GRÜNWALDI LAHINGU MUUSEUM - AJALOOLINE JA IDEOLOOGILINE LAHINGUVÄLI

GRÜNWALDI LAHINGU MUUSEUM - AJALOOLINE JA IDEOLOOGILINE LAHINGUVÄLI

Maailmas on palju sõjamuuseume, kuid omaette klassi moodustavad nende seas lahingupaikade muuseumid.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, militaarajaloohuviline

Lahingupaigas, kus on säilinud rajatisi, ei vaja külastaja suurt fantaasiat ega eelteadmisi, kuid künklikul väljal, kus 600 aasta eest toimus lahing, vajab ta mõlemat. Sestap, enne kui külastada Grünwaldi lahingu muuseumi, on mõttekas lugeda Nobeli preemia laureaadi Henryk Sienkiewiczi romaani „Ristirüütlid“, mis ei kirjelda mitte ainult lahingut, vaid ka ajaloolist situatsiooni. Seda küll poolakate vaatevinklist.

Sellest artiklist olen välja jätnud Grünwaldi lahingu üksikasjad, sest neid on kirjeldatud lugematuid kordi. Selle asemel keskendub artikkel sellele, mida pakub Grünwaldi lahinguväli koos muuseumiga tänapäeval ning kuidas kasutati lahingut kommunistlikus ideoloogias.

AJALOOLINE LAHINGUVÄLI

Poola sõjaajaloost ei ole lihtne leida olulisemat kuupäeva kui 15. juuli 1410. Sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Lahing toimus künklikul, ojadega eraldatud alal Grunwaldi (Grünfelde), Stębarki (Tannenberg) ja Łodwigówi (Ludwigsdorf) külade kolmnurgas. Grünwaldi lahing oli üks keskaja suuremaid lahinguid. Saksa ordu koosseisus koos liitlastega oli erinevate ajaloolaste arvamusel 11 000–27 000 meest ja Poola-Leedu väes koos vasallidega 16 000–39 000 meest. Lahing lõppes Poola-Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen.

Eestlastele koos venelaste, tšehhide, lätlaste, rumeenlaste, serblaste ja ungarlastega on see Grünwaldi lahing. Aga inglased, prantslased, itaallased, hispaanlased, portugallased, rootslased, taanlased, norrakad, soomlased, bulgaarlased ja horvaadid nimetavad seda Tannenbergi lahinguks. Väga raske on leida põhjendust, kuidas ja miks on selline erinev nimekasutus riigiti juurdunud. Sakslased nimetavad lahingut loomulikult Tannenbergi lahinguks, kuid sotsialismiajal prooviti Saksa Demokraatlikus Vabariigis ideoloogilistel põhjustel juurutada saksa keelde ka Grünwaldi lahingut. Vaid leedukad on kindlameelsed ja nimetavad seda Žalgirise lahinguks, ka nende tähtsama spordiklubi nimi on antud võiduka lahingu auks.

Muuseum asub Poolas, endise IdaPreisimaa Masuuria piirkonna aladel Stębarkis ning selle loomisega 1960. aastal tähistati 550 aasta möödumist Grünwaldi lahingust. Muuseumikompleks ise on suurejooneline, koosnedes nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialale on rajatud lahingu algseisu makett ning taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on kinniste puidust vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast ambuda, varjudes ise kaitsva seina taha.

Keskseks punktiks on monumentidega kaetud mägi, mis oli ka lahinguvälja keskpunkt. Mäe oluline element on 1960. aastal avatud skulptori Jerzy Bandura ja arhitekt Witold Cęckiewiczi graniidist raiutud kahe rüütli mälestusmärk ning 30 meetri kõrgused mastid kuninga Jagiełło ja suurvürst Witoldi vägede lippudega. Mälestusmärk kannab Grünwaldi vapikilpi kahe mõõgaga.

Grunwaldi mõõgad olid alandav „kingitus“ Saksa ordu suurmeistrilt Ulrich von Jungingenilt Poola kuningas Władysław II Jagiełłole ja Leedu suurvürst Vytautasele vahetult enne Grunwaldi lahingut vihjena, et vastane kardab lahingusse astuda. Kingitus – paar lihtsat paljast mõõka – oli sümboolne ja tollal tavapärane väljakutse lahinguks. Pärast PoolaLeedu võitu viis kuningas Władysław II mõlemad mõõgad sõjasaagina Poola tolleaegsesse pealinna Krakówisse ja need paigutati Waweli kuningalossi varakambrisse. Poola jagamise käigus XIX sajandil läksid need mõõgad kaduma. Ajalooliselt käsitleti neid kahte mõõka kui monarhi valitsemise kuninglikku sümbolit kahe riigi, Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi üle. Need mõõgad on läbi aegade olnud võidu ning Poola ja Leedu ühise mineviku sümboliks ja kahe rahva identiteedi oluliseks osaks.

1938. aastal lisati Poola postmargile Grünwaldi mõõgad koos ristirüütli kiivriga, heidetuna kuningas Jagiełło ja kuninganna Jadwiga jalutsisse. See meenutus Poola sõjalisest võidust Saksa ordu üle põhjustas natsionaalsotsialistliku Saksamaa ametliku diplomaatilise protesti. „Heanaaberlikkuse säilitamise“ huvides palus Poola välisministeerium Poola Postil mark käibelt kõrvaldada ning margi 1939. aasta versioonil asendati mõõgad heraldilise ornamendiga.

Mäele püstitati hiljem veel paar monumenti. Üheks neist on Poola rahvuslase, poliitiku ja helilooja Ignacy Jan Paderewski poolt 1910. aastal Krakówisse rajatud esimesest Grunwaldi monumendist järele jäänud vundamendikivid, mis säilisid pärast monumendi hävitamist sakslaste poolt 1939. aastal. Monumendi vundament teisaldati 1976. aastal Grünwaldi väljadele kommunistliku Poola valitsuse poliitilise otsusena ning sellele anti praegune modernne kuju 1983. aastal. Üsna hiljuti, 2010. aastal (lahingu 610. aastapäeva puhul) püstitati mäele monument lahingus osalenud Leedu rüütlite mälestuseks, et tasuda oma võlga leedukate ees. Mäe vaatamisväärsus on amfi teater, mille all asub muuseum.

Muuseumi territooriumil on 1411. aastal Saksa ordurüütlite langenud vendadele püstitatud lahingukabeli varemed, mis on ainuke käegakatsutav jälg kuulsast lahingust. Esimene kabel selles kohas püstitati vahetult pärast lahingu lõppu, et avaldada austust lahingus langenud rüütlitele, mõnede teadlaste oletuste kohaselt asub see suurmeister Ulrich von Jungingeni langemise kohas. Kuid ka teel muuseumist kabelini on kivi kirjaga „Suurmeistri ULRYKI v JUNGINENI surmakoht“. Seega on juba olemas kaks „kindlat“ langemise kohta, kuid me ei pruugi kunagi teada, kus suurmeister tegelikult hukkus. Hoone püsis oma algsel kujul kuni järgmise Poola-Saksa sõjani, mille käigus see maatasa tehti. 15. sajandil ehitati kabel uuesti üles. Uus hoone ehitati põllukivist, seda toetasid kaheksa tugiposti. Otse kabeli varemete kõrval on kuninglikuks ehk Jagiełło kiviks nimetatud tohutu rändrahn. 1901. aastal paigutasid Preisi võimud rahnu kabeli varemetesse ja muutsid selle suurmeistrile pühendatud monumendiks, millele raiutud saksakeelne tekst kuulutas kogu maailmale, et ordu suurmeister langes kangelaslikus võitluses Saksa ordu olemasolu ja seaduse eest. Varsti pärast II maailmasõja lõppu tekst loomulikult eemaldati. Rändrahn paigutati tagasi õigele kohale arheoloogiliste väljakaevamiste käigus 1980. aastal.

Lahinguväljaga on seotud ka Jagiełło küngas. Kuigi selle nimi viitab otseselt Poola kuninga Władysław Jagiełło juhtimispunktile, on see vaid tehismägi, mille 1959. aastal ehitasid Poola skautide rahvuskoosolekul osalejad. Siiski pole välistatud, et just samalt kohalt juhtis Poola kuningas lahingut. Väikeselt künkalt avaneb imeilus vaade ümbruskonnale, kuid see pole kindlasti sõjaajalooline vaatamisväärsus.

Muuseumi hooneosa ise ei ole suur, veidike üle veerand tuhande ruutmeetri, ja paikneb amfi teatri all. Praegu on käimas muuseumi laiendamine, mille tulemusena muuseumi pind kasvab peaaegu kümme korda, arendatakse multimeedia ja digivõimalusi. Muuseumi püsiekspositsiooni „Suur sõda Saksa orduga 1409–1411“ väljapaneku põhiosa moodustavad maakaardid, plaanid, joonised, fotod, suur hulk keskaegse sõjavarustuse ja relvade originaale ning ka koopiaid. Ekspositsiooni kuuluvad vastaspoolte raudrüüd annavad hea ülevaate sakslaste ja slaavlaste raudrüüde tegumoe erinevustest. Rüütel pidi olema tugev mees, sest kogu kaitsevarustus kaalus 30–50 kilogrammi ning ta pidi selles olles veel mõõka keerutama. Tänapäeva Eesti missioonisõdur saab hakkama 10–15kilose kaitsevarustusega. Vaadata saab ka Leedu suurvürsti vasallidena lahingus osalenud tatarlaste sõjavarustust.

Muuseumi arheoloogilises osas esitatakse Grünwaldi lahinguväljalt leitud esemeid, nagu kirved, nooleotsad, mõõgatükid, kannused ja soomustatud rüütlikinda killud, mis on Poola muuseumikogudes ainulaadsed. Tänase päevani liiguvad lahinguväljal metallidetektoritega hobiarheoloogid, lootuses leida midagi ainulaadset. Lisaks on vaadata väljapanek „Grünwald – 600 aastat hiilgust“, kus on koopiad dokumentidest, kaartidest ja plaanidest, mis käsitlevad Saksa ordu ja Poola kuningriigiga seotud olulisemaid sündmusi. Muuseumis on vaatamiseks ka ajalooliste allikate alusel rekonstrueeritud Poola, Leedu ja Saksa ordu lahingulippude koopiad.

Kinoruumis asub lahinguvälja kujutav, digieelsest ajastust pärinev muljetavaldav makett. Muuseumis näidatakse ka katkendit Aleksander Fordi maailmakuulsust kogunud fi lmist „Ristirüütlid“ („Krzyżacy“, Poola 1960). See on 23minutiline fi lmiklipp Grünwaldi lahingust. Film on vihastanud leedulasi, sest neid alavääristati selles ja kujutati metslastena, eriti lahingus. Teise huvitava fi lmina on vaatamiseks Poola rahvusliku ärkamisaja isamaalise kunstniku Jan Matejko maali „Lahing Grünwaldi all“ („Bitwa pod Grunwaldem“) – mille koopia on olemas ka muuseumis – ajalooliste tegelaste kohta antud selgitused.

Muuseum on paljude haridus- ja ajaloosündmuste paigaks, sealhulgas korraldatakse iga aasta juulis mitmepäevased „Grünwaldi päevad“ koos lahingu taaselustamisega ligikaudu 200 rüütli osalusel. Korraldatakse Grünwaldi Mõõgakõrgkooli rüütliturniire ning hobustelt vibulaskmise võistluse Euroopa karikaetappi.

Poola Rahvavabariigi 50 Rahvavabariigi 50 zlotti Grünwaldi ristiga

Andres Rekker

IDEOLOOGILINE LAHINGUVÄLI

Muuseumi loomisel oli tähtis komponent ideoloogiline võitlus ajaloolise vaenlase sakslasega (muidugi tuli neist eristada vennaliku Saksa Demokraatliku Vabariigi elanikke). Kommunistlik propaganda Poolas kasutas algusest peale „seost“ keskajal Grünwaldis toimunu ja II maailmasõja vahel. Põlvili surutud sõjakas germaanlane oli siin lüüa saanud igavene vaenlane. Kui kommunistlik süsteem pani põlvili Hitleri Saksamaa, sai see kujund uue poliitilise varjundi.

Kui XIX sajandi alguseks oli Grünwaldi lahing unustuse hõlma vajunud, siis poolakate rahvusliku eneseteadvuse tõusuga kerkis see uuesti esile. Tänu Sienkiewiczi populaarsele raamatule teadsid poolakad lahingut ning joonistus välja Saksa ordurüütli üldistatud kuju, üleolev sakslane. Grünwaldi sümboolika on olnud poolakaid liitev ja saksavastane.

Selle lõime võtsid pärast 1945. aastat rõõmsalt üle kommunistid, kes otsisid Poola Rahvavabariigile alusmüüti. Rahvavabariik ehitati igavese vaenlase Saksamaa varemetele, keda võideti liidus idanaabri Nõukogude Liidu ehk slaavi riigiga. See kujund müüs pärast II maailmasõda hästi.

Poola Rahvaarmee (Ludowe Wojsko Polskie) loomisel Nõukogude Liidu tagalas 15. juulil 1943. aastal valiti vande andmise kuupäevaks teadlikult Grünwaldi lahingu kuupäev. Kommunistliku režiimi ajal reklaamiti Grünwaldi lahingut kui „võitlust agressiooni vastu, võitlust olemasolu ja iseseisvuse eest, koha eest Euroopas, poolakate ja kõigi slaavlaste väärikuse eest, nende austamise eest“. II maailmasõja ajal asutati isegi Grünwaldi Risti teenetemärk kangelaslikkuse eest lahinguväljal võitluses Hitleri Saksamaaga. Grünwaldi Rist (poola keeles Order Krzyża Grunwaldu) oli kolmeklassiline sõjaline teenetemärk, mis asutati 1943. aasta novembris Poola Töölispartei juhitud II maailmasõja aegse Poola vastupanuliikumise Gwardia Ludowa kõrgema väejuhatuse poolt. Esimesed teenetemärgid toodeti Nõukogude Liidu rahapajas. Teenetemärk leidis tee ka Poola Rahvavabariigi 50zlotisele rahatähele. Teenetemärgi väljaandmine lõpetati 1992. aastal põhjendusega, et see ei sobitunud Poola riiklike teenetemärkide süsteemi.

Grünwaldi lahing oli suurepärane võimalus rõhutada mitte ainult Poola õigust neile Ida-Preisimaa maadele, vaid ka relvastatud slaavi vennaskonda. Esimene pidu Grünwaldi väljadel toimus juba 1945. aastal. Seda juhtis Poola Rahvavabariiki valitsenud kommunist Bolesław Bierut, samuti olid kohale kutsutud Poola ja Nõukogude armee esindajad. Loosungiks oli: „Pidage meeles oma kohustusi, sest te olete naasnud oma esiisade verega kastetud maale.“

Veel suuremad pidustused korraldati 1960. aastal Grünwaldi lahingu võidu 550. aastapäeva tähistamiseks. Poola kommunistlikud võimud ühendasid nende käigus erinevaid sündmusi. Pidustused olid osa Poola riigi 1000. aastapäeva tähistamisest. Just sel perioodil esilinastus Aleksander Fordi lavastatud rahvuslikku eneseteadvust tõstev ja Saksa ordurüütlite vastane samanimeline fi lm Sienkiewiczi romaani „Ristirüütlid“ ainetel. Grünwaldi lahinguväljast ja selle ümbrusest sai suurürituse toimumise koht. Kohale oli tulnud Poola kommunistlik eliit, nende noorteorganisatsioonide esindajad, samuti Poola Skautide Liidu aktivistid. Samaaegselt avati monument, mis oli pühendatud keskaegsetele kangelastele, kes võitlesid Saksa ordurüütlitega. „Saksa imperialismi hundi olemus pole muutunud Ulrich von Jungingeni aegadest Konrad Adenauerini,“ rõhutas oma kõnes Poola Ühendatud Töölispartei keskkomitee esimene sekretär Wiesław Gomułka, märkides, et tee Saksa imperialismile itta on lõplikult suletud. See andis selge signaali, kes on vaenlane, ja et igivana saksa-slaavi konfl ikt jätkub. Kuni Poola Rahvavabariigi kokkuvarisemiseni sai Grünwaldi lahingust trummipõristamise saatel vastasseisu sümbol, mis kulmineerus sõjalise hunta võimuletulekuga Poolas kaheksakümnendatel.

Poola Rahvavabariiki valitsenud Grünwaldi lahingu temaatikat on kasutatud ka karikatuurides, vastandades NATOt Varssavi paktile ning kujutades saksa-slaavi vastasseisu. Vanim neist pilapiltidest on Tadeusz Trepkowski looming. See ilmus 1945. aastal ja kujutab lahinguvälja, millel vedelevad kõrvuti katkine haakristiga II maailmasõja kiiver ning musta ristiga roostes keskaegne kiiver, mille ümber jalutavad rongad, ja aastaarvud 1410 Grünwald ja 1945 Berliin.

Saksa-Poola vastasseis oli väga atraktiivne valem ja mugav teema kommunistlikele poliitikutele. Rüütlitele omistatud natsism või imperialism oli tegelikult mugandus Poola rahvusliku eneseteadvuse tõusuga XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses tekkinud saksavaenulikkusest. Siis oli Grünwaldi lahing seotud vastuseisuga saksastamisele ja sellest sai poolakatele vastupanu sümbol. Tuleb tunnistada, et propagandistid tajusid neid meeleolusid, sest pärast II maailmasõda oli Saksa-vastane meeleolu väga selge ja Saksa rüütel oli suur vaenlane.

Tänaseks päevaks on poliitiline olukord muutunud, kuid ideoloogiline lahinguväli on säilinud. Saksa ordurüütel ei ole enam peamine vaenlane, propagandavõitlus aga jätkub. Poolakatele teeb muret, et leedukad tahavad võitu omastada poolakate juhtivat rolli eirates, ning et venelaste silmis on leedukate vasalli Smolenski vürsti rügemendid kasvanud lahingu peajõuks. Kisub vist taas ajaloo ümberkirjutamiseks, mistõttu Grünwaldi lahingu muuseum vajab laiendust – et kaitsta poolakate ajaloolist seisukohta.

Andres Rekker