikse meeleheitega, et ma olen tulnud välismaale olud ning meie metsade ja ranniku iseärasused tõid mind arusaamisele, – rahvusvahelisele õppusele Eesti riiki esindama – ja võtnud kaasa kui mastaapne on rannikukaitse ainult ühe saapa?! ülesandena. Õnneks märkasin peatselt lahinguvesti taga rippuvaid saapapaeÕppus maailma vanimas lu. Mehed pidid muidugi naerust tegevväeosas lõhki minema. Neile au andes tuleb Samal ajal on meil Rootsis head öelda, et enne, kui ma oma saapa sõbrad ja liitlased, kellel on sadu aastaid ranniku kaitsmise kogemust, vesti tagant üles leidsin, oli seersant mulle juba kuskilt saapapaari välja mistõttu sõitsime juunis RAKAKO võlunud. Kogenud sõdurid võtavad jao ja rea vaatlejatega Kaitseliidu õppusele alati kaasa rohkem kui ühe veeäärsetest malevatest sinna, õppuse Scandia 2016 raames kogemust saapa(paari). ammutama.

Me olime Rootsi Karlskrona Rootsi Kodukaitse ringkonna Kodukaitse külalisteks.

Rootslaste poolt osalesid õppusel Nende väljaõpe toimub väga erilises boat company, rifle company ja rapid väeosas, Kungsholmeni fordis. Erili- reaction company. seks teeb fordi see, et siin on maaBoat company on paadikompanii. ilma vanim järjepidevalt tegutsev Neil on kasutada mitmeid ujuvalusõjaväeosa. Loomulikult on Kungseid alates väikesest kummipaadist sholmeni fordis ka modernsemaid kuni logistikalaevani. Ja ka kõik see, ehitisi, kuid selgelt on näha ja tunda mis sinna vahele jääb. Rifle company 17. sajandi hõngu. on ehk kõige tavalisemad kaitseliitKungsholmeni fort ehitati rannilased. Nende ülesanne on sõdida, ku kaitseks, kui rootslased taanlasvalvata, võtta QRFi poolt puhastatud tega maade pärast madistasid. Seda alad üle jne. Rapid reaction company ajaloolist militaarset aurat on väga on QRF ja nemad ei erinenud meie raske edasi anda, kuid kujutle, et hästi kokku harjutanud jalaväeKuressaare linnuses on Kaitseliirühmadest. Nad andsid põhietendu baas – ja sa saad aru, mida ma duse koos paadikompaniiga, tegid mõtlen. Kungsholmeni fort kuulub meredessandi, kaatrite läbiotsimist UNESCO maailmapärandisse alates merel, ranniku puhastamist jne.

1935. aastast. Kasarmus, kus me Relvad olid neil kõigil nagu meie oma lühikesed ööd magasime, tekkis relvaruumist võetud (tegelikult tunne, et ööbime muuseumis. Muvastupidi, meie relvad on nende relseaalset meeleolu suurendasid laest varuumist võetud): Carl Gustav, KSP, rippuvad stalaktiidid, jalgratas, mis AK4. AK4-del olid eranditult kõigil „unustati“ kasarmu ukse ette umbes raudsihikud maha käiatud ja asenmöödunud sajandi keskel, üle-eeldatud Aimpointi punatäpiga. See misest sajandist pärit suurtükid mulle meeldis, v.a see, et raudsihik segi kaasaegsematega jne. Järjepide- oli maha võetud. vat sõjaajalugu näitas graveeritud Kõik rapid reaction company võittahvel fordi komandöridega alates lejad olid varustatud personaalse esimesest kuni praeguseni. krüpteeritud sidega. See tähendas, Igivanas, veinikeldrit meenutavas et ringkaitses või söösta-kata-liikukasarmus elasin asjade lahtipakkimisel oli jagu kõrvaltvaatajale VÄGA misel läbi ka korraliku paanikahoo, VAIKNE. Mainisin seda komplimensest üks mu saabastest otsustas endina nende ülemale, kes seepeale 8 | 2016

VÄ L J A Õ P E

Seetõttu vastasin kõhklematult nõustuvalt, kui mulle pakuti võimalust osaleda sanitarina rannikukaitse õppusel. Tead küll, algav suvi, rand, päikesepaiste, paadid – see lihtsalt peab olema eepiliselt lõbus õppus.

Seksika soovunelma pühkis mu peast Hara 2016 õppusel lõõtsuv tormituul, mis kihulastele soomustläbistava kiiruse sisse puhus. Tallinna maleva rannikukaitse kompanii (RAKAKO) ja mina nende külalissanitarina harjutasime rannikukaitse protseduure. Kuni jalad olid kuival maal, oli tegevus täiesti tavaline jalaväe väljaõpe, tuli ja liikumine, jaotaktika ja asjad, mida harjutavad kõik Kaitseliidu jaod ja rühmad.

19

CAROLINA SULASALMI WALLIN

VÄ L J A Õ P E MARTIN MÄGI

Võitleja Jonas Pettersson õppuse populaarseima sõduri, koer Chrigaga. Jonase sõnul on Chriga sõduriks õppinud koer – postil või patrullis olles Chriga ei haugu, vaid annab väga vaikselt märku, ka majas ruumide puhastamine vaenlasest on palju lihtsam, sest koer saab aru, kas suletud ukse taga on inimesi või mitte

20

8 | 2016

muigas, et ta võitlejad rikuvad raadiodistsipliini ehk aetakse üksteisega juttu ja räägitakse nalju, nii et ta peab neile kogu aeg „Vaikust!“ käratama.

Rootsis on Kodukaitse suurus seadusega ette antud: 22 000 meest 70 pataljonis, 300 kompaniis ja mitte hingegi rohkem. Küsimusele, kuidas saab patriootlik noor kodukaitsega liituda 22001. mehena, vastati, et ei saagi. Kohe sosistati juurde, et nad on alamehitatud ja et noor rootslane peab kõigepealt käima kaitseväes ning alles kaitseväe kogemusega võetakse ta Rootsi kodukaitse liikmeks. See on tõrkeks paljude liitumishuvile.

Kodukaitse reavõitlejaga rääkides oli tunda ka teatavat kurbust või kahetsust. Järjepidevalt on vähendatud kaitseväe ja kodukaitse eelarvet ja mehitatust. Kaljuseintesse raiutud kivikoobastes olevad kütusereservuaarid seisavad pooltühjana, samamoodi relva- ja laskemoona laod.

Rootslased olid siiani veendumusel, et relvastatud konfl ikti neil enam tule, kuid viimase aja sündmused,

VÄ L J A Õ P E

nagu Krimmi okupeerimine ja allÕppusel kogetud raskused, pisut veelaev Rootsi arhipelaagis, on seda arvamust pisut kõigutama hakanud. paadiharjutusi, ilmastikuolud ning meie Seda olevat tunda ka Kodukaitsega metsade ja ranniku iseärasused tõid liituda soovijate hulga suurenemimind arusaamisele, kui mastaapne on sest.

See nostalgia või kurbus ei suutrannikukaitse ülesandena. nud mu silmade eest varjata nende sõjasadamas seisvaid väga modernseid mereväe all- ja pealveelaevu ja sed naersid samamoodi, kuid meid.

Minu jaoks oli õppuse tipphetk soomustatud lahingukaatreid, nii et Nende kompaniiülem ütles, et poisid, kindlasti ei saa rootslasi alahinnata. istuda Combat Boat CB90-s, mis oli teeme uuesti, aga seekord püüdke „kõigest“ 16meetrine, 10tonnine, 2 Rootslastel on selles mängus palju natuke rohkem keskenduda! rohkem trumpe, kui nad välja paista x 600 hobujõulise mootoriga, kiirusega 45 sõlme ehk ca 80 km tunnis lasevad. liikuv skuuter. Jah, skuuter, sest seda Mida me õppisime liikumist ei ole muul moel võimalik Eesti rannikukaitse olukorda ja Rahvusvaheline kirjeldada. Keerab kohapeal ringi, Scandia 2016 õppust kommenteerivõitlusgrupp harjutamas kiirendab paremini kui 1.4 Golf. vad õppusel osalenud Eesti kontinScandia 2016 oli rahvusvaheline Ühtlasi tugevdatud, terasest põhjaga, gendi juht, Viru maleva staabiülem, õppus ja esimene päev oli teooriaKaitseliidu rannikukaitse koordipäev. See tähendas osalevate riikide mis võimaldab sõdurid ka kivisel rannal kuiva jalaga maale toimetada. naator major Ivo Hakman ja Tallinna presentatsioone nende rannikuKui olime eestlastega neljakesi maleva rannikukaitse kompanii RÜ kaitse olukorrast, rannikukaitse CB90 tekil ja harjutasime „kurjamireservlipnik Sven Pedari. teooriat vaheldumisi rootslaste te“ kaatri kinnipidamist, läks meil demonstratsioonesinemistega. esimene katse luhta, sest neli eesti Major Ivo Hakman, kui võtta Teisel päeval ühinesid eestlased, külmaverelist pokkerinägu lihtsalt KÕIK kaitseliitlased ja paigutada rootslased ja taanlased ühtseks huilgasid vaimustusest naerda ega nad mandri-Eesti mererannikule, võitlusgrupiks ja läksid õpitut ellu suutnud relva õlas hoida. Rootslajääb numbreid ümardades igale rakendama.

võitlejale kaitsta sada meetrit maad. Milline on rannikukaitse praegune olukord Eestis ja kuhu on reaalne meie ressursse arvestades rannikukaitses välja jõuda järgmise viie või kümne aasta jooksul?

CB90 sooritab kurjamite kaatri ees äkkpidurduse, pardameeskond võtab nad käsirelvade sihikule ja asub läbiotsimist teostama

„Otseselt ei tegele minule teadaolevalt peale Kaitseliidu keegi merelt maale suunatud rünnaku tõrjumisega seotud asjadega. Merevägi plaanib asju tulevikuperspektiivis ja on rohkem keskendunud vaatlusvõime arendamisele.

Lähema viie aasta perspektiivis on Kaitseliidu kontekstis realistlik luua esmane merevaatlusvõime situatsioonipildi loomiseks ja selle läbi olukorrateadlikkuse parandamiseks ning esmane sadamakaitsevõime meie enda tegevuse seisukohalt oluliste sadamate kaitseks. Võib-olla ka vastasele huvipakkuvate sadamate tõkestamiseks.

Kümne aasta perspektiivis on realistlik lisada sellele veel miinisõjavõime sadama-/rannikumiinidena, mida saaks kasutada sadamate ja kitsamate laevateede sulgemiseks.“ 8 | 2016

21

VÄ L J A Õ P E

Kuigi eri riikidest ja erineva sõjaajalooga, on Eesti kaitseliitlased ja Rootsi kodukaitsjad oma tegemistes üllatavalt sarnased

RAKAKO rühmaülem lipnik Sven Pedari ja major Ivo Hakman, miks peab olema Eestil oma rannakaitseüksus? Miks mitte anda vastavat väljaõpet malevate jalaväerühmadele? Miks meil on vaja selle ala spetsialiste?

sadamate kontrollimiseks, miinide käitlemine ja veeskamine, paatide või muude aluste kasutamine, merevaatlus jms). Tegelikult on sadamas tegutsemisel päris palju spetsiifikat, mis tavalisel jalaväelasel ehk silmad liiga suureks ajab.“

Major Ivo Hakman: „Malevate lahingugruppidesse kuuluvatel üksustel on sõjaaja tarbeks teised ülesanded, mis ei näe vähemalt praegu ette nende kasutamist rannikukaitses. Kindlasti on võimalik ka sisekaitseüksuste või tavaliste jalaväekompaniide kasutamine sadamates. Asi läheb keerulisemaks, kui mängu tuleb spetsiifika: mereraadioside kasutamine, sadamaspetsiifilised pioneeritööd või oskused, erioskusi nõudvad tegevused (sukeldujad vms

Lipnik Sven Pedari: „Meri pole maa ja isegi selline silmaga nähtamatu asi nagu raadioside on siin täiesti teistmoodi. Relv käes, metsa alla pikali visata on kordades ohutum, kui teha sama liikuva paadi pardalt vette, isegi madalasse vette. Selliseid tegevusi peab harjutama, muidu teeme vastasele elu liiga lihtsaks. Teravas laines kiirelt liikuvat väikealust relvast tabada on palju keerulisem, kui liikuva auto või isegi õhusihtmärgi pihta tulistada.

Tegelikult on sadamas tegutsemisel päris palju spetsiifikat, mis tavalisel jalaväelasel ehk silmad liiga suureks ajab.

22

8 | 2016

Pika jutu lühike mõte, nagu ütleb Jüri Ennet, on, et suure vee juures, peal ja sees liikumine nõuab erioskusi, harjutamist ja kindlasti spetsialiseerumist.

Ei ole ilmselt väga mõistlik eeldada, et vabatahtlikust saab navy-seal. Aga midagi on meile jõukohane kindlasti. Treenimata jalaväelasel pole merelt maale astudes tihtilugu vaja nägu maskeerida, see kehaosa võib olla omandanud rohelise värvi juba merel.“

Sven, mis oli parim õppetund Rootsis, n-ö ahhaa-moment?

Kas ja mis muutub tänu Rootsist saadud kogemusele üksuse väljaõppes, varustuses? Mida oleks rootslastel meilt õppida? „Meremiinid olid uus ja huvitav teema. Treenitud üksusel on väga lihtne kitsusi või tõkkeid tekitada! Heidutuses oleks seda väga hea kasutada, isegi kui pärismiinide vs dummy’de suhe oleks 1:10. Küll neid meistrimehi leiduks, kes tõetruusid makette toodaks.

L I S A T E AV E

Kindlasti ei saa rootslasi alahinnata.

Rootslastel on selles mängus palju rohkem trumpe, kui nad välja paista lasevad. naabri sadamakaitseõppuse uudisklipis umbes kuu aega tagasi.

Meie tugevuseks rootslaste ees on see, et me oskame keelt ja oleme riiaka naabriga vahetumalt kokku puutunud. Meil, tundub mulle, on neist realistlikum pilt, kui rootslastel (vähemalt see, mida avalikult näha ja kogeda saab).“

MARTIN MÄGI

Rootslaste arhipelaag on täiesti erinev meie rannikumerest, aga (ranniku)merekindlate väikealuste vajadus on meil sama, täiesti sobivad rootslaste group-boat’id, aga veelgi

paremad on RIB-d. 6–7meetrine RIB kannab kuni 1,5 tonni võitlejaid-varustust ja on relvaplatvorm ka suuremale kaliibrile. Meil tuleb harjutada ka merepäästetegevust.

Jao relvastus ja enamik rutiine on meil ja rootslastel sarnased. Väljaõppeplaani muutmiseks ühe ühisõppuse põhjal ma vajadust ei näe, kordame koostööd siin ja pikemalt, siis otsustame muudatuste üle.

Loomulikult tahan ma oma üksusele ja Kaitseliidule laiemalt parimat tehnikat, näiteks combat-boat'e.

Paraku on sellise paadi hind üle poole miljoni euro, lisaks kulud hooldusele.

Väike vihje otsustajatele – neid saab liisingusse võtta… Et CB90 on hea lahendus ranniku- ja sadamakaitses, seda näitab asjaolu, et tootja sõnul on idanaaber aluse tootjalt üsna täpselt maha viksinud ning toodab oma versiooni. Viimati nägi neid liikumas

VÄ L J A Õ P E

SÜÜNE MÄLL

Kaitseliidu Tallinna maleva rannikukaitse kompanii on noor, tugev ja arenev üksus.

Kui tahad õppusel sõita mitte ainult veokikastis, vaid ka lahingupaadis ja Sulle meeldib mõnikord merel olla, soovid osaleda ülihuvitavatel õppustel nii kodu- kui välismaal, võta ühendust Sven Pedariga aadressil pedarisven@gmail.com. Ta vastab kõigile Su küsimustele ja aitab Sind ka Kaitseliiduga liitumisel. Ära kõhkle, Kaitseliit ja Tallinna maleva rannikukaitse kompanii vajavad ja ootavad Sind!

Kungsholmeni fort on maailma vanim jätkuvalt tegevuses olev väeosa, kus esimesed sõdurid paiknesid 17. sajandi alguses. 1680. aastatel paigutati forti esimesed suurtükid. Fort ja saar on mereväe valduses ja sinna pääseb ainult mereväe loal. Fort kuulub 1935. aastast UNESCO maailmapärandisse. Praegu tegutseb Kungsholmeni fort mereväe väljaõppekeskusena. Tsiviilisikutele korraldatakse saarele giidiga ekskursioone

8 | 2016

23

NATO sõdurid näitasid Ungaris oma vaprust Augusti lõpust oktoobri alguseni viidi Ühendriikide relvajõudude eestvedamisel läbi meie NATO lõunapoolsete liitlaste ühisõppus Brave Warrior 2016.

VÄ L J A Õ P E

Tekst ja fotod: KK!

24

8 | 2016

8 | 2016

VÄ L J A Õ P E

Õppus koosnes kolmest osast, mille käigus harjutasid rahvusvahelise brigaadi elemendid, alates üksustest maastikul ning lõpetades erinevate tasandite staapidega, neljas riigis eelkõige omavahelist koostööd.

Brave Warrior 2016 kulminatsiooniks oli Ungari kaitseväe harjutusväljal Varpalota ja Veszpremi linnade lähistel toimunud rahvusvahelise pataljoni taktikaline õppus, mille eesmärgiks oli hinnata Ungari kompanii valmisolekut liituma 2017. aastal Euroopa Liidu lahingugrupiga.

Rahvusvahelise pataljoni ülema brigaadikindral Romulusz Ruszini (PhD) hinnangul läks õppus igati korda, sest oma ülesannete täitmisega said hakkama kõik üksused, mis on nende erinevaid taustu arvesse võttes igati suurepärane tulemus. „Need mehed näitasid siin, et räägivad ühises keeles,“ ütles brigaadikindral. „See ei ole küll ühegi konkreetse riigi keel, vaid keel, mida räägivad kõik sõjaväelased, nii-öelda sõjaväelaste keel,“ lisas ta.

Samaaegselt Brave Warrior 2016 lõpuharjutusega sai Ungaris läbi ka erioperatsioonide ühisõppus Black Swan 2016, mille keskseks teemaks oli koostöövõime suurendamine nii erinevate regulaarvägede kui õhujõududega.

Ungari erioperatsioonide 2. rügemendi ülema kolonel Tamás Sándori sõnul on äärmiselt oluline, et nii erioperatsioonide kui regulaarväed õpiksid üksteise võimeid tundma ja kasutama, sest ainult sedasi on võimalik lahinguväljal edu saavutada. „See oli väga keeruline ja raske õppus, kuid ma olen tulemusega väga rahul,“ sõnas kolonel Sandor. „Me viisime üheskoos läbi ligi kaheksakümmend erinevat operatsiooni, mis kõik ka õnnestusid,“ lisas ta. Õppuste Brave Warrior 2016 ja Black Swan 2016 põhiraskust kandsid eelkõige Ungari ja Ameerika Ühendriikide sõdurid, keda toetasid nende Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia, Rumeenia ja Poola relvavennad. Kokku võttis õppustest Ungaris osa üle tuhande inimese.

25

3 X KARRI KAAS

Mida harjutus edasi, seda keerukamaks need muutuvad ja, olgem ausad, seda osavamaks muutub ka sõdur

Uus hingamine laskeõppes Kõik sai alguse oktoobris 2015, kui osalesin vanemallohvitseride põhikursuse raames uut laskeväljaõpet tutvustaval kursusel. Alguses olin üsna skeptiline, kas see ikka on nii uus ja huvitav.

Tuleb välja, et on küll.

Tekst: ALLAR VAET

26

8 | 2016

Minu esimene märge konspektis oli üks kindralmajor Knud Bartelsi lause, mis ta ütles 2005. aastal Kosovos. Tema sõnade kohaselt läheb sõduril lahingus toimetulekuks tarvis kolme peamist oskust: esiteks – sõdurioskused, teiseks – relvakäsitsemis- ja laskeoskus, kolmandaks – esmaabi andmise oskus.

Seepeale mõtlesin, et kui ⅓ edust moodustab tõesti see, mida meile kohe õpetama hakatakse, on ka minul võimalik midagi muuta.

Nimelt oli see vanemallohvitseride põhikursus esimene, mille liikmetel avanes võimalus osa saada uuenenud laskeväljaõppest. Kursust viisid läbi kapten Tarvo Planken ja veebel Keit Purga lahingukoolist.

Kursus algas teooriaga ja kirjeldustega, kuidas laskeväljaõppe kava koostati ja millest selle koostamisel lähtuti.

Esmalt kaardistati praeguse laskeväljaõppe mured ja nõrgad kohad, seejärel tulemused, mida tahetakse saavutada. Seejärel võis töö alata.

Esimese päeva lõpus olid kõik kursuslased veendunud, et teema on ülioluline ja vajalik ning järgmised viis päeva laskelaagrit tõotavad tulla intensiivsed, huvitavad ja täis uusi kogemusi. Nii ka läks.

Uus laskeväljaõpe on mitmekülgne Mida tähendab siis uus kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõpe, teisisõnu relvakäsitsemine tänapäeval?

Tuleb välja, et väga paljusid erinevaid asju – relvakäsitsemise ja tõrke eemaldamise drille, relvasüsteemi ja laskemoona võimete tundmist, laskmiste dünaamikat, ebastandardseid laskeasendeid, kiiret ja täpset tule avamist, raskesti mõjutatavaid sihtmärke, ajaga piiratud laskeülesandeid, taktikalist salvevahetamist, isikliku lahinguvarustuse tundmist (salv tuleb salvetaskust ikka kätte ka saada), kõrgendatud pulsiga laskmist, ohutut relvakäsitsemist, lahinguväljast ülevaate

omamist (lahinguvälja kontroll), ülevaadet laskemoona kogusest, mõtestatud tegevust ja oskust märgata kaaslaste ohutuseeskirja rikkumisi. Loomulikult ka kogemust, tegutsemaks kogu lahinguvarustusega (kiiver, prillid, killuvest, rakmed).

Ei hakka siinkohal laskeharjutusi eraldi kirjeldama. Kellel huvi, saab uurida maleva instruktoritelt. Küll aga toon esile, et laskmistel kasutatakse uusi sihtmärke.

Tänapäeva relvakäsitsuses on oluline kiire vastutuli ja tabamine ehk teisisõnu, vastane tuleb maha saada. Seetõttu ei ole otstarbekas enam lugeda tabamusi numbrites, hoopis lihtsamad ja arusaadavamad on tabamusalad (A, B ja C).

Suur osa harjutusi nõuab arvestuse saamiseks, et kõik lasud peavad olema alas A ja B. Mida harjutus edasi, seda keerukamaks need muutuvad ja, olgem ausad, seda osavamaks muutub ka sõdur. Mõtestatud tegevust nõuavad piiratud ajaga harjutused, kus saab selgeks üks: varustus peab olema paigutatud nii, et midagi ei pudeneks ja samas oleks võimalik vahetada salve.

Metallsihtmärgil on suuri eeliseid pappsihtmärgi ees. Metallsihtmärk on sama suur kui pappsihtmärgi alad A ja B kokku, nii et kui seda tabada, on tulemus arvestatud.

Samuti annab metallist märk kohest tagasisidet. Mida see tähendab?

Tabamuse korral on näha kuuli purunemise pilve ja kuulda korralikku „kõlksuvat“ heli. Selle järgi saab sõdur kohe teada, kas ta tabas märki või mitte. Kui laskeasend on õige ja päästmise tehnika selge, suudab laskur teha mitmeid kiireid ja edukaid laske, sest ta teab, et lasud tabavad.

Sellega õpib sõdur stabiliseerima oma laskeasendit ning avama kiiret ja efektiivset tuld.

Need argumendid panid mind tegutsema – otsustasin ka oma kodu-

malevasse ehk Pärnumaa malevasse muretseda sellised sihtmärgid.

Vabatahtlikkuse eelis Suve algul alustasin kahe üksusega uue laskeväljaõppe läbiviimist. Otsustasin teha seda kahes osas: pooled harjutused esimeses laskelaagris suve hakul ja kuni „test kolmeni“ sügisel.

Ettevalmistusi tehes tuli muretseda pappsihtmärgid, millel oleksid peal alad A, B ja C. Trükikojast tellimisega tekkis viivitus, mistõttu need tuli mõõtude järgi ise joonistada. Uute isetehtud sihtmärkidega sai läbi viidud pika ja intensiivse nädalavahetusega laskelaager. Mehed olid rahul ja täis tahtmist laskelaagri teises etapis osaleda.

Nüüd tekkis mure: kuidas saada metallist sihtmärgid? Kaitseliidul kui organisatsioonil on õnneks üks suur eelis – vabatahtlikkus.

Nii aitasidki sihtmärkide valmimisele oma jõu ja nõuga suuresti kaasa vabatahtlikud kaitseliitlased remondigrupist ja seersant Jorma Nõmmik.

Kui uute papist sihtmärkide saamiseks polnud vaja teha muud, kui tellimus esitada, siis metalliga nii kergesti ei läinud. Töö sai alata pärast seda, kui lahingukoolist saadi sihtmärgi ja raami joonised, mis on välja töötatud koostöös Milremiga.

Sihtmärkide valmistamise võtsime ette ise, sest valmis lahendust

polnud pakkuda kellelgi ning suure tõenäosusega poleks me suutnud seda enda seatud tähtajaks ja oma eelarvelisi vahendeid arvestades ka kasutada.

Sihtmärgi plaatide tarbeks tuli hankida kuulikindel metall. Hinda ja kvaliteeti silmas pidades osutus valituks 10 mm karastatud teras Hardox-500. Soovitati kasutada ka Armox-500 tüüpi metalli, kuid see polnud hinna ja kättesaadavuse poolest just kõige parem lahendus.

Kuna sellist metalli polnud võimalik lõigata meie kasutuses olevate vahenditega, kasutasime Tartus tegutseva ettevõtte Toci OÜ abi. Sihtmärgi raami ja kinnituse seevastu tegime oma vahendite ja suuresti ka vabatahtliku tööjõuga ise. Samuti lõppviimistluse, mis sisaldas sihtmärkide kokkumonteerimist ja värvimist.

Sihtmärkide esimeseks tuleprooviks kujunes laskmise teine osa kuni „test kolmeni“ käesoleva aasta oktoobri keskel, kus mitmete laskeharjutuse käigus prooviti mitut tüüpi laskemoona ja relvi. Tulemus oli üllatavalt positiivne, sihtmärgid toimisid ning pidasid hästi vastu.

Nagu eeldasime, said laskurid juba harjutuste ajal kohese tagasiside oma sooritusest, kui kuulid metallplaati tabades purunesid või kuuldava kolksu tegid. Lisaks oli hämaras näha sädemepilve. Saadud kogemuse ajel on tulevikus plaanis selliste sihtmärkide kasutamist jätkata.

8 | 2016

VÄ L J A Õ P E

Metallsihtmärgid enne ja pärast laskeharjutust

27

SÕJASPORT

Võistluse algus ei ole kunagi stardis 2016. aasta 2. oktoobril autasustati Tõstamaal Sookolli võitjat, Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra võistkonda.

See oli 2016. aasta Sookolli lõpp, aga kus oli algus?

Tekst: JAANUS MEHIKAS

Ma tean, et Sookoll on Pärnumaa maleva korraldatav iga-aastane jao kontrollõppus, kus jalaväejaod saavad ennast proovile panna ning välja selgitada parima.

Ma tean, et võistkonnad saavad kontrollpunktides päid ja konte murda mitmesuguste ülesannete lahendamisega. Näiteks tuli reede õhtul pimedas lasta valgusraketi valgel käsitulirelvadest ning pühapäeva hommikul joosta täisvarustuses 4 kilomeetrit.

Ma aiman, mida võisid tunda võistlejad rajal – väsimus, villis jalad, motivatsioonipuudus ja teadmine, et võistluse ainus ilus hetk on finišijoone ületamine. Küll aga puudus mul teadmine, mis on tehtud selleks, et Sookoll 2016 toimuks.

Otsisin üles Pärnumaa maleva instruktori vanemveebel Aleksei Vistunovi ja uurisin, kuidas jõuab Sookoll malevast metsa.

Algus algab lõpust „Järgmise Sookolli korraldamine hakkab pihta eelmise võistluse lõpust,“ oli veebel Vistunovi esimene lause. „Kõige paremad mõtted, mida võistlusel annab huvitavamaks teha, tulevad vahetult pärast eelmise võistluse lõppu,“ lisas ta.

Edasise jutuajamise sisu oli segu nii värskelt lõppenud Sookolli korraldamisest kui ka juba olnud ja tulevatest Sookollidest. Aasta alguses hakkab Aleksei Vistunov 28

8 | 2016

otsima võistluse korraldamiseks sobivat maa-ala. Sellele on kindlad nõudmised:  värskus – samal alal ei tohi olla hiljuti toimunud mõnda sarnast võistlust;  malevkonna piirid – igal aastal on õppus erineva malevkonna alal.

Seekordne Sookoll toimus Soontagana malevkonna piirides;  kooskõla piirangutega – näiteks looduskaitsealad, ilmastikuoludest tingituna kasutuskõlbmatuks muutuvad teed, eramaad, kui puudub omanike nõusolek ja nii edasi.

Kõiki valikukriteeriume ei jõudnud ära kuulata.

Tundus, et sobiva ala leidmine sarnaneb heinakuhjast nõela otsimisega. Aga hoolimata sellest paistis mu vestluskaaslane olevat hakkamist täis ja ma usun, et Sookollile leitakse maa-ala ka järgmisel aastal.

Avastasin ennast mõttelt, et minu teada ei ole Sookolli kunagi korraldatud Pärnu malevkonna piirides ehk Pärnu linnas. Jao kontrollõppus linnas – mulle tundub see mõttena, mida võiks edasi mõelda. Olen kindel, et korraldajatele oleks see väga tõsiseks proovikiviks. „Kui maa-ala on leitud, hakkan otsima võistluse võimalikke marsruute. Otsin alati vähemalt kaks marsruuti, nii et kui ühte ei saa kasutada, on teine kohe võtta,“ lausus Vistunov.

Takistuseks võib osutuda kooskõlastus keskkonnaametiga, Riigimetsa Majandamise Keskusega, vallaga või eraomanikega. Enamasti ollakse Pärnumaal küll Kaitseliidu tegemiste suhtes positiivselt meelestatud.

Mittenõustumised on alati põhjendatud ja arusaadavad – on selleks siis pesitsev kaitsealune liik või värske külvi alla saanud põllumaa.

SÕJASPORT

Võistluse esimene ülesanne, mis järgnes reedeõhtusele stardile, oli öine laskmine. Laupäeva hommikul ootas meeskondi ees pioneeriülesanne

KARRI KAAS

Algus ei ole algus Tänavu langes Sookoll täpselt kokku põdrajahi algusega. Kui ma Pärnust Tõstamaa poole sõitsin, nägin mitmel pool tee ääres seismas oranžides vestides jahimehi. Küsisin ka vanemveeblilt, kuidas jahimeestega metsamaade jagamine õnnestus 8 | 2016

29

KARRI KAAS

ja mis sai määravaks, kas suurem kaliiber?

Sellega ei pidanud suuri probleeme olema ning jahimeeste seas pidi leiduma palju kaitseliitlasi ning Kaitseliidu tegevuse olulisus on neile mõistetav. Kõige kurjemad jahimehed olid Sookolli korraldajate

hulgas – need, kes jahist ilma jäid. „Kui ala on olemas ja kõigi osapooltega kooskõlastatud, algab kontrollpunktide planeerimine ja ajagraafi ku koostamine. Aluseks on, et võistkond läbib linnulennult 2–3 km/h, olenevalt maastikust ja valgest ajast,“ sõnas Vistunov.

Võistluse neljas kontrollpunkt sisaldas kompleksülesannet, kus meeskond pidi taktikalises olukorras ära vahetama purunenud veokirehvi ning samal ajal üles seadma ka miinipilduja

30

8 | 2016

Ilma vabatahtlike osaluseta seda võistlust ei oleks. Kontrollpunktide läbiviijad ja kohtunikud on lisaks teenistujatele ka vabatahtlikud.

Samuti osalevad vabatahtlikud kaitseliitlased vastutegevuses ning kõikvõimalikes teistes korraldusmeeskondades.

2 X KARRI KAAS

SÕJASPORT

Paintball’ilahingu peamiseks eesmärgiks oli loetud aja jooksul neutraliseerida vastase tähtis ninamees, kes oli tihedalt ümbritsetud oma ihukaitsjatest

Sookolli teise päeva lõpetuseks pidid võistlejad tegelema kollektiivse peamurdmisega ning kindlaks tegema terve hunniku erinevat liiki tehnikat

Sellel aastal oli korraldajaid kokku 60–70. Muljetavaldav hulk töötunde ürituse õnnestumiseks.

Kui kõik on paigas – kontrollpunktid püsti, vastutegevus alal, toetus tagatud, meditsiin kohal –, siis võib võistlejad rajale lasta. Kuid sellega korraldajate kõige kiirem ja pingelisem aeg alles algab.

Saan aru, et Sookoll 2016 ei alanudki 30. septembril esimese võistlustulle asuva võistkonna stardijoone ületamisega … Ega ma eilane ole, teadsin seda ju ennegi, aga vahel kipuvad sellised asjad ununema ja lihtne on võtta kõike isetoimivana. Ühinen vanemveebel Aleksei Vistunoviga ja tänan kõiki, kes olid seotud Sookoll 2016 õnnestumisega.

Tänan ka kõiki vabatahtlikke allüksuse ülemaid, kes leiavad aega oma igapäevase töö ja eraelu kõrvalt, et korraldada ja ette valmistada oma üksuse väljaõpet. See on suur töö, mis kipub märkamata jääma ja mida vahel võetakse iseenesestmõistetavalt.

L I S A T E AV E

Sookoll 2016 30. septembrist 2. oktoobrini Tõstamaa metsades toimunud Pärnumaa maleva jaoõppuse Sookoll võitis Pärnumaa maleva Vändra jagu.

Võistlus algas reede õhtul Kikepera harjutusväljal pimedas laskmisega, kus laskeharjutused tuli sooritada valgusraketi valguses, ning pühapäeva hommik lõppes täisvarustuses 4kilomeetrise lõpujooksuga. Sinna vahele jäid pioneeri-, meditsiini-, side- ning mitmed teised jao ülesanded.

Scoutspataljoni meeskonna esindaja nooremleitnant Tuule sõnul oli jao esmane tagasiside positiivne ja mehed jäid võistlusega rahule. Huvitavamate kontrollpunktidena nimetas ta laskmist ja öist luureülesannet. Alati on osalejatele meeldinud ka paintball`iklubi NastyDog korraldatav värvikuulilahing.

Läbitud teekonna pikkus sõltus jao valitud marsruudist, aga jäi korraldajate hinnangul 70 kilomeetri kanti. Kuna alal tegutses vastutegevus, pidi marsruuti hoolikalt valima ja parim lahendus selleks oli kasutada metsa oma liikumise varjamiseks. „Tänan osalejaid ning soovitan malevlastel tulla ka järgmisel aastal Sookollile oma võimeid proovile panema,“ sõnas Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant Tõnu Miil. „Neile, kes veel Kaitseliitu ei kuulu, soovitan meiega liituda, osaleda aasta jooksul õppustel ja järgmisel Sookollil näeme,“ lisas kolonelleitnant Miil.

Võistlusel saavutas 2. koha Scoutspataljon ja 3. koha võitles välja Läti Zemessardze võistkond. Eraldi said ära märgitud Läti ja Scoutspataljoni jaoülemad, kes paistsid silma hea ja kindla juhtimise poolest.

Sookoll on Pärnumaa maleva poolt korraldatav jaoõppus, kus kokku harjutanud jalaväejagu saab ennast proovile panna ja võrdluses teiste võistkondadega parima välja selgitada. Jao moodustab 9liikmeline meeskond, kus on lisaks jaoülemale erinevate erialade spetsialistid: TT-granaadiheitur, kuulipildur, sidemees, sanitar ja teised.

8 | 2016

SÕJASPORT

JAANUS MEHIKAS

JAANUS MEHIKAS

Võistluse viimane katsumus sisaldas umbes nelja kilomeetri pikkust jooksu aja peale üsna vesistes ilmastikuoludes

31

3 X NKK JÄRVA RINGKOND

SÕJASPORT

Külakorda käiv luurevõistlus pakkus ohtralt põnevust Oktoobri keskpaigas Türi vallas toimunud Järva maleva luurevõistluse võitis kõrgema sõjakooli võistkond.

Kaitseliidust tuli parima võistkonnana teisele kohale Paide eskadrill.

Tekst: REIN SÄINAS

32

8 | 2016

Pika traditsiooniga võistlusest võttis sellel aastal osa 16 võistkonda ning Järva maleva staabiülema kapten Janek Männiku sõnul ongi selline võistkondade arv maleva jaoks piiriks. „15–16 võistkonda on optimaalne. Rohkemaks me väga võimelised ei olegi, kui tahta asja korralikult teha. Pooled võistkonnad olid Järva malevast ning pooled külalisvõistkonnad.“ Kapten Männiku sõnul kulges võistlus hästi, kuigi üks kriitiline hetk tekkis. „Mingil hetkel tekkis liikumisgraafi kus nihe, õnneks saime selle kiiresti korda. Üldjoontes võib võistlusega rahule jääda. Ilm soosis meid, ülesanded olid põnevad ning võistlejaid piisavalt,“ lisas mees.

Rajal oli kokku 16 võistkonda ja võrdsetel alustel võistlesid nii kodutütred, noorkotkad, naiskodukaitsjad kui ka kaitseliitlased ja kaitseväelased. Osalejate sõnul oli rada vaheldusrikas ning vastutegevus

tegi oma tööd tõsiselt. Kontrollpunkte oli võistlusel 18. Need olid jõukohased nii noortele kui ka täiskasvanutele ja andsid igaühele võimaluse midagi uut õppida või teada-tuntud tarkust kasutada.

Osalejate arvates olid võistluse meeldejäävaimad kontrollpunktid huultelt sõnade lugemine, laskmine, järvel sõitmine ja loodusest esemete leidmine. Raskemad olid aga kalapüüdmine, loomajälgede äraarvamine ja puude tuvastamine. „Patrullvõistluse eripära on see, et võistlus käib nii-öelda külakorda.

Meil on neli üksikkompaniid ja igal aastal korraldab võistlust erinev üksus. See aga tähendab, et iga kord on võistlusel oma nägu,“ rääkis Janek Männik.

Männiku sõnul tuli võistlejatel tänavu näiteks kätt proovida taktikalises laskmises aja peale. Rajal olid sihtmärgid, mida pidi tabama, ja märgid, mida tabada ei tohtinud.

KOMMENTAAR

Valga pöialpoisid ja Lumivalgeke luurevõistlusel KAISA KERGE

„Traditsiooniliselt aitasid võistlust läbi viia ka meie koostööpartnerid jõustruktuuridest. Ühe uudse ja põneva punkti korraldas päästeamet,“ jätkas Männik. „Nende punkt oli üles seatud teatevõistlusena. Esimesel meeskonnaliikmel tuli kanda kahte rasket voolikutekohvrit läbi takistusraja. Teine võistleja jooksis voolikut taga lohistades tõkkepuude alt läbi, ronis konksredelit kasutades torni teisele korrusele ja trepist alla, kustutas kustutiga tule ja sama teed tagasi. Järgmine võistleja lohistas kannatanut mööda takistusrada ja viimane liige elustas kannatanut.“ Võistluse üheks kõige suuremaks üllatuseks nimetasid paljud võistkonnad aga ratsutamisvõistlust, kus üks võistleja oli hobuse seljas ning teine juhtis traavivat hobust läbi takistusradade. Põnevaid ülesandeid oli rajal teisigi ning kõik võistlusest osavõtnud jäid päevaga väga rahule.

Järva patrullvõistlust on korraldatud 1998. aastast. Tänavuse võistluse võitjaau kuulus kõrgemale sõjakoolile. Teisele kohale tuli Järva maleva Paide eskadrill koosseisus Alo Aasma, Lennart Komp, Hannes Einstein ja Tiit Rosenberg. Kolmanda koha saavutas Roosna-Alliku rühm.

Seiklus Järvamaale sai alguse 15. oktoobril. Pöialpoisid olid juba varavalges üleval ja kõik aitasid asju pakkida, sest kõik vajalik pidi ju kaasa saama. Tegid hommikusööki ja valiti välja ilmastikule vastavad riided. Neile sooviti edu ja kästi Lumivalgekest hellalt hoida.

Loosi tulemusena alustasime esimestena võistlust.

Poisid võtsid seda positiivselt, sest esimene olla on mõnes mõttes ka hea, arvasid nad. Aga sellega eksisime rängalt.

Enne meid polnud enamikus kohtades punkt valmis ja punktikohtunikud ei teadnud, mis nad tegemagi peavad. Ülesanded olid meile väga huvitavad. Jäime väga rahule.

Suurima üllatuse valmistas hobuste ülesanne, kus saime ise hobust talitada ja ka ratsutada, see oli väga lõbus. Ninatargale meeldis ka ülesanne, kus saime lasta ning relva ise kokku panna ja lahti võtta. Toriseja lemmikülesanne oli sõnaseletusmäng, milles üks liige seletab ja teine peab huultelt lugedes selle sõna ära arvama. Lumivalgekesele meeldis aga esmaabipunkt, kus sai aidata kolme kannatanut. Iga punkt oli omamoodi.

Olime samuti väga rahul enda juhendajaga, kes meid alati toetas, hoidis üleval motivatsiooni, toetas vaimselt, viskas nalja, ja aitas alati, kui oli mõni probleem.

Suureks katsumuseks olid meile vastased ehk vastutegevus, kes tegid oma tööd hästi, tänu neile saime piisavalt joostud ja kõnnitud. „Kõige raskem on joosta, kui on avatud valang ja oled ise keset suurt lagedat ala. Pole kuskile minna, kui oled märgatud. Päästavad vaid pöialpoiste kiired jalad ja abivalmidus,“ muljetas Lumivalgeke. „Alati, kui oli raske, toetasime üheskoos Lumivalgekest, tirisime nii kätest kui jalgadest,“ sõnasid poisid.

Võistlesid: alati rõõmsameelne ja tujutõstev õnneseen Karel Kuus, parimat sooviv ja mõistusega asja juures olev toriseja Erki Vessin, kõiketeadja ja kõikeoskaja lõbus ninatark Richard Oolo ning lihtsalt arukust võistkonda toov Lumivalgeke Kaisa Kerge.

8 | 2016

33

INIMENE

Maailma parandamine algab iseendast Paljud on kogenud läbipõlemist kas tööl või siis pereelus isana-emana, sest nendes rollides tajutakse valikuvabaduse puudumist. Kas on aga võimalik, et läbipõlemist esineb ka Kaitseliidus, mis on ju vabatahtlikkuse põhimõttel tegutsev organisatsioon?

Paraku esineb ja rohkem, kui me tahaksime näha.

Tekst: JANA OTS

PIXABAY.COM

34

8 | 2016

Käesolevas artiklis püüame selgust saada, mis võivad olla selle nähtuse põhjusteks. Analüüsime nii kaitseliitlase isiksuseomadusi kui ka organisatsioonipoolseid mõjutegureid.

Pika staažiga kaitseliitlane Raid Saar soostus jagama enda kogemust läbipõlemisest Kaitseliidus. „Ebameeldivatest asjadest ei taheta rääkida, sest ei tea ju, kuidas need väljapoole paistavad, aga mind ei ole kunagi väga häirinud see, milline ma välja näen. Mind huvitab sisu,” kommenteerib ta enda üle nalja visates, vastusena minu üllatusele sellest ebatavalisest fenomenist, et inimene on valmis end avama mitte nii edulisest küljest, nagu me tavaliselt oleme harjunud persoonilugudest lugema.

Raidi arvates on viga, et kirjutatakse ainult positiivsetest nähtustest Kaitseliidus. „Juba ammu oleks pidanud rääkima ka probleemidest.

Lihtne on kirjutada kõigest, mis on hästi, kuid kui me probleeme eitame, siis lõppkokkuvõttes muutub see organisatsioonile isegi ohtlikuks.

Kui kõik on hästi, siis on see tegelikult märk sellest, et midagi on väga valesti,” on Raid veendunud.

Kõige enam on ohus multifunktsionaalsed inimesed „Kui sul on üks hea tugev oskus, siis on Kaitseliidus väga hea olla. Näiteks on mehel hea orienteerumisoskus, teda värvatakse erinevatele võistlustele ja sellega asi piirdub.

On mees hea täpsuslaskur – käib laskevõistlustel. Minu häda on see, et ma oskan kõike natuke ja olen hea õppimisvõimega – seetõttu tahetakse mind igale poole ja saadetakse erinevatele kursustele,” kirjeldab Raid olukorda, kuhu ta Kaitseliitu astudes endalegi teadvustamata sattus. „Tegelikult tuleks mõelda ka sellele, kuidas inimesed üleüldse Kaitseliitu satuvad, millise teadlikkusega,” jätkab ta ning kirjeldab enda lugu: kuidas ta Kaitseliitu valvurina tööle asus ja vabatahtlikust tegevusest enne midagi ei teadnud, kui avastas end pöörlemas tohutul karussellil.

Lõpetanud Meegomäe lahingukooli, sai ta hulgaliselt töökohustusi juurde nii uues ametis sidepealikuna kui ka vabatahtliku jaoülema ja noortejuhina.

8 | 2016

35

Moraalne võlg ja süütunne

INIMENE

“Alguses on uhkustunnet ja edevust ka, aga hiljem tekib võlatunne organisatsiooni ees. See ei ole rahaline, vaid moraalne võlg – ma pean nüüd ju osalema sellel ja teisel õppusel,“ räägib Raid.

Tema sõnul hakkab nii veerema ratas, millelt enam maha ei saa.

Edasi sõltub kõik juba maleva personalipoliitikast – kui palju instruktoreid ja vabatahtlikke ennast sinu külge haagib, sest nad teavad, et sina oled see mees, kes kõike oskab.

Esialgu ei luba edevus ja kohusetunne neile ka „ei” öelda. „Eriti hulluks läheb, kui sul kukuvadki asjad hästi välja. Tahad ju ise ka üha paremini. Aga üheltmaalt tunned, et ei jaksa enam, ei tunne enam entusiasmi ega rõõmu. Paraku elavad nüüd kõik juba sinu turjal ja loodavad sinule. Ei julge öelda „ei”, muidu nad peavad sind laisaks. See ei pruugi nii olla, aga tunne on selline,“ ütleb Raid.

Lihtne on kirjutada kõigest, mis on hästi, aga kui me probleeme eitame, siis lõppkokkuvõttes muutub see organisatsioonile isegi ohtlikuks

JOHANNES MARTIN SAAR

36

ga majapidamine, toetust vajavad Raidi hinnangul on kõige hullem veel see, kui mõni palgaline instruk- vanemad jne. tor ütleb, et näed, Raid ei viitsi enam väljas käia. Süütundele mängimine Kui tagala pole korras teeb asja eriti hulluks, sest enamasti „Ja siis tuleb hakata tegema ebapoon inimestel veel terve hulk muid pulaarseid otsuseid. Tahaks ju igal kohustusi: töö, pere, meestetöödepool tubli olla – kodus, tööl –, aga ei jõua. Kodused tööd jäävad ootele.

Paljudega juhtub, et kodused suhted lähevad sassi. Tekib rahulolematus, et sa ei jõua igale poole. Sõdur ei sõdi, kui tagala ei ole korras. Sa ei ole õppusel kohal, kui tead, et kodus ootab hulk tegemata töid ja naine on pahane, isegi kui ta seda välja ei näita. Seetõttu ei kuku kõik enam Paljudega juhtub, hästi välja ja negatiivsed tunded kuhjuvad,“ on Raid veendunud. et kodused suhted Tema jõudis äratundmiseni, et nii lähevad sassi. Tekib enam edasi ei saa. Töö palgalise siderahulolematus, et sa pealiku ametis, lisaks vabatahtliku jaoülemana, noortejuhina, kõikvõiei jõua igale poole. malike lisakohustustega ja ürituste korraldamisega kasvas niivõrd üle Sõdur ei sõdi, kui pea, et Raid otsustas Kaitseliidust tagala ei ole korras. töölt lahkuda. Joon „Siitmaalt on

8 | 2016

L I S A T E AV E

minu piir” kaunistab tänaseni Raidi koduseina, kui mees ühel päeval pliiatsi kätte võttis ja kogu auru endast välja lasi. Lõpuks õnnestus ka konkreetselt „ei” öelda.

Läbipõlemise mõiste

Lahendus on tasakaalus Raid leidis vahetustega töö trükikojas ja Kaitseliidu vabatahtlikule tööle tal enam aega ei jagunud. Üsna varsti sai selgeks, et ka nii ei lähe. Alles nüüd mõistis mees, kui väga ta tegelikult vajab vabatahtliku kaitseliitlasena panustamist, ja jõudis selge arusaamiseni, et vajab tasakaalu kolme talle eluks kõige vajalikuma struktuuri vahel: töö, kodu ja Kaitseliit.

Paradoksina toob Raid välja, et just tänu Kaitseliidus läbitud kvaliteetsetele kursustele ja saadud eduelamustele tekkinud enesekindlus aitas tal elus leida töö, mis lõpuks vastas tema vajadustele. Edasises elus oskas Raid juba teadlikult hoida oma elutähtsat kolmikut tasakaalus ja teadis, et kui tasakaal ühte nurka ära vajub, siis on läbipõlemine kerge tekkima.

Konflikt palgaliste ja vabatahtlike vahel „Konfl ikt on paratamatult juba sisse kodeeritud – lähtudes kasvõi

Raidi arvates ei tohiks sellistel tööajast. Kui vabatahtlik tahab lattu puhkudel uut ideed maha materminna pärast tööd, siis palgaline dada, vaid peaks hoopis mõtlema, tahaks kell 17.00 lao uksed kinni kuidas seda seadusega kooskõlla panna. Vabatahtlikud arvavad, et nad saavad vabu päevi lisaks,” sõnab viia. Ta tunnistab enesekriitiliselt ka enda tehtud vigu Kaitseliidus Raid. Ta teab enda kogemusest sidepealiku ametikohal töötades, palgalisena, et see lisapäev teeb millest arusaamiseni jõudis alles sageli meele mõruks, sest ülejäänud vabatahtlikuna. pere on siis tööl või koolis – mida selle päevaga peale hakata? Kui aga palgaline keeldub pärast tööd ladu Ergutamise süsteem avamast, siis tunneb vabatahtlik, et Kaitseliidus tema panust ei hinnata. „See on eriti keeruline teema. Jäl„Palgaliste ja vabatahtlike vahegisin ennast ja teisi, kui on jagatud le tekib sageli veel teinegi nähtus, aasta kaitseliitlase mõõka. Enamik vastutöötamine. Sellised olukorrad, mehi jääb pärast mõõga saamist kus vabatahtlik tuleb välja esmapassiivseks, mis tähendab, et neid pilgul veidi hullumeelse ideega ja palgalised, lähtudes seadusekuulekusest, kohe „ei” öeldes vabatahtliku initsiatiivi hävitavad.”

L I S A T E AV E

Läbipõlemise erijooned

Pingetaluvuse kõver

Stressi haldamisega kaasneb sooritusvõime tõus

SOORITUS

INIMENE

Läbipõlemist käsitletakse kui sündroomi, mille puhul saab mõõta kolme faktorit: emotsionaalset kurnatust – emotsionaalsete ressursside vähenemist; depersonalisatsiooni – suhetest eemaletõmbumist ja küünilisust ning eneseteostuse vähenemist – madala töise enesehinnangu ja vähese eneseusuga seotud sooritusi. (Maslach ja Jackson 1981)

Tegelik sooritus Kurnatus Väsimus Tervise halvenemine

MURDUMINE

PINGE

Läbipõlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga, kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbipõlemise põhjusi tuleks otsida eelkõige töökeskkonnast – see on enamasti pikaajalise tööstressi tagajärg, mis kujuneb ebaõnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Depressioonist erineb läbipõlemine lokaalsuse poolest: kui depressioon on kogu psüühikat hõlmav seisund, siis läbipõlemine on töökeskne.

Allikas: Nixon, P. Practitioner 1979 8 | 2016

37

ergutati alles siis, kui nad olid juba läbi põlenud. Ise ma medalitest midagi ei arva, sest ma ei oska neid süüa. Samas kannan rinnas pisikest märki, mille politseiamet kinkis mulle ühe koolituse eest sõnumiga, et oli hea koolitus – kannan seda, sest tunne on õige.“ Raidi arvates ongi tunne olulisem kui asi, mis antakse. Kui tunnet ei kaasne, ei ole autasul väärtust.

Kõrgelt hindab Raid ka oma meestelt õppustel saadud tagasisidet: „Kui minu mehed on rahul, siis võin ka mina endaga rahul olla,” lausub ta lihtsalt.

38

Alles hiljaaegu sai ta teada, et organisatsioonis peetakse vabatahtlike töötundide arvestust. See hämmastas Raidi. “Nõnda saab end väga kiiresti läbi põletada, kui hakatakse võistlema panustatud tundide nimel. Niisamuti siis, kui rühmad trumpavad üksteist üle, kes rohkem õppusi korraldab,” on ta veendunud.

Kordade ja tundide arvust hoopis olulisemaks peab Raid kvaliteeti – ehk mida sisuliselt selle ajaga on õpitud-tehtud. „Meil on normtunnid, mida üks vabatahtlik on kohustatud organisatsiooni panustama, aga peavad ju olema ka piirtunnid, millest üle minna ei tohi?” küsib Raid. Tööseaduses on kirjas, kui palju ületunde tohib teha. Aga kus on vabatahtliku kaitseliitlase piir? „Minu arvates on normaalne, kui vabatahtlik panustab kahel korral aastal suuremahuliselt: näiteks korraldab ise mõnda üritust või osaleb võistlustel,“ jagab ta oma seisukohta.

Raid leiab, et kindlasti tuleb arvestada liikmete isikupäraga: mis ühele on paras, on teisele palju ja kolmandale vähe. Loomulikult on meil kõigil ka erinevad eraelulised kohustused, aga siiski, mingi ülemine piir peaks paigas olema.“ Ta tõdeb, et seda piiri on raske jälgida, sest kuidas öelda aktiivsele organiseerijale, et ära rohkem tee? Aga kui me seda ei jälgi, siis varsti oleme nendest tublidest võitlejatest ilma.

8 | 2016

MERLE RÜÜTEL

INIMENE

Võistlus rühmade vahel ja panustatud tundide nimel

Raid Saar toob välja, et just tänu Kaitseliidus läbitud kvaliteetsetele kursustele ja kogetud eduelamustele saadud enesekindlus aitasid tal lõpuks leida endale töö, mis igati vastab tema vajadustele

Vabatahtlike tegevuse kriitika

Meil on ju riigikaitseorganisatsioon, kus kehtivad kindlad reeglid, mida peab järgima iga liige.

Kui inimene panustab vabatahtlikult organisatsiooni, kuidas siis teha talle märkust, kui ta mingeis tegevustes või põhimõtetes eksib?

Meil on ju riigikaitseorganisatsioon, kus kehtivad kindlad reeglid, mida peab järgima iga liige. Siin on Raid veendunud: „Eriti palgalised peavad jälgima oma ütlemisi, isegi hääletooni. Et hävitada vabatahtliku motivatsiooni, piisab väga vähesest.“ Teine teema on vabatahtlikud juhid, kes on topelt pinge all – nad on vabatahtlikult võtnud endale veel suurema vastutuse, et organisatsiooni juhtida, arendada ja kasvatada, aga märkusi teha ei saa. „Kui seda teha, siis äärmise delikaatsusega,“ on Raidi seisukoht.

L I S A T E AV E

Isiksuslikud riskifaktorid Läbipõlemises saavad määravaks isiksuse omadused ja eneseanalüüsioskus. Oma edevuse ja silmapaistmissoovi peab igaüks endas ise ära tundma. Raid usub, et kui pärast selle loo lugemist mõistavad ja julgevad inimesed öelda „ei“, kui nad ei tee enam asju rõõmuga, ilma muretsemata, mida teised mõtlevad, siis on intervjuu korda läinud. „Peab arvestama ka inimese erinevate eluetappidega. Kui mees on koduloomise etapis ja peres on väikesed lapsed, siis ehk tulebki leida talle teistsugune väljund, kasvõi ajutiselt toetajaliikme staatus. Paha on, kui sel ajal närib moraalne võlg hinge seest,” on taas Raidi enda ja ta sõprade kogemus.

See on ainult ühe mehe lugu.

Tegelikult loob iga inimene oma ainulaadsete isiksuseomadustega ka ainulaadse suhte organisatsiooniga.

Kindlasti tunnevad paljud lugejatest Raidi loos ära midagi enda kogetust, kuid küllap leidub hulk probleeme, mida see lugu ei käsitlenud. Need on igaühel individuaalsed.

Raidi näide on suurepärane seetõttu, et ta jagas meiega kogemust, kuidas igast raskusest on võimalik võita, õppida, areneda. Kui meil jaguks vaid oskust sama edukalt ennast analüüsida ja õigeid järeldusi teha! Samas oleme organisatsiooni liikmetena ka selle organisatsiooni kultuuri loojad. Me vastutame mõlema osapoole poolt vaadatuna – isiksustena peame suutma ohjata isiklikku edevust, et mitte läbi põleda, ja osakesena organisatsioonist kanname vastutust kaasvõitlejate ees.

Vahest aitab just sinu tunnustav sõna leida sõbral taas sisemist tasakaalu ja motivatsiooni kaitseliitlase missiooni jätkata, sest medal ei pruugi seda talle anda. Maailma parandamine algab ikkagi iseendast.

Isiksuslikud eripärad, mis soodustavad läbipõlemise kujunemist:  madal enesehinnang, madal hinnang oma kompetentsusele ja vajalikkusele,  kõrge kohuse- ja vastutustunne,  kõrged või ebarealistlikud ootused,  sõltuvus teiste arvamusest,  võimetus öelda „ei“.

Need isiksuseomadused teevad inimesest organisatsioonile väga väärtusliku liikme, kuid samas on organisatsioonil väga lihtne selliseid inimesi läbi põletada.

INIMENE

Isiksuse eripärad ja eneseanalüüs

KARRI KAAS

Panustamisel tuleks kindlasti arvestada liikmete isikupära: mis ühele paras, on teisele palju ja kolmandale vähe

8 | 2016

39

(Visuaalselt)

KAITSELIIT

ühtse Kaitseliidu loomine Kaitseliidu ühtsust ja kokkuhoidmist on kogenud iga kaitseliitlane. Kuid selleks, et Kaitseliit mõjuks ühtsena ka organisatsioonist väljapoole, peab tema väljanägemine olema terviklik.

Tekst: ANDER AVILA

Selle aasta augustis sõlmis Kaitseliit reklaamiagentuuriga DDB Eesti 3aastase raamhankelepingu, mille eesmärgiks on järgnevatel aastatel Kaitseliidu liikmeskonna suurendamine, värbamiskampaaniate korraldamine ning sise- ja väliskommunikatsiooni efektiivsemaks muutmine. Esimene samm kogu selles protsessis on Kaitseliidule ühtse visuaalse identiteedi loomine.

Selles numbris tutvustame lähemalt malevate embleemide ja sümboolika ühtlustamist.

Erinev mulje ei loo ühtset kuvandit Ühtne väljanägemine tekitab organisatsiooni suhtes usaldust, seevastu visuaalne korrapäratus võib välisilmale signaliseerida ka korratusest organisatsiooni sees.

Esimene otsus, mille Kaitseliiduga liituja peab vastu võtma, on maleva valimine. Valiku tegemiseks peab inimene tutvuma erinevate malevatega ja ennast toimuvaga kurssi viima. Malevate veebilehekülgi külastades või muid materjale vaadates jääb aga mulje, et iga malev tegutseb eraldiseisva organisatsioonina. Kommunikatsioonis soodustavad sellise mulje tekkimist erineva stilistika ja kujunduskeele kasutamine, erinevad kirjašriftid, värvid jne. Ka Kaitseliidu malevate embleemidel puudub ühisosa.

Sisult peavadki malevate embleemid olema erinevad – embleeme 40

8 | 2016

kasutatakse üksuste eristamiseks üksteisest, kuid visuaalselt peaksid need eksisteerima samas maailmas.

Embleemide erinev väljanägemine on muidugi mõistetav – aegade jooksul on iga malev vastutanud ise oma embleemi loomise ja rakendamise eest. Kaitseliidul pole olnud oma embleemistiku korrastamiseks ja haldamiseks süsteemi, juhiseid ega reeglistikku. Ja kuna märkide tegijatel pole olnud juhinduda millestki muust, kui oma maitsest ja maleva ajaloost, siis on Kaitseliidu tänane märgistik tervikuna korrapäratu, stilistiliselt kaootiline ja sisaldab ka liigseid kordusi. (Joonis 1) Enne kui olukorda lahendama hakata, tuleb selgeks teha, millised on probleemid. Selleks sai tehtud Kaitseliidu malevate embleemide audit, mille käigus analüüsisime, kuidas embleemid üksteisega suhestuvad, samuti põhjalikult eraldi iga embleemi.

Probleemiks erinev stilistika Murekohti ilmnes rohkesti, alustades erinevast stilistikast ja kirjašriftidest ning lõpetades vapilõvide erinevate värvustega (osal embleemidel olid sinised vapilõvid mustaks võõbatud, mõnedel koguni huuled punaseks värvitud). Põhiliseks probleemiks oli Kaitseliidu embleemidel kujutatavate sümbolite erinev stilistika. Kõige silmatorkavamalt tuleb see esile, kui kõrvutada Lääne

KAITSELIIT

DDB EESTI

maleva ja Kaitseliidu Põhjakotka embleeme. (Joonis 2) Põhjakotkast ümbritseb selge must joon, millega joonistatakse välja kõik detailid – alates küüniste vahel olevast muinasmõõgast kuni sulestikuni välja. Lääne maleva embleemil musta joont detailide väljajoonistamisel ei kasutata. Embleemidel puudub ühisosa.

Lahendusena tuleks Lääne maleva embleem stiliseerida nii, et ka Kõpu tuletorni kujutist ümbritseks sama paksusega must joon nagu Põhjakotkast. Ajalooliselt on Läänemaa maleva märgi tuletornil olnudki must joon ümber, kuid vahepeal on see märgi ümberkujundamiste käigus „jalutama läinud“.

Toodud näide oli üks ilmekamatest, kuid kahjuks üks paljudest. Ühtset stilistikat tuleks rakendada kõikidel Kaitseliidu embleemidel. (Joonis 3)

DDB EESTI

Joonis 1. Praegused embleemid on mitmesuguse stilistikaga

Joonis 2. Põhiprobleemiks oli Kaitseliidu embleemidel kujutatavate sümbolite erinev stiil

Kaitseliidu embleemide ühtlustamisel on üheks suuremaks takistuseks erinevad kilbikujud. Malevate embleemide seast võib leida sakilisi, ringikujulisi ning traditsioonilise

DDB EESTI

Takistuseks erinevad kilbikujud

Joonis 3. Ühtset stilistikat tuleks rakendada kõikidel Kaitseliidu embleemidel

8 | 2016

41

DDB EESTI

kilbi kujuga embleeme. Osal embleemidel puuduvad kilbid üldse.

Kaitseliidu terviklikuks väljanägemiseks teeb suure töö ära ühe kindla kilbikuju kasutuselevõtmine. Ükskõik, milline maleva sümboolika ka poleks, jääb selle väliskontuur alati samasuguseks, nagu naabermalevalgi. (Joonis 4) Hea näide ühtsest kilbikujust pärineb Eesti kaitseväe ajaloost.

Vabadussõja ajal oli üksustel ühtne kilbikuju ja stilistika (kõik elemendid olid seest valged, ümbritsetud musta joonega) ning ühtne värvipalett, kui mõni üksik erand välja arvata. Peale vaadates ei tekkinud kahtlustki, et tegemist on sama

Embleemide ühtlustamise protsessi lõppfaasis tuleb Kaitseliidu kodulehele niinimetatud embleemipank.

DDB EESTI

KAITSELIIT

Joonis 4. Kaitseliidu embleemide ühtlustamisel on üheks suuremaks takistuseks erinevad kilbikujud. Malevate embleemide seast võib leida sakilisi, ringikujulisi ning traditsioonilise kilbi kujuga embleeme

katuse all oleva organisatsiooni erinevate osadega. Samale tasemele proovime jõuda ka Kaitseliidu märgistikuga. (Joonis 5) Paljudel malevate embleemidel on kasutatud Põhjakotkast – mitte küll keskse elemendina, kuid maleva sümboolika juurde paigutatuna.

Põhjakotkas on väga detailirohkelt joonistatud kujutis, mida vähendades võib kotkas kaduma minna – põhjakotkast saab „põhjavarblane“.

Töö käigus leidsime, et kõige parem lahendus sellele probleemile on Põhjakotkas malevate embleemidelt eemaldada, seda enam, et suuremal osal malevatest pole kotkast embleemil nagunii. See ei tähenda, et Põhjakotkas kaoks pildilt sootuks. Põhjakotkas jääb alati kaunistama Kaitseliidu lipu ühte poolt, teine lipupool jääb maleva embleemi jaoks. Välivormi paremal õlal on kotkas samuti alati esindatud, seetõttu ei ole vajadust vasakul õlal kotkast uuesti näidata.

Märgid tuleb hoida lihtsana, ainult sellisel juhul saab garanteerida märgi arusaadavuse ja selguse igas suuruses.

Embleemide ühtlustamisel tekkis ka hea võimalus ajalooarhiividesse kiigata ning vaadata, mis on embleemide juures ajaga muutunud.

Mõnel juhul taastasime detaile, mis ümbertegemiste käigus on kaduma läinud.

Joonis 5. Vabadussõja ajal oli üksustel ühtne kilbikuju, ühtne stilistika ning ühtne värvipalett, kui mõni üksik erand välja arvata

42

8 | 2016

Embleemide ühtlustamise protsessi lõppfaasis tuleb Kaitseliidu kodulehele niinimetatud embleemipank, kus kõikidel malevapealikel on otsene juurdepääs oma maleva embleemile.

Auditi kõrval tegime ka taustauuringu muu maailma kogemusest märgikorrastustöödes. Kaitseliidule sarnase probleemi ees seisis paar

DDB EESTI

Ühtlustamine muudab kõik embleemid lihtsasti kasutatavaks

Sinna on üles laaditud juba trükikõlbulikud digitaalsed, must-valged, halli toonides ja metsavärvides embleemifailid. Kuna kõik vajalikud embleemidega seotud failid on tulevikus leitavad ühest kohast, kaob vajadus sahtlipõhjas või seifis CD-sid või flopikettaid hoiustada.

Märgistiku ühtlustamine teeb kõik embleemid lihtsasti kasutatavaks ka kolmandatele osapooltele, kes malevatele trüki- või kujundusteenuseid osutavad. Ühtlustamise üks eesmärkidest oli muuta embleemide kasutamine lihtsaks ja arusaadavaks. (Joonis 7)

Joonis 6. Viru maleva ajaloolisel embleemil olevast uksest on aastate jooksul saanud aken

Positiivseid näiteid mujalt

DDB EESTI

KAITSELIIT

Heaks näiteks on Viru maleva embleem, millel kujutatakse kõrgendiku otsas olevat aknaga maja. Ajalooliselt oli akna asemel tegelikult uks. Samuti on tänaseks kaduma läinud Järva maleva embleemi kaitsetorni laskeavad – tõime ka need tagasi. Laskeavadega torni on Kaitseliidul ka kordades lihtsam kaitsta! (Joonis 6)

Joonis 7. Märgistiku ühtlustamine muudab kõik embleemid lihtsasti kasutatavaks ka kolmandatele osapooltele, kes malevatele trüki- või kujundusteenuseid osutavad

8 | 2016

43

DDB EESTI

KAITSELIIT

Joonis 8. Serbia armee erinevatel väeosadel ja üksustel olid eri aegadel loodud embleemid, millel puudus ühtne väljanägemine

aastat tagasi Serbia armee – erinevatel väeosadel ja üksustel olid erinevatel aegadel loodud embleemid, millel puudus ühtne väljanägemine.

Kasutusel oli palju erinevaid fonte ning värvitoone.

Serbia armee juhtkond sai probleemist aru ning otsustati palgata kujundaja, kes analüüsiks probleemi, looks alustuseks ühtse reeglistiku ning sama reeglistiku baasil ühtlustaks kõikide väeosade ja üksuste embleemid.

Pärast kuue kuu pikkust tööd oli Serbia armeel ühtne ja korrektne väljanägemine. Kasutusele võeti 44

8 | 2016

Märgisüsteemi korrastamise ja uuendamise käigus pidasime lõppeesmärgina eelkõige silmas lihtsust ja ühtsust.

üks kindel kilbikuju, üks kirjašrift ja üksteisega sobivad värvitoonid ning seejuures ei muudetud ühtegi ajaloolist sümbolit. Kui varem oli embleemil tiiger, siis tiiger sinna ka jäi, ainult väikeste stiiliparandustega. (Joonis 8) Mõned aastad tagasi olid samas seisus ka Eesti ministeeriumid, kellest igaühel oli oma sümboolika.

Pildi korrastamiseks töötati välja ühtne logosüsteem, mille tulemus on juba kasutusel – kolm sinist lõvi ja kindla kirjašriftiga ministeeriumi nimi. Kodanik ei pea enam pead murdma, kumb ministeerium on

KAITSELIIT DDB EESTI

Joonis 9. Tegemist ei ole veel valmis visiooniga malevate tulevastest embleemidest, kuid on tõsiasi, et ühtlustatud kuvand loob organisatsioonist ühtsema mulje

tema probleemi lahendamisel õigem valik – kas suurema või väiksema logoga.

Eesmärgiks lihtsus ja ühtsus Märgisüsteemi korrastamise ja uuendamise käigus pidasime lõppeesmärgina eelkõige silmas lihtsust ja ühtsust. Lihtsustamine oli vajalik sellepärast, et märke kasutatakse erinevates formaatides ja meediumides. Just väikeses formaadis kadus tihtipeale sümbolite selgus ja arusaadavus. Ühtlustamise käigus

jäi püsima see, mis teeb malevate embleemid tõeliselt äratuntavaks ning üksteisest eristatavaks. (Joonis 9) Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et suur osa internetiliiklusest on tänapäeval kolinud nutitelefoni ning kuna Kaitseliidul on tulemas nutitelefonisõbralik kodulehekülg, on tähtis, et embleemi selgus säiliks väikesel ekraanil. Sellest täpsemalt juba järgmistes numbrites.

Kaitseliidu 100. sünnipäev ei ole enam kaugel – nii väärikasse vanusesse jõudval organisatsioonil on aeg

oma visuaalne väljanägemine tuua tasemele, mis vastaks tänapäeva standarditele. Ühtne värvipalett, kirjašrift, embleemikujud ja stilistika on Kaitseliidu ühtse väljanägemise alustalad. Neid rakendades ei tekki enam küsimust, kas tegemist võiks olla tervikliku organisatsiooniga, mis häda korral Eesti eest välja astub.

Lisateave aadressil press@kaitseliit.ee 8 | 2016

45

2 X TIIT TAMBERG

KAITSELIIT

Kaitseliidu päevad saavad uue sisu Kaitseliidu päevadel saavad kokku paljud organisatsiooni liikmed kogu Eestist, et ühiselt aega veeta. Kuna aastatega võivad inimeste soovid ja tahtmised muutuda, on täitsa loomulik, et muutuvad ka Kaitseliidu päevad.

Tekst: DEIN-TOM TÕNSING

46

8 | 2016

Kaitseliidu päevad on ka varem korduvalt muutunud. Kui esimesed üleorganisatsioonilised koosviibimised keskendusid peaasjalikult sõdurioskuste proovilepanekule, siis hilisemate ühiste ürituste fookuses oli pigem seltskondlikkus. Paraku hakkas ka selline formaat end lõpuks nii korraldajate kui osalejate silmis ammendama ja tagajärjeks oli üürike hingetõmbepaus lõppeval aastal.

Pärast lühikest puhkehetke, mis kulus peaasjalikult aruteludele uue kontseptsiooni üle ning koostöö arendamisele selle valguses, võib nüüd täie kindlusega tõdeda, et Kait-

seliidu päevade sisu on teinud läbi märgatava uuenduskuuri.

Aeg ja koht Tavapäraste „suvepäevade“ asemel, mis keskendusid peaasjalikult mõõduvõtmisele mitmetel erinevatel aladel, on tulemas üritus, mis on mitmekülgsem ja veelgi perekesksem. Kaasatakse ka senisest rohkem koostööpartnereid, kellega koos – ja tihti ka tänu kellele – igapäevaselt Kaitseliidus tegutseme.

Tavapäraselt jääb päevade toimumise ajaks reede kuni pühapäev. Tuleval aastal, kui kõik kulgeb kavakohaselt ning vahepeal ei juhtu

KAITSELIIT

ootamatusi, on Kaitseliidu päevad 11.–13. augustini. Ei tee paha see kuupäev endale varakult kalendrisse kirja panna, nii on lihtsam plaane sättida.

Toimumiskohaks on Kaitseväe keskpolügooni teeninduslinnak Läsnal, mille taristu pakub häid võimalusi päevade läbiviimiseks.

Eraldi majutust ei pakuta, kõigil tuleb ööbida ise kaasa võetud telkides.

Toitlustuse eest seevastu hoolitseb korraldaja reede õhtust pühapäeva hommikuni.

Mitmekülgsem sisu Päevade programmi planeerimise lähteideeks oli, et see peab tulema eelnevatest aastatest palju mitmekülgsem, põnevam ja loomulikult sisukam. Päevade lõikes on planeerimisel järgmine kava.

Tavapäraselt kulub reede saabumisele ja telklaagri püstitamisele.

Varastele tulijatele on kergemad osa-

vusmängud ja lasteprogramm. Pärast kehakinnitust toimub kohtumisõhtu Kaitseliidu ülemaga ja riigikaitsega seotud arvamusliidriga. Mõeldud on ka unetutele, öö jätkub filmiprogrammiga.

Laupäev pakub palju erinevaid tegevusi igas eas päevalistele alates lastest kuni auväärses vanuses osalejateni välja. Mõõtu saab võtta lihtsamates osavusmängudes. Toimub militaarturg, kus tutvustatakse Eestis toodetavat militaartoodangut.

Oma militaarnodi saavad müüma tulla nii kaitseliitlased kui ka mitmesugust militaarkaupa pakkuvad ettevõtted. Lisaks on plaanis kut-

Kaitseliidu päevade sisu on teinud läbi märgatava uuenduskuuri.

suda kohale liitlasi koos tehnikaga, lähtudes võimalustest ja ka sellest, kes neist parasjagu Eestis asuvad.

Kuna lähenemas on nii Kaitseliidu suur juubel, tutvustatakse programmi „Kaitseliit 100“. Samas toimub Kaitseliidu ühendorkestri kontsert, mille käigus kogutakse annetusi ajaloolise soomusauto valmistamiseks Kaitseliidu sajandaks aastapäevaks.

Eraldi toimub Kaitseliidu miniarvamusfestival, kus sõna saavad nii arvamusliidrid kui ka kõik soovijad kaitseliitlased. Õhtu lõpetab ansambliga simman, pärast seda võivad unetud jalga keerutada diskori taktikepi järgi.

Pühapäev algab tavapärase kostümeeritud köieveoga. Pärast hommikusööki tehakse päevadest kokkuvõtted ja kiidetakse aktiivsemaid. Telklaager pannakse kokku ning minnakse puhanuna ja heatujulisena koju.

8 | 2016

47

HARITUD SÕDUR

Kõik kuulid ei ole võrdsed ehk Kuulide läbistavusest Varem Kaitse Kodus! ilmunud artiklites isikukaitsevahendite arengust selgus, et arenenud riikide armeedes eelistatakse kaitsekiivreid, mis peatavad 5 m kauguselt lastud püstolikuuli.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Kaitsevestides on tavaliselt NIJ III ja IV klassi tasemel kõvad kaitseplaadid, millest esimene peatab 15 m kauguselt lastud 7,62 mm kuuli M80 ning teine isegi sama kaliibriga soomustläbistava kuuli. Tekib õigustatud küsimus, mis mõtet on üldse vastase suunas sihitud laske teha, kui kuulid jäävad kaitsevesti kinni?

Selles artiklis tutvustan meil kasutatavate relvade kuulide ehitust ja kuuli algkiirusest ning kaliibrist sõltuvat läbivust ideaalsetes tingimustes ehk tabamusel täisnurga all. Kaliibrid on 9 x 19, 5,56 x 45 ja 7,62 x 51 NATO ning võrdluseks 8,60 x 70 ehk 338 Lapua Magnum, mis levib järjest enam täpsuslaskmise kaliibrina olukorras, kus 5,56 või 7,62 ei ole piisavad, ehk suurtele laskekaugustele või kaitstud sihtmärkide pihta tulistades. Kasutatud info on pärit avalikest allikatest või isiklikest kogemustest. Kiiruse ühikuks on meetrit sekundis ehk m/s, energia on antud džaulides ehk J ja materjali kõvadus Brinelli skaalas ehk HB.

Kuuli läbivus sõltub kaitsevesti ja kuuli ehitusest ja kasutatud materjalide kõvadusest. Materjali kõvaduse skaalal on suured kõikumised – esiteks sellepärast, et kuulide tegemiseks ei kasutata puhtaid metalle, vaid nende sulameid, ning teiseks, isegi sama metallitootja sama me48

8 | 2016

REIMO SOOSAAR

Kuuli ehitus ja materjali kõvadus

HARITUD SÕDUR

tallisulami eri partiidel võivad olla märgatavad kõvaduse kõikumised tooraine ja töötluse erinevuste tõttu.

Nii kuulis kui kaitsematerjalides püütakse saavutada kahe vastandliku omaduse, kõvaduse ja sitkuse, sobiv tasakaal, et materjal oleks piisavalt kõva, kuid mitte liiga habras.

Kuuli läbivuse testimiseks kasutatakse erinevaid terasplaate kõvadusega 300–600 HB. Tulemuste hindamisel tuleb hoolikalt jälgida materjali kõvadust, see on oluline näitaja, sest näiteks võib sama kuul läbistada plaati tugevusega HB 400, teha ainult pisikese süvendi plaadisse HB 500 ning purustada kildudeks plaadi HB 600. Kui testimiseks kasutada isikukaitsevahendeid, on oluline teada nende kaitseklassi NIJ või vastavas süsteemis.

Eestis ei toodeta laskemoona, seega on Eesti kaitsejõud hankinud padruneid erinevatest riikidest, suuremad partiid USA-st, Rootsist, Iisraelist, Brasiiliast, Austriast, Norrast, Šveitsist, Soomest jne.

Pilt on kirju ja malevates võib olla sarnaste omadustega, kuid erineva tootjamärgistusega laskemoona.

NATO padrunistandardile vastavaid, ringi sees oleva risti märgistusega padruneid on võimalik kasutada kõikides sellele laskemoonale ehitatud relvades.

9 mm püstoli laskemoon Ajaloolise järjepidevuse huvides alustame püstolipadrunist, mis on kasutusel juba üle sajandi, alates 1902. aastast. 9 Parabellum, 9 x 19 ja 9 mm NATO ning ameeriklaste M882 on praktiliselt sünonüümid ja sama püstolipadrunit kasutavad nii püstolid kui püstolkuulipildujad, meie kaitsejõududes näiteks Heckler & Koch USP, püstolkuulipildujad Mini Uzi ja M45 B ning MP5. 9 mm kuuli ristlõige on 63 ruutmillimeetrit, jätame selle meelde, sest loomulikult on väiksema kaliibriga ja tugeva terava otsaga kuulil parem läbivus kui tömbil.

Standard eeldab kuuli kaalu 7,0–8,3 g. Tavaliselt on tegemist 7,5–8,0grammiste, vasest mantli ja 8 | 2016

49

HARITUD SÕDUR

L I S A T E AV E

pliist südamikuga täismantelkuulidega (Full Metal Jacket = FMJ) padrunitega. Kuulide algkiirus on relvaraua pikkusest ja õhutemperatuurist sõltuvalt 350–380 m/s ja suudmeenergia püstolist lastes mitte üle 500 J. Selle kuuli peatab enamik tänapäeva kaitseveste ja -kiivreid, mille kaitseklass on tasemel II A või II. Uuemate kaitsevestide pehmete plaatide tavaline kaitseklass on isegi III A, kuigi kergem ja õhem vest oleks täiesti piisav kaitseks kildude ja kuni 9 mm kuulide eest. Praktiliselt tähendab see, et vastase vigastamiseks on vaja sihtida ja tabada kaitsevarustusega katmata piirkondi. Püstol ja püstolkuulipilduja on kehvakese läbivuse pärast olnud armeedes aastakümneid ülemate staatuse näitaja või toetavate üksuste lähikaitserelv enne käsivõitluse algust.

Rootsist on hangitud ka püstolkuulipildujale M45 B laetud paksu terasmantli ja pliisüdamikuga kuuliga padruneid M39 B. Neid liigub rootsikeelsete kirjadega pappkarpides 36 padruni kaupa kiirlaadijate külge kinnitatuna, padrunikesta

Materjalide kõvadused Brinelli skaalal: Plii 38–50 HB, tihedus 11g/cm 3 Vask 240–500 HB, tihedus 9 g/cm3 Teras 200–600 HB, tihedus 8 g/cm 3 Karastatud teras kuni 800 HB, tihedus 8 g/cm 3 Volframkarbiid 1200–1500 HB tihedus 15 g/cm 3.

niiskusekindlamaks muutmiseks on tongil ja kuulil näha tumepunase laki viirg.

Legendi kohaselt ei olnud rootslased rahul vanema M39 läbivusega ja nõudsid kuuli, mis 50 m kauguselt suudaks läbistada teraskiivrit ning killuveste. See ka saavutati ja 1955. aastast on padrun kasutusel. Märkimisväärselt kerge, 6,75grammine FMJ-kuul saavutab M45 püstolkuulipildujast algkiiruse kuni 410 m/s.

Püstolist lastes on algkiirus 30–40 m/s, kuid kõvaduse tõttu suudab kuul läbistada nii teraskiivreid kui ka pehmeid kaitseveste, ametlikult kuni 50 kihti aramiidkiudu või 20 cm puitu või 7 cm telliskiviseina. Kõvade kuulide miinus on muidugi see, et nad kulutavad kuni 25% rohkem relvarauda, rikošetioht on suurem

M2 AP kuul – NIJ IV klassi kuulikaitseplaatide ülesanne on kaitsta 30-06 padrunist lastud 10,7grammise, karastatud terasest 5grammise läbistajaga kuuli eest, kuid volframist läbistajaga kuuli see ei peata. Kõrval T6, üks esimesi 7,62 x 51 soomustläbistavaid kuule, ja T29, mis võeti kasutusele M61 AP kuulina

50

8 | 2016

ERAKOGU

ERAKOGU

AP WC südamikuga – M993 koosneb vasekihiga kaetud terasmantlist ja selle sees asuvast volframsüdamikust, mis on südamiku paigalhoidmiseks istutatud alumiiniumist sabaosa sisse

ning püstolist lastes on tagasilöök äkilisem kui tavalise püstolimoonaga.

Loetletud põhjustel Rootsi M39 B rahuaja püstolilaskmise treeninguteks eriti ei sobi, kuigi seda on aastate jooksul teise laskemoona puudusel ohtralt kasutatud, mis tähendab ka relvade kiiremat läbikulumist.

Kui mõnes üksuses Rootsis leidub veel 9 mm M39 B laskemoona, siis oleks väga mõistlik panna iga püstolikandja jaoks mõned karbid kõrvale, sest see on oluliselt parema läbivusega kui uuem püstoli laskemoon.

7,62 NATO Laskemoona võttis kasutusele USA armee pärast Korea sõja lõppu, 1950. aastatel, kui otsiti vanast, 30-06 vintpüssipadrunist kergemat padrunit, ja seejärel paljud teised lääneriigid. Vietnami sõja kogemuste tõttu võtsid ameeriklased alates 1964. aastast automaatide ja kergekuulipildujate laskemoonana kasutusse oluliselt kergema ja väiksema kaliibriga 5,56 NATO. USA poolautomaatsest vintpüssist M14 lastud 7,62 NATO täismantelkuul M80 pidi 500 meetri kauguselt läbistama 3 mm terast ehk kiivri külje. 45ruutmillimeetrise ristlõikega kuul on vasekihiga kaetud terasmantli ja pliist südamikuga.

Algkiirusega üle 830 m/s lastud ja üle 3300 J energiaga 9,5grammise kuuli kiirus on 500 m kaugusel vähenenud 470 m/s ja energiast on järel 1000 J ehk praktiliselt topelt, kui võrrelda 9 mm püstoli algkiirusega. Automaadist G3 või AK4 on algkiirus lühema relvaraua tõttu mõnevõrra väiksem, 790–800 m/s, kuid energia ikkagi 3000 J. Suure energia ja tagasilöögi tõttu on sihitud laskmine võimalik peamiselt üksiklaskudega.

Meenutame, et selle kaliibri kasutuselevõtmise ajal kandis tavaline

jalaväelane terasest kaitsekiivrit ja esimesed nailonist killukaitsevestid alles hakkasid levima, kuulikindlate plaatidega kaitseveste oli väga vähe, näiteks USA maaväe helikopterite meeskondadel. Seega on kuuli läbivus relvade maksimaalse sihikulise laskekauguse piires täiesti piisav.

Laskemoona valikusse kuulub palju erinevaid sama kaliibriga padruneid: punase otsaga trasseerivad ja musta otsaga soomustläbistavad kuulid on kõige levinumad, kuid selles kaliibris on Eestis kasutusel ka Soome Lapua ja Šveitsi RUAG-i pakendites, täpsusrelvadele mõeldud raskema kuuliga laskemoona.

Täpsusmoon on tavalisest laskemoonast erineva algkiirusega ja mitmekordselt kallima hinnaga ning tavaliselt on tegemist vasesulamist mantli ja pliisüdamikuga kuulidega, mis on ehitatud maksimaalselt täpseks laskmiseks, mitte kaitsevahendite läbistamiseks, seega on nende läbivus oluliselt väiksem.

Tavaline 7,62 NATO soomustläbistav kuul M61 on karastatud terasest südamikuga, mille kõvadus on 600–800 HB ehk volframist poole väiksem, ja läbistab 500 m kauguselt kuni 5 mm 300 HB soomusplaati.

Nammo-Lapua 7,62 mm soomustläbistav kuul M993 läbistab 300 HB kõvadusega 18 mm soomusterast 100 m kauguselt ning oluliselt kõvemat HB 450 soomust 7 mm 500 m kauguselt, seega on täiesti reaalne lasta ka läbi soomusvesti kuulikindla plaadi või läbi kergemini soomustatud masinate küljesoomuse, mis tihtipeale on mõeldud kaitsma ainult tavalise täismantelkuuli eest.

5,56 NATO 5,56 NATO padrunid tulid Eesti kaitsejõududes laiemalt kasutusse seoses Iisraeli automaatide Galil ja

HARITUD SÕDUR

ERAKOGU

M80 kuul – 9,5grammise, terasmantliga M80 kuuliga 7,62 NATO padrun oli ameeriklaste M14 poolautomaatse püssi peamine laskemoon ja seda toodi Eestisse suurtes kogustes, tavaliselt laadimise hõlbustamiseks 5 padruni kaupa kiirlaadijates. Kuul läbistab 500 m kauguselt 3 mm terasplaati ehk näiteks kaitsekiivri

ERAKOGU

ERAKOGU

M39-39B – vasakul on läbilõige tavalisest Rootsi 9 mm padrunist M39 kuuliga ja paremal parandatud läbivusega paksu terasmantliga M39B, mis suudab läbistada enamiku kaasaegseid killuveste

kergekuulipildujate Negev kasutuselevõtuga. 5,56 NATO 4grammine täismantelkuul SS109 või M855 on vasest mantliga, südamiku esiosas on terasest läbistaja ja ülejäänud kuul koosneb pehmest pliist täitematerjalist. Kuuli ballistiline koefitsient (BC) on 0,151. Jätame selle numbri meelde, sest suurema BC-ga kuul säilitab paremini kiirust ja energiat, näiteks Lapua tehase Scenari kaliiber 338 LM 16,2grammise kuuli BC on 0,648. 5,56 NATO algkiirus Galili automaadist on soojematel päevadel umbes 900 m/s ja energia 1600 J ehk üle kolme korra püstolikuulist enam ning umbes pool 7,62 NATO energiast.

Teistes lääneriikides oli padrunivahetuse ajendiks peamiselt soov anda jalaväelasele kaasa kergemad, väiksema tagasilöögiga relvad ja võimalikult palju padruneid. 7,62 NATO padrun kaalub 25 grammi ja laetud 20 padruni salv 700 grammi, seega 6 salvega lahingukomplekti 120 padrunit kaaluvad üle 4 kilo, samas 12 grammi kaaluvaid 5,56 NATO padruneid saab kaasa vedada topelt.

Ameeriklastel on 5,56 NATO kasutusel alates 1963. aastast, algselt küll kergema M193 kuuliga, mis parema stabiilsuse ja läbistavuse huvides asendati 1980. aastal juba mitu aastat varem Belgias kergekuulipildujale Minimi välja töötatud kuuliga SS109, mis samuti pidi suutma läbistada 600 m kauguselt 3 mm terast, sama nõue oli 1950ndatel 7,62 mm M80 kuulile 500 m kauguselt.

600 m kaugusel oleks 5,56 mm kuuli lennukiirus 370 m/s ja energiat 270 J. Kerge ja kiire, terava otsa ja terassüdamikuga kuul ristlõike pindalaga 24 ruutmillimeetrit on kolmest

Rootsis välja töötatud M993 7,62 mm AP kuuli 8,2grammisest kaalust suurema osa moodustab terasest kaks korda kõvem 6grammine volframist läbistaja. Kuuli algkiirus on üle 900 m/s ja see on sama kaliibriga tavalisest AP kuulist kaks korda parema soomustläbistavusega

8 | 2016

51

HARITUD SÕDUR

8,6 x 70 Artiklit ette valmistades palusin erinevatelt laskemoona tootjatelt andmeid ka 338 Lapua Magnum laskemoona soomustläbistavuse kohta. 1989. aastal välja töötatud laskemoon 8,6 mm kuuliga oli algselt mõeldud vahepealseks kaliibriks olukordadesse, kus 7,62 mm kuuli lennukaugus või läbistavus ei ole piisav ja 12,7 mm kaliibriga relv on liiga raske, sest 338 LM relvad on praktiliselt sama kaaluga kui 7,62 relvad.

Soome armee standardne, 16,2grammise Lock Base kuuliga täpsusmoon on algkiirusega 905 m/s ja energiaga 6500 J ehk 4 korda rohkem kui 5,56 NATO ja 2 korda rohkem kui 7,62 NATO. Praktiliseks

9 mm Para, 5,56 NATO ja 7,62 NATO padrunite suuruse võrdlus

ERAKOGU

loetletud kuulist ka kõige parema isikukaitsevahendite läbistavusega.

Nammo-Lapua toodetud terava otsaga, volframist läbistajaga soomustläbistav laskemoon 5,56 mm kuuliga M995 läbistab 300 HB kõvadusega 12 mm soomusplaati 100 m ja 400 HB kõvadusega 7 mm soomusterast 200 m kauguselt.

Lisaks on kuulil omadus tabamuse korral kiirusega üle 750 m/s (ehk relva rauast kuni 100 m kaugusele) puruneda kaheks suuremaks tükiks, mis tekitab oluliselt suurema ajutise ja püsiva haavakanali, kui näiteks oluliselt suurem 7,62 mm kuul, mis tabamusel võib küll kudedes uperpallitada, kuid püsib reeglina ühes tükis.

laskekauguseks peavad soomlased kuni 1000 m, ideaalsetes tingimustes ehk sooja ja tuulevaikse ilmaga kuni 1300 m, uuemal ja raskemal 19grammisel kuulil kuni 1500 m.

16,2grammine soomustläbistav kuul läbistab 12 mm 400 HB soomust 550 m kaugusel ja sama kaaluga soomustläbistav süütekuul 10 mm 500 m kaugusel. Kuulide lennukaared on optimeeritud Lock Base’iga. See keeruline termin tähendab, et tavalise laskemoonaga treeninud täpsuslaskur võib vajadusel kasutada ka AP ja API moona samade sihikuparandustega. Uus ja raske 19grammine AP kuul on testitud kuni 500 HB soomuse vastu ja läbistab 12 mm soomusplaati 600 m kaugusel.

Asjatundjad peavad 5,56 mm kuuli tema väiksema ristlõike tõttu paremaks kiivrite ja kaitsevestide läbistajaks kogu relvade praktilise laskekauguse piires ja kriitiliseks piiriks killuvestide või pehmete kaitsevestide läbistamisel on kuuli lennukiirus üle 400 m/s, mis 5,56 NATO padrunil on 550 m kaugusel, kui kuuli energiast on alles 320 J. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui

M855 – ka SS109 koodiga tuntud 4grammist, terasest läbistajaga kuuli loetakse oma suure algkiiruse ja väikese ristlõike tõttu suhteliselt paremaks läbistajaks kui M80. SS109 loomisel oli eesmärgiks läbistada 3 mm terasplaati 600 m kauguselt

52

8 | 2016

tavaline, 9 mm püstolikuul ei suuda kiivrit ega killuvesti läbistada, siis rootslaste terasmantliga püstolikuul suudab seda mõnekümne meetri kaugusel ja nii 5,56 kui 7,62 automaatide kuulid kuni 600 m kaugusel, seega on mõistlik sihtida rindkere asemel kuulikindla plaadiga kaitsmata alakeha ja külgi, siis on suurem võimalus kaitsevesti läbistada. 338 LM täpsusrelvi on Eesti kaitsejõududes kasutusel väga väikesel hulgal, praktiliselt oleks monoliitse läbistajaga AP moon selles kaliibris üks väheseid, mis suure tõenäosusega läbistab tänapäevaseid, kuulikaitseplaadiga kaitseveste kuni 600 m kaugusel, kuid suuremat magnumite hanget praegu teadaolevates hankeplaanides ei ole.

Nimetatud volframkarbiidist läbistajaga ehk ingliskeelse lühendiga WC-kuulid on oma oluliselt suurema läbistavuse tõttu tihtipeale soomusmasinate kaitseastme testides eraldi välja toodud. Kuna volframkarbiidist läbistajaga kuulid on tavalisest täismantelkuulist ja isegi terassüdamikuga soomustläbistavast kuulist oluliselt parema läbistavusega, tekib õigustatud küsimus, miks neid ei kasutata siis massiliselt? Piiranguid seab nende kuulide oluliselt keerulisem valmistusprotsess, mille tõttu volframsüdamikuga kuulid on mitu korda kallimad. Praegu on skandinaavlaste monoliitse läbistajaga kuulid kõige parema soomustläbivusega ja neid on toodetud 20 aastat kaliibrites 5,56–12,7 mm, kuid enamik padrunivalmistajaid arendab oma parandatud läbivusega laskemoona.

Üha enam ja enam tungivad mehitamata õhusõidukid ehk droonid oma lõpmatute kasutusvõimalustega meie maailma. Militaarmaailm ei ole siin erandiks.

Minidroon säästab aega ja väldib vigu Black Horneti loomise tehnoloogia ja kontseptsioon ei ole uued. Norra

ja Briti vägedes on droonid PD-100 Black Hornet juba 2012. aastast alates. Eriti aktiivselt kasutasid seda minikopterit britid Afganistanis, kus nad esimestena hakkasid droon-helikoptereid saatma luureülesanneteks eesliinioperatsioonidele. Brittide järel avastasid ka USA erioperatsioonide väed selle pisikese lennumasina ning üha enam leiab see kasutust info kogumisel vastaste kohta.

Milles siis peitub selle lennumasina võlu? Black Horneti lennumasinad on nii väikesed, et mahuvad hõlpsasti sõduri peopessa ning kaaluvad kõigest 18 grammi. Ja seda koos akude ning kolme kaameraga.

Sõduritele aga seisneb minikopteri väärtus selles, et sõiduk võimaldab hääletult liikuda sügavale vaenlase territooriumile ning saada otsepilt kaasaskantavasse monitori.

Kopteri kolm miniatuurset kaamerat on suunatud igaüks ise suunda. Ülemine kaamera vaatab otse,

REIN SÄINAS

Tekst: REIN SÄINAS

Relvajõud kasutavad droone ülesanneteks, mis on mehitatud lendudele liiga ohtlikud või eeldavad märkamatuks jäämist. Droone on juba mõnda aega kasutatud luureteabe hankimiseks ja ka rünnakute läbiviimiseks. Nad on raskesti avastatavad ning isegi kui vaenlane neid märkab, saab need mõne nupuvajutusega tagasi baasi juhatada, inimelusid ohtu seadmata.

Hiljaaegu õnnestus mul Norras külastada messi, kus kohalikud kaitsetööstusettevõtted oma toodangut tutvustasid. Vaatamist ja uudistamist oli palju, kuid kõige enam jäi silma pisike puldiga helikopter. See, kaugelt vaadates lapse mänguasi, on tegelikult Norra, Briti ja USA vägedes juba suurt tähtsust omav tõsine võitlusrelv.

SÕJAR AUD

Black Hornet Nano – neljatolline spioon taevalaotuses

See väike minikopter peidab endas kolme kaamerat, mis edastavad pilti igaüks eri suunast

8 | 2016

53

Briti armee seersant Scott Weaver alustab järjekordset missiooni minikopteriga

54

8 | 2016

GIZMODO.COM

REIN SÄINAS

SÕJAR AUD

Prox Dynamics AS esindaja Raymond Soderholm Oslos toimunud messil minidrooni kasutamist tutvustamas

keskmine on maapinnale suunatud 45kraadise nurga all ja alumine kaamera haarab kõike otse alla suunatud pilguga. See aga tagab, et operaatoril on selge ülevaade kõigest toimuvast.

Just lennumasina hääletu liikumine ning asjaolu, et kaamerad haaravad enda alla laia ala ja edastavad puldi taga seisva mehe monitorile hämmastavalt selge pildi, tegi Black Hornetist brittide lemmikmänguasja. On suur vahe, kas saata lahingutsoonis olevaid hooneid kontrollima sõdurid või imepisike droon.

Lugedes sõdurite kommentaare lennumasina kohta, näed aina positiivset tagasisidet. „Black Hornet on väga lahe. Edastatav pilt on hämmastavalt selge ja ekraanilt on näha, kas meid ootavad nurga taga ees kohalikud tsiviilelanikud või Talibani võitlejad. Seejärel saame teha vastavad plaanid. See säästab palju aega ja väldib palju vigu.“ „Sellega võib suurendada inimese nägu ja hoida seda niikaua ekraanil, kuni seda on võimalik identifitseerida. Ja seda ilma nende teadmata."

Afganistanis tegutseva luurerügemendi Brigade Reconnaissance Force seersant Christopher Petherbridge kommenteeris: „Droonid on meie arsenalis väärtuslikuks abivahendiks, mida kasutame mässuliste

tulistuspunktide väljaselgitamiseks ning lagedate maa-alade kontrollimiseks enne nende ületamist. Need on väga lihtsalt juhitavad ning kergendavad oluliselt maapinnal tegutsevate võitlejate elu.“

Väike, kuid asendamatu abimees Brittide usku sellesse imemasinasse tõestab seegi, et kaitseministeerium, mille haldusalasse Afganistanis kuulub ka rohkem kui 300 suuremate mõõtmetega mehitamata õhusõidukit, tellis Prox Dynamicsilt 160 minikopterit. Umbes 23 miljoni euro suurune leping Briti relvajõududega kohustab Surrey maakonnas tegutsevat ettevõtet Marlborough Communications tarnima ja hooldama 160 droon-kopterit, mille ettevõte Prox Dynamics projekteeris algselt päästetöödel kasutamiseks. 2018. aastaks plaanitakse minidroonidega varustada peaaegu kõik missioonidel olevad väeüksused.

See laste mänguasja suurune kopter on asendamatu abivahend patrullretkedel ja võimeline hakkama saama ka rasketes keskkonnaoludes ja tuulise ilmaga. Black Horneti toiteallikaks on väike aku, mis võimaldab tal lennata kiirusel kuni viis (mõningatel andmetel kümme) meetrit sekundis. Kuigi lennuaeg, 25 minutit, on lühike, jõuab lennumasin selle ajaga läbida pika distantsi.

Otsepilti saab operaatori monitorilt jälgida kuni 1600 meetri kauguselt.

Kopteri enda kaal on 18 grammi ning kogu juhtsüsteem koos puldi

Tulles vastu ameeriklaste soovile, täiendas Prox Dynamics oma uusi lennumasinaid uute infrapunakaameratega, andmeside-, öövaatlus- ja navigeerimisseadmetega.

SÕJAR AUD

ARMADAINTERNATIONAL.COM

Just selline näeb välja üks Black Horneti komplekt: kaks kopterit, juhtpaneel ning sülemonitor

ja monitoriga kaalub umbes 1,3 kilo.

Kuigi kaamerad saadavad operaatorile pidevat pilti, suudab see Norra inseneride disainitud robotkopter edastada operaatori kaugjuhtimispihuseadmesse ka stoppkaadreid. Lisaks on Black Hornetil autonoomne, „suunatud režiim“, mis võimaldab lennumasinal liikuda etteplaneeritud marsruudil.

Kui Briti väeüksused hakkasid Black Hornetit katsetama juba 2012. aastal, siis USA armee avastas selle lennumasina enda jaoks 2014. aastal. Tulles vastu ameeriklaste soovile, täiendas Prox Dynamics oma uusi lennumasinaid uute infrapunakaameratega, andmeside-, öövaatlus- ja navigeerimisseadmetega. Uusi, täiendatud Black Horneteid testisid USA eriväed 2015. aasta juunis ning pärast seda on USA merejalaväelased kasutanud neid lennumasinaid ka oma erioperatsioonidel.

Norra ettevõtte Prox Dynamics AS välja töötatud sõjalise mehitamata õhusõiduki ainsaks puuduseks võiks nimetada tema hinda. Ühe komplekti (kaks kopterit, juhtpaneel ning sülemonitor) hind on umbes 173 600 eurot.

L I S A T E AV E

Black Hornet Nano Tiivikute siruulatus 120 mm Mass 18 grammi (sh kaamerad ja aku) Kogu süsteemi kaal 1,3 kg Maksimaalne kiirus 5 m/s Lennuaeg umbes 25 min Digitaalset otsepilti edastab umbes 1600 m kaugusele GPS-navigatsioon või visuaalnavigatsioon video kaudu Autopiloot autonoomsel ja suunatud režiimil Operaatori juhitavad EO-kaamerad Live video ja stoppkaadrid Kergesti transporditav – terve süsteem mahub taskusse Kiire valmisolek – õhus ühe minuti jooksul Saab kasutada nii väljas kui ka kinnistes ruumides Stealth – väike ja kuuldamatu Lihtne kasutada

8 | 2016

55

Minevikku avastamas ehk Kolonelleitnant Juhan Purga lugu Kaitseliidu Sakala maleva Karksi malevkonna Lilli üksikrühma liikmed on varemgi osalenud mineviku avastamise retkedel.

Käesolev lugu räägib ühest Eestimaa kangest mehest, Vabadusristi kavalerist Juhan Purgast.

2015. aasta sügisel helistas Kaitseliidu Sakala maleva pealikule Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees Jaak Pihlak ja palus kaitseliitlaste abi Juhan Purga säilmete otsingul. Kolonelleitnant Juhan Purga täpne surmaaeg ja matmiskoht oli üldsusele teadmata. Liikus aga jutte, et juba 1995. aastal rääkinud sugu-

KAITSEVÄGI

AJALUGU

Tekst: ANTS KALAM

56

8 | 2016

lased Juhani hukkumisest kuskil Kilingi-Nõmme metsades. Hilisem teave rääkis hukkumisest punkris kusagil Kärstna ja Tarvastu vahelises metsas.

Esimene luhtunud katse 2015. aasta novembrikuus otsustati alustada Juhani säilmete otsinguid,

sest Kalev Lõhmuse info kohaselt olevat ta maetud Mustla lähistele, Tõnismäe talu rehealusesse.

See ülesanne usaldati Karksi malevkonna Lilli üksikrühma meestele, kes 7. novembri sombusel varahommikul end Mustlasse teele asutasid.

Talu otsinguil seiklesime mitukümmend minutit Mustla äärealal, küsi-

des teed kohalikelt elanikelt, kellest paljud polnud sellisest talust midagi kuulnud. Viimaks naeratas õnn ja meid juhatati õigele teele. Peagi seisime vana, länguvajunud maja teeotsal, et oodata koostööpartnerit Arnold Unti Eesti Sõjamuuseumist.

Temast pidi saama meie juhendaja ja teejuht ammu toimunud sündmusteni.

Mõne aja möödudes ta kohale vuraski, kaasas riistad, mis pidid meie tööd hõlbustama. Ta rääkis, kuidas uuringut läbi viia, ja tutvustas kasutatavaid abivahendeid.

Põhimõte oli lihtne: iga teatud vahemaa tagant tuli võtta kuni meetri sügavuselt pinnaseproov, et veenduda, kas pinnast on segatud või asetsevad pinnasekihid nii, nagu nad sinna tuhandete aastate jooksul on ladestunud. Vähimagi kahtluse korral oleks tulnud kaevata surf, et veenduda, kas sinna on midagi või kedagi maetud.

Keegi ei osanud arvata, et ta oli maetud nii madalale.

Räägiti ikka meetrisügavusest hauast, siin polnud aga poolt meetritki.

Pärast mitmetunnist tööd oli selge, et talu reheossa ei olnud kedagi maetud. Lühike sügispäev muutis rehealuse pimedaks ja käsikaudu edasi otsida polnud mõtet. Nii otsustati jätkata kevadel, kui päevad on pikemad ja valgust rohkem.

8 | 2016

AJALUGU

KAITSEVÄGI

Jälle kord tühjad pihud Uuele katsele läksime 2016. aasta 29. mail. Selleks ajaks oli Jaak Pihlakule helistanud Valentine Lamsoo (Tõnismäe talu endine minia), kes oli otsingutest lugenud ajalehest Sakala. Tema jutu järgi oli Juhan ennast varjanud hoopis saunas, mis asus majast eemal, piiriheki ääres, kust oli ohu korral hea metsa pageda. Seal oli ta läinud ka 1950. aastate algul vabasurma ja maetud sauna eesruumi põranda alla.

Arvatava saunakese leidsime džunglit meenutavast võsastunud aianurgast. Kõigepealt tuli saunani rajada juurdepääs ja puhastada ümbrus, et mehed natukenegi liikuda saaksid. Eemaldati pehkinud esikupõrand ja sõjahaudade uurija Arnold Unt asus kaevama. Ei möödunud aga poolt tundigi, kui ta ütles: „Siia küll kedagi maetud pole!” Äkki eksis helistaja ruumiga ja mees maeti ikka saunaruumi, arutasid mehed isekeskis. Et süda oleks rahul, tegime ka sinna mõned surfid.

Kitsas ruumis tuli kaevata kordamööda, kivid ja muu suurem praht visati tillukesest aknast õue.

Hämaras ruumis pidi keegi taskulambiga surfi valgustama, et midagi natukenegi tähtsat märkamata ei jääks. Tunni-pooleteise möödudes oli tulemus endine.

Et asja täpsustada, võttis muuseumi direktor Jaak Pihlak telefonitsi ühendust talle helistanud vanadaamiga. Jutuajamine oli pikk ja põhjalik ning tekitas üha enam kahtlust, et see polegi see õige saun!

Vana saun olevat olnud juba seitsmekümnendate lõpus väga viletsas seisus, mida meie leitud sauna kohta küll öelda ei saanud. Kuna päev oli alles noor, otsustati siiski läbi vaadata ka rehealuse teine pool, kuid hilislõunaks oli selge, et tulemuseks on seegi kord tühjad pihud. Eestlane on aga kange iseloomuga ja niisama

57

lihtsalt alistuda ei tahtnud keegi. Nii sündiski otsus võtta Juhani leidmiseks appi ekskavaator ja teha seda juba lähikuudel.

AJALUGU

Kolm on kohtu seadus

58

Ega vanasõna valeta, et kolm on kohtu seadus. Nii võtsimegi 20. juunil ette uue katse Juhani matmiskohta leida. Kuna vana sauna täpset asukohta ei suudetud tuvastada, toimusid otsingud seekord hoonetest väljaspool ja suurel maa-alal.

Otsingute juht Arnold Unt ja Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak kavandasid tegevusplaani, kuidas ja kus kaevata. Kohal olid ka abimehed Lilli üksikrühmast ja varasema kaevamiskogemusega abipolitseinik Vitali Vahtramäe.

Kaevamist alustasime sealt, kus Viiratsis elav vanaproua arvas mäletavat, et vana saun kunagi seisis.

Kõikide ootused olid suured, et kohe leiame Juhani säilmed. Möödusid tunnid ja sära meeste silmades hakkas tasapisi kustuma. Kas jälle tühjad pihud?

Pärastlõunaks oli peaaegu terve aiaäär läbi kaevatud ja nii mõnigi arvas, et seda meest me ei leia. Mehed otsustasid kaevata käsitsi sauna kõrvale mõne surfi, aga puujuured olid nii tihedad ja tugevad, et see osutus võimatuks. Mida meil ikka kaotada, las kopamees proovib mõned korrad tõmmata, arvas härra Pihlak. Kell näitas kümmekond minutit üle ühe ja kopp haukas neljandat või viiendat korda, kui Arnold Unt hüüdis „Stopp! Kopp seisma, mees leitud! Tegime talle nüüd küll natukene liiga, tõmbasime kopaga osa konte küljest!“ Keegi ei osanud arvata, et ta oli maetud nii madalale. Räägiti ikka meetrisügavusest hauast, siin polnud aga poolt meetritki. Edasi kaevati käsitsi ja otsiti läbi ka kogu algul väljatõstetud muld. Arnold Unt dokumenteeris kogu leiu ja võttis selle tuvastamiseks endaga kaasa.

Peale surnu, kes oli maetud ilmselt kiiruga, kuidagi poolkülili kägarasse, sest ilmselt oli matmist seganud jalutsis asetsev suur kivi, tuli hauast välja veel riidetükike koos Ameerika sõjaväenööbiga ja padrunikest.

Lõppvaatus sellele omamoodi põnevale ja nukrale loole saabus 8 | 2016

Juhan Purga oli mees, kes võitles Eesti iseseisvuse eest ja langes, kaitstes oma lähedasi.”

30. septembril, mil kolonelleitnant Juhan Purga säilmed sängitati Tarvastu kalmistul perekonna hauaplatsile tema vanemate kõrvale. Ümbermatmise viis läbi Kaitseliidu Sakala maleva kaplan Peeter Parts.

Matusetalituseks oli üles rivistatud vahipataljoni auvahtkond. Kolonelleitnandi aumärke ja kirstu kandsid

Kaitseliidu Sakala maleva Karksi malevkonna liikmed.

Järelhüüdeks ütles kogu ettevõtmise käivitanud Jaak Pihlak: „Täna matsime siia Tarvastu kalmistule, sõjaväeliste austusavalduste ja aupaukude saatel mehe, kes on võidelnud kolmes sõjas: Esimeses maailmasõjas, Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas. Vabadussõjas osutatud erilise vapruse eest pälvis ta Eesti riigilt Vabadusristi. Juhan Purga oli mees, kes võitles Eesti iseseisvuse eest ja langes, kaitstes oma lähedasi.”

Juhan Purga elutee, mis sai alguse 120 aastat tagasi, jõudis lõpule perekonna hauaplatsil Tarvastus.

Oma tillukese osa andsid sellesse ka kaitseliitlased, kes avastasid minevikku.

Kes oli kolonelleitnant Juhan Purga? määrati Tamsalu jaama kaitseülemaks, jaanuarist 1919 sai temast Ta sündis 31. mail 1896 Viljandimaal dessantroodu ülem, veebruarist Tarvastu vallas Lohu talupidaja 1919 aga 1. jalaväepolgu 7. roodu, apperes. Õppis Tarvastu valla- ja kihel- rillist 1919 2. roodu ja maist 1919 11. konnakoolis, 1914–1915 A. Kamseni roodu ülem. Alamkapteniks ülendakaubanduskoolis ja 1916 Pihkva lipti ta sõja lõpul, jaanuaris 1920. nikekoolis, 1922–1923 alalisväe ohPurga osales lahingutes Punaarvitseride kursustel ning 1928–1929 mee vastu Viru ja Narva rindel ning pataljoniülemate kursustel. sai 10. jaanuaril 1919. aastal Kunda Esimese maailmasõja ajal auall haavata. Lahingutes osutatud gustis 1915 astus ta teenistusse isikliku vapruse eest annetas Eesti 172. tagavarapataljoni, määrati Vabariigi valitsus talle 1. septembril peatselt 429. Riia jalaväepolku 1920. aastal Vabaduse Risti II liigi 3. ning märtsis 1916 läkitati sõjakooli. järgu, mille diplom kandis numbrit Juulis 1916 sai temast ohvitser, ta 973. Vägiteo esildis kõlas järgmiselt: ülendati lipnikuks. Seejärel teenis „1 jalawäe polgu alamkaptenile Johan ta nooremohvitserina 538. Medõni PURGA’le, hinnates wahwust, mis jalaväepolgus, veebruarist 1917 oli Teie ülesnäitanud lahingutes 17–22 rooduülem, jaanuarist veebruarini nowembrini 1919 a. Luuga jõe ääres.“ 1918 aga 45. korpuse juures vahiteeVabaduse Ristiga kaasnes ka ranistuses. Alamleitnandiks ülendati haline autasu 40 000 marka. juulis 1917 ja leitnandiks novembris Pärast Vabadussõda, alates maist 1917. Ta võttis osa lahingutest Saksa 1920, teenis ta 1. jalaväepolgu vägede vastu Riia rindel ning pälvis (novembrist 1922 kandis see nime lahingulise vapruse eest Vene Püha jalaväerügement) 3. roodu vanemohAnna ordeni IV klassi. vitserina, jaanuarist 1921 2. roodu Vabadussõja algul, alates 27. (novembrist 1922 kompanii) ülemanovembrist 1918, oli ohvitseride na ja oktoobrist 1925 3. pataljoni ülereservi 7. rühmas, detsembrist 1918 mana. Kapteniks ülendati ta 1924.

Tekst: JAAK PIHLAK

Detsembris 1940 vabastati ta ka sõjaväeteenistusest. Seejärel elas ta isakodus Tarvastu valla Lohu talus.

Juunis 1941, esimene massiküüditamise ajal, siirdus ta metsavennaks.

Saksa ajal korraldas ta Tarvastu vallas korrakaitset, augustist 1941 jaanuarini 1942 oli Omakaitse Sakalamaa Maleva 6. pataljoni ülem, ühtlasi juulist 1941 kuni augustini 1942 Tarvastu-Mustla jaoskonna politseikomissar. Kui idavaenlane hakkas taas lähenema Eesti piiridele, astus ta veebruaris 1944 uuesti sõjaväeteenistusse. Ta määrati 3. piirikaitserügemendi 1. pataljoni ülemaks ning võttis seejärel osa lahingutest Punaarmee vastu Narva rindel. Septembris 1944 ülendati ta kolonelleitnandiks. Juba sama kuu lõpul sai temast metsavend Pärnumaal ja hiljem Tarvastu ümbruses.

Juhan Purga läks kinnitamata andmeil 1949. aasta sügisel Viljandimaal Tarvastu valla Tõnismäe talu vanas saunas vabasurma. Aastaid oli ta maetud selle põranda alla ning pärast sauna lammutamist vaid õhukese mullakihi alla.

Juunis 2016 tema säilmed ekshumeeriti ning maeti 30. septembril 2016 sõjaväeliste austusavaldustega Tarvastu kalmistule perekonna hauaplatsile.

8 | 2016

AJALUGU

KAITSEVÄGI ERAKOGU

aasta veebruaris ning majoriks 1926. aasta veebruaris.

Alates maist 1927 viidi ta üle 7. jalaväerügemendi 2. kompanii ülemaks, kuid juba oktoobris 1928 määrati 2. üksiku jalaväepataljoni 1. kompanii ülemaks, jaanuaris 1931 sai temast 7. jalaväerügemendi 2. pataljoni ülem ja oktoobris 1933 8. üksiku jalaväepataljoni 3. kompanii ülem.

Aprillis 1934 jätkus Juhan Purga teenistus oma vabadussõjaaegse väeosa järeltulija, 1. jalaväerügemendi ridades, kus ta oli 2. pataljoni ülemaks. Ühtlasi oli ta augustist 1934 rügemendi ülema 2. alaline asetäitja.

Purga oli 1925. aastal Vabaduse Risti Nõukogu liige, 1929–1932 sõjaringkonnakohtu liige, 1935–1940 Narva garnisoni ohvitseride kasiino ja 1940. aastal 1. jalaväerügemendi ohvitseride kogu esimees. Samuti jõudis ta olla eri aegadel Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Võru, Tartu ja Narva osakonna liige. Teenete eest Eesti kaitseväes pälvis ta veebruaris 1936 Kotkaristi IV klassi.

Juhan Purga abiellus 1930. aasta 7. juunil Tartus Marie Tomingasega (1896), nende kooselu jäi aga lastetuks.

Pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja Eesti sõjaväe likvideerimist võõrvõimu poolt viidi ta septembris 1940 üle 22. territoriaallaskurkorpuse 180. laskurdiviisi 86. laskurpolgu 1. pataljoni ülemaks. Juba 20. septembril 1940 arreteerisid Nõukogude repressiivorganid ta Tapal, polgu Narvast ärasaatmisel tekkinud rahvusliku meeleavalduse pärast. Imekombel ei suutnud võõras võim talle süüd inkrimineerida ning Juhan Purga vabastati 27. novembril 1940 Tallinna vanglast.

59

Saed

MEHIS BORN

ÜLEELAMINE

– palju erinevaid, kuid mõeldud siiski üheks

60

8 | 2016

Traatsaed Saag on teadaolevalt üks iidsemaid tööriistu, sest juba Peenikest trossi meenutava kujuga, kiviajal mõistis inimene hambuliseks nakitsetud ränikivi otstes rõngad või sangad. Traate on tavaliselt mitu ja nad on omavahel serva lõikeriistana kasutada. Tänapäeval eksisteerib kümpõimitud. Üldjuhul on traatsaagide neid tüüpe saage ja saemasinaid ning igaühel neist on oma punutises olevad traadid teravate servadega ja tänu sellele toimubki täpsem otstarve.

ÜLEELAMINE

Üldine kasutuseesmärk on kõigil saagidel loomulikult üks – lõigata materjali. Kuna meie teemaks on üleelamisoskused, siis keskendume alljärgnevalt välioludes kasutatavatele käsisaagidele.

lõikamine. Mõnel mudelil on lõikehammastega traat põimitud tavatraatide vahele. Leidub ka mudeleid, mille trossikiud on kaetud teemantvõi metallipuruga.

Tänu oma väikestele mõõtmetele on traatsaag leidnud tee paljudesse üleelamiskarpidesse. Samuti saab tarviku lihtsalt taskusse pista või hoopis püksirihma sisse õmmelda.

Traatsaagide suurimaks miinuseks on haprus. Nad ei kannata murdmist, järske tõmbeid ega ka ülekuumenemist. Samuti kipuvad need väga kergesti saematerjali kinni jooksma.

2 X KRISTJAN PRII

Tekst: MEHIS BORN, KRISTJAN PRII

8 | 2016

61

2 X KRISTJAN PRII

ÜLEELAMINE

Kettsaed Kettsaed on sarnaselt mootorsae kettidega koostatud lõikehammastega lülidest. Erinevus seisneb üksnes selles, et kettsae lõikehammaste paigutus võimaldab lõiketõmbeid mõlemas suunas.

Kahtlemata on kettsaag võrreldes traatsaega kordades tõsisem tööriist.

Kui viimastega üle 15 cm diameetriga puid enam nii lihtsalt ei lõika, siis kettsaagidega seda probleemi ei teki.

Kettsaed on üldiselt väga purunemiskindlad, kuid paraku ei kannata nad keti kõverdumist põhjustavat tugevat väänamist. Samuti jäävad nad traatsaele märkimisväärselt alla kaalult ja pakkimise efektiivsuselt. Tülikas on just toote kokku- ja lahtikäänamine, sest kettühendus on pahatihti jäik ning lülid takerduvad üksteise taha kinni.

Kettsaagide levikule militaarses maailmas aitas suuresti kaasa viimane ilmasõda, kui liitlased viskasid Euroopas tegutsevale vastutegevusele lennukitelt alla tööriistakaste, mille seest võis leida ka elektri- ja telefonipostide kiireks langetamiseks mõeldud kettsaage.

Nii mõnedki toonastest riistadest on siiani hästi säilinud ning kasutuses.

Vibusaed Vibusaage tuntakse vibukujulise kaarja raami järgi, mille otste vahel on saeleht. Kaar on mõeldud saelehe pingutamiseks. Tänu pingutamise võimalusele saab saeleht olla väga

Kuna meie teemaks on üleelamisoskused, siis keskendume välioludes kasutatavatele käsisaagidele.

62

8 | 2016

õhuke ja kerge. Kui saeleht ei ole korralikult pingestatud, on sirgelt saagida peaaegu võimatu. Samuti ei kannata vibusae õhemad lehed painutamist ja võivad kehva pingutamise korral kõverduda või suisa puruneda.

Nagu traatsaele, nii võib ka vibusaelehele teha vöörihma sisse eraldi tasku. Sellel lahendusel on üks tugev pluss – kui kaotate mingil põhjusel oma seljakoti või rakmed, on teil üks oluline tööriist siiski alles. Saelehe kasutamiseks tuleb vibukaar mõistagi ise painutada (hästi sobib selleks näiteks kuusk). Iseenesest ei ole see suur töö ja vibukaare ettevalmistamine on võimalik ära teha sellesama saelehe abil.

Saelehe valikul tasub võimalusel eelistada tsaari-, eesti- või okupatsiooniaegset saelehte, sest need on paraku tänapäevastega võrreldes kvaliteetsemast materjalist. Samuti ei ole nende hambad karastatud, mis tagab nende korduvterituse võimaluse. Kaasaegsematega seda kahjuks väga teha ei saa.

2 X KRISTJAN PRII

Saagide hooldus Saagide hooldus ei erine suuresti teiste lõikeriistade hooldusest ja kõige olulisem on siin loomulikult teritamine.

Nürist saest annab tunnistust saepuru välimus – kui see on peenike tolm, on saag nüri, kui aga saagimisel eralduvad korralikud pikad ribad või laastud, on saag korras.

Teritada tasub nii-öelda ette ehk siis võimalusel kodustes tingimustes. Iga saehamba tüübi jaoks on omad tööriistad ja meetodid. Kui saag ei võta, ei pruugi alati viga olla nüriks läinud teras, vaid hoopis vales räsas. Seega tasub ka seda regulaarselt kontrollida.

Kui saeleht läheb rooste, siis on ka nürinemine kiire tulema. Selle vastu aitab sae kuivas hoiustamine ning saelehe kuivatamine ja õlitamine pärast kasutamist.

Vähesel määral võib õli panna ka sae kattesse.

8 | 2016

ÜLEELAMINE

L I S A T E AV E

63

2 X KRISTJAN PRII

Voldiksaed Voldiksaed on liik kokkupandavaid saage. Voldiksaag võib olla iseseisev toode või näiteks osa taskunoast.

Saelehti on mitmes pikkuses, kuid olemuselt jäävad need siiski oksasaagideks. Väheste voldiksaagidega saab saagida üle 12 cm diameetriga puitu. Samas on voldiksaag tänu oma kompaktsusele ja kaalule ääretult mugav seljakotti või lihtsalt taskusse pistmiseks. Voldiksaed on väga tiheda hambumisega ja alguses väga teravad. Peamiseks miinuseks on jällegi tera karastatus, mis võtab meilt ära sae hilisema teritamise võimaluse. Voldiksaagidest loe lähemalt lk 78.

ÜLEELAMINE

Vukssaed Vukssaed on publikule vahest kõige tuttavamad ja kõige harjumuspärasema välimusega saed. Seda tüüpi saage ja nende sihtotstarvet eristatakse hammaste järgi. Kõige levinumad on võrdhaarsete hammastega saeterad, mille hambad on vaheldumisi mõnekraadise nurga all kergelt väljapoole painutatud ehk räsatud.

Räsamine tagab, et kuumuspaisumisel ei jää saag saematerjalisse kinni, ka hõlbustab räsatud hammaste vahele jääv tühimik saepuru väljatoomist sisselõikest.

Keerukamatel saagidel on ka eraldi lõikehambad – ühed lõikavad lükates ja teised tõmmates. Lisaks veel kõrguse- ja saepuruhambad.

Kõrgusehammaste töö on määrata, kui sügavale lõikehammas minna saab, sellest oleneb töö efektiivsus ja kiirus. Saepuruhammaste eesmärk on tuua lõikejoonest välja saepuru.

Mõnedel vukssaagidel on saelehe esiosas väiksemad ja tihedamad hambad – nende abil on lihtsam ja

Kõige levinumad on võrdhaarsete hammastega saeterad, mille hambad on vaheldumisi mõnekraadise nurga all kergelt väljapoole painutatud.

64

8 | 2016

ÜLEELAMINE MEHIS BORN

täpsem rajada saagimisele eelsoont.

Samuti on olemas saed, mille lõikehambad on saetera otsa või käepideme poole kaldu. Need tööriistad on mõeldud piki puitu saagimiseks.

Kahemehesaed Kahemehesaagi ehk suursaagi kasutatakse suuremate puude lõikamiseks, kasutamise ajal on sae mõlemas otsas saagi enda poole tõmbav saemees või -naine. Rõhk on sõnal tõmbamine, sest lükates jookseb saag vältimatult kinni. Kahemehesaagidest on samuti versioone nii puidu piki- kui ka ristisaagimiseks.

Varasematel aegadel leidis laialdast kasutust ka plokksaag, mille abil lõigati puutüvest välja lauamaterjali. Plokksae leht näeb välja nagu kahemehesae oma, kuid käepidemed on vahetatavad. Näiteks saab sellele külge panna nii tõmbelati kui ka vukssae käepidemeid. Plokksaag on samuti mõeldud kasutamiseks kahele inimesele.

Lõpetuseks jääb veel lisada, et nagu iga terariistaga, nii ei tohi ka saagidega hetkekski unustada ohutust. Seega hoidke lisaks saehammastele teravad ka oma meeled ja püüdke tükeldamine ellu viia, ise ühte tükki jäädes. Jõudu tööle!

Kahemehesaagidest on samuti versioone nii puidu piki- kui ka ristisaagimiseks.

8 | 2016

65

ARTJOM DEMIDOFF

NAISKODUK AITSE

Kiirus, täpsus ja hea maitse – välitoitlustuse erialavõistlus Oktoobri alguses selgitati Tallinnas Naiskodukaitse välitoitlustuse erialavõistlusel juba viiendat korda välja parimad toiduvalmistajad, kelleks osutusid Pärnumaa ringkonna naiskodukaitsjad.

Tekst: GERTRUD VÄRAVAS

66

8 | 2016

Kaks päeva kestnud võistlusel hinnati välikokkade toiduvalmistamise oskuste kõrval hügieeninõuete täitmist, ohutust, kokkuhoidlikkust ja täpsust, aga samuti teravat silma ja kiirust.

Teatavasti sujub välitingimustes toitlustamine edukalt vaid siis, kui kogu tiim on pühendunud ühiste eesmärkide täitmisele. Niisiis keskendus võistlus seekord suurel määral koostöö hindamisele.

Võistlejad pidid lahendama meeskonnatöö ülesande, milleks oli välikatlapoti tassimine kinnisilmi, suunisteks vaid tiimikaaslaste sõnalised käsklused. Lisaks peab üks hea välikokk olema piisavalt osav täpsuskütt, et vajadusel oma üksus vastase käest päästa. Selle oskuse parim selgitati välja airsoft-relvadest täpsust lastes.

Kuna pimedus on Eestimaal varajane saabuja ning tuleb ette, et

metsas toitu maitsestades muudmoodi kui nina kasutades enam aru ei saa, millise maitseainega tegu, said võistlejad üllatusülesandeks kinnisilmi maitseaineid ära tunda.

Lisaks tuli panna teadmised proovile teooria tundmises, koostatud maketil vajasid väljaselgitamist köögi paiknemise vead ning ei puudunud ka kirjalik test.

Kõige ajamahukam ja kaalukam ülesanne oli õhtusöögi valmistamine välikatlaga, nii et portsude suurus, arv ja valmimisaeg olid täpselt ette määratud. Varem ettetellitud toiduainetest tuli valmistada õhtusöök 30 inimesele, seejuures pidi 150grammised portsud välja jagama ilma kaalu abita. Žürii ja kohtunikud hindasid toidu maitse kõrval rangelt hügieeninõuetest kinnipidamist, portsude suurust ja seda, kas valmistatud kogus oli täpne.

NAISKODUK AITSE

ARTJOM DEMIDOFF ARTJOM DEMIDOFF

L I S A T E AV E

Võitjate roog – kartulipuder värvika hakklihakastmega 4 portsjonit 600 g kartuleid 1 kl piima 3 spl võid 500 g hakkliha 1 sibul 1 paprika 2 spl õli 2 spl nisujahu 2 dl vett 2 dl piima Sool Must pipar

AVE RALLMANN

Esimese võistluspäeva õhtul said osalejad reaalselt süüa teha. Varem kodutööna ettevalmistatud menüüde ja kalkulatsioonide järgi valmistati toitu kaitseliitlastele, kes otse metsast õppuselt naasnutena hindasid söödud roogasid ning selgitasid välja oma lemmiktoidud.

Jõukatsumisel osalenud neljateistkümne ringkonna hulgast tuli teisele kohale Jõgeva ning auväärse kolmanda koha pälvis Põlva ringkond. Välitoitlustuse erialavõistlus toimub iga kahe aasta järel ning seal osalevad Naiskodukaitse vabatahtlikud välikokad.

Keeda kartulid, nõruta, lisa või, lase aurus taheneda ja tambi püreeks. Kalla peale soe piim ning klopi kohevaks.

Koori-haki sibul ja prae pannil õlis segades paar minutit, pane paariks minutiks pannile ka puhastatud ja tükeldatud paprika. Lisa hakkliha, pruunista ja maitsesta soola-pipraga. Puista peale jahu, sega kiirelt läbi. Vala vähehaaval juurde vesi ja piim ning kuumuta segades, kuni kaste pakseneb. Vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga.

8 | 2016

67

Abistamine algab iseendast 22. oktoobril said Tallinna naiskodukaitsjad kokku psühhosotsiaalse kriisiabi koolitusel. Külas olid kaks lektorit. Mõlemal olid ette kanda huvitavad, kuid väga erinevad teemad.

Päeva esimesel poolel mõtiskleti koos Tartu Ülikooli lektori ja teaduri Jaanus Noormägiga eetika teemadel. Õige ja vale, kasulik ja kahjulik, fakt või väärtus – erinevad traditsioonid ja eelistused teevad eetika mitmekülgseks, see aga võib omakorda tekitada palju küsimusi ja diskussiooni. Päeva lõpus kuulati aga Põhja prefektuuri esindaja ettekannet, kuidas saada aru, et laps on vägivalla ohver, ja mida teha, kui sellisest juhtumist teada saad.

Sageli on peresisesed juhtumid rasked ka seetõttu, et uurimises puuduvad tõendid. Olge hoolivad ja tähelepanelikud! Halb saab juhtuda siis, kui head inimesed ei sekku.

NAISKODUK AITSE

Side- ja staabigrupi liikmed täiendasid teadmisi Pahklas 15. oktoobril oli Rapla malevas sideõpe. Kohal olid ka seda õppust juba ammu oodanud naiskodukaitsjad – side- ja staabigrupi liikmed.

Päev algas instruktori sissejuhatava tunniga sidepidamise eeskirjast – mis on raadioeetris lubatud, mis keelatud rääkida, mida tähendavad erinevad raadiorežiimid. Korrati ja tuletati meelde vanu oskusi raadiokutsungitest: kes kellega ühendust võtab ja kuidas on õige seda teha. Tõdeti, et kordamine on ikka tarkuse ema ning kui satud sideautosse harva, siis kipuvad teadmised ununema.

Päeva lõpuks sai igaüks traatside kaablit vedada ning välitelefonidega ühendada. Sellised praktilised harjutused on toredad. Just nende kaudu kinnistubki õpitu. Koolituse lõpuks oli palju rahulolevaid nägusid ja tõdeti, et selline välikoolitus, vabas õhkkonnas, küsimuste ja vastustega, on igati kiiduväärt ja kasulik.

Risti naised räätsadega rabas Oktoobrikuu kolmas nädalavahetus. Lääne ringkonna Risti jaoskonna naiskodukaitsjad on Paliveres Marimetsa kaardi juures. Mõni sõna sissejuhatuseks, vastused küsimustele kuhu? kuidas? miks?, räätsade kinnitamise kiirkursus ja juba oldigi rabas.

Enamikule naistest oli see esimene kord räätsadel ja märgadel kõikuvatel mätastel olla. Matkajuht Hille Viigipuu, kes on kogemustega rabamatkaja, teadis rääkida raba tekkeloost, rabataimedest ja -loomadest. Sekka humoorikaid lugusid inimestest rabaretkedel. Ilm oli tuulevaikne ja ilus, raba näitas oma punakuldset sügiskuube ja kui metsaservale tagasi jõuti, oli matkalistel lausa kahju rabast lahkuda. Lepiti kokku, et kui mitte varem, siis suve hakul minnakse kindlasti uuesti – et näha õitsvat raba ja ehk kohata ka rohkem linde-loomi, sest praegu sätib rabavana ennast juba vaikselt talveunele.

68

8 | 2016

Matkamängus osalejate arv üha kasvab Tekst: ANNI ALEV 8. oktoobril toimus Roosna-Alliku valla, Kaitseliidu Järva maleva ja Naiskodukaitse ühisprojekt, matkamäng „Saan ise looduses hakkama“, juba üheteistkümnendat korda ja tõi kohale rekordiliselt matkahuvilisi.

Korraldajate rõõmu arvukate matkasõprade üle jagasid ka meeskonna Entusiastid liikmed: „Meie entusiasm polnud aastaga raugenud ning asusime matkarajale isegi suurema hasardiga kui möödunud aastal. Seekord oli rajal ka meiega konkureeriv meeskond Mustafa, keda soovisime võita. Rajal unistasime ikka suurelt, et kunagi on matkamäng äkki lausa kahepäevane. Mõned meie meeskonnaliikmed sooviksid rohkem kehalisi katseid – on nõus ka puu otsa ronima. Lemmikülesanne oli airsoft, millega saime tähesäras hiilata. Superhästi korraldatud matkamäng. Järgmise korrani!“ Põnevast päevast tundis samuti rõõmu Liisi Pavlets, kes sattus matkamängule sõbranna kutsel. „Sain sõbrannalt vahva kutse osaleda esimest korda Roosna-Alliku matkamängul.

Kuna olime nädal varem samuti matkal käinud, oli „pisik sees“ ja panimegi võistkonna kokku. Mulle väga meeldis! Rada oli vaheldusrikas, lahendatavad ülesanded elulised ja õpetlikud.

Nalja sai kõvasti, õppisin nii mõndagi uut. Just selline peakski olema tore, aktiivne ja heade sõpradega veedetud kvaliteetaeg!“ Võistluse peamised eestvedajad ja korraldajad olid Järva ringkonna Roosna-Alliku jaoskonna naiskodukaitsjad Tiiu Väli ning Kaire Lõhmus. Rajale läks 39 võistkonda kokku 185 liikmega, mis teeb tänavuse matkamängu kõigi aegade osavõtjarohkeimaks. Hea meel oli tõdeda, et vähemalt igasse teise meeskonda kuulus ka kohalikke, Roosna-Alliku inimesi, kelle aktiivsus kasvab aastast aastasse. See näitab, et inimesed väärtustavad tervislikke eluviise ning on hakanud huvituma puhtas looduses matkamisest koos sõprade ja perega.

Esimese koha saavutas 337 punktiga võistkond nimega OÜ Teerull, kuhu kuulusid Ainar Münt, Einar Teesalu, Karl Kaspar Teesalu ja Liina Teesalu. Teisele kohale tuli 332 punktiga võistkond Käbid ning kolmanda koha saavutasid Lendoravad, jäädes teise koha meeskonnale alla vaid ühe punktiga. „On hea meel, et RoosnaAlliku matkamäng kogub aastatega aina rohkem populaarsust. Järgmisel aastal võiks taas teha uues kohas, et rajad oleksid erinevad ja neil oleks tõepoolest vaja kaardi järgi orienteeruda. Punktid olid jätkuvalt huvitavad ja nõudsid mitmesuguseid oskusi, alustades kiirusest ja lõpetades täpsusega. Tore, et matk on jõukohane nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Osaleme kindlasti ka tuleval aastal,“ laususid võitjameeskonna liikmed.

REIN SÄINAS

UUDISED

UUDISED

Järva maleva sügislaager Tekst: STEN IVANTŠIK Oktoobrikuu teisel nädalavahetusel toimus Türi vallas Toril Noorte Kotkaste Järva maleva sügislaager. Laagri läbivateks teemadeks olid kompassitundmine, esmaabi, side ja luure. Laagri tippsündmuseks sai luuremäng, kus laagrilised pidid luurama vastutegevuse staapi.

Peale noorkotkaste ja kodutütarde osalesid sügislaagris ka lapsevanemad. Kõik osalejad said ülevaate esmaabist, sidevahenditest, luurest ja kompassi kasutamisest ning tegid kaasa aardejahis. Meditsiinipunktis lahendati sõnarägastikku, sidepunktis veeti laiali kaablit ja õpiti tundma Rootsi välitelefoni. Aaret jahtides tuli laagrilistel kasutada eelmisel päeval omandatud teadmisi koordinaatide ja asimuudi määramisest kompassi abiga.

Laagriliste viimaseks ülesandeks oli luurata vastutegevuse staapi, mis oli ehitatud kolmest telkmantlist ja varustuse telgist. Vastutegevus kasutas ka tehnikat: meditsiiniautot ja kaht abimootoriga jalgratast, rahvakeeli võrri, mille panid kokku Hundi rühma noorkotkad Türilt. Noored pidid täitma ka luureraporti, mis muutis osalustunde veelgi ehedamaks.

Vastutegutsejad otsustasid lõpuks meditsiiniautol tuled põlema panna ja kammida läbi põld, kus laagrilised neid luurasid. Pärast luureraporteid lugedes aga avastati, et nende trikk oli läbi nähtud. Noorte endi sõnul oli luureülesanne väga kasulik ja lõbus.

Laagrilistel vedas ka ilmaga. Öösel sadas küll lörtsi, kuid ahjud telkides olid soojad ning ka päeval oli mõnusalt soe.

Esmakordselt oli laagris meediameeskond, kelle ülesandeks oli kajastada laagrielu sotsiaalmeedias, teha pilte ja videoid. Meediameeskonna tööd kroonis kokkuvõtlik laagrivideo. Postitusi saab vaadata Noorte Kotkaste Järva maleva Facebooki-leheküljelt.

Kestab noorte kaasamise aasta, mille raames said noored ise kogeda, mis tunne on aidata laagrit korraldada. Ka luuremäng oli noorkotka korraldatud. Väga tähtis on kaasata noori laagrite ja koonduste korraldamisesse, see annab asendamatu kogemuse.

Kokkuvõtteks olid rahul nii personal kui ka laagrilised, sest laager oli huvitav, sai hästi süüa, soojas magada, leida uusi sõpru ja näha vanu. Sai õppida, proovida ja näha uusi asju. Laager õnnestus suurepäraselt ning toimub järgmisel aastal jälle!

Kodutütarde olümpia 16.–17. septembrini Põlvamaal peetud kodutütarde olümpiamängud võitis Sakala, teiseks tuli Võrumaa ja kolmandaks Jõgeva ringkond.

Reedel Põlvas lustliku rongkäiguga alanud olümpiamängudel võisteldi ussinahast läbipugemises, kõrvitsate veeretamises, teomehe eksamis ja muus. Ussinahast pugemiseks nimetati võistluskaaslaste jalgade vahelt läbiminekut; kõrvitsaks oli kotiriidesse mähitud raske pall, mida veeretati pajakinnastega; teomehe eksam sisaldas looga alt läbipugemist, „kartulite panekut“ ja pisut jooksu, et ka kapsad saaksid õigesse kohta liigutatud.

NOORED

JÄRVA NK

Matkamäng Võrumaa metsades 15. oktoobril said Võrumaal RMK Pähni looduskeskuse ümbruses kokku kodutütred, et osa võtta juba traditsiooniliseks muutunud nooremate kodutütarde vabariiklikust matkamängust.

Rada kulges mööda Pähni metsaõpperada. Rajal pidid tüdrukud lisaks tähelepanelikkusele ja teadmiste kogumisele püsihuvipunktidest täitma ka erinevaid ülesandeid: loomade, lindude, putukate ja taimede tundmine piltide järgi, vee mõõtmine, kompassiga ilmakaarte määramine, loomade tundmine naha või kolba järgi, loomade häälte ja jälgede tundmine, puude tundmine lehtede järgi, köierada, noolevise, loogikaülesanne, kukerpalliralli, krutskiga looduse-„Alias“.

Esimese koha saavutas Põlva ringkonna Orava rühma võistkond koosseisus Kairiin Koddala, Kertu Rätsepp, Annabel Abel ja Mirell Abel. Teise koha saavutas Võrumaa ja kolmanda Saaremaa ringkonna võistkond.

Noortejuhid külastasid Rootsi Kuningriiki 21.–23. oktoobrini käis igast Kodutütarde ringkonnast üks tublim rühmavanem ja samuti igast Noorte Kotkaste malevast üks silmapaistvaim rühmapealik õppereisil Rootsi Kuningriigis.

Reis algas ühise koolitusega, mille põhiteemaks oli motivatsioon ja selle hoidmine.

Koolitus sisaldas mitmeid arutelusid ja vestlusringe. Noortejuhtidega mõtles kaasa ja tegi kokkuvõtteid koolitaja Henrik Guthan, kes ühtlasi on aktiivne kaitseliitlane, noorkotkaste rühmapealik ja Noorte Kotkaste keskjuhatuse liige. Õppereisile valiti 32 juhti ligikaudu 450 noortejuhi hulgast. Sellest on kujunenud tublimate noortejuhtide igasügisene tunnustamisüritus.

8 | 2016

69

NOORED

Rootsi noori motiveeris meeskonnavaim ja oma rahva esindamine Valgamaa noorkotkastel ja kodutütardel on juba kolm aastat olnud võimalus täiendada oma teadmisi ja kogemusi Rootsis, kus nad õppisid hakkamasaamist talvistes tingimustes ning panid end proovile suusatamisoskuses ja rahvusvahelises meeskonnatöös.

Tekst: SIGRIT SÄINAS

70

8 | 2016

Selle aasta septembri lõpus tulid aga rootslased Eestisse, põhieesmärgiga osaleda võistlusmatkal „Kuperjanovlaste rada“. Metsniku õppeväljakult alguse saanud ning Tõlliste ja Hummuli valla metsades toimunud võistlusmatkal osalesid Rootsi lennuväe vabatahtlike organisatsiooni (Flygvapenfrivilliga Region Mitt ehk FVRM) noored kolme võistkonnaga – poiste, tüdrukute ja segavõistkond.

Rootsi noored jutustasid, kuidas Riiast Valka sõites ei saanud nad arugi, et oleks Rootsist lahkutud.

Metsad ja teed on samasugused, ainult räägitav keel on teine. Kodumaal käivad noored koolis, vabal ajal tegelevad organisatsioonis, puhkavad pikast koolipäevast või käivad tööl. Üldiselt läksid Rootsi noored rajale suure ootuse ja rõõmuga.

Põnevusega oodati, millega võistlus suudab üllatada. Noori motiveeris meeskonnavaim ja enda rahva esindamine.

Matkal tuli võistlejatel proovile panna oma teadmisi ja füüsilist vastupidavust umbes 30 kilomeetri pikkusel ja 24tunnisel rajal, mis oli täis kontrollpunkte, vastutegevust ja luureülesannet. Võistluse ühe peakorraldaja, Valgamaa maleva noorteinstruktori Jaanika Nikluse sõnul registreerus 26 võistkonda. „Vanemas astmes läks rajale 23 ning nooremas astmes kolm võistkonda. Kui suurematel tuli rajal olla kahel päeval, siis väiksemad tegid oma võistluse ühe päevaga ära ja said õhtul juba koju. Rootsi noortel läks esimese korra kohta hästi. Nemad saavutasid 12., 15. ja 16. koha.“ Rajale läinud noored olid suuremalt jaolt endaga rahul. Nad istusid oma võistkondadega maha ja arutasid koos oma tugevusi, nõrkusi ning mida tuleks parandada. Enim meeldisid neile meditsiinipunkt ja jõeületus. Võistlejad, kes pidid katkestama, olid natuke tujust ära, sest

tundsid, et ei suutnud anda endast parimat.

Clara Bergströmi sõnul oli võistlus üsna raske, kuid samas ka lõbus.

Hampus Pettersson ütles, et raskeim osa oli alguses, kui tuli hakata kaarti lugema. „Kui pimedaks läks, oli raske aru saada, kus oled,“ lisas Clara.

Vähesed Rootsi noored olid varem Eestis käinud ning siis enamasti Tallinnas. Kiideti Eesti metsa, loodust ja õhku ning meeldis ka Valga linna väiksus. „Metsataimed on samad, mis Rootsiski, kuid sood või märgala on Eestis rohkem,“ sõnas Clara Bergström. „Kuid metsad on Eestis väiksemad kui Rootsis,“ lisas Hampus Pettersson.

Finišisse jõudes olid kõigil emotsioonid laes ja sooviti järgmisel aastalgi tagasi tulla. Kiideti kohtunikke, kes olid toredad ja sõbralikud, eriti just noored kohtunikud. Seltskond ja meeskond meeldis väga, korraldus oli väga hea. „Kindlasti tulen võimaluse korral tagasi. Oli tore Eestis viibida ja sain hea võistluskogemuse,“ selgitas Clara Bergström.

Võistlusmatk „Kuperjanovlaste rada“ sai teoks juba 19. korda. Matka eesmärgiks on kontrollida võistkondade võimet täita neile antud ülesandeid, testida võistlejate füüsilist 8 | 2016

NOORED

2 X PAUL PODERAT

Seltskond ja meeskond meeldis väga, korraldus oli väga hea. „Kindlasti tulen võimaluse korral tagasi. Oli tore Eestis viibida ja sain hea võistluskogemuse,“ selgitas Clara Bergström.

71

3 X PAUL PODERAT

NOORED 72

vastupidavust ja põhioskusi ning pakkuda noortele iseseisvalt metsas orienteerumise kogemust.

Võistlusmatk on Valgamaa ja ka teiste malevate noorte seas hästi populaarne, igal aastal üritatakse välja mõelda midagi uut. „Sellel aastal tuli võistlejatel näiteks paadiga järvele sõuda ning päästa „uppuja“. Lisaks pidi iga võistkond rajale minnes tegema CD-plaadi ning seda kuni lõpuni kaasas kandma, sest seal oli luureülesande täpsem kirjeldus,“ lisas Jaanika Niklus.

Võistlusmatka üks algataja ja eestvedaja, maleva noorteinstruktor Kaimo Vahtra tõdes, et võistlusega võib rahule jääda. „Väga tore nädalavahetus oli. Rõõmustas, et lõpuks jõudsid võistlema ka meie Rootsi sõbrad. Oleme neid igal aastal kutsunud, nüüd lõpuks sai see teoks.“ Vahtra sõnul saadeti kutse ka Leedu kadetikooli noortele, kel aga kahjuks ei olnud võimalik seekord osaleda. „Loodetavasti tulevad nad ikkagi järgmisel aastal,“ oli Vahtra optimistlik. Mehe sõnul on tal hea meel, et võistlusmatk on olnud järjepidev ja lisaks oma maleva noortele leiavad siia tee ka teised.

Kaimo Vahtra, kellel ideedest kunagi puudust ei ole, lisas, et tagasiside võistlusele on olnud hea. „Siiani on kuulda olnud kiidusõnu, et tegemist oli kõigi aastate ühe pa8 | 2016

Võistlusmatk on Valgamaa ja ka teiste malevate noorte seas hästi populaarne, igal aastal üritatakse välja mõelda midagi uut.

rima võistlusega. Võistlussüsteemi ülesehitamisel tegi tänavu suurema töö ära maleva noorteorganisatsioonide järelkasv.“ „Võistlus oli üles ehitatud nagu arvutimäng. Punktid olid omavahel seotud. Kui võistkonnal näiteks kolme ülesande sooritamine ebaõnnestus, siis ei olnud ka luure-

Mehe kinnitusel on järelkasv olemas ning uusi ideid ja miks mitte ka muudatusi on järgmiste matkade korralduses kindlasti oodata.

Pikast ja väsitavast võistlusest väljus võitjana võistkond Murumunad. Teisele kohale tuli võistkond Lõpujooks ning kolmas oli võistkond Tibud. 23st rajale läinud vanema astme võistkonnast katkestas võistluse kaks võistkonda.

Võistluse korraldasid ja viisid läbi Noorte Kotkaste Valgamaa malev ja Kodutütarde Valgamaa ringkond koostöös Kaitseliidu Valgamaa maleva ja Naiskodukaitse Valga ringkonnaga.

NOORED

ülesannet võimalik sooritada. Nagu arvutimänguski, järgmisele tasandile jõudmiseks tuleb enne eelmine tasand ära lõpetada,“ lisas Vahtra.

Võistluse edasisest käekäigust rääkides on Kaimo Vahtra süda rahul. Mehe kinnitusel on järelkasv olemas ning uusi ideid ja miks mitte ka muudatusi on järgmiste matkade korralduses kindlasti oodata. „Just noored ise on huvitatud, et võistlus muutuks veelgi atraktiivsemaks.“ Vahtra mainis, et palju elevust tekitasid osalejates laserrelvade punkt ning reedeõhtune stardijärjekorra valimine. „Reede õhtul oli laskevõistlus, mille tulemuste põhjal selgunud pingerea alusel said võistkonnad endale ise stardijärjekorra valida. Kõige parema tulemuse teinud võistkond valis esimesena.“ „Esimest korda viisime võistlejad ka kaevikutesse ja punkri vallutamine laserrelvadega toimus samas kohas, kus 1944. aastal peeti reaalseid lahinguid Punaarmee ja Saksa vägede vahel,“ lausus Vahtra.

8 | 2016

73

Vastuoluline Hara sadam – ilus ja kõhe Vaikne lainete loksumine ja kohati lausa peegelsile veepind, milles laiutab üksik ja koletu tondiloss – see on Hara lahes väikse Hara saare lähedal asuv allveelaevasadam.

MILITAARTURISM

Tekst: VELLI EHASALU

74

8 | 2016

Justkui muust maailmast eraldatud. Karjub hääletult ajaloost, mis on suurem kui lagunev kompleks ise. Pikaldane meri ja ajahammas lõhuvad seda aeglaselt, aga kindlalt.

Küsin mõttes, kes on need inimesed, kes ronivad siia kõrgete talade otsa, et talletada oma grafitid kurikahtlase minevikuga baasi seintele ja lagede alla. Mis on selle mõte – tegevus või tulemus? On see vajadus ennast välja elada või soov ennast jäädvustada?

Betoonist platvormil kõndides hakkavad silma pimedad katmata augud. Alt vaatab vastu tume vesi,

järsud lained loksuvad häälekalt – hämaras ei riskiks siin ringi käia.

Kuigi kompleksile on võimalik saada maa pealt kuiva jalaga, tekitab aukude vaatamine kõhedust – kaldaäärsest asukohast hoolimata on siin vee sügavus 6 meetrit. Sadama vahetus läheduses juba 16–42 meetrit.

Vaatamata sellele, et kaile ei soovitata enam autoga sõita, jätkub mehepoegi, kes siin üksteise järel pargivad. Baasist on ära veetud kõik, mis äravedamist kannatab. Hoonete vahel seilab turismipaat koos pilte klõpsiva vanema generatsiooniga.

Kalamehed istuvad müüri serval,

MILITAARTURISM

2 X VELLI EHASALU

L I S A T E AV E  Praegu asub Hara sadam eramaal. Jalgsi on lubatud sinna liikuda.  1941. aasta augustis leidis Hara kandis, Juminda poolsaare põhjatipu lä-

histel aset merelahing, mida peetakse üheks ohvriterohkeimaks maailma ajaloos. Tallinnast Leningradi evakueeritud laevakaravan sattus sakslaste ja soomlaste poolt merre paigutatud miinitõketele. Katastroofis uppus 52 laeva ja hukkus erinevatel andmetel kuni 25 000 inimest.  Arvatakse, et Läänemeres on tänaseni kümneid tuhandeid magnetmiine.

8 | 2016

75

76

8 | 2016

MILITAARTURISM

3 X VELLI EHASALU

kilekotid õllega kaasas. Sadamale on antud uus võimalus – olla passiivne vaatamisväärsus.

Sadama loomine

MILITAARTURISM

Hara laht on väga sügav. See sobilik loodusolu andis idanaabrile pärast Teist maailmasõda tõuke muuta Hara väikesadam Nõukogude Liidu sõjalaevade uurimis- ja katsepolügooni sadamaks. Hara saar oli enne seda baltisakslaste seas populaarne suvituskoht; samuti elas seal mitu peret ja tegutses kalasuitsutustsehh.

Kuid naabrite vanad kombed lõid ka sel korral välja – saare püsiasustus likvideeriti ja oma kodunt aeti minema ka mandril Virve küla sadamapoolsetes taludes elanud inimesed.

Saar koos sadama, piirivalvekordoni ja sõjaväelinnakuga sai kinniseks tsooniks. Virve kaluritele loodi merele pääsuks ühine sadamakoht, kuigi selle kasutamiseks tuli kordonist luba küsida.

Allveelaevade demagnetiseerimiskeskus loodi 1956.–1957. aastal.

Vee alla ehitati pikad kaid, lahe põhja paigutati sadu meetreid kaableid ja muud tehnikat. Nende veealuste tehnorajatiste abil toimus demagnetiseerimine, millega muudeti nii laevade kui ka allveelaevade korpused magnetmiinidele tuvastamatuteks.

Lisaks tegutses sadamas Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI fi liaal Nõukogude merelaevastiku tarbeks. Keskuse töö on siiani üks suur saladus. Ehk tuleb kunagi kivi alt välja keegi, kes võtab vaevaks täpsemalt rääkida, mida ja kuidas Hara sadamas sel hämaral ajal ikkagi toimetati.

Läks, nagu kõige muuga 1991. aastal sai Nõukogude aeg läbi ja elu Hara baasis jäi seisma.

Nüüd on selle saatuseks olla ENSV sõjamälestis Eestis. Nii kompleksi maapealsed kui ka veealused rajatised on tänaseks rüüstatud. Kõik vähegi väärtuslik on ammu minema veetud. Hara külastajat tervitab vaikides ilus loodus ja liikumatu meri, mis järjepidevalt õõnestavad nukralt laostunud sadamat – seda kõhedat ja üksildast, erinevate aegade poolt puudutatud ja hukule jäetud monstrumit.

8 | 2016

77

Suurus ei loe, hind seevastu küll Nagu üleelamisinstruktorid Mehis Born ja Kristjan Prii mõned leheküljed tagasi kirjutasid, eksisteerib tänapäeval kümneid saagide ja saemasinate tüüpe, millest igaühel on täpsem otstarve.

Alljärgnevas testis paneme proovile ühe nende hulgast – voldiksae.

Tekst: KK!

78

8 | 2016

Tänu kompaktsusele ja kergusele on voldiksaagi ääretult mugav seljakotti või lihtsalt taskusse pista ja seetõttu on see ideaalne abimees igale kaitseliitlasele, kes tahab valmis olla igaks elujuhtumiks, kuid ei soovi endaga kaasa tarida ülemäära palju varustust. Tihtipeale pole viimane variant isegi võimalik.

Teatavasti võib voldiksaag olla nii iseseisev toode kui osa taskunoast.

Saelehti on eri pikkuses, kuid olemuselt jäävad nad kõik oksasaagideks, väga suurte puude kallale pole nendega mõtet minna.

Voldiksae peamiseks miinuseks võib lugeda tera karastatust, mis võtab kasutajalt ära nende teritamise võimaluse. Ka on murekohaks saelehe väändumine. Kui leht on kõverdunud, võib töövahendi kokkuvoltimine osutuda pea võimatuks ja siis muutub suhteliselt

3 X KARRI KAAS

TEST

Fiskarsi saag erines teistest eelkõige selle poolest, et tera läks käepidemesse otse, mitte küljelt

hädiseks ka sae sihtotstarbeline kasutamine.

Oma testis otsustasime katsetada voldiksaage, mis on enamikule inimestele kohalikust kaubandusvõrgust kõige kättesaadavamad.

Enamasti leiab neid suuremate ehituspoodide aiandusosakondadest nimetuse alt „oksasaag“. Tingimuseks oli, et saagide mõõtmed ja kaal jääksid enam-vähem samasse kategooriasse. Kõrvale jätsime saed, mis moodustavad osa mingist multitööriistast, sest sihtotstarbelisel kasutamisel on nende kasutegur on üsna väike.

Saed Lähtudes seatud parameetritest, jäi sõelale kolm saagi. Kindlasti pole need ainsad võimalikud variandid, kuid testimise ajal olid ainsad saadaolevad.

Kui mõõtmetelt olid kõik testitud saed enam-vähem ühesuurused, siis kaalult enam mitte

FXA

TEST

Suurbritannia tootja FXA tooted on tuntud selle poolest, et jäävad enamasti üsna odavasse hinnaklassi. See kehtib ka voldiksae kohta, mida ettevõte toodab Vietnamis ühe meilgi tegutseva ehituspoodide keti tarbeks. Vähemalt nii seisab pakendil.

Sae käepide on valmistatud plastikust ning suures osas kaetud kummitaolise materjaliga, mis peaks niisketes oludes haaret parandama.

Sae pikkus lahtisena on 40,5 cm ja kinnisena 22,5 cm. Tera pikkus on aga 18,5 cm. Saag kaalub ligikaudu 200 g.

Grouw Taani tööstuskaupade hulgimüüja HP Værktøj aiatööriistade brändi Grouw alt müüakse peamiselt hobirohenäppudele tarvilikke tooteid.

Loomulikult mitte just väga kallilt, kui lähtuda kaubamärgi tunnuslausest – õige toode õige hinnaga.

Sae käepide on valmistatud eranditult plastist. Haarde parandamiseks niisketes oludes on sellele osaliselt peale pressitud muster.

Lisaks on käepideme seljal sae mugavamaks kasutamiseks spetsiaalne pöidlatugi.

Tera on valmistatud Jaapani terasest märgistusega SK5. Internetiallikate põhjal on tegemist väga hea materjaliga just käsitööriistadele, seda tänu kulumiskindlusele. Saag tervikuna on aga toodetud Taiwanis.

Avatuna on saag 40 cm ja suletuna 26 cm pikk. Tera pikkus seevastu on ainult 17 cm. Kaalub natuke üle 200 g.

Kõige pikem tera ei taga alati kõige paremat tulemust, tõestas meie test

8 | 2016

79

4 X KARRI KAAS

TEST

Fiskars Xtract SW73 Põhjanaabrite Fiskars on testitud saagide tootjate hulgas ilmselt kõige tuntum nimi. Paraku on nime tuntusega üsna võrdelises seoses ka hind. Isegi kui saag ise on valmistatud Koreas.

Sae käepide on plastikust ja osaliselt kaetud kummiga. Fiskars ise kutsub seda kooslust SoftGrip. Sae pikkus lahtisena on 35,5 cm ja kinnisena 22,5 cm. Tera on aga 16 cm ning valmistatud kroomiga kaetud roostevabast terasest. Saag kaalub täpselt 116 g.

Lisaks on sae pakendil lühike, joonistega varustatud kasutus- ja hooldusjuhend ning tööriista vööle riputamise õpetus, tänu millele ei tohiks hätta jääda ka kõige algajam metsamees või hobiaednik, üleelajatest rääkimata.

Fiskarsi tootevalikus on loomulikult ka teisi voldiksaage, kuid need jätsime kõrvale, sest need ei olnud kas meile kättesaadavad või ei mahtunud testi parameetritesse.

Test Sae testimiseks on ainult üks hea meetod – saagimine. Proovisime saagide omadusi 3,5 cm läbimõõduga kuival puupulgal ning tulemused ei üllatanud.

Kõige rohkem aega (1 minut ja 5 sekundit) võttis saagimine FXA voldiksaega ning seda kahel põhjusel. Esiteks hakkas saag umbes poole peal puitu takerduma ning teiseks ei

Koostekvaliteedilt on Grouw üsna hea, välja arvatud haardekindlus niisketes tingimustes.

fi kseerinud käepide tera korralikult ära. Üldiselt võibki FXA toote kõige suuremaks puuduseks pidada nigelat koostekvaliteeti, mis jääb silma ka ilma tööriista proovimata.

Grouwi saag töötas iseenesest laitmatult, kui puidul oli juba soon sees. Soone sissesaagimine nõudis aga üksjagu pingutamist, mis sele-

Grouwi sae käepideme seljal olev pöidlatugi ei tee kasutamist just väga palju mugavamaks, eriti niisketes tingimustes

Tera fikseerimiseks on Fiskarsi sae külje peal spetsiaalne kruvi

80

8 | 2016

Tulemused Grouw

Fiskars Xtract SW73

Pikkus voldituna

3

2

3

Kaal

2

2

3

Koostekvaliteet ja kasutusmugavus

1

2

3

Saagimine

1

2

3

Hind Kokku

tab ka tööriista võrdlemisi keskpärast tulemust – 53 sekundit. Koostekvaliteedilt on Grouw üsna hea, välja arvatud haardekindlus niisketes tingimustes. Plastik lihtsalt pole nii hea kui kummi.

Kõige kiiremini, kõigest 15 sekundiga, saagis puupulga läbi Fiskarsi saag. Samuti väärib tunnustust tööriista kasutusmugavus ja kooste kvaliteet – kerge, kuid tugev, püsib hästi käes ning on ka kõige parema disainiga.

Proovisime ka saagide vastupidavust ning võib heal meelel täheldada, et ükski testitud tööriist käest, see tähendab umbes meetri kõrguselt, maha kukkudes katki ei läinud.

3

2

1

10

10

13

Kuna katse eesmärgiks ei olnud tööriistade lõhkumine, ei hakanud me nende vastupidavust ekstreemsemate vahenditega proovima.

Testitud saagide hulgast oli parim Fiskarsi toode. Teised kaks võib kohe heaga kõrvale jätta.

Tulemus Nimi küll maksab, kuid selle testi põhjal võib väita, et täiesti õigustatult. Testitud saagide hulgast oli parim Fiskarsi toode. Teised kaks võib kohe heaga kõrvale jätta Loomulikult võib vastu argumenteerida, et Fiskarsi saag on kõige lühem ja kergem, kuid voldiksaed ei olegi mõeldud metsa langetamiseks.

Pigem ikkagi okste ja väikeste puude mahavõtmiseks, millest enamat pole meile enamasti vajagi. See on ka põhjus, miks me sae üld- ja tera pikkust eraldi ei hinnanud. Küll aga läks arvesse sae suurus voldituna, sest sellest sõltub, kas keegi viitsib tööriista endaga kaasas kanda või mitte.

TEST

FXA

Ilmselt on enamik kuulnud rahvasuus levinud ütelust suuruse kohta. Tuleb tunnistada, et see peab paika ka saagide puhul

8 | 2016

81

MEHIS BORN major Major Borni üleelamisalased artiklid on tõid talle möödunud aastal Kaitse Kodu! lugejate lemmiku tiitli.

Lisaks kirjutamisele on ta huvitatud ka joonistamisest ja pildistamisest

AUTORID

AUTORID

SIGRIT SÄINAS vabatahtlik reporter Alati naerusuine ja teotahteline Kodutütarde Valgamaa ringkonnavanem Sigrit on püüdnud kõikidel Kaitseliidu Valgamaa maleva struktuuriüksuste üritustel fotoaparaadi ja kirjasule abiga edasi anda osalejate emotsioone GERTRUD VÄRAVAS vabatahtlik reporter Naiskodukaitses alates 2002. aastast. Praegu Tallinna ringkonna Sadama jaoskonna juhatuse liige

MARGE TASUR vabatahtlik reporter Jõgeva linnavalitsuses kommunikatsiooni eest vastutav Marge Tasur kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab lugusid maakonnalehte Vooremaa VELLI EHASALU vabatahtlik reporter Naiskodukaitse Tallinna ringkonda kuuluva Velli Ehasalu tehtud Kaitse Kodu! kaanepilt valiti Euroopa Militaarpressi Assotsiatsiooni poolt 2014. aasta parimaks militaarfotoks

82

8 | 2016

JANA OTS vabatahtlik reporter Psühhoterapeudina töötava Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaise Jana Otsa artikleid on lugejad korduvalt valitud Kaitse Kodu! parimateks MARTIN MÄGI vabatahtlik reporter Martin on Tallinna maleva Põhja kompanii laskur-sanitar ja Kaitse Kodu! vabatahtlik reporter, kes usub, et lugu tuleb kirjutada nii, nagu jutustaksid seda lõkke ääres oma võitluskaaslastele ANTS KALAM vabatahtlik teavituspealik Ants on Sakala maleva Karksi malevkonna vabatahtlik teavituspealik

KRISTJAN PRII Kaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

REIN SÄINAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

5DDPDW µ.LUMXWDPDWD OXJXµ RQ NDOOLOH LQLPHVHOH WlKWSlHYDNV YllULNDV NLQJLWXV

5DDPDW RQ W KMDGH OHKWHGHJD 6HOOH HHVPlUN RQ WXXD LQLPHVHG UDDPLGHVW YlOMD MD WHNLWDGD DXV VLVHPLQH GLDORRJ QLQJ DQGD Y}LPDOXV RPD OXJX NLUMD SDQQD

.LUMXWDGHV RPD ORR NLUMXWDG HQG DMDOXNNX 5DDPDWX µ.LUMXWDPDWD OXJXµ 5DDPDWX µ.LUMXWDPDWD OXJXµ OHLDG 5DKYD 5DDPDWX MD $SROOR UDDPDWXSRRGLGHVW OHLDG 5DKYDUDDPDWX MD $SROOR UDDPDWXSRRGLGHVW Ostes raamatu, toetad Indias vangistatud Eesti laevakaitsjaid!