6 minute read

Metsavennad ja Valgamaa

Metsavennad ja Valgamaa

Seekordne artikkel sarjast „Metsavendade jälgedes“ viib lugejad Valgamaale, kust on pärit ilmselt kõige tuntum metsavend, Eesti metsavendluse Grand Old Man, kui kasutada ingliskeelset terminit, Alfred Käärmann.

Tekst: MARTIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

Kuigi Käärmann ei organiseerinud vastupanuvõrgustikku ega pühendanud Nõukogude võim talle pikki kirjatöid, nagu juhtus näiteks Hirmus-Antsuga (Ants Kaljurand), on tema olulisus ja panus Eesti metsavendluse ajaloos vaata et hindamatu.

Legendaarne metsavend

Legendaarne metsavend Alfred Käärmann (14.02.1922–04.02.2010) kuulus Kaitseliitu ja Omakaitsesse. Ta sõdis 1944. aastal Narva all pealetungiva Punaarmee vastu. 1945. aasta 18. oktoobril sai ta haarangul nii raskelt haavata, et käsi tuli amputeerida. Siiski pidas Käärmann ühe käega vastu ja suutis koos abilistega ehitada endale varjamiseks punkreidki.

1952. aasta novembris Käärmann arreteeriti ja mõisteti hiljem 25 aastaks paranduslike tööde laagrisse. Ta vabanes 15 aastat hiljem. Loa Eestis elamiseks sai ta aga alles 17. augustil 1981. Alfred Käärmann kirjutas oma kogemustest mitmeid raamatuid ja tutvustas seega metsavendlust hulgale inimestele. Kõige tuntumad ja paremad kirjeldused metsavenna elu kohta leiab huviline tema teostest „Surmavaenlase vastu“ ja „Metsavenna käsiraamat“. Viimasest on välja antud kordusAlfred Käärmann kirjutas oma kogemustest trükke. Käesoleva artikli mitmeid raamatuid kirjutamiselgi on kasuta- ja tutvustas seega tud tsitaate Alfred Käär- metsavendlust manni tähelepanekutest metsavendluse ja metsa- hulgale inimestele. elu kohta, mille inimesed valisid, et olla ise oma saatuse peremehed. Isegi kui see saatus oli kõike muud kui roosiline.

Käärmanni hinnati tema panuse eest vastupanutegevuses mitmete autasudega: kaitseministeeriumi III klassi teeneterist eriliste teenete eest võitluses Eesti omariikluse taastamise eest, Kotkaristi IV klass jne.

Ellujäämise õpetus

Teise maailmasõja järgne metsavendlus Valgamaal tähendas lõpuks 41 langenut, viimane neist hukkus 15. novembril 1954. Kuidagi ei saa öelda, et vastupanu võõrale võimule oleks Valgamaast kaarega mööda läinud. Pigem vastupidi.

Punkri ümbruses ei tohi miski reeta inimasupaiga olemasolu. Ei radasid, jälgi, lõhna ega suitsu, ei langetatud ega vigastatud puid ja põõsaid, kuivavat pesu! Kõik peab näima puutumatuna, siis on ka teil lootust jääda puutumata kuni…

Metsavendluse algus oli igal pool enam-vähem ühesugune ja ka nende igapäevane tegevus oli suuresti sarnane. Salgad ehitasid endale varjumiseks punkreid ja pidasid kontakti toetajatega. Tulevaseks võitluseks aga oli loomulikult vaja koguda luureandmeid ka vaenlase kohta.

Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Kes on Surmavaenlase käsilased, kus nad elavad, millega tegelevad? Kus asuvad vaenlase väeosad, nende arvuline suurus, relvastus, side- ja liiklusvahendid?

Siiski oli Valgamaa ja teiste piiriäärsete maakondade metsavendlusel üks erisus ülejäänud Eestist. See oli võimalus minna teisele poole kaardile märgitud joont, mis pidurdas mõnevõrra võimuesindajaid ja aitas jälgi segada. Metsavendi see kuigivõrd ei piiranud. See võimaldas nii ohu korral peavarju leida kui ka operatsioone läbi viia. Piiriülese koostöö tulemusena oli võimalik nii kommunistide käsilasi karistada ja ähvardada kui ka varustuse rekvireerimise operatsioone läbi viia. Võõraid, pealegi teispoolt piiri pärit mehi ei tundnud ilmselt keegi. Seega ei olnud võimalik andmeid ülekuulamisel isegi välja peksta. Mida ei teatud, seda polnud võimalik ka paljastada.

Punkrit teavad ja ehitavad ainult need, kes seal elada tahavad. Ei mingit teavet ega vihjet mitte kellelegi, kui tahate ellu jääda! Ühe-kahe mehe suvine elukoht võib olla isegi kuskil tiheda võsaga soos vee peal, muistse vaiküla kombel. Kuid õhust nähtamatu ja teerajad hästi varjatud. Punkrimaterjaliks mahasaetud puude kännud kaetakse samblaga kinni, tekkinud oksad ja ladvaotsad tuleb koondada ja peita põõsastesse. Materjali toomisel kaugelt ei tohi jääda jälgi teele ega teelt võssa kandmisel. Ehitusel ei kolgita ega taota naelu, vajalikud sidemed tehakse pehme 2–3 mm jämeduse raudtraadiga. Mootorsaagi ei tohi kasutada. Punkri suurus oleneb tema elanike arvust, kõige sobivam arv talvel on kolm meest.

Ühisoperatsioonid lätlastega

1945. aasta 6. oktoobri pärastlõunal sai teoks esimene Eesti-Läti metsavendade ühisoperatsioon. Viisteist lätlast ja kolm eestlasest metsavenda võtsid Hargla alevi oma kontrolli alla. Kauplusest viidi minema toiduaineid, apteegist ravimeid, hobulaenutuspunktist võeti kaasa hobused ja vankrid. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei (EK(b)P) Valgamaa komitee kandis kõrgemale ette, et „kisti maha riigijuhtide pildid ja plakatid ja rebiti puruks“. Lisaks sellele lasti maha kaks hävituspataljoni võitlejat.

Metsavennad lahkusid Lätti ja mõned päevad hiljem – 11. oktoobril – korraldati juba uus ühisoperatsioon. Neli Eesti metsavenda koos 45 Läti omaga ründasid Zvārtava vallamaja, kus hävitati täitevkomitee ja lasti maha üks kollaborant. Viis hävituspataljoni liiget peeti kinni ja neile anti ihunuhtlust. 15. oktoobril tegutseti uuesti Eestis Taheva vallas, operatsioonil osales 18 lätlast ja selle käigus lasti maha üks ja karistati ihunuhtlusega kuut hävituspataljoni liiget.

Ründeobjektid määrab ära vajadus ja võimalus, see on, millest jõud üle käib. Vaenlase kohta peab teada olema: asukoht, isikuline koosseis (arv), valve, side ja transport. Eelluuret peab teostama mitmelt poolt ja nii, et keegi ei taipaks, milleks seda tehakse. Rünnakuobjektiks on julmusega silmapaistnud vaenlase käsilased, vaenlase väiksed väeosad, üksikud autod „kõrgete“ tegelastega ja vaenlase „operatiivgrupid“, millest jõud üle käib.

Selline jõudude vahetamine lätlasega jätkus regulaarselt. Kohalikud metsavennad kogusid luureandmed, kuid tegevuse viisid läbi, nagu öeldud, võõrad. Nii ei olnud karta metsavendade perede represseerimist vaenlase poolt. Seoses vastase tegevusega ja metsavendade salkade nõrgestamise või hävitamisega hääbus selline koostöö pikapeale. Alles jäid vaid kontaktid üksikute metsavendade või gruppide vahel ja sedagi peamiselt juhuslikult, mitte organiseeritult.

Lembit Oja hukkumine

Nagu artikli alguses öeldud, hukkus viimane metsavend Valgamaal 15. novembril 1954. See oli Lembit Oja, sündinud 1927. aastal, kuid ülejäänud isikuloolistes andmetes oleks lugejate abi vaja, et neid täpsustada ja osaliselt üldse saada.

Tema hukkumisest saab kirjutada arhiiviallikate põhjal. Lembit Oja oli pärit Karksi vallast. Ta oli Eduard Kase salga sidemees kuni 1950. aastani. Sügisel 1950 läks ta ka ise metsavennaks ja liitus juba tuttava salgaga. Pärast Kase jt langemist 1952. aasta suvel tegutses üksi. Sattus 1954. aasta 19. oktoobril Tündre järve lähistel kokku kahe Läti KGB mõrvaragendiga, kes avasid automaadist tule. Ojal õnnestus kergelt haavatuna pääseda. Tõrva, Abja ja Rūjiena (Ruhja) KGB Kohalikud metsavennad kogusid osakonnad alustasid seejärel ühisoperatsiooni Oja tabamiseks, lisaks neile osales sellel üle 40 Tartu ja Riia MVD sõduri. luureandmed, kuid tegevuse viisid läbi, nagu öeldud,

23. oktoobri hommikul leidis operatiivgrupp Oja punkri Järve metsa 145. kvartalis. Punker oli võõrad. tühi, ent mineeritud ja miin tappis vähemalt ühe venelase. Oja otsis öömaja KGB agendi Koidiku venna juurest. Agent Koidik ja tema vend, KGB usaldusisik S tapsid metsavend Oja 15. novembril 1954.

Metsavendluse hääbumisest

Oma osa metsavendluse hääbumisel oli küüditamisel, arreteerimistel-haarangutel ja aastatel, mis olid teinud meeste tervisega oma töö. Ei olnud alati valveposti väljas või kaotati muud moodi valvsus ja konspiratsioon. Rasketes tingimustes ei olnud lihtne ehitada uusi punkreid ega võimalik neid korralikult kütta, nii tegid niiskus ja külm oma töö.

Valvur postil on ise varjatud ega liigu, vaid seisab või istub oma laskepesas, ei suitseta, ei loe ega tee mingit häält, ei tegele millegi muuga peale vaatluse ja kuulamise.

1950ndate alguses toimusid veel suuremad kokkupõrked, kuid üleüldiselt jäid punkrid tühjaks ning nendes polnud enam elanikke, kes oleksid õhtuhämaruse saabudes peente pilbastega tule ahju teinud, et väsinud kehale soojaga leevendust pakkuda.

Tuld tuleb alustada pliidi all ainult mõne peene ja hästi kuiva pilpaga, neid vähehaaval juurde pannes ja jälgides, et tuli põleks heleda leegiga ja korsten hakkaks „hubisema“ nagu priimus. Kui söed juba all, ei tohi korraga palju puid lisada, vaid ühekaupa ja pidevalt väikese vahega. Niipea kui „hubin“ vaikib, kerkib suits. Kui küttepuud on õigesti valitud ja kuivad ning pliit „hubiseb“, on kütja vilunud ja korstna otsa juures on märgata päise päeva ajal ainult õhuvirvendust, ei mingit suitsu.

Punkri- ja muud kohad Valgamaal

Pallo talu lähedal olev punker 

Pallo talu Liivamäe popsikoht (0,5 ha maad), mis 1936. aastal vormistati ametlikult kinnistuks, on punkrist umbes 150 m kagus. Lähedal asuva talu karjapoisina nägi A. Kirsipuu 1948. aastal ühel suvehommikul umbes kella 10 paiku punkri ees valves olevat metsavenda ja ehmatas sellest.

Koordinaadid: 57°56’43,86” ja 25°56’0,35” 

Punkrikoht 

1958. või 1959. aasta suvel vahetasid Tõrva sidemehed hobuvankriga punkri lähedal liiniposte. Liinitööline H. Tootmaa läinud metsa asjale ja näinud ülesaetud kännu taga valves metsavenda, kaeviktunnelit ja punkrit. „Na olessiva mu peaaigu maha lasknu,“ on Tootmaa meenutanud. Punker on üsna maatasa tehtud, vaid lai üksik auk keset lagedat ja tasast metsa. Kohalike inimeste mälestuste kohaselt olla metsavennad ja NKVD seal 1959/60. aastal suure lahingu pidanud, kuid arhiiviandmeid selle kohta kuigi palju pole. Kas keegi mäletab veel midagi sellest?

Koordinaadid: 58°0’38,48” ja 25°39’16,81” 

Mälestuskivi Valga Jaani kirikus (Kesk tänav 1)

Igavene mälestus Valgamaa langenud metsavendadele. Teie enesevarjamine oli võitlus Eesti iseseisvuse eest ja võitlus eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu Nõukogude okupatsiooni aastail 1941 ja 1944–1978. 

Alfred Käärmanni mälestuskivi Harglas

Legendaarse Eesti metsavenna, veendumustega kaitseliitlase ja isamaalise kirjamehe Alfred Käärmanni (14.09.1922 – 04.02.2010) sünnikoht.   

Koordinaadid: 57°36’53,14” ja 26°24’13,34”