Issuu

68. koiliblikas detsember 2025

Kirill Safonov

Foto: Liina Notta Stilistika: Kirill Safonov

TEEMA JUHATAJA VEERG

Aet Ollisaar. Foto Uue Kunsti Muuseum FB

Valget vaipa kududes suvest sügisesse Viimane poolaasta on möödunud justkui unenägu, kus sündmused kuhjusid mitmes kihis ja töised tegemised ja õnnestumised on läbisegi isiklike läbielamistega. Novembri keskel osalesin Kaunases rahvusvahelises töötoas pealkirjaga „Identity. Textile Narratives“. Milline õnn oli veeta nädal aega koos tuttavate kunstnikega erinevatest riikidest! Üle hulga aja sain olla õppija rollis ja taaskord kogeda, kui oluline on loominguks pingevaba õhkkond ja lahe seltskond. See oli hingekosutav aeg. Sügis, see lõputu sügis, hakkab viimaks alles nüüd, pühade eel, oma nägu talvisemaks vahetama. Ootan igatsusega pehmet lumevaipa, mis laotuks üle maa ja tooks rahu südamesse. Talveigatsuse leevendamiseks alustasin lumekarva gobelääni kudumist. Tagasi vaadates on hämmastav, kui palju tekstiilikunsti sündmusi sellesse poolaastasse mahtus! Suve murdejooneks oli töötuba Parandamise võlu Heimtalis Anu Raua loomekeskuses, mille tänavune programm oli väga tihe ja mitmekesine. Kõik neli loengute- ja töötubade juhti – Maris Taul, AnnaMaria Saar, Anu Raud ja Kairi Orav – avasid teemat erinevatest vaatenurkadest. Kuigi viimasel ajal moeteemaks saanud parandamine võib tunduda juba liiga tuttav ja pisiasjadeni lõputult läbi räägitud, saime uusi teadmisi ja ideid küllaga. Uus suvi pole enam mägede taga ja ettepanekud järgmiste suvepäevade teema valikuks on oodatud ka kõigilt liikmetelt! Sügise täitis kolme näituse korraldamine Eesti eri otstes – Võrus, Pärnus ja Tartus. Tänu Võrumaa Muuseumi galeristi Jana Huule kutsele tekkis võimalus näidata tänavuste tekstiilipreemiate laureaatide loomingut. Muuseumi kolm näituseruumi pakkusid nii sidusust kui eraldumisvõimalust,

kujundaja oskus eelmisest näitusest päranduseks saadud värvigamma ümber mängida ja töödega kokku kõlama panna muutis väljapaneku teatraalseks ja vaatemänguliseks. Kõik näitusel „Mitmekihiline“ eksponeeritud autorid – Aasta tekstiilikunstnik Aune Taamal, Aasta noor tekstiilikunstnik Kristina Oja, elutööpreemia laureaat Ludmilla Swarczewskaja ja Aasta tekstiiliteose autor Ilja Uhlinov – olid selles lavastuses olulised. Kui vaid õnnestuks tekstiilipreemiate laureaatide loomingut alati nii suurejooneliselt näidata! Aasta alguses ootame taas uute nominentide ettepanekuid ka kõigilt liidu liikmetelt, tänavu loodame preemiasaajad publiku ette tuua Türil toimuval liidu kevadnäitusel KES AIAS. Näitusele Võrus järgnes veel üks üllatusettepanek Uue Kunsti Muuseumilt Pärnus – korraldada teise korruse saalides suur tekstiilinäitus. Polnud vaja kaua mõelda, et haarata kinni võimalusest teha teoks üks ammune unistus – tuua näituseruumi läbilõige Eesti autorite piltvaipadest. Kindlasti pole see ammendav ülevaatenäitus kuid pilt sai mitmekülgne ja põnev. Kui mõelda, et noorima ja vanima autori vanusevahe on üle 90 aasta ja vaipade valmimisaastate vahe üle 50 aasta, siis on aeg justkui selle näituse üks kaaskuraatoritest. Ajas on muutunud nii teemad, tehnikad kui koloriidid ja kogu see kooslus kokku on imetlemist väärt. Näitus „ILUS AEG. Eesti autorite piltvaibad“ sai just selline nagu loodetud – ilus ja värvidest värelev. Aitäh Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile ja Helen Adamsonile, kes vaibakoorma loetud nädalate jooksul kokku otsis. Paljusid neist vaipadest pole publik näinud aastaid, või kas peale esmaesitlust üldse ongi? Nii on ka paljud varasemad tööd oma mõjult nagu uudislooming, ka mitmed näitusel olevate tööde autorid on väljendanud oma rõõmu kunagi kootud vaipadega taaskohtumise üle. Näitus on avatud kuni märtsi alguseni 2026, veel jõuab vaatama minna! Näitusele sain valida ka kaks oma vanaema Ellen Hanseni tööd. Neist esimene, 1990ndate alguses valminud põimevaip

68. KOILIBLIKAS / 2025 „Aeg“ sümboliseerib aegade muutumist ja on minu jaoks oluline meenutus ka meie kunagisest ühisnäitusest „Põlvkonnad“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Teise vaibaga on aga põnev lugu. Gobelään „Puhang“ on viimane gobelään, mille Ellen Hansen 85 aastaselt oma Kunstihoone ateljees ise valmis kudus, ja kerge see talle polnud. Ka ühes intervjuus on kunstnik öelnud, et kuduma hakates sai ta üsna varsti aru, kui keeruline on seda vaipa kududa – selles kavandis oli detaile ja peeneid jooni omajagu. Otsisin seda tööd muuseumide nimistutest, kui 2000ndate alguses tema vaibakavanditest näitusi korraldasin. Leidmata see tookord jäigi, ent ootamatult avastasin vaiba hiljaaegu kodusest arhiivist hoolega pakituna. Nii jõudis see õnnelikult ka Pärnu vaibanäitusele! Tänavu suvel möödus Ellen Hanseni sünnist 125 aastat ning see vaip sobib seda tähtpäeva meenutama - hõõguvpunane ratas hoiab endas kaugete aegade kuma, aga ka tulevikunägemist. Traditsiooniline liidu aastanäitus „Tähelepanu, materjal!“ galeriis Pallas on esmapilgul argise teema ja pealkirjaga – teoste materiaalne pool on esiplaanil. Ent materjal pole kunstnikule pelgalt vahend vaid võimalus, ajend ja osa ideest. Seekordne aastanäitus on väga mitmekülgne ja avab autorite suhet oma materjali(de)ga. Mind ennast huvitavad materjalide omaduste kõrval alati materjali salvestunud kogemused, olgu selleks siis materjali eelmine elu või selle valmistamise viis. Sageli tuleb tööd tehes meelde, kust mingi materjal pärineb, või ajendab täpsemalt edasi uurima lõngatokil paiknev etikett. Materjali käes hoides hakkab see rääkima, sõnadeta kuid arusaadavalt, olles osa iga teose loost. Näituselt leiab nii põnevat materjalileidude mõtestamist kui ka oma lemmikmaterjalile truuks jäämist ja selle virtuooslikku kasutamist. Et näitustehoog on täistuuridel käima läinud, on järgmisel kevadel liidul tulemas veel kaks suuremat väljapanekut – Kevadnäitus Türil ja suur suvenäitus Hiiumaal avatava Viskoosa Kultuuritehase näitusepinnal. Aprillis haldab liit kuu aega ka väikest näitusepinda Draakoni galerii keldris ning 24.26. aprillini ootame külla Põhjamaade tekstiilikunstnike ühendust Nordic Textile Art. Rohkem infot nende sündmuste kohta juba lähiajal!

JUHATAJA VEERG saab vaid seda millest info juhatuseni jõuab, siis endiselt ootame teateid kõige toimuva kohta ka liidu postkasti. Üheskoos oleme tugevamad ja paistame kaugemale! Eesti Raamatu Aastat jäävad tähistama ka uued tekstiiliraamatud – Marju Raabe artiklitekogumiku „Istudes taevases kohvikus“ kõrval Kadi Pajupuu koostatud teljeuuenduste raamat „Muutujad. Lõime- ja koemanipulatsioonid“. Milline saab olema tekstiilikunstiaasta 2026? Kas tulihobusele omaselt rahutu, kiire ja kompromissitu? Kindlasti aga rikkalik ja palju uut pakkuv, mitmetahuline ja värviküllane. Eesti Tekstiilikunstnike Liit ühendab nii paljusid erineva taustaga põnevaid loojaid, et kindlasti on oodata palju põnevat. Head loomingulist aastat kõigile!

Aet Ollisaar

Aeg märgata ja tunnustada: Aasta tekstiilipreemiad 2025 selguvad juba peagi! Tekstiilikunst sünnib järjepidevast loomingulisest tööst, katsetamisest ja mõtestatud tegutsemisest. Nende hetkede ning autorite esiletõstmiseks, kutsub ETeKL juhatus igal aastal kõiki liikmeid kaasa mõtlema ning esitama kandidaate tunnustustele Aasta tekstiilikunstnik, Aasta noor tekstiilikunstnik ja Aasta tekstiilitegu. Seekord 2025. aasta loomingulise tegevuse eest. See on suurepärane võimalus juhtida tähelepanu kolleegi silmapaistvale loominguaastale või ka ise julgelt kandidaadina esile astuda.

Kandidaatide esitamise tähtaeg on 5. jaanuar. Tänavu kevadel saab taaskord ümber juhatuse kolmeaastane Täpsem info preemiate ja tingimuste kohta on leitööperiood. Paras aeg on hakata mõtlema, kes tahaks teate- tav liidu veebilehelt. pulga üle võtta! Aeg on läinud kiirelt, tehtud on palju – on millele tagasi vaadata. Juhatuse töö sujub hästi kui kõigil on selles meeskonnas omad tugevused – ja nii on seekord ka läinud. Siiras tänu kõigile, kes on liidu tegemistesse oma aega panustanud! Olen tänulik võimaluse eest kureerida nii palju põnevaid näitusi. Selle sügise näitustele andis taas näo kujundaja Madis Liplap, kes on tekstiilinäitusi kujundanud juba aastaid ning suutnud alati meie eripalgelisi autoreid elegantselt dirigeerida. Graafilise kujunduse tegid näitustele Arabella Roosi ja Kadi Pajupuu ning näitused said teoks tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele. Eesti tekstiilikunstnike tegemised paistavad ka kaugemale tänu erinevatele meediakajastuste. Meie vabatahtlik instagramivõlur on viimastel aastatel olnud Marilyn Piirsalu, Facebooki postitusi teen mina, kodulehe uuendused vahetuvad sujuvalt tänu Heleri-Alexandra Sitsile ja veebitrükiste kujundus on olnud Kadi Pajupuu õlul. Et jagada

Juhatus

TEEMA AUHINNAD

68. KOILIBLIKAS / 2025

Erika Pedak ja Tambet Pedak näituse avamisel Tartu Kunstimajas Foto: Nele Tammeaid (Tartu Kunstimaja FB)

Eerik Haameri kunstiauhind Erikale ja Tambetile

https://www.saaremaavald.ee/ eerik-haameri-nimelise-kunstiauhinna-palvisid-erika-pedak-ja-tambet-pedak 4

Eerik Haameri kunstiauhinna žürii otsustas tänavuse preemia anda Erika Pedakule ja Tambet Pedakule, kes valiti välja seitsme nominendi seast. Žürii tõstis esile autorite märgviltimise tehnikas meisterlikult teostatud vaipu. „Tänavused laureaadid on Saaremaal elavad ema ja poeg, kelle loomingus on pereväärtused ja tugev side saarlusega selgelt esiplaanil. Oli imetlusväärne näha, kuidas erinevad põlvkonnad saavad töötada nii kaunis sümbioosis,“ sõnas žürii esimees, Saaremaa abivallavanem Koit Voojärv. Eerik Haameri nimelise auhinna saaja valis seitsmeliikmeline žürii, kuhu kuulusid Saaremaa abivallavanem Koit Voojärv, Kuressaare Kultuurivara kunstikorraldaja Helena Keskküla, kunstiajaloolane ja Eerik Haameri perekonna esindaja Kaia Haamer, kunstnik Margus Meinart, kunstnik Rait Prääts, kunstiajaloolane Reeli Kõiv ja kunstikoguja Tõnis Kipper.

Eerik Haameri nimeline kunstiauhind, mille rahaline preemia on tänavu 2500 eurot, asutati 2017. aastal eesmärgiga tunnustada kunstnike silmapaistvaid saavutusi ja jäädvustada Saaremaalt pärit kunstniku Eerik Haameri mälestust. Nominentide hulka kuulusid tänavu ka Taavi Suisalu, Raul Meel, Sirje Petersen, Konrad Mägi Ateljee, Tanja Muravskaja ja Mia Tamme. Varasemalt on Eerik Haameri nimelise kunstiauhinna pälvinud Uno Roosvalt (2017), Karel Koplimets (2018), Juta Kivimäe ja Isabel Aaso-Zahradnikova (2019), Enno Hallek (2020), Aksel Haagensen (2021), Peeter Laurits (2022), Elo Liiv (2023) ja Kristina Õllek (2024). Eerik Haameri nimeline kunstipreemia ja teised Saaremaa valla kultuurivaldkonna tunnustused antakse üle 23. jaanuaril Kuressaare Teatris toimuval kultuuriaasta pidulikul lõpetamisel.

68. KOILIBLIKAS / 2025

AUHINNAD TEEMA

KULDNÕEL Kirill Safonov on Kuldnõela laureaat! Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige Kirill Safonov pälvis 2025. aastal oma küllusliku ja mõjusa kollektsiooniga „Kaasaegne rüütellikkus“ Eesti moemaastiku kõige olulisema tunnustuse ehk Kuldnõela. Intervjuus ajakirjale Eesti Naine on Safonov öelnud, et soovis endale lubada loomist, mis ei lähtuks kommertslikest kaalutlustest, vaid lihtsalt tooks talle endale õnne: „Ma ei loonud lihtsalt rõivastust – see on osa minu sisemaailmast, mis väljendub siluettides, mis kõnelevad naise individuaalsusest ja eneseväljenduse jõust.“ Kuldnõela pälvinud kollektsiooni kangad on kootud Pariisis disaineri enda loodud mustrite järgi. „Kaasaegne rüütellikkus“ on kollektsioon, mis kõnetab ja jääb meelde. Seda kinnitab ka Kuldnõela gala publikupreemia. Tegemist on haruldaselt tasakaalus tervikuga, kus tugev karakter kohtub õrna naiselikkusega. Need kangad, ootamatud detailid ja nüansid loovad maailma, mis kutsub unistama ning jääma vaatama. See on ehe ja liigutav kogemus.

Foto: Liina Notta Stilistika: Kirill Safonov

Imeline!

Kirill Safonov oma kollektsioonist:

Heleri Alexandra Sits

„Kaasagne rüütellikus“ on pühendus naisele, kes valib olla tema ise. Alati. Ja just selles valikus peitubki tema jõud. Kasutades drapeerimise ja mannekeenil modelleerimise tehnikat, püüdsin anda igale rõivale just selle iseloomu ja energia, mida olin kavandanud. See ei ole lihtsalt rõivastus — see on osa minu sisemaailmast, mis väljendub siluettides, mis kõnelevad vabadusest, individuaalsusest ja eneseväljenduse jõust. See kollektsioon on kui peegeldus tema sisemisest maailmast: julgest, iseseisvast ja mitmekihilisest. Siin seisavad ranged jooned kõrvuti pehmete siluettidega ning soomused muutuvad elegantseteks vormideks, mille eesmärk ei ole varjata, vaid rõhutada individuaalsust. Iga välimus on samm vabaduse suunas, manifest pealesurutud rollide ja piirangute vastu. Ta ei oota, kuni teda märgatakse, ega otsi kinnitust oma väärtusele ta loob ise ruumi, kus saab olla tema ise. „Kaasagne rüütellikus“ ei ole lugu lahingutest, vaid vabadusest. Lugu naisest, kelle jõud ei peitu soomuses, vaid oskuses jääda truuks iseendale.“

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

ILUS AEG. Eesti autorite piltvaibad Uue Kunsti Muuseum Pärnus pakkus sel sügisel välja võimaluse tekstiilinäituse korraldamiseks. Vaibakunstnikuna innustusin mõttest teha koostööd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga ning korraldada Pärnus suur vaibanäitus. Mõte tundus paeluv ja sai teoks - näitusel on 38 autori teosed, millest ligikaudu pooled on ETDMi kogust ja pooled autoritelt. Väljapanekut laiendab väike valik Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna tudengite piltvaipu.

Aasta viimaste kuude pühadeootus ja uue aasta algus on ilus aeg. Eestimaa loodus kogu oma vaheldusrikkuses pakub rõõmu ja rahu ning annab hingetuge ka keerulistel aegadel. Eredad värvisähvatused vaheldumisi vaoshoitud koloriidiga loovad tiheda ja mitmeplaanilise koosluse, peegeldades kirge ja emotsioone, vaikseid mõtisklusi ja aja kulgemist. See on aeg mil mõelda oma lähedastele. Vaibad on soojade ja sügavate tunnete hoidjad.

möödunud kümnendite muutuvaid eelistusi, kuid teemad on sageli aegadeülesed. Näitusele valitud gobelään- ja põimevaipade seas on teoseid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust ning viimaste aastate loomingut autorite erakogudest.

Näitusega kaasneb ka publikuprogramm – 14. detsembril toimus näitusel kuraatorituur Aet Ollisaarega, 18. veebruaril 2026 on kavas Anu Raua elutööraamatu esitlus ning veebruari lõpus Pallase tudengite piltvaibatöötuba. Kindlasti tuleb sellele veel lisa!

Unistusi ja salajasemaid mõtteid vaibaks kududes kutsuvad autorid kaasa mõtlema teemadel, mis neid endid kõige enam puudutavad. Näitus toob vaatajate ette läbilõike Eesti autorite vaibaloomingust, pakkudes võimalust uuteks avastusteks ja kohtumisteks tuttavate kunstnikega. Teoste valmimisaeg jääb erinevatesse sajanditesse, kujundikeeles võib aimata

Graafiline kujundus Arabella Roosi

Avatud: 09.11.25-01.03.26 Näituse kuraator on Aet Ollisaar Näituse kujundaja on Madis Liplap

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Näitusel osalevad kunstnikud: Mari Adamson, Malle Antson, Leesi Erm, Ehalill Halliste, Ellen Hansen, Sigrid Huik, Mariann Kallas, Brigita Kasemets, Helen Kauksi, Sigre Kodasma, Peeter Kuutma, Anneli Kurm, Sofia Lanman, Maarja Leola, Maasike Maasik, Epp Mardi, Johanna Mauer, Brigitte Mihkelson, Eva Mustonen, Merike Männi, Aet Ollisaar, Grete Ottis, Miralda Pajumaa, Kadi Pajupuu, Marilyn Piirsalu, Tiina Puhkan, Anu Raud, Maire Rebina, Elgi Reemets, Ludmilla Swarczewskaja, Kaire Tali, Reet Talimaa, Erika Tammpere, Kaie Tilk, Mall Tomberg, Ilja Uhlinov, Heike Viigileht, Lea Walter. Fotod Uue Kunsti Muuseum FB

Maarja Leola 7

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Aune Taamal

Värviline näitus Võrumaa Muuseumi galeriis

Ilja Uhlinovi valge vaiba kiirgus võimendus hele-tumedus kontrastis, sest teos oli eksponeeritud kuninglikult pur-pursel taustal. Noore kunstniku vaip kõnetab vaatajat siira otsustavusega väljendada vaimsust. Autor kirjutab, kuidas lumivalgelt puhas vaip ilmus talle unenäos. See kiirgas valgust, armastust, harmooniat mõjudes tingimusteta usalduse kutsena. Vaiba teostus on lihtsalt suurepärane!

2025. aasta kevadel Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastapreemiatega pärjatud kunstnike ühisnäitus toimus 12.09-26.10 Võrumaa Muuseumi galeriis. Näituse pealkiri „Mitmekihiline“ sobis kokkuvõtvalt iseloomustama nelja kunstniku erinevaid teoseid ja haakus ühtlasi 2024. Aasta tekstiilikunstniku, Aune Taamali, läbipaistvalt kihiliste kangastega. Lisaks Aune loomingule saime näha elutöö preemia laureaadi Ludmilla Swarczewskaja gobelääne, Ilja Uhlinovi vaipa „Tühjus“, mis pälvis Aasta tekstiiliteose preemia, ja Aasta noore tekstiilikunstniku Kristina Oja kudumikollektsioone. Näituse kujundas Madis Liplap ja kureeris Aet Ollisaar.

Lisaks suurele saalile on Võrumaa muuseumi galeriis erinevaid sopistusi. Ludmilla Swarczewskaja gobeläänide jõuline dünaamika avanes privaatses, heledalt neutraalsete seinapindadega ruumis, mida ergastas julge vastandvärvikontrast oranž-punasel seinal rippuvate sinises koloriidis vaipade näol. Elutöö preemiaga pärjatud meistri loomingut iseloomustab abstraktne vormikeel ja filosoofiline sügavus. Teosest teosesse on kunstnik vastust otsinud üsna sarnastele küsimustele.

Kui selle sügise kauakestvas kaamoses kõnealust näitust meenutan, siis kangastuvad kujutluses värvid. Põhjuseks pole siin teoste värvierksus, vaid küllastunult kirkad seinapinnad saalis, kus olid eksponeeritud Aune Taamali teosed ja Ilja Uhlinovi valge vaip. Tekstiilinäitusele eelnenud ekspositsiooni paratamatu pärandi oskas kujundaja efektselt ära kasutada. Aune Taamali kangaste diskreetsed toonivälgatused said salapärast sädelust juurde. Suure saali avarus oli kohane Aune õhulise loomingu eksponeerimiseks. See võimaldas märgata, kuidas kunstniku tahtel said sõnadest kujundid ja kujundeist sõnumid. Autori pikaajaliste otsingute tulemusena sündinud ja üha täiustuv tehnika äratab vaatajais siirast imetlust.

Galeriisse sisenedes kohtus vaataja 2024. Aasta noore tekstiilikunstniku Kristina Oja kudumikollektsioonidega, millest kaks on juhendatud tööd, kolmas aga noore autori iseseisev projekt. Kirgliku kudujana žürii poolt tunnustatud autor pälvis tähelepanu ka oskusega oma töid portfoolios võluvalt esitleda. Jana Huul Võrumaa Muuseumi galeristina pakkus taas kord võimaluse eksponeerida 2024. aasta tekstiilipreemiatega pärjatud kunstnike loomingut Lõuna-Eesti väikelinnas. Eesti Tekstiilikunstnike Liit on tänulik hea koostöö eest ja Eesti Kultuurkapitali panuse eest näituse toimumisse!

Reet Talimaa Fotod Andres Treial

68. KOILIBLIKAS / 2025

NÄITUS

Kristina Oja

Ilja Uhlinov

NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Kuraator Aet Ollisaar, elutööpreemia laureaat Ludmilla Swarczewskaja ja näituse kujundaja Madis Liplap.

Vaade näitusesaali 10

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Ludmilla Swarczewskaja

NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Tähelepanu, materjal! Tartus Pallase galeriis 28. novembrist 2025 kuni 3. jaanuarini 2026. Näituse kuraator Aet Ollisaar; kujundus Madis Liplap; graafiline kujundus Kadi Pajupuu Tunnustus ja tänu kuraatorile näituse kontseptsiooni ja kindlakäelise korraldustöö eest! Sügav kummardus graafilise kujundaja professionaalsele tööle! Kiitus näituseruumi kujundajale! Madis Liplap on meie kirjust loomingust taas suutnud moodustada rütmiliselt vaheldusrikka koosluse, mida elavdasid soolodena välgatavad vilksatused. Sel korral paitasid minu silma eriliselt kolme kunstniku teosed, mis vahedalt näituse teemaga haakusid ja samas pakkusid tõelise elamuse. Autoriteks olid Piret Valk, Ülle Saatmäe ja Eve Selisaar. Piret Valk on mind ikka rõõmustanud teravmeelse mõtlejana, humoorikalt ja soojalt oma ideid väljendada oskava loojana. Autori tähelepanelikkus märgata niinekiudusid Põhja puiesteel, leida teemale vastav viis materjali töötlemiseks ja põimida tulemus seejärel linaropsimise mõõkade selga oli üllatav ja ilus ühtaegu. Tähelepanuväärne oli autori saatetekst oma tööle! Loe ja õpi, ütlesin endale. Ülle Saatmäe „Maageline“ oli ruumis hõljuv skulptuur, mille selgroo moodustas mustaks paakunud puuoks, kehandi tumedatooniline maage ning taimedega värvitud kangas. Tulemus mõjus kooljakuu pimedusest

pakkupääsenud vaimolendina. Kontrast valgusküllase galeriiruumiga tekitas minus mõnusa muheluse. Eve Selisaare „Tripi vaip“ esindas oskusliku ja ootamatu materjali taaskasutuse näitena lihtsat elegantsust. Lihtsuses on võlu! Materjali mälu ja väärtus. Selle teemaga haakuvaid teoseid oli näitusel palju. Olgu siinkohal nimetatud Kadi Pajupuu tööstusliku vildi jääkidest valminud „ Joobunud kalligraaf“ või Tuuli Reinsoo „153 kolmnurka“ Viimati nimetatud teos mõjus ruudulise põranda taustal puhkava arlekiinina, kes korraks punasel „vaibal“ suigatanud. Tõsi, kompositsiooni kuulus ka kuldse pilvena hõljuv element puhkaja kohal. Autori kaaskiri pajatab loomisloo salapärastest tagamaadest. Merle Roosimölderi teoses oli takuselt tahe talulinane riidevärvi ja taimetrüki toel omandanud sinise maastiku ilme. Tänu kanga ülaserva kinnitatud spiraalsele traadile eendus töö seinapinnast. Valgustus tekitas põneva varjudemängu, mis teose mõju veelgi suurendas. Tundliku käekirjaga jäi taas silma Reena Curphey, nii nagu mullusel aastanäitusel Pärnuski. Autori isiklik side materjaliga on väärtus, annab tegemisele sügavuse. Teose „Üleminek“ kaaskiri oli hoolikalt komponeeritud, sisukas ja asjakohane. Liis

Pihliku

taktiilne

kompositsioon

päevinäinud roheruudulisel vooditekil ahvatles katsuma, aga kasvatus hoidis käed vaos. Mõte oli huvitav ja sellest teosest võiks edasi areneda vaip vaegnägijaist lastele Tartu Emajõe koolis. Oleks vaid taibukaid tellijaid ja südamlikke rahastajaid! Ruumilised tekstiilid. Skulpturaalselt või reljeefselt mõjuvaid teoseid oli lisaks juba mainitud töödele teisigi. Marin Nooni ambivalentse tähendusväljaga „Labane“ läbis tavapärasele tööprotsessile lisaks veel laagerduskuuri looduses, mistõttu nimesse kodeeritud tähenduskihid võimendusid. Teravmeelse idee õnnestunud teostus! Johana Mauer ja Belliini Seenemaa kompasid noorte autoritena iseolemise piire. Belliini Seenemaa teost iseloomustas ka julge eksperimenteerimine materjaliga. Millegipärast meenus tulemust vaadates humoorika seosena Lepo Sumera muusikapala „Kevadine kärbes“, mida Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel oma kontsertidel lisaloona mängida armastab. Miniatuurse teose veenvalt jõulise esitusena jäi silma Heleri Alexandra Sitsi „Vanemate värk“. Kas unemask või äreva lapsevanema õududunenägu, see jäi iga vaataja otsustada, aga sõnum oli selge ja vaimukalt esitatud. Materjal inspiratsiooni allikana. Galerii sügavuses rullus lahti, võbeles, väreles

68. KOILIBLIKAS / 2025 Aune Taamali sõnamäng Jonhannese evangeeliumi teksti algushümniga. Visuaalses vaates oli tulemus imeliselt meisterlik, aga sõnade sisuline suurus jäi erinevate sümbolite varju. Ehalill Halliste vaiba mesikuldne elaan kanduks vaatajani ka juhul, kui kunstniku kauni käekirjaga vaiba pinnale tikitud luuletekst lisamata jäänud oleks. Värvide küllane vägi ja sõnade sügav tähendus on vastandlikud jõud, mida kokku põimida on keeruline. Eva Jakovitsi autoritehnika tekitab imetlevat aukartust. Kuidas on võimalik selliste imeväikeste detailide koosmõjus modelleerida portree, kes vaatajat ärev-nukra pilguga tunnistab, see jääb suureks mõistatuseks! Lylian Lainoja uljalt meisterlik väljenduslaad on mulle kui tema kursusekaaslasele tuttav õpinguaegadest saadik. Seekordses teoses oli mõnusat oskust elunähtusi läbi huumoriprisma kujutada. Merike Roodla siidimaali armastusest sündinud kangaste vürts sünnib koostöös pealkirjade vaimukusega. Loed seinalt töö pealkirja, ei usu oma silmi ja vaatad tööd värske, uudishimuliku pilguga uuesti! Ene Parsi „Tähelepanu, Marimekko!“ meenutas kunagi aerofotona nähtud tulbipõldu kevadises Hollandis ja rõõmustas silma dekoratiivse värvilaiguna.

NÄITUS Ülle Saatmäe, Belliisi Seenemaa, Eve Selisaar, Zane Shumeiko, Malle-Maria Sild, Heleri Alexandra Sits, Anneli Säre, Ludmilla Swarzcewskaja, Aune Taamal, Reet Talimaa, Liisa Torsus, Ilja Uhlinov, Piret Valk, Kerttu Varik, Svetlana Vronski. Ühtlasi on hea teada, et meie seekordsest aastanäitusest kirjutas südamliku ja põhjaliku ülevaate kunstiteadlane Krista Piirimäe. Artikkel „Seda kunsti kootakse elust enesest“ ilmus 19. detsembrl, 2025. aastal ajalehes „Postimees“. https://kultuur.postimees.ee/8382497/ arvustus-seda-kunsti-kootakse-elust-enesest Muljeid jagas

Reet Talimaa

Veebikataloog: https://issuu.com/kadipuu/docs/t_helepanu_materjal_?fr=xKAE9_zMzMw

Piret Valk

Marin Nooni

Põnevatel radadel kulgeb Ainikki Eiskopi looming. Neid kasvuvaipu võiks saada terve trobikond, neis on väge! Näitusel oli monumentaalselt jõulisi gobelääne (Ilja Uhlinov, Ludmilla Swarzcewskaja, Mariann Kallas) ja väikesemõõduliste vaipade võluvat intiimsust (Maasike Maasik, MalleMaria Sild). Maasike Maasiku „Juhuslikud asjad“ esitasid vaatajale vaikelu. Imetlusväärne oli hõõguvate toonide soojuse ja helesiniste, läbipaistvalt jäisete värvivarjundite kontrastis tekkinud kooskõla. Malle-Maria tundlikke merevaipu tahaksin vaadata kord autorinäitusena üheskoos. Anu Raua põrandavaiba seitse tallekest on autor kaaskirjas teele saatnud hoiatusega: „Tähelepanu, lammas!“ Ja selle, kõiki tekstiilikunstnikke kõnetava lausega lõpetan oma ülevaate seekordsest aastanäitusest. Näitusel esines 39 kunstnikku. Olgu siinkohal kõik esinejad tähestikulises järjekorras loetletud: Reena Curphey, Ainikki Eiskop, Ehalill Halliste, Sigrid Huik, Eva Jakovits, Mariann Kallas, Riste Laasberg, Lylian Lainoja, Maasike Maasik, Epp Mardi, Johana Mauer, Marin Nooni, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Liis Pihlik, Marilyn Piirsalu, Maria Pilm, Tiina Puhkan, Anu Raud, Tuuli Reinsoo, Merike Roodla, Merle Roosimölder,

NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Kummardus ajatule elegantsile Aili Jungi näitus „Siluett“ Saaremaa Kunstistuudio galeriis 26.09-4.11. 2025 Võib-olla olid need varases lapsepõlves veedetud tunnid Tallinna Moemaja konstruktorite toa laua all, mis mind Aili Jungi näitusest huvituma panid. Võimalik ka, et see soov oli seotud veidi hilisemate mälestustega glamuursetest moedemonstratsioonidest, kuhu ema mind alati kaasa võttis. Ei tea. Aili Jungi näitusekajastus välgatas korraks Aktuaalse Kaamera igaõhtuste uudiste sabas. Teleekraanilt nähtud gobeläänid ja idee kududa moejoonised vaipadeks tundus ühtaegu nii üllatav kui vallatu. Sõitsin Kuressaarde, et vaadata näitust Saaremaa Kunstistuudio galeriis. Oli väga meeldiv kohtuda Aili Jungiga ja kõneleda näitusest. Kunstnik, kes on elanud ja töötanud Saaremaal üle neljakümne aasta, on kunstiõpetaja tööle lisaks korraldanud järjepidevalt oma suvenäitusi Mustjalas Musta Jala Galeriis. Neil näitustel eksponeeritud gobelääne on ikka ühendanud mingi teema. Sel korral soovis ta kududa vaipu, millel keskseks kujundiks oleks inimfiguur. Idee täpsemaid kontuure kombates jõudis ta üsna ruttu ajakirja „Siluett“ moejooniste juurde, mis napi, ent täpse väljenduslaadiga pakkusid ahvatleva väljakutse. Kunstnik teostas moejoonised pitvaipadena. Olgu kirjutaja poolse repliigina siinkohal mainitud, et kaasaegsest tekstiilikunstist tean vaid üht enam-vähem sarnast juhtumit, kus väikesemõõdulistest graafilistest

lehtedest on kootud ruutmeetri suurused gobeläänid. Tulemust sai näha Marylin Piirsalu ja Kadi Pajupuu näitusel „Mõterjal“ 2013. aastal Pärnu Muuseumis. Aili Jungi näitusel oli väljas 30 väikesemõõdulist gobelääni. Kunstnik tegi valiku ajakirjas Siluett ajavahemikus 1970 – 1980 ilmunud üheksa autori moejooniste hulgast. Nendeks moekunstnikeks olid Mari Kanasaar, Luule Heapost, Liivi Raid, Elga Leškin, Liivia Leškin, Vilma Sepp, Evi Aren, Helga Maranik, Kristel Leedjärv. Jäi silma, et kõige elegantsemalt mõjusid Mari Kanasaare loomingut interpreteerivad vaibad. Neid oli näitusel ka kõige rohkem, pea neljandik teoste üldarvust. Kuuekümnendate aastate lõpus on kunstnik Ülo Sepp, ajakirja toimetuse kolleegiumi liige, öelnud: „Kanasaare leheküljed torkavad teiste

hulgast silma, oleks huvitav teada, kui virtuooslikult ja efektselt võib üldse veel joonistada. Liigitan Kanasaare maailmaklassi, kõik, mis tema joonistustes on hüperbool, on täiesti usutav ja sobiv, samas kui mõnel teisel mõjuvad need joonistusveana.“ (Anne Metsis, https:// ekspress.delfi.ee/artikkel/27678967/ eesti-moeloomingu-kvintessents;) Kohane on selle näituse puhul mõelda, milliseid võimalusi ja väljakutseid pakuvad materjal ja töö teostamiseks valitud tehnika. Gobeläänikudujad teavad, et autori kavand ja selle järgi valminud vaip on erinevad asjad. Muutused töö käigus sünnivad sõltumata sellest, kas kuduja ise on kavandi autor või mitte. Kas kudumiseks mõeldud kavand iseseisva teosena väärtust omab, see sõltub kunstniku isiksusest ja suhtumisest oma tööprotsessi erinevaisse etappidesse. Aga kui

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

kunstnik koob teise kunstniku iseseisva teose vaibaks, siis tekib kiusatus, võib-olla isegi vajadus, kaht erinevas tehnikas, materjalis ja formaadis teost kõrvutada. Sest nähtavad muutused puudutavad ka teoste sisulisi väärtusi. Näitusele vaatamiseks välja pandud ajakirjade numbreid sirvides sai võrrelda trükis ilmunud jooniseid originaalsete põimevaipadega. Tundlikult valitud lõngafaktuurid, hele-tumeduskontrasti sügavus, värvivarjundite hõrkus kõnelesid vaipade kasuks, olid pilgupüüdjaiks. Originaaljooniste sära jäi trükitehnika varju. Ometi tundis silma treeninud vaataja eksimatult ära kindla joonistajakäega edasi antud kõneka informatsiooni ka trükis ilmunud materjali vaadates. Selles tänaseks peaaegu täielikult kaotatud vabas, lennukas oskuses edastada napi joontemänguga elu enda tukset, seisnebki moejooniste vastupandamatu võlu! Arvan, et just sellepärast on Aili Jungi näitus üks kaunis ettevõtmine, et moejoonistustest sündinud gobeläänid on vaataja pilgu ette toonud väärtused, mis on meie kultuuriloos olnud, aga suurte muutuste tuules paratamatult kaotsi läinud. Jah, selles tõdemuses on tubli annus nostalgiat. Aga mõtlemise aineks on ometi, kuidas Tallinna Moemajal ja ajakirjal Siluett õnnestus sündida ja vastu pidada ühiskonnas, kus selliste nähtuste olemasolu oli sügavalt anomaalne, ja kuidas mõlemad oma eksistentsi uute aegade vabaduse palavikus lõpetasid.. Tallinna Moemaja loodi aastal 1957 ning tegutses aastani1994, mil erastatud Moemaja müüki läks. Ajakiri Siluett hakkas ilmuma 1958 aastal, oli oma tippaegadel NSVL-i suurima tiraažiga moeajakiri ja lõpetas ilmumise 1992. aastal. Aili Jungi näitus „Siluett“ oli väärika tekstiilikunstniku sügav kummardus eesti moekunstnike loomingule.

Reet Talimaa

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Aune Taamal ja Krista Leesi näitusel Kataloonias Barcelonast 60 km kaugusel väikelinnas Igualadas toimus kaasaegse tekstiililoomingu festival TextilFEST 2025 (kuni 4. jaanuar 2026). Festivali korraldajaks on Association for Textile Creation, ACT (Hispaania tekstiililoomingu ühendus) eesotsas presidendi Lala de Diosega, kes on ka varasem European Textile Network, ETN (Euroopa Tekstiilivõrgustiku) juht. Festivali peaüritus – rahvusvaheline näitus teemal Transformation ja veel kaks näitust toimusid Igualada naha muuseumis (Museu de la Pell Cal Boyer), hoones mis on endine puuvillavabrik (tegutses 1897 – 1979). Antud hoonekompleksile lisaks asub keskaegse niisutuskanali lähistel veel Kataloonia tööstusrevolutsiooni sümbol, suur aurujõul töötanud puuvillavabrik La Igualadina ehitusaastaga 1841 ja kümneid nahaparkimise ja -värvimise töökodasid.

https://textilfest.org/en/ https://museupelligualada.cat/ https://museutextil.cat/

Töö esitamisel näitusele pidi valima millistesse mõõtudesse kolmest variandist teos sobib. Kohapeal selgus, see tulenes tööstushoone aknavahedest ja akendest, mis osaliselt olid kinni kaetud plaatidega, millel samuti töid eksponeeriti. Näitusel Transformation (18.september – 26.oktoober) osales 95 kunstnikku,

neist 40 Hispaaniast ja 55 kunstnikku 31-st riigist üle maailma, nende hulgas kaks Eestist. Transformationi rahvusvahelisse žüriisse kuulusid Beatrijs Sterk, ajakirja TextilForum ja ETN kaasasutaja, kes kirjutab praegu oma blogis TextilForum; tekstiilikunstnik, World Textile Art WTA juht ning asutaja Pilar Tobón, ning Irene Aguilera, kes on lõpetanud kujutava kunsti eriala ja kellel on kaasaegse kunsti ajaloo taust ning kes on spetsialiseerunud kultuurijuhtimisele ja kunsti kureerimisele. Lisaks näitustele toimusid erinevad kursused, mitmed tuurid teistesse tekstiilielu jaoks olulistesse väikelinnadesse, näiteks Terrassas asuvasse tekstiilimuuseumisse ja ka ettekannete päev ehk textile talks.

Krista Leesi

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Krista Leesi

Brodan’t l’Anoia (näitus fuajees). Osalusprojekt, mis on kasvanud välja külastajate sekkumistest. Osalejad on tikkinud Igualada ajaloolistele fotodele, muutes tekstiilimälestused nähtavaks.

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Biennaal LeArtiPossibili Milanos 26.–28. septembrini ja 3.–5. oktoobrini toimus Milanos Biennaali LeArtiPossibili 2 osa. Seekord loodi enam kui 1000 elemendist koosnev kollektiivne installatsioon teemal “METS. ELUÜHENDUSTE KANGAS”. Igaüks arvukatest osalejatest lõi kuus 15 x 15 cm teost taimse kiuga kangale. Elemendid pidid peegeldama lehestiku, puukoore ja rohu motiive. Kasutatud tehnikate hulka kuulusid ökoprint ja käsisti maalitud kangas. See oli minu esimene kogemus ökoprindiga, minult on installatsioonis 6 teost. Installatsiooni lõi LeArtiPossibile disainerite kollektiiv. Biennale korraldajad järgivad ideed “Kunst kui erakordne dimensioon”. Installatsiooniga kaasnesid arutelud kogu bienaali vältel.

Ludmilla Swarczewskaja

Ludmilla Swarczewskaja 18

68. KOILIBLIKAS / 2025

PÄEV, MIL JOON PAINDUS SPIRAALIKS Eugenio Marini ja Ingrid Helena Pajo. EKA Galerii 2. korrus. 26.09-19.10.2025 Millal täpselt oli see päev, mil joon paindus spiraaliks, seda me ei tea. Ühel hetkel oli see lihtsalt juba juhtumas, aina edasi väändumas, ise samal ajal keereldes. Alguses ehk oli see kõik natuke aeglasem – see paindumine ja keerlemine – ja juba siis olime me selle sees.

NÄITUS loodud ja kogutud teosed, materjalikatsetused, leiud. Peamine kriteerium selle fragmendikogu loomisel oli töötada ühe mõttega kõige kauem nädal aega, nii paralleelselt kui ka üheskoos. Teiseks olid kaalukad assotsiatsioonid, mis materjaliga töötamisel esile kerkivad – lasta neil end kanda ja aegajalt peatuda kuskil keset protsessi. Materjal küll annab kätte suuna, kuid lõpuks räägib iga vorm kunstnikest endist tol ajahetkel. Näitusest saab seega omalaadi päevik, millesse on sissekanded tehtud hoomamatu korra järgi – mööda kõverjooni. Nüüd kutsuvad tegijad teid endaga kaasa sel joonel tagasi pöörama, mälu välja manama ja mööda spiraal-labürinti tagasi alguspunkti sõudma.

„Päev, mil joon paindus spiraaliks“ toob kokku kunstnike Eugenio Marini ja Ingrid Helena Pajo peaaegu aasta jooksul

Eugenio Marini (IT) ja Ingrid Helena Pajo (EE) on Tallinnas ja Roomas tegutsevad kunstnikud. Olgugi et mõlemal kunstnikul on oma individuaalne kunstipraktika, on nad 2022. aastast regulaarselt koostööd teinud, ühendades teineteise skulptuuri ja tekstiili

Anna uus elu

Marin Nooni “Ajuvaba”

taustasid. Pajo uurib läbi kogumise ja kudumise algupäraseid tekstiilitehnoloogiaid ning püüab mõtestada inimelu kogemust. Marini mõtiskleb kasulikkuse idee ja tähenduse üle tänapäeva elus. Leidmaterjalid on selle ühise avastusretke lahutamatu osa, tuues esile teekonna ja protsessi olulisust, soosides ka improvisatsiooni. Graafiline disain: Daria Titova Tehniline tugi: Erik Hõim Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Sadolin Eesti ja Tallinna Linn.

Foto: Sigrid Huik

22. novembril avati Pärnus Uue Kunsti Muuseumis XIII Taaskasutusnäitus Anna uus elu, mille alateemaks on Muinasjutt. Näitus jääb avatuks 8. märtsini 2026. 2025. aasta näituselt leiab teoseid, mis on loodud tulekustutitest, vanades instrumentidest, plastikust, vokiratastest, loetud ajalehtedest, söögiriistadest, purunenud klaasist ja veel paljust muust. Loomulikult on ka tekstiil esindatud. ETeKLi liikmetest osalevad Anneli Säre, Eve Selisaar, Marin Nooni ja Sigrid Huik.

NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

BOTEX SEMANTILINE AED HORTUS BOTEXEMANTICUS Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonna õppejõud Kadi Kibbermann ja Piret Valk avavasid 20.11.2025 Tallinna Botaanikaaia palmisaalis taimedest inspireeritud tekstiiliinstallatsioonide näituse 21.11.2025 – 4.01.2026

Näitusel esitletakse eksperimentaalseid tekstiiliinstallatsioone, mis jutustavad taimede rollist ja tähendusest kunstnike elus – taimedest saadavatest materjalidest ja nende ellujäämisstrateegiatest. Näitus vastab väljakutsele kohaneda maailmas, milles põlvkondadevaheline mälu on asendumas juhendite ja eeskirjadega; suured lood vaesunud keelelühenditeks ja vahetud kontaktid virtuaalseteks. Orientiirideks taimepimedail tehismaastikel on saanud algoritmid. Tasakaalu hoidmise tugijuurteks pärismaailmaga, on kunstnikel kontakt loodusega ja suhted teiste liikidega. Uuritakse, mida võiks taimedelt õppida läbi praktilise huvi, poeetiliste tõlgenduste ja neile tugineva kunstipraktika. Inspiratsiooniks on taimemaailma mitmekesisus, sellele olemuslik ja eripärane – vormid, mustrid ja tekstuurid; vajalikkus inimestele

ja keskkonnale; võime kohaneda muutustega ja jääda ellu ka väga keerulistes tingimustes. Teostes ühendatakse teadmised ja praktilised kogemused, et näidata taimede olulisust põhjatu ressursside allikana – väetisena, mis pakub eeskuju-köitraage ja ideede-idusid, kiumaterjale ja looduslikke värve; taimedega suhtlemine aga tervist ja tasakaalu. Taimed aitavad mäletada ja kujutada identiteeti kinnitavaid lugusid. Tänases maailmas kohanemiseks on näituse kontekstis loodud uus suhtuluskeel BOTEX. Botaanika + tekstiil + poeesia + tähendused = BOTEXsemantika. BOTEXsemantilises aias võib avastada, milliseid võimalusi pakub tekstiilikunst taimede pakutavate teadmiste tõlgendamiseks ja eksperimentaalsete kogemuste edasiandmiseks. Taimed ja tekstiilid

kohtuvad teostes looduslike kiudude, juurte, taimsete värvide ja bioplasti vormis. Installatsioonid on kasvatatud, kedratud, taimedega värvitud, tikitud, trükitud, vilditud või plisseeritud.

Tallinna Botaanikaaed on imeline keskkond ja pakub hea koostööparnerina palju inspiratsiooni. Tekstiilinäituste paraad jätkub seal ka algaval aastal – jaanuaris saab näha Lylian Lainoja ning sügisel Ülle Saatmäe kangaid. Tallinna Botaanikaaia palmimaja ja kasvuhoonete lahtiolekuajad: https://botaanikaaed.ee/et/lahtiolekuajad/

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

TEEMA INTERVJUU

68. KOILIBLIKAS / 2025

Elna Kaasiku loodud koduaed. FB

Elna Kaasik. AjaMustrid Kunda Ühisgümnaasiumi aula – Kunda kool 130 29. november – 16. detsember 2025

intervjuu Kaido Veski, Kunda kooli ajaleht, november 2025 Sa alustasid kuuekümnendatel oma kooliteed Kundas. Kuidas sulle täna tagasi vaadates see tollane Kunda koolielu meenub? Midagi eredat? Hirmus tore oleks kirjutada, et siin saigi su kunstnikutee põhitõuke. Eks ta ikka pigem kodust sai alguse, kuid kunstiringis ma käisin küll. Just hiljuti vaatasin kooliaegseid pilte ja mõtlesin, et ikka lapse joonistused olid need. Kui ma täna kooli seintel õpilaste töid vaatasin, siis pani isegi pisut häbenema. Need, mida praegu õpilased teevad, mis siin koolis seintel on, need viitavad ikka väga suurele potentsiaalile. Siit koolist peaks küll tulema palju kunstnikke. Aga diplomeid ma ikka siiski sain ülevaatustelt. Mul oli pisut keeruline kooliajal huvitegevuses osaleda, kuna ma käisin Karepalt bussiga koolis. Samas sain ma tänu sellele nii mõnestki pioneerisündmusest kõrvale hiilida. Mulle tundub praegu siit kaugelt meenutades, et päris tore oli siin koolis käia. Mõjutas see sinu edasist erialavalikut? Minu enda tekstiilieriala on ikkagi puhtalt Karepa raamatukogust, kus mu ema juhatajana töötas. Seal olid kangasteljed üleval ning küla naised käisid ema juhendamisel kudumas. Ja

kui ma koolist jõudsin, läksin kõigepealt raamatukokku. Sealt pärinevad minu lapsepõlve kõige helgemad mälestused. See sealsel pliidil võiga praetud muna ning need paar tundi tööpäeva lõpus. Õige pea kudusin ma juba kangasteljel suuri vaipu ning seitsmendas, kaheksandas klassis tegin isegi mõned tellimustööd. Oli see sinu jaoks lihtsalt praktiline ajaviide või teadsid juba siis, et tahad need oskused millekski enamaks arendada? Kunstnikuks? Siin ei olnud alternatiive. Kuidagi lapsest saati oli see mul selge. Käsitööoskus oli mul hästi tugev. Varrastel kudumine, kangastelgedel töö… kõik see oli mul selge, kui ma lõpuks Tallinna kunstikooli jõudsin. Õppida oli mul seal eelkõige seda mõtlemise poolt, kavandamise poolt… Kopli koolis keskenduti mõlemale? Jah. Kopli kool pani tõelise aluse minu karjäärile. Seal ma õppisin kõiki tarbekunstitehnikaid, kunstiajalugu. Leo Tõnisson oli fantastiline õpetaja. Ja tekstiili osa samuti, õpetaja Kalviku juhendamisel. Oma esimese gobeläänvaiba kudusin ma seal, see on mul praegugi seinal. Siin Kunda koolis ma õppisin rohkem maalimise poolt. Kopli koolist sain ma aga terve käsitööpagasi – keraamika, nahatöö, maal. Kirjakunst samuti. Siiani võin ma teha ilukirju, kui tarvis. Mis juhtub peale kunstiülikooli lõpetamist? Kas maailm ootab avasüli:“Tule ja tee! Ootame ja ostame kõike mida sa pakkuda suudad!”? No minu ajal oli sundsuunamine. Ja ega siis küll mitte ei tahtnud minna sinna, kuhu suunati. Tagantjärgi võin selle üle aga ainult õnnelik olla, et mind suunati kangavabrikusse „Keila”

68. KOILIBLIKAS / 2025 kunstnikuks. See kolm aastat, mis ma siis seal sundtööl olin, oli tõeline elukool. Esiteks ma õppisin seal oma erialatööstuslikku poolt. Kuidas kavandada kangast, kuidas teha tehnilisi jooniseid tööstuslikele telgedele. Samuti puutusin kokku trükkimisega. Trükiti küll Sindi vabrikus, kuid minu eestvedamisel töötasime me välja praak-kangaste ületrüki, mis päästis Keila vabriku ikka tõsisest jamast, kuna valesti värvitud musta kangast oli laos tohutult, suured ruumid maast laeni täis. Kõik sai valge lumesajuga üle trükitud ning kogu Nõukogude Liit ostis seda. Keskkonnahoiu musternäide! Sel ajal päästis see ilmselt ülemuste pagunid. Ma sain isegi väikese preemia selle eest. See oli kindlasti üks suuremaid ärilisi õnnestumisi, millega ma seal hakkama sain. Ja muidugi ka terve hulk uusi kleidikangaid, mis ma seal kavandasin. Vanemad prouad ilmselt mäletavad neid karvastatud pehmeid kostüümikangaid. Väga tore kollektiiv oli seal, kellega me ühes väikeses toas tööd tegime, väga-väga õpetlik aeg. Ja sealt siis juba kutsuti mind ARS-i. Tollane dekoratiivkudumise ateljee kunstiline juht Lea Walter siirdus pensionile ning mind kutsuti asemele. See oli ikkagi samm kõrgemale, vastutusrikas töö ja ei olnud ainult kavandamine, vaid tegelikult juhtimine. Kui Eesti iseseisvus ja sai juba firmasid luua, tuli ettevõte Elnadisain, kuhu ma palkasin ka paar kudujat ning peale ARSi lagunemist pühendasin end juba täiesti ettevõtlusele. Mingil hetkel 1996 ja 2010 aasta vahel oli meil lausa viis-kuus töötajat palgal, tohutult intensiivne aeg. Kõike seda juhendada, kogu aeg teha näituseid, iga aasta üks või kaks näitust kuskil Skandinaavias, Eestis… 2002. aastal oli mul Kundas väga uhke näitus. Õpetaja Tiiu Raju kutsus. Sisuliselt sama näitus, mida ma eksponeerisin samal aastal Kopenhaagenis Põhjamaade Ministrite Nõukogu Galeriis. Peatöö oli pikk looklev elutee kangas pajuvitsadega... Kuidas sa praegu töötad? Ateljee on endiselt ARSis, aga töötajaid mul enam ei ole. Ütleme nii, et loon enda jaoks, aga eks raha tuleb teenida, sest ateljee maksab. Üksi jõuab vähe ja näitused on ikkagi kulu, mitte tulu. Ilmselt on ta minu jaoks ikkagi töökoht senikaua kuni ma jõuan seda pidada. Mul on praegu seal üleval viis kangastelge. Igal jookseb mingi erinev töö, toode. Vahel tuleb ikkagi olukordi, kus peaks telgi olema rohkem, sest tellitakse midagi muud ja ma pean ruumi tegema, et tellimus ära täita. Lõimed rakendan tavaliselt ka pisut pikemad, et saaks tooteid, mida müüa, kuid siiski – ma ei tööta müügi eesmärgiga. Ma ei liigu enam oma kaubakastiga mitte Tallinna galeriide vahet vaid Rutja, sealse ateljee ja Tallinna vahet. Ma olen kuulnud, et su Rutja koduaed on üsna eriline. See on mul jah, samuti looming. Ma juba kipungi ütlema, et minu aed on nagu üks suur vaip, mis iialgi valmis ei saa. Mu vanaisa juba alustas sellega, põlispuud kasvavad ümber talu, ema loodud on kiviktaimla ja mina nüüd uuendan seda. Aiaplatsidega olen väljunud juba põllule ja metsa alla, ikka kivid on minu kirg, aias ja mere ääres. Aga milline nendest jutuks olnud perioodidest sulle kõige armsam on?Või kas tohib üldse niimoodi küsida?

INTERVJUU Eks iga asi on vist tähtis sellel ajahetkel, kui ta on. Praegu tundub, et kõige parem on see aeg, kui ma siia maale sõidan. Aga tegelikult jah, eks need väljakutsed on kõik olnud vajalikud. Samas olen ma nii kirglik inimene, et kui ma midagi võtan ette, siis ma võtan ikka täiega. Viimaste aastate töö on mul olnud liturgiline. Uus etapp, mis algas tänu Haljala kirikuõpetaja Margit Nirgile, kellega me kohtusime täiesti juhuslikult teenistusel ning kes tellis sinna altarikatted. Praeguseks olen ma Haljala kirikusse teinud violetsed, valged ja rohelised. Sealt liikus sõna ja tuli kutse Jaani kirikusse näitus seada ning seejärel juba tellimus piiskoppide ametirüüde tegemiseks. Möödunud talvel tegin ma ka peapiiskopile mantli, stoola ja kaasula, mis omakorda andis tõuke praegu Viimsi püha Jaakobi kirikus avatud näitusele „Risti Vägi”. Kujunes täiesti uus periood loomingus. On sul olnud läbi terve su loomingu ka mingisugune pealisülesanne? Nii, nagu tavaliselt teatriga seonduvalt mainitakse. Mingi asi või teema, mida sa otse välja ütlemata või hoopis alateadlikult ajad? Su näitused on mitut puhku viidanud teel olemisele, ajale ja piiridele… Väga huvitav teemapüstitus. Ma ise ei ole niimoodi seda mõtestanud. Aga ongi nii, et mul on nagu mingisugune kulgemise teema kogu elu olnud. Nüüd eriti, kus mul on kirikunäitus ja ma räägin ristiteemast. Rist on mu tööde kompositsioonis tähtis olnud. Kui ma tagasi vaatan, siiskõige sügavamtel töödel on ikka rist töö keskpunktiks. Kulgemine, see vertikaalne kulgemine, mis läheb kõiksusesse üles, taevasse või kuhu iganes, või mööda merd lõpmatusse… Ma ütleks isegi teistmoodi– see chi, mis on antud inimesele kaasa, on justkui omamoodi lõim. Ja siis see mida me sinna sisse koome, see koelõng… kui kunstnik koob vaipa, siis koelõngaga ta tekitab mustri. Meie igapäevane elu on justkui koelõng, millega me ümber chi mustreid koome. Mingil ajal olen ma tõesti üsna tõsiselt tegelenud vaimsuse otsingutega. See kõnetab mind ja just see osa, kuidas seda oma loomingusse paigutada või ära seletada. Kui ma selle osa või mingi loo, või kire oma kangasse või gobelääni suudan sisse panna, siis see ongi minu jaoks kunst. Ja kui ei, siis see on tarbekunst. Samas võtan ma ka tavalist salli kudumist nagu kunstiteose loomist. Aga noh, eks mõtterännak tõuseb ikkagi vanusega. Noorena sa tegutsed ja tahad aina rohkem teha ja esineda, kuid vanemana hakkad ka tagasi vaatama ja üldistama. On sul mõni soovitus oma praegu õppivale noorele koolikaaslasele, kes täna mõtleb, et temast võiks saada kunstnik? Mõni hea nõuanne töökuse ja loomingulisuse vahel tasakaalu leidmiseks? Mulle väga meeldib mõte, et inspiratsioon ootab, et sa tuleksid kohale ja tööle hakkaksid… Leidke omale eriala, mis teile huvi pakub! Pole üldse oluline, mis eriala, aga tähtis on, et oleks endal põnev. Iga eriala võib anda sulle võimaluse mõtterännakuteks, otsinguteks ja enese leidmiseks, eneseteostuseks. Ükskõik millise tööga kaasnev intellektuaalne pool annab lõpuks inimesele võime ja jõu midagi luua. Ükskõik millisel erialal. Leidke üles kirg ja tulete toime ka raskustega!

NÄITUS

Risti vägi II Elna Kaasiku näitus Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Avatud kuni 2. veebruarini kiriku lahtioleku aegadel (kui toimub teenistus, kontsert või muu üritus).

Viimsi Valla lehes ilmus näituse puhul intervjuu https://viimsi.ee/uudised/elna-kaasikpean-oluliseks-maad-juuri-ja-vage

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Kuhu kaob aeg 7. – 31.10 Jõhvi Linnagaleriis Aega alati napib, see libiseb käest nagu liiv sõrmede vahelt. Tundub, et aeg liigub üha kiiremini, nii et meil ei ole enam AEGA millessegi süveneda. Tihti võtavad kogu aja väikesed igapäevased tööd ja toimetused, mis korduvad päevast päeva, tekitades oma kordustega monotoonse oravaratta, millesse sattudes on raske end loomingule häälestada. Kunstnikul tuleb sel puhul tihti valida mitte niivõrd hea ja halva, kuivõrd halva ja veel halvema vahel. Kõigest hoolimata küpsevad kusagil alateadvuses aeglaselt mõtted ja loometööd ei saa tegemata jätta – vahel võtab see vähem, vahel rohkem aega. Näitus kajastab aja halastamatut kulgu loometöö protsessis. Loometöö koosneb erinevatest etappidest ja nii mõnedki neist on silmale nähtamatud ning valminud teoses vaid asjatundjaile aimatavad. Teose idee sünd ja kujunemine võib olla vägagi pikk ja vaevarikas protsess, aga see on alles algus.

Kattri Taklaja, Külli Kõiv, Kerttu Varik

Näitusel püüame loomeprotsessi läbi ideede ja tehnoloogiate vaatajale võimalikult lähedale tuua, et kasvõi osaliselt vastata küsimusele: kuhu kaob aeg? Näitusel osalevad: Kattri Taklaja – keraamika, Külli Kõiv – keraamika, Kerttu Varik – tekstiil

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Liisi Tamm, Ulla Juske

Emalt tütrele, tütrelt emale Tartu Kunstimaja suures saalis oli 1.-31. augustini avatud näitus „Emalt tütrele, tütrelt emale”. Näituse kuraatorid on Ulla Juske ja Liisi Tamm. Näituse kujundaja on Cloe Jancis. Näitus oli pühendatud kunstiteadlasele Reet Varblasele (1952–2023) – emale, vanaemale, sõbrannale, kolleegile, mentorile ja innustajale.

Ema ja tütre suhe on mitmetahuline, ajas muutuv, ühendades sügava sideme ja individuaalse eraldumise, mis teeb selle keerukaks, kuid lõpmatult rikkaks. Näituse teosed on inspireeritud isiklikest esemetest ja lugudest, mis võimaldavad ema ja tütre suhet mõtestada. „Isiklikud esemed on artefaktid, mis toimivad sotsiaalse arhiivina, kandes suhteid, väärtusi ja ajalugu, äratades emotsioone ja elustades mälestusi,“ selgitavad näituse kuraatorid. Lisaks kunstiteostele saab näitusel kuulata Tartu Ülikooli etnoloogide kogutud Tartu naiste lugusid, kus isiklike esemete kaudu mõtiskletakse ema ja tütre suhte ning põlvest põlve kanduvate väärtuste ja käitumismustrite üle. Näitusel osalevad kunstnikud Cloe Jancis, Ulla Juske, Satu Kalliokuusi, Maris Karjatse, Flo Kasearu, Eve Kask, Aet Ollisaar, Piia Ruber ja Liisi Tamm. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Kõrgem Kunstikool Pallas, Hotell Tartu ja koostööpartnerid on Tartu Ülikooli etnoloogid. Fotod: Nele Tammeaid (Tartu Kunstimaja FB)

TEEMA

Liisi Tamm: Olen olnud ema peaaegu kümme aastat. Selle aja jooksul on emaroll pidevalt muutunud. See pole olnud alati lihtne ega üheselt mõistetav; vahel on see segadust tekitav ja täis kahtlusi, vahel aga hoopis kerge ja loomulik. Teki tikkimine oma laste, eriti tütre piltidega, on olnud minu viis argiseid hetki talletada. Vahel igatsen aegu, mida enam ei mäleta – väikseid hetki, mis on märkamatult kadunud. Mul on kahju, et teise lapse sünniga jäi mul tütre elust justkui paar aastat puudu – need ajad on mälust hajunud ja alles on vaid need pildid, mis on minu mäletamise pidepunktid. Aeg-ajalt tikin tekile midagi juurde – see on osa minu mäletamisest.

Aet Ollisaar

Liisi Tamm Aet Ollisaar: Oli põnev kogemus sellel näituse osaleda. Esmalt seetõttu, et olime mõlemad koos tütre Arabellaga kaasatud intervjueeritavate gruppi. Intervjuu eesmärk oli uurida seoseid emade ja tütarde vahel läbi isiklike esemete. Minul oli tohutult raske valikut teha, valisin palju asju mis rääkisid nii minu suhtest tütardega kui ka oma ema ja vanaemaga. See endasse kaevumine, ajas tagasi vaatamine ja asjade uuesti läbi mõtlemine oli väga inspireeriv. Intervjuu sai kolmekordselt pikk ja seega ei täitnud kuraatorite jaoks võib-olla sellel hetkel päriselt oma eesmärki, aga tänan väga selle võimaluse eest! Saan aru, et töö materjaliga veel jätkub ja ka uued näitused on plaanis. Teiseks kujunes minu jaoks väga põnevaks teose loomise protsess. Otsustasin valida ühe oma varase töö, 1998. aastal valminud autoportree, ja liitsin sellele uusi kihte. Töö esmasesse kihti olin kudunud kõik mulle olulised inimesed ja asjad - ka vanema tütre Age, kes siis oli üheaastane. See elu ja aja kihtide taha minek ja sellest läbi vaatamine tekitas tunde, et tahaks samamoodi üle mõelda ja kududa veel mõne teisegi töö. Aitäh näituse kuraatoritele!

TEEMA NÄITUS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Fotod Tambet Pedak

Erika Pedak ja Tambet Pedak “Arstitädi sõidab tuletõrjemasinaga…”

Kuressaare Raegaleriis ja Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis. https://kultuur.err.ee/.../erika-ja-tambet-pedak-avasid... https://kunstimaja. ee/2025/11/erika-pedak-tambet-pedak

Tajume meid ümbritsevat erinevalt. Lapsed eriti. Nii on meie selle aasta näituse tööd alguse saanud minu väikese õepoja uudishimust, seoste loomisest ja üldistusest üht valjuhäälset sireeni kuuldes “Ema, kuula! Arstitädi sõidab tuletõrjemasinaga, sest keegi on midagi varastanud.” See oli kusagil 30 aastat tagasi. Väikese lapse suur elufilosoofia on mind ja hiljem ka poeg Tambetit kummitanud kõik need aastad. Tänaseks on lisandunud hulk uusi ohusireene. Kas me oleme võimelised adekvaatselt tunnetama sireenide olemust? Või oleme pettekujutlustes nagu meremehed Vana-Kreeka mütoloogiast,

keda lind-naistest sireenide laul lõksu püüdis meelitada? Kas tsiviilelu reamehena kohaneda muutustega, mõnes positsioonis siiski võidelda või teha oma igapäevaseid toimetusi südamest tuleneva pühendumisega veelgi professionaalsemalt? Kuidas väikemehe geniaalset mõtttekombinatsiooni visuaalselt vormistada, ei tulnud kergelt. Ja ei paku näituse saatetekstis esitatud küsimustele lahendusi. Pigem saab aimu autorite hoiakutest, mis võib tekitada küsimusi, mis omakorda loob uusi kontekste. Igaühele omamoodi. Kuuljale ja nägijale. Aga mitte ainult. Töö “Sireeni ülikond” saamislugu on inspireeritud ajaloost. 27. sept 2024 · kohtusid Washintonis USA presidendi kandidaat Donald Trump ja Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Juba tervitades kommenteeris Trump: « Ta on tänaseks end üles löönud!» Hiljem küsis ajakirjanik Brian Glenn «Miks te ülikonda ei kanna? Te olete riigi kõrgeim esindaja ja te keeldute ülikonda kandmast. Kas teil üldse on ülikond?»

Kusjuures Zelenskõi pole sugugi ainus riigipea, kes sõja ajal Valget maja külastades ülikonda kandnud pole. Ka Suurbritannia II maailmasõja aegne peaminister Winston Churchill kandis 1942. aasta jaanuaris Valget Maja külastades «siren suit’i» ehk sireeni ülikonda. See oli ühes tükis riideese, mida sai kiiresti selga panna, et ohusireenide korral varjuda. Sireeni ülikonna sai tõmmata endale näiteks ööriiete peale, olla seejuures soojas ja näha hea välja. Teeme endiselt märgviltimist ja oleme jäänud kihnu maalamba rustikaalse villa juurde. Tõsi, Tambeti kavandid nõudsid osaliselt udupeeneid värvinüansse ja need leidsime Riiast. Minu katsetused märgviltida karedamat villa kontrastiks vuaalile või mõnele muule läbipaistavale materjalile, võtsid aega enne kui nipi kätte sain. Ühe töö või näituse tegemise ajal keskendume sellele, mis käsil. Valmis tööde saatus eriti ei huvitagi, sest nii või teisiti hakkavad need oma elu elama. Meil on väga palju häid kunstnikke oma suurepäraste töödega. Mõnikord

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

lihtsalt juhtub üllatusi. Nagu selle aasta Eerik Haameri nimeline kunstiauhind, mille laureaatideks saime. Aitäh! Auhinna statuut näeb ette, et jaanuaris avab eelmise aasta laureaat, seekord Kristina Õllek, oma näituse Kuressaare Raegaleriis. Samal ajal antakse vastsetele võitjatele üle auhind. Nii, et elame juba järgmise 2027. aasta jaanuari näituse ettevalmistuste lainel. Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital. Aitäh!

Erika Pedak

NÄITUS

Kolm loojat hiilisid bravuurikalt “Moest mööda” Keilas elavad tekstiilikunstnik Eve Selisaar, nahakunstnik Sirje Kriisa ja kohalik apteeker Ülle Leissoo hakkasid ühisnäitust ette valmistama ja plaani pidama juba aegu tagasi. Materjalid, ideed ja oskused tahtsid isikupärast, otsutavat ning kindlakäelist taltsutamist. Igal loojal oma mõte, materjal ning pikaajalised oskused. Kolm isiksust, kolm põnevat materjalikooslust. Väljapanek Harju Maakonnaraamatu kogu galeriis juhatas vaataja lausa punasele vaibale. Eve Selisaar on tegelenud ootamatult feminiinse materjaliga - tripid! Möödunud milleniumist pärit “kodused tagavarad” seonduvat Eve sõnul tema isa kunagise töökohaga. Lausa imeline milline on antiikne tripikumm - peened tekstuurid, maitsekad värvitriibustikud ja tänaseni uueväärsed omadused. Kirglikult on Eve kogunud ka tripiotsi - kes teab see teab ... mis ja kus ning kuidas nendega ammustel aegadel oli. Eve kelmikatele ja leidlikutele

68. KOILIBLIKAS / 2025

Eve Selisaar seinapõimingutele sekundeerivad mannekeenidele sobitatud haldjalikud tripivööd. Ja need tikitud tripiordenid - vaata ja imesta! Kusjuurest igast suuremast või väiksemast tööst kumab läbi uskumatu kirg ja vaimustus, rääkimata teostuse täpsusest. Eve oskab üllatatada, meenutades kasvõi tema kunagisi nõelutud nõusid. Sirje Kriisa on oma igakülgsed traditsioonilese nahakunsti meistrioskused sõna otseses kuumaks kütnud. Seda peab ise nägema - mismoodi sellised tekstuurid tegelikkuseks saavad. Näitust saatvad põhjalikud videod väljapaneku ettevalmistamisest ning tööprotsessidest olid tehtud just minusugusele süvitsi huvitujale, kes keilaskäiguks terve päeva võttis. Saab aimu, et nahk on elus ja imeliselt võimalusterohke materjal. Ja mitte iga nahatükk pole ka meistri käes koostööks valmis. Samas raamitud tööd seinal ja isikustatud kostüümid punasel vaibal panid

silmad pärani imestama - mismoodi see ometi võimalik on! Tõeline pilgupüüdja oli Merle Palmistele omistatud fataalne nahkjakk. “Maailmalõpu keebi” hüpoteetilise omaniku isik kahjuks ei meenu aga Contra täiskomplekt pani fantaasia kohe tööle - kudas siis kuulus luuletaja sellega püüne peal eteldes mõjuks. Uhkelt ja ägedalt, muidugi. Kolmas imetlust tekitav osaleja Ülle Leissoo on ametilt apteeker kes on tudeerinud ka Piret Pupparti moekoolis. Kindla käega teostatud bravuurikad kostüümid on meisterlik haute couture - kantavad aga samas võluvalt pretensioonikad. Nii töömahukad ja sellise töörõõmuga teostatud et lähemalt vaadeldes tabad end siiralt imetlemas - milline kirg, uskumatu pühendumine, absoluutne meisterlik kitš. Pole tagasi hoitud, ei materjalidega, vormidega ega värvidega. Trikke ja leiutamist on igas komplektis sellises annuses et võibki jääda ümber mannekeenide

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

tiirutama - iga nurga alt avastad üllatavalt midagi uut. Ootamatu kooslus, palju emotsioone, võluv näitusekujundus ja mis selle näituse puhul tundus eriti tore - iga autor sai särada. Nii tänulik, et sain korraks kolme looja ainukordsetesse materjalide ning oskuste värvilistesse universumitesse süveneda.

Kaire Tali P.S. Aitäh Eve, et mind mitu korda tagant sudisid Keilasse tulema!

TEEMA SUVINE TÖÖTUBA

68. KOILIBLIKAS / 2025

PARANDAMISE VÕLU 9.-11. augustil toimus Eesti Tekstiilikunstnike Liidu suvine töötuba, mille teema oli seekord PARANDAMISE VÕLU. Tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele kutsusime töötuppa neli koolitajat: Maris Taul, Anu Raud, Anna-Maria Saar ja Kairi Orav. Esimesel päeval pidas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia osakonna tekstiili eriala vilistlane Maris Taul loengu rõivaste parandamise ajaloost. Maris on põhjalikult uurinud Eesti rahvarõivaste parandamise traditsioone ja nende muutust ajas ning on ka Saara

kirjastuses ilmunud raamatu “Paikame ja nõelume” (2024) autor. Loengule järgnevas töötoas oli võimalik neid teadmisi ka praktikas järele proovida, et pikendada rõivaste eluiga. Maris jagas osalejatele teadmisi, milliseid praktilisi tehnikaid kasutas talurahvas riiete parandamiseks ja mida õpetasid 20. sajandi alguse naisteajakirjad. Valikus olid nii erinevad paikamise tehnikad kui ka kudumite nõelumise võtted. Teisel päeval avas käsitööline ja paranduspraktik Anna-Maria Saar oma ettekandes “Kadumise hirm” nähtamatu paranduse tähendust ja tagajärgi – nii esemete kui ka parandaja enda seisukohalt. Keskmes oli küsimus: mis juhtub siis, kui parandust ei ole enam võimalik märgata? Kas koos sellega hajub ka parandaja kohalolu ja töö väärtus? Viimaste

aastate

jooksul

nähtava paranduse praktikaid laialdaselt kajastatud sotsiaalmeedias, rõhutades loomingulisust ja kogukondlikkust. Ent viimase aja suundumus on liikumas suunas, kus tehniliselt täiuslik, kuid visuaalselt kadunud tulemus tõstab esile hoopis uue vaikuse ja varjatuse kihi. Parandamise protsess jääb alles vaid dokumentatsioonis, näiteks aeglases tempos videos – töö ise kaob esemesse. w w w. i n sta g ra m . co m /a n n a m a r i a saarcom/ Loengule järgnevalt kutsus Anu Raud läbi oma kogemuste ja ERMi Heimtali Muuseumi kogu näidete mõtlema parandamisest palju laiemalt kui esemelise maailma kontekstis. Kolmanda päeva töötuba juhendas Kairi Orav, kes näitas oma käibel olevaid

68. KOILIBLIKAS / 2025

parandatud suveriideid ja tutvustas nende kaudu järgmisi töövõtteid: paikamine, pisipisteline nõelumine e jaapanipärane boro, sokkide loov tallutamine, silmamine, sokkidele uue talla külgekudumine, nõelumisaparaadi kasutamine. Värvikas ja elav paljude näidete ja aruteluga toimuv töötuba oli kaasahaarav ja meeldejääv. Tänu Reet Talimaa korraldamisele osalesime pühapäeval ka Viljandis Pauluse kiriku vaiba parandamises, kirikus võtsid meid vastu kogude vanem Aino Saavaste ja Reet Talimaa. Legendi kohaselt kinkis vaiba kogudusele kindral Johan Laidoner oma ema Mari Laidoneri mälestuseks, kes oli ka Pauluse koguduse liige. Vaip on suures osas säilinud, kaunilt pikk ja ajaloolise tähendusega. Algselt oli vaip pikem ja ulatus ka kiriku esikusse, kuid esikuosa vaibast oli kulunud, mistõttu

TEEMA

lõigati see maha. Tükike oli mõnda aega veel käärkambri põrandal, kuid sellest pole täna kahjuks midagi säilinud. Kogudus jätkab suve jooksul vaiba hooldust koos TÜ VKA ja koguduse liikmete abiga ja sinna on võimalik ka hiljem ise appi minna. Oli väga põnev kogemus! Töötoas osalesid: Heleri-Alexandra Sits, Ene Pars, Aet Ollisaar, Liis Pihlik, Ülle Saatmäe, Maria Pilm, Tuuli Silber, Tuuli Reinsoo, Merle Suurkask, Epp Mardi, Anne Tootmaa, Mare Kelpman, Sirje Raudsepp, Anu Raud, Sigrid Huik ja Aime Andresson.

Aet Ollisaar

INTERVJUU

68. KOILIBLIKAS / 2025

Saaremaa Kunstistuudio hing Anne Tootmaa: Hea koostöö on oluline. Kuressaares, Saaremaa Kunstistuudio galeriiruumides on toimunud palju näitusi, sealhulgas üksjagu tekstiilikunstnike väljapanekuid. Hetkel on näituseruume kolm, kaks neist asuvad kunstistuudio teisel korrusel, üks esimesel korrusel. Viimati nimetatusse siseneb stuudiot külastav inimene otse tänavalt tulles. Kui sel sügisel Kuressaares käisin, siis sai seal vaadata Aili Jungi näitust „Siluett“. Galerii teisel korrusel oli tekstiilikunstnik Merle Roosimölderi disainitoodete müüginäitus. Kõik, kes Saaremaa Kunstistuudiot külastanud, teavad, et Kuressaare kesklinnas Lossi tänav 5 asuv maja on seestpoolt suurem, kui väljast paistab, sest ühe katuse all tegutsevad väike kunstipood, galeriid, keraamikatöökoda, Loomekeskus ja Erakunstikool ANNE. See ei ole sugugi tavaline, et ühes väikelinnas on lausa kaks kunstikooli ja mõlema jaoks jätkub piisavalt huvilisi, et kool tegutseda saaks. Garnisoni tänav 16 asuvas hoones töötab kohaliku omavalitsuse rahastatav Kuressaare Kunstikool, mis asutati 1981. aastal. Erakunstikool ANNE avati 2004. aastal. Saaremaa Kunstistuudio alustas tegevust 1992. aastal ja sündis vajadusest ühendada Saaremaal tegutsevaid kunstnikke, tutvustada nende loomingut ning elavdada kohalikku kunstielu. Algusest peale korraldati nii näituseid kui kunstiprojekte. Meie taasiseseisvumise künnisel oli see mõttekaaslaste hoogne ja ühine ettevõtmine, mis stuudio tegevusele tuule purjeisse puhus, aga alati peab olema keegi, kes vaatab, kuhu ja kuidas minnakse. Kunstistuudio hing oli ja on tekstiilikunstnik Anne Tootmaa. Järgnevalt edastan meie Kuressaares toimunud vestluse Anne Tootmaaga, mille käigus pärisingi, kuidas stuudio alguse sai ja mismoodi tegevus kulgeb.

Kuidas tekkis mõte luua Saaremaa Kunstistuudio? 1983. aastal õnnestus mul ERKI tudengina külastada üliõpilasmaleva preemiareisiga Kuubat. Mäletan, et Havanna kesklinnas, varasematel aegadel ameeriklastele kuulunud suures villas, oli tegutsema hakanud kirjanduse-, balleti- ja kunstikeskus. Sealt tegelikult hakkaski idanema unistus, et Saaremaalgi võiks olla kunstnike loomekeskus. 1992. aastal alustasime tegevust endises sõjaväehoones Tallinna tänav 15, rendipinnal. 1998. aastal kolisime Lossi tänavale, sellesse majja, kus tegutseme siiani. Tasapisi on ruume korrastatud ja kohandatud vajadustele vastavalt. 2018. aastaks jõudsime tänu Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi EAS projekti toetusele ehitustöödega nii kaugele, et saime oma majas toimima Loomekeskuse. Kujutan ette, et sellise unistuse täitumiseks on vaja vaprust ja riskivalmidust, küllap ka õnne. Aga väga oluline on järjepidev töö stuudio toimimiseks ja arenguks. Mida pead sina sellel teekonnal kõige olulisemaks? Hea koostöö on oluline. Õnneks on mu ümber alati olnud inimesi, kellele saan

loota, kellega ülesandeid jagada. Vahel on küll olnud olukordi, mis tunduvad lahendamatud. Ometi on minus mingisugune usaldus, et lahendus tuleb, ja enamasti see tulebki. Mulle tundub, et kui usud selle vajadusse, mida teed, pühendud sellele üheskoos mõttekaaslastega, siis saad soovitud tulemuse. Oled olnud õpetaja Kuressaare Kunstikoolis ja seejärel, paralleelselt kunstistuudio juhtimisega töötanud õpetajana Kuressaare Ametikooli dekoorierialal. Millistel põhjustel sündis Erakool ANNE? Oma kool annab võimaluse õppetööd paindlikult ja vajadustest lähtuvalt korraldada. Kõige nooremad lapsed on praegu kolmeaastased. Nimetame ühistegevust mudilastega loovõppeks. Toimuvad erinevad projektid Saaremaa maakoolides. Korraldame firmakoolitusi, laste sünnipäevi ja kunstiprojekte täiskasvanutele. Võib-olla on meie kool rohkem tarbekunstikeskne kui linna kunstikool. Töötame üpris erinevates tehnikates. Kindlasti leiavad tee meie juurde need lapsed, keda kunstitegemine tõesti huvitab. Oluliseks peame, et õpetajal oleks nii kunstialane haridus kui pedagoogiline kogemus.

68. KOILIBLIKAS / 2025 Mis motiveerib õpetajaid Erakoolis töötama? Küllap töökeskkond ja vastastikusel usaldusel põhinevad suhted. Meil on selline oma pere tunne, igaüks on kaasatud, isiksusena väärtustatud. Praegu on meil aastaringselt pidevalt tööl viis õpetajat, aga põhipalgal vaid keraamik. Samas aitab väike, aga kindel sissetulek professionaalsel kunstnikul argielus end turvalisemalt tunda. Mis sind kunstnikuna loominguliselt inspireerib? Olen olnud selline rahutu natuur, vaimustunud uutest suundadest ja võimalustest, proovinud erinevaid kunstitegemise viise. Ka tekstiilikunstnike suvistest töötubadest Anu Raua juures olen innukalt osa võtnud sellest huvist kannustatuna. Aga natuurilt pean end maalijaks. Naudin seda, kuidas värvid siidil voolates kujundeid ja mustreid moodustavad. Maalimine on minu jaoks emotsionaalne väljendusvahend, mis viib mind otsekui võlumaailma. Olen püüdnud tabada õhu ja valguse muutumisi, hetkede ja meeleolude kordumatust. Looduse erinevad palged on mind alati inspireerinud. Kui palju leiad aega oma loominguga tegelemiseks? Loomingu aega napib, kogu aeg on tunne, et seda peaks olema, võiks olla rohkem. Loomingule saan rahulikult pühenduda nädalavahetustel. Võtan selleks aega. Ja lõpuks tahan küsida, kuidas sa ise kunsti juurde jõudsid? Ma olen Muhust pärit, küllap sellest ka kirgas värvitunnetus. Mäletan, kuidas algkoolis armastasin Kanadast saadetud vildikatega oma kunstitöid teha. Emapoolselt vanaemalt, kes oli tuntud käsitöömeister, sain ande ja tegemislusti. Juba 7. klassis teadsin, et tahan tekstiilikunsti õppida. Ants Vares, kohalik kunstnik, oli mu esimene õpetaja. Veidi hiljem sai mulle nõuandjaks ja juhendajaks kunstnik Lehti Heapost. Nii see läks. Ikka peab olema keegi, kes sind julgustab või suunab. Olen õnnelik, et minu kunstnikuks saamise soov täitus. Sel suvel, kui korraldasin näitust oma täissiidile maalitud kimonodest, avastasin endalegi üllatuslikult, et olen siidimaaliga tegelenud juba 40 aastat.

Reet Talimaa

SÜNDMUS

Forssa tekstiilinädal Soomes, Forssas toimus 21.–24. augustil kolmas rahvusvaheline tekstiilinädal FORSSA TEXTILE WEEK, mille raames korraldati näitusi, loenguid, töötubasid ja popup väljapanekuid. Sündmuse fookus oli sel aastal Baltimaade kunstnike tutvustamisel, saime korraldajaid abistada oma kontaktidega teistest Balti riikidest. Loengupäevadel said sõna mitmed ETEKLi liikmed: Kadi Pajupuu (Pallas) jagas kogemusi koostööst ettevõtetega, Liisi Tamm kõneles Eesti kohaliku villa uurimisest ja erinevatest sellega seotud praktikatest läbi oma doktoritöö (Pallas/EKA). Tekstiilikunstnik Reena Curphey tõi ettekandes välja bioloogilise mitmekesisuse, jätkusuutlikkuse ja meie pärandisse kätketud kultuurilise rikkuse olulisuse. Eeva-Liisa Kriis tutvustas oma Kangakudumise Muuseumi ning rääkis teljemeistritest, kelle jälgi on võimalik leida. Forssa Textile Week tähendas ka arvukaid näitusi ja väljapanekuid. 1940ndate aastate alguses valminud modernse kortermaja Puistolinna esimesel korrusel on esil näitus Keskkonnad ja nende elanikud, mis tutvustab autorite maastiku- ja kohamälestusi. Osalesid kunstnikud Aet Ollisaar (EE), Hele (LV), Niina Mantsinen (FI), Gintarė Murauskienė (LT), Karoliina Arvilommi (FI), Maryliis Teinfeldt-Grins (EE) ja Alyona Miroshnychenko (UA). Ajaloolises puithoones Villaforss näitusel Vill elab oli eksponeeritud teosed, mis kasutavad villa kui materjali ja tõlgendavad traditsioonilisi oskusi kaasaegses tekstiilikunstis. Näitusel osalevad Liisi Tamm (EE), Reena Curphey (EE) ja Pirita Mäkinen (FI).

Alyona Miroshnychenko kummastavate suurte vilditud nägude näitus Forssa loodusmuuseumis oli üks põnevamaid elamusi.

TEKSTIILIKESKUS LEHTSES

68. KOILIBLIKAS / 2025

Tekstiilikeskuse esimene suvi Tekstiilikeskuse tegemiste kohta esitas küsimusi noor tekstiilikunstnik Helena Kisant ja vastas maja projektijuht Maryliis Teinfeldt-Grins. Millised olid selle suve kõige olulisemad tegevused ja programmid Tekstiilikeskuses? Residentuurprogrammiga alustasime juba 2021. aastal. Ligemale poolteist aastat tagasi laienesime oma tegevusega Lääne-Virumaale endise Lehtse raamatukogu ruumidesse. Mis sest, et kõpitseme maja kallal ja turgutame seda taas elule ja ilule, taasalustasime juba sel suvel residentide vastuvõtmist. Meie jaoks oli ääretult tähtis programm uues kohas käima lükata. Seetõttu oligi selle suve kõige olulisem tegevus kahe residendi võõrustamine. Meil käis külas Norra kunstnik Mari Norddahl ja Eesti maalikunstnik Karola Ainsar. Mari töötas majas rooste- ja taimetrükiga, valmistades ette oma uut teost grupinäitusele Norras ja Karola õppis piltvaiba kudumist. Kuidas kujunes välja teemade ja tegevuste valik, mis suveprogrammi jõudsid? Tekstiilikeskuse residentuur on eriline seetõttu, et me aitame luua sildu küllatulnud kunstnike ja kohalike loovisikute ning käsitööliste vahel. Üks viis, kuidas me seda teeme, on korraldades igale residendile ekskursioonipäeva, mis on üht- või teistpidi seotud tema kunstipraktikaga. Näiteks sel suvel külastasime Presidendi kantseleid uurides Arne Mõttuse teostatud ja teostamata vaipade lugu ning tutvusime Tallinna Raekoja gobeläänidega. Selle

päeva panime kokku võttes arvesse Norra kunstniku huve ja pealegi oli ta esimest korda Eestis. Nende kahe hoone ja ajaloo tutvustamine läbi tekstiilikunsti näis olevat ainuõige valik. Teine põnev käik oli Hageri kirikusse, kus tutvusime Ehalill Halliste altaritekstiilidega. Sellele järgnes ääretult sümpaatne pärastlõuna kunstniku ateljees ning päeva lõpetas klaasi- ja maalikunstnik Katrin Tukmanni töödega tutvumine. Nende külastuse läbi sai Karola mõista tekstiilikunstnike jaoks olulise kavandamise põhitõdesid ning paremini aduda piltvaiba valmimisprotsessi. Milliseid uusi tehnikaid, materjale või lähenemisi suve jooksul kõige rohkem katsetasite ja tutvustasite? Nagu ennist mainitud, oli meie jaoks oluline tegevustega alustada juba esimesel aastal uues kohas. Seda seetõttu, et üks asi on planeerida maja programmi paberil ning teine reaalses elus. Meil ei olnud aimugi, kuidas kohalik elanikkond tekstiilikeskuse idee vastu võtab ning milliseid tekstiiliga seotud ettevõtmisi selles piirkonnas leidub. Ei osanud ka arvestada osalejate arve ürituste ja töötubade korraldamisel. Seetõttu otsustasime tabada

laiemat publikut kaugemalt, näiteks osaledes Avatud Talude päeval ja kutsudes kunstnikke ja teisi kultuuritöötajaid liitumaks meie ekskursioonipäevadega. Kuna maja on suures osas remondis, siis proovimegi mõelda kastist välja ja töötada hübriidvormis. Kui palju külastajaid või osalejaid teil sel suvel oli? Tänaseks oleme oma esimese hooaja kokkuvõtted juba teinud ja numbrid kokku löönud. Seega on hea võimalus öelda, et meil käis esimesel suvel majast läbi ligemale 400 külalist, mis on ju täitsa tore arv uudishimulikke tekstiilihuvilisi. Sellele arvule muidugimõista aitasid kaasa Avatud Talude päev ning kohalikku valla suvepäev. Mõlema ürituse raames avasime verandakohviku, tutvustasime tekstiilitööriistade raamatukogu, aias kasvavat linamäge ning maja ja selle tegemisi. Küll aga tuleb tõdeda, et suuri külastajate arve me eesmärgiks ei võta. Meie jaoks on eeskätt oluline kunstnik, kes majja resideeruma tuleb. Sel suvel tervitasime kaht kutselist kunstnikku ja järgmisel aastal on number juba kahekohaline.

68. KOILIBLIKAS / 2025

Kuidas kujunes huvi tekstiilitööriistade raamatukogu ja laenutuse vastu? Tekstiilitööriistade raamatukogu sündis Lehtses, saades innustust maja ajaloost. Kui tutvuda Virumaad tutvustavate kaartidega või reisijuhtidega, siis nii mõneski väljaandes on viidatud Lehtse raamatukogule. Kuna tekstiilitööriistade kogu on mul läbi aastate kasvanud päris suureks ja aeg-ajalt olen ma neid oma kolleegidele ja tudengitele laenutanud, siis näis olevat asjakohane tekstiilitööriistade raamatukogu kui selline välja hõigata. Tuleb tõdeda, et see on olnud väga menukas, sest paljud töövahendid on enamike jaoks tundmatud ning pakuvad laialt kõneainet. Sel suvel panime väikese valiku raamatukogust maja verandale – igaüks kes külla tuli, sai katsuda kaaruspaela harke, vöömõõka, Ashford vokki ja muud säärast. Laenutusi on juba õnneks olnud, see tähendab, et projektil on jumet. Küll aga tuleb tõdeda, et paljud siiski soovivad laenutamise asemel üht-teist soetada. Meie verandakaupluses on müügil Teksrena lõnga ja kohaliku käsitöölise käsitsi kedratud lõnga Kihnu maalambast, koerast ja kaamlist, aga

TEEMA

kindlasti on ruumi tuleviku plaanideks ja pakkuda ehk müügiks ka erinevaid tekstiiliga seotud töövahendeid. Milline väljakutse osutus keskuse jaoks suve jooksul kõige keerulisemaks ja kuidas see ületati? Kindlasti tuleb tõdeda, et meie strateegial alustada tegevust majas, kus käib suur renoveerimistöö, on omad tugevused ja nõrkused. Näiteks tegime koostööd Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnaga, kus tudengid mõtestasid ühe semestri jooksul maja ja selle võimalikke tegemisi. On üpriski eriline kaasata säärasesse projekti selle algusjärgus palju kaasamõtlejaid ning töötada koos võõraste pilkudega kui kõik on veel toores ja lahtine. Pealegi on valmis projekti avalikkusele palju lihtsam presenteerida.

põnevaid asju ette võtavad. Ise oleme majaga ju hoopis teiste tegevustega seotud olnud – vundamendi taastamistööd, kruusavedu, lõppematud jäätmejaama reisid, ehitusmaterjalide tassimine jms. Seetõttu oligi hea näha, et maja saab lõpuks ometi kasutust nii nagu kavandatud. Teine asi, mis pidevalt meelel, on muidugi ka kontakt kohalikega. Mulle endale on just need hetked kõige toredamad kui saab arutada, mis see kunstnik siis õigupoolest on või mida tähendab residentuur. Just ükspäev kõndis majast mööda üks väike poiss, kes esimesel korral päris, kas tegu on noortekeskusega. Ta tuli teine kord veel ja siis küsis, et kas tegu on õmbluskooliga.

Milline oli teie jaoks kõige meeldejäävam suvine tulemus ning mida tundsite, et osalejad kogemusest kõige enam kaasa võtsid? (mõni eriline töö või midagi ootamatut?) Toredaid hetki on olnud kamaluga. Kindlasti on esikohal kunstnik. Ääretult sümpaatne on olnud vaadata, kuidas kunstnikud majas töötavad ja mis

TEKSTIILIKESKUS LEHTSES

Karola Ainsar

Mis motiveeris sind selles residentuuris osalema ja kuidas vastas kahe nädala jooksul kogetu sinu ootustele – või erines neist? Kuna ma sain Lehtsesse üsna mugavalt reisida, võtsin kaasa igasuguseid „seda-oleks-põnev-kasutada-tüüpi“ töövahendeid ja materjale. Residentuuri jooksul lootsin mõnele raamile lõuendi peale pingutada ning kogu maalimiseks ja joonistamiseks kaasa võetud paberi ära kasutada. Koju läksin aga puutumata jäänud lõuendiliistutega ning mulle armsaks saanud esimese gobeläänvaiba katsetusega. Kuidas mõjutas lühike residentuuriaeg sinu tavapärast töötempot, otsustusprotsessi või loomingulist kulgu? Kuna ma olen viimase aasta jooksul üsna palju reisinud ja seetõttu maalinud kõikvõimalikes loominguliseks tööks mitte mõeldud eluruumides, oli mu aeg Lehtses ootamatult vaikne ning tavaelust puutumata. Ma tundsin end hästi, et sain viibida ühes kohas paigal, töötada, uusi teid ja veekogusid avastada, ning selle aasta viimaseid nädalaid veel Eestis elavaid kurgesid jälgida. Pihlakad muutusid iga päevaga aina erksamaks ning nüüd tagasi mõeldes olidki need ühed viimastest selle aasta suvepäevadest. Kuigi ma ei maalinud ega joonistanud pooltki nii palju kui olin lootnud, aitasid vestlused Maryliisiga tekstiilimaailma paremini mõista. Suur osa mu energiast koondus selle tehnikate märkamisele ja katsetamisele. Olen

68. KOILIBLIKAS / 2025

tänulik, et ma sain enda jaoks pigem tundmatusse maailma siseneda ning avastada tekstiili ja maali vahelisi seoseid. Kas oli midagi, mida peale residentuuri lõppu tahtsid endaga kaasa võtta – olgu selleks materjal, meetod või mõtteviis? Selle aasta lõpus avaneb Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis grupinäitus, millest ma osa võtan. Olen sellesse aina rohkem süvenenud ja õiget impulssi otsinud. Mulle üllataval kombel leidsin selle Tekstiilikeskusest, ning plaanin näitusele teose tegemiseks kasutada osalt Lehtses õpitud kudumismeetodit. Kas tekstiili taktiilsus või ajamahukus mõjutas kuidagi sinu suhet maalimisse? Kas see pani sind mõtlema oma meelismeediumi ja kunstivormide piiride üle? Kuna ma tunnen suurimat sidet just maaliga, otsisin ma pingsalt maali- ja tekstiilikunsti sarnasusi ning erinevusi. Endale üllatuseks avastasin, et tekstiilikunstnikud on vaimustuses akvarellvärvidega maalitud kavanditest ning nende maaliliste pindade kujutamisest tekstiilis. Seda ka põhjusega. Residentuuri ajal oli ka ekskursioonipäev, mil me kohtusime Ehalill Hallistega, kes meid lahkelt oma tööruumi lubas. Seal seisis uhke kudumistelg, mille peal pikutasid kirjud liblikad ja nende all pooleliolev meisterlikult värviküllane töö. Maalist rääkides on üheks olulisemaks märksõnaks enda ümber olevate värvitoonide nägemine. Maalides muutub maailm tänu märkamisele palju kirjumaks. Sama juhtus ka tekstiiliga

töötades — olgugi et töö ei toimu paletil, vaid läbi materjali visuaalset illusiooni luues. Minu jaoks oli seni tekstiilimaailma avanud peamiselt Lucie Lozano, kes töötab Pariisis, ning kellega ma oma vahetusõpingute ajal kohtusin. Kirjutasin vahetult enne residentuuri ühele ta teosele saateteksti, mis aitas ka mul tema tööprotsessi paremini mõista. Samuti oli see mu enda jaoks hea sissejuhatus Lehtsesse. Peale residentuuri lõppu ütlesin talle, et ma sain nüüd päriselt aru, kui lahe ta on! Olin juba varem imetlenud ta teoseid ja nendesse minevat üüratut töömahtu. Nüüd on see mulle veelgi selgem. Muidugi võib ka maalimine väga palju aega võtta, ent kihtidega töötamine annab siiski palju mänguruumi ja vabaduse igal hetkel lõpetada. Nüüd, kui residentuur on lõppenud, kas on midagi – inimesed, materjalid, küsimused – mis sinu mõtetes endiselt kajab? Vastan Valgast, kus ma oma olen suve lõpetamas joonistamise töötoaga. Kõige muu kõrvalt leidsin end kaltsukates lõnga ja nööri katsumast — uurisin, kas need sobiksid kudumiseks või lõime seadmiseks. Oma joonistused vormistasin lipsukestega kaunistatud pulgale rippuma, nii et need mulle hiljem veel raami peal olevat gobelääni ja korrektsiooniks sõlmitud nööre meenutasid. Olen oma mõtetes mitmes kohas, end kõige muu kõrval unistan ka Tartus veidi paiksemaks jääda, et saaksin veel kudumist proovida.

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Rooste ja taimede vahel – mõtteid residentuurist tekstiilikeskuses

Tekstiilikeskuse sellesuvine esimene resident on Norra kunstnik Mari Norddahl, kes veetis kaks nädalat rooste- ja taimetrükiga eksperimenteerides. Osa programmist oli ka kaks ekskursioonipäeva. Külastasime Auli Uiboupini eestvedamisel loodud Tekstiilitaksot ja uurisime kahe erineva gobelääni lugu Tallinna Raekojas ja Presidendi Kantseleis. Küsis ja tõlkis Maryliis Teinfeldt-Grins. Mis motiveeris sind nõustuma selle residentuuris osalemisega ja kuidas sinu ootused vastasid või erinesid sellest, mida kogesid nende kahe nädala jooksul? Tahtsin residentuuris osaleda, sest see tundus põnev algatus ning olen alati tahtnud Eestit külastada. Tekstiilikunstnikuna tunnen alati erilist elevust residentuuride vastu, kus minu valdkond on peamine fookus. Olen küll väga seotud oma meetodite, materjalide ja tehnikatega, kuid tahan alati midagi uut õppida, isegi siis, kui see juhtub juhuslikult. Olulised on ka kohtumised, mis residentuuri ajal aset leiavad – inimesed on sageli avatud arutama, soovitama või oma teadmisi jagama ja nii laienebki minu tekstiilne sõnavara. See oligi minu ootus ja see täitus! Mind tõmbas residentuuri juures ka tekstiilikäsitöö traditsioonide ja kaasaegsete lähenemiste segu ning asukoht maal, kus sain materjalidega lähedalt töötada. Ootasin, et saaksin keskenduda ja arendada midagi uut, mis haakuks minu senise praktikaga. Tavaliselt võtan kaasa palju materjale ja palju plaane. Seekord võtsin kaasa väga vähe ning pidin suurema osa materjalidest kohapealt hankima, mis muutis mu lähenemist positiivses suunas. Plaanid olid mul muidugi endiselt olemas, kuid see piirang aitas mul vabaneda tavapärasest ülemõtlemisest ja üleplaneerimisest ning andis ruumi väga vajalikule loomingule. Kuidas mõjutas residentuuri koondatud ajaraam sinu töö rütmi ja otsustusprotsesse? Kui residentuuri saabusin, pidin end ümber häälestama, nagu ikka, kui reisid ja satud välja harjumuspärastest rütmidest. Tuleb leida uus mõtteviis. Lühikese ajaga saab palju ära teha, aga tahtsin ka seda ettearvamatust – mitte teada, milliste materjalide, vormide või isegi värvidega töötan. Olen harjunud tööd kiiresti alustama, kuid seekord pidin arvestama piirangute, ootamise elemendiga ja erinevate kompromissidega.

Just väljakutsete kaudu sünnivad tihti kõige huvitavamad asjad. Lühike ajaraam aitas mul rohkem riske võtta. Töötasin sellega, mis mul parasjagu käepärast oli, mis sobis hästi nende eksperimentaalsete tehnikatega, mida kasutasin. Roostevärvimine ja taimedega trükkimine on ettearvamatu – seda saab teha vaid korra. Seetõttu tundus iga katse väärtuslik omaette. Säärane tempo aitas mul kohal olla ja keskenduda pigem protsessile kui tulemusele. Residentuur sisaldas ekskursioonipäeva ja mitmeid kohtumisi. Kuidas mõjutasid need suhtlused nii kohalike loojate kui ka mitte-kunstnikega sinu vaatenurka või mõtlemist oma tööle? Kui kohtud uute inimestega, pead oma projekte selgitama ja see võib panna asju uude perspektiivi. Selgitused, mis varem tundusid

loogilised, ei pruugi enam paika pidada. Viited võivad olla teistsugused, kultuurilised kontekstid mõjutavad ja inimesed kuulevad sinu tööst esimest korda, seega pead kiiresti ja vahetult edasi andma, mida sa teed. Presidendi lossi gobelääni lugu jättis mulle tugeva mulje. Kuulda, kui palju hoolt ja aega kulub piltvaipade taastamisele, tõi esile, kui olulised võivad tekstiilid olla lugude säilitamisel. Avatud talude päev andis mulle samuti võimaluse oma tööd jagada, külastajatega rääkida ja paranduskohvikut korraldada, mis aitas mu projekti siduda laiemate aruteludega parandamise ja taaskasutuse teemal. Kas kogesid mingeid kultuurilisi erisusi või ootamatuid kokkupuuteid, mis panid sind oma praktikale teisiti vaatama?

TEKSTIILIKESKUS LEHTSES Mind üllatas, kui pühendunud inimesed siin oma käsitöösse on. Selles on sügavust, kannatlikkust ja oskust. See on kontrastiks paljudele kaasaegsetele kunstnikele, kes võivad hüpata ühelt tehnikalt teisele, ilma et nad läheksid väga süvitsi. See kogemus tegi mind alandlikuks ja inspireeris veelgi rohkem pingutama ja süvitsi minema. Kas tekstiilikeskuse keskkond ise – tööriistad, õhustik või ajalugu – aitas sinu loomingulisele protsessile kaasa või sütitas uusi ideid? Ruumis oli rahulik ja keskendunud energia. See, et keskus on alles arenemas, tekitas avatuse tunde. Sain proovida mõningaid uusi ja tundmatuid tööriistu, kuid jäin peamiselt truuks sellele, mida kõige paremini tunnen – õmblusmasin on minu töö keskmes. Lehtse ümbruse õhustik aitas mul aeglustada ja järele mõelda. Tundsin, et keskkond toetas materjalipõhist mõtlemist ilma liiga lihvitud olemata, kuigi keskus ise on selgelt kavatsusega kujundatud. Mida sa residentuuri ajal arendasid või lõpule viisid ja kuidas see töö sobitub sinu laiemasse praktikasse? Valmistasin teose, mis kombineeris lapitööd, roostevärvimist, taimetrükki ja leidkangaid,

68. KOILIBLIKAS / 2025 mida käisime kogumas Tekstiilitakso laoruumides. Lõikasin suuremast lapitöö fragmendist kuju ja pingutasin selle tormiga maha kukkunud okstest valmistatud raami peale – see meenutas veidi pingutatud loomanahka. See oli plaan, mida ma polnud varem katsetanud ega leidnud aega oma muude projektide ja igapäevaste kohustuste kõrvalt. Töö ja kasutatud tehnikad seostuvad minu seniste teemadega, milleks on püsitus, lagunemine, mälu ja materjali agentus. Samas viis see minu loomingu looduslike protsessidega sammukese edasi, mis oligi eesmärk. Olen tulemusega väga rahul ning valmis jätkama tehnikatega töötamist oma eelseisva näituse tarbeks Norras. Kas kohtasid oma viibimise ajal mingeid Eesti tekstiilitehnikaid, traditsioone või materjale, mis sind üllatasid või inspireerisid? See ei pruugi olla puhas tekstiilitehnika, kuid mõtlen endiselt traditsioonilistele mesitarudele! Ma ei tea veel, kuidas see inspiratsioon tulevikus esile kerkib, aga mulle meeldis väga lihtne võilillede ja nööri punumine. Kas oli midagi, mida tundsid eriti, et tahaksid endaga kaasa võtta – olgu see materjal, meetod või mõtteviis?

Tekstiilikeskuse korraldatud ekskursioonid: Presidendilossi vaipadega tutvumas, Ehalill Halliste juures Kohilas ja Katrin Tukmanni ateljees. Fotod: Tekstiilikeskus

Võib-olla mõtteviis. Jääda materjalidele lähedale, töötada aeglaselt ja loobuda kindlatest tulemustest. Leitud materjalidega töötamise vahetus ja rooste ning taimede ettearvamatud reaktsioonid aitasid mul ebakindlust omaks võtta. See on midagi, mida tahan endaga edasi kanda. Nüüd, kui residentuur on lõppenud, kas on mingeid kogemuse, materjalide, inimeste või küsimuste aspekte, mis sinu mõtetes edasi kajavad? Jah, eriti rooste ja taimede vastastikmõju. Nende keemiline suhe peegeldab ideid, millega tegelen lagunemise ja muundumise teemal. Sain selgema pildi sellest, millist rolli tekstiilid Eesti kultuuris mängivad. Mõtlen sellele, kuidas jätkata aja, töö ja materjalidega ausalt töötamist.

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEKSTIILIKESKUSE EKSKURSIOONID

TEEMA

68. KOILIBLIKAS / 2025

Creativity & Culture Monika Žaltauskaite´-Grašiene , Aet Ollisaar, Ismini Samanidou, Pamela Hardesty, Lina Jonikė, Zane Shumeiko 2025. aasta novembris osalesin Kaunases toimunud rahvusvahelisel konverentsil ja töötoas Creativity & Culture koos juhtivate tekstiilikunstnike ja -spetsialistidega. Meie rühma kuulusid Ieva Krūmiņa (Läti), Aet Ollisaar (Eesti), Pamela Hardesty (USA/Iirimaa), Lina Jonikė (Leedu) ning mina, esindades nii Lätit kui ka Eestit.

Töötoa teemaks oli „Identiteet: tekstiililised narratiivid“, ning seda juhendasid tekstiilikunstnikud Ismini Samanidou (Ühendkuningriik/Kreeka) ja Monika Žaltauskaite´-Grašiene (Leedu). Nädala jooksul rõhutasid Ismini ja Monika eksperimenteerimist, loovust ja protsessi olulisust. Võtsime aega üksteise loomingu ja kogemuste tundmaõppimiseks, katsetasime erinevaid eksperimenteerivaid tehnikaid ning arutasime identiteedi teemat, millest sündis hulgaliselt uusi ideid. Minu jaoks oli selle nädala suurim õppetund anda endale luba mängida materjalidega ja avastada uusi võimalusi, kogedes samal ajal seda erilist võlu, mis tekib siis, kui loovad inimesed töötavad koos tekstiilikunsti nimel. Katsetasime installatsioonipõhiseid lähenemisi, tegime jälgi paberile kasutades kuumust, kopeerpaberit ja ootamatuid või taaskasutatud materjale. Osalesime ka loovates joonistusharjutustes, mis olid minu jaoks väga lõõgastavad ja üllatavad. Õppisin palju lihtsalt teisi jälgides ja ise uusi asju proovides. Näiteks katsetasin esimest korda pitsikangapunumise ehk bobbin lace’i põhivõtteid — tehnika, mis oli mulle alati tundunud liiga keeruline.

Ismini julgustas mind pingetest lahti laskma ja lihtsalt proovima. Nii sündis väike pitsitaoline 3D tekstiilminiatuur. Protsess oli minu jaoks täiesti uus ja ootamatult inspireeriv. Pildistasin oma töö üles ning kasutasin tekkinud pitsistruktuure uute joonte, kujundite ja mustrite ideedena. Need õmblesin hiljem õmblusmasinaga paberile ning lõin oma töötoa kogemusest väikese tekstiilikunstilise päeviku-raamatu. Töötoa viimasel päeval seadsime oma näituse üles Panemunė lossis, kaunis paigas Nemunase jõe lähedal. Meie teosed tundusid elavat — hingavat nagu mets, mis oli kasvanud välja meie varasematest töödest ja uutest katsetusnäidistest. See mõjus kui kuue hääle sümfoonia või koor, mis oli materialiseerunud niidi, kanga, paberi, kootud struktuuride, õmbluste ja kihtide kaudu. Olen tänulik Eesti Kunstiakadeemiale (EKA), Erasmus+ töötajate programmile ning Eesti Kultuurkapitalile selle sündmuse toetamise eest. Zane Shumeiko

68. KOILIBLIKAS / 2025

TEEMA

Fptod Zane Shumeiko

EKA

68. KOILIBLIKAS / 2025

EKA tekstiiliosakonna vilistlased näitusel Poolas

12.10 2025 avati Łódźi Linnagaleriis rahvusvaheline noore tekstiilikunsti näitus, triennaal YTAT (Young Textile Art Triennial). Näitus toimub viiendat korda ja on osa 18. Lodži rahvusvahelise tekstiili triennaali programmist. Tudengite näitusel osaleb 27 kõrgkooli, neist 7 Poolast. Igast koolist oli oodatud üks osaleja tekstiilikunsti ja üks tekstiilidisaini kategoorias. EKA tekstiiliosakonda esindavad Kassandra Laur (BA 2025) kunsti kategoorias ja Kristina Oja (BA 2024) tekstiilidisaini kategoorias. Kassandra Laur Installatsioon Kodumaa / Installation Motherland Installatsioon põimib kokku erinevaid lugusid Oskar Looritsa raamatust “Eesti rahvausundi maailmavaade” ning minu enda lapsepõlvemälestusi. Nende jutustuste põhjal lõin ruumi, mis tundus kodusena, kasutades selleks looduse poolt pakutud materjale. Mäletan, kuidas mu vanaema alati hoiatas mind – ära jää magama keset sookailu välja, muidu ei pruugi sa enam kunagi ärgata. Loorits kirjutab oma raamatus samuti vaimudest, kes kaitsevad metsa pahatahtlike inimeste eest, ilmutades end huntide, madude või teiste loomadena. On ka lugu sellest, kuidas ketramiseks saab jõudu ammutada Ööemalt, kui kuuled öösel öömardikate praksumist. Kristina Oja Ma olin kadunud / I was lost Uurides oma perekonda ja nende lugusid, jutustan oma kollektsiooni kaudu eneseavastamise teekonda. Kudumismasin on tööriist, mis aitab mul väljendada emotsioone, isegi kui mälestused on hääbumas. Kudumismasin võib olla tujukas – mõnikord ei meeldi talle teatud lõng või ta jätab silmuseid vahele. Sellega tegelemine nõuab kannatlikkust. Selle tundmaõppimine võtab aega. Selle protsessi käigus saan selgemalt aru, kuidas ühenduse puudumine vanavanematega on mõjutanud minu kujunemist naiseks ja disaineriks. Kas seda tunnet, mis tekib teadmisest, et ma ei ole kunagi oma vanavanemaid kohanud, võib nimetada leinaks? Erinevate kudumistehnikate kaudu uurin neid tundeid, mis minus vanavanemate peale mõeldes esile tulevad: lihtsad ja tagasihoidlikud koed muutuvad uueks kihiks, kui neid kanda. Mängulised koed on inspireeritud fotodest, mis on jäädvustanud kadunud hingi ootamatutes, rõõmsates hetkedes. See on minu isiklik lugu, mis näitab, kuidas olen aastate jooksul püüdnud paikata enda sees olevat tühimikku. Kas seda saab nimetada leinaks, kui ma pole neid inimesi kunagi kohanud? See kollektsioon on minu viis väljendamiseks, kui sõnadest jääb väheks.

Kassandra Laur

Kristina Oja

Näitus on avatud 31. detsembrini 2025 Łódźi Linnagaleriis. Lähemalt: https://ytat.asp.lodz.pl/

68. KOILIBLIKAS / 2025

EKA

Tekstiilihariduse 110. aastapäeva tähistav trükiste sari 30. oktoobril 2025 EKA 111 sünnipäevapeol ja vilistlaste kokkutulekul tutvustas professor Kärt Ojavee juubeliaasta Tekstiil 110 intervjuude sarja ja kolme ilmunud trükise numbrit, milles kohtuvad Johanna Ulfsak ja Peeter Kuutma, Kärt Ojavee ja Erika Tammpere, Juulia Aleksandra Mikson ja Maasike Maasik. Trükiste lehekülgedel kohtuvad erinevate generatsioonide tekstiilikunstnikud ja disainerid. Juttu on rituaalidest, sümbolitest, pärandist, monumentaalsusest, materjali tunnetusest, aja mõõtmest ja muidugi tekstiili rollist kõigi osaliste loomepraktikas ja elus. 27. veebruaril 2026 on EKAs plaanis veel kolme trükise esitlus samast sarjast. Saab osa

noorema ja kogenuma põlvkonna vahel toimunud dialoogidest: Liina Leo ja Anu Raud, Ingrid Helena Pajo ja Signe Kivi, Kert Viiart ja Mare Kelpman.

EKA tekstiilitudengid rahvusvahelisel kursusel „Textile future scenarios“ Septembris 2025 kogunesid Kura poolsaarel, Nida Kunstiresidentuuris 23 Põhja- ja Baltimaade tudengit nädalaseks töötoaks, et arutleda tekstiilimaailma tuleviku üle. Osalejad olid jaotatud rühmadeks ning juhendajate käe all läbiti erinevaid harjutusi, et leida gruppi kõnetavad teemad ning nendest lähtudes prognoosida nii häid kui halbu tulevikustsenaariumeid. Käsitletavaid probleeme oli mitmeid, ühisjoonena võib välja tuua, et tudengeid kõnetavad keskkonna ja kogukonna teemad. Töötoa eesmärk polnud mitte leida probleemidele kohe praktilisi lahendusi, vaid hõigata õhku ideid, lasta endil mõelda kastist välja ning läbi eksimiste ja otsingute jõuda ehk väga eriliste ideedeni. Töötoa puhul oli oluline ka käeline tegevus – on ju teada, et see on hea ajule ning kui liiguvad käed, liiguvad ka mõtted. Kuna kalapüük on olnud pikka aega kohalikele põhiline toiduallikas, õppisime meiegi punuma võrku, saades nii osa kohalikest traditsioonides ning elades keskkonda veelgi rohkem sisse. Lisaks avasid piirkonna ajalugu jalutuskäigud ja muuseumikülastused giididega. Töötoa lõpuks valmis igal rühmal ka installatsioon, millega anda edasi nädala jooksul käsitletud teemat. Kõigele lisaks andis töötuba suurepärase võimaluse luua suhteid eri riikide tudengite vahel, samuti saada infot teise ülikoolide kohta. Esindatud olid Eesti, Soome, Rootsi,

Norra, Taani ja Islandi tudengid ning võõrustav ülikool Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase tekstiiliosakond. EKAt esindasid Ethel Noortoots, Katriin Tammoja ja Kadri Vulkan, õppejõududest Krista Leesi. Töötuba oli osa Nordplusi rahastatud KUNO programmist, mille eesmärk on edendada Põhja- ja Baltimaade kunstikõrgkoolide koostööd ning vahetada erialateadmisi piirkonna kunstikõrghariduses. EKA Moe-, tekstiili- ja aksessuaaridisaini õppekava tekstiilidisaini teise kursuse tudeng

Ethel Noortoots

TEEMA EKA

68. KOILIBLIKAS / 2025

Valitud sekkumised. Taidestuudium ja Adamson-Eric Iga uus põlvkond avastab Adamson-Ericu pärandist midagi värsket ja inspireerivat – just see mitmekülgsus aitab luua sildu mineviku ja tuleviku vahel. Näitusel „Valitud sekkumised. Taidestuudium ja Adamson-Eric“ on väljas kaheksa spetsiaalselt selleks loodud kunstiteost või seeriat, mille autoriteks on Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistriõppekava tudengid. Taidestuudium koondab mitmekülgse tausta ja sügava loomehuviga inimesi, pakkudes ruumi erialadeüleseks koostööks ja isiklikuks arenguks. Õppekava avardab arusaamu käelisest tööst, arendab kriitilist mõtlemist ning toetab loovuurimust materjalide, protsesside, ideede ja identiteetide põimumisel kaasaegse kunsti kontekstis. Sarnaselt Adamson-Ericule töötavad tudengid väga erinevate materjalidega – metallist ja savist kuni värvide, tekstiilide ja kontseptuaalsete installatsioonideni. Nende loomingu aluseks on oskuslik materjalitunnetus ja kontseptuaalne mõtlemine. Tudengid tutvusid põhjalikult AdamsonEricu eluloo ja muuseumi kogudega ning valisid oma huvidest lähtudes ühe teose, teema või meetodi, mida nad oma loomepraktikaga kombineerisid. Nii sündisidki uued teosed, mis sekkuvad, ent peavad samaaegselt dialoogi, mõtestades ümber ajaloolist pärandit tänapäevaste vaatenurkade abil.

Marite Kuus-Hill Pealkiri: Seda võib puudutada Materjal: villane lõng, linane lõng, prügikotid, veekindel kangas Need pinnad sulanduvad ruumiga nagu kamuflaaž, muutudes silmale peaaegu nähtamatuks. Vitriinist väljaspool kutsuvad needsamad tekstuurid esile taktiilse pilgu — sellise, mis asendab nägemise puudutusega. Teos on loodud igapäevastest materjalidest, järgides Adamson-Ericu praktikat. Olen kasutanud flossa vaibakudumistehnikat, et taastada muuseumi 1992. aastast pärineva koopia tekstuuri. 1937. aastal valminud originaal rippus kunagi siin samal seinal. Kuigi originaalvaiba disainis Adamson-Eric, pole kuduja nimi teada. Püüa ette kujutada, mis tunne võis olla puudutada originaali, kasutades selleks praegust koopiat. Mariam Mestvirishvili Pealkiri: Kogumine on säilitamine Materjal: puuvillane lõng, kivid Säilitades materjalile loomupärased omadused, on Adamson-Eric valmistanud kividest prossid. Iga materjali eripära saab neis esemetes rõhutatud, tuues esile kividele omased jooned. Sarnasel viisil otsin ja valin ka mina muuseumis enda ümber leiduvaid materjale ja muudan need taiesteks.

Kombineerin jalutamist ja kudumistehnikaid, et jäädvustada, kuidas leidmaterjalid aegamööda kudumitesse sisenevad – esmalt kuulates, seejärel endaga kaasa võttes. Näitus Adamson-Ericu muuseumis jääb avatuks 15. veebruarini 2026. Osalevad kunstnikud: Margus Elizarov, Maia Hellman, Marite Kuus-Hill, Odie Lap Chun Chow, Lyly Letzer, Peixuan Lin, Mariam Mestvirishvili, Joanne-Heleene Sõrmus Juhendajad: Juss Heinsalu, Kärt Ojavee Graafiline disain: Rita Davis Näituse meeskond: Tanel Asmer, Kersti Koll, Tõnu Narro, Maris Paal, Karin Vicente

68. KOILIBLIKAS / 2025

PALLAS

Tekstiilitudengeid tunnustati Tartu valla ja Pallase disaini valdkonna stipendiumitega

Christina Kasesalu Foto Lisette Laanoja

Tartu valla 2025. aasta sihtstipendiumi pälvisid Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna Mari Saffre (3. kursus) ja Christina Kasesalu (4. kursus). Stipendiumi eesmärk on tunnustada aktiivseid ja heade õpitulemustega üliõpilasi, kes panustavad oma tegevusega tekstiilivaldkonna arengusse ja eriala edendamisse. Stipendiumikomisjon tõi Mari Saffre puhul esile tema julguse, positiivsuse ja mitmekülgsuse. Tema portfoolio kajastas selgelt loomingulist ja kastist välja mõtlevat lähenemist ning terviklikku arusaama nii kunstniku kui ka disaineri rollist. Christina Kasesalu puhul hindas komisjon teadlikke ja läbimõeldud projektivalikuid, mis moodustasid portfoolios selgelt tajutava terviku. Eriliselt jäi komisjonile meelde ka tema motiveeriv ja sisukas motivatsioonikiri ning konkreetne plaan stipendiumi kasutamiseks. Tartu vald on Pallase tekstiiliosakonna üliõpilastele suunatud stipendiumi välja andnud alates 2006. aastast. Stipendium on mõeldud 3. ja 4. kursuse üliõpilastele, kes on erialaselt aktiivsed ning edukate õpitulemustega. Stipendiumi määramisel eelistatakse taotlusi, mis panustavad eriala populariseerimisse ja arendamisse, ning komisjoni otsusel võib stipendiumisumma jaguneda mitme stipendiaadi vahel. Lisaks Tartu valla sihtstipendiumile pälvisid Mari Saffre ja Christina Kasesalu ka Pallase disaini valdkonna stipendium. Konkursil osales 35 üliõpilast kõikidest osakondadest ning kokku anti välja seitse stipendiumi, mis toetavad erialaste projektide elluviimist ja professionaalset arengut.

Mari Saffre Foto Kadi Pajupuu

Huvilistel on võimalik värskete stipendiaatide loominguga tutvuda Galeriis Pallas (Riia 11, Tartu), kus on avatud Pallase tekstiilitudengite ühisnäitused. Mari Saffre osaleb näitusel „Tunnetades raskust, otsides leevendust“ ning Christina Kasesalu näitusel „Lihtlabased keerulised kiuasjad“.

PALLAS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Tunnetades raskust, otsides leevendust 28.11.2025 – 3.01.2026 Galeriis Pallas avati 28. novembril Pallase tekstiiliosakonna III kursuse tudengite ühisnäitus “Tunnetades raskust, otsides leevendust”. Näitus valmis Kõrgema Kunstikooli Pallas õppeaine „Kaasaegse tekstiilikunsti väljendusvahendid“ raames skulptori Eike Epliku juhendamisel. „Mõni hetk on nii raske, et on tunne, et see kestab igavesti. Ja mõnikord on ka väga hästi, aga sügaval sisimas tead, et nii see ei jää. Ja siis on veel kõik need hetked, mis jäävad nende vahele. Kuidas selle kõige keskel toime tulla ja säilitada oma inimlik väärikus, et oleks võimalik edasi minna?“ arutlevad näitusel osalevad noored tekstiilikunstnikud. Teostes lähtuvad tudengid isiklikest kogemusest, mida ühendavad vaimse toimetuleku teemad. Üliõpilaste sõnul toetab tekstiiliosakonna naiselik ja empaatiat väärtustav õhkkond arusaamist, et emotsioonide ja raskuste jagamine on inimlik ja täiesti normaalne, mitte märk nõrkusest. Emily Dobrus soovib oma tööga panna vaatajat mõtlema aja kulgemise ilule. Leena Isabel Pizzolante tegeleb valgusega ja selle tähendusega ajal, kus väljas valitseb pimedus. Mari Saffre uurib inimese ja sakraalobjekti suhet ning pakub pühapaika neile, kes seda vajavad. Johanna Tuisk kutsub viljapõllule, mille lakooniline maastik pakub meeltele rahu. Darja Zaboronok toob tähelepanu premenstruaalsele düsfoorilisele häirele, mis võib tugevalt inimese psüühikat mõjutada. Tiina Zukker otsib lahendust end kummitavatele ja piiravatele mõtetele, mis takistavad teda edasi liikumast. “Tunnetades raskust, otsides leevendust” on avatud galerii Pallas projektiruumis kuni 3. jaanuarini 2026. Kunstnikutuur ja vestlusring toimus 13. detsembril kell 15.

Johanna Tuisk

Leena Isabel Pizzolante

Fotod Lisette Laanoja

Johanna Tuisk

68. KOILIBLIKAS / 2025

PALLAS

Lihtlabased keerulised kiuasjad 28.11.2025-3.01.2026 Näitus “Lihtlabased keerulised kiuasjad” on inspireeritud minu huvist kohalike taimsete kiudude vastu. Lina ja kanep on üldtuntud kiutaimed, mida kasvatatakse tekstiilitootmiseks enim just Euroopas. Ka Eestis ja teistes Baltimaades on lina kasvatamisel rikas ajalugu. Kõrvenõges, mille kiud on pehmuselt kui Põhjamaa siid, kasvab meil küll laialdaselt, kuid kiutaimena tuntakse vähe. Milline aga ikkagi näeb meie kohalik taimne kiud välja ja kuidas sellest tekstiilset materjali luua? Kuna Eestis enam tööstuslikku lina kasvatamist, töötlemist ega ka muud taimsete kiududega seotud tootmist ei toimu, ei olnud ma kunagi linataime ega ka sellest saadava materjali erinevaid variante varem kohanud. Olin kuulnud vaid lugusid sinõielisest linapõllust ja heledatest läikivatest linapatsidest. Kõrvenõges kasvab iseseisvalt meil igal pool, aga kus täpselt selles taimes kiud asub ja kuidas seda kätte saada - see on juba keerulisem küsimus. Tundsin, et soovin oma tekstiilse materjali loomise protsessis osaleda, et teada, mismoodi näeb välja kohalik kiutaim, kuidas selle kiud sõrmede vahel tundub ja mis erinevad vormid sellel materjalil on? Ma ei taha lihtsalt kataloogist pildi järgi tellida teadmata, kus ja kuidas see lõng on tehtud. Seetõttu alustasingi kuus aastat tagasi kohalike taimsete kiudude loovuurimist. Kui alguses õppisin kiudu saama oma aias kasvavatelt kõrvenõgestelt, siis viimastel aastatel on teema seotud ka minu tööga Pallase tekstiiliosakonnas. Igal kevadel läheme tudengitega Eesti Põllumajandusmuuseumisse lina külvama ning sügiseti teeme valminud linataimedega läbi kõik ülejäänud tööd kuni ketramiseni. Uurimisse on lisandunud ka kohaliku tööstusliku kanepi kiud, mis on saadud toiduainetööstuse jaoks kasvatatud taimede vartest. Minu eesmärk materjaliga töötades ja tudengeid õpetades ei ole saada tööstusliku kvaliteediga materjali, vaid keskenduda kestlikule tööprotessile ja materjali tundmaõppimisele.

Foto Lisette Laanoja

Näitusel “Lihtlabased keerulised kiuasjad” eksponeeritakse kohalikke taimseid kiudusid ja neist loodud eksperimentaalseid objekte. Protsessis on olulisel kohal materjali kasvatamine, töötlemine ja esemeks vormimine - tegevused, mis võiksid vajada väga algelisi teadmisi ja oskusi, kuid tänapäeva kontekstis ei pruugi need olla sugugi nii iseenesestmõistetavad. Näitus uurib seoseid kaasaegse inimese, keskkonna, tekstiilse materjali ja kogemusliku teadmise vahel.

Kivimets, Sonja Kuznetsova, Janeli Liivak, Andra Pilliroog, Kerttu Poom, Kristiin Talviste, Olga Hoch, Christina Kasesalu, Sigre Kodasma, Grete Ottis, Hanna-Maria Org ja juba lõpetanud Renate Eensalu, India Maria Emilia Kiisler, Kristiin Kuuslap, Sofia Lanman, Brigitte Mihkelson, Marite Rikkas, Inger Tammela.

Mari-Triin Kirs

Kohalike taimsete kiudude teemalise uurimisprojekti raames valmisid materjalinäidised lina, kanepi ja nõgese kiududest. Lisaks töötasid tudengid koos juhendajaga välja erinevaid edasiarendusi ja kasutusvõimalusi. Loovuurimusliku projekti eestvedaja ja näituse kuraator: Mari-Triin Kirs. Materjalinäidiste valmimisse panustanud tekstiilitudengid: Anželika Botšarova, Gabriela Eva Eero, Veronica Heier, Meribell

TEEMA PALLAS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Fotod Lisette Laanoja

Muhu materjalid.

29.11.2025–3.01.2026 Galeriis Pallas avati 28.11 ühisnäitus “Muhu materjalid”. Teosed valmisid valikaine Muhu materjalid. Materjalist juhinduv disainiprojekt raames. Näitusel on väljas üheteistkümne tudengi teosed, mis on inspireeritud Muhu saare elanikest, nende lugudest ning saarelt kogutud materjalidest. Projekti keskmes on edasihoidlik ja hooliv suhtumine meid ümbritsevasse keskkonda ja inimestesse – püüdlus märgata, austada ja väärtustada seda, mis on juba olemas, mitte tuua sisse midagi liigset. Tudengid töötasid utoopilises lähteolukorras: ette kujutati maailma, kus elu väljaspool Muhu saart enam ei eksisteeri. Sellises maailmas on just loovinimesed ja disainerid need, kes peavad kiiresti aklimatiseeruma, õppima tundma kohalikke elanikke ja nende vajadusi ning leidma viise, kuidas oma oskuste ja teadmistega kogukonda toetada. Näitusel eksponeeritud teosed ongi mõeldud kui dialoog saarega – kujuteldavad või reaalsed tööriistad, esemed ja rituaalid, mis võiksid kohalike igapäevaelu kergendada, rikastada või nähtavaks teha. Iga teos on loodud konkreetsele saare elanikule – olgu see siis praegu Muhul elav

inimene, kunagine muhulane või hoopis väljamõeldud tegelane. Teoste kaudu kerkivad esile intiimsed ja isiklikud suhted paigaga: kuidas materjalid räägivad saare elust, kuidas väikesed igapäevased harjumused võivad saada loovuse allikaks ning kuidas disain saab toimida sillana põlvkondade, tulijate ja olijate vahel. Tudengid liikusid saarel tähelepaneliku vaatleja ja kogujana. Nad korjasid rannikult, metsast ja talude ümbrusest materjale – kive, puitu, vetikaid, tekstiilijääke, unustatud esemeid ja tootmisülejääke –, püüdes võimalikult vähe sekkuda olemasolevasse keskkonda. Oluline oli materjalide päritolu ja tähendus: iga fragment kannab endas osa Muhu maastikust, ilmastikust ja ajaloost. Näitus kutsub külastajat küsima, kuidas me võiksime tulevikus disainida nii, et see oleks ühtaegu vastutustundlik, poeetiline ja sügavalt juurdunud konkreetsesse paika. Mis juhtub, kui võtame tõsiselt mõtet, et see, mis meil juba olemas on – inimesed, teadmised, oskused ja materjalid – ongi meie suurim rikkus? Ja kuidas võiksid uued põlvkonnad loovinimesi astuda koostöösse kohalike kogukondadega nii, et mõlemad pooled sellest tõeliselt võidaksid? Valikainet juhendasid: Liisi Tamm, Mari-Triin Kirs, Kristjan Sisa Kuraator: Liisi Tamm Näituse kujundus: Trine Ots, Grete Sallo

Osalejad: Kris Bulgarin, Stefani Freitok, Helis Mosona, Reti Natalie Nael, Trine Ots, Leena Isabel Pizzolante, Mari Saffre, Grete Sallo, Katariina Torm, Johanna Tuisk, Darja Zaboronok Täname: Kõrgem Kunstikool Pallas, MTÜ Seltsielu, Muhu Kudula, MTÜ Muhu Maalammas, Liiva Pastoraat, Liiva Kohvik

Liisi Tamm

68. KOILIBLIKAS / 2025

PALLAS

Pallase esimese kursuse tekstiilikad arutavad, kuidas MultiWeave’i maailmale tutvustada.

PALLAS NEW YORK TEXTILE MONTHil 20. septembril 2025 tegime Pallase tekstiiliosakonnast otseülekande New York Textile Month’ile. Ettekande nimi oli MultiWeave – skulpturaalne tekstiilitehnika ja seda saab järele vaadata NYTM You Tube kanalilt. Õppejõududest osalesid Liisi Tamm, Kadi Pajupuu ja tudengitest Christina Kasesalu, Matilda Liise Areda ja Anette Lõbus. Matilda ja Anette on esimese kursuse tudengid: kas pole äge, et oled alles paar nädalat koolis käinud kui juba saad teha avatud stuudiot New Yorgi tekstiilsündmusel! Tudengid veevisid laivis enesekindlalt ja lõbusalt. https://www.youtube.com/watch?v=a5plOS1BCGM

YTAT õppereis Seitse tekstiiliosakonna III kursuse tudengit viibisid koos õppejõudude Aet Ollisaare ja Marju Roosiga 10.-13. oktoobril Poolas, Lodźis, kus külastati mitmeid näitusi. Peamine eesmärk oli osaleda rahvusvahelise tekstiilitudengite näituse YTAT avamisel, kus Pallast esindasid Emily Dobrus ja India Maria Emilia Kiisler (töid juhendasid Aet Ollisaar ja Mari-Triin Kirs).

Lisaks osaleti Lodźi tekstiilimuuseumis rahvusvahelise tekstiilitriennaali avamisel, Poola 11 kunstikooli tekstiilikunsti õpilaste näituse avamisel ja preemiate väljakuulutamisel ning tutvuti Lodźi Kunstiakadeemia tekstiiliosakonna ja moeosakonnaga.

Lodzi Kunstiakadeemia tekstiiliosakonda seob Pallase tekstiiliosakonda pikaajaline koostöö ja üliõpilaste vahetus, sügissemestril õpib Erasmuse programmi raames tekstiiliosakonnas üks Lodzi Kunstiakadeemia tudeng.

Tudengite õppereisi toetas Eesti Kultuurkapital, Marju Roosi enesetäiendamist toetas Erasmus+ õppejõudude programm ja Aet Ollisaare lähetus oli osa TAL projektist “Piltvaibad kunstniku praktikas: traditsioon ja tulevik”.

PALLAS

68. KOILIBLIKAS / 2025

Pallase tekstiiliosakond

INDIAS Novembris käisid Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna õppejõud Liisi Tamm, MariTriin Kirs, Marju Roos ning tudengid Janeli Liivak ja Anželika Botšarova India tekstiilidega tutvumas. Külastati Panipatis asuvat vaibatehast, erinevaid tekstiilimuuseumeid ja osaleti pakutrüki töötoas. India vaibatootja, Riviera Home Furnishings on olnud Pallase koostööpartner aastast 2018. Koostöös on valminud mitmeid vaibatrende ja kollektsioone mis on tänaseks jõudnud suurematesse sisustuspoodidesse Ameerikas Ühendriikides, Inglismaal ja mujal. India on tuntud nii tekstiilsete materjalide tootjana, kui oma traditsioonilise käsitöö poolest. Tekstiiliosakonna seltskonnal õnnestus osaleda pakutrüki töötoas ning katsetada ka ise puidust pakkudega kangaste trükkimist. Bagru külas juhendas meid kaheksandat põlve trükkimisega tegelev tekstiilidisainer ja traditsioonilise pakutrüki entusiast Dheeraj Chippa, kes tutvustas meile nii bagru (pakutrükk, ingl block printing) kui dabu (mudatrükk ingl mud printingh) printimise tehnikat.

Koostööpartneri Riviera Home Furnishings tehases Panipatis.

68. KOILIBLIKAS / 2025 PALLAS

TEEMA

Pakutrükitöötuba Bagru külas Dheeraj Chippa juures. Töötoas valminud kangad kuivamas

TEATED

CONTEXTILE tuleb taas! https://contextile.pt/en/contextile-2026-open-call-international-exhibition/ Selle aasta teema on BY A THREAD (kas siis lõngaga, läbi lõnga, nööri mööda, punase niidina) Taotluste tähtaeg on

7. märts 2026

Velta Raudzepa: Dear artists, together with Merry Christmas wshes I am glad to inform you that the 8th Riga Textile and Fibre Art Triennial Tradition&Innovation with the theme LIMINAL SPACE will take place in 2027!! “LIMINAL SPACE” is a threshold state where change is born, and new possibilities emerge. It is a space between “yesterday” and “tomorrow,” where tradition merges with the contemporary, and fiber becomes a metaphor for transition and transformation. Exhibition dates: May 28 – September 19, 2027. Place of the venue: the main building of the Latvian National Museum of Art. Application deadline:

September 1, 2026.

For more information and Entry Forms please visit www.lnmm.lv Go to - Museum of Decorative Arts and Design – News. 54

68. KOILIBLIKAS / 2025

Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kunstnike Liit kutsuvad kunstnikke osalema „Kevadnäitusel 2026“, mis toimub Kunstihoone Lasnamäe paviljonis ning uuendusena ka kunstnike liidu vanalinna galeriides – Draakonis, Hobusepeas, HOPis ja Vabaduses. Kevadnäitus on traditsiooniline kaasaegse kunsti ülevaatenäitus, mis pakub vaatajale värsket kunstiloomet. Kevadnäitusele pääseb tänavu kuni 150 kunstnikku. Kandideerimisavaldusi ootame kuni 26. jaanuarini 2026 veebikeskkonnas https://defolio.com/kevadnaitus/2026. Kandideerimise tingimused: Kandideerima on oodatud kõik Eestis tegutsevad professionaalsed kunstnikud. Palume esitada ühe teose või teoste sarja (kuni 5 tööd), mis on valminud viimase kahe aasta jooksul. Oodatud on erinevad meediumid: maal, graafika, skulptuur, installatsioon, uusmeedia, foto, video, tarbekunst, keraamika, tekstiil, ehte- ja sepakunst jne. Kuna osalejaid on palju, siis on igale kunstnikule võimalik eraldada maksimaalselt 2x2m, palume sellega teoste esitamisel arvestada. Taotluse esitamine Defolio keskkonnas. Kandideerimiseks tuleb teha Defolio konto, täita elektrooniline ankeet ning lisada järgmised materjalid: Teose/sarja nimetus, valmimisaasta, mõõtmed, materjalid ja tehnika, müügihind. Lühike tutvustus (kuni 500 tähemärki). Üks (1) kvaliteetne foto (failiformaat: JPG või PNG, maksimaalselt 5 MB, võimalusel trükikvaliteediga). Autori nimi, kontaktandmed ja lühike biograafia. Defolio kasutamise juhendi leiad siit Taotluste esitamise tähtaeg on 26. jaanuar. Hilinenud taotlusi ei arvestata. Valikuprotsess: Esitatud teosed vaatab üle žürii, kes teeb lõpliku valiku näitusele pääsevate tööde osas. Valiku tulemused avaldatakse hiljemalt 10. veebruaril ning autoritele saadetakse teavitus e-posti teel. Kevadnäitus 2026 žüriisse kuuluvad: Cloe Jancis (EKL esindaja), Maria Valdma-Härm (EKL esindaja), Jüri Mildeberg (Kevadnäitus 2025 publikupreemia laureaat), Madli Ljutjuk (Kunstihoone esindaja), sponsorite esindaja žüriis selgumisel.

68. KOILIBLIKAS / 2025

JUUBILARID!

Lainoja, Lylian (Meister) 14.01.1966

Kruus, Maija-Liisa

14.01.1976

Männi, Viivi-Merike 11.02.1936

Kaljuste, Kerly

16.03.1976

Saatmäe, Ülle

05.05.1966

Ollisaar, Aet

05.07.1966

Eiskop, Ainikki

30.07.1966

Tootmaa, Anne

03.08.1961

Leesi, Krista

16.09.1966

Kriis, Eva-Liisa

01.10.1976

Säre, Anneli

24.10.1956

Rajamäe, Anu

29.10.1976

Silber, Tuuli

08.11.1976

Thalheim, Milvi

15.12.1946

Valdma, Tiiu

30.12.1946

Uuendame liidu liikmete kontaktandmeid Tavapäraselt täieneb ETeKL andmebaas igal aastal uute liikmete infoga pärast üldkoosolekut, kuid aja jooksul võivad muutuda ka juba olemasolevad kontaktandmed. Et suhtlus oleks sujuv ja info jõuaks kõigi liikmeteni, palume abi andmete uuendamisel liidu veebilehel oleva vormi kaudu: https://tekstiilikunst.ee/uuendus Tähtaeg hiljemalt 31.03.2025. Andmete uuendamine aitab tagada liidu töö sujuva jätkumise ning on suureks abiks ka järgmisele juhatusele.

KES AIAS – kutsume osalema Eesti Tekstiilikunstnike Liidu kevadnäitusel Türi kultuurikeskuses! 26.03-8.05.2026 Tekstiilikunstnikud korraldavad esmakordselt kevadnäituse ja muidugi on selleks parim koht kevadpealinn Türi! Näitus hõlmab kultuurikeskuses asuvaid erinevaid näitusepindu ning seal esitletakse ka 2026. aasta alguses valitud tekstiilipreemiate laureaatide loomingut. Näitus KES AIAS täidab Türi Kultuurikeskuse maja tekstiilikunsti teostega, mis vaatlevad aedniku aastat kogu selle rikkalikkuses. Autorid pakuvad näitusele teoseid, mis haakuvad kasvamise, kasvatamise ja aednikutundega. Teostest kiirgab vastutus oma hoolealuste pärast, imetlus ja kirg nende arengu jälgimisel ja rõõm valmivatest viljadest ja õitest. Sekka ka ootamatusi, öökülmi ja äikest ning aastaaegade vaheldumist õite värviküllasest pillerkaarist maapinda katva lumevaibani. Tähelepanuta ei jää ka aiaelanikud ja aednikud ise. Näitus KES AIAS on kunstnike kõrvutiolemise kontrastidest rikkalik. Teemal on mitu tahku ja tasandit – aed kui inspiratsioon ja piiratud oaas; aed kui korrastuse ja kaose vaheline pingeväli; aed kui kooslus ja kohtumispaik; aed kui võimalus ja vastutus. Loodame pakkuda näituse külastamise võimalust ka Põhjamaade tekstiilikunstnike delegatsioonile organisatsioonist Nordic Textile Art, kes viibib Eestis 24.–26. aprillil 2026. See näitus loob suurepärase võimaluse kohtumisteks, kontaktide sõlmimiseks ja tekstiilikunsti nautimiseks selle erinevates vormides. Osalusinfo saadame liidu liikmetele meili teel uue aasta alguses.

Täname koostöö eest! ETeKL juhatus 55

Ju ma olen midagi õigesti teinud … … kui juba üsna mitmed aastad, et mitte öelda kümme ja rohkem on mind kutsutud kujundama, paigutama, installeerima Tekstiilikunstnike Liidu näitusi. On tore olnud jälgida kunstnike loomingut, taotlusi, mõtteid ja nende muutumisi ajas ja ruumis. Jah, on olnud väljakutseks näitustel paigutada ja leida kohti erinevas suuruses ja värvis, temaatikas ja tehnikas teostele ning lõpuks näituse avamisel kuulda kuidas kunstnik ütleb kiitvalt, et ta niimoodi paigutatuna ei kujutanudki oma teost ette! Viimatisel Võru näitusel, kui esitleti 2024 aasta tekstiilikunstnikke, oli eriti lahe eelnevast näitusest jäänud värvidemöll taustaks ja graafiline disainer mängis situatsiooniga kaasa. Samuti praegu Pallases olev näitus, kus graafiline disainer tabas intuitiivselt ära minu plaanitava signatuurvärvi ja aitas sellega kaasa näituse õnnestumisele! Pärnu näitusel sai ühtlustatud piltvaipade värviküllust halli taustavärviga ja üldse oli tore näha ja katsuda ja riputada rariteetseid teoseid piltvaiba ajaloost. Oli tore ja vinge ja äge aastalõpp!!! … kui olen olnud partneriks mitmetele tekstiilikunstnikele nende personaalnäituste kujundamisel, installeerimisel olgu see siis Tartu Kunstimajas, Pallases, Jaani kirikus või disainimuuseumis. Aitähh usalduse eest! … et Tekstiilikunstike Liit ja Aet on mind kutsunud partneriks. Ta on imelise töö teinud tekstiilikunsti propageerimisel, näituste kureerimisel, lipu kõrgel hoidmisel!

Head tekstiilikunstnikud, rõõmsaid jõule ja head uut aastat!!! Madis Liplap

Marilyn Piirsalu

Koiliblikas nr 68 on Eesti Tekstiilikunstnike Liidu leht. www.tekstiilikunst.ee facebook – Eesti Tekstiilikunstnike Liit Instagram – @eestitekstiilikunst

Kallid kolleegid! Makske liikmemaksu! Eesti Tekstiilikunstnike Liit SWEDBANK a/a EE332200 221013989379