28. märtsil kell 16 tunnustas Eesti Tekstiilikunstnike Liit Türi Kultuurikeskuses liidu kevadnäituse “KES AIAS” avamisel tänavusi aastapreemiate laureaate.
Aasta tekstiilikunstnik 2025 on Ingrid Helena Pajo, Aasta noor tekstiilikunstnik 2025 on Kassandra Laur ning Aasta tekstiilitegu 2025 tunnustuse pälvis Eesti Raamatu Aasta piltvaip. Pikaajalise loometöö eest pälvis elutööpreemia Ehalill Halliste. Kõiki nominente tutvustav väljapanek on leitav ka liidu veebilehel https://tekstiilikunst.ee/tekstiilipreemiad
Aasta tekstiilikunstnik 2025 on Ingrid Helena Pajo (1996), keda tunnustati viljaka loomeaasta eest. Žürii tõstis esile traditsiooniliste tehnikate kaasaegset ja veenvat käsitlust ning oli võlutud asjaolust, et Ingrid Helena Pajo teostes on rõhk protsessil ja katsetamisel. Tema 2025. aasta looming keskendus looduslikele ja leidmaterjalidele ning taimsetele pigmentidele. Pajo uuris oma töödes materjali ajalisust, muutumist ja seotust koha, mälu ning inimese kogemusega. 2025. aastal paistis Ingrid Helena Pajo silma aktiivse näitusetegevusega Eestis ja rahvusvaheliselt. Isikunäitus “Liblika lend on meander” (Keskpuur) tõlgendas liblikate vormi ja õrnust, olles ühtlasi ka autori katse leppida kaduvusega. Duonäituse “Päev, mil joon paindus spiraaliks” (EKA Galerii, koostöös Eugenio Mariniga) raames uuris kunstnik algupäraseid tekstiilitehnoloogiaid kogumise ja kudumise kaudu ning püüdis mõtestada inimelu kogemust. Autor osales ka kuuel grupinäitusel: “Soolaveest läbi hingates” Nachtsicht festivalil (Stuttgart, Saksamaa); “Piirideta aineväljadel” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis; “Cocoon” Eesti Meremuuseumis; “Ruderal
Ingrid Helena Pajo
1” Forest Hillis (London, Suurbritannia) “Encrypt” SODAS 2123 projektiruumis (Vilnius, Leedu) ning samuti VAAL Galerii Kevadoksjonil.
Preemia Aasta tekstiilikunstnik 2025 nominentideks esitati Zane Shumeiko, Eve Selisaar, Kirill Safonov, Ingrid Helena Pajo, Maasike Maasik ja Sigrid Huik.
Aasta noor tekstiilikunstnik 2025 on Kassandra Laur (2001). 2025. aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud noor kunstnik pälvis samal aastal ka Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilitudengi stipendiumi. Žürii hinnangul on tegemist isikupärase ja julge autoriga, kelle 2025. aasta looming on esitatud tervikliku ja professionaalse portfooliona. Preemia Aasta noor tekstiilikunstnik nominentideks esitati Sofia Lanman ja Kassandra Laur.
Aasta tekstiilitegu 2025 tunnustuse pälvis Eesti Raamatu Aasta piltvaip. Idee autor on Mart Jagomägi, Krista Aru eestvõttel kaasati projekti Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakond. Piltvaiba kujunduse autorid on Sofia Lanman, Inger Tammela, Brigitte Mihkelson, Kristiin Kuuslap ja Marite Rikkas (juhendajad Marju Roos, Aet Ollisaar). Tikkimist korraldati koostöös Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liiduga (Liina VeskimägiIliste, Lembe Maria Sihvre), oma panuse andsid tuhanded inimesed üle Eesti. Žürii hinnangul kujunes Eesti Raamatuaasta vaiba idee erakordselt õnnestunuks, suurimaks tugevuseks on selle ulatuslik mõju ning paljude inimeste, sealhulgas väliseestlaste kaasamine kogu 2025. aasta vältel. Tegemist on ühe Eesti Raamatu aasta silmapaistvaima sündmusega, mis sidus kogukonda, populariseeris tekstiilikunsti ning on ühtlasi museaalse väärtusega ja edaspidi eksponeeritav teos.
Auhinnale Aasta tekstiilitegu 2025 olid nomineeritud ka Kõrgema Kunstikooli Pallas väljaandena ilmunud raamat „Muutujad. Lõime- ja koemanipulatsioonid käsikangastelgedel“ (autor Kadi Pajupuu), Eesti tekstiilikunstnike näituste korraldamine Lätis (Kaire Tali), Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näituste kujundamine (Madis Liplap) ning Marju Raabe artiklikogumiku väljaandmine.
Žürii otsusega anti välja elutööpreemia, mille pälvis Ehalill Halliste, kes on tunnustatud ja kõrgelt hinnatud vaibakunstnik ning on järjepidevalt panustanud selle suuna arendamisse ja elujõulisena hoidmisse. Rohkem kui viie aastakümne jooksul on Ehalill Halliste rikastanud Eesti tekstiilikunsti oma isikupärase, tundliku ja lüürilise käekirjaga, luues gobelääne ja põimevaipu ning kujundades kirikutekstiile. Ehalill Halliste loomingut iseloomustab siiras, kujundi- ja detailirohkus ning teostuslik meisterlikkus.
ETeKL 2025. aasta aastapreemiate žüriisse kuulusid: Joanna Hoffmann (kunstiteadlane, žürii esinaine), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Tüüne-Kristin Vaikla (Eesti Kunstnike Liit), Tõnis Vellama (Eesti Disainerite Liit), Kaspar Viilup (ajakirjanik, ERR), Aune Taamal (Aasta tekstiilikunstnik 2024) ja Kristina Oja (Aasta noor tekstiilikunstnik 2024). Žürii tegevust korraldas Heleri Alexandra Sits-Tamme (ETeKL juhatuse liige).
Eesti Raamatu Aasta piltvaip. Aet Ollisaar, Marju Roos, Mart Jagomägi
Kassandra Laur
Ehalill Halliste
25. mail 2026 valis ETeKLi üldkoosolek Eesti Tekstiilikunstnike Liidu uute juhatuse: Marin Nooni (juhataja); Aet Ollisaar, Zane Shumeiko, Caroliina Ladva, Liis Pihlik
Uue juhatuse tervitus
Tekstiilikunstnike Liit on nagu meie ühine vaip, mida me kõik koos koome. Vaiba tugevus ja kirevus sõltub igast väiksemastki lõngajupist. Lõngad on kõik väga eriilmelised nii materjalilt kui omadustelt. Nad ei konkureeri üksteisega, vaid täiendavad teineteist. Kui mõnest kohast on vaip peenema ja õrnema lõngaga kootud, siis sinna võib aja jooksul tekkida auk. Aga auk ei saa kunagi liiga suureks käriseda, kui selle kõrval on tugevamad lõngad, mis toetavad ka nõrka kohta. Võibolla on see ka läbi liidu ajaloo üks rohelisemaid vaipu selle mitmetähenduslikkuses, kuid loodame, et rohelus on siin värskendav ja viib edasi, mitte ei ole liiga toores. Vaipa saab kududa üksi ja see on hindamatult mõnus aeg. Aga vaipa saab kududa ka koostöös – üks toetab nõuga, teine jõuga, kolmas hoopis omamoodi. Koostöö annab meile tugevuse ja rikastab igakülgselt. Ka liidu tegevus on meie ühine pingutus ja selle käekäik oleneb meist kõigist. Loodame siis, et see tulevikus kooskootud vaibajupike saab olema üks kaunis ja rõõmurohke laiguke selles pikas värvikirevas tekstiilivaibas, mida juba aastaid siinmail kootud.
Loomingulist ja koostöörohket edasiminekut meile kõigile!
Marin Nooni
Olen vabakutseline tekstiilikunstnik. Õppisin käsitöö- ja kunstiõpetajaks Tallinna Ülikoolis (2002-2009) ja tekstiilidisaini erialal Eesti Kunstiakadeemias (2019-2023). Lõpetades sain Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilitudengi stipendiumi. Täiendasin end 2024. aastal Portugalis. Alates 2024. aastast kuulun Eesti Tekstiilikunstnike Liitu. Praegu tegelen põhiliselt omaloominguga, osalen näitustel ja korraldan töötube Eklektik Stuudios. Mind käivitavad loominguliselt igapäeva olukorrad ja koostöö loodusega. Jagan oma loomingut kodulehel www. marinnooni.com ja Instagramis @marinnooni
Zane Shumeiko
Olen Läti tekstiilikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas alates 2014. aastast. Juhin Zane Shumeiko Art kunstistuudiot ning töötan külalislektorina Eesti Kunstiakadeemias. Lõpetasin 2005. aastal Läti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti eriala ning omandasin 2022. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias. Alates 2005. aastast olen osalenud kunstinäitustel rahvusvaheliselt üle Euroopa ja Austraalias. Minu looming ühendab tekstiilikunsti ja eksperimentaalset segatehnikat, keskendudes eelkõige tikandile. Minu kunst ja õpetamistöö põhinevad loovusel, eneseväljendusel ning heaolul, mis sünnib loomise protsessis.
Olen Eesti tekstiilikunstnik. 2008. aastal lõpetasin Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiilikunsti eriala. Järgnesid tööd kultuurivallas ja koolides kunsti-käsitöö õpetajana. Tekstiilikunstis on minu põhiliseks meediumiks kujunenud viltimine ja villaste tekstiilide taaskasutus. Inspiratsiooniks kokkupuuted looduse, argipäeva sündmuste-tundmuste ja iseenda sisemaailmaga.
2023. aastast olen Soome viltimisühingu Filtti liige ja 2024. aastast Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige. Osalenud näitustel Eestis, Soomes ja Saksamaal. https://www.instagram.com/liispihlik
Aet Ollisaar
Olen tekstiilikunstnik, kes elab ja töötab Tartus. Olen lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (siis Tallinna Kunstiülikool) 1991. aastal ning olen töötanud Rahvakunstimeistrite Koondises UKU (telgedel kuduja ja kunstnikuna), Tartu Kunstikoolis (õpetaja ja tekstiiliosakonna juhatajana) ning alates 2000. aastast Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (professor, tekstiiliosakonna juhataja). Alates 2019. aastast olen tegutsenud Tartus Aparaaditehases asuvas stuudios Stuudio 100. Minu esmane väljendusvahend on värv, saan inspiratsiooni kohtumistest erinevate inimeste, paikade ja ajalooga esemetega ning innustun erinevate materjalide omadustest ja kontrastidest. Keskendun kudumistehnikate erinevatele võimalustele ja suureformaadilistele piltvaipadele, kuid loon ka improvisatsioonilisi etüüde, kasutades tekstiili ja mulle tähenduslikke leidobjekte. Olen pälvinud mitmeid olulisi tunnustusi (Kristjan Raua Preemia, Aasta Tekstiilikunstnik), osalenud arvukatel näitustel alates 1991. aastast ning korraldanud isikunäitusi Eestis ja välismaal, minu töid võib leida nii muuseumide kogudest kui erakogudest. www.aetollisaar.com, @aetollisaar
Olen tekstiilikunstnik, kes töötab peamiselt gobelääniga. Minu loomingut inspireerivad peamiselt inimese sisemaailm, emotsioonid ja mälestused. Oma töödes eksperimenteerin, kuidas tekstiili kaudu edasi anda pildi tunnetusliku ja emotsionaalset mõju, luues seoseid isiklike kogemuste ning ümbritseva keskkonna vahel. Aastal 2024 lõpetasin Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiili eriala. https://caroliinaladva.com/ https://www.instagram.com/caroliinaladva/
Caroliina Ladva
Aet Ollisaar
Liis Pihlik
Caroliina Ladva
Teatepulk on üle antud!
Eesti Tekstiilikunstnike Liit valis tänavu uue juhatuse, mille neli liiget on üsna värskelt liitu astunud. Et pean oluliseks järjepidevat arengut, siis otsustasin pärast kõhklusi ikkagi ka ise uude juhatusse kandideerida, kuid mitte juhatajaks. Miks nii? Sest vajan aega oma lähedaste jaoks ja võimalust olla vahepeal ka tagapingil, kui see peaks vajalik olema.
Liidu tegemisi korraldab viieliikmeline meeskond ning lisaks kõigile ühistegevustele kujunes eelmises juhatuses igal liikmel ka oma peamine roll: väsimatu ja täpne majandus- ja digiminister Heleri, sündmuste korraldamisel asendamatult praktiline Ene, näituseartiklite kirjutaja Reet ja tegus Sigrid. Minu lemmikroll, mis seal salata, oli näituste korraldamine. Servamisi on selles meeskonnas järjepidevalt olnud Kadi – Koiliblikate ja trükiste autorina – ning Marilyn – Instagramivõlurina. Kolm aastat on paras aeg plaanide elluviimiseks, koos tegutsemine õpetas üksteist tundma ja üksteisega arvestama, palju muutusi sai käima lükatud ja protsesse edasi arendatud. Liidu koduleht sai uue hingamise ja aktiivsuse, liikmemaksude tasumine arvete alusel selgema loogika, liikmete andmete kogumine süsteemseks ja palju muud. Juhatuse koosseis peegeldas hästi liitu tervikuna – esindasime erinevaid linnu, kõrgkoole ja vanuseid, iseloome ja ilmselt ka ootusi liidule. Lisaks praktilistele tegevustele sai arutletud ka liidu rolli muutumise üle ajas ja ka selle üle, kas ja kellele on tulevikus erialaliitu vaja. Kõigi nende küsimuste olulisust peegeldas ka tõsiasi, et julgeid juhatusse kandideerijaid polnud lihtne leida. Uus juhatus saab nendel teemadel jätkuvalt edasi arutleda.
Olen kuulunud juhatusse nüüdseks pikalt ning viimased 2x3 aastat olnud juhataja. Olen tundnud rõõmu sellest, kui olen saanud aidata luua olukordi ja sündmusi, mis tutvustavad Eesti tekstiilikunsti ja-kunstnikke: kureerida näitusi, jagada liidu liikmete tegemisi sotsiaalmeedias, korraldada eelmise aasta suvist töötuba, hoida ja tugevdada sidemeid Põhja- ja Baltimaade kunstnikega. Viimane kevad oli liidu- või liitu kaasavate näituste poolest eriti rikkalik: lõppenud aastanäitusele Tartus ja piltvaipade näitusele Pärnus järgnes kevadnäitus Türil ning äsja avati Hiiumaal suurejooneline tekstiilinäitus „La Viscosa. Tekstiilivabrik“. Rahvusvaheliselt väga oluline oli kevadine Põhjamaade kunstnike ühenduse Nordic Textile Art võõrustamine Tallinnas ja Türil, mille õnnestumisse ühiselt panustasime. See kõik on võtnud hingetuks, kuid loonud palju uut väärtust. Eesti tekstiilikunstnike looming on uuenev ja nähtav!
On aeg hinge tõmmata. Sügav kummardus kõigile eelmistele juhatuse liikmetele ja tuult tiibadesse uuele juhatajale ja juhatuse liikmetele!
Aet Ollisaar
Tere. Olen nii rõõmus, et olen liitunud Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga, soovin jagada üht oma jutukest, minu poolt on võimalus see lehes avaldada.
Tervitan sellega kõiki liidu liikmeid.
Liisa Maria Murdvee
Mosaiikia
ehk kui sa tead mõnd rändajat
Oli kord üks mäng. Tema nimi oli Piraadipusle. Ta oli väga tõetruu pildiga pusle, aga kujutatud hajusalt ja seetõttu lastele igav kokku panna. Kord oli üks laps temaga mänginud ja suurest igavusest ta tükid tuppa laiali pillutanud, isegi ei tea, kuhu täpselt. Küll oli hiljem proovitud kõik tükid taas kokku koguda ja üles otsida, ent üks tükk jäi ikka kadunuks – piraadi puujala otsa kujutav.
See kadunud pusletükk oli sattunud kadunud tükkide maailma – Mosaiikiasse. Siin elasid kõik kadunud mosaiigikillud, pusletükid, jupid, vidinad, õmblusnõelad, nööpnõelad, nööbid ja kõrvarõngad, väikesed punased rahad ja kõik muud jäljetult kadunud tükid. See maa nägi pealt välja kui heinakuhja kuppel ja ta vapil oli kujutatud täiuslikku mosaiiki Käest, mis võtab nõela üles. Vapi leinalisele lindile oli kirjutatud mustade paksude voolavate tähtedega : “Nõela heinakuhjast”. Mosaiikia elanikke iseloomustasid, nagu kõigi maade elanikke ikka enamasti, teatud jooned. Meeletu igatsus eelkõige. Sest et kõigil neil oli mälestus oma tervikpildist. Siis kuulumistunne, sest et igaüks neist mäletas täpselt oma kohta. Kõige tipuks muidugi vääramatu autunne oma kordumatu kuju või otstarbe üle. Ja kõik nad olid harjunud uskuma Käe sisse, mis võtab neid kord maast üles ja viib neid õigesse kohta.
Nende elu oli täis murelikku hääbumist, täis tegevusetut, mõttetut nuputamist, kuidas oma elu tõeliselt otstarbekalt elamata ära elada. Kuid see oli vilets lohutus, sest kõik nad meenutasid oma tegelikku kutsumust.
Ühel päeval sattus Mosaiikiasse vana pisike ümmargune peeglikild, kes oma elus palju näinud. Teist sellist polnud siin veel nähtud. Ta nägi selle maa muret ja igatsust, elanike sügavat nõutust ja virelemist. Ta mõtles: “Kui nad vaataksid minusse, siis nad näeksid iseennast. Kui nad näeksid iseennast, siis nad näeksid ühtlasi ka ruumi, kuhu nad on kadunud. Kui nad näeksid, kuhu nad on kadunud, teaksid nad, kus nad on. Kui nad näeksid, kus nad on, siis nad ehk teaksid, kus nad pole, leiaksid teed tagasi oma terviklikkuste juurde...” Ja ta hakkas sel maal suure innuga ringi rändama ja peegeldama. Kõik, keda ta kohtas, said rõõmsaks, said justkui tiivad, ja hakkasid üks teise järel leidma koduteed. Maa sai täis väsimatuid rändajaid, kes teel kohtudes üksteist saladuslikult tervitasid: “Nõela heinakuhjast!”
Liisa Maria Murdvee
25. mail 2026 valiti Eesti Tekstiilikunstnike Liidu uuteks liikmeteks
Liisa Maria Murdvee
Liisa on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli 2004. aastal tekstiilikunsti erialal. 2007-2011 tegeles ta Tartu Jaani kiriku kunsti- ja käsitööpoe projektijuhina ja käsitöötoodete arendamisega. Liisal on olnud isikunäitusi 2011, 2016, 2021 ja 2022 aastatel. Tema rõivaalaseid tekstiiliprojekte iseloomustab mänguline juhuslikkus ja kandja iseolemise toetamine, taaskasutuse mõtete toel on sündinud mitmed kollektsioonid ja kantavad pühendusteosed.
Liisa on silmapaistva poeetilise ja humoorika käekirjaga illustraator, kelle fantaasiarohkeid pilte on pärjatud 5 kauneima lasteraamatu konkursil ja konkursil Põlvepikuraamat. Autor on kujundanud luuleraamatuid (Lehte Hainsalu, P.I Filimonov, Triin Soomets, Berk Vaher jt), novellikogusid ja muid trükiseid. Illustratsioone iseloomustab sürreaalne fantaasialend ja soojad ja leidlikud detailid.
http://liisamu.com/
Kadi Kibbermann
Minu loomingus on esikohal aeglased ja protsessipõhised tööviisid, mille kaudu otsin ühenduslülisid traditsiooniliste teadmiste, kaasaegsete tehnoloogiate ja teaduse vahel. Olulisel kohal on esivanemate pärand – nende oskused, uskumused ja teadmised. Mind inspireerib eelkäijate töökus, hoolivus, lihtsus ning nende tugev side loodusega. Looming on minu jaoks viis seda sidet mõtestada, hoida ja edasi kanda. Pean oluliseks materjali- ja keskkonnateadlikku lähenemist, kus loodus ei ole pelgalt inspiratsiooniallikas, vaid teenäitaja ja õpetaja. Usun, et loovus aitab luua tasakaalu ning sügavamat ühendust meid ümbritsevaga.
Pean oluliseks kuuluda tekstiilikunstnike kogukonda, mis toetab eriala arengut ning koondab oma kaitsva tiiva alla ühise tekstiilikeele ja väärtusruumiga loojad. https://www.instagram.com/ kadikibbermann/
Juulia Aleksandra Mikson
Juulia on 2021. aasta EKA tekstiilidisaini bakalaureusetaseme ja 2023. aasta Taidestuudiumi magistritaseme lõpetaja. 2022 aastast töötab ta EKA kangatrükistuudio meistrina. Juulia on juba 2022 aastal esinenud ETeKL aastanäitusel “Eluoluline”. Mitmekülgse loojana on ta oma intrigeerivate töödega esinenud veel ka näiteks A-Galerii aastanäitustel ja keraamikamuuseumi näitusel Itaalias. Juulia Aleksandra Mikson: Soovin ETKLi liikmeks astuda seetõttu, et olla rohkem seotud Eesti Tekstiilikunstnike kogukonnaga, mille läbi sooviksin anda panuse Eesti tekstiilikunsti arengusse. https://www.instagram.com/juulia. mikson/
Fotoreportaaž Fuji Textile Weekilt
22. novembrist kuni 14. detsembrini toimus Fujiyoshida linnakeses Jaapanis iga-aastane tekstiilikunsti festival Fuji Textile Week. Kohe Fuji mäe jalamil asuv Fujiyoshida on olnud tekstiililinn aastasadu, ehkki mägijõgede energial töötavate tekstiilitööstuste kõrgaeg on nüüd küll möödas. Tühjade tehaste ruumid ja muud kasutuseta seisvad paigad üle linna aga täituvad kord aastas tekstiiliinstallatsioonidega.
Sattusin festivalile detsembri alguses, kui külm oli juba krõbedam ja Fujil näha rohkem lund. Näitusepaigad olid üle linna laiali, nii sai neid otsides näha ka Fujiyoshidat ja sedamoodi möödus terve päev. Toon välja mõned erilisemad festivalileiud. Näiteks leidus endises kangastelgede vabrikus üks festivali suurimaid installatsioone, Atsushi Aizawa rippuvatest siidikangastest koobas-katedraal. Laojääkidest siidid olid kohaliku tööstuse abiga ühest otsast värvitud ning seejärel riputatud Fuji kuju silmas pidades üle terve ruumi. Kuigi ka piltidel on installatsioon intrigeeriv, oli kohapeal sadade rippuvate kangaste vahel olla rabav. Ka Hanna Saito oli samas tehases ehitanud suurt ruumi hõlmava ekspositsiooni, kus peategelasteks olid hoopis bakterid, kelle elutegevus oli märgadele kangastele jätnud oma jäljed. Ühes endises poes sai näha Chisato Matsumoto shibori-sõlmedesse seotud kanga ja kangastelgede omalaadset sümbioosi – tuba täitev draakoni liikumist jäljendav kangainstallatsioon oli enda haardesse võtnud kangastelgede osad, mis sümboliseeris soiku jäänud tekstiilitööstust.
Tore oli ka Praha Kunstiakadeemia tudengite väljapanek. Nende villa kasutusvõimalusi uurivad projektid ja teosed oli endale koha leidnud templis, mis lõi väga erilise atmosfääri. Veel tooksin välja Haruto Kamijo installatsiooni, kontsentrilise üleelusuuruse kookoni, mille lainetav tekstuur oli saavutatud erinevate pingete abil kanga struktuuris. Põnevaid ja imeilusaid töid oli muidugi veel. Üleüldse oli festival inspireeriv, väga hästi töötas erinevate näitusepaikade sidumine eriilmeliste autorite töödega ning läbi selle ka Fujiyoshida pärandi avamine ja ellu kutsumine.
Ingrid Helena Pajo
detsember 2025
Mao Shibata
Fuji ja Fujiyoshida
Atsushi Aizawa
Haruto Kamijo
Jialing Lee
Chisato Matsumoto
Masaho Anotani
Textile Art of Today Slovakkias
Sain kutse osaleda Slovakkias seitsmendat korda toimuval rahvusvahelisel kaasaegse tekstiilikunsti näitusel Textile Art of Today. Triennaali seekordne moto oli Art That Unites, osales 50 kunstnikku Euroopa Liidu riikidest. Korraldajate eesmärk oli kajastada Euroopas aktuaalseid teemasid ja uut reaalsust seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas, lisaks süvenev kliimamuutuste mõju, muutuv sotsiaalkultuuriline olukord. Samuti hõlmata teemasid nagu vastastikuse julgeoleku tugevdamine, sotsiaalse ebakindluse vähendamine, polariseerumise
vastane võitlus, suurema heaolu tagamine ning traditsioonilistel Euroopa väärtustel põhineva vaimse kasvu ja üksteise mõistmise toetamine. Osalesin näitusel teosega Moral Fibre.
Näitus toimus 13.02-29.03 Danubiana Meulensteen Kunstimuuseumis (www. danubiana.sk). Tegemist on aastal 2000 Bratislava-Rusovces avatud moodsa kunsti muuseumiga, mille põnev laevakujuline arhitektuurne lahendus on harmoonilises koosluses teda ümbritseva Danube jõega.
Varem olen osalenud Textile Art of Today triennaalil 2018 aastal.
Cesise näitusemajas (Lätis) on kenad kõrgete lagedega ruumid. Sel kevadel saime koos Marilyn Piirsaluga kujundada seal Eesti Muinastaide Seltsi näitust, mis tutvustas Äänisjärve neoliitilisi kaljujooniseid koopiate (Loit Jõekalda, Eve Selisaar, Ülle Meister), fotode (Loit Jõekalda) ja skeemide (Väino Poikalainen) abil. Näitusel on kasutatud Väino Poikalaise ja Enn Ernitsa koostatud Äänisjärve kaljujooniste mahuka kataloogi materjale. Väljapanekusse on kaasatud Ginta Kristjansone turbaskulptuurid, Marilyn Piirsalu installatsioon Seitse koske, Eve Tiidolepa valgusobjekt Taevakeha ja sama autori muinaskujunditest inspireeritud tekstiilid. Kaasaegsetest tekstiilikunstiobjektidest ja muinaskujundite pannoodest kujunes mõjus tervik.
Näituse kuraator Ginta Kristjansone korraldas ka teadusseminari, kus esinesid läti ja eesti teadlased ja kunstnikud.
Kadi Pajupuu
Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu
PARALLEELMAAILMAD
Riias
Selle aasta veebruar oli Riia Läti Seltsi palees taas uhke ja eriline.
Eesti kuud tähistava näitusega kinkisime külastajatele kahe silmapaistva looja tekstiilikunsti. Imetleda võis mõlema innovatiivseid teoseid, ennenägematut tehnoloogiat ja julgeid uuendusi aga ka austust materjalide ja traditsioonide suhtes. Ekspositsioonis vaheldusid autoritele ainuomase käekirjaga loodud teostes tehnilise täpsusega teostatud tasapindseid graafilised kujutised ruumilistega. Dekoratiivse olemusega tekstiile täiendasid monokroomsed vaikelulised piltvaibad.
Marilyn Piirsalu töödes tegutsevad – olesklevad omaetteolemisse kiindunud inimolevused mitmes eluetapis. Tundlikud tegelased vaatavad endasse ja oma unistustesse. Figuuride nappides liigutustes on viibimist hetkes ja suurt sisemist rahu. Monokroomsete peenelt gaafiliste ja hüpnootiliste teoste kudumisel paistavad RailReed-i võimalused, trikid ja kudumisvõtted juba kaugelt silma. Teistmoodi ning omamoodi tööde vastu tunti suurt huvi.
Kadi Pajupuu abstraktsed struktuurid loovad aga vorme ja tekstuure, mida võiks tajuda ka kinnisilmi, puudutades. Suurepäraselt toimiv ja tasakaalustav kontrast mõjus hästi ka Marilyni põimevaipadele. Pinnast eenduvad vormid võivad olla samuti graafiliselt kõnekad ning samas tekitada vormimuutustega hoopis teistsugust rütmi. Muidugi ka sõnumit! Piibliloost pärit tarkade, uhkete ja mõjukate naiste seeria üllatas ja tekitas sümpaatiat.
Kadi ja Marilyni maailmad mõjusid võrratult, täiendades ja rõhutates erinevaid loomekulgemisi. Samas tundus ja paistis selgelt, et paraleelkulgemised võivad vabalt ka omavahel ristuda. Tänu kunstnike toredale kaasabile saime koostada hea ja nii mitmeid erinevaid tehnikaid eksponeeriva imeliselt kokku kõlava koosluse. Meil oli Riias tore ja kiitust jagati kõigile.
Marilyn Piirsalu
Järgmiseks aastaks oleme taas kutsutud ja näituse ettevalmistused on juba käimas.
2018. a Ehalill Halliste “PAE PEAL” näitust on Riia Läti Seltsi juhtkond jätkuvalt kiitnud läbi kõigi aegade üheks kaunimaks.
Sellest tunnustusest ja ka Ehalille hingestatud vaibaloomingust inspireerituna saab ilmselt ka tulevane Riia näitus veelgi sügavama sisu ning vormi.
Tänan KULTUURKAPITALI jätkuva toetuse eest – ilma selleta oleks hea tasemega näituseid palju vaevalisem korraldada.
Kiidan ka Riia Läti Seltsi juhtkonda igakülgse abi, korralduse ja tekstiilikunsti tunnustamise eest. Koostöö Eesti Vabariigi Läti Suursaatkonnaga on toiminud kenasti. Eriti sümpaatne on olnud suursaadiku hr Erik Marmei ning teistegi saatkonna töötajate siiras ja asjatundlik kunstihuvi.
Järgmise korrani siis ... Riia ootab meid jälle!
Kaire Tali
Fotod Marilyn Piirsalu ja Kaire Tali
Riia Läti Seltsi saalis korraldatakse näituste avamisi kontserdi ja kõnedega.
Kadi Pajupuu
KODU, KALLIS KODU
HOME SWEET HOME
16.06-10.07.2026
Galerii Muitinés, Kaunas
On palju erinevaid hetki ja kohtumisi, mälestusi ja tundeid, mille olulisus võib selguda alles palju hiljem. Elu on teekond tundmatusse, paikadesse, kus me pole kunagi varem käinud. Aga alati on koht, kuhu tagasi pöörduda. Kodu. Kas kodu on koht, inimesed või suhted? Või on see pigem meie mälestuses ja asjades, mida oleme varem kasutanud? Mis teeb mõned kohad, kus me elame, “koduseks” ja teised mitte? Kas kodul on värv?
Näitusel eksponeeritud teostes on hetked ja mõtted, mis on salvestatud värvilistesse piltvaipadesse ja igapäevastesse esemetesse. Mõned tavalised hetked võivad muutuda kõige olulisemaks, alati on midagi, mida märgata ja meeles pidada. Ja kõige olulisemad selle keskel on inimesed. Alati jääb alles küsimuskas sa oled veel seal, kui ma tagasi tulen? Näitus toob galeriisse Muitines Aet
Ollisaare suureformaadilised gobeläänid ja objektid, mis peegeldavad autorile olulisi kohti ja suhteid, kuid mida saab vaadelda ka laiemas kontekstis. Näituse kujundaja on Madis Liplap, graafilise disaini autor Arabella Roosi. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Kõrgem Kunstikool Pallas
Aet Ollisaar
VÄLISNÄITUS
Minitekstiilid Soomes
VOYAGE
Osalen Soomes Kuusisto kultuurimõisas toimuval rahvusvahelisel minitekstiilide triennaalil VOYAGE, mida korraldab Soome tekstiilikunstnike ühendus UUTE. See on teine samalaadne triennaal ning osalesin ka eelmisel, Jyväskylas toimunud näitusel.
Näitusele valiti ligi 150 osaleja seast 50 autorit 22 riigist: Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Rumeenia, Belgia, Poola, Austria, Norra, Holland, Taani, Jaapan, Inglismaa, Hispaania, Slovakkia, Kanada, Eesti, Horvaatia, Śveits, Ukraina, Island, Taiwan ja Läti. Näitus toimub Turu lähedal asuvas kunstikeskuses Kuusisto Art Manor, mis toimib avatud kunstikeskuse ja näitusepaigana.
Haapsalu Linnagalerii kutsus mind möödunud suvel jaanuaris näitust tegema. Nõustusin kohe! See tundus lahe võimalus end Katariina Gildi igapäevastst tegevustest natuke sirutada. Restaureerisin vanemate torsode lamatisi ja rebendeid, korrastasin suuri tikitud seinavaipu ning tegin õhinal juurde ka uusi töid. Aasta viimasel päeval pakkisin teosed kokku. Juba 1. jaanuaril sai näitus üles. Kolm mustvalget kootud tekstiili said nimeks DON`T CRY FOR ME. Pühendasin selle kolmikteose viimastel aegadel lahkunud olulistele sõpradele ja lähedastele. Torsode edev rivistus iseloomustab jätkuvalt minu mitmeid “minasid”.
Kunagine näituseidee ahvatles proovima vormi, katsetama staatilist figuuri monotoonses korduses. Midagi habrast, midagi jõulist, midagi sümboolset ... natuke sekka ka bravuuri, erksat koloriiti ja triipu. See värvikas kooslus andis ka Haapsalu näitusele kordumatu akordi ning intrigeeriva visuaali.
Külaliste raamatusse oli jäetud palju sütitavaid ja südamilkke sissekandeid. Näituse valvur loendas kuu aja jooksul peaaegu 900 külastajat!
Haapsalu Linnagalerii on jätkuvalt suurepärane näitusekoht ning minu tööd sobitusid sinna uskumatult uhkelt.
Keegi Kullamaalt oli kihutanud koju meisterdama oma versioone torsodest. Mulle saadetud pildid panid lausa muigama – kui tore et keegi minu ammuse idee nii lennult omaks võttis.
Tänu Haapsalu näitusele sain kutse torsosid eksponeerida ka seoses Nõmme muuseumi juubeliga.
Töötajate sõnul meeldib neile praegune väljapanek üliväga. Nad on “hea seltskonnaga” juba nii ära harjunud, et ei raatsikski neid tagasi loovutada.
Tore ja südantsoojendav on tekstiilikunstniku avarat maailma – täis värve, materjale, tehnikaid – nii paljudega jagada.
Kaire Tali
KES AIAS
Eesti Tekstiilikunstnike Liidu kevadnäitus
30.03-8.05.2026
Türi Kultuurikeskus
Näitus “Kes aias” täidab Türi Kultuurikeskuse maja tekstiilikunsti teostega, mis vaatlevad aedniku aastat kogu selle rikkalikkuses ja haakuvad kasvamise, kasvatamise ja aednikutundega. Teostest kiirgab vastutus oma hoolealuste pärast, imetlus ja kirg nende arengu jälgimisel ja rõõm valmivatest viljadest ja õitest. Sekka ka ootamatusi, öökülmi ja äikest ning aastaaegade vaheldumist õite värviküllasest pillerkaarist maapinda katva lumevaibani. Tähelepanuta ei jää ka aiaelanikud ja aednikud ise.
Näitus “Kes aias” on kunstnike kõrvutiolemise kontrastidest rikkalik. Teemal on mitu tahku ja tasandit – aed kui inspiratsioon ja piiratud oaas; aed kui korrastuse ja kaose vaheline pingeväli; aed kui kooslus ja kohtumispaik; aed kui võimalus ja vastutus.
Näitusel osalevad: Reena Curphey, Ainikki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Ülle Järv, Elna Kaasik, Mariann Kallas, Heli Kelt, Kadi Kibbermann, Krista Leesi, Epp Mardi, Lylian Meister, Piret Mikk, Marin Nooni, Aet Ollisaar, Ene Pars, Erika Pedak, Liis Pihlik, Tiina Puhkan, Liisi Pääsuke, Ülle Raadik, Anu Raud, Tuuli Reinsoo, Merike Roodla, Merle Roosimölder, Ilme Rätsep, Ülle Saatmäe, Kirill Safonov, Eve Selisaar, Zane Shumeiko, Malle-Maria Sild, Heleri Alexandra Sits, Ludmilla Swarczewskaja, Anneli Säre, Aune Taamal, Reet Talimaa, Erika Tammpere, Anne Tootmaa, Ilja Uhlinov, Piret Valk, Kerttu Varik.
Näitusel esitleti ka 2026. aastal välja antud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu tekstiilipreemiate laureaatide loomingut.
Näitust korraldab Eesti Tekstiilikunstnike Liidu juhatus, näituse kuraator on Aet Ollisaar.
Näituse kujundaja on Madis Liplap, graafiline kujundus Maiken Austin. Näituse korraldamist toetab Eesti Kultuurkapital.
Anu Raud signeerib kevadnäitusel oma värsket vaipa
Ehalill Halliste
Aune Taamal
Kassandra Laur
Liisi Pääsuke
Reena Curphey
PEAAEGU NÄHTAV
Marilyn Piirsalu
näitus Tallinna Hop galeriis 9.04.–10.05. 2026
Marilyn Piirsalu on eesti tekstiilikunstis oma loominguga selgesti eristuv ja üldpilti rikastav tegija. Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna lõpetanud kunstniku väljendusvahendid on mitmekülgsed. Tekstiilikunstiga on ta tegelenud 2010 aastast saadik.
Seekordne ruumiinstallatsioon koosnes viimaste aastate loomingust: viiest kangast ja viiest vaibast. Tänavalt läbi akna sisse piiludes avaneski näitus täpselt nii, nagu pealkiri lubas, ehk peaaegu nähtaval viisil. Kaks lapsefiguuri tumedate kangaste varjust piidlesid uudistajat, aga midagi oli seal ruumis veel. See midagi mõjus kutsuvalt, tekitas huvi teada saada, mis seal ruumis veel on. Meetritepikkuselt langesid galerii laest alla küütlevad kangad („Udujutt“, 2023).
Emotsionaalselt mõjus teos minu jaoks selles ruumis lapse ja täiskasvanu maailma siduva ja eraldava loorina.
Figuure Marilyn Piirsalu vaipadel võib iseloomustada sõnapaariga visandlik vabadus. Piltvaip on paratamatult staatiline, ometi tekib minu kui vaataja peas kujutluspilt sellest, kuidas kohe-kohe võib figuuride asendis toimuda muutus. Värvilisi tegelasi ümbritsev akromaatiline vaibaruum on vihjelise iseloomuga. Selguse ja ebamäärasuse dialoogis tekkiv mitmekihilisus pakub vaatajale loovat kaasamõtlemist. Kunstniku teemadering ei ole muutunud, kindlust on kogunud oskus oma mõtteid lõimedesse põimida. Kui mõtlen neile lihtsatele, üldinimlikele hetkedele, mis Marilyni vaipade puhul mind puudutavad, siis meenub ühe särava poetessi luulekogu pealkiri. Jah, need on Eluhelbed, mis Marilyni vaipadelt vastu vaatavad.
Reet Talimaa
Fotod Kadi Pajupuu
Merike Männi 90
Palju palju õnne ja toredaid päikeselisi päevi juubeliaastal! Daamide puhul on kõikvõimalikest numbritest targem hoiduda. Salamisi siiski imetlen – Merikese 90 igatahes tiivustab –tehkem järele!
Hea mäluga, jätkuvalt särtsaka noorusliku ütlemise - olemisega, hoogsa loomekaarega ning ikka ja alati stiilne ja tegevuses - sellisena teame ja tunneme Merikest. Telefonikõned kipuvad meil pikaks venima ning kokkusaamised on alati toredad.
Kunagine lemmikõppejõud ERKI-päevilt on läbi elu olnud paljudele oluline eeskuju ja inspireeriv kolleeg. Kohtumine Merikese gobeläänide ja kavanditega kevadisel näitusel Draakoni galeriis oli ergastav taastutvumine mitmete teada ja tuntud teostega. Kui hästi kõik galeriisoppidesse sobitus! Suur aitäh ka korraldajatele - tõesti südantsoojendav, et Sigrid Huik ja Ene Pars selle kõik kenasti toimetada ja kujundada aitasid.
Imeliselt maalilisi ja meisterlikke meeleolupilte ja kavandeid olen Merikese juures kodus varemgi uurinud ja imetlenud aga niimoodi koos eksponeerituna moodustus neist terve universum. Gobelääne ja seinatekstiile sai Draakonis segamatult pilguga puurida ja vaikselt uurida. Ei väsi nautimast Merikese hoogsat ja meisterlikku käekirja, teostuse lahedust, tekstuuride harmooniat ja teostesse võlutud salapära. Pealkirjadesse on peidetud mitmeid võimalusi tõlgendusteks ja tunnetusteks, jäetud ruumi avastusteks ja rännakuteks. Kes teab Merikese loomingut läbi mitmete aastakümnete tunneb ka tema loominguliste katsetuste ja otsingute tagamaid. Merike on olnud alati uuenduste ja tavatute lahenduste meister. Vältinud kinnistunud traditsioone ja tehnilisi piiranguid, liikunud ikka
Merike Männi ja tema tööd
ja alati ikka omi radu ja saavutanud seega uhke loomingulise vabaduse.
Merikesele jätkuvat elu- ja töörõõmu ning õnne, igasse päeva palju toredaid hetki ning muidugi head tervist!
Kaire Tali
Merike Männi Draakoni Kõhus
Mereike Männi näituse korraldamise idee sai teoks tänu mitmele õnnelikule juhusele. Esmalt kohtusime Merikesega aasta tagasi kui Kaire Taliga talle korraks külla läksime ja sinna oodatust kauemaks jäime. Olime lummatud Merikese jätkuvast loomejõust. Ta näitas meile oma A4 formaadis valminud viimaste aastate akvarelle ja autoritehnikas kavandeid, mis olid tundeküllased ja kantud hetke emotsioonidest. Neid töid oli nii palju! Merikese õpilasena olen alati imetlenud tema kompositsioonide nooruslikku käekirja ja tema vaipade tekstuure. Siiani on eredalt meeles Vabaduse väljaku atelee 80.-ndate aastate lõpust, kus Merike laiadel gobeläänitelgedel suurt tumesinist vaipa kudus.
Talvel sai Eesti Tekstiilikunstnike Liit ettepaneku korraldada kuu aega Draakoni Galerii keldrisaalis näitus. Siis otsustasimegi juhatuses, et viime Merikese viimaste aastate tööd Draakoni Kõhtu.
Näitus Draakoni Galerii keldrisaalis tähistas Merike Männi suurt juubeliaastat ja 60 aastat loometeed.
Näitusevaade
Tekstiilikunstniku, Eesti Kunstnike Liidu auliikme Merike Männi 90. sünnipäeva puhul oli Draakoni Galerii alumisel korrusel väljapanek kunstniku värskematest tegemistest. Eksponeeritud olid autoritehnikas vaibakavandid ja piltvaibad. Kõik ligi 50 maalitud ja kollaažitehnikas vaibakavandit olid valminud viimase kolme aasta jooksul. Enam kui 60 aastase loometeega Merike Männi on 20 aastat olnud Eesti Kunstiakadeemia tekstiilieriala armastatud õppejõud. Tema looming on olnud uuenduslik ja isikupärane ning panus Eesti tekstiilikunsti lukku erakordne. Oma erialase tegevusega nii tööstuskunstnikuna kui ka vabakutselisena ja sellele lisaks õpetamisega on ta tiivustanud oma üliõpilasi ning olnud veel paljudele innustav eeskuju Tema näituseid on lisaks Eestile toimunud paljudes Euroopa riikides, aga näiteks ka Mehhikos
Väljapanek Draakoni Kõhus oli avatud 9. aprillist kuni 10.maini 2026. Näituse aeg sai valitud nii, et see langeks kokku põhjamaade tekstiilikunstnike külastusega. Oli suur rõõm seda näitust koos Ene Parsiga korraldada. Olime Enega sellel päeval kui põhjamaade tekstiilikunstnikud galeriisid külastasid, mõlemad kohal ning saime jagada infot Merikese tegemiste kohta, mis oluliselt rikastas näituse väljapanekut. Lisaks põhjamaalastele said sellest osa ka mõned kohalikud külastajad, kes olid väga tänulikud.
Sigrid Huik
Fotod: Sigrid Huik ja Ene Pars
Autor näitust külastamas
Tabasalu raamatukogus on toredad näitusepinnad ja mina sain võimaluse oma töid eksponeerida kahes erinevas ruumis. Esimeses ruumis on eksponeeritud maalitud rätikud ja seinal jookseb pildirida rätikute kandmise võimalustest. Modellid olid õnneks omast käest võtta. Teises ruumis on maalitud kangad ja keskel trükitud patjade kompositsioon. Kuna ka selles ruumis on ekraan, siis kasutasin juhust ja näitan pildirida, kuidas minu tööd valmisid.
Oma näitusel „Teelise sosinad“ vaatan teekonnale, mida me kõik läbime- igaüks ise, samamoodi ja siiski erinevalt.
Palju sõltub sellest, mida me teel olles märkame ja mida oluliseks peame, kohtudes väiksemate ja suuremate muutustega. Oma värvilise raja hetked olen jäädvustanud siidile ja trükkinud patjadele, inspiratsiooniks loodus, meid ümbritsev keskkond ja värvide mäng.
Armastan siidi ja maalimist, sest siid on imeline ja tänuväärne materjal. Minu tööd on valminud kuumbatik maali tehnikas, mis on aeganõudev, töömahukas ja tulemus on tihti endalegi üllatusi pakkuv. Väljapaneku keskmes on teosed, mis on enamus sündinud viimaste aastate jooksul.
Näituse ja plakati kujundas Aime
Andresson
Fotod: Toomas Huik
Tabasalu raamatukogu:
Teenuste 2, Tabasalu, 76901 Harku, Harjumaa
KÕIK ON KUSKIL ALLES
Galerii Pallas
10.07-8.08.2026
Näituse KÕIK ON KUSKIL ALLES eellugu ulatub 1990ndatesse aastatesse, kui alustasin tööd Tartu Kunstikoolis. Õige pea tekkis koos mitmete õppejõududega põnevaid ideid ühisnäitusteks, esinesime erinevates kooslustes Eesti mitmetes galeriides. 1995. aastal toimus Porvoos (Soome) ja 1996. aasta sügisel Tartu Kunstnike Majas Aet Ollisaare, Heli Tuksami ja Tuuli Puhveli ühine vaiba- ja vitraažinäitus. Seejärel oleme kolmekesi koos esinenud veel Kohtla-Järvel, Narvas ja mujal, samuti osalenud mitmel suuremal Pallase õppejõudude ühisnäitusel
Eestis ja kaugemal. Viimased ühisnäitused on toimunud kolme autori juubeliaastatel taas Tartus. Näitusel “Kõik on kuskil alles” jagas kujundaja Madis Liplap Pallase galerii suure saali kolmeks, nii et igal autoril on oma näituseala, kogu näitusealale saab pilku heita Madise loodud kunsti vaatamise tornist.
Pressiteade:
Galerii Pallas suures saalis avatakse neljapäeval, 9. juulil kell 17 Aet Ollisaare, Tuuli Puhveli ja Heli Tuksami ühisnäitus KÕIK ON KUSKIL ALLES.
30 aastat tagasi otsustasid kolm naiskunstnikku, head sõbrad ja kunstikooli õppejõud, koos näituse teha. Vahepeal on autorid tegutsenud nii eraldi kui ka ühistel näitustel kohtudes, kuid jäänud läbi Pallases õpetamise aastakümneteks seotuks. Väljapanek galeriis Pallas toob autorite loomingu taas ühisesse ruumi kokku. Esmapilgul erinevate kunstnikukäekirjadega autoreid seob sarnane
maailmatunnetus, neile olulised väärtused ja teemad peegelduvad ja võimenduvad näituseruumis loodud dialoogides. Ekspositsiooni kujundus loob võimaluse vaadata teoseid distantsilt, luues kooskõla esinejate pikaajalise ühise ja paralleelselt kulgenud loometeega.
Aet Ollisaar: “Mind inspireerib kõik see, mis mind puudutab. Mõni hetk, inimene, valgus või heli jääb sügavamalt meelde ja saab järgmises töös uue konteksti. Esmalt muutuvad kinnipüütud mõttevälgatusest nähtavaks värvid, järgmisena tulevad mängu kujundid ja materjalid ning sellest kõigest saab kokku tervik.”
Heli Tuksam: “Põhjatuks inspiratsiooniallikaks on elu ise. Kunstnikuna vaatan, silmad pärani, ümbritsevaid puid ja põõsaid, pilvi ja maastikke, sammalt ja lilli. Olen ühel või teisel eluperioodil elanud keset loodust ja saanud osa aastaaegade vaheldumisest ja rütmist. Pean oluliseks, et see side ei katkeks.”
Tuuli Puhvel: “Mind inspireerib kõige enam loodus oma metsikus rikkuses. Olen taimede ja puude inimene ja saan nende vaatlemisest nii meelerahu kui ka loomingumõtteid. Olen istunud tunde akvarellide või tušipotiga õues ja püüdnud mõnda õunapuuõit või kurgirohtu paberile püüda. Hiina ja Jaapani vanade meistrite tušimaalid on kindlasti minu kompositsioonitunnetust kõvasti mõjutanud.”
Väljapaneku kuraator ja kujunduskontseptsiooni autor on Madis Liplap, kes on läbi aastate Ollisaare, Puhveli ja Tuksami üksik- ja ühisnäituste korraldamises osalenud, lisades omapoolse vaate kolmiku loomingule.
Näituse graafiline kujundus Arabella Roosi.
Näituse korraldamist toetab Tartu Kultuurkapital ja Kõrgem Kunstikool Pallas.
Tuuli Puhvel
Aet Ollisaar
Heli Tuksam
HUNDIKUU AEDNIKU SÜBARIITLIKUD AIAD
Lylian Meister, näitus „Hundikuu aednik“
Tallinna Botaanikaaias, 14.01-15.03 2026
„Õitekuu aednik“ Saaremaa Kunstistuudio
Galeriis, 21.05-10.06 2026
„Tunnen, et minu näitus ei vaja selgitust, vaid kohalolu“, ütleb Lylian. Nii võiks öelda iga autor oma näituse puhul, sest teadagi on vaataja silm kuningas ja tegija oma loomingu õnnelik sepistaja, aga seda ikka ainult õigel ajal õiges kohas viibides.
„Hundikuu aedniku“ imetabases maailmas õnnestus mul kohal olla, aga „Õitekuu aedniku“ värviküllast väljapanekut vaatasin vaid fotode vahendusel, mis muidugimõista pole see, mis päriselt on. Seepärast kõnelen siinkohal pigem talvel toimunud näitusest, mille avamisega tähistas Lylian ühtlasi oma juubelisünnipäeva.
Kus mujal peaks üks romantilise hinge ja roheliste näppudega kunstnik üldse oma juubelinäitust avama kui mitte botaanikaaias?! Saati veel juhul, kui tema teosed oleks justkui kutsutudki koloriitselt täiendama taimekaskaadide vormirikkust. Tõepoolest, Lyliani siidiste kangaste sära, kujundite hõrk voolavus, puhuti pillerkaariks paisuv, mõjus soojas klaasmajas kui
talvemuinasjutt. Lisaks siidimaalile, mida Lylian valdab elegantse meisterlikkusega, rikastasid ekspositsiooni kaks trükikangast. „Maailmavaade. Teisipäev“ sündis 1991. aastal, vaid paar aastat pärast õpingute lõppu ERKI-s. Olime Lylianiga kursusekaaslased. Millegipärast meenutasid tema kangaste graafilised tegelased ja jõulised värvikõlad mulle toona ja meenutavad tänaseni kahekümnenda sajandi alguse avangardkunsti. Muidugimõista mitte otsesõnu, üksnes tunnetusliku sarnasuse kaudu saan sellistest seostest mõtelda. „Fööniks“, 2025. aasta teos, oli ka viimasel aastanäitusel Pallase galeriis, aga väga põnev oli vaadata botaanikaaias kooslust aastatetagusest ja vastvalminud tööst.
Lyliani siidkangad – loomerõõmust sündinud maalid sahiseval siidil – viivad vaataja teise reaalsusesse: kristalsete kroonlühtrite, kaunite kandelaabrite, idamaise ornamentikaga vaaside, kullaselt küütlevasse, safiirsiniselt säravasse maailma. On see eskapism? Ei, hoopis meeliülendav ilu, sinilinnu sabasule puudutus! Ei oska jutus jutustada ega kõnes kirjeldada, aga süda heliseb, kui Lyliani maalitud kangastele mõtlen. Küll on tore, kui keegi oskab muinasjutu tõeks maalida!
Reet Talimaa
Fotod Marilyn Piirsalu ja Lylian Meister
SINANE SUITSOKE
Kadi Pajupuu näitus SINANE Toompea lossi kunstisaalis 8.04–18.06.2026
Kas „Sinane“on miski, mis sinisena paistab või on see midagi, mis sinuga seostub? Selgituse leidsin näitust tutvustavast tekstist: „Seesinane on sõna rõhuga sellel ja siinsel.“ Jäin silmapilguks mõtlema, kuhu kadus pealkirjast sõna algussilp SEE. Samas taipasin, et ei saa olla leiutaja ilma, et määramatuse magnet sind vääramatu jõuga enda poole tõmbaks. Aga Kadi, nagu me teame, ON leiutaja. Riigikogu näitus andis ülevaate tekstiilikunsti piire kompavaist ja laiendavaist võimalustest, mida Kadi aastate jooksul oma teoseid vormides kasutanud on. Ei linast, ei villast, ei niidist, ei siidist, vaid plekist ja puust, nöörist ja traadist olid põimitud selle näituse tööd. Seos tekstiiliga peitus sõnas PÕIME
Kuidas põimida puidusoomuseid või -laaste, trükiplaadi tükke ja vaskset traatlinti sidusaks pinnaks? Või kuidas pabernöörist tekitada reljeefselt voogav skulpturaalne vorm? Küllap selliste pööraste ideede lahendamises peitubki Kadi jaoks loominguline väljakutse. „ Liigun etteaimatavast tulemusest eemale./.../ Lasen tööl ennast üllatada. Vahel kaotan ja pettun,“ kirjutas ta näituse kaaskirjas oma tööprotsessi iseloomustades. Selles avalduses on nii raskusi trotsivat vaprust kui annus ausat alandlikkust.
Aga lisaks vahedalt töötavale insenerimõttele on Kadil märkimisväärselt hea keeletaju. Ühtlasi tunneb ta kirglikku huvi arhailiste keelevormide vastu. Autorit tsiteerides: „Vanamoodsad kõlad ja vanatestamentlikud lood liigutavad ja annavad ajalikkusele tuge ja tähendust.“ Teos, mille nöörikeerdudesse peidetud sõnadest sai kokku lugeda sellesama töö pealkirja „Üks tuul ja aur ja suitsoke“ on kunstniku lingvistilise
armastuse kõnekas näide. Kaks keelt: muistne maa- ja kaasaega ulatuv eesti keel, põimuvad siin loomuldasa kui kaks siuglevat suitsukest.
Soomuselisi, laastulisi, metalseid ja pabernöörist teoseid täiendasid neli suurt joonistust. Lisaks rütmilisele vaheldusele tekitasid need ekspositsioonis vastanduse konkreetse ja abstraktse kujutusviisi vahel. Kahel joonistusel olid peategelaseks Vana Testamendi naised: Vasti ja Noomi, nagu teoste nimesiltidelt lugeda võis. Pealkirjale lisatud tsitaadid Vana Testamendi Estri ja Ruti raamatutest on kirja pandud sellest keelest lähtuvalt, mida 17. sajandi maarahvas kõneles. Liivimaa pastorite – Andreas ja Adrian Virginiuse tõlkes, otsis meie keel olemisvormi. Kirjakeele esimesed sammud paistavad meile konarlike ja kohmakatena. Samas on sajanditetaguste sõnade paatinakihis tähenduslikku hargnevust. Selle lahtiarutamine sarnaneb udusel maastikul uitamisega: tajud tervnevad, kujutlusvõime käivitub.
Kui mõtlen sotsiaalselt tundliku närviga kunstnikele, siis oskan meie kaasaegsete tekstiilikunstnike puhul selle mõistega seostada ehk kolme inimest. Kadi on üks neist kunstnikest. Teoses „Ja vaata, on pimedus...“ on üldistusjõulist väge, mis ultub sügavamale pimeda aja tajumisest kalendriaastas. Muidugi sõltub teose mõjusus alati kontekstist: nii kohast, kui ajast, aga ka vaatajast.
Siin mõned pildid Päevalillevälihospitali sünnist. Kasutan töövahendiks vaibaraami ja lõimeks pvc-kattega traati. Koematerjaliks on alumiiniumplaadid, mis on oma elu elanuud nii trükitööstuses kui ka Marilyn Piirsalu kuivnõelagraafika plaatidena. Värvisin plaadid, et läikivat-peegeldavat osa oleks kontrollitult. Lisaks värvile ja peegelduvatele pindadele toimib vaibas joonistuslikult must katkendlik lõimevertikaal ja lõikejoon (lõikan plekki kääridega), millest moodustuvad voolujoonelised horisontaaltriibud. Selle vaiba puhul kasutasin soomuseid, mille kuju olen nelinurkse kuju asemel rohkem “narmaliseks” või “kroonleheliseks” tuuninud. Protsessis lasen ennast materjalimõjul juhtida, vahel lõikan-pügan soomuseid lühemaks ka teljel. Augud plekksoomuste ülaservas teen augurauaga. Olin väga rõõmus, kui Kunstnike Liit tegi ettepaneku Toompea lossis näitust teha, mitte miski ei käivita uusi mõtteid paremini kui tähtaeg. Näitusele sündis viis uut teost: neli plekist ja üks puust. 2009. aastal kasuliku mudelina “Viimistlusmaterjali valmistamise meetod” kaitstud võttestik ilmutab ennast minu tegemistes ikka ja jälle: viis, kuidas soomuseline pind ja soomusteta pind lubavad teose pinda liikumist ja ruumilisust tuua, on mulle ikka huvitav.
Kadi Pajupuu
Päevalillevälihospital teljel.
La Viscosa. Tekstiilivabrik
20.06–31.10.2026. Viscosa Kultuuritehas
Näitus “La Viscosa. Tekstiilivabrik” on pühendatud 1912. aastal rajatud imposantse kunstsiidivabriku taassünnile Viscosa Kultuuritehasena ja Hiiumaale kui ütlemata põnevale tekstiilitööstuse saarele. Eesti tekstiilitööstusel on rikkalik ajalugu ja siinsed tekstiilikunstnikud on veel mõned aastakümned tagasi töötanud disaineritena tekstiilivabrikutes Narva Kreenholmist
Sindi Kalevivabrikuni. Vähem tuntud on mandril Viskoosa kunstsiidivabrik ja selle naaber Hiiu-Kärdla kalevivabrik (DagoKertelsche Tuchfabrik), mis oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid ja tegutses Hiiumaal aastatel 1829-1941. Näituse idee tõukas käima tõdemus, et seos tekstiilkiudude ja tekstiilide tootmisega on Hiiumaal ja ka laiemalt Eestis tugev ning ajalooline mälu tööst tekstiilivabrikutes Eesti tekstiilikunstnike seas veel elav, nooremale põlvkonnale on see tuttav läbi Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi sisukate näituste ja väljaannete.
Tekstiilivabriku teema suhestub kiudude ja kangastruktuuride disainimise, kangatrüki ja -töötluse, erinevate materjalide ja tekstiilitootmise tähendusväljade loomisega. Üha enam on materjal aga seotud väärtuste, teadmiste ning valdkondi ületava koostööga. Viscosa Kultuuritehas asub ajaloolises kunstsiidi
Autorid avamisel
tootmiseks ehitatud vabrikus, seetõttu on ehk põnev mõelda tehismaterjalidele ja miks mitte meenutada ka siin tegutsenud kalatööstust.
Oluliseks väljakutseks on ka tekstiilitööstuse toodangu teekond tarbijani, liikumine, logistika ja transpordiviisid, toodangu teekonnad. Viskoosa kunstsiidivabrik rajati nii suurejoonelisena just Kõrgessaare sadama asukohta silmas pidades, Narvas ja Sindis olid olulised raudteeliiklus ja jõgede energia. Meri liidab ja lahutab Hiiumaad. Samas on materjalide ja toodete teekonna pikkus ja selle lühendamise võimalikkus üha enam kõneaineks kestlike eluvõimaluste läbimõtlemisel. Teekond ja teelolemine on seega üks olulisi teemasid nii tekstiilitööstuses kui ka tekstiili kasutavas loomingus.
Ja kui ilusad need vanad tekstiilivabrikud on! Viskoosa tehas, Balti manufaktuur, Kreenholmi manufaktuur, Sindi
kalevivabrik – need tekstiilivabrikud on ju tööstusarhitektuuri pärlid. Või on tekstiilivabrik hiiglaslik, kõike neelav, ebainimlik masinavärk? Astud uksest sisse ja kaod kogu eluks… Igal juhul on tekstiilivabrikute hooned ajas muutunud ja muutuvad ka edaspidi. Mingil hetkel on hooned nagu hiigelskeletid, lagunenud ja lahti võetud. Viscosa on samuti muutumas, vabrik saab järk-järgult uue hingamise kultuurivabrikuna.
Tekstiilitööstuses on tegemist enamasti naistööjõuga ning ka tänased Eesti tekstiilikunstnikud on valdavalt naised. Rõivad ja mood, elukeskkond – tekstiilitööstus on põhjalikult seotud Eesti tööstusajaloo ja majandusega ning naiste roll selles on olnud oluline nii tööjõu kui ka kultuurilise panuse osas.
Näitusel osalevad: Ainikki Eiskop, Sigrid Huik, Eva Jakovits, Mare Kelpman, Kadi Kibbermann, Signe Kivi, Lylian Meister (Lainoja), Krista Leesi, Marin Nooni, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Tambet Pedak, Marilyn Piirsalu, Ülle Raadik, Ellis Robertson, Ülle Saatmäe, Riina Samelselg, Valev Sein, Zane Shumeiko, Ludmilla Swarzcewskaja, Aune Taamal, Kaire Tali, Reet Talimaa, Ilja Uhlinov, Tiiu Valdma, Piret Valk.
Näituse kuraatorid on Aet Ollisaar ja Lylian Meister (Lainoja), näituse kujundaja on Madis Liplap, graafilise kujunduse autor Kadi Pajupuu.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Eesti Tekstiilikunstnike Liit https://viscosa.ee/tekstiilinaitus/
Tiiu Valdma
Fotod Aet Ollisaar ja FB
Erika Pedak
Marilyn Piirsalu
8. Riia rahvusvaheline tekstiili- ja kiukunsti triennaal
Liminal Space
Ära unusta! Tähtaeg 1.09.2026
28. maist kuni 19. septembrini 2027 toimub Läti
Rahvuslikus Kunstimuuseumis 8. Riia rahvusvaheline tekstiili- ja kiukunsti triennaal.
Kunstnikke kutsutakse esitama oma taotlusi kuni 1. septembrini 2026.
2027. aastal toimub triennaal juba kaheksandat korda. Selle juhtteemaks on „LIMINAALNE RUUM“ (Liminal Space) – üleminekuseisund, kus sünnivad muutused ja avanevad uued võimalused. See on ruum „eilse“ ja „homse“ vahel, kus traditsioon põimub kaasaegsusega ning kiud muutub ülemineku ja teisenemise metafooriks.
Kunstnikke kutsutakse osalema töödega, mis on loodud erinevates tehnikates ja meediumides – klassikalisest gobeläänist kuni videotekstiilini.
Rahvusvaheline žürii valib esitatud tööde hulgast näitusele pääsejad.
Kandideeri! ARTAPESTRY8
ETF (European Tapestry Forum) kutsub osalema oma kaheksandal Euroopa gobeläänitriennaalil ARTAPESTRY8. Tööde esitamise tähtaeg on 1. jaanuar 2027
ETF loodi gobeläänikunstnike poolt. Organisatsiooni eesmärk on toetada gobeläänikunsti pidevat arengut ning selleks korraldatakse regulaarselt näitusi, et tutvustada selle tehnika mitmekülgsust.
ARTAPESTRY8 avatakse 2027. aasta juunis Rothko Muuseumis ning jätkab 2027. aasta septembris Taanis, KunstCentret Silkeborg Badis.
Näitusele valitud teosed peavad olema korraldajate käsutuses kahe aasta jooksul. Tööde transpordikulu Triennaalile ja tagasi Eestisse on autorite kanda. https://www.tapestry.dk/
JUUBILARID 2026. Õnnitleme!
14.01.1966
14.01.1976
11.02.1936
16.03.1976
05.05.1966
05.07.1966
30.07.1966
03.08.1961
16.09.1966
01.10.1976
24.10.1956
29.10.1976
08.11.1976
15.12.1946
30.12.1946
Lylian Lainoja (Meister) 60
Maija-Liisa Kruus 50
Viivi-Merike Männi 90
Kerly Kaljuste 50
Ülle Saatmäe 60
Aet Ollisaar 60
Ainikki Eiskop 60
Anne Tootmaa 65
Krista Leesi 60
Eva-Liisa Kriis 50
Anneli Säre 70
Anu Rajamäe 50
Tuuli Silber 50
Milvi Thalheim 80
Tiiu Valdma 80
Värvide ilu lõngades
Mariann Kallas
Mariann Kallas on tunnustatud Eesti tekstiilikunstnik, kelle vaibakunsti keskmes on maastik kui isiklike mälestuste, elamuste ja unistuste kandja. Tema vaibad on mitmekihilised jutustused, kus ajas edasi tagasi liikuvad lood põimuvad lüüriliseks tervikuks.
Maastikutemaatika kõrval käsitleb kunstnik ka rahvakunsti ja rahvusliku identiteediga seotud teemasid. Pirita Vaba Aja Keskusesse jõuavad vaibad kunstniku eri loomeperioodidest.
Näituse „Värvide ilu lõngades – gobelääntehnikas piltvaibad“ oli Pirita Vaba Aja Keskuse fuajeegaleriis 17. veebruarist 1. aprillini 2026.
Kunstnikust lähemalt: www.mariannkallas.ee
Epp Mardi ja Ahti Seppet
Tartu Kunstnike Liidu kevadnäitusel
15.05.–14.06.2026
Materjalide vahetus. Vaadete ristumine. Mõlemad näitusetööd koondavad kahe kunstniku – tekstiilikunstniku ja skulptori – loomingu, mille lähtekohaks ei ole üksnes ühine idee, vaid ka teineteiselt laenatud materjalid, mis toimivad loodavate teoste sisendina. Mõlemad autorid ammutavad inspiratsiooni partneri loomingulistest vahenditest: alumiiniumist linnud ja trükitud tekstiilne materjal liiguvad käest kätte, vahetavad tähendust ja omandavad uue vormi. Kuigi materjal kui sisend on sarnane, lähtub loominguline idee ja väljendus kummagi kunstniku isiklikust mõttemaailmast, kogemusest ja vaatenurgast.
Materjal ei ole neutraalne kandja, vaid dialoogi algataja. Võimalikud põlvkondlikud ja soolised erinevused – mehe ja naise vaatepunkt – ei avaldu vastandumisena, vaid vastastikuse tõlgendamisena. Ühe loodud materjal muutub teise käes küsi-museks, millele vastatakse vormi kaudu. Laenatud materjal ei ole pelgalt tehniline võte, vaid usalduse ja loova riski akt – võimalus näha oma loomingut teise pilgu läbi ning lubada oma autoripositsioonil ajutiselt nihkuda.
Liisa Torsus
Kiukiri
2025
150 x 55 x 15 cm
Silmuskudumine, masinvanutus
Eesti kohaliku lambavilla
taasväärtustamine – erinevate villatüüpide mõju tekstiilmaterjali omadustele
Avaldati teadusartikkel, mis käsitleb Eesti kohaliku lambavilla omadusi kiust tekstiilmaterjalini tekstiilitööstuse vaatenurgast. Eesti lambatõugude vill leiab vähe väärindatud kasutust –seda ei rakendata viisil, mis kasutaks kiudude potentsiaali maksimaalselt ära. Kohaliku villa kasutuse suurendamiseks on peetud vajalikuks villa käitlemise ja hindamise süsteemi loomist ning villapesula asutamist. Sellise süsteemi loomiseks on vaja teada villakiu omaduste mõju tekstiilmaterjali omadustele. Varasemad kohalikud uuringud on olnud ebapiisavad just kiu omaduste ning silmuskootud materjali ja vanutatud silmuskootud materjali vaheliste seoste uurimisel.
Sellest vajadusest lähtuvalt valmis Liisa Torsuse magistritöö “Revaluation of Estonian local sheep wool – impact of different wool types on textile material properties” (avalikustatud veebruar 2026). Magistritööd juhendas Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor ja Tekstiilitehnoloogia labori juhataja Tiia Plamus, kaasjuhendas Eesti Kunstiakadeemia
doktorant ja õppejõud Katrin Kabun. Villa töötlemise protsessid ning lõnga ketrus viidi läbi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Vilma villakojas ning Süvahavva villavabrikus. Tallinna Tehnikaülikoolis teostati materjalide analüüs ja testimine, ning valmisid erinevad tekstiilmaterjalid.
Magistritöös uuritu põhjal avaldasid ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences Liisa Torsus, Tiia Plamus, Katrin Kabun ja Urve Kallavus teadusartikli “Revaluation of Estonian local sheep wool – impact of different wool types on textile material properties”.
Artikli autorid võrdlesid Eesti kohaliku lambavilla kiu, lõnga ja tekstiilmaterjali omadusi ning analüüsisid kiu omaduste mõju tekstiilmaterjalile. Võrdluse loomiseks kaasati ka kohalik meriinovill, mis on tekstiilitööstuses laialdaselt kasutusel olev villatüüp. Uuringus hinnati villakiu omaduste mõju lõnga, silmuskootud materjali ja vanutatud silmuskootud materjali omadustele. Katsete tulemused võimaldavad leida kohalikule villale erinevaid kasutusvaldkondi ning anda soovitusi villa hindamissüsteemi väljatöötamiseks.
Tulemused näitasid, et uuritud Eesti lambatõugude vill on kohaliku meriinovillaga võrreldes pikem, kuid ebaühtlasema pikkusega, jämedam, kohati säsikanaliga ning väiksema soomuste sagedusega ja üldjuhul madalama soomuste kõrgusega. Eesti lambatõugude villast kedratud lõngad osutusid seevastu
tugevamaks. Tugevaimates lõngades kasutatud kiud olid pikemad, laugema säbarusega ja vähese säsivillkarvade sisaldusega. Poolkammlõngad olid tugevamad. Pikkade ja jämedate kiudude kasutus ja lõnga suurem keerdumus vähendasid materjali kalduvust topiliseks muutuda. Vanutatud materjalid muutusid topiliseks kergemini kui silmuskootud materjalid, kuid talusid hõõrdumist paremini, kui neis oli kasutatud tugevamaid lõngu.
Viltumisomadusi mõjutasid kiu omadused – laugem säbarus, pikem kiud, väiksem diameeter ning suurem soomuste sagedus ja kõrgus soodustasid viltumist. Villakiu pikkus mõjutas viltumist rohkem kui peenus. Poolkammlõngadest valmistatud materjalid vanusid rohkem. Kiu omaduste erinevused mõjutasid lõnga ja tekstiilmaterjali omadusi ning kvaliteeti, mistõttu on vaja luua villa hindamissüsteem, mis arvestab nii kiu omadusi kui ka villatüüpe. Maalamba vill erines Eesti tumeda- ja valgepealise tõu villast, mis sarnanevad mitme omaduse poolest ja sobivad seetõttu ka segamiseks. Hindamissüsteem peaks arvestama nii villakiu pikkust kui ka läbimõõtu: kiu pikkus mõjutab otseselt tekstiilmaterjali tugevust, peenus aga villase rõiva kandmismugavust. Medullatsioon vähendas villa tugevust. Eesti lambatõugude villa ebaühtlus ei avaldanud lõnga ega materjali omadustele negatiivset mõju võrreldes kohaliku ühtlasema meriinovillaga.
Teadus ei jäänud siinkohal laborisse, vaid liikus loomingusse. Teosega „Kiukiri“ on Liisa Torsus tõlkinud laboriandmed, tuues esile kiu omaduste olulisuse tekstiili loomisel. Igal villal on oma iseloom. Sageli märgatakse vaid villa värvi ja teatakse lambatõugu, kuid selle varjus peitub palju enamat. Nii tekstiilmaterjali kui ka lõnga omadused sõltuvad kiu parameetritest – villa puhul näiteks kiu pikkusest, peenusest, soomuste eripärast. Seetõttu võib täisvillane kangas, sõltuvalt kasutatavast villakiust, olla eriilmeline. Villakiu omadused mõjutavad vanumist. Just vanumise kaudu ilmneb selgelt, kui erinevad villakiud tegelikult on – vastavalt kiu parameetritele vanuvad lõng ning materjal omamoodi. Kiu omadusi mõistes on võimalik tekitada justkui kiudude kirja, kiudu tundes muster kirja panna.
Ajakiri Journal of Textile Design Research and Practice avaldas artikli MultiWeave–Ambitions and Inspirations, mille autorid on Kadi Pajupuu ja Matthias-Jakob Sildnik.
Pärast esinemist Textile Society of America konverentsil 2024. aastal (veebis), sain kutse avaldada artikkel Ameerika tekstiilidisaini uurimisele pühendatud ajakirjas. Hakkasin hoogsalt peale, muidugi kasutan heameelega kõiki viise, et multiveevimist tutvustada. Teadusartikli kirjutamine osutus tüütute formaalsustega pikitud kuid ja kuid kestvaks teekonnaks, kui poleks olnud Kõrgema Kunstikooli Pallas teadusnõunikku Matthiast, siis oleksin keset protsessi käega löönud: mu enesekuvand on ikka kunstnik-leiutaja, mitte teadlane. Matthiase toel puurisin ennast läbi “peer review-de” ning erakordselt veidra ja komplitseeritud veebikeskkonna, kuhu artikli materjale pidi laadima. Matthias leiutas kaasautorina artikli jaoks ka Claude Lévi-Straussi bricolage terminile toetudes mõiste bricollective. Et kui bricolage on käepärasest tränast ehitamine, siis bricollective iseloomustab hästi seda häkatonide vaibi, kus juhuse tahtel kokkusaanud inimesed aitavad mingit ideed ellu viia, ning termin klapib ideaalselt ka ka multiveevimise ideoloogiaga – kaasata meetodi vabavaralisusega kunstnikud ja käsitöölised ja tudengid tehnika võimalusi avastama ja omakorda edasi arendama. Artiklis sain kasutada nii Pallase tudengite kui ka kunstnike Marilyn Piirsalu, Svea Tisell (Rootsi), Mirjam Hemström Farsi jt loomingut ja Anett Niine MultiWeave-teemalist lõputööd Pallases ja Riina Samelselgi magistritööd, mis kaitstud EKAs.
Kadi Pajupuu
2026. mais valminud punane altarikate.
Altarimaaliks ristivaip, mille autor on Maasike Maasik.
Tiina Puhkani
tekstiilid Saku kirikus
Tänavu nelipühal, 24. mail pühitseti Saku Toomase kirikus uus punane altarikate. Sellega sai väärika punkti neli ja pool aastat väldanud loomeprotsess, mille tulemusel täienes kiriku moodne interjöör kõigis neljas liturgilises toonis kaunite ja tähendusrikaste gobeläänvaipadega.
Sa oled varem teinud kirikutekstiile näiteks Kaarli, Jaani ja Kose kirikule, mis on ajaloolise, klassikalise interjööriga.
Saku Toomase kirik on aga arhitektuuriliselt hoopis teistmoodi, kaasaegne ja valgusküllane. Kuidas see moodne interjöör Sind inspireeris?
Ausalt öeldes ma olen suur traditsioonide austaja ja kõik moodsad ehitised, ei tundu mulle alati ilusad. Kui Saku kogudus minuga 2021. aasta septembris ühendust võttis ja palus just minul teha kogu kirikutekstiilide komplekti, siis ma alguses suhtusin sellesse ettepanekusse suure ettevaatlikkusega. Aga läksin kohapeale ja see ruum oli hästi ilus, hea valgusega ja kuidagi sõbralik.
Kohapeal olles tundus alguses küll, et Saku kiriku saali ei olegi tekstiile vaja. Tegu on moodsa kirikuga ja moodsates ruumides ju eriti tekstiile ei kasutata.
Saku kiriku õpetaja oli tol ajal Norrast Eestisse tulnud misjonär Magne Mölster. Põhjamaades on suured traditsioonid seoses kirikukunstiga. Magne kindlameelsus, et ka Saku kiriku interjööris peavad ikkagi tekstiilist elemendid olema, saigi lõpuks otsustavaks. Leppisime kokku, et sellesse ruumi ei pane neid liiga palju – ei ole vaja katta pulti ja kantslit seal ei olegi. Teeme katted ainult altarile ehk kõige tähtsamale kohale. Nüüd kui altarivaip on saalis, siis see annab küll sellise saatva tooni teenistusele. Ma arvan, et ta on seal oma kohal.
Sinu kunstnikukäekiri on omapärane ja äratuntav. Kas ja kuidas sa kohandasid oma käekirja selle moodsa sakraalruumiga?
Muidugi on moodne kirik teistmoodi kui keskaja- või historitsistlik kirik. Saku kiriku altarivaipade tegemisel ma proovisin endas leida seda nurgelist külge. Kes on minu loominguga kursis teavad, et minu teema on „lehekesed, lillekesed ja kõrrekesed“. Tagantjärele mõeldes oli see väga hea, et Saku kogudus just mind valis vaipade tegemiseks. Kunstnikule on vajalikud teistmoodi lahendused, et ta saaks ise ka areneda. Tihtilugu öeldakse, et tellimus ahistab või tellijaga suhtlemine on raske, aga Saku kogudusega oli minul äärmiselt hea ja lihtne suhelda tänu Piiale. Ta teadis täpselt mida on vaja ja oskas vaadata kavandeid. Ma pakun alati mitu kavandit välja ja nende hulgast õige kavand leida, on päris suur vaev inimesele, kes iga päev ei tegele sellega. Aga seda tellimustööd oli rõõm teha.
Tegelikult oli kogu Saku kiriku interjöör ise nagu üks suur tellija. 2000 aastat kiriku traditsioone panevad juba teatud suuna. Kirikutekstiilid on ka sisu mõttes piirangutega, sest neil on omad traditsioonilised sümbolid, mida on vaja kujutada.
Kui Saku kirik on interjöörilt teistsugune, siis kas seal oli ka vaipade kavanditele teistsuguseid piiranguid, millega sa pidid arvestama?
Saku puhul oli huvitav see, et põhjamaise traditsiooni kohaselt ei pidanud rist olema nii selgelt tekstiilidel välja toodud.
Oma töös tegelikult ma pelgan risti kujundit. Seda mitte rahvakunstis ega vöö- või kindakirjades, sest rist on seotud iidsete maagiliste märkidega ja uskumustega. Minu jaoks on sellist konkreetset kujundit keeruline teha, et see oleks selge ja kogudus jääks rahule, aga samas oleks see elav sümbol ja minu looming jääks iseendaks.
Saku kirikus on altarimaali asemel kasutusel tekstiilikunstnik Maasike Maasiku suur ristivaip. Kuidas sa suutsid enda teosed nii kenasti tema vaibaga sobitama panna?
See oli ju üks tingimus ka, et altarikatted peavad Maasikese vaibaga sobituma. Aga ega ma otseselt näpuga järge rohkem ei ajanud, et minu kavandid juba olemasoleva vaibaga klapiks.
See suur ristivaip mõjub niivõrd tugevalt, et ta läheb sulle nagu vereringesse. Tööd tehes sa ei mõtle sellele, aga kuidagi ta jääb sulle niimoodi hinge mängima ja helisema. Lõpuks on see kokku sobitamine tunnetuslik.
Sa tegid Saku kirikusse kokku neli altarivaipa – rohelise, valge, violetse ja punase. Millise vaiba loomine oli sinu jaoks kõige keerulisem?
Mulle väga meeldib valgega tegeleda. Mulle tundub, et valges on kõik värvid ja faktuurid sees, loodusvalgest kuni läikiva siidvalge ja hõbedani, isegi kullani. Saku valgesse vaipa ma panin nii hõbedat kui kulda. Kuld on just risti juures.
Pean ütlema, et kõige raskem oli tulla vastu kirikuõpetaja soovile, et valgel vaibal oleks kujutatud Saku kiriku kaitsepühaku Toomase risti. Valge katte kavand oli lennuline, selline suleline, tiivuline ja õhuline. Selle juurde sobiva risti välja töötamine oli suur väljakutse. Sinna ei sobinud algne indiapärane Tooma rist oma pungas otstega ja minu ristid olid jälle hästi askeetlikud ja lihtsad, mille otsad hajusid üldse ära ega tekitanud Tooma risti sarnast atmosfääri. Selle ristiga ma nägin küll vaeva, et ta oleks erilisem kui tavaliselt ja meenutaks ikkagi Toomase risti. Milline neist neljast vaibast sulle endale kõige rohkem meeldib?
Väga raske on enda lapsi võrrelda. Aga võib-olla kui ma esimese, rohelise vaiba sain valmis, siis kogudusest Piia ja Magne, kellega ma koos töötasin, olid väga rõõmsad. See tegi ka mind rõõmsaks. Ma nägin, et kõik see suur eeltöö on end ära tasunud.
Teine oluline hetk, mis meenub on see, et punane kate sobis lõpuks niivõrd hästi Maasike Maasiku sinistes toonides vaibaga. Need on kaks on väga tugeva rõõmsa emotsiooniga mälestust.
Võib-olla see peabki nii olema, et valge kate on seotud väga pühaliku meeleoluga ja ei pea nii lõkerdama. Violetne kate ei pea ka tekitama sellist tohutut meeleolu, vaid ta ongi mõtlik ja diskreetne. Võib-olla isegi teatud kurbust tekitav.
Aga kokkuvõttes ma arvan, et see komplekt sai tervik ja mul on väga hea meel, et Saku kirik kõik need värvid tellis. Sakulased on oma uue kiriku üle väga uhked ning lisaks jumalateenistustele toimub seal tihti kontserte, konverentse ja muid sündmusi. Mida sa soovid, et üks tavaline inimene tunneks, kui ta astub kirikusse ja pöörab pilgu sinu loodud altarivaibale?
Tavaline inimene? See tähendab selline nagu mina. Ma olen ise peljanud pühakotta sisse astuda lihtsalt sisseastumise mõttes – see on üks vastuoluline asi. Inimene, kes võib-olla tunneb, et seisab sellest rituaalist veel kõrval. Et ta võib-olla kunagi tahaks kogudusse kuuluda – või ei tahakski, aga ta tuleks palvetundi või lihtsalt kirikuruumi. Vaataks kasvõi kevadel neid sisse toodud nelipühakaski või jõuluajal kuuske, et saada osa meeleolust. Või kuulaks, kuidas orelit harjutatakse. Et see oleks lihtsalt vaikne koht, kus koguda julgust. Kas sul on mõni loominguline unistus ka? Teos, mida tahaksid kunagi luua ilma igasuguste raamide või tellimusteta?
Saku kiriku valge altarikate, mille ülaosas on kujutatud Toomase risti.
Ma soovin, et inimesed hakkaksid gobeläänvaipu laiemas mõttes uuesti hindama, nii nagu nad on varem väärtuslikud olnud. Et kodudes oleksid gobeläänid. Neid kasutatakse vahel küll, aga see võiks uuesti trendiks tulla.
Mõtlen hoopis niimoodi, et unistan sellest, et ma oleksin hingeliselt rahulikum ja võtaksin vastu kõik võimalused, mis armas Jumal annab. Lihtsalt olla avatud sellele. Võib-olla minu unistus on see, et suudaksin teha ühe hästi suure, samas peene tundega vaiba. Et keegi vajaks sellist vaipa, mul oleks stipendium ja siis ma võiksin seda kududa näiteks kolm aastat. Nüüd, mil Saku kiriku terviklik komplekt on valmis, siis mis on sinu järgmine loominguline väljakutse?
Olen alustanud uut tellimust. See on keskaegsele Kose kirikule. Nad on seal Kosel hästi tähelepanelikud, niivõrd toimekad ja vaprad. Ütlevad: „Teeme ikka punase ka!“ Mul on sinna juba varem violetne ja roheline tehtud. Nad on kannatlikult oodanud kui ma Saku kiriku tekstiilidega tegelesin.
Tellimus on hea, sest tunned ennast vajalikuna, see annab eneseväärikuse. Aga kogu aeg ei saa seda teha. Tellimustööd lähevad paremini, kui saad vahepeal teha vabaloomingut.
Mul natuke viibis Saku punane ka, sest ma võtsin osa tekstiili aastanäitustest. Mul on üks gobelääni raam ja kui seal on lõim peal, siis ma teist gobelääni samal ajal kududa ei saa. Siis ma võtsin ette ja tegin aastanäitusele midagi hoopis teises tehnoloogias.
Saku kirikusse loodud Tiina Puhkani gobeläänidega saab lähemalt tutvuda juulis avataval näitusel. Täpsemat infot leiab Saku koguduse FB lehelt ja koguduse veebilehelt. Tiina Puhkanit intervjueeris 12. juunil 2026. aastal Saku koguduse liige Piia Viks-Binsol. Täispikkuses intervjuud saab lugeda Saku koguduse veebilehelt https://saku.eelk.ee/. Fotode autorid on Tiina Puhkan ja Piia Viks-Binsol.
Tänu Mall Tombergile kannan varasest tudengipõlvest alates hinges üht kujutluspilti ja olen õnnelik kuduja elupõlistel kangaspuudel.
Kujutluspilt on seotud värvusõpetuse loenguga, mida professor Mall Tomberg kitsukeses kateedritoas neljale üliõpilasele pidas, sest niipaljukest meid kursusel oligi. Loengu teemaks olid värvikontrastid. Täiendvärvikontrastist ja optilisest segunemisest rääkides peatus õppejõud pikemalt Galla Placidia mausoleumi interjööril. Ta kirjeldas, kuidas alabasterakendest valguva aprikoosikarva kuma ja lasuursinise taustaga mosaiikide koosmõjus tekib hämarasse ruumi eriline värelev atmosfäär. Hetkeks vilksatas ruum koos müstilise valgusega mu vaimusilmas. See imeliselt elav pilt saadab mind ikka veel, kui Ravennas asuvale varakristlikule arhitektuuripärlile mõtlen. Kangaspuude lugu sai minu jaoks alguse ühel päikeselisel päeval, mil ERKI teljeruumi sisenes meie kateedri juhataja Mall Tomberg ja küsis, kas keegi tahab osta kangastelgi. Olin kärme vastama, et mina tahan. Samal päeval tõin teljepuud oma varase lapsepõlve kodutänaval asuva maja kuurist toonasesse Mustamäe koju. Paar päeva hiljem panime paneelmajas asuva korteri esimese korruse toas teljed üles. Esmalt kudusin emale kingituseks helesinise kleidiriide, seejärel diplomitöö laastuvaiba ja topeltdrelltehnikas kattevaibad. Neil tudmatu meistri poolt valmistatud telgedel, millega koos olen kodustkoju, linnast-linna rännanud, olen sellest ajast saadik kõik oma elu kangad ja vaibad kudunudki.
Mall Tomberg
19.07.1927 – 9.02.2026
Päikseline jäädvustus Haabneemest Malle ja Bruno suvekodust 19.07. 2017. Käisime Ülle Raadikuga ja Ehalill Hallistega ikka võimalusel Malle sünnipäeval. Tundsime, et oleme “tema lapsed”. Vaid vähesed said end nii lähedase ja omana pidada. Mall oli huvitav eeskuju, suurepärane kunstnik ja tore innustaja. Lugusid temast võiks jutustada küll ja veel aga sel kurval päeval on lohutav mõelda milline väärikas ja uhke looming temast siia jääb.
Ja meie, tema “lapsed” hoiame tänutundega lugusid ja mälestust temast.
Kaire Tali
Mall Tombergi sünnipäeval 2017. aastal.
Esireas Malle kõrval Kaire Tali, tagumises reas Riina ja Bruno Tomberg ning Ülle Raadik. Foto Kaire Tali FB
Õpingutele vahetult järgnenud aastatel teenisin leiba Tallinna Kergetööstustehnikumi rahvusliku käsitöö osakonna neidudele kangakudumist ja tarbetekstiilide kavandamist õpetades. Mall Tombergi etnograafilisi jooniseid Läänemaa sõrmkinnastest uurisin siis õige põhjalikult. Imetlusväärselt täpse tundlikkusega olid kinnaste vikkelkirjad ja koemustrid millimeetripaberile jäädvustatud – üks ruut vastamas ühele silmusele. Kui suur, kui tänuväärne töö!
Mall Tombergi värviküllasele vaibaloomingule mõeldes meenuvad Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi püsiekspositsiooni kuuluvad teosed. Vana linn oma hõõguvate värvide, Kodumaastik monumentaalse suurejoonelisususega, Hanged graafilise faktuursusega ja soojust kiirgav Päike tekitavad minus jätkuvalt siirast vaimustust. Milline, loomevägi ja värvijõud, milline meisterlikkus – mõtlen neid vaipu vaadates! Meenutan, kuidas noore tudengina olin oma õppejõudude loomingu suhtes pime kui kassipoeg. Oskasin mõne teose pealkirja ehk nimetada küll, aga päriselt nägema ja mõistma õppisin tasahilju.
Mall Tomberg on olnud üks mu suurepärastest õpetajatest. Mõtlen temale otsatu tänutunde ja sügava austusega!
Reet Talimaa
Mall Tombergi teos näitusel „Kunst on disain on kunst“, mis toimus Kumu kunstimuuseumi suures saalis 2021. aastal.
Rändrahnud on seisnud Lahemaa rahvuspargis tuhandeid aastaid. Nende pinda on talletunud jää liikumine, looduse puudutus ja aja aeglane kulg. Esmapilgul liikumatud ja rasked kivimürakad kannavad endas kihte mälestustest, pärimusest ja kodutundest. Nendest kihtidest on tekkinud kividele igavikuliselt muutuvad, kordumatud ja lummavad kirjad.
Soovist neid jälgi endaga kaasas kanda tõlgin kivikirja tekstiili keelde, olles pidevas dialoogis kividega. Nii sünnivad rätid kui pehmed rändrahnud: haprad, liikuvad ja mitmeti kantavad. Need ei anna edasi ainult kivide mustreid, vaid ka tunnet paigast, ajast ja kuuluvusest. Ning rändrahnud saavad taas rännata.
Rose-Marie Riitsalu
Väärt Jääk
Materjal: vill, puuvillased lõimed
Tehnika: villpõime, viltimine
Mõõdud: 140x93 cm
Juhendaja: Kristel Saan-Soom
Huvi villa vastu sai alguse unistusest kunagi omada enda lambaid. Mind on alati paelunud materjali teekond, kust see pärineb, kuidas see kujuneb ning millist aega ja tööd selle valmimine nõuab. Villa puhul muutus see küsimus eriti oluliseks avastades kui suures koguses tekib materjali, mida peetakse ebavajalikuks ja väärtusetuks.
Lõputöö protsessi jooksul puutusin kokku väga vastakate suhtumistega. Ühes talus öeldi, et neil ei eksisteeri sellist asja nagu jääkvill, sest kogu materjal leiab kasutuse. Teises talus näidati aga kotitäite kaupa jääkvilla. See vastuolu pani mind küsitlema, mis teeb mingist materjalist jäägi, kas see on materjali omadus või inimese otsus?
Villa pestes, sorteerides, kraasides ja kedrates mõistsin veelgi selgemalt, kui töömahukas selle materjali ettevalmistamine tegelikult on. Just jääkvilla lokid said töö keskseks elemendiks - igaüks erineva tekstuuri, tooni ja iseloomuga.
Minu teos “Väärt Jääk” ei ole ainult objekt, vaid ettepanek vaadata materjale teise pilguga ning võibolla küsida, kas miski on päriselt väärtusetu või oleme me selle lihtsalt välja mõelnud?
Tehnika: silmuskudumine masinal ja varrastel, kuiv- ja märgviltimine, materjali manipulatsioon
Juhendaja: Liisa Kanemägi
Kas täielik kontroll materjali üle on võimalik?
Spekulatiivne ja eksperimenteeriv protsess uurib kontrolli ja kohanemise vahelist suhet inimese keha ning materjalide kaudu. Töö keskmes on silmuskudum, mille loomupärane elastsus, ettearvamatus ja omatahe on seatud vastu soovile kontrollida. Suunan, piiran ja mõjutan kudumit viisil, mis paneb materjali käituma talle ebaloomulikult ja peaaegu jaburalt.
Teadmatus – juhuslikkus – teadlikkus – autoriteet – lahtilaskmine – teadmatus. See sõnade ring kirjeldab minu pidevalt korduvat dialoogi materjaliga ning erinevaid etappe, mida materjali käsitledes läbin. Õpingute jooksul olen õppinud materjalide omadusi, piire ja reegleid „kuulama”. Protsessi käigus jõudsin järelduseni, et käesolev töö paikneb kõige enam lahtilaskmise etapis, kus kontroll ei teki materjali allutamisest, vaid selle reeglite ümbermõtestamisest ja piiride teadlikust nihestamisest.
Töövõtted saavad inspiratsiooni inimkehast ja selle kontrollimise viisidest. Isiklik kogemus hüpermobiilsusega, mille tõttu pean liigeste liikuvust igapäevaselt piirama ja stabiliseerima, seob kontrolli saavutamise otsingu mu enda kehaga.
Mari Adamsoni nimelise parima tekstiilitudengi stipendiumi laureaat 2026. aastal on Vivian Vuks.
Vivian Vuks on tekstiilidisainer, kelle loomingus sulanduvad tervikuks kogemuspõhine kontseptsioon, süsteemne disainiprotsess ja uurimuslik tehniline teostus. Tajud ja kehalised kogemused muutuvad tema loovuse kaudu mõtlikeks, kõrg-esteetilisteks ja sügavalt puudutavateks elamusteks.
Uudishimu materjalide omaduste ja tähenduste, funktsioonide ja kasutusvõimaluste
vastu, viib üllatavate seoste ja lahendusteni. Masinkudumise ja viltimise projektideks võib ta inspiratsiooni leida kõiges. Vivian näitab, kuidas must-valgeteks tekstuurideks tõlkida näiteks Siberi karupüüdja rüü, Paapua UusGuinea seatapja rituaalne põll, silmalaugude taga sähvatavad fosfeenid, juuste maagilised omadused või liigeste hüpermobiilus. Oma spekulatiivses ja eksperimentaalses lõputöös “Kontrolli piiril – Juhitud juhuslikkus silmuskudumises”, uurib Vivian kontrolli ja kohanemise suhet inimese keha ning materjalide kaudu. Ta jõuab tõdemuseni, et kontroll ei teki materjali allutamisel, vaid selle piiride teadlikul nihestamisel läbi lahtilaskmise ja koostöö.
Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakond jagab õppetöös edukale ja loominguliselt aktiivsele tudengile stipendiumit alates 1998. aastast ehk käesoleval aastal 29. korda. Tunnustus on mõeldud õppetöös häid tulemusi saavutanud aktiivsele tekstiilitudengile. Stipendiumit rahastab EKA tekstiiliosakond.
Vivian Vuks
EKA
tekstiilidisaini
tudengid Karin Sarv ja Getlin Tammoja rahvusvahelisel taimedega värvimise konkursil ja näitusel
Rahvusvahelise üliõpilaste tekstiilidisaini konkursil “Colours for Tomorrow”, valis žürii EKA tudengite tööd 10 parima võistlustöö hulka ning lõppnäitusele. Konkurssi korraldavad projekt Colour4CRAFTS ja The Textile Institute Sustainability SIG (Special Interest Group).
Konkursi esimeses voorus laekus andekatelt disainitudengitelt üle maailma 45 tööd 17 riigist, peegeldades looduslike värvainetega seotud tõeliselt globaalset loovuse ja innovatsiooni vaimu. Osalevate riikide hulka kuuluvad nt: Saksamaa, Afganistan, Ühendkuningriik, Bangladesh, Montenegro, India, Indoneesia, Hispaania, Austraalia, Eesti, Hiina, Pakistan, Holland, Sri Lanka, Horvaatia ja Nigeeria.
Pärast hoolikat kaalumist valis žürii välja 10 poolfinalisti järgmistest riikidest: Ühendkuningriik, Eesti, Holland, Sri Lanka, Austraalia, Indoneesia ja Horvaatia. EKA tudengite taimedega värvimise projekte esitleti Colour4CRAFTS lõppnäitusel 1.–31. mail 2026 Leedsi Ülikooli Disainikooli (School of Design, University of Leeds), Space@Design galeriis.
Karin Sarve projekt keskendub kagaste värvimisele invasiivsete võõrliikidega, nt voolja pargitatraga. Getlin Tammoja loob kangadisaine erinevate kiudude taimedega värvimisel ja masinkudumisel. Rohkem infot projekti kohta kodulehel www.colour4crafts.eu
Getlin Tammoja
Karin Sarv
Mitmehäälne piltvaip
„Mitmehäälne piltvaip” on taktiilne/ tekstiilne teos lugudest, mälestustest, unistustest, identiteedist ja kõigest, mis nende vahele jääb. Projekt on Ukraina kunstniku Daria Titova ja Briti-Eesti helilooja Helena Atkini koostöö.
Projekt sündis Ukrainas, Ühendkuningriigis ja Eestis toimunud töötubade käigus ning on vastus Vene vägede jätkuvale Ukraina kunsti rüüstamisele. See sümboliseerib midagi, mida ei ole võimalik hävitada ega ära võtta — midagi, mis on juurdunud teadmistes, mälus ja inimestevahelistes sidemetes.
Nii füüsiline kui ka digitaalne piltvaip toovad kokku 118 inimeste lood. Digitaalne versioon võimaldab inimestel üle kogu maailma lisada oma lugusid, tagades projekti jätkumise.
https://tapestryofmanyvoices.com/
Daria Titova
Töötuba Kiievis
Ole avatud/ Open Your System
Kõrgema Kunstikooli Pallas kolmanda kursuse tekstiilitudengite näitus
Tartu Linnaraamatukogu IV korruse näitusealal 21.04-19.05.2026
Inimene on avatud süsteem. Bioloogiliselt tähendab see pidevat energia- ja ainevahetust, kuid see toimimine kandub edasi kõikides meie elu aspektides. See on pidev infovahetus meid ümbritseva keskkonnaga. Mõni infoallikas on konkreetne – nähtav ja loetav. Neid on lihtne analüüsida ja tõlgendada ning tänapäeval teevad suure osa sellest tööst meie asemel masinad.
Kuid on ka need, mida me tunneme, katsume ja kogeme. Mis on need meeled, mis eraldavad tehislikku ja inimlikku? Tundume tänapäeval kõike tegevat kiirustades – sööme, ilma et naudiksime maitset, töötame, pidades eelkõige silmas kasumlikkust ja isegi armastame ilma füüsilise kontaktita. Inimene on kui svamm, mis võtab sisse end ümbritseva keskkonna mõjutused, kuid on vaja ka ennast aeg ajalt välja väänata, anda midagi tagasi sellesse maailma, kust me ise pidevalt võtame. Meil on anda meie aeg. Aeg selleks, et olla kõikide meeltega ühenduses oma loomingus, enda ümbruses ja enda lähedastega olles.
Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna tudengid eksponeerisid näitusel kevadsemestril valminud gobeläänvaipu, mille loomisel said autorid inspiratsiooni Prima Vista kirjandusfestivali tänavusest teemast “Tehis ja päris”. Emily uurib kultuskäekoti autentse
ja koopia toote vahelisi pingeid. Anny taasloob gobeläänitehnika kaudu tehislikku puiduimitatsiooni. Miina Aleksandra jaoks on kogukond kõige rohkem päris, seega on kogukond tema gobelääni kudumisel aidanud. Leena talletab reisimälestusi pajuoksa haarade vahele, luues portaalid nendesse mälestustesse. Mari teos räägib ehtsast ja vahetust armastamisest. Johanna siseneb oma unenägude maailma, kust leiab end tihti ühes kindlas paigas, mida aga päriselt ei eksisteeri. Tiina mängib tehisliku ja loodusliku materjaliga, otsides vastust küsimusele, kas neid on tänapäeval veel üldse võimalik eristada.
Näitusel osalesid: Emily Dobrus, Ann Lily Löndorf, Miina Aleksandra Piho, Leena Isabel Pizzolante, Mari Saffre, Johanna Tuisk, Tiina Zukker. Näituse kuraator ja juhendaja oli Aet Ollisaar
Jalad all
29.01.2026-08.02.2026 toimus Pallase tekstiiliosakonna ja mööbliosakonna disainiprojekti JALAD ALL näitus TYPA Galeriis. Disainilahendusi eksponeeriti Eesti Disaini Päeva raames korraldatud väljapanekus 23.02-15.03 ka Tallinnas Solarise keskuses.
Kuus väärikat tooli, 22 metalljalga ja neli omanäolist lahendust. Pallase iga-aastase koostööprojekti raames panid pead kokku mööbliosakonna ja tekstiiliosakonna kolmanda kursuse üliõpilased, et leida uus funktsioon unarusse jäänud toolidele. Oma protsessis uurisid tudengid, kuidas teha vanast uus ja samas suhtuda austusega algsesse disaini. Võttes eesmärgiks nulleelarve, kasutati mööbliesemete loomisel leidmaterjale, looduslikke objekte ja tootmisjääke.
Näitusel osalesid: Emily Dobrus, Leena Isabel Pizzolante, Mari Saffre, Grete Sallo, Annabel Seen, Evelin Lidmets, Trine Ots, Johanna Tuisk, Darja Zaboronok ja Tiina Zukker. Koostööprojekti juhendasid Madis Liplap ja Aet Ollisaar.
Valminud tooteid:
MÜÜDUD. Autorid Trine Ots ja Johanna Tuisk
Materjalid: puit, metall, nahk “Müüdud” on oma nime saanud algse tooli istme all olevast märgistusest, mis sellele pika elu jooksul mõnes taaskasutuspoes tehtud on. Kõigel siin on oma ajalugu. Me tahame seda näidata, mitte katta. Enda disainis kasutame ära täkkeid, jälgi ja juba olemasolevaid auke. Liigselt midagi lisamata soovime pöörata tähelepanu ebaperfektsuse ilule ja lõhkuda traditsioonilist arusaama toolist, tuues selle eraldi osi esile ja andes neile uue funktsiooni.
See on lugu toolist, mis sai uue elu. Ta on valmis kandma ja kuulama uusi lugusid.
LAGERAIE. Autorid Annabel Seen ja Leena Isabel Pizzolante
Materjalid: metall, puit, poroloon, nahk
Toore puidu ja metalli kooslusest sündinud tool, mis paikneb disaini ja skulptuuri piiril. Teos ühendab töötlemata loodusliku materjali ja tööstusliku konstruktsiooni, tuues esile nende füüsilised ja visuaalsed erinevused. Vorm on vaoshoitud ja otsekohene, keskendudes materjalide kohalolule ja nendevahelisele suhtele.
Metallraam pärineb Marcel Breueri loodud
Cesca toolilt. Sellele vastandub lageraielt maha jäänud kasepakk, mille loomulik pind ja struktuur on teadlikult säilitatud.
Metall ja töötlemata puit on jäetud võimalikult algsesse vormi. Materjalid ei ole peidetud ega ilustatud, vaid näidatud sellistena nagu nad on. Teos rõhutab lihtsat ja ausat materjali kasutust ning selle kohalolu ruumis.
Fotograaf Andrus Kannel
Müüdud
Lageraie
IDENTITY
Pallase tekstiiliosakond korraldas 2026. aasta kevadel Baltimaade tekstiiliosakondade üliõpilaste näituse ja seminari IDENTITY, mis toimus galeriis
Pallas 14.02-14.03.2026
Näituse eesmärk oli tuua ühte ruumi kokku Baltimaade kunstikõrgkoolide tekstiilitudengite tööd. Lähiriikide kõrgkoolid on tihedalt seotud kunstnikest õppejõudude kontaktide ja omavahelise koostöö läbi ning väljapanek annab võimaluse uurida ka erinevates kõrgkoolides õppivate tudengite loomingut. Näitust ajendas korraldama soov tugevdada senisest enam ka üliõpilaste vahetust ja laiendada erialast koostööd. Tartus eksponeeritavad tööd algatasid diskussiooni tekstiilikunsti ja disaini õpetamise meetoditest osalevates kõrgkoolides ning suunata mõtlema valdkonna hetkeseisu sarnasustele ja erisustele erinevates riikides. Nende teemade avamiseks ja mõtestamiseks toimus galeriis Pallas ka seminar, kus esinesid osalevate kõrgkoolide esindajad.
Näitusel osalesid tekstiilitudengid Eesti, Läti ja Leedu kunstikõrgkoolidest:
Vilniuse Kunstiakadeemia, Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase osakond, Läti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia ja Kõrgem Kunstikool Pallas.
Iga kõrgkool valis ekspositsiooni viis tööd või tööde seeriat, mis esindasid nii bakalaureuse kui magistriõppe õppekavasid. Väljapanekut täiendasid autorite kaastekstid, mis avavad tööde laiemat tausta.
Näitusel osalesid: Deva Bartninkaitė, Elinga Garuolytė, Kamilė Bagvilaitė, Luka Žiauberytė, Nargiza Nurdinova, Deimantė Petkevičiūtė, Ineta Ignatavičiūtė, Ieva Penčilaitė, Unė Labutytė, Rokas Jaselis, Baiba Zalcmane, Anna Korobeinikova, Jolanta Karele, Anna Kustikova, Monta Beca, Hedi Leppik, Juulia Aleksandra Mikson, Kassandra Laur, Rose-Marie Riitsalu, Vivian Vuks, Emily Dobrus, Johanna Tuisk, Leena Isabel Pizzolante, Sofia Lanman, Renate Eensalu, Mari Kivitalu.
13. märtsil toimus galeriis Pallas tekstiilitudengite näitusega kaasnev seminar “Tekstiilihariduse identiteet”. Seminari eesmärk oli jagada kogemusi, milliste väljakutsete
ja võimalustega kõrgkoolid tekstiilikunsti ja -disaini õpetamisel kokku puutuvad. Erinevad käsitlused tekstiili õpetamise praktikatest andsid konteksti ka näitusel esitletavatele tudengitöödele.
Näituse meeskond: kuraator Aet Ollisaar, näituse kujundaja Madis Liplap, graafiline disainer Mari Saffre, näituse assistent Marju Roos.
Sosin/Whisper
Iirimaal Corkis toimus 7.-24. märtsini rahvusvaheline tekstiilitudengite näitus Whisper
Galeriis Grand Parade oli eksponeeritud ka Pallase tudengite looming. Näituse kuraator, MTU Crawford College of Art and Design õppejõud ja kunstnik Pamela Hardesty on aastaid vedanud projekti, mis toob kokku tudengid ja nende tööd Iirimaalt, Leedust ja Eestist. Pallase tekstiiliosakond on osalenud näituseprojektides alates 2016. aastast, ka sel korral oli võimalus valida näitusele kolm tööd.
Näitusel esitleti teoseid, mis ühendavad materjali ja heli, uurivad helilainete visuaalset keelt või tõlgendavad sosistamist visuaalsesse keelde. Näitusel osalesid tudengid neljast kõrgkoolist: MTU Crawford College of Art and Design (Iirimaa), MTU School of Music (Iirimaa), Vilnius Academy of Arts, Kaunas Faculty (Leedu) ja Kõrgem Kunstikool Pallas (Eesti).
Pallase tekstiiliosakonnast osalesid näitusel Mari Saffre, Johanna Tuisk ja Miina Aleksandra Piho. Tudengite tööde juhendajad olid Eike Eplik ja Kadi Pajupuu. Mari Saffre uurib oma teoses inimese ja sakraalobjekti suhet ning pakub pühapaika neile, kes seda vajavad: Tule, istu ja siin oled sa pühak. Sa oled osa altarist, mis austab sind ja oma ainulaadsust. Siin oled sa võimas. Sa oled kaitstud. See teos uurib vaataja ja sakraalse objekti suhet. Üks on kirikus kauge ja puutumatu, teine kutsuv ja vahetu. Üks on valmistatud külmast kivist ja kullast, teine pehmetest kangastest. Ühes on inimene vaid alandlik patune, teises ülendatud pühakuks.
Johanna Tuisk kutsub viljapõllule, mille lakooniline maastik pakub meeltele rahu.
Johanna ütleb oma kaastekstis: Põllu serval seistes tunnen täielikku rahu. Kõik siin on nähtav, korras ja etteaimatav. Võib-olla isegi natuke igav. Aga mulle meeldib igavus, see
Miina Aleksandra Piho
tähendab, et kõik on korras. Lõdvestu, midagi ei juhtu. Ja kui sa seisad hästi paigal ja tuul puhub täpselt õige nurga alt, võid kuulda, kuidas nisu sulle oma saladusi sosistab.
Miina Aleksandra Piho ütleb oma teose “99 Hz” kohta nii: 99 Hz on Tartus Karlova linnaosas asuva elektrikilbi tekitatav helisagedus – teise oktavi G. Kuuldes seda pidevat vingumist ikka ja jälle, tõlkisin ärrituse loominguks. Salvestasin 99 Hz tooni ja hakkasin seejärel koguma teisi helisid: oma kadunud vanaema juttu, onu tobedat laulu, tugevat vihma Eesti Disainiöö ajal, kiirabi sireeni. Teisendasin
need salvestised spektrogrammideks ja kombineerisin tulemused mustriks.
Näitus kaasnes MTU Crawford College of Art and Design korraldatava rahvusvahelise sümpoosioniga MAKE, mille peakorraldaja on samuti Pamela Hardesty. Seekordse sündmuse teema oli Textile and Sound ning esinejad avasid teemat väga erinevate vaatenurkade alt.
Saffre “Peategelane”
Konkurss
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu (ERKL) ja Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna koostöös toimunud tootearenduse konkursil tunnustati tänavu kolme tekstiiliosakonna tudengit, kelle tööd pakuvad kaasaegseid ja läbimõeldud lahendusi kohaliku villase materjali kasutamiseks. Alates 2019. aastast toimuva tootearenduse konkursi eesmärk on selgitada välja parimad ideed kaasaegsete jätkusuutlike silmuskoeliste toodete valmistamiseks. Lähteülesandeks on kasutada kohalikku villast materjali, mis leidliku tootearendusega väärindaks eestimaist lõnga ning arvestaks algmaterjali omadusi, ning tõsta teadlikkust kohalikest lõngatootjatest.
Esimese koha ning 1000-eurose stipendiumi pälvis tootekonkursil Mari Saffre tööga “Peategelane”. Töö teeb eriti omanäoliseks värvikasutus ning kujunduslik julgus, mis tagab nii toote kui ka kandja eristumise. Lisaks tõi
komisjon esile toote hea tehnoloogilise läbiplaneerimise masinkudumise kontekstis.
Teise koha ning 1000-eurose stipendiumi pälvis Johanna Tuisk oma tootega “kahevahel”, mis on oma esteetikalt minimalistlik, kuid sisult mänguline mütsi ning kinnaste komplekt. Komisjon nägi töös tugevat tooteseeria arendamise võimalust ning head materjali omaduste rakendamist.
Lisaks kahele peapreemiale pälvis žürii tunnustuse ja 700-eurose Kodukäsitöö OÜ eristipendiumi Tiina Zukkeri sall komplektist “AO”. Komisjonile meeldis lihtsale tootele lisatud funktsionaalsus ning materjalide valik.
Stipendiumisumma eest teostavad tudengid esimese väikeseeria tooteid et testida nende müüki ERKLi Kaarmanni kaupluses Tallinnas. Konkursi komisjoni kuulusid Liina Veskimägi-Iliste, Liivi Soova, Katrin Lükk, Aet Ollisaar, Marju Roos, Inger Tammela ja Kairi Lentsius.
Etenduse Mood-Performance-Tants eelsündmus:
näitus ROHKEM KUI
KANGAS
Kui palju tead Sina, mida igapäevaselt oma naha vastas kannad? Kas poes riideid ostes vaatad vaid hinnasilti, või pöörad tähelepanu ka sellele, millistest materjalidest rõivad koosnevad? Kas Sa tead, kust materjalid
pärinevad ja millega täpsemalt tegu on? Tasku keskuse aatriumis avatud näitus “ROHKEM KUI KANGAS” tutvustab vaatajale levinumaid ja tuntumaid materjale, mida rõivatööstuses kasutatakse. Välja on toodud materjalide erinevused ja sarnasused, päritolu, peamised omadused ning levinumad kasutusviisid. Materjalist sõltub rõiva välimus, aga ka näiteks mugavus, ning mitte iga materjal ei sobi kõigi riiete valmistamiseks.
Näituse korraldaja on Kõrgem Kunstikool Pallas koostöös Tasku keskusega, väljapanek sündis valikaine “Mood-Performance-Tants” raames.
Näituse meeskond: Madis Liplap, Anette Lõbus, Elizabeth Lehtmets, Liisa-Meta Kurina, Maria Kõrvemaa, Matilda Liise Areda, Ott Matiisen.
Mari
MoodPerformanceTants Tartu Jaani kirikus
Pallase korraldatav moeetendus Mood-Performance-Tants toimus 11. juunil Tartu Jaani kirikus – paigas, kus fantaasiaküllane moekunst loob harukordse dialoogi tähendusliku ajaloolise keskkonnaga.
Mood-Performance-Tants (MPT), mis kuulub Estonian Fashion Festival programmi, on alati olnud tihedalt seotud oma toimumispaigaga – ruum ei ole pelgalt taust, vaid etenduse aktiivne osa, mis mõjutab nii liikumist, rütmi kui ka etenduse tähendusvarjundeid. Oma ainulaadsete terrakotaskulptuuride poolest tuntud Jaani kirik andis etendusele erilise mõõtme, asetades tänapäevase moeloomingu dialoogi ajaloolise interjööriga ning pakkudes vaatajale värske vaatenurga moe ja keskkonna vastastikusele suhtele. Tänavune etendus tõi esile ühisosa moe kui kunsti mõtestatuse ja inimliku kogemuse vahel. Avatus, hoolivus ja ühtekuuluvustunne – väärtused, mida kannab kiriku kogukond – lõid keskkonna, kus eri põlvkonnad ja vaatenurgad saavad kokku ning kus looming kõnetab vaatajat vahetult ja isiklikult.
“Jaani kirik etendusepaigana on põnev. Ühest küljest on ammu enne moeetenduste jõudmist meie igapäevaellu olnud just kirik üks nendest kohtadest, kus oli võimalus ka rikkalikke pidupäevadeks hoitud rõivaid
näidata. Just siin imetleti salamisi ilusaid mustreid ja värvikooslusi, mida siis mälu järgi ja pisut varieerides ka ise järgi prooviti,” ütles etenduse peakorraldaja, Pallase tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar. “Teisalt on praegune aeg just selline, kus kõige olulisemad on inimlikud väärtused, üksteise mõistmine ja hoidmine – ehk aitab etenduse kohavalik ka seda meeles hoida. Pallase moeetendus Mood-Performance-Tants on sündmus, kus põimuvad noorte disainerite uudsed ideed ja kestlik maailmavaade – Jaani kiriku sajandeid ajale vastu pidanud müürid on väärikas sümbol selle mõtte olulisust toetama,” lisas Ollisaar.
“Inimesed tulevad kirikuse kohtuma Pühaga – otsima oma elule pidepunkti ning sügavamat tähendust. Just erinevad kunstilised väljendused annavad meile võimaluse lasta oma mõttel lennata ning leida uut hingamist. Kirik väärtustab kõrgelt kogu loodu hoidu – meid on kutsutud seda maad enda ümber harima ja hoidma, kuid niisamuti on kutsutud meid hoidma üksteist. Kirikusse on oodatud kõik, siin on võimalik meil üksteisega kohtuda, üksteist kuulata ning ühiselt läbi erineva väljendusviisi otsida seda, mis on meist suurem,” sõnas EELK Tartu Ülikooli Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp.
MPT on Lõuna-Eesti pikima ajalooga moeetendus ning Eestis ainulaadne sündmus, mis ühendab moe, performance’i ja tantsu terviklikuks kogemuseks. Etendusel astuvad üles noored moeloojad ja Pallase disaini valdkonna lõpetajad, kelle looming on isikupärane, katsetav ja avatud uutele tõlgendustele. Iga kollektsioon jutustab oma loo, tuues esile autorite käekirja.
Alates 1997. aastast toimuva MPT etenduse eestvedajaks on Pallase tekstiiliosakond. 2018. aastast on etendus osa Estonian Fashion Festivali programmist, mis koondab enda alla kolm Lõuna-Eesti moesündmust, sh OmaMood ning Antoniuse moeetendus. Festival toimub Kõrgema Kunstikooli Pallas, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Loomemajanduskeskuse koostöös.
LÕPUTÖÖD
Christina Kasesalu
Eksperimentaalse mustriloome meetodite arendus ja rakendamine rõivadisainis
Juhendaja: Kairi Lentsius MA
Lõputöö idee sündis soovist leida uusi ja põnevaid tööviise loomeprotsessi käivitamiseks, kuna isiklik disainipraktika oli muutunud rutiinseks ning keskendunud pigem lõpptulemusele kui loomeprotsessile.
Töö käigus katsetasin eksperimentaalseid ning juhuse poolt suunatud meetodeid, mille eesmärk oli avardada autori kavandamisprotsessi ja lähenemist disainile. Valminud visuaale rakendasin mustriloomes, mis omakorda oli aluseks rõivavormide kujunemisele.
Töö tulemusena valmis rõivakollektsioon „IgaPäevaElu Romantika”, mis ühendab mustriloome, trükikanga ja rõivavormi mänguliseks tervikuks.
Sigre Kodasma
Jan Guillou teose „Kurjus“ tõlgendus moekollektsioonis, kasutades samanimelise lavastuse bännerit
Juhendaja: Kairi Lentsius MA
Näitlejad jutustavad lugusid kasutades oma keha, kirjanikud sõnu. Aga kuidas seda teha materjali kaudu?
Lõputööna valmis moekollektsioon „ütle. mata“, mis on tõlgendus Jan Guillou’ noorteromaanist „Kurjus“ ning samanimelisest Endla teatri lavastusest. Jagan romaani viieks eriilmeliseks osaks, mis kajastavad peategelase elu lapsepõlvest kuni kooli lõpetamiseni. Tõlgin need osad kujundikeelde, mis on sisendiks rõivavormide loomisel. Mis kuju on hirmul? Vägivallal? Kehastunud kurjusel? Aga lootusel ja vabadusel?
Tunnete väljendamise üheks peamiseks materjaliks on lavastuse PVC-bänner. Tööprotsessi käigus otsisin võimalusi, kuidas materjal saaks loo edasiandmist toetada – kuidas sellest emotsioon välja voltida, rebida, lõigata, õmmelda…
Sigre Kodasma
Sigre Kodasma
Christina Kasesalu
Olga Hoch
Igapäevane tekstiil kui mäluarhiiv: saksa ja juudi kultuuritraditsioonide kohtumine
Juhendaja: prof Kadi Pajupuu
Kahe perekonna pärand. Installatsioon. Autori perekonnaloos põimuvad juudi ja saksa identiteet, kultuurimälu ja ajalookogemus. Teoses märgivad seda suhet linane laudlina ja sametiga kaetud tool.
Laudlina sümboliseerib haavatavust, hoolt ja ellujäämist, sisaldades meditsiini, käsitöö ja isikliku mälu märke. Tool esindab saksa liini – tööstust, tekstiilitootmist, haridust ja sotsiaalset staatust. Materjalid ja tehnikad toimivad mälu kandjatena, ühendades isikliku ja kollektiivse ajaloo.
Hanna-Maria Org
Hardcore-muusika kui eneseregulatsiooni vahend ja selle kogemuse kujutamine moekollektsioonis
Juhendaja: Annika Kiidron MA
Töö lähtepunktiks on minu isiklik kogemus muusikast kui eneseregulatsiooni vahendist. Uurimus keskendus hardcore-muusika emotsionaalse ja kehalise mõju analüüsimisele ja tõlkimisele moekollektsiooni keelde.
Lõputöö raames valmis kollektsioon „pulss 160“, mis tutvustab vaatajale ja kandjale klubikultuuri kogemust ja muusikastiili, mis esmapilgul mõjub agressiivsena, kuid millel võib inimese vaimsele ja füüsilisele heaolule olla ka positiivne ja vabastav mõju. Kollektsioon toetab muusikalist kogemust, pakkudes kandjale liikumisvabadust, mugavust ja kehalist eneseväljendust.
Grete Ottis
Muster kui autori identiteedi visualiseerija moekollektsioonis
Juhendaja: Liisi Tamm MA
Lõputöö keskmes on mustrid, mis väljendavad autori identiteeti ja selle eri külgi. Eesmärk oli uurida iseennast ja seda, kuidas isiklikud kogemused mõjutavad mustri kujunemist. Mina-pilti aitab mõtestada tagasivaade emotsioonidele, mälestustele ja kogemustele, mis töö käigus on tõlgendunud värvideks, kujunditeks ja mustriteks. Lõputöö tulemusel valmis moekollektsioon „MINUS(ENESES)“, mis kannab mustrite kaudu autori identiteeti.
Grete Ottis
Hanna-Maria Org
Hanna-Maria Org
Olga Hoch
Tekstiilikeskuse teine suvi
Lehtses tegutsev Tekstiilikeskus võõrustab sel suvel mitmeid kunstnikke Eestist ja välismaalt: Luisa Leao (Portugal), Aliis Aalmann (Eesti), Angelica Falkeling (Rootsi), Alina Manko (Uus-Meremaa), Stina Leek (Eesti), Hannah Hoebeke (Belgia), Sophia Wilm (Saksamaa), Anniken Hessen (Norra), Zivile Fornari (Leedu). Residentuurprogramm võimaldab kunstnikel keskenduda oma loometööle, õppida uusi tehnikaid ja katsetada materjalidega. Kahe- ja kolmenädalased residentuuriajad pakuvad kunstnikele võimalust saada uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi. Peale ruumi, töövahendite ja teadmiste vahetuste on programmi oluline osa ka suhete loomisel, mistõttu korraldab keskus ekskursioonikäike teiste kunstnike ateljeedesse, mäluasutustesse ja kunstiinstitutsioonidesse.
Sel aastal on meil plaanis tutvustada kunstnikele LääneVirumaa loovisikuid, talumehi, käsitöölasi, mäluasutusi ja kohalikke kultuuriliselt olulisi sõlmpunkte. Eesti Rahvakultuuri Keskusest, Eesti Rahvuskultuuri Fondist ja Eesti Kultuurkapitalilt oleme saanud tuge, et dokumenteerida Ambla kihelkonnas tegutsevate käsitöölaste lugusid ning tutvustada neid ka meie maja kunstnikele. Meie jaoks on oluline tutvustada loomemajja tulevatele kunstnikele kohalikku käsitööpärandit, materjale ning ajaloolist konteksti.
Kunstnik majas:
Luisa Leao
Kunstnik majas:
Anniken Hessen
Kunstnik majas:
Angelica Falkeling
Avatud Talude päev
Kunstnik majas:
Alina Manko
Kunstnik majas:
Zivile Fornari
15.05-05.06
01.06
13:00-16:00
04.07-24.07
17.07-31.07
25.07-26.07
1.08-15.08
03.08-23.08
Tapa Linnapäevad: kodukohvik 15.-16.08
Kunstnik majas:
Hannah Hoebeke
10:00-16:00
17.08-31.08
Vegan lõunasöök: kohalik toit 22.08
Kirjanik majas:
Aliis Aalmann
Kunstnik majas: Sophia Wilm
14:00
24.08-06.09
09.09-31.09
Olenemata sellest, et maja võõrustab kunstnikke ja on peaasjalikult suunatud nende professionaalsete oskuste arendamisele, avab Tekstiilikeskus sel suvel paaril korral ka kõigile teistele uudistajatele oma uksed. 25.-26 juuli oleme teist suve osa võtmas Avatud Talude Päevast ning astume üles ka järjekordsetel Tapa Linnapäevadel, 15-16 augustil. Mõlemal üritusel pakume maja verandal kohalike valmistatud kergeid sööke- ja jooke, avatud on välikohvik. Lisaks on võimalik soetada käsitsi kedratud villast lõnga ning tutvuda meie tekstiilitööriistade raamatukoguga. Avatud Talude Päeval tutvustab maja kunstnik Angelica Falkeling (Rootsi) oma kunstipraktikat avatud stuudio formaadis ja Tapa Linnapäevadel avab oma ateljee uksed Alina Manko (Uus-Meremaa) ja Zivile Fornari (Leedu).
Sel aastal võõrustame ka kogukondlikke hommikusööke, mis on kujunenud menukaks lävimise kohaks maja kunstnike ja piirkonna elanike vahel. Meil on hea meel, et oleme selle jaoks saanud tuge Eesti Kultuurkapitalilt.
Vaid mõne tegevusaasta jooksul on Tekstiilikeskusest kujunenud koht, kus kohtuvad kaasaegne tekstiilikunst, käsitööoskused ja elu maal. Keskuse eesmärk on pakkuda kunstnikele võimalust süvenemiseks ning samal ajal luua tähenduslikke kohtumisi kohaliku kogukonna ja rahvusvahelise kunstivälja vahel. Kohtumiseni Tekstiilikeskuses!
www.tekstiilikeskus.ee
Maryliis Teinfeldt
Rägavere tee 11, Lehtse Lääne-Virumaa
Tekstiilikeskuses töötab Brasiilia kunstnik.
Kunstnik tutvustab oma kunstipraktikat ja residentuurikogemust.
Tekstiilikeskuses töötab Norra kunstnik.
Tekstiilikeskuses töötab Rootsi kunstnik.
Hea kohv ja magus amps!
Tekstiilikeskuses töötab Uus-Meremaa kunstnik.
Tekstiilikeskuses töötab Leedu kunstnik.
Hea kohv ja magus amps!
Tekstiilikeskuses töötab Belgia kunstnik.
Maitsev gurmeesöök kohalikust toorainest
Tekstiilikeskuses töötab Eesti kirjanik ja luuletaja.
Tekstiilikeskuses töötab Saksa kunstnik.
Fotod Maryliis Teinfeldt
Kolm nädalat
Tekstiilikeskuses
Oma kolmenädalase loomemaja muljeid jagab Brasiiliast pärit kunstnik ja uurija Luisa Leao. Residentuur Lehtses asuvas Tekstiilikeskuses hõlmas endas külastust Reena Curphey ateljeesse ja talusse, Tapa Muuseumisse ja ERMi uurimissaali. Luisal oli ka suurepärane võimalus saada osa kogukondlikust hommikusöögist, Tapa valla kooli loovõppepäevast. Lastekaitsepäeval võõrustas tekstiilikunstnik avatud ateljee päeva, mida külastasid nii kohalik kool, kui ka kohalikud ja kaugemad käsitöölased, lambakasvatajad, kunstnikud ja palju veel. Residentuuri toetas Culture Moves Europe ja Eesti Kultuurkapital. Küsis Maryliis Teinfeldt. Kas sa võiksid end ja oma kunstipraktikat meie lugejatele tutvustada?
Minu nimi on Luísa Leão ja olen Portugalis tegutsev Brasiilia päritolu visuaalkunstnik. Moedisaini õpingud nii bakalaureusekui magistritasemel Covilhã linnas, millel on rikkalik tekstiilipärand, viisid mind villa avastamiseni kui oma loomingu peamise väljendusvahenditeni. Hiljem innustas pandeemia mind seda uurimissuunda veelgi süvendama ning alustasin doktoriõpinguid kunstide alal. Tänapäeval pöördun tagasi lapsepõlvest tuttavate õmblus- ja kollaažitehnikate juurde, muutes need abstraktseteks, orgaanilisteks tekstiilmaalideks ja skulptuurideks.
Millised teemad või küsimused on sinu loomingus praegu olulised?
Töötades toore villaga, kasutan isiklikuks pärandiks saadud tekstiile, et uurida nõelumiskunsti. Kunstnikuna näen niiti kui minimaalset, universaalset ja esivanemate pärandist pärit kujundit. Samuti käsitlen ajalisuse ja naiselikkusega seotud teemasid. Poliitilisest ja afektiivsest vaatepunktist lähtudes kritiseerib minu looming kaasaegsele maailmale omast killustatust ja kiirustamist ning pakub sellele vastukaaluks ühenduse taastamist oma esivanemate teadmistega.
Mis inspireeris sind kandideerima residentuuri Eestis?
Minu peamine ajend oli vajadus võtta aeg maha, mõtestada oma praktikat ja süveneda loomingulisse uurimistöösse. Võimalus töötada rahulikus keskkonnas, eemal linnakeskuste pidevast mürast ja pingest, tundus olevat minu jaoks väga ahvatlev. Samuti köitis mind siiras uudishimu kogeda kultuuri, mis ühendab endas nii veenvalt traditsioonide ja looduse hoidmist kui ka digitehnoloogilist arengut.
Mis on sind Eestis, Lehtses, viibimise ajal kõige rohkem üllatanud?
Sügav kultuuriline ja vaimne äratundmine! Kuigi olin kodust kaugemal kui kunagi varem, kohtasin siinset maailmatunnetust, mis kõnetas mind väga isiklikult. Avastada keskkond, kus maa pühadus, esivanemate tarkus ja looduse nähtamatud jõud on endiselt elavalt kohal, tundus üllatavalt tuttav. See peegeldus viisil, mida ma ei osanud oodata.
Fotod Maryliis Teinfeldt
Millega sa loomemajas tegelesid?
Minu kolm nädalat Eestis kujunesid kolme erineva töösuuna ümber. Esiteks süvenesin nuno-viltimise tehnikasse, kasutades Eesti tekstiilikunstniku Reena Curphey villa. Oruveski talu on Tekstiilikeskusest vaid kiviviske kaugusel. Mul oli rõõm külastada nii tema talu kui ka ateljeed. Samuti õppisin Tekstiilikeskuse perenaise juhendamisel taftimist. Viimasena uurisin kuidas valmistada traditsioonilisi õlgedest mesitarusid. Kas sinu looming muutus residentuuri jooksul mõnel ootamatul viisil?
Jah. Ma ei osanud ette näha, et kohtun kohalike mesitarudes kasutatava traditsioonilise punumistehnikaga ning sellesse armun. See on minu loomingulist protsessi ootamatult mõjutanud ja suunanud.
Miks on kunstiresidentuurid sinu arvates tänapäeval olulised?
Loomemajad pakuvad võimalust eemalduda tuttavast keskkonnast ja sukelduda uude kultuuri. See on kunstnike jaoks eriti oluline, sest see aitab avastada uusi mõtte- ja loomeviise. Sageli jääme kinni oma harjumustesse ning seetõttu jäävad paljud võimalikud uksed meie jaoks suletuks.
Mida tähendab sinu jaoks oma praktika jagamine kohalike inimeste ja külastajatega?
Usun, et mina saab tõeliselt olemas olla ainult läbi meie; identiteet kujuneb alati kohtumises teisega. Kui see teine tuleb täiesti erinevast taustast, muutub vastastikune uudishimu veelgi suuremaks. Just selline kokkupuude aitab meil avastada enda varjatud külgi ning samal ajal üksteiselt õppida ja
inspiratsiooni ammutada. Oma loomingu jagamine on minu jaoks eelkõige selliste suhete ja sildade loomine.
Mida saavad kunstnikud ja kohalikud kogukonnad üksteiselt õppida?
Absoluutselt kõike. Alates konkreetsest käsitöövõttest kuni terve mõtteviisi või igapäevaste harjumusteni.
Mida võtad Eestist peale valminud teoste endaga koju kaasa?
Ausalt öeldes töötan ma siiani läbi kõike seda sügavust, mida Tekstiilikeskuses kogesin. Võtan Eestist kaasa suure soojuse selle maa ja inimeste vastu, kes mind nii heldelt vastu võtsid. Kannan endaga mälestust lahketest, tähelepanelikest ja hoolivatest pilkudest kõigilt, kellega siin kohtusin ja sideme lõin –kunstnikelt, lastelt, naabritelt, õpetajatelt ning kohalikelt käsitöölistelt ja tootjatelt. Peale oma helgete mälestuste, võtan kaasa ka kuuluvustunde.
Millist nõu annaksid kunstnikele, kes kaaluvad residentuuri Tekstiilikeskuses?
Ole avatud meelega. Ütle jah igale külaskäigule, igale pärastlõunasele kohvile ja igale võimalusele kohtuda kohaliku kogukonnaga. Eesti on tervikuna eriline paik, kuid Lehtse kogukonnas on midagi ainulaadselt elavat. Valmis teostest olulisem on kogeda seda kõike kogu südamega.
Brasiilia kunstniku mõtteid residentuuripäevilt
Minu kunstipraktika ning seda toetav uurimistöö on olnud ainus viis, kuidas olen leidnud võimaluse asustada aega ja ruumi viisil, mis mulle tõeliselt mõistetav tundub – eriti seistes silmitsi meie kaasaegse maailma killustatusega.
Selle sisemise ajendi toel saabusin Tekstiilikeskuse residentuuri sügava sooviga luua ning süvendada oma uurimistöö ümber keerlevaid mõisteid ja ideid. Samas saabusin ilma kindla ajakavata ning olin alguses mõnevõrra häiritud ebatavaliselt suurest puhkusest, mida mu keha esimestel päevadel nõudis. Olen tavaliselt väga aktiivne, võib-olla isegi liiga aktiivne. Kui olin välja puhanud, tekkis minus tugev soov lugeda. Et selles võõras keskkonnas jalad alla saada, pöördusin (taas) Brasiilia põlisrahvast pärit filosoofi ja keskkonnakaitsja Ailton Krenaki raamatu Future Ancestral poole. Juba esimesel lugemiskorral puudutas mind sügavalt üks lause: „Meie unenägudes elavad Maa ja meie esivanemate mälestused.” Mõistsin hetkega, et minu esimeste päevade raske uni ja erksad unenäod olid keha viis häälestuda sellele maale ning sellele, mis ees ootas.
Selle lugemise kaudu tekkis mul sügav side Afro-Brasiilia mõtleja Nego Bispo sõnastatud koondumise ehk confluence’imõistega. Ta määratleb seda kui erinevatest suundadest voolavate elude ja liikumiste kohtumist, eristades seda lineaarsest kokkusattumuse mõistest. Kui kokkusattumus peidab sündmuste algupära ja autorlust, siis koondumine tunnustab nende päritolu ja eesmärki. Bispo jaoks on koondumine kunst muuta konflikt mitmekesisuseks, taasühendades territooriume ja eluviise, mida kolonialism püüdis lahutada.
Krenaki juhatusel vaatasin lähemalt ka jõe poeetikat – olemust, mis kogub ühest allikast lähtudes endasse mitmesuguseid energiaid, läbib lugematuid maastikke, jäämata kunagi püsivalt paigale; lihtsalt voolates edasi. Sellesse uurimistöösse süvenedes elasin ma seda samal ajal ka läbi. Kuulasin kohalikke lugusid metsa-, vee-, kodu- ja aiahaldjatest. Õppisin tundma nende inimeste iidset tarkust, kes on eri aegadel Eestis elanud, ning ka selle paiga ajalugu Tekstiilikeskuses, mis on nagu jõgi olnud juba nii palju erinevaid asju.
Mõtlesin sageli, kuidas on võimalik tunda end nii sügavalt teretulnu ja mõistetuna – peaaegu müstilisel, energeetilisel tasandil – nii kaugel kodust. Ainus vastus peitus koondumise mõistes. Krenak räägib mõistest mundizar – maailma(de) kogemise väest. Iga lehekülg voolas mu mõtetes nagu mantra, haakudes täiuslikult kõigi kogetud hetkede ja olukordadega. Teooria, praktika ja elu põimusid nii kaunilt, et see tundus lausa jumalik, ning ma leidsin selle jumalikkuse just koondumise mõistest endast.
Pärast seda sissejuhatust astusin Leda Maria Martinsi ja tema spiraalse aja mõiste keerukale ning maagilisele territooriumile. Vaadates kaugemale lääne lineaarsetest ajakäsitlustest, pakub ta välja ajalisuse, kus minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad pidevalt koos ning põimuvad omavahel. Esivanemad ei ole siin kauge mineviku mälestus; nad elavad siin ja praegu, meis ja meie kaudu, toimides elulise jõuna, mis tagab järjepidevuse, ümberloomise ja uuenemise.
Leidsin end lugemas, loomas ja elamas voolavas rütmis, kus iga tasand toitis teist. Just sel ajal kohtusin traditsioonilise Eesti õlgedest mesitaruga. Selle spiraalne vorm lummas mind, peegeldades kõike seda, mida olin uurinud. Mesitaru olemuslik poeetika – kõneldes kogukonnast ja kooselust – hõivas nii mu mõtted kui ka käed ning inspireeris mind vaatama iga residentuurikogemust veelgi suurema helluse ja tähelepanuga. Teine sügavalt kõnetanud kogemus oli Soome-Ugri soovinuku valmistamise õppimine koos Liiliga, suurepärase tekstiilikonservaatoriga Vabaõhumuuseumist. Kogu protsess põhineb keskendumisele nuku loomisel, eriti tähendusrikas on pea vormimine. Pea on loodud spiraali põhimõttel, mis omakorda loob struktuuri kogu kehale.
Olen alati uskunud, et tõde on purunenud peegel, mille killud peegelduvad kõigis inimteadmise vormides. Pärast sellesse koondumiste, kõverjooneliste aegade ja esivanemate taasleidmise jõkke sukeldumist – nii teoorias kui praktikas –tunnen endas uut lootust. See pakub tulevikunägemust, mis seisab vastu tehnoloogilise kiirenemise survele ja kaasaegsele eraldatusele.
Nagu tundekaardistused, avanesid maailma erinevad kihistused mulle õrnalt minu kolme Eestis veedetud nädala jooksul. Need mitmehäälsed ja koos eksisteerivad lood inspireerivad mind jätkama unistamist kirglikest liitudest, mida kannab niidi jõud.
Luisa Leao
Fotod Marilyn Piirsalu
Craft Punk
Juha Vehmaanperä näitus Craft Punk on Helsingis Arhitektuuri ja disainimuuseumis 20.2.–6.9.2026
Näitusel on digitaalsel kujul eksponeeritud autori portfooliod, kümneid kostüümikomplekte, moeshowde filme ja materjalieksperimente.
Autor on auhinnatud Taito Finlandiaga aastal 2025.
Fotod Kadi Pajupuu
Linnahalli vaiba päästmine
Koostöös Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskusega Kanut oli juuli esimestel nädalatel veel viimane võimalus näha Tallinna Linnahallis Enn Põldroosi hiigelsuurt lavaeesriiet “Inimeste elu”, misjärel see tükkhaaval konserveerimiseks lahti võetakse ning Tallinna Linnamuuseumi kogudesse viiakse.
Linnahalli gobelään on nii Eesti suurim tekstiilikunstiteos kui väidetavalt ka maailma suurim gobelään oma pea 500 ruutmeetrise pinnaga, mis valmis aastatel 1978-1985.
Olles pika aja vältel olnud taustaks Linnahallis toimunud suursündmustele, etendustele ja kontsertidele, on lavaeesriiet mõjutanud aga nii tolm, niiskus kui ka Linnahalli katuselekked ja selle kunstiteose säilitamine muutunud ajakriitiliseks. Gobelääni säilitamiseks eemaldatakse lavakardin paanide kaupa
ning algab tekstiili uurimine, puhastamine ning konserveerimine.
Alates 6. juulist hakati paanide kaupa eesriiet eemaldama ning seda lava taha ehitatud ajutisel pinnal puhastama ja äraviimiseks ette valmistama. 16. juuliks oli lavariie lõplikult eemaldatud.
Tuuril sai ka näha, kuidas konservaatorid tekstiiliga töötavad ning kuulda vahetult nende tööprotsesside kohta.
Eesti Arhitektuurikeskuse poolt korraldatud ekskursioone viisid läbi Eesti parimad professionaalsed giidid, keda ühendab huvi arhitektuuri ja selle ajaloo vastu.
Eesti Arhitektuurikeskus FB
Foto Marilyn Piirsalu
Nordic Textile Art külastus Eestis
Making Loops / Silmi luues
Stockholmis ja Tallinnas 23.–27. aprillil 2026
Põhjamaade tekstiilikunsti organisatsiooni Nordic Textile Art Põhja- ja Baltimaade tekstiilikunstnike kohtumine on igal aastal toimuv sündmus, mille eesmärk on tuua kokku organisatsiooni liikmed erinevatest riikidest, tutvustada osalejatele kohalikke tekstiilikunstnikke, ettevõtteid ja muuseume ning luua soodne keskkond uute kontaktide loomiseks. Kohtumisi korraldatakse kordamööda kõigis Põhjamaades – Rootsis, Norras, Soomes, Islandil ja Taanis. Viimaste aastate eesmärgiks on olnud ka sidemete tugevdamine Baltimaade kunstnikega, tänavuse kohtumise korraldas Rootsi tihedas koostöös Eesti Tekstiilikunstnike Liiduga.
Kohtumise esimesel päeval toimusid loengud ja töötoad ARS Kunstilinnakus ning huvilistel oli võimalus tutvuda ARSi maja stuudiotega. Loengutega esinesid Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu ja Karin Sterner, töötubasid juhendasid Kadi Pajupuu, Zane Shumeiko ja Karin Sterner. Samuti külastasid Põhjamaade kunstnikud Kadi Pajupuu näitust Riigikogus. Teisel päeval toimus väljasõit Türile, kus tutvuti ETeKL kevadnäitusega KES AIAS ning toimus ühine pidulik lõunasöök, samuti toimus NTA ja ETeKL juhatuste kohtumine Tallinnas. Kohtumise kolmandal päeval toimus NTA üldkoosolek ning näituste külastamine vanalinnas: Marilyn Piirsalu näitus Hop-galeriis, Merike Männi näitus Draakoni galeriis, naiskunstnike rühmituse näitus Vabaduse galeriis ning muuseumide ja näituste külastus omal valikul, avatud oli ka Mare Kelpmani stuudiopood Telliskivi Loomelinnakus.
Koostöö Põhjamaade tekstiilikunstnike organisatsiooniga algas juba ligikaudu kümne aasta eest ning on aastate jooksul järjest tihenenud. Tekkinud on palju isiklikke kontakte ning koostööd nii üksikute kunstnike kui kahe organisatsiooni vahel.
Aet Ollisaar ja Josabet Werkmäster (Rootsi)
Reet Talimaa ühisel väljasõidul
Fotod Marilyn Piirsalu, Aet Ollisaar, Zane Shumeiko
Zane Shumeiko töötoas
Kevadnäituse tutvustamine. Türi
Ettekanded ARSis
Pidusöök Türi Rohelises Konnas. Sigrid Huik ja Arnþrúður Ösp Karlsdóttir (Island)
ETeKL aastanäitus
ILMATEADE
ARS Kunstilinnakus 2026/2027
Mis on see teade, mida sa tahaksid praegu kogu ilmale teada anda? On see ridade vahele peidetud või ilmselge? On see päikseline või heitlik? Või alles selginemisel? On see aeglane, pikk ja käsitsi valminud või välgukiirusel läbi kosmose liikuv? Kas see teade räägib ilmast, ilmamaast või ilmajäämisest? Või on see hoopistükkis saadetud teisest ilmast? Kuhu ja kellele on minu teadet üldse vaja? Kuidas on sinu suhe ilmateadetega?
Ilmateade ennustab tulevasi ilmaolusid, kuid seda võib mõista ka metafoorina emotsioonidele, ebakindlusele, ootustele, mälule-mälestustele ja muutustele. See kujundab meie otsuseid, mõjutab meie meeleolu ning tuletab meelde tasakaalu selle vahel, mida saame ette näha, ja selle vahel, mis jääb meie kontrolli alt välja.
Teema avamisel on palju erinevaid vaatenurki ja lähtekohti. Ilm ja ilmateated on igapäeva osa, millest sõltub meie tegevus praegu ja tulevikus. Kui palju oskame ja tahame ette ennustada seda, mis mõjutab loomingut? Kui palju on selles muutlikku ja ootamatut? Kas see, mis ümberringi toimub, allub alati reeglitele ja on ette ennustatav või hoopis muutlik nagu ilmastik?
Ilmas toimuv ei jäta kedagi külmaks!
Näituse info.
ETeKL liikmed saavad näitusele esitada töid, mis on valminud 2025-2026. aasta jooksul ja mida ei ole varem ETeKLi aastanäitusel eksponeeritud.
Iga autor saab esitada ühe aastanäituse kontseptsiooniga seostuva töö või tööde seeria, mille maksimaalne eksponeerimisala on 2x2 meetrit. Töö valikul soovitame arvestada, et näituseruumis ei ole igapäevast valvet (näituseruumis on valvekaamera).
Näitusel osalemise soov
palume kinnitada hiljemalt 10. augustil, saates oma kinnitus liidu meilile tekstiilikunst@gmail.com.
Teose info esitamine
Teose info (pealkiri, lühitekst, tehnika, materjal, fotod jm) esitamise tähtaeg on 18. oktoober. Info esitamise kohta saadetakse oma osalemissoovi kinnitanutele meili teel.
Näitusele valib tööd juhatuse poolt kokku kutsutud žürii.
Valituks osutunud teosed selguvad hiljemalt novembri alguses.
